Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.48.0-wmf.1 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 2197 136186 135283 2026-11-01T21:19:47Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136186 wikitext text/x-wiki [[Pilt:William_Hogarth_-_Time_smoking_a_picture.png|pisi|Kunstis on aega tavaliselt kujutatud vana mehena. William Hogarthi (1697-1764) karikatuuril tahmab Aeg pilti.]] [[Pilt:Pompeo_Girolamo_Batoni_-_Time_orders_Old_Age_to_destroy_Beauty.jpg|pisi|Pompeo Batoni, "Aeg käsib Vanadusel Ilu hävitada" (u 1746)]] [[Pilt:Time_and_Eternity_by_John_Haberle,_c._1889-1890,_oil_on_canvas_-_New_Britain_Museum_of_American_Art_-_DSC09384.JPG|pisi|John Haberle, "Aeg ja igavik" (1889/1890)]] [[Pilt:Eleanor_Fortescue-Brickdale_-_Time_the_Physician.jpg|pisi|Eleanor Fortescue-Brickdale (1872–1945), "Aeg ravib haavad" (s.d., enne 1900)]] [[Pilt:Georges_Valmier_Le_Temps_1929.jpg|pisi|Georges Valmier, "Aeg" (1929)]] [[Pilt:Il_tempo_degli_amanti.jpg|pisi|Renzo Bergamo, "Armastajate aeg" (2004)]] [[Pilt:Nichtzeitort.jpg|pisi|Christiane Koum Kingue, ''Nichtzeitort'' (2008)]] [[Pilt:Mira_de_Simone-Licht_und_Zeit_in_Ca_D'Oro.jpg|pisi|Mira de Simone (* 1960), "Valgus ja aeg Ca D'Oros"]] '''[[w:Aeg|Aeg]]''' on sündmuste järgnevuslik korrastatus ja sündmuste omavaheline kaugus selles korrastatuses. ==Proosa== * (2) "Ja [[Jumal]] viis kuuendal [[päev]]al lõpule oma [[töö]]d, mis ta tegi" ([[Esimene Moosese raamat|1Ms]] 2:2). Väga [[Lihtsameelsus|lihtsameelne]] on uskuda, et [[maailm]] sündis kuue päevaga või üldse mingis ajavahemikus. Miks? Sest iga [[ajavahemik]] on päevade ja ööde jada ja seda teeb paratamatult teoks [[päike]], mis liigub nii üle maa kui ka selle all. Päike aga on osa [[taevas]]t; nii et saab olla üksmeelt, et aeg on maailmast noorem. Niisiis oleks õige öelda, et maailm ei sündinud mingi aja jooksul, vaid et aeg tekkis maailma abil; sest aja olemusele osutajaks on just taeva [[liikumine]]. ** [[Aleksandria Philon]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/29019 "Esimese Moosese raamatu allegooriline tõlgendus"], tlk Kristin Klaus, Vikerkaar november 2022 * Igaüks arvab selle [[uus|uue]] aja olevat, milles ta elab, ja alati ikka selle kõige selgema. * "[[Nädal]] läheb nädala järele, kuni [[aasta]] täis saab, ja aastad kaovad üksteise järele ning ükski neist ei tule tagasi." :"Kuhu nad kaovad?" :"Issa ristike, kui rumalasti sa küsid!" :Villu kuuleb, et ta rumalasti küsinud, ja jääb rahule. Aga mitte täiesti. :* [[Juhan Liiv]] "[[Vari (Liiv)|Vari]]" (1894) * Aga aeg ja juhused toovad mõnegi asja kohta selgust, mis kaua saladuskatte all on puhanud, ja harutavad vahel niisuguse umbsõlme lahti, et otse vaata ja imesta; seejuures toimetab aeg pikkamisi ja kannatlikult, [[niit]] niidi järel lahti näpitsedes, kuna juhused on kärsitud ja enamasti ühe hoobiga saladuslikkuse sõlmi läbi raiuda armastavad. ** [[Oskar Luts]], "Kevade", 2006, lk 142 * [[Lõuna-Ameerika]]s Rio Negro ääres elab rahvas, kelle [[pealik|päälik]] kannab nööri otsa aetud sõrmepaksustest [[mäekristall]]pulkadest [[peaehe|pääehet]]. Et pulgast auku läbi puurida, töötab mees ilma vahetpidamata 3 aastat. Pääliku pääehte valmistamiseks kulub ära kaks inimese põlve. Kas on ühelgi Euroopa [[vürst]]il [[kroon]]i, mida selle lihtsa kiviehte kõrvale võiks seada? Aga looduseinimene ei aima ju, et [[eurooplased|eurooplastel]] imelik arvamine on, aeg olevat [[raha]]. Pääasi on midagi kaunist teha, ükskõik kas see tema eluaeg valmis saab või mitte. ** [[Helmi Reiman-Neggo]], "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust" [1916], rmt: "Kolm suurt õnne", Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 149 * Aeg jahutab, aeg selgitab, ükski [[meeleolu]] ei saa kesta mitmeid tunde täiesti muutumatuna. * Ajal ei ole jaotusi, mis märgiks selle möödumist; kunagi ei kuuluta äikesetorm või trompetihüüded uue kuu või [[aasta]] algust. Isegi kui algab uus [[sajand]], oleme ainult meie, surelikud, need, kes helistavad kelli ja paugutavad püstoleid. ** [[Thomas Mann]], "Võlumägi", tlk Marta Sillaots, Tallinn: Eesti Raamat, 1995, '''lk ??''' (orig: "Der Zauberberg", Berlin: G. Fischer Verlag, 1924 * Pärismaalased ei armasta [[kiirus]]t, nii nagu meie ei armasta [[lärm]]i, parimal juhul on neil seda raske taluda. Nad on ka ajaga sõbrasuhetes ja neil ei tule pähegi seda veeta või surnuks lüüa. Õigupoolest on nad seda õnnelikumad, mida rohkem neile aega antakse, ja kui usaldad oma [[hobune|hobuse]] [[kikujud|kikuju]] hooleks, samal ajal kui ise külas oled, võid tema näost lugeda [[lootus]]t, et jääd külla väga kauaks. Neil puhkudel ei ürita ta aega veeta, vaid istub maha ja elab. ** [[Karen Blixen]], "[[Aafrika äärel]]", tlk [[Riina Jesmin]], Tallinn: Eesti Päevaleht, 2005, lk 158 * Kui te ei võta mu sõnu liiga tõsiselt, siis ütleksin: kui me eeldaksime kogu [[aine]] kadumist maailmast, siis enne [[relatiivsusteooria]]t usuti, et [[ruum]] ja aeg eksisteerivad tühjas maailmas jätkuvalt edasi. Kuid relatiivsusteooria järgi, kui aine ja selle liikumine kaob, siis pole ka enam ruumi ega aega. * {{halliga|If you don't take my words too seriously, I would say this: If we assume that all matter would disappear from the world, then, before relativity, one believed that space and time would continue existing in an empty world. But, according to the theory of relativity, if matter and its motion disappeared there would no longer be any space or time.}} ** [[Albert Einstein]] (1921), ''cit. via'': [[Philipp Frank]], Einstein, His Life and Times (1947), VIII ptk., lk 178. Vastuseks USA ajakirjaniku küsimusele "Kuidas saaks selgitada relatiivsusteooria sisu mõne lausega?" * "Mind ei üllata enam miski," ütles vanamees. "Ma lihtsalt vaatan. Ma lihtsalt elan läbi. Kui sa ei saa [[Marss]]i võtta sellisena, nagu ta on, võiksid pigem [[Maa (planeet)|Maa]] peale tagasi minna. Siin on kõik püstihull, [[maapind]], õhk, kanalid, [[päriselanik]]ud (ma pole senini neist veel ühtegi näinud, aga olen kuulnud, et nad kusagil lähedal on), kellad. Isegi minu [[kell]] käitub naljakalt. Isegi aeg on siin üleval [[hull]]." (lk 87-88) * Täna öösel oli õhus Aja [[hõng]]u. Ta naeratas ja keerutas peas ootamatut mõttevälgatust. Oli üks mõte. Kuidas lõhnab Aeg? Nagu [[tolm]] ja [[kell]]ad ja inimesed. : Ja kui sa tahtsid teada, mis [[Loodushääled|hääl]]t teeb Aeg, siis ta hääl on nagu veevulin pimedas [[koobas|koopas]] ja nutuhääled ja [[muld|mulla]] langemine õõnsalt kumisevatele [[kirst]]ukaantele ja vihm. Ja veelgi edasi. Missugune näeb Aeg välja? Aeg näeb välja nagu [[lumi]], mis langeb tasakesi pimedasse tuppa, või see näeb välja nagu [[tummfilm]] igivanas [[kino]]s, sada biljonit [[nägu]] langemas nagu [[uusaasta]] [[õhupall]]id, alla ja alla, [[tühjus]]esse. Niimoodi lõhnas ja nägi välja ja kõlas Aeg. Ja täna öösel - Tomás pistis käe [[veoauto]]st välja [[tuul]]e kätte - täna öösel võis peaaegu ''[[Puudutus|puudutada]]'' Aega. (lk 88) :* [[Ray Bradbury]], "Marsi kroonikad", tlk [[Linda Ariva]], ptk "August 2002: Öine kohtumine", 1974 * Aeg ise on [[liikumatus|liikumatu]]. Ainult meie [[liikumine|liigume]] temas vales suunas. ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]], LR 48/1977, lk 20 * Kõrvalises toakeses, kuhu iial ei tunginud põuatuul, [[tolm]] ega [[palavus]], meenutasid mõlemad kauget [[nägemus]]t rongatiibadetaolise sombreeroga vanamehest, kes palju aastaid enne nende sündi istus siin, selg akna poole, ja jutustas [[maailm]]ast. Mõlemad avastasid samaaegselt, et seal toas oli alati [[märtsikuu]] ja alati [[esmaspäev]], ning siis mõistsid nad, et José Arcadio Buendía polnud nii hull olnud, nagu [[perekond]] oli arvanud, vaid et temal ainukesena oli jätkunud vaimuteravust taibata seda [[tõde]], et ka aeg põrkab oma teel [[takistus]]tele ja raskustele ning võib seetõttu puruneda ja jätta kuhugi tuppa mõne igavesti kestva [[kild|killu]]. ** [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 282-283 * Mis on aeg? See on maduuss, kes sööb omaenda saba, .. (19. ptk) ** [[Kurt Vonnegut]], "Tšempionide eine", tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 163 (orig: ''Breakfast of Champions'', New York: Delacorte Press, 1973) * See pole [[rutt|kiirustamine]], mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et aeg kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu [[unenägu|unenäos]], kui katsud joosta, aga [[jalg|jalad]] on nagu maa külge aheldatud. ** [[Karl Ristikivi]], "[[Kahekordne mäng]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972, lk 212 * "''Subito!''" ütles [[võõrastemaja]] peremees, ja nüüd ma juba tean, et see võib tähendada mis tahes: kohe, varsti, tunni aja pärast, homme, ülehomme, tuleval aastal või mitte kunagi. (30. aprill) * Aga eks me anna kogu aeg endast midagi, mida me kunagi tagasi ei saa. Ma mõtlen aega. Iga päev, iga [[tund]], iga [[minut]] kaob. Aga sellele me ei mõtle, sest seda peame loomulikuks. Me ei küsi kunagi, miks just see peaks olema loomulik, sest me oleme ise määranud [[piir]]id. (25. mai) ** Karl Ristikivi, "[[Rooma päevik]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976 * Tondinahad polnud harjunud minevikule mõtlema ega tulevikust unistama. Nad ei tundnud ajaarvamist, ei sügist ega talve. Ainult päev ja öö. Ajast aega elasid kevad ja suvi käsikäes. Puud õitsesid ja kandsid vilja üheaegselt. Nüüd tekkis iseenesest mingi piir või peatuspunkt — just nagu oleks voolavale ajale sõlm peale tehtud. Edaspidi räägiti: siis, kui tondinahkade maal esimest korda silmavett nähti. ** [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 10 * [[Orbiit|Orbiidil]] ei ole ööd ega päeva, ülemist ega alumist. Kellelgi pole "jalad maas". Ükski nali pole "maine". Ükski mõte pole "ajakohane". Ükski erutus pole "ebamaine". Orbiidil tõuseb päike iga poolteise tunni järel ja igas nädalas on sada kaksteist päeva. Kuid aeg on ju alati olnud üks meie julgemaid ja nupukamaid väljamõeldisi, ja kui järele mõelda — üks meie kõige usutavamaid fiktsioone. ** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, Tallinn: Varrak, 2005, lk 319 * Kui [[sisalik]] oma [[lõunauinak]]ust ärkas, oli aeg edasi nihkunud terve geoloogilise [[ajastu]]. ** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 119 * Aeg Erika ümber pitsitab teda nagu kipslahas. Juhtub ema sellele [[rusikas|rusikahoobi]] andma, mõraneb [[lahas]]est kohe rohmakaid kilde. Neil puhkudel tunneb Erika end kogu [[seltskond|seltskonna]] naerualusena. Ajamõrasid täis kipskrae peenikese [[kael]]a ümber, tuleb tal tunnistada, et ta peab nüüd [[kodu|koju]] minema. Erika on peaaegu alati koduteel, ükskõik, kus teda ka ei kohta. (lk 5) ** [[Elfriede Jelinek]], "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, Tartu: Elmatar, 2005, lk 5 * ''Aeg enne'' ja ''Aeg pärast''. :Ta võis kalendris näidata, millal [[piir]] ületati, kuid tema sisemuses oli [[üleminek]] ähmasem ja pikem ning võttis kaua aega. Aeg, mil [[julgus]] teda pisitasa, päev-päevalt, piisk-piisalt maha jättis ja asendus arusaamaga, et kõik on kadunud. Et mitte miski ei saa talle kunagi piisavalt tähtis olema, et ta oleks valmis [[saatus]]ele väljakutset esitama. Valmis millegi eest võitlema, kuna ta teadis, et kõik on nagunii hiljaks jäänud. :Ja tema suurim [[mure]], mis muutis kõik ületamatuks, oli see, et ''Aeg enne'' oli jätnud tema mällu ebamäärased fragmendid, samas kui ''Aeg pärast'' oli kogu oma energia pühendanud sellele, et püüda nende [[mälestus]]te puudumist tähtsusetuks muuta. :Ta isegi ei teadnud enam, mis tal puudu on. (lk 19) * Ta nägi oma elu värvilisena. ''Aeg enne'' oli hele[[kollane]] ja [[oranž]] ning rüütatud alalisse [[päikesevalgus]]esse. Kõik teravad servad ja murepilved, mis pidid kindlasti ka siis olemas olema, olid ajaga maha <!--//-->lihvitud ja minema aetud. (lk 19-20) * ''Ajal enne'' oli kõik selge ja muretu ning lõhnas sissemääritud naha ja 4711 järele. Täiskasvanuna oli ta selle [[parfüüm]]i juhuslikult PUB-i pudelite reas avastanud, ja lõhnaaisting pani ta peaaegu purju. Algul keeras ta sageli pühalike [[rituaal]]ide saatel korgi maha ning lubas endal ajas rännata. Kui ta silmad kinni pani, võis ta peaaegu kuulda hääli Faktorigatani köögist ja raadiot, mis ülakorrusel Gustavssonide juures lõugas. See [[lõhn]] oli olnud tema salajane [[ajamasin]], ja mõnda aega oli [[igatsus]]t olnud kergem taluda. :Kuid paistis, et pudeli maagiline sisu ei ole igavene. Iga korraga muutus [[aisting]] nõrgemaks ja kadus lõpuks täielikult. Lõhn oli kodunenud ''Ajas pärast''. Kui ta adus, et on kaotanud oma maagilise sideme [[minevik]]uga, oli ta täielikult löödud, ja pettunult ning tohutu kahjutunde ja kurbusega viskas ta pudeli prügikasti. :Veel üks samm eemale. (lk 20) * ''Aeg pärast'' oli lõhnatu ja [[oliivroheline]] ning muutus - kui paar lühemat perioodi välja arvata - aastatega üha värvitumaks. (lk 20) * ''Ajal enne'' elas ta [[Huskvarna]]s Faktorigatanil kolmekorruselises majas. :Tema [[isa]] oli [[päästetöötaja]] ja [[tuletõrjuja]] ning hukkus [[tulekahju]]s 1965. aastal. :Seal oligi [[murdepunkt]], mida ei saanud eluilmaski maha kustutada. Sellel kohal oligi kalendris eraldusjoon. Aga ta oli kõigest seitsmeaastane. Mida teadis tema mõistest "[[ei iialgi]]", mis teda kogu ülejäänud elu jälitama jäi? Mitte miski, mis on nii iseenesestmõistetav, ei saa ju ühe sekundiga olemast lakata. Justkui poleks seda kunagi olnudki? Isa [[king]]ad olid ju ikka [[esik]]us, kuhu ta need jättis. Tema [[hambahari]] oli [[vannituba|vannitoas]] ja ootas teda. [[Raamat]], mida nad olid koos lugema hakanud, lebas lahtiselt öökapil. Oli ju selge, et ta peab olemas olema. Praegu on ta lihtsalt surnud, aga ta tuleb hiljem. :Kuid aastad läksid ja kõik jäi hiljaks. :Aga väike poiss oli ikka veel alles. :Asjatult ootas ta, et kõik oleks jälle nii nagu ennegi. (lk 20) * [[Karin Alvtegen]], "Võlg", tlk Mari Jesmin, Tallinn: Eesti Raamat, 2004 * Kõige väiksem ajaühik [[multiversum]]is on [[New York|New Yorgi]] [[sekund]]: see on aeg, mis kulub rohelise tule süttimisest [[foor]]is ajani, mil sinu [[auto]] taga olev [[takso]] hakkab signaaliga tuututama. ** [[Terry Pratchett]], "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2003, lk 222 joonealune märkus * "Kas te olete tõesti nagu... [[politseinik]]ud, ainult et aja jaoks?" uuris Vimes. :"Noh, teatud mõttes jah," vastas Pühkija. :"Nii et... teie hoolitsete selle eest, et kõik läheks hästi?" :"Ei, mitte hästi. Et kõik läheks õigesti," parandas Pühkija. "Aga ausalt öeldes on meie tööks viimasel ajal hoolitseda, et kõik ''üldse'' miskitmoodi läheks. Kunagi arvasime me, et aeg on nagu [[jõgi]]: et seda mööda saab üles- ja allavoolu sõuda ja pärast jälle samasse kohta [[Tagasitulek|tagasi tulla]]. Siis avastasime me, et aeg meenutab [[meri|merd]], nii et ühelt kaldalt teisele on samuti võimalik minna. Siis aga tuli välja, et see on nagu vee ''[[kera]]'': võimalik on liikuda ka üles ja alla. Praegu usume me, et see on nagu... noh, nagu [[hunnik]] kokkukeeratud [[ruum]]e. Siis on veel ajamäed ja ajaaugud ja inimesed teevad asja veel segasemaks, sest nad [[Ajaraiskamine|raiskavad]] ja võidavad aega. Ja siis on muidugi veel [[kvantum]]." Munk ohkas. "Alati jääb veel see neetud kvantum. Nii et ausalt öeldes tundub ühe ja teise asja tõttu, et kõik on hästi juba siis, kui [[eile]] tuleb enne [[täna]]st." :* Terry Pratchett, "[[Öövahtkond]]", tlk Allan Eichenbaum, 2008, lk 81 * Nüüd toimub kõik nii kiiresti, et me juba praegu elame selles, mis [[hetk]]e pärast muutub Vanadeks Headeks Aegadeks. ** [[Peter Høeg]], "[[Preili Smilla lumetaju]]", tlk [[Arvo Alas]], Tallinn: Varrak, 1997, lk 319 * Oma "Pihtimustes" kirjutab [[Augustinus]], et aeg liigub iseenesest, inimesest hoolimata, samal ajal ütleb ta, et see on seotud inimese mõistmisvõimega. See on vastuoluline, ta ei selgita seda kuidagi; Augustinusel poleks nagu olnud midagi selle vastu, et siin-seal jääb midagi selgusetuks. :"Loodusteaduse matemaatiliste printsiipide" alguses kirjutab [[Newton]], tuhat kakssada aastat hiljem, et "absoluutselt tõene ja matemaatiline aeg voolab omaenese loomuse järgi, ühtlaselt ja millestki välisest sõltumata." :Selles ei ole mitte mingit [[kahtlus]]t. Kogu "Loodusteaduse matemaatilistes printsiipides" ei valitse tegelikult mitte millegi suhtes mitte mingit kahtlust. :Augustinusest Newtonini on niisiis juhtunud see, et inimene on aja juurest eemale tõugatud. Aeg liigub nüüd hoolimata sellest, kas inimene seda mõõdab või mitte, aeg on muutunud objektiivseks. Ehk siis on vabastatud inimlikust [[ebakindlus]]est. (lk 192) * Aeg on hulk teadvuse vorme, hulk [[sümbol]]eid inimese elus. :See tähendab, et aeg on ka keele tähenduspiirkond, nagu [[maastik]], kuhu minnakse, kui üritatakse mõista seda osa maailmast, mis on seotud tema muutumisega. :Nagu kõik keelemaastikud, ei koosne ka aeg ainult [[sõna]]dest või keelelisest [[tähendus]]est. Seal on ka värvid, [[heli]]d, rütmid, puudutused, lõhnad, pinged ja pingelangus. :Oma kõige lihtsamas vormis on see [[äratundmine|äratundmise]] ja [[ootamatus]]e kirjeldamatu ühendus, mis tekib, kui teadvus tunnetab maailma liikumist. See on teadvustamine, et igas muutuses on midagi ennenägematut, unikaalset ja pöördumatut, ja midagi, mis jääb alati samaks. (lk 215) * Aeg ei lase end lihtsustada ja taandada. Ei saa öelda, et see oleks ainult inimese teadvuses või ainult universumis, et sel oleks ainult üks suund või kõik võimalikud. Et see oleks ainult bioloogiline [[paratamatus]] või ainult ajalooline ühiskondlik konstruktsioon. Et see oleks puhtalt individuaalne või puhtalt kollektiivne, ainult tsükliline, ainult lineaarne, relatiivne, absoluutne, determineeritud, levinud üle kogu universumi, ainult lokaalne, ainult määramatu, illusoorne, täiesti tõene, mõõtmatu, mõõdetav, seletatav või seletamatu. Aeg on kõike seda ühekorraga. (lk 215) ** Peter Høeg, "Piiri peal", tlk Tiina Toomet, 2004 * Aeg õpetab [[taevas]]t [[värv]]e ja [[ilm]]a vahetama. Samal hetkel, kui sünnib aeg, sünnivad ka kõik [[lood]] ning [[vihm]] läheb üle. Enne kui aeg leiutatakse, on võimalik üksnes vihm. See on kogu aeg sadanud ja jääbki sadama. ** [[Maria Küchen]], "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 5 * Peaksime hoolega uurima [[põhjus]]i, kuidas tänapäeva [[inimene]] on üldse jõudnud sedavõrd sürreaalse mõtteviisi rüppe, et iga mõttevälgatus üle [[sada|saja]] aasta künnise tundub naeruväärsena, sellal kui kütid-korilased opereerisid kujuteldamatult suuremate ajaskaaladega. Kes ja millal näppas meie [[tulevik]]u? ** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 11 * Aeg näis liikuvat [[silmus]]eid joonistades ja hüpates, mis muutis selle mõõtmise ja jälgimise võimatuks. Iga nädal oli tegevusi tihkelt täis. Iga nädal, kuu ja aasta, mis me Valges Majas veetsime, oli tegevusi tihkelt täis. [[Reede]] kätte jõudes tuli mul pingutada, et meelde tuletada, kuidas olid möödunud esmaspäev ja teisipäev. Istusin vahel õhtust sööma ja imestasin, kus ja kuidas oli läinud lõuna. Isegi praegu ei jõua see mulle hästi kohale. [[Tempo]] oli liiga kiire ja aega mõtiskleda liiga vähe. Üks pärastlõuna võis sisaldada paari ametlikku üritust, mitut koosolekut ja fotosessiooni. Ma võisin külastada päeva jooksul mitut osariiki või pidada kõnet 12 000 inimesele või teha koos 400 lapsega lõunakülje murualal harki-kokku hüppeid - ja kõike seda enne õhtuse vastuvõtu jaoks uhke kleidi selgatõmbamist. ** [[Michelle Obama]], "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 374 * Sest selline on Aja müsteerium. [[Mälu]] just nagu säilitaks teda. Aga nimelt säilitaks. Nagu [[muuseum]]is. Klaasi taga. Puutuda ei saa. Ja on see päris või on võlts, kes ütleks! Ja ta teab, see kergemeelne ja ettevaatamatu rändur, kes arvas, et võib karistamatult külastada oma [[Minevik]]ku, et ta ei tule sinna enam iial tagasi. Et nüüdsest jätab ta selle paiga - ja selle aja - ''á Dieu'', kelle omad need muidugi ongi. Sest võib-olla - me ei tea ega võigi teada - on [[Jumal]]as tõesti minevik olemas, aga olemas saab miski olla vaid [[olevik]]u kujul. Mida kah, meie tavalistes eludes, õieti olemas polegi. Kui Jumalas on tõesti Olevik, on temas ka kõik muu. ** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 128 * Ajakiiks on selles mõttes kõige lihtsam liginemismeetod maailmale. Midagi tegema ei pea, lihtsalt jälgima, kuidas [[muutus]]ed toimuvad. Aja [[kaduvus]]es on midagi [[hirm]]utavat ja [[aukartus]]t äratavat. Kummaliselt lihtne fenomen, millega on praktiliselt võimatu midagi tarka peale hakata. Mida aeg edasi, seda vähem tahan selle peale mõelda, sellega tegeleda. Ehkki kõigi mu tööde juures on ajaline komponent mingil kujul olemas; see on mu suurimaks [[Motivatsioon|motiveerijaks]]. Kõik meie ümber ja sees on ajaline, aeg loob ka [[hinnang]]uid ja [[väärtus]]i. Aeg annab hinnangu esemetele, ka [[kunstiteos]]tele. Aeg muudab endised ihaldusobjektid [[prügi]]ks. Viimane protsess on muutunud järjest kiiremaks, toodetud uute [[kaup]]ade kasutusaeg võib jääda ka väga lühikeseks või puududa sootuks. * [[Teater]] on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe [[lavastus]]e [[etendus]]i korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste [[seeria]], suur ajaakende [[rida]], pealtnäha sarnaste [[tunnus]]tega elemendid. [[Teatriime]] loomulikult sünnib ühel [[hetk]]el ühes [[koht|kohas]], aga ka argikeskkond pakub teistmoodi [[kordumatus]]e teadvustamise hetki. Olen teinud [[sündmus]]i, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda. * See on natuke selline seisva [[kell]]a fenomen, et kaks korda päevas näitab [[seier]] ikka õiget aega. Mõned asjad, millega olen juhuslikult pikka aega tegelenud, on nüüd aktuaalsuspunkti jõudnud hoopis teisel kujul. Huvitav nähtus. * Ega oma ajakunsti sees elades ümbritseva muutumist ei taju. Kui tekiks mingi järsk ajahüpe, siis oleks meile pilt selge, mis on [[Ühiskond|ühiskonnas]] juhtunud. ** [[Erki Kasemets]], intervjuu: Peep Ehasalu, [https://kultuur.err.ee/1608354536/kunstnik-erki-kasemets-uksiku-asja-habrast-ilu-ma-ei-marka "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka"], ERR, 30.09.2021 * Ehkki enamik meist mõtleb arvatavasti ikka veel harjumuspäraselt, et vaade ajale kui millelegi objektiivselt lineaarsele, mis ümbritseb kõiki entiteete, kuid on nendest sõltumatu, ongi teaduslikult korrektne nägemus sellest, mis aeg on, peaksime tähele panema, et nüüdisaegne [[füüsika]] kaldub pigem nõustuma [[Eugene Minkowski]]ga, et "ehkki leidub nähtusi, mis voolavad '''ajas''', nad samas ka sisaldavad aega '''iseendas'''" <!--//-->, see tähendab, aja juured ei ole mingis [[objektiivsus]]es väljaspool kõiki [[reaalsus]]e voole, vaid reaalsuse eri voolud moodustavad seda üheskoos. Seda võiks ehk näitlikustada teistmoodi tõlgendusega kulunud fraasist "aeg on raha": aeg on tõepoolest nagu [[raha]] selles mõttes, et ei ole olemas mingit absoluutset, objektiivset raha, kõiki vääringuid saab väljendada üksteise kaudu ning mõõta vahetuskursside kõikumisi ükskõik millise valuutade paari vahel iga kolmanda kaudu, kuid ei ole mingit universaalset [[alus]]t, millele saaks taandada kõik "raharežiimid", et saada ülevaade nende suhetest täiesti neutraalse [[mõõdupuu]] järgi. See ei tähenda, et raha ei võiks täita mingis konkreetses sotsiaalpoliitilises kontekstis arvukaid kvalifitseerivaid funktsioone. Samamoodi on "aeg" mingi protsessi sisemisuse üks [[tunnus]], mitte universaalselt üks ja sama koordinaatide [[taustsüsteem]], millesse kõik süsteemid saab pilgust sõltumatult paigutada ja piiritleda - seetõttu eelistan ma segaduste vältimiseks kõnelda mitte ajast kui niisugusest, vaid ainult konkreetsetest "ajarežiimidest" ehk sisemistest ajalisustest. (lk 174-175) ** [[Rein Raud]], "Olemise voog", tlk [[Triinu Pakk]], 2021 ==Luule== <poem> Kui pronksi, kivi, maad ja merd võib neelda [[hukk]] [[saatus]]e poolt seatud minutil, kuis suudaks [[kaduvus]]e raevu keelda siis [[ilu]], mis on väeti nagu lill? Mismoodi [[suvi|suve]] mesihingus püsiks küll Aja hävitava ründe all, kui võim on muuta kõvad kaljud rüsiks ja terasväravadki põrmuks tal? </poem> * [[William Shakespeare]], 65. sonett, tlk [[Harald Rajamets]], rmt: W. Shakespeare, "Sonetid", 1987, lk 73 <poem> Aja [[huuled]] kaanivad lättesoont; [[armastus]] nõrgub ja koguneb, langenud [[veri]] aga [[leevendus|leevendab]] kord ta hädad. Ja mina olen [[tumm]] ega saa ütelda ilma[[tuul]]ele, kuidas aeg on [[täht]]ede ümber tiksunud [[taevas|taeva]]. </poem> * [[Dylan Thomas]], "Sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks", tlk [[Paul-Eerik Rummo]], rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 126 <poem> Üle üksiku [[rada|raja]] kõnnin poolkummargil, silmad alati aja ruttaval [[osuti]]l. </poem> * [[Marie Under]], "Kusagil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 19 <poem> [[Laev]] on sadamas terve [[öö]], [[laud]] on kaetud — võta ja söö! [[Viin]] on klaasis, [[käsi]] on soe, [[homme]] ja [[ülehomme]] ei loe. Tule ja [[tants]]i, [[põrand]] on kuum, aeg on lühike, lõpmatu [[ruum]]. </poem> * [[Karl Ristikivi]], "*Mängivad pillid, kuu on vees...", rmt: "[[Inimese teekond]]", 1990, lk 12 <poem> Aeg viib meilt [[päev]]i &nbsp;&nbsp;nii märkamatult &nbsp;&nbsp;kui lehti [[puu]]lt. </poem> * [[Ellen Niit]], "[[Pihlakas]]" (1956) <poem> Kaht kindlat asja nii [[laul]] kui [[laev]], nimelt [[koht]]a ja aega vajab. Aja kronomeetrita võtame. See on [[üheksateistkümnes sajand]]. &nbsp;&nbsp;&nbsp;Kui laulu iga pole pikk, &nbsp;&nbsp;&nbsp;ehk aitab siis ta [[minevik]], &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;toob püsivuse hõngu? </poem> * [[Juhan Smuul]], "Mere ja taeva vahel" (1957), trükis 1959 <poem> kui mustast õhust tähti läbi tuulab siis ädala sees silmili on august ta minu samme maja ümber kuulab ja hingab sisse õunapuude kaugust või lähedust kui käed on tüves kinni uut ajasammalt tunnevad nad seal kui ladvast langeb mitu lõhnavinni siis aja lõhn ei muutu mitte eal </poem> * [[Viiu Härm]], "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22 <poem> Aeg on [[surm]]a [[sõiduplaan]] Saab otsa koos [[nafta]] ja [[maagaas]]iga </poem> * [[Kalev Kesküla]], "Aja määratlus" kogus "Platoni riigis" (2002), lk 28 <poem> Igivana [[Muinasaeg]] sirutab end [[hommik]]tunnil. On puutehetk. Ritsikliblikas lennutab end ta õlale ja siristab kuuldamatult: "No nii, inimesed, kas oli kord [[kord]]?" Aeg viskab õlgadelt väsinud tolmumantli ja sõnab: "Ah! Inimesed! Tuleb uus aeg, tuleb uus [[vanaaeg]]. On's teil [[labidas|labida]]varred terved?" Inimesed noogutavad ja vaikivad müürina. [[Reha]]pulgad hakkavad naerma. </poem> * [[Lea Mändmets]], "*Igivana Muinasaeg sirutab end hommiktunnil", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 9 <poem> Mõtlen sulavatele [[liustik]]ele, [[delfiin]]idele, [[merihobu]]dele, [[angerjas|angerja]] teekonnale, [[näkineid]]udele ja [[sireen]]idele, kes ei laula enam ammu [[kala]]de, vaid puntraks keerdunud [[plastik]]umägede keskel. Kui palju on neil aega? Kui palju on meil aega? </poem> * [[Livia Viitol]], "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11 <poem> aja taga tuleb eelaeg ja viib su tagasi sinna [[hommik]]usse, kui sa avad silmad ja tema – su [[ema]] – on lahkunud, ja sa tunned, et sured </poem> * [[Inga Gaile]], [https://www.muurileht.ee/piiri-taga/ "*Iga hiilgava mehe taga seisab hiilgav naine..."], tlk [[Contra]], Müürileht, 17. oktoober 2022 <poem> Te olete külmad ja kaamed selle vildaka [[päike]]se all, tolmune on teie [[nahk]]. Teie [[pilk]], mu kallid, on ähmane, väsinud, te olete pragunenud [[vaas]]id, kus saab hoida vaid kuivanud [[lill]]i. Kõik on paatunud, mis eal teiega toimunud, teie aeg ei voola kuhugi. </poem> * [[Liepa Rūce]], "*Te olete külmad ja kaamed selle vildaka päikese all...", tlk [[Contra]], rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 196 == Vanasõnad == * Aeg aitab arstida. * Aeg aitab [[konn]]a mättäle ja kehva kannikale. * Aeg annab [[abi]] (head [[nõu]]; arutust). * Aeg jahutab tuska ja kustutab vihatuju. * Aeg koolitab. * Aeg kuivatab märja [[maapind|maa]] ja pillutab [[pisar]]aid. * Aeg küpsetab asju. * Aeg lõpetab [[lein]]apäevad. * Aeg maksab [[raha]]. * Aeg on [[õnn]]e asutaja. * Aeg parandab [[haav]]ad, aga jätab armid. * Aeg vanemaks, ega meiegi [[noor]]emaks. * Aeg võidab viimaks vaenu. * Aeg õpetab albi targemaks. * Aega ei saa (või) [[raha]]ga osta. * Aega [[kurg|kurel]] koolda, kuni [[soo]] sulab. * Aega läheb (kulub), asja saab. * Aegamööda asi parem. * Aegamööda asjad käivad. * Anna aega, aeg annab head [[nõu]]! * Ega aega ole aiateibast võtta. * Ei virgal puudu [[töö]]d ega laisal aega. * [[Hea]] [[asi]] nõuab aega (iga asi tarvitab aega). * Iga aeg küsib oma tööd taga. * Kes aega viidab, see aega saab. * [[Kõht]] teab paremini kui kell oma aega. * Kõik ajab oma aega taga. * Küll pikk aeg vaagub kord hauale. * Mida rohkem aega, seda parem töö. * Paranda, kui paras aeg! * Parem aegsasti ette vaadata kui pärast kahetseda. * Pea aega kalliks, aeg hea [[mees]] (kärme) mööda minema. * [[Surm]] ei küsi aega taga. * Tuleb aeg, tuleb nõu. * [[Uni]] ajab [[oma]] aega taga. * Uued ajad, uuet asjad. * [[Vargus]] tuleb omal ajal valgele. * Väänä vitsa, kui vits väändib (väänämise aeg)! ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 == Vaata ka == {{Vikipeedia}} * [[Minevik]] * [[Tulevik]] [[Kategooria:Aeg| ]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 55z9o3ik6nh52kw26l86ogceqsgpdyh 0 2303 136185 135474 2026-11-01T21:11:34Z Pseudacorus 2604 /* 20. sajand */ 136185 wikitext text/x-wiki {{toimeta}} [[Pilt:Antoine_Caron_(attr)_Allegorie_des_Krieges.jpg|thumb|Antoine Caron (?), "Sõja allegooria" (16. saj)]] [[Pilt:Vasily_Vereshchagin_-_Апофеоз_войны_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Vassili Vereštšagin, "Sõja apoteoos" (1871)]] [[Pilt:Hans_Thoma_-_Der_Krieg_(1907,_Städel).jpg|pisi|Hans Thoma, "Sõda" (1907)]] [[Pilt:Okuń War and Us.jpg|pisi|Edward Okuń, "Sõda ja meie" (1917 ja 1923 vahel)]] [[Pilt:Echoes_of_War_-lithography_on_paper-75x53.jpg|pisi|Rachel Heller (* 1929), "Sõja kajad" (litograafia, ''s.d.'']] '''Sõda''' on [[riik]]ide või muul teel organiseerunud inimgruppide vahel toimuv organiseeritud relvavõitlus. Sõda on [[diplomaatia]] jätkumine militaarsete vahendite [[abi]]l, mis viib tavaliselt relvastatud kokkupõrkeni kahe või enama osapoole vahel. == 4. sajand == * Seega see, kes tahab [[rahu]], peab valmistuma sõjaks. * {{halliga|Igitur qui desiderat pacem, praeparet bellum.}} ** [[Vegetius]], [https://la.wikisource.org/wiki/Epitoma_rei_militaris/Liber_III "Epitoma rei militaris", III] == 19. sajand == * Kusagil ei kohta rohkem suuremat [[vaimustus]]t sõja suhtes kui pealinnas, sest sõda ei jõua sinna kunagi või jõuab väga harva. Sõjakusest pakatav provintsilinn oleks alles tase! ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 36/2004, lk 43 * Sõda on pelgalt [[poliitika]] jätkamine teiste meetoditega. ** {{värvi|hall|Der Krieg ist eine bloße Fortsetzung der Politik mit anderen Mitteln.}} ** [[Carl von Clausewitz]], "Vom Kriege", 1. rmt, 1. ptk, 24. alamptk (Überschrift) * Sõjas on kõik väga lihtne, ent ka kõige lihtsam on keeruline. ** {{värvi|hall|Es ist im Kriege alles sehr einfach, aber das Einfachste ist schwierig.}} ** [[Carl von Clausewitz]], "Vom Kriege", 1. rmt, 7. ptk * Ühelgi [[terve mõistus]]ega inimesel ei tuleks iial pähe [[Pesemine|pesta]] [[tindiplekk]]e [[tint|tindiga]] või õliplekke [[õli]]ga. Ainult [[veri|verd]] peab ikka ja jälle verega maha pesema. ** Keinem vernünftigen Menschen wird es einfallen, Tintenflecken mit Tinte, Ölflecken mit Öl wegwaschen zu wollen. Nur Blut soll immer wieder mit Blut abgewaschen werden. ** [[Bertha von Suttner]], "Sõjariistad maha!" Dresden: E. Pierson's Verlag, umbes 1920, [https://de.wikisource.org/wiki/Die_Waffen_nieder!/Viertes_Buch 4. raamat], lk 105 == 20. sajand == * Sõdu ja äriraamatuid peetakse Jumala abiga. * Sõda on algul lootus, et ühel hakkab paremini minema, seejärel ootus, et teisel läheb ehk kehvemini, siis rahuldustunne, et teisel ei lähe kah paremini, ja seepeale üllatav äratundmine, et mõlemal läheb kehvemini. ** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, [[LR]] 31/1999, lk 83 * [Nero Wolfe:] "Sõda ei küpseta inimesi - see vaid marineerib neid vastikuse ja hirmu marinaadis." ** [[Rex Stout]], "Üle minu laiba", tlk Jaan Kabin, 2000, 8. ptk, lk 119 * Kõik sõjad sunniti Venemaale peale tema vaenlaste poolt. Ja igas sõjas jäi Venemaa võitjaks. Sest Nõukogude Vene on ju võitmatu. Muidugi juhtus ka erandeid, ei salata sugugi, et Venemaa mõnikord alla jäi, kuid mitte kunagi polnud selle põhjuseks vaenlase majanduslikud, sõjalised ja kultuurilised paremused, vaid ainult ja ikka kaotas Venemaa "reetmise" kaudu. ** [[Karl August Hindrey]], "Ajaloo-õpetus Venemaal", Postimees 9. detsember 1941, nr 124, lk 1 * [Partei loosung :] SÕDA ON RAHU * Sõda on oma olemuselt hävitamine, ja mitte tingimata inimelude, vaid inim[[töö]] produktide hävitamine. Sõda on viis, kuidas tükkideks lasta, stratosfääri pillutada või [[meri|merre]] uputada tarbeaineid, mis võiksid muidu masse liiga mugavaks ja lõppkokkuvõttes liiga arukaks muuta. ** [[George Orwell]], "[[1984]]" * Kreeklane selgitas, kui ränk patt on olla jalanõudeta. Sõjaajal tuleb eeskätt hoolitseda kahe asja eest: esmalt jalanõude ja siis söögikraami eest; mitte aga vastupidi, nagu arvab rahvas. Sest kel kingad jalas, võib minna ja otsida, mida hamba alla panna, ümberpöördu aga ei kehti. "Kuid sõda on ju läbi," väitsin ma; ja nagu toonasel hingetõmbeajal paljud, nii arvasin minagi, et sõda on läbi, mõeldes seda märksa laiemalt, kui täna julgetakse uskuda. "Alati käib sõda," kõlas Mordo Nahumi mälestusväärne vastus. ** [[Primo Levi]], "Hingetõmbeaeg", tlk Mailis Põld, 2004, lk 178 * [Spender:] "Ka [[Marss|Marsil]] oli inimene muutunud liiga palju inimeseks ja mitte küllalt loomaks. Ja Marsi inimesed taipasid, et [[elu]] säilitamiseks peavad nad loobuma küsimusest ''milleks elada''? Elu on iseenesele vastuseks. Elu on ise [[propaganda]]ks uuele elule ja võimalikult parema elu elamisele. [[Marslased]] taipasid, et nad esitasid küsimuse "milleks üldse elada?" mingil sõja- ja meeleheiteperioodi kulminatsiooni ajal, kui sellele polnudki vastust. Aga kui kord tsiviliseeritud [[maailm]] rahunes, saabus [[vaikus]] ja lõppesid sõjad, muutus see küsimus uutmoodi mõttetuks. Elu oli nüüd hea ega vajanud enam argumente." (lk 75, ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav") * Sellel ööl tulid nad kõik välja ja vaatasid [[taevas]]t. Nad jätsid sinnapaika oma õhtusöögid või nõudepesemised või riietumise, et [[etendus]]ele minna, ja tulid välja<!--//--> oma nüüd-mitte-enam-nii-üsna-uutele [[veranda]]dele vaatasid seda rohelist tähte Maad. See oli teadliku pingutuseta tehtud käik; nad tegid selle kõik, uskudes, et see aitab neil mõista [[uudis]]t, mida nad hetk tagasi olid kuulnud [[raadio]]st. Seal oli Maa ja seal oli tulemas sõda ja sel olid sajad tuhanded emad või vanaemad või isad või vennad või tädid või onud või nõod. Nad seisid verandadel ja proovisid uskuda Maa [[olemasolu]]sse niisama palju, kui nad kunagi olid püüdnud uskuda Marsi olemasolusse; see oli pahupidi pööratud [[probleem]]. Maa oli nüüd niisama hästi kui surnud; nad olid sellelt ära kolm või neli aastat. [[Kosmos]] oli tuimestav; seitsekümmend miljonit miili [[avarus]]t teeb sind kangeks, uinutab [[mälestus]]ed, muudab Maa inimtühjaks, kustutab [[minevik]]u ja laseb neil inimestel siin oma tööd edasi teha. Aga nüüd, täna öösel, tõusid surnud üles, Maa rahvastus uuesti, mälestused ärkasid, korrati miljonit nime. Mida teeb see-ja-see täna õhtul Maa peal? Kuidas on lood selle või teisega? Inimesed verandadel heitsid üksteisele kõõrdpilke. (lk 153-154, ptk "November 2005: Vaatlejad") * Timothy vaatas sügavasse taevaookeani, püüdes näha Maad ja sõda ja [[Varemed|varemeis]] linnu ja mehi, kes tapsid üksteist sellest päevast alates, kui tema sündis. Aga ta ei näinud midagi. Sõda oli niisama eemal ja kauge nagu kaks [[kärbes]]t, kes leppimatult võitlevad suure kõrge ja vaikse [[katedraal]]i kaarvõlvi all. Ja just niisama [[mõttetus|mõttetu]]. (lk 183, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik") * Hõbedane rõngas[[kala]] ujus neist vongeldes mööda ja sulgus nagu iiris otsemaid ümber toiduraasukeste, et neid assimileerida. :Paps vaatas seda. Ta hääl oli sügav ja tasane. :"Just nagu sõda. Sõda ujub ringi, näeb toitu, tõmbub koomale. Silmapilk hiljem on Maa läinud." :"William," ütles mamps. :"Andesta," ütles paps. (lk 184, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik") * [Paps:] Ma põletan üht [[elulaad]]i, just samuti nagu praegu põletatakse Maad puhtaks sellest elulaadist. Andestage mulle, kui ma räägin nagu [[poliitik]]. Lõppude lõpuks olen ma endine osariigi [[kuberner]], ja ma olin [[aus]] ja nad vihkasid mind selle eest. Elu [[Maa (planeet)|Maa]] peal ei saanud iialgi sellisesse korda, et oleks saanud teha midagi väga head. [[Teadus]] jooksis meist liiga kiiresti liiga kaugele ette ja inimesed ekslesid selles mehaanilises [[metsikus]]es nagu lapsed, kes teevad ilusaid asju, masinavärke, helikoptereid, rakette, pannes rõhku vääradele üksikasjadele, rõhutades rohkem [[masin]]aid kui seda, kuidas nendega ümber käia. Sõjad muutusid ikka suuremaks ja suuremaks ja lõpuks tapsid Maa. Just seda tähendab vaikiv [[raadio]]. Ja selle eest jooksime me pakku... (lk 190, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik") ** [[Ray Bradbury]], "Marsi kroonikad", tlk [[Linda Ariva]], 1974 * Sõjatrummide ülesanne on mõistuse uinutamine. * Sõjapsühhoos on nagu kriisiaja alkohol - see annab ersatsjoovastuse, kuid tõelise ja ehtsa pohmeluse. ** [[Matti Kurjensaari]], "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971, lk 50 * "Sa võtad sõdade võitmist nii tõsiselt," pahandas kasimata nurjatu vanamees. "Tegelikult on tähtis sõdu kaotada, teadmises, milliseid sõdu võib kaotada. [[Itaalia]] on sadu aastaid sõdu kaotanud, ja vaata, kui hästi meil sellegi poolest läheb. [[Prantsusmaa]] võidab sõdu ja on pidevas kriisis. [[Saksamaa]] kaotab ja õilmitseb. Vaata meie oma lähiajalugu. Itaalia võitis [[Etioopia]] sõja ja langes otsemaid tõsistesse probleemidesse. Võit andis meile sellise hullumeelse valearusaama hiilgusest, et me aitasime alustada [[Esimene maailmasõda|maailmasõda]], mida polnud lootustki võita. Aga nüüd me kaotame uuesti ja kõik pöördub paremuse poole, ja kahtlemata jõuame me taas tippu, kui meil õnnestub lüüa saada." ** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 315 * [[Lahing]] oli lõppenud. Kaotasime langenutena umbes kolmteist tuhat [[mees]]t. Kolmteist tuhat mõistust, [[mälu]], [[armastus]]t, tunnetust, kolmteist tuhat [[maailm]]a, universumit - sest [[mõte|inimmõtte]] universum on suurem kui universum ise -, ja kõik üksnes selleks, et vallata mõnisada jardi tarbetut pori. (lk 143) * Mehed armastavad sõda, sest see lubab neil näidata, et nad ajavad tõsist asja. Nad nimelt arvavad, et kui mitte muidu, siis vähemalt sõja ajal ei tohi [[naine|naised]] nende üle naerda. Sõjas võivad nad naise tahteta objekti staatusse alandada. Selles seisnebki põhiline sugudevaheline erinevus. Mehed näevad objekte, naised näevad objektidevahelisi suhteid. Kaaluvad, kas objektid vajavad teineteist, armastavad teineteist, sobivad teineteisega. See on üks eriline tundedimensioon, mis meil meestel puudub, ja mille tõttu sõda on iga tõelise naise [[silm]]is tülgastav - ja absurdne. Tahate, ma ütlen teile, mis sõda on? Sõda on psühhoos, mida põhjustab võimetus näha suhteid. Meie suhteid ligimestega. Meie suhteid majanduslike ja ajalooliste oludega. Ja eelkõige meie suhteid olematusega. [[Surm]]aga. ** [[John Fowles]], "[[Maag (Fowles)|Maag]]", tlk Henno Rajandi, 2005, lk 462 * Kui [[uks]] sulgus, tekkis José Arcadio Teisel kindel tunne, et tema sõda on lõppenud. Aastate eest oli kolonel Aureliano Buendía rääkinud talle sõja lummusest ja püüdnud tõendada seda loendamatute näidetega oma [[kogemus]]test. Tema oli seda uskunud. Kuid sel [[öö]]l, kui sõjaväelased vaatasid teda ilma teda nägemata, sellal kui tema mõtles viimaste kuude pinevusele, [[vangla]] [[viletsus]]ele, [[raudteejaam]]as valitsenud [[paanika]]le ja [[surnu]]tega laaditud [[rong]]ile, jõudis José Arcadio Teine [[järeldus]]ele, et kolonel Aureliano Buendía oli lihtsalt sarlatan või lollpea. Ta ei saanud aru, milleks oli vaja nii palju sõnu, et seletada seda, mida inimene tunneb sõjas, kui jätkeb ühestainsast sõnast: [[hirm]]. ** [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 253 * Sõja eesmärk on see üle elada. ** [[John Irving]], "[[Veemeetodimees]]", tlk [[Tiina Randus]] ja Ursula Erik, 2006 * Inimesele pole rängemat kaotust kui omaste, seltsimeeste ja sõprade hukkumine. Ei ole rusuvamat vaatepilti kui näha hävitatud töövilja, millesse on pandud jõud ja anne, armastus kodumaa vastu. Ei ole kibedamat lõhna kui ahervaremete ving. ** [[Leonid Brežnev]], ("Leonid Iljitš Brežnev: Lühike ülevaade elust ja tegevusest", Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 29-30) * [Poirot:] "Oh, ''ma foi'', mitu korda pean ma kõike seda rääkima? Kui hulk [[sõjakirjasaatja]]id ilmub äkki mingisse Euroopa punkti, mida see siis tähendab? See tähendab sõda! Kui [[arst]]id tulevad kogu maailmast mingisse linna kokku, mida see siis näitab? See näitab, et seal toimub arstide [[konverents]]. Kui te näete [[raisakotkas]]t õhus tiirlemas, siis on all [[korjus]]. Kui te näete ajajaid mööda [[nõmm]]e liikumas, siis peetakse [[ajujaht]]i. Kui te näete meest äkki peatumas, kuube seljast tõmbamas ja vette hüppamas, siis tähendab see, et keegi päästetakse [[Uppumine|uppumissurmast]]. Kui te näete auväärseid keskealisi daame läbi [[hekk|heki]] piilumas, siis võite järeldada, et seal toimub midagi [[ebasündsus|ebasündsat]]! Ja lõpuks, kui te tunnete isuäratavat [[lõhn]]a ja panete tähele, et mitu inimest läheb mööda [[koridor]]i sinnapoole, kust see lõhn tuleb, siis võite olla kindel, et seal serveeritakse [[eine]]t!" :[Hastings:] Ma mõtlesin nende [[analoogia]]te üle minuti või paari vältel järele ja ütlesin siis esimest käsile võttes: "Aga üks sõjakirjasaatja ei tähenda veel sõda!" :"Kindlasti mitte. Ja üks [[pääsuke]] ei too veel suve. Aga üks [[mõrvar]], Hastings, tähendab [[mõrv]]a." * [[Agatha Christie]], "Eesriie", rmt:"Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie", tlk Ralf Toming, Tallinn: Eesti, Raamat 1984, lk 189-190 * Kui kõrvalises [[Serbia]]s üks [[ertshertsog]] mõrvati, paistis see väga kauge sündmusena, mis meile põrmugi korda ei lähe. Lõppude-lõpuks, [[Balkan]]il mõrvati alatasa keegi. Et see võiks puudutada meid siin [[Inglismaa]]l, näis täiesti uskumatu — ja ma ei räägi seda mitte ainult enese, vaid peaaegu kõigi seisukohast. Otsekohe pärast seda [[mõrv]]a kerkisid silmapiirile nagu ähvardavad tormipilved. Ebatavalised [[kuuldus]]ed läksid liikvele — kuuldused sellest fantastilisest nähtusest — sõjast! Aga muidugi oli see ainult [[ajaleht]]ede jutt. Ükski tsiviliseeritud rahvas ei hakka ju sõdima. Sõdu polnud olnud juba palju aastaid; tõenäoliselt kunagi ei tule ka. :Ei, tavalistel inimestel, tegelikult vist kõigil peale mõne tähtsama ministri ja välisministeeriumi kitsama ringi, polnud aimugi, et sõda võiks tõesti puhkeda. Kõik oli ainult kuulujuttude tasemel — inimesed kütsid end üles ja rääkisid, et asi näeb tõesti välja "üsna tõsine" — need olid vaid [[poliitik]]ute kõned. Ja siis äkki ühel hommikul see oligi juhtunud. * Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 249 * Igaüks saab ju aru, et kui sõda on läbi, nõuavad kraamimine ja korraldamine ning kättemaks võidetutele just niisama palju aega ja ajude ragistamisi nagu vaenutegevus ise. ** [[Robertson Davies]], "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999, lk 99-100 * Sõjast on raske kirjutada, sest seda, mis sõda täpselt tähendab, teavad ainult need, kes pole seal kunagi olnud. See on sama mis kirjeldada mõõtmatut ruumi ilma selgete piiride ja sisemise ühtsuseta. Talvel on üks sõda, suvel teine. Üks taganemise ajal, teine kaitses ja rünnakul; üks sõda päeval, teine öösi. Üks jalaväes, teine kahurväes, kolmas lennuväes. Sõduri sõda on hoopis midagi muud kui rindele saabunud ajakirjaniku oma. ** [[Juri Lotman]], "Mitte-memuaarid", tlk [[Malle Salupere]], Akadeemia 4/2007, lk 746 * Rindel on juba aastat paar rahulik olnud. Sõda kestab neljandat aastat, kuid koju lastud meestest pole siiamaani kedagi uuesti püssi alla pandud ja paljud pääsevad puhkusele — lapsi tegema, nagu külas öeldakse, uut elu sigitama, et rahvas otsa ei lõpeks. :On hetki, mil sõda ununeb sootuks. Tõsi küll, ta annab end tunda kaubanappusena: naised kurdavad, et poes pole ammuilma seepi ja riiet olnud. * [[Helvi Hämäläinen]], "Väejooksik", tlk [[Ants Paikre]], 1990, lk 7 == 21. sajand == * Kuna võib üsna kindlalt väita, et [[vägivald|vägivalla]] eri vormid jäävad meid alati saatma, siis on üsna kindel, et sõdu peetakse ka edaspidi. Mitte ainult suguharude ammuse vaenu pärast, vaid reaalsete konfliktide tõttu, näiteks juurdepääsu eest [[vesi|veele]] või haritavale maale või siis lihtsalt territooriumi laiendamiseks, kui inimasutuse tihedus muutub väljakannatamatuks. ** [[Leszek Kołakowski]], "Mini wykłady o maxi sprawach" (1997–2003), "Miniloengud maksiprobleemidest", tlk Hendrik Lindepuu, 2019, lk 88 * ''Alati oli mingi sõda käimas''. Tavaliselt mingi piiritüli, riikidevaheline vaste kurtmisele, et naaber on lasknud oma heki liiga kõrgeks kasvada. ** [[Terry Pratchett]], "Koletislik rügement", tlk Allan Eichenbaum, 2008, lk 9 * Suurte imede ja suure õuduse ees oleme abitud, h-moll missa ja suurte sõdade vastu on üksik inimene päris võimetu. ** [[Peter Høeg]], "Vaikne tüdruk", Tiina Toomet, 2008, lk 175 * Õigupoolest polegi olemas ühtegi halba ettekäänet mittesõdimiseks, sest sõda on halb. * Ma ei kutsu kedagi üles vabatahtlikult sõtta asuma. Sõdimine on eluohtlik tegevus ja sellepärast peavadki riigid sõjavägesid, kellel muuhulgas on ka oskus sõjalise jõu kasutust piirata nii, et see poleks ülemäära eskaleeriv. * Vaatame neid õudseid kaadreid, mis Ukrainast tulevad ja samal ajal miskipärast jutustame endale rahustavat lugu sellest, et me ise valime, millal Putin meid ründab, et see on meie kontrolli all. Seda otsustab alati ründaja, mitte rünnatav. Vastupidist väita on enese ette süüstamine sõja vallandamise pärast. ** [[Meelis Oidsalu]], [https://www.err.ee/1608523466/meelis-oidsalu-kui-tahame-putinist-lahti-saada-peame-moskvat-aitama "Kui tahame Putinist lahti saada, peame Moskvat aitama"], ERR, 07.03.2022 * Kosmoseõiguse olemasolus või vajalikkuses kiputakse kahtlema, kuna tundub, et kosmosetegevused on kaugel ja eksootilised. [[Sõjaõigus]] võib aga tunduda võimatu, sest kui juba sõda peetakse, kes siis veel õigusnormidest hoolib? Siiski on sõjaõigusel, mida nimetatakse humanitaarõiguseks, kaunis pikk ajalugu. [[Rahvusvaheline õigus]] keelab nii [[ÜRO Harta]] kui ka tavaõiguse kaudu agressiooni, nii et sõja alustamine on keelatud igal juhul (ka kosmoses). Kuna sõda kahjuks siiski ära hoida ei suudeta, on olemas õigusakte selle kõige hullemate [[tagajärg]]ede leevendamiseks. * Asjaolu, et agressioonikeeldu kahjuks pahatihti rikutakse (maa peal), ei tähenda, et keeldu ei oleks olemas. Seda tunnustavad tavaliselt isegi agressiivsed riigid sellega, et otsivad [[agressioon]]ile ettekäändeid ega ütle lihtsalt, et läksid teisele kallale. Kas on tegemist kaasmaalaste kaitsega või ajalooliste piiride taasloomisega, aga ükskõik kui läbipaistev ettekääne ka ei oleks, ollakse ikkagi päri sellega, et lihtsalt kallale tungida teistele ei tohi. ** [[Katrin Nyman-Metcalf]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/27360 "Kosmos – lähituleviku sõjatander?"], Vikerkaar 9/2021 * Varem algasid sõjad lippude, paraadide ja sõjakuulutusega, millest võis minna veel nädalaid-kuid sõjategevuse alguseni. Tänapäeval on mõned asjad arusaadavalt teisiti. Usutavasti olid – peale sõjaväelaste ja teenistuste – esimesed Euroopas, kes [[Venemaa]] [[Venemaa sissetung Ukrainasse (2022)|rünnaku algusest Ukraina vastu]] teada said, [[lennukontroll]]i ametnikud. * Inimlikult võttes polnud selles midagi imekspandavat. Kaks põlvkonda vahet muudab [[õudus]]ed teoreetiliseks, eks. Kanada ajaloolane [[Margaret MacMillan]] kirjeldab suurepärases uurimuses "The War That Ended Peace" (2014), kuidas [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] eelses Euroopas oli sõda miski, mis terve sajandi, alates [[Napoleon]]i ajast, kas toimus kiiresti ja väikeste valudega (Saksamaa ühendamise sõjad 1864–1871) või toimus kaugel ega puutunud otse eurooplastesse (koloniaalsõjad). [[Krimm]] ja Donbass tundusid sajand hiljem samasse kategooriasse kuuluvat. ** [[Matti Maasikas]], [https://www.err.ee/1608618520/matti-maasikas-geopoliitika-hammustab-valusalt "Geopoliitika hammustab valusalt"], ERR/Diplomaatia, 04.06.2022 * [[Ajalugu]] algab seal, kus on [[inimene]] tekkinud maakerale, ja sõda on alati olnud üks kaasnev nähtus, mis on kogu aeg saatnud inimeste [[areng]]ut. Ja sõda on muidugi väga negatiivne – ohvrid ja kaotused –, aga teatud positiivne pool võib küll ka olla, sest sõjapidamisega kaasnevad ka erinevad [[idee]]d ja [[tehnoloogia]] [[areng]], mida kasutatakse ka tsiviilmaailmas. * Me võime rääkida võib-olla alates [[Lahesõda|Lahesõjast]] 1990-1991 kui uut tüüpi sõjast, kus on võimalik vaadata sõjategevust otse-eetris. Ja [[propaganda]] ja sõda on käinud alati käsikäes koos, nii et üritatakse vältida selliseid [[mõiste]]id, mis võivad tekitada [[frustratsioon]]i, nagu sõda, [[genotsiid]], ja need asendada mingisuguste muude terminitega, mis on justkui neutraalsed. Aga see ei muuda sõja olemust – sõda on [[Destruktiivsus|destruktiivne]]. ** [[Igor Kopõtin]], intervjuu: Andres Kuusk, [https://www.err.ee/1609538284/ajaloolane-ukrainas-kaiv-soda-on-maailmavaateline-kokkuporge "Ajaloolane: Ukrainas käiv sõda on maailmavaateline kokkupõrge"], ERR/ETV "Ukraina stuudio", 01.12.2024 * [[Sport]]i ja sõda ei ole võimalik üksteisest lahutada. ** [[Margus Tsahkna]] pressiteates Rahvusvahelise Olümpiakomitee otsuse kohta ajutiselt tühistada Venemaa olümpiakomitee tegevuskeeld: [https://www.err.ee/1610072590/tsahkna-sojakurjategijate-koht-ei-ole-olumpial-vaid-tribunali-ees "Tsahkna: sõjakurjategijate koht ei ole olümpial, vaid tribunali ees"], ERR/pressiteade, 08.07.2026 <poem> [[toonekurg]]edest saavad sõjalennukid surm õitseb taeva kõrbe all sõda on kõrbes sõda on mujal sõda on alati siin </poem> * [[Triin Paja]], "Sool" kogus "Nõges" (2018), lk 75 ==Vanasõnad== * Ega sõda [[sool]]a, [[leib]]a too. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Sõjandus]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] dlpk027vbtrjfy0q2nbqfk1hc5fep1s 0 2753 136191 135180 2026-11-01T21:25:02Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136191 wikitext text/x-wiki [[Pilt:G._Caillebotte_-_L'Yerres,_pluie.jpg|pisi|right|Gustave Caillebotte, "Yerres, vihm" (1875)]] [[Pilt:Viggo_Pedersen_Summer_showers_1887.jpg|pisi|Viggo Pedersen, "Suvevihm" (1887)]] [[Pilt:A_Summer_Shower,_by_Charles_Edward_Perugini.jpg|pisi|Charles Edward Perugini, "Suvine sagar" (u 1888)]] [[Pilt:Norman_Garstin_-_It_Raineth_Every_Day_1889.jpg|pisi|Norman Garstin, "It Raineth Every Day" (1889)]] [[Pilt:Pauline_Palmer_After_the_Rain_1910.jpg|pisi|Pauline Palmer, "Pärast vihma" (1910)]] [[Pilt:Ellen_Trotzig_A_rain_shower.jpg|pisi|Ellen Trotzig, "Vihmasagar" (u 1910-1911)]] [[Pilt:Sally Philipsen - Regnvejrsdag ved Knippelsbro.png|pisi|Sally Philipsen (1879-1936), "Vihmane päev Knippelsbro silla juures Kopenhaagenis", ''s.d.'']] [[Pilt:Carl_Strathmann_-_Die_Musiker.jpg|pisi|Carl Strathmann (1866–1939), "Moosekandid", ''s.d.'']] [[Pilt:Er_regnen_hørt_op.jpg|pisi|Laurits Andersen Ring, "Kas vihm on üle jäänud?" (1922)]] [[Pilt:Gustaf_Fjaestad_Spring_Rain_1929.jpg|pisi|Gustaf Fjaestad, "Kevadvihm" (1929)]] [[Pilt:Ethel_Spowers._Wet_afternoon,_1930._Linocut.jpg|pisi|Ethel Spowers, "Märg pärastlõuna" (1930)]] '''Vihm''' on sademed, mille käigus langevad maapinnale vedela [[vesi|vee]] piisad. Vihm teeb märjaks, mistõttu pärast vihma tuleb kuivada. Et lükata vihm enda kohalt kõrvalseisjate krae vahele, kasutatakse vihmavarju. ==Piibel== <poem> vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse. </poem> * [[Iiobi raamat]] 14:19 <poem> Laulge Issandale tänuga, mängige kandlel kiitust meie Jumalale, 8 kes katab taeva paksude pilvedega, kes valmistab maale vihma, kes laseb tärgata rohu mägedele, 9 ta annab loomadele nende toidu ja kaarnapoegadele, kes teda hüüavad. </poem> * [[Psalmid]] 147:7-9 ==Proosa== * Vihma sajab alati siis, kui aastalaata peetakse või kui me tahame pesu kuivama panna. Asi, mida me otsime, on alati selles [[tasku]]s, kuhu me käe kõige viimaseks pistame. ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme", "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 58 * Sajab. Täna me põllule ei lähe. Täna on mõtiskluste päev. Vaata, kuidas lippab vesi katuserennides. Vaata, kuidas saavad puhtaks akaatsiad, juba mustad, vaid siin-seal pisut kulda; kuidas kraavis uuesti alustab oma teekonda laste laevuke, mis eile alles rohus kinni istus. Ja püüa tabada ses põgusas kahvatus päikesehelgis, kuidas kirikutorni tagant väljub vikerkaar, et sealsamas meie silme all ka surra. ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, CXVIII, lk 166 * Äkki kõmatab taevarannal jälle kõu, tõuseb [[niiskus]]t hingav [[tuul]], ja juba ongi käes: vihma valab jugadena sillutisele, [[maapind]] ohkab peaaegu kuuldavalt, vesi pahiseb, mulksub, ladiseb, peksab vastu aknaid, põristab tuhande sõrmega rentslis, soliseb ojadena ja solksub lõikudes, ja inimene tahaks karjuda [[rõõm]]u pärast, pista pea aknast välja, et jahutada seda taevase märjaga, vilistada, huilata, ta tahaks seista paljajalu [[tänav]]al vulisevates kollakassogastes niredes. Õnnistusrikas sadu, vihma karastav [[kallistus]]! Pese minu hinge ja uha mu [[süda]]nt, sätendav ja jahe kaste! :Ma olin juba tige [[palavus]]e pärast, kuri ja laisk; olin laisk ja rusutud, tuim, jõhker ja isekas; kuivasin ära [[põud|põua]] käes ja lämbusin oma sisimas [[masendus]]est ja [[meelepaha]]st. :Helisege, hõbedased [[suudlus]]ed, millega janune maa vihmapiiskade langemist tervitab: tuhisege, tormlevad vood, mis pesevad kõik puhtaks. Ei ole ainuski päikeseime võrreldav õnnistusrikka vihma [[ime]]dega. Jookse, sogane vesi, maakoore soontes: jooda ja kobesta janunevat [[muld]]a, mille vangid me oleme! Kõik me ohkasime kergendatult, [[rohi]], mina, muld — meie kõik; nii me tunneme end hästi. (lk 56-56, ptk "Õnnistusrikas vihm") * Saksa [[filosoofia]] kinnitab, et jõhker [[tõelisus]] on lihtsalt see, mis on olemas, kuna kõrgeim, kõige kõlbelisem [[seisund]] on ''"das Sein-Sollende"'' ehk see, mis peab olema. [[Aednik]] tunnustab [[juuli]]s täielikult nimelt seda kõige kõrgemat seisundit, sest ta teab ülihästi, mis peaks olema. "Peaks vihma tulema," esitab aednik selle mõtte oma väljendusvahenditega. :Harilikult käib asi nii: kui nõndanimetatud elustavad päikesekiired tõstavad elavhõbedasamba üle viiekümne kraadi C, kui rohi kõrbeb kollaseks, lillelehed kuivavad ja [[puu]]de oksad ripnevad [[janu]] ja kuuma pärast närbunult alla, kui maapind praguneb, põledes kivikõvaks või pudenedes tuliseks [[tolm]]uks, siis harilikult :1) lõhkeb aednikul [[voolik]], nii et ei saagi enam kasta; :2) juhtub midagi [[veevärk|veevärgiga]] ja vett ei tule enam tilkagi ja teil on, nagu öeldakse, pill pinu taga, toru toa taga; muidugi palav pill ja tuline toru. :Säärasel ajal niisutab aednik maapinda oma [[higi]]ga, kuid tulemusteta; kujutlege vaid, kui ohtrasti ta peaks higistama, et sellest jätkuks näiteks pisikesele muruplatsilegi. :Samuti ei aita ka [[vandumine]], needmine, jumalateotamine ega vihane sülgimine, kui me ka iga süljesuutäiega (iga tilk niiskust kulub ju marjaks ära) aeda jookseme. Siis pöördubki aednik sellesinase kõige kõrgema seisundi poole ja ütleb fatalistlikult: :"Peaks vihma tulema." :"Kuhu te suvitama sõidate?" :"Ei teagi, aga vihma peaks tulema." :"Mis te arvate Engliši erruminekust?" :"Ma ütlen, et vihma peaks tulema." :Issakene, kui kujutleda, millist toredat vihma tuleb [[november|novembris]]; neli, viis, kuus päeva järjest nirisevad alla külmad vihmajoad; [[ilm]] on [[hall]] ja ähmane, jalatsid on läbimärjad, jalgade all lärtsub ja niiskus tungib üdini... :Ja ma ütlen: peaks vihma tulema. (lk 70-71, ptk"Aedniku juuli") * [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964 * [Lesta:] Peale [[sügis]]ese vihma tärkavad seened, peale [[kevad]]ise — [[luuletaja]]d. ** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]", (1987, 8. trükk), lk 329 * Selle aasta [[oktoober|oktoobrikuu]] teisel poolel sadas nimetatud kubermangus kestvalt vihma. Oleks ta ometi tilkunudki, [[piisk]] piisas olnud, aga ei: juba teist [[nädal]]at keriti nagu jäähalli villast [[lõng]]a madalatest [[pilv]]edest maha! [[Pori]] mulksus ja lirtsus. Lehkasid hobusetekid ja [[hobused]] ise veel hullemini, lehkasid [[koer]]ad ja [[lambad]], läbivettinud vammused ja jalanartsud. [[Emajõgi]] ajas üle kallaste, luhad lainetasid — [[vesi]] sulises oktoobriöödel süsimustana [[Peipsi järv|Peipsi]] poole, kandes ainult käänukohtadel oma tumedal turjal roostevärvilist linikut — linnakuma. [[Mänd|Männimetsad]] jõe paremal kaldal mustasid sajuses [[öö]]s, neis oli sadat seltsi [[must]]a: küll mustjaspruuni, tuhmi nagu kodukootud [[villane]], küll sinkjasmusta, nõrgalt läiklevat nagu vedel [[pigi]], küll sügavalt musta karvastki — nagu [[nõgi]] korstnakülgedel... Vastu keskööd ärkas [[tuul]], puhus nii, et paindusid pedajate ladvad ja puistasid suisa vett [[mets]]a alla. Ja nüüd ei sadanud vihma enam otsejoones pikuti taevast maha, nüüd keris tuul seda ristipidi maa ja taeva vahel suhu-silma, ninna-kõrva! Krobelistelt tüvedelt sirises vett alla, seda neelas niiskusest paksuks paistetanud [[sammal]]. Sabises, sulksus, tilkus ja tilises tasa. Sammal oli juba liiga palju neelanud ja hakkas [[luksumine|luksuma]]... ** [[Leida Kibuvits]], "Soomustüdruk", 1986, lk 5 * Mai keskel oli Tom ostnud pileti [[Kreeka]]sse, ilm oli läinud aina ilusamaks ja teinud Tomi rahutuks. Ta oli üürinud [[auto]] ning sõitnud [[Venezia]]st Brenneri kaudu [[Salzburg]]i ja [[München]]isse, Triestesse ja sealt edasi Bolzanosse, ning ilm oli olnud imeilus, ainult Münchenis oli teda tabanud kerge kevadine vihmasabin, just siis, kui ta jalutas ''Englischer Garten''<nowiki>'</nowiki>is, aga ta polnud ulualust otsinud, vaid edasi kõndinud, esimesest Saksa vihmast lapsikus [[vaimustus]]es. ** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 183 * Las sajab pealegi vihma, kui tahab, see on ikkagi kõigest [[kevad]]vihm, mõtleb Madlike. Kevadvihm – sellest sõnast on juba kuulda, kui mõnus see on, jah, tulgu pealegi kevadvihma! ** [[Astrid Lindgren]], "[[Madlike ja Jaanikingu põnn]]" * Väljas sadas. Vihm langes peente piiskadena kõigi [[katus]]te peale, kõigi [[tänav]]ate peale, kõigi aedade peale, [[meri|mere]] peale, just nagu poleks seal veel küllalt vett, ja [[mägi|mägede]] peale võib-olla ka. Me peaaegu ei näinudki vihma, ja [[õhtu]] hakkas kätte jõudma. [[Pesunöör]]ide küljes rippusid [[tilgad]] ja mängisid tagaajamismängu, ning aeg-ajalt kukkus mõni alla ja venis enne langemist pikaks-pikaks, sest näha oli, et kukkuda polnudki nii lihtne. Sadas juba [[kaheksa]]ndat päeva, sadas peent vihma, mis polnud ei tugev ega nõrk, ja pilved olid pungil täis, nii täis, et riivasid kõhuga katuseid. Vaatasime vihma. ** [[Mercè Rodoreda]], "Teemandi väljak" [1962], tlk Maria Kall, 2014, lk 17 * ... häda oli selles, et vihm pööras kõik pahupidi, ja kõige elutumad [[masin]]ad ajasid [[hammasratas]]te vahelt [[õis]]i välja, kui neid iga [[kolm]]e päeva järel ei määritud, ja brokaadilõngad roostetasid [[tikand]]eis, ja märgades riietes tärkasid safranikarva [[vetikad]]. [[Õhk]] oli nii niiske, et [[kalad]] oleksid võinud ustest sisse tulla ja toaõhus ujudes akendest väljuda. Ühel hommikul ärgates tundis Ursula nii suurt [[nõrkus]]t, et arvas end surevat, ja palus juba, et tema juurde toodaks paater Antonio Isabel, kas või kanderaamil, kui Santa Sofia de la Piedad avastas, et vanakese selg on [[kaan]]idest üle külvatud. Kõrvetades neid [[tuletikk]]udega, kisti nad ükshaaval ära, enne kui nad oma ohvri lõplikult verest tühjaks olid imenud. Tuli kaevata [[kanal]]id, et vesi majast välja juhtida, ja puhastada ruumid [[kärnkonn]]adest ning [[tigu]]dest, nii et saaks [[põrand]]aid kuivatada, kõrvaldada [[telliskivi]]d [[voodi]]te jalgade alt ja jälle [[king]]ades käia. ** [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 256 * Tartu-ema soolotants algas, kui vihm ümbritses meid nagu hall kardin. Suurrätikut pea kohal hoides ja meestekalossid jalas lartsumas, jooksis ta ümber majanurkade. Igale poole, kus vihmaojad maha ladisesid, pani ta [[ämbrid]] alla. Läbimärjana seisatas ta keset õue, vaatas heakskiitvalt taeva poole, tegi paar lustakat hüpet ja tormas märgade seelikuvoltide tilkudes tagasi majja. :Õues kõmises, mürises ja paukus. Lapsed jooksid ühe akna juurest teise juurde, salajas lootes näha tõelist pikselööki, tõelist [[tulekahju]], erutuse tõelist dramaatilist kulminatsiooni. :Lõpuks oli padu möödas. Teedel voolasid jõed. Koreograafiline liikumisskeem muutus nüüd isikupärasteks improvisatsioonideks. Lapsed lasti paljajalu õue - et nad kasvaksid - ja nad sööstsid rõõmsalt poriloikudesse. Tartu-ema hakkas raskeid veeämbreid sisse tassima. Tallinna-ema seisis akna all ja vaatas, kuidas vihmakardin moondub helehallist sifoonist hõredaks tülliks. Ta tegi akna lahti ja laskis osoonipahvaku sisse. Mamma seisis kojatrepil ja hüüdis proua Puškinale: :"Tulge välja vaatama!" :"Aah," ohati [[nauding]]uga. :"Tulge vaatama!" :Nüüd kostis ainult väsinud solinat. Puulehed tilkusid. Siit-sealt hakkas paistma sinist taevast. :Õhtul pesti juukseid. Lapsi tuli üleni pesta. Meil oli loodusrahva iseenesestmõistetav usk vihmavee õnnistusse. Maa jõi [[janu]] täis. Loodus sirutas end. Lapsed kasvasid. [[Juuksed]] kasvasid. * [[Käbi Laretei]], "Peotäis mulda, lapike maad" [1976], tlk [[Anu Saluäär]], 2010, lk 129 * [[Aeg]] õpetab [[taevas]]t [[värv]]e ja [[ilm]]a vahetama. Samal hetkel, kui sünnib aeg, sünnivad ka kõik [[lood]] ning vihm läheb üle. Enne kui aeg leiutatakse, on võimalik üksnes vihm. See on kogu aeg sadanud ja jääbki sadama. ** [[Maria Küchen]], "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 5 * Sadas [[suvi]]st vihma, kuigi vihm ise ei paistnud seda teadvat, kallates [[vesi|vett]] sama vihaselt nagu [[talv]]ine [[torm]]. :Preili Perspicacia Tick istus hõreda [[hekk|heki]] hädises varjus ning uuris [[universum]]i. Vihmale ei pööranud ta tähelepanu. [[Nõiad]] kuivavad ruttu. * [[Terry Pratchett]], "[[Tillud vabamehed]]", tlk Kaaren Kaer, 2005, lk 7 * Vihma sajab ja ma seisan aias. Ma näen, et sa oled oma töötoas, istud seal. Tundub, et sa loed, igatahes istud sa ettepoole kummargil, su pilk liigub mööda joont, selles toas, kus on lihtne ümmargune [[lamp]], üksildane maakera, mis tiirleb ümber su pea, vihm on aknaklaasile triibud joonistanud, need lähevad laiali ja saavad jälle kokku, [[klaas]] loobub olemast klaas, muutub veeks, ma olen vihmast, selle sees olemisest läbimärg, ma lähen tuppa, sinu juurde, see ei lõpe ega lõpe ära, see külm vihmavesi, ma seisan vihma käes, sinu toas sajab vihma, laest alla vaipade peale, piitsutab akendele, ma olen vihm, ma sajan ja sajan, kõik sajab, aga mitte sinu peale, sa vaatad mulle otsa, naeratad, pöörad pilgu uuesti raamatusse. ** [[Merethe Lindstrøm]], "Talvearhiivid", tlk Riina Hanso, 2016, lk 78 ==Luule== <poem> Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib [[ladina keel]]t. Las ta räägib! Ta sõnad on rängad. Juba mõistan ma mõndagi neist. </poem> * [[Betti Alver]], "Tuulelapsed" <poem> ''Vihm teeb toredaid asju'' Vihm on [[esteet]] Vihm paneb [[naised]] [[seelik]]uid kergitama seda kõrgemale mida ilusamad [[põlv]]ed vihm teeb lollidele tsss... otse lagipähe </poem> * [[Jaan Kross]], "Vihm teeb toredaid asju" kogust "Vihm teeb toredaid asju", rmt: "Luule", EKSA, 2005, lk 413 <poem> VIHMAD MIND ON ARMASTANUD JÄRJEST kaela mulle langend kõrgest [[kärg|kärjest]] </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 89 <poem> Pea suu lahti kui sajabcdefghijkuisajabcdefghijklahtikuisajab cdefghijklmnopeasuulahtikuisajabcdefghijklmnopqrsa jabcdefghijklmnopqrsuulahtikuisajabcdefghijklmnopq rstuvõäöü </poem> * Paul-Eerik Rummo, "Vihma maitsest", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 245 <poem> meie suve üks-ja-sama skeem kõrget rohtu marjaõisi heina maasikaid ja vihma vastu seina [[kuuseriisikas|kuuseriisikaid]] siis tali[[krüsanteem]] </poem> * [[Viiu Härm]], "*meie suve uks־ja ־sama skeem...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 32 <poem> Öö lõhnab, vihma sajab, on [[kevad]] [[Tartu]] peal, on möödas halvad ajad, on kevad Tartu peal. Vihm jõudis üle Soome, nüüd peatub Eesti peal. Vihm peseb puhtaks [[Toomemägi|Toome]], nüüd läheb haljaks seal. </poem> * [[Hando Runnel]], "Öö lõhnab..." kogus "Mõru ning mööduja" (1976), lk 42; lauldakse viisil: [[Ludwig van Beethoven]], "Ood rõõmule" <poem> vihma nägu on tänane [[lumi]] tänane [[keel]] sajab suust ja sõnadest alla nagu [[raudteeliiprid]] maa alla söe[[kaevandus]]tesse </poem> * [[Joanna Ellmann]], "*vihma nägu on tänane lumi...", rmt: "Peegeldused tundmatust", 2020, lk 29 ==Film== * Vihmaga me rajale ei lähe! ** Filmist "[[Vallatud kurvid]]" (1960) ==Vanasõnad== * Ega vihm (lumi) taeva jää. * Enne [[jaagupipäev|jaagupit]] palu vihma, pärast tuleb [[ise]]gi. * Enne [[jaanipäev|jaani]] palu vihma, pärast jaani [[talu]] vihma! * [[Kaste]] on vihma karjapoisike. * [[Kevad]]ine vihm kosutab, [[sügis]]ene kaotab. * [[Kuu]] kehib kuiva, päev sapib sadu. * Mine vihma käest ära, satud räästä alla. * Nutused vihma [[lapsed]], ei nuta kuiva lapsed. * Parem päeva kuumus kui vihma vilu. * Soe vihm vend, [[udu]] onupoeg. * Vihma sajab laisale, [[hea]] [[ilm]] virgale. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 == Vaata ka == * [[Vikerkaar]] ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Ilm]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] houylwg2ce3pc3kfmwrmlit1tze2nog 0 2770 136173 117267 2026-11-01T16:11:01Z Pseudacorus 2604 136173 wikitext text/x-wiki [[Fail:Le_Printemps_de_la_Vie.jpg|pisi|Giorgio Kienerk, "Elukevad" (1902)]] [[Pilt:Youthe_).jpg|pisi|Jessie Marion King (1875-1949), "Noorus", ''s.d.'']] [[Pilt:MA_I081277_TePapa_Youth_full.jpg|pisi|Mary Elizabeth Tripe (1870-1939), "Noorus", ''s.d.'']] '''Noorus''' on üleminekuaeg [[laps]]e- ja [[täiskasvanu]]ea vahel. ==Proosa== * Ei peta ennast keegi, kes nooruses liiga palju ootab. Aga nagu ta tookord aimdust oma südames tundis, nii peab ta ka täitumist oma südames otsima, mitte endast väljaspool. (lk 11) * Kui ka maailm tervikuna edusamme teeb, peab noorus ometi alati otsast peale alustama ja indiviidina maailmakultuuri epohhid läbi tegema. (lk 56) ** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme", tlk [[Mati Hint]], LR 33/1974 * Nooruses õpitakse, vanaduses saadakse aru. (lk 9) * Nooreks jäädakse senikaua, kui suudetakse veel õppida, uusi harjumusi omandada ja vastuseisu taluda. (lk 32) ** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 30/2007 * Olen rõõmuga leidnud, et suurele [[enamus]]ele mu kaassurelikest on mu nägemused selgesti [[mõistmine|mõistetavad]] ning eriti hästi mõistavad neid [[laps]]ed, kes minu pilte vaadeldes on leidnud rohkem [[rõõm]]u kui ma iganes lootnuks. Ei noorus ega [[lapsepõlv]] ole [[rumalus]] ega [[võimetus]]. Mõned lapsed on rumalad ja mõned vanamehed on ka. Kuid tohutu enamus jääb [[kujutlusvõime]] või vaimse tunnetuse poolele. ** [[William Blake]], kiri John Truslerile, 23. august 1799; ''cit. via'': Maria Popova, [https://www.themarginalian.org/2016/07/14/william-blake-john-trusler-letter/ "William Blake's Most Beautiful Letter: A Timeless Defense of the Imagination and the Creative Spirit"], The Marginalian, 14.07.2016 * [Lord Henry:] "... noorus on ainus asi, mis on midagi väärt." (lk 27) * Kuid noorus naeratab ilma põhjuseta. See on üks selle peamisi võlusid. (lk 168) * Mis oli noorus parimal juhul? Kogenematu ja ebaküps aeg, pealiskaudsete tujude ja haiglaste mõtete aeg. (lk 228) ** [[Oscar Wilde]], "[[Dorian Gray portree]]", tlk [[Krista Kaer]], 2021 * [[Vanadus]] pöördub sellepärast nii sageli tagasi vaatama, et ta on unustanud oma [[kalender|pildikalendri]] nooruse esiku[[nagi]]sse. ** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120 * Noorus on nagu [[suvi]], ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb — ja äkki on möödas. Üksainus tabamatu [[viiv]]. ** [[Nasta Pino]], "Kopliperasoos on rahapada", 1989, lk 109 * [Albus Dumbledore:] Noorus ei saa teada, kuidas kõrge iga mõtleb ja tunneb. Aga vanad mehed on süüdi, kui nad unustavad, mis tunne oli olla noor... ** [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja Fööniksi ordu". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Varrak, 2003, lk 814 ==Luule== <poem> Ma olen noor. Mul mängulust on veres, suu isub laulu, jalad [[tants]]imist. Uut sõpra kohtan igas esmateres, uut [[tere]] loodan igast hüvastist. Mu [[tald]]adel on [[leping]] iga teega, mis pole tulba ümber tammumine tuim. Mu [[varbad]] vallatavad rõõmsalt iga veega. Ma sukeldun, et iga [[sõrm]] on [[uim]]. ... Ei, mitte mul, vaid sel, kes kohtleb mind kui [[eit]]e, sel on — ta vabandagu mind — [[skleroos]]. </poem> * [[Muia Veetamm]], "*Ma olen noor", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 5) ==Vanasõnad== [[Fail:Nikolai Triik TKM 0204M.jpg|pisi|Nikolai Triik, "Tõusva nooruse ees" (1909)]] * [[Ema]] väga [[vana]], [[tütar]] liiga noor. * Kes noorelt nobe, see [[virk]] vananagi. * Kes noores põlves ei [[külv]]a, näeb vanuses [[nälg]]a. * Laps noorem, [[jalg]] kärmem. * [[Meri]] tapab noore mehe, kare katkestab noore [[Härg|härja]]. * Mida noorelt külvad, seda vanalt lõikad. * Mis noores põlves kokku pandud, see vanas eas leida. * Mis noormees teeb, seda vanamees rikub. * Mis noorus kogub, seda vanus leiab. * Noor [[inimene]] on vanast [[seitse]] korda taga. * Noor [[jalg]] jooksma, vana püha pidama. * Noor [[nahk]] venib, vana rebeneb. * Noor [[veri]], noor [[tahtmine]]. * Noorel [[nugis]]e, vanal [[vares]]e ([[öökull]]i) [[silm]]ad. * Noores eas kerge elu, vanas eas kerjamine. * Noorikuna pill ja [[ilu]]s, naisena [[nälg]] ja pisarad. * Noorte leskede [[süda]]med ja kivivaagnad on kerged jahtuma. * Ole nobe noorena, siis saad vanana vaadata! * Parem vana [[habe]]me all kui noore piitsa all . * Parem vana varjul kui noore [[ilu]]l. * Sina vanaks, mina nooreks, [[kuu]] kullakarvaline! * [[Vana]] peab oma luudega enam kui noor oma lihaga. * Vanad nõule, noored teole. * Vanal varese, noorel nugise silmad. * Vanast ei saa enam noort, küll aga noorest vana. * Vanema hool on enam kui noorema töö. * Võta noores põlves [[nõel]]a otsast, siis võtad vanast [[pea]]st [[väits]]ega. * Õpi noores eas, kui tahad vanas eas tark olla! * Üks vanast väeti, teine noorest nõdruke. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus [[Tartu]]s. 1929 [[Kategooria:Inimene]] [[Kategooria:Aeg]] fb28wi1aghcusup94v2p3u50p8y65xa 136174 136173 2026-11-01T18:52:21Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136174 wikitext text/x-wiki [[Fail:Le_Printemps_de_la_Vie.jpg|pisi|Giorgio Kienerk, "Elukevad" (1902)]] [[Pilt:Youthe_).jpg|pisi|Jessie Marion King (1875-1949), "Noorus", ''s.d.'']] [[Pilt:MA_I081277_TePapa_Youth_full.jpg|pisi|Mary Elizabeth Tripe (1870-1939), "Noorus", ''s.d.'']] '''Noorus''' on üleminekuaeg [[laps]]e- ja [[täiskasvanu]]ea vahel. ==Proosa== * Ei peta ennast keegi, kes nooruses liiga palju ootab. Aga nagu ta tookord aimdust oma südames tundis, nii peab ta ka täitumist oma südames otsima, mitte endast väljaspool. (lk 11) * Kui ka maailm tervikuna edusamme teeb, peab noorus ometi alati otsast peale alustama ja indiviidina maailmakultuuri epohhid läbi tegema. (lk 56) ** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme", tlk [[Mati Hint]], [[LR]] 33/1974 * Nooruses peetakse selja tagant iga naist ilusaks. (lk 20) * Just inimesed, keda ei mõisteta, ei armasta sellest rääkida või teevad seda kurbusega; noorus seevastu aga praalib sellega. (lk 39) * Ainult nooruses ollakse siiralt ja tõeliselt avali; vanaduses varjatakse end sündsustunde taha. (lk 58) ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, LR 36/2004 * Noori saadetakse vanade juurde õppima, paljudel juhtudel oleks minu arvates parem, kui vanu mõne noore juurde õppima saadetaks. ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 38 * Nooruses õpitakse, vanaduses saadakse aru. (lk 9) * Nooreks jäädakse senikaua, kui suudetakse veel õppida, uusi harjumusi omandada ja vastuseisu taluda. (lk 32) ** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007 * Olen rõõmuga leidnud, et suurele [[enamus]]ele mu kaassurelikest on mu nägemused selgesti [[mõistmine|mõistetavad]] ning eriti hästi mõistavad neid [[laps]]ed, kes minu pilte vaadeldes on leidnud rohkem [[rõõm]]u kui ma iganes lootnuks. Ei noorus ega [[lapsepõlv]] ole [[rumalus]] ega [[võimetus]]. Mõned lapsed on rumalad ja mõned vanamehed on ka. Kuid tohutu enamus jääb [[kujutlusvõime]] või vaimse tunnetuse poolele. ** [[William Blake]], kiri John Truslerile, 23. august 1799; ''cit. via'': Maria Popova, [https://www.themarginalian.org/2016/07/14/william-blake-john-trusler-letter/ "William Blake's Most Beautiful Letter: A Timeless Defense of the Imagination and the Creative Spirit"], The Marginalian, 14.07.2016 * Inimene on mõistetud noorust kas sihitult raiskama, ehkki see on ainus [[aeg]], mil saab kasvatada vilju saabuvaks vanaduseks ja kanda hoolt oma positsiooni eest; või siis kulutama seda selleks, et varuda [[nauding]]uid elu tolle osa tarvis, kus ta pole enam suuteline nautima. ** [[Giacomo Leopardi]], "Mõtted", tlk [[Maarja Kangro]], [[LR]] 3–4/2008, lk 59 * [Lord Henry:] "... noorus on ainus asi, mis on midagi väärt." (lk 27) * Kuid noorus naeratab ilma põhjuseta. See on üks selle peamisi võlusid. (lk 168) * Mis oli noorus parimal juhul? Kogenematu ja ebaküps aeg, pealiskaudsete tujude ja haiglaste mõtete aeg. (lk 228) ** [[Oscar Wilde]], "[[Dorian Gray portree]]", tlk [[Krista Kaer]], 2021 * Kui me kirume noort põlvkonda, siis ei kõlba meil mööda minna sellestki põlvkonnast, kes need noored kasvatas. (lk 21) * See noor, kes ei tunne end salajas paremana ja jõulisemana vanast põlvkonnast, ei ole tõeliselt noor. Tegelikult pole noorel õigus, kuid tema väljakutse võitlusele on tema enda teadmata - õigustatud. (lk 21) ** [[Maria Jotuni]], tsitaadid kogumikust "Lahtine laegas", tlk Endel Nirk, LR 39/1971 * Noored räägivad nii palju elust, sest nad ei tunne seda veel. Muidu jääksid neil sõnad kurku kinni. ** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 57 * [[Vanadus]] pöördub sellepärast nii sageli tagasi vaatama, et ta on unustanud oma [[kalender|pildikalendri]] nooruse esiku[[nagi]]sse. ** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120 * Noorus on nagu [[suvi]], ta tuleb, ta tuleb, ta tuleb — ja äkki on möödas. Üksainus tabamatu [[viiv]]. ** [[Nasta Pino]], "Kopliperasoos on rahapada", 1989, lk 109 * [Albus Dumbledore:] Noorus ei saa teada, kuidas kõrge iga mõtleb ja tunneb. Aga vanad mehed on süüdi, kui nad unustavad, mis tunne oli olla noor... ** [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja Fööniksi ordu". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Varrak, 2003, lk 814 ==Luule== <poem> Ma olen noor. Mul mängulust on veres, suu isub laulu, jalad [[tants]]imist. Uut sõpra kohtan igas esmateres, uut [[tere]] loodan igast hüvastist. Mu [[tald]]adel on [[leping]] iga teega, mis pole tulba ümber tammumine tuim. Mu [[varbad]] vallatavad rõõmsalt iga veega. Ma sukeldun, et iga [[sõrm]] on [[uim]]. ... Ei, mitte mul, vaid sel, kes kohtleb mind kui [[eit]]e, sel on — ta vabandagu mind — [[skleroos]]. </poem> * [[Muia Veetamm]], "*Ma olen noor", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974 (lk 5) ==Vanasõnad== [[Fail:Nikolai Triik TKM 0204M.jpg|pisi|Nikolai Triik, "Tõusva nooruse ees" (1909)]] * [[Ema]] väga [[vana]], [[tütar]] liiga noor. * Kes noorelt nobe, see [[virk]] vananagi. * Kes noores põlves ei [[külv]]a, näeb vanuses [[nälg]]a. * Laps noorem, [[jalg]] kärmem. * [[Meri]] tapab noore mehe, kare katkestab noore [[Härg|härja]]. * Mida noorelt külvad, seda vanalt lõikad. * Mis noores põlves kokku pandud, see vanas eas leida. * Mis noormees teeb, seda vanamees rikub. * Mis noorus kogub, seda vanus leiab. * Noor [[inimene]] on vanast [[seitse]] korda taga. * Noor [[jalg]] jooksma, vana püha pidama. * Noor [[nahk]] venib, vana rebeneb. * Noor [[veri]], noor [[tahtmine]]. * Noorel [[nugis]]e, vanal [[vares]]e ([[öökull]]i) [[silm]]ad. * Noores eas kerge elu, vanas eas kerjamine. * Noorikuna pill ja [[ilu]]s, naisena [[nälg]] ja pisarad. * Noorte leskede [[süda]]med ja kivivaagnad on kerged jahtuma. * Ole nobe noorena, siis saad vanana vaadata! * Parem vana [[habe]]me all kui noore piitsa all . * Parem vana varjul kui noore [[ilu]]l. * Sina vanaks, mina nooreks, [[kuu]] kullakarvaline! * [[Vana]] peab oma luudega enam kui noor oma lihaga. * Vanad nõule, noored teole. * Vanal varese, noorel nugise silmad. * Vanast ei saa enam noort, küll aga noorest vana. * Vanema hool on enam kui noorema töö. * Võta noores põlves [[nõel]]a otsast, siis võtad vanast [[pea]]st [[väits]]ega. * Õpi noores eas, kui tahad vanas eas tark olla! * Üks vanast väeti, teine noorest nõdruke. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus [[Tartu]]s. 1929 [[Kategooria:Inimene]] [[Kategooria:Aeg]] 7izsnbgav2zvgt4742eqyexto0su5qy 0 4013 136196 133995 2026-11-01T22:30:26Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136196 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Ella_M._Bedford_The_Springs_of_Lethe_1896.jpg|pisi|Ella Margaret Bedford, "Lethe lätted" (1896)]] '''Unustamine''' on meelest ära minek, varem omatud teadmise kaotamine. ==Proosa== * 19. Sellest, kes unustab talle osaks saanud hea, on juba täna [[rauk]] saanud. ** [[Epikuros]], "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781) * Sama [[katus]]e all elas aga üks teine olevus, kes oli nii armas ja õrn, et temast võinuks saada täiuslik [[modell]] kunstnikule, kes tahab portreteerida muhameedlastele [[paradiis]]is lubatud naishinge, ehkki selle [[kaunitar]]i pilk kõneles liiga kõrgelt arenenud [[mõistus]]est, et keegi võiks arvata, nagu kuuluks ta ilma hingeta olevuste hulka. Kui ta tantsis [[lagendik]]ul või tipsis mööda mäekülge, võinuks [[gasell]]i pidada vaid tema kauniduse haledaks varjuks, sest keegi poleks vahetanud vaatepilti selle iluduse elavast mõistusega ilmestatud näolapist toretseva, ent tuhmi metslooma kuju vastu, kes vastaks ehk ainult mõne [[epikuurlane|epikuurlase]] maitseelamustele. Ianthe kerge jalaast saatis Aubreyt sageli tolle antiigiotsingutel ja tihti näitas Kashmere'i [[liblikas|liblika]] otsingutele kaasatud tüdruk end enese teadmata oma täies kauniduses, [[Hõljumine|hõljudes]] noormehe januse [[pilk|pilgu]] ees. Ja viimane unustas sõnad, mis ta oli hetk tagasi dešifreerinud peaaegu täielikult kustunud kivitahvlilt, kui haldjalik olevus ta mõtted taas [[ajalugu|ajaloolt]] eemale juhtis. * Tihtipeale näisid tema läheduses heljuva tüdruku juuksekiharad vahetavat päikesekiirte peegeldustes nii kiiresti värvitoone ja pakkuvat nii hõrku silmailu, et kui ajaloohuvilisel meesterahval pühiti kui peoga meelest see objekt, mida ta hetk tagasi oli pidanud ühe [[Pausanias]]e lõigu tõlgendamisel ülimalt oluliseks, siis oli see igal juhul täiesti vabandatav. * Aubrey oli [[Meeleheide|meeleheitel]]. Teenrite [[uudishimu]] ületas varsti nende [[valvsus]]e, nad hiilisid vargsi ükshaaval minema ja jätsid noormehe ainult ühe abitu vana naise valve alla. Ta kasutas hetke, oli üheainsa hüppega toast väljas ja leidis end hetke pärast toas, kuhu peaaegu kõik olid juba kokku kogunenud. Lord Ruthven märkas teda esimesena, astus kiiresti Aubrey juurde, haaras tal jõuliselt käsivarrest ja vedas ta vihast meeletuna toast välja. Kui nad jõudsid trepile, sosistas lord noormehele kõrva: "Ära unusta oma [[lubadus]]t ja tea, et kui temast ei saa täna minu naist, siis langeb su õde suurde [[häbi]]sse. [[Naised]] on nii [[moraalitus|moraalitud]]!" Öelnud need sõnad, lükkas ta noormehe oma teenrite poole, kes olid vana naise hädakisa peale teda juba otsima hakanud. ** [[John William Polidori]], [https://algernon.ee/node/798 "Vampiir"], tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006 * Sageli tuleb uurida just seda, mille inimesed enamasti ära unustavad, millele nad tähelepanu ei pööra ja mida nii tuntuks peetakse, et seda enam uurimise vääriliseks ei arvata. (lk 24) * Ma unustan enamiku loetust nii nagu sellegi, mida ma söönud olen; aga ma tean, et mõlemad ikkagi minu vaimu ja keha ülal hoida aitavad. (lk 49) ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], Loomingu Raamatukogu 28/1972 * "Nii et [[orav]] jääkski puuri?" küsis [[toimetaja]] oma juuksesalke raputades. :"Mitte just seda," arvas Indrek, "aga karjapoiss las unustab puuriukse lahti. Seda ometi tsensor lubab." :"Kui ta unustab talvel, siis ehk küll, aga kui kevadel, siis vist mitte," arvas toimetaja ja lisas juurde: "Kuid siis ei jää ju enam mingit sihti. Mitte mingit! Mis [[mõte]] on siis veel teie oraval? Mis mõte on üldse oraval, kui ta on pistetud puuri ja ei saa puurist enam muidu välja, kui keegi peab midagi unustama. Unustamine tähendab [[juhus]]t, kuid juhusel pole põhimõttes ruumi." * [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_III/V "Tõde ja õigus" III], 5. peatükk * Naisterahva geniaalne võime unustada on midagi muud kui [[daam]]i anne suuta mitte mäletada. (lk 10) * Kui teaksin kindlalt ette, et mul tuleb jagada [[surematus]]t teatud inimestega, eelistaksin üksildaselt unustusse vajuda. (lk 21) ** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999 * Looja on mulle andnud hea [[mälu]]. Ja kuigi paljud [[mälestus]]ed on saanud mu hingele [[piits]]aks, ei tahaks ma midagi olla unustanud. See on ju minu [[elu]]. Ja mis olen unustanud, seda ma polegi nagu elanud. See oli siis nagu [[Unenägu|uni]], mis ärgates kohe ununes. ** [[Alma Teder]], "Elu õpilane", 1. osa, 1995, lk 4 * Kui sul on hea mälu, võid unustada paljusid asju. (lk 10) * Kuidas harjutada mälu, et see oskaks unustada. (lk 12) * Kes sünnib klassikuks, see ei sure. Ta vaid unustatakse. (lk 34) * Inimeste meelespidamisele ei maksa loota. Paraku ka unustamisele mitte. (lk 41) ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]], [[Loomingu Raamatukogu]] 48/1977 * Kui võiksin unustada kõik ja alustada täiesti uuesti, tühjade [[käsi|kätega]] ja puhta [[süda]]mega? See ongi, mida loodan siin teha. Olla nagu [[lind]] taeva all, nagu [[peoleo]]. Või hoopis nagu [[kägu]], kes ei ehita [[pesa]] ega hoolitse oma [[poeg]]ade eest... :Kukku! Kukku! ... See vana rõõmus [[Wales]]i laul, sellest võiks midagi teha ... Laulda nagu lind ... Mul on [[tiivad]]! Ükskõik kas need on mustad või valged — ma lendan! (lk 189) * [David:] [[Talumees]] kardab [[ikaldus]]t, maksunõudjaid ja sõjamehi. [[Kaupmees]] kardab võistlejaid ja [[vargus|vargaid]]. [[Aadlimees]] kardab kuningat ja kuningas aadlimeest. [[Vaimulik]] kardab [[patt]]u ja [[põrgu]]t. Ainult [[laul]] ja [[muusika]] panevad neid lühikeseks [[aeg|ajaks]] oma [[hirm]]u ja viletsust unustama. (lk 85) ** [[Karl Ristikivi]], "[[Rõõmulaul]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966 * Kui isa kurtis talle oma muret selle üle, et oli unustanud isegi talle lapsepõlves kõige sügavamat mõju avaldanud sündmused, seletas Aureliano talle oma unustamisvastast abinõu, mille José Arcadio Buendía võttis praktiliselt kasutusele kogu majas ning hiljem pani maksma kogu asulas. Tindisse kastetud pliiatsiga märgistas ta iga asja selle nimetusega: laud, tool, kell, uks, sein, voodi, kastrul. Ta läks karjaõue ja märgistas loomad ning taimed: lehm, kits, siga, kana, juka, taro, banaan. Unustuse lõputute võimaluste üle mõtiskledes jõudis ta vähehaaval arusaamisele, et võib tulla päev, mil asjad tuntakse sildi järgi ära, aga ei mäletata nende tarvitamist. Siis hakkas ta märkima täpsemalt. Silt, mille ta lehmale kaela riputas, oli eeskujulik näide sellest, mil viisil Macondo elanikud unustuse vastu võidelda kavatsesid. "See on lehm, teda tuleb igal hommikul lüpsta, et ta piima annaks, ja piima tuleb keeta, et segada seda kohviga ja valmistada piimaga kohvi." Nii elasid nad edasi kiiresti käest libisevas tegelikkuses, mis oli hetkeks kinni peetud sõnade abil, kuid mis paratamatult pidi kaduma, kui nad unustavad kirjatähe tähenduse. :Oru poolt tuleva tee algusse oli pandud silt sõnaga: "Macondo" ja teine suurem silt oli peatänavas, mis lausus: "Jumal on olemas". * [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 41-42 * Totalitaarseid liikumisi kui selliseid ja eriti nende juhtide kuulsuse palet iseloomustab kõige selgemalt ehk nende unustamise hämmastav libedus ja nende asendamise hämmastav hõlpsus. ** [[Hannah Arendt]], "Totalitarismi lätted", 1. ptk * Ema ütles mul targalt: "Kui sa kord juba [[abielu]]s oled, avastad, et parim, mis sa võid teha, on hoolitseda laste eest ning korraldada peoõhtuid. Tee inimestele head, toida neid, räägi nendega, hoia neid soojas. Kõik muu unusta." Ta mõtles selle all armastust, seda, et armastus tuli unustada. Ema püüdis mind aidata vabaneda [[ängistus]]est, mida tundsin abielule mõeldes. Mul oli aeg abielluda, tema rääkis mulle sellest, millele tuli mõelda ja mis tuli unustada. (lk 20) ** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26 * Unustamine on sulle enesele kaalutu, aga sinu lähedasi võib see üsna rängalt rõhuda. (lk 65) * Pead jõudma küllaldase unustuse astmeni, et tegelda oma mälestustega. (lk 153) * Õpi kaotama ja unustama! Vähemalt sama hoolikalt, kui oled õppinud võitma ja meeles pidama. (lk 153) ** [[Arvo Valton]], "Vabaduse kütkes", 1993 * Vimes üritas. See polnud lihtne. Talle meenus uduselt, et ta jõi, et unustada. Selle tegi aga mõttetuks [[fakt|tõsiasi]], et ta ei mäletanud enam, mida ta unustada tahtis. Lõppkokkuvõttes jõi ta selleks, et oma [[joomine|joomist]] unustada. ** [[Terry Pratchett]], "Vahid! Vahid!". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak 2002, lk 51-52 * [[Internet]] on [[George Orwell|Orwelli]] raamatukogu – pidevalt täienev, kuid usaldusväärse [[mälu]]ta. Vähemasti kuni Minevikumasina<ref>Wayback Machine.</ref> tekkeni. Minevikumasina ja [[Internetiarhiiv]]i abil näeme interneti [[minevik]]ku. Sul on võime näha asju, mida mäletad. Veelgi olulisem: võib-olla on sul ka võimalus leida midagi, mida sa ei mäleta ning mille võiksid teiste meelest unustada. (lk 110) ** [[Lawrence Lessig]], "Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik", tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus ja MTÜ Wikimedia Eesti, 2017 * Kui eeldame, et [[metafoor]] on ühte kindlat tüüpi süntaksi pisike mudel, siis peaks ka metafoor töötama eelkõige negatsioonimeetodil, see tähendab tegelema mingi olulise tähendusosa unustamisega. Ja nii see tõenäoliselt ongi. Kui me suvatseme kellegi kohta lendu lasta repliigi ''munapea!'', siis "unustame" selle metafoori abil ära kõik selle isiku tunnusjooned, mis teda munapeast eristavad. Metafoori sisu ei saa seetõttu kunagi lõplikult määratleda, sest metafoor on oma olemuselt sisutühi: temas on kas kõik või mitte midagi. Metafoor ei ole võrdlus, vaid kategoriseerimine. Või pisut pehmemas variandis: metafoor on pigem liigitamine kui võrdlemine. Metafoor kehtestab mingi uue klassifitseerimisaluse, mis lubab meil hetkeks oma [[mälu]] ära petta ja unustada kõik eelneva klassi tunnused. ** [[Valdur Mikita]], "Metsik lingvistika". Grenader 2008, lk 63 * Mõneti on kõik [[kultuur]]i võtmetekstid seotud unustamisega. Unustamine ja vaigistamine on [[tähendus]]e [[ema]], kui mitte koguni vaarema. ** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013, lk 69 * Saanud tuge poolest pudelitäiest Virgin Trainsi punasest [[vein]]ist ("Mis hirmus kraam see on?"), muutus Henry ilukõneliseks. "Las ma räägin sulle midagi, kallis. Vanadus on [[solvang]]. Vanadus on [[kõrvakiil]]. See kahjustab helget [[mõistus]]t — ehkki ma ise seda ütlen —, kuni sa paistad nii võhiklik ja kõneoskuseta nagu mõni... mõni [[polütehnikum]]i abilektor." Henry ignoreeris fakti, et polütehnikumid olid juba ammu ära kaotatud - need jäid ikkagi sõimusõnaks. "Tekib justkui mingi ajuhalvatus. Nagu oleksid sa... oleksid tõugatud kott[[pimedus]]se ega suudaks kuradima ust leida, kuigi tead, et see on seal. Pitt, Kristus hoidku! Mulle ei tulnud Pitti nimi meelde. Ma ei mäletanud midagi [[Lõunamere aktsiamull|Lõunamere mullist]]. See on intellekti [[lämbumine]]. Inimese mõistus - inimese helge mõistus, kui tohin nõnda öelda - muutub ebakompetentseks. [[Impotentsus|Impotentseks]]. Jah, impotentseks." Henry jõllitas pinevalt Marioni, nagu arvaks, et too ei jälgi tema mõttekäiku. "Ta ei suuda esineda. Ta on [[kohitsemine|kohitsetud]]. Ta..." Ehk oli see mõttearendus juba piisavalt pikale veninud. "Ühesõnaga - sa ei suuda, kuradi päralt, meelde tuletada, mida kavatsesid järgmiseks öelda, kuigi tead väga hästi, mis see oli." (lk 36-37) ** [[Penelope Lively]], "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017 * [[Cicero]] pidas ajalookirjutust relvaks unustamise vastu. See sõnastus kivines ''topos''<nowiki>'</nowiki>eks ja oli kuni varase uusajani kesksel kohal historiograafiliste kirjutiste [[eneseteadvus]]es. Selles eneseteadvuses jätkas kirjalik ajalookirjutus suulise ajaloopärimuse "kirjutamist": [[kroonik]]ud kirjutasid üles möödaniku kangelaste ja kuningate teod (''res gestae''), mida ülistasid lauludes [[bard]]id, et päästa neid unustusest ja säilitada lahkunutest austusväärset mälestust. See ajaloo ja mälu sulandumine müüdis on nii suulise ajalookultuuri kui ka varaste riikide ajalookirjutuse tunnus. ** [[Aleida Assmann]], "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021, lk 55 * Tänapäeval on kaks võimalust müütidele läheneda. Üks on historistlik: kust mingi müüt on pärit, mida üks või teine asi tähendas kunagi ammu ja nii edasi. See on väljasuremise tee. Esiteks pole selle absoluutse [[algus]]eni kunagi võimalik jõuda, sest meil ei ole selleks vahendeid. Teiseks on niimoodi võimalik ainult rohkem ja rohkem aru saada, et see lugu ei kuulu tegelikult meile ega tähenda meile midagi. Nii on viimaks ainus lahendus see, et unustame selle ära, kuna meil pole seda vaja. ** [[Hasso Krull]] (Juhan Raud [https://kultuur.postimees.ee/6511827/hasso-krull-jaagem-eurooplasteks-et-kusida-kes-on-eestlased Hasso Krull: jäägem eurooplasteks, et küsida, kes on eestlased] Postimees, 31. jaanuar 2019, intervjuu) ==Luule== <poem> Külmand on maa - paks lumevaip sind katab, nii kaugel-kaugel külm sa mulla all! Kas [unustus mu [[armastus]]e matab, kui lahutab meid aja kerkiv vall? ... Andesta, noorusarm, kui oled unund — maailma [[hoovus]] kannab kaasa mind, muud [[iha]]d-[[lootus]]ed on [[loor]]i punund su ette, aga need ei määri sind! </poem> * [[Emily Brontë]], "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180 <poem> jah õige küll ma unustasin selles viivituses et olin rivis mille ees scout-master ütles nii: nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses sel [[öö]]l ja kui ei tunnista ei liigu sammugi siis pikkamööda meenus mulle lukkupandud [[uks]] ma öösel seda kangutasin (peldik oli õues) vist unisena pidasin ma koda peldikuks kõik meelde tuli surma[[hirm]]u äkki tundsin põues </poem> * [[Juhan Viiding]], "Krauklis", kogust "Aastalaat" (1971), lk 30 <poem> Kurbus lendab linnataewas nagu särawwalge lind Rahwas osta unistusi kuni neil on odaw hind Rahwas osta unustust kui unelmad on yle jõu </poem> * [[Liisi Ojamaa]], "WALG£ LIND", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 45 <poem> Mu rinnale rabiseb [[suhkur|suhkrut]] ja [[kass]] magab mu üsal must särav suhkur ja käginal keerleb [[uni|unede]] [[masin]] [[öö]] tummades [[sõrmed]]es väike siniseis sädemeis [[vasar]] lööb mu [[vale]]de [[alasi]]l: unustasin unustasin unustasin </poem> * [[Triin Soomets]], "* Mu rinnale rabiseb suhkrut", rmt: "Valitud omadused", 2016, lk 53 <poem> Kattudes kiht-kihilt [[samblik]]uga unustab [[puu]] ajapikku ammu koorde lõigatud [[pihtimus]]ed. Aga see on selline puu, mis kord juba keskele seistes jääb sinna igaveseks. Hiljem vahetavad kaks armunut [[pilk]]e, ja see on alati vaid [[must]] [[puukoor]] vastu musta puukoort. </poem> * [[Liepa Rūce]], "*Märkamatult...", tlk [[Contra]], rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 193 ==Vanasõnad== * [[Hea]]d teod unuvad varsti. * [[Hunt]] unustab, [[koer]] unustab, [[mees]] mäletab. * Läheb [[silm]]ist, läheb meelest. * Mis möödas, see meelest. * [[Pea]] pahane unustab, jalad vaesed vastaku. * Unusta [[uni]], mäleta [[mälu]], pea noormees meeles! * Unustab hoidja, ei unusta püüdja. * Unustad [[suu]] lahti, [[pääsuke]] lendab sisse. * Unustatud asi langeb lausa [[vesi|vette]]. * Unustamine parem kui [[kättemaks]]mine. * Ära unusta [[turg|turule]] minnes silmi koju! ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 * Ma kuulan ja ma unustan, ma näen ja ma mäletan, ma teen ja ma oskan. ** Hiina vanasõna ==Viited== {{viited}} ==Vaata ka== * [[Mälu]] [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Tegevused]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] p31md1u6afr8up2l66fpjc314nj9koi 0 4418 136181 131061 2026-11-01T21:03:21Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136181 wikitext text/x-wiki [[File:Albert_Edelfelt_Jesus_Washing_the_Feet_of_his_Disciples_(1898).jpg|pisi|Albert Edelfelt, "Jeesus jüngrite jalgu pesemas" (1898)]] [[File:Raud-Laundry.jpg|pisi|[[Kristjan Raud]], "Pesu" (1937)]] ==Proosa== * Ühelgi [[terve mõistus]]ega inimesel ei tuleks iial pähe pesta [[tindiplekk]]e [[tint|tindiga]] või õliplekke [[õli]]ga. Ainult [[veri|verd]] peab ikka ja jälle verega maha pesema. ** {{halliga|Keinem vernünftigen Menschen wird es einfallen, Tintenflecken mit Tinte, Ölflecken mit Öl wegwaschen zu wollen. Nur Blut soll immer wieder mit Blut abgewaschen werden.}} ** [[Bertha von Suttner]], "Sõjariistad maha!" Dresden: E. Pierson's Verlag, umbes 1920, [https://de.wikisource.org/wiki/Die_Waffen_nieder!/Viertes_Buch 4. raamat], lk 105 {{RV}} * Marie lapsed pidid olema hästi kasvatatud, väga arukad ja [[viisakus|üliviisakad]] ja nad ei unustanud kunagi öelda "Tere, proua," või "Tänan, härra!". Marie poleks sallinud [[ninakus]]t nende poolt. Ta oli kerge, ent valusa käega ja lapsed olid harjunud vastuvaidlematult tema [[käsk]]e täitma, teades, et kui [[nahatäis]] oli lubatud anda, siis kindlasti ka anti. Arvatavasti kujunes laste arusaamises midagi taolist, mis on omane treenitud [[koer]]tele: nad täidavad [[käsk]]u, teadmata, mis põhjusel on keelatud teha seda või teist, või vastupidi, miks peab tegema just seda. Miks ei tohtinud nad õiendada oma asju hurtsiku [[põrand]]ale, miks oli neil keelatud torkida [[nõel]]tega väiksema venna [[kõht]]u, miks pühade eel peab pesema [[nägu]] ja [[käsi]], miks ühel ilusal päeval tuli minna just nimelt [[kool]]i, aga mitte kuhugi mujale, miks peab lahkuma [[kodu]]st, kui emale tulevad külla võõrad mehed, ehkki see, mida nad seal tegid, polnud mingi [[saladus]]. (lk 20-21) * Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise [[maja]] uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanud [[kõnevõime]] terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "[[Tuhat ja üks ööd|Tuhande ja ühe öö]]" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabia [[parfüüm]]id poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurt [[nauding]]ut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunud [[šampoon]]i ja [[kölni vesi|kölni vee]] lõhnadest. Kuna Cecile hakkas üha sagedamini Martine'i enda juurde lõunale ja ööbima kutsuma, siis oli proua Donzert pannud maksma kindla korra: Martine'il tuli alati kõigepealt käia [[vann]]is. :Proua Donzert kartis, et Martine võib oma ema hurtsikust midagi kaasa tuua, ehkki tütarlaps näis alati väga [[puhtus|puhtana]], mis teda peamiselt just iseloomustasid... Kuid kunagi ei suudeta olla küllalt ettevaatlik, sest mis küll juhtuks, kui mõni juuksurisalongi klientidest leiaks näiteks [[täi]]? :Kui Martine nägi esimest korda vanni ja kui Cecile palus tal ennast üleni vette kasta, haaras teda mingi pühalik värin, otsekui hakataks teda ristima... "Kaasaegne komfort" ilmus korraga tema silme ette veevärgi, kanalisatsiooni ja elektriga... Ta ei suutnud sellega kunagi täielikult harjuda ja iga kord, kui ema Donzert talle ütles: "Mine nüüd vanni...", tundis Martine kerget joobnustavat ärevust. (lk 28) * [[Sein]]ad kaetud valge [[email]]iga, [[põrand]] kiviparketist, [[taburet]] metalltorudest... On võimatu kirjeldada [[joovastus]]t, mida tundis Martine, laskudes sooja, aromaatsete sooladega lõhnastatud piimvalgesse vette... Ta oli [[õnn]]elik, tundes, kuidas värinad jooksid üle ta käsivarte, õlgade, selja... [---] Vanni email oli nii sile-sile, [[vesi]] nii mahe-mahe ja äsja pakendist vabastatud seep andis pärlmutritaolist [[vaht]]u... [[käsn]] helkles roosades ja taevassinistes toonides ... Piimjast kuplist langes pehmet [[valgus]]t vannitoa igasse nurka. Martine küüris hoolikalt iga oma keha väiksematki õnarust, tarvitas seepi, [[pimsskivi]], [[hari|harja]], käsna ja [[käärid|kääre]]. Proua Donzert hüüdis juba talle alumiselt korruselt: :"Martine, nühid endal naha maha... Aitab juba!" (lk 29-30) * [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962 * Kõik on inimese kätes. Sellepärast tuleb käsi tihti pesta. ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]], [[LR]] 48/1977, lk 6 * "Lubage, et ma teid seebitan," sosistas ta. :"Tänan hea soovi eest," ütles Remedios, "kuid mulle jätkub omaenda kahest käest." :"Kas või ainult [[selg]]agi," anus võõras. :"See oleks asjata vaev," sõnas Remedios. "Kes seda enne on näinud, et inimesed endal selga seebitavad!" :Pärast, sellal kui Remedios end kuivatas, anus võõras pisarsilmil, et ta temaga abielluks. Tütarlaps vastas siiralt, et ta iialgi ei abielluks nii kohtlase mehega, kes raiskab peaaegu terve tunni ja vaata et jääb isegi ilma lõunata ainuüksi sellepärast, et tahab näha, kuidas üks naine end peseb. * [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 191 * Sa olid kaksteist aastat vana. Sulle ei meeldinud ennast pesta. Ema tõstis su juuksed üles, tõmbas pluusikaeluse alla. Vedas näpuga mööda puhta ja halli piiri. Jättis su šokolaadist ilma. :Ei. Ma liialdan. Tol ajal polnudki šokolaadi. Õhtuooteks saadud šokolaad on nende laste lugudes, kes sõjast midagi ei tea. * [[Annie Saumont]], "''Seife aus Paris''" proosakogust "Aeg elada ja teisi jutte", tlk Maria Esko, LR 33-35, 2018, lk 12 * "Sellega on ametlik osa läbi," lisas tuletõrje ülem südamlikult. :"Aga võib-olla saan ma veel kuidagi kasulik olla?" :"Minul oleks küll üks pisikene [[palve]]," hüüatas vanainimene käbedalt. "Kui te ehk kastaksite mu Alberti põhjalikult vooli<!--//-->kust üle! Albert on ennast [[mets]]as nii [[tolm]]useks püherdanud, et näeb välja rohkem [[hall]] kui [[valge]]." :"No see on ju [[tuletõrjuja]]te käes tühiasi," naeratas ülem. :Ta astus korraks auto juurde ja ütles midagi tuletõrjujatele. Kohe jooksid kaks tuletõrjujat [[voolik]]ut lahti kerides aeda. [[Kass]]ile suunati tugev veejuga ning mõne hetke pärast helkis ta karv puhtalt ja helevalgelt. :"Võimas," ütles Kingpool. :"Ongi Albert!" imestas Muhv. :"Kas jooksite oma kaaslastega ehk tassikese [[kakao]]d?" küsis vanainimene tuletõrje ülemalt. "Tänase tähtsa päeva puhul?" :"Suurima heameelega," ütles ülem ja tuletõrjujad ühinesid seltskonnaga. * [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", esimene raamat, 1984, lk 86-87 * [Harry Kuningas:] "Öeldakse, et käsi peseb kätt, aga ma olen täitsa kindel, et kui jutt on Harry Kuningast, lihtsalt pesemisest ei aita, siin tuleb kõvasti küürida." (lk 212) * "Minu poiss liigub ringi ja tema ütleb, et teid võib [[Usaldus|usaldada]], aga [[härjapõlvlased]] on selgeks saanud, et ainult [[sõna]] ei tohi usaldada, niisiis sõlmime me [[leping]]u vanamoodi, viisil, mida me kõik oleme aegade algusest peale mõistnud." :Hämmeldunud Billy astus kõrvale, pikk, pikkade küüntega käsi sirutus Porgandi poole, Porgand sülitas pihku ja lõi selle laksuga Langenud Lehtede Kahetsuse pihku, mõtlemata sugugi oma [[tervis]]ele ja [[turvalisus]]ele. Vana härjapõlvlasenaine kõhistas jälle naeru. "Seda [[leping]]ut ei saa murda, seda ei saa murda. Mitte kunagi." Hetkelise kõhkluse järel lisas ta nagu muuseas: "Peske pärast kätt." (lk 216) * [[Terry Pratchett]], "[[Tubakas (Terry Pratchett)|Tubakas]]", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012 * [[Varjupaik|Varjupaigas]] valvavad Rebeca ja Soledad kordamööda [[pesuruum]]i ukse taga, kui teine sees on. Milline luksus on maanteetolm ihult maha loputada, end sisse seebitada ja sooja veejoa all seista, vaadata, kuidas see räpase ja pruunina su jalge ette koguneb, enne kui äravoolu ümber keerlema hakkab ja igaveseks kaob. Soledadile meeldib kujudeda, kuidas vee[[molekul]]id kihutavad äravoolutorudest alla, segunevad ja valguvad laiali, liituvad teiste torudega linnatänavate all, muutuvad mingi salajase sihtpunkti poole sööstes ja kukerpallitades suuremaks ja kiiremaks. Talle meeldib mõelda [[mustus]]est, mille ta oma ihult maha uhub, mis muutub aina lahjemaks, kuni see lõpuks polegi enam mustus. ** [[Jeanine Cummins]], "Ameerika pind", tlk [[Evelin Banhard]], 2021, lk 252 ==Luule== <poem> [[Kraanikauss]]i voolas [[vesi]], [[laps]] seal oma saapaid pesi, ise riidles: "Pahad [[saapad]]! Teete mulle lihtsalt [[häbi]], kes teil lubas liipad-laapad minna [[Poriloik|poriloigust]] läbi?" </poem> * [[Erika Esop]], "Pahad saapad", "Kümme keerusaia", 1982, lk 25 ==Vanasõnad== * Pese [[kasukas|kasukat]], aga ära tee märjaks! * Pesule [[suvi|suvel]] suuri uhtumisi, [[talv]]el targu väänamista. * Üks [[käsi]] ei pese üksi. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 * [[Hobune]] ei pese ilmaski, ikke nääb, [[karu]] koa ei pese, kõik kardavad. ** [[Eesti vanasõnad|Eesti vanasõna]] [[Kategooria:Tegevused]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Hügieen]] qtym0ksheb23q16q4m0molecyry8iju 0 4491 136171 101361 2026-11-01T16:08:40Z Pseudacorus 2604 136171 wikitext text/x-wiki '''Aganad''' on teravilja-, heina- ja linaseemnete peksmisel ja tuulamisel alles jäänud õisikute, kuparde ja [[leht]]ede kergemad ja peenemad osad. ==Piibel== <poem> Vaata, ma panen sind pahmareeks, uueks ja paljuhambuliseks: sa peksad [[mägi|mägesid]] nagu reht ja jahvatad neid, teed künkad aganaiks; 16 sa tuulad neid, [[tuul]] kannab neid, [[torm]] puistab need laiali. </poem> * [[Jesaja raamat]], 41:15-16 ==Proosa== * Aga leidus neid, kes ei saanud tõsiseks jääda [[Jumal|Issanda]] ees, ka Vargamäe Indrek mitte. Temap see vististi oligi, kelle kohta Vihalepp ütles: "Kui mõni peab end juba nii suureks ja targaks, et jumalasõna ajab ta naerma, siis teadku ta, et Issanda ees oleme kõik nagu aganad, lausa põrm. Kui Jehoova võtaks vaevaks ainult korraks meie peale puhuda, siis lendaksime nagu [[tolm]]ukübemed läbi akna välja — nii tühised oleme meie kõik Jehoova ees." ** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XXI "Tõde ja õigus" II], 21. ptk * [Õpetaja Maurus poisse tsirkusse Lurichit vaatama saates:] "Las lähvad ka nemad ja näevad, mis mehed meie oleme, las näevad ja räägivad, sest meie mehe [[nimi]] peab olema kõigi suus. Las teavad, et [[sakslased]] on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees. Mis on, kui me teist seitsesada aastat sööksime jumalavilja? Kas meil ei või siis olla oma [[Martin Luther|Luterus]], [[Goethe]] või [[Schiller]]? Kui loomatoit on annud meile kõige suurema rammu — loomatoit annab ikka suurema rammu kui inimesetoit, sest ükski [[mees]] ei saa [[härg|härja]] vastu, kes sööb kõlkaid, [[hein]]u ja aganaid — jah, kui me aganatega saime suure rammu, siis [[leib|leivaga]] saame suure [[vaim]]u. Ja nagu käib kõigist üle eesti ramm, nõnda peab ka kõigist üle käima eesti vaim, kui oleme seitsesada aastat söönud jumalavilja." ** A. H. Tammsaare, [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XXVII "Tõde ja õigus" II], 27. ptk == Vanasõnad == * Agan leiva jätk, [[humal]] õle jätk. * Agan leivajätku, humal õllejatku. * Aganik on [[kevad]]ine leivakast. * Aganik peab kehva aitama. * Parem [[oma]]d aganad kui võõra selge leib. * [[Vesi]] pikka [[piim]]a jätku, aganad leiva jätku, [[kaev]]ukook [[kali|kalja]] jätku. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Põllumajandus]] bhji442dpqe251z24ctfn87arfphkjl 136172 136171 2026-11-01T16:09:28Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136172 wikitext text/x-wiki '''Aganad''' on teravilja-, heina- ja linaseemnete peksmisel ja tuulamisel alles jäänud õisikute, kuparde ja [[leht]]ede kergemad ja peenemad osad. ==Piibel== <poem> Vaata, ma panen sind pahmareeks, uueks ja paljuhambuliseks: sa peksad [[mägi|mägesid]] nagu reht ja jahvatad neid, teed künkad aganaiks; 16 sa tuulad neid, [[tuul]] kannab neid, [[torm]] puistab need laiali. </poem> * [[Jesaja raamat]], 41:15-16 ==Proosa== * Aga leidus neid, kes ei saanud tõsiseks jääda [[Jumal|Issanda]] ees, ka Vargamäe Indrek mitte. Temap see vististi oligi, kelle kohta Vihalepp ütles: "Kui mõni peab end juba nii suureks ja targaks, et jumalasõna ajab ta naerma, siis teadku ta, et Issanda ees oleme kõik nagu aganad, lausa põrm. Kui Jehoova võtaks vaevaks ainult korraks meie peale puhuda, siis lendaksime nagu [[tolm]]ukübemed läbi akna välja — nii tühised oleme meie kõik Jehoova ees." * [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XXI "Tõde ja õigus" II], 21. ptk * [Õpetaja Maurus poisse tsirkusse Lurichit vaatama saates:] "Las lähvad ka nemad ja näevad, mis mehed meie oleme, las näevad ja räägivad, sest meie mehe [[nimi]] peab olema kõigi suus. Las teavad, et [[sakslased]] on meid söötnud seitsesada aastat aganatega, aga ometi ei või nende mehed seista meie mehe ees. Mis on, kui me teist seitsesada aastat sööksime jumalavilja? Kas meil ei või siis olla oma [[Martin Luther|Luterus]], [[Goethe]] või [[Schiller]]? Kui loomatoit on annud meile kõige suurema rammu — loomatoit annab ikka suurema rammu kui inimesetoit, sest ükski [[mees]] ei saa [[härg|härja]] vastu, kes sööb kõlkaid, [[hein]]u ja aganaid — jah, kui me aganatega saime suure rammu, siis [[leib|leivaga]] saame suure [[vaim]]u. Ja nagu käib kõigist üle eesti ramm, nõnda peab ka kõigist üle käima eesti vaim, kui oleme seitsesada aastat söönud jumalavilja." ** A. H. Tammsaare, [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XXVII "Tõde ja õigus" II], 27. ptk == Vanasõnad == * Agan leiva jätk, [[humal]] õle jätk. * Agan leivajätku, humal õllejatku. * Aganik on [[kevad]]ine leivakast. * Aganik peab kehva aitama. * Parem [[oma]]d aganad kui võõra selge leib. * [[Vesi]] pikka [[piim]]a jätku, aganad leiva jätku, [[kaev]]ukook [[kali|kalja]] jätku. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Põllumajandus]] 9wkkpuzga5pfp759vbkd1tttsfccd9b 0 6312 136164 131994 2026-11-01T13:32:19Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136164 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Annunciation_(van_Eyck,_Washington)_Gabriel.jpg|pisi|Jan van Eyck, "Maarja kuulutus", detail. Peaingel Gabriel (u 1435)]] [[Pilt:Albrecht_Dürer_-_Wing_of_a_Roller_-_WGA07371.jpg|pisi|Albrecht Dürer, "Tuvi tiib" (1512)]] [[Pilt:De_bedreigde_zwaan_Rijksmuseum_SK-A-4.jpeg|pisi|Jan Asselijn, "Ärritatud luik" (u 1650)]] [[Pilt:CarmiScales.jpg|pisi|Ayelet Carmi, ''Scales and Measures'' (2010)]] [[Pilt:Flügelschlag_2015.jpg|pisi|Eva Maria Enders "Tiivalöök" (2015)]] '''Tiib''' on paljude [[loom]]ade lennu- ja liuglemisorgan, mida lendamiseks pruugitakse peamiselt innuka üles-alla lehvitamise teel, liuglemiseks aga paigal hoides ja väikeste asendimuutustega lennusuunda vahetades. Peamiselt kasutavad tiibu [[linnud]] ja [[putukad]]. Inimesed on tiiva idee laenanud [[lennuk]]ite tarbeks. ==Proosa== * Inimene suhtub oma mõistusesse ülikummalisel kombel: pidades seda looduse meistritööks, jätab ta selle kasutamata, ja nõnda, olles sündinud tiibadega, lõikab ta nad ise ära. ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], [[LR]] 28/1972, lk 42 * Kukku! Kukku! ... See vana rõõmus [[Wales]]i laul, sellest võiks midagi teha ... Laulda nagu lind ... Mul on tiivad! Ükskõik kas need on [[must]]ad või [[valge]]d — ma lendan! ** [[Karl Ristikivi]], "Rõõmulaul", Lund 1966, lk 189 * "Ma tunnen, et mulle kasvavad tiivad!" ütles [[hiir]]. No ja mis siis, kodanik [[nahkhiir]]? (lk 7) * Kasutage ornitoloogide kogemusi. Et [[kirjanik]]ud võiksid tiibu sirutada, peavad neil [[sulg|suled]] kärpimata olema. (lk 6) ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja [[Arvo Valton]], LR 48/1977 * Mees konutas nurgas ja kuivatas päikese käes oma laialilaotatud tiibu, ümberringi puuviljakoored ja hommikusöögi jäänused, mida varajased külalised olid talle pildunud. Siivutule maailmale võõras, kergitas ta vaevalt oma antikvaaripilku ja pobises midagi oma murrakus, kui isa Gonzaga kanaaeda astus ja talle [[ladina keel]]i tere hommikust ütles. [[Preester]] hakkas [[pettus]]t aimama, niipea kui sai selgeks, et [[ingel]] ei mõistnud jumala keelt ega osanud tema teenrit tervitada. Seejärel pani preester tähele, et lähedalt vaadates paistis ingel liiga inimese moodi: ta lehkas talumatult [[torm]]i järele, ta tiibade siseküljed olid kaetud [[parasiit]]idega, pikemad suled olid maisest rajust laastatud, ja ta armetus välimuses polnud midagi, mis oleks sobinud inglite suursuguse [[väärikus]]ega. Siis tuli preester kanaaiast välja ja hoiatas lühikeses [[jutlus]]es uudishimulikke ohtude eest, mis ähvardavad lihtsameelseid. Ta tuletas meelde, et [[deemon]]il on kurikaval komme kasutada karnevalikunsti selleks, et ettevaatamatuid segadusse ajada. Ta väitis, et kui üksi tiivad ei ütle, kas on tegemist raudkulli või [[lennuk]]iga, siis ei või tiivad inglite tuvastamisel ammugi aluseks olla. ** [[Gabriel García Márquez]], "Väga pikkade tiibadega väga vana mees", rmt: "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980, lk 72-73 * Vastupidi levinud arvamusele on deemonite tiivad samasugused kui inglite omad, kuigi tihtilugu paremini kammitud. ** [[Neil Gaiman]], [[Terry Pratchett]], "Head ended", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 338 * Aeg-ajalt kostab meie enamjaolt vaikusest koosneva kõne vältel, kuidas ühekroonine kukub kõlinal mündiautomaati. :"Kas sinu juures sajab ka lund?" küsin lõpuks. :"Ma ei tea," vastab Jim, "ma seisan [[koridor]]is ja siin ei ole ühtegi akent, aga teie ärasõidust peale sadas vahetpidamata." :"Mis haigus sul siis on?" esitan küsimuse toru sooja suhu. :"Mu tiivad läksid liiga suureks, ma ei saa enam lennata." :"Mida see tähendab?" :"Ma täpselt ei tea," ütleb Jim, "küsin doktori käest, kui ta tuleb, aga ma jään siia ilmselt kauemaks." * [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 30 * [[Kotkas]] kasvatab oma [[poeg]]i varjulises paigas, kõrgetel [[kalju]]del, kuni nad suudavad enda eest ise seista. Aga ta peab nad ka turvapaigast välja ajama. Ta raputab [[pesa]], tõukab nad vabasse [[õhk]]u, et nad saaksid oma tiibu proovida; aga ta lendab kaitsvalt nende all ja hoiab neid haiget saamast. ** Paavst [[Franciscus]] 25. septembril 2018 Tallinnas Vabaduse väljakul peetud jutluses * [---] teel teadlaseks saamisele tuleb läbi käia õpipoisiaeg ja saada sellipaberid. Alles just need sellipaberid — antud juhul teaduste doktori kraadi kaitsmine — annavad võimaluse jõuda olukorda, kus [[teadlane]] saab õiguse enda uurimissuunda ise määrata. Siis tulebki lasta [[lind]] vabale lennule, anda talle [[vabadus]] tegutseda. Mõistagi eksisteerib ka [[risk]], et tiivad on veel nõrgad ega kanna seda vabadust välja. ** [[Ene Ergma]] [https://www.err.ee/1032045/ene-ergma-teadus-ja-vabadus "Teadus ja vabadus"] ERR, 06.02.2020 ==Luule== <poem> Üht ime[[fööniks]]it mu silm veel nägi üksinda kõndivat neid laaneradu, pea kuldne, purpurised uhked tiivad </poem> * [[Francesco Petrarca]], "Kantsoon", tlk [[Ain Kaalep]] ("Renessansi kirjanduse antoloogia", 1984, lk 38) <poem> Käib mõni Pühal [[valge]]s rüüs — ma tiibu kannan vaid. </poem> * [[Emily Dickinson]], "*** Käib mõni Pühal Kirikus...", tlk [[Doris Kareva]], kogust "Kiri Maailmale" (1988), lk 38 <poem> Kuis kõrgel pilvis sõidab [[surm]], ja üle välja ajab torm! Mu tiivad on nii väsinud, mu [[jõud]] on ära kadunud! </poem> * [[Juhan Liiv]], "Linnukese kaebus" (1908), rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 296 <poem> Lõpmatu [[meri]]. Siin on [[saar]], alati kaotanu [[võidukaar]]. Tiivad saarte vahele [[sild]], iga [[täht]] on [[päike]]se [[kild]]. </poem> * [[Karl Ristikivi]], "*Mängivad pillid, kuu on vees...", rmt: "[[Inimese teekond]]", 1990, lk 12 <poem> Ma olen kanatiib mille kulland raju ma olen [[jäämägi|jäämäe]] [[öökuub]] ja [[köietantsija]] nutt </poem> * [[Ilmar Laaban]], "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud [[Arvo Mägi]], 1959, lk 326 <poem> Mistarvis tiivad anti lindudele? Kust alguse sai hinge lendutung? Miks mõni mööduv ulm on piinavhele? </poem> * [[Artur Alliksaar]], "Janud" I, rmt "Päikesepillaja" (1997, 3. trükk), lk 43 <poem> KISKUGE KÜLJEST MU TIIVAD, MONTEERIGE ENDALE KÜLGE VAADAKE, KUHU NAD VIIVAD TEID, TE RASVASED [[hüljes|HÜLGED]]. </poem> * [[Juhan Viiding]], "Realistliku [[ingel|ingli]] laul", (1968). Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud [[Hasso Krull]]. Tuum, 1998, lk 29-31 <poem> Oma suuri must-valgeid tiibu kannan läbi [[aasta]]te [[öö]]. Vastu [[aken]]t, õnnetu liibu! Sinna tahta - su [[elutöö]]. </poem> * [[Juhan Viiding]], "*Ööliblikas, su tung on imeline...", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 356 <poem> mu [[kodu]] on ära[[igatsus]] ja [[lõunamaa]] [[mered]] ja [[liiv]]ad ja kaasakutse ja [[appihüüd]] ja tiivad ja tiivad ja tiivad </poem> * [[Jaan Kaplinski]], "Ma olen madalal sündinud" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 57 ==Vanasõnad== * [[Sitikas|Sitikal]] siledad tiivad, tartlasel targad [[sõna]]d. * [[Tuul]]e tiivul tuleb [[häda]], sitika sammul lahkub. * Varane [[vares]] pühib [[nokk]]a, hiline siputab tiibu. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{vikipeedia}} [[Kategooria:Anatoomia]] [[Kategooria:Linnud]] [[Kategooria:Putukad]] ma08h3yqg7sxs5msru09y1zk20k694m 0 6666 136188 114787 2026-11-01T21:22:29Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136188 wikitext text/x-wiki {{toimeta}} '''Esmaspäev''' on nädalapäev, millele eelneb [[pühapäev]] ja järgneb [[teisipäev]]. Eestis on esmaspäev nädala esimene päev. Paljudes maailma maades ja kirikunädalas on esmaspäev nädala teine päev. ==Proosa== * 1625. aasta [[aprill]]ikuu esimesel esmaspäeval näis Meung'i [[linn]]ake, kus kunagi sündis "[[Roosiromaan]]i" autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid [[hugenotid]] seda teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes [[naine|naisi]] Grande-Rue suunas põgenemas ja [[laps]]i uksekünnistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud kürassi selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid Vaba Möldri [[kõrts]]i poole, mille ees tungles minutitega kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm. :Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe [[päev]]i, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, [[kuningas]] oli sõjajalal kardinaliga, [[hispaanlased]] aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike [[sõda]]de olid veel [[vargus|vargad]], kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, [[hunt]]ide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes [[kära]], kuid mitte nähes punakollast [[lipp]]u või hertsog [[Richelieu]] kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole. :* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap, 1977, romaani 1. ptk algus * "Esmaspäeval aga [[seltskond]]likud lõbustused." :"Ohoo! Kuidas sellest aru saada, Mousqueton? Valgusta neid seltskondlikke lõbustusi lähemalt." :"Härra, esmaspäeval me käime seltskonnas. Võtame külastajaid vastu ja teeme ise visiite. Mängitakse [[lauto]]t, [[tants]]itakse, koostatakse täiendriime ja suitsetatakse [[daam]]ide auks pisut [[viiruk]]it." :"Tuhat ja tuline! Kui äärmiselt galantselt!" hüüdis [[musketär]], kes pidi kasutama kogu jõudu näomusklite taltsutamiseks, sest tal oli hirmus tahtmine [[naer]]ma pahvatada. :* [[Alexandre Dumas vanem]], "Kümme aastat hiljem", I osa, tlk [[Henno Rajandi]], Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 137-138 * "Eva-Lotta, mulle tuleb vahel ette, et sa võiksid püüda olla veidi naiselikum," sõnas konstaabel Björk ja vaatas murelikult kõhna [[päike]]sest põlenud amatsooni, kes seisis rentslis ja katsus püüda suure varba otsa tühja [[sigaret]]ikarpi. See läks tal lõpuks korda ja tugev jalahoop paiskas sigaretikarbi alla [[jõgi|jõkke]]. "Naiselikum? Jaa, esmaspäeviti," kinnitas Eva-Lotta ja [[naeratus|naeratas]] leebelt kogu oma armsa [[nägu|näolapikesega]]. (ptk 2) * "Mis sa siis hädaldad!" ütles Sixten. "Ma arvan, et nad sõidavad esmaspäeval. Muide, päris rumal nendest, sest nad meeldivad mulle, eriti tädi Ada. Ja senikaua, kui nad meie juures kodus püsivad ega jookse läbi terve linna amokki, pole minu arvates kellelgi põhjust nende vastu olla." (ptk 11) ** [[Astrid Lindgren]], "[[Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu]]", tlk [[Vladimir Beekman]] * Kõrvalises toakeses, kuhu iial ei tunginud põuatuul, [[tolm]] ega [[palavus]], meenutasid mõlemad kauget [[nägemus]]t rongatiibadetaolise sombreeroga vanamehest, kes palju aastaid enne nende sündi istus siin, selg akna poole, ja jutustas [[maailm]]ast. Mõlemad avastasid samaaegselt, et seal toas oli alati [[märtsikuu]] ja alati esmaspäev, ning siis mõistsid nad, et José Arcadio Buendía polnud nii hull olnud, nagu [[perekond]] oli arvanud, vaid et temal ainukesena oli jätkunud vaimuteravust taibata seda [[tõde]], et ka [[aeg]] põrkab oma teel [[takistus]]tele ja raskustele ning võib seetõttu puruneda ja jätta kuhugi tuppa mõne igavesti kestva [[kild|killu]]. ** [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 282-283 * Jõudiski Jussike Esmaspäevamaale. :”Tere, Esmaspäev,” ütles Jussike. “Kas sa tead juhatada, kuidas ma jõuaksin Pühapäevamaale?” :”Tere, tere, Jussike,” vastas Esmaspäev. “Pühapäevamaa asub siit kuue päeva kaugusel. Heameelega näitan sulle teed, enne aga aita mul [[hein]]a teha.” :Jussike oli nõus. Nad töötasid hoolega ja õhtuks oli hulk kuiva heina kokku pandud. Esmaspäev kiitis Jussikest tubli töö eest ning juhatas talle teed Teisipäevamaale. (lk 9) :* [[Silvi Väljal]], "Jussikese seitse sõpra", Tallinn: Avita, 1999 ==Luule== <poem> Siis rüüpama, rüüpama kiirustame koidua'al ja kui [[päev]] saab läbi, kohe peale kallama. Tahan olla tinavile igal esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ka! </poem> * [[Martti Syrjä]], "Baarikärbes", tuntud muusikapalana vokaal-instrumentaalkollektiivi [[Eppu Normaal]]i esituses ==Vanasõnad== * [[Pühapäev]] püha, esmaspäev edev, [[teisipäev]] tõsine, [[kesknädal]] kehv, [[neljapäev]] näljane, [[reede]] rikas, [[laupäev]] ladus. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Kirjandus== * [[Kurt Vonnegut]], "Tšempionide eine ehk Hüvasti, sinine esmaspäev!", tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1978 (Originaal: "Breakfast of Champions", New York: Delacorte Press, 1973) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Nädalapäevad]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] kgpn93nevnan2iekrqmdd8tsn56xzwo 136189 136188 2026-11-01T21:22:59Z Pseudacorus 2604 136189 wikitext text/x-wiki '''Esmaspäev''' on nädalapäev, millele eelneb [[pühapäev]] ja järgneb [[teisipäev]]. Eestis on esmaspäev nädala esimene päev. Paljudes maailma maades ja kirikunädalas on esmaspäev nädala teine päev. ==Proosa== * 1625. aasta [[aprill]]ikuu esimesel esmaspäeval näis Meung'i [[linn]]ake, kus kunagi sündis "[[Roosiromaan]]i" autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid [[hugenotid]] seda teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes [[naine|naisi]] Grande-Rue suunas põgenemas ja [[laps]]i uksekünnistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud kürassi selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid Vaba Möldri [[kõrts]]i poole, mille ees tungles minutitega kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm. :Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe [[päev]]i, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, [[kuningas]] oli sõjajalal kardinaliga, [[hispaanlased]] aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike [[sõda]]de olid veel [[vargus|vargad]], kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, [[hunt]]ide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes [[kära]], kuid mitte nähes punakollast [[lipp]]u või hertsog [[Richelieu]] kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole. :* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap, 1977, romaani 1. ptk algus * "Esmaspäeval aga [[seltskond]]likud lõbustused." :"Ohoo! Kuidas sellest aru saada, Mousqueton? Valgusta neid seltskondlikke lõbustusi lähemalt." :"Härra, esmaspäeval me käime seltskonnas. Võtame külastajaid vastu ja teeme ise visiite. Mängitakse [[lauto]]t, [[tants]]itakse, koostatakse täiendriime ja suitsetatakse [[daam]]ide auks pisut [[viiruk]]it." :"Tuhat ja tuline! Kui äärmiselt galantselt!" hüüdis [[musketär]], kes pidi kasutama kogu jõudu näomusklite taltsutamiseks, sest tal oli hirmus tahtmine [[naer]]ma pahvatada. :* [[Alexandre Dumas vanem]], "Kümme aastat hiljem", I osa, tlk [[Henno Rajandi]], Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 137-138 * "Eva-Lotta, mulle tuleb vahel ette, et sa võiksid püüda olla veidi naiselikum," sõnas konstaabel Björk ja vaatas murelikult kõhna [[päike]]sest põlenud amatsooni, kes seisis rentslis ja katsus püüda suure varba otsa tühja [[sigaret]]ikarpi. See läks tal lõpuks korda ja tugev jalahoop paiskas sigaretikarbi alla [[jõgi|jõkke]]. "Naiselikum? Jaa, esmaspäeviti," kinnitas Eva-Lotta ja [[naeratus|naeratas]] leebelt kogu oma armsa [[nägu|näolapikesega]]. (ptk 2) * "Mis sa siis hädaldad!" ütles Sixten. "Ma arvan, et nad sõidavad esmaspäeval. Muide, päris rumal nendest, sest nad meeldivad mulle, eriti tädi Ada. Ja senikaua, kui nad meie juures kodus püsivad ega jookse läbi terve linna amokki, pole minu arvates kellelgi põhjust nende vastu olla." (ptk 11) ** [[Astrid Lindgren]], "[[Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu]]", tlk [[Vladimir Beekman]] * Kõrvalises toakeses, kuhu iial ei tunginud põuatuul, [[tolm]] ega [[palavus]], meenutasid mõlemad kauget [[nägemus]]t rongatiibadetaolise sombreeroga vanamehest, kes palju aastaid enne nende sündi istus siin, selg akna poole, ja jutustas [[maailm]]ast. Mõlemad avastasid samaaegselt, et seal toas oli alati [[märtsikuu]] ja alati esmaspäev, ning siis mõistsid nad, et José Arcadio Buendía polnud nii hull olnud, nagu [[perekond]] oli arvanud, vaid et temal ainukesena oli jätkunud vaimuteravust taibata seda [[tõde]], et ka [[aeg]] põrkab oma teel [[takistus]]tele ja raskustele ning võib seetõttu puruneda ja jätta kuhugi tuppa mõne igavesti kestva [[kild|killu]]. ** [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 282-283 * Jõudiski Jussike Esmaspäevamaale. :”Tere, Esmaspäev,” ütles Jussike. “Kas sa tead juhatada, kuidas ma jõuaksin Pühapäevamaale?” :”Tere, tere, Jussike,” vastas Esmaspäev. “Pühapäevamaa asub siit kuue päeva kaugusel. Heameelega näitan sulle teed, enne aga aita mul [[hein]]a teha.” :Jussike oli nõus. Nad töötasid hoolega ja õhtuks oli hulk kuiva heina kokku pandud. Esmaspäev kiitis Jussikest tubli töö eest ning juhatas talle teed Teisipäevamaale. (lk 9) :* [[Silvi Väljal]], "Jussikese seitse sõpra", Tallinn: Avita, 1999 ==Luule== <poem> Siis rüüpama, rüüpama kiirustame koidua'al ja kui [[päev]] saab läbi, kohe peale kallama. Tahan olla tinavile igal esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ka! </poem> * [[Martti Syrjä]], "Baarikärbes", tuntud muusikapalana vokaal-instrumentaalkollektiivi [[Eppu Normaal]]i esituses ==Vanasõnad== * [[Pühapäev]] püha, esmaspäev edev, [[teisipäev]] tõsine, [[kesknädal]] kehv, [[neljapäev]] näljane, [[reede]] rikas, [[laupäev]] ladus. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Kirjandus== * [[Kurt Vonnegut]], "Tšempionide eine ehk Hüvasti, sinine esmaspäev!", tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1978 (Originaal: "Breakfast of Champions", New York: Delacorte Press, 1973) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Nädalapäevad]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] ie9rfpw34fedz1zqnaps8h6ivmd74s7 0 6802 136165 136059 2026-11-01T13:35:21Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136165 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Líneas de Nazca, Nazca, Perú, 2015-07-29, DD 54.JPG|pisi|Ämblik Nasza kõrbejoonisel Peruus. Aerofoto.]] [[Pilt:Blumen,_Vogelspinne_und_Schlange_-_Johanna_Helena_Herolt.jpg|pisi|Johanna Helena Herolt, "Ämblik ja madu" (u 1703)]] [[Pilt:Redon_smiling-spider.jpg|pisi|Odilon Redon, "Naeratav ämblik" (1887)]] [[Pilt:Niels_Peter_Rasmussen_-_Tre_gråspurve_venter_på_edderkoppen_-_1902.png|pisi|Niels Peter Rasmussen, "Kolm koduvarblast jälgivad ämblikku" (1902)]] [[Pilt:Emma_Beach_Thayer_-_Porcelain-White_Spider_-_1950.2.28A_-_Smithsonian_American_Art_Museum.jpg|pisi|Emma Beach Thayer (1850-1924), Porcelain-White Spider, ''s.d.'']] [[File:Steampunk Brass Spider.jpg|pisi|Ämblikukujuline ehe aurupungi stiilis, autor Daniel Proulx.]] [[Pilt:"IMG_9443"Guggenheim_Museum_Bilbao_-_"Maman".jpg|pisi|Louise Bourgeois, ''Maman'' (2001, pronks, marmor, asub Guggenheimi muuseumi juures Bilbaos)]] '''Ämblikulised''' (''Araneae'') ehk rahvapäraselt '''ämblikud''' on ämblikulaadsete selts, kus on üle 42 000 liigi, neist Eestis üle 520 liigi. Ämblikel on [[kaheksa]] jalga, kehaväline seedimine ning võime võrguniiti toota, mitmed liigid koovad saagi püüdmiseks võrke. ==Piibel== <poem> Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad [[Jumal]]a, ja jumalatu inimese [[lootus]] kaob. 14 Ta [[usk]] on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk. * [[Iiobi raamat]], 8:13-14 </poem> ==Proosa== * Ämblik on ennustav [[loom]]. :Kujuvad ämblikud [[mets]]a ja nurmele [[võrk]]u, tuleb ilusaid [[ilm]]u. Kui ämblik võrgu [[silm]]ade ette veab, on kiri oodata. :Ämblik on õnnetooja. /---/ :Tuleb ämblik [[riided|riide]] peale, saadakse hea [[sõber|sõbraga]] kokku. :Ämblikku ei tohi tappa: muidu kaob [[õnn]] (Ambla). Tartumaal väidetakse just vastuoksa: ämblik tuleb kohe tappa, kui teda nähakse, — muidu juhtub [[maja]]s kahju. Kord roninud ämblik magaja [[suu]] peale ja lämmatanud magaja (Avinurme). :Kui kõrrepõld ämblikuvõrke täis, on hea [[kala]]saak. [[Hommik]]une ämblikuvõrgu nägemine tähendab halba: sel päeval ollakse kõige [[töö]] ja tegemisega nagu võrgus kinni (Rõuge). :Läheb ämblik võrku, tuleb kuri ilm; tuleb ta võrgust välja, — hea ilm (Viljandi). /---/ :Nähakse hommikul üles tõustes ämblikku, tähendab see head; nähakse lõuna-ajal, ei ole nägijal head õnne; nähakse [[õhtu]]l magama minnes, tähendab see paha (Tõstamaa). :Kui [[talv]]el ämblik [[lumi|lumel]] näha, läheb ilm [[külm]]ale (Paistu). :Verejooks jääb kohe kinni, kui ämblikuvõrku [[haav]]a peale pannakse (Jüri). * [[Matthias Johann Eisen]], [https://et.wikisource.org/wiki/Eesti_vana_usk/VI._Loomad "Eesti vana usk"], VI peatükk "Loomad" * [Svidrigailov:] "Meile näib [[igavik]] ikka [[idee]]na, mida pole võimalik mõista, millegi ilmatu suurena! Aga miks siis tingimata just ilmatu suurena? Kuid äkki, kõige selle asemel, kujutlege, on seal ainult üks toake, midagi tahmunud talusauna-taolist, kuna kõigis nurkades on ämblikud, ning see ongi kogu igavik." ** [[Fjodor Dostojevski]], [https://et.wikisource.org/wiki/Kurit%C3%B6%C3%B6_ja_karistus/Neljas_osa/I "Kuritöö ja karistus"], IV osa, 1. peatükk, tlk [[A. H. Tammsaare]] * Tänapäeval, kui [[põllumajandus]]e on vallutanud [[masin]]ad, kaotab maatöö üha enam oma idüllilist värvingut, püha [[kunst]]i üllaid jooni. Nüüd näete lõikusaja saabudes [[põld]]udel roomamas hiigelämblike või tohutute krabide sarnaseid koledaid niidumasinaid, mis lõikavad viljakõrred [[nuga]]dega maha ja seovad need raudtraadiga vihkudeks. Kui vili on niidetud, saabuvad teised, auru jõul liikuvad, Tarasco moodi koletised - peksumasinad, mis ahmivad vihud oma punkritesse, muljuvad viljapead puruks, hakivad põhu ja tuulavad terad. ** [[Frederi Mistral]], "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 123-124 * Iga roosiõie tihkete siidlehtede vahel elasid tillukesed krabisarnased ämblikud, kes sibasid küljetsi minema, niipea kui neid häiriti. Nende väikesed läbipaistvad kehad olid sellesama õie värvi, kus nad elasid, - roosad, kreemikad, veinpunased ja võikollased. (lk 39) * Ma leidsin, et väikesed krabiämblikud võivad niisama edukalt nagu kameeleonid värvi vahetada. Võtke ämblik veinpunaselt roosiõielt, kus ta kükitab nagu lihvitud korall, ning asetage ta jaheda valge roosi õiesüdamikku. Ja kui ämblik sinna pidama jääb - enamasti jääb - , siis võite näha, kuidas ta aegamööda kahvatumaks läheb, nagu oleks ta kohamuutusest verevaeseks jäänud, kuni ta kaks päeva hiljem istub valgete kroonlehtede vahel nagu helendav pärl. :Ma avastasin, et fuksiaheki all kuivas leherägas elas hoopis teistsugune ämblik, väike tige kiskja, osav ja tapahimuline nagu tiiger. Ta hiilis oma leheriigis ringi, silmad päikese käes kilamas, aeg-ajalt seisatades ja karvastele koibadele püsti tõustes, et ringi piiluda. Märgates mõnd kärbest päikese paistele mõnulema jäävat, tardus ämblik paigale, hakkas siis lausa lehe kasvamise aeglusega edasi liikuma, nihkus märkamatult üha lähemale ja lähemale, kinnitades aeg-ajalt oma päästenööri lehtede külge. Lõpuks, kärbsele päris külje alla jõudnud, jäi jahimees seisma, nihutas veidi jalgu, otsides paremat toetuspunkti, ja kargas siis otse tukkuva kärbse peale, jalad karvaseks kallistuseks harali. Ma ei näinud kordagi, et need väikesed ämblikud oleksid oma ohvri minema lasknud, kui nad juba õige positsiooni sisse olid võtnud. (lk 40-41) * [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], 2007 * Meie puukuuris oli midagi juhtunud. Seal oli võrkantenn. See oli punutud peenikestest siidiniitidest ja nägi välja nagu suur täht. Sellest veidi eemal, uksepiida ülemises nurgas, istus sagrine ämblik nagu mõni tolmune lill. Istus ja vist katsus mõnda raadiojaama kätte saada. Korraga kuulis ta suminat. Nagu siis, kui algab muusika, mis on kaugel ja halvasti häälestatud. Sumin lähenes. Siia lendas kärbes. Suur lihakärbes. Puudutas tiivaga antenni - ja juba ta oligi end ämblikuvõrku mässinud. Ämblik ajas end korraga laiali. Ta ei olnud enam nagu tolmune lill. Ta oli kohutav. Ta oli nagu mädanenud murel pikkadel karvastel jalgadel. ** [[Vítězslav Nezval]], "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 83 * Juhtus nii, et neil päevil toodi Kariibi mere rändlaatade muude atraktsioonide hulgas külasse ka naine, kes polnud vanemate sõna kuulanud ja oli selleparast ämblikuks moondatud. Tema vaatamine maksis esiteks vähem kui pääs kanaaia juurde ning teiseks võis talle tema piinarikka seisukorra kohta kõiksuguseid [[küsimus]]i esitada ja teda pealtpoolt ja altpoolt uurida, nii et kellelgi ei jäänud selles kohutavas tões kahtlusekübetki. See oli lambasuurune kurva neiupeaga koletu tarantel. Ent kõige heidutavam polnudki tema ebardlik välimus, vaid siiras [[meeleheide]], millega ta oma [[õnnetus]]e üksikasjadest pajatas. Päris noore tüdrukuna oli ta kodunt välja hiilinud ja [[pidu|peole]] läinud, ja kui ta pärast loata veedetud [[õhtu]]t läbi [[mets]]a koju tuli, kiskus õudne mürin äkki taevasse lõhe ja sellest sähvatas välja väävline [[välk]], mis oligi ta ämblikuks muutnud. Tema ainsaks toiduks olid hakklihapallid mida haletsevad hinged talle suhu pildusid. ** [[Gabriel García Márquez]], "Väga pikkade tiibadega väga vana mees", rmt: "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980, lk 74 * Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks. ** [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977, lk 6 * Uexküll ütles, et inimene pole suurt parem kui ämblik. :Ämblik näeb ja kuuleb halvasti, tema haistmismeel pole samuti kuigi arenenud, teda ümbritsev maailm on niisiis ta meelte poolt piiratud. Aga ämblikul on [[ämblikuvõrk|võrk]], mille abil ta sirutab oma meeled endast väga kaugele. Ta tunneb väga täpselt, võrgu vähimastki liikumisest saab ta aru, kui kaugel ja kui suur on võnke põhjustaja. :Hommikuti, kui Diakonissifondi [[lastekodu]]s välja aeda hiilisid, enne kui teised ärkasid, isegi enne õdesid, rippusid [[põõsas]]te vahel ämblikuvõrgud. Niitidesse olid takerdunud kastepiisad, mis püüdsid päikesekiiri. Kui siis võrku puudutasid, ka väga-väga tasakesi, ei tulnud ämblik kohale; oleks olnud tore ta välja meelitada, aga tema [[tundlikkus]] on nii palju suurem kui inimesel, ta sai aru, et võrku katsuv olend on liiga suur ja võimas. Isegi kui ta oli päris väikene. :Inimene pole sellest ämblikust palju parem, ütleb Uexküll. * [[Peter Høeg]], "Piiri peal", tlk Tiina Toomet, 2004, lk 207 * Küsida [[kirjanik]]ult, kes loodab olla vähegi tõsiseltvõetav, kas tema teosed on autobiograafilised, on sama hea kui küsida ämblikult, kust ta oma [[niit]]i ostab. Ämblik saab oma niidi omaenese soolikatest ning kirjaniku teosed tulevad sealtsamast. ** [[Robertson Davies]], kiri kogumikust "The Merry Heart: Reflections on Reading Writing, and the World of Books" (1996). * [[Geneetika]]teadus Kettal jooksis rappa juba varases staadiumis, kui [[võlur]]id püüdsid eksperimendi teel ristata selliseid tuntud subjekte nagu [[kärbes]] ja [[magus]] [[hernes]]. Paraku ei suutnud nad põhitõdesid täiel määral mõista ning katse tulemus - mingisugune pinisev ja [[roheline]] oataoline asi - elas lühikese kurva [[elu]], enne kui mööduv ämblik selle ära sõi. ** [[Terry Pratchett]], "Ürgsorts", tlk Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, 2001, lk 63 * Isegi kõige tavalisemas tundmatus [[peldik]]us võisid peituda pisemat sorti koledused, näiteks herilasepesad, suured ämblikud, salapärased sahistajad [[katus]]e all ja kord, ühel eriti karmil [[talv]]el, koguni väike talveunes [[karu]], kes kogu [[pere]]l ägedat kõhukinnisust põhjustas, kuni neil lõpuks õnnestus teda veenda heinaküüni ümber kolima. [[nõid|Nõia]] peldikus võis olla mida iganes. ** Terry Pratchett, "Võluv võrdsus", tlk Aet Varik, 1999, lk 22 * [Ron:] Et sa teaksid, kui ma olin kolmeaastane, muutis Fred mu - kaisukaru suureks vastikuks ämblikuks, sest ma tegin tema mänguluua katki. Sulle ei meeldiks nad ka, kui sa hoiaksid oma kaisukaru süles ja äkki oleks sellel liiga palju [[jalg]]u ja... ** [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja saladuste kamber", tlk [[Krista Kaer]], Tallinn: Varrak, 2000, lk 137 * [Horace Slughorn:] Jää jumalaga, Aragog, akromantulate [[kuningas]], kelle pikka ja ustavat sõprust ei unusta need, kes sind tundsid! Kuigi sinu [[keha]] kõduneb, jääb sinu [[hing]] püsima sinu metsakodu vaiksetesse võrkumähitud soppidesse. Edenegu sinu paljusilmne sugu ja leidku sinu inimestest sõbrad [[lohutus]]t selles kaotuses, mis neile osaks on saanud. ** J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints", tlk Krista ja Kaisa Kaer, Tallinn: Varrak, 2005, lk 416 * Niikaua, kui ma olen veel laps, pean ma leppima vist ainult selle ämblikuga, kes elab minu toa akna vahel. Selle ämbliku nimi on Saladus. :Ma arvan, et emmel ei oleks selle üle väga hea meel, kui ta teaks, et mul on ämblik akna vahel. Mis sest, et ta ei haugu ega ilasta ega kraabi mööblit ja teda ei pea välja pissile viima. Kindlasti meeldiks emmele ikkagi rohkem kass või koer. * [[Kristiina Kass]], "Kassid, koerad ja muud loomad", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013, lk 23 * Samal ajal kui sina oma oste teed, silmitsen mina vasest [[vann]]i, milles [[juust]]u valmistatakse. Seal on veel selline naljakas [[tööriist]], pooleldi [[reha]], pooleldi [[hari]], mille terasharjased lõikavad kalgendunud [[piim]]a väikesteks maisiterasuurusteks tükkideks, juustuteradeks, millest valmistatud [[juustukera]]sid ma keldris nuusutada saan. Ma paitan keldrihämaruses nende niiskeid soolaseid pärgamenditaolisi [[koorik]]uid. Sa juhid tähelepanu ühele tähnilisele kerale, mille pinnalt tõuseb [[tolm]]u, kui [[juustumeister]] seda hõõrub. "Vaata lähemalt," ütled sa. Ma märkan täpikesi. "Need on ämblikud, kes juustukera kooriku valmistavad." ** [[Jacky Durand]], "Retseptiraamat", tlk Johanna Taiger, 2020, lk 63 * Kahjuks kadus liblikas põõsaste vahele ja Brita kõndis tagasi vanaema poole. Miskipärast pilku langetades nägi ta, et tema rinnal on suur ämblik. Britale ei tulnud üldse meelde, et ta ju ei karda enam ämblikke. Meenus hoopis kole film, kus hiiglaslik ämblik inimesi taga ajas. Kohutavad judinad käsid tüdrukul kerest läbi, jalad läksid lausa lödiks ja süda hakkas kloppima. Ämblik tundus nii pirakas ja kole ning võttis suuna ülespoole, hoides oma pikkade jalgadega Brita kleidist kinni. :"Vanaema, appi, appiii!" Hirmsa häälega karjudes ja kätega kleiti rapsides tormas tüdruk ummisjalu vanaema poole. :Too ei teinud teist nägugi. "Mis sellel lapsel nüüd jälle häda on?" pomises ta pahuralt oma nina alla. Vanaema oli mõttes just valmis saanud sünnipäevaluuletuse endisele töökaaslasele, aga nüüd kippusid värsiread peast kaduma. :"Ämblik, ämblik!" Kätega hullunult vehkides jõudis Brita vanaema juurde. :"Näita, kus?" küsis vanaema, :"Siin," osutas Brita rinnale, "jube suur!" Ämblik oli selleks ajaks muidugi juba kadunud. Ilmselt sai kreepsu ja kukkus [[Minestus|minestanult]] maha. * [[Pille Kannisto]], "Britaga juhtub", 2022, lk 68–69 ==Luule== <poem> Sääl jääd mind ootama, sääl jääd vaatama, just nagu hämmelgas kärblast [[aken|akna]] all — ise peidutanud end piidale! Nõnda vahid, luurad mu [[süda]]nt sa: muidu kogemata võiks sinust pääseda — mure! </poem> * [[Juhan Liiv]], "Mure", rmt: J. Liiv, "Luuletused", koostanud August Sang, Eesti Raamat 1969, lk 114 <poem> Kuid võitmatu su [[veri|vere]] igiask, kui ämblik [[kuld]]set vead mu ümber [[niit]]i. Su [[pale]] viirastub kui surnud [[mask]], kus hõõgumas kaks külma [[malahhiit]]i. </poem> * [[Heiti Talvik]], [https://et.wikisource.org/wiki/Palavik/Neli_pilti "Neli pilti"] 2, kogust "Palavik" (1934) <poem> Olen hull, hõikab ämblik oma rohkeid kätepaare hõljutades. Ja tõepoolest, ta on kohutav mitmekordistununa kärbeste silmis. Nood sumisevad nagu sinised lapsed kõiksuse võrkudes, lõksus, kuhu nad lõpuks meelitas see üks ja ainumas Surm oma mitme sauaga. </poem> * [[Sylvia Plath]], "Tootem", rmt: "Luulet", tlk Tiina Aug, 1990, lk 125 <poem> Kes seal ronib mööda [[seina]] üles? Karvane ja väike, mustas kuues. Liigub kindlalt üles lae poole, jätnud ettevaatuse ja hoole. ... Varsti saab ta kohutava [[lõpp|lõpu]], pole siis tast kippu ega kõppu. Ei ta roni enam mööda seina, ükski kärbes teda taga ei leina. Peagi on tal elupäevad loetud, [[kass]]i kõhtu varsti maha maetud. Kassil pole vaja mingit õnne, kui kõht on täis, siis kohe vajub unne. ... Ämblikud on väga head loomad. Neid hoidma peab, nad meile õnne toovad. </poem> * [[Heigo Mirka]], "Ämblik" (esitab ansambel [[Rock Hotel]]) ==Vanasõnad== * [[Seadus]]ed on nagu ämblikuvõrk: kärbse peavad kinni, aga kulli mitte. ** Hispaania vanasõna ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Loomad]] 5pk682z59xdtle0hjx1rb7l65mrlkjd 136166 136165 2026-11-01T13:35:59Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136166 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Líneas de Nazca, Nazca, Perú, 2015-07-29, DD 54.JPG|pisi|Ämblik Nasza kõrbejoonisel Peruus. Aerofoto.]] [[Pilt:Blumen,_Vogelspinne_und_Schlange_-_Johanna_Helena_Herolt.jpg|pisi|Johanna Helena Herolt, "Ämblik ja madu" (u 1703)]] [[Pilt:Redon_smiling-spider.jpg|pisi|Odilon Redon, "Naeratav ämblik" (1887)]] [[Pilt:Niels_Peter_Rasmussen_-_Tre_gråspurve_venter_på_edderkoppen_-_1902.png|pisi|Niels Peter Rasmussen, "Kolm koduvarblast jälgivad ämblikku" (1902)]] [[Pilt:Emma_Beach_Thayer_-_Porcelain-White_Spider_-_1950.2.28A_-_Smithsonian_American_Art_Museum.jpg|pisi|Emma Beach Thayer (1850-1924), Porcelain-White Spider, ''s.d.'']] [[File:Steampunk Brass Spider.jpg|pisi|Ämblikukujuline ehe aurupungi stiilis, autor Daniel Proulx.]] [[Pilt:"IMG_9443"Guggenheim_Museum_Bilbao_-_"Maman".jpg|pisi|Louise Bourgeois, ''Maman'' (2001, pronks, marmor, asub Guggenheimi muuseumi juures Bilbaos)]] '''Ämblikulised''' (''Araneae'') ehk rahvapäraselt '''ämblikud''' on ämblikulaadsete selts, kus on üle 42 000 liigi, neist Eestis üle 520 liigi. Ämblikel on [[kaheksa]] jalga, kehaväline seedimine ning võime võrguniiti toota, mitmed liigid koovad saagi püüdmiseks võrke. ==Piibel== <poem> Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad [[Jumal]]a, ja jumalatu inimese [[lootus]] kaob. 14 Ta [[usk]] on härmalõnga sarnane ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk. * [[Iiobi raamat]], 8:13-14 </poem> ==Proosa== * Ämblik on ennustav [[loom]]. :Kujuvad ämblikud [[mets]]a ja nurmele [[võrk]]u, tuleb ilusaid [[ilm]]u. Kui ämblik võrgu [[silm]]ade ette veab, on kiri oodata. :Ämblik on õnnetooja. /---/ :Tuleb ämblik [[riided|riide]] peale, saadakse hea [[sõber|sõbraga]] kokku. :Ämblikku ei tohi tappa: muidu kaob [[õnn]] (Ambla). Tartumaal väidetakse just vastuoksa: ämblik tuleb kohe tappa, kui teda nähakse, — muidu juhtub [[maja]]s kahju. Kord roninud ämblik magaja [[suu]] peale ja lämmatanud magaja (Avinurme). :Kui kõrrepõld ämblikuvõrke täis, on hea [[kala]]saak. [[Hommik]]une ämblikuvõrgu nägemine tähendab halba: sel päeval ollakse kõige [[töö]] ja tegemisega nagu võrgus kinni (Rõuge). :Läheb ämblik võrku, tuleb kuri ilm; tuleb ta võrgust välja, — hea ilm (Viljandi). /---/ :Nähakse hommikul üles tõustes ämblikku, tähendab see head; nähakse lõuna-ajal, ei ole nägijal head õnne; nähakse [[õhtu]]l magama minnes, tähendab see paha (Tõstamaa). :Kui [[talv]]el ämblik [[lumi|lumel]] näha, läheb ilm [[külm]]ale (Paistu). :Verejooks jääb kohe kinni, kui ämblikuvõrku [[haav]]a peale pannakse (Jüri). * [[Matthias Johann Eisen]], [https://et.wikisource.org/wiki/Eesti_vana_usk/VI._Loomad "Eesti vana usk"], VI peatükk "Loomad" * [Svidrigailov:] "Meile näib [[igavik]] ikka [[idee]]na, mida pole võimalik mõista, millegi ilmatu suurena! Aga miks siis tingimata just ilmatu suurena? Kuid äkki, kõige selle asemel, kujutlege, on seal ainult üks toake, midagi tahmunud talusauna-taolist, kuna kõigis nurkades on ämblikud, ning see ongi kogu igavik." ** [[Fjodor Dostojevski]], [https://et.wikisource.org/wiki/Kurit%C3%B6%C3%B6_ja_karistus/Neljas_osa/I "Kuritöö ja karistus"], IV osa, 1. peatükk, tlk [[A. H. Tammsaare]] * Tänapäeval, kui [[põllumajandus]]e on vallutanud [[masin]]ad, kaotab maatöö üha enam oma idüllilist värvingut, püha [[kunst]]i üllaid jooni. Nüüd näete lõikusaja saabudes [[põld]]udel roomamas hiigelämblike või tohutute krabide sarnaseid koledaid niidumasinaid, mis lõikavad viljakõrred [[nuga]]dega maha ja seovad need raudtraadiga vihkudeks. Kui vili on niidetud, saabuvad teised, auru jõul liikuvad, Tarasco moodi koletised - peksumasinad, mis ahmivad vihud oma punkritesse, muljuvad viljapead puruks, hakivad põhu ja tuulavad terad. ** [[Frederi Mistral]], "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 123-124 * Iga roosiõie tihkete siidlehtede vahel elasid tillukesed krabisarnased ämblikud, kes sibasid küljetsi minema, niipea kui neid häiriti. Nende väikesed läbipaistvad kehad olid sellesama õie värvi, kus nad elasid, - roosad, kreemikad, veinpunased ja võikollased. (lk 39) * Ma leidsin, et väikesed krabiämblikud võivad niisama edukalt nagu kameeleonid värvi vahetada. Võtke ämblik veinpunaselt roosiõielt, kus ta kükitab nagu lihvitud korall, ning asetage ta jaheda valge roosi õiesüdamikku. Ja kui ämblik sinna pidama jääb - enamasti jääb - , siis võite näha, kuidas ta aegamööda kahvatumaks läheb, nagu oleks ta kohamuutusest verevaeseks jäänud, kuni ta kaks päeva hiljem istub valgete kroonlehtede vahel nagu helendav pärl. :Ma avastasin, et fuksiaheki all kuivas leherägas elas hoopis teistsugune ämblik, väike tige kiskja, osav ja tapahimuline nagu tiiger. Ta hiilis oma leheriigis ringi, silmad päikese käes kilamas, aeg-ajalt seisatades ja karvastele koibadele püsti tõustes, et ringi piiluda. Märgates mõnd kärbest päikese paistele mõnulema jäävat, tardus ämblik paigale, hakkas siis lausa lehe kasvamise aeglusega edasi liikuma, nihkus märkamatult üha lähemale ja lähemale, kinnitades aeg-ajalt oma päästenööri lehtede külge. Lõpuks, kärbsele päris külje alla jõudnud, jäi jahimees seisma, nihutas veidi jalgu, otsides paremat toetuspunkti, ja kargas siis otse tukkuva kärbse peale, jalad karvaseks kallistuseks harali. Ma ei näinud kordagi, et need väikesed ämblikud oleksid oma ohvri minema lasknud, kui nad juba õige positsiooni sisse olid võtnud. (lk 40-41) * [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], 2007 * Meie puukuuris oli midagi juhtunud. Seal oli võrkantenn. See oli punutud peenikestest siidiniitidest ja nägi välja nagu suur täht. Sellest veidi eemal, uksepiida ülemises nurgas, istus sagrine ämblik nagu mõni tolmune lill. Istus ja vist katsus mõnda raadiojaama kätte saada. Korraga kuulis ta suminat. Nagu siis, kui algab muusika, mis on kaugel ja halvasti häälestatud. Sumin lähenes. Siia lendas kärbes. Suur lihakärbes. Puudutas tiivaga antenni - ja juba ta oligi end ämblikuvõrku mässinud. Ämblik ajas end korraga laiali. Ta ei olnud enam nagu tolmune lill. Ta oli kohutav. Ta oli nagu mädanenud murel pikkadel karvastel jalgadel. ** [[Vítězslav Nezval]], "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 83 * Juhtus nii, et neil päevil toodi Kariibi mere rändlaatade muude atraktsioonide hulgas külasse ka naine, kes polnud vanemate sõna kuulanud ja oli selleparast ämblikuks moondatud. Tema vaatamine maksis esiteks vähem kui pääs kanaaia juurde ning teiseks võis talle tema piinarikka seisukorra kohta kõiksuguseid [[küsimus]]i esitada ja teda pealtpoolt ja altpoolt uurida, nii et kellelgi ei jäänud selles kohutavas tões kahtlusekübetki. See oli lambasuurune kurva neiupeaga koletu tarantel. Ent kõige heidutavam polnudki tema ebardlik välimus, vaid siiras [[meeleheide]], millega ta oma [[õnnetus]]e üksikasjadest pajatas. Päris noore tüdrukuna oli ta kodunt välja hiilinud ja [[pidu|peole]] läinud, ja kui ta pärast loata veedetud [[õhtu]]t läbi [[mets]]a koju tuli, kiskus õudne mürin äkki taevasse lõhe ja sellest sähvatas välja väävline [[välk]], mis oligi ta ämblikuks muutnud. Tema ainsaks toiduks olid hakklihapallid, mida haletsevad hinged talle suhu pildusid. ** [[Gabriel García Márquez]], "Väga pikkade tiibadega väga vana mees", rmt: "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980, lk 74 * Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks. ** [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977, lk 6 * Uexküll ütles, et inimene pole suurt parem kui ämblik. :Ämblik näeb ja kuuleb halvasti, tema haistmismeel pole samuti kuigi arenenud, teda ümbritsev maailm on niisiis ta meelte poolt piiratud. Aga ämblikul on [[ämblikuvõrk|võrk]], mille abil ta sirutab oma meeled endast väga kaugele. Ta tunneb väga täpselt, võrgu vähimastki liikumisest saab ta aru, kui kaugel ja kui suur on võnke põhjustaja. :Hommikuti, kui Diakonissifondi [[lastekodu]]s välja aeda hiilisid, enne kui teised ärkasid, isegi enne õdesid, rippusid [[põõsas]]te vahel ämblikuvõrgud. Niitidesse olid takerdunud kastepiisad, mis püüdsid päikesekiiri. Kui siis võrku puudutasid, ka väga-väga tasakesi, ei tulnud ämblik kohale; oleks olnud tore ta välja meelitada, aga tema [[tundlikkus]] on nii palju suurem kui inimesel, ta sai aru, et võrku katsuv olend on liiga suur ja võimas. Isegi kui ta oli päris väikene. :Inimene pole sellest ämblikust palju parem, ütleb Uexküll. * [[Peter Høeg]], "Piiri peal", tlk Tiina Toomet, 2004, lk 207 * Küsida [[kirjanik]]ult, kes loodab olla vähegi tõsiseltvõetav, kas tema teosed on autobiograafilised, on sama hea kui küsida ämblikult, kust ta oma [[niit]]i ostab. Ämblik saab oma niidi omaenese soolikatest ning kirjaniku teosed tulevad sealtsamast. ** [[Robertson Davies]], kiri kogumikust "The Merry Heart: Reflections on Reading Writing, and the World of Books" (1996). * [[Geneetika]]teadus Kettal jooksis rappa juba varases staadiumis, kui [[võlur]]id püüdsid eksperimendi teel ristata selliseid tuntud subjekte nagu [[kärbes]] ja [[magus]] [[hernes]]. Paraku ei suutnud nad põhitõdesid täiel määral mõista ning katse tulemus - mingisugune pinisev ja [[roheline]] oataoline asi - elas lühikese kurva [[elu]], enne kui mööduv ämblik selle ära sõi. ** [[Terry Pratchett]], "Ürgsorts", tlk Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, 2001, lk 63 * Isegi kõige tavalisemas tundmatus [[peldik]]us võisid peituda pisemat sorti koledused, näiteks herilasepesad, suured ämblikud, salapärased sahistajad [[katus]]e all ja kord, ühel eriti karmil [[talv]]el, koguni väike talveunes [[karu]], kes kogu [[pere]]l ägedat kõhukinnisust põhjustas, kuni neil lõpuks õnnestus teda veenda heinaküüni ümber kolima. [[nõid|Nõia]] peldikus võis olla mida iganes. ** Terry Pratchett, "Võluv võrdsus", tlk Aet Varik, 1999, lk 22 * [Ron:] Et sa teaksid, kui ma olin kolmeaastane, muutis Fred mu - kaisukaru suureks vastikuks ämblikuks, sest ma tegin tema mänguluua katki. Sulle ei meeldiks nad ka, kui sa hoiaksid oma kaisukaru süles ja äkki oleks sellel liiga palju [[jalg]]u ja... ** [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja saladuste kamber", tlk [[Krista Kaer]], Tallinn: Varrak, 2000, lk 137 * [Horace Slughorn:] Jää jumalaga, Aragog, akromantulate [[kuningas]], kelle pikka ja ustavat sõprust ei unusta need, kes sind tundsid! Kuigi sinu [[keha]] kõduneb, jääb sinu [[hing]] püsima sinu metsakodu vaiksetesse võrkumähitud soppidesse. Edenegu sinu paljusilmne sugu ja leidku sinu inimestest sõbrad [[lohutus]]t selles kaotuses, mis neile osaks on saanud. ** J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints", tlk Krista ja Kaisa Kaer, Tallinn: Varrak, 2005, lk 416 * Niikaua, kui ma olen veel laps, pean ma leppima vist ainult selle ämblikuga, kes elab minu toa akna vahel. Selle ämbliku nimi on Saladus. :Ma arvan, et emmel ei oleks selle üle väga hea meel, kui ta teaks, et mul on ämblik akna vahel. Mis sest, et ta ei haugu ega ilasta ega kraabi mööblit ja teda ei pea välja pissile viima. Kindlasti meeldiks emmele ikkagi rohkem kass või koer. * [[Kristiina Kass]], "Kassid, koerad ja muud loomad", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, 2013, lk 23 * Samal ajal kui sina oma oste teed, silmitsen mina vasest [[vann]]i, milles [[juust]]u valmistatakse. Seal on veel selline naljakas [[tööriist]], pooleldi [[reha]], pooleldi [[hari]], mille terasharjased lõikavad kalgendunud [[piim]]a väikesteks maisiterasuurusteks tükkideks, juustuteradeks, millest valmistatud [[juustukera]]sid ma keldris nuusutada saan. Ma paitan keldrihämaruses nende niiskeid soolaseid pärgamenditaolisi [[koorik]]uid. Sa juhid tähelepanu ühele tähnilisele kerale, mille pinnalt tõuseb [[tolm]]u, kui [[juustumeister]] seda hõõrub. "Vaata lähemalt," ütled sa. Ma märkan täpikesi. "Need on ämblikud, kes juustukera kooriku valmistavad." ** [[Jacky Durand]], "Retseptiraamat", tlk Johanna Taiger, 2020, lk 63 * Kahjuks kadus liblikas põõsaste vahele ja Brita kõndis tagasi vanaema poole. Miskipärast pilku langetades nägi ta, et tema rinnal on suur ämblik. Britale ei tulnud üldse meelde, et ta ju ei karda enam ämblikke. Meenus hoopis kole film, kus hiiglaslik ämblik inimesi taga ajas. Kohutavad judinad käsid tüdrukul kerest läbi, jalad läksid lausa lödiks ja süda hakkas kloppima. Ämblik tundus nii pirakas ja kole ning võttis suuna ülespoole, hoides oma pikkade jalgadega Brita kleidist kinni. :"Vanaema, appi, appiii!" Hirmsa häälega karjudes ja kätega kleiti rapsides tormas tüdruk ummisjalu vanaema poole. :Too ei teinud teist nägugi. "Mis sellel lapsel nüüd jälle häda on?" pomises ta pahuralt oma nina alla. Vanaema oli mõttes just valmis saanud sünnipäevaluuletuse endisele töökaaslasele, aga nüüd kippusid värsiread peast kaduma. :"Ämblik, ämblik!" Kätega hullunult vehkides jõudis Brita vanaema juurde. :"Näita, kus?" küsis vanaema, :"Siin," osutas Brita rinnale, "jube suur!" Ämblik oli selleks ajaks muidugi juba kadunud. Ilmselt sai kreepsu ja kukkus [[Minestus|minestanult]] maha. * [[Pille Kannisto]], "Britaga juhtub", 2022, lk 68–69 ==Luule== <poem> Sääl jääd mind ootama, sääl jääd vaatama, just nagu hämmelgas kärblast [[aken|akna]] all — ise peidutanud end piidale! Nõnda vahid, luurad mu [[süda]]nt sa: muidu kogemata võiks sinust pääseda — mure! </poem> * [[Juhan Liiv]], "Mure", rmt: J. Liiv, "Luuletused", koostanud August Sang, Eesti Raamat 1969, lk 114 <poem> Kuid võitmatu su [[veri|vere]] igiask, kui ämblik [[kuld]]set vead mu ümber [[niit]]i. Su [[pale]] viirastub kui surnud [[mask]], kus hõõgumas kaks külma [[malahhiit]]i. </poem> * [[Heiti Talvik]], [https://et.wikisource.org/wiki/Palavik/Neli_pilti "Neli pilti"] 2, kogust "Palavik" (1934) <poem> Olen hull, hõikab ämblik oma rohkeid kätepaare hõljutades. Ja tõepoolest, ta on kohutav mitmekordistununa kärbeste silmis. Nood sumisevad nagu sinised lapsed kõiksuse võrkudes, lõksus, kuhu nad lõpuks meelitas see üks ja ainumas Surm oma mitme sauaga. </poem> * [[Sylvia Plath]], "Tootem", rmt: "Luulet", tlk Tiina Aug, 1990, lk 125 <poem> Kes seal ronib mööda [[seina]] üles? Karvane ja väike, mustas kuues. Liigub kindlalt üles lae poole, jätnud ettevaatuse ja hoole. ... Varsti saab ta kohutava [[lõpp|lõpu]], pole siis tast kippu ega kõppu. Ei ta roni enam mööda seina, ükski kärbes teda taga ei leina. Peagi on tal elupäevad loetud, [[kass]]i kõhtu varsti maha maetud. Kassil pole vaja mingit õnne, kui kõht on täis, siis kohe vajub unne. ... Ämblikud on väga head loomad. Neid hoidma peab, nad meile õnne toovad. </poem> * [[Heigo Mirka]], "Ämblik" (esitab ansambel [[Rock Hotel]]) ==Vanasõnad== * [[Seadus]]ed on nagu ämblikuvõrk: kärbse peavad kinni, aga kulli mitte. ** Hispaania vanasõna ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Loomad]] 9z70o72en1addlk0urvhdm7978pgo8d 0 6900 136159 109627 2026-11-01T13:20:15Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136159 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Lucas_van_Valckenborch_I_-_Spring_landscape_(May).jpg|pisi|Lucas van Valckenborch, "Kevadmaastik. Mai" (1587)]] [[Pilt:Olga Wisinger-Florian Der Mai 1885.jpg|pisi|Olga Wisinger-Florian, "Mai" (1885)]] [[File:Edwin Austin Abbey - May Day Morning - 1937.2730 - Yale University Art Gallery.jpg|thumb|Edwin Austin Abbey, ''May Day Morning'' (u 1890-1894)]] [[Pilt:Maria_Oakey_Dewing_-_Garden_in_May_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Maria Oakey Dewing, "Aed maikuus" (1895)]] [[Pilt:Józef_Mehoffer_-_Słońce_majowe.jpg|pisi|Józef Mehoffer, "Maipäike" (1911)]] [[Pilt:Zhukovsky-Joyful_May_1912.jpg|pisi|Stanisław Żukowski, "Rõõmus mai" (1912)]] [[Pilt:1918_May_Day_Boston.jpg|pisi|Louise Upton Brumback, "Kevadpüha Bostonis" (1918)]] [[Pilt:Sulho Sipilä The First of May (1932).jpg|pisi|Sulho Sipilä, "Esimene mai" (1932)]] '''Mai''' ehk lehekuu on Gregoriuse kalendris aasta viies kuu. Selles on 31 päeva. Vana-Roomas oli mai aastani 154 eKr aasta kolmas kuu. Kuu nimetus tuleb ladinakeelsest nimetusest Maius, mis oli antud kas jumalatar Maia või kasvujumal Maiuse järgi. ==Proosa== * "Lustlik on maikuu!" ütles Bilbo, kui [[vihm]] talle [[nägu|näkku]] peksis. "Aga nüüd on ju muinaslood seljataga ja me lähme [[kodu|koju]]. See on vist esimene kodutervitus." : "Meil on veel pikk [[tee]] minna," ütles Gandalf. : "Aga see on viimane tee," ütles Bilbo. * [[J. R. R. Tolkien]], "[[Kääbik]]", tlk Lia Rajandi, 1977, lk 351 * Pärast [[missa]]t, enne veel kui meie, [[naised]], jõudsime [[kübar]]ate jaoks [[haaknõel]]u otsida, tõusis tihke hämar [[tuul]], mis suure kaarja tiiruga maikuu [[tolm]]u ja puukõdu ära pühkis. Keegi minu lähedal ütles: "See toob [[vihm]]a." Mina teadsin seda juba varem, niipea kui me eeskotta astusime ja raske tunne kõhus mind judisema pani. Inimesed jooksid lähimate [[maja]]de poole, üks käsi kübarat hoidmas ja teises käes [[taskurätik]], et end tuule ja tolmupilve eest varjata. Siis hakkas sadama. Ja taevas oli hall sültjas aine, mis hõljus vaksa kõrgusel meie peade kohal. ** [[Gabriel García Márquez]], "Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", rmt: "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980, lk 40 * [[Meri]], mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult [[rand|rannale]], tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste [[roheline|sügavroheliste]] triipudega. Silmapiiril on meri indigo[[sinine]]. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste [[kollane|kollaste]] kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav [[päike]]sepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur [[vesi]] kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu [[taevas]] on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab [[taevas]] värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm. ** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 8 * On olemas Eesti loodus, [[eesti kultuur]] ja [[eesti kirjandus]], keerulisem on öelda, kas on olemas ka eesti religioon ja eesti filosoofia. Vahest on ka need kusagil oma tasasel ja varjatud kujul. Näeme neid vilksatamas mõnes ootamatus paigas, lõhnavate maikuuööde salapärases [[pimedus]]es. Jah, kohe-kohe õitsema plahvatav maikuu kusagil Eesti külaservas - rahva igikestvas uneluses on raske leida midagi ilusamat. Selle peale mõtlemine muudab meid hoobilt teiseks inimeseks. Isegi reisides kaugel ja võõral maal tuleb see teinekord äkitselt meelde, siis tahaks koju nagu väike laps, nagu vana mees. Me tuleme maikuu pimedusest. Me läheme sinna tagasi. ** [[Valdur Mikita]], "Mõtterändur", 2022, lk 16 ==Luule== <poem> Ju lahkub kirgas mai... [[Pilv]] katab taevarannad. Viis kiiret aastat veel — kolmkümmend saab mul täis. Vait jäävad [[ööbik]]ud, [[tuul]] hallahingust kannab, kaob jäävalt kevadpäev, mis pimestav kord näis. </poem> * [[Konstantin Balmont]], "Ju lahkub kirgas mai...", tlk [[Kalju Kangur]], kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad" (1981), lk 49 <poem> Küll olin ma õnnelik õiekuul — Ei seda või kirjelda' kellegi huul... Ma mõtlin, et igavest nõnda see jääb, Kuid lehekuu lennates ära siit läeb. </poem> * [[Anna Haava]], "Küll oli ilus mu õieke", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", 1996, lk 45 <poem> Tulla lubasin, mu lemmik, kui su kodulinnas maikuu haljendusse ärkab park ja rahvaaed. Hulgub kõikjal uljaid paare, kullerkupud rinnas, päikest õhetavad näod ja tänavate paed. Kuidas peale äikest äkki avardusid ilmad, viimsed eod end mullast murdsid päeva särani. Nüüd on uibu õied nagu imetlevad silmad kõrge taeva sinetuse poole pärani. </poem> * [[Kersti Merilaas]], "Nartsiss" 1, rmt: "Kuukressid" (1969), lk 44 <poem> ... Kes mõtles nii ilusa [[nimi|nime]] kui Mai? Meil igal pool elavad väikesed Maid. [[Maipüha]]de auks oma nimed nad said. Elagu päikeseküllane Mai! </poem> * [[Edi Ognetsvet]], "Mai lapsed", tlk [[Heljo Mänd]], rmt: "Nelk novembris", lk 64 <poem> [[Luht]] rohetab ja kirendab ja paisub [[varsakabi]] ja [[jõgi]] kuldselt virvendab, ka temal [[talv]] on läbi. ... Ja tuhat väikest muusikut nüüd hõiskab eemal kuusikus: käes mai! käes mai! käes mai! </poem> * [[Heljo Mänd]], "Kevad", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 26 <poem> Maikuu tujukus. Lillepeenardel lumi nagu sõnavaht, millega surmata saab kõike tärkamisealist. </poem> * [[Velly Verev]], "* Maikuu tujukus" kogus "Võilillesaatus" (1981), lk 10 <poem> Mai on väljas, hing on jälle hull. Õitsma lööb su aed, kuid hirm on mul. Uinund pahaendelises ehas, ärkan öösel, külmavärin kehas, jooksen, surun vastu sooja suud kirsid kreegid apelsinipuud. Helevalge sirel pihku, aga toomingas, mis hõõgub aia taga, see ei mahu, sinna käed ei küüni. </poem> * [[Mari Vallisoo]], "Aed" kogus "Rändlinnud kõrvaltoas" (1983), lk 55 <poem> ''I have a dream!'' Suur aurav [[seljanka]] minu ees päikselisel laual maikuupäeval. </poem> * [[Wimberg]], [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:120563/142311/page/9 "Eesti köökk: Värsijalad pliidi ääres. Poeem"], Vikerkaar 1-2/2007, lk 11 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Kalendrikuud]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 700j9l99rp9qmozev5bjjrkd3ugrry9 0 7023 136167 115198 2026-11-01T13:38:08Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136167 wikitext text/x-wiki '''Ime''' on sündmus, mis juhtuda ei saa, kuid ikkagi juhtub. ==Proosa== * Mingil moel on tuldud veidrale [[mõte|mõttele]], et imede eitajad uurivad neid erapooletult ja ausalt, imedesse [[usk]]ujad aga aktsepteerivad neid ainult mingi [[dogma]] mõjul. Lugu on hoopis teisiti. Imedesse uskujad aktsepteerivad neid (õigustatult või ekslikult), sest nendel on imede sünni kohta tõendeid. Imedesse mitteuskujad eitavad imesid (õigustatult või ekslikult), sest seda nõuab nende dogma. (lk 199) * Kui ma ütlen: "[[Keskaeg]]sed dokumendid tõendavad teatud imesid niisama kindlalt, nagu nad tõendavad, et on toimunud teatud [[lahing]]ud," saan vastuseks: "Aga keskaegsed inimesed olid ebausklikud"; kui ma tahan teada, milles nende [[ebausk]] avaldus, vastatakse mulle: nad uskusid imesid. (lk 200) ** [[Gilbert Keith Chesterton]], "Dogmade võim ja seikleja", tlk Tiia Rinne, rmt: "Õigest usust", 2011 * [Kapten:] "See kõlab, nagu olnuksid [[marslased]] üsna [[naiivsus|naiivsed]]." :[Spender:] "Ainult siis, kui tasus olla naiivne. Nad lakkasid liigselt ponnistamast, et kõike hävitada, et kõike alandada. Nad sulatasid kokku [[religioon]]i, [[kunst]]i ja [[teadus]]e sellepärast, et põhiliselt pole teadus muud, kui ime uurimine, mida me ei suuda kunagi seletada, ja kunst on selle ime [[interpretatsioon]]. Nad ei lasknud kunagi teadusel purustada esteetilist ja ilusat. Kõik seisneb lihtsalt määras." (lk 75) * [[Ray Bradbury]], "Marsi kroonikad", tlk [[Linda Ariva]], ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav", 1974 * Pealegi ilmnes neis harvades imedes, mis talle omistati, teatav vaimne [[korralagedus]] — nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis [[kolm]] uut [[hammas]]t suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi [[loterii]]l äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama [[päevalill]]ed. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli [[reputatsioon]]i mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas. ** [[Gabriel García Márquez]], "Väga pikkade tiibadega väga vana mees", rmt: "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980, lk 74-75 * [Lisa:] Imed ei sünni ometi ilma mingi [[tagamõte|tagamõtteta]]. Nad on vajalikud neile, kes teisiti ei näe — või ei taha näha. ** [[Karl Ristikivi]], "[[Mõrsjalinik]]", Lund, 1965, lk 148 * [Padre Blazon:] Ime on midagi sellist, mida inimene ei oska seletada. /---/ Imed sõltuvad suurel määral ajast ja kohast ja sellest, mida me teame ja mida me ei tea. /---/ [[Elu]] ise on liiga suur ime, et peaksime lärmi lööma tühiste jõnksukeste pärast selles, mida me ülespuhutult kutsume [[loodusseadus]]eks. ** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]", tlk [[Mati Soomre]], 1990, lk 175 * [Šerif McFadden:] "Imesid siiski juhtub." :"Aga mitte kuigi sageli," vastas Joanna. "Muidu need polekski imed." * [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 40 * Sofie oli kuulnud lugu, kuidas [[Jeesus]] muutis [[vesi|vee]] [[vein]]iks, aga ta polnud seda kunagi sõna-sõnalt võtnud. Ja kui Jeesus muutiski vee veiniks, siis oli see lihtsalt ime ja järelikult polnud see tegelikult võimalik. Sofie teadis, et nii veinis kui ka kõikjal [[loodus]]es on palju vett. Aga kuigi [[kurk|kurgis]] on 95% vett, peab seal lisaks sellele olema veel midagi, mis teeb kurgist just kurgi ja mitte vee. ** [[Jostein Gaarder]], "Sofie maailm", tlk Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova, 1996, lk 34-35 * Suurte imede ja suure [[õudus]]e ees oleme abitud, h-moll missa ja suurte [[sõda]]de vastu on üksik inimene päris võimetu. ** [[Peter Høeg]], "Vaikne tüdruk", tlk Tiina Toomet, 2008, lk 175 * Vend Paul kõnnib mu kõrval ja ütleb, et on imesid, mis juhtuvad kiiresti ja on imesid, mis juhtuvad aeglaselt. Kiireid imesid ootavad inimesed hea meelega, aga aeglasi imesid nad isegi ei märka. Ja [[maailm]] on ometi täis aeglasi imesid. Tihti näeb Jumala juhatust alles tagantjärele. ** [[Joel Haahtela]], "Adèle'i küsimus", tlk [[Kai Aarelaid]], 2020, lk 78 * Ilmse ja selgelt hoomatava kesta varju jäävad avatud hoovused ning vastuvõtja poolel võib pärast energiaimpulsside saamist kõrvapaarides edasi idaneda igasuguseid asju. Võib juhtuda sedagi, et inimene-kuulaja tajub [[muusika]] kaudu samasugust [[terviklikkus]]e tunnet, mida [[autor]] üritas [[heli]]desse tõlkida, pannes [[noot]]e paberile ja nuputades, kuidas esitajad tema mõeldut vähem ära nudiks. Vahel sellised imed juhtuvad. ** [[Immo Mihkelson]], "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16 * Pika, ligi 400-aastase ajalooga [[Tartu ülikool]] on juba sada aastat olnud eestikeelne ehk rahvusülikool. See oli ime, tõeline ime, et aastal 1919 sõja tingimustes taastati Tartu ülikool eestikeelsena, peamiselt eestlastele ja avati ka naistele. ** [[Heidi-Ingrid Maaroos]], [https://saartehaal.postimees.ee/6843219/ime-jarjepidevus-ja-tode-100-aastase-rahvusulikooli-votmesonad "Ime, järjepidevus ja tõde – 100-aastase rahvusülikooli võtmesõnad"], Saarte Hääl, 6. detsember 201 ==Luule== <poem> Ajatruudus ja [[aeg|aja]] [[pimedus]] ja lõputu [[vool]]amine asjade [[nimi]] ja nimetus ja imede hoomamine Mõni ime on [[loodus]]est ja mõni kurat teab kust ära raisat ja põhjani joodud sest me ajalagi on [[must]] </poem> * [[Kristiina Ehin]], "Su rõõm lõi jälle mind relvituks..." luulekogust "Janu on kõikidel üks" ([https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/luulesalv-9/ "Luulesalv"] Sirp, 27.03.2020) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Religioon]] [[Kategooria:Filosoofia]] atlohy50tgxyxzpsf2l11e917yefld3 0 7202 136158 122013 2026-11-01T13:19:55Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136158 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Elisabeth_Wandel_-_Sommerdag_i_August._Motiv_fra_Bakkerne_ved_Hjortekjærshuset.png|pisi|Elisabeth Wandel, "Augustipäev. Motiiv Hjortekjærshuseti küngastelt" (u 1893)]] [[Pilt:Ignacio_Díaz_de_Olano,_1899_(51384378303).jpg|pisi|Ignacio Díaz de Olano, "August" (1899)]] [[Pilt:Finch,_Elokuun_yö.jpg|pisi|Alfred Finch, "Augustiöö" (1898)]] [[Pilt:Harald_Slott-Møller_Augustaften_på_Verandaen_på_Kjellerup_1936.jpg|pisi|Harald Slott-Møller, "Augustiõhtu verandal Kjellerupis" (1936)]] [[Pilt:Another_August_by_Carroll_Jones_III.jpg|pisi|Carroll Jones III, "Another August" (1983)]] '''August''' ehk lõikuskuu (ka põimukuu, viljakuu, rukkikuu, mäda- ehk mädanemiskuu, hallituskuu, kirbukuu ja pärtlikuu) on Gregoriuse kalendris aasta kaheksas kuu, milles on 31 päeva. Augustile eelneb [[juuli]] ja järgneb [[september]]. ==Proosa== * Meenutasin augustit, neid pikki, otsekui halvatud [[siesta]]sid, kui me ajakoorma all lämbusime, rõivad kleepunud higise ihu külge, ja kuulsime väljas seiskunud [[aeg|aja]] tuima rõhuvat üminat. Nägin märgi [[sein]]u, [[vesi|veest]] pundunud tappe. Nägin [[aed]]a, mis esmakordselt oli tühi, ja [[müür]]i ääres [[jasmiin]]ipõõsast, ustavat minu [[ema]] mälestusele. Nägin oma [[isa]] [[kiiktool]]is istumas, valutava selja all [[padi]] ja kurvad [[silmad]] eksinud vihma [[labürint]]i. Meenutasin augustiõhtuid, mille hämmeldunud [[vaikus]]es ei ole kuulda midagi muud peale igavikulise hääle, mida tekitab oma roostese, õlitamata telje ümber pöörlev maa. ** [[Gabriel García Márquez]], "Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", rmt: "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980, lk 41 * Augustis hoia alati aknalaual münti, et sumisevad [[kärbsed]] püsiksid väljas, kus on nende koht. Ära arva, et [[suvi]] on läbi, kui [[roosid]] langevad longu ja muutuvad [[pruun]]iks ning [[tähed]] muudavad taevalaotuses oma asendit. Ära kunagi eelda, et august on ohutu või usaldusväärne kuu. See on pöördeline aeg, kui [[linnud]] enam [[hommik]]uti ei laula ja [[õhtu]]id jagavad omavahel võrdselt kuldne [[valgus]] ja mustad [[pilved]]. Kaljukindel ja ebamäärane võivad kergesti vahetada kohad, kuni küsimuse ja [[kahtlus]]e alla võib sattuda kõik, mida sa tead. ** [[Alice Hoffman]], "Igapäevane nõiakunst", tlk Pille Runtal, 1998, lk 154 * Augusti keskpaigas kuulutatakse [[Eesti]]s välja marineerimise, soolamise ja vaaritamise kuningriik ning [[võim]] läheb [[parlament|parlamendilt]] üle [[vanaema]]de kätte. Veel üsna hiljuti keedeti [[talv]]eks mitusada purki [[moos]]i, kaks 50-kilost suhkrukotti oli ühe [[pere]] suvise suhkrutarbimise [[norm]]. ** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika", 2015, lk 191 ==Luule== <poem> Põud. Varasügis. Kes ei tunneks neid päevi linnan lõikuskuul, kui kõik näib vaibund nõiaunne, kui valgen tolmun majad, puud, asfalt kui sulab, kivi õhkub, kõik kohad täis on kuiva rõhku ja suitsu? Lodi must kui nõgi veab kalu, kurke piki jõge, mis nagu vanal flaami maalil näib ähma loorit. Puri hall kaob kääru taha Kvistentaali või Rannakõrtsi. Kaldavall, Toom, puistud, platsid – kõik on tühi. Vaid mõni emand turust rühib, paar last loeb hoovin "entel-tentel", pätt nurgal nurub viinaks sente. </poem> * [[Betti Alver]], [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=373&table=Books&book_id=373&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Lugu valgest varesest"] <poem> Augustiöö kui põhjatu [[kuristik]] rukkipõllu ja [[pihlakas|pihlaka]] kohale langetab [[udu]]lina. Põhjanael kauguses sirab ja kirglik on [[rohutirts|sirtsude]] [[serenaad]]. </poem> * [[Helgi Muller]], "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14 <poem> SIIN KIRJUÕISNE ASTER, see sassis sügislill, sääl punased ja roosad on õied [[jorjen]]il, maas lamab ruuge kress, veel nimeks [[mungalill]] — ah, isemoodi võlu sel kuul on — augustil. Kõik [[lehed]] tumedamad ja varred räsitud. Nad lopsakad ja küpsed ja juba väsinud. On täppe [[taim]]e ihul — need koltumise märk kui vananeval naisel. Käes ilu viimne järk. </poem> * [[Katre Ligi]], "*Siin kirjuõisne aster..." kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 23 <poem> Siis jõuab kätte [[suvi|suve]] lõppjaam august. [[Õhk]] päikseleilis köeb. On kõiges veel suurt südasuvist suigutavat raugust ja endeid [[sügis]]est, mis juba teel. </poem> * [[Kalju Kangur]], "August" (1975) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 108 <poem> [[Kollane|Sappkollasena]] valvab [[aed|aias]] [[kuu]] kesk [[hernes|hernekaunu]], [[kõrvits]]aid ja [[kress]]e. On [[kõrgus]] [[piir]]id kaotanud ning sesse nüüd kohisedes voolab iga [[puu]]. Saab [[ploom]]il küpseks liha, valmib luu, veel imendub [[lõhn|aroome]] [[rakk]]udesse. Ja laisalt ootamas on mahlapresse [[õun]] õuna kõrval... Et saaks selleks suu, [[vein]] [[sõstar|sõstraist]] juba käärima on pandud ja [[kelder|keldrist]] kerge lõhnavoog kui aim hõrkhapukana läbi [[uks|uste]] kandub. </poem> * Kalju Kangur, "Augustiöine" (1984) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 109 <poem> kui mustast õhust [[täht]]i läbi tuulab siis ädala sees silmili on august ta minu [[samm]]e [[maja]] ümber kuulab ja hingab sisse [[õunapuu]]de kaugust ... kus rukkipõlde aknasse ei küüni ja pole ühtki vanaemahäält kuid augusti ja tema ädalrüüni ma jõuan kadumatu ilma päält </poem> * [[Viiu Härm]], "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22 <poem> tundsin ennast kurvalt teiste tantsulustis on nii palju tähti pimedas augustis </poem> * [[Viiu Härm]], "*tundsin ennast kurvalt...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 25 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Kalendrikuud]] rjw0877e72ezh4ro4ccbxlozih9zxdu 0 8175 136187 128464 2026-11-01T21:20:57Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136187 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Heures de Notre Dame ou Hennessy Mars.jpg|pisi|"Märts", rmt: Simon Bening, "Heures de Notre Dame ou Hennessy" (Brügge, 1530)]] [[Pilt:Botticelli-primavera.jpg|pisi|1. märtsil sündinud Sandro Botticelli üks tuntumaid maale on "La Primavera" ehk "Kevad" (1482).]] [[Pilt:March_Evening,_Södermanland_(Vilhelm_Behm)_-_Gothenburg_Museum_of_Art_-_GKM_0386.tif|pisi|Vilhelm Behm, "Märtsiõhtu. Södermanland" (1904)]] [[Pilt:Charlotte_Wahlström_An_evening_in_March_(1906).jpg|pisi|Charlotte Wahlström, "Märtsiõhtul" (1906)]] [[Pilt:Pekka_Halonen_-_Day_in_March_-_A_III_2693_-_Finnish_National_Gallery.jpg|pisi|Pekka Halonen, "Märtsipäev" (1910)]] [[Pilt:Martsdag_ved_gadekaer.jpg|pisi|Laurits Andersen Ring, "Märtsipäev. Maja järve ääres" (1912)]] [[Pilt:Marsafton_(Riddarfjärden).jpg|pisi|Nils Kreuger, "Märtsiõhtu. Riddarfjärden" (1915)]] '''Märts''' ehk '''paastukuu''' on Gregoriuse kalendris aasta kolmas kuu. Märtsis on 31 päeva, märtsile eelneb [[veebruar]] ja järgneb [[aprill]]. ==Proosa== * [[Aednik]]u [[sügis]] algab juba märtsis: esimesena õitsevad ära [[lumikelluke]]sed. ** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 72 * Kõrvalises toakeses, kuhu iial ei tunginud põuatuul, [[tolm]] ega [[palavus]], meenutasid mõlemad kauget [[nägemus]]t rongatiibadetaolise sombreeroga vanamehest, kes palju aastaid enne nende sündi istus siin, selg akna poole, ja jutustas [[maailm]]ast. Mõlemad avastasid samaaegselt, et seal toas oli alati märtsikuu ja alati [[esmaspäev]], ning siis mõistsid nad, et José Arcadio Buendía polnud nii hull olnud, nagu [[perekond]] oli arvanud, vaid et temal ainukesena oli jätkunud vaimuteravust taibata seda [[tõde]], et ka [[aeg]] põrkab oma teel [[takistus]]tele ja raskustele ning võib seetõttu puruneda ja jätta kuhugi tuppa mõne igavesti kestva [[kild|killu]]. ** [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 282-283 * Märts on üks neid kuid, mida ta siin [Peterburis] ei salli, kõige hullem kuu. [[Vanaema]] Helene ütles ikka, et märtsis lahkub kõige rohkem inimesi, sest peale surmaheitluse peavad nad võitlema ka [[loodus]]e ja [[lootusetus]]ega, [[suvi|suveni]] on veel nii pikk maa. :"Mis lahkub? Kuhu nad lahkuvad?" küsis väike Stella vanaemalt. "Millest sa räägid?" :Ja vanaema vastas, armutult ja otse, nagu ta selliseid asju ütles: [[surm]]ast, surmast räägin, märts on surmakuu. :Ja tal oli õigus, mõtleb täiskasvanud Stella nüüd, vanaema ise suri ka märtsis. Võib-olla ta rääkis algusest peale iseenda surmast. * [[Kai Aareleid]], "Vaikne ookean", 2021, lk 9 ==Luule== <poem> Üks märtsihommik [[udu]]ne, [[soo]]s puude all [[hämarus]]. Ja pooles ringis kaugele käib [[mets]]a palistus.· Ja väli kaetud [[lumi|lumega]], [[teed]] sulad, [[pori]]ga. Nii kaugele kui näed sa - mets udu, [[sula]]ga. </poem> * [[Juhan Liiv]], "Üks märtsihommik udune" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 77 <poem> Märts, [[kaame]] [[kooripoiss]]! Su vaadet ei suuda elustada [[Botticelli]], sest keset [[viiul]]ite hellitavat saadet sa kuuled kähisevaid leinakelli. </poem> * [[Betti Alver]], "Aasta" kogus [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=362&table=Books&book_id=362&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Tolm ja tuli"], lk 41 <poem> [[Külm]] paugub vaid ja sammugi ei nihku – seal variseb üks lumetäht mu pihku. Ning laadis, kuidas liitub kant ja kant, võib igavesi [[peitel|peitlilööke]] tunda – see väike [[lumehelves|helbeke]] on kindel [[pant]], et [[meister]] valvab. Kuis ka [[talv]] ei unda, ma tean, ma tean, mu ootav [[hing]] ei närtsi, vaid näeb kord suurt ja [[lunastus|lunastavat]] märtsi. </poem> * [[Betti Alver]], "Talv" kogus [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=365&table=Books&book_id=365&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Tähetund"], lk 65 <poem> Ju [[päike]] pani hangedele käe, ja [[tuul]] toob [[park|pargist]] värskeid urvalõhnu. Veel [[tammed]] tusas põrnitsevad [[mägi|mäel]], umbusus uudistavad märtsi õhku. Kuid [[katused]] on juba päris julged, nad päikest läigitavad plekist põsil, mis paastusula verevrõõsaks mõsi, ja harjult [[korsten|korstnaid]] uljalt taeva kulgeb. </poem> * [[Kersti Merilaas]], "Eelkevad" kogus "Kuukressid" (1969), lk 7 <poem> Märts laia pintslilöögiga teeb [[kevad]]est [[portree]]. [[Talv]] armub [[kaunitar]]isse ja seisab pildi ees. </poem> * [[Heljo Mänd]], "Meistriteos", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 21 <poem> [[Torm]], mis üha kallab rasketele [[magnoolia]]lehtedele märtsivihma ja loobib [[rahe]]t, ([[kristall]]i [[heli]]d sinu öises [[pesa]]s üllatavad sind, ja [[kuld|kulla]] helid, mis sadestunud [[mahagon]]ist laual ja [[raamat]]ute servil; ikka hõõgub su silmalau all nagu merikarbis üks suhkrutera) [[välk]], mis värvib valgeks [[sein]]ad ja [[puu]]d ja üllatab neid selles hetkigavikus, mis on marmormanna </poem> * [[Eugenio Montale]], "Torm", tlk [[Paul-Eerik Rummo]] ja [[Aleksander Kurtna]], Looming, 1976 <poem> ma pühitsesin seda päeva märtsis nii täielikus [[tuba|toas]] et puudub võrdlus on väga sageli kõik võrdlused nii valed ja pole mõtet seda teades võrrelda </poem> * [[Juhan Viiding]], "*** ma pühitsesin seda päeva märtsis" kogus "Käekäik" (1973), lk 56 <poem> Mäletan sõnu ja silmi ja möödunud kevadet ja kuidas su nahalt ja [[huuled|huultelt]] korjasin keelega [[mesi|mett]]. Jah, [[maasikas|maasikaid]] mett ja [[vein]]i ja sõnu, mis mudases märtsis viimaks jahtusid lõplikult ära. Tõmban sinised linad sirgu, viskan minema [[kohvipära]]. </poem> * [[Triinu Meres]], "*Õhuke kuldne pilvekiht..." kogus "Lagunemine" (2009), lk 17 <poem> [[kargus|karge]] kevad kroolib läbi linna, [[kärsad]] alles kärnas, [[Kärsitus|kärsitult]] avatakse õues mantlihõlmu rääkimata [[vein]]ipudeleist. üks plahvatuslik [[plika]] möödub meist, bordooreemiine sulnissuu-[[brünett]], [[Suudlus|suudleb]] toorest märtsi poolihuuli. [[läägus]] [[värskus]] [[kohv]] kindzmarauli. </poem> * [[Eda Ahi]], "Kevad Kiievis" kogus "Sõda ja rahutus" (2018), lk 14 ==Kirjandus== * [[Thornton Wilder]], "[[Märtsi iidid]]" ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Kalendrikuud]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 336jv2yjnmvial33t90x8zwskc4rx95 136190 136187 2026-11-01T21:23:44Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136190 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Heures de Notre Dame ou Hennessy Mars.jpg|pisi|"Märts", rmt: Simon Bening, "Heures de Notre Dame ou Hennessy" (Brügge, 1530)]] [[Pilt:Botticelli-primavera.jpg|pisi|1. märtsil sündinud Sandro Botticelli üks tuntumaid maale on "La Primavera" ehk "Kevad" (1482).]] [[Pilt:March_Evening,_Södermanland_(Vilhelm_Behm)_-_Gothenburg_Museum_of_Art_-_GKM_0386.tif|pisi|Vilhelm Behm, "Märtsiõhtu. Södermanland" (1904)]] [[Pilt:Charlotte_Wahlström_An_evening_in_March_(1906).jpg|pisi|Charlotte Wahlström, "Märtsiõhtul" (1906)]] [[Pilt:Pekka_Halonen_-_Day_in_March_-_A_III_2693_-_Finnish_National_Gallery.jpg|pisi|Pekka Halonen, "Märtsipäev" (1910)]] [[Pilt:Martsdag_ved_gadekaer.jpg|pisi|Laurits Andersen Ring, "Märtsipäev. Maja järve ääres" (1912)]] [[Pilt:Marsafton_(Riddarfjärden).jpg|pisi|Nils Kreuger, "Märtsiõhtu. Riddarfjärden" (1915)]] '''Märts''' ehk '''paastukuu''' on Gregoriuse kalendris aasta kolmas kuu. Märtsis on 31 päeva, märtsile eelneb [[veebruar]] ja järgneb [[aprill]]. ==Proosa== * [[Aednik]]u [[sügis]] algab juba märtsis: esimesena õitsevad ära [[lumikelluke]]sed. ** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 72 * Kõrvalises toakeses, kuhu iial ei tunginud põuatuul, [[tolm]] ega [[palavus]], meenutasid mõlemad kauget [[nägemus]]t rongatiibadetaolise sombreeroga vanamehest, kes palju aastaid enne nende sündi istus siin, selg akna poole, ja jutustas [[maailm]]ast. Mõlemad avastasid samaaegselt, et seal toas oli alati märtsikuu ja alati [[esmaspäev]], ning siis mõistsid nad, et José Arcadio Buendía polnud nii hull olnud, nagu [[perekond]] oli arvanud, vaid et temal ainukesena oli jätkunud vaimuteravust taibata seda [[tõde]], et ka [[aeg]] põrkab oma teel [[takistus]]tele ja raskustele ning võib seetõttu puruneda ja jätta kuhugi tuppa mõne igavesti kestva [[kild|killu]]. ** [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 282-283 * Märts on üks neid kuid, mida ta siin [Peterburis] ei salli, kõige hullem kuu. [[Vanaema]] Helene ütles ikka, et märtsis lahkub kõige rohkem inimesi, sest peale surmaheitluse peavad nad võitlema ka [[loodus]]e ja [[lootusetus]]ega, [[suvi|suveni]] on veel nii pikk maa. :"Mis lahkub? Kuhu nad lahkuvad?" küsis väike Stella vanaemalt. "Millest sa räägid?" :Ja vanaema vastas, armutult ja otse, nagu ta selliseid asju ütles: [[surm]]ast, surmast räägin, märts on surmakuu. :Ja tal oli õigus, mõtleb täiskasvanud Stella nüüd, vanaema ise suri ka märtsis. Võib-olla ta rääkis algusest peale iseenda surmast. * [[Kai Aareleid]], "Vaikne ookean", 2021, lk 9 ==Luule== <poem> Üks märtsihommik [[udu]]ne, [[soo]]s puude all [[hämarus]]. Ja pooles ringis kaugele käib [[mets]]a palistus.· Ja väli kaetud [[lumi|lumega]], [[teed]] sulad, [[pori]]ga. Nii kaugele kui näed sa - mets udu, [[sula]]ga. </poem> * [[Juhan Liiv]], "Üks märtsihommik udune" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 77 <poem> Märts, [[kaame]] [[kooripoiss]]! Su vaadet ei suuda elustada [[Botticelli]], sest keset [[viiul]]ite hellitavat saadet sa kuuled kähisevaid leinakelli. </poem> * [[Betti Alver]], "Aasta" kogus [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=362&table=Books&book_id=362&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Tolm ja tuli"], lk 41 <poem> [[Külm]] paugub vaid ja sammugi ei nihku – seal variseb üks lumetäht mu pihku. Ning laadis, kuidas liitub kant ja kant, võib igavesi [[peitel|peitlilööke]] tunda – see väike [[lumehelves|helbeke]] on kindel [[pant]], et [[meister]] valvab. Kuis ka [[talv]] ei unda, ma tean, ma tean, mu ootav [[hing]] ei närtsi, vaid näeb kord suurt ja [[lunastus|lunastavat]] märtsi. </poem> * [[Betti Alver]], "Talv" kogus [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=365&table=Books&book_id=365&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Tähetund"], lk 65 <poem> Ju [[päike]] pani hangedele käe, ja [[tuul]] toob [[park|pargist]] värskeid urvalõhnu. Veel [[tammed]] tusas põrnitsevad [[mägi|mäel]], umbusus uudistavad märtsi õhku. Kuid [[katused]] on juba päris julged, nad päikest läigitavad plekist põsil, mis paastusula verevrõõsaks mõsi, ja harjult [[korsten|korstnaid]] uljalt taeva kulgeb. </poem> * [[Kersti Merilaas]], "Eelkevad" kogus "Kuukressid" (1969), lk 7 <poem> Märts laia pintslilöögiga teeb [[kevad]]est [[portree]]. [[Talv]] armub [[kaunitar]]isse ja seisab pildi ees. </poem> * [[Heljo Mänd]], "Meistriteos", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 21 <poem> [[Torm]], mis üha kallab rasketele [[magnoolia]]lehtedele märtsivihma ja loobib [[rahe]]t, ([[kristall]]i [[heli]]d sinu öises [[pesa]]s üllatavad sind, ja [[kuld|kulla]] helid, mis sadestunud [[mahagon]]ist laual ja [[raamat]]ute servil; ikka hõõgub su silmalau all nagu merikarbis üks suhkrutera) [[välk]], mis värvib valgeks [[sein]]ad ja [[puu]]d ja üllatab neid selles hetkigavikus, mis on marmormanna </poem> * [[Eugenio Montale]], "Torm", tlk [[Paul-Eerik Rummo]] ja [[Aleksander Kurtna]], Looming, 1976 <poem> ma pühitsesin seda päeva märtsis nii täielikus [[tuba|toas]] et puudub võrdlus on väga sageli kõik võrdlused nii valed ja pole mõtet seda teades võrrelda </poem> * [[Juhan Viiding]], "*** ma pühitsesin seda päeva märtsis" kogus "Käekäik" (1973), lk 56 <poem> Mäletan sõnu ja silmi ja möödunud kevadet ja kuidas su nahalt ja [[huuled|huultelt]] korjasin keelega [[mesi|mett]]. Jah, [[maasikas|maasikaid]] mett ja [[vein]]i ja sõnu, mis mudases märtsis viimaks jahtusid lõplikult ära. Tõmban sinised linad sirgu, viskan minema [[kohvipära]]. </poem> * [[Triinu Meres]], "*Õhuke kuldne pilvekiht..." kogus "Lagunemine" (2009), lk 17 <poem> [[kargus|karge]] kevad kroolib läbi linna, [[kärsad]] alles kärnas, [[Kärsitus|kärsitult]] avatakse õues mantlihõlmu rääkimata [[vein]]ipudeleist. üks plahvatuslik [[plika]] möödub meist, bordooreemiine sulnissuu-[[brünett]], [[Suudlus|suudleb]] toorest märtsi poolihuuli. [[läägus]] [[värskus]] [[kohv]] kindzmarauli. </poem> * [[Eda Ahi]], "Kevad Kiievis" kogus "Sõda ja rahutus" (2018), lk 14 ==Kirjandus== * [[Thornton Wilder]], "[[Märtsi iidid]]" ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Kalendrikuud]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] cl81wkgsx69x7wk5vgvq6uij27teqn7 0 8201 136168 122385 2026-11-01T13:40:25Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136168 wikitext text/x-wiki [[Pilt:15th-century unknown painters - Grimani Breviary - The Month of January - WGA15775.jpg|pisi|200px|Grimani breviaar, ''Jaanuar'' (15. saj)]] [[Pilt:January-_Cernay,_near_Rambouillet_MET_ep87.24.R.jpg|pisi|Léon Germain Pelouse (1838–1891), "Jaanuar, Cernay Rambouillet' lähedal" (enne 1887)]] [[Pilt:Januarisol_x_Anshelm_Schultzenberg.jpg|pisi|Anshelm Schultzenberg (1862-1945), "Jaanuaripäike", ''s.d.'']] '''Jaanuar''' ehk '''näärikuu''' ehk '''talvistekuu''' on Gregoriuse kalendris aasta esimene kuu, milles on 31 päeva. Jaanurile eelneb [[detsember]] ja järgneb [[veebruar]]. Jaanuar sai nime vanarooma teede ja väravate jumala [[Janus]]e järgi. ==Proosa== * Jaanuaris soovitakse oma sõpradele kõike head, ülejäänud kuudel jäetakse need soovid täitmata. ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 59 * Kui juhtub, et [[päike]] jaanuaris oma palet näitab, haarab [[aednik]] peast kinni - äkki ajab [[põõsas]]tel [[pung]]ad enneaegselt puhevile. Kui tuleb [[vihm]]a, siis kardab ta oma alpi [[lill]]ekeste pärast; kui on kuiv, mõtleb ta südamevaluga oma [[rododendron]]ite ja küüvitsate peale. Ja ometi poleks kuigi raske aednikule meelepärast olla: talle jätkuks sellestki, kui esimesest kuni viimase jaanuarini oleks isegi mitte terve kraad, vaid üheksa kümnendikku kraadi alla nulli, sada kakskümmend seitse millimeetrit [[lumi|lund]] (kerget ja võimalikult kohevat), enamasti [[pilv]]es, ei mingeid või siis mõõdukaid läänekaare [[tuul]]i - ja kõik oleks kõige paremas korras. Kuid võta näpust: meie, aednike pärast ei tunne keegi muret ja keegi ei küsi meilt, kuidas peaks olema. Seepärast ongi maailmas kõik sedasi. (lk 11-12) * Mis puutub jaanuarikuu [[taimestik]]ku, siis on kõige tuntumad nõndanimetatud jäälilled. Nende kasvatamiseks on tarvis, et teie [[korter]]is oleks kas või natukenegi väljahingatud veeauru; kui [[õhk]] on täiesti kuiv, ei kasvata te aknaklaasidele kõige nigelamat kuuseoksakestki, lilledest hoopis rääkimata. Edasi on tarvis, et mõni [[aken]] halvasti sulguks; selles küljes, kust tuul puhub aknaisse, kasvavadki jäälilled. Kuna rikastel sulguvad aknad paremini, siis õitsevad jäälilled vaeste inimeste juures hoopis paremini kui rikaste juures. (lk 14) ** [[Karel Čapek]]. "Aedniku aasta", tlk [[Lembit Remmelgas]], LR 40/41 1964 * Jaanuari lõpu poole muutus [[meri]] rajuseks, hakkas paiskama [[küla]]sse räpast kõntsa ja mõne nädala pärast olid kõik kohad talumatu ligaga reostatud. Sestsaadik ei olnud elu midagi väärt, vähemalt kuni [[detsember|detsembrini]], ja pärast kella kaheksat polnud üleval enam kedagi. ** [[Gabriel García Márquez]], "Kadunud aja meri" samanimelises proosavalimikus, tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980, lk 77 * Meri laulab. Need on aulid, nad laulavad jaanuaris ja [[veebruar]]is, [[suvi|suvel]] pole neid kuulda. ** [[Olivia Saar]], "Hetked endas", 2016, lk 60 * Kõik, kes poliitilise püsimoe järgi muretsevad [[eesti keel]]e positsiooni pärast [[lasteaed|lasteaias]], [[ülikool]]is ja [[tänav]]algi, peaksid aru saama, et entsüklopeedia­rindel oleme samas olukorras nagu kaitsevägi jaanuaris 1919 Valkla-Kehra liinil: taganeda ei ole enam kuskile, aga on ka võimalus võita. ** [[Kaarel Tarand]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/pankrotist-viidud/ "Pankrotist viidud"] Sirp, 15.11.2019 ==Luule== <poem> Ma [[kevad]]eti kardan [[talv]]e võikust ja laisklen siis, kui teised peavad lõikust. Kui aga vilistades näärikuul [[tuisk]] tormab piki tardund hangeharju, siis paitab peidet [[aed|aias]] pehme [[tuul]] mu [[liilia]]id ja musti [[viinamari|viinamarju]]. </poem> * [[Betti Alver]], "* Kalendris, mille järgi elu säen" kogus [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=362&table=Books&book_id=362&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Tolm ja tuli"], lk 75 <poem> kuidas mees jääb ellu kolmekümne euroga kuus? elu: suitsukonid vihmalombis, roostetanud postkast. mees jääb ellu ja on jaanuar. [[luiged]] üksi meenutavad lund külmas rannas, [[laine]] tõmbab enda [[loor]]i liivalt tagasi. [[tänav]]ate kallutanud käte vahel on mehe nägu kui nõrkenud [[hunt]]. </poem> * [[Triin Paja]], "Roostetanud postkast" kogus "Nõges" (2018), lk 85 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Kalendrikuud]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 1h33kujlisxg1ltdg78b5iaoto8u03d 0 8586 136162 92177 2026-11-01T13:28:37Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136162 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Simon_Vouet_-_Allegorical_Portrait_of_Anna_of_Austria_as_Minerva_-_WGA25378.jpg|pisi|Simon Vouet. Allegooriline portree [[Austria Anna]]st [[Minerva]]na (1640ndad)]] [[Pilt:Lovisa_Ulrika,_1720-1782,_drottning_av_Sverige,_prinsessa_av_Preussen,_gift_med_kung_Adolf_Fredrik_-_Nationalmuseum_-_39219.tif|pisi|Ulrika Pasch (1734-1796), "Rootsi kuninganna Louisa Ulrika portree", ''s.d.'']] [[Pilt:Natalija_Obrenovic.jpg|pisi|Adèle Riché, "Serbia kuninganna Natalia Obrenovichi portree" (u 1875)]] [[Pilt:Bertha_Valerius_-_Drottning_Josefine_av_Sverige.jpg|pisi|Bertha Valerius (1824–1895), "Kuninganna Josefina portree", ''s.d.'']] '''Kuninganna''' on kuningriigi naissoost valitseja või kuninga abikaasa. [[Ambrose Bierce]] definitsiooni järgi on kuninganna isik, kes valitseb [[riik]]i, kui seal on [[kuningas]], ning kelle vahendusel valitsetakse riiki, kui viimane puudub. ==Piibel== <poem> Kuuskümmend on kuningannasid, kaheksakümmend on liignaisi ja neitseid on arvutult. 9 Aga üksainus on mu [[tuvi]]ke, mu süütuke, oma ema ainus, oma sünnitaja lemmik. </poem> * [[Ülemlaul]], 6:8–9 ==Proosa== * "Härra, see teemant ei ole vaenlase kingitud," ütles d'Artagnan, "selle kinkis kuninganna." :"Kuninganna! Ohoo!" hüüdis hr. de Tréville. "See on tõepoolest kuninglik [[ehe]], mis on [[raha]]s väärt oma tuhat pistooli." /---/ :"Kuulge, ütles hr. de Tréville, "tahate ma annan teile nõu, head nõu, sõbramehe nõu?" :"See oleks mulle auks, härra," ütles d'Artagnan. :"Minge esimese ettejuhtuva [[kullassepp|kullassepa]] juurde ja müüge see teemant ära [[hind|hinna]] eest, mida ta teile pakub. Olgu ta kui [[juut]] tahes, oma kaheksasada pistooli saate ikkagi. Pistoolidel pole nime, noormees, sellel [[sõrmus]]el on aga hirmus [[nimi]], mis võib reeta isiku, kes seda kannab." :"Peaksin sõrmuse ära müüma? Sõrmuse, mille andis minu valitsejanna? Ei iialgi!" ütles d'Artagnan. :"Pöörake siis vähemalt [[kivi]]gi sissepoole, kulla põrundpea, sest kõik teavad väga hästi, et vaese gaskoonlase ema ehetelaekas taolisi [[kalliskivi|kalliskive]] ei leidu." * [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 221–222 * "Te arvate siis, Aramis, et ta armastab seda itaallast nii pööraselt, nagu räägitakse?" :"Ta armastas ju pööraselt üht [[Inglased|inglast]]." :"Noh, mu armas, ta on lõpuks [[naine]]." :"Ei, te eksite, Athos, ta on kuninganna." * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 811 * Väärikad ja pidulikud oma [[torukübar|silindrite]] ja sabakuubedega, ilmusid telegraafihoone nurga tagant vabariigi [[president]] ja ta [[ministrid]], parlamendikomisjonid, ülemkohus, riiginõukogu, traditsioonilised parteid ja kleerus ning panga, kaubanduse ja tööstuse esindajad. Tüse ja kiilaspäine, vana ja haiglane vabariigi president marssis mööda rabatud rahvahulga silme eest, kes oli ta ametisse seadnud teda tundmata ja kes alles nüüd sai ehtsa tõenduse ta olemasolust. Keset oma kohustuste tõsidusest kurnatud peapiiskoppe ja aumärkidega soomustatud laiarinnalisi sõjaväelasi õhkus rahvuse esimesest magistraadist [[võim]]u ärasegamatut hingust. :Nende järel möödusid kurblike leinakreppide tasase vooluna kõikide sündinud ja sündivate asjade rahvuslikud kuningannad. Esmakordselt ilma oma maisest hiilgusest, kõige ees universumi kuninganna, astusid mööda mangokuninganna, ginea õuna kuninganna, jahuse kassaava kuninganna, peruu guajaava kuninganna, vesikookose kuninganna, türgi oa kuninganna, 426-kilomeetrise iguaanimunade nööri kuninganna ja kõik need, kes jäetakse vahele, et seda [[kroonika]]t mitte lõputuks venitada. :Purpurse siseküljega puusärgis, eraldatud [[reaalsus]]est kaheksa vaskse pöördsulguriga, oli Suur Ema liialt süüvinud formaldehüüdsesse [[igavik]]ku, et tajuda oma suuruse ülevust. * [[Gabriel García Márquez]], "Suure ema matused", rmt: "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980, lk 69 * "Mina suren ülevalt nagu kuninganna Ezeriel." :Mort kibrutas [[laup|otsaesist]]. [[Ajalugu]] oli tema jaoks tundmatu maa. :"Kes see veel oli?" :"Ta elas Klatšias ja tal oli palju [[armuke]]si ja ta istus [[madu|mao]] otsa," ütles Cutwell, kes parajasti [[amb]]u vinna tõmbas. :"Ta tegi seda meelega! Tema armastust peteti!" :"Mina mäletan ainult seda, et ta kümbles eeslipiimas. Naljakas asi see ajalugu," sõnas Cutwell mõtlikult. "Saad kuningannaks, valitsed kolmkümmend aastat, teed [[seadus]]i, kuulutad rahvastele [[sõda|sõdu]] ja lõpuks on ainus, mida sust mäletatakse see, et sa lõhnasid nagu [[jogurt]] ja sind hammustati-" * [[Terry Pratchett]], "Mort", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 1999, lk 177 * [[Sipelgapesa]]s kihavas askeldamises on kohutav [[ilu]]. Steriilsete tööliste isetu [[ohverdus]] kuninganna viljakuse ja [[pesa]] nimel paistab olevat ülima [[altruism]]i akt. See ühtaegu kiiduväärt ja häiriv. Kui [[sipelgas|sipelgad]] suudaksid kasvada [[rott|rotisuurusteks]], oleks nende [[ühiskondlik kord]] tõenäoliselt võimsaim, põhinedes mitte [[üksikisik]]u [[vaba tahe|vabal tahtel]], vaid nende [[geneetiline kood|geneetilise koodi]] pimedal [[kuulekus]]el. * Lojaalsus kuningannale on sipelgaühiskonnas keskne, ulatudes isegi iga steriilse emase töölise paljunemisvõime ohverdamiseni. Tõepoolest, see töölissipelgate pealesurutud paljunemisvõimetus on võlunud [[teadlane|teadlasi]], kes püüavad mõista, kuidas arenes tõeline ''eusotsiaalne käitumine'' – ühiselu hüpersotsialistlik versioon. ** [[E. O. Wilson]], [https://www.independent.co.uk/news/science/why-richard-dawkins-is-no-scientist-the-survival-of-the-least-selfish-and-what-ants-can-tell-us-9849956.html Why Richard Dawkins 'is not a scientist', the survival of the least selfish, and what ants tell us about humans – EO Wilson on his new book] Independent, 10. november 2014 * [[Neuroos]]iaia kuninganna ** [[Keiti Vilms]], "@keitivilms", Tänapäev, 2017, lk 65 * Kuningannade [[diplomaatia]] on nagu [[pitsikudumine]] – [[niidid]] liiguvad kummalisi teid, aga moodustavad lõpuks ootamatuid [[pilt]]e. ** [[Triinu Meres]], "Kuigi sa proovid olla hea", 2019, lk 110 ==Kirjandus== * [[Vladimir Neff]], "Kuningannadel ei ole jalgu" [[Kategooria:Poliitikud]] [[Kategooria:Elukutsed]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] snhajp6cdnsw8lj3pqxrselvmygy783 0 8777 136184 116603 2026-11-01T21:07:32Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136184 wikitext text/x-wiki [[File:Metro Kino Wien innen.jpg|thumb|Metro-Kino Viinis]] ==Proosa== * Pahandati liikuvate piltide üle, mida edukas ärimees don Bruno Crespi näitas lõvisuukujuliste piletikassadega teatris, pahandati sellepärast, et ühes [[film]]is surnud ja maha maetud tegelane, kelle [[õnnetus]] haleduspisaraid valama oli pannud, ilmus järgmises filmis jälle elusana ja koguni [[araablane|araablaseks]] muudetuna välja. [[Publik]], kes maksis kaks sentaavot selle eest, et filmikangelaste [[saatus]]e keerdkäike kaasa elada, ei suutnud säärast ennekuulmatut mõnitamist taluda ja lõhkus [[tool]]id puruks. Don Bruno Crespi pealekäimisel seletas alkald eridekreediga, et kino on illusioonitekitamise aparaat ega vääri publiku nii kirglikke tundeavaldusi. Selle masendava seletuse peale arvasid paljud, et nad on [[mustlased|mustlaste]] uue suurejoonelise [[äri]] ohvriks langenud, ja otsustasid mitte enam kinno minna, sest neile jätkus oma hädadest ega olnud mõtet nutta pettekujude väljamõeldud õnnetuste üle. ** [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 185 * ... riigis, kus ma elasin kolmkümmend kaks aastat, on [[abielurikkumine]] ja kinoskäimine ainsad vaba [[ettevõtlus]]e vormid. ** [[Jossif Brodski|Joseph Brodsky]], "Täiel määral mitte keegi", tlk Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt, Loomingu Raamatukogu, nr 27/28, 1991, lk 16 * "Lähme jah kinno, midagi ilusat tahaks näha."<!--//--> :"Ma ei saa tulla, mul ei ole lahtist raha." :"Eks võta siis kinnist." :"Ja-jah, luhvtita oma sajalisi, nagu sõber Toots sõber Tõnissonile soovitas." :"Issver, tüdrukud, mul on kotipõhi kopikaid täis, ma teen kõigile välja. Ema käskis küll turuhoonest läbi tulla ja kapsapea osta, aga seda ma jõuan pärastpoole ka teha." :"Lähed koju ja küsid ema käest uue raha?" :"Muidugi. [[Kapsas]] käis kinos ja ema saab aru. Pealegi on ennelõunane seanss odavam." :"Nii tähtsal päeval peaks kõik odavam olema." :"Tasuta võiks olla." :"Stalinlik kinopäev, jah?" :"Nojah." (lk 15) * "Mida täna näidatakse?" :"Armastust. Saksamaalt kaasa toodud sõjasaagifilm. Trofee, noh. [[Zarah Leander]] laulab." :"Sina ei tohi veel [[armastusfilm]]e vaadata, sa oled alla kuueteistkümne." :"Ja sina ei tohi neid enam vaadata sellepärast, et oled üle kuuekümne." :"Homme tantsib [[Marika Rökk]]." :"Jälle [[sõjasaak]]?" :"Muidugi." :"Saame meiegi kasu sellest, et võidukas [[Punaarmee]] [[Berliin]]ist palju häid sõjaeelseid [[film]]e kaasa haaras ja siin raha teenima pani." :"Stalinlik tarkus ja [[ettenägelikkus|ettenägemine]]." (lk 15) * [[Nasta Pino]], "Minu aeg ja selle lugu", 2015 * Mida meie oleme näinud praegu, on see, et kui me toome mingisuguse [[klassika]] [[ekraan]]ile – on ju teada, et see kõik on tegelikult [[Internet|netist]] kättesaadav, aga see [[kogemus]], mida [[inimesed]] otsivad, see on nagu vinüülilt [[muusika]] kuulamine. Sa näed seda [[film]]i [[saal]]is, mis on selle jaoks mõeldud ja koos [[seltskond|seltskonnaga]]. See on hoopis teistsugune [[elamus]] ja ma arvan, et see osa kinost kindlasti jääb. * Ma arvan, et kino ja liikuv pilt oli just see, mis suuresti aitas meil selle aasta üle elada. Ma arvan, et me kõik oleme tarbinud palju rohkem liikuvat pilti ja nautinud seda [[rõõm]]u, et kino saab meile maailma avada ja viia oma [[kodu]]st väljapoole, olgu see siis kinosaalis või olgu see siis kodus. Ma usun, et kino on oma eesmärki täitnud oivaliselt. ** Ivar Murd, kino Sõprus tegevjuht, [https://kultuur.err.ee/1226566/ivar-murd-kino-taidab-endiselt-oma-eesmarki "Ivar Murd: kino täidab endiselt oma eesmärki"], ERR, 03.01.2020 ==Luule== <poem> mu lemmik[[aastaaeg]] on [[öö]] mu lemmiklill on [[lill]] ma istun kinos üleöö sääl linastub Bourville </poem> * [[Juhan Viiding]], "*** mu lemmikaastaaeg on öö mu lemmiklill on lill" kogust "Detsember" (1971), lk 18 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Filmikunst]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] b8g6e7lmaxxbvltca20z95o724zv9qt 0 9565 136182 84049 2026-11-01T21:04:14Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136182 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Nittis - weiblicher Akt.jpg|pisi|Giuseppe De Nittis, "Akt punaste sukkadega", 1879.]] [[Pilt:Lecture_passionnante_-_Louise_Amélie_Landré.jpg|pisi|Louise Amélie Landré, "Kütkestav lektüür".]] ==Proosa== * Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma selg karurasvaga, enne kui usaldab avada meie [[uks|ust]]. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! ** [[Aleksis Kivi]], "Seitse venda". Tõlkinud [[Friedebert Tuglas]]. Eesti Riiklik Kirjastus 1955, lk 224) * "Muidugi, seda ma mõtlesingi," ütles doktor Daneeka. "Väike määrimine paneb [[maailm]]a pöörlema. Üks [[käsi]] peseb teist. Saad aru, mida ma mõtlen? Sina [[sügamine|sügad]] minu selga, mina sinu selga." :Yossarian teadis, mida ta mõtles. :"Ma ei mõelnud seda," ütles doktor Daneeka, kui Yossarian hakkas tal selga sügama. "Ma räägin [[koostöö]]st. Teenetest. Sina teed mulle teene, mina teen sulle teene. Said aru?" :"Tee mulle üks," nõudis Yossarian. :"Ära loodagi," vastas doktor Daneeka. * [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 44 * "Lubage, et ma teid seebitan," sosistas ta. :"Tänan hea soovi eest," ütles Remedios, "kuid mulle jätkub omaenda kahest käest." :"Kas või ainult selgagi," anus võõras. :"See oleks asjata vaev," sõnas Remedios. "Kes seda enne on näinud, et inimesed endal selga seebitavad!" :Pärast, sellal kui Remedios end kuivatas, anus võõras pisarsilmil, et ta temaga abielluks. Tütarlaps vastas siiralt, et ta iialgi ei abielluks nii kohtlase mehega, kes raiskab peaaegu terve tunni ja vaata et jääb isegi ilma lõunata ainuüksi sellepärast, et tahab näha, kuidas üks naine end peseb. * [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 191 ==Luule== <poem> Ühele [[kark|karguga]] mehele tuli meelde kuidas ta [[relv]]aga käes võitles ammu-ammu [[Punaarmee|Punaväes]] ja valgete pihta [[kuuliprits]]ist täristas Ta selg läks sirgu ja kannad kokku ״Vaš prikaz võpolnen, tovarištš komandir!" mõttes ta müristas ״Tõepoolest huvitav jah kuidas küll [[Bach]]..." </poem> * [[Enn Vetemaa]], "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92 <poem> Sai otsa töönädal just ja selg oli mul päris must, lasin [[vann]]i vett, lõin vahule, panin [[varbad]] sisse, jäin rahule, ihu riidest lahti kiskusin ja vulpsti vanni viskusin. Reedene [[rõõm]], oo reedene rõõm. </poem> * [[Priit Aimla]], "Reedene rõõm", lauluna Kaarel Kilveti viisil, esitas ansambel Hampelmann <poem> Sõid mu seljast seebirasva kubemest said koogirasva [[perse]] pealt said [[pekk]]i paksu. Oh [[kubjas]] kuradi [[poeg]]a kilter kirju [[lehm]]a poega aidamees hagija poega! [[Magu|Mao]] pealt said maugurasva kylje pealt said kyynlarasva seljast sõid mul seitse [[nahk]]a </poem> * [[Kalle Istevann Eller]], "Teomees Tõnu", teine laul, 1972, kogus "Bärsärk", 2001 ==Vanasõnad== * Magajal koeral suur pea, jooksjal koeral lai selg. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 [[Kategooria:Anatoomia]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] 6rmx61361le2r6wfgmkh2czdk43n8qv 136183 136182 2026-11-01T21:05:23Z Pseudacorus 2604 136183 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Nittis - weiblicher Akt.jpg|pisi|Giuseppe De Nittis, "Akt punaste sukkadega" (1879)]] [[Pilt:Lecture_passionnante_-_Louise_Amélie_Landré.jpg|pisi|Louise Amélie Landré (1852–1934), "Kütkestav lektüür", ''s.d.'']] ==Proosa== * Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma selg karurasvaga, enne kui usaldab avada meie [[uks|ust]]. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! ** [[Aleksis Kivi]], "Seitse venda". Tõlkinud [[Friedebert Tuglas]]. Eesti Riiklik Kirjastus 1955, lk 224) * "Muidugi, seda ma mõtlesingi," ütles doktor Daneeka. "Väike määrimine paneb [[maailm]]a pöörlema. Üks [[käsi]] peseb teist. Saad aru, mida ma mõtlen? Sina [[sügamine|sügad]] minu selga, mina sinu selga." :Yossarian teadis, mida ta mõtles. :"Ma ei mõelnud seda," ütles doktor Daneeka, kui Yossarian hakkas tal selga sügama. "Ma räägin [[koostöö]]st. Teenetest. Sina teed mulle teene, mina teen sulle teene. Said aru?" :"Tee mulle üks," nõudis Yossarian. :"Ära loodagi," vastas doktor Daneeka. * [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 44 * "Lubage, et ma teid seebitan," sosistas ta. :"Tänan hea soovi eest," ütles Remedios, "kuid mulle jätkub omaenda kahest käest." :"Kas või ainult selgagi," anus võõras. :"See oleks asjata vaev," sõnas Remedios. "Kes seda enne on näinud, et inimesed endal selga seebitavad!" :Pärast, sellal kui Remedios end kuivatas, anus võõras pisarsilmil, et ta temaga abielluks. Tütarlaps vastas siiralt, et ta iialgi ei abielluks nii kohtlase mehega, kes raiskab peaaegu terve tunni ja vaata et jääb isegi ilma lõunata ainuüksi sellepärast, et tahab näha, kuidas üks naine end peseb. * [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 191 ==Luule== <poem> Ühele [[kark|karguga]] mehele tuli meelde kuidas ta [[relv]]aga käes võitles ammu-ammu [[Punaarmee|Punaväes]] ja valgete pihta [[kuuliprits]]ist täristas Ta selg läks sirgu ja kannad kokku ״Vaš prikaz võpolnen, tovarištš komandir!" mõttes ta müristas ״Tõepoolest huvitav jah kuidas küll [[Bach]]..." </poem> * [[Enn Vetemaa]], "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92 <poem> Sai otsa töönädal just ja selg oli mul päris must, lasin [[vann]]i vett, lõin vahule, panin [[varbad]] sisse, jäin rahule, ihu riidest lahti kiskusin ja vulpsti vanni viskusin. Reedene [[rõõm]], oo reedene rõõm. </poem> * [[Priit Aimla]], "Reedene rõõm", lauluna Kaarel Kilveti viisil, esitas ansambel Hampelmann <poem> Sõid mu seljast seebirasva kubemest said koogirasva [[perse]] pealt said [[pekk]]i paksu. Oh [[kubjas]] kuradi [[poeg]]a kilter kirju [[lehm]]a poega aidamees hagija poega! [[Magu|Mao]] pealt said maugurasva kylje pealt said kyynlarasva seljast sõid mul seitse [[nahk]]a </poem> * [[Kalle Istevann Eller]], "Teomees Tõnu", teine laul, 1972, kogus "Bärsärk", 2001 ==Vanasõnad== * Magajal koeral suur pea, jooksjal koeral lai selg. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 [[Kategooria:Anatoomia]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] fnychbxr1uqjhnn2ck39gxvngm939ll 0 11731 136175 88960 2026-11-01T19:59:38Z ~2026-56765-58 5753 Robin Hobb at World Fantasy Convention 2026.jpg 136175 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Robin Hobb at World Fantasy Convention 2026.jpg|pisi|Robin Hobb 2026. aastal]] '''Robin Hobb''' (kodanikunimega Margaret Astrid Lindholm Ogden; sündinud 5. märtsil 1952 Californias) on USA ulmekirjanik. 1983–1992 kasutas ta pseudonüümi Megan Lindholm. Robin Hobbi nime all hakkas ta kirjutama 1995. aastal. Eesti keeles on tema loomingust ilmunud: * Farseeri triloogia: ** Salamõrtsuka õpilane (''The Assassin's Apprentice''). Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak 2000, 2007, 2008 ** Kuninglik salamõrtsukas (''Royal assassin''). Tõlkinud Kaaren Kaer. (ilmus kahes köites), Varrak 2007 ja 2009 ** Salamõrtsuka teekond (''Assassin’s quest''). Tõlkinud Juhan Habicht ja Kaaren Kaer (1. kd) ja Sash Uusjärv (2. kd); Varrak 2013 ja 2016 * Eluslaevnike triloogia: ** Võlulaev (''Ship of magic''). Tõlkinud Sash Uusjärv, 2 köites, Varrak 2013 ** Hull laev (''The mad ship''). Tõlkinud Sash Uusjärv, 2 köites, Varrak 2014 ja 2015 ** Saatuse laev (''Ship of destiny''). Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2 köites, Varrak 2017 ==Salamõrtsuka õpilane== Tsitaadid väljaandest Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000. * "Sa oled see värdjas, eh?" :Ma olin seda [[sõna]] juba piisavalt palju kuulnud, teadmaks, et see tähendas mind, ilma et ma selle kogu [[tähendus]]t oleksin tajunud. Ma noogutasin aeglaselt. Mehe [[nägu]] elavnes huvist. :"Hei," ütles ta valjult, rääkides mitte enam minuga, vaid tuleva ja mineva rahvaga. "Siin on see värdjas. Selle kange Chivalry [[kõrvalehüpe]]. Näeb üsna tema moodi välja, eks ole? Kes su [[ema]] on, poiss?" (lk 33) * "Too värdjas? Ta on ju ainult [[laps]]." :Vana [[kuningas]] ohkas. "Täna jah. Täna hommikul ja siin praegu on ta laps. Järgmine kord, kui sa ümber pöördud, on ta nooruk või veel hullem, [[mees]], ja siis on sul juba liiga hilja temaga üldse midagi peale hakata. Kuid võta ta praegu, Regal, vooli teda ning kümne aasta pärast on ta ustavalt sinu käsutuses. Rahulolematu [[sohilaps]]e asemel, keda võib veenda troonile pretendeerima, on temast saanud truu kilbikandja, kes on [[perekond|perekonna]] külge liidetud nii [[veri|vere]] kui ka vaimuga. Sohilaps, Regal, on ainulaadne asi. Pane tema [[sõrm]]e pitsatsõrmus ja saada ta välja ning sa oled loonud [[diplomaat|diplomaadi]], kellele ei julge ust näidata ükski võõramaine valitseja. Teda saab vabalt saata sinna, kus seadusliku [[prints]]iga ei tohi riskida. Kujutle, mida kõike saab teha inimesega, kes on ja samas ei ole ka kuninglikku verd. [[Pantvang]]ide vahetused. Abieluliidud. Vaikne tegutsemine. Noadiplomaatia." (lk 62) * "Tule siia." :Ma kõndisin aeglaselt kuninga juurde. Kui ma temani jõudsin, laskus ta ühele [[põlv]]ele, et mind silmast [[silm]]a vaadata. [[Narr]] põlvitas pühalikult meie kõrvale ja vaatas tõsimeelselt ühelt näolt teisele. Regal põrnitses meid kõiki ülevalt alla. Tol hetkel ei mõistnud ma selle olukorra [[iroonia]]t, kus kuningas põlvitab oma sohikust [[lapselaps]]e ees. Nii olin ka mina tõsine, kui ta võttis mu käest [[kook|koogi]] ja viskas selle [[kutsikas|kutsikatele]], kes olid minu järel vänderdanud. Ta tõmbas kurgu alt siidivoltide vahelt ehisnõela ja pistis selle pühalikult minu lihtsa villase [[särk|särgi]] külge. (lk 63) :"Nüüd oled sa minu," lausus ta ja muutis selle minu nõutamise tähtsamaks igasugusest verest, mis meid sidus. * Vanem poiss naeris minu üle. "Paistab, et see oli see aasta, mil Burrich kõik Chivalry [[aare|aarded]] endale sai, eh? Vähemasti seda juttu ma meestelt kuulen. Et Burrich võttis Chivalry [[surm]]a ja tegi selle enda vigaseks [[jalg|jalaks]], ning et ta võttis Chivi sohiku ja tegi sellest enda [[lemmikloom]]a. Mind huvitab aga see, miks sa järsku relvakäsitsemist õppima pead hakkama? Jah, ja jutud käivad, et [[hobune|hobuse]] said sa ka?" :Tema hääletoonis oli midagi enamat kui [[kadedus]]. Ma olen hiljem selgeks saanud, et paljud mehed peavad teise [[õnn]]e alati endale [[solvang]]uks. (lk 72) * [Chade:] "Burrich on sulle näidanud, kuidas [[töö]]d teha ja kuidas sõna kuulata. Need on kaks asja, millega Burrich ise silma paistab. Sa ei ole eriti tugev ega kiire ega taibukas. Ära arva, et oled. Kuid sul on piisavalt [[kangekaelsus]]t, et väsitada ära kõik sinust tugevamad või kiiremad või taibukamad. Ja see on sulle endale ohtlikum kui ükskõik kellele teisele. Kuid see ei ole praegu sinu juures kõige tähtsam. :Sa oled nüüd kuninga mees. Ja sa pead praegu, kohe praegu mõistma, et see on sinu juures kõige tähtsam." (lk 89) * [Chade:] "Põhimõtteliselt [[mõrv]]amist. Inimeste tapmist. Diplomaatilise salamõrvamise peent [[kunst]]i. Või pimedaks muutmist, või kurdistamist. Või ihuliikmete nõrgestamist või halvamist või kroonilise [[köha]] või [[impotentsus]]e tekitamist. Või varase [[seniilsus]]e või [[hullumeelsus]]e või... aga vahet pole. See kõik on olnud minu [[amet]]. Ja saab olema ka sinu amet, kui sa sellega nõustud. Võta lihtsalt kohe [[algus]]es teadmiseks, et ma hakkan sulle õpetama, kuidas inimesi tappa. Sinu kuninga jaoks. Mitte sellisel uhkel kombel, nagu Hod sulle õpetab, mitte kusagil [[lahinguväli|lahinguväljal]], kus teised pealt vaatavad ja sulle kaasa elavad. Ei. Mina õpetan sulle inimesetapmise vastikuid, salajasi, vargseid viisakaid viise. See kas hakkab sulle meeldima või ei hakka. Selle üle ei suuda mina otsustada." (lk 91) * Ta [Burrich] ei olnud seesama mees. Ja mitte ainult [[lonkamine]] ei olnud muutnud tema hoiakut ja seda, kuidas teised teda vaatasid. Teda tunnistati [[tall]]ides endiselt isandana ja siin ei seadnud keegi tema [[võim]]u kahtluse alla. Kuid ta ei olnud enam [[troonipärija]] parem käsi. Peale minu järele vaatamise ei olnud ta enam üldse Chivalry mees. Polnud ime, et ta ei suutnud mind ilma pahameeleta vaadata. Tema ei olnud sigitanud värdjat, kes oli talle selle [[õnnetus]]e kaela toonud. Esimest korda selle aja jooksul, mil ma teda olin tundnud, segunes minu [[ettevaatlikkus]]se tema suhtes [[kaastunne]]. (lk 98) * ''See, kes [[tiitel|tiitli]] pärib, peaks seda võtma kui temale pandud hooldusülesannet. Kui isand või emand on nii rumal, et lõikab korraga liiga palju [[mets]]a või jätab [[viinamägi|viinamarjaistandused]] hooletusse või laseb [[kari|loomakarja]] [[väärtus]]el langeda, võivad hertsogkonna inimesed üles tõusta ning tulla kuninga juurde õigust nõudma. Nii on juhtunud ja kõik ülikud on sellest teadlikud, et nii võib juhtuda. Rahva heaolu kuulub rahvale ja neil on õigus häält tõsta, kui nende [[hertsog]] selle eest hea ei seisa.'' (lk 99) * Näiteks ütles Chade mulle, et ma pean järgmisel päeval minema [[kokk]] Sara juurde ja küsima, kas selle aasta [[peekon]] on lahjem kui eelmise aasta oma. Ja siis pidin ma samal õhtul kogu [[vestlus]]e Chade'ile nii [[täpsus|täpselt]] kui võimalik ette kandma ning vastama tervele hulgale [[küsimus]]tele selle kohta, kuidas Sara seisis, kas ta oli vasakukäeline, kas ta tundus olevat kõva kuulmisega ning mida ta tol hetkel valmistas. Minu [[häbelikkus]]t ja sõnakehvust ei peetud kunagi piisavaks vabanduseks, kui ma sellise [[ülesanne|ülesandega]] hakkama ei saanud, ning ma avastasin, et kohtusin ja suure hulga [[loss]]is elavate [[teenija]]tega ja õppisin neid tundma. Kuigi mu küsimused pärinesid Chade'ilt, olid nad kõik väga rõõmsad minu huvi üle ja väga altid oma [[teadmine|teadmisi]] minuga jagama. Täiesti tahtmatult hakkasin ma endale koguma [[kuulsus]]t kui "taibukas nooruk" ja "hea poiss". Aastaid hiljem mõistsin ma, et õppetund ei seisnenud ainult [[mälu]] harjutamises, vaid ka selles, kuidas sõbruneda tavainimestega ja aru saada nende mõtteviisist. Palju kordi pärast seda on [[naeratus]], [[kiitus]], et mu hobuse eest on hästi hoolitsetud, ja kiire küsimus tallipoisile andnud mulle sellist [[informatsioon]]i, mida muidu ka kogu kuningriigi varanduse eest poleks tema käest kätte saadud. (lk 101) * "Sind tuleb kas ühel või teisel viisil paika panna. Kas [[laip|laibana]] või kuninga [[tööriist]]ana." :"Kuninga tööriistana. Või nii." Mind valdas [[ängistus]]. Põgus nägemus [[kollane|kollaste]] [[tee]]de kohal kummuvast [[sinine|sinisest]] [[taevas]]t ning sellest, kuidas ma ise Tahmiku seljas mööda neid teid rändan, haihtus. Mulle tulid silme ette hoopis oma kuutides olevad jahikoerad või peakotiga ja kammitsetud [[haugas]], kes istus kuninga [[ranne|randmel]] ja keda lasti lahti ainult selleks, et ta täidaks kuninga [[käsk]]u. :"See ei pruugigi nii halb olla," lausus Chade vaikselt. "Suurema osa [[vangla]]test loome me endale ise. Ja iga mees loob ka oma [[vabadus]]e." (lk 126–127) * "Aga miks ma peaksin teda [[lein]]ama?" küsisin ma Chade'ilt, sest polnud julgenud küsida seda Burrichilt. "Ma isegi ei tundnud teda." :"Ta oli su [[isa]]." :"Ta tegi mind suvalise [[naine|naisega]]. Kui ta minust teada sai, läks ta ära. Isa! Ta ei hoolinud minust mitte kunagi." Seda lõpuks valjusti välja öeldes valdas mind [[trots]]. Burrichi sügav andunud leinamine ja nüüd ka Chade'i vaikne [[kurbus]] tegid mind maruvihaseks. :"Sa ei tea seda kindlalt. Sa kuuled ainult [[kuulujutt]]e. Sa ei ole veel piisavalt vana, et mõnda asja mõista. Sa ei ole kunagi näinud, kuidas [[lind]] meelitab [[vigastus]]t teeseldes [[kiskja]]id oma poegade juurest eemale." (lk 142) * "Sinu isa surm peaks olema sulle praegu ja alatiseks piisavaks [[hoiatus]]eks. Sa oled sohik, poiss. Me tähendame alati [[risk]]i ja haavatavust. Me oleme alati asendatavad. Välja arvatud siis, kui me oleme hädavajalikud nende enda [[turvalisus]]e tagamiseks. Ma olen neil viimasel paaril aastal sulle päris palju õpetanud. Aga pea seda õppetundi kõige tähtsamaks ja hoia seda alati meeles. Kui sa kunagi teed nii, et nad sind enam ei [[vajalikkus|vaja]], siis tapavad nad su ära." (lk 145) * "Kas sinul oli see samamoodi? Sinu esimene kord?" :Ta põrnitses oma käsi ja muljus korraks sõrmedega erepunaseid [[arm]]e, mis täppidena tema vasakut käeselga katsid. [[Vaikus]] püsis, kuid ma ootasin. :"Ma olin sinust aasta võrra vanem," ütles ta lõpuks. "Ja ma pidin lihtsalt seda tegema, mitte otsustama, kas seda üldse tegema peab. Kas sulle sellest piisab?” :Ma tundsin järsku endalegi arusaamatut [[häbi]]. "Küllap vist," pomisesin ma. :"Väga hea. Ma tean, et sa ei mõelnud midagi halba, poiss. Aga mehed ei räägi ajast, mille nad koos daamiga [[voodilina|linade]] vahel veedavad. Ja salamõrtsukad ei räägi... oma tööst." (lk 159) * ''Hertsogkondade [[ajalugu]] on uurimus nende [[geograafia]]st. See oli kuningas Shrewdi õukonna kirjutaja Fedwreni üks lemmikütlusi. Ma ei saa öelda, et ma oleksin leidnud kunagi midagi, mis oleks selle [[vale]]ks tunnistanud. Vahest on kõik ajalood tegelikult jutustused looduslikest [[piir]]idest. [[Meri]] ja [[jää]], mis asusid meie ja välis-saarlaste vahel, muutsid meid eri rahvasteks ning hertsogkondade rammusad rohumaad ja viljakad [[aas]]ad tegid meist [[vaenlased]]; vahest see moodustabki hertsogkondade ajaloo esimese peatüki.'' (lk 161) * Ta [emand Thyme] seadis ennast [[kandetool]]is keset [[padi|patju]], [[tekk]]e, loomanahku ja [[rätik|rätte]] sisse ning käskis kenast [[hommik]]ust hoolimata kohe kandetooli [[kardin]]ad alla lasta ning kinnitada. Kaks väikest teenijatüdrukut, kes olid teda abistanud, silkasid õnnelikult minema ja jätsid mind seega tema ainukeseks teenindajaks. Mul langes [[süda]] saapasäärde. Ma olin arvanud, et vähemalt üks neist reisib koos temaga kandetoolis. Kes pidi hakkama hoolitsema tema isiklike vajaduste eest, kui tema [[telk]] üles pannakse. Mul polnud õrna aimugi, kuidas hoolitseda naise, rääkimata siis veel vana naise eest. Ma otsustasin järgida Burrichi [[nõuanne]]t selle kohta, kuidas peab noor mees vanemate naistega käituma: tuleb olla tähelepanelik ja [[viisakus|viisakas]], [[rõõmsameelsus|rõõmsameelne]] ning meeldiva [[käitumine|käitumisega]]. Kena [[välimus]]ega noorel mehel pole raske vanema naise heakskiitu võita. Burrich ütles nii. (lk 163) * Ja nii ma Verityle ka järgnesin. Kui ta mööda [[koridor]]i edasi läks, astusid teisedki meie saatkonnast oma kambritest välja ning liitusid printsiga. Kõik olid ehitud kõige peenemate rõivaste ja [[ehe|ehetega]], et kasutada võimalikult hästi ära võimalust lasta ennast näha ja kadestada ka väljaspool Hirvelossi. Minu [[käis|käiste]] suurus tundus päris mõistlik, võrreldes sellega, millega uhkeldasid mõned teised. Vähemalt polnud mu [[jalats]]id ehitud väikeste [[kelluke]]ste või õrnalt krabisevate [[merevaik|merevaiguhelmestega]]. (lk 173) * Kelvari emand Grace oli minust vaevalt [[neli]] või [[viis]] aastat vanem ning ta oli ehitud nagu harakapesa. Ma ei olnud kunagi varem näinud ehteid, mis oleksid andnud tunnistust nii räigest [[pillamine|pillamisest]] ja nii vähesest maitsest. Ta istus oma kohale selliste kärsitute [[žest]]ide ja viibutuste virvarris, et meenutas mulle lindu, kes püüab vastassoo esindajale kõigi vahenditega muljet avaldada. Tema [[lõhn]]ad uhtusid [[laine]]na üle minu ja ka nende [[hind]] oli hoopis kõrgem kui [[lill]]edel. Ta oli endaga kaasa võtnud väikese [[koer]]a, kes koosnes ainult siidisest karvast ja suurtest silmadest. Naine seadis koera endale sülle, kudrutades üle tema teistega edasi, ning väike [[loom]] surus ennast tema vastu ja asetas koonu lauale. Ning kogu selle aja vältel oli naise pilk naelutatud prints Verityle, püüdes teha kindlaks, kas teda oli märgatud ja kas ta oli ka muljet avaldanud. Mina aga vaatasin, kuidas Kelvar jälgis oma naise püüdeid Verityga [[flirt]]ida, ja mõtlesin omaette: siin peitub vähemalt pool, kui mitte enamgi meie hädadest valvetornide mehitamisel. (lk 174) * ''Narri soolise kuuluvuse üle on palju vaieldud. Kui üks isik, kes oli noorem ja otsekohesem kui mina, pöördus kord tema poole sellekohase otsese küsimusega, vastas Narr, et see pole kellegi teise asi peale tema enda. Seda pean möönma ka mina ise. :Mis puutub tema võimesse näha [[tulevik]]ku ja selle häirivalt ebamäärastesse vormidesse, siis polegi jõutud ühisele [[arvamus]]ele, kas selle põhjustajaks on rassiline või individuaalne tegur. Mõned usuvad, et ta teab kõike, mis tulevikus juhtub, ning ka seda, kui keegi kusagil temast räägib. Teised arvavad, et tegelikult on selle taga vaid tema suur tahtmine öelda: "Ma ju ütlesin sulle!" ning et ta võtab oma kõige ähmasemad ütlused ning väänab neid hiljem nii, nagu oleksid need olnud [[ettekuulutus]]ed.'' (lk 180) * Ma ei ole kunagi kohanud [[sõdur]]it, kes poleks teadnud, kus asub [[köök]]. (lk 181) * "Ma nägin unes naist, kes kõneles tarku sõnu ja liitis kolm tugevat meest ühtseks [[müür]]iks, mida punalaevnikud ei suutnud purustada. Ta seisis nende ees ja tema käes olid [[kalliskivi]]d ja ta ütles: "Las vahitornid säravad heledamini kui kalliskivid nendes [[sõrmus]]tes. Las ärksad sõdurid nendes [[torn]]ides ümbritsevad meie [[kallas]]t, nagu need [[pärl]]id ümbritsesid minu [[kael]]a. Las saavad lossid uuesti kindlustatud kaitseks nende eest, kes meie rahvast ähvardavad. Sest ma seisan rõõmuga ehtimata nii kuninga kui ka lihtinimese ees ning saagu meie rahvast kaitsvad rajatised kalliskivideks meie maal." Ja kuningas ja ülikud olid rabatud tema hingetarkusest ja [[õilsus|üllast]] käitumisest. Aga kõige rohkem armastasid teda tema oma inimesed, sest nad teadsid, et ta [[armastus|armastab]] neid rohkem kui [[kuld]]a ja [[hõbe]]dat." :See kõlas kohmakalt ja mitte pooltki nii hästi, kui ma olin alguses lootnud. Kuid see mõjus emand Grace'ile. Ma peaaegu nägin, kuidas ta kujutles end sirge seljaga ja üllana kuninga ees seismas ning teda oma [[ohver|ohvriga]] jahmatamas. (lk 187) * Ma hoidsin Tahmiku küljest kinni ja julgustasin teda, lootes, et tema terve [[mõistus]] juhib meid rannal põleva kahvatu laternavalguse poole. Chade'i hobust hoidsin ma pika [[köis|köie]] otsas, sest ma ei tahtnud, et ta rabeleks liiga meie lähedal [[vesi|vees]]. Meri oli [[külm]] ja taevas [[must]] ning kui mul oleks olnud vähegi mõistust, oleksin ma soovinud olla kusagil mujal, kuid igas poisis on midagi, mis võtab ilmatu raske ja ebamugava [[kogemus]]e ning teeb sellest isikliku väljakutse ja [[seiklus]]e. (lk 201) * Sel [[öö]]sel lahendasin ma veel ühe osa [[mõistatus]]est, mida Burrich oli endast minu jaoks kujutanud. Sest on kummaliselt lihtne anda [[otsustamine]] üle kellelegi teisele ja öelda talle: "Sina juhid ja mina järgnen ning ma usun vähimagi kõhkluseta, et sa ei vii mind surma või [[valu]] juurde." Sel ööl, kui me hobuseid karmilt tagant sundisime ja Chade meid pelgalt öise taeva abil juhtis, ei mõelnud ma kordagi sellele, mis võiks meiega juhtuda, kui me teelt eksiksime või kui hobune end õnnetult libisedes vigastaks. Ma ei tundnud oma tegude eest mitte mingisugust [[vastutus]]t. Järsku oli kõik muutunud kergeks ja selgeks. Ma lihtsalt tegin kõike, mida Chade käskis mul teha, ning uskusin, et kõik läheb hästi. Mu [[meeleolu]] püsis selle [[usk|usu]] najal kindlalt kõrgel ning millalgi tol ööl taipasin ma: see oligi see, mida Burrich oli saanud Chivalrylt ja mille järele ta nii kibedasti [[igatsus|igatses]]. (lk 202) * Emand Patience seisis oma [[õuedaam]]iga rääkides minust umbes käeulatuse kaugusel. :"Mul ei ole kõht tühi, ausõna, tänan väga," pahvatasin ma, enne kui Laccy jõudis püsti tõusta. "Ma olen siin, sest mul kästi end hommikuti teie käsutusse anda nii kauaks, kui te seda soovite." :See oli hoolikas ümbersõnastamine. Tegelikult oli kuningas Shrewd mulle öelnud, et "mine igal hommikul tema kambrisse ja tee, mida iganes sa tema meelest tegema peaksid, nii et ta jätaks mind lõpuks rahule. Ja tee seda niikaua, kuni ta on sinust niisama [[tüdimus|tüdinud]], nagu olen mina temast." (lk 253) * Neid, kes võpatasid või tuikusid, süüdistati [[nõrkus]]es. Terve päeva heitis ta [Galen] meile ette meie väärtusetust ja kordas, et ta oli nõustunud meid õpetama vaid kuninga korraldusel. Naisi ei teinud ta märkamagi ja kuigi ta rääkis tihti printsidest või kuningatest, kes olid taidu oma kuningriigi kaitsmisel kasutanud, ei maininud ta kordagi [[printsess]]e või [[kuninganna]]sid, kes olid sedasama teinud. Samuti ei andnud ta meile kordagi ülevaadet sellest, mida ta kavatses meile õpetada. Meile jäi vaid tema [[harjutus]]te külmus ja [[ebamugavus]] ning [[hirm]] selle ees, millal meid järgmine kord lüüakse. Ma ei tea, miks me püüdsime seda taluda. Meist tehti niivõrd ruttu [[kaasosalised]] meie enda [[alandamine|alandamises]]. (lk 282) * ''Taid on oma kõige lihtsamal kujul mõttesild kahe inimese vahel. Seda saab kasutada mitmel viisil. Näiteks saab sõjapealik [[lahing]]u ajal anda oma alluvatele otse lihtsamal teavet ja käske, kui need [[ohvitser]]id on selle vastuvõtmiseks ette valmistatud. Taidu meisterlikult valdav inimene võib oma oskuse abil mõjutada isegi ettevalmistamata [[meel]]i ja vaenlasi, täites neid hirmu, [[segadus]]e või kahtlusega. Nii andekaid mehi on vähe. Aga kui keegi on taius äärmiselt [[andekus|andekas]], võib ta proovida rääkida otse Elderlingidega, kes jäävad alla vaid jumalaile endale. Vaid vähesed on julgenud seda teha ja neist vähestest saavutasid veelgi vähesemad selle, mida nad palusid. Sest nagu öeldakse: sa võid Elderlingidelt küsida, kuid nende [[vastus]] ei pruugi olla vastus sinu küsimusele, vaid sellele, mida sa oleksid pidanud küsima. Ja vastus sellele küsimusele võib olla selline, mida kuuldes inimene enam elada ei suuda.'' (lk 286) * "Hirmu abil ei saa õieti midagi õpetada," sõnas Burrich kangekaelselt. Ja lisas siis leebemalt: "Vaid halb [[õpetaja]] püüab juhendada löökide ja [[hoop]]idega. Proovi hobust niimoodi taltsutada. Või koera. Isegi kõige kangekaelsem koer õpib avatud käest paremini kui malakast." (lk 299) * "Verity väärib [[kaaslane|kaaslast]], mitte kaunistust oma käisele," vaidlesin ma põlglikult vastu. "Kui mina oleksin Verity, tahaksin ma naist, kes oskab midagi teha. Mitte ainult ehteid valida või ise oma [[pats]]e punuda. Ta peaks oskama särki nõeluda või oma [[aed]]a pidada või teadma midagi erilist, mis on omane ainult talle, näiteks [[kirjutamine|kirjakunsti]] või [[botaanika|taimeteadust]]." (lk 318) * Verity langetas [[pilk|pilgu]] kätele ja nende kahvatul [[nahk|nahal]] selgesti eristuvatele lahingu- ja tööarmidele. Ma tajusin tema sõnades ta [[nimi|nime]], kui ta vaikselt lausus: "Ma olen alati olnud sinu teine poeg. Chivalry järel, kellel oli [[ilu]], [[jõud]] ja [[tarkus]]. Ja nüüd Regali järel, kellel on [[kavalus]], [[sarm]] ja [[upsakus]]. Ma tean, sa arvad, et tema sobiks paremini sinu järel kuningana valitsema kui mina. Ma ei vaidle sulle üldse vastu. Ma sündisin teisena ja mind kasvatati teisena. Ma olen alati arvanud, et minu koht on [[troon]]i taga, mitte selle peal. Ja kui ma arvasin, et Chivalry sulle sellel kõrgel kohal järgneb, polnud mul selle vastu midagi." (lk 383) * Verity ohkas raskelt. "Ei. Ma tean. Kõike seda räägib taiu [[väsimus]], mitte mina. Vähemalt üks meist peab selge pea säilitama ja toimuvat terviklikult nägema. Minu jaoks seisneb see kõik vaid selles, et tuleb meeltega kuulatada, eristada laevurit [[tüürimees|tüürimehest]], nuuskida välja salajased hirmud, mida saab taiuga võimendada, ning leida lõpuks [[meeskond|meeskonna]] nõrgema vaimuga liikmed, kelle kallale kõigepealt asuda. [[uni|Magades]] näen ma neid [[unenägu|unes]] ja [[söömine|süües]] jäävad nad mulle kurku kinni. Te teate, isa, et see ei ole mulle kunagi meeldinud. See hiilimine ja inimeste [[teadvus]]es luuramine ei ole minu arvates kunagi olnud sõdalasele kohane tegevus. Andke mulle [[mõõk]] ja ma sorin heal meelel nende soolikates. Ma tapaksin mehe pigem mõõgateraga, kui saadaksin talle kallale tema enda mõtetes peituvad [[hagijad]]." (lk 385) * "Isa, ütelge neile, et see tuleb edasi lükata. Ma lähen talle järele niipea, kui maad katab korralik [[lumi|lumevaip]] ja õnnis [[torm]] kõik [[laev]]ad nende [[sadam]]aisse piitsutab." :"Ma ei saa seda teha," vastas Shrewd kahetsevalt. "Ka neil seal üleval [[mägi|mägedes]] on oma [[uskumus]]ed. [[Talv]]el sõlmitud [[abielu]] toob kehva [[lõikus]]e. Sa pead võtma ta kas [[sügis]]el, kui [[põld]]e koristatakse, või [[kevad]]el, mil nad oma väikestele maalapikestele [[külv]]avad." :"Ma ei saa. Selleks ajaks, kui kevad nende mägedeni jõuab, on [[ilm]] siin juba selge ja laevnikud meie ukselävel. Nad peaksid seda ju ometi mõistma!" (lk 387) * Ta [Patience] võttis välja [[kõrvarõngas|kõrvarõnga]] ning hoidis seda minu [[kõrv]]a juures. "Liiga väike," pomises ta. "Mis mõtet on ehete kandmisel, kui keegi teine neid ei näe?" Ta hoidis käes ja heitis samasuguste kommentaaride saatel kõrvale veel mitu ehet. Lõpuks võttis ta kätte ühe, mis nägi välja nagu hõbedase [[võrk|võrgu]] tükk, millesse on jäänud sinine kivi. Ta tegi selle kohal [[grimass]]i ning noogutas siis vastumeelselt. "Sel mehel on maitset. Tal võib küll paljust muust puudus olla, kuid tal on maitset." Ta tõstis selle uuesti minu kõrva juurde ning lükkas ilma igasuguse hoiatuseta nõela läbi minu [[kõrvanibu]]. (lk 401) * Ma kergitasin [[kulm]]u. "[[Kõhulahtisti]]? Pulmakingiks? Võib-olla mõned peaksid seda kohaseks, aga mina viin [[taim]]i, mida saab mägedes istutada ja kasvatada. Ma ei usu..." :"See ei ole [[pulmakink]]. See on sulle." :Ma võtsin kukru segaste tunnetega vastu. See oli erakordselt tugevatoimeline lahtisti. "Ma tänan sind, et sa minu peale mõtlesid. Aga tavaliselt reisihaigused mind ei vaeva ja..." :"Tavaliselt ei ähvarda sind [[reisimine|reisimise]] ajal [[mürgitamine|mürgitamise]] oht." :"Kas sa tahad ehk mulle millestki rääkida?" Ma püüdsin hääletooni kergeks ja naljatlevaks teha. Ma igatsesin tol hetkel taga Narri tavalisi kõveraid ilmeid ja [[pilge||pilkamisi]]. :"Ainult seda, et sa talitaksid arukalt ning sööksid neid [[toit]]e, mida sa oma käega pole valmistanud, väga tagasihoidlikult või üldse mitte." :"Kõigil söömingutel ja [[pidu]]stustel, mis seal toimuvad?" :"Ei. Ainult nendel, mille ajal sa soovid ellu jääda." (lk 403) * Ja nüüd lõpuks sain ma aru, et meie toolikandjad, kes meid [[vein]]i ja kookidega tervitasid, polnud mitte teenijad, vaid kuningliku perekonna naised, Verity kihlatu vanaemad, [[tädi]]d ja nõod, kes kõik pidasid kinni Jhaampe tavast ning teenisid oma rahvast. Mõte sellest, et ma olin nendega nii sundimatult ja õdusalt lobisenud, ajas mulle hirmujudinad peale ning ma kirusin uuesti mõttes Regalit, kes selle asemel, et saata meile teavet nende inimeste [[komme]]te kohta, läkitas pika [[nimekiri|nimekirja]] [[riided|riietest]] ja ehetest, mida me pidime talle kaasa viima. Minu kõrval seisev vana naine oli seega kuninga enda [[õde]]. Ta ilmselt märkas minu segadust, sest ta patsutas mulle mõistvalt õlale ning naeratas, kui ma püüdsin näost [[punastamine|punaseks]] minnes ja [[kogelemine|kogeldes]] oma vabandust esitada. :"Sest te ei ole ennast millegagi häbistanud," teatas ta mulle ning palus mul siis kutsuda teda mitte "kõrgeauliseks emandaks", vaid Jonquiks. (lk 421) * Ta ei olnud [[naistemees]], kuid tema maitse naiste suhtes oli selge igaühele, kes oli piisavalt kaua tema läheduses viibinud. Ja need, kellele ta naeratas, olid tavaliselt väikesed, ümarad ning tumedat verd naised, tihti [[lokid|lokkis]] juuste, plikaliku [[naer]]u ning väikeste pehmete kätega. Kuidas suhtuks ta sellesse pikka kahvatusse naisesse, kes riietus lihtsalt nagu teenija ning teatas, et tunneb ise aiatöid tehes suurt [[nauding]]ut? Vestluse arenedes avastasin ma, et ta võis rääkida [[jahikull]]idest ning hobuse aretamisest sama vabalt nagu tallimees. Ja kui ma küsisin temalt, kuidas ta oma vaba aega veedab, rääkis ta mulle väikesest [[sepikoda|sepikojast]] ja metallitöötlemise riistadest ning kergitas [[juuksed|juukseid]], et näidata mulle omatehtud kõrvarõngaid. Neil olid oskuslikult sepistatud hõbedased lilleõie kroonlehed, mis hoidsid oma embuses väikest kalliskivi otsekui kastetilka. Ma olin kunagi öelnud Mollyle, et Verity väärib asjalikku ja tegusat naist, kuid nüüd kahtlesin ma, kas Kettricken suudab teda veedelda. Ma teadsin, et Verity austaks teda. Kuid kas kuninga ja tema kuninganna vahel [[austus]]est piisaks? (lk 426) * Ta heitis pilgu [[uks]]ele hetk enne seda, kui Kettricken sealt sisse astus. Kui ta oli tuppa sisenenud, lükkas Rurisk eesriide ette ning võttis õe käest [[kandik]]u. "lstu maha," ütles ta talle karmilt. "Ja vaata, milline on teine mõrtsukaga käitumise viis." Rurisk tõstis kandikult raske kruusi ning jõi sellest suure lonksu, enne kui kruusi mulle ulatas. Ta heitis Kettrickenile veel ühe pilgu. "Ja kui see oli mürgitatud, siis tapsid sa just praegu ka oma venna." Ta murdis õunakoogi kolmeks tükiks. "Valige üks," sõnas ta mulle, võttis siis selle tüki endale ning andis minu järgmise valiku Kettrickenile. "Et te veenduksite, et toidul ei ole midagi viga." :"Ma ei näe erilist [[põhjus]]t, miks te peaksite andma mulle [[mürk]]i täna hommikul pärast seda, kui te tulete ja ütlete, et mind mürgitati eile [[õhtu]]l," tunnistasin ma. Kuid mu maitsemeel oli ärgas ja otsis vähimatki kõrvalmaiku. Midagi sellist aga polnud. See oli rammus kihiline kook, mis oli täidetud küpsetatud [[õun]]te ning [[vürts]]idega. (lk 435) * [Rurisk:] "Öelge kuningas Shrewdile järgmist. Meie [[rahvaarv]] kasvab, kuid meie käsutuses olev haritav maa on piiratud. [[Metsloom]]ad suudavad elus hoida vaid teatud arvu inimesi. Saabub aeg, mil maa peab avama ennast [[kaubandus]]ele, eriti nii kivine ja mägine maa, nagu on seda minu oma. Te olete võib-olla kuulnud, et Jhaampe tavade kohaselt on valitseja oma rahva teener? Mina teenin neid järgmisel kombel. Ma panen oma armastatud õe mehele [[lootus]]es võita oma rahvale [[teravili|teravilja]], kaubateid ja madalmaade [[kaup]]u ning karjatamisõigusi aasta külmal perioodil, kui meie karjamaid katab lumi. Selle vastu olen ma valmis andma teile lisaks ka palke, võimsaid pikki palke, mida Verity oma sõjalaevade ehitamiseks vajab. Meie mägedes kasvavad valged [[tamm]]epuud, millesarnaseid te pole kunagi näinud. Minu isa poleks sellega nõus. Tema suhtub elavate [[puu]]de lõikamisse vanamoodsalt. Ja nagu Regalgi, peab ta teie rannikut kohustuseks, teie [[ookean]]i suureks tõkkeks. Aga mina näen seda nagu teie isa – laia, kõikidesse suundadesse kulgeva teena ja teie rannik on juurdepääs sellele. Ning ma ei näe midagi halba selles, kui kasutatakse iga-aastastes [[üleujutus]]tes ja tormides langenud puid." (lk 436–437) * Peagi tulid teenijad sooja- ja külmaveekannudega ning [[puuvili|puuvilja]] ja [[juust]]u täis vaagnaga. Manitsedes ennast, et need "teenijad" võivad olla parema päritoluga kui mina ise, kohtlesin ma neid suure viisakusega ning mõtlesin hiljem endamisi, kas polegi see mitte harmoonilise majapidamise [[saladus]], et nii teenijat kui kuningat koheldakse võrdse viisakusega. (lk 437–438) * [Burrick:] "On parem, kui me püsime lahus, poiss. Parem meile mõlemale. Seal, kus pole arusaamist, ei saa olla ka mingeid [[arusaamatus]]i." (lk 443) * Ma kavatsesin tagasi Hirvelossi minna ning Shrewdile ja Chade'ile ette kanda. Kui nemad ütlevad, et ma olin valesti otsustanud, siis võivad nad minuga oma äranägemise järgi talitada. Kuid ma mäletasin Regali enda häält, mis kunagi ammu oli Shrewdi [[tsitaat|tsiteerinud]]. Ära tee midagi, mida sa ei saa olematuks teha, enne kui sa pole kaalunud, mida sa pärast selle tegemist teha ei saa. (lk 447) * ''Unenäos seisis minu [[voodi]] kõrval Narr. Ta vaatas mind ning raputas pead. "Miks ma ei suuda selgelt rääkida? Sellepärast, et sina muudad kõik nii segaseks. Ma näen läbi [[udu]] [[risttee]]d ja kes sellel alati seisab? Sina. Kas sa arvad, et ma hoian sind elus sellepärast, et ma olen sinust niivõrd lummatud? Ei. Ma teen seda sellepärast, et sa lood nii palju [[võimalus]]i. Elades annad sa meile rohkem [[valik]]uid. Mida rohkem on valikuid, seda suurem on võimalus jõuda rahulikku vette. Nii et ma ei säilita sinu elu mitte sinu enda, vaid Kuue Hertsogkonna pärast. Ja sinul lasub samasugune kohustus. Edasi elada, et teistele võimalusi luua."'' (lk 449) * "Asjalood on järgmised. FitzChivalry avastas täna õhtul, et ta on juba surnud mees. Liiga paljud inimesed teavad, et ta on [[salamõrtsukas]]. Kui ta mu tapab, siis tapad sina tema. Kui ta mind ei tapa, siis kuidas saab ta minna koju oma kuninga ette? Isegi kui kuningas talle andestab, teab pool [[õukond]]a, et ta on salamõrtsukas. See muudab ta kasutuks. Kasutud sohilapsed on kuninglikule perekonnale vaid kohustuseks." Rurisk lõpetas oma [[loeng]]u klaasi põhjani kummutamisega. (lk 461) * ''[[Diplomaatia]] kunst seisneb selles, et sa tead oma vastase saladusi paremini kui tema sinu omi.'' (lk 469) * August põrnitses teda ning lahkus siis. [[Sirm]]i ei ole võimalik kuigi edukalt pauguga sulgeda, kuid ta proovis sellegipoolest. (lk 476) * Regal ei märganud midagi. Ta tiris mult [[saapad]] jalast ning pani need kõrvale. "Vaata, sohik," ütles ta hingetõmbeks [[paus]]i tehes. "[[Halastamatus]] loob omad [[seadus]]ed. Seda õpetas mulle minu ema. Inimesed kardavad meest, kes tegutseb pealtnäha [[tagajärg]]edest hoolimata. Käitu nii, nagu ei saaks sind keegi puudutada, ja keegi ei julgegi sind puudutada." (lk 481) * [Regal:] "Minimaalsed [[alibi]]d ajavad asja ära. Kui ma püüaksin liiga agaralt süütu paista, siis võivad inimesed arvama hakata, et see läheb mulle korda. Nad võivad hakata ka ise asja vastu huvi tundma. Nii et ma lihtsalt ei tea midagi." (lk 481) {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Hobb, Robin}} [[Kategooria:Ameerika Ühendriikide kirjanikud]] 9ly93drxw68mq1k97xcaypf7phxsyz0 0 11896 136160 122592 2026-11-01T13:23:09Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136160 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Heitkem pilk sel ajavahemikul soetatud vara loendile, mille serval on kulud kokku arvatud - need jätame mainimata. :"Viiskümmend Hispaania tekipaari eelnimetatud karmiinpunasest ja valgest taftist katetega, millel on punase ja valge siidniidiga tikitud valgest atlassist ääris... :Seitsekümmend kollase atlasskattega tooli ja kuuskümmend järi, mis sobivad oma lõuendist kattega igale poole... :Kuuskümmend seitse pähklipuust lauda... :Seitseteist tosinat kasti, igas tosinas viis tosinat Veneetsia peeglit... :Sada kaks põrandavaipa, igaüks kolmkümmend jardi pikk... :Üheksakümmend seitse hõbepärgamendist pitsiga kaunistatud karmiinpunasest damastist patja ja õhukese riidega kaetud jalapinki ning sobivad toolid... :Viiskümmend kroonlühtrit, igas tosin küünalt..." :Juba — nii mõjuvad [[nimekirjad]] — hakkame haigutama. Kui loetlemise katki jätame, siis sellepärast, et loend on tüütu, mitte sellepärast, et see lõppenud oleks. Seda on veel üheksakümmend üheksa [[lehekülg]]e ja kogu väljamakstud summa ulatub mitme tuhandeni — see teeb praeguses rahas [[miljon]]eid. Ja kui tema päev kulges nõnda, siis õhtuti arvutas lord Orlando taas, kui kalliks läheb miljoni mutimullahunniku tasandamine, kui meestele maksta kümme penni tunnis; ja veel: mitu tsentnerit naelu, viis ja pool penni kortel, on vaja, et parandada [[park]]i ümbritsev tara, mille ümbermõõt on viisteist miili. Ja nii edasi ja nii edasi. * [[Virginia Woolf]], "Orlando", tlk Riina Jesmin, 2016, lk 69-70 * Ah, mis ma teile nii pikalt räägin; kes pole kasvatanud igasuguseid miniatuurseid [[kellukas|kellukaid]], kivirikke, põisrohte, mailasi, liivakanne, kevadikke ja ibeeriseid ja kilbirohte ja [[leeklill]]i (ja drüüaseid ja maajalgu ja akakapsaid ja kukeharju) ja [[lavendel|lavendleid]] ja maranaid ja [[anemoon]]e ja [[karikakar|karikakraid]] ja hanerohte (ja kipslilli ja koerahambaid ja igasuguseid [[liivatee]]sid), (ja kääbus[[võhumõõk]]u ja olümpose [[naistepuna]]sid ja päikesekarva hunditubakaid ja koldrohte ja emajuuri ja kadakkaera ja merikanne ja käokannuseid), (ärgem unustagem muidugi ka alpi astreid, roomavat koirohtu, eriinuseid, piimalilli, seebililli ja kurekaelu ja kaljukresse ja paronihhiaid ja litriheina ja [[käokeel]]i, samuti ka [[lõvilõug]]u, [[kassikäpp]]i ja loendamatul hulgal muid imekauneid lilli, nagu näiteks petrokallis, rusujuur, hundihammas ja muud mitte vähem tähtsad, nagu [[priimula]]d, mägikannikesed ja teised), — kes pole kasvatanud kõiki neid lilli, rääkimata paljudest muudest (milledest ma nimetan vähemalt onosmat, atseenat, [[pelargoon]]iumi, bahhiat ja kesakanni ja herleerat), see ärgu parem rääkigu maailmas valitsevast [[ilu]]st; sest ta pole näinud kõige ülevamat, mida on loonud seesinane karm maa mõnel õrnusehetkel (mis kestis ainult mõnisada tuhat aastat). :Kui te näeksite kõige roosamate õitega ülekülvatud [[nelk|''Dianthus Musalae'']] puhmast, mis iganes... :Ah, mis ma teile räägin; üksnes sellele, kellel on [[kiviktaimla]], on mõistetav see väljavalitute [[nauding]]. * [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 49 * Veel puudus siis vaid moraalsete varanduste üksikasjaline loetelu. Ülima pingutusega — samasugusega, millega ta esivanemadki enne [[surm]]a oma suguvõsa valitsemajäämist olid kindlustanud — tõusis Suur Ema oma vägevatele [[tuhar]]atele ning [[mälu]]sse süüvides luges võimukalt ja selgelt [[notar]]ile ette oma nähtamatu pärusvara nimekirja: :Maapõuevarad, territoriaalveed, lipuvärvid, rahvuslik suveräänsus, traditsioonilised parteid, [[inimõigused]], kodanikuvabadused, esimene magistraat, teine instants, kolmas debatt, soovituskirjad, ajaloolised tõendid, vabad [[valimised]], iluduskuningannad, transtsendentaalsed kõned, suurejoonelised manifestatsioonid, suursugused [[daamid]], korrektsed [[härrasmehed]], väärikad sõjaväelased, tema kõrgeausus, ülemkohus, sisseveoks keelatud artiklid, vabade kommetega daamikesed, ihuküsimus, keelepuhtus, eeskujud maailmale, õiguslik kord, vaba, aga vastutav [[ajakirjandus]]. Lõuna-Ameerika Ateena, avalik arvamus, demokraatlikud loengud, kristlik moraal, (põhimõttelagedus, varjupaigaõigus, kommunismioht, riigilaen, elukallidus, vabariiklikud traditsioonid, vähemsoositud klassid, truuduseavaldused. :Ta ei jõudnud lõpuni. Ränk üleslugemine närtsitas ta viimse hinguse. Lämbudes abstraktsete vormelite tohuvabohus, mis kahe sajandi jooksul oli kujundanud ta perekonna moraalse õigustuse, tõi Suur Ema kuuldavale valju röhitsuse ja heitis hinge. * [[Gabriel García Márquez]], "Suure ema matused", rmt: "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980, lk 64-65 * Ja nüüd lõpuks sain ma aru, et meie toolikandjad, kes meid [[vein]]i ja [[kook]]idega tervitasid, polnud mitte teenijad, vaid kuningliku perekonna naised, Verity kihlatu [[vanaemad]], [[tädi]]d ja nõod, kes kõik pidasid kinni Jhaampe tavast ning teenisid oma rahvast. Mõte sellest, et ma olin nendega nii sundimatult ja õdusalt lobisenud, ajas mulle hirmujudinad peale ning ma kirusin uuesti mõttes Regalit, kes selle asemel, et saata meile teavet nende inimeste [[komme]]te kohta, läkitas pika nimekirja [[riided|riietest]] ja ehetest, mida me pidime talle kaasa viima. Minu kõrval seisev vana naine oli seega kuninga enda [[õde]]. Ta ilmselt märkas minu segadust, sest ta patsutas mulle mõistvalt õlale ning naeratas, kui ma püüdsin näost [[punastamine|punaseks]] minnes ja [[kogelemine|kogeldes]] oma vabandust esitada. :"Sest te ei ole ennast millegagi häbistanud," teatas ta mulle ning palus mul siis kutsuda teda mitte "kõrgeauliseks emandaks", vaid Jonquiks. * [[Robin Hobb]], "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, Varrak, 2000, lk 421 ==Luule== <poem> "Kui kantsli läks jutluseütleja, siis kurat kiriku tuli ka, läks longates lähema akna pääl: siis esimest korda mul naeris hääl. /---/ Siis laotas naha ta laiale ja kirjutas hoolega nahale, kes kiriku pinkidel tukkumas või mõttega mujale minemas. Kes magasid, pääle ei mahtunud, nahk ääreni oli ju täidetud, sest suuremaks püüdis ta kiskuda ja hambiga hakkas rebima. Ta kiskus, ta rebis, ta katkus sääl, et mahuksid magajad naha pääl', nahk katkes, lõi pääga ta seinasse: siis kolmat kord naersin ma valjuste. </poem> * [[Jaan Bergmann]], "Luupainaja", rmt: "Eesti luule" (1967), koostanud Paul Rummo, lk 119 <poem> [[Deebet]]i poolel on kirjas iga meie [[kude]]. Mingit [[kombits]]at ega [[väät]]i ei või jätta endale. Nimekiri on täpne ja näib sedaviisi, et meilt võetakse isegi tühjad pihud. ... [[Protest]]i selle vastu nimetame [[hing]]eks. Ja see on ainus, mida nimekirjas pole. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Midagi ei kingita", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 7-8 ==Draama== * [Macbeth:] Nimekirjas<br />te seisate kui mehed. Nii ka hurdad<br />ja hagijad ja krantsid, voostrid, puudlid<br />ja mopsirakatsid kõik [[koer]]a nime<br />koos kannavad. Ent [[väärtus]]te [[register]]<br />teeb vahet kiire, laisa, nõtke<br />ja valvuri ja linnukoera vahel<br />[[talent]]e mööda, mida lahke loodus<br />on neisse kätkenud, ning igaüks<br />sest oma jao saab lisaks arvele,<br />mis loeb neid võrdseiks. Nõnda mehed ka. ** [[William Shakespeare]], "[[Macbeth]]", III vaatus, 1. stseen, tlk [[Jaan Kross]] [[Kategooria:Kommunikatsioon]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 0zjmyuqrw3lvbpkva4m3vl8oy6wg7b0 136161 136160 2026-11-01T13:25:12Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136161 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Heitkem pilk sel ajavahemikul soetatud vara loendile, mille serval on kulud kokku arvatud - need jätame mainimata. :"Viiskümmend Hispaania tekipaari eelnimetatud karmiinpunasest ja valgest taftist katetega, millel on punase ja valge siidniidiga tikitud valgest atlassist ääris... :Seitsekümmend kollase atlasskattega [[tool]]i ja kuuskümmend järi, mis sobivad oma lõuendist kattega igale poole... :Kuuskümmend seitse pähklipuust [[laud]]a... :Seitseteist tosinat kasti, igas tosinas viis tosinat Veneetsia [[peegel|peeglit]]... :Sada kaks põranda[[vaip]]a, igaüks kolmkümmend jardi pikk... :Üheksakümmend seitse hõbepärgamendist pitsiga kaunistatud karmiinpunasest damastist [[padi|patja]] ja õhukese riidega kaetud jalapinki ning sobivad toolid... :Viiskümmend [[kroonlühter|kroonlühtrit]], igas tosin [[küünal]]t..." :Juba — nii mõjuvad [[nimekirjad]] — hakkame haigutama. Kui loetlemise katki jätame, siis sellepärast, et loend on tüütu, mitte sellepärast, et see lõppenud oleks. Seda on veel üheksakümmend üheksa [[lehekülg]]e ja kogu väljamakstud summa ulatub mitme tuhandeni — see teeb praeguses rahas [[miljon]]eid. Ja kui tema päev kulges nõnda, siis õhtuti arvutas lord Orlando taas, kui kalliks läheb miljoni mutimullahunniku tasandamine, kui meestele maksta kümme penni tunnis; ja veel: mitu tsentnerit [[nael]]u, viis ja pool penni kortel, on vaja, et parandada [[park]]i ümbritsev tara, mille ümbermõõt on viisteist miili. Ja nii edasi ja nii edasi. * [[Virginia Woolf]], "Orlando", tlk Riina Jesmin, 2016, lk 69-70 * Ah, mis ma teile nii pikalt räägin; kes pole kasvatanud igasuguseid miniatuurseid [[kellukas|kellukaid]], kivirikke, põisrohte, mailasi, liivakanne, kevadikke ja ibeeriseid ja kilbirohte ja [[leeklill]]i (ja drüüaseid ja maajalgu ja akakapsaid ja kukeharju) ja [[lavendel|lavendleid]] ja maranaid ja [[anemoon]]e ja [[karikakar|karikakraid]] ja hanerohte (ja kipslilli ja koerahambaid ja igasuguseid [[liivatee]]sid), (ja kääbus[[võhumõõk]]u ja olümpose [[naistepuna]]sid ja päikesekarva hunditubakaid ja koldrohte ja emajuuri ja kadakkaera ja merikanne ja käokannuseid), (ärgem unustagem muidugi ka alpi astreid, roomavat koirohtu, eriinuseid, piimalilli, seebililli ja kurekaelu ja kaljukresse ja paronihhiaid ja litriheina ja [[käokeel]]i, samuti ka [[lõvilõug]]u, [[kassikäpp]]i ja loendamatul hulgal muid imekauneid lilli, nagu näiteks petrokallis, rusujuur, hundihammas ja muud mitte vähem tähtsad, nagu [[priimula]]d, mägikannikesed ja teised), — kes pole kasvatanud kõiki neid lilli, rääkimata paljudest muudest (milledest ma nimetan vähemalt onosmat, atseenat, [[pelargoon]]iumi, bahhiat ja kesakanni ja herleerat), see ärgu parem rääkigu maailmas valitsevast [[ilu]]st; sest ta pole näinud kõige ülevamat, mida on loonud seesinane karm maa mõnel õrnusehetkel (mis kestis ainult mõnisada tuhat aastat). :Kui te näeksite kõige roosamate õitega ülekülvatud [[nelk|''Dianthus Musalae'']] puhmast, mis iganes... :Ah, mis ma teile räägin; üksnes sellele, kellel on [[kiviktaimla]], on mõistetav see väljavalitute [[nauding]]. * [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 49 * Veel puudus siis vaid moraalsete varanduste üksikasjaline loetelu. Ülima pingutusega — samasugusega, millega ta esivanemadki enne [[surm]]a oma suguvõsa valitsemajäämist olid kindlustanud — tõusis Suur Ema oma vägevatele [[tuhar]]atele ning [[mälu]]sse süüvides luges võimukalt ja selgelt [[notar]]ile ette oma nähtamatu pärusvara nimekirja: :Maapõuevarad, territoriaalveed, lipuvärvid, rahvuslik suveräänsus, traditsioonilised parteid, [[inimõigused]], kodanikuvabadused, esimene magistraat, teine instants, kolmas debatt, soovituskirjad, ajaloolised tõendid, vabad [[valimised]], iluduskuningannad, transtsendentaalsed kõned, suurejoonelised manifestatsioonid, suursugused [[daamid]], korrektsed [[härrasmehed]], väärikad sõjaväelased, tema kõrgeausus, ülemkohus, sisseveoks keelatud artiklid, vabade kommetega daamikesed, ihuküsimus, keelepuhtus, eeskujud maailmale, õiguslik kord, vaba, aga vastutav [[ajakirjandus]]. Lõuna-Ameerika Ateena, avalik arvamus, demokraatlikud loengud, kristlik moraal, (põhimõttelagedus, varjupaigaõigus, kommunismioht, riigilaen, elukallidus, vabariiklikud traditsioonid, vähemsoositud klassid, truuduseavaldused. :Ta ei jõudnud lõpuni. Ränk üleslugemine närtsitas ta viimse hinguse. Lämbudes abstraktsete vormelite tohuvabohus, mis kahe sajandi jooksul oli kujundanud ta perekonna moraalse õigustuse, tõi Suur Ema kuuldavale valju röhitsuse ja heitis hinge. * [[Gabriel García Márquez]], "Suure ema matused", rmt: "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980, lk 64-65 * Ja nüüd lõpuks sain ma aru, et meie toolikandjad, kes meid [[vein]]i ja [[kook]]idega tervitasid, polnud mitte teenijad, vaid kuningliku perekonna naised, Verity kihlatu [[vanaemad]], [[tädi]]d ja nõod, kes kõik pidasid kinni Jhaampe tavast ning teenisid oma rahvast. Mõte sellest, et ma olin nendega nii sundimatult ja õdusalt lobisenud, ajas mulle hirmujudinad peale ning ma kirusin uuesti mõttes Regalit, kes selle asemel, et saata meile teavet nende inimeste [[komme]]te kohta, läkitas pika nimekirja [[riided|riietest]] ja ehetest, mida me pidime talle kaasa viima. Minu kõrval seisev vana naine oli seega kuninga enda [[õde]]. Ta ilmselt märkas minu segadust, sest ta patsutas mulle mõistvalt õlale ning naeratas, kui ma püüdsin näost [[punastamine|punaseks]] minnes ja [[kogelemine|kogeldes]] oma vabandust esitada. :"Sest te ei ole ennast millegagi häbistanud," teatas ta mulle ning palus mul siis kutsuda teda mitte "kõrgeauliseks emandaks", vaid Jonquiks. * [[Robin Hobb]], "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, Varrak, 2000, lk 421 ==Luule== <poem> "Kui kantsli läks jutluseütleja, siis kurat kiriku tuli ka, läks longates lähema akna pääl: siis esimest korda mul naeris hääl. /---/ Siis laotas naha ta laiale ja kirjutas hoolega nahale, kes kiriku pinkidel tukkumas või mõttega mujale minemas. Kes magasid, pääle ei mahtunud, nahk ääreni oli ju täidetud, sest suuremaks püüdis ta kiskuda ja hambiga hakkas rebima. Ta kiskus, ta rebis, ta katkus sääl, et mahuksid magajad naha pääl', nahk katkes, lõi pääga ta seinasse: siis kolmat kord naersin ma valjuste. </poem> * [[Jaan Bergmann]], "Luupainaja", rmt: "Eesti luule" (1967), koostanud Paul Rummo, lk 119 <poem> [[Deebet]]i poolel on kirjas iga meie [[kude]]. Mingit [[kombits]]at ega [[väät]]i ei või jätta endale. Nimekiri on täpne ja näib sedaviisi, et meilt võetakse isegi tühjad pihud. ... [[Protest]]i selle vastu nimetame [[hing]]eks. Ja see on ainus, mida nimekirjas pole. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Midagi ei kingita", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 7-8 ==Draama== * [Macbeth:] Nimekirjas<br />te seisate kui mehed. Nii ka hurdad<br />ja hagijad ja krantsid, voostrid, puudlid<br />ja mopsirakatsid kõik [[koer]]a nime<br />koos kannavad. Ent [[väärtus]]te [[register]]<br />teeb vahet kiire, laisa, nõtke<br />ja valvuri ja linnukoera vahel<br />[[talent]]e mööda, mida lahke loodus<br />on neisse kätkenud, ning igaüks<br />sest oma jao saab lisaks arvele,<br />mis loeb neid võrdseiks. Nõnda mehed ka. ** [[William Shakespeare]], "[[Macbeth]]", III vaatus, 1. stseen, tlk [[Jaan Kross]] [[Kategooria:Kommunikatsioon]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 37vm4sviievfzmsy87cf6odp54nsoan 136163 136161 2026-11-01T13:29:02Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136163 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Heitkem pilk sel ajavahemikul soetatud vara loendile, mille serval on kulud kokku arvatud - need jätame mainimata. :"Viiskümmend Hispaania tekipaari eelnimetatud karmiinpunasest ja valgest taftist katetega, millel on punase ja valge siidniidiga tikitud valgest atlassist ääris... :Seitsekümmend kollase atlasskattega [[tool]]i ja kuuskümmend järi, mis sobivad oma lõuendist kattega igale poole... :Kuuskümmend seitse pähklipuust [[laud]]a... :Seitseteist tosinat kasti, igas tosinas viis tosinat Veneetsia [[peegel|peeglit]]... :Sada kaks põranda[[vaip]]a, igaüks kolmkümmend jardi pikk... :Üheksakümmend seitse hõbepärgamendist pitsiga kaunistatud karmiinpunasest damastist [[padi|patja]] ja õhukese riidega kaetud jalapinki ning sobivad toolid... :Viiskümmend [[kroonlühter|kroonlühtrit]], igas tosin [[küünal]]t..." :Juba — nii mõjuvad nimekirjad — hakkame haigutama. Kui loetlemise katki jätame, siis sellepärast, et loend on tüütu, mitte sellepärast, et see lõppenud oleks. Seda on veel üheksakümmend üheksa [[lehekülg]]e ja kogu väljamakstud summa ulatub mitme tuhandeni — see teeb praeguses rahas [[miljon]]eid. Ja kui tema päev kulges nõnda, siis õhtuti arvutas lord Orlando taas, kui kalliks läheb miljoni mutimullahunniku tasandamine, kui meestele maksta kümme penni tunnis; ja veel: mitu tsentnerit [[nael]]u, viis ja pool penni kortel, on vaja, et parandada [[park]]i ümbritsev tara, mille ümbermõõt on viisteist miili. Ja nii edasi ja nii edasi. * [[Virginia Woolf]], "Orlando", tlk Riina Jesmin, 2016, lk 69-70 * Ah, mis ma teile nii pikalt räägin; kes pole kasvatanud igasuguseid miniatuurseid [[kellukas|kellukaid]], kivirikke, põisrohte, mailasi, liivakanne, kevadikke ja ibeeriseid ja kilbirohte ja [[leeklill]]i (ja drüüaseid ja maajalgu ja akakapsaid ja kukeharju) ja [[lavendel|lavendleid]] ja maranaid ja [[anemoon]]e ja [[karikakar|karikakraid]] ja hanerohte (ja kipslilli ja koerahambaid ja igasuguseid [[liivatee]]sid), (ja kääbus[[võhumõõk]]u ja olümpose [[naistepuna]]sid ja päikesekarva hunditubakaid ja koldrohte ja emajuuri ja kadakkaera ja merikanne ja käokannuseid), (ärgem unustagem muidugi ka alpi astreid, roomavat koirohtu, eriinuseid, piimalilli, seebililli ja kurekaelu ja kaljukresse ja paronihhiaid ja litriheina ja [[käokeel]]i, samuti ka [[lõvilõug]]u, [[kassikäpp]]i ja loendamatul hulgal muid imekauneid lilli, nagu näiteks petrokallis, rusujuur, hundihammas ja muud mitte vähem tähtsad, nagu [[priimula]]d, mägikannikesed ja teised), — kes pole kasvatanud kõiki neid lilli, rääkimata paljudest muudest (milledest ma nimetan vähemalt onosmat, atseenat, [[pelargoon]]iumi, bahhiat ja kesakanni ja herleerat), see ärgu parem rääkigu maailmas valitsevast [[ilu]]st; sest ta pole näinud kõige ülevamat, mida on loonud seesinane karm maa mõnel õrnusehetkel (mis kestis ainult mõnisada tuhat aastat). :Kui te näeksite kõige roosamate õitega ülekülvatud [[nelk|''Dianthus Musalae'']] puhmast, mis iganes... :Ah, mis ma teile räägin; üksnes sellele, kellel on [[kiviktaimla]], on mõistetav see väljavalitute [[nauding]]. * [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 49 * Veel puudus siis vaid moraalsete varanduste üksikasjaline loetelu. Ülima pingutusega — samasugusega, millega ta esivanemadki enne [[surm]]a oma suguvõsa valitsemajäämist olid kindlustanud — tõusis Suur Ema oma vägevatele [[tuhar]]atele ning [[mälu]]sse süüvides luges võimukalt ja selgelt [[notar]]ile ette oma nähtamatu pärusvara nimekirja: :Maapõuevarad, territoriaalveed, lipuvärvid, rahvuslik suveräänsus, traditsioonilised parteid, [[inimõigused]], kodanikuvabadused, esimene magistraat, teine instants, kolmas debatt, soovituskirjad, ajaloolised tõendid, vabad [[valimised]], iluduskuningannad, transtsendentaalsed kõned, suurejoonelised manifestatsioonid, suursugused [[daamid]], korrektsed [[härrasmehed]], väärikad sõjaväelased, tema kõrgeausus, ülemkohus, sisseveoks keelatud artiklid, vabade kommetega daamikesed, ihuküsimus, keelepuhtus, eeskujud maailmale, õiguslik kord, vaba, aga vastutav [[ajakirjandus]]. Lõuna-Ameerika Ateena, avalik arvamus, demokraatlikud loengud, kristlik moraal, (põhimõttelagedus, varjupaigaõigus, kommunismioht, riigilaen, elukallidus, vabariiklikud traditsioonid, vähemsoositud klassid, truuduseavaldused. :Ta ei jõudnud lõpuni. Ränk üleslugemine närtsitas ta viimse hinguse. Lämbudes abstraktsete vormelite tohuvabohus, mis kahe sajandi jooksul oli kujundanud ta perekonna moraalse õigustuse, tõi Suur Ema kuuldavale valju röhitsuse ja heitis hinge. * [[Gabriel García Márquez]], "Suure ema matused", rmt: "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980, lk 64-65 * Ja nüüd lõpuks sain ma aru, et meie toolikandjad, kes meid [[vein]]i ja [[kook]]idega tervitasid, polnud mitte teenijad, vaid kuningliku perekonna naised, Verity kihlatu [[vanaemad]], [[tädi]]d ja nõod, kes kõik pidasid kinni Jhaampe tavast ning teenisid oma rahvast. Mõte sellest, et ma olin nendega nii sundimatult ja õdusalt lobisenud, ajas mulle hirmujudinad peale ning ma kirusin uuesti mõttes Regalit, kes selle asemel, et saata meile teavet nende inimeste [[komme]]te kohta, läkitas pika nimekirja [[riided|riietest]] ja ehetest, mida me pidime talle kaasa viima. Minu kõrval seisev vana naine oli seega kuninga enda [[õde]]. Ta ilmselt märkas minu segadust, sest ta patsutas mulle mõistvalt õlale ning naeratas, kui ma püüdsin näost [[punastamine|punaseks]] minnes ja [[kogelemine|kogeldes]] oma vabandust esitada. :"Sest te ei ole ennast millegagi häbistanud," teatas ta mulle ning palus mul siis kutsuda teda mitte "kõrgeauliseks emandaks", vaid Jonquiks. * [[Robin Hobb]], "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, Varrak, 2000, lk 421 ==Luule== <poem> "Kui kantsli läks jutluseütleja, siis kurat kiriku tuli ka, läks longates lähema akna pääl: siis esimest korda mul naeris hääl. /---/ Siis laotas naha ta laiale ja kirjutas hoolega nahale, kes kiriku pinkidel tukkumas või mõttega mujale minemas. Kes magasid, pääle ei mahtunud, nahk ääreni oli ju täidetud, sest suuremaks püüdis ta kiskuda ja hambiga hakkas rebima. Ta kiskus, ta rebis, ta katkus sääl, et mahuksid magajad naha pääl', nahk katkes, lõi pääga ta seinasse: siis kolmat kord naersin ma valjuste. </poem> * [[Jaan Bergmann]], "Luupainaja", rmt: "Eesti luule" (1967), koostanud Paul Rummo, lk 119 <poem> [[Deebet]]i poolel on kirjas iga meie [[kude]]. Mingit [[kombits]]at ega [[väät]]i ei või jätta endale. Nimekiri on täpne ja näib sedaviisi, et meilt võetakse isegi tühjad pihud. ... [[Protest]]i selle vastu nimetame [[hing]]eks. Ja see on ainus, mida nimekirjas pole. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Midagi ei kingita", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 7-8 ==Draama== * [Macbeth:] Nimekirjas<br />te seisate kui mehed. Nii ka hurdad<br />ja hagijad ja krantsid, voostrid, puudlid<br />ja mopsirakatsid kõik [[koer]]a nime<br />koos kannavad. Ent [[väärtus]]te [[register]]<br />teeb vahet kiire, laisa, nõtke<br />ja valvuri ja linnukoera vahel<br />[[talent]]e mööda, mida lahke loodus<br />on neisse kätkenud, ning igaüks<br />sest oma jao saab lisaks arvele,<br />mis loeb neid võrdseiks. Nõnda mehed ka. ** [[William Shakespeare]], "[[Macbeth]]", III vaatus, 1. stseen, tlk [[Jaan Kross]] [[Kategooria:Kommunikatsioon]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] crto7rycai4w3z4w5sfo1e8o8414le4 0 15451 136170 114813 2026-11-01T15:39:09Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 136170 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Caroline Therese Friedrich (1828-1914) Still life of scholars desk.jpg|pisi|Caroline Therese Friedrich (1828-1914), "Vaikelu õpetlase laual", ''s.d.'', vaasis on kuukressi kõdrad.]] [[Pilt:Egon_Schiele_Still_Life_of_a_Money_Plant_Branch_in_Blue_Vase_1906.jpg|pisi|Egon Schiele, "Vaikelu kuukressioksaga sinises vaasis" (1906)]] [[Pilt:Alois_Hänisch_-_Stillleben_-_1753_-_Österreichische_Galerie_Belvedere.jpg|pisi|Alois Hänisch, "Vaikelu" (1908)]] [[Pilt:Madeline_Green_Honesty.jpg|pisi|Madeline Green (1884-1947) ''Honesty'', s.d. 'Honesty' tähendab inglise keeles nii ausust kui kuukressi.]] '''Kuukress''' (''Lunaria'') on ristõieliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond. Eesti looduses kasvab looduskaitse alla kuuluv mets-kuukress (''Lunaria rediviva''), aedades kasvatatakse aed-kuukressi (''Lunaria annua''), mida mündikujuliste viljade tõttu hüütakse dollarililleks. ==Proosa== * Looduslikult väga kaunis paik on Toolse jõe suue. Siin ulatub merre paarikümne meetri laiune liivariba, mida tuntakse {{Sõrendus|Kalevipoja Soome silla}} nime all. :Kunda poole võib tagasi matkata piki mereranda. Algul kulgeb tee mööda madalat [[heinamaa]]d, siis tõuseb üles paekaldale, nn, Kronkskaldale. Omapärane ja äärmiselt lopsakas on kaldaalune taimestik. Eriti võimas, tugeva tüve ning laia võraga on siin harilik [[lepp]], kuid alla ei jää ka [[vaher]] ja [[toomingas]]. Alustaimestikus on kõige huvitavam liik kuukress, mida leidub [[Eesti]]s ainult paekalda jalamil kasvavas lehtmetsas. * [[Odette Kirss]], "Kunda", 1980, lk 36-37 * [[Kolm]] naist, kes näisid nooremad ja eelkõige ujedamad kui ülejäänud, lähenes pikkamisi grupile. Neis oli maainimese [[tagasihoidlikkus]]t, nagu oleksid nad kaua kuskil kolkas peidus olnud ja maailma valvsa silma ja [[intriig]]ide eest kõrvale hoidnud. :"Kui võluv," jätkas Vita. "Tõepoolest nagu [[lumikelluke]]sed kuukressi, [[võhumõõk|võhumõõga]], [[nartsiss]]i ja [[käokeel]]e vahel!" :"Täiendus sinu [[kollektsioon]]ile," mossitas [[Virginia Woolf|Virginia]]. "Palun siiapoole, siin on vana [[daam]], kes soovib teiega tuttavaks saada," hüüdis ta uustulnukatele. :Kolm naist olid laudadeni jõudnud. Victoria ja [[Karen Blixen|Karen]] istusid ühe ääres ning Vita ja Virginia jagasid naaberlauda. :"Siin on kuulus kirjanik [[Vita Sackville-West]]," esitles Virginia. "Mina olen proua Woolf. Ja siin on paruness Blixen ja proua Victoria Benedictsson [[Rootsi]]st. Me kõik oleme [[kirjanik]]ud." :"[[Charlotte Brontë|Charlotte Brontë]]," esitles end esimene. :"[[Anne Brontë|Anne]]," ütles teine, samal ajal kolmandat müksates, kes vaatas mujale, nagu ei puutuks asi temasse. "[[Emily Brontë|Emily]], ütle tere!" (lk 12) * Nende vestluse ajal ilmus maja tagant pilve seest nähtavale Karen, kolm õde tema ümber. Üheskoos mõjusid nad ehtsa lillekimbuna, kahvatulillade õitega kuukress ümbritsetud rohekasvalgetest lumikellukestest. (lk 94) * [[Enel Melberg]], "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998 * Eriti hästi kasvas aias [[kõrvits]]. Vapramäe tänav kolmteist. Aastaid poputas [[Astrid Reinla|Astrid]] neid oma kompostihunnikul. Ja alati need kogusid kasvu täis. Kõrvits troonis üle aia, lai, vaieldamatu nagu võit. Tegelikult oskaks ta siin kasvada kus tahes. Maa põhjalik üleskündmine ei oleks ainult kuigi lihtne. Poleks ehk kõikjal üldse võimalikki. Kui on olnud kanda liiga raskeid raskusi - [[saatus]]i, saapaid, sajandeid -, siis iga kord mitte. Kui on tallatud liig tihkeks [[muld]], saab rikutud ta sisemine ehitus. Ning ülekasvanud [[haridus]]e saamiseks, osavõtmatu juba ja tuim, võib jääda maa oma leentooli magama. :Ja ometi on seisnud see aed [[jasmiin]]idest purjus, uskunud iseenda igavesust. Läks õide ja jõudis "Kuukressidesse" [[Kersti Merilaas|Kersti]] dollarilill. Kes ütleks praegu, kas juurduks seal niisama hoogsalt ka moodne rahapuu? * [[Asta Põldmäe]], "Kirjad pääsukestele", 2009, lk 98-99 ==Luule== <poem> Aasta lohutuim [[tund]] - aga vaata, on sellelgi ööl oma [[lill]]. Pilverebendeist plinkivas kumas valkab kuukresside võbelevaid kõtru. Vastu lõikavat [[tuul]]t, vastu marutsevat [[meri|merd]] mõrtsukmusta tõukab maa oma kummis [[kivi]]se rinna, täis helkivaid hõbelitreid. </poem> * [[Kersti Merilaas]], "Kuukressid" (1965), rmt: K. Merilaas, "Valitud teosed" 2 (1986), lk 113 <poem> Nõrk kuukresside kõhin paisub krabinaks, äkki - kas tõesti - riivas neid Su tõttav jalg? Oh ootamist! Oh tuuli! </poem> * [[Malle Talvet]], "* Nõrk kuukresside" kogus "Nähtamatult, lakkamatult" (1990), lk 58 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Taimed]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] abpfkzjzbuam8tev3hgyd24g48ijv3o 4 25949 136193 135086 2026-11-01T21:42:27Z Pseudacorus 2604 136193 wikitext text/x-wiki * [[Eestlased|Eestlaste]] vaatenurgast on [[Ukraina sõda]] justkui 1940. aastate [[sündmus]]te taas läbielamine, nagu vajutaks keegi kogu aeg ''replay''-nuppu, sest [[Venemaa]] järgib sama käsiraamatut, mida varasemateski agressioonisõdades. Meil on see juba nähtud ja läbi tehtud — tsiviilelanikkonna terroriseerimine, [[küüditamine|küüditamised]], [[piinamine|piinamised]], [[venestamine]], [[propaganda]], näidiskohtuprotsessid, võltsvalimised, süü veeretamine ohvritele, põgenikevoolud, [[kultuur]]i hävitamine. Kuid lääneriikide üleüldine hämmastus paljastas tõsiasja, et Venemaa [[imperialism]]i käsiraamatut ei tunta piisavalt. Just see jahmatus selgitabki, miks varasematest sõjakuritegudest tuleb rääkida, miks neid peab uurima ja miks need peavad olema meie kultuurilise mälu püsiv osa. Teadmata mineviku sõjakuritegusid, ei oska me lugeda märke, mis nendeni viivad. ** [[Sofi Oksanen]], "Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu", tlk Ave Leek, Varrak, 2024, lk 14-15 ocbguxgje3w31bbrwgzrbdzom7i4i25 4 25973 136195 135297 2026-11-01T21:45:29Z Pseudacorus 2604 136195 wikitext text/x-wiki * Kui ma nüüd viimaks käisin [[püksid|pükstega]] ja poisipeaga, peeti mind sageli [[poiss|poisiks]] ja ma hakkasin — võib-olla mitte ainult pükste tõttu, vaid ka läheduse tõttu oma [[vend|vennaga]] — lähemalt tunnetama poiste [[elu]]. Ja see ei meeldinud mulle ka, ei meeldinud mehekeha rohkem kui naisekeha ega meheelu rohkem kui naiseelu. Mõlemad tundusid kaugel [[täiuslikkus|täiusest]]. Ja mitte ainult [[keha]]d, vaid üldse kogu füüsiline [[maailm]]: oli tunne, nagu oleksin sattunud elama kuhugi täiesti [[absurd]]sesse, valesse kohta... ** [[Mari Saat]], "Matused ja laulupeod", 2015, lk 117 1xrggz276mgpegltbj7on2hzrfqrrxz 4 26009 136194 135875 2026-11-01T21:44:56Z Pseudacorus 2604 136194 wikitext text/x-wiki * Meie [[ühiskond|ühiskonnas]] räägitakse [[armastus]]est palju ja [[hirm]]ust vähe. Ometi on meil suure osa ajast tohutu hirm nahas. Siin [[kultuur]]is peame [[turvatunne]]t esmatähtsaks. Ometi ei küsi me, miks elame riikides, kus valitsevad äärmine [[ärevus]] ja õud. Hirm on põhimine jõud, mis põlistab domineerimisstruktuure. See soodustab eraldumissoovi, soovi jääda tundmatuks. Kui meile õpetatakse, et [[turvalisus]] seisneb [[sarnasus]]es, siis paistab igasugune [[erinevus]] ohuna. Kui otsustame armastada, otsustame astuda vastu hirmule — astuda vastu [[võõrandumine|võõrandumisele]] ja eraldumisele. Otsus armastada on otsus luua [[kontakt]] — näha teises iseend. ** [[bell hooks]], "Kõik armastusest. Uusi nägemusi", tlk [[Eda Ahi]], 2023, lk 147 4z6jf6tiwbbix369ksp6lsexungdk09 0 26038 136152 2026-11-01T12:59:52Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: ''''Gabriel José de la Concordia García Márquez''' (6. märts 1927 Aracataca – 17. aprill 2014 México) oli Colombia kirjanik, stsenarist ja publitsist, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1982. ==Kadunud aja meri== Gabriel García Márquez, "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980 * Pärast [[missa]]t, enne veel kui meie, [[naised]], jõudsime [[kübar]]ate jaoks [[haaknõel]]u otsida, tõusis tihke hämar [[tuul]], mis suure kaarja tiiruga [[maikuu]] t...' 136152 wikitext text/x-wiki '''Gabriel José de la Concordia García Márquez''' (6. märts 1927 Aracataca – 17. aprill 2014 México) oli Colombia kirjanik, stsenarist ja publitsist, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1982. ==Kadunud aja meri== Gabriel García Márquez, "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980 * Pärast [[missa]]t, enne veel kui meie, [[naised]], jõudsime [[kübar]]ate jaoks [[haaknõel]]u otsida, tõusis tihke hämar [[tuul]], mis suure kaarja tiiruga [[maikuu]] [[tolm]]u ja puukõdu ära pühkis. Keegi minu lähedal ütles: "See toob [[vihm]]a." Mina teadsin seda juba varem, niipea kui me eeskotta astusime ja raske tunne kõhus mind judisema pani. Inimesed jooksid lähimate [[maja]]de poole, üks käsi kübarat hoidmas ja teises käes [[taskurätik]], et end tuule ja tolmupilve eest varjata. Siis hakkas sadama. Ja taevas oli hall sültjas aine, mis hõljus vaksa kõrgusel meie peade kohal. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 40) * Meenutasin [[august]]it, neid pikki, otsekui halvatud [[siesta]]sid, kui me ajakoorma all lämbusime, rõivad kleepunud higise ihu külge, ja kuulsime väljas seiskunud [[aeg|aja]] tuima rõhuvat üminat. Nägin märgi [[sein]]u, [[vesi|veest]] pundunud tappe. Nägin [[aed]]a, mis esmakordselt oli tühi, ja [[müür]]i ääres [[jasmiin]]ipõõsast, ustavat minu [[ema]] mälestusele. Nägin oma [[isa]] [[kiiktool]]is istumas, valutava selja all [[padi]] ja kurvad [[silmad]] eksinud vihma [[labürint]]i. Meenutasin augustiõhtuid, mille hämmeldunud [[vaikus]]es ei ole kuulda midagi muud peale igavikulise hääle, mida tekitab oma roostese, õlitamata telje ümber pöörlev maa. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 41) * Veel puudus siis vaid moraalsete varanduste üksikasjaline loetelu. Ülima pingutusega — samasugusega, millega ta esivanemadki enne [[surm]]a oma suguvõsa valitsemajäämist olid kindlustanud — tõusis Suur Ema oma vägevatele [[tuhar]]atele ning [[mälu]]sse süüvides luges võimukalt ja selgelt [[notar]]ile ette oma nähtamatu pärusvara [[nimekiri|nimekirja]]: :Maapõuevarad, territoriaalveed, lipuvärvid, rahvuslik suveräänsus, traditsioonilised parteid, [[inimõigused]], kodanikuvabadused, esimene magistraat, teine instants, kolmas debatt, soovituskirjad, ajaloolised tõendid, vabad [[valimised]], iluduskuningannad, transtsendentaalsed kõned, suurejoonelised manifestatsioonid, suursugused [[daamid]], korrektsed [[härrasmehed]], väärikad sõjaväelased, tema kõrgeausus, ülemkohus, sisseveoks keelatud artiklid, vabade kommetega daamikesed, ihuküsimus, keelepuhtus, eeskujud maailmale, õiguslik kord, vaba, aga vastutav [[ajakirjandus]]. Lõuna-Ameerika Ateena, avalik arvamus, demokraatlikud loengud, kristlik moraal, (põhimõttelagedus, varjupaigaõigus, kommunismioht, riigilaen, elukallidus, vabariiklikud traditsioonid, vähemsoositud klassid, truuduseavaldused. :Ta ei jõudnud lõpuni. Ränk üleslugemine närtsitas ta viimse hinguse. Lämbudes abstraktsete vormelite tohuvabohus, mis kahe sajandi jooksul oli kujundanud ta perekonna moraalse õigustuse, tõi Suur Ema kuuldavale valju röhitsuse ja heitis hinge. ("Suure ema matused", lk 64-65) * Väärikad ja pidulikud oma [[torukübar|silindrite]] ja sabakuubedega, ilmusid telegraafihoone nurga tagant vabariigi [[president]] ja ta [[ministrid]], parlamendikomisjonid, ülemkohus, riiginõukogu, traditsioonilised parteid ja kleerus ning panga, kaubanduse ja tööstuse esindajad. Tüse ja kiilaspäine, vana ja haiglane vabariigi president marssis mööda rabatud rahvahulga silme eest, kes oli ta ametisse seadnud teda tundmata ja kes alles nüüd sai ehtsa tõenduse ta olemasolust. Keset oma kohustuste tõsidusest kurnatud peapiiskoppe ja aumärkidega soomustatud laiarinnalisi sõjaväelasi õhkus rahvuse esimesest magistraadist [[võim]]u ärasegamatut hingust. :Nende järel möödusid kurblike leinakreppide tasase vooluna kõikide sündinud ja sündivate asjade rahvuslikud [[kuninganna]]d. Esmakordselt ilma oma maisest hiilgusest, kõige ees universumi kuninganna, astusid mööda mangokuninganna, ginea õuna kuninganna, jahuse kassaava kuninganna, peruu guajaava kuninganna, vesikookose kuninganna, türgi oa kuninganna, 426-kilomeetrise iguaanimunade nööri kuninganna ja kõik need, kes jäetakse vahele, et seda [[kroonika]]t mitte lõputuks venitada. :Purpurse siseküljega puusärgis, eraldatud [[reaalsus]]est kaheksa vaskse pöördsulguriga, oli Suur Ema liialt süüvinud formaldehüüdsesse [[igavik]]ku, et tajuda oma suuruse ülevust. ("Suure ema matused", lk 69) * Mees konutas nurgas ja kuivatas päikese käes oma laialilaotatud [[tiib]]u, ümberringi puuviljakoored ja hommikusöögi jäänused, mida varajased külalised olid talle pildunud. Siivutule maailmale võõras, kergitas ta vaevalt oma antikvaaripilku ja pobises midagi oma murrakus, kui isa Gonzaga kanaaeda astus ja talle [[ladina keel]]i tere hommikust ütles. [[Preester]] hakkas [[pettus]]t aimama, niipea kui sai selgeks, et [[ingel]] ei mõistnud jumala keelt ega osanud tema teenrit tervitada. Seejärel pani preester tähele, et lähedalt vaadates paistis ingel liiga inimese moodi: ta lehkas talumatult [[torm]]i järele, ta tiibade siseküljed olid kaetud [[parasiit]]idega, pikemad [[suled]] olid maisest rajust laastatud, ja ta armetus välimuses polnud midagi, mis oleks sobinud inglite suursuguse [[väärikus]]ega. Siis tuli preester kanaaiast välja ja hoiatas lühikeses [[jutlus]]es uudishimulikke ohtude eest, mis ähvardavad lihtsameelseid. Ta tuletas meelde, et [[deemon]]il on kurikaval komme kasutada karnevalikunsti selleks, et ettevaatamatuid segadusse ajada. Ta väitis, et kui üksi tiivad ei ütle, kas on tegemist raudkulli või [[lennuk]]iga, siis ei või tiivad inglite tuvastamisel ammugi aluseks olla. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 72-73) * Juhtus nii, et neil päevil toodi Kariibi mere rändlaatade muude atraktsioonide hulgas külasse ka naine, kes poInud vanemate sõna kuulanud ja oli selleparast [[ämblik]]uks moondatud. Tema vaatamine maksis esiteks vähem kui pääs kanaaia juurde ning teiseks võis talle tema piinarikka seisukorra kohta kõiksuguseid [[küsimus]]i esitada ja teda pealtpoolt ja altpoolt uurida, nii et kellelgi ei jäänud selles kohutavas tões kahtlusekübetki. See oli lambasuurune kurva neiupeaga koletu tarantel. Ent kõige heidutavam polnudki tema ebardlik välimus, vaid siiras [[meeleheide]], millega ta oma [[õnnetus]]e üksikasjadest pajatas. Päris noore tüdrukuna oli ta kodunt välja hiilinud ja [[pidu|peole]] läinud, ja kui ta pärast loata veedetud [[õhtu]]t läbi [[mets]]a koju tuli, kiskus õudne mürin äkki taevasse lõhe ja sellest sähvatas välja väävline [[välk]], mis oligi ta ämblikuks muutnud. Tema ainsaks toiduks olid hakklihapallid mida haletsevad hinged talle suhu pildusid. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 74) * Pealegi ilmnes neis harvades [[ime]]des, mis talle omistati, teatav vaimne [[korralagedus]] — nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis [[kolm]] uut [[hammas]]t suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi [[loterii]]l äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama [[päevalill]]ed. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli [[reputatsioon]]i mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees", lk 74-75) * [[Jaanuar]]i lõpu poole muutus [[meri]] rajuseks, hakkas paiskama [[küla]]sse räpast kõntsa ja mõne nädala pärast olid kõik kohad talumatu ligaga reostatud. Sestsaadik ei olnud elu midagi väärt, vähemalt kuni [[detsember|detsembrini]], ja pärast kella kaheksat polnud üleval enam kedagi. ("Kadunud aja meri", lk 77) {{JÄRJESTA:García Márquez, Gabriel}} qai1e9cjsz2q47443p2kizmgf63kmpc 136153 136152 2026-11-01T13:01:58Z Pseudacorus 2604 /* Kadunud aja meri */ 136153 wikitext text/x-wiki '''Gabriel José de la Concordia García Márquez''' (6. märts 1927 Aracataca – 17. aprill 2014 México) oli Colombia kirjanik, stsenarist ja publitsist, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1982. ==Kadunud aja meri== Gabriel García Márquez, "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980 * Pärast [[missa]]t, enne veel kui meie, [[naised]], jõudsime [[kübar]]ate jaoks [[haaknõel]]u otsida, tõusis tihke hämar [[tuul]], mis suure kaarja tiiruga [[maikuu]] [[tolm]]u ja puukõdu ära pühkis. Keegi minu lähedal ütles: "See toob [[vihm]]a." Mina teadsin seda juba varem, niipea kui me eeskotta astusime ja raske tunne kõhus mind judisema pani. Inimesed jooksid lähimate [[maja]]de poole, üks käsi kübarat hoidmas ja teises käes [[taskurätik]], et end tuule ja tolmupilve eest varjata. Siis hakkas sadama. Ja taevas oli hall sültjas aine, mis hõljus vaksa kõrgusel meie peade kohal. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 40) * Meenutasin [[august]]it, neid pikki, otsekui halvatud [[siesta]]sid, kui me ajakoorma all lämbusime, rõivad kleepunud higise ihu külge, ja kuulsime väljas seiskunud [[aeg|aja]] tuima rõhuvat üminat. Nägin märgi [[sein]]u, [[vesi|veest]] pundunud tappe. Nägin [[aed]]a, mis esmakordselt oli tühi, ja [[müür]]i ääres [[jasmiin]]ipõõsast, ustavat minu [[ema]] mälestusele. Nägin oma [[isa]] [[kiiktool]]is istumas, valutava selja all [[padi]] ja kurvad [[silmad]] eksinud vihma [[labürint]]i. Meenutasin augustiõhtuid, mille hämmeldunud [[vaikus]]es ei ole kuulda midagi muud peale igavikulise hääle, mida tekitab oma roostese, õlitamata telje ümber pöörlev maa. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 41) * Veel puudus siis vaid moraalsete varanduste üksikasjaline loetelu. Ülima pingutusega — samasugusega, millega ta esivanemadki enne [[surm]]a oma suguvõsa valitsemajäämist olid kindlustanud — tõusis Suur Ema oma vägevatele [[tuhar]]atele ning [[mälu]]sse süüvides luges võimukalt ja selgelt [[notar]]ile ette oma nähtamatu pärusvara [[nimekiri|nimekirja]]: :Maapõuevarad, territoriaalveed, lipuvärvid, rahvuslik suveräänsus, traditsioonilised parteid, [[inimõigused]], kodanikuvabadused, esimene magistraat, teine instants, kolmas debatt, soovituskirjad, ajaloolised tõendid, vabad [[valimised]], iluduskuningannad, transtsendentaalsed kõned, suurejoonelised manifestatsioonid, suursugused [[daamid]], korrektsed [[härrasmehed]], väärikad sõjaväelased, tema kõrgeausus, ülemkohus, sisseveoks keelatud artiklid, vabade kommetega daamikesed, ihuküsimus, keelepuhtus, eeskujud maailmale, õiguslik kord, vaba, aga vastutav [[ajakirjandus]]. Lõuna-Ameerika Ateena, avalik arvamus, demokraatlikud loengud, kristlik moraal, (põhimõttelagedus, varjupaigaõigus, kommunismioht, riigilaen, elukallidus, vabariiklikud traditsioonid, vähemsoositud klassid, truuduseavaldused. :Ta ei jõudnud lõpuni. Ränk üleslugemine närtsitas ta viimse hinguse. Lämbudes abstraktsete vormelite tohuvabohus, mis kahe sajandi jooksul oli kujundanud ta perekonna moraalse õigustuse, tõi Suur Ema kuuldavale valju röhitsuse ja heitis hinge. ("Suure ema matused", lk 64-65) * Väärikad ja pidulikud oma [[torukübar|silindrite]] ja sabakuubedega, ilmusid telegraafihoone nurga tagant vabariigi [[president]] ja ta [[ministrid]], parlamendikomisjonid, ülemkohus, riiginõukogu, traditsioonilised parteid ja kleerus ning panga, kaubanduse ja tööstuse esindajad. Tüse ja kiilaspäine, vana ja haiglane vabariigi president marssis mööda rabatud rahvahulga silme eest, kes oli ta ametisse seadnud teda tundmata ja kes alles nüüd sai ehtsa tõenduse ta olemasolust. Keset oma kohustuste tõsidusest kurnatud peapiiskoppe ja aumärkidega soomustatud laiarinnalisi sõjaväelasi õhkus rahvuse esimesest magistraadist [[võim]]u ärasegamatut hingust. :Nende järel möödusid kurblike leinakreppide tasase vooluna kõikide sündinud ja sündivate asjade rahvuslikud [[kuninganna]]d. Esmakordselt ilma oma maisest hiilgusest, kõige ees universumi kuninganna, astusid mööda mangokuninganna, ginea õuna kuninganna, jahuse kassaava kuninganna, peruu guajaava kuninganna, vesikookose kuninganna, türgi oa kuninganna, 426-kilomeetrise iguaanimunade nööri kuninganna ja kõik need, kes jäetakse vahele, et seda [[kroonika]]t mitte lõputuks venitada. :Purpurse siseküljega puusärgis, eraldatud [[reaalsus]]est kaheksa vaskse pöördsulguriga, oli Suur Ema liialt süüvinud formaldehüüdsesse [[igavik]]ku, et tajuda oma suuruse ülevust. ("Suure ema matused", lk 69) * Mees konutas nurgas ja kuivatas päikese käes oma laialilaotatud [[tiib]]u, ümberringi puuviljakoored ja hommikusöögi jäänused, mida varajased külalised olid talle pildunud. Siivutule maailmale võõras, kergitas ta vaevalt oma antikvaaripilku ja pobises midagi oma murrakus, kui isa Gonzaga kanaaeda astus ja talle [[ladina keel]]i tere hommikust ütles. [[Preester]] hakkas [[pettus]]t aimama, niipea kui sai selgeks, et [[ingel]] ei mõistnud jumala keelt ega osanud tema teenrit tervitada. Seejärel pani preester tähele, et lähedalt vaadates paistis ingel liiga inimese moodi: ta lehkas talumatult [[torm]]i järele, ta tiibade siseküljed olid kaetud [[parasiit]]idega, pikemad [[suled]] olid maisest rajust laastatud, ja ta armetus välimuses polnud midagi, mis oleks sobinud inglite suursuguse [[väärikus]]ega. Siis tuli preester kanaaiast välja ja hoiatas lühikeses [[jutlus]]es uudishimulikke ohtude eest, mis ähvardavad lihtsameelseid. Ta tuletas meelde, et [[deemon]]il on kurikaval komme kasutada karnevalikunsti selleks, et ettevaatamatuid segadusse ajada. Ta väitis, et kui üksi tiivad ei ütle, kas on tegemist raudkulli või [[lennuk]]iga, siis ei või tiivad inglite tuvastamisel ammugi aluseks olla. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 72-73) * Juhtus nii, et neil päevil toodi Kariibi mere rändlaatade muude atraktsioonide hulgas külasse ka naine, kes poInud vanemate sõna kuulanud ja oli selleparast [[ämblik]]uks moondatud. Tema vaatamine maksis esiteks vähem kui pääs kanaaia juurde ning teiseks võis talle tema piinarikka seisukorra kohta kõiksuguseid [[küsimus]]i esitada ja teda pealtpoolt ja altpoolt uurida, nii et kellelgi ei jäänud selles kohutavas tões kahtlusekübetki. See oli lambasuurune kurva neiupeaga koletu tarantel. Ent kõige heidutavam polnudki tema ebardlik välimus, vaid siiras [[meeleheide]], millega ta oma [[õnnetus]]e üksikasjadest pajatas. Päris noore tüdrukuna oli ta kodunt välja hiilinud ja [[pidu|peole]] läinud, ja kui ta pärast loata veedetud [[õhtu]]t läbi [[mets]]a koju tuli, kiskus õudne mürin äkki taevasse lõhe ja sellest sähvatas välja väävline [[välk]], mis oligi ta ämblikuks muutnud. Tema ainsaks toiduks olid hakklihapallid mida haletsevad hinged talle suhu pildusid. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 74) * Pealegi ilmnes neis harvades [[ime]]des, mis talle omistati, teatav vaimne [[korralagedus]] — nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis [[kolm]] uut [[hammas]]t suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi [[loterii]]l äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama [[päevalill]]ed. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli [[reputatsioon]]i mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees", lk 74-75) * [[Jaanuar]]i lõpu poole muutus [[meri]] rajuseks, hakkas paiskama [[küla]]sse räpast kõntsa ja mõne nädala pärast olid kõik kohad talumatu ligaga reostatud. Sestsaadik ei olnud elu midagi väärt, vähemalt kuni [[detsember|detsembrini]], ja pärast kella kaheksat polnud üleval enam kedagi. ("Kadunud aja meri", lk 77) {{JÄRJESTA:García Márquez, Gabriel}} p8lqh8l2itrxhbdc67v51k3x6oyaj2j 136154 136153 2026-11-01T13:03:01Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Colombia kirjanikud]] 136154 wikitext text/x-wiki '''Gabriel José de la Concordia García Márquez''' (6. märts 1927 Aracataca – 17. aprill 2014 México) oli Colombia kirjanik, stsenarist ja publitsist, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1982. ==Kadunud aja meri== Gabriel García Márquez, "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980 * Pärast [[missa]]t, enne veel kui meie, [[naised]], jõudsime [[kübar]]ate jaoks [[haaknõel]]u otsida, tõusis tihke hämar [[tuul]], mis suure kaarja tiiruga [[maikuu]] [[tolm]]u ja puukõdu ära pühkis. Keegi minu lähedal ütles: "See toob [[vihm]]a." Mina teadsin seda juba varem, niipea kui me eeskotta astusime ja raske tunne kõhus mind judisema pani. Inimesed jooksid lähimate [[maja]]de poole, üks käsi kübarat hoidmas ja teises käes [[taskurätik]], et end tuule ja tolmupilve eest varjata. Siis hakkas sadama. Ja taevas oli hall sültjas aine, mis hõljus vaksa kõrgusel meie peade kohal. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 40) * Meenutasin [[august]]it, neid pikki, otsekui halvatud [[siesta]]sid, kui me ajakoorma all lämbusime, rõivad kleepunud higise ihu külge, ja kuulsime väljas seiskunud [[aeg|aja]] tuima rõhuvat üminat. Nägin märgi [[sein]]u, [[vesi|veest]] pundunud tappe. Nägin [[aed]]a, mis esmakordselt oli tühi, ja [[müür]]i ääres [[jasmiin]]ipõõsast, ustavat minu [[ema]] mälestusele. Nägin oma [[isa]] [[kiiktool]]is istumas, valutava selja all [[padi]] ja kurvad [[silmad]] eksinud vihma [[labürint]]i. Meenutasin augustiõhtuid, mille hämmeldunud [[vaikus]]es ei ole kuulda midagi muud peale igavikulise hääle, mida tekitab oma roostese, õlitamata telje ümber pöörlev maa. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 41) * Veel puudus siis vaid moraalsete varanduste üksikasjaline loetelu. Ülima pingutusega — samasugusega, millega ta esivanemadki enne [[surm]]a oma suguvõsa valitsemajäämist olid kindlustanud — tõusis Suur Ema oma vägevatele [[tuhar]]atele ning [[mälu]]sse süüvides luges võimukalt ja selgelt [[notar]]ile ette oma nähtamatu pärusvara [[nimekiri|nimekirja]]: :Maapõuevarad, territoriaalveed, lipuvärvid, rahvuslik suveräänsus, traditsioonilised parteid, [[inimõigused]], kodanikuvabadused, esimene magistraat, teine instants, kolmas debatt, soovituskirjad, ajaloolised tõendid, vabad [[valimised]], iluduskuningannad, transtsendentaalsed kõned, suurejoonelised manifestatsioonid, suursugused [[daamid]], korrektsed [[härrasmehed]], väärikad sõjaväelased, tema kõrgeausus, ülemkohus, sisseveoks keelatud artiklid, vabade kommetega daamikesed, ihuküsimus, keelepuhtus, eeskujud maailmale, õiguslik kord, vaba, aga vastutav [[ajakirjandus]]. Lõuna-Ameerika Ateena, avalik arvamus, demokraatlikud loengud, kristlik moraal, (põhimõttelagedus, varjupaigaõigus, kommunismioht, riigilaen, elukallidus, vabariiklikud traditsioonid, vähemsoositud klassid, truuduseavaldused. :Ta ei jõudnud lõpuni. Ränk üleslugemine närtsitas ta viimse hinguse. Lämbudes abstraktsete vormelite tohuvabohus, mis kahe sajandi jooksul oli kujundanud ta perekonna moraalse õigustuse, tõi Suur Ema kuuldavale valju röhitsuse ja heitis hinge. ("Suure ema matused", lk 64-65) * Väärikad ja pidulikud oma [[torukübar|silindrite]] ja sabakuubedega, ilmusid telegraafihoone nurga tagant vabariigi [[president]] ja ta [[ministrid]], parlamendikomisjonid, ülemkohus, riiginõukogu, traditsioonilised parteid ja kleerus ning panga, kaubanduse ja tööstuse esindajad. Tüse ja kiilaspäine, vana ja haiglane vabariigi president marssis mööda rabatud rahvahulga silme eest, kes oli ta ametisse seadnud teda tundmata ja kes alles nüüd sai ehtsa tõenduse ta olemasolust. Keset oma kohustuste tõsidusest kurnatud peapiiskoppe ja aumärkidega soomustatud laiarinnalisi sõjaväelasi õhkus rahvuse esimesest magistraadist [[võim]]u ärasegamatut hingust. :Nende järel möödusid kurblike leinakreppide tasase vooluna kõikide sündinud ja sündivate asjade rahvuslikud [[kuninganna]]d. Esmakordselt ilma oma maisest hiilgusest, kõige ees universumi kuninganna, astusid mööda mangokuninganna, ginea õuna kuninganna, jahuse kassaava kuninganna, peruu guajaava kuninganna, vesikookose kuninganna, türgi oa kuninganna, 426-kilomeetrise iguaanimunade nööri kuninganna ja kõik need, kes jäetakse vahele, et seda [[kroonika]]t mitte lõputuks venitada. :Purpurse siseküljega puusärgis, eraldatud [[reaalsus]]est kaheksa vaskse pöördsulguriga, oli Suur Ema liialt süüvinud formaldehüüdsesse [[igavik]]ku, et tajuda oma suuruse ülevust. ("Suure ema matused", lk 69) * Mees konutas nurgas ja kuivatas päikese käes oma laialilaotatud [[tiib]]u, ümberringi puuviljakoored ja hommikusöögi jäänused, mida varajased külalised olid talle pildunud. Siivutule maailmale võõras, kergitas ta vaevalt oma antikvaaripilku ja pobises midagi oma murrakus, kui isa Gonzaga kanaaeda astus ja talle [[ladina keel]]i tere hommikust ütles. [[Preester]] hakkas [[pettus]]t aimama, niipea kui sai selgeks, et [[ingel]] ei mõistnud jumala keelt ega osanud tema teenrit tervitada. Seejärel pani preester tähele, et lähedalt vaadates paistis ingel liiga inimese moodi: ta lehkas talumatult [[torm]]i järele, ta tiibade siseküljed olid kaetud [[parasiit]]idega, pikemad [[suled]] olid maisest rajust laastatud, ja ta armetus välimuses polnud midagi, mis oleks sobinud inglite suursuguse [[väärikus]]ega. Siis tuli preester kanaaiast välja ja hoiatas lühikeses [[jutlus]]es uudishimulikke ohtude eest, mis ähvardavad lihtsameelseid. Ta tuletas meelde, et [[deemon]]il on kurikaval komme kasutada karnevalikunsti selleks, et ettevaatamatuid segadusse ajada. Ta väitis, et kui üksi tiivad ei ütle, kas on tegemist raudkulli või [[lennuk]]iga, siis ei või tiivad inglite tuvastamisel ammugi aluseks olla. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 72-73) * Juhtus nii, et neil päevil toodi Kariibi mere rändlaatade muude atraktsioonide hulgas külasse ka naine, kes poInud vanemate sõna kuulanud ja oli selleparast [[ämblik]]uks moondatud. Tema vaatamine maksis esiteks vähem kui pääs kanaaia juurde ning teiseks võis talle tema piinarikka seisukorra kohta kõiksuguseid [[küsimus]]i esitada ja teda pealtpoolt ja altpoolt uurida, nii et kellelgi ei jäänud selles kohutavas tões kahtlusekübetki. See oli lambasuurune kurva neiupeaga koletu tarantel. Ent kõige heidutavam polnudki tema ebardlik välimus, vaid siiras [[meeleheide]], millega ta oma [[õnnetus]]e üksikasjadest pajatas. Päris noore tüdrukuna oli ta kodunt välja hiilinud ja [[pidu|peole]] läinud, ja kui ta pärast loata veedetud [[õhtu]]t läbi [[mets]]a koju tuli, kiskus õudne mürin äkki taevasse lõhe ja sellest sähvatas välja väävline [[välk]], mis oligi ta ämblikuks muutnud. Tema ainsaks toiduks olid hakklihapallid mida haletsevad hinged talle suhu pildusid. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 74) * Pealegi ilmnes neis harvades [[ime]]des, mis talle omistati, teatav vaimne [[korralagedus]] — nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis [[kolm]] uut [[hammas]]t suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi [[loterii]]l äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama [[päevalill]]ed. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli [[reputatsioon]]i mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees", lk 74-75) * [[Jaanuar]]i lõpu poole muutus [[meri]] rajuseks, hakkas paiskama [[küla]]sse räpast kõntsa ja mõne nädala pärast olid kõik kohad talumatu ligaga reostatud. Sestsaadik ei olnud elu midagi väärt, vähemalt kuni [[detsember|detsembrini]], ja pärast kella kaheksat polnud üleval enam kedagi. ("Kadunud aja meri", lk 77) {{JÄRJESTA:García Márquez, Gabriel}} [[Kategooria:Colombia kirjanikud]] 4zdc1tfjb8uv29kwqfijciv387qaule 136155 136154 2026-11-01T13:03:12Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] 136155 wikitext text/x-wiki '''Gabriel José de la Concordia García Márquez''' (6. märts 1927 Aracataca – 17. aprill 2014 México) oli Colombia kirjanik, stsenarist ja publitsist, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1982. ==Kadunud aja meri== Gabriel García Márquez, "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980 * Pärast [[missa]]t, enne veel kui meie, [[naised]], jõudsime [[kübar]]ate jaoks [[haaknõel]]u otsida, tõusis tihke hämar [[tuul]], mis suure kaarja tiiruga [[maikuu]] [[tolm]]u ja puukõdu ära pühkis. Keegi minu lähedal ütles: "See toob [[vihm]]a." Mina teadsin seda juba varem, niipea kui me eeskotta astusime ja raske tunne kõhus mind judisema pani. Inimesed jooksid lähimate [[maja]]de poole, üks käsi kübarat hoidmas ja teises käes [[taskurätik]], et end tuule ja tolmupilve eest varjata. Siis hakkas sadama. Ja taevas oli hall sültjas aine, mis hõljus vaksa kõrgusel meie peade kohal. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 40) * Meenutasin [[august]]it, neid pikki, otsekui halvatud [[siesta]]sid, kui me ajakoorma all lämbusime, rõivad kleepunud higise ihu külge, ja kuulsime väljas seiskunud [[aeg|aja]] tuima rõhuvat üminat. Nägin märgi [[sein]]u, [[vesi|veest]] pundunud tappe. Nägin [[aed]]a, mis esmakordselt oli tühi, ja [[müür]]i ääres [[jasmiin]]ipõõsast, ustavat minu [[ema]] mälestusele. Nägin oma [[isa]] [[kiiktool]]is istumas, valutava selja all [[padi]] ja kurvad [[silmad]] eksinud vihma [[labürint]]i. Meenutasin augustiõhtuid, mille hämmeldunud [[vaikus]]es ei ole kuulda midagi muud peale igavikulise hääle, mida tekitab oma roostese, õlitamata telje ümber pöörlev maa. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 41) * Veel puudus siis vaid moraalsete varanduste üksikasjaline loetelu. Ülima pingutusega — samasugusega, millega ta esivanemadki enne [[surm]]a oma suguvõsa valitsemajäämist olid kindlustanud — tõusis Suur Ema oma vägevatele [[tuhar]]atele ning [[mälu]]sse süüvides luges võimukalt ja selgelt [[notar]]ile ette oma nähtamatu pärusvara [[nimekiri|nimekirja]]: :Maapõuevarad, territoriaalveed, lipuvärvid, rahvuslik suveräänsus, traditsioonilised parteid, [[inimõigused]], kodanikuvabadused, esimene magistraat, teine instants, kolmas debatt, soovituskirjad, ajaloolised tõendid, vabad [[valimised]], iluduskuningannad, transtsendentaalsed kõned, suurejoonelised manifestatsioonid, suursugused [[daamid]], korrektsed [[härrasmehed]], väärikad sõjaväelased, tema kõrgeausus, ülemkohus, sisseveoks keelatud artiklid, vabade kommetega daamikesed, ihuküsimus, keelepuhtus, eeskujud maailmale, õiguslik kord, vaba, aga vastutav [[ajakirjandus]]. Lõuna-Ameerika Ateena, avalik arvamus, demokraatlikud loengud, kristlik moraal, (põhimõttelagedus, varjupaigaõigus, kommunismioht, riigilaen, elukallidus, vabariiklikud traditsioonid, vähemsoositud klassid, truuduseavaldused. :Ta ei jõudnud lõpuni. Ränk üleslugemine närtsitas ta viimse hinguse. Lämbudes abstraktsete vormelite tohuvabohus, mis kahe sajandi jooksul oli kujundanud ta perekonna moraalse õigustuse, tõi Suur Ema kuuldavale valju röhitsuse ja heitis hinge. ("Suure ema matused", lk 64-65) * Väärikad ja pidulikud oma [[torukübar|silindrite]] ja sabakuubedega, ilmusid telegraafihoone nurga tagant vabariigi [[president]] ja ta [[ministrid]], parlamendikomisjonid, ülemkohus, riiginõukogu, traditsioonilised parteid ja kleerus ning panga, kaubanduse ja tööstuse esindajad. Tüse ja kiilaspäine, vana ja haiglane vabariigi president marssis mööda rabatud rahvahulga silme eest, kes oli ta ametisse seadnud teda tundmata ja kes alles nüüd sai ehtsa tõenduse ta olemasolust. Keset oma kohustuste tõsidusest kurnatud peapiiskoppe ja aumärkidega soomustatud laiarinnalisi sõjaväelasi õhkus rahvuse esimesest magistraadist [[võim]]u ärasegamatut hingust. :Nende järel möödusid kurblike leinakreppide tasase vooluna kõikide sündinud ja sündivate asjade rahvuslikud [[kuninganna]]d. Esmakordselt ilma oma maisest hiilgusest, kõige ees universumi kuninganna, astusid mööda mangokuninganna, ginea õuna kuninganna, jahuse kassaava kuninganna, peruu guajaava kuninganna, vesikookose kuninganna, türgi oa kuninganna, 426-kilomeetrise iguaanimunade nööri kuninganna ja kõik need, kes jäetakse vahele, et seda [[kroonika]]t mitte lõputuks venitada. :Purpurse siseküljega puusärgis, eraldatud [[reaalsus]]est kaheksa vaskse pöördsulguriga, oli Suur Ema liialt süüvinud formaldehüüdsesse [[igavik]]ku, et tajuda oma suuruse ülevust. ("Suure ema matused", lk 69) * Mees konutas nurgas ja kuivatas päikese käes oma laialilaotatud [[tiib]]u, ümberringi puuviljakoored ja hommikusöögi jäänused, mida varajased külalised olid talle pildunud. Siivutule maailmale võõras, kergitas ta vaevalt oma antikvaaripilku ja pobises midagi oma murrakus, kui isa Gonzaga kanaaeda astus ja talle [[ladina keel]]i tere hommikust ütles. [[Preester]] hakkas [[pettus]]t aimama, niipea kui sai selgeks, et [[ingel]] ei mõistnud jumala keelt ega osanud tema teenrit tervitada. Seejärel pani preester tähele, et lähedalt vaadates paistis ingel liiga inimese moodi: ta lehkas talumatult [[torm]]i järele, ta tiibade siseküljed olid kaetud [[parasiit]]idega, pikemad [[suled]] olid maisest rajust laastatud, ja ta armetus välimuses polnud midagi, mis oleks sobinud inglite suursuguse [[väärikus]]ega. Siis tuli preester kanaaiast välja ja hoiatas lühikeses [[jutlus]]es uudishimulikke ohtude eest, mis ähvardavad lihtsameelseid. Ta tuletas meelde, et [[deemon]]il on kurikaval komme kasutada karnevalikunsti selleks, et ettevaatamatuid segadusse ajada. Ta väitis, et kui üksi tiivad ei ütle, kas on tegemist raudkulli või [[lennuk]]iga, siis ei või tiivad inglite tuvastamisel ammugi aluseks olla. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 72-73) * Juhtus nii, et neil päevil toodi Kariibi mere rändlaatade muude atraktsioonide hulgas külasse ka naine, kes poInud vanemate sõna kuulanud ja oli selleparast [[ämblik]]uks moondatud. Tema vaatamine maksis esiteks vähem kui pääs kanaaia juurde ning teiseks võis talle tema piinarikka seisukorra kohta kõiksuguseid [[küsimus]]i esitada ja teda pealtpoolt ja altpoolt uurida, nii et kellelgi ei jäänud selles kohutavas tões kahtlusekübetki. See oli lambasuurune kurva neiupeaga koletu tarantel. Ent kõige heidutavam polnudki tema ebardlik välimus, vaid siiras [[meeleheide]], millega ta oma [[õnnetus]]e üksikasjadest pajatas. Päris noore tüdrukuna oli ta kodunt välja hiilinud ja [[pidu|peole]] läinud, ja kui ta pärast loata veedetud [[õhtu]]t läbi [[mets]]a koju tuli, kiskus õudne mürin äkki taevasse lõhe ja sellest sähvatas välja väävline [[välk]], mis oligi ta ämblikuks muutnud. Tema ainsaks toiduks olid hakklihapallid mida haletsevad hinged talle suhu pildusid. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 74) * Pealegi ilmnes neis harvades [[ime]]des, mis talle omistati, teatav vaimne [[korralagedus]] — nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis [[kolm]] uut [[hammas]]t suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi [[loterii]]l äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama [[päevalill]]ed. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli [[reputatsioon]]i mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees", lk 74-75) * [[Jaanuar]]i lõpu poole muutus [[meri]] rajuseks, hakkas paiskama [[küla]]sse räpast kõntsa ja mõne nädala pärast olid kõik kohad talumatu ligaga reostatud. Sestsaadik ei olnud elu midagi väärt, vähemalt kuni [[detsember|detsembrini]], ja pärast kella kaheksat polnud üleval enam kedagi. ("Kadunud aja meri", lk 77) {{JÄRJESTA:García Márquez, Gabriel}} [[Kategooria:Colombia kirjanikud]] [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] c0rguec4zl4eyz30d0ndiojhaa5sve7 136157 136155 2026-11-01T13:06:55Z Pseudacorus 2604 136157 wikitext text/x-wiki '''Gabriel José de la Concordia García Márquez''' (6. märts 1927 Aracataca – 17. aprill 2014 México) oli Colombia kirjanik, stsenarist ja publitsist, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1982. Tema kuulsaimat romaani "[[Sada aastat üksildust]]" (1967) peetakse maagilise realismi üheks põhiteoseks. ==Kadunud aja meri== Gabriel García Márquez, "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980 * Pärast [[missa]]t, enne veel kui meie, [[naised]], jõudsime [[kübar]]ate jaoks [[haaknõel]]u otsida, tõusis tihke hämar [[tuul]], mis suure kaarja tiiruga [[maikuu]] [[tolm]]u ja puukõdu ära pühkis. Keegi minu lähedal ütles: "See toob [[vihm]]a." Mina teadsin seda juba varem, niipea kui me eeskotta astusime ja raske tunne kõhus mind judisema pani. Inimesed jooksid lähimate [[maja]]de poole, üks käsi kübarat hoidmas ja teises käes [[taskurätik]], et end tuule ja tolmupilve eest varjata. Siis hakkas sadama. Ja taevas oli hall sültjas aine, mis hõljus vaksa kõrgusel meie peade kohal. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 40) * Meenutasin [[august]]it, neid pikki, otsekui halvatud [[siesta]]sid, kui me ajakoorma all lämbusime, rõivad kleepunud higise ihu külge, ja kuulsime väljas seiskunud [[aeg|aja]] tuima rõhuvat üminat. Nägin märgi [[sein]]u, [[vesi|veest]] pundunud tappe. Nägin [[aed]]a, mis esmakordselt oli tühi, ja [[müür]]i ääres [[jasmiin]]ipõõsast, ustavat minu [[ema]] mälestusele. Nägin oma [[isa]] [[kiiktool]]is istumas, valutava selja all [[padi]] ja kurvad [[silmad]] eksinud vihma [[labürint]]i. Meenutasin augustiõhtuid, mille hämmeldunud [[vaikus]]es ei ole kuulda midagi muud peale igavikulise hääle, mida tekitab oma roostese, õlitamata telje ümber pöörlev maa. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 41) * Veel puudus siis vaid moraalsete varanduste üksikasjaline loetelu. Ülima pingutusega — samasugusega, millega ta esivanemadki enne [[surm]]a oma suguvõsa valitsemajäämist olid kindlustanud — tõusis Suur Ema oma vägevatele [[tuhar]]atele ning [[mälu]]sse süüvides luges võimukalt ja selgelt [[notar]]ile ette oma nähtamatu pärusvara [[nimekiri|nimekirja]]: :Maapõuevarad, territoriaalveed, lipuvärvid, rahvuslik suveräänsus, traditsioonilised parteid, [[inimõigused]], kodanikuvabadused, esimene magistraat, teine instants, kolmas debatt, soovituskirjad, ajaloolised tõendid, vabad [[valimised]], iluduskuningannad, transtsendentaalsed kõned, suurejoonelised manifestatsioonid, suursugused [[daamid]], korrektsed [[härrasmehed]], väärikad sõjaväelased, tema kõrgeausus, ülemkohus, sisseveoks keelatud artiklid, vabade kommetega daamikesed, ihuküsimus, keelepuhtus, eeskujud maailmale, õiguslik kord, vaba, aga vastutav [[ajakirjandus]]. Lõuna-Ameerika Ateena, avalik arvamus, demokraatlikud loengud, kristlik moraal, (põhimõttelagedus, varjupaigaõigus, kommunismioht, riigilaen, elukallidus, vabariiklikud traditsioonid, vähemsoositud klassid, truuduseavaldused. :Ta ei jõudnud lõpuni. Ränk üleslugemine närtsitas ta viimse hinguse. Lämbudes abstraktsete vormelite tohuvabohus, mis kahe sajandi jooksul oli kujundanud ta perekonna moraalse õigustuse, tõi Suur Ema kuuldavale valju röhitsuse ja heitis hinge. ("Suure ema matused", lk 64-65) * Väärikad ja pidulikud oma [[torukübar|silindrite]] ja sabakuubedega, ilmusid telegraafihoone nurga tagant vabariigi [[president]] ja ta [[ministrid]], parlamendikomisjonid, ülemkohus, riiginõukogu, traditsioonilised parteid ja kleerus ning panga, kaubanduse ja tööstuse esindajad. Tüse ja kiilaspäine, vana ja haiglane vabariigi president marssis mööda rabatud rahvahulga silme eest, kes oli ta ametisse seadnud teda tundmata ja kes alles nüüd sai ehtsa tõenduse ta olemasolust. Keset oma kohustuste tõsidusest kurnatud peapiiskoppe ja aumärkidega soomustatud laiarinnalisi sõjaväelasi õhkus rahvuse esimesest magistraadist [[võim]]u ärasegamatut hingust. :Nende järel möödusid kurblike leinakreppide tasase vooluna kõikide sündinud ja sündivate asjade rahvuslikud [[kuninganna]]d. Esmakordselt ilma oma maisest hiilgusest, kõige ees universumi kuninganna, astusid mööda mangokuninganna, ginea õuna kuninganna, jahuse kassaava kuninganna, peruu guajaava kuninganna, vesikookose kuninganna, türgi oa kuninganna, 426-kilomeetrise iguaanimunade nööri kuninganna ja kõik need, kes jäetakse vahele, et seda [[kroonika]]t mitte lõputuks venitada. :Purpurse siseküljega puusärgis, eraldatud [[reaalsus]]est kaheksa vaskse pöördsulguriga, oli Suur Ema liialt süüvinud formaldehüüdsesse [[igavik]]ku, et tajuda oma suuruse ülevust. ("Suure ema matused", lk 69) * Mees konutas nurgas ja kuivatas päikese käes oma laialilaotatud [[tiib]]u, ümberringi puuviljakoored ja hommikusöögi jäänused, mida varajased külalised olid talle pildunud. Siivutule maailmale võõras, kergitas ta vaevalt oma antikvaaripilku ja pobises midagi oma murrakus, kui isa Gonzaga kanaaeda astus ja talle [[ladina keel]]i tere hommikust ütles. [[Preester]] hakkas [[pettus]]t aimama, niipea kui sai selgeks, et [[ingel]] ei mõistnud jumala keelt ega osanud tema teenrit tervitada. Seejärel pani preester tähele, et lähedalt vaadates paistis ingel liiga inimese moodi: ta lehkas talumatult [[torm]]i järele, ta tiibade siseküljed olid kaetud [[parasiit]]idega, pikemad [[suled]] olid maisest rajust laastatud, ja ta armetus välimuses polnud midagi, mis oleks sobinud inglite suursuguse [[väärikus]]ega. Siis tuli preester kanaaiast välja ja hoiatas lühikeses [[jutlus]]es uudishimulikke ohtude eest, mis ähvardavad lihtsameelseid. Ta tuletas meelde, et [[deemon]]il on kurikaval komme kasutada karnevalikunsti selleks, et ettevaatamatuid segadusse ajada. Ta väitis, et kui üksi tiivad ei ütle, kas on tegemist raudkulli või [[lennuk]]iga, siis ei või tiivad inglite tuvastamisel ammugi aluseks olla. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 72-73) * Juhtus nii, et neil päevil toodi Kariibi mere rändlaatade muude atraktsioonide hulgas külasse ka naine, kes poInud vanemate sõna kuulanud ja oli selleparast [[ämblik]]uks moondatud. Tema vaatamine maksis esiteks vähem kui pääs kanaaia juurde ning teiseks võis talle tema piinarikka seisukorra kohta kõiksuguseid [[küsimus]]i esitada ja teda pealtpoolt ja altpoolt uurida, nii et kellelgi ei jäänud selles kohutavas tões kahtlusekübetki. See oli lambasuurune kurva neiupeaga koletu tarantel. Ent kõige heidutavam polnudki tema ebardlik välimus, vaid siiras [[meeleheide]], millega ta oma [[õnnetus]]e üksikasjadest pajatas. Päris noore tüdrukuna oli ta kodunt välja hiilinud ja [[pidu|peole]] läinud, ja kui ta pärast loata veedetud [[õhtu]]t läbi [[mets]]a koju tuli, kiskus õudne mürin äkki taevasse lõhe ja sellest sähvatas välja väävline [[välk]], mis oligi ta ämblikuks muutnud. Tema ainsaks toiduks olid hakklihapallid mida haletsevad hinged talle suhu pildusid. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 74) * Pealegi ilmnes neis harvades [[ime]]des, mis talle omistati, teatav vaimne [[korralagedus]] — nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis [[kolm]] uut [[hammas]]t suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi [[loterii]]l äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama [[päevalill]]ed. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli [[reputatsioon]]i mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees", lk 74-75) * [[Jaanuar]]i lõpu poole muutus [[meri]] rajuseks, hakkas paiskama [[küla]]sse räpast kõntsa ja mõne nädala pärast olid kõik kohad talumatu ligaga reostatud. Sestsaadik ei olnud elu midagi väärt, vähemalt kuni [[detsember|detsembrini]], ja pärast kella kaheksat polnud üleval enam kedagi. ("Kadunud aja meri", lk 77) {{JÄRJESTA:García Márquez, Gabriel}} [[Kategooria:Colombia kirjanikud]] [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] 59fw2kjvus35k4ropp7ob0itlga1uk6 136169 136157 2026-11-01T13:40:54Z Pseudacorus 2604 /* Kadunud aja meri */ 136169 wikitext text/x-wiki '''Gabriel José de la Concordia García Márquez''' (6. märts 1927 Aracataca – 17. aprill 2014 México) oli Colombia kirjanik, stsenarist ja publitsist, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1982. Tema kuulsaimat romaani "[[Sada aastat üksildust]]" (1967) peetakse maagilise realismi üheks põhiteoseks. ==Kadunud aja meri== Gabriel García Márquez, "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980 * Pärast [[missa]]t, enne veel kui meie, [[naised]], jõudsime [[kübar]]ate jaoks [[haaknõel]]u otsida, tõusis tihke hämar [[tuul]], mis suure kaarja tiiruga [[maikuu]] [[tolm]]u ja puukõdu ära pühkis. Keegi minu lähedal ütles: "See toob [[vihm]]a." Mina teadsin seda juba varem, niipea kui me eeskotta astusime ja raske tunne kõhus mind judisema pani. Inimesed jooksid lähimate [[maja]]de poole, üks käsi kübarat hoidmas ja teises käes [[taskurätik]], et end tuule ja tolmupilve eest varjata. Siis hakkas sadama. Ja taevas oli hall sültjas aine, mis hõljus vaksa kõrgusel meie peade kohal. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 40) * Meenutasin [[august]]it, neid pikki, otsekui halvatud [[siesta]]sid, kui me ajakoorma all lämbusime, rõivad kleepunud higise ihu külge, ja kuulsime väljas seiskunud [[aeg|aja]] tuima rõhuvat üminat. Nägin märgi [[sein]]u, [[vesi|veest]] pundunud tappe. Nägin [[aed]]a, mis esmakordselt oli tühi, ja [[müür]]i ääres [[jasmiin]]ipõõsast, ustavat minu [[ema]] mälestusele. Nägin oma [[isa]] [[kiiktool]]is istumas, valutava selja all [[padi]] ja kurvad [[silmad]] eksinud vihma [[labürint]]i. Meenutasin augustiõhtuid, mille hämmeldunud [[vaikus]]es ei ole kuulda midagi muud peale igavikulise hääle, mida tekitab oma roostese, õlitamata telje ümber pöörlev maa. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 41) * Veel puudus siis vaid moraalsete varanduste üksikasjaline loetelu. Ülima pingutusega — samasugusega, millega ta esivanemadki enne [[surm]]a oma suguvõsa valitsemajäämist olid kindlustanud — tõusis Suur Ema oma vägevatele [[tuhar]]atele ning [[mälu]]sse süüvides luges võimukalt ja selgelt [[notar]]ile ette oma nähtamatu pärusvara [[nimekiri|nimekirja]]: :Maapõuevarad, territoriaalveed, lipuvärvid, rahvuslik suveräänsus, traditsioonilised parteid, [[inimõigused]], kodanikuvabadused, esimene magistraat, teine instants, kolmas debatt, soovituskirjad, ajaloolised tõendid, vabad [[valimised]], iluduskuningannad, transtsendentaalsed kõned, suurejoonelised manifestatsioonid, suursugused [[daamid]], korrektsed [[härrasmehed]], väärikad sõjaväelased, tema kõrgeausus, ülemkohus, sisseveoks keelatud artiklid, vabade kommetega daamikesed, ihuküsimus, keelepuhtus, eeskujud maailmale, õiguslik kord, vaba, aga vastutav [[ajakirjandus]]. Lõuna-Ameerika Ateena, avalik arvamus, demokraatlikud loengud, kristlik moraal, (põhimõttelagedus, varjupaigaõigus, kommunismioht, riigilaen, elukallidus, vabariiklikud traditsioonid, vähemsoositud klassid, truuduseavaldused. :Ta ei jõudnud lõpuni. Ränk üleslugemine närtsitas ta viimse hinguse. Lämbudes abstraktsete vormelite tohuvabohus, mis kahe sajandi jooksul oli kujundanud ta perekonna moraalse õigustuse, tõi Suur Ema kuuldavale valju röhitsuse ja heitis hinge. ("Suure ema matused", lk 64-65) * Väärikad ja pidulikud oma [[torukübar|silindrite]] ja sabakuubedega, ilmusid telegraafihoone nurga tagant vabariigi [[president]] ja ta [[ministrid]], parlamendikomisjonid, ülemkohus, riiginõukogu, traditsioonilised parteid ja kleerus ning panga, kaubanduse ja tööstuse esindajad. Tüse ja kiilaspäine, vana ja haiglane vabariigi president marssis mööda rabatud rahvahulga silme eest, kes oli ta ametisse seadnud teda tundmata ja kes alles nüüd sai ehtsa tõenduse ta olemasolust. Keset oma kohustuste tõsidusest kurnatud peapiiskoppe ja aumärkidega soomustatud laiarinnalisi sõjaväelasi õhkus rahvuse esimesest magistraadist [[võim]]u ärasegamatut hingust. :Nende järel möödusid kurblike leinakreppide tasase vooluna kõikide sündinud ja sündivate asjade rahvuslikud [[kuninganna]]d. Esmakordselt ilma oma maisest hiilgusest, kõige ees universumi kuninganna, astusid mööda mangokuninganna, ginea õuna kuninganna, jahuse kassaava kuninganna, peruu guajaava kuninganna, vesikookose kuninganna, türgi oa kuninganna, 426-kilomeetrise iguaanimunade nööri kuninganna ja kõik need, kes jäetakse vahele, et seda [[kroonika]]t mitte lõputuks venitada. :Purpurse siseküljega puusärgis, eraldatud [[reaalsus]]est kaheksa vaskse pöördsulguriga, oli Suur Ema liialt süüvinud formaldehüüdsesse [[igavik]]ku, et tajuda oma suuruse ülevust. ("Suure ema matused", lk 69) * Mees konutas nurgas ja kuivatas päikese käes oma laialilaotatud [[tiib]]u, ümberringi puuviljakoored ja hommikusöögi jäänused, mida varajased külalised olid talle pildunud. Siivutule maailmale võõras, kergitas ta vaevalt oma antikvaaripilku ja pobises midagi oma murrakus, kui isa Gonzaga kanaaeda astus ja talle [[ladina keel]]i tere hommikust ütles. [[Preester]] hakkas [[pettus]]t aimama, niipea kui sai selgeks, et [[ingel]] ei mõistnud jumala keelt ega osanud tema teenrit tervitada. Seejärel pani preester tähele, et lähedalt vaadates paistis ingel liiga inimese moodi: ta lehkas talumatult [[torm]]i järele, ta tiibade siseküljed olid kaetud [[parasiit]]idega, pikemad [[suled]] olid maisest rajust laastatud, ja ta armetus välimuses polnud midagi, mis oleks sobinud inglite suursuguse [[väärikus]]ega. Siis tuli preester kanaaiast välja ja hoiatas lühikeses [[jutlus]]es uudishimulikke ohtude eest, mis ähvardavad lihtsameelseid. Ta tuletas meelde, et [[deemon]]il on kurikaval komme kasutada karnevalikunsti selleks, et ettevaatamatuid segadusse ajada. Ta väitis, et kui üksi tiivad ei ütle, kas on tegemist raudkulli või [[lennuk]]iga, siis ei või tiivad inglite tuvastamisel ammugi aluseks olla. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 72-73) * Juhtus nii, et neil päevil toodi Kariibi mere rändlaatade muude atraktsioonide hulgas külasse ka naine, kes polnud vanemate sõna kuulanud ja oli selleparast [[ämblik]]uks moondatud. Tema vaatamine maksis esiteks vähem kui pääs kanaaia juurde ning teiseks võis talle tema piinarikka seisukorra kohta kõiksuguseid [[küsimus]]i esitada ja teda pealtpoolt ja altpoolt uurida, nii et kellelgi ei jäänud selles kohutavas tões kahtlusekübetki. See oli lambasuurune kurva neiupeaga koletu tarantel. Ent kõige heidutavam polnudki tema ebardlik välimus, vaid siiras [[meeleheide]], millega ta oma [[õnnetus]]e üksikasjadest pajatas. Päris noore tüdrukuna oli ta kodunt välja hiilinud ja [[pidu|peole]] läinud, ja kui ta pärast loata veedetud [[õhtu]]t läbi [[mets]]a koju tuli, kiskus õudne mürin äkki taevasse lõhe ja sellest sähvatas välja väävline [[välk]], mis oligi ta ämblikuks muutnud. Tema ainsaks toiduks olid hakklihapallid, mida haletsevad hinged talle suhu pildusid. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 74) * Pealegi ilmnes neis harvades [[ime]]des, mis talle omistati, teatav vaimne [[korralagedus]] — nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis [[kolm]] uut [[hammas]]t suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi [[loterii]]l äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama [[päevalill]]ed. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli [[reputatsioon]]i mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees", lk 74-75) * [[Jaanuar]]i lõpu poole muutus [[meri]] rajuseks, hakkas paiskama [[küla]]sse räpast kõntsa ja mõne nädala pärast olid kõik kohad talumatu ligaga reostatud. Sestsaadik ei olnud elu midagi väärt, vähemalt kuni [[detsember|detsembrini]], ja pärast kella kaheksat polnud üleval enam kedagi. ("Kadunud aja meri", lk 77) {{JÄRJESTA:García Márquez, Gabriel}} [[Kategooria:Colombia kirjanikud]] [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] qyuhu6epdl6c9otpgxlb5fwvueh09vc 136197 136169 2026-11-02T07:52:51Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 136197 wikitext text/x-wiki '''Gabriel José de la Concordia García Márquez''' (6. märts 1927 Aracataca – 17. aprill 2014 México) oli Colombia kirjanik, stsenarist ja publitsist, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1982. Tema kuulsaimat romaani "[[Sada aastat üksildust]]" (1967) peetakse maagilise realismi üheks põhiteoseks. ==Kadunud aja meri== Gabriel García Márquez, "Kadunud aja meri", tlk [[Jüri Talvet]], LR 42-45 1980 * Pärast [[missa]]t, enne veel kui meie, [[naised]], jõudsime [[kübar]]ate jaoks [[haaknõel]]u otsida, tõusis tihke hämar [[tuul]], mis suure kaarja tiiruga [[maikuu]] [[tolm]]u ja puukõdu ära pühkis. Keegi minu lähedal ütles: "See toob [[vihm]]a." Mina teadsin seda juba varem, niipea kui me eeskotta astusime ja raske tunne kõhus mind judisema pani. Inimesed jooksid lähimate [[maja]]de poole, üks käsi kübarat hoidmas ja teises käes [[taskurätik]], et end tuule ja tolmupilve eest varjata. Siis hakkas sadama. Ja taevas oli hall sültjas aine, mis hõljus vaksa kõrgusel meie peade kohal. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 40) * Meenutasin [[august]]it, neid pikki, otsekui halvatud [[siesta]]sid, kui me ajakoorma all lämbusime, rõivad kleepunud higise ihu külge, ja kuulsime väljas seiskunud [[aeg|aja]] tuima rõhuvat üminat. Nägin märgi [[sein]]u, [[vesi|veest]] pundunud tappe. Nägin [[aed]]a, mis esmakordselt oli tühi, ja [[müür]]i ääres [[jasmiin]]ipõõsast, ustavat minu [[ema]] mälestusele. Nägin oma [[isa]] [[kiiktool]]is istumas, valutava selja all [[padi]] ja kurvad [[silmad]] eksinud vihma [[labürint]]i. Meenutasin augustiõhtuid, mille hämmeldunud [[vaikus]]es ei ole kuulda midagi muud peale igavikulise hääle, mida tekitab oma roostese, õlitamata telje ümber pöörlev maa. ("Isabeli monoloog, kui Macondos sadas vihma", lk 41) * Veel puudus siis vaid moraalsete varanduste üksikasjaline loetelu. Ülima pingutusega — samasugusega, millega ta esivanemadki enne [[surm]]a oma suguvõsa valitsemajäämist olid kindlustanud — tõusis Suur Ema oma vägevatele [[tuhar]]atele ning [[mälu]]sse süüvides luges võimukalt ja selgelt [[notar]]ile ette oma nähtamatu pärusvara [[nimekiri|nimekirja]]: :Maapõuevarad, territoriaalveed, lipuvärvid, rahvuslik suveräänsus, traditsioonilised parteid, [[inimõigused]], kodanikuvabadused, esimene magistraat, teine instants, kolmas debatt, soovituskirjad, ajaloolised tõendid, vabad [[valimised]], iluduskuningannad, transtsendentaalsed kõned, suurejoonelised manifestatsioonid, suursugused [[daamid]], korrektsed [[härrasmehed]], väärikad sõjaväelased, tema kõrgeausus, ülemkohus, sisseveoks keelatud artiklid, vabade kommetega daamikesed, ihuküsimus, keelepuhtus, eeskujud maailmale, õiguslik kord, vaba, aga vastutav [[ajakirjandus]]. Lõuna-Ameerika Ateena, avalik arvamus, demokraatlikud loengud, kristlik moraal, (põhimõttelagedus, varjupaigaõigus, kommunismioht, riigilaen, elukallidus, vabariiklikud traditsioonid, vähemsoositud klassid, truuduseavaldused. :Ta ei jõudnud lõpuni. Ränk üleslugemine närtsitas ta viimse hinguse. Lämbudes abstraktsete vormelite tohuvabohus, mis kahe sajandi jooksul oli kujundanud ta perekonna moraalse õigustuse, tõi Suur Ema kuuldavale valju röhitsuse ja heitis hinge. ("Suure ema matused", lk 64-65) * Väärikad ja pidulikud oma [[torukübar|silindrite]] ja sabakuubedega, ilmusid telegraafihoone nurga tagant vabariigi [[president]] ja ta [[ministrid]], parlamendikomisjonid, ülemkohus, riiginõukogu, traditsioonilised parteid ja kleerus ning panga, kaubanduse ja tööstuse esindajad. Tüse ja kiilaspäine, vana ja haiglane vabariigi president marssis mööda rabatud rahvahulga silme eest, kes oli ta ametisse seadnud teda tundmata ja kes alles nüüd sai ehtsa tõenduse ta olemasolust. Keset oma kohustuste tõsidusest kurnatud peapiiskoppe ja aumärkidega soomustatud laiarinnalisi sõjaväelasi õhkus rahvuse esimesest magistraadist [[võim]]u ärasegamatut hingust. :Nende järel möödusid kurblike leinakreppide tasase vooluna kõikide sündinud ja sündivate asjade rahvuslikud [[kuninganna]]d. Esmakordselt ilma oma maisest hiilgusest, kõige ees universumi kuninganna, astusid mööda mangokuninganna, ginea õuna kuninganna, jahuse kassaava kuninganna, peruu guajaava kuninganna, vesikookose kuninganna, türgi oa kuninganna, 426-kilomeetrise iguaanimunade nööri kuninganna ja kõik need, kes jäetakse vahele, et seda [[kroonika]]t mitte lõputuks venitada. :Purpurse siseküljega puusärgis, eraldatud [[reaalsus]]est kaheksa vaskse pöördsulguriga, oli Suur Ema liialt süüvinud formaldehüüdsesse [[igavik]]ku, et tajuda oma suuruse ülevust. ("Suure ema matused", lk 69) * Mees konutas nurgas ja kuivatas päikese käes oma laialilaotatud [[tiib]]u, ümberringi puuviljakoored ja hommikusöögi jäänused, mida varajased külalised olid talle pildunud. Siivutule maailmale võõras, kergitas ta vaevalt oma antikvaaripilku ja pobises midagi oma murrakus, kui isa Gonzaga kanaaeda astus ja talle [[ladina keel]]i tere hommikust ütles. [[Preester]] hakkas [[pettus]]t aimama, niipea kui sai selgeks, et [[ingel]] ei mõistnud jumala keelt ega osanud tema teenrit tervitada. Seejärel pani preester tähele, et lähedalt vaadates paistis ingel liiga inimese moodi: ta lehkas talumatult [[torm]]i järele, ta tiibade siseküljed olid kaetud [[parasiit]]idega, pikemad [[suled]] olid maisest rajust laastatud, ja ta armetus välimuses polnud midagi, mis oleks sobinud inglite suursuguse [[väärikus]]ega. Siis tuli preester kanaaiast välja ja hoiatas lühikeses [[jutlus]]es uudishimulikke ohtude eest, mis ähvardavad lihtsameelseid. Ta tuletas meelde, et [[deemon]]il on kurikaval komme kasutada karnevalikunsti selleks, et ettevaatamatuid segadusse ajada. Ta väitis, et kui üksi tiivad ei ütle, kas on tegemist raudkulli või [[lennuk]]iga, siis ei või tiivad inglite tuvastamisel ammugi aluseks olla. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 72-73) * Juhtus nii, et neil päevil toodi Kariibi mere rändlaatade muude atraktsioonide hulgas külasse ka naine, kes polnud vanemate sõna kuulanud ja oli selleparast [[ämblik]]uks moondatud. Tema vaatamine maksis esiteks vähem kui pääs kanaaia juurde ning teiseks võis talle tema piinarikka seisukorra kohta kõiksuguseid [[küsimus]]i esitada ja teda pealtpoolt ja altpoolt uurida, nii et kellelgi ei jäänud selles kohutavas tões kahtlusekübetki. See oli lambasuurune kurva neiupeaga koletu tarantel. Ent kõige heidutavam polnudki tema ebardlik välimus, vaid siiras [[meeleheide]], millega ta oma [[õnnetus]]e üksikasjadest pajatas. Päris noore tüdrukuna oli ta kodunt välja hiilinud ja [[pidu|peole]] läinud, ja kui ta pärast loata veedetud [[õhtu]]t läbi [[mets]]a koju tuli, kiskus õudne mürin äkki taevasse lõhe ja sellest sähvatas välja väävline [[välk]], mis oligi ta ämblikuks muutnud. Tema ainsaks toiduks olid hakklihapallid, mida haletsevad hinged talle suhu pildusid. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees" (lk 74) * Pealegi ilmnes neis harvades [[ime]]des, mis talle omistati, teatav vaimne [[korralagedus]] — nagu juhtumid, kus pime ei saanud nägemist tagasi, vaid talle kasvas hoopis [[kolm]] uut [[hammas]]t suhu, ja kus halvatu ei hakanud käima, vaid pidi [[loterii]]l äärepealt peavõidu saama, või kus pidalitõbise armidest hakkasid kasvama [[päevalill]]ed. Need lohutavad imed, mis pigem naljanumbritena mõjusid, olid juba ingli [[reputatsioon]]i mõrandanud, kui ämblikuks moondunud naine selle lõplikult purustas. ("Väga pikkade tiibadega väga vana mees", lk 74-75) * [[Jaanuar]]i lõpu poole muutus [[meri]] rajuseks, hakkas paiskama [[küla]]sse räpast kõntsa ja mõne nädala pärast olid kõik kohad talumatu ligaga reostatud. Sestsaadik ei olnud elu midagi väärt, vähemalt kuni [[detsember|detsembrini]], ja pärast kella kaheksat polnud üleval enam kedagi. ("Kadunud aja meri", lk 77) {{JÄRJESTA:García Márquez, Gabriel}} [[Kategooria:Colombia kirjanikud]] [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] jsvez5a6rcb1qdbkathn45gaypuhvlb 0 26039 136156 2026-11-01T13:03:36Z Pseudacorus 2604 Ümbersuunamine lehele [[Mai]] 136156 wikitext text/x-wiki #suuna[[Mai]] nyqoexrqr3cllvhhzgbiqao2s8af5x7 0 26040 136176 2026-11-01T20:52:42Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: ''''"Sada aastat üksildust"''' ("Cien años de soledad") on Gabriel García Márquezi romaan, mis ilmus 1967. aastal. Eesti keeles ilmus romaan Aita Kurfeldti tõlkes 1975. aastal, ilmunud on mitu kordustrükki. ==Tsitaate== Gabriel García Márquez, "Sada aastat üksildust", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975 * "Lubage, et ma teid seebitan," sosistas ta. :"Tänan hea soovi eest," ütles Remedios, "kuid mulle jätkub omaenda kahest käest." :"Kas või ainult [[selg]]ag...' 136176 wikitext text/x-wiki '''"Sada aastat üksildust"''' ("Cien años de soledad") on Gabriel García Márquezi romaan, mis ilmus 1967. aastal. Eesti keeles ilmus romaan Aita Kurfeldti tõlkes 1975. aastal, ilmunud on mitu kordustrükki. ==Tsitaate== Gabriel García Márquez, "Sada aastat üksildust", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975 * "Lubage, et ma teid seebitan," sosistas ta. :"Tänan hea soovi eest," ütles Remedios, "kuid mulle jätkub omaenda kahest käest." :"Kas või ainult [[selg]]agi," anus võõras. :"See oleks asjata vaev," sõnas Remedios. "Kes seda enne on näinud, et inimesed endal selga seebitavad!" :Pärast, sellal kui Remedios end kuivatas, anus võõras pisarsilmil, et ta temaga abielluks. Tütarlaps vastas siiralt, et ta iialgi ei abielluks nii kohtlase mehega, kes raiskab peaaegu terve tunni ja vaata et jääb isegi ilma lõunata ainuüksi sellepärast, et tahab näha, kuidas üks naine end peseb. (lk 191) * Pahandati liikuvate piltide üle, mida edukas ärimees don Bruno Crespi näitas lõvisuukujuliste piletikassadega teatris, pahandati sellepärast, et ühes [[film]]is surnud ja maha maetud tegelane, kelle [[õnnetus]] haleduspisaraid valama oli pannud, ilmus järgmises filmis jälle elusana ja koguni [[araablane|araablaseks]] muudetuna välja. [[Publik]], kes maksis kaks sentaavot selle eest, et filmikangelaste [[saatus]]e keerdkäike kaasa elada, ei suutnud säärast ennekuulmatut mõnitamist taluda ja lõhkus [[tool]]id puruks. Don Bruno Crespi pealekäimisel seletas alkald eridekreediga, et kino on illusioonitekitamise aparaat ega vääri publiku nii kirglikke tundeavaldusi. Selle masendava seletuse peale arvasid paljud, et nad on [[mustlased|mustlaste]] uue suurejoonelise [[äri]] ohvriks langenud, ja otsustasid mitte enam kinno minna, sest neile jätkus oma hädadest ega olnud mõtet nutta pettekujude väljamõeldud õnnetuste üle. (lk 185) * Kui [[uks]] sulgus, tekkis José Arcadio Teisel kindel tunne, et tema [[sõda]] on lõppenud. Aastate eest oli kolonel Aureliano Buendía rääkinud talle sõja lummusest ja püüdnud tõendada seda loendamatute näidetega oma [[kogemus]]test. Tema oli seda uskunud. Kuid sel [[öö]]l, kui sõjaväelased vaatasid teda ilma teda nägemata, sellal kui tema mõtles viimaste kuude pinevusele, [[vangla]] [[viletsus]]ele, [[raudteejaam]]as valitsenud [[paanika]]le ja [[surnu]]tega laaditud [[rong]]ile, jõudis José Arcadio Teine [[järeldus]]ele, et kolonel Aureliano Buendía oli lihtsalt sarlatan või lollpea. Ta ei saanud aru, milleks oli vaja nii palju sõnu, et seletada seda, mida inimene tunneb sõjas, kui jätkeb ühestainsast sõnast: [[hirm]]. (lk 253) * ... häda oli selles, et [[vihm]] pööras kõik pahupidi, ja kõige elutumad [[masin]]ad ajasid [[hammasratas]]te vahelt [[õis]]i välja, kui neid iga [[kolm]]e päeva järel ei määritud, ja brokaadilõngad roostetasid [[tikand]]eis, ja märgades riietes tärkasid safranikarva [[vetikad]]. [[Õhk]] oli nii niiske, et [[kalad]] oleksid võinud ustest sisse tulla ja toaõhus ujudes akendest väljuda. Ühel hommikul ärgates tundis Ursula nii suurt [[nõrkus]]t, et arvas end surevat, ja palus juba, et tema juurde toodaks paater Antonio Isabel, kas või kanderaamil, kui Santa Sofia de la Piedad avastas, et vanakese selg on [[kaan]]idest üle külvatud. Kõrvetades neid [[tuletikk]]udega, kisti nad ükshaaval ära, enne kui nad oma ohvri lõplikult verest tühjaks olid imenud. Tuli kaevata [[kanal]]id, et vesi majast välja juhtida, ja puhastada ruumid [[kärnkonn]]adest ning [[tigu]]dest, nii et saaks [[põrand]]aid kuivatada, kõrvaldada [[telliskivi]]d [[voodi]]te jalgade alt ja jälle [[king]]ades käia. (lk 256) * Kõrvalises toakeses, kuhu iial ei tunginud põuatuul, tolm ega palavus, meenutasid mõlemad kauget nägemust rongatiibadetaolise sombreeroga vanamehest, kes palju aastaid enne nende sündi istus siin, selg akna poole, ja jutustas maailmast. Mõlemad avastasid samaaegselt, et seal toas oli alati märtsikuu ja alati esmaspäev, ning siis mõistsid nad, et José Arcadio Buendía polnud nii hull olnud, nagu perekond oli arvanud, vaid et temal ainukesena oli jätkunud vaimuteravust taibata seda tõde, et ka aeg põrkab oma teel takistustele ja raskustele ning võib seetõttu puruneda ja jätta kuhugi tuppa mõne igavesti kestva killu. (lk 282-283) 9i0yaggtg6fijtg0hh3b93dbiyrif6c 136177 136176 2026-11-01T20:54:50Z Pseudacorus 2604 /* Tsitaate */ 136177 wikitext text/x-wiki '''"Sada aastat üksildust"''' ("Cien años de soledad") on Gabriel García Márquezi romaan, mis ilmus 1967. aastal. Eesti keeles ilmus romaan Aita Kurfeldti tõlkes 1975. aastal, ilmunud on mitu kordustrükki. ==Tsitaate== Gabriel García Márquez, "Sada aastat üksildust", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975 * "Lubage, et ma teid seebitan," sosistas ta. :"Tänan hea soovi eest," ütles Remedios, "kuid mulle jätkub omaenda kahest käest." :"Kas või ainult [[selg]]agi," anus võõras. :"See oleks asjata vaev," sõnas Remedios. "Kes seda enne on näinud, et inimesed endal selga seebitavad!" :Pärast, sellal kui Remedios end kuivatas, anus võõras pisarsilmil, et ta temaga abielluks. Tütarlaps vastas siiralt, et ta iialgi ei abielluks nii kohtlase mehega, kes raiskab peaaegu terve tunni ja vaata et jääb isegi ilma lõunata ainuüksi sellepärast, et tahab näha, kuidas üks naine end peseb. (lk 191) * Pahandati liikuvate piltide üle, mida edukas ärimees don Bruno Crespi näitas lõvisuukujuliste piletikassadega teatris, pahandati sellepärast, et ühes [[film]]is surnud ja maha maetud tegelane, kelle [[õnnetus]] haleduspisaraid valama oli pannud, ilmus järgmises filmis jälle elusana ja koguni [[araablane|araablaseks]] muudetuna välja. [[Publik]], kes maksis kaks sentaavot selle eest, et filmikangelaste [[saatus]]e keerdkäike kaasa elada, ei suutnud säärast ennekuulmatut mõnitamist taluda ja lõhkus [[tool]]id puruks. Don Bruno Crespi pealekäimisel seletas alkald eridekreediga, et kino on illusioonitekitamise aparaat ega vääri publiku nii kirglikke tundeavaldusi. Selle masendava seletuse peale arvasid paljud, et nad on [[mustlased|mustlaste]] uue suurejoonelise [[äri]] ohvriks langenud, ja otsustasid mitte enam kinno minna, sest neile jätkus oma hädadest ega olnud mõtet nutta pettekujude väljamõeldud õnnetuste üle. (lk 185) * Kui [[uks]] sulgus, tekkis José Arcadio Teisel kindel tunne, et tema [[sõda]] on lõppenud. Aastate eest oli kolonel Aureliano Buendía rääkinud talle sõja lummusest ja püüdnud tõendada seda loendamatute näidetega oma [[kogemus]]test. Tema oli seda uskunud. Kuid sel [[öö]]l, kui sõjaväelased vaatasid teda ilma teda nägemata, sellal kui tema mõtles viimaste kuude pinevusele, [[vangla]] [[viletsus]]ele, [[raudteejaam]]as valitsenud [[paanika]]le ja [[surnu]]tega laaditud [[rong]]ile, jõudis José Arcadio Teine [[järeldus]]ele, et kolonel Aureliano Buendía oli lihtsalt sarlatan või lollpea. Ta ei saanud aru, milleks oli vaja nii palju sõnu, et seletada seda, mida inimene tunneb sõjas, kui jätkeb ühestainsast sõnast: [[hirm]]. (lk 253) * ... häda oli selles, et [[vihm]] pööras kõik pahupidi, ja kõige elutumad [[masin]]ad ajasid [[hammasratas]]te vahelt [[õis]]i välja, kui neid iga [[kolm]]e päeva järel ei määritud, ja brokaadilõngad roostetasid [[tikand]]eis, ja märgades riietes tärkasid safranikarva [[vetikad]]. [[Õhk]] oli nii niiske, et [[kalad]] oleksid võinud ustest sisse tulla ja toaõhus ujudes akendest väljuda. Ühel hommikul ärgates tundis Ursula nii suurt [[nõrkus]]t, et arvas end surevat, ja palus juba, et tema juurde toodaks paater Antonio Isabel, kas või kanderaamil, kui Santa Sofia de la Piedad avastas, et vanakese selg on [[kaan]]idest üle külvatud. Kõrvetades neid [[tuletikk]]udega, kisti nad ükshaaval ära, enne kui nad oma ohvri lõplikult verest tühjaks olid imenud. Tuli kaevata [[kanal]]id, et vesi majast välja juhtida, ja puhastada ruumid [[kärnkonn]]adest ning [[tigu]]dest, nii et saaks [[põrand]]aid kuivatada, kõrvaldada [[telliskivi]]d [[voodi]]te jalgade alt ja jälle [[king]]ades käia. (lk 256) * Kõrvalises toakeses, kuhu iial ei tunginud põuatuul, [[tolm]] ega [[palavus]], meenutasid mõlemad kauget [[nägemus]]t rongatiibadetaolise sombreeroga vanamehest, kes palju aastaid enne nende sündi istus siin, selg akna poole, ja jutustas [[maailm]]ast. Mõlemad avastasid samaaegselt, et seal toas oli alati [[märtsikuu]] ja alati [[esmaspäev]], ning siis mõistsid nad, et José Arcadio Buendía polnud nii hull olnud, nagu [[perekond]] oli arvanud, vaid et temal ainukesena oli jätkunud vaimuteravust taibata seda [[tõde]], et ka [[aeg]] põrkab oma teel [[takistus]]tele ja raskustele ning võib seetõttu puruneda ja jätta kuhugi tuppa mõne igavesti kestva [[kild|killu]]. (lk 282-283) ftlpgqjn7ny9ioj5o1t2mb1vcbs18qz 136178 136177 2026-11-01T20:55:04Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Colombia kirjandusteosed]] 136178 wikitext text/x-wiki '''"Sada aastat üksildust"''' ("Cien años de soledad") on Gabriel García Márquezi romaan, mis ilmus 1967. aastal. Eesti keeles ilmus romaan Aita Kurfeldti tõlkes 1975. aastal, ilmunud on mitu kordustrükki. ==Tsitaate== Gabriel García Márquez, "Sada aastat üksildust", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975 * "Lubage, et ma teid seebitan," sosistas ta. :"Tänan hea soovi eest," ütles Remedios, "kuid mulle jätkub omaenda kahest käest." :"Kas või ainult [[selg]]agi," anus võõras. :"See oleks asjata vaev," sõnas Remedios. "Kes seda enne on näinud, et inimesed endal selga seebitavad!" :Pärast, sellal kui Remedios end kuivatas, anus võõras pisarsilmil, et ta temaga abielluks. Tütarlaps vastas siiralt, et ta iialgi ei abielluks nii kohtlase mehega, kes raiskab peaaegu terve tunni ja vaata et jääb isegi ilma lõunata ainuüksi sellepärast, et tahab näha, kuidas üks naine end peseb. (lk 191) * Pahandati liikuvate piltide üle, mida edukas ärimees don Bruno Crespi näitas lõvisuukujuliste piletikassadega teatris, pahandati sellepärast, et ühes [[film]]is surnud ja maha maetud tegelane, kelle [[õnnetus]] haleduspisaraid valama oli pannud, ilmus järgmises filmis jälle elusana ja koguni [[araablane|araablaseks]] muudetuna välja. [[Publik]], kes maksis kaks sentaavot selle eest, et filmikangelaste [[saatus]]e keerdkäike kaasa elada, ei suutnud säärast ennekuulmatut mõnitamist taluda ja lõhkus [[tool]]id puruks. Don Bruno Crespi pealekäimisel seletas alkald eridekreediga, et kino on illusioonitekitamise aparaat ega vääri publiku nii kirglikke tundeavaldusi. Selle masendava seletuse peale arvasid paljud, et nad on [[mustlased|mustlaste]] uue suurejoonelise [[äri]] ohvriks langenud, ja otsustasid mitte enam kinno minna, sest neile jätkus oma hädadest ega olnud mõtet nutta pettekujude väljamõeldud õnnetuste üle. (lk 185) * Kui [[uks]] sulgus, tekkis José Arcadio Teisel kindel tunne, et tema [[sõda]] on lõppenud. Aastate eest oli kolonel Aureliano Buendía rääkinud talle sõja lummusest ja püüdnud tõendada seda loendamatute näidetega oma [[kogemus]]test. Tema oli seda uskunud. Kuid sel [[öö]]l, kui sõjaväelased vaatasid teda ilma teda nägemata, sellal kui tema mõtles viimaste kuude pinevusele, [[vangla]] [[viletsus]]ele, [[raudteejaam]]as valitsenud [[paanika]]le ja [[surnu]]tega laaditud [[rong]]ile, jõudis José Arcadio Teine [[järeldus]]ele, et kolonel Aureliano Buendía oli lihtsalt sarlatan või lollpea. Ta ei saanud aru, milleks oli vaja nii palju sõnu, et seletada seda, mida inimene tunneb sõjas, kui jätkeb ühestainsast sõnast: [[hirm]]. (lk 253) * ... häda oli selles, et [[vihm]] pööras kõik pahupidi, ja kõige elutumad [[masin]]ad ajasid [[hammasratas]]te vahelt [[õis]]i välja, kui neid iga [[kolm]]e päeva järel ei määritud, ja brokaadilõngad roostetasid [[tikand]]eis, ja märgades riietes tärkasid safranikarva [[vetikad]]. [[Õhk]] oli nii niiske, et [[kalad]] oleksid võinud ustest sisse tulla ja toaõhus ujudes akendest väljuda. Ühel hommikul ärgates tundis Ursula nii suurt [[nõrkus]]t, et arvas end surevat, ja palus juba, et tema juurde toodaks paater Antonio Isabel, kas või kanderaamil, kui Santa Sofia de la Piedad avastas, et vanakese selg on [[kaan]]idest üle külvatud. Kõrvetades neid [[tuletikk]]udega, kisti nad ükshaaval ära, enne kui nad oma ohvri lõplikult verest tühjaks olid imenud. Tuli kaevata [[kanal]]id, et vesi majast välja juhtida, ja puhastada ruumid [[kärnkonn]]adest ning [[tigu]]dest, nii et saaks [[põrand]]aid kuivatada, kõrvaldada [[telliskivi]]d [[voodi]]te jalgade alt ja jälle [[king]]ades käia. (lk 256) * Kõrvalises toakeses, kuhu iial ei tunginud põuatuul, [[tolm]] ega [[palavus]], meenutasid mõlemad kauget [[nägemus]]t rongatiibadetaolise sombreeroga vanamehest, kes palju aastaid enne nende sündi istus siin, selg akna poole, ja jutustas [[maailm]]ast. Mõlemad avastasid samaaegselt, et seal toas oli alati [[märtsikuu]] ja alati [[esmaspäev]], ning siis mõistsid nad, et José Arcadio Buendía polnud nii hull olnud, nagu [[perekond]] oli arvanud, vaid et temal ainukesena oli jätkunud vaimuteravust taibata seda [[tõde]], et ka [[aeg]] põrkab oma teel [[takistus]]tele ja raskustele ning võib seetõttu puruneda ja jätta kuhugi tuppa mõne igavesti kestva [[kild|killu]]. (lk 282-283) [[Kategooria:Colombia kirjandusteosed]] 0pxsej08cd0dn7dnn8w9k3h7zssgvd4 0 26041 136179 2026-11-01T20:55:24Z Pseudacorus 2604 Ümbersuunamine lehele [[Araablased]] 136179 wikitext text/x-wiki #suuna[[Araablased]] ha044gmu82ta46c5flsgzf5x00qq5mt 0 26042 136180 2026-11-01T20:55:52Z Pseudacorus 2604 Ümbersuunamine lehele [[Märts]] 136180 wikitext text/x-wiki #suuna[[Märts]] p1xl122ycyrw7h1z5ee2nz5cmjqnfxe 4 26043 136192 2026-11-01T21:36:42Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '* Kõrvalises [[tuba|toakeses]], kuhu iial ei tunginud põuatuul, [[tolm]] ega [[palavus]], meenutasid mõlemad kauget [[nägemus]]t rongatiibadetaolise sombreeroga [[vanamees|vanamehest]], kes palju [[aasta]]id enne nende [[sünd]]i istus siin, [[selg]] akna poole, ja jutustas [[maailm]]ast. Mõlemad avastasid samaaegselt, et seal toas oli alati [[märtsikuu]] ja alati [[esmaspäev]], ning siis mõistsid nad, et José Arcadio Buendía polnud nii hull olnud, nagu perekond...' 136192 wikitext text/x-wiki * Kõrvalises [[tuba|toakeses]], kuhu iial ei tunginud põuatuul, [[tolm]] ega [[palavus]], meenutasid mõlemad kauget [[nägemus]]t rongatiibadetaolise sombreeroga [[vanamees|vanamehest]], kes palju [[aasta]]id enne nende [[sünd]]i istus siin, [[selg]] akna poole, ja jutustas [[maailm]]ast. Mõlemad avastasid samaaegselt, et seal toas oli alati [[märtsikuu]] ja alati [[esmaspäev]], ning siis mõistsid nad, et José Arcadio Buendía polnud nii hull olnud, nagu [[perekond]] oli arvanud, vaid et temal ainukesena oli jätkunud vaimuteravust taibata seda [[tõde]], et ka [[aeg]] põrkab oma teel [[takistus]]tele ja raskustele ning võib seetõttu puruneda ja jätta kuhugi tuppa mõne igavesti kestva [[kild|killu]]. ** [[Gabriel García Márquez]], "[[Sada aastat üksildust]]", tlk Aita Kurfeldt, Eesti Raamat, 1975, lk 282-283 bb4g70f2f7l0x1xyb0zd8d8lv7qtka2