Mihhail Bakunin
Vajab toimetamist |
Mihhail Aleksandrovitš Bakunin ka Michel Bakunin - nii seisab tema hauakivil Bernis (30. mai 1814 Tveri kubermang – 1. juuli 1876 Bern) oli tuntud vene päritolu anarhist, revolutsionäär ja filosoof, keda sageli nimetatakse ka "anarhismi isaks".
Bakunin pärines vene põlisaadlist. 14 aastaselt saadeti ta Sankt Peterburgi sõjakooli ning peale selle lõpetamist teenis ta kuni 1835. aastani ohvitserina Minskis ja Hrodnas. Alates 1842. aastast elas Bakunin Berliinis, Pariisis, Brüsselis ja Šveitsis. Pariisis tutvus lähemalt Karl Marxi ja Pierre-Joseph Proudhoniga. 1848 võttis osa Slaavi Kongressist Prahas, mis lõppes ülestõusuga, mille üheks juhiks ta oli.
1849. aasta mais Dresdenis vallandunud vastuhakkamisel sattus Bakunin revolutsionääride etteotsa ja nende kujundatud valitsuse liikmeks. Selle eest karistas kohus teda surmanuhtlusega, mis hiljem asendati eluaegse vangistusega. 1851. aastal anti Bakunin üle Vene võimudele. Hoolimata mõjukate omaste palveist keiser Nikolai I-le paigutati ta Peeter-Pauli, hiljem Schlüsselburgi vanglasse ning saadeti 1857 Siberisse, kus ta Irkutskis oli lähemas kontaktis oma onu, Ida-Siberi võimuka kindralkuberneri Nikolai Muravjov-Amurskiga.
1860. aastal põgenes Bakunin Jaapani ja Ameerika kaudu Londonisse, kus ta mõnda aega töötas koos Alexander Herzeni ja Nikolai Ogarjoviga. Pärast ebaõnnestunud katset organiseerida abi Vene võimule vastu hakanud poolakaile 1863. aasta Jaanuariülestõusu ajal, asus Bakunin järgmisel aastal Itaaliasse, kuhu ta jäi 1867. aastani. Seal loobus ta oma endistest teooriatest, mille lõppsihiks oli kõigi slaavlaste vabastamine ja nende ühendamine föderatiivseks slaavi riigiks. Ümber hinnates oma suhtumist riiklikesse vormidesse ja revolutsioonilisse taktikasse, rajas Bakunin alused oma kuulsale õpetusele anarhiast.
1864. aastal võeti Bakunin I Internatsionaali liikmeks. Oma tegevusega tõi Bakunin sellesse organisatsiooni palju lahkhelisid, ning seetõttu heideti ta 1872. aastal sealt välja. 1871 – 74 kirjutas ta oma suuremad teosed: "L’empire knouto-germanique et la révolution sociale" ja "Gosudarstvennost i anarhia". Tema anarhistliku teooria põhilisemaks osaks on riikluse, proletariaadi diktatuuri ja koguni riiklusetule korrale üleminekuaja riiklike vormide eitamine.
Oma elu lõpuaastatel tõmbus ta avalikust elust tagasi ja veetis oma elu kaks viimast aastat Itaalias.
"Vabadus ilma sotsialismita on privileeg. Sotsialism ilma vabaduseta on türannia." |
— Bakunin |