Muusikaajalugu
Vajab toimetamist |
Muusika ajalugu algab ilmselt koos inimkonna ajalooga. Tähendusrikaste helide tekitamine, nendest nii-öelda sekundaarse märgisüsteemi loomine, arenes tõenäoliselt paralleelselt kõne ja keele kujunemisega. Võib vaid oletada, kas esimesed "muusikateosed" olid käteplaksudega saadetud hüüatused, vastu puutüve taotud rütmidest või hoopis tantsusammudest tekkivad helid, kuid näib olevat selge, et muusika ajalugu algab kõigil rahvastel rituaalist, kommetest, tavadest. Muusika ja rituaal on olnud lahutamatult seotud läbi kogu inimkonna ajaloo.
Euroopa tänapäevase muusika ajalugu algas varasel keskajal. Selle olulisteks pidepunktideks oli gregoriuse koraali kodifitseerimine, mille ülesmärkimisest arenes omakorda välja noodikiri.
Kuni 18. sajandini võib rääkida Euroopa muusikast kui kindlaksmääratud vormis ja ettenähtud otstarbeks loodud liturgilisest või (vähemal määral) ka ilmalikust muusikast, millele liitus muidugi ka erinevate Euroopa rahvaste rahvapärane muusika.
Alates 19. sajandist kujunesid välja muusikažanrid, kus esiplaanile tõusis autori/helilooja isiksus, tema individuaalne väljendusviis ja kujundid.
20. sajandi muusikale avaldas tugevat mõju helisalvestusvahendite kasutuselevõtt ja massimeedia, mille tulemusena tekkis meelelahutusliku ja tantsulise funktsiooniga popmuusika.
Sisukord |
[redigeeri] Vanaaja muusika
Noodinäidete najal saab muusika ajalugu jälgida alates V-IV sajandist eKr. Varasemast ajast on säilinud vaid üksikuid näited, mis ei anna võimalust üldistusi teha. Siiski on teada, et muusikakultuur oli kõrgelt arenenud juba muistses Egiptuses, Babüloonias, Assüürias, Hiinas, Indias, Süürias, Palestiinas jm. On andmeid 3000 a. tagasi Assüürias toimunud avalikest kontserditest. Muusikale omistati tihti jumalikku algupära - jumalate hääli võrreldi pillihäältega, pille, eriti neid millel arvati jumalaid mängivat, peeti pühadeks. Muusikuid arvati jumalaga ühenduses olevaiks, mistõttu neid ümbritseti suure austusega. Näiteks kuulutasid Egiptuse vaaraod end muusikute suglasteks, Assüürias oli kombeks jätta alistatud rahvastest ellu vaid muusikud, kes võeti teenistusse võitja õukonda.
Antiikajal kuulus muusika kokku luule ja tantsuga. Muusik oli üheaegselt nii laulja, pillimees, helilooja, luuletaja kui ka tantsija. Antiikaja muusika oli tavaliselt ühehäälne ning ja rajanes enamasti viie heli real - pentatoonikal. Egiptuses armastati suursugust, rõhutatult väärika rütmiga laulu, mida saatsid flöödid ja harfid; Süürias eelistati lärmakat muusikat, millele erilise varjundi andsid teravakõlalised kahe toruga oboed ja löökpillid jne.
Vana-Kreekas õppisid muusikat kõik vabad inimesed, mõnes linnriigis isegi kuni kolmekümnenda eluaastani. Enimkasutatud pillideks olid aulos, lüüra ja kitara. Lüüra ja kitara saatel esitati ülevaid lugulaule ja armastusluulet. Oboetaolise kõlaga aulos oli seotud veinijumal Dionysose pidustustega ning tragöödiaetendustega. Harilikult puhus mängija korraga kaht aulost. Aristotelese andmetel kujunesid tragöödia ja komöödia lauludest Dionysose auks. Tragöödia olevat saanud alguse pidulikest kiiduhümnidest (ditürambidest), komöödia pöörastest sigivuslauludest. Tragöödia tähendab tõlkes sokulaulu. Sokutaoliseks saatüriks olid kostümeeritud Dionysose pidustuste kooride liikmed. Soololaulud ja lauldavad dialoogid vaheldusid võimsate kooridega. Vana-Kreeka tuntuimad autorid olid Aischylos, Sophokles ja Euripides. Tuntuim komöödiate looja oli Aristophanes.
Vana-Roomas arenes kreeka muusika edasi. Tekkisid uued kunstiliigid, millest üheks oli pantomiim. See oli balletitaoline etendus: tantsija kujutas liigutustega sündmuste käiku, millest laulis koor. Erinevalt Vana-Kreekast ei laulnud koor enam ainult aulose saatel, vaid teda saatis eri pillidest koosnev orkester, mida juhatati jalalöökidega. Orkester esines ka iseseisvalt. Hakati korraldama kontserte, kus laulu ja pillimängu esitati ka ilma tantsu ja näitlemiseta. Muusikainstrumentide mitmekesisus suurenes.
Keiser Nero valitsemisajal toimusid Roomas muusika alal mitmesugused võistlused, millest võttis osa ka Nero ise. Kuna muusikavõistlustel loorberipärja võitmist loeti suureks auks ning esmajoones otsustas edu publiku reageering, kasutati ka palgaliste plaksutajate abi.
[redigeeri] Keskaja muusika
Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika, mis jumalateenistustel kõlas vaimulike koorilt a cappella. Mitme sajandi vältel oli vaimulik koorilaul ühehäälne. Meloodiad olid kristlaste seas levima hakanud juba Vana-Roomas ning pärinesid Palestiinast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. Paavst Gregorius I auks hakati neid nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn. Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise. Koraalide viis oli sageli väga avaralt arendatud, omapärase aeglase rütmiga, mis allus tekstile (puudus kindel taktimõõt). Kõiki helisid viisis esitati ühtlaselt, ilma rõhutamisteta. Puudusid ka dünaamilised varjundid - kogu viis kõlas algusest lõpuni ühesuguse tugevusega. Gregoriuse koraale lauldi ladina keeles, tekstid olid kanoniseeritud palved ja ülistused Jumalale. Meloodiate ülesmärkimiseks kasutati teksti kohale kirjutatud erilisi märke, neumasid, millest ajapikku hakkas arenema noodikiri.
Pole täpselt teada millal vaimulikus muusikas võeti kasutusele polüfooniline mitmehäälsus. Vihjeid sellele esineb juba 7. sajandist pärit ürikutes, kuid esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis nii oreli levik kui ka briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. Esimesi mitmehäälseid vaimulikke laule nimetati organum'iteks. Kuni 12. sajandini olid need kahehäälsed laulud, mille ülemiseks hääleks oli Gregoriuse koraal. Lihtsamates variantides liikus alumine hääl sellesama koraali rütmis ning enamasti paralleelselt kvartides, kvintides või oktaavides. Ajuti võisid hääled ka ühtida. Keerulisemates organumites liikus alumine hääl oma teed, moodustades ülemisega erinevaid intervalle. Mõnikord pidas alumine hääl üht nooti kaua kinni, sel ajal kui ülemises hääles vahetus mitu nooti. Leidus ka organum'e mille hääled olid pandud liikuma vastassuundades.
Umbes 12. - 13. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl (cantus firmus). Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada lauldi teda koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised organumid hakkasid levima ka väljaspoolt kirikut ning need said nimetuse motett. Peagi lisati motetile ka kolmas hääl, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mis ühe häälena sisaldasid koraali ning mida lauldi seltskonnalauludena. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 15. sajandil jääb vaimulikule motetile alles ainult Gregoriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. - 16. sajandil veelgi - loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad.
Ilmalik muusika keskajal esines peamiselt rahvalauluna ning oli tihedalt seotud rändmoosekantide loominguga. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid moosekandid samaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad. 12. - 13. sajandi Prantsusmaal ja Saksamaal olid väga levinud rüütel-laulikud (trubaduurid, truväärid, singerid, sangarid), kes esinesid õukondades ning laulsid armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest.
[redigeeri] Renessanss
Erinevalt teistest kunstiliikidest sai renessanss muusikas alguse 14. sajandil Madalmaades, kust levis Euroopasse laiemalt 15.-16. sajandil. Religioosse muusika kõrval muutus üldiseks ka ilmaliku muusika harrastus. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui rikkamate kodanike kodudes. Kutseliste muusikute koolitamiseks loodi erilised õppeasutused, millest hiljem kujunesid välja konservatooriumid. Esimeseks selliseks peetakse 1537. a. Napolis asutatud kooli.
Populaarseimaks laululiigiks oli Itaalias 13. sajandil tekkinud madrigal (itaalia keeles madrigale – emakeelne laul). Esialgu olid nad ühehäälsed, kuid arenesid järgnevate sajandite jooksul nelja- ja viiehäälseteks. Madrigalide õitseajaks peetakse 16. sajandit. Madrigalid olid vaba vormiga laulud, mis kajastasid nii igapäevaseid elusündmusi kui ka armastuse- ning tundeteemasid. Kirjutati nii rõõmsaid, nukraid kui ka traagilise sisuga madrigale. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Rahva seas olid populaarsed lihsad talupojalaulukesed villanella'd ja tantsulaulud frottola'd.
Tekkis ka uusi vaimuliku laulu liike. Keeruka moteti kõrvale tekkisid lihtsad vaimulikud hümnid, mida laulsid oma koosviibimistel ketserlike usulahkude liikmed. 16. sajandil loodi Saksamaal protestantlik koraal, mis oli täiesti uut liiki laul. Selle ülemist, kõige väljendusrikkamat viisi laulis terve kogudus, saateviise või akorde mängiti orelil. Suure tuntuse saavutas Martin Lutheri poolt loodud koraal "Üks kindel linn ja varjupaik", mida on kutsutud ka 16. sajandi Marseljeesiks.
Kui keskaegse polüfoonilise mitmehäälsuse puhul omasid kõik hääled võrdset tähtsust siis renessansis hakati rohkem rõhutama ülemist häält ning teised hääled omandasid saatetausta tähtsuse. Sageli esitati alumisi hääli vaid instrumendil. Nii tekkis 16. sajandil homofooniline mitmehäälsus milles üks, tavaliselt ülemine, hääl on juhtiv ning teistel häältel iseseisvat tähtsust ei ole.
Renessansile olid iseloomulikud katsetused uue helikeele leidmiseks. Katsetati uusi kõlakombinatsioone. Muuhulgas kerkisid keskaegsete, vähese pingega helilaadide hulgast esile pingelise juhttooniga mažoor ja minoor. Palju kasutati kontrapunkti ning imitatsiooni. Kui varem oli instrumentaalmuusikat kasutatud peamiselt laulu või tantsu saateks, siis renessansiajastul hakati laulu ja tantsupalu esitama ka ainult pillidel. See viis olemasolevate pillide täiustamisele ning ka uute pillide leiutamisele. Olulisi täiustusi tehti orelile. Keelpillidest loodi 16. sajandil vioola, viiul, tšello ja kontrabass. Eriti tuntud oli viiulimeistrite poolest Cremona Itaalias, kust on pärit nii Amati kui Stradivari nime kandvad pillid.
Renessansiajastul tekkisid ka esimesed suurvormid - jumalateenistuseks loodud muusikat hakati esitama kontsertmuusikana. Nii tekkisid esimesed mitmeosalised muusikateosed - missad, reekviemid ja passioonid. Ilmusid ka esimesed ooperid ning balletid. Esimene ooper, "Daphne", mis etendus Firenzes 1598. a. pole säilinud. Renessanssooperit tuntakse peamiselt mõni aasta hiljem loodud ooperi "Eurydike" kaudu. Esimeste ooperite loomisel olid eeskujuks Vana-Kreeka tragöödiad. Renessansiajastu tuntuimateks heliloojateks peetakse Orlando di Lassot ja Pierluigi da Palestrinat aga olulised on ka madalmaade koolkonda kuulunud Guillaume Dufay, Johannes Ockeghem ja Josquin Desprez ning veneetsia koolkonna esindajad Adrian Willaert, Claudio Monteverdi ning Andrea ja Giovanni Gabrieli.
![]() |
---|
[redigeeri] Kasutatud materjalid
- Muusikaajalugu, Kull.I, Tuisk.O - Tallinn, Valgus, 1977