Ketoatsidoos
![]() |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
http://www.diabetes.ee/diabetes-artikkel.php?lk=14405
Ketoatsidoos on eluohtlik seisund, mis tekib insuliini puudusest tingitud ketokehade kuhjumisel suhkruhaige organismis. Insuliini puuduses ei saa organism vajalikku hulka energiat kätte süsivesikutest ja võtab energiaallikana kasutusele rasvad. Et insuliini pole piisavalt, jääb ka rasvade lammutamine poolikuks ja organismis kuhjuvad kahjulikud jääkained ehk ketokehad, põhjustades nn. "happemürgistuse". Seisund on tõeliselt eluohtlik ja insuliini avastamise eelaegadel lõppes peaaegu alati surmaga.
Michael Bliss kirjutab arhiivdokumentidel ja intervjuudel põhinevas raamatus "The Discovery of Insulin" ketoatsidoosist järgmist:
Kui arstid leidsid uriinianalüüsis rohkesti ketoone (ketonuuria), teadsid nad, et patsient on jõudmas oma haigusega lõppjärku. Nad võisid diagnoosi panna ka lõhna järgi, sest osa ketokehi on kergesti lenduvad ja need eralduvad väljahingatava õhuga. See oli niisugune okseleajavalt magus lõhn, nagu mädanevatel õuntel, mis levis terves majas ja haigla territooriumil. /.../ "Happemürgistust" põdev diabeetik... oli kaotamas lahingut. /.../
Tänapäeval oleme õnneks jõudnud kaugemale ja ketoatsidoos ei tähenda sugugi haiguse lõppfaasi, seda eeskätt tänu insuliinile. Tänapäeval on meil paremad jälgimisvõimalused, me tunneme paremaid intensiivravi võtteid, oskame organismi "happemürgistusest" paremini välja tuua. See ei tähenda kaugeltki seda, et ketoatsidoosi ohtlikkus on kadunud. Kui on tegemist kaugele arenenud ketoatsidoosiga ja haige on olnud ravita mitu päeva, ei ole ka tänapäeval alati võimalik patsienti aidata. See on põhjus, miks peaks iga suhkruhaige teadma sümptomeid, mis viitavad ketoatsidoosi arenemisele, ja seisundeid, mis võivad viia atsidoosi.
Atsidoosi nähud Kõige tavalisemad atsidoosi arenemise tunnused on isutus, tugev janu ja rohke urineerimine, jõuetus, nõrkus. Need tunnused esinevad peaaegu alati diabeedi kompensatsiooni järsul halvenemisel. Ketokehade kuhjumisel organismis tekib iiveldus, sageli ka oksendamine, võimalik on ebaselge lokalisatsiooniga kõhuvalu. Suust eritub atsetooni lõhna. Enesekontrolli vahendite olemasolu korral leiate stabiilselt kõrge veresuhkru, uriinis (veres) positiivse atsetooni reaktsiooni. Aegamisi lisandub sügav ja sage hingamine, millega püüab organism kopsude kaudu vabaneda üleliigsetest jääkainetest.
Ei lähe ise üle Sellise seisundi tekkimisel ei ole kodus enam midagi oodata ega loota, et ehk läheb paremaks. Ei lähe paremaks ning pöörduda tuleb haiglasse. Sellises olukorras on organismis tekkinud peale insuliini puudulikkuse ka oluline vedeliku puudulikkus. Vedeliku joomisega kodus seda enam asendada ei saa, vajalik on kiire veenisisene infusioon. Pealegi võib atsidoosi tekkimise põhjuseks olla raske kaas nev haigus (nt. kopsupõletik, äge viirusinfektsioon, neeruvaagna põletik), mis vajab samuti haiglaravi. Kui õigel ajal arsti juurde ei pääseta (ei jõuta, loodetakse, et läheb paremaks), tekib atsidoosi süvenemisel teadvuse hägunemine ja lõpuks vajub haige sügavasse komatoossesse seisundisse. Mida sügavam on ketoatsidoos, seda raskem on patsienti sellest välja tuua. Ketoatsidoosi arenemiskiirus võib olla erinev. Esimesed sümptomid võivad kesta päevi, kuid vahel areneb atsidoos välja tundidega. Siin on diabeetiku enesekontrollil ja otsustusvõimel tohutu tähtsus.
Ohtlik raseduse ajal Ketoatsidoos on eriti ohtlik raseduse ajal. Raske raseduse-aegse ketoatsidoosi puhul on nii emade kui laste suremus kõrge, vastavalt 50 ja 90%. Need on hirmutavad arvud. Tavaliselt on raseduse ajal patsiendi enesekontroll siiski nii sage, et kompensatsiooni halvenemisele jõutakse varakult jälile. Vaatamata sellele on tulnud ette olukordi, kus kodus ei ole osatud oma seisundit õigesti hinnata ja haiglasse tulek on hilinenud päeva või kaks. Elu näitab, et laps kannatab sellises olukorras sedavõrd, et rasedus tuleb vaatamata emale rakendatud intensiivravile kiiresti lõpetada ning lastereanimatsiooni osakonnas veedetud päevad venivad sageli nädalateks ja nädalad kuudeks.
Ketoatsidoosi tekkimise põhjusele tuleks alati jälile jõuda. Vahel on sel
leks mingi tõsine kaasnev haigus, mille tõttu on organismis suurenenud insuliinivajadus. Sellisel juhul kujuneb ketoatsidoos välja tavaliselt kiiresti. Vahel on tegemist diabeedi kompensatsiooni aeglase halvenemisega, kus süstitavad doosid on olnud pikka aega liiga väikesed ja atsidoosi kujunemiskiirus sõltub siin insuliinpuudulikkuse ulatusest. Selline võib olla ka atsidoos haiguse esmakordsel diagnoosimisel.
Probleemiks võib olla ka katkine süstevahend või süstekordade sagedane vahelejätmine.
Ei teki kõigil Ketoatsidoos ei teki sugugi kõigil diabeetikutel, seda märgati juba insuliini avastamise eelsel ajal - XX sajandi esimestel kümnenditel. Suhkruhaigust diagnoositi küll juba tuhandeid aastaid tagasi Vanas Egiptuses ja Kreekas. Diagnoos pandi organoleptiliselt, s.t. patsiendile, kellel oli magusa maitsega uriin. Hiljem tekkisid lihtsad keemilised reaktsioonid suhkru määramiseks uriinis. Seega oli haigus diagnoositav. Insuliini avastamise eelsel ajal püüti haigetele rakendada mitut sorti dieete.
Üks edukamaid oli madala süsivesikute sisaldusega dieet, mille edukaks rakendajaks oli kuulus ameerika diabetoloog Frederick Allen. Märgati, et nn. "diabeedi kergemat" vormi põdevad haiged, tavaliselt vanemad inimesed (mõeldud II tüüpi diabeeti), võivad dieedisoovitusi jälgides aastaid elada oma haigusega suhteliselt rahulikult ja ketoatsidoosi neil praktiliselt kunagi ei teki.
"Ägedat diabeeti " (mõeldud I tüüpi diabeeti) põdevatel patsientidel, eriti lastel, oli sageli vähe abi antud dieedisoovitustest ja nende tervis varises kokku kiiresti, vaatamata arstide pingutustele: tekkis ohtlik kõhnumine, vedelikukaotus, levis tuttav puuviljalõhn ja haige teadvus hägunes, tekkis sügav kooma, mis lõppes surmaga.
Seega ketoatsidoosi tekkimise suhtes peavad ennast kontrollima ikka I tüüpi suhkruhaigust põdevad diabeetikud.