Lubi

Lubi on kivide liitmiseks ja kivistuvates segudes kasutatav ehitusmaterjal.

Mõisted lubiaine, lubjasisaldus, lubjarikkus, lubjakivi jmt viitavad vastava aine või materjali kaltsiumkarbonaadi (CaCO3) sisaldusele.

Lubi võib tehnoloogilises protsessis esineda kahe erineva keemilise ainena:

Lupja toodetakse valdavalt kaltsiumkarbonaadist koosnevast lubjakivist. Lubjakivi kuumutamisel muutub lubjakivi kustutamata lubjaks, keemiliselt kaltsiumoksiidiks (CaO). Kustutamata lubi "kustutatakse" vee lisamisega. Lubja kustutamisel toimub soojust eraldav keemiline reaktsioon, kaltsiumoksiidi hüdraatumine ning selle tulemusena moodustub kaltsiumhüdroksiid ehk kustutatud lubi, mida ehitustööstuses kasutatakse lubjapiimana või muul kujul mördi- ja krohvisegudes, värvides jm.

Ehitusmaterjalina kasutatav kustutatud lubi ehk kaltsiumhüdroksiid (Ca(OH)2) reageerib ajapikku õhus leiduva süsihappegaasiga (CO2) ning muutub kõvaks ja vastupidavaks (st.taastab oma esialgse seisundi), teisi kivimeid siduvaks kaltsiumkarbonaadiks ehk kaltsiidiks (CaCO3). Kaltsiit on lubjakivi, marmori ja kriidi põhiline koostisosa.

[redigeeri] Keemilised reaktsioonid

  • Lubja põletamine:
CaCO3 → CaO + CO2
  • Lubja kustutamine:
CaO + H2O → Ca(OH)2
  • Lubja kivistumine:
Ca(OH)2 + CO2 → CaCO3 + H2O

[redigeeri] Ajalugu

Lubja kasutamine ehituses oli tuntud juba Mesopotaamias, Vana-Egiptuses, Vana-Kreekas jm. On väidetud, et lubja tootmisel ja kasutamisel toimuvad keemilised reaktsioonid olid üldse esimesed inimkonna poolt teadlikkult kasutusele võetud keemilised reaktsioonid.

Eestisse jõudis see ehitusmaterjal 13. sajandil koos ristisõdadega. Henriku Liivimaa Kroonikas kirjeldatakse, kuidas eestlased püüdsid lubimördiga kinnitatud kivilinnust köite abil tulutult maha kiskuda.

[redigeeri] Välislingid

Teised keeled