Abort

Selles artiklis ei viidata kasutatud allikatele! Palun aita artiklisse viiteid lisada.

Abort on raseduse iseeneslik katkemine või tehislik katkestamine.

Sisukord

[redigeeri] Abordi liigid

[redigeeri] Spontaanabort ehk iseeneslik abort

Warning sign Võimalik autoriõiguste rikkumine.
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas:

http://www.inimene.ee/pages.php3/06?haigus=92&text_type=2

Raseduse iseeneslik katkemine on üks sagedasemaid raseduse tüsistusi, kusjuures sageli jääb selle põhjus selgusetuks. Kuuekümnel protsendil juhtudest on spontaanabordi põhjuseks lootemunast endast tingitud viga. Tegemist võib olla kromosoomse defekti, lootemuna, nabaväädi või platsenta ehitusliku kõrvalekaldega. Raskete väärarengutega looted ei ole sageli eluvõimelised ning nad hukkuvad juba varaseses looteeas, millele järgneb spontaanne loote emakast väljutamine.

Spontaanabordi põhjused võivad olla ka emast tingitud. Näiteks, võivad emaka müoomisõlmed, emakasisesed liited takistada loote kinnitumist ja halvendada verevarustust. Juhul kui rasestumine on toimunud emakasisese spiraali kasutamisest hoolimata, häirib ka see loote arengut.

Spontaanabordi põhjuseks võivad olla ema hormonaalsed häired, munasarjas paikneva kollaskeha alatalitlus.

Raske füüsiline trauma võib tingida raseduse iseenesliku katkemise. Infektsioossed ja kõrge palavikuga kulgevad haigused soodustavad samuti raseduse katkemist. Loodet kahjustavad nakkused (punetised, toksoplasmoos, listerioos, mumps, herpesviirus, süüfilis ja paljud teised) põhjustavad raskeid väärarenguid, mistõttu loode hukkub üsasiseselt ja aborteerub iseeneslikult.

Ema kroonilised immuunsüsteemi, neerude ja südamehaigused võivad kahjustada loodet ja esile kutsuda korduvaid raseduse katkemisi. Kiiritus, ravimid, tubakas ja keskkonnamürgid võivad samuti osaleda loote kahjustuste tekkel ja aborteerumisel.

[redigeeri] Puhastus

Puhastus on peetunud raseduse eemaldamine ema ihust. Loode on juba eelnevalt surnud raseduse peetumise tõttu.

[redigeeri] Tehisabort

Tehisabort on raseduse tehislik katkestamine.

Tehisabordi sooritamise põhjused võib grupeerida nelja peamisesse kategooriasse:

  1. Ema elu või füüsilise või vaimse tervise kaitse. Seda nimetatakse mõnikord terapeutiliseks ehk õigustatavaks abordiks. [1];
  2. Vägistamisest või intsestist tuleneva raseduse sünnini jõudmise vältimine;
  3. Tõsise väärarengu, vaimse puudulikkuse või geneetilise hälbega lapse sünni vältimine;
  4. Sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel lapse sünni vältimine.

[redigeeri] Tehisabordi korraldamine

Aborti võivad teostada naistearstid vastavat litsentsi omavates meditsiiniasutustes. Abort on üldjuhul tasuline. Enne aborti tuleb külastada naistearsti, kes teeb uuringud võimalike põletike suhtes.

[redigeeri] Tehisabordi protseduur

Aborti on tehislikult võimalik esile kutsuda mitmetel erinevatel viisidel, mis sõltuvad loote vanusest, samuti ka õiguslikest piirangutest, kättesaadavusest antud piirkonnas ning arsti ja patsiendi eelistustest.

Esimese 15 nädala jooksul on levinuim meetod loote eemaldamine emaihust selle tükeldamise järel. Selleks laiendatakse emakakaela dilataatoritega. Abordi tegemiseks kasutatakse üldjuhul vaakumaspiratsiooni, mille käigus eemaldatakse loode emakast. See toimub tupe kaudu. Emakasse viiakse vaakumtoru otsik, mida abordiarst keerab ja liigutab sisse-välja. Vaakumi mõjul loode purustatakse ja imetakse emakast välja kogumisnõusse.

Vastavalt patsiendi soovile tehakse abort kas kohaliku või üldise tuimestusega. Üldise tuimestuse korral ei ole tunda valu ja kogu protseduurist ei mäletata midagi. Üldine tuimestus ei võta ära võimalikku hingelist valu ning ei mõju lootele.

[redigeeri] Tehisabordi järgne hügieen

Pärast ärkamist võib arsti loal koju minna. Kui on määratud põletikuvastane ravi, tuleb seda teha arsti ettekirjutuste kohaselt. Pärast aborti esineb paari nädala jooksul verine eritis emakast, mis ei ole menstruatsioon. Vältimaks põletiku sattumist suguteedesse, ei tohi sel ajal elada suguelu, ei ole soovitatav ujuda ega kasutada tampoone.

[redigeeri] Mõju kuritegevusele

2001. aastal ilmus "Quarterly Journal of Economics"'is Steven Levitt'i ja John Donohue artikkel "The Impact of Legalized Abortion on Crime". Artikkel näitab 1973. aasta Roe v. Wade kohtuotsuse ja 1990. aastatel USA-s langenud kuritegevuse määra vahelist seost. Autorid leiavad, et abordi legaliseerimine aitas kaasa kuritegevuse langusele 18 aastat hiljem. Nad omistavad languse neile indiviididele, kel on statistiliselt kõrgem tõenäosus kuritegusid toime panna: soovimata lapsed, eriti afroameerika, vaeste, hariduseta ja vallasvanemate lapsed. Langus kuritegevuses leidis aset ajal, mil Roe v. Wade'i tõttu sündimata jäänud oleksid olnud läbinud puberteedi (see on statistiliselt kuritegude toimepaneku tippiga). Uuring märkis, et nendes osariikides, kus legaliseerimine leidis aset 1970, leidis ka kuritegevuse langus varem aset.[2]

Majandusteadlased Christopher Foote ja Christopher Goetz kritiseerisid Donohue ja Levitti uuringu metoodikat. Nad juhtisid tähelepanu sellele, et uuring ei arvesta mitmeid välja toodud kõikumisi. Uute arvutuste tulemusena nad korrelatsiooni abordi legaliseerimise ja kuritegevuse languse vahel ei leidnud.[3] Levitt ja Donohue vastasid omapoolse uuringu korrigeerimisega; nende väitel statistiline tähendus säilis.[4]

Levitti ja Donohue uuringut on kritiseeritud kui utilitaristlikku, rassist ning sotsioökonoomilisest klassist lähtuvalt diskrimineerivat ja kui eugeenikat kuritegevuse vastase lahendusena propageerivat. Steven Levitt väidab oma raamatus Freakonomics et ta ei ole ühegi lahenduse poolt ega vastu, vaid lihtsalt esitab andmeid majandusteadlasena.

[redigeeri] Abordi mõju psühholoogiale

Kättesaadavad andmed vestlustest aborti teinud naistega võimaldavad jõuda vastakatele järeldustele abordijärgse depressiooni, emotsionaalsete kõikumiste jm kohta.

Mõningatel andmetel ilmneb vestlustest naistega, kes on lasknud endale aborti teha, et nad kahetsevad seda. Tüüpilised kahetsejate väited on:

  • "ma ei suuda elada teadmisega, et olen oma lapse tapnud"
  • "tunnen sügavat kurbust aborditud lapse oletataval sünnipäeval"
  • "näen aborditud last unes".

Portaali Perekool.ee vestlusringis tehti küsitlus selle kohta, kui paljud on teinud aborti ja kui paljud kahetsevad. Küsitlusele tuli sadakond vastust; aborti teinud vastanutest on 67% seda hiljem kahetsenud.[3]

Teiste andmete kohaselt ei põhjusta abort 70% naistel mingeid psüühilisi häireid; 20% kannatab kergekujulise mööduva depressiooni all, mis aga ei tähenda, et probleem poleks nende jaoks tõsine; 10% juhtudest võib tegemist olla kestva, süü- ja kahetsustunnet hõlmava depressiooniga. Sama allikas väidab, et on seos selle vahel, mida hilisemas staadiumis abort tehakse ja psüühiliste häirete sageduse vahel. Naise hingelist seisundit pärast aborti võivad mõjutada tema seisund enne protseduuri, samuti see, milliste hoiakutega ta protseduuri tegemisel kokku puutus.[4]

[redigeeri] Abort ja eetika

Abordi lubatavuse üle käiva vaidluse kesksed küsimused on järgmised:

  1. Kes on inimene? See küsimus hõlmab arutelu selle üle, kas loode on inimene. Kui loodet lugeda inimeseks, siis tuleks teda kohelda võrdselt inimesega. Kui loodet inimeseks mitte lugeda, tekib küsimus sellest, millal saab temast inimene; valitseva arvamuse kohaselt leiab see aset elusalt sündides.
  2. Kas loode on inimõiguste kandja? on esimese küsimusega seotud. Kui see on nii, siis on abordi lubamine inimõiguste rikkumine.
  3. Kas naisel on õigus määrata oma kehaga toimuvat? on eelnenu teine pool. Selle külje pealt vaadates meenutab loode naise elundit, mille üle naine otsustada peaks saama.
  4. Kas loote saatuse üle otsustamisel mängivad rolli viljastamise asjaolud? See hõlmab nii juhtumeid, mil naine on rasestunud intsesti või vägistamise tõttu, kui ka alt vedanud rasestumisvastaseid vahendeid.
  5. Kas loote saatuse üle otsustamisel mängib rolli lapse ilmne tulevik? Kas emaduseks mitte valmis naistele on olemas majanduslik või muu toetus? Kas adopteerimine on abordile kohane alternatiiv?
  6. Milline on/peaks olema valitsuse roll abordi reguleerimisel? Seadused, mis reguleerivad aborti, sekkuvad sügavale inimeste eraellu ning põrkuvad erinevate põhiõigustega. On see õigustatav ning lubatav?

Inglisekeelses kultuuriruumis jagatakse seisukohad kaheks: valikuvabaduse pooldajad ( pro-choice ) ja nn elu pooldajad ( pro-life ). Arvestades kõne all olevate küsimuste keerukust, võib neid seisukohti pidada ülelihtsustatuks. Inimese vaated võivad olla keerukamad; näiteks on võimalik tunda isiklikku vastumeelsust abordi protseduuri vastu (st keelduda abordist iseenda puhul) ja samas olla vastu selle kriminaliseerimisele ja riikliku järelevalve teostamisele.

[redigeeri] Abordivastaste kesksed argumendid

Vaade, et kõik või peaaegu kõik abordid peaksid olema keelatud, põhineb reeglina järgmistel väidetel.

[redigeeri] Elu algab viljastumisel

Viljastumise hetkel vanemate sugurakud kombineeruvad ja määratakse uus unikaalne DNA. Kuna peale viljastumist on määratud uus DNA, siis on tegemist uue inimesega. Arutluskäik eeldab, et inimene on piiritletav geneetiliselt, unikaalse DNA kaudu.

[redigeeri] Abort on tapmine

Tehislik abort on loote tahtlik ja ebaõiglane tapmine, millega rikutakse viimase õigust elule

[redigeeri] Riigi sekkumine on vajalik

Riik peaks jõustama aborti keelustavad seadused ja teostama nende rakendamise üle järelevalvet.

[redigeeri] Kokkuvõte

See arutluskäik on otseselt seotud tüviraku-uuringutega ja vaidlusega nende rahastamise üle. Osaliselt on vaidluse põhjuseks asjaolu, et praegune tüvirakkude eraldamise tehnoloogia viib loote hävitamiseni.

Ülaltoodust tuleneb abordivastaste retoorika, mis kasutab selliseid väljendeid nagu "surmakultuur" või "abordikultuur." Selline sõnakasutus viitab asjaolule, et aborti lubavas ühiskonnas pannakse aborte toime arvukalt ning sellele praktikale on olemas organiseeritud riiklik toetus.

[redigeeri] Abordipooldajate argumendid

Vaade, et abort on aktsepteeritav ning ei peaks olema illegaalne, tugineb järgmistele kesksetele väidetele.

[redigeeri] Otsustusvabadus

Igal naisel on õigus kontrollida tema kehas toimuvat.

[redigeeri] Abort on otsustusvabaduse rakendamine

Abordi protseduur ei ole mitte tapmine, vaid on naise õiguse kontrollida oma kehas toimuvat tegelik ja õiguspärane teostamine.

[redigeeri] Riik ei peaks sekkuma

Riik ei peaks aborti seda kriminaliseerides taunima. Abordi sooritamise üle järelevalve teostamine on lubamatu sekkumine inimeste eraellu ja põhivabadustesse.


[redigeeri] Ajalugu

[redigeeri] Antiik

Vanim kirjalik tõendusmaterjal tehisabordi kohta pärineb Vana-Hiina dokumendist, mis loetleb keisri konkubiinidele sooritatud aborte aastatel 500 kuni 515 eKr. [5] Hiina folkloori järgi oli legendaarne keiser Shennong 5000 aastat tagasi abordi esilekutsumiseks ette kirjutanud elavhõbeda kasutamist. [6]

[redigeeri] Venemaa ja Nõukogude Liit

1920. aastal tagati Venemaal esimese riigina maailmas naistele abordiõigus. 1936. aasta seadus kehtestas rangemad tingimused abordiks. 1955. aasta Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusega kehtestati abordiõigus uuesti. Seadlusega loeti ebaseaduslikuks abort, mis oli tehtud kas meditsiinilise kõrghariduseta isiku poolt, pärast 12. rasedusnädalat või enne 6 kuu möödumist eelmisest abordist. Sellel seadlusel põhines ka Eesti Vabariigi kriminaalkoodeksi § 120 olnud regulatsioon.

[redigeeri] Eesti

Eestis on naistel abordiõigus aastast 1955. Eesti Vabariigis on raseduse katkestamine naise soovil ja ilma meditsiiniliste näidustusteta lubatud kuni 12. rasedusnädalani (3 kuud). 1993. aastast reguleeris abordi tegemist Sotsiaalministeeriumi 25. juuni 1993. a käskkirjaga nr 116 kinnitatud "Raseduse kunsttehisliku katkestamise juhend" (trükis avaldamata).[7] 1998. aastal asendas selle "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus," mille kohaselt võib rasedust katkestada üksnes naise soovil.

Nõukogude ajal oli abort naisele täiesti tasuta. Mais 2006 maksis haigekassa 70 protsenti tehisabordi maksumusest, sellest üle jääva 544 krooni pidi tasuma inimene.[5]

Abordiregistri andmetel oli 2004. aastal registreeritud abielus olevaid naisi raseduse katkestajate hulgas 29,4 protsenti, vabaabielus naisi 25,2 protsenti ja üksikuid ligikaudu 39 protsenti. Tartu Ülikooli kliinikumi naistekliiniku juhataja Helle Karro sõnul ei kasuta naised siiski aborti pereplaneerimise vahendina, vaid põhjusteks on suhted, tervis ning rasestumisvastaste vahendite alt vedamine.[6]

[redigeeri] Kärneri süüasi

2000. ja 2001. aastal arutas Riigikohus kahel korral I. Kärneri süüasja.[8] [9] I. Kärner anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta erakliinikus katkestas patsiendi tahte vastaselt raseduse, mis oli kestnud üle 12 nädala. I. Kärner põhjustas sellega kannatanule üliraske kehavigastuse - emaka perforatsiooni soole kinnisti vigastusega. Kärner oli eelnevalt patsiendi nõusolekul teostanud, abordi, mis rasedust ei katkestanud. Hilisemaks tehisabordiks Kärner patsiendi nõusolekut ei küsinud. Riigikohus kohaldas Eesti NSV Tervishoiuseaduse §-i 52, mis sätestab, et operatsioone tehakse haigete nõusolekul. Riigikohus saatis asja uuesti läbi vaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule, kes mõistis I. Kärneri süüdi.[10]

[redigeeri] Aktivism

14. jaanuaril 2001 esitas Eesti Kirikute Nõukogu õiguskantslerile avalduse "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse" ja "Karistusseadustiku" aborti lubavate sätete põhiseadusvastaseks tunnistamiseks.[7](PDF) Eesti Kirikute Nõukogu lähtus eeldusest, et inimene on olemas eostamise hetkest. Sellest tulenevalt väitis EKN, et põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingutega kaitstud õigus elule laieneb lootele.

Õiguskantsler leidis oma vastuses [8](PDF), et õigust elule tuleb mõista kui riigi objektiivset kohustust kaitsta elu, mitte kui loote subjektiivset õigust elule. Teisisõnu ei ole tulevane elu kaitstud samas ulatuses juba sündinud inimese eluga. Õiguskantsleri hinnangul on riigil kohustus kaitsta loodet kolmandate isikute rünnete eest, kuid loote ja ema erilise suhte tõttu on õiguskorra võimalused sellesse suhtesse sekkuda piiratud. Õiguskantsler leidis, et abordi regulatsioon oli kooskõlas põhiseadusega.

[redigeeri] USA

USAs 20. sajandi keskpaiku erinesid abordiseadused osariigiti. Näiteks New Yorgis olid need täiesti liberaalsed, enamikes osariikides järgiti aga Briti abordiseadust. 1973. aasta kahe kohtuasjaga olukord muutus. Kokkuvõtvalt leiti, et kui seadusega piiratakse abordi tegemist, siis rikutakse sellega naise põhiseaduslikku õigust segamatule eraelule. See kehtib ka koolilaste puhul, kuigi nende vanematele võib sellisest olukorrast teatada. Nii võib öelda, et Ameerika naistel on võõrandamatu õigus abordile esimese kolme kuu jooksul. Samas pole jäetud tähelepanuta areneva loote mõningaid õigusi. Esimese kolme kuu jooksul otsustavad abordi tegemise naine ja tema arst, järgneva kolme kuu jooksul peavad ema tervise huvides sekkuma osariigi vastavad võimud. Niisuguse sekkumisega määratakse muuhulgas, kus abort tehakse ja kes seda teeb. Pärast 24.-28. rasedusnädalat, mil loode saavutab eluvõimelisuse, arvestatakse juba ka loote tervisega, välja arvatud juhud, mil ema elu või tervis on ohus.

[redigeeri] Saksamaa

Kahe Saksamaa ühinemislepinguga nähti ette Lääne-Saksamaa institutsioonide ja seadusandlike kogemuste laiendamine Ida-Saksamaale. Ainukesena jäeti üldlepingust välja aborti puudutav osa. Ida-Saksamaal võis naine esimese 12 rasedusnädala jooksul ise otsustada, kas ta jätab loote alles või soovib aborti. Lääne-Saksamaal oli abort aga reeglina ebaseaduslik. Lubatud oli see vaid erandjuhtudel ja sõltuvalt loote arengufaasist. Nii Ida- kui ka Lääne-Saksamaal tegid aborti umbes 33 protsenti rasestunutest. Erinevus oli seega vaid ideoloogiline. Kaks aastat pärast ühinemist pidi asja otsustama Bundestagis läbiviidav vaba hääletus. Föderaalparlament võttis vastu seaduse, mille järgi rasedal oli esimese kolme kuu jooksul õigus abordile, kui ta vähemalt 3 päeva enne protseduuri oli konsulteerinud arstiga. Pärast pikki arutelusid leidis konstitutsioonikohus, et niisugune seadus on põhiseadusega vastuolus, kuna ei vasta sündimata inimelu kaitse miinimumstandarditele. Leiti ajutine kompromiss: esimese 3 kuu jooksul tehtud abort on ebaseaduslik, kuid kriminaalsanktsioone selle suhtes siiski ei kohaldata. Konstitutsioonikohtu otsuses lähtuti sellest, et abort on vastuolus Saksamaa põhiseaduses sätestatud põhiõigusega elule ja kaitsele kehavigastuste tekitamise eest - õigusega, mis modifitseeritud kujul lainevat ka lootele.

[redigeeri] Kanada

Kõige enam on abordi üle vaieldud Kanadas, kus abordiseadus oli pikka aega küllalt konservatiivne. Vastavalt 1971. aasta kriminaalkoodeksile otsustasid abortide lubatavuse haiglakomiteed. Nüüdseks võib naine ise otsustada, kas teha aborti või mitte.

[redigeeri] Viited

  1. ^ http://www.sexologyprofessor.com/dictionary/abortion.php (Külastatud 20. august 2006)
  2. ^ Donohue, John J. and Levitt, Steven D. (2001). The impact of legalized abortion on crime.Quarterly Journal of Economics. (Külastatud 18.08.2006)
  3. ^ Foote, Christopher L. and Goetz, Christopher F. (2005). Testing economic hypotheses with state-level data: a comment on Donohue and Levitt (2001). Working Papers, 05-15. (Külastatud 18.08.2006)
  4. ^ Donohue, John J. and Levitt, Steven D. (2006). Measurement error, legalized abortion, and the decline in crime: a response to Foote and Goetz (2005). Kättesaadav University of Chicago, Initiative on Chicago Price Theory veebisaidil: http://pricetheory.uchicago.edu/levitt/Papers/ResponseToFooteGoetz2006.pdf (Külastatud 18.08.2006).
  5. ^ Glenc, F. (1974). Induced abortion - a historical outline. Polski Tygodnik Lekarski, 29 (45), 1957-8.
  6. ^ Christopher Tietze & Sarah Lewit, "Abortion", Scientific American, 220 (1969), 21.
  7. ^ Viidatud teoses Uno Lõhmus (koostaja). "Inimõigused ja nende kaitse Euroopas." (Tartu: Iuridicum 2003), lk 41.
  8. ^ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. mai 2005. aasta otsus asjas 3-1-1-63-00.[1]
  9. ^ Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. veebruari 2001. aasta otsus asjas 3-1-1-119-00 [2]
  10. ^ Uno Lõhmus (koostaja). "Inimõigused ja nende kaitse Euroopas." (Tartu: Iuridicum 2003), lk. 43

[redigeeri] Kirjandus

[redigeeri] Meditsiin

  • Reinhold Käbin. Kunsttehislisest abordist, 1930.
  • Gerhard Rooks. Abordist ja selle tagajärgedest. Tartu: 1935.
  • Abort ja rasestumisest hoidumine, Tallinn: 1964.
  • Ivo Saarma. Abordi mõju. – Tervisetrend, 1999, nr 12, lk 61.
  • Iris Koort. Suur läbimurre günekoloogias: abordipill on USA-s taas heakskiidu leidnud. – Hippokrates, 2000, oktoober, lk 476.
  • Kadri Matt, Aive Kalinina, Olesja Vellend. Spontaanabort – immunoloogilisi aspekte. – Eesti Arst, 2003, nr 3, lk 177–180.
  • Kai Part, Pille Soplepmann. Raseduse medikamentoosne katkestamine. – Arte Legis, 2005, nr 6 (41), lk 4–8.

[redigeeri] Ennetus

  • Artur Müller. Intiimnõuandeid naistele: Rasedus – naiste nüüdisaja suurmure. Loomulikud, mechaanilised ja keemilised wahendid rasedusest hoidumiseks. Retseptid, Riia, 1933.
  • Erika Kruup. Ida-Virumaal õpetatakse noortele pereplaneerimist. – Eesti Õde, 1999, nr 3, lk 12.
  • Marika Mikelsaar. Meditsiinidoktor Helle Karro. – Eesti Arst, 2000, nr 5, lk 312.
  • Inkari Lindve. Müüdid, mis soodustavad aborte. – Eesti Naine, 2001, juuli, lk 48–49.
  • Inge Tael. "Tähtis on anda lapsele nimi." – Kodutohter, 2001, nr 6, lk 35–37.
  • Agnes Männiste. Kontratseptiivid – abortide arvu vähendamise loomulikem viis. – Hippokrates, 2002, detsember, lk 694–708.
  • Kai Heldre. Reproduktiivtervis. – Eesti rahva tervis 1991–2000, Tartu: 2002, lk 54–62.

[redigeeri] Statistika

  • Alvi Tellmann, Helle Karro, Viktoria Serkina (koostajad). Eesti meditsiiniline sünniregister 1992–1997; Eesti abordiregister 1996–1997, Tallinn 1999. ISBN 9985945700
  • Helle Karro. Reproductive health and pregnancy outcome in Estonia: association with different factors, doktoritöö, Tartu: 1999.
  • Jaak Uibu. Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel, 3., täiendatud väljaanne, Tallinn: 2001. ISBN 9985573250
  • Alvi Tellmann. Abordistatistika Eestis 1996–1999. – Eesti Arst, 2002, nr 1, lk 4–8.
  • Kai Haldre, Helle Karro, Mati Rahu. Reproduktiivtervise näitajad Eesti naistel 1992–2001. – Eesti Arst, 2003, nr 3, lk 166–171.
  • Ago Teder. 2002. aasta abordihullus Eestis. – Hippokrates, veebruar 2005, VII (61), lk 130–134.
  • Alvi Tellmann, Helle Karro, Viktoria Serkina (koostajad). Eesti meditsiiniline sünniregister 1992–2004; Eesti abordiregister 1996–2004, Tallinn: 2006. ISBN 9985967003
  • Agnes Kuus, Enamik aborditegijaist on püsisuhtes naised. PM 29.03.2006 [9]

[redigeeri] Sotsioloogia

  • Ene-Margit Tiit, Ene Käärik. Raseda valik: kas sünnitada või katkestada rasedus? – Eesti antropomeetriaregistri aastaraamat 2001, Tartu: 2001, lk 211–233.

[redigeeri] Psühholoogia

  • Kati Murutar. Tavaline abordipäev. – Luup, 1999, nr 12 (95), 14. juuni, lk 54–56.
  • Aita Kivi. Saatus jääda sündimata. – Anne, 2001, nr 1, lk 28–31.

[redigeeri] Õigus

  • N. S. Lapšina. Abort, Tartu: 1941.
  • Galina Litter. Raseduse katkestamise aeg lühenes. – Tervis, 1999, nr 3, lk 44.
  • Ants Nõmper. Stigma abordi kaasus: ettepanek muuta karistusseadustiku eelnõu. – Juridica, 2000, nr 7, lk 435–450.

[redigeeri] Ajalugu

  • Ken Kalling. Abort sõjaeelses Eestis – legaliseerimisest keelustamiseni. – Eesti Arst, 2005, nr 5, lk 359–365.

[redigeeri] Poliitika

  • Epp Väljaots. Hiina: sundabordid ja lapsesaamise load. – Eesti Naine, 1999, detsember, lk 92–94.
  • Kati Murutar. Abordi ära keelamine ei päästa elusid. – Eesti Naine, 2002, märts, lk 34.
  • Kadi Tomson. Kas sündimata lastel on Eestis õigusi? – Hippokrates, 2004, mai (54), lk 342–346.

[redigeeri] Eetika

  • Valdar Parve. Abordiprobleem moraaliteooriate konkurentsis. – Eero Loone (toim). Mõistlike valikute õigustamise filosoofilised eeldused, Tartu: 1995.
  • Kadri Simm. Sünnieelse diagnostika eetilised probleemid. – Lege Artis, nr 10, 2003.
  • Aime Pevkur. Abort ja naise õigus oma kehale. – Eetika: Interdistsiplinaarsed lähenemised, Tallinn: 2006, lk 348–357.

[redigeeri] Religioon

  • Avo Heinvee (koostaja). Salajane sõda, Tartu: 1998.
  • Peeter Kask. Viies käsk: Sa ei tohi tappa. – Päikesetuul, 2001, nr 8, lk 21–22.
  • John Willke, Barbara Willke. Abort, Tallinn: 2003.

[redigeeri] Kuritegevus

  • Ämmaemanda päevaraamat: Ühe salasünnituseasutuse tegewus ja selle awalikuks tulemine, Tallinn: 1908.

[redigeeri] Veterinaaria

  • Jaagup Alaots, Tiiu Saar. Sigade reproduktiivne ja respiratoorne sündroom ehk sigade "sinikõrv". – Eesti Loomaarstlik Ringvaade, 1999, nr 3, lk 87–88.

[redigeeri] Välislingid