Koluvere piiskopilinnus

See artikkel vajab toimetamist

Koluvere piiskopilinnus asub Lääne maakonnas Kullamaa vallas Risti-Virtsu maantee ääres.

Koluvere linnus (saksa keeles Lode) rajati aastatel 12341238, kuna stiftifoogt Johannes de Lode pojad ei soovinud Saare-Lääne piiskopi uue maahärra võimule alluda. 1238. aastal palus paavsti legaat Liivi ordult abi Kullamaa kihelkonna tagasi vallutamiseks vendade Lodede käest. 13. sajandi lõpus puhkes uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel maavalduste pärast ning Koluvere linnus vallutati ordu poolt ja jäi nende valdusse mitmeks aastaks. Sisetülide käigus linnus hävitatakse ja sellest linnusest, mis asus samal kohal, ei ole meie ajani midagi säilinud.

Tänaseni säilinud Koluvere linnuse osade ehitust alustatakse 13. sajandi teisel poolel peale Lodedele kuulunud linnuse hävitamist. Esialgu on Koluvere ilmselt nelinurkne tornlinnus, külgede pikkusega 9,2 meetrit. Põhikorruse mõigasroietega võlvlagi lubab oletada torni olemasolu 13. sajandi lõpus.

14. sajandi algul alustatakse torni juurde konvendihoone tüüpi linnuse ehitust, mille kagutiivas asuvad refektoorium ja kabel, põhjatiivas eluruumid edelatiib ei ole säilinud. Kindluse siseõue ümbritseb ristikäik. Nelinurkse linnuse küljepikkused on 42x45 meetrit. Linnus asub ülespaisutatud Liivi jõe saarel, millele on kaitsevõime suurendamiseks lisaks kaevatud vallikraavid. Soisele pinnasele ehitatud linnuse hoonete vundamentide all on palkidest parved. Peale 1541. aastat ehitati värava kaitseks Liivi jõe poolsesse nurka ümmargune suurükitorn.

Esmakordselt on ajaloodokumentides Koluvere lossi (Schlosse Lode) märgitud aastal 1427. Koluvere linnus toimib 1439. aastast alates ühena Saare-Lääne piikopide residentslinnustest ühtlasi on Koluvere Läänemaa stiftifoogti asupaigaks, kes juhib piiskopkonna läänistamata maade ilmaliku haldust (majandamist). Koluvere linnus on üks neist linnustest kus asuvad piiskopi sõjasulased (palgasõdurid).

1496. aastal mainitakse esmakordselt Koluvere mõisa.

Saare-Lääne piiskopkonna siseses võimuvõitluses vallutab koadjuutor Wilhelm 1532. aastal Koluvere. Piiskop Reinhold von Buxhövden saab linnuse tagasi 1534. aastal ja elab siin kuni surmani 2. mail 1557. Lossi seina võib näha tema raidkivist vappi kujutist. Peale von Buxhövdeni surma läheb Koluvere linnus piiskop Johann von Monchhuseni (Münchausen) ja tema venna stiftifoogt Christoph von Monchhuseni valdusse. Vennad müüvad piiskopkonna koos linnustega Taani kuningale, kes 1560 aastal selle oma vennale hertsog Magnusele annab. 1560. aastal üritavad linnust vallutada ka eesti talupojad nn Koluvere ülestõusu käigus, kuid linnus jääb vallutamata.

Alanud Liivi sõja ajal vallutavad Koluvere linnuse 1564. aastal rootslased, Hinrich Clausseni (Horn) juhtimisel. 23. jaanuaril 1573 toimub linnuse lähedal Koluvere lahing rootsi palgasõdurite (mõisameeste) ja Moskva Suurvürstiriigi vägede vahel. Koluvere jääb rootslastele, kuid kuna palgasõduritel on palk saamata loovutatakse Koluvere koos Haapsalu ja Lihula linnustega ning nende juurde kuuluva maaga palgasõduritele palga katteks kuni palga saabumiseni. 1575 aasta algul lähevad linnused pikkade läbirääkimiste tulemusel Claus von Ungernile, kes need Taani kuninga nimel vastu võttab. 27. jaanuaril 1576. aastal vallutavad Koluvere linnuse venelastest ja tatarlastest koosnev Moskva Suurvürstiriigi vägi. 22. juulil 1581. aastal saavad rootslased, Carl Hinrichseni juhtimisel, linnuse tagasi.

17. sajandil kaotab Koluvere linnus oma sõjalise tähtsuse ja kustutatakse kindluste nimistust.

1646. aastal kingib Rootsi kuninganna Kristiina Koluvere mõisa koos 28¾ adramaad suuruse maavaldusega kindralleitnant ja maanõunik Friedrich von Loewenile. Loewenite suguvõsa valduses on Koluvere mõis kuni aastani 1771.

1771. aastal kingib Katariina II Koluvere mõisa oma favoriidile Grigori Orlovile. Sellel ajal hoiab Katarina II siin vangistuses Württembergi printsessi Augusta Carolinat, kes saabub siia 1787. aastal ja siin saladuslikult 14. septembril 1788 sureb ning on maetakse Kullamaa kirikusse. 1797. aastal saab krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoeveden, kes abiellub Katariina II ja Grigori Orlovi tütre Natalja Grigorjevna Aleksejevaga mõisa ametlikult kingituseks tegelikult, aga päranduseks. Mõis jääb Buxhoevedenite suguvõsale, kuni riigistamiseni 1919. aastal.

Mõisaaegadel kerkivad siia imposantne majandushoonete kompleks ning maaliline park sammaspaviljoni, tiikide ja kaarsillaga, mida ehivad obeliskid. Aastail 1840 ja 1905 loss põleb ja taastakse neogooti stiilis (tornide sakmelised rinnatised, teravakaarsed aknaavad jms, mis hiljem eemaldatakse).

Alates 1924 aastast on linnuses kasvatusasutus, 1963. aastast hooldekodud. 2001 aastast on loss kasutuseta. 2006 müüakse loss eravaldusesse.