Eesti Vabadussõda
Vajab toimetamist |
Vabadussõda oli sõda, mida Eesti Vabariigi väed pidasid Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks 28. novembrist 1918 3. jaanuarini 1920 Nõukogude Venemaa vägede ja 1919. aastal Lätis Landeswehr'ist ja nn. Rauddiviisist koosnenud Saksa väekoondise vastu.
Sisukord |
[redigeeri] Sõja käik
11. novembril 1918 alistus Saksamaa Lääneliitlastele. 13. novembril 1918 tühistas Vladimir Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud rahu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vacietis käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri.
Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel.
23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner parlamendile ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. a. jaanuaris oli Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust koos Vilniusega. Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu 80 000 võitlejat. Märtsist kuni maini 1919 püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisega 75.000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil ja Riia 22. mail.
12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva.
Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid. Suurbritannia saatis 12. detsembril 1918 oma laevastikueskaadri Tallinna. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima vabatahtlike hulga lähetas Soome, kokku 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8.jaanuaril 1919, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli ka Taanist ja Rootsist.
Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil. 1919. a. suvel opereeris kolmest Eesti diviisist kaks Põhja-Lätis, puhastades selle Punaarmeest. Juunis 1919 viis see kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil vaenlase. See päev on Eesti Vabariigi Võidupüha.
Sõda Nõukogude Venemaa vastu toimus suvel ja sügisel 1919 Venemaa pinnal. Suuresti toimus see koostöös Judenitši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis Punaarmee uuesti Eesti piiridele. Novembris ja detsembris 1919 toimusid Narva rindel Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu 2 armeed kokku 160 000 mehega. Eesti pani välja 85 000 meest. 1919. a. lõpuks nõustus Nõukogude Venemaa vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920.
2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping. Sellega loobus Venemaa igaveseks ajaks kõigist pretensioonidest Eestile, tunnistas tingimusteta Eesti Vabariigi iseseisvust ning kohustus tasuma sõja läbi tekitatud kahjud Eesti Vabariigile.
Vabadussõjas langes 5000 Eesti sõdurit.
[redigeeri] Kronoloogia
[redigeeri] 1918
- 11. november - Omakaitse likvideeriti. Tegevust alustas Eesti Kaitseliit, millele läksid üle Omakaitse varad. Eesti Kaitseliitu võisid kuuluda ainult eesti rahvusest kodanikud.
- 16. november – Ajutine Valitsus esitas üleskutse Eesti Rahvaväe kokkukutsumiseks.
- 19. november – Eesti Ajutine Valitsus võttis valitsemise ametlikult üle.
- 25. november – Nõukogude Venemaa väed ründasid Narvat. Tänu Saksamaa vägedele löödi rünnak tagasi.
- 25. november – Nõukogude Venemaa väed vallutasid Pihkva.
- 27. november – valmis Eesti soomusrong nr. 1, mis oli organiseeritud Johan Pitka juhtimisel.
- 28. november – soomusrong nr. 1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Pärast Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Anton Irv.
- 28. november – Nõukogude väed ründasid Narvat.
- 29. november – Nõukogude Venemaa väed vallutasid Narva ja Narva-Jõesuu. Eesti sõjarevolutsiooniline komitee kuulutas Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni. Ajutine Valitsus kuulutas välja üldmoblisatsiooni, mille alla kuulusid kõik 1893–1896 sündinud mehed.
- 11. detsember – Soomusrong nr. 2, mis koosnes 6 vagunist ja vedurist, sõitis Karl Partsi juhtimisel Rakvere suunas rindele.
- 12. detsember – Tallinna alla jõudis Briti laevastik.
- 14. detsember – loodi Eesti sõjaväe operatiivstaap. Selle ülemaks sai polkovnik Johan Laidoner.
- 15. detsember – algas Rägavere lahing.
- 23. detsember – loodi Eesti vägede ülemjuhataja institutsioon. Vägede ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner. Ernst-Johannes Põdder määrati sisekaitse ülemaks.
- 24. detsember – Operatiivstaabi ülemaks sai polkovnik Jaan Soots. Alampolkovnik Viktor-Hugo Puskar määrati Eesti 1. diviisi ülemaks.
- 24. detsember – Tapa langes Nõukogude vägede kätte.
- 26. detsember – Aegna saare juures toimunud merelahingus langes inglise laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Spartak". Inglased kinkisid selle eesti mereväele. Pärast remonti kandis miiniristleja nime "Vambola".
- 27. detsember – Kokskäri tuletorni lähedal toimunud merelahingus langes inglise laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Avtroil". Inglased kinkisid selle Eesti mereväele ja see sai nimeks "Lennuk".
- 30. detsember – Karl Parts määrati Eesti soomusrongide üldjuhiks.
[redigeeri] 1919
- 3.–4. jaanuar – eesti väeosad alustasid pealetungi Vetla veski, Priske saeveski ja Valkla mõisa juures.
- 4. jaanuar – Eesti soomusrong nr. 1 purustas Kehra jaama juures ühe Nõukogude jalaväepataljoni.
- 5.–6. jaanuar – Põhja-Eesti rindele saabus kaks Soome kompaniid.
- 7. jaanuar – Eesti väed asusid üldpealetungile.
- 20. jaanuar – Johan Laidoner ülendati kindralmajoriks.
- 1. veebruar – Andres Larka sai sõjaminstri abiks ja tagavaravägede ülemaks.
- 24. veebruar – Jaan Soots sai ülemjuhataja staabiülemaks.
- 4. aprill – Ernst-Johannes Põdder määrati Eesti 3. diviisi ülemaks.
- 5. juuni – Eesti soomusrongi ja Landesveeri vägede kokkupõrkega Amata jõe silla juures algab Landesveeri sõda.
- 10. juuni – Sõlmiti vaherahu Landesveeriga. Algasid läbirääkimised liitlasvägede esindajate vahendusel.
- 19. juuni – Vaherahu Landesveeriga lõppes. Sakslased alustasid pealetungi Limbaži lähedal.
- 22. juuni – Eesti väed alustasid vastupealetungi Landesveerile.
- 23. juuni – Eesti vägede võit Võnnu lahingus, mida tähistatakse Võidupühana
- 3. juuli – Landesveeriga tehti vaherahu.
- 23. august – Karl Parts määrati Eesti soomusrongide diviisi ülemaks.
- 17.–18. september - Pihkvas peeti esialgsed Eesti-Vene rahuläbirääkimised. Jaan Soots ülendati kindralmajoriks.
- 21. september – Johan Pitka ülendati kontradmiralks.
- 28. november – Eesti Merejõudude juhatajaks sai tervislikel põhjustel lahkunud Johan Pitka asemel mereväeleitnant Johannes Herm.
- 5. detsember – Tartus taasalustati rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga.
- 14. detsember – Johannes Herm ülendati kaptenleitnandiks.
- 29. detsember – kindralmajor Aleksander Tõnisson sai Viru rinde juhatajaks.
- 31. detsember – sõlmiti vaherahu.
[redigeeri] 1920
- 3. jaanuar – kell 10.30 jõustus vaherahukokkulepe.
- 2. veebruar – sõlmiti Tartu rahu.
- 30. märts – vahetati Tartu rahu ratifitseerimiskirjad, millega see jõustus.