Roman Ungern von Sternberg
Parun Roman Ungern von Sternberg (vene keeles Роман Фёдорович Унгерн фон Штернберг, sünninimi Robert Nicolaus Maximilian von Ungern-Sternberg; 29. detsember 1885 vkj – 15. september 1921) oli austria-saksa päritolu Venemaa sõjaväelane, üks valgekaartlaste juhte Venemaa kodusõjas ja hiljem sõltumatu sõjapealik, kes väidetavalt püüdis Mongoolias ja Baikali taga luua budistlikku teokraatlikku riiki.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
[redigeeri] Päritolu
Ungernid on saksa-ungari päritolu ning mõned nende esivanemad pärinevad väidetavalt Attila-aegsetest hunnidest. Üks Ungern tapeti Jeruusalemma müüride all Richard Lõvisüdame aegu. Ralf Ungern osales 11-aastasena laste ristisõjas. Arthur Ungern-Sternberg osales Saksa ordu asutamises ning ordurüütlite retkedes Baltimaadele. Heinrich von Ungern-Sternberg oli tuntud duellant, kes sai surma Cadix's. Kaks Ungerni langes 1410. aastal Grünwaldi lahingus. 16.–17. sajandil kuulusid Ungernidele ulatuslikud maavaldused tänase Eesti ja Läti aladel. Roman von Ungern-Sternbergi vanaisa Wilhelm Ungern röövis aastaid India ookeanil Ida-India kompaniile kuuluvaid kaubalaevu, kuni saadi kätte. Inglased andsid ta üle Venemaa võimudele, kes saatsid ta Taga-Baikalisse asumisele. Hiiumaa Ungern, keda kohalikud kutsusid Ungru krahviks, röövis kaubalaevu Läänemerel. Enamikul Ungernitel on olnud sõjaväeline mereharidus.
Tuleb rõhutada, et valdav osa eelpool toodud infost põhineb paruni enda juttudel. Hunnidest põlvnemist peavad paljud biograafid perekonnalegendiks, mis põhineb vaid nimede sarnasusel.
[redigeeri] Lapsepõlv
Robert sündis Austrias Grazi linnas Eggenbergi lossis, kus Ungern-Sternbergide suguvõsa oli elanud alates 12. sajandist. Roberti isa oli Theodor Leonhard Rudolph von Ungern-Sternberg ja ema Sophie Charlotte von Ungern-Sternberg (enne abiellumist von Wimpffen). Roberti tütre Martha Ungern von Sternbergi väitel oli Robert vallaslaps, kelle isa oli tegelikult keegi tuntud seikleja.
Aastal 1887 kolis Robert koos emaga Eestisse. Kui Robert oli kuueaastane, lahutasid tema vanemad abielu ja ema Sophie abiellus Oscar von Hoyningen-Huenega. Ta kasvas üles oma kasuisa majas Tallinnas ja õppis Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis. Aastal 1896 pandi ta õppima Peterburi Mereväekorpusesse. Seal said alguse tema sidemed budistlike ringkondadega.
Hiljem kasutas Robert eesnime Roman ning oma perekonnanime kujul Ungern von Sternberg (ungern tähendab saksa keeles 'vastumeelselt', seega "vastu tahtmist von Sternberg").
[redigeeri] Sõjaväeteenistus
Aastal 1904 suundus noor Roman Ungern von Sternberg Vene-Jaapani sõtta, kuid tema tegevuse kohta on vastuolulisi teateid. Ühe versiooni kohaselt lõppes sõda enne kui Ungern sõjaväljale jõudis, sest ta rändas vahepeal Mongoolias, kus tutvus Dža-laamaga. Teise versiooni kohaselt võitles ta vapralt Mandžuurias ning sai mitmeid autasusid. 1908 lõpetas Ungern von Sternberg Peterburis Pavlovi sõjaväeakadeemia ja teenis Siberis Taga-Baikali kasakaväes, kus tutvus muuhulgas mongolite ja burjaatide eluviisidega.
Augustis 1912 tegi ta üksi hobusel retke Tšitast läbi metsiku taiga Mongooliasse, et ühineda Dža-laama vägedega Kobdo kindluse all. Ta esitas avalduse erustumiseks Amuuri kasakapolgust, et asuda teenima Mongoolia sõjaväes ja sõdida koos dža-laamaga. Juba varem oli Ungern alustanud mongoli keele õpinguid. Polkovnik Kazakov, kes töötas Vene konsulaadis Urgas (nüüdses Ulaanbaataris), keelas parun Ungernil sõjaväeteenistusest lahkuda ja suunas ta tagasi vanasse väeossa Taga-Baikalis. Mõnede teadete kohaselt ei pöördunud Ungern kohe Urgast tagasi Tšitasse, vaid suundus Kobdosse dža-laamale appi ning osales lahingutes hiinlaste vastu.
Aastal 1913 läks Ungern von Sternberg tegevteenistusest erru ja pöördus Tallinna perekonna juurde. 21. veebruaril 1913 osales parun Romanovite dünastia 300-aastase troonijuubeli auks pooleliolevas Peterburi datsanis peetud teenistusel.
Esimeses maailmasõja puhkedes pöördus parun Ungern von Sternberg sõjaväkke tagasi ja teenis Galiitsias kindral Aleksandr Samsonovi juhitavas 2. armees. Teda peeti väga vapraks, isegi hulljulgeks, kuid ka vaimselt tasakaalutuks ohvitseriks. Kindral Peter von Wrangell on oma memuaarides märkinud, et ta kõhkles Ungern-Sternbergi edutamisel.
Suvel 1917 suunas Ajutine Valitsus Ungern von Sternbergi Taga-Baikali kasakaväe jessauuli Grigori Semjonovi juhitavasse üksusesse, et tagada Mandžuurias valitsusele lojaalne sõjaline kohalolek ja organiseerida vabatahtlike väeosasid.
[redigeeri] Kodusõda
Pärast oktoobrirevolutsiooni Venemaal asusid Semjonov ja tema parem käsi Ungern von Sternberg oma Mandžuuria erirühma eesotsas võitlema bolševike vastu. Peatselt, 1917. aasta lõpul ühinesid nendega Ungerni kunagise koduväeosa Ussuuri diviisi sõdurid.
Semjonov ja Ungern von Sternberg võitlesid küll bolševike vastu, kuid keeldusid allumast admiral Aleksandr Koltšaki ülemjuhatusele. Seevastu said nad toetust Jaapani valitsuselt, kes soovinuks Venemaa Kaug-Idas rajada Semjonovi juhtimise all oma nukuvalitsust.
Kevadel 1918 nimetati Grigori Semjonov Taga-Baikali kasakate atamaniks. Parun oli algselt Semjonovi alluvuses Hailari raudteejaama komandant, hiljem juhatas vägesid Dauurias. Tema vägi oli segu Vene sõduritest, Taga-Baikali kasakatest, momgolitest ja burjaatidest.
Ungern von Sternberg paistis silma sellise julmusega vastaste, kohalike elanike ja isegi omaneda alluvate vastu, et teenis ära Verise Paruni hüüdnime. Ekstsentrilise käitumise tõttu kutsuti teda ka Hulluks Paruniks. Ta oli veendunud antisemiit ja tema vägede käe läbi hukkusid paljud sõjategevuse eest ida poole põgenenud juudid.
Novembris 1918 omistati Ungern von Sternbergile kindralmajori auaste. Kui 18. novembril 1918 kuulutati admiral Koltšak Venemaa ülemvalitsejaks, ei tunnistanud Semjonov ja Ungern von Sternberg tema ülemvõimu. Nende väeosad hakkasid lisaks punaste rongidele ründama ka valgeid vägesid varustavaid ronge, kahjustades nii märkimisväärselt Koltšaki tegevust Uuralites.
[redigeeri] Mongoolias
Veebruaris 1919 keskendasid Semjonov ja Ungern von Sternberg oma tähelepanu Mongoolia aladele, soovides luua mongoli ja vene alade ühendamisel iseseisva riigi. Salajasel kongressil otsustati luua sõltumatu Mongoolia kuningriik, mida pidi hakkama juhtima mongolite vaimne juht bogdogeegen. Bogdogeegenilt endalt nõusolekut ei küsitud ja temapoolse nõusoleku puudumisel pidid Vene väed vallutama tema residentsi Urga. Paraku jõudsid neist ette hiinlased kindral Xu Shichengi juhtimisel, kes ise 1919 Mongoolia alistasid.
Kui Grigori Semjonov oli edaspidi sunnitud võitlema peamiselt ägedalt peale tungivate bolševike üksustega, siis Ungern von Sternberg jätkas tegelemist Mongoolia küsimusega. Tema idee oli lisaks Mongoolia riigi loomisele ka Qingi dünastia taastamine Hiina troonil, mis oleks lõpuks pidanud viima Tšingis-khaani riigi taastamiseni ja väidetavalt ühtse Kaug-Ida budistliku teokraatia tekkeni. Sellel eesmärgil abiellus ta augustis 1919 ka Qingi dünastiast pärit printsessiga, kes võttis ristimisel omale nime Jelena Pavlovna. Samal aastal ülendas Semjonov paruni kindralleitnandiks.
Mongooliat sai Ungern von Sternberg rünnata alles oktoobris 1920, suundudes kolme ratsaväepolguga Urga peale. Neis kolmes polgus oli tal kokku vaid 800 meest ja 6 suurtükki. Bogdogeegen andis salaja parunile nõusoleku Mongoolia vabastamiseks. Jõudnud 27. oktoobril Urga lähistele Maimatšeni linna juurde, sai ta hiinlastelt lüüa, kaotas oma suurtükid ja oli sunnitud taanduma. Novembris 1920 ebaõnnestus ka tema teine pealetung Urgale. See tõi kaasa bogdogeegeni vahistamise hiinlaste poolt.
Enne kolmandat katset Urga vallutamiseks otsustas Ungern von Sternberg vabastada bogdogeegeni, keda hoiti oma lossis koduarestis. See õnnestus tal 31. jaanuaril 1921 tiibeti sõdalaste abil. 2. veebruaril vallutati Maimatšen ja 3. veebruaril alistus paruni vägedele Urga.
13. märtsil 1921 kuulutati välja sõltumatu Mongoolia monarhia eesotsas bogdogeegeniga. Riigi tegelikuks valitsejaks tõusis aga Mongoolia vabastaja parun Roman Ungern von Sternberg. Tema filosoofia oli vastuoluline segu vene natsionalismist ja erinevatest Ida usunditest, eeskätt budismist, kuid tema valitsusaega iseloomustas peamiselt sõjaväeline terror. Samas aitas ta kaasa tehnilisele progressile Mongoolias, lastes väidetavalt ehitada Urgaasse elekrijaama ning sillad üle Orhoni ja Tolaa jõgede. Ta lasi puhastada Urgaas tänavad ja rajada esimese tänavavalgustuse, asutada ajalehe, rajada haiglaid ja koolimaju ning esimese veterinaarlabori.
21. mail 1921 andis parun oma vägedele käsu liikuda Mongoolia põhjaossa, et purustada punaste mongolite väed eesotsas Damdin Sühbaatariga. 31. mail toimunud kokkupõrkes õnnestus punamongolitel nõukogude väeüksuste toel Ungerni armee taganema sundida ja sellest alates jätkus bolševike pealetung kuni Urga vallutamiseni 6. juulil 1921. 17. juulil tungis ennast Selenga jõe ääres varjanud parun oma diviisiga Mongoolia põhjaossa ja suundus tagasi Venemaale, kus ta avastas, et tema 2500 mehe vastas on ligi 15000-meheline nõukogude armee. Pisemaid kokkupõrkeid võites suundus Ungern von Sternberg taas Mongooliasse, soovides sealt jätkata teed Tiibeti aladele. See idee ei meeldinud tema ohvitseridele ja mongolitest sõduritele, kes ta 21. augustil reetsid ja punavägedele üle andsid.
[redigeeri] Kohus ja surm
Augustis 1921 kuulasid bolševikud paruni üle Troitskossavskis ja toimetasid ta sealt edasi Novonikolajevskisse, kus 15. septembril peeti kohaliku puhkepargi teatrihoones tema üle avalik kohtuistung. Viis tundi kestnud protsessil süüdistati kohtualust koostöös Jaapaniga, relvastatud võitluses eesmärgiga taastada Romanovite dünastia ja julmustes ning terroris. Ungern von Sternberg olevat öelnud kohtus tšekistidele: "Ungern von Sternbergide üle ei saa keegi kunagi kohut mõista - meie oleme need, kes seadust esindavad siin maailmas ja teiste üle kohut mõistavad." Teistel andmetel tunnistas ta ennast süüdistuse kahes viimases punktis siiski süüdi.
Kohus mõistis parun Ungerni surma mahalaskmise läbi. Otsus viidi täide sama päeva õhtul. Enne hukkamist oli ta legendi kohaselt alla neelanud või vähemalt hammastega emaili purustanud oma kõrgeimal autasul, Püha Georgi ristil.
Bogdogeegen austas Ungern von Sternbergi teenistuste korraldamisega kõigis Mongoolia kloostrites ja templites, 13. dalai-laama kuulutas paruni aga budistliku jumaluse, Dharma kuuekäelise kaitsja Mahākāla inkarnatsiooniks.
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Kirjandus
- Remsu, Olev. Kindralleitnant Robert Roman Ungern-Sternberg: Hiiumaa parun, kellel oli maailma suurim varandus ning kes tahtis vallutada Euroopa. Haapsalu: V. Pinn, 1999.
- Remsu, Olev. Ungern-Sternberg: sõjajumal. Esimene raamat. Tallinn: Virgela, 1999. ISBN 998586283X
- Remsu, Olev. Ungern-Sternberg: sõjajumal. Teine raamat. Tallinn: Virgela, 1999. ISBN 9985862848
- Tšerkassov-Georgijevski, Vladimir. Valgekaardi väejuhid / tõlk. Igor Kurve. Tallinn: Tänapäev, 2002. ISBN 9985620682
[redigeeri] Välislingid
[redigeeri] Eesti keeles
- Hellerma, Kärt. Robert von Ungern-Sternbergi jälgedes. Postimees, 10. jaanuar 1997.
- Udam, Haljand. Eestimaalane Mongoolias sõjajumalaks. Luup, 20. jaanuar 1997.
[redigeeri] Inglise keeles
- Trimondi, Victor; Trimondi, Victoria. The Shadow of the Dalai-Lama. Part II. Chapter 10 – The Spearhead of the Shambhala War
- Worldroots.com: Freiherr Roman von Ungern-Sternberg (1885-1921)
- Worldroots.com: Ancestors of Freiherr Roman von Ungern-Sternberg
[redigeeri] Vene keeles
- Анатомия Армии: Четыре мифа о бароне Унгерне (biograafiline artikkel)
- Журнал "Самиздат": Барон Унгерн – бог войны (biograafiline artikkel)
- Радио Ислам: Приказ русским отрядам на территории советской Сибири... (Ungern von Sternbergi päevakäsu täistekst)
- Русский Архипелаг: Унгерн фон Штернберг: буддист с мечом (biograafiline artikkel)
- Евгений Белов "Барон Унгерн фон Штернберг". Биография. Идеология. Военные походы 1920-1921 гг*[1]
- Портрет барона Романа Федоровича Унгерн фон Штернберг, Георгиевского кавалера, основателя Монголии и начальника знаменитой Азиатской Конной Дивизии [2]
- О том, кого уже нет [3]
- Судьба барона Унгерна фон Штернберга) [4]
- Русские вне России: генерал Р.Ф.Унгерн фон Штернберг [5]
- ЭДУАРД ЛИМОНОВ - СВЯЩЕННЫЕ МОНСТРЫ - Барон Унгерн фон Штернберг-черный барон [6]
- [7]