Denis Diderot

Denis Diderot (5. oktoober 1713 Prantsusmaa, Langres – 31. juuli 1784 Pariis) oli prantsuse filosoof ja kirjanik, entsüklopedist.

[redigeeri] Elulugu

Denis Diderot sündis noaseppmeister Didier Diderot' ja tema abikaasa Angélique Vigneroni pojana. Aastatel 17231728 õppis ta Langres'is jesuiitide kolleegiumis. Seejärel jätkas ta õpinguid Pariisis Collège Louis-le-Grand'is ja lõpetas 1732. aastal magistrikraadiga Pariisi ülikooli. Edasi õppis ta Sorbonne'is teoloogiat.

Ajutiselt oli ta advokaadi abi ja elatus siis mõne aasta juhutöödest, kirjutas tulevastele vaimulikele jutlusi, tegutses eraõpetajana, kirjutas lühiartikleid ja tõlkis inglise keelest. Aastal 1742 tutvus ta Jean-Jacques Rousseauga, kellega teda sidus lähedane sõprus, kuni neliteist aastat hiljem nende suhted katkesid. Aastal 1743 abiellus Diderot Antoinette Championiga. Nende neljast lapsest jäi elama ainult tütar Marie-Angélique.

[redigeeri] Looming

Alates 1746. aastast tegeles Diderot suurejoonelise "Entsüklopeedia" projektiga, mis sai alguse tellimusest tõlkida prantsuse keelde 1728. aastal ilmunud Ephraim Chambersi "Cyclopaedia: or, An Universal Dictionary of Arts and Sciences". Alates 1747. aastast selle projekti kaastoimetajana tegutsenud Diderot' juhtimisel arenes kavandatud tõlkest pikkamööda välja iseseisev teos. Arvukad uued kaastöölised, oma ala asjatundjad, said ülesandeks kirjutada artikleid kõige erinevamatest teadmiste valdkondadest.

Kõrvuti oma tööga "Entsüklopeedia" väljaandjana, mis kestis üle 20 aasta (esimene köide ilmus 1751. aastal), kirjutas Diderot suure hulga filosoofilisi artikleid, millest üks, nimelt "Kiri pimedatest nägijatele kasutamiseks" (1749; Lettre sur les aveugles a l'usage de ceux qui vaient), viis ta materialistlike ja ateistlike seisukohtade tõttu kolmeks ja pooleks kuuks vanglasse. Peale selle kirjutas ta näidendeid - "Vallaspoeg" (1757; Le fils naturel), "Perekonnaisa" (1758; Le pere de familie) -, kunstikriitikat, jutustusi ja romaane.

Umbes aastal 1762 kirjutas ta filosoofilis-satiirilise dialoogi "Rameau vennapoeg" (Le neveu de Rameau), mis jõudis avalikkuse ette alles 1805. aastal Goethe saksakeelse tõlkena. Alates 1762. aastast oli Diderot kirjavahetuses Venemaa tsaarinna Katariina II-ga, kes ostis ära tema raamatukogu ja määras Diderot endale eluaegseks raamatukoguhoidjaks.

Talvel 1773/74 peatus Diderot Peterburis, vestles sageli tsaarinnaga ning tegeles "Kõikide teaduste avaliku õpetamise plaaniga", mis oli projekt Venemaa haridussüsteemi reformimiseks. Diderot suri 31. juulil 1784 Pariisis.