Jaapani muusika

Jaapani muusika
Sissejuhatus
Üheks Jaapani kultuuri iseärasuseks on viis kuidas erinevate maade kultuurilised elemendid eksisteerivad külg-külje kõrval harmoonias, mõjutades koos kohalikku kultuuri ja luues seega uue kultuuri. Muusika ei ole erand. Jaapanlaste igapäevases elus mängitav ja kuulatav muusika on väga mitmekesine: traditsiooniline Jaapani muusika, Jaapani poplaulud, Westerni klassika, ameerika poplaulud ja nii edasi. Alguses esitati muusikat vaid kontserditel ja teatrites, kuid tänu telerile ja raadiole ning mitmetele helisalvestusseadmetele on muusika saanud jaapanlastele igapäevaseks osaks nende elust.
Jaapani muusika ajaloost
Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega.
See muusika oli samahästi laul kui ka instrumentaalne muusika. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel). 5. saj. avas Jaapan end Aasia kontinendi kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme.
Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldas noodistamist ja seetõttu arenas see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas.
Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika: gagaku ja ka paljud teised tolle aja populaarsed muusikaliigid nt. Sarugaku.
Keskajal (12 – 16 saj.) hoidis valitsev samuraide klass õukonnamuusikast eemale. Samuraid eelistasid populaarsemaid muusikaliike nagu dengaku: kantri- muusika, millele kaasnesid Shinto rituaalid, eriti need millega püüti saavutada kami (Shinto jumalannad) poolehoidu ja head viljasaaki. Edo ajajärgul (1603 - 1868) jätkas jaapani muusika arengut ja võttis tõeliselt rahvuspärase vormi tänu teatrimuusika arengule (nogaku) ja Hiinast tulnud instrumentidele: shamisen (teatud liiki flööt) ja shakuhachi (flööt).
Meiji ajajärgul (1868 - 1912) avas Jaapan end läänemaailma muusika mõjule. Huvi kohaliku traditsioonilise muusika järgi vähenes tänu mitmetele lääne muusikastiilidele. Tänapäeval on huvi traditsioonilise jaapani muusika vastu uuesti tõusnud. Jaapanlased tunnustavad oma rahvuslikku identiteeti ja pühenduvad innukalt uuesti oma esivanemate muusikale. See muusika on konkretiseerunud alates 80-ndatest, kui avati jaapani rahvusliku muusika õppetoolid ülikoolides.
Traditsiooniline Jaapani muusika
On olemas kaht tüüpi traditsioonilist Jaapani muusikat: kunstimuusika ja folk muusika. Kunstimuusikal on mitu erinevat stiili, igaüks neist kujunes välja erineval ajalooperioodil. Üldiselt mängib Jaapani ajaloos vokaalmuusika palju olulisemat rolli kui instrumentaalmuusika. Traditsiooniline Jaapani muusika arenes sageli osana sellistest teatri liikidest nagu Noh, Kabkul ja Bunraku.
Gagaku – iidne õukonnamuusika.
Esmane märkimisväärne areng Jaapani muusikas toimus Heiani perioodil (794 – 1192 a.). Gagaku on muusika, mida esitati peamiselt Õukonnas aadlikele ja ühis- konna kõrgklassile. Gagakut jagatakse kolme kategooriasse: originaalne võõramaine muusika, puhas Jaapani muusika ja Jaapanis koostatud muusika, millel olid teiste maade mõjud. Gagaku juured ulatuvad Hiinasse, Koreasse ja teistesse Lõuna- ja Kagu-Aasia maadesse ja on jagatud kahte liiki. Need on To-gaku, mis on Hiina päritoluga ja Komagaku, mis pärineb Koreast. See on orkestrimuusika ilma igasuguse vokaalita. See muusika on tuntud kui Kangen ja saadab tantsu, mida hüütakse Bugakuks.
Puhas Jaapani muusika, mida hüütakse Kokufu kabuks ehk Jaapani tantslauluks on vokaalmuusika instrumentaalsaatega. See baseerub iidsel muusikal mida mängiti templiriitustel ja ka Õukonnatseremooniatel. Viimane kategooria sisaldab Saibarat, mis pärineb rahvalauludest ja Roeid (Hiina palvepoeemid). Neid saadab instrumentaalmuusika.
Gagakus kasutati järgmisi muusikariistu: suuorelid, flöödid, trummid ja kandled. Nende kooslused määras ära muusika liik. Gagakut esitati Õukonnas, pagoodides ja mõnedes templites. Viimasel ajal on see muusikaliik pälvinud noorte inimeste tähelepanu ja aegajalt kasutatakse seda kaasaegses muusikas.
Lisaks Gagakule kujunes Heiani ajastul välja ka teine tähtis muusikastiil: Shomyo. See on vokaalmuusika, mida esitati Budistlikel teenistustel ja kujunes märkimisväärseks Jaapani vokaalmuusika algeks.
Kamakura perioodil (1192-1333) ja ka Muromachi perioodil (1338 - 1573) toimus rahvateatri etenduste, pagoodirituaalide ja talupoegade riisiistutamistantsude arengu ühtlane tõus. 14. saj. Lõpuks olid väljakujunenud draama Noh koos oma muusikaga Nohgaku ja tants Shimai. Noh on kõrgelt stiliseeritud sümboolne draama, mida esitasid mõned meesnäitlejad ja muusikud. Peategelane kandis tavaliselt maski, mis sobis tema rolliga.
Nohgakul oli kaks elementi: vokaal (Utai, mida esitasid näitlejad, koor ja kaheksa lauljat) ja instumentaal (Hayashi, mis sisaldas bambusflööti, ja kolm trummi). Laulu ei saadetud mitte alati instrumentidega.
Instrumendid
Koto on Hiina ja Korea päritoluga kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. saj. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli ainult 5 keelt. Aja jooksul kujunes koto kandleks, millel oli 13 siidkeelt ja mille pikkus ulatus 1,6 meetrist 2 meetrini. Koto iga keel kinnitus omaette liikuva silla külge, mille positsioon määras keele tonaalsuse. Mängiti seda instumenti umbes nagu tänapäeval kitarri.
Kotosid on mitu liiki, keelte arv varieerub 5-st (yamato koto) kuni 50-ni (hitsu no koto). Siiski on kõige tavalisemaks 13 keelega koto. See oli Edo ajajärgu (1603 - 1868) alguses, kui sündis kotol põhinev muusikastiil: sokyoku. Selle muusika kuldaeg langeb Meiji ajastu (1868 - 1912) kestele ja jätkub tänapäevalgi. Biwa on hiina päritoluga keelpill, mis jõudis Jaapanisse Nara ajastul (710 - 794). Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks. Biwa harjutamine taandarenes Heiani ajastu (794 - 1185) algul, kuni toodi uuesti kasutusse munkade (biwa hoshi) poolt. Need mungad kuulusid budistlikku Tendai sekti. Mungad (sageli olid nad pimedad) rändasid mööda maad lauldes vanu legende biwa saatel. On olemas mitmeid erinevaid biwa variatsioone. Nad erinevad keelte arvu (4 või 5) ja sildade arvu poolest (3 kuni 9). Seetõttu eristatakse nelja keele ja nelja sillaga biwat (Heike biwa, väga populaarne samuraide klassis keskajal), nelja keelega ja kolme sillaga biwat (bugaku biwa) ja ka shigeni biwat, millel oli neli keelt ja üheksa silda. Biwat mängitakse kasutades suurt elevandiluust või puust trillerit, nagu mängitakse banzot. Shamisen on teatud liiki lauto kolme keelega, mis toodi sisse Hiinast 16. sajandi keskel. Algul võeti see kasutusele Okinawal ja Edo ajastul ka teistel jaapani saartel. Kiiresti muutus see geishade lemmikinstrumendiks ja võeti kasutusele ka kabuki orkestrites (üks traditsionaalseid jaapani teatri vorme). Shamiseni neljakandiline resonantskamber oli tehtud sandlipuust, mis kaeti koera või kassi nahaga. Keeled olid tehtud siidist või nailonist. Shamiseni mängitakse samuti kasutades suurt elevandiluust või puust trilleriga, nagu mängitakse banzot. Shamiseni kasutati populaarsete laulude (ji uta, ko uta jne.) saateks Edo ajastu ajal. Taiko on üldine termin mitmesuguste jaapani trummide kohta, mis toodi sisse 7. saj. Korea ja Hiina muusikute poolt. Traditsiooniline taiko on puust tünn, mis on pealt kaetud tiheda hobuse- või hirvenahaga. Taikot mängitakse kahe lühikese puust pulga (bachi) abil. Jaapani trummide seas on kõige tavalisemad odaiko (suur kahepoolne kaunistustega trumm), tsuri daiko (teatud liiki gong), kakko (väike kahepoolne trumm, mida kasutati orkestrites ja õukondades) ja uchiwa daiko (käepidemega tamburiin). Shakuhachi on flööt, is toodi sisse Hiinast Nara ajastu algul. Sakuhachi on umbes 55 cm pikk bambustoru. Selle ülemises osas on neli auku ja alumises osas üks auk pöidla jaoks. Shakuhachil on oma muusikaline repertuaar. Sellel on oma koht ka No (üks traditsioonilise jaapani teatri vorme) orkestrites kus see tihti saadab kotot või shamiseni. Peale shakuhachi on jaapanis ka teisi flöödi liike. Kõige tavalisemad (tehtud harilikult bambusest) on yokobue (flööt), ryuteki or kichiriki (seitsme auguga toru), Sho no fue (meenutab paani flööti, 10 kuni 24 toruga) ja sho (suuorel 17 toruga).
Shakuhachi, Koto ja Shamisen
Azuchi-Momoyama periood (1573 - 1603) on tähtis paljude muusikariistade arengu poolest. Instrumendid Shakuhachi, Koto ja Shamisen saavutasid järgmisel Edo perioodil suurt populaarsust.
Shakuhachit mängiti algselt Zen-teenistustel ja oli rändavate buda-preestrite lemmikinstrument. Ehkki see flööt kujunes edaspidi vaid muusikute instrumendiks on tugevad religioossed soolod tähtsaks osaks shakuhachi-muusikas. Seda kasutati ka koos Koto ja Shamiseniga lihtsas puhtas muusikas ilma religioosse tagapõhjata.
Koto muusikat kutsutakse Sokyokuks. See koostati, mängiti ja kanti edasi vaid pimedate naiste ja tüdrukute poolt. Kõrgemas militaar- ja jõukamas kaupmeeste klassis õpiti seda osana kultuurilisest haridusest. Edo perioodil rajati kaks Sokyoku koolkonda: Ikuta ja Yamada. Yamada koolkond rõhutas rohkem vokaalset osa. Ikuta pani aga rõhku rohkem instrumentaalosale. Kuid mõlemad kolkonnad esitasid palu, kus vokaal puudus hoopis.
Shamiseni kasutati saatmaks kas meloodilist laulmist või jutlustuslaule. Esimene tüüp Shamiseni muusikat arenes välja kaheks liigiks: Jiuta ja Nagauta. Esimene neist on puhas muusika, teine aga seotud tantsuga Kabuki draamades. Jutlustuslaulul on ka mitmeid stiile: Gidayu-bushi, Kiyomoto, Tokivaxy ja Shin’nai. Kiyomotot ja Tokivaxyt kasutati ka tihti Kabuki tansude saateks.
Rahvalaulud
Jaapani provintsides eksisteerib tohutul hulgal rahvalaule. Enamus neist on seotud ususündmuste ja igapäevaelu toimetustega (kalastamine, talutööd jne.). Kuid nüüd, mil elustiilid on muutunud, on rahvalaulud kaotanud oma otstarbe. Vaid Okinawal on see veel ikka osa igapäevaelust. Suur hulk rahvalaule, mida praegu lauldakse tekkis Edo ajastul ja hiljem. On kahte liiki rahvalaule: vaba rütmiga ja mõõdetud rütmiga. Esimest tüüpi laulis tavaliselt üks laulja ja seda lauldi algselt koormahobusel sõites. Teist tüüpi, mõõdetud rütmiga laule saadetakse tihti trummide ja Shamiseniga. Rahvalulud on peamiselt populaarsed vanema generatsiooni seas.
Popmuusika
Jaapanlased naudivad ka paljusid erinevaid popmuusika liike. Kõige rohkem fänne on jaapanlaste seas nende endi kodumaisel popmuusikal. Seda kutsutakse kayo-kyoku ja inimesed ei naudi seda vaid kontserditel ja raadiost-telerist, vaid laulavad seda ka kodudes ja baarides karaokena. Kayo-kyoku peamised stiilid kujunesid välja hilistel 1910-ndatel ja läbi 1920-ndate. Nüüdisajaks on see muutunud tänu muu maailma popmuusika mõjudele. Nende uute stiilide meloodiad on kõrgematasemelised ja rütm on rohkem artikuleeritud tugeva elektroonilise trummiga.
Popid on siiski ka Ameerika jazz- ja popmuusika ja latiinomuusika. Viimasel ajal on üha rohkem võitnud populaarsust rock, soul ja folk läänemaadest ja seda eriti noorema generatsiooni seas.
Jaapani lastelaulud
Jaapani lastelaulud saab jagada traditsioonilisteks ja modernseteks. Kui esimesi on lauldud lastele üle sajandite, siis viimased hakkasid ilmuma pärast Esimest Maailmasõda. Traditsioonilisi lastelaule on mitu liiki: hällilaulud, mängu laulud ja kontserdilaulud. Jutustavad need sageli laste tegevustest vanematel ajajärkudel: hüppenööriga hüppamisest, lohede lennutamisest, peitusemängust jne. Modernsed Jaapani lastelaulud räägivad peamiselt lapsepõlve rõõmudest.
Uus Jaapani muusika
Jaapani muusika säilitamine ja areng toimub praegugi. Paljud heliloojad töötavad aktiivselt koto- ja shakuhachimuusika valdkonnas. Paljud neist püüavad omavahel põimida Jaapani traditsioonilist muusikat läänemaailma muusikaga. Üks grupp, kes on pühendunud uue jaapani muusika loomisele traditsiooonilises stiilis on “Ensamble Nipponica”, mis loodi 1964 a. Kasutades Jaapani rahvuslikke pille on neil lai repertuaar, mis oma vormilt on lähedane lääne muusikale.
Kokkuvõte
Jaapan on iidne maa, mis on olnud tihedalt seotud Hiina ja Koreaga ja seega saanud ka kultuurilisi mõjutusi neilt maadelt. Enamik pille, kui ka muusikastiile on pärit Hiinast ja Koreast. Sisserändajad, kes saabusid sajandeid tagasi Jaapanisse võtsid kaasa endiga oma kultuuri. Sulades ise jaapanlaste sekka, sulandus nendega ka nende muusika. Seetõttu ongi nende kolme maa kultuurid suhteliselt sarnased, kuigi ammustel aegadel püüti seda vältida, sest Jaapani, Hiina ja Korea valitsejad pidasid alati oma maad ja oma rahvast teise omast paremaks ja leidsid, et kõik, mida nemad teevad ja arvavad on ainuõige. Ehk oleks nende maade kultuur veelgi kõrgem, kui nad poleks olnud nii jonnakad ja kangekaelsed. Kuid mongoliidne rass teiste suhtes tolerantsust ei tunnistanud ja nii nad jagelesid. Senini ei ole näiteks teada, kas jaapani keel on pärit hiinast või hiina keel jaapanist. Kuid ajalugu ju muuta ei saa.