Otto von Bismarck

Otto von Bismarck
Suurenda
Otto von Bismarck

Otto Eduard Leopold von Bismarck (1. aprill 181530. juuli 1898) oli 19. sajandi Euroopas üks tuntuim poliitik ning Saksamaa esimene riigikantsler. Bismarcki suurimaks teeneks peetakse Saksamaa ühendamist.

[redigeeri] Elulugu

Bismarck sündis Schönhausenis Magdeburgi lähedal junkruperekonnas. Õppis 1832-1835 Göttingenis ja Berliinis õigusteadust. Oli 1851-1859 Preisi saadik Frankfurdi liidupäeval, 1859-1862 Venemaal ja seejärel lühikest aega Prantsusmaal. 1862-1890 oli Bismarck Preisi peaminister ja välisminister. Eirates konstitutsioonilisi norme ja ägedas konfliktis saadikutekojaga reformis ta sõjaväe ning asus ühendama Saksamaad ülalt "vere ja rauaga". 1864 võttis Preisimaa liidus Austriaga Taanilt Schleswig-Holsteini ning purustas 1866 Austria-Preisi sõjas Austria. Bismarck sai 1867 asutatud Põhja-Saksa Liidu kantsleriks. 1870 provotseeris ta Saksa-Prantsuse sõja. 18. jaanuaril 1871, kui loodi Saksa keisririik, nimetati Bismarck riigikantsleriks. Riigipäeval tugines ta junkrute ja suurkodanluse blokile, 1872-1878 vöitles Kulturkampfi raames Saksamaa lõuna- ja lääneosa opositsioonl vastu, paljastas Prantsusmaa revanšitaotlusi ning püüdis Prantsusmaa ja Venemaa lähenemist vältida Kolmekeisriliidu (1873) ning Edasikindlustamislepingu (1887) abil. Ta juhtis Kolmikliidu moodustamist ning toetas Saksamaa 18841885 alanud koloniaalekspansiooni. Töölispoliitika nurjumine ja välispoliitikaalased lahkhelid keisriga põhjustasid 1890 Bismarcki errusaatmise.

Bismarck on käinud ka Eestis. Räägitakse, et külaskäigu ajal Raikküla Keyserlingide juurde olevat ta istutanud mõisaparki tamme ja katsunud talumeestega jõudu õllevaadi kergitamises.

Erus olles jälgis kunagine 'raudne kantsler' teraselt välispoliitikat. Kuni surmani 1898 ilmusid Hamburger Nachrichtenis tema analüüsid, kriitikad ja prognoosid.

Ilmselt väljamõeldud versiooni järgi olevat Bismarck mõni aeg enne surma meeltesegaduses hüüdnud: "Lähtudes üldriiklikest huvidest, see on võimatu!"

[redigeeri] Saksamaa ühendamine

Bismarck-Monument, Hamburg
Suurenda
Bismarck-Monument, Hamburg

Pärast Viini kongressi elas tulevase impeeriumi piires 37 monarhiat ning neli vabalinna. Kõik see kokku andis Saksa Liidu eesotsas Austriaga.

Võidukad sõjad Taani, Austria ja Prantsusmaaga tipnesid Saksa Keisririigi väljakuulutamisega Versailles’ lossi peegelsaalis 18. jaanuaril 1871. Pealtnäha kergete võitude taga seisis Bismarcki tohutu diplomaatiline talent ning Preisi armee moderniseerimisele kulutatud hiigelenergia.

Uue suurriigi teke Kesk-Euroopas lammutas vana jõudude vahekorra ja tekitas umbusku naabrites. Saksamaa nõrk geopoliitiline asend nõudis tugevat poliitikat: omada jõudu selleks, et ei peaks seda kasutama, vältida konflikte niivõrd, kui riiklikud huvid seda võimaldavad.

Inglismaad Bismarck ei usaldanud, Prantsusmaad vihkas:

Gallia kukk ei suuda kuidagi üle elada, kui keegi kireb Euroopa kanalas kõvemini.

Loomulikke liitlasi oli Bismarck sunnitud nägema Austria-Ungaris ja Venemaas, lõpupoole üha rohkem viimases:

Prantsusmaaga ei saa kunagi tulla rahu, Venemaaga kunagi vajadust sõjaks.

Ohtu kahe riigi suhetele nägi Bismarck ässitustöös:

Vene avalik arvamus on harukordselt loll ja ajakirjandus harukordselt valelik, 
üks uskudes ja teine väites, nagu oleks Saksa-Austria liidu taga esimese   
agressiivsed kavatsused.

Bismarcki välispoliitilisi võimeid hinnates ütles keiser Wilhelm I, et see on ainus mees, kes suudab viie palliga (loe: Euroopa suurriigiga) žongleerida nii, et kaks neist on kogu aeg õhus.

 Mitte kauges tulevikus pean ma enda peale võtma Preisi poliitika juhtimise. 
 Minu esmaülesandeks on, Maapäeva abiga või abita, Preisi armee reorganiseerimine. 
 Edasi kasutan ma esimest sobivat ettekäänet, et kuulutada Austriale sõda, 
 likvideerida Saksa Liit, painutada oma mõju alla keskmised ja väikesed Saksa
 riigid ning luua ühtne Saksamaa Preisi juhtimisel. Ma tulin siia selleks, 
 et anda sellest teada kuninganna ministritele.

Sellised olid Bismarcki sõnad Disraelile 1862. aasta suvel.

 Ettevaatust selle mehega. Ta ütleb nii, nagu mõtleb,

olevat Disraeli hiljem öelnud oma sõbrale.

Sama aasta lõpus sai Austria saadik Karolyi sõna-sõnalt kuulda järgmist:

 Meie suhted peavad muutuma paremaks või halvemaks kui nad on. 
 Olen valmis koos Teiega tegema katset neid parandada. 
 Kui see ei õnnestu Teie keeldumise tõttu, siis ärge lootke, 
 et Teil läheb korda meid kammitsas hoida paljaste fraasidega liidust 
 ja sõprusest. Teil tuleb tegemist teha Euroopa suurriigiga.

1888. aasta märtsis suri Wilhelm I, juunis astus troonile Wilhelm II. Uus keiser tahtis ise olla suur. 29. märtsil 1890, kaks päeva enne oma 75. sünnipäeva lahkus Bismarck Berliinist. Saksa-Vene tagalalepingut pikendama saabunud krahv Šuvalovil oma ülesannet täita ei õnnestunud. Liit Venemaaga oli minetanud oma tähtsuse.

Oli alanud uus, Bismarcki-järgne ajastu Saksa välispoliitikas. 1893. aasta lõpus sai teoks Prantsuse-Vene sõjaline allianss. Oli juhtunud see, mida Bismarck kõige rohkem kartis: tekkis sõja oht kahel rindel.

[redigeeri] Välislink

Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis: