Nepal

Nepali Kuningriik
Nepāl Adhirājya
harva Srī Nepāla Sarkār
Nepali lipp Nepali vapp
Pilt:LocationNepal.png
Riigikeel nepali
Pealinn Katmandu
Kuningas Gyanendra Bir Bikram
Shah Dev
Peaminister Girijā Prasād Koīrālā
Pindala 140 800 km²
Rahvaarv (2003)
Rahvastiku tihedus
26 469 569
188 in/km²
Iseseisvus 25. september, 1768
Rahaühik ruupia (NPR)
Ajavöönd maailmaaeg +5.45
Riigihümn Ras Triya Gaan
Üladomeen .np
Maakood 977

Nepal (varasem eestikeelne nimi: Nepaal) on riik Lõuna-Aasias. Ta piirneb kirdest Hiina Rahvavabariigi Tiibeti autonoomse piirkonnaga ning kagust, edelast ja loodest Indiaga.

Nepalil on ligikaudselt ristküliku kuju: ristkülik asetseb loode-kagusuunas, tema pikkus on umbes 650 km ja laius umbes 200 km. Riigi pindala on 147 181 km², sisevete kogupindala on umbes 4000 km².

Nepal on maailma ainuke hinduistlik riik (põhiseaduse järgi hinduistlik kuningriik; 2006. aastal otsustas parlament selle sätte kaotada) ja üks maailma vaesemaid maid.

Sisukord

[redigeeri] Asend

Nepal asub Aasias, piirnedes kirdest Hiina Rahvavabariigi Tiibeti autonoomse piirkonnaga ning kagust, edelast ja loodest Indiaga (Sikkimi, Bihari, Uttar Pradeshi ja Uttaranchali osariik).

Nepalil on ligikaudselt ristküliku kuju: ristkülik asetseb loode-kagusuunas, tema pikkus on umbes 650 km ja laius umbes 200 km. Ta paikneb 26. ja 30. põhjalaiuse ning 80. ja 88. idapikkuse vahel.

[redigeeri] Loodus

[redigeeri] Pinnamood

Nepali keskmine kõrgus merepinnast on maailma maade seas kõige suurem. Üle 40% Nepalist paikneb kõrgemal kui 3000 m.

Nepali põhjaosas paikneb suur osa Himaalaja mägedest, sealhulgas Džomolungma mägi, mille tipp on 8848 m kõrgusel merepinnast, olles Maa kõrgeim punkt. Kümne maailma kõrgeima mäe seas on veel seitse, mis asuvad Nepalis.

Nepali madalaim punkt (70 m merepinnast) on riigi lõunaosas Kencha Kalani lähedal.

[redigeeri] Veestik

Sisevete kogupindala on umbes 4000 km².

[redigeeri] Riik

[redigeeri] Riigikord

Kuni 1990. aastani oli Nepal absoluutne monarhia, mida valitses kuningas. Aastal 1990 kutsus kuningas Birendra rahva survel ellu ulatuslikud poliitilised reformid, kehtestades konstitutsioonilise monarhia ja parlamentaarse demokraatia, kus riigipea on kuningas ja valitsusjuht on peaminister.

Nepal on põhiseaduse järgi hinduistlik riik, kuid aastal 2006 teatas parlament selle sätte tühistamisest.

Nepal on paljurahvuseline ja paljukeelne riik, mille riigipea on kuningas. Kuningal on piiratud võim, sealhulgas õigus kuulutada sõja või relvastatud mässu korral Ministrite Nõukogu ning peaministri nõuandel ja nõusolekul välja erakorraline seisukord. Selle peab heaks kiitma kaks kolmandikku Esindajatekoja liikmetest.

Nepali parlament (Sansad) on kahekojaline, koosnedes Esindajatekojast (Pratinidhi Sabha) ja Rahvusnõukogust. Esindajatekojal on 205 liiget, kes valitakse otseselt rahva poolt ühekohalistes valimisringkondades viieks aastaks. Valimisõiguslikud on kõik vähemalt 18-aastased Nepali kodanikud. Rahvusnõukogul (Rashtriya Sabha) on 60 liiget, kellest 10 nimetab kuningas, 35 valib Esindajatekoda ning ülejäänud 15 valib külavanematest ja linnapeadest koosnev valimiskogu. Parlamendi ametiaeg on viis aastat, kuid kuningas võib selle ennetähtaegselt laiali saata.

Täidesaatva võimu moodustavad kuningas ja Ministrite Nõukogu. Peaministriks määratakse valimistel kõige rohkem parlamendikohti saanud valimisliidu või partei juht. Ministrite Nõukogu määrab kuningas peaministri soovitusel.

Kohtuvõim on seadusandlikust ja täitevvõimust lahus ning on ilmutanud üha enam, sõltumatust. Kohtuvõimul on põhiseadusliku järelevalve õigus. Kuningas nimetab Ülemkohtu ülemkohtuniku Konstitutsiooninõukogu soovitusel ning kõik teised ülemkohtu, apellatsioonikohtu ja maakonnakohtute kohtunikud Kohtunõukogu soovitusel. Kõik alama astme kohtute otsused, sealhulgas õigeksmõistmised, on edasikaevatavad. Ülemkohus (Sarbochha Adalat) on viimase astme kohus. Kuningas võib armu anda ning mis tahes kohtuotsuse täitmist peatada või otsust pehmendada või kustutada.

[redigeeri] Poliitika

Aastal 1987 teatas kuningas Birendra India survel, et ta on valmis reformideks. 9. novembril 1990 kehtestati uus põhiseadus. Sellele eelnes massiivne surve teistest maadest, eriti Indiast, mis sulges oma piirid, ning liitunud opositsiooniparteide (Nepali Kommunistlik Partei ja India Kongress) massimeeleavaldused, mida kuningas laskis tulistada.

Mõned parteid kritiseerisid uues põhiseaduses punkti, mis nägi ette erakorralise seisukorra võimaliku kehtestamise kuninga poolt (Esindajatekoda pidi seda kinnitama alles kolme kuu jooksul), ning vormeli "hinduistlik kuningriik" säilitamist. Varsti oli uus poliitiline eliit rahva silmis veel korrumpeerunum kui vana valitsus. See aga tuleneb ka korruptsiooni suuremast nähtavusest suhteliselt vaba ja kriitilise ajakirjanduse tingimustes.

Parteid leppisid 1991 kokku, et poliitilise stabiilsuse huvides monarhia säilib, jäädes Nepali kultuuriliselt mitmekesise elanikkonna riikliku identiteedi sümboliks.

Nepali esimesed vabad valimised 12. mail 1991 võitis Nepali Kongress.

Alates 1991. aastast ei ole ükski valitsus võimul püsinud üle kahe aasta, sest ta on kas lagunenud või kuningas on parlamendi laiali saatnud.

1994. aasta valimistel sai Nepali Kongress lüüa. Valimised võitis Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik) ning peaministriks sai Man Mohan Adhikari. Nepalist sai esimene kommunistliku valitsuse all olev monarhia. Erimeelsuste tõttu Nepali Kongressi sees saadeti parlament aasta keskel laiali. Sama aasta 15. novembril toimunud valimistel ükski partei enamust ei saavutanud. Sellest sai alguse mitmeaastane ebastabiilsete koalitsioonivalitsuste periood. Pärast valimistel mais 1999 sai Nepali Kongressist jälle enamusvalitsuse juht. Sellest ajast saadik on olnud kolm peaministrit Nepali Kongressist: Krishna Prasad Bhattarai (31. maist 1999 kuni 17. märtsini 2000); Girija Prasad Koirala (20. märtsist 2000 kuni 19. juulini 2001 ja Sher Bahadur Deuba (23. juulist 2001 kuni 2003. aastani).

Esindajatekoja viimases koosseisus oli Nepali Kongessil 113 kohta Nepali Kommunistlikul Parteil (Ühinenud Marksistlik-Leninlik) 69 kohta, Rahvuslik-Demokraatlikul Parteil 11 kohta, Rahvuslikul Rahvarindel 5 kohta, Nepali Hea Tahte Parteil 5 kohta, Nepali Tööliste-Talurahva Parteil 1 koht ja Nepali Ühinenud Rahvarindel 1 koht.

22. mail 2002 saatis kuningas parlamendi laiali, tuues põhjenduseks, et ta ei suuda maoistlike mässulistega toime tulla. Peaminister Deuba laskis valitud omavalitsusorganite mandaadi tähtajal mööduda.

Kuningas Gyanendra vabastas 4. oktoobril Sher Bahadur Deuba "suutmatuse" tõttu peaministri ametist. 11. oktoobril 2002 nimetati ametisse uus üleminekuvalitsus. Suured parteid Nepali Kongress, Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik) ning osa Rahvuslik-Demokraatlikust Parteist keeldusid aga uude valitsusse minekust, sest leidsid, et viimasel puudub denokraatlik legitiimsus.

Peaminister Chand Rahvuslik-Demokraatlikust Parteist lubas konfrontatsiooni maoistidega lõpetada, jättes siiski olemasolevad poliitilised struktuurid muutmata.

4. juunil 2003 nimetas kuningas peaministriks Surya Bahadur Thapa.

Valitsuse loosung oli nüüd "Ühtsus terrorismivastases võutluses". Jaanuar 2004 külastas Nepali Colin Powell, kes lubas abi. Nepali valitsus vajas relvi ja varustust.


Perekonnapilt maoistide kontrolli all olevas orus
Suurenda
Perekonnapilt maoistide kontrolli all olevas orus

[redigeeri] Maoistide mäss

Veebruaris 1996 alustas Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik) riigi 75 maakonnast viiekümnes mässu (või kodusõda) monarhia ja kastisüsteemi vastu. Alates 1996. aastast on konfliktis hukkunud üle 11 000 politseiniku, tsiviilisiku ja mässaja. Juulis 2001 kuulutas peaminister Deuba, kes püüdis konflikti läbirääkimiste teel lahendada, välja relvarahu, millest maoistid lubasid kinni pidada. Kuigi hirmuõhkkond on ka pärast relvarahu säilinud, on konfliktis hukkunute arv tunduvalt vähenenud. Augustis ja septembris 2001 toimusid valitsuse ja maoistide vahelised läbirääkimised.

Pärast 11. septembrit 2001 hakati mässajaid nimetama terroristideks. Järgneva kuue kuu jooksul hukkus konfliktis rohkem inimesi kui eelneva kuue aasta jooksul.

2002. aastal lubas peaminister Chand konfrontatsiooni maoistidega lõpetada, jättes olemasolevad poliitilised struktuurid siiski muutmata.

Informatsioon politsei, armee ja maoistide vaheliste lahingute kohta on väga ühekülgne, sest informatsioon on riigi kontrolli all. Vaid väähesed meediakanalid, nagu näiteks ajakiri Himal, kirjutavad kriitiliselt ja informatiivselt mõlema poole kohta. Sageli räägitakse maoistide julmusest. On tõsi, et maoistidel pole halastust (korrumpeerunuiks peetavate) politseinike vastu; politseinikud aga ei tseremoonitse maoistidega ning nende ohvriks võivad langevad ka tsiviilisikud, keda lihtsalt kahtlustatakse sümpaatias maoistide vastu või nende toetamises.

2002. aasta lõpus oli Nepali 75 maakonnast 55 maoistide võimu all. Lääne ajakirjanikud on neist vähe reportaaže teinud.

Arvatakse, et kaks kolmandikku konfliktis hukkunutest on tapetud sõjaväelaste ja politseiniku poolt. Konfliktis on hukkunud üle 9000 inimese; mõned allikad nimetavad hukkunute arvuks 13 000.

Alates 19. augustist 2004 on maoistid isegi mitu korda pealinna mõneks päevaks välismaailmast täielikult ära lõiganud või oannud kinni tähtsaid ühendusteid.

Lahingud algasid alates augustist 2003 uuesti.

Turistid said siiski suhteliselt vabalt ja turvaliselt liikuda ja kõik võitlevad pooled kohtlesid neid viisakalt, sest nad on üks riigi tähtsamaid sissetulekuallikaid. Ametlikel andmetel on üks turist saanud surma pommiplahvatuses.

Valitsuse loosung oli nüüd "Ühtsus terrorismivastases võutluses". Jaanuaris 2004 külastas Nepali Colin Powell, kes lubas abi. Nepali valitsus vajas relvi ja varustust.

26. mail alustas uus valitsus eesotsas peaminister Girija Prasad Koiralaga rahuläbirääkimisi maoistlike mässulistega. Enne seda vabastati sadu mässulisi ning võeti kavva põhiseadusereform. Eesmärgiks on 10 aastat kestnud konfliktile lõpp teha.

21. novembril 2006 kirjutasid peaminister Koirala ja maoistide juht Prachanda alla lepingule kodusõja lõpetamise kohta.

[redigeeri] Veresaun kuningapalees

Kuningas Birendra oli hoolimata oma vastuolulisest rahva seas väga armastatud.

Ametlikel teadetel tulistas kroonprints Dipendra 1. juunil 2001 surnuks oma isa kuningas Birendra, oma ema kuninganna Aishvarya, oma venna, oma õe, oma isa noorema venna prints Dhirendra ja mitu oma tädi ning tulistas lõpuks iseennast. Kuigi prints Dipendra suri teadvusele tulemata, sai ta Nepali troonijärglusseaduse järgi kuningaks. Kui ta 3. juunil suri, kuulutati kuningaks tema isa vend Gyanendra. Viimane on ärimees, kellel on osalus paljudes suurtes Nepali firmades. Ta suurendas oma kuninglikku elatisraha ümberarvutatult 4,5 miljoni euroni.

Sündmuste ametlik versioon ei äratanud Nepalis usaldust. Kogu kuningliku perekonna tapmist on Nepalis varemgi ette tulnud. Enamikus kontorites, rääkimata kodudest, ei ole asendatud vana kuningapaari portreesid uue omadega.

[redigeeri] Erakorraline seisukord ja demokraatlik liikumine

1. veebruaril 2005 saatis kuningas Gyanendra valitsuse laiali ning kuulutas välja erakorralise seisukorra ja vabastas ametist kogu valitsuse. Peaminister Sher Bahadur Deuba ja teised valitsuse liikmed pandi koduaresti.

Gyanendra süüdistas Deubat toimetulematuses, sest ta ei suutnud saavutada kokkulepet maoistidega järgmisteks valimisteks. Gyanendra lubas nüüd kolme aastaga riigis õiguse ja korra jalule seada ning taastada demokraatia. Maoistid ja suurem osa rahvast kartsid, et ta nii ruttu võimust ei loobu. Deuba ütles, et kuninga sammud olid konstitutsiooni- ja demokraatiavastased. kuninga käitumist kritiseerisid nii ÜRO kui ka Nepali tähtsamad liitlased India, USA ja Suurbritannia. Mõned riigid, sealhulgas Saksamaa ja Prantsusmaa, kutsusid lühiajaliselt oma saadikud tagasi.

22. novembril 2005 võtsid seitse parlamendiparteid (Seitsme Partei Allianss) ja Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik) vastu ajaloolise ja enneolematu 12-punktilise kokkuleppememorandumi rahu ja demokraatia kohta. See näeb ette relvastatud konflikti lõpetamist ja asutava kogu loomist.

Parlamendiparteide ja maoistide kokkuleppel alustati aprillis 2006 üleriigilist ülestõusu kuninga ainuvõimu vastu. Poliitiliste organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide ja kutseliitude õhutusel algasid massilised meeleavaldused kogu Nepalis.

Alates 7. aprillist 2006 toimus kogu riigis üldstreik, mille kutsus ellu kuninga poolt laialisaadetud seitsme partei allianss ja mille taga oli suur osa rahvast.

Üldstreik kestis üle kahe nädala. Iga päev toimusid üleriigilised sadade tuhandete osavõtjatega meeleavaldused. Politsei kohtles rahumeelseid meeleavaldajaid äärmiselt julm käitumine suhtes 19 päeva kestnud meeleavalduste käigus hukkus 21 inimest, tuhandeid sai vigastada.

Rahva osavõtt oli nii lai ja jõuline, et kuningas lõi kartma. 21. aprillil 2006 kuulutas Gyanendra meeleavalduste jätkumise tõttu ja rahvusvahelisel (eriti India) survel teleesinemises, et "võim antakse rahvale tagasi". Seitsme partei alliansile anti selgesõnaliselt voli määrata järgmine peaminister. Allianss lükkas kuninga pakkumise tagai, sest sellest oli vähe: ta nõudis endiselt 2002. aastal laialisaadetud parlamendi taaskokkukutsumist, asutava kogu kokkukutsumist ja kuninga absolutistliku võimu piiramist ning kutsus üles meeleavaldusi jätkama. Rahvas jäi Katmandu ja teiste linnade tänavatele, ignoreerides ühepäevast komandanditundi.

Kuningale avaldasid survet ka monarhistlikud ringkonnad ja välisriigid. Muuhulgas kartis USA, et tugevnevad maoistid, kes kontrollisid juba 80% Nepali territooriumist. Lõpuks teatas kuningas 24. aprilli keskööl teleesinemises, et Esindajatekoda kutsutakse kohe uuesti kokku. Sellega oli täidetud üks Seitsme Partei Alliansi peamisi nõudmisi ning opositsioon otsustas meeleavaldused lõpetada.

18. või 19. mail 2006 sai parlament tagasi täieliku seadusandliku võimu ning andis täitevvõimu üle Nepali valitsusele (varem "Tema Majesteedi valitsus"). Ühehäälselt võeti vastu otsus, mis nägi ette eiigikorra olulisi muutusi. Paljude institutsioonide (sealhulgas armee) nimest eemaldati sõna "kuninglik". Kuninga nõunikekogu Raj Parishad likvideeriti ning selle ülesanded anti üle parlamendile. Kuninga tegevus allutati parlamendi kontrollile. Kuningas Gyanendra kaotab sõjaväe ülemjuhataja positsiooni ning täidab tulevikus ainult esindusfunktsioone, mõjutamata riigiasju. Ta kaotab immuunsuse kriminaaljältamise suhtes ning peab makse maksma. Nepal saab ilmalikuks riigiks, nii et hinduism ei ole enam riigiusund. Otsus peab alles saama seaduse kuju ning varasemad seadused ja põhiseadus tuleb sellega vastavusse viia. Enamikku muudatustest ei ole siiski veel ellu viidud.

26. mail alustas uus valitsus eesotsas peaminister Girijā Prasād Koīrālāga rahuläbirääkimisi maoistlike mässulistega. Enne seda vabastati sadu mässulisi ning võeti kavva põhiseadusereform. Eesmärgiks on 10 aastat kestnud konfliktile lõpp teha.

19. juulil 2006 saatis peaminister Girijā Prasād Koīrālā ÜRO-le kirja, milles teatatakse kavatsusest korraldada aprillis 2007 asutava kogu valimised.

21. novembril 2006 kirjutasid peaminister Koirala ja maoistide juht Prachanda alla lepingule kodusõja lõpetamise kohta.

[redigeeri] Parteid

 Vaata artiklit Nepali parteid

Nepalis on mitmeparteisüsteem. Parteisid on mitukümmend. Parlamendivalimistel on olnud edukamad Nepali Kongress, Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik), rahvuslik-Demokraatlik Partei, Nepali Hea Tahte Partei, rahvuslik Rahvarinne ja Nepali Tööliste-Talurahva Partei.

Nepali Ühinenud Rahvarinne, mis sai 1991. aasta valimistel kolmanda tulemuse, hakkas 1993 lõhenema. Üks selle fraktsioonidest ühines hiljem Nepali Kommunistliku Parteiga (Masal). Teine fraktsioon aga asutas 1996 Nepali Kommunistliku Partei (Maoistlik), mis 1996 alustas relvastatud mässu ning millest vähehaaval sai suur poliitiline jõud.

Nepali poliitiline maastik on üks maailma keerukamaid. Parteide lõhenemine on Nepalis pigem reegel kui erand. Enamikus riikliku tähtsusega küsimuses ei ole parteid suutnud kokku leppida. Pärast 2005. aastat, mil kuningas Gyanendra võimu haaras, on olukord hakanud muutuma.

[redigeeri] Vaata ka

  • Nepali valimised

[redigeeri] Liikmelisus rahvusvahelistes organisatsioonides

Nepal kuulub järgmistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse:

  • Aasia Arengupank
  • G77
  • Intelsat
  • Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon
  • Lõuna-Aasia Piirkondliku Koostöö Assotsiatsioon
  • Maailma Ametiühingute Föderatsioon
  • Maailma Meteoroloogia Organisatsioon
  • Maailma Tervishoiuorganisatsioon
  • Maailma Tolliorganisatsioon
  • Maailmapank
  • Mitteühinemisliikumine
  • Rahvusvaheline Arenguassotsiatsioon
  • Rahvusvaheline Elekterside Liit
  • Rahvusvaheline Finantskorporatsioon
  • Rahvusvaheline Kriminaalpolitsei Organisatsioon
  • Rahvusvaheline Olümpiakomitee
  • Rahvusvaheline Punase Risti ja Punase Poolkuu Liikumine
  • Rahvusvaheline Põllumajanduse Arengufond
  • Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon
  • Rahvusvaheline Tööorganisatsioon
  • Rahvusvaheline Vabade Ametiühingute Konföderatsioon
  • Rahvusvaheline Valuutafond
  • UNIFIL
  • UNMIBH
  • UNMOP
  • UNMOT
  • UNTAET
  • Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon
  • Ühinenud Rahvaste Organisatsioon
  • Ühinenud Rahvaste Maailma Turismiorganisatsioon
  • Ülemaailmne Intellektuaalse Omandi Organisatsioon
  • Ülemaailmne Postiliit
  • ÜRO Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna majandus-ja sotsiaalkomisjon
  • ÜRO Kaubanduse ja Arengukonverents
  • ÜRO ajutine missioon Kosovos
  • ÜRO missioon Kongo Demokraatlikus Vabariigis
  • ÜRO Toidu ja Põllumajanduse Organisatsioon
  • ÜRO Tööstusarengu Organisatsioon

Nepal on ISO korrespondentliige ja soovib astuda Ülemaailmsesse Kaubandusorganisatsiooni.

[redigeeri] Haldusjaotus

 Vaata artiklit Nepali haldusjaotus

Nepal on jaotatud 14 ringkonnaks, mis omakorda jagunevad 75 maakonnaks. Ringkonnad on rühmitatud viieks arenduspiirkonnaks.


Nepali ringkonnad on:
1 Bāgmatī 8 Luṁbinī
2 Bherī 9 Mahākālī
3 Dhavalāgiri 10 Mechī
4 Gańḍakī 11 Nārāyaṇī
5 Janakpur 12 Rapti
6 Karṇālī 13 Sagarmāthā
7 Kosī 14 Setī

[redigeeri] Rahvastik

[redigeeri] Keeled

2006. aastal loetleti Nepalis 92 erinevat keelt.

Esindatud on indoeuroopa ja tiibeti-birma keelerühmad. Nepali keelt räägib 49%, maithili 12%, bhodžpuri 8%, tharu 6%, tamangi 5%, nevari 4%, magari 3%, avadhi 2%, bantawa 2%, limbu 1% ja badžika keelt 1% elanikest.

Nepali keel on ametlikuks riigikeeleks. Kirjakeel baseerub devanaagari kirjal. Nepali lõunapoolses osas vastu India piiri räägitakse ka hindi keelt.

[redigeeri] Kastid

Nepalis kehtib kastisüsteem. Kuigi 1963. aastast pärinev tsiviilseadustik keelab igasuguse diskrimineerimise, diskrimineerib kastisüsteem võimude sekkumatuse tõttu 70% elanikest.

[redigeeri] Majandus

[redigeeri] Elatustase ja arenguabi

Nepal on üks maailma kümnest vaesemast riigist.

Umbes 800 000 nepallast töötab töölistena, autojuhtidena, valvuritena, koristajatena ja kokkadena välismaal, neist 200 000 Lähis-Idas. Nad saadavad igal aastal oma perekondadele umbes 800 miljonit USA dollari väärtuses raha. See on riigi oluline elatisallikas.

Linna- ja maaelanikkonna heaolu taseme vahel on suur vahe.

Politseinike ja teiste ametnike korruptsiooni tõttu on elanikel puudunud usaldus valitsuse vastu ning nad ei ole mingit abi oodanud.

Maailmapank ja Aasia Arengupank avaldasid minevikus korduvalt valitsusele tulutult survet avaldanud, et see annaks aru vaesuse leevendamiseks mõeldud arenguabi kulutamisest.


[redigeeri] Haridus

Üle poole Nepali elanikkonnast on kirjaoskamatud.

[redigeeri] Ajakirjandus

Alates 1990. aasta pöördest demokraatia suunas on kõige mitmekesisemate arvamuste avaldamine ajakirjanduses väga elav. Seadus keelab rangelt kuninga ja teiste kuningliku perekonna liikmete kritiseerimise ja pilamise ajakirjanduses. Siiski on paljud protestijad seda teinud.

Peale ühe inglis- ja ühe nepalikeelse riikliku ajalehe on sadu eraajalehti.

2001. aasta septembri seisuga oli Nepalis 19 eraraadiojaama, riiklik raadiojaam ning riigile kuuluv telekanal. Seadus lubab eratelevisiooni litsentside väljastamist. Kuigi aastal 1994 väljastati üks selline litsents, ei alustanud selle saaja kuue aasta jooksul saadete edastamist. Riigis on umbes 200 kaabeltelevisiooni operaatorit. Palju on satelliitantenne.

[redigeeri] Ajalugu

[redigeeri] Esiaeg

Katmandu orust on leitud neoliitikumi tööriistu. See leid osutab vähemalt 9000 aasta tagusele asustusele.

India eeposed, sealhulgas Mahābhārata mainivad Nepali elanikena kirateid. Arvatakse, et tegu on mõnd tiibeti-birma keelt kõnelnud rahvaga.

Eepos Rāmājana, mille sündmustik on Mahābhārata omast varasem, väidab, et Mithila (tänapäeva Janakpuri linn Nepalis) on jumalanna Sītā sünnipaik.

Vālmikī aašram ja teised mälestised annavad tunnistust aarja kultuuri kohalolust Nepalis juba 1. aastatuhandel eKr.