Kasutaja:Oop/Filosoofia
Filosoofia uurib reaalsust, põhjuslikkust ning olemise ja mõtlemise alusprintsiipe. Selle sõnaga tähistatakse tihti tuntud filosoofide töödekogu; see võib tähendada mitmesuguste filosoofide poolt tõstatatud küsimuste akadeemilist uurimist; samuti võib see tähendada teatud kriitilist, loovat mõtteviisi. Ühtki neist tähendustest ei saa käsitleda iseseisvana. Lühidalt üteldes on filosoofial igapäevases keelekasutuses erinevaid (kaas)tähendusi, kuid käesoleva artikkel keskendub filosoofiale kui uurimisvaldkonnale.
Sisukord |
[redigeeri] Filosoofia temaatika
Tavapäraselt tegelevad filosoofid selliste teemadega nagu eksistents või olemine, moraal või headus, teadmine, tõde ja ilu; ajalooliselt on enamik filosoofiat keskendunud ka religioossetele uskumustele või kattunud teadusega. Filosoofid võivad esitada kriitilisi küsimusi taoliste mõistete olemuse kohta, väljapoole teaduse vaatlusala jäävaid küsimusi, ka algavad mitmed suuremad tööd keskajajärgses filosoofias küsimisega filosoofia enese tähenduse ja ülesannete järele. Mis on filosoofia? on iseenesest juba filosoofiline küsimus, ehkki filosoofe ajendavad sagedamini spetsiifilised küsimused nagu:
- Mis on tõde? Kuidas või miks määratleme me lauseid kas tõese või väärana, ja kuidas me seejuures arutleme?
- Kas teadmine on võimalik? Kuidas me teame, et me teame?
- Kas moraalselt õigete ja väärade tegude (või väärtuste, või institutsioonide) vahel on erinevus? Kui jah, siis milles see seisneb? Millised teod on õiged ja millised väärad? Kas väärtused on absoluutsed või suhtelised? Üldiselt ja konkreetselt - kuidas peaksin ma elama?
- Mis on reaalsus ja milliseid asju võib kirjeldada reaalsetena? Mis on selliste asjade loomus? Kas mõned asjad eksisteerivad sõltumatult meie tajust? Mis on aja ja ruumi olemus? Mis on mõtte ja mõtlemise olemus? Mida tähendab olla keegi?
- Mida tähendab olla ilus? Kuidas erinevad ilusad asjad igapäevastest? Mis on kunst?
Vana-Kreeka filosoofias nimetati neid viit laiahaardelist küsimusetüüpi vastavalt analüütiliseks või loogiliseks, epistemoloogiliseks, eetiliseks, metafüüsiliseks ja esteetiliseks. Need pole ainsad ning Aristoteles, kes selletaolist klassifikatsiooni esimesena kasutas, käsitles ka poliitikat, meieaegset füüsikat, geoloogiat, bioloogiat, meteoroloogiat ja astronoomiat filosoofia harudena. Sokratese ja sokraatilise meetodi mõjul arendasid kreeklased analüüsitraditsiooni, jagades subjekti osadeks, et seda paremini mõista.
Teised traditsioonid pole alati kasutanud selliseid tähistusi või rõhutanud samu teemasid. Ehkki India filosoofial on sarnasusi Lääne filosoofiaga, polnud jaapani, korea ja hiina keeles 19. sajandi keskpaigani terminit filosoofia tähistamiseks, vaatamata aastatuhandetepikkusele filosoofiatraditsioonile. Eriti Hiina filosoofias oli kasutusel kreeklastest erinev kategooriate kontseptsioon ning definitsioonid ei põhinenud ühistel omadustel, vaid olid tavapäraselt metafoorsed ja viitasid korraga erinevatele subjektidele. [1] Samas ei ole ka Lääne filosoofias kategooriate vahel selgeid piire ning vähemalt alates 19. sajandist on Lääne filosoofid sageli käsitlenud küsimusi pesakonniti, liigitamata neid eraldi valdkondadesse.
[redigeeri] Motiivid, eesmärgid ja meetodid
Sõna "filosoofia" tuleneb vana-kreeka sõnast (Φιλοσοφία, philosophia), mis tähendab ligikaudselt "tarkusearmastus". See tähistab pühendumust küsimisele, õppimisele ja teadmiste levitamisele. Paljud filosoofid on tundnud huvi maailma, inimolemise, olemise, väärtuste, mõistmise ja asjade olemuse vastu.
Filosoofiat võib eristada teistest distsipliinidest selle uurimismeetodite põhjal. Filosoofid formuleerivad oma küsimused tihti probleemide või mõistatustena, toomaks selgeid näiteid enda kahtlustest neid huvitaval, võluval või segadusseajaval teemal.
Tavapäraselt formuleerivad filosoofid probleeme loogilisel kujul, kasutades ajalooliselt traditsioonilise loogika süllogisme, kuid alates Fregest and Russellist aina enam predikaatloogikat, ning suunduvad siis lahenduse poole, mis põhineb kriitilisel lugemisel ja mõtlemisel. Nagu Sokrates, otsivad nad vastuseid arutelu abil, või vastates teiste argumentidele, või hoolika isikliku mõtiskluse kaudu. Filosoofid vaidlevad nende meetodite suhteliste paremuste üle, küsides näiteks, kas filosoofilised "lahendused" on objektiivsed, lõplikud ja ütlevad midagi informatiivset reaalsuse kohta, või selgitavad need lahendused pigem meie keele loogikat, või mõjuvad pigem vaid isikliku teraapiana. Filosoofid otsivad põhjendusi nende küsimuste vastustele.
Keel on filosoofi esmane tööriist. Analüütilises traditsioonis on vaidlused filosoofilise meetodi üle olnud tihedalt seotud vaidlustega filosoofia ja keele suhte üle. Sama küsimustik on tõusetunud ka kontinentaalses filosoofias. Metafilosoofia, "filosoofia filosoofia", uurib filosoofilistele probleemide ja lahenduste olemust ning kohaseid meetodeid, jõudmaks ühest teiseni (vrdl.: Patafüüsika). Need vaidlused on seotud ka vaidlustega keele ja tõlgenduse üle.
Need vaidlused pole vähem olulised filosoofia kui terviku jaoks, kuna filosoofia olemus ja ülesanne ise on alati olnud oluline osa filosoofilistest arutlustest. Vastupidi, selliste valdkondade nagu patafüüsika olemasolu viitab ulatuslikule vaidlusele, mis jääb väljaspoole käesoleva artikli haaret. Selliseid küsimusi käsitletakse pikemalt artiklis Metafilosoofia.
Filosoofiale lähenetakse ka suhete läbi osade vahel, nagu strukturalismis ja rekursionismis. Eksisteerib ka üldine teadusfilosoofia ja spetsiifiline biofilosoofia.
[redigeeri] Sõna mitteakadeemiline kasutus
Tavakeeles kasutatakse sõna filosoofia sageli, tähistamaks iga kogutud teadmiste vormi või inimese vaateid elule (nagu väljendis "elufilosoofia") või millegi saavutamise alusprintsiipe või meetodeid (nagu "minu kiirteedel sõitmise filosoofia"). Seda tähendust väljendatakse harilikult ka sõnaga "maailmavaade".
Teise näitena võib traagilisele elamusele filosoofiliselt reageerimine tähendada hoidumist kirglikest reaktsioonidest intellektualiseeritud lähenemise kasuks. See konkreetne määratlus tuleneb Sokratese näitest, kes arutles rahulikult oma õpilastega hinge olemuse üle, juues mürkputkeleotist, mida kasutati Ateena kohtu otsusel tema hukkamiseks. Stoikud järgisid Sokratest, otsides vabadust oma kirgedest, millest pärineb kaasaegne sõna stoiline kasutus, tähistamaks rahulikku meelekindlust.
[redigeeri] Filosoofiatraditsioonid
Erinevate ühiskondade liikmed on huvitunud filosoofilistest küsimustest ja loonud filosoofiatraditsioonid, mis põhinevad nende tööl. Termin "filosoofia" võib Euroopa ja Ameerika akadeemilises kontekstis viidata eksitavalt ainuüksi Lääne-Euroopa tsivilisatsiooni filosoofilisele traditsioonile. Seda kutsutakse ka "Lääne filosoofiaks", eriti vastandatuna "Ida filosoofiale", mis hõlmab Aasia filosoofilisi traditsioone. Mõlemad mõisted ühendavad erisuguseid, isegi üksteisega sobimatuid koolkondi.
Ida ja Lähis-Ida filosoofiatraditsioonid on mõjutanud Lääne filosoofe. Vene, juudi, islami ja viimasel ajal ka Ladina-Ameerika filosoofilised traditsioonid on lisanud või lähtunud Lääne filosoofiast, ent säilitanud ainulaadse identiteedi.
Mugavuse mõttes võib jagada kaasaegse Lääne akadeemilise filosoofia kaheks traditsiooniks, kuna mõiste "Lääne filosoofia" kasutus viimasel sajandil on sageli ilmutanud kallakut ühele või teisele poole.
Analüütilisele filosoofiale on iseloomulik täppislähenemine filosoofiliste küsimuste keele analüüsile. Selle eesmärk on paljastada probleemide aluseks olevat mõistelist segadust. Analüütiline filosoofia domineerib angloameerika filosoofias, kuid selle juured on osalt ka mandri-Euroopas, kus seda samuti praktiseeritakse. Analüütilise filosoofia traditsioon algas 20. sajandi alguses Gottlob Fregega, seda jätkasid Bertrand Russell, G. E. Moore ja Ludwig Wittgenstein.
Kontinentaalne filosoofia on nimetus erinevate koolkondade kohta, mis tegutsevad valdavalt mandri-Euroopas, kuid ka mitmete ingliskeelsete ülikoolide humanitaarteaduskondades ja võivad tegeleda keele, metafüüsiliste probleemide, poliitilise teooria, perspektivismi või kunsti ja kultuuri mitmesuguste aspektidega. Üks kontinentaalfilosoofia koolkondade viimase aja huvipunktidest on katse tuua akadeemilisse filosoofiasse mittefilosoofilistena tunduvaid teemasid, muutes tavaootusi filosoofia ülesannetele.
Stanley Cavell, filosoof, kelle huvid pole ei kindlapiiriliselt "analüütilised" ega "kontinentaalsed", kirjeldab seda erinevust lähenemises, kirjutades: "filosoofia on päritav kui kas lahendatavate probleemide kogum (nagu seda teevad angloameerika analüütikud) või loetavate tekstide kogum (nagu seda teeb Euroopa - välja arvatud muidugi seal, kus on (taas) vastu võetud analüüs). On tuntav, kuidas sellest pärilusviiside erisusest tulenevad erinevad koolitusimperatiivid, erinevad standardid kriitikaks ja vestluseks, erinevad kompositsioonižanrid, erinevad autoripersoonid." ("The Philosopher in American Life," - Emerson’s Transcendental Etudes, 45-46)
Piirid kõigi nende traditsioonide vahel on tinglikud. Erinevused traditsioonide vahel põhinevad tihti nende poolt tähtsamaks peetavatel ajaloolistel filosoofidel, rõhuasetustel ideede ja kirjutamisstiilide või -keelte suhtes. Iga traditsiooni temaatikat ja mõttevahetust võib uurida, kasutades teistest traditsioonidest tuletatud meetodeid, ning nende vahel on olnud olulisi ühisusi ja seoseid.
Teisi filosoofilisi traditsioone, näiteks Aafrika filosoofiat, käsitletakse mujal harva. Seoses üldlevinud rõhuasetusega Lääne filosoofiale kui lähtepunktile on väärtuslike, kuid vähemtuntud mitte-Lääne filosoofiliste tööde uurimine, säilitamine ja levitamine seotud mitmete raskustega.
Ka keeled võivad olla ideede levikule takistuseks või vahendiks. Küsimust, kas üldse ja kui, siis milliseid konkreetseid keeli võib lugeda filosoofia seisukohalt olulisteks, on käsitletud paljude kaasaegsete filosoofide töödes.
[redigeeri] Lääne filosoofia
Lääne filosoofiatraditsioon algas kreeklastega ja jätkub tänapäevani. Tuntud Lääne filosoofide hulka kuuluvad Sokrates, Platon, Aristoteles, Augustinus, Thomas Aquinas (Aquino Thomas), Michel de Montaigne, Francis Bacon, René Descartes (Cartesius), Baruch Spinoza, George Berkeley, John Locke, David Hume, Jean-Jacques Rousseau, Immanuel Kant, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Arthur Schopenhauer, Søren Kierkegaard, Friedrich Nietzsche, Gottlob Frege, Bertrand Russell, Henri Bergson, Edmund Husserl, Ludwig Wittgenstein, Martin Heidegger, Jean-Paul Sartre, Theodor Adorno, Jacques Derrida ja Willard van Orman Quine.
Lääne filosoofiat liigitatakse mõnikord problemaatika alusel harudesse. Tavapäraseimad jaotised on metafüüsika, epistemoloogia (tunnetusteooria), eetika ja esteetika. Teiste alldistsipliinide seas on loogika, keelefilosoofia ja poliitiline filosoofia.
Põhjalikumat käsitlust vaata artiklist Lääne filosoofia.
[redigeeri] Ida filosoofia
Ida filosoofia järgib arvukaid traditsioone, mis pärinevad muistsest Indiast ja Hiinast või olid seal populaarsed . Kuulsate Ida filosoofide sekka kuulusid Kapila, Yajnavalkya, Gautama Buddha, Akshapada Gotama, Nagarjuna, Kong Fuzi (Confucius), Laozi (Lao Tse), Zhuangzi (Chuang Tzu), Menzi (Mencius), Xun Zi, Zhu Xi, Wang Yangming, Dharmakirti, Sankara, Ramanuja, Vivekananda, Aurobindo ja Sarvepalli Radhakrishnan.
India filosoofia on ehk Lääne filosoofiaga kõige paremini võrreldav. Nii uurib muistne njaaja koolkond loogikat, nagu seda teevad ka mõned kaasaegsed analüütilised filosoofid; kuid on ka olulisi erinevusi - näiteks rõhutas muistne India filosoofia traditsiooniliselt koolkondade või muistsete tekstide, mitte üksikute filosoofide õpetusi, kellest enamik kirjutas kas anonüümselt või kelle nimesid lihtsalt ei antud edasi.
Ida filosoofia põhjalikum käsitlus on artiklis Ida filosoofia.
Teistele filosoofiatraditsioonidele viitavad lingid allpool.
[redigeeri] Rakendusfilosoofia
Ehkki filosoofiat peetakse tihti läbinisti abstraktseks alaks, on sel ka praktilisi rakendusi. Kõige ilmsemad rakendused on eetikal - eriti rakenduseetikal - ja poliitilisel filosoofial. Poliitilise filosoofia suurkujude, nt Kong Fuzi, Kautilya, Sun Zi, John Locke'i, Jean-Jacques Rousseau', Karl Marxi, John Stuart Milli, Mahatma Gandhi ja John Rawlsi vaated on kujundanud ja põhjendanud erinevaid valitsusvorme ja nende tegusid.
Haridusfilosoofia väärib samuti eraldi mainimist; John Dewey' propageeritud progressiivne haridus on avaldanud suurt mõju USA hariduspraktikale 20. sajandil.
Rakenduslikust vaatenurgast on oluline ka epistemoloogia, mis võib aidata korrigeerida arusaamu teadmisest, tõestusest ja põhjendatud uskumustest. Kaks kasulikku teed, mille kaudu epistemoloogia ja loogika võivad reaalset maailma mõjutada, on ajakirjandusteooria ja kriminalistika. Mitteformaalsel loogikal on hulk tähelepanuväärivaid rakendusi, aidates inimestel säilitada kriitilisust retoorika lugemisel ja igapäevavaidlustes.
Üldises plaanis võivad mitmesugused erifilosoofiad nagu "õigusfilosoofia", "matemaatika filosoofia" jts aidata vastavate alade spetsialistidel oma eriala teoreetilisi või kontseptuaalseid lähtealuseid paremini mõista.
Enamgi veel, viimasel ajal on tekkinud uus tegevusala, filosoofiline nõustamine, mille praktiseerijad rakendavad filosoofilist lähenemist igapäevaelu probleemide lahendamisel. Ka on mitmed ida filosoofia harud aidanud leevendada miljonitel inimestel ärevusprobleeme , keskendudes meditatsioonile, sisemisele rahule ning seosele kehalise ja vaimse tervise vahel.
[redigeeri] Vaata ka
- Lääne filosoofia
- Lääne filosoofia ajalugu
- Ida filosoofia
- Hiina filosoofia
- Budistlik filosoofia
- India filosoofia
- Islami filosoofia
- Juudi filosoofia
- Vene filosoofia
- Jaapani filosoofia
- Analüütiline filosoofia
- Kontinentaalne filosoofia
- Metafilosoofia
- Kriitiline teooria
- Loend: filosoofid
- Loend: filosoofia temaatika
- Loend: filosoofiad
- Loend: rahvuslikud filosoofiatraditsioonid
- Eetika
- Esteetika
- Aksioloogia
- Loend: filosoofia mõisteid
[redigeeri] Bibliograafia
[redigeeri] Sissejuhatavaid teoseid
[redigeeri] Algajaile
- Philosophy: A Very Short Introduction by Edward Craig
- The Complete Idiot's Guide to Philosophy (2nd Edition) by Jay Stevenson
- Sophie's World by Jostein Gaarder
- Philosophy Now magazine
- Big Questions: A Short Introduction to Philosophy by Robert C. Solomon
- A Short History of Philosophy by Robert C. Solomon, Kathleen M. Higgins
- The Problems of Philosophy by
Bertrand Russell
- Philosophy: The Basics by Nigel Warburton.
[redigeeri] Temaatilisi sissejuhatusi
- A Short History of Modern Philosophy by Roger Scruton
- World Philosophies by Ninian Smart
- Indian Philosophy: a Very Short Introduction by Sue Hamilton
- A Brief Introduction to Islamic Philosophy by Oliver Leaman
- Eastern Philosophy For Beginners by Jim Powell, Joe Lee
- An Introduction to African Philosophy by Samuel Oluoch Imbo
- Philosophy in Russia: From Herzen to Lenin and Berdyaev by Frederick Copleston
- Continental Philosophy: A Very Short Introduction by Simon Critchley
- Complete Idiot's Guide to Eastern Philosophy by Jay Stevenson
- Classic Asian Philosophy: A Guide to the Essential Texts by Joel J. Kupperman
[redigeeri] Antoloogiaid
- Philosophic Classics: From Plato to Derrida (4th Edition) by Forrest E. Baird
- Classics of Philosophy (Vols. 1 & 2, 2nd edition) by Louis P. Pojman
- Classics of Philosophy: The 20th Century (Vol. 3) by Louis P. Pojman
- The English Philosophers from Bacon to Mill by Edwin Arthur Burtt
- European Philosophers from Descartes to Nietzsche by Monroe Beardsley
- Contemporary Analytic Philosophy: Core Readings by James Baillie
- Existentialism: Basic Writings (Second Edition) by Charles Guignon, Derk Pereboom
- The Phenomenology Reader by Dermot Moran, Timothy Mooney
- Medieval Islamic Philosophical Writings edited by Muhammad Ali Khalidi
- A Source Book in Indian Philosophy by Sarvepalli Radhakrishnan, Charles A. Moore
- A Source Book in Chinese Philosophy by Wing-Tsit Chan
[redigeeri] Käsiraamatuid
- The Oxford Companion to Philosophy edited by Ted Honderich
- The Cambridge Dictionary of Philosophy by Robert Audi
- The Routledge Encyclopedia of Philosophy (10 vols.) edited by Edward Craig, Luciano Floridi (also available online by subscription); or
- The Concise Routledge Encyclopedia of Philosophy edited by Edward Craig (an abridgement)
- Routledge History of Philosophy (10 vols.) edited by John Marenbon
- History of Philosophy (9 vols.) by Frederick Copleston
- A History of Western Philosophy (5 vols.) by W. T. Jones
- Encyclopaedia of Indian Philosophies (8 vols.), edited by Karl H. Potter et al (first 6 volumes out of print)
- Indian Philosophy (2 vols.) by Sarvepalli Radhakrishnan
- A History of Indian Philosophy (5 vols.) by Surendranath Dasgupta
- History of Chinese Philosophy (2 vols.) by Fung Yu-lan, Derk Bodde
- Encyclopedia of Chinese Philosophy edited by Antonio S. Cua
- Encyclopedia of Eastern Philosophy and Religion by Ingrid Fischer-Schreiber, Franz-Karl Ehrhard, Kurt Friedrichs
- Companion Encyclopedia of Asian Philosophy by Brian Carr, Indira Mahalingam
- A Concise Dictionary of Indian Philosophy: Sanskrit Terms Defined in English by John A. Grimes
- History of Islamic Philosophy edited by Seyyed Hossein Nasr, Oliver Leaman
- History of Jewish Philosophy edited by Daniel H. Frank, Oliver Leaman
- A History of Russian Philosophy: From the Tenth to the Twentieth Centuries by Valerii Aleksandrovich Kuvakin
[redigeeri] Välislingid
Mõned neist lehekülgedest sisaldavad linke veebis avaldatud filosoofiatekstidele, nagu ka mitmed asjakohased artiklid Vikipeedias.
- Routledge Encyclopedia of Philosophy - Signpost articles free, others require subscription
- The Internet Encyclopedia of Philosophy
- Stanford Encyclopedia of Philosophy
- Introducing Philosophy Series by Hugo Holbling
- EpistemeLinks.com : philosophy resources on the internet
- Philosophy in Cyberspace
- Guide to Philosophy on the Internet
- Erratic Impact: The Philosophy Research Base
[redigeeri] Foorumid
- Talk Philosophy -- Koht, kus arutletakse teemade üle kõigist filosoofia harudest eetikast esteetikani.
- Philosophy Forums -- Koht, kus arutletakse filosoofia üle, koos filosoofilist temaatikat katva diskursiivse raamatukoguga. et:Filosoofia