Urbanus VIII
Vajab toimetamist |
Urbanus VIII | ||||||||||||||||||
![]() |
||||||||||||||||||
|
Urbanus VIII, Maffeo Barberini (Aprill 1568- 29. juuli 1644) oli paavst 1623-1644. Ta oli 235. paavst.
Maffeo Barberini sündis Firenzes jõuka kaupmehe Antonio Barberini ja Camilla Barbadori 6 lapselises peres 5 lapsena. Ta ristiti 5. aprillil 1568, kuid tema täpne sünnikuupäev on allikate puudumisel teadmata. Isa surma järel sattus Maffeo Barberini 3 aastaselt oma onu Francesco Barberini hoole alla. Ta õppis Firenzes ja Rooma kolledžis õigusteadust ning on Gregorius XV järel teine paavst, kes omandas hariduse jesuiitide käest. 7. aprillil 1586 anti talle tonsuur ja ta ordineeriti 13. veebruaril 1592 diakoniks. 1589 kaitses Barberini Pisa ülikoolis doktorikraadi. Ta koostas protonotarina Hispaania kuninga Felipe III ja Austria Margarethe abielulepingu ning Austria suurhertsogi Albert Habsburgi ja Hispaania printsessi Isabel Clara Eugenia Habsburgi abielulepingu. Saadikuna õnnitles Barberini 1601 Prantsusmaa kuningat poja (tulevase kuninga Louis XIII) sündimise puhul. 24. septembril 1604 ordineeriti ta preestriks. Maffeo Barberini koostas ladinakeelseid värsse, mis avaldati 1637 kogumikus "Maphei Cardinalis Barberini poemata." Kardinal Barberini osales 2 konklaavil 1621 – 1623.
[redigeeri] Ametid
- 1. juuli 1589 abbreviatore de parco maggiore
- 1589 signatura gratiae tribunali ametnik
- 13. veebruar 1592 Fano kuberner
- 24. oktoober 1593 apostellik protonotar
- Märts 1597 paavsti õukonna vaimulik
- Jaanuar 1598 kardinal Pietro Aldobrandini juhitava delegatsiooni koosseisus Ferraras
- 1601 erakorraline suursaadik Prantsusmaal
- 1603 president della Strade
- 20. oktoober 1604 – 27. oktoober 1608 Naatsareti peapiiskop (pühitseti 28. oktoobril 1604)
- 4. detsember 1604 erakorraline suursaadik Prantsusmaal
- 11. september 1606 – 6. august 1623 kardinalpreester
- 12. november 1607 – 5. mai 1610 San Pietro in Montorio kardinalpreester
- 27. oktoober 1608 – 17. juuli 1617 Spoleto peapiiskop
- 8. jaanuar 1610 – 6. august 1623 Signatura gratiae prefekt
- 5. mai 1610 – 6. august 1623 San Onofrio kardinalpreester
- 31. august 1611 – 1614 legaat Bolognas
- 9. jaanuar – 6. august 1623 camerlengo
[redigeeri] 1623. aasta konklaav
Urbanus VIII valiti paavstiks 6. augustil 1623 ja krooniti mihklipäeval 29. septembril. Kroonimine lükkus edasi paavsti haiguse tõttu. 19. juulist 6. augustini 1623 toimunud konklaavil osales 55 kardinali, kuid 3. augustil lahkus kardinal Andrea Baroni Peretti Montalto konklaavilt ja kohale jäänud 54 kardinali seast valiti Urbanus VIII paavstiks 50 häälega, kuid et üks kardinal ei pannud oma skrutiiniumit teiste hulka, kaaluti ka uue vooru korraldamist. Konklaavil peeti soosikuks kardinal Ottavio Bandinit, kes ei saanud aga vajalikku toetust. Kardinal Scipione Caffarelli Borghese toetas Giovanni Garzia Millini valimist, kes sai varem 22 häält.
[redigeeri] Välispoliitika
Urbanus VIII sai võimule Kolmekümneaastase sõja ajal. Ta soovis katoliiklike valitsejate vahelise liidu sõlmimist, et saavutada sõdivate poolte vahel neutraliteeti ja pidas oma missiooniks kõigi kristlaste isana rahumeelsete suhete taastamist. Urbanus VIII toetas välispoliitikas rohkem Prantsusmaa huvisid, kuna ta ei soovinud Habsburgide mõju laienemist Itaaliasse.
[redigeeri] Suhted Saksamaaga
Urbanus VIII pühitses 1626 Praha peapiiskopi Ernst Adalbert von Harrachi kardinaliks ja sõlmis 1630 keiser Ferdinand II konkordaadi, kuid ta ei toetanud keisri võitlust Rootsi kuninga Gustav II Adolfiga. Kui keiser nõustus 30. mail 1635 sõlmitud Praha rahulepinguga tegema protestantidele mööndusi, ei pooldanud paavst keisri otsuseid. Gustav II Adolfi surma tähistamiseks peeti Roomas 11. detsembril 1632 tänujumalateenistus ja järgmisel päeval lauldi Sixtuse kabelis Te Deumi.
[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga
Urbanus VIII keeldus 1624 ühinemast Prantsusmaa, Venezia ja Savoia vahel Hispaania vastu moodustatud liiduga. Ta taunis 1631 liidu sõlmimist Prantsusmaa ja Rootsi vahel. 1635 sekkus Prantsusmaa Kolmekümneaastasesse sõtta. Urbanus VIII lähetas 1634 – 1636 Giulio Raimondo Mazzarino erakorraliseks saadikuks Prantsusmaale, kuid pärast oma volituste lõppemist jäi Mazarin Pariisi. Mazarini asemele määras Urbanus VIII 30. septembril 1636 uueks saadikuks kardinal Guido Bentivoglio d’Aragona. 1631 kohustas Urbanus VIII Maillezais piiskoppi resideeruma Fontenay-le-Comtes. Urbanus VIII keeldus vastu võtmast Prantsusmaa suursaadikut François Annibal d’Estréesi, sest too ei täitnud etiketireegleid.
[redigeeri] Suhted Hispaaniaga
1625 – 1626 peeti Hispaania ja Prantsusmaa vahel Valtellina sõda, kus osalesid ka paavsti väed, mille koosseisus tegid sõjaretke kaasa ka Mazarin ja tulevane kardinal Nicolo Guidi di Bagno. Urbanus VIII vahendusel sõlmiti 5. märtsil 1626 Monzoni rahuleping, millega omandasid nii Hispaania kui Prantsusmaa Valtellina alale võrdsed õigused.
Kui Parma hertsog ründas Hispaania üksusi, saatis Urbanus VIII Imola piiskopi hispaanlaste juurde, et Hispaania teeks rahu Modena ja Parmaga.
Hispaania suursaadik lootis 1637 di precenza privileegiga saavutada teiste Rooma akrediteeritud suursaadikute seas paremat positsiooni. Selle privileegi järgi viibisid suursaadikud vastuvõttudel järgmises järjekorras: keisri saadik, Prantsusmaa saadik, Hispaania saadik, Aragoni saadik, Portugali saadik, Inglismaa saadik, Sitsiilia saadik, Ungari saadik, Küprose saadik, Böömimaa saadik, Poola saadik ja Daakia saadik. Kuid Aragon ja Portugal kuulusid sel ajal Hispaania koosseisu, Inglismaa polnud aga üldse esindatud ja keisrile kuulusid mitmed alad. Pärast seda viibisid suursaadikud vastuvõttudel paavsti otsuse alusel järgmises järjekorras: keisri, Prantsusmaa, Hispaania ja Poola saadikud.
[redigeeri] Suhted Inglismaaga
Urbanus VIII mõistis 1626 taas hukka parlamendi otsuse vandeandmise kohta. Ta saatis 1624 Inglismaale vikaariks Robert Smithi, kes sattus tülli jesuiitidega, sest ta soovis endale saada piiskoplikku autoriteeti. Seetõttu pidi Urbanus VIII 6. mail 1631 avaldatud dekreedis kinnitama, et ülempreestri volitused ei laiene jesuiitidele. Vahepeal sätestas Inglismaa valitsus uued meetmed katoliiklaste represseerimiseks ja Smith pidi 1631 Inglismaalt põgenema. 1634 saatis Urbanus VIII Inglismaale Gregorio Panzani ja 1638 George Conni, kes peatselt asendati Carlo Rossettiga. 1642 alustas Urbanus VIII viimase saja aasta jooksul Inglismaal märtrisurma surnud isikute süüdimõistvate otsuste läbivaatamist.
[redigeeri] Suhted Poolaga
24. oktoobril 1630 määras Urbanus VIII Mikołaj Toroszewiczi Lvivi peapiiskopiks. Paavst kinnitas 1640 Włocławeki piiskopkonna laienemise.
[redigeeri] Suhted Veneziaga
Kirikuriigil jätkusid Veneziaga piiritülid Ferrara alade pärast. Urbanus VIII ajal eemaldati Sala Regias asunud ornamendid, mis kujutasid Aleksander III ja Friedrich I Barbarossa lepingu sõlmimist Venezias.
[redigeeri] Mantua pärilussõda
Kui 1627 suri Mantua hertsog Vincenzo II Gonzaga lastetult, olid suurriigid huvitatud tema troonist. Urbanus VIII toetas selles pärilussõjas Prantsusmaa kandidaati Neversi hertsogit, kelle Gonzaga oli määranud oma pärijaks, kuid Felipe IV ja Ferdinand II ei tunnustanud hertsogi otsust, vaid toetasid Guastalla hertsogit Ferrante II. 1628 piirasid hispaanlased Casalet ja Savoia hertsog Carlo Emmanuele I vallutas Monferrato, kuid järgmisel aastal vabastati alad prantslaste poolt. Kui prantslased pidid La Rochelle'i piiramiseks Mantuast tagasi tõmbuma, sattus Casale uuesti hispaanlaste piiramisrõngasse. 1630 vallutasid prantslased Mantua uuesti ja keisri väed loovutasid hertsogiriigi, sest nad olid sunnitud võitlema Kolmekümneaastase sõjas rootslastega. Mantua pärilussõjast võttis osa ka Mazarin, kes 26. oktoobril 1630 osales Regensburgis vaherahu sõlmimisel. Mantua pärilussõja lõpetas 19. juunil 1631 sõlmitud Cherasco rahuleping.
[redigeeri] Kirikuriigi laiendamine
Urbanus VIII inkorporeeris 1625 – 1631 Kirikuriigi koosseisu Urbino hertsogkonna, sest viimane hertsog Francesco Maria II della Rovere loobus pärast poja Federico Ubaldo della Rovere mõrvamist 1624 oma tiitlist. Urbanus VIII volitas piiskop Berlinghiero Gessit tema valdusi üle võtma ja Gessi määrati Urbino kuberneriks.
[redigeeri] Castro sõda
1639 läksid paavsti onupojad etiketireeglite pärast tülli Roomat külastanud Castro hertsogi Odoardo Farnesega. Nad veensid paavsti hertsogi vaenulikkuses, mille tulemusena vallutasid paavstiväed 13. oktoobril 1641 Taddeo Barberini ja Luigi Mattei juhtimisel Castro. 13. jaanuaril 1642 ekskommunikeeris paavst hertsogi. Orvietos sõlmiti esialgne rahuleping, kuid paavst ei tunnustanud seda, vaid pooldas sõja jätkamist. Sõja jätkudes toetasid Farneset Prantsusmaa, Venezia, Toscana ja Modena, kelle ühisjõududega oli hertsog valmis vallutama Roomat. Urbanus VIII pöördus abisaamiseks Hispaania poole, kuid see ei saanud talle piisavalt abi pakkuda, sest oli sõjas Prantsusmaaga. 1644 said paavsti väed Lagoscuro lahingus hävitava kaotuse osaliseks ja 31. märtsil 1644 sõlmiti rahu, mille järgi pidi paavst vabastama hertsogi kirikuvande alt ja pidi hertsogile loovutama kõik paavstivägede poolt Castros vallutatud alad.
[redigeeri] Misjon
Urbanus VIII võttis vastu Konstantinoopoli patriarhi ja Kongo valitsejate saadikud.
Ta saatis Egiptuse katoliiklastele kirja, et need võimaldaksid kaputsiinidel Põhja-Aafrikas misjoneerida.
1626 nõustus Etioopia valitseja Sissinios saama koos poegadega katoliiklaseks, kuid tema poeg Basilides korraldas 1632 riigipöörde.
Urbanus VIII lubas 1633 Jaapanis ja Hiinas misjoneerida kõikidel katoliku kiriku vaimulikel.
Ta saatis 1637 teatiinid Bijapuri Indias.
Urbanus VIII toetas Jean-Jacques Olieri ja Jérôme de la Dauversière misjonit Kanadas.
[redigeeri] Liturgilised reformid
12. septembril 1628 reguleeris Urbanus VIII pihireegleid.
Urbanus VIII määras 1629 breviaariumi revideerimiseks komisjoni, kuhu kuulusid ka Maciej Kazimierz Sarbiewski ja Anthony Hickey. Ta kirjutas ümber mitmed hümnid ja komponeeris Eliisabeti ofiitsiumi. Revideeritud breviaarium avaldati 19. septembril 1631.
Urbanus VIII sätestas 29. aprillil 1631 idariituse kasutamise.
Ta revideeris 2. septembril 1634 avaldatud bullaga Si quid est missaraamatut.
Urbanus VIII vähendas 13. septembril 1642 avaldatud bullas Universa per orbem kiriklikke suurpühade arvu 34 päevani (v.a. pühapäevad). Ta piiras ka piiskoppide õigust uute suurpühade sisseseadmiseks, mida ei tohi teha ilma paavsti loata.
[redigeeri] Klerikaalsete institutsioonide reformid
Urbanus VIII tunnustas 1623 Mantua hertsogi rajatud rüütliordut.
Ta restruktureeris 1. oktoobril 1625 Prantsusmaal asunud frantsiskaanide neli provintsi.
Urbanus VIII tunnustas 1626 Jeanne-Francoise de Chantali rajatud visitatsiooni ordut (salesiaani õed, l'Ordre de la Visitation).
Urbanus VIII oli kaputsiinide patroon ja kinnitas 1643 nende privileegid. 30. aprillil 1627 nimetas ta kaputsiine „Franciscuse tõelisteks poegadeks.” 28. juunil 1627 avaldatud bullas Salvatoris et Domini kinnitas ta Paulus V otsuse, millega tunnustas kaputsiinide konstitutsiooni. 15. aprillil 1631 pühitseti Roomas sisse kaputsiinidele kuuluv Neitsi Maarja pärispatuta saamise kirik. 1636 suri Franche Comtes nii palju kaputsiine katku, et Urbanus VIII lubas ordineerida nooremaid, kui kanoonilise õiguse järgi oli lubatud.
1627 dekreedis Sacra congregatio uuendas ta sätteid noviitside vastuvõtmise kohta.
4. jaanuaril 1628 tunnustas ta Nicolas Sanguini rajatud kongregatsiooni.
5. mail 1628 kinnitas ta frantsiskaani konventuaalide konstitutsiooni.
1628 tunnustas ta Pierre Fourier rajatud kongregatsiooni (Congrégation Notre-Dame).
Urbanus VIII eraldas 1630 foillandid (Notre-Dame des Feuillans) kaheks kongregatsiooniks.
Ta tunnustas 1630 Melki kongregatsiooni.
Ta tunnustas 20. augustil 1631 Basilius Suure ordut.
Ta tunnustas 1631 Claudia Mouy rajatud institutsiooni.
Ta kinnitas 1631 Maria Vittoria Fornari rajatud annuntsiaatide privileegid.
12. jaanuaril 1632 (või 1633) avaldatud bullas Salvatoris nostri tunnustas ta Vincent de Pauli lazariste.
1633 tunnustas ta Jeanne Chezard de Mateli rajatud ordut (l'Ordre du Verbe Incarné).
1633 tunnustas ta tsistertslaste ordu Calabria ja Lucania kongregatsiooni.
1634 tunnustas ta Marie-Elizabeth de la Croix de Jésuse rajatud nunnaordut.
1634 ühendas ta Camaldoli ja Monte Corona kongregatsioonid.
8. oktoobril 1634 tunnustas ta Prantsusmaa kamaldolesiaanide kongregatsiooni (Notre-Dame de Consolation).
1640 määras ta kardinal Stefano Durazzo bartolomiitide patrooniks
1642 tunnustas ta Halastuse Emanda nunnaordut.
1644 eraldas ta mauristid Cluny kongregatsioonist, kuigi Richelieu oli selle vastu.
Ta andis Nocera dei Pagani kiriku basiliaanide käsutusse.
Ta kinnitas l'Institut du Saint-Sacrementi (jansenism) sõltumatuse Citaeux abti jurisdiktsioonist.
Urbanus VIII ei tunnustanud Mary Wardi rajatud liikumist, vaid 31. mail 1631 saatis selle apostellikus konstitutsioonis Pastoralis sõnakuulmatuse pärast laiali.
Ta saatis 1633 laiali ka Paulus V poolt tunnustatud Surmavendade kongregatsiooni.
[redigeeri] Haridusreform
Urbanus VIII kinnitas 10. juulil 1626 avaldatud bullas Piis Christi fidelium Mandri-Euroopas asuvatele iiri kolledžitele privileegid.
Ta rajas 1627 Urbanuse kolledži (Collegio Urbano), millest sai järgnevatel sajanditel oluline institutsioon misjonäride ettevalmistamisel.
Ta kinnitas 14. oktoobril 1627 Pedro de Continho poolt Lissabonis rajatud inglise kolledži.
Urbanus VIII rajas 9. septembril 1629 Münsterisse akadeemia.
Ta rajas 1636 Vatikani seminari (Seminario Vaticano).
[redigeeri] Teoloogilised vaidlused
Urbanus VIII lõpetas 1633 Sorbonnes tekkinud vaidluse John Floydi teeside üle.
Juunis 1643 (koostatud 6. märtsil 1641 või 1642) avaldatud bullas In eminenti mõistis ta hukka Michael Baiuse teesid ja Cornelius Janseniuse Augustinuse.
Üks Hiinasse saadetud preester kinnitas, et ilmikud pole kohustatud osalema pihisakramendil. Urbanus VIII määras küsimuse uurimiseks ametisse komisjoni, kes otsustas, et pihisakrament on ilmikutele kohustuslik ja seda peavad läbi viima vähemalt preestripühitsust omavad vaimulikud.
[redigeeri] Galilei afäär
Kardinal Maffeo Barberini oli aastaid Galileo Galilei isiklik tuttav ja patroon. 1616 oli Barberini vastu inkvisitsiooni poolt Galileile määratud hukkamõistvale otsusele. 1624 külastas Galilei jälle Roomat ja käis kuuel korral paavsti audientsil, kuid Urbanus VIII jättis 1616 langetatud otsuse tühistamata, mille tõttu pöördus Galilei tagasi Firenzesse. 1630 määras Urbanus VIII Galileile 40 skuudo suuruse pensioni. 1632 avaldati Galilei teos Koperniku süsteemist, kuid Urbanus VIII keelas raamatu levitamise ja määras selles sisalduvate väidete uurimiseks ametisse komisjoni ja kohustas septembris 1632 inkvisitsiooni uurima Galilei juhtumit. Kuna Galilei oli 1616 lubanud enam mitte õpetada Koperniku vaateid, pidi ta oma vaadetest pärast teose ilmumist uuesti inkvisitsiooni ees aru andma, kuid ta soovis istungi pidamist Firenzes. Urbanus VIII eesistumisel peetud istungil lükati Galilei ettepanek tagasi ja ta pidi tulema Rooma, kus Urbanus VIII lubas tal resideeruda Toscana saatkonnas. 22. juunil 1633 inkvisitsiooni poolt langetatud otsusega määrati Galilei määramata ajaks vangistusse ja ta pidi kolme aasta jooksul lugema korra nädalas seitset patukahetsuspsalmi. Galilei 5 teost lisati keelatud raamatute indeksisse, kuhu need jäid 1835.aastani. 10 kardinalist pooldasid 7 seda otsust ja karmimast karistusest päästis Galileid arvatavasti varasem tutvus valitseva paavstiga, samuti jäi inkvisitsiooni otsus paavsti allkirjaga kinnitamata. Karmile otsusele vaatamata asendati vanglakaristus koheselt koduarestiga. Kuigi Urbanus VIII saatis hiljem põdurale Galileile oma õnnistuse, ei lubanud ta pärast Galilei surma rajada talle hauamonumenti.
[redigeeri] Muud otsused
Urbanus VIII andis 1624 välja edikti vaimulike riietumise kohta.
1624 keelas Urbanus VIII ekskommunikeerimise ähvardusel nuusktubaka kasutamise ning lubas 1642 ekskommunikeerida iga katoliiklase, kes suitsetab tubakat Püha Peetruse basiilikas ja Sevilla katedraalis.
Ta kinnitas 25. jaanuaril 1625 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga Ad romani pontificis Gregorius XV otsused konklaavi toimumise kohta. 10. juunist 1630 hakati kardinalide, vaimulikest kuurvürstide ja Malta ordu suurmeistri poole pöördumisel kasutama tiitlit eminents (eminentissimus). Kardinalidele sätestati etiketireeglina eesõigus viibida audientsidel väärikamatel kohtadel kõikide isikute, väljaarvatud kroonitud peade ees.
Ta avaldas 14. märtsil 1625 dekreedi Maria de Agreda nägemuste kohta.
Urbanus VIII rajas 10. novembril 1625 kardinalide kolleegiumi arhiivi.
1626 kinnitas ta Pius V otsuse, millega on keelatud võõrandada Kirikuriigi maid.
22. juunil 1626 avaldatud bullas Inscrutabile sätestas Urbanus VIII immuniteedi.
20. oktoobril 1626 ja 17. septembril 1627 tunnistas ta Lõuna-Ameerikas praktiseeritava paganliku kooselu kehtetuks.
1627 avaldatud bullas In coena domini kinnitas ta Paulus V otsuse ekskommunikatsiooni määramiseks 20 juhul.
Urbanus VIII rajas Tivoli relvatehase.
Ta kinnitas 1631 Sixtus V otsuse astroloogia hukkamõistmiseks.
20. detsembril 1631 avaldatud bullas Alias felicis sätestas ta privileegide määramise.
1633 kinnitas ta bullas Plantata Downside kloostri rajamise.
1633 avastati kardinal Felice Centini di Accolti sugulase Giaginto Centini juhitav vandenõu paavsti vastu. Centini soovis oma onu saamist paavstiks ja oli vandenõu korraldamiseks õppinud maagiat.
1634 rõhutas Urbanus VIII Trento oikumeenilise kirikukogu otsust, et prelaadid peavad resideeruma oma ametikohtadel.
Urbanus VIII andis 1636 Urbania linnale linnaõigused.
22. aprillil 1639 avaldatud bullas keelas ta indiaanlaste orjastamise Paraguays, Brasiilias ja Lääne-Indias.
13. jaanuaril 1643 annetas ta Porziuncola privileegi frantsiskaanide kolmanda ordu kirikutele.
Ta tunnustas palverännakud püha Sernini seitsme altari juurde Toulouse’is samaväärseks palverännakutega Rooma Püha Peetruse basiilika seitsme altari juurde.
Ta määratles oma õukonnas majordoomuse kohustused.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 12. oktoober 1629 Pärsias Isfahani piiskopkond
- 1630 Ukrainas Lvivi suureparhia
- 28. november 1630 Marokos Marocco o Marruecose apostellik prefektuur
- 6. september 1632 Bagdadi piiskopkond
- 1633 Süürias Damaskuse piiskopkond
- 18. veebruar 1636 Itaalias Urbania-Sant’ Angelo in Vado piiskopkond
[redigeeri] Suhtumine juutidesse
22. aprillil 1625 avaldatud bullas Sedes apostolica tunnistas Urbanus VIII Portugalis elavad juudid ketseriteks. 20. augustil 1626 avaldatud bullas Injuncti nobis määratles ta privileegid katehhumeenide kloostrile. 18. oktoobril 1635 avaldatud bullas Cum sicut acceptimus sätestas ta kohustuse vaeste juutide toitmiseks, kes olid vangistatud võlgade pärast. 17. märtsil 1636 avaldatud bullas Cum allias piae määras ta 10 eküü suuruse maksu sünagoogidele Ferrara ja Urbino hertsogkondades.
[redigeeri] Kanoniseerimised
Urbanus VIII sätestas 1634 kanoniseerimis- ja beatifikatsiooniprotsessi üksikasjad, keelates pühakuna või õndsana austada isikuid, keda kirik pole tunnustanud. Ta kanoniseeris kolm isikut
- Portugali Isabel 24. juuni 1625
- Peetrus Nolasco 30. september 1628
- Andreas Corsini 29. aprill 1629
Urbanus VIII kuulutas õndsaks 37 isikut
- Andreas Avellino 10. juuni 1625
- Francisco de Borgia 23. november 1624
- Felice Cantalice 1. oktoober 1625
- Matteus Carreri 2. detsember 1625
- Rita da Cascia 1. oktoober 1627
- Gaetano 8. oktoober 1629
- Josafat 16. mai 1643
- Jumala-Johannes 21. september 1630
- Giacomo della Marca 12. august 1624
- Maria Magdalena de’ Pazzi 8. mai 1626
- Rieti Columba 25. veebruar 1625
- Paulus Miki ja tema kaaslased 14. september 1627
- Martin Ascension
- Peetrus Baptist
- Franciscus Blanco
- Antonius Deynan
- Gabriel de Duisco
- Caius Franciscus
- Gonzalo Garcia
- Johannes Soan de Goto
- Louis Ibaraki
- Paulus Ibaraki
- Jeesuse-Filippus
- Leo Karasumaru
- Jakob Kisai
- Johannes Kisaka
- Michael Kozaki
- Toomas Kozaki
- Bonaventura Miyako
- Matteus Miyako
- Nagasaki Franciscus
- Giacomo Saccachibara
- Franciscus di San Michele
- Peetrus Sukejiroo
- Paulus Suzuki
- Cosmas Takeya
- Toomas Xico
Ta kinnitas Gregorius XV poolt läbi viidud kanoniseerimised ja kinnitas 5. novembril 1625 Raimundo Nonnato austamise. Ta kinnitas ka Hermengildi, 1625 Rosalia ja 25. oktoobril 1634 Martina austamise. 1627 tunnustas ta Roberto Bellarmini austamist (venerabilis). Ta lubas frantsiskaanidel austada Piacenza Konradit. Louis XIII palus paavstil uurida Lotringi Margareeta imetegusid.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Kaheldes sugulastele osutatud soosingu õigsuses, määras Urbanus VIII kahel korral ametisse komisjoni, mis pidi uurima tema otsuste õigsust kanooniliselt ja mõlemal juhul leidis komisjon, et paavst pole valesti käitunud.
Urbanus VIII vend Carlo Barberini sai 1627 Monterotondo hertsogiks. Carlo abiellus Costanza Magalottiga. Nende poeg Francesco Barberini sai 1623 kardinaliks ja 1632 asekantsleriks. Carlo poeg Taddeo Barberini abiellus Anna Colonnaga, kelle suguvõsast pärines paavst Martinus V. Taddeo sai kindraliks, pärast isa surma 1630 sai temast Monterotondo, Montelibretti ja Collalto hertsog
Carlo poeg Antonio Barberini sai 1627 kardinaliks, 1638 camerlengoks ja ta oli paavsti vägede komandör.
Urbanus VIII vend Marcello Antonio Barberini sai 1624 kardinaliks.
Carlo naisevend Lorenzo Magalotti sai 1624 kardinaliks.
Magalottide sugulane Francesco Maria Macchiavelli sai 1641 kardinaliks.
[redigeeri] Urbanus VIII kultuuriloos
Urbanus VIII pühitses 18. novembril 1626 ümberehitatud Püha Peetruse basiilika. Tema ajal ehitati Castelfranco, Palazzo Barberini, Barberini raamatukogu (Biblioteca Barberini), kuhu 1640 oli koondatud 6458 ladinakeelset koodeksit. Urbanus VIII käsul kindlustati Civitavecchia sadam, Monte Cavallo ja Sant’ Angelo kindlus. Sant’ Angelo kindluse varustamiseks kahuritega kasutati Panteonis olevat materjali, mille tõttu oli Roomas käibel väljend quod non fecerunt barbari, fecerunt Barberini (mida ei teinud barbarid, tegid Barberinid). Roomas taastati tema ajal Santa Martina kirik. Alates 1626 oli paavsti suveresidentsiks Clemens VIII poolt omandatud Castel Gandolfo. 1630 tegi Urbanus VIII palverännaku Gennazanosse. Pietro Berrettini dekoreeris paavsti käsul Santa Bibiana kabeli. Kardinalina käskis Barberini taastada Spoleto katedraali.
Urbanus VIII oli Benedetto Castelli, Cavaliere Giovanni Baglioni, Nicolas Poussini, Athanasius Kircheri, Gian Lorenzo Bernini, Francesco Borromini ja Claude Lorraini patroon. Tema sõber oli teoloog Fra Dominicus Andrijasevic. Bartolommeo Cavantus pühendas talle 1628 oma teose Thesaurus sacrorum rituum. Denis Petau pühendas talle oma 1637 avaldatud teose. Urbanus VIII käsul koondati Thomas a Jesu kirjutised köidetesse.
6. detsembril 1629 määras Urbanus VIII Gregorio Allegri ametipostile Sixtuse kabeli kooris. Ta kinnitas Regia Accademia di Santa Cecilia privileegid, mille järgi ei tohi ühtki muusikateost avaldada ilma selle akadeemia akadeemikute loata. Samuti ei tohi ühtki muusikakooli rajada ilma akadeemia loata.
Urbanus VIII palvel vabastas Felipe IV 15. mail 1626 Napoli vanglast Tommaso Campanella.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Urbanus VIII pühitses oma valitsemisajal 74 kardinali 8 konsistooriumil. See oli suurim hulk ühe paavsti poolt pühitsetud kardinale pärast Paschalis II. Urbanus VIII ajal sai kardinaliks tulevane paavst Innocentius X. Tema ajal sai 1641 kardinaliks ka Jules Raymond Mazarin. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 4 hispaanlast, 1 sakslane, 1 poolakas ja 1 ungarlane. Ta rajas 6. oktoobril 1627 San Carlo ai Corso titulaarkiriku, asendades sellega San Carlo ai Catinari tiitli, kuid 5. septembril 1639 taastas endise tiitli.
[redigeeri] Legendid
Catholic Encyclopedia andmetel olevat Urbanus VIII pärast tulemuste selgumist konklaavil palvetanud altari ees, kus ta soovis, et Jumal laseks tal ennem surra kui et tema valitsemisaeg ei oleks kirikule meelepärane.
[redigeeri] Surm
Urbanus VIII suri 29. juulil 1644 Roomas. Ta oli valitsenud 20 aastat 11 kuud ja 23 päeva, mis oli pikim valitsemisaeg pärast Aleksander III.
Eelnev: Gregorius XV |
Paavst 1623–1644 |
Järgnev: Innocentius X |