Litograafia
Litograafia ehk kivitrükk on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille trükkimisel kasutatakse kiviplaati.
Sisukord |
[redigeeri] Tehnika
- Võetakse 8-12 cm paksune lihvitud lubjakiviplaat ja sellele joonistatakse kujutis rasvase kriidi ja/või tušiga.
- Kiviplaadi pinda söövitatakse nõrga salpeetrihappega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga (joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna vastuvõtlikuks vee toimele).
- Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga.
- Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile - värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu.
- Trükitakse spetsiaalse litopressiga ning tõmmiste arv on piiramatu.
[redigeeri] Eelised
Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.
[redigeeri] Ajalugu
18. sajandi lõpus leiutas Alois Senefelder (1771—1834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse - kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastateks olid arvatavasti 1796—98. A. Senefelder ei olnud tegelikult graafik, vaid näitleja, muusik ja luuletaja aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt noodikirjade paljundamiseks), kui olid olnud senised.
1796. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed noodivihikud, neile järgnesid koolilaulikud.
1799. aastal avas Senefelder Münchenis oma trükikoja.
Baieri õueraamatukogu direktor C. v. Aretin (1773—1824) otsustas 1807. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed joonistajaid (nt. Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty) ja peatselt ühines ka A. Senefelder. Müncheni kunstikogud sisaldasid rohkesti kuulsate meistrite teoseid, mida laiemale publikule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia, kui graafikaliigi ja litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti.
1810. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate 15.—18. sajandi meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja "Litograafiad" kaudu, mis ilmus kuueleheliste vihikutena kuni 1816. aastani, kokku 72 vihikut.
1817. aastal hakkas ilmuma teine kunstiteoseid reprodutseeriv sari "Baieri maalisaal" (Bayrischer Gemäldesaal), millest 1821. aastani oli välja tulnud 108 lehte.
Kunstiteoste reprodutseerimise kõrval hakati kiviplaati kasutama ka maastiku- ja arhitektuurivaadete vahetuks edasiandmiseks.
Näidetena võib tuua:
Ernst Fries (1801—1833) "Vaade Heidelbergi lossile" (1820)
Carl Friedrich Heinzmann (1795—1846) Baieri maastikud (1818—20)
Anton Arrigon (1788—1851) Böömimaa vaated
Karl Friedrich Schinkel (1781—1841) Tempelhofi mäel asuvat Rahvaste monumenti kujutav leht (1818)
1818. aastal andis A. Senefelderi välja litograafiaõpiku "Vollständiges Lehrbuch der Steindruckerey", mis osutus väga oluliseks litograafiatehnika kuulsuse kasvule. Litograafiaõpik sisaldas ka näidislehti kõigist kiviplaadilt trükitavatest võtetest.
Uue tehnika levik oli kiire ja seda kasutati 19. sajandil suuretiraažiliste väljaannete trükkimisel.
[redigeeri] Vaata ka
- Lametrükk
- Monotüüpia
- Diatüüpia