Peet Vallak
Peet Vallak (kodanikunimega Peeter Pedajas; 23. juuni 1893 – 17. märts 1959) oli eesti kirjanik.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Õppis ministeeriumikoolis ja Pärnu progümnaasiumis (lõpetas 1911), mille järel pühendus kunstiõpingutele.
Esialgu töötas Peet Vallak ajakirjanikuna ja joonistajana, 1920.–1930. aastail valis oma peamiseks tegevusalaks kirjanduse. Temast sai silmapaistev novellikirjanik.
Tema abikaasa oli tõlkija ja ajakirjanik Marje Pedajas (1895–1992).
[redigeeri] Looming
Vallaku esimene raamat oli komöödia "Luupainajad" (varjunimega Egon Närep, 1924; ta on kirjutanud ka ühe romaani: "Hulgus" (1927, 2. trükk 2005)
Vallak on avaldanud 9 kogu novelle ja novellette
- "Must rist" (1925)
- "Epp Pillarpardi Punjaba potitehas" (1925; samanimeline komöödia 1937)
- "Ajude mäss" (1926)
- "Relvad vastamisi" (1929)
- "Omakohus" (1932)
- "Neli tuult jalge all" (1934)
- "Teod pahurpidi" (1935)
- "Armuleib" (1936)
- "Lambavarga Näpsi lorijutte" (1938)
Valikkogud:
- "Vilja mitmest salvest" I–III (1945–1948)
- "Valitud novelle" (1955, 1958)
- "Valitud novellid" I (Stockholm 1959)
- "Tuuled ümber maja" (1968)
- "Hinge taud" (1983)
- "Elu nullpunkt" (1985)
Ta asetas tähelepanu keskmesse tavalised inimesed ja maalis värvikalt nende pingelistes olukordades avalduvaid karaktereid.
Vallaku teostes valitseb üldiselt realistlik käsitluslaad. Mõjukust suurendavad huumor ja isikupärane stiil.
[redigeeri] Kirjandus
- Daniel Palgi, "Peet Vallaku noorpõlvetööd (1908–1918)" – Keel ja Kirjandus 1966, nr. 2, lk. 72–80
- Daniel Palgi, "Peet Vallaku loomingulisest protsessist" – Keel ja Kirjandus 1967, nr. 5, lk. 257–268
- Enn Lillemets, "Daniel Palgi ja Peet Vallak" – Looming 1987, nr. 10, lk. 1404–14
- Jaan Kruusvall, "Ristialune elu" (Peet Vallaku novellidest) – Looming 1993, nr. 6, lk. 828–834
- Daniel Palgi, "Sissejuhatus Peet Vallakusse" – Akadeemia 1999, nr. 3-4
- Mehis Heinsaar, "Sünge naeru raamat" (romaani "Hulgus" kordustrüki arvustus) – Vikerkaar 2006, nr. 9, lk. 121–124