Kolonelide diktatuur
"Sõjaväehunta" (uuskreeka keeles ka η Χούντα ('Hunta')) on 1967.–1974. aasta Kreeka parempoolsete sõjaväelaste valitsuste koondnimetus.
Tolleaegset režiimi nimetatakse ka kolonelide diktatuuriks ehk kolonelide režiimiks (το καθεστώς των Συνταγματαρχών). Hunta liikmeid on eesti keeles nimetatud ka mustadeks kolonelideks.
Sõjaväeline režiim algas 21. aprilli hommikul 1967 aastal Kreeka sõjaväe kolonelide juhitud putšiga, mis võttis üle valitsuse. Kõik poliitilised parteid keelati. Sõjaväeline valitsus lõppes augustis 1974.
Sisukord |
[redigeeri] Eellugu
Pärast Teist maailmasõda ja Kreeka vabanemist 1945 puhkes kommunistide juhitud vastupanuliikumise ja eksiilist tagasi tulnud valitsuse vahel kodusõda. Kodusõda lõppes 1949 kommunistide lüüasaamisega. Kreeka Kommunistlik Partei oli lindprii ja palju kommunistid pidid kas pagema riigist või leppima tagakiusamisega. CIA ja Kreeka sõjavägi jätkasid koostööd, eriti tihedalt pärast Kreeka liitumist NATO-ga 1952. Kreeka Keskluureteenistus (KYP) ja LOK erijõud valmistusid koos USA-ga sissetungiks Nõukogude Liitu. Operatsioon Gladioga tegi põhilist koostööd just LOK, kes hiljem tegi Kreekas ka sõjaväelise riigipöörde.
Aastal 1947 esitas USA Trumani doktriini, mis nägi ette toetada autoritaarseid režiime Kreekas, Türgis ja Iraanis, et vältida nende riikide sattumist Nõukogude Liidu mõju alla.
1960ndate alguses olid Kreeka valitsuses põhiliselt konservatiivid, aga seal ilmnes ka juba liberaliseerimise märke. Kui 1963 toimus atentaat parlamendisaadik Grigóris Lambrákisele, astus Konstantínos Karamanlís peaministri ametist tagasi ning peaministriks sai tsentrist Geórgios Papandréou, kelle valitsus viis läbi arvukalt sotsiaalseid ja poliitilisi reforme. Majanduskriisi ajal määras peaminister oma poja Andréas Papandréou majandusministriks. Andréase suhted rühma vasakpoolsete sõjaväelastega tuntud nime all Aspida tekitasid rahutusi parempoolsete sõjaväelaste ridades. Et säilitada kontrolli sõjaväe üle, vabastas peaminister kaitseministri ning palus kuningal ennast kaitseminitriks määrata, millega kuningas ei nõustunud. Kreeka kuningas Konstantinos II vabastas Papandreou 1965 aasta juulis ametist ja kuni kuningas kuulutas välja uued valimised 1967 aasta juulis, vahetus veel mitmeid peaministri kandidaate, kes keegi ei suutnud valitsust moodustada.
[redigeeri] Riigipööre ja diktatuur
Kuna Keskpartei võit uutel valimistel tundus liiga ilmne, siis parempoolsed sõjaväelased, kartes, et neist võidakse tahta lahti saada, korraldasid 21. aprillil 1967 riigipöörde nime all "Operatsioon Prometheus", mida juhtis brigaadikindral Stylianos Pattakos (Στυλιανός Παττακός) ja kolonelid Georgios Papadopoulos (Γεώργιος Παπαδόπουλος) ning Nikolaos Makarezos (Νικόλαος Μακαρέζος). Kolonelid, kasutades tekinud segadust, suutsid kiirelt kokku panna ka valitsuse. Algselt üritasid kolonelid koostööd teha ka kuninga ja teiste poliitikutega, kuid see polnud eriti edukas. Lõpeks leidsid nad, et parem on vastumeelstest poliitikutest lahti saada. Kolonelid viisid läbi erinevaid reforme ja sealhulgas ka kummalisi nagu näiteks meestele lühikese soengu nõude ja naistele lühikese seeliku kandmise keelu. Et oma võimu kindlustada, oli neil kasutada laiaulatuslik salapolitsei, mis jälgis riigis toimuvat ning nende üheks sihtmärgiks oli kommunistide toetajatest riigi vabastamine, kuid ka tsentriste arreteeriti põhjuseta. Range kontrolli all olid nii meedia kui ka kohtusüsteem. Vabasid valimisi ei toimunud. Parlament kaotati ära ja otsuseid võtsid vastu kolonelid ise.
1973 aasta sügisel toimusid Ateena üliõpilaste vastupanuliikumise organiseeritud demonstratsioonid repressioonide vastu ülikoolides, majanduse halvamise, kohutava inflatsiooni vastu, millede põhjustajaks oli ebademokraatlik valitsus. Üliõpilased okupeerisid polütehnilise Ülikooli ja teid sealt raadiosaateid, kus kutsusid Ateena rahvast türannia vastu võitlema. Hunta surus tankidega demonstratsioonid maha. Siinkohal sai alguse rahva usk kolonelide diktatuuri kukutamise võimalikkusesse.
Kolonelide diktatuur sattus Demetrios Ioannidise juhtimisel kriisi 1974. aastal, kui nad aitasid Küprosel vahetada demokraatlikult valitud kreeka-küprose presidendi Archbishop Makariose Nicos Sampsoni vastu. Riigipöördega tuli võimule fašistlik hunta, kes hakkas taotlema saare ühendamist Kreekaga. Antud sündmuse tulemusel tõi Türgi oma väed Küprosele ja kadunuks jäi ning hukkus hulk Küprose inimesi.
[redigeeri] Kolonelide valitsuse lõpp
23. juuli 1974 aastal lagunes Kreeka Kolonelide diktatuur ja endine peaminister Constantine Karamanlis kutsuti tagasi kaheksa aastasest pagendusest Pariisis. Türgi valitsus tervitas tema tagasi saabumist Kreekasse.