Akšobhja
Akshobja
Yks viiest dhjaani budadest .
Mandala on sümboolne pilt valgustumisest. Iga mandala nendest viiest (viie budapere mandala toim.) esindab ühte Sakjamuni omadust. Kuna valgustumise olemus on samasugune kõikidel aegadel ja kõikides paikades siis seega on kõikide budade vaimsed omadused samuti samad, kuigi nad võivad neid omadusi väljendada eri viisidel. Akshobja omadused liituvad selgelt ühe Sakjamuni eluga liituva legendiga.
Kui buda mediteeris bodhipuu all ja ponnistas valgustumise poole, siis tema ponnistuse jõud äratas Mara tähelepanu. Mara esindab budismis kõike maist, kõike mis seob meid suhtelise, muutliku maailma külge ja tekitab kiindumusi, mis sulevad meid elurattasse. Sõna sõnalt tähendab tema nimi "surma". Mara ei taha loomulikult, et keegi tema riigist põgeneb ja nõnda üritab ta Siddhartat igal viisil segada ja saadab tema peale armee, kes loobivad teda kaljurahnude ja relvadega. Kuid Siddharta jätkab rahulikult meditatsiooni. Kui kivid, odad ja nooled puudutavad tema rahuliku keskendatuse aurat muutuvad need lilledeks, mis langevad maha. Kui Mara oma ebaõnnestumist näeb otsustab ta taktikat muuta ja saadab oma tütred Siddhartat veetlema.(Mara pojad on rahutus ja uhkus, tütred soov , rahulolematus ja kirg.) Kuid Sidharta keskendumine on vankumatu ta isegi ei vaata nende poole, vaid jätkab sisemise vabaduse otsinguid. Mara ei taha ennast ikka veel lööduks tunnistada ja proovib kavalusega, öeldes Siddhartale: " Mis sa istud paigapeal, kus kõikide aegade budhad on valgustunud, mis õigusega sa selle koha peal istud?" Legendi järgi on see koht, mis esimesena saavutas tahke oleku evolutsiooni käigus- Vajrasana teemant iste. Siis Mara küsimus on tegelikult, et Sa oled istunud mandala keskele, mis õigusega, kelleks sa ennast õige pead. Vaid täiesti eetiliselt puhas inimene võib istuda Teemant istmele. Nõnda Siddharta vastabki: olen paljude ajastute jooksul harjutanud täiusliku andmise, käitumise, kannatlikkuse, ponnistuse, keskendumise ja tarkuse vooruseid- kuute täiuslikkust, nõnda olen ära teeninud õiguse istuda sellele kohale. Mara üritab veel kasutada oma viimast õlekõrt ja panna Siddhartat kahtlema endas ja vastab: Nii sa endast arvad, aga kes on sinu sõnade kinnitaja. Siddharta vastus Marale on selge. Ta ei ütle midagi, vaid puudutab maad parema käe sõrmeotstega. See peale ilmutab ennast Maa kuninganna ja ütleb: mina kinnitan ta sõnu, olen näinud kuidas ta on enda puhastanud ajastute jooksul, vankumatu ponnistuse läbi vaimsetes harjutustes ja täielikus ebaisekuses. Nõnda lõpuks Siddharta võidab Mara.
Laiemas tähenduses on Mara meditatsiooni teel esinevate takistuste sümbol:
1.Soovid
2.Viie ilmingurühma Skandha(kalduvuse) pidamine tõeliseks püsivaks iseks. Need Skandhad on-1 ainelised omadused (nimi,vorm); 2 meeled; 3 meelte kalduvused, tahtmised; 4 tunded; 5 teadvusevool.
3.Uppumine meditatsiooni tekitatud naudingutesse.
4.Surm. Selle sündmuse üle mediteerides saidki joogid ühenduse just Akshobjaga.
Sellest ka Aksobja mudra. Selline on legend, kuid kõikides legendides on alati peidus mitmetasandiline sügav õpetus. Akshobja mudra on identne Siddhartale omistatud mudraga. Mandalaga liituvad alati mingid tajuseisundid. Nende tajuseisundite kohta kasutatakse terminit Vijnana (ka teadvuse vool). Jnana tähendab teadmist ja tarkust. Silp Vi tähendab eristamist. Vijnana on seega tajumisviis. mis on langenud dualismi. See on tajumisviis. kus me võtame ennast subjektina, mis on eristunud muust "objektiivsest maailmast" ehk on teadvustab seda - on teadvustaja ja teadvustatav. Yogacara koolkond loetleb 8 vijnanat ehk eristavat teadvuse tasandit. Iga budaga liitub üks nendest kaheksast. Akshobjaga liituvat kutsutakse alaya vijnana. Selle eristava teadvustamise mõistmine lähtub karma seadusest. Budistid ei kasuta mõisteid head ja halvad teod, vaid soovitud ja soovimatud teod. Soovitavad teod on ebaisekad ja selliste tegude allikaks on meel täis armastust, tarkust ja rahu ja vähendavad inimeste kannatusi. Soovimatud teod on isekad, mille lähtekohaks on meel , mis on täis ahnust, viha, teadmatust, sellised teod toovad kõigile kannatusi. Kõik teod kannavad varem või hiljem vilja, mitte ükski tegu ega mõte ei kao jäljetult. Need säilivad meie taju sügavuses, mida kutsutakse ka suhteliseks alajaks. Alaya tähendab aga viljasalve, kuhu kõik seemned kogutakse. Nüüd on meil võimalik näha sügavamat seost Akshobja ja Sakyamuni vahel. Kui Siddharta puudutab maad, on ta valmis saavutama valgustumise, sest on saabunud hetk, mil kõigil tema positiivsetel tegudel on aeg vilja kanda. Maa puudutamine on sümbol - suhtelise alaya sümbol. Maa säilitab endas truult kõigi ajastute märke, kõigest sellest , mis on tema pinnal toimunud. Maa ajalugu võib lugeda tema kihtidest. Maa on kõigi inimeste võitluste tumm tunnistaja. Ja nõnda nagu seemned kannavad mullas vilja, nõnda kannavad ka inimeste teod vilja suhtelisel olemasolu tasandil. Ei ole juhus, et Aksobjaga liituv loom on elevant, kellest räägitakse, et see loom ei unusta kunagi midagi.
Kuid on võimalik astuda veel üks samm Maad puudutava mudra selgitamises. Eelnenust võiks kergesti järeldada, et Akshobja element on maa, kuna ta on vankumatu ja istub elevantide selgadel maad puudutades. Siiski on tema element vesi. Seda on lihtne seletada. Igaüks nendest budadest on valgustunud tarkuse kehastus. Akshobja tarkusega aga liidetakse veel omadussõna peeglisarnane. See tähendab valgustunud tarkust , mille abil näeme kõike tõelise, puhta ja erapooletuna. Kui me hoiame peegli ees valget ja punast roosi, siis peegel näitab neid mõlemaid võrdselt vahet tegemata, kumbagi esile tõstmata. Ilma hindamata ja arvustamata. Tõelus on kogemus ilma mõtete rusuva koormata. Valgustunud meel peegeldab kõikke kuid teda ei määri miski. Vee võime toimida peeglina teeb temast Akshobja elemendi. Vesi on nagu meie meel, kui ta voolab ja liigub, annab ta asjadest moonutatud peegeldusi st, et kui meie meel on rahutu, on meil väärastunud arusaamad. Kui meel peatub, siis meelt ei ole, kui vesi peatub muutub, ta puhtaks selgeks ja läbipaistvaks. Akshobjas on ühendunud samsara ja nirvana. See on tegelikult üks ja sama maailm, mida lihtsalt nähakse erineva selgusega. Enne valgustumist me takerdume välise maailma sihtidesse ja reageerime mõnikord positiivselt, mõnikord negatiivselt. Nõnda toodame jätkuvalt uusi seemneid- loome uut karmat, mis paneb elu- ja surmaratta pöörlema. Kuni valgustumiseni oleme me kimbus kahesusega, suhtelise alaya vijnanaga. Murdes aga läbi duaalsusest hakkame nägema absoluutset alayat, plekitut tõde- amala vijnanat. Absaluutne nägemine on ületanud aja ja koha, kõik tingimused ja kannatuse- absoluut on murdnud välja duaalsuse pettustest. Ühtumine absoluutse tõega on vabastanud meid illusioonist, et oleme eristunud olendid eraldi maailmast, et maailm on meist väljaspool. Vijnana- subjekti objekti illusioon muutub jnanaks, ei-dualistlikuks tarkuseks. See muutub Akshobja peeglisarnaseks tarkuseks. Valgustunud inimene jätkab toimimist maailmas, kuid ta ei loo enam karmat, sest karma sünnib subjekti ja objekti suhtest, kokkupuutest. Kui mina ründan maailma, siis maailm ründab paratamatult vastu kuid kui mina ja maailma mõisteid enam ei ole, jääb järele vaid peegel. Pildid ei jää peegli külge kinni ja peegel ei tõmba pilte ligi ega tõrju ka endast eemale. Peegel ei muutu ega reageeri, see on alati häirimatult objektiivne, vankumatu. Kui saavutame sellise tajuviisi, ei loo me enam uut karmat ning elu ja surm ei oma enam erinevust- oleme valmis astuma Akshobja puhtale maale.