Martin Heidegger
Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Martin Heidegger (26. september 1889 Meßkirch – 26. mai 1976 Freiburg). Saksa filosoof.
[redigeeri] Elulugu
Martin Heidegger sündis 26. septembril 1889 Badenis Meßkirchi linnas aamissepa ja preestri abilise pojana. Kohaliku preestri vahendusel sai ta pärast kohustuslikku kooliaega minna 1903 õppima peapiiskoplikku gümnaasiumisse Konstanzi. 1906. aastal läks ta üle Bertholdi gümnaasiumisse Freiburgis, saades tulevastele teoloogiaüliõpilastele määratud stipendiumi.
Pärast kooli lõpetamist 1909 asus ta Freiburgi ülikoolis katoliiklikku teoloogiat õppima. Algusest peale tegeles Heidegger filosoofiaga. Eriti tähtsad olid talle Edmund Husserli "Loogilised uurimused". Kaks aastat hiljem loobus ta teoloogiaõpingutest ja läks 1911. aastal üle matemaatika-loodusteaduskonda. Selle kõrvalt kuulas ta filosoofialoenguid ja kaitses 1913. aastal lõpuks filosoofiaalase doktoritöö "Õpetus otsustusest psühhologismis" (Die Lehre vom Urteil im Psychologismus).
Olles 1915. aastal habiliteerunud tööga "Duns Scotuse kategooria- ja tähendusõpetus" (Die Kategorien- und Bedeutungslehre des Duns Scotus), hakkas ta eradotsendina Freiburgi ülikoolis loenguid pidama. Aastal 1917 abiellus ta Elfriede Petriga; nende pojad sündisid aastatel 1919 ja 1920. Pärast oma "Fenomenoloogilisi interpretatsioone Aristotelese kohta (Phänomenologische Interpretationen zu Aristoteles) kutsuti Heidegger 1923. aastal Marburgi erakorraliseks professoriks. Tema üliõpilaste hulgas oli Hannah Arendt, kellega teda sidus aastapikkune armusuhe.
Aastal 1927 ilmus tema lõpetamata jäänud peateos "Olemine ja aeg" (Sein und Zeit). Teos oli pühendatud 'armsale õpetajale' ehk Edmund Husserlile. 30.aastate kordustrükkides enam seda pühendust polnud. Järgmisel aastal kutsuti ta Husserli järglasena Freiburgi ülikooli filosoofiaprofessoriks ning tema esimene loeng "Mis on metafüüsika?" äratas suurt tähelepanu. Aprillis 1933 valiti ta ülikooli rektoriks, mais astus ta Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse ja propageeris järgnevate kuude jooksul natsionaalsotsialismi. Muuhulgas keelas Heidegger emeriteerunud Husserlil sissepääsu Freiburgi ülikooli ruumidesse ja raamatukokku.
Kui ta 1934. aasta algul oli mõistnud oma eksitust, astus ta aprillis ametist tagasi. Sellegipoolest ei andnud ta NSDP parteipiletit ära, vaid hoidis seda 1945.aastani. Aastal 1945 määrasid Prantsuse okupatsioonivõimud talle kuueaastase loengukeelu, mille järel (1951) ta emeriteeriti. Sellest ajast peale sai Heidegger, kes oli 1949. aastast peale pidanud eraloenguid ja -seminare, jälle avalikult loenguid lugeda, ja 1950. aastatel avaldas ta mitmeid töid. 1950. aastal ilmus ka artiklitekogu "Holzwege", mis sisaldab kuus ajavahemikus 1935-1946 valminud käsitlust. See teos peegeldab ka kõige otsesemalt Heideggeri aastakümnete-pikkust tutvust Ernst Jüngeriga.
Reisid viisid Heideggeri Šveitsi, Kreekasse, Türki, Itaaliasse ja Prantsusmaale. Mitmel korral tegi ta seminare Provence'is Jean Beaufret' ringile. Beaufret oli Heideggeri ideede tähtsaim propageerija Prantsusmaal. Heidegger suri 26. mail 1976 Freiburgis ja maeti sünnilinna Meßkirchi.
Heideggeri elulugu iseloomustab ka seik, et kui temalt ükskord küsiti, mida ta arvab Aristotelesest kui filosoofist, siis vastas ta: "Aristoteles sündis, mõtles ja suri. Muul pole mingit tähtsust."
[redigeeri] Filosoofia
Heideggeri filosoofia peamiseks kandjaks võib pidada olemisküsimust (die Seinsfrage), mille üha taas küsimine tema mõtlemise põhiosa moodustab.
Oma varajases filosoofias püüab Heidegger viia ellu ontoloogiat läbi fenomenoloogia printsiipide rakendamise olemisküsimusele. Küsides "Olemises ja ajas" olemise mõtte järele leiab ta, et olemise järgi küsimise tarvis tuleb kõigepealt määratleda see olev, kes küsib -- mis on aga inimene ise kui olemasolev (das Dasein). Olemise järgi küsimise esimene etapp on seega inimese kui olemasoleva faktilisuse hermeneutika ehk fundamentaalontoloogia, mille eesmärk on kirjeldada fenomenoloogiliselt Daseini olemasolemist nii, et see võimaldaks edeneda olemise enda mõtte järele küsimisele. Daseini eksistentsiaalne analüüs päädib nelja eksistentsiaali määratlemisega: leidumus (die Befindlichkeit), mõistmine (das Verstehen), kõne (die Rede), langemus (das Verfallen).
Kuna inimese kui olemasoleva olemist, millesse ta suhestub, nimetab Heidegger eksistentsiks, siis on "Olemine ja aeg" inspireerinud otsustavalt eksistentsifilosoofiat, mis on üle võtnud osa Heideggeri kaalutlustest, kuid mida Heidegger ise tema mõtlemist valesti mõistvaks ära-kasutamiseks peab.
1930. aastate algusse paigutatakse Heideggeri mõtlemise teekonnas kääne (die Kehre), millega seoses kerkivad kesksena esile olemise ajalugu (die Seinsgeschichte) ja püüd mõtelda olemist kui sellist või olemist ennast. Sellega seoses pöördub Heidegger eelsokraatikute mõtlemise poole, kelle fragmente (eelkõige Parmenidese, Herakleitose, Anaximandrose) tõlgitseb ta kui tunnistusi algupärasest olemise mõistmisest ning kellele järgnevat filosoofia ajalugu tunnusmärgitseb ta kui olemise unustuse ajalugu, sest juba Platoni ja Aristotelese filosoofias jääb mõtlemata olemise ja oleva erisus (ontoloogiline diferents) ning kogu järgnev metafüüsika tegeleb oleva olemise mõtlemisega ning jätab mõtlemata olemise enda. Käände-järgsesse aega kuuluvad ka Heideggeri luule-tõlgitsustel põhinevad kirjutised, kus mõtlevas dialoogis Rainer Maria Rilke, Georg Trakli, Stefan George ja eelkõige Friedrich Hölderlini luulega saab asu käsitlus keelest kui olemise kojast.