Soo-neiuvaip
See artikkel vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |

Soo-neiuvaip (Epipactis palustris) on üks Eesti käpalistest (ehk orhideedest Orchidaceae).
Sisukord |
[redigeeri] Iseloomustus
Soo-neiuvaip on 20–50 cm kõrge (eriti soodsates oludes võib esineda ka üle 70 cm kõrgused isendeid). Lehed on pisut renjad, teravatipulised. Taime ülaosa on veidi karvane. Õied ripuvad varrel hõreda, pisut ühekülgse kobarana.
Soo-neiuvaibal on mullas pikkade sõlmevahedega risoom, mis harunedes üha uusi taimi kasvatab. Seetõttu kasvavad paljud soo-neiuvaibad mitmekesi koos. Risoomi kiire kasvu tõttu tärkavad taimed igal aastal uues kohas ja nii on soo-neiuvaipade kogumik pidevas liikumises.
Õiekattelehed on valged ja punakad. Mõnikord võib punakas värvus õites ka puududa. Sellisel juhul on tegemist heledaõielise vormiga, mille õis on Eesti Orhideekaitse Klubi embleemil.
Soo-neiuvaip on hõreda, 5–20-õielise õisikuga. Veidi longus õied on valge, punakate joontega kaheosalise huule ja rohekaspunaste või -pruunide ülejäänud õiekattelehtedega. Õite värvus varieerub erinevates kasvukohtades. Õied puhkevad juulis, üksikuid õisi leidub veel augustis. Õis oma silmatorkava valge tipuga huulega on maandumispaigaks tolmeldajatele.
[redigeeri] Tolmlemine
Soo-neiuvaiba õis on putuktolmlemiseks üsna eriliselt kohastunud. Teda tolmeldavad herilased, kes õiele laskudes satuvad nagu hoolauale. Soo-neiuvaiba õie huul koosneb omavahel kitsa elastse hingega ühendatud seesmisest ja välimisest osast. Huule välimine osa paindub putuka raskuse tõttu alla ja seejärel tagasi vedrutades tõukab putuka peadpidi õide otse õietolmuni, mis talle pähe kleepub. Tolmeldatud õitest arenevad sügiseks rippuvad seemnekuprad.
[redigeeri] Kasvukohad

Soo-neiuvaip eelistab kasvamiseks lubjarikka mullaga niiskemaid kasvukohti ja on eriti iseloomulik lubjarikastele madalsoodele. Veel kasvab ta soistel niitudel, järvekallastel, aga ka kraavide ääres, karjäärides ja teistes inimtekkelistes kasvukohtades. Kasvada saab soo-neiuvaip vaid seal, kus kõrgemad niiskuslembesed taimed, näiteks pilliroog, liialt ei laiuta. Tema kasvukohad võivad hävida võsastumise ja kuivenduse tõttu.
Eesti piires on soo-neiuvaip sagedam Lääne- ja Põhja-Eestis, kuid teda leidub ka mujal. Eestis on soo-neiuvaip küllalt tavaline, aga Soomes kuulub ta harulduste hulka.
[redigeeri] Teisendid
Soo-neiuvaibal esineb väga harva heledaõieline vorm Epipactis palustris f. ochroleuca, mille õites puudub pruunikaspunane pigment. Välimiste õiekattelehtede värvus on kollakasroheline, sisemistel valge. Punakad jooned huule ülaosas puuduvad.
[redigeeri] Kaitse
Soo-neiuvaip on looduskaitsealune taim. Kuulub III kategooriasse, kus on kokku 61 katteseemnetaimede (Angiospermae) liiki.
Soo-neiuvaiba kuulumine III kategooriasse tähendab, et on keelatud selle taimede kahjustamine, korjamine ning tehingud sellega. Samuti võidakse III kategooria kaitsealuse liigi kasvukohas moodustada looduskaitseala, kui muude kaitseabinõudega pole võimalik tagada vastava liigi säilimist Eestis.