Renessanss
Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli keskajale järgnenud kultuuriline murrang Euroopa ajaloos.
Itaalias algas renessanss juba 14. sajandil, mujal Lääne-Euroopas hõlmab see 15. ja 16. sajandi.
Õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renesansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina. Vahepealset aega hakati nimetama keskajaks.
Renessansliku maailmavaate keskmeks on humanism – veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Selle tagajärjel sulandusid sakraalne ja profaanne. Asjad ja teod kaotasid sümboolsed tähendused, maailm muutus ühtseks ning ühemõõtmeliseks.
[redigeeri] Perioodid
- 13. ja 14. sajand: eelrenessanss (14. sajand Itaalias trecento)
- 15. sajand: vararenessanss (Itaalias quattrocento)
- 16. sajand: kõrgrenessanss (Itaalias cinquecento)
[redigeeri] Renessansi suurkujusid
- Giovanni Boccaccio (1313–1375)
- Alessandro Botticelli (1444–1510)
- Dante Alighieri (1265–1321)
- Leonardo da Vinci (1452–1519)
- Filippo Brunelleschi (1377–1446)
- Michelangelo Buonarroti (1475–1564)
- Raffael (Raffaello Santi; 1483–1520)
- Niccolò Machiavelli (1469–1527)
- William Shakespeare (1564–1616)
[redigeeri] Vaata ka
- Karolingide renessanss