Harri Tiido

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist


Harri Tiido (sündis 8. oktoobril 1953 Jõhvis Peeter ja Maimo Tiido pojana) on Eesti ajakirjanik ja diplomaat.

Ta lõpetas Tallinna 2. Keskkooli ning Tartu Riikliku Ülikooli inglise filoloogina.

Tiido töötas 1976–1980 raamatukoguhoidjana F. R. Kreutzwaldi nimelises Eesti NSV Riiklikus Raamatukogus.

Aastatel 1980–1992 oli ta Eesti Raadio väliskommentaator. Aastal 1992 oli ta toimetajana tööl Kuku raadios. Ta tegi uudiseid, päevakommentaari (sise- või välispoliitilisel teemal), juhtis "Keskpäevatundi", saateid "Välismääraja", "Elu võimalikkusest Eesti Vabariigis" jt. Aastatel 1996–1997 oli ta tööl Ameerika Hääle juures, 1997–2000 oli ta Kuku raadio peatoimetaja.

Enne Ameerikas viibimist oli Tiidol Kuku Raadios väga suur ajakirjanikukoormus. Seejuures tegi ta saateid, mis nõudsid põhjalikku ettevalmistust. Paljud kuulajad hindasid tema põhjalikkust, tõsidust ja tasakaalukust. Saadetes, milles Tiido vestles raadiokuulajatega, võis tihti kuulda tema kohta lausa ülistavat kiitust. Üks vanem naiskuulaja leidis, et Tiido sobiks hästi Eesti Vabariigi presidendiks. Tiido reageeris sellele märkusega, et niisugune soov tähendaks talle halva soovimist.

Ameerika Hääles oli Tiido töökoormus märgatavalt väiksem. See jättis talle palju aega lugemiseks. Ameerikas tõlkis ta eesti keelde ühe raamatu Venemaast. Pärast Kuku Raadiosse naasmist pidi ta tegema ainult "Keskpäevatundi", "Välismäärajat" ja päevakommentaari.

Aastatel 2000–2003 oli ta Eesti Vabariigi Välisministeeriumi asekantsler julgeolekupoliitika alal.

2. septembril 2003 andis Eesti suursaadikuna NATO juures üle volikirja NATO peasekretärile George Robertsonile.

Tiido valdab inglise, soome ja vene keelt.

Harri Tiido oli esimene, kes pälvis Robert Lepiksoni asutatud Eetilise ajakirjaniku preemia. Ta võttis selle vastu sõnadega "Igasugune raha on alati teretulnud."

[redigeeri] Isiklikku

Tiido on abielus Anna Tiidoga, peres on tütar Katrin. Ta suitsetab palju. Ta kannab prille. Vabal ajal tegeleb ta uudiste ja ajakirjanduse jälgimisega ning välispoliitikaalase kirjanduse lugemisega.

[redigeeri] Välislink