Tartumaa
See artikkel räägib ajaloolisest Tartumaast; praeguse Tartumaa kohta vaata artiklit Tartu maakond
See artikkel vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Tartumaa on ajalooline maakond Eesti idaosas.
Arheoloogide arvates asusid inimesed praeguse Tartumaa territooriumile elama vähemalt 5000 aastat tagasi. Meie ajaarvamise alguses sai siinsete asukate peamiseks elatusallikaks põlluharimine, tihenesid sidemed naaberhõimude ja -rahvastega.
Ajaloolise Tartumaa eelkäijaks tuleb lugeda Ugandi muinasmaakonda. 13. sajandi algul hõlmas Ugandi kogu Emajõest lõuna poole jääva maa-ala kuni latgalite asualani ja Pihkva vürstiriigini, läänes piirnes Sakala maakonnaga. Põhja pool Emajõge paiknes muinasajal hulk väikemaakondi ehk muinaskihelkondi: Vaiga, Jogentagana ja Soopoolitse. On arvatud, et Ugandi võis koosneda umbes viiest muinaskihelkonnast, suuremad keskused olid Tartu ja Otepää.
13. sajandi algul toimunud ristisõdade järel moodustati Ugandi aladel Tartu piiskopkond. 13.-15. sajandil hakkasid tekkima hilisema ajaloolise Tartumaa kihelkonnad: Kodavere, Laiuse, Otepää, Palamuse, Puhja, Rannu, Sangaste, Tartu (Tartu-Maarja), Torma, Võnnu, Kursi (tekkis arvatavasti 14. sajandil Kursi ordulinnuse ja sellega seotud komtuurkonna baasil), Rõngu (tekkis arvatavasti 14. sajandil koos vasallilinnuse ehitamisega), Kambja (moodustati 15. sajandi keskpaigas Otepää, Tartu ja Võnnu kihelkonna osadest), Nõo (eraldati 15. sajandil Tartu kihelkonna lõunapoolsed alad), Maarja-Magdaleena ja Äksi.
16. sajandi keskel toimunud Liivi sõja järgselt läksid Tartu piiskopkonna alad Poola alluvusse. Tartumaa ala teatakse omaette haldusüksusena aastast 1582. Tollane Tartumaa hõlmas ka enamiku praegusest Jõgeva maakonnast, osa Valga, Põlva ja Ida-Viru maakonnast. Avinurme (Ida-Viru maakonnas), Torma, Laiuse ja Palamuse (Jõgeva maakonnas) kihelkond kuulusid kas täies ulatuses või osaliselt Tartumaa koosseisu. Tollal kinnistunud põhjapiir - Liivi sõja järgne Poola ja Rootsi piir - jäi Tartumaal kehtima kuni 20. sajandi alguseni.
Alates 1620. aastatest olid Tartumaa alad Rootsi alluvuses.
Põhjasõja tulemusena läks Tartumaa koos ülejäänud Eesti aladega Vene impeeriumisse. Seoses kreiside loomisega 1780. aastatel eraldati suure Tartumaa lõunaosa iseseisvaks Võru kreisiks. Tekkinud Tartu kreisi (saksa keeles Kreis Dorpat) piir jäi ajaloolisel Tartumaal kehtima Esimese maailmasõjani. 1920. aastate algul eraldati Tartumaa koosseisust Sangaste kihelkond, mis sai osakeseks loodavast Valgamaast.
Teise maailmasõja eel oli Tartumaa üks suurematest Eesti maakondadest maismaapindalaga 5834 km². 1939–1949 kuulusid Tartu maakonda lisaks praegustele Avinurme ja Lohusuu vald (praegu Ida-Viru maakonnas); Sadala, Vaimastvere, Laiuse, Jõgeva, Torma, Kasepää, Pala, Saare, Voore, Kuremaa, Kudina, Kaarepere, Kursi ja Saadjärve vald (praegu Jõgeva maakonnas); Ahja, Kiidjärve, Veski vald (praegu Põlva maakonnas); Otepää, Pühajärve, Aakre vald (praegu Valga maakonnas).
1950 kaotati Eestis maakondlik jaotus ning moodustati Elva, Jõgeva, Kallaste, Mustvee ja Tartu rajoon. 1959 liideti Kallaste rajoon ja 1962 Elva rajoon Tartu rajooniga.
Tartu maakond taastati 1990 ja kolm aastat hiljem arvati sellesse ka Tartu linn, mis nõukogude võimu ajal oli omaette haldusüksus - vabariikliku alluvusega linn. Kaasaegne Tartu maakond on ajaloolisest Tartumaast palju väiksem, hõlmates vaid selle keskosa (ääreosad on jaotatud kaasaegse Jõgevamaa, Põlvamaa, ja Valgamaa vahel).
Tartumaa ajaloos on oluline osa Hansa Liidul, mille koosseisus Tartust sai Läänemere piirkonnas oluline kaubanduskeskus, ning 19. sajandi teisel poolel rajatud Tartu raudteeühendus Tallinna, Riia ja Peterburiga, eriti aga 1632 asutatud Tartu Ülikool, tänu millele Tartumaa on olnud Eesti hariduselu keskus.
[redigeeri] Välislink
Eesti Vabariigi maakonnad kahe maailmasõja vahelisel ajal |
Harjumaa - Järvamaa - Läänemaa - Petserimaa - Pärnumaa - Saaremaa - Tartumaa - Valgamaa - Viljandimaa - Virumaa - Võrumaa |
{{{päis2}}}
|
{{{üksused2}}}
|