Elektrijuht

Elektrijuht ehk juht on materjal, mis sisaldab liikuvaid elektrilaenguga osakesi (kõige sagedamini elektrone) ning mille elektritakistus (täpsemalt eritakistus) on seetõttu väike. Tavaliselt loetakse materjali juhiks, kui selle eritakistus ei ületa 10–6 Ω∙m. Elektrijuhtide kohta öeldakse, et nad juhivad elektrit ehk neil on hea elektrijuhtivus. Materjali, mis elektrit ei juhi, nimetatakse isolaatoriks.

Kui elektrilised potentsiaalid juhi eri punktides on erinevad, siis vastavalt Ohmi seadusele läbib juhti elektrivool.

Juhtide elektrijuhtivust iseloomustatakse tavaliselt eritakistusega. Mida väiksem on eritakistus, seda paremini juht elektrit juhib.

Paljud elektrijuhid on metallid, kuid on ka mittemetallilisi elektrijuhte.

Sisukord

[redigeeri] Metallid

Metallid on elektronjuhtivusega elektrijuhid. Nende juhtivus tuleneb metalliaatomite elektronkatte väliskihi elektronide ehk valentselektronide nõrgast sidemest aatomituumaga. Kõik metallid on keemilised elemendid, mis asuvad Mendelejevi tabelis boori ja polooniumit ühendavast diagonaalist vasakul. Neil on väliskihis alla nelja elektroni ning nad on valmis neid ära andma, et saavutada stabiilsemat olekut. Elektrone saab vähese energiakuluga aatomitest lahti kiskuda, nii et neist võivad saada elektrivoolu kandjad.

Parimad elektrijuhid on kuld ja hõbe. Et need materjalid on kallid, kasutatakse nende asemel enamasti vaske, mis on samuti hea elektrijuht. Metalljuhte kasutatakse juhtmete ning elektriseadmete elektrit juhtivate detailide valmistamiseks.

Elektrijuhtivus sõltub ka juhi temperatuurist. Teatavas temperatuuride vahemikus jääb metallide elektrijuhtivus konstantseks, kuid juhi temperatuuri tõusuga eritakistus kasvab ja juhtivus halveneb. Juhi materjali elektrijuhtivuse sõltuvust temperatuurist iseloomustab takistuse temperatuuritegur.

[redigeeri] Pooljuhid

Pooljuhtides on puhta kristallivõre puhul stabiilsed keemilised sidemed ning elektronide puudu- ega ülejääki ei ole. Kui aga võresse satuvad võõraatomid (lisandite aatomid), tekivad vabad laengukandjad elektronide või "aukude" näol ning pooljuht hakkab elektrit juhtima.

[redigeeri] Ioonjuhid

Ioonjuhtivusega elektrijuhid on vedelas olekus soolad ja elektrolüüdid, näiteks happe või soolalahused. Nende juhtivus tuleneb sellest, et vees keemiline side dissotsieerub. Soola molekul laguneb katiooniks ja aniooniks, mis on vees vabalt liikuvad. Need võivadki saada elektrivoolu kandjateks. Sellise juhi juhtivus võib halveneda, kui osa laengukandjatest keemiliselt seotakse. Sel juhul öeldakse, et juht kulub.

Plasmal ja tugevasti ioniseeritud gaasil esinevad nii elektron- kui ka ioonjuhtivus.

[redigeeri] Juhtivust mõjutavad tegurid

Normaaltingimustel avaldavad kõik materjalid laetud osakeste liikumisele vastupanu, mida nimetatakse elektritakistuseks ehk takistuseks. Selle takistuse ületamine tekitab soojust. Laengute liikumine tekitab juhi ümber ka elektromagnetvälja, mille tõttu juhile mõjub jõud. Seetõttu on mingist kindlast materjalist ja kindlate mõõtmetega (ristlõikega) juhi maksimaalne voolutugevus, millele ta vastu peab. See on eriti oluline trükkplaatide ja mikroskeemide (kiipide) puhul, sest nendes on juhtide ristlõiked on suhteliselt väikesed.

[redigeeri] Ülijuhid

Elektrijuhi erijuht on ülijuht, milles takistus elektronide liikumisele täielikult puudub. Kahjuks ülijuhid toatemperatuuril ei tööta. Tänapäeval tuntud parimate ülijuhtide puhul ei tohi temperatuur ületada 138 kelvinit (u -135°C), mis on umbes pool toatemperatuuri ja absoluutse nullpunkti vahest.