Võsaülane

Võsaülane
Võsaülane
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Tulikalaadsed Ranunculales
Sugukond: Tulikalised Ranunculaceae
Perekond: Ülane Anemone
Liik Võsaülane A nemorosa
Anemone nemorosa

Võsaülane (Anemone nemorosa) on kevadel õitsev taimeliik.

Võsaülast on rahvapäraselt nimetatud külmalilleks, haraklilleks, lumekellukeseks, lumelilleks, valgeks lilleks, varesjalaks ja vareselilleks.

Eestis on võsaülane ülaste perekonnast levinuim.

Ilma õiteta on ta väga sarnane kollase ülasega. Erinevust võib tähelepanelikumal vaatlemisel märgata lehtedes: kollasel ülasel on lehtede üksikud osad kitsamad kui võsaülasel. Samuti on võsaülase õie alusel olevad lehed pikema rootsuga. Ülasel on üks juurmine leht. Ka ülase õis on ebatavaline. Tupplehed moodustavad valge ümbrise mitmele tolmukale ja emakale, kroonlehti ülasel aga üldse ei ole.

Võsaülane paljuneb kahel viisil. Risoomi külgedel asuvad harud moodustavad pungasid, millest kasvavadki uued taimed. Teatud aja möödudes kaob neil ühendus emataimega, uuel taimel moodustuvad õied aga alles kümne aasta pärast. Seemneid levivatad põhiliselt sipelgad.

Et tulikaliste sugukonda kuuluvad taimed on mürgised, siis on seda ka võsaülane. Taimemahla sattumisel nahale võivad tekkida vesivillid.

Võsaülast on mõnel pool kasutatud ravimtaimena. Reuma korral on värskeid katkivajutatud lehti asetatud valu tekitavatele kohtadele. Tänapäeval mõistetakse selline käitumine hukka, sest mürgine mahl võib nahale tekitada raskesti paranevaid haavasid. Külmetuse korral tehakse kuivatatud võsaülase õitest teed. Mürgisus kuivatades kaob.

Võsaülase söömisel võib inimene saada ülasemürgituse. Koduloomad ei söö teda sellepärast, et tal on kibe maitse. On levinud omapärane uskumus, et kui kevadel esimene külmalille (võsaülase) õis ära süüa, siis ei ole vaja terve aasta jooksul külma karta.


Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis: