Voltaire

Voltaire
Suurenda
Voltaire

Voltaire (kodanikunimi: François Marie Arouet; 21. november 1694 Pariis30. mai 1778 Pariis) oli prantsuse deistlik filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest.

Ta sai kuulsaks näitekirjaniku ja poeedina, hiljem oli tuntud John Locke'i ja Isaac Newtoni vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest ning katoliku kiriku piiramatu türannia vastu, ka õpetas ta Preisi kuningat Friedrich II-t.

Tema tuntuimad teosed on "Candide", "Kohtlane", "Mikromegas", "Filosoofiline sõnaraamat" ja "Zadig". Voltaire on kirjutanud ka tragöödiaid, komöödiaid, epigramme, pilkekirju, ajalooraamatuid ja muud.

Sisukord

[redigeeri] Elulugu

Voltaire'i vanemad olid François Arouet ja Marie-Marguerite Daumart või D'Aumard. Mõlema suguvõsad pärinesid Poitevinist, kuid Arouet'd olid juba ammu elanud Pariisis, kus Voltaire'i vanaisa oli edukas kaupmees.

François-Marie oli perekonnas viies laps. Enne teda sündisid kaksikud poisid, kellest elama jäi üks, tüdruk Marguerite-Catherine ja veel üks poiss, kes suri noorelt. Ema suri, kui François-Marie oli seitsmeaastane. Isa oli nähtavasti range, kuid mitte lahkuseta ega türanlik. Õde Marguerite Arouet, keda François väga armastas, abiellus varakult. Vanem vend Armand oli range jansenist ning sai François'ga halvasti läbi.

Ema sõber abee de Châteauneuf õpetas François'le ilukirjandust ja deismi. Poiss osutus osavaks värsisepaks. 1704 saadeti ta jesuiitide Collège Louis-le-Grand'i, kuhu ta jäi 1711. aastani. Kuigi ta põlastas sealt saadud haridust, moodustas see tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse teatri vastu. Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia.

Kooliaja algaastatel esitles abee poissi kirjanik Ninon de Lenclos'le. Kui too 1705 surma sai, jättis ta François'le raha raamatute ostmiseks. Augustis 1711 tuli noormees 17-aastasena koju. Ta oli valinud elukutseks kirjanduse, kuid isa leidis, et see pole üldse mingi elukutse. Nõnda läks Voltaire õppima juurat, kuid jättis õpingud pooleli.

Regendi (Orleans'i hertsogi Philippe II) pihta suunatud satiirid, mis omistati Voltaire'ile, viisid ta 1717 11 kuuks vanglasse. Pool aastat pärast vabanemist esietendus tema tragöödia "Oidipus" (Oedipe), millel oli suur menu ja mis pani aluse tema kuulsusele näitekirjanikuna. 1723. aastal tegi vanglas visandatud eepos "Poeem Liigast" (La Ligue ou Henry le Grand) ta kuulsaks üle Prantsusmaa.

Aastal 1726 ähvardas teda uus vanglakaristus, mis aga tema soovil muudeti pagenduseks. Voltaire läks Inglismaale, kuhu jäi kuni 1729. aastani. Seal veedetud aeg, mil ta tegeles Isaac Newtoni uudse õpetusega ja John Locke'i filosoofiaga ning kohtus vabamõtlejate ja deistidega, oli tema elu ja loomingu jaoks otsustava tähtsusega. Inglismaal kirjutatud "Filosoofilised kirjad" ehk "Kirjad inglastest" (Lettres philosophiques), mis ilmusid Prantsusmaal 1734, kõrvaldati Pariisi parlamendi korraldusel otsekohe pärast ilmumist riigi- ja usuvaenulikena käibelt ning põletati avalikult.

Pääsemaks vahistamisest, põgenes Voltaire koos markiis Emilie du Chatelet'ga Cirey lossi Lorraine'i piiri lähedal ning pühendus seal filosoofilisele, loodusteaduslikule ja ajalooalasele uurimistööle. "Jumaliku Emilie'ga" sidus teda peaaegu 15 aasta pikkune õnnelik, virgutav suhe. Koos temaga kirjutas Voltaire muuhulgas kommentaare Newtoni ja Leibnizi teostele. Emilie surmast 1749. aastal oli Voltaire'il raske üle saada.

Et mõtteid mujale viia, võttis ta Friedrich Suurelt, kellega ta oli 1736. aastast saadik kirjavahetuses olnud, vastu küllakutse Potsdami. Aastal 1753 tekkinud lahkheli tagajärjel lahkus Voltaire sealt ning jäi lõpuks peatuma Genfi, kus ta pani aastavahetusel 1758/59 paari nädala jooksul paberile oma filosoofilise romaani "Candide ehk Optimism" (Candide ou l'optimisme). Aastal 1758 ostis ta Genfi järve lähedale eluasemeks Ferney küla ja lossi ning asus parandama külaelanike elutingimusi.

Voltaire suri 30. mail 1778 Pariisis.

[redigeeri] Teosed eesti keeles

  • "Candide ehk Optimism". Tõlge ja eessõna: Albert Saareste; EKS, Tartu 1927
  • "Zadig ja teisi jutustusi" ("Zadig ehk saatus", "Mikromegas", "Kohtlane"). Tõlge ja eessõna: Aleksander Aspel; EKS, Tartu 1936
  • "Filosoofilised jutustused" ("Zadig", "Mikromegas", "Candide"). Tõlkinud Tatjana Hallap ja Merike Riives. Järelsõna "Groteski ja filosoofia maailmas": Juri Lotman (tõlkinud Pärt Lias). "Eesti Raamat", Tallinn 1979
  • "Filosoofiline sõnaraamat". Eessõna: Victor Hugo. Tõlge ja järelsõna: Herbert Stillverk. "Eesti Raamat", Tallinn 1986
  • "Zadig; Candide". Tõlkinud Tatjana Hallap ja Merike Riives. Eessõna: Lauri Leesi. "Europeia", nr. 23, "Perioodika", Tallinn 1994
  • "Kohtlane; Mikromegas". Tõlkinud Sirje Keevallik ja Merike Riives. Järelsõna: Juri Lotman, "Groteski ja filosoofia maailmas". "Europeia" nr. 38, "Perioodika", Tallinn 1996
  • Voltaire-Rousseau. Valik kirju. Tõlkinud Kristiina Ross, järelsõna Marek Tamm – "Vikerkaar" 1999, nr. 11-12, lk. 48-73

[redigeeri] Kirjandus

  • Aleksander Aspel, "Voltaire: valgustusajastu geenius". Sari "Suurmeeste elulood", nr. 41, EKS, Tartu 1937
  • Carl-Göran Ekerwald, "Voltaire – elu ja mõtteviis". Rootsi keelest tõlkinud Kadi Kõiv. Odamees, Tallinn 2003

[redigeeri] Välislingid

Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis: