Arutelu:Aktsent

Artikkel ei mahu Vikipeedia formaati: Vikipeedias ei avaldata originaaluurimusi. Andres 8. aprill 2006, kell 09.49 (UTC)


Praegu on siin loetletud sõna võimalikud tähendused, aga iga mõiste kohta peaks olema eraldi artikkel. Pakun, et selles artiklis tuleks rääkida mõistest, mis vastab tähendusele 2. Andres 8. aprill 2006, kell 15.40 (UTC)


Välja tõstetud:

Tere
Nagu teada, tekib võõrkeele rääkimisel aktsent - kui seda keelt ei ole omandatud varajases lapseeas. Millegipärast on see praktiliselt kõikidesse puutuv nähtus unarusse jäetud. Pöördun foneetikute poole sooviga, et nad võtaksid massiteabevahendites sõna, näitamaks üldsusele aktsendi tekkimise põhjused ja teed sellest vabanemiseks.


Leonhard Klaar

Andres 10. aprill 2006, kell 10.08 (UTC)

Ingliskeelsest Wikipeediast

Foreign Accents. A foreign accent is one that marks someone as a non-native speaker of the language in which it is heard. It arises when the phonology of one language spoken by a person (usually that of his native language) influences his pronunciation of a second language (usually one that he acquired much later in life).

The perception of a foreign accent by native speakers may carry with it positive or negative connotations. When the connotations are negative, non-native speakers with a foreign accent may endeavor to suppress and eliminate it. However, foreign accents are notoriously difficult to eliminate without very extensive training, and there is much individual variation in the ability to eliminate a foreign accent. Many speakers choose to live with their foreign accents as long as these are not heavy enough to interfere with communication (that is, as long as their accents leave the phonemes of a language clearly distinguishable to native speakers).

Need kaks seletust aktsendi tekkimisele ei taha hästi kattuda. Mul on olemas kolmas, aga see kustutatakse ära. Kas on võimalik polemiseerida sel teemal mõne foneetikuga? Mind huvitavad tulemused. Näiteks, kes on Tartu linnas omandanud täiskasvanuna võõrkeele õige hääldamise?

Leonhard Klaar


Lugupeetud Leonhard Klaar, palun püüdke oma kinnisideest vabaneda. Aktsendi tekke põhjus on (jämedalt lihtsustades) ajus, mitte suus. Suuõõne ega neelu uurimisega pole võimalik inimese emakeelt tuvastada. Aktsendist vabanemise suurimaks takistajaks on motivatsioonipuudus harjutamisel, sest valdava enamuse võõrkeeleõppijate puhul aktsent kõne mõistmist ei sega. Seega ei ole aktsent ka nii oluline ega põletav teema kui teile tundub, mingit tabu ega vandenõud siin ei eksisteeri.


Aktsent tuleneb hääldusaluste erinevusest eri keeltest. Siiski pole välistatud, et teatud juhtudel mängib rolli ka suuõõne ehitus, vähemalt mõningaid häälikumuutusi on sellega seletatud. Andres 12. aprill 2006, kell 16.05 (UTC)


Välja tõstetud:

FONEETILINE AKTSENT

Teatavasti tekib võõrkeele rääkimisel nähtus, mida ebasobivalt aktsendiks nimetatakse. See praktiliselt kõiki inimesi puudutav probleem on unarusse jäetud - massiteabevahendid on tummad, erialakirjanduses välditakse seda teemat võimalust mööda või piirdutakse mõne uduse lausega. Eestikeelses Wikipeedias esindavad seda ala aastakümnetetagused seisukohad emakeele alateadlikest harjumustest, mille vist arheoloogid on kusagilt välja kaevanud. Juba 1968. aastal Moskvas oldi neist loobutud (Jelena Brõzgunova).

Artikulatsioonibaasi õiged asendid ei tähenda veel õiget hääldamist, see ilmneb ka foneetikute töödes (Beatrice Honikman), aga edasi nad ei oska minna.

Aktsendi tekkimise tegelikuks põhjuseks on varajases nooruses kõneprotsessi käigus artikulatsioonibaasis tekkivad püsivad muutused, mis on eri keeltel erinevad. Sealt tuleb aktsenti otsida, mitte uskuda jutte kellestki kusagil, kes täiskasvanuna omandas võõrkeele hääldamise nii hästi, et tegutses spioonina.

Foneetikud, ärgake! Käes on kolmas aastatuhat, ammu ei ole enam kohta kuulujuttudel põhinevatel teooriatel.


Leonhard Klaar

Andres 17. aprill 2006, kell 07.37 (UTC)

Tere, Andres

Tänan vastuse eest. Jätan esialgu "kinnisidee" kõrvale ja vastan punkthaaval Teie väidetele.

  1. Kinnisidee
  2. Aktsendi tekke põhjus on ajus, mitte suus
  3. Suuõõnes ei ole hääldamise jälgi
  4. Peamine takistus - motivatsiooni puudus
  5. Valdaval enamusel aktsent ei takista kõne mõistmist
  6. Ebaoluline teema
  7  Tabu ega vandenõud ei ole
  8. Aktsent tuleneb eri keelte hääldusaluste erinevusest
  9. Teatud juhtudel võib oma osa olla ka suuõõne ehitusel.

2. Beatrice Honikman, foneetikateaduse üks autoriteetidest, kirjeldab oma meetodit. Grupp prantsuse üliõpilasi, tulevasi inglise keele õpetajaid, harjutavad B.H. juhatusel inglise keele hääldamist. Äkki ühe osavõtja näoilme muutub inglisepäraseks, hääldamine paraneb ja ta hüüab:"I´ve got it!" Kõigil on hea meel. Aga juba järgmisel leheküljel konstateerib B.H. nukralt: "I am aware that I have touched only the fringe of the subject of articulatory settings." Prantsuse üliõpilane (üksainus grupist!) sai kätte artikulatsioonibaasi õige töö, aga see ei toonud kaasa õiget hääldamist. Kas on veel paremat näidet vaja, et kummutada müüt emakeele hääldusharjumustest?! Aju häält ei tee, see on hääldusorganite osa, täpselt nii nagu pilli- mängija toob oma peas oleva meloodia kuuldavale - sõltuvalt pillidest - erineva "aktsendiga". Keelte artikulatsioonibaasid ongi erinevalt kujundatud ja sissetöötatud pillid. Ma küsin: "Mis on tõenäolisem, kas see, et hääldusprotsess selle kõige intensiivsemates kohtades jätab artikulatsioonibaasi püsivad märgid või möödub kõik jäljetult?"

3. Miks mitte? Kui hääldamine jätab jäljed, siis saab need ka kindlaks teha. See on foneetikutele täiesti läbiuurimata ala, valge laik. Mina olen selle probleemiga kaua tegelenud ja võin oma seisukohta kaitsta faktidega.

4,5,6. Olen küsinud paljudelt foneetikutelt nende õnnelikkude järele, kes täiskasvanuna said kätte võõrkeele õige hääldamise, aga ühtki nime ei nimetatud. Ka akadeemik Aristel ei olnud näidet tuua. See on tõesti tähelepanuväärne, et kümme ja rohkem aastat koolis võõrkeelt õppinute seas ei ole ühtki usinat, kes viitsinuks hääldamisele vajalikku tähelepanu osutada, ehkki paljudele on see kutsetööks vajalik. Ja nad alustasid keeleõpet lastena! Teie sõnadest selgub, et polegi vaja. Kui niigi aru saadakse, siis milleks seal veel liigne ilu? Ei tea, kuidas lennunduses, tõlkidena ja paljudel muudel aladel ebakorrektse hääldamisega toime tullakse, kas kliendid nurisema ei hakka?

7. Tabu ja vandenõud ei ole, aga massimeedia on aktsendi tekkimise suhtes steriilne! Ainsaks erandiks on minu artikkel Päevalehes, mis läbi mingi ime kohitsetul kujul avaldati. Ma olen lugematud korrad pöördunud nii ajalehtede toimetuste (viimati mõni päev tagasi) kui ka foneetikute poole sooviga, et sel teemal sõna võetaks, aga võta näpust! Mulle ajuti tundub, et kogu laias ilmas olen mina ainus, keda see probleem huvitab.

8. Kas lapsed sünnivad hääldusaluste erinevusega või tekivad need hiljem millegi mõjul? Äkki on see kõneprotsess? Aga milleks siis veel vaja on neid salapäraseid ajus pesitsevaid hääldus- harjumusi? Wikipeedias on mitmel pool öeldud otse välja, et peaaegu kõik inimesed, kes pärast lapsepõlve võõrkeelt õpivad, räägivad aktsendiga. Nii et praktiliselt keegi ei ole õige hääldamise omandamiseks motiveeritud!!! Ja ülejäänute hääldamise õigsus on tõenäoliselt kontrollimata.

9. Noh, suuõõne ehituse kui sellise võib ära jätta. See küll mõjutab häälekõla, aga praegu on vaatluse all aktsendi tekkimine.

Võrreldes aastaga 1968 on asi siiski veidi edasi nihkunud - foneetikud on mõndagi oma optimismist kaotanud. Ah soo, kinnisidee! See pole juba ammu enam paljas idee ja hoopiski mitte kinnine. Kui alustasin oma hääldusharjutusi, taipasin varsti, et vene keele hääldamine tekib teises kohas, aga sinna jõudmiseks tuleb kõrvaldada kopsust tuleva "suruõhuga" kudesid. See töö on meeletult raske, ja pole üldse imelik, et ma foneetikute seisukohtades kohe kahtlema lõin. Praegu ma juba võiksin veenda ka teisi oma seisukoha õigsuses, aga seismannite tõttu ei ole see võimalik.

Lugupidamisega, Leonhard Klaar

Mil viisil teie Honikmani-näide kummutab "müüdi" emakeele hääldusharjumustest? Articulatory settings ongi emakeele kõnelemisest harjumuspärane hääldusaparaadi (lõualuud, põsed, keel, huuled jm) asend. Selle asendi võtmiseks annab aju närvide kaudu lihastele käsu. "Foneetiline aktsent tuleneb emakeelest pärit elementide kasutusest lühiajalises mälus kõne planeerimisel neurolingvistilises programmis, mil luuakse mitmetasandiline struktuur (poolsilbid, kõnetakt, fraas) lühiajalises mälus ja sellele järgneb programmi realiseerimine artikulatoorsete lihaste abil. Puuduseks on mittepiisav seire, mis tuvastab ja korrigeerib vead (neuromuskulaarne teave kõneorganite toimimise kohta lisaks audioteabele). Vead tekivad muukeelse kõneleja kõne planeerimise erinevatel tasanditel (eesti keele kohta vt Rannut & Eek 1989): füsioloogilisel tasandil (asendatakse eesti keele hääldusele omane segment, poolsilp, emakeeles leiduva lähedase variandiga);energeetilisel tasandil (kestuse, rõhu ja vältega seotud hääldusvead) ja lühiajalise mälu struktuuriga seotud vead (emakeelest üle võetud intonatsioon ja fraasilõpu signaalid)." [1] Kui hääldamine jätaks mehaaniliselt suuõõnde mingeid jälgi, kasutaksid FBI ja CIA seda ammu laipade tuvastamisel. Aga mida pole, seda pole. Kui foneetikud ei nimetanud Teile aktsendita kõnelejaid, siis nad tõenäoliselt ei viitsinud Teiega jagelemisele aega raisata. Üldhariduskooli keeleõpe muidugi ei pane perfektsele hääldusele rõhku, nad ei jõua igapäevastel teemadel enam-vähem ladusat kõnelemist isegi sõnavara ja grammatika poole pealt selgeks õpetada. Massimeediat see teema ei huvita, sest, olgem ausad, see ei huvita enamikku inimesi. -- 213.184.42.227 27. aprill 2006, kell 11.02 (UTC)


DISKUSSIOON AKTSENDI TEEMAL

Ma avastasin Wikipeedia hiljuti, sellepärast ei oska ma seal veel olla. Kiiret kohanemist takistab koduse internetiühenduse puudumine, aga eks ma teen , mis suudan.

Selgub, et foneetikutel tiirleb aktsendiprobleem ikka veel emakeele hääldusharjumuste ümber. Võtan selle teadmiseks ja püüan kasutada vaikimismüüri tekkinud ava. Minu toodud Honikmani- näide pärineb raamatust "In honour of Daniel Jones" (lk 73-84). Mul jäi selgusetuks, miks töötavad hääldusharjumused valikuliselt. Kui tädi Beatrice´il on English ´look´, siis tuleb kuuldavale puhas inglise hääldus, kui see on prantslasest üliõpilase näol, siis konstanteeritakse, et "I am aware that I have touched only the fringe of the subject of articulatory settings". Lihased kuuletuvad ajust tulevale käsule ühtmoodi, aga lõpptulemus on erinev!

Ma leian, et aktsendi tekkimise teooria õigsuse üle otsustavad tulemused, aga need on rohkem kui nigelad. Toon ära pool lauset (tervik mõtet ei muuda) saksakeelsest Wikipeediast: "...fast alle Menschen, die nach ihrer Kindheit eine Fremdsprache lernen, sprechen sie mit Akzent." Peaaegu kõik! See on hävitav hinnang ametlikule optimismile ja kehtiva aktsenditeooria tegususele. Selge, et siin ei ole asi keeleõppijate laiskuses, vaid milleski muus. Ja kus on see käputäis õnnelikke, kellel läks korda täiskasvanuna omandada võõrkeele õige hääldamine? Kas need on kontrollitud juhtumid? Ma ei väida, et sellised täielikult puuduvad - sünnivad ju ka sabaga inimesed - , aga foneetikute seisukohti nad ei kinnita ja kõne all olevat probleemi nad ei lahenda.

Kuidas saavad FBI ja CIA kasutada minu poolt pakutud võimalust, kui foneetikud (ja nende eeskujul ka teised) informatsiooni kinni hoiavad?! Kahtlemata oleksid need asutused nõus alustama vettpidavale ideele rajatud uurimistöid, aga mul puudub asja algatamiseks paber. Dokument on asi, mis avab uksed ja kõlbab peapadjana ka mõnusa äraoleku tegemiseks (äraolekuks pakilistest probleemidest, millega tegelemist peetakse jagelemiseks).

Keeleõpe reainimesele on kahtlemata raske, sest see nõuab kas head mälu või elamist võõras keelekeskkonnas. Just sel põhjusel olid omaaegsed katsed viia kunstlikud keeled massidesse läbikukkumisele määratud. Praegune tihe läbikäimine inimeste ja riikide vahel surub peale vähemalt ühe kõikidele mõistetava suhtlemisvahendi. Ja selle üheks osaks on sõnade korrektne väljendamine. Foneetikud (ja nende eeskujul ka teised) on sisuliselt aktsendi ees kapituleerunud. Kogu aktsendisuunaline energia läheb emakeele kõnepilli kohandamiseks võõrale hääldamisele, mitte uue loomisele. Tupikseisust väljumiseks on vaja mõista toimuvat.

Leonhard Klaar


Välja tõstetud:

VÕIMALUS VÄHESTELE. Kui väike laps on võimeline televiisorist, raadiost jne tulevat võõrkeelset laulu meelsasti järgi laulma, siis saaks seda kasutada, talle teadlikult vastavat materjali "ette söötes", kogu eluks kõlbuliku võõrkeelse kõnepilli loomiseks. L.K. Andres 18. mai 2006, kell 19.55 (UTC)