Teine maailmasõda
See artikkel vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Teine maailmasõda (1. september 1939 – 2. september 1945) oli ohvriterohkeim sõda, mis seni Maal toimunud on.
Venemaal on Saksa-Nõukogude sõda (1941–1945) tuntud ka Suure Isamaasõja nime all.
Sisukord |
[redigeeri] Põhjused
Teist maailmasõda peetakse paljuski Esimese maailmasõja loomulikuks jätkuks, sest Saksamaa tahtis kätte maksta Esimese maailmasõja kaotamise ja pärast seda Versailles'i rahulepinguga kehtestatud reparatsioonide ning territooriumide kaotamise eest.
Põhjuseid on veelgi. Paljudel Euroopa riikidel, sealhulgas Suurbritannial, Prantsusmaal, Hollandil, Taanil jt olid hiiglaslikud koloniaalvaldused üle kogu maailma. Saksamaa ja Itaalia, ehkki mereriigid, olid koloniaalvallutuste ajal nõrgad ja killustatud ning olid jäänud koloniaalvaldustest ilma. Soov maailma ümberjagamiseks oli olemas ka Jaapanil, kel samuti praktiliselt puudusid kolooniad.
Veel oli kriisikoldeks Nõukogude Liit, kus 1919. aastal loodud Kominterni (Kommunistliku Internatsionaali) eesmärgiks oli maailmarevolutsioon. Selleks arendas Stalin Nõukogude Liidus 1930-ndatel aastatel kavakindlalt raske- ja relvatööstust.
Jaapan okupeeris 1931. aastal Hiinalt Mandžuuria (tekkis Mandžukuo riik, mis eksisteeris kuni 1945. aastani). Itaalia vallutas Etioopia. Hispaanias toimus aastatel 1936–1939 Hispaania kodusõda.
Rahvasteliit, mis loodi 1919–20, ei suutnud ära hoida riikidevahelisi vastuolusid. Jaapan ja Saksamaa astusid sellest organisatsioonist 1933 välja, Nõukogude Liit aga heideti välja 1939.
[redigeeri] Rahvusvaheline olukord maailmasõja eel
[redigeeri] Suur-Saksamaa loomine
Hitleri eesmärgiks oli Suur-Saksamaa loomine ning sellega tegi ta algust 1938, okupeerides Austria. Austerlased vastupanu ei osutanud ning riigist sai Saksamaa osa (Austria liitumist nimetatakse ka anšlussiks). Hitleri positsioon tugevnes; teda toetas Mussolini, Suurbritannia lootis järeleandmisega sakslaste indu jahutada ning Prantsusmaa ei julenud üksinda sõtta astuda. Kuna ka austerlaste hulgas oli Saksa-meelseid, ei paistnud ühendamine vägivallana.
[redigeeri] Müncheni kokkulepe (1938)
1938 nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt sakslastega asustatud alade loovutamist; selle tõttu muutus olukord väga teravaks - Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa hakkasid valmistuma sõjaks.
Lahenduse leidis Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain, kes pakkus välja kokkuleppe, mis takistas kogu Tšehhoslovakkia minekut Saksamaa võimu alla. 29. septembril 1938 sõlmitigi Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ning Itaalia vahel Müncheni kokkulepe, millega Saksamaa sai loa okupeerida Sudeedimaa ning poolakate ja ungarlastega asustatud alad läksid Poolale ja Ungarile.
1939 vallutasid sakslased terve Tšehhoslovakkia, väites, et riik on lagunemas; Tšehhimaa kuulutati Saksa riigi kaitse ja kontrolli all olevaks, Slovakkias aga moodustati Saksamaast sõltuv vasallriik. Suurbritannia ega Prantsusmaa ei teinud midagi ning kokkulepe osutus Tšehhoslovakkia reetmiseks, sellal kui Hitler esines "rahu kaitsjana" ning saavutas Saksamaa eesmärgid sõjalise jõuta. Sama aasta kevadel nõudis Saksamaa aga Poolalt Gdański (Danzigi) ning Leedult Klaipėda loovutamist. Euroopat ootas ees uus sõda.
[redigeeri] Saksamaa - oht Poolale
Pärast Tšehhoslovakkia mõisteti, et järeleandmised ei rahusta Saksamaad ning sellest poliitikast loobuti; Poolale lubati osutada igakülgset abi Saksamaa rünnaku korral. Sakslased üritasid aga Poolalt saada mitte ainult Gdański, vaid ka neid piirkondi, kus elasid sakslased. Olukorra muutis keeruliseks ka Nõukogude Liidu surve Poolale. Jossif Stalin lubas Poolale kaitset, nõudes vastutasuks luba viia Punaarmee Poola aladele. Poolakad ei tahtnud aga kummalegi alluda, vaid säilitada iseseisvust ning tänu Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaenutsemisele oli see ka võimalik. Kuid kõik muutus ootamatult.
[redigeeri] Molotovi-Ribbentropi pakt
1939 hakkasid kahe suurriigi omavahelised suhted ootamatult soojenema ning 23. augustil 1939 kirjutasid kahe riigi välisministrid Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Sellega kohustusid nad säilitama erapooletuse, kui teine lepingupool mõne kolmanda riigiga sõtta astub. Lepingul oli ka salajane protokoll, millega NSV Liidu mõjusfääri läksid Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Saksamaale jäid Poola lääneosa ja Leedu.
Paktiga olid loodud eeldused uue maailmasõja puhkemiseks.
- Saksamaa kavatses rünnata Poolat, arvestades, et sõtta võivad sekkuda ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes olid lubanud Poolat rünnaku korral aidata. Mittekallaletungileping andis kindla tagala ning puudus oht, et sakslased peavad sõdima kahel rindel.
- Nõukogude Liidule oli samuti kokkulepe tähtis, kuna ta plaanis NSV Liidu laiendamist läände, milleks ka pakt võimalus andis. Kuid ka Nõukogude Liit pidi arvestama Suurbritanniaga ning seega ka sõjaga, milles Saksamaa erapooletus oleks ainult kasuks tulnud.
Hitler ja Stalin võisid teineteist segamata vallutusi jätkata, kuid see ei tähendanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõprust, kuna vastuolud kahe ideoloogia vahel säilisid.
[redigeeri] Teise maailmasõja algus (1939-1942)
Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, kui Saksamaa tungis kallale Poolale. Hitler lootis, et lääneriigid ei sekku, kuid kaks päeva hiljem kuulutasid nii Suurbritannia kui Prantsusmaa Saksamaale sõja. Sellele vaatamata ei alanud sõjategevus kohe ning Poola vallutamist ei suudetud ära hoida.
17. septembril sisenes Poolasse ka Punaarmee, kes vallutas riigi idaosa. Septembri lõpuks andsid poolakad alla. NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmiti sõprusleping, millega Poola kui riik kaotati, alad jagati kahe riigi vahel ning Leedu läks NSV Liidu mõjusfääri.
[redigeeri] Sõjategevuse laienemine
1939 novembris alustas Nõukogude Liit sõda Soome vastu, mida nimetatakse Talvesõjaks. Riigil õnnestus säilitada iseseisvus, kuid ta pidi loobuma aladest Karjala ja Aunuse maakitsusest. 1940 okupeeris Punaarmee Balti riigid ning võttis Rumeenialt ära Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina.
1940 vallutas Saksamaa Norra, Taani, Luksemburgi, Belgia ja Hollandi ning võttis seejärel käsile Prantsusmaa vallutamise. Saksamaa poolele asus Itaalia. Briti-Prantsuse armee vastupanu murti ning Prantsusmaa alistus 22. juunil 1940, sõlmides kokkuleppe Compiegne'i metsas, kohas, kus 1918 Saksamaa oli pidanud Antandile alistuma. Kaks kolmandikku riigist sattus Saksa okupatsioonitsooni, ülejäänud osas tegutses Saksa-sõbralik valitsus. Charles de Gaulle rajas Suurbritannias vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa.
Suurbritannia jäi mõneks ajaks ainsaks Saksamaa ja Itaalia vastu võitlejaks ning keeldus, eesotsas Winston Churchilliga alistumast. Hitler valmistas ette meredessanti, mis kukkus läbi, sellejärel alustasid lennukid linnade pommitamist. Samas olid ka lahingud Põhja-Aafrikas, kus Itaalia ja Saksa väed üritasid vallutada Briti asumaid.
Suurbritannia vastupanu sundis Hitleri loobuma, kuid juba valmistati ette plaane kallaletungiks Nõukogude Liidule. Samas tugevdati sidemeid Itaalia ja Jaapaniga ning 1940 sügisel sõlmiti kolme riigi vahel Kolmikpakt, millega tõotati üksteist igati toetada. Samal aastal tungis Itaalia kallale Kreekale, kuid ägeda vastupanu tõttu sattusid itaallased hätta ning appi kutsuti Hitler. Saksa väed tungisid Kreekasse ja Jugoslaaviasse ning varsti olid riigid alistatud.
1941. aasta suveks oli Saksamaa ja Itaalia käes 12 Euroopa riiki, kus oli kehtestatud range okupatsioonirežiim. Neil aladel hakati teostama juutide hävitamise kava, mille tagajärjel tapeti miljoneid juute kogu Euroopas. Neid hirmsaid tapatalgusid hakati nimetama holokaustiks. Vaatamata vallutajate hirmuvalitsustele, tekkis paljudes riikides ka vastupanuliikumisi.
[redigeeri] Saksamaa kallaletung NSV Liidule
MRP-ga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit teineteist mitte rünnata, kuid kumbki ei kavatsenud tegelikkuses seda sätet täita ning mõlemad tegid ettevalmistusi rünnakuks. 22. juunil 1941 tungiski Saksamaa Nõukogude Liidu aladele, algas Suur Isamaasõda.
Saksamaa hõivas suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad, kuid neil ei õnnestunud vallutada Moskvat ega Leningradi. 1941 lõpus toimus Moskva all lahing, millega Punaarmee sundis sakslased pealinna alt taganema.
[redigeeri] Jaapan ründab USA-d
Maailma tähelepanu oli koondunud Euroopale ning Jaapan kasutas seda ära, et kehtestada oma ülemvõim Ida-Aasias. Nende plaanide vastu oli aga USA ning 7. detsembril 1941 ründas Jaapan ootamatult Hawaii saarestikus asuvat Pearl Harbori mereväebaasi. Sellega oli ameeriklastele kuulutatud sõda ning ka Saksamaa ja Itaalia teatasid oma vastuseisust USA-le. Poole aastaga hõivasid jaapanlased kõik liitlaste tähtsamad tugipunktid, kuid 1942 juunis toimunud Midway lahing oli jaapanlastele hävituslik.
[redigeeri] Hitleri-vastane koalitsioon
Nõukogude Liit sattus Hitleri-vastasesse leeri, kui Saksamaa tungis kallale NL-ile ning Briti peaminister Churchill hakkas Stalinis vaenlase asemel nägema liitlast. 1941 juulis sõlmiti Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vahel ühise sõjategevuse kokkulepe ning USA president Roosevelt pakkus Stalinile sõjavarustust.
Tihenes ka USA ja Suubritannia vaheline koostöö ning 1941 augustis kirjutasid Roosevelt ja Churchill alla Atlandi hartale, milles sõnastati sõja eesmärgid ning sõjajärgne maailmakorraldus. Riigid teatasid, et ei otsi omakasu ning lubasid taastada kõigi sõjas sõltumatuse kaotanud riikide iseseisvuse.
1942 alguses kirjutasid 26 Kolmikpaktiga sõdivat riiki Washingtonis alla deklaratsioonile, millega kohustusid kasutama oma jõudu vaenlasriikide vastu. Neid riike ja ka deklaratsiooniga hiljem liitunuid hakati nimetama Ühinenud Rahvasteks.
[redigeeri] Teine maailmasõda (1942–1945)
[redigeeri] Murrang sõjas
1942 sügisel alustasid Briti väed vastupealetungi Egiptuses ning koos appi tulnud ameeriklastega sunniti Saksa-Itaalia väed Põhja-Aafrikas alistuma. Idarindel oli sakslaste suurim ebaõnnestumine Stalingradi lahing 1942 lõpul ja 1943 algul. Umbes 300 000 Saksa sõdurit sattus venelaste piiramisrõngasse ning verised lahingud lõppesid sakslaste lüüasaamisega; 90 000 meest langes vangi.
1943 suvel tegi Saksa juhtkond viimase katse asuda pealetungile Punaarmee vastu. Kurski lahingus üritasid sakslased vene väed ümber piirata, kuid venelastel õnnestus pealetung peatada ning asuda vastupealetungile. Mõne kuuga vallutas Punaarmee tagasi kaks kolmandikku okupeeritud NL-i alasid.
Kurski lahingu ajal maabusid USA ja Briti väed Sitsiilias. Itaalia kuningas tagandas Mussolini ning uus valitsus sõlmis vaherahu. 1943 sügisel jõudsid liitlasväed ka Itaalia lõunapiirkondadesse. Saksa jõud hõivasid vastukaaluks Põhja- ja Kesk-Itaalia, moodustades seal Mussoliniga eesotsa fašistliku vabariigi; Itaalia kuningriik aga kuulutas Saksamaale sõja.
[redigeeri] Teherani konverents
1943 lõpul toimus Iraani pealinnas Teheranis konverents, kus kohtusid esmakordselt Stalin, Roosevelt ja Churchill. Konverentsil otsustati Prantsusmaal teise rinde avamine ning pealetungi alustamine sakslaste vastu Normandias, Nõukogude sõjavägi pidi liitlasi toetama pealetungiga idast. NSV Liit võttis ka kohustuse kuulutada pärast Saksamaa purustamist Jaapanile sõda. Liidrid jõudsid kokkuleppele Saksamaa jaotamise ja Poola tulevaste piiride suhtes ning USA ja Suurbritannia tunnustasid NSV Liitu 1941. aasta piirides. Sellega sattusid Baltimaad taas nõukogude võimu alla.
[redigeeri] Sõjategevus 1944
1944 alguses alustas Punaarmee pealetungi piki Nõukogude–Saksamaa rindejoont. Pealetungi käigus murti 27. jaanuaril Leningradi blokaad, mille tagajärjel oli hukkunud 650 000 linnaelanikku. Lääneliitlased aga tungisid edukalt edasi Itaalias ja vallutasid Rooma. 6. juunil 1944 maabusid USA, Suurbritannia, Kanda ja Poola sõjajõud Normandias. Liitlasvägede saabumine muutis Saksamaa lüüasaamise paratamatuks ning nende kaitse hakkas lagunema. Lääneliitlased alustasid liikumist Saksamaa poole; lääneriikide ja Punaarmee edu aitas kaasa vastupanuliikumise elavnemisele Saksamaa poolt okupeeritud riikides.
1944 teisel poolel vabastasid liitlased Prantsusmaa ning jõudsid Saksamaa piirile. Punaarmee pealetung oli sama võimas; pealöök anti Valgevenes ning sügiseks jõuti Ida–Preisimaa piirini. Põhja pool taganesid Soome väed Karjalast ning septembris sõlmitud rahulepinguga lõppes ka Jätkusõda. Septembris–oktoobris vallutati ka Eesti ja Läti ning 1945 Poola pealinn Varssavi.
[redigeeri] Saksamaa purustamine
1945 veebruaris toimus Jaltas konverents, millest võtsid jällegi osa Stalin, Roosevelt ja Churchill. Seal kooskõlastati Saksamaa purustamine ning sõjajärgne maailmakorraldus. Määrati kindlaks ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutamiskonverentsi aeg ja koht, milleks sai 1945 aprillis San Francisco. Konverentsi viimasel päeval kirjutasid osalejad alla ÜRO põhikirjale, mis jõustus 24. oktoobril 1945.
Sama aasta kevadtalvel alustati Saksamaa lõplikku purustamist. Selleks ajaks oli riik jäänud ilma liitlastest ning võimsad õhurünnakud purustasid Saksa linnu. Aprillis alistusid Itaalias viimased Saksa üksused. Samal kuul kohtusid Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste väed Jalta konverentsil määratud joonel – Elbe jõel.
7. – 8. mail 1945 kirjutasid Saksa ülemjuhatuse esindajad (Hitler oli selleks ajaks enesetapu teinud) alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumise aktile. Järgnevatel päevadel purustas Punaarmee viimased Saksa üksused Tšehhis. Sõda Euroopas oli lõppenud.
Saksamaa jagati Suurbritannia, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liidu vahel okupatsioonitsoonideks ning Berliin neljaks sektoriks. 1945 juulis toimunud Potsdami konverentsil arutasid neli riiki Saksamaa sõjajärgse haldamise küsimusi.
[redigeeri] Jaapani purustamine
Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõjatandriks Kaug–Ida. USA jätkas vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.
Nõukogude väed tungisid Mandžuuriasse ja Koreasse, purustades Jaapani miljonilise armee. Pärast seda olid juhid nõus tingimusteta alla andma ning 2. septembril 1945 allkirjastasid Jaapani ning USA esindajad Ameerika sõjalaeva Missouri pardal Jaapani kapitulatsiooniakti. Teine maailmasõda oli ametlikul lõppenud.
[redigeeri] Kohtumõistmine sõjakurjategijate üle
Pärast sõja lõppu korraldati Saksamaal Nürnbergis kohus sõjasüüdlaste üle; seda tehti vastavalt Potsdami konverentsi otsusele. 24 natslikku sõjaroimarit astusid Rahvusvahelise Sõjatribunali ette. Neid süüdistati vallutussõdade pidamises, sõjaroimades ning kõige rängemates inimsusevastastes kuritegudes. 12 natsliku Saksamaa kõrget riigiametnikku mõisteti surma, teised said pikaajalisi vanglakaristusi.
Nürnbergi protsessiga algas Euroopa puhastamine natsismist ja fašismist. Sõjakurjategijad ja nende abilised astusid kohtu ette ka Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Nõukogude Liidus peeti kohut vaenlasege koostööd teinute üle, kuid umbusaldati ka neid, kes olid saatuse tahtel jäänud Saksa okupatsiooni alla. Eriti puudutas see Ida-Euroopa neid alasid, mis NSV Liit oli Teise maailmasõja ajal vallutanud. Rahvusvahelise sõjakohtu alla anti ka hulk Jaapani riigijuhte, keda süüdistati vallutussõdade ettevalmistamises ja pidamises.
[redigeeri] Kronoloogia
[redigeeri] Sõjaeelsed sündmused
- 1934 Saksamaa ja Poola mittekallaletungileping
- 1938 Müncheni konverents
- 1939 Saksamaa ja Itaalia vaheline Teraspakt
- 19. august 1939 NSVL ÜKbP Keskkomitee Poliitbüroo salajane istung, mis määras ära Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise ja seega ka sõja alguse
- 23. august 1939 Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP) (+salajane lisaprotokoll)
[redigeeri] Sõda
- 1939
- 1. september Saksamaa kallaletung Poolale: "Välksõda"
- 3. september Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale sõja
- 17. september NSVL kallaletung Poolale
- 27. september Kogu Poola oli vallutatud
- 28. september Saksamaa-NSVL piiri- ja sõpruse leping (+lisaprotokoll)
- 30. november NSVL alustas sõjategevust Soome vastu - algab Talvesõda
- 1940
- 12. märts Lõppes Soome Talvesõda
- 9. aprill: Taani okupeerimine Saksamaa poolt
- Aprill–juuni: Norra okupeerimine Saksamaa poolt
- 10. mai Beneluxi maad vallutati Saksamaa poolt
- 14. juuni Pariis oli Saksamaa poolt ümber piiratud
- 21. juuni Saksamaa-Prantsusmaa läbirääkimised: Saksamaa okupeeris Põhja- ja Lääne-Prantsusmaa
- Juuni–august: Eesti, Läti ja Leedu annekteerimine sõjalise jõuga ähvardades ning inkorporeerimine Nõukogude Liitu
- 18. detsember Hitler kinnitas Barbarossa plaani
- 1941
- 21. juuni NSVL moodustas läänepoolsete sõjaväeringkondade asemele kolm rinnet, et valmistada suurpealetungiks Saksamaale 6. juulil
- 22. juuni Saksamaa tungis NSVL territooriumile, ennetades NSVL rünnakut kahe nädala võrra
- 26. juuni Soome Vabariik kuulutas sõja NSVL-le (algas Jätkusõda)
- 8. september Algas Leningradi blokaad
- 7. detsember Jaapani rünnak USA mereväebaasile Pearl Harboris
- 1942
- 1943
- 18. jaanuar: Leningradi piiramisrõngasse murti Laadoga järve ääres koridor, mis aga ei tähendanud Leningradi blokaadi lõppu.
- Juuli–august: Kurski lahing
- Detsember: Teherani konverents
- 1944
- 27. jaanuar: lõppes Leningradi blokaad.
- 6. juuni Normandias avati teine rinne Saksamaa vastu
- September Vaherahu Soome ja NSVL vahel
- 1945
- 4.–11. veebruar Krimmi konverents
- 8. mai Saksamaa kapituleerus
- 17. juuli–2. august Potsdami konverents
- 6. august USA heitis tuumapommi Hiroshimale
- 8. august Nõukogude Liit kuulutas sõja Jaapanile
- 9. august USA heitis tuumapommi Nagasakile
- 2. september Sõda lõppes Jaapani kapituleerumisega
[redigeeri] Sõjajärgsed sündmused
- 20. november 1945 – 1. oktoober 1946 Nürnbergi protsess Saksamaa sõjakurjategijate üle
- 1946–1947 Pariisi konverents
[redigeeri] Tähtsamad isikud
[redigeeri] Vaata ka
- Teise maailmasõja ohvrid
- Lapi sõda
- Poola II maailmasõjas
- Tšehhoslovakkia II maailmasõjas
- Teise maailmasõja survel tehtud leiutised
[redigeeri] Kirjandus
- Värä, E. Tanneberg, T. Pajur, A. Lähiajalugu. Õpik 9. klassile. I osa. 2., ümbertöötatud trükk, Tallinn, Avita, 2004, 135 lk. ISBN 9985-2-0930-3