Keel (keeleteadus)

See artikkel on keelest, mida kõneldakse; sõna teistele tähendustele on viidatud täpsustusleheküljel Keel


Keel on märgisüsteem; kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineerimise reegleid. Keeled kasutavad žeste, hääli, sõnu ja sümboleid mõtete ja tähenduste edasi andmiseks. Lisaks loomulikele ja tehislikele inimkeeltele räägitakse ka loomade keeltest (kuigi mõned teadlased rõhutavad, et loomade lihtsate märgisüsteemide ja inimkeele vahel on põhimõtteline vahe) ning matemaatikas, loogikas ja informaatikas tuntud formaalsetest keeltest.

Ei ole teada, millal inimene hakkas keelt kasutama; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande aastani tagasi. Üldiselt arvatakse, et kui inimene u 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt.

Inimkeeled jagunevad iseloomulike joonte järgi keelkondadeks. Teadlased pole üksmeelel, kas tänapäeval kõneldavad keeled on kõik arenenud ühisest algkeelest ning lahknenud "keelepuu" eri harudeks või on keel tekkinud eri aegadel ja eri kohtades ning keelkonnad on kujunenud hoopis lähedastel aladel kõneldud keelte sarnastumise käigus. Esimene ehk divergentsi teooria on levinum, teist ehk konvergentsi teooriat pooldab keeleteadlaste vähemus.

Keelepiirid võivad tänapäevalgi olla hägused, võib esineda murrete e dialektide kontiinuum, kus geograafiliselt lähedastel aladel kõneldavad murded on üksteisega väga sarnased ja vastastikune arusaadavus väheneb sujuvalt vahemaa suurenedes. Ühemõtteline eristus keele ja murde vahel puudub, lisaks keeleteaduslikele kaalutlustele arvestatakse keelte ja murrete eristuses ka geografilisi ja poliitilisi.

Lisaks geograafiliselt eristatud murretele võivad keele sees eksisteerida erinevate sotsiaalsete gruppide, klasside või subkultuuride kõneldavad alamkeeled ehk sotsiolektid (ka släng, argoo, žargoon). Üksikisiku keelekasutust nimetatakse idiolektiks.