Eesti Ajutine Valitsus

Eesti Ajutine Valitsus oli Eesti Vabariigi täidesaatva võimu organ 24. veebruarist 19188. maini 1919. a.

[redigeeri] Esimene Eesti Ajutine Valitsus (24. veebruar 1918 – 11. november 1918)

Eestimaa Päästekomitee moodustas 24. veebruaril 1918 13-liikmelise Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga (kaasa arvatud Konstantin Päts, kes esineb nimekirjas kaks korda, ja kolm vakantset ametikohta).
Ajutise valitsuse liikmed:

  1. Konstantin Päts - ministrite nõukogu esimees, siseminister ja kaubandus-tööstusminister
  2. Jüri Vilms - ministrite nõukogu abiesimees ja kohtuminister
  3. Jaan Poska - välisminister
  4. Juhan Kukk - raha- ja riigivaranduste minister
  5. Jaan Raamot - põllutöö- ja toitlusminister
  6. Andres Larka - sõjaminister
  7. Villem Maasik - töö- ja hoolekandeminister
  8. Ferdinand Peterson - teedeminister
  9. Peeter Põld - haridusminister

Saksa, vene ja rootsi rahvusasjade ministri kohad olid valitsuse koosseisus ette nähtud, kuid jäid ajutiselt vabaks.

25. veebruaril jõudsid Tallinna Saksa väeüksused. Esimene Ajutine Valitsus läks põranda alla ja esimene peaminister Konstantin Päts viibis Saksamaa alistumiseni 11. novembril 1918 interneerituna vangilaagris.

[redigeeri] Teine Eesti Ajutine valitsus (12. november 1918 – 08. mai 1919)

Pärast Saksa võimu langemist moodustati 12. novembril 1918. a Teine Ajutine Valitsus, kus Päts oli pea- ja siseminister. 12. novembril otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Peastaap kindral Larka juhtimisel.

27. novembril 1918 kujundati Maanõukogu rühmade kokkuleppel Teise Ajutise valitsuse kooseis ümber, seega asus Vabadussõja puhkemise eelõhtul valitsema kolmas koosseis, kus pea- ja siseminister Päts võttis enda peale ka sõjaministri kohustused, kindral Larka jäi tema abiks.

Ajutise valitsus tegevus lõppes 8. mail 1919, mil Asutav Kogu kinnitas ametisse esimese Vabariigi Valitsuse eesotsas Otto Strandmaniga.

Teised keeled