Mihhail Šolohhov

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist


Mihhail Aleksandrovitš Šolohhov [š'oolohhov] (vene keeles: Михаил Александрович Шолохов) (24. mai 190521. veebruar 1984) oli vene romaanikirjanik.

[redigeeri] Elulugu

Haridust oli tuntud kirjanikul vaid neli aastat. Šolohhov abiellus 18-aastaselt ja sai nelja lapse isaks. Nooruses tuntud lõbusa ja seltsivana, ent elu teisel poolel erakordselt kinnise ja süngena. Teada on ka tema alkoholiga liialdamine. Poja kinnitusel põletas Šolohhov elu lõpul romaani "Nad võitlesid kodumaa eest" käsikirja. Ametlik propagandalegend on suuresti varj(ut)anud kirjaniku tegelikku elulugu. Tema lapsepõlv, noorus ja kujunemistee on jäänud üsna hämaraks; isegi tema sünniaasta suhtes on olnud kahtlusi (on oletatud kõiki aastaarve vahemikus 1900-05). Kui niinimetatud Glasnosti aastatel oli moes Šolohhovi põhiliselt sõimata - aga tema paturegister ei osutunudki teab kui pikaks (rida parteilisi sõnavõtte) -, siis mitmed uuemad päevavalgele tulnud dokumendid näitavad kirjanikku siiski ka soodsamas valguses. Näiteks 1997 raamatuna avaldatud kirjavahetus Staliniga ei näita Šolohhovi küll miskitpidi Stalini lemmikuna (või stalinistina). Stalin, keda ärritasid Šolohhovi visad abipalved kollektiviseerimise pehmendamiseks, olevat koguni pillanud mürgise repliigi: kui vaja, leiame "Vaiksele Donile" uue autori. Arvukates avaldatud kirjades sõpradele-tuttavatele avaneb paljudes üksikasjades "Vaikse Doni" kirjutamise käik, samuti autori autori visa võitlus tsensuuri, toimetajate ja kriitikutega. (Aga miks oleks väidetavalt harimatu kommunistlik parteiruupor Šolohhov pidanud sedavõrd meeleheitlikult võitlema ohtliku "valgekaartliku" käsikirja avaldamise eest?) Nii näiteks oli "Ülesküntud uudismaa" algpealkirjaks "Higi ja verega"; kui Šolohhov pidi toimetajate survel algvariandist taganema, hüüatas ta ühes 1931. aasta erakirjas: "No on vast õudne pealkiri!"

On avaldatud arvamust, et konjuktuurne "Uudismaa" valmiski üksnes selleks, et "Vaikse Doni" lõpuosa läbi suruda. Nii on üha enam maad võtmas paindlikum suhtumine Šolohhovisse; ühe usaldusväärsema uurijana paistab silma USA slavist Herman Ermolaev, kes on mitmeid plagiaaditeooriaid väga asjalikult arvustanud (raamat "Mihhail Šolohhov ja tema looming", 2000). Ameerika kriitik Ernest Simmens on öelnud, et "Vaikne Don" on vaatamata poliitika üleküllusele eeskätt "suur ja liigutav armastuse lugu, võib-olla ainus tõeline armastusromaan nõukogude kirjanduses".

Ilmumise järel asuti teost kiiresti tõlkima: 1929 avaldati see Saksamaal ja Austrias, 1930 Tšehhoslovakkias, Hispaanias, Rootsis, Hiinas, 1931 Prantsusmaal, Inglismaal ja USAs, 1932 Taanis, 1934 Jaapanis ja Bulgaarias.

Üks NKVD kohalik ülemus oli 30. aastate lõpul Šolohhovi kohta öelnud: kahju, et mees nii kuulus on, muidu oleks ta ammu kinni pannud.

2004 toimunud Venemaa kirjanike 12. kongress võttis vastu eraldi resolutsiooni Šolohhovi kohta, kus kutsuti üles rahvusliku geeniuse sajandijuubelit väärikalt tähistama. Kavas oli ka Šolohhovi entsüklopeedia väljaandmine.

[redigeeri] Vaikne Don

Neljaköitelise suurromaani "Vaikne Don" (1928–40) eest sai Šolohhov 1965. aastal Nobeli preemia. Kohe oma ilmumisest alates on see teos olnud üks 20. sajandi vene kirjanduse suuri mõistatusi ja vaidlusobjekte. Romaani ja selle autorsust on ümbritsenud teravate ideoloogiliste heitluste tulevärk, risti vastandlike tõlgenduste, oletuste ja legendide tihe padrik. Juba 1920. aastate lõpul räägiti Moskvas salapärasest eidekesest, kes käivat mööda toimetusi kaebamas, et tema punaste poolt tapetud poja käsikiri on avaldatud Šolohhovi nime all. Esimesed raamatud teose autorsuse kohta ilmusid 1970. aastate keskel Pariisis. Kirjandusteadlane Irina Medvedjeva-Tomaševskaja pakkus romaani autoriks unustatud kirjanikku, ent Doni kasakate elu suurepärast tundjat Fjodor Krjukovit (1870-1920), seda versiooni toetas oma saatesõnas Aleksandr Solženitsõn.

[redigeeri] Eesti keeles ilmunud raamatud

  1. Vaikne Don, vene keelest tõlkinud A. Koit, Tartu, Kalev, (1. osa 1936, 2. osa 1937, 3. osa tõlkinud Justa Kurfeldt 1948)
  2. Õppigem vihkama. Moskva, Võõrkeelse Kirjanduse Kirjastus, 1943.
  3. Ülesküntud uudismaa. Tõlkinud E. Jürgenfeldt. Moskva, Välismaatööliste Kirjastusühisus NSV Liidus, 1935.
  4. Doni jutud. Tõlkinud O. Samma Tallinn, Eesti Raamat, 1976.
  5. Inimese saatus (jutustus). Tõlkinud Otto Samma. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1958 (1965 aasta väljaande on illustreerinud Evald Okas)
  6. Keeris. Tõlkinud O. Samma. Tallinn, Perioodika, 1975. (Loomingu raamatukogu)
  7. Vaikne Don. Tõlkinud A. Kurfeldt. - Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1957. (Suuri sõnameistreid)
  8. Vaikne Don. 2. kd. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, 1957. (Suuri sõnameistreid)
  9. Varss (jutustus). Tõlkinud Otto Samma. Tallinn, Eesti Raamat, 1980.
  10. Ülesküntud uudismaa. Tõlkinud F. Kõlli ja O. Samma. Tallinn, Eesti Raamat, 1975.