Viimne reliikvia
Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Viimne reliikvia | |
Originaalnimi | Viimne reliikvia |
Žanr | Seiklusfilm |
Aasta | 1969 |
Režii | Grigori Kromanov |
Stsenaarium | Arvo Valton |
Peaosades | Aleksandr Goloborodko, Ingrīda Andriņa, Elsa Radzina |
Operaatoritöö | Jüri Garšnek |
Muusika | Uno Naissoo, Tõnu Naissoo |
Produtsent | Raimund Felt |
Filmistuudio | Tallinnfilm |
Kestus | 86 minutit |
Riik | Nõukogude Liit |
Keel | Eesti |
"Viimne reliikvia" on eesti film aastast 1969. Filmi süžee põhineb Eduard Bornhöhe romaanil "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad".
Sisukord |
[redigeeri] Sisu
Hans von Risbieter, "Liivimaa parim ratsutaja", tutvub Agnes von Mönnikhuseniga. Kirik on nõus nad paari panema, kui von Risbieter loovutab kirikule Püha Brigitta säilmetega reliikvia. Pulmapidu aga ründavad mässajad ja Agnese päästab sealt vaba mees Gabriel. Peagi on nende kannul klooster, Ivo Schenkenbergi kõrilõikajad ja pruudi suguvõsa.
[redigeeri] Osades
- Aleksandr Goloborodko (Александр Голобородько) – Gabriel
- Ingrīda Andriņa – Agnes von Mönnikhusen
- Elza Radziņa – Abtiss
- Rolan Bõkov – Vend Johannes
- Eve Kivi – Ursula
- Uldis Vazdiks – Siim
- Raivo Trass – Hans von Risbieter
- Peeter Jakobi – Ivo Schenkenberg
- Karl Kalkun – Pealik
- Valdeko Ratassepp – Johann von Risbieter
- Jüri Uppin – Delvig
- Helmut Vaag – kõrtsmik
- Katrin Karisma – toatüdruk
- Ago Saller – preester kloostris
- Priit Pärn – mässaja
- Ants Lauter – vana
- Hans Kaldoja – munk
- Ain Jürisson – munk
- Hugo Laur – munk
- Kalju Komissarov – munk
- Feliks Kark – röövel (kes lubas mütsi ära süüa)
- Valdo Truve – röövel (Sai pisut müratud!)
- Viivi Dikson - Lautot mängiv naine
- G. Hamrajeva –
[redigeeri] Muu personal
- Laule esitab - Peeter Tooma
- Laule esitab - Georg Ots (venekeelses versioonis)
- Laulutekstid - Paul-Eerik Rummo
- Dirigent - Eri Klas
- Helioperaator - Roman Sabsay
- Montaaž - Virve Laev
- Operaator - Sergo Rahomägi
- Kunstnik – Rein Raamat
- Kostüümid - Helve Halla
- Jumestus - Helve Sikk
- Näitejuht - Kalju Komissarov
- Näitejuht - Veronika Bobossova
- Kombineeritud võtted - B. Aretski
- Kombineeritud võtted - L. Aleksandrovskaja
- Assistent - Margit Ojasoon
- Assistent - Viktorina Kapina
- Assistent - Tatjana Dobrovolskaja
- Assistent - Mihkel Ratas
- Assistent - Tiit Vernik
- Kunstnik-dekoraator - Oleg Kurg
- Kunstnik-dekoraator - Helve Halla
- Kunstnik-dekoraator - M. Must
- Kunstnik-dekoraator - H. Ehelaid
- Võitlused seadnud - K. Tšernozjomov
- Võitlused seadnud - A. Olevanov
- Ratsatrikid - P. Timofejev
- Ratsatrikid - J. Melnikov
- Sambomaadlejate juht - Andres Lutsar
- Nõuandja - Villem Raam
- Nõuandja - Natalie Mei
- Nõuandja - Aleksander Kurtna
- Nõuandja - Eugen Rosental
- Toimetaja - Lennart Meri
[redigeeri] Dublaaž
- Mati Klooren - Gabrieli hääl (eestikeelses versioonis)
- Mare Garšnek - Agnes von Mönnikhuseni hääl (eestikeelses versioonis)
- Aino Talvi - Abtissi hääl (eestikeelses versioonis)
- Jüri Järvet - Vend Johannese hääl (eestikeelses versioonis)
- Aksel Orav - Siimu hääl (eestikeelses versioonis)
- Olev Eskola - Ivo Schenkenbergi hääl (eestikeelses versioonis)
[redigeeri] Võttepaigad
Filmivõtted toimusid Tallinna vanalinnas, Tallinnas Vene tänaval Dominiiklaste kloostri käikudes, Taevaskojas. Pirita kloostri makett ehitati Virtsu lähedale Kukeranda. Lätis Koiva jõe ääres jäädvustati Gabrieli, Risbieteri ja Delvigi kohtumine ning võitlus. Samas ligidal Valka lähedal Zīles oli Risbiteri mõis. Sisevõtted toimusid Kuressaare piiskopilinnuses, Niguliste kirikus ning ka Tallinna ja Riia filmipaviljonis.
[redigeeri] Venekeelne versioon
Venekeelne versioon, mida näidati mujal maailmas, erineb eestikeelsest versioonist. Venekeelne "Viimne reliikvia" on 89 minutit pikk.
[redigeeri] Taastamine
Eesti Filmi Sihtasutus ja Tallinnfilm otsustasid 2000. aastal, et film on pärand, mida tuleb säilitada ka tulevastele põlvedele, ning otsustasid selle originaalnegatiivi Moskvast välja osta ja ajahambast puretud koopiate põhjal taastada. Moskvast aga õnnestus hankida vaid koopia. Soomes Digital Film Finlandis kaotati pildilt kraapsud ja värinad ning korrastati värv, heli aga taastati Eestis firmas Film Audio. "Viimne reliikvia" on esimene digitaalselt taastatud eesti film.
"Viimne reliikvia" taasesilinastus digitaalselt taastatuna 15. märtsil 2002 Tallinnas kinos Coca-Cola Plaza.
[redigeeri] Esilinastus ja taaslinastus
- Esilinastus
[redigeeri] Film arvudes
Esimese aastaga kogus "Viimne reliikvia" Eestis vähemalt 772 000 vaatajat. Terves Nõukogude Liidus kogus ta sama ajaga 44,9 miljonit vaatajat, millega saavutas 2. koha 1971. aasta vaadatavuse edetabelis.
Aastatel 1940–1989 Nõukogude Liidus toodetud filmide vaadatavuse edetabelis on ta 74. kohal.
Taaslinastumisel kogus ta 2002. aastal 5490 vaatajat.
Film on linastunud enam kui 80 riigis.
[redigeeri] Filmi pealkiri teistes keeltes
- "Последняя реликвия" - vene keeles
- "Poslednyaya relikviya" - vene keeles (inglise transkriptsioonis)
- "The Last Relic" - inglise keeles
- "Poslední relikvie" - tšehhi keeles
- "A lovag végakarata" - ungari keeles
- "La dernière relique" - prantsuse keeles
- "Viimeinen pyhäinjäännös" - soome keeles
- "Taistojen mies" - soome keeles
- "Stridernas man" - rootsi keeles
- "Ultima relicvă" - rumeenia keeles
- "Die Letzte Reliquie" - saksa keeles
- "Med ild og sverd" - norra keeles
[redigeeri] Muid fakte
- Filmi pikkus on 2699,5 meetrit.
- Filmivõtted kestsid üheksa kuud 1969. aasta varakevadest sügiseni.
- Filmi on dubleeritud kümnetesse keeltesse alates vene, inglise ja prantsuse keelest kuni kirgiisi ja usbeki keeleni.
- "Viimne reliikvia" oli Itaalias ja Ladina-Ameerikas keelatud.
- Tegelikult kinnitati Ivo Schenkenbergi rolli hoopis Leedu näitleja Juozas Budraitis. Õnnetu juhuse tõttu kukkus too filmivõtetel hobuse seljast ja murdis vaagnaluu, tema asemel sai selle rolli Peeter Jakobi. Filmi on jäänud stseen Juozas Budraitisega seal, kus Ivo Schenkenberg kukub kloostri salakäiku.
- Pool aastat peale esilinastust tulid müügile liköörid Agnes ja Gabriel.
- Pirita kloostri filmimiseks ehitati Virtsu lähedale Kukeranda 8-9 m kõrgune polüstüroolist ja vineerist makett, mis hõlmas endas kaitsemüüre ja torne. Veel ehitati sinna siseõu, ristikäigud, kaev, vallikraav ja sild. Kloostrikirikut ei ehitatud, selle asemel kinnitati näitlejate peade kohale võltspaeristi ja kadakate vahele kloostrikiriku kujuline vineertahvel.
- Kuna Niguliste kirikus oli restaureerimine pooleli, siis ehitati filmivõtete ajaks sinna ajutine laudpõrand, mis kaeti paekivipõranda imitatsiooni saavutamiseks kummimattidega.
[redigeeri] Välislingid
- Viimne reliikvia (1969) andmebaasis IMDb (inglise keeles)
- Viimse reliikvia üleskirjutus
- Viimne reliikvia (võimalus vaadata)
[redigeeri] Artiklid
- Kuidas 30 aastat tagasi eesti mehest leedulase asemel Ivo Schenkenberg sai Eesti Ekspress 15.07.1999
- Põgene, vaba laps! Eesti Ekspress 27.03.2002
- "Viimne reliikvia" teeb Soomes läbi uuenduskuuri SLÕhtuleht 19.01.2002
- Peeter Jakobi sai Ivoks juhuse tõttu SLÕhtuleht 15.03.2002
- "Viimne reliikvia" tõi kinosaali ka Agnese ja Gabrieli SLÕhtuleht 18.03.2002