Võrgukeskne sõjapidamine

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist

Võrgukeskne sõjapidamine ehk võrgusõda on sõjandus konseptsioon, mille kohaselt saavutatakse sõjaline eelis kasutades ära eeliseid infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni vallas, mis võimaldavad muu hulgas kiirendada otsustusprotsesse ning parandada iga operatiivüksuse informeeritust hetke olukorrast.

[redigeeri] Tehnoloogiaid, mis võimaldavad võrgukeskset sõjapidamist

  • Võrguarhitektuur, mis tagab pideva andmete liikumise erinevate mobiilsete üksuste, sensorite, inimeste vahel sõltumata kasutavatest sidekanalitest ning sõltumata võimalikest katkestustest üksikute võrgusõlmede vahel.
  • Satelliidid, nii sidekanalina kui ka info kogujatena. Pakkudes pildilist infot, asukohainfot (GPS), infot ilma kohta, raketi-hoiatus-süsteemi võimalust.
  • Raadioside
  • Mehitamata sõidukid: praegu enamasti kaugjuhitavad sõidukid, mida kasutatakse luureinfo kogumiseks.
  • Üha kasvav arvuti protsessorite jõudlus
  • Nanotehnoloogia, võmaldades luua kergemaid ja väiksemaid relvasid ning miniatuurseid sensoreid
  • Tarkvara

[redigeeri] Eelised

  • Omavahel 'võrgutatud' üksused võivad olla väiksema arvulised, liikudes kiiremini ning nõudes vähem resursse
  • Võimalus kasutada uusi taktikaid. Iraagi sõjas kasutasid USA üksused nn "sülemlemise-taktikat". Omavaheline sidepidamine võimaldab üksustel liikuda hajutatult ilma kindla formeeringuta. Iga üksus teab teise asukohta. Ning kui üks sattub hätta, siis saavad naabruses olevad üksused koheselt reageerida, rünnates vastast sülemina igast suunast.
  • Väheneb sensorist-tulistajani regeerimisaeg. Üksused saavad koheselt kasutada sensorite luureandmeid, ilma et need peaks enne staablist läbi käima.

[redigeeri] Välislingid