Papüürus

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist


Papüürus on kuni viie meetri kõrguseks kasvav lõikhein Cyperus papyrus, mis kasvab Niiluse delta soistel aladel ning millest tehti paberit, paate, korve, köisi, sandaale jpm. Papüüruseks nimetatakse ka sellest taimest tehtud paberit.

Papüürustpaberit õpiti esmakordselt valmistama 4000 aastat eKr ja sellest kujunes üks Vana-Egiptuse tähtsamaid ekspordiallikaid. Vaaraod muutsid papüürusetootmise monopoliks ja valvasid selle valmistamise saladust kiivalt. Pärast paberi laialdasemat levikut hakkas papüüruse valmistamine alla käima ja hääbus.

Papüüruspaberi valmistamise kunst taasavastati alles 20. sajandil. Papüüruspaberi lehe valmistamiseks lõigati pilliroo vartes sisalduv säsi õhukesteks, umbes 40 cm pikkusteks ribadeks, niisutati neid veega ja asetati üksteise kõrvale kõvale alusele nii, et ribade ääred kattusid. Nende peale lisati kindla nurga all teine kiht ribasid. Veel märjad ribad tambiti üheks leheks kokku ning kuivatati seejärel pressi all. Peale kuivamist siluti papüüruslehte ümara kõva esemega (näiteks kiviga).

Et papüürus oli väga habras ja õrn materjal ning ei kannatanud murdmist ja õmblemist, siis ei saanud sellest valmistada raamatuid selle asemel hoiti kirjutatut rullidena. Olgugi et esimesel aastatuhandel oli papüürus Põhja-Aafrikas, Aasias ja Vahemeremaades laialdaselt levinud on väljaspoolt Egiptust säilinud väga vähe papüürusürikuid. Selle põhjuseks on, et papüüruspaber on väga niiskustundlik, läheb kergesti hallitama ning hävib. Egiptuse kuiv kliima on papüüruse säilimiseks sobilik ning seetõttu on sealt leitud ka mitmetuhande aasta vanuseid papüürusrulle.

[redigeeri] Vaata ka