Vanapõhja keel
Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Vanapõhja keel ehk vanaskandinaavia keel (rootsi fornnordiska, taani oldnordisk, norrønt, inglise Old Norse) on germaani keel, mida kõneldi Skandinaavias ning selle elanike ülemereasundustes viikingiajal ja keskaja alguses, kuni 13. sajandini. Vanapõhja keel kujunes välja muinaspõhja keelest 8. sajandil.
Mõnikord on Eestis vanapõhja keele tähenduses kasutatud ka nimetusi "muinaspõhja keel" ja "muinasskandinaavia keel" (mis tavaliselt käib vanema põhjagermaani keelekuju kohta).
Et enim säilinud kirjutisi on keskaja islandi keeles, siis on keele de facto standardne vorm selle lääne-põhja dialekt, vanaislandi keel ehk vananorra keel. Sellena on vanapõhja keel vahel defineeritudki.
Ida-põhja dialekt oli sellele väga sarnane. Seda räägiti Taanis ja Rootsis. Kaks dialekti ei olnud geograafiliselt eraldatud. Gutni dialekti räägiti Gotlandil.
Kuni 13. sajandini pidasid kõnelejad neid kolme dialekti samaks keeleks. Seda kutsuti ida dialektis dansk tunga ja lääne dialektis dönsk tunga, mis tähendab taani keelt.
Vanapõhja keele läänemurrete hulgas oli ka praeguseks väljasurnud norni keel, mida räägiti Orkney ja Shetlandi saartel ning Caithnessil Šotimaal. Vanapõhja keel oli arusaadav ka vanainglise, vanasaksi ja teiste alamsaksa keelte rääkijatele.
Vanapõhja keel arenes edasi põhjagermaani keelteks: islandi, fääri, norra, taani ja rootsi keeleks.
[redigeeri] Keelenäide
Järgnev lõik on pärit Egilli saagast. Tekst pärineb 13. sajandist ning näitab, kui sarnane on islandi keel vanapõhja keelele.
Käsikiri | Sama tekst normaliseeritud vanapõhja kirjaviisiga | Sama tekst tänapäevases islandi keeles |
---|---|---|
{{|ÞgeiR blundr systor s egils v þar aþingino & hafði gengit hart at liþueizlo við þst. h bað egil & þa þstein coma ser t staðfesto ut þangat a myrar h bio aðr fyr suNan huit a fyr neþan blundz vatn Egill toc uel aþui. oc fysti þst at þr leti h þangat fa ra. Egill setti þorgeir blund niðr at ana brecko En stein fǫrði bustað siN ut yf lang á. & settiz niðr at leiro lǫk. En egill reið hei suðr anes ept þingit m flocc siN. & skilðoz þr feðgar m kęrleic}} |
Þorgeirr blundr, systursonr Egils, var þar á þinginu ok hafði gengit hart at liðveizlu við Þorstein. Hann bað Egil ok þá Þorstein koma sér til staðfestu út þangat á Mýrar; hann bjó áðr fyrir sunnan Hvítá, fyrir neðan Blundsvatn. Egill tók vel á því ok fýsti Þorstein, at þeir léti hann þangat fara. Egill setti Þorgeir blund niðr at Ánabrekku, en Steinarr fœrði bústað sinn út yfir Langá ok settisk niðr at Leirulæk. En Egill reið heim suðr á Nes eptir þingit með flokk sinn, ok skildusk þeir feðgar með kærleik. |
Þorgeir blundur, systursonur Egils, var þar á þinginu og hafði gengið hart að liðveislu við Þorstein. Hann bað Egil og þá Þorstein að koma sér til staðfestu út þangað á Mýrar; hann bjó áður fyrir sunnan Hvítá, fyrir neðan Blundsvatn. Egill tók vel á því og fýsti Þorstein, að þeir létu hann þangað fara. Egill setti Þorgeir blund niður að Ánabrekku, en Steinar færði bústað sinn út yfir Langá og settist niður að Leirulæk. En Egill reið heim suður á Nes eftir þingið með flokk sinn, og skildust þeir feðgar með kærleik. |