Renessanss

Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli keskajale järgnenud kultuuriline murrang Euroopa ajaloos.

Itaalias algas renessanss juba 14. sajandil, mujal Lääne-Euroopas hõlmab see 15. ja 16. sajandi.

Õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renesansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina. Vahepealset aega hakati nimetama keskajaks.

Renessansliku maailmavaate keskmeks on humanism – veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Selle tagajärjel sulandusid sakraalne ja profaanne. Asjad ja teod kaotasid sümboolsed tähendused, maailm muutus ühtseks ning ühemõõtmeliseks.

[redigeeri] Perioodid

  • 13. ja 14. sajand: eelrenessanss (14. sajand Itaalias trecento)
  • 15. sajand: vararenessanss (Itaalias quattrocento)
  • 16. sajand: kõrgrenessanss (Itaalias cinquecento)

[redigeeri] Renessansi suurkujusid

[redigeeri] Vaata ka

  • Karolingide renessanss