Eleegia

See artikkel vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist

Eleegia on itk ehk nutulaul, ka ülekantud tähenduses - kurb lugu, jutt.

Eleegia kui antiikse lüürika vormi eripäraks on ta värsiehitus, heksameetri korrapärane vaheldumine pentameetriga, mille tulemusena kujuneb kahest värsist salm: eleegiline distihhon (eleegiline kaksikvärss). Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios, Archilochos ja Solon.

Eleegia on tänapäeval lüürikažanr, mis tähendab nukrat ja leinameeleolulist luuletust.

Eesti kirjanduses on parimad eleegiad Anna Haava "Ööbiku surm", Karl Eduard Söödi "Metsateel" ja Gustav Suitsu "Ühele lapsele". Maailmakirjandusest üks kuulsamaid Rainer Maria Rilke "Duino eleegia".

Eleegia sõna laiemas tähenduses on kasutusel ka muusikateoste (eesti näited: Eduard Tubin - "Eleegia", Vennaskond - "Eleegia") ja kujutava kunsti teoste (Oskar Kallis - "Eleegia" (1915, pastell, Tartu Kunstimuuseum)) kohta.