Taarapita

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist

Taarapita (ka Tharapita või Taara) on oletatavasti muistsete eestlaste (saarlaste) jumaluse nimi. Täpset nimekuju ega ka jumala seotust naaberrahvaste mütoloogia tegelastega pole õnnestunud üheselt selgitada. Tharapita olevat sündinud Virumaal ühel mäel (arvatakse, et see oli Ebavere mägi või Sinimäed) ja lennanud sealt Saaremaale.

Peamised viited Taarapitale leiduvad Läti Henriku Liivimaa kroonikas, kus nimetatakse saarlaste suurt jumalat Tharapitat (nimekujud Tharapita, Tarapitha, Therrapita, Tharapitham, Tarrapitta, Tarapitha, Tharapitha, Tharaphita, Tharrapitta). Et Liivimaa kroonika originaali pole säilinud ning ka täpseimaks peetavas koopias puuduvad Taarapitat mainivad peatükid, on tõenäoline, et mõned nimekujudest on tekkinud ümberkirjutusvigade läbi või sisaldavad ladina keelele omaseid liiteid. Mõned uurijad on kahelnud, kas tegemist on üldse jumala nimega.

Sisukord

[redigeeri] Päritolu

Sagedane on olnud Taarapita samastamine või seostamine skandinaavia piksejumal Thoriga. Näiteks tõlgendasid 17. sajandi lõpu kroonikud Thomas Hiärne ja Christian Kelch Tharapitat sõjahüüuna: Thor avita!. Aleksandr Kotljarevski 1870. aastal esitatud seisukoha järgi Tharapita on identne Knytlingasagas nimetatud jumalusega Turupid. Ka Kotljarevski uskus, et see nimi oli skandinaavia Thori vastukaja ning nime Tharapita tulnuks tema järgi tõlgendada Tar-avitaja. Skandinaavia Thor on nähtavasti siiski jätnud jälgi Eesti (eeskätt Lääne-Eesti) uskumustesse Tooru kujul. Neljapäevane päev oli Toorule pühendatud ning seda pühitseti varasemal ajal kui pooleldi pühapäeva. Et Thori varasem nimekuju oli Donar (Dunarr), ei saa germaani laen olla väga vana.

Oletatud on (nt Paul Ariste) läänemeresoome, germaani ja keldi keelte ühist protoeuroopa substraati, millest tulenevalt eesti Taara, keldi Taranis-Tanaros ja germaani Donar-Þórr võiks pärineda ühtsest allikast, kuid selleks puudub tõendusmaterjal. Joseph Karst on rekonstrueerinud eelindoeuroopa pikse ja kõuetormi jumala Thorqvin’i, kuid see teooria ei ole toetust leidnud.

Lennart Meri esitas hüpoteesi, mille järgi Virumaal sündinud ja Saaremaale lennanud jumalus oli Kaali meteoriit. Samuti tõlgendab Meri Taarapita nime: "Taarapita ei tähenda appihuikamist, vaid Taara pikset". [1] Hüpotees on aga ilmselt ekslik kuna 13. sajandiks polnud omastava käände lõpp -n veel eesti keelest kadunud ja seega oleks Liivimaa kroonikas pidanud leiduma nimekuju Tharanpita.

Soome kirjandusprofessori Martti Haavio tõlgenduse kohaselt pole kujul Taarapita üldse jumalikku tausta. Tema hinnangul tuleks Taarapita hoopis lugeda Tarap-hita, mis tähendavat sarapuuhiit. Taarapitat on seostatud (Johann Leonhard von Parrot, Jacob Grimm jt) ka öökullikujulise jumala Tarapilaga.

Taara sarnaseid jumala nimesid esineb ka teistes soome-ugri keeltes. Kadrina pastor Arnold Knüpffer väitis seda juba 19. sajandi algupoolel. Hiljem on Uku Masing juhtinud tähelepanu erinevates keeltes esinevatele sarnastele jumalanimedele: handi Toorum, Toorem, mansi Toorm, Torim, [[tšuvašid|tšuvaši] Tora, türgi Tare, mongoli, turkmeeni, uiguuri ja tatari Tängere, Tengri, Tenger, kirgiisi Tangri, jakuudi Tangara, sumeri Di(n)gir ning isegi polüneesia Tangaroa. Kriitikud on aga osutanud, et tegu võib olla puhtstatistilistel seaduspäradel põhineva kokkulangevusega.

Kustaa Fredrik Karjalainen ja Uku Masing on handi ja mansi keelte eri murrete sõnad tarom, torom, torem ("jumal, taevas, ilm, pikne") sidunud saami sõnaga diermes "pikne" (koolasaami materjalides ka Tiermes või Termes). Selles on nähtud türgi-tatari laenu sõnast tängrim, hilisemal kujul tärem või terem ("mu taevas, mu jumal").

Urmas Sutrop on rekonstrueerinud hüpoteetilise uurali tüve *tεrε (ε tähistab määramata lühikest või pikka vokaali) tähendusega "kõrge, ülemine". Taara on seega jumal, kes asub kõrgel taevas. Tarapita nime teine pool on tema järgi tagasiviidav uurali tüvele pide "kõrge, pikk" tähenduses "suur". Hüüdu "Tarapita" võiks seega tõlgendada kui "Taara (on) suur" või ka "Suur Taara". [2] Sutrop on viidanud ka võimalusele, et Henrik ise võis Taara-tüvele lisada ladinakeelse lõpu pita=pater, mis annaks tulemuseks Taara-isa (analoogselt Jupiter = Zeus-isa), ehkki väga tõenäoline see ei ole. Samuti on otsitud üsna ebatõenäolist seost India Dharma ja Taara vahel.

Andrei Hvostov on ilukirjanduslikus vormis (näidend "Henrik", 2006) väljendanud mõtet, et "saarlaste suurjumal" Taarapita oli Läti Henriku fantaasia vili, andmaks ristisõdijate võitudele suuremat usulist ja sõjalist kaalu.

[redigeeri] Pseudomütoloogia

19. sajandi estofiilid vaidlesid muistse jumala algse nimekuju üle ning jõudsid enam-vähem üksmeelele, et selleks oli Taara, kuigi autentses eesti rahvapärimuses ei leidu Taarast mingeid jälgi. Samuti ei nimeta Kristjan Jaak Peterson oma Kristfrid Gananderi "Mythologia Fennica" saksakeelse tõlke (1822) eesti uskumusi puudutavates kommentaarides Taarat ega Tarapitat. Tänapäeval on üsna levinud arvamus, et Tharapita tähendab appihüüdu Taara, avita!. Tegelikult on Taara tuletatud Tharapitast võrdlemisi meelevaldselt.

Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald võtsid Taara omaks ning rakendasid oma rahvusromantilisse kunstmütoloogiasse. Faehlmann püüdis isegi tõestada, et Taara kultusega olid muistsed eestlased jõudnud monoteismini. Ta seostas Taara nimega Tartu, mida pidas muistse eesti usundi kultusekohaks (sellest ka nimi Taaralinn). Kreutzwald osutas samuti korduvalt muistsele Taara usule, temalt pärineb ka muistsete eesti jumalate ühisnimetus taaralased. Eeposes "Kalevipoeg" esineb nimi Taara ligi 50 korda, taaralased 11 korda. Matthias Johann Eisen avaldas esimeses Eesti Üliõpilaste Seltsi albumis 1889 artikli Taarast, milles ta oletas, et germaanlastelt laenatud Taara kultus püsis Eestis kuni reformatsioonini. Hilisemates teostes suhtus ta pseudomütoloogiasse kriitiliselt, kuid Taara kuju tõsise kriitilise analüüsi võttis esimest korda ette alles Oskar Loorits.

Eepose, koolilugemike, laulude jm kaudu jõudis Taara kuju ja nimi rahva sekka. Kirjanik Endel Nirgi sõnul "nn pseudomütoloogia on eesti rahva elus, rahvuslikus liikumises mänginud suuremat osa kui mõnel teisel rahval tema ehtne ja teaduslikult tõestatav pärismütoloogia kunagi."

1920. aastatel sai alguse taarausuliste tegevus. Nemad tõlgendasid Taarat deistlikult: "Taara ei ole määratav ega kujutatav. Taara on see tundmata tuntud, see hingega tajutav. Taara on elusaladuse sygavaim aime – ilmaruumi liikumata liikuvuses, kosmose haaramata haaravuses, aegade igaveses igavikus."

[redigeeri] Viited

  1. ^ Meri, Lennart. Hõbevalge. Tallinn. 1976
  2. ^ Sutrop, Urmas. Taarapita - saarlaste suur jumal

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Välislink

Teised keeled