Essee
Essee (prantsuse keeles l'essai 'üritus, katse, proov') on enamasti lühem arutlev kirjutis, mis väljendab ja mõtestab selgitavalt autori arusaamasid või seisukohtasid, pruukides küllaltki mitmekesiseid ja vabu kirjanduslikke võtteid, ning võib käsitleda laia teemaderingi seoses ühiskonnaelu, inimelu, kõlbluse, religiooni, teaduse jm valdkondadega. Essee on erinevalt teaduslikust traktaadist kirjutatud esimeses isikus ja esitab autori arutlevat sisemonoloogi, mistõttu käsitletakse esseed sageli filosoofilise kirjutisena.
Esseede kirjutaja on esseist.
Enamasti on esseede teemaks aktuaalsed küsimused ja autori suhtumine nendesse. Essee on selle tõttu tihti suunatud mingile kindlale publikule ning eeldab sellelt teatud asjatundlikkust teema põhimõistete jms osas.
Esseesid võib eristada pikkuse järgi. Lühiessee pikkus võib alata 500 sõnast, pikemas essees on 2000–4000 sõna või veelgi rohkem. Eristatakse ka prantsuse stiilis esseesid, mis on oma eesmärkidelt ja stiililt tihti lähedasemad följetonile, ja inglise/ameerika stiilis akadeemilisi esseesid, mis on ranges arutlevas laadis, kriitilised ja argumenteerivad ning sageli pikemad.
Essee on tänapäeval ka laialdaselt praktiseeritud teadmiste kontrolli vorm, kuna see väljendab arutlevas laadis lühidalt autori arusaamist, nt kasutatakse esseesid laialdaselt ameti- või õppekohtadele konkureerimisel, õppeprogrammis teadmiste valdamise kontrolliks jne. Võrreldes varem sarnases rollis kasutusel olnud kirjandiga on essee arutlevam ja väljenduse vormilt vabam.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
Kuigi esseistiks võiks lugeda ka näiteks Senecat, peetakse esimeseks esseede kirjutajaks tavaliselt Michel de Montaigne'i, kelle raamatu Esseed ("Les Essais"; 1580) järgi see žanr ongi nime saanud. Montaigne püüdis üle saada oma lähedase sõbra, usaldusaluse ning võib-olla armastatu Étienne de La Boétie surmast ning vermis sõna essai 'katse, proov' prantsuse verbist essayer 'proovima' keskaja ladina keele samatähendusliku sõna exagium eeskujul. Ta "proovis" üle saada oma vestluskaaslase La Boétie' surmast, vesteldes iseendaga.
Montaigne lähtus sellest, et inimesena saab ta olla ainult subjektiivne. Skolastilisele käsitlusele, mis taotleb absoluutset vaatepunkti, vastandas ta oma isiklike kogemuste ülestähendused. Katoliku kirikut Montaigne'i esseed pahandasid ning need pandi keelatud raamatute indeksisse: absoluutses tões kahtlemine ja subjektiivsuse rõhutamine olid kiriku õpetusega vastuolus.
Montaigne'il oli arvukalt järgijaid. Francis Bacon võttis esseežanris kasutusele deduktiivse tõestuse ja õpetliku, moraliseeriva vormi.
Maailmakuulsad esseistid on veel Gotthold Ephraim Lessing, Johann Gottfried von Herder, August Wilhelm Schlegel, Friedrich Schlegel, Søren Kierkegaard, Arthur Schopenhauer, Friedrich Nietzsche, Karl Marx, Georg Christoph Lichtenberg, Heinrich von Kleist, André Gide, Ralph Waldo Emerson, Jean-Paul Sartre, Albert Camus, Hugo von Hofmannsthal, Gottfried Benn, Walter Benjamin, Ernst Jünger, Karl Kraus, Thomas Mann, Upton Sinclair, Miguel de Unamuno, José Ortega y Gasset, Theodor Adorno ja teised.
Essee oli ka moralistide ja valgustajate eelistatud kirjanduslik vorm. Entsüklopedistid kohandasid essee algset kirjanduslik-filosoofilist vormi teaduslikule stiilile. Erinevalt traktaadist puuduvad essees objektiivsed tõestused ja kindlad vastused.
Küsimus, mis on essee teemaks, leiab küll vastuse, ent mitte lõpliku. Hea essee tõstatab uusi küsimusi või visandab uue probleemi.
Essee on seega alati subjektiivne ja ka tunnistab seda.
Esseed iseloomustab teatud kergus, stiililine lihvitus, arusaadavus ja ka meelelahutuslikkus. Essee ei kirenda tsitaatidest ja märkustest. Mõnikord mandub essee ka stiliseeritud ja estetiseeritud lobisemiseks.
Esseistlik meetod on eksperimentaalne viis läheneda ainesele ning vaadelda seda eri vaatepunktidest. Kõige tähtsam ei ole siiski mitte arutlusaine, vaid mõtete areng lugeja silme all.
[redigeeri] Eesti
Eesti tuntumaid esseiste on Friedebert Tuglas. Tuntud esseistide seas on veel Ilmar Vene ja Linnar Priimägi.
[redigeeri] Vaata ka
Artikkel vajab täiendamist.
[redigeeri] Kirjandus
- Aleksander Aspel, "Esseest" – Looming 1938, nr. 7 (lk. 792–796)
- Harald Paukson, "Vaatlusi eesti esseest" – Looming 1939, nr. 5 (lk. 514–521), nr. 6 (lk. 620–627) ja nr. 8 (lk. 871–877)
- Lehte Tavel, "Essee: vabadus ja piirid" – Keel ja Kirjandus 1989, nr. 10 (lk. 595–603) ja nr. 11 (lk. 660–671)