Maavald
Maavald on Eesti ajalooline maakeelne nimi, mis hääbus laiemast kasutusest 19. sajandil, asendudes alamsaksa laenuga "Eesti".
Sõna “maa” tähendab selles seoses eelõige kohalikku, maarahvale kuuluvat. Sarnaselt tähendavad maarahva või kohalikke asju: maalinn, maatõug, maausk, maakeel jpm. Maavald on siis maarahva vald e. maarahva maa. Mõningate uurijate seisukohtade kohaselt hõlmab Maavald suuremat maa-ala kui Eesti, st sinna loetakse tihti kuuluvaks ka seto ja vadja maarahva maad [viide?].
Sõnad "Maavald", "maakeel" ja "maarahvas" olid kuni 19. sajandini üldiselt kasutusel. Näiteks Tallinnas ilmus 1856-1889 Eestimaa kubermanguvalitsuse ajaleht Ma-walla Kulutaja (Maa Walla Kuulutaja; tänapäevasesse keelde tõlgituna 'Eesti Kuulutaja'), mis sisaldas ametlikke teadaandeid, määrusi jms.
Tänapäeval kasutavad seda nime taara- ja maausulised.
Seda nime on kasutanud Ain Kaalep artiklikogu "Maavallast ja maailmakirjandusest" (1984) pealkirjas ning Priidu Beier luulekogu "Maavalla keiser ehk Kurb klounaad" (2000) pealkirjas.
[redigeeri] Vaata ka
Maavald on ka maal asuv vald.