Tempel
See artikkel räägib kultusehoonest; teiste tähenduste kohta vaadake lehekülge Tempel (täpsustus)
Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Tempel (ladina sõnast templum) oli algselt mingile jumalusele pühendatud eradatud koht (kr.k temenos), hiljem jumaluse hoone (kr.k naos), mis oli ehitatud sellele pühale alale. Esialgu oli tempel määratud jumaluse raidkuju paigutamiseks; hiljem said eriti roomlaste templeist raidkujude, maalide ja muu sellise aardekambrid, kuid nad ei olnud rahva kogunemiskohad nagu ristiusu kirikud.
Vanimad templid olid savi- ja puitehitised. Monumentaalseid kivist templeid hakkasid kreeklased ehitama 7. sajandil e.m.a. polist poliitilise kindlustumise ajajärgul. Nad lähtusid lihtsast megaroni tüüpi kultushoonest ja arendasid sellest igakülgselt läbimõeldud ehitise.
Alates klassikalisest ajajärgust muutus see üha esinduslikumaks. Juba 6. sajandil e.m.a. lisandus lihtsaile. dooria stiilis templihooneile Väike-Aasia poliste majandusliku tugevuse väljedusena joonia stiilis hiigeltempleid (Samosel Efesoses, Didymas). Hellenismi ajal jõuti uuesti selliste mõõtmeteni (näit. Artemise tempel Maganesias Maiandrose jõe ääres).
Etruski tempel, terrakotaplaatitega kaetud puitehitis, ja kreeka hellenistlikud ehitised mõjusid Rooma hilise vabariigi ajajärgu templiehituse arengut.
Keisririigis hakati ehitama eriti esinduslikke marmortempleid, need väljendasid tolle aja valitseva klassi taotlusi muuta Rooma maailmariigiks. Nende templite sise- ja väliskujundus rikastus sajandite jooksul üha ja oli lõpuks ülimalt toretsev (näit. Heliopolises)
Vajab täiendamist: tuleb kirjutada ka templitest teistes usundites