Innocentius XIII
Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Innocentius XIII | ||||||||||||||||||
|
Innocentius XIII, Michelangelo dei Conti (13. mai 1655 - 7. märts 1724) oli paavst 1721 - 1724. Ta oli 244. paavst.
Michelangelo dei Conti sündis Poli hertsogi Carlo II Conti ja Isabella Muti peres. Tema suguvõsast pärinesid paavstid Clemens III, Innocentius III, Gregorius IX ja Aleksander IV, kuid ta oli sugulussidemete kaudu veel mitmete paavstide kauge sugulane. Conti õppis Anconas ja seejärel Roomas jesuiitide kolleegiumis. Ta lõpetas Rooma ülikooli (Sapienza) õigusteaduskonna ja sai doktoriks. 1690 saatis Aleksander VIII ta Venezia doodži juurde, kellele ta pidi üle andma õnnistatud mõõga (stocco) ja kübara (berettone). Conti soovitas paavstil enne apostelliku konstitutsiooni Unigenitus Dei Filius avaldamist konsulteerida prelaatidega. Ta loobus 1719 ametist tervislikel põhjustel.
Sisukord |
[redigeeri] Ametid
- Aleksander VIII erakantsler
- 1690 erakorraline nuntsius Venezias
- Vatikani prelaat
- 14. august 1691 Signatura gratiae ametnik
- 17. august 1691 Ascoli kuberner
- 18. august 1691 komissar
- Frosinone kuberner
- 6. detsember 1692 – 6. mai 1693 Campania e Maritima kuberner
- 6. mai 1693 Viterbo kuberner
- 13. juuni 1695 Tarsuse titulaarpeapiiskop (pühitseti piiskopiks 16. juunil 1695)
- 28. juuni 1695 paavsti assistent
- 1. juuli 1695 – 24. märts 1698 nuntsius Šveitsis
- 24. märts 1698 – 28. jaanuar 1709 nuntsius Portugalis
- 7. juuni 1706 – 8. mai 1721 kardinalpreester
- 28. jaanuar 1709 – 1. august 1712 Osimo piiskop
- 23. veebruar 1711 – 8. mai 1721 Santi Quirico e Giulitta kardinalpreester
- 1. august 1712 – 14. märts 1719 Viterbo piiskop
- 13. jaanuar 1716 – 1717 kardinalide kolleegiumi camerlengo
[redigeeri] 1721.aasta konklaav
Innocentius XIII valiti paavstiks 8. mail 1721 ja krooniti 18. mail. Ta võttis nime Innocentius III järgi. 31. märtsist 8. maini 1721 toimunud konklaavi viimases voorus osales 56 kardinali. 9. aprilliks oli konklaavile kogunenud vaid 40 kardinali. Kardinal Mihály Frigyes Althan esitas teises voorus veto Fabrizio Paolucci vastu, kellel jäi 3 häält vajalikust häältehulgast puudu. 7. mail saabusid konklaavile kardinalid Damian Hugo Philipp von Schönborn Bushein ja Thomas Philip Wallrad d'Hénin-Liétard d'Alsace-Boussu de Chimay. Haiguse tõttu lahkusid konklaavilt kardinalid Giandomenico Paracciani ja Giovanni Battista Salerni.
[redigeeri] Välispoliitika
Kuuria | ||||||||
|
[redigeeri] Suhted keisriga
Innocentius XIII läänistas 9. juunil 1722 keiser Karl VI omandisse Napoli ja Sitsiilia. Keiser nõudis koos Sitsiilia omandamisega endale ka Sitsiilia kiriku privileege (Monarchia Sicula), kuid paavst keeldus, toetudes Clemens XI otsusele. Keiser keeldus paavstile tagasi andmast Hispaania pärilussõjas hõivatud Comacchiot. pingete leevendamiseks nõustus Innocentius XIII keisri sooviga saata eelnevalt Viini nuntsiuse määramiseks määratavate isikute nimekirja.
[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga
Innocentius XIII pühitses Prantsusmaa peaministri Guillaume Dubois’ kardinaliks.
[redigeeri] Suhted Hispaaniaga
Innocentius XIII sõlmis Hispaaniaga lepingu. Hispaania prints Carlos nõudis paavstilt Parma ja Piacenza läänistamist enda omandiks.
[redigeeri] Suhted Portugaliga
Innocentius XIII käskis Portugali kuninga João V palvel Portugalis resideeruval nuntsiusel Vincenzo Bichil pöörduda tagasi Rooma ja saatis tema asemele uueks nuntsiuseks Giuseppe Firrao. Kuningas keelas Bichil riigist lahkumise, kuid keeldus ka Firraod vastu võtmast. Lõpuks võimaldati Bichil Portugalis edasi tegutseda.
[redigeeri] Suhted teiste riikidega
Innocentius XIII tunnustas James Edward Stuartit Suurbritannia kuningana ja lubas talle 100 000 tukatit.
Ta toetas Venezia ja Malta võitlust türklastega.
Poola kuningas saatis paavstile briljantidega kaunistatud krutsifiksi.
[redigeeri] Suhted klerikaalsete institutsioonidega
Innocentius XIII taunis jesuiitide tegevust, kui ta oli saanud teada, et hoolimata Clemens XI hukkamõistvast otsusest peavad jesuiidid Hiinas endiselt hiina riitust. Ta keelas jesuiitidel võtta kolme aasta jooksul vastu noviitse.
Innocentius XIII kohustas frantsiskaani observantide kapiitlil koguneda Aracoelis senise tava järgi ja ta oli ise kapiitli eesistujaks.
[redigeeri] Jansenism
Innocentius XIII kinnitas paavstiks saades Clemens XI otsuse jansenismi taunimiseks ja kuulutas Prantsusmaa kuningale saadetud kirjas oma poolehoidu Clemens XI otsusega. Juunis 1721 kirjutasid 7 Prantsusmaa piiskoppi paavstile, paludes Unigenitus tagasi võtta, kuid paavst keeldus seda tegemast.
[redigeeri] Muud otsused
1721 käskis Innocentius XIII Rooma pagaritel kontrollida pätside kaalu ja kvaliteeti.
12. septembril 1721 rajas ta Kuubal Havanna ülikooli
25. aprillil 1722 kuulutas ta Isidoruse kiriku doktoriks
1722 lubas ta ühel Jeruusalemmas teenival preestril anda konfirmatsiooni sakramenti, see õigus on tavaliselt ainult piiskoppidel.
1722 saatis ta Sigismond de Calchi Myanmarisse misjoneerima.
18. detsembril 1722 tunnustas Caracase ülikooli rajamist Venezuelas.
Innocentius XIII kohutas Roomat külastavaid prelaate andma aru sellest, kas vaimulikud peavad oma piiskopkondades konverentse.
23. märtsil 1723 avaldatud apostellikus konstitutsioonis Apostolici ministerii sätestas ta preestrite funktsioonid kiriklike talituste ajal.
27. aprillil 1723 määrasid 7 Hollandi preestrit Utrechti uueks piiskopiks Cornelius Steenhoveni, paludes paavstil teda tunnustada, kuid paavst keeldus.
18. jaanuaril 1724 valdatud bullas Ex injuncto nobis keelas ta juutidel uute kaupade müümise.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
[redigeeri] Beatifikatsioonid
Innocentius XIII kuulutas õndsaks 3 isikut
- Jan Nepomucky 31. mai 1721
- Dalmatius Moner 15. august 1721
- Andrea Conti 11. detsember 1723 (avaldati 15. veebruaril 1724)
[redigeeri] Onupojapoliitika
Innocentius XII 1692 dekreedi järgi pidi paavst hoiduma onupojapoliitikast ja võis määrata vaid ühe sugulase kardinaliks.
Innocentius XIII vend Bernardo Maria dei Conti pühitseti 1721 kardinaliks, kuid tema sissetulekud olid ametivendadega võrreldes äärmiselt tagasihoidlikud.
Innocentius XIII õde Giulia Cecilia oli abiellunud Girolamo Pignatelliga, kelle suguvõsast pärines paavst Innocentius XII.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Innocentius XIII pühitses 3 kardinali 2 konsistooriumil.
- konsistoorium 16. juuni 1721
- Bernardo Maria dei Conti
- konsistoorium 16. juuli 1721
- Alessandro Albani
- Guillaume Dubois
[redigeeri] Surm
Innocentius XIII suri 7. märtsil 1724 Roomas songa tagajärel.
Eelnev: Clemens XI |
Rooma paavst 1721 -1724 |
Järgnev: Benedictus XIII |