Maastik
Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Maastik on looduskeskonna osa, mis kujunes loodustegurite ja inimtegevuse mõjul ja omandab eripäraste tunnuste ja ilmega.
On olemas mitu maastiku mõiste definitsioonisid. Aegade jooksul arenesid loodusteaduste harud, muutasid ühiskonnas levinud väärtushinnangud ning maastikus sisalduvate ressursside väärtustamine ja kasutamisvõimalused. Sellega muutasgi maastiku mõiste.
Loodusgeograafias maastik on geosüsteem, mis on kujunenud looduse koostisosade (pinnamoe, mullastiku, veestiku ja taimestiku) vastastikustes seostes. Igal maastikul on oma olemus ja kasutusevõimalused ning neist tulenev ilme.
Praegu maastiku mõiste kasutatakse palju laiem ja selle sisu on oluliselt avaram. Nüüdselt seisukohalt on maastik üheaegselt ökoloogiline, kultuuriline, majanduslik ja sotsiaal-ruumiline nähtus.
Selles mõttes maastik on looduskeskonna osa, kus toimub inimtegevus. Maastiku nähtudes tekkivad inimestel omapärased tunned, emotsioonid ja taju.
Dirki Wascheri (2000) järgi maastikud on „konkreetsed ja tüüpilised inimühiskondade ja kultuuride ning loodusliku keskkonna koostoime tulemid”. See tähendab, et maastik on ruumiline üksus, mille elemendid ja seal toimuvad protsessid peegeldavad looduslikke ja kultuurilisi hüvesid.
Selleks et rõhutada inimese mõju maastikule, räägitakse tihti ürg-, loodus-, kultuur- ja linna- või tehismaastikust.
Allikas: Ivar Arold. Eesti maastikud