Laamtektoonika
Laamtektoonika on teooria ja õpetus litosfääri laamade tekkimisest, liikumisest, vastastikmõjudest ja hävimisest.
Laamtektoonika kirjeldab laamade liikumist ja jõude, mis seda liikumist põhjustavad.
Laamtektoonika tähendust geoloogiale võib võrrelda DNA avastamisega bioloogias või relatiivsusteooriaga füüsikas.
Laamtektoonika loob aluse vulkanismi, maavärinate, mäetekke jms. seotud küsimuste mõistmiseks. Maa on arvatavasti ainus Päikesesüsteemi planeet, mis omab laamtektoonikat.
Laamtektoonikat mõistetakse mõnikord teadusharuna, mis tegeleb laamade ja muu sellisega. Vastava teadusharu nimi on tegelikult geotektoonika. Eksiarvamus on aga kahjuks väga levinud. Näiteks ingliskeelses Vikipeedias kasutatakse kategooriat "Plate tectonics" just tähenduses, mille asemel peaks olema Tectonics.
[redigeeri] Laamtektoonika avastamine
Laamtektoonika rajajaks peetakse mitmekügset saksa teadlast Alfred Wegeneri, kes avaldas aastal 1915 raamatu, milles kirjeldas mandrite eraldumist ühest superkontinendist, mille ta aasta hiljem nimetas Pangaeaks. Wegener ei olnud siiski esimene, kes arvas, et mandrid on aegade jooksul üksteisest eemale triivinud. Sarnaseid mõtteid tekitas Lõuna-Ameerika idaranniku ja Aafrika lääneranniku hämmastav sarnasus. Wegeneril ei vedanud, sest tema hüpoteesi ei usutud ning lausa naeruvääristati. Teooria sai laialdase tunnustuse alles 20. sajandi kuuekümnendatel. Seega üle kolmekümne aasta peale Wegeneri surma. Lõplikult kinnitas laamtektoonika õigsust ookeanipõhja süvapuurimine millega tehti kindlaks, et ookeanipõhi on seda noorem, mida lähemal on ta ookeanide keskahelikele.