1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused

1938. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused olid III maailmameistrivõistlused jalgpallis, mis toimusid 4. juunist 19. juunini Prantsusmaal.

Sisukord

[redigeeri] Ajalugu

Sõja ootuses Euroopas võõrustas kolmandat MM-finaalturniiri Prantsusmaa. Kuna 1934. aastal oli Mussolini finaalturniiri kasutanud natsiideede propagandaks ja sama tegi ka Hitler kaks aastat hiljem Berliini olümpiamängudega, oli FIFA-l 1938. aasta MM-i korraldaja valikul tõsiselt mõtlemisainet.

Argentina esitas oma kandidatuuri põhjendusega, et nemad sobiksid nii eurooplastele kui ameeriklastele. FIFA-l oli aga veel liiga selgelt meeles 1930. aasta MM, kus osales vaid 13 koondist ja neist ainult 4 Euroopast. Pealegi oli FIFA kasvanud lühikese ajaga 57-liikmeliseks, kusjuures enamuse moodustasid Euroopa riigid.

Just seetõttu otsustati kolmas MM-finaalturniir korraldada Euroopas. Berliinis toimunud FIFA kongressil 1936. aastal langes valik 15. augustil Prantsusmaale ning see oli omamoodi austusavaldus Jules Rimet'le, kes MM-i ideega aastaid tagasi oli lagedale tulnud.

Lõuna-Ameerikast oli seekord kohal vaid Brasiilia, sest MM-ist ilma jäänud Argentina ja Uruguay loobusid. See-eest olid esimest korda esindatud Aasia jalgpallurid Hollandi India näol.

Osavõtuks registreerus 15. veebruariks 1937 37 meeskonda, esimest korda olid tiitlikaitsja Itaalia ja korraldaja Prantsusmaa valikmängudest vabastatud.

Valikturniirist loobujaid oli 8, 27 koondist loositi 14. mail valikmängudeks gruppidesse ja paaridesse. Kodusõjast haaratud Hispaania ei osalenud valikturniiril.

MM-finaalturniirile pääses valikmängude kaudu küll 16 riiki, kuid Prantsusmaale tuli neid üks vähem, kuna Austria oli vahepeal Saksamaa poolt okupeeritud. Seega pidi üks koondis avaringis vaba olema ning 5. märtsil Pariisis toimetatud loosimisel vedas Rootsil.

Turniiri korraldus oli sama mis neli aastat tagasi Itaalias: taas mängiti olümpiasüsteemis. MM-i mängud peeti üheksas linnas: Antibes'is, Bordeaux's, Le Havre'is, Lille'is, Marseilles's, Pariisis, Reims'is, Strasbourg'is ja Toulouse'is.

[redigeeri] Mängukohad

Linn Staadion
Antibes Stade du Fort Carrée
Bordeaux Parc de Lescure
Le Havre Stade de la Cavée Verte
Lille Stade Victor Boucquey
Marseilles Stade Vélodrome
Pariis Parc des Princes
Pariis Stade Olympique de Colombes
Reims Stade Vélodrome Municipale
Strasbourg Stade de la Meinau
Toulouse Stade Chapou

[redigeeri] Mängud

[redigeeri] Kaheksandikfinaalid

4. juuni Pariis

Saksamaa - Šveits 1:1 lisaaeg

9. juuni Pariis (kordusmäng)

Šveits - Saksamaa 4:2

5. juuni Le Havre

Tšehhoslovakkia - Holland 3:0 lisaaeg

5. juuni Reims

Ungari - Hollandi India 6:0

5. juuni Lyon

Rootsi - Austria

Mängu ei peetud, sest finaalturniirile pääsenud Austria oli Saksamaa poolt okupeeritud ega eksisteerinud iseseisva riigina. Rootsi sai mänguta veerandfinaali.

5. juuni Toulouse

Kuuba - Rumeenia 3:3 lisaaeg

9. juuni Toulouse (kordusmäng)

Kuuba - Rumeenia 2:1

5. juuni Marseille

Itaalia - Norra 2:1 lisaaeg

5. juuni Pariis

Prantsusmaa - Belgia 3:1

5. juuni Strasbourg

Brasiilia - Poola 6:5 lisaaeg

[redigeeri] Veerandfinaalid

12. juuni Lille

Ungari - Šveits 2:0

12. juuni Antibes

Rootsi - Kuuba 8:0

12. juuni Pariis

Itaalia - Prantsusmaa 3:1

12. juuni Bordeaux

Brasiilia - Tšehhoslovakkia 1:1 lisaaeg

14. juuni Bordeaux (kordusmäng)

Brasiilia - Tšehhoslovakkia 2:1

[redigeeri] Poolfinaalid

16. juuni Pariis

Ungari - Rootsi 5:1

16. juuni Marseille

Itaalia - Brasiilia 2:1

[redigeeri] Pronksimäng

19. juuni Bordeaux

Brasiilia - Rootsi 4:2

Väravad:
0:1 Sven Jonasson 13 min.
0:2 Arne Nyberg 23 min.
1:2 Romeu 42 min.
2:2 Leónidas 52 min.
3:2 Leónidas 70 min.
4:2 Peracio 80 min.

[redigeeri] Finaal

19. juuni Pariis

Itaalia - Ungari 4:2

1:0 - Gino Colaussi 6 min.
1:1 - Pal Titkos 8 min.
2:1 - Silvio Piola 16 min.
3:1 - Gino Colaussi 35 min.
3:2 - György Sárosi 70 min.
4:2 - Silvio Piola 82 min.

[redigeeri] Edukaimad väravalööjad

8 - Leonidas da Silva (Brasiilia)
7 - Gyula Zsengeller (Ungari)
5 - Silvio Piola (Itaalia)
4 - György Sárosi (Ungari)
4 - Gino Colaussi (Itaalia)
4 - Gustav Wetterström (Rootsi)
4 - Ernst Willimowski (Poola)


[redigeeri] Välislingid


Jalgpalli maailmameistrivõistlused

Uruguay 1930 | Itaalia 1934 | Prantsusmaa 1938 | Brasiilia 1950 | Šveits 1954 | Rootsi 1958 | Tšiili 1962 | Inglismaa 1966 | Mehhiko 1970 | Saksa Liitvabariik 1974 | Argentina 1978 | Hispaania 1982 | Mehhiko 1986 | Itaalia 1990 | USA 1994 | Prantsusmaa 1998 | Lõuna-Korea/Jaapan 2002 | Saksamaa 2006 | Lõuna-Aafrika 2010 | Lõuna-Ameerika 2014

Naiste jalgpalli maailmameistrivõistlused

Hiina 1991 | Rootsi 1995 | USA 1999 | USA 2003 | Hiina 2007


Rahvusvaheline jalgpall

FIFA - Jalgpalli maailmameistrivõistlused - Naiste jalgpalli maailmameistrivõistlused - FIFA edetabel - FIFA aasta jalgpallur
Aasia: AFC - Aasia karikavõistlused
Aafrika: CAF - Aafrika rahvuste karikas jalgpallis
Lõuna-Ameerika: CONMEBOL - Copa América
Põhja- ja Kesk-Ameerika: CONCACAF - Gold Cup
Austraalia ja Okeaania: OFC - Okeaania rahvuste karikas
Euroopa: UEFA - Euroopa meistrivõistlused