Anarhism

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist
Poliitika artiklid teemal
Valitsusvormid
Vormid

· redigeeri
Anarhia sümbol.
Suurenda
Anarhia sümbol.

Anarhism (kreeka keeles αναρχία, valitsuse või juhi puudumine; ajalooliselt: periood Ateena linnriigis, kui arhonte ei suudetud valida) on sotsiaal-filosoofiline õpetus anarhiast. Anarhia on vabadest isikutest koosnev võimuvaba ühiskond, kus sundus puudub üldse ja kus ühiskonnaliikmete vahelised suhted korraldatakse vabatahtlike tehingute abil.

Anarhism on teooria, mis näeb anarhias ühiskondlikku ideaali. Anarhia eitab mitte üksnes riiki, vaid ühes sellega ka igasugust enamuse valitsemist vähemuse üle, s.o. üldse igasugust kollektiivset võimu, igasugust ühiskondlikku normingut ja vähematki kõrgemalt poolt tulevat distsipliini. Anarhia on niiviisi täiesti praeguse kapitalistliku ühiskonna vastane, sest viimases valitseb sundus seaduste, kohtute, türmide, politsei ja sõjaväe näol.

Anarhismi filosoofiline alus on üksikisiku piiramatu vabaduse printsiip (François Rabelais: “Tee seda, mida tahad,”), sellest lähtuvalt individuaalkollektivism ja kosmism (termin pärineb Abba ja V. Gordinilt). Peaeesmärk on anarhia loomine, milleni oletatavasti viib – ning ajaloos varem on mõnikord ka viinud (Vasakkalda Ukrainas 1919-1921; Kataloonias 1936-1939) – otsene tegevus (action directe), mille teostajateks on anarhistid.

Anarhistlikud tendentsid on esinenud mitmes revolutsioonilises liikumises, nagu Wat Tyleri mässus 1381, anabaptistidel Saksamaal 16. sajandil jne.

Esimesi tähtsamaid a-i teoreetikuid oli William Godwin, kellele järgnesid Pierre-Joseph Proudhon, Max Stirner, Mihhail Bakunin, vürst Pjotr Kropotkin, Johann Joseph Most, Elisée Reclus, Benjamin Ricketson Tucker jt.

Teopropagandat pooldavad anarhistid on korraldanud rea atentaate (Prantsuse presidendi Sadi Carnot’ surmamine 24. juunil 1894; Hispaania peaministri Antonio Cánovas del Castillo tapmine 8. augustil 1897, Austria-Ungari keisrinna Elisabethi tapmine 10. septembril 1898, Itaalia kuninga Umberto I tapmine 29. juulil 1900, Ühendriikide presidendi William McKinley tapmine 6. septembril 1901 jne.).

Anarhismi vastandiks on natsism.


Sisukord

[redigeeri] Anarhismi liigitus

Tuntakse individualistlikku, kommunistlikku ja sündikalistlikku a.-i.

  • Individualistlik anarhism ei tunnista mingit ühiselu normingut, ei ühtegi ülemust ega alamust, vaid ainult vabade indiviidide, s.o. vaba ühiskonna vabade üksikliikmete isiklikku tahtmist. „Mina, see on riik.”
  • Kommunistlik anarhism ühendab kommunismi vaateid anarhistliku vabaduse ideega. Ta tahab kogu ühiskonda organiseerida väikeste sõltumatute vabakommuunide või nende kommuunide vabaliitude näol.

[redigeeri] Anarhiste ja anarhismifilosoofe

Mihhail Bakunin
Charles Baudelaire (proudhonist)
Marie Louise Berneri
Alexander Berkman
Gaetano Bresci
Marco Camenisch
Jeronimo Santo Caserio
Lev Tšornõi
Noam Chomsky
Danilo Cremonese
Leon Czolgosz
Voltairine DeCleyre
Gilles Deleuze
Sam Dolgoff
Buanaventura Durruti
Maario Essa
Sebastien Faure
Paul Feyerabend
William Godwin
Emma Goldman
Paul Goodman
Pjotr Kropotkin
Max Harnoon
Mother Jones (individualist)
Luigi Luccheni
Leo Luks
John Lydon (Johnny Rotten)
Nestor Makhno
Errico Malatesta
Maniakkide Tänav
Subcommandante Marcos (zapatist)
Gregori Maximoff
Louise Michel
Federica Montseny
Friedrich Nietzsche (mitte ainult anarhist)
Bruno O'Ya
Lucy Parsons
Anti Pathique
Fernand Pelloutier
Pierre-Joseph Proudhon
Rudolph Rocker
Rummu Jüri (proanarhist)
Nicola Sacco
Max Stirner
Roy Strider
Henry David Thoreau
Lev Tolstoi
Carlo Tresca
Tõnu Trubetsky
Allan Vainola
Bartolomeo Vanzetti
Sid Vicious
George Woodcock
Emiliano Zapata
John Zerzan

[redigeeri] Kirjandus

  • Paul Eltzbacher. Der Anarchismus, 1900
  • Max Nettlau. Der Anarchismus von Proudhon zu Kropotkin, 1927

[redigeeri] Vaata ka


[redigeeri] Välislingid