Kybele
Kahtlustatakse autoriõiguste rikkumist
Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Teise Puunia sõja (218-201) lõpul otsustati Roomas sisse seada Suure Jumalate Ema (Magna Mater <deum>) austamine. Tema kehastuseks peeti meteoriiti (nn Must kivi), mis asus varem Väike-Aasia linnas Pessinuses (Ülem Früügias) ja mis hiljem Rooma üle toodi. Jumalate Emale korraldati pidulik vastuvõtt, kivi paigutati Victoria templisse (Palatinusel), korraldati iga-aastased mängud kreeka eeskuju järgi. Suurt Ema austati Väike-Aasias Kybele nime all. Teda samastati kreeka ja rooma jumalanna Rheaga. Kybele oli früügia mütoloogia suur emaduse- ja viljakusjumalanna. Ilmselt pärines ta mäejumalannast ja temast räägiti ka kui Lääne-Anatoolias asuva Ida mäe emandast. Ta elas maakera metsikutes ja ohtlikes piirkondades ning ta valitses kõige metsikumate loomade üle. Kybele juured ulatuvad Lõuna-Anatoolias asuvasse Catal-Höyüki nimelisse ulatuslikku neoliitilisse leiupaiku (VII-VI at). Siin kaevasid arheoloogid välja terrakotakuju, mis kujutab ilmselt seda emadusejumalannat sünnitamas. Kybelet seostati eelkõige maaga, eriti aga Pergamonis (linn ja III-II eKr riik V-A loodeosas, nüüd Bergama) talletatud Musta kiviga. Teisteks linnadeks, kus Suurt Ema eriti innukalt austati, oli Trooja ja Pessinus. Võib-olla tunti Kybelet Früügias Kubabana, Kuubi emandana. Mõnikord seostatakse tema nime muistse samanimelise jumalannaga, keda austati Karhemishi ja Hetiidi impeeriumis. Mõlema jumalanna pühamud asusid koobastes või kaljude lähedal. Kybele kultus levis lõpuks Väike-Aasiast ka Kreekasse. V eKr paigutati tema templisse Ateenas suurepärane, lõvide vahel seisev jumalanna kuju. Aastal 204 eKr toodi Kybele püha kivi Früügiast Rooma. Oraakel oli ennustanud, et kui früügia ema Pergamonist ära tuua, aitab ta roomlastel kartaagolaste vastu võidelda. Kybele iga-aastastel kevaditi peetavatel pidustustel sõitis mööda Rooma tänavaid lõvirakendiga sõjavanker. Rooma filosoof ja luuletaja Lucretius (99-55 eKr) kirjutas: Kui ta oli oma pühapaigast välja toodud, juhtis ta lõvirakendit; tema pead ehtis sakiline kroon, sest kuulsusrikastest kõrgustest toetab ta lahinguvalmilt linnu, ning niisugusest kujutlusest saadetuna kantakse jumaliku ema kuju isegi praegu aupaklikult mööda võimsaid riike. Paljud iidsed kultusriitust järgivad rahvad pöörduvad palves tema kui Ida mäe ema poole ning lasevad früügia muusikutel talle seltsi pakkuda, sest öeldakse, et just sellelt maalt sai alguse kogu maailmas levinud viljakasvatus. Avalikud Kybele riitused olid ohjeldamatud ja ekstaatilised. Tema preestrid, gallused, peksid end piitsadega, mida kaunistasid kämblaluud, ja kohitsesid end hullumeelses kirelõõmas. Pidustuste ajal toodi ohvriks härg või jäär, ning pühitsetu või Kybele peapreester või preestrinna seisid platvormi all ja ligunesid ohvrilooma veres. Kybele austajad uskusid, et tema saladused aitavad neil pärast surma taas uuele elule sündida. Teda peeti jumalate emaks, kõige elu alguseks. Tema kultuse pooldajad arvasid, et temast sõltub loomade ja taimede elu, et tema valitseb maa peal ja allmaailmas. Kybele tunnusmärkideks on peegel, granaatõun ja võti. Kybele kultus levis Kreekas ja Roomas, koos sellega ka Attise kultus (Attis früügia lastekõnes isa, früügia usundis nooruse- ja taimejumal, Kybele armsam). Üks vanimaid Attise sündi käsitlevaid lugusid räägib sellest, et kord, kui vaene früügia hermafrodiit Agdistis jäi purju, sest jumalad valasid veini basseini, kus ta suples, ja kui ta magama jäi, sidusid jumalad tema suguelundid puu külge. Agdistis virgus tormakalt ja tema ära rebitud suguti kukkus maha. Sellel kohal tärkas mandli- või granaatõunapuu, ning nii, nagu ette nähtud, viljastus jõejumala tütar Nana ühest selle viljast. Tüdruk sünnitas lõpuks Attise. Teised legendid räägivad, et see oli leidlaps või kuninga poeg. Silmapaistvas müüdis, mis sellest jumalannast räägib, maksab ta Attisele kätte truudusetuse eest (Attis armus jõenümfi), ajades Attise hulluks, nii et too iseenda kohitseb männipuu all (või piinia all, pinus itaalia mänd, tal on kroon nagu vihmavari) ja siis sureb. Lõpuks annab Kybele talle siiski elu tagasi. Või nii: Kybele saatis talle peale hullusehoo, mille käigus Attis end ise sandistas. Kui ta jälle mõistusele tuli, oleks ta end peaaegu ära tapnud, kuid Kybele moondas ta kuusepuuks. Selle loo kolmanda versiooni kohaselt rebis Attise lõhki Zeusi saadetud metssiga. Teda leinav Kybele palus, et Zeus ta ellu ärataks, kuid Zeus säilitas ainult tema keha. Nii või naa, aga Attis sureb igal aastal, kuid ärkab jällegi ellu. Igal kevadel, märtsi lõpus, peeti Attise auks viiepäevased pidustused. Esimene oli leinapäev. Jumal, keda sümboliseeris Kybele templi lähedalt salust maha rajatud püha kuusepuu, mässiti sidemetesse, kaunistati paelte ja lilledega ning seda kanti mööda tänavaid. Teisel päeval esitasid Kybele preestrid pööraseid pühi tantse, millega kaasnesid enesepiinamised ning kolmandal päeval nad kohitsesid end, pritsides altarid ja Attise kuju oma verega. Neljandal päeval pühitseti Attise surnust ülestõusmist. Attise ülestõusmist pühitsesid usklikud just täna, kahekümne viiendal märtsil ohjeldamatu rõõmuga... Viies päev oli puhkamiseks. Selle tseremoonia üheks osaks oli rituaalne Kybele ja Attise abielu, milles jumala osa täitis Kybele peapreester. Tema kultus kuulus orgialike kultuste hulka; jumalateenistusel sattusid preestrid ekstaasi. See oli Idas eksisteerivate kultuste hulgas üks kõige toorematest. Vabariigi lõpul ja keisririigi algul leidis see kultus (ja üldse idamaised kultused) senisest enam tunnustamist. Eriti populaarseks muutus Suure Ema kultus alates Flaviuste ajast (I pKr). Suure ema kultus levis ametlikust tunnistamisest sõltumatult ja oli populaarne mitte ainult Idamaadel, vaid ka mitmel pool keisririigi lääneprovintsides.