Meteoriit

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist


Meteoriit (kreeka keeles meteooros 'õhus hõljuv') on planeetidevahelisest ruumist Maa pinnale langenud tahke keha (meteoorkeha) jääk.

Kui meteoorkeha atmosfääri allosa tihedates kihtides puruneb, võivad meteoriidid langeda meteooriidisajuna.

Sisukord

[redigeeri] Kuju, suurus, heledus ja vanus

Meteoorkeha, mille läbimõõt on suurem kui 1 kilomeeter, nimetatakse asteroidiks. Meteoor on tavaliselt tolmukübeme kuni rusika suurune.

Meteoriitidel on korrapäratu kuju. Neil pole teravaid nurki, sest hõõrdumine atmosfääris on nad siledaks lihvinud. Meteoriidi pinda katab õhuke tume sulamiskoorik ning selles on madalad lohukesed, mida nimetatakse regmaglüptideks. Sulamiskoorik on tume oksüdeerumise tõttu, vahetult pärast Maale langemist ei pruugi ta seda olla.

Meteoriitides leiduvate radioaktiivsete või kosmogeensete isotoopide uurimine võimaldab määrata meteoriitide aine kosmilist ja maalist vanust (kuni 4,5 miljardit aastat).

[redigeeri] Mikrometeoriidid

Enamik mikrometeoriitidest koosneb silikaatmineraalidest või klaasist. Nad sisenevad Maa atmosfääri kiirusel kuni 70 km/s, kuumenedes seejuures hõõrdumise läbi õhu osakestega. Kiireimad meteoriidid jõuavad nii täielikult üles sulada ning moodustavad taasjahtumisel tilgakujulisi kerakesi.

Mikrometeoriite võib leida kõikjalt. Uurides Antarktika igijääd, on leitud meteoriite, mis tabasid Maad tuhandeid aastaid tagasi. 10 tonnist jääst eraldati ligi 2000 mikrometeoriiti.

[redigeeri] Koostis

Koostiselt jaotatakse meteoriidid raudmeteoriidideks (34%), kivimeteoriitideks (62%) ja segameteoriitideks (4%).

  • raudmeteoriidid ehk sideriidid sisaldavad rauda ja 5-30% niklit.
  • kivimeteoriidid ehk aeroliidide põhimassi moodustavad silikaatsed mineraalid oliviin ja pürokseen, ka sisaldavad nad sageli algse kosmilise aine tombukesi kondreid.
  • segameteoriidid ehk pallasiidid on kivi-raudmeteoriidid.

Meteoriitidest on leitud Maal tundmatuid mineraale - šreibersiiti ja olhamiiti.

Meteoriitide ainest moodustavad üle 90% raud, hapnik, räni ja mangaan, aga vähesel määral nad sisaldavad ka niklit, väävlit, alumiiniumi ja kaltsiumi, teisi elemente on väga vähe.

[redigeeri] Meteoriidikraatrid

Suure massiga meteoriidid tekitavad maapinnaga põrkudes endast palju suuremaid löögi-, löögi-plahvatus- või plahvatuskraatreid, mida tavaliselt ümbritseb ringvall. Suurte meteoriitide põrkumisel maapinnaga toimub plahvatus, mille ajal meteoriit pihustub ja jätab järele hiidkraatri.

Aastas langeb Maale tuhatkond meteoriiti, millest leitakse 10–15. Kraatreid tekitavaid hiidmeteoriite langeb sajandi kohta vähem kui üks.

Praegu on maal teada üle 200 tõenäolise meteoriidikraatri või nende rühma. Nende avastamine jätkub.

[redigeeri] Kirjandus

  • Reet Tiirmaa. Meteoriidid ja meteoriidikraatrid, Tallinn 2002.
  • Reet Tiirmaa. Kaali meteoriit, Tallinn 1994.
  • Vello Lõugas. Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas, Tallinn 1996.
  • Kalle Suuroja. Kärdla meteoriidikraater, Tallinn 2001.
  • Boriss Vronski. Tunguusi katastroofi lugu, Tallinn 1994.
  • Martti Lehtinen. Orgaanilised ühendid meteoriitides. – SETI: maa-välise elu otsingud, Tallinn 2001.
  • Jevgeni Krinov (koostaja). Instruktsioon meteoriitide langemise vaatluste ning meteoriitide otsimise ja kogumise kohta, Tallinn 1956.
  • Siim Veski, Atko Heinsalu, Kalle Kirsimäe. Kaali meteoriidi vanus ja mõju looduskeskkonnale Saaremaa Piila raba turbaläbilõike uuringu põhjal. – Eesti Arheoloogia Ajakiri 2002, nr 6 (2), lk 91–108.

[redigeeri] Välislingid