Sulev Luik

Sulev Luik (16. aprill 195429. juuni 1997) oli eesti näitleja.

Lõpetas Konservatooriumi lavakunstikateedri VII lennus.

Sulev Luige kõige meeldejäävamad rollid on Valgre Valge tee kutses (Noorsooteater 1985) ja Luarvik Grigori Kromanovi filmis Hukkunud alpinisti hotell (1979).

Sisukord

[redigeeri] Teatrirollid

[redigeeri] Noorsooteatris

  • 1976 Godot'd oodates: Estragon
  • 1978 Cinzano
  • 1978 Anton Tšehhovi Kajakas: Treplev
  • 1979 Ramilda-Rimalda
  • 1980 ”Hamleti” lavastamine Alamkolka külas: Šimurina
  • 1981 Elektra saatus on lein: Ezra ja Orin Mannon
  • 1982 Optimistlik tragöödia: Valgekaartlik Ohvitser
  • 1982 Püha Johanna
  • 1983 Härra Amilcar
  • 1985 Lendas üle käopesa
  • 1985 Valge tee kutse: Valgre
  • 1986 Misantroop: Philinte

Pooleli

[redigeeri] Filmid

  • 1979 Hukkunud alpinisti hotell, režissöör Grigori Kromanov
  • 1980 Metskannikesed, režissöör Kaljo Kiisk
  • 1983 Corrida, režissöör Olav Neuland
  • 1983 Arabella, mereröövli tütar, režissöör Peeter Simm: mereröövel
  • 1984 Reekviem, režissöör Olav Neuland: lendur Dobrjanski
  • 1987 Saja aasta pärast mais, režissöör Kaljo Kiisk
  • 1987 Брод, režissöörid Andrei Dobrovolski ja Georgi Dultsev
  • 1988 Большая игра (seriaal), režissöör Semjon Aranovitš
  • 1989 Похищение чародея, režissöör Viktor Kobzev
  • 1989 Латыши?!, režissöör Gennadi Zemel
  • 1989 Äratus, režissöör Jüri Sillart
  • 1989 Inimene, keda polnud, režissöör Peeter Simm
  • 1990 Духов день, režissöör Sergei Seljanov
  • 1991 Sala, režissöör Una Celma
  • 1991 Rahu tänav, režissöör Roman Baskin: Tiidus
  • 1992 Surmatants, režissöör Tõnu Virve: Schiekel Kalt
  • 1992 Noorelt õpitud, režissöör Jüri Sillart: Klorofüll
  • 1993 Hysteria, režissöör Pekka Karjalainen: Sergei autojuht
  • 1996 Le Violon de Rothschild, režissöör Edgardo Cozarinsky
  • 1997 Minu Leninid, režissöör Hardi Volmer: Zimmermann, Saksamaa välisministri sekretär

[redigeeri] Kirjandus

  • Seltskond suure musta koeraga: Kuidas jõuti jälile Sulev Luige tapjatele. – Politsei, 1999, nr 2, lk 12–14.

Vajab täiendamist

[redigeeri] Välislink