Stalinism

See artikkel on viletsas seisus.

Artikli neutraalsus on vaidlustatud!

Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust.


Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist


Algselt tähendas stalinism 1920. aastatel Jossif Stalini poolt juhitud enamust Üleliidulises Kommunistlikus (bolševike) Parteis. Võitluses Lenini poliitilise ja teoreetilise pärandi tõlgendamise pärast vastandus see trotskismile. Stalini sõnul oli stalinism leninism eriti energiline kaitsmine. Mõiste marksism-leninism ise pärineb Stalinilt.

Stalini 55. sünnipäeva ajal 1934 tõstis Karl Radeki artikkel Stalini ideed ja poliitika iseseisvaks saavutuseks. Tekkis väljend "marksism-leninism-stalinism". Stalinismi teooria nurgakivid olid sotsialismi areng ühel eraldivõetud maal ning sellega kaasnev klassivõitluse teravnemine. Viimasega legitimeeriti repressioone ja stalinlikke puhastusi, mille ohvrid mõrvati või viidi Gulagi poolt juhitud Nõukogude sunnitöölaagritesse. Selle poliitika ohvrite arv arvatakse olevat vähemalt 20 miljonit.

Lev Trotski kriitika Nõukogude Liidu poliitiliste olude pihta ja dissidentlike kommunistide publikatsioonid muutsid sõna "stalinism" lääneriikides nii sotsiaalteadustes kui ka tavakeeles Nõukogude Liidu ning pärast Teist maailmasõda tekkinud reaalsotsialistlike riikide ideoloogilise dogmatismi ja totalitarismi ning Kominternis teostunud Stalini ja NLKP ülemvõimu sünonüümiks.

Trotski järgi tekkis Stalini ajal "uus privilegeeritud kiht (...) mis võimu järele janunedes, eluhüvede järele janunedes kardab oma positsioonide pärast, tunneb hirmu masside ees – ja vihkab kohutavalt igasugust opositsiooni."

Nõukogude Liidus ja teistes reaalsotsialistlikes riikides ja kommunistlikes parteides nimetati oma kriitikat stalinismi aadressil pärast NLKP 20. kongressi 1956 isikukultuse kriitikaks. 1970. aastatel ja pärast 1989. aastat räägiti stalinismist ka eurokomunistlikes ja postkommunistlikes parteides stalinismist, kuigi sellele mõistele ei antud selgepiirilist ajaloolist, teoreetilist ega poliitilist sisu.

Aleksandr Solženitsõni raamatu "Gulagi arhipelaasg" (1974) hakati Lääne-Euroopas ja USA-s stalinismi mõistet seostama Gulagi vangilaagrite süsteemiga.

Stalinistlikeks nimetatakse sageli ka isikukultuse ja võimuteostamise vorme Hiina Rahvavabariigis (maoism) ja Põhja-Koreas, kuigi neid on tugevasti mõjutanud konfutsianism ja Kim Il-Sung vastandas oma ideoloogiat teiste kommunistlike parteide omale.


Stalinism on marksismist ja leninismist lähtunud ideoloogia ja poliitika ning (Jossif Stalini) terroristlik diktatuur.

Stalinismi iseloomustavad totalitaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine bolševistliku parteiga (VK(b)P ehk NLKP-ga), ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja salapolitseilik jälgimine (OGPU, NKVD), primitiivne üldkohustuslik bolševistlik–kommunistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas vene šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja klassivõitluse nimel korda saadetud massiterror, vaenulike (talupojad, aadelkond jt eraomandit valdavate) klasside, vähemusrahvuste (ksenofoobia, antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, spioonimaania ja hirmuõhkkonna tekitamine olematute rahvavaenlaste otsimise ja nende üle näidisprotsesside korraldamisega.

Mõistet "stalinism" kasutati esmakordselt trotskistide poolt.

Sisukord

[redigeeri] Stalinlik "puhastus"

Stalinlik "puhastus" 1936-37 oli suunatud vasakpoolsete (töölis-) parteide (vasakesseerid, menševikud, anarhistid, trudovikud jne.) veel ellujäänud liikmete vastu, juutide (kelle kohta kasutati sõimusõnana mõistet "kosmopoliit") jne. vastu. Löögi põhiraskus oli aga suunatud leninistide vastu. Võimule saades kõrvaldas Stalin järk-järgult (ja mõnikord ka mitte järk-järgult) kõik leninistid (näit. Anvelt, Pöögelmann jt.), vastasel korral poleks ta üldse võimul püsinud vaid tema asemele oleks lihtsalt valitud keegi teine.

[redigeeri] Stalinism ja proletariaat

Stalini ajal oli tööline ori (otseses mõttes). Proletariaadil ei olnud mingeid õigusi. Kõik töölisparteid olid likvideeritud. Tööle hilinemise pärast võis pikaks ajaks vangi minna või koguni maha lastud saada jne. Stalinism oli üli-antiproletaarne.

[redigeeri] Stalinism ja kommunism

Loomulikult ei eksisteerinud Stalini ajal mingit kommunismi või sotsialismi vaid fašism, tsarism ja isevalitsus (st. paremäärmuslus), mille Stalin oli restaureerinud, asudes ise troonile (kusjuures võim oli mõeldud pärilikuna, st. järgmisena pidi troonile astuma tema poeg).

[redigeeri] Erinevad hinnangud

Stalinismi käsitleti Nõukogude Liidus ja Kominternis kui marksismi, marksismi-leninismi või leninismi edasiarendust, kõige progressiivsemat ideoloogiat ja poliitikat.

Alates 1956. aastast loodi N Liidus stalinismi ja Jossif Stalini kohta uus, tema isiku kultust tauniv kontseptsioon: kollektiivse juhtimisprintsiibi ja sotsialistliku seaduslikkuse massilise rikkumise, st N Liidus sotsialismi ja kommunismi ehitamise nimel korda saadetud inimsusvastate kuritegude eest tehti vastutavaks Jossif Stalin. Sellega ei nõustunud selliste kommunistlike riikide juhid, nagu Hiina ja Albaania, kelle arvates olid stalinlikud meetodid marksismi ja leninismiga kooskõlas ja õigustatud.

[redigeeri] Stalinistlik kultuur

Stalinistlik kultuur lähtus sotsialistliku realismi põhimõtetest.

[redigeeri] Arhitektuur

Arhitektuuris kujutas stalinism endast neoklassitsismi erikuju. Monumentaalsus saavutati lihtsuse ja sümmeetria abil. Fassaadil kajastus ehitiste ruumijaotus, tema kujunduses vaheldusid suured krohvitud pinnad portikusemotiivi ja dekoratiivplastikaga, kusjuures fassaadi kujunduse ja ruumijaotuse vahel tekkis mõnikord vastuolu. Hauamonumentidena kasutati palju obeliske.

[redigeeri] Stalinistlikeks peetavaid parteisid tänapäeval

  • Saksamaa Marksistlik-Leninlik Partei

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Välislinke