Õppimine

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
ÕPPIMINE
Psühholoogiateadus käsitab õpimist märksa laiemalt, kui me seda mõistet tavaelus oleme harjunud lahti mõtestama. Õppimine ei piirdu ainult koolipingis omandatuga, vaid näiteks leiab aset juba ka millegi korduva läbitegemisel vilumuse suurendamisel, sügavatel läbielamistel või pingsal mõtlemisel. Õppimise põhisisuks on sellele vastavalt käitumises suhteliselt püsivaid muutusi põhjustavate uute kogemuste saamine. Õppimine haarab lisaks teadmiste ja vilumuste omandamisele ka suhtumise ja inimsuhete sfääri, tundeelu, eelarvamuste ja uskumuste kujunemise. Õppijale on omane teadlik püüd saada juurde uusi teadmisi ning suurendada oma vilumust mingil alal. Inimene asub kõigist elusolendeist kõrgemal tänu talle omasele õpivõimele. Õppimise tõhusust suurendab omapärane lisakasu efekt: kõik juurdeõpitav rikastab ja väärtustab varem õpitut. Uued teadmised loovad varem omandatutega liitudes peenemaid kognitiivseid struktuure, arendades ja rikastades samas ka õppija isikut. Igapäevase stiihilise õppimise korral jääb kogemuste ja teamiste, oskuste ja vilumuste omandamine enamasti selgelt teadvustamata. Sihipärasel õppimisel toimuvad info hankimine ja süstematiseerimine ning uute käitumisviiside harjutamine ja omandamine eesmärgistatud tegevusena.
LOOMAD ÕPIVAD
Infusooridelgi on elementaarne õpppimisvõime. Järgnev loend annab tunnistust instinktidel rajaneva õppimisvõimest. · Vihmaussid õpivad 150 elektrilöögi järel pöörduma T-kujulises torus ohutusse poolde; ümberõppimiseks teisele poole läheb neil juba vähem kordusi tarvis. · Töömesilane toidab nukke, puhastab ja kaitseb taru, hangib toitu, ehitab kärgi. Samas jätkab ta kärjenektari täitmist ka pärast seda, kui selle põhi on läbi lõigatud. · Mõned ahviliigid kastutavad 11 tööriista. · Koerad õpivad elektriketi abil kiiresti selgeks, et iga mööduva krantsi peale ei tule haukuda.
ÕPITEOORIAD
Õppimine klassikalise tingituse toimel
Vene füsiloog Ivan Pavlov märkas koerkatsetuste seerias, et loomadel algab süljeeritus juba enne toidunõu etteandmist, piisas sellest, kui katseruumi astus talitaja toiduga. Avastatud seaduspärasust hakati nimetama klassikaliseks tingituseks. Seda peetakse tänapäeval üheks õppimise põhiprotsessiks. Klassikalisele tingitusele toetuval õppimisel hakka mingi neutraalne ärritaja (nt kellahelin) toimima refleksi vallandava signaalina. Klassikalise tingituse kolmeks lähtealuseks on eristamine, üldistamine ja kustutamine. Üldistamisvõtte kasutamine e. õppimine võtab aega, et see võib kaasa tuua vigu olukorras, kus sarnased stiimulid võivad segi minna. Näiteks hüüab alguses väikelaps kõiki loomi auadeks ning alles hiljem hakkab vahet tegema kassi ja koera vahel. Õpitud üldistus säilib seda kauem, mida suurem ja selgem on eri käitumisviise tingivate stiimulite erinevus. Paljud tingreflektoorsed seosed taanduvad, kui neid ei kinnistata. Kui mingit stiimulikorrata ilma selle kinnituseta, hakkab stiimuli tähendus kaduma, kuni see mingi aja möödudes ei too enam esile tingitud refleksi. Operantsel tungitusel ei põhjusta käitumist tingimatu või tingitud stiimul, vaid vajadus reageerida kindlal viisil. Selline vajadus lähtub alateadlikust soovist eelistada positiivset ja vältida negatiivset. Seda aga võimaldab suutlikkus õppida oma käitumise tagajärjest. Tagajärgedeks võivad olla kinnitus või karistus. Seda uuris loomkatsetega E. Thorndike. Näljane looma pandi nn probleemkasti, millest pääses välja vaid pedaalile astudes. Esimene kord astus loom pedaalile juhuslikult. Järgmiste katsete ajal leidis ta pedaali kiiremini üles. Õppimisviisi edu suurendavad harjutuskordade arv ja tasu suurus. Õpitu kinnistub seda paremini, mida harvemini ja vahendatumalt stiimulite rakendamist vajatakse, kuid õpetamise algul tuleks stimuleerida igat õiget käitumisviisi. Soovimatust käitumisest võõrutamisel tuleks oodatud tasust ilmajätmist rakendada järjekindlalt, vastasel korral tujutakse seda lünkliku premeerimisena.
Käitumise modifitseerimine ehk muutmine
Etapiviisilise õppimise üheks mooduseks on käitumise modifitseerimine, mida rakendatakse ettevõtetes töödistsipliini tagamiseks, koolides õpiedukuse parandamiseks, vanglais seaduskuulelikkuse kujundamiseks jne. Käitumisviisi muutmiseks määratakse esmalt kindlaks soovitav tulemus, näiteks õigeaegne arvestuste sooritamine või vägivalla kasutamisest hoidumine. Seejärel asutakse kavakindlalttasustama iga selle eesmärgi saavutamisele viivat sammu. Samal kombel toimub ka klientide kinnistamine mingi müügifirma juurde. Et inimesi tooteid ostma meelitada, korraldatakse erinevaid loosimisi ja antakse välja auhindu.
Kognitiivne õpiteooria
Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötamisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid. J. Bruneri järgi tuleb õppimisel lahendada kolm põhiküsimust. Esiteks kuidas uus teadmine omaks võtta. Teises faasis toimub teadmiste transformatsioon, mille käigus modifitseeritakse varasemaid teadmisi nõnda, et need sobiksid uutega kokku. Kolmandaks tehakse kindlaks, kas transformatsioon sobib uute teadmistega. Õppimine on inimese kõigi psühhiliste protsesside koostoime. Õppija pole stiimuleile alistuvalt reageerija, vaid info teadlik läbitöötaja. See tähendab, et pole tähtis pole õppimise väline juhitavus, vaid iseõppimine. Oluline on taip, uute teadmiste hankimine ja ühendamine varasematega, mõistete moodustamine, abstraktne mõtlemine. Õppimise kognitiivset protsessi võib vaadelda ka vaimse tegevuse operatsioonide jadana: enesehäälestamine, tähelepanu koondamine, tajumine, teabe vastuvõtt, teabe mõistmine, meeldejätmine, meeldetuletamine, õpitu kasutamine, lõplik omandamine.
Humanistlik õpiteooria
Humanistlikule psühholoogiale iseloomulik õppimise tõlgendus peegeldub selle psühholoogiasuuna nn kogemusliku õppimise käsituses. Nagu humanistidele kõiges omane, püütakse ka õppimise tõlgendamisel esitada säärane avatud mudel, mis oleks vaba mis tahes laadi reduktsionismist. Nad väidavad, et õppimine on uute kogemuste, tõlgenduste, mõtestamiste, oletuste, prognooside, analüüside, üldistuste katkemaut ahel. Kogemusliku õppimise käsitluse järgi on õpiviisid isikuti varieeruvad. Iga õppija toob koolitusse oma ainulaadse kogemuspagasi ning nende kogemused võivad nii teoreetilist kui praktilist õpet oluliselt rikastada.
VILUMUS
Vilumus on harjutamise tulemusel tekkinud tegevuse osaline automatiseerumine, inimene ei pea jäägitu tähelepanuga oma operatsioonile keskenduma. Vilumusega vabanenud tähelepanu võib kasutada muuks otstarbeks, näiteks tegevuse kvaliteedi suurendamiseks. Vilumusi on nalja liiki: sensoorsetes vilumustes on kesksel kohal meeleelundite töö. Näiteks värvuse eristamine, silmamõõt, toidu lõhna ja maitse määratlemine. Motoorsed on kõik liigutusvilumused, sensomotoorsed vilumusedkujunevad kahe erineva liigi liitumisel. Neid läheb vaja väga paljudes erinevatel aladel: ujumine, autojuhtimine, klaverimängimine jne. Intellektuaalsed vilumused on vaimse töö vahendid: lugemine, kirjutamine, probleemide lahendamine.