Liivi sõda

Liivi sõda on koondnimetus tähistamaks neid Vana-Liivimaa aladel aastatel 15581583 aset leidnud relvakonflikte, mille üheks osapooleks oli Vana-Liivimaale sissetunginud Venemaa ning teiseks algul tema vastu sõdinud Liivimaa orduriik, Riia peapiiskopkond, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkond, hiljem ka Poola-Leedu, Rootsi ja Taani, hõlmates ka viimaste omavahelist sõjategevust. "Liivi sõja" termin ja ajaline piiritlemine pärineb Vene ajalookäsitlusest, jättes kaasa arvamata ka pärast 1583. aastat Vana-Liivimaa aladel hiljem enamasti ilma Venemaa osaluseta väiksemate vaheaegadega kuni 1620-ndate aastateni jätkunud sõjategevuse. Teistes allikates kattub Liivi sõda osaliselt nn. Põhjamaade Seitsmeaastase sõjaga (1563-1570), milles Rootsi sõdis Taani, Poola-Poola ja Lübecki vastu ning nn. Kahekümneviieaastase sõjaga (1570-1595) Rootsi ja Venemaa vahel.

Sisukord

[redigeeri] Põhjused

Narva piiramine 1558
Suurenda
Narva piiramine 1558
  • Venemaa (Moskva suurvürstiriigi) välispoliitika - allutada Läänemere idarannik
  • Vana-Liivimaa sõjaline ja poliitiline nõrkus
  • Rootsi püüd oma mõjuvõimu laiendada ida suunas


[redigeeri] Eellugu

15. sajandi lõpul oli Vana-Liivimaa formaalselt Saksa keisri võimu all, sisuliselt kuulus võim Liivimaa Saksa ordule, mõisnike-läänimeeste rüütelkondadele ja piiskoppidele, teatud määral ka linnadele. Kohalikud võimud olid tihti omavahel vastuolus. Samal ajal hakkas killustatud ja nõrgale Vana-Liivimaale järjest tugevamat survet avaldama naabruses asuv Ivan IV karmikäelise valitsuse all võimsust koguv Moskva suurvürstiriik, kes huvitasid kaubandusõigused Läänemere piirkonas. Teisel pool püüdis oma mõjuvõimu laiendada Rootsi. 1480-81 ja 1501 tegid venelased Liivimaale rüüsteretki, 1494 suleti jõuga Hansa kaubakontor Novgorodis. Võimeka ordumeistri Wolter von Plettenbergi juhtimisel tegid orduväed 1502 vasturünnaku ning saavutasid Smolino järve ääres venelaste üle võidu, mis tõi mõneks ajaks maale rahu. Rahutusi tekitasid aga Liivimaale jõudnud reformatsiooni-ideed, mida toetasid linnad, kuid mitte ordu.

1554. aastal hakkas Ivan IV nõudma Tartu piiskopkonnalt lõivu üks mark aastas elaniku kohta, mida siinsed võimud olid algul sunnitud rahu säilitamiseks lubama, kuid hiljem keeldusid maksmast, suutmata samal ajal maad kindlustada. Peagi laienes maksunõue kogu Liivimaale.

[redigeeri] Sõjategevus

Viimane Liivimaa ordumeister ja pärastine Kuramaa hertsog Gotthard Kettler
Suurenda
Viimane Liivimaa ordumeister ja pärastine Kuramaa hertsog Gotthard Kettler

1558. aasta jaanuaris saatis Ivan IV oma väed Liivimaad vallutama, kohtamata erilist vastupanu. Augustikuuks olid vallutatud Narva, Vastseliina, Tartu, Toolse, Rakvere, Porkuni ja Laiuse. Volmaris kogunes lõpuks Liivimaa kõrgemaid seisusi esindav maapäev, kes otsustas siiski lõivu ära maksta, tsaar lükkas aga pakkumise tagasi.

Kirjas Rooma keisrile Ferdinandile nimetas Moskva sõja põhjusena lisaks maksmata "Tartu maksule" ka asjaolu, et Liivimaa linnades ei olevat lastud vene kirikutel ja kaupmeestel vabalt tegutseda.

1559 valiti ordumeistriks Gotthard Kettler, kes üritas leida raha ja sõjaväge, et venelastele vastu hakata. Ta ründas Vene vägesid Rõngu all ning piiras Tartut ja Laiust, kuid nagu kirjutab kroonik, "siis tüdinesid sõjamehed asja nurjamineku ja rahapuuduse pärast ja läksid laiali." Samal aastal sõlmiti Taani vahendusel lühike vaherahu. Kettler andis ordu valdused Poola-Leedu kaitse alla. Saare-Lääne piiskop seevastu müüs oma valdused Taani kuningale Frederik II-le, too andis need üle oma vennale hertsog Magnusele. 1560 algas taas sõjategevus. Härgmäe lahingus sai orduvägi suure kaotuse osaliseks, samal suvel alistus ka Viljandi. Vastu pani Paide, andmaks aega Tallinnale rünnaku vastu valmistuda.

Samal ajal kasvas maarahva seas pahameel, kuna kohalikud võimukandjad ei suutnud neile venelaste rüüsteretkede eest mingit kaitset organiseerida. Rahutused kulmineerusid Harju- ja Läänemaal Koluvere lossi piiramisega.

1561 Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes. Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi, Liivimaa Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola võimu alla.

Sõjategevus jätkus vahelduva eduga, 1563-1570 sattusid omavahel sõjajalale ka Rootsi ning Taani ja Poola. 1570 puhkes sõda Rootsi ja Venemaa vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada.

Rootsi kuningas Johan III
Suurenda
Rootsi kuningas Johan III

Venemaa peajõud olid suunatud Poola-Leedu vastu, kes 1569 ühinesid Rzeczpospolitaks. Liivimaal üritas Venemaa rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV kutsus troonile hertsog Magnuse, andes oma tütre talle naiseks. Magnus, kes ei leidnud kohaliku rahva hulgas praktiliselt mingit toetust, piiras 1570-71 Vene väega Tallinna, kuid löödi tagasi. Vene-vastast ülestõusu üritati Tartus, kuid ebaõnnestunult, linna sakslastest kodanikud küüditati Venemaale.

1573 alustasid venelased taas pealetungi ja vallutasid Paide, 1575 Pärnu, 1576 Haapsalu. Maa rüüstati, rootslaste kätte jäi vaid Tallinn. 1575 ühines aga Rootsiga sõjas Venemaa vastu Poola, kus troonile oli tõusnud vürst Stefan Bátory. 1577 toimus suur Tallinna piiramine, kuid venelased löödi tagasi. Tähtsat osa selles mängis Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Samal ajal vallutas Ivan IV kogu Poola-Leedu käes olnud ala ning pööras tülli "Liivimaa kuningaga", kes oli sunnitud põgenema.

Poola-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Venemaast tugevamaks, 1578 toimus sõjategevuses pööre, 1580 purustati venelase vägi Võnnu lähedal. Samal aastal vallutasid poolakad Pihkva ning rootslased Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva.

[redigeeri] Sõja lõpp

1582 sõlmis Venemaa Poolaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583. Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale. 1584 suri Ivan IV. Kõige enam oli sõjas kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 laastas maad ka katkuepideemia.

Liivi sõja sündmusi kajastas põhjalikult Balthasar Russow oma "Liivimaa kroonikas" ("Chronica der Prouinz Lyfflandt...").

[redigeeri] Kokkuvõtlik kronoloogia

1558

22. jaanuarVene vägi tungib põhjas Alutagusesse ja lõunas Vastseliina kaudu Tartu piiskopkonda, rüüsteretk kestab 3 nädalat

11. maivenelased vallutavad Narva

6. juunivenelased vallutavad Vasknarva

18. juulivenelased vallutavad Tartu

1559

Taani kuningas Frederik II ostab Saare-Lääne piiskopi valdused oma vennale hertsog Magnusele


1560

2. augustHärgmäe lahing, Liivimaa Ordu viimane välilahing, kaotus venelastele

21. augustvenelased vallutavad Viljandi


1561

4. juuni6. juuniHarju-, Viru- ja Järvamaa rüütelkond koos Tallinna linnaga annavad ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le

28. november – viimased Vana-Liivimaa alad, sealhulgas Lõuna- ja Kesk-Eesti, alistuvad Poola kuningale Zygmunt II Augustile


15701578Venemaast sõltuv Magnuse vasallkuningriik Eesti alal

1570, august1571, 16. aprill – venelased piiravad Magnuse juhatusel Tallinna

1573, 23. jaanuarKoluvere lahing, Rootsi väepealik Clas Åkesson Tott võidab venelasi ja sunnib nad Läänemaalt lahkuma

1577, 23. jaanuar15. märts – venelased piiravad teist korda Tallinna

1581, 6. november – rootslased vallutavad venelastelt Narva

1583, 10. augustRootsi ja Venemaa sõlmivad kolmeks aastaks Pljussa vaherahu

Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis: