Eestimaa Kommunistlik Partei
Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist |
Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP), kuni 1953. aastani Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei (EK(b)P), oli 20. sajandil Eesti arengut oluliselt mõjutanud erakond, Eesti NSV ainupartei.
Sisukord |
[redigeeri] EKP ajalugu kuni 1924. aastani
EKP oli VSDTP, seejärel Kominterni allüksus. 1905. aasta revolutsiooni ajal oli VSDTP Eesti organisatsioonides paarsada kuni tuhatkond liiget ja aastal 1917 juba seitsme tuhande ringis. Erakonda juhtisid Viktor Kingissepp, Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann ja teised.
Kuni 1920. aastate alguseni oli EKP-l märgatav toetajaskond. 1917. aasta lõpul saavutasid kommunistid Asutava Kogu valimistel umbes 40% häältest. Eesti iseseisvumine, Vabadussõda Nõukogude Venemaa vastu ja edukas maareform vähendasid tunduvalt EKP populaarsust rahva seas, sest EKP seadis eesmärgiks ühinemise Nõukogude Venemaaga. Osa kommuniste emigreerus Venemaale.
EKP asutamiskongressi aegu 1920. aasta sügisel oli selle liikmeskond pooletuhandene ning tõusis aastaks 1924 kahe tuhandeni.
Venemaalt saadud materiaalsel ja moraalsel toel korraldas EKP 1. detsembril 1924 relvastatud ülestõusu, mis samal päeval maha suruti.
J. Saar (Eduard Laaman?) iseloomustab tolleaegset Eestimaa Kommunistlikku parteid järgmiselt:
Ühelt poolt nende isandate kirjaoskamatus, teiselt poolt määratu iseteadvus, mis iseennast ainukeseks Eesti rahva kutsutud ja seatud valitsejaks luges, kuna teisu inimestekski ei arvatud, – Riigikogus pidasid nad end kui kõrtsis üleval, – see igapäevane vastolu pakkus Riigikogu istangutel alalist nalja. Eesti kommunismi võrreldi üsna tabavalt halvasti lavastatud operettiga: Võõrsilt laenatud aine, mis võõraste olude kohaselt läbitöötatud; palgatud näitlejad ühes väikse hulga statistidega, kes end pea kommunistideks, pea iseseisvateks sotsialistideks riietudes näitelavale sisse ja välja käies rahvast peavad kujutama; põrandaalune etteütleja, keda publikumi silme eest hoolega varjata püütakse, kuid kelle häälekaja siiski ühtelugu kuulajate ruumi ulatab, –nagu ikka provintsi teatris, kus näitlejad põrmugi oma osa ei oska, vaid etteütlejat kuulatavad, et siis valepaatosega tema sõnu korrata; selle kõige juure reklaami lendlehekesed, mis kümnete tuhandelistest hulkadest kriiskaval toonil hooplevad, –nii nägigi välja see partei, kes Eesti ja kogu ilma lubas uueks muuta.
[redigeeri] EKP ajalugu 1925–1940
1. detsembri ülestõusu mahasurumise järel EKP keelustati, juhtivad kommunistid vahistati ja mõisteti pikaks ajaks vangi. Osa kommuniste põgenes Nõukogude Liitu, kus neist 1938. aasta paiku paljud hukati kui kodanlikud natsionalistid.
Eesti kommunistid tegutsesid enne 1940. aastat Kommunistliku Internatsionaali juhistest lähtudes. Propagandat tehti illegaalselt. Propagandamaterjale veeti sisse näiteks salakaubana ja diplomaatilise postiga. Kasutati ka legaalseid (vari-)organisatsioone.
EKP liikmeskond kahanes aastaks 1940 sajakonna liikmeni. Nõukogude võimu kehtestamises 1940. aasta suvel puudus neil peaaegu igasugune roll, kuigi nii vene kui eesti kommunistid püüdsid jätta muljet vastupidisest.
[redigeeri] EKP ajalugu 1940–1991
NLKP allüksusena oli EKP eesmärgiks üles ehitada kommunistlik ühiskond. EKP Keskkomitee esimesed sekretärid olid sel ajal Karl Säre, Nikolai Karotamm, Ivan Käbin, Karl Vaino ja Vaino Väljas.
Eesti NSV-s valitses võõrvõimu teostav ainuparteisüsteem. EKP vastutas kõigi ettevõtete natsionaliseerimise, tuhandete inimeste küüditamise ja muusuguse represseerimise, talude kollektiviseerimise ja Eesti venestamise eest. Kuigi käsud nendeks operatsioonideks tulid Moskvast, jäi EKP hooleks plaanide väljatöötamine ja elluviimine.
Teise maailmasõja aegu kuulus EKP-sse ligikaudu üheksasada liiget, kellest 90% asus Venemaa tagalas. Partei lagunemise eel oli EKP liikmeid 100 tuhande ringis, mis oli umbes viieteistkümnendik Eesti elanikest. Eestlaste osakaal EKP liikmeskonnas oli Nõukogude Liidu ajal 40% ja 55% vahel. Poole sajandiga käis EKP liikmeskonnast läbi umbkaudu veerand miljonit eestlast.
[redigeeri] Iseseisva EKP ajalugu
19. detsembril 1990 registreeriti iseseisev Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) Tallinna Linnavalitsuses. 28. novembril 1992 muudeti nimi Eesti Demokraatlikuks Tööparteiks (EDTP). Juulis 1995 sai EDTP Euroopa vasakparteide organisatsiooni NELF (Uus Euroopa Vasakfoorum) liikmeks. Jaanuaris 1998 muudeti nimi Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks Tööparteiks (ESDTP). 9. mail 2004 sai ESDTP-st Euroopa Vasakpartei asutajaliige. 18. detsembril 2004 muudeti nimi Eesti Vasakparteiks.