Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.39.0-wmf.23 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Tööriist Tööriista arutelu Tööriista määratlus Tööriista määratluse arutelu 0 2316 89057 86662 2022-08-05T08:25:52Z Tuule.toel 3714 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:Alice_Emily_Donkin_Reverie_(1882).jpg|pisi|Alice Emily Donkin, "Uneldes" (1882)]] [[Pilt:Réverie.PNG|pisi|Marie Magdeleine Real del Sarte, "Unistus"]] [[Pilt:Lola_Liivat-_Unistuste_kaugused_1972-1973.jpg|pisi|[[Lola Liivat]], "Unistuste kaugused" (1972-1973)]] ==Proosa== * See kõik tuli sellest, et too poiss oli jätnud ripakile oma lapsepõlveunistuse. Seda ei tohi teha! Siis võib juhtuda koledaid asju. Unistus võib norutama jääda ja tasakesi haihtuda, aga ta võib ka kurjaks saada, nagu juhtus selle laevaga. Ja see on väga ohtlik! ** [[Andrus Kivirähk]], "Sirli, Siim ja saladused", 2010, lk 63 * Ainult neljas kuninga poegadest, Ramses, kelle oli sünnitanud kuninganna Nitokris, ülempreester Amenhotepi tütar, oli tugev nagu [[härg]] Apis, kartmatu nagu [[lõvi]] ja tark nagu preestrid. [[Laps]]est saadik ümbritses ta ennast sõjaväelastega ja juba siis, kui ta oli alles lihtne kuningapoeg, kõneles ta sageli: "Kui jumalad ei oleks teinud mind kuninga nooremaks pojaks, vaid vaaraoks, ma alistaksin nagu Ramses Suur üheksa rahvast, keda Egiptus veel ei tunne, ehitaksin templi, suurema kui terve Teebai, endale aga püstitaksin [[püramiid]]i, millega võrreldes [[Cheops]]i hauaehitus oleks nagu [[roos]]ipõõsas kõrge [[palm]]ipuu kõrval." ** [[Bolesław Prus]], "Vaarao", tlk [[Paul Viiding]], 1997, lk 16 * Caroline klõbistas erutatult [[portselan]]i ja lauahõbedaga. Ta polnud harjunud võõraksjäänud onudele teed valama. :"Loodan, et teil on siin lõbus," ütles onu Charles [[teetass]]i vastu võttes. "Ja vabandage mind, kui ma ei söö alati koos teiega. Mul on üks töö käsil... see tähendab, kirjutan üht raamatut," seletas ta. :"Kui lõbus!" ütlesid kõik peale Caroline'i, kes parajasti oli teemasina juures oma kätt kõrvetanud; ja Charles küsis: :"Millest?" :"[[Nõidus]]est... või õigemini ühest nõidusharust," vastas onu. "Mõtlesin sellele pealkirjaks panna "Lühike ülevaade [[sugestioon]]i psühholoogilisest ja füsioloogilisest osast nõndanimetatud nõiduses"." :"Kõlab huvitavalt; vähemalt ma arvan, et see oleks huvitav, kui ma sellest midagi teaksin," ütles Caroline, katsudes ühtlasi olla otsekohene ja viisakas. :"Väga pikk," lausus Charles. "Kuidas see kõik raamatukaanele mahub?" :"Jah, "nõndanimetatud" jäta ära," pakkus Charlotte. "Muidu paistab, nagu ei usuks sa nõidust." :"Inimesed ei loeks mu raamatuid, kui nad arvaksid, et ma usun nõidust," vastas onu Charles. "Nad peaksid mind hulluks, teate." :"Aga mispärast?" küsis Charlotte. "M e i e ei ole hullud ja usume nõidusesse. Kas sa tunned mõnda nõidust, onu? Tahaksime kangesti nõiduda. See on meie eluunistus, tõepoolest." (lk 14-15) * [[Edith Nesbit]], "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001 * Ka unistustest võib valmistada [[moos]]i. Kuid tuleb lisada puuvilja ja [[suhkur|suhkrut]]. ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted". Tõlkinud [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]]. [[LR]] 1977 nr 48, lk 22 * [[Soov]]id ja unistused on inimese pärisosaks. Nad võivad olla õilsad ja innustavad, kuid ka kadedad ning kurjad. Viimaseid valvab hoolega vanakurat, olles kohe valmis neid täitma. (lk 42) ** [[Veera Saar]], "Täitunud soov", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 41-46 * Tollimäge ei saanud muidugi võrrelda küla parimate taludega, nii hoonete kui ka põldude poolest arvati teda rohkem viimaste kilda. Aga seda raakas maad oli tal rohkesti ja kui hektareid lugeda, siis võisid sa julgesti tuleviku[[plaan]]e pidada. Ja ega sa nii päris pisikeste plaanidega leppinudki. Sel ajal ju muud unistust õigel mehel polnudki kui see, kuidas [[naaber|naabrit]] üle trumbata, kuidas kõrgemad kambrid ja kõvemad [[tall]]id ehitada, kuidas põllupiire laiemale nihutada ja niikaugele jõuda, et üleaedne [[kadedus]]est kõrvu hakkaks kratsima. Ega's sinagi teisest taignast olnud. (lk 52) * Niigi oli sul tegemist, et Tollimäe rahaasjad kuidagi juttis hoida. Viljahinnad langesid iga päevaga, [[liha]] ei maksnud enam mitte kui midagi ja piimakari oli niru. Nii suvel kui talvel jäi [[lehm]]ade ninaesine viletsaks ja küllap sa isegi olid selles süüdi. Igipõliste peremeeste eeskujul söötsid sa [[ristikhein]]a hobustele, lehmakondid pidid leppima [[põhk|põhu]] ja kaevuveega. Aasaheina kogunes ikka üsna pisut, sest suurem osa Tollimäe [[heinamaa]]st solises alles vee all. [[Raha]] jäi seetõttu niisuguseks pühaks pildiks, mida seitsme luku taga tuli hoida ja mille ees tuli teha kümme [[kummardus]]t, enne kui teda puutuda tohtis. [[Maksud]] aga kollitasid ööd ja päevad, neid oli väikeseid ja suuri, selle- ja teisenimelisi, nii et unistused ajakohastest [[põllutööriist]]adest pidid esialgu jääma ainult unistusteks. Aga ka unistustel on oma väärtus ja niikaua kui inimene unistada tohib, on kõik korras. (lk 55) ** Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70 * "Kunagi istume rohelisel aasal, põliste puude kroonides laulavad linnud. Meie ümber sagib palju tillukesi tondinahku ja me jutustame tulevastele põlvedele oma esimesest lõkkest siin kõledal saarel." :Väikesed tondinahad turtsatasid naerma, nende kurvad silmad hakkasid äkitselt sädemeid pilduma. Nad said hoo sisse ja varsti kõlas vali lõkerdamine meremühast üle. Tondinahad väänlesid, siputasid käsi-jalgu, ja kui see ära tüütas, ajasid ennast püsti. Käest kinni võtnud, keksisid nad Hallsilma ümber ja näitasid oma eestvedajale keelt. :Hallsilm vaikis ja ohkas. Ta sai aru, et läheb veel palju aega, enne kui tondinahad unistama õpivad. Kui Hallsilm solvangust üle sai, jõudis ta mõte kaugemale rajale. Ta taipas, et oli oma kaaslastele unistuse pähe lihtlabase minevikupildi välja pakkunud. :Tondinahad nohisesid ammugi juba lõkke ümber magada, aga Hallsilm ei saanud kuidagi sõba silmale. Teda üllatas, kui raske on uut ja värsket unistust välja mõelda. (lk 31-32) * [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977 * Ma olin liiga hakkaja ja innukas kõige eest hoolitsema. Mida rohkem ma õiendasin ja askeldasin, seda tõrksamaks Pentti muutus. Ta tahtis küll [[maja]], aga ei tahtnud, et mina tema unelma teoks teen. Mina aga seda ei mõistnud, arvasin, et osutan talle suure teene. Tema ise ei oleks oma unelma teostamise heaks sõrmegi liigutanud. Aga ehk oleksidki asjad pidanud nõnda jääma, maja oleks pidanud talle juhuslikult ette sattuma, kanajalgadel vastu kõndima nagu vene muinasjutus. Poleks pidanud otsima, vaid [[juhus]]e läbi [[leidmine|leidma]], siis oleks unelm teostunud õigel moel. (lk 177) ** [[Tuula-Liina Varis]], "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk [[Piret Saluri]], 2012 * Pea meeles, et ei maksa unistustesse pidama jääda ja elamist unustada. ** [[Albus Dumbledore]], "Harry Potter ja tarkade kivi". Tõlkinud Krista Kaer. Varrak 2000, lk 184 * Vait olla ongi kõige parem. Mõtled lihtsalt enda mõtteid. Unistad. Sa ei pea kellelegi midagi seletama. Sa ei pea millestki aru andma. Unistamise juures ongi kõige parem see, et sa ei pea ennast kellegi ees [[Õigustus|õigustama]]. Ükski [[mõte]] ei ole keelatud. Lihtsalt istud hilisööl oma suure õega köögilaual, kõlgutad jalgu, oled vait ja unistad. Noh, vähemalt niikaua, kuni su õde otsustab selle kõik ära rikkuda. (lk 30-31) ** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005 * [---] pole midagi praktilisemat kui unistamine. ** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019, lk 46 * Unistused on miski, mida naljalt ükski argument ega tark jutt ei purusta. Unistustel on teflonpind. Ainus, mis nende vastu aitab, on nende teokstegemine. ** Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 59 * Tom vahtis lakke ja unistas laevareisist [[Kreeka]]sse. Ta sõidab Veneziast üle Aadria mere ja siis üle Joonia mere Kreeta saarele. Vaat, mida ta suvel teeb. [[Juuni]]s. ''Juunis''. Kui armas ja õrn sõna, selge, ramb ja päikesepaisteline. (lk 163) * Tom püüdis Kreekale keskenduda. Kreeka oli tema silmis otsekui [[kuld|kullaga]] häilitud — sõjameeste soomusrüüde kullaga, kuulsate päikesekiirte kullaga. Ta nägi vaimusilmas rahulikke raidkujusid, niisuguseid nagu Erechtheioni [[karüatiid]]id. Tom ei tahtnud minna Kreekasse, sõrmejäljed [[Damoklese mõõk|Damoklese mõõgana]] pea kohal rippumas. See rikuks tuju. Ta tunneks end põlastusväärse rotina, kes sibab Ateena rentslites, räpase kerjusena, kes palub Saloniki tänavatel almust. Tom surus käed näole ja puhkes nutma. Kreekaga on lõpp, unistus oli lõhkenud nagu kuldne [[õhupall]]. (lk 185) ** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007 * President [[Putin]]i ekspansionistlik unistus luua suur Novorossija ei saa jääda püsima. Kui kaua veel võime küsida: kes on järgmine? Me peame sellele lõpu tegema. Praegu kannab iga inimene [[vastutus]]t võitlemise eest selle Euroopale suunatud ohu vastu ja Euroopa väärtuste nimel. ** [[Alar Karis]] Lennart Meri konverentsi õhtusöögil, [https://www.err.ee/1608597871/alar-karis-kindlad-teod-on-ainus-heidutus-mis-toimib "Alar Karis: kindlad teod on ainus heidutus, mis toimib"], ERR, 15.05.2022 * Miski ei saanud enam puutumata jääda. Kõik pidi pideva arengu eest kõrvale astuma. Neil, kes asju otsustavad, paistis olevat ühine hirm jätta kas või mõni üksik väike kohake planeerimata ja ebareeglipäraseks. [[Linn]]a ja selle lähiümbruse iga ruutmeeter tuli välja arendada ja lülitada linna planeerimisse. Tundus, et iga [[poliitik]]u unistus oli lammutada maha mingi vana tööstuspiirkond, et ehitada omaenda mälestuseks mõni [[pilvelõhkuja]]. Ta oli täiesti veendunud, et tulevaste poliitikute kõige kõrgemalt hinnatud omadus on [[sentimentaalsus]]e täielik puudumine ja totaalne [[huvipuudus]] mineviku vastu. (lk 21) ** [[Karin Alvtegen]], "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004 * Mina olen siin, istun kodus toolil. Unistan veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi. :Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti [[tõusmine|tõusma]]. Tunnen ebamäärast [[ebamugavus]]t edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha. (lk 22) * [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001 ==Luule== <poem> Sest pattude [[patt]] on kõik maotu, kõik inetu, tuhmund ja loid. Tahaks istuda kingul ja luua kõik uueks - oo [[looming]]u võit, Kui [[vesi|veest]] ja [[taevas]]t ja [[maapind|maa]]st saaks kuldlaegas, kus hoiaksin noid Oma ulmi - su [[pilt|pildi]] mu [[süda]]mes [[roos]]ina punavat õit! </poem> * [[William Butler Yeats]], "Armastaja jutustab roosist oma südames" (1899). Tõlkinud [[Ants Oras]] <poem> Kuid kõik, mis mul vaesel on, on mu ulmad; Olen laotanud ulmad su [[jalg]]ade ette; Käi tasa, sest see, millel käid, on mu ulmad. </poem> * William Butler Yeats, "Ta igatseb endale taevakangaid" (1899). Tõlkinud [[Märt Väljataga]] <poem> Lappan vanu unistusi: nende [[väärtus]] on [[null]]. [[Riik]]i, mis selle [[raha]] välja lasi, pole ammu enam. Üritan unistada uusi, aga [[inflatsioon]] on nii kiire, et ei jõua. </poem> * [[Tõnu Õnnepalu]], "17. mai" raamatus "Kevad ja suvi ja" (2009) <poem> Kurbus lendab linnataewas nagu särawwalge lind Rahwas osta unistusi kuni neil on odaw hind Rahwas osta unustust kui unelmad on yle jõu </poem> * [[Liisi Ojamaa]], "WALG£ LIND", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 45 <poem> Noomida tihti saand, kuid siiski lahti ei lase kaasasündind tundeist ma, hüljates [[rikkus]]e- ja teadmisjahti, ma sellest unelen, mis teoks ei saa. </poem> * [[Emily Brontë]], "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181 ==Allikata tsitaadid== * Need, mis viivad ajas tagasi, on [[mälestus]]ed. Need, mis edasi viivad, on unistused. * Hoidke enda unistustest kinni, sest ilma nendeta on [[elu]] nagu murdunud tiivaga [[lind]], kes ei saa lennata. ** [[Langston Hughes]] * Te võite öelda, et ma olen unistaja, kuid ma ei ole ainus. ** [[John Lennon]], laul "Kujutle" ("Imagine") * Ainult unistustes oleme tõeliselt vabad. ** [[John Keating]] * Unista, nagu elaksid sa igavesti, ela, nagu sureksid sa täna. ** [[James Dean]] [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] scpk1xz07mjsbt200lg8j3uqkb7pth1 0 2642 89006 88047 2022-08-04T12:37:33Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:Clothes.jpg|pisi|Riietus läbi ajaloo.]] [[Pilt:Carlo_Manieri_Stilleben_mit_Kleidung.jpg|pisi|Carlo Manieri, "Vaikelu riideesemetega punasel laudlinal" (17. saj 2. pool)]] '''Riided''' ehk '''rõivad''' ehk '''riietus''' ehk '''rõivastus''' on inimeste mitmesugused kehakatted. Riiete kujundamisega tegelevad [[moekunst]] ja rätsepakunst, riiete valmistamisega üksikisiku tasandil [[rätsep]] ja massiliselt [[rõivatööstus]]. ==Proosa== * [[Riietus]]es tuleks eelistada [[lihtsus]]t suursugususele. Kindlasti on palju rahuldustpakkuvam saada imetletud [[hea maitse|peene maitse]] tõttu kui keeruka ja sädeleva hiilguse pärast; esimene neist jätab alati meeldiva mulje, teine aga kutsub üldiselt esile vaid [[kriitika]]t. * Liiga kulukas rõivastus moodustab naise ümber omalaadse kaitseehitise, mis hoiab eemal imetluse, mida ta muidu võiks pälvida. Tõeline riietumiskunst seisneb rõivaste seadmises nii täiuslikku kooskõlla välimuse ja [[figuur]]iga, et see samastub kandja [[iseloom]]uga. * Kõikvõimalikke kaunistusi tuleks kasutada säästlikult. Iluasjakesi ja [[ehted|ehteid]] tuleks harva kanda silmatorkavalt pelga kaunistusena; need peaksid olema valitud ja seatud nii, et näiksid vajalikena, olgu siis riietuse mõne osa õigeks kohandamiseks või meeldivate [[kooskõla]]de pärast. * [[Mood]]i ei tohiks kunagi järgida liiga täpselt, veel vähem lasta end mõjutada ühestainsast [[stiil]]ist; valdavat moodi tuleks muuta ja kohandada sobivaks isiklikule omapärale. Iga [[daam]] peaks kaaluma [[värv]]ide erinevat mõju ja riietuse mitmesuguseid vorme, kuna peen maitse riietuses annab tunnistust laitmatust [[otsustusvõime]]st. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus") ** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846 * Tom pakkis edasi. Dickie Greenleafi lõpp on kätte jõudnud, teadis ta. Tom poleks tahtnudki enam Thomas Ripleyks tagasi, ei tahtnud jälle ümmargune null olla, vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda, tunda, kuidas talle ülevalt alla vaadatakse ja tema seltsis igavust tuntakse, kui ta just tola ei mängi, ta ei tahtnud end jälle tunda soss-sepana, kes kõlbabki ainult pajatsiks. Tom ei tahtnud enam iseendaks saada, nagu ta poleks tahtnud ka vanu musti kortsus räbalaid jälle selga tõmmata. Ta poetas [[pisar]]aid, need tilkusid Dickie sinise-valgetriibulisele päevasärgile, mis oli kohvris kõige peal; [[särk]] oli tärgeldatud, puhas ja uhiuus, nagu ta oli selle Mongibellos Dickie sahtlist võtnud. Paraku olid rinnataskule tikitud Dickie pisikesed punased [[nimetähed]]. (lk 129) * Lorenzo Franchettil oli seljas roosa tikitud [[vest]], ''all inglese'', [[Inglismaa]]l õmmeldud [[ülikond]] ning jalas tugeva kontsaga Inglise kingad. Tema vend oli samamoodi riides. Seevastu Peter oli pealaest jalatallani Itaalia riietes. Tom oli juba ammugi pidudel ja teatris tähele pannud, et Inglise rõivaste kandja on [[itaallane]], ja vastupidi. (lk 153) ** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007 * Jumala poolt riietamata inimene on nagu [[alastus|alasti]]. ** [[Laine Villenthal]], [https://kjt.ee/2017/07/telkhoonest-igavesse-eluasemesse-votad-sa-vastu-voi-lukkad-tagasi-2kr-51-10/ "Telkhoonest igavesse eluasemesse – võtad sa vastu või lükkad tagasi? (2Kr 5:1–10)"], Kirik & Teoloogia, 7. juuli 2017, peetud introduktsioonijumalateenistusel 19. novembril 1967 Pindi kirikus * Kui ma lähen kapi juurde ja avan ukse, ütlevad Sinu rõivad mulle niisama palju kui Sina ise. Sa oled hea mees. Truu [[abikaasa]]. Tasane ja suurepärane abikaasa. Juba üksi see, kuidas Sa mu vanemaid kohtlesid, näitab, kui hea Sa oled, kui suurepärane... (lk 29) * [[Raamatukogu]] oli täis vanu mehi, riietatud [[must]]a ja [[valge]]sse, üle seitsmekümnesed. Must ja valge: lugemissaalitäis musta ja valgesse riietatud vanu mehi. (lk 35) ** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49 * Nagu ma juba ütlesin, algas see lugu kuus aastat tagasi. Ma olin siis kaksteist. Pubekas ja puha. Ja ma olin [[armumine|armunud]]. See oli mu elu esimene [[armastus]] ja kui see vähegi minust sõltub, siis ka viimane. Ma ei taha enam kunagi uuesti armuda. Mitte kunagi. :See poiss oli minust kolm aastat vanem ja käis minuga samas [[kool]]is. Ma nägin teda igal [[vahetund|vahetunnil]]. Ma jälgisin teda kõikjal. Igal hommikul ruttasin ma kooli ainult selleks, et tema lähedal olla.<!--//-->Sa kujutad ju kindlasti ette seda väikese plika esimest armastust. Tagantjärele mõeldes tundub see suhteliselt tobedana, ma ei vaidle vastu. Aga tookord ma nii ei mõelnud. See poisinolk oli kõik, millele ma teoreetiliselt üldse mõelda suutsin. Ta oli nii armas ja nii julge ja nii populaarne. Ta meeldis kõikidele meie klassi tüdrukutele. Ta oli kooli korvpallivõistkonna kapten ja tal olid nähtavasti suht rikkad vanemad. Seda oli näha ta riietusest. Ma pole iial näinud poissi, kellel oleks rohkem riideid kui temal. Ta ei olnud kunagi kaks päeva järjest ühtmoodi riides. Ja veel millised riided! Täiega šefid. Kõik igast ässade [[firma]]de omad ja puha. (lk 6-7) * [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005 * Ma ei osta eriti disaineriasju. Mul on mõned kenad asjad, aga mul pole tegelikult väga sageli võimalust [[kõrgmood]]i kanda. Kui ma olen olukorras, kus tuleks peenemalt riietuda, mulle tavaliselt laenatakse midagi - mis tähendab, et ma pean selle keskööl tagasi andma nagu [[Tuhkatriinu]]. ** [[Emma Watson]], 7.-8. Potteri-filmi võtete aegne intervjuu: Derek Blasberg, [https://www.interviewmagazine.com/film/emma-watson "Emma Watson"], Interview, 16. aprill 2009 * Ma mõtlesin, et kui inimesed niikuinii kirjutavad sellest, mida ma seljas kannan, siis ma kannan parem noorte Briti [[disainer]]ite asju, kes vajavad kajastust. ** Emma Watson, intervjuu: Amanda Foreman, [https://www.vogue.com/article/emma-watsons-new-day "Emma Watson's New Day"], Vogue, 12. juuni 2011 * Ma mäletan, et kui ma olin noorem, siis öeldi mulle, et "[[ilu]] nõuab ohvreid", aga viimasel ajal on mul väga vähe tahtmist kanda midagi, milles ma külmetan või ei saa kõndida. Ma tahan tunda, et ma säran ja mul on mugav ja ma olen seksikas ja tugev ja ilus. Ja kui sul on ebamugav, siis ära seda tee. On väga kurb, kui sa pead koju minema lihtsalt sellepärast, et sa tahad maha istuda! Ma liigun edasi ja panen rõhu sellele, et olla lihtsalt äge. * Minu meelest on moe kasutamine eneseväljenduseks suurepärane mõte. Üks põhjus, miks ma ÜRO naisorganisatsiooni hea tahte saadikuks sain, oli minu huvi moe vastu [[õiglane kaubandus|õiglases kaubanduses]]. Kuna meie rõivaid disainivad ja valmistavad paljud naised, mõjutavad meie valikud eelkõige naiste töötingimusi, nii et [[mood]] on feministlik teema. ** Emma Watson, intervjuu: Porter, talv 2015 * Paigatud [[sokk]] oli tõenäoliselt [[inimene|inimese]] viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua [[muster|mustreid]]. [[Eesti kultuur]]i [[metafoor]] võiks olla lugu mehest, kes kukkus [[neljapäev]]a õhtul oma sokiauku ja jäigi kadunuks. ** [[Valdur Mikita]], "[[Lingvistiline mets]]: Tsibihärblase paradigma, teadvuse kiirendi", Välgi metsad: Grenader, 2013, lk 192 * Käi riides nii, et see meeldiks sulle ja ka neile, kes sind ümbritsevad. ** [[Ron Padgett]], "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2202 * Samal hetkel astub tuppa mu ainus toakaaslane. Tema on Pepe (30) — nagu Lolo sõber tollest pingviinimultikast. Poiss võttis nädala puhkust, et üks väike lõik palveteest läbi teha. Tema on tänapäevane [[mugavus|mugav]] [[matkaja]], kelle [[seljakott]]i tassib [[pakikandja]]. See on teenus, mida on võimalik osta igaühel, kes kotti ise tassida ei viitsi. Mõne arvates ei ole kotita palverändur päris palverändur. :"Mida suurt oli sul nädalaks kaasa tarida?" uurin mehelt, kelle kott on veidi raskem kui minu oma. :"Riideid! Mulle meeldib, kui iga päev on uued riided seljas," vastab autotööstuses töötav noorsand. [[Ilus]] on olla ilus! (lk 15) * [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020 * ''Femvertising''<nowiki>'</nowiki>u esmane [[kriitika]] on seotud selle [[eesmärk|eesmärgiga]], milleks on vajadus meile midagi [[müümine|müüa]]. On arvatud, et [[feminism|feministlike]] ideede kasutamine toodete müümiseks õõnestab liikumist seda depolitiseerides. [[Kapitalism]] inkorporeerib [[subkultuur]]id ja liikumised, pehmendab ja mugandab neid, müües need edasi [[peavool]]u. Nii on paljude meediauurijate sõnul turusõbralikust feminismist eemaldatud kõik ebameeldiv ja keeruline, et teha ruumi n-ö hea-tunde-feminismile, ning on oht, et individuaalne [[elustiil]]ivalik, nagu T-särgi [[ostmine]] ja kandmine, hakkab asendama [[tänav]]al protestimist ja tegelike [[muutus]]te esilekutsumist. * Kui riietusega väljendatakse näiteks seda, et oled [[punkar]] või sulle meeldib ''[[techno]]'', või seda, et oled [[tuumaenergia]] vastu või [[loomaõigused|loomade õiguste]] poolt, siis miks mitte signaliseerida riiete abiga ka feministlikke tõekspidamisi. ** [[Jaana Davidjants]], [https://www.muurileht.ee/femvertising-ehk-feministlikus-t-sargis-klaaslae-vastu/ "''Femvertising'' ehk Feministlikus T-särgis klaaslae vastu"], Müürileht, 9. november 2020 * Katrina tegi kõike arukat ja nutikat esimesena, ehkki on minust poolteist aastat noorem. Ta oli juba lugenud kõiki raamatuid, mida mina iial lugesin, ta teadis kõiki fakte, mida mina lõunalauas mainisin. Ta on ainuke inimene maailmas, kellele [[eksam]]id meeldivad. Vahel on mul tunne, et ma käin niiviisi riides just seepärast, et ainus asi, mida Treena teha ei oska, on riideid kokku sobitada. Ta on selline kampsuni ja teksade tüdruk. Tema arusaam ilusti riidesse panekust on teksaste triikimine. (lk 23) * Mu isa ütleb, et ma olen "paras tegelane", sest mul on komme välja öelda esimene asi, mis pähe tuleb. Ta ütleb, et ma olen nagu minu [[tädi]] Lily, keda ma ei ole näinudki. Veider tunne on, kui sind pidevalt võrreldakse kellegagi, keda sa ei tunne. Kui ma oma [[lilla]]de saabastega alla tulen, siis isa noogutab emale ja küsib: "Kas sa tädi Lily lillasid saapaid mäletad, ah?" ning ema kõkutab seepeale naerda, nagu oleks see nende salanali. Ema ütleb, et ma olen "omapärane", mis on tema viisakas viis öelda, et ta ei mõista minu riietumisstiili. (lk 23) * "[[Töövestlus]]ele tuleb minna [[kostüüm]]is," nõudis ema. "Tänapäeval käivad kõik liiga lohakalt riides." :"Jaa, sest kui ma mingit vanurit lusikaga toidan, siis on ametlik rõivastus ju väga vajalik." :"Ära targuta." :"Ma ei saa endale kostüümi ostmist lubada. Mis siis, kui ma ei saa seda töökohta?" :"Pane minu oma, ma triigin sulle ühe ilusa pluusi ära ja kas sa võiksid üks kordki nii kena olla ja mitte teha oma juustesse neid..." Ta osutas mu juuste poole, mis olid, nagu tavaliselt, keeratud kaheks tumedaks sõlmeks teine teisel pool pead. "Neid printsess Leia asju. Püüa välja näha nagu normaalne inimene." :Ma ei hakanud emaga vaidlema. Ja ma sain aru, et isale oli antud käsk mu välimust mitte kommenteerida, kui ma liiga kitsast seelikust põhjustatud kummalisel kõnnakul uksest välja astusin. (lk 24) * "Kas ma... pean [[munder|vormi]] kandma?" :"Ei. Kindlasti mitte vormi." Ta heitis pilgu mu säärtele. "Ehkki te võiksite kanda midagi... natuke vähem paljastavat." :Ma vaatasin alla ja nägin kõrvale vajunud jakki, mis paljastas ohtralt paljast reit. "See... Vabandust. See rebenes. See pole tegelikult minu oma." :Aga pr Traynor ei paistnud enam kuulavat. (lk 31) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Allikata== * Hästi on riides see [[inimene]], kelle riietusele te ei pööra tähelepanu. ** [[William Maugham]] ==Vanasõnad== * Ei riie meest ehi, [[mees]] ehib riiet. * Hilbud [[naer]]avad, nartsud nutavad. * Hilp ees lööb taluka taga surnuks. * Hilp ees, talukas taga, [[saapad]] jalas, [[varbad]] väljas. * Kuidas rahvas, nõnda [[riie]]. * [[Lihunik]] vahib [[rätsep]]a aknast välja. * Parem [[oma]] riide soe kui teise mehe [[töö]] soe. * Parem paar pastlaid kui üks saabas. * Parem paar viiske kui paljajalu. * Parem paigatud riie kui ilus [[ihu]]. * Parem [[vana]] [[king]] kui paljas [[jalg]]. * Riided teevad mehe meheks. * Riie ei riku meest. * [[Rätsep]]al ei ole [[kuub]]e ega kingsepal saabast. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Riietus| ]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 83lktgswyns8ffcexqdnvteibhewb7l 0 6065 89020 71369 2022-08-04T12:49:55Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Fail:Frisch aufgebrühter Rooibos.jpg|pisi|Tee]] [[Pilt:Braquemond_Afternoon_Tea.jpg|pisi|Marie Bracquemond, "Pärastlõunatee" (u 1880)]] [[Pilt:Kustodiev_Merchants_Wife.jpg|pisi|Boriss Kustodijev. Kaupmeheproua teed joomas (1918)]] [[Pilt:Laura_Theresa_Alma-Tadema_-_The_tea_party.jpg|pisi|Laura Theresa Alma-Tadema, "Teepidu" (enne 1909)]] [[Pilt:Hilda_Fearon_Afternoon_tea.jpg|pisi|Hilda Fearon, "Pärastlõunatee"]] [[Pilt:L’heure_du_thé_by_Alice_Bailly.jpg|pisi|Alice Bailly, "Teeaeg" (1920)]] '''Tee''' on aromaatne, valmistusviisist sõltuvalt kas rahustav või ergutav [[jook]], mida saadakse teepõõsa lehtedest. Laiemalt nimetatakse teeks ka teistest taimedest või nende segudest kuumas vees leotamisel saadud jooke ehk tõmmiseid. Tervisehädade raviks või ennetuseks tehtavaid tõmmiseid nimetatakse ravimteedeks. ==Proosa== * Ta jõi kõrvetavat teed nagu veeldunud [[päike]]st, mis soojendas [[keha|ihu]] ja helgendas ta [[hing]]e hämaraid võlve. Ta jõi teed ja mõtles, mida võiks veel juua, kui poleks teed, seda panatsead, seda avarilma inimeste kahjajooki – ta mõtles, et siis võiks juua teed. ** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 120 * [[Katus]]el praksus miski. Siis kostis müdinat. :[[Tuul]], mõtles härra Huu. :Hakkas kostma raskeid samme. :Kõndiv tuul, mõtles härra Huu ja jõi veel ühe tassi teed. * [[Hannu Mäkelä]], "Härra Huu". Tõlkinud [[Piret Saluri]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 48 * Naine jõi teed. Tema silmas tantsis päikesejänku, [[lusikas]]t, millega see hallipäine vanaeit tassi muudkui segas ja segas. [[Nägu]] oli hale ja troostitu. :Naine liigutas tassis sihitult lusikat, ja valgustäpp vilkus tema punasel [[nina]]l ja sinisel silmal. [[Sinine]] silm oli valgustatud eriti maaliliselt, see lahvatas põlema nagu elav kalliskivi. :Toimus tõeline topeltkokkulangemine, kaks südant kohtusid ega tundnud teineteist ära. (lk 33) * [[Ljudmila Petruševskaja]], "Uus hing", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk [[Toomas Kall]], 1991, lk 29–34 * Aga head tassikest teed ei saa takka kiirustada. Nanny Ogg keksis jalalt jalale, kuni tuli suureks puhuti, väikesed konnad veeämbrist välja õngitseti, vesi keema läks, kuivad lehed tõmbama pandi. :"Ma ei ütles mitte sõnagi," ütles Nanny Ogg. "Kalla lihtsalt üks tassitäis välja, muud midagi." :Üldiselt põlastasid nõiad teelehtede pealt ennustamist. Teelehti ei ole just õnnistatud ainulaadsete teadmistega tulevikust. Tegelikult on nad lihtsalt asi, millel pilk saab puhata, sellal kui vaim töötab. Ükskõik mis muu ajaks asja ära. Veelombi peal hulpiv saast, keedukreemi nahk... mis tahes. Nanny Ogg luges tulevikku õllevahu pealt. See näitas alati ilmeksimatult, et ta saab mõnu tunda värskendavast joogist, mille eest peaaegu kindlasti ei maksa ta ise. * [[Terry Pratchett]], "Maskeraad". Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak 2005, lk 28 * [Renée:] Teerituaal, see samade liigutuste ja samasuguse maitsmise täpne kordamine, mis avab juurdepääsu lihtsatele, ehedatele ja peentele [[aisting]]utele, annab igaühele võimaluse saada vähese vaevaga maitseülikuks, sest tee on nii rikaste kui vaeste jook ning teerituaal, niisiis, erakordselt väärtuslik, sest toob meie eluabsurdi tükikese harmoonilist [[rahu]]. Jah, [[universum]] kaldub tühjuse poole, kadunud hinged nutavad taga [[ilu]], meid ümbritseb [[mõttetus]]. Joogem siis tassike teed. [[Vaikus]] võtab maad, õuest kostab tuulekohin, sügislehed sahisevad ja lendlevad õhus, [[kass]] magab soojas [[valgus]]es. Ja igas sõõmus õilistub [[aeg]]. ** [[Muriel Barbery]], "Siili elegants". Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2012, lk 78 * [[Eestlased|Eestlaste]] kohta ei saa kuidagi öelda, et me seisame hiiglaste õlgadel, vaid täpsem on, et me püsime sõraliste abaluudel. [[Hirm]] [[lehm]]a ees tegi eestlasest [[inimene|inimese]]. Aja jooksul oleme vargsi üle võtnud isegi mõned veiste kombed. Näiteks kõrte närimine on väga eestipärane tegevus. /.../ Kui [[inglased|inglane]] rüüpab teed, siis meie paneme kuivalt. ** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika". Välgi metsad, 2015, lk 180–181 * Lasen end igal sügisel [[gripp|gripi]] vastu [[vaktsineerimine|vaktsineerida]]. Seda ei kõlba küll lehes kirjutada, aga kui [[haigus]] hakkab tulema, aitab pits [[viin]]a ja kuum tee. [[Karsklane]] pole ma kunagi olnud. ** [[Nora Kutti]], intervjuu: Vilja Kohler, [https://tartu.postimees.ee/1022626/nora-kutti-soovitab-alati-edasi-elada "Nora Kutti soovitab alati edasi elada"], Tartu Postimees, 29. oktoober 2012 * Ema pani hetkeks silmad kinni, otsekui tahaks enne rääkima hakkamist end koguda. "Ta on arukas tüdruk. Küll ta leiab midagi. Tal on ju korralik taust. Frank annab talle hea [[soovituskiri|soovituskirja]]." :"Ei noh, erikuradi võimas. ''Louisa Clark oskab väga hästi röstsaia peale võid määrida ning teekannuga askeldaminegi ei käi talle üle jõu.''" :"Suur tänu [[julgustus]]e eest, isa." (lk 15-16) * Ja mis siis, kui nad tahavad, et ma selle vanamehega midagi praktilist ette võtaksin, näiteks talle süüa annaksin, teda vannitaksin või midagi? Syed ütles, et seal on meeshooldaja, kes hoolitseb tema "intiimvajaduste" eest (see väljend pani mind judisema). Ta ütles, et teise hooldaja töökohustused on "veel pisut ähmased". Ma kujutlesin, kuidas vanamehe suunurgast süljeniret pühin ning valjusti küsin: "KAS TE TASSIKEST TEED SOOVITE?" (lk 25) * Pilgutasin silmi. "Ee... Ma ei karda rasket tööd. Ma saan kõiksugu inimestega hästi läbi... ja ma oskan jube hästi teed keeta." Mu jutt kiskus vadinaks. Poja asi lõi mind jalust. "Mu isa arvab, et see pole just suurem asi [[argument]]. Aga minu kogemus näitab, et pole midagi, mida üks korralik tass teed korda ei teeks..." :Pr Traynor vaatas mind väga imelikult. :"Vabandust," pomisesin ma, kui taipasin, mida olin öelnud. "Ma ei tahtnud öelda, et seda... parapleegiat... kvadripleegiat... mis teie pojal on... et seda saaks teega parandada." (lk 30) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> Vaikne [[õhtu]]. [[Voodi]] kodumaine. Klaasikene kuuma [[gruusia]] teed. Väike [[konjak]], sotsialistlik [[naine]] hilisõhtul, pärast [[kabaree]]d. </poem> * [[Vladislav Koržets]] [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/siin-ma-nuud-olen/ "Ood saabuvale ööle"] Sirp, 18.08.2017 <poem> Meis voolavad täna ja hommegi veel Armastusjõgi ja [[Styx]] Me kardame ühtmoodi … Joome teed Janu on kõikidel üks </poem> * [[Kristiina Ehin]], "Ei tule meil lund ega ole ka jääd..." luulekogust "Janu on kõikidel üks" <poem> joome teed milles hulbib veits katlakivi tunnistus sellest et ma ei pea sinust piisavalt lugu et su saabumise eel veekannu veidigi küürida a sa vist tõlgendad seda kui lubjast ekvivalenti verevendlusele </poem> * [[Helena Läks]], "granfalloon" kogust "Helena läks", lk 31 <poem> Segan [[suhkur|suhkrut]] malbelt tassis, Kus nii armsalt aurab tee. Ühtki pahandust või [[patt]]u Enam iial ma ei tee. Võtan lonksu, huuled torus. Ah, küll hästi maitseb see. Ja mu [[pööning]] järsku näib mul Lausa keisrite palee. Ah, kui kogu elu nõnda Kaoks tee uima armsasse, Siis mind iial ei viiks [[miilits]] Raudus käsi [[vangla]]sse. </poem> * [[Priidu Beier]] "Segan suhkrut malbelt tassis" (tuntud [[Tõnu Trubetsky]] viisistatuna ansambli [[Vennaskond]] albumilt "Ltn. Schmidt'i pojad", 1991) {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Joogid]] 8qgseswwzubwg2hogtvph42g8hlpgbo 0 6371 89043 87975 2022-08-04T13:03:16Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * [[Kelm]] ei [[naer]]a nii nagu [[aumees]], teeskleja ei nuta nii nagu siiras inimene. Igasugune teesklus on [[mask]] ja nii hästi kui see ongi tehtud, võib terasel vaatlemisel seda tõelisest näost siiski eraldada. ** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tõlkinud Tatjana Hallap, 1977, lk 234 * On olemas teeskluse ilus vorm — [[Enesevalitsus|enesevalitsemine]], ja [[egoism]]i ilus vorm — [[armastus]]. ** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007. lk 12 * Isegi [[metroo]]s oma venna vastu pressituna teeskleb keskmine [[inglane]] meeleheitlikult, et on üksi. (lk 128) ** [[Germaine Greer]], "The Female Eunuch", Farrar, Straus and Giroux, 1970 * [[Sõjandus]]mütoloogia peab teesklema, et tõelised mehed on enamuses; [[argpüks]]tele ei tohi kunagi jätta muljet, nagu nemad võiksid olla normaalsed ja [[kangelased]] peast segased. ** Germaine Greer, "Daddy, We Hardly Knew You", Ballantine, 1989 * Käesurumine ja [[käepigistus]] on läbi ajaloo andnud tunnistust [[relv]]a puudumisest ja kinnitanud häid [[kavatsus]]i, olgugi et käepigistus kui levinud [[tervitus]] võeti tegelikult kasutusele alles Inglise [[tööstusrevolutsioon]]i ajal, kui [[ärimees]]tel tuli nii palju tehinguid sõlmida ja nende peale kätt lüüa, et see liigutus kaotas oma erilise [[tähendus]]e ja muutus tavalise ühiskonnaelu osaks. Käepigistus tähendab ikka veel lahjavõitu kokkulepet, millega öeldakse: teeselgem vähemalt, et me ajame asju ausalt. ** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 142 * Kõik arvavad, et [[täpsus]] on inimeste juures üks paganama positiivne omadus. Mina nii ei arva. Liiga täpsete inimestega hakkab [[igavus|igav]]. Liiga [[korralikkus|korralikud]] inimesed, liiga [[kohusetunne|kohusetundlikud]] inimesed, liiga [[heatahtlikkus|heatahtlikud]] inimesed. Mulle ei meeldi sellised. Nad tunduvad võltsid. Ühegi inimese iseloom ei saa olla nii positiivne. Nad lihtsalt teesklevad. Ja pealegi võib nende seltskonnas igavuse kätte ära surra. (lk 8) * "Aga ma siiski arvan, et keegi ei ostaks seda raamatut, sest sina oled nii tundmatu kirjanik. Sa võid olla hea, aga sa pole tuntud. Nad võivad osta su raamatu siis, kui sa annad enne mingi kuradi intervjuu mingile kuradi ajakirjale. Jah, siis nad ostaksid selle raamatu kindlasti. Või siis vähemalt laenutaksid raamatukogust. Ja sedagi mitte sellepärast, et nad hullult lugeda armastaksid, vaid sellepärast, et sellest kirjutati ajalehes ja kõigega, millest kirjutatakse ajalehes, peab üks kultuurne inimene ju ikka kursis olema. Kuramuse silmakirjalikkus." (lk 8) ** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005 * Kõik julgustasid teda - alates juhendajatest ja professoritest kuni kursusekaaslasteni, kellest said ajapikku konkurendid. Ta oli uus täht [[kirjandusteadus]]e taevas või pidi selleks saama, kui ta vaid usinasti tööd teeb - kuid sedamööda, kuidas tema uurimistöö edenes, kaotas ta sideme paikadega, mida armastas. :Ta ei suutnud [[luule]]sse sisse elada, et lohutust ja keelelist [[rõõm]]u leida nagu varem. Kõik oli teesklus, nii inimeste väidetav [[armastus]] [[kirjandus]]e vastu kui ka kirjandus ise. Tundus nii. Ta ei oleks üldse pidanud [[doktorantuur]]i astuma.<!--//--> :Uute tekstide esitamine hakkas üha enam vastu, paistis olevat võimatu ja tarbetu üleüldse maha istuda ja neid kirja panna ning [[seminar]]id ajasid tal südame pahaks. :Elu oli [[ummik]]usse jooksnud. Kõik [[uks]]ed näisid kinni olevat ning näis, et mõne avause tegemiseks pole muud teed kui see, et miski peab tema elusse [[auk|augu]] lõhkuma. (lk 20-21) * [[Maria Küchen]], "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002 * Puuduvate tunnete teesklemine on inimeste [[privileeg]]. (lk 90) ** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973 * [[Sõrmkinnas]] teeskleb, nagu jätaks ta meile rohkesti [[valik]]uvõimalusi. (lk 117) ** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989 * Nende esimese paari nädala jooksul sain ma Will Traynorit lähedalt uurida. Sain aru, et ta oli otsustanud mitte välja näha nagu mees, kes ta oli olnud; ta oli lasknud oma helepruunidel juustel vormituks puhmaks kasvada ning tema lõuga kattis habemetüügas. Ta hallidest silmadest paistis kurnatus või siis pidev [[ebamugavus]]<!--//-->tunne (Nathan ütles, et Will tunneb end väga harva mugavalt). Neist paistis see õõnes ilme, mis näitab, et inimene ei ela päriselt reaalsuses. Mõnikord mõtlesin, et see on [[kaitsemehhanism]], et tema ainus viis seda elu taluda on teeselda, et see ei toimu temaga. (lk 52-53) * Ma olin alati arvanud, et Hailsbury [[Triatlon]]iterroristide ülenädalased kohtumised on kõrtsipidaja õudusunenägu. Mina olin ainus, kes [[alkohol]]i jõi ning minu üksildane krõpsupakk lebas kokkukägardatud: tühjana laual. Kõik teised rüüpasid mineraalvett või kontrollisid oma dieet-[[Coca-Cola|Coca]] magusainesisaldust. Kui nad viimaks süüa tellisid, siis ei leidunud seal ühtki salatilehte, millel lastaks kokku puutuda rasvase kastmega, ega tükkigi [[kana]], millel nahk küljes. Mina tellisin tihti [[kartulikrõpsud|krõpse]], et saaksin vaadata, kuidas nad kõik teesklevad, et ei taha ühtki võtta. (lk 61) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Draama== * [Dorine:] Kes ise pilgeteks ja [[naer]]uks põhjust annab,<br />see kõige hoolsamalt keelt teiste peale kannab.<br />Mis pisut sarnane võib näida [[pahe]]le,<br />seal kohe laimaja end segab vahele.<br />Kerge vaevaga teeb ta [[sääsk|sääsest]] [[elevant|elevandi]],<br />sellel alal on tal nii huvi kui ka andi.<br />[[Tõde|Tõe]] paiste [[vale]] saab ja kuuldus tõstab pead.<br />Et märkamata jääks tema enese vead,<br />ta teistes vigu näeb. Et välisilme vahel<br />petvalt sarnane on nii [[voorus]]el kui pahel,<br />siis laimuporiga need teisi määrivad,<br />kes ise halvad on ja laitust väärivad. ** [[Molière]], "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen. Tõlkinud [[August Sang]]. Rmt: Molière, "Tartuffe ehk Petis". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1961, lk 12 * [Dorine:] [[Vana]]ks jäädes just nii toimib iga kokett:<br />kui kaovad austajad, siis oma tuska peites<br />[[auväärsus]]t teesklema ta hakkab meeleheites.<br />Silma temale muud ei paistagi kui vead.<br />Ta laidab igaüht, ei leia kuskil head.<br />Küll [[patt]]e paljastab ta harda õhinaga,<br />kuid ainult [[kadedus]] on [[vaga]] [[mask]]i taga.<br />Et ise vana on, ka teiste juures neab<br />[[rõõm]]e, milleta nüüd läbi ajama peab. ** [[Molière]], "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen, (1961), lk 13 ==Luule== <poem> Kolmekümnenda lävele jõudes loobusin poosi [[koturn]]idest. Lahkuda olen ju maldand paljustki, mida jumaldand, [[tuhk|tuha]] külides tuulde marmor-urnidest. </poem> * [[August Alle]], "Kolmekümnenda lävel", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 24 [[Kategooria:Eetika]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 1oi9kt921snezr4bllj6m9sabuggeeh 0 6397 89013 83068 2022-08-04T12:42:54Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:Santa_Bárbara_by_Lucrina_Fetti,_1619.jpg|pisi|Lucrina Fetti, "Püha Barbara" (1619)]] [[Pilt:Gusta_Nekolová-Jarešová_-_Svatý_Jiří.jpg|pisi|Augusta Nekolová-Jarešová, "Püha Jüri"]] {{toimeta}} ==Proosa== * Olla pühak on erand, olla [[õiglane]] on reegel. Eksige, olge nõrgad, [[patt|patustage]], kuid olge õiglased. ** [[Victor Hugo]], "[[Hüljatud]]" * [Padre Blazon:] Pühak saavutab võidu [[patt|patu]] üle. Jah, aga suurem osa meist sellega hakkama ei saa, ja kuna me pühakut [[armastus|armastame]], ja tahame, et ta rohkem meie moodi oleks, omistame talle [[viga|vigu]]. Muidugi mitte alati seksuaalseid. [[Aquino Thomas]] oli tohutu paks, [[Püha Hieronymus|Pühal Hieronymusel]] oli kole äkiline meel. See [[lohutus|lohutab]] pakse mehi ja turtsakaid mehi. Inimsugu ei kannata veatust... ta lämbuks selle kätte. Ta nõuab, et isegi pühak peab [[vari|varju]] heitma. Kui nemad - need pühad inimesed, kes on elanud nii õilsalt ja ikkagi kannavad oma varju kaasas - Jumala juurde pääsevad, no siis on ka meist kõige hullemal [[lootus]]t. :Teinekord ma imestan, mispärast on nii vähe pühamehi, kes oleks ka targad olnud. Mõni muidugi oli, aga rohkem on lausa nürimeelseid. Paneb tihti endalt küsima, kas mitte ei hinda Jumal [[tarkus]]t madalamalt kui sangarlikku [[voorus]]t. * [Padre Blazon:] Mina pühakuks teha ei saa ja [[paavst]] ka mitte. Me saame ainult pühakuks kuulutada, kui täiesti ilmne tõendusmaterjal näitab, et keegi on püha. Kui teie teda pühakuks peate, on ta teile pühak. Mida te veel tahate? See ongi meie mõistes tõetruudus [[hing]]es ja teil pole mõtet nõuda terve ilma nõusolekut. Ta on [[protestantlus|protestant]]. Ja mis sellest? Muidugi on protestant niisama hästi kui poolest saadik [[ateism|ateist]] ja teie loendamatud usulahud pole kedagi oma pühakuks tunnistanud pärast niinimetatud reformatsiooni. Kuid poleks sugugi kristlik eeldada, et protestantide hulgas ei esine sangarlikku voorust. (lk 174) ** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]". Tõlkinud [[Mati Soomre]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1990 * Kui vanaisa [[insult|insuldist]] toibuma hakkas, ei saanud ta alguses ise midagi teha. Ema tegi tema eest kõik ära. "Su ema on [[pühak]]," ütles isa, mis minu arusaamist mööda tähendas, et ta pühkis vanaisa tagumikku, ilma oleks karjudes minema jooksnud. Ma olin päris kindel, et mind pole keegi kunagi pühakuks nimetanud. Ma lõikasin vanaisa toitu tükkideks ja tegin talle teed, aga muus mõttes olin vist valedest osadest kokku pandud. (lk 25) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> Kurvalt ohkama jäid meist [[veis]]ed [[kolhoos]]is, sest viin vankriga [[haigla]]sse onu. Targalt pilvitu, hall, nii ta puhkajapoosis kui Potšaivi pühak konutab. </poem> * [[Borõss Oliinõk]], "Vaprusest", rmt: "Maa", tlk [[Harald Rajamets]], 1978, lk 18–19 ==Välislingid== {{vikipeedia}} [[Kategooria:Religioon]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 2d4ub0wr7pva61rzmpsnlylfsl4chsb 89014 89013 2022-08-04T12:43:14Z Ehitaja 2563 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Santa_Bárbara_by_Lucrina_Fetti,_1619.jpg|pisi|Lucrina Fetti, "Püha Barbara" (1619)]] [[Pilt:Gusta_Nekolová-Jarešová_-_Svatý_Jiří.jpg|pisi|Augusta Nekolová-Jarešová, "Püha Jüri"]] ==Proosa== * Olla pühak on erand, olla [[õiglane]] on reegel. Eksige, olge nõrgad, [[patt|patustage]], kuid olge õiglased. ** [[Victor Hugo]], "[[Hüljatud]]" * [Padre Blazon:] Pühak saavutab võidu [[patt|patu]] üle. Jah, aga suurem osa meist sellega hakkama ei saa, ja kuna me pühakut [[armastus|armastame]], ja tahame, et ta rohkem meie moodi oleks, omistame talle [[viga|vigu]]. Muidugi mitte alati seksuaalseid. [[Aquino Thomas]] oli tohutu paks, [[Püha Hieronymus|Pühal Hieronymusel]] oli kole äkiline meel. See [[lohutus|lohutab]] pakse mehi ja turtsakaid mehi. Inimsugu ei kannata veatust... ta lämbuks selle kätte. Ta nõuab, et isegi pühak peab [[vari|varju]] heitma. Kui nemad - need pühad inimesed, kes on elanud nii õilsalt ja ikkagi kannavad oma varju kaasas - Jumala juurde pääsevad, no siis on ka meist kõige hullemal [[lootus]]t. :Teinekord ma imestan, mispärast on nii vähe pühamehi, kes oleks ka targad olnud. Mõni muidugi oli, aga rohkem on lausa nürimeelseid. Paneb tihti endalt küsima, kas mitte ei hinda Jumal [[tarkus]]t madalamalt kui sangarlikku [[voorus]]t. * [Padre Blazon:] Mina pühakuks teha ei saa ja [[paavst]] ka mitte. Me saame ainult pühakuks kuulutada, kui täiesti ilmne tõendusmaterjal näitab, et keegi on püha. Kui teie teda pühakuks peate, on ta teile pühak. Mida te veel tahate? See ongi meie mõistes tõetruudus [[hing]]es ja teil pole mõtet nõuda terve ilma nõusolekut. Ta on [[protestantlus|protestant]]. Ja mis sellest? Muidugi on protestant niisama hästi kui poolest saadik [[ateism|ateist]] ja teie loendamatud usulahud pole kedagi oma pühakuks tunnistanud pärast niinimetatud reformatsiooni. Kuid poleks sugugi kristlik eeldada, et protestantide hulgas ei esine sangarlikku voorust. (lk 174) ** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]". Tõlkinud [[Mati Soomre]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1990 * Kui vanaisa [[insult|insuldist]] toibuma hakkas, ei saanud ta alguses ise midagi teha. Ema tegi tema eest kõik ära. "Su ema on pühak," ütles isa, mis minu arusaamist mööda tähendas, et ta pühkis vanaisa tagumikku, ilma oleks karjudes minema jooksnud. Ma olin päris kindel, et mind pole keegi kunagi pühakuks nimetanud. Ma lõikasin vanaisa toitu tükkideks ja tegin talle teed, aga muus mõttes olin vist valedest osadest kokku pandud. (lk 25) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> Kurvalt ohkama jäid meist [[veis]]ed [[kolhoos]]is, sest viin vankriga [[haigla]]sse onu. Targalt pilvitu, hall, nii ta puhkajapoosis kui Potšaivi pühak konutab. </poem> * [[Borõss Oliinõk]], "Vaprusest", rmt: "Maa", tlk [[Harald Rajamets]], 1978, lk 18–19 ==Välislingid== {{vikipeedia}} [[Kategooria:Religioon]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 3n7ib88sny2p6ftlimzgl54iug0ad79 0 6401 89038 88226 2022-08-04T13:00:24Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * 503. [[Kiivus]] on suurim kõigist [[pahe]]dest, ning ühtlasi see, mis äratab vähim kaastunnet neis, kes teda põhjustavad. ** [[François de La Rochefoucauld]], "Maksiimid", tlk [[Aleksander Aspel]], rmt "Valik prantsuse esseid", 1938 * Mis puutus toast lahkumisse, siis nii palju ma täitsin käsku. Kuna ma ei teadnud, kuhu need kitsad koridorid viivad, jäin ma seisma ning olin tahtmatult tunnistajaks ühele stseenile, mida oli raske mu peremehe loomusega kokku viia. Ta ronis voodile ja kiskus akna lahti, purskudes seejuures ohjeldamatusse pisaratevoolu. "Tule sisse, tule sisse!" nuuksus ta. "Cathy, tule ometi. Oh tule, ainult veel {{Sõrendus|üks kord}}! Oh mu kallis, kuule mind {{Sõrendus|seekord}}, Catherine, kuule mind ometi!" [[Vaim]] ilmutas vaimu tavalist [[kapriis]]i ning ei andnud mingit märku oma olemasolust. Vaid tuul keerutas lund aknast sisse ja minuni jõudnud iil kustutas küünla. :Heathcliffi karjeid saatvas valupurskes oli niisugune [[ahastus]], et kaastunde tõttu ma ei märganud selles peituvat [[naeruväärsus]]t, ning ma tõmbusin eemale, olles pooleldi vihane, et ma seda üldse kuulasin, ning pooleldi mures, et ma talle tollest idiootlikust [[luupainaja]]st rääkisin, kuna see oligi ta [[meeleheide|meeleheitele]] viinud; kuigi see oli mulle arusaamatu, {{Sõrendus|miks}}. (lk 30) * [Mrs. Dean mr. Hindley naisest:] See naine polnud nende killast, kes enda pärast majarahu oleks häirinud. Sellest hetkest peale, kui ta üle läve astus, näis teda rõõmustavat iga asi, mida ta silmas, samuti kõik, mis ta ümber toimus, välja arvatud [[matus]]teks ettevalmistamine ja leinajate sealviibimine. Mulle jättis ta veidi lapsiku mulje, kui ma nägin, kuidas ta end matuste ajal ülal pidas. Ta jooksis oma tuppa ja tahtis, et ma kaasa tuleksin, kuigi ma oleksin pidanud lapsi riidesse panema. Ja seal ta istus ja värises, käed kokku surutud, ning küsis kogu aeg: "Kas nad on juba läinud?" Siis hakkas ta hüsteerilise erutusega kirjeldama, kuidas talle mõjus [[must]]a nägemine. Ta võbises ja vabises ja hakkas lõpuks nutma, ning kui ma küsisin, mis tal viga on, siis ta vastas, et ta ei tea, aga ta kartvat nii väga surma! Minu arvates oli tema [[surm]] niisama vähe tõenäoline kui mu enda surm. Ta oli üsna kõhn, kuid noor ja värske jumega ning tema silmad särasid nagu kalliskivid. Ma muidugi märkasin, et trepist ülestulek pani ta hingeldama, et kõige tühisemgi ootamatu häälekõla pani ta üle keha värisema ja et teda mõnikord vaevas [[köha]]. Kuid ma ei teadnud, mida need [[sümptom|sümptoomid]] tähendavad, ning mul polnud mingit soovi talle kaasa tunda. Meil siin, mr. Lockwood, ei ole kombeks võõraid armastada, kui just nemad meid esimesena armastama ei hakka. (lk 45) * [Isabella kirjas Mrs. Deanile:] "Ma tahan sinult küsida kahte asja: esiteks, kuidas sul õnnestus säilitada lihtsat inimlikku kaastunnet, kui sa siin elasid? Mina ei suuda leida ühtki tundeelamusi, mida need inimesed siin minu ümber minuga jagaksid. :Teine küsimus, mis mind väga huvitab, on järgmine: kas mr. Heathcliff on [[inimene]]? Kui nii, kas ta on hull? Ja kui ta seda pole, kas ta on siis kurat? Ma ei hakka rääkima põhjustest, miks ma seda küsin, kuid kui sa saad, ma palun sind väga, et sa selgitaksid mulle, kellega ma olen [[abiellumine|abiellunud]] — see tähendab siis, kui sa mind vaatama tuled." (lk 136) * [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974 * Samaviisi avaldavad [[ausus]], [[heatahtlikkus]], kaastunne ja [[tasakaalukus]] soodsaimat mõju kogu inimesele; sära igas pilgus ja igas liigutuses võluga, mis võidab kõik südamed. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule") ** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846 * Kaastunne on armastus, mis kannab negližeed. ** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007, lk 7 * Ta [Burrich] ei olnud seesama mees. Ja mitte ainult [[lonkamine]] ei olnud muutnud tema hoiakut ja seda, kuidas teised teda vaatasid. Teda tunnistati [[tall]]ides endiselt isandana ja siin ei seadnud keegi tema [[võim]]u kahtluse alla. Kuid ta ei olnud enam [[troonipärija]] parem käsi. Peale minu järele vaatamise ei olnud ta enam üldse Chivalry mees. Polnud ime, et ta ei suutnud mind ilma pahameeleta vaadata. Tema ei olnud sigitanud värdjat, kes oli talle selle [[õnnetus]]e kaela toonud. Esimest korda selle aja jooksul, mil ma teda olin tundnud, segunes minu [[ettevaatlikkus]]se tema suhtes kaastunne. (lk 98) ** [[Robin Hobb]], "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000 * Nüüdisaja [[heaoluühiskond|heaoluühiskonnale]] on tervikuna tunnuslik [[vanadus]]est ja [[surm]]ast võõrandumine. Moodne linlik kultuur tõrjub surma kuhugi taamale, samas on surm kogu aeg kohal: laste [[arvutimäng]]udes, [[film]]ides, kollase [[ajakirjandus]]e esikülgedel. Surm müüb, ajab adrenaliini üles, aga kui ta lõpuks meid endid lähedalt puudutab, siis me ei oska käituda, ei oska lähedastele või kolleegidele kaastunnet avaldada. ** [[Marju Kõivupuu]], intervjuu: [[Jaan Lahe]], [https://kjt.ee/2012/01/surmast-intervjuu-marju-koivupuuga/ Surmast: intervjuu Marju Kõivupuuga], Kirik ja Teoloogia, 20. jaanuar 2012 * Ma loodan, et ühel päeval on meil mitte ainult kõige efektiivsem, vaid ka kõige empaatilisem ravikorraldus kogu maailmas. ** [[Kersti Kaljulaid]] Eesti Vabariigi aastapäevakõnes 24. veebruaril 2021; [https://www.err.ee/1608121261/kersti-kaljulaid-teeme-hoolivat-korruptsioonivaba-enesekindlat-eestit "Teeme hoolivat, korruptsioonivaba, enesekindlat Eestit"] ERR, 24.02.2021 * Miss Fairfax on oma tööeluks hoolega valmistunud, sellega leppinud ja ometi pälvib ta kõigi ümberolijate kaastunde ja [[haletsus]]e. Tänapäeva lugeja ehk ei pruugi näha iseseisvas rahateenimises midagi [[orjus]]elaadset, aga Austeni kaasaegsetele oli kohe selge, milline kukkumine neiut ees ootab. Härrasrahval ei sobinud oma tööga raha teenida moel, mis oleks nad asetanud alama rahva hulka. Kõrgema- ja keskklassi neidudel ei olnud mingit rahateenimise võimalust ilma oma klassist välja langemata. ** [[Pilvi Rajamäe]], "Järelsõna", rmt: [[Jane Austen]], "[[Emma]]", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548 * "[[Julmus]] levib, kas teile ei tundu? Võib-olla kandub see edasi põlvest põlve — geenidega, nagu sinised silmad," arutles Willow, võttes kahe käega teekruusi ümbert kinni. "Või nagu kalduvus inimestele kaasa tunda." Ta oli alustanud küll tõsiselt, kuid viimaste sõnade juures vilksas ta pilk Perezile, Väike huumor, kerge klubinali, millele Sandy päris hästi pihta ei saanud. (lk 325) ** [[Ann Cleeves]], "Kulutuli", tlk Lauri Vahtre, 2020 * Meesautorid, nagu jõulisemale poolele kohanegi, vaatavad maskide, eneselohutuse ja enesepettuseta vastu [[vanadus]]ele – seda ka siis, kui ise kaugeltki veel vana ei olda, ent teatav empaatiline [[kujutlusvõime]]liiasus on elujõulise [[kirjandus]]ega alati kaasas käinud. ** [[Asta Põldmäe]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/nemad-kaks/ "Nemad kaks"], Sirp, 06.03.2009 * Ma tahtsin, et mul oleks temast kahju. Mul oligi. Neil hetkedel, mil nägin teda aknast välja vaatamas, mõdesin, et ta on kõige kurvema saatusega inimene, keda ma tean. Ja sedamööda, kuidas aeg edasi läks, sain ma aru, et tema häda ei seisne vaid [[ratastool]]is olemises või füüsilise vabaduse kaotamises, vaid lõppematus rodus ebaväärikates terviseprobleemides, ohtudes ja ebamugavustes; mõistsin, et kui mina oleksin Will, oleksin ma arvatavasti sama õnnetu. (lk 53) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> Nüüd ta rapleb, rumal tuvi. Roitjal [[kass]]il kerkib [[huvi]], kaasatundvalt seisma jääb. Lõkkab-lokkab ürgne suvi, elulust ja eluhuvi. Kass sööb õrnul hambul tuvi. [[Mööduja]]d ei kuule-näe. </poem> * [[Hando Runnel]], "Liiga väikene mure", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 52 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Tunded]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] e7dhlqn7pjdx4ne4zn85k5hvnp6eipx 0 6602 89007 87962 2022-08-04T12:37:53Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Stiil ongi [[inimene]]. * Prantsuse keeles: ''Le style c'est l'homme.'' ** [[Georges-Louis Leclerc de Buffon]] kolleegidele peetud kõnes Prantsuse Akadeemia liikmeks valimise puhul, 25. augustil 1753. (''Œuvres Completes'', 1778; ''Histoire Naturelle'', 1769: ''Discours sur Style''). * Joonealustelt märkustelt oodatakse kehvemat stiili. ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 36 2004, lk 6 * [[Mood]]i ei tohiks kunagi järgida liiga täpselt, veel vähem lasta end mõjutada ühestainsast stiilist; valdavat moodi tuleks muuta ja kohandada sobivaks isiklikule omapärale. Iga [[daam]] peaks kaaluma [[värv]]ide erinevat mõju ja riietuse mitmesuguseid vorme, kuna peen maitse riietuses annab tunnistust laitmatust [[otsustusvõime]]st. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus") ** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846 * Enne kui sinu stiilist asja hakkab saama, peab sinust endast olema asja saanud. ** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007 * Ma olen äge, kuid [[seadus]] näeb ette, et stiil oleks tagasihoidlik. ''[[Hall]] hallil taustal'' on selle [[vabadus]]e ainus lubatud [[värv]]. ** [[Karl Marx]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/24686 "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta"] Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud [[Pärt Lias]] * Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid. Eetiline sümpaatia on kunstniku puhul stiili andestamatu maneerlikkus. ** [[Oscar Wilde]], "[[Dorian Gray portree]]" * Terve [[päev]] selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või [[vihm]]ahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aia[[roos]]id, kord [[lind|metsalinnud]] — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia [[õunapuu]]d Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida [...]. ** [[Marcel Proust]], "Taasleitud aeg", tõlkinud [[Tõnu Õnnepalu]]. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk 15, romaani avalõik * Mida kiidame me kõige enam rahvakunstis? Kas mitte ta kindlat stiilitundmust? Kuid just stiil on pantser, mille läbi rahvakunst end kindlustab igasuguste äkiliste hüpete vastu arenemises, iga üksiku kunstniku fantastilise mõtte, iga suurema uuenduse vastu. Läbi aastasadade kujunevad kindlad vormid ja seadused, mille järgi iga mustri kokkuseadmine sünnib, arenevad teatud motiivid ja tüüpused ainuõiguslisteks, mis alalõpmata vaheldudes siiski alalõpmata korduvad. Kõik teatud rahva tööd teatud stiilis on üksteise nägu ja üksteisest kohe tuntavad. Rahvas ise on need tööd loonud oma ilma nimeta kunstnikkude käe läbi, kes oma leidlikkuses ehk ühe või teise variatsiooni stiili vormitagavarale juurde lisavad ja uusi kombinatsioone sünnitavad, kuid kelle loovat tegevust juhib ja valitseb seaduslikuks saanud maitse traditsioon. (lk 149-150) ** [[Helmi Neggo]], "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust". Postimees, 26. ja 27. aprill 1916, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013 * On huvitav tähele panna, missugune kunstistiil, missugune ajalooline ajajärk kõige kestvamalt mingi maa rahvakunstis jälgi on jätnud. Islandis elab veel praegu puhas romaani stiil. Mõningas Saksamaa osas on usupuhastuse ajajärk nähtavasti kõige iseteadlikuma, jõukama talupojaseisuse leidnud, kelle renessansistiil pärastistele, vaesenevatele põlvedele eeskujulikuks, ideaalseks jäi. Rootsimaal on ainuvalitsus rõõmsa, kerge rokokoo, 18. aastasaja lõpu kunstistiili käes. (lk 172) * Helmi Neggo, "Stiilist eesti rahvakunstis". Kõne peetud 1916. Ilmunud: Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Museumi väljaanne nr 16, Tartu 1918, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013 * Ajajärgu kahva­tust ja loiust värsitoodangust, mida esindab Linda, tema luuletused tungivad lugeja teadvusse esmakordse uuduse ning värskusega. Ning kui hiljem, punasel aastal, jõuab eesti üldsuse kätte Helsingis ilmu­nud Elu tuli, nüüd juba Gustav Suitsu nime all, on autor korraga tun­nustatud luuletaja ning eriti noorsoo lemmik. Selle esikkogu tööle ning võitlusele õhutav paatos mõjub noortele (mäletan seda koolist, kus ma käisin) samavõrt nakatavalt kuivõrt on üllatav selle ebakon­ventsionaalne, haritud stiil ja hoogus rütm. ** [[Jaan Kärner]], [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=31 Gustav Suits ühiskondlik-poliitiliselt vaateveerult], Looming nr 9, 1933 * Nii kajastuvad ka [[Miina Härma]] koorilauludes eesti looduse kõlad ning eesti naise ja mehe südame sügavamad helid. Ta kargetel, ilutsevatel, ülevatel ja sageli mõtisklevatel lauludel, avar tunnete skaala ulatub naiselikust õrnusest mehise ürgjõulisusem, ei ole enam ühist keelt seni valitsenud stiiliga. ** Harald Laksberg [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19390208.2.36 "Miina Härma elu ja töö"] Postimees, 8. veebruar 1939, lk 5 * Me ei saa kõnelda täiesti adekvaatsest [[tõlge|tõlkest]] siis, kui tõlge annab edasi vaid autori sõnu, lauseid ja mõtteid. Ilukirjanduslik tõlge peab olema ka niisugune, milles oleks edasi antud kirjaniku individuaalsus, tema loomingulise meetodi omapära, see, mis üht kirjanikku eraldab teisest, lühidalt kirjaniku isiku­pärane stiil. Eesti keeles peab teatav teos jätma ka kunstimeisterlikkuse seisu­kohalt ligilähedalt samasuguse mulje, nagu sama teost lugedes algkeeles. * [[Anton Tšehhov|Tšehhovit]] just iseloomustab ta väljenduslik tagasihoidlikkus ja delikaatsus, mis on mitmelgi kohal tõlkes kaduma läinud. ** Ettekanne "Tüüpilistest puudustest originaali stiili edasiandmisel A. P. Tšehhovi "Jutustuste ja novellide" tõlkes" ENSV Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni koosolekul 1954. aasta veebruaris. (''Cit. via'': [[Lea Pild]] [http://kjk.eki.ee/ee/issues/2019/3/1145 "Tõlkekriitik Olev Jõgi: Ühe tõlkemeetodi rehabiliteerimine stalinismijärgsel ajal"] [[Keel ja Kirjandus]] 3/2019) Viimane tsitaat on vihje [[Friedebert Tuglas]]e samateemalisele tsitaadile. * Peterburg ei võinud isikut selgitamatuks jätta. Kirja stiilis ja toonis märkas ta midagi, mis sarnanes kadunukeste, "Sovremenniku" ja "Russkoje Slovo" ajakirjanduslike sulgedega. Midagi lubamatut ja poliitilist viirastus talle kirjutaja peenikeses intelligendi käekirjas. Moskva aga lihtsalt muigas. Samuti nagu kriminaalsalapolitseinikud, kes armastavad ütelda, et nad "tunnevad oma kaadrit", kiitles ka Moskva oma publiku tundmisega. Moskva sügava veendumuse järgi ei võinud ükski "poliitiline", välja arvatud ehk mõni välismaine kavalpea, kes kannab maski, pöörduda kirja teel "Teie Hiilguse" ja "Teie Kõrgeaususe" poole, vaid pidi neid oma vaadete kohaselt, mida härrad vene romaanikirjanikud on suurepäraselt esitanud, põlgama ja nende peale sülitama. (lk 23) ** [[Marietta Šaginjan]], "Esimene näitus", tlk Miralda Prääts, 1970 * Lawrence Lefferts oli stiiliküsimustes New Yorki suurimaid asjatundjaid. Tõenäoliselt oli ta selle keerulise ja huvitava teema uurimisele rohkem aega pühendanud kui keegi teine; ent ometi ei saanud ta täielikku ja enesestmõistetavat [[kompetentsus]]t üksnes uurimistöö arvele kirjutada. Piisas vaid ühest pilgust: alates lagedast längus laubast ja ilusate heledate vuntside lookest kuni pika ninaga lakk-kingades jalgadeni elegantse luidra isiksuse alumises otsas viitas kõik sellele, et niisugune "[[stiilitunne]]” peab olema kaasasündinud [[talent]]. Inimese juures, kes nii kalleid rõivaid nii hoolimatu vabadusega kanda oskas ja oma pika koguga seesugust lõtva graatsiat väljendas, ei saanud muud seletust ollagi. Nagu üks noor imetleja oli kunagi tema kohta öelnud: "Kui üldse keegi oskab öelda, millal õhtuülikonna juurde musta lipsu kanda ja millal mitte, siis on see Larry Lefferts." Ning ka džimmi[[king]]ade ja lakknahast "oxfordide" igaveses vaidlusküsimuses polnud keegi tema [[autoriteet]]i eales kõigutada suutnud. ** [[Edith Wharton]], "Süütuse aeg", tlk Lia Rajandi, 1995, lk 8-9 * Neil oli klassi; Yossarian ei teadnud, mida see täpselt tähendab, aga ta teadis, et neil seda on ja temal mitte, ja et nemad teadsid seda ka. ** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 203 * [[Tõlkimine]] on vastavuste, mitte aseaine otsimine. Ta nõuab stiililist, võibolla isegi psüühilist kongeniaalsust. ** [[Jossif Brodski]], "Tsivilisatsiooni laps". Tlk [[Joel Sang]]. Rmt: "Koguja rõõm". Vagabund 1996, lk 183-208 * Kui [[tõlkija]] tõlgib "kolmandast keelest", siis tunneb ta ainult teise tõlkija stiili-interpretatsiooni, kuid autori enda stiili juurde ta ei pääse. [---] Kuid stiil on [[kunstiteos]]e [[hing]]. ** Jõgi, Olev 1975. "Märkmeid tõlkija tööst. Vastus ajakirja "Neman” ankeedile". – O. Jõgi, Vaod ja varjud. Valik kriitikat II. Tallinn: Eesti Raamat, lk 158–165. (''Cit. via'': [[Lea Pild]] [http://kjk.eki.ee/ee/issues/2019/3/1145 "Tõlkekriitik Olev Jõgi: Ühe tõlkemeetodi rehabiliteerimine stalinismijärgsel ajal"] [[Keel ja Kirjandus]] 3/2019) * [George Harrington:] "Kas saate hakkama selle stiiliga - teate küll, kohaga, kus teil on kõigest üks elegantne [[tool]] ja klaasplaadiga [[laud]], millel seisab [[vaas]], ja jumal üksi teab, kuhu nad peaksid panema [[ajaleht|ajalehe]]?" :"[[Minimalism]]," ütles Marion. (lk 33-34) * [[Penelope Lively]], "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017 * Juba aastaid oli Eleanor Lathrop igal [[kolmapäev]]ahommikul käinud juukseid pesemas, [[soeng]]ut seadmas ja [[maniküür]]i tegemas "Helene'i Juuksuri- ja [[Ilusalong]]is", mis asus Helen Barco tagaaias, sealses ümberehitatud garaažis. Helen oli oma nimele lisanud stiilselt kõlava "e"-tähe umbes samal ajal, kui tema abikaasa Slim oli [[ketassaag|ketassae]] senisesse asukohta paigutanud kraanikausi, kus juukseid pesta. Eleanor oli olnud Helene'i esimesi kliente ning jäänud talle nüüdki ustavaks. Mõeldamatu, et ta oleks mõne visiidi vahele jätnud, eriti nüüd, kus leidus nii palju põnevat jutuainet. (lk 70) ** [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994 * [Paloma:] Kui [[prantslased]] tahavad traditsioonilisest "ampiirstiilist" ühes kõigi selle bordoopunaste kangaste ja kuldsete kulinatega loobuda, siis lähevad nad välja haiglastiili peale. Istutakse Le Corbusier’ disainitud [[tool]]idel (või "Corbu" toolidel, nagu ema ütleb), süüakse nõukogude bürokraatiat meenutavatelt geomeetriliste vormidega [[taldrik]]utelt ja tualetis kuivatatakse käsi [[rätik]]utesse, mis on nii õhukesed, et ei kuivata mitte midagi. ** [[Muriel Barbery]], "Siili elegants". Tõlkinud Indrek Koff, 2012, lk 81 * Nendel harvadel kordadel, kui arvustajad [[tõlge]]t üldse käsitlevad, keskenduvad nende põgusad kommentaarid tavaliselt tõlke stiilile, jättes kõrvale sellised võimalikud küsimused nagu tõlke täpsus, eeldatavad lugejad, tõlke majanduslik [[väärtus]] raamatuturul, tõlke seos ingliskeelses maailmas valitsevate kirjanduslike trendidega ja tõlke koht tõlkija karjääris. (lk 2) ** [[Lawrence Venuti]], "The Translator’s Invisibility. A History of Translation", 2nd Edition. Routledge, 2008, lk 2. Tlk [[Kadri Truska]] * [[Teadmised|Teadmiste]] omandamine [[raamat|raamatutest]] annab teistsuguse kogemuse kui [[internet]]. [[Lugemine]] on suhteliselt aeganõudev ning et seda protsessi lihtsustada, on stiil oluline. Kuna ei ole võimalik lugeda kõiki raamatuid mingil teemal, veel vähem üldse kõiki raamatuid, või süstematiseerida lihtsalt kõike, mida on loetud, asetab raamatutest õppimine rõhu kontseptuaalsele mõtlemisele – võimele ära tunda võrreldavaid andmeid ja sündmusi ning projitseerida mustreid tulevikku. Ja stiil viib lugeja suhtesse autori või teemaga, kinnistades ainet ja esteetikat. ** [[Henry Kissinger]], "Maailmakord: mõtisklusi rahvaste iseloomust ja ajaloo kulust" (World Order, 2014), tõlkinud [[Elle Vaht]], Tallinn, 2017, lk 315 * Ma olen endiselt maailma parim suusahüppaja. Praeguse stiili juures suudaksin hüpata 300 meetrit, kuupmeeter küttepuid seljas. ** [[Matti Nykänen]] (''cit. via'': [[Tauno Vahter]] [https://kultuur.err.ee/907354/iga-tsaans-on-voimalus-matti-nykase-voidud-kuriteod-ja-tsitaadid "Iga tsääns on võimalus: Matti Nykäse võidud, kuriteod ja tsitaadid"] ERR, 04.02.2019) * Enamik akadeemilisest ja kirjanduslikust tegevusest on ühemõõtmeliselt mimeetiline, sest rakendatakse üht metoodikat, üht stiili, üht mõistete võrgustikku, üht autorit või [[teooria]]t. Huvitavaks läheb aga alles siis, kui [[mõtlemine|mõtlemises]] saavad kokku eri autorite või teooriate kokkusobimatud, ent sobitamist vajavad mõistete võrgustikud. Siis ei taastooda me enam etteantud diskursust, vaid murendame seda, küsime, otsime, loome. [[Sõna]] on siis jälle kord [[Herakleitos]]e [[tuli|tules]] – ta on poleemiline, ta peab jälle leidma tee inimeste ja asjade enesteni. ** [[Tõnu Viik]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kes-taidab-motlemise-ulesande-filosoofiast-xxi-sajandil/ "Kes täidab mõtlemise ülesande? Filosoofiast XXI sajandil"] Intervjuu Joonas Hellermale. Sirp, 15. november 2019 * Üks [[Nietzsche]]ga seonduvaid [[paradoks]]e on aga see, et tema mõjujõu peamiseks allikaks pole niivõrd suurejoonelised teoreetilised mõttemassiivid, [[idee]]d, kontseptsioonid, kui just [[ilutulestik]]uliselt sähviv, elektriseeriv stiil ("Mu stiil tantsib," on ta öelnud, ja teisal: "Ma pole [[inimene]], vaid [[dünamiit]]"), vahel lausa purustavad verbaalsed piitsahoobid, arvukad löövad [[aforism]]id. ** [[Aivar Kull]], [https://kultuur.err.ee/992172/aivar-kulli-ajalootund-aforismikirjanik-nietzsche "Aivar Kulli ajalootund. Aforismikirjanik Nietzsche"] ERR, 15. oktoober 2019 * Kirjutamise stiil oli siin- ja sealpool [[Raudne eesriie|raudset eesriiet]] erinev. Siin püüti panna kõik võimalikult kokku – kui sa juba midagi kirjutasid, siis panid kõik, mida sa avaldada tahtsid, korraga kirja. [[Nõukogude Liit|Nõukogude]] stiil oli väga kompaktne ja raskesti loetav. Välismaal, vastupidi, tehti terahaaval – natukene ja siis jälle natukene, et [artikleid] oleks hästi palju. See jätkub endiselt. (lk 74) ** [[Enn Tõugu]], rmt: [[Virgo Siil]], "Teadlane miiniväljal. Lähen ütlen tihastele, et teeme uuesti", Argo, 2019 * Mu isa ütleb, et ma olen "paras tegelane", sest mul on komme välja öelda esimene asi, mis pähe tuleb. Ta ütleb, et ma olen nagu minu [[tädi]] Lily, keda ma ei ole näinudki. Veider tunne on, kui sind pidevalt võrreldakse kellegagi, keda sa ei tunne. Kui ma oma [[lilla]]de saabastega alla tulen, siis isa noogutab emale ja küsib: "Kas sa tädi Lily lillasid saapaid mäletad, ah?" ning ema kõkutab seepeale naerda, nagu oleks see nende salanali. Ema ütleb, et ma olen "omapärane", mis on tema viisakas viis öelda, et ta ei mõista minu riietumisstiili. (lk 23) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Film== * Me oleme kinni [[keel]]es, mis parandab [[ähmasus]]ega puudujääke oma stiilis. ** [[Tom Stoppard]], "[[Rosencrantz ja Guildenstern on surnud]]" (1990) == Allikata tsitaadid == * Mulle ei meeldi, kui räägitakse Chaneli moest. Chanel - see on eelkõige stiil. Sest [[mood]] muutub vanamoodsaks, stiil mitte kunagi. ** [[Coco Chanel]] * Tango on seltskonnatants, lihtrahva tants. Mis mõtet oleks [[õpetaja]]te juures õppimisel, kui me kõik õpetaksime sedasama? Selles seisnebki tango võlu: igaühe juures leiad sa erineva iseloomu ja stiili. ** [[Miguel Ángel Zotto]] * Miks me jumaldame [[Jevgeni Griškovets|Griškovetsi]] kui dramaturgi? Mitte päris samal põhjusel, miks me jumaldame paljusid teisi dramaturge. Kõrvuti oma monoloogidega kirjutab ta ju ka teisi näidendeid, pealtnäha üsna sarnaseid lugematutele teistele - vähe tegelasi, otsene kõne, remargid, tegevus on jagatud stseenideks, finaalis langeb eesriie. Kuid lähemal uurimisel osutuvad ka need näidendid monoloogideks, mis on lihtsalt vormistatud dialoogidena. Teised dramaturgid - kes paremini, kes halvemini - kujutavad oma teostes miskipoolest erilisi, tavaliselt enda isikule üldse mitte sarnaseid inimesi. "[[Kirsiaed|Kirsiaia]]" Jepihhodovil, veel vähem Charlottal või Gajevil, on väga vähe ühist [[Tšehhov]]i endaga. Ent kõik Griškovetsi tegelased, isegi kui nad on parajasti omavahel konfliktis, on väga sarnased autorile, kes on nad loonud. Nad räägivad sõnadega, mis on iseloomulikud Griškovetsile, ilmutavad tähelepanelikkust, mis on just talle iseloomulik, ironiseerivad just sel viisil nagu võiks ironiseerida ainult tema. Kõigis Griškovetsi teostes võime vaevata ära tunda just temale omaseid fraase, reaktsioone ja tajusid, mille kirjeldamiseks meie - erinevalt temast endast - ei suuda leida õigeid sõnu. ** [[Marina Davõdova]], tlk Sven Karja ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Kunst]] [[Kategooria:Esteetika]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] cn45yau9rr2rhzt39b2s4th9mzibyfe 0 6751 89019 80801 2022-08-04T12:48:38Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * "Tulge, d'Artagnan," ütles Porthos. "Jätke oma [[mõõk]] ja tulge koos minuga Pierrefonds'i, Bracieux'sse või Valloni. Veedame koos vanaduspäevad ja tuletame meelde oma seltsimehi." :"Ei," ütles d'Artagnan. "Tont võtaks, ees seisab [[sõjakäik]], ja ma tahan sellest osa võtta. Loodan seal tublisti edasi jõuda." :"Kelleks te loodate siis saada?" :"Prantsusmaa [[marssal]]iks, pagana pihta!" :"Ohoo!" imestas Porthos, vaadates d'Artagnani, kelle gaskooni [[nali|naljadega]] ta iialgi päris harjuda ei suutnud. :"Tulge koos minuga, Porthos," ütles d'Artagnan. "Ma teen teid hertsogiks." :"Ei," vastas Porthos. "Mouston ei taha enam sõda pidada. Ja pealegi on mulle kodus korraldatud pidulik vastuvõtt, mida nähes kõik mu [[naaber|naabrid]] [[kadedus]]est kärvavad." :"Selle peale pole mul enam midagi öelda," sõnas d'Artagnan, kes värske paruni [[edevus]]t hästi tundis. "Nägemiseni siis, armas sõber." (lk 902) * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008 * "Peate jutustama sellest, kuidas Aramis nimetati..." :"Ahaa! Vannes'i piiskopiks!" :"Just nimelt," kinnitas d'Artagnan, "Vannes'i piiskopiks. See armas Aramis. Kas teate ka, et ta teeb karjääri?" :"Jah, jah, jah. Rääkimata sellest, et ta veel sinna peatuma ei jää." :"Mis? Te arvate siis, et ta ei lepi [[lilla]]de [[sukk]]adega, vaid et tal on vaja [[punane|punast]] [[müts]]i?" :"Tss, see on talle lubatud." :"Vaevalt usutav! Kuninga poolt?" :"Kellegi poolt, kes on võimsam kui kuningas." :"Kurat võtaks, Porthos, nüüd te räägite mulle päris uskumatuid asju!" :"Miks uskumatuid? Eks ole ju Prantsusmaal alati olnud keegi, kes on vägevam kuningast." :"Tõsi küll. Kuningas Louis XIII ajal oli see hertsog [[Richelieu]], regendi valitsusajal oli see kardinal [[Mazarin]], Louis XIV ajal on see härra..." :"Noh, öelge." :"Härra Fouquet." :"Tema. Tabasite kohe õigesti." (lk 500) * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]". I osa. Tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959 * Kummatigi ainuke [[diplomaat]] suguvõsas — välja arvatud lord Essexi isa, kes oli osutanud juhuslikke teeneid kuningas Edwardile — oli üks hiline Essex, kelle [[George III]] saatis türklaste juurde läbirääkimisi pidama, et ässitada neid sõtta venelaste vastu. Too Essex oli lõpetanud oma missiooni [[Istanbul]]i "Seitsmes Tornis", [[kindlus]]es, mille [[sultan]] oli lasknud ehitada kahtlasevõitu ja liialt [[pealetükkivus|pealetükkivaks]] muutuvate [[Välismaalased|välismaalaste]] tarvis. Sinna tolle Essexi kondid kõdunesidki. (lk 25) ** [[James Aldridge]], "Diplomaat", tlk Lydia Mölder, 1979 * Saatanad jagunevad langenud ingliteks ja karjääri teinud inimesteks. ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted". Tõlkinud [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]]. [[LR]] 48/1977, lk 49 * Niisiis, nüüd teatan ma pidulikult: oma elupäevade [[lõpp|lõpuni]] ei võta ma ette midagi sellist, millele võiks järgneda minu [[edutamine|edutamise]] kurva [[kogemus]]e kordamine. Jään alla ja sülitan alt üles teie karjääriredelile. Igale redelipulgale ühe süljeläraka. Et mööda seda üles ronida, peab olema kartmatu ja laitmatu itske või siis pealaest jalatallani puhtast [[teras]]est taotud pederast. Mina pole ei üks ega teine. ** [[Venedikt Jerofejev]], "Moskva-Petuški". Tõlkinud [[Ott Arder]]. Tänapäev 1999, lk 31 * "Kas te plaanite karjääri võluõiguses, preili Granger?" küsis Scrimgeour. :"Ei plaani," vastas Hermione järsult. "Ma loodan [[maailm]]as midagi head korda saata!" * [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja Surma Vägised". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Varrak 2007, lk 108-109 * Mõned [[naine|naised]] otsustavad järgida [[mees|mehi]] ja mõned naised otsustavad järgida oma [[unistus]]i. Kui sa kaalud, kumba teed minna, siis pea meeles, et su karjäär ei ärka kunagi üles ja ei otsusta, et ta sind enam ei armasta. ** [[Lady Gaga]], Cosmopolitan, 2010 aprill. * Karjääri võib olla ühendatud mitu eriala, üht saab teisegi heaks kasutada. Näiteks olen praegu tegev ühe [[dokumentaalfilm]]i juures, mille käigus sattusin [[New York|New Yorgi]] [[galerii]]maailma – loomulikult teen õhtul [[hotell]]is ka kirjalikke märkmeid. [[Loovus]]se peaks suhtuma vabalt, ja kui on võimalik, miks mitte kasutada eri meediume, et jõuda mitme kanali kaudu võimalikult paljudeni. ** [[Susan Luitsalu]], intervjuu: [[Pille-Riin Larm]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/vastused-koikidele-kusimustele/ "Vastused kõikidele küsimustele"] Sirp, 11.09.2020 * Üldiselt olid kõik hämmingus. Jane oli tuntud oma mõistuse, usaldusväärsuse ja laheda intellekti poolest. See, et ta loobub oma karjäärist koos väärtusliku sissetulekupõhise [[pension]]iga ja heidab kõik kõrvale, et sõita saarekesele, mis on kuulus üksnes oma [[kudum]]ite poolest, paistis tema loomusega täiesti sobimatu olevat. (lk 12) ** [[Ann Cleeves]], "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018 * "Ja mida te oma eluga täpselt ette sooviksite võtta?" :"Kuidas palun?" :"Kas teil on karjääripüüdlusi? Kas see siin oleks hoovõtt millekski muuks? Kas teil on mõni tööalane [[unistus]], mille poole püüelda?" :Vaatasin talle arusaamatuses otsa. :Kas see oli mingi nipiga küsimus? :"Ma... Ma pole nii kaugele ette mõelnud. Sestpeale, kui ma töötuks jäin. Ma lihtsalt..." Ma neelatasin. "Ma tahan lihtsalt uuesti tööle hakata." :See kõlas nii armetult. Milline inimene tuleb vestlusele teadmata, mida ta teha tahab? Pr Traynori ilme näitas, et ta mõtles sedasama. (lk 29) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Film== * [Morse:] Karjäär ei kaitse sind [[öö]]sel, kui [[hunt|hundid]] su ümber piiravad. * ''Career won't hold you three in the morning when the wolves come circling.'' ** "[[Noor inspektor Morse]]", 5. hooaeg, 6. osa, "Ikaros". Tlk Tiia-Mai Nõmmik [[Kategooria:Töö]] [[Kategooria:Ühiskond]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 3yhp0610jbwjr377h0wbz1ih4ypgyaf 0 6818 89039 81380 2022-08-04T13:01:09Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki '''Igatsus''' on soov millegi või kellegi järele, mida või keda praegu ei ole ja võib-olla iial olema ei saagi. ==Piibel== * Aga kui ma ootasin head, tuli [[õnnetus]], :ja kui ma igatsesin [[valgus]]t, tuli [[pimedus]]. * [[Iiobi raamat]] 30:26 * Otsekui [[hirv]] igatseb veeojade järele, :nõnda igatseb mu hing sinu juurde, [[Jumal]]! * [[Psalmid]] 42:2 ==Proosa== * Kui aga [[Peipsi]] sügav, vägev kohin [[mets]]a tagant, mida [[kirves]] ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna [[tuul]] ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta [[silm]]ad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta [[huuled]]: :"Kui seda metsa ees ei oleks!..." * [[Juhan Liiv]], "[[Vari (Liiv)|Vari]]" * [[Inimene]] pole ju mingi kindel ega püsiv vorm /.../, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne [[sild]] [[loodus]]e ja [[vaim]]u vahel. Vaimu poole, [[Jumal]]a juurde kutsub teda seesmine [[ettemääratus]] - Looduse poole, [[ema]] juurde tagasi tõmbab teda tungivaim igatsus; nende kahe [[võim]]u vahel vangub [[hirm]]ust värisedes tema [[elu]]. ** [[Hermann Hesse]], "[[Stepihunt]]". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[LR]] 49-52 1973, lk 49 * Igatsus on [[ämblikuvõrk]], millesse jäävad rippuma meie [[mälestus]]ed. ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[LR]] 2/1974, lk 49 * On [[õhtu]]. [[Meri]] on kullakarva, täpitud heledate [[valgus]]punktidega; ta loksub kahvaturohelise [[taevas|taeva]] all mingi mehhaanilise [[rahulolu]]ga. Kui tohutult suur ta on, kui [[tühjus|tühi]], see määratu avar [[ruum]], mille järele ma olen kogu oma elu igatsenud! ** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996), lk 20 * Olemuslik [[süü]] ja [[vajadus]] [[lunastus]]e järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune [[jalutuskäik]] [[Tartu]]s piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast [[baar]]ist vaatab vastu igatsus lunastuse järele, mille [[siirus]]es ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda. Üliõpilased mõjuvad siin siiski värskendusena, sest [[õppimine]] on teadagi taevalik. Nemad tõmbavad inimesi jälle püsti. ** [[Marju Lepajõe]], [http://kultuur.err.ee/638790/marju-lepajoe-ja-toomas-haugi-vestlus-inimese-vertikaalist "Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist"] ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017 * [[Vastutus]]est soovitakse loobuda teinegi kord, eristades [[vabadus]]e vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "[[mina]]", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü. ** [[Maris Lauri]], [https://www.err.ee/1134750/maris-lauri-vabadusest-ja-vastutusest "Vabadusest ja vastutusest"] ERR, 14.09.2020 * "Kas tunned neist puudust?" :"Mitte päriselt. Mitte nõnda, nagu tuntakse." :"Mismoodi siis?" :"Ma ei tea. [[Minevik]]uga võib olla midagi sellist. Et pole kedagi, kellega seda jagada." (lk 105) * "Igatsemises pole midagi paha." :"On küll. Kui see, kellest puudust tuntakse, käib lausa kõrval." (lk 139) * [[Helle Helle]], "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000 * Syed naaldus seljatoele. "Asjade praeguses seisus, Louisa, pean ma rõhutama, et terve ja töövõimelise inimesena pead sa edasiseks kvalifitseerumiseks..." :"... näitama, et ma tahan tööle saada. Ma tean." :Kuidas sellele mehele selgitada, kui väga ma tahan töötada? On tal üldse aimugi, kui väga ma oma vana [[töökoht]]a taga igatsen? [[Töötus]] oli olnud lihtsalt üks mõiste, millest uudistes räägiti seoses laevaehitus- ja autotehastega. Ma polnud tulnud selle pealegi, et tööst võib tunda puudust nagu puuduvast liikmest - et see tunne on pidev ja refleksiivne. Ma polnud tulnud selle pealegi, et lisaks ilmselgele hirmule raha ja tuleviku pärast võib töötuks jäämine tekitada tunde, et sa oled vääritu ja väheke kasutu. Et hommikuti on raskem tõusta kui siis, kui äratuskell sind jõhkralt teadvusele ehmatas. Et <!--//-->võiks tunda puudust inimestest, kellega koos sa töötasid, ehkki sul oli nendega väga vähe ühist. Või et kesktänaval kõndides võid avastada end tuttavaid nägusid otsimas. Kui nägin esimest korda Võilillenaist, kes pealtnäha sama sihitult nagu mina mööda poode kondas, võitlesin kiusatusega minna ja teda kallistada. (lk 22) * Ma ei teadnudki enne, et võin oma vana töökohta nii hirmsasti taga igatseda. Igatsesin Franki ja seda, kuidas tal oli hommikuti hea meel mind näha. Ma igatsesin klientide ja nende seltskonna ning selle kerge jutuvada järele, mis minu ümber tõusis ja langes nagu heasoovlik meri. See maja oli küll ilus ja kallis, aga see oli vaikne nagu surnukuur. ''Kuus kuud'', kordasin ma endamisi, kui talumatuks see kõik muutus. ''Kuus kuud.'' (lk 53) * "Mis suure võistluse?" :"[[Triatlon]]i. Xtreme Viking. Kuuskümmend miili ratast, kolmkümmend miili jooksu ja kena pikk ujumine allanullises Põhjameres." :Vikingust räägiti alati austusega, selle lõpetanud kandsid oma vigastusi nagu mingi kauge ja eriti jõhkra sõja veteranid. Patrick limpsas igatsusest lausa keelt. Vaatasin oma poiss-sõpra ja mõtlesin, et äkki ta on [[tulnukas]]. Ta meeldis mulle rohkem, kui ta telefonimüügis töötas ega sõitnud ühestki bensiinijaamast mööda, ilma et Marsi šokolaadi oleks ostnud. (lk 64) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> [[Kägu|Käokukkumine]] laanekurus kajab kui [[palve]], justkui igatsus või [[nutt]]. </poem> * [[Konstantin Balmont]], "Elu sünnitades". Tlk [[Kalju Kangur]], kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 54 <poem> Jäise [[vesi|vee]] kohal kisendab kajakas, lenneldes ärevalt. Vahumütsid on voogude päis. Kust sai siia see [[lind]]? Miks on kurvad ja kaeblevad kiljed tal nõnda ääretut igatsust täis? </poem> * Konstantin Balmont, "Kajakas". Tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 55 <poem> Ju [[laps]]ena ihkasin merd ääretut mina. Ma tahtsin näha ta lainete [[valge]]id harju ja lainetel liuglevat viirese varju ja vahu sees õõtsuvaid [[kajakas|kajakakarju]] ning kaugel kõikuvat üksikut [[puri|purje]]. Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda kui magava hiiglase raudrüüs rinda /---/ Kõike seda ihkasin ma tusk lapsel ju täitis rinda, saaks suure mere [[rand]]a, saaks randa ma! </poem> * [[Friedebert Tuglas]], "Meri". Rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 427-431 <poem> Mu hingelilled [[valge]]d keset igatsusi, Kus surevad kõik [[ohe|ohked]] tolmused, Kus leian kaduvuse rannal jäädavusi, Ja [[pärl]]iks saavad [[mure]] [[tundmused]]. </poem> * [[Ernst Enno]], "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909) <poem> Kojuigatsus - kauguseigatsus, kahte harusse kasvav [[puu]], varjuotsija - tuulteotsija [[mets]]a ja mere piirimail. </poem> * [[Karl Ristikivi]], "Kojuigatsus - kauguseigatsus" kogust "Inimese teekond" <poem> Ma olin mets, jah männi kohav kroon, ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe, kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon, sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge. </poem> * [[Rein Sepp]], "... Olen osa sellest igihaljast puust", ''cit. via'' "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334 <poem> Igihaljad mägiaasad, igatsuste [[lumi]]tipud, [[kurbus]] [[valu]]ni. </poem> * [[Doris Kareva]], "Sääl, kus inimese käsi" kogust "Armuaeg" (1991) <poem> [[Kivi]] igatsusest [[sipelgas|sipelgate]] [[jumal]]ast ei tea ma midagi. Su silmad minu kohal ma ei tea nende jumalat, sinu suu võibolla igatsusest väsind ja üle. </poem> * [[Ilona Laaman]], "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7 ==Allikata== * Igal elusolendil on ürgne igatsus armastava [[embus]]e järele. ** [[Bingeni Hildegard]] * On tõepoolest uskumatu, kuidas enamik inimesi laseb voolata oma [[elu]]l, mis on väliselt mittemidagiütlev ja tähenduseta ning seesmiselt tuhm ja mõtestamata. See on nüri igatsus ja piin, unenäoline tuikumine läbi nelja vanuseastme [[surm]]a poole, saatjaks igapäevased labased mõtted. ** [[Arthur Schopenhauer]] [[Kategooria:Tunded]] m1kzs0c8lbyzeypywz3ux4nr4pdyn07 0 6919 89032 80783 2022-08-04T12:55:23Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:Sir Alexander Fleming, Frs, the Discoverer of Penicillin Art.IWMARTLD4217.jpg|pisi|Ethel Gabain, "Sir Alexander Fleming, penitsilliini avastaja" (1944)]] '''Ravim''' on ollus, mis ravib ehk parandab ihulisi või hingelisi vaevusi - enamasti seepärast, et ta on spetsiaalselt ravimiseks tehtud. Tänapäeval jagatakse ravimeid peamiselt [[apteek]]ides, ehkki looduslikke ravimeid leidub endiselt maas, puus ja muus, mistõttu tavakeeles nimetatakse ravimit ka rohuks. ==Proosa== * Ilma veinita on [[sealiha]] viletsamgi kui [[lambaliha]]. Aga veiniga koos on see nii [[toit|toidus]] kui ka ravim. * ''Свинина без вина хуже овечьего мяса. А с вином будет кушанье и лекарство.'' ** [[Mihhail Lomonossov]], "Liivimaa ökonoomia", 1760 * Ei võiks öelda, et [[vein]] oli see, mis tegi ta [Athose] kurvaks; otse vastupidi, ta jõi ainult selleks, et [[kurbus]]t eemale peletada, kuigi see ravim, nagu me juba ütlesime, tegi ta veel süngemaks. ** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977), lk 269 * Ainus ravim tõelise [[pohmell]]i vastu on [[surm]]. ** [[Robert Benchley]], "Coffee Versus Gin", rmt: "My Ten Years in a Quandary and How They Grew" (1936) * "Noh?" küsib apteeker. "Eks ole parem?" :"Jaa," venitab tõbine. "Nagu parem on. Aga lubage küsida, härrа apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?" :"Punsli eli," kordab apteeker. "Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me annamе, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida; tema nimi on [[usk]] rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, [[lootus|lootke]] ja [[armastus|armastage]], siis saate kõigest ja kõige üle võimuse." * [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 37 * Ma ei soovita Antabust ''[alkoholismivastane ravim]'' kellelegi. Kui seda [[viin]]aga segi võtta, siis hakkab sitaks paha. ** [[Matti Nykänen]], ''cit. via'': [[Tauno Vahter]] [https://kultuur.err.ee/907354/iga-tsaans-on-voimalus-matti-nykase-voidud-kuriteod-ja-tsitaadid "Iga tsääns on võimalus: Matti Nykäse võidud, kuriteod ja tsitaadid"] ERR, 04.02.2019 * Toidu [[tervis]]likkus on järjest olulisem teema. On ju [[vanasõna]]gi, et ütle mulle, mida sa sööd, ja ma ütlen, kes sa oled. Toit on ka [[vaktsiin]] ja ravim. Meie [[organism]] peab olema kaitstud hea tervisliku ning [[vitamiin]]irikka toiduga, mis on meie piirkonnale omane. Mille [[DNA]] on siin loodud, vastab meie [[kliima]]le, see kaitsebki meie [[immuunsus]]t. ** [[Dimitri Demjanov]] (Vesta Reest [http://www.pealinn.ee/tagid/koik/dimitri-demjanov-korralik-toit-ongi-vaktsiin-ja-ravim-n253396 Dimitri Demjanov: Korralik toit ongi vaktsiin ja ravim] Pealinn, 3. mai 2020) * Maie ei tõusnud [[tablett]]i otsima. Üldse tarvitas ta arstirohte vähe, otsekui trotsiks Mimmi tohututele retsepti virnadele. Seekord oleks pidanud vist siiski võtma, olukord ja päev ise oli erandlik. Ent Maie kartis, et Iigo võib ärgata, kui ta lambi põlema paneb. Maie kartis end isegi liigutada. Ta tundis, kuidas rõhumine pealael roomas oimudele, nii nagu [[pahelisus]] oli roomanud alles trepist üles ikka lähemale ja lähemale, ning nüüd hakkas ta rõhumist silmades tundma. Tablett poleks aidanud pea- ega kehavalu ära võtta. Kaks leeki olid kasvanud kokku — kas pea ja keha olid siis leegid? — , nad väänlesid madalaks lõkkeks, ei, see [[lõke]] oli siiski kõrge, see oli [[puhastustuli]], Maie põles puhastustules ja temast jäi järele mingisugune absurdne moodustis, millest hakkas eralduma võõrkeha. Väike kõva tomp ehk põlemise jääk. (lk 11) * [[Heljo Mänd]], "Metsseanahk", 1993 * "Ah magasid ennast välja, mis?" tänitas Vilma. "Küll on hea, kui mõni inimene võib ilma mureta elada, samal ajal kui teine..." :Gusts oli juba lähemale jõudnud ja kui Vilma talle otsa vaatas, jäi ta poolelt sõnalt vait. Mehe [[nägu]] oli roosa, parem [[silm]] kinni, suu peas viltu, kõrvad lõkendasid nagu tulekahi. :"Kullakene!" jooksis Vilma talle juurde. "Mis sinuga juhtus, vana? See on ju [[insult|rabandus]]! Millal? Kas ise ka tundsid? Tule tuppa, teen otsekohe [[voodi]] üles! No ütle ometi mõni sõna, et ma teaksin, kas [[hääl]] on veel alles! Oh jumal, jumal, kurdiga oli raske, mis ma [[tumm]]aga peale hakkan!" :"Heitsin pikali..." seadis Gusts sõnu. "Ärkasin... kange. [[Käsi]]..." :"Käsi kah!" :Vilma tõstis käe üles, hõõrus, näpistas, küsis, kas on tunda. Ei olnud. Naine võttis pisikeseks jäänud raugal kaenla alt kinni, aitas tal tuppa komberdada, tegi aseme üles, kloppis padja kohevile ja pani mehe voodisse. Mis nüüd peaks tegema? Rohtu! Vilma võttis [[lusikas]]se vett, tilgutas kakskümmend tilka [[palderjan]]i, järele mõelnud — veel kümme, ja läks voodi juurde. Gustsi viltuses näos peegeldus [[hirm]] ja hetkeks paistis Vilmale, et mees on juba surnud. (lk 17) * [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23 * Võimsaimad maapealsed jõud on mitte [[valitsus]]ed, vaid rahvusvahelised [[korporatsioon]]id, mis peavad naisi oma [[territoorium]]iks, indoktrineerivad neid omaenda versioonidega [[ilu]]st, [[tervis]]est ja [[hügieen]]ist, topivad nad ravimeid täis ning kultiveerivad nende [[sõltuvus]]t, et neisse saaks veel rohkem ravimeid toppida. (lk 336) ** [[Germaine Greer]], "The Whole Woman", Doubleday, 1999 * Võtsin ühe ravimikarbi kätte. Nii palju rohtusid olin ma küll ainult apteegis näinud. :[Nathan:] "Nõndaks. Ta saab kaht ravimit vererõhu pärast, see siin madaldab vererõhku enne magamaminekut ja see siin tõstab, kui ta voodist tõuseb. Neid siin on tal tihti tarvis, lihaskrampide pärast - anna üks varasel ennelõunal ja teine pärastlõunal. Neid pole tal raske neelata, sest need on väiksed ja kattega. Need siin on põiespasmide vastu ja need siin kõrvetiste vastu. Mõnikord on tal neid <!--//-->pärast sööki tarvis, kui ebamugavusi tekib. See on tema hommikune antihistamiin ja need siin tema ninapihustid, aga sellega ma tegelen tavaliselt ise, enne kui ära lähen, nii et sina ei pea sellepärast muretsema. Kui tal on valu, võib ta saada paratsetamooli, ja mõnikord mõne unerohutableti, aga kuna need muudavad ta päevasel ajal kergemini ärrituvaks, siis me üritame neist hoiduda." :Ta tõstis üles järgmise pudelikese. "See siin on [[antibiootikum]], mida ta võtab iga kahe nädala tagant, kui kateetrit vahetatakse. Neid annan mina, välja arvatud siis, kui ma ära olen, aga siis ma jätan selged juhised. Need on päris kanged. Siin on karbid kummikinnastega, kui sul peaks olema vaja teda puhastada. Siin on ka kreem lamatiste vastu, aga neid tal eriti pole, sestpeale kui me õhkmadratsi saime." (lk 40-41) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> Tillukese [[karp|karbi]] sees elab väike valge mees. Ise aina kiitleb, et: "Minu nimi on [[Tablett]], olen väga tähtis isik ja mind kardab iga [[pisik]]." </poem> * [[Erika Esop]], "Tähtis isik", rmt: "Lõbus tuul" (1988), lk 52 == Vanasõnad == * Kohtuleib ja apteegi rohi on mõlemad kallis toit. * Olgu ohuks, kui ei ole rohuks. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 * [[Koer]]a keele otsas on rohi, [[kass]]i keele otsas tõbi. ** [[Eesti vanasõnad|Eesti vanasõna]] {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Ravimid| ]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] pth8j55plyvm6qj9f17y9lf6xpm5d8p 0 7369 89023 79352 2022-08-04T12:51:31Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:1972 Winter Olympics - Mantel Margit Schumann.jpg|thumb|Naistemantel, 1972.]] [[Pilt:Major-General The Hon. James MacDonald large.jpg|thumb|Meestemantel, 1876.]] '''Mantel''' ehk palitu on pikemat sorti rõivaese, mida kantakse ülerõivana teiste riiete peal. ==Piibel== * Ja [[sõdur]]id punusid [[kibuvits]]test [[pärg|pärja]] ning panid selle talle pähe ja purpurmantli selga :3 ning tulid tema juurde ja ütlesid: "Tervist, juutide [[kuningas]]!" ja andsid talle [[kõrvakiil]]e. * [[Johannese evangeelium]], 19:2-3 ==Proosa== * Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa [[asi|asju]] siin [[maailm]]as paistavad üksnes välimuse poolest silma, oli ka mõõgarihm [[kuld]]ne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose [[nohu]] põhjus ja mantli vajalikkus. (lk 40) * "Mul oli väga lai mantel seljas," ütles Aramis. :"Mis kurat, [[juuli]] keskel!" hüüdis Porthos. "Kas doktor kardab, et mõni su ära tunneb?" :"Ma saan veel aru, et [[nuhk]] laskis end hoiakust ära petta, aga [[nägu]]..." :"Mul oli suur [[kübar]]," ütles Aramis. :"Oh issand!" hüüdis Porthos. "Nõuab [[teoloogia]] alles ettevaatust!" (lk 93) * [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat 1977 * [[Pentti Saarikoski|Penttit]] on üldse raske mingis kindlas ametis ette kujutada, [[parlament|parlamendis]] veelgi raskem, kuigi ta sinna omal tahtel kandideeris. :Koolipõlves oli ta olnud linnahallis [[uksehoidja]]. See sobis talle, sest ta võis suure osa ajast puuris istuda ja lugeda. Aga kui Pentti Holappa sokutas ta noore mehena reklaamiagentuuri, kust ise lahkumas oli, kestis töösuhe täpselt ühe päeva. Pentti oli [[riidehoid|riidehoius]] tähele pannud, kui vilets oli tema mantel kõikide teiste mantlite kõrval. Järgmisel päeval ta enam ei tulnud. Nii ta igatahes ise rääkis, tema oli [[Gogol]]it lugenud mees. (lk 106) * [[Tuula-Liina Varis]], "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk [[Piret Saluri]], 2012 * Hohenschwangau [[loss]]i juurde viiva tee ääres kasvas sel ajal põline [[tamm]], mille kaharad oksad mehe [[pea]] kõrguselt kaugele üle [[tee]] ulatusid. Kui Konradin sinna lähedale jõudis, ehmus ta [[hobune]] ühest langevast [[kivi]]st ja muutus nii tuliseks, et kui hertsog poleks õigel ajal ennast vastu hobuse [[kael]]a surunud, oleks ta käsi võinud käia niisama halvasti kui omal ajal Absalonil, kuningas Taaveti vallatul pojal. Nüüd jäi ainult ta lehviva mantli hõlm tamme oksa külge kinni, mis äparduse tagajärjel Konradin pidi pidi astuma oma ema ette katkise mantliga. ** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]", IV peatükk "Mantel" * Aga talle oleks suureks toeks, kui talle lubataks kanda nende [[riided|riideid]], seda auväärset [[must]]a mantlit, mis oli talle [[tuhat]] korda armsam kui mõrsjarüü. :"Kas sa ei tea, et seda mantlit keegi muu kõrgelt ei hinda, kui kõige vaesemad ja viletsamad kogu [[linn]]as?" küsis üks õdedest. :"Vaesed ja viletsad on Kristusele kõige lähemal," vastas Katarina. (lk 84) * Lõpuks ometi oli ta jõudnud varjupaika, kuhu ta aastaid oli igatsenud, varjupaika, kuhu keegi väljaspoolt ei võinud sisse tungida ja teda sealt välja kiskuda. Must mantel, mida ta armastava käega silitas, oli nagu rüütli [[raudrüü]] — sellelt põrkasid kõik maailma nooled tagasi. Ometi kord võis ta segamatult viibida selle juures, keda ta juba lapsena oli endale peigmeheks valinud. * [[Karl Ristikivi]], "[[Mõrsjalinik]]". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 88 * [Faber:] Nii mõnigi kurjategija võib kindel olla, et teda võetakse lahkelt vastu, kui ta ainult kannab kärbinahaga palistatud mantlit. Kuna aus ja vaene mees armutult ukse taha jäetakse, kuigi igaühele on teada, et seesama kärbinahkades lurjus vaese mehe viimse varanduse röövis. ** Karl Ristikivi, "[[Nõiduse õpilane]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1967, lk 133 * Pr Traynor vaatas mu riideid, otsekui näeks neid esimest korda. Mul oli seljas väga lohmakas mantel, mis isa sõnutsi annab mulle [[emu]] välimuse. Püüdsin naeratada. Kõige kenam [[naeratus]] see vist ei olnud. (lk 37) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== :Käid vilistes alla veel [[tänav]]aid valgeid, :teel nälginud libudel näpistad palgeid :ja hõiskad kui poisike silmates suli, :kel [[süda]] kui mets[[loom]] ja silmad kui [[tuli]]. : :Sa viipad ta pimeda [[värav]]a taha :ja jätad tal' kübara, mantli ja [[raha]], – :siis kaisutad teda ja taandudes ruttu, :kaod otsekui viirastus vihma ning uttu. * [[Heiti Talvik]], [https://et.wikisource.org/wiki/Palavik/Kui_mustavad_udud "Kui mustavad udud"] kogust "Palavik" (1934) <poem> Kell pool neli päeval tuleb minu [[tuba|tuppa]] [[kujund]], võtab palitu seljast ja riputab [[varn]]a. Ta ütleb: Ma tean, et sa pidasid kujundiks mind. Ma ei ole kujund. Ma ei ole [[eitamine]], [[jaatamine]], [[tahtmine]] ega [[tahtetus]]. Olen su [[külaline]]. </poem> * [[Juhan Viiding]], "Keeran ennast näoga vastu ennast", ilmunud ajakirjas Looming 1980. aastal. Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 443 <poem> Sul on suvepäike põues. Kevadõhtu on su vend. Soovin, et siinsamas õues riietaksid lahti end. Päästad mantlihõlmad valla, kleidinööbid lahti eest. Tulvaveega rentslist alla häbelikkus kaob su seest. </poem> * [[Tõnu Trubetsky]], "Pille-Riin" <poem> pika tumeda mantli kulunud hõlmade lehvides astub yle raekoja platsi kõhna ja kahvatu [[nägu|näoga]] [[sügis|sygis]] too kurb [[kloun]]... kõiki ta [[nali|nalju]] oleme kuulnud kõiki ta trikke oleme näinud [[päike|päikse]] nõrku reflekse ja [[puu]]de piinamist kirjuks </poem> * [[fs]], "*pika tumeda mantli..." kogus "Piinakamber" ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Riietus]] qb1pe95ccoo69s4grqrw9gom5vemu64 0 7969 89042 87231 2022-08-04T13:02:47Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Ühel päeval, kui meest [[kodu]]s polnud, tuli üks ta mulle veel tundmatuid [[sõber|sõpru]] meile külla. Me vestlesime igasugustest asjadest, ka [[poliitika]]st. Külaline elavnes, kiitis Vene valitsust ja ütles viimaks: "[[Poliitiline vang|Poliitiliste vangide]] juures kasutame oivalist [[meetod]]it, mis mõjub igast [[piinamine|piinamisest]] tõhusamalt. Nad saavad [[nädal]] aega süüa vaid [[heeringas|heeringat]] ja mitte ühtki tilka vett." Ta muheles. :"Uskuge mind, armuline proua, nädal sellise dieedi peal, ja peaaegu kõik tunnistavad oma patud üles." :Mees oli äärmiselt imestunud, kui ma sõnatult helistasin [[teener|teenri]] kohale ja ütlesin: "Rakendage paruni [[hobused]] kohe ette. Ja kui ta peaks veel tulema, siis ei võeta teda vastu." :Ta ei tulnud enam. (lk 90) * [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981 * [[Ema]]l, kes ihkas [[vaheldus]]t toidus, nii nagu kõiges muuski, tuli aeg-ajalt tahtmine proovida mõnd uut hullust. Kord seisnes see selles, et "[[muna]] on hoopis toitvam". Vastavalt sellele loosungile sõime muna sõna otseses mõttes igal söögiajal, kuni isa mässu tõstis. Oli ka [[kala]]periood, mil me elasime [[merikeel]]est ja [[hõbeheik|hõbeheigist]], et parandada oma ajutegevust. Kuid, olles kordamööda erinevate toitude dieedid läbi teinud, pöördus ema tavaliselt jälle tagasi normaalse menüü juurde; just niisama, nagu, olles tirinud isa läbi [[teosoofia]] ja unitaarkiriku, äärepealt hakanud [[katoliiklus|katoliiklaseks]] ning flirtinud [[budism]]iga, oli ema lõpuks [[anglikaani kirik]]u rüppe tagasi pöördunud. (lk 98) ** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996 * Ma saan aru, et on läinud liiga lihtsaks leida dieet, mis õigustaks kõige meelepärase kurgust alla kühveldamist, ja dieedid ei ole mõeldud mitte kokkusegamiseks, vaid ühele neist kindlaks jäämiseks, mida ma kavatsengi teha kohe, kui olen selle šokolaadisaiakese ära söönud. (lk 77) * Kui ma [[vann]]ist välja tulin, leidsin Danieli itsitades [[voodi]]s lamamast. "Mul on sulle uus dieet välja pakkuda," ütles ta. :"Nii et sa siis ikkagi arvad, et ma olen paks." :"Okei, see on selline. Väga lihtne. Kõik, mis sul tuleb teha, on süüa ainult seda [[toit]]u, mille eest sa ei ole ise maksnud. Nii et dieedi alguses oled veidi pekine ja keegi ei kutsu sind välja. Siis kaotad pisut kaalust, muutud pikakoivaliseks ja võta-mind-puusaliseks ning sind hakatakse välja sööma kutsuma. Seejärel võtad mõne naela kaalus juurde, kutsed vähenevad ja sa hakkad jälle kaalust alla võtma." :"Daniel!" pahvatasin ma. "See on kõige kohutavam seksistlik, rasvasem ja küünilisem asi, mida ma iial olen kuulnud." :"Oh, ole nüüd, Bridge," ütles ta. "See on sinu mõtteviisi loogiline jätk. Ma räägin sulle pidevalt, et mitte keegi ei taha endale raagritsikalise koibi. Kõik tahavad [[tagumik]]ku, millesse saab [[jalgratas|jalgratta]] püsti jätta ja mille peale saab õllekannu seisma panna." :Ma olin kahevahele kistud ühelt poolt jõhkrast kujutlusest minu tagumikku pargitud jalgrattast ja sellel balansseerivast õllekannust ning tigedusest Danieli lärmakalt provokatiivse [[seksism]]i üle, ent teisalt leidsin end äkki aru pidamas, kas tal võiks minu [[keha]] ja meeste vahelise suhte kontseptsiooni suhtes õigus olla ja kas ma sellisel juhul ei peaks kohe midagi maitsvat sööma ning mis see võiks olla. (lk 158-159) * [[Helen Fielding]], "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998 * Kui ma püüan dieeti pidada, on mul kohutavalt paha [[tuju]]. Olen parema meelega natuke [[paks]]em, aga selle eest [[inimene|inimestega]] kena. ** [[Salma Hayek]], intervjuus Anna Bugajskale "Znowu ostro kręci!", To i Owo nr 38, 18. september 2012, lk 6 * Vimesi vastas, teisel pool lauda, istus pensionil sõjaväelane, kellele tema naine kinnitas, et talle ei meeldi [[või]]ga krevetid, vastupidiselt sellele, mida ta ise usub. Mees protesteeris tulutult, väites, et tema arvates talle võiga [[krevetid]] siiski meeldivad, kuid sai leebe [[vastus]]e: "Võib-olla krevetid sulle tõesti meeldivad, Charles, aga sina krevettidele ei meeldi." :Vimes tundis kaasa mehele, kes paistis olevat soetanud endale [[vaenlased]] madalamate koorikloomade hulgas. "Noh, ee... aga kas ma [[homaar]]ile meeldin, kallis?" küsis mees häälega, milles polnud eriti [[lootus]]t. :"Ei, kallis, homaar ei saa sinuga üldse läbi. Mäletad, mis Parsleyde vistiõhtul juhtus?" :Mees vaatas toitude all ägavat serveerimislauda ja üritas uuesti: "Mis sa arvad, kas eskalop saaks minuga umbes viis minutit läbi?" :"Püha taevas, Charles, muidugi mitte!" :Mees heitis jälle pilgu külmlauale. "Aga roheline salat on kindlasti minu südamesõber, eks ole?" :"Täiesti õige, kallis!" :"Jah, nii ma arvasingi." * [[Terry Pratchett]], "Tubakas". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2012, lk 81 * "See olen ainult mina, vabandust [[müra]] pärast," ähkis [[koer]]. "Mul on täna lihtsalt ainus vaba hetk. Mirjamit pole [[Kodu|kodus]]." :"Mis sa seal teed?" uudistas Piia [[Naaber|naabrit]]. Parun oli tavaliselt väga [[Kuningas|kuninglik]], aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mu di-eedile, et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "[[Loomaarst]] ütles Mirjamile, et ma olen [[Ülekaalulisus|üle-kaaluline]]. Aga see di-eet on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida ja [[kallistamine|kallistada]]. "Ma ei mürgelda, ma [[treenimine|treenin]]!" solvus Parun. "Näiteks praegu tegin [[Hüppamine|hüppeid]] – sada [[sohva|diivani]] peale ja sada maha." * [[Kairi Look]], "[[Piia Präänik kolib sisse]]", 2015 * Ma tegelikult seda [[tort]]i täna ei saanud veel ühel põhjusel vastu võtta. Ma ei tea, kas siin on Ekspress Meedia esindajaid, aga [[Kroonika (ajakiri)|Kroonika]] kirjutas, et Jüri Ratas on [[paks]]. Ma püüan hakata tegelema sellega. Ta utsitas mind ja ma isegi kiidan seda kirjutist. Mõned lähedased küsisid, kuidas sa ennast tunned? Ma siis ütlesin, et ärge halvasti tundke ennast, küll ma hakkama saan. Vaatame mõne kuu pärast, kuidas need seisud on! ** [[Jüri Ratas]], [https://menu.err.ee/1154050/juri-ratas-otsustas-seltskonnameedias-ilmunud-artikli-tottu-hakata-kaalu-langetama "Jüri Ratas otsustas seltskonnameedias ilmunud artikli tõttu hakata kaalu langetama"], ERR, 02.11.2020 * Ma olin alati arvanud, et Hailsbury [[Triatlon]]iterroristide ülenädalased kohtumised on kõrtsipidaja õudusunenägu. Mina olin ainus, kes [[alkohol]]i jõi ning minu üksildane krõpsupakk lebas kokkukägardatud: tühjana laual. Kõik teised rüüpasid mineraalvett või kontrollisid oma dieet-[[Coca-Cola|Coca]] magusainesisaldust. Kui nad viimaks süüa tellisid, siis ei leidunud seal ühtki salatilehte, millel lastaks kokku puutuda rasvase kastmega, ega tükkigi [[kana]], millel nahk küljes. Mina tellisin tihti [[kartulikrõpsud|krõpse]], et saaksin vaadata, kuidas nad kõik [[Teesklus|teesklevad]], et ei taha ühtki võtta. (lk 61) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Toit]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] hoe81a6fa3rx8n2ic25pq5ehtmsghby 0 8043 89046 87602 2022-08-04T13:04:14Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:RobertCornelius.jpg|pisi|Esimene inimesest tehtud foto. [[Robert Cornelius]]e autoportree aastast 1839.]] ==Proosa== * Tänasel päeval on mul fotot isegi raskem uskuda kui [[maal]]i, sest [[kunstnik]] lähtub oma sisemisest [[ausus]]est, ta maalib alati ausalt. ** [[Maarit Murka]]: Kaspar Viilup, Reet Weidebaum, [https://kultuur.err.ee/981337/maarit-murka-mul-on-fotot-isegi-raskem-uskuda-kui-maali "Maarit Murka: mul on fotot isegi raskem uskuda kui maali"] ERR, 17.09.2019 * Ja isegi siis, kui meile tagastataks me [[noorus]]e maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata. Need õrnad ja salajased jõud, mis temast meile kandusid, neid ei saa enam taaselustada. Ja kuigi me ümber oleksid samad paigad ja me kõnniksime seal, ja meil oleksid needsamad [[tunded]] nende vastu ja me armastaksime neid ja heldiksime neid nähes, siis oleks see ikkagi niisama, nagu mõtlikult vaadata surnud [[sõber|sõbra]] päevapilti – need on tema näojooned, see on tema [[nägu]], ja need [[päev]]ad, mil me temaga koos olime, loovad petliku elu meie [[mälestus]]se; ent tema see ei ole. ** [[Erich Maria Remarque]], "[[Läänerindel muutuseta]]", lk 92 * On palju põgenikke, ümberasunuid, väljarännanuid, kes keelduvad jutustamast ning vaikivad omal soovil. Neid ei kiusa võimalus silma paista, nad ei vaja, et nende isiklik lugu avalikku "tõrde" segatakse, isegi siis, kui nendest säilib värviline [[portree]]foto ning portsjon rariteetseid fotosid perekonnaalbumist. Nende [[vaikus]]t ei tule võtta mitte eelkõige moraalse või poliitilise kahtlusega, hälbe või miinusmärgina, vaid pigem ''neutrum''<nowiki>'</nowiki>ina, millele igal inimesel on õigus. ** [[Tiina Kirss]], "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast". Methis 13/2014 * Esimesena laskus 4. jaanuaril 2004 Marsile sõsarast varem startinud Spirit, mille maandumiskoht on [[ekvaator]]ist lõuna pool asuvas 170 km läbimõõduga Gusevi kraatris, kus võis olla [[järv]] ja kuhu suubub voolusäng, mida mööda võis kunagi voolata [[vesi]]. Esimestel Marsi pinnal tehtud fotodel avanes vaade tasandikule, mida katvaid [[kivi|kive]] oli tunduvalt vähem kui varasematel maandumiskohtadel. Taamal kolme-nelja kilomeetri kaugusel paistis ka väike mäestik (õigemini küll küngastik), mis sai hukkunud kosmosesüstiku järgi nimeks Columbia mäed ning mille tippudele anti selle katastroofi käigus hukkunud astronautide [[nimmi|nimed]]. ** [[Tõnu Tuvikene]], "Kahekesi Marsil, kolmas kohe tulemas," Tarkade Klubi, 5/2008, lk 25-33 * Mõtlesin selle [[foto]] peale. "Tundus, et nad olid õnnelikud." Aga mida tõestab üks foto? Mul oli kodus üks raamitud foto, kus ma särasin Patrickule otsa, nagu oleks ta mind äsja põlevast majast päästnud, aga tegelikult olin ma talle just "vana siga" öelnud ning tema oli südamest vastanud: "Ah, käi põrgu". (lk 63) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> vaatad mulle otsa etteheitva [[näoilme|ilme]]ga [[silm]]ad pisut kissis, [[pinge]]s [[nägu|näost]] paistmas varjamatu [[trots]] paigaloleku ja [[vaikimine|vaikimise]] vastu. selle pildi vastu, mille peale sind on püütud, püüdes sind muuta [[muutumatus|muutumatuks]], määratletuks - vaatad mulle hääletus [[tardumus]]es otsa aga mina tean, et juba otsidki sa sellelt fotolt [[väljapääs]]u </poem> * [[Maarja Pärtna]], "autoportree", rmt: "Vivaarium" 2019, lk 13 ==Allikata== * Foto võib olla igaveseks jäädvustatud elu[[hetk]], mis jääb sulle sealt alati järele vaatama. ** Brigitte Bardot ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Fotograafia]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] mu5d29qy6yng0ba5i4i9pws390fqa6l 89047 89046 2022-08-04T13:04:23Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:RobertCornelius.jpg|pisi|Esimene inimesest tehtud foto. [[Robert Cornelius]]e autoportree aastast 1839.]] ==Proosa== * Tänasel päeval on mul fotot isegi raskem uskuda kui [[maal]]i, sest [[kunstnik]] lähtub oma sisemisest [[ausus]]est, ta maalib alati ausalt. ** [[Maarit Murka]]: Kaspar Viilup, Reet Weidebaum, [https://kultuur.err.ee/981337/maarit-murka-mul-on-fotot-isegi-raskem-uskuda-kui-maali "Maarit Murka: mul on fotot isegi raskem uskuda kui maali"] ERR, 17.09.2019 * Ja isegi siis, kui meile tagastataks me [[noorus]]e maailm, ei oskaks me temaga peaaegu et mitte kui midagi peale hakata. Need õrnad ja salajased jõud, mis temast meile kandusid, neid ei saa enam taaselustada. Ja kuigi me ümber oleksid samad paigad ja me kõnniksime seal, ja meil oleksid needsamad [[tunded]] nende vastu ja me armastaksime neid ja heldiksime neid nähes, siis oleks see ikkagi niisama, nagu mõtlikult vaadata surnud [[sõber|sõbra]] päevapilti – need on tema näojooned, see on tema [[nägu]], ja need [[päev]]ad, mil me temaga koos olime, loovad petliku elu meie [[mälestus]]se; ent tema see ei ole. ** [[Erich Maria Remarque]], "[[Läänerindel muutuseta]]", lk 92 * On palju põgenikke, ümberasunuid, väljarännanuid, kes keelduvad jutustamast ning vaikivad omal soovil. Neid ei kiusa võimalus silma paista, nad ei vaja, et nende isiklik lugu avalikku "tõrde" segatakse, isegi siis, kui nendest säilib värviline [[portree]]foto ning portsjon rariteetseid fotosid perekonnaalbumist. Nende [[vaikus]]t ei tule võtta mitte eelkõige moraalse või poliitilise kahtlusega, hälbe või miinusmärgina, vaid pigem ''neutrum''<nowiki>'</nowiki>ina, millele igal inimesel on õigus. ** [[Tiina Kirss]], "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast". Methis 13/2014 * Esimesena laskus 4. jaanuaril 2004 Marsile sõsarast varem startinud Spirit, mille maandumiskoht on [[ekvaator]]ist lõuna pool asuvas 170 km läbimõõduga Gusevi kraatris, kus võis olla [[järv]] ja kuhu suubub voolusäng, mida mööda võis kunagi voolata [[vesi]]. Esimestel Marsi pinnal tehtud fotodel avanes vaade tasandikule, mida katvaid [[kivi|kive]] oli tunduvalt vähem kui varasematel maandumiskohtadel. Taamal kolme-nelja kilomeetri kaugusel paistis ka väike mäestik (õigemini küll küngastik), mis sai hukkunud kosmosesüstiku järgi nimeks Columbia mäed ning mille tippudele anti selle katastroofi käigus hukkunud astronautide [[nimmi|nimed]]. ** [[Tõnu Tuvikene]], "Kahekesi Marsil, kolmas kohe tulemas," Tarkade Klubi, 5/2008, lk 25-33 * Mõtlesin selle foto peale. "Tundus, et nad olid õnnelikud." Aga mida tõestab üks foto? Mul oli kodus üks raamitud foto, kus ma särasin Patrickule otsa, nagu oleks ta mind äsja põlevast majast päästnud, aga tegelikult olin ma talle just "vana siga" öelnud ning tema oli südamest vastanud: "Ah, käi põrgu". (lk 63) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> vaatad mulle otsa etteheitva [[näoilme|ilme]]ga [[silm]]ad pisut kissis, [[pinge]]s [[nägu|näost]] paistmas varjamatu [[trots]] paigaloleku ja [[vaikimine|vaikimise]] vastu. selle pildi vastu, mille peale sind on püütud, püüdes sind muuta [[muutumatus|muutumatuks]], määratletuks - vaatad mulle hääletus [[tardumus]]es otsa aga mina tean, et juba otsidki sa sellelt fotolt [[väljapääs]]u </poem> * [[Maarja Pärtna]], "autoportree", rmt: "Vivaarium" 2019, lk 13 ==Allikata== * Foto võib olla igaveseks jäädvustatud elu[[hetk]], mis jääb sulle sealt alati järele vaatama. ** Brigitte Bardot ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Fotograafia]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 1tye43b0ag9kog67qqnbccg707nsk3g 0 8462 89037 68244 2022-08-04T12:59:49Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Luubi kasutamine on tähelepanu osutamine, aga kas pole tähelepanu osutamine ise juba luubi kasutamine. Tähelepanu on [[suurendusklaas]]. ** [[Gaston Bachelard]], "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund, 1999, lk 232 * [[Vaimustus]]t peetakse tavaliselt [[tunne|emotsionaalseks seisundiks]], ja küllap ta seda ongi, ent päris kindlasti mitte ainult, põhja poolest ja peamiselt usutavasti ikkagi pigem mitte. Seletav [[sõnaraamat]] ütleb esimesel kohal, et "vaimustus" on tugev [[rõõm]]utunne, mis kinnitab seda harilikku, harjunud arusaama, aga teisel, et see on kütkestatud-olek millestki. See on juba lähemal: kütke kinnitab midagi millegi külge, kütkestamises on üteldud tähelepanu koondumine millelegi, [[keskendumine]] – ja teatav võlu või [[nõidus]], mis peaks selle võimalikuks tegema, ehkki iseenesest võib kütkestada ju lihtsalt asi ise, selle [[loomus]], keegi või miski kõrvalt või mujalt ei pea keskenduma suunama või ajendama – ega tegelikult saagi seda teha. ** [[Vilja Kiisler]], [https://www.muurileht.ee/arvustus-kohtumine-tarkuse-armastajaga-teeb-onnelikuks/ "Kohtumine tarkuse armastajaga teeb õnnelikuks"] Müürileht, 9. detsember 2019. Arvustus filmile "Marju Lepajõe. Päevade sõnad" (Eesti, 2019). * [[Üliõpilane|Üliõpilasi]] vaadates tekkis sel [[sügis]]el küll [[tunne]], et tänu paljude [[kiusatus]]te kadumisele ([[raha]] napib, saab õppida) oli keskendumisraskusi vähem ega olnud enam tunnet, et [[loeng]]utes tähelepanu köitmiseks tuleb kostüüme vahetada. ** [[Karin Paulus]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/puhkuse-puuslik/ "Puhkuse puuslik"] Sirp, 23.10.2020 * Hea [[düstoopia]] võtab mingisuguse eksisteeriva elemendi meid ümbritsevast [[ühiskond|ühiskonnast]] ja näitab, kuidas selle ebameeldivamate joonte lõpuni välja arendamisel on tulemuseks pea karikatuurne, ent siiski usutav [[õudus]]. Ideaalis on düstoopiline maailm piisavalt kaugel tuttavast [[reaalsus]]est, et tekitada [[võõristus]]­efekti, hakata [[metafoor]]ina vibreerima ja innustada lugejat edasi mõtlema. Samas võiks ta olla piisavalt lähedal, et tekitada [[ebamugavus]]t ja [[äratundmine|äratundmist]], juhtida tähelepanu just nendele osadele meie elust, millele me muidu ei mõtleks, ent mille korrumpeerumise potentsiaal on selle võrra suurem. ** [[Aro Velmet]], [https://leht.postimees.ee/7054874/vikerkaar-loeb-atwoodi-dustoopia-teine-tulemine "Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine"] Postimees, 4. september 2020, [[Margaret Atwood]]i romaani "Testamendid" arvustus * <nowiki>[</nowiki>Depressiooni üle kaebamiseks<nowiki>]</nowiki> tuleks valida aeg ja koht, kus sellega tegelda. Selleks võib olla [[psühholoog]] või lähedased. Kui haarata oma [[valu]]ga kõigi tähelepanu, siis oleks see ka enesekeskne. ** [[Urve Uusberg]], [https://kultuur.err.ee/1146328/urve-uusberg-edukultus-tekitab-inimestes-arevust "Urve Uusberg: edukultus tekitab inimestes ärevust"] ERR, 13.10.2020 * Tollal ei olnud [[surm]] veel meie perekonda lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma nägu. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune [[külmus]], mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema [[matus]]eid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele tähelepanu, käis venna surma tõttu [[leinaloor]]iga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma [[osavõtmatus]]t ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks? (lk 11) ** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007 * Tihti jäävad märkamata asjad, mida me ei oska oodata. Meteoorid sähvatavad ilma kuuta ööl üle taeva, metsas matkates jälitavad meid tundmatud loomad, jalutuskäigul läbi linna ümbritsevad meid uhked arhitektuursed detailid. Ometi jäävad paljud neist tähelepanuväärsetest vaatepiltidest meil kahe silma vahele isegi siis, kui need asuvad otse vaateväljas. (lk 19) ** [[Lisa Randall]], "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017 * Mind oleks nagu teaduslikult uuritud. Ja mitte tingimata heasoovlikult. Ema [[seelik]] tundus äkitselt odav ja selle lõimed läikisid kahvatus valguses. Ma oleksin pidanud oma kõige lihtsamad püksid ja pluusi panema. Ükskõik mida peale selle kostüümi. (lk 28) * Pr Traynor paistis olevat naisterahvas, kelle pilgu all ka kõige vilunumad käed kohmakaiks muutuvad. (lk 34) * Hakkasin kolde eest tuhka kokku pühkima. Mul oli tunne, et nad kõik vaatavad mind. Vaikus oli tihe. Mõtlesin hetkeks, kas mul on [[kampsun]]i lipik väljapoole ning võidesin sooviga järele katsuda. (lk 56) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> Kui [[asjad]] [[Rääkimine|räägiksid]] - aga kui räägiksid, siis võiksid ka [[Valetamine|valetada]]. Eriti need [[tavalisus]] ja [[tühisus|tühised]], et endale tähelepanu tõmmata. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Kui", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 17 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] fetuneogs9s52xf91xqkms9pk8itawa 0 8698 89021 86154 2022-08-04T12:50:36Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:'Elegant_Mood_of_a_Mountain_Residence'_by_Okuhara_Seiko,_Honolulu_Museum_of_Art,_13205.1.JPG|pisi|Okuhara Seiko, "Mägionni elegantne meeleolu" (1860ndad)]] [[Pilt:Portrait_de_Louise_Elizabeth_Laure_de_Bonneval,_comtesse_de_Brecey.png|pisi|Frédérique Vallet-Bisson (1862–1948), "Louise Elizabeth Laure de Bonnevali, Brecey krahvinna portree", ''s.d.'']] ==Proosa== * [Mrs. Bennet:] "Ja tema [[õed]] on nii veetlevad naisterahvad. Ma pole eluilmas näinud elegantsemaid [[kleit]]e, kui neil seljas olid. Usu mind, mrs. Hursti [[pits]]id..." :Siin katkestati teda jälle. Mr. Bennet keeldus resoluutselt tualettide [[kirjeldus]]t kuulamast ja mrs. Bennet oli sunnitud kõneainet vahetama. * [[Jane Austen]], "[[Uhkus ja eelarvamus]]". Tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 14 * Miski ei mõjuta daami väljanägemise elegantsi ja peenust rohkem kui õrnad [[käed]], ja on hämmastav, kuivõrd suurel määral saab igaüks kohase hoole ja tähelepanuga neid parandada. Igal võimalusel tuleks kanda [[kindad|kindaid]] ja need peaksid kindlasti olema tallenahast. Siidkindad ja käpikud võivad olla küll kenad ja maitsekad, kuid ei täida kaugeltki sama eesmärki. Käsi tuleks korrapäraselt pesta leiges vees, kuna külm vesi muudab nad kõvaks ja paneb nad pragunema, kuum vesi aga ajab nad kortsu. Kõigi [[tint|tindi]] jms [[plekid]] tuleks eemaldada otsekohe [[sidrunimahl]]a ja [[sool]]aga; iga daami tualettlaual peaks olema selleks otstarbeks valmis [[pudel]] selle seguga. ("Tualett", 4. ptk, "Käed") * Usaldusväärne ja innukas [[teenija]] peab pidama meeles, et [[raiskamine]] ja [[liialdus]] ei ole tõendus oskustest. Otse vastupidi. Hea kokakunst ei ole mingil juhul kulukas, kuna see kasutab iga asja parimal viisil ära ning valmistab lihtsaist ja säästlikest koostisainetest road, mis on ühtaegu keelepärased ja elegantsed. (Sissejuhatus kokaraamatusse, "Tähelepanekuid koka tarbeks") ** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846 * Võrreldagu aga Pheidiase laiaõlalisi kujusid Praxitelese saleda elegantsiga; seatagu Tiziani tüseda, elurõõmsa rahulise [[ilu]] kõrvale ta õpilase El Greco ülipikad, kõrkjataoliselt sisemise [[torm]]i käes kõikuvad ilmutused; vaadeldagu pärast Rubensi õitsevaid lihavärve van Dycki õrnu, hõbehalle pilte - ja iseenesest selgub, missugune ülepääsmata [[kuristik]] lahutab üksteisest neid aja poolest nii ligistikku seisvaid mehi. Eelvõitjad hindavad jõudu ja kehalist ilu, kummardavad päikest ja maitsevad elu; järelkäijad otsivad elegantsi ja hingelist rafineeritust, nende tüdinud, habras, jõuetu vaim jumaldab kuuvalge müstikat ja surmavarjud nüansseerivad nende tundeilma. ** [[Helmi Neggo]], "Moonduvast ilust". Naiste Töö ja Elu nr 9-10, 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]]. Ilmamaa 2013, lk 126 * [[Tiiger]] oli Pipi [[kleit|kleidi]] alt lõhki rebinud. Pipi silmitses räbalaid ja küsis: :"Kas kellelgi on [[käärid|kääre]]?" :Preili Paulal olid käärid olemas, ja ta polnud enam Pipi peale vihane. :"Võta, vapper tüdruk," ütles ta Pipile kääre ulatades. Pipi võttis ja lõikas kleidisaba tüki maad ülaltpoolt [[põlv]]i maha. :"Nõndaks," lausus ta rahulolevalt. "Nüüd olen ma veelgi peenem. Väljalõige üleval ja väljalõige all, teist sihukest mõlemast otsast peent daami polegi olemas." :Ta astus minema nii elegantselt, et põlved lõid iga sammu juures kokku. (lk 152) * [[Astrid Lindgren]], [[Pipi Pikksukk (raamat)]], rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud [[Vladimir Beekman]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk, lk 152 * [[Naisteajakirjad]] jagavad pereemale ohtralt õpetusi, kuidas [[nõudepesu|nõusid pestes]] säilitada seksuaalne [[veetlus]], kuidas [[rasedus]]e ajal elegantseks jääda, kuidas sobitada koketerii, emadus ja majanduslikkus, ent kõiki neid nõuandeid kohusetruult järgides läheb naine peagi [[hullus|peast segaseks]] ja närbub. (Ema, lk 388-389) ** [[Simone de Beauvoir]], "[[Teine sugupool]]", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997 * "See on see tänu," nuutsus tädi Maria. "Öö otsa ei saanud ma silma kinni, üheksa korda mõõtsin ja lõikasin. Nüüd ei passi..." :Hale hakkas. Läbi kõik, mõtlesin, ja sukeldusin khakivärvi rotindusse. Peegli ette astudes tegi mind nukraks kirjanduse tulevik: vähemasti need kirjanikud, kes selles saatuslikus Riia-bussis sõitma saavad, heidavad naeru käes hinge. Kleit oli nii lai ja nii pikk, et isegi vöö viimase võimaluseni kokkutõmbamisega ei päästnud midagi: khakivärvi kangas vajus lotendades käeaukude kohal üle vöö. :"Kurte vabaks," kamandas tädi elustudes. "Nii, nüüd jaki peale, varrukad kolmveerandiks, krae üles. Elegantne lohakus on alati moes, pea seda meeles." :Mu sisemuses ulgus üks ääretult nukker elegantselt lohakas hunt. * [[Leelo Tungal]], "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev, 2021, lk 13-14 * Läksin tema järel tohutu suurde ruumi, millel olid maast laeni Prantsuse aknad. Rasked kardinad rippusid elegantselt jämedate mahagonist sammaste küljes ning põrandaid katsid väga peene mustriga Pärsia vaibad. Seal lõhnas mesilasvaha ja antiikmööbli järele. Igal pool olid elegantsed poleeritud teelauakesed, millel seisid kaunistatud karbikesed. Mõtlesin hetkeks, kuhu Traynorid ometi oma teetasse toetavad. (lk 27) * "Minu meelest on see väga hea võimalus. Ta hakkab suures ja tähtsas majas tööle. Hea perekonna juures. Kas nad on väga elegantsed, kallis?" :Meie tänaval tähendas "elegantne" igaüht, kellel puudus antisotsiaalse käitumisega pereliige. (lk 32) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Film== * Minu emme, veider olevus ajast, mil marineeritud [[kurk|kurgid]] olid veel elegantsi tipp. * ''My mum, a strange creature from the time when gherkins were still the height of sophistication.'' ** Peategelase kommentaar filmis "Bridget Jonesi päevik" (2001) * Eriti rabav ning tähelepanuväärne on see, et fundamentaal[[füüsika]]s on [[ilus]] või elegantne [[teooria]] ennemini paika pidav kui ebaelegantne teooria. ** {{halliga|What is especially striking and remarkable is that in fundamental physics a beautiful or elegant theory is more likely to be right than a theory that is inelegant.}} ** [[Murray Gell-Mann]], [https://www.ted.com/talks/murray_gell_mann_beauty_truth_and_physics "Beauty, truth and ... physics?"], TED-i kõne, märts 2007 [[Kategooria:Teemad]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] be5hq8thjp11iqc3b86lr7khomvxay2 0 8746 89027 77927 2022-08-04T12:53:53Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * "Kuuskümmend protsenti!" oigab Lesta. "Taga targemaks asi läheb! Mispärast mitte seitsekümmend?... kaheksakümmend, üheksakümmend, sada... sada viis protsenti? Te olete vana ärimees — no kas te olete kunagi kuulnud, et mõne kauba pealt antakse kuuskümmend protsenti? Kas teie Nossov, keda te mulle kuuskümmend korda päevas nina alla torkate, kas seesama Nossov andis jällemüüjatele kuuskümmend protsenti? Püha rist! Aita sinagi, Toots, kui sul minust veel vähegi kahju on! Minu kirjastusäri on otsas, ma olen enam kui pankrott ja tunnen, tunnen, kudas üks nägemata võim praegu mu jalast mu ainsaid pükse kisub. Varsti pean ma omad jalad ajalehepaberi sisse mässima, niude ümber köitma mõne vana räbala või Kippeli võrgu ja siis... siis tuleb mulle jälle mõni juurde ja ütleb, kavalasti naeratades: "Ah teie oletegi see kirjastaja Lesta? Hmhü-hüh!..." — "Jah, mina olen kuulus kirjanik Lesta ja veel kuulsam kirjastaja Lesta, minu raamatud ja minu ärid täidavad kogu maailmaruumi. [[Põrgu]]ski on mul oma abikauplus või filiaale — seal olen ma asjaajamise kuulsa ärimehe Nossovi kätte annud, kellele veel kuulsam ärimees Kippel varsti abiks läheb. Taevas laotab minu raamatuid laiali [[Juhan Liiv]], sest tema, kes elus pidi leppima nii piskuga, tema olen ma nüüd pannud ülе palju." ** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 306-307 * Vaene Tom ei teadnud, ega saanudki teada, et edukas [[mõte]]te varjamine on üks ärimehe loovaid [[nauding]]uid. [[Vaimustus]]t välja näidata oleks olnud idiootlik. (lk 312) ** [[John Steinbeck]], "Hommiku pool Eedenit", tlk Pille Runtal, Tallinn: Varrak, 2001. * Käesurumine ja [[käepigistus]] on läbi ajaloo andnud tunnistust [[relv]]a puudumisest ja kinnitanud häid [[kavatsus]]i, olgugi et käepigistus kui levinud [[tervitus]] võeti tegelikult kasutusele alles Inglise [[tööstusrevolutsioon]]i ajal, kui ärimeestel tuli nii palju tehinguid sõlmida ja nende peale kätt lüüa, et see [[liigutus]] kaotas oma erilise [[tähendus]]e ja muutus tavalise ühiskonnaelu osaks. Käepigistus tähendab ikka veel lahjavõitu kokkulepet, millega öeldakse: teeselgem vähemalt, et me ajame asju ausalt. (lk 142) ** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005 * Aafrika indialased on aga nii ahned ärimehed, et nende puhul ei tea kunagi, kas oled vastamisi inimolendiga või firmajuhiga. (lk 11) ** [[Karen Blixen]], "[[Aafrika äärel]]". Tõlkinud [[Riina Jesmin]]. Mediasat Group, 2005 * Patrick nimetati kahe aasta eest Stortfoldi parimaks noorettevõtjaks ning ta polnud sellest aust veel päriselt toibunud. Ta oli endale nüüdseks saanud äripartneriks Ginger Pete'i ning nad pakkusid 40-miilisel alal klientidele era[[treener]]i teenust ja uhkeldasid kodulehel kahe kirjadega väikebussiga. Tema kontoris oli valge tahvel, millele talle meeldis paksu musta markeriga kavandatavat [[käive]]t kirjutada ja ta tegi numbreid pidevalt ümber, kuni need viimaks tema maitsele vastasid. Ma ei olnud päris kindel, kas need kajastasid kuidagi [[reaalsus|tegelikku elu]]. (lk 17) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Elukutsed]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 1hvr4mnqljmxaa134oi82s53kjzrfbb 89028 89027 2022-08-04T12:54:00Z Ehitaja 2563 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Majandus]] wikitext text/x-wiki ==Proosa== * "Kuuskümmend protsenti!" oigab Lesta. "Taga targemaks asi läheb! Mispärast mitte seitsekümmend?... kaheksakümmend, üheksakümmend, sada... sada viis protsenti? Te olete vana ärimees — no kas te olete kunagi kuulnud, et mõne kauba pealt antakse kuuskümmend protsenti? Kas teie Nossov, keda te mulle kuuskümmend korda päevas nina alla torkate, kas seesama Nossov andis jällemüüjatele kuuskümmend protsenti? Püha rist! Aita sinagi, Toots, kui sul minust veel vähegi kahju on! Minu kirjastusäri on otsas, ma olen enam kui pankrott ja tunnen, tunnen, kudas üks nägemata võim praegu mu jalast mu ainsaid pükse kisub. Varsti pean ma omad jalad ajalehepaberi sisse mässima, niude ümber köitma mõne vana räbala või Kippeli võrgu ja siis... siis tuleb mulle jälle mõni juurde ja ütleb, kavalasti naeratades: "Ah teie oletegi see kirjastaja Lesta? Hmhü-hüh!..." — "Jah, mina olen kuulus kirjanik Lesta ja veel kuulsam kirjastaja Lesta, minu raamatud ja minu ärid täidavad kogu maailmaruumi. [[Põrgu]]ski on mul oma abikauplus või filiaale — seal olen ma asjaajamise kuulsa ärimehe Nossovi kätte annud, kellele veel kuulsam ärimees Kippel varsti abiks läheb. Taevas laotab minu raamatuid laiali [[Juhan Liiv]], sest tema, kes elus pidi leppima nii piskuga, tema olen ma nüüd pannud ülе palju." ** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 306-307 * Vaene Tom ei teadnud, ega saanudki teada, et edukas [[mõte]]te varjamine on üks ärimehe loovaid [[nauding]]uid. [[Vaimustus]]t välja näidata oleks olnud idiootlik. (lk 312) ** [[John Steinbeck]], "Hommiku pool Eedenit", tlk Pille Runtal, Tallinn: Varrak, 2001. * Käesurumine ja [[käepigistus]] on läbi ajaloo andnud tunnistust [[relv]]a puudumisest ja kinnitanud häid [[kavatsus]]i, olgugi et käepigistus kui levinud [[tervitus]] võeti tegelikult kasutusele alles Inglise [[tööstusrevolutsioon]]i ajal, kui ärimeestel tuli nii palju tehinguid sõlmida ja nende peale kätt lüüa, et see [[liigutus]] kaotas oma erilise [[tähendus]]e ja muutus tavalise ühiskonnaelu osaks. Käepigistus tähendab ikka veel lahjavõitu kokkulepet, millega öeldakse: teeselgem vähemalt, et me ajame asju ausalt. (lk 142) ** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005 * Aafrika indialased on aga nii ahned ärimehed, et nende puhul ei tea kunagi, kas oled vastamisi inimolendiga või firmajuhiga. (lk 11) ** [[Karen Blixen]], "[[Aafrika äärel]]". Tõlkinud [[Riina Jesmin]]. Mediasat Group, 2005 * Patrick nimetati kahe aasta eest Stortfoldi parimaks noorettevõtjaks ning ta polnud sellest aust veel päriselt toibunud. Ta oli endale nüüdseks saanud äripartneriks Ginger Pete'i ning nad pakkusid 40-miilisel alal klientidele era[[treener]]i teenust ja uhkeldasid kodulehel kahe kirjadega väikebussiga. Tema kontoris oli valge tahvel, millele talle meeldis paksu musta markeriga kavandatavat [[käive]]t kirjutada ja ta tegi numbreid pidevalt ümber, kuni need viimaks tema maitsele vastasid. Ma ei olnud päris kindel, kas need kajastasid kuidagi [[reaalsus|tegelikku elu]]. (lk 17) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Elukutsed]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Majandus]] 09v2i9k00ctpre32rhze7mo18dwgvoa 0 9053 89012 68241 2022-08-04T12:42:09Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * [Sinine Daam:] Me kõik üritame varjata oma elu [[üksluisus]]t. Kuid see on pingutav. Oodata kogu aeg midagi erilist. Kuigi me tegelikult sarnaneme kõik üksteisega. Meie [[triumf]]id on ühesugused. Meie [[kannatus]]ed. Proovi hetkeks tunnetada, millist [[kergendus]]t toob tavapärasus. (lk 281) ** [[Peter Høeg]], "[[Vaikne tüdruk]]". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008 * Teatud rahva [[kultuur]]i mõistmine paljastab nende tavalisuse, vähendamata nende [[eripära]]. ** [[Clifford Geertz]]. "Kultuuride tõlgendamine: valitud esseed". Inglise keelest tõlkinud ja järelsõna Tanel Pern. Tallinn: Tänapäev, 2017 * Aga kui välja arvata üks lühike periood teismeeas, ei ole ma kunagi tahtnud Treena moodi ega ühegi teise kooliõe moodi välja <!--//-->näha; eelistasin kuni umbes 14. eluaastani poiste rõivaid ning nüüd panen selga, mis mulle meeldib - sõltuvalt sellest, mis tuju mul sel päeval on. Mul pole mõtetki üritada tavaline välja näha. Ma olen väikest kasvu tumeda peaga ning isa sõnutsi haldja nägu. Ta ei mõtle sellega "haldjalikku ilu". Ma ei ole just näotu, aga vaevalt keegi mind kunagi [[kaunitar]]iks nimetab. [[Graatsia]]t minus ei leidu. Patrick ütleb, et ma olen imekaunis, kui tahab jalge vahele pugeda, aga see on vägagi läbipaistev. Me tunneme teineteist juba seitsmendat aastat. (lk 23-24) * Ma olin kakskümmend kuus aastat vana ega teadnud päriselt, kes ma olen. Kuni töötuks jäämiseni ei olnud ma selle peale mõelnudki. Ma eeldasin, et abiellun ilmselt Patrickuga, teen paar last, hakkan elama paari kvartali kaugusel kohast, kus olen alati elanud. Kui välja arvata eksootiline rõivamaitse ning asjaolu, et ma olen pisut lühikest kasvu, ei erista mind tänaval kõndijatest eriti miski. Teist korda mu poole ei vaadata. Tavaline tüdruk, kes elab oma tavalist elu. Mulle sobis see tegelikult hästi. (lk 24) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> Kui [[asjad]] [[Rääkimine|räägiksid]] - aga kui räägiksid, siis võiksid ka [[Valetamine|valetada]]. Eriti need tavalisus ja [[tühisus|tühised]], et endale [[tähelepanu]] tõmmata. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Kui", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 17 [[Kategooria:Teemad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 85reg1s5guj8j6wrymphdg4yzwoegti 0 9821 89008 86659 2022-08-04T12:38:26Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * ... kui [[mehed]] soostuksid armastama [[orjatar]]i asemel omataolist - selleks on võimelised vaid need mehed, kes on ühtaegu vabad [[kõrkus]]est ja alaväärsuskompleksist -, oleksid [[naised]] palju vähem mures oma naiselikkuse pärast. (Tee vabanemisele, lk 451) ** [[Simone de Beauvoir]], "[[Teine sugupool]]", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997 * Peremees oli George'i rentinud tööle kotivabrikusse, kus noormees oma osavuse ja leidlikkuse tõttu sai peagi kuulsaks kui parim tööline kogu [[tehas]]es. Ta leiutas kanepipuhastamismasina, mis tema haridust ja elutingimusi arvesse võttes ilmutas küllaltki suurt taipu [[mehaanika]]s. :Kui nägus ja meeldivate kommetega inimene oli ta vabrikus üldiseks lemmikuks. Sellest hoolimata polnud George [[seadus]]e silmis [[inimene]], vaid [[ese]], ja kõik tema väljapaistvad anded allusid ta jõhkra, kitsarinnalise, türanliku peremehe meelevallale. See isand, saanud kuulda George'i kuulsast leiutisest, ratsutas vabrikusse, et näha, millega see taibukas inventariüksus on hakkama saanud. Vabrikant võttis ta vastu suure vaimustusega ja õnnitles teda, et tal on nii väärtuslik ori. :Omanikule näidati kogu vabrikut ja George tutvustas teda masinatega. George, olles ülevas meeleolus, rääkis nii ladusalt, seisis nii sirgelt ja nägi välja nii meeldiv ning mehelik, et tema isandal tekkis ebamugav [[alaväärsustunne]]. Milleks oli orjal vaja mööda maad ringi kolada, masinaid leiutada ja härrasmeeste keskel pead püsti hoida? Sellele teeb ta kohe lõpu. Ta võtab George'i enda juurde tagasi ja paneb teda maad kõplama ning kaevama, et vaadata, "kas ta siis veel nina püsti ajab". Niisiis nõudis ta korraga George'i palka ja tegi teatavaks oma kavatsuse teda koju viia, rabades sellega nn vabrikanti kui ka kõiki töölisi. (lk 15-16) * [[Harriet Beecher-Stowe]], "Onu Tomi onnike", tlk [[Minni Nurme]], 2. trükk, 1975 * Tal oli mingisugune kaasasündinud alaväärsustunne, ja teda koheldigi nii — nagu enamikku selliseid, kes sihukesi [[signaal]]e kiirgavad. Kui ta ise endasse ei uskunud, vaevalt sai siis ka nõuda, et teised seda teeksid. Aastate jooksul oli ta harjunud enesestmõistetavalt alati kõige tagumistel kohtadel istuma ja rahulduma sellega, mis teistele ei kõlvanud. Justkui polekski tal õigust paremat oodata. (lk 55) ** [[Karin Alvtegen]], "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004 * Ma ei ole loll. Ma tahan selle asja kohe selgeks teha. Aga inimesel tekib paratamatult ajurakukeste osakonna alamehitatuse tunne, kui kasvad koos noorema õega, kes viidi üle aasta vanemasse ehk siis minu klassi ja siis veel ühe klassi võrra ülespoole. :Katrina tegi kõike arukat ja nutikat esimesena, ehkki on minust poolteist aastat noorem. Ta oli juba lugenud kõiki raamatuid, mida mina iial lugesin, ta teadis kõiki fakte, mida mina lõunalauas mainisin. Ta on ainuke inimene maailmas, kellele [[eksam]]id meeldivad. Vahel on mul tunne, et ma käin niiviisi riides just seepärast, et ainus asi, mida Treena teha ei oska, on riideid kokku sobitada. Ta on selline kampsuni ja teksade tüdruk. Tema arusaam ilusti riidesse panekust on teksaste triikimine. (lk 23) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] kxh660m2jewybe99ojknufgt9j7ykt6 0 10109 89040 84881 2022-08-04T13:01:33Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Ma ei tea ühtki tipptasemel [[teadlane|teadlast]], kes poleks mingis etapis tundnud fanaatilist huvi oma uurimisobjekti vastu. See võimaldab ennast eesmärgile pühendada ja annab jõudu, et midagi järjest uurida vähemalt kolm-neli aastat - tavapärane ühe konkreetse projekti eluiga planeerimisest kuni andmete avaldamiseni. Seetõttu sobivad teadusesse ka sportlased, kes on õppinud aastaid [[eesmärk|eesmärgi]] nimel [[Pingutus|pingutama]]. ** [[Leho Tedersoo]], [https://forte.delfi.ee/artikkel/90270703/teaduselu-leho-tedersoo-kuidas-jouda-teaduse-tippu? "Kuidas jõuda teaduse tippu?"], Delfi Forte, 26. juuni 2020 * Oeh, mis [[saladus]] mul ikka on! Ega minu vanuseklassis neid sportlasi just väga palju ole. ** [[Nora Kutti]], intervjuu: Ann Hiiemaa, [https://leht.postimees.ee/266190/veteranidest-maailmameistrid-murravad-muute "Veteranidest maailmameistrid murravad müüte"]. Postimees, 22. mai 2010 * Kui aus olla, ei pruugi sportlane riigi kaitsmisel automaatselt olla efektiivne. See on sama, kui teeksid nädal aega [[tennis]]etrenni ja siis visataks sind võistlustel vette – mine võitle ja võida! Mis juhtuks? :Ma oskan lasta – suurepärane, see on juba boonus. Ent olin siiani käsitsenud ainult laskeulatusega [[relv]]i. Nüüd patrullin tänavatel. Kui saabusin, öeldi: sa pole [[sõjaväelane]], mida teed siin; meil mehi jätkub, miks tulid? Aga kuidagi saab mind kasutada. * Paljud sportlased, kes olid "poliitikast väljaspool", on tajunud, mis kõik on juhtunud, tajunud rünnakute kogu koledust, ning on šokeeritud. Ilmselt on see [[šokk]] viinud neist lõpuks [[illusioon]]i, et [[Venemaa]] on sõber, vend, samasugused [[õigeusk]]likud nagu meie. ** [[Serhi Stahhovski]], intervjuu: [https://sport.postimees.ee/7483382/relva-haaranud-ukraina-tipptennisist-vene-vaed-lihtsalt-tapavad-ja-vagistavad-inimesi "Relva haaranud Ukraina tipptennisist: Vene väed lihtsalt tapavad ja vägistavad inimesi"], Postimees, 23. märts 2022 * Ma olin alati arvanud, et Hailsbury [[Triatlon]]iterroristide ülenädalased kohtumised on kõrtsipidaja õudusunenägu. Mina olin ainus, kes [[alkohol]]i jõi ning minu üksildane krõpsupakk lebas kokkukägardatud: tühjana laual. Kõik teised rüüpasid mineraalvett või kontrollisid oma dieet-[[Coca-Cola|Coca]] magusainesisaldust. Kui nad viimaks süüa tellisid, siis ei leidunud seal ühtki salatilehte, millel lastaks kokku puutuda rasvase kastmega, ega tükkigi [[kana]], millel nahk küljes. Mina tellisin tihti [[kartulikrõpsud|krõpse]], et saaksin vaadata, kuidas nad kõik [[Teesklus|teesklevad]], et ei taha ühtki võtta. (lk 61) * Ma ei saanud väita, et mulle triatloniterroristide kokkusaamised meeldinuks, aga minu pikenenud tööaja ja Patricku treeningugraafiku tõttu oli see üks väheseid aegu, mil ma teda üldse nägin. Ta istus minu kõrval ja ta lihaselised jalad olid kaetud lühikeste pükstega, ehkki väljas oli kohutavalt külm. Klubi liikmetel oli auasjaks kanda võimalikult vähe riideid. Mehed olid soonilised ning kandsid tundmatuid ja kalleid spordirõivaid, mis juhtisid niiskust eriti hästi ära või olid sulgkerged. Neid hüüti kas Scud või Trig, nad näitasid üksteisele kehaosi ja uhkustasid vigastuste või väidetava lihaskasvuga. Naised ei kandnud meiki ja nende [[jume]] oli päevitunud nagu neil, kelle jaoks jäisel maastikul miilide viisi <!--//-->jooksmine on tühiasi. Mind vaatasid nad kerge [[põlastus]]ega, vahest isegi arusaamatusega, arvestades kahtlemata minu lihaste ja keha-rasva suhet ning pidasid seda kehvakeseks. (lk 61-62) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Elukutsed]] [[Kategooria:Sportlased| ]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] bi8g0pwzpc7p588vizvwu0ugnmnwy7e 0 10410 89016 85904 2022-08-04T12:46:23Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Fail:2014 Kłodzko, ratusz, wnętrze 01.JPG|pisi|Raehoone sisekujundus. Kłodzko, [[Poola]]]] ==Proosa== * D'Artagnan vaatas [[tuba|toas]] ringi. :Ta polnud iial varem näinud sõjakama ilmega ja seejuures [[elegants]]emat ruumi. Igas nurgas seisid relva[[trofee]]d, mis pakkusid silmale ja käele igat liiki [[mõõk]]u, ja neljal suurel [[maal]]il olid täies relvastuses kujutatud Lorraine'i [[kardinal]], kardinal de Richelieu, kardinal Lavalette ja Bordeaux' kardinal. Tuleb tunnistada, et see oli ka kõik, mis laskis kuidagi aimata, et on tegemist abee eluruumidega. [[Sein]]ad olid kaetud damastiga, [[vaip|vaibad]] pärinesid Alençonist ja [[voodi]] näis pigem mõne võluva daami magamisasemena oma [[pits]]kaunistuse ja tikitud kattevaibaga, kui kuuluvat mehele, kes on tõotanud kasinuses ja lihasuretamises taevateed käia. :"Te silmitsete minu [[koobas]]t?" küsis Aramis. "Oo, mu armas sõber, vabandage mind, ärge olge liiga nõudlik, elan nagu kloostrimunk ikka." (lk 91 * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008 * [[Protestantlus|Protestantlikud]] [[kirik]]ud olid kas inetud ja neis puudus meeleolu, või ilusad ja meeleolukad - aga need olid [[koosolekuruum]]id ja jäid selleks. Inimesed tulid sinna, et kummardada üht- või teistviisi [[Jumal]]at tema nähtamatul ja vaimsel juuresolekul, aga seda võis ometi sama hästi [[mets]]as või [[kodu]]s oma toas teha - parem võib-olla seal, sest kirjas seisab, et Jumal on [[vaim]] ja teda ei saa kummardada ei [[Jeruusalemm]]as või mis selle teise koha [[nimi]] nüüd oligi - vaid tões ja vaimus. Aga kõik katsed teha koosolekuruumid enam või vähem meeleolukaks Jumala kui igal pool lähedal viibiva kummardamiseks tundusid nii naljakalt ebaadekvaatsed ja väikekodanlikud - kui arvatakse, et ta on ju ka kõikjal [[loodus]]es, ja selle on ta tegelikult ise oluliselt parema maitsega dekoreerinud kui inimeste loodud parimad [[pühakojad]]. (252-253) ** [[Sigrid Undset]], "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003 * Maja sisemus oli Tomi meelest üks õige poissmehekodu, vähemalt Venezia mõõdupuuga mõõtes: all malelauaruuduline marmorpõrand, üleval roosakasvalge marmorpõrand, [[mööbel]], mis oli rohkem mööbliks moondunud ''cinquecento'' [[muusika]] moodi, mida esitasid oboed, grammofonid ja ''violas da gamba''. Tom laskis [[teenija]]tel Annal ja Ugol, noorel itaallastest abielupaaril, kes olid ameeriklasi ennegi teeninud ja järelikult tegid Verise Mary ja ''créme de menthe frappe'' vahel vahet, poleerida nikerdatud riidekappe, kummuteid ja toole, kuni need otsekui elustusid ja heitsid säravtuhmi helki. Ainus enam-vähem moodne ruum oli vannituba. Tomi magamistoas oli gargantualike mõõtmetega voodi, <!--//-->laiem kui pikk. Tom ehtis toa antiigiärist ostetud Napoli vaadetega, mis olid pärit aastatest 1540 kuni umbes 1880. Ta oli maja nii suure hoolega sisustanud, nagu kavatseks sinna elama jäädagi. (lk 142-143) ** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007 * Seda kutsuti Rottide Saaliks. Teoreetiliselt oli saalile niisugune nimi pandud seinakaunistuste pärast: keegi palee varasem elanik oli arvanud, et tantsivaid rotte kujutav fresko lööks dekoratsioonimaailmas tõsiselt laineid. Ka vaipadesse oli kootud rotimuster. Laes tantsisid ringis rotid, sabad lae keskel põimumas. :Pärast poolt tundi selles ruumis tundis enamik inimesi soovi end pesta. * [[Terry Pratchett]], "Savijalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2005, lk 166 * [Charlotte:] Inimesed ''maksavad'' selle eest, et neile öeldaks, mis värvi nende [[kardin]]ad peaksid olema? (lk 19) * "Mina jään väljapoole [[hea maitse]] haardeulatust, kallis." Itsitus. Võiks tunduda, et küsitav on hoopiski hea maitse kui niisugune. :Muidugi keeldub Marion seda terminit kasutamast. Labane, mõttetu. Mõjus [[sisustus]] koosneb üllatustest, kooskõladest, kontrastidest. Siin ootamatu [[vaip]], seal huvitavad värvid, seal [[peegel]]. Kuid pole mingit mõtet püüda seda seletada Henryle, kelle jaoks Marioni tegevus on [[meelelahutus]], millega õetütar täidab oma aega ja mis jääb Henry silmapiiri taha. (lk 21) * Marioni [[kliendid]] on inimesed, kes võtavad sisustamist [[eluviis]]ina. Nad on ühel või teisel viisil [[rikkus|rikkaks]] saanud ning võivad nüüd sama hästi oma pappi ka kulutada ja [[ümbrus]] on nende jaoks esmatähtis. Nad vahetavad sageli [[maja]] ning iga uus [[kolimine]] nõuab katusest keldrini uut sisustust. Isegi pikemat aega paigal elades on perioodilised ümber tegemised hädavajalikud. Suurimad raiskajad võivad ühe toa eest välja käia mitu tuhat; isegi Marion on nende kulutamise peale mõnikord üllatunud, kuigi tänulik. Vahel leiab ta end hoolitsemas selle eest, et viidaks ära kogu see kraam, mis alles hiljuti kohale toodi, kuna klient on väsinud uhketest kardinatest ja linlikust šikist ning talle meeldib mõte Marioni rahulikust värvigammast ja elegantselt juhuslikest kompositsioonidest. Mõnikord saab sohvad, tugitoolid ja pildid tagasi müüa esialgsetele tarnijatele, kes sugugi ei üllatu. Sisekujunduselementide laadung on igavesti liikvel, imbudes ühest häärberi korterist või Chelsea elegantsest terrassmajast teise. (lk 23-24) * [George Harrington:] "Kas saate hakkama selle stiiliga - teate küll, kohaga, kus teil on kõigest üks elegantne [[tool]] ja klaasplaadiga [[laud]], millel seisab [[vaas]], ja jumal üksi teab, kuhu nad peaksid panema [[ajaleht|ajalehe]]?" :"[[Minimalism]]," ütles Marion. (lk 33-34) * [[Penelope Lively]], "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017 * Seejärel ta tõusis ja läks läbi salongi [[söögituba|söögituppa]]. Sein oli kaetud männipuiduga. Mitu väikest lauda oli kokku lükatud, et moodustada üht suurt, ja seda kattis punase-valgeruuduline kangas, mida kaunistasid veinipudelitesse pandud küünlad. Üht seina ehtis isahirve pea, ja Hamish avastas üllatusega, et see ei ole päris. Ta ei teadnud, et niisuguseid asju olemaski on. Ilmselt ei kiitnud Jane heaks päris loomade kehaosade kasutamist, sellest siis võltspea ja sünteetilised nahad salongipõrandal. (lk 45) ** [[M. C. Beaton]], "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012 * Vihkasin teda kõige rohkem ühe asja pärast: ta polnud suuteline [[Imetlus|imetlema]] mu [[maja]]. Ta ju ometi pidi märkama head mööblit, kardinaid, kulda, hõbedat ja valget, raskeid karuseid musti vaipu... Kuid ta ei öelnud midagi. (lk 20) ** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26 * Läksin tema järel tohutu suurde ruumi, millel olid maast laeni Prantsuse aknad. Rasked [[kardin]]ad rippusid elegantselt jämedate mahagonist [[sammas]]te küljes ning põrandaid katsid väga peene mustriga Pärsia vaibad. Seal lõhnas mesilasvaha ja antiikmööbli järele. Igal pool olid elegantsed poleeritud teelauakesed, millel seisid kaunistatud karbikesed. Mõtlesin hetkeks, kuhu Traynorid ometi oma [[teetass]]e toetavad. (lk 27) * Ma olin arvanud, et see maja meenutab natuke [[hooldekodu]], et igal pool on vintsid ja kergelt puhastatavad pinnad. Aga see meenutas pigem mingit hirmuäratavalt kallist [[hotell]]i, mis on vanast rahast läbi imbunud, kõikjal olid armastusega hoitud asjad, mis paistsid hirmväärtuslikud. Abilaual olid hõberaamides fotod, aga need olid liiga kaugel ja ma ei näinud nägusid. (lk 27) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Arhitektuur]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] mt9r4h0z55t9msuka7jnuedec1br92i 0 10466 89026 83819 2022-08-04T12:52:52Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[File:Patches the cat.jpg|pisi|Kodukass (''Felis catus'') on üks levinumaid koduloomi]] ==Proosa== * [[Ilves]] on hästi [[kodustamine|kodustatav]]. Ainukeseks koduloomaks, kellega ilvest ei olevat võimalik lepitada, on [[kass]]. Sugulaste asi... (lk 16) ** [[Fred Jüssi]], "Rebasetund", 1981 * Seersant Colon läks tagasi oma laua juurde, avas vargsi sahtli ja tõmbas välja raamatu, mille lugemine tal pooleli oli. Raamatu nimeks oli "Kooselu koduloomadega". Pealkiri oli teda algul pisut muretsema pannud - jutud ju käivad, missugused kummalised inimesed maal elavad - , aga selgus, et raamatus räägiti ainult sellest, kuidas veiste ja sigade ja lammastega toime tulla. :Nüüd murdis seersant Colon pead, kust leida raamat, mille abil loomad lugema õpetada. * [[Terry Pratchett]], "Savijalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2005, lk 20 * Pepe on nägus, aga lihtne urbaniseerunud mõtteviisiga noormees. Tema suurimaks [[hirm]]uks näivad olevat [[loom]]ad. :Esimese lambakarja lähedal hoiatab ta mind nende eest. "[[Lambad]] on ohtlikud?" pärin üllatunult. :"Jah, eriti [[oinas|oinad]] - nad võivad rünnata ja isegi hammustada," räägib mees, kes ei tea, et olen üles kasvanud lambakarja keskel ega ole agressiivset lammast ega ka oinast mitte kunagi näinud. :Asi kisub päris hulluks, kui jõuame [[kits]]edeni. Loodan, et Pepe ilmutab kübeke džentelmenlikkust, aga ei! Tema ronib hoopiski minu taha peitu! Nähes tema hirmust suuri silmi, kordan umbes kolmeteistkümnendat korda: "Kitsed ei ole ohtlikud! Kõik on hästi, ära karda." :Ta ei usu mind. Järgmiseks kohatud [[eesel|eeslite]] peale võpatab ta taas ja ronib mu selja taha. (lk 16) * [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020 * Aga juba bussiga koju sõites hakkasid mul peas tiirlema samad mõtted. Millest me rääkima hakkame? Mis siis, kui ta mind lihtsalt jõllitab, pea ripakil, terve päeva? Kas ma lähen närvi? Mis siis, kui ma ei saa aru, mida ta tahab? Ma olin kellegi eest hoolitsemises legendaarselt saamatu, meil polnud kodus enam toataimi ega koduloomi - pärast katastroofe hamstri, raagritsikate ja kuldkala Randolphiga. Ja kui tihti see tema jäiga olemisega ema kohal on? Mulle ei meeldinud mõte, et mul kogu aeg silma peal hoitakse. Pr Traynor paistis olevat naisterahvas, kelle pilgu all ka kõige vilunumad käed kohmakaiks muutuvad. (lk 34) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Koduloomad| ]] o8teiht2h53q9kxzvzrj0b2szwhbhy6 0 10731 89009 87299 2022-08-04T12:39:02Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:Sophie Meyer Lautenist 1876.jpg|pisi|Sophie Meyer, "Lautomängija" (Lõunasaksa laulik ajaloolises kostüümis, 1876)]] [[Pilt:Margarete Pfeifer Mädchen in Tracht 1883.jpg|pisi|Margarete Pfeifer, "Tüdruk dirndlit proovimas" (1883)]] ==Proosa== * Näiteks praeguste noorte suhtumises kostüümi on kohati selline tunne, nagu peaks neil olema keegi teenija. Kleidisaba lohiseb mööda treppi järel, see pole näitleja asigi. Aga siis ei visatud iial kostüümi nurka, see oli ju osa sinu rollist. Tollal oli nii, et teatri poolt anti ainult ajaloolised kostüümid, kaasaegsed kostüümid pidi näitleja ise muretsema. Ja seda, millega sa laval mängisid, tänaval ju selga ei pannud. Küllap seetõttu oligi kostüümi suhtumine hoopis teine ja see jäi ka verre. Ka ringreisidel pidime oma kostüümid ja parukad ise korras hoidma, polnud ei riietajat ega grimeerijat. Mängisime ühel ringreisil järjest 40 korda "Õnnelikke päevi", tõin kleidi pärast õmblejate tuppa ja sel polnud ühtegi plekki. (lk 8) ** [[Salme Reek]], intervjuu: [[Toomas Lõhmuste]], "Vastab Salme Reek", [https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/186936 Teater. Muusika. Kino 8/1987], lk 5–16 * "[[Töövestlus]]ele tuleb minna kostüümis," nõudis ema. "Tänapäeval käivad kõik liiga lohakalt riides." :"Jaa, sest kui ma mingit vanurit lusikaga toidan, siis on ametlik rõivastus ju väga vajalik." :"Ära targuta." :"Ma ei saa endale kostüümi ostmist lubada. Mis siis, kui ma ei saa seda töökohta?" :"Pane minu oma, ma triigin sulle ühe ilusa pluusi ära ja kas sa võiksid üks kordki nii kena olla ja mitte teha oma juustesse neid..." Ta osutas mu juuste poole, mis olid, nagu tavaliselt, keeratud kaheks tumedaks sõlmeks teine teisel pool pead. "Neid printsess Leia asju. Püüa välja näha nagu normaalne inimene." :Ma ei hakanud emaga vaidlema. Ja ma sain aru, et isale oli antud käsk mu välimust mitte kommenteerida, kui ma liiga kitsast seelikust põhjustatud kummalisel kõnnakul uksest välja astusin. (lk 24) * Piinlik ei olnud see, et mul oli seljas ema kostüüm, mis oli moes 1980. aastatel, vaid see, et kostüüm oli mulle pisut kitsas. Vöökoht pitsitas mu taljet ja ma tõmbasin kaherealise jaki eest kinni. Nagu isa ütleb, on [[juuksenõel]] ka kerekam kui meie ema. (lk 25) * Mind oleks nagu teaduslikult uuritud. Ja mitte tingimata heasoovlikult. Ema [[seelik]] tundus äkitselt odav ja selle lõimed läikisid kahvatus valguses. Ma oleksin pidanud oma kõige lihtsamad püksid ja pluusi panema. Ükskõik mida peale selle kostüümi. (lk 28) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> [[Tragöödia]] tähtsaim vaatus on kuues: kui [[surnu]]d tõusevad [[lava]] lahinguväljadelt, kohendatakse [[parukas|parukaid]] ja kostüüme, tõmmatakse [[nuga]] rinnust, võetakse [[silmus]] kaelast, seistakse elavatega ühte ritta näoga [[publik]]u poole. ... Hanerivis tulevad need, kes otsa leidnud varem, kolmandas ja neljandas ja vaatuste vahel. Teadmata kadunute imepärane [[naasmine]]. Nende kannatlik [[ootamine]] [[kuliss]]ide taga, kostüüme seljast võtmata, [[grimm]]i maha pesemata, liigutab mind enam kui tragöödia tiraadid. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Teater]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Riietus]] [[Kategooria:Filmikunst]] 6f1h3q18ojw7y0caasu0meifu09rxd3 0 10811 89018 54158 2022-08-04T12:48:12Z Ehitaja 2563 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Naine uuris oma pabereid ja mina nihelesin tooli peal, et paremini näha. :Ja siis ma seda kuulsingi — rebeneva õmbluse äratuntavat heli. Vaatasin alla ja nägin, et kaks kangatükki, mis mu parema reie külje peal kokku said, olid lahku rebenenud ning siidniit tekitas koledaid narmaid. Tundsin, et lähen näost punaseks. :"Niisiis... Preili Clark... Kas teil on [[kvadripleegia]] alaseid kogemusi?" :Pöördusin pr Traynori poole ja keerasin end nii, et jakk kattis võimalikult suure osa [[seelik]]ust. (lk 27) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk ==Luule== <poem> Kümme [[sõrm]]e vormib karikat varjude tarvis. Mu õmblused sügelevad. Mis siis enam muud. Olen varsti niisama hea kui uus. </poem> * [[Sylvia Plath]], "Kivid", rmt: "Luulet", tlk Tiina Aug, 1990, lk 27-29 [[Kategooria:Käsitöö]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] njo9mfzw7j10som1k5njcsi976j666o 0 10841 89031 85416 2022-08-04T12:55:02Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Draama== * ABRAHAM: Pole vaja. Ongi juba parem. See hääl ehmatas mind. (''Paus. Ägedalt.'') Jah, aga kui inimene ei taha seda? Igal inimesel on ometi õigus surra... :ROBERT: Kas ikka on? Annad sa haigele, kes surra tahab, [[mürk]]i? [[Hippokratese vanne]], isa!... :ABRAHAM: Mürki ei tohi anda, aga nii... nii ka ei tohi! Inimesel on püha [[õigus]] elule ja surmale. :ROBERT: Kuidagi väga anarhistlik, väga individualistlik, väga üheksateistkümnenda sajandi pärane on see surmakäsitus. [[Ühiskond]] võib-olla ei taha, et vajalik inimene sureks. Võib-olla oleks ühiskond tahtnud, et mõni suur inimene, neid võib palju nimetada, oleks veel loonud, tema aga tahtis puhkama. Kirikaiale, naisukese kõrvale. Katkestas oma elu ise. :ABRAHAM: Sul on kummaline huumorimeel. * [[Enn Vetemaa]], "[[Jälle häda mõistuse pärast]]" (1975), III vaatus, IV pilt, lk 54 ==Proosa== * Vene sõduritel on huumorimeelt. Nad peavad Mõhhailo ja tema sõbra kinni ja sihivad automaadiga [[põlv]]ede pihta. "Ära muretse, sul on ju neid kaks." Lõbusad semud. [[Tšetšeenid]] nii suured naljamehed ei ole. Nad tõmbavad automaaditule üle enda ees seisvate inimeste peade. Nad on osavad tulistajad. Keegi ei saa pihta, ainult üks [[kõrv]] lastakse läbi. Aga teine jääb ju terveks. ** [[Vahur Laiapea]], [https://www.postimees.ee/7535358/3000-kilomeetrit-mariupoli-porgust-eestisse "3000 kilomeetrit Mariupoli põrgust Eestisse"], Postimees, 1. juuni 2022 * Järgnes kerge paus ning siis pööras pr Traynor pilgu taas kaustale. "Kui vana te olete?" :"Ma olen kakskümmend kuus." :"Ja oma eelmisel töökohal töötasite te kuus aastat." :"Jah. Teil peaks olema minu [[soovituskiri|soovituskirja]] koopia." :"Ee..." Pr Traynor tõstis selle üles ja kissitas silmi. "Teie eelmine tööandja ütleb, et te olete "soe, jutuhimuline ja elurõõmus inimene"." :"Jah, ma maksin talle selle eest." :Jälle see pokkerinägu. :''Oh kurat'', mõtlesin ma. (lk 28) * Keset tuba seisis must [[ratastool]], iste ja seljatugi lambanahaga kaetud. Selle ees kükitas ilma kraeta valgetes tunkedes tugeva kehaehitusega mees ja sättis istuja jalgu ratastooli jalatugedele. Kui me tuppa astusime, tõstis ratastoolis istuv mees oma väljakasvanud ja kammimata juuste all pilgu. Ta vaatas mulle otsa ning hetke pärast lasi kuuldavale verd tarretava oige. Siis ta suu tõmbles ja ta tõi kuuldavale veel ühe ebamaise [[karje]]. :Ta ema tõmbus kangeks. :"Will, lõpeta!" :Mees ei vaadanud tema poolegi. Kusagilt tema rinnust tõusis veel üks eelajalooline heli. See oli hirmus, piinleva inimese hääl. Püüdsin mitte võpatada. Mees krimpsutas nägu, ta pea vajus õlgade <!--//-->vahel viltu ning ta piidles mind krampunud ilmega. Ta nägi välja groteskne ja natuke vihane. Pigistasin kotti nii kõvasti, et sõrmenukid läksid valgeks. :"Will! Palun." Tema ema hääles oli kerge [[hüsteeria]]noot. "Palun ära tee nii." :Oh issand, mõtlesin. Ma ei suuda seda. Neelatasin kõvasti. Istuv mees põrnitses mind endiselt. Ta nagu ootas, et ma teeksin midagi. :"Mina... Mina olen Lou." Minu ebatavaliselt värisev hääl purustas vaikuse. Mõtlesin hetkeks, kas peaksin talle kätt andma, aga lehvitasin selle asemel kergelt, sest mulle meenus, et ta ei saa seda vastu võtta. "Lühend Louisast." :Minu üllatuseks ta nägu silenes ja pea tõusis õlgadel otseks. Will Traynor vaatas mulle otsa ja üle ta näo väreles kerge naeratusevine. "Tere hommikust, preili Clark," ütles ta. "Kuulsin, et teie olete minu uusim [[valvur]]." :Nathan sai jalatoed õigesse kohta. Ta vangutas püsti tõustes pead. "Sa oled üks halb inimene, hr T. Väga halb." Ta irvitas ja sirutas välja oma suure käe, mida ma lõdvalt surusin. Nathanist õhkus kõigutamatut rahu. "Ma kardan, et sa nägid Willi parimat Christy Browni matkimise numbrit. Küll sa temaga ära harjud. Ta haugub hullemini kui hammustab." (lk 38-39) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] l2r40doza8zug2d7eilckzbhbt115sm 0 11100 89034 86713 2022-08-04T12:56:45Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Mina olen siin, istun kodus [[tool]]il. [[Unistus|Unistan]] veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi. :Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti [[tõusmine|tõusma]]. Tunnen ebamäärast ebamugavust edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha. (lk 22) * [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001 * Ma mäletan, et kui ma olin noorem, siis öeldi mulle, et "[[ilu]] nõuab ohvreid", aga viimasel ajal on mul väga vähe tahtmist kanda midagi, milles ma külmetan või ei saa kõndida. Ma tahan tunda, et ma säran ja mul on mugav ja ma olen seksikas ja tugev ja ilus. Ja kui sul on ebamugav, siis ära seda tee. On väga kurb, kui sa pead koju minema lihtsalt sellepärast, et sa tahad maha istuda! Ma liigun edasi ja panen rõhu sellele, et olla lihtsalt äge. ** [[Emma Watson]], intervjuu: Porter, talv 2015 * Hea [[düstoopia]] võtab mingisuguse eksisteeriva elemendi meid ümbritsevast [[ühiskond|ühiskonnast]] ja näitab, kuidas selle ebameeldivamate joonte lõpuni välja arendamisel on tulemuseks pea karikatuurne, ent siiski usutav [[õudus]]. Ideaalis on düstoopiline maailm piisavalt kaugel tuttavast [[reaalsus]]est, et tekitada [[võõristus]]­efekti, hakata [[metafoor]]ina vibreerima ja innustada lugejat edasi mõtlema. Samas võiks ta olla piisavalt lähedal, et tekitada ebamugavust ja [[äratundmine|äratundmist]], juhtida tähelepanu just nendele osadele meie elust, millele me muidu ei mõtleks, ent mille korrumpeerumise potentsiaal on selle võrra suurem. ** [[Aro Velmet]], [https://leht.postimees.ee/7054874/vikerkaar-loeb-atwoodi-dustoopia-teine-tulemine "Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine"] Postimees, 4. september 2020, [[Margaret Atwood]]i romaani "Testamendid" arvustus * [[Surnu]]le pannakse [[laastud]] patja lootuses, et ta ebamugavusest loobuks surnud olemast. (lk 117) ** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989 * Nende esimese paari nädala jooksul sain ma Will Traynorit lähedalt uurida. Sain aru, et ta oli otsustanud mitte välja näha nagu mees, kes ta oli olnud; ta oli lasknud oma helepruunidel juustel vormituks puhmaks kasvada ning tema lõuga kattis habemetüügas. Ta hallidest silmadest paistis kurnatus või siis pidev ebamugavus<!--//-->tunne (Nathan ütles, et Will tunneb end väga harva mugavalt). Neist paistis see õõnes ilme, mis näitab, et inimene ei ela päriselt reaalsuses. Mõnikord mõtlesin, et see on [[kaitsemehhanism]], et tema ainus viis seda elu taluda on teeselda, et see ei toimu temaga. (lk 52-53) * Ma tahtsin, et mul oleks temast [[Kaastunne|kahju]]. Mul oligi. Neil hetkedel, mil nägin teda aknast välja vaatamas, mõdesin, et ta on kõige kurvema saatusega inimene, keda ma tean. Ja sedamööda, kuidas aeg edasi läks, sain ma aru, et tema häda ei seisne vaid ratastoolis olemises või füüsilise vabaduse kaotamises, vaid lõppematus rodus ebaväärikates terviseprobleemides, ohtudes ja ebamugavustes; mõistsin, et kui mina oleksin Will, oleksin ma arvatavasti sama õnnetu. (lk 53) * Esmalt märkasin ma naist. Ta oli pikajalgne ja blond, heleda karamellivärvi nahaga, just taoline, kellesamased panevad mind mõtlema, kas inimesed kuuluvad ikka samasse liiki. Ta nägi välja nagu inim-võidusõiduhobune. Ma olin vahel selliseid naisi näinud: nad kõpsisid tavaliselt üles kindlusesse, kaasas väikesed Bodeni kaubamärki kandvad lapsed, ja kui nad kohvikusse tulid, olid nende hääled kandvad, kristallselged ja piinlikkustundeta, kui nad küsisid: "Harry, kallis, kas sa kohvi soovid? Kas ma küsin, kas nad oskavad sulle ''[[macchiato]]''<nowiki>'</nowiki>t teha?" See oli kindlalt ''macchiato''-naine. Tema juures lõhnas kõik [[raha]] järele, [[privileeg]]ide ning otsekui läikivatel ajakirjalehekülgedel elatud elu järele. :Siis vaatasin teda lähemalt ning sain [[ehmatus]]ega aru, et a) see on naine Willi suusatamisfotolt, ja b) tal oli väga-väga ebamugav olla. :Ta oli Willi põsele suudelnud ning astus nüüd sammukese tahapoole ja naeratas tehtult. Tal oli seljas pruun pügatud nahast [[vest]], mis oleks minust teinud lumeinimese, ja kaela ümber helehall kašmiirsall, mille serva ta hakkas näperdama, otsekui ei suudaks otsustada, kas pakkida end lahti või mitte. (lk 55) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Tunded]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] p7f7p6708sdhgi09w5ynek6a1kutqa4 89035 89034 2022-08-04T12:57:03Z Ehitaja 2563 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Mina olen siin, istun kodus [[tool]]il. [[Unistus|Unistan]] veidi, aga mitte eriti. Millest ma võiksingi unistada? Istun — ja ongi kõik. Ma ei saa öelda, et ma tunneksin ennast hästi, ega ma ei istu sellepärast, et mul oleks hea istuda, vastupidi. :Ma mõtlen, et istudes ei tee ma midagi head, ja ma peaksin kindlasti lõpuks, kunagi hiljem, püsti [[tõusmine|tõusma]]. Tunnen ebamäärast ebamugavust edasi istudes ja tundide või päevade kaupa — ise ka enam ei tea — mitte midagi tehes. Aga ma ei leia vähimatki põhjust püstitõusmiseks ja millegi tegemiseks. Ma ei tea, tõesti ei tea, mida ma võiksin teha. (lk 22) * [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001 * Ma mäletan, et kui ma olin noorem, siis öeldi mulle, et "[[ilu]] nõuab ohvreid", aga viimasel ajal on mul väga vähe tahtmist kanda midagi, milles ma külmetan või ei saa kõndida. Ma tahan tunda, et ma säran ja mul on mugav ja ma olen seksikas ja tugev ja ilus. Ja kui sul on ebamugav, siis ära seda tee. On väga kurb, kui sa pead koju minema lihtsalt sellepärast, et sa tahad maha istuda! Ma liigun edasi ja panen rõhu sellele, et olla lihtsalt äge. ** [[Emma Watson]], intervjuu: Porter, talv 2015 * Hea [[düstoopia]] võtab mingisuguse eksisteeriva elemendi meid ümbritsevast [[ühiskond|ühiskonnast]] ja näitab, kuidas selle ebameeldivamate joonte lõpuni välja arendamisel on tulemuseks pea karikatuurne, ent siiski usutav [[õudus]]. Ideaalis on düstoopiline maailm piisavalt kaugel tuttavast [[reaalsus]]est, et tekitada [[võõristus]]­efekti, hakata [[metafoor]]ina vibreerima ja innustada lugejat edasi mõtlema. Samas võiks ta olla piisavalt lähedal, et tekitada ebamugavust ja [[äratundmine|äratundmist]], juhtida tähelepanu just nendele osadele meie elust, millele me muidu ei mõtleks, ent mille korrumpeerumise potentsiaal on selle võrra suurem. ** [[Aro Velmet]], [https://leht.postimees.ee/7054874/vikerkaar-loeb-atwoodi-dustoopia-teine-tulemine "Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine"] Postimees, 4. september 2020, [[Margaret Atwood]]i romaani "Testamendid" arvustus * [[Surnu]]le pannakse [[laastud]] patja lootuses, et ta ebamugavusest loobuks surnud olemast. (lk 117) ** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989 * Nende esimese paari nädala jooksul sain ma Will Traynorit lähedalt uurida. Sain aru, et ta oli otsustanud mitte välja näha nagu mees, kes ta oli olnud; ta oli lasknud oma helepruunidel juustel vormituks puhmaks kasvada ning tema lõuga kattis habemetüügas. Ta hallidest silmadest paistis kurnatus või siis pidev ebamugavus<!--//-->tunne (Nathan ütles, et Will tunneb end väga harva mugavalt). Neist paistis see õõnes ilme, mis näitab, et inimene ei ela päriselt reaalsuses. Mõnikord mõtlesin, et see on [[kaitsemehhanism]], et tema ainus viis seda elu taluda on teeselda, et see ei toimu temaga. (lk 52-53) * Ma tahtsin, et mul oleks temast [[Kaastunne|kahju]]. Mul oligi. Neil hetkedel, mil nägin teda aknast välja vaatamas, mõdesin, et ta on kõige kurvema saatusega inimene, keda ma tean. Ja sedamööda, kuidas aeg edasi läks, sain ma aru, et tema häda ei seisne vaid ratastoolis olemises või füüsilise vabaduse kaotamises, vaid lõppematus rodus ebaväärikates terviseprobleemides, ohtudes ja ebamugavustes; mõistsin, et kui mina oleksin Will, oleksin ma arvatavasti sama õnnetu. (lk 53) * Esmalt märkasin ma naist. Ta oli pikajalgne ja blond, heleda karamellivärvi nahaga, just taoline, kellesarnased panevad mind mõtlema, kas inimesed kuuluvad ikka samasse liiki. Ta nägi välja nagu inim-võidusõiduhobune. Ma olin vahel selliseid naisi näinud: nad kõpsisid tavaliselt üles kindlusesse, kaasas väikesed Bodeni kaubamärki kandvad lapsed, ja kui nad kohvikusse tulid, olid nende hääled kandvad, kristallselged ja piinlikkustundeta, kui nad küsisid: "Harry, kallis, kas sa kohvi soovid? Kas ma küsin, kas nad oskavad sulle ''[[macchiato]]''<nowiki>'</nowiki>t teha?" See oli kindlalt ''macchiato''-naine. Tema juures lõhnas kõik [[raha]] järele, [[privileeg]]ide ning otsekui läikivatel ajakirjalehekülgedel elatud elu järele. :Siis vaatasin teda lähemalt ning sain [[ehmatus]]ega aru, et a) see on naine Willi suusatamisfotolt, ja b) tal oli väga-väga ebamugav olla. :Ta oli Willi põsele suudelnud ning astus nüüd sammukese tahapoole ja naeratas tehtult. Tal oli seljas pruun pügatud nahast [[vest]], mis oleks minust teinud lumeinimese, ja kaela ümber helehall kašmiirsall, mille serva ta hakkas näperdama, otsekui ei suudaks otsustada, kas pakkida end lahti või mitte. (lk 55) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Tunded]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] tu7bnzkkypt10n4zi6dxhp6fuiittlp 0 12241 89048 88525 2022-08-04T13:05:08Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki [[Pilt:Eugen_von_Blaas_-_Plauderei_-_1905.jpg|pisi|Eugen von Blaas, "Lobisemine" (1905)]] ==Proosa== * Seltskondlikes oludes pole ükski vajadus suurem kui vajadus lobiseda, kuna lobisemine on põhiline vahend aja möödasaatmiseks, mis on elu üks esmavajadusi. Ja kõige haruldasem on niisugune vestlusaine, mis äratab [[uudishimu]] ja peletab [[igavus]]t: seda teeb nimelt varjatu ja uus. Ent pea kinni sellest reeglist: kui sa ei taha, et teataks, et sa midagi tegid, ei tule see jätta mitte rääkimata, vaid tegemata. Ja ole kindel, et sellest, mida sa ei saa tegemata jätta või olematuks teha, saadakse teada, ükskõik kui hästi sa seda ka ei varjaks. ** [[Giacomo Leopardi]], "Mõtted". Tõlkinud [[Maarja Kangro]]. [[LR]] 3–4, 2008, lk 15 * "Me räägime sellest hiljem," ütles Anna Pavlovna naeratades. :Ja kui ta oli vabanenud noormehest, kes ei mõistnud elada, asus ta uuesti oma majaperenaisetoimingute juurde ning hoidis jälle silmad lahti ja kõrvad kikkis, valmis appi astuma, kui vestlus mõnes punktis soikuma kipub. Nagu ketrustöökoja peremees, kes, olles paigutanud töölised kohtadele, kõnnib oma ettevõttes ringi ja läheb mõne värtna liikumatust või erilist, kriiksuvat ja liiga valju vurinat märgates kärmesti selle juurde ning hoiab värtnat tagasi või paneb selle parajalt käima - nõnda astus ka Anna Pavlovna mööda oma võõrastetuba kõndides mõne vaikiva või liiga palju kõneleva ringi juurde ja pani ühe sõna või ümberpaigutusega taas käima ühtlaselt ja sündsalt veereva jutumasina. * [[Lev Tolstoi]], "Sõda ja rahu" I. Tõlkinud Virve Krimm, Eduard Suursepp ja Oskar Truu, 2016, lk 18 * Paul ei olnud endast kunagi uskunud, et tal on kalduvust snobismiks, aga kui [[ämm]] rebeneda ähvardavast [[siid]]ist täisrelvastuses peale tungis, ja ründas kõiki, kes õigel ajal tema kõnevoolu eest ei põgenenud - jah, siis pani see teda judisema. ** [[Sigrid Undset]], "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 319 * [Contessa Damasini kohta:] Ta hääl on tugev, kõlav ja peaaegu mehelikult madal, mis sobiks sõjaväge juhatama. Nagu tõeline väejuht kamandas ta ka oma seltskonda — või pigemini nagu tantsumeister, kes ballisaalis tantsutuure juhib. Ta segas ennast vaevalt konversatsiooni sisusse, mis omakorda näitab ta loomulikku tarkust. Seevastu oli ta kogu aeg valvel, et kõnetoon ei muutuks liiga julgeks või ägedaks, väljendused liiga teravaks või kellelegi isiklikult solvavaks. Kui kõlas ta käsklus: "''Soyez plus sage''!" oli see märgiks, et tuli kõneainet vahetada, või vähemalt anda mõnele teisele võimalus ennast väljendada. ** [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]", 1976, lk 29-30 * Järgnes kerge paus ning siis pööras pr Traynor pilgu taas kaustale. "Kui vana te olete?" :"Ma olen kakskümmend kuus." :"Ja oma eelmisel töökohal töötasite te kuus aastat." :"Jah. Teil peaks olema minu [[soovituskiri|soovituskirja]] koopia." :"Ee..." Pr Traynor tõstis selle üles ja kissitas silmi. "Teie eelmine tööandja ütleb, et te olete "soe, jutuhimuline ja elurõõmus inimene"." :"Jah, ma maksin talle selle eest." :Jälle see pokkerinägu. :''Oh kurat'', mõtlesin ma. (lk 28) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Kommunikatsioon]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Tegevused]] s1kprloa4kyz6118sc95bx2ofviu6is 0 12822 89045 81123 2022-08-04T13:04:09Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * [Athos:] "Raoul, tehke alati vahet [[kuningas|kuninga]] ja [[kuningavõim]]u vahel: kuningas on ainult inimene, kuningavõimus väljendub [[jumal]]a tahe. Kui kõhklete ega suuda otsustada, keda teenida, hüljake materiaalne näivus nähtamatu printsiibi nimel. Sest nähtamatu [[printsiip]] on kõik. Jumal on vaid tahtnud seda printsiipi käegakatsutavaks muuta ja seda seepärast ühes inimeses kehastanud." * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 238 * Nagu kõik [[inimesed]], kes oma ametis päris õiget mõõtu välja ei anna, ülehindas [[isa]] näivust ja tühiseid igapäevaseid üksikasju; intellekti asenduseks oli ta endale varunud suurtäheliste võtmesõnade arsenali, kuhu näiteks kuulusid [[Distsipliin]], [[Traditsioon]] ja [[Vastutustunne]]. Kui ma vahel julgesin talle vastu vaielda - ja seda juhtus väga harva -, siis kahmas ta jalamaid mõne seesuguse nõiasõna ja virutas mulle sellega pähe, nagu ta ka oma alluvaid taltsutades samasugustel asjaoludel kahtlemata tegi. ** [[John Fowles]], "[[Maag (Fowles)|Maag]]". Tõlkinud Henno Rajandi. Varrak 2005, lk 13 * [Jaak Johansonist:] Ta hoolis päris asjadest ja näilisusest ei hoolinud ta absoluutselt. Seepärast talle väga läks korda, kui me tudengitena [[Viljandi pärimusmuusika festival|pärimusmuusika festival]]i ideega lagedale tulime. Temast sai selle festivali mitteametlik [[maskott]]. Ta oli alati kohal, kuskil olemas – käis oma salvestajaga ringi, laulis kuskil ja ümises kaasa. ** [[Ando Kiviberg]], intervjuu: [https://menu.err.ee/1608110659/ando-kiviberg-jaak-johansonist-ta-hoolis-paris-asjadest "Ando Kiviberg Jaak Johansonist: ta hoolis päris asjadest"], ERR/ETV "Ringvaade", 15.02.2021 * Mõtlesin selle [[foto]] peale. "Tundus, et nad olid õnnelikud." Aga mida tõestab üks foto? Mul oli kodus üks raamitud foto, kus ma särasin Patrickule otsa, nagu oleks ta mind äsja põlevast majast päästnud, aga tegelikult olin ma talle just "vana siga" öelnud ning tema oli südamest vastanud: "Ah, käi põrgu". (lk 63) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Filosoofia]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] gip2etlec1i96hzns0hobci9rh9vt3v 0 14833 89029 69486 2022-08-04T12:54:10Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * [Sporti naasmisest:] Kui ütlesin enda treenerile, et lõpetan [[karjäär]]i, siis ta ütles, et kui korra juba lõpetad, siis on kõik. Et me ei teeks mingeid suuri naasmistuure. * Kui see ei ole minu treener, siis ma ei tee seda, sest usun temasse ja kui tema ütleb ei, siis on ei. Aga tahtmine on sees küll. ** [[Usain Bolt]], intervjuu: [https://sport.err.ee/1608333251/bolt-naasmiseks-on-liiga-hilja-aga-kihk-on-sees-kull "Bolt: naasmiseks on liiga hilja, aga kihk on sees küll"], ERR, 09.09.2021 * Patrick nimetati kahe aasta eest Stortfoldi parimaks noor[[ettevõtja]]ks ning ta polnud sellest aust veel päriselt toibunud. Ta oli endale nüüdseks saanud äripartneriks Ginger Pete'i ning nad pakkusid 40-miilisel alal klientidele eratreeneri teenust ja uhkeldasid kodulehel kahe kirjadega väikebussiga. Tema kontoris oli valge tahvel, millele talle meeldis paksu musta markeriga kavandatavat [[käive]]t kirjutada ja ta tegi numbreid pidevalt ümber, kuni need viimaks tema maitsele vastasid. Ma ei olnud päris kindel, kas need kajastasid kuidagi [[reaalsus|tegelikku elu]]. (lk 17) * "Aga see on ju ainult ajutine," sekkus Patrick. "Su isal on õigus. Sa võiksid hakata end samal ajal vormi ajama. Sinust saaks hea personaal[[treener]]i, kui sa natuke pingutaksid." :"Ma ei taha olla personaaltreener. Mulle ei meeldi... kogu see... põntsutamine." Pomisesin Patrickule hääletu solvangu, mille peale ta irvitas. (lk 35) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Elukutsed]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Sport]] t3z7ulciw7apba6skm4tml6y0ftzhzp 89030 89029 2022-08-04T12:54:19Z Ehitaja 2563 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * [Sporti naasmisest:] Kui ütlesin enda treenerile, et lõpetan [[karjäär]]i, siis ta ütles, et kui korra juba lõpetad, siis on kõik. Et me ei teeks mingeid suuri naasmistuure. * Kui see ei ole minu treener, siis ma ei tee seda, sest usun temasse ja kui tema ütleb ei, siis on ei. Aga tahtmine on sees küll. ** [[Usain Bolt]], intervjuu: [https://sport.err.ee/1608333251/bolt-naasmiseks-on-liiga-hilja-aga-kihk-on-sees-kull "Bolt: naasmiseks on liiga hilja, aga kihk on sees küll"], ERR, 09.09.2021 * Patrick nimetati kahe aasta eest Stortfoldi parimaks noor[[ettevõtja]]ks ning ta polnud sellest aust veel päriselt toibunud. Ta oli endale nüüdseks saanud äripartneriks Ginger Pete'i ning nad pakkusid 40-miilisel alal klientidele eratreeneri teenust ja uhkeldasid kodulehel kahe kirjadega väikebussiga. Tema kontoris oli valge tahvel, millele talle meeldis paksu musta markeriga kavandatavat [[käive]]t kirjutada ja ta tegi numbreid pidevalt ümber, kuni need viimaks tema maitsele vastasid. Ma ei olnud päris kindel, kas need kajastasid kuidagi [[reaalsus|tegelikku elu]]. (lk 17) * "Aga see on ju ainult ajutine," sekkus Patrick. "Su isal on õigus. Sa võiksid hakata end samal ajal vormi ajama. Sinust saaks hea personaaltreeneri, kui sa natuke pingutaksid." :"Ma ei taha olla personaaltreener. Mulle ei meeldi... kogu see... põntsutamine." Pomisesin Patrickule hääletu solvangu, mille peale ta irvitas. (lk 35) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Elukutsed]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Sport]] mql1nxds4fe0qxp11o9rp6kfgzg9p9x 0 14943 89033 73199 2022-08-04T12:55:47Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Luule== <poem> Su [[lõuaalune|lõuaaluse]] [[hall]]id [[karvad]] on juba ülekaalus [[must]]ade kõrval ja nagu on muutunud karmimaks su [[kasukas]], on muutunud su [[loomus]] [[leebus|leebemaks]], sallivamaks, mõistvamaks. ... Me mõistame teineteist päris hästi, aga mõnikord küsin ma sinult ka nüüd: Miks? Ja mõistatamata jääb vastus su pruunist koerapilgust. Ning eales ei saa ma teada, kui tihti jääb sulle mõistmatuks mu tujukus. </poem> * [[Madli Morell]], "Oma küpseealisele koerale", rmt: "Tõsimäng", 1983, lk 6 ==Proosa== * Angie ise ei vaadanud [[uudistesaade]]t. Nii nagu [[vang]]id ikka, kelle paljas eksistents sõltub [[vangivalvur]]i tujudest ja meeleoludest, jälgis ta Tony nägu, taipamaks, kuidas too ekraanil näidatavale reageerib. Naine oli õppinud ära tundma [[Ohumärk|ohumärk]]e, seiku, mis viisid Tony metsikusse [[raev]]u. Mõnikord mõjusid talle halvasti [[valimised]]; samasugust reaktsiooni põhjustas ka mitmesuguste [[kuritegu]]de eest [[arreteerimine|arreteeritud]] inimeste nägemine. Angie oli tähele pannud, et mõningaid arreteerituid, eriti neid, kel oli tegu [[narkoäri]]ga, paistis Tony isiklikult tundvat, kuid naine hoidis oma tähelepanekud diskreetselt enda teada. (lk 91-92) ** [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994 * [Nathan:] "Sina ei tee siin füüsilist tööd." :"Mida ma siin siis teen?" :Nathan suunas enne vastamist pilgu põrandale. "Püüa teda natuke rõõmsamaks muuta. Ta on... natuke tujukas. See on arusaadav, kui... asjaolusid arvestada. Aga sul peab päris paks nahk <!--//-->olema. See hommikune väike etendus oli selleks, et sind tasakaalust välja lüüa." :"Kas seepärast nad maksavadki nii hästi?" :"Oo jaa. Tasuta ei saa siin maailmas midagi." (lk 41) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] h2352shjxfnlcesqy0u11hp4w270dtx 0 16063 89049 83012 2022-08-04T13:05:13Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * "Siis tahan ka mina sulle midagi öelda, Gerda," vastas Kreß rahulikumalt. "Sulle on ükskõik, miks inimene on ohus, sulle on ükskõik, kes ta ise on — sulle on see kõik ükskõik. Sulle on kõige tähtsam oht. Olgu siis tegemist põgenemisega või autode võidusõiduga — mõlemad mõjuvad sulle ühteviisi elustavalt. Selline sa olid ja selline sa oled." :"Pooleldi on sul õigus ja pooleldi ei ole. Võib-olla olin ma vanasti kunagi selline, võib-olla olen ma jällegi selliseks muutunud. Kas sind huvitab, miks ma olen muutunud?" Ta ootas hetke ja jätkas siis otsustanult, hoolimata, kas meest huvitas teada saada kõik või meelsamini ei midagi. "Kogu aja sa ütlesid, et tuleb oodata, sest selle vastu ei aita midagi, selle vastu ei saa võidelda. "Oodata," mõtlesin ma, "ta tahab oodata, kuni tallatakse jalge alla kõik, mis talle oli kallis." Püüa minust aru saada. Tookord, kui ma tulin ära oma koduste juurest sinu juurde, ei olnud ma veel kahtekümmendki aastat vana, ja kodunt tulin ma ära sellepärast, et mulle oli kodus kõik vastumeelt: minu isa, vennad ja igaõhtune vaikus meie elutoas. Meil aga on viimasel ajal niisama vaikne kui oli minu kodus." (lk 296) * [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982 * [[Kohtumine]] on kokku lepitud. Tundmatud ootavad nurga taga, nad teavad, et me varsti tuleme. Meil on nendest ähmane ettekujutus ja me oleme otsustanud nendega kokku saada, aga me ei tunne neid veel. Need on [[inimesed]], kelle [[elu]] ja raskused - pärast seda, kui oleme nendega juba kohtunud - meile korda lähevad. Enamikule meist tundub olevat mõistlik enne mõnd sellist kohtumist natuke aega vaikselt olla ja järele mõelda, kas me ikka oleme valmis selleks, et meid millessegi kaasa tõmmatakse. :Võib-olla on parem kohtumine ära jätta või [[raamat]] kinni lüüa, eemale hoida? Juba aset leidnud kohtumist ei saa enam olematuks teha, ja iga kohtumine muudab. :Meie kangelannal on kombeks enne esimest kohtumist mõne tundmatuga vaikselt endalt küsida: :Mismoodi too ootav tundmatu mind muudab? :Kas ma muutun pöördumatult? :Me usume meeleldi, et inimese [[areng]] ja [[enesetunnetus]] on midagi head ning toimub [[teadmised|teadmiste]] kaudu, mida [[kogemus]]ed meile annavad. :Kui tasuks ühe purustatud elu eest enesetunnetus hoopiski röövitakse - kas me seda siis tahamegi? :Kas sa tahaksid iseennast tunda? Seda küsib meie kangelanna. Ta on sinu ja minu oma. Ta on seal, valguse käes. Varsti hakkab ta paistma. Park, puud... :Ta istub keset äsja õide puhkenud [[kastan]]eid. Veel pole midagi juhtunud. (lk 6) * [[Maria Küchen]], "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002 * "See oli õudne," ütlesin ma Patrickule ja mõtlesin ise, kas saaksin tellida [[kohupiimakook]]i, ilma et nad kõik mind surnuks jõllitaksid. "Tema tüdruk ja tema parim sõber." :"Seda tüdrukut küll süüdistada ei saa," ütles Patrick. "Kas sa tahad öelda, et jääksid minu juurde, kui ma oleksin kaelast saadik [[halvatus|halvatud]]?" :"Muidugi jääksin." :"Ei sa jääks. Ja ma ei ootakski, et jääksid." :"Noh, ma jääksin." :"Aga ma ei tahaks sind enda juurde. Ma ei tahaks, et keegi [[haletsus]]est minu juures on." :"Kes ütleb, et see on [[haletsus]]? Olemuselt oleksid sa ju ikka sama inimene." :"Ei oleks. Ma päris kindlasti ei oleks enam sama inimene." Ta kirtsutas nina. "Ma ei tahaks elada. Ma peaksin iga väiksemagi asja pärast teisi inimesi tülitama. Lasta mingil võõral inimesel oma perset pühkida..." (lk 62) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Tegevused]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 3i3gjebc9s4w17a5o1wyne7rbuz59q4 0 16742 89044 78048 2022-08-04T13:03:48Z Ehitaja 2563 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Kartulikrõpsud on mu nõrkus, aga ma arvan, et kui sa oled aktiivne ja naha eest hästi hoolitsed, näed sa ka hea välja. ** [[Tori Amos]], intervjuu: Caroline Sullivan, [https://www.theguardian.com/music/2015/apr/23/tori-amos-cornflake-girl-teenage-daughter-madonna "Tori Amos: 'I’m too raw for straight men. They are tortured by my shows'"], Guardian, 23. aprill 2015 * Ma olin alati arvanud, et Hailsbury [[Triatlon]]iterroristide ülenädalased kohtumised on kõrtsipidaja õudusunenägu. Mina olin ainus, kes [[alkohol]]i jõi ning minu üksildane krõpsupakk lebas kokkukägardatud: tühjana laual. Kõik teised rüüpasid mineraalvett või kontrollisid oma dieet-[[Coca-Cola|Coca]] magusainesisaldust. Kui nad viimaks süüa tellisid, siis ei leidunud seal ühtki salatilehte, millel lastaks kokku puutuda rasvase kastmega, ega tükkigi [[kana]], millel nahk küljes. Mina tellisin tihti krõpse, et saaksin vaadata, kuidas nad kõik [[Teesklus|teesklevad]], et ei taha ühtki võtta. (lk 61) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Toidud]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] fc25tvlfjiefl67exou6dpfftfvlnrv 0 16974 89022 78748 2022-08-04T12:51:09Z Ehitaja 2563 /* Proosa */ wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Õnneks polnud enam need pöörased aastad, kui ei tea­tud, kus [[vastsündinu]]t [[mähkimine|mähkida]] või mähkimata jätta. Mehed pidid omad [[jalarätt|jalarätid]], viimsedki nartsud, ära andma. Kui laps suri, võisid mehed omad nartsud tagasi saada. Mehed võisidki enamasti oma jalanartsud tagasi saada. (lk 24) ** [[Māra Zālīte]], "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, 2015 * "Aga sa pead temaga ju lähedalt suhtlema. Vähemalt tal suud pühkima ja teda jootma ja muud taolist."<!--//--> :"Ja siis? Ei ole eriti keeruline." :"Ütleb naine, kes Thomasele mähkmed pahempidi jalga pani." :"Üks kord." :"Kaks. Ja sa vahetasid neid tal üldse ainult kolm korda." (lk 33-34) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Riietus]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] cubox9aa5udbkm0aqqdehmbjitylubo 0 18860 89050 88978 2022-08-04T13:07:47Z Ehitaja 2563 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Paris - Salon du livre de Paris 2017 - Jojo Moyes - 001 (cropped).jpg|pisi|JoJo Moyes, 2017.]] '''JoJo Moyes''' (kodanikunimega Pauline Sara Jo Moyes; sündinud 4. augustil 1969 Maidstone'is Kenti krahvkonnas Inglismaal) on Suurbritannia ajakirjanik, kirjanik ja stsenarist. =="Mina enne sind"== Tsitaadid väljaandest: JoJo Moyes, "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk. * "Kuidas sobiks üks luksus-spaa [[Bali]]l? Me võiksime liiva peal lesida... lasta end tundide viisi poputada... ja need pikad lõõgastavad ööd..." :"Mulle sellised [[puhkus]]ed ei sobi. Mina pean midagi tegema." :"Nagu näiteks lennukist välja hüppama." :"Ära [[arvustamine|arvusta]], enne kui proovinud pole." :Naine krimpsutab nägu. "Kui sa pahaks ei pane, siis ma eelistaksin arvustada." (lk 5, proloog) * Ta tõstab kriiksatust ja signaalpasuna häält kuuldes pea. Ta näeb enda ees [[takso]] musta läikivat külge, juba akent alla kerivat juhti, ja nägemisvälja serval midagi, mis ei ole päris selge, midagi, mis võimatult kiiresti tema poole liigub. :Ta pöörab selle poole ning saab sekundi murdosa jooksul aru, et ta on tee peal ees, et ta ei jõua mingil moel tee pealt ära minna. <!--//-->Ta pihk avaneb üllatusest ja BlackBerry pudeneb maha. Ta kuuleb hüüet, mis võib olla tema enda oma. Viimase asjana näeb ta nahkkinnast, kiivri alt paistvat nägu, ja mehe silmis ehmatust, mis peegeldab tema enda oma. Tuleb [[plahvatus]] ja kõik laguneb kildudeks. :Ja siis ei ole enam midagi. (lk 8-9, proloog) * [[Soojus]] tabas mind õhkpadja jõuga; ema kardab kangesti külma ja hoiab kütet sees aastaringselt. Isa teeb pidevalt aknaid lahti ja hädaldab, et ema ajab meid [[pankrot]]ti. Ta ütleb, et meie küttearved on suuremad kui mõne väikese [[Aafrika]] riigi [[SKT]]. (lk 10) * Kiikasin elutoa ukse vahelt sisse. Isa oli näoli [[diivan]]il, [[käsi]] sügavale patjade vahele pistetud, otsekui oleks need ta jäseme tervelt alla neelanud. Minu viieaastane õepoeg Thomas kükitas maas ja vaatas teda üksisilmi. :"[[Lego]]." Isa pööras pea minu poole, ta nägu oli pingutusest lilla. "Mina ei tea, miks nad peavad neid tükke nii pagana väikseid tegema. Kas sa oled näinud [[Obi-Wan Kenobi]] vasakut kätt?" :"See oli DVD-mängija peal. Minu arust ta vahetas Obi ja [[Indiana Jones]]i käed ära." :"Selge on see, et Obil ei saa olla beežid käed. Meil on ikka musti vaja." :"Mina ei muretseks. Kas [[Darth Vader]] ei raiu tal teises osas kätt otsast?" (lk 11) * Kuulsin triikimislaua tuttavat kriiksatust ja tõstsin pilgu. Minu [[ema]] Josie Clark ei istunud kunagi, käed rüpes. See oli auküsimus. Ükskord seisis ta väljas redeli peal, värvis aknaraame ja lehvitas aegajalt ülejäänud perekonnale, kes toas pühapäevalõunat sõi. (lk 11) * [[Vanaisa]] istus köögiakna all oma toolis ja põrnitses [[sudoku]]t. Koduõde oli öelnud, et see teeb pärast [[insult]]i [[keskendumisvõime]]le head, aitab tähelepanu fokuseerida. Mina olin vist ainuke, kes märkas, et ta täitis kõik lahtrid suvaliste numbritega, mis pähe tulid. (lk 12) * "Me vist ei lähe puhkusele." :Ema käsi peatus. Ta pilk muutus röntgenikiirteks, nagu siis, kui ma veel laps olin. "Kas teil on Patiga probleeme?" :"Ema, ma..." :"Ma ei taha sekkuda. Lihtsalt te olete nii kaua koos olnud. See on ju täiesti loomulik, kui teil on vahel eriarvamusi. Meie sinu isaga..." :"Mind lasti töölt lahti." :Tekkis vaikus. Sõnad jäid õhku rippu ja kõrvetasid väikest ruumi veel kaua pärast seda, kui heli oli vaibunud. :"Mis asja?" :"Frank paneb [[kohvik]]u kinni. Homsest alates." Sirutasin käe kergelt niiske ümbrikuga välja, ma olin seda kogu kodutee šokeeritult pihus pigistanud. Kõik need 180 sammu bussipeatusest siia. "Ta andis mulle kolme kuu palga." (lk 13) * See päev oli alanud nagu iga teinegi. Kõik, keda ma teadsin, vihkasid [[esmaspäev]]a hommikuid, aga minul polnud nende vastu midagi. Mulle meeldis varakult Võisaiakesse jõuda, nurgas suur teekatel käima panna, tuua tagaõuest sisse piimakastid ja leib ning Frankiga avamiseks valmistudes juttu ajada. :Mulle meeldis kohviku udune peekonilõhnaline soojus ja väikesed jaheda õhu puhangud, kui uks avanes või sulgus, vaikne vestlus, ja Franki raadio, mis nurgas plekise häälega omaette laulis, kui sees vaikne oli. See polnud mingi moodne koht, seinad olid kaetud künkal seisva kindluse piltidega, laudadel olid endiselt plastkatted ning menüü polnud muutunud sestpeale, kui ma sinna tööle läksin, kui välja arvata väikesed muutused šokolaadivalikus <!--//-->ning šokolaadikeekside ja muffinite ilmumine külmade kookide letti. (lk 13-14) * Ma vaatasin, kuidas nende laudade taga tekkisid ja lõppesid suhted, kuidas lahutatud inimesed lapsi üle andsid, jälgisin toiduvalmistamist vihkavate vanemate süüdlaslikku kergendust ning hommikusöögiks praetud toitu söövate pensionäride salajast rahulolu. Seal võis näha kõikvõimalikke inimesi ning suurem osa neist vahetas minuga paar sõna, viskas auravate teetasside kohal nalja või kommenteeris midagi. Isa ütles ikka, et tema ei tea kunagi, mis mu suust järgmisena välja tuleb, aga kohvikus polnud sellest midagi. (lk 14) * Ema pani hetkeks silmad kinni, otsekui tahaks enne rääkima hakkamist end koguda. "Ta on arukas tüdruk. Küll ta leiab midagi. Tal on ju korralik taust. Frank annab talle hea [[soovituskiri|soovituskirja]]." :"Ei noh, erikuradi võimas. ''Louisa Clark oskab väga hästi röstsaia peale võid määrida ning teekannuga askeldaminegi ei käi talle üle jõu.''" :"Suur tänu [[julgustus]]e eest, isa." (lk 15-16) * Ma teadsin, miks isa tegelikult närvi läks. Neil oli minu palka vaja. Treena ei teeninud seal lillepoes peaaegu midagi. Ema ei saanud tööl käia, sest ta pidi vanaisa järele vaatama ja vanaisa pension oli peaaegu olematu. Isa oli oma mööblivabriku töö pärast pidevas mures. Ülemus oli juba mitu kuud võimalikest koondamistest pomisenud. Kodus räägiti võlgadest ja krediitkaartidega žongleerimisest. Isa auto tuli kahe aasta eest ühe kindlustamata juhi pärast maha kanda ning kuidagimoodi oli sellest piisanud, et kogu mu vanemate rahandusliku seisu ägisev konstruktsioon viimaks kokku variseks. Minu väike palk oli majapidamisraha tilluke nurgakivi, millest piisas, et perekond nädalast nädalasse kuidagi ära elas. (lk 16) * "Ärme nüüd sündmustest ette rutta. Ta läheb homme [[töötukassa]]sse ja vaatab, mida seal pakkuda on. Praegu ta saab hakkama." Nad rääkisid nii, nagu mind polekski seal. "Ja ta on nutikas. Sa oled ju nutikas, eks ole, kallis? Äkki ta võiks masinakirja õppida. Siis saaks kontoritööle." :Ma istusin ja kuulasin, kuidas vanemad arutasid, millised töökohad sobiksid minu piiratud kvalifikatsiooniga. Tehasetöö, masinaoperaator, saiale või määrija. Thomas vaatas mind suurte ümmarguste silmadega ja ulatas mulle pooliku nätske [[küpsis]]e. :"Aitäh, Tommo," sosistasin ma hääletult ja sõin selle ära. (lk 16) * Patrick nimetati kahe aasta eest Stortfoldi parimaks noor[[ettevõtja]]ks ning ta polnud sellest aust veel päriselt toibunud. Ta oli endale nüüdseks saanud äripartneriks Ginger Pete'i ning nad pakkusid 40-miilisel alal klientidele era[[treener]]i teenust ja uhkeldasid kodulehel kahe kirjadega väikebussiga. Tema kontoris oli valge tahvel, millele talle meeldis paksu musta markeriga kavandatavat [[käive]]t kirjutada ja ta tegi numbreid pidevalt ümber, kuni need viimaks tema maitsele vastasid. Ma ei olnud päris kindel, kas need kajastasid kuidagi [[reaalsus|tegelikku elu]]. (lk 17) * [Patrick:] "Sa võiksid hakata [[iluteenindaja]]ks. Sa oled ju päris kena." Ta tonksas mind jooksu pealt, nagu märku andes, et ma peaksin komplimendi eest tänulik olema. :[Lou]: "Sa tead ju küll, millised minu iluteenused on. Seep, vesi ja aegajalt paberkott." (lk 18) * Töötasin kaks nädalat kiirtoiduketis. Tööaeg oli normaalne, ma leppisin asjaoluga, et vormiriietus ajas mu [[juuksed]] elektrisse, aga ma ei suutnud jääda ettekirjutatud "sobilike [[vastus]]te" juurde, mis koosnesid lausetest "Kuidas ma saan teid täna aidata?" ning "Kas te soovite selle juurde suuri friikartuleid?". Mind [[Vallandamine|vallandati]], kui üks sõõrikutüdruk nägi, kuidas ma nelja-aastase [[klient|kliendiga]] tasuta [[mänguasjad]]e erinevaid plusse arutasin. Mida ma oskan öelda? See oli üks nutikas nelja-aastane. Ka minu meelest on [[Uinuv Kaunitar]] nõme. (lk 19) * [Lou]: "Vanainimestega ma suhelda ei oska, Syed. Mu vanaisa elab meie juures, sestpeale kui insuldi sai, ja ma ei tule temaga toime." :"Ahaa. Nii et sul on hoolduskogemus." :"Mitte eriti. Ema tegeleb temaga." :"Kas su ema tahaks tööd?" :"Väga naljakas." :"Ma ei tee nalja." :"Siis peaksin mina vanaisa eest hoolitsema? Ei, aitäh. Mitte ainult mina ei arva nii, vaid ka tema." (lk 21) * Syed naaldus seljatoele. "Asjade praeguses seisus, Louisa, pean ma rõhutama, et terve ja töövõimelise inimesena pead sa edasiseks kvalifitseerumiseks..." :"... näitama, et ma tahan tööle saada. Ma tean." :Kuidas sellele mehele selgitada, kui väga ma tahan töötada? On tal üldse aimugi, kui väga ma oma vana töökohta taga igatsen? [[Töötus]] oli olnud lihtsalt üks mõiste, millest uudistes räägiti seoses laevaehitus- ja autotehastega. Ma polnud tulnud selle pealegi, et tööst võib tunda puudust nagu puuduvast liikmest - et see tunne on pidev ja refleksiivne. Ma polnud tulnud selle pealegi, et lisaks ilmselgele hirmule raha ja tuleviku pärast võib töötuks jäämine tekitada tunde, et sa oled vääritu ja väheke kasutu. Et hommikuti on raskem tõusta kui siis, kui äratuskell sind jõhkralt teadvusele ehmatas. Et <!--//-->võiks tunda puudust inimestest, kellega koos sa töötasid, ehkki sul oli nendega väga vähe ühist. Või et kesktänaval kõndides võid avastada end tuttavaid nägusid otsimas. Kui nägin esimest korda Võilillenaist, kes pealtnäha sama sihitult nagu mina mööda poode kondas, võitlesin kiusatusega minna ja teda kallistada. (lk 22) * Syedi hääl katkestas minu mõtisklused. "Ahaa. See äkki sobiks." :Püüdsin ümber ekraani nurga piiluda. :"See just tuli. Minuti eest. Hooldusassistendi koht." :"Ma ütlesin, et ma ei saa." :"See pole vanainimene. See on... eratöö. Kellegi kodus abistamine, ja see on sinu kodust vähem kui kahe miili kaugusel. "Invaliidistunud mehe hooldamine ja seltskond." Kas sa autot juhtida oskad?" :"Jah. Aga kas ma pean pühkima ta..." :"Niipalju kui mina aru saan, siis tagumikupühkimist ei nõuta." Ta uuris ekraani. "Ta on... kvadripleegik. Tal on päevasel ajal vaja kedagi, kes aitaks süüa ja toimetaks. Selliste tööde puhul tähendab see sageli, et tuleb kohal olla, kui nad tahavad kuhugi välja minna, ja aidata teha lihtsaid asju, mida nad ise teha ei saa. Oih. Palk on hea. Päris kõvasti üle miinimumpalga." :"Ilmselt seepärast, et tagumikupühkimine käib asja juurde." :"Ma helistan ja küsin üle, et tagumikupühkimist ei oleks. Aga kui nii on, kas sa lähed siis vestlusele?" :Ta küsis seda nii, nagu oleks see olnud küsimus. :Aga me mõlemad teadsime vastust. :Ma ohkasin ja võtsin koti, et koju minna. (lk 22) * Ma ei ole loll. Ma tahan selle asja kohe selgeks teha. Aga inimesel tekib paratamatult ajurakukeste osakonna alamehitatuse tunne, kui kasvad koos noorema õega, kes viidi üle aasta vanemasse ehk siis minu klassi ja siis veel ühe klassi võrra ülespoole. :Katrina tegi kõike arukat ja nutikat esimesena, ehkki on minust poolteist aastat noorem. Ta oli juba lugenud kõiki raamatuid, mida mina iial lugesin, ta teadis kõiki fakte, mida mina lõunalauas mainisin. Ta on ainuke inimene maailmas, kellele [[eksam]]id meeldivad. Vahel on mul tunne, et ma käin niiviisi riides just seepärast, et ainus asi, mida Treena teha ei oska, on riideid kokku sobitada. Ta on selline kampsuni ja teksade tüdruk. Tema arusaam ilusti riidesse panekust on teksaste triikimine. (lk 23) * Mu isa ütleb, et ma olen "paras tegelane", sest mul on komme välja öelda esimene asi, mis pähe tuleb. Ta ütleb, et ma olen nagu minu [[tädi]] Lily, keda ma ei ole näinudki. Veider tunne on, kui sind pidevalt võrreldakse kellegagi, keda sa ei tunne. Kui ma oma [[lilla]]de saabastega alla tulen, siis isa noogutab emale ja küsib: "Kas sa tädi Lily lillasid saapaid mäletad, ah?" ning ema kõkutab seepeale naerda, nagu oleks see nende salanali. Ema ütleb, et ma olen "omapärane", mis on tema viisakas viis öelda, et ta ei mõista minu riietumisstiili. (lk 23) * Aga kui välja arvata üks lühike periood teismeeas, ei ole ma kunagi tahtnud Treena moodi ega ühegi teise kooliõe moodi välja <!--//-->näha; eelistasin kuni umbes 14. eluaastani poiste rõivaid ning nüüd panen selga, mis mulle meeldib - sõltuvalt sellest, mis tuju mul sel päeval on. Mul pole mõtetki üritada tavaline välja näha. Ma olen väikest kasvu tumeda peaga ning isa sõnutsi haldja nägu. Ta ei mõtle sellega "haldjalikku ilu". Ma ei ole just näotu, aga vaevalt keegi mind kunagi [[kaunitar]]iks nimetab. [[Graatsia]]t minus ei leidu. Patrick ütleb, et ma olen imekaunis, kui tahab jalge vahele pugeda, aga see on vägagi läbipaistev. Me tunneme teineteist juba seitsmendat aastat. (lk 23-24) * Ma olin kakskümmend kuus aastat vana ega teadnud päriselt, kes ma olen. Kuni töötuks jäämiseni ei olnud ma selle peale mõelnudki. Ma eeldasin, et abiellun ilmselt Patrickuga, teen paar last, hakkan elama paari kvartali kaugusel kohast, kus olen alati elanud. Kui välja arvata eksootiline rõivamaitse ning asjaolu, et ma olen pisut lühikest kasvu, ei erista mind tänaval kõndijatest eriti miski. Teist korda mu poole ei vaadata. [[Tavalisus|Tavaline]] tüdruk, kes elab oma tavalist elu. Mulle sobis see tegelikult hästi. (lk 24) * "[[Töövestlus]]ele tuleb minna [[kostüüm]]is," nõudis ema. "Tänapäeval käivad kõik liiga lohakalt riides." :"Jaa, sest kui ma mingit vanurit lusikaga toidan, siis on ametlik rõivastus ju väga vajalik." :"Ära targuta." :"Ma ei saa endale kostüümi ostmist lubada. Mis siis, kui ma ei saa seda töökohta?" :"Pane minu oma, ma triigin sulle ühe ilusa pluusi ära ja kas sa võiksid üks kordki nii kena olla ja mitte teha oma juustesse neid..." Ta osutas mu juuste poole, mis olid, nagu tavaliselt, keeratud kaheks tumedaks sõlmeks teine teisel pool pead. "Neid printsess Leia asju. Püüa välja näha nagu normaalne inimene." :Ma ei hakanud emaga vaidlema. Ja ma sain aru, et isale oli antud käsk mu välimust mitte kommenteerida, kui ma liiga kitsast seelikust põhjustatud kummalisel kõnnakul uksest välja astusin. (lk 24) * Piinlik ei olnud see, et mul oli seljas ema kostüüm, mis oli moes 1980. aastatel, vaid see, et kostüüm oli mulle pisut kitsas. Vöökoht pitsitas mu taljet ja ma tõmbasin kaherealise jaki eest kinni. Nagu isa ütleb, on [[juuksenõel]] ka kerekam kui meie ema. (lk 25) * Istusin lühikese tee bussis ja mul oli kergelt paha olla. Ma pole kunagi õigel töövestlusel käinud. Võisaiakesse läksin ma nii, et vedasin Treenaga kihla, et leian ühe päevaga töökoha. Astusin kohvikusse sisse ja küsisin Frankilt, kas tal on abikäsi vaja. Kohvik oli esimest päeva lahti ning ta oli [[tänulikkus]]est peaaegu ümber kukkumas. :Ma ei suuda meenutada, kas ma temaga üldse rahast rääkisin. Tema pakkus välja nädalapalga, mina olin nõus ning kord aastas ütles ta, et tõstis seda pisut, tavaliselt natuke rohkem, kui ma oleksin ise küsinud. :Mida neil vestlustel üldse küsitakse? Ja mis siis, kui nad tahavad, et ma selle vanamehega midagi praktilist ette võtaksin, näiteks talle süüa annaksin, teda vannitaksin või midagi? Syed ütles, et seal on meeshooldaja, kes hoolitseb tema "intiimvajaduste" eest (see väljend pani mind judisema). Ta ütles, et teise hooldaja töökohustused on "veel pisut ähmased". Ma kujutlesin, kuidas vanamehe suunurgast süljeniret pühin ning valjusti küsin: "KAS TE TASSIKEST TEED SOOVITE?" (lk 25) * Kui vanaisa insuldist toibuma hakkas, ei saanud ta alguses ise midagi teha. Ema tegi tema eest kõik ära. "Su ema on [[pühak]]," ütles isa, mis minu arusaamist mööda tähendas, et ta pühkis vanaisa tagumikku, ilma oleks karjudes minema jooksnud. Ma olin päris kindel, et mind pole keegi kunagi pühakuks nimetanud. Ma lõikasin vanaisa toitu tükkideks ja tegin talle teed, aga muus mõttes olin vist valedest osadest kokku pandud. (lk 25) * Läksin mööda pikka sissesõiduteed majani ja püüdsin mitte mõelda sellele, kas keegi aknast vaatab. Pikk sissesõidutee paneb inimese ebasoodsasse olukorda, tekitab automaatselt tunde, nagu kuuluks ta madalamasse klassi. (lk 26) * Läksin tema järel tohutu suurde ruumi, millel olid maast laeni Prantsuse aknad. Rasked kardinad rippusid elegantselt jämedate mahagonist sammaste küljes ning põrandaid katsid väga peene mustriga Pärsia vaibad. Seal lõhnas mesilasvaha ja antiikmööbli järele. Igal pool olid elegantsed poleeritud teelauakesed, millel seisid kaunistatud karbikesed. Mõtlesin hetkeks, kuhu Traynorid ometi oma teetasse toetavad. (lk 27) * Ma olin arvanud, et see maja meenutab natuke [[hooldekodu]], et igal pool on vintsid ja kergelt puhastatavad pinnad. Aga see meenutas pigem mingit hirmuäratavalt kallist hotelli, mis on vanast rahast läbi imbunud, kõikjal olid armastusega hoitud asjad, mis paistsid hirmväärtuslikud. Abilaual olid hõberaamides fotod, aga need olid liiga kaugel ja ma ei näinud nägusid. (lk 27) * Naine uuris oma pabereid ja mina nihelesin tooli peal, et paremini näha. :Ja siis ma seda kuulsingi — rebeneva [[õmblus]]e äratuntavat heli. Vaatasin alla ja nägin, et kaks kangatükki, mis mu parema reie külje peal kokku said, olid lahku rebenenud ning siidniit tekitas koledaid narmaid. Tundsin, et lähen näost punaseks. :"Niisiis... Preili Clark... Kas teil on kvadripleegia alaseid kogemusi?" :Pöördusin pr Traynori poole ja keerasin end nii, et jakk kattis võimalikult suure osa seelikust. (lk 27) * "Kas te teate, mis on [[kvadripleegia]]?" :Hakkasin kogelema. "Kui... Kui oled [[ratastool]]is?" :"Seda võib vast ka niimoodi väljendada. Tasemeid on erinevaid, aga antud juhul räägime me jalgade absoluutsest liikumisvõimetu<!--//-->sest ning käte ja käsivarte väga piiratud kasutusest. Kas see häirib teid?" :"No kindlasti mitte niipalju kui teda ennast, see on selge." (lk 27-28) * Järgnes kerge paus ning siis pööras pr Traynor pilgu taas kaustale. "Kui vana te olete?" :"Ma olen kakskümmend kuus." :"Ja oma eelmisel töökohal töötasite te kuus aastat." :"Jah. Teil peaks olema minu [[soovituskiri|soovituskirja]] koopia." :"Ee..." Pr Traynor tõstis selle üles ja kissitas silmi. "Teie eelmine tööandja ütleb, et te olete "soe, jutuhimuline ja elurõõmus inimene"." :"Jah, ma maksin talle selle eest." :Jälle see pokkerinägu. :''Oh kurat'', mõtlesin ma. (lk 28) * Mind oleks nagu teaduslikult uuritud. Ja mitte tingimata heasoovlikult. Ema [[seelik]] tundus äkitselt odav ja selle lõimed läikisid kahvatus valguses. Ma oleksin pidanud oma kõige lihtsamad püksid ja pluusi panema. Ükskõik mida peale selle kostüümi. (lk 28) * "Ja mida te oma eluga täpselt ette sooviksite võtta?" :"Kuidas palun?" :"Kas teil on [[karjäär]]ipüüdlusi? Kas see siin oleks hoovõtt millekski muuks? Kas teil on mõni tööalane [[unistus]], mille poole püüelda?" :Vaatasin talle arusaamatuses otsa. :Kas see oli mingi nipiga küsimus? :"Ma... Ma pole nii kaugele ette mõelnud. Sestpeale, kui ma töötuks jäin. Ma lihtsalt..." Ma neelatasin. "Ma tahan lihtsalt uuesti tööle hakata." :See kõlas nii armetult. Milline inimene tuleb vestlusele teadmata, mida ta teha tahab? Pr Traynori ilme näitas, et ta mõtles sedasama. (lk 29) * Pilgutasin silmi. "Ee... Ma ei karda rasket tööd. Ma saan kõiksugu inimestega hästi läbi... ja ma oskan jube hästi [[Tee (jook)|tee]]d keeta." Mu jutt kiskus vadinaks. Poja asi lõi mind jalust. "Mu isa arvab, et see pole just suurem asi [[argument]]. Aga minu kogemus näitab, et pole midagi, mida üks korralik tass teed korda ei teeks..." :Pr Traynor vaatas mind väga imelikult. :"Vabandust," pomisesin ma, kui taipasin, mida olin öelnud. "Ma ei tahtnud öelda, et seda... parapleegiat... kvadripleegiat... mis teie pojal on... et seda saaks teega parandada." (lk 30) * "Ma pean ütlema, preili Clark, et see pole tähtajatu leping. Teid palgataks kõige rohkem pooleks aastaks. Seepärast ongi palk... vastav. Me tahtsime ligi meelitada õige inimese." :"Uskuge mind, pärast linnuvabrikut tunduks isegi Guantanamo vangla päris tore koht." ''Oh jää vait, Louisa!'' Hammustasin huulde. (lk 30) * "Willil on olemas kogu meditsiiniline abi, mida me saame talle pakkuda. Me tahame tema jaoks kedagi maalähedast... ja lõbusat. Tema elu on... keeruline ning on tähtis, et teda julgustataks..." Ta vakatas, pilk suunatud kuhugi teisel pool akent. Lõpuks pöördus ta minu poole tagasi. "Noh, ütleme nii, et tema vaimne heaolu on meie jaoks sama oluline kui füüsiline. Kas te mõistate mind?" :"Ma arvan küll. Kas ma... pean [[munder|vormi]] kandma?" :"Ei. Kindlasti mitte vormi." Ta heitis pilgu mu säärtele. "Ehkki te võiksite kanda midagi... natuke vähem paljastavat." :Ma vaatasin alla ja nägin kõrvale vajunud jakki, mis paljastas ohtralt paljast reit. "See... Vabandust. See rebenes. See pole tegelikult minu oma." :Aga pr Traynor ei paistnud enam kuulavat. (lk 31) * "Minu meelest on see väga hea võimalus. Ta hakkab suures ja tähtsas majas tööle. Hea perekonna juures. Kas nad on väga [[elegants|elegantsed]], kallis?" :Meie tänaval tähendas "elegantne" igaüht, kellel puudus antisotsiaalse käitumisega pereliige. (lk 32) * Tark, aga mitte piisavalt tark, et mitte rasedaks jääda, pomises isa vahel. Treena oli meie perest esimene, kes ülikooli läks, aga ta pidi selle Thomase sündimise pärast viimasel aastal pooleli jätma. Ema ja isa lootsid ikka veel, et kord toob ta perele varanduse. Või siis hakkab tööle mõnes kohas, kus vastuvõtulaua ümber ei ole turvavõret. Mõlemad sobiksid. (lk 33) * "Aga sa pead temaga ju lähedalt suhtlema. Vähemalt tal suud pühkima ja teda jootma ja muud taolist."<!--//--> :"Ja siis? Ei ole eriti keeruline." :"Ütleb naine, kes Thomasele [[mähkmed]] pahempidi jalga pani." :"Üks kord." :"Kaks. Ja sa vahetasid neid tal üldse ainult kolm korda." (lk 33-34) * Aga juba bussiga koju sõites hakkasid mul peas tiirlema samad mõtted. Millest me rääkima hakkame? Mis siis, kui ta mind lihtsalt jõllitab, pea ripakil, terve päeva? Kas ma lähen närvi? Mis siis, kui ma ei saa aru, mida ta tahab? Ma olin kellegi eest hoolitsemises legendaarselt saamatu, meil polnud kodus enam toataimi ega koduloomi - pärast katastroofe hamstri, raagritsikate ja kuldkala Randolphiga. Ja kui tihti see tema jäiga olemisega ema kohal on? Mulle ei meeldinud mõte, et mul kogu aeg silma peal hoitakse. Pr Traynor paistis olevat naisterahvas, kelle pilgu all ka kõige vilunumad käed kohmakaiks muutuvad. (lk 34) * "Aga see on ju ainult ajutine," sekkus Patrick. "Su isal on õigus. Sa võiksid hakata end samal ajal vormi ajama. Sinust saaks hea personaal[[treener]]i, kui sa natuke pingutaksid." :"Ma ei taha olla personaaltreener. Mulle ei meeldi... kogu see... põntsutamine." Pomisesin Patrickule hääletu solvangu, mille peale ta irvitas. (lk 35) * Pr Traynor vaatas mu riideid, otsekui näeks neid esimest korda. Mul oli seljas väga lohmakas [[mantel]], mis isa sõnutsi annab mulle [[emu]] välimuse. Püüdsin naeratada. Kõige kenam [[naeratus]] see vist ei olnud. (lk 37) * Äkki läheb kõik veel hästi. Äkki meist saavadki [[sõbrad]]. Mul polnud kunagi olnud ühtki puuetega sõpra - ainult Treena sõber David, kes oli kurt, aga ta võis sulle kallale tulla, kui sa väitsid, et ta on puudega. (lk 38) * Keset tuba seisis must [[ratastool]], iste ja seljatugi lambanahaga kaetud. Selle ees kükitas ilma kraeta valgetes tunkedes tugeva kehaehitusega mees ja sättis istuja jalgu ratastooli jalatugedele. Kui me tuppa astusime, tõstis ratastoolis istuv mees oma väljakasvanud ja kammimata juuste all pilgu. Ta vaatas mulle otsa ning hetke pärast lasi kuuldavale verd tarretava oige. Siis ta suu tõmbles ja ta tõi kuuldavale veel ühe ebamaise [[karje]]. :Ta ema tõmbus kangeks. :"Will, lõpeta!" :Mees ei vaadanud tema poolegi. Kusagilt tema rinnust tõusis veel üks eelajalooline heli. See oli hirmus, piinleva inimese hääl. Püüdsin mitte võpatada. Mees krimpsutas nägu, ta pea vajus õlgade <!--//-->vahel viltu ning ta piidles mind krampunud ilmega. Ta nägi välja groteskne ja natuke vihane. Pigistasin kotti nii kõvasti, et sõrmenukid läksid valgeks. :"Will! Palun." Tema ema hääles oli kerge [[hüsteeria]]noot. "Palun ära tee nii." :Oh issand, mõtlesin. Ma ei suuda seda. Neelatasin kõvasti. Istuv mees põrnitses mind endiselt. Ta nagu ootas, et ma teeksin midagi. :"Mina... Mina olen Lou." Minu ebatavaliselt värisev hääl purustas vaikuse. Mõtlesin hetkeks, kas peaksin talle kätt andma, aga lehvitasin selle asemel kergelt, sest mulle meenus, et ta ei saa seda vastu võtta. "Lühend Louisast." :Minu üllatuseks ta nägu silenes ja pea tõusis õlgadel otseks. Will Traynor vaatas mulle otsa ja üle ta näo väreles kerge naeratusevine. "Tere hommikust, preili Clark," ütles ta. "Kuulsin, et teie olete minu uusim [[valvur]]." :Nathan sai jalatoed õigesse kohta. Ta vangutas püsti tõustes pead. "Sa oled üks halb inimene, hr T. Väga halb." Ta irvitas ja sirutas välja oma suure käe, mida ma lõdvalt surusin. Nathanist õhkus kõigutamatut rahu. "Ma kardan, et sa nägid Willi parimat Christy Browni matkimise numbrit. Küll sa temaga ära harjud. Ta haugub hullemini kui hammustab." (lk 38-39) * Võtsin ühe [[ravim]]ikarbi kätte. Nii palju rohtusid olin ma küll ainult apteegis näinud. :[Nathan:] "Nõndaks. Ta saab kaht ravimit vererõhu pärast, see siin madaldab vererõhku enne magamaminekut ja see siin tõstab, kui ta voodist tõuseb. Neid siin on tal tihti tarvis, lihaskrampide pärast - anna üks varasel ennelõunal ja teine pärastlõunal. Neid pole tal raske neelata, sest need on väiksed ja kattega. Need siin on põiespasmide vastu ja need siin kõrvetiste vastu. Mõnikord on tal neid <!--//-->pärast sööki tarvis, kui ebamugavusi tekib. See on tema hommikune antihistamiin ja need siin tema ninapihustid, aga sellega ma tegelen tavaliselt ise, enne kui ära lähen, nii et sina ei pea sellepärast muretsema. Kui tal on valu, võib ta saada paratsetamooli, ja mõnikord mõne unerohutableti, aga kuna need muudavad ta päevasel ajal kergemini ärrituvaks, siis me üritame neist hoiduda." :Ta tõstis üles järgmise pudelikese. "See siin on [[antibiootikum]], mida ta võtab iga kahe nädala tagant, kui kateetrit vahetatakse. Neid annan mina, välja arvatud siis, kui ma ära olen, aga siis ma jätan selged juhised. Need on päris kanged. Siin on karbid kummikinnastega, kui sul peaks olema vaja teda puhastada. Siin on ka kreem lamatiste vastu, aga neid tal eriti pole, sestpeale kui me õhkmadratsi saime." (lk 40-41) * [Nathan:] "Sina ei tee siin füüsilist tööd." :"Mida ma siin siis teen?" :Nathan suunas enne vastamist pilgu põrandale. "Püüa teda natuke rõõmsamaks muuta. Ta on... natuke [[Tujukus|tujukas]]. See on arusaadav, kui... asjaolusid arvestada. Aga sul peab päris paks nahk <!--//-->olema. See hommikune väike etendus oli selleks, et sind tasakaalust välja lüüa." :"Kas seepärast nad maksavadki nii hästi?" :"Oo jaa. Tasuta ei saa siin maailmas midagi." (lk 41) * Nathan patsutas mind õlale. Mu keha lausa kõmises. "Ah, pole tal häda kedagi. Sa ei pea teda kohtlema nagu lillekest." Ta kõhkles. "Mulle ta meeldib." (lk 41-42) :Ta ütles seda nii, nagu ta oleks ainuke. (lk 42) * Willi [[isa]], kerekas leebe ilmega mees, tuli tavaliselt siis, kui ma olin lahkumas. Ta oli seda tüüpi mees, keda võib näha Panama kübaras kriketit vaatamas, ja kuuldavasti juhtis ta kindluse haldusosakonda, sestpeale kui oma hästitasustatud linnaametist pensionile jäi. Mõtlesin, et ta on nagu heatahtlik maaomanik, kes vahetevahel mõne kartuli maha paneb, et "käsi mullas hoida". (lk 52) * Nende esimese paari nädala jooksul sain ma Will Traynorit lähedalt uurida. Sain aru, et ta oli otsustanud mitte välja näha nagu mees, kes ta oli olnud; ta oli lasknud oma helepruunidel juustel vormituks puhmaks kasvada ning tema lõuga kattis habemetüügas. Ta hallidest silmadest paistis kurnatus või siis pidev [[ebamugavus]]<!--//-->tunne (Nathan ütles, et Will tunneb end väga harva mugavalt). Neist paistis see õõnes ilme, mis näitab, et inimene ei ela päriselt reaalsuses. Mõnikord mõtlesin, et see on [[kaitsemehhanism]], et tema ainus viis seda elu taluda on teeselda, et see ei toimu temaga. (lk 52-53) * Ma tahtsin, et mul oleks temast [[Kaastunne|kahju]]. Mul oligi. Neil hetkedel, mil nägin teda aknast välja vaatamas, mõdesin, et ta on kõige kurvema saatusega inimene, keda ma tean. Ja sedamööda, kuidas aeg edasi läks, sain ma aru, et tema häda ei seisne vaid ratastoolis olemises või füüsilise vabaduse kaotamises, vaid lõppematus rodus ebaväärikates terviseprobleemides, ohtudes ja ebamugavustes; mõistsin, et kui mina oleksin Will, oleksin ma arvatavasti sama õnnetu. (lk 53) * Ma ei teadnudki enne, et võin oma vana töökohta nii hirmsasti taga [[Igatsus|igatseda]]. Igatsesin Franki ja seda, kuidas tal oli hommikuti hea meel mind näha. Ma igatsesin klientide ja nende seltskonna ning selle kerge jutuvada järele, mis minu ümber tõusis ja langes nagu heasoovlik meri. See maja oli küll ilus ja kallis, aga see oli vaikne nagu surnukuur. ''Kuus kuud'', kordasin ma endamisi, kui talumatuks see kõik muutus. ''Kuus kuud.'' (lk 53) * Esmalt märkasin ma naist. Ta oli pikajalgne ja blond, heleda karamellivärvi nahaga, just taoline, kellesarnased panevad mind mõtlema, kas inimesed kuuluvad ikka samasse liiki. Ta nägi välja nagu inim-võidusõiduhobune. Ma olin vahel selliseid naisi näinud: nad kõpsisid tavaliselt üles kindlusesse, kaasas väikesed Bodeni kaubamärki kandvad lapsed, ja kui nad kohvikusse tulid, olid nende hääled kandvad, kristallselged ja piinlikkustundeta, kui nad küsisid: "Harry, kallis, kas sa kohvi soovid? Kas ma küsin, kas nad oskavad sulle ''[[macchiato]]''<nowiki>'</nowiki>t teha?" See oli kindlalt ''macchiato''-naine. Tema juures lõhnas kõik [[raha]] järele, [[privileeg]]ide ning otsekui läikivatel ajakirjalehekülgedel elatud elu järele. :Siis vaatasin teda lähemalt ning sain [[ehmatus]]ega aru, et a) see on naine Willi suusatamisfotolt, ja b) tal oli väga-väga [[ebamugavus|ebamugav]] olla. :Ta oli Willi põsele suudelnud ning astus nüüd sammukese tahapoole ja naeratas tehtult. Tal oli seljas pruun pügatud nahast [[vest]], mis oleks minust teinud lumeinimese, ja kaela ümber helehall kašmiirsall, mille serva ta hakkas näperdama, otsekui ei suudaks otsustada, kas pakkida end lahti või mitte. (lk 55) * "Millega sa siis tegeled, Will?" Mehe hääles kõlas sunnitud rõõmsameelsus. :"Eriti mitte millegagi, nii veider kui see ka on." :"Aga [[füsioteraapia]] ja kõik see. On sellest kasu ka? Kas... edusamme on?" :"Vaevalt ma niipea suusatada saan, Rupert," vastas Will, hääl sarkasmist tulvil. :Ma oleksin äärepealt endamisi naeratanud. Seda Willi ma tundsin. Hakkasin kolde eest tuhka kokku pühkima. Mul oli tunne, et nad kõik vaatavad mind. Vaikus oli tihe. Mõtlesin hetkeks, kas mul on kampsuni lipik väljapoole ning võidesin sooviga järele katsuda. (lk 56) * Ma olin alati arvanud, et Hailsbury [[Triatlon]]iterroristide ülenädalased kohtumised on kõrtsipidaja õudusunenägu. Mina olin ainus, kes [[alkohol]]i jõi ning minu üksildane krõpsupakk lebas kokkukägardatud: tühjana laual. Kõik teised rüüpasid mineraalvett või kontrollisid oma dieet-[[Coca-Cola|Coca]] magusainesisaldust. Kui nad viimaks süüa tellisid, siis ei leidunud seal ühtki salatilehte, millel lastaks kokku puutuda rasvase kastmega, ega tükkigi [[kana]], millel nahk küljes. Mina tellisin tihti [[kartulikrõpsud|krõpse]], et saaksin vaadata, kuidas nad kõik [[Teesklus|teesklevad]], et ei taha ühtki võtta. (lk 61) * Ma ei saanud väita, et mulle triatloniterroristide kokkusaamised meeldinuks, aga minu pikenenud tööaja ja Patricku treeningugraafiku tõttu oli see üks väheseid aegu, mil ma teda üldse nägin. Ta istus minu kõrval ja ta lihaselised jalad olid kaetud lühikeste pükstega, ehkki väljas oli kohutavalt külm. Klubi liikmetel oli auasjaks kanda võimalikult vähe riideid. Mehed olid soonilised ning kandsid tundmatuid ja kalleid spordirõivaid, mis juhtisid niiskust eriti hästi ära või olid sulgkerged. Neid hüüti kas Scud või Trig, nad näitasid üksteisele kehaosi ja uhkustasid vigastuste või väidetava lihaskasvuga. Naised ei kandnud meiki ja nende [[jume]] oli päevitunud nagu neil, kelle jaoks jäisel maastikul miilide viisi <!--//-->jooksmine on tühiasi. Mind vaatasid nad kerge [[põlastus]]ega, vahest isegi arusaamatusega, arvestades kahtlemata minu lihaste ja keha-rasva suhet ning pidasid seda kehvakeseks. (lk 61-62) * "See oli õudne," ütlesin ma Patrickule ja mõtlesin ise, kas saaksin tellida [[kohupiimakook]]i, ilma et nad kõik mind surnuks jõllitaksid. "Tema tüdruk ja tema parim sõber." :"Seda tüdrukut küll süüdistada ei saa," ütles Patrick. "Kas sa tahad öelda, et jääksid minu juurde, kui ma oleksin kaelast saadik [[halvatus|halvatud]]?" :"Muidugi jääksin." :"Ei sa jääks. Ja ma ei ootakski, et jääksid." :"Noh, ma jääksin." :"Aga ma ei tahaks sind enda juurde. Ma ei tahaks, et keegi [[haletsus]]est minu juures on." :"Kes ütleb, et see on [[haletsus]]? Olemuselt oleksid sa ju ikka sama inimene." :"Ei oleks. Ma päris kindlasti ei oleks enam sama inimene." Ta kirtsutas nina. "Ma ei tahaks elada. Ma peaksin iga väiksemagi asja pärast teisi inimesi tülitama. Lasta mingil võõral inimesel oma perset pühkida..." (lk 62) * Mõtlesin selle [[foto]] peale. "Tundus, et nad olid õnnelikud." Aga mida tõestab üks foto? Mul oli kodus üks raamitud foto, kus ma särasin Patrickule otsa, nagu oleks ta mind äsja põlevast majast päästnud, aga tegelikult olin ma talle just "vana siga" öelnud ning tema oli südamest vastanud: "Ah, käi põrgu". (lk 63) * "Nädalalõpp Hispaanias. Selle Kreeka puhkuse asemel. Sina saaksid basseini ääres vedelda, kui 40 miili rattaga sõita ei taha. Me saaksime odavad lennupiletid. Kuue nädala pärast. Kui kohe broneerida..." :Mõtlesin pr Traynori peale. "Ma ei tea... Ma ei usu, et nad rõõmsad oleksid, kui ma juba vabu päevi võtaksin." :"Aga mis sa arvad, kui mina lähen? Ma tahaksin tõesti mäestikutreeningut saada. Ma tahan selle suure võistluse ära teha." :"Mis suure võistluse?" :"[[Triatlon]]i. Xtreme Viking. Kuuskümmend miili ratast, kolmkümmend miili jooksu ja kena pikk ujumine allanullises Põhjameres." :Vikingust räägiti alati austusega, selle lõpetanud kandsid oma vigastusi nagu mingi kauge ja eriti jõhkra sõja veteranid. Patrick limpsas [[igatsus]]est lausa keelt. Vaatasin oma poiss-sõpra ja mõtlesin, et äkki ta on [[tulnukas]]. Ta meeldis mulle rohkem, kui ta telefonimüügis töötas ega sõitnud ühestki bensiinijaamast mööda, ilma et Marsi šokolaadi oleks ostnud. (lk 64) {{JÄRJESTA:Moyes, JoJo}} [[Kategooria:Suurbritannia ajakirjanikud]] [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] [[Kategooria:Suurbritannia stsenaristid]] 0c56ekelpnvoqgum1g9dmg5hbb77ncz 0 18872 89010 2022-08-04T12:40:35Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Istusin lühikese tee bussis ja mul oli kergelt paha olla. Ma pole kunagi õigel töövestlusel käinud. Võisaiakesse läksin ma nii, et vedasin Treenaga kihla, et leian ühe päevaga töökoha. Astusin kohvikusse sisse ja küsisin Frankilt, kas tal on abikäsi vaja. Kohvik oli esimest päeva lahti ning ta oli [[tänulikkus]]est peaaegu ümber kukkumas. :Ma ei suuda meenutada, kas ma temaga üldse rahast rääkisin. Tema pakkus välja nädalapalga, mina olin...' wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Istusin lühikese tee bussis ja mul oli kergelt paha olla. Ma pole kunagi õigel töövestlusel käinud. Võisaiakesse läksin ma nii, et vedasin Treenaga kihla, et leian ühe päevaga töökoha. Astusin kohvikusse sisse ja küsisin Frankilt, kas tal on abikäsi vaja. Kohvik oli esimest päeva lahti ning ta oli [[tänulikkus]]est peaaegu ümber kukkumas. :Ma ei suuda meenutada, kas ma temaga üldse rahast rääkisin. Tema pakkus välja nädalapalga, mina olin nõus ning kord aastas ütles ta, et tõstis seda pisut, tavaliselt natuke rohkem, kui ma oleksin ise küsinud. (lk 25) * "Ja mida te oma eluga täpselt ette sooviksite võtta?" :"Kuidas palun?" :"Kas teil on [[karjäär]]ipüüdlusi? Kas see siin oleks hoovõtt millekski muuks? Kas teil on mõni tööalane [[unistus]], mille poole püüelda?" :Vaatasin talle arusaamatuses otsa. :Kas see oli mingi nipiga küsimus? :"Ma... Ma pole nii kaugele ette mõelnud. Sestpeale, kui ma töötuks jäin. Ma lihtsalt..." Ma neelatasin. "Ma tahan lihtsalt uuesti tööle hakata." :See kõlas nii armetult. Milline inimene tuleb vestlusele teadmata, mida ta teha tahab? Pr Traynori ilme näitas, et ta mõtles sedasama. (lk 29) * "Ma pean ütlema, preili Clark, et see pole tähtajatu leping. Teid palgataks kõige rohkem pooleks aastaks. Seepärast ongi palk... vastav. Me tahtsime ligi meelitada õige inimese." :"Uskuge mind, pärast linnuvabrikut tunduks isegi Guantanamo vangla päris tore koht." ''Oh jää vait, Louisa!'' Hammustasin huulde. (lk 30) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Kommunikatsioon]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 0qxgdwwbzwkup2e2gys8i23xfk9ai55 89011 89010 2022-08-04T12:40:42Z Ehitaja 2563 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Töö]] wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Istusin lühikese tee bussis ja mul oli kergelt paha olla. Ma pole kunagi õigel töövestlusel käinud. Võisaiakesse läksin ma nii, et vedasin Treenaga kihla, et leian ühe päevaga töökoha. Astusin kohvikusse sisse ja küsisin Frankilt, kas tal on abikäsi vaja. Kohvik oli esimest päeva lahti ning ta oli [[tänulikkus]]est peaaegu ümber kukkumas. :Ma ei suuda meenutada, kas ma temaga üldse rahast rääkisin. Tema pakkus välja nädalapalga, mina olin nõus ning kord aastas ütles ta, et tõstis seda pisut, tavaliselt natuke rohkem, kui ma oleksin ise küsinud. (lk 25) * "Ja mida te oma eluga täpselt ette sooviksite võtta?" :"Kuidas palun?" :"Kas teil on [[karjäär]]ipüüdlusi? Kas see siin oleks hoovõtt millekski muuks? Kas teil on mõni tööalane [[unistus]], mille poole püüelda?" :Vaatasin talle arusaamatuses otsa. :Kas see oli mingi nipiga küsimus? :"Ma... Ma pole nii kaugele ette mõelnud. Sestpeale, kui ma töötuks jäin. Ma lihtsalt..." Ma neelatasin. "Ma tahan lihtsalt uuesti tööle hakata." :See kõlas nii armetult. Milline inimene tuleb vestlusele teadmata, mida ta teha tahab? Pr Traynori ilme näitas, et ta mõtles sedasama. (lk 29) * "Ma pean ütlema, preili Clark, et see pole tähtajatu leping. Teid palgataks kõige rohkem pooleks aastaks. Seepärast ongi palk... vastav. Me tahtsime ligi meelitada õige inimese." :"Uskuge mind, pärast linnuvabrikut tunduks isegi Guantanamo vangla päris tore koht." ''Oh jää vait, Louisa!'' Hammustasin huulde. (lk 30) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Kommunikatsioon]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Töö]] dlivtk1uek5tfen8ff312kh89jf5kjp 0 18873 89015 2022-08-04T12:45:26Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Ja mis siis, kui nad tahavad, et ma selle vanamehega midagi praktilist ette võtaksin, näiteks talle süüa annaksin, teda vannitaksin või midagi? Syed ütles, et seal on meeshooldaja, kes hoolitseb tema "intiimvajaduste" eest (see väljend pani mind judisema). Ta ütles, et teise hooldaja töökohustused on "veel pisut ähmased". Ma kujutlesin, kuidas vanamehe suunurgast süljeniret pühin ning valjusti küsin: "KAS TE TASSIKEST TEED SOOVITE?" (lk 25) * Sye...' wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Ja mis siis, kui nad tahavad, et ma selle vanamehega midagi praktilist ette võtaksin, näiteks talle süüa annaksin, teda vannitaksin või midagi? Syed ütles, et seal on meeshooldaja, kes hoolitseb tema "intiimvajaduste" eest (see väljend pani mind judisema). Ta ütles, et teise hooldaja töökohustused on "veel pisut ähmased". Ma kujutlesin, kuidas vanamehe suunurgast süljeniret pühin ning valjusti küsin: "KAS TE TASSIKEST TEED SOOVITE?" (lk 25) * Syedi hääl katkestas minu mõtisklused. "Ahaa. See äkki sobiks." :Püüdsin ümber ekraani nurga piiluda. :"See just tuli. Minuti eest. Hooldusassistendi koht." :"Ma ütlesin, et ma ei saa." :"See pole vanainimene. See on... eratöö. Kellegi kodus abistamine, ja see on sinu kodust vähem kui kahe miili kaugusel. "Invaliidistunud mehe hooldamine ja seltskond." Kas sa autot juhtida oskad?" :"Jah. Aga kas ma pean pühkima ta..." :"Niipalju kui mina aru saan, siis tagumikupühkimist ei nõuta." Ta uuris ekraani. "Ta on... kvadripleegik. Tal on päevasel ajal vaja kedagi, kes aitaks süüa ja toimetaks. Selliste tööde puhul tähendab see sageli, et tuleb kohal olla, kui nad tahavad kuhugi välja minna, ja aidata teha lihtsaid asju, mida nad ise teha ei saa. Oih. Palk on hea. Päris kõvasti üle miinimumpalga." :"Ilmselt seepärast, et tagumikupühkimine käib asja juurde." :"Ma helistan ja küsin üle, et tagumikupühkimist ei oleks. Aga kui nii on, kas sa lähed siis vestlusele?" :Ta küsis seda nii, nagu oleks see olnud küsimus. :Aga me mõlemad teadsime vastust. :Ma ohkasin ja võtsin koti, et koju minna. (lk 22) * [Nathan:] "Sina ei tee siin füüsilist tööd." :"Mida ma siin siis teen?" :Nathan suunas enne vastamist pilgu põrandale. "Püüa teda natuke rõõmsamaks muuta. Ta on... natuke [[Tujukus|tujukas]]. See on arusaadav, kui... asjaolusid arvestada. Aga sul peab päris paks nahk <!--//-->olema. See hommikune väike etendus oli selleks, et sind tasakaalust välja lüüa." :"Kas seepärast nad maksavadki nii hästi?" :"Oo jaa. Tasuta ei saa siin maailmas midagi." (lk 41) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Elukutsed]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] d3henjcpotnj85mm4l5s6y51j4lf9yn 0 18874 89017 2022-08-04T12:47:26Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: ' ==Proosa== * "Kas te teate, mis on kvadripleegia?" :Hakkasin kogelema. "Kui... Kui oled [[ratastool]]is?" :"Seda võib vast ka niimoodi väljendada. Tasemeid on erinevaid, aga antud juhul räägime me jalgade absoluutsest liikumisvõimetu<!--//-->sest ning käte ja käsivarte väga piiratud kasutusest. Kas see häirib teid?" :"No kindlasti mitte niipalju kui teda ennast, see on selge." (lk 27-28) * Pilgutasin silmi. "Ee... Ma ei karda rasket tööd. Ma saan kõiksugu inime...' wikitext text/x-wiki ==Proosa== * "Kas te teate, mis on kvadripleegia?" :Hakkasin kogelema. "Kui... Kui oled [[ratastool]]is?" :"Seda võib vast ka niimoodi väljendada. Tasemeid on erinevaid, aga antud juhul räägime me jalgade absoluutsest liikumisvõimetu<!--//-->sest ning käte ja käsivarte väga piiratud kasutusest. Kas see häirib teid?" :"No kindlasti mitte niipalju kui teda ennast, see on selge." (lk 27-28) * Pilgutasin silmi. "Ee... Ma ei karda rasket tööd. Ma saan kõiksugu inimestega hästi läbi... ja ma oskan jube hästi [[Tee (jook)|tee]]d keeta." Mu jutt kiskus vadinaks. Poja asi lõi mind jalust. "Mu isa arvab, et see pole just suurem asi [[argument]]. Aga minu kogemus näitab, et pole midagi, mida üks korralik tass teed korda ei teeks..." :Pr Traynor vaatas mind väga imelikult. :"Vabandust," pomisesin ma, kui taipasin, mida olin öelnud. "Ma ei tahtnud öelda, et seda... parapleegiat... kvadripleegiat... mis teie pojal on... et seda saaks teega parandada." (lk 30) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Meditsiin]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] gnqb2hvb0n5cuzjkcb9xlikx8xlxkik 0 18875 89024 2022-08-04T12:52:13Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Keset tuba seisis must [[ratastool]], iste ja seljatugi lambanahaga kaetud. Selle ees kükitas ilma kraeta valgetes tunkedes tugeva kehaehitusega mees ja sättis istuja jalgu ratastooli jalatugedele. Kui me tuppa astusime, tõstis ratastoolis istuv mees oma väljakasvanud ja kammimata juuste all pilgu. Ta vaatas mulle otsa ning hetke pärast lasi kuuldavale verd tarretava oige. Siis ta suu tõmbles ja ta tõi kuuldavale veel ühe ebamaise [[karje]]. :Ta ema t...' wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Keset tuba seisis must [[ratastool]], iste ja seljatugi lambanahaga kaetud. Selle ees kükitas ilma kraeta valgetes tunkedes tugeva kehaehitusega mees ja sättis istuja jalgu ratastooli jalatugedele. Kui me tuppa astusime, tõstis ratastoolis istuv mees oma väljakasvanud ja kammimata juuste all pilgu. Ta vaatas mulle otsa ning hetke pärast lasi kuuldavale verd tarretava oige. Siis ta suu tõmbles ja ta tõi kuuldavale veel ühe ebamaise [[karje]]. :Ta ema tõmbus kangeks. :"Will, lõpeta!" :Mees ei vaadanud tema poolegi. Kusagilt tema rinnust tõusis veel üks eelajalooline heli. See oli hirmus, piinleva inimese hääl. Püüdsin mitte võpatada. Mees krimpsutas nägu, ta pea vajus õlgade <!--//-->vahel viltu ning ta piidles mind krampunud ilmega. Ta nägi välja groteskne ja natuke vihane. Pigistasin kotti nii kõvasti, et sõrmenukid läksid valgeks. :"Will! Palun." Tema ema hääles oli kerge hüsteerianoot. "Palun ära tee nii." (lk 38-39) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Meditsiin]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 0bli7okcmhsphxlkh59azmwwpjqautf 89025 89024 2022-08-04T12:52:21Z Ehitaja 2563 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Keset tuba seisis must [[ratastool]], iste ja seljatugi lambanahaga kaetud. Selle ees kükitas ilma kraeta valgetes tunkedes tugeva kehaehitusega mees ja sättis istuja jalgu ratastooli jalatugedele. Kui me tuppa astusime, tõstis ratastoolis istuv mees oma väljakasvanud ja kammimata juuste all pilgu. Ta vaatas mulle otsa ning hetke pärast lasi kuuldavale verd tarretava oige. Siis ta suu tõmbles ja ta tõi kuuldavale veel ühe ebamaise [[karje]]. :Ta ema tõmbus kangeks. :"Will, lõpeta!" :Mees ei vaadanud tema poolegi. Kusagilt tema rinnust tõusis veel üks eelajalooline heli. See oli hirmus, piinleva inimese hääl. Püüdsin mitte võpatada. Mees krimpsutas nägu, ta pea vajus õlgade <!--//-->vahel viltu ning ta piidles mind krampunud ilmega. Ta nägi välja groteskne ja natuke vihane. Pigistasin kotti nii kõvasti, et sõrmenukid läksid valgeks. :"Will! Palun." Tema ema hääles oli kerge hüsteerianoot. "Palun ära tee nii." (lk 38-39) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Meditsiin]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] ihjljkvfu5yyj2mzzh16tmn2rm2tntj 0 18876 89036 2022-08-04T12:57:56Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Nende esimese paari nädala jooksul sain ma Will Traynorit lähedalt uurida. Sain aru, et ta oli otsustanud mitte välja näha nagu mees, kes ta oli olnud; ta oli lasknud oma helepruunidel juustel vormituks puhmaks kasvada ning tema lõuga kattis habemetüügas. Ta hallidest silmadest paistis kurnatus või siis pidev [[ebamugavus]]<!--//-->tunne (Nathan ütles, et Will tunneb end väga harva mugavalt). Neist paistis see õõnes ilme, mis näitab, et inimene ei...' wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Nende esimese paari nädala jooksul sain ma Will Traynorit lähedalt uurida. Sain aru, et ta oli otsustanud mitte välja näha nagu mees, kes ta oli olnud; ta oli lasknud oma helepruunidel juustel vormituks puhmaks kasvada ning tema lõuga kattis habemetüügas. Ta hallidest silmadest paistis kurnatus või siis pidev [[ebamugavus]]<!--//-->tunne (Nathan ütles, et Will tunneb end väga harva mugavalt). Neist paistis see õõnes ilme, mis näitab, et inimene ei ela päriselt reaalsuses. Mõnikord mõtlesin, et see on kaitsemehhanism, et tema ainus viis seda elu taluda on teeselda, et see ei toimu temaga. (lk 52-53) ** [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 5o6wnh1f9zqjw98h9rexmlyer4em3n5 0 18877 89041 2022-08-04T13:02:31Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Ma ei saanud väita, et mulle triatloniterroristide kokkusaamised meeldinuks, aga minu pikenenud tööaja ja Patricku treeningugraafiku tõttu oli see üks väheseid aegu, mil ma teda üldse nägin. Ta istus minu kõrval ja ta lihaselised jalad olid kaetud lühikeste pükstega, ehkki väljas oli kohutavalt külm. Klubi liikmetel oli auasjaks kanda võimalikult vähe riideid. Mehed olid soonilised ning kandsid tundmatuid ja kalleid spordirõivaid, mis juhtisid...' wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Ma ei saanud väita, et mulle triatloniterroristide kokkusaamised meeldinuks, aga minu pikenenud tööaja ja Patricku treeningugraafiku tõttu oli see üks väheseid aegu, mil ma teda üldse nägin. Ta istus minu kõrval ja ta lihaselised jalad olid kaetud lühikeste pükstega, ehkki väljas oli kohutavalt külm. Klubi liikmetel oli auasjaks kanda võimalikult vähe riideid. Mehed olid soonilised ning kandsid tundmatuid ja kalleid spordirõivaid, mis juhtisid niiskust eriti hästi ära või olid sulgkerged. Neid hüüti kas Scud või Trig, nad näitasid üksteisele kehaosi ja uhkustasid vigastuste või väidetava lihaskasvuga. Naised ei kandnud meiki ja nende [[jume]] oli päevitunud nagu neil, kelle jaoks jäisel maastikul miilide viisi <!--//-->jooksmine on tühiasi. Mind vaatasid nad kerge [[põlastus]]ega, vahest isegi arusaamatusega, arvestades kahtlemata minu lihaste ja keha-rasva suhet ning pidasid seda kehvakeseks. (lk 61-62) * "Nädalalõpp Hispaanias. Selle Kreeka puhkuse asemel. Sina saaksid basseini ääres vedelda, kui 40 miili rattaga sõita ei taha. Me saaksime odavad lennupiletid. Kuue nädala pärast. Kui kohe broneerida..." :Mõtlesin pr Traynori peale. "Ma ei tea... Ma ei usu, et nad rõõmsad oleksid, kui ma juba vabu päevi võtaksin." :"Aga mis sa arvad, kui mina lähen? Ma tahaksin tõesti mäestikutreeningut saada. Ma tahan selle suure võistluse ära teha." :"Mis suure võistluse?" :"Triatloni. Xtreme Viking. Kuuskümmend miili ratast, kolmkümmend miili jooksu ja kena pikk ujumine allanullises Põhjameres." :Vikingust räägiti alati austusega, selle lõpetanud kandsid oma vigastusi nagu mingi kauge ja eriti jõhkra sõja veteranid. Patrick limpsas [[igatsus]]est lausa keelt. Vaatasin oma poiss-sõpra ja mõtlesin, et äkki ta on [[tulnukas]]. Ta meeldis mulle rohkem, kui ta telefonimüügis töötas ega sõitnud ühestki bensiinijaamast mööda, ilma et Marsi šokolaadi oleks ostnud. (lk 64) * [[JoJo Moyes]], "Mina enne sind", tlk [[Tiina Randus]], 2021, 2. trükk [[Kategooria:Sport]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] qf145hhpzb06nz7oo5sq4cn9hmoye6h 0 18878 89051 2022-08-04T21:39:22Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: ''''Kadri-Ann Sumera''' (sündinud 5. augustil 1977) on eesti pianist. =="Seitsme aja raja taga"== Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020. * [Lepo Sumera oli taasiseseisvunud Eesti esimene kultuuriminister:] Isa esimene [[autojuht]] oli Enn. Enn oh väga tore ja südamlik muheda jutuga vana kooli mees. Eluaeg [[auto]]t juhtinud, aus ja tubli inimene, ainult üks väike [[viga]] oli tal - no kes meist oleks ilma veata! -, nimelt viinaviga. Ega sest muidu ju polek...' wikitext text/x-wiki '''Kadri-Ann Sumera''' (sündinud 5. augustil 1977) on eesti pianist. =="Seitsme aja raja taga"== Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020. * [Lepo Sumera oli taasiseseisvunud Eesti esimene kultuuriminister:] Isa esimene [[autojuht]] oli Enn. Enn oh väga tore ja südamlik muheda jutuga vana kooli mees. Eluaeg [[auto]]t juhtinud, aus ja tubli inimene, ainult üks väike [[viga]] oli tal - no kes meist oleks ilma veata! -, nimelt viinaviga. Ega sest muidu ju poleks hullu olnudki, sest isa sõitis ise ka väga hästi, aga Volga ei elanud meie hoovis, vaid ametlikus [[garaaž]]is, kust ainult autojuht selle kätte sai. Näiteks kui [[sinimustvalge]] 24. veebruaril 1989 esimest korda üle neljakümne üheksa aasta uuesti [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] torni tõmmati, olime terve perega külmas hoovis valmis nagu [[murumuna]]d, et [[lipp|lipu]] heiskamist vaatama minna. Aga kahjuks oli Ennul eelmisel õhtul käest ära läinud ja ta ei tulnudki, nõnda tuli leppida [[raadio]]st [[hümn]]i kuulamisega. (lk 5) * Oli mis oli, aga üsna varsti tabas Ennu mingi tervisehäda, maks vist ütles üles, no eks ta ka oli ju vanem mees juba, eluaeg rasket tööd rabanud, pole ime. Igatahes ei saanud ta kahjuks enam tööd teha ja isa sai uue autojuhi, Hannese. Hannes oli noor ja äge turris juustega kutt, karateka (sel ajal oli [[karate]] midagi väga uut, ma polnud enne seda sõnagi kuulnud), energiline, lahe ja musklis, nägi hea välja, viitsis lastega kildu rebida ja puha. Hannese seltskonnas oli julge olla, sest ta oli ikkagi kibe käsi [[võitluskunst]]ides ja võis vajadusel nii ministrit kui tolle perekonda kaitsta. Aga kui ta roolis oli, siis ma natuke kartsin. Napsuhäda tal polnud, aga siiski ei ilmunud ta perioodiliselt tööle, sest oli taas kõigi võimalike liiklusreeglite jämeda eiramise tõttu lubadeta jäänud. Sel ajal sai kõik ära proovitud, milleks Volga võimeline oli: tippkiirus, pidurdusteekond, kurvis püsimine jne. Ka Hannese [[karjäär]] lõppes enneaegu, sest kord peo käigus (mitte ametikohustuste täitmisel) oli tal vaja mingile lollpeale vastu vahtimist anda ja ta pisteti pokri. Mul oli sellest tegelikult väga kahju, just hakkasin tema sõidustiiliga harjuma ja muidu oli Hannes väga vahva tegelane, kes kuulus peaaegu [[perekond]]a. Mäletan, kuidas käisime koos tema ja ta pruudiga [[laulupidu|laulupeol]] (nagu olekski olnud selline perekondlik üritus), Hannes hoidis isa ministerdamise ajal mu väikest õde, leidis mu laulukaare alt ülemisest reast üles ning juhtis mu vanemate tähelepanu sellele, et ma üldse ei laula, vaid ainult itsitan sõbrannaga. (lk 7) * Toivoga oli kõik täiesti korras! Ta ei võtnud viina! Ta ei kihutanud! Ta ei jokutanud! Ta ei kakelnud! Ta ei rääkinud niisama tühja juttu, vastas selge häälega siis, kui küsiti, ja seda, mida küsiti; oli alati õigel ajal kohal, hoidis autot igapidi korras (auto läikis sellal lausa piinlikult), ei valetanud, ei varastanud, ei nurisenud millegi üle, ei uhkustanud ega häbenenud, käis korrektselt triigitud särgis, tärgeldatud kraega ja aetud habemega... Ühesõnaga - ideaalne! Mäletan, kui suurt puudust tundsin kõigist endistest autojuhtidest. Kõigi eelmistega tekkis mingi isiklik südamlik klapp, isale meeldis nendega lahedat juttu ajada ja minule ka, kuigi Andrega tuli harjuda. Need olid ju inimesed, kes vahel vedasid tervet peret ja kellega tuli veeta pikki päevi. Ja kõigiga sai ennast vabaks lasta, kõigiga sai naerda ja lollusi rääkida, ainult perfektse Toivoga oli auto nagu jäätunud - isegi muidu nii jutukas isa muutus tõsiseks ja sõnaahtraks. Toivo lihtsalt tegi oma tööd, ääretult [[korrektsus|korrektselt]] ja surmigavalt. (lk 8) * Pärast kõne lõpetamist olin õudselt ratsionaalne. Kõigepealt vahetasin riided, sest päeva jooksul oli läinud tõesti jube palavaks. Siis tarisin telefoni oma tuppa - sel oli hästi pikk juhtmepundar, nii et ulatus küll, aga tükk aega tuli harutada. Siis tõin voodi kõrvale vett ja hunniku taskurätikuid, istusin mugavalt voodile ja hakkasin helistama. Kinni. Helistasin viie minuti pärast uuesti, ikka oli kinni. Kolmveerand tunni pärast oli ikka veel kinni. Kogu aeg oli kinni. Lõpuks ma ei pidanud vastu ja helistasin vanale klassiõele Karinile. Ta võttis vastu, ma küsisin: Ütle, palun, kes mu perekonnast surnud on? Vaene Karin. Ta oli natuke aega vait ja siis ütles: Kadri, su [[isa]] on surnud. Süda ütles üles täna hommikul. (lk 12) * Tuli üks isa endine õpilane, suli kringlikarpe täis, tõmbas lõrinal ninaga ja halises: See on kohutav, täiesti kohutav, sellest ei saa ma kunagi üle! Trööstisin teda, tema vajus täiesti kössi ja kinnitas läbi pisarate: Ei, ei saa, mitte kunagi! Raevutsesin sisimas: mis sa [[kaaperdamine|kaaperdad]] mu [[lein]]a! (lk 13) * Ärasaatmine toimus Estonia kontserdisaalis, ERSO esitas isa 1. sümfooniat; keset lugu tuli [[hilinemine|hilinemisega]] sisse [[Lennart Meri]], esimesest uksest, ordenid rinnas, kõik vaatasid. Mõtlesin: oli tal ka vaja just sel korral oma kuulsat soolot teha! (lk 13) * Pärast [[Kaastundeavaldus|avaldati kaastunnet]]. Umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Minu sügav kaastunne! Ja umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Tunnen siiralt kaasa! Eristus Venno Laul, kes ütles: Sügav kaastunne teie perele minu ja RAM-i poistekoori poolt! Ja niimoodi viis korda: mu emale, õele, vennale, mulle ja isa poolvennale Ameerikast. (lk 13) * [[Peied]] olid lõbusad, isegi nii lõbusad, et [[Leelo Tungal|Leelo]] ütles [[toost]]i: ta ei imestaks, kui nüüd Lepo kuskilt laua alt välja roniks ja ütleks, et aitäh, vahva peo tegite mulle, aga no tõesti, kas jäitegi uskuma? Kes oleks võinud arvata, et ainult poole aasta pärast oli [[Raimo Kangro|Raimo]]le samasugune pidu vaja korraldada! (lk 14) * Semestri lõpp oli täiesti mõttetu, nagu mingis uimas. Oli paar päris toredat pidu, kus käisin, ja Rahmaninovi õppisime ka ikka lõpuni, aga kuidagi tujutult. Ma nagu tahtsin sellest rääkida, tahtsin käia seltskonnas ja öelda, et: Mu isa suri eelmisel nädalal. Ma tulen just Eestist, oma isa [[matus]]telt. Tahtsin nagu inimesi šokeerida, vaadata, mis näo nad siis teevad. Ja kuidagimoodi tundsin justkui uhkust, et... mina tunnen sellist valu. Kuigi sain muidugi aru, et kah mul asi, enamik meist kaotab varem või hiljem oma vanemad, nii ongi õige ja peabki olema. Aga enamasti ma ei saanud seda öelda, nii kui hakkasin, läks suu vett täis, sõna otseses mõttes, ja sõnade asemel tulid ainult imelikud klunksud. Õhtud otsa kuulasin isa muusikat, see oli ehk esimene kord, kus ma seda tõeliselt tegin, südame ja hingega. Ja mingitpidi tundsin täitsa füüsiliselt, kuidas mu isa vaim tuli minu sisse, tegi mind tugevamaks, karmimaks, julgemaks, iseseisvamaks, otsusekindlamaks. Ise tean, mis teen, mul pole vaja isalt küsida, ma ise olengi isa. (lk 14) * Juulis tulin Eestisse tagasi. Teisel päeval sõitsime Valgamaale emaema sünnitallu. Varem olime seal käinud ainult paar korda, hiljem ka väga harva. Imeline koht! [[Mustikad]] olid valmis. Oli väga soe, istusin öösel käisteta särgis [[järv]]e kaldal (kuidas mulle meeldivad soojad ööd, kui ei pea riidesse panema!), õue peal toimetasid ammu enne minu sündi surnud lähedaste varjud. Oli [[täiskuu]] ja plinkisid üksikud tähed, öö oli juba jälle pime, järv helkis vaikselt vastu. [[Konn]]ad krooksusid ja <!--//-->ritsikad siristasid nii mis hull, aga muidu oli kõik vaikne. Kahju oli magama minna, maailm oli [[Täiuslikkus|täiuslik]]. Istusin järve kaldal, olin seest tühi ja mõtlesin ... ah, ei mõtelnudki midagi. Mitte midagi. (lk 14-15) * Nelja-aastaselt nägin unes [[sõda]]. Ma tõesti ei tea, miks, ja kuidas ma üldse võisin teada, mis sõda on, aga nägin. See algas nõnda, et istusime vanaemaga kohvikus kusagil Pärnu maantee alguses, kui [[sõdur]]id sisse marssisid. Marssisid on vale sõna, nad liikusid ühes tükis nagu [[tinasõdur]]id, ainult et kahe jalaga, punastes pükstes ja valgetes särkides, jalad harkis ja täägid ette sirutatud, korralikus [[kolonn]]is, uhke värk! Pugesime vanaemaga laua alla peitu. (lk 17) * Igatahes oli kuri [[Klaabu]] üks hirmsamaid unenäotegelasi, keda mul on au olnud kohata. Teadsin kuidagimoodi, et olen unes, ja et lahenduseks oleks kiiresti üles ärgata. Püüdsin ja püüdsin, aga tõesti, see on raske, kui magad. Kuid viimaks ...! Tegin silmad lahti ja maailm oli rahulik, turvaline ja [[roosa]]. Ausõna, täiesti roosa. Ma mängisin koos oma parima [[sõbranna]]ga nukkudega, sõbranna oli hästi ilus, nukud ka, ja kleidid olid meil ka ilusad. Isegi sõbranna nimi oli väga ilus. Vaatevälja piirasid roniroosid, nii paremal kui vasakul, üliilusad... Ühesõnaga - [[paradiis]]. Paradiis? Ohulambike hakkas plõksuma, mis paradiis, liiga ilus on see, liiga roosa, liiga kleidid, lii... PÕMMM! Pilt läks kaheks, roosa nihkus vasakule, paremalt libises nähtavale [[paneelmaja]] krobelisest betoonist fassaad tüüpiliste kollaste [[rõdu]]dega, täiesti filmilik võte. Rõdul kükitas kuri Klaabu ja tegi muljetavaldava hüppe pildi teise poolde, muutudes oma kaarjal teekonnal sealt kaugelt ja kõrgelt rõdult siiapoolsusse aina suuremaks ja suuremaks. Ehmusin silmad plaksuga pärani, seekord polnud midagi ilusat ega roosat kusagil, ei ühtki lille, nukku ega sõbrannat, ainuk nohisevad vanemad, parajasti surmigavad. Ümberringi valitses kõle varjudeta [[valgus]], "valge valgus", nagu seda toona nimetasin ja jälestasin. Ses aoeelses elutus valguses polnud kohta millelegi fantastilisele, põnevale ega poeetilisele, kaunile ega hirmsale, ka mitte Klaabule, kes jäi oma [[kangelastegu]]dega sinna värvikasse "mujale" ega saanud läbi igavuse seina. Lamasin, kuulasin oma ikka veel kloppivat südant ja kohinat kõrvus ning olin lämmatavale [[argipäev]]ale tänulik. (lk 18) * ''Catering''<nowiki>'</nowiki>is oli minu tööks põhiliselt nõude pesemine, laudade katmine ja koristamine. Sügisel oli Kölni messihoones (kujuteldamatu hoonelahmakas nagu õudusfilmist) mingi mitmepäevane tähtis [[üritus]], olime kolm päeva järjest hommikul kella 11-st öösel 3-ni tööl - milline teenistus! Suured ninad üle ilma olid kohal, ja jutustati säärasest värvikast intsidendist, et [[Naomi Campbell]] [[solvumine|solvus]] millegi peale ja istus siis pool tundi [[kemps]]us, pidades ürituse algust kinni. Mina ei näinud sellest kõigest muidugi midagi, passisin kogu selle aja keldris suure [[nõudepesumasin]]a juures, kusjuures meile öeldi, et vett vahetage võimalikult harva, läheb liiga kalliks! Nii et hahaa, Naomi, sa võid ministreid ja värke manipuleerida palju tahad, aga sööd ikka rasvaga läikima löödud taldrikutelt. (lk 21) * Ausõna, asi ei olnud neis paaris kokteilis ega kaheksas Kölsch'is, mida heasüdamlikud kolleegid meile päeva jooksul ülevalt kaasa olid näpanud, vaid lihtsalt selles, et [[Köln]]i ainsad mäed, kust saab hea hooga alla tuhiseda, on [[sillad]], ja siis sa muidugi ei pidurda, öösel kell neli. Zoobrücket mööda sõitsin harva ja ma tõesti ei mäletanud, et pärast seda puudetukka lõikub [[kiirtee]] ots sillalt tuleva tänavaga; kui selle avastasin, poleks oma suurelt kiiruselt enam jõudnud pidurdada (kuigi tõenäoliselt poleks sel kellaajal autot tulnud, oleks ehk võinud ka hooga üle äärekivi põrutada, keset ''Autobahn''<nowiki>'</nowiki>e aega pidurdada küll) ega kõnniteele keerata (see nurk oli väga terav), niisiis otsustasin pöörata täie tinnaga pimedasse [[park]]i, sai ikka natuke rohkem liuhka, aga seal oli täiesti pime ja kui pimedusest ilmus välja muru kaitsev piirdeaed, ei jõudnud enam midagi muud teha, kui mõelda: tere, [[ratastool]]! (lk 22) * Tajud ärkasid ükshaaval. Esimesena aistsin, et mul on midagi väga-väga rasket turjal, siis mõistsin, see on emake Maa - nõnda siis [[Atlas (mütoloogia)|Atlas]] end tunnebki, täpselt nagu selili lamav inimene! Tundus, et olen märjas, embrüonaalses keskkonnas, aga see oli kõigest niiskevõitu porine [[muru]] (püksi teinud ma siiski ei olnud, kodus kontrollisin, refleksid pidasid vastu; muide, võimalik, et püksitegemise ohu peale ärkasingi üles, see on isegi õudsem kui [[surm]]). Olin mustas toas, lakke oli nõelaga paar auku torgatud, või vähemalt nõnda need tähed algul paistsid. (lk 22) * Ratast <!--//-->ühe käega üle porte tagasi tõsta oli veidi keeruline, aga läks korda (omaette vaikselt vingumine oli abiks). Koju sõitsin vasaku käega, paremaga hoidsin nööbist kinni. Pöörasin läbi pargi, kus oli samuti kottpime, orienteerumiseks vaatasin taevasse ja sõitsin puude latvade järgi, ise mõtlesin kerge lõbuga: kas ma olen [[idioot]]? Jah, ma olen idioot, trallallaa! (lk 22-23) * Hommikul vajusid elumured täie raskusega peale. Oli [[pühapäev]], sakslased puhkavad, mine tea, kas arsti juurde saabki? Aga aeg jookseb, [[klaver]] nutab! Lappasin mingit [[telefoniraamat]]ut, et EMO numbrit leida, aga järgmisel hetkel paistis maailm kingariiuli perspektiivist. Ja nõnda kolm korda! Lõpuks tuli Külliki oma toast vaatama, et mis kolin see koridoris käib - sõbranna istub telefoniga toolile ja kukub, istub jälle ja kukub jälle, istub jälle ja kukub jälle. Läksin valju halinaga oma tuppa pikali ja kurtsin, et hakkan surema. Külliki otsis [[kiirabi]] numbri välja ja helistas, aga keegi ei tahtnud mulle järele tulla; ega ta ei osanud väga hästi saksa keelt ka, tundus vist et pole suuremat häda, käsi katki, no mis siis, tulge ise kohale. Külliki üritas selgeks teha, et olin just äsja mitu korda [[Minestus|minestanud]], aga ei teadnud seda sõna; mina üürgasin oma toast ''In Ohnmacht fallen!'', see kostis ka teisele poole toruja tädi ütles tõredalt telefoni - mis minestanud, ta räägib ju! (lk 23) * Päev pärast oppi käis peaarst nädala jooksul tehtud operatsioonide materjalid läbi; mind kutsuti konsiiliumi ette aru andma. Läksin läbi [[ooteruum]]i, inimesed vaatasid mulle järele: kandsin ikka veel lõikusel kohustuslikke seksikaid valgeid ülepõlve tromboosisukki, mille äär täpselt lillelise natuke rebenenud [[öösärk|öösärgi]] alt välja paistis; jalas olid mul mingid eriti tobedad punased kerge kontsa ja musta tutiga [[suss]]id (olid alla hinnatud, seepärast ostsin), mis suurepäraselt nende sukkadega harmoneerusid; hommikumantlit mul polnudki, nii et ülle tõmbasin tavalise mantli, kuid et parem käsi oli ju kaelas, mahtus käisesse ainult vasak ja teine mantlipool libises pidevalt üle õla maha; aga aksessuaariks kandsin pooltäis verepudelit, mis läbipaistva vooliku kaudu oli ühendatud mu õlaga, kust vähehaaval lisa tilkus. Ühesõnaga [[vampiir]]i unistus! [[Peaarst]] küsis, kas ma olen selline inimene, kes istuks nüüd operatsioonijärgselt kaks kuud kodus ja loeks lehti? Ma peaaegu ei jõudnudki vastata, et sõitsin juba õnnetuselt rattaga koju, ta sai mu ilmest niigi aru, lõikas vahele: Sel juhul oleks mul hea meel, kui me paneksime teile veel ühe [[kruvi]] sisse. Kosuge nädal aega, siis lõikame uuesti! Küsisin, kas see teeb pärast [[arm]]i veel suuremaks, arst vastas: Armid on ju seksikad! (lk 24) * Selle nädala siis ootasingi haiglas uut operatsiooni. Emily ei saanud ega saanud õpile ja muutus aina toredamaks. Tütar käis teda vahepeal vaatamas, nad riidlesid üksteisega, pärast ütles Emily südametäiega, et tütar on ikka üks igavene häda, viriseb ja vingub, peaks omale <!--//-->mehe otsima, ta ju nii noor, ainult 71! Emilyl endal oli küll sõber veel 92-aastaselt, siis suri ära. (lk 24-25) * Öösel ei saanud Emily kuidagi magada, mattis hinge, ta nõudis, et aken oleks tingimata lahti, aga väljas oli 2 kraadi! Ja öö otsa ohkas ta ''o Weh o Weh o Weh. O Weh o Weh o Weh.'' Mina mõtlesin varem, et niimoodi räägitakse ainult Mahleri lauludes, aga võta näpust! Muidugi, eks Emily oligi peaaegu Mahleri-aegne. (lk 25) * Kolmandasse voodisse toodi veel üks vanaproua, noor, nii 70 ringis, nimi algas ka E-ga, ütleme Elfriede, selline energiline ja tüütuvõitu, rääkis puhtas kölni keeles ja liiga palju. Tal oli [[suhkruhaigus]] ja kõht kõik siniseks süstitud. Elfriedel olid hästi peenikesed jalad, aga ümmargune keha, nagu kastan tikkude otsas. Pea oli ka ümmargune, lõuga ei olnud eriti, aga [[põsk]]i see-eest vähemalt seitse! Ja kui ta norskas, siis laperdasid kõik need põsed tuules kaasa plapp-plapp-plapp! Öösel sulas kõik see kokku - Emily poolt tuli o Weh-o Weh-o Weh ja kuuldeaparaadi pinin (algul arvasin juba, et mul on arenev [[tinnitus]], aga siis ütles õde, et tema kuuleb seda ka) ja Elfriedelt plapp-plapp-plapp ja vahele blb-blb-blb. Tõeline [[sümfoonia]]! (lk 25) * Õnneks oli mul haiglas kaasas [[Harry Potter]]i viies, see kõige paksem köide, mis oli just äsja ilmunud, Maike tõi mulle ingliskeelse raamatu (muide, eesti keelde tõlgiti see enne kui saksa keelde!). Läksin siis öösiti koridori lugema; mu inglise keel pole eriti hea ja raamatust jätkus kogu haiglas oldud ajaks. Lugesin seda kodust kaasa toodud igivana [[sõnaraamat]]u abil. Selle õhukesel krabiseval paberil oli imeväikeses kirjas peaaegu kõik vajalik sees, aga mõõtmetelt oli ta väike nagu taskupiibel, ja gooti tähtedega! Potter päästis mu elu, läksin tõepoolest raamatusse nii sisse, et kui [[narkoos]]ist ärkasin, siis tundsin, et olen Harry, sest mu arm valutas, ja karjusin mind äratava arsti peale, sest tema oli muidugi Voldemort. (lk 25) * Olin oma õpinguaastaid juba mitu korda pikendanud, [[Köln]]is oli seda väga lihtne teha. Mitte et mulle seal nii hirmsasti oleks meeldinud või et oleksin tundnud, et mul on veel midagi olulist saamata - aga seda tegid ju kõik. [[Vastumeelsus]] kojuminemise suhtes oli justkui mingi [[nakkus]]. Kõik kirusid [[Saksamaa]]d ja kõik jäid. Ka mina olin oma algselt planeeritud kahest aastast pideva [[koduigatsus]]e käes vaeveldes miskipärast juba kuus teinud ja murdsin just pead, kuidas oma aega veelgi pikemaks venitada. Siin [[Kesk-Euroopa]]s pidi ju iga nurga taga mingi sädelev võimalus luurama, kindlasti koperdan siin poolkogemata Suure Karjääri otsa, koju tagasi minek võrdus enese lööduks tunnistamisega. Mis seal kodus ka oodata oli? Katkise luuga kuude jooksul vaatasin igavestest tudengitest kaaslasi ja mõtlesin järele. Veel ühekäelisena läksin õppeosakonda ja panin endale lõpukontserdi aja kinni. Mida oli mul siingi oodata? Võta ometi, Kadri-Ann, ennast ja enda elu ise oma kätte, tee sellega ise midagi, ära oota! Või ära siis tee, kui ei taha - ka mittetegemine tundus kodus hulga mõnusam. Mitu aastat hiljem sattusin uuesti Kölni ja astusin muidugi ka koolimajast läbi. Mitmed vanad tuttavad näod istusid harjutusjärjekorras ja kimusid suitsu. Nad, vaesekesed, olid jäänud õigeaegse [[trauma]]ta. (lk 26) * Mõtlesin, et võiks ju ikka ka enne ülikooli lõpetamist mõne [[konkurss|konkursi]] võita. [[Itaalia]]s pidi olema lademes selliseid B- ja C-kategooria konkursse, kust isegi keskpärased mängijad esikohti koju on toonud, ja teadsin ise ka paari kaasõppurit, kelle kohta mõtlesin, et no kui tema sai peapreemia, siis saan mina ka, mis see siis ära ei ole. Ühesõnaga, hakkasin läbi kammima konkursse Itaalias, internetti muidugi polnud (või õigemini vist juba oli, aga seal polnud suurt midagi sees ja ega mul poleks olnud võimalust seda kasutada ka); lappasin neid brošüüre, mis Kölni MuHo kontserdibüroosse olid saadetud. Pilk jäi konkursile Barlettas, kava tundus sobilik, väikelinn Aadria mere ääres, mis nii viga! Aga põhiline, et välja oli kuulutatud hästi palju autasusid - peale nelja kohaja diplomite veel parima klassika, parima Itaalia, parima selle ja teise ajastu teose auhind, lisaks veel auhind Ida-Euroopast ja Aasiast tulevale pianistile (see viimane poleks mulle küll kohaldatav olnud). Ühesõnaga tuluõhtu! (lk 29) * Leidsin mingi [[pansion]]i; ainus võimalus ühendust võtta oli helistada. Ma ei oska [[itaalia keel]]t, no eks võin ju öelda ''piano prestissimo agitato'' ja tean, et ''allegro'' ei tähenda tegelikult kiiresti, vaid rõõmsalt, ja isegi, et paljude võõrsõnade juured on ladina keeles, aga põhimõtteliselt ma itaalia keelt ei oska, ''nullo, niente''. Aga pansionipidaja oskas ''nullo niente'' mis iganes muud keelt. <!--//-->Seisin kimbatuses ühel jalal, toru käes, ja tuletasin - ''primo maggio, io in Barletta, si'', OK? Huh, ta vastas midagi, millest ma muidugi aru ei saanud, panin huupi edasi, oot kuidas see oli, priim, sekund, terts, kvart, kvint - ''quinta'', ee, meenus väljend ''buongiorno - quinta giorno''! ''Solo, io,'' Kadri-Ann! ''Horošo?'' (lk 30) * Lendasin Napolisse kohale, sõit risti läbi Itaalia oli meeleolukas. Tühjas [[rong]]is trügisid minu kõrvale istuma [[laps]]ed - nii paljud, et nad tegelikult ära ei mahtunud ja pidid teineteist järjepanu kõige ahvatlevamalt istmelt otse minu kõrval ära nügima. [[Tädi]], kuhu sa lähed? Tädi, mis su nimi on? Tädi, kus sa elad? Tädi, sul on ilus kleit! Ja siis lõkerdasid iga küsimuse peale, nii et kõht kõveras. Kõigest sellest ma muidugi aru ei saanud, aga küllap südamega ikka sain. Kui ümber istumiseks väljusin, turritasid avatud aknast välja seitse tumedalokilist pead ja kaks korda nõnda palju käsi. ''Ciao, ciao, CIAOOOOOO''! (lk 30) * Barlettasse jõudsin üsna hilja õhtul, süda täis kartlikku ootusärevust - kas mulle ikka on koht pansionis? Mine tea, mis ma neile tegelikult olin öelnud. Pansionipidajateks oli vanapaar, väga ehedad, natuke karused, aga südamlikud inimesed. Mulle anti kolmene tuba, pärast tuli see konkursitüdrukuid täis, aga mina olin esimene. Toanurgas oli päevinäinud dušikabiin, mille uksed päris kinni ei läinudki, akna all ammus [[lehm]], aga nii kui uksest välja astusid, läks tee sirgelt palmirannani. Tegin veel õhtuse [[jalutuskäik|jalutuskäigu]] - soojades lõunamaa öödes on midagi vastupandamatut, mingi pealevajuv kõigevõimalikkus, muinasjutu [[müstika]]. [[Apelsin]]id lõhnasid, autosid peaaegu polnud, [[linn]] oli pime, väike ja vana, ilma koledate eeslinnadeta; lopsakas pargis keset linna lösutas [[tsitadell]] nagu taltsutatud, aga ikkagi natuke ohtlik loom. (lk 30) * Lühem Michele oskas umbes kümme sõna inglise keelt, tema inglise ja minu itaalia keele peale kokku sain seletatud, et olen <!--//-->[[pianist]] ja tulen siia konkursile; aga Michele töötab kingavabrikus, Itaalia [[king]]ad, ''molto belle''! Ei tea, kas mõni eesti noormees võiks välismaa pianistiga kohtudes niisuguse [[uhkus]]ega kõnelda sellest, et töötab kingavabrikus? Võib-olla võiks, ma loodan, et võiks. (lk 30-31) * Järgmisel päeval läks möll lahti, tulid ka teised konkursandid, sain omale toanaabrid: väga tõsise tüdruku [[Poola]]st - ütleme Paulina -, kes lonkas veidi; ta oli endast oluliselt vanema mehega kihlatud ja rääkis pidevalt veendumuse, sisemise põlemise ning kerge ahastusenoodiga (sest nii paljud maailmas ei mõista asju õigesti), kuidas peaks [[Beethoven]]it mängima; ja hästi pika patsiga ülevoolavalt sõbralik Ljudmila [[Venemaa]]lt - muidu ilus tüdruk, aga hästi kollaste hammastega. Mõlemad olid võitlusvaimu ja otsustavust täis, sõbralikud ja sümpaatsed, saime kõik hästi läbi, aga pinna all kobrutavat [[konkurents]]i oli ikka tunda. (lk 31) * Konkurss avati ja järjekord loositi välja, samuti jagati kätte saaliproovide ajad ja harjutusajad. Linn oli väike, [[muusikakool]]i seal polnud - kõigile osalejatele [[klaver]]i tagamine oli olnud tõeline logistiline väljakutse. Lahenduskäike oli kolm: kõigepealt saime kakskümmend minutit harjutusaega ühes kirikus, kuhu oli toodud neli (!) pianiinot. Igasse nurka üks. Kui vastasnurgas mängis keegi [[Rahmaninov]]i kontserti, võisid sina oma [[Bach]]i fuuga häälte intoneerimise lihtsalt unustada. Ja selja taga seisis järgmine hüppevalmis lõvi, kes luges sellest kahekümnest minutist sekundeid. Teine võimalus oli sotsiaalne -linna pealt oli otsitud vabatahtlikke, kel juhtus kodus olema klaver ja kes olid valmis võistlejaid enda juures harjutada laskma. Tehti mingi tabel, ajad olid pool tundi järjest; mõeldud oli nii, et kohalikud muudkui tulevad iga poole tunni järel keskusse ja toovad järgmise inimese enda juurde. Aga oldi muidugi unustatud, et tegemist on <!--//-->ikkagi itaallastega, nii et see tabel ei toiminud. Minul vedas - läksin alles asja uurima, kui mind kaasa rabati. Polnud minu aeg ega midagi, aga klaveriomanik, unelevalt rauge olekuga kaunitar, oli jõudnud varem, ei viitsinud oodata ja haaras kaasa, kelle juhtus. Ja pärast ei viitsinud ta enam järgmisele järele minna, nii et sain üle kahe tunni mängida, luksus! Kolmas võimalus oli digiklaver sealsamas rahvarohkes kohtumispunktis. Väga naljakas oli vaadata, kuidas inimene, klapid peas, näoga kurdi publiku poole, tohutult tundleb ja kaasa elab millelegi, mida vaid tema kuuleb. Seda võimalust ma ei kasutanud. (lk 31-32) * Saaliproovi sain kümme minutit. Teatrilava oli publiku poole kaldu ja toolile olid klotsid alla pandud, et oleks otse; aga klaverile mitte ja mängides tundsin kogu aeg, kuidas muusika voolab mööda klahve paremale alla, teistpidi käigud tundusid nagu tõeline mägironimine. (lk 32) * Teised tüdrukud olid kodus. Paulina oli korralduse üle nördinud; ta oli ka veidi konkurssi kuulanud ja ütles kellegi kohta tunderõhuga: No kuidas saab seda [[Scarlatti]]t nii aeglases [[tempo]]s mängida, kuidas võis see inimene endale lubada sedasi konkursile tulla, see ei ole ju üldse tõsiseltvõetav! Ljudmila oli optimistlik - Venemaal hullematki nähtud, küll saab, tuleb teha oma asja; saab seal kirikus Rahmaninovide vahel ka harjutatud, mis siis ikka! Minule sai üha selgemaks, et ei sest konkursist minu jaoks asja saa, olin tõsise suhtumise lainelt juba täielikult maas, jätsin nad muljeid vahetama ja läksin raamatuga [[rand]]a. (lk 33) * Konkursil mängisin nagu viimane põrsas, ühtegi bassisuunalist käiku ei jaksanud mäest üles pressida ja tiiskandisuunalised jällegi läksid sirinal käest ära - aga no ega ma nüüd ainult lavapõrandat ka süüdistada ei saa, mu [[keskendumine]] oli lihtsalt null. Ljudmila käis kuulamas ja tormas pärast südamlikult õnnitlema, aga tema [[entusiasm]] oli õõnes - olin mänginud nagu siga ja teadsin väga hästi, et tema teadis seda ka väga hästi. (lk 33) * [Bisceglie:] Praegu pildilt ei paista see koht selline, aga mu mälestuses on mulje ere ja vapustav. [[Vanalinn]] oli pooleldi mahajäetud, lagunud, hall, tühje aknakoopaid, katusteta seinu ja tubadest välja kasvavat võsa täis (see kõik tekitas imeliku võõristuse, sest järsku ei saanüd enam aru, kas oled sees või väljas), aga kõik justkui ühes tükis; kitsukeste tänavate kohal ühendasid seinamassüve käigud ja tunnelid, või õigemini, tänavad näisidki kulgevat majade sees. Tekkis kujutluspilt, et [[katedraal]] keset linna on tohutu kiviämblik, kes on oma tundlad parasiidist [[türann]]ina kõikidesse soppidesse sirutanud - tõeline elusorganism! Tänavad olid inimtühjad, ringi jooksid ainult mõned ilusad poolpaljad lapsed, kes pistsid mind nähes kilkama: ''Macchina fotografica, macchina fotografica''! Ja võtsid silmapilkselt sisse ülifotogeenilisi poose - sündinud [[modell]]id! (lk 33) * Kaugemal eemal oli üks mees põlvini vees ja otsis sealt midagi kummargil; mõtlesin, kas karpe, aga suurt ämbrit tal nagu ei paistnud olevat. Tasapisi tuli ta oma otsingutega üha lähemale; kaalusin, kas pakkida oma asjad kokku ja lahkuda, sest üksiku blondivõitu naisterahvana pole Itaalias kunagi võimalik rahulikult raamatut lugeda, kui mõni mees peale satub, aga ta tundus olevat oma otsingutega väga hõivatud ega heitnud pilkugi kõrgemale, nii et jäin paigale. Minuga kohakuti jõudes ajas ta ennast äkki sirgu ja küsis, mis kell on (ma ei tea kuidas, ent sain aru). Püüdsin vastata, ''due e mezzo'', ta jäi sellega rahule, aga seisis edasi ja ütles siis järsku: ''Vieni'', Maria! Nii palju olin tekstiraamatuga [[ooper]]eid kuulanud küll, et sellest aru saada, ja kuigi ta hääletoon polnud nii emotsionaalne ja intensiivne nagu esimesel [[tenor]]il, vaid pigem monotoonne, kompenseeris seda sisendusjõuline [[välimus]]: päikeses hästi tõmmuks põlenud nahk, kergelt vimmas kõhn ja sooniline keha, õlanukid hüppevalmilt püsti, sinkjasmust traatjas juuksepahmakas nagu parukas peaaegu ninani, ja sealt vahelt sütena hõõgumas puurivad silmad - nagu metsloom. ''Vieni, Maria''! Ise põlvini vees, oranžides ujukates. (lk 34) * Läksin siiski teise vooru tulemusi kuulama, aga muidugi edasi ei saanud. Ljudmila ja Paulina mõlemad said. Ljudmila kallistas mind ja lohutas innukalt: järgmine kord kindlasti saad sina ka! Paulina noomis natuke emalikult: Aga sa ju ka ise lasid [[pinge]] alla, läksid randa, nii ei saa konkursil osaleda, mentaalselt peab kohal olema! Olin muidugi natuke kurb ja natuke oli piinlik ka, et nüüd olen tõestatult meie toa kõige kehvem pianist, aga samas tundus nende konkursielevus mulle juba kuidagi naljakas. Mis konkurss, mis klaver, siin on Itaalia, ''la dolce vita''! (lk 35) * Sõbrunesin Scarlattit liiga aeglaselt mänginud Danieliga, kes samuti edasi ei saanud, ja kolasime temaga natuke ümbruskonnas ringi. Daniel oli [[Iisrael]]ist, aga pooleldi [[palestiinlane]] ja pooleldi [[soomlane]]. Ja elukutselt hoopiski [[programmeerija]] - no mina suutsin küll talle need aeglased tempod andeks anda. Küsisin, kuidas ta end Iisraelis tunneb, ta ütles, et väga hästi: palestiinlaste jaoks on ta oma, aga [[juut]]ide jaoks soomlane. Danieli süda oli murdunud - ta oli tutvunud Iisraeli vabatahtlikuks tulnud norra kaunitariga ja läinud tolle järel [[Norra]]sse, aga tüdruku isa, range katoliiklane ja rassist, ei tahtnud araablasest midagi kuulda, isegi kui too oli pooleldi soomlane ja täiesti usukauge. Tüdruk ise oli ka vist <!--//-->liiga ilus, tal valikuid palju. Daniel oli naissoos pettunud ja teatas, et ei abiellu kunagi või kui, siis hästi koleda naisega, et teiste meestega mingit jama ei tuleks. Praeguseks on ta kauni põhjala naise õnnelik abikaasa ja mitme andeka noormuusiku uhke isa. Igatahes jäi ta nimme Norra tolle vihatud äiakandidaadi silme ette tolknema ja hakkas, küllap ülekeevate emotsioonide leevenduseks, oma senise hobi klaverimänguga professionaalselt tegelema. Tahtiski eriala vahetada, programmeerimine olla ennast ammendanud. (lk 35) * Muuhulgas oli ta ka väga osav mustikakorjaja, mitu suve Soomes marju kühveldanud ja sügiseks kena kopika kokku ajanud. Võrdlesime koguseid, ma ka kirglik [[korilane]], aga ei saanud ligilähedalegi. (lk 35) * Danieliga uitasime mitmel pool ringi, aga hellenistlike [[varemed|varemete]] küngast ei tahtnud ta vaatama tulla - ütles, et ta on Iisraelist ja varemeid liigagi palju näinud, modernseid ka. (lk 35) * Rongis sattusin kokku ühe kaaskannatajaga, samuti Saksamaal õppinud ja sinna elama jäänud mureliku korea poisiga. Ka temale polnud fortuuna naeratanud ja ta leppis sellega fatalistlikult. Eks see raha tuli korstnasse kirjutada, vältimatud kulud, mis teha. Järgmiseks kuuks oli järgmine konkurss juba planeeritud, tuleb arvestada sellega, et õnne võib olla ehk veerandil võistlustest, kust osa võtad. See ongi lihtsalt selline [[tööstus]]. Aga kui oled [[Korea]]st ja tahad Saksamaal [[kontsert]]e, peab mingeid võitusid olema, teisiti ei saa, Tema helistab iga päev kümnetesse kohtadesse ja pakub oma <!--//-->kontserte; enamasti öeldakse ära, ehk sajast üks kord näkkab, aga pole midagi, ta helistab edasi ja helistab jälle - kui ta on piisavalt järjekindel, küll nad teda ükskord ikka kutsuvad. (lk 36-37) * [[Napoli]] oli kummaline linn, sigisaginat täis ja elav, aga justkui mingisse eelmisse aega kinni jäänud lihtsate inimeste linn. Meenuvad käsitööliste linnajaod: tänavad täis avatud töökodasid, kus järjest toimetasid ainult näiteks [[plekksepad]] vihmaveetorude kallal; järgmises kvartalis olid aga ainult [[kellassepad]] ja veel järgmises ainult [[treial]]id, kõik eranditult vuntsidega vanamehed. (lk 37) * Sain oma vermete otsas [[Pompei]]s ka ära käidud. Pidin küll iga 20 minuti tagant pausi tegema, et varbad lahti võtta ja neid mudida, aga tegelikult andiski see õige turistitempo kätte, ei pea igalt poolt läbi lehvima! Majad, termid ja mosaiigid olid elamus, aga lausa vapustuse sain inimkujudest, mis siia-sinna majadesse olid asetatud, või oleks õigem öelda asetunud. Kuum [[tuhk]] oli linna katnud nii kiiresti, et mattis oma ohvrid sinna, kus nad parajasti olid, säilitades nende viimase valukarje. Väljakaevamistel avastati, et kivistunud tuhas on imelikke tühimikke, kus luud sees, need valati täis ja toksiti karp ümbert ära. Välja tulid filigraansed kujud, sandaalinöörid ja rõivakude oli näha, aga eelkõige need ilmed, igaveses ahastuses. Vaatasin kerge ebamugavustundega, valu uhkas minustki üle, mõtlesin, kas siin võib olla mingi eetiline käär, me vaatleme huviga teise <!--//-->pärisinimese pärispiinlemise pärisjäädvustust, aga eks kahe tuhande aastaga umbisikustub nii mõndagi. Muidugi ei välista ma võimalust, et see kõik oli võlts, turistide lõbuks nikerdatud (sel juhul väga hästi nikerdatud), aga elamus on elamus, ära vingu. (lk 37-38) * Paar päeva hiljem tuli Daniel ka korraks Napolisse. [[Mobiil]]e sellal kellelgi polnud, kuid vanasti toimis selline asi, et leppisite kolm päeva varem [[kohtumine|kohtumise]] rongijaamas kokku ja saitegi kokku. Temalt kuulsin, et kolmandasse vooru ei jõudnud enam ükski mitte-asiaat ja suuremat osa lubatud preemiatest, muuhulgas Ida-Euroopa auhinda, välja ei antudki. Salamisi tundsin kerget [[kahjurõõm]]u - näe, polnud Paulinal ja Ljudmilal sest abi ühti, et nad muudkui keskendusid ja harjutusaegu rabasid ja ujumas ei käinud. Kes pärast naerab, naerab paremini! (lk 38) * Pärast Pompeid otsustasin, et nende jalgadega ma enam mööda vaatamisväärsusi ei kappa, istun parem ülejäänud päevad rannas. Valisin nime järgi koha - Piano. Rong tuli mäe seest välja, sõitis orgude-vahelisele sillale ja seal, üksilduses, keset lindude kuningriiki, oli peatus. Imeline! Oleks tahtnud käed laiali ajada ja hüpata. (lk 38) * Päev hiljem istusin lennukis, rahakott tühi, jalad paistes ja hing pungil. Oli läinud meelest, misasi on klaver ja miks see nii kole tähtis pidi olema. Lendasime otse üle [[Vesuuv]]i, jõllitasin kraatris mustavat järvesilma ja mõtlesin, kas lennuk jõuaks eest ära, kui nüüd kohe peaks purskama hakkama, ja millised ilmed reisijatelt salvestuksid. (lk 39) * Näiteks üheksanda klassi klassipildi tegemisel hüüdis Elo viimasel sekundil enne klõpsatuse käimist: Teeme lollid näod pähe! Ja mis välja tuli? Kõik on normaalsed, ainult Elo ja Kadri-Ann tõmbavad näppudega silmanurki poolde põske ja lasevad mokad töllakile. (lk 42) * Arst pumpas mu käsivarre uuesti kinni, tõmbas suu kriipsuks ja ütles juba üsna teraval toonil: 160/40! Haigla! Ei mingit vasturääkimist! Helistan kohe siitsamast, küll vanemad toovad sulle asjad haiglasse järele. Nüüd olin juba päris hädas ja segaduses ka. Tõesti tundsin ennast täiesti normaalselt. Kuidas siis nii, kõik lastakse rahuga minema ja mind, mind ähvardab vanglakaristus, ja ei tea mille eest? Tõesti ei ole kuidagi võimalik! Laskusin vist arsti ees lausa põlvili, vannutasin teda südamepõhjast: palun, palun, jah, täna on mul tõesti kuidagi imelik olla, aga ainult täna, muidu kunagi ei ole, palun laske mul praegu minna, homme hommikul kohe esimese asjana, ausõna! Ja kui siis ka on jama majas, siis lähen, kuhu te mind saadate, ei vaidle, alistun, ma ootan! Ainult homseni, palun-palun-palun!<!--//--> :Arst mõõtis mind eriti pika pilguga nagu enesetapjat, puhises, ja lõpuks halastas: Hea küll, homseni, mitte sekunditki kauem, punkt kell üheksa oled siin, ja kui mõõtmised pole korras, siis minek, ei mingit vaidlemist! :Homset ei tulnudki. Arst suri öösel südamepuudulikkusse. (lk 42-43) * Muutusin iseenda lugude peale armukadedaks - kui on niisugused lood, mis viga neid tirinal kirja panna! Aga vaat, kui kirjutaks millestki, millest õieti midagi kirjutada ei ole. Lõppude lõpuks, kui Mati Unt kirjutas elektrist terve romaani, siis tohin ju mina ometi treida väikese jutukese interneti tulemisest? (lk 45) * Mäletan imelikku pilti. Isa vaatas telekast kontserdiülekannet, suvaline tšellist suvalise pianistiga mängisid suvalist sonaati. Ei oska öelda, kas nad mängisid hästi või halvasti, sest pilt hangus pidevalt ja heli kadus üldse ära. Imestasin, miks isa sellist jama sellise hardumusega vaatab; tema pööras säravi silmi pead ja ütles vaimustunult: Kas sa siis ei saa aru, see kontsert toimub PRAEGU ja AUSTRAALIAS! (lk 45) * Kui isa 1988. aastal Ameerikast tuli, tõi ta kaasa Macintoshi, ühe esimestest kodustest [[personaalarvuti]]test Eestis. Oli juulikuu, ladusime kogu kupatuse auto pagassi ja tulime kohe maale, suvi pole raiskamiseks. Terrassi põrandal pakkis isa uhkusega karbid lahti - mitu suurt plast- ja metallkorpust, lademetes juhtmeid, topsitäied kompaktdiske, sest ega arvuti enda ajusse mingeid mälestusi ei mahtunud, ja ühes korpuses väike 20 x 30 vms ekraan ähmast silma pilgutamas. Tehnika viimane sõna! (lk 45) * Isa võttis [[arvuti]] oma töös kohe kasutusse, nii heli elektrooniliseks sünteesimiseks kui noodikirjutamiseks. Viimane tõi sageli paksu pahandust. Esiteks ei allunud algelised noodikirjaprogrammid looja lennukatele ideedele (tänapäevalgi ei taha alluda, aga toona pidi pooled asjad käsitsi juurde kirjutama). Teiseks juhtus enam kui kord, et öösel enne seda kõige-kõige viimast teose üleandmise [[tähtaeg]]a kustus arvutist kõik, ja siis taastas isa hommikuni palavikuliselt partiisid. Printer huugas ja ema jooksis kodu ja Estonia kontserdisaali vahet, kus [[orkester]] juba lava peal ootas, käes kord näiteks flöödi, teise klarneti ja tuuba, siis jälle esimese viiuli ja harfi partiid; tuba oli lahtisi lehti ja kohe-kohe juhtuva [[katastroof]]i paanilist eelaimust täis. Muidugi tegi arvuti nii mõneski aspektis [[helilooja]] elu lihtsamaks, aga kui ma võrdlen isa käsitsi kirjutatud noote - milline täpsus, kord ja hool seal valitseb! - arvuti välja oksendatud nooditraageldistega, mida, tõsi küll, on silmal lihtsam hoomata, siis vahe on kui öö ja päev. (lk 46) * Aga mulle tundus siiski, et kõige põhilisemalt leidis arvuti kasutuse "Dark Castle'i" mängimiseks - sellest sai kohe selline perekondlik meelelahutus. Isa kui kõige targem istus arvuti ees, näpud klahvidel ja turi erutusest vimmas, meie ema ja vennaga istusime teine teisel pool mängijat ja kummardusime üle ta õla, et paremini näha, kuidas isa sajandat korda algusse tagasi kukub. Mäng ise oli muljetavaldavalt süngetes toonides (ega midagi peale musta ja valge polnudki tollal võtta), tunnusmuusikaks kõlas jupike Bachi d-moll orelitokaatast; see meloodia seostub mul siiamaani lossitorni sakkide vahel sihikindlalt edasi-tagasi kõmpiva vahimehe ja soomättal kükitavate njännjännjäädega, kes ebameeldiva täpsusega mingeid mudapalle kangelase poole lennutasid. Mulle tundub, nagu oleks terve mu varane pubekaiga möödunud isa selja taga põlevate silmadega nondesamade kuueteistkümne toa läbimist kaasa elamas (ja siis ''intermediate'', ja siis ''advanced'', kujundus oli ikka sama, lihtsalt njännjännjääd olid agressiivsemad). Paar aastat tagasi vihmasel [[jaanipäev]]al tõmbas vend puhtast nostalgiast mängu uusversiooni alla. Mängus oli muudetud ainult seda, et must-valgest oli saanud värviline - retro ruulib -, ja mängis selle ühe päevaga läbi. (lk 46) * Isa, suur pioneer tehnika alal, oskas muidugi juba üheksakümnendatel arvutiga [[e-kiri|e-kirju]] saata. Mulle tundus see üle mõistuse, ausalt öeldes <!--//-->valmistas mulle toona raskusi isegi arusaamine, mille poolest e-kiri tavalisest nii palju parem on (nüüd saan aru küll - postimajja pole vaja minna). Tajusin isa ärritust, ta oleks muidugi soovinud, et tütar oleks targem ja osavam. Niisiis ta peaaegu sundis mind kirjutama meili Ameerikas õppivale sõbrannale Helenile, tema enda aadressilt muidugi. See lugu lõppes siiski pahasti, sest minult luba küsimata luges isa mu kirja läbi, puhtast heasoovlikkusest muidugi, et parandada kõik täpitähed numbriteks, sest muidu tulnuks need Ameerikasse jõudnuna arvutite seest välja umbes nii: %&=(&. Solvusin mõistagi kohutavalt ega kirjutanud aastaid enam ühtki tobedat e-kirja. (lk 46-47) * Kölnist oleks ma ehk kodustele rohkem kirjutanud küll, aga polnud kuskilt neid kirju saata. Kooli [[raamatukogu]] oli lahti ainult kella neljani; seal oli küll lausa kaks arvutit ja neist tohtis kirju lugeda, aga saata ei võinud. Ärge küsige, miks! Raamatukogu kindrali, ''Frau'' Kaminsky silmad nägid ka läbi seinte, ja kui keegi julges vasta-nupule lähedalegi minna, tormas ta kasvõi põrgu põhjast kurjategijat sakutama, nii et suled lendasid. Kord lugesin mingit foorumit, kus arutati lennupiletite broneerimise üle, ja kuna pidasin end sel teemal kogenuks (olin just äsja ostnud Frankfurt-Tallinna lennupileti asemel Tallinn-Frankfurdi oma, kuupäev oli õnneks õige), tahtsin ka sõna sekka öelda. Teksti jõudsin ära kirjutada, aga täpselt sel hetkel, kui nooleke oli juba saada-nupuni jõudnud, sain nokahoobi vastu kukalt ja mind visati kriisete saatel häbiga raamatukogu trepist alla. (lk 47) * Mingil hetkel, kui otsustasin, et võiks oma olematut [[vene keel]]t natuke parendada, olin lapanud ka õpikuid ja vestmikke, mis asusid teisel korrusel. Kahjuks ei leidnud ma midagi sobivat; kõige rohkem sinnapoole tundus olevat üks vene sisserändajatele mõeldud saksa keele [[õpik]]. Kuna see keskendus grammatika asemel rohkem väljenditele, tundus ükskõik, kumba pidi õpid. Natuke süvenenuna mõistsin siiski, et väljendite valikus oli arvestatud kitsa sihtgrupiga - kui esimeses peatükis sai selgeks, kuidas ennast tutvustada ja teed küsida, siis teises õpetati saksa keeles ütlema ''tupaja kak korova''. Tundsin, et see pole siiski mulle. (lk 48) * Läks aega, enne kui avastasin, et kolmandal korrusel oli ka [[Internet]]. Vihikusse sai aegu kinni panna - tund aega järjest aeglasesse arvutisse või pool tundi kiiresse -, bronnida tuli pool nädalat ette, sest soovijaid oli ju suurlinnatäis. Olin õnnega koos, aga esimene tund väärtuslikku aega kuhis jukerdamiseks oma meilboksi kallal, see ei avanenud ega avanenud; viimase kümne minuti ajal taipasin abi küsida, siis selgus, et kõik ''hot''<nowiki>'</nowiki>i sisaldavad aadressid olid blokeeritud, sest see on tõenäoliselt [[porno]]. Pidin kirjutama avalduse, et mu hot.ee aadress avataks, ja selle menetlemisega läks jälle nädal aega. Järgmise kahe nädala arvutiajad läksid meilboksi koristamise nahka - põhimõtteliselt oli seal ainult [[spämm]], aadressiraamat oli üldse kadunud ja server viskas mind alatihti postkastist välja - see aeglane arvuti oli tõeline [[kannatlikkus]]e tuleproov. (lk 48) * Olin püsti hädas, sest [[Paavo Järvi]] saatis mulle pidevalt ropuvõitu naljapilte ja anekdoote, tundsin, et oleks viisakas ja tegelikult lausa hädavajalik samaga vastata, aga tõesti ei teadnud, kust selliseid leida, ja polnud ka mahti otsida, sest kõik aeg läks uuesti sisselogimise peale. Nõnda ei saanudki minust kuulsat pianisti. (lk 48) * Koht, kus Internet alati olemas oli, oli Sigridi Juures. Sigridi Juures oli üldse üks hea koht, kust nüsama koju minnes läbi hüpata, kus päevauinakut teha, ühiselt vaaritada, veini juua, makette vaadata, surnud isadest rääkida (see kogemus tabas meid aasta jooksul kõiki), lolli juttu ajada või mida iganes. Sigrid tolereeris sõbrannasid arvutis ka sellal, kui ta ise samas toas magas, aga minu pianistisõrmed kippusid [[klahv]]idega liiga jõuliselt kolistama ja siis viskas ta mu välja. (lk 49) ==Välislingid== {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Sumera, Kadri-Ann}} 8y9ftxda2rgq7bvepx5vsquwl7u7tww 89052 89051 2022-08-04T21:39:41Z Ehitaja 2563 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Eesti muusikud]] wikitext text/x-wiki '''Kadri-Ann Sumera''' (sündinud 5. augustil 1977) on eesti pianist. =="Seitsme aja raja taga"== Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020. * [Lepo Sumera oli taasiseseisvunud Eesti esimene kultuuriminister:] Isa esimene [[autojuht]] oli Enn. Enn oh väga tore ja südamlik muheda jutuga vana kooli mees. Eluaeg [[auto]]t juhtinud, aus ja tubli inimene, ainult üks väike [[viga]] oli tal - no kes meist oleks ilma veata! -, nimelt viinaviga. Ega sest muidu ju poleks hullu olnudki, sest isa sõitis ise ka väga hästi, aga Volga ei elanud meie hoovis, vaid ametlikus [[garaaž]]is, kust ainult autojuht selle kätte sai. Näiteks kui [[sinimustvalge]] 24. veebruaril 1989 esimest korda üle neljakümne üheksa aasta uuesti [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] torni tõmmati, olime terve perega külmas hoovis valmis nagu [[murumuna]]d, et [[lipp|lipu]] heiskamist vaatama minna. Aga kahjuks oli Ennul eelmisel õhtul käest ära läinud ja ta ei tulnudki, nõnda tuli leppida [[raadio]]st [[hümn]]i kuulamisega. (lk 5) * Oli mis oli, aga üsna varsti tabas Ennu mingi tervisehäda, maks vist ütles üles, no eks ta ka oli ju vanem mees juba, eluaeg rasket tööd rabanud, pole ime. Igatahes ei saanud ta kahjuks enam tööd teha ja isa sai uue autojuhi, Hannese. Hannes oli noor ja äge turris juustega kutt, karateka (sel ajal oli [[karate]] midagi väga uut, ma polnud enne seda sõnagi kuulnud), energiline, lahe ja musklis, nägi hea välja, viitsis lastega kildu rebida ja puha. Hannese seltskonnas oli julge olla, sest ta oli ikkagi kibe käsi [[võitluskunst]]ides ja võis vajadusel nii ministrit kui tolle perekonda kaitsta. Aga kui ta roolis oli, siis ma natuke kartsin. Napsuhäda tal polnud, aga siiski ei ilmunud ta perioodiliselt tööle, sest oli taas kõigi võimalike liiklusreeglite jämeda eiramise tõttu lubadeta jäänud. Sel ajal sai kõik ära proovitud, milleks Volga võimeline oli: tippkiirus, pidurdusteekond, kurvis püsimine jne. Ka Hannese [[karjäär]] lõppes enneaegu, sest kord peo käigus (mitte ametikohustuste täitmisel) oli tal vaja mingile lollpeale vastu vahtimist anda ja ta pisteti pokri. Mul oli sellest tegelikult väga kahju, just hakkasin tema sõidustiiliga harjuma ja muidu oli Hannes väga vahva tegelane, kes kuulus peaaegu [[perekond]]a. Mäletan, kuidas käisime koos tema ja ta pruudiga [[laulupidu|laulupeol]] (nagu olekski olnud selline perekondlik üritus), Hannes hoidis isa ministerdamise ajal mu väikest õde, leidis mu laulukaare alt ülemisest reast üles ning juhtis mu vanemate tähelepanu sellele, et ma üldse ei laula, vaid ainult itsitan sõbrannaga. (lk 7) * Toivoga oli kõik täiesti korras! Ta ei võtnud viina! Ta ei kihutanud! Ta ei jokutanud! Ta ei kakelnud! Ta ei rääkinud niisama tühja juttu, vastas selge häälega siis, kui küsiti, ja seda, mida küsiti; oli alati õigel ajal kohal, hoidis autot igapidi korras (auto läikis sellal lausa piinlikult), ei valetanud, ei varastanud, ei nurisenud millegi üle, ei uhkustanud ega häbenenud, käis korrektselt triigitud särgis, tärgeldatud kraega ja aetud habemega... Ühesõnaga - ideaalne! Mäletan, kui suurt puudust tundsin kõigist endistest autojuhtidest. Kõigi eelmistega tekkis mingi isiklik südamlik klapp, isale meeldis nendega lahedat juttu ajada ja minule ka, kuigi Andrega tuli harjuda. Need olid ju inimesed, kes vahel vedasid tervet peret ja kellega tuli veeta pikki päevi. Ja kõigiga sai ennast vabaks lasta, kõigiga sai naerda ja lollusi rääkida, ainult perfektse Toivoga oli auto nagu jäätunud - isegi muidu nii jutukas isa muutus tõsiseks ja sõnaahtraks. Toivo lihtsalt tegi oma tööd, ääretult [[korrektsus|korrektselt]] ja surmigavalt. (lk 8) * Pärast kõne lõpetamist olin õudselt ratsionaalne. Kõigepealt vahetasin riided, sest päeva jooksul oli läinud tõesti jube palavaks. Siis tarisin telefoni oma tuppa - sel oli hästi pikk juhtmepundar, nii et ulatus küll, aga tükk aega tuli harutada. Siis tõin voodi kõrvale vett ja hunniku taskurätikuid, istusin mugavalt voodile ja hakkasin helistama. Kinni. Helistasin viie minuti pärast uuesti, ikka oli kinni. Kolmveerand tunni pärast oli ikka veel kinni. Kogu aeg oli kinni. Lõpuks ma ei pidanud vastu ja helistasin vanale klassiõele Karinile. Ta võttis vastu, ma küsisin: Ütle, palun, kes mu perekonnast surnud on? Vaene Karin. Ta oli natuke aega vait ja siis ütles: Kadri, su [[isa]] on surnud. Süda ütles üles täna hommikul. (lk 12) * Tuli üks isa endine õpilane, suli kringlikarpe täis, tõmbas lõrinal ninaga ja halises: See on kohutav, täiesti kohutav, sellest ei saa ma kunagi üle! Trööstisin teda, tema vajus täiesti kössi ja kinnitas läbi pisarate: Ei, ei saa, mitte kunagi! Raevutsesin sisimas: mis sa [[kaaperdamine|kaaperdad]] mu [[lein]]a! (lk 13) * Ärasaatmine toimus Estonia kontserdisaalis, ERSO esitas isa 1. sümfooniat; keset lugu tuli [[hilinemine|hilinemisega]] sisse [[Lennart Meri]], esimesest uksest, ordenid rinnas, kõik vaatasid. Mõtlesin: oli tal ka vaja just sel korral oma kuulsat soolot teha! (lk 13) * Pärast [[Kaastundeavaldus|avaldati kaastunnet]]. Umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Minu sügav kaastunne! Ja umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Tunnen siiralt kaasa! Eristus Venno Laul, kes ütles: Sügav kaastunne teie perele minu ja RAM-i poistekoori poolt! Ja niimoodi viis korda: mu emale, õele, vennale, mulle ja isa poolvennale Ameerikast. (lk 13) * [[Peied]] olid lõbusad, isegi nii lõbusad, et [[Leelo Tungal|Leelo]] ütles [[toost]]i: ta ei imestaks, kui nüüd Lepo kuskilt laua alt välja roniks ja ütleks, et aitäh, vahva peo tegite mulle, aga no tõesti, kas jäitegi uskuma? Kes oleks võinud arvata, et ainult poole aasta pärast oli [[Raimo Kangro|Raimo]]le samasugune pidu vaja korraldada! (lk 14) * Semestri lõpp oli täiesti mõttetu, nagu mingis uimas. Oli paar päris toredat pidu, kus käisin, ja Rahmaninovi õppisime ka ikka lõpuni, aga kuidagi tujutult. Ma nagu tahtsin sellest rääkida, tahtsin käia seltskonnas ja öelda, et: Mu isa suri eelmisel nädalal. Ma tulen just Eestist, oma isa [[matus]]telt. Tahtsin nagu inimesi šokeerida, vaadata, mis näo nad siis teevad. Ja kuidagimoodi tundsin justkui uhkust, et... mina tunnen sellist valu. Kuigi sain muidugi aru, et kah mul asi, enamik meist kaotab varem või hiljem oma vanemad, nii ongi õige ja peabki olema. Aga enamasti ma ei saanud seda öelda, nii kui hakkasin, läks suu vett täis, sõna otseses mõttes, ja sõnade asemel tulid ainult imelikud klunksud. Õhtud otsa kuulasin isa muusikat, see oli ehk esimene kord, kus ma seda tõeliselt tegin, südame ja hingega. Ja mingitpidi tundsin täitsa füüsiliselt, kuidas mu isa vaim tuli minu sisse, tegi mind tugevamaks, karmimaks, julgemaks, iseseisvamaks, otsusekindlamaks. Ise tean, mis teen, mul pole vaja isalt küsida, ma ise olengi isa. (lk 14) * Juulis tulin Eestisse tagasi. Teisel päeval sõitsime Valgamaale emaema sünnitallu. Varem olime seal käinud ainult paar korda, hiljem ka väga harva. Imeline koht! [[Mustikad]] olid valmis. Oli väga soe, istusin öösel käisteta särgis [[järv]]e kaldal (kuidas mulle meeldivad soojad ööd, kui ei pea riidesse panema!), õue peal toimetasid ammu enne minu sündi surnud lähedaste varjud. Oli [[täiskuu]] ja plinkisid üksikud tähed, öö oli juba jälle pime, järv helkis vaikselt vastu. [[Konn]]ad krooksusid ja <!--//-->ritsikad siristasid nii mis hull, aga muidu oli kõik vaikne. Kahju oli magama minna, maailm oli [[Täiuslikkus|täiuslik]]. Istusin järve kaldal, olin seest tühi ja mõtlesin ... ah, ei mõtelnudki midagi. Mitte midagi. (lk 14-15) * Nelja-aastaselt nägin unes [[sõda]]. Ma tõesti ei tea, miks, ja kuidas ma üldse võisin teada, mis sõda on, aga nägin. See algas nõnda, et istusime vanaemaga kohvikus kusagil Pärnu maantee alguses, kui [[sõdur]]id sisse marssisid. Marssisid on vale sõna, nad liikusid ühes tükis nagu [[tinasõdur]]id, ainult et kahe jalaga, punastes pükstes ja valgetes särkides, jalad harkis ja täägid ette sirutatud, korralikus [[kolonn]]is, uhke värk! Pugesime vanaemaga laua alla peitu. (lk 17) * Igatahes oli kuri [[Klaabu]] üks hirmsamaid unenäotegelasi, keda mul on au olnud kohata. Teadsin kuidagimoodi, et olen unes, ja et lahenduseks oleks kiiresti üles ärgata. Püüdsin ja püüdsin, aga tõesti, see on raske, kui magad. Kuid viimaks ...! Tegin silmad lahti ja maailm oli rahulik, turvaline ja [[roosa]]. Ausõna, täiesti roosa. Ma mängisin koos oma parima [[sõbranna]]ga nukkudega, sõbranna oli hästi ilus, nukud ka, ja kleidid olid meil ka ilusad. Isegi sõbranna nimi oli väga ilus. Vaatevälja piirasid roniroosid, nii paremal kui vasakul, üliilusad... Ühesõnaga - [[paradiis]]. Paradiis? Ohulambike hakkas plõksuma, mis paradiis, liiga ilus on see, liiga roosa, liiga kleidid, lii... PÕMMM! Pilt läks kaheks, roosa nihkus vasakule, paremalt libises nähtavale [[paneelmaja]] krobelisest betoonist fassaad tüüpiliste kollaste [[rõdu]]dega, täiesti filmilik võte. Rõdul kükitas kuri Klaabu ja tegi muljetavaldava hüppe pildi teise poolde, muutudes oma kaarjal teekonnal sealt kaugelt ja kõrgelt rõdult siiapoolsusse aina suuremaks ja suuremaks. Ehmusin silmad plaksuga pärani, seekord polnud midagi ilusat ega roosat kusagil, ei ühtki lille, nukku ega sõbrannat, ainuk nohisevad vanemad, parajasti surmigavad. Ümberringi valitses kõle varjudeta [[valgus]], "valge valgus", nagu seda toona nimetasin ja jälestasin. Ses aoeelses elutus valguses polnud kohta millelegi fantastilisele, põnevale ega poeetilisele, kaunile ega hirmsale, ka mitte Klaabule, kes jäi oma [[kangelastegu]]dega sinna värvikasse "mujale" ega saanud läbi igavuse seina. Lamasin, kuulasin oma ikka veel kloppivat südant ja kohinat kõrvus ning olin lämmatavale [[argipäev]]ale tänulik. (lk 18) * ''Catering''<nowiki>'</nowiki>is oli minu tööks põhiliselt nõude pesemine, laudade katmine ja koristamine. Sügisel oli Kölni messihoones (kujuteldamatu hoonelahmakas nagu õudusfilmist) mingi mitmepäevane tähtis [[üritus]], olime kolm päeva järjest hommikul kella 11-st öösel 3-ni tööl - milline teenistus! Suured ninad üle ilma olid kohal, ja jutustati säärasest värvikast intsidendist, et [[Naomi Campbell]] [[solvumine|solvus]] millegi peale ja istus siis pool tundi [[kemps]]us, pidades ürituse algust kinni. Mina ei näinud sellest kõigest muidugi midagi, passisin kogu selle aja keldris suure [[nõudepesumasin]]a juures, kusjuures meile öeldi, et vett vahetage võimalikult harva, läheb liiga kalliks! Nii et hahaa, Naomi, sa võid ministreid ja värke manipuleerida palju tahad, aga sööd ikka rasvaga läikima löödud taldrikutelt. (lk 21) * Ausõna, asi ei olnud neis paaris kokteilis ega kaheksas Kölsch'is, mida heasüdamlikud kolleegid meile päeva jooksul ülevalt kaasa olid näpanud, vaid lihtsalt selles, et [[Köln]]i ainsad mäed, kust saab hea hooga alla tuhiseda, on [[sillad]], ja siis sa muidugi ei pidurda, öösel kell neli. Zoobrücket mööda sõitsin harva ja ma tõesti ei mäletanud, et pärast seda puudetukka lõikub [[kiirtee]] ots sillalt tuleva tänavaga; kui selle avastasin, poleks oma suurelt kiiruselt enam jõudnud pidurdada (kuigi tõenäoliselt poleks sel kellaajal autot tulnud, oleks ehk võinud ka hooga üle äärekivi põrutada, keset ''Autobahn''<nowiki>'</nowiki>e aega pidurdada küll) ega kõnniteele keerata (see nurk oli väga terav), niisiis otsustasin pöörata täie tinnaga pimedasse [[park]]i, sai ikka natuke rohkem liuhka, aga seal oli täiesti pime ja kui pimedusest ilmus välja muru kaitsev piirdeaed, ei jõudnud enam midagi muud teha, kui mõelda: tere, [[ratastool]]! (lk 22) * Tajud ärkasid ükshaaval. Esimesena aistsin, et mul on midagi väga-väga rasket turjal, siis mõistsin, see on emake Maa - nõnda siis [[Atlas (mütoloogia)|Atlas]] end tunnebki, täpselt nagu selili lamav inimene! Tundus, et olen märjas, embrüonaalses keskkonnas, aga see oli kõigest niiskevõitu porine [[muru]] (püksi teinud ma siiski ei olnud, kodus kontrollisin, refleksid pidasid vastu; muide, võimalik, et püksitegemise ohu peale ärkasingi üles, see on isegi õudsem kui [[surm]]). Olin mustas toas, lakke oli nõelaga paar auku torgatud, või vähemalt nõnda need tähed algul paistsid. (lk 22) * Ratast <!--//-->ühe käega üle porte tagasi tõsta oli veidi keeruline, aga läks korda (omaette vaikselt vingumine oli abiks). Koju sõitsin vasaku käega, paremaga hoidsin nööbist kinni. Pöörasin läbi pargi, kus oli samuti kottpime, orienteerumiseks vaatasin taevasse ja sõitsin puude latvade järgi, ise mõtlesin kerge lõbuga: kas ma olen [[idioot]]? Jah, ma olen idioot, trallallaa! (lk 22-23) * Hommikul vajusid elumured täie raskusega peale. Oli [[pühapäev]], sakslased puhkavad, mine tea, kas arsti juurde saabki? Aga aeg jookseb, [[klaver]] nutab! Lappasin mingit [[telefoniraamat]]ut, et EMO numbrit leida, aga järgmisel hetkel paistis maailm kingariiuli perspektiivist. Ja nõnda kolm korda! Lõpuks tuli Külliki oma toast vaatama, et mis kolin see koridoris käib - sõbranna istub telefoniga toolile ja kukub, istub jälle ja kukub jälle, istub jälle ja kukub jälle. Läksin valju halinaga oma tuppa pikali ja kurtsin, et hakkan surema. Külliki otsis [[kiirabi]] numbri välja ja helistas, aga keegi ei tahtnud mulle järele tulla; ega ta ei osanud väga hästi saksa keelt ka, tundus vist et pole suuremat häda, käsi katki, no mis siis, tulge ise kohale. Külliki üritas selgeks teha, et olin just äsja mitu korda [[Minestus|minestanud]], aga ei teadnud seda sõna; mina üürgasin oma toast ''In Ohnmacht fallen!'', see kostis ka teisele poole toruja tädi ütles tõredalt telefoni - mis minestanud, ta räägib ju! (lk 23) * Päev pärast oppi käis peaarst nädala jooksul tehtud operatsioonide materjalid läbi; mind kutsuti konsiiliumi ette aru andma. Läksin läbi [[ooteruum]]i, inimesed vaatasid mulle järele: kandsin ikka veel lõikusel kohustuslikke seksikaid valgeid ülepõlve tromboosisukki, mille äär täpselt lillelise natuke rebenenud [[öösärk|öösärgi]] alt välja paistis; jalas olid mul mingid eriti tobedad punased kerge kontsa ja musta tutiga [[suss]]id (olid alla hinnatud, seepärast ostsin), mis suurepäraselt nende sukkadega harmoneerusid; hommikumantlit mul polnudki, nii et ülle tõmbasin tavalise mantli, kuid et parem käsi oli ju kaelas, mahtus käisesse ainult vasak ja teine mantlipool libises pidevalt üle õla maha; aga aksessuaariks kandsin pooltäis verepudelit, mis läbipaistva vooliku kaudu oli ühendatud mu õlaga, kust vähehaaval lisa tilkus. Ühesõnaga [[vampiir]]i unistus! [[Peaarst]] küsis, kas ma olen selline inimene, kes istuks nüüd operatsioonijärgselt kaks kuud kodus ja loeks lehti? Ma peaaegu ei jõudnudki vastata, et sõitsin juba õnnetuselt rattaga koju, ta sai mu ilmest niigi aru, lõikas vahele: Sel juhul oleks mul hea meel, kui me paneksime teile veel ühe [[kruvi]] sisse. Kosuge nädal aega, siis lõikame uuesti! Küsisin, kas see teeb pärast [[arm]]i veel suuremaks, arst vastas: Armid on ju seksikad! (lk 24) * Selle nädala siis ootasingi haiglas uut operatsiooni. Emily ei saanud ega saanud õpile ja muutus aina toredamaks. Tütar käis teda vahepeal vaatamas, nad riidlesid üksteisega, pärast ütles Emily südametäiega, et tütar on ikka üks igavene häda, viriseb ja vingub, peaks omale <!--//-->mehe otsima, ta ju nii noor, ainult 71! Emilyl endal oli küll sõber veel 92-aastaselt, siis suri ära. (lk 24-25) * Öösel ei saanud Emily kuidagi magada, mattis hinge, ta nõudis, et aken oleks tingimata lahti, aga väljas oli 2 kraadi! Ja öö otsa ohkas ta ''o Weh o Weh o Weh. O Weh o Weh o Weh.'' Mina mõtlesin varem, et niimoodi räägitakse ainult Mahleri lauludes, aga võta näpust! Muidugi, eks Emily oligi peaaegu Mahleri-aegne. (lk 25) * Kolmandasse voodisse toodi veel üks vanaproua, noor, nii 70 ringis, nimi algas ka E-ga, ütleme Elfriede, selline energiline ja tüütuvõitu, rääkis puhtas kölni keeles ja liiga palju. Tal oli [[suhkruhaigus]] ja kõht kõik siniseks süstitud. Elfriedel olid hästi peenikesed jalad, aga ümmargune keha, nagu kastan tikkude otsas. Pea oli ka ümmargune, lõuga ei olnud eriti, aga [[põsk]]i see-eest vähemalt seitse! Ja kui ta norskas, siis laperdasid kõik need põsed tuules kaasa plapp-plapp-plapp! Öösel sulas kõik see kokku - Emily poolt tuli o Weh-o Weh-o Weh ja kuuldeaparaadi pinin (algul arvasin juba, et mul on arenev [[tinnitus]], aga siis ütles õde, et tema kuuleb seda ka) ja Elfriedelt plapp-plapp-plapp ja vahele blb-blb-blb. Tõeline [[sümfoonia]]! (lk 25) * Õnneks oli mul haiglas kaasas [[Harry Potter]]i viies, see kõige paksem köide, mis oli just äsja ilmunud, Maike tõi mulle ingliskeelse raamatu (muide, eesti keelde tõlgiti see enne kui saksa keelde!). Läksin siis öösiti koridori lugema; mu inglise keel pole eriti hea ja raamatust jätkus kogu haiglas oldud ajaks. Lugesin seda kodust kaasa toodud igivana [[sõnaraamat]]u abil. Selle õhukesel krabiseval paberil oli imeväikeses kirjas peaaegu kõik vajalik sees, aga mõõtmetelt oli ta väike nagu taskupiibel, ja gooti tähtedega! Potter päästis mu elu, läksin tõepoolest raamatusse nii sisse, et kui [[narkoos]]ist ärkasin, siis tundsin, et olen Harry, sest mu arm valutas, ja karjusin mind äratava arsti peale, sest tema oli muidugi Voldemort. (lk 25) * Olin oma õpinguaastaid juba mitu korda pikendanud, [[Köln]]is oli seda väga lihtne teha. Mitte et mulle seal nii hirmsasti oleks meeldinud või et oleksin tundnud, et mul on veel midagi olulist saamata - aga seda tegid ju kõik. [[Vastumeelsus]] kojuminemise suhtes oli justkui mingi [[nakkus]]. Kõik kirusid [[Saksamaa]]d ja kõik jäid. Ka mina olin oma algselt planeeritud kahest aastast pideva [[koduigatsus]]e käes vaeveldes miskipärast juba kuus teinud ja murdsin just pead, kuidas oma aega veelgi pikemaks venitada. Siin [[Kesk-Euroopa]]s pidi ju iga nurga taga mingi sädelev võimalus luurama, kindlasti koperdan siin poolkogemata Suure Karjääri otsa, koju tagasi minek võrdus enese lööduks tunnistamisega. Mis seal kodus ka oodata oli? Katkise luuga kuude jooksul vaatasin igavestest tudengitest kaaslasi ja mõtlesin järele. Veel ühekäelisena läksin õppeosakonda ja panin endale lõpukontserdi aja kinni. Mida oli mul siingi oodata? Võta ometi, Kadri-Ann, ennast ja enda elu ise oma kätte, tee sellega ise midagi, ära oota! Või ära siis tee, kui ei taha - ka mittetegemine tundus kodus hulga mõnusam. Mitu aastat hiljem sattusin uuesti Kölni ja astusin muidugi ka koolimajast läbi. Mitmed vanad tuttavad näod istusid harjutusjärjekorras ja kimusid suitsu. Nad, vaesekesed, olid jäänud õigeaegse [[trauma]]ta. (lk 26) * Mõtlesin, et võiks ju ikka ka enne ülikooli lõpetamist mõne [[konkurss|konkursi]] võita. [[Itaalia]]s pidi olema lademes selliseid B- ja C-kategooria konkursse, kust isegi keskpärased mängijad esikohti koju on toonud, ja teadsin ise ka paari kaasõppurit, kelle kohta mõtlesin, et no kui tema sai peapreemia, siis saan mina ka, mis see siis ära ei ole. Ühesõnaga, hakkasin läbi kammima konkursse Itaalias, internetti muidugi polnud (või õigemini vist juba oli, aga seal polnud suurt midagi sees ja ega mul poleks olnud võimalust seda kasutada ka); lappasin neid brošüüre, mis Kölni MuHo kontserdibüroosse olid saadetud. Pilk jäi konkursile Barlettas, kava tundus sobilik, väikelinn Aadria mere ääres, mis nii viga! Aga põhiline, et välja oli kuulutatud hästi palju autasusid - peale nelja kohaja diplomite veel parima klassika, parima Itaalia, parima selle ja teise ajastu teose auhind, lisaks veel auhind Ida-Euroopast ja Aasiast tulevale pianistile (see viimane poleks mulle küll kohaldatav olnud). Ühesõnaga tuluõhtu! (lk 29) * Leidsin mingi [[pansion]]i; ainus võimalus ühendust võtta oli helistada. Ma ei oska [[itaalia keel]]t, no eks võin ju öelda ''piano prestissimo agitato'' ja tean, et ''allegro'' ei tähenda tegelikult kiiresti, vaid rõõmsalt, ja isegi, et paljude võõrsõnade juured on ladina keeles, aga põhimõtteliselt ma itaalia keelt ei oska, ''nullo, niente''. Aga pansionipidaja oskas ''nullo niente'' mis iganes muud keelt. <!--//-->Seisin kimbatuses ühel jalal, toru käes, ja tuletasin - ''primo maggio, io in Barletta, si'', OK? Huh, ta vastas midagi, millest ma muidugi aru ei saanud, panin huupi edasi, oot kuidas see oli, priim, sekund, terts, kvart, kvint - ''quinta'', ee, meenus väljend ''buongiorno - quinta giorno''! ''Solo, io,'' Kadri-Ann! ''Horošo?'' (lk 30) * Lendasin Napolisse kohale, sõit risti läbi Itaalia oli meeleolukas. Tühjas [[rong]]is trügisid minu kõrvale istuma [[laps]]ed - nii paljud, et nad tegelikult ära ei mahtunud ja pidid teineteist järjepanu kõige ahvatlevamalt istmelt otse minu kõrval ära nügima. [[Tädi]], kuhu sa lähed? Tädi, mis su nimi on? Tädi, kus sa elad? Tädi, sul on ilus kleit! Ja siis lõkerdasid iga küsimuse peale, nii et kõht kõveras. Kõigest sellest ma muidugi aru ei saanud, aga küllap südamega ikka sain. Kui ümber istumiseks väljusin, turritasid avatud aknast välja seitse tumedalokilist pead ja kaks korda nõnda palju käsi. ''Ciao, ciao, CIAOOOOOO''! (lk 30) * Barlettasse jõudsin üsna hilja õhtul, süda täis kartlikku ootusärevust - kas mulle ikka on koht pansionis? Mine tea, mis ma neile tegelikult olin öelnud. Pansionipidajateks oli vanapaar, väga ehedad, natuke karused, aga südamlikud inimesed. Mulle anti kolmene tuba, pärast tuli see konkursitüdrukuid täis, aga mina olin esimene. Toanurgas oli päevinäinud dušikabiin, mille uksed päris kinni ei läinudki, akna all ammus [[lehm]], aga nii kui uksest välja astusid, läks tee sirgelt palmirannani. Tegin veel õhtuse [[jalutuskäik|jalutuskäigu]] - soojades lõunamaa öödes on midagi vastupandamatut, mingi pealevajuv kõigevõimalikkus, muinasjutu [[müstika]]. [[Apelsin]]id lõhnasid, autosid peaaegu polnud, [[linn]] oli pime, väike ja vana, ilma koledate eeslinnadeta; lopsakas pargis keset linna lösutas [[tsitadell]] nagu taltsutatud, aga ikkagi natuke ohtlik loom. (lk 30) * Lühem Michele oskas umbes kümme sõna inglise keelt, tema inglise ja minu itaalia keele peale kokku sain seletatud, et olen <!--//-->[[pianist]] ja tulen siia konkursile; aga Michele töötab kingavabrikus, Itaalia [[king]]ad, ''molto belle''! Ei tea, kas mõni eesti noormees võiks välismaa pianistiga kohtudes niisuguse [[uhkus]]ega kõnelda sellest, et töötab kingavabrikus? Võib-olla võiks, ma loodan, et võiks. (lk 30-31) * Järgmisel päeval läks möll lahti, tulid ka teised konkursandid, sain omale toanaabrid: väga tõsise tüdruku [[Poola]]st - ütleme Paulina -, kes lonkas veidi; ta oli endast oluliselt vanema mehega kihlatud ja rääkis pidevalt veendumuse, sisemise põlemise ning kerge ahastusenoodiga (sest nii paljud maailmas ei mõista asju õigesti), kuidas peaks [[Beethoven]]it mängima; ja hästi pika patsiga ülevoolavalt sõbralik Ljudmila [[Venemaa]]lt - muidu ilus tüdruk, aga hästi kollaste hammastega. Mõlemad olid võitlusvaimu ja otsustavust täis, sõbralikud ja sümpaatsed, saime kõik hästi läbi, aga pinna all kobrutavat [[konkurents]]i oli ikka tunda. (lk 31) * Konkurss avati ja järjekord loositi välja, samuti jagati kätte saaliproovide ajad ja harjutusajad. Linn oli väike, [[muusikakool]]i seal polnud - kõigile osalejatele [[klaver]]i tagamine oli olnud tõeline logistiline väljakutse. Lahenduskäike oli kolm: kõigepealt saime kakskümmend minutit harjutusaega ühes kirikus, kuhu oli toodud neli (!) pianiinot. Igasse nurka üks. Kui vastasnurgas mängis keegi [[Rahmaninov]]i kontserti, võisid sina oma [[Bach]]i fuuga häälte intoneerimise lihtsalt unustada. Ja selja taga seisis järgmine hüppevalmis lõvi, kes luges sellest kahekümnest minutist sekundeid. Teine võimalus oli sotsiaalne -linna pealt oli otsitud vabatahtlikke, kel juhtus kodus olema klaver ja kes olid valmis võistlejaid enda juures harjutada laskma. Tehti mingi tabel, ajad olid pool tundi järjest; mõeldud oli nii, et kohalikud muudkui tulevad iga poole tunni järel keskusse ja toovad järgmise inimese enda juurde. Aga oldi muidugi unustatud, et tegemist on <!--//-->ikkagi itaallastega, nii et see tabel ei toiminud. Minul vedas - läksin alles asja uurima, kui mind kaasa rabati. Polnud minu aeg ega midagi, aga klaveriomanik, unelevalt rauge olekuga kaunitar, oli jõudnud varem, ei viitsinud oodata ja haaras kaasa, kelle juhtus. Ja pärast ei viitsinud ta enam järgmisele järele minna, nii et sain üle kahe tunni mängida, luksus! Kolmas võimalus oli digiklaver sealsamas rahvarohkes kohtumispunktis. Väga naljakas oli vaadata, kuidas inimene, klapid peas, näoga kurdi publiku poole, tohutult tundleb ja kaasa elab millelegi, mida vaid tema kuuleb. Seda võimalust ma ei kasutanud. (lk 31-32) * Saaliproovi sain kümme minutit. Teatrilava oli publiku poole kaldu ja toolile olid klotsid alla pandud, et oleks otse; aga klaverile mitte ja mängides tundsin kogu aeg, kuidas muusika voolab mööda klahve paremale alla, teistpidi käigud tundusid nagu tõeline mägironimine. (lk 32) * Teised tüdrukud olid kodus. Paulina oli korralduse üle nördinud; ta oli ka veidi konkurssi kuulanud ja ütles kellegi kohta tunderõhuga: No kuidas saab seda [[Scarlatti]]t nii aeglases [[tempo]]s mängida, kuidas võis see inimene endale lubada sedasi konkursile tulla, see ei ole ju üldse tõsiseltvõetav! Ljudmila oli optimistlik - Venemaal hullematki nähtud, küll saab, tuleb teha oma asja; saab seal kirikus Rahmaninovide vahel ka harjutatud, mis siis ikka! Minule sai üha selgemaks, et ei sest konkursist minu jaoks asja saa, olin tõsise suhtumise lainelt juba täielikult maas, jätsin nad muljeid vahetama ja läksin raamatuga [[rand]]a. (lk 33) * Konkursil mängisin nagu viimane põrsas, ühtegi bassisuunalist käiku ei jaksanud mäest üles pressida ja tiiskandisuunalised jällegi läksid sirinal käest ära - aga no ega ma nüüd ainult lavapõrandat ka süüdistada ei saa, mu [[keskendumine]] oli lihtsalt null. Ljudmila käis kuulamas ja tormas pärast südamlikult õnnitlema, aga tema [[entusiasm]] oli õõnes - olin mänginud nagu siga ja teadsin väga hästi, et tema teadis seda ka väga hästi. (lk 33) * [Bisceglie:] Praegu pildilt ei paista see koht selline, aga mu mälestuses on mulje ere ja vapustav. [[Vanalinn]] oli pooleldi mahajäetud, lagunud, hall, tühje aknakoopaid, katusteta seinu ja tubadest välja kasvavat võsa täis (see kõik tekitas imeliku võõristuse, sest järsku ei saanüd enam aru, kas oled sees või väljas), aga kõik justkui ühes tükis; kitsukeste tänavate kohal ühendasid seinamassüve käigud ja tunnelid, või õigemini, tänavad näisidki kulgevat majade sees. Tekkis kujutluspilt, et [[katedraal]] keset linna on tohutu kiviämblik, kes on oma tundlad parasiidist [[türann]]ina kõikidesse soppidesse sirutanud - tõeline elusorganism! Tänavad olid inimtühjad, ringi jooksid ainult mõned ilusad poolpaljad lapsed, kes pistsid mind nähes kilkama: ''Macchina fotografica, macchina fotografica''! Ja võtsid silmapilkselt sisse ülifotogeenilisi poose - sündinud [[modell]]id! (lk 33) * Kaugemal eemal oli üks mees põlvini vees ja otsis sealt midagi kummargil; mõtlesin, kas karpe, aga suurt ämbrit tal nagu ei paistnud olevat. Tasapisi tuli ta oma otsingutega üha lähemale; kaalusin, kas pakkida oma asjad kokku ja lahkuda, sest üksiku blondivõitu naisterahvana pole Itaalias kunagi võimalik rahulikult raamatut lugeda, kui mõni mees peale satub, aga ta tundus olevat oma otsingutega väga hõivatud ega heitnud pilkugi kõrgemale, nii et jäin paigale. Minuga kohakuti jõudes ajas ta ennast äkki sirgu ja küsis, mis kell on (ma ei tea kuidas, ent sain aru). Püüdsin vastata, ''due e mezzo'', ta jäi sellega rahule, aga seisis edasi ja ütles siis järsku: ''Vieni'', Maria! Nii palju olin tekstiraamatuga [[ooper]]eid kuulanud küll, et sellest aru saada, ja kuigi ta hääletoon polnud nii emotsionaalne ja intensiivne nagu esimesel [[tenor]]il, vaid pigem monotoonne, kompenseeris seda sisendusjõuline [[välimus]]: päikeses hästi tõmmuks põlenud nahk, kergelt vimmas kõhn ja sooniline keha, õlanukid hüppevalmilt püsti, sinkjasmust traatjas juuksepahmakas nagu parukas peaaegu ninani, ja sealt vahelt sütena hõõgumas puurivad silmad - nagu metsloom. ''Vieni, Maria''! Ise põlvini vees, oranžides ujukates. (lk 34) * Läksin siiski teise vooru tulemusi kuulama, aga muidugi edasi ei saanud. Ljudmila ja Paulina mõlemad said. Ljudmila kallistas mind ja lohutas innukalt: järgmine kord kindlasti saad sina ka! Paulina noomis natuke emalikult: Aga sa ju ka ise lasid [[pinge]] alla, läksid randa, nii ei saa konkursil osaleda, mentaalselt peab kohal olema! Olin muidugi natuke kurb ja natuke oli piinlik ka, et nüüd olen tõestatult meie toa kõige kehvem pianist, aga samas tundus nende konkursielevus mulle juba kuidagi naljakas. Mis konkurss, mis klaver, siin on Itaalia, ''la dolce vita''! (lk 35) * Sõbrunesin Scarlattit liiga aeglaselt mänginud Danieliga, kes samuti edasi ei saanud, ja kolasime temaga natuke ümbruskonnas ringi. Daniel oli [[Iisrael]]ist, aga pooleldi [[palestiinlane]] ja pooleldi [[soomlane]]. Ja elukutselt hoopiski [[programmeerija]] - no mina suutsin küll talle need aeglased tempod andeks anda. Küsisin, kuidas ta end Iisraelis tunneb, ta ütles, et väga hästi: palestiinlaste jaoks on ta oma, aga [[juut]]ide jaoks soomlane. Danieli süda oli murdunud - ta oli tutvunud Iisraeli vabatahtlikuks tulnud norra kaunitariga ja läinud tolle järel [[Norra]]sse, aga tüdruku isa, range katoliiklane ja rassist, ei tahtnud araablasest midagi kuulda, isegi kui too oli pooleldi soomlane ja täiesti usukauge. Tüdruk ise oli ka vist <!--//-->liiga ilus, tal valikuid palju. Daniel oli naissoos pettunud ja teatas, et ei abiellu kunagi või kui, siis hästi koleda naisega, et teiste meestega mingit jama ei tuleks. Praeguseks on ta kauni põhjala naise õnnelik abikaasa ja mitme andeka noormuusiku uhke isa. Igatahes jäi ta nimme Norra tolle vihatud äiakandidaadi silme ette tolknema ja hakkas, küllap ülekeevate emotsioonide leevenduseks, oma senise hobi klaverimänguga professionaalselt tegelema. Tahtiski eriala vahetada, programmeerimine olla ennast ammendanud. (lk 35) * Muuhulgas oli ta ka väga osav mustikakorjaja, mitu suve Soomes marju kühveldanud ja sügiseks kena kopika kokku ajanud. Võrdlesime koguseid, ma ka kirglik [[korilane]], aga ei saanud ligilähedalegi. (lk 35) * Danieliga uitasime mitmel pool ringi, aga hellenistlike [[varemed|varemete]] küngast ei tahtnud ta vaatama tulla - ütles, et ta on Iisraelist ja varemeid liigagi palju näinud, modernseid ka. (lk 35) * Rongis sattusin kokku ühe kaaskannatajaga, samuti Saksamaal õppinud ja sinna elama jäänud mureliku korea poisiga. Ka temale polnud fortuuna naeratanud ja ta leppis sellega fatalistlikult. Eks see raha tuli korstnasse kirjutada, vältimatud kulud, mis teha. Järgmiseks kuuks oli järgmine konkurss juba planeeritud, tuleb arvestada sellega, et õnne võib olla ehk veerandil võistlustest, kust osa võtad. See ongi lihtsalt selline [[tööstus]]. Aga kui oled [[Korea]]st ja tahad Saksamaal [[kontsert]]e, peab mingeid võitusid olema, teisiti ei saa, Tema helistab iga päev kümnetesse kohtadesse ja pakub oma <!--//-->kontserte; enamasti öeldakse ära, ehk sajast üks kord näkkab, aga pole midagi, ta helistab edasi ja helistab jälle - kui ta on piisavalt järjekindel, küll nad teda ükskord ikka kutsuvad. (lk 36-37) * [[Napoli]] oli kummaline linn, sigisaginat täis ja elav, aga justkui mingisse eelmisse aega kinni jäänud lihtsate inimeste linn. Meenuvad käsitööliste linnajaod: tänavad täis avatud töökodasid, kus järjest toimetasid ainult näiteks [[plekksepad]] vihmaveetorude kallal; järgmises kvartalis olid aga ainult [[kellassepad]] ja veel järgmises ainult [[treial]]id, kõik eranditult vuntsidega vanamehed. (lk 37) * Sain oma vermete otsas [[Pompei]]s ka ära käidud. Pidin küll iga 20 minuti tagant pausi tegema, et varbad lahti võtta ja neid mudida, aga tegelikult andiski see õige turistitempo kätte, ei pea igalt poolt läbi lehvima! Majad, termid ja mosaiigid olid elamus, aga lausa vapustuse sain inimkujudest, mis siia-sinna majadesse olid asetatud, või oleks õigem öelda asetunud. Kuum [[tuhk]] oli linna katnud nii kiiresti, et mattis oma ohvrid sinna, kus nad parajasti olid, säilitades nende viimase valukarje. Väljakaevamistel avastati, et kivistunud tuhas on imelikke tühimikke, kus luud sees, need valati täis ja toksiti karp ümbert ära. Välja tulid filigraansed kujud, sandaalinöörid ja rõivakude oli näha, aga eelkõige need ilmed, igaveses ahastuses. Vaatasin kerge ebamugavustundega, valu uhkas minustki üle, mõtlesin, kas siin võib olla mingi eetiline käär, me vaatleme huviga teise <!--//-->pärisinimese pärispiinlemise pärisjäädvustust, aga eks kahe tuhande aastaga umbisikustub nii mõndagi. Muidugi ei välista ma võimalust, et see kõik oli võlts, turistide lõbuks nikerdatud (sel juhul väga hästi nikerdatud), aga elamus on elamus, ära vingu. (lk 37-38) * Paar päeva hiljem tuli Daniel ka korraks Napolisse. [[Mobiil]]e sellal kellelgi polnud, kuid vanasti toimis selline asi, et leppisite kolm päeva varem [[kohtumine|kohtumise]] rongijaamas kokku ja saitegi kokku. Temalt kuulsin, et kolmandasse vooru ei jõudnud enam ükski mitte-asiaat ja suuremat osa lubatud preemiatest, muuhulgas Ida-Euroopa auhinda, välja ei antudki. Salamisi tundsin kerget [[kahjurõõm]]u - näe, polnud Paulinal ja Ljudmilal sest abi ühti, et nad muudkui keskendusid ja harjutusaegu rabasid ja ujumas ei käinud. Kes pärast naerab, naerab paremini! (lk 38) * Pärast Pompeid otsustasin, et nende jalgadega ma enam mööda vaatamisväärsusi ei kappa, istun parem ülejäänud päevad rannas. Valisin nime järgi koha - Piano. Rong tuli mäe seest välja, sõitis orgude-vahelisele sillale ja seal, üksilduses, keset lindude kuningriiki, oli peatus. Imeline! Oleks tahtnud käed laiali ajada ja hüpata. (lk 38) * Päev hiljem istusin lennukis, rahakott tühi, jalad paistes ja hing pungil. Oli läinud meelest, misasi on klaver ja miks see nii kole tähtis pidi olema. Lendasime otse üle [[Vesuuv]]i, jõllitasin kraatris mustavat järvesilma ja mõtlesin, kas lennuk jõuaks eest ära, kui nüüd kohe peaks purskama hakkama, ja millised ilmed reisijatelt salvestuksid. (lk 39) * Näiteks üheksanda klassi klassipildi tegemisel hüüdis Elo viimasel sekundil enne klõpsatuse käimist: Teeme lollid näod pähe! Ja mis välja tuli? Kõik on normaalsed, ainult Elo ja Kadri-Ann tõmbavad näppudega silmanurki poolde põske ja lasevad mokad töllakile. (lk 42) * Arst pumpas mu käsivarre uuesti kinni, tõmbas suu kriipsuks ja ütles juba üsna teraval toonil: 160/40! Haigla! Ei mingit vasturääkimist! Helistan kohe siitsamast, küll vanemad toovad sulle asjad haiglasse järele. Nüüd olin juba päris hädas ja segaduses ka. Tõesti tundsin ennast täiesti normaalselt. Kuidas siis nii, kõik lastakse rahuga minema ja mind, mind ähvardab vanglakaristus, ja ei tea mille eest? Tõesti ei ole kuidagi võimalik! Laskusin vist arsti ees lausa põlvili, vannutasin teda südamepõhjast: palun, palun, jah, täna on mul tõesti kuidagi imelik olla, aga ainult täna, muidu kunagi ei ole, palun laske mul praegu minna, homme hommikul kohe esimese asjana, ausõna! Ja kui siis ka on jama majas, siis lähen, kuhu te mind saadate, ei vaidle, alistun, ma ootan! Ainult homseni, palun-palun-palun!<!--//--> :Arst mõõtis mind eriti pika pilguga nagu enesetapjat, puhises, ja lõpuks halastas: Hea küll, homseni, mitte sekunditki kauem, punkt kell üheksa oled siin, ja kui mõõtmised pole korras, siis minek, ei mingit vaidlemist! :Homset ei tulnudki. Arst suri öösel südamepuudulikkusse. (lk 42-43) * Muutusin iseenda lugude peale armukadedaks - kui on niisugused lood, mis viga neid tirinal kirja panna! Aga vaat, kui kirjutaks millestki, millest õieti midagi kirjutada ei ole. Lõppude lõpuks, kui Mati Unt kirjutas elektrist terve romaani, siis tohin ju mina ometi treida väikese jutukese interneti tulemisest? (lk 45) * Mäletan imelikku pilti. Isa vaatas telekast kontserdiülekannet, suvaline tšellist suvalise pianistiga mängisid suvalist sonaati. Ei oska öelda, kas nad mängisid hästi või halvasti, sest pilt hangus pidevalt ja heli kadus üldse ära. Imestasin, miks isa sellist jama sellise hardumusega vaatab; tema pööras säravi silmi pead ja ütles vaimustunult: Kas sa siis ei saa aru, see kontsert toimub PRAEGU ja AUSTRAALIAS! (lk 45) * Kui isa 1988. aastal Ameerikast tuli, tõi ta kaasa Macintoshi, ühe esimestest kodustest [[personaalarvuti]]test Eestis. Oli juulikuu, ladusime kogu kupatuse auto pagassi ja tulime kohe maale, suvi pole raiskamiseks. Terrassi põrandal pakkis isa uhkusega karbid lahti - mitu suurt plast- ja metallkorpust, lademetes juhtmeid, topsitäied kompaktdiske, sest ega arvuti enda ajusse mingeid mälestusi ei mahtunud, ja ühes korpuses väike 20 x 30 vms ekraan ähmast silma pilgutamas. Tehnika viimane sõna! (lk 45) * Isa võttis [[arvuti]] oma töös kohe kasutusse, nii heli elektrooniliseks sünteesimiseks kui noodikirjutamiseks. Viimane tõi sageli paksu pahandust. Esiteks ei allunud algelised noodikirjaprogrammid looja lennukatele ideedele (tänapäevalgi ei taha alluda, aga toona pidi pooled asjad käsitsi juurde kirjutama). Teiseks juhtus enam kui kord, et öösel enne seda kõige-kõige viimast teose üleandmise [[tähtaeg]]a kustus arvutist kõik, ja siis taastas isa hommikuni palavikuliselt partiisid. Printer huugas ja ema jooksis kodu ja Estonia kontserdisaali vahet, kus [[orkester]] juba lava peal ootas, käes kord näiteks flöödi, teise klarneti ja tuuba, siis jälle esimese viiuli ja harfi partiid; tuba oli lahtisi lehti ja kohe-kohe juhtuva [[katastroof]]i paanilist eelaimust täis. Muidugi tegi arvuti nii mõneski aspektis [[helilooja]] elu lihtsamaks, aga kui ma võrdlen isa käsitsi kirjutatud noote - milline täpsus, kord ja hool seal valitseb! - arvuti välja oksendatud nooditraageldistega, mida, tõsi küll, on silmal lihtsam hoomata, siis vahe on kui öö ja päev. (lk 46) * Aga mulle tundus siiski, et kõige põhilisemalt leidis arvuti kasutuse "Dark Castle'i" mängimiseks - sellest sai kohe selline perekondlik meelelahutus. Isa kui kõige targem istus arvuti ees, näpud klahvidel ja turi erutusest vimmas, meie ema ja vennaga istusime teine teisel pool mängijat ja kummardusime üle ta õla, et paremini näha, kuidas isa sajandat korda algusse tagasi kukub. Mäng ise oli muljetavaldavalt süngetes toonides (ega midagi peale musta ja valge polnudki tollal võtta), tunnusmuusikaks kõlas jupike Bachi d-moll orelitokaatast; see meloodia seostub mul siiamaani lossitorni sakkide vahel sihikindlalt edasi-tagasi kõmpiva vahimehe ja soomättal kükitavate njännjännjäädega, kes ebameeldiva täpsusega mingeid mudapalle kangelase poole lennutasid. Mulle tundub, nagu oleks terve mu varane pubekaiga möödunud isa selja taga põlevate silmadega nondesamade kuueteistkümne toa läbimist kaasa elamas (ja siis ''intermediate'', ja siis ''advanced'', kujundus oli ikka sama, lihtsalt njännjännjääd olid agressiivsemad). Paar aastat tagasi vihmasel [[jaanipäev]]al tõmbas vend puhtast nostalgiast mängu uusversiooni alla. Mängus oli muudetud ainult seda, et must-valgest oli saanud värviline - retro ruulib -, ja mängis selle ühe päevaga läbi. (lk 46) * Isa, suur pioneer tehnika alal, oskas muidugi juba üheksakümnendatel arvutiga [[e-kiri|e-kirju]] saata. Mulle tundus see üle mõistuse, ausalt öeldes <!--//-->valmistas mulle toona raskusi isegi arusaamine, mille poolest e-kiri tavalisest nii palju parem on (nüüd saan aru küll - postimajja pole vaja minna). Tajusin isa ärritust, ta oleks muidugi soovinud, et tütar oleks targem ja osavam. Niisiis ta peaaegu sundis mind kirjutama meili Ameerikas õppivale sõbrannale Helenile, tema enda aadressilt muidugi. See lugu lõppes siiski pahasti, sest minult luba küsimata luges isa mu kirja läbi, puhtast heasoovlikkusest muidugi, et parandada kõik täpitähed numbriteks, sest muidu tulnuks need Ameerikasse jõudnuna arvutite seest välja umbes nii: %&=(&. Solvusin mõistagi kohutavalt ega kirjutanud aastaid enam ühtki tobedat e-kirja. (lk 46-47) * Kölnist oleks ma ehk kodustele rohkem kirjutanud küll, aga polnud kuskilt neid kirju saata. Kooli [[raamatukogu]] oli lahti ainult kella neljani; seal oli küll lausa kaks arvutit ja neist tohtis kirju lugeda, aga saata ei võinud. Ärge küsige, miks! Raamatukogu kindrali, ''Frau'' Kaminsky silmad nägid ka läbi seinte, ja kui keegi julges vasta-nupule lähedalegi minna, tormas ta kasvõi põrgu põhjast kurjategijat sakutama, nii et suled lendasid. Kord lugesin mingit foorumit, kus arutati lennupiletite broneerimise üle, ja kuna pidasin end sel teemal kogenuks (olin just äsja ostnud Frankfurt-Tallinna lennupileti asemel Tallinn-Frankfurdi oma, kuupäev oli õnneks õige), tahtsin ka sõna sekka öelda. Teksti jõudsin ära kirjutada, aga täpselt sel hetkel, kui nooleke oli juba saada-nupuni jõudnud, sain nokahoobi vastu kukalt ja mind visati kriisete saatel häbiga raamatukogu trepist alla. (lk 47) * Mingil hetkel, kui otsustasin, et võiks oma olematut [[vene keel]]t natuke parendada, olin lapanud ka õpikuid ja vestmikke, mis asusid teisel korrusel. Kahjuks ei leidnud ma midagi sobivat; kõige rohkem sinnapoole tundus olevat üks vene sisserändajatele mõeldud saksa keele [[õpik]]. Kuna see keskendus grammatika asemel rohkem väljenditele, tundus ükskõik, kumba pidi õpid. Natuke süvenenuna mõistsin siiski, et väljendite valikus oli arvestatud kitsa sihtgrupiga - kui esimeses peatükis sai selgeks, kuidas ennast tutvustada ja teed küsida, siis teises õpetati saksa keeles ütlema ''tupaja kak korova''. Tundsin, et see pole siiski mulle. (lk 48) * Läks aega, enne kui avastasin, et kolmandal korrusel oli ka [[Internet]]. Vihikusse sai aegu kinni panna - tund aega järjest aeglasesse arvutisse või pool tundi kiiresse -, bronnida tuli pool nädalat ette, sest soovijaid oli ju suurlinnatäis. Olin õnnega koos, aga esimene tund väärtuslikku aega kuhis jukerdamiseks oma meilboksi kallal, see ei avanenud ega avanenud; viimase kümne minuti ajal taipasin abi küsida, siis selgus, et kõik ''hot''<nowiki>'</nowiki>i sisaldavad aadressid olid blokeeritud, sest see on tõenäoliselt [[porno]]. Pidin kirjutama avalduse, et mu hot.ee aadress avataks, ja selle menetlemisega läks jälle nädal aega. Järgmise kahe nädala arvutiajad läksid meilboksi koristamise nahka - põhimõtteliselt oli seal ainult [[spämm]], aadressiraamat oli üldse kadunud ja server viskas mind alatihti postkastist välja - see aeglane arvuti oli tõeline [[kannatlikkus]]e tuleproov. (lk 48) * Olin püsti hädas, sest [[Paavo Järvi]] saatis mulle pidevalt ropuvõitu naljapilte ja anekdoote, tundsin, et oleks viisakas ja tegelikult lausa hädavajalik samaga vastata, aga tõesti ei teadnud, kust selliseid leida, ja polnud ka mahti otsida, sest kõik aeg läks uuesti sisselogimise peale. Nõnda ei saanudki minust kuulsat pianisti. (lk 48) * Koht, kus Internet alati olemas oli, oli Sigridi Juures. Sigridi Juures oli üldse üks hea koht, kust nüsama koju minnes läbi hüpata, kus päevauinakut teha, ühiselt vaaritada, veini juua, makette vaadata, surnud isadest rääkida (see kogemus tabas meid aasta jooksul kõiki), lolli juttu ajada või mida iganes. Sigrid tolereeris sõbrannasid arvutis ka sellal, kui ta ise samas toas magas, aga minu pianistisõrmed kippusid [[klahv]]idega liiga jõuliselt kolistama ja siis viskas ta mu välja. (lk 49) ==Välislingid== {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Sumera, Kadri-Ann}} [[Kategooria:Eesti muusikud]] fgojhxf9l49eols4ezeu7m0nsfjy7zs 89053 89052 2022-08-04T21:40:17Z Ehitaja 2563 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Eesti ajakirjanikud]] wikitext text/x-wiki '''Kadri-Ann Sumera''' (sündinud 5. augustil 1977) on eesti pianist. =="Seitsme aja raja taga"== Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020. * [Lepo Sumera oli taasiseseisvunud Eesti esimene kultuuriminister:] Isa esimene [[autojuht]] oli Enn. Enn oh väga tore ja südamlik muheda jutuga vana kooli mees. Eluaeg [[auto]]t juhtinud, aus ja tubli inimene, ainult üks väike [[viga]] oli tal - no kes meist oleks ilma veata! -, nimelt viinaviga. Ega sest muidu ju poleks hullu olnudki, sest isa sõitis ise ka väga hästi, aga Volga ei elanud meie hoovis, vaid ametlikus [[garaaž]]is, kust ainult autojuht selle kätte sai. Näiteks kui [[sinimustvalge]] 24. veebruaril 1989 esimest korda üle neljakümne üheksa aasta uuesti [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] torni tõmmati, olime terve perega külmas hoovis valmis nagu [[murumuna]]d, et [[lipp|lipu]] heiskamist vaatama minna. Aga kahjuks oli Ennul eelmisel õhtul käest ära läinud ja ta ei tulnudki, nõnda tuli leppida [[raadio]]st [[hümn]]i kuulamisega. (lk 5) * Oli mis oli, aga üsna varsti tabas Ennu mingi tervisehäda, maks vist ütles üles, no eks ta ka oli ju vanem mees juba, eluaeg rasket tööd rabanud, pole ime. Igatahes ei saanud ta kahjuks enam tööd teha ja isa sai uue autojuhi, Hannese. Hannes oli noor ja äge turris juustega kutt, karateka (sel ajal oli [[karate]] midagi väga uut, ma polnud enne seda sõnagi kuulnud), energiline, lahe ja musklis, nägi hea välja, viitsis lastega kildu rebida ja puha. Hannese seltskonnas oli julge olla, sest ta oli ikkagi kibe käsi [[võitluskunst]]ides ja võis vajadusel nii ministrit kui tolle perekonda kaitsta. Aga kui ta roolis oli, siis ma natuke kartsin. Napsuhäda tal polnud, aga siiski ei ilmunud ta perioodiliselt tööle, sest oli taas kõigi võimalike liiklusreeglite jämeda eiramise tõttu lubadeta jäänud. Sel ajal sai kõik ära proovitud, milleks Volga võimeline oli: tippkiirus, pidurdusteekond, kurvis püsimine jne. Ka Hannese [[karjäär]] lõppes enneaegu, sest kord peo käigus (mitte ametikohustuste täitmisel) oli tal vaja mingile lollpeale vastu vahtimist anda ja ta pisteti pokri. Mul oli sellest tegelikult väga kahju, just hakkasin tema sõidustiiliga harjuma ja muidu oli Hannes väga vahva tegelane, kes kuulus peaaegu [[perekond]]a. Mäletan, kuidas käisime koos tema ja ta pruudiga [[laulupidu|laulupeol]] (nagu olekski olnud selline perekondlik üritus), Hannes hoidis isa ministerdamise ajal mu väikest õde, leidis mu laulukaare alt ülemisest reast üles ning juhtis mu vanemate tähelepanu sellele, et ma üldse ei laula, vaid ainult itsitan sõbrannaga. (lk 7) * Toivoga oli kõik täiesti korras! Ta ei võtnud viina! Ta ei kihutanud! Ta ei jokutanud! Ta ei kakelnud! Ta ei rääkinud niisama tühja juttu, vastas selge häälega siis, kui küsiti, ja seda, mida küsiti; oli alati õigel ajal kohal, hoidis autot igapidi korras (auto läikis sellal lausa piinlikult), ei valetanud, ei varastanud, ei nurisenud millegi üle, ei uhkustanud ega häbenenud, käis korrektselt triigitud särgis, tärgeldatud kraega ja aetud habemega... Ühesõnaga - ideaalne! Mäletan, kui suurt puudust tundsin kõigist endistest autojuhtidest. Kõigi eelmistega tekkis mingi isiklik südamlik klapp, isale meeldis nendega lahedat juttu ajada ja minule ka, kuigi Andrega tuli harjuda. Need olid ju inimesed, kes vahel vedasid tervet peret ja kellega tuli veeta pikki päevi. Ja kõigiga sai ennast vabaks lasta, kõigiga sai naerda ja lollusi rääkida, ainult perfektse Toivoga oli auto nagu jäätunud - isegi muidu nii jutukas isa muutus tõsiseks ja sõnaahtraks. Toivo lihtsalt tegi oma tööd, ääretult [[korrektsus|korrektselt]] ja surmigavalt. (lk 8) * Pärast kõne lõpetamist olin õudselt ratsionaalne. Kõigepealt vahetasin riided, sest päeva jooksul oli läinud tõesti jube palavaks. Siis tarisin telefoni oma tuppa - sel oli hästi pikk juhtmepundar, nii et ulatus küll, aga tükk aega tuli harutada. Siis tõin voodi kõrvale vett ja hunniku taskurätikuid, istusin mugavalt voodile ja hakkasin helistama. Kinni. Helistasin viie minuti pärast uuesti, ikka oli kinni. Kolmveerand tunni pärast oli ikka veel kinni. Kogu aeg oli kinni. Lõpuks ma ei pidanud vastu ja helistasin vanale klassiõele Karinile. Ta võttis vastu, ma küsisin: Ütle, palun, kes mu perekonnast surnud on? Vaene Karin. Ta oli natuke aega vait ja siis ütles: Kadri, su [[isa]] on surnud. Süda ütles üles täna hommikul. (lk 12) * Tuli üks isa endine õpilane, suli kringlikarpe täis, tõmbas lõrinal ninaga ja halises: See on kohutav, täiesti kohutav, sellest ei saa ma kunagi üle! Trööstisin teda, tema vajus täiesti kössi ja kinnitas läbi pisarate: Ei, ei saa, mitte kunagi! Raevutsesin sisimas: mis sa [[kaaperdamine|kaaperdad]] mu [[lein]]a! (lk 13) * Ärasaatmine toimus Estonia kontserdisaalis, ERSO esitas isa 1. sümfooniat; keset lugu tuli [[hilinemine|hilinemisega]] sisse [[Lennart Meri]], esimesest uksest, ordenid rinnas, kõik vaatasid. Mõtlesin: oli tal ka vaja just sel korral oma kuulsat soolot teha! (lk 13) * Pärast [[Kaastundeavaldus|avaldati kaastunnet]]. Umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Minu sügav kaastunne! Ja umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Tunnen siiralt kaasa! Eristus Venno Laul, kes ütles: Sügav kaastunne teie perele minu ja RAM-i poistekoori poolt! Ja niimoodi viis korda: mu emale, õele, vennale, mulle ja isa poolvennale Ameerikast. (lk 13) * [[Peied]] olid lõbusad, isegi nii lõbusad, et [[Leelo Tungal|Leelo]] ütles [[toost]]i: ta ei imestaks, kui nüüd Lepo kuskilt laua alt välja roniks ja ütleks, et aitäh, vahva peo tegite mulle, aga no tõesti, kas jäitegi uskuma? Kes oleks võinud arvata, et ainult poole aasta pärast oli [[Raimo Kangro|Raimo]]le samasugune pidu vaja korraldada! (lk 14) * Semestri lõpp oli täiesti mõttetu, nagu mingis uimas. Oli paar päris toredat pidu, kus käisin, ja Rahmaninovi õppisime ka ikka lõpuni, aga kuidagi tujutult. Ma nagu tahtsin sellest rääkida, tahtsin käia seltskonnas ja öelda, et: Mu isa suri eelmisel nädalal. Ma tulen just Eestist, oma isa [[matus]]telt. Tahtsin nagu inimesi šokeerida, vaadata, mis näo nad siis teevad. Ja kuidagimoodi tundsin justkui uhkust, et... mina tunnen sellist valu. Kuigi sain muidugi aru, et kah mul asi, enamik meist kaotab varem või hiljem oma vanemad, nii ongi õige ja peabki olema. Aga enamasti ma ei saanud seda öelda, nii kui hakkasin, läks suu vett täis, sõna otseses mõttes, ja sõnade asemel tulid ainult imelikud klunksud. Õhtud otsa kuulasin isa muusikat, see oli ehk esimene kord, kus ma seda tõeliselt tegin, südame ja hingega. Ja mingitpidi tundsin täitsa füüsiliselt, kuidas mu isa vaim tuli minu sisse, tegi mind tugevamaks, karmimaks, julgemaks, iseseisvamaks, otsusekindlamaks. Ise tean, mis teen, mul pole vaja isalt küsida, ma ise olengi isa. (lk 14) * Juulis tulin Eestisse tagasi. Teisel päeval sõitsime Valgamaale emaema sünnitallu. Varem olime seal käinud ainult paar korda, hiljem ka väga harva. Imeline koht! [[Mustikad]] olid valmis. Oli väga soe, istusin öösel käisteta särgis [[järv]]e kaldal (kuidas mulle meeldivad soojad ööd, kui ei pea riidesse panema!), õue peal toimetasid ammu enne minu sündi surnud lähedaste varjud. Oli [[täiskuu]] ja plinkisid üksikud tähed, öö oli juba jälle pime, järv helkis vaikselt vastu. [[Konn]]ad krooksusid ja <!--//-->ritsikad siristasid nii mis hull, aga muidu oli kõik vaikne. Kahju oli magama minna, maailm oli [[Täiuslikkus|täiuslik]]. Istusin järve kaldal, olin seest tühi ja mõtlesin ... ah, ei mõtelnudki midagi. Mitte midagi. (lk 14-15) * Nelja-aastaselt nägin unes [[sõda]]. Ma tõesti ei tea, miks, ja kuidas ma üldse võisin teada, mis sõda on, aga nägin. See algas nõnda, et istusime vanaemaga kohvikus kusagil Pärnu maantee alguses, kui [[sõdur]]id sisse marssisid. Marssisid on vale sõna, nad liikusid ühes tükis nagu [[tinasõdur]]id, ainult et kahe jalaga, punastes pükstes ja valgetes särkides, jalad harkis ja täägid ette sirutatud, korralikus [[kolonn]]is, uhke värk! Pugesime vanaemaga laua alla peitu. (lk 17) * Igatahes oli kuri [[Klaabu]] üks hirmsamaid unenäotegelasi, keda mul on au olnud kohata. Teadsin kuidagimoodi, et olen unes, ja et lahenduseks oleks kiiresti üles ärgata. Püüdsin ja püüdsin, aga tõesti, see on raske, kui magad. Kuid viimaks ...! Tegin silmad lahti ja maailm oli rahulik, turvaline ja [[roosa]]. Ausõna, täiesti roosa. Ma mängisin koos oma parima [[sõbranna]]ga nukkudega, sõbranna oli hästi ilus, nukud ka, ja kleidid olid meil ka ilusad. Isegi sõbranna nimi oli väga ilus. Vaatevälja piirasid roniroosid, nii paremal kui vasakul, üliilusad... Ühesõnaga - [[paradiis]]. Paradiis? Ohulambike hakkas plõksuma, mis paradiis, liiga ilus on see, liiga roosa, liiga kleidid, lii... PÕMMM! Pilt läks kaheks, roosa nihkus vasakule, paremalt libises nähtavale [[paneelmaja]] krobelisest betoonist fassaad tüüpiliste kollaste [[rõdu]]dega, täiesti filmilik võte. Rõdul kükitas kuri Klaabu ja tegi muljetavaldava hüppe pildi teise poolde, muutudes oma kaarjal teekonnal sealt kaugelt ja kõrgelt rõdult siiapoolsusse aina suuremaks ja suuremaks. Ehmusin silmad plaksuga pärani, seekord polnud midagi ilusat ega roosat kusagil, ei ühtki lille, nukku ega sõbrannat, ainuk nohisevad vanemad, parajasti surmigavad. Ümberringi valitses kõle varjudeta [[valgus]], "valge valgus", nagu seda toona nimetasin ja jälestasin. Ses aoeelses elutus valguses polnud kohta millelegi fantastilisele, põnevale ega poeetilisele, kaunile ega hirmsale, ka mitte Klaabule, kes jäi oma [[kangelastegu]]dega sinna värvikasse "mujale" ega saanud läbi igavuse seina. Lamasin, kuulasin oma ikka veel kloppivat südant ja kohinat kõrvus ning olin lämmatavale [[argipäev]]ale tänulik. (lk 18) * ''Catering''<nowiki>'</nowiki>is oli minu tööks põhiliselt nõude pesemine, laudade katmine ja koristamine. Sügisel oli Kölni messihoones (kujuteldamatu hoonelahmakas nagu õudusfilmist) mingi mitmepäevane tähtis [[üritus]], olime kolm päeva järjest hommikul kella 11-st öösel 3-ni tööl - milline teenistus! Suured ninad üle ilma olid kohal, ja jutustati säärasest värvikast intsidendist, et [[Naomi Campbell]] [[solvumine|solvus]] millegi peale ja istus siis pool tundi [[kemps]]us, pidades ürituse algust kinni. Mina ei näinud sellest kõigest muidugi midagi, passisin kogu selle aja keldris suure [[nõudepesumasin]]a juures, kusjuures meile öeldi, et vett vahetage võimalikult harva, läheb liiga kalliks! Nii et hahaa, Naomi, sa võid ministreid ja värke manipuleerida palju tahad, aga sööd ikka rasvaga läikima löödud taldrikutelt. (lk 21) * Ausõna, asi ei olnud neis paaris kokteilis ega kaheksas Kölsch'is, mida heasüdamlikud kolleegid meile päeva jooksul ülevalt kaasa olid näpanud, vaid lihtsalt selles, et [[Köln]]i ainsad mäed, kust saab hea hooga alla tuhiseda, on [[sillad]], ja siis sa muidugi ei pidurda, öösel kell neli. Zoobrücket mööda sõitsin harva ja ma tõesti ei mäletanud, et pärast seda puudetukka lõikub [[kiirtee]] ots sillalt tuleva tänavaga; kui selle avastasin, poleks oma suurelt kiiruselt enam jõudnud pidurdada (kuigi tõenäoliselt poleks sel kellaajal autot tulnud, oleks ehk võinud ka hooga üle äärekivi põrutada, keset ''Autobahn''<nowiki>'</nowiki>e aega pidurdada küll) ega kõnniteele keerata (see nurk oli väga terav), niisiis otsustasin pöörata täie tinnaga pimedasse [[park]]i, sai ikka natuke rohkem liuhka, aga seal oli täiesti pime ja kui pimedusest ilmus välja muru kaitsev piirdeaed, ei jõudnud enam midagi muud teha, kui mõelda: tere, [[ratastool]]! (lk 22) * Tajud ärkasid ükshaaval. Esimesena aistsin, et mul on midagi väga-väga rasket turjal, siis mõistsin, see on emake Maa - nõnda siis [[Atlas (mütoloogia)|Atlas]] end tunnebki, täpselt nagu selili lamav inimene! Tundus, et olen märjas, embrüonaalses keskkonnas, aga see oli kõigest niiskevõitu porine [[muru]] (püksi teinud ma siiski ei olnud, kodus kontrollisin, refleksid pidasid vastu; muide, võimalik, et püksitegemise ohu peale ärkasingi üles, see on isegi õudsem kui [[surm]]). Olin mustas toas, lakke oli nõelaga paar auku torgatud, või vähemalt nõnda need tähed algul paistsid. (lk 22) * Ratast <!--//-->ühe käega üle porte tagasi tõsta oli veidi keeruline, aga läks korda (omaette vaikselt vingumine oli abiks). Koju sõitsin vasaku käega, paremaga hoidsin nööbist kinni. Pöörasin läbi pargi, kus oli samuti kottpime, orienteerumiseks vaatasin taevasse ja sõitsin puude latvade järgi, ise mõtlesin kerge lõbuga: kas ma olen [[idioot]]? Jah, ma olen idioot, trallallaa! (lk 22-23) * Hommikul vajusid elumured täie raskusega peale. Oli [[pühapäev]], sakslased puhkavad, mine tea, kas arsti juurde saabki? Aga aeg jookseb, [[klaver]] nutab! Lappasin mingit [[telefoniraamat]]ut, et EMO numbrit leida, aga järgmisel hetkel paistis maailm kingariiuli perspektiivist. Ja nõnda kolm korda! Lõpuks tuli Külliki oma toast vaatama, et mis kolin see koridoris käib - sõbranna istub telefoniga toolile ja kukub, istub jälle ja kukub jälle, istub jälle ja kukub jälle. Läksin valju halinaga oma tuppa pikali ja kurtsin, et hakkan surema. Külliki otsis [[kiirabi]] numbri välja ja helistas, aga keegi ei tahtnud mulle järele tulla; ega ta ei osanud väga hästi saksa keelt ka, tundus vist et pole suuremat häda, käsi katki, no mis siis, tulge ise kohale. Külliki üritas selgeks teha, et olin just äsja mitu korda [[Minestus|minestanud]], aga ei teadnud seda sõna; mina üürgasin oma toast ''In Ohnmacht fallen!'', see kostis ka teisele poole toruja tädi ütles tõredalt telefoni - mis minestanud, ta räägib ju! (lk 23) * Päev pärast oppi käis peaarst nädala jooksul tehtud operatsioonide materjalid läbi; mind kutsuti konsiiliumi ette aru andma. Läksin läbi [[ooteruum]]i, inimesed vaatasid mulle järele: kandsin ikka veel lõikusel kohustuslikke seksikaid valgeid ülepõlve tromboosisukki, mille äär täpselt lillelise natuke rebenenud [[öösärk|öösärgi]] alt välja paistis; jalas olid mul mingid eriti tobedad punased kerge kontsa ja musta tutiga [[suss]]id (olid alla hinnatud, seepärast ostsin), mis suurepäraselt nende sukkadega harmoneerusid; hommikumantlit mul polnudki, nii et ülle tõmbasin tavalise mantli, kuid et parem käsi oli ju kaelas, mahtus käisesse ainult vasak ja teine mantlipool libises pidevalt üle õla maha; aga aksessuaariks kandsin pooltäis verepudelit, mis läbipaistva vooliku kaudu oli ühendatud mu õlaga, kust vähehaaval lisa tilkus. Ühesõnaga [[vampiir]]i unistus! [[Peaarst]] küsis, kas ma olen selline inimene, kes istuks nüüd operatsioonijärgselt kaks kuud kodus ja loeks lehti? Ma peaaegu ei jõudnudki vastata, et sõitsin juba õnnetuselt rattaga koju, ta sai mu ilmest niigi aru, lõikas vahele: Sel juhul oleks mul hea meel, kui me paneksime teile veel ühe [[kruvi]] sisse. Kosuge nädal aega, siis lõikame uuesti! Küsisin, kas see teeb pärast [[arm]]i veel suuremaks, arst vastas: Armid on ju seksikad! (lk 24) * Selle nädala siis ootasingi haiglas uut operatsiooni. Emily ei saanud ega saanud õpile ja muutus aina toredamaks. Tütar käis teda vahepeal vaatamas, nad riidlesid üksteisega, pärast ütles Emily südametäiega, et tütar on ikka üks igavene häda, viriseb ja vingub, peaks omale <!--//-->mehe otsima, ta ju nii noor, ainult 71! Emilyl endal oli küll sõber veel 92-aastaselt, siis suri ära. (lk 24-25) * Öösel ei saanud Emily kuidagi magada, mattis hinge, ta nõudis, et aken oleks tingimata lahti, aga väljas oli 2 kraadi! Ja öö otsa ohkas ta ''o Weh o Weh o Weh. O Weh o Weh o Weh.'' Mina mõtlesin varem, et niimoodi räägitakse ainult Mahleri lauludes, aga võta näpust! Muidugi, eks Emily oligi peaaegu Mahleri-aegne. (lk 25) * Kolmandasse voodisse toodi veel üks vanaproua, noor, nii 70 ringis, nimi algas ka E-ga, ütleme Elfriede, selline energiline ja tüütuvõitu, rääkis puhtas kölni keeles ja liiga palju. Tal oli [[suhkruhaigus]] ja kõht kõik siniseks süstitud. Elfriedel olid hästi peenikesed jalad, aga ümmargune keha, nagu kastan tikkude otsas. Pea oli ka ümmargune, lõuga ei olnud eriti, aga [[põsk]]i see-eest vähemalt seitse! Ja kui ta norskas, siis laperdasid kõik need põsed tuules kaasa plapp-plapp-plapp! Öösel sulas kõik see kokku - Emily poolt tuli o Weh-o Weh-o Weh ja kuuldeaparaadi pinin (algul arvasin juba, et mul on arenev [[tinnitus]], aga siis ütles õde, et tema kuuleb seda ka) ja Elfriedelt plapp-plapp-plapp ja vahele blb-blb-blb. Tõeline [[sümfoonia]]! (lk 25) * Õnneks oli mul haiglas kaasas [[Harry Potter]]i viies, see kõige paksem köide, mis oli just äsja ilmunud, Maike tõi mulle ingliskeelse raamatu (muide, eesti keelde tõlgiti see enne kui saksa keelde!). Läksin siis öösiti koridori lugema; mu inglise keel pole eriti hea ja raamatust jätkus kogu haiglas oldud ajaks. Lugesin seda kodust kaasa toodud igivana [[sõnaraamat]]u abil. Selle õhukesel krabiseval paberil oli imeväikeses kirjas peaaegu kõik vajalik sees, aga mõõtmetelt oli ta väike nagu taskupiibel, ja gooti tähtedega! Potter päästis mu elu, läksin tõepoolest raamatusse nii sisse, et kui [[narkoos]]ist ärkasin, siis tundsin, et olen Harry, sest mu arm valutas, ja karjusin mind äratava arsti peale, sest tema oli muidugi Voldemort. (lk 25) * Olin oma õpinguaastaid juba mitu korda pikendanud, [[Köln]]is oli seda väga lihtne teha. Mitte et mulle seal nii hirmsasti oleks meeldinud või et oleksin tundnud, et mul on veel midagi olulist saamata - aga seda tegid ju kõik. [[Vastumeelsus]] kojuminemise suhtes oli justkui mingi [[nakkus]]. Kõik kirusid [[Saksamaa]]d ja kõik jäid. Ka mina olin oma algselt planeeritud kahest aastast pideva [[koduigatsus]]e käes vaeveldes miskipärast juba kuus teinud ja murdsin just pead, kuidas oma aega veelgi pikemaks venitada. Siin [[Kesk-Euroopa]]s pidi ju iga nurga taga mingi sädelev võimalus luurama, kindlasti koperdan siin poolkogemata Suure Karjääri otsa, koju tagasi minek võrdus enese lööduks tunnistamisega. Mis seal kodus ka oodata oli? Katkise luuga kuude jooksul vaatasin igavestest tudengitest kaaslasi ja mõtlesin järele. Veel ühekäelisena läksin õppeosakonda ja panin endale lõpukontserdi aja kinni. Mida oli mul siingi oodata? Võta ometi, Kadri-Ann, ennast ja enda elu ise oma kätte, tee sellega ise midagi, ära oota! Või ära siis tee, kui ei taha - ka mittetegemine tundus kodus hulga mõnusam. Mitu aastat hiljem sattusin uuesti Kölni ja astusin muidugi ka koolimajast läbi. Mitmed vanad tuttavad näod istusid harjutusjärjekorras ja kimusid suitsu. Nad, vaesekesed, olid jäänud õigeaegse [[trauma]]ta. (lk 26) * Mõtlesin, et võiks ju ikka ka enne ülikooli lõpetamist mõne [[konkurss|konkursi]] võita. [[Itaalia]]s pidi olema lademes selliseid B- ja C-kategooria konkursse, kust isegi keskpärased mängijad esikohti koju on toonud, ja teadsin ise ka paari kaasõppurit, kelle kohta mõtlesin, et no kui tema sai peapreemia, siis saan mina ka, mis see siis ära ei ole. Ühesõnaga, hakkasin läbi kammima konkursse Itaalias, internetti muidugi polnud (või õigemini vist juba oli, aga seal polnud suurt midagi sees ja ega mul poleks olnud võimalust seda kasutada ka); lappasin neid brošüüre, mis Kölni MuHo kontserdibüroosse olid saadetud. Pilk jäi konkursile Barlettas, kava tundus sobilik, väikelinn Aadria mere ääres, mis nii viga! Aga põhiline, et välja oli kuulutatud hästi palju autasusid - peale nelja kohaja diplomite veel parima klassika, parima Itaalia, parima selle ja teise ajastu teose auhind, lisaks veel auhind Ida-Euroopast ja Aasiast tulevale pianistile (see viimane poleks mulle küll kohaldatav olnud). Ühesõnaga tuluõhtu! (lk 29) * Leidsin mingi [[pansion]]i; ainus võimalus ühendust võtta oli helistada. Ma ei oska [[itaalia keel]]t, no eks võin ju öelda ''piano prestissimo agitato'' ja tean, et ''allegro'' ei tähenda tegelikult kiiresti, vaid rõõmsalt, ja isegi, et paljude võõrsõnade juured on ladina keeles, aga põhimõtteliselt ma itaalia keelt ei oska, ''nullo, niente''. Aga pansionipidaja oskas ''nullo niente'' mis iganes muud keelt. <!--//-->Seisin kimbatuses ühel jalal, toru käes, ja tuletasin - ''primo maggio, io in Barletta, si'', OK? Huh, ta vastas midagi, millest ma muidugi aru ei saanud, panin huupi edasi, oot kuidas see oli, priim, sekund, terts, kvart, kvint - ''quinta'', ee, meenus väljend ''buongiorno - quinta giorno''! ''Solo, io,'' Kadri-Ann! ''Horošo?'' (lk 30) * Lendasin Napolisse kohale, sõit risti läbi Itaalia oli meeleolukas. Tühjas [[rong]]is trügisid minu kõrvale istuma [[laps]]ed - nii paljud, et nad tegelikult ära ei mahtunud ja pidid teineteist järjepanu kõige ahvatlevamalt istmelt otse minu kõrval ära nügima. [[Tädi]], kuhu sa lähed? Tädi, mis su nimi on? Tädi, kus sa elad? Tädi, sul on ilus kleit! Ja siis lõkerdasid iga küsimuse peale, nii et kõht kõveras. Kõigest sellest ma muidugi aru ei saanud, aga küllap südamega ikka sain. Kui ümber istumiseks väljusin, turritasid avatud aknast välja seitse tumedalokilist pead ja kaks korda nõnda palju käsi. ''Ciao, ciao, CIAOOOOOO''! (lk 30) * Barlettasse jõudsin üsna hilja õhtul, süda täis kartlikku ootusärevust - kas mulle ikka on koht pansionis? Mine tea, mis ma neile tegelikult olin öelnud. Pansionipidajateks oli vanapaar, väga ehedad, natuke karused, aga südamlikud inimesed. Mulle anti kolmene tuba, pärast tuli see konkursitüdrukuid täis, aga mina olin esimene. Toanurgas oli päevinäinud dušikabiin, mille uksed päris kinni ei läinudki, akna all ammus [[lehm]], aga nii kui uksest välja astusid, läks tee sirgelt palmirannani. Tegin veel õhtuse [[jalutuskäik|jalutuskäigu]] - soojades lõunamaa öödes on midagi vastupandamatut, mingi pealevajuv kõigevõimalikkus, muinasjutu [[müstika]]. [[Apelsin]]id lõhnasid, autosid peaaegu polnud, [[linn]] oli pime, väike ja vana, ilma koledate eeslinnadeta; lopsakas pargis keset linna lösutas [[tsitadell]] nagu taltsutatud, aga ikkagi natuke ohtlik loom. (lk 30) * Lühem Michele oskas umbes kümme sõna inglise keelt, tema inglise ja minu itaalia keele peale kokku sain seletatud, et olen <!--//-->[[pianist]] ja tulen siia konkursile; aga Michele töötab kingavabrikus, Itaalia [[king]]ad, ''molto belle''! Ei tea, kas mõni eesti noormees võiks välismaa pianistiga kohtudes niisuguse [[uhkus]]ega kõnelda sellest, et töötab kingavabrikus? Võib-olla võiks, ma loodan, et võiks. (lk 30-31) * Järgmisel päeval läks möll lahti, tulid ka teised konkursandid, sain omale toanaabrid: väga tõsise tüdruku [[Poola]]st - ütleme Paulina -, kes lonkas veidi; ta oli endast oluliselt vanema mehega kihlatud ja rääkis pidevalt veendumuse, sisemise põlemise ning kerge ahastusenoodiga (sest nii paljud maailmas ei mõista asju õigesti), kuidas peaks [[Beethoven]]it mängima; ja hästi pika patsiga ülevoolavalt sõbralik Ljudmila [[Venemaa]]lt - muidu ilus tüdruk, aga hästi kollaste hammastega. Mõlemad olid võitlusvaimu ja otsustavust täis, sõbralikud ja sümpaatsed, saime kõik hästi läbi, aga pinna all kobrutavat [[konkurents]]i oli ikka tunda. (lk 31) * Konkurss avati ja järjekord loositi välja, samuti jagati kätte saaliproovide ajad ja harjutusajad. Linn oli väike, [[muusikakool]]i seal polnud - kõigile osalejatele [[klaver]]i tagamine oli olnud tõeline logistiline väljakutse. Lahenduskäike oli kolm: kõigepealt saime kakskümmend minutit harjutusaega ühes kirikus, kuhu oli toodud neli (!) pianiinot. Igasse nurka üks. Kui vastasnurgas mängis keegi [[Rahmaninov]]i kontserti, võisid sina oma [[Bach]]i fuuga häälte intoneerimise lihtsalt unustada. Ja selja taga seisis järgmine hüppevalmis lõvi, kes luges sellest kahekümnest minutist sekundeid. Teine võimalus oli sotsiaalne -linna pealt oli otsitud vabatahtlikke, kel juhtus kodus olema klaver ja kes olid valmis võistlejaid enda juures harjutada laskma. Tehti mingi tabel, ajad olid pool tundi järjest; mõeldud oli nii, et kohalikud muudkui tulevad iga poole tunni järel keskusse ja toovad järgmise inimese enda juurde. Aga oldi muidugi unustatud, et tegemist on <!--//-->ikkagi itaallastega, nii et see tabel ei toiminud. Minul vedas - läksin alles asja uurima, kui mind kaasa rabati. Polnud minu aeg ega midagi, aga klaveriomanik, unelevalt rauge olekuga kaunitar, oli jõudnud varem, ei viitsinud oodata ja haaras kaasa, kelle juhtus. Ja pärast ei viitsinud ta enam järgmisele järele minna, nii et sain üle kahe tunni mängida, luksus! Kolmas võimalus oli digiklaver sealsamas rahvarohkes kohtumispunktis. Väga naljakas oli vaadata, kuidas inimene, klapid peas, näoga kurdi publiku poole, tohutult tundleb ja kaasa elab millelegi, mida vaid tema kuuleb. Seda võimalust ma ei kasutanud. (lk 31-32) * Saaliproovi sain kümme minutit. Teatrilava oli publiku poole kaldu ja toolile olid klotsid alla pandud, et oleks otse; aga klaverile mitte ja mängides tundsin kogu aeg, kuidas muusika voolab mööda klahve paremale alla, teistpidi käigud tundusid nagu tõeline mägironimine. (lk 32) * Teised tüdrukud olid kodus. Paulina oli korralduse üle nördinud; ta oli ka veidi konkurssi kuulanud ja ütles kellegi kohta tunderõhuga: No kuidas saab seda [[Scarlatti]]t nii aeglases [[tempo]]s mängida, kuidas võis see inimene endale lubada sedasi konkursile tulla, see ei ole ju üldse tõsiseltvõetav! Ljudmila oli optimistlik - Venemaal hullematki nähtud, küll saab, tuleb teha oma asja; saab seal kirikus Rahmaninovide vahel ka harjutatud, mis siis ikka! Minule sai üha selgemaks, et ei sest konkursist minu jaoks asja saa, olin tõsise suhtumise lainelt juba täielikult maas, jätsin nad muljeid vahetama ja läksin raamatuga [[rand]]a. (lk 33) * Konkursil mängisin nagu viimane põrsas, ühtegi bassisuunalist käiku ei jaksanud mäest üles pressida ja tiiskandisuunalised jällegi läksid sirinal käest ära - aga no ega ma nüüd ainult lavapõrandat ka süüdistada ei saa, mu [[keskendumine]] oli lihtsalt null. Ljudmila käis kuulamas ja tormas pärast südamlikult õnnitlema, aga tema [[entusiasm]] oli õõnes - olin mänginud nagu siga ja teadsin väga hästi, et tema teadis seda ka väga hästi. (lk 33) * [Bisceglie:] Praegu pildilt ei paista see koht selline, aga mu mälestuses on mulje ere ja vapustav. [[Vanalinn]] oli pooleldi mahajäetud, lagunud, hall, tühje aknakoopaid, katusteta seinu ja tubadest välja kasvavat võsa täis (see kõik tekitas imeliku võõristuse, sest järsku ei saanüd enam aru, kas oled sees või väljas), aga kõik justkui ühes tükis; kitsukeste tänavate kohal ühendasid seinamassüve käigud ja tunnelid, või õigemini, tänavad näisidki kulgevat majade sees. Tekkis kujutluspilt, et [[katedraal]] keset linna on tohutu kiviämblik, kes on oma tundlad parasiidist [[türann]]ina kõikidesse soppidesse sirutanud - tõeline elusorganism! Tänavad olid inimtühjad, ringi jooksid ainult mõned ilusad poolpaljad lapsed, kes pistsid mind nähes kilkama: ''Macchina fotografica, macchina fotografica''! Ja võtsid silmapilkselt sisse ülifotogeenilisi poose - sündinud [[modell]]id! (lk 33) * Kaugemal eemal oli üks mees põlvini vees ja otsis sealt midagi kummargil; mõtlesin, kas karpe, aga suurt ämbrit tal nagu ei paistnud olevat. Tasapisi tuli ta oma otsingutega üha lähemale; kaalusin, kas pakkida oma asjad kokku ja lahkuda, sest üksiku blondivõitu naisterahvana pole Itaalias kunagi võimalik rahulikult raamatut lugeda, kui mõni mees peale satub, aga ta tundus olevat oma otsingutega väga hõivatud ega heitnud pilkugi kõrgemale, nii et jäin paigale. Minuga kohakuti jõudes ajas ta ennast äkki sirgu ja küsis, mis kell on (ma ei tea kuidas, ent sain aru). Püüdsin vastata, ''due e mezzo'', ta jäi sellega rahule, aga seisis edasi ja ütles siis järsku: ''Vieni'', Maria! Nii palju olin tekstiraamatuga [[ooper]]eid kuulanud küll, et sellest aru saada, ja kuigi ta hääletoon polnud nii emotsionaalne ja intensiivne nagu esimesel [[tenor]]il, vaid pigem monotoonne, kompenseeris seda sisendusjõuline [[välimus]]: päikeses hästi tõmmuks põlenud nahk, kergelt vimmas kõhn ja sooniline keha, õlanukid hüppevalmilt püsti, sinkjasmust traatjas juuksepahmakas nagu parukas peaaegu ninani, ja sealt vahelt sütena hõõgumas puurivad silmad - nagu metsloom. ''Vieni, Maria''! Ise põlvini vees, oranžides ujukates. (lk 34) * Läksin siiski teise vooru tulemusi kuulama, aga muidugi edasi ei saanud. Ljudmila ja Paulina mõlemad said. Ljudmila kallistas mind ja lohutas innukalt: järgmine kord kindlasti saad sina ka! Paulina noomis natuke emalikult: Aga sa ju ka ise lasid [[pinge]] alla, läksid randa, nii ei saa konkursil osaleda, mentaalselt peab kohal olema! Olin muidugi natuke kurb ja natuke oli piinlik ka, et nüüd olen tõestatult meie toa kõige kehvem pianist, aga samas tundus nende konkursielevus mulle juba kuidagi naljakas. Mis konkurss, mis klaver, siin on Itaalia, ''la dolce vita''! (lk 35) * Sõbrunesin Scarlattit liiga aeglaselt mänginud Danieliga, kes samuti edasi ei saanud, ja kolasime temaga natuke ümbruskonnas ringi. Daniel oli [[Iisrael]]ist, aga pooleldi [[palestiinlane]] ja pooleldi [[soomlane]]. Ja elukutselt hoopiski [[programmeerija]] - no mina suutsin küll talle need aeglased tempod andeks anda. Küsisin, kuidas ta end Iisraelis tunneb, ta ütles, et väga hästi: palestiinlaste jaoks on ta oma, aga [[juut]]ide jaoks soomlane. Danieli süda oli murdunud - ta oli tutvunud Iisraeli vabatahtlikuks tulnud norra kaunitariga ja läinud tolle järel [[Norra]]sse, aga tüdruku isa, range katoliiklane ja rassist, ei tahtnud araablasest midagi kuulda, isegi kui too oli pooleldi soomlane ja täiesti usukauge. Tüdruk ise oli ka vist <!--//-->liiga ilus, tal valikuid palju. Daniel oli naissoos pettunud ja teatas, et ei abiellu kunagi või kui, siis hästi koleda naisega, et teiste meestega mingit jama ei tuleks. Praeguseks on ta kauni põhjala naise õnnelik abikaasa ja mitme andeka noormuusiku uhke isa. Igatahes jäi ta nimme Norra tolle vihatud äiakandidaadi silme ette tolknema ja hakkas, küllap ülekeevate emotsioonide leevenduseks, oma senise hobi klaverimänguga professionaalselt tegelema. Tahtiski eriala vahetada, programmeerimine olla ennast ammendanud. (lk 35) * Muuhulgas oli ta ka väga osav mustikakorjaja, mitu suve Soomes marju kühveldanud ja sügiseks kena kopika kokku ajanud. Võrdlesime koguseid, ma ka kirglik [[korilane]], aga ei saanud ligilähedalegi. (lk 35) * Danieliga uitasime mitmel pool ringi, aga hellenistlike [[varemed|varemete]] küngast ei tahtnud ta vaatama tulla - ütles, et ta on Iisraelist ja varemeid liigagi palju näinud, modernseid ka. (lk 35) * Rongis sattusin kokku ühe kaaskannatajaga, samuti Saksamaal õppinud ja sinna elama jäänud mureliku korea poisiga. Ka temale polnud fortuuna naeratanud ja ta leppis sellega fatalistlikult. Eks see raha tuli korstnasse kirjutada, vältimatud kulud, mis teha. Järgmiseks kuuks oli järgmine konkurss juba planeeritud, tuleb arvestada sellega, et õnne võib olla ehk veerandil võistlustest, kust osa võtad. See ongi lihtsalt selline [[tööstus]]. Aga kui oled [[Korea]]st ja tahad Saksamaal [[kontsert]]e, peab mingeid võitusid olema, teisiti ei saa, Tema helistab iga päev kümnetesse kohtadesse ja pakub oma <!--//-->kontserte; enamasti öeldakse ära, ehk sajast üks kord näkkab, aga pole midagi, ta helistab edasi ja helistab jälle - kui ta on piisavalt järjekindel, küll nad teda ükskord ikka kutsuvad. (lk 36-37) * [[Napoli]] oli kummaline linn, sigisaginat täis ja elav, aga justkui mingisse eelmisse aega kinni jäänud lihtsate inimeste linn. Meenuvad käsitööliste linnajaod: tänavad täis avatud töökodasid, kus järjest toimetasid ainult näiteks [[plekksepad]] vihmaveetorude kallal; järgmises kvartalis olid aga ainult [[kellassepad]] ja veel järgmises ainult [[treial]]id, kõik eranditult vuntsidega vanamehed. (lk 37) * Sain oma vermete otsas [[Pompei]]s ka ära käidud. Pidin küll iga 20 minuti tagant pausi tegema, et varbad lahti võtta ja neid mudida, aga tegelikult andiski see õige turistitempo kätte, ei pea igalt poolt läbi lehvima! Majad, termid ja mosaiigid olid elamus, aga lausa vapustuse sain inimkujudest, mis siia-sinna majadesse olid asetatud, või oleks õigem öelda asetunud. Kuum [[tuhk]] oli linna katnud nii kiiresti, et mattis oma ohvrid sinna, kus nad parajasti olid, säilitades nende viimase valukarje. Väljakaevamistel avastati, et kivistunud tuhas on imelikke tühimikke, kus luud sees, need valati täis ja toksiti karp ümbert ära. Välja tulid filigraansed kujud, sandaalinöörid ja rõivakude oli näha, aga eelkõige need ilmed, igaveses ahastuses. Vaatasin kerge ebamugavustundega, valu uhkas minustki üle, mõtlesin, kas siin võib olla mingi eetiline käär, me vaatleme huviga teise <!--//-->pärisinimese pärispiinlemise pärisjäädvustust, aga eks kahe tuhande aastaga umbisikustub nii mõndagi. Muidugi ei välista ma võimalust, et see kõik oli võlts, turistide lõbuks nikerdatud (sel juhul väga hästi nikerdatud), aga elamus on elamus, ära vingu. (lk 37-38) * Paar päeva hiljem tuli Daniel ka korraks Napolisse. [[Mobiil]]e sellal kellelgi polnud, kuid vanasti toimis selline asi, et leppisite kolm päeva varem [[kohtumine|kohtumise]] rongijaamas kokku ja saitegi kokku. Temalt kuulsin, et kolmandasse vooru ei jõudnud enam ükski mitte-asiaat ja suuremat osa lubatud preemiatest, muuhulgas Ida-Euroopa auhinda, välja ei antudki. Salamisi tundsin kerget [[kahjurõõm]]u - näe, polnud Paulinal ja Ljudmilal sest abi ühti, et nad muudkui keskendusid ja harjutusaegu rabasid ja ujumas ei käinud. Kes pärast naerab, naerab paremini! (lk 38) * Pärast Pompeid otsustasin, et nende jalgadega ma enam mööda vaatamisväärsusi ei kappa, istun parem ülejäänud päevad rannas. Valisin nime järgi koha - Piano. Rong tuli mäe seest välja, sõitis orgude-vahelisele sillale ja seal, üksilduses, keset lindude kuningriiki, oli peatus. Imeline! Oleks tahtnud käed laiali ajada ja hüpata. (lk 38) * Päev hiljem istusin lennukis, rahakott tühi, jalad paistes ja hing pungil. Oli läinud meelest, misasi on klaver ja miks see nii kole tähtis pidi olema. Lendasime otse üle [[Vesuuv]]i, jõllitasin kraatris mustavat järvesilma ja mõtlesin, kas lennuk jõuaks eest ära, kui nüüd kohe peaks purskama hakkama, ja millised ilmed reisijatelt salvestuksid. (lk 39) * Näiteks üheksanda klassi klassipildi tegemisel hüüdis Elo viimasel sekundil enne klõpsatuse käimist: Teeme lollid näod pähe! Ja mis välja tuli? Kõik on normaalsed, ainult Elo ja Kadri-Ann tõmbavad näppudega silmanurki poolde põske ja lasevad mokad töllakile. (lk 42) * Arst pumpas mu käsivarre uuesti kinni, tõmbas suu kriipsuks ja ütles juba üsna teraval toonil: 160/40! Haigla! Ei mingit vasturääkimist! Helistan kohe siitsamast, küll vanemad toovad sulle asjad haiglasse järele. Nüüd olin juba päris hädas ja segaduses ka. Tõesti tundsin ennast täiesti normaalselt. Kuidas siis nii, kõik lastakse rahuga minema ja mind, mind ähvardab vanglakaristus, ja ei tea mille eest? Tõesti ei ole kuidagi võimalik! Laskusin vist arsti ees lausa põlvili, vannutasin teda südamepõhjast: palun, palun, jah, täna on mul tõesti kuidagi imelik olla, aga ainult täna, muidu kunagi ei ole, palun laske mul praegu minna, homme hommikul kohe esimese asjana, ausõna! Ja kui siis ka on jama majas, siis lähen, kuhu te mind saadate, ei vaidle, alistun, ma ootan! Ainult homseni, palun-palun-palun!<!--//--> :Arst mõõtis mind eriti pika pilguga nagu enesetapjat, puhises, ja lõpuks halastas: Hea küll, homseni, mitte sekunditki kauem, punkt kell üheksa oled siin, ja kui mõõtmised pole korras, siis minek, ei mingit vaidlemist! :Homset ei tulnudki. Arst suri öösel südamepuudulikkusse. (lk 42-43) * Muutusin iseenda lugude peale armukadedaks - kui on niisugused lood, mis viga neid tirinal kirja panna! Aga vaat, kui kirjutaks millestki, millest õieti midagi kirjutada ei ole. Lõppude lõpuks, kui Mati Unt kirjutas elektrist terve romaani, siis tohin ju mina ometi treida väikese jutukese interneti tulemisest? (lk 45) * Mäletan imelikku pilti. Isa vaatas telekast kontserdiülekannet, suvaline tšellist suvalise pianistiga mängisid suvalist sonaati. Ei oska öelda, kas nad mängisid hästi või halvasti, sest pilt hangus pidevalt ja heli kadus üldse ära. Imestasin, miks isa sellist jama sellise hardumusega vaatab; tema pööras säravi silmi pead ja ütles vaimustunult: Kas sa siis ei saa aru, see kontsert toimub PRAEGU ja AUSTRAALIAS! (lk 45) * Kui isa 1988. aastal Ameerikast tuli, tõi ta kaasa Macintoshi, ühe esimestest kodustest [[personaalarvuti]]test Eestis. Oli juulikuu, ladusime kogu kupatuse auto pagassi ja tulime kohe maale, suvi pole raiskamiseks. Terrassi põrandal pakkis isa uhkusega karbid lahti - mitu suurt plast- ja metallkorpust, lademetes juhtmeid, topsitäied kompaktdiske, sest ega arvuti enda ajusse mingeid mälestusi ei mahtunud, ja ühes korpuses väike 20 x 30 vms ekraan ähmast silma pilgutamas. Tehnika viimane sõna! (lk 45) * Isa võttis [[arvuti]] oma töös kohe kasutusse, nii heli elektrooniliseks sünteesimiseks kui noodikirjutamiseks. Viimane tõi sageli paksu pahandust. Esiteks ei allunud algelised noodikirjaprogrammid looja lennukatele ideedele (tänapäevalgi ei taha alluda, aga toona pidi pooled asjad käsitsi juurde kirjutama). Teiseks juhtus enam kui kord, et öösel enne seda kõige-kõige viimast teose üleandmise [[tähtaeg]]a kustus arvutist kõik, ja siis taastas isa hommikuni palavikuliselt partiisid. Printer huugas ja ema jooksis kodu ja Estonia kontserdisaali vahet, kus [[orkester]] juba lava peal ootas, käes kord näiteks flöödi, teise klarneti ja tuuba, siis jälle esimese viiuli ja harfi partiid; tuba oli lahtisi lehti ja kohe-kohe juhtuva [[katastroof]]i paanilist eelaimust täis. Muidugi tegi arvuti nii mõneski aspektis [[helilooja]] elu lihtsamaks, aga kui ma võrdlen isa käsitsi kirjutatud noote - milline täpsus, kord ja hool seal valitseb! - arvuti välja oksendatud nooditraageldistega, mida, tõsi küll, on silmal lihtsam hoomata, siis vahe on kui öö ja päev. (lk 46) * Aga mulle tundus siiski, et kõige põhilisemalt leidis arvuti kasutuse "Dark Castle'i" mängimiseks - sellest sai kohe selline perekondlik meelelahutus. Isa kui kõige targem istus arvuti ees, näpud klahvidel ja turi erutusest vimmas, meie ema ja vennaga istusime teine teisel pool mängijat ja kummardusime üle ta õla, et paremini näha, kuidas isa sajandat korda algusse tagasi kukub. Mäng ise oli muljetavaldavalt süngetes toonides (ega midagi peale musta ja valge polnudki tollal võtta), tunnusmuusikaks kõlas jupike Bachi d-moll orelitokaatast; see meloodia seostub mul siiamaani lossitorni sakkide vahel sihikindlalt edasi-tagasi kõmpiva vahimehe ja soomättal kükitavate njännjännjäädega, kes ebameeldiva täpsusega mingeid mudapalle kangelase poole lennutasid. Mulle tundub, nagu oleks terve mu varane pubekaiga möödunud isa selja taga põlevate silmadega nondesamade kuueteistkümne toa läbimist kaasa elamas (ja siis ''intermediate'', ja siis ''advanced'', kujundus oli ikka sama, lihtsalt njännjännjääd olid agressiivsemad). Paar aastat tagasi vihmasel [[jaanipäev]]al tõmbas vend puhtast nostalgiast mängu uusversiooni alla. Mängus oli muudetud ainult seda, et must-valgest oli saanud värviline - retro ruulib -, ja mängis selle ühe päevaga läbi. (lk 46) * Isa, suur pioneer tehnika alal, oskas muidugi juba üheksakümnendatel arvutiga [[e-kiri|e-kirju]] saata. Mulle tundus see üle mõistuse, ausalt öeldes <!--//-->valmistas mulle toona raskusi isegi arusaamine, mille poolest e-kiri tavalisest nii palju parem on (nüüd saan aru küll - postimajja pole vaja minna). Tajusin isa ärritust, ta oleks muidugi soovinud, et tütar oleks targem ja osavam. Niisiis ta peaaegu sundis mind kirjutama meili Ameerikas õppivale sõbrannale Helenile, tema enda aadressilt muidugi. See lugu lõppes siiski pahasti, sest minult luba küsimata luges isa mu kirja läbi, puhtast heasoovlikkusest muidugi, et parandada kõik täpitähed numbriteks, sest muidu tulnuks need Ameerikasse jõudnuna arvutite seest välja umbes nii: %&=(&. Solvusin mõistagi kohutavalt ega kirjutanud aastaid enam ühtki tobedat e-kirja. (lk 46-47) * Kölnist oleks ma ehk kodustele rohkem kirjutanud küll, aga polnud kuskilt neid kirju saata. Kooli [[raamatukogu]] oli lahti ainult kella neljani; seal oli küll lausa kaks arvutit ja neist tohtis kirju lugeda, aga saata ei võinud. Ärge küsige, miks! Raamatukogu kindrali, ''Frau'' Kaminsky silmad nägid ka läbi seinte, ja kui keegi julges vasta-nupule lähedalegi minna, tormas ta kasvõi põrgu põhjast kurjategijat sakutama, nii et suled lendasid. Kord lugesin mingit foorumit, kus arutati lennupiletite broneerimise üle, ja kuna pidasin end sel teemal kogenuks (olin just äsja ostnud Frankfurt-Tallinna lennupileti asemel Tallinn-Frankfurdi oma, kuupäev oli õnneks õige), tahtsin ka sõna sekka öelda. Teksti jõudsin ära kirjutada, aga täpselt sel hetkel, kui nooleke oli juba saada-nupuni jõudnud, sain nokahoobi vastu kukalt ja mind visati kriisete saatel häbiga raamatukogu trepist alla. (lk 47) * Mingil hetkel, kui otsustasin, et võiks oma olematut [[vene keel]]t natuke parendada, olin lapanud ka õpikuid ja vestmikke, mis asusid teisel korrusel. Kahjuks ei leidnud ma midagi sobivat; kõige rohkem sinnapoole tundus olevat üks vene sisserändajatele mõeldud saksa keele [[õpik]]. Kuna see keskendus grammatika asemel rohkem väljenditele, tundus ükskõik, kumba pidi õpid. Natuke süvenenuna mõistsin siiski, et väljendite valikus oli arvestatud kitsa sihtgrupiga - kui esimeses peatükis sai selgeks, kuidas ennast tutvustada ja teed küsida, siis teises õpetati saksa keeles ütlema ''tupaja kak korova''. Tundsin, et see pole siiski mulle. (lk 48) * Läks aega, enne kui avastasin, et kolmandal korrusel oli ka [[Internet]]. Vihikusse sai aegu kinni panna - tund aega järjest aeglasesse arvutisse või pool tundi kiiresse -, bronnida tuli pool nädalat ette, sest soovijaid oli ju suurlinnatäis. Olin õnnega koos, aga esimene tund väärtuslikku aega kuhis jukerdamiseks oma meilboksi kallal, see ei avanenud ega avanenud; viimase kümne minuti ajal taipasin abi küsida, siis selgus, et kõik ''hot''<nowiki>'</nowiki>i sisaldavad aadressid olid blokeeritud, sest see on tõenäoliselt [[porno]]. Pidin kirjutama avalduse, et mu hot.ee aadress avataks, ja selle menetlemisega läks jälle nädal aega. Järgmise kahe nädala arvutiajad läksid meilboksi koristamise nahka - põhimõtteliselt oli seal ainult [[spämm]], aadressiraamat oli üldse kadunud ja server viskas mind alatihti postkastist välja - see aeglane arvuti oli tõeline [[kannatlikkus]]e tuleproov. (lk 48) * Olin püsti hädas, sest [[Paavo Järvi]] saatis mulle pidevalt ropuvõitu naljapilte ja anekdoote, tundsin, et oleks viisakas ja tegelikult lausa hädavajalik samaga vastata, aga tõesti ei teadnud, kust selliseid leida, ja polnud ka mahti otsida, sest kõik aeg läks uuesti sisselogimise peale. Nõnda ei saanudki minust kuulsat pianisti. (lk 48) * Koht, kus Internet alati olemas oli, oli Sigridi Juures. Sigridi Juures oli üldse üks hea koht, kust nüsama koju minnes läbi hüpata, kus päevauinakut teha, ühiselt vaaritada, veini juua, makette vaadata, surnud isadest rääkida (see kogemus tabas meid aasta jooksul kõiki), lolli juttu ajada või mida iganes. Sigrid tolereeris sõbrannasid arvutis ka sellal, kui ta ise samas toas magas, aga minu pianistisõrmed kippusid [[klahv]]idega liiga jõuliselt kolistama ja siis viskas ta mu välja. (lk 49) ==Välislingid== {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Sumera, Kadri-Ann}} [[Kategooria:Eesti muusikud]] [[Kategooria:Eesti ajakirjanikud]] fsx745ge5840z296n6fnefcid0iyfuf 89054 89053 2022-08-04T21:41:18Z Ehitaja 2563 wikitext text/x-wiki '''Kadri-Ann Sumera''' (sündinud 5. augustil 1977) on eesti pianist. =="Seitsme aja raja taga"== Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020. * [Lepo Sumera oli taasiseseisvunud Eesti esimene kultuuriminister:] Isa esimene [[autojuht]] oli Enn. Enn oli väga tore ja südamlik muheda jutuga vana kooli mees. Eluaeg [[auto]]t juhtinud, aus ja tubli inimene, ainult üks väike [[viga]] oli tal - no kes meist oleks ilma veata! -, nimelt viinaviga. Ega sest muidu ju poleks hullu olnudki, sest isa sõitis ise ka väga hästi, aga Volga ei elanud meie hoovis, vaid ametlikus [[garaaž]]is, kust ainult autojuht selle kätte sai. Näiteks kui [[sinimustvalge]] 24. veebruaril 1989 esimest korda üle neljakümne üheksa aasta uuesti [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] torni tõmmati, olime terve perega külmas hoovis valmis nagu [[murumuna]]d, et [[lipp|lipu]] heiskamist vaatama minna. Aga kahjuks oli Ennul eelmisel õhtul käest ära läinud ja ta ei tulnudki, nõnda tuli leppida [[raadio]]st [[hümn]]i kuulamisega. (lk 5) * Oli mis oli, aga üsna varsti tabas Ennu mingi tervisehäda, maks vist ütles üles, no eks ta ka oli ju vanem mees juba, eluaeg rasket tööd rabanud, pole ime. Igatahes ei saanud ta kahjuks enam tööd teha ja isa sai uue autojuhi, Hannese. Hannes oli noor ja äge turris juustega kutt, karateka (sel ajal oli [[karate]] midagi väga uut, ma polnud enne seda sõnagi kuulnud), energiline, lahe ja musklis, nägi hea välja, viitsis lastega kildu rebida ja puha. Hannese seltskonnas oli julge olla, sest ta oli ikkagi kibe käsi [[võitluskunst]]ides ja võis vajadusel nii ministrit kui tolle perekonda kaitsta. Aga kui ta roolis oli, siis ma natuke kartsin. Napsuhäda tal polnud, aga siiski ei ilmunud ta perioodiliselt tööle, sest oli taas kõigi võimalike liiklusreeglite jämeda eiramise tõttu lubadeta jäänud. Sel ajal sai kõik ära proovitud, milleks Volga võimeline oli: tippkiirus, pidurdusteekond, kurvis püsimine jne. Ka Hannese [[karjäär]] lõppes enneaegu, sest kord peo käigus (mitte ametikohustuste täitmisel) oli tal vaja mingile lollpeale vastu vahtimist anda ja ta pisteti pokri. Mul oli sellest tegelikult väga kahju, just hakkasin tema sõidustiiliga harjuma ja muidu oli Hannes väga vahva tegelane, kes kuulus peaaegu [[perekond]]a. Mäletan, kuidas käisime koos tema ja ta pruudiga [[laulupidu|laulupeol]] (nagu olekski olnud selline perekondlik üritus), Hannes hoidis isa ministerdamise ajal mu väikest õde, leidis mu laulukaare alt ülemisest reast üles ning juhtis mu vanemate tähelepanu sellele, et ma üldse ei laula, vaid ainult itsitan sõbrannaga. (lk 7) * Toivoga oli kõik täiesti korras! Ta ei võtnud viina! Ta ei kihutanud! Ta ei jokutanud! Ta ei kakelnud! Ta ei rääkinud niisama tühja juttu, vastas selge häälega siis, kui küsiti, ja seda, mida küsiti; oli alati õigel ajal kohal, hoidis autot igapidi korras (auto läikis sellal lausa piinlikult), ei valetanud, ei varastanud, ei nurisenud millegi üle, ei uhkustanud ega häbenenud, käis korrektselt triigitud särgis, tärgeldatud kraega ja aetud habemega... Ühesõnaga - ideaalne! Mäletan, kui suurt puudust tundsin kõigist endistest autojuhtidest. Kõigi eelmistega tekkis mingi isiklik südamlik klapp, isale meeldis nendega lahedat juttu ajada ja minule ka, kuigi Andrega tuli harjuda. Need olid ju inimesed, kes vahel vedasid tervet peret ja kellega tuli veeta pikki päevi. Ja kõigiga sai ennast vabaks lasta, kõigiga sai naerda ja lollusi rääkida, ainult perfektse Toivoga oli auto nagu jäätunud - isegi muidu nii jutukas isa muutus tõsiseks ja sõnaahtraks. Toivo lihtsalt tegi oma tööd, ääretult [[korrektsus|korrektselt]] ja surmigavalt. (lk 8) * Pärast kõne lõpetamist olin õudselt ratsionaalne. Kõigepealt vahetasin riided, sest päeva jooksul oli läinud tõesti jube palavaks. Siis tarisin telefoni oma tuppa - sel oli hästi pikk juhtmepundar, nii et ulatus küll, aga tükk aega tuli harutada. Siis tõin voodi kõrvale vett ja hunniku taskurätikuid, istusin mugavalt voodile ja hakkasin helistama. Kinni. Helistasin viie minuti pärast uuesti, ikka oli kinni. Kolmveerand tunni pärast oli ikka veel kinni. Kogu aeg oli kinni. Lõpuks ma ei pidanud vastu ja helistasin vanale klassiõele Karinile. Ta võttis vastu, ma küsisin: Ütle, palun, kes mu perekonnast surnud on? Vaene Karin. Ta oli natuke aega vait ja siis ütles: Kadri, su [[isa]] on surnud. Süda ütles üles täna hommikul. (lk 12) * Tuli üks isa endine õpilane, suli kringlikarpe täis, tõmbas lõrinal ninaga ja halises: See on kohutav, täiesti kohutav, sellest ei saa ma kunagi üle! Trööstisin teda, tema vajus täiesti kössi ja kinnitas läbi pisarate: Ei, ei saa, mitte kunagi! Raevutsesin sisimas: mis sa [[kaaperdamine|kaaperdad]] mu [[lein]]a! (lk 13) * Ärasaatmine toimus Estonia kontserdisaalis, ERSO esitas isa 1. sümfooniat; keset lugu tuli [[hilinemine|hilinemisega]] sisse [[Lennart Meri]], esimesest uksest, ordenid rinnas, kõik vaatasid. Mõtlesin: oli tal ka vaja just sel korral oma kuulsat soolot teha! (lk 13) * Pärast [[Kaastundeavaldus|avaldati kaastunnet]]. Umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Minu sügav kaastunne! Ja umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Tunnen siiralt kaasa! Eristus Venno Laul, kes ütles: Sügav kaastunne teie perele minu ja RAM-i poistekoori poolt! Ja niimoodi viis korda: mu emale, õele, vennale, mulle ja isa poolvennale Ameerikast. (lk 13) * [[Peied]] olid lõbusad, isegi nii lõbusad, et [[Leelo Tungal|Leelo]] ütles [[toost]]i: ta ei imestaks, kui nüüd Lepo kuskilt laua alt välja roniks ja ütleks, et aitäh, vahva peo tegite mulle, aga no tõesti, kas jäitegi uskuma? Kes oleks võinud arvata, et ainult poole aasta pärast oli [[Raimo Kangro|Raimo]]le samasugune pidu vaja korraldada! (lk 14) * Semestri lõpp oli täiesti mõttetu, nagu mingis uimas. Oli paar päris toredat pidu, kus käisin, ja Rahmaninovi õppisime ka ikka lõpuni, aga kuidagi tujutult. Ma nagu tahtsin sellest rääkida, tahtsin käia seltskonnas ja öelda, et: Mu isa suri eelmisel nädalal. Ma tulen just Eestist, oma isa [[matus]]telt. Tahtsin nagu inimesi šokeerida, vaadata, mis näo nad siis teevad. Ja kuidagimoodi tundsin justkui uhkust, et... mina tunnen sellist valu. Kuigi sain muidugi aru, et kah mul asi, enamik meist kaotab varem või hiljem oma vanemad, nii ongi õige ja peabki olema. Aga enamasti ma ei saanud seda öelda, nii kui hakkasin, läks suu vett täis, sõna otseses mõttes, ja sõnade asemel tulid ainult imelikud klunksud. Õhtud otsa kuulasin isa muusikat, see oli ehk esimene kord, kus ma seda tõeliselt tegin, südame ja hingega. Ja mingitpidi tundsin täitsa füüsiliselt, kuidas mu isa vaim tuli minu sisse, tegi mind tugevamaks, karmimaks, julgemaks, iseseisvamaks, otsusekindlamaks. Ise tean, mis teen, mul pole vaja isalt küsida, ma ise olengi isa. (lk 14) * Juulis tulin Eestisse tagasi. Teisel päeval sõitsime Valgamaale emaema sünnitallu. Varem olime seal käinud ainult paar korda, hiljem ka väga harva. Imeline koht! [[Mustikad]] olid valmis. Oli väga soe, istusin öösel käisteta särgis [[järv]]e kaldal (kuidas mulle meeldivad soojad ööd, kui ei pea riidesse panema!), õue peal toimetasid ammu enne minu sündi surnud lähedaste varjud. Oli [[täiskuu]] ja plinkisid üksikud tähed, öö oli juba jälle pime, järv helkis vaikselt vastu. [[Konn]]ad krooksusid ja <!--//-->ritsikad siristasid nii mis hull, aga muidu oli kõik vaikne. Kahju oli magama minna, maailm oli [[Täiuslikkus|täiuslik]]. Istusin järve kaldal, olin seest tühi ja mõtlesin ... ah, ei mõtelnudki midagi. Mitte midagi. (lk 14-15) * Nelja-aastaselt nägin unes [[sõda]]. Ma tõesti ei tea, miks, ja kuidas ma üldse võisin teada, mis sõda on, aga nägin. See algas nõnda, et istusime vanaemaga kohvikus kusagil Pärnu maantee alguses, kui [[sõdur]]id sisse marssisid. Marssisid on vale sõna, nad liikusid ühes tükis nagu [[tinasõdur]]id, ainult et kahe jalaga, punastes pükstes ja valgetes särkides, jalad harkis ja täägid ette sirutatud, korralikus [[kolonn]]is, uhke värk! Pugesime vanaemaga laua alla peitu. (lk 17) * Igatahes oli kuri [[Klaabu]] üks hirmsamaid unenäotegelasi, keda mul on au olnud kohata. Teadsin kuidagimoodi, et olen unes, ja et lahenduseks oleks kiiresti üles ärgata. Püüdsin ja püüdsin, aga tõesti, see on raske, kui magad. Kuid viimaks ...! Tegin silmad lahti ja maailm oli rahulik, turvaline ja [[roosa]]. Ausõna, täiesti roosa. Ma mängisin koos oma parima [[sõbranna]]ga nukkudega, sõbranna oli hästi ilus, nukud ka, ja kleidid olid meil ka ilusad. Isegi sõbranna nimi oli väga ilus. Vaatevälja piirasid roniroosid, nii paremal kui vasakul, üliilusad... Ühesõnaga - [[paradiis]]. Paradiis? Ohulambike hakkas plõksuma, mis paradiis, liiga ilus on see, liiga roosa, liiga kleidid, lii... PÕMMM! Pilt läks kaheks, roosa nihkus vasakule, paremalt libises nähtavale [[paneelmaja]] krobelisest betoonist fassaad tüüpiliste kollaste [[rõdu]]dega, täiesti filmilik võte. Rõdul kükitas kuri Klaabu ja tegi muljetavaldava hüppe pildi teise poolde, muutudes oma kaarjal teekonnal sealt kaugelt ja kõrgelt rõdult siiapoolsusse aina suuremaks ja suuremaks. Ehmusin silmad plaksuga pärani, seekord polnud midagi ilusat ega roosat kusagil, ei ühtki lille, nukku ega sõbrannat, ainuk nohisevad vanemad, parajasti surmigavad. Ümberringi valitses kõle varjudeta [[valgus]], "valge valgus", nagu seda toona nimetasin ja jälestasin. Ses aoeelses elutus valguses polnud kohta millelegi fantastilisele, põnevale ega poeetilisele, kaunile ega hirmsale, ka mitte Klaabule, kes jäi oma [[kangelastegu]]dega sinna värvikasse "mujale" ega saanud läbi igavuse seina. Lamasin, kuulasin oma ikka veel kloppivat südant ja kohinat kõrvus ning olin lämmatavale [[argipäev]]ale tänulik. (lk 18) * ''Catering''<nowiki>'</nowiki>is oli minu tööks põhiliselt nõude pesemine, laudade katmine ja koristamine. Sügisel oli Kölni messihoones (kujuteldamatu hoonelahmakas nagu õudusfilmist) mingi mitmepäevane tähtis [[üritus]], olime kolm päeva järjest hommikul kella 11-st öösel 3-ni tööl - milline teenistus! Suured ninad üle ilma olid kohal, ja jutustati säärasest värvikast intsidendist, et [[Naomi Campbell]] [[solvumine|solvus]] millegi peale ja istus siis pool tundi [[kemps]]us, pidades ürituse algust kinni. Mina ei näinud sellest kõigest muidugi midagi, passisin kogu selle aja keldris suure [[nõudepesumasin]]a juures, kusjuures meile öeldi, et vett vahetage võimalikult harva, läheb liiga kalliks! Nii et hahaa, Naomi, sa võid ministreid ja värke manipuleerida palju tahad, aga sööd ikka rasvaga läikima löödud taldrikutelt. (lk 21) * Ausõna, asi ei olnud neis paaris kokteilis ega kaheksas Kölsch'is, mida heasüdamlikud kolleegid meile päeva jooksul ülevalt kaasa olid näpanud, vaid lihtsalt selles, et [[Köln]]i ainsad mäed, kust saab hea hooga alla tuhiseda, on [[sillad]], ja siis sa muidugi ei pidurda, öösel kell neli. Zoobrücket mööda sõitsin harva ja ma tõesti ei mäletanud, et pärast seda puudetukka lõikub [[kiirtee]] ots sillalt tuleva tänavaga; kui selle avastasin, poleks oma suurelt kiiruselt enam jõudnud pidurdada (kuigi tõenäoliselt poleks sel kellaajal autot tulnud, oleks ehk võinud ka hooga üle äärekivi põrutada, keset ''Autobahn''<nowiki>'</nowiki>e aega pidurdada küll) ega kõnniteele keerata (see nurk oli väga terav), niisiis otsustasin pöörata täie tinnaga pimedasse [[park]]i, sai ikka natuke rohkem liuhka, aga seal oli täiesti pime ja kui pimedusest ilmus välja muru kaitsev piirdeaed, ei jõudnud enam midagi muud teha, kui mõelda: tere, [[ratastool]]! (lk 22) * Tajud ärkasid ükshaaval. Esimesena aistsin, et mul on midagi väga-väga rasket turjal, siis mõistsin, see on emake Maa - nõnda siis [[Atlas (mütoloogia)|Atlas]] end tunnebki, täpselt nagu selili lamav inimene! Tundus, et olen märjas, embrüonaalses keskkonnas, aga see oli kõigest niiskevõitu porine [[muru]] (püksi teinud ma siiski ei olnud, kodus kontrollisin, refleksid pidasid vastu; muide, võimalik, et püksitegemise ohu peale ärkasingi üles, see on isegi õudsem kui [[surm]]). Olin mustas toas, lakke oli nõelaga paar auku torgatud, või vähemalt nõnda need tähed algul paistsid. (lk 22) * Ratast <!--//-->ühe käega üle porte tagasi tõsta oli veidi keeruline, aga läks korda (omaette vaikselt vingumine oli abiks). Koju sõitsin vasaku käega, paremaga hoidsin nööbist kinni. Pöörasin läbi pargi, kus oli samuti kottpime, orienteerumiseks vaatasin taevasse ja sõitsin puude latvade järgi, ise mõtlesin kerge lõbuga: kas ma olen [[idioot]]? Jah, ma olen idioot, trallallaa! (lk 22-23) * Hommikul vajusid elumured täie raskusega peale. Oli [[pühapäev]], sakslased puhkavad, mine tea, kas arsti juurde saabki? Aga aeg jookseb, [[klaver]] nutab! Lappasin mingit [[telefoniraamat]]ut, et EMO numbrit leida, aga järgmisel hetkel paistis maailm kingariiuli perspektiivist. Ja nõnda kolm korda! Lõpuks tuli Külliki oma toast vaatama, et mis kolin see koridoris käib - sõbranna istub telefoniga toolile ja kukub, istub jälle ja kukub jälle, istub jälle ja kukub jälle. Läksin valju halinaga oma tuppa pikali ja kurtsin, et hakkan surema. Külliki otsis [[kiirabi]] numbri välja ja helistas, aga keegi ei tahtnud mulle järele tulla; ega ta ei osanud väga hästi saksa keelt ka, tundus vist et pole suuremat häda, käsi katki, no mis siis, tulge ise kohale. Külliki üritas selgeks teha, et olin just äsja mitu korda [[Minestus|minestanud]], aga ei teadnud seda sõna; mina üürgasin oma toast ''In Ohnmacht fallen!'', see kostis ka teisele poole toruja tädi ütles tõredalt telefoni - mis minestanud, ta räägib ju! (lk 23) * Päev pärast oppi käis peaarst nädala jooksul tehtud operatsioonide materjalid läbi; mind kutsuti konsiiliumi ette aru andma. Läksin läbi [[ooteruum]]i, inimesed vaatasid mulle järele: kandsin ikka veel lõikusel kohustuslikke seksikaid valgeid ülepõlve tromboosisukki, mille äär täpselt lillelise natuke rebenenud [[öösärk|öösärgi]] alt välja paistis; jalas olid mul mingid eriti tobedad punased kerge kontsa ja musta tutiga [[suss]]id (olid alla hinnatud, seepärast ostsin), mis suurepäraselt nende sukkadega harmoneerusid; hommikumantlit mul polnudki, nii et ülle tõmbasin tavalise mantli, kuid et parem käsi oli ju kaelas, mahtus käisesse ainult vasak ja teine mantlipool libises pidevalt üle õla maha; aga aksessuaariks kandsin pooltäis verepudelit, mis läbipaistva vooliku kaudu oli ühendatud mu õlaga, kust vähehaaval lisa tilkus. Ühesõnaga [[vampiir]]i unistus! [[Peaarst]] küsis, kas ma olen selline inimene, kes istuks nüüd operatsioonijärgselt kaks kuud kodus ja loeks lehti? Ma peaaegu ei jõudnudki vastata, et sõitsin juba õnnetuselt rattaga koju, ta sai mu ilmest niigi aru, lõikas vahele: Sel juhul oleks mul hea meel, kui me paneksime teile veel ühe [[kruvi]] sisse. Kosuge nädal aega, siis lõikame uuesti! Küsisin, kas see teeb pärast [[arm]]i veel suuremaks, arst vastas: Armid on ju seksikad! (lk 24) * Selle nädala siis ootasingi haiglas uut operatsiooni. Emily ei saanud ega saanud õpile ja muutus aina toredamaks. Tütar käis teda vahepeal vaatamas, nad riidlesid üksteisega, pärast ütles Emily südametäiega, et tütar on ikka üks igavene häda, viriseb ja vingub, peaks omale <!--//-->mehe otsima, ta ju nii noor, ainult 71! Emilyl endal oli küll sõber veel 92-aastaselt, siis suri ära. (lk 24-25) * Öösel ei saanud Emily kuidagi magada, mattis hinge, ta nõudis, et aken oleks tingimata lahti, aga väljas oli 2 kraadi! Ja öö otsa ohkas ta ''o Weh o Weh o Weh. O Weh o Weh o Weh.'' Mina mõtlesin varem, et niimoodi räägitakse ainult Mahleri lauludes, aga võta näpust! Muidugi, eks Emily oligi peaaegu Mahleri-aegne. (lk 25) * Kolmandasse voodisse toodi veel üks vanaproua, noor, nii 70 ringis, nimi algas ka E-ga, ütleme Elfriede, selline energiline ja tüütuvõitu, rääkis puhtas kölni keeles ja liiga palju. Tal oli [[suhkruhaigus]] ja kõht kõik siniseks süstitud. Elfriedel olid hästi peenikesed jalad, aga ümmargune keha, nagu kastan tikkude otsas. Pea oli ka ümmargune, lõuga ei olnud eriti, aga [[põsk]]i see-eest vähemalt seitse! Ja kui ta norskas, siis laperdasid kõik need põsed tuules kaasa plapp-plapp-plapp! Öösel sulas kõik see kokku - Emily poolt tuli o Weh-o Weh-o Weh ja kuuldeaparaadi pinin (algul arvasin juba, et mul on arenev [[tinnitus]], aga siis ütles õde, et tema kuuleb seda ka) ja Elfriedelt plapp-plapp-plapp ja vahele blb-blb-blb. Tõeline [[sümfoonia]]! (lk 25) * Õnneks oli mul haiglas kaasas [[Harry Potter]]i viies, see kõige paksem köide, mis oli just äsja ilmunud, Maike tõi mulle ingliskeelse raamatu (muide, eesti keelde tõlgiti see enne kui saksa keelde!). Läksin siis öösiti koridori lugema; mu inglise keel pole eriti hea ja raamatust jätkus kogu haiglas oldud ajaks. Lugesin seda kodust kaasa toodud igivana [[sõnaraamat]]u abil. Selle õhukesel krabiseval paberil oli imeväikeses kirjas peaaegu kõik vajalik sees, aga mõõtmetelt oli ta väike nagu taskupiibel, ja gooti tähtedega! Potter päästis mu elu, läksin tõepoolest raamatusse nii sisse, et kui [[narkoos]]ist ärkasin, siis tundsin, et olen Harry, sest mu arm valutas, ja karjusin mind äratava arsti peale, sest tema oli muidugi Voldemort. (lk 25) * Olin oma õpinguaastaid juba mitu korda pikendanud, [[Köln]]is oli seda väga lihtne teha. Mitte et mulle seal nii hirmsasti oleks meeldinud või et oleksin tundnud, et mul on veel midagi olulist saamata - aga seda tegid ju kõik. [[Vastumeelsus]] kojuminemise suhtes oli justkui mingi [[nakkus]]. Kõik kirusid [[Saksamaa]]d ja kõik jäid. Ka mina olin oma algselt planeeritud kahest aastast pideva [[koduigatsus]]e käes vaeveldes miskipärast juba kuus teinud ja murdsin just pead, kuidas oma aega veelgi pikemaks venitada. Siin [[Kesk-Euroopa]]s pidi ju iga nurga taga mingi sädelev võimalus luurama, kindlasti koperdan siin poolkogemata Suure Karjääri otsa, koju tagasi minek võrdus enese lööduks tunnistamisega. Mis seal kodus ka oodata oli? Katkise luuga kuude jooksul vaatasin igavestest tudengitest kaaslasi ja mõtlesin järele. Veel ühekäelisena läksin õppeosakonda ja panin endale lõpukontserdi aja kinni. Mida oli mul siingi oodata? Võta ometi, Kadri-Ann, ennast ja enda elu ise oma kätte, tee sellega ise midagi, ära oota! Või ära siis tee, kui ei taha - ka mittetegemine tundus kodus hulga mõnusam. Mitu aastat hiljem sattusin uuesti Kölni ja astusin muidugi ka koolimajast läbi. Mitmed vanad tuttavad näod istusid harjutusjärjekorras ja kimusid suitsu. Nad, vaesekesed, olid jäänud õigeaegse [[trauma]]ta. (lk 26) * Mõtlesin, et võiks ju ikka ka enne ülikooli lõpetamist mõne [[konkurss|konkursi]] võita. [[Itaalia]]s pidi olema lademes selliseid B- ja C-kategooria konkursse, kust isegi keskpärased mängijad esikohti koju on toonud, ja teadsin ise ka paari kaasõppurit, kelle kohta mõtlesin, et no kui tema sai peapreemia, siis saan mina ka, mis see siis ära ei ole. Ühesõnaga, hakkasin läbi kammima konkursse Itaalias, internetti muidugi polnud (või õigemini vist juba oli, aga seal polnud suurt midagi sees ja ega mul poleks olnud võimalust seda kasutada ka); lappasin neid brošüüre, mis Kölni MuHo kontserdibüroosse olid saadetud. Pilk jäi konkursile Barlettas, kava tundus sobilik, väikelinn Aadria mere ääres, mis nii viga! Aga põhiline, et välja oli kuulutatud hästi palju autasusid - peale nelja kohaja diplomite veel parima klassika, parima Itaalia, parima selle ja teise ajastu teose auhind, lisaks veel auhind Ida-Euroopast ja Aasiast tulevale pianistile (see viimane poleks mulle küll kohaldatav olnud). Ühesõnaga tuluõhtu! (lk 29) * Leidsin mingi [[pansion]]i; ainus võimalus ühendust võtta oli helistada. Ma ei oska [[itaalia keel]]t, no eks võin ju öelda ''piano prestissimo agitato'' ja tean, et ''allegro'' ei tähenda tegelikult kiiresti, vaid rõõmsalt, ja isegi, et paljude võõrsõnade juured on ladina keeles, aga põhimõtteliselt ma itaalia keelt ei oska, ''nullo, niente''. Aga pansionipidaja oskas ''nullo niente'' mis iganes muud keelt. <!--//-->Seisin kimbatuses ühel jalal, toru käes, ja tuletasin - ''primo maggio, io in Barletta, si'', OK? Huh, ta vastas midagi, millest ma muidugi aru ei saanud, panin huupi edasi, oot kuidas see oli, priim, sekund, terts, kvart, kvint - ''quinta'', ee, meenus väljend ''buongiorno - quinta giorno''! ''Solo, io,'' Kadri-Ann! ''Horošo?'' (lk 30) * Lendasin Napolisse kohale, sõit risti läbi Itaalia oli meeleolukas. Tühjas [[rong]]is trügisid minu kõrvale istuma [[laps]]ed - nii paljud, et nad tegelikult ära ei mahtunud ja pidid teineteist järjepanu kõige ahvatlevamalt istmelt otse minu kõrval ära nügima. [[Tädi]], kuhu sa lähed? Tädi, mis su nimi on? Tädi, kus sa elad? Tädi, sul on ilus kleit! Ja siis lõkerdasid iga küsimuse peale, nii et kõht kõveras. Kõigest sellest ma muidugi aru ei saanud, aga küllap südamega ikka sain. Kui ümber istumiseks väljusin, turritasid avatud aknast välja seitse tumedalokilist pead ja kaks korda nõnda palju käsi. ''Ciao, ciao, CIAOOOOOO''! (lk 30) * Barlettasse jõudsin üsna hilja õhtul, süda täis kartlikku ootusärevust - kas mulle ikka on koht pansionis? Mine tea, mis ma neile tegelikult olin öelnud. Pansionipidajateks oli vanapaar, väga ehedad, natuke karused, aga südamlikud inimesed. Mulle anti kolmene tuba, pärast tuli see konkursitüdrukuid täis, aga mina olin esimene. Toanurgas oli päevinäinud dušikabiin, mille uksed päris kinni ei läinudki, akna all ammus [[lehm]], aga nii kui uksest välja astusid, läks tee sirgelt palmirannani. Tegin veel õhtuse [[jalutuskäik|jalutuskäigu]] - soojades lõunamaa öödes on midagi vastupandamatut, mingi pealevajuv kõigevõimalikkus, muinasjutu [[müstika]]. [[Apelsin]]id lõhnasid, autosid peaaegu polnud, [[linn]] oli pime, väike ja vana, ilma koledate eeslinnadeta; lopsakas pargis keset linna lösutas [[tsitadell]] nagu taltsutatud, aga ikkagi natuke ohtlik loom. (lk 30) * Lühem Michele oskas umbes kümme sõna inglise keelt, tema inglise ja minu itaalia keele peale kokku sain seletatud, et olen <!--//-->[[pianist]] ja tulen siia konkursile; aga Michele töötab kingavabrikus, Itaalia [[king]]ad, ''molto belle''! Ei tea, kas mõni eesti noormees võiks välismaa pianistiga kohtudes niisuguse [[uhkus]]ega kõnelda sellest, et töötab kingavabrikus? Võib-olla võiks, ma loodan, et võiks. (lk 30-31) * Järgmisel päeval läks möll lahti, tulid ka teised konkursandid, sain omale toanaabrid: väga tõsise tüdruku [[Poola]]st - ütleme Paulina -, kes lonkas veidi; ta oli endast oluliselt vanema mehega kihlatud ja rääkis pidevalt veendumuse, sisemise põlemise ning kerge ahastusenoodiga (sest nii paljud maailmas ei mõista asju õigesti), kuidas peaks [[Beethoven]]it mängima; ja hästi pika patsiga ülevoolavalt sõbralik Ljudmila [[Venemaa]]lt - muidu ilus tüdruk, aga hästi kollaste hammastega. Mõlemad olid võitlusvaimu ja otsustavust täis, sõbralikud ja sümpaatsed, saime kõik hästi läbi, aga pinna all kobrutavat [[konkurents]]i oli ikka tunda. (lk 31) * Konkurss avati ja järjekord loositi välja, samuti jagati kätte saaliproovide ajad ja harjutusajad. Linn oli väike, [[muusikakool]]i seal polnud - kõigile osalejatele [[klaver]]i tagamine oli olnud tõeline logistiline väljakutse. Lahenduskäike oli kolm: kõigepealt saime kakskümmend minutit harjutusaega ühes kirikus, kuhu oli toodud neli (!) pianiinot. Igasse nurka üks. Kui vastasnurgas mängis keegi [[Rahmaninov]]i kontserti, võisid sina oma [[Bach]]i fuuga häälte intoneerimise lihtsalt unustada. Ja selja taga seisis järgmine hüppevalmis lõvi, kes luges sellest kahekümnest minutist sekundeid. Teine võimalus oli sotsiaalne -linna pealt oli otsitud vabatahtlikke, kel juhtus kodus olema klaver ja kes olid valmis võistlejaid enda juures harjutada laskma. Tehti mingi tabel, ajad olid pool tundi järjest; mõeldud oli nii, et kohalikud muudkui tulevad iga poole tunni järel keskusse ja toovad järgmise inimese enda juurde. Aga oldi muidugi unustatud, et tegemist on <!--//-->ikkagi itaallastega, nii et see tabel ei toiminud. Minul vedas - läksin alles asja uurima, kui mind kaasa rabati. Polnud minu aeg ega midagi, aga klaveriomanik, unelevalt rauge olekuga kaunitar, oli jõudnud varem, ei viitsinud oodata ja haaras kaasa, kelle juhtus. Ja pärast ei viitsinud ta enam järgmisele järele minna, nii et sain üle kahe tunni mängida, luksus! Kolmas võimalus oli digiklaver sealsamas rahvarohkes kohtumispunktis. Väga naljakas oli vaadata, kuidas inimene, klapid peas, näoga kurdi publiku poole, tohutult tundleb ja kaasa elab millelegi, mida vaid tema kuuleb. Seda võimalust ma ei kasutanud. (lk 31-32) * Saaliproovi sain kümme minutit. Teatrilava oli publiku poole kaldu ja toolile olid klotsid alla pandud, et oleks otse; aga klaverile mitte ja mängides tundsin kogu aeg, kuidas muusika voolab mööda klahve paremale alla, teistpidi käigud tundusid nagu tõeline mägironimine. (lk 32) * Teised tüdrukud olid kodus. Paulina oli korralduse üle nördinud; ta oli ka veidi konkurssi kuulanud ja ütles kellegi kohta tunderõhuga: No kuidas saab seda [[Scarlatti]]t nii aeglases [[tempo]]s mängida, kuidas võis see inimene endale lubada sedasi konkursile tulla, see ei ole ju üldse tõsiseltvõetav! Ljudmila oli optimistlik - Venemaal hullematki nähtud, küll saab, tuleb teha oma asja; saab seal kirikus Rahmaninovide vahel ka harjutatud, mis siis ikka! Minule sai üha selgemaks, et ei sest konkursist minu jaoks asja saa, olin tõsise suhtumise lainelt juba täielikult maas, jätsin nad muljeid vahetama ja läksin raamatuga [[rand]]a. (lk 33) * Konkursil mängisin nagu viimane põrsas, ühtegi bassisuunalist käiku ei jaksanud mäest üles pressida ja tiiskandisuunalised jällegi läksid sirinal käest ära - aga no ega ma nüüd ainult lavapõrandat ka süüdistada ei saa, mu [[keskendumine]] oli lihtsalt null. Ljudmila käis kuulamas ja tormas pärast südamlikult õnnitlema, aga tema [[entusiasm]] oli õõnes - olin mänginud nagu siga ja teadsin väga hästi, et tema teadis seda ka väga hästi. (lk 33) * [Bisceglie:] Praegu pildilt ei paista see koht selline, aga mu mälestuses on mulje ere ja vapustav. [[Vanalinn]] oli pooleldi mahajäetud, lagunud, hall, tühje aknakoopaid, katusteta seinu ja tubadest välja kasvavat võsa täis (see kõik tekitas imeliku võõristuse, sest järsku ei saanüd enam aru, kas oled sees või väljas), aga kõik justkui ühes tükis; kitsukeste tänavate kohal ühendasid seinamassüve käigud ja tunnelid, või õigemini, tänavad näisidki kulgevat majade sees. Tekkis kujutluspilt, et [[katedraal]] keset linna on tohutu kiviämblik, kes on oma tundlad parasiidist [[türann]]ina kõikidesse soppidesse sirutanud - tõeline elusorganism! Tänavad olid inimtühjad, ringi jooksid ainult mõned ilusad poolpaljad lapsed, kes pistsid mind nähes kilkama: ''Macchina fotografica, macchina fotografica''! Ja võtsid silmapilkselt sisse ülifotogeenilisi poose - sündinud [[modell]]id! (lk 33) * Kaugemal eemal oli üks mees põlvini vees ja otsis sealt midagi kummargil; mõtlesin, kas karpe, aga suurt ämbrit tal nagu ei paistnud olevat. Tasapisi tuli ta oma otsingutega üha lähemale; kaalusin, kas pakkida oma asjad kokku ja lahkuda, sest üksiku blondivõitu naisterahvana pole Itaalias kunagi võimalik rahulikult raamatut lugeda, kui mõni mees peale satub, aga ta tundus olevat oma otsingutega väga hõivatud ega heitnud pilkugi kõrgemale, nii et jäin paigale. Minuga kohakuti jõudes ajas ta ennast äkki sirgu ja küsis, mis kell on (ma ei tea kuidas, ent sain aru). Püüdsin vastata, ''due e mezzo'', ta jäi sellega rahule, aga seisis edasi ja ütles siis järsku: ''Vieni'', Maria! Nii palju olin tekstiraamatuga [[ooper]]eid kuulanud küll, et sellest aru saada, ja kuigi ta hääletoon polnud nii emotsionaalne ja intensiivne nagu esimesel [[tenor]]il, vaid pigem monotoonne, kompenseeris seda sisendusjõuline [[välimus]]: päikeses hästi tõmmuks põlenud nahk, kergelt vimmas kõhn ja sooniline keha, õlanukid hüppevalmilt püsti, sinkjasmust traatjas juuksepahmakas nagu parukas peaaegu ninani, ja sealt vahelt sütena hõõgumas puurivad silmad - nagu metsloom. ''Vieni, Maria''! Ise põlvini vees, oranžides ujukates. (lk 34) * Läksin siiski teise vooru tulemusi kuulama, aga muidugi edasi ei saanud. Ljudmila ja Paulina mõlemad said. Ljudmila kallistas mind ja lohutas innukalt: järgmine kord kindlasti saad sina ka! Paulina noomis natuke emalikult: Aga sa ju ka ise lasid [[pinge]] alla, läksid randa, nii ei saa konkursil osaleda, mentaalselt peab kohal olema! Olin muidugi natuke kurb ja natuke oli piinlik ka, et nüüd olen tõestatult meie toa kõige kehvem pianist, aga samas tundus nende konkursielevus mulle juba kuidagi naljakas. Mis konkurss, mis klaver, siin on Itaalia, ''la dolce vita''! (lk 35) * Sõbrunesin Scarlattit liiga aeglaselt mänginud Danieliga, kes samuti edasi ei saanud, ja kolasime temaga natuke ümbruskonnas ringi. Daniel oli [[Iisrael]]ist, aga pooleldi [[palestiinlane]] ja pooleldi [[soomlane]]. Ja elukutselt hoopiski [[programmeerija]] - no mina suutsin küll talle need aeglased tempod andeks anda. Küsisin, kuidas ta end Iisraelis tunneb, ta ütles, et väga hästi: palestiinlaste jaoks on ta oma, aga [[juut]]ide jaoks soomlane. Danieli süda oli murdunud - ta oli tutvunud Iisraeli vabatahtlikuks tulnud norra kaunitariga ja läinud tolle järel [[Norra]]sse, aga tüdruku isa, range katoliiklane ja rassist, ei tahtnud araablasest midagi kuulda, isegi kui too oli pooleldi soomlane ja täiesti usukauge. Tüdruk ise oli ka vist <!--//-->liiga ilus, tal valikuid palju. Daniel oli naissoos pettunud ja teatas, et ei abiellu kunagi või kui, siis hästi koleda naisega, et teiste meestega mingit jama ei tuleks. Praeguseks on ta kauni põhjala naise õnnelik abikaasa ja mitme andeka noormuusiku uhke isa. Igatahes jäi ta nimme Norra tolle vihatud äiakandidaadi silme ette tolknema ja hakkas, küllap ülekeevate emotsioonide leevenduseks, oma senise hobi klaverimänguga professionaalselt tegelema. Tahtiski eriala vahetada, programmeerimine olla ennast ammendanud. (lk 35) * Muuhulgas oli ta ka väga osav mustikakorjaja, mitu suve Soomes marju kühveldanud ja sügiseks kena kopika kokku ajanud. Võrdlesime koguseid, ma ka kirglik [[korilane]], aga ei saanud ligilähedalegi. (lk 35) * Danieliga uitasime mitmel pool ringi, aga hellenistlike [[varemed|varemete]] küngast ei tahtnud ta vaatama tulla - ütles, et ta on Iisraelist ja varemeid liigagi palju näinud, modernseid ka. (lk 35) * Rongis sattusin kokku ühe kaaskannatajaga, samuti Saksamaal õppinud ja sinna elama jäänud mureliku korea poisiga. Ka temale polnud fortuuna naeratanud ja ta leppis sellega fatalistlikult. Eks see raha tuli korstnasse kirjutada, vältimatud kulud, mis teha. Järgmiseks kuuks oli järgmine konkurss juba planeeritud, tuleb arvestada sellega, et õnne võib olla ehk veerandil võistlustest, kust osa võtad. See ongi lihtsalt selline [[tööstus]]. Aga kui oled [[Korea]]st ja tahad Saksamaal [[kontsert]]e, peab mingeid võitusid olema, teisiti ei saa, Tema helistab iga päev kümnetesse kohtadesse ja pakub oma <!--//-->kontserte; enamasti öeldakse ära, ehk sajast üks kord näkkab, aga pole midagi, ta helistab edasi ja helistab jälle - kui ta on piisavalt järjekindel, küll nad teda ükskord ikka kutsuvad. (lk 36-37) * [[Napoli]] oli kummaline linn, sigisaginat täis ja elav, aga justkui mingisse eelmisse aega kinni jäänud lihtsate inimeste linn. Meenuvad käsitööliste linnajaod: tänavad täis avatud töökodasid, kus järjest toimetasid ainult näiteks [[plekksepad]] vihmaveetorude kallal; järgmises kvartalis olid aga ainult [[kellassepad]] ja veel järgmises ainult [[treial]]id, kõik eranditult vuntsidega vanamehed. (lk 37) * Sain oma vermete otsas [[Pompei]]s ka ära käidud. Pidin küll iga 20 minuti tagant pausi tegema, et varbad lahti võtta ja neid mudida, aga tegelikult andiski see õige turistitempo kätte, ei pea igalt poolt läbi lehvima! Majad, termid ja mosaiigid olid elamus, aga lausa vapustuse sain inimkujudest, mis siia-sinna majadesse olid asetatud, või oleks õigem öelda asetunud. Kuum [[tuhk]] oli linna katnud nii kiiresti, et mattis oma ohvrid sinna, kus nad parajasti olid, säilitades nende viimase valukarje. Väljakaevamistel avastati, et kivistunud tuhas on imelikke tühimikke, kus luud sees, need valati täis ja toksiti karp ümbert ära. Välja tulid filigraansed kujud, sandaalinöörid ja rõivakude oli näha, aga eelkõige need ilmed, igaveses ahastuses. Vaatasin kerge ebamugavustundega, valu uhkas minustki üle, mõtlesin, kas siin võib olla mingi eetiline käär, me vaatleme huviga teise <!--//-->pärisinimese pärispiinlemise pärisjäädvustust, aga eks kahe tuhande aastaga umbisikustub nii mõndagi. Muidugi ei välista ma võimalust, et see kõik oli võlts, turistide lõbuks nikerdatud (sel juhul väga hästi nikerdatud), aga elamus on elamus, ära vingu. (lk 37-38) * Paar päeva hiljem tuli Daniel ka korraks Napolisse. [[Mobiil]]e sellal kellelgi polnud, kuid vanasti toimis selline asi, et leppisite kolm päeva varem [[kohtumine|kohtumise]] rongijaamas kokku ja saitegi kokku. Temalt kuulsin, et kolmandasse vooru ei jõudnud enam ükski mitte-asiaat ja suuremat osa lubatud preemiatest, muuhulgas Ida-Euroopa auhinda, välja ei antudki. Salamisi tundsin kerget [[kahjurõõm]]u - näe, polnud Paulinal ja Ljudmilal sest abi ühti, et nad muudkui keskendusid ja harjutusaegu rabasid ja ujumas ei käinud. Kes pärast naerab, naerab paremini! (lk 38) * Pärast Pompeid otsustasin, et nende jalgadega ma enam mööda vaatamisväärsusi ei kappa, istun parem ülejäänud päevad rannas. Valisin nime järgi koha - Piano. Rong tuli mäe seest välja, sõitis orgude-vahelisele sillale ja seal, üksilduses, keset lindude kuningriiki, oli peatus. Imeline! Oleks tahtnud käed laiali ajada ja hüpata. (lk 38) * Päev hiljem istusin lennukis, rahakott tühi, jalad paistes ja hing pungil. Oli läinud meelest, misasi on klaver ja miks see nii kole tähtis pidi olema. Lendasime otse üle [[Vesuuv]]i, jõllitasin kraatris mustavat järvesilma ja mõtlesin, kas lennuk jõuaks eest ära, kui nüüd kohe peaks purskama hakkama, ja millised ilmed reisijatelt salvestuksid. (lk 39) * Näiteks üheksanda klassi klassipildi tegemisel hüüdis Elo viimasel sekundil enne klõpsatuse käimist: Teeme lollid näod pähe! Ja mis välja tuli? Kõik on normaalsed, ainult Elo ja Kadri-Ann tõmbavad näppudega silmanurki poolde põske ja lasevad mokad töllakile. (lk 42) * Arst pumpas mu käsivarre uuesti kinni, tõmbas suu kriipsuks ja ütles juba üsna teraval toonil: 160/40! Haigla! Ei mingit vasturääkimist! Helistan kohe siitsamast, küll vanemad toovad sulle asjad haiglasse järele. Nüüd olin juba päris hädas ja segaduses ka. Tõesti tundsin ennast täiesti normaalselt. Kuidas siis nii, kõik lastakse rahuga minema ja mind, mind ähvardab vanglakaristus, ja ei tea mille eest? Tõesti ei ole kuidagi võimalik! Laskusin vist arsti ees lausa põlvili, vannutasin teda südamepõhjast: palun, palun, jah, täna on mul tõesti kuidagi imelik olla, aga ainult täna, muidu kunagi ei ole, palun laske mul praegu minna, homme hommikul kohe esimese asjana, ausõna! Ja kui siis ka on jama majas, siis lähen, kuhu te mind saadate, ei vaidle, alistun, ma ootan! Ainult homseni, palun-palun-palun!<!--//--> :Arst mõõtis mind eriti pika pilguga nagu enesetapjat, puhises, ja lõpuks halastas: Hea küll, homseni, mitte sekunditki kauem, punkt kell üheksa oled siin, ja kui mõõtmised pole korras, siis minek, ei mingit vaidlemist! :Homset ei tulnudki. Arst suri öösel südamepuudulikkusse. (lk 42-43) * Muutusin iseenda lugude peale armukadedaks - kui on niisugused lood, mis viga neid tirinal kirja panna! Aga vaat, kui kirjutaks millestki, millest õieti midagi kirjutada ei ole. Lõppude lõpuks, kui Mati Unt kirjutas elektrist terve romaani, siis tohin ju mina ometi treida väikese jutukese interneti tulemisest? (lk 45) * Mäletan imelikku pilti. Isa vaatas telekast kontserdiülekannet, suvaline tšellist suvalise pianistiga mängisid suvalist sonaati. Ei oska öelda, kas nad mängisid hästi või halvasti, sest pilt hangus pidevalt ja heli kadus üldse ära. Imestasin, miks isa sellist jama sellise hardumusega vaatab; tema pööras säravi silmi pead ja ütles vaimustunult: Kas sa siis ei saa aru, see kontsert toimub PRAEGU ja AUSTRAALIAS! (lk 45) * Kui isa 1988. aastal Ameerikast tuli, tõi ta kaasa Macintoshi, ühe esimestest kodustest [[personaalarvuti]]test Eestis. Oli juulikuu, ladusime kogu kupatuse auto pagassi ja tulime kohe maale, suvi pole raiskamiseks. Terrassi põrandal pakkis isa uhkusega karbid lahti - mitu suurt plast- ja metallkorpust, lademetes juhtmeid, topsitäied kompaktdiske, sest ega arvuti enda ajusse mingeid mälestusi ei mahtunud, ja ühes korpuses väike 20 x 30 vms ekraan ähmast silma pilgutamas. Tehnika viimane sõna! (lk 45) * Isa võttis [[arvuti]] oma töös kohe kasutusse, nii heli elektrooniliseks sünteesimiseks kui noodikirjutamiseks. Viimane tõi sageli paksu pahandust. Esiteks ei allunud algelised noodikirjaprogrammid looja lennukatele ideedele (tänapäevalgi ei taha alluda, aga toona pidi pooled asjad käsitsi juurde kirjutama). Teiseks juhtus enam kui kord, et öösel enne seda kõige-kõige viimast teose üleandmise [[tähtaeg]]a kustus arvutist kõik, ja siis taastas isa hommikuni palavikuliselt partiisid. Printer huugas ja ema jooksis kodu ja Estonia kontserdisaali vahet, kus [[orkester]] juba lava peal ootas, käes kord näiteks flöödi, teise klarneti ja tuuba, siis jälle esimese viiuli ja harfi partiid; tuba oli lahtisi lehti ja kohe-kohe juhtuva [[katastroof]]i paanilist eelaimust täis. Muidugi tegi arvuti nii mõneski aspektis [[helilooja]] elu lihtsamaks, aga kui ma võrdlen isa käsitsi kirjutatud noote - milline täpsus, kord ja hool seal valitseb! - arvuti välja oksendatud nooditraageldistega, mida, tõsi küll, on silmal lihtsam hoomata, siis vahe on kui öö ja päev. (lk 46) * Aga mulle tundus siiski, et kõige põhilisemalt leidis arvuti kasutuse "Dark Castle'i" mängimiseks - sellest sai kohe selline perekondlik meelelahutus. Isa kui kõige targem istus arvuti ees, näpud klahvidel ja turi erutusest vimmas, meie ema ja vennaga istusime teine teisel pool mängijat ja kummardusime üle ta õla, et paremini näha, kuidas isa sajandat korda algusse tagasi kukub. Mäng ise oli muljetavaldavalt süngetes toonides (ega midagi peale musta ja valge polnudki tollal võtta), tunnusmuusikaks kõlas jupike Bachi d-moll orelitokaatast; see meloodia seostub mul siiamaani lossitorni sakkide vahel sihikindlalt edasi-tagasi kõmpiva vahimehe ja soomättal kükitavate njännjännjäädega, kes ebameeldiva täpsusega mingeid mudapalle kangelase poole lennutasid. Mulle tundub, nagu oleks terve mu varane pubekaiga möödunud isa selja taga põlevate silmadega nondesamade kuueteistkümne toa läbimist kaasa elamas (ja siis ''intermediate'', ja siis ''advanced'', kujundus oli ikka sama, lihtsalt njännjännjääd olid agressiivsemad). Paar aastat tagasi vihmasel [[jaanipäev]]al tõmbas vend puhtast nostalgiast mängu uusversiooni alla. Mängus oli muudetud ainult seda, et must-valgest oli saanud värviline - retro ruulib -, ja mängis selle ühe päevaga läbi. (lk 46) * Isa, suur pioneer tehnika alal, oskas muidugi juba üheksakümnendatel arvutiga [[e-kiri|e-kirju]] saata. Mulle tundus see üle mõistuse, ausalt öeldes <!--//-->valmistas mulle toona raskusi isegi arusaamine, mille poolest e-kiri tavalisest nii palju parem on (nüüd saan aru küll - postimajja pole vaja minna). Tajusin isa ärritust, ta oleks muidugi soovinud, et tütar oleks targem ja osavam. Niisiis ta peaaegu sundis mind kirjutama meili Ameerikas õppivale sõbrannale Helenile, tema enda aadressilt muidugi. See lugu lõppes siiski pahasti, sest minult luba küsimata luges isa mu kirja läbi, puhtast heasoovlikkusest muidugi, et parandada kõik täpitähed numbriteks, sest muidu tulnuks need Ameerikasse jõudnuna arvutite seest välja umbes nii: %&=(&. Solvusin mõistagi kohutavalt ega kirjutanud aastaid enam ühtki tobedat e-kirja. (lk 46-47) * Kölnist oleks ma ehk kodustele rohkem kirjutanud küll, aga polnud kuskilt neid kirju saata. Kooli [[raamatukogu]] oli lahti ainult kella neljani; seal oli küll lausa kaks arvutit ja neist tohtis kirju lugeda, aga saata ei võinud. Ärge küsige, miks! Raamatukogu kindrali, ''Frau'' Kaminsky silmad nägid ka läbi seinte, ja kui keegi julges vasta-nupule lähedalegi minna, tormas ta kasvõi põrgu põhjast kurjategijat sakutama, nii et suled lendasid. Kord lugesin mingit foorumit, kus arutati lennupiletite broneerimise üle, ja kuna pidasin end sel teemal kogenuks (olin just äsja ostnud Frankfurt-Tallinna lennupileti asemel Tallinn-Frankfurdi oma, kuupäev oli õnneks õige), tahtsin ka sõna sekka öelda. Teksti jõudsin ära kirjutada, aga täpselt sel hetkel, kui nooleke oli juba saada-nupuni jõudnud, sain nokahoobi vastu kukalt ja mind visati kriisete saatel häbiga raamatukogu trepist alla. (lk 47) * Mingil hetkel, kui otsustasin, et võiks oma olematut [[vene keel]]t natuke parendada, olin lapanud ka õpikuid ja vestmikke, mis asusid teisel korrusel. Kahjuks ei leidnud ma midagi sobivat; kõige rohkem sinnapoole tundus olevat üks vene sisserändajatele mõeldud saksa keele [[õpik]]. Kuna see keskendus grammatika asemel rohkem väljenditele, tundus ükskõik, kumba pidi õpid. Natuke süvenenuna mõistsin siiski, et väljendite valikus oli arvestatud kitsa sihtgrupiga - kui esimeses peatükis sai selgeks, kuidas ennast tutvustada ja teed küsida, siis teises õpetati saksa keeles ütlema ''tupaja kak korova''. Tundsin, et see pole siiski mulle. (lk 48) * Läks aega, enne kui avastasin, et kolmandal korrusel oli ka [[Internet]]. Vihikusse sai aegu kinni panna - tund aega järjest aeglasesse arvutisse või pool tundi kiiresse -, bronnida tuli pool nädalat ette, sest soovijaid oli ju suurlinnatäis. Olin õnnega koos, aga esimene tund väärtuslikku aega kuhis jukerdamiseks oma meilboksi kallal, see ei avanenud ega avanenud; viimase kümne minuti ajal taipasin abi küsida, siis selgus, et kõik ''hot''<nowiki>'</nowiki>i sisaldavad aadressid olid blokeeritud, sest see on tõenäoliselt [[porno]]. Pidin kirjutama avalduse, et mu hot.ee aadress avataks, ja selle menetlemisega läks jälle nädal aega. Järgmise kahe nädala arvutiajad läksid meilboksi koristamise nahka - põhimõtteliselt oli seal ainult [[spämm]], aadressiraamat oli üldse kadunud ja server viskas mind alatihti postkastist välja - see aeglane arvuti oli tõeline [[kannatlikkus]]e tuleproov. (lk 48) * Olin püsti hädas, sest [[Paavo Järvi]] saatis mulle pidevalt ropuvõitu naljapilte ja anekdoote, tundsin, et oleks viisakas ja tegelikult lausa hädavajalik samaga vastata, aga tõesti ei teadnud, kust selliseid leida, ja polnud ka mahti otsida, sest kõik aeg läks uuesti sisselogimise peale. Nõnda ei saanudki minust kuulsat pianisti. (lk 48) * Koht, kus Internet alati olemas oli, oli Sigridi Juures. Sigridi Juures oli üldse üks hea koht, kust nüsama koju minnes läbi hüpata, kus päevauinakut teha, ühiselt vaaritada, veini juua, makette vaadata, surnud isadest rääkida (see kogemus tabas meid aasta jooksul kõiki), lolli juttu ajada või mida iganes. Sigrid tolereeris sõbrannasid arvutis ka sellal, kui ta ise samas toas magas, aga minu pianistisõrmed kippusid [[klahv]]idega liiga jõuliselt kolistama ja siis viskas ta mu välja. (lk 49) ==Välislingid== {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Sumera, Kadri-Ann}} [[Kategooria:Eesti muusikud]] [[Kategooria:Eesti ajakirjanikud]] 5vq9cafitd0491sfgoixf2o1chfq7la 89056 89054 2022-08-04T22:15:57Z Ehitaja 2563 wikitext text/x-wiki '''Kadri-Ann Sumera''' (sündinud 5. augustil 1977) on eesti pianist. =="Seitsme aja raja taga"== Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020. * [Lepo Sumera oli taasiseseisvunud Eesti esimene kultuuriminister:] Isa esimene [[autojuht]] oli Enn. Enn oli väga tore ja südamlik muheda jutuga vana kooli mees. Eluaeg [[auto]]t juhtinud, aus ja tubli inimene, ainult üks väike [[viga]] oli tal - no kes meist oleks ilma veata! -, nimelt viinaviga. Ega sest muidu ju poleks hullu olnudki, sest isa sõitis ise ka väga hästi, aga Volga ei elanud meie hoovis, vaid ametlikus [[garaaž]]is, kust ainult autojuht selle kätte sai. Näiteks kui [[sinimustvalge]] 24. veebruaril 1989 esimest korda üle neljakümne üheksa aasta uuesti [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] torni tõmmati, olime terve perega külmas hoovis valmis nagu [[murumuna]]d, et [[lipp|lipu]] heiskamist vaatama minna. Aga kahjuks oli Ennul eelmisel õhtul käest ära läinud ja ta ei tulnudki, nõnda tuli leppida [[raadio]]st [[hümn]]i kuulamisega. (lk 5) * Oli mis oli, aga üsna varsti tabas Ennu mingi tervisehäda, maks vist ütles üles, no eks ta ka oli ju vanem mees juba, eluaeg rasket tööd rabanud, pole ime. Igatahes ei saanud ta kahjuks enam tööd teha ja isa sai uue autojuhi, Hannese. Hannes oli noor ja äge turris juustega kutt, karateka (sel ajal oli [[karate]] midagi väga uut, ma polnud enne seda sõnagi kuulnud), energiline, lahe ja musklis, nägi hea välja, viitsis lastega kildu rebida ja puha. Hannese seltskonnas oli julge olla, sest ta oli ikkagi kibe käsi [[võitluskunst]]ides ja võis vajadusel nii ministrit kui tolle perekonda kaitsta. Aga kui ta roolis oli, siis ma natuke kartsin. Napsuhäda tal polnud, aga siiski ei ilmunud ta perioodiliselt tööle, sest oli taas kõigi võimalike liiklusreeglite jämeda eiramise tõttu lubadeta jäänud. Sel ajal sai kõik ära proovitud, milleks Volga võimeline oli: tippkiirus, pidurdusteekond, kurvis püsimine jne. Ka Hannese [[karjäär]] lõppes enneaegu, sest kord peo käigus (mitte ametikohustuste täitmisel) oli tal vaja mingile lollpeale vastu vahtimist anda ja ta pisteti pokri. Mul oli sellest tegelikult väga kahju, just hakkasin tema sõidustiiliga harjuma ja muidu oli Hannes väga vahva tegelane, kes kuulus peaaegu [[perekond]]a. Mäletan, kuidas käisime koos tema ja ta pruudiga [[laulupidu|laulupeol]] (nagu olekski olnud selline perekondlik üritus), Hannes hoidis isa ministerdamise ajal mu väikest õde, leidis mu laulukaare alt ülemisest reast üles ning juhtis mu vanemate tähelepanu sellele, et ma üldse ei laula, vaid ainult itsitan sõbrannaga. (lk 7) * Toivoga oli kõik täiesti korras! Ta ei võtnud viina! Ta ei kihutanud! Ta ei jokutanud! Ta ei kakelnud! Ta ei rääkinud niisama tühja juttu, vastas selge häälega siis, kui küsiti, ja seda, mida küsiti; oli alati õigel ajal kohal, hoidis autot igapidi korras (auto läikis sellal lausa piinlikult), ei valetanud, ei varastanud, ei nurisenud millegi üle, ei uhkustanud ega häbenenud, käis korrektselt triigitud särgis, tärgeldatud kraega ja aetud habemega... Ühesõnaga - ideaalne! Mäletan, kui suurt puudust tundsin kõigist endistest autojuhtidest. Kõigi eelmistega tekkis mingi isiklik südamlik klapp, isale meeldis nendega lahedat juttu ajada ja minule ka, kuigi Andrega tuli harjuda. Need olid ju inimesed, kes vahel vedasid tervet peret ja kellega tuli veeta pikki päevi. Ja kõigiga sai ennast vabaks lasta, kõigiga sai naerda ja lollusi rääkida, ainult perfektse Toivoga oli auto nagu jäätunud - isegi muidu nii jutukas isa muutus tõsiseks ja sõnaahtraks. Toivo lihtsalt tegi oma tööd, ääretult [[korrektsus|korrektselt]] ja surmigavalt. (lk 8) * Pärast kõne lõpetamist olin õudselt ratsionaalne. Kõigepealt vahetasin riided, sest päeva jooksul oli läinud tõesti jube palavaks. Siis tarisin telefoni oma tuppa - sel oli hästi pikk juhtmepundar, nii et ulatus küll, aga tükk aega tuli harutada. Siis tõin voodi kõrvale vett ja hunniku taskurätikuid, istusin mugavalt voodile ja hakkasin helistama. Kinni. Helistasin viie minuti pärast uuesti, ikka oli kinni. Kolmveerand tunni pärast oli ikka veel kinni. Kogu aeg oli kinni. Lõpuks ma ei pidanud vastu ja helistasin vanale klassiõele Karinile. Ta võttis vastu, ma küsisin: Ütle, palun, kes mu perekonnast surnud on? Vaene Karin. Ta oli natuke aega vait ja siis ütles: Kadri, su [[isa]] on surnud. Süda ütles üles täna hommikul. (lk 12) * Tuli üks isa endine õpilane, suli kringlikarpe täis, tõmbas lõrinal ninaga ja halises: See on kohutav, täiesti kohutav, sellest ei saa ma kunagi üle! Trööstisin teda, tema vajus täiesti kössi ja kinnitas läbi pisarate: Ei, ei saa, mitte kunagi! Raevutsesin sisimas: mis sa [[kaaperdamine|kaaperdad]] mu [[lein]]a! (lk 13) * Ärasaatmine toimus Estonia kontserdisaalis, ERSO esitas isa 1. sümfooniat; keset lugu tuli [[hilinemine|hilinemisega]] sisse [[Lennart Meri]], esimesest uksest, ordenid rinnas, kõik vaatasid. Mõtlesin: oli tal ka vaja just sel korral oma kuulsat soolot teha! (lk 13) * Pärast [[Kaastundeavaldus|avaldati kaastunnet]]. Umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Minu sügav kaastunne! Ja umbes kolmsada viiskümmend inimest ütles: Tunnen siiralt kaasa! Eristus Venno Laul, kes ütles: Sügav kaastunne teie perele minu ja RAM-i poistekoori poolt! Ja niimoodi viis korda: mu emale, õele, vennale, mulle ja isa poolvennale Ameerikast. (lk 13) * [[Peied]] olid lõbusad, isegi nii lõbusad, et [[Leelo Tungal|Leelo]] ütles [[toost]]i: ta ei imestaks, kui nüüd Lepo kuskilt laua alt välja roniks ja ütleks, et aitäh, vahva peo tegite mulle, aga no tõesti, kas jäitegi uskuma? Kes oleks võinud arvata, et ainult poole aasta pärast oli [[Raimo Kangro|Raimo]]le samasugune pidu vaja korraldada! (lk 14) * Semestri lõpp oli täiesti mõttetu, nagu mingis uimas. Oli paar päris toredat pidu, kus käisin, ja Rahmaninovi õppisime ka ikka lõpuni, aga kuidagi tujutult. Ma nagu tahtsin sellest rääkida, tahtsin käia seltskonnas ja öelda, et: Mu isa suri eelmisel nädalal. Ma tulen just Eestist, oma isa [[matus]]telt. Tahtsin nagu inimesi šokeerida, vaadata, mis näo nad siis teevad. Ja kuidagimoodi tundsin justkui uhkust, et... mina tunnen sellist valu. Kuigi sain muidugi aru, et kah mul asi, enamik meist kaotab varem või hiljem oma vanemad, nii ongi õige ja peabki olema. Aga enamasti ma ei saanud seda öelda, nii kui hakkasin, läks suu vett täis, sõna otseses mõttes, ja sõnade asemel tulid ainult imelikud klunksud. Õhtud otsa kuulasin isa muusikat, see oli ehk esimene kord, kus ma seda tõeliselt tegin, südame ja hingega. Ja mingitpidi tundsin täitsa füüsiliselt, kuidas mu isa vaim tuli minu sisse, tegi mind tugevamaks, karmimaks, julgemaks, iseseisvamaks, otsusekindlamaks. Ise tean, mis teen, mul pole vaja isalt küsida, ma ise olengi isa. (lk 14) * Juulis tulin Eestisse tagasi. Teisel päeval sõitsime Valgamaale emaema sünnitallu. Varem olime seal käinud ainult paar korda, hiljem ka väga harva. Imeline koht! [[Mustikad]] olid valmis. Oli väga soe, istusin öösel käisteta särgis [[järv]]e kaldal (kuidas mulle meeldivad soojad ööd, kui ei pea riidesse panema!), õue peal toimetasid ammu enne minu sündi surnud lähedaste varjud. Oli [[täiskuu]] ja plinkisid üksikud tähed, öö oli juba jälle pime, järv helkis vaikselt vastu. [[Konn]]ad krooksusid ja <!--//-->ritsikad siristasid nii mis hull, aga muidu oli kõik vaikne. Kahju oli magama minna, maailm oli [[Täiuslikkus|täiuslik]]. Istusin järve kaldal, olin seest tühi ja mõtlesin ... ah, ei mõtelnudki midagi. Mitte midagi. (lk 14-15) * Nelja-aastaselt nägin unes [[sõda]]. Ma tõesti ei tea, miks, ja kuidas ma üldse võisin teada, mis sõda on, aga nägin. See algas nõnda, et istusime vanaemaga kohvikus kusagil Pärnu maantee alguses, kui [[sõdur]]id sisse marssisid. Marssisid on vale sõna, nad liikusid ühes tükis nagu [[tinasõdur]]id, ainult et kahe jalaga, punastes pükstes ja valgetes särkides, jalad harkis ja täägid ette sirutatud, korralikus [[kolonn]]is, uhke värk! Pugesime vanaemaga laua alla peitu. (lk 17) * Igatahes oli kuri [[Klaabu]] üks hirmsamaid unenäotegelasi, keda mul on au olnud kohata. Teadsin kuidagimoodi, et olen unes, ja et lahenduseks oleks kiiresti üles ärgata. Püüdsin ja püüdsin, aga tõesti, see on raske, kui magad. Kuid viimaks ...! Tegin silmad lahti ja maailm oli rahulik, turvaline ja [[roosa]]. Ausõna, täiesti roosa. Ma mängisin koos oma parima [[sõbranna]]ga nukkudega, sõbranna oli hästi ilus, nukud ka, ja kleidid olid meil ka ilusad. Isegi sõbranna nimi oli väga ilus. Vaatevälja piirasid roniroosid, nii paremal kui vasakul, üliilusad... Ühesõnaga - [[paradiis]]. Paradiis? Ohulambike hakkas plõksuma, mis paradiis, liiga ilus on see, liiga roosa, liiga kleidid, lii... PÕMMM! Pilt läks kaheks, roosa nihkus vasakule, paremalt libises nähtavale [[paneelmaja]] krobelisest betoonist fassaad tüüpiliste kollaste [[rõdu]]dega, täiesti filmilik võte. Rõdul kükitas kuri Klaabu ja tegi muljetavaldava hüppe pildi teise poolde, muutudes oma kaarjal teekonnal sealt kaugelt ja kõrgelt rõdult siiapoolsusse aina suuremaks ja suuremaks. Ehmusin silmad plaksuga pärani, seekord polnud midagi ilusat ega roosat kusagil, ei ühtki lille, nukku ega sõbrannat, ainuk nohisevad vanemad, parajasti surmigavad. Ümberringi valitses kõle varjudeta [[valgus]], "valge valgus", nagu seda toona nimetasin ja jälestasin. Ses aoeelses elutus valguses polnud kohta millelegi fantastilisele, põnevale ega poeetilisele, kaunile ega hirmsale, ka mitte Klaabule, kes jäi oma [[kangelastegu]]dega sinna värvikasse "mujale" ega saanud läbi igavuse seina. Lamasin, kuulasin oma ikka veel kloppivat südant ja kohinat kõrvus ning olin lämmatavale [[argipäev]]ale tänulik. (lk 18) * ''Catering''<nowiki>'</nowiki>is oli minu tööks põhiliselt nõude pesemine, laudade katmine ja koristamine. Sügisel oli Kölni messihoones (kujuteldamatu hoonelahmakas nagu õudusfilmist) mingi mitmepäevane tähtis [[üritus]], olime kolm päeva järjest hommikul kella 11-st öösel 3-ni tööl - milline teenistus! Suured ninad üle ilma olid kohal, ja jutustati säärasest värvikast intsidendist, et [[Naomi Campbell]] [[solvumine|solvus]] millegi peale ja istus siis pool tundi [[kemps]]us, pidades ürituse algust kinni. Mina ei näinud sellest kõigest muidugi midagi, passisin kogu selle aja keldris suure [[nõudepesumasin]]a juures, kusjuures meile öeldi, et vett vahetage võimalikult harva, läheb liiga kalliks! Nii et hahaa, Naomi, sa võid ministreid ja värke manipuleerida palju tahad, aga sööd ikka rasvaga läikima löödud taldrikutelt. (lk 21) * Ausõna, asi ei olnud neis paaris kokteilis ega kaheksas Kölsch'is, mida heasüdamlikud kolleegid meile päeva jooksul ülevalt kaasa olid näpanud, vaid lihtsalt selles, et [[Köln]]i ainsad mäed, kust saab hea hooga alla tuhiseda, on [[sillad]], ja siis sa muidugi ei pidurda, öösel kell neli. Zoobrücket mööda sõitsin harva ja ma tõesti ei mäletanud, et pärast seda puudetukka lõikub [[kiirtee]] ots sillalt tuleva tänavaga; kui selle avastasin, poleks oma suurelt kiiruselt enam jõudnud pidurdada (kuigi tõenäoliselt poleks sel kellaajal autot tulnud, oleks ehk võinud ka hooga üle äärekivi põrutada, keset ''Autobahn''<nowiki>'</nowiki>e aega pidurdada küll) ega kõnniteele keerata (see nurk oli väga terav), niisiis otsustasin pöörata täie tinnaga pimedasse [[park]]i, sai ikka natuke rohkem liuhka, aga seal oli täiesti pime ja kui pimedusest ilmus välja muru kaitsev piirdeaed, ei jõudnud enam midagi muud teha, kui mõelda: tere, [[ratastool]]! (lk 22) * Tajud ärkasid ükshaaval. Esimesena aistsin, et mul on midagi väga-väga rasket turjal, siis mõistsin, see on emake Maa - nõnda siis [[Atlas (mütoloogia)|Atlas]] end tunnebki, täpselt nagu selili lamav inimene! Tundus, et olen märjas, embrüonaalses keskkonnas, aga see oli kõigest niiskevõitu porine [[muru]] (püksi teinud ma siiski ei olnud, kodus kontrollisin, refleksid pidasid vastu; muide, võimalik, et püksitegemise ohu peale ärkasingi üles, see on isegi õudsem kui [[surm]]). Olin mustas toas, lakke oli nõelaga paar auku torgatud, või vähemalt nõnda need tähed algul paistsid. (lk 22) * Ratast <!--//-->ühe käega üle porte tagasi tõsta oli veidi keeruline, aga läks korda (omaette vaikselt vingumine oli abiks). Koju sõitsin vasaku käega, paremaga hoidsin nööbist kinni. Pöörasin läbi pargi, kus oli samuti kottpime, orienteerumiseks vaatasin taevasse ja sõitsin puude latvade järgi, ise mõtlesin kerge lõbuga: kas ma olen [[idioot]]? Jah, ma olen idioot, trallallaa! (lk 22-23) * Hommikul vajusid elumured täie raskusega peale. Oli [[pühapäev]], sakslased puhkavad, mine tea, kas arsti juurde saabki? Aga aeg jookseb, [[klaver]] nutab! Lappasin mingit [[telefoniraamat]]ut, et EMO numbrit leida, aga järgmisel hetkel paistis maailm kingariiuli perspektiivist. Ja nõnda kolm korda! Lõpuks tuli Külliki oma toast vaatama, et mis kolin see koridoris käib - sõbranna istub telefoniga toolile ja kukub, istub jälle ja kukub jälle, istub jälle ja kukub jälle. Läksin valju halinaga oma tuppa pikali ja kurtsin, et hakkan surema. Külliki otsis [[kiirabi]] numbri välja ja helistas, aga keegi ei tahtnud mulle järele tulla; ega ta ei osanud väga hästi saksa keelt ka, tundus vist et pole suuremat häda, käsi katki, no mis siis, tulge ise kohale. Külliki üritas selgeks teha, et olin just äsja mitu korda [[Minestus|minestanud]], aga ei teadnud seda sõna; mina üürgasin oma toast ''In Ohnmacht fallen!'', see kostis ka teisele poole toruja tädi ütles tõredalt telefoni - mis minestanud, ta räägib ju! (lk 23) * Päev pärast oppi käis peaarst nädala jooksul tehtud operatsioonide materjalid läbi; mind kutsuti konsiiliumi ette aru andma. Läksin läbi [[ooteruum]]i, inimesed vaatasid mulle järele: kandsin ikka veel lõikusel kohustuslikke seksikaid valgeid ülepõlve tromboosisukki, mille äär täpselt lillelise natuke rebenenud [[öösärk|öösärgi]] alt välja paistis; jalas olid mul mingid eriti tobedad punased kerge kontsa ja musta tutiga [[suss]]id (olid alla hinnatud, seepärast ostsin), mis suurepäraselt nende sukkadega harmoneerusid; hommikumantlit mul polnudki, nii et ülle tõmbasin tavalise mantli, kuid et parem käsi oli ju kaelas, mahtus käisesse ainult vasak ja teine mantlipool libises pidevalt üle õla maha; aga aksessuaariks kandsin pooltäis verepudelit, mis läbipaistva vooliku kaudu oli ühendatud mu õlaga, kust vähehaaval lisa tilkus. Ühesõnaga [[vampiir]]i unistus! [[Peaarst]] küsis, kas ma olen selline inimene, kes istuks nüüd operatsioonijärgselt kaks kuud kodus ja loeks lehti? Ma peaaegu ei jõudnudki vastata, et sõitsin juba õnnetuselt rattaga koju, ta sai mu ilmest niigi aru, lõikas vahele: Sel juhul oleks mul hea meel, kui me paneksime teile veel ühe [[kruvi]] sisse. Kosuge nädal aega, siis lõikame uuesti! Küsisin, kas see teeb pärast [[arm]]i veel suuremaks, arst vastas: Armid on ju seksikad! (lk 24) * Selle nädala siis ootasingi haiglas uut operatsiooni. Emily ei saanud ega saanud opile ja muutus aina tõredamaks. Tütar käis teda vahepeal vaatamas, nad riidlesid üksteisega, pärast ütles Emily südametäiega, et tütar on ikka üks igavene häda, viriseb ja vingub, peaks omale <!--//-->mehe otsima, ta ju nii noor, ainult 71! Emilyl endal oli küll sõber veel 92-aastaselt, siis suri ära. (lk 24-25) * Öösel ei saanud Emily kuidagi magada, mattis hinge, ta nõudis, et aken oleks tingimata lahti, aga väljas oli 2 kraadi! Ja öö otsa ohkas ta ''o Weh o Weh o Weh. O Weh o Weh o Weh.'' Mina mõtlesin varem, et niimoodi räägitakse ainult Mahleri lauludes, aga võta näpust! Muidugi, eks Emily oligi peaaegu Mahleri-aegne. (lk 25) * Kolmandasse voodisse toodi veel üks vanaproua, noor, nii 70 ringis, nimi algas ka E-ga, ütleme Elfriede, selline energiline ja tüütuvõitu, rääkis puhtas kölni keeles ja liiga palju. Tal oli [[suhkruhaigus]] ja kõht kõik siniseks süstitud. Elfriedel olid hästi peenikesed jalad, aga ümmargune keha, nagu kastan tikkude otsas. Pea oli ka ümmargune, lõuga ei olnud eriti, aga [[põsk]]i see-eest vähemalt seitse! Ja kui ta norskas, siis laperdasid kõik need põsed tuules kaasa plapp-plapp-plapp! Öösel sulas kõik see kokku - Emily poolt tuli o Weh-o Weh-o Weh ja kuuldeaparaadi pinin (algul arvasin juba, et mul on arenev [[tinnitus]], aga siis ütles õde, et tema kuuleb seda ka) ja Elfriedelt plapp-plapp-plapp ja vahele blb-blb-blb. Tõeline [[sümfoonia]]! (lk 25) * Õnneks oli mul haiglas kaasas [[Harry Potter]]i viies, see kõige paksem köide, mis oli just äsja ilmunud, Maike tõi mulle ingliskeelse raamatu (muide, eesti keelde tõlgiti see enne kui saksa keelde!). Läksin siis öösiti koridori lugema; mu inglise keel pole eriti hea ja raamatust jätkus kogu haiglas oldud ajaks. Lugesin seda kodust kaasa toodud igivana [[sõnaraamat]]u abil. Selle õhukesel krabiseval paberil oli imeväikeses kirjas peaaegu kõik vajalik sees, aga mõõtmetelt oli ta väike nagu taskupiibel, ja gooti tähtedega! Potter päästis mu elu, läksin tõepoolest raamatusse nii sisse, et kui [[narkoos]]ist ärkasin, siis tundsin, et olen Harry, sest mu arm valutas, ja karjusin mind äratava arsti peale, sest tema oli muidugi Voldemort. (lk 25) * Olin oma õpinguaastaid juba mitu korda pikendanud, [[Köln]]is oli seda väga lihtne teha. Mitte et mulle seal nii hirmsasti oleks meeldinud või et oleksin tundnud, et mul on veel midagi olulist saamata - aga seda tegid ju kõik. [[Vastumeelsus]] kojuminemise suhtes oli justkui mingi [[nakkus]]. Kõik kirusid [[Saksamaa]]d ja kõik jäid. Ka mina olin oma algselt planeeritud kahest aastast pideva [[koduigatsus]]e käes vaeveldes miskipärast juba kuus teinud ja murdsin just pead, kuidas oma aega veelgi pikemaks venitada. Siin [[Kesk-Euroopa]]s pidi ju iga nurga taga mingi sädelev võimalus luurama, kindlasti koperdan siin poolkogemata Suure Karjääri otsa, koju tagasi minek võrdus enese lööduks tunnistamisega. Mis seal kodus ka oodata oli? Katkise luuga kuude jooksul vaatasin igavestest tudengitest kaaslasi ja mõtlesin järele. Veel ühekäelisena läksin õppeosakonda ja panin endale lõpukontserdi aja kinni. Mida oli mul siingi oodata? Võta ometi, Kadri-Ann, ennast ja enda elu ise oma kätte, tee sellega ise midagi, ära oota! Või ära siis tee, kui ei taha - ka mittetegemine tundus kodus hulga mõnusam. Mitu aastat hiljem sattusin uuesti Kölni ja astusin muidugi ka koolimajast läbi. Mitmed vanad tuttavad näod istusid harjutusjärjekorras ja kimusid suitsu. Nad, vaesekesed, olid jäänud õigeaegse [[trauma]]ta. (lk 26) * Mõtlesin, et võiks ju ikka ka enne ülikooli lõpetamist mõne [[konkurss|konkursi]] võita. [[Itaalia]]s pidi olema lademes selliseid B- ja C-kategooria konkursse, kust isegi keskpärased mängijad esikohti koju on toonud, ja teadsin ise ka paari kaasõppurit, kelle kohta mõtlesin, et no kui tema sai peapreemia, siis saan mina ka, mis see siis ära ei ole. Ühesõnaga, hakkasin läbi kammima konkursse Itaalias, internetti muidugi polnud (või õigemini vist juba oli, aga seal polnud suurt midagi sees ja ega mul poleks olnud võimalust seda kasutada ka); lappasin neid brošüüre, mis Kölni MuHo kontserdibüroosse olid saadetud. Pilk jäi konkursile Barlettas, kava tundus sobilik, väikelinn Aadria mere ääres, mis nii viga! Aga põhiline, et välja oli kuulutatud hästi palju autasusid - peale nelja kohaja diplomite veel parima klassika, parima Itaalia, parima selle ja teise ajastu teose auhind, lisaks veel auhind Ida-Euroopast ja Aasiast tulevale pianistile (see viimane poleks mulle küll kohaldatav olnud). Ühesõnaga tuluõhtu! (lk 29) * Leidsin mingi [[pansion]]i; ainus võimalus ühendust võtta oli helistada. Ma ei oska [[itaalia keel]]t, no eks võin ju öelda ''piano prestissimo agitato'' ja tean, et ''allegro'' ei tähenda tegelikult kiiresti, vaid rõõmsalt, ja isegi, et paljude võõrsõnade juured on ladina keeles, aga põhimõtteliselt ma itaalia keelt ei oska, ''nullo, niente''. Aga pansionipidaja oskas ''nullo niente'' mis iganes muud keelt. <!--//-->Seisin kimbatuses ühel jalal, toru käes, ja tuletasin - ''primo maggio, io in Barletta, si'', OK? Huh, ta vastas midagi, millest ma muidugi aru ei saanud, panin huupi edasi, oot kuidas see oli, priim, sekund, terts, kvart, kvint - ''quinta'', ee, meenus väljend ''buongiorno - quinta giorno''! ''Solo, io,'' Kadri-Ann! ''Horošo?'' (lk 30) * Lendasin Napolisse kohale, sõit risti läbi Itaalia oli meeleolukas. Tühjas [[rong]]is trügisid minu kõrvale istuma [[laps]]ed - nii paljud, et nad tegelikult ära ei mahtunud ja pidid teineteist järjepanu kõige ahvatlevamalt istmelt otse minu kõrval ära nügima. [[Tädi]], kuhu sa lähed? Tädi, mis su nimi on? Tädi, kus sa elad? Tädi, sul on ilus kleit! Ja siis lõkerdasid iga küsimuse peale, nii et kõht kõveras. Kõigest sellest ma muidugi aru ei saanud, aga küllap südamega ikka sain. Kui ümber istumiseks väljusin, turritasid avatud aknast välja seitse tumedalokilist pead ja kaks korda nõnda palju käsi. ''Ciao, ciao, CIAOOOOOO''! (lk 30) * Barlettasse jõudsin üsna hilja õhtul, süda täis kartlikku ootusärevust - kas mulle ikka on koht pansionis? Mine tea, mis ma neile tegelikult olin öelnud. Pansionipidajateks oli vanapaar, väga ehedad, natuke karused, aga südamlikud inimesed. Mulle anti kolmene tuba, pärast tuli see konkursitüdrukuid täis, aga mina olin esimene. Toanurgas oli päevinäinud dušikabiin, mille uksed päris kinni ei läinudki, akna all ammus [[lehm]], aga nii kui uksest välja astusid, läks tee sirgelt palmirannani. Tegin veel õhtuse [[jalutuskäik|jalutuskäigu]] - soojades lõunamaa öödes on midagi vastupandamatut, mingi pealevajuv kõigevõimalikkus, muinasjutu [[müstika]]. [[Apelsin]]id lõhnasid, autosid peaaegu polnud, [[linn]] oli pime, väike ja vana, ilma koledate eeslinnadeta; lopsakas pargis keset linna lösutas [[tsitadell]] nagu taltsutatud, aga ikkagi natuke ohtlik loom. (lk 30) * Lühem Michele oskas umbes kümme sõna inglise keelt, tema inglise ja minu itaalia keele peale kokku sain seletatud, et olen <!--//-->[[pianist]] ja tulen siia konkursile; aga Michele töötab kingavabrikus, Itaalia [[king]]ad, ''molto belle''! Ei tea, kas mõni eesti noormees võiks välismaa pianistiga kohtudes niisuguse [[uhkus]]ega kõnelda sellest, et töötab kingavabrikus? Võib-olla võiks, ma loodan, et võiks. (lk 30-31) * Järgmisel päeval läks möll lahti, tulid ka teised konkursandid, sain omale toanaabrid: väga tõsise tüdruku [[Poola]]st - ütleme Paulina -, kes lonkas veidi; ta oli endast oluliselt vanema mehega kihlatud ja rääkis pidevalt veendumuse, sisemise põlemise ning kerge ahastusenoodiga (sest nii paljud maailmas ei mõista asju õigesti), kuidas peaks [[Beethoven]]it mängima; ja hästi pika patsiga ülevoolavalt sõbralik Ljudmila [[Venemaa]]lt - muidu ilus tüdruk, aga hästi kollaste hammastega. Mõlemad olid võitlusvaimu ja otsustavust täis, sõbralikud ja sümpaatsed, saime kõik hästi läbi, aga pinna all kobrutavat [[konkurents]]i oli ikka tunda. (lk 31) * Konkurss avati ja järjekord loositi välja, samuti jagati kätte saaliproovide ajad ja harjutusajad. Linn oli väike, [[muusikakool]]i seal polnud - kõigile osalejatele [[klaver]]i tagamine oli olnud tõeline logistiline väljakutse. Lahenduskäike oli kolm: kõigepealt saime kakskümmend minutit harjutusaega ühes kirikus, kuhu oli toodud neli (!) pianiinot. Igasse nurka üks. Kui vastasnurgas mängis keegi [[Rahmaninov]]i kontserti, võisid sina oma [[Bach]]i fuuga häälte intoneerimise lihtsalt unustada. Ja selja taga seisis järgmine hüppevalmis lõvi, kes luges sellest kahekümnest minutist sekundeid. Teine võimalus oli sotsiaalne -linna pealt oli otsitud vabatahtlikke, kel juhtus kodus olema klaver ja kes olid valmis võistlejaid enda juures harjutada laskma. Tehti mingi tabel, ajad olid pool tundi järjest; mõeldud oli nii, et kohalikud muudkui tulevad iga poole tunni järel keskusse ja toovad järgmise inimese enda juurde. Aga oldi muidugi unustatud, et tegemist on <!--//-->ikkagi itaallastega, nii et see tabel ei toiminud. Minul vedas - läksin alles asja uurima, kui mind kaasa rabati. Polnud minu aeg ega midagi, aga klaveriomanik, unelevalt rauge olekuga kaunitar, oli jõudnud varem, ei viitsinud oodata ja haaras kaasa, kelle juhtus. Ja pärast ei viitsinud ta enam järgmisele järele minna, nii et sain üle kahe tunni mängida, luksus! Kolmas võimalus oli digiklaver sealsamas rahvarohkes kohtumispunktis. Väga naljakas oli vaadata, kuidas inimene, klapid peas, näoga kurdi publiku poole, tohutult tundleb ja kaasa elab millelegi, mida vaid tema kuuleb. Seda võimalust ma ei kasutanud. (lk 31-32) * Saaliproovi sain kümme minutit. Teatrilava oli publiku poole kaldu ja toolile olid klotsid alla pandud, et oleks otse; aga klaverile mitte ja mängides tundsin kogu aeg, kuidas muusika voolab mööda klahve paremale alla, teistpidi käigud tundusid nagu tõeline mägironimine. (lk 32) * Teised tüdrukud olid kodus. Paulina oli korralduse üle nördinud; ta oli ka veidi konkurssi kuulanud ja ütles kellegi kohta tunderõhuga: No kuidas saab seda [[Scarlatti]]t nii aeglases [[tempo]]s mängida, kuidas võis see inimene endale lubada sedasi konkursile tulla, see ei ole ju üldse tõsiseltvõetav! Ljudmila oli optimistlik - Venemaal hullematki nähtud, küll saab, tuleb teha oma asja; saab seal kirikus Rahmaninovide vahel ka harjutatud, mis siis ikka! Minule sai üha selgemaks, et ei sest konkursist minu jaoks asja saa, olin tõsise suhtumise lainelt juba täielikult maas, jätsin nad muljeid vahetama ja läksin raamatuga [[rand]]a. (lk 33) * Konkursil mängisin nagu viimane põrsas, ühtegi bassisuunalist käiku ei jaksanud mäest üles pressida ja tiiskandisuunalised jällegi läksid sirinal käest ära - aga no ega ma nüüd ainult lavapõrandat ka süüdistada ei saa, mu [[keskendumine]] oli lihtsalt null. Ljudmila käis kuulamas ja tormas pärast südamlikult õnnitlema, aga tema [[entusiasm]] oli õõnes - olin mänginud nagu siga ja teadsin väga hästi, et tema teadis seda ka väga hästi. (lk 33) * [Bisceglie:] Praegu pildilt ei paista see koht selline, aga mu mälestuses on mulje ere ja vapustav. [[Vanalinn]] oli pooleldi mahajäetud, lagunud, hall, tühje aknakoopaid, katusteta seinu ja tubadest välja kasvavat võsa täis (see kõik tekitas imeliku võõristuse, sest järsku ei saanüd enam aru, kas oled sees või väljas), aga kõik justkui ühes tükis; kitsukeste tänavate kohal ühendasid seinamassüve käigud ja tunnelid, või õigemini, tänavad näisidki kulgevat majade sees. Tekkis kujutluspilt, et [[katedraal]] keset linna on tohutu kiviämblik, kes on oma tundlad parasiidist [[türann]]ina kõikidesse soppidesse sirutanud - tõeline elusorganism! Tänavad olid inimtühjad, ringi jooksid ainult mõned ilusad poolpaljad lapsed, kes pistsid mind nähes kilkama: ''Macchina fotografica, macchina fotografica''! Ja võtsid silmapilkselt sisse ülifotogeenilisi poose - sündinud [[modell]]id! (lk 33) * Kaugemal eemal oli üks mees põlvini vees ja otsis sealt midagi kummargil; mõtlesin, kas karpe, aga suurt ämbrit tal nagu ei paistnud olevat. Tasapisi tuli ta oma otsingutega üha lähemale; kaalusin, kas pakkida oma asjad kokku ja lahkuda, sest üksiku blondivõitu naisterahvana pole Itaalias kunagi võimalik rahulikult raamatut lugeda, kui mõni mees peale satub, aga ta tundus olevat oma otsingutega väga hõivatud ega heitnud pilkugi kõrgemale, nii et jäin paigale. Minuga kohakuti jõudes ajas ta ennast äkki sirgu ja küsis, mis kell on (ma ei tea kuidas, ent sain aru). Püüdsin vastata, ''due e mezzo'', ta jäi sellega rahule, aga seisis edasi ja ütles siis järsku: ''Vieni'', Maria! Nii palju olin tekstiraamatuga [[ooper]]eid kuulanud küll, et sellest aru saada, ja kuigi ta hääletoon polnud nii emotsionaalne ja intensiivne nagu esimesel [[tenor]]il, vaid pigem monotoonne, kompenseeris seda sisendusjõuline [[välimus]]: päikeses hästi tõmmuks põlenud nahk, kergelt vimmas kõhn ja sooniline keha, õlanukid hüppevalmilt püsti, sinkjasmust traatjas juuksepahmakas nagu parukas peaaegu ninani, ja sealt vahelt sütena hõõgumas puurivad silmad - nagu metsloom. ''Vieni, Maria''! Ise põlvini vees, oranžides ujukates. (lk 34) * Läksin siiski teise vooru tulemusi kuulama, aga muidugi edasi ei saanud. Ljudmila ja Paulina mõlemad said. Ljudmila kallistas mind ja lohutas innukalt: järgmine kord kindlasti saad sina ka! Paulina noomis natuke emalikult: Aga sa ju ka ise lasid [[pinge]] alla, läksid randa, nii ei saa konkursil osaleda, mentaalselt peab kohal olema! Olin muidugi natuke kurb ja natuke oli piinlik ka, et nüüd olen tõestatult meie toa kõige kehvem pianist, aga samas tundus nende konkursielevus mulle juba kuidagi naljakas. Mis konkurss, mis klaver, siin on Itaalia, ''la dolce vita''! (lk 35) * Sõbrunesin Scarlattit liiga aeglaselt mänginud Danieliga, kes samuti edasi ei saanud, ja kolasime temaga natuke ümbruskonnas ringi. Daniel oli [[Iisrael]]ist, aga pooleldi [[palestiinlane]] ja pooleldi [[soomlane]]. Ja elukutselt hoopiski [[programmeerija]] - no mina suutsin küll talle need aeglased tempod andeks anda. Küsisin, kuidas ta end Iisraelis tunneb, ta ütles, et väga hästi: palestiinlaste jaoks on ta oma, aga [[juut]]ide jaoks soomlane. Danieli süda oli murdunud - ta oli tutvunud Iisraeli vabatahtlikuks tulnud norra kaunitariga ja läinud tolle järel [[Norra]]sse, aga tüdruku isa, range katoliiklane ja rassist, ei tahtnud araablasest midagi kuulda, isegi kui too oli pooleldi soomlane ja täiesti usukauge. Tüdruk ise oli ka vist <!--//-->liiga ilus, tal valikuid palju. Daniel oli naissoos pettunud ja teatas, et ei abiellu kunagi või kui, siis hästi koleda naisega, et teiste meestega mingit jama ei tuleks. Praeguseks on ta kauni põhjala naise õnnelik abikaasa ja mitme andeka noormuusiku uhke isa. Igatahes jäi ta nimme Norra tolle vihatud äiakandidaadi silme ette tolknema ja hakkas, küllap ülekeevate emotsioonide leevenduseks, oma senise hobi klaverimänguga professionaalselt tegelema. Tahtiski eriala vahetada, programmeerimine olla ennast ammendanud. (lk 35) * Muuhulgas oli ta ka väga osav mustikakorjaja, mitu suve Soomes marju kühveldanud ja sügiseks kena kopika kokku ajanud. Võrdlesime koguseid, ma ka kirglik [[korilane]], aga ei saanud ligilähedalegi. (lk 35) * Danieliga uitasime mitmel pool ringi, aga hellenistlike [[varemed|varemete]] küngast ei tahtnud ta vaatama tulla - ütles, et ta on Iisraelist ja varemeid liigagi palju näinud, modernseid ka. (lk 35) * Rongis sattusin kokku ühe kaaskannatajaga, samuti Saksamaal õppinud ja sinna elama jäänud mureliku korea poisiga. Ka temale polnud fortuuna naeratanud ja ta leppis sellega fatalistlikult. Eks see raha tuli korstnasse kirjutada, vältimatud kulud, mis teha. Järgmiseks kuuks oli järgmine konkurss juba planeeritud, tuleb arvestada sellega, et õnne võib olla ehk veerandil võistlustest, kust osa võtad. See ongi lihtsalt selline [[tööstus]]. Aga kui oled [[Korea]]st ja tahad Saksamaal [[kontsert]]e, peab mingeid võitusid olema, teisiti ei saa, Tema helistab iga päev kümnetesse kohtadesse ja pakub oma <!--//-->kontserte; enamasti öeldakse ära, ehk sajast üks kord näkkab, aga pole midagi, ta helistab edasi ja helistab jälle - kui ta on piisavalt järjekindel, küll nad teda ükskord ikka kutsuvad. (lk 36-37) * [[Napoli]] oli kummaline linn, sigisaginat täis ja elav, aga justkui mingisse eelmisse aega kinni jäänud lihtsate inimeste linn. Meenuvad käsitööliste linnajaod: tänavad täis avatud töökodasid, kus järjest toimetasid ainult näiteks [[plekksepad]] vihmaveetorude kallal; järgmises kvartalis olid aga ainult [[kellassepad]] ja veel järgmises ainult [[treial]]id, kõik eranditult vuntsidega vanamehed. (lk 37) * Sain oma vermete otsas [[Pompei]]s ka ära käidud. Pidin küll iga 20 minuti tagant pausi tegema, et varbad lahti võtta ja neid mudida, aga tegelikult andiski see õige turistitempo kätte, ei pea igalt poolt läbi lehvima! Majad, termid ja mosaiigid olid elamus, aga lausa vapustuse sain inimkujudest, mis siia-sinna majadesse olid asetatud, või oleks õigem öelda asetunud. Kuum [[tuhk]] oli linna katnud nii kiiresti, et mattis oma ohvrid sinna, kus nad parajasti olid, säilitades nende viimase valukarje. Väljakaevamistel avastati, et kivistunud tuhas on imelikke tühimikke, kus luud sees, need valati täis ja toksiti karp ümbert ära. Välja tulid filigraansed kujud, sandaalinöörid ja rõivakude oli näha, aga eelkõige need ilmed, igaveses ahastuses. Vaatasin kerge ebamugavustundega, valu uhkas minustki üle, mõtlesin, kas siin võib olla mingi eetiline käär, me vaatleme huviga teise <!--//-->pärisinimese pärispiinlemise pärisjäädvustust, aga eks kahe tuhande aastaga umbisikustub nii mõndagi. Muidugi ei välista ma võimalust, et see kõik oli võlts, turistide lõbuks nikerdatud (sel juhul väga hästi nikerdatud), aga elamus on elamus, ära vingu. (lk 37-38) * Paar päeva hiljem tuli Daniel ka korraks Napolisse. [[Mobiil]]e sellal kellelgi polnud, kuid vanasti toimis selline asi, et leppisite kolm päeva varem [[kohtumine|kohtumise]] rongijaamas kokku ja saitegi kokku. Temalt kuulsin, et kolmandasse vooru ei jõudnud enam ükski mitte-asiaat ja suuremat osa lubatud preemiatest, muuhulgas Ida-Euroopa auhinda, välja ei antudki. Salamisi tundsin kerget [[kahjurõõm]]u - näe, polnud Paulinal ja Ljudmilal sest abi ühti, et nad muudkui keskendusid ja harjutusaegu rabasid ja ujumas ei käinud. Kes pärast naerab, naerab paremini! (lk 38) * Pärast Pompeid otsustasin, et nende jalgadega ma enam mööda vaatamisväärsusi ei kappa, istun parem ülejäänud päevad rannas. Valisin nime järgi koha - Piano. Rong tuli mäe seest välja, sõitis orgude-vahelisele sillale ja seal, üksilduses, keset lindude kuningriiki, oli peatus. Imeline! Oleks tahtnud käed laiali ajada ja hüpata. (lk 38) * Päev hiljem istusin lennukis, rahakott tühi, jalad paistes ja hing pungil. Oli läinud meelest, misasi on klaver ja miks see nii kole tähtis pidi olema. Lendasime otse üle [[Vesuuv]]i, jõllitasin kraatris mustavat järvesilma ja mõtlesin, kas lennuk jõuaks eest ära, kui nüüd kohe peaks purskama hakkama, ja millised ilmed reisijatelt salvestuksid. (lk 39) * Näiteks üheksanda klassi klassipildi tegemisel hüüdis Elo viimasel sekundil enne klõpsatuse käimist: Teeme lollid näod pähe! Ja mis välja tuli? Kõik on normaalsed, ainult Elo ja Kadri-Ann tõmbavad näppudega silmanurki poolde põske ja lasevad mokad töllakile. (lk 42) * Arst pumpas mu käsivarre uuesti kinni, tõmbas suu kriipsuks ja ütles juba üsna teraval toonil: 160/40! Haigla! Ei mingit vasturääkimist! Helistan kohe siitsamast, küll vanemad toovad sulle asjad haiglasse järele. Nüüd olin juba päris hädas ja segaduses ka. Tõesti tundsin ennast täiesti normaalselt. Kuidas siis nii, kõik lastakse rahuga minema ja mind, mind ähvardab vanglakaristus, ja ei tea mille eest? Tõesti ei ole kuidagi võimalik! Laskusin vist arsti ees lausa põlvili, vannutasin teda südamepõhjast: palun, palun, jah, täna on mul tõesti kuidagi imelik olla, aga ainult täna, muidu kunagi ei ole, palun laske mul praegu minna, homme hommikul kohe esimese asjana, ausõna! Ja kui siis ka on jama majas, siis lähen, kuhu te mind saadate, ei vaidle, alistun, ma ootan! Ainult homseni, palun-palun-palun!<!--//--> :Arst mõõtis mind eriti pika pilguga nagu enesetapjat, puhises, ja lõpuks halastas: Hea küll, homseni, mitte sekunditki kauem, punkt kell üheksa oled siin, ja kui mõõtmised pole korras, siis minek, ei mingit vaidlemist! :Homset ei tulnudki. Arst suri öösel südamepuudulikkusse. (lk 42-43) * Muutusin iseenda lugude peale armukadedaks - kui on niisugused lood, mis viga neid tirinal kirja panna! Aga vaat, kui kirjutaks millestki, millest õieti midagi kirjutada ei ole. Lõppude lõpuks, kui Mati Unt kirjutas elektrist terve romaani, siis tohin ju mina ometi treida väikese jutukese interneti tulemisest? (lk 45) * Mäletan imelikku pilti. Isa vaatas telekast kontserdiülekannet, suvaline tšellist suvalise pianistiga mängisid suvalist sonaati. Ei oska öelda, kas nad mängisid hästi või halvasti, sest pilt hangus pidevalt ja heli kadus üldse ära. Imestasin, miks isa sellist jama sellise hardumusega vaatab; tema pööras säravi silmi pead ja ütles vaimustunult: Kas sa siis ei saa aru, see kontsert toimub PRAEGU ja AUSTRAALIAS! (lk 45) * Kui isa 1988. aastal Ameerikast tuli, tõi ta kaasa Macintoshi, ühe esimestest kodustest [[personaalarvuti]]test Eestis. Oli juulikuu, ladusime kogu kupatuse auto pagassi ja tulime kohe maale, suvi pole raiskamiseks. Terrassi põrandal pakkis isa uhkusega karbid lahti - mitu suurt plast- ja metallkorpust, lademetes juhtmeid, topsitäied kompaktdiske, sest ega arvuti enda ajusse mingeid mälestusi ei mahtunud, ja ühes korpuses väike 20 x 30 vms ekraan ähmast silma pilgutamas. Tehnika viimane sõna! (lk 45) * Isa võttis [[arvuti]] oma töös kohe kasutusse, nii heli elektrooniliseks sünteesimiseks kui noodikirjutamiseks. Viimane tõi sageli paksu pahandust. Esiteks ei allunud algelised noodikirjaprogrammid looja lennukatele ideedele (tänapäevalgi ei taha alluda, aga toona pidi pooled asjad käsitsi juurde kirjutama). Teiseks juhtus enam kui kord, et öösel enne seda kõige-kõige viimast teose üleandmise [[tähtaeg]]a kustus arvutist kõik, ja siis taastas isa hommikuni palavikuliselt partiisid. Printer huugas ja ema jooksis kodu ja Estonia kontserdisaali vahet, kus [[orkester]] juba lava peal ootas, käes kord näiteks flöödi, teise klarneti ja tuuba, siis jälle esimese viiuli ja harfi partiid; tuba oli lahtisi lehti ja kohe-kohe juhtuva [[katastroof]]i paanilist eelaimust täis. Muidugi tegi arvuti nii mõneski aspektis [[helilooja]] elu lihtsamaks, aga kui ma võrdlen isa käsitsi kirjutatud noote - milline täpsus, kord ja hool seal valitseb! - arvuti välja oksendatud nooditraageldistega, mida, tõsi küll, on silmal lihtsam hoomata, siis vahe on kui öö ja päev. (lk 46) * Aga mulle tundus siiski, et kõige põhilisemalt leidis arvuti kasutuse "Dark Castle'i" mängimiseks - sellest sai kohe selline perekondlik meelelahutus. Isa kui kõige targem istus arvuti ees, näpud klahvidel ja turi erutusest vimmas, meie ema ja vennaga istusime teine teisel pool mängijat ja kummardusime üle ta õla, et paremini näha, kuidas isa sajandat korda algusse tagasi kukub. Mäng ise oli muljetavaldavalt süngetes toonides (ega midagi peale musta ja valge polnudki tollal võtta), tunnusmuusikaks kõlas jupike Bachi d-moll orelitokaatast; see meloodia seostub mul siiamaani lossitorni sakkide vahel sihikindlalt edasi-tagasi kõmpiva vahimehe ja soomättal kükitavate njännjännjäädega, kes ebameeldiva täpsusega mingeid mudapalle kangelase poole lennutasid. Mulle tundub, nagu oleks terve mu varane pubekaiga möödunud isa selja taga põlevate silmadega nondesamade kuueteistkümne toa läbimist kaasa elamas (ja siis ''intermediate'', ja siis ''advanced'', kujundus oli ikka sama, lihtsalt njännjännjääd olid agressiivsemad). Paar aastat tagasi vihmasel [[jaanipäev]]al tõmbas vend puhtast nostalgiast mängu uusversiooni alla. Mängus oli muudetud ainult seda, et must-valgest oli saanud värviline - retro ruulib -, ja mängis selle ühe päevaga läbi. (lk 46) * Isa, suur pioneer tehnika alal, oskas muidugi juba üheksakümnendatel arvutiga [[e-kiri|e-kirju]] saata. Mulle tundus see üle mõistuse, ausalt öeldes <!--//-->valmistas mulle toona raskusi isegi arusaamine, mille poolest e-kiri tavalisest nii palju parem on (nüüd saan aru küll - postimajja pole vaja minna). Tajusin isa ärritust, ta oleks muidugi soovinud, et tütar oleks targem ja osavam. Niisiis ta peaaegu sundis mind kirjutama meili Ameerikas õppivale sõbrannale Helenile, tema enda aadressilt muidugi. See lugu lõppes siiski pahasti, sest minult luba küsimata luges isa mu kirja läbi, puhtast heasoovlikkusest muidugi, et parandada kõik täpitähed numbriteks, sest muidu tulnuks need Ameerikasse jõudnuna arvutite seest välja umbes nii: %&=(&. Solvusin mõistagi kohutavalt ega kirjutanud aastaid enam ühtki tobedat e-kirja. (lk 46-47) * Kölnist oleks ma ehk kodustele rohkem kirjutanud küll, aga polnud kuskilt neid kirju saata. Kooli [[raamatukogu]] oli lahti ainult kella neljani; seal oli küll lausa kaks arvutit ja neist tohtis kirju lugeda, aga saata ei võinud. Ärge küsige, miks! Raamatukogu kindrali, ''Frau'' Kaminsky silmad nägid ka läbi seinte, ja kui keegi julges vasta-nupule lähedalegi minna, tormas ta kasvõi põrgu põhjast kurjategijat sakutama, nii et suled lendasid. Kord lugesin mingit foorumit, kus arutati lennupiletite broneerimise üle, ja kuna pidasin end sel teemal kogenuks (olin just äsja ostnud Frankfurt-Tallinna lennupileti asemel Tallinn-Frankfurdi oma, kuupäev oli õnneks õige), tahtsin ka sõna sekka öelda. Teksti jõudsin ära kirjutada, aga täpselt sel hetkel, kui nooleke oli juba saada-nupuni jõudnud, sain nokahoobi vastu kukalt ja mind visati kriisete saatel häbiga raamatukogu trepist alla. (lk 47) * Mingil hetkel, kui otsustasin, et võiks oma olematut [[vene keel]]t natuke parendada, olin lapanud ka õpikuid ja vestmikke, mis asusid teisel korrusel. Kahjuks ei leidnud ma midagi sobivat; kõige rohkem sinnapoole tundus olevat üks vene sisserändajatele mõeldud saksa keele [[õpik]]. Kuna see keskendus grammatika asemel rohkem väljenditele, tundus ükskõik, kumba pidi õpid. Natuke süvenenuna mõistsin siiski, et väljendite valikus oli arvestatud kitsa sihtgrupiga - kui esimeses peatükis sai selgeks, kuidas ennast tutvustada ja teed küsida, siis teises õpetati saksa keeles ütlema ''tupaja kak korova''. Tundsin, et see pole siiski mulle. (lk 48) * Läks aega, enne kui avastasin, et kolmandal korrusel oli ka [[Internet]]. Vihikusse sai aegu kinni panna - tund aega järjest aeglasesse arvutisse või pool tundi kiiresse -, bronnida tuli pool nädalat ette, sest soovijaid oli ju suurlinnatäis. Olin õnnega koos, aga esimene tund väärtuslikku aega kuhis jukerdamiseks oma meilboksi kallal, see ei avanenud ega avanenud; viimase kümne minuti ajal taipasin abi küsida, siis selgus, et kõik ''hot''<nowiki>'</nowiki>i sisaldavad aadressid olid blokeeritud, sest see on tõenäoliselt [[porno]]. Pidin kirjutama avalduse, et mu hot.ee aadress avataks, ja selle menetlemisega läks jälle nädal aega. Järgmise kahe nädala arvutiajad läksid meilboksi koristamise nahka - põhimõtteliselt oli seal ainult [[spämm]], aadressiraamat oli üldse kadunud ja server viskas mind alatihti postkastist välja - see aeglane arvuti oli tõeline [[kannatlikkus]]e tuleproov. (lk 48) * Olin püsti hädas, sest [[Paavo Järvi]] saatis mulle pidevalt ropuvõitu naljapilte ja anekdoote, tundsin, et oleks viisakas ja tegelikult lausa hädavajalik samaga vastata, aga tõesti ei teadnud, kust selliseid leida, ja polnud ka mahti otsida, sest kõik aeg läks uuesti sisselogimise peale. Nõnda ei saanudki minust kuulsat pianisti. (lk 48) * Koht, kus Internet alati olemas oli, oli Sigridi Juures. Sigridi Juures oli üldse üks hea koht, kust nüsama koju minnes läbi hüpata, kus päevauinakut teha, ühiselt vaaritada, veini juua, makette vaadata, surnud isadest rääkida (see kogemus tabas meid aasta jooksul kõiki), lolli juttu ajada või mida iganes. Sigrid tolereeris sõbrannasid arvutis ka sellal, kui ta ise samas toas magas, aga minu pianistisõrmed kippusid [[klahv]]idega liiga jõuliselt kolistama ja siis viskas ta mu välja. (lk 49) ==Välislingid== {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Sumera, Kadri-Ann}} [[Kategooria:Eesti muusikud]] [[Kategooria:Eesti ajakirjanikud]] 3uksq0z9xesswxwy5s4r7x1hf1qz3t5 4 18879 89055 2022-08-04T22:12:00Z Ehitaja 2563 Uus lehekülg: '* Päev hiljem istusin [[lennuk]]is, [[rahakott]] tühi, [[jalad]] paistes ja [[hing]] pungil. Oli läinud meelest, misasi on [[klaver]] ja miks see nii kole tähtis pidi olema. Lendasime otse üle Vesuuvi, jõllitasin kraatris mustavat [[järv]]esilma ja mõtlesin, kas [[lennuk]] jõuaks eest ära, kui nüüd kohe peaks purskama hakkama, ja millised [[näoilme|ilmed]] [[reisija]]telt salvestuksid. ** [[Kadri-Ann Sumera]], "Seitsme aja raja taga", 2020, lk 39' wikitext text/x-wiki * Päev hiljem istusin [[lennuk]]is, [[rahakott]] tühi, [[jalad]] paistes ja [[hing]] pungil. Oli läinud meelest, misasi on [[klaver]] ja miks see nii kole tähtis pidi olema. Lendasime otse üle Vesuuvi, jõllitasin kraatris mustavat [[järv]]esilma ja mõtlesin, kas [[lennuk]] jõuaks eest ära, kui nüüd kohe peaks purskama hakkama, ja millised [[näoilme|ilmed]] [[reisija]]telt salvestuksid. ** [[Kadri-Ann Sumera]], "Seitsme aja raja taga", 2020, lk 39 88w0r3sppgttasnhprh4idn8guhzyvx 0 18880 89058 2022-08-05T11:51:51Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: 'Astrid Ivask (läti keeles Astrīde Ivaska, neiuna Astrīde Hartmane; 7. august 1926 Riia – 24. märts 2015) oli läti luuletaja ja tõlkija. ==Leiud== Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud [[Ita Saks]]. [[LR]] 18/1996 * Ema oli käsitöötegija: aeg-ajalt muundus meie korter raamatuköitekojaks liimi lõhna ja kuldvärvi pudelikestega, aeg-ajalt kudumistöökojaks, aeg-ajalt klaasikunstniku töötoaks. Ema oskas paljusid asju: kõige tugevamat meest džudžitsuvõtetega se...' wikitext text/x-wiki Astrid Ivask (läti keeles Astrīde Ivaska, neiuna Astrīde Hartmane; 7. august 1926 Riia – 24. märts 2015) oli läti luuletaja ja tõlkija. ==Leiud== Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud [[Ita Saks]]. [[LR]] 18/1996 * Ema oli käsitöötegija: aeg-ajalt muundus meie korter raamatuköitekojaks liimi lõhna ja kuldvärvi pudelikestega, aeg-ajalt kudumistöökojaks, aeg-ajalt klaasikunstniku töötoaks. Ema oskas paljusid asju: kõige tugevamat meest džudžitsuvõtetega seljatada, viinamarju kasvatada, välismaa diplomaate vastu võtta ja rehepeksutalguid korraldada. (lk 5) * Tagasi vaadates sulavad kümme Lestene suve kokku üheksainsaks kuldseks suveks, mille harmooniat ei häiri miski, isegi mitte esimene armastus, isegi mitte sõda. Kui me esimest korda tulime Lestenesse, oli kogu maa üle külvatud kukekannuste ja kollaste metstulpidega. Teed tundmata sõitsid mehed majakraamiga põiki läbi pargi ja jätsid rohu sisse sügavad vaod. Kui me kümme aastat hiljem sõitsime Lestenest päriselt ära, ei olnud need vaod veel kadunud. Maad kuldasid õunad ja vahtralehed. Viimasel sügisel võtsime taliõunad maha niisama hoolikalt nagu igal aastal, õngitsesime neid ükshaaval pika ridvaga taevasinast ja panime aita varjule. (lk 6) * Luule oli esialgu kõiksuse tiks osa ja ringles minu maailmas nii, nagu veri ringleb kehas — nähtamatu, kuuldamatu, vältimatu. Möödus pikki aastaid, enne kui lõikasin läbi soone ja kastsin sinna sule. Lapsepõlves oli mul kurttumm sõber ja võib-olla hirm vaimse tummuse ees sundiski mind kirjutama. (lk 6) * Neli maad ja tema luuletajad on mind õpetanud mõistma elu ja surma: Austria, Hispaania, Kreeka ja Soome. Wien, linn nagu üliküps puuvili, millel kõdu on juba sööbinud südamikku, aga mille maitse on imemagus, õpetas vastu võtma surma kui elu osa, mille pärast võib küll kurvastada, aga mitte väga. Hispaania õpetas põlgama surma ja temaga mängima, kutsudes teda kahevõitlusele. Surm on Hispaanias innustav ning võimas loov jõud. Kreekas surma ei tunta, seal on ainult igavene elu päikeses. Ma tulin Kreeta saarele kui palverändur, kellele on kõik patud andeks antud ja kes on vabastatud hirmust. Soomes on surma asemel igavik, metsade ja järvede igavik. Seal tahaks hüüda; surm, kus on sinu astel, ja lapsena hõisates korjata seeni ja marju. (lk 6) * Soome on sile, kare või okkaline. Silita käega kiviaegset taprit ja meie aja klaasastjat. Männimetsad on okkalised, kadakad, pihlalehed, saunavihad ja narmaskoelised vaibad ka, aga graniit on kare. Järvepind on sile ja põhjapõdra karv ka, aga karu on sagrine. Kuid nüüd enam karusid ei ole. Oma karedates graniidist veskites on Soome puruks jahvatanud jääaja ja karude aja. (lk 9) * Missuguse vääramatu veendumusega nad ütlesid mulle sauna eesruumis, et saunas hakkan ma soome keelest aru saama. Küll sa saad, küll sa saad, julgustasid nad mind nagu last, saunas sa juba räägid soome keelt. Ja ma rääkisingi. Sulas sõnade kest ja jäi ainult tuum, mis kõigis keeltes on ühesugune. Neil oli õigus. Ja õigus oli ka paljasjalgsel eidekesel, keda ma alati õhtupoolikuti kohtasin tanumal, kui ta lehmi koju ajas. Ah et Ameerikast, imestas ta. Aga seal räägitakse ju ka soome keelt? Ja ma vastasin, et räägitakse muidugi. Sest soome keel on Soome kilp. (lk 10) * Kui Soomes sajab, siis mitte ainult ülevalt, vaid ka alt ja külgedelt. Sajab üksluiselt ja ühetasaselt juba teist nädalat. Mets mühab piiskade rütmis. Järv on tarretanud peegeldusmängud tuima külma kangestusse. Vesi veereb mustjastumm, paadid õõtsuvad kasutult ja on vihmavett täis valgunud. Suvest pole enam märkigi järel. Me oleme teelt eksinud päikese saajarahvas. (lk 10) * Soome valged ööd hõõguvad täielikus vaikuses. Valgus ei kao, vaid ainult taganeb piimja klaasseina taha. Laaned, puude salud, kaasikud sulavad sellesse lõõska ja seisavad liikumatult püsti nagu õielehed merevaigus. Näib, et valgetel öödel pole kunagi tuult. Pole ka pilvi. Taevas on niisama sile nagu järvepind: kaks tühja, öö hingeaurust ähmastunud peeglit. Linnud ei vaiki, vaid siristavad edasi nagu unenäos. Aeg-ajalt häälitseb kaerasori või kukub kägu. Hüpatab kala, silmates veepinnal kihulast, ja hüppab nõnda otse piimjasse taevasse. Ainuke piir vee ja taeva vahel, särje ja käo vahel on vaikuse piir. (lk 11) * Metsajärves kasvab üksainus valge vesiroos, päris naabri paadisilla läheduses. Meilt annab sinna sõuda üsna tükk maad, naabri juurest aga ainult paar sammu. Naaber on vanapoiss, aga joodik ta ei näi olevat. Ja mina noppisin piima järele sõudes selle ainukese vesiroosiõie. Seda peos hoides olin lausa ehmunud, nii puutumatult kaunis ja puhas oli see — nagu täht, nagu sõnulväljendamatu tunne. Ja ma teadsin — kui keegi mulle suveõhtul ulataks valge vesiroosi, siis oleks see mu elu pidulikem hetk. :Õis oli oma ilu täiuses ning keskpäeva päikesele avatud. Õielehed näisid seatud olevat nelja ringi, mitte nagu kollastel vesikuppudel, mis kasvavad kõigil kallastel. Valge vesiroosi tupplehed peidavad oma valevust kui saladust ainult seespool. Väljastpoolt on nad rohelised, varre juures päris valkjasrohekad, pruunikate erkroheliste servadega. Kroonlehtede esimene ring on niisama suur nagu tupplehed, aga valge. Sellele järgnevad ristamisi veel viis valget kroonlehte, iga järgmine leht pisut väiksem eelmisest. Kroonlehtede täht moodustab pärja kuldsete narmaste ümber. Nendes peitub vesiroosi emakasuue. Kuldsed tolmukad kerkivad püstjalt seesmiste kroonlehtede kohal, põimudes ning nõnda kaitstes roosi saladust. (lk 13) * Mida me ajame taga, kuhu me tahame jõuda oma meelest? Jääda meile määratud piiridesse ja nendes piirides suureks saada: jääda metsajärve äärde ja muutuda selgeks nagu tema. Seda me võib-olla suudame. (lk 17) * Siinne maastik ei paku kuigi suurt vaheldust. Selles ei ole ka midagi eriti silmapaistvat, aga ta on saatuslik. Kes on teda kord vaadanud õigel hetkel, ei unusta teda kunagi. Ta hakkab mõtlema ülema prohveti Väinämöise mõtteid, hakkab kõndima saare kaunikese Aino radu. Teiseks muutub tema päevade kulg, teisale pöördub silmade vaade. (lk 18) * Aga kuidas saab meie kõrvale kuuldamatu tähtede tiirlemine olla nii võimsalt tuntav? Siin keset laasi ja järvi, selles taevasse avatud silmas, näivad tähed keerduvat valguskoonlaks ja tõmbavat meid endaga kaasa. Pole kuhugi pageda tähtede võimu eest, me oleme neile alistatud, kuidas me ka ei põikleks ega varjaks end. Tähtede laine on meid haaranud oma embusse, on voolanud üle meie peade. (lk 22) * Järv aga on osa maast ja osa taevast. Rohkem taevast, mida ta häilib oma kallaste kätkis. Järv on siin ainult selleks, et hoida taevast, järv on taeva hoidja. Kuid täna öösel pole tal vaja taevast hoida, sest taevas on sombune, rasketesse pilvemähkmetesse mähkunud. Järv krookleb omatahtsi ja lubab puhanguil liuelda oma pinnal. Täna öösel on järv hämune ja tuhm nagu vana hõbepeegel. Jaaniööl mõtiskleb järv ühest ja teisest oma veepinna kergetes sälkudes. Rukkilõikuse ajal muutub ta tähehoidjaks ja langevad tähed sukelduvad kõige sügavamasse kohta, otse järve südamesse. (lk 25) * Võimsalt üksluine Soome maastik, sangarlik maastik. Igavikust jutustab see, kuid mitte sellest, mis haua taga. Sellest igavikust, milles elame praegu, räägib ta. Sellest, et vesi on hall ja kaldad niisamuti. Et me oleme elus ja surnud ka. Et elu on imeline unenägu, millest me ei suuda ärgata. Ja surm samuti. Ja meie, kes me viibime selles unenäos, selles paadis, nendes hallides vetes hallide kallaste haardes, meie ei pääse kunagi välja sellest unenäost. Sellest ei saa ärgata, võib vaid liuguda teise — sügavamasse unne, nagu paat liugub teise — sügavamasse merre. Meie oleme unenäos ikka ja igavesti, meie oleme unenägu. Meile on määratud ärgata vaid selleks hetkeks, mida nimetatakse armastuseks. See on meie jaoks, kes me liigume nagu unenäos, ainuke tegelikkus. (lk 26) * Must kallas. Samm-sammult suundume vastu mere sünkjasmustale igavikule. Otse vee süles laotub sõmerjas must liiv. Tumedad sädelevad väikesed lained lakuvad kalda raamistust. Pole kuskil midagi, mitte kedagi. Ei värve, ei helisid väljaspool tumedat sädelust. Mitte midagi, välja arvatud muutumatu igavik paremal ja vasakul pool. (lk 27, Island) * Me oleme jõudnud Islandi uhkuse Thingvelliri, iidse althingi koha juurde. Siin pole midagi, ainult looduslik laavasein seljataga kogu pikkuses ja tühi, samblaga kaetud ja kive täis puistatud väli eespool. Puutumatu. Nagu poleks inimene siia veel oma jalga tõstnud. Kõige vaiksem mälestusmärk maailmas on tühjus. (lk 28) * Iiri, väikeste külmakartmatute kolmeleheliste taimede maa. Sinu tunnusmärgiks ei ole mitte üllas liiliaõis nagu Prantsusmaal ega uhke lõvi nagu Inglismaal, vaid väike märkamatu metsik taim, mis tihedalt liibub vastu su maakamarat. Oma kodumaa neljakümnest rohelise varjundist laulis kaugsõidukapteni naine, oma sügavast, rohelisest külmakartmatust maast. (lk 30-31) * Edela-Iiri maastik on künklik ja järsk. Künkakühmud on kootud väikestest väljalappidest. Rohkem on kolm- kui nelinurki. Kellelgi hiidkudujal oli üle jäänud hulk kõikvõimalikke värvilisi lõngajuppe, kõige rohkem rohelist. Ta kudus palju väikesi lappe ja heegeldas need kokku jämeda ruske lõngaga — metsikute elavtaradega. Lappidesse on siin-seal peitunud sõlmekesi — suuremad neist on lehmad, pisemad ja valkjamad uted. Pilk libiseb pehmelt üle kinkude. Libiseb ja põrkab vastu helklevat merd nagu vastu klaasseina. Merest kaugemale ta ei küüni. (lk 31) * Mere sõnumid tuleb vastu võtta vaikselt, üksipäini. Need on iidsed, muutumatud ja väga kaugelt meieni jõudnud. Igaüks saab nendest aru omal viisil ning peidab oma südame kõige salajasemasse soppi. Kui väga ka ei tahaks, merele ei saa vastust anda. (lk 33) * Õhtutuul tuleb alati nagu postimees öisel ajal ja klõbistab koiduni kirjakasti kaant, et üle anda ainult temale usaldatud sõnumit. Aga kuna sõnum on kirja panemata, siis ei saa seda ka kasti jätta. Tuul peab lahkuma ülesannet täitmata. Et kunagi tagasi tulla. (lk 33) * Me oleme siin kõrtsinurgas pununud oma väikese läheduse pesa, me toetame üksteist, me joodame üksteist, me poeme sellesse ühtekuuluvusse nagu emaüska ega kuulegi, et kell lööb juba üksteist ja kõrtsiemand hõikab: on aeg sulgeda! Alati on see Tema Ise, kes käsib meil liiga vara tagasi pöörduda külma maailma, kes annab laevakella. :Just siis, kui meil on nii hea olla nagu pühapäeva hommikul voodis, nagu suvisel pärastlõunal võrkkiiges. Aga me tõuseme ja väljume läbi kitsaste ja pimedate kõrtsi koridoride rõskesse iiri öhe. Kõrts seisab kõrgel merekaldal — me astume otse maailmaruumi. Meie all pimedas mühab meri ja meie kohal virvendavad rahutud tähed. Ja nii me seal siis seisame, kinni hoides üksteisest ja laulusõnadest, mis alles kajavad meil kõrvus. (lk 37-38) * Siin olen mina ja minu ümber on maailma neli põhiainet: tuli kaminas, maa teispool laia akent, madalamal meri ja mere kohal tuul. :Tuul on õhu keha, mis teeb teda nähtavaks, kuuldavaks ja tuntavaks. Aga võib-olla on tuul viiendana meie seltsis. Või on see valgus: pühadekuuse peegeldus hämaral merepoolsel aknaruudul ja poi märguanne silmapiiril. :Või olen see hoopis mina, kus tuli ja vesi, maa ja õhk, valgus ja tuul voolavad ühte ja ütlevad: siin me oleme. (lk 41) * Teisel jõulupühal põleb mul kaminas imeväärne tuli — mitte ainult soe, vaid kõvale alusele rajatud tuli. Kõige all paremal ja vasakul on kaks turbapätsi, kaks tükikest Iirimaad. Nende peal on reas kolm ja pisut kõrgemal veel kaks kivisöekihti: Iirimaa viis piirkonda — keltide püha arvu "viis" kordus. Ja kõige selle peale on pikuti laotud veel üks turbapäts. Nõnda hõõgudes on nad kõik ladestunud ja avanenud nagu tulise raamatu leheküljed — Iirimaa rahvaluuleraamat. Turvas põleb alati nõnda — lõõmavate lehtedena, mida ainult leegid suudavad lugeda. (lk 41) * Pimeduse saabudes hakkavad lööma majakate vilkuvad südamed. Igal majakal kogu laias maailmas on oma rütm ja omad südametuksed niisamuti nagu inimesel. Ei leidu vist kahte südant ega kahte majakat, kelle tuksed ei erineks omavahel karvavõrdki. Nutusääre majakal on suur ergas süda nagu täht pühadekuuse tipus. See kustub vaid üheks lühikeseks hetkeks; tegelikult ei kustu ta ülepea, ainult tumeneb ja punab, et uuesti puhkeda võimsas säras: näe, siin ma nüüd olen, mitte miski ei suuda mind kustutada. Mere tähed majakates koidavad ja loojuvad, surevad ja sünnivad taas, ringeldes vaibumatus rütmis. (lk 42) * Igal õhtul liiguvad paadid merele, kalurid vananevad ja väsivad neid juhtides. Aga täna õhtul on nende hulgas üks valge purjekas, südametuule paat, sest klaasverandalt vaatab merele tütarlaps, õlad mähitud juuste rätti. Aja voolu ristab igatsuste vool, purjesid paisutab ebamaine tuul. Habras, tabamatu, nagu luige peegelpilt rohekas vees, kustub purjekas hämaras koos teiste paatidega. Aga kui paadid on heitnud ankrusse ja asunud öisele püügile, libiseb valge purjekas veel kaua vidus, jättes enda järele vaevu aimatava helmevöö. (lk 42) * Me sumame aina sügavamas selges vaikusemeres. Nüüd ulatub see meile juba kaelast saati, peagi puudutab huuli, ja me ei jõuagi enam küsida, kuidas see siis õieti on — olla Ávilas, kuid mitte nii nagu mujal? Kuidas saada selle suure vaikuse vääriliseks? Aga küsida ka ei kõlba, Ávilas peab vastuse leidma igaüks ise. (lk 49) * Väljume linna müüride vahelt põhja suunas. All orus asub klooster, kus kasvas püha Teresa. Piki müüri edasi liikudes kohtame kühmuvajunud karjust koera ja valge lambakarjaga. Ávila hea karjus võiks olla kaheksakümne- või kolmesaja-aastane. Mitte miski temas ei viita ajastule, milles ta elab. Ettevaatlikul sammul viib ta oma karja alla orgu. (lk 49) * Valkjas kirik ja mina silm silma vastas sel veebruari alguspäeval sombuse taeva all. Ma vaatan seda läbi aja ja mälestuste loori: vanad kirikud ja vanad veebruarid meie vahel. See aastaaeg just nagu seisaks paigal — haritud, kuivad roostekarva väljad, ojade ääres puhkevad pajuurvad. Kui suudaks nõnda vabaneda ajast nagu see maastik, siis seisaksin tõepoolest silm silma vastas selle kirikuga. Aga teab kas inimesele on antud seda üle elada. Võib-olla isegi mitte asjadele. Maailm ilma aja säästliku loorita pudeneks põrmuks üheaegsuse kaalust, variseks endasse kokku nagu aine, mis on haaratud teise külgetõmbejõu keerisesse. Et kestaks aja vool ja selles elutu aine — selle kiriku ja minu, elusa tasakaal. Vaid mõnikord, mõni hetk, nagu sel varasel veebruaripäeval, rebenegu pisut loor ning paljastagu, et kõik on üheaegsuses ühtne. (lk 50-51, Baskide maa) * Hispaania on hõõguv saunaahi, kust ikka aeg-ajalt paiskuvad välja jaanileili suitsupahvakud. Avanevad laialt kirikute uksed, pühadus voolab välja tänavaile ja voogab seal uhkete, salapäraste rongkäikudena. Kõige ees, nähtamatutel õlgadel kantud, liiguvad taarudes hiiglased tohutu pea ja veidra jõllis näoga. Lõhnab viiruk siia-sinna kiikuvatelt suitsunõudelt, lehkavad kailud, siia-sinna sebivate jalgade alla tallatud. Tumeda leegina heljub jõugu peade kohal sügav laul. Mustlane hõiskab, kuni tal hääl lämbub ja peolaulust jääb järele vaid murdunud, vaevatud kähin. ''De profundis a te clamavi''. (lk 51) * Surmaga peab oskama ümber käia, see on kõik. Ei maksa oodata halastust ega tunnustust. Elada on raske ja surra niisamuti. Seepärast peab elama ja surema hambad ristis, nii hästi kui iganes saab. (lk 60) * Andalucía on päikeses punakaks kõrbenud keha ja oliivipuud tema karvastik. Ilmatuma tundlik maastik — kui nõlvu kõdistada, siis nad naeraksid. Aga valgus siblib neist üle märkamatuil sammel. Oi, kõndiva valguse maa, kus paike veereb maakera pinnal! (lk 64) * Andalucías tekib täiesti ootamatult kindel veendumus, et sa pead uskuma elu. Sa pead jälle usaldama elu. Sest kõik pöörab heaks. Ja kui ongi halb, siis on ikkagi hea. Sa pead uskuma, et kõik, mis elus juhtub, on hea. Sa pead sukelduma ajavoolu ilma vastu puiklemata. Kõik on hea. Kõik on. Kõik. (lk 64) * Kevadel puud heljuvad, hõljuvad ja heljudes elavad. Siin-seal lööb rohelistest lainetest läbi mõni valge või roosakas vahutort: noorte viljapuude esimesed õied. Nad sätendavad ja säravad kui kastepiisad — taeva saadikud. Ja talled — värisevail karvased jalul kõmbivad nad ema järel. Isegi värske rohu niiske rohelus ei tundu neile küllalt sametine — nad tahaksid katta taeva. (lk 65, Põhja-Itaalia) * Tuleb aeg, kui me peame andma end sellele, mis oli päris algul: tulele, veele, õhule ja maale. Tuleb aeg, kui me peame andma oma keha tagasi. Elu on möödas, algab jälle Ithaka aeg. Seljataha on jäänud unistused, igatsused varjuvad kajakate haledas kisas. Keerdub koomale maailma kaarjas silmapiir, elu vööpael põimub igaviku laekasse. Ja unes me jõuame Ithakale ja avame silmad teisele, kaugemale silmapiirile. (lk 73) * Kreeta saarel hüpleb valgus kartmatult üle magavate hallide mäekühmude. Kreeta magab nagu tohutu härg Vahemere vetes. (lk 74) {{JÄRJESTA:Ivask, Astrid}} r9xdnqrzyhzlvvl6p0uqriio3oueeet 89059 89058 2022-08-05T11:58:04Z Pseudacorus 2604 /* Leiud */ wikitext text/x-wiki Astrid Ivask (läti keeles Astrīde Ivaska, neiuna Astrīde Hartmane; 7. august 1926 Riia – 24. märts 2015) oli läti luuletaja ja tõlkija. ==Leiud== Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud [[Ita Saks]]. [[LR]] 18/1996 * [[Ema]] oli [[käsitöö]]tegija: aeg-ajalt muundus meie [[korter]] raamatuköitekojaks [[liim]]i lõhna ja kuldvärvi pudelikestega, aeg-ajalt kudumistöökojaks, aeg-ajalt klaasikunstniku töötoaks. Ema oskas paljusid asju: kõige tugevamat meest džudžitsuvõtetega seljatada, [[viinamari|viinamarju]] kasvatada, välismaa [[diplomaat]]e vastu võtta ja rehepeksutalguid korraldada. (lk 5) * Tagasi vaadates sulavad kümme Lestene [[suvi|suve]] kokku üheksainsaks kuldseks suveks, mille [[harmoonia]]t ei häiri miski, isegi mitte [[esimene armastus]], isegi mitte [[sõda]]. Kui me esimest korda tulime Lestenesse, oli kogu maa üle külvatud kukekannuste ja kollaste metstulpidega. Teed tundmata sõitsid mehed majakraamiga põiki läbi [[park|pargi]] ja jätsid rohu sisse sügavad vaod. Kui me kümme aastat hiljem sõitsime Lestenest päriselt ära, ei olnud need vaod veel kadunud. Maad kuldasid [[õun]]ad ja vahtralehed. Viimasel [[sügis]]el võtsime taliõunad maha niisama hoolikalt nagu igal aastal, õngitsesime neid ükshaaval pika ridvaga taevasinast ja panime [[ait]]a varjule. (lk 6) * [[Luule]] oli esialgu kõiksuse üks osa ja ringles minu maailmas nii, nagu [[veri]] ringleb kehas — nähtamatu, kuuldamatu, vältimatu. Möödus pikki aastaid, enne kui lõikasin läbi soone ja kastsin sinna sule. [[Lapsepõlv]]es oli mul kurttumm [[sõber]] ja võib-olla [[hirm]] vaimse [[tummus]]e ees sundiski mind kirjutama. (lk 6) * Neli maad ja tema [[luuletaja]]d on mind õpetanud mõistma [[elu]] ja [[surm]]a: [[Austria]], [[Hispaania]], [[Kreeka]] ja [[Soome]]. [[Viin (linn)|Wien]], linn nagu üliküps [[puuvili]], millel kõdu on juba sööbinud südamikku, aga mille maitse on imemagus, õpetas vastu võtma surma kui elu osa, mille pärast võib küll kurvastada, aga mitte väga. Hispaania õpetas põlgama surma ja temaga mängima, kutsudes teda [[kahevõitlus]]ele. Surm on Hispaanias innustav ning võimas loov jõud. Kreekas surma ei tunta, seal on ainult igavene elu [[päike]]ses. Ma tulin [[Kreeta]] saarele kui [[palverändur]], kellele on kõik [[patud]] andeks antud ja kes on vabastatud hirmust. Soomes on surma asemel [[igavik]], [[mets]]ade ja [[järv]]ede igavik. Seal tahaks hüüda; surm, kus on sinu astel, ja lapsena hõisates korjata seeni ja marju. (lk 6) * Soome on sile, kare või okkaline. Silita käega kiviaegset taprit ja meie aja klaasastjat. Männimetsad on okkalised, kadakad, pihlalehed, saunavihad ja narmaskoelised vaibad ka, aga graniit on kare. Järvepind on sile ja põhjapõdra karv ka, aga karu on sagrine. Kuid nüüd enam karusid ei ole. Oma karedates graniidist veskites on Soome puruks jahvatanud jääaja ja karude aja. (lk 9) * Missuguse vääramatu veendumusega nad ütlesid mulle sauna eesruumis, et saunas hakkan ma soome keelest aru saama. Küll sa saad, küll sa saad, julgustasid nad mind nagu last, saunas sa juba räägid soome keelt. Ja ma rääkisingi. Sulas sõnade kest ja jäi ainult tuum, mis kõigis keeltes on ühesugune. Neil oli õigus. Ja õigus oli ka paljasjalgsel eidekesel, keda ma alati õhtupoolikuti kohtasin tanumal, kui ta lehmi koju ajas. Ah et Ameerikast, imestas ta. Aga seal räägitakse ju ka soome keelt? Ja ma vastasin, et räägitakse muidugi. Sest soome keel on Soome kilp. (lk 10) * Kui Soomes sajab, siis mitte ainult ülevalt, vaid ka alt ja külgedelt. Sajab üksluiselt ja ühetasaselt juba teist nädalat. Mets mühab piiskade rütmis. Järv on tarretanud peegeldusmängud tuima külma kangestusse. Vesi veereb mustjastumm, paadid õõtsuvad kasutult ja on vihmavett täis valgunud. Suvest pole enam märkigi järel. Me oleme teelt eksinud päikese saajarahvas. (lk 10) * Soome valged ööd hõõguvad täielikus vaikuses. Valgus ei kao, vaid ainult taganeb piimja klaasseina taha. Laaned, puude salud, kaasikud sulavad sellesse lõõska ja seisavad liikumatult püsti nagu õielehed merevaigus. Näib, et valgetel öödel pole kunagi tuult. Pole ka pilvi. Taevas on niisama sile nagu järvepind: kaks tühja, öö hingeaurust ähmastunud peeglit. Linnud ei vaiki, vaid siristavad edasi nagu unenäos. Aeg-ajalt häälitseb kaerasori või kukub kägu. Hüpatab kala, silmates veepinnal kihulast, ja hüppab nõnda otse piimjasse taevasse. Ainuke piir vee ja taeva vahel, särje ja käo vahel on vaikuse piir. (lk 11) * Metsajärves kasvab üksainus valge vesiroos, päris naabri paadisilla läheduses. Meilt annab sinna sõuda üsna tükk maad, naabri juurest aga ainult paar sammu. Naaber on vanapoiss, aga joodik ta ei näi olevat. Ja mina noppisin piima järele sõudes selle ainukese vesiroosiõie. Seda peos hoides olin lausa ehmunud, nii puutumatult kaunis ja puhas oli see — nagu täht, nagu sõnulväljendamatu tunne. Ja ma teadsin — kui keegi mulle suveõhtul ulataks valge vesiroosi, siis oleks see mu elu pidulikem hetk. :Õis oli oma ilu täiuses ning keskpäeva päikesele avatud. Õielehed näisid seatud olevat nelja ringi, mitte nagu kollastel vesikuppudel, mis kasvavad kõigil kallastel. Valge vesiroosi tupplehed peidavad oma valevust kui saladust ainult seespool. Väljastpoolt on nad rohelised, varre juures päris valkjasrohekad, pruunikate erkroheliste servadega. Kroonlehtede esimene ring on niisama suur nagu tupplehed, aga valge. Sellele järgnevad ristamisi veel viis valget kroonlehte, iga järgmine leht pisut väiksem eelmisest. Kroonlehtede täht moodustab pärja kuldsete narmaste ümber. Nendes peitub vesiroosi emakasuue. Kuldsed tolmukad kerkivad püstjalt seesmiste kroonlehtede kohal, põimudes ning nõnda kaitstes roosi saladust. (lk 13) * Mida me ajame taga, kuhu me tahame jõuda oma meelest? Jääda meile määratud piiridesse ja nendes piirides suureks saada: jääda metsajärve äärde ja muutuda selgeks nagu tema. Seda me võib-olla suudame. (lk 17) * Siinne maastik ei paku kuigi suurt vaheldust. Selles ei ole ka midagi eriti silmapaistvat, aga ta on saatuslik. Kes on teda kord vaadanud õigel hetkel, ei unusta teda kunagi. Ta hakkab mõtlema ülema prohveti Väinämöise mõtteid, hakkab kõndima saare kaunikese Aino radu. Teiseks muutub tema päevade kulg, teisale pöördub silmade vaade. (lk 18) * Aga kuidas saab meie kõrvale kuuldamatu tähtede tiirlemine olla nii võimsalt tuntav? Siin keset laasi ja järvi, selles taevasse avatud silmas, näivad tähed keerduvat valguskoonlaks ja tõmbavat meid endaga kaasa. Pole kuhugi pageda tähtede võimu eest, me oleme neile alistatud, kuidas me ka ei põikleks ega varjaks end. Tähtede laine on meid haaranud oma embusse, on voolanud üle meie peade. (lk 22) * Järv aga on osa maast ja osa taevast. Rohkem taevast, mida ta häilib oma kallaste kätkis. Järv on siin ainult selleks, et hoida taevast, järv on taeva hoidja. Kuid täna öösel pole tal vaja taevast hoida, sest taevas on sombune, rasketesse pilvemähkmetesse mähkunud. Järv krookleb omatahtsi ja lubab puhanguil liuelda oma pinnal. Täna öösel on järv hämune ja tuhm nagu vana hõbepeegel. Jaaniööl mõtiskleb järv ühest ja teisest oma veepinna kergetes sälkudes. Rukkilõikuse ajal muutub ta tähehoidjaks ja langevad tähed sukelduvad kõige sügavamasse kohta, otse järve südamesse. (lk 25) * Võimsalt üksluine Soome maastik, sangarlik maastik. Igavikust jutustab see, kuid mitte sellest, mis haua taga. Sellest igavikust, milles elame praegu, räägib ta. Sellest, et vesi on hall ja kaldad niisamuti. Et me oleme elus ja surnud ka. Et elu on imeline unenägu, millest me ei suuda ärgata. Ja surm samuti. Ja meie, kes me viibime selles unenäos, selles paadis, nendes hallides vetes hallide kallaste haardes, meie ei pääse kunagi välja sellest unenäost. Sellest ei saa ärgata, võib vaid liuguda teise — sügavamasse unne, nagu paat liugub teise — sügavamasse merre. Meie oleme unenäos ikka ja igavesti, meie oleme unenägu. Meile on määratud ärgata vaid selleks hetkeks, mida nimetatakse armastuseks. See on meie jaoks, kes me liigume nagu unenäos, ainuke tegelikkus. (lk 26) * Must kallas. Samm-sammult suundume vastu mere sünkjasmustale igavikule. Otse vee süles laotub sõmerjas must liiv. Tumedad sädelevad väikesed lained lakuvad kalda raamistust. Pole kuskil midagi, mitte kedagi. Ei värve, ei helisid väljaspool tumedat sädelust. Mitte midagi, välja arvatud muutumatu igavik paremal ja vasakul pool. (lk 27, Island) * Me oleme jõudnud Islandi uhkuse Thingvelliri, iidse althingi koha juurde. Siin pole midagi, ainult looduslik laavasein seljataga kogu pikkuses ja tühi, samblaga kaetud ja kive täis puistatud väli eespool. Puutumatu. Nagu poleks inimene siia veel oma jalga tõstnud. Kõige vaiksem mälestusmärk maailmas on tühjus. (lk 28) * Iiri, väikeste külmakartmatute kolmeleheliste taimede maa. Sinu tunnusmärgiks ei ole mitte üllas liiliaõis nagu Prantsusmaal ega uhke lõvi nagu Inglismaal, vaid väike märkamatu metsik taim, mis tihedalt liibub vastu su maakamarat. Oma kodumaa neljakümnest rohelise varjundist laulis kaugsõidukapteni naine, oma sügavast, rohelisest külmakartmatust maast. (lk 30-31) * Edela-Iiri maastik on künklik ja järsk. Künkakühmud on kootud väikestest väljalappidest. Rohkem on kolm- kui nelinurki. Kellelgi hiidkudujal oli üle jäänud hulk kõikvõimalikke värvilisi lõngajuppe, kõige rohkem rohelist. Ta kudus palju väikesi lappe ja heegeldas need kokku jämeda ruske lõngaga — metsikute elavtaradega. Lappidesse on siin-seal peitunud sõlmekesi — suuremad neist on lehmad, pisemad ja valkjamad uted. Pilk libiseb pehmelt üle kinkude. Libiseb ja põrkab vastu helklevat merd nagu vastu klaasseina. Merest kaugemale ta ei küüni. (lk 31) * Mere sõnumid tuleb vastu võtta vaikselt, üksipäini. Need on iidsed, muutumatud ja väga kaugelt meieni jõudnud. Igaüks saab nendest aru omal viisil ning peidab oma südame kõige salajasemasse soppi. Kui väga ka ei tahaks, merele ei saa vastust anda. (lk 33) * Õhtutuul tuleb alati nagu postimees öisel ajal ja klõbistab koiduni kirjakasti kaant, et üle anda ainult temale usaldatud sõnumit. Aga kuna sõnum on kirja panemata, siis ei saa seda ka kasti jätta. Tuul peab lahkuma ülesannet täitmata. Et kunagi tagasi tulla. (lk 33) * Me oleme siin kõrtsinurgas pununud oma väikese läheduse pesa, me toetame üksteist, me joodame üksteist, me poeme sellesse ühtekuuluvusse nagu emaüska ega kuulegi, et kell lööb juba üksteist ja kõrtsiemand hõikab: on aeg sulgeda! Alati on see Tema Ise, kes käsib meil liiga vara tagasi pöörduda külma maailma, kes annab laevakella. :Just siis, kui meil on nii hea olla nagu pühapäeva hommikul voodis, nagu suvisel pärastlõunal võrkkiiges. Aga me tõuseme ja väljume läbi kitsaste ja pimedate kõrtsi koridoride rõskesse iiri öhe. Kõrts seisab kõrgel merekaldal — me astume otse maailmaruumi. Meie all pimedas mühab meri ja meie kohal virvendavad rahutud tähed. Ja nii me seal siis seisame, kinni hoides üksteisest ja laulusõnadest, mis alles kajavad meil kõrvus. (lk 37-38) * Siin olen mina ja minu ümber on maailma neli põhiainet: tuli kaminas, maa teispool laia akent, madalamal meri ja mere kohal tuul. :Tuul on õhu keha, mis teeb teda nähtavaks, kuuldavaks ja tuntavaks. Aga võib-olla on tuul viiendana meie seltsis. Või on see valgus: pühadekuuse peegeldus hämaral merepoolsel aknaruudul ja poi märguanne silmapiiril. :Või olen see hoopis mina, kus tuli ja vesi, maa ja õhk, valgus ja tuul voolavad ühte ja ütlevad: siin me oleme. (lk 41) * Teisel jõulupühal põleb mul kaminas imeväärne tuli — mitte ainult soe, vaid kõvale alusele rajatud tuli. Kõige all paremal ja vasakul on kaks turbapätsi, kaks tükikest Iirimaad. Nende peal on reas kolm ja pisut kõrgemal veel kaks kivisöekihti: Iirimaa viis piirkonda — keltide püha arvu "viis" kordus. Ja kõige selle peale on pikuti laotud veel üks turbapäts. Nõnda hõõgudes on nad kõik ladestunud ja avanenud nagu tulise raamatu leheküljed — Iirimaa rahvaluuleraamat. Turvas põleb alati nõnda — lõõmavate lehtedena, mida ainult leegid suudavad lugeda. (lk 41) * Pimeduse saabudes hakkavad lööma majakate vilkuvad südamed. Igal majakal kogu laias maailmas on oma rütm ja omad südametuksed niisamuti nagu inimesel. Ei leidu vist kahte südant ega kahte majakat, kelle tuksed ei erineks omavahel karvavõrdki. Nutusääre majakal on suur ergas süda nagu täht pühadekuuse tipus. See kustub vaid üheks lühikeseks hetkeks; tegelikult ei kustu ta ülepea, ainult tumeneb ja punab, et uuesti puhkeda võimsas säras: näe, siin ma nüüd olen, mitte miski ei suuda mind kustutada. Mere tähed majakates koidavad ja loojuvad, surevad ja sünnivad taas, ringeldes vaibumatus rütmis. (lk 42) * Igal õhtul liiguvad paadid merele, kalurid vananevad ja väsivad neid juhtides. Aga täna õhtul on nende hulgas üks valge purjekas, südametuule paat, sest klaasverandalt vaatab merele tütarlaps, õlad mähitud juuste rätti. Aja voolu ristab igatsuste vool, purjesid paisutab ebamaine tuul. Habras, tabamatu, nagu luige peegelpilt rohekas vees, kustub purjekas hämaras koos teiste paatidega. Aga kui paadid on heitnud ankrusse ja asunud öisele püügile, libiseb valge purjekas veel kaua vidus, jättes enda järele vaevu aimatava helmevöö. (lk 42) * Me sumame aina sügavamas selges vaikusemeres. Nüüd ulatub see meile juba kaelast saati, peagi puudutab huuli, ja me ei jõuagi enam küsida, kuidas see siis õieti on — olla Ávilas, kuid mitte nii nagu mujal? Kuidas saada selle suure vaikuse vääriliseks? Aga küsida ka ei kõlba, Ávilas peab vastuse leidma igaüks ise. (lk 49) * Väljume linna müüride vahelt põhja suunas. All orus asub klooster, kus kasvas püha Teresa. Piki müüri edasi liikudes kohtame kühmuvajunud karjust koera ja valge lambakarjaga. Ávila hea karjus võiks olla kaheksakümne- või kolmesaja-aastane. Mitte miski temas ei viita ajastule, milles ta elab. Ettevaatlikul sammul viib ta oma karja alla orgu. (lk 49) * Valkjas kirik ja mina silm silma vastas sel veebruari alguspäeval sombuse taeva all. Ma vaatan seda läbi aja ja mälestuste loori: vanad kirikud ja vanad veebruarid meie vahel. See aastaaeg just nagu seisaks paigal — haritud, kuivad roostekarva väljad, ojade ääres puhkevad pajuurvad. Kui suudaks nõnda vabaneda ajast nagu see maastik, siis seisaksin tõepoolest silm silma vastas selle kirikuga. Aga teab kas inimesele on antud seda üle elada. Võib-olla isegi mitte asjadele. Maailm ilma aja säästliku loorita pudeneks põrmuks üheaegsuse kaalust, variseks endasse kokku nagu aine, mis on haaratud teise külgetõmbejõu keerisesse. Et kestaks aja vool ja selles elutu aine — selle kiriku ja minu, elusa tasakaal. Vaid mõnikord, mõni hetk, nagu sel varasel veebruaripäeval, rebenegu pisut loor ning paljastagu, et kõik on üheaegsuses ühtne. (lk 50-51, Baskide maa) * Hispaania on hõõguv saunaahi, kust ikka aeg-ajalt paiskuvad välja jaanileili suitsupahvakud. Avanevad laialt kirikute uksed, pühadus voolab välja tänavaile ja voogab seal uhkete, salapäraste rongkäikudena. Kõige ees, nähtamatutel õlgadel kantud, liiguvad taarudes hiiglased tohutu pea ja veidra jõllis näoga. Lõhnab viiruk siia-sinna kiikuvatelt suitsunõudelt, lehkavad kailud, siia-sinna sebivate jalgade alla tallatud. Tumeda leegina heljub jõugu peade kohal sügav laul. Mustlane hõiskab, kuni tal hääl lämbub ja peolaulust jääb järele vaid murdunud, vaevatud kähin. ''De profundis a te clamavi''. (lk 51) * Surmaga peab oskama ümber käia, see on kõik. Ei maksa oodata halastust ega tunnustust. Elada on raske ja surra niisamuti. Seepärast peab elama ja surema hambad ristis, nii hästi kui iganes saab. (lk 60) * Andalucía on päikeses punakaks kõrbenud keha ja oliivipuud tema karvastik. Ilmatuma tundlik maastik — kui nõlvu kõdistada, siis nad naeraksid. Aga valgus siblib neist üle märkamatuil sammel. Oi, kõndiva valguse maa, kus paike veereb maakera pinnal! (lk 64) * Andalucías tekib täiesti ootamatult kindel veendumus, et sa pead uskuma elu. Sa pead jälle usaldama elu. Sest kõik pöörab heaks. Ja kui ongi halb, siis on ikkagi hea. Sa pead uskuma, et kõik, mis elus juhtub, on hea. Sa pead sukelduma ajavoolu ilma vastu puiklemata. Kõik on hea. Kõik on. Kõik. (lk 64) * Kevadel puud heljuvad, hõljuvad ja heljudes elavad. Siin-seal lööb rohelistest lainetest läbi mõni valge või roosakas vahutort: noorte viljapuude esimesed õied. Nad sätendavad ja säravad kui kastepiisad — taeva saadikud. Ja talled — värisevail karvased jalul kõmbivad nad ema järel. Isegi värske rohu niiske rohelus ei tundu neile küllalt sametine — nad tahaksid katta taeva. (lk 65, Põhja-Itaalia) * Tuleb aeg, kui me peame andma end sellele, mis oli päris algul: tulele, veele, õhule ja maale. Tuleb aeg, kui me peame andma oma keha tagasi. Elu on möödas, algab jälle Ithaka aeg. Seljataha on jäänud unistused, igatsused varjuvad kajakate haledas kisas. Keerdub koomale maailma kaarjas silmapiir, elu vööpael põimub igaviku laekasse. Ja unes me jõuame Ithakale ja avame silmad teisele, kaugemale silmapiirile. (lk 73) * Kreeta saarel hüpleb valgus kartmatult üle magavate hallide mäekühmude. Kreeta magab nagu tohutu härg Vahemere vetes. (lk 74) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ivask, Astrid}} 9qb3lsxpu69me3dym06bd8o7t92devy 89060 89059 2022-08-05T11:58:27Z Pseudacorus 2604 wikitext text/x-wiki '''Astrid Ivask''' (läti keeles Astrīde Ivaska, neiuna Astrīde Hartmane; 7. august 1926 Riia – 24. märts 2015) oli läti luuletaja ja tõlkija. ==Leiud== Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud [[Ita Saks]]. [[LR]] 18/1996 * [[Ema]] oli [[käsitöö]]tegija: aeg-ajalt muundus meie [[korter]] raamatuköitekojaks [[liim]]i lõhna ja kuldvärvi pudelikestega, aeg-ajalt kudumistöökojaks, aeg-ajalt klaasikunstniku töötoaks. Ema oskas paljusid asju: kõige tugevamat meest džudžitsuvõtetega seljatada, [[viinamari|viinamarju]] kasvatada, välismaa [[diplomaat]]e vastu võtta ja rehepeksutalguid korraldada. (lk 5) * Tagasi vaadates sulavad kümme Lestene [[suvi|suve]] kokku üheksainsaks kuldseks suveks, mille [[harmoonia]]t ei häiri miski, isegi mitte [[esimene armastus]], isegi mitte [[sõda]]. Kui me esimest korda tulime Lestenesse, oli kogu maa üle külvatud kukekannuste ja kollaste metstulpidega. Teed tundmata sõitsid mehed majakraamiga põiki läbi [[park|pargi]] ja jätsid rohu sisse sügavad vaod. Kui me kümme aastat hiljem sõitsime Lestenest päriselt ära, ei olnud need vaod veel kadunud. Maad kuldasid [[õun]]ad ja vahtralehed. Viimasel [[sügis]]el võtsime taliõunad maha niisama hoolikalt nagu igal aastal, õngitsesime neid ükshaaval pika ridvaga taevasinast ja panime [[ait]]a varjule. (lk 6) * [[Luule]] oli esialgu kõiksuse üks osa ja ringles minu maailmas nii, nagu [[veri]] ringleb kehas — nähtamatu, kuuldamatu, vältimatu. Möödus pikki aastaid, enne kui lõikasin läbi soone ja kastsin sinna sule. [[Lapsepõlv]]es oli mul kurttumm [[sõber]] ja võib-olla [[hirm]] vaimse [[tummus]]e ees sundiski mind kirjutama. (lk 6) * Neli maad ja tema [[luuletaja]]d on mind õpetanud mõistma [[elu]] ja [[surm]]a: [[Austria]], [[Hispaania]], [[Kreeka]] ja [[Soome]]. [[Viin (linn)|Wien]], linn nagu üliküps [[puuvili]], millel kõdu on juba sööbinud südamikku, aga mille maitse on imemagus, õpetas vastu võtma surma kui elu osa, mille pärast võib küll kurvastada, aga mitte väga. Hispaania õpetas põlgama surma ja temaga mängima, kutsudes teda [[kahevõitlus]]ele. Surm on Hispaanias innustav ning võimas loov jõud. Kreekas surma ei tunta, seal on ainult igavene elu [[päike]]ses. Ma tulin [[Kreeta]] saarele kui [[palverändur]], kellele on kõik [[patud]] andeks antud ja kes on vabastatud hirmust. Soomes on surma asemel [[igavik]], [[mets]]ade ja [[järv]]ede igavik. Seal tahaks hüüda; surm, kus on sinu astel, ja lapsena hõisates korjata seeni ja marju. (lk 6) * Soome on sile, kare või okkaline. Silita käega kiviaegset taprit ja meie aja klaasastjat. Männimetsad on okkalised, kadakad, pihlalehed, saunavihad ja narmaskoelised vaibad ka, aga graniit on kare. Järvepind on sile ja põhjapõdra karv ka, aga karu on sagrine. Kuid nüüd enam karusid ei ole. Oma karedates graniidist veskites on Soome puruks jahvatanud jääaja ja karude aja. (lk 9) * Missuguse vääramatu veendumusega nad ütlesid mulle sauna eesruumis, et saunas hakkan ma soome keelest aru saama. Küll sa saad, küll sa saad, julgustasid nad mind nagu last, saunas sa juba räägid soome keelt. Ja ma rääkisingi. Sulas sõnade kest ja jäi ainult tuum, mis kõigis keeltes on ühesugune. Neil oli õigus. Ja õigus oli ka paljasjalgsel eidekesel, keda ma alati õhtupoolikuti kohtasin tanumal, kui ta lehmi koju ajas. Ah et Ameerikast, imestas ta. Aga seal räägitakse ju ka soome keelt? Ja ma vastasin, et räägitakse muidugi. Sest soome keel on Soome kilp. (lk 10) * Kui Soomes sajab, siis mitte ainult ülevalt, vaid ka alt ja külgedelt. Sajab üksluiselt ja ühetasaselt juba teist nädalat. Mets mühab piiskade rütmis. Järv on tarretanud peegeldusmängud tuima külma kangestusse. Vesi veereb mustjastumm, paadid õõtsuvad kasutult ja on vihmavett täis valgunud. Suvest pole enam märkigi järel. Me oleme teelt eksinud päikese saajarahvas. (lk 10) * Soome valged ööd hõõguvad täielikus vaikuses. Valgus ei kao, vaid ainult taganeb piimja klaasseina taha. Laaned, puude salud, kaasikud sulavad sellesse lõõska ja seisavad liikumatult püsti nagu õielehed merevaigus. Näib, et valgetel öödel pole kunagi tuult. Pole ka pilvi. Taevas on niisama sile nagu järvepind: kaks tühja, öö hingeaurust ähmastunud peeglit. Linnud ei vaiki, vaid siristavad edasi nagu unenäos. Aeg-ajalt häälitseb kaerasori või kukub kägu. Hüpatab kala, silmates veepinnal kihulast, ja hüppab nõnda otse piimjasse taevasse. Ainuke piir vee ja taeva vahel, särje ja käo vahel on vaikuse piir. (lk 11) * Metsajärves kasvab üksainus valge vesiroos, päris naabri paadisilla läheduses. Meilt annab sinna sõuda üsna tükk maad, naabri juurest aga ainult paar sammu. Naaber on vanapoiss, aga joodik ta ei näi olevat. Ja mina noppisin piima järele sõudes selle ainukese vesiroosiõie. Seda peos hoides olin lausa ehmunud, nii puutumatult kaunis ja puhas oli see — nagu täht, nagu sõnulväljendamatu tunne. Ja ma teadsin — kui keegi mulle suveõhtul ulataks valge vesiroosi, siis oleks see mu elu pidulikem hetk. :Õis oli oma ilu täiuses ning keskpäeva päikesele avatud. Õielehed näisid seatud olevat nelja ringi, mitte nagu kollastel vesikuppudel, mis kasvavad kõigil kallastel. Valge vesiroosi tupplehed peidavad oma valevust kui saladust ainult seespool. Väljastpoolt on nad rohelised, varre juures päris valkjasrohekad, pruunikate erkroheliste servadega. Kroonlehtede esimene ring on niisama suur nagu tupplehed, aga valge. Sellele järgnevad ristamisi veel viis valget kroonlehte, iga järgmine leht pisut väiksem eelmisest. Kroonlehtede täht moodustab pärja kuldsete narmaste ümber. Nendes peitub vesiroosi emakasuue. Kuldsed tolmukad kerkivad püstjalt seesmiste kroonlehtede kohal, põimudes ning nõnda kaitstes roosi saladust. (lk 13) * Mida me ajame taga, kuhu me tahame jõuda oma meelest? Jääda meile määratud piiridesse ja nendes piirides suureks saada: jääda metsajärve äärde ja muutuda selgeks nagu tema. Seda me võib-olla suudame. (lk 17) * Siinne maastik ei paku kuigi suurt vaheldust. Selles ei ole ka midagi eriti silmapaistvat, aga ta on saatuslik. Kes on teda kord vaadanud õigel hetkel, ei unusta teda kunagi. Ta hakkab mõtlema ülema prohveti Väinämöise mõtteid, hakkab kõndima saare kaunikese Aino radu. Teiseks muutub tema päevade kulg, teisale pöördub silmade vaade. (lk 18) * Aga kuidas saab meie kõrvale kuuldamatu tähtede tiirlemine olla nii võimsalt tuntav? Siin keset laasi ja järvi, selles taevasse avatud silmas, näivad tähed keerduvat valguskoonlaks ja tõmbavat meid endaga kaasa. Pole kuhugi pageda tähtede võimu eest, me oleme neile alistatud, kuidas me ka ei põikleks ega varjaks end. Tähtede laine on meid haaranud oma embusse, on voolanud üle meie peade. (lk 22) * Järv aga on osa maast ja osa taevast. Rohkem taevast, mida ta häilib oma kallaste kätkis. Järv on siin ainult selleks, et hoida taevast, järv on taeva hoidja. Kuid täna öösel pole tal vaja taevast hoida, sest taevas on sombune, rasketesse pilvemähkmetesse mähkunud. Järv krookleb omatahtsi ja lubab puhanguil liuelda oma pinnal. Täna öösel on järv hämune ja tuhm nagu vana hõbepeegel. Jaaniööl mõtiskleb järv ühest ja teisest oma veepinna kergetes sälkudes. Rukkilõikuse ajal muutub ta tähehoidjaks ja langevad tähed sukelduvad kõige sügavamasse kohta, otse järve südamesse. (lk 25) * Võimsalt üksluine Soome maastik, sangarlik maastik. Igavikust jutustab see, kuid mitte sellest, mis haua taga. Sellest igavikust, milles elame praegu, räägib ta. Sellest, et vesi on hall ja kaldad niisamuti. Et me oleme elus ja surnud ka. Et elu on imeline unenägu, millest me ei suuda ärgata. Ja surm samuti. Ja meie, kes me viibime selles unenäos, selles paadis, nendes hallides vetes hallide kallaste haardes, meie ei pääse kunagi välja sellest unenäost. Sellest ei saa ärgata, võib vaid liuguda teise — sügavamasse unne, nagu paat liugub teise — sügavamasse merre. Meie oleme unenäos ikka ja igavesti, meie oleme unenägu. Meile on määratud ärgata vaid selleks hetkeks, mida nimetatakse armastuseks. See on meie jaoks, kes me liigume nagu unenäos, ainuke tegelikkus. (lk 26) * Must kallas. Samm-sammult suundume vastu mere sünkjasmustale igavikule. Otse vee süles laotub sõmerjas must liiv. Tumedad sädelevad väikesed lained lakuvad kalda raamistust. Pole kuskil midagi, mitte kedagi. Ei värve, ei helisid väljaspool tumedat sädelust. Mitte midagi, välja arvatud muutumatu igavik paremal ja vasakul pool. (lk 27, Island) * Me oleme jõudnud Islandi uhkuse Thingvelliri, iidse althingi koha juurde. Siin pole midagi, ainult looduslik laavasein seljataga kogu pikkuses ja tühi, samblaga kaetud ja kive täis puistatud väli eespool. Puutumatu. Nagu poleks inimene siia veel oma jalga tõstnud. Kõige vaiksem mälestusmärk maailmas on tühjus. (lk 28) * Iiri, väikeste külmakartmatute kolmeleheliste taimede maa. Sinu tunnusmärgiks ei ole mitte üllas liiliaõis nagu Prantsusmaal ega uhke lõvi nagu Inglismaal, vaid väike märkamatu metsik taim, mis tihedalt liibub vastu su maakamarat. Oma kodumaa neljakümnest rohelise varjundist laulis kaugsõidukapteni naine, oma sügavast, rohelisest külmakartmatust maast. (lk 30-31) * Edela-Iiri maastik on künklik ja järsk. Künkakühmud on kootud väikestest väljalappidest. Rohkem on kolm- kui nelinurki. Kellelgi hiidkudujal oli üle jäänud hulk kõikvõimalikke värvilisi lõngajuppe, kõige rohkem rohelist. Ta kudus palju väikesi lappe ja heegeldas need kokku jämeda ruske lõngaga — metsikute elavtaradega. Lappidesse on siin-seal peitunud sõlmekesi — suuremad neist on lehmad, pisemad ja valkjamad uted. Pilk libiseb pehmelt üle kinkude. Libiseb ja põrkab vastu helklevat merd nagu vastu klaasseina. Merest kaugemale ta ei küüni. (lk 31) * Mere sõnumid tuleb vastu võtta vaikselt, üksipäini. Need on iidsed, muutumatud ja väga kaugelt meieni jõudnud. Igaüks saab nendest aru omal viisil ning peidab oma südame kõige salajasemasse soppi. Kui väga ka ei tahaks, merele ei saa vastust anda. (lk 33) * Õhtutuul tuleb alati nagu postimees öisel ajal ja klõbistab koiduni kirjakasti kaant, et üle anda ainult temale usaldatud sõnumit. Aga kuna sõnum on kirja panemata, siis ei saa seda ka kasti jätta. Tuul peab lahkuma ülesannet täitmata. Et kunagi tagasi tulla. (lk 33) * Me oleme siin kõrtsinurgas pununud oma väikese läheduse pesa, me toetame üksteist, me joodame üksteist, me poeme sellesse ühtekuuluvusse nagu emaüska ega kuulegi, et kell lööb juba üksteist ja kõrtsiemand hõikab: on aeg sulgeda! Alati on see Tema Ise, kes käsib meil liiga vara tagasi pöörduda külma maailma, kes annab laevakella. :Just siis, kui meil on nii hea olla nagu pühapäeva hommikul voodis, nagu suvisel pärastlõunal võrkkiiges. Aga me tõuseme ja väljume läbi kitsaste ja pimedate kõrtsi koridoride rõskesse iiri öhe. Kõrts seisab kõrgel merekaldal — me astume otse maailmaruumi. Meie all pimedas mühab meri ja meie kohal virvendavad rahutud tähed. Ja nii me seal siis seisame, kinni hoides üksteisest ja laulusõnadest, mis alles kajavad meil kõrvus. (lk 37-38) * Siin olen mina ja minu ümber on maailma neli põhiainet: tuli kaminas, maa teispool laia akent, madalamal meri ja mere kohal tuul. :Tuul on õhu keha, mis teeb teda nähtavaks, kuuldavaks ja tuntavaks. Aga võib-olla on tuul viiendana meie seltsis. Või on see valgus: pühadekuuse peegeldus hämaral merepoolsel aknaruudul ja poi märguanne silmapiiril. :Või olen see hoopis mina, kus tuli ja vesi, maa ja õhk, valgus ja tuul voolavad ühte ja ütlevad: siin me oleme. (lk 41) * Teisel jõulupühal põleb mul kaminas imeväärne tuli — mitte ainult soe, vaid kõvale alusele rajatud tuli. Kõige all paremal ja vasakul on kaks turbapätsi, kaks tükikest Iirimaad. Nende peal on reas kolm ja pisut kõrgemal veel kaks kivisöekihti: Iirimaa viis piirkonda — keltide püha arvu "viis" kordus. Ja kõige selle peale on pikuti laotud veel üks turbapäts. Nõnda hõõgudes on nad kõik ladestunud ja avanenud nagu tulise raamatu leheküljed — Iirimaa rahvaluuleraamat. Turvas põleb alati nõnda — lõõmavate lehtedena, mida ainult leegid suudavad lugeda. (lk 41) * Pimeduse saabudes hakkavad lööma majakate vilkuvad südamed. Igal majakal kogu laias maailmas on oma rütm ja omad südametuksed niisamuti nagu inimesel. Ei leidu vist kahte südant ega kahte majakat, kelle tuksed ei erineks omavahel karvavõrdki. Nutusääre majakal on suur ergas süda nagu täht pühadekuuse tipus. See kustub vaid üheks lühikeseks hetkeks; tegelikult ei kustu ta ülepea, ainult tumeneb ja punab, et uuesti puhkeda võimsas säras: näe, siin ma nüüd olen, mitte miski ei suuda mind kustutada. Mere tähed majakates koidavad ja loojuvad, surevad ja sünnivad taas, ringeldes vaibumatus rütmis. (lk 42) * Igal õhtul liiguvad paadid merele, kalurid vananevad ja väsivad neid juhtides. Aga täna õhtul on nende hulgas üks valge purjekas, südametuule paat, sest klaasverandalt vaatab merele tütarlaps, õlad mähitud juuste rätti. Aja voolu ristab igatsuste vool, purjesid paisutab ebamaine tuul. Habras, tabamatu, nagu luige peegelpilt rohekas vees, kustub purjekas hämaras koos teiste paatidega. Aga kui paadid on heitnud ankrusse ja asunud öisele püügile, libiseb valge purjekas veel kaua vidus, jättes enda järele vaevu aimatava helmevöö. (lk 42) * Me sumame aina sügavamas selges vaikusemeres. Nüüd ulatub see meile juba kaelast saati, peagi puudutab huuli, ja me ei jõuagi enam küsida, kuidas see siis õieti on — olla Ávilas, kuid mitte nii nagu mujal? Kuidas saada selle suure vaikuse vääriliseks? Aga küsida ka ei kõlba, Ávilas peab vastuse leidma igaüks ise. (lk 49) * Väljume linna müüride vahelt põhja suunas. All orus asub klooster, kus kasvas püha Teresa. Piki müüri edasi liikudes kohtame kühmuvajunud karjust koera ja valge lambakarjaga. Ávila hea karjus võiks olla kaheksakümne- või kolmesaja-aastane. Mitte miski temas ei viita ajastule, milles ta elab. Ettevaatlikul sammul viib ta oma karja alla orgu. (lk 49) * Valkjas kirik ja mina silm silma vastas sel veebruari alguspäeval sombuse taeva all. Ma vaatan seda läbi aja ja mälestuste loori: vanad kirikud ja vanad veebruarid meie vahel. See aastaaeg just nagu seisaks paigal — haritud, kuivad roostekarva väljad, ojade ääres puhkevad pajuurvad. Kui suudaks nõnda vabaneda ajast nagu see maastik, siis seisaksin tõepoolest silm silma vastas selle kirikuga. Aga teab kas inimesele on antud seda üle elada. Võib-olla isegi mitte asjadele. Maailm ilma aja säästliku loorita pudeneks põrmuks üheaegsuse kaalust, variseks endasse kokku nagu aine, mis on haaratud teise külgetõmbejõu keerisesse. Et kestaks aja vool ja selles elutu aine — selle kiriku ja minu, elusa tasakaal. Vaid mõnikord, mõni hetk, nagu sel varasel veebruaripäeval, rebenegu pisut loor ning paljastagu, et kõik on üheaegsuses ühtne. (lk 50-51, Baskide maa) * Hispaania on hõõguv saunaahi, kust ikka aeg-ajalt paiskuvad välja jaanileili suitsupahvakud. Avanevad laialt kirikute uksed, pühadus voolab välja tänavaile ja voogab seal uhkete, salapäraste rongkäikudena. Kõige ees, nähtamatutel õlgadel kantud, liiguvad taarudes hiiglased tohutu pea ja veidra jõllis näoga. Lõhnab viiruk siia-sinna kiikuvatelt suitsunõudelt, lehkavad kailud, siia-sinna sebivate jalgade alla tallatud. Tumeda leegina heljub jõugu peade kohal sügav laul. Mustlane hõiskab, kuni tal hääl lämbub ja peolaulust jääb järele vaid murdunud, vaevatud kähin. ''De profundis a te clamavi''. (lk 51) * Surmaga peab oskama ümber käia, see on kõik. Ei maksa oodata halastust ega tunnustust. Elada on raske ja surra niisamuti. Seepärast peab elama ja surema hambad ristis, nii hästi kui iganes saab. (lk 60) * Andalucía on päikeses punakaks kõrbenud keha ja oliivipuud tema karvastik. Ilmatuma tundlik maastik — kui nõlvu kõdistada, siis nad naeraksid. Aga valgus siblib neist üle märkamatuil sammel. Oi, kõndiva valguse maa, kus paike veereb maakera pinnal! (lk 64) * Andalucías tekib täiesti ootamatult kindel veendumus, et sa pead uskuma elu. Sa pead jälle usaldama elu. Sest kõik pöörab heaks. Ja kui ongi halb, siis on ikkagi hea. Sa pead uskuma, et kõik, mis elus juhtub, on hea. Sa pead sukelduma ajavoolu ilma vastu puiklemata. Kõik on hea. Kõik on. Kõik. (lk 64) * Kevadel puud heljuvad, hõljuvad ja heljudes elavad. Siin-seal lööb rohelistest lainetest läbi mõni valge või roosakas vahutort: noorte viljapuude esimesed õied. Nad sätendavad ja säravad kui kastepiisad — taeva saadikud. Ja talled — värisevail karvased jalul kõmbivad nad ema järel. Isegi värske rohu niiske rohelus ei tundu neile küllalt sametine — nad tahaksid katta taeva. (lk 65, Põhja-Itaalia) * Tuleb aeg, kui me peame andma end sellele, mis oli päris algul: tulele, veele, õhule ja maale. Tuleb aeg, kui me peame andma oma keha tagasi. Elu on möödas, algab jälle Ithaka aeg. Seljataha on jäänud unistused, igatsused varjuvad kajakate haledas kisas. Keerdub koomale maailma kaarjas silmapiir, elu vööpael põimub igaviku laekasse. Ja unes me jõuame Ithakale ja avame silmad teisele, kaugemale silmapiirile. (lk 73) * Kreeta saarel hüpleb valgus kartmatult üle magavate hallide mäekühmude. Kreeta magab nagu tohutu härg Vahemere vetes. (lk 74) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ivask, Astrid}} qgklk7g8debkw139foql95zecyc80ze