Puu

<mediawiki xmlns="http://www.mediawiki.org/xml/export-0.11/" xmlns:xsi="http://www.w3.org/2001/XMLSchema-instance" xsi:schemaLocation="http://www.mediawiki.org/xml/export-0.11/ http://www.mediawiki.org/xml/export-0.11.xsd" version="0.11" xml:lang="et">
  <siteinfo>
    <sitename>Vikitsitaadid</sitename>
    <dbname>etwikiquote</dbname>
    <base>https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht</base>
    <generator>MediaWiki 1.47.0-wmf.3</generator>
    <case>first-letter</case>
    <namespaces>
      <namespace key="-2" case="first-letter">Meedia</namespace>
      <namespace key="-1" case="first-letter">Eri</namespace>
      <namespace key="0" case="first-letter" />
      <namespace key="1" case="first-letter">Arutelu</namespace>
      <namespace key="2" case="first-letter">Kasutaja</namespace>
      <namespace key="3" case="first-letter">Kasutaja arutelu</namespace>
      <namespace key="4" case="first-letter">Vikitsitaadid</namespace>
      <namespace key="5" case="first-letter">Vikitsitaatide arutelu</namespace>
      <namespace key="6" case="first-letter">Fail</namespace>
      <namespace key="7" case="first-letter">Faili arutelu</namespace>
      <namespace key="8" case="first-letter">MediaWiki</namespace>
      <namespace key="9" case="first-letter">MediaWiki arutelu</namespace>
      <namespace key="10" case="first-letter">Mall</namespace>
      <namespace key="11" case="first-letter">Malli arutelu</namespace>
      <namespace key="12" case="first-letter">Juhend</namespace>
      <namespace key="13" case="first-letter">Juhendi arutelu</namespace>
      <namespace key="14" case="first-letter">Kategooria</namespace>
      <namespace key="15" case="first-letter">Kategooria arutelu</namespace>
      <namespace key="710" case="first-letter">TimedText</namespace>
      <namespace key="711" case="first-letter">TimedText talk</namespace>
      <namespace key="828" case="first-letter">Moodul</namespace>
      <namespace key="829" case="first-letter">Mooduli arutelu</namespace>
      <namespace key="1728" case="first-letter">Üritus</namespace>
      <namespace key="1729" case="first-letter">Ürituse arutelu</namespace>
    </namespaces>
  </siteinfo>
  <page>
    <title>Puu</title>
    <ns>0</ns>
    <id>4475</id>
    <revision>
      <id>135078</id>
      <parentid>133920</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T20:57:48Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <comment>/* Proosa */</comment>
      <origin>135078</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="15670" sha1="2cvpag8bygd62n7txi72snj1as6aubh" xml:space="preserve">[[Pilt:Sequoia sempervirens 01.jpg|pisi|Rannikusekvoia (''Sequoia sempervirens'')]]
[[Pilt:Johanna_Marianne_Freystein_-_Landscape_-_NG.M.00180_-_National_Museum_of_Art,_Architecture_and_Design.jpg|pisi|Johanna Marianne Freystein (1760-1807), &quot;Maastik&quot;, ''s.d.'']]
[[Pilt:Bolette Puggaard - Parti fra Ordrup Mose.jpg|pisi|Bolette Puggaard, &quot;Vaade Ordrup Mosest&quot; (u 1840)]]
[[Pilt:Marianne_North_(1830-1890)_-_African_Baobab_Tree_in_the_Princess's_Garden_at_Tanjore,_India_-_MN262_-_Marianne_North_Gallery,_Royal_Botanic_Gardens,_Kew.jpg|pisi|Marianne North, &quot;Baobab Printsessi aias Tanjores, Indias&quot; (u 1878)]]
[[Pilt:Hermine_Lang-Laris_Blühende_Bäume_in_einem_Hinterhof.jpg|pisi|Hermine Lang-Laris (1844-1919), &quot;Õitsvad puud sisehoovis&quot;, s.d.]]
[[Pilt:Florence_Este_Pins_parasols.jpg|pisi|Florence Esté (1860-1926), &quot;Piinia roosas päikeseloojangus&quot;, ''s.d.'']]
[[Pilt:Jacoba_van_heemskerk,_due_alberi,_1908-10_ca.jpg|pisi|Jacoba van Heemskerck, &quot;Kaks puud&quot; (1908-1910)]]
[[Pilt:Anita_Rée_Weiße_Bäume_c1922-1925.jpg|pisi|Anita Rée, &quot;Valged puud&quot; (1922-1925)]]
[[Pilt:Pauline_Thomsen,_Landskab_med_træer,_1926.png|pisi|Pauline Thomsen, &quot;Maastik puudega&quot; (1926)]]
[[Pilt:Emily_Carr_Tree_Spiralling_Upward_1932-33.jpg|pisi|[[Emily Carr]], &quot;Puu. Spiraalselt üles&quot; (1932-1933)]]
[[Pilt:Bomen,_Léon_Spilliaert,_Mu.ZEE_Oostende,_B000088.jpg|pisi|Léon Spilliaert, &quot;Puud&quot; (1940)]]
[[Pilt:1998Bluetentraume.jpg|pisi|Helma Petrick, &quot;Õieunelmad&quot; (1998)]]
'''Puu''' on hästi välja kujunenud varrega (tüvega) puit[[taim]], mis võib saavutada suured mõõtmed.

==Proosa==

* Puu, mis paneb ühe [[nutt|nutma]] rõõmupisaraid, on teiste silmis vaid roheline asi, mis [[Takistus|seisab tee peal ees]]. Mõned näevad [[loodus]]es üksnes naeruväärset ja vormitust ning nende järgi ma oma kunsti ei sea; mõned loodust peaaegu ei näegi. Kuid [[kujutlusvõime]]ga inimese silmis on loodus puhas kujutlus. Nagu inimene on, nõnda ta näeb.
** [[William Blake]], kiri John Truslerile, 23. august 1799; ''cit. via'': Maria Popova, [https://www.themarginalian.org/2016/07/14/william-blake-john-trusler-letter/ &quot;William Blake's Most Beautiful Letter: A Timeless Defense of the Imagination and the Creative Spirit&quot;], The Marginalian, 14.07.2016


* Üksainus vana [[vaher]] õilistab tervet aeda, üksainus majesteetlik [[pöökpuu]], üksainus hiigelsuur [[kastan]], mis kannab oma [[võra]]s poolt ööd. Aga see ei pruugi olla üksainus suur puu, ka [[maal]]il ei pruugi tumedalt hõõguv [[punane]] või särav [[kollane]] esineda ainult ühes kohas. Nii siin kui seal ei sõltu [[ilu]] mitte [[mateeria]]st, vaid mateeria ammendamatutest kombinatsioonidest. 
** [[Hugo von Hofmannsthal]], &quot;Aiad&quot; esseekogus &quot;Väikesi vaatlusi&quot;, tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 64


* Mulle on ikka paistnud, kui oleks puud hingelised olevused peaaegu inimlikkude [[tunne]]tega; [[kevad]]el on vahesein [[inimene|inimeste]] ja puude vahel veel õhem kui muidu. Meie esiisad uskusid, et inimese [[hing]] elas teatud puu sees; kui sellele viga tehti, kõdunes inimene, ja kui puu maha raiuti, pidi inimene surema. Meie Põhjamaade suurtes, tõsistes puudes elavad [[nunn]]ade hinged. [[Igatsus]] ja [[armastus]], mis neis noortes naistes end kunagi avaldada ei tohi, puhkeb kevadel puude miljoniteks [[õis|õiteks]], täis ülimaiselt [[magus]]at ja joovastavat [[lõhn]]a. [[Pihlakad]], [[toomingad]], [[sirelid]]... Mis on nende kõrval lõunamaade õierikkus ja värvihiilgus? Meie puude väikestes [[valge]]tes õites materialiseerib end lõpmata [[talv]]e meeltäraheitlik igatsus ja [[ootus]]; neist valgub kuuvalgega täidetud õhku niisugust rasket, uimastavat magusust, et kõik me kevadööd näivad küllastatud olevat [[igatsus]]e ja [[armastus]]ega. Kas mujal ongi õiget armastust kui Põhjamail? Kes teab midagi armastusest, kes igatsust pole tunnud? 
** [[Helmi Neggo]], &quot;Väikesed kirjad Nizza reisilt&quot;. Tallinna Teataja; 22. märts, 19· apr., 31. mai ja 23. august 1919; tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, &quot;Kolm suurt õnne&quot;. Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013, lk 244


* Puit on meeldiv asi, millest mõelda. See tuleb puudest; ja puud kasvavad ja me ei tea, kuidas nad kasvavad. Aastate kaupa kasvavad nad meist väljagi tegemata aasadel, metsades, jõekallastel - puha asjad, millest meile meeldib mõelda. Lehmad vehivad puude all palavatel pärastlõunatel sabaga; puud värvivad jõed nii roheliseks, et kui tiigikana vette sukeldub, tekib tunne, et pinnale tõustes peaksid ta suled üleni rohelised olema. Mulle meeldib mõelda kaladest, kes seisavad jões paigal, ninad vastuvoolu, nagu tuules lehvivad lipud, ja veemardikatest, kes jõesängis aegamisi mudakupleid üles tuhnivad. Mulle meeldib mõelda puust endast: kõigepealt puuolemise tihedast kuivast aistingust; siis räsivatest tormituultest; siis aeglaselt ja hõrgult immitsevast mahlast. Mulle meeldib mõelda ka puust talveöödel, kui see seisab tühjal väljal, kõik lehed tihedalt kokku keerdunud, kõik õrn kuu teraskuulide eest varjul, alasti mast maakeral, mis aina uperpallitab läbi öö. Kui vali ja veider võib tunduda linnulaul juunikuus; ja kui külmad putukate jalad, kui nad vaevaliselt mööda koorevagusid üles ronivad või hõredal rohelisel lehtedest varikatusel päikest võtavad ja teemandilõikeliste punaste silmadega otse ette vaatavad... Ükshaaval katkevad kiud mulla tohutu külma surve all, siis tuleb viimane torm, kõige ülemised oksad kukuvad alla ja puurduvad taas sügavale maasse. Sellegipoolest pole elu veel läbi; puul
on miljon kannatlikku valvsat elu mitmel pool maailmas, magamistubades, laevades, sillutises, tahveldisena tubades, kus mehed ja naised pärast õhtusööki istuvad ja sigarette suitsetavad. See puu on täis rahulikke mõtteid, õnnelikke mõtteid.
** [[Virginia Woolf]], &quot;Täpp seinal&quot; proosavalimikust &quot;Kirjutamata romaan ja teisi jutte&quot;, tlk [[Mirjam Parve]], LR 25-26 2017, lk 13


* [[Hirv]] on [[välk|välgu]] ja puu poeg. (lk 19)
* Puu otsib oma konksus [[sõrmed]]ega maa alt üht [[süda]]nt. (lk 25)
* Keset lagedat laama kükitavad ainsa puu varjus ja ajavad juttu looduse kõik mõtted. (lk 34)
* Hõõgudes tuleb [[süsi|söele]] meelde kõik, isegi see, kuidas ta oli roheline puu lootuseküllases maailmas. (lk 42)
* Ainult [[botaanikaaed]]ades on puudel [[nimekaardid]]. (lk 42)
* Troopikaline tähendab, et [[juured]] ronivad puu otsa. (lk 45)
* Puul on tunne, et [[oks]]te külge klammerdunud [[linnud]] on ta [[sõrmus]]ed. (lk 49)
** [[Ramón Gómez de la Serna]], &quot;Gregeriiad&quot;, tlk [[Jüri Talvet]], [[LR]] 2/1974


* Ta nimi oli Benjamin Driscoll ja ta oli kolmekümne ühe aastane. Ta [[unistus|unistas]] sellest, et [[Marss]] muutuks [[roheline|roheliseks]] ja kõrgeks puude ja lehestiku tõttu, iga aastaajaga ikka kõrgemaks, et oleks puid, mis jahutaksid linnu tulikuumal suvel, puid, mis hoiaksid kinni talvetuuli. Üks puu suudab palju ära teha: lisada värvi, pakkuda [[vari|varju]], pillata puuvilju või saada laste mänguplatsiks, olla terve taevamaailm, kus ronida ja rippuda; [[toit|toidu]] ja [[mõnu]]de [[arhitektuur]] - see oli puu. Aga ennekõike puhastaksid puud jäist [[õhk]]u [[kopsud]]e jaoks ja [[kõrv]]u kostaks õrn sahin, kui lamad öösiti oma lumi[[valge]]s [[voodi]]s ja see uinutab su [[uni|magama]]. 
** [[Ray Bradbury]], &quot;Marsi kroonikad&quot;, tlk [[Linda Ariva]], ptk &quot;Detsember 2001: Roheline hommik&quot;, 1974, lk 81


* Kui parun Apelsin veel noor oli, magas ta [[öö]] läbi, et seedida seda, mis ta päeva jooksul ära oli [[söömine|söönud]]. Ent hiljem ütles ta:
:&quot;[[uni|Magamine]] on kaotatud aeg, sest magamise ajal ei saa ma süüa.&quot;
:Ja nõnda otsustas ta süüa ka öösiti ning vähendada seedimiseks määratud aega ühe [[tund|tunnini]]. Kõigist ta valdustest, mis olid mööda tervet maad laiali, voorisid iga päev läbi moonavoorid kõigi mõeldavate toiduainetega, et ta [[nälg]]a rahuldada. Vaesed talunikud ei teadnud enam, mida talle veel saata. Parun sõi välkkiirelt [[muna|mune]], kanu, [[siga|sigu]], veiseid, [[küülik]]uid, puu- ja juurvilja, [[leib]]a, biskviite ja [[tort]]e. Tal oli kaks [[teenija]]t, kes talle suhu toppisid kõik, mis kohale jõudis, ja veel kaks, kes esimesi välja vahetasid, kui need ära väsisid.
:Viimaks saatsid talunikud sõna, et neil pole talle enam midagi süüa anda.
:&quot;Saatke mulle puid!&quot; käskis parun.
:Talunikud saatsid talle puid ja ta sõi needki ära koos kõigi [[leht]]ede ja juurtega, kastes neid [[õli]] ja [[sool]]a sisse. 
* [[Gianni Rodari]], &quot;Cipollino seiklused&quot;, tlk [[Aleksander Kurtna]], 4. trükk, 2011, lk 33-34


* Me naudime taime sõjamasinat. Nagu Amazonase [[vihmamets]]as peagi selgeks saab, pole taimed mingid nannipunnid. Kuna puud ei saa liikuda, ei kurameerida või end kaitsta, on nad [[ellujäämine|ellujäämise]] nimel leidlikuks ja agressiivseks muutunud. Mõnel tekivad otse koore alla [[strühniin]]i või muu [[mürk]]aine kihid; mõned on [[lihasööja]]d; mõned on leiutanud keerukate sulgjate tolmuharjadega õied, et riivata [[õietolm]]uga igat [[putukas|putukat]], [[lind]]u või nahkhiirt, keda neil on õnnestunud oma sireenilõhnade ja -värvidega ligi meelitada. 
** [[Diane Ackerman]], &quot;Meelte lugu&quot;, tlk Riina Jesmin, 2005, lk 76


* Suured puud on [[taevas|taeva]] [[Atlas (mütoloogia)|Atlased]].
** [[Asta Põldmäe]], &quot;Gregeriiad&quot;, rmt: &quot;Linnadealune muld&quot;, 1989, lk 118


* Katsugu keegi viga teha mõnele suurele puule või veel hullem - endisele pühapaigale! Selline [[kuritöö|kuritegu]] on ränk, sest kohtumõistjaks pole siin [[inimene]], vaid [[loodus]]. Ja loodus juba [[nali|nalja]] ei mõista - eesti pärimus kubiseb jubedatest lugudest, kuidas puupilastaja hirmsa otsa leidis. [[Eesti]] vahest kõige iseloomulikum tunnusjoon on see, et siin on [[kivi]]del ja puudel märksa suuremad [[õigus]]ed kui inimestel ja [[loom]]adel (taevas halasta - ja selline [[riik]] võeti [[Euroopa Liit]]u!) (lk 37)
* Ökoloogid on kurtnud, et see on terves  maailmas tõsine probleem - ökosüsteemidest kaovad vähehaaval suured puud. Vanad ja võimsad puud on nagu loodusmonumendid, mille silmitsemine tekitab inimeses pühaliku tunde. Aukartus [[elu]] ees võib sugeneda muidugi lihtsalt ka elementaarsest massivahest. (lk 138)
** [[Valdur Mikita]], &quot;Kukeseene kuulamise kunst: Läänemeresoome elutunnet otsimas&quot;, Välgi metsad, 2017


* [[Järv]]e teisel kaldal tungivad viimased päikesekiired läbi longus puude. Neid puid tõmbab alati vee poole. Eemalt paistab, nagu oleksid nad püüdnud jälitaja eest järve [[Põgenemine|põgeneda]], aga tardusid poole pealt ja jäid sinna seisma, langetatud päi ja uppunud okstega, elutud, [[Alastus|alasti]]. 
** [[Sara Stridsberg]], &quot;Armastuse gravitatsioon&quot;, tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 144

==Luule==

&lt;poem&gt;
Olen osa sellest igihaljast puust, 
veel ihkan anumais ta mõrkjat maiku, 
ta ühes okastega kasvatas mu juust, 
ta elas minu verre oma pehmet vaiku. 
/---/
Ah, olla laul ses rohetavas puus, 
et seinteks kerida me pühas majas, 
et kunagi ei kustuks elav naer su suus, 
ma tahan kajada su südames ja ajas.
&lt;/poem&gt;
* [[Rein Sepp]], &quot;... Olen osa sellest igihaljast puust&quot;, ''cit. via'' &quot;... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast&quot;. Akadeemia 11/2003, lk 2334


&lt;poem&gt;
Mida suurem on puu, seda suurem on ta üksindus.
Mina olen üks janusemaist.
Mu juurtel pole algust ega lõppu mu ladva laiumisel.
Ma ei mäleta, millise luule tuju tuhin mõistis mu piiritule paiknemisele.
Tahaksin enda lahendada liikumises, aga pean püsima paigal ja
tollhaaval kerkima taeva poole, mis jääb igavesti kaugeks.
Mu mahl on haige oma jõust ja mu tolm lõhnab hingematvalt.
Tuuled tuuseldavad laantes ega leia mind iialgi üles.
Varjudki ei peatu mu juures enamaks kui üheksainsaks ruttavaks
ringmänguks.
Kevaded käivad edasi-tagasi ja riivavad mind oma naeruga,
mis põletab südant.
Mu ihalus haarab nii paljut, et olen üdini üksinda.
/---/
Aiman taevaid taevaste taga ja kannan oma turjal nende raskust.
Aiman mõtteid mõtete taga, millistele kõik on võimalik,
välja arvatud lakkamine.
Mängin määratu koormaga ja igas mu rakus heliseb usutamatu
väsimus, millest hargneb üha uute ihade oksi.
&lt;/poem&gt;
* [[Artur Alliksaar]], &quot;Morbiidseid maastikke&quot; 7, rmt: &quot;Päikesepillaja&quot;, (3. trükk, 1997), lk 352
 

&lt;poem&gt;
Polegi kaitset sul muud
ainult puud soojad puud
kergelt puutuvad käsi
jahutavad silmi ja suud
lahked puud
Maru oksi vaid räsib
koore all rahus ümiseb säsi
...
ja lõpuks leplikud puud
ongi see viimne maja
Võtavad endi hõlma
hinged ja kondid-luud
&lt;/poem&gt;
* [[Linda Ruud]], &quot;Puud&quot;


&lt;poem&gt;
Puid me mälestusmetsas
iial ei raiuta.
Nad kohavad üle me õue,
kui ise ei teagi.
Ja kogu elu
toetame nendele õla.

Ole vakka ja kuulata -
kuldnokk vilistab ladvas.
&lt;/poem&gt;
* [[Milvi Seping]], &quot;Kuulata...&quot;, kogus &quot;Urvad üle müüride&quot; (1974), lk 42


&lt;poem&gt;
võite minu tehtud [[pilt]]e üle teha
ise teate ju missuguseid
et te maha raiuks seda ma ei taha
suuri puid neid majataguseid
&lt;/poem&gt;
* [[Juhan Viiding]], &quot;Kiri vendadele&quot; kogust &quot;Detsember&quot; (1971), lk 70


&lt;poem&gt;
Ürgmetsa puuna oma kõrgusjärku
ja valgusesse kuuluda vaid tohid.
On sinu pea peal varjulised ladvad
ja sinust allpool noorendik ja rohi.
/---/
On üraskid ja juurepäss su juures.
Vaik välja valgub, oled tuulekõbi.
Hea metsavaht sind varsti ära koristab,
et ei haaraks tervet laant see tõbi.
/---/
Kui ostmist ega laenutamist pole.
Su ainsaks hooleks sirge kehahoid,
kui kasvad uhkes salus. Aga jässakal
jääb elu sisse keset kehvi soid.
&lt;/poem&gt;
* [[Aleksander Suuman]], &quot;Laul olemisest&quot; kogus &quot;Maa paistel&quot; (1975), lk 9


&lt;poem&gt;
Ja puudele [[tramm]] vastas:
&quot;Ei saa teid sise lasta!

Teil oksad ning juured
jändrikud ja suured.
Kui vagunisse tikute,
kõik istmed ära rikute!&quot;
&lt;/poem&gt;
* [[Dagmar Normet]], &quot;Trammitantsulaul&quot;, rmt: &quot;Une-Mati, Päris-Mati ja Tups&quot;, Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 11
 

&lt;poem&gt;
On kasvamas kuskil üks pisike puu,
ta rohetav [[võra]] on [[habras]] ja noor,
veel nõrk on ta [[tüvi]] ja lühike [[juur]],
nii pehme ja sile ta õhuke [[puukoor|koor]],
kuid temagi loodab, et ükskord on suur. 
&lt;/poem&gt;
* [[Ott Arder]], &quot;On kasvamas kuskil üks pisike puu&quot; koondkogus &quot;Luule sünnib kus sünnib kui sünnib&quot; (2006), lk 52


&lt;poem&gt;
•&quot;Ennäe imet, sa seisad ju minuta ka püsti,&quot; ütles tuul puule ja peatus väsinult.
&quot;Ennäe imet,&quot; pomises puu.
&lt;/poem&gt;
* [[Maria Lee]], &quot;*** tuul puule&quot; kogus &quot;Äramõte&quot; (2007), lk 25


* Puu on puudekõrgune.
** [[Heiki Vilep]], &quot;Puu on puudekõrgune&quot;


&lt;poem&gt;
kambiumis kihab
peajuur saadab 3 m sygavuselt latva sõnumi
latv ei vaevu vastama
toitained liiguvad niigi fotosyntees toimub
on see siis elu
&lt;/poem&gt;
* [[Triin Soomets]], &quot;* kambiumis kihab&quot; kogus &quot;Valitud omadused&quot; (2016), lk 170

==Vanasõnad==
* Ega puust pulma tehta ega [[au]] aiateibast.
* Kes kooleb, koju läheb; kes elab, ette puu teeb.
* Kui tuleb murd muile puile, tuleb [[katk]] ka [[kadakas|kadakaile]].
* Kus puud raiutakse, seal laastud lendavad.
* [[Liha]] ei kasva kondita ega puu oksata.
* Liig kõverdamine murrab puu.
* Oleks põrsal küüned, ta läheks puu otsa (ahju peale).
* Pikka puud ei lasta [[taevas]]se kasvada.
* Puu ei kasva oksata ega liha kondita.
* Puud ja peerud mehe [[mure]], [[leib]] ja riie naise mure.
* Teise [[haigus]] puu küljes.
* Teise valu [[kivi]] küljes ([[häda]] puu küljes).
* Ühe hoobiga puu ei lange ega ühest palgist hoonet ehitata.
** &quot;Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen&quot;, Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

==Välislingid==
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Puud| ]]
[[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]]</text>
      <sha1>2cvpag8bygd62n7txi72snj1as6aubh</sha1>
    </revision>
    <revision>
      <id>135079</id>
      <parentid>135078</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T20:58:14Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <comment>/* Proosa */</comment>
      <origin>135079</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="15670" sha1="ezf5qwi5bmggjqvm2dnapubr54qljuy" xml:space="preserve">[[Pilt:Sequoia sempervirens 01.jpg|pisi|Rannikusekvoia (''Sequoia sempervirens'')]]
[[Pilt:Johanna_Marianne_Freystein_-_Landscape_-_NG.M.00180_-_National_Museum_of_Art,_Architecture_and_Design.jpg|pisi|Johanna Marianne Freystein (1760-1807), &quot;Maastik&quot;, ''s.d.'']]
[[Pilt:Bolette Puggaard - Parti fra Ordrup Mose.jpg|pisi|Bolette Puggaard, &quot;Vaade Ordrup Mosest&quot; (u 1840)]]
[[Pilt:Marianne_North_(1830-1890)_-_African_Baobab_Tree_in_the_Princess's_Garden_at_Tanjore,_India_-_MN262_-_Marianne_North_Gallery,_Royal_Botanic_Gardens,_Kew.jpg|pisi|Marianne North, &quot;Baobab Printsessi aias Tanjores, Indias&quot; (u 1878)]]
[[Pilt:Hermine_Lang-Laris_Blühende_Bäume_in_einem_Hinterhof.jpg|pisi|Hermine Lang-Laris (1844-1919), &quot;Õitsvad puud sisehoovis&quot;, s.d.]]
[[Pilt:Florence_Este_Pins_parasols.jpg|pisi|Florence Esté (1860-1926), &quot;Piinia roosas päikeseloojangus&quot;, ''s.d.'']]
[[Pilt:Jacoba_van_heemskerk,_due_alberi,_1908-10_ca.jpg|pisi|Jacoba van Heemskerck, &quot;Kaks puud&quot; (1908-1910)]]
[[Pilt:Anita_Rée_Weiße_Bäume_c1922-1925.jpg|pisi|Anita Rée, &quot;Valged puud&quot; (1922-1925)]]
[[Pilt:Pauline_Thomsen,_Landskab_med_træer,_1926.png|pisi|Pauline Thomsen, &quot;Maastik puudega&quot; (1926)]]
[[Pilt:Emily_Carr_Tree_Spiralling_Upward_1932-33.jpg|pisi|[[Emily Carr]], &quot;Puu. Spiraalselt üles&quot; (1932-1933)]]
[[Pilt:Bomen,_Léon_Spilliaert,_Mu.ZEE_Oostende,_B000088.jpg|pisi|Léon Spilliaert, &quot;Puud&quot; (1940)]]
[[Pilt:1998Bluetentraume.jpg|pisi|Helma Petrick, &quot;Õieunelmad&quot; (1998)]]
'''Puu''' on hästi välja kujunenud varrega (tüvega) puit[[taim]], mis võib saavutada suured mõõtmed.

==Proosa==

* Puu, mis paneb ühe [[nutt|nutma]] rõõmupisaraid, on teiste silmis vaid roheline asi, mis [[Takistus|seisab tee peal ees]]. Mõned näevad [[loodus]]es üksnes naeruväärset ja vormitust ning nende järgi ma oma kunsti ei sea; mõned loodust peaaegu ei näegi. Kuid [[kujutlusvõime]]ga inimese silmis on loodus puhas kujutlus. Nagu inimene on, nõnda ta näeb.
** [[William Blake]], kiri John Truslerile, 23. august 1799; ''cit. via'': Maria Popova, [https://www.themarginalian.org/2016/07/14/william-blake-john-trusler-letter/ &quot;William Blake's Most Beautiful Letter: A Timeless Defense of the Imagination and the Creative Spirit&quot;], The Marginalian, 14.07.2016


* Üksainus vana [[vaher]] õilistab tervet aeda, üksainus majesteetlik [[pöökpuu]], üksainus hiigelsuur [[kastan]], mis kannab oma [[võra]]s poolt ööd. Aga see ei pruugi olla üksainus suur puu, ka [[maal]]il ei pruugi tumedalt hõõguv [[punane]] või särav [[kollane]] esineda ainult ühes kohas. Nii siin kui seal ei sõltu [[ilu]] mitte [[mateeria]]st, vaid mateeria ammendamatutest kombinatsioonidest. 
** [[Hugo von Hofmannsthal]], &quot;Aiad&quot; esseekogus &quot;Väikesi vaatlusi&quot;, tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 64


* Mulle on ikka paistnud, kui oleks puud hingelised olevused peaaegu inimlikkude [[tunne]]tega; [[kevad]]el on vahesein [[inimene|inimeste]] ja puude vahel veel õhem kui muidu. Meie esiisad uskusid, et inimese [[hing]] elas teatud puu sees; kui sellele viga tehti, kõdunes inimene, ja kui puu maha raiuti, pidi inimene surema. Meie Põhjamaade suurtes, tõsistes puudes elavad [[nunn]]ade hinged. [[Igatsus]] ja [[armastus]], mis neis noortes naistes end kunagi avaldada ei tohi, puhkeb kevadel puude miljoniteks [[õis|õiteks]], täis ülimaiselt [[magus]]at ja joovastavat [[lõhn]]a. [[Pihlakad]], [[toomingad]], [[sirelid]]... Mis on nende kõrval lõunamaade õierikkus ja värvihiilgus? Meie puude väikestes [[valge]]tes õites materialiseerib end lõpmata [[talv]]e meeltäraheitlik igatsus ja [[ootus]]; neist valgub kuuvalgega täidetud õhku niisugust rasket, uimastavat magusust, et kõik me kevadööd näivad küllastatud olevat [[igatsus]]e ja [[armastus]]ega. Kas mujal ongi õiget armastust kui Põhjamail? Kes teab midagi armastusest, kes igatsust pole tunnud? 
** [[Helmi Neggo]], &quot;Väikesed kirjad Nizza reisilt&quot;. Tallinna Teataja; 22. märts, 19· apr., 31. mai ja 23. august 1919; tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, &quot;Kolm suurt õnne&quot;. Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013, lk 244


* Puit on meeldiv asi, millest mõelda. See tuleb puudest; ja puud kasvavad ja me ei tea, kuidas nad kasvavad. Aastate kaupa kasvavad nad meist väljagi tegemata aasadel, metsades, jõekallastel - puha asjad, millest meile meeldib mõelda. Lehmad vehivad puude all palavatel pärastlõunatel sabaga; puud värvivad jõed nii roheliseks, et kui tiigikana vette sukeldub, tekib tunne, et pinnale tõustes peaksid ta suled üleni rohelised olema. Mulle meeldib mõelda kaladest, kes seisavad jões paigal, ninad vastuvoolu, nagu tuules lehvivad lipud, ja veemardikatest, kes jõesängis aegamisi mudakupleid üles tuhnivad. Mulle meeldib mõelda puust endast: kõigepealt puuolemise tihedast kuivast aistingust; siis räsivatest tormituultest; siis aeglaselt ja hõrgult immitsevast mahlast. Mulle meeldib mõelda ka puust talveöödel, kui see seisab tühjal väljal, kõik lehed tihedalt kokku keerdunud, kõik õrn kuu teraskuulide eest varjul, alasti mast maakeral, mis aina uperpallitab läbi öö. Kui vali ja veider võib tunduda linnulaul juunikuus; ja kui külmad putukate jalad, kui nad vaevaliselt mööda koorevagusid üles ronivad või hõredal rohelisel lehtedest varikatusel päikest võtavad ja teemandilõikeliste punaste silmadega otse ette vaatavad... Ükshaaval katkevad kiud mulla tohutu külma surve all, siis tuleb viimane torm, kõige ülemised oksad kukuvad alla ja puurduvad taas sügavale maasse. Sellegipoolest pole elu veel läbi; puul on miljon kannatlikku valvsat elu mitmel pool maailmas, magamistubades, laevades, sillutises, tahveldisena tubades, kus mehed ja naised pärast õhtusööki istuvad ja sigarette suitsetavad. See puu on täis rahulikke mõtteid, õnnelikke mõtteid.
** [[Virginia Woolf]], &quot;Täpp seinal&quot; proosavalimikust &quot;Kirjutamata romaan ja teisi jutte&quot;, tlk [[Mirjam Parve]], LR 25-26 2017, lk 13


* [[Hirv]] on [[välk|välgu]] ja puu poeg. (lk 19)
* Puu otsib oma konksus [[sõrmed]]ega maa alt üht [[süda]]nt. (lk 25)
* Keset lagedat laama kükitavad ainsa puu varjus ja ajavad juttu looduse kõik mõtted. (lk 34)
* Hõõgudes tuleb [[süsi|söele]] meelde kõik, isegi see, kuidas ta oli roheline puu lootuseküllases maailmas. (lk 42)
* Ainult [[botaanikaaed]]ades on puudel [[nimekaardid]]. (lk 42)
* Troopikaline tähendab, et [[juured]] ronivad puu otsa. (lk 45)
* Puul on tunne, et [[oks]]te külge klammerdunud [[linnud]] on ta [[sõrmus]]ed. (lk 49)
** [[Ramón Gómez de la Serna]], &quot;Gregeriiad&quot;, tlk [[Jüri Talvet]], [[LR]] 2/1974


* Ta nimi oli Benjamin Driscoll ja ta oli kolmekümne ühe aastane. Ta [[unistus|unistas]] sellest, et [[Marss]] muutuks [[roheline|roheliseks]] ja kõrgeks puude ja lehestiku tõttu, iga aastaajaga ikka kõrgemaks, et oleks puid, mis jahutaksid linnu tulikuumal suvel, puid, mis hoiaksid kinni talvetuuli. Üks puu suudab palju ära teha: lisada värvi, pakkuda [[vari|varju]], pillata puuvilju või saada laste mänguplatsiks, olla terve taevamaailm, kus ronida ja rippuda; [[toit|toidu]] ja [[mõnu]]de [[arhitektuur]] - see oli puu. Aga ennekõike puhastaksid puud jäist [[õhk]]u [[kopsud]]e jaoks ja [[kõrv]]u kostaks õrn sahin, kui lamad öösiti oma lumi[[valge]]s [[voodi]]s ja see uinutab su [[uni|magama]]. 
** [[Ray Bradbury]], &quot;Marsi kroonikad&quot;, tlk [[Linda Ariva]], ptk &quot;Detsember 2001: Roheline hommik&quot;, 1974, lk 81


* Kui parun Apelsin veel noor oli, magas ta [[öö]] läbi, et seedida seda, mis ta päeva jooksul ära oli [[söömine|söönud]]. Ent hiljem ütles ta:
:&quot;[[uni|Magamine]] on kaotatud aeg, sest magamise ajal ei saa ma süüa.&quot;
:Ja nõnda otsustas ta süüa ka öösiti ning vähendada seedimiseks määratud aega ühe [[tund|tunnini]]. Kõigist ta valdustest, mis olid mööda tervet maad laiali, voorisid iga päev läbi moonavoorid kõigi mõeldavate toiduainetega, et ta [[nälg]]a rahuldada. Vaesed talunikud ei teadnud enam, mida talle veel saata. Parun sõi välkkiirelt [[muna|mune]], kanu, [[siga|sigu]], veiseid, [[küülik]]uid, puu- ja juurvilja, [[leib]]a, biskviite ja [[tort]]e. Tal oli kaks [[teenija]]t, kes talle suhu toppisid kõik, mis kohale jõudis, ja veel kaks, kes esimesi välja vahetasid, kui need ära väsisid.
:Viimaks saatsid talunikud sõna, et neil pole talle enam midagi süüa anda.
:&quot;Saatke mulle puid!&quot; käskis parun.
:Talunikud saatsid talle puid ja ta sõi needki ära koos kõigi [[leht]]ede ja juurtega, kastes neid [[õli]] ja [[sool]]a sisse. 
* [[Gianni Rodari]], &quot;Cipollino seiklused&quot;, tlk [[Aleksander Kurtna]], 4. trükk, 2011, lk 33-34


* Me naudime taime sõjamasinat. Nagu Amazonase [[vihmamets]]as peagi selgeks saab, pole taimed mingid nannipunnid. Kuna puud ei saa liikuda, ei kurameerida või end kaitsta, on nad [[ellujäämine|ellujäämise]] nimel leidlikuks ja agressiivseks muutunud. Mõnel tekivad otse koore alla [[strühniin]]i või muu [[mürk]]aine kihid; mõned on [[lihasööja]]d; mõned on leiutanud keerukate sulgjate tolmuharjadega õied, et riivata [[õietolm]]uga igat [[putukas|putukat]], [[lind]]u või nahkhiirt, keda neil on õnnestunud oma sireenilõhnade ja -värvidega ligi meelitada. 
** [[Diane Ackerman]], &quot;Meelte lugu&quot;, tlk Riina Jesmin, 2005, lk 76


* Suured puud on [[taevas|taeva]] [[Atlas (mütoloogia)|Atlased]].
** [[Asta Põldmäe]], &quot;Gregeriiad&quot;, rmt: &quot;Linnadealune muld&quot;, 1989, lk 118


* Katsugu keegi viga teha mõnele suurele puule või veel hullem - endisele pühapaigale! Selline [[kuritöö|kuritegu]] on ränk, sest kohtumõistjaks pole siin [[inimene]], vaid [[loodus]]. Ja loodus juba [[nali|nalja]] ei mõista - eesti pärimus kubiseb jubedatest lugudest, kuidas puupilastaja hirmsa otsa leidis. [[Eesti]] vahest kõige iseloomulikum tunnusjoon on see, et siin on [[kivi]]del ja puudel märksa suuremad [[õigus]]ed kui inimestel ja [[loom]]adel (taevas halasta - ja selline [[riik]] võeti [[Euroopa Liit]]u!) (lk 37)
* Ökoloogid on kurtnud, et see on terves  maailmas tõsine probleem - ökosüsteemidest kaovad vähehaaval suured puud. Vanad ja võimsad puud on nagu loodusmonumendid, mille silmitsemine tekitab inimeses pühaliku tunde. Aukartus [[elu]] ees võib sugeneda muidugi lihtsalt ka elementaarsest massivahest. (lk 138)
** [[Valdur Mikita]], &quot;Kukeseene kuulamise kunst: Läänemeresoome elutunnet otsimas&quot;, Välgi metsad, 2017


* [[Järv]]e teisel kaldal tungivad viimased päikesekiired läbi longus puude. Neid puid tõmbab alati vee poole. Eemalt paistab, nagu oleksid nad püüdnud jälitaja eest järve [[Põgenemine|põgeneda]], aga tardusid poole pealt ja jäid sinna seisma, langetatud päi ja uppunud okstega, elutud, [[Alastus|alasti]]. 
** [[Sara Stridsberg]], &quot;Armastuse gravitatsioon&quot;, tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 144

==Luule==

&lt;poem&gt;
Olen osa sellest igihaljast puust, 
veel ihkan anumais ta mõrkjat maiku, 
ta ühes okastega kasvatas mu juust, 
ta elas minu verre oma pehmet vaiku. 
/---/
Ah, olla laul ses rohetavas puus, 
et seinteks kerida me pühas majas, 
et kunagi ei kustuks elav naer su suus, 
ma tahan kajada su südames ja ajas.
&lt;/poem&gt;
* [[Rein Sepp]], &quot;... Olen osa sellest igihaljast puust&quot;, ''cit. via'' &quot;... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast&quot;. Akadeemia 11/2003, lk 2334


&lt;poem&gt;
Mida suurem on puu, seda suurem on ta üksindus.
Mina olen üks janusemaist.
Mu juurtel pole algust ega lõppu mu ladva laiumisel.
Ma ei mäleta, millise luule tuju tuhin mõistis mu piiritule paiknemisele.
Tahaksin enda lahendada liikumises, aga pean püsima paigal ja
tollhaaval kerkima taeva poole, mis jääb igavesti kaugeks.
Mu mahl on haige oma jõust ja mu tolm lõhnab hingematvalt.
Tuuled tuuseldavad laantes ega leia mind iialgi üles.
Varjudki ei peatu mu juures enamaks kui üheksainsaks ruttavaks
ringmänguks.
Kevaded käivad edasi-tagasi ja riivavad mind oma naeruga,
mis põletab südant.
Mu ihalus haarab nii paljut, et olen üdini üksinda.
/---/
Aiman taevaid taevaste taga ja kannan oma turjal nende raskust.
Aiman mõtteid mõtete taga, millistele kõik on võimalik,
välja arvatud lakkamine.
Mängin määratu koormaga ja igas mu rakus heliseb usutamatu
väsimus, millest hargneb üha uute ihade oksi.
&lt;/poem&gt;
* [[Artur Alliksaar]], &quot;Morbiidseid maastikke&quot; 7, rmt: &quot;Päikesepillaja&quot;, (3. trükk, 1997), lk 352
 

&lt;poem&gt;
Polegi kaitset sul muud
ainult puud soojad puud
kergelt puutuvad käsi
jahutavad silmi ja suud
lahked puud
Maru oksi vaid räsib
koore all rahus ümiseb säsi
...
ja lõpuks leplikud puud
ongi see viimne maja
Võtavad endi hõlma
hinged ja kondid-luud
&lt;/poem&gt;
* [[Linda Ruud]], &quot;Puud&quot;


&lt;poem&gt;
Puid me mälestusmetsas
iial ei raiuta.
Nad kohavad üle me õue,
kui ise ei teagi.
Ja kogu elu
toetame nendele õla.

Ole vakka ja kuulata -
kuldnokk vilistab ladvas.
&lt;/poem&gt;
* [[Milvi Seping]], &quot;Kuulata...&quot;, kogus &quot;Urvad üle müüride&quot; (1974), lk 42


&lt;poem&gt;
võite minu tehtud [[pilt]]e üle teha
ise teate ju missuguseid
et te maha raiuks seda ma ei taha
suuri puid neid majataguseid
&lt;/poem&gt;
* [[Juhan Viiding]], &quot;Kiri vendadele&quot; kogust &quot;Detsember&quot; (1971), lk 70


&lt;poem&gt;
Ürgmetsa puuna oma kõrgusjärku
ja valgusesse kuuluda vaid tohid.
On sinu pea peal varjulised ladvad
ja sinust allpool noorendik ja rohi.
/---/
On üraskid ja juurepäss su juures.
Vaik välja valgub, oled tuulekõbi.
Hea metsavaht sind varsti ära koristab,
et ei haaraks tervet laant see tõbi.
/---/
Kui ostmist ega laenutamist pole.
Su ainsaks hooleks sirge kehahoid,
kui kasvad uhkes salus. Aga jässakal
jääb elu sisse keset kehvi soid.
&lt;/poem&gt;
* [[Aleksander Suuman]], &quot;Laul olemisest&quot; kogus &quot;Maa paistel&quot; (1975), lk 9


&lt;poem&gt;
Ja puudele [[tramm]] vastas:
&quot;Ei saa teid sise lasta!

Teil oksad ning juured
jändrikud ja suured.
Kui vagunisse tikute,
kõik istmed ära rikute!&quot;
&lt;/poem&gt;
* [[Dagmar Normet]], &quot;Trammitantsulaul&quot;, rmt: &quot;Une-Mati, Päris-Mati ja Tups&quot;, Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 11
 

&lt;poem&gt;
On kasvamas kuskil üks pisike puu,
ta rohetav [[võra]] on [[habras]] ja noor,
veel nõrk on ta [[tüvi]] ja lühike [[juur]],
nii pehme ja sile ta õhuke [[puukoor|koor]],
kuid temagi loodab, et ükskord on suur. 
&lt;/poem&gt;
* [[Ott Arder]], &quot;On kasvamas kuskil üks pisike puu&quot; koondkogus &quot;Luule sünnib kus sünnib kui sünnib&quot; (2006), lk 52


&lt;poem&gt;
•&quot;Ennäe imet, sa seisad ju minuta ka püsti,&quot; ütles tuul puule ja peatus väsinult.
&quot;Ennäe imet,&quot; pomises puu.
&lt;/poem&gt;
* [[Maria Lee]], &quot;*** tuul puule&quot; kogus &quot;Äramõte&quot; (2007), lk 25


* Puu on puudekõrgune.
** [[Heiki Vilep]], &quot;Puu on puudekõrgune&quot;


&lt;poem&gt;
kambiumis kihab
peajuur saadab 3 m sygavuselt latva sõnumi
latv ei vaevu vastama
toitained liiguvad niigi fotosyntees toimub
on see siis elu
&lt;/poem&gt;
* [[Triin Soomets]], &quot;* kambiumis kihab&quot; kogus &quot;Valitud omadused&quot; (2016), lk 170

==Vanasõnad==
* Ega puust pulma tehta ega [[au]] aiateibast.
* Kes kooleb, koju läheb; kes elab, ette puu teeb.
* Kui tuleb murd muile puile, tuleb [[katk]] ka [[kadakas|kadakaile]].
* Kus puud raiutakse, seal laastud lendavad.
* [[Liha]] ei kasva kondita ega puu oksata.
* Liig kõverdamine murrab puu.
* Oleks põrsal küüned, ta läheks puu otsa (ahju peale).
* Pikka puud ei lasta [[taevas]]se kasvada.
* Puu ei kasva oksata ega liha kondita.
* Puud ja peerud mehe [[mure]], [[leib]] ja riie naise mure.
* Teise [[haigus]] puu küljes.
* Teise valu [[kivi]] küljes ([[häda]] puu küljes).
* Ühe hoobiga puu ei lange ega ühest palgist hoonet ehitata.
** &quot;Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen&quot;, Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

==Välislingid==
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Puud| ]]
[[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]]</text>
      <sha1>ezf5qwi5bmggjqvm2dnapubr54qljuy</sha1>
    </revision>
    <revision>
      <id>135080</id>
      <parentid>135079</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T21:00:27Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <comment>/* Luule */</comment>
      <origin>135080</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="15707" sha1="d8w3mezaadm9hmo5umm35i0uehbnl83" xml:space="preserve">[[Pilt:Sequoia sempervirens 01.jpg|pisi|Rannikusekvoia (''Sequoia sempervirens'')]]
[[Pilt:Johanna_Marianne_Freystein_-_Landscape_-_NG.M.00180_-_National_Museum_of_Art,_Architecture_and_Design.jpg|pisi|Johanna Marianne Freystein (1760-1807), &quot;Maastik&quot;, ''s.d.'']]
[[Pilt:Bolette Puggaard - Parti fra Ordrup Mose.jpg|pisi|Bolette Puggaard, &quot;Vaade Ordrup Mosest&quot; (u 1840)]]
[[Pilt:Marianne_North_(1830-1890)_-_African_Baobab_Tree_in_the_Princess's_Garden_at_Tanjore,_India_-_MN262_-_Marianne_North_Gallery,_Royal_Botanic_Gardens,_Kew.jpg|pisi|Marianne North, &quot;Baobab Printsessi aias Tanjores, Indias&quot; (u 1878)]]
[[Pilt:Hermine_Lang-Laris_Blühende_Bäume_in_einem_Hinterhof.jpg|pisi|Hermine Lang-Laris (1844-1919), &quot;Õitsvad puud sisehoovis&quot;, s.d.]]
[[Pilt:Florence_Este_Pins_parasols.jpg|pisi|Florence Esté (1860-1926), &quot;Piinia roosas päikeseloojangus&quot;, ''s.d.'']]
[[Pilt:Jacoba_van_heemskerk,_due_alberi,_1908-10_ca.jpg|pisi|Jacoba van Heemskerck, &quot;Kaks puud&quot; (1908-1910)]]
[[Pilt:Anita_Rée_Weiße_Bäume_c1922-1925.jpg|pisi|Anita Rée, &quot;Valged puud&quot; (1922-1925)]]
[[Pilt:Pauline_Thomsen,_Landskab_med_træer,_1926.png|pisi|Pauline Thomsen, &quot;Maastik puudega&quot; (1926)]]
[[Pilt:Emily_Carr_Tree_Spiralling_Upward_1932-33.jpg|pisi|[[Emily Carr]], &quot;Puu. Spiraalselt üles&quot; (1932-1933)]]
[[Pilt:Bomen,_Léon_Spilliaert,_Mu.ZEE_Oostende,_B000088.jpg|pisi|Léon Spilliaert, &quot;Puud&quot; (1940)]]
[[Pilt:1998Bluetentraume.jpg|pisi|Helma Petrick, &quot;Õieunelmad&quot; (1998)]]
'''Puu''' on hästi välja kujunenud varrega (tüvega) puit[[taim]], mis võib saavutada suured mõõtmed.

==Proosa==

* Puu, mis paneb ühe [[nutt|nutma]] rõõmupisaraid, on teiste silmis vaid roheline asi, mis [[Takistus|seisab tee peal ees]]. Mõned näevad [[loodus]]es üksnes naeruväärset ja vormitust ning nende järgi ma oma kunsti ei sea; mõned loodust peaaegu ei näegi. Kuid [[kujutlusvõime]]ga inimese silmis on loodus puhas kujutlus. Nagu inimene on, nõnda ta näeb.
** [[William Blake]], kiri John Truslerile, 23. august 1799; ''cit. via'': Maria Popova, [https://www.themarginalian.org/2016/07/14/william-blake-john-trusler-letter/ &quot;William Blake's Most Beautiful Letter: A Timeless Defense of the Imagination and the Creative Spirit&quot;], The Marginalian, 14.07.2016


* Üksainus vana [[vaher]] õilistab tervet aeda, üksainus majesteetlik [[pöökpuu]], üksainus hiigelsuur [[kastan]], mis kannab oma [[võra]]s poolt ööd. Aga see ei pruugi olla üksainus suur puu, ka [[maal]]il ei pruugi tumedalt hõõguv [[punane]] või särav [[kollane]] esineda ainult ühes kohas. Nii siin kui seal ei sõltu [[ilu]] mitte [[mateeria]]st, vaid mateeria ammendamatutest kombinatsioonidest. 
** [[Hugo von Hofmannsthal]], &quot;Aiad&quot; esseekogus &quot;Väikesi vaatlusi&quot;, tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 64


* Mulle on ikka paistnud, kui oleks puud hingelised olevused peaaegu inimlikkude [[tunne]]tega; [[kevad]]el on vahesein [[inimene|inimeste]] ja puude vahel veel õhem kui muidu. Meie esiisad uskusid, et inimese [[hing]] elas teatud puu sees; kui sellele viga tehti, kõdunes inimene, ja kui puu maha raiuti, pidi inimene surema. Meie Põhjamaade suurtes, tõsistes puudes elavad [[nunn]]ade hinged. [[Igatsus]] ja [[armastus]], mis neis noortes naistes end kunagi avaldada ei tohi, puhkeb kevadel puude miljoniteks [[õis|õiteks]], täis ülimaiselt [[magus]]at ja joovastavat [[lõhn]]a. [[Pihlakad]], [[toomingad]], [[sirelid]]... Mis on nende kõrval lõunamaade õierikkus ja värvihiilgus? Meie puude väikestes [[valge]]tes õites materialiseerib end lõpmata [[talv]]e meeltäraheitlik igatsus ja [[ootus]]; neist valgub kuuvalgega täidetud õhku niisugust rasket, uimastavat magusust, et kõik me kevadööd näivad küllastatud olevat [[igatsus]]e ja [[armastus]]ega. Kas mujal ongi õiget armastust kui Põhjamail? Kes teab midagi armastusest, kes igatsust pole tunnud? 
** [[Helmi Neggo]], &quot;Väikesed kirjad Nizza reisilt&quot;. Tallinna Teataja; 22. märts, 19· apr., 31. mai ja 23. august 1919; tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, &quot;Kolm suurt õnne&quot;. Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013, lk 244


* Puit on meeldiv asi, millest mõelda. See tuleb puudest; ja puud kasvavad ja me ei tea, kuidas nad kasvavad. Aastate kaupa kasvavad nad meist väljagi tegemata aasadel, metsades, jõekallastel - puha asjad, millest meile meeldib mõelda. Lehmad vehivad puude all palavatel pärastlõunatel sabaga; puud värvivad jõed nii roheliseks, et kui tiigikana vette sukeldub, tekib tunne, et pinnale tõustes peaksid ta suled üleni rohelised olema. Mulle meeldib mõelda kaladest, kes seisavad jões paigal, ninad vastuvoolu, nagu tuules lehvivad lipud, ja veemardikatest, kes jõesängis aegamisi mudakupleid üles tuhnivad. Mulle meeldib mõelda puust endast: kõigepealt puuolemise tihedast kuivast aistingust; siis räsivatest tormituultest; siis aeglaselt ja hõrgult immitsevast mahlast. Mulle meeldib mõelda ka puust talveöödel, kui see seisab tühjal väljal, kõik lehed tihedalt kokku keerdunud, kõik õrn kuu teraskuulide eest varjul, alasti mast maakeral, mis aina uperpallitab läbi öö. Kui vali ja veider võib tunduda linnulaul juunikuus; ja kui külmad putukate jalad, kui nad vaevaliselt mööda koorevagusid üles ronivad või hõredal rohelisel lehtedest varikatusel päikest võtavad ja teemandilõikeliste punaste silmadega otse ette vaatavad... Ükshaaval katkevad kiud mulla tohutu külma surve all, siis tuleb viimane torm, kõige ülemised oksad kukuvad alla ja puurduvad taas sügavale maasse. Sellegipoolest pole elu veel läbi; puul on miljon kannatlikku valvsat elu mitmel pool maailmas, magamistubades, laevades, sillutises, tahveldisena tubades, kus mehed ja naised pärast õhtusööki istuvad ja sigarette suitsetavad. See puu on täis rahulikke mõtteid, õnnelikke mõtteid.
** [[Virginia Woolf]], &quot;Täpp seinal&quot; proosavalimikust &quot;Kirjutamata romaan ja teisi jutte&quot;, tlk [[Mirjam Parve]], LR 25-26 2017, lk 13


* [[Hirv]] on [[välk|välgu]] ja puu poeg. (lk 19)
* Puu otsib oma konksus [[sõrmed]]ega maa alt üht [[süda]]nt. (lk 25)
* Keset lagedat laama kükitavad ainsa puu varjus ja ajavad juttu looduse kõik mõtted. (lk 34)
* Hõõgudes tuleb [[süsi|söele]] meelde kõik, isegi see, kuidas ta oli roheline puu lootuseküllases maailmas. (lk 42)
* Ainult [[botaanikaaed]]ades on puudel [[nimekaardid]]. (lk 42)
* Troopikaline tähendab, et [[juured]] ronivad puu otsa. (lk 45)
* Puul on tunne, et [[oks]]te külge klammerdunud [[linnud]] on ta [[sõrmus]]ed. (lk 49)
** [[Ramón Gómez de la Serna]], &quot;Gregeriiad&quot;, tlk [[Jüri Talvet]], [[LR]] 2/1974


* Ta nimi oli Benjamin Driscoll ja ta oli kolmekümne ühe aastane. Ta [[unistus|unistas]] sellest, et [[Marss]] muutuks [[roheline|roheliseks]] ja kõrgeks puude ja lehestiku tõttu, iga aastaajaga ikka kõrgemaks, et oleks puid, mis jahutaksid linnu tulikuumal suvel, puid, mis hoiaksid kinni talvetuuli. Üks puu suudab palju ära teha: lisada värvi, pakkuda [[vari|varju]], pillata puuvilju või saada laste mänguplatsiks, olla terve taevamaailm, kus ronida ja rippuda; [[toit|toidu]] ja [[mõnu]]de [[arhitektuur]] - see oli puu. Aga ennekõike puhastaksid puud jäist [[õhk]]u [[kopsud]]e jaoks ja [[kõrv]]u kostaks õrn sahin, kui lamad öösiti oma lumi[[valge]]s [[voodi]]s ja see uinutab su [[uni|magama]]. 
** [[Ray Bradbury]], &quot;Marsi kroonikad&quot;, tlk [[Linda Ariva]], ptk &quot;Detsember 2001: Roheline hommik&quot;, 1974, lk 81


* Kui parun Apelsin veel noor oli, magas ta [[öö]] läbi, et seedida seda, mis ta päeva jooksul ära oli [[söömine|söönud]]. Ent hiljem ütles ta:
:&quot;[[uni|Magamine]] on kaotatud aeg, sest magamise ajal ei saa ma süüa.&quot;
:Ja nõnda otsustas ta süüa ka öösiti ning vähendada seedimiseks määratud aega ühe [[tund|tunnini]]. Kõigist ta valdustest, mis olid mööda tervet maad laiali, voorisid iga päev läbi moonavoorid kõigi mõeldavate toiduainetega, et ta [[nälg]]a rahuldada. Vaesed talunikud ei teadnud enam, mida talle veel saata. Parun sõi välkkiirelt [[muna|mune]], kanu, [[siga|sigu]], veiseid, [[küülik]]uid, puu- ja juurvilja, [[leib]]a, biskviite ja [[tort]]e. Tal oli kaks [[teenija]]t, kes talle suhu toppisid kõik, mis kohale jõudis, ja veel kaks, kes esimesi välja vahetasid, kui need ära väsisid.
:Viimaks saatsid talunikud sõna, et neil pole talle enam midagi süüa anda.
:&quot;Saatke mulle puid!&quot; käskis parun.
:Talunikud saatsid talle puid ja ta sõi needki ära koos kõigi [[leht]]ede ja juurtega, kastes neid [[õli]] ja [[sool]]a sisse. 
* [[Gianni Rodari]], &quot;Cipollino seiklused&quot;, tlk [[Aleksander Kurtna]], 4. trükk, 2011, lk 33-34


* Me naudime taime sõjamasinat. Nagu Amazonase [[vihmamets]]as peagi selgeks saab, pole taimed mingid nannipunnid. Kuna puud ei saa liikuda, ei kurameerida või end kaitsta, on nad [[ellujäämine|ellujäämise]] nimel leidlikuks ja agressiivseks muutunud. Mõnel tekivad otse koore alla [[strühniin]]i või muu [[mürk]]aine kihid; mõned on [[lihasööja]]d; mõned on leiutanud keerukate sulgjate tolmuharjadega õied, et riivata [[õietolm]]uga igat [[putukas|putukat]], [[lind]]u või nahkhiirt, keda neil on õnnestunud oma sireenilõhnade ja -värvidega ligi meelitada. 
** [[Diane Ackerman]], &quot;Meelte lugu&quot;, tlk Riina Jesmin, 2005, lk 76


* Suured puud on [[taevas|taeva]] [[Atlas (mütoloogia)|Atlased]].
** [[Asta Põldmäe]], &quot;Gregeriiad&quot;, rmt: &quot;Linnadealune muld&quot;, 1989, lk 118


* Katsugu keegi viga teha mõnele suurele puule või veel hullem - endisele pühapaigale! Selline [[kuritöö|kuritegu]] on ränk, sest kohtumõistjaks pole siin [[inimene]], vaid [[loodus]]. Ja loodus juba [[nali|nalja]] ei mõista - eesti pärimus kubiseb jubedatest lugudest, kuidas puupilastaja hirmsa otsa leidis. [[Eesti]] vahest kõige iseloomulikum tunnusjoon on see, et siin on [[kivi]]del ja puudel märksa suuremad [[õigus]]ed kui inimestel ja [[loom]]adel (taevas halasta - ja selline [[riik]] võeti [[Euroopa Liit]]u!) (lk 37)
* Ökoloogid on kurtnud, et see on terves  maailmas tõsine probleem - ökosüsteemidest kaovad vähehaaval suured puud. Vanad ja võimsad puud on nagu loodusmonumendid, mille silmitsemine tekitab inimeses pühaliku tunde. Aukartus [[elu]] ees võib sugeneda muidugi lihtsalt ka elementaarsest massivahest. (lk 138)
** [[Valdur Mikita]], &quot;Kukeseene kuulamise kunst: Läänemeresoome elutunnet otsimas&quot;, Välgi metsad, 2017


* [[Järv]]e teisel kaldal tungivad viimased päikesekiired läbi longus puude. Neid puid tõmbab alati vee poole. Eemalt paistab, nagu oleksid nad püüdnud jälitaja eest järve [[Põgenemine|põgeneda]], aga tardusid poole pealt ja jäid sinna seisma, langetatud päi ja uppunud okstega, elutud, [[Alastus|alasti]]. 
** [[Sara Stridsberg]], &quot;Armastuse gravitatsioon&quot;, tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 144

==Luule==

&lt;poem&gt;
Olen osa sellest igihaljast puust, 
veel ihkan anumais ta mõrkjat maiku, 
ta ühes okastega kasvatas mu juust, 
ta elas minu verre oma pehmet vaiku. 
/---/
Ah, olla laul ses rohetavas puus, 
et seinteks kerida me pühas majas, 
et kunagi ei kustuks elav naer su suus, 
ma tahan kajada su südames ja ajas.
&lt;/poem&gt;
* [[Rein Sepp]], &quot;... Olen osa sellest igihaljast puust&quot;, ''cit. via'' &quot;... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast&quot;. Akadeemia 11/2003, lk 2334


&lt;poem&gt;
Mida suurem on puu, seda suurem on ta üksindus.
Mina olen üks janusemaist.
Mu juurtel pole algust ega lõppu mu ladva laiumisel.
Ma ei mäleta, millise luule tuju tuhin mõistis mu piiritule paiknemisele.
Tahaksin enda lahendada liikumises, aga pean püsima paigal ja
tollhaaval kerkima taeva poole, mis jääb igavesti kaugeks.
Mu mahl on haige oma jõust ja mu tolm lõhnab hingematvalt.
Tuuled tuuseldavad laantes ega leia mind iialgi üles.
Varjudki ei peatu mu juures enamaks kui üheksainsaks ruttavaks
ringmänguks.
Kevaded käivad edasi-tagasi ja riivavad mind oma naeruga,
mis põletab südant.
Mu ihalus haarab nii paljut, et olen üdini üksinda.
/---/
Aiman taevaid taevaste taga ja kannan oma turjal nende raskust.
Aiman mõtteid mõtete taga, millistele kõik on võimalik,
välja arvatud lakkamine.
Mängin määratu koormaga ja igas mu rakus heliseb usutamatu
väsimus, millest hargneb üha uute ihade oksi.
&lt;/poem&gt;
* [[Artur Alliksaar]], &quot;Morbiidseid maastikke&quot; 7, rmt: &quot;Päikesepillaja&quot;, (3. trükk, 1997), lk 352
 

&lt;poem&gt;
Polegi kaitset sul muud
ainult puud soojad puud
kergelt puutuvad käsi
jahutavad silmi ja suud
lahked puud
Maru oksi vaid räsib
koore all rahus ümiseb säsi
...
ja lõpuks leplikud puud
ongi see viimne maja
Võtavad endi hõlma
hinged ja kondid-luud
&lt;/poem&gt;
* [[Linda Ruud]], &quot;Puud&quot;, rmt: &quot;Mõte Tulemaast&quot;, 1989, lk 64


&lt;poem&gt;
Puid me mälestusmetsas
iial ei raiuta.
Nad kohavad üle me õue,
kui ise ei teagi.
Ja kogu elu
toetame nendele õla.

Ole vakka ja kuulata -
kuldnokk vilistab ladvas.
&lt;/poem&gt;
* [[Milvi Seping]], &quot;Kuulata...&quot;, kogus &quot;Urvad üle müüride&quot; (1974), lk 42


&lt;poem&gt;
võite minu tehtud [[pilt]]e üle teha
ise teate ju missuguseid
et te maha raiuks seda ma ei taha
suuri puid neid majataguseid
&lt;/poem&gt;
* [[Juhan Viiding]], &quot;Kiri vendadele&quot; kogust &quot;Detsember&quot; (1971), lk 70


&lt;poem&gt;
Ürgmetsa puuna oma kõrgusjärku
ja valgusesse kuuluda vaid tohid.
On sinu pea peal varjulised ladvad
ja sinust allpool noorendik ja rohi.
/---/
On üraskid ja juurepäss su juures.
Vaik välja valgub, oled tuulekõbi.
Hea metsavaht sind varsti ära koristab,
et ei haaraks tervet laant see tõbi.
/---/
Kui ostmist ega laenutamist pole.
Su ainsaks hooleks sirge kehahoid,
kui kasvad uhkes salus. Aga jässakal
jääb elu sisse keset kehvi soid.
&lt;/poem&gt;
* [[Aleksander Suuman]], &quot;Laul olemisest&quot; kogus &quot;Maa paistel&quot; (1975), lk 9


&lt;poem&gt;
Ja puudele [[tramm]] vastas:
&quot;Ei saa teid sise lasta!

Teil oksad ning juured
jändrikud ja suured.
Kui vagunisse tikute,
kõik istmed ära rikute!&quot;
&lt;/poem&gt;
* [[Dagmar Normet]], &quot;Trammitantsulaul&quot;, rmt: &quot;Une-Mati, Päris-Mati ja Tups&quot;, Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 11
 

&lt;poem&gt;
On kasvamas kuskil üks pisike puu,
ta rohetav [[võra]] on [[habras]] ja noor,
veel nõrk on ta [[tüvi]] ja lühike [[juur]],
nii pehme ja sile ta õhuke [[puukoor|koor]],
kuid temagi loodab, et ükskord on suur. 
&lt;/poem&gt;
* [[Ott Arder]], &quot;On kasvamas kuskil üks pisike puu&quot; koondkogus &quot;Luule sünnib kus sünnib kui sünnib&quot; (2006), lk 52


&lt;poem&gt;
•&quot;Ennäe imet, sa seisad ju minuta ka püsti,&quot; ütles tuul puule ja peatus väsinult.
&quot;Ennäe imet,&quot; pomises puu.
&lt;/poem&gt;
* [[Maria Lee]], &quot;*** tuul puule&quot; kogus &quot;Äramõte&quot; (2007), lk 25


* Puu on puudekõrgune.
** [[Heiki Vilep]], &quot;Puu on puudekõrgune&quot;


&lt;poem&gt;
kambiumis kihab
peajuur saadab 3 m sygavuselt latva sõnumi
latv ei vaevu vastama
toitained liiguvad niigi fotosyntees toimub
on see siis elu
&lt;/poem&gt;
* [[Triin Soomets]], &quot;* kambiumis kihab&quot; kogus &quot;Valitud omadused&quot; (2016), lk 170

==Vanasõnad==
* Ega puust pulma tehta ega [[au]] aiateibast.
* Kes kooleb, koju läheb; kes elab, ette puu teeb.
* Kui tuleb murd muile puile, tuleb [[katk]] ka [[kadakas|kadakaile]].
* Kus puud raiutakse, seal laastud lendavad.
* [[Liha]] ei kasva kondita ega puu oksata.
* Liig kõverdamine murrab puu.
* Oleks põrsal küüned, ta läheks puu otsa (ahju peale).
* Pikka puud ei lasta [[taevas]]se kasvada.
* Puu ei kasva oksata ega liha kondita.
* Puud ja peerud mehe [[mure]], [[leib]] ja riie naise mure.
* Teise [[haigus]] puu küljes.
* Teise valu [[kivi]] küljes ([[häda]] puu küljes).
* Ühe hoobiga puu ei lange ega ühest palgist hoonet ehitata.
** &quot;Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen&quot;, Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

==Välislingid==
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Puud| ]]
[[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]]</text>
      <sha1>d8w3mezaadm9hmo5umm35i0uehbnl83</sha1>
    </revision>
  </page>
  <page>
    <title>Linnulaul</title>
    <ns>0</ns>
    <id>9328</id>
    <revision>
      <id>135074</id>
      <parentid>127263</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T20:42:17Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <origin>135074</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="3984" sha1="dc1tkycbfckdnkz8yeuvaaqfqgzojgm" xml:space="preserve">[[Pilt:Ferenczy,_Károly_-_Birdsong_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Károly Ferenczy, &quot;Linnulaul&quot; (1893)]]

==Proosa==
* Need tuttavad [[lill]]ed, see kõrvujäänud linnulaul, see [[taevas]], kord selge, kord [[pilv]]es, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate [[hekk]]ide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse [[emakeel]], keel, mida meie [[lapsepõlv]]e põgusad [[tunnid]] on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal [[rohi|rohul]] ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid [[armastus]]eks. 
** [[George Eliot]], &quot;Veski Flossi jõel&quot;. Tõlkinud [[Valda Raud]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 38


* Kui kuuleme lindude sirinat, kuristame oma kõrvu. 
** [[Ramón Gómez de la Serna]], &quot;Gregeriiad&quot;. Tõlkinud Jüri Talvet. [[LR]] 1974/2, lk 46


* Oma Asunikuonni juures, kus iga päev teen ja toimetan nagu üks õige [[inimene]] kunagi (lindudel vähemalt on asi selge: inimene on see, kes muudkui teeb ja toimetab), olen märganud, et [[lind]]e võib küll laulda korraga mitu, aga alati on üks solist. Seda ühte kuuled. Teisi nagu polekski. Kuuled seda, kelle laul on kõige värskem. Kes on äsja saabunud ja just lauluhoo sisse saanud. Tema laseb siis päeva otsa. 
** [[Tõnu Õnnepalu]], &quot;Lõpmatus (esimene kevad)&quot;. EKSA 2019, lk 82

==Luule==

&lt;poem&gt;
Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui palverändaja ma [[põld|põlluvoole]]:
sääl - laulu nägin tõusvat taeva poole,
see oli, värisev ja tuksuv, lõoke väike.

Ah, vaimustusepreester! [[Rõõm]]uäike!
Kuis hõiskamise kõliseva [[nool]]e
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka [[naer]]u sätendava läike!
&lt;/poem&gt;
* [[Marie Under]], &quot;Lõoke&quot; kogus [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:198428/120201/chapter/48 &quot;Sonetid&quot;], lk 48


&lt;poem&gt;
Oli kuulata, mis kostab sääl
ja virgutab mu [[valu]]st?
Oh ei... oh jaa... see linnuhääl
on minu kodusalust.
...
Kas [[Toomingas|toomeoksalt]] [[künnilind]]
veab oma laululinge?
Oh ei... oh jaa: ma kuulen sind,
mu kodukoha [[hing]]e.
&lt;/poem&gt;
* [[Marie Under]], &quot;Võõrsil&quot;, rmt: &quot;Uneretk&quot;, 1968, lk 14


&lt;poem&gt;
Astusin [[kastepiisk]]u mööda,
linnulaulude [[redel]]it.
[[Kurekatlad]] kõlisesid,
[[pääsusilm]]ad päevitasid,
[[kullerkupud]] kumasid.
Küll olid [[päev]]al pikad rajad.
&lt;/poem&gt;
* [[Helgi Muller]], &quot;*Haarasin kinni päeva turjast&quot;, rmt: Helgi Muller, &quot;Laulud ratastel&quot;, 1966, lk 17


&lt;poem&gt;
&quot;Vaata, [[metsvint]] [[põõsas]] istub!&quot; [[silm]]ad ärksalt teatavad. 
[[Kõrv]]adelt saan teise teate: &quot;Kuula, tal on ka ju [[hääl]]!&quot;
Mõeldud ehk sai mõnda [[tarkus]]t, targem ent on linnulaul, 
mida ka [[laps]], kes lapsemeelne, tõlkimata mõista võib -
meisse jätab kõik, mis öelnud, jätnud ütlematagi.
&lt;/poem&gt;
* [[Ain Kaalep]], &quot;Metsvint&quot; (1984), rmt: &quot;Muusad ja maastikud&quot;, 2008, lk 358

==Draama==
&lt;poem&gt;
JULIA: Kas lähed juba? [[Päev]] on ju veel kaugel.
See oli [[ööbik]], aga mitte [[lõoke]],
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal [[granaadipuu]]l.
Mu [[armsam]], usu mind, see oli ööbik.
ROMEO: See oli lõoke, [[koit|koidu]] kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib [[ida]]s [[pilv]]i puhte kade viir.
...
JULIA: On lõoke see, kes nõnda võltsib viisi
ja [[ebakõla]] kriiskab kimedalt!
Lõol, öeldakse, on [[Lahkus|lahke]] lõõritus -
see pole tõsi: meid ta [[linnulaul|laulab]] lahku!
Lõo vahetanud [[silm]]ad [[konn]]aga -
oh, oleksid nad vahetand ka hääled!
See hääl ju [[Hirmutamine|hirmutab]] [[käed]] kätest lahti -
ao [[jahisarv]] ei anna sulle mahti.
&lt;/poem&gt;
* [[William Shakespeare]], &quot;[[Romeo ja Julia]]&quot;, III vaatus, V stseen, tlk [[Georg Meri]], rmt: &quot;Kogutud teosed&quot;, 2014, lk 1090

==Välislingid==
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Linnud]]
[[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Muusika]]</text>
      <sha1>dc1tkycbfckdnkz8yeuvaaqfqgzojgm</sha1>
    </revision>
    <revision>
      <id>135075</id>
      <parentid>135074</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T20:43:14Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <comment>/* Proosa */</comment>
      <origin>135075</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="3972" sha1="1b3srim1mv9udte9a3eavud215a5h2i" xml:space="preserve">[[Pilt:Ferenczy,_Károly_-_Birdsong_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Károly Ferenczy, &quot;Linnulaul&quot; (1893)]]

==Proosa==
* Need tuttavad [[lill]]ed, see kõrvujäänud linnulaul, see [[taevas]], kord selge, kord [[pilv]]es, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate [[hekk]]ide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse [[emakeel]], keel, mida meie [[lapsepõlv]]e põgusad [[tunnid]] on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal [[rohi|rohul]] ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid [[armastus]]eks. 
** [[George Eliot]], &quot;Veski Flossi jõel&quot;, tlk [[Valda Raud]], Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 38


* Kui kuuleme lindude sirinat, kuristame oma kõrvu. 
** [[Ramón Gómez de la Serna]], &quot;Gregeriiad&quot;, tlk Jüri Talvet, [[LR]] 1974/2, lk 46


* Oma Asunikuonni juures, kus iga päev teen ja toimetan nagu üks õige [[inimene]] kunagi (lindudel vähemalt on asi selge: inimene on see, kes muudkui teeb ja toimetab), olen märganud, et [[lind]]e võib küll laulda korraga mitu, aga alati on üks solist. Seda ühte kuuled. Teisi nagu polekski. Kuuled seda, kelle laul on kõige värskem. Kes on äsja saabunud ja just lauluhoo sisse saanud. Tema laseb siis päeva otsa. 
** [[Tõnu Õnnepalu]], &quot;Lõpmatus (esimene kevad)&quot;, EKSA 2019, lk 82

==Luule==

&lt;poem&gt;
Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui palverändaja ma [[põld|põlluvoole]]:
sääl - laulu nägin tõusvat taeva poole,
see oli, värisev ja tuksuv, lõoke väike.

Ah, vaimustusepreester! [[Rõõm]]uäike!
Kuis hõiskamise kõliseva [[nool]]e
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka [[naer]]u sätendava läike!
&lt;/poem&gt;
* [[Marie Under]], &quot;Lõoke&quot; kogus [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:198428/120201/chapter/48 &quot;Sonetid&quot;], lk 48


&lt;poem&gt;
Oli kuulata, mis kostab sääl
ja virgutab mu [[valu]]st?
Oh ei... oh jaa... see linnuhääl
on minu kodusalust.
...
Kas [[Toomingas|toomeoksalt]] [[künnilind]]
veab oma laululinge?
Oh ei... oh jaa: ma kuulen sind,
mu kodukoha [[hing]]e.
&lt;/poem&gt;
* [[Marie Under]], &quot;Võõrsil&quot;, rmt: &quot;Uneretk&quot;, 1968, lk 14


&lt;poem&gt;
Astusin [[kastepiisk]]u mööda,
linnulaulude [[redel]]it.
[[Kurekatlad]] kõlisesid,
[[pääsusilm]]ad päevitasid,
[[kullerkupud]] kumasid.
Küll olid [[päev]]al pikad rajad.
&lt;/poem&gt;
* [[Helgi Muller]], &quot;*Haarasin kinni päeva turjast&quot;, rmt: Helgi Muller, &quot;Laulud ratastel&quot;, 1966, lk 17


&lt;poem&gt;
&quot;Vaata, [[metsvint]] [[põõsas]] istub!&quot; [[silm]]ad ärksalt teatavad. 
[[Kõrv]]adelt saan teise teate: &quot;Kuula, tal on ka ju [[hääl]]!&quot;
Mõeldud ehk sai mõnda [[tarkus]]t, targem ent on linnulaul, 
mida ka [[laps]], kes lapsemeelne, tõlkimata mõista võib -
meisse jätab kõik, mis öelnud, jätnud ütlematagi.
&lt;/poem&gt;
* [[Ain Kaalep]], &quot;Metsvint&quot; (1984), rmt: &quot;Muusad ja maastikud&quot;, 2008, lk 358

==Draama==
&lt;poem&gt;
JULIA: Kas lähed juba? [[Päev]] on ju veel kaugel.
See oli [[ööbik]], aga mitte [[lõoke]],
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal [[granaadipuu]]l.
Mu [[armsam]], usu mind, see oli ööbik.
ROMEO: See oli lõoke, [[koit|koidu]] kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib [[ida]]s [[pilv]]i puhte kade viir.
...
JULIA: On lõoke see, kes nõnda võltsib viisi
ja [[ebakõla]] kriiskab kimedalt!
Lõol, öeldakse, on [[Lahkus|lahke]] lõõritus -
see pole tõsi: meid ta [[linnulaul|laulab]] lahku!
Lõo vahetanud [[silm]]ad [[konn]]aga -
oh, oleksid nad vahetand ka hääled!
See hääl ju [[Hirmutamine|hirmutab]] [[käed]] kätest lahti -
ao [[jahisarv]] ei anna sulle mahti.
&lt;/poem&gt;
* [[William Shakespeare]], &quot;[[Romeo ja Julia]]&quot;, III vaatus, V stseen, tlk [[Georg Meri]], rmt: &quot;Kogutud teosed&quot;, 2014, lk 1090

==Välislingid==
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Linnud]]
[[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Muusika]]</text>
      <sha1>1b3srim1mv9udte9a3eavud215a5h2i</sha1>
    </revision>
    <revision>
      <id>135076</id>
      <parentid>135075</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T20:43:45Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <comment>/* Draama */</comment>
      <origin>135076</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="3958" sha1="hmmfl6xfbux4m60s6bjktjcczxc5cir" xml:space="preserve">[[Pilt:Ferenczy,_Károly_-_Birdsong_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Károly Ferenczy, &quot;Linnulaul&quot; (1893)]]

==Proosa==
* Need tuttavad [[lill]]ed, see kõrvujäänud linnulaul, see [[taevas]], kord selge, kord [[pilv]]es, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate [[hekk]]ide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse [[emakeel]], keel, mida meie [[lapsepõlv]]e põgusad [[tunnid]] on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal [[rohi|rohul]] ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid [[armastus]]eks. 
** [[George Eliot]], &quot;Veski Flossi jõel&quot;, tlk [[Valda Raud]], Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 38


* Kui kuuleme lindude sirinat, kuristame oma kõrvu. 
** [[Ramón Gómez de la Serna]], &quot;Gregeriiad&quot;, tlk Jüri Talvet, [[LR]] 1974/2, lk 46


* Oma Asunikuonni juures, kus iga päev teen ja toimetan nagu üks õige [[inimene]] kunagi (lindudel vähemalt on asi selge: inimene on see, kes muudkui teeb ja toimetab), olen märganud, et [[lind]]e võib küll laulda korraga mitu, aga alati on üks solist. Seda ühte kuuled. Teisi nagu polekski. Kuuled seda, kelle laul on kõige värskem. Kes on äsja saabunud ja just lauluhoo sisse saanud. Tema laseb siis päeva otsa. 
** [[Tõnu Õnnepalu]], &quot;Lõpmatus (esimene kevad)&quot;, EKSA 2019, lk 82

==Luule==

&lt;poem&gt;
Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui palverändaja ma [[põld|põlluvoole]]:
sääl - laulu nägin tõusvat taeva poole,
see oli, värisev ja tuksuv, lõoke väike.

Ah, vaimustusepreester! [[Rõõm]]uäike!
Kuis hõiskamise kõliseva [[nool]]e
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka [[naer]]u sätendava läike!
&lt;/poem&gt;
* [[Marie Under]], &quot;Lõoke&quot; kogus [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:198428/120201/chapter/48 &quot;Sonetid&quot;], lk 48


&lt;poem&gt;
Oli kuulata, mis kostab sääl
ja virgutab mu [[valu]]st?
Oh ei... oh jaa... see linnuhääl
on minu kodusalust.
...
Kas [[Toomingas|toomeoksalt]] [[künnilind]]
veab oma laululinge?
Oh ei... oh jaa: ma kuulen sind,
mu kodukoha [[hing]]e.
&lt;/poem&gt;
* [[Marie Under]], &quot;Võõrsil&quot;, rmt: &quot;Uneretk&quot;, 1968, lk 14


&lt;poem&gt;
Astusin [[kastepiisk]]u mööda,
linnulaulude [[redel]]it.
[[Kurekatlad]] kõlisesid,
[[pääsusilm]]ad päevitasid,
[[kullerkupud]] kumasid.
Küll olid [[päev]]al pikad rajad.
&lt;/poem&gt;
* [[Helgi Muller]], &quot;*Haarasin kinni päeva turjast&quot;, rmt: Helgi Muller, &quot;Laulud ratastel&quot;, 1966, lk 17


&lt;poem&gt;
&quot;Vaata, [[metsvint]] [[põõsas]] istub!&quot; [[silm]]ad ärksalt teatavad. 
[[Kõrv]]adelt saan teise teate: &quot;Kuula, tal on ka ju [[hääl]]!&quot;
Mõeldud ehk sai mõnda [[tarkus]]t, targem ent on linnulaul, 
mida ka [[laps]], kes lapsemeelne, tõlkimata mõista võib -
meisse jätab kõik, mis öelnud, jätnud ütlematagi.
&lt;/poem&gt;
* [[Ain Kaalep]], &quot;Metsvint&quot; (1984), rmt: &quot;Muusad ja maastikud&quot;, 2008, lk 358

==Draama==
&lt;poem&gt;
JULIA: Kas lähed juba? [[Päev]] on ju veel kaugel.
See oli [[ööbik]], aga mitte [[lõoke]],
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal [[granaadipuu]]l.
Mu [[armsam]], usu mind, see oli ööbik.
ROMEO: See oli lõoke, [[koit|koidu]] kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib [[ida]]s [[pilv]]i puhte kade viir.
...
JULIA: On lõoke see, kes nõnda võltsib viisi
ja [[ebakõla]] kriiskab kimedalt!
Lõol, öeldakse, on [[Lahkus|lahke]] lõõritus -
see pole tõsi: meid ta laulab lahku!
Lõo vahetanud [[silm]]ad [[konn]]aga -
oh, oleksid nad vahetand ka hääled!
See hääl ju [[Hirmutamine|hirmutab]] [[käed]] kätest lahti -
ao [[jahisarv]] ei anna sulle mahti.
&lt;/poem&gt;
* [[William Shakespeare]], &quot;[[Romeo ja Julia]]&quot;, III vaatus, V stseen, tlk [[Georg Meri]], rmt: &quot;Kogutud teosed&quot;, 2014, lk 1090

==Välislingid==
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Linnud]]
[[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Muusika]]</text>
      <sha1>hmmfl6xfbux4m60s6bjktjcczxc5cir</sha1>
    </revision>
    <revision>
      <id>135077</id>
      <parentid>135076</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T20:52:27Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <comment>/* Luule */</comment>
      <origin>135077</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="4641" sha1="mjtkmzgujcbzyyowbmd1w1ta2kyqo9h" xml:space="preserve">[[Pilt:Ferenczy,_Károly_-_Birdsong_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Károly Ferenczy, &quot;Linnulaul&quot; (1893)]]

==Proosa==
* Need tuttavad [[lill]]ed, see kõrvujäänud linnulaul, see [[taevas]], kord selge, kord [[pilv]]es, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate [[hekk]]ide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse [[emakeel]], keel, mida meie [[lapsepõlv]]e põgusad [[tunnid]] on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal [[rohi|rohul]] ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid [[armastus]]eks. 
** [[George Eliot]], &quot;Veski Flossi jõel&quot;, tlk [[Valda Raud]], Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 38


* Kui kuuleme lindude sirinat, kuristame oma kõrvu. 
** [[Ramón Gómez de la Serna]], &quot;Gregeriiad&quot;, tlk Jüri Talvet, [[LR]] 1974/2, lk 46


* Oma Asunikuonni juures, kus iga päev teen ja toimetan nagu üks õige [[inimene]] kunagi (lindudel vähemalt on asi selge: inimene on see, kes muudkui teeb ja toimetab), olen märganud, et [[lind]]e võib küll laulda korraga mitu, aga alati on üks solist. Seda ühte kuuled. Teisi nagu polekski. Kuuled seda, kelle laul on kõige värskem. Kes on äsja saabunud ja just lauluhoo sisse saanud. Tema laseb siis päeva otsa. 
** [[Tõnu Õnnepalu]], &quot;Lõpmatus (esimene kevad)&quot;, EKSA 2019, lk 82

==Luule==

&lt;poem&gt;
Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui palverändaja ma [[põld|põlluvoole]]:
sääl - laulu nägin tõusvat taeva poole,
see oli, värisev ja tuksuv, lõoke väike.

Ah, vaimustusepreester! [[Rõõm]]uäike!
Kuis hõiskamise kõliseva [[nool]]e
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka [[naer]]u sätendava läike!
&lt;/poem&gt;
* [[Marie Under]], &quot;Lõoke&quot; kogus [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:198428/120201/chapter/48 &quot;Sonetid&quot;], lk 48


&lt;poem&gt;
Oli kuulata, mis kostab sääl
ja virgutab mu [[valu]]st?
Oh ei... oh jaa... see linnuhääl
on minu kodusalust.
...
Kas [[Toomingas|toomeoksalt]] [[künnilind]]
veab oma laululinge?
Oh ei... oh jaa: ma kuulen sind,
mu kodukoha [[hing]]e.
&lt;/poem&gt;
* [[Marie Under]], &quot;Võõrsil&quot;, rmt: &quot;Uneretk&quot;, 1968, lk 14


&lt;poem&gt;
Kellele mu laule veel on vaja?
Kaugelt veereb kahurite kõu.
Jahe metsatukk on nüüd mu maja
ja ta haljust ahnelt joob mu põu.

Joob ja joob ning uinudes veel tajub,
kuis mu süda linnulauluks hajub.
&lt;/poem&gt;
* [[Heiti Talvik]], &quot;Pagulane&quot; [1941] koondkogus &quot;Legendaarne&quot; (2004), lk 107


&lt;poem&gt;
Astusin [[kastepiisk]]u mööda,
linnulaulude [[redel]]it.
[[Kurekatlad]] kõlisesid,
[[pääsusilm]]ad päevitasid,
[[kullerkupud]] kumasid.
Küll olid [[päev]]al pikad rajad.
&lt;/poem&gt;
* [[Helgi Muller]], &quot;*Haarasin kinni päeva turjast&quot;, rmt: Helgi Muller, &quot;Laulud ratastel&quot;, 1966, lk 17


&lt;poem&gt;
&quot;Vaata, [[metsvint]] [[põõsas]] istub!&quot; [[silm]]ad ärksalt teatavad. 
[[Kõrv]]adelt saan teise teate: &quot;Kuula, tal on ka ju [[hääl]]!&quot;
Mõeldud ehk sai mõnda [[tarkus]]t, targem ent on linnulaul, 
mida ka [[laps]], kes lapsemeelne, tõlkimata mõista võib -
meisse jätab kõik, mis öelnud, jätnud ütlematagi.
&lt;/poem&gt;
* [[Ain Kaalep]], &quot;Metsvint&quot; (1984), rmt: &quot;Muusad ja maastikud&quot;, 2008, lk 358


&lt;poem&gt;
lutikakujuline ja samblaroheline olevus
keeldub verd imemast
ja laseb hoopis
laulurästaliku laulu lahti.

see laul äratab sajad tuhanded
skännerid printerid kohvimasinad arvutid
kantseleiöö tüütust unest

ukse- ja aknaklaase purustades
sööstavad aparaadid tänavale
et liituda linnulauluga
&lt;/poem&gt;
* [[Andres Ehin]], &quot;Aparaadiöö&quot; kogus &quot;Udusulistaja&quot; (2008), lk 157

==Draama==
&lt;poem&gt;
JULIA: Kas lähed juba? [[Päev]] on ju veel kaugel.
See oli [[ööbik]], aga mitte [[lõoke]],
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal [[granaadipuu]]l.
Mu [[armsam]], usu mind, see oli ööbik.
ROMEO: See oli lõoke, [[koit|koidu]] kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib [[ida]]s [[pilv]]i puhte kade viir.
...
JULIA: On lõoke see, kes nõnda võltsib viisi
ja [[ebakõla]] kriiskab kimedalt!
Lõol, öeldakse, on [[Lahkus|lahke]] lõõritus -
see pole tõsi: meid ta laulab lahku!
Lõo vahetanud [[silm]]ad [[konn]]aga -
oh, oleksid nad vahetand ka hääled!
See hääl ju [[Hirmutamine|hirmutab]] [[käed]] kätest lahti -
ao [[jahisarv]] ei anna sulle mahti.
&lt;/poem&gt;
* [[William Shakespeare]], &quot;[[Romeo ja Julia]]&quot;, III vaatus, V stseen, tlk [[Georg Meri]], rmt: &quot;Kogutud teosed&quot;, 2014, lk 1090

==Välislingid==
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Linnud]]
[[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Muusika]]</text>
      <sha1>mjtkmzgujcbzyyowbmd1w1ta2kyqo9h</sha1>
    </revision>
  </page>
  <page>
    <title>Paranoia</title>
    <ns>0</ns>
    <id>11214</id>
    <revision>
      <id>135069</id>
      <parentid>55141</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T12:55:34Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <origin>135069</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="5456" sha1="enaxaxyeblxtxoakb2ys78u8s6ca39y" xml:space="preserve">

==Proosa==

* Paaniline hirm massi ees on üks kommunismi vedrusid - see lubab värvata tarku ja ausaid inimesi, kes on eelkõige otsimas kaitset massi eest. Nende hoolikalt varjatud [[paranoia]] põhjustab, et nad eelistavad NKVD-d, Gestapot või UB-d massile. Lühinägelik valik, sest totalitarismi organid on lihtsalt massi kuritegelikkuse ametlikud organisatsioonilised vormid. Ent vabatahtlik samastumine massiga võib olla vahel varjupaigaks totalitarismi fundamentaalse julmuse eest.
* [[Leopold Tyrmand]], &quot;Päevaraamat 1954&quot;, 23. veebruar, tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 238-239


* Kord tuli tal kirjutada [[kirjand]] teemal, mis [[raamat]]ut ta tahaks endale kaasa, kui peaks sattuma üksikule [[saar]]ele. See oli tobe teema. Oli äärmiselt ebatõenäoline, et keegi nende klassist üksikule saarele satuks. Preili Castle oli soovinud, et nad valiksid mõne [[Shakespeare]]'i näidendi või [[Piibel|Piibli]], ent Sam oli põikpäiselt valinud sõnaraamatu. Sam mõtles, et oleks üsna paranoiline ringi käia lemmikraamatuga seks juhuks, et satud üksikule saarele. Kui ka nii juhtuks, on raamatust ammu villand. Sõnaraamatu abil võiks ta kirjutada just niisuguse raamatu, nagu ise tahab. 
** [[Bobbie Ann Mason]], &quot;Maal sees&quot;, tlk [[Mati Soomre]], [[LR]] 22-25/1991, lk 114


* Primitiivse (või kurikavala) lähenemise järgi on erakonna soov [[võim]]ule tulla kellegi paranoiline võimuiha. [[Ajalugu]] annab sellistele kartustele aeg-ajalt alust, kuid parim seni leiutatud rohi paranoilise võimuiha talitsemiseks on [[demokraatia]]. Siin on tegemist taas üksikisiku ohjeldamisega. Kui aga võimule pürgib erakond, siis on tegemist iseenesest mõistetava [[soov]]iga rakendada parimal viisil oma põhimõtteid. Varjatult ja opositsioonis saab ju üht-teist tehtud, kuid see ei ole mingi süsteemne [[ühiskond|ühiskonnakorraldus]]. Erakondade vahetumine võimu tipus on omakorda selle tingimus, et kellegi vildakad põhimõtted ühiskonna ehitust liiga kiiva ei kisuks.
** [[Andres Tarand]], &quot;Uks jääb lahti valimisliiduks&quot;, Eesti Päevaleht nr 280, 27. oktoober 1998, lk 2


* Tuli välja, et intellektuaalne omand võib ühtviisi hästi olla märkmikku kritseldatud luuletus, &quot;[[Puhta mõistuse kriitika]]&quot;, hambapasta [[reklaam]] ja aluspüksid. Ja et selle väljendi eesmärk pole sugugi lähendada omavahel inimesi, kelle koondumine muidu ehk võtaks pisut rohkem [[aeg]]a, vaid vastupidi - neid inimesi üksteisest kaugendada. Luua muljet, nagu lähtuks iga tühisemgi mõttevälgatus ühest ja ainsast individuaalsest keskmest, mis kuulub ainult ühele isikule - ise-enda-isikule. See individuaalne hüperpersoon on kõikidest teistest täielikult isoleeritud, alates aegade algusest kuni universumi lõpuni. Tema fundamentaalne isesus on intellekt ja selle intellekti kaks valdavat funktsiooni on (a) produtseerida midagi täielikult uut, ainult iseenesest lähtuvat, ja (b) valvata, et mõni teine samasugune intellekt ei saaks seda produktsiooni tema tagant salaja ära hiivata ja sootuks enda omandiks kuulutada. Niisugune paranoiline kujutelm mõjub nagu liialdus, karikatuur. Aga see on täiesti reaalse seisukorra karikatuur.
** [[Hasso Krull]] &quot;[https://www.sirp.ee/archive/2003/22.08.03/Sots/sots1-3.html Intellektuaalne maa]&quot; Sirp, 22. august 2003


* [[Sotsiaalmeedia]]s diskuteerides ja vaieldes hakkas mulle koitma kolmas tõlgendus eelmise kahe kõrval: et on omajagu inimesi, kes saavad aru &quot;Tujurikkuja&quot; pila sihist ja keda ei saa otseselt [[rassism|rassistiks]] või [[ksenofoobia|ksenofoobiks]] pidada, kuid kes ometi tundsid, nagu oleks pila sihitud nende vastu. See üllatas ja oli ootamatu. Kuid põhjus on tegelikult lihtne: on inimesi, kes on tehtud hellaks sellega, et kuigi nad ei jaga [[Martin Helme]] ja Kristiina Ojulandi stiilis paranoiat, vaid on lihtsalt väljendanud skepsist näiteks [[Euroopa]] integratsioonivõimekuse suhtes või osutanud sisserändajate getostumise ohule, saavad ometi endale vihkaja tiitli. Loomulikult on nende hulgas ka inimesi, kelle [[hirm]]ud on üles köetud valeinfoga, mida äärmuslased poliitilise profiidi lõikamiseks sihilikult levitavad.
* [[Aare Pilv]], [https://arvamus.postimees.ee/3468785/aare-pilv-nuansimeele-kriis &quot;Nüansimeele kriis&quot;]., Postimees, 17. jaanuar 2016


* Mind paneb sügavalt nördima see, et viimased paarkümmend aastat kui arhitektid on püüdnud [[varjend]]ite ja [[tsiviilkaitse]] teemast rääkida, siis on valitsuse tasandil, erinevate poliitiliste vaadetega inimeste poolt seda teemat pigem naeruvääristatud või suhtutud sellesse teatava üleolekuga, nagu me oleksime paranoilised. See on minu meelest lubamatu ja siin me täna oleme.
** [[Margit Mutso]], intervjuu: [[Reet Weidebaum]], [https://www.err.ee/1608553378/tallinna-kesklinna-elanikud-saaksid-pommide-eest-pageda-bastionikaikudesse &quot;Tallinna Kesklinna elanikud saaksid pommide eest pageda bastionikäikudesse&quot;], ERR/ETV &quot;Aktuaalne Kaamera&quot;, 03.04.2022


==Luule==

&lt;poem&gt;
[[elevant]]idel kas pole maanja krandioosat
hirmutunnet [[hirv]] ehk põeb või paranoiat [[põder]],
[[orav]] kas ei karda [[värv]]e [[roheline|rohelist]] ja [[roosa]]t,
hüpohondrias kas kängub [[känguru]]u, see nõder.
&lt;/poem&gt;
* [[Juhan Viiding]], &quot;George Marrow 1011. uni&quot; kogust &quot;Detsember&quot; (1971), lk 52


{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Psühholoogia]]
[[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]]</text>
      <sha1>enaxaxyeblxtxoakb2ys78u8s6ca39y</sha1>
    </revision>
  </page>
  <page>
    <title>Hüve</title>
    <ns>0</ns>
    <id>14647</id>
    <revision>
      <id>135081</id>
      <parentid>124049</parentid>
      <timestamp>2026-05-21T09:03:10Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <comment>/* Proosa */</comment>
      <origin>135081</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="2116" sha1="0jdci6jd2niovppip92fzlzknjdkc30" xml:space="preserve">
==Proosa==


* Me peaksime tunnistama, et maagilise sekkumise [[võimalus]] on [[usklik]]e meelest alati olemas, et materiaalsete hüvede lootmine kosmiliste sümbolite läbimängimisest on inimlik ja loomulik. Kuid vale on käsitleda primitiivset rituaali nii, nagu oleks maagiliste tulemuste esilekutsumine selle esmane mure. Primitiivses kultuuris ei ole preester tingimata maagiline [[imetegija]]. See kujutelm on takistanud meid võõraid religioone mõistmast, kuid ometi on see kõigest sügavamalt juurdunud [[eelarvamus]]e hiline kõrvalsaadus. (lk 127-128)
* Primitiivsed religioonid langevad laias laastus kokku lihtsa ilmikinimese arusaamaga keerukamatest [[usufilosoofia]]test: nad tunnevad vähem muret filosoofia pärast ja huvituvad rohkem materiaalsetest hüvedest, mida võivad pakkuda rituaal ja moraalne [[mugandumine]]. Kuid sellest järgneb, et need religioonid, mis on kõige enam rõhutanud oma rituaali instrumentaalseid tulemeid, on [[uskmatus]]e ees kõige kaitsetumad. Kui usklikud on hakanud riitusi käsitama vahendina [[tervis]]e ja [[jõukus]]e saavutamiseks - imelampidena, mille käivitab [[hõõrumine]] -, siis jõuab kätte päev, mil kogu rituaali masinavärk hakkab paistma tühja narrimisena. Uskumusi tuleb kusagil kaitsta [[pettumus]]e eest, või muidu neid enam ei tunnistata. (lk 295-296)
** [[Mary Douglas]], &quot;Puhtus ja oht&quot;, tlk [[Triinu Pakk]], 2015


* [[Koroonapandeemia|COVID-19]] [[pandeemia]] on meile meelde tuletanud, et [[tervis]] on ülemaailmne [[avalik hüve]].
** [[Josep Borrell]], [https://www.err.ee/1608240096/josep-borrell-peame-vahendama-vaktsineerimislohet &quot;Peame vähendama vaktsineerimislõhet&quot;], ERR, 09.06.2021

==Luule==
&lt;poem&gt;
Kõige tähtsam on meile vahva [[heaolu]]. 
Kõige tähtsam on meile [[sült|süldine]] hüve. 
See on kõige [[õlu]]lisem.
&lt;/poem&gt;
* [[Andres Ehin]], &quot;Kõige tähtsam&quot; [1973], rmt: &quot;Tumedusi rüübatan&quot; (1988), lk 62


[[Kategooria:Ühiskond]]
[[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]]
[[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]]</text>
      <sha1>0jdci6jd2niovppip92fzlzknjdkc30</sha1>
    </revision>
  </page>
  <page>
    <title>Tõmblukk</title>
    <ns>0</ns>
    <id>18888</id>
    <revision>
      <id>135070</id>
      <parentid>93746</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T13:09:55Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <origin>135070</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="1435" sha1="sa5n5ko97x7q7ttxywlqfqy68kynkpe" xml:space="preserve">
==Proosa==

* [[Direktor]] seisis [[õmblusmasin]]a kõrvale. Ema hakkas teda [[king]]ade juurest mõõtma. Laske [[jalad]] lõdvaks, härra direktor, ütles ta. Ta küsis: Kui pikad, natuke pikemad. Kui laiad, natuke kitsamad. Kas te soovite [[mansett]]e, härra direktor. Ema esitas küsimusi [[püksid|pükste]] järgi, mis direktoril jalas olid, alt ülespoole: Ja [[tasku]]d, härra direktor. Püksiaugu juures tõmbas ta sügavalt hinge ja küsis: Kummal pool te keldrivõtit kannate, härra direktor. Direktor vastas: Alati paremal. Ja koduapteek, küsis ema, kas te tahate [[nööp]]e või tõmblukku. Mida te sellega mõtlete, küsis direktor. Tõmblukk on praktiline, aga nööbid annavad rohkem [[isikupära]], ütles mu isa. Direktor vastas: Nööpe. 
** [[Herta Müller]], &quot;Südameloom&quot;, tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 2010, lk 55


==Luule==

&lt;poem&gt;
Püüan
raputada maha valu
nagu mantlit.

Paabulinnusulgedest ja kiviklibust,
päikeseplekkidest ja surudest,
raskest musliinist
(mis sest, et musliin muidu on kerge).

Küll see istub hästi,
küll sel on palju nööpe ja nööre,
aasu ja pandlaid. Tõmblukku
ei ole veel leiutatud,
aga peened kätised küll.
&lt;/poem&gt;
* [[Hanneleele Kaldmaa]], &quot;Valu vorm&quot; kogus &quot;Sinustki võib saada fossiil&quot; (2022), lk 54


[[Kategooria:Riietus]]
[[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]]</text>
      <sha1>sa5n5ko97x7q7ttxywlqfqy68kynkpe</sha1>
    </revision>
    <revision>
      <id>135072</id>
      <parentid>135070</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T15:07:52Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <origin>135072</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="1557" sha1="1imo2jlc6y3j6buoaukysdcxrqw9d72" xml:space="preserve">[[Pilt:DOM_SO_ZIPSOM_NA_STENE_-_HOUSE_WITH_ZIPPER_ON_THE_WALL_-_panoramio.jpg|pisi|Tõmblukku kujutav muraal Bratislavas]]
==Proosa==

* [[Direktor]] seisis [[õmblusmasin]]a kõrvale. Ema hakkas teda [[king]]ade juurest mõõtma. Laske [[jalad]] lõdvaks, härra direktor, ütles ta. Ta küsis: Kui pikad, natuke pikemad. Kui laiad, natuke kitsamad. Kas te soovite [[mansett]]e, härra direktor. Ema esitas küsimusi [[püksid|pükste]] järgi, mis direktoril jalas olid, alt ülespoole: Ja [[tasku]]d, härra direktor. Püksiaugu juures tõmbas ta sügavalt hinge ja küsis: Kummal pool te keldrivõtit kannate, härra direktor. Direktor vastas: Alati paremal. Ja koduapteek, küsis ema, kas te tahate [[nööp]]e või tõmblukku. Mida te sellega mõtlete, küsis direktor. Tõmblukk on praktiline, aga nööbid annavad rohkem [[isikupära]], ütles mu isa. Direktor vastas: Nööpe. 
** [[Herta Müller]], &quot;Südameloom&quot;, tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 2010, lk 55


==Luule==

&lt;poem&gt;
Püüan
raputada maha valu
nagu mantlit.

Paabulinnusulgedest ja kiviklibust,
päikeseplekkidest ja surudest,
raskest musliinist
(mis sest, et musliin muidu on kerge).

Küll see istub hästi,
küll sel on palju nööpe ja nööre,
aasu ja pandlaid. Tõmblukku
ei ole veel leiutatud,
aga peened kätised küll.
&lt;/poem&gt;
* [[Hanneleele Kaldmaa]], &quot;Valu vorm&quot; kogus &quot;Sinustki võib saada fossiil&quot; (2022), lk 54


[[Kategooria:Riietus]]
[[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]]</text>
      <sha1>1imo2jlc6y3j6buoaukysdcxrqw9d72</sha1>
    </revision>
    <revision>
      <id>135073</id>
      <parentid>135072</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T15:08:27Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <minor />
      <comment>[[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: eemaldatud [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]]</comment>
      <origin>135073</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="1517" sha1="hwad5pv403gj0mivzpy4iabwbr4gf53" xml:space="preserve">[[Pilt:DOM_SO_ZIPSOM_NA_STENE_-_HOUSE_WITH_ZIPPER_ON_THE_WALL_-_panoramio.jpg|pisi|Tõmblukku kujutav muraal Bratislavas]]
==Proosa==

* [[Direktor]] seisis [[õmblusmasin]]a kõrvale. Ema hakkas teda [[king]]ade juurest mõõtma. Laske [[jalad]] lõdvaks, härra direktor, ütles ta. Ta küsis: Kui pikad, natuke pikemad. Kui laiad, natuke kitsamad. Kas te soovite [[mansett]]e, härra direktor. Ema esitas küsimusi [[püksid|pükste]] järgi, mis direktoril jalas olid, alt ülespoole: Ja [[tasku]]d, härra direktor. Püksiaugu juures tõmbas ta sügavalt hinge ja küsis: Kummal pool te keldrivõtit kannate, härra direktor. Direktor vastas: Alati paremal. Ja koduapteek, küsis ema, kas te tahate [[nööp]]e või tõmblukku. Mida te sellega mõtlete, küsis direktor. Tõmblukk on praktiline, aga nööbid annavad rohkem [[isikupära]], ütles mu isa. Direktor vastas: Nööpe. 
** [[Herta Müller]], &quot;Südameloom&quot;, tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 2010, lk 55


==Luule==

&lt;poem&gt;
Püüan
raputada maha valu
nagu mantlit.

Paabulinnusulgedest ja kiviklibust,
päikeseplekkidest ja surudest,
raskest musliinist
(mis sest, et musliin muidu on kerge).

Küll see istub hästi,
küll sel on palju nööpe ja nööre,
aasu ja pandlaid. Tõmblukku
ei ole veel leiutatud,
aga peened kätised küll.
&lt;/poem&gt;
* [[Hanneleele Kaldmaa]], &quot;Valu vorm&quot; kogus &quot;Sinustki võib saada fossiil&quot; (2022), lk 54


[[Kategooria:Riietus]]
[[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]</text>
      <sha1>hwad5pv403gj0mivzpy4iabwbr4gf53</sha1>
    </revision>
  </page>
  <page>
    <title>Mandala</title>
    <ns>0</ns>
    <id>20523</id>
    <revision>
      <id>135071</id>
      <parentid>102872</parentid>
      <timestamp>2026-05-20T13:22:14Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <origin>135071</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="2969" sha1="fqwkwikn78w7ps7axdpj1kqktbc9vih" xml:space="preserve">[[Pilt:Mandala_LACMA_M.90.42.2a-b.jpg|pisi|Tiibeti mandala (17.-18. saj)]]
==Proosa==

* Ent nagu Sammler tähele pani, juhtus alati lausa seletamatul viisil nõnda, et inimene meelitati, kisti väevõimuga [[inimlikkus]]se tagasi. Nii et need laigud tema olemuses jäävad alati oma [[peegeldus]]tega täpitama kõike seda, mille poole inimene pöördub, kõike seda, mis tema ümber voolab. Ta [[närvid]] heidavad alati varjutriipe nagu [[puud]] rohule, nagu [[vesi]] [[liiv]]ale [[valgus]]e sünnitatud [[võrk]]e. See oli maisusest vaba vaimu teine kohtumine ettemääratud bioloogilise [[paratamatus]]ega, kordusmäng kangekaelse loodud loomusega.
:Niisiis kuulebki ta Union Square’i metroojaama poole minnes, kuidas Feffer seletab, miks on tingimata vaja diiselvedurit osta. Ilus [[äri]]. Äärmiselt otstarbekas! Sobib suurepäraselt kokku [[kevad]]ega, [[surm]]aga, idamaise mandalaga, kanalisatsioonikaevust tõusva lehaga, mida servab uimastav [[sirel]]iläägus. [[Õndsus]] telliskivimajadest ja taevalaotusest! Õndsus ja müstiline [[rõõm]]!
* [[Saul Bellow]], &quot;Mr. Sammleri planeet&quot;, tlk Enn Soosaar, LR 8-11 1973, lk 98


* &quot;Kas te näitasite neofüüdile {{Sõrendus|Mandalat?}}&quot; hüüatas ülemakolüüt Rinpo [[õudus]]ega.
:&quot;Kui tahad näha, kas keegi oskab [[ujumine|ujuda]], tõuka ta [[jõgi|jõkke]],&quot; ütles Lu-Tze õlgu kehitades. &quot;Mis võimalus selleks veel on?&quot;
:&quot;Aga kui seda ilma korraliku väljaõppeta vaadata...&quot;
:&quot;Ta nägi [[muster|mustreid]],&quot; ütles Lu-Tze. &quot;Ja reageeris Mandalale.&quot; Ta ei lisanud: ja Mandala reageeris talle. Ta tahtis selle üle veel mõelda. Kui [[kuristik]]ku vaadata, siis ei tohiks kuristik sulle lehvitada. 
* [[Terry Pratchett]], &quot;Ajavaras&quot;, tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 62


* Umbes kuueaastasena olin ma [[vaimustus|vaimustunud]] [[kaleidoskoop|kaleidoskoobist]]. Keerasin seda nii- ja naapidi. Iga [[liigutus]]ega tekkis mu silme ette ainulaadne [[pilt]] – selles oli midagi lõpmatult juhuslikku ja loomuldasa korrapärast, nagu kaleidoskoobis ikka. See oli imeline. Oli see siis mu enda liigsest [[uudishimu]]st või läks kaleidoskoop lihtsalt katki, aga järgmiseks olid mul peos kuus-seitse täiesti tavalist värvilise [[klaas]]i tükki. Mäletan siiani [[segadus]]t ja hoomamatut vastuolutunnet, mis mu endasse mattis, sest ma ei suutnud kuidagi ühitada torust paistnud müstilist, aina muutuvat visuaalset [[ime]]t (sõna &quot;mandala&quot; ma siis ei teadnud) ning peotäit midagi prügilaadset. Ja ometi teadsin, et need on üks ja sama. Viimaks lahendasin üle jõu käiva olukorra sellega, et matsin [[klaasikillud]] musta [[muld]]a nii salajasse kohta, et tänaseks ei mäleta ma seda enam isegi.
:Kui mul paluti kirjutada &quot;oma [[Narva]]st&quot;, kus olen nüüd töötanud veidi üle kahe aasta, tundsin sama.
* [[Heili Sepp]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 &quot;Killustatud kogemuste Narva&quot;] Vikerkaar, mai 2020

==Kirjandus==
* [[Tõnu Õnnepalu]], &quot;Mandala&quot;, 2012

[[Kategooria:Kunst]]</text>
      <sha1>fqwkwikn78w7ps7axdpj1kqktbc9vih</sha1>
    </revision>
  </page>
</mediawiki>