Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.47.0-wmf.3 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 7460 135094 134010 2026-05-24T10:38:09Z Pseudacorus 2604 /* "Testament" */ 135094 wikitext text/x-wiki [[File:Rex Stout 1973.jpg|thumb|Rex Stout, 1975]] '''Rex Todhunter Stout''' (1. detsember 1886 – 27. oktoober 1975) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik, tuntud eelkõige oma krimijuttudega, mille peategelane on gurmaanist ja orhideekasvatajast detektiiv Nero Wolfe; jutustajaks Archie Goodwin — Wolfe'i abiline, sekretär, ihukaitsja, kojanarr, raamatupidaja. Vähem tuntud eradetektiiv samas maailmas, Tecumseh Fox, saab oma ülesannetega niisama edukalt hakkama. Ja isegi inspektor Cramer lahendab vähemalt ühe juhtumi ilma kutseliste eradetektiivide abita ("Punased lõngad"; abiks on amatöörid). =="Kummipael"== Tsitaadid väljaandest: Rex Stout, "Kummipael", tlk Taivo Varjo, sari: Öölane, nr 129, Tartu: Elmatar, 2011 (originaal: "The Rubber Band", New York: Farrar & Rinehart, 1936) [MÄRKUS: eesti keeles olemas ka varasem tõlge, Rex Stout, "Kummijõuk", tlk Ralf Toming, Tallinn: Katherine, 1996] *Cramer pahvis sigarit ja koputas selle otsast tuhka maha. "Ütlesin, et kavatsen teile oma kaarte näidata. Esiteks tuleks mul rääkida taustast. Teate isegi, kuidas tänapäeval kõik kellegi peale viha kannavad ja pooled on lausa lolliks läinud. Kui juhtub mõni Saksa laev sadamasse tulema, läheb kohe kamp juute selle lippu maha rebima ja mürglit tegema. Kui mõni Itaaliast välja saadetud professor tahab loengut pidada, saab ta pundi fašistide käest peksa. Üritad anda oma parima, et töötuid ära toita, aga nemad pööravad kommunistideks ja hakkavad mässama. Isegi kui mõned pangadirektorid kutsutakse Valgesse Majja lõunale, tuleb hiljem põrandalt otsida banaanikoori, mida nad sinna on poetanud, et president perseli kukuks. Kõik on hulluks läinud." (9. ptk, lk 120) =="Liiga palju kokki"== Tsitaadid väljaandest: Rex Stout, "Liiga palju kokki", tlk Peeter Villmann, Tallinn: Katherine, 1997 (originaal: "Too Many Cooks", New York: Farrar & Rinehart, 1938) *Ma olen alati uskunud, et [[naine|laugasnaised]] — need, kellel pruukivat vaid [[kolm]] korda aeglaselt [[Silmalaug|lauge]] liigutada ning sa oledki otsapidi mülkas ja võiksid samahästi kohe alla anda — on peibutiseks pelgalt kollanokkade jaoks; aga selles võisin ma küll veenduda, et kui Dina Laszio on su üksikuna kätte saanud ja hoolega asja juurde asunud ning väljas sajab [[vihm]]a, siis läheb sul sellest [[naer]]uga pääsemiseks vaja midagi [[huumorimeel]]est enamat. Tema oli [[jurist]]ide peale ingverijoogi loksutamise staadiumi juba ületanud. (2. ptk, "Viisteist meistrit", lk 47) *[Dina Laszio:] "Marko ütles kunagi ammu, et naised ei meeldi teile." :Wolfe raputas pead. "Ma saan ütelda vaid seda, et taas mõttetus. Säärase häbematuseni ma ei küüni. Naised on jahmatamapanevad ja edukad loomad. Ma lihtsalt säilitan sündsuse huvides minus mõne aasta eest asjaolude sunnil välja arenenud välispidist immuunsust. Tunnistan üles, et teie suhtes tunnen ma küll spetsiifilist vaenulikkust. Marko Vukcic on minu sõber, teie olite tema naine — ja te hülgasite ta. Teie ei meeldi mulle." (9. ptk, "Miasmidega naine", lk 137) *[Wolfe missis Lasziole:] ".. Mul pole midagi sõnamõõkade ristamise vastu siis, kui selleks on aega, kuid praegu on [[kesköö]] ja teises toas ootavad minuga kohtuma tulnud inimesed. Palun lubage mul lõpetada. Lubage mul seda udu pisut hajutada. Ma tunnistasin üles oma vaenulikkuse teie vastu. Ma tundsin Marko Vukcicit nii enne tema abiellumist teiega kui ka pärast seda. Ma nägin temas asetleidnud [[muutus]]t. Miks ma poleks pidanud siis tundma [[tänulikkus]]t nähes, et te olete oma aktiivsusele teise tegevuspõllu leidnud? Sest teist jäid järele rusud. Inimese [[kokaiin]]iga harjutamine ei ole sünnis tegu, kuid nõnda toimimine ja seejärel ta [[uimasti]]tagavarade ootamatu kõrvaldamine on koletislik tegu. [[Loodus]]e ilmselge [[kavatsus]]e kohaselt jagab mees nii kehalist kui ka hingelist laadi [[hellus]]t naisele ning naine jagab seda mehele, kuid teis ei leidu hellust kellegi jaoks; teist, teie silmadest, huultelt, pehmest nahast, kehakujust ja liigutustest lähtuv vine ei ole mitte heatahtlik, vaid pahaloomuline. Ma möönan, et teis oli kõike — te olite täis elu, teil olid teie vaistud ja himud, te nägite Markot ja tahtsite teda. Te ümbritsesite ta oma miasmidega — tegite neist ainsa õhu, mida ta tahtis hingata — ja seejärel võtsite need temalt ette hoiatamata, [[kapriis]]i ajel ning jätsite ta vaevaliselt õhku ahmima." (9. ptk, lk 139–140) *"Marko!" Wolfe'i hääl kõlas turtsakalt. "Ma olen sulle sageli rääkinud, et see on sinu kõige halvem [[harjumus]]. Kui sa iseendaga [[vaidlemine|vaidled]], siis tee seda ka iseenda peas; ära tee säärast nägu, nagu oleksin mina see, keda sa veenda püüad või kellele sa [[labasus]]i karjud. Sa tead väga hästi, millest [[elu]] koosneb — elu koosneb kõigest inimlikust ja selle hulka kuulub ka inimestele ja [[koer]]tele ühiste himude sündsusekohane ning intelligentne vaoshoidmine. [[Inimene]] ei õgi aplalt loomakorjust ega vingu ehast koiduni künkanõlval; ta sööb mõistlikus koguses hästivalmistatud [[toit]]u siis, kui see on talle kättesaadav, ning rahuldab oma [[iha]]sid arukalt ja sobival moel." (12. ptk, "Tunnistajad ja lollpead", lk 179) =="Punased lõngad"== Tsitaadid väljaandest: Rex Stout, "Punased lõngad", tlk Mia Mygri, sari: Öölane, nr 11, Tartu: Elmatar, 1995 (originaal: "Red Threads", New York: Farrar & Rinehart, 1939) *[Jean Farris:] "Ma polegi nii süütu, nagu sa ehk arvad. Mul on olnud hulgaliselt – arvan, et võid neid nimetada arvamusteks – erinevate meeste kohta – eriti ühe kohta Viinist, kes tahtis kinkida mulle mäe, millest rääkisin – kuid iga kord, kui jõudsime kindla punktini, ei suutnud ma hoiduda naerma pahvatamast. Tead ju küll, kui nad hakkavad käituma nii, nagu heidutaks neid nende endi [[lips]]?" :[Eileen Delaney:] "Ma ei tea. Paistab, et minul taolist mõju nende lipsudele pole." (I ptk, lk 13) *Kättesaadavuselt võinuks meest selles ruumis pidada oma koopasse varjunud Minotauruseks. Temani jõudmiseks tuli esmalt öelda liftipoisile: "Nelikümmend, palun," või "Barth & Pomeroy", siis kõnetada noort naist registraatorilaua taga, seejärel vestelda noormehega, kes oli ilmunud kusagilt siseruumidest. Kui olite juba nii kaugele jõudnud, tuli teil vastu pidada terava ninaga naise läbitungivale pilgule. Viimase olemasolu olite ette aimanud. Siis tuli oodata. Kõike seda võis saavutada vaid omades sobivaid soovituskirju, piisavalt närvi, ja hoidudes äkilistest või kahtlastest liigutustest. (VI ptk, lk 76) *[Portia Tritt inspektor Cramerile:] "[---] Ma pole naiivne, inspektor. Samuti pole ma hirmunud. Olen kolmkümmend kolm aastat vana. Viisteist neist aastatest olen vingerdanud pööbli hulgas, näpistades, klobides, kriipides ja juustest tirides, ja nüüdseks olen siin, kus olen. Põhiline nipp on hoida kõik oma armid enda teada, teistele nähtamatuna. Te hirmutate mind vaenuga?" Ta naeris veidi, mitte just lahkelt. "Sellega olete hiljaks jäänud. Kas te [[keemia]]t polegi õppinud? Te ei teagi, et meid ümbritsev [[õhk]] koosneb [[lämmastik]]ust, [[hapnik]]ust ja [[vihkamine|vihkamisest]]? Ei? Kõik, mis mul öelda oli, ütlesin tol hommikul Lucky Hillsis. Seal leidus õhus veel ka hirmu, kahtlustust,<!--//--> pinevat ootust ja politseid. Ma läksin Guy Carew' tuppa kell kaks ja kumbki ei lahkunud sealt viie ja poole tunni jooksul." (VIII ptk, lk 107–108) =="Testament"== Tsitaadid väljaandest: Rex Stout, "Testament", rmt: "Testament. Lõhutud vaas", tlk Ralf Toming, sari: Mirabilia, Tallinn: Eesti Raamat, 1986 (originaal: "Where There's a Will", New York: Farrar & Rinehart, 1940) * Hoolimata suurepärasest [[lõunasöök|lantšist]], mille Fritz oli meile serveerinud, olin ma tol palaval [[juuli]]päeval valmis kogu [[maailm]]a kümne penni eest maha müüma. Mu [[puhkus]] oli läbi. [[Euroopa]]st saabuvad [[uudis]]ed tekitasid soovi panna mereranda iga kümne jardi tagant silt: "Eraomand. [[Hai]]dele ja riigimeestele sissepääs keelatud." (1. ptk, lk 3) * [Archie Goodwin:] "Teeme kokkuvõtte Noelist, kes suri [[teisipäev]]al. Näib, et Daniel Culleni kompanii Wall Streeti kontoris oli tema kirjutuslaual rida nuppe — üks iga Euroopa ja [[Aasia]] riigi jaoks, [[Lõuna-Ameerika]]st rääkimata. Kui ta vajutas mingile nupule, siis astus sellele vastava riigi [[valitsus]] tagasi ja Noelilt küsiti [[telefon]]i teel, keda järgmiseks tüürile panna." (1. ptk, lk 4) * Wolfe kortsutas kulmu. Ta vihkas [[testament|testamenditülisid]] ja kord isegi ütles ta ühele potentsiaalsele kliendile, et ta pole nõus surnud mehe soolikatega köit vedama. (1. ptk, lk 9) * Fritz oli oma suurejoonelisel viisil sisenenud, kuid ootamatu [[tõuge|müks]] [[tagumik|ahtri]] parempoolsesse ossa ei lasknud tal täies hiilguses esineda. Mu silmad suurenesid, kui ma nägin, kes temast mööda trügis ja teda seejuures koge<!--//-->mata müksas — meie vana sõber inspektor Cramer mõrvaosakonnast. Tema kannul oli oma [[pessimism]]i poolest tuntud ringkonnaprokurör Skinner ning neile järgnes [[vuntsid|vuntse]] kandev ja möödunud aasta õlgkübarat käes hoidev kondine mehike. Müksu saanud Fritz nägi ära, et tal pole enam kellegi tulekust teatada, astus kõrvale ja püüdis võimalikult vähe nördimust ilmutada. (3. ptk, lk 34–35) *[Skinner:] "[---] Ma olen [[riigisekretär]] Dunni ja tema administratsiooni poliitiline vastane, äge vastane, aga jumal hoidku, haisupommidega ma ei võitle .." (4. ptk, lk 37) * Ma panin telefonitoru ära, läksin tagasi [[auto]] juurde, istusin sisse ja ütlesin Fredile: :"On alanud uus [[ajastu]]. Maakera on hakanud teistpidi pöörlema. Mr. Wolfe sõitis [[takso]]ga kodust ära ühte asja uurima." :"Huh? Segane oled või?" :"Ei ole. Jumala ausõna, nagu Fritz ütleb. Ta tegi seda tõepoolest. Nii et kui sa…" :"Aga jeesus, Archie. Ta saab ju surma või midagi niisugust." (7. ptk, lk 63) * Enne kui ta sõnagi ütles, teadsin ma täpselt — rohkem tähelepanekute kui isiklike [[kogemus]]te põhjal —, mis [[pohmell|seisundis]] ta on. Sa jood öö läbi ja vajud ära, keegi viib su koju ja paneb [[voodi]]sse. Kui sa ärkad, pole sul aimu, mis päev on, millal su peas [[metroo]] tööle pandi ja mitu inimest su [[matus]]el käis. Aga midagi drastilist on otsekohe tarvis ette võtta. Sa tõmbad [[püksid]] ja [[kingad]] jalga, komberdad [[tänav]]ale ja seda mööda mõnda [[baar]]i, tellid topelt[[viski]] ja rüüpad selle ühe lonksuga ära, ajades võib-olla [[veerand]]i sellest maha. Teisest topeltviskist ajad sa maha palju vähem ja kui järg jõuab kolmanda kätte, ei värise sa<!--//--> enam peaaegu üldse ega raiska piiskagi. Siis, ehkki sa pole veel päris võimeline [[kalender|kalendrist]] kuupäeva vaatama, on sul kindel tunne, et oled valmis kõigega toime tulema, millega on vaja toime tulla, ja sa astud minema. (11. ptk, lk 100–101) * [Archie:] "Kui te tunnistate üles küllalt palju kuritegusid, siis satute varem või hiljem millelegi niisugusele, mille puhul neil ei õnnestu tõestada, et teie seda ei teinud." (13. ptk, 2023. aasta väljaandes lk 140) * Veidi hiljem, kui ma köögis [[sidrun]]eid pigistasin, tuli Cramer. Fritz viis ta [[kabinet]]ti, varsti läksin ka mina sinna ja pakkusin talle klaasi head külma sidrunijooki. Ta ei vaevunud isegi ei ütlema, ta ainult uratas ja vaatas mind niisuguse pilguga, nagu oleksin ma [[linnapea]]le tema kohta kaebekirja saatnud. :Ma panin mõlemad klaasid oma kirjutuslauale, võtsin istet, ütlesin talle: "Tänane [[ilm]] on lihtsalt hirmus" ja segasin lusikaga jooki. :"Minge põrgusse," soovitas Cramer. "Ma tahan Wolfe'i näha." :"Okei, vennas." Ma rüüpasin jooki. "Ta tuleb mõne minuti pärast alla. Mitte miski, mis te talle ütlete, ei riiva mu [[tunded|tundeid]]. Ma kavatsen oma koha üles öelda. Ta riukleb ja salapäratseb jälle ja mul on sellest kõrini. Saate aru? Inimesed helistavad [[tosin]]ate kaupa ja ma ei tohi kõnesid pealt kuulata, sest ma ei suuda oma [[näoilme]]t valitseda. Ptüi! Ma pole muud kui [[ori]]. Neetud lakei. Kuidas on väljavaated [[politsei]]s tööd saada?" :"Pidage suu." :"Hea küll, ma üllatan teid. Ma pean suu." Ma tegin seda ja jõin sidrunijooki. (17. ptk, lk 145) *[Cramer:] "[---] Igaüks alates Ameerika Ühendriikide presidendist ja lõpetades Varney kolledži viimase kursuse vanemaga püüab ennast sellesse segada. Jumal olgu mu tunnistaja. [---]" (17. ptk, lk 146) =="Üle minu laiba"== Tsitaadid väljaandest Rex Stout, "Üle minu laiba", tlk Jaan Kabin, sari: Öölane, nr 54, Tartu, 2000 (originaal:"Over my dead body", 1940) * [Nero Wolfe:] "Sõda ei küpseta inimesi – see vaid marineerib neid vastikuse ja hirmu marinaadis." 8. ptk, lk 119 =="Valearvestus"== Tsitaadid väljaandest: Rex Stout, "Valearvestus", tlk Heli Leek, sari: Öölane, nr 74, Tartu: Elmatar, 2003 (originaal: "Bad for Business", in: The Second Mystery Book, an anthology. New York: Farrar & Rinehart, 1940) *[Tec Fox:] "Kus te töötate?" :[Amy:] "Bonnery ja Raffray juures. Nende kontor on Madisoni avenüül…"<!--//--> :Fox noogutas. "Ma tean. Firmat peab Dol Bonner. Selle firma tegutsemise aluseks on teadmine, et suurem osa meestest muutub varem või hiljem hooletuks, kui nad räägivad kena naisterahvaga, eriti kui see [[naine]] on lisaks kõigele ka kaval ja oskab vestlust juhtida. .." (2. ptk, lk 20–21) *[Tec Fox:] ".. Kui ma kellegi [[jälg]]i juba ajan, siis olen ma täpselt nagu indiaanlane ning ma ei söö ega maga. Välja arvatud muidugi tavalistel söögi- ja magamisaegadel." (6. ptk, lk 85) =="Kibe lõpp"== Tsitaadid väljaandest: Rex Stout, "Kibe lõpp", rmt: "Topelt ei kärise", tlk Taivo Varjo, sari: Öölane, nr 102, Tartu: Elmatar, 2007, lk 5–89 (originaal: "Bitter End", The American Magazine, november, 1940) MÄRKUS: "Valearvestuse" ja "Kibeda lõpu" faabula on sama, esimeses on peategelaseks Tecumseh Fox, teises Nero Wolfe. Kirjutatud on "Valearvestus" esimesena, siis kirjastaja raha survel ümber töötatud Nero Wolfe'i looks "Kibe lõpp" ja sellisena ilmunud esimesena. Sellisena pole lugu tegelikult loogiline, sest kogu loo aluseks on see, et Fritz on haige ja Nero Wolfe on köögis abitu. Mis ei ole tõsi, ta oskab väga hästi süüa teha. * Oli teisipäev ja lõunaaeg oli käes. Istusime Wolfe'iga lauas. Mina olin oma delikatessipoest ostetud ubadega täitsa rahul. Wolfe aga avas sünge ja masendunud näoga ühe väikese klaaspurgi, võttis sealt lusikatäie mingit ollust, määris selle saiale ja hammustas suutäie. Ühtäkki, ilma vähimagi hoiatuseta, pahvatas ta suutäie välja niisuguse heli saatel, nagu oleks kümnetolline mürsk plahvatanud. Pillasin instinktiivselt oma võileiva käest ja tõstsin käed näo ette, aga liiga hilja. Olluse- ja saiatükid tabasid mind nagu šrapnellikillud. [---] :"Eelmine mees, kes minu peale sülitas," ütlesin tasakaalukalt, "sai kolm kuuli veel enne seda, kui maha jõudis kukkuda." (lk 6) =="Lõhutud vaas"== Tsitaadid väljaandest: Rex Stout, "Lõhutud vaas", rmt: "Testament. Lõhutud vaas", tlk Ralf Toming, sari: Mirabilia, Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 163–302 (originaal: "The Broken Vase", New York: Farrar & Rinehart, 1941) * [Politseikapten:] "Mr. Jan Tusari tappis kuul, mis sisenes tema lahtisest [[suu]]st ja väljus pealaest. Ametlik järeldus on praegu, et<!--//--> ta [[enesetapp|laskis enese ise maha]], ja pole põhjust arvata, et seda [[järeldus]]t muudetakse. [---]" (2. ptk, lk 173–174) * [Diego Zorilla:] "Jan oli väga [[romantik|romantiline]] kuju. Tegelikult oli ta tõeliselt romantiline — nagu ta täna õhtul tõestas." (3. ptk, lk 180) * .. liikusid kuuldused, et Tusar oli pidanud plaani Dora Mowbrayga abielluda, kuid Dora polnud teda julgustanud ja Dora isa oli sellele kindlalt vastu seisnud. Kui Lawton Mowbray oli mõni kuu tagasi oma kontori aknast surnuks kukkunud, oli isegi sosistatud, et Jan Tusar oli ta tõelise [[armastus]]e teelt tõkke kõrvaldamiseks viimasele teekonnale saatnud; aga see oli Diego arvates olnud üksnes tilk hapet [[kuulujutt|kuulujutu]] räpaselt keelelt, sest nii romantiline polnud Jan ka olnud. (3. ptk, lk 181) *[Tec Fox:] ".. Ausalt, inspektor, ma jätan selle asja suurima heameelega teie hooleks, kaasa arvatud [[mõrv]] — kui mitte juriidiliselt mõrv, siis ikkagi mõrv —, mille ohver oli Jan Tusar. Ärge unustage seda asjaolu, sest see moodustab osa teie probleemist. Ma proovisin sellega kätt, aga midagi ei tulnud välja. See ajas mulle hirmu peale. See oli liiga kaval ja liiga peen. Tappa inimene [[viiul]]isse värnitsa kallamisega! Kas te suudate kujutleda [[mõistus]]t, mis niisugusele ideele tuli? Loodetavasti suudate. Te peate seda tegema, kui tahate Perry Dunhami [[mõrvar|tapjat]] tabada." (9. ptk, lk 233) *Ta seisis ja põrnitses neid. Ta nägi isegi Dora silmade pehmet helki, kuid talle ei pööratud mingit tähelepanu; ta kuulis ka Dorale otsa vaatava Ted Gilli hääle õndsat pominat… :Fox oli küllalt lähedal, et neid puudutada… :Vaguni teisest otsast hüüdis vagunisaatja: "Brewster!" :"Oh," ütles Dora, "Brewster." Ted noogutas, tõmbas sügavalt hinge, mis näitas, et ta oli hingamise hooletusse jätnud, rebis pilgu Doralt lahti, tõusis, sirutas käe mantlite järele, pani tähele, et teda silmitsetakse, pööras pead ning ütles rahulikult ja häirimatult: :"Tere." :Dora vaatas üle pingi seljatoe. "Oh, tere!" :Fox vangutas aeglaselt pead. "Püha Peetrus." :"Me läheme Brewsteris maha," kuulutas Ted ja ulatas Dorale mantli, nagu oleks see olnud tehtud inglitiivasulgedest ja tähetolmust.<!--//--> :"Jah," ütles Fox tõsise häälega. "Me oleme kohal. Pange mantlid selga." :[[Rong]] veeres perrooni ette ja peatus. Fox järgnes Dorale ja Tedile mööda vaguni vahekäiku ning trepiastmeid. ..kui ta jõudis akna alla seisma jäänud paari juurde, ütles Ted parajasti Dorale: :"See on esimene koht, kuhu me oleme koos sõitnud. Brewster. Aga viimaseks see ei jää. See on kena väike jaam. Väga kena." :"Rääkige," nõudis Fox. :Dora naeratas talle. :"Oh jah," ütles Ted tema nägu meelde tuletades sõbralikult. "Arvatavasti võlgnen ma teile seletuse. Kas te saite telegrammi?" :"Sain küll. See teatas, et miss Mowbray on minu telegrammi kätte saanud." :"Jah. Aga see polnud teie, vaid minu [[telegramm]]. On õnnelik juhus, et te sama rongiga sõitsite. Vaadake, ma arvasin, et vastustelegrammi Dora tõenäoliselt ei saada, vaid istub lihtsalt rongi, mille väljasõidu aeg oli telegrammis, sest ma märkisin, et asi on väga tungiv…" :"Ja kirjutasite telegrammile alla minu nime." :"Jah, ma kirjutasin selle telegrammiplangile. Igatahes. Ma olin sunnitud seda tegema. Ma arvasin, et te ei saa sellest üldse teada, ja polekski saanud, kui Dora ei oleks vastustelegrammi saatnud. Häda oli selles, et ta ei tahtnud mind näha. Ta ei lasknud mul endaga rääkida. Mu kirja saatis ta tagasi. Ta ei saanud aru, miks ma Méxicosse Hebele järele sõitsin. Ma teadsin ― see tähendab, ei teadnud, aga lootsin ―, et kui mul õnnestub temaga mõnes niisuguses kohas kokku saada, nagu näiteks rongis… vaadake, ta arvas, et ma olen närune naistekütt…" :"Ei arvanud," vaidles Dora vastu. "Ma arvasin ainult, et…" :"Vabandage," ütles Fox kuivalt. "Selle jaoks on teil poolteist tundi aega olnud. Ma kahtlen, kas teie pähe praegu midagi muud mahub, aga ma ei sattunud sellesse rongi õnneliku juhuse tõttu. Ma helistasin New Yorgist koju, mulle räägiti sellest telegrammist ja ma sõitsin<!--//--> neljakümne nelja minutiga Viiekümne Seitsmendalt tänavalt Croton Fallsi. Hawthorne'i ringi liikluspolitseinik on elus ainult sellepärast, et tema hüpe ei jäänud kümnendik sekundit hiljaks; ma riskisin sellega. Sõites sada miili tunnis, möödusin ma kõrvalteelt tulevast autost võib-olla kolme tolli kauguselt." :"Jesses," ütles Ted rõõmsameelselt, "siis läks teil küll hästi!" :"Ma tahaksin, et oleksin teiega kaasas olnud," kuulutas Dora. "Ma olen alati tahtnud kas või üks kordki niimoodi sõita." :"Ah nii?" küsis Ted etteheitvalt. "Ah sa tahaksid, et oleksid temaga kaasas olnud?" :"Noh…" Nende pilgud kohtusid ja nad jäid teineteisele otsa vaatama. "Ma tahaksin, et mul oleks kaksikõde ja et tema oleks Foxiga kaasas olnud." :Asi oli ilmselt lootusetu; nende [[armumine|ajud olid täielikult lakanud funktsioneerimast]]. (12. ptk, lk 260–262) *[Tec Fox:] "Teile tundus, et teid ei ohusta miski. Aga tegelikult kujutate te enesest kavaluse ja [[rumalus]]e erakordset segu. Mingit üksiktoimingut saab inimene varjata ja igavesti varjul hoida, aga igasugune pidevalt jätkuv tegevus tuleb varem või hiljem päevavalgele. Teie vahekord miss Tusariga sai teatavaks Mowbrayle ja hiljuti ka Jan Tusarile. Ma ei tea täpselt, millal ja kuidas; miss Tusar täidab kahtlemata selle lünga; enne kui tuleb päev, mil te kohtu ette astute, räägib ta tõenäoliselt veel palju muudki, et teda ei süüdistataks kaasosalisuses. Võib isegi olla, et Jan nägi õe korteris Wan Li [[vaas]]i nagu hiljem Diego — teie [[vaas]]i, mille te ise olite sinna viinud. Igatahes sai ta sellest teada, te ei meeldinud talle ja ta oli teie naisele palju tänu võlgu. Ta rääkis teile, mida ta teab, ja esitas [[ultimaatum]]i: lõpetage vahekord tema õega või ta teatab teie naisele. Te vastasite sellele ähvardusele kuratliku kaalutletusega ja maoliku kavalusega; mõni tund enne Jani suurt [[kontsert]]i valasite te tema [[viiul]]isse värnitsat. Te tundsite tema [[iseloom]]u ja [[temperament]]i; te teadsite, et [[meeleheide|meeleheitele]] aetuna võis ta enese isegi tappa; ja seda ta tegi." (18. ptk, lk 300) =="Mustad orhideed"== Tsitaadid väljaandest: Rex Stout, "Mustad orhideed", tlk Liina Tordik, sari: Öölane, nr 59, Tartu: Elmatar, 2001 (originaal: "Black Orchids", New York: Farrar & Rinehart, 1942) *''Ma ei tea, kui palju on möödunud aasta vältel baarides ja lõunalaudade ääres mõistatatud selle üle, kuidas Nero Wolfe need mustad orhideed endale sai. Trükis olen ma näinud kolme erinevat varianti: [---] ja ühte ajakirjade liidu ametlikus teadaandes tol korral, kui üks kimp neid orhideesid ilmus ootamatult teatavale matusetseremooniale Belfordi memoriaalkabelis. Nii on selles raamatus kaks iseseisvat Nero Wolfe’i juhtumit, kaks erinevat inimestegruppi. Esimeses on õige informatsioon selle kohta, kuidas Wolfe need orhideed sai. Teine räägib sellest, kuidas ta lahendas ühe teise mõrva, kuid sellega kaasneb üks mõistatus, ja see mu hinge näribki. Kui keegi, kes tunneb Wolfe’i paremini kui mina… aga lugege parem kõigest ise.'' ::''Archie Goodwin'' ==="Mustad orhideed"=== *[Archie Goodwin:] "Kas te oleksite nii lahke ja ütleksite mulle," palusin ma, "miks käivad lillenäitusel just sedasorti naised, keda seal näha saab? Üheksakümmend protsenti neist on sellised. Iseäranis nende jalad? Kas see peabki nii olema? Kas sellepärast, et kuna neile endile ei saadeta kunagi mingeid lilli, siis peavad nad selleks, et üldse mõnd lille näha saada, ise kohale minema? Või on see sellepärast…" (1. ptk, lk 7) *Ma kandsin ette, et taimed ei närtsi, istusin oma laua taha, vaatasin läbi kraami, mis ta sinna oli pannud, pöörasin siis end tooliga tema poole ja laususin: :"Ma mõtlen abielluda." :Tema poolavatud laud ei liikunud, kuid silmad küll, ja ma nägin seda. :"Me võiksime ausad olla," sõnasin mina. "Ma olen üle kümne aasta koos teiega selles majas elanud, teie kirju kirjutanud, teid kehaliste vigastuste eest kaitsnud, teid<!--//--> ärkvel hoidnud ning teie autokumme ja oma kingataldu kulutanud. Varem või hiljem selgub, et üks minu paljudest abiellumisähvardustest ei olegi nali. Kuidas te sellest aru saate? Kust te teate, võib-olla see ongi nüüd kätte jõudnud?" :Ta tõi kuuldavale pilkava häälitsuse ja võttis oma klaasi. (1. ptk, lk 7–8) *[Johnny Keems:] "[---] Ma kontakteerusin ühe noore naisega – nagu te teate, saavutan ma noorte naiste juures iseäranis tõhusaid tulemusi…" :[Nero Wolfe:] "''Kontakteeruma'' ei ole mingi õige verb ja ma ütlesin, et tehke lühidalt." :"Jah, sir. Kui te seda mulle eelmine kord ütlesite, siis ma<!--//--> vaatasin sõnaraamatust järele ja ma ei tahaks teile sugugi vastu vaielda, aga seal on kirjas, et ''kontakteeruma'' on verb. Sihiline või sihitu." :"Selle katuse all ei ole ''kontakteeruma'' [[verb]]." (7. ptk, lk 70–71) ==="Surm saadab südamliku kutse"=== *[Nero Wolfe:] "Terves maailmas pole mitte midagi," ütles ta mulle otsa jõllitades, otsekui oleksin ma talle anonüümkirja saatnud, "mis oleks hävimatum kui inimväärikus. See inimene teenib raha sellega, et lööb lollide aega surnuks. Selle rahaga maksab ta mulle, et ma mudas ringi tuhniksin. Pool minu osast läheb maksudeks ja seda kasutatakse pommide tegemiseks, et inimesi vastu taevast lasta. Ometi on minulgi oma väärikus. Küsi Fritzult, minu kokalt. Küsi Theodore'ile, minu aednikult. Küsi endalt, minu…" :"Paremalt käelt." :"Ei." :"Peaministrilt." :"Ei." :"Semult." :"Ei!" :"Kaasosaliselt, lakeilt, sõjaministrilt, palgasulaselt, seltsimehelt…" Ta oli teel lifti juurde. (1. ptk, lk 121) =="Liiga palju naisi"== Rex Stout, "Liiga palju naisi", tlk Tiina Tiiman, Tallinn: Kupar, 1993 (originaal: "Too Many Women", New York: Viking Press, 1947) *Wolfe'i ja minu vahele oli sugenenud teatud külmus. Sellised jahenemised leidsid aset keskmiselt neli korda nädalas ning võib öelda, et paarsada korda aastas. Kõnealusel jahenemisel oli kaks erinevat põhjust: esiteks leidis mu iseenesestmõistetav soov muretseda talle uus auto Wolfe'i vastuseisu, sest ta kavatses jäärapäiselt veel aasta oodata; teiseks aga Wolfe'i märkus, et võiksin osta käratu [[kirjutusmasin]]a, leidis vastuseisu minu poolt, sest mulle mu masin meeldis. :Nii et sel momendil heljusid jahedad hoovused vanas Hudsoni jõe ääres asuvas pruunist liivakivist majas Lääne Kolmekümne Viiendal tänaval, majas, mis kuulus Wolfe'ile ja mis oli talle nii eluasemeks kui ka bürooks. Meid elas seal neli, kaasa arvatud Wolfe ise, ja aeg-ajalt olime kõik vihased. Wolfe oli kuskilt kuulnud, et merikarbihautist võib maitsestada magusa [[basiilik]]u lehtedega, mida aga meie kokk ja majapidaja Fritz Brenner hirmsasti pahaks pani. Keegi sell New Hampshire'st, kes oli Wolfe'ile miskipärast tänulik, saatis talle ekstra kingituse, kolm taime uut sorti [[begoonia]]t nimega "Lõhnab vaarikas", ja Wolfe oli nad jahedasse ruumi akna alla paigutanud, mispeale pidi rabanduse saama taimeravitseja Theodore Horstmann, kelle arvates kõik taimed peale [[orhidee]]de on umbrohi. (4. ptk, lk 10) *Wolfe'i jaoks polnud selles mitte midagi erilist, et ta kas ise või koos ühe või mitme abilisega, keda me kasutasime, meetmeid tarvitusele võttis, ilma et oleks selle üle minuga aru pidanud. Ta väitis, et mina töötavat paremini siis, kui tean, et kõik sõltub minust. Tegelikult aga armastas ta efekti, mis tekib, kui eesriide avanedes tuleb nähtavale tema ise täies hiilguses, elus hüljes nina otsas. (22. ptk, 2011 a väljaandes lk 162–163) =="Teine ülestunnistus"== Tsitaadid väljaandest: Rex Stout, "Teine ülestunnistus", tlk Ralf Toming, Tartu: Elmatar, 2002 (originaal: "The Second Confession", New York: Viking Press, 1949) *[Sperling (oma tütre kohta):] "[---] Ta väidab, et [[kommunism]] on intellektuaalselt põlastusväärne ja moraalselt ebaterve. Ma ütlesin teile, et ta on üsna nutikas." :[---] :[Archie Goodwin:] "[---] Mulle meeldib miss Gwenni väljendusviis. Mina tulen parimal juhul toime millegi umbes niisugusega nagu kommu on ohmu." (lk 10) =="Parimateski perekondades"== Tõlkinud Ralf Toming, Tallinn: Katherine, 1995 (originaal: "In the Best Families", New York: Viking Press, 1950) *Teataval määral tundsin ma mrs. Rackhamile kaasa, aga mis silma torkas, see oli tema kindel veendumus, et [[rikkus|rikkad]] inimesed võivad alati saada, mida tahavad, kui nad ainult [[raha]] välja laovad. Sellest piisab, et ausal töömehel, ütleme näiteks eradetektiivil, kopsu üle maksa ajada. Mõnel juhul muidugi on see veendumus õigustatud, aga rikastele inimestele kipub arusaamatuks jääma, et leidub olulisi [[erand]]eid. :Käesolev juhtum siiski erand polnud ja ma lootsin, et Wolfe seda taipas. (lk 15) *Ka pärast seda, kui kohale oli jõudnud ringkonnaprokurör Cleveland Archer ise, polnud õhkkond soodne sirgjooneliseks [[seadus]]te järgimiseks. Nad kõik muidugi austasid seadusi, aga tarvis oli silmas pidada teatavat perspektiivi ja midagi niisugust pole kerge teha, kui tapetud on mrs. Barry Rackhami taoline silmapaistev rikas maksumaksja ning lühike kahtlusaluste nimekiri hõlmab a)&nbsp;tema [[abikaasa]]t, praegust [[lesk]]e, kes võib nüüd ise olla silmapaistev rikas maksumaksja, b)&nbsp;võimekat noort [[poliitik]]ut, kes on valitud osariigi alamkoja liikmeks, c)&nbsp;tapetu [[minia]]t, kes võib olla silmapaistvam rikas maksumaksja kui lesk, ja d)&nbsp;miljardidollarise käibega New Yorgi panga asepresidenti. Kõik need isikud moodustavad osa perspektiivist, ehkki su südamesoov on, et see poleks nii ja sa saaksid koondada tähelepanu ülejäänud kolmele kahtlusalusele: e)&nbsp;tapetu nõole, sõbralikke suhteid mitte sõlmivate koerte kasvatajale, f)&nbsp;tapetu [[sekretär]]ile, lihtsalt palgatöötajale, ja g)&nbsp;New Yorgi eradetektiivile, kelle keel on juba ammu kärpimist vajanud. Niisuguses olukorras pole lihtsalt võimalik kogu seltskonda White Plainsisse viia ning poistele öelda, et nad hakkaksid kilde lahti lööma ja hoiaksid killud alles. (lk 56) *Ma võtsin paberilehe ja silmitsesin seda. See oli meie suureformaadiline kirjaplank ja käekiri sellel oli Wolfe'i oma. Plangi ülemisse ossa oli kirjutatud: :::''Palun avaldage esmaspäevases "Gazette’is" juuresolev kuulutus. Esimene sektsioon, laius kaks veergu, pikkus vastavalt vajadusele, šrift peenejooneline, mitte pealetükkiv. Arve saatke ülalmärgitud aadressil.'' ::Järgnes trükitähtedega kirjutatud tekst: ::::MR. NERO WOLFE :::TEATAB, ET ALATES TÄNASEST, ::::10. APRILLIST 1950, :::LÕPETAB TA TEGUTSEMISE ::::ERADETEKTIIVINA ::Mr. Wolfe ise ei võta nüüdsest peale kedagi vastu. Klientide järelepärimistele lõpetamata uuringute asjus vastab mr. Archie Goodwin. Teiste isikute järelepärimised jäävad tähelepanuta. :Alla oli kirjutanud Nero Wolfe. Allkiri oli täiesti autentne. (lk 78) *Marko tegi mingit häält, mis arvatavasti pidi väljendama kaastunnet. "Mu vaene noor sõber," ütles ta vabandavalt, "mitte mingit kiiret ei ole. Maja müümine pole nagu lambakotleti müümine. Esialgu jääte arvatavasti sinna elama." :"Kas ta ütles, et ma peaksin jääma?" :"Ei. Aga miks te ei peaks? See on mu enese mõte ning sellega jõuame viienda ja viimase asjani: Nero juhtnöörideni teie jaoks." :"Oh, ta andis minu jaoks mingid juhtnöörid. See oli temast kena. Mis need on?" :"Te peate tegutsema, tuginedes kogemustele ja juhindudes intelligentsist." (lk 84) ::{{halliga|..according to your intelligence guided by experience.}} *[Archie Goodwin inspektor Cramerile:] "[---] Ma möönan, et olen kuulnud mr. Wolfe'i Arnold Zeckist kõnelemas. Kord jutustas ta minu kuuldes Zecki tegevusest ühe perekonna kõigile liikmetele, ehkki ta nimetas seda meest X-iks. Ta kirjeldas raskusi, millega oleks seoses katse X-i paljastada, ja ütles, et ta on enam-vähem tuttav ligikaudu kolme tuhande inimesega, kes elavad või töötavad New Yorgis, ja kõige rohkem viie kohta neist võib ta kindlalt väita, et nad ei ole mingil viisil seotud X-i tegevusega. Ta ütles, et võib-olla pole keegi, aga igaüks võib olla. Mul oli kunagi ka juhus ühele ajakirjanikule Zecki kohta küsimusi esitada, ja temal oli selle mehe palgalehest ekstravagantne ettekujutus. Ta mainis — nimesid nimetamata — poliitikuid, baarides tolknevaid joomavendi, politseinikke, toatüdrukuid, advokaate, eradetektiive, iga tüüpi [[kurjategija]]id, sealhulgas revolvrimehi — ma ei mäleta, võib-olla ka<!--//--> koduperenaisi. Politseiinspektoreid ta spetsiifiliselt ära ei märkinud." :[Inspektor Cramer:] "Vahest ehk lihtsalt unustas." (lk 133–134) *[Lily Rowan:] "Archie," ütles ta, "ma teadsin neetult hästi, et ühel päeval juhtub miski, mis teeb tasa kogu aja, mille ma olen sinu peale raisanud. Ma lihtsalt tundsin seda." :[---] :".. Ma mõtlesin au, mis mulle sinu kaudu osaks sai. Ma olen kogu Ameerikas ainus naine, kes on [[embus|kallistanud]] Nero Wolfe'i. .. Tal on [[stiil]]i." (lk 184) =="Must mägi"== Tõlkinud Taivo Varjo, sari: Öölane, Tartu: Elmatar, 2010 (originaal: "The Black Mountain", New York: Viking Press, 1954) * [Nero Wolfe:] Ma vihkan [[klišee]]sid, eriti selliseid, mida on kasutanud juba fašistid ja kommunistid. Sellised väljendid nagu ''suur ja õilis eesmärk'' ning ''töö vilja röövimine'' haisevad pärast seda, kui neid on kasutanud [[Hitler]] ja [[Stalin]] ning teised nendesarnased satikad. Pealegi, meie sajandil toimuva [[teadus]]e võidukäigu ajal pole [[inimõigused|inimõiguste]] ja [[vabadus]]e nõudmine midagi erilist. See peaks olema iseenesestmõistetav. (lk 27) =="Enne südaööd"== Rex Stout, "Enne südaööd", tlk Eva Luts, sari: Öölane, nr 26, Tartu: Elmatar, 1997 (originaal: "Before Midnight", New York: Viking Press, 1955). SOOVITUS: seda eestikeelset tõlget/toimetamist võib kasutada negatiivse näitena näiteks tõlkimise kursustel või vastavas õppeaines. *Wolfe kortsutas kulmu. Esimesed paar minutit tulevaste klientidega on talle alati rasked. Pole mingit viisakat vabandust nende ukse taha saatmiseks, ja kui ta seda ei leia, siis peab ta tööle hakkama. (2. ptk, lk 13) *Ilmselt oli Wolfe päeva jooksul leidnud aega läbi vaadata entsüklopeedia artikli kosmeetikast, ja ta pidas sobilikuks seda lõuna ajal katkendlikult minuga jagada. Ta alustas, kui olime lõpetanud kastanisupi ja ootasime, et Fritz tooks sisse vormiroa, tsiteerides sõna-sõnalt seaduseelnõu, mida tema jutu järgi tutvustati Inglise parlamendis seitsmeteistkümnendal sajandil. See kõlas tema sõnul: :"Kõiki naisi, olenemata east, klassist, elukutsest või ühiskondlikust positsioonist – olgu nad neitsid, tüdrukud või lesed, kes pärast selle seaduse jõustumist sunnivad, võrgutavad või ahvatlevad abiellu ükskõik missugust Tema Majesteedi alamat lõhnade, värvide, kosmeetiliste pesemisvahendite, kunsthammaste, valejuuste, hispaania villa, raudkorsettide, seelikuvõrude, kõrgekontsaliste kingade või polsterdatud puusadega – võib karistada vastavalt jõusolevale nõidusevastasele seadusele, ja süüdimõistetu abielu muutub vastava kohtuotsuse korral kehtetuks." (9. ptk, lk 71) *Kaks heli tulid peaaegu samaaegselt ruumi tagaosast – esiteks kurguhääl, osalt korin ja osalt karjatus, ja siis müts, nagu miski lööks põrandat. Kõik hüppasid instinktiivselt püsti, nii et me kõik nägime Vernon Assat kahe käega suust kinni hoides meie poole taarumas. Siis kukkus ta maha. (18. ptk, lk 149) =="Liiga palju detektiive"== Rex Stout, "Liiga palju detektiive", rmt: "Elektritool kolmele", tlk Taivo Varjo, sari: Öölane, nr 83, Tartu: Elmatar, 2004, lk 147–222 (originaal: "Too Many Detectives", Collier's, 14. september 1956; raamatus: "Three for the Chair", New York: Viking Press, 1957) *Kõige lihtsam on kõige parem. See, et tegemist oli eradetektiividega, muutis asja lihtsamaks. Öelge ükskõik millisele eradetektiivile, et tahate temaga vestelda millestki, mis on telefoni jaoks liiga kuum teema, ja ta ujub kas või üle mässava jõe, et teie juurde tulla. (lk 184) *Asi hakkas sedamoodi välja paistma, et meie seas on mõrvar, ja pealekauba polnud see üldse ammu, kui üks Assa-nimeline tüüp jõi meie kontoris minu serveeritud jooki ja suri ära. Tsüaniid. Wolfe ei tahtnud, et see korduks. (lk 196) =="Šampanja ühele"== Rex Stout, "Šampanja ühele", [tlk märkimata], Tallinn: Katherine, 1994 (originaal: "Champagne for One", New York: Viking Press, 1958) *Wolfe urises nagu [[lõvi]], kes taipab, et peab oma mõnusast koopast toiduotsingule lahkuma. Tegelikult oleks Wolfe'i õigem võrrelda [[elevant|elevandiga]], aga elevandid ei urise. (lk 66) *[Wolfe:] "Pole midagi haletsusväärsemat kui [[mees]], kes tunneb [[hirm]]u [[naine|naisterahva]] ees." (lk 99) *"Ühest asjast ei saa ma aru," ütles Rose Tuttle püsti tõustes. "Mr. Goodwin ütles, et ta ei viibi seal detektiivina, aga tegelikult ta ju on detektiiv ja ma ütlesin talle, et Faithil on [[mürk]] kaasas, nii et tema peaks täpselt teadma, mis juhtus. Poleks kunagi arvanud, et detektiivi juuresolekul on võimalik kedagi ära [[mõrv|tappa]]." :Väga pealiskaudne ja ebaküps vaatenurk, mõtlesin, kui tõusin, et neid välja saata. (lk 130) *"Faktid on faktid," pomises Beverly Kent. Igati kohane ja ühele [[diplomaat|diplomaadile]] sobiv väljendus. Kui ta kord ametiredelil kõrgemale tõuseb, võib loota midagi veelgi peenemat, nagu näiteks "fakt on fakt on fakt". (lk 132) *[Wolfe:] ".. See on ju solvamine, kui [[abielu]]ettepanekut, mehe suurimat kapitulatsiooni, peetakse vaid nipsaka vastuse vääriliseks. .." (lk 159) *Kui on vaja end mõnele mehele sappa haakida, siis on soovitatav teada, kus see mees parasjagu viibib. Mu olukord ei olnud eriti kiita. Minu poolest võis Byne olla Jersey Citys või Brooklynis või veel mõnes kolmandas kohas kaasa löömas pokkerimaratonis või hoopis kodus haigena voodis või pargis jalutuskäiku tegemas. Et piisavalt õhku saada, käisin maha kaks miili kuni Bowdoin Streetini, leidsin Bowdoini ja Arbori nurgalt telefoniputka ning helistasin Byne'ile. Keegi ei vastanud. Nüüd vähemalt teadsin, kus teda pole, ja pidin võitlema järjekordse kiusatusega. Alati tekib kiusatus luku kallal pusida, seda enam, et parim võimalus oma kõrvakuulmist kontrollida on siseneda kutsumatult mõnda kodusesse kindlusesse ning seal ringi vaadata, ise samal ajal kuulatades, kas trepilt kostab samme või on kuulda lifti liikumist. Kui te neid hääli õigel ajal ei taba, on teie kõrvakuulmine puudulik ja te peaksite ametit vahetama, niipea kui jälle vabaduses olete. (lk 171) *[Wolfe:] "[---] Küsin nüüd teilt kõigilt: kas teile torkas mr. Granthami käitumises midagi silma?" :Esikusse viiva ukse juurest kostis köhatus. Seal seisis seersant Purley Stebbins, tema suur kogu varjas poole ukseavast. "Ma ei tea, kas järeldus või mis," lausus ta, "aga ma märkasin, et ta kandis klaase iga kord ühtemoodi. Paremas käes hoidis ta klaasi kõrgemalt, pöial ja kaks sõrme vastu karikat, vasakus käes madalamalt, jalast. Ja endale jättis ta selle, mis tal oli paremas käes, ja teistele andis selle, mis vasakus. Iga kord." :Ma polnud kunagi varem näinud, et Wolfe vaataks Purley'd varjamatu imetlusega. "Tänan, mr. Stebbins," ütles ta. "Te oskate oma silmi kasutada. [---]" (lk 213) =="Liiga palju kliente"== Tõlkinud Peeter Vilmann, Tallinn: Katherine, 1996 (originaal: "Too Many Clients", New York: Viking Press, 1960) * Üheksakümmend kaheksa protsenti meestest, kes on [[rikkus|võimelised suuri honorare maksma]], kannavad [[kaabu]]t. (lk 4) * [Archie Goodwin:] "..Kui sa unustad kuni edasise teadaandmiseni mu uudishimu Yeageri kohta, panen ma su oma jõulukaardisaajate nimekirja. Tänavu on selleks kahekümnes värvitoonis abstraknte [[maal]] ja järgmine sõnum: "Soovime, et ka teie naudiksite seda meid koera vannitamas kujutavat pilti. Pühadetervitused Archie'lt, Mehitabelilt ja lastelt."" :[Lon Cohen:] "Sul pole ei Mehitabelit ega lapsi." :"Kindel see. Just sellepärast ongi maal abstraktne." (lk 18) *[Nero Wolfe:] "Kui mitu korda olen ma sulle ütelnud, et [[impulsiivsus]] on [[voorus]] vaid siis, kui [[viivitamine]] on ohtlik?" :"Oh, kuus tuhat korda." (lk 23) *Vajutasin kellanupule. Hetke pärast läks uks lahti ning mulle vaatas vastu üks kolmest kõige kaunimast naisisikust, keda ma olen üldse nägema juhtunud. :Ta [[naeratus]]e, kuninganna reakodanikule määratud naeratuse põhjal võis arvata, et ma kas ajasin suu ammuli või ahhetasin. Ta tegi häält. "Kas te tahate midagi?" Ta hääl oli tasane ja pehme, ilma hõngahtusteta. :Ainus ütlemist vääriv asi oli: "Muidugi, ma tahan teid," kuid ma suutsin seda endale hoida. Ta oli kaheksateistkümnene, pikk ja sihvakas, ta nahk oli selle [[tüümian|nõmmeliivatee]][[mesi|mee]] karva, mida Wolfe endale Kreekast hangib, ja ta oli äärmiselt uhke millegi üle, mis ei olnud ta välimus. Kui [[naine]] on uhke oma välimuse üle, siis on ta naeratus lihtsalt üleolev. (lk 29) *Kõigepealt torkasid silma [[siid]] ja [[nahk]]. Enamjaolt punast, aga ka kahvatukollast siidi oli nii seintel, laes kui ka kušettidel. Nahka oli tubli kolmandiku seinapinnast enda alla võtvate piltide — [[maal]]ide — tüdrukute ja naiste seljas. Kõikidest ilmakaartest paistis [[alasti]] nahka. (lk 35) *Kui teil tuleb kunagi teha valik, kas lasta endale [[kallaletung|kallale karata]] teie kasvuga mehel või teile vaid lõuani ulatuval naisel, siis mina soovitan teil valida [[mees]]. Kui mees on relvastamata, siis on küll võimalik, et kõige halvemal juhul lööb ta teid põrandale, aga Jumal ise teab, millega võib hakkama saada [[naine]]. Ning mehe võite te ju ise esimesena põrandale virutada, naisele te aga [[hoop|kolakat]] anda ei saa. Meg Duncan ründas mind täpipealt samamoodi, nagu ründas kümne tuhande aasta eest oma meest või mõnda teist meest naissoost koopaelanik — küünised kriipimiseks õieli, suu hammustamiseks valla. (lk 39) *[Nero Wolfe:] "Jah. Tänapäeva [[saatür]] on poolenisti inimene, poolenisti [[siga]] ja poolenisti eesli[[täkk]]. Tal puudub isegi kelmikuse sarm; ta ei toetu [[flööt]]i käes hoides puu najale. Lõbujanu on ainus talle ta atika esivanematest külge jäänud omadus ja ta joob seda janu täis pimedates nurgatagustes või teiste meeste voodites või hotellitubades, aga mitte künka päikesepoolsel nõlval [[õlipuu]] varjus. See alp lihahimu varjupaik, mida sa mulle kirjeldasid, on küll armetu aseaine, kuid mister Yeager näitas vähemasti üles püüdlikkust. Siga ja eeslitäkk, jah, seda küll, kuid temas oli ka toda flöödimängija pingestatust — nagu oli kunagi, noorpõlve aegu, ka minus.&nbsp;.." (lk 52) *[Nero Wolfe:] "Ma möönan, et üks pisikene võimalus siiski eksisteerib: kes on see eile end Yeagerina esitledes siin käinud mees ja miks ta siia tuli?" :Raputasin pead. "Kahju küll, kuid ma ei saa teile meelehead valmistada. Kas te mu aruannet lugesite?" :"Jah. Ta on silmanähtavalt inimene, kes tunneb erilist ja haritud kiindumust sõnade vastu. Ta ütles: "Muidu olnuks siia tulemine pelgalt mõttetus." Ta ütles: "Kas ma võin rääkides konfidentsiaalsuses kindel olla?" Ta ütles: "Sellest piisab." Viimased kaks torkavad lihtsalt silma, esimene on midagi erakordset, "olnuks pelgalt mõttetus", aga mitte "poleks olnud mõtet tulla". Tähelepanuväärne." :"Kui teie nii ütlete." :"Ütlen küll. Kuid ü[h]tlasi [[tsitaat|tsiteeris]] ta niisama lihtsalt, muu jutu sekka [[John Webster]]i "[[Malfi hertsoginna]]t": "Teised patud kõigest räägivad, mõrv kisendab." Ta tsiteeris [[John Harington]]i "[[Alcilia]]t": "Riigireetmisest ei tõuse kunagi tulu." Ta tsiteeris Browningi "[[Paracelsus]]t": "Vaimu kõrgust mõõdetakse varju järgi, mida ta heidab." Inimesed tsiteerivad selleks, et oma erudeeritust demonstreerida, aga miks just sulle? Sina kuulsid teda ja sina nägid teda. Kas ta püüdis sulle muljet avaldada?" :"Ei. Ta rääkis ja muud midagi." :"Just nimelt. Ja tal olid keele peal valmis kahe [[Elizabeth I|Elizabethi]] ajastu mehe ja [[Robert Browning]]i sententsid. Üheaegselt Websterit ja Browningit tunneb vaid üks inimene kümne tuhande seast. Ta on pedagoog. Ta on kirjandusõpetaja." :"Teie ei ole ju." :"Ära tundsin ma ainult Websteri. Teised ma vaatasin järele. Haringtoni ma ei tunne ja Browning äratab minus vastikust.&nbsp;.." (lk 53) *Wolfe oli kabinetis lugemisasendi sisse võtnud ning raamatu lahti teinud; [[raamat]] oli [[Lyman Bryson]]i "Ülevaade inimese teadmistest tänapäeva maailma kohta". Olin kulutanud ühel õhtupoolikul tund aega selle läbi sirvimisele ega olnud näinud seal midagi tänapäeva saatürite kohta. (lk 61) *[Archie Goodwin:] "Ma pole Mariat pikemalt kirjeldanud ega kavatsegi kirjeldada, aga kui ma ükskord naist hakkan võtma, siis on tema nimestikus kolmandal kohal, ja kui mul poleks varasemaid kohustusi, siis võiks olla isegi esimesel. Ta võib küll olla pooleldi nõid, aga võrgutatud teda ei ole. Kui tema mõne saatüriga [[orgia]]b, toetub viimane flööti käes hoides graatsiliselt puu najale.&nbsp;.." (lk 64) *[Nero Wolfe:] ".. [[Arst]]ide, juristide, torulukkseppade ja paljude teistegi kombel ammutan ma oma sissetuleku ligimeste hädade, kannatuste ja [[õnnetus]]te allikast.&nbsp;.." (lk 77) *Võhm oli mul peaaegu väljas. Päev oli olnud üksjagu teguderohke ning õhtu — üks tund Crameri ja neli paari aseringkonnaprokuröri seltsis — tõeliselt ränk. Tuhandele asjatundjate esitatud küsimusele vastamine on tõeliselt pingutav, kui te teate, et: a)&nbsp;teil tuleb hoida eraldi kaks komplekti fakte, millest ühtesid teavad nad juba nagunii ja teiste kohta loodate te Jumala nimel, et nad ei saagi neid kunagi teada; b)&nbsp;teist jäävad maha kirjalikud ülestähendused, mis võivad sokutada teile turjale säherduse süüdistuse, et selle alt te tõenäoliselt välja ei rabeleks; c)&nbsp;üksainus pisike vääratus võib asja täiesti vussi ajada. (lk 174) *Wolfe raputas pead. ""Loll" ei ole teie kohta õige sõna, miss McGee. Ütelgem pigem [[harpüia]] või vampiir. Ma ei mõista teie üle kohut, ma kõigest määran teie liiki. Ptüi." (lk 188) *Wolfe vaatas Julia McGee poole ja ütles sama karmkalgil häälel, kui oli olnud miss McGee omagi: "Teid ei vajata enam. Minge." Miss McGee hakkas midagi rääkima, kuid Wolfe nähvas talle: "Ei. Mu silmad on [[inetus]]ega harjunud, aga teie solvate neid. Käige välja. Minge!" (lk 191) =="Uksekell helises"== Tõlkinud Mark Sinisoo, Loomingu Raamatukogu, nr 32–34, Tallinn: Kirjastus Perioodika, 1967 (originaal: "The Doorbell Rang", New York: Viking Press, 1965) *Kehtivad juhtnöörid nägid igas olukorras ette mu oma kogemustest juhinduva taibukuse rakendamist. (lk 39) ::{{halliga|..according to my intelligence guided by experience.}} *Selle pika päeva õhtul, kui kell oli kümme minutit kümnel, läksin ma kööki. Wolfe ja Fritz seisid keset kööki laua ääres, vaieldes, kui palju kadakamarju tuleb panna küpsetatud hirveliha marinaadi. Teades, et see võib jätkuda lõpmatuseni, ütlesin ma: "Vabandage. Nad on kõik siin, ja veel enamgi. David Althaus, isa, tuli ka. Ta on kiilaspea, sinust paremat kätt kõige taga. Samuti advokaat nimega Bernard Fromm, sinust vasakut kätt kõige taga, nupukas ja teravapilguline mees." :Wolfe kortsutas kulmu. "Ma ei taha teda." :"Selge see. Kas ma ütlen talle seda?" :"Pagan võtaks!" Wolfe pöördus Fritzu poole. "Hästi, lase käia. Ma ütlen — kolm, aga edasi tee, mis tahad. Kui paned viis, siis ei hakka ma seda isegi maitsma; ma tunnen lõhnast. Neljaga võiks see päris hea olla." (lk 59–60) * Ma ei tahaks uuesti üle elada seda kahtekümmend kaheksat tundi. :Minek läbi metsa, teades, et seal on snaiperid ja mõni neist võiks olla kuskil puu otsas, nõuab julgust ja teravat pilku. Aga kui te {{sõrendus|ei te}}a, kas seal on snaipereid, teate ainult, et neid {{sõrendus|võib}} seal olla, siis on teine asi. Milleks siis kogu julgus ning valvas ja tähelepanelik pilk? Me ei teadnud, kas majas on mikrofone, ainult et neid {{sõrendus|võis}} olla. Kui Jarvis või Kirby oleks jätnud sõrme vannitoa ukse vahele ja hüüatanud "aihh!" või "kurat võtaks!", oleks see võinud rikkuda kogu mängu, aga ainult oleks {{sõrendus|võinud}} ja see tegigi olukorra põrgulikuks. Iga kord, kui tegin retke trepist üles, et kontrollida, kas Saul, Fred või Orrie on hallis ning kas nad pole tüdinenud ja hakanud juttu ajama, oli mul loll tunne. Täismehed ei vaata igal õhtul voodi alla, kas seal on murdvaras, ehkki seal {{sõrendus|võis}} mõni olla. :Kaks söögiaega olid eriti hullud, kus Wolfe ja mina, peamiselt Wolfe, pidasime ülal lõunalauajuttu, ülejäänud viis aga ainult sõid ja kuulasid. Proovige seda kunagi. Ma ei võinud isegi paluda mõnel neist võid ulatada, ma võisin ainult näpuga näidata. (lk 108) =="Kurtisaani surm"== Tõlkinud Jaan Kabin, sari: Öölane, Tartu: Elmatar, 1999 (originaal: "Death of a Doxy", New York: Viking Press, 1966) *Ükskord ütles Nero Wolfe mulle uhkeldades: "''Vultus est index animi''" ja mina vastasin: "See pole kreeka keeles," ning lisasin, "vaid hoopis ladina vanasõna. Nägu on mõtete peegel." Sõltub muidugi, kelle nägu ja kelle mõtted. Pokkerilauas sinu vastas pole Saul Panzeri nägu absoluutselt mitte millegi peegel. (lk 8) =="Perekondlik asi"== Tõlkinud Terje Hagur, Tallinn: Katherine, 1994 (originaal: "A Family Affair", New York: Viking Press, 1975) * Nihutasin Pierre’ile ühe kollastest [[tugitool]]idest, istusin oma laua taha ja küsisin, milles on asi. :Ta laiutas käsi. "Selles, mida te ütlesitegi. Elus või surmas. Minu omas. Üks mees kavatseb mind tappa." :"See ei kõlba kuhugi. Head [[kelner]]id on haruldased ja pealegi pole sa suremiseks küllalt vana. Kes ja miks?" :"Teie pöörate selle naljaks. [[Surm]] ei ole nali." :"Kindla peale on. [[Elu]] ei ole [[nali]]. Kes sind tappa kavatseb?" :"Sellest räägin ma mister Wolfe’ile." (lk 5) *"Mister Wolfe, tegelikult pole ma ei ülbe ega kasvatamatu," ütles Urquhart. "Ma istusin siia vaid sellepärast, et need härrad pidasid meie kõigi ladusat jutukust arvesse võttes vajalikuks nimetada oma esindaja ja valisid selleks minu. Mitte et nende keeled oleksid sõlmes. Kaks neist on juristid. Ma ei saa Sir [[Thomas More]]'i kombel ütelda: "…&nbsp;ja seadusemeest nende seas polnud."" :Kehvavõitu algus. [[tsitaat|Tsiteerijaid]] Wolfe ei armastanud ja More'i peale oli ta vihane, sest too oli Richard III-t laimanud. (lk 118) *[Archie Goodwin:] ".. Ta on seda tüüpi mees, kes heiskab esmalt kõik purjed ja hakkab end siis puhevile ajama, et ise neisse tuult teha." (lk 142) * Missis Bassett vaatles Wolfe'i, silmi tema pealt pööramata. Ta avas suu ning pani selle jälle kinni, kõvasti kinni, vaatas minu poole ja ütles: "Kas me ei saaks mõnda teise tuppa minna?" :[---] :Aga minu käitumisjoone otsustas ära tema, mitte mina. Kui ma pärast ukse sulgemist pöördusin, pani ta oma käed mängu. Kõigepealt haaras ta kinni mu käsivartest, siis aga pani käed ümber mu kaela ja surus näo vastu mu keskmisi roideid, kusjuures ta õlad värisesid. Hüva. Sellises asendis [[naine|naise]] puhul ei ole võimalik isegi midagi aimata. Ta võib viidata sellele, et sul tuleb ta riidest lahti võtta, aga võib-olla on ta lihtsalt jalul püsimiseks lähimast toekast esemest kinni krabanud. Kuid oma kätel niisama alla rippuda lasta näis rumal ja nii võtsin mina tema ümbert kinni ja patsutasin ta [[tagumik]]ku. Minuti vältel andsin ma ta pepule paar pisikest popsu, mis on ka üks viise [[küsimus]]e esitamiseks. Ta käte haare mu kaela ümber ei tugevnenud, mis on ka üks viise küsimusele vastamiseks. (lk 195–196) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Stout, Rex}} [[Kategooria:Ameerika Ühendriikide kirjanikud]] [[Kategooria:Kriminaalkirjandus]] mvtn3jzs7j5g8zlt57w57u5syvr5cmj 0 7603 135096 101917 2026-05-24T10:43:32Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135096 wikitext text/x-wiki [[Pilt:XN_Centaurea_cyanus_02.jpg|pisi|[[Rukkilill]] (''Centaurea cyanus'') ja kesalill (''Tripleurospermum inodorum'') on tüüpilised põlluumbrohud.]] [[Pilt:Atlas_roslin_pl_Ostrożeń_polny_7231_6706.jpg|pisi|Valminud seemnetega põld[[ohakas]] (''Cirsium arvense'') küpsel [[kaer]]apõllul]] '''Umbrohi''' on [[taim]], mis kasvab haritud maal lisaks külvatud või istutatud taimedele, soovimatu loodus kultuurtaimede hulgas. ==Piibel== <poem> Kui mu [[põld]] mu vastu kisendab ja selle vaod üheskoos nutavad, 39 et ma olen söönud ta [[saak]]i ilma tasuta ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama, 40 siis kasvatagu ta [[nisu]] asemel [[kibuvits]]u ja [[oder|odra]] asemel umbrohtu. </poem> * [[Iiobi raamat]], 31:38-40 <poem> Ma läksin mööda laisa põllust ja arutu inimese viinamäest, 31 ja vaata, see oli üleni kasvanud umbrohtu, selle pinda katsid [[nõges]]ed ja kiviaed oli maha kistud. </poem> * [[Õpetussõnad]], 24:30-31 ==Proosa== * Ta [Anna] läks rohtaeda, mille onu kord suurejooneliselt rajanud ja mis nüüd niisama suurejooneliselt raisku lastud minna. Nähtavasti on siin [[loom]]adki ajuti pidutsenud, [[puu]]d katki tallanud, latvu napsinud. Põõsad kaovad umbrohtu, mis lokkab kui meeletu. Nõges, [[ohakas]], kobruleht ja takjas, putk, kastehein ning orasrohi, aianurgas tapud, mis ronivad mööda vardaid ja aeda. ** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/K%C3%B5rboja_peremees/7 "Kõrboja peremees"], 7. peatükk * Nimeta [[lill]] on umbrohi; [[ladina keel|ladinakeelse]] nimega lill on tõstetud nii-ütelda kutselisele tasemele. ** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta", peatükk "Aedniku aprill", tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 45 * Vihatud reeturite [[hauad]] kasvavad täis umbrohtu ja karuohakat, kaetuna ausate nõukogude inimeste, kogu nõukogude rahva igavese [[põlgus]]ega. ** [[Andrei Võšinski]], kõne kolmandal Moskva protsessil * Nii et sel momendil heljusid jahedad hoovused vanas Hudsoni jõe ääres asuvas pruunist liivakivist majas Lääne Kolmekümne Viiendal tänaval, majas, mis kuulus Wolfe'ile ja mis oli talle nii eluasemeks kui ka bürooks. Meid elas seal neli, kaasa arvatud Wolfe ise, ja aeg-ajalt olime kõik vihased. Wolfe oli kuskilt kuulnud, et merikarbihautist võib maitsestada magusa [[basiilik]]u lehtedega, mida aga meie kokk ja majapidaja Fritz Brenner hirmsasti pahaks pani. Keegi sell New Hampshire'st, kes oli Wolfe'ile miskipärast tänulik, saatis talle ekstra kingituse, kolm taime uut sorti [[begoonia]]t nimega "Lõhnab vaarikas", ja Wolfe oli nad jahedasse ruumi akna alla paigutanud, mispeale pidi rabanduse saama taimeravitseja Theodore Horstmann, kelle arvates kõik taimed peale [[orhidee]]de on umbrohi. ** [[Rex Stout]], "Liiga palju naisi", tlk Tiina Tiiman, Tallinn: Kupar, 1993, 4. ptk, lk 10 * Siin, Porta Camollia lähedal varisesid [[maja]]d ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid [[üheksa]] aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas [[tuli]] oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult umbrohi, mis oli niisama visa [[hing]]ega kui [[patt|patune]] inimene, lokkas rõõmsalt. ** [[Karl Ristikivi]], "[[Mõrsjalinik]]". Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 15 * Kui valida keha [[kuvand]]ist välja mõned tahud, mis [[sündsus]]t ei riiva, peame olema valmis selle moonutuse nimel kannatama. Keha ei ole mõnevõrra poorne [[anum]]. Või kujundit vahetades - [[aed]] ei ole seinavaip; kui kõik umbrohud välja kitkuda, jääb [[muld]] lahjaks. Kuidagi peab [[aednik]] [[viljakus]]t säilitama, andes tagasi seda, mida on võtnud. Eriline kohtlemine, mida mõned religioonid lasevad osaks saada anomaaliatele ja [[jälkus]]tele, et need [[headus]]e teenistuses väekaks teha, sarnaneb umbrohu ja mahaniidetud rohu [[kompostimine|kompostimisega]]. ** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015, lk 279 * Ema rohis maja pikiseina äärset lillepeenart ja tulepall - mis ei liikunud mitte "välgukiirusel", vaid täiesti jälgitava tempoga - keeras täisnurka tehes ümber majanurga just sinnapoole, kus Minni [[pojeng]]ide ja [[floks]]ide vahele kummardus. Ma ei tea, kas ma karjatasin hoiatuseks, aga [[ema]] tõstis [[pea]], märkas otse talle lähenevat [[keravälk]]u, lasi sellel paremat [[jalg]]a kõrgele tõstes oma jalge vahelt läbi lennata ja kummardus uuesti umbrohtu kitkuma. ** [[Eeva Park]], "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 60-61 * Tema keha oli jõuetu. Pea nii raske. [[Aju]] oli meeletu energiaõgard. Näiteks [[meritupp]], selgrootu mereloom, jättis selle lihtsalt maha kohe, kui sai täiskasvanuks ja muutus paikseks. Meduusidel ei olnud ka aju. Nemad said elus hästi hakkama närvivõrgustiku abil. See [[pea]]. Juba sündimisel oli see liiga suur. Inimest polnud just kerge sünnitada. See liiga suur aju. Teadmiste salvesti, ülisuur nagu jääaegse hiigelhirve [[sarv]]ed, [[mammut]]i võhad, mõõkhammastiigri kihvad. Kuri [[saatus]]. [[Umbtänav]]. Millalgi. Mis sellest kasu oli? See teadmiste hunnik. See, mida me ei teadnud, ja see, mida me veel ei teadnud, ja kõik see, mida me tulevikus võiksime teada saada. Korrapäratu umbrohi. Siin ei aidanud mingi [[täienduskoolitus]]. Miski ei aidanud järjele. Kõik muutus aina komplekssemaks ja keerulisemaks. ** [[Judith Schalansky]], "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 135 ==Luule== <poem> Vana aeg on [[haud]]a läinud, ohakad tal surnusärgiks, [[takjad]] kasvand kirstuks ümber, nõgesed tal kirstukaaneks. </poem> * [[Friedrich Russow]], "Näe imet" (1854). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo. lk 61 <poem> Rukkis võtab võimust luste, odras nõgikatk, kaeras lokkab kõige kiuste vaid [[harakalatv]]. </poem> * [[Janka Kupala]], "Laul sünnimaast" <poem> Ma kardan, et lõhute [[peegel|peegli]]. Teid on palju ja rohkem veelgi. Tõsiolemist varjab sirm lillekirjane nii nagu muudel. Aga umbrohi kasvab te [[luu]]del. Teie [[suu]]del on surma[[hirm]]. </poem> * [[Mari Vallisoo]], "Kõnelus peegli ees". Rmt: "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 94-95 <poem> Me saime endile pulstunud maalapi, undnägeva Tuhkatriinu. Äkkjulguses kiskusime magajalt teki, raputasime sealt maha [[võilill]]ede valetaalrid, sööstsime hävitama [[takjas|takjaelevantide]] armeed; mahanotitute hiigelkõrvade varjust rookisime välja kassitapp-salasepitsejad, [[teeleht]]-tuiutajad, maavits-keelekandjad. </poem> * [[Helvi Jürisson]], "Georgicon" 1 kogus "... ja pikkamisi roheldub maailm" (1989), lk 75 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Taimed]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 71abqkqltreuycfycpz6hedkavdyy1g 0 16738 135085 78552 2026-05-23T14:52:30Z Pseudacorus 2604 /* "Puhastus" */ 135085 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Sofi_Oksanen_Frankfurter_Buchmesse_2012.jpg|pisi|Sofi Oksanen Frankfurdi raamatumessil 2012]] '''Sofi Oksanen''' (sünninimi Sofi-Elina Oksanen; sündinud 7. jaanuaril 1977 Jyväskyläs) on soome kirjanik. =="Puhastus"== Sofi Oksanen, "Puhastus". Tõlkinud Jan Kaus. Varrak, 2009. * Aliide Truu jõllitas [[kärbes]]t ja kärbes jõllitas vastu. Kärbse [[silm]]ad olid punnis ja Aliidet ajas see iiveldama. Porilane. Haruldaselt suur, valjuhäälne ja munemisvalmis. Ta luuras köögiust ning hõõrus oma [[tiib]]u ja [[jalg]]u kambri [[kardin]]al justkui hakkaks einet võtma. Teda huvitas [[liha]], liha ja ei miski muu. [[Moos]]id ja kõik muu purkipandu olid kaitstud, aga see liha. Köögiuks oli kinni. Kärbes ootas. Ootas, et Aliide väsiks tema tagaajamisest ja lahkuks, teeks köögiukse lahti. [[Kärbsepiits]] tabas kardinat. Kardin lõi õõtsuma, pitsist lilled tõmbusid krimpsu ja akna taga vilksatasid talinelgid, kuid kärbes pääses minema ja hakkas ringi tippima aknaklaasil, täpselt Aliide pea kohal. Kannatust! Seda oli Aliidel nüüd vaja, et käsi kindel püsiks. (lk 8) * Tüdruk paistis uurivat oma jäsemeid, võib-olla luges neid üle, käsivars ja ranne ja pihk, kõik [[sõrmed]] omal kohal, teise käega tehti sama, seejärel tuhvlita jala [[varbad]], [[jalalaba]], [[pahkluu]], [[säär]], [[põlv]], reis. [[Pilk]] ei liikunud [[puus]]adele, vaid kiiresti teisele jalalabale ja tuhvlile. Tüdruk sirutas käe tuhvli järele, võttis selle aeglaselt kätte ja torkas jala otsa. Tuhvel lirtsatas, Tüdruk tõmbas jalalaba koos tuhvliga enda juurde ja kompas aeglaselt pahkluud, mitte nii nagu inimene, kes kardab, et pahkluu on nikastatud või katki, vaid nagu inimene, kes ei mäleta, milline pahkluu ülepea on, või nagu võõrast kompav pime. (lk 13) * Vana Mihkel külast kaevati kohtusse, sest ta oli tulistanud tema [[mets]]a langetama tulnud mehi. Ega Mihklile midagi erilist ei tehtudki, [[kohus]] oli asjast aru saanud. Mihkli maade tagastamise protsess oli olnud veel pooleli ja [[metsavargus|korraga ilmusid Soome päritolu metsamasinad tema puid langetama]]. [[Politsei]] asjasse ei sekkunud, kuidas nad olekski saanud ööpäevaringselt kaitsta üheainsa mehe metsa, seda enam, et mees polnud ju veel ametlikult isegi metsa omanik. Mets lihtsalt kadus ja lõpuks oli Mihkel paar [[varas]]t maha lasknud. Sellel maal ja praegusel ajal oli kõik võimalik, aga Mihkli metsas ei langetanud tema selja taga enam keegi puid. (lk 15) * [[Sinikas|Sinikaid]] varjatakse ja ollakse vait. Nii on alati tehtud. (lk 16) * "Äsja just püüdsin sind äratada ja sa karjusid, et ainult mitte vett." :Ilmselgelt tüdruk seda ei mäletanud, kuid ta varasem karjatus oli jäänud Aliide pähe kõlama, kajades ühest otsast teise, ringeldes edasi-tagasi, kutsudes esile midagi hoopis vanemat. Kui inimese pead on piisavalt kaua vee all hoitud, väljub temast üllatavalt sarnane hääl. Tüdruku hääles oli kostnud see teatud toon. Sealt kostsid plartsatused, õhu lõppemine ja [[meeleheide]]. (lk 17) * Järgmisel päeval oli Zara [[ema]]lt küsinud, mida [[vanaema]] ütles ja mis keeles ta rääkis. Ema oli püüdnud [[tee (jook)|tee]] ja [[leib|leivaga]] askeldades teemat vältida, kuid Zara oli ajanud oma joru edasi. Siis oli ema öelnud, et vanaema rääkis [[eesti keel]]t, korrates ühe eesti [[laul]]u sõnu, vanaema on juba pisut ohmu. Sellegipoolest oli ema nimetanud laulu pealkirja: "Emasüda". Zara oli selle endale meelde jätnud, ning kui ema kodus polnud, oli ta läinud vanaema juurde ja öelnud selle [[sõna]]. Vanaema oli talle otsa vaadanud, esimest korda otse silma ja Zara oli tundnud, kuidas vanaema [[pilk]] tungis ta silmadest sisemusse, suhu, kõrri ja kuidas kõris hakkas nöörima ja kuidas vanaema pilk vajus kõrist alla [[süda]]me suunas, ja ta südames hakkas pitsitama ja pilk valgus südamest kõhtu, ja kõhus hakkas keerama, see valgus jalgadesse, mis hakkasid värisema, ja jalgadest valgus see jalataldadesse, kus hakkas torkima ja tal hakkas kuum ning vanaema oli naeratanud. Sellest [[naeratus]]est oli sündinud nende esimene ühine mäng, mis hakkas sõnahaaval võrsuma ning ähmaselt ja kollakalt õitsema nagu õitsevad surnud keeled, krabisema mõnusalt nagu [[grammofoninõel]] ja kõlama nagu kõlavad hääled vee all. [[Vaikus]]es ja [[sosin]]as oli neile kasvanud uus keel. See oli nende ühine [[saladus]], ühine mäng. (lk 43-44) * Ta oli Aliide Truu majas. [[Tapeet]] oli tõmbunud kühmuliseks, selle jätkukohad olid viltu kliisterdatud. Rüiuvaiba ja tapeedi vahel hõljus udupeen [[ämblikuvõrk]], milles rippus surnud kärbes. Zara kergitas sõrmega [[vaip]]a, selle all ukerdas [[ämblik]]. Ta oleks äärepealt vaiba ämbliku peale vajutanud, selle laiaks litsunud, aga siis meenus talle, et ämbliku tapmine tähendas ema surma. (lk 47) * Aliide mäletas hästi, kuidas kõhukas ja lõualotiga Volli oma [[veteran]]irinda ette lüües alati väljaspool [[järjekord]]a sisse pressis. Varahommikust saati järjekorras seisnute silmakoobastest kerkis pinnale [[viha]], mis püüdis tabada Volli jalgu. See ei saanud aga kunagi kätte Volli [[saabas|saapaid]], ükskõik kui pikk oli ka järjekord, sest Volli jalg polnud siis veel nõrk, vaid tugev ja rasvane ning ühe silmapilguga ületas see kord ühe, kord teise poe läve, jättes selja taha viha tiheda voolu. Kui Volli ja ta semud poest lahkusid, olid letil üksnes jäänused. (lk 75) * Samal ajal, kui õe [[pulss]] vastu Aliide kätt peksis, valgusid ta näolt maha kõik vanad ja tuttavad [[näoilme|ilmed]], õde jättis need selja taha ja need lendasid litaki vastu Aliide nägu, need kleepusid märgade ja soolaste ribadena ta põskedele, osa lendas temast mööda kummitustena, juba [[minevik]]uks saanuna, ja Aliidega koos hommikul naerdud lohuke läks Inglist eemale lennates lõhki. Kiviaiani jõudes oli õest saanud Aliidele võõras olend, uus Ingel, keegi, kes ei jaga enam oma saladusi ainult Aliidega, ei käi enam [[park|pargis]] mitte temaga, vaid kellegi teisega [[Selters]]it joomas. Uus Ingel, kes on teise oma, kelle mõtted ja [[naer]] kuuluvad kellelegi teisele, sellele, kellele Aliide ise oleks tahtnud kuuluda. (lk 98) * Koduõuel itsitas Ingel, kes võttis parasjagu [[kaev]]ust vett, palmik oli lahti läinud ja põsed punetasid, tal oli seljas ainult [[aluskleit]]. Aliide [[voodi]]l ootas [[Tuglas]]e "Toome helbed", Ingli voodil mees. :Miks on kõik nõnda valesti? (lk 104) * Pärast lõputut ärkvelolekut tuli Aliide [[kardin]]ate peale. Ta oli vahtinud ja vahtinud, vahtinud musta [[öö]]d, [[kuu]]d, kuutust, kuu kasvamist ja kahanemist ja sellega koos aja kulumist. Ta oli ärkvel olnud ja igatsenud ema, kellelt oleks saanud küsida nõu, ja igatsenud isa, kes oleks teadnud, mida teha, ükskõik keda, kes oleks osanud midagi öelda. Aliide tahtis tagasi oma und, Hansu koju ja tülikat kuud akna tagant minema. Seda mõeldes ta mõistis, et neil oli vaja kardinaid. (lk 117) * Mees sirvis oma pabereid, kell tiksus, [[koridor]]is kõndisid mehed, Aliide tundis [[tald]]adega nende sihikindlaid samme. [[Põrand]] värises. Aliide kinnitas pilgu uksepiidale. See paistis liikuvat. Põrandaplaatide vahelised praod õõtsusid nagu ämbliku jalad. [[Seier]]id näksisid uut tundi ja mees sirvis ikka veel pabereid. (lk 120) * Aliide hakkas [[Lenin]]i [[büst]]i ja seinalehe vahel Martinit varitsema. Ta uuris hiiglasliku punalipu varjus punaste kaantega teoseid ja jõllitas lugemise vahel aeg-ajalt mõtlikult [[kamin]]at, mille ebasobivad ilustused olid ära lõhutud. Ta jalgade all naksusid baltisaksa [[mõisaproua]]de [[kummitus]]ed, niisked [[ohked]] tuhmistasid tapeeti, ja mõnikord, kui Aliide üksi jäi, nagises [[aken]] justkui oleks seda püütud avada, piit krigises ja Aliidet tabas õhuvool, kuigi aken oli kinni. Ta ei lasknud sellest ennast häirida, kuigi teda valdas tunne, et viibib kellegi teise kodus, vales kohas, keset härrasrahva elamist. Pisut samasugune tunne, nagu selles viljahoidlaks muudetud õigeusu [[kirik]]us. Siis oli ta oodanud, et teda tabab Jumala [[välk]], sest ta polnud seisnud vastu meestele, kes olid valmistanud [[ikoon]]idest [[kast]]e, ja Aliide oli püüdnud meeles pidada, et see polnud tema kirik, tema ei saanud midagi parata, mida olekski ta teha saanud. Nüüd oli vaja endale korrata, et kui tahad hakkama saada, siis on [[mõis]]ahoone kollektiivne omand, [[rahvamaja]]. (lk 134) * Kui ta oleks jäänud [[Vallalisus|vallaliseks]], siis oleksid kõik mõelnud, et tal on midagi viga. Nii oleksid inimesed mõelnud, kuigi vabu mehi oli vähevõitu. Punased oleksid mõelnud, et kas tal on armsam metsas. Teised oleksid mõistatanud, miks ta kellelegi ei kõlvanud. Kas oli mingi põhjus, mis oli teinud temast vähem naise, naise, kes ei kõlba mehele või kes ei suuda mehega olla. Miski, mis oli teinud temast kõlbmatu naise. Keegi ehk oleks väljagi mõelnud, miks. Ent kui ta on [[abielu]]s sellise mehega nagu Martin, ei saaks keegi väita, et [[ülekuulamine|ülekuulamistel]] oli midagi juhtunud. Keegi ei usuks, et pärast sellist asja suudaks naine abielluda [[kommunist]]iga. Keegi ei julgeks Aliide kohta öelda, et ta on ükskõik millega nõus. Või et kas peaks teda õige järele proovima. Keegi ei julgeks, sest ta on abielus Martin Truuga ja korralik naine. (lk 136) * Tõenäoliselt ei tõstaks Martin kunagi oma jalga [[laut]]a, Martin ei osanud lüpsta, [[kana]]d talle ei meeldinud, sest [[lapsepõlv]]es oleks üks kana äärepealt tal silma peast välja nokkinud ja [[lehm]] oli tallanud varvastel. Polnud ime, et Martinist oli [[agitaator]] saanud, [[loom]]adest poleks ta jaks iialgi üle käinud. (lk 144) * Õhtuti sosistas Martin, et varsti saame uude [[kodu]]sse ja Martini käsi oli ta kaelal, huuled tema rinnal, nad lamasid väikses toas kõrvuti ja Roosipuude lapsed lõid lärmi, kostis võõraste inimeste kolistamist, aeg veeres vääramatult edasi, kuus päeva, viis ööd, seierid käisid ringi nagu [[veskikivi]]d ning jahvatasid tolmuks viieteist aasta tagused [[jõulud]], [[küünlad]] kuusel ja [[munakoor]]test meisterdatud [[jõulukroon]]id, [[sünnipäevatort|sünnipäevatordid]], [[kirikulaul]]ud, mida Ingel oli kooris laulnud ja [[lastelaul]]ud, mida Ingel oli lapsest saati lõõritanud ja siis Aliidele õpetanud, "meie kiisul kriimud silmad". [[Tolm]] läks Aliidele silma ja veresooned silmavalgel pragisesid nagu [[jää]] ning ta ei pea enam iial istuma Ingli ja Lindaga sama laua ääres. (lk 146) * Ennekõike rõhutas Priksi perenaine seda, kuidas üks poiss oli andnud tähtsat nõu kõigile, kes sealt minema pääsesid: ärge kunagi öelge, et olete olnud [[Tšernobõl]]is, või saate kõikidelt tüdrukutelt korvi. Ärge kunagi öelge, sest keegi ei taha [[kiiritus]]t saanuga lapsi. Priksi perenaine rääkis, kuidas poisi [[sõber]] maha jäeti, võeti lapsed kaasa, sest abikaasa ei tahtnud, et kiiritatud mees lapsi puudutaks. Priksi perenaine oli kuulnud teisestki naisest, kes oma Tšernobõli-mehe hülgas, sest hakkas nägema [[luupainaja]]id. Nendes unenägudes sünnitas ta üksteise järel kolme peaga [[vasikas|vasikaid]], [[kass]]e, kellel olid karvade asemel [[soomus]]ed ja jalgadeta [[põrsas|põrsaid]], naine ei suutnud unesid ning oma mehe lähedust välja kannatada, vaid läinud tervema juurde. (lk 178-179) * Ning [[suvi]], [[Vladivostok|Vladiki]] suvi, kõik need Vladiki suved! Ühel suvel oli keegi avastanud, et kui lisada [[küünelakk|küünelakile]] [[alumiinium]]ipulbrit, siis muutub lakk säravaks ja varsti sätendasidki suvepäikeses linna kõikide tüdrukute [[küüned]]. (lk 189) * Ka Zaral polnud tahtmist Katjat [[Embus|kallistada]], isegi mitte pärast halba [[klient]]i või siis, kui Katja igatses oma peret. Meelsamini lohutas ta Katjat oma jutuga, rääkides millestki muust, ükskõik millest peale Vladiki. [[Kodulinn]]ale mõtlemine oli tundunud selles kohas kummaliselt vale. Justkui poleks Zara väärinud kodulinna mäletamist. Justkui saaksid kõik ilusad [[mälestus]]ed määritud, kui ta neid sellises kohas, sellises seisundis meelde tuletaks, nende välja ütlemisest rääkimata. Voodri vahele peidetud [[foto]]t oli ta puudutanud vaid aeg-ajalt läbi riide, tahtnud veenduda selle olemasolus. Paša muidugi teadis, et Katja on Tšernobõli tüdruk, sest oli toonud ta [[Kiiev]]i lähedalt, aga juhul kui mõni klient küsib, et kust ta tuleb, käskis mees Katjal öelda, et [[Venemaa]]lt, sest ükski klient ei tahaks lükata oma [[munn]]i otse surma suhu. (lk 189-190) * [[Vangilaager|Laagrist]] tagasitulnud ei kurtnud kunagi millegi üle, ei vaielnud ega virisenud kunagi. See oli talumatu. Aliide tundis tugevat iha rebida lahti [[korts]]ud nende silmade ümbert ja jooned nende põskedelt, need kokku kerida ja [[Narva]] taha sõitva [[rong]]i peale heita. (k 201) * Aliide oli kuulnud, et uue [[hambaarst]]i [[käed]] olid nii karvased, et oli hea, kui kõik oli tundetu, sest siis ei tundnud ka [[karv]]u. Ja parem oleks silmad kinni hoida, siis ei olnud näha karvade tihedat, musta võpsikut. Ega ta polnudki mingi õige arst, [[sõjavang]]ist saksa hambaarst oli püüdnud teist õpetada nii, kuidas suutis. :Mees hakkas pumpama puuri jalapumpa, see krigises ja nagises, kõrvadesse lõi [[valu]], luud naksusid, Aliide püüdis mitte mõelda karvastele kätele. Õppelennul [[hävitaja]] vuhises mööda nii madalalt, et aken värises. Aliide avas silmad. :Seesama mees. :Seal ruumis. :Needsamad karvased käed. :Seal vallamaja keldris, kus Aliide ära kadus ja kust ta tahtis eluga pääseda, kuigi ainus, mis eluga pääses, oli [[häbi]]. (lk 208-209) * Zara ümber hingas ja kähises mets, [[higi]] jahtus ja soojenes uuesti, ja iga kord peatudes tundus Zarale, et tema kuklasse hingab [[Koluvere]] surnud printsess. Tema nimi oli Augusta, vanaema oli rääkinud printsess Augustast, kes, silmad nutust umbes, oli läinud Ristilt Koluvere lossi ja ennast ära tapnud. Selles kambris oli alati külmem kui teistes tubades ja piki selle seinu jooksid Augusta [[pisar]]ad. (lk 235) * Aliide [[aju]] oli paks. Kardinad laperdasid ägedalt, klambrid kõlksusid, riie plagises. Tule praksumine oli lakanud, [[tuul]] oli katnud kella tiksumise. Kõik [[kordus]]. Kuigi [[rubla]]d olid vahetatud kroonide vastu ja sõjamasinate lennud ta pea kohal vähenenud ja ohvitseriprouad oma hääled vaiksemaks keeranud, kuigi [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] kõlarites mängis igal õhtul iseseisvusviis, tuli alati uus kroomnahast [[saabas]], ikka alati uus saabas, samasugune või erinev, aga sama moodi [[kõri]] peale astuv. [[Kaevik]]ud olid sisse vajunud, [[padrunikest]]ad metsades tuhmunud, [[punker|punkrid]] kokku kukkunud, langenud olid lagunenud, kuid mõned asjad jäid korduma. (lk 265) ===Teose kohta=== * Minu vanatädi ei sündinud tummana. Kui Eestis oli just alanud teine Nõukogude okupatsioon, viidi ta kodust öö läbi kestnud ülekuulamisele, pärast seda lõpetas ta rääkimise. Koju naastes oli temaga pealtnäha kõik korras, aga ta ei öelnud enam kunagi muud kui: „Jah, ära.” Mida talt ka ei küsitud, oli vastus ikka sama: „Jah, ära.” Ta ei abiellunud, ei saanud lapsi, ei suhelnud kellegagi. Ta elas kogu ülejäänud elu koos oma vananeva emaga. :Kuulsin vanatädi lugu, kui olin laps, ja ehkki täiskasvanud ei täpsustanud, mis ülekuulamisel juhtunud oli, said kõik aru. Ka mina sain aru. :Aastaid hiljem kirjutasin romaani „Puhastus” ja enne seda sama pealkirjaga näidendi, sest olin jälginud Balkani sõjakuritegude kohtuprotsesse. Mõte keset tänapäeva Euroopat rajatud vägistamise koonduslaagritest oli talumatu. «Puhastus” oli saanud impulsi minu vanatädi loost. See, mis temaga oli juhtunud, juhtus jälle. Ja nüüd juhtub see uuesti, keset Euroopat. * Sofi Oksanen, "Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu", tlk Ave Leek, Varrak, 2024, lk 13 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Oksanen, Sofi}} [[Kategooria:Soome kirjanikud]] 7x49segvxsyc409ch3ez9oqb9utnc85 135087 135085 2026-05-23T22:25:18Z Pseudacorus 2604 135087 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Sofi_Oksanen_Frankfurter_Buchmesse_2012.jpg|pisi|Sofi Oksanen Frankfurdi raamatumessil 2012]] '''Sofi Oksanen''' (sünninimi Sofi-Elina Oksanen; sündinud 7. jaanuaril 1977 Jyväskyläs) on soome kirjanik. =="Puhastus"== Sofi Oksanen, "Puhastus". Tõlkinud Jan Kaus. Varrak, 2009. * Aliide Truu jõllitas [[kärbes]]t ja kärbes jõllitas vastu. Kärbse [[silm]]ad olid punnis ja Aliidet ajas see iiveldama. Porilane. Haruldaselt suur, valjuhäälne ja munemisvalmis. Ta luuras köögiust ning hõõrus oma [[tiib]]u ja [[jalg]]u kambri [[kardin]]al justkui hakkaks einet võtma. Teda huvitas [[liha]], liha ja ei miski muu. [[Moos]]id ja kõik muu purkipandu olid kaitstud, aga see liha. Köögiuks oli kinni. Kärbes ootas. Ootas, et Aliide väsiks tema tagaajamisest ja lahkuks, teeks köögiukse lahti. [[Kärbsepiits]] tabas kardinat. Kardin lõi õõtsuma, pitsist lilled tõmbusid krimpsu ja akna taga vilksatasid talinelgid, kuid kärbes pääses minema ja hakkas ringi tippima aknaklaasil, täpselt Aliide pea kohal. Kannatust! Seda oli Aliidel nüüd vaja, et käsi kindel püsiks. (lk 8) * Tüdruk paistis uurivat oma jäsemeid, võib-olla luges neid üle, käsivars ja ranne ja pihk, kõik [[sõrmed]] omal kohal, teise käega tehti sama, seejärel tuhvlita jala [[varbad]], [[jalalaba]], [[pahkluu]], [[säär]], [[põlv]], reis. [[Pilk]] ei liikunud [[puus]]adele, vaid kiiresti teisele jalalabale ja tuhvlile. Tüdruk sirutas käe tuhvli järele, võttis selle aeglaselt kätte ja torkas jala otsa. Tuhvel lirtsatas, Tüdruk tõmbas jalalaba koos tuhvliga enda juurde ja kompas aeglaselt pahkluud, mitte nii nagu inimene, kes kardab, et pahkluu on nikastatud või katki, vaid nagu inimene, kes ei mäleta, milline pahkluu ülepea on, või nagu võõrast kompav pime. (lk 13) * Vana Mihkel külast kaevati kohtusse, sest ta oli tulistanud tema [[mets]]a langetama tulnud mehi. Ega Mihklile midagi erilist ei tehtudki, [[kohus]] oli asjast aru saanud. Mihkli maade tagastamise protsess oli olnud veel pooleli ja [[metsavargus|korraga ilmusid Soome päritolu metsamasinad tema puid langetama]]. [[Politsei]] asjasse ei sekkunud, kuidas nad olekski saanud ööpäevaringselt kaitsta üheainsa mehe metsa, seda enam, et mees polnud ju veel ametlikult isegi metsa omanik. Mets lihtsalt kadus ja lõpuks oli Mihkel paar [[varas]]t maha lasknud. Sellel maal ja praegusel ajal oli kõik võimalik, aga Mihkli metsas ei langetanud tema selja taga enam keegi puid. (lk 15) * [[Sinikas|Sinikaid]] varjatakse ja ollakse vait. Nii on alati tehtud. (lk 16) * "Äsja just püüdsin sind äratada ja sa karjusid, et ainult mitte vett." :Ilmselgelt tüdruk seda ei mäletanud, kuid ta varasem karjatus oli jäänud Aliide pähe kõlama, kajades ühest otsast teise, ringeldes edasi-tagasi, kutsudes esile midagi hoopis vanemat. Kui inimese pead on piisavalt kaua vee all hoitud, väljub temast üllatavalt sarnane hääl. Tüdruku hääles oli kostnud see teatud toon. Sealt kostsid plartsatused, õhu lõppemine ja [[meeleheide]]. (lk 17) * Järgmisel päeval oli Zara [[ema]]lt küsinud, mida [[vanaema]] ütles ja mis keeles ta rääkis. Ema oli püüdnud [[tee (jook)|tee]] ja [[leib|leivaga]] askeldades teemat vältida, kuid Zara oli ajanud oma joru edasi. Siis oli ema öelnud, et vanaema rääkis [[eesti keel]]t, korrates ühe eesti [[laul]]u sõnu, vanaema on juba pisut ohmu. Sellegipoolest oli ema nimetanud laulu pealkirja: "Emasüda". Zara oli selle endale meelde jätnud, ning kui ema kodus polnud, oli ta läinud vanaema juurde ja öelnud selle [[sõna]]. Vanaema oli talle otsa vaadanud, esimest korda otse silma ja Zara oli tundnud, kuidas vanaema [[pilk]] tungis ta silmadest sisemusse, suhu, kõrri ja kuidas kõris hakkas nöörima ja kuidas vanaema pilk vajus kõrist alla [[süda]]me suunas, ja ta südames hakkas pitsitama ja pilk valgus südamest kõhtu, ja kõhus hakkas keerama, see valgus jalgadesse, mis hakkasid värisema, ja jalgadest valgus see jalataldadesse, kus hakkas torkima ja tal hakkas kuum ning vanaema oli naeratanud. Sellest [[naeratus]]est oli sündinud nende esimene ühine mäng, mis hakkas sõnahaaval võrsuma ning ähmaselt ja kollakalt õitsema nagu õitsevad surnud keeled, krabisema mõnusalt nagu [[grammofoninõel]] ja kõlama nagu kõlavad hääled vee all. [[Vaikus]]es ja [[sosin]]as oli neile kasvanud uus keel. See oli nende ühine [[saladus]], ühine mäng. (lk 43-44) * Ta oli Aliide Truu majas. [[Tapeet]] oli tõmbunud kühmuliseks, selle jätkukohad olid viltu kliisterdatud. Rüiuvaiba ja tapeedi vahel hõljus udupeen [[ämblikuvõrk]], milles rippus surnud kärbes. Zara kergitas sõrmega [[vaip]]a, selle all ukerdas [[ämblik]]. Ta oleks äärepealt vaiba ämbliku peale vajutanud, selle laiaks litsunud, aga siis meenus talle, et ämbliku tapmine tähendas ema surma. (lk 47) * Aliide mäletas hästi, kuidas kõhukas ja lõualotiga Volli oma [[veteran]]irinda ette lüües alati väljaspool [[järjekord]]a sisse pressis. Varahommikust saati järjekorras seisnute silmakoobastest kerkis pinnale [[viha]], mis püüdis tabada Volli jalgu. See ei saanud aga kunagi kätte Volli [[saabas|saapaid]], ükskõik kui pikk oli ka järjekord, sest Volli jalg polnud siis veel nõrk, vaid tugev ja rasvane ning ühe silmapilguga ületas see kord ühe, kord teise poe läve, jättes selja taha viha tiheda voolu. Kui Volli ja ta semud poest lahkusid, olid letil üksnes jäänused. (lk 75) * Samal ajal, kui õe [[pulss]] vastu Aliide kätt peksis, valgusid ta näolt maha kõik vanad ja tuttavad [[näoilme|ilmed]], õde jättis need selja taha ja need lendasid litaki vastu Aliide nägu, need kleepusid märgade ja soolaste ribadena ta põskedele, osa lendas temast mööda kummitustena, juba [[minevik]]uks saanuna, ja Aliidega koos hommikul naerdud lohuke läks Inglist eemale lennates lõhki. Kiviaiani jõudes oli õest saanud Aliidele võõras olend, uus Ingel, keegi, kes ei jaga enam oma saladusi ainult Aliidega, ei käi enam [[park|pargis]] mitte temaga, vaid kellegi teisega [[Selters]]it joomas. Uus Ingel, kes on teise oma, kelle mõtted ja [[naer]] kuuluvad kellelegi teisele, sellele, kellele Aliide ise oleks tahtnud kuuluda. (lk 98) * Koduõuel itsitas Ingel, kes võttis parasjagu [[kaev]]ust vett, palmik oli lahti läinud ja põsed punetasid, tal oli seljas ainult [[aluskleit]]. Aliide [[voodi]]l ootas [[Tuglas]]e "Toome helbed", Ingli voodil mees. :Miks on kõik nõnda valesti? (lk 104) * Pärast lõputut ärkvelolekut tuli Aliide [[kardin]]ate peale. Ta oli vahtinud ja vahtinud, vahtinud musta [[öö]]d, [[kuu]]d, kuutust, kuu kasvamist ja kahanemist ja sellega koos aja kulumist. Ta oli ärkvel olnud ja igatsenud ema, kellelt oleks saanud küsida nõu, ja igatsenud isa, kes oleks teadnud, mida teha, ükskõik keda, kes oleks osanud midagi öelda. Aliide tahtis tagasi oma und, Hansu koju ja tülikat kuud akna tagant minema. Seda mõeldes ta mõistis, et neil oli vaja kardinaid. (lk 117) * Mees sirvis oma pabereid, kell tiksus, [[koridor]]is kõndisid mehed, Aliide tundis [[tald]]adega nende sihikindlaid samme. [[Põrand]] värises. Aliide kinnitas pilgu uksepiidale. See paistis liikuvat. Põrandaplaatide vahelised praod õõtsusid nagu ämbliku jalad. [[Seier]]id näksisid uut tundi ja mees sirvis ikka veel pabereid. (lk 120) * Aliide hakkas [[Lenin]]i [[büst]]i ja seinalehe vahel Martinit varitsema. Ta uuris hiiglasliku punalipu varjus punaste kaantega teoseid ja jõllitas lugemise vahel aeg-ajalt mõtlikult [[kamin]]at, mille ebasobivad ilustused olid ära lõhutud. Ta jalgade all naksusid baltisaksa [[mõisaproua]]de [[kummitus]]ed, niisked [[ohked]] tuhmistasid tapeeti, ja mõnikord, kui Aliide üksi jäi, nagises [[aken]] justkui oleks seda püütud avada, piit krigises ja Aliidet tabas õhuvool, kuigi aken oli kinni. Ta ei lasknud sellest ennast häirida, kuigi teda valdas tunne, et viibib kellegi teise kodus, vales kohas, keset härrasrahva elamist. Pisut samasugune tunne, nagu selles viljahoidlaks muudetud õigeusu [[kirik]]us. Siis oli ta oodanud, et teda tabab Jumala [[välk]], sest ta polnud seisnud vastu meestele, kes olid valmistanud [[ikoon]]idest [[kast]]e, ja Aliide oli püüdnud meeles pidada, et see polnud tema kirik, tema ei saanud midagi parata, mida olekski ta teha saanud. Nüüd oli vaja endale korrata, et kui tahad hakkama saada, siis on [[mõis]]ahoone kollektiivne omand, [[rahvamaja]]. (lk 134) * Kui ta oleks jäänud [[Vallalisus|vallaliseks]], siis oleksid kõik mõelnud, et tal on midagi viga. Nii oleksid inimesed mõelnud, kuigi vabu mehi oli vähevõitu. Punased oleksid mõelnud, et kas tal on armsam metsas. Teised oleksid mõistatanud, miks ta kellelegi ei kõlvanud. Kas oli mingi põhjus, mis oli teinud temast vähem naise, naise, kes ei kõlba mehele või kes ei suuda mehega olla. Miski, mis oli teinud temast kõlbmatu naise. Keegi ehk oleks väljagi mõelnud, miks. Ent kui ta on [[abielu]]s sellise mehega nagu Martin, ei saaks keegi väita, et [[ülekuulamine|ülekuulamistel]] oli midagi juhtunud. Keegi ei usuks, et pärast sellist asja suudaks naine abielluda [[kommunist]]iga. Keegi ei julgeks Aliide kohta öelda, et ta on ükskõik millega nõus. Või et kas peaks teda õige järele proovima. Keegi ei julgeks, sest ta on abielus Martin Truuga ja korralik naine. (lk 136) * Tõenäoliselt ei tõstaks Martin kunagi oma jalga [[laut]]a, Martin ei osanud lüpsta, [[kana]]d talle ei meeldinud, sest [[lapsepõlv]]es oleks üks kana äärepealt tal silma peast välja nokkinud ja [[lehm]] oli tallanud varvastel. Polnud ime, et Martinist oli [[agitaator]] saanud, [[loom]]adest poleks ta jaks iialgi üle käinud. (lk 144) * Õhtuti sosistas Martin, et varsti saame uude [[kodu]]sse ja Martini käsi oli ta kaelal, huuled tema rinnal, nad lamasid väikses toas kõrvuti ja Roosipuude lapsed lõid lärmi, kostis võõraste inimeste kolistamist, aeg veeres vääramatult edasi, kuus päeva, viis ööd, seierid käisid ringi nagu [[veskikivi]]d ning jahvatasid tolmuks viieteist aasta tagused [[jõulud]], [[küünlad]] kuusel ja [[munakoor]]test meisterdatud [[jõulukroon]]id, [[sünnipäevatort|sünnipäevatordid]], [[kirikulaul]]ud, mida Ingel oli kooris laulnud ja [[lastelaul]]ud, mida Ingel oli lapsest saati lõõritanud ja siis Aliidele õpetanud, "meie kiisul kriimud silmad". [[Tolm]] läks Aliidele silma ja veresooned silmavalgel pragisesid nagu [[jää]] ning ta ei pea enam iial istuma Ingli ja Lindaga sama laua ääres. (lk 146) * Ennekõike rõhutas Priksi perenaine seda, kuidas üks poiss oli andnud tähtsat nõu kõigile, kes sealt minema pääsesid: ärge kunagi öelge, et olete olnud [[Tšernobõl]]is, või saate kõikidelt tüdrukutelt korvi. Ärge kunagi öelge, sest keegi ei taha [[kiiritus]]t saanuga lapsi. Priksi perenaine rääkis, kuidas poisi [[sõber]] maha jäeti, võeti lapsed kaasa, sest abikaasa ei tahtnud, et kiiritatud mees lapsi puudutaks. Priksi perenaine oli kuulnud teisestki naisest, kes oma Tšernobõli-mehe hülgas, sest hakkas nägema [[luupainaja]]id. Nendes unenägudes sünnitas ta üksteise järel kolme peaga [[vasikas|vasikaid]], [[kass]]e, kellel olid karvade asemel [[soomus]]ed ja jalgadeta [[põrsas|põrsaid]], naine ei suutnud unesid ning oma mehe lähedust välja kannatada, vaid läinud tervema juurde. (lk 178-179) * Ning [[suvi]], [[Vladivostok|Vladiki]] suvi, kõik need Vladiki suved! Ühel suvel oli keegi avastanud, et kui lisada [[küünelakk|küünelakile]] [[alumiinium]]ipulbrit, siis muutub lakk säravaks ja varsti sätendasidki suvepäikeses linna kõikide tüdrukute [[küüned]]. (lk 189) * Ka Zaral polnud tahtmist Katjat [[Embus|kallistada]], isegi mitte pärast halba [[klient]]i või siis, kui Katja igatses oma peret. Meelsamini lohutas ta Katjat oma jutuga, rääkides millestki muust, ükskõik millest peale Vladiki. [[Kodulinn]]ale mõtlemine oli tundunud selles kohas kummaliselt vale. Justkui poleks Zara väärinud kodulinna mäletamist. Justkui saaksid kõik ilusad [[mälestus]]ed määritud, kui ta neid sellises kohas, sellises seisundis meelde tuletaks, nende välja ütlemisest rääkimata. Voodri vahele peidetud [[foto]]t oli ta puudutanud vaid aeg-ajalt läbi riide, tahtnud veenduda selle olemasolus. Paša muidugi teadis, et Katja on Tšernobõli tüdruk, sest oli toonud ta [[Kiiev]]i lähedalt, aga juhul kui mõni klient küsib, et kust ta tuleb, käskis mees Katjal öelda, et [[Venemaa]]lt, sest ükski klient ei tahaks lükata oma [[munn]]i otse surma suhu. (lk 189-190) * [[Vangilaager|Laagrist]] tagasitulnud ei kurtnud kunagi millegi üle, ei vaielnud ega virisenud kunagi. See oli talumatu. Aliide tundis tugevat iha rebida lahti [[korts]]ud nende silmade ümbert ja jooned nende põskedelt, need kokku kerida ja [[Narva]] taha sõitva [[rong]]i peale heita. (k 201) * Aliide oli kuulnud, et uue [[hambaarst]]i [[käed]] olid nii karvased, et oli hea, kui kõik oli tundetu, sest siis ei tundnud ka [[karv]]u. Ja parem oleks silmad kinni hoida, siis ei olnud näha karvade tihedat, musta võpsikut. Ega ta polnudki mingi õige arst, [[sõjavang]]ist saksa hambaarst oli püüdnud teist õpetada nii, kuidas suutis. :Mees hakkas pumpama puuri jalapumpa, see krigises ja nagises, kõrvadesse lõi [[valu]], luud naksusid, Aliide püüdis mitte mõelda karvastele kätele. Õppelennul [[hävitaja]] vuhises mööda nii madalalt, et aken värises. Aliide avas silmad. :Seesama mees. :Seal ruumis. :Needsamad karvased käed. :Seal vallamaja keldris, kus Aliide ära kadus ja kust ta tahtis eluga pääseda, kuigi ainus, mis eluga pääses, oli [[häbi]]. (lk 208-209) * Zara ümber hingas ja kähises mets, [[higi]] jahtus ja soojenes uuesti, ja iga kord peatudes tundus Zarale, et tema kuklasse hingab [[Koluvere]] surnud printsess. Tema nimi oli Augusta, vanaema oli rääkinud printsess Augustast, kes, silmad nutust umbes, oli läinud Ristilt Koluvere lossi ja ennast ära tapnud. Selles kambris oli alati külmem kui teistes tubades ja piki selle seinu jooksid Augusta [[pisar]]ad. (lk 235) * Aliide [[aju]] oli paks. Kardinad laperdasid ägedalt, klambrid kõlksusid, riie plagises. Tule praksumine oli lakanud, [[tuul]] oli katnud kella tiksumise. Kõik [[kordus]]. Kuigi [[rubla]]d olid vahetatud kroonide vastu ja sõjamasinate lennud ta pea kohal vähenenud ja ohvitseriprouad oma hääled vaiksemaks keeranud, kuigi [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] kõlarites mängis igal õhtul iseseisvusviis, tuli alati uus kroomnahast [[saabas]], ikka alati uus saabas, samasugune või erinev, aga sama moodi [[kõri]] peale astuv. [[Kaevik]]ud olid sisse vajunud, [[padrunikest]]ad metsades tuhmunud, [[punker|punkrid]] kokku kukkunud, langenud olid lagunenud, kuid mõned asjad jäid korduma. (lk 265) ===Teose kohta=== * Minu vanatädi ei sündinud tummana. Kui Eestis oli just alanud teine Nõukogude okupatsioon, viidi ta kodust öö läbi kestnud ülekuulamisele, pärast seda lõpetas ta rääkimise. Koju naastes oli temaga pealtnäha kõik korras, aga ta ei öelnud enam kunagi muud kui: „Jah, ära.” Mida talt ka ei küsitud, oli vastus ikka sama: „Jah, ära.” Ta ei abiellunud, ei saanud lapsi, ei suhelnud kellegagi. Ta elas kogu ülejäänud elu koos oma vananeva emaga. :Kuulsin vanatädi lugu, kui olin laps, ja ehkki täiskasvanud ei täpsustanud, mis ülekuulamisel juhtunud oli, said kõik aru. Ka mina sain aru. :Aastaid hiljem kirjutasin romaani „Puhastus” ja enne seda sama pealkirjaga näidendi, sest olin jälginud Balkani sõjakuritegude kohtuprotsesse. Mõte keset tänapäeva Euroopat rajatud vägistamise koonduslaagritest oli talumatu. «Puhastus” oli saanud impulsi minu vanatädi loost. See, mis temaga oli juhtunud, juhtus jälle. Ja nüüd juhtub see uuesti, keset Euroopat. * Sofi Oksanen, "Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu", tlk Ave Leek, Varrak, 2024, lk 13 ==Samasse jõkke== Sofi Oksanen, "Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu", tlk Ave Leek, Varrak, 2024 * Kuna Venemaal ei ole eksportimiseks enam kommunismilaadset ideoloogiat, kasutab ta traditsiooniliste väärtuste kattevarju all naisteviha endale partnerriikide leidmiseks, aga ka sarnaselt meelestatud kogukondade loomiseks lääneriikides, kus võrdõiguslikkus on keskseid väärtusi. Misogüüniast on Venemaal tehtud instrument ja see tähendab naiste ja vähemuste õigustele ohtu kogu maailmas. (lk 9, eessõna) * Eestlaste vaatenurgast on Ukraina sõda justkui 1940. aastate sündmuste taas läbielamine, nagu vajutaks keegi kogu aeg ''replay''-nuppu, sest Venemaa järgib sama käsiraamatut, mida varasemateski agressioonisõdades. Meil on see juba nähtud ja läbi tehtud - tsiviilelanikkonna terroriseerimine, küüditamised, piinamised, venestamine, propaganda, näidiskohtuprotsessid, võltsvalimised, süü veeretamine ohvritele, põgenikevoolud, kultuuri hävitamine. Kuid lääneriikide üleüldine hämmastus paljastas tõsiasja, et Venemaa imperialismi käsiraamatut ei tunta piisavalt. Just see jahmatus selgitabki, miks varasematest sõjakuritegudest tuleb rääkida, miks neid peab uurima ja miks need peavad olema meie kultuurilise mälu püsiv osa. Teadmata mineviku sõjakuritegusid, ei oska me lugeda märke, mis nendeni viivad. (lk 14-15) * Okupatsiooniga käib alati kaasas moraalse paradigma muutus: mis enne oli õige ja austust vääriv, muutub okupatsiooni käigus valeks ja ohtlikuks. (lk 19) * Kui avalik narratiiv keskendub genotsiidiliseks vägistamiseks tunnistamise juriidilisele keerukusele või sellele, kui raske on toimepanijaid süüdi mõista, siis millise sõnumi saadab see ohvritele? Millise sõnumi Venemaale? Millise sõnumi toimunu pealtnägijatele ja läbielanutele? Et nad ... põhjustavad komplikatsioone? Et need on keerulised juhtumid? Nii keerulised, et nendest kuritegudest pole mõtet isegi rääkida? Kui see on valitsev seisukoht, siis on see kaudselt süü veeretamine ohvritele, tõendamise vastutuse ladumine nende õlule. Ega nemad pole keerulised. Mitte nemad pole keerulised juhtumid. :Venemaa on keeruline juhtum. (lk 23) * Võibolla on hukkunud ja haavatud sõdurite loendamine sõja hävitustöö mõõtmiseks viinud selleni, et vaikimisi on saanud kõige tähtsamaks surnukehade ja amputeeritud käte-jalgade arv ning muude mõõdikute väljatöötamist ei peeta vajalikuks. Võibolla loovad sõjauudistes üha võimendatavad relvade ja laskemoona kogused keelt, milles sõja ainsaks mõõdupuuks ongi numbrid. Vägistamisest jääb harva järele laip, mille saab hukkunute loetellu lisada. Seda saab harva reaalajas uudistes kajastada. Võibolla just sellepärast on seksuaalkuritegude pikaajaliste mõjude uurimine ikka veel lapsekingades. Võibolla ei ole uurimise rahastamist vajalikuks peetud, arvates, et "meid" see teema õigupoolest ei puuduta, mitte enam, mitte "meid", valget läänemaailma. (lk 27) * Genotsiid ei sünni tühjalt kohalt, tsiviilelanike süstemaatiline vägistamine ei ole juhuslik. Venemaal on pikk sõjakuritegudele teed sillutanud ajalugu. See, mis Lääne poolt vaadates näib ebaloogiline, irratsionaalne, jabur, miski, millest pole võimalik aru saada ei mõistuse ega südamega, on Moskva vaatenurgast ratsionaalne ja Venemaa valitsemistraditsiooni täiesti normaalne jätk. (lk 43) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Oksanen, Sofi}} [[Kategooria:Soome kirjanikud]] fd195dmssexlqc5qv9clbuils5hyfjd 135088 135087 2026-05-23T22:25:39Z Pseudacorus 2604 /* Samasse jõkke */ 135088 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Sofi_Oksanen_Frankfurter_Buchmesse_2012.jpg|pisi|Sofi Oksanen Frankfurdi raamatumessil 2012]] '''Sofi Oksanen''' (sünninimi Sofi-Elina Oksanen; sündinud 7. jaanuaril 1977 Jyväskyläs) on soome kirjanik. =="Puhastus"== Sofi Oksanen, "Puhastus". Tõlkinud Jan Kaus. Varrak, 2009. * Aliide Truu jõllitas [[kärbes]]t ja kärbes jõllitas vastu. Kärbse [[silm]]ad olid punnis ja Aliidet ajas see iiveldama. Porilane. Haruldaselt suur, valjuhäälne ja munemisvalmis. Ta luuras köögiust ning hõõrus oma [[tiib]]u ja [[jalg]]u kambri [[kardin]]al justkui hakkaks einet võtma. Teda huvitas [[liha]], liha ja ei miski muu. [[Moos]]id ja kõik muu purkipandu olid kaitstud, aga see liha. Köögiuks oli kinni. Kärbes ootas. Ootas, et Aliide väsiks tema tagaajamisest ja lahkuks, teeks köögiukse lahti. [[Kärbsepiits]] tabas kardinat. Kardin lõi õõtsuma, pitsist lilled tõmbusid krimpsu ja akna taga vilksatasid talinelgid, kuid kärbes pääses minema ja hakkas ringi tippima aknaklaasil, täpselt Aliide pea kohal. Kannatust! Seda oli Aliidel nüüd vaja, et käsi kindel püsiks. (lk 8) * Tüdruk paistis uurivat oma jäsemeid, võib-olla luges neid üle, käsivars ja ranne ja pihk, kõik [[sõrmed]] omal kohal, teise käega tehti sama, seejärel tuhvlita jala [[varbad]], [[jalalaba]], [[pahkluu]], [[säär]], [[põlv]], reis. [[Pilk]] ei liikunud [[puus]]adele, vaid kiiresti teisele jalalabale ja tuhvlile. Tüdruk sirutas käe tuhvli järele, võttis selle aeglaselt kätte ja torkas jala otsa. Tuhvel lirtsatas, Tüdruk tõmbas jalalaba koos tuhvliga enda juurde ja kompas aeglaselt pahkluud, mitte nii nagu inimene, kes kardab, et pahkluu on nikastatud või katki, vaid nagu inimene, kes ei mäleta, milline pahkluu ülepea on, või nagu võõrast kompav pime. (lk 13) * Vana Mihkel külast kaevati kohtusse, sest ta oli tulistanud tema [[mets]]a langetama tulnud mehi. Ega Mihklile midagi erilist ei tehtudki, [[kohus]] oli asjast aru saanud. Mihkli maade tagastamise protsess oli olnud veel pooleli ja [[metsavargus|korraga ilmusid Soome päritolu metsamasinad tema puid langetama]]. [[Politsei]] asjasse ei sekkunud, kuidas nad olekski saanud ööpäevaringselt kaitsta üheainsa mehe metsa, seda enam, et mees polnud ju veel ametlikult isegi metsa omanik. Mets lihtsalt kadus ja lõpuks oli Mihkel paar [[varas]]t maha lasknud. Sellel maal ja praegusel ajal oli kõik võimalik, aga Mihkli metsas ei langetanud tema selja taga enam keegi puid. (lk 15) * [[Sinikas|Sinikaid]] varjatakse ja ollakse vait. Nii on alati tehtud. (lk 16) * "Äsja just püüdsin sind äratada ja sa karjusid, et ainult mitte vett." :Ilmselgelt tüdruk seda ei mäletanud, kuid ta varasem karjatus oli jäänud Aliide pähe kõlama, kajades ühest otsast teise, ringeldes edasi-tagasi, kutsudes esile midagi hoopis vanemat. Kui inimese pead on piisavalt kaua vee all hoitud, väljub temast üllatavalt sarnane hääl. Tüdruku hääles oli kostnud see teatud toon. Sealt kostsid plartsatused, õhu lõppemine ja [[meeleheide]]. (lk 17) * Järgmisel päeval oli Zara [[ema]]lt küsinud, mida [[vanaema]] ütles ja mis keeles ta rääkis. Ema oli püüdnud [[tee (jook)|tee]] ja [[leib|leivaga]] askeldades teemat vältida, kuid Zara oli ajanud oma joru edasi. Siis oli ema öelnud, et vanaema rääkis [[eesti keel]]t, korrates ühe eesti [[laul]]u sõnu, vanaema on juba pisut ohmu. Sellegipoolest oli ema nimetanud laulu pealkirja: "Emasüda". Zara oli selle endale meelde jätnud, ning kui ema kodus polnud, oli ta läinud vanaema juurde ja öelnud selle [[sõna]]. Vanaema oli talle otsa vaadanud, esimest korda otse silma ja Zara oli tundnud, kuidas vanaema [[pilk]] tungis ta silmadest sisemusse, suhu, kõrri ja kuidas kõris hakkas nöörima ja kuidas vanaema pilk vajus kõrist alla [[süda]]me suunas, ja ta südames hakkas pitsitama ja pilk valgus südamest kõhtu, ja kõhus hakkas keerama, see valgus jalgadesse, mis hakkasid värisema, ja jalgadest valgus see jalataldadesse, kus hakkas torkima ja tal hakkas kuum ning vanaema oli naeratanud. Sellest [[naeratus]]est oli sündinud nende esimene ühine mäng, mis hakkas sõnahaaval võrsuma ning ähmaselt ja kollakalt õitsema nagu õitsevad surnud keeled, krabisema mõnusalt nagu [[grammofoninõel]] ja kõlama nagu kõlavad hääled vee all. [[Vaikus]]es ja [[sosin]]as oli neile kasvanud uus keel. See oli nende ühine [[saladus]], ühine mäng. (lk 43-44) * Ta oli Aliide Truu majas. [[Tapeet]] oli tõmbunud kühmuliseks, selle jätkukohad olid viltu kliisterdatud. Rüiuvaiba ja tapeedi vahel hõljus udupeen [[ämblikuvõrk]], milles rippus surnud kärbes. Zara kergitas sõrmega [[vaip]]a, selle all ukerdas [[ämblik]]. Ta oleks äärepealt vaiba ämbliku peale vajutanud, selle laiaks litsunud, aga siis meenus talle, et ämbliku tapmine tähendas ema surma. (lk 47) * Aliide mäletas hästi, kuidas kõhukas ja lõualotiga Volli oma [[veteran]]irinda ette lüües alati väljaspool [[järjekord]]a sisse pressis. Varahommikust saati järjekorras seisnute silmakoobastest kerkis pinnale [[viha]], mis püüdis tabada Volli jalgu. See ei saanud aga kunagi kätte Volli [[saabas|saapaid]], ükskõik kui pikk oli ka järjekord, sest Volli jalg polnud siis veel nõrk, vaid tugev ja rasvane ning ühe silmapilguga ületas see kord ühe, kord teise poe läve, jättes selja taha viha tiheda voolu. Kui Volli ja ta semud poest lahkusid, olid letil üksnes jäänused. (lk 75) * Samal ajal, kui õe [[pulss]] vastu Aliide kätt peksis, valgusid ta näolt maha kõik vanad ja tuttavad [[näoilme|ilmed]], õde jättis need selja taha ja need lendasid litaki vastu Aliide nägu, need kleepusid märgade ja soolaste ribadena ta põskedele, osa lendas temast mööda kummitustena, juba [[minevik]]uks saanuna, ja Aliidega koos hommikul naerdud lohuke läks Inglist eemale lennates lõhki. Kiviaiani jõudes oli õest saanud Aliidele võõras olend, uus Ingel, keegi, kes ei jaga enam oma saladusi ainult Aliidega, ei käi enam [[park|pargis]] mitte temaga, vaid kellegi teisega [[Selters]]it joomas. Uus Ingel, kes on teise oma, kelle mõtted ja [[naer]] kuuluvad kellelegi teisele, sellele, kellele Aliide ise oleks tahtnud kuuluda. (lk 98) * Koduõuel itsitas Ingel, kes võttis parasjagu [[kaev]]ust vett, palmik oli lahti läinud ja põsed punetasid, tal oli seljas ainult [[aluskleit]]. Aliide [[voodi]]l ootas [[Tuglas]]e "Toome helbed", Ingli voodil mees. :Miks on kõik nõnda valesti? (lk 104) * Pärast lõputut ärkvelolekut tuli Aliide [[kardin]]ate peale. Ta oli vahtinud ja vahtinud, vahtinud musta [[öö]]d, [[kuu]]d, kuutust, kuu kasvamist ja kahanemist ja sellega koos aja kulumist. Ta oli ärkvel olnud ja igatsenud ema, kellelt oleks saanud küsida nõu, ja igatsenud isa, kes oleks teadnud, mida teha, ükskõik keda, kes oleks osanud midagi öelda. Aliide tahtis tagasi oma und, Hansu koju ja tülikat kuud akna tagant minema. Seda mõeldes ta mõistis, et neil oli vaja kardinaid. (lk 117) * Mees sirvis oma pabereid, kell tiksus, [[koridor]]is kõndisid mehed, Aliide tundis [[tald]]adega nende sihikindlaid samme. [[Põrand]] värises. Aliide kinnitas pilgu uksepiidale. See paistis liikuvat. Põrandaplaatide vahelised praod õõtsusid nagu ämbliku jalad. [[Seier]]id näksisid uut tundi ja mees sirvis ikka veel pabereid. (lk 120) * Aliide hakkas [[Lenin]]i [[büst]]i ja seinalehe vahel Martinit varitsema. Ta uuris hiiglasliku punalipu varjus punaste kaantega teoseid ja jõllitas lugemise vahel aeg-ajalt mõtlikult [[kamin]]at, mille ebasobivad ilustused olid ära lõhutud. Ta jalgade all naksusid baltisaksa [[mõisaproua]]de [[kummitus]]ed, niisked [[ohked]] tuhmistasid tapeeti, ja mõnikord, kui Aliide üksi jäi, nagises [[aken]] justkui oleks seda püütud avada, piit krigises ja Aliidet tabas õhuvool, kuigi aken oli kinni. Ta ei lasknud sellest ennast häirida, kuigi teda valdas tunne, et viibib kellegi teise kodus, vales kohas, keset härrasrahva elamist. Pisut samasugune tunne, nagu selles viljahoidlaks muudetud õigeusu [[kirik]]us. Siis oli ta oodanud, et teda tabab Jumala [[välk]], sest ta polnud seisnud vastu meestele, kes olid valmistanud [[ikoon]]idest [[kast]]e, ja Aliide oli püüdnud meeles pidada, et see polnud tema kirik, tema ei saanud midagi parata, mida olekski ta teha saanud. Nüüd oli vaja endale korrata, et kui tahad hakkama saada, siis on [[mõis]]ahoone kollektiivne omand, [[rahvamaja]]. (lk 134) * Kui ta oleks jäänud [[Vallalisus|vallaliseks]], siis oleksid kõik mõelnud, et tal on midagi viga. Nii oleksid inimesed mõelnud, kuigi vabu mehi oli vähevõitu. Punased oleksid mõelnud, et kas tal on armsam metsas. Teised oleksid mõistatanud, miks ta kellelegi ei kõlvanud. Kas oli mingi põhjus, mis oli teinud temast vähem naise, naise, kes ei kõlba mehele või kes ei suuda mehega olla. Miski, mis oli teinud temast kõlbmatu naise. Keegi ehk oleks väljagi mõelnud, miks. Ent kui ta on [[abielu]]s sellise mehega nagu Martin, ei saaks keegi väita, et [[ülekuulamine|ülekuulamistel]] oli midagi juhtunud. Keegi ei usuks, et pärast sellist asja suudaks naine abielluda [[kommunist]]iga. Keegi ei julgeks Aliide kohta öelda, et ta on ükskõik millega nõus. Või et kas peaks teda õige järele proovima. Keegi ei julgeks, sest ta on abielus Martin Truuga ja korralik naine. (lk 136) * Tõenäoliselt ei tõstaks Martin kunagi oma jalga [[laut]]a, Martin ei osanud lüpsta, [[kana]]d talle ei meeldinud, sest [[lapsepõlv]]es oleks üks kana äärepealt tal silma peast välja nokkinud ja [[lehm]] oli tallanud varvastel. Polnud ime, et Martinist oli [[agitaator]] saanud, [[loom]]adest poleks ta jaks iialgi üle käinud. (lk 144) * Õhtuti sosistas Martin, et varsti saame uude [[kodu]]sse ja Martini käsi oli ta kaelal, huuled tema rinnal, nad lamasid väikses toas kõrvuti ja Roosipuude lapsed lõid lärmi, kostis võõraste inimeste kolistamist, aeg veeres vääramatult edasi, kuus päeva, viis ööd, seierid käisid ringi nagu [[veskikivi]]d ning jahvatasid tolmuks viieteist aasta tagused [[jõulud]], [[küünlad]] kuusel ja [[munakoor]]test meisterdatud [[jõulukroon]]id, [[sünnipäevatort|sünnipäevatordid]], [[kirikulaul]]ud, mida Ingel oli kooris laulnud ja [[lastelaul]]ud, mida Ingel oli lapsest saati lõõritanud ja siis Aliidele õpetanud, "meie kiisul kriimud silmad". [[Tolm]] läks Aliidele silma ja veresooned silmavalgel pragisesid nagu [[jää]] ning ta ei pea enam iial istuma Ingli ja Lindaga sama laua ääres. (lk 146) * Ennekõike rõhutas Priksi perenaine seda, kuidas üks poiss oli andnud tähtsat nõu kõigile, kes sealt minema pääsesid: ärge kunagi öelge, et olete olnud [[Tšernobõl]]is, või saate kõikidelt tüdrukutelt korvi. Ärge kunagi öelge, sest keegi ei taha [[kiiritus]]t saanuga lapsi. Priksi perenaine rääkis, kuidas poisi [[sõber]] maha jäeti, võeti lapsed kaasa, sest abikaasa ei tahtnud, et kiiritatud mees lapsi puudutaks. Priksi perenaine oli kuulnud teisestki naisest, kes oma Tšernobõli-mehe hülgas, sest hakkas nägema [[luupainaja]]id. Nendes unenägudes sünnitas ta üksteise järel kolme peaga [[vasikas|vasikaid]], [[kass]]e, kellel olid karvade asemel [[soomus]]ed ja jalgadeta [[põrsas|põrsaid]], naine ei suutnud unesid ning oma mehe lähedust välja kannatada, vaid läinud tervema juurde. (lk 178-179) * Ning [[suvi]], [[Vladivostok|Vladiki]] suvi, kõik need Vladiki suved! Ühel suvel oli keegi avastanud, et kui lisada [[küünelakk|küünelakile]] [[alumiinium]]ipulbrit, siis muutub lakk säravaks ja varsti sätendasidki suvepäikeses linna kõikide tüdrukute [[küüned]]. (lk 189) * Ka Zaral polnud tahtmist Katjat [[Embus|kallistada]], isegi mitte pärast halba [[klient]]i või siis, kui Katja igatses oma peret. Meelsamini lohutas ta Katjat oma jutuga, rääkides millestki muust, ükskõik millest peale Vladiki. [[Kodulinn]]ale mõtlemine oli tundunud selles kohas kummaliselt vale. Justkui poleks Zara väärinud kodulinna mäletamist. Justkui saaksid kõik ilusad [[mälestus]]ed määritud, kui ta neid sellises kohas, sellises seisundis meelde tuletaks, nende välja ütlemisest rääkimata. Voodri vahele peidetud [[foto]]t oli ta puudutanud vaid aeg-ajalt läbi riide, tahtnud veenduda selle olemasolus. Paša muidugi teadis, et Katja on Tšernobõli tüdruk, sest oli toonud ta [[Kiiev]]i lähedalt, aga juhul kui mõni klient küsib, et kust ta tuleb, käskis mees Katjal öelda, et [[Venemaa]]lt, sest ükski klient ei tahaks lükata oma [[munn]]i otse surma suhu. (lk 189-190) * [[Vangilaager|Laagrist]] tagasitulnud ei kurtnud kunagi millegi üle, ei vaielnud ega virisenud kunagi. See oli talumatu. Aliide tundis tugevat iha rebida lahti [[korts]]ud nende silmade ümbert ja jooned nende põskedelt, need kokku kerida ja [[Narva]] taha sõitva [[rong]]i peale heita. (k 201) * Aliide oli kuulnud, et uue [[hambaarst]]i [[käed]] olid nii karvased, et oli hea, kui kõik oli tundetu, sest siis ei tundnud ka [[karv]]u. Ja parem oleks silmad kinni hoida, siis ei olnud näha karvade tihedat, musta võpsikut. Ega ta polnudki mingi õige arst, [[sõjavang]]ist saksa hambaarst oli püüdnud teist õpetada nii, kuidas suutis. :Mees hakkas pumpama puuri jalapumpa, see krigises ja nagises, kõrvadesse lõi [[valu]], luud naksusid, Aliide püüdis mitte mõelda karvastele kätele. Õppelennul [[hävitaja]] vuhises mööda nii madalalt, et aken värises. Aliide avas silmad. :Seesama mees. :Seal ruumis. :Needsamad karvased käed. :Seal vallamaja keldris, kus Aliide ära kadus ja kust ta tahtis eluga pääseda, kuigi ainus, mis eluga pääses, oli [[häbi]]. (lk 208-209) * Zara ümber hingas ja kähises mets, [[higi]] jahtus ja soojenes uuesti, ja iga kord peatudes tundus Zarale, et tema kuklasse hingab [[Koluvere]] surnud printsess. Tema nimi oli Augusta, vanaema oli rääkinud printsess Augustast, kes, silmad nutust umbes, oli läinud Ristilt Koluvere lossi ja ennast ära tapnud. Selles kambris oli alati külmem kui teistes tubades ja piki selle seinu jooksid Augusta [[pisar]]ad. (lk 235) * Aliide [[aju]] oli paks. Kardinad laperdasid ägedalt, klambrid kõlksusid, riie plagises. Tule praksumine oli lakanud, [[tuul]] oli katnud kella tiksumise. Kõik [[kordus]]. Kuigi [[rubla]]d olid vahetatud kroonide vastu ja sõjamasinate lennud ta pea kohal vähenenud ja ohvitseriprouad oma hääled vaiksemaks keeranud, kuigi [[Pikk Hermann|Pika Hermanni]] kõlarites mängis igal õhtul iseseisvusviis, tuli alati uus kroomnahast [[saabas]], ikka alati uus saabas, samasugune või erinev, aga sama moodi [[kõri]] peale astuv. [[Kaevik]]ud olid sisse vajunud, [[padrunikest]]ad metsades tuhmunud, [[punker|punkrid]] kokku kukkunud, langenud olid lagunenud, kuid mõned asjad jäid korduma. (lk 265) ===Teose kohta=== * Minu vanatädi ei sündinud tummana. Kui Eestis oli just alanud teine Nõukogude okupatsioon, viidi ta kodust öö läbi kestnud ülekuulamisele, pärast seda lõpetas ta rääkimise. Koju naastes oli temaga pealtnäha kõik korras, aga ta ei öelnud enam kunagi muud kui: „Jah, ära.” Mida talt ka ei küsitud, oli vastus ikka sama: „Jah, ära.” Ta ei abiellunud, ei saanud lapsi, ei suhelnud kellegagi. Ta elas kogu ülejäänud elu koos oma vananeva emaga. :Kuulsin vanatädi lugu, kui olin laps, ja ehkki täiskasvanud ei täpsustanud, mis ülekuulamisel juhtunud oli, said kõik aru. Ka mina sain aru. :Aastaid hiljem kirjutasin romaani „Puhastus” ja enne seda sama pealkirjaga näidendi, sest olin jälginud Balkani sõjakuritegude kohtuprotsesse. Mõte keset tänapäeva Euroopat rajatud vägistamise koonduslaagritest oli talumatu. «Puhastus” oli saanud impulsi minu vanatädi loost. See, mis temaga oli juhtunud, juhtus jälle. Ja nüüd juhtub see uuesti, keset Euroopat. * Sofi Oksanen, "Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu", tlk Ave Leek, Varrak, 2024, lk 13 ==Samasse jõkke== Sofi Oksanen, "Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu", tlk Ave Leek, Varrak, 2024 * Kuna Venemaal ei ole eksportimiseks enam kommunismilaadset ideoloogiat, kasutab ta traditsiooniliste väärtuste kattevarju all naisteviha endale partnerriikide leidmiseks, aga ka sarnaselt meelestatud kogukondade loomiseks lääneriikides, kus võrdõiguslikkus on keskseid väärtusi. Misogüüniast on Venemaal tehtud instrument ja see tähendab naiste ja vähemuste õigustele ohtu kogu maailmas. (lk 9, eessõna) * Eestlaste vaatenurgast on Ukraina sõda justkui 1940. aastate sündmuste taas läbielamine, nagu vajutaks keegi kogu aeg ''replay''-nuppu, sest Venemaa järgib sama käsiraamatut, mida varasemateski agressioonisõdades. Meil on see juba nähtud ja läbi tehtud - tsiviilelanikkonna terroriseerimine, küüditamised, piinamised, venestamine, propaganda, näidiskohtuprotsessid, võltsvalimised, süü veeretamine ohvritele, põgenikevoolud, kultuuri hävitamine. Kuid lääneriikide üleüldine hämmastus paljastas tõsiasja, et Venemaa imperialismi käsiraamatut ei tunta piisavalt. Just see jahmatus selgitabki, miks varasematest sõjakuritegudest tuleb rääkida, miks neid peab uurima ja miks need peavad olema meie kultuurilise mälu püsiv osa. Teadmata mineviku sõjakuritegusid, ei oska me lugeda märke, mis nendeni viivad. (lk 14-15) * Okupatsiooniga käib alati kaasas moraalse paradigma muutus: mis enne oli õige ja austust vääriv, muutub okupatsiooni käigus valeks ja ohtlikuks. (lk 19) * Kui avalik narratiiv keskendub genotsiidiliseks vägistamiseks tunnistamise juriidilisele keerukusele või sellele, kui raske on toimepanijaid süüdi mõista, siis millise sõnumi saadab see ohvritele? Millise sõnumi Venemaale? Millise sõnumi toimunu pealtnägijatele ja läbielanutele? Et nad ... põhjustavad komplikatsioone? Et need on keerulised juhtumid? Nii keerulised, et nendest kuritegudest pole mõtet isegi rääkida? Kui see on valitsev seisukoht, siis on see kaudselt süü veeretamine ohvritele, tõendamise vastutuse ladumine nende õlule. Ega nemad pole keerulised. Mitte nemad pole keerulised juhtumid. :Venemaa on keeruline juhtum. (lk 23) * Võibolla on hukkunud ja haavatud sõdurite loendamine sõja hävitustöö mõõtmiseks viinud selleni, et vaikimisi on saanud kõige tähtsamaks surnukehade ja amputeeritud käte-jalgade arv ning muude mõõdikute väljatöötamist ei peeta vajalikuks. Võibolla loovad sõjauudistes üha võimendatavad relvade ja laskemoona kogused keelt, milles sõja ainsaks mõõdupuuks ongi numbrid. Vägistamisest jääb harva järele laip, mille saab hukkunute loetellu lisada. Seda saab harva reaalajas uudistes kajastada. Võibolla just sellepärast on seksuaalkuritegude pikaajaliste mõjude uurimine ikka veel lapsekingades. Võibolla ei ole uurimise rahastamist vajalikuks peetud, arvates, et "meid" see teema õigupoolest ei puuduta, mitte enam, mitte "meid", valget läänemaailma. (lk 27) * Genotsiid ei sünni tühjalt kohalt, tsiviilelanike süstemaatiline vägistamine ei ole juhuslik. Venemaal on pikk sõjakuritegudele teed sillutanud ajalugu. See, mis Lääne poolt vaadates näib ebaloogiline, irratsionaalne, jabur, miski, millest pole võimalik aru saada ei mõistuse ega südamega, on Moskva vaatenurgast ratsionaalne ja Venemaa valitsemistraditsiooni täiesti normaalne jätk. (lk 43) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Oksanen, Sofi}} [[Kategooria:Soome kirjanikud]] 4781ak0qvr26cug88zfjt2xeiiapgis 0 21900 135095 113617 2026-05-24T10:42:56Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135095 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Begonia_obliqua00.jpg|pisi|Robert John Thornton, ''Begonia obliqua'' (1799)]] [[Pilt:Emmy_Thornam_-_Voksende_hvide_og_lyserøde_begonier.png|pisi|Emmy Thornam (1852–1935), "Valged ja roosad begooniad", ''s.d.'']] [[Pilt:Pegi-Nicol-MacLeod_-_Self_Portrait_with_Begonia_(1935).jpg|pisi|Pegi Nicol MacLeod, "Autoportree begooniaga" (1935)]] '''Begoonia''' (''Begonia'') on mitmeaastaste õistaimede perekond umbes 1500 liigiga, mille looduslik leviala on Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, Aafrikas ja Lõuna-Aasias. Külmema kliimaga aladel on mitmed begoonialiigid populaarsed dekoratiivtaimed. ==Proosa== * Vaksaliflooral on kaks alamklassi: perroonitaimed ja pan jaamaülema [[aed|aia]] taimed. [[Perroon]]il, harilikult rippuvates [[korv]]ides või vahel vaksalihoone simssidel ja [[aken]]del, edenevad iseäranis hästi [[mungalill|kressid]], seejärel [[lobeelia]]d, [[pelargoon]]iumid, petuuniad ja begooniad, kõrgema kategooria vaksalites vahel ka tondipead. Vaksalifloora torkab silma ebatavalise õiteohtruse ja kirevusega. Pan jaamaülema aed on botaanilises mõttes vähem ilmekas; seal kohtate [[roos]]e, [[meelespea]]lilli, [[kannike|võõrasemasid]], lobeeliaid, [[kuslapuu|kuslapuid]] ja muid sotsioloogiliselt üksteisest vähe erinevaid liike. ** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 73 * Nii et sel momendil heljusid jahedad hoovused vanas Hudsoni jõe ääres asuvas pruunist liivakivist majas Lääne Kolmekümne Viiendal tänaval, majas, mis kuulus Wolfe'ile ja mis oli talle nii eluasemeks kui ka bürooks. Meid elas seal neli, kaasa arvatud Wolfe ise, ja aeg-ajalt olime kõik vihased. Wolfe oli kuskilt kuulnud, et merikarbihautist võib maitsestada magusa [[basiilik]]u lehtedega, mida aga meie kokk ja majapidaja Fritz Brenner hirmsasti pahaks pani. Keegi sell New Hampshire'st, kes oli Wolfe'ile miskipärast tänulik, saatis talle ekstra kingituse, kolm taime uut sorti begooniat nimega "Lõhnab vaarikas", ja Wolfe oli nad jahedasse ruumi akna alla paigutanud, mispeale pidi rabanduse saama taimeravitseja Theodore Horstmann, kelle arvates kõik taimed peale [[orhidee]]de on umbrohi. ** [[Rex Stout]], "Liiga palju naisi", tlk Tiina Tiiman, Tallinn: Kupar, 1993, 4. ptk, lk 10 * [Missis Kralefsky:] [[Aspiriin]] mõjub roosidele imehästi. [[Hõbe]]raha [[krüsanteem]]idele, aspiriin roosidele, [[brändi]] [[lillhernes|lillhernele]] ja [[sidrun]]imahl lihavatele lilledele, nagu begoonia. ** [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], 2007, lk 261 * Seal [[sein]]a ääres, mõne sammu kaugusel olid kõik Tistou täidetud [[lillepotid]] viie minutiga õitsele löönud! :Saage meist õigesti aru: siin polnud tegu mõne arglikult tärkava, kahvatu [[võrse]]kesega. Oh ei! Igas potis õitses lopsakas begoonia ja kõik need begooniad reas olid nagu tihe punaseõieline põõsastik. :"See on ju uskumatu!" ütles Valgevunts. "Kulub vähemalt kaks kuud, enne kui begooniad niisuguseks kasvaksid!" :[[Ime]] on ime. Algul seda vaid märgatakse, hiljem püütakse aga ka seletada. * [[Maurice Druon]], "Tistou, roheliste sõrmedega poiss", tlk Helle Michelson, 1976, lk 45 * Pika ja kitsa [[hoov]]i sissekäigu ees kasvas kaks suurt [[eukalüpt]]i. Murenenud [[müür]]i ääres õitsesid roosipõõsad ja tohutu suured begooniad. Alumise korruse [[aken]]dest ja klaasitud korteriustest vilkusid [[televiisor]]ite helesinised silmad. Liikumatult konutasid vanakesed [[tugitool]]is, pilk ekraanile suunatud. * [[Julian Stryjkowski]], "Siirius", tlk Gunnar Kaarend, LR 6/1973, lk 26 ==Luule== <poem> See kangelaskalmistu kummalist kannab üht nimetust mingi lõunamaa puu. Miks „Kranji” nii ülemeelikult helab, kui ometi tummaks jääb sadade suu... Siin õitseb begoonia roosatav puhm, näen valevaid sambaid roodudes sirgeid, kus muru all kuulsate kaitsjate põrm - hulk noori, kord uljaid ja virgeid. </poem> * [[Karin Saarsen]], "Kranji kangelaskalmistul (Singapuri ja Malaisia piiril)" kogus "Lõvi ja orhidee" (2002), lk 54 <poem> Aa, ütlesin tasa. Aeg. Ei öelnud agoonia. Hetk kõlas kui võõras naer. Aknal põles begoonia. </poem> * [[Doris Kareva]], "* See õhtu kõlas kui karjatus" valikkogust "Armuaeg" (1991), lk 17 [[Kategooria:Taimed]] h2jlaxval3gtztrq0tgyzhia8vlk7c9 0 25837 135090 134864 2026-05-24T09:56:02Z Pseudacorus 2604 135090 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Grossman_V.S.jpg|pisi|Vassili Grossman (1941)]] Vassili Grossman, sünninimega Jossif Solomonovitš Grossman (12. detsember (vkj 29. november) 1905 Berdõtšiv - 14. september 1964, Moskva) oli Ukrainas sündinud juudi päritolu kirjanik, ajakirjanik ja sõjakorrespondent. ==Kõik voolab== Vassili Grossman, "Kõik voolab", tlk Virve Krimm, [[Loomingu Raamatukogu]], nr 16-18, 1990 * [[Venemaa]] oli oma tuhandeaastase [[Ajalugu|ajaloo]] vältel palju suurust näinud. [[Nõukogude võim]]u aastatega oli riik näinud ka ülemaailmseid sõjalisi võite, tohutuid suurehitusi, uusi [[linn]]u, tamme, mis tõkestasid [[Dnepr]]i ja [[Volga]] voolu, [[kanal]]eid, mis ühendasid [[meri|meresid]], ja võimsaid [[traktor]]eid ning [[pilvelõhkuja]]id. Ainult üht polnud Venemaa tuhande aasta jooksul näinud — [[vabadus]]t. (lk 35) * Venemaa sünnitab heldelt nii oma [[Platon]]eid kui ka terase mõistusega [[Newton]]eid — aga kui kohutavalt ja lihtlabaselt ta oma lapsi õgib! (lk 57) * Oh kui naiivsed ja koduvillased on tänapäeva tapivangi silmis kahekümnendate aastate ešelonid, [[poliitvang]]i teekond reisivaguni [[kupee]]s koos [[filosoof]]ist valvuriga, kes kostitab konvoeeritavat koogikestega. Laagrikultuuri arglikud idud, hall kiviaeg, vaevalt munast koorunud linnupoeg. Ja [[võrdlus]]eks tänapäeva kuuekümnest vagunist koosnev ešelon, mis läheb Krasnojarski kraisse: rändav vanglalinn, nelja teljega loomavagunid, trellitatud aknad, kolmekorruselised narid, vagun-laod, staabivagunid, täis vangivalvureid, köökvagunid, teenistuskoerte vagunid — [[koerad]] peatustes piki ešeloni luusimas; ešeloni ülem, ümbritsetud nagu muinasjutu padišahh [[kokk]]ade ja [[prostituut]]idest armukeste meelitustest; loendused, kus ülevaataja ronib vagunisse ja teised valvurid hoiavad, automaadid vaguni lahtisest uksest sisse sihtimas, vange kirbul; inimesed on tihedasti kokku litsutud, loendaja ajab aga märgitud vange libedalt ühest vaguniosast teise, ja ükskõik kui kiiresti vang määratud kohale ka sööstakski, ikka jõuab ülevaataja kepiga tagant utsitada, talle vastu [[tagumik]]ku või peakolu äiata. :Ammuks see oli, igatahes pärast Suurt Isamaasõda, kui sabavagunite alla monteeriti raudraatsid. Kui vang võtab teel vaguni [[põrand]]a lahti ja viskub kõhuli rööbaste vahele, haarab raats ta kinni, rebib lõhki ja viskab ratta alla: ei saa meie, ei saa teie; nende jaoks, kes lae purustavad ja vaguni [[katus]]ele ronivad, on paigaldatud [[prožektor]]id nagu [[pistoda]]d, mis torkavad [[pimedus]]est läbi, [[vedur]]ist kuni sabavagunini, ja [[kuulipilduja]], mis vahib piki ešeloni, teab, kui inimene mööda katust jooksu pistab, mis tal teha on. Jaa, kõik areneb. Kristalliseerunud on ka ešeloni majandustegevus: lisaprodukt, konvoiohvitseride olmeõndsus staabivagunis, vangi- ja koerakatla pealt võetavad toiduained, komandeerimisrahad, mis arvutatakse proportsioonis ešeloni kuuekümnepäevase liikumisega Lääne-Siberi laagrite poole; vagunisisene kaubaringlus, vagunisisene julm esialgne akumulatsioon ja sellega paralleelne pauperiseerumine. Jaa, kõik voolab, kõik muutub — ei saa astuda kaks korda ühte ja samasse ešeloni. :Kes paneb kirja selle meeleheitel mineku üha kaugemale naistest, need öised [[pihtimus]]ed rataste raudse põra ja vagunite kriiksumise saatel, allaheitlikkuse, usalduslikkuse, selle laagrikuristikku vajumise, need kirjad, mis visati pimedast loomavagunist suurde pimedasse postkasti - [[stepp]]i ja jõudsid vahel kohalegi! (lk 62) * Naise ja mehe [[võrdõiguslikkus]] pole kinnitust leidnud mitte kateedrite ja sotsioloogide töös. Naise võrdõiguslikkus pole oma tõestust saanud mitte ainult vabrikutes ja kosmoselendudes ja revolutsioonitules: see on leidnud kinnituse Venemaa ajaloos nüüd ja praegu ja igavesest ajast igavesti pärispõlve, laagrite, ešelonide ja vanglate kannatustes. [[Pärisorjus]]e sajandite palge ees ja Kolõma, Norilski, Vorkuta palge ees on naine saanud mehega võrdõiguslikuks. (lk 63) * Venelaste tuhandeaastast ajalugu on lakkamatult saatnud [[isiksus]]e armutu mahasurumine. Isiksuse orjalik allumine valitsejale ja riigile. Jah, neidki jooni on näinud ja tunnistanud Venemaa prohvetid. :Peale inimese allaheitmise vürstile, mõisnikule, valitsejale ja riigile on Venemaa prohvetid näinud läänemaailmale ennenägematut vene hinge puhtust, sügavust, selgust ja kristlikku jõudu. Ja sellele — vene hingele — on prohvetid kuulutanud suurt ning helget tulevikku. Nad on jõudnud arusaamisele, et venelaste hinges on kristluse idee kehastunud riigivälises, askeetlikus, bütsantslikus, antiläänelikus vormis ja et need jõud, mis on omased vene rahvalikule hingele, ilmutavad end ükskord võimsas mõjus Euroopa rahvastele, puhastavad ja valgustavad neid ja kujundavad läänemaailma elu ümber vendluse vaimus ja et läänemaailm järgneb, täis usaldust ja rõõmu, vene ühisinimesele. Neid Venemaa targemate peade ja parimale südamete prohvetlikke kuulutusi ühendab üks saatuslik joon. Kõik nad nägid vene hinge jõudu, kõik nad nägid selle tähendust kogu maailmale, kuid ei näinud, et vene hinge iseärasused on sündinud vabaduse puudumisest, et vene hing on tuhandeaastane ori. Mida annaks maailmale tuhandeaastane ori, kui ta ka saakski kõikvõimsaks? (lk 109) * Leninlik vabadusetuse ja sotsialismi süntees jahmatas maailma rohkem kui tuumaenergia avastamine. :Euroopa rahvusrevolutsioonide apostlid nägid idast kumavat leeki. [[Itaallased]] ja seejärel ka [[sakslased]] asusid omal viisil arendama natsionaalsotsialismi ideid. :Leek lõõmas aga üha tugevamini — selle võtsid vastu [[Aasia]] ja [[Aafrika]]. :Rahvad ja riigid võivad areneda jõu nimel ja vabaduse vastu! :See ei olnud tervete toit, see oli hädavareste, haigete ja nõrkade, mahajäänute ja läbipekstute narkootiline ravim. (lk 113) {{JÄRJESTA:Grossman, Vassili}} [[Kategooria:Venemaa kirjanikud]] 783z1sbipmpivvlh6tebsd2urnuulnz 4 25949 135086 2026-05-23T22:20:41Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '* [[Eestlased|Eestlaste]] vaatenurgast on [[Ukraina sõda]] justkui 1940. aastate [[sündmus]]te taas läbielamine, nagu vajutaks keegi kogu aeg ''replay''-nuppu, sest [[Venemaa]] järgib sama käsiraamatut, mida varasemateski agressioonisõdades. Meil on see juba nähtud ja läbi tehtud - tsiviilelanikkonna terroriseerimine, [[küüditamine|küüditamised]], [[piinamine|piinamised]], [[venestamine]], [[propaganda]], näidiskohtuprotsessid, võltsvalimised, süü veeretamin...' 135086 wikitext text/x-wiki * [[Eestlased|Eestlaste]] vaatenurgast on [[Ukraina sõda]] justkui 1940. aastate [[sündmus]]te taas läbielamine, nagu vajutaks keegi kogu aeg ''replay''-nuppu, sest [[Venemaa]] järgib sama käsiraamatut, mida varasemateski agressioonisõdades. Meil on see juba nähtud ja läbi tehtud - tsiviilelanikkonna terroriseerimine, [[küüditamine|küüditamised]], [[piinamine|piinamised]], [[venestamine]], [[propaganda]], näidiskohtuprotsessid, võltsvalimised, süü veeretamine ohvritele, põgenikevoolud, [[kultuur]]i hävitamine. Kuid lääneriikide üleüldine hämmastus paljastas tõsiasja, et Venemaa [[imperialism]]i käsiraamatut ei tunta piisavalt. Just see jahmatus selgitabki, miks varasematest sõjakuritegudest tuleb rääkida, miks neid peab uurima ja miks need peavad olema meie kultuurilise mälu püsiv osa. Teadmata mineviku sõjakuritegusid, ei oska me lugeda märke, mis nendeni viivad. ** [[Sofi Oksanen]], "Samasse jõkke. Putini sõda naiste vastu", tlk Ave Leek, Varrak, 2024, lk 14-15 619e8elys8fc9iongbv2gjyjxxikym3 4 25950 135089 2026-05-24T08:21:41Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '<poem> milleks ma [[maailm]]a tulin kas mitte jälgima [[jõgi|jõge]] seisma pahkluudeni [[liiv]]as avama suletud [[värav]]aid peitma [[kingitus]]i kõige alumistesse [[sahtel|sahtlitesse]] </poem> * [[Marge Pärnits]], "*milleks ma maailma tulin ..." kogus "Sinine värv on otsas", 2019, lk 21' 135089 wikitext text/x-wiki <poem> milleks ma [[maailm]]a tulin kas mitte jälgima [[jõgi|jõge]] seisma pahkluudeni [[liiv]]as avama suletud [[värav]]aid peitma [[kingitus]]i kõige alumistesse [[sahtel|sahtlitesse]] </poem> * [[Marge Pärnits]], "*milleks ma maailma tulin ..." kogus "Sinine värv on otsas", 2019, lk 21 bnot1atwv5k6panilqn30dwnezwhvr1 4 25951 135091 2026-05-24T10:04:31Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '* Tõeline [[edu]] peab olema selline: tunda oma [[hing]]es, et oled püüeldu saavutanud. Sellega peab kaasnema nende inimeste [[tunnustus]], keda sa armastad ja kelle tunnustust hindad. Oluline on inimene, kellel pole midagi võita, kes laseb end [[vabadus|vabaks]], et kohtuda sellega, mille [[looming|loomiseks]] sa oled pingutanud — selle nimetu millegagi, mis ulatub piiridest kaugemale, millele su [[sõrm]] ei suuda osutada. ** [[Emily Carr]], päevikusissekanne 11....' 135091 wikitext text/x-wiki * Tõeline [[edu]] peab olema selline: tunda oma [[hing]]es, et oled püüeldu saavutanud. Sellega peab kaasnema nende inimeste [[tunnustus]], keda sa armastad ja kelle tunnustust hindad. Oluline on inimene, kellel pole midagi võita, kes laseb end [[vabadus|vabaks]], et kohtuda sellega, mille [[looming|loomiseks]] sa oled pingutanud — selle nimetu millegagi, mis ulatub piiridest kaugemale, millele su [[sõrm]] ei suuda osutada. ** [[Emily Carr]], päevikusissekanne 11. detsember 1935, "Hundreds and thousands. The journals of Emily Carr" ("Sajad ja tuhanded. Emily Carri päevikud"), Vancouver, Toronto, Berkeley: Douglas&McIntyre, 2006, {{RV}} ea3bdrfqtt99w24jo9hwao0fcvetl03 4 25952 135092 2026-05-24T10:25:23Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '* Enne kui ta sõnagi ütles, teadsin ma täpselt — rohkem tähelepanekute kui isiklike [[kogemus]]te põhjal —, mis [[pohmell|seisundis]] ta on. Sa [[joomine|jood]] öö läbi ja vajud ära, keegi viib su koju ja paneb [[voodi]]sse. Kui sa ärkad, pole sul aimu, mis päev on, millal su peas [[metroo]] tööle pandi ja mitu inimest su [[matus]]el käis. Aga midagi drastilist on otsekohe tarvis ette võtta. Sa tõmbad [[püksid]] ja [[kingad]] jalga, komberdad [[tänav]]...' 135092 wikitext text/x-wiki * Enne kui ta sõnagi ütles, teadsin ma täpselt — rohkem tähelepanekute kui isiklike [[kogemus]]te põhjal —, mis [[pohmell|seisundis]] ta on. Sa [[joomine|jood]] öö läbi ja vajud ära, keegi viib su koju ja paneb [[voodi]]sse. Kui sa ärkad, pole sul aimu, mis päev on, millal su peas [[metroo]] tööle pandi ja mitu inimest su [[matus]]el käis. Aga midagi drastilist on otsekohe tarvis ette võtta. Sa tõmbad [[püksid]] ja [[kingad]] jalga, komberdad [[tänav]]ale ja seda mööda mõnda [[baar]]i, tellid topelt[[viski]] ja rüüpad selle ühe lonksuga ära, ajades võib-olla [[veerand]]i sellest maha. Teisest topeltviskist ajad sa maha palju vähem ja kui järg jõuab kolmanda kätte, ei värise sa<!--//--> enam peaaegu üldse ega raiska piiskagi. Siis, ehkki sa pole veel päris võimeline [[kalender|kalendrist]] kuupäeva vaatama, on sul kindel tunne, et oled valmis kõigega toime tulema, millega on vaja toime tulla, ja sa astud minema. ** [[Rex Stout]], "Testament" [1940], 11. ptk, rmt: "Testament. Lõhutud vaas", tlk Ralf Toming, 1986, lk 100–101 swo2eanamwh7odgea6dhdn74lnrejmo 135093 135092 2026-05-24T10:25:46Z Pseudacorus 2604 135093 wikitext text/x-wiki * Enne kui ta sõnagi ütles, teadsin ma täpselt — rohkem tähelepanekute kui isiklike [[kogemus]]te põhjal —, mis [[pohmell|seisundis]] ta on. Sa [[joomine|jood]] öö läbi ja vajud ära, keegi viib su koju ja paneb [[voodi]]sse. Kui sa ärkad, pole sul aimu, mis päev on, millal su peas [[metroo]] tööle pandi ja mitu inimest su [[matus]]el käis. Aga midagi drastilist on otsekohe tarvis ette võtta. Sa tõmbad [[püksid]] ja [[kingad]] jalga, komberdad [[tänav]]ale ja seda mööda mõnda [[baar]]i, tellid topelt[[viski]] ja rüüpad selle ühe lonksuga ära, ajades võib-olla veerandi sellest maha. Teisest topeltviskist ajad sa maha palju vähem ja kui järg jõuab kolmanda kätte, ei värise sa<!--//--> enam peaaegu üldse ega raiska piiskagi. Siis, ehkki sa pole veel päris võimeline [[kalender|kalendrist]] kuupäeva vaatama, on sul kindel tunne, et oled valmis kõigega toime tulema, millega on vaja toime tulla, ja sa astud minema. ** [[Rex Stout]], "Testament" [1940], 11. ptk, rmt: "Testament. Lõhutud vaas", tlk Ralf Toming, 1986, lk 100–101 k4h3dmnzr010s6x5nkvzlypag9b61jz