Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.47.0-wmf.3 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 5835 135117 49367 2026-05-25T12:07:46Z Pseudacorus 2604 /* "Sugemata mõtted" */ 135117 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Stanislaw_J._Lec.jpg|pisi|Stanisław Jerzy Lec]] '''Stanisław Jerzy Lec''' (6. märts 1909 Lviv - 7. mai 1966 Varssavi) oli Poola kirjanik ja aforist. =="Sugemata mõtted"== * Tahtsin [[maailm]]ale ütelda ainult ühe [[sõna]]. See ei õnnestunud, minust sai [[kirjanik]]. * Olen ilus, tugev, tark, hea. Ja olen selle kõik [[ise]] avastanud! * [[Pori]]mülgas loob vahel [[sügavus]]e [[illusioon]]i. * Ära [[saagimine|sae]] [[oks]]a, millel istud. Või ainult siis, kui sind tahetakse selle otsa [[poomine|puua]]. * "Ühest [[rist]]ist saaks teha kaks [[võllapuu]]d," ütles [[asjatundja]] üleolevalt. * Mõelda, et [[tuli|tulel]], mida [[Prometheus]] varastas jumalatelt, põletati [[Giordano Bruno]]! * Pöördu alati võõraste jumalate poole. Nad kuulavad su ära väljaspool [[järjekord]]a. * Kui rahval pole häält, on see ka [[hümn]]i laulmisel kuulda. * Kõik [[jumal]]ad olid [[surematus|surematud]]. * "See on vaid [[meteoor]]," ütles [[küünal]] põlglikult. * Kui kedagi mõistetakse [[unustamine|unustusse]], viiakse [[kohtuotsus]] täide meelespidajate peal. * Paljud neist, kes oma [[aeg]]a ennetasid, olid sunnitud seda järele ootama mitte eriti hubastes ruumides. * [[Seesam]], avane - ma tahan välja pääseda! * Mis kasu on laiast [[silmaring]]ist, kui seda tohib näidata ainult kõige kitsamas ringis? * Ajuti näib, et jumalate ja [[inimene|inimeste]] omavahelised asjad on kellegi kolmanda kätes. * [[Põhk]] mõne [[luuletaja|poeedi]] peas kulub nähtavasti [[pegasus]]ele toiduks. * Mõnes [[inspiratsioon]]iallikas pesevad [[muusa]]d [[jalg]]u. * Kui poliitilistes [[valm]]ides tegutsevad ainult [[loom]]ad, küllap siis on [[aeg]] ebainimlik. * [[Igavik]] oli vanasti palju pikem kui [[praegu]]. * [[Maailm]] ei ole [[hull]], kuigi ta pole normaalsetele inimestele sobiv paik. Ta on mõeldud normaliseeritud inimestele. * [[Traditsioon]] on [[plagiaat|plagiaadi]] pärilik [[aadliseisus]]. * Põhjani võid jõuda ilma sügavuti minemata. * Elutöö: isegi [[rumalus]] tuleb endal ära teha. * Küll läheb ilusasti [[roosa]]ks, kui [[veri|verele]] tilgub ka mõni [[pisar]] peale! ** Kogust "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977 ==Eestikeelsest tõlkest== * Olin vaimustatud poola kirjaniku Stanisław Leci aforismidest /---/ ning hakkasin neid sõnastiku abil poola keelest eesti keelde tõlkima. Samal aastal oli ilmunud mu enda esimene aforismikogu. :Peagi leidsin, et sõnastiku abil tõlkimine on hirmus vaevarohke ning palusin Kurtna appi. Tema väitel tegi ta mulle reaalused tõlked, kuid paljud tema sõnastused läksid raamatusse „Sugemata mõtted” just sellisena, nagu tema need kirja oli pannud. Ta oleks võinud üldse vaidlustada minu osa selles töös, kuid ta ei teinud seda. Nii olen ka mina tänu tema suuremeelsusele uhkelt poola keelest tõlkija. * Arvo Valton, "Mälestuskilde kirjanikest". Looming nr 12 2015 {{JÄRJESTA:Lec, Stanisław Jerzy}} [[Kategooria:Poola kirjanikud]] 4hyye83bhfkg7pw25l9xamj7ean98j4 0 7072 135123 127749 2026-05-25T20:19:24Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135123 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Hermann Kaulbach Die Schüchterne.jpg|pisi|Hermann von Kaulbach (1846–1909), "Häbelik", ''s.d.'']] [[Pilt:Jessica_Hayllar_When_First_we_Meet_1892.jpg|pisi|Jessica Hayllar, "When first we meet" (1892)]] ==Proosa== * Bulba viis [[pojad]] tagakambrisse, kust kärmesti jooksid välja kaks kena punaste [[kaelakee]]dega [[teenija]]tüdrukut, kes olid tube kraaminud. Nagu näha olid perepojad, kes ei armastanud kellelegi niisama jätta, oma tulekuga nad ära ehmatanud, või tahtsid tüdrukud lihtsalt käia oma [[Naiselikkus|naiseliku]] kombe järgi — meest nähes kiljatada ja ülepeakaela jooksu pista, pärast aga varjata hulk aega kange [[häbi]] pärast [[varrukas|varrukaga]] nägu. ** [[Nikolai Gogol]], "[[Tarass Bulba]]", tlk Johan Tamm, 1955 * Kui palju [[kultuur]]i, peale ande, näib nõudvat korrektse ja [[maitse]]ka teose kirjutamine. Kui vähe on neid, kes iial ei haava, kordagi ei komista. Igavesti eeskujulik on ses suhtes [[Anton Tšehhov|Tšehhov]]. Suured "esimese järgu geeniused" on harva nii neitsilik-häbelikud. Ei ole seda [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]], [[Henrik Ibsen|Ibsen]] ega [[Lev Tolstoi|Tolstoi]]. Nad on liiga eksimatud, liiga enesega rahul, et olla tagasihoidlikud ning taktitundvad. Nad on ikkagi kuskil [[banaalsus|banaalseid]] tõdesid kuulutanud või robinal peale tunginud. Kuid kõik, mis peale tungib, mis liiga kindel oma õiguses ja kõigutamatult iseteadlik, on kunstis [[vale]]. ** [[Friedebert Tuglas]], "Marginaalia", 1966, lk 122 * Oop tõstis [[käsi|käe]] ja lehvitas seda, möirates [[kelner]]ile. "Siia!" karjus ta. "Siin on inimesed, kes tahavad teid [[raha]]liselt toetada. Nad kõik on aeglaselt [[janu]]sse suremas." :"Üks asi, mida ma tema juures alati olen imetlenud," ütles vaim, "on tema häbelik, [[üksindus]]elembene loomus." * [[Clifford D. Simak]], "[[Härjapõlvlaste kaitseala]]", tlk [[Krista Kaer]], rmt: "[[Libainimesed]]; Härjapõlvlaste kaitseala", 1989, lk 198 * Ka David nägi oma [[roos]]i ainult eemalt ega saanud seda kunagi puudutada. Häbelikkus, Heakomme ja [[Kartus]] istusid nende kõrval [[torn]]itoas. Ja kui nad sealt vargsi alla hiilisid, olid [[Laim]] ja [[Keelepeks]] neid näinud. Kas neil oli ka mõni teine [[nimi]], ei saanud David kunagi teada. ** [[Karl Ristikivi]], "[[Rõõmulaul]]", Lund, 1966, lk 118 * Kirjastaja ei olnud enam uje, või õigemini ärkas tema ujedus ainult aeg-ajalt, kui ta pidi vestlema võõraste inimestega, ja see ei paistnud enam ujedusena, vaid külma ja vaikiva salapärana. Seetõttu heidutas tema ujedus võõraid, kes tundsid enda ümber sinavat, helendavat ja jäist pilku, mis uuris ja kaalus neid teiselt pool suurt klaasist lauda, jäisest helendavast kaugusest. Ujedusest oli sel moel saanud tõhus tööriist. Ujedusest oli saanud jõud, mille vastu võõrad põrkusid nagu pimestatud liblikad vastu lampi, ja kui nad olid tulnud sinna enesekindlana, kaasas ettepanekud ja projektid, siis selle külma vaatluse mõjul, mis oli neid vaikuses puurinud ja lahanud, valdas neid vestluse lõpuks kummaline jõuetus ja segadus, ebameeldiv kahtlus, et nad on võib-olla natuke rumalad ja lihtsameelsed, haudunud täiesti tühje plaane. ** [[Natalia Ginzburg]], "Perekonnaleksikon", tlk Heete Sahkai, LR 4-7 2026, lk 115 * Kuid sama hästi võis see olla ka ''La Comparsita'' - käesoleva sajandi parim muusikapala, kui minu käest küsida. Selle [[tango]] [[valgus]]es tundub tühine mistahes [[triumf]], olgu see rahvuslik või isiklik. Ma ei õppinud kunagi [[tants]]ima, olles samavõrra häbelik kui kohmakas, kuid ma võisin kuulata neid kaeblikke helisid, ja kui kedagi polnud ligidal, liikuda nende taktis. **[[Jossif Brodski]], "Sõjasaak", tlk [[Joel Sang]], rmt: "Koguja rõõm", Tallinn: Vagabund, 1996, lk 15-36 * Mina ei tea teist mitte midagi, aga julgen arvata küll. Miks ma ei peaks julgema, mul on tanguteradest [[padi]] ja [[merevaik|merevaigust]] [[madrats]] ja kui ma viitsin pingutada, kleepub [[triikraud]] mu külge nagu [[magnet]]. :Lihtsalt TUNDUB, et teil pole [[mängulisus]]t, [[traagilisus]]t, ujedust. * [[Kadri Kõusaar]], "Ego", 2001, lk 9 * Häbeliku inimesena on see mulle alati suur asi, kui deit kulgeb [[piinlikkus|piinlike]] [[vaikus]]hetkedeta. Uh, see läks küll hästi, õnnitlen end hiljem. Ei olnudki kohmetu! Võimalik, et olen armunud? Ja tüüp ilmselgelt usaldab mind, jutt ju jooksis. Muudkui rääkis, peamiselt küll iseendast. Eks ta natuke [[igavus|igav]] oli, aga varsti võtsid [[emalikkus|emalikud]] tunded nagunii võimust. Ah et su eks oli halb su vastu? Räägi veel sellest. Tööd pole? Oh sa vaeseke! Mis, [[rongipilet]]i jaoks ei ole raha? Las ma aitan… ** [[Jaana Davidjants]], [https://feministeerium.ee/head-tudrukud-halbadel-deitidel/ "Head tüdrukud halbadel deitidel"], Feministeerium, 04.10.2016 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 1ztuf073vnf79sfhshzbpw7b6aw2w2u 4 12808 135121 135082 2026-05-25T17:26:12Z ListeriaBot 2957 Wikidata list updated [V2] 135121 wikitext text/x-wiki * [https://query.wikidata.org/#SELECT%20DISTINCT%20%3Fitem%20%3FitemLabel%20%3Fdob%0A%7B%0A%09%3Fitem%20wdt%3AP569%20%3Fdob%0A%09FILTER%20%28%20month%28%3Fdob%29%20%3D%204%20%29%0A%09%3Fitem%20wdt%3AP31%20wd%3AQ5%20.%0A%20%20%20%20%3Farticle%20schema%3Aabout%20%3Fitem%20.%0A%20%20%20%20%3Farticle%20schema%3AisPartOf%20%5B%20wikibase%3AwikiGroup%20%22wikiquote%22%20%5D%20.%0A%0A%20%20%20%20SERVICE%20wikibase%3Alabel%20%7B%0A%20%20%20%20%20%20%20bd%3AserviceParam%20wikibase%3Alanguage%20%20%22%5BAUTO_LANGUAGE%5D%2Cet%2Cde%2Cen%22.%0A%20%20%20%20%7D%0A%7D%0AORDER%20BY%20day%28%3Fdob%29%20year%28%3Fdob%29%20%3Fitem loetelu kõigi vikitsitaatide lõikes] {{Wikidata list |sparql=SELECT DISTINCT ?item ?itemLabel ?dob { ?item wdt:P569 ?dob FILTER ( month(?dob) = 4 ) ?item wdt:P31 wd:Q5 . ?article schema:about ?item . ?article schema:isPartOf <https://et.wikiquote.org/>. SERVICE wikibase:label { bd:serviceParam wikibase:language "[AUTO_LANGUAGE],et,de,en". } } ORDER BY day(?dob) year(?dob) ?item |columns=label:nimi,P569:sündinud,P570:surnud,Item:Vikiandmetes |autolist=fallback }} {| class='wikitable sortable' ! nimi ! sündinud ! surnud ! Vikiandmetes |- | [[William Shakespeare]] | data-sort-value="1564" | 1564-04 | data-sort-value="1616" | 1616-04-23 | [[:d:Q692|Q692]] |- | [[Nikolai Gogol]] | data-sort-value="1809" | 1809-03-20 | data-sort-value="1852" | 1852-02-21 | [[:d:Q43718|Q43718]] |- | [[Otto von Bismarck]] | data-sort-value="1815" | 1815-04-01 | data-sort-value="1898" | 1898-07-30 | [[:d:Q8442|Q8442]] |- | [[Maire Männik]] | data-sort-value="1922" | 1922-04-01 | data-sort-value="2003" | 2003-09-05 | [[:d:Q4968623|Q4968623]] |- | [[Anne McCaffrey]] | data-sort-value="1926" | 1926-04-01 | data-sort-value="2011" | 2011-11-21 | [[:d:Q233046|Q233046]] |- | [[Milan Kundera]] | data-sort-value="1929" | 1929-04-01 | data-sort-value="2023" | 2023-07-11 | [[:d:Q93166|Q93166]] |- | [[Marcelijus Martinaitis]] | data-sort-value="1936" | 1936-04-01 | data-sort-value="2013" | 2013-04-05 | [[:d:Q4282554|Q4282554]] |- | [[Wangari Maathai]] | data-sort-value="1940" | 1940-04-01 | data-sort-value="2011" | 2011-09-25 | [[:d:Q46795|Q46795]] |- | [[Herman Lindqvist]] | data-sort-value="1943" | 1943-04-01 | | [[:d:Q1610305|Q1610305]] |- | [[Hiromi Kawakami]] | data-sort-value="1958" | 1958-04-01 | | [[:d:Q286701|Q286701]] |- | [[Reet Weidebaum]] | data-sort-value="1962" | 1962-04-01 | | [[:d:Q124362005|Q124362005]] |- | [[Mari Kalkun]] | data-sort-value="1986" | 1986-04-01<br/>1986 | | [[:d:Q11341140|Q11341140]] |- | [[Marietta Šaginjan]] | data-sort-value="1888" | 1888-03-21 | data-sort-value="1982" | 1982-03-20 | [[:d:Q440996|Q440996]] |- | [[Andres Vanapa]] | data-sort-value="1924" | 1924-04-02 | data-sort-value="2004" | 2004-10-25 | [[:d:Q12359185|Q12359185]] |- | [[Catherine Gaskin]] | data-sort-value="1929" | 1929-04-02 | data-sort-value="2009" | 2009-09-06 | [[:d:Q513055|Q513055]] |- | [[Gabriela Adameșteanu]] | data-sort-value="1942" | 1942-04-02 | | [[:d:Q589585|Q589585]] |- | [[Epp Mäe]] | data-sort-value="1992" | 1992-04-02 | | [[:d:Q16404183|Q16404183]] |- | [[George Herbert]] | data-sort-value="1593" | 1593-04-03 | data-sort-value="1633" | 1633-03-01 | [[:d:Q317887|Q317887]] |- | [[Lidia Seifullina]] | data-sort-value="1889" | 1889-03-22<br/>1889-03-23 | data-sort-value="1954" | 1954-04-25 | [[:d:Q458215|Q458215]] |- | [[Tony Benn]] | data-sort-value="1925" | 1925-04-03 | data-sort-value="2014" | 2014-03-14 | [[:d:Q332412|Q332412]] |- | [[Märta Tikkanen]] | data-sort-value="1935" | 1935-04-03 | | [[:d:Q465912|Q465912]] |- | [[Unni Lindell]] | data-sort-value="1957" | 1957-04-03 | | [[:d:Q446613|Q446613]] |- | [[Liina Kersna]] | data-sort-value="1980" | 1980-04-03 | | [[:d:Q20933509|Q20933509]] |- | [[Leho Tedersoo]] | data-sort-value="1980" | 1980-04-03 | | [[:d:Q56145735|Q56145735]] |- | [[Henriks Eliass Zēgners]] | data-sort-value="1995" | 1995-04-03 | | [[:d:Q120495432|Q120495432]] |- | [[Jane Goodall]] | data-sort-value="2026" | 2026-04-03 | data-sort-value="1999" | 1999-10-01 | [[:d:Q184746|Q184746]] |- | [[Edith Södergran]] | data-sort-value="1892" | 1892-04-04 | data-sort-value="1923" | 1923-06-24 | [[:d:Q466595|Q466595]] |- | [[Marguerite Duras]] | data-sort-value="1914" | 1914-04-04 | data-sort-value="1996" | 1996-03-03 | [[:d:Q153248|Q153248]] |- | [[Ilmar Jaks]] | data-sort-value="1923" | 1923-04-04 | data-sort-value="2019" | 2019-09-01 | [[:d:Q1658962|Q1658962]] |- | [[Maya Angelou]] | data-sort-value="1928" | 1928-04-04 | data-sort-value="2014" | 2014-05-28 | [[:d:Q19526|Q19526]] |- | [[Andrei Tarkovski]] | data-sort-value="1932" | 1932-04-04 | data-sort-value="1986" | 1986-12-29 | [[:d:Q853|Q853]] |- | [[Arvo Sirendi]] | data-sort-value="1939" | 1939-04-04<br/>1939 | | [[:d:Q12359792|Q12359792]] |- | [[Asta Põldmäe]] | data-sort-value="1944" | 1944-04-04 | | [[:d:Q746254|Q746254]] |- | [[Delia Owens]] | data-sort-value="1949" | 1949-04-04 | | [[:d:Q62112277|Q62112277]] |- | [[Reet Loderaud]] | data-sort-value="1959" | 1959-04-04 | | [[:d:Q125399825|Q125399825]] |- | [[Daniel Vaarik]] | data-sort-value="1973" | 1973-04-04 | | [[:d:Q12360723|Q12360723]] |- | [[Heath Ledger]] | data-sort-value="1979" | 1979-04-04 | data-sort-value="2008" | 2008-01-22 | [[:d:Q40572|Q40572]] |- | [[Algernon Charles Swinburne]] | data-sort-value="1837" | 1837-04-05 | data-sort-value="1909" | 1909-04-10 | [[:d:Q315511|Q315511]] |- | [[William Herbert Carruth]] | data-sort-value="1859" | 1859-04-05 | data-sort-value="1924" | 1924-12-15 | [[:d:Q21664274|Q21664274]] |- | [[Henn-Kaarel Hellat]] | data-sort-value="1932" | 1932-04-05 | data-sort-value="2017" | 2017-10-14 | [[:d:Q16405632|Q16405632]] |- | [[Anthony Horowitz]] | data-sort-value="1955" | 1955-04-05 | | [[:d:Q279305|Q279305]] |- | [[Caitlin Moran]] | data-sort-value="1975" | 1975-04-05 | | [[:d:Q3398683|Q3398683]] |- | [[Raffael]] | data-sort-value="1483" | 1483-04-06<br/>1483-03-28 | data-sort-value="1520" | 1520-04-06<br/>1520-04-07 | [[:d:Q5597|Q5597]] |- | [[Nicolas Chamfort]] | data-sort-value="1740" | 1740-04-06 | data-sort-value="1794" | 1794-04-13 | [[:d:Q347891|Q347891]] |- | [[Branislav Petronijević]] | data-sort-value="1875" | 1875-03-25 | data-sort-value="1954" | 1954-03-04 | [[:d:Q4957412|Q4957412]] |- | [[Hella Keem]] | data-sort-value="1915" | 1915-04-06 | data-sort-value="1997" | 1997-12-27 | [[:d:Q29420492|Q29420492]] |- | [[Helve Anton]] | data-sort-value="1942" | 1942-04-06 | data-sort-value="1994" | 1994-09-02 | [[:d:Q12363795|Q12363795]] |- | [[Teet Kallas]] | data-sort-value="1943" | 1943-04-06 | | [[:d:Q1417493|Q1417493]] |- | [[Helju Pets]] | data-sort-value="1948" | 1948-04-06 | | [[:d:Q111512215|Q111512215]] |- | [[Katrin Saukas]] | data-sort-value="1958" | 1958-04-06 | | [[:d:Q12366624|Q12366624]] |- | [[Merike Estna]] | data-sort-value="1980" | 1980-04-06 | | [[:d:Q50352115|Q50352115]] |- | [[William Wordsworth]] | data-sort-value="1770" | 1770-04-07 | data-sort-value="1850" | 1850-04-23 | [[:d:Q45546|Q45546]] |- | [[Jens Peter Jacobsen]] | data-sort-value="1847" | 1847-04-07 | data-sort-value="1885" | 1885-04-30 | [[:d:Q370246|Q370246]] |- | [[Liisa Perandi]] | data-sort-value="1879" | 1879-04-07 | data-sort-value="1946" | 1946-04-30 | [[:d:Q73135132|Q73135132]] |- | [[Bronisław Malinowski]] | data-sort-value="1884" | 1884-04-07 | data-sort-value="1942" | 1942-05-16 | [[:d:Q184992|Q184992]] |- | [[Gabriela Mistral]] | data-sort-value="1889" | 1889-04-07 | data-sort-value="1957" | 1957-01-10 | [[:d:Q80871|Q80871]] |- | [[Marju Lauristin]] | data-sort-value="1940" | 1940-04-07 | | [[:d:Q468690|Q468690]] |- | [[Julia Phillips]] | data-sort-value="1944" | 1944-04-07 | data-sort-value="2002" | 2002-01-01 | [[:d:Q2613709|Q2613709]] |- | [[Andres Varik]] | data-sort-value="1952" | 1952-04-07 | | [[:d:Q12359190|Q12359190]] |- | [[Jenni Haukio]] | data-sort-value="1977" | 1977-04-07 | | [[:d:Q293133|Q293133]] |- | [[Kirstin Karis]] | data-sort-value="1991" | 1991-04-07 | | [[:d:Q128305886|Q128305886]] |- | [[Emile Cioran|Emil Cioran]] | data-sort-value="1911" | 1911-04-08 | data-sort-value="1995" | 1995-06-20 | [[:d:Q193405|Q193405]] |- | [[Ursula Ullrich]] | data-sort-value="1932" | 1932-04-08 | | [[:d:Q1402298|Q1402298]] |- | [[Robert Kiyosaki]] | data-sort-value="1947" | 1947-04-08 | | [[:d:Q311147|Q311147]] |- | [[Hille Karm]] | data-sort-value="1949" | 1949-04-08 | | [[:d:Q16406204|Q16406204]] |- | [[Kathy Page]] | data-sort-value="1958" | 1958-04-08 | | [[:d:Q6377280|Q6377280]] |- | [[Zane Zusta]] | data-sort-value="1982" | 1982-04-08 | | [[:d:Q109864294|Q109864294]] |- | [[Artis Ostups]] | data-sort-value="1988" | 1988-04-08 | | [[:d:Q17593826|Q17593826]] |- | [[Elias Lönnrot]] | data-sort-value="1802" | 1802-04-09 | data-sort-value="1884" | 1884-03-19 | [[:d:Q153159|Q153159]] |- | [[Charles Baudelaire]] | data-sort-value="1821" | 1821-04-09 | data-sort-value="1867" | 1867-08-31 | [[:d:Q501|Q501]] |- | [[Maria Jotuni]] | data-sort-value="1880" | 1880-04-09 | data-sort-value="1943" | 1943-09-30 | [[:d:Q2266966|Q2266966]] |- | [[Johannes Bobrowski]] | data-sort-value="1917" | 1917-04-09 | data-sort-value="1965" | 1965-09-02 | [[:d:Q77438|Q77438]] |- | [[Viktor Tšernomõrdin]] | data-sort-value="1938" | 1938-04-09 | data-sort-value="2010" | 2010-11-03 | [[:d:Q190884|Q190884]] |- | [[Viktor Vassiljev]] | data-sort-value="1953" | 1953-04-09 | | [[:d:Q12378637|Q12378637]] |- | [[Kersti Kracht]] | data-sort-value="1955" | 1955-04-09 | | [[:d:Q104808869|Q104808869]] |- | [[Joolz Denby]] | data-sort-value="1955" | 1955-04-09 | | [[:d:Q273406|Q273406]] |- | [[Anu Saagim]] | data-sort-value="1962" | 1962-04-09 | | [[:d:Q11307574|Q11307574]] |- | [[Sam Harris]] | data-sort-value="1967" | 1967-04-09 | | [[:d:Q296047|Q296047]] |- | [[Tõnu Kõrvits]] | data-sort-value="1969" | 1969-04-09 | | [[:d:Q4250902|Q4250902]] |- | [[Tiina Soon]] | data-sort-value="1956" | 1956-04-10 | | [[:d:Q120753138|Q120753138]] |- | [[Claudia Piñeiro]] | data-sort-value="1960" | 1960-04-10 | | [[:d:Q522543|Q522543]] |- | [[Lauri Saatpalu]] | data-sort-value="1965" | 1965-04-10 | | [[:d:Q12368348|Q12368348]] |- | [[Anna-Leena Härkönen]] | data-sort-value="1965" | 1965-04-10 | | [[:d:Q4178461|Q4178461]] |- | [[Olena Stepova]] | data-sort-value="1971" | 1971-04-10 | | [[:d:Q28168224|Q28168224]] |- | [[Katja Kettu]] | data-sort-value="1978" | 1978-04-10 | | [[:d:Q11870379|Q11870379]] |- | [[Kadri Aavik]] | data-sort-value="1980" | 1980-04-10 | | [[:d:Q31275780|Q31275780]] |- | [[Kärt Ojavee]] | data-sort-value="1982" | 1982-04-10 | | [[:d:Q61111572|Q61111572]] |- | [[Taavi Tulev]] | data-sort-value="1984" | 1984-04-10 | | [[:d:Q16407400|Q16407400]] |- | [[Misuzu Kaneko]] | data-sort-value="1903" | 1903-04-11 | data-sort-value="1930" | 1930-03-10 | [[:d:Q291489|Q291489]] |- | [[Attila József]] | data-sort-value="1905" | 1905-04-11 | data-sort-value="1937" | 1937-12-03 | [[:d:Q313359|Q313359]] |- | [[Arved Viirlaid]] | data-sort-value="1922" | 1922-04-11 | data-sort-value="2015" | 2015-06-21 | [[:d:Q359350|Q359350]] |- | [[Viktor Masing]] | data-sort-value="1925" | 1925-04-11 | data-sort-value="2001" | 2001-03-18 | [[:d:Q7929761|Q7929761]] |- | [[Märt Kubo]] | data-sort-value="1944" | 1944-04-11 | | [[:d:Q105828178|Q105828178]] |- | [[Dorothy Allison]] | data-sort-value="1949" | 1949-04-11 | data-sort-value="2024" | 2024-11-06 | [[:d:Q275012|Q275012]] |- | [[Katrin Väli]] | data-sort-value="1956" | 1956-04-11 | | [[:d:Q12366628|Q12366628]] |- | [[Hille Pajupuu]] | data-sort-value="1956" | 1956-04-11 | | [[:d:Q16406546|Q16406546]] |- | [[Ilya Kaminsky]] | data-sort-value="1977" | 1977-04-11 | | [[:d:Q6001433|Q6001433]] |- | [[Johannes Piiper]] | data-sort-value="1882" | 1882-04-12 | data-sort-value="1973" | 1973-10-05 | [[:d:Q16403378|Q16403378]] |- | [[Richard Roht]] | data-sort-value="1891" | 1891-04-12 | data-sort-value="1950" | 1950-08-22 | [[:d:Q2150467|Q2150467]] |- | [[Anna Kamieńska]] | data-sort-value="1920" | 1920-04-12 | data-sort-value="1986" | 1986-05-10 | [[:d:Q3399561|Q3399561]] |- | [[Tiia Kõnnussaar]] | data-sort-value="1965" | 1965-04-12 | | [[:d:Q29420153|Q29420153]] |- | [[Henri Ratnik]] | data-sort-value="1993" | 1993-04-12 | | [[:d:Q121599339|Q121599339]] |- | [[Thomas Jefferson]] | data-sort-value="1743" | 1743-04-02 | data-sort-value="1826" | 1826-07-04 | [[:d:Q11812|Q11812]] |- | [[Helmi Mäelo]] | data-sort-value="1898" | 1898-04-01 | data-sort-value="1978" | 1978-07-17 | [[:d:Q12363765|Q12363765]] |- | [[Samuel Beckett]] | data-sort-value="1906" | 1906-04-13 | data-sort-value="1989" | 1989-12-22 | [[:d:Q37327|Q37327]] |- | [[Eudora Welty]] | data-sort-value="1909" | 1909-04-13 | data-sort-value="2001" | 2001-07-23 | [[:d:Q259364|Q259364]] |- | [[Rae Armantrout]] | data-sort-value="1947" | 1947-04-13 | | [[:d:Q7281906|Q7281906]] |- | [[Margrethe Vestager]] | data-sort-value="1968" | 1968-04-13 | | [[:d:Q270820|Q270820]] |- | [[Piret Räni]] | data-sort-value="1974" | 1974-04-13 | | [[:d:Q61111825|Q61111825]] |- | [[Margus Tsahkna]] | data-sort-value="1977" | 1977-04-13 | | [[:d:Q11716283|Q11716283]] |- | [[Kerli Kant-Hvass]] | data-sort-value="1977" | 1977-04-13 | | [[:d:Q120403013|Q120403013]] |- | [[Deniss Fonvizin]] | data-sort-value="1745" | 1745-04-03 | data-sort-value="1792" | 1792-12-01 | [[:d:Q315885|Q315885]] |- | [[Martin Lipp]] | data-sort-value="1854" | 1854-04-14 | data-sort-value="1923" | 1923-03-08 | [[:d:Q1904466|Q1904466]] |- | [[Thomas Schelling]] | data-sort-value="1921" | 1921-04-14 | data-sort-value="2016" | 2016-12-13 | [[:d:Q206460|Q206460]] |- | [[Mary Warnock]] | data-sort-value="1924" | 1924-04-14 | data-sort-value="2019" | 2019-03-20 | [[:d:Q336921|Q336921]] |- | [[Mireille Guiliano]] | data-sort-value="1946" | 1946-04-14 | | [[:d:Q3315978|Q3315978]] |- | [[Kaja Peterson]] | data-sort-value="1963" | 1963-04-14 | data-sort-value="2022" | 2022-03-22 | [[:d:Q12366116|Q12366116]] |- | [[Eerik Kesküla]] | data-sort-value="1989" | 1989-04-14 | | [[:d:Q117185173|Q117185173]] |- | [[Saskia Alusalu]] | data-sort-value="1994" | 1994-04-14 | | [[:d:Q33118|Q33118]] |- | [[Nikita Hruštšov]] | data-sort-value="1894" | 1894-04-03 | data-sort-value="1971" | 1971-09-11 | [[:d:Q35314|Q35314]] |- | [[Helene Hanff]] | data-sort-value="1916" | 1916-04-15 | data-sort-value="1997" | 1997-04-09 | [[:d:Q297542|Q297542]] |- | [[Jaakko Rugojev]] | data-sort-value="1918" | 1918-04-15 | data-sort-value="1993" | 1993-06-17 | [[:d:Q4399235|Q4399235]] |- | [[Thomas Szasz]] | data-sort-value="1920" | 1920-04-15 | data-sort-value="2012" | 2012-09-08 | [[:d:Q66162|Q66162]] |- | [[Artur Alliksaar]] | data-sort-value="1923" | 1923-04-15 | data-sort-value="1966" | 1966-08-12 | [[:d:Q329412|Q329412]] |- | [[Boriss Strugatski]] | data-sort-value="1933" | 1933-04-15 | data-sort-value="2012" | 2012-11-19 | [[:d:Q59054|Q59054]] |- | [[Alla Pugatšova]] | data-sort-value="1949" | 1949-04-15 | | [[:d:Q80510|Q80510]] |- | [[Paula Havaste]] | data-sort-value="1962" | 1962-04-15 | | [[:d:Q11886953|Q11886953]] |- | [[Tiina Lang]] | data-sort-value="1964" | 1964-04-15 | | [[:d:Q111830206|Q111830206]] |- | [[Aare Pilv]] | data-sort-value="1976" | 1976-04-15 | | [[:d:Q12358092|Q12358092]] |- | [[Emma Watson]] | data-sort-value="1990" | 1990-04-15 | | [[:d:Q39476|Q39476]] |- | [[Maisie Williams]] | data-sort-value="1997" | 1997-04-15 | | [[:d:Q234363|Q234363]] |- | [[Anatole France]] | data-sort-value="1844" | 1844-04-16 | data-sort-value="1924" | 1924-10-12 | [[:d:Q42443|Q42443]] |- | [[Charlie Chaplin]] | data-sort-value="1889" | 1889-04-16 | data-sort-value="1977" | 1977-12-25 | [[:d:Q882|Q882]] |- | [[Kingsley Amis]] | data-sort-value="1922" | 1922-04-16 | data-sort-value="1995" | 1995-10-22 | [[:d:Q220078|Q220078]] |- | [[Sarah Kirsch]] | data-sort-value="1935" | 1935-04-16 | data-sort-value="2013" | 2013-05-05 | [[:d:Q263398|Q263398]] |- | [[Pirkko Saisio]] | data-sort-value="1949" | 1949-04-16 | | [[:d:Q465950|Q465950]] |- | [[Mary Ruefle]] | data-sort-value="1952" | 1952-04-16 | | [[:d:Q3296237|Q3296237]] |- | [[Ruth Kalda]] | data-sort-value="1965" | 1965-04-16 | | [[:d:Q24546269|Q24546269]] |- | [[Aleksandra Ševoldajeva]] | data-sort-value="1987" | 1987-04-16 | | [[:d:Q61111409|Q61111409]] |- | [[Karen Blixen]] | data-sort-value="1885" | 1885-04-17 | data-sort-value="1962" | 1962-09-07 | [[:d:Q182804|Q182804]] |- | [[Lagle Parek]] | data-sort-value="1941" | 1941-04-17 | | [[:d:Q293127|Q293127]] |- | [[Mare Pork]] | data-sort-value="1950" | 1950-04-17 | | [[:d:Q16408117|Q16408117]] |- | [[Arvo Junti]] | data-sort-value="1953" | 1953-04-17 | | [[:d:Q16404866|Q16404866]] |- | [[Catherine Ryan Hyde]] | data-sort-value="1955" | 1955-04-17 | | [[:d:Q5052908|Q5052908]] |- | [[Nick Hornby]] | data-sort-value="1957" | 1957-04-17 | | [[:d:Q313007|Q313007]] |- | [[Eva Koff]] | data-sort-value="1973" | 1973-04-17 | | [[:d:Q16403669|Q16403669]] |- | [[Anna Bågstam]] | data-sort-value="1977" | 1977-04-17 | | [[:d:Q111658784|Q111658784]] |- | [[Merle Liivand]] | data-sort-value="1991" | 1991-04-17 | | [[:d:Q113248645|Q113248645]] |- | [[Hilja Rüütli]] | data-sort-value="1921" | 1921-04-18 | data-sort-value="2009" | 2009-02-18 | [[:d:Q16403272|Q16403272]] |- | [[Elo Lindsalu]] | data-sort-value="1968" | 1968-04-18 | | [[:d:Q12361984|Q12361984]] |- | [[Lena Andersson]] | data-sort-value="1970" | 1970-04-18 | | [[:d:Q4935849|Q4935849]] |- | [[Roomet Jakapi]] | data-sort-value="1973" | 1973-04-18 | | [[:d:Q2078027|Q2078027]] |- | [[Anna Auziņa]] | data-sort-value="1975" | 1975-04-18 | | [[:d:Q16351466|Q16351466]] |- | [[Maria Faust]] | data-sort-value="1979" | 1979-04-18 | | [[:d:Q14437341|Q14437341]] |- | [[Katherine Maher]] | data-sort-value="1983" | 1983-04-18 | | [[:d:Q23034479|Q23034479]] |- | [[Priit Aimla]] | data-sort-value="1941" | 1941-04-19 | | [[:d:Q7242965|Q7242965]] |- | [[Eve Pormeister]] | data-sort-value="1956" | 1956-04-19 | | [[:d:Q17447048|Q17447048]] |- | [[Barbi Pilvre]] | data-sort-value="1963" | 1963-04-19 | | [[:d:Q12360203|Q12360203]] |- | [[Dar Williams]] | data-sort-value="1967" | 1967-04-19 | | [[:d:Q273910|Q273910]] |- | [[Tina Frennstedt]] | data-sort-value="1969" | 1969-04-19 | | [[:d:Q87718083|Q87718083]] |- | [[Dmõtro Kuleba]] | data-sort-value="1981" | 1981-04-19 | | [[:d:Q24025631|Q24025631]] |- | [[Kaidi Kaasik]] | data-sort-value="1982" | 1982-04-19 | | [[:d:Q119706181|Q119706181]] |- | [[Kairi Look]] | data-sort-value="1983" | 1983-04-19 | | [[:d:Q19911978|Q19911978]] |- | [[Adolf Hitler]] | data-sort-value="1889" | 1889-04-20 | data-sort-value="1945" | 1945-04-30 | [[:d:Q352|Q352]] |- | [[Matti Mazajev]] | data-sort-value="1926" | 1926-04-20 | data-sort-value="2010" | 2010-05-19 | [[:d:Q18708629|Q18708629]] |- | [[Aimée Beekman]] | data-sort-value="1933" | 1933-04-20 | | [[:d:Q405783|Q405783]] |- | [[Tiiu Erelt]] | data-sort-value="1942" | 1942-04-20 | | [[:d:Q16404214|Q16404214]] |- | [[Viktor Suvorov]] | data-sort-value="1947" | 1947-04-20 | | [[:d:Q130786|Q130786]] |- | [[Elina Hirvonen]] | data-sort-value="1975" | 1975-04-20 | | [[:d:Q2221531|Q2221531]] |- | [[Eili Soon]] | data-sort-value="1983" | 1983-04-20 | | [[:d:Q124306343|Q124306343]] |- | [[Lucas Rijneveld|Marieke Lucas Rijneveld]] | data-sort-value="1991" | 1991-04-20 | | [[:d:Q26211981|Q26211981]] |- | [[Charlotte Brontë]] | data-sort-value="1816" | 1816-04-21 | data-sort-value="1855" | 1855-03-31 | [[:d:Q127332|Q127332]] |- | [[Josh Billings]] | data-sort-value="1818" | 1818-04-21 | data-sort-value="1885" | 1885-10-14 | [[:d:Q955265|Q955265]] |- | [[Max Weber]] | data-sort-value="1864" | 1864-04-21 | data-sort-value="1920" | 1920-06-14 | [[:d:Q9387|Q9387]] |- | [[Elizabeth II]] | data-sort-value="1926" | 1926-04-21 | data-sort-value="2022" | 2022-09-08 | [[:d:Q9682|Q9682]] |- | [[Riikka Ala-Harja]] | data-sort-value="1967" | 1967-04-21 | | [[:d:Q11890711|Q11890711]] |- | [[Wendy Walker]] | data-sort-value="1967" | 1967-04-21 | | [[:d:Q59821612|Q59821612]] |- | [[Kirke Kangro]] | data-sort-value="1975" | 1975-04-21 | | [[:d:Q16408157|Q16408157]] |- | [[Elisabet Reinsalu]] | data-sort-value="1976" | 1976-04-21 | | [[:d:Q12361888|Q12361888]] |- | [[Muhamed|Muḥammad]] | data-sort-value="571" | 571-04-20 | data-sort-value="632" | 632-06-08 | [[:d:Q9458|Q9458]] |- | [[Immanuel Kant]] | data-sort-value="1724" | 1724-04-22 | data-sort-value="1804" | 1804-02-12 | [[:d:Q9312|Q9312]] |- | [[Germaine de Staël|Madame de Staël]] | data-sort-value="1766" | 1766-04-22 | data-sort-value="1817" | 1817-07-14 | [[:d:Q123041|Q123041]] |- | [[Vladimir Lenin]] | data-sort-value="1870" | 1870-04-22 | data-sort-value="1924" | 1924-01-21 | [[:d:Q1394|Q1394]] |- | [[Vladimir Nabokov]] | data-sort-value="1899" | 1899-04-10 | data-sort-value="1977" | 1977-07-02 | [[:d:Q36591|Q36591]] |- | [[Aino Pervik]] | data-sort-value="1932" | 1932-04-22 | data-sort-value="2025" | 2025-08-12 | [[:d:Q299805|Q299805]] |- | [[Ene-Margit Tiit]] | data-sort-value="1934" | 1934-04-22 | | [[:d:Q12362105|Q12362105]] |- | [[Giorgio Agamben]] | data-sort-value="1942" | 1942-04-22 | | [[:d:Q311687|Q311687]] |- | [[Louise Glück]] | data-sort-value="1943" | 1943-04-22 | data-sort-value="2023" | 2023-10-13 | [[:d:Q2344210|Q2344210]] |- | [[Milvi Panga]] | data-sort-value="1945" | 1945-04-22 | | [[:d:Q56186451|Q56186451]] |- | [[Carol Drinkwater]] | data-sort-value="1948" | 1948-04-22 | | [[:d:Q1044165|Q1044165]] |- | [[Vahagn Hatšaturjan]] | data-sort-value="1959" | 1959-04-22 | | [[:d:Q3553274|Q3553274]] |- | [[Mart Laar]] | data-sort-value="1960" | 1960-04-22 | | [[:d:Q307473|Q307473]] |- | [[Jaak Madison]] | data-sort-value="1991" | 1991-04-22 | | [[:d:Q19725706|Q19725706]] |- | [[William Turner|J. M. W. Turner]] | data-sort-value="1775" | 1775-04-23 | data-sort-value="1851" | 1851-12-19 | [[:d:Q159758|Q159758]] |- | [[Ngaio Marsh]] | data-sort-value="1895" | 1895-04-23 | data-sort-value="1982" | 1982-02-18 | [[:d:Q234392|Q234392]] |- | [[Ivan Jefremov]] | data-sort-value="1908" | 1908-04-10 | data-sort-value="1972" | 1972-10-05 | [[:d:Q54828|Q54828]] |- | [[Marie Rebane]] | data-sort-value="1912" | 1912-04-23 | data-sort-value="2004" | 2004-02-29 | [[:d:Q126072905|Q126072905]] |- | [[Maurice Druon]] | data-sort-value="1918" | 1918-04-23 | data-sort-value="2009" | 2009-04-14 | [[:d:Q223949|Q223949]] |- | [[Rein Sepp]] | data-sort-value="1921" | 1921-04-23 | data-sort-value="1995" | 1995-01-25 | [[:d:Q16404547|Q16404547]] |- | [[Éva Janikovszky]] | data-sort-value="1926" | 1926-04-23<br/>1926-04-26 | data-sort-value="2003" | 2003-07-14 | [[:d:Q652909|Q652909]] |- | [[Margareta Ekström]] | data-sort-value="1930" | 1930-04-23 | data-sort-value="2021" | 2021-12-12 | [[:d:Q4946217|Q4946217]] |- | [[Andrei Kurkov]] | data-sort-value="1961" | 1961-04-23 | | [[:d:Q356965|Q356965]] |- | [[John Oliver]] | data-sort-value="1977" | 1977-04-23 | | [[:d:Q1701254|Q1701254]] |- | [[Rebekka Lotman]] | data-sort-value="1978" | 1978-04-23 | | [[:d:Q20528732|Q20528732]] |- | [[Valter Soosalu]] | data-sort-value="1992" | 1992-04-23 | | [[:d:Q42900954|Q42900954]] |- | [[Leonardo da Vinci]] | data-sort-value="1452" | 1452-04-15 | data-sort-value="1519" | 1519-05-02 | [[:d:Q762|Q762]] |- | [[Philippe Pétain]] | data-sort-value="1856" | 1856-04-24 | data-sort-value="1951" | 1951-07-23 | [[:d:Q5721|Q5721]] |- | [[Vladimir Mihhailov]] | data-sort-value="1929" | 1929-04-24 | data-sort-value="2008" | 2008-09-28 | [[:d:Q4297337|Q4297337]] |- | [[Klara Hallik]] | data-sort-value="1933" | 1933-04-24 | data-sort-value="2025" | 2025-10-11 | [[:d:Q12367091|Q12367091]] |- | [[Josep Borrell]] | data-sort-value="1947" | 1947-04-24 | | [[:d:Q312901|Q312901]] |- | [[Tõnu Trubetsky]] | data-sort-value="1963" | 1963-04-24 | | [[:d:Q471188|Q471188]] |- | [[Monique Roffey]] | data-sort-value="1965" | 1965-04-24 | | [[:d:Q6900384|Q6900384]] |- | [[Peeter Rebane]] | data-sort-value="1973" | 1973-04-24 | | [[:d:Q18066931|Q18066931]] |- | [[Martin Helme]] | data-sort-value="1976" | 1976-04-24 | | [[:d:Q12369924|Q12369924]] |- | [[Flo Kasearu]] | data-sort-value="1985" | 1985-04-24 | | [[:d:Q29737564|Q29737564]] |- | [[Sandra Uusberg]] | data-sort-value="1986" | 1986-04-24 | | [[:d:Q17362511|Q17362511]] |- | [[Jasmine Warga]] | data-sort-value="1988" | 1988-04-24 | | [[:d:Q110342212|Q110342212]] |- | [[Marcus Aurelius]] | data-sort-value="121" | 121-04-26 | data-sort-value="180" | 180-03-17 | [[:d:Q1430|Q1430]] |- | [[Sally Salminen]] | data-sort-value="1906" | 1906-04-25 | data-sort-value="1976" | 1976-07-18 | [[:d:Q344320|Q344320]] |- | [[Aleksander Suuman]] | data-sort-value="1927" | 1927-04-25 | data-sort-value="2003" | 2003-04-19 | [[:d:Q366646|Q366646]] |- | [[Aili Vint]] | data-sort-value="1941" | 1941-04-25<br/>1941 | | [[:d:Q12358411|Q12358411]] |- | [[Vladimir Žirinovski]] | data-sort-value="1946" | 1946-04-25 | data-sort-value="2022" | 2022-04-06 | [[:d:Q200015|Q200015]] |- | [[Mele Pesti]] | data-sort-value="1979" | 1979-04-25 | | [[:d:Q108765631|Q108765631]] |- | [[Liepa Rūce]] | data-sort-value="1989" | 1989-04-25 | | [[:d:Q109865335|Q109865335]] |- | [[Janek Õiglane]] | data-sort-value="1994" | 1994-04-25 | | [[:d:Q20667059|Q20667059]] |- | [[Eugène Delacroix]] | data-sort-value="1798" | 1798-04-26 | data-sort-value="1863" | 1863-08-13 | [[:d:Q33477|Q33477]] |- | [[Ludwig Wittgenstein]] | data-sort-value="1889" | 1889-04-26 | data-sort-value="1951" | 1951-04-29 | [[:d:Q9391|Q9391]] |- | [[Vicente Aleixandre]] | data-sort-value="1898" | 1898-04-26 | data-sort-value="1984" | 1984-12-14 | [[:d:Q134644|Q134644]] |- | [[Patricia Reilly Giff]] | data-sort-value="1935" | 1935-04-26 | data-sort-value="2021" | 2021-06-22 | [[:d:Q7145804|Q7145804]] |- | [[Liina Pihlak]] | data-sort-value="1937" | 1937-04-26 | data-sort-value="2019" | 2019-07-21 | [[:d:Q26971770|Q26971770]] |- | [[Marilyn Nelson]] | data-sort-value="1946" | 1946-04-26 | | [[:d:Q6763605|Q6763605]] |- | [[Natasha Trethewey]] | data-sort-value="1966" | 1966-04-26 | | [[:d:Q6968508|Q6968508]] |- | [[Mary Wollstonecraft]] | data-sort-value="1759" | 1759-04-27 | data-sort-value="1797" | 1797-09-10 | [[:d:Q101638|Q101638]] |- | [[Victoria Welby|Victoria Welby-Gregory]] | data-sort-value="1837" | 1837-04-27 | data-sort-value="1912" | 1912-03-29 | [[:d:Q468736|Q468736]] |- | [[Arne Merilai]] | data-sort-value="1961" | 1961-04-27 | | [[:d:Q12359580|Q12359580]] |- | [[Åsa Hellberg]] | data-sort-value="1962" | 1962-04-27 | | [[:d:Q108512193|Q108512193]] |- | [[Marge Konsa]] | data-sort-value="1973" | 1973-04-27 | | [[:d:Q12369683|Q12369683]] |- | [[Karl Kraus]] | data-sort-value="1874" | 1874-04-28 | data-sort-value="1936" | 1936-06-12 | [[:d:Q44328|Q44328]] |- | [[Klára Jarunková]] | data-sort-value="1922" | 1922-04-28 | data-sort-value="2005" | 2005-07-11 | [[:d:Q3504173|Q3504173]] |- | [[Harper Lee]] | data-sort-value="1926" | 1926-04-28 | data-sort-value="2016" | 2016-02-19 | [[:d:Q182658|Q182658]] |- | [[Terry Pratchett]] | data-sort-value="1948" | 1948-04-28 | data-sort-value="2015" | 2015-03-12 | [[:d:Q46248|Q46248]] |- | [[Silvi Vrait]] | data-sort-value="1951" | 1951-04-28 | data-sort-value="2013" | 2013-06-28 | [[:d:Q225625|Q225625]] |- | [[Ene Vainik]] | data-sort-value="1964" | 1964-04-28 | | [[:d:Q61701707|Q61701707]] |- | [[Tiit Pruuli]] | data-sort-value="1965" | 1965-04-28 | | [[:d:Q12376925|Q12376925]] |- | [[Helena Tulve]] | data-sort-value="1972" | 1972-04-28 | | [[:d:Q458031|Q458031]] |- | [[Konstantinos Kavafis]] | data-sort-value="1863" | 1863-04-29 | data-sort-value="1933" | 1933-04-29 | [[:d:Q216980|Q216980]] |- | [[Elisaveta Bagrjana]] | data-sort-value="1893" | 1893-04-29 | data-sort-value="1991" | 1991-03-23<br/>1991-03-24 | [[:d:Q270584|Q270584]] |- | [[Karin Luts]] | data-sort-value="1904" | 1904-04-29 | data-sort-value="1993" | 1993-05-14 | [[:d:Q12366347|Q12366347]] |- | [[Gunnar Hololei]] | data-sort-value="1927" | 1927-04-29 | data-sort-value="2009" | 2009-02-07 | [[:d:Q12363123|Q12363123]] |- | [[Yusef Komunyakaa]] | data-sort-value="1947" | 1947-04-29 | | [[:d:Q2601996|Q2601996]] |- | [[Tiina Alvarez]] | data-sort-value="1964" | 1964-04-29 | | [[:d:Q111754366|Q111754366]] |- | [[Juhan Liiv]] | data-sort-value="1864" | 1864-04-30 | data-sort-value="1913" | 1913-12-01 | [[:d:Q737503|Q737503]] |- | [[Jaroslav Hašek]] | data-sort-value="1883" | 1883-04-30 | data-sort-value="1923" | 1923-01-03 | [[:d:Q2754|Q2754]] |- | [[Uno Laht]] | data-sort-value="1924" | 1924-04-30 | data-sort-value="2008" | 2008-09-24 | [[:d:Q2037077|Q2037077]] |- | [[Félix Guattari]] | data-sort-value="1930" | 1930-04-30<br/>1930-03-30 | data-sort-value="1992" | 1992-08-29 | [[:d:Q352465|Q352465]] |- | [[Ly Seppel]] | data-sort-value="1943" | 1943-04-30 | | [[:d:Q1878477|Q1878477]] |- | [[Ilmar Mändmets]] | data-sort-value="1944" | 1944-04-30 | data-sort-value="2015" | 2015-12-06 | [[:d:Q16404252|Q16404252]] |- | [[António Guterres]] | data-sort-value="1949" | 1949-04-30 | | [[:d:Q311440|Q311440]] |- | [[Luule Sakkeus]] | data-sort-value="1956" | 1956-04-30 | | [[:d:Q16408408|Q16408408]] |- | [[Naomi Novik]] | data-sort-value="1973" | 1973-04-30 | | [[:d:Q242643|Q242643]] |- | [[Kadri Simm]] | data-sort-value="1976" | 1976-04-30 | | [[:d:Q16404872|Q16404872]] |- | [[Amanda Palmer]] | data-sort-value="1976" | 1976-04-30 | | [[:d:Q240377|Q240377]] |- | [[Maia-Liisa Anton]] | data-sort-value="1981" | 1981-04-30 | | [[:d:Q124305937|Q124305937]] |} {{Wikidata list end}} gblkicfm7icgdhdltmpu20wu0peaxgh 0 14116 135124 134443 2026-05-25T20:24:08Z Pseudacorus 2604 135124 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Natalia Ginzburg 1956.jpg|pisi|200px|Natalia Ginzburg 1956]] '''Natalia Ginzburg''' (neiupõlvenimi Natalia Levi, pseudonüüm Alessandra Tornimparte; 14. juuli 1916 – 7. oktoober 1991) oli Itaalia kirjanik ja poliitik. Tema poeg [[Carlo Ginzburg]] on nokitsenud väikestviisi mikroajaloo kallal. =="See oli nii"== Tsitaadid väljaandest: Natalia Ginzburg, "See oli nii", rmt: Natalia Ginzburg, "See oli nii. Ambur", tlk Anne Kalling ja Merike Pau, Loomingu Raamatukogu 32-33/1981 * Ma ütlesin talle: "Räägi mulle [[tõde|tõtt]]," ja tema ütles: "Mis tõtt?" ja joonistas kiiresti midagi oma taskuraamatusse ja näitas mulle, see oli hiiglapikk [[rong]] suure musta suitsupilvega ja ta ise upitas ennast aknast välja ja lehvitas rätikut. :Ma tulistasin talle näkku. (lk 5, algus) * Ma ütlesin talle: "Ma eelistan teada saada tõtt ükskõik missugusel kujul." Ja tema hakkas naerma ja ütles: :"Tõde, mis nii kallis, otsida tuleb, :elu ta eest on nii mõnedki andnud." (lk 6) * Pean alustama esimesest päevast, mil me olime doktor Gaudenzi majas tutvunud. Ta mängis doktor Gaudenzi naisega neljal käel [[klaver]]it ja laulis mõned laulud murdes. Ta vaatas mind. Ta joonistas [[pliiats]]iga mu [[nägu]] oma taskuraamatusse. Ma ütlesin, et minu meelest on see sarnane, kuid tema ütles, et ei ole, ja tõmbas lehe katki. Doktor Gaudenzi ütles: "Ta ei oska kunagi [[joonistamine|joonistada]] naisi, kes talle meeldivad." (lk 6) * Alberto ei meeldinud mulle, kuid mul oli lihtsalt väga hea meel, kui ta tuli pansioni mu juurde, sest ta vaatas mind nii rõõmsate säravate [[silmad]]ega, ja on üpris meeldiv, kui leidub mõni [[mees]], kes sind nõnda vaatab. Ma mõtlesin, et võib-olla on ta minusse kõrvuni armunud, mõtlesin: "vae­seke" ja kujutasin ette, kuidas ta teeb mulle [[abieluettepanek]]u ja milliste sõnadega ta seda teeb. Mina vastaksin talle siis "ei" ja paluksin, et me jääksime [[sõber|sõpradeks]], ja ta viiks mind jälle [[teater|teatrisse]] ja ühel [[õhtu]]l tutvustaks mind oma sõbraga, kes oleks temast noorem ja kes armuks minusse meeletult ja ma abielluksin tolle sõbraga. Meil oleks palju [[laps]]i ja Alberto tuleks meile külla, tooks meile [[jõulud|jõuluks]] suure jõulusaia ja ta oleks rahul, kuid pisut kurb. (lk 6-7) * Igale [[tüdruk]]ule valmistab nii suurt heameelt mõte, et keegi mees on võib-olla temasse [[armumine|armunud]], ja isegi kui ta ise ei ole armunud, näib, nagu oleks ta seda pisut, ja ta muutub palju kenamaks, ta silmad säravad, [[samm]] on kerge, hääl reipam ja õrnem. Enne kui ma kohtasin Albertot, mõtlesin tihti, et jäängi kogu eluks üksi, sest ma tundusin endale nii ilmetuna ja vähe külgetõmbavana, ent kui kohtasin teda ja mulle näis, et ta on minusse armunud, siis ütlesin endale, et kui ma meeldin talle, siis võin ma meeldida ka mõnele teisele, ja miks siis ka mitte mehele, kes rääkis iroonilise ja õrna häälega minu sisemuses. Sel mehel oli kord nii-, kord naasugune nägu, aga tal olid alati laiad tugevad [[õlad]], punased, pisut kohmakad [[käed]], ja tal oli võluv komme minu üle nalja heita, kui ta tuli õhtul meile ja leidis mind [[tugitool]]is istumas ja linikuid välja õmblemas. (lk 7) * Tütarlaps, kui ta on tihti üksi ning kui ta elu on üksluine ja raske, rahakotis vaid mõni kross ja [[kindad]] kulunud, mõtleb välja igasuguseid asju, ning ta on abitu vigade ja ohtude ees, mida [[fantaasia]] seab iga päev üles kõikidele tütarlastele. Nõrk ja kaitsetu fantaasia ohver, õpetasin suures külmas klassiruumis kaheksateistkümnele tüdrukule [[Ovidius]]t ja sõin pansioni sünges söögitoas, vahtides kollaste raamidega aknast välja, ja ootasin, et Alberto tuleks ja viiks mind [[kontsert|kontserdile]] või jalutama. (lk 7-8) * Albertole ei meeldinud endast rääkida ja esialgu oli see mulle ükskõik, hiljem valmistas see mulle pisut meelehärmi ja ma püüdsin tema käest üht-teist küsida, aga ta nägu muutus siis mõtlikuks ja kaugeks ja ta silmad tuhmusid nagu haigetel [[lind]]udel, kui ma pärisin tema käest ta [[ema]] või ta [[töö]] või ta elu kohta. (lk 8) * Francescal oli alati mulle nii palju rääkida, kuid mul polnud kunagi mitte midagi. Aga siis ütlesin Francescale, et Alberto on minusse armunud, kuigi ta polnud mulle midagi öelnud, aga ta oli kinkinud mulle pruunid seemisnahast kindad, ja sel päeval olin ma kindel, et ta armastab mind. Ja ma ütlesin Francescale, et ma ei abiellu Albertoga, kuna ta on liiga vana, ma ei teadnud täpselt, kui vana ta oli, aga üle neljakümne pidi ta olema, ja mina olin siis alles kakskümmend seitse. Francesca ütles, et jätku ma ta sinnapaika, sest tema ei kannatavat seda tüüpi üldse, ja ütles, et visaku ma talle ta kindad vastu vahtimist, sest need polevat enam moes, käivad trukkidega randmelt kinni ja andvat mulle provintsliku väljanägemise. Ta ütles, et küllap ma satun selle tüübiga veel kenakese supi sisse. Francesca oli tol ajal kõigest kahekümneaastane, aga ma kuulasin teda alati, sest mulle näis, et ta on väga tark. Kuid seekord ma ei kuulanud teda ja panin need kindad alati kätte, need meeldisid mulle, olgugi et nad olid trukkidega, ja mulle meeldis Albertoga käia, ja ma kohtusin temaga ikka, sest kahekümne seitsme aasta jooksul polnud veel ükski mees mulle [[kingitus]]i teinud ega mulle tähelepanu osutanud ja mu elu tundus mulle nii kurvana ja tühjana, mõtlesin, et Francescal on hea rääkida, tema saab elus kõik, mis ta tahab, [[reisimine|reisib]] ja elab huvitavat elu. (lk 9) * Läksin ühel päeval Gaudenzide juurde, et Albertot näha või kuulda midagi temast. [[Arst]]i ei olnud kodus, oli ainult naine, kes pesi aknaid. Ma jäin sinna ja vaatasin pealt, kuidas ta nühkis aknaklaase, Ja ta seletas mulle, et kõigepealt tuleb akende pesemisel kasutada ajalehepaberit ja vette segatud [[tuhk]]a ja seejärel hõõruda klaase aeglaselt villase riide tükiga, siis hakkavad aknad lausa hiilgama. Lõpuks ronis ta [[trepp|trepi]] pealt alla ja tegi mulle [[šokolaad]]i, kuid ei rääkinud midagi Albertost, ja ma läksin minema. (lk 10-11) * Ta ütles, et tal oli olnud palju tööd, ja seepärast polevat ta veel jõudnud mind pansionis üles otsida, aga et ta olevat mõtelnud minu peale. Vaatasin teda ja püüdsin leida selles väikeses halli käharpeaga mehes seda, mis oli mind piinanud ja täitnud ahastusega terve selle aja. Tundsin, et olin külm, alandatud ja nagu hingeliselt murtud. (lk 11) * Küsisin talt, kuidas tema oli [[suvi|suve]] veetnud. Otsekohe muutus ta nägu nagu väsinuks ja kaugeks ja ta ütles mulle, et olevat vaadanud ainult [[järv]]e ja et talle meeldivat väga järved, sest järve [[valgus]]es ja värvis ei olevat midagi vägivaldset, kuna [[meri]] olevat liiga suur ja julm oma valguse ja vägivaldsete värvidega. (lk 11) * Hakkasime kokku saama peaaegu iga päev või igal õhtul ja kui ma jõudsin tagasi ja läksin trepist üles oma tuppa, siis küsisin endalt, kas ta on minusse või kas mina olen temasse armunud, ja ma ei saanud enam mitte millestki aru. (lk 11) * Õpetasin Xenophoni kaheksateistkümnele lapsele klassiruumis, mis oli uuesti [[roheline|roheliseks]] võõbatud, [[Aasia]] kaart ja [[paavst]]i portree seinal, sõin lõunat pansioni söögitoas, kus perenaine käis laudade vahel ringi, ja istusin laupäeval Porta Vittorias [[buss]]i peale ja tundsin, et olen valmis idioot, sest ma ei suutnud tunda huvi mitte kellegi ega millegi vastu. (lk 11) * Kui ma lõpuks tulema, sain, oli juba hilja ja ma jõudsin pansioni, kui seal juba ust kinni pandi, ja teenija ütles mulle, et olevat käinud toosama härra, kes olevat mind natuke aega võõrastetoas oodanud ja siis minema läinud. Ma läksin oma tuppa, heitsin [[voodi]]sse ja mulle tuli [[nutt]] peale. See oli esimest korda elus, kui ma nutsin ühe mehe pärast, ja siis ma mõtlesin, et ma armastan tedav kui ma tema pärast niimoodi nutan. Ja ma mõtlesin, et kui ta küsib, kas ma tahan temaga abielluda, siis ma vastan "jah", ja me oleme alati koos ja ma tean iga tund ja iga minut, kus ta on. Aga kui ma mõtlesin, et pean temaga ka magama, siis tundsin vastikust ja ütlesin endale, et võib-olla ma ei olegi armunud, ja ma ei saanud enam üldse millestki aru. (lk 12) * Ükskord ütles Alberto mulle, et tal ei õnnestu ükski tegevus. Ta oskas joonistada, aga temast ei saanud [[kunstnik]]ku, oskas mängida klaverit, aga ei jõudnud kunagi niikaugele, et oleks mänginud hästi, ta oli [[advokaat]], aga tal polnud kunagi olnud tarvidust teenida endale ülalpidamist, ja seetõttu ei olnud sellel ka tõsisemaid tagajärgi, kui ta jättis kontorisse minemata. Nõnda jäi ta hommikul voodisse [[romaan]]i lugema. Aga mõnikord oli tal veidi [[häbi]] ja ühtlasi oli tal kõigest kõrini ja talle näis, nagu lämbuks ta oma pehmes ja soojas kollasest [[siid]]ist sulgtekiga voodis. Alberto ütles, et ta on nagu kork, mis ulbib meres, ja [[laine]]d kiigutavad teda meeldivalt, kuid ta ei saa kunagi teada, mis peitub merepõhjas. Ainult niipalju oli ta mulle endast rääkinud, ja veel seda, et talle meeldivad [[jõed]] ja järved, ja mina tuletasin tema sõnu meelde ja kordasin neid endamisi, aga seda oli vähe tema elu suure salapärase [[avarus]]e kohta, kus ma nägin ulpimas vana naist, kes õppis [[sanskriti keel]]t, ja kollasest siidist sulgtekki. (lk 13) * Kui ta minust lahkus, tundsin alati hämmeldust ja [[tühjus]]t, ja ma ei saanud sellest mehest üldse aru. Ma ei mõistnud, miks ta veetis nii palju aega minuga, pärides minult pansioni inimeste kohta ja joonistades. Me polnud kordagi rääkinud [[armastus]]est. Me jalutasime kaugele jõe äärde või linnast välja, kus tavaliselt käisid armunud, ning kumbki meist polnud vihjanud ühegi sõna ega liigutusega armastusele. (lk 14) * Siis ükskord ütlesin talle, et armastan teda, sest ma olin väsinud kandmast seda [[saladus]]t endas ning tundsin tihti ennast lämbuvat üksinda oma pansionitoas selle saladusega, mis kasvas minu sees, ja ma tundsin end aina rohkem idioodistuvat ning ei suutnud enam huvituda mitte kellestki ega mitte millestki. Ma pidin teada saama, kas ka tema armastab mind ja kas me kunagi abiellume. Mul oli seda vaja, nagu inimene vajab süüa või juua, ja lõpuks tuli mulle äkki pähe, et alati peab rääkima tõtt, olgugi see väga raske ja [[julgus]]t nõudev. Nõnda ma ütlesingi talle, et armastan teda. (lk 14) * Mõtlesin naisele, keda Alberto armastas. See naine seisis liikumatult minu ees ja vahtis mulle otsa nürimeelse ja õela pilguga suurest [[roosa]]ks puuderdatud näost. Tal olid suured pehmed [[rinnad]] ja pikad sõrmustatud käed. Siis ta kadus ära, aga hetke pärast seisis ta uuesti minu ees, nüüd oli see kõhn pisike kurnatud naine, suur moest läinud [[kübar]] peas, ilme väsinud ja nukker. Suure kübaraga nääpsukesel naisel oli minust kahju, kuid tema juuresolek oli mulle talumatu ja ta kaastundlik [[pilk]] hirmutas mind. (lk 16) * Ütlesin, et ennem kärvan maha üksinda pansionis oma toas, kui et istun rongi peale ja sõidan minema, ja ütlesin talle, et kui kellelgi on mingi [[mure]], siis on tal parem seedida see mure üksinda läbi paigus, kus ta on alati viibinud, ja et uued kohad teevad veel rohkem haiget neile, kel on mingi mure. (lk 16) * Kui Alberto tegi mulle abieluettepaneku, siis ma nõustusin. Aga ma küsisin temalt, kuidas ta kavatseb hakata minuga elama, kui ta armastab teist, ja ta ütles siis, et kui ma armastan teda väga ja kui mul jätkub julgust, siis me võiksime ehk elada väga hästi, selliseid abielusid on küll ja küll, sest see on üpriski keeruline ja harv juhus, kui abielluvad kaks, kes mõlemad teineteist armastavad. (lk 17) * Alberto [[kabinet]]i uks oli lukus. Ta lukustas selle iga kord, kui läks välja, ja pani võtme tasku. Küsisin, miks ta seda teeb, ja ta vastas, et tal on kirjutuslaua sahtlis laetud [[revolver]]. [[Sahtel]] oli ilma lukuta, ta ei saanud seda kinni panna ja sellepärast pani ta lukku toaukse. Ta hakkas naerma ja ütles, et ta ei tahaks, et mul tuleks ühel heal päeval pähe mõni rumal mõte. Ta ütles, et see laetud revolver on tal sahtlis juba aastaid lebanud, juhuks kui tal tuleb tahtmine kas iseennast või kedagi teist maha kõmmutada. Et see on vana [[harjumus]], juba nagu [[ebausk]]. (lk 19) ==Perekonnaleksikon== Natalia Ginzburg, "Perekonnaleksikon", tlk Heete Sahkai, LR 4-7 2026 * Mu õde, vennad ja ema kaebasid mõnikord, et neil on mägedes igav suvitada neis eraldatud majades, kus pole mingit [[meelelahutus]]t ega [[seltskond]]a. Kuna mina olin kõige väiksem, polnud mul meelelahutuseks palju vaja ja ma ei tundnud veel neil aastatel suvitamisest [[igavus]]t. :"Te kõik igavlete, sest teil pole siseelu," ütles isa. (lk 12) * [[Vanaisa]] Parentel ja [[vanaema]] Dolcettal oli [[tütar]] Rosina. Sellel Rosinal suri mees ära, ta jäi väikeste lastega üksi ja ilma rahata ja läks isakoju tagasi. Päev pärast tema tagasitulekut istusid kõik lauas ja vanaema Dolcetta ütles teda vaadates: :"Mis meie Rosinal küll täna on, nii tujust ära teine!" (lk 20) * Demente kliinikus oli üks [[hull]], kes pidas ennast [[Jumal]]aks. Demente ütles talle igal hommikul: "Tere hommikust, lugupeetud härra Lipmann." Mille peale hull vastas "Lugupeetud võib olla küll, aga Lipmann tõenäoliselt mitte!" sest ta ise pidas ennast Jumalaks. (lk 20) * Via Pastrengo [[maja]] oli väga suur. Seal oli kümme või kaksteist [[tuba]], hoov, aed ja klaasveranda, mis avanes aeda; aga seal oli väga pime ja kindlasti niiske, sest ühel talvel kasvas [[kemps]]us paar-kolm [[seen]]t. Need seened olid perekonnas suur kõneaine ja mu vennad ütlesid meie isapoolsele vanaemale, kes oli meil sel ajal külas, et me praadisime need endale söögiks; ja vanaema, kes seda küll ei uskunud, kohkus siiski ära, kirtsutas nina ja ütles: "Siin majas tehakse kõigest bordell." (lk 22-23) * [[Isa]] mitte lihtsalt et ei armastanud [[muusika]]t, vaid vihkas seda: ta vihkas iga instrumenti, mis muusikat tekitab, olgu selleks klaver, [[akordion]] või [[trumm]]. Ükskord vahetult pärast [[sõda]] olin ma koos temaga [[Rooma]]s restoranis; sisenes üks naine, kes tuli [[almus]]t paluma. [[Kelner]] hakkas teda ära ajama. Isa vihastas kelneri peale ja karjus: "Ma keelan teil seda vaest naist ära ajada! Jätke ta rahule!" Ta andis naisele almust; kelner tõmbus solvunult ja vihaselt ühte nurka, salvrätik käsivarrel. Siis võttis naine mantli alt [[kitarr]]i ja hakkas mängima. Natukese aja pärast hakkas isa ilmutama [[kannatamatus]]e märke, mida ta tavaliselt lauas ilmutas: nihutas klaasi, nihutas [[leib]]a, nihutas söögiriistu, kõpsis salvrätiga vastu põlvi. Naine muudkui mängis, kummardudes oma kitarriga isa kohale, tänulikuna oma kaitsjale, ja kitarrist kõlasid pikad melanhoolsed kaebed. Ühel hetkel isa plahvatas: "Aitab sellest muusikast! Minge ära! Ma ei kannata pillimängu!" Aga naine mängis edasi, ja kelner vaikis võidukalt oma nurgas, nautides liikumatult vaatemängu. (lk 34) * Turati ja Kuliscioff olid ema meenutuste alalised tegelased ja ma teadsin, et nad on mõlemad elus, elavad [[Milano]]s (võib-olla koos, võib-olla kumbki oma kodus) ja tegelevad endiselt [[poliitika]]ga, võitlevad [[fašism]]i vastu. Aga nad segunesid minu kujutluses teiste inimestega, kes olid samuti ema meenutuste alalised tegelased: tema vanemad, Silvio, Demente, Barbison. Need olid inimesed, kes olid kas surnud või igal juhul iidvanad, isegi kui nad veel elus olid, sest nad olid osalised kaugetes aegades, ammustes [[sündmus]]tes, kui ema oli väike, kui ta kuulis, kuidas öeldi "minu kutsa õde" ja "mis haisuga on..."; inimesed, keda praegu ei saanud kohata, keda ei saanud puudutada, ja isegi kui neid kohati või puudutati, ei olnud nad siiski needsamad, kes sellel ajal, milles mina neist mõtlesin, ja kes isegi juhul, kui nad olid veel elus, olid nakatatud kokkupuutest [[surnu]]tega, kellega nad minu vaimus koos elasid: nad olid omandanud surnute kättesaamatu ja kerge sammu. (lk 34-35) * Ka mulle tundus mäe ja aasa [[luuletus]] väga ilus ja ma põlesin [[kadedus]]est, et ma polnud seda ise kirjutanud. See oli lihtne: [[mäed]] ja aasad, minagi olin neid nii palju kordi mägedes näinud. Ja mul polnud pähe tulnud, et neist võiks midagi teha: ma olin neid vaadanud ja kõik. Luuletused olidki niisiis sellised: lihtsad, tehtud eimillestki; tehtud asjadest, mida vaadati. Ma vaatasin tähelepanelikult enda ümber: otsisin asju, mis võiksid sarnaneda nende mägede ja aasadega, ja mida ma seekord kellelgi enda eest ära napsata ei lase. (lk 40) * Teatris käisid tavaliselt ema, Paola ja Mario, ja nad käisid seal tavaliselt koos Ternidega, kellel polnud küll alati tasuta esireakohti nagu Petrolinile, aga kellel oli siiski alati [[loož]] ja kelle kutsel nad seal käisid; seetõttu ei saanud isa öelda: "Ma ei taha, et te teatri peale raha raiskate"; pealegi suhtus ta soosivalt sellesse, et ema veetis õhtu koos Maryga. "Sa käid muudkui lõbutsemas," ütles ta siiski emale. "Sa jätad mu alati üksi." - "Aga sa istud ju kõik õhtud oma kabinetis," ütles ema. "Sa ei aja minuga juttu. Sa ei ole mulle seltsiks." - "Oled ikka eesel!" ütles isa. "Sa tead ju, et mul on tegemist. Mul pole aega raisata nagu teil kõigil. Pealegi, ega ma selleks sinuga ei abiellunud, et sulle seltsiks olla!" (lk 45) * Meie peres mängiti tol ajal sellist [[mäng]]u. Mängu oli välja mõelnud Paola ja seda mängisid peamiselt tema ja Mario, aga vahel osales selles ka ema. :Mäng seisnes tuttavate inimeste jagamises [[mineraal]]ideks, [[loom]]adeks ja [[taim]]edeks. :Adriano oli mineraal-taim. Paola oli loom-taim. Gino oli mineraal-taim. Rasetti, keda me polnud küll aastaid näinud, oli puhas mineraal, nagu ka Frances. :Isa oli loom-taim, nagu ka ema. :"Tühi loba!" ütles isa, kui juhtumisi mõne sõna tabas. "Jälle see teie tühi loba!" :Puhtaid taimi, puhtaid fantaasiainimesi, oli maailmas ülivähe. Võib-olla ainult mõned suured [[poeedid]] olid olnud puhtad taimed. Kuidas me ka ei otsinud, ei leidnud me oma tuttavate hulgast ühtegi puhast taime. :Paola ütles, et see mäng on tema välja mõeldud, aga hiljem ütles keegi talle, et samalaadse jaotuse oli teinud juba [[Dante]] oma raamatus "De vulgari eloquentia". Ma ei tea, kas see on tõsi. (lk 72) * Siis tuli Adriano ja rääkis, et kui Mario ja tema sõber autoga Ponte Tresa kaudu üle piiri sõitsid, pidasid piirivalvurid nad kinni, et sigarette otsida; nad otsisid auto läbi ja leidsid antifašistlikke brošüüre. Mariol ja ta sõbral kästi autost välja tulla ja piirivalvurid hakkasid neid mööda jõekallast politseijaoskonda viima. Äkki rabeles Mario lahti, hüppas jõkke, täies riides, nagu ta oli, ja hakkas [[Šveits]]i piiri poole ujuma. Viimasel hetkel tulid Šveitsi piirivalvurid talle [[paat|paadiga]] vastu. Nüüd oli Mario turvaliselt Šveitsis. :Adriano oli Turati põgenemise näoga, oma õnneliku ja kohkunud ohtlike päevade näoga, ja andis ema käsutusse [[auto]] ja autojuhi, kuigi ema ei osanud nendega midagi peale hakata, sest ta ei teadnud, kuhu minna. :Ema lõi iga natukese aja tagant käsi kokku ja ütles korraga [[rõõm]]u, imetluse ja ehmatusega: :"Vette! Mantliga!" (lk 73) * "Mul on igav!" ütles ema. "Mul pole lõbus! Ma olen tüdinud! Pole midagi hullemat kui igavus! Saaks ma vähemalt mõne huvitava [[haigus]]e!" :Vahel jäi ta [[gripp]]i. Siis oli tal hea meel, sest gripp tundus talle õilsama haigusena kui tema tavalised seedehäired. Ta mõõtis [[palavik]]ku: kolmkümmend seitse neli. "Tead, et ma olen haige?" ütles ta rahulolevalt isale. "Mul on kolmkümmend seitse neli!" :"Kolmkümmend seitse neli? See on vähe!" ütles isa. "Mina lähen ka kolmekümne üheksaga [[labor]]isse!" (lk 90) * Abielludes olin ma äkki avastanud töö ja vaeva ja see oli tekitanud minus [[laiskus]]e, mis nõrgestas mu tahet ja halvas mõttes mind ümbritsevad inimesed, nii et ma kujutlesin enda ümber ainult täielikku liikumatust ja püüdsin tellida Martinalt lõunaks ainult selliseid toite, mis valmisid kiiresti ja määrisid vähe potte. Olin avastanud ka raha: mitte et ma oleks ihneks muutunud - olen alati olnud lahtise käega nagu mu emagi -, aga ma olin märganud asjade taga raha olemasolu nagu väsitavat ja käänulist kõverteed, mis võis kolmekümnesendiste kannul viia ei tea kuhu, tundmatusse sihtpunkti; ja ka see tekitas minus mingit [[väsimus]]t, laiskust ja loidust. Mis ei takistanud mind küll raha ära kulutamast, niipea kui mul seda olema juhtus, ise kohe selle ärakulutamist kahetsedes. (lk 100) * Kõik kolm [[sõbranna]]t elasid eri põhjustel avalikus [[vastuolu]]s ühiskonnaga. [[Ühiskond]] kujutas endast nende silmis kerget, korrapärast, kodanlikku elu, mis koosneb kindlatest kellaaegadest, kosutavatest ravikuuridest, süstemaatilistest ja kontrollitud õpingutest perekonna rüpes. Minul oli see kerge elu enne abiellumist olemas ja ma kasutasin selle paljusid [[privileeg]]e, aga ma ei armastanud seda ja ihkasin sellest välja pääseda. Me otsisime sõbrannadega kokkusaamiseks linnast kõige rusuvamaid kohti: kõige troostitumaid [[park]]e, kõige armetumaid piimabaare, kõige räpasemaid kinosaale, kõige ilmetumaid ja inimtühjemaid [[kohvik]]uid, ja tundsime ennast selles armetus [[hämarus]]es või neil külmadel [[pink]]idel nagu [[laev]]al, mis on kinnitusköied katki tõmmanud ja triivib sihitult. (lk 101) * Emal oli minu suhtes kaitseinstinkt, mida tal oma teiste laste suhtes ei olnud, võib-olla selle pärast, et mina olin tema lastest noorim; ja kui sündisid minu lapsed, laienes seesama kaitseinstinkt ka neile. Peale selle tundus talle alati, et ma olen ohus, sest Leone arreteeriti aeg-ajalt. Ta arreteeriti ettevaatusabinõuna iga kord, kui Torinosse tuli mõni võimukandja või [[kuningas]]. Teda hoiti kolm-neli päeva [[vangla]]s ja lasti kohe välja, kui see tegelane lahkus; ja Leone tuli jälle koju, põsed habemetüükast mustendavad ja pesupamp kaenla all. "Paganase kuningas! Püsigu natuke kodus! ütles ema. Tavaliselt ajas kuningas ta naerma ja tal polnud tema vastu midagi; talle meeldis, et kuningal on nii lühikesed ja kõverad jalad ja et ta on nii kergesti ärrituv. Aga teda pahandas, et Leone iga kord "selle tohmuse pärast" arreteeriti. (lk 108) * Pavese nõustus harva võõraid vastu võtma. Ta ütles: "Mul on tegemist! Ma ei taha kedagi näha! Käigu kuradile! Ma vilistan nende peale!" :Seevastu uued töötajad, noored, vestlesid võõrastega meelsasti. Võõrastel võis häid mõtteid olla. :Pavese ütles: "Siia pole mõtteid vaja! Meil on mõtteid ülearugi!" :Tema laual helises sisetelefon ja tuttav ninahääl ütles torus: :"All on see ja see. Võta ta vastu. Võib-olla tal on mingi ettepanek." :Pavese ütles: "Mis ettepanekuid meil vaja on? Ettepanekud kasvavad meil üle pea! Ma vilistan ettepanekutele! Ma ei taha mõtteid!" (lk 115) * Pärast sõda seevastu tundus maailm tohutu, tundmatuseni muutunud ja piirideta. Ema elas selles siiski edasi, nagu oskas. Ta elas jälle rõõmsalt, sest rõõm oli tema loomuses. Tema hing ei osanud vananeda ja ta ei saanud kunagi tunda vanadust, mis tähendab nurgas konutamist ja mineviku hävingu taganutmist. Ema vaatas mineviku hävingut pisarateta ega leinanud seda taga. Talle ei meeldinud leinariideid kanda. Kui tema ema suri, elas ta Palermos ja tuli Firenzesse, kus tema ema oli surnud ootamatult ja üksi. Ema surnuna nähes tundis ta suurt valu. Ta läks välja, et osta endale leinakleit. Aga selle asemel, et osta must kleit, nagu ta oli kavatsenud, ostis ta hoopis punase kleidi, ja ta tuli Palermosse tagasi, see punane kleit kohvris. Ta ütles Paolale: "Mis teha, ema ei sallinud musti riideid ja tal oleks väga hea meel, kui ta mind selles imeilusas punases kleidis näeks!" (lk 124) * Sõjajärgne aeg oli selline, kus kõik pidasid ennast luuletajateks ja kõik pidasid ennast poliitikuteks; kõik kujutasid ette, et luuletusi saab kirjutada ja isegi peab kirjutama kõigest, pärast neid pikki aastaid, kui oli tundunud, et maailm on tummaks jäänud ja kivistunud, ja tegelikkus oli paistnud nagu läbi klaasi, mingis klaasjas, kristalses ja tummas liikumatuses. Romaanikirjanikud ja luuletajad olid fašismiaastatel paastunud, sest polnud võtta kuigi palju sõnu, mida oleks tohtinud kasutada; ja need vähesed, kes veel sõnu kasutasid, olid valinud neid suure hoolega allesjäänud pudemete kõhnast salvest. Fašismiajal olid luuletajad hakanud väljendama ainult unenägude viljatut, suletud ja mõistatuslikku maailma. Nüüd oli jälle palju sõnu saada ja tegelikkus tundus jälle käeulatuses olevat, nii et endised paastujad andusid mõnuga lõikusajale. Ja lõikusaeg oli üleüldine, sest kõik otsustasid sellest osa võtta; ja keeles läksid segamini luule ja poliitika, mis tundusid olevat ühte sulanud. Aga siis ilmnes, et tegelikkus on sama keerukas ja salapärane, dešifreerimatu ja hämar nagu unenägude maailm; ja ilmnes, et see on endiselt klaasi taga, ja illusioon, et see klaas on purunenud, osutus mööduvaks. Nii tõmbusid paljud varsti löödult ja heitunult tagasi, langesid uuesti kibedasse paastumisse ja sügavasse vaikusse. (lk 124-125) * Tol ajal oli kaks kirjutamisviisi; üks neist oli lihtsalt faktide üleslugemine, järgides ilmetu ja räsitud maastiku taustale laotuvat halli, vihmast ja ihnet tegelikkust; teises murdsid faktide sekka hullunult pisarad, kramplikud ohked ja nuuksed. Kummalgi juhul ei valitud enam sõnu, sest ühel juhul sulasid sõnad halluses ühte, teisel juhul mattusid oigamisse ja nuuksumisse. Aga endiselt püsis ühine eksiarvamus, et kõike saab luuleks ja sõnadeks muundada. See tekitas luule ja sõnade vastu nii suure vastikuse, et see haaras ka päris luulet ja päris sõnu, nii et lõpuks jäid kõik vait, tardununa tüdimusest ja iiveldusest. Tuli hakata jälle sõnu valima, neid uurima, et tunda, kas need on võltsid või ehtsad, kas need on meis päriselt juurdunud või on neil ainult ühise illusiooni ajutised juured. (lk 125) * Lola meenutas alati suure nostalgiaga seda aega, kui ta vangis oli. "Kui ma vangimajas olin," ütles ta sageli. Vanglas, ütles ta, tundis ta ennast oma elemendis, lõpuks ometi omal kohal, iseendaga rahus, kompleksid olid kadunud, miski ei pärssinud teda enam. Ta oli sõbrunenud jugoslaavia tüdrukutega, kes istusid kinni poliitilistel põhjustel, ja ka tavaliste vangidega; nendega rääkides leidis ta õiged sõnad ja võitis nende usalduse; teised vangid hoidsid kõik tema lähedale, et temalt abi ja nõu saada. Balbo ja Lola arutelud tema võimaliku töökoha üle jõudsid alati "vangimajani", mõlemad jõudsid järeldusele, et talle tuleb leida töökoht, kus ta tunneb ennast, nagu vanglas olleski, täiesti oma elemendis, vabana, ilma et miski teda pärsiks, oma energia täieliku peremehena. Sellist tööd ei tundunud aga lihtne välja mõelda. Hiljem jäi ta ükskord haigeks ja pidi lühikest aega haiglas olema, ja haiglas, haigete tüdrukute keskel, koges ta korraks uuesti seda rahvajuhi energiat, mis ärkas ilmselt dramaatilistel, pingelistel, ohu ja hädaolukorra hetkedel. (lk 145) * See, kes alati naeratas, tuli hiljem kirjastusse tööle ja tema ülesandeks sai teadussarja toimetamine, mis tundus väga veider, sest ta ei paistnud olevat kunagi mingilgi viisil teadusega tegelenud; aga ilmselt sai ta selle toimetamisega hästi hakkama, sest ta töötas sellel kohal aastaid ja sai hiljem isegi sarja peatoimetajaks, olles ikka malbelt, relvitult ja nukralt naeratav, laiutades aina käsi ja kinnitades, et ta ei tea teadusest midagi. Lõpuks läks ta ära ja lõi omaenda teaduskirjastuse. (lk 147-148) * Kavalusest tehtud vead seovad meid kõvasti kinni, sest kavalus istub meis tugevamalt kui tuulepäisus või ettevaatamatus - kuidas vabaneda nii visadest, nii tihedatest, nii sügavale tungivatest köidikutest? Ettevaatusel, arvestusel, kavalusel on mõistuse nägu - mõistuse kibe nägu, hääl, mis esitab tema ümberlükkamatuid argumente, millele pole midagi vastu öelda, millega saab ainult nõustuda. (lk 149) * Meil oli kunagi kombeks pidevalt enesekriitikat teha, see oli sõjajärgsetel aastatel. See tähendas, et kui me olime teinud vea, siis me analüüsisime ja lahkasime seda kõva häälega. Me põimisime uhe vea teisega ja enesekriitika lisandus neile saatena, põimudes ja segunedes vigade endiga, nii nagu muusika seguneb ooperi sõnadega, varjutab nende tähenduse ja viib need ülevas rütmis endaga kaasa. (lk 153-154) * Ka mu isa pidas neil aastatel ükskord kihutuskõne. Tal oli palutud kandideerida Rahvarinde nimekirjas - Rahvarinde egiidi all kandideerisid koos kommunistid ja sotsialistid. Ta oli nõusse jäänud. Talle oli öeldud, et ta peab vähemalt ühe kihutuskõne pidama, ainult ühe. Ta võis rääkida, mida tahab. Ta viidi ühte teatrisse, lasti lavale ronida, ja isa alustas oma kihutuskõnet sõnadega: "Teadus on tõe otsimine." :Ta rääkis ainult teadusest, umbes kakskümmend minutit, ja rahvas vaikis hämmeldunult. Ühel hetkel ütles ta, et Ameerikas on teadusuuringud kaugemale jõudnud kui Venemaal. Rahvas vaikis veel suuremasse segadusse sattunult. Äkki nimetas ta kogemata siiski Mussolinit, öeldes, et ta kutsub teda Predappio eesliks. Selle peale puhkes mürisev aplaus ja isa vaatas hämmastunult ringi, sattudes omakorda segadusse. Selline oligi isa kihutuskõne. (lk 154) * "Kui ma internaatkoolis käisin," ütles ema, "pidin ka vaalu õppima. Looduslugu õpetati hästi, see meeldis mulle väga. Aga meid viidi internaatkoolis natuke liiga tihti missale. Kogu aeg tuli pihtida. Vahel me ei teadnud, mis pattu pihtida, ja ütlesime siis: "Ma varastasin lund!"" :""Ma varastasin lund!" Ah, kui tore mul internaatkoolis oli! Mul oli nii lõbus!" (lk 159) {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ginzburg, Natalia}} [[Kategooria:Itaalia kirjanikud]] [[Kategooria:Itaalia näitekirjanikud]] [[Kategooria:Itaalia poliitikud]] n6mqpuqkxolx5un6ja2i6n3ij7frz2b 135125 135124 2026-05-25T20:26:17Z Pseudacorus 2604 /* Perekonnaleksikon */ 135125 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Natalia Ginzburg 1956.jpg|pisi|200px|Natalia Ginzburg 1956]] '''Natalia Ginzburg''' (neiupõlvenimi Natalia Levi, pseudonüüm Alessandra Tornimparte; 14. juuli 1916 – 7. oktoober 1991) oli Itaalia kirjanik ja poliitik. Tema poeg [[Carlo Ginzburg]] on nokitsenud väikestviisi mikroajaloo kallal. =="See oli nii"== Tsitaadid väljaandest: Natalia Ginzburg, "See oli nii", rmt: Natalia Ginzburg, "See oli nii. Ambur", tlk Anne Kalling ja Merike Pau, Loomingu Raamatukogu 32-33/1981 * Ma ütlesin talle: "Räägi mulle [[tõde|tõtt]]," ja tema ütles: "Mis tõtt?" ja joonistas kiiresti midagi oma taskuraamatusse ja näitas mulle, see oli hiiglapikk [[rong]] suure musta suitsupilvega ja ta ise upitas ennast aknast välja ja lehvitas rätikut. :Ma tulistasin talle näkku. (lk 5, algus) * Ma ütlesin talle: "Ma eelistan teada saada tõtt ükskõik missugusel kujul." Ja tema hakkas naerma ja ütles: :"Tõde, mis nii kallis, otsida tuleb, :elu ta eest on nii mõnedki andnud." (lk 6) * Pean alustama esimesest päevast, mil me olime doktor Gaudenzi majas tutvunud. Ta mängis doktor Gaudenzi naisega neljal käel [[klaver]]it ja laulis mõned laulud murdes. Ta vaatas mind. Ta joonistas [[pliiats]]iga mu [[nägu]] oma taskuraamatusse. Ma ütlesin, et minu meelest on see sarnane, kuid tema ütles, et ei ole, ja tõmbas lehe katki. Doktor Gaudenzi ütles: "Ta ei oska kunagi [[joonistamine|joonistada]] naisi, kes talle meeldivad." (lk 6) * Alberto ei meeldinud mulle, kuid mul oli lihtsalt väga hea meel, kui ta tuli pansioni mu juurde, sest ta vaatas mind nii rõõmsate säravate [[silmad]]ega, ja on üpris meeldiv, kui leidub mõni [[mees]], kes sind nõnda vaatab. Ma mõtlesin, et võib-olla on ta minusse kõrvuni armunud, mõtlesin: "vae­seke" ja kujutasin ette, kuidas ta teeb mulle [[abieluettepanek]]u ja milliste sõnadega ta seda teeb. Mina vastaksin talle siis "ei" ja paluksin, et me jääksime [[sõber|sõpradeks]], ja ta viiks mind jälle [[teater|teatrisse]] ja ühel [[õhtu]]l tutvustaks mind oma sõbraga, kes oleks temast noorem ja kes armuks minusse meeletult ja ma abielluksin tolle sõbraga. Meil oleks palju [[laps]]i ja Alberto tuleks meile külla, tooks meile [[jõulud|jõuluks]] suure jõulusaia ja ta oleks rahul, kuid pisut kurb. (lk 6-7) * Igale [[tüdruk]]ule valmistab nii suurt heameelt mõte, et keegi mees on võib-olla temasse [[armumine|armunud]], ja isegi kui ta ise ei ole armunud, näib, nagu oleks ta seda pisut, ja ta muutub palju kenamaks, ta silmad säravad, [[samm]] on kerge, hääl reipam ja õrnem. Enne kui ma kohtasin Albertot, mõtlesin tihti, et jäängi kogu eluks üksi, sest ma tundusin endale nii ilmetuna ja vähe külgetõmbavana, ent kui kohtasin teda ja mulle näis, et ta on minusse armunud, siis ütlesin endale, et kui ma meeldin talle, siis võin ma meeldida ka mõnele teisele, ja miks siis ka mitte mehele, kes rääkis iroonilise ja õrna häälega minu sisemuses. Sel mehel oli kord nii-, kord naasugune nägu, aga tal olid alati laiad tugevad [[õlad]], punased, pisut kohmakad [[käed]], ja tal oli võluv komme minu üle nalja heita, kui ta tuli õhtul meile ja leidis mind [[tugitool]]is istumas ja linikuid välja õmblemas. (lk 7) * Tütarlaps, kui ta on tihti üksi ning kui ta elu on üksluine ja raske, rahakotis vaid mõni kross ja [[kindad]] kulunud, mõtleb välja igasuguseid asju, ning ta on abitu vigade ja ohtude ees, mida [[fantaasia]] seab iga päev üles kõikidele tütarlastele. Nõrk ja kaitsetu fantaasia ohver, õpetasin suures külmas klassiruumis kaheksateistkümnele tüdrukule [[Ovidius]]t ja sõin pansioni sünges söögitoas, vahtides kollaste raamidega aknast välja, ja ootasin, et Alberto tuleks ja viiks mind [[kontsert|kontserdile]] või jalutama. (lk 7-8) * Albertole ei meeldinud endast rääkida ja esialgu oli see mulle ükskõik, hiljem valmistas see mulle pisut meelehärmi ja ma püüdsin tema käest üht-teist küsida, aga ta nägu muutus siis mõtlikuks ja kaugeks ja ta silmad tuhmusid nagu haigetel [[lind]]udel, kui ma pärisin tema käest ta [[ema]] või ta [[töö]] või ta elu kohta. (lk 8) * Francescal oli alati mulle nii palju rääkida, kuid mul polnud kunagi mitte midagi. Aga siis ütlesin Francescale, et Alberto on minusse armunud, kuigi ta polnud mulle midagi öelnud, aga ta oli kinkinud mulle pruunid seemisnahast kindad, ja sel päeval olin ma kindel, et ta armastab mind. Ja ma ütlesin Francescale, et ma ei abiellu Albertoga, kuna ta on liiga vana, ma ei teadnud täpselt, kui vana ta oli, aga üle neljakümne pidi ta olema, ja mina olin siis alles kakskümmend seitse. Francesca ütles, et jätku ma ta sinnapaika, sest tema ei kannatavat seda tüüpi üldse, ja ütles, et visaku ma talle ta kindad vastu vahtimist, sest need polevat enam moes, käivad trukkidega randmelt kinni ja andvat mulle provintsliku väljanägemise. Ta ütles, et küllap ma satun selle tüübiga veel kenakese supi sisse. Francesca oli tol ajal kõigest kahekümneaastane, aga ma kuulasin teda alati, sest mulle näis, et ta on väga tark. Kuid seekord ma ei kuulanud teda ja panin need kindad alati kätte, need meeldisid mulle, olgugi et nad olid trukkidega, ja mulle meeldis Albertoga käia, ja ma kohtusin temaga ikka, sest kahekümne seitsme aasta jooksul polnud veel ükski mees mulle [[kingitus]]i teinud ega mulle tähelepanu osutanud ja mu elu tundus mulle nii kurvana ja tühjana, mõtlesin, et Francescal on hea rääkida, tema saab elus kõik, mis ta tahab, [[reisimine|reisib]] ja elab huvitavat elu. (lk 9) * Läksin ühel päeval Gaudenzide juurde, et Albertot näha või kuulda midagi temast. [[Arst]]i ei olnud kodus, oli ainult naine, kes pesi aknaid. Ma jäin sinna ja vaatasin pealt, kuidas ta nühkis aknaklaase, Ja ta seletas mulle, et kõigepealt tuleb akende pesemisel kasutada ajalehepaberit ja vette segatud [[tuhk]]a ja seejärel hõõruda klaase aeglaselt villase riide tükiga, siis hakkavad aknad lausa hiilgama. Lõpuks ronis ta [[trepp|trepi]] pealt alla ja tegi mulle [[šokolaad]]i, kuid ei rääkinud midagi Albertost, ja ma läksin minema. (lk 10-11) * Ta ütles, et tal oli olnud palju tööd, ja seepärast polevat ta veel jõudnud mind pansionis üles otsida, aga et ta olevat mõtelnud minu peale. Vaatasin teda ja püüdsin leida selles väikeses halli käharpeaga mehes seda, mis oli mind piinanud ja täitnud ahastusega terve selle aja. Tundsin, et olin külm, alandatud ja nagu hingeliselt murtud. (lk 11) * Küsisin talt, kuidas tema oli [[suvi|suve]] veetnud. Otsekohe muutus ta nägu nagu väsinuks ja kaugeks ja ta ütles mulle, et olevat vaadanud ainult [[järv]]e ja et talle meeldivat väga järved, sest järve [[valgus]]es ja värvis ei olevat midagi vägivaldset, kuna [[meri]] olevat liiga suur ja julm oma valguse ja vägivaldsete värvidega. (lk 11) * Hakkasime kokku saama peaaegu iga päev või igal õhtul ja kui ma jõudsin tagasi ja läksin trepist üles oma tuppa, siis küsisin endalt, kas ta on minusse või kas mina olen temasse armunud, ja ma ei saanud enam mitte millestki aru. (lk 11) * Õpetasin Xenophoni kaheksateistkümnele lapsele klassiruumis, mis oli uuesti [[roheline|roheliseks]] võõbatud, [[Aasia]] kaart ja [[paavst]]i portree seinal, sõin lõunat pansioni söögitoas, kus perenaine käis laudade vahel ringi, ja istusin laupäeval Porta Vittorias [[buss]]i peale ja tundsin, et olen valmis idioot, sest ma ei suutnud tunda huvi mitte kellegi ega millegi vastu. (lk 11) * Kui ma lõpuks tulema, sain, oli juba hilja ja ma jõudsin pansioni, kui seal juba ust kinni pandi, ja teenija ütles mulle, et olevat käinud toosama härra, kes olevat mind natuke aega võõrastetoas oodanud ja siis minema läinud. Ma läksin oma tuppa, heitsin [[voodi]]sse ja mulle tuli [[nutt]] peale. See oli esimest korda elus, kui ma nutsin ühe mehe pärast, ja siis ma mõtlesin, et ma armastan tedav kui ma tema pärast niimoodi nutan. Ja ma mõtlesin, et kui ta küsib, kas ma tahan temaga abielluda, siis ma vastan "jah", ja me oleme alati koos ja ma tean iga tund ja iga minut, kus ta on. Aga kui ma mõtlesin, et pean temaga ka magama, siis tundsin vastikust ja ütlesin endale, et võib-olla ma ei olegi armunud, ja ma ei saanud enam üldse millestki aru. (lk 12) * Ükskord ütles Alberto mulle, et tal ei õnnestu ükski tegevus. Ta oskas joonistada, aga temast ei saanud [[kunstnik]]ku, oskas mängida klaverit, aga ei jõudnud kunagi niikaugele, et oleks mänginud hästi, ta oli [[advokaat]], aga tal polnud kunagi olnud tarvidust teenida endale ülalpidamist, ja seetõttu ei olnud sellel ka tõsisemaid tagajärgi, kui ta jättis kontorisse minemata. Nõnda jäi ta hommikul voodisse [[romaan]]i lugema. Aga mõnikord oli tal veidi [[häbi]] ja ühtlasi oli tal kõigest kõrini ja talle näis, nagu lämbuks ta oma pehmes ja soojas kollasest [[siid]]ist sulgtekiga voodis. Alberto ütles, et ta on nagu kork, mis ulbib meres, ja [[laine]]d kiigutavad teda meeldivalt, kuid ta ei saa kunagi teada, mis peitub merepõhjas. Ainult niipalju oli ta mulle endast rääkinud, ja veel seda, et talle meeldivad [[jõed]] ja järved, ja mina tuletasin tema sõnu meelde ja kordasin neid endamisi, aga seda oli vähe tema elu suure salapärase [[avarus]]e kohta, kus ma nägin ulpimas vana naist, kes õppis [[sanskriti keel]]t, ja kollasest siidist sulgtekki. (lk 13) * Kui ta minust lahkus, tundsin alati hämmeldust ja [[tühjus]]t, ja ma ei saanud sellest mehest üldse aru. Ma ei mõistnud, miks ta veetis nii palju aega minuga, pärides minult pansioni inimeste kohta ja joonistades. Me polnud kordagi rääkinud [[armastus]]est. Me jalutasime kaugele jõe äärde või linnast välja, kus tavaliselt käisid armunud, ning kumbki meist polnud vihjanud ühegi sõna ega liigutusega armastusele. (lk 14) * Siis ükskord ütlesin talle, et armastan teda, sest ma olin väsinud kandmast seda [[saladus]]t endas ning tundsin tihti ennast lämbuvat üksinda oma pansionitoas selle saladusega, mis kasvas minu sees, ja ma tundsin end aina rohkem idioodistuvat ning ei suutnud enam huvituda mitte kellestki ega mitte millestki. Ma pidin teada saama, kas ka tema armastab mind ja kas me kunagi abiellume. Mul oli seda vaja, nagu inimene vajab süüa või juua, ja lõpuks tuli mulle äkki pähe, et alati peab rääkima tõtt, olgugi see väga raske ja [[julgus]]t nõudev. Nõnda ma ütlesingi talle, et armastan teda. (lk 14) * Mõtlesin naisele, keda Alberto armastas. See naine seisis liikumatult minu ees ja vahtis mulle otsa nürimeelse ja õela pilguga suurest [[roosa]]ks puuderdatud näost. Tal olid suured pehmed [[rinnad]] ja pikad sõrmustatud käed. Siis ta kadus ära, aga hetke pärast seisis ta uuesti minu ees, nüüd oli see kõhn pisike kurnatud naine, suur moest läinud [[kübar]] peas, ilme väsinud ja nukker. Suure kübaraga nääpsukesel naisel oli minust kahju, kuid tema juuresolek oli mulle talumatu ja ta kaastundlik [[pilk]] hirmutas mind. (lk 16) * Ütlesin, et ennem kärvan maha üksinda pansionis oma toas, kui et istun rongi peale ja sõidan minema, ja ütlesin talle, et kui kellelgi on mingi [[mure]], siis on tal parem seedida see mure üksinda läbi paigus, kus ta on alati viibinud, ja et uued kohad teevad veel rohkem haiget neile, kel on mingi mure. (lk 16) * Kui Alberto tegi mulle abieluettepaneku, siis ma nõustusin. Aga ma küsisin temalt, kuidas ta kavatseb hakata minuga elama, kui ta armastab teist, ja ta ütles siis, et kui ma armastan teda väga ja kui mul jätkub julgust, siis me võiksime ehk elada väga hästi, selliseid abielusid on küll ja küll, sest see on üpriski keeruline ja harv juhus, kui abielluvad kaks, kes mõlemad teineteist armastavad. (lk 17) * Alberto [[kabinet]]i uks oli lukus. Ta lukustas selle iga kord, kui läks välja, ja pani võtme tasku. Küsisin, miks ta seda teeb, ja ta vastas, et tal on kirjutuslaua sahtlis laetud [[revolver]]. [[Sahtel]] oli ilma lukuta, ta ei saanud seda kinni panna ja sellepärast pani ta lukku toaukse. Ta hakkas naerma ja ütles, et ta ei tahaks, et mul tuleks ühel heal päeval pähe mõni rumal mõte. Ta ütles, et see laetud revolver on tal sahtlis juba aastaid lebanud, juhuks kui tal tuleb tahtmine kas iseennast või kedagi teist maha kõmmutada. Et see on vana [[harjumus]], juba nagu [[ebausk]]. (lk 19) ==Perekonnaleksikon== Natalia Ginzburg, "Perekonnaleksikon", tlk Heete Sahkai, LR 4-7 2026 * Mu õde, vennad ja ema kaebasid mõnikord, et neil on mägedes igav suvitada neis eraldatud majades, kus pole mingit [[meelelahutus]]t ega [[seltskond]]a. Kuna mina olin kõige väiksem, polnud mul meelelahutuseks palju vaja ja ma ei tundnud veel neil aastatel suvitamisest [[igavus]]t. :"Te kõik igavlete, sest teil pole siseelu," ütles isa. (lk 12) * [[Vanaisa]] Parentel ja [[vanaema]] Dolcettal oli [[tütar]] Rosina. Sellel Rosinal suri mees ära, ta jäi väikeste lastega üksi ja ilma rahata ja läks isakoju tagasi. Päev pärast tema tagasitulekut istusid kõik lauas ja vanaema Dolcetta ütles teda vaadates: :"Mis meie Rosinal küll täna on, nii tujust ära teine!" (lk 20) * Demente kliinikus oli üks [[hull]], kes pidas ennast [[Jumal]]aks. Demente ütles talle igal hommikul: "Tere hommikust, lugupeetud härra Lipmann." Mille peale hull vastas "Lugupeetud võib olla küll, aga Lipmann tõenäoliselt mitte!" sest ta ise pidas ennast Jumalaks. (lk 20) * Via Pastrengo [[maja]] oli väga suur. Seal oli kümme või kaksteist [[tuba]], hoov, aed ja klaasveranda, mis avanes aeda; aga seal oli väga pime ja kindlasti niiske, sest ühel talvel kasvas [[kemps]]us paar-kolm [[seen]]t. Need seened olid perekonnas suur kõneaine ja mu vennad ütlesid meie isapoolsele vanaemale, kes oli meil sel ajal külas, et me praadisime need endale söögiks; ja vanaema, kes seda küll ei uskunud, kohkus siiski ära, kirtsutas nina ja ütles: "Siin majas tehakse kõigest bordell." (lk 22-23) * [[Isa]] mitte lihtsalt et ei armastanud [[muusika]]t, vaid vihkas seda: ta vihkas iga instrumenti, mis muusikat tekitab, olgu selleks klaver, [[akordion]] või [[trumm]]. Ükskord vahetult pärast [[sõda]] olin ma koos temaga [[Rooma]]s restoranis; sisenes üks naine, kes tuli [[almus]]t paluma. [[Kelner]] hakkas teda ära ajama. Isa vihastas kelneri peale ja karjus: "Ma keelan teil seda vaest naist ära ajada! Jätke ta rahule!" Ta andis naisele almust; kelner tõmbus solvunult ja vihaselt ühte nurka, salvrätik käsivarrel. Siis võttis naine mantli alt [[kitarr]]i ja hakkas mängima. Natukese aja pärast hakkas isa ilmutama [[kannatamatus]]e märke, mida ta tavaliselt lauas ilmutas: nihutas klaasi, nihutas [[leib]]a, nihutas söögiriistu, kõpsis salvrätiga vastu põlvi. Naine muudkui mängis, kummardudes oma kitarriga isa kohale, tänulikuna oma kaitsjale, ja kitarrist kõlasid pikad melanhoolsed kaebed. Ühel hetkel isa plahvatas: "Aitab sellest muusikast! Minge ära! Ma ei kannata pillimängu!" Aga naine mängis edasi, ja kelner vaikis võidukalt oma nurgas, nautides liikumatult vaatemängu. (lk 34) * Turati ja Kuliscioff olid ema meenutuste alalised tegelased ja ma teadsin, et nad on mõlemad elus, elavad [[Milano]]s (võib-olla koos, võib-olla kumbki oma kodus) ja tegelevad endiselt [[poliitika]]ga, võitlevad [[fašism]]i vastu. Aga nad segunesid minu kujutluses teiste inimestega, kes olid samuti ema meenutuste alalised tegelased: tema vanemad, Silvio, Demente, Barbison. Need olid inimesed, kes olid kas surnud või igal juhul iidvanad, isegi kui nad veel elus olid, sest nad olid osalised kaugetes aegades, ammustes [[sündmus]]tes, kui ema oli väike, kui ta kuulis, kuidas öeldi "minu kutsa õde" ja "mis haisuga on..."; inimesed, keda praegu ei saanud kohata, keda ei saanud puudutada, ja isegi kui neid kohati või puudutati, ei olnud nad siiski needsamad, kes sellel ajal, milles mina neist mõtlesin, ja kes isegi juhul, kui nad olid veel elus, olid nakatatud kokkupuutest [[surnu]]tega, kellega nad minu vaimus koos elasid: nad olid omandanud surnute kättesaamatu ja kerge sammu. (lk 34-35) * Ka mulle tundus mäe ja aasa [[luuletus]] väga ilus ja ma põlesin [[kadedus]]est, et ma polnud seda ise kirjutanud. See oli lihtne: [[mäed]] ja aasad, minagi olin neid nii palju kordi mägedes näinud. Ja mul polnud pähe tulnud, et neist võiks midagi teha: ma olin neid vaadanud ja kõik. Luuletused olidki niisiis sellised: lihtsad, tehtud eimillestki; tehtud asjadest, mida vaadati. Ma vaatasin tähelepanelikult enda ümber: otsisin asju, mis võiksid sarnaneda nende mägede ja aasadega, ja mida ma seekord kellelgi enda eest ära napsata ei lase. (lk 40) * Teatris käisid tavaliselt ema, Paola ja Mario, ja nad käisid seal tavaliselt koos Ternidega, kellel polnud küll alati tasuta esireakohti nagu Petrolinile, aga kellel oli siiski alati [[loož]] ja kelle kutsel nad seal käisid; seetõttu ei saanud isa öelda: "Ma ei taha, et te teatri peale raha raiskate"; pealegi suhtus ta soosivalt sellesse, et ema veetis õhtu koos Maryga. "Sa käid muudkui lõbutsemas," ütles ta siiski emale. "Sa jätad mu alati üksi." - "Aga sa istud ju kõik õhtud oma kabinetis," ütles ema. "Sa ei aja minuga juttu. Sa ei ole mulle seltsiks." - "Oled ikka eesel!" ütles isa. "Sa tead ju, et mul on tegemist. Mul pole aega raisata nagu teil kõigil. Pealegi, ega ma selleks sinuga ei abiellunud, et sulle seltsiks olla!" (lk 45) * Meie peres mängiti tol ajal sellist [[mäng]]u. Mängu oli välja mõelnud Paola ja seda mängisid peamiselt tema ja Mario, aga vahel osales selles ka ema. :Mäng seisnes tuttavate inimeste jagamises [[mineraal]]ideks, [[loom]]adeks ja [[taim]]edeks. :Adriano oli mineraal-taim. Paola oli loom-taim. Gino oli mineraal-taim. Rasetti, keda me polnud küll aastaid näinud, oli puhas mineraal, nagu ka Frances. :Isa oli loom-taim, nagu ka ema. :"Tühi loba!" ütles isa, kui juhtumisi mõne sõna tabas. "Jälle see teie tühi loba!" :Puhtaid taimi, puhtaid fantaasiainimesi, oli maailmas ülivähe. Võib-olla ainult mõned suured [[poeedid]] olid olnud puhtad taimed. Kuidas me ka ei otsinud, ei leidnud me oma tuttavate hulgast ühtegi puhast taime. :Paola ütles, et see mäng on tema välja mõeldud, aga hiljem ütles keegi talle, et samalaadse jaotuse oli teinud juba [[Dante]] oma raamatus "De vulgari eloquentia". Ma ei tea, kas see on tõsi. (lk 72) * Siis tuli Adriano ja rääkis, et kui Mario ja tema sõber autoga Ponte Tresa kaudu üle piiri sõitsid, pidasid piirivalvurid nad kinni, et sigarette otsida; nad otsisid auto läbi ja leidsid antifašistlikke brošüüre. Mariol ja ta sõbral kästi autost välja tulla ja piirivalvurid hakkasid neid mööda jõekallast politseijaoskonda viima. Äkki rabeles Mario lahti, hüppas jõkke, täies riides, nagu ta oli, ja hakkas [[Šveits]]i piiri poole ujuma. Viimasel hetkel tulid Šveitsi piirivalvurid talle [[paat|paadiga]] vastu. Nüüd oli Mario turvaliselt Šveitsis. :Adriano oli Turati põgenemise näoga, oma õnneliku ja kohkunud ohtlike päevade näoga, ja andis ema käsutusse [[auto]] ja autojuhi, kuigi ema ei osanud nendega midagi peale hakata, sest ta ei teadnud, kuhu minna. :Ema lõi iga natukese aja tagant käsi kokku ja ütles korraga [[rõõm]]u, imetluse ja ehmatusega: :"Vette! Mantliga!" (lk 73) * "Mul on igav!" ütles ema. "Mul pole lõbus! Ma olen tüdinud! Pole midagi hullemat kui igavus! Saaks ma vähemalt mõne huvitava [[haigus]]e!" :Vahel jäi ta [[gripp]]i. Siis oli tal hea meel, sest gripp tundus talle õilsama haigusena kui tema tavalised seedehäired. Ta mõõtis [[palavik]]ku: kolmkümmend seitse neli. "Tead, et ma olen haige?" ütles ta rahulolevalt isale. "Mul on kolmkümmend seitse neli!" :"Kolmkümmend seitse neli? See on vähe!" ütles isa. "Mina lähen ka kolmekümne üheksaga [[labor]]isse!" (lk 90) * Abielludes olin ma äkki avastanud töö ja vaeva ja see oli tekitanud minus [[laiskus]]e, mis nõrgestas mu tahet ja halvas mõttes mind ümbritsevad inimesed, nii et ma kujutlesin enda ümber ainult täielikku liikumatust ja püüdsin tellida Martinalt lõunaks ainult selliseid toite, mis valmisid kiiresti ja määrisid vähe potte. Olin avastanud ka raha: mitte et ma oleks ihneks muutunud - olen alati olnud lahtise käega nagu mu emagi -, aga ma olin märganud asjade taga raha olemasolu nagu väsitavat ja käänulist kõverteed, mis võis kolmekümnesendiste kannul viia ei tea kuhu, tundmatusse sihtpunkti; ja ka see tekitas minus mingit [[väsimus]]t, laiskust ja loidust. Mis ei takistanud mind küll raha ära kulutamast, niipea kui mul seda olema juhtus, ise kohe selle ärakulutamist kahetsedes. (lk 100) * Kõik kolm [[sõbranna]]t elasid eri põhjustel avalikus [[vastuolu]]s ühiskonnaga. [[Ühiskond]] kujutas endast nende silmis kerget, korrapärast, kodanlikku elu, mis koosneb kindlatest kellaaegadest, kosutavatest ravikuuridest, süstemaatilistest ja kontrollitud õpingutest perekonna rüpes. Minul oli see kerge elu enne abiellumist olemas ja ma kasutasin selle paljusid [[privileeg]]e, aga ma ei armastanud seda ja ihkasin sellest välja pääseda. Me otsisime sõbrannadega kokkusaamiseks linnast kõige rusuvamaid kohti: kõige troostitumaid [[park]]e, kõige armetumaid piimabaare, kõige räpasemaid kinosaale, kõige ilmetumaid ja inimtühjemaid [[kohvik]]uid, ja tundsime ennast selles armetus [[hämarus]]es või neil külmadel [[pink]]idel nagu [[laev]]al, mis on kinnitusköied katki tõmmanud ja triivib sihitult. (lk 101) * Emal oli minu suhtes kaitseinstinkt, mida tal oma teiste laste suhtes ei olnud, võib-olla selle pärast, et mina olin tema lastest noorim; ja kui sündisid minu lapsed, laienes seesama kaitseinstinkt ka neile. Peale selle tundus talle alati, et ma olen ohus, sest Leone arreteeriti aeg-ajalt. Ta arreteeriti ettevaatusabinõuna iga kord, kui Torinosse tuli mõni võimukandja või [[kuningas]]. Teda hoiti kolm-neli päeva [[vangla]]s ja lasti kohe välja, kui see tegelane lahkus; ja Leone tuli jälle koju, põsed habemetüükast mustendavad ja pesupamp kaenla all. "Paganase kuningas! Püsigu natuke kodus! ütles ema. Tavaliselt ajas kuningas ta naerma ja tal polnud tema vastu midagi; talle meeldis, et kuningal on nii lühikesed ja kõverad jalad ja et ta on nii kergesti ärrituv. Aga teda pahandas, et Leone iga kord "selle tohmuse pärast" arreteeriti. (lk 108) * Pavese nõustus harva võõraid vastu võtma. Ta ütles: "Mul on tegemist! Ma ei taha kedagi näha! Käigu kuradile! Ma vilistan nende peale!" :Seevastu uued töötajad, noored, vestlesid võõrastega meelsasti. Võõrastel võis häid mõtteid olla. :Pavese ütles: "Siia pole mõtteid vaja! Meil on mõtteid ülearugi!" :Tema laual helises sisetelefon ja tuttav ninahääl ütles torus: :"All on see ja see. Võta ta vastu. Võib-olla tal on mingi ettepanek." :Pavese ütles: :"Mis ettepanekuid meil vaja on? Ettepanekud kasvavad meil üle pea! Ma vilistan ettepanekutele! Ma ei taha mõtteid!" (lk 115) * Pärast sõda seevastu tundus maailm tohutu, tundmatuseni muutunud ja piirideta. Ema elas selles siiski edasi, nagu oskas. Ta elas jälle rõõmsalt, sest rõõm oli tema loomuses. Tema hing ei osanud vananeda ja ta ei saanud kunagi tunda vanadust, mis tähendab nurgas konutamist ja mineviku hävingu taganutmist. Ema vaatas mineviku hävingut pisarateta ega leinanud seda taga. Talle ei meeldinud leinariideid kanda. Kui tema ema suri, elas ta Palermos ja tuli Firenzesse, kus tema ema oli surnud ootamatult ja üksi. Ema surnuna nähes tundis ta suurt valu. Ta läks välja, et osta endale leinakleit. Aga selle asemel, et osta must kleit, nagu ta oli kavatsenud, ostis ta hoopis punase kleidi, ja ta tuli Palermosse tagasi, see punane kleit kohvris. Ta ütles Paolale: "Mis teha, ema ei sallinud musti riideid ja tal oleks väga hea meel, kui ta mind selles imeilusas punases kleidis näeks!" (lk 124) * Sõjajärgne aeg oli selline, kus kõik pidasid ennast luuletajateks ja kõik pidasid ennast poliitikuteks; kõik kujutasid ette, et luuletusi saab kirjutada ja isegi peab kirjutama kõigest, pärast neid pikki aastaid, kui oli tundunud, et maailm on tummaks jäänud ja kivistunud, ja tegelikkus oli paistnud nagu läbi klaasi, mingis klaasjas, kristalses ja tummas liikumatuses. Romaanikirjanikud ja luuletajad olid fašismiaastatel paastunud, sest polnud võtta kuigi palju sõnu, mida oleks tohtinud kasutada; ja need vähesed, kes veel sõnu kasutasid, olid valinud neid suure hoolega allesjäänud pudemete kõhnast salvest. Fašismiajal olid luuletajad hakanud väljendama ainult unenägude viljatut, suletud ja mõistatuslikku maailma. Nüüd oli jälle palju sõnu saada ja tegelikkus tundus jälle käeulatuses olevat, nii et endised paastujad andusid mõnuga lõikusajale. Ja lõikusaeg oli üleüldine, sest kõik otsustasid sellest osa võtta; ja keeles läksid segamini luule ja poliitika, mis tundusid olevat ühte sulanud. Aga siis ilmnes, et tegelikkus on sama keerukas ja salapärane, dešifreerimatu ja hämar nagu unenägude maailm; ja ilmnes, et see on endiselt klaasi taga, ja illusioon, et see klaas on purunenud, osutus mööduvaks. Nii tõmbusid paljud varsti löödult ja heitunult tagasi, langesid uuesti kibedasse paastumisse ja sügavasse vaikusse. (lk 124-125) * Tol ajal oli kaks kirjutamisviisi; üks neist oli lihtsalt faktide üleslugemine, järgides ilmetu ja räsitud maastiku taustale laotuvat halli, vihmast ja ihnet tegelikkust; teises murdsid faktide sekka hullunult pisarad, kramplikud ohked ja nuuksed. Kummalgi juhul ei valitud enam sõnu, sest ühel juhul sulasid sõnad halluses ühte, teisel juhul mattusid oigamisse ja nuuksumisse. Aga endiselt püsis ühine eksiarvamus, et kõike saab luuleks ja sõnadeks muundada. See tekitas luule ja sõnade vastu nii suure vastikuse, et see haaras ka päris luulet ja päris sõnu, nii et lõpuks jäid kõik vait, tardununa tüdimusest ja iiveldusest. Tuli hakata jälle sõnu valima, neid uurima, et tunda, kas need on võltsid või ehtsad, kas need on meis päriselt juurdunud või on neil ainult ühise illusiooni ajutised juured. (lk 125) * Lola meenutas alati suure nostalgiaga seda aega, kui ta vangis oli. "Kui ma vangimajas olin," ütles ta sageli. Vanglas, ütles ta, tundis ta ennast oma elemendis, lõpuks ometi omal kohal, iseendaga rahus, kompleksid olid kadunud, miski ei pärssinud teda enam. Ta oli sõbrunenud jugoslaavia tüdrukutega, kes istusid kinni poliitilistel põhjustel, ja ka tavaliste vangidega; nendega rääkides leidis ta õiged sõnad ja võitis nende usalduse; teised vangid hoidsid kõik tema lähedale, et temalt abi ja nõu saada. Balbo ja Lola arutelud tema võimaliku töökoha üle jõudsid alati "vangimajani", mõlemad jõudsid järeldusele, et talle tuleb leida töökoht, kus ta tunneb ennast, nagu vanglas olleski, täiesti oma elemendis, vabana, ilma et miski teda pärsiks, oma energia täieliku peremehena. Sellist tööd ei tundunud aga lihtne välja mõelda. Hiljem jäi ta ükskord haigeks ja pidi lühikest aega haiglas olema, ja haiglas, haigete tüdrukute keskel, koges ta korraks uuesti seda rahvajuhi energiat, mis ärkas ilmselt dramaatilistel, pingelistel, ohu ja hädaolukorra hetkedel. (lk 145) * See, kes alati naeratas, tuli hiljem kirjastusse tööle ja tema ülesandeks sai teadussarja toimetamine, mis tundus väga veider, sest ta ei paistnud olevat kunagi mingilgi viisil teadusega tegelenud; aga ilmselt sai ta selle toimetamisega hästi hakkama, sest ta töötas sellel kohal aastaid ja sai hiljem isegi sarja peatoimetajaks, olles ikka malbelt, relvitult ja nukralt naeratav, laiutades aina käsi ja kinnitades, et ta ei tea teadusest midagi. Lõpuks läks ta ära ja lõi omaenda teaduskirjastuse. (lk 147-148) * Kavalusest tehtud vead seovad meid kõvasti kinni, sest kavalus istub meis tugevamalt kui tuulepäisus või ettevaatamatus - kuidas vabaneda nii visadest, nii tihedatest, nii sügavale tungivatest köidikutest? Ettevaatusel, arvestusel, kavalusel on mõistuse nägu - mõistuse kibe nägu, hääl, mis esitab tema ümberlükkamatuid argumente, millele pole midagi vastu öelda, millega saab ainult nõustuda. (lk 149) * Meil oli kunagi kombeks pidevalt enesekriitikat teha, see oli sõjajärgsetel aastatel. See tähendas, et kui me olime teinud vea, siis me analüüsisime ja lahkasime seda kõva häälega. Me põimisime uhe vea teisega ja enesekriitika lisandus neile saatena, põimudes ja segunedes vigade endiga, nii nagu muusika seguneb ooperi sõnadega, varjutab nende tähenduse ja viib need ülevas rütmis endaga kaasa. (lk 153-154) * Ka mu isa pidas neil aastatel ükskord kihutuskõne. Tal oli palutud kandideerida Rahvarinde nimekirjas - Rahvarinde egiidi all kandideerisid koos kommunistid ja sotsialistid. Ta oli nõusse jäänud. Talle oli öeldud, et ta peab vähemalt ühe kihutuskõne pidama, ainult ühe. Ta võis rääkida, mida tahab. Ta viidi ühte teatrisse, lasti lavale ronida, ja isa alustas oma kihutuskõnet sõnadega: "Teadus on tõe otsimine." :Ta rääkis ainult teadusest, umbes kakskümmend minutit, ja rahvas vaikis hämmeldunult. Ühel hetkel ütles ta, et Ameerikas on teadusuuringud kaugemale jõudnud kui Venemaal. Rahvas vaikis veel suuremasse segadusse sattunult. Äkki nimetas ta kogemata siiski Mussolinit, öeldes, et ta kutsub teda Predappio eesliks. Selle peale puhkes mürisev aplaus ja isa vaatas hämmastunult ringi, sattudes omakorda segadusse. Selline oligi isa kihutuskõne. (lk 154) * "Kui ma internaatkoolis käisin," ütles ema, "pidin ka vaalu õppima. Looduslugu õpetati hästi, see meeldis mulle väga. Aga meid viidi internaatkoolis natuke liiga tihti missale. Kogu aeg tuli pihtida. Vahel me ei teadnud, mis pattu pihtida, ja ütlesime siis: "Ma varastasin lund!"" :""Ma varastasin lund!" Ah, kui tore mul internaatkoolis oli! Mul oli nii lõbus!" (lk 159) {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ginzburg, Natalia}} [[Kategooria:Itaalia kirjanikud]] [[Kategooria:Itaalia näitekirjanikud]] [[Kategooria:Itaalia poliitikud]] 7bnj16vpxs38efnl91fcl8ci6ivzc27 135126 135125 2026-05-25T20:26:58Z Pseudacorus 2604 /* Perekonnaleksikon */ 135126 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Natalia Ginzburg 1956.jpg|pisi|200px|Natalia Ginzburg 1956]] '''Natalia Ginzburg''' (neiupõlvenimi Natalia Levi, pseudonüüm Alessandra Tornimparte; 14. juuli 1916 – 7. oktoober 1991) oli Itaalia kirjanik ja poliitik. Tema poeg [[Carlo Ginzburg]] on nokitsenud väikestviisi mikroajaloo kallal. =="See oli nii"== Tsitaadid väljaandest: Natalia Ginzburg, "See oli nii", rmt: Natalia Ginzburg, "See oli nii. Ambur", tlk Anne Kalling ja Merike Pau, Loomingu Raamatukogu 32-33/1981 * Ma ütlesin talle: "Räägi mulle [[tõde|tõtt]]," ja tema ütles: "Mis tõtt?" ja joonistas kiiresti midagi oma taskuraamatusse ja näitas mulle, see oli hiiglapikk [[rong]] suure musta suitsupilvega ja ta ise upitas ennast aknast välja ja lehvitas rätikut. :Ma tulistasin talle näkku. (lk 5, algus) * Ma ütlesin talle: "Ma eelistan teada saada tõtt ükskõik missugusel kujul." Ja tema hakkas naerma ja ütles: :"Tõde, mis nii kallis, otsida tuleb, :elu ta eest on nii mõnedki andnud." (lk 6) * Pean alustama esimesest päevast, mil me olime doktor Gaudenzi majas tutvunud. Ta mängis doktor Gaudenzi naisega neljal käel [[klaver]]it ja laulis mõned laulud murdes. Ta vaatas mind. Ta joonistas [[pliiats]]iga mu [[nägu]] oma taskuraamatusse. Ma ütlesin, et minu meelest on see sarnane, kuid tema ütles, et ei ole, ja tõmbas lehe katki. Doktor Gaudenzi ütles: "Ta ei oska kunagi [[joonistamine|joonistada]] naisi, kes talle meeldivad." (lk 6) * Alberto ei meeldinud mulle, kuid mul oli lihtsalt väga hea meel, kui ta tuli pansioni mu juurde, sest ta vaatas mind nii rõõmsate säravate [[silmad]]ega, ja on üpris meeldiv, kui leidub mõni [[mees]], kes sind nõnda vaatab. Ma mõtlesin, et võib-olla on ta minusse kõrvuni armunud, mõtlesin: "vae­seke" ja kujutasin ette, kuidas ta teeb mulle [[abieluettepanek]]u ja milliste sõnadega ta seda teeb. Mina vastaksin talle siis "ei" ja paluksin, et me jääksime [[sõber|sõpradeks]], ja ta viiks mind jälle [[teater|teatrisse]] ja ühel [[õhtu]]l tutvustaks mind oma sõbraga, kes oleks temast noorem ja kes armuks minusse meeletult ja ma abielluksin tolle sõbraga. Meil oleks palju [[laps]]i ja Alberto tuleks meile külla, tooks meile [[jõulud|jõuluks]] suure jõulusaia ja ta oleks rahul, kuid pisut kurb. (lk 6-7) * Igale [[tüdruk]]ule valmistab nii suurt heameelt mõte, et keegi mees on võib-olla temasse [[armumine|armunud]], ja isegi kui ta ise ei ole armunud, näib, nagu oleks ta seda pisut, ja ta muutub palju kenamaks, ta silmad säravad, [[samm]] on kerge, hääl reipam ja õrnem. Enne kui ma kohtasin Albertot, mõtlesin tihti, et jäängi kogu eluks üksi, sest ma tundusin endale nii ilmetuna ja vähe külgetõmbavana, ent kui kohtasin teda ja mulle näis, et ta on minusse armunud, siis ütlesin endale, et kui ma meeldin talle, siis võin ma meeldida ka mõnele teisele, ja miks siis ka mitte mehele, kes rääkis iroonilise ja õrna häälega minu sisemuses. Sel mehel oli kord nii-, kord naasugune nägu, aga tal olid alati laiad tugevad [[õlad]], punased, pisut kohmakad [[käed]], ja tal oli võluv komme minu üle nalja heita, kui ta tuli õhtul meile ja leidis mind [[tugitool]]is istumas ja linikuid välja õmblemas. (lk 7) * Tütarlaps, kui ta on tihti üksi ning kui ta elu on üksluine ja raske, rahakotis vaid mõni kross ja [[kindad]] kulunud, mõtleb välja igasuguseid asju, ning ta on abitu vigade ja ohtude ees, mida [[fantaasia]] seab iga päev üles kõikidele tütarlastele. Nõrk ja kaitsetu fantaasia ohver, õpetasin suures külmas klassiruumis kaheksateistkümnele tüdrukule [[Ovidius]]t ja sõin pansioni sünges söögitoas, vahtides kollaste raamidega aknast välja, ja ootasin, et Alberto tuleks ja viiks mind [[kontsert|kontserdile]] või jalutama. (lk 7-8) * Albertole ei meeldinud endast rääkida ja esialgu oli see mulle ükskõik, hiljem valmistas see mulle pisut meelehärmi ja ma püüdsin tema käest üht-teist küsida, aga ta nägu muutus siis mõtlikuks ja kaugeks ja ta silmad tuhmusid nagu haigetel [[lind]]udel, kui ma pärisin tema käest ta [[ema]] või ta [[töö]] või ta elu kohta. (lk 8) * Francescal oli alati mulle nii palju rääkida, kuid mul polnud kunagi mitte midagi. Aga siis ütlesin Francescale, et Alberto on minusse armunud, kuigi ta polnud mulle midagi öelnud, aga ta oli kinkinud mulle pruunid seemisnahast kindad, ja sel päeval olin ma kindel, et ta armastab mind. Ja ma ütlesin Francescale, et ma ei abiellu Albertoga, kuna ta on liiga vana, ma ei teadnud täpselt, kui vana ta oli, aga üle neljakümne pidi ta olema, ja mina olin siis alles kakskümmend seitse. Francesca ütles, et jätku ma ta sinnapaika, sest tema ei kannatavat seda tüüpi üldse, ja ütles, et visaku ma talle ta kindad vastu vahtimist, sest need polevat enam moes, käivad trukkidega randmelt kinni ja andvat mulle provintsliku väljanägemise. Ta ütles, et küllap ma satun selle tüübiga veel kenakese supi sisse. Francesca oli tol ajal kõigest kahekümneaastane, aga ma kuulasin teda alati, sest mulle näis, et ta on väga tark. Kuid seekord ma ei kuulanud teda ja panin need kindad alati kätte, need meeldisid mulle, olgugi et nad olid trukkidega, ja mulle meeldis Albertoga käia, ja ma kohtusin temaga ikka, sest kahekümne seitsme aasta jooksul polnud veel ükski mees mulle [[kingitus]]i teinud ega mulle tähelepanu osutanud ja mu elu tundus mulle nii kurvana ja tühjana, mõtlesin, et Francescal on hea rääkida, tema saab elus kõik, mis ta tahab, [[reisimine|reisib]] ja elab huvitavat elu. (lk 9) * Läksin ühel päeval Gaudenzide juurde, et Albertot näha või kuulda midagi temast. [[Arst]]i ei olnud kodus, oli ainult naine, kes pesi aknaid. Ma jäin sinna ja vaatasin pealt, kuidas ta nühkis aknaklaase, Ja ta seletas mulle, et kõigepealt tuleb akende pesemisel kasutada ajalehepaberit ja vette segatud [[tuhk]]a ja seejärel hõõruda klaase aeglaselt villase riide tükiga, siis hakkavad aknad lausa hiilgama. Lõpuks ronis ta [[trepp|trepi]] pealt alla ja tegi mulle [[šokolaad]]i, kuid ei rääkinud midagi Albertost, ja ma läksin minema. (lk 10-11) * Ta ütles, et tal oli olnud palju tööd, ja seepärast polevat ta veel jõudnud mind pansionis üles otsida, aga et ta olevat mõtelnud minu peale. Vaatasin teda ja püüdsin leida selles väikeses halli käharpeaga mehes seda, mis oli mind piinanud ja täitnud ahastusega terve selle aja. Tundsin, et olin külm, alandatud ja nagu hingeliselt murtud. (lk 11) * Küsisin talt, kuidas tema oli [[suvi|suve]] veetnud. Otsekohe muutus ta nägu nagu väsinuks ja kaugeks ja ta ütles mulle, et olevat vaadanud ainult [[järv]]e ja et talle meeldivat väga järved, sest järve [[valgus]]es ja värvis ei olevat midagi vägivaldset, kuna [[meri]] olevat liiga suur ja julm oma valguse ja vägivaldsete värvidega. (lk 11) * Hakkasime kokku saama peaaegu iga päev või igal õhtul ja kui ma jõudsin tagasi ja läksin trepist üles oma tuppa, siis küsisin endalt, kas ta on minusse või kas mina olen temasse armunud, ja ma ei saanud enam mitte millestki aru. (lk 11) * Õpetasin Xenophoni kaheksateistkümnele lapsele klassiruumis, mis oli uuesti [[roheline|roheliseks]] võõbatud, [[Aasia]] kaart ja [[paavst]]i portree seinal, sõin lõunat pansioni söögitoas, kus perenaine käis laudade vahel ringi, ja istusin laupäeval Porta Vittorias [[buss]]i peale ja tundsin, et olen valmis idioot, sest ma ei suutnud tunda huvi mitte kellegi ega millegi vastu. (lk 11) * Kui ma lõpuks tulema, sain, oli juba hilja ja ma jõudsin pansioni, kui seal juba ust kinni pandi, ja teenija ütles mulle, et olevat käinud toosama härra, kes olevat mind natuke aega võõrastetoas oodanud ja siis minema läinud. Ma läksin oma tuppa, heitsin [[voodi]]sse ja mulle tuli [[nutt]] peale. See oli esimest korda elus, kui ma nutsin ühe mehe pärast, ja siis ma mõtlesin, et ma armastan tedav kui ma tema pärast niimoodi nutan. Ja ma mõtlesin, et kui ta küsib, kas ma tahan temaga abielluda, siis ma vastan "jah", ja me oleme alati koos ja ma tean iga tund ja iga minut, kus ta on. Aga kui ma mõtlesin, et pean temaga ka magama, siis tundsin vastikust ja ütlesin endale, et võib-olla ma ei olegi armunud, ja ma ei saanud enam üldse millestki aru. (lk 12) * Ükskord ütles Alberto mulle, et tal ei õnnestu ükski tegevus. Ta oskas joonistada, aga temast ei saanud [[kunstnik]]ku, oskas mängida klaverit, aga ei jõudnud kunagi niikaugele, et oleks mänginud hästi, ta oli [[advokaat]], aga tal polnud kunagi olnud tarvidust teenida endale ülalpidamist, ja seetõttu ei olnud sellel ka tõsisemaid tagajärgi, kui ta jättis kontorisse minemata. Nõnda jäi ta hommikul voodisse [[romaan]]i lugema. Aga mõnikord oli tal veidi [[häbi]] ja ühtlasi oli tal kõigest kõrini ja talle näis, nagu lämbuks ta oma pehmes ja soojas kollasest [[siid]]ist sulgtekiga voodis. Alberto ütles, et ta on nagu kork, mis ulbib meres, ja [[laine]]d kiigutavad teda meeldivalt, kuid ta ei saa kunagi teada, mis peitub merepõhjas. Ainult niipalju oli ta mulle endast rääkinud, ja veel seda, et talle meeldivad [[jõed]] ja järved, ja mina tuletasin tema sõnu meelde ja kordasin neid endamisi, aga seda oli vähe tema elu suure salapärase [[avarus]]e kohta, kus ma nägin ulpimas vana naist, kes õppis [[sanskriti keel]]t, ja kollasest siidist sulgtekki. (lk 13) * Kui ta minust lahkus, tundsin alati hämmeldust ja [[tühjus]]t, ja ma ei saanud sellest mehest üldse aru. Ma ei mõistnud, miks ta veetis nii palju aega minuga, pärides minult pansioni inimeste kohta ja joonistades. Me polnud kordagi rääkinud [[armastus]]est. Me jalutasime kaugele jõe äärde või linnast välja, kus tavaliselt käisid armunud, ning kumbki meist polnud vihjanud ühegi sõna ega liigutusega armastusele. (lk 14) * Siis ükskord ütlesin talle, et armastan teda, sest ma olin väsinud kandmast seda [[saladus]]t endas ning tundsin tihti ennast lämbuvat üksinda oma pansionitoas selle saladusega, mis kasvas minu sees, ja ma tundsin end aina rohkem idioodistuvat ning ei suutnud enam huvituda mitte kellestki ega mitte millestki. Ma pidin teada saama, kas ka tema armastab mind ja kas me kunagi abiellume. Mul oli seda vaja, nagu inimene vajab süüa või juua, ja lõpuks tuli mulle äkki pähe, et alati peab rääkima tõtt, olgugi see väga raske ja [[julgus]]t nõudev. Nõnda ma ütlesingi talle, et armastan teda. (lk 14) * Mõtlesin naisele, keda Alberto armastas. See naine seisis liikumatult minu ees ja vahtis mulle otsa nürimeelse ja õela pilguga suurest [[roosa]]ks puuderdatud näost. Tal olid suured pehmed [[rinnad]] ja pikad sõrmustatud käed. Siis ta kadus ära, aga hetke pärast seisis ta uuesti minu ees, nüüd oli see kõhn pisike kurnatud naine, suur moest läinud [[kübar]] peas, ilme väsinud ja nukker. Suure kübaraga nääpsukesel naisel oli minust kahju, kuid tema juuresolek oli mulle talumatu ja ta kaastundlik [[pilk]] hirmutas mind. (lk 16) * Ütlesin, et ennem kärvan maha üksinda pansionis oma toas, kui et istun rongi peale ja sõidan minema, ja ütlesin talle, et kui kellelgi on mingi [[mure]], siis on tal parem seedida see mure üksinda läbi paigus, kus ta on alati viibinud, ja et uued kohad teevad veel rohkem haiget neile, kel on mingi mure. (lk 16) * Kui Alberto tegi mulle abieluettepaneku, siis ma nõustusin. Aga ma küsisin temalt, kuidas ta kavatseb hakata minuga elama, kui ta armastab teist, ja ta ütles siis, et kui ma armastan teda väga ja kui mul jätkub julgust, siis me võiksime ehk elada väga hästi, selliseid abielusid on küll ja küll, sest see on üpriski keeruline ja harv juhus, kui abielluvad kaks, kes mõlemad teineteist armastavad. (lk 17) * Alberto [[kabinet]]i uks oli lukus. Ta lukustas selle iga kord, kui läks välja, ja pani võtme tasku. Küsisin, miks ta seda teeb, ja ta vastas, et tal on kirjutuslaua sahtlis laetud [[revolver]]. [[Sahtel]] oli ilma lukuta, ta ei saanud seda kinni panna ja sellepärast pani ta lukku toaukse. Ta hakkas naerma ja ütles, et ta ei tahaks, et mul tuleks ühel heal päeval pähe mõni rumal mõte. Ta ütles, et see laetud revolver on tal sahtlis juba aastaid lebanud, juhuks kui tal tuleb tahtmine kas iseennast või kedagi teist maha kõmmutada. Et see on vana [[harjumus]], juba nagu [[ebausk]]. (lk 19) ==Perekonnaleksikon== Natalia Ginzburg, "Perekonnaleksikon", tlk Heete Sahkai, LR 4-7 2026 * Mu õde, vennad ja ema kaebasid mõnikord, et neil on mägedes igav suvitada neis eraldatud majades, kus pole mingit [[meelelahutus]]t ega [[seltskond]]a. Kuna mina olin kõige väiksem, polnud mul meelelahutuseks palju vaja ja ma ei tundnud veel neil aastatel suvitamisest [[igavus]]t. :"Te kõik igavlete, sest teil pole siseelu," ütles isa. (lk 12) * [[Vanaisa]] Parentel ja [[vanaema]] Dolcettal oli [[tütar]] Rosina. Sellel Rosinal suri mees ära, ta jäi väikeste lastega üksi ja ilma rahata ja läks isakoju tagasi. Päev pärast tema tagasitulekut istusid kõik lauas ja vanaema Dolcetta ütles teda vaadates: :"Mis meie Rosinal küll täna on, nii tujust ära teine!" (lk 20) * Demente kliinikus oli üks [[hull]], kes pidas ennast [[Jumal]]aks. Demente ütles talle igal hommikul: "Tere hommikust, lugupeetud härra Lipmann." Mille peale hull vastas "Lugupeetud võib olla küll, aga Lipmann tõenäoliselt mitte!" sest ta ise pidas ennast Jumalaks. (lk 20) * Via Pastrengo [[maja]] oli väga suur. Seal oli kümme või kaksteist [[tuba]], hoov, aed ja klaasveranda, mis avanes aeda; aga seal oli väga pime ja kindlasti niiske, sest ühel talvel kasvas [[kemps]]us paar-kolm [[seen]]t. Need seened olid perekonnas suur kõneaine ja mu vennad ütlesid meie isapoolsele vanaemale, kes oli meil sel ajal külas, et me praadisime need endale söögiks; ja vanaema, kes seda küll ei uskunud, kohkus siiski ära, kirtsutas nina ja ütles: "Siin majas tehakse kõigest bordell." (lk 22-23) * [[Isa]] mitte lihtsalt et ei armastanud [[muusika]]t, vaid vihkas seda: ta vihkas iga instrumenti, mis muusikat tekitab, olgu selleks klaver, [[akordion]] või [[trumm]]. Ükskord vahetult pärast [[sõda]] olin ma koos temaga [[Rooma]]s restoranis; sisenes üks naine, kes tuli [[almus]]t paluma. [[Kelner]] hakkas teda ära ajama. Isa vihastas kelneri peale ja karjus: "Ma keelan teil seda vaest naist ära ajada! Jätke ta rahule!" Ta andis naisele almust; kelner tõmbus solvunult ja vihaselt ühte nurka, salvrätik käsivarrel. Siis võttis naine mantli alt [[kitarr]]i ja hakkas mängima. Natukese aja pärast hakkas isa ilmutama [[kannatamatus]]e märke, mida ta tavaliselt lauas ilmutas: nihutas klaasi, nihutas [[leib]]a, nihutas söögiriistu, kõpsis salvrätiga vastu põlvi. Naine muudkui mängis, kummardudes oma kitarriga isa kohale, tänulikuna oma kaitsjale, ja kitarrist kõlasid pikad melanhoolsed kaebed. Ühel hetkel isa plahvatas: "Aitab sellest muusikast! Minge ära! Ma ei kannata pillimängu!" Aga naine mängis edasi, ja kelner vaikis võidukalt oma nurgas, nautides liikumatult vaatemängu. (lk 34) * Turati ja Kuliscioff olid ema meenutuste alalised tegelased ja ma teadsin, et nad on mõlemad elus, elavad [[Milano]]s (võib-olla koos, võib-olla kumbki oma kodus) ja tegelevad endiselt [[poliitika]]ga, võitlevad [[fašism]]i vastu. Aga nad segunesid minu kujutluses teiste inimestega, kes olid samuti ema meenutuste alalised tegelased: tema vanemad, Silvio, Demente, Barbison. Need olid inimesed, kes olid kas surnud või igal juhul iidvanad, isegi kui nad veel elus olid, sest nad olid osalised kaugetes aegades, ammustes [[sündmus]]tes, kui ema oli väike, kui ta kuulis, kuidas öeldi "minu kutsa õde" ja "mis haisuga on..."; inimesed, keda praegu ei saanud kohata, keda ei saanud puudutada, ja isegi kui neid kohati või puudutati, ei olnud nad siiski needsamad, kes sellel ajal, milles mina neist mõtlesin, ja kes isegi juhul, kui nad olid veel elus, olid nakatatud kokkupuutest [[surnu]]tega, kellega nad minu vaimus koos elasid: nad olid omandanud surnute kättesaamatu ja kerge sammu. (lk 34-35) * Ka mulle tundus mäe ja aasa [[luuletus]] väga ilus ja ma põlesin [[kadedus]]est, et ma polnud seda ise kirjutanud. See oli lihtne: [[mäed]] ja aasad, minagi olin neid nii palju kordi mägedes näinud. Ja mul polnud pähe tulnud, et neist võiks midagi teha: ma olin neid vaadanud ja kõik. Luuletused olidki niisiis sellised: lihtsad, tehtud eimillestki; tehtud asjadest, mida vaadati. Ma vaatasin tähelepanelikult enda ümber: otsisin asju, mis võiksid sarnaneda nende mägede ja aasadega, ja mida ma seekord kellelgi enda eest ära napsata ei lase. (lk 40) * Teatris käisid tavaliselt ema, Paola ja Mario, ja nad käisid seal tavaliselt koos Ternidega, kellel polnud küll alati tasuta esireakohti nagu Petrolinile, aga kellel oli siiski alati [[loož]] ja kelle kutsel nad seal käisid; seetõttu ei saanud isa öelda: "Ma ei taha, et te teatri peale raha raiskate"; pealegi suhtus ta soosivalt sellesse, et ema veetis õhtu koos Maryga. "Sa käid muudkui lõbutsemas," ütles ta siiski emale. "Sa jätad mu alati üksi." - "Aga sa istud ju kõik õhtud oma kabinetis," ütles ema. "Sa ei aja minuga juttu. Sa ei ole mulle seltsiks." - "Oled ikka eesel!" ütles isa. "Sa tead ju, et mul on tegemist. Mul pole aega raisata nagu teil kõigil. Pealegi, ega ma selleks sinuga ei abiellunud, et sulle seltsiks olla!" (lk 45) * Meie peres mängiti tol ajal sellist [[mäng]]u. Mängu oli välja mõelnud Paola ja seda mängisid peamiselt tema ja Mario, aga vahel osales selles ka ema. :Mäng seisnes tuttavate inimeste jagamises [[mineraal]]ideks, [[loom]]adeks ja [[taim]]edeks. :Adriano oli mineraal-taim. Paola oli loom-taim. Gino oli mineraal-taim. Rasetti, keda me polnud küll aastaid näinud, oli puhas mineraal, nagu ka Frances. :Isa oli loom-taim, nagu ka ema. :"Tühi loba!" ütles isa, kui juhtumisi mõne sõna tabas. "Jälle see teie tühi loba!" :Puhtaid taimi, puhtaid fantaasiainimesi, oli maailmas ülivähe. Võib-olla ainult mõned suured [[poeedid]] olid olnud puhtad taimed. Kuidas me ka ei otsinud, ei leidnud me oma tuttavate hulgast ühtegi puhast taime. :Paola ütles, et see mäng on tema välja mõeldud, aga hiljem ütles keegi talle, et samalaadse jaotuse oli teinud juba [[Dante]] oma raamatus "De vulgari eloquentia". Ma ei tea, kas see on tõsi. (lk 72) * Siis tuli Adriano ja rääkis, et kui Mario ja tema sõber autoga Ponte Tresa kaudu üle piiri sõitsid, pidasid piirivalvurid nad kinni, et sigarette otsida; nad otsisid auto läbi ja leidsid antifašistlikke brošüüre. Mariol ja ta sõbral kästi autost välja tulla ja piirivalvurid hakkasid neid mööda jõekallast politseijaoskonda viima. Äkki rabeles Mario lahti, hüppas jõkke, täies riides, nagu ta oli, ja hakkas [[Šveits]]i piiri poole ujuma. Viimasel hetkel tulid Šveitsi piirivalvurid talle [[paat|paadiga]] vastu. Nüüd oli Mario turvaliselt Šveitsis. :Adriano oli Turati põgenemise näoga, oma õnneliku ja kohkunud ohtlike päevade näoga, ja andis ema käsutusse [[auto]] ja autojuhi, kuigi ema ei osanud nendega midagi peale hakata, sest ta ei teadnud, kuhu minna. :Ema lõi iga natukese aja tagant käsi kokku ja ütles korraga [[rõõm]]u, imetluse ja ehmatusega: :"Vette! Mantliga!" (lk 73) * "Mul on igav!" ütles ema. "Mul pole lõbus! Ma olen tüdinud! Pole midagi hullemat kui igavus! Saaks ma vähemalt mõne huvitava [[haigus]]e!" :Vahel jäi ta [[gripp]]i. Siis oli tal hea meel, sest gripp tundus talle õilsama haigusena kui tema tavalised seedehäired. Ta mõõtis [[palavik]]ku: kolmkümmend seitse neli. "Tead, et ma olen haige?" ütles ta rahulolevalt isale. "Mul on kolmkümmend seitse neli!" :"Kolmkümmend seitse neli? See on vähe!" ütles isa. "Mina lähen ka kolmekümne üheksaga [[labor]]isse!" (lk 90) * Abielludes olin ma äkki avastanud töö ja vaeva ja see oli tekitanud minus [[laiskus]]e, mis nõrgestas mu tahet ja halvas mõttes mind ümbritsevad inimesed, nii et ma kujutlesin enda ümber ainult täielikku liikumatust ja püüdsin tellida Martinalt lõunaks ainult selliseid toite, mis valmisid kiiresti ja määrisid vähe potte. Olin avastanud ka raha: mitte et ma oleks ihneks muutunud - olen alati olnud lahtise käega nagu mu emagi -, aga ma olin märganud asjade taga raha olemasolu nagu väsitavat ja käänulist kõverteed, mis võis kolmekümnesendiste kannul viia ei tea kuhu, tundmatusse sihtpunkti; ja ka see tekitas minus mingit [[väsimus]]t, laiskust ja loidust. Mis ei takistanud mind küll raha ära kulutamast, niipea kui mul seda olema juhtus, ise kohe selle ärakulutamist kahetsedes. (lk 100) * Kõik kolm [[sõbranna]]t elasid eri põhjustel avalikus [[vastuolu]]s ühiskonnaga. [[Ühiskond]] kujutas endast nende silmis kerget, korrapärast, kodanlikku elu, mis koosneb kindlatest kellaaegadest, kosutavatest ravikuuridest, süstemaatilistest ja kontrollitud õpingutest perekonna rüpes. Minul oli see kerge elu enne abiellumist olemas ja ma kasutasin selle paljusid [[privileeg]]e, aga ma ei armastanud seda ja ihkasin sellest välja pääseda. Me otsisime sõbrannadega kokkusaamiseks linnast kõige rusuvamaid kohti: kõige troostitumaid [[park]]e, kõige armetumaid piimabaare, kõige räpasemaid kinosaale, kõige ilmetumaid ja inimtühjemaid [[kohvik]]uid, ja tundsime ennast selles armetus [[hämarus]]es või neil külmadel [[pink]]idel nagu [[laev]]al, mis on kinnitusköied katki tõmmanud ja triivib sihitult. (lk 101) * Emal oli minu suhtes kaitseinstinkt, mida tal oma teiste laste suhtes ei olnud, võib-olla selle pärast, et mina olin tema lastest noorim; ja kui sündisid minu lapsed, laienes seesama kaitseinstinkt ka neile. Peale selle tundus talle alati, et ma olen ohus, sest Leone arreteeriti aeg-ajalt. Ta arreteeriti ettevaatusabinõuna iga kord, kui Torinosse tuli mõni võimukandja või [[kuningas]]. Teda hoiti kolm-neli päeva [[vangla]]s ja lasti kohe välja, kui see tegelane lahkus; ja Leone tuli jälle koju, põsed habemetüükast mustendavad ja pesupamp kaenla all. "Paganase kuningas! Püsigu natuke kodus! ütles ema. Tavaliselt ajas kuningas ta naerma ja tal polnud tema vastu midagi; talle meeldis, et kuningal on nii lühikesed ja kõverad jalad ja et ta on nii kergesti ärrituv. Aga teda pahandas, et Leone iga kord "selle tohmuse pärast" arreteeriti. (lk 108) * Pavese nõustus harva võõraid vastu võtma. Ta ütles: "Mul on tegemist! Ma ei taha kedagi näha! Käigu kuradile! Ma vilistan nende peale!" :Seevastu uued töötajad, noored, vestlesid võõrastega meelsasti. Võõrastel võis häid mõtteid olla. :Pavese ütles: "Siia pole mõtteid vaja! Meil on mõtteid ülearugi!" :Tema laual helises sisetelefon ja tuttav ninahääl ütles torus: :"All on see ja see. Võta ta vastu. Võib-olla tal on mingi ettepanek." :Pavese ütles: :"Mis ettepanekuid meil vaja on? Ettepanekud kasvavad meil üle pea! Ma vilistan ettepanekutele! Ma ei taha mõtteid!" (lk 115) * Pärast sõda seevastu tundus maailm tohutu, tundmatuseni muutunud ja piirideta. Ema elas selles siiski edasi, nagu oskas. Ta elas jälle rõõmsalt, sest rõõm oli tema loomuses. Tema hing ei osanud vananeda ja ta ei saanud kunagi tunda vanadust, mis tähendab nurgas konutamist ja mineviku hävingu taganutmist. Ema vaatas mineviku hävingut pisarateta ega leinanud seda taga. Talle ei meeldinud leinariideid kanda. Kui tema ema suri, elas ta Palermos ja tuli Firenzesse, kus tema ema oli surnud ootamatult ja üksi. Ema surnuna nähes tundis ta suurt valu. Ta läks välja, et osta endale leinakleit. Aga selle asemel, et osta must kleit, nagu ta oli kavatsenud, ostis ta hoopis punase kleidi, ja ta tuli Palermosse tagasi, see punane kleit kohvris. Ta ütles Paolale: "Mis teha, ema ei sallinud musti riideid ja tal oleks väga hea meel, kui ta mind selles imeilusas punases kleidis näeks!" (lk 124) * Sõjajärgne aeg oli selline, kus kõik pidasid ennast luuletajateks ja kõik pidasid ennast poliitikuteks; kõik kujutasid ette, et luuletusi saab kirjutada ja isegi peab kirjutama kõigest, pärast neid pikki aastaid, kui oli tundunud, et maailm on tummaks jäänud ja kivistunud, ja tegelikkus oli paistnud nagu läbi klaasi, mingis klaasjas, kristalses ja tummas liikumatuses. Romaanikirjanikud ja luuletajad olid fašismiaastatel paastunud, sest polnud võtta kuigi palju sõnu, mida oleks tohtinud kasutada; ja need vähesed, kes veel sõnu kasutasid, olid valinud neid suure hoolega allesjäänud pudemete kõhnast salvest. Fašismiajal olid luuletajad hakanud väljendama ainult unenägude viljatut, suletud ja mõistatuslikku maailma. Nüüd oli jälle palju sõnu saada ja tegelikkus tundus jälle käeulatuses olevat, nii et endised paastujad andusid mõnuga lõikusajale. Ja lõikusaeg oli üleüldine, sest kõik otsustasid sellest osa võtta; ja keeles läksid segamini luule ja poliitika, mis tundusid olevat ühte sulanud. Aga siis ilmnes, et tegelikkus on sama keerukas ja salapärane, dešifreerimatu ja hämar nagu unenägude maailm; ja ilmnes, et see on endiselt klaasi taga, ja illusioon, et see klaas on purunenud, osutus mööduvaks. Nii tõmbusid paljud varsti löödult ja heitunult tagasi, langesid uuesti kibedasse paastumisse ja sügavasse vaikusse. (lk 124-125) * Tol ajal oli kaks kirjutamisviisi; üks neist oli lihtsalt faktide üleslugemine, järgides ilmetu ja räsitud maastiku taustale laotuvat halli, vihmast ja ihnet tegelikkust; teises murdsid faktide sekka hullunult pisarad, kramplikud ohked ja nuuksed. Kummalgi juhul ei valitud enam sõnu, sest ühel juhul sulasid sõnad halluses ühte, teisel juhul mattusid oigamisse ja nuuksumisse. Aga endiselt püsis ühine eksiarvamus, et kõike saab luuleks ja sõnadeks muundada. See tekitas luule ja sõnade vastu nii suure vastikuse, et see haaras ka päris luulet ja päris sõnu, nii et lõpuks jäid kõik vait, tardununa tüdimusest ja iiveldusest. Tuli hakata jälle sõnu valima, neid uurima, et tunda, kas need on võltsid või ehtsad, kas need on meis päriselt juurdunud või on neil ainult ühise illusiooni ajutised juured. (lk 125) * Lola meenutas alati suure nostalgiaga seda aega, kui ta vangis oli. "Kui ma vangimajas olin," ütles ta sageli. Vanglas, ütles ta, tundis ta ennast oma elemendis, lõpuks ometi omal kohal, iseendaga rahus, kompleksid olid kadunud, miski ei pärssinud teda enam. Ta oli sõbrunenud jugoslaavia tüdrukutega, kes istusid kinni poliitilistel põhjustel, ja ka tavaliste vangidega; nendega rääkides leidis ta õiged sõnad ja võitis nende usalduse; teised vangid hoidsid kõik tema lähedale, et temalt abi ja nõu saada. Balbo ja Lola arutelud tema võimaliku töökoha üle jõudsid alati "vangimajani", mõlemad jõudsid järeldusele, et talle tuleb leida töökoht, kus ta tunneb ennast, nagu vanglas olleski, täiesti oma elemendis, vabana, ilma et miski teda pärsiks, oma energia täieliku peremehena. Sellist tööd ei tundunud aga lihtne välja mõelda. Hiljem jäi ta ükskord haigeks ja pidi lühikest aega haiglas olema, ja haiglas, haigete tüdrukute keskel, koges ta korraks uuesti seda rahvajuhi energiat, mis ärkas ilmselt dramaatilistel, pingelistel, ohu ja hädaolukorra hetkedel. (lk 145) * See, kes alati naeratas, tuli hiljem kirjastusse tööle ja tema ülesandeks sai teadussarja toimetamine, mis tundus väga veider, sest ta ei paistnud olevat kunagi mingilgi viisil teadusega tegelenud; aga ilmselt sai ta selle toimetamisega hästi hakkama, sest ta töötas sellel kohal aastaid ja sai hiljem isegi sarja peatoimetajaks, olles ikka malbelt, relvitult ja nukralt naeratav, laiutades aina käsi ja kinnitades, et ta ei tea teadusest midagi. Lõpuks läks ta ära ja lõi omaenda teaduskirjastuse. (lk 147-148) * Kavalusest tehtud vead seovad meid kõvasti kinni, sest kavalus istub meis tugevamalt kui tuulepäisus või ettevaatamatus - kuidas vabaneda nii visadest, nii tihedatest, nii sügavale tungivatest köidikutest? Ettevaatusel, arvestusel, kavalusel on mõistuse nägu - mõistuse kibe nägu, hääl, mis esitab tema ümberlükkamatuid argumente, millele pole midagi vastu öelda, millega saab ainult nõustuda. (lk 149) * Meil oli kunagi kombeks pidevalt enesekriitikat teha, see oli sõjajärgsetel aastatel. See tähendas, et kui me olime teinud vea, siis me analüüsisime ja lahkasime seda kõva häälega. Me põimisime uhe vea teisega ja enesekriitika lisandus neile saatena, põimudes ja segunedes vigade endiga, nii nagu muusika seguneb ooperi sõnadega, varjutab nende tähenduse ja viib need ülevas rütmis endaga kaasa. (lk 153-154) * Ka mu isa pidas neil aastatel ükskord kihutuskõne. Tal oli palutud kandideerida Rahvarinde nimekirjas - Rahvarinde egiidi all kandideerisid koos kommunistid ja sotsialistid. Ta oli nõusse jäänud. Talle oli öeldud, et ta peab vähemalt ühe kihutuskõne pidama, ainult ühe. Ta võis rääkida, mida tahab. Ta viidi ühte teatrisse, lasti lavale ronida, ja isa alustas oma kihutuskõnet sõnadega: "Teadus on tõe otsimine." :Ta rääkis ainult teadusest, umbes kakskümmend minutit, ja rahvas vaikis hämmeldunult. Ühel hetkel ütles ta, et Ameerikas on teadusuuringud kaugemale jõudnud kui Venemaal. Rahvas vaikis veel suuremasse segadusse sattunult. Äkki nimetas ta kogemata siiski Mussolinit, öeldes, et ta kutsub teda Predappio eesliks. Selle peale puhkes mürisev aplaus ja isa vaatas hämmastunult ringi, sattudes omakorda segadusse. Selline oligi isa kihutuskõne. (lk 154) * "Kui ma internaatkoolis käisin," ütles ema, "pidin ka vaalu õppima. Looduslugu õpetati hästi, see meeldis mulle väga. Aga meid viidi internaatkoolis natuke liiga tihti missale. Kogu aeg tuli pihtida. Vahel me ei teadnud, mis pattu pihtida, ja ütlesime siis: "Ma varastasin lund!"" :""Ma varastasin lund!" Ah, kui tore mul internaatkoolis oli! Mul oli nii lõbus!" (lk 159) {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ginzburg, Natalia}} [[Kategooria:Itaalia kirjanikud]] [[Kategooria:Itaalia näitekirjanikud]] [[Kategooria:Itaalia poliitikud]] iivh2rs7il85tcxjz0x9oianiflvm6f 0 14677 135128 135112 2026-05-25T22:37:36Z Ollin Masa 5560 Link 135128 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Avastuste ajaloost jääb mulje, et küpseks saanud, peidetud tõde ku jundab aju omaenda vajaduste järgi. Magnet peab kehastuma mõnes Gilbertis, Swedenborgis või 0rstedis, enne kui teiste inimeste meeled on suutelised selle väge mõistma ja kasutama õppima. ** [[Ralph Waldo Emerson]], "Suurmeeste tähtsusest", rmt: "Inimkonna esindajad", tlk Karin Suursalu, LR 24-27 2005, lk 9 * Mina ei tea teist mitte midagi, aga julgen arvata küll. Miks ma ei peaks julgema, mul on tanguteradest [[padi]] ja [[merevaik|merevaigust]] [[madrats]] ja kui ma viitsin pingutada, kleepub [[triikraud]] mu külge nagu magnet. :Lihtsalt TUNDUB, et teil pole [[mängulisus]]t, [[traagilisus]]t, [[ujedus]]t. * [[Kadri Kõusaar]], "Ego", 2001, lk 9 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Füüsika]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 6q6f8qnxnz3njmdzqlrm4wbyls7guel 0 14679 135122 68881 2026-05-25T20:18:48Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135122 wikitext text/x-wiki #suuna[[Häbelikkus]] k70e2ifain8chrlpghyw4mb5u3o7rdk 0 15370 135127 135111 2026-05-25T22:35:33Z Ollin Masa 5560 Link 135127 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * [[Katoliiklus|Katoliiklikud]] doktriin ja distsipliin võivad küll olla [[müür]]id, kuid nad on mänguväljaku müürid. Kujutlegem lapsi mägise ookeani[[saar]]e kaljunukil haljendaval aasal mängimas. Niikaua kui [[kalju]] serva piiras müür, võisid nad pöörases mänguhoos kartmatult mürada, nagu kõige kärarikkamas lastetoas. Aga kui müür maha lõhuti, tekkis ilmselge oht kukkuda [[kuristik]]ku. [[Lapsed]] ei kukkunud sinna; aga kui [[sõber|sõbrad]] nende juurde naasid, olid nad hirmunult keset aasa kobaras koos ega [[laul]]nud enam. ** [[G. K. Chesterton]], "Dogmade võim ja seikleja", rmt: "Õigest usust", tlk Tiia Rinne, Kuldsulg, 2011, lk 192 * Mida [[Blaise Pascal|Pascal]] ütles mõjusa [[religioon]]i kohta, on tõsi iga mõjusa doktriini kohta: see peab "seisma vastu [[loodus]]ele, [[terve mõistus|tervele mõistusele]] ja [[nauding]]utele". ** [[Eric Hoffer]], "The True Believer" (1951), §56 * Sulgeda maailma tabamatu [[Printsiip|printsiip]] mingisse [[inimene|inimese]] kuju ja näo järgi vermitud Isiksusse tundub mulle [[Pühaduseteotus|pühaduseteotus]]ena, kuid samas ja kõigest hoolimata tajun ma mingi [[jumal]]a osadust selles ihus, mis homme suitsuks muutub. Kui ma ütleksin, et just see jumal käsib mind teile "ei" öelda? Aga ikkagi, kuna igasugune puhas [[Teooria|teooria]] põhineb meelevaldsel alusel, miks siis mitte leppida olemasolevaga? Iga doktriin, mis haarab [[rahvamass|laiu hulki]], maksab lõivu inimlikule [[rumalus|totrusele]]: kui juhtuks, et [[Muhamed]]i või [[Kristus]]e asemele pandaks homme [[Sokrates]], oleks asi samamoodi. ** [[Marguerite Yourcenar]], "Opus nigrum", tlk Merike Riives, Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 233 * Vana tõlgendamisstiil oli tungiv, kuid aupaklik; see lisas otsese [[tähendus]]e peale veel ühe tähenduse. Tänapäevane tõlgendamisstiil kaevandab ja kaevandades hävitab; see kaevub [[tekst]]i "taha", et leida [[alltekst]], mis on tõeline. Ülistatuimad ja mõjukaimad modernsed doktriinid, [[Marx]]i ja [[Freud]]i omad, kujutavad endast tegelikult põhjalikke hermeneutilisi süsteeme, agressiivseid ja taktitundetuid tõlgendamisteooriaid. ** [[Susan Sontag]], "Tõlgendamise vastu", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk [[Berk Vaher]], 2002, lk 15 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Teemad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 7oj5q4y6d1tgtsofl4y5li6zktzaifc 0 18368 135118 135116 2026-05-25T12:15:26Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135118 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Aja jooksul ilmus ka autosid, kuid viletsatel [[tee]]del jõudsid nad kehvalt edasi, ühtelugu tuli peatuda, et lasta mööda perutavaid [[hobune|hobuseid]] ja mitte vähem kohkunud [[talupoeg]]i. :Kellestki vanast mõisnikust räägiti kena lugu: tema [[onupoeg]] oli ostnud auto ning osanud vanahärrat sõidule meelitada. Tempo meeldis viimasele; kui ta autost väljus, astus ta lahke naeratusega juhi juurde ja ulatas talle peopesal tüki [[suhkur|suhkrut]]. Ta oli harjunud nii tegema, kui hobused olid eriti head sõitu teinud. * [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 103 * On ju meie riigis kaks suurt vaimu: [[Tartu]] vaim ja Tallinna vaim — need põrkuvad kuskil vahepeal soodes ja rabades piirkondi pidi kokku, aga kaugemal, prowintsides ja riigipiiridel, on hoopis väiksemad ja wähemtunnustatumad vaimud. Kui Tallinna uulitsatel liikudes säälne vaim teile eht londonliku!t, või minugipärast eht new-yorklikult kõrvu sosistab: tempot, tempot, tempot! — siis Tartu vaim paneb oma käe leebelt su otsaesisele ja ütleb mesimagusalt ning tasakesi need sõnad sulle kõrvaauku: aega küll! ** Ats Sih., [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=vandrauudised19351002.1.4&srpos=3&e=-----1936--et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-%22tartu+vaim%22------------ Vändra Uudised : "Pärnu Päevalehe" lisa], 2. oktoober 1935, lk 4 * Tempo, tempo! Elu võib läbi elada üheainsa päeva jooksul. Aga mis teha ülejäänud ajaga? ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977, lk 12 * 17. sajandil "õukonnakõlbulikuks" saanud menuett oli algselt elavaloomuline rahvatants Edela-Prantsusmaal, Poitou’s. Ka [[õukond]]ades tantsiti menuetti esialgu küllaltki kiires tempos ning lõbusalt (Brossard, 1703), kuid aja jooksul, [[aristokraat]]ide [[väärikus]]e kasvades, aeglustus tempo tunduvalt. Saint Simon mainib sellise "taandarengu" ühe konkreetse [[põhjus]]ena asjaolu, et vananev kuningas [[Louis XIV]] keelas esitada menuetti kiiremini, kui ta ise seda tantsida jõudis. [[Kuningas|Kuninga]] käsk oli seaduseks ja nii aeglustati menueti tempot kogu [[Prantsusmaa]]l. 1750. aasta "Encyclopedies" kirjeldatakse menueti karakterit kui "rahulikku ja õilsat". Seda tantsiti väärika hoiakuga, nappide vihjeliste liigutuste ning kummardustega. Selline tasakaalukas [[elegants]] peegeldub ka 18. sajandi alguse kontsert-menuettidest, mille esitamiseks Matthesoni sõnul on vajalik vaid "tagasihoidliku lõbususe olemasolu". ** [[Nikolaus Harnoncourt]], "Kõnelev muusika", tlk Tarmo Vaask, 2003, lk 196 * Progressi tempo: Ühiskond on muul, mitte auto... Kui teda liialt tagant sundida, lööb ta takka üles ja viskab ratsaniku maha. ** [Arthur Bloch]], Issawi progressiseadused, rmt: "Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad", tlk Toomas Niit, LR 40/1982, lk 14 * 1930. aasta veebruari keskel võtsid Tatari ANSV Kesktäitevkomiteeja Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Kulakluse kui klassi likvideerimisest [[Tatarimaa]]l". Juba nädal hiljem selgus kesktäitevkomitees toimunud operatiivnõupidamisel, et [[kollektiviseerimine|kollektiviseerimise]] ja kulakluse likvideerimise tempo on vabariigis kohutavalt aeglane. Ja kuidagi isevoolu teed, parteiliste juhtide ja GPU kõrgete ametnike teadmata kukkus nii välja, et mõned juurdlusele mitte eriti vajalikud oblastivalitsuse külalised viidi üle [[kulak]]ute kategooriasse. Nende [[toimik]]ud läksid kaotsi, tolmusid kappides ja seifides, põlesid tulekahjudes. Aga nad ise viidi üksikkambritest ja eeluurimisisolaatoritest üle tapivangla kasemattidesse, mis olid ülerahvastatud kulakuks kuulutatud talupoegadega. Ning Punane Tatarimaa jõudis juba märtsi keskpaigaks kollektiviseerimise tempolt riigis kolmandale kohale. ** [[Guzel Jahhina]], "Zuleihha avab silmad", tlk Jüri Ojamaa, Tänapäev, 2017, lk 115-116 * [[Aeg]] näis liikuvat [[silmus]]eid joonistades ja hüpates, mis muutis selle mõõtmise ja jälgimise võimatuks. Iga nädal oli tegevusi tihkelt täis. Iga nädal, kuu ja aasta, mis me Valges Majas veetsime, oli tegevusi tihkelt täis. [[Reede]] kätte jõudes tuli mul pingutada, et meelde tuletada, kuidas olid möödunud esmaspäev ja teisipäev. Istusin vahel õhtust sööma ja imestasin, kus ja kuidas oli läinud lõuna. Isegi praegu ei jõua see mulle hästi kohale. Tempo oli liiga kiire ja aega mõtiskleda liiga vähe. Üks [[pärastlõuna]] võis sisaldada paari ametlikku üritust, mitut koosolekut ja fotosessiooni. Ma võisin külastada päeva jooksul mitut osariiki või pidada kõnet 12 000 inimesele või teha koos 400 lapsega lõunakülje murualal harki-kokku hüppeid - ja kõike seda enne õhtuse vastuvõtu jaoks uhke kleidi selgatõmbamist. (lk 374) ** [[Michelle Obama]], "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018 [[Kategooria:Füüsika]] [[Kategooria:Muusika]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] cxbqnlw8rfyf6ixyv8chva0tlqqyy90 135119 135118 2026-05-25T12:15:57Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135119 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Aja jooksul ilmus ka autosid, kuid viletsatel [[tee]]del jõudsid nad kehvalt edasi, ühtelugu tuli peatuda, et lasta mööda perutavaid [[hobune|hobuseid]] ja mitte vähem kohkunud [[talupoeg]]i. :Kellestki vanast mõisnikust räägiti kena lugu: tema [[onupoeg]] oli ostnud auto ning osanud vanahärrat sõidule meelitada. Tempo meeldis viimasele; kui ta autost väljus, astus ta lahke naeratusega juhi juurde ja ulatas talle peopesal tüki [[suhkur|suhkrut]]. Ta oli harjunud nii tegema, kui hobused olid eriti head sõitu teinud. * [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 103 * On ju meie riigis kaks suurt vaimu: [[Tartu]] vaim ja Tallinna vaim — need põrkuvad kuskil vahepeal soodes ja rabades piirkondi pidi kokku, aga kaugemal, prowintsides ja riigipiiridel, on hoopis väiksemad ja wähemtunnustatumad vaimud. Kui Tallinna uulitsatel liikudes säälne vaim teile eht londonliku!t, või minugipärast eht new-yorklikult kõrvu sosistab: tempot, tempot, tempot! — siis Tartu vaim paneb oma käe leebelt su otsaesisele ja ütleb mesimagusalt ning tasakesi need sõnad sulle kõrvaauku: aega küll! ** Ats Sih., [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=vandrauudised19351002.1.4&srpos=3&e=-----1936--et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-%22tartu+vaim%22------------ Vändra Uudised : "Pärnu Päevalehe" lisa], 2. oktoober 1935, lk 4 * Tempo, tempo! Elu võib läbi elada üheainsa päeva jooksul. Aga mis teha ülejäänud ajaga? ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977, lk 12 * 17. sajandil "õukonnakõlbulikuks" saanud menuett oli algselt elavaloomuline rahvatants Edela-Prantsusmaal, Poitou’s. Ka [[õukond]]ades tantsiti menuetti esialgu küllaltki kiires tempos ning lõbusalt (Brossard, 1703), kuid aja jooksul, [[aristokraat]]ide [[väärikus]]e kasvades, aeglustus tempo tunduvalt. Saint Simon mainib sellise "taandarengu" ühe konkreetse [[põhjus]]ena asjaolu, et vananev kuningas [[Louis XIV]] keelas esitada menuetti kiiremini, kui ta ise seda tantsida jõudis. [[Kuningas|Kuninga]] käsk oli seaduseks ja nii aeglustati menueti tempot kogu [[Prantsusmaa]]l. 1750. aasta "Encyclopedies" kirjeldatakse menueti karakterit kui "rahulikku ja õilsat". Seda tantsiti väärika hoiakuga, nappide vihjeliste liigutuste ning kummardustega. Selline tasakaalukas [[elegants]] peegeldub ka 18. sajandi alguse kontsert-menuettidest, mille esitamiseks Matthesoni sõnul on vajalik vaid "tagasihoidliku lõbususe olemasolu". ** [[Nikolaus Harnoncourt]], "Kõnelev muusika", tlk Tarmo Vaask, 2003, lk 196 * Progressi tempo: Ühiskond on muul, mitte auto... Kui teda liialt tagant sundida, lööb ta takka üles ja viskab ratsaniku maha. ** [[Arthur Bloch]], Issawi progressiseadused, rmt: "Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad", tlk Toomas Niit, LR 40/1982, lk 14 * 1930. aasta veebruari keskel võtsid Tatari ANSV Kesktäitevkomiteeja Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Kulakluse kui klassi likvideerimisest [[Tatarimaa]]l". Juba nädal hiljem selgus kesktäitevkomitees toimunud operatiivnõupidamisel, et [[kollektiviseerimine|kollektiviseerimise]] ja kulakluse likvideerimise tempo on vabariigis kohutavalt aeglane. Ja kuidagi isevoolu teed, parteiliste juhtide ja GPU kõrgete ametnike teadmata kukkus nii välja, et mõned juurdlusele mitte eriti vajalikud oblastivalitsuse külalised viidi üle [[kulak]]ute kategooriasse. Nende [[toimik]]ud läksid kaotsi, tolmusid kappides ja seifides, põlesid tulekahjudes. Aga nad ise viidi üksikkambritest ja eeluurimisisolaatoritest üle tapivangla kasemattidesse, mis olid ülerahvastatud kulakuks kuulutatud talupoegadega. Ning Punane Tatarimaa jõudis juba märtsi keskpaigaks kollektiviseerimise tempolt riigis kolmandale kohale. ** [[Guzel Jahhina]], "Zuleihha avab silmad", tlk Jüri Ojamaa, Tänapäev, 2017, lk 115-116 * [[Aeg]] näis liikuvat [[silmus]]eid joonistades ja hüpates, mis muutis selle mõõtmise ja jälgimise võimatuks. Iga nädal oli tegevusi tihkelt täis. Iga nädal, kuu ja aasta, mis me Valges Majas veetsime, oli tegevusi tihkelt täis. [[Reede]] kätte jõudes tuli mul pingutada, et meelde tuletada, kuidas olid möödunud esmaspäev ja teisipäev. Istusin vahel õhtust sööma ja imestasin, kus ja kuidas oli läinud lõuna. Isegi praegu ei jõua see mulle hästi kohale. Tempo oli liiga kiire ja aega mõtiskleda liiga vähe. Üks [[pärastlõuna]] võis sisaldada paari ametlikku üritust, mitut koosolekut ja fotosessiooni. Ma võisin külastada päeva jooksul mitut osariiki või pidada kõnet 12 000 inimesele või teha koos 400 lapsega lõunakülje murualal harki-kokku hüppeid - ja kõike seda enne õhtuse vastuvõtu jaoks uhke kleidi selgatõmbamist. ** [[Michelle Obama]], "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 374 [[Kategooria:Füüsika]] [[Kategooria:Muusika]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] dovd6lpp1as779hmlqkdwdcpg5dd4zt 135130 135119 2026-05-25T22:41:08Z Ollin Masa 5560 Link 135130 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Aja jooksul ilmus ka autosid, kuid viletsatel [[tee]]del jõudsid nad kehvalt edasi, ühtelugu tuli peatuda, et lasta mööda perutavaid [[hobune|hobuseid]] ja mitte vähem kohkunud [[talupoeg]]i. :Kellestki vanast mõisnikust räägiti kena lugu: tema [[onupoeg]] oli ostnud auto ning osanud vanahärrat sõidule meelitada. Tempo meeldis viimasele; kui ta autost väljus, astus ta lahke naeratusega juhi juurde ja ulatas talle peopesal tüki [[suhkur|suhkrut]]. Ta oli harjunud nii tegema, kui hobused olid eriti head sõitu teinud. * [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 103 * On ju meie riigis kaks suurt vaimu: [[Tartu]] vaim ja Tallinna vaim — need põrkuvad kuskil vahepeal soodes ja rabades piirkondi pidi kokku, aga kaugemal, prowintsides ja riigipiiridel, on hoopis väiksemad ja wähemtunnustatumad vaimud. Kui Tallinna uulitsatel liikudes säälne vaim teile eht londonliku!t, või minugipärast eht new-yorklikult kõrvu sosistab: tempot, tempot, tempot! — siis Tartu vaim paneb oma käe leebelt su otsaesisele ja ütleb mesimagusalt ning tasakesi need sõnad sulle kõrvaauku: aega küll! ** Ats Sih., [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=vandrauudised19351002.1.4&srpos=3&e=-----1936--et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-%22tartu+vaim%22------------ Vändra Uudised : "Pärnu Päevalehe" lisa], 2. oktoober 1935, lk 4 * Tempo, tempo! Elu võib läbi elada üheainsa päeva jooksul. Aga mis teha ülejäänud ajaga? ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977, lk 12 * 17. sajandil "õukonnakõlbulikuks" saanud menuett oli algselt elavaloomuline rahvatants Edela-Prantsusmaal, Poitou’s. Ka [[õukond]]ades tantsiti menuetti esialgu küllaltki kiires tempos ning lõbusalt (Brossard, 1703), kuid aja jooksul, [[aristokraat]]ide [[väärikus]]e kasvades, aeglustus tempo tunduvalt. Saint Simon mainib sellise "taandarengu" ühe konkreetse [[põhjus]]ena asjaolu, et vananev kuningas [[Louis XIV]] keelas esitada menuetti kiiremini, kui ta ise seda tantsida jõudis. [[Kuningas|Kuninga]] käsk oli seaduseks ja nii aeglustati menueti tempot kogu [[Prantsusmaa]]l. 1750. aasta "Encyclopedies" kirjeldatakse menueti karakterit kui "rahulikku ja õilsat". Seda tantsiti väärika hoiakuga, nappide vihjeliste liigutuste ning kummardustega. Selline tasakaalukas [[elegants]] peegeldub ka 18. sajandi alguse kontsert-menuettidest, mille esitamiseks Matthesoni sõnul on vajalik vaid "tagasihoidliku lõbususe olemasolu". ** [[Nikolaus Harnoncourt]], "Kõnelev muusika", tlk Tarmo Vaask, 2003, lk 196 * Progressi tempo: Ühiskond on muul, mitte auto... Kui teda liialt tagant sundida, lööb ta takka üles ja viskab ratsaniku maha. ** [[Arthur Bloch]], Issawi progressiseadused, rmt: "Murphy seadus ja teisi põhjusi, miks asjad untsu lähevad", tlk Toomas Niit, LR 40/1982, lk 14 * 1930. aasta veebruari keskel võtsid Tatari ANSV Kesktäitevkomiteeja Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Kulakluse kui klassi likvideerimisest [[Tatarimaa]]l". Juba nädal hiljem selgus kesktäitevkomitees toimunud operatiivnõupidamisel, et [[kollektiviseerimine|kollektiviseerimise]] ja kulakluse likvideerimise tempo on vabariigis kohutavalt aeglane. Ja kuidagi isevoolu teed, parteiliste juhtide ja GPU kõrgete ametnike teadmata kukkus nii välja, et mõned juurdlusele mitte eriti vajalikud oblastivalitsuse külalised viidi üle [[kulak]]ute kategooriasse. Nende [[toimik]]ud läksid kaotsi, tolmusid kappides ja seifides, põlesid tulekahjudes. Aga nad ise viidi üksikkambritest ja eeluurimisisolaatoritest üle tapivangla kasemattidesse, mis olid ülerahvastatud kulakuks kuulutatud talupoegadega. Ning Punane Tatarimaa jõudis juba märtsi keskpaigaks kollektiviseerimise tempolt riigis kolmandale kohale. ** [[Guzel Jahhina]], "Zuleihha avab silmad", tlk Jüri Ojamaa, Tänapäev, 2017, lk 115-116 * [[Aeg]] näis liikuvat [[silmus]]eid joonistades ja hüpates, mis muutis selle mõõtmise ja jälgimise võimatuks. Iga nädal oli tegevusi tihkelt täis. Iga nädal, kuu ja aasta, mis me Valges Majas veetsime, oli tegevusi tihkelt täis. [[Reede]] kätte jõudes tuli mul pingutada, et meelde tuletada, kuidas olid möödunud esmaspäev ja teisipäev. Istusin vahel õhtust sööma ja imestasin, kus ja kuidas oli läinud lõuna. Isegi praegu ei jõua see mulle hästi kohale. Tempo oli liiga kiire ja aega mõtiskleda liiga vähe. Üks [[pärastlõuna]] võis sisaldada paari ametlikku üritust, mitut koosolekut ja fotosessiooni. Ma võisin külastada päeva jooksul mitut osariiki või pidada kõnet 12 000 inimesele või teha koos 400 lapsega lõunakülje murualal harki-kokku hüppeid - ja kõike seda enne õhtuse vastuvõtu jaoks uhke kleidi selgatõmbamist. ** [[Michelle Obama]], "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 374 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Füüsika]] [[Kategooria:Muusika]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] b1hfbo4yqv8kpoiys9gvu8z52ifcp36 0 18813 135131 109211 2026-05-26T11:15:35Z CommonsDelinker 32 Replacing Photograph_of_President_William_Jefferson_Clinton_with_Socks_the_Cat_Perched_on_Clinton's_Shoulder-_12-20-1993_(6461509201).jpg with [[File:Photograph_of_President_William_Jefferson_Clinton_with_Socks_the_Cat_Perched_on_Clinton's_Shoulder_-_DPLA 135131 wikitext text/x-wiki [[File:Photograph of President William Jefferson Clinton with Socks the Cat Perched on Clinton's Shoulder - DPLA - 1e3efda57e5b1638c18cf082577c361d.jpg|pisi|Socks (paremal) ja Bill Clinton (vasemal), 20. detsember 1993.]] '''Bill Clinton''' (kodanikunimega '''William Jefferson Clinton''', sünninimega William Jefferson Blythe III; sündinud [[19. august]]il [[1946]] Hope'is, Arkansase osariigis USAs) on USA poliitiku [[Hillary Clinton]]i abikaasa ja küberkiusamise vastase aktivisti [[Monica Lewinsky]] armuke, 1993-2001 USA esikassina tegutsenud Socksi hooldaja 2001. aastani. Kassi eest hoolitsemise kõrvalt susserdas Bill Clinton väikestviisi ka poliitikas. ==Kõned== * Lõpuks, lubage mul öelda, et infoplahvatus on muutnud igaühe elu ning kõige rohkem just [[internet]]is. Mõelgem internetist, kui kiiresti on see saanud osaks meie elust. 1969. aastal investeeris valitsus väikesse arvutivõrku, millest lõpuks sai internet. Kui ma ametisse astusin, olid üksnes kõrge energia [[füüsik]]ud kuulnud sellest, mida nimetatakse [[veeb]]iks - kui ma ametisse astusin, 1993. aasta jaanuaris, olid üksnes kõrge energia füüsikud sellest kuulnud. Nüüd on isegi [[Socks|mu kassil]] oma [[koduleht]]. ** ''Finally, let me say the explosion of information has changed everyone's life, nowhere more than on the Internet. Now, think about the Internet, how rapidly it's become part of our lives. In 1969 the government invested in a small computer network that eventually became the Internet. When I took office, only high energy physicists had ever heard of what is called the Worldwide Web -- when I took office, January of 1993, only high energy physicists had heard of it. Now even my cat has its own Web page.'' ** Bill Clinton, kõne koolide internetiühenduse teemal Knoxville'is Tennessee osariigis USAs 10. oktoobril 1996; [https://govinfo.library.unt.edu/npr/library/speeches/101096.html "Excerpts from transcribed remarks by the President and the Vice President to the people of Knoxville on Internet for schools"], veebiarhiiv CyberCemetery {{RV}} == Välislingid == {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Clinton, Bill}} [[Kategooria:Ameerika Ühendriikide presidendid]] [[Kategooria:Ameerika Ühendriikide juristid]] owmsa1n3vqyt0x9348v0s7su1xwbwom 0 19235 135129 135114 2026-05-25T22:39:50Z Ollin Masa 5560 Link 135129 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Selle aja kohta, kui esimesed koduloomad siia saabusid, teame vähe. Meil on väga vähe [[tõend]]eid, ainult mõned üksikud luud. Esimesed koduloomad olid [[veis]], [[lammas]], [[kits]] ja [[siga]]. Nende siia jõudmine oli kindlasti midagi väga erilist. Arvan, et ka väga keerulist. :Selle üle on ka mujal [[Läänemeri|Läänemere]] ümbruses arutletud, mida need vähesed tõendid ja neile järgnenud pikk ajaline [[paus]] näitab. Näib, et koduloomi püüti küll siia tuua ja nad siia ka jõudsid, aga asi ei läinud veel käima. Võib-olla oli põhjus meie põhjapoolses kliimavöötmes, sest siin on võrreldes nende päriskoduga [[kariloom]]i palju raskem elus hoida. On nad ju pärit hoopis erineva geograafia ja kliimaga [[Viljakas Poolkuu|Viljaka Poolkuu]] alalt. * Küll aga saame kindlalt öelda, et alates [[pronksiaeg|hilispronksiajast]] – ehk siis kaks tuhat aastat pärast seda, kui esimesed koduloomad siia toodi – oli koduloomi siin juba hulgaliselt, ja et loomsetele produktidele toetuv [[majandus]] oli suuresti koduloomade kanda. * Eestis toodi meile üldjuhul sisse nii-öelda täiesti uusi [[tõug]]e, näiteks meriinolambaid Lääne-Euroopast, aga ka teisi loomi. Tihtipeale ei saanud nad kohe siin hakkama. Ei osatud veel tagada, et nad siin ellu jääksid. :Seega võeti kohalik lammas, siga, kits, hobune või veis ja hakati neid uute sisse toodud tõugudega [[Ristamine|ristama]]. Taheti, et säiliks selle kohaliku looma [[vastupidavus]], kes on siinse eluga kohanenud, aga teda taheti parandada – natuke suuremaks, natuke tugevamaks ja et annaks natuke rohkem [[piim]]a. :Meie praegustel tõugudel, näiteks [[Tori hobune|Tori hobusel]], keda aretati universaalseks tööhobuseks, on samamoodi kohalik eesti hobune sees. Kohalikkust on kindlasti hinnatud, aga tahetud parandada. * Kui nüüd mõelda tavalise [[talu]]pidamise peale – kuidas inimesed siin elasid ja olid oma pimedas tarekeses, üheskoos loomadega –, on võib-olla vastus, nagu te ütlesite, et "oli nii, nagu oli". Ega seal midagi väga ilusat ei olnud, ma arvan. Vaevalt, et loomi väga palju kammiti ja kallistati. [[Talv]]ed olid rasked. :Samas jällegi ma ei tahaks arvata, et loomi kuidagi ei austatud või neist ei peetud. Loom hoidis inimese elus ja sellest ka [[austus]]. Tänapäeval näeme selliseid loomi austavaid traditsioone ja maailmapilti näiteks [[Mongoolia]]s. Arvan, et minevikus võis see samamoodi olla. * Lambale ma olen viimased aastad pühendunud ja [[lammas]] on mulle väga sümpaatne ja kallis loomake. Ta on väga huvitav loom, mitte ainult zooarheoloogilises materjalis, vaid ka praeguses loomakasvatuses ja looduses elavate liikide hulgas. Arheoloogilises materjalis on lambaluid päris palju, nii et ta on ka väga tänuväärne uurimismaterjal. * Mind huvitavad hobuse erinevad rollid: [[hobune]] toidulaual ehk lihaloomana, hobune tööloomana, hobune kaaslasena. Samuti huvitab mind hobune ja tema pidamine tänapäeval. Kuna olen suur [[põlistõug]]ude fänn, siis huvitavad mind küsimused, mis aitavad meil teada saada, kuidas oleme jõudnud tänapäevase [[maalammas|maalamba]] ja [[eesti hobune|eesti hobuseni]]. Ja loodetavasti saan neid teemasid edasi uurida, sest hulgaliselt materjali, uusi põnevaid [[metoodika]]id ja [[küsimus]]i jagub. ** [[Eve Rannamäe]], intervjuu: Airika Harrik, [https://novaator.err.ee/1608718597/zooarheoloog-koduloomad-eestiga-esimesel-katsel-ei-kohanenud "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud"], ERR, 24.09.2022 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Põllumajandus]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Loomad]] 264o5r7yaftnpwl9dp0ivwfgrtvgdqb 4 25954 135120 2026-05-25T15:54:47Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '* [[Kavalus]]est tehtud [[viga|vead]] seovad meid kõvasti kinni, sest kavalus istub meis tugevamalt kui tuulepäisus või [[ettevaatamatus]] - kuidas vabaneda nii visadest, nii tihedatest, nii sügavale tungivatest köidikutest? [[Ettevaatus]]el, arvestusel, kavalusel on [[mõistus]]e nägu - mõistuse kibe [[nägu]], hääl, mis esitab tema ümberlükkamatuid [[argument]]e, millele pole midagi vastu öelda, millega saab ainult nõustuda. ** [[Natalia Ginzburg]], "Perekon...' 135120 wikitext text/x-wiki * [[Kavalus]]est tehtud [[viga|vead]] seovad meid kõvasti kinni, sest kavalus istub meis tugevamalt kui tuulepäisus või [[ettevaatamatus]] - kuidas vabaneda nii visadest, nii tihedatest, nii sügavale tungivatest köidikutest? [[Ettevaatus]]el, arvestusel, kavalusel on [[mõistus]]e nägu - mõistuse kibe [[nägu]], hääl, mis esitab tema ümberlükkamatuid [[argument]]e, millele pole midagi vastu öelda, millega saab ainult nõustuda. ** [[Natalia Ginzburg]], "Perekonnaleksikon", tlk Heete Sahkai, LR 4-7 2026, lk 149 tbqeibfb4rplqvh3jdthh147k0kdk2j