Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.47.0-wmf.4 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 2379 135169 117702 2026-05-28T19:49:19Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135169 wikitext text/x-wiki [[File:Hieronymus_Bosch_013.jpg|thumb|Hieronymus Bosch. Õndsate taevaminek. (~1500)]] [[File:Karja kirik Kolgata 2005.jpg|thumb|Karja kirik Kolgata raidreljeef (13. sajand)]] [[Pilt:Nelly_Drell_Soul.jpg|pisi|Nelly Drell, ''Soul'' (2008)]] '''Hing''' on hüpoteetiline väike värisev osa inimesest, milleta ei saa elada, kuid mida saab (ehkki ei soovitata) müüa. Eriti populaarne on hing religioonides. Hinge olemasolu kohta loomadel ei ütle teadus midagi. ==Proosa== * Mazarin, keda üha kannustas nurjatu [[ahnus]], vaevas rahvast ränga maksukoormaga, ja see rahvas, kellelt ta prokurör Taloni sõnade järgi kõik peale hinge välja pigistas ja sellegi ainult sellepärast alles jättis, et polnud võimalik hingi [[oksjon]]il müüa, rahvas, kelle [[kannatlikkus|kannatust]] püüti hoida katkemast kuuldustega saavutatud [[võit]]udest, kes aga leidis, et [[loorber]]id ei kõlba süüa, see rahvas oli juba ammu nurisema hakanud. ** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 7 * Mida kauem kinkeakti tagasisaatmine viibis, seda rohkem kaldus Mazarin arvama, et nelikümmend [[miljon]]it on kindlasti väärt, et nende pärast millegagi riskida, ja eriti veel nii hüpoteetilise asjaga nagu hing. :Kui [[kardinal]] ja [[peaminister]] oli Mazarin peaaegu [[ateist]] ja täielik materialist. * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]", I osa, tlk [[Henno Rajandi]], 1959, lk 337 * Kübar otsaesisele tõmmatud, jälgis vastu troskaistet nõjatuv Dorian Gray tuima pilguga suure linna nurjatut häbi ning kordas endale aeg-ajalt sõnu, mis lord Henry oli öelnud talle nende kohtumispäeval: "Ravitseda hinge meelte abil ning meeli hinge abil." Jah, selles peituski saladus. Ta oli seda sageli üritanud ning üritab nüüd taas. Oli olemas oopiumiurkaid, kus sai osta unustust, ja õuduste urkaid, kus mälestust vanadest pattudest sai hävitada uute pattude hullusega. ** [[Oscar Wilde]], "[[Dorian Gray portree]]", 16. ptk, tlk [[Krista Kaer]], 2021, lk 191 * Hing, Platero, tunneb end tõelise kuningana, kes valitseb omaenda tunnete varandusi ning Looduse suurt ja tervet ihu, ja aukartuses tohivad osa saada Looduse särava ja igavese ilu vaatemängudest need, kes seda väärivad ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LXX, lk 108 * Sinu maine keha pole midagi muud kui [[riided|rõivas]], mille all on hulga peenem rõivas ja selle peenema rõiva sees oled sina [[ise]]. ** [[Manfred Kyber]], "Väikese Veronika kolm küünalt", tlk Mari Lill * Hing lendab sinna, kuhu ta ihkab, õela [[hoolimatus]]e ja [[kurjus]]ega. ** [[Margaret Drabble]], "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 124 * [[Talv]] istutab inimese hinge [[igatsus]]e. [[Kevad]]e järele, õitsemise järele, rohelise lible järele, valge [[pilv]]e järele, [[kiivitaja]] kiljumise järele, teise inimese järele. Ja pole üldsegi oluline, kui vana või noor keegi on. Oluline on, et hing oleks ärkvel. ** [[Nasta Pino]], "Kopliperasoos on rahapada", 1989, lk 109 * Ta ju hakkas juba unustama, et temas piinleb kaks hinge, need hinged vaikisid ja nutsid ilma pisarateta vangikojas, milleks oli neile Marilena vägev kere, nende asemel aga kasvas selles keres täiesti uus, võõras hing, paks ja ablas, jultunud ja lõbus, ahne ja häbematu, teravmeelne, kui see oli kasulik, ja sünge, kui kahjulik. :Ei ole ju saladus, et inimeses lähevad vahel kaduma senised hinged ja sigineb uus, eriti koos [[vanus]]ega. (lk 120) * [[Ljudmila Petruševskaja]], "Marilena saladus", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk [[Toomas Kall]], 2012, lk 115-129 * Ines oli alati arvanud, et ilul pole naise elus mingit tähtsust, vaid hoopis hingel. Naist pidi karmistama ilus hing. Kahjuks polnud aga mitte ükski mees märganud Inese ilusat hinge. Ines süüdistas selles oma tööd. Tavaliselt on ju raamatukogutöötajad naised, kust siit neid mehi võtta. Inesel polnud ka sõbrannasid, olid vaid raamatud. (lk 11) * "Kõigepealt joome kosutavat [[Taimetee|teed]]," pakkus Agnessa, "melissi-lavendli ja lõhnava mündi teed. [[Lavendel]] on armurohi, nukrameelsuse rohi, münt on meelepuhastaja, [[meliss]] aga päikeseline meelerahustaja. Kui seda teed jood, siis hakkab hing looma, keha hingama ja tärkavad meelelised tunded." (lk 55) * Ines naeratas hetkeks, kuid siis kiskusid ta huuled kibedaks muigeks: "Ma ei ole proua, vaid [[preili]]." :Henna turtsatas naerma. :Inese põsed värvusid roosaks. "Jah, mina pole õiget meest leidnud, just korralikku..." :Henna täiendas: "Selline mees peab alles sündima." :"Jätke, tüdrukud," sekkus Rami, "pole ilus sedasi nokkida. Kelle asi see on, oled abielus või vallaline." :"Muidugi, muidugi," laiutas Henna käsi, "ega naise [[ilu]] pole tähtis, vaid hing. Nii sa, Ines, kunagi ju väitsid. Me isegi vaidlesime selle üle, vist läksime riidugi, mäletad." :Muidugi Ines mäletas. Mäletasid teisedki. See vaidlus oli toimunud lõpuklassi klassiõhtul, kui Ines teatas, et peab naise juures eelkõige tähtsaks hinge, haritust, mitte ilu. Henna oli siis lasknud poistel otsustada, kumb on tähtsam, hing või ilu. Poisid olid pidanud ilu tähtsamaks ja Ivari oli tol korral Inesele öelnud: "Sinu hing on nii kuri, et see on võtnud sinult igasuguse välimise ilu." (lk 65) * "[[Luule]]ga?" Ben muigas jälle. "Luulega on küll täbarasti. Ma ei ole suur luulesõber." :"Arusaadav. Mehed ei loegi luuletusi samapalju kui naised." :Ben oli aus: "Ma ei loe üldse. Minu jaoks on luule [[igavus|igav]]." :"Igav? Nojah, võib tõesti igav olla," arutles Ines, "sest meeste hinges puudub sageli [[lüürika]]. Aga minul, tead Ben, minu hing on väga lüüriline." :"Lüüriline hing on kaunis," täiendas Ben, "teeb ka naise kauniks." (lk 100) * [[Helju Pets]], "Klassikokkutulek Kassaris", 2014 * Äkki hing on ikkagi olemas, haa, äkki see on [[Läti]]s. ** [[Maarja Kangro]], [https://kultuur.err.ee/946530/maarja-kangro-lati-lipp "Läti Lipp"], ERR, 28.05.2019 * [[Luud]] on tehtud mullast, veest ja õhust, aga hing tuvi kudrutusest, laste häältest, sinistest [[õhtu]]test ja sellest salapärasest [[energia]]st, mida inimesed üksteisest mööda minnes vahetavad. ** [[Tõnu Õnnepalu]], "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA, 2019, lk 20 * Oletades, et peale uksehingede on põhjust rääkida inimese hingest, siis tekib kohe [[küsimus]], et kui inimesel on hing, kas siis [[kass]]il on ka. [[Budist]] ütleb, et on. [[Kristlane]] ütleb vist, et ei ole. Kas [[neandertallane|neandertallasel]] oli hing? Need asjad lähevad pikapeale omavahel vastuollu. Vastuvaidlematu on aga inimese suur vajadus [[elu]] järele pärast [[surm]]a. Tundub, et ilma peremeheta [[universum]] on üks kõle koht, aga mina olen sellega ära harjunud. Saab ka niimoodi elada. ** [[Rein Taagepera]], intervjuu: [[Vilja Kiisler]], [https://epl.delfi.ee/lp/rein-taagepera-igatseb-endiselt-kuulen-end-tosin-korda-paevas-utlemas-mare-millal-sa-tagasi-tuled?id=91102123 "Rein Taagepera igatseb endiselt. "Kuulen end tosin korda päevas ütlemas: Mare, millal sa tagasi tuled?""] EPL, 25.09.2020 ==Film== * Esimees: Päevakorra punkt kuus, [[elu mõte]]. Noh, Harry, sul olid selle kohta mõned mõtted. : Harry: Õige küll, jah. Mul on üks meeskond selle kallal paar viimast nädalat töötanud ja meie tulemused võib võtta kokku kahe põhilise kontseptsiooniga. Esiteks, inimesed ei kanna küllalt palju [[müts]]e. Teiseks, [[mateeria]] on [[energia]]. [[Universum]]is on palju energiavälju, mida me tavaliselt ei taju. Mõnel energial on spirituaalne allikas, mis mõjutab inimese hinge. Aga see hing ei eksisteeri algusest peale, nagu traditsiooniline [[kristlus]] õpetab, see peab sündima juhitava enesevaatluse käigus. Selleni jõutakse aga harva, kuna inimesel on ainulaadne võime lasta igapäevastel [[pisiasjad]]el end vaimsetelt teemadelt kõrvale eksitada. : [Paus.] : Max: Mis värk nende mütsidega oli? * Filmist "Monty Python's The Meaning of Life" (1983). "Part V: Live Organ Transplants" ==Luule== <poem> Külmand on maa - ja viisteist rasket [[talv]]e seal nõmmel [[kevad]]eks on üle läind; [[truudus|truu]] on see hing, mis hoiab [[mälu]]salve, kui on nii mitmest [[valu]]st läbi käind. </poem> * [[Emily Brontë]], "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180 <poem> Arg pole hing mu sees, ei tuules-tormis värise mu rind: näen taeva sära ees ja sama särav [[usk]] teeb [[julgus|julgeks]] mind. </poem> * Emily Brontë, "Arg pole hing mu sees", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 182-183 <poem> Issand, oh halesta mino henge palava lätete vägevät iha, halesta ahastust tundva henge hullude mõtete mõtsikat viha. </poem> * [[Henrik Visnapuu]], "Issand halesta" (1912) <poem> Ja üha lähemaile hing püüab kaugustelle. Ei ole [[halastus]]t talle - uus [[rahutus]] kiusab jälle. </poem> * [[Marie Under]], "Leid", rmt: "Uneretk", 1968, lk 23 <poem> Mu hinges koos on [[munk]] ja [[sübariit]]. Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. Kesk aja hallust köen kui [[Tuleriit|tuliriit]] ja otsin kõige kiuste elulähet. </poem> * [[Artur Alliksaar]], "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8 <poem> Käin ilmas ringi teiste [[võlgnik]]e seas. Ühed peavad maksma [[tiib]]ade eest. Teistelt nõutakse sisse iga leht. [[Deebet]]i poolel on kirjas iga meie [[kude]]. Mingit [[kombits]]at ega [[väät]]i ei või jätta endale. [[Nimekiri]] on täpne ja näib sedaviisi, et meilt võetakse isegi tühjad pihud. ... [[Protest]]i selle vastu nimetame hingeks. Ja see on ainus, mida nimekirjas pole. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Midagi ei kingita", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 7-8 <poem> Vahel on meil hing. Kellelgi pole seda vahetpidamata ja kogu aeg varnast võtta. ... [[Ankeet|Ankeedi]] täitmise või [[liha]] tükeldamise ajal on hingel reeglina vaba päev. ... [[Rõõm]] ja [[kurbus]] ei ole tema jaoks kaks erinevat tunnet. Ainult siis, kui need kaks ühinevad, on ta meiega. ... Materiaalsetest asjadest meeldivad talle [[pendel|pendliga]] kellad ja [[peeglid]], mis töötavad lakkamatult, isegi siis, kui keegi ei vaata. ... Näib sedamoodi, et nii nagu tema meile, oleme ka meie talle millekski vajalikud. </poem> * Wisława Szymborska, "Veidi hingest", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 9-10 <poem> Oma hinge ei või müüa – kuri [[ilm]] las [[udu]]tab. Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab. </poem> * [[Juhan Viiding]] "Vana mehe laul". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud [[Hasso Krull]]. Tuum 1998, lk 501. Tuntud ka lauluna [[Olav Ehala]] viisil. ==Vanasõnad== * [[Inimene]] püüab [[raha]], raha hinge. * Millal [[põrgu]] hingist täis saab ehk [[silm]] vaatamishimust. * [[Patt]] on hinge [[peremees]]. * [[Raha]] on hinge [[varas]]. * [[Silm]] on hinge [[peegel]]. * [[Tarkus]] on hinge [[tervis]]. * Tõmba hinge, tee [[töö]]d! * [[Vana]]l on sitkem hing kui [[kass]]il. * Viletsal [[visa hing]], õnnetu kaua elab. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Kirjandus== * [[James Krüss]], "[[Timm Thaler ehk müüdud naer]]" ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Filosoofia]] [[Kategooria:Religioon]] [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] [[lt:Dvasia]] ohb6vdme75p7dyzozyzwfvz79dvd4cb 0 2753 135180 134180 2026-05-28T20:07:53Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135180 wikitext text/x-wiki [[Pilt:G._Caillebotte_-_L'Yerres,_pluie.jpg|pisi|right|Gustave Caillebotte, "Yerres, vihm" (1875)]] [[Pilt:Viggo_Pedersen_Summer_showers_1887.jpg|pisi|Viggo Pedersen, "Suvevihm" (1887)]] [[Pilt:A_Summer_Shower,_by_Charles_Edward_Perugini.jpg|pisi|Charles Edward Perugini, "Suvine sagar" (u 1888)]] [[Pilt:Norman_Garstin_-_It_Raineth_Every_Day_1889.jpg|pisi|Norman Garstin, "It Raineth Every Day" (1889)]] [[Pilt:Pauline_Palmer_After_the_Rain_1910.jpg|pisi|Pauline Palmer, "Pärast vihma" (1910)]] [[Pilt:Ellen_Trotzig_A_rain_shower.jpg|pisi|Ellen Trotzig, "Vihmasagar" (u 1910-1911)]] [[Pilt:Sally Philipsen - Regnvejrsdag ved Knippelsbro.png|pisi|Sally Philipsen (1879-1936), "Vihmane päev Knippelsbro silla juures Kopenhaagenis", ''s.d.'']] [[Pilt:Carl_Strathmann_-_Die_Musiker.jpg|pisi|Carl Strathmann (1866–1939), "Moosekandid", ''s.d.'']] [[Pilt:Er_regnen_hørt_op.jpg|pisi|Laurits Andersen Ring, "Kas vihm on üle jäänud?" (1922)]] [[Pilt:Gustaf_Fjaestad_Spring_Rain_1929.jpg|pisi|Gustaf Fjaestad, "Kevadvihm" (1929)]] [[Pilt:Ethel_Spowers._Wet_afternoon,_1930._Linocut.jpg|pisi|Ethel Spowers, "Märg pärastlõuna" (1930)]] '''Vihm''' on sademed, mille käigus langevad maapinnale vedela [[vesi|vee]] piisad. Vihm teeb märjaks, mistõttu pärast vihma tuleb kuivada. Et lükata vihm enda kohalt kõrvalseisjate krae vahele, kasutatakse vihmavarju. ==Piibel== <poem> vesi kulutab kive, vihmavaling uhub maamulla - nõnda hävitad sina inimese lootuse. </poem> * [[Iiobi raamat]] 14:19 <poem> Laulge Issandale tänuga, mängige kandlel kiitust meie Jumalale, 8 kes katab taeva paksude pilvedega, kes valmistab maale vihma, kes laseb tärgata rohu mägedele, 9 ta annab loomadele nende toidu ja kaarnapoegadele, kes teda hüüavad. </poem> * [[Psalmid]] 147:7-9 ==Proosa== * Vihma sajab alati siis, kui aastalaata peetakse või kui me tahame pesu kuivama panna. Asi, mida me otsime, on alati selles [[tasku]]s, kuhu me käe kõige viimaseks pistame. ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme", "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, Loomingu Raamatukogu 28/1972, lk 58 * Sajab. Täna me põllule ei lähe. Täna on mõtiskluste päev. Vaata, kuidas lippab vesi katuserennides. Vaata, kuidas saavad puhtaks akaatsiad, juba mustad, vaid siin-seal pisut kulda; kuidas kraavis uuesti alustab oma teekonda laste laevuke, mis eile alles rohus kinni istus. Ja püüa tabada ses põgusas kahvatus päikesehelgis, kuidas kirikutorni tagant väljub vikerkaar, et sealsamas meie silme all ka surra. ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, CXVIII, lk 166 * Äkki kõmatab taevarannal jälle kõu, tõuseb [[niiskus]]t hingav [[tuul]], ja juba ongi käes: vihma valab jugadena sillutisele, [[maapind]] ohkab peaaegu kuuldavalt, vesi pahiseb, mulksub, ladiseb, peksab vastu aknaid, põristab tuhande sõrmega rentslis, soliseb ojadena ja solksub lõikudes, ja inimene tahaks karjuda [[rõõm]]u pärast, pista pea aknast välja, et jahutada seda taevase märjaga, vilistada, huilata, ta tahaks seista paljajalu [[tänav]]al vulisevates kollakassogastes niredes. Õnnistusrikas sadu, vihma karastav [[kallistus]]! Pese minu hinge ja uha mu [[süda]]nt, sätendav ja jahe kaste! :Ma olin juba tige [[palavus]]e pärast, kuri ja laisk; olin laisk ja rusutud, tuim, jõhker ja isekas; kuivasin ära [[põud|põua]] käes ja lämbusin oma sisimas [[masendus]]est ja [[meelepaha]]st. :Helisege, hõbedased [[suudlus]]ed, millega janune maa vihmapiiskade langemist tervitab: tuhisege, tormlevad vood, mis pesevad kõik puhtaks. Ei ole ainuski päikeseime võrreldav õnnistusrikka vihma [[ime]]dega. Jookse, sogane vesi, maakoore soontes: jooda ja kobesta janunevat [[muld]]a, mille vangid me oleme! Kõik me ohkasime kergendatult, [[rohi]], mina, muld — meie kõik; nii me tunneme end hästi. (lk 56-56, ptk "Õnnistusrikas vihm") * Saksa [[filosoofia]] kinnitab, et jõhker [[tõelisus]] on lihtsalt see, mis on olemas, kuna kõrgeim, kõige kõlbelisem [[seisund]] on ''"das Sein-Sollende"'' ehk see, mis peab olema. [[Aednik]] tunnustab [[juuli]]s täielikult nimelt seda kõige kõrgemat seisundit, sest ta teab ülihästi, mis peaks olema. "Peaks vihma tulema," esitab aednik selle mõtte oma väljendusvahenditega. :Harilikult käib asi nii: kui nõndanimetatud elustavad päikesekiired tõstavad elavhõbedasamba üle viiekümne kraadi C, kui rohi kõrbeb kollaseks, lillelehed kuivavad ja [[puu]]de oksad ripnevad [[janu]] ja kuuma pärast närbunult alla, kui maapind praguneb, põledes kivikõvaks või pudenedes tuliseks [[tolm]]uks, siis harilikult :1) lõhkeb aednikul [[voolik]], nii et ei saagi enam kasta; :2) juhtub midagi [[veevärk|veevärgiga]] ja vett ei tule enam tilkagi ja teil on, nagu öeldakse, pill pinu taga, toru toa taga; muidugi palav pill ja tuline toru. :Säärasel ajal niisutab aednik maapinda oma [[higi]]ga, kuid tulemusteta; kujutlege vaid, kui ohtrasti ta peaks higistama, et sellest jätkuks näiteks pisikesele muruplatsilegi. :Samuti ei aita ka [[vandumine]], needmine, jumalateotamine ega vihane sülgimine, kui me ka iga süljesuutäiega (iga tilk niiskust kulub ju marjaks ära) aeda jookseme. Siis pöördubki aednik sellesinase kõige kõrgema seisundi poole ja ütleb fatalistlikult: :"Peaks vihma tulema." :"Kuhu te suvitama sõidate?" :"Ei teagi, aga vihma peaks tulema." :"Mis te arvate Engliši erruminekust?" :"Ma ütlen, et vihma peaks tulema." :Issakene, kui kujutleda, millist toredat vihma tuleb [[november|novembris]]; neli, viis, kuus päeva järjest nirisevad alla külmad vihmajoad; [[ilm]] on [[hall]] ja ähmane, jalatsid on läbimärjad, jalgade all lärtsub ja niiskus tungib üdini... :Ja ma ütlen: peaks vihma tulema. (lk 70-71, ptk"Aedniku juuli") * [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964 * [Lesta:] Peale [[sügis]]ese vihma tärkavad seened, peale [[kevad]]ise — [[luuletaja]]d. ** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]", (1987, 8. trükk), lk 329 * Selle aasta [[oktoober|oktoobrikuu]] teisel poolel sadas nimetatud kubermangus kestvalt vihma. Oleks ta ometi tilkunudki, [[piisk]] piisas olnud, aga ei: juba teist [[nädal]]at keriti nagu jäähalli villast [[lõng]]a madalatest [[pilv]]edest maha! [[Pori]] mulksus ja lirtsus. Lehkasid hobusetekid ja [[hobused]] ise veel hullemini, lehkasid [[koer]]ad ja [[lambad]], läbivettinud vammused ja jalanartsud. [[Emajõgi]] ajas üle kallaste, luhad lainetasid — [[vesi]] sulises oktoobriöödel süsimustana [[Peipsi järv|Peipsi]] poole, kandes ainult käänukohtadel oma tumedal turjal roostevärvilist linikut — linnakuma. [[Mänd|Männimetsad]] jõe paremal kaldal mustasid sajuses [[öö]]s, neis oli sadat seltsi [[must]]a: küll mustjaspruuni, tuhmi nagu kodukootud [[villane]], küll sinkjasmusta, nõrgalt läiklevat nagu vedel [[pigi]], küll sügavalt musta karvastki — nagu [[nõgi]] korstnakülgedel... Vastu keskööd ärkas [[tuul]], puhus nii, et paindusid pedajate ladvad ja puistasid suisa vett [[mets]]a alla. Ja nüüd ei sadanud vihma enam otsejoones pikuti taevast maha, nüüd keris tuul seda ristipidi maa ja taeva vahel suhu-silma, ninna-kõrva! Krobelistelt tüvedelt sirises vett alla, seda neelas niiskusest paksuks paistetanud [[sammal]]. Sabises, sulksus, tilkus ja tilises tasa. Sammal oli juba liiga palju neelanud ja hakkas [[luksumine|luksuma]]... ** [[Leida Kibuvits]], "Soomustüdruk", 1986, lk 5 * Mai keskel oli Tom ostnud pileti [[Kreeka]]sse, ilm oli läinud aina ilusamaks ja teinud Tomi rahutuks. Ta oli üürinud [[auto]] ning sõitnud [[Venezia]]st Brenneri kaudu [[Salzburg]]i ja [[München]]isse, Triestesse ja sealt edasi Bolzanosse, ning ilm oli olnud imeilus, ainult Münchenis oli teda tabanud kerge kevadine vihmasabin, just siis, kui ta jalutas ''Englischer Garten''<nowiki>'</nowiki>is, aga ta polnud ulualust otsinud, vaid edasi kõndinud, esimesest Saksa vihmast lapsikus [[vaimustus]]es. ** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 183 * Las sajab pealegi vihma, kui tahab, see on ikkagi kõigest [[kevad]]vihm, mõtleb Madlike. Kevadvihm – sellest sõnast on juba kuulda, kui mõnus see on, jah, tulgu pealegi kevadvihma! ** [[Astrid Lindgren]], "[[Madlike ja Jaanikingu põnn]]" * Väljas sadas. Vihm langes peente piiskadena kõigi [[katus]]te peale, kõigi [[tänav]]ate peale, kõigi aedade peale, [[meri|mere]] peale, just nagu poleks seal veel küllalt vett, ja [[mägi|mägede]] peale võib-olla ka. Me peaaegu ei näinudki vihma, ja [[õhtu]] hakkas kätte jõudma. [[Pesunöör]]ide küljes rippusid [[tilgad]] ja mängisid tagaajamismängu, ning aeg-ajalt kukkus mõni alla ja venis enne langemist pikaks-pikaks, sest näha oli, et kukkuda polnudki nii lihtne. Sadas juba [[kaheksa]]ndat päeva, sadas peent vihma, mis polnud ei tugev ega nõrk, ja pilved olid pungil täis, nii täis, et riivasid kõhuga katuseid. Vaatasime vihma. ** [[Mercè Rodoreda]], "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 17 * Tartu-ema soolotants algas, kui vihm ümbritses meid nagu hall kardin. Suurrätikut pea kohal hoides ja meestekalossid jalas lartsumas, jooksis ta ümber majanurkade. Igale poole, kus vihmaojad maha ladisesid, pani ta [[ämbrid]] alla. Läbimärjana seisatas ta keset õue, vaatas heakskiitvalt taeva poole, tegi paar lustakat hüpet ja tormas märgade seelikuvoltide tilkudes tagasi majja. :Õues kõmises, mürises ja paukus. Lapsed jooksid ühe akna juurest teise juurde, salajas lootes näha tõelist pikselööki, tõelist [[tulekahju]], erutuse tõelist dramaatilist kulminatsiooni. :Lõpuks oli padu möödas. Teedel voolasid jõed. Koreograafiline liikumisskeem muutus nüüd isikupärasteks improvisatsioonideks. Lapsed lasti paljajalu õue - et nad kasvaksid - ja nad sööstsid rõõmsalt poriloikudesse. Tartu-ema hakkas raskeid veeämbreid sisse tassima. Tallinna-ema seisis akna all ja vaatas, kuidas vihmakardin moondub helehallist sifoonist hõredaks tülliks. Ta tegi akna lahti ja laskis osoonipahvaku sisse. Mamma seisis kojatrepil ja hüüdis proua Puškinale: :"Tulge välja vaatama!" :"Aah," ohati [[nauding]]uga. :"Tulge vaatama!" :Nüüd kostis ainult väsinud solinat. Puulehed tilkusid. Siit-sealt hakkas paistma sinist taevast. :Õhtul pesti juukseid. Lapsi tuli üleni pesta. Meil oli loodusrahva iseenesestmõistetav usk vihmavee õnnistusse. Maa jõi [[janu]] täis. Loodus sirutas end. Lapsed kasvasid. [[Juuksed]] kasvasid. * [[Käbi Laretei]], "Peotäis mulda, lapike maad", tlk [[Anu Saluäär]], 2010, lk 129 * [[Aeg]] õpetab [[taevas]]t [[värv]]e ja [[ilm]]a vahetama. Samal hetkel, kui sünnib aeg, sünnivad ka kõik [[lood]] ning vihm läheb üle. Enne kui aeg leiutatakse, on võimalik üksnes vihm. See on kogu aeg sadanud ja jääbki sadama. ** [[Maria Küchen]], "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 5 * Sadas [[suvi]]st vihma, kuigi vihm ise ei paistnud seda teadvat, kallates [[vesi|vett]] sama vihaselt nagu [[talv]]ine [[torm]]. :Preili Perspicacia Tick istus hõreda [[hekk|heki]] hädises varjus ning uuris [[universum]]i. Vihmale ei pööranud ta tähelepanu. [[Nõiad]] kuivavad ruttu. * [[Terry Pratchett]], "[[Tillud vabamehed]]", tlk Kaaren Kaer, 2005, lk 7 * Vihma sajab ja ma seisan aias. Ma näen, et sa oled oma töötoas, istud seal. Tundub, et sa loed, igatahes istud sa ettepoole kummargil, su pilk liigub mööda joont, selles toas, kus on lihtne ümmargune [[lamp]], üksildane maakera, mis tiirleb ümber su pea, vihm on aknaklaasile triibud joonistanud, need lähevad laiali ja saavad jälle kokku, [[klaas]] loobub olemast klaas, muutub veeks, ma olen vihmast, selle sees olemisest läbimärg, ma lähen tuppa, sinu juurde, see ei lõpe ega lõpe ära, see külm vihmavesi, ma seisan vihma käes, sinu toas sajab vihma, laest alla vaipade peale, piitsutab akendele, ma olen vihm, ma sajan ja sajan, kõik sajab, aga mitte sinu peale, sa vaatad mulle otsa, naeratad, pöörad pilgu uuesti raamatusse. ** [[Merethe Lindstrøm]], "Talvearhiivid", tlk Riina Hanso, 2016, lk 78 ==Luule== <poem> Nad on lapsed ja nad lihtsalt ei salli, et vihm räägib [[ladina keel]]t. Las ta räägib! Ta sõnad on rängad. Juba mõistan ma mõndagi neist. </poem> * [[Betti Alver]], "Tuulelapsed" <poem> ''Vihm teeb toredaid asju'' Vihm on [[esteet]] Vihm paneb [[naised]] [[seelik]]uid kergitama seda kõrgemale mida ilusamad [[põlv]]ed vihm teeb lollidele tsss... otse lagipähe </poem> * [[Jaan Kross]], "Vihm teeb toredaid asju" kogust "Vihm teeb toredaid asju", rmt: "Luule", EKSA, 2005, lk 413 <poem> VIHMAD MIND ON ARMASTANUD JÄRJEST kaela mulle langend kõrgest [[kärg|kärjest]] </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 89 <poem> Pea suu lahti kui sajabcdefghijkuisajabcdefghijklahtikuisajab cdefghijklmnopeasuulahtikuisajabcdefghijklmnopqrsa jabcdefghijklmnopqrsuulahtikuisajabcdefghijklmnopq rstuvõäöü </poem> * Paul-Eerik Rummo, "Vihma maitsest", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 245 <poem> meie suve üks-ja-sama skeem kõrget rohtu marjaõisi heina maasikaid ja vihma vastu seina [[kuuseriisikas|kuuseriisikaid]] siis tali[[krüsanteem]] </poem> * [[Viiu Härm]], "*meie suve uks־ja ־sama skeem...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 32 <poem> Öö lõhnab, vihma sajab, on [[kevad]] [[Tartu]] peal, on möödas halvad ajad, on kevad Tartu peal. Vihm jõudis üle Soome, nüüd peatub Eesti peal. Vihm peseb puhtaks [[Toomemägi|Toome]], nüüd läheb haljaks seal. </poem> * [[Hando Runnel]], "Öö lõhnab..." kogus "Mõru ning mööduja" (1976), lk 42; lauldakse viisil: [[Ludwig van Beethoven]], "Ood rõõmule" <poem> vihma nägu on tänane [[lumi]] tänane [[keel]] sajab suust ja sõnadest alla nagu [[raudteeliiprid]] maa alla söe[[kaevandus]]tesse </poem> * [[Joanna Ellmann]], "*vihma nägu on tänane lumi...", rmt: "Peegeldused tundmatust", 2020, lk 29 ==Film== * Vihmaga me rajale ei lähe! ** Filmist "[[Vallatud kurvid]]" (1960) ==Vanasõnad== * Ega vihm (lumi) taeva jää. * Enne [[jaagupipäev|jaagupit]] palu vihma, pärast tuleb [[ise]]gi. * Enne [[jaanipäev|jaani]] palu vihma, pärast jaani [[talu]] vihma! * [[Kaste]] on vihma karjapoisike. * [[Kevad]]ine vihm kosutab, [[sügis]]ene kaotab. * [[Kuu]] kehib kuiva, päev sapib sadu. * Mine vihma käest ära, satud räästä alla. * Nutused vihma [[lapsed]], ei nuta kuiva lapsed. * Parem päeva kuumus kui vihma vilu. * Soe vihm vend, [[udu]] onupoeg. * Vihma sajab laisale, [[hea]] [[ilm]] virgale. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 == Vaata ka == * [[Vikerkaar]] ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Ilm]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 78ljq2ldy1ej5ukbm9hpuedu671z7b1 0 3822 135175 134394 2026-05-28T19:57:46Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135175 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Arcimboldo_Otoño.jpg|pisi|Arcimboldo, "Sügis" (1573)]] [[Pilt:Bemberg_Fondation_Toulouse_-_L'automne_-_Rosalba_Carriera_-_inv_1065.jpg|pisi|Rosalba Carriera (1675–1757), "Sügise allegooria", ''s.d.'']] [[Pilt:Sophie_Schäppi_L'Automne_1884.jpg|pisi|Sophie Schäppi, "Sügis" (1884)]] [[Pilt:Autumn, Varberg (Nils Kreuger) - Nationalmuseum - 21174.tif|pisi|Nils Kreuger, "Sügis, Varberg" (1888)]] [[Pilt:Luise_von_Milbacher_Herbstliches_Stillleben_1899.jpg|pisi|Luise von Milbacher, "Sügisene vaikelu" (1899)]] [[Pilt:H. A. Brendekilde - A wooded path in autumn (1902).jpg|pisi|Hans Andersen Brendekilde, "Sügisene rada" (1902)]] [[Pilt:Shūen_by_Ikeda_Shōen.jpg|pisi|Ikeda Shōen, "Sügisene aed" (1904)]] [[Pilt:Fanny_Assenbaum_On_the_way_home.jpg|pisi|Fanny Assenbaum (1846?-1917), "Koduteel", ''s.d.'']] [[Pilt:Bertha_Wegmann_-_Last_greeting_of_autumn.jpg|pisi|Bertha Wegmann (1847-1926), "Sügise viimane tervitus", ''s.d.'']] [[Pilt:Maximilian_Lenz_Herbstgold_1905.jpg|pisi|Maximilian Lenz, "Sügiskuld" (1905)]] [[Pilt:Alma_Charlotta_Juden_Syksyä_ilmassa.jpg|pisi|Alma Charlotta Judén (1854-1914), "Õhus on sügist", ''s.d.'']] [[Pilt:Märtha_Tynell_Petit_Trianon,_autumn.jpg|pisi|Märtha Tynell, "Petit Trianon, sügis" (arvatavasti 1921)]] [[Pilt:Elfriede_Thum_Herbstlandschaft_ca_1925.jpg|pisi|Elfriede Thum, "Sügismaastik" (u 1925)]] [[Pilt:Anna_Althea_Hills_(1882-1930)_Autumn,_Fallbrook.jpg|pisi|Anna Althea Hills (1882-1930), "Sügis, Fallbrook", ''s.d.'']] [[Pilt:Valeria_Telkessy_Die_Ernte.jpg|pisi|Valeria Telkessy (1870-1950), "Saak", ''s.d.'']] [[Pilt:(Gaillac)_Allégorie_de_l'automne_-_Pauline_Adour_-_Musée_des_Beaux-Arts_de_Gaillac.jpg|pisi|Pauline Adour (?-1953), "Sügise allegooria", ''s.d.'']] '''Sügis''' on [[jahedus|jahe]] [[aastaaeg]], mis väljendub eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Sügisele on iseloomulikud õhutemperatuuri langus, sajab [[vihm]]a ja vahel ka [[lumi|lund]] ning veekogudel tekib jääkate. ==Proosa== * [[Puu]]d on juba oma värvilistest [[metamorfoos]]idest haaratud, ilusad kiirjad vahtralehed, ümarad haava- ja odasarnased pajulehed ilmutavad uhket puna, [[kased]] kannavad [[leht]]ede asemel suisa tukateid ja puistavad pillavalt oma [[kuld]]a laiali, [[tamm]]ed on ikka veel vastupidavalt rohelised ning ilus ja lopsakaim [[pruun]] moodustab tagapõhja kanvaal, millele metsahaldjad on tikkinud oma maastikumaalid. Meeldivalt tagasihoidlikke mahedalt paisuvaid künkaridu katavad värvilised triibud. Iga viljasort näitab ise värvi ja igaüks neist kulgeb kitsa viiruna üle siledate kõrgendike. Väävelkollase [[oder|odra]] varjundite, keerduva [[kaer]]a ja kahvatupunaka [[rukis|rukki]] või tema tüügaste vahel väänlevad punakaspruun [[tatar]] ja [[roosa]] [[ristik]]. Ning [[küngas]]te kohal seisavad sõbraliku välimusega valged vaiksed [[pilv]]ed. Nad ei kavatse meie lusti segada. Pikad valged härmaniidid purjetavad läbi õhu — reisihimuliste [[ämblik]]e improviseeritud [[õhupall]]id — ning õhk on nii lustlikult selge, nii kosutav, et vene professuuritudeng, kes istub minu kõrval, hüüab: "Mis {{Sõrendus|meehldiv}} segu [[hapnik|haapnikust]] ja [[lämmastik|leemastikust]]!" :[[Päike]] soojendab leebelt, kõik sooned pulbitsevad, kõik [[põllud]] uhkeldavad, kõik inimesed [[söömine|söövad]]. — Ühel on pundar [[hernes|herne]] varsi kaenla all ja ta pulsterdab kaunade sisu endale suhu, teine ragistab oma tervete hammastega [[pähkel|pähkleid]] ja väike valgepäine eesti tüdruk närib tohutu suur ''porken''<nowiki>’</nowiki>it (kollane porgand), mille juurde tema ninakene kastet annab. Karjasetüdrukud, juuksed lehvimas nagu Watteau maali [[nümf]]idel, jooksevad kohale ja pakuvad oma torbikuid — valgest [[kasetoht|kasetohust]] nõusid — müüa. Torbikutest vaatavad vastu kollased [[murakas|murakad]], kahvatud sinikad, pruunid muulukad, hilised metsmaasikad ja [[vaarikad]] või [[seened]], ilusad Liivimaa kaseriisikad, mis [[koor]]e ja [[või]]ga praetult on maailma esimene [[delikatess]]. * [[Georg Julius von Schultz-Bertram]], "Tartu tudengid viiskümmend aastat tagasi", tlk Viktor Sepp, [[Loomingu Raamatukogu]] 17/1999, lk 20 * Liginevat [[vanadus]]t silmas pidades on kena, kui sul on säärane [[urg]], et sul on [[katus]] pea kohal, kui algab sügis. ** [[Franz Kafka]], "Urg", tlk [[Mati Sirkel]], rmt: "Hiina müüri ehitamisel", Tallinn: Varrak, 2002, lk 561–562 * See on aastaaeg, mis kutsub meid vaatama oma hinge, Platero. Nüüd saame teistmoodi sõbra: uue, valitud ja õilsa raamatu. Ja avatud raamatu ees näib avatuna kogu loodus, oma peitmatuses aldis üksildasegi mõtte lõpmatusele ja pidevusele. :Vaata seda puud, Platero: roheline ja kahisev, varjas ta veel vähem kui kuu aja eest meie lõunatunde, üksiku, väikese ja kuivana, must lind hõrenevas võras, lõikub ta rutaka loojangu tulikollasesse nukrusse. * Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, XCII, lk 135 * [[Aednik]]u sügis algab juba [[märts]]is: esimesena õitsevad ära [[lumikelluke]]sed. (lk 72) * Sügis on ülimalt heldekäeline aeg; ma ütleksin, et kevad on tema kõrval täielik nannipunn; sügise tegevuses on suurt haaret ja laia joont. Kas teil on kunagi ette tulnud, et kevadine kannike sirgub kolme meetri kõrguseks või et tulp muudkui kasvab ja kasvab ja ulatub viimaks üle puude peade? Noh, näete siis! Kuid seevastu juhtub, et panete kevadel mingid sügisesed astrid maha, ja oktoobris on neist saanud kahe meetri kõrgune põlismets, kuhu te ei julge jalgagi tõsta, sest te ei leiaks teed tagasi; või te panete aprillis heleeniumijuurika mulda, nüüd aga koogutavad kuidagi irooniliselt ülalt alla teie poole kullakarva õied, milleni te enam käega ei ulata isegi mitte sel juhul, kui tõusete kikivarvule. Sääraseid asju tuleb aednikul ikka ette, niipea kui ta vähegi unustab mõõdutunde. (lk 99) ** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu, nr 40/41, 1964 * Sügisööl on üheksa poega: kord rabistab vihma või rahet, jäine tuul tuuseldab mustendavaid lumepilvi, kord sätendab selge, helkiv [[Linnutee]] hallahämaras maa kohal, kord on soe ja sume, pilved ulatuvad maani. (lk 33–34) ** [[Harri Jõgisalu]], "Lennuõnnetus", lk 33–35, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981 * Sügis pole kaugel, tegelikult pole ta ükski aasta kaugel, nagu pole kaugel ka [[kevad]], [[suvi]] ja [[talv]]. Nii lühike on [[aasta]], mis saab siin muud olla kui lähedased asjad? ** [[Mati Unt]], "Öös on asju", Tallinn: Eesti Raamat, 1990, '''lk ??''' * [Risku:] Pühapäeva peale kasvab esmaspäeva pikk vari. Püüan seda eirata, samamoodi, nagu ma püüan mööda vaadata sügise esimestest sinkjatest toonidest, mis ilmuvad alati keset kõige palavamat [[august]]ikuu päeva. ** [[Pirkko Saisio]], "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, Loomingu Raamatukogu, nr 36-37, 2018, lk 18 * See aeg, kui sügis muutub [[talv]]eks, kestab vaid mõned päevad. Kui sa selle aja ära tunned, ei häiri sind kunagi, et [[Eesti|sellel maal]], kus sa elad, on liiga külm, liiga sombune või liiga masendav elada. ** [[Sass Henno]], "Mina olin siin", Tallinn: Rahva Raamat, 2022 * Kuigi [[Valdur Mikita]] rahvuse kujutlemise viisid pole päris minu maitse, on tema ja paljude teiste eesti kirjanike viis seostada rahvuslikku identiteeti maa ja maastikega minulegi lähedane. 1990. aastate alguses tundsin end tihti nagu XX sajandi alguse eesti haritlane, kes pani heina rõuku, tõi jõhvikad soost koju, võttis kartulid üles, ja läks siis sügisel Euroopasse ülikooli. ** [[Eneken Laanes]], "Eestlasena olla ja töötada", Keel ja Kirjandus, nr 1-2, 2018, lk 37 * On huvitavalt kohane, et [[püha Hieronymus]]e (u 347‒419/420 pKr), [[tõlkija]]te [[kaitsepühak]]u [[mälestuspäev]] 30. septembril – mis tema [[surmapäev]]ana sai uueks sünnipäevaks – langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma [[laualamp]]ide lähedale, oodates uusi tundmatuid [[õndsus]]i ning ette aimates ka [[kannatus]]i, mis ei jää tulemata. * [[Quintilianus]] (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema [[tingimus]]ena häirimatuks tööks öövaikust (''silentium noctis''), suletud [[tuba]] (''clausum cubiculum'') ja lambi[[valgus]]t, ''resp''. ühtainukest valgusallikat (''lumen unum''). [[Vaikus]]t ja [[eraldatus]]t on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (''undique liber animus''). Ent pidev [[öötöö]] nõuab head [[tervis]]t ja lihtsat [[toit]]u. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult. :Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie [[parasvööde|parasvöötmes]] võtta teatava [[privileeg]]ina, mida pakutakse vaimutööks. :* [[Marju Lepajõe]], [https://kultuur.err.ee/870650/marju-lepajoe-hieronymus-ehk-kuidas-saadakse-tolkijate-kaitsepuhakuks "Hieronymus ehk kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks"], ERR, 21.10.2018 * Mereveelt peegelduvad lõkked, millesse kukuvad särinal [[lapsevanem]]ate [[pisar]]ad, mis on esile kutsutud [[õpik]]ute ja töövihikute kaanetamisest tingitud [[tülpimus]]est. See kõik tähistab [[suvi|suve]] nukrat lõppu ja sügise vääramatut saabumist. ** [[Kaupo Meiel]], [https://www.err.ee/1128608/kaupo-meiel-voimatu-missioon-elada-ule-me-tusameele-sugis "Võimatu missioon – elada üle me tusameele sügis"] ERR, 28.08.2020 ==Luule== <poem> Mahe on [[Musträstas|musträsta]] kaebus. [[Karjus]] sõnatult järgib [[päike]]st, mis sügisekinkudelt veereb. Sinine [[viiv]] on üksnes veel [[hing]]. Arglik [[metsloom]] vilksatab salus. Ja vaanelt puhkavad taamal vanad [[kell]]ad ning hämarad [[küla]]d. Vagamalt mõistad sa [[aasta]]te tumedat [[mõte]]t, külma ja sügist tubade [[üksindus]]es; ja pühasse sinna kaikudes kaovad säravad sammud. </poem> * [[Georg Trakl]], "Lapsepõlv", tlk [[Debora Vaarandi]], Looming 10/1968, lk 1539 <poem> Tuulehoog lõi vetesse, [[leht|lehed]] langsid laintesse: lained olid tuhakarva, [[taevas]] üle tinakarva, tuhakarva sügise. See oli hää mu [[süda]]mel: sääl olid [[tunded]] tuhakarva, taevas üle [[tina]]karva, tinakarva sügise. </poem> * [[Juhan Liiv]], [https://et.wikisource.org/wiki/Juhan_Liivi_luuletused/1910/Lehed_lang%27sid "Lehed langsid"] kogus "Juhan Liivi luuletused", Tartu: Noor-Eesti, 1910 <poem> [[Leht]]i sajab nagu [[rahe]]t, hoogudel ei ole vahet. [[Pilv]]i üle puude pillub, okstest alla lendvad killud. Käes ju sügisene [[ring]]. </poem> * [[Henrik Visnapuu]], "Sügisring" <poem> Hall on taevas ja must on maa. [[Vihm|Sajab]] ja sajab lõpmata. [[Udu]]sse upuvad sihid kõik eel, haige on [[süda]] ja väsinud meel. </poem> * [[Gustav Suits]], "Sügise laul", G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 102 <poem> Vihma küll valab ja pilvede vinas taevas kui maa sügisudude tinas. Pilvi rebides vilistab tuul, kari on väljas veel mihklikuul. ... Puru veel suus — pead võtma märsi, perenaine ei oodata kärsi: "Karjalaps nooruke — ega ta väsi! ..." Nii käib sügisel karjase käsi! </poem> * [[August Alle]], "Eesti Pastoraal", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 7 <poem> Hallist sügisesajust kostis kurbkaeblikku [[viiul]]ihäält. Jäid külas suletuks uksed, ainult [[kodutu]]d tulid mäelt. Seisid paljapäi hallis [[vihm|sajus]], musta madala taeva all, ja [[Laulmine|laulsid]] mehega kaasa kodust punaste [[Pihlakas|pihl]]ade all </poem> * [[Kalju Lepik]], "Mängumees" kogust "Mängumees", Stockholm: Eesti Raamat, 1948 <poem> Sügis[[tuul]]tel nüüd on [[lust]]i laialt, õhtust hommikuni nende trall kestab pimedas ning märjas aias, [[õunapuu]]des meie akna all. Väljas mängida ei meeldi enam, vihmasajudki on tugevad. Nüüd on palju haaravam ja kenam õhtul laua ümber [[Lugemine|lugeda]]. ... Nõnda loeme sügisõhtul pikal, loeme [[õhin]]aga mõlemad, ja me teoste kangelased ikka külla meie juurde tulevad. Väljas [[vihm]]a loobib muutlik raju, hullab raagund õunapuude seas. Meie juurest sügiski on hajund, meil on [[raamat]]uga väga hea. </poem> * [[Ilmi Kolla]], "Õhtud raamatuga", rmt: "Kõik mu laulud", Tallinn: Eesti Raamat, 2009, lk 26–27 <poem> Nüüd [[laine]] märjaks peksab kaldakivid. [[liiv]] rannal enam kuivada ei saa. Ja mere kohal [[kured]] läevad rivis, on jälle sügis üle Eestimaa. Siin [[Kadriorg]] neid sügis[[torm]]e kuuleb, täis tuult on [[Matsalu]] ja [[Peipsi]] veed. On sügis seal, kus südilt läbi tuule käib minu vennas oma [[koolitee]]d. Uus, töökas aastaaeg sest [[suvi|suvest]] sündis, mis alles laiutas seal väljul end. Nüüd juba [[traktor]]ite sügis[[künd]]i seal kodunurmedel näeb minu vend. ... Sa õpi, vennas, kasuta neid aegu, ma soovin [[edu]] igas sinu teos. Ei saa ma ise tõesti tulla praegu, ka mind see sügis kohustab ja seob. Kolmnurkses rivis kured läksid teele, nüüd hetkeks pilvitu on taevakaar. Ja särab [[päike]]st vahusele veele, on [[kuldne]] sügis üle Eestimaa. </poem> * [[Ilmi Kolla]], "Sügisene tervitus", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 28 <poem> Pilved üle halli taeva ähvardavalt ronivad. Lõikamata [[põld]] on vaevas, metsad tuules sonivad. Raskelt, raskelt oigab maa, tal on südameni valus, raudseid [[ahel]]aid veab jalus, enam vaikida ei saa. ... roostes lumeluugid. Helbeid justkui udusulgi langeb üksikult ja hulgi. Talv on nagu [[sanitar]] — maantee pikad porihaavad marli[[side]]meisse saavad ja ka puud üksteise järgi selga puhtad särgid. Mõneks tunniks toob vaid [[rahu]] reetlik kahu. </poem> * [[Heljo Mänd]], "Sõjasügisel" kogus "Rada viib maanteele" (1960), lk 30 <poem> Nüüd on [[puu]]d täis [[Kuldne|kuldset]] [[valgus]]t sügis viib mind [[kevad]]esse üle [[lumi|lume]] [[laine]]te. </poem> * [[Marie Under]], "Kusagil", rmt: "Uneretk", Loomingu Raamatukogu, nr 13, 1968, lk 20 <poem> Käin langend [[leht]]i kuldset [[pael]]a pidi - on sügispäeva küpsmisrauge [[lõuna]]. Puust kuulen kukkuvat mõnd hilist [[õun]]a - suud nukker rõõmuhüüd vast [[ehmatus|ehmatama]] pidi!... </poem> * [[Marie Under]], "Mine!", rmt: "Uneretk", 1968, lk 21 <poem> Oli [[õhtu]], oli sügis, oli vaikne, vilu. Rentslis koltund leheprügis pehkis [[suvi|suve]] [[ilu]]. </poem> * [[August Sang]], "Oli õhtu, oli sügis", koondkogus "Emajõe unisel veerel", Tallinn: Vagabund, 2003, lk 12 <poem> Sügis on tume ja sügis on sügav, temas ei olegi kohatuid [[rõõm]]e. [[Suvi]]sed rajad on vajunud lõdvaks, sügise [[kollane|kollasest]] [[valgus]] käib läbi. </poem> * [[Aivo Lõhmus]], "Sügissonett Elele", TRÜ, 3. detsember 1971, nr 35, lk 4 <poem> Ah see [[õun]]arohke sügis, ah need hullult hellad [[hein]]akuumad ööd. Ja need [[huuled]], palavad ja ahned. Ja see vihm, mis tasa [[trumm]]i lööb. </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Heinalõhn" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 48 <poem> [[Päike]] kullerdab [[udu]]s, [[liiprid]] seisavad reas. Juba on üksikud salgud [[kollased]] [[pärn]]ade seas. </poem> * [[Katre Ligi]], "Piki raudteed", [http://poster.ee/peedu/kultuur/luule-katre-ligi/ Peedu. Kultuur.] <poem> Kuulsite! Sügis peab [[sünnipäev]]a! Ah et millal? Täna, just praegu! Läheme külla, sest kõik on palutud, ärge nüüd kahelge ilmaaegu! [[Lauad]] on laiad ja küllaga kaetud, Sügis kostitab [[külaline|külalisi]]. [[Pähkel|Pähklite]] põsed on [[päike]]se praetud, uudse[[sepik]]ul sädeleb [[mesi]]. Virnade viisi on [[tomat]]eid toodud, kuhjade kaupa [[kurk]]e. [[Köök|Köögist]] ent kantakse kümnel [[kandik]]ul kogukaid [[keedis]]epurke. </poem> * [[Maimu Linnamägi]], "Sügise sünnipäev", rmt: "Sügise sünnipäev", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 43 <poem> [[päev]] vajus ära ja otsa jäi päike enam rõõmsalt ringi ei käi [[suvi]] kõndis välja selle päeva seest sügis ajab mindki tee pealt eest </poem> * [[Viiu Härm]], "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 38 ==Vanasõnad== * Kehv [[suvi]], lahja sügis. * [[Kevad]]ine [[muda]] enam kui sügisene sööm. * Kevadine [[päev]], sügisene [[nädal]]. * Kevadine [[vesi]] tark, sügisene loll. * Kevadine [[vihm]] kosutab, sügisene kaotab. * Kui [[karusepäev]] kuiv, tuleb tahe sügis. * Kõik sügised ei ole salvetäidjad. * Parem [[veis]]el vitsaraag kevadel närida kui [[hein]]asületäis sügisel. * Suvel hauguvad suured [[koer]]ad, sügisel pole kutsikaidki kuulda. * Sügis söödab, kevad kurnab. * Sügisel maksetakse [[liha]] eest [[raha]], kevadel luude eest. * Sügisel näed [[oras]]t küll, aga [[vili]] ei ole veel salves. * Sügisel seitse söömalauda, kevadel ei kakukestki. * Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad. * Ära kiida suve enne sügist! ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Kirjandus== * [[Hendrik Relve]], "Vahtral on sünnipäev sügisel", 1981 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Aastaajad]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 20xd89kfvw7264tun09i3qpc0yqm5j6 135176 135175 2026-05-28T19:58:09Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135176 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Arcimboldo_Otoño.jpg|pisi|Arcimboldo, "Sügis" (1573)]] [[Pilt:Bemberg_Fondation_Toulouse_-_L'automne_-_Rosalba_Carriera_-_inv_1065.jpg|pisi|Rosalba Carriera (1675–1757), "Sügise allegooria", ''s.d.'']] [[Pilt:Sophie_Schäppi_L'Automne_1884.jpg|pisi|Sophie Schäppi, "Sügis" (1884)]] [[Pilt:Autumn, Varberg (Nils Kreuger) - Nationalmuseum - 21174.tif|pisi|Nils Kreuger, "Sügis, Varberg" (1888)]] [[Pilt:Luise_von_Milbacher_Herbstliches_Stillleben_1899.jpg|pisi|Luise von Milbacher, "Sügisene vaikelu" (1899)]] [[Pilt:H. A. Brendekilde - A wooded path in autumn (1902).jpg|pisi|Hans Andersen Brendekilde, "Sügisene rada" (1902)]] [[Pilt:Shūen_by_Ikeda_Shōen.jpg|pisi|Ikeda Shōen, "Sügisene aed" (1904)]] [[Pilt:Fanny_Assenbaum_On_the_way_home.jpg|pisi|Fanny Assenbaum (1846?-1917), "Koduteel", ''s.d.'']] [[Pilt:Bertha_Wegmann_-_Last_greeting_of_autumn.jpg|pisi|Bertha Wegmann (1847-1926), "Sügise viimane tervitus", ''s.d.'']] [[Pilt:Maximilian_Lenz_Herbstgold_1905.jpg|pisi|Maximilian Lenz, "Sügiskuld" (1905)]] [[Pilt:Alma_Charlotta_Juden_Syksyä_ilmassa.jpg|pisi|Alma Charlotta Judén (1854-1914), "Õhus on sügist", ''s.d.'']] [[Pilt:Märtha_Tynell_Petit_Trianon,_autumn.jpg|pisi|Märtha Tynell, "Petit Trianon, sügis" (arvatavasti 1921)]] [[Pilt:Elfriede_Thum_Herbstlandschaft_ca_1925.jpg|pisi|Elfriede Thum, "Sügismaastik" (u 1925)]] [[Pilt:Anna_Althea_Hills_(1882-1930)_Autumn,_Fallbrook.jpg|pisi|Anna Althea Hills (1882-1930), "Sügis, Fallbrook", ''s.d.'']] [[Pilt:Valeria_Telkessy_Die_Ernte.jpg|pisi|Valeria Telkessy (1870-1950), "Saak", ''s.d.'']] [[Pilt:(Gaillac)_Allégorie_de_l'automne_-_Pauline_Adour_-_Musée_des_Beaux-Arts_de_Gaillac.jpg|pisi|Pauline Adour (?-1953), "Sügise allegooria", ''s.d.'']] '''Sügis''' on [[jahedus|jahe]] [[aastaaeg]], mis väljendub eriti selgelt parasvöötmes, vähem lähistroopikas ja arktilistel aladel. Sügisele on iseloomulikud õhutemperatuuri langus, sajab [[vihm]]a ja vahel ka [[lumi|lund]] ning veekogudel tekib jääkate. ==Proosa== * [[Puu]]d on juba oma värvilistest [[metamorfoos]]idest haaratud, ilusad kiirjad vahtralehed, ümarad haava- ja odasarnased pajulehed ilmutavad uhket puna, [[kased]] kannavad [[leht]]ede asemel suisa tukateid ja puistavad pillavalt oma [[kuld]]a laiali, [[tamm]]ed on ikka veel vastupidavalt rohelised ning ilus ja lopsakaim [[pruun]] moodustab tagapõhja kanvaal, millele metsahaldjad on tikkinud oma maastikumaalid. Meeldivalt tagasihoidlikke mahedalt paisuvaid künkaridu katavad värvilised triibud. Iga viljasort näitab ise värvi ja igaüks neist kulgeb kitsa viiruna üle siledate kõrgendike. Väävelkollase [[oder|odra]] varjundite, keerduva [[kaer]]a ja kahvatupunaka [[rukis|rukki]] või tema tüügaste vahel väänlevad punakaspruun [[tatar]] ja [[roosa]] [[ristik]]. Ning [[küngas]]te kohal seisavad sõbraliku välimusega valged vaiksed [[pilv]]ed. Nad ei kavatse meie lusti segada. Pikad valged härmaniidid purjetavad läbi õhu — reisihimuliste [[ämblik]]e improviseeritud [[õhupall]]id — ning õhk on nii lustlikult selge, nii kosutav, et vene professuuritudeng, kes istub minu kõrval, hüüab: "Mis {{Sõrendus|meehldiv}} segu [[hapnik|haapnikust]] ja [[lämmastik|leemastikust]]!" :[[Päike]] soojendab leebelt, kõik sooned pulbitsevad, kõik [[põllud]] uhkeldavad, kõik inimesed [[söömine|söövad]]. — Ühel on pundar [[hernes|herne]] varsi kaenla all ja ta pulsterdab kaunade sisu endale suhu, teine ragistab oma tervete hammastega [[pähkel|pähkleid]] ja väike valgepäine eesti tüdruk närib tohutu suur ''porken''<nowiki>’</nowiki>it (kollane porgand), mille juurde tema ninakene kastet annab. Karjasetüdrukud, juuksed lehvimas nagu Watteau maali [[nümf]]idel, jooksevad kohale ja pakuvad oma torbikuid — valgest [[kasetoht|kasetohust]] nõusid — müüa. Torbikutest vaatavad vastu kollased [[murakas|murakad]], kahvatud sinikad, pruunid muulukad, hilised metsmaasikad ja [[vaarikad]] või [[seened]], ilusad Liivimaa kaseriisikad, mis [[koor]]e ja [[või]]ga praetult on maailma esimene [[delikatess]]. * [[Georg Julius von Schultz-Bertram]], "Tartu tudengid viiskümmend aastat tagasi", tlk Viktor Sepp, [[Loomingu Raamatukogu]] 17/1999, lk 20 * Liginevat [[vanadus]]t silmas pidades on kena, kui sul on säärane [[urg]], et sul on [[katus]] pea kohal, kui algab sügis. ** [[Franz Kafka]], "Urg", tlk [[Mati Sirkel]], rmt: "Hiina müüri ehitamisel", Tallinn: Varrak, 2002, lk 561–562 * See on aastaaeg, mis kutsub meid vaatama oma hinge, Platero. Nüüd saame teistmoodi sõbra: uue, valitud ja õilsa raamatu. Ja avatud raamatu ees näib avatuna kogu loodus, oma peitmatuses aldis üksildasegi mõtte lõpmatusele ja pidevusele. :Vaata seda puud, Platero: roheline ja kahisev, varjas ta veel vähem kui kuu aja eest meie lõunatunde, üksiku, väikese ja kuivana, must lind hõrenevas võras, lõikub ta rutaka loojangu tulikollasesse nukrusse. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, XCII, lk 135 * [[Aednik]]u sügis algab juba [[märts]]is: esimesena õitsevad ära [[lumikelluke]]sed. (lk 72) * Sügis on ülimalt heldekäeline aeg; ma ütleksin, et kevad on tema kõrval täielik nannipunn; sügise tegevuses on suurt haaret ja laia joont. Kas teil on kunagi ette tulnud, et kevadine kannike sirgub kolme meetri kõrguseks või et tulp muudkui kasvab ja kasvab ja ulatub viimaks üle puude peade? Noh, näete siis! Kuid seevastu juhtub, et panete kevadel mingid sügisesed astrid maha, ja oktoobris on neist saanud kahe meetri kõrgune põlismets, kuhu te ei julge jalgagi tõsta, sest te ei leiaks teed tagasi; või te panete aprillis heleeniumijuurika mulda, nüüd aga koogutavad kuidagi irooniliselt ülalt alla teie poole kullakarva õied, milleni te enam käega ei ulata isegi mitte sel juhul, kui tõusete kikivarvule. Sääraseid asju tuleb aednikul ikka ette, niipea kui ta vähegi unustab mõõdutunde. (lk 99) ** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, Loomingu Raamatukogu, nr 40/41, 1964 * Sügisööl on üheksa poega: kord rabistab vihma või rahet, jäine tuul tuuseldab mustendavaid lumepilvi, kord sätendab selge, helkiv [[Linnutee]] hallahämaras maa kohal, kord on soe ja sume, pilved ulatuvad maani. (lk 33–34) ** [[Harri Jõgisalu]], "Lennuõnnetus", lk 33–35, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981 * Sügis pole kaugel, tegelikult pole ta ükski aasta kaugel, nagu pole kaugel ka [[kevad]], [[suvi]] ja [[talv]]. Nii lühike on [[aasta]], mis saab siin muud olla kui lähedased asjad? ** [[Mati Unt]], "Öös on asju", Tallinn: Eesti Raamat, 1990, '''lk ??''' * [Risku:] Pühapäeva peale kasvab esmaspäeva pikk vari. Püüan seda eirata, samamoodi, nagu ma püüan mööda vaadata sügise esimestest sinkjatest toonidest, mis ilmuvad alati keset kõige palavamat [[august]]ikuu päeva. ** [[Pirkko Saisio]], "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, Loomingu Raamatukogu, nr 36-37, 2018, lk 18 * See aeg, kui sügis muutub [[talv]]eks, kestab vaid mõned päevad. Kui sa selle aja ära tunned, ei häiri sind kunagi, et [[Eesti|sellel maal]], kus sa elad, on liiga külm, liiga sombune või liiga masendav elada. ** [[Sass Henno]], "Mina olin siin", Tallinn: Rahva Raamat, 2022 * Kuigi [[Valdur Mikita]] rahvuse kujutlemise viisid pole päris minu maitse, on tema ja paljude teiste eesti kirjanike viis seostada rahvuslikku identiteeti maa ja maastikega minulegi lähedane. 1990. aastate alguses tundsin end tihti nagu XX sajandi alguse eesti haritlane, kes pani heina rõuku, tõi jõhvikad soost koju, võttis kartulid üles, ja läks siis sügisel Euroopasse ülikooli. ** [[Eneken Laanes]], "Eestlasena olla ja töötada", Keel ja Kirjandus, nr 1-2, 2018, lk 37 * On huvitavalt kohane, et [[püha Hieronymus]]e (u 347‒419/420 pKr), [[tõlkija]]te [[kaitsepühak]]u [[mälestuspäev]] 30. septembril – mis tema [[surmapäev]]ana sai uueks sünnipäevaks – langeb sügise algusesse, kui tõlkijad hakkavad tõmbuma [[laualamp]]ide lähedale, oodates uusi tundmatuid [[õndsus]]i ning ette aimates ka [[kannatus]]i, mis ei jää tulemata. * [[Quintilianus]] (u 35–100 pKr) [nimetas] kolme kõige olulisema [[tingimus]]ena häirimatuks tööks öövaikust (''silentium noctis''), suletud [[tuba]] (''clausum cubiculum'') ja lambi[[valgus]]t, ''resp''. ühtainukest valgusallikat (''lumen unum''). [[Vaikus]]t ja [[eraldatus]]t on mõistagi vaja, et vaim oleks segajatest täiesti vaba (''undique liber animus''). Ent pidev [[öötöö]] nõuab head [[tervis]]t ja lihtsat [[toit]]u. Töö kannab vilja siis, kui selle juurde asuda värskelt ja väljapuhanult. :Seega võiks sügise kõikehõlmavat tulekut ja kestust meie [[parasvööde|parasvöötmes]] võtta teatava [[privileeg]]ina, mida pakutakse vaimutööks. :* [[Marju Lepajõe]], [https://kultuur.err.ee/870650/marju-lepajoe-hieronymus-ehk-kuidas-saadakse-tolkijate-kaitsepuhakuks "Hieronymus ehk kuidas saadakse tõlkijate kaitsepühakuks"], ERR, 21.10.2018 * Mereveelt peegelduvad lõkked, millesse kukuvad särinal [[lapsevanem]]ate [[pisar]]ad, mis on esile kutsutud [[õpik]]ute ja töövihikute kaanetamisest tingitud [[tülpimus]]est. See kõik tähistab [[suvi|suve]] nukrat lõppu ja sügise vääramatut saabumist. ** [[Kaupo Meiel]], [https://www.err.ee/1128608/kaupo-meiel-voimatu-missioon-elada-ule-me-tusameele-sugis "Võimatu missioon – elada üle me tusameele sügis"] ERR, 28.08.2020 ==Luule== <poem> Mahe on [[Musträstas|musträsta]] kaebus. [[Karjus]] sõnatult järgib [[päike]]st, mis sügisekinkudelt veereb. Sinine [[viiv]] on üksnes veel [[hing]]. Arglik [[metsloom]] vilksatab salus. Ja vaanelt puhkavad taamal vanad [[kell]]ad ning hämarad [[küla]]d. Vagamalt mõistad sa [[aasta]]te tumedat [[mõte]]t, külma ja sügist tubade [[üksindus]]es; ja pühasse sinna kaikudes kaovad säravad sammud. </poem> * [[Georg Trakl]], "Lapsepõlv", tlk [[Debora Vaarandi]], Looming 10/1968, lk 1539 <poem> Tuulehoog lõi vetesse, [[leht|lehed]] langsid laintesse: lained olid tuhakarva, [[taevas]] üle tinakarva, tuhakarva sügise. See oli hää mu [[süda]]mel: sääl olid [[tunded]] tuhakarva, taevas üle [[tina]]karva, tinakarva sügise. </poem> * [[Juhan Liiv]], [https://et.wikisource.org/wiki/Juhan_Liivi_luuletused/1910/Lehed_lang%27sid "Lehed langsid"] kogus "Juhan Liivi luuletused", Tartu: Noor-Eesti, 1910 <poem> [[Leht]]i sajab nagu [[rahe]]t, hoogudel ei ole vahet. [[Pilv]]i üle puude pillub, okstest alla lendvad killud. Käes ju sügisene [[ring]]. </poem> * [[Henrik Visnapuu]], "Sügisring" <poem> Hall on taevas ja must on maa. [[Vihm|Sajab]] ja sajab lõpmata. [[Udu]]sse upuvad sihid kõik eel, haige on [[süda]] ja väsinud meel. </poem> * [[Gustav Suits]], "Sügise laul", G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 102 <poem> Vihma küll valab ja pilvede vinas taevas kui maa sügisudude tinas. Pilvi rebides vilistab tuul, kari on väljas veel mihklikuul. ... Puru veel suus — pead võtma märsi, perenaine ei oodata kärsi: "Karjalaps nooruke — ega ta väsi! ..." Nii käib sügisel karjase käsi! </poem> * [[August Alle]], "Eesti Pastoraal", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964, lk 7 <poem> Hallist sügisesajust kostis kurbkaeblikku [[viiul]]ihäält. Jäid külas suletuks uksed, ainult [[kodutu]]d tulid mäelt. Seisid paljapäi hallis [[vihm|sajus]], musta madala taeva all, ja [[Laulmine|laulsid]] mehega kaasa kodust punaste [[Pihlakas|pihl]]ade all </poem> * [[Kalju Lepik]], "Mängumees" kogust "Mängumees", Stockholm: Eesti Raamat, 1948 <poem> Sügis[[tuul]]tel nüüd on [[lust]]i laialt, õhtust hommikuni nende trall kestab pimedas ning märjas aias, [[õunapuu]]des meie akna all. Väljas mängida ei meeldi enam, vihmasajudki on tugevad. Nüüd on palju haaravam ja kenam õhtul laua ümber [[Lugemine|lugeda]]. ... Nõnda loeme sügisõhtul pikal, loeme [[õhin]]aga mõlemad, ja me teoste kangelased ikka külla meie juurde tulevad. Väljas [[vihm]]a loobib muutlik raju, hullab raagund õunapuude seas. Meie juurest sügiski on hajund, meil on [[raamat]]uga väga hea. </poem> * [[Ilmi Kolla]], "Õhtud raamatuga", rmt: "Kõik mu laulud", Tallinn: Eesti Raamat, 2009, lk 26–27 <poem> Nüüd [[laine]] märjaks peksab kaldakivid. [[liiv]] rannal enam kuivada ei saa. Ja mere kohal [[kured]] läevad rivis, on jälle sügis üle Eestimaa. Siin [[Kadriorg]] neid sügis[[torm]]e kuuleb, täis tuult on [[Matsalu]] ja [[Peipsi]] veed. On sügis seal, kus südilt läbi tuule käib minu vennas oma [[koolitee]]d. Uus, töökas aastaaeg sest [[suvi|suvest]] sündis, mis alles laiutas seal väljul end. Nüüd juba [[traktor]]ite sügis[[künd]]i seal kodunurmedel näeb minu vend. ... Sa õpi, vennas, kasuta neid aegu, ma soovin [[edu]] igas sinu teos. Ei saa ma ise tõesti tulla praegu, ka mind see sügis kohustab ja seob. Kolmnurkses rivis kured läksid teele, nüüd hetkeks pilvitu on taevakaar. Ja särab [[päike]]st vahusele veele, on [[kuldne]] sügis üle Eestimaa. </poem> * [[Ilmi Kolla]], "Sügisene tervitus", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 28 <poem> Pilved üle halli taeva ähvardavalt ronivad. Lõikamata [[põld]] on vaevas, metsad tuules sonivad. Raskelt, raskelt oigab maa, tal on südameni valus, raudseid [[ahel]]aid veab jalus, enam vaikida ei saa. ... roostes lumeluugid. Helbeid justkui udusulgi langeb üksikult ja hulgi. Talv on nagu [[sanitar]] — maantee pikad porihaavad marli[[side]]meisse saavad ja ka puud üksteise järgi selga puhtad särgid. Mõneks tunniks toob vaid [[rahu]] reetlik kahu. </poem> * [[Heljo Mänd]], "Sõjasügisel" kogus "Rada viib maanteele" (1960), lk 30 <poem> Nüüd on [[puu]]d täis [[Kuldne|kuldset]] [[valgus]]t sügis viib mind [[kevad]]esse üle [[lumi|lume]] [[laine]]te. </poem> * [[Marie Under]], "Kusagil", rmt: "Uneretk", Loomingu Raamatukogu, nr 13, 1968, lk 20 <poem> Käin langend [[leht]]i kuldset [[pael]]a pidi - on sügispäeva küpsmisrauge [[lõuna]]. Puust kuulen kukkuvat mõnd hilist [[õun]]a - suud nukker rõõmuhüüd vast [[ehmatus|ehmatama]] pidi!... </poem> * [[Marie Under]], "Mine!", rmt: "Uneretk", 1968, lk 21 <poem> Oli [[õhtu]], oli sügis, oli vaikne, vilu. Rentslis koltund leheprügis pehkis [[suvi|suve]] [[ilu]]. </poem> * [[August Sang]], "Oli õhtu, oli sügis", koondkogus "Emajõe unisel veerel", Tallinn: Vagabund, 2003, lk 12 <poem> Sügis on tume ja sügis on sügav, temas ei olegi kohatuid [[rõõm]]e. [[Suvi]]sed rajad on vajunud lõdvaks, sügise [[kollane|kollasest]] [[valgus]] käib läbi. </poem> * [[Aivo Lõhmus]], "Sügissonett Elele", TRÜ, 3. detsember 1971, nr 35, lk 4 <poem> Ah see [[õun]]arohke sügis, ah need hullult hellad [[hein]]akuumad ööd. Ja need [[huuled]], palavad ja ahned. Ja see vihm, mis tasa [[trumm]]i lööb. </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Heinalõhn" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 48 <poem> [[Päike]] kullerdab [[udu]]s, [[liiprid]] seisavad reas. Juba on üksikud salgud [[kollased]] [[pärn]]ade seas. </poem> * [[Katre Ligi]], "Piki raudteed", [http://poster.ee/peedu/kultuur/luule-katre-ligi/ Peedu. Kultuur.] <poem> Kuulsite! Sügis peab [[sünnipäev]]a! Ah et millal? Täna, just praegu! Läheme külla, sest kõik on palutud, ärge nüüd kahelge ilmaaegu! [[Lauad]] on laiad ja küllaga kaetud, Sügis kostitab [[külaline|külalisi]]. [[Pähkel|Pähklite]] põsed on [[päike]]se praetud, uudse[[sepik]]ul sädeleb [[mesi]]. Virnade viisi on [[tomat]]eid toodud, kuhjade kaupa [[kurk]]e. [[Köök|Köögist]] ent kantakse kümnel [[kandik]]ul kogukaid [[keedis]]epurke. </poem> * [[Maimu Linnamägi]], "Sügise sünnipäev", rmt: "Sügise sünnipäev", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 43 <poem> [[päev]] vajus ära ja otsa jäi päike enam rõõmsalt ringi ei käi [[suvi]] kõndis välja selle päeva seest sügis ajab mindki tee pealt eest </poem> * [[Viiu Härm]], "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 38 ==Vanasõnad== * Kehv [[suvi]], lahja sügis. * [[Kevad]]ine [[muda]] enam kui sügisene sööm. * Kevadine [[päev]], sügisene [[nädal]]. * Kevadine [[vesi]] tark, sügisene loll. * Kevadine [[vihm]] kosutab, sügisene kaotab. * Kui [[karusepäev]] kuiv, tuleb tahe sügis. * Kõik sügised ei ole salvetäidjad. * Parem [[veis]]el vitsaraag kevadel närida kui [[hein]]asületäis sügisel. * Suvel hauguvad suured [[koer]]ad, sügisel pole kutsikaidki kuulda. * Sügis söödab, kevad kurnab. * Sügisel maksetakse [[liha]] eest [[raha]], kevadel luude eest. * Sügisel näed [[oras]]t küll, aga [[vili]] ei ole veel salves. * Sügisel seitse söömalauda, kevadel ei kakukestki. * Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad. * Ära kiida suve enne sügist! ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Kirjandus== * [[Hendrik Relve]], "Vahtral on sünnipäev sügisel", 1981 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Aastaajad]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] ml8blip9v58vww3jv29x260q7jvh2uw 0 3835 135158 131982 2026-05-28T19:25:00Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135158 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Petit_Livre_d'Amour_ms_955_f013r.jpg|pisi|''Petit Livre d'Amour'', XVI sajand]] [[Pilt:Enrique_Simonet_-_La_autopsia_-_1890.jpg|pisi|Enrique Simonet, "Lahkamine" (1890)]] [[Pilt:William-Adolphe Bouguereau (1825-1905) - Leveil du coeur (1892).jpg|pisi|William-Adolphe Bouguereau, "Südame ärkamine" (1892)]] [[Pilt:John_Byam_Liston_Shaw_-_The_Queen_of_Hearts.jpg|pisi|John Byan Liston Shaw, "Ärtuemand" (Queen of Hearts) (1896)]] [[Pilt:DER_MANN_MIT_DAS_GROSSE_HERZ_(.PNG|pisi|Kurt Schwitters, "Suure südamega mees" (1919)]] '''Süda''' (ladina keeles ''cor''; vanakreeka keeles ''καρδίᾱ'', kardiā) on enamiku keelikloomade südame-veresoonkonna elund, mis on evolutsiooniteooria kohaselt jaotunud kambriteks ning mille töö (pumbafunktsiooni) tulemusel tagatakse elusorganismi rakkude pidev vere- ja lümfiringlus. Sõna "süda" ja südame stiliseeritud kujutist on ammustest aegadest kasutatud [[armastus]]e sümbolina, samuti selleks, et viidata inimese vaimsele, emotsionaalsele, moraalsele ja intellektuaalsele keskmele, üldisemalt ka muude nähtuste või esemete olemuslikule keskmele. ==Proosa== * 108. [[Vaim]] ei suuda kaua etendada südame osa. ** [[François de La Rochefoucauld]], "Maksiimid", tlk [[Aleksander Aspel]], rmt "Valik prantsuse esseid", 1938 * Mida tuttavamaks inimesega saadakse, seda enam lakatakse näitamast [[mõistus]]t ja hakatakse näitama südant. (lk 21) * Naiste juures on kõik südamega seotud, isegi mõistus. (lk 25) * Mida vanemaks saadakse, seda sallivam ollakse südame ja sallimatum mõistuse suhtes. (lk 31) * Mõistus muutub pidevalt, hea süda aga vähe. (lk 35) * Sada tuhat või rohkemgi head tegu ei saa südamele üht halba tegu korvata, südant süüst vabastada või rahustada — niivõrd oleme me headuseks sündinud. (lk 47) * Asi, mis teeb südame kõige kergemini külmaks ja vähemalt äraütlemist oluliselt lihtsustab, on kindel teadmine, et kõiki inimesi ei ole võimalik aidata. (lk 59) ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 36/2004 * Kui meie noored luuletajad kolme südame tarvis kirjutatud luuletuse kohta ka ühe mõistuse tarvis kirjutaksid, siis võiks loota, et me aastate möödudes näeme meest, kellel oleks nii süda kui pea olemas, igatahes haruldane nähtus. Enamikul neist on harva ajukapslis rohkem valgust kui hädapärast vaja, et märgata seal valitsevat tühjust. (lk 53) * See, mida nad südameks nimetavad, asub neljandast vestinööbist märksa madalamal. (lk 55) ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, [[Loomingu Raamatukogu]] 28/1972 * Ei peta ennast keegi, kes nooruses liiga palju ootab. Aga nagu ta tookord aimdust oma südames tundis, nii peab ta ka täitumist oma südames otsima, mitte endast väljaspool. (lk 11) * On olemas südame viisakus, mis on armastuse sugulane. Temast tuleneb välise käitumise kõige mõnusam viisakus. (lk 18) ** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme", tlk Mati Hint, LR 33/1974 * Nii mõnigi inimene arvab, et tal on hea süda, tegelikkuses aga on tal vaid nõrgad närvid. (lk 13) * Mõistus ja süda on väga heal jalal. Üks asub sageli nii täiuslikult teise kohale, et on raske otsustada, kumb neist kahest parajasti mängus oli. (lk 19) * Kui mu süda ei kõnele, siis vaikib ka mu mõistus, ütleb naine. :Vaiki, mu süda, et mõistus saaks sõna sekka öelda, ütleb mees. (lk 24) * "Mõistus areneb enamasti välja hinge kulul." — Oo ei, kuid arenemisvõimelisi päid on rohkem kui arenemisvõimelisi südameid. (lk 37) * Mõnel inimesel on rauast süda ja selle sees sopike, mis on pehme kui puder. (lk 38) ** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007 * Vaata, kuidas päike, tungides sügavale mustavasse vette, valgustab ta rohekuldset ilu, mida taevalikult suursugused iirised kaldalt hurmunult jälgivad... Seal on sametisi astmeid, mis laskuvad mitmekorruselistesse labürintidesse, nõiakoopaid kõigi mõeldavate võimalustega, mida unenägude mütoloogia iganes võib pakkuda kunstnikuks sündinud inimese ohjeldamatule kujutlusele; veetlikke aedu, mida võiks luua mõne hullu rohesilmse kuninganna igikurbus; varemeis paleesid, nagu too, mida ma nägin õhtuses meres, kui loojuva päikese kallakas kiir riivas madalat vett... Ja veel, ja veel, ja veel; kõik see, mida kõige sügavam uni kokku röövida suudab, hoides kinni põgusa ilu lõpmatust rüüst, mõnest mälestuspildist: valus kevadhetk unustuste aias, mida ei olnudki olemas... Kõik, mis üliväike, aga ometi mõõtmatu, sest näib nii kauge; arvutute tundmuste võti, palavikunägemuste iidsed salavarandused... :Jah, Platero, see vaikne järv oli kunagi minu süda. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, XXVIII, lk 51 * Meie süda on sageli otsekui halb [[valitseja]], kes katsub välissõdadega summutada sisemise [[rahulolematus]]e kuuldavalepääsu. (lk 27) * Kõik, mis meid kõlbeliselt ülendab või alandab, tuleb meie oma südamest, ei mujalt. (lk 28) * [[Igavus]]etundmine on märk südame [[vaesus]]est. (lk 28) * Palju lund on pidanud langema meie südamesse, enne kui me rahuldume sellega, mida päev annab. (lk 28) * Ärgu olgu su südamel nagu rebaseurul mitut sisse- ja väljapääsu. (lk 28) * Meie tarkus võib kõnelda ka võõra suu läbi, aga kui meie süda on kõnelnud, siis oleme kõnelnud ise. (lk 28) ** [[V. A. Koskenniemi]] aforismid kogust "Matkakepp" [1926], tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971 * [[Puu]] otsib oma konksus [[sõrmed]]ega maa alt üht südant. (lk 25) * Tol ööl kuulsime [[rong]]i nii lähedalt, nagu oleks ta sõitnud läbi meie südame [[tunnel]]i. (lk 31) * [[Pääsuke]] on salapärane nool, mis otsib üht südant. (lk 34) * Veenimaod söövad meie südant. (lk 40) * Süda on nagu orelikunstnik, kel on vaja, et [[kopsud]]e lõõtsad talle oma tuult saadaksid. (lk 43) * Äkitselt tunneme, et keegi andis [[kõrvakiil]]u meie südamele. (lk 48) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], LR 2/1974 * Inimsüda taob halastamatult teist inimest. (lk 19) * Vahel nöörib meil miski kõri, et südamehääl ei jõuaks pähe, ja ümberpöördult. (lk 42) * Sursum corda. Ülendagem südamed! Ent mitte ajudest ülemale. (lk 64) ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977 * Aga [[rätsep]]al oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega [[neiu]] löönud uued, teravad [[käärid]] tema südamesse, sügavale ja jäädavalt. (lk 11-12) * Juhan toetas jalad küna külglaudade vastu ja sõudis otsekui suure [[viha]]ga. Sedagi viletsat elu ei lasta sul [[rahu]]s elada, ja ega su süda ise annagi rahu elamiseks. Süda tahab mässata. Kas tema sai omas elus vähe piinata, mõnitada, lüüa ja nälgida? Ja temasuguseid on palju... Mis imet siis, kui temagi avas [[1905. aasta revolutsioon|1905. aastal]] südame sunnil omagi suu. Korraldas seltsimajas kõneõhtuid, tõi linnast kõnelejaid, lõi ise uusi laule, kirjutas neid ümber ja andis pihust pihku edasi. (lk 12) * Nii see lugu lõppes ja sellest jäi Miina südamelihasse [[pind]]. Aga mis sellest - kas siin maailmas leidub üldse kedagi, kellel ei ole pisemat või suuremat pindu südamelihas? (lk 15) * Kindel, nüüd on kindel, tundis Juhan. Miina on laudsil ja sellepärast on koergi ketti pandud! Oh, kuidas süda küll inimesel rinnus niimoodi valutada võib! Rätsep lükkas seltsimaja ukse lahti, tuul ja vihm kargasid koos temaga ruumi, tema aga rebis pärani toaukse ja komistas üle läve. Keset tuba oli toober ja toobris elav Miina, lõug toobri serval, nägu valust ja ehmatusest võõras ja pikk. :"Sõge," ütles oma pahase häälega, "mis sa peaks küll tormama nagu mustasajaline... surnuks ehmatab! Ja poriste jalgadega tuppa, ämmaproua on tulemas, ooo-ooih." :Mehe hell ja valutav süda vajus üsna järsku tagasi, sügavale rindu. Tema meel oli paha ja ta häbenes... nagu suur [[koer]], kes on ahastades peremehele jälgi pidi järele jooksnud ja saab selle [[ahastus]]e pärast nüüd tapelda. (lk 18) * [[Leida Kibuvits]], "Soomustüdruk", 1986 * Organ, mille aeglasi, haiglasi tukseid oli Antony Dart kuude kaupa vaevalt tajunud, hüppas äkki ta rinnus. Ta [[veri]] hakkas kiiremini voolama ja ruttas läbi ta [[veen]]ide, selle asemel, et roomata - teatud vaimse olukorra eriline füüsiline tagajärg. Selle tekitas tüdruku lihtne asi-on-nii suhtumine. Mees polnud kunagi olnud [[sentimentaalsus|sentimentaalne]] ja oli kaua lakanud olemast tundlik, kuid sel hetkel juhtus temaga midagi emotsionaalset ja normaalset. ** [[Frances Hodgson Burnett]], "Homse koit", tlk Eva Luts, 2003, lk 22 * [[Õnn]] on oma iseloomult [[ajatus|ajatu]]. Neil hetkedel, mil meie süda on täielikult avatud, astume ajalisest järgnevusest välja. (lk 227) * [[Bach]]i [[muusika]] avab südame, nagu avatakse [[purk]] kooritud [[tomat]]eid. (lk 309) ** [[Peter Høeg]], "[[Vaikne tüdruk]]", tlk Tiina Toomet, Tallinn: Eesti Raamat, 2008 * Mõnikord ma mõtlen, kas mu süda on nagu [[must auk]] - see on nii [[Tihedus|tihke]], et seal ei ole [[valgus]]e jaoks ruumi, kuid see ei tähenda, et must auk ei võiks mind sellegipoolest endasse imeda. (lk 105) ** [[Jasmine Warga]], "Minu süda ja teised mustad augud", tlk Evelin Schapel, 2016 ==Luule== <poem> Kas nüüd mu mõtted, kui ma üksi jäänud, [[nõmm]]ede kohal lendamas ei käi, puhates seal, kus [[sõnajalg|sõnajalakäänud]] su õilsat südant katvad longuspäi? </poem> * [[Emily Brontë]], "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180 <poem> Mis [[sõnum]]eist see lage [[mäestik]] kajab? Sel hiilgusel ja [[äng]]il puudub määr — maas, mis üht inimsüdant tundma ajab, saab kokku [[Paradiis|taeva]] [[sfäär]] ja [[põrgu]] sfäär. </poem> * [[Emily Brontë]], "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181 <poem> Süda tuksub tuks-tuks-tuks, mine lahti, [[uks]]-uks-uks! Siis me lähme Mallega saarde [[kala]] püüdema! </poem> * Rahvalaul "Süda tuksub" (viisistanud [[Karl August Hermann]]<ref>[https://www.kukerpillid.ee/?op=body&id=28&art=17 K. A. Hermann, "Süda tuksub"], Kukerpillid</ref>, uue seade teinud [[Lydia Auster]]<ref>[https://www.emic.ee/?sisu=kasikirjad&mid=229&lang=est&action=view&id=18885&tid=25502 Lydia Auster, "Süda tuksub"] EMIC, Käsikirjade andmebaas</ref>) <poem> Kui olen surnud ja [[aprill]] mu üle ere siis [[vihm]]a vettind [[juuksed|juukseist]] raputab, kas leiad kohta murtud südamele, ei hooli ma. </poem> * [[Sara Teasdale]], "Ei hooli ma" ([https://en.wikisource.org/wiki/Rivers_to_the_Sea_(Collection)/I_Shall_Not_Care "I Shall not Care"]), kogust "Rivers to the Sea", 1915 <poem> Mu süda on [[sügis]]est väsinud [[aed]], Kuhjas raskeid [[Aster|astreid]] ja [[daalia]]id täis, Päikesehägus [[aprill]] tuleb meelde, Kuidas vihmavaling ja [[Lumikelluke|lumelill]] käis ... </poem> * [[Sara Teasdale]], "Aed" ("The Garden"), kogust "Flame and Shadow", 1920 <poem> Loobu [[kahtlus]]est, et kaunilt hoiduks kõik, mis esimeses [[usk|usus]] omati! Mina [[lind]]udele heidan [[toit|toiduks]] oma südame kui halva [[tomat]]i. Palju vist see süda küll ei vääri – kuigi sooja [[päike]]sesse paigutet, katab jäine [[hallitus]] ta ääri ning ta koed on mürgilaigutet. </poem> * [[Betti Alver]], "Quasi una fabula" kogus [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=362&table=Books&book_id=362&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Tolm ja tuli"], lk 38 <poem> Sula[[tõrv]]ana kuuma [[viha]] küttis [[armukadedus]]piinade kõrvetav [[leek]]. Ülekeevat südant tundus [[mootor]]i rütmis, ülekoormat mootorit südame sees. </poem> * [[Paul Viiding]], "Surmaratsur", rmt: koguteos"Arbujad", 1938, lk 265 <poem> Igimuistne, -kauge [[vaev]], inimhinge varjutaja, ürgsest ajast igavesti antud talle [[kaaslane|kaaslaseks]]. [[Valu]] kalakülmad sõrmed ümber kuuma südame. </poem> * [[Marie Under]], "Igimuistne vaev", rmt: "Uneretk", 1968, lk 10 <poem> [[Puhkus]]eks piskuks vaid maantee[[kraav]], varju ei vähimat. Valutas südames lahtine [[haav]], leinates lähimat. </poem> * [[Marie Under]], "Põgenik", rmt: "Uneretk", 1968, lk 13 <poem> [[Päike]]se helisev lõõm. Süda ent vaikne kui [[surnuaed]], kuhu elusalt maet enne tähtaega lämmatet [[rõõm]]. </poem> * [[Marie Under]], "Valge tund", rmt: "Uneretk", 1968, lk 28 <poem> See, kellele on vähe antud, kannab seda oma südame kohal. See, kellele on palju antud, pillab kõik käest maha. </poem> * [[Karl Ristikivi]], "* Ka sisaliku tee kivil jätab jälje" kogus "Inimese teekond" (1990), lk 11 <poem> [[Kodu]], ta armas [[katus]], [[esimene lumi]] ja esimene [[täht]] esimeses taevas esimeses südames (mis oli minu oma). ... Ei aimagi et nii [[külm]]ast lumest võib minna süda nii soojaks. Ja võibolla [[öökull]] vaatab minu tähte ja arvab et järsku on söödav kui ainult kätte saaks. Ei teagi et see on esimene täht esimeses taevas esimeses südames. </poem> * [[Ilona Laaman]], "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6 <poem> Südame poolitust keegi ei nõua, südame [[koolitus]]t nõuda ei jõua; südame tahkumist üha ja ikka, nii nagu [[Lahkumine|lahkumist]], põeme me pikka. </poem> * [[Paul Haavaoks]], "Pilvikute aeg", rmt: "Kanajala linnajagu", 1977, lk 94 ==Vanasõnad== * Ei mina tea, mis sinu toa peal ega sina, mis minu südames. * Hoia suu kinni, - siis süda jahtub. * [[Isa]] ([[ema]]) süda laste küljes. * Kellest süda täis, sellest räägib [[suu]]. * Kui kõik otsas, siis suul (südamel) [[rahu]]. * [[Kurbus]] sööb südant nagu rooste [[raud]]a. * [[Laps]]el valutab sõrm, emal süda. * Lobasuul [[koer]]a suu, [[jänes]]e süda. * Mehel mehe süda. * [[Mesi]] suus, sapp südames. * Mida pisem [[keha]], seda suurem süda. * Mis süda vihkab, seda [[silm]] ei ihka. * Mis südames keeb, sellest kõneleb (räägib) [[keel]]. * Päiline vaatab [[päev]]a peale, süda kütab külimitu peale. * Suu on südame tulk (mõõt). * Südamel ei ole akent sisse vaadata. * Usu suu sõbrale, aga ära usu südant! * Vanemate süda laste küljes, laste süda [[kivi]] küljes. * Võta [[vana]] inimese õpetust, aga ära söö vana inimese südant! ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Inimene]] [[Kategooria:Anatoomia]] e1iu1wsf4azud57kk5aas9iatsgzfbq 135159 135158 2026-05-28T19:26:20Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135159 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Petit_Livre_d'Amour_ms_955_f013r.jpg|pisi|''Petit Livre d'Amour'', XVI sajand]] [[Pilt:Enrique_Simonet_-_La_autopsia_-_1890.jpg|pisi|Enrique Simonet, "Lahkamine" (1890)]] [[Pilt:William-Adolphe Bouguereau (1825-1905) - Leveil du coeur (1892).jpg|pisi|William-Adolphe Bouguereau, "Südame ärkamine" (1892)]] [[Pilt:John_Byam_Liston_Shaw_-_The_Queen_of_Hearts.jpg|pisi|John Byan Liston Shaw, "Ärtuemand" (Queen of Hearts) (1896)]] [[Pilt:DER_MANN_MIT_DAS_GROSSE_HERZ_(.PNG|pisi|Kurt Schwitters, "Suure südamega mees" (1919)]] '''Süda''' (ladina keeles ''cor''; vanakreeka keeles ''καρδίᾱ'', kardiā) on enamiku keelikloomade südame-veresoonkonna elund, mis on evolutsiooniteooria kohaselt jaotunud kambriteks ning mille töö (pumbafunktsiooni) tulemusel tagatakse elusorganismi rakkude pidev vere- ja lümfiringlus. Sõna "süda" ja südame stiliseeritud kujutist on ammustest aegadest kasutatud [[armastus]]e sümbolina, samuti selleks, et viidata inimese vaimsele, emotsionaalsele, moraalsele ja intellektuaalsele keskmele, üldisemalt ka muude nähtuste või esemete olemuslikule keskmele. ==Proosa== * 108. [[Vaim]] ei suuda kaua etendada südame osa. ** [[François de La Rochefoucauld]], "Maksiimid", tlk [[Aleksander Aspel]], rmt "Valik prantsuse esseid", 1938 * Mida tuttavamaks inimesega saadakse, seda enam lakatakse näitamast [[mõistus]]t ja hakatakse näitama südant. (lk 21) * Naiste juures on kõik südamega seotud, isegi mõistus. (lk 25) * Mida vanemaks saadakse, seda sallivam ollakse südame ja sallimatum mõistuse suhtes. (lk 31) * Mõistus muutub pidevalt, hea süda aga vähe. (lk 35) * Sada tuhat või rohkemgi head tegu ei saa südamele üht halba tegu korvata, südant süüst vabastada või rahustada — niivõrd oleme me headuseks sündinud. (lk 47) * Asi, mis teeb südame kõige kergemini külmaks ja vähemalt äraütlemist oluliselt lihtsustab, on kindel teadmine, et kõiki inimesi ei ole võimalik aidata. (lk 59) ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 36/2004 * Kui meie noored luuletajad kolme südame tarvis kirjutatud luuletuse kohta ka ühe mõistuse tarvis kirjutaksid, siis võiks loota, et me aastate möödudes näeme meest, kellel oleks nii süda kui pea olemas, igatahes haruldane nähtus. Enamikul neist on harva ajukapslis rohkem valgust kui hädapärast vaja, et märgata seal valitsevat tühjust. (lk 53) * See, mida nad südameks nimetavad, asub neljandast vestinööbist märksa madalamal. (lk 55) ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, [[Loomingu Raamatukogu]] 28/1972 * Ei peta ennast keegi, kes nooruses liiga palju ootab. Aga nagu ta tookord aimdust oma südames tundis, nii peab ta ka täitumist oma südames otsima, mitte endast väljaspool. (lk 11) * On olemas südame viisakus, mis on armastuse sugulane. Temast tuleneb välise käitumise kõige mõnusam viisakus. (lk 18) ** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme", tlk Mati Hint, LR 33/1974 * Nii mõnigi inimene arvab, et tal on hea süda, tegelikkuses aga on tal vaid nõrgad närvid. (lk 13) * Mõistus ja süda on väga heal jalal. Üks asub sageli nii täiuslikult teise kohale, et on raske otsustada, kumb neist kahest parajasti mängus oli. (lk 19) * Kui mu süda ei kõnele, siis vaikib ka mu mõistus, ütleb naine. :Vaiki, mu süda, et mõistus saaks sõna sekka öelda, ütleb mees. (lk 24) * "Mõistus areneb enamasti välja hinge kulul." — Oo ei, kuid arenemisvõimelisi päid on rohkem kui arenemisvõimelisi südameid. (lk 37) * Mõnel inimesel on rauast süda ja selle sees sopike, mis on pehme kui puder. (lk 38) ** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007 * Vaata, kuidas päike, tungides sügavale mustavasse vette, valgustab ta rohekuldset ilu, mida taevalikult suursugused iirised kaldalt hurmunult jälgivad... Seal on sametisi astmeid, mis laskuvad mitmekorruselistesse labürintidesse, nõiakoopaid kõigi mõeldavate võimalustega, mida unenägude mütoloogia iganes võib pakkuda kunstnikuks sündinud inimese ohjeldamatule kujutlusele; veetlikke aedu, mida võiks luua mõne hullu rohesilmse kuninganna igikurbus; varemeis paleesid, nagu too, mida ma nägin õhtuses meres, kui loojuva päikese kallakas kiir riivas madalat vett... Ja veel, ja veel, ja veel; kõik see, mida kõige sügavam uni kokku röövida suudab, hoides kinni põgusa ilu lõpmatust rüüst, mõnest mälestuspildist: valus kevadhetk unustuste aias, mida ei olnudki olemas... Kõik, mis üliväike, aga ometi mõõtmatu, sest näib nii kauge; arvutute tundmuste võti, palavikunägemuste iidsed salavarandused... :Jah, Platero, see vaikne järv oli kunagi minu süda. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, XXVIII, lk 51 * Meie süda on sageli otsekui halb [[valitseja]], kes katsub välissõdadega summutada sisemise [[rahulolematus]]e kuuldavalepääsu. (lk 27) * Kõik, mis meid kõlbeliselt ülendab või alandab, tuleb meie oma südamest, ei mujalt. (lk 28) * [[Igavus]]etundmine on märk südame [[vaesus]]est. (lk 28) * Palju lund on pidanud langema meie südamesse, enne kui me rahuldume sellega, mida päev annab. (lk 28) * Ärgu olgu su südamel nagu rebaseurul mitut sisse- ja väljapääsu. (lk 28) * Meie tarkus võib kõnelda ka võõra suu läbi, aga kui meie süda on kõnelnud, siis oleme kõnelnud ise. (lk 28) ** [[V. A. Koskenniemi]] aforismid kogust "Matkakepp" [1926], tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR 39/1971 * [[Puu]] otsib oma konksus [[sõrmed]]ega maa alt üht südant. (lk 25) * Tol ööl kuulsime [[rong]]i nii lähedalt, nagu oleks ta sõitnud läbi meie südame [[tunnel]]i. (lk 31) * [[Pääsuke]] on salapärane nool, mis otsib üht südant. (lk 34) * Veenimaod söövad meie südant. (lk 40) * Süda on nagu orelikunstnik, kel on vaja, et [[kopsud]]e lõõtsad talle oma tuult saadaksid. (lk 43) * Äkitselt tunneme, et keegi andis [[kõrvakiil]]u meie südamele. (lk 48) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], LR 2/1974 * Inimsüda taob halastamatult teist inimest. (lk 19) * Vahel nöörib meil miski kõri, et südamehääl ei jõuaks pähe, ja ümberpöördult. (lk 42) * Sursum corda. Ülendagem südamed! Ent mitte ajudest ülemale. (lk 64) ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja Arvo Valton, LR 48/1977 * Aga [[rätsep]]al oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega [[neiu]] löönud uued, teravad [[käärid]] tema südamesse, sügavale ja jäädavalt. (lk 11-12) * Juhan toetas jalad küna külglaudade vastu ja sõudis otsekui suure [[viha]]ga. Sedagi viletsat elu ei lasta sul [[rahu]]s elada, ja ega su süda ise annagi rahu elamiseks. Süda tahab mässata. Kas tema sai omas elus vähe piinata, mõnitada, lüüa ja nälgida? Ja temasuguseid on palju... Mis imet siis, kui temagi avas [[1905. aasta revolutsioon|1905. aastal]] südame sunnil omagi suu. Korraldas seltsimajas kõneõhtuid, tõi linnast kõnelejaid, lõi ise uusi laule, kirjutas neid ümber ja andis pihust pihku edasi. (lk 12) * Nii see lugu lõppes ja sellest jäi Miina südamelihasse [[pind]]. Aga mis sellest - kas siin maailmas leidub üldse kedagi, kellel ei ole pisemat või suuremat pindu südamelihas? (lk 15) * Kindel, nüüd on kindel, tundis Juhan. Miina on laudsil ja sellepärast on koergi ketti pandud! Oh, kuidas süda küll inimesel rinnus niimoodi valutada võib! Rätsep lükkas seltsimaja ukse lahti, tuul ja vihm kargasid koos temaga ruumi, tema aga rebis pärani toaukse ja komistas üle läve. Keset tuba oli toober ja toobris elav Miina, lõug toobri serval, nägu valust ja ehmatusest võõras ja pikk. :"Sõge," ütles oma pahase häälega, "mis sa peaks küll tormama nagu mustasajaline... surnuks ehmatab! Ja poriste jalgadega tuppa, ämmaproua on tulemas, ooo-ooih." :Mehe hell ja valutav süda vajus üsna järsku tagasi, sügavale rindu. Tema meel oli paha ja ta häbenes... nagu suur [[koer]], kes on ahastades peremehele jälgi pidi järele jooksnud ja saab selle [[ahastus]]e pärast nüüd tapelda. (lk 18) * [[Leida Kibuvits]], "Soomustüdruk", 1986 * Organ, mille aeglasi, haiglasi tukseid oli Antony Dart kuude kaupa vaevalt tajunud, hüppas äkki ta rinnus. Ta [[veri]] hakkas kiiremini voolama ja ruttas läbi ta [[veen]]ide, selle asemel, et roomata - teatud vaimse olukorra eriline füüsiline tagajärg. Selle tekitas tüdruku lihtne asi-on-nii suhtumine. Mees polnud kunagi olnud [[sentimentaalsus|sentimentaalne]] ja oli kaua lakanud olemast tundlik, kuid sel hetkel juhtus temaga midagi emotsionaalset ja normaalset. ** [[Frances Hodgson Burnett]], "Homse koit", tlk Eva Luts, 2003, lk 22 * [[Õnn]] on oma iseloomult [[ajatus|ajatu]]. Neil hetkedel, mil meie süda on täielikult avatud, astume ajalisest järgnevusest välja. (lk 227) * [[Bach]]i [[muusika]] avab südame, nagu avatakse [[purk]] kooritud [[tomat]]eid. (lk 309) ** [[Peter Høeg]], "[[Vaikne tüdruk]]", tlk Tiina Toomet, Tallinn: Eesti Raamat, 2008 * Mõnikord ma mõtlen, kas mu süda on nagu [[must auk]] - see on nii [[Tihedus|tihke]], et seal ei ole [[valgus]]e jaoks ruumi, kuid see ei tähenda, et must auk ei võiks mind sellegipoolest endasse imeda. ** [[Jasmine Warga]], "Minu süda ja teised mustad augud", tlk Evelin Schapel, 2016, lk 105 ==Luule== <poem> Kas nüüd mu mõtted, kui ma üksi jäänud, [[nõmm]]ede kohal lendamas ei käi, puhates seal, kus [[sõnajalg|sõnajalakäänud]] su õilsat südant katvad longuspäi? </poem> * [[Emily Brontë]], "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180 <poem> Mis [[sõnum]]eist see lage [[mäestik]] kajab? Sel hiilgusel ja [[äng]]il puudub määr — maas, mis üht inimsüdant tundma ajab, saab kokku [[Paradiis|taeva]] [[sfäär]] ja [[põrgu]] sfäär. </poem> * [[Emily Brontë]], "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181 <poem> Süda tuksub tuks-tuks-tuks, mine lahti, [[uks]]-uks-uks! Siis me lähme Mallega saarde [[kala]] püüdema! </poem> * Rahvalaul "Süda tuksub" (viisistanud [[Karl August Hermann]]<ref>[https://www.kukerpillid.ee/?op=body&id=28&art=17 K. A. Hermann, "Süda tuksub"], Kukerpillid</ref>, uue seade teinud [[Lydia Auster]]<ref>[https://www.emic.ee/?sisu=kasikirjad&mid=229&lang=est&action=view&id=18885&tid=25502 Lydia Auster, "Süda tuksub"] EMIC, Käsikirjade andmebaas</ref>) <poem> Kui olen surnud ja [[aprill]] mu üle ere siis [[vihm]]a vettind [[juuksed|juukseist]] raputab, kas leiad kohta murtud südamele, ei hooli ma. </poem> * [[Sara Teasdale]], "Ei hooli ma" ([https://en.wikisource.org/wiki/Rivers_to_the_Sea_(Collection)/I_Shall_Not_Care "I Shall not Care"]), kogust "Rivers to the Sea", 1915 <poem> Mu süda on [[sügis]]est väsinud [[aed]], Kuhjas raskeid [[Aster|astreid]] ja [[daalia]]id täis, Päikesehägus [[aprill]] tuleb meelde, Kuidas vihmavaling ja [[Lumikelluke|lumelill]] käis ... </poem> * [[Sara Teasdale]], "Aed" ("The Garden"), kogust "Flame and Shadow", 1920 <poem> Loobu [[kahtlus]]est, et kaunilt hoiduks kõik, mis esimeses [[usk|usus]] omati! Mina [[lind]]udele heidan [[toit|toiduks]] oma südame kui halva [[tomat]]i. Palju vist see süda küll ei vääri – kuigi sooja [[päike]]sesse paigutet, katab jäine [[hallitus]] ta ääri ning ta koed on mürgilaigutet. </poem> * [[Betti Alver]], "Quasi una fabula" kogus [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=362&table=Books&book_id=362&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Tolm ja tuli"], lk 38 <poem> Sula[[tõrv]]ana kuuma [[viha]] küttis [[armukadedus]]piinade kõrvetav [[leek]]. Ülekeevat südant tundus [[mootor]]i rütmis, ülekoormat mootorit südame sees. </poem> * [[Paul Viiding]], "Surmaratsur", rmt: koguteos"Arbujad", 1938, lk 265 <poem> Igimuistne, -kauge [[vaev]], inimhinge varjutaja, ürgsest ajast igavesti antud talle [[kaaslane|kaaslaseks]]. [[Valu]] kalakülmad sõrmed ümber kuuma südame. </poem> * [[Marie Under]], "Igimuistne vaev", rmt: "Uneretk", 1968, lk 10 <poem> [[Puhkus]]eks piskuks vaid maantee[[kraav]], varju ei vähimat. Valutas südames lahtine [[haav]], leinates lähimat. </poem> * [[Marie Under]], "Põgenik", rmt: "Uneretk", 1968, lk 13 <poem> [[Päike]]se helisev lõõm. Süda ent vaikne kui [[surnuaed]], kuhu elusalt maet enne tähtaega lämmatet [[rõõm]]. </poem> * [[Marie Under]], "Valge tund", rmt: "Uneretk", 1968, lk 28 <poem> See, kellele on vähe antud, kannab seda oma südame kohal. See, kellele on palju antud, pillab kõik käest maha. </poem> * [[Karl Ristikivi]], "* Ka sisaliku tee kivil jätab jälje" kogus "Inimese teekond" (1990), lk 11 <poem> [[Kodu]], ta armas [[katus]], [[esimene lumi]] ja esimene [[täht]] esimeses taevas esimeses südames (mis oli minu oma). ... Ei aimagi et nii [[külm]]ast lumest võib minna süda nii soojaks. Ja võibolla [[öökull]] vaatab minu tähte ja arvab et järsku on söödav kui ainult kätte saaks. Ei teagi et see on esimene täht esimeses taevas esimeses südames. </poem> * [[Ilona Laaman]], "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6 <poem> Südame poolitust keegi ei nõua, südame [[koolitus]]t nõuda ei jõua; südame tahkumist üha ja ikka, nii nagu [[Lahkumine|lahkumist]], põeme me pikka. </poem> * [[Paul Haavaoks]], "Pilvikute aeg", rmt: "Kanajala linnajagu", 1977, lk 94 ==Vanasõnad== * Ei mina tea, mis sinu toa peal ega sina, mis minu südames. * Hoia suu kinni, - siis süda jahtub. * [[Isa]] ([[ema]]) süda laste küljes. * Kellest süda täis, sellest räägib [[suu]]. * Kui kõik otsas, siis suul (südamel) [[rahu]]. * [[Kurbus]] sööb südant nagu rooste [[raud]]a. * [[Laps]]el valutab sõrm, emal süda. * Lobasuul [[koer]]a suu, [[jänes]]e süda. * Mehel mehe süda. * [[Mesi]] suus, sapp südames. * Mida pisem [[keha]], seda suurem süda. * Mis süda vihkab, seda [[silm]] ei ihka. * Mis südames keeb, sellest kõneleb (räägib) [[keel]]. * Päiline vaatab [[päev]]a peale, süda kütab külimitu peale. * Suu on südame tulk (mõõt). * Südamel ei ole akent sisse vaadata. * Usu suu sõbrale, aga ära usu südant! * Vanemate süda laste küljes, laste süda [[kivi]] küljes. * Võta [[vana]] inimese õpetust, aga ära söö vana inimese südant! ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Inimene]] [[Kategooria:Anatoomia]] cg6wpfnt5ri9s9gn7kg5eebh6f46ij2 0 4478 135165 120887 2026-05-28T19:40:09Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135165 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Still_Life_with_Copulating_Sparrows_(SM_708).png|pisi|Cornelis de Heem, "Vaikelu paarituvate varblastega" (1657)]] [[Pilt:Martinus Røerbye Still life with two sparrows, primrose and a cat (1823).jpg|pisi|Martinus Røerbye, "Vaikelu varblaste, priimulapoti ja kassiga" (1823)]] [[Pilt:Sparrows in a Cherry Tree. Five studies in one frame, NM 2223-2227 (Bruno Liljefors) - Nationalmuseum - 19286.tif|pisi|Bruno Liljefors, "Varblased kirsipuus" (1885)]] [[Pilt:Gunnar_Åberg_Birds_on_a_tree_branch_1891.jpg|pisi|Gunnar Åberg, "Linnukesed oksal" (1891)]] [[Pilt:Sir_Edward_John_Poynter_lesbia_and_her_sparrowFXD.jpg|pisi|Edward John Poynter, "Lesbia ja tema varblane" (1907)]] [[Pilt:Anders_Abrahamsen_Kongsrud_A_winter_scene_with_birds_1928.jpg|pisi|Anders Abrahamsen Kongsrud, "Talvestseen varblastega" (1928)]] '''Varblane''' (''Passer'') on [[lind]]ude perekond varblaslaste (''Passeridae'') sugukonnast. ==Piibel== * Eks müüda [[viis]] varblast kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud [[Jumal]]a ees. :7 Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi! * [[Luuka evangeelium]] 12:6-7 ==Proosa== * Varblased! Mis sagin [[viinapuu]]väätides ümarate [[pilv]]ede all, kust vahel langeb vihmapihu, mis sädin, mis igavene nokasõda! Üks laskub [[oks]]ale, läheb siis ja raag väreleb tagantjärele; teine joob nokatäie kaevuraketisele kogunenud lombist; kolmas hüpleb kuurikatusel, kesk peaaegu kuivanud [[lill]]i, mida sumune päev elule äratab. Õnnistatud linnud, kellel pole pühi! Nende looduslikkuse ja tõelisuse vabas monotoonsuses ei anna [[kirikukell]]ad midagi peale segase õnnetunde. Rahulolevaina, ilma saatusraskete [[kohustus]]teta, ilma nende [[taevas]]teta ja [[põrgu]]teta, mis hurmavad või kohutavad vaeseid ori-inimesi, ilma ühegi [[moraal]]ita peale nende enda oma, ilma ühegi [[jumal]]ata peale taevasina on nad minu [[vennad]], minu armsad vennad. :Nad rändavad ilma [[raha]]ta ja ilma [[pagas]]ita, kolivad, kuhu parajasti pähe tuleb, valivad välja mõne [[oja]] või puuvõra ja [[õnn]]e saavutamiseks pole neil vaja enamat kui lehvitada korraks [[tiib]]u; ei tea nad midagi [[esmaspäev]]adest ega [[laupäev]]adest; nad kümblevad kõikjal ja igal ajal; nende [[armastus]] on nimetu ja seda jätkub kõikjale. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LXIII, lk 98 * Inimene ei õpi mitte kunagi mööda [[katus]]eid kõndima ega keksima. Varblane oskab seda. Varblane oskab kohe kõike. ** [[Vítězslav Nezval]], "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele", tlk Leo Metsar, 1983, lk 78 * Pahinal pageb klaasi tagant mütsak varblasi, kes on seal kogu aeg pealt vaadanud. Jultunult, häbitult, põnevusega. [[Tuul]]e külvatud [[salakuulaja]]d, terved piilurite salgad! Vurtsti! õhku ja tulevad uued. Vurtsti! õhku ja uued. Lärmakalt paiskavad nad üle valge talvetaeva oma delikaatse teate. ** [[Asta Põldmäe]], "Demiurg", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 8 * [[Lendamine|Lennul]] võtab varblane terve maa oma [[tiib|tiiva]] alla. ** Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120 ==Luule== <poem> Pööras näo seina poole kuid ta ju armastab mind miks pööras siis minust ära niisuguse pealiigutusega võib päriselt ära pöörduda maailmast kus keksivad varblased ja noormehed kirevad lipsud kaelas </poem> * [[Tadeusz Różewicz]], "Sein" kogus "Roheline roos", tlk [[Mats Traat]], 1982, lk 11 <poem> Oh mind, eblast eluvarblast, sirgukest sasissulelist! Keksind maha ma [[kevad]]e, sirtsund maha ma [[sügis]]e, tantsind [[talv]]egi tõsise. ... Ikka näppan [[hernes|eluherneid]], korjan, kerjan kesvakesi kas või kadula kojastki. </poem> * [[Muia Veetamm]], "*Oh mind, eblast eluvarblast", rmt: "Tunamull'ne" (1992), lk 4 <poem> No mis see varblane seal keksib ja siutsub? Mis ta keksib ja siutsub? Mis ta tahab öelda? No ma arvan, et ta kuulutab kõigile: minu esivanemad olid [[dinosaurus]]ed! </poem> * [[Wimberg]], "Varblaste ajalugu" kogus "Just praegu" (2021), lk 11 <poem> kased on tehasesuitsust piimjad varblased nood tiivulised põldhiired joovad seda piima ega tõuse lumemarjapõõsa alt </poem> * [[Triin Paja]], "Voog" kogus "Ürglind" (2021), lk 16 <poem> Meie [[Seltskond|seltskonnas]] kõik alati [[Karjumine|karjuvad]] üksteisest üle, kargavad pükstest välja, [[nokkimine|nokivad]], lähevad turri. Me oleme inimkehadesse vangistatud varblased, meie [[armastus]] on äkiline ja häälekas, täiest kõrist laulame ja [[Nutt|nutame]], hällitame [[laps]]i kohevaks klopitud [[pesa]]des. Ei ole juhus, et inimene on [[kõigesööja]], sest seda on ka varblane. [[Inimene]] nopib [[tarkus]]t [[tähistaevas]]t. Lind nokib teri. </poem> * [[Liepa Rūce]], "* Meie seltskonnas kõik alati...", tlk [[Contra]], rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 200 ==Vanasõnad== * Kus varblasi on, sinna lendab varblasi veel juurde. * Parem varblane peos kui [[kümme]] katusel. * Parem üks varblane pihus kui kümme [[tuvi]] katusel. * Varblased pühivad nokka selle [[oks]]a vastu, kus seisavad. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Kirjandus== * [[Jordan Radičkov]]. "[[Meie, varblased]]", tlk Mare Zaneva, Tallinn: Eesti Raamat, 1984 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Linnud]] 8ag6qn0qrqxwyz2xd275fed8se0527z 0 4497 135192 40740 2026-05-28T22:34:51Z Ollin Masa 5560 Pilt 135192 wikitext text/x-wiki [[File:Alfred Polgar Foto Max Fenichel.jpg|thumb|Alfred Polgar]] '''Alfred Polgar''' (algselt Alfred Polak, pseudonüümid Archibald Douglas, L. A. Terne; 17. oktoober 1873, Viin – 24. aprill 1955, Zürich, Šveits) oli austria kirjanik, ajakirjanik ja satiirik. ==Allikata== * [[Kohvik]] on koht [[inimene|inimestele]], kes tahavad olla [[Üksindus|üksi]] ja vajavad selleks [[seltskond]]a. * [[Elu]] on liiga lühike, et kirjutada pikki asju. {{JÄRJESTA:Polgar, Alfred}} [[Kategooria:Austria kirjanikud]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 12vjw5rufdagj1pumpzwqd7mvlwzfgk 0 4889 135166 132182 2026-05-28T19:46:12Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135166 wikitext text/x-wiki [[File:Pierre-narcisse_guérin,_l'aurora_e_cefalo,_1810,_02.jpg|pisi|Pierre-Narcisse Guérin, "Aurora ja Cephalus" (1810)]] '''[[Valgus]]''' on [[inimene|inimesele]] nähtav elektromagnetkiirgus, sisuliselt parv [[footon]]eid, kes kõik tahavad sibada [[kiirus]]el 299 792 458 m/s, aga enamasti ei saa. Meil on hirmsat moodi vedanud, et [[Päike]] valgust näitab, muidu istuksime kõik [[pimedus|pimedas]], välja arvatud [[jaaniuss]]ikesed. ==[[Piibel]]== [[Pilt:Matthias_Grünewald_-_Resurrection.jpg|pisi|Matthias Grünewald, "Ülestõusmine" (1512, Isenheimi altar)]] [[Pilt:Brueghel_Jan_II_God_creating.jpg|pisi|Jan Brueghel Noorem (1601-1678), "Jumal loob valgusallikaid", ''s.d.'']] [[Pilt:The_Mocking_of_Christ_LACMA.jpg|pisi|Gerard van Honthorst, "Kristuse pilkamine" (u 1617)]] [[Pilt:Verkündigung_an_maria.jpg|pisi|Artemisia Gentileschi, "Maarja kuulutus" (1630)]] [[Pilt:Transfiguration_bloch.jpg|pisi|Carl Bloch, "Kristuse kirgastamine" (1872)]] *Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai. :Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest. :Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik - esimene päev. * [[1. Moosese raamat]] 1:3-5 *Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed. :Ja Jumal pani need taevalaotusse, et nad valgustaksid maad :ja valitseksid päeval ja öösel ja eraldaksid valguse pimedusest. * 1. Moosese raamat 1:16-18 * Sina, Issand, oled mu lamp, ja Issand valgustab mu pimedust. ** [[2. Saamueli raamat]] 2:29 * Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud, [---] :Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi? * [[Iiobi raamat]] 3:20 ja 23 * Aga kui ma ootasin head, tuli õnnetus, ja kui ma igatsesin valgust, tuli pimedus. ** Iiobi raamat 30:26 * Tema aevastustest välgub valgust ja ta silmad on nagu koidupuna kiired. ** Iiobi raamat 41:10 * Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus, ja korralekutsuvad manitsused on elutee, ** [[Õpetussõnad]] 6:23 * Õigete valgus paistab rõõmsasti, aga õelate lamp kustub ära. ** Õpetussõnad 13:9 * Vaene ja rõhuja kohtavad teineteist, Issand valgustab nende mõlema silmi. ** Õpetussõnad 29:13 * Siis ma nägin, et tarkus on kasulikum kui meeletus, nõnda nagu valgus on pimedusest kasulikum. ** [[Koguja raamat]] 2:13 * Kes on nagu tark, ja kes oskab asja seletada? Inimese tarkus valgustab ta nägu ja ta näo karmus muutub. ** Koguja raamat 8:1 * Valgus on magus, ja silmadele on hea päikest näha. ** Koguja raamat 11:7 *Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. :Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. :Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas. * [[Matteuse evangeelium]] 5:14-16 *Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. :Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? * Matteuse evangeelium 5,:22-23 * Ja valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud. ** [[Johannese evangeelium]] 1:5 *Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust. :Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust. * Johannese evangeelium 1:9-10 * Käige nagu valguse lapsed - :9 valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões * [[Kiri efeslastele]] 5:8-9 ==Proosa== [[Pilt:Hjalmar_Munsterhjelm_-_Moonlight_over_the_Sea.jpg|pisi|Hjalmar Munsterhjelm, "Kuuvalgus mere kohal" (1876)]] [[Pilt:Eugen_Taube_-_Vintersol,_1892.jpg|pisi|Eugen Taube, "Talvepäike" (1892)]] [[Pilt:The_Last_Ray_of_Sunshine_(Julia_Beck)_-_Nationalmuseum_-_19679.jpg|pisi|Julia Beck (1853–1935), "Viimane päikesekiir", ''s.d.'']] [[Pilt:Malczewski_Jacek_Zmartwychwstanie.jpg|pisi|Jacek Malczewski, "Ülestõusmine" (1900)]] [[Pilt:Achen,_Interior.jpg|pisi|Georg Achen, "Interjöör" (1901)]] [[Pilt:MacNicol_Lamplight.jpg|pisi|Elizabeth MacNicol, "Lambivalgus" (u 1900)]] [[Pilt:Elisabeth_Andrae_Abendsonne_1906.jpg|pisi|Elisabeth Andrae, "Õhtupäike" (u 1906)]] [[Pilt:Sunlight_(Charlotte_Wahlström)_-_Gothenburg_Museum_of_Art_-_GKM_0464.tif|pisi|Charlotte Wahlström (1849-1924), "Päikesevalgus" (s.d., enne 1912)]] [[Pilt:Evelyn_de_Morgan_-_Evening_Star_over_the_Sea.jpg|pisi|Evelyn de Morgan, "Ehatäht mere kohal" (u 1910-1914)]] [[Pilt:Le_chemin_de_la_lumière.jpg|pisi|Claudine De Pauw (* 1951), "Valguse tee", ''s.d.'']] * Moraalses [[maailm]]as levib valgus aeglasemalt kui [[soojus]] — erinevalt füüsilisest maailmast. ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 36/2004, lk 37 * Valgus oli oma matemaatilise kuulekusega ja häbematusega nende lemmikuks saanud. Nad rõõmustasid, et ta end enne murda lasi, kui [[värvus|värvidega]] mängis, ja nii nimetasid nad oma suure äri tema järgi [[valgustus]]eks. ** [[Novalis]], "Ristiusk ehk Euroopa" (1799), Prantsuse Valgustuse teemal, tlk Toomas Rosin, Akadeemia nr 10/1997, lk 2077 * Valgus on [[universum]]i ühtsuse sõiduk; kas ei ole tõeline ettenägelikkus vaimses sfääris sedasama? ** Novalis, "Aforisme ja fragmente", tlk Krista Räni, LR 2006/19 * Või pole valevus oma olemuselt niipalju [[värvus]] kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda [[tunne]]t ääretul [[maastik]]ul tähendusrikkalt vaikiv [[tühjus]], värvitu ning kõigevärviline nagu [[ateism]], millest me tagasi põrkame? Kui arvestame teist [[teooria]]t, mis kuulub natuurfilosoofidele ja mille järgi kõik õilsalt ning meeldivalt eretavad maised värvitoonid - olgu siis tegemist loojakuaegse [[taevas|taeva]] ja [[mets]]a kaunite [[vari|varjude]], [[liblikas|liblikate]] kullendava [[samet]]i või tütarlaste pehmete õhetavate [[põsk]]edega - on ainult peen [[pettus]] ega kuulu tegelikult [[asi|esemele]] endale, vaid on talle väljastpoolt antud, nii et kogu jumaldatud [[Loodus]] värvib ennast otsekui libu, kes võluva kesta all peidab surnukambrit; ja kui me sõitu jätkame ning silmas peame, et see salapärane kosmeetikavahend, võimas algollus valgus, mis kõik värvitoonid loob, ise aga alati [[valge]]ks või värvituks jääb, langeb vahetult esemetele, puudutades oma olematu värvinguga kõike, ka [[tulp]]e ja [[roos]]e - kui selle kõige üle järele mõelda, siis tundub, nagu lamaks halvatud [[universum]] pidalitõbisena meie ees; nagu isekas rändur, kes [[Lapimaa]]l keeldub värvilisi kaitseprille kandmast, nii jääb ka õnnetu uskmatu pimedaks, kui ta üksisilmi vahib majesteetlikku valget katet, mis ümberringi igasugu väljavaate suleb. ** [[Herman Melville]], "[[Moby Dick]]", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 225-226 * On üksindus nagu valguse suur mõte. ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LXVIII, lk 104 * Valgust on kahte liiki: helendus, mis valgustab, ja sära, mis varjab. ** [[James Thurber]], "Lanterns and Lances‎" (1963) * Ma pole leidnud ühtki teist paika maailmas, kus [[õhtu]]valgus oleks nii [[kuldne]] kui [[Rooma]]s, isegi mitte [[Toskaana]]s. See on nagu läbipaistev kuldvihm, mis samal ajal ei peida midagi, vaid laseb kaugele näha, hoopis kaugemale kui süda[[päev]]a piimvalge sillerdus. (1. mai) ** [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]", Lund 1975 * [[Päike]]se kõrvale pole vaja veel [[küünal]]t süüdata. ** [[Algernon Sidney]], "Discourses on Government", II ptk, XXIII lõik * Nende tõrvikutest süütan ma oma küünla. ** [[Robert Burton]], "Raskemeelsuse anatoomia" * Värviline [[klaas]] tegi ta näo võõraks. See jagas ta külmadeks eredavärvilisteks tuledeks. Kui ta töötas, liikus üks ta põsk kord viinamarjalillasse valguslaiku, kord sealt välja. Tema [[otsaesine]] õilmitses roheliselt ja kuldselt. Roosipunane ja marjapunane varjutasid ta kahvatut [[kael]]a, [[lõug]]a ja [[suu]]d. [[Silmalaug]]udel olid punakaslillad [[varjud]]. Tema [[sall]]i rohelisel [[siid]]il välklesid lillakaspunased tornidega mäeharjad. [[Tolm]] tantsiskles nagu ähmane särapärg ümber ta pisut liikuva pea, mustad kübemed õlgkuldses valguses, nähtamatu tahke aine otsekui nööpnõelaaugud tahke värvi pinnas. Roland hakkas rääkima ning kui Maud pöördus läbi [[vikerkaar]]e, liikus kahvatu [[nahk]] läbi eri värvi valgusviirgude. ** [[A. S. Byatt]], "Lumm", tlk [[Krista Kaer]], 2013, lk 167 * Huvitav, et tollal võis [[surm]] olla valgus, mitte [[vari]] nagu praegu. Nagu poleks ma toona veel surma tähendust osanud mõista. Nüüd kükitab surm musta nähtamatu kogumina mu toanurgas, aga kui ma tema poole vaatan, on ta kadunud. Või ehmatab mind teistviisi. Mõni päev tagasi läksin mööda [[tänav]]at, pikk vari selja taga, aga äkki ühel valguse murdumise hetkel oli vari minu ees ja ma võpatasin kohkunult: just nagu oleks surm mind kätte saanud. * [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007, lk 26 * Spänga [[raudteejaam]]a [[raadiomast]] 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise [[tuul]]e käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talve[[maastik]]. Tema [[keha]] on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab [[pilk|pilgu]] kätel, et [[pea]] ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, [[tähed]] kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. Tugev helendus musta taeva taga on nagu [[lubadus]] millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma [[pimedus]]e asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: [[hall]] [[päike]], hall krobeline päikesepaiste. [[Silmapiir]]il on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba. (lk 7) * Jim on seal [[tugitool]]isügavuses istudes nagu üks vana poiss, tugitool näib hiigelsuurena, ta on oma pikad kondised [[jalad]] hooletult välja sirutanud. See tugitool on üks väheseid Vitast ja Henrikust jäänud asju, kõik muu on läinud, Jim müüs need juba ammu maha, kui tal [[raha]] vaja oli. Mida vanemaks me ise saame, seda nooremaks nad [[foto]]del muutuvad. Vita oli lahkudes veidi alla neljakümne, pisut noorem kui mina praegu, vanadel mustvalgetel pulmafotodel kiirgab tema [[silm]]adest veel valgust. (lk 14) * Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent [[ülikond]]a ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda [[matus]]teks riidesse pannud. Ja valgus, mis alati tema [[silm]]ist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava [[tuli|tule]] või [[kuristik]]u. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja [[alkohol]]ita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult [[tuhk]], vananenud [[keha]] liiga suures ülikonnas, tulevikuta, [[lootus]]teta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev [[salamander]], väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16) * Kunagi arvasin, et meie [[perekond]]a on [[õnnistus|õnnistatud]] erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, [[väljavalitus|väljavalitud]], ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin [[vanamees|vanade meestega]], kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja [[majesteet]]idest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat [[kuld]]ne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16) * Minu akna taga küünitab valge ilmetu talve[[päike]] männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured [[puu]]d leekides. [[Juur]]ed ja paljad [[tüvi|tüved]] helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juuda[[talv]], reetlikult pehme. (lk 16) * Edvardi silmad kiirgavad justkui seestpoolt ebamäärast agressiivset valgust, mis tekitab Jimis [[kaitsetus]]e tunde, nagu tungiks see röntgenikiirena tema [[nahk|nahast]] läbi ja valgustaks kõike, ka varjuna roiete taga rippuvat südant. (lk 27) ** [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017 * [Anna:] Valgus on aine, see ei püsi kunagi. :Kõik, mis elus selgeks saab, saab selgeks kiires sinises valguses, just nagu [[välk]] lõhestaks [[öö]] ja paljastaks ümbruse ühes varjude, urgaste, kõigega. * [[Pirkko Saisio]], "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, 2018, lk 14 * Kui ma siin rääkisin tagasivaadetest, siis ühe töö puhul mul tuleb meelde, kuidas ma just püüdsin kellelegi seletada, et millest see õieti pajatab. Lõpuks oli mu endagi jaoks vastus see, et see räägib valgusest ja [[varjud]]est. Me kõik oleme koolis õppinud, et oli [[valgustusajastu]] ja üks suur sündmus, mis siis toimus, oli [[Prantsuse revolutsioon]] – vabadus, võrdsus, vendlus. See oli nagu suure [[valgusti]] süütamine inimkonna ajaloos, kuid te vaadake, milliseid varje see viskas. Kohe algasid tapatalgud ja me tänini võitleme võrdsuse ja vabaduse eest, kuid ometigi selle valguse varjud ulatuvad ka tänasessse päeva, nt paljud inimesed võitlevad innukalt naiste võrdsete õiguste eest. Mina [[disainer]]ina vaatan seda ja mõtlen, et huvitav, kui ma [[teater|teatris]] käin, siis ma märkan vaheajal, et mehed ja naised ei ole võrdsed. Selleks, et nad oleksid võrdsed, peaks naiste [[tualett]] olema kaks korda suurem kui meeste oma. Miks selle [[võrdsus]]e eest keegi välja ei astu? ** [[Silver Vahtre]], intervjuu: Ode Maria Punamäe, [https://kultuur.err.ee/1608112348/silver-vahtre-tanapaevased-konfliktid-on-voitlus-ruumi-eest "Silver Vahtre: tänapäevased konfliktid on võitlus ruumi eest"], ERR, 16.02.2021 * On lihtne leida valgust, kui kõik läheb hästi. Aga nagu [[budism]]is öeldakse, kui pole [[muda]], pole [[lootos]]eõit. Ja praegu oleme mudas, terve maailm on mudas, aga me tuleme sellest välja. ** [[Brian Melvin]], intervjuu: Nele Kullerkupp, "Džässmuusik Brian Melvin: maailm on praegu pesumasinas", Postimees, 8. november 2021, lk 18-19 ==Luule== * Loodust ja loodusseadusi katsid pimeduse väed. :Siis Jumal ütles: Saagu [[Newton]]! Ja koitis päev.<ref>[[Toomas Jürgenstein]] "[http://www.eestikirik.ee/akadeemia-ja-usk/ Akadeemia ja usk]", Eesti Kirik, 29.10.2008</ref> * Olid loodus ja loodusseadused pimeda öö rüpes peidus. :Jumal ütles: "Saagu Newton!", ja valgus kõige jaoks leidus.<ref>Väino Unt "Aeg. Ruum. Liikumine", [http://www.digar.ee/arhiiv/et/download/261833 Horisont 10/1970], lk 13-20</ref> * Loodus ja loodusseadused olid peidus öös pimedas, :Jumal ütles: "Saagu Newton!" ja kõik läks heledaks!<ref>Ilmunud eestikeelses kirjavaras, teos ja tõlkija täpsustamisel.</ref> *''Nature and Nature's laws lay hid in night:'' :''God said, "Let Newton be!" and all was light.'' * [[Alexander Pope]], epitaaf valgust uurinud [[Isaac Newton]]ile <poem> Teisest aegilmast siia sadand tumm [[kollane]] [[päike]]selaik läbi võrade – vastu [[süda]]nt jälle koputab [[merevaik]] vaik [[mets]]ast mis [[meri|merre]] on vajund millest üle käind vood ja [[jää]]d kõik [[lõhn]]ad ja [[heli]]d on hajund ainult valgus valgus on jäänd ainult valgus vaigusse tardund üks tere- ja hüvastipilk ja meel mis on ikka sust hardund [[liiv]]a kadunud kuldne [[tilk]] </poem> * [[Jaan Kaplinski]], "Tule tagasi metasekvoia" kogust "Tule tagasi, helmemänd" (1984), lk 6 <poem> Valgus ei saagi vanaks valgus on ikka uus valgus on see mis paistab kaugel tunneli suus valgus on jaaniuss rohus valgus on küünal käes valgus on see mis paistab siis kui ta aeg on käes </poem> * Jaan Kaplinski, "Valgus ei saagi vanaks" kogust "Tule tagasi, helmemänd", lk 36 <poem> aga valgus, laulev valgus mühises mu poole üheks hetkeks tegi valgeks hinge öise poole seda vähest, mida nägin, seda mälestan, imetlen ja nutan taga, põlgan, jälestan </poem> * [[Juhan Viiding]], "* ah see oligi uni" kogust "Tänan ja palun" (1983), lk 19 <poem> Valgus, siniheleroheline valgus See kõrguses kiirgab hele valgus Tundmatu ja kirgas öine valgus Mis lummavalt kinni hoiab Valgus, siniheleroheline valgus See kõrguses kiirgab hele valgus Tundmatu ja kirgas öine kiir Ei tea kust on tulnud ta </poem> * [[Gunnar Graps]], laul "Valgus" plaadilt "Põlemine" (1988) ==Vanasõnad== * Kuidas karjane, nõnda [[kari]]; kuidas valgus, nõnda [[vari]]. ** [[Eesti vanasõnad|Eesti vanasõna]] ==Viited ja märkused== {{viited}} ==Kirjandus== * [[Vladimir Beekman]], "Ida-Euroopa valgus", 1963 ==Välislingid== {{vikipeedia}} [[Kategooria:Loodus]] [[Kategooria:Optika]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 69683x6hoshojsp9u43pma8i82ww5zw 0 4946 135168 126355 2026-05-28T19:49:07Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135168 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Mustoja.jpg|pisi|Mustoja maastikukaitseala Võromaal]] [[Pilt:Ottesen_-_Nature's_Rewards.jpg|pisi|Otto Diderich Ottesen (1816–1892), "Looduse annid", ''s.d.'']] [[Pilt:Marie_Thornam_-_Parti_fra_Bagsværd_Sø_-_1889.png|pisi|Marie Thornam, "Stseen Bagsværdi järve ääres" (1889)]] [[Pilt:Harriet_Randall_Lumis_The_River_Springfield_Massachusetts_ca_1918.jpg|pisi|Harriet Randall Lumis, "Jõgi, Springfield, Massachusetts" (u 1918)]] [[Pilt:Bombus_hortorum_queen_-_Echium_vulgare_-_Keila.jpg|pisi|Aedkimalase (''Bombus hortorum'') kuninganna hariliku ussikeele (''Echium vulgare'') õiel]] '''Loodus''' on kõik füüsilised [[objekt]]id ning nende omadused ja nendevahelised suhted, mis ei ole [[inimene|inimese]] (või muude kehaliste mõistusega olendite) poolt teadlikult tehtud. Looduse hulka kuulub nii orgaaniline ehk elusloodus kui ka anorgaaniline ehk eluta loodus. Looduses olevaid seaduspärasusi uurib [[loodusteadus]]. Looduse hulka ei kuulu artefaktid. Uusajal levima hakanud mõistekasutuses vastandatakse loodus kui loomulik substants [[kultuur]]ile kui tehislikule ehk kunstlikult loodud substantsile. ==Proosa== * [[Puu]], mis paneb ühe [[nutt|nutma]] rõõmupisaraid, on teiste silmis vaid roheline asi, mis [[Takistus|seisab tee peal ees]]. Mõned näevad looduses üksnes naeruväärset ja vormitust ning nende järgi ma oma kunsti ei sea; mõned loodust peaaegu ei näegi. Kuid [[kujutlusvõime]]ga inimese silmis on loodus puhas kujutlus. Nagu inimene on, nõnda ta näeb. ** [[William Blake]], kiri John Truslerile, 23. august 1799; ''cit. via'': Maria Popova, [https://www.themarginalian.org/2016/07/14/william-blake-john-trusler-letter/ "William Blake's Most Beautiful Letter: A Timeless Defense of the Imagination and the Creative Spirit"], The Marginalian, 14.07.2016 {{RV}} * Olge lähedased puhta loodusega, ja te saate varsti lähedaseks [[voorus]]ega. Tänu oma läbikäimisele saab teile osaks [[valgus]]t, nii palju kui teile kasuks tuleb, ja [[julgus]]t ning jõudu, nii palju kui te vajate. ** [[Johann Gottfried Seume]], "Apokrüüfid", tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 13-14 2005, lk 23 * Kui pidada loodust õpetajaks ja vaeseid inimesi õpilasteks, siis tekib inimkonnast õige pentsik pilt. Me istume kõik koos ühel kursusel, meil tuleb vajalikke printsiipe mõista ja omandada, aga me kuulame ikka rohkem kaasõpilaste lobisemist kui õpetaja ettekannet. Ja kui mõni meie kõrval märgibki midagi üles, siis kirjutame tema pealt maha, varastame seda, mida temagi võib-olla päris selgesti ei kuulnud, ja suurendame veel segadust omaenda ortograafiliste või mõistmatuse vigadega. ** [[Georg Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], LR 28/1972, lk 19 * Kas ei peaks ma rohkem peitma seda hinge, seda [[saladus]]es pidama enamiku eest, kellega ma koos siin maailmas elan? Ma tean ju, et nende inimeste meelest ei ole midagi loomulikumat kui just need asjad, mis meid loodusest eemale kisuvad, ja kui ma nendega ei sarnane, peavad nad mind segaseks. Lase mul ekselda mulle armsates [[mälestus]]tes keset [[mets]]i, vee ääres, kus ma kujutan endale ette selliseid olendeid, nagu ma ise, kus ma kogun enda ümber nende inimeste poeetilised varjud, kes laulavad sellest, mis inimest tegelikult ülendab, need, kes oskavad sügavalt armastada. (lk 15-16) * Sellal kui [[üksindus]] looduses jagab alati toitu meie hingele, näitab suurilmaüksindus meile vaid asju, mis takistavad meil olemast meie ise ning ei paku meile midagi. (lk 36) * Mis salapärane varasalv see küll on, millest ammutab oma [[õnn]]e inimene, kelle süda on jäänud lähedaseks loodusega? Mis arusaamatu ja veetlev puhang, sügavalt läbi põimunud moraalitunde ja meie suurte [[saatus]]te salapäraga, annab meile selle ebamäärase ja õrna rahutuse, selle õnnejanu, mis meid [[noorus]]es haarab, ja lõpuks selle mõistetamatu nõiduse, mis ei ole seotud mitte millegi kindlaga ja mille vastu on võimetu isegi [[meeleheide]]? (lk 187) ** [[Barbara Juliane von Krüdener]], "Valérie ehk Gustave de Linari kirjad Ernest de G...le", tlk Ülo Treikelder, 2003 * Hing, Platero, tunneb end tõelise kuningana, kes valitseb omaenda tunnete varandusi ning Looduse suurt ja tervet ihu, ja aukartuses tohivad osa saada Looduse särava ja igavese ilu vaatemängudest need, kes seda väärivad ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LXX, lk 108 * [Spender:] Nad teadsid, kuidas elada koos loodusega ja kuidas sellega hakkama saada. Nad ei püüdnud kõigest väest olla läbini inimesed ja mitte [[loom]]ad. See on [[viga]], mille tegime meie, kui [[Darwin]] esile kerkis. Me embasime teda ja Huxley'd ja [[Freud]]i naerunäol. Ja siis me avastasime, et Darwin ja meie [[religioon]]id ei sobi kokku. Või me vähemalt mõtlesime, et ei sobi. Me olime lollid. Me proovisime paigast nihutada Darwinit ja Huxley'd ja Freudi. Nad ei tahtnud hästi nihkuda. Siis, nagu idioodid, püüdsime [[religioon]]i uppi lüüa. See õnnestus meil päris hästi. Me kaotasime [[usk|usu]] ja käisime ringi, juureldes selle kallal, milleks on [[elu]] vajalik. Kui [[kunst]] pole midagi muud, kui ainult [[iha]] nurjunud [[väljaheide]], kui religioon pole midagi enamat, kui [[Enesepettus|enesepete]], mis see elugi siis väärt on? Usk oli meile andnud vastused kõigile küsimustele. Aga kõik selle pühkisid minema Freud ja Darwin. Me olime ja oleme praegugi kadunud inimesed. ** [[Ray Bradbury]], "Marsi kroonikad", tlk [[Linda Ariva]], ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav", 1974, lk 73-74 * Kui keegi iganes peaks arvama, et [[surm]] ja [[kannatused|kannatus]] ei ole looduse lahutamatu osa, parandatakse tema eksiarvamus. Kui kedagi peaks tabama [[kiusatus]] käsitleda [[rituaal]]i kui imelampi, mida piiritu [[rikkus]]e ja võimu omandamiseks pruugib ainult hõõruda, näitab rituaal oma teist külge. Kui väärtuste [[hierarhia]] on rohmakalt materiaalne, õõnestavad seda tõhusalt [[paradoks]] ja vasturääkivus. Sääraste süngete teemade väljamaalimiseks on rüvetussümbolid sama vajalikud kui [[must]] värv mis tahes asja kujutamiseks. Seetõttu leiame [[pühapaik]]adest ja pühadest aegadest eest sinna hardalt talletatud [[roiskumine|roiskumise]]. ** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015, lk 302 * Juhan Tuisk toetus uksepiidale. Kogu ümbrus kui vesiklaas, laisalt lainetav mustas nõus - no mida heledamat võib inimene siit hinge ammutada? [[Raamat]]utes seisab ikka lugeda, et emake loodus trööstivat inimest tema ahastusetundidel ja andvat talle uut jõudu. See looduski näib aga tänavu kroonuga ühel nõul olevat, mõtles rätsep kibedalt. Must, märg, võigas — see kõik litsub sind vastu maad veel madalamale, kui sa seda juba niigi oled. ** [[Leida Kibuvits]], "Soomustüdruk", 1986, lk 19-20 * Meie suhteid loodusega mõjutab suurel määral [[kasvatus]]. Need ei kujune mitte ainult [[vanemad|vanemate]], vaid ka [[raamat]]ute mõjul, mis meile lapsepõlves kätte satuvad. [[Loomaarmastus]] hakkab kergesti külge, ja mida veenvamad on [[eeskuju]]d, seda püsivam on nende mõju. (lk 75) * Enamikul lindudel on kahtlemata tugevam sugupool ühtlasi ka ilusam. See näitab, kui mittevajalik on isalind, sest vajalikule on loodus andnud tagasihoidliku rüü. Kes silma torkab, seda valitseb pea alati oht kellelegi saagiks langeda. Seepärast kaitseb silmapaistmatu sulestik hauduvat või poegi toitvat emalindu röövlinnu pilgu eest. (lk 91) * Kaljude pealiskiht on aastasadade jooksul niiskuse ja põletava kuumuse toimel pragunenud ning eraldub õhukeste koorikutena. Hiiglase hall selg on üleni korpas, nagu oleks teda tabanud mingi haigus. Mõnesse kohta on vihm kivisse vaondeid ja auke õõnestanud. Neisse kogunev vesi läheb päikese käes soojaks. Need väikesed veekogud, mida on näha ümberringi igas kõrguses, on ainsad rohelised laigud mäel, kuhu ei saa kinnituda puu, põõsas ega rohukõrreke. Lombid on kaetud lopsakalt kasvavate veetaimedega, mille <!--//-->vahelt piiluvad välja [[konn]]ade kollased silmad. Loodus ei lase käest ühtegi juhust, et oma lastele elamisvõimalusi luua. (lk 92-93) * Masendav on olla looduse ilu tõkestamatu hävitamise pealtnägija, vaadata, kuidas kasuahnuse, rumaluse ja ebausu tõttu suretatakse välja loomad, kes võiksid tulevastele põlvedele meeldivat looduselamust pakkuda. (lk 217) ** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973 * Samal ajal kui Muhv ja Kingpool [[puu]]de kummalise raagumise üle pead murdsid, kummardus Sammalhabe järve kaldast alla ja õngitses veest välja ühe murdunud [[puuoks]]a, mille [[tuul]] oli [[saar]]elt siia ajanud. Ning kui ta seda oksa lähemalt vaatas, langes ta näole murelik vari. :"Selge," ütles ta siis. "Puulehed... No muidugi!" :Ta vaikis murelikult ning Muhv ja Kingpool jäid huviga ootama, mis seletuse Sammalhabe asja kohta annab. :"Vaadake seda," ulatas Sammalhabe veest leitud oksa sõpradele näha. "See on [[röövik]]uid täis. Ja röövikud ongi saarel kogu [[lehestik]]u nahka pannud. Teist seletust ei ole. Looduse [[tasakaal]] on rikutud." :"Kuidas?" imestas Kingpool. "Missugune tasakaal?" :"Looduses on ju kõik omavahel seotud," rääkis Sammalhabe edasi. "[[Kass]]id asusid saarele, ja selle tagajärjel põgenesid [[linnud]]. Linnud põgenesid, ja selle tagajärjel võtsid puude otsas võimust röövikud, sest polnud enam linde, kes oleksid neid hävitanud. Linnas aga möllavad [[rotid]], sest seal pole kasse, kes neid vaos hoiaksid." (lk 176) * Sammalhabe võttis [[külalisraamat]]u enda kätte ja vajus mõttesse. :Ning veidi aja pärast ilmus sinna korralikkude trükitähtedega kirjutatud sissekanne: :LOODUSES PEAB VALITSEMA [[Tasakaal|TASAKAAL]]! : :SAMMALHABE :KINGPOOL :MUHV (lk 191) * [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", teine raamat, 1984 * Iial ei tohi liialdada. See oli põlisrikaste ja põlisrikaste sabarakkude alaline manitsus. Need, kes uhkustasid klassikalise haridusega, võrdlesid seda [[kreeklased|kreeklaste]] põhimõttega: [[mõõdukus]] kõiges. Mõni, kes oli veidi [[Shakespeare]]'i nuusutanud, võis öelda: "Vaata et sa ei patustaks looduse [[siivsus]]e vastu." Looduse karjuvast [[siivutus]]est polnud neil aimugi. Francisel aga oli; ta oli seda aimamisi märganud [[kuristik]]us, mis avanes tema ees Carlyle'i [[külakool]]is ning selles, mida ta oli elu nõudmistest ja neimast taibanud Devinney palsameerimiskoja surnute keskel. Omas südames teadis Francis, et elu on avaram, sügavam, kõrgem, kohutavam ja imelisem, kui põlisrikkad uneski aimata võivad. [[Koolipoiss]] ei tohiks sääraseid asju teada ja ta tunnistas neid vaevalt eneselegi. (lk 168) * Mõne aasta vältel oli käputäis kanada kunstnikke, keda hakati kutsuma seitsme rühmaks, üritanud kujutada kanada [[maastik]]ku uut moodi, hakanud seda nägema värskelt, mitte nii, nagu see paistis pilgule, mida pimestas üheksateistkümnenda sajandi inglise [[maastikumaal]]ijate ettekujutus loodusest. Nende töid [[mõnitus|mõnitati]] muidugi laia suuga ja neid peeti pööraselt moodsaks, ehkki eurooplasest või ameeriklasest [[kriitik]]ule nad sellist [[mulje]]t poleks jätnud. Lapsed korrutasid seda, mida ütlesid vanemad, ja Francist kiusati [[küsimus]]tega, nagu: "Mis sa seitsme rühmast arvad? Mu ema ütleb, et meie [[rootslased|rootslasest]] kokk tegi vabal päeval samasuguseid plätserdusi. Mu isa ütleb, et sihukest [[kunst]]i oskaks tema ka teha, kui tal aega oleks." (lk 172-173) * [Väike Zadkiel:] "Ma pean aga silmas seda, kui armas on [[juhus]]e mõiste Maa inimestele. Nad on lühinägelikud. Võta neilt ära juhus, ja sa ründad nende armsat usku [[vaba tahe|vabasse tahtesse]]. Neile ei anta aega näha, et juhusel võivad olla omad puudused, just nii, nagu on omad puudused ka vabal tahtel. Veider, eks ole, et neil on üsna hea meel, kui teadlased näitavad neile [[seaduspära]] ilmnemist muus Looduses, aga iseendas ei taha nad Looduse osa ära tunda. Paistab, nagu oleksid nad veendunud, et terves loodud maailmas, niipalju kui nemad seda tunnevad, on ainuüksi nemad ''Anima Mundi'' mõjust priid." (lk ?) ** [[Robertson Davies]], "[[Mis on lihas ja luus]]". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999 * Loomhõljumi keerukas käitumine on tõestus looduse kui ühe suure üldsuse [[tarkus]]est, mis on loonud otsekui ideaalselt toimiva keskkonna. ** [[Lennart Lennuk]], [http://www.eestiloodus.ee/artikkel4226_4202.html "Elu veepiisas"], Eesti Loodus, 11/2011 * Queensis üles kasvades nägin küll [[New York|New Yorgi]] võimsaid hooneid, kuid mitte kuigi palju loodust. See vähene loodus, millega ma kokku puutusin, oli pügatud parkideks ja muruplatsideks ning inimeste tuleku eelset oli selles säilinud õige vähe. Ent kui jalutate rannas, kõnnite tegelikult ju jahvatatud elusolenditel, õigem ini nende kaitsvatel kestadel. Ka rannal või mõnes maanurgas nähtud lubjakivikaljud koosnevad kunagi ammu, miljoneid aastaid tagasi elanud olenditest. ** [[Lisa Randall]], "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017, lk 9-10 * Kes läheb [[Eesti]]s [[sõda|sõtta]] looduse vastu, sõdib tegelikult [[jumal]]aga. Kes läheb [[mets]]a kallale, läheb ususõtta. (lk 20) * Kui tänapäeval arutatakse selle üle, et loodusele tuleks tagasi anda subjekti staatus, siis teatud mõttes võib öelda, et Eesti looduselt pole seda kunagi ära võetudki. (lk 22) ** [[Valdur Mikita]], "Kukeseene kuulamise kunst: Läänemeresoome elutunnet otsimas", Välgi metsad 2017 * [[Eesti]] käekäik järgmise saja aasta jooksul sõltub suuresti sellest, kuidas läheb [[maailm]]a loodusel. Globaalseid konflikte kipub põhjustama järjest rohkem looduskeskkonna, mitte [[usk]]ude erinevus. Loodusliku valiku surve [[inimkond|inimkonnale]] kasvab. * Meil on suur roheline [[kogudus]], kuid väga vilets roheline [[partei]]. Partei ei huvita eesti inimest, teda huvitab kogudus. Selle koguduse hingekarjaseks võib olla [[loodusteadlane]], kirjandusteos või hoopis vana [[rahvausk]]. Eesti loodusel on inimestele väga tugev sakraalne külg. :Meie mõtteviis ja suhe loodusesse pärinevad suuresti riiklike struktuuride eelsest ajast, kui elu maa peal ei juhtinud mitte partei, vaid [[šamaan]]. Seega ei otsi eesti inimene mitte parteijuhti, vaid pühameest, kes võtaks koguduse oma rüppe. [[Lennart Meri]] fenomeni võiks sõnastada niiviisi, et ta oli partei esimees, kes ei unustanud kogudust. * Igatahes on praegune olukord viinud selleni, et riigil on justkui üks loodus, rahval teine. Riigi- ja rahvaloodus ei lange Eestis absoluutselt kokku. Nende aluseks on täiesti erinev maailmavaade – selles ongi kogu konflikti juur. ** Valdur Mikita, "[https://arvamus.postimees.ee/4416127/teise-aastasaja-eesti-valdur-mikita-emajoe-pastoriseerimine Emajõe pastöriseerimine]", Postimees, 23.02.2018 * Surma pritsitakse [[põld]]udele, lõigatakse raiesmikel, heidetakse [[ookean]]idesse ja paisatakse [[atmosfäär]]i. Surmatööstus töötab täistuuridel. Üksik[[hing]]ede asemel lõikab surm nüüd terveid liike. Sadu liike päevas, tuhandeid kuus, kümneid tuhandeid aastas. * Naiivne oleks arvata, nagu oleks Eesti kusagil turvaliselt kaitstud nurgataguses, mis neis protsessides ei osale. [[Maa (planeet)|Maakera]] on ümmargune. Sellel pole nurgataguseid. Iga punkt kera pinnal on käsitletav selle keskpunktina. Eesti loodus pole globaalses ökosüsteemis vähem osaline kui [[Brasiilia]] [[vihmamets]]. Iga siinne [[puu]] ja [[taim]] on samasugune sõdalane [[kliimamuutus]]e vastases [[sõda|sõjas]] nagu kõik teised puud maailmas. ** [[Edward von Lõngus]], [https://kultuur.err.ee/896944/taispikk-kone-edward-von-longus-surmatants kõne "Surmatants" välisministeeriumi kultuuripreemia vastuvõtmisel] * [---] me kas suudame lähema kümnendi jooksul oma suhtumise loodusesse ümber kujundada või põlistame end degradeerunud ökosüsteemide ja ohtliku kliimaga looduse ning konfliktialdiste ja kannatusrohkete ühiskondade teele. * [[Looduskaitse]], mis keskendub vaid kaitsealadele, on [[minevik]]. Kaitsealade hulk peab kasvama ja käekäik paranema, kuid vähegi turvalise [[tulevik]]u nimel peab kaitsealale iseloomulik väärtusruum kehtima ka mujal: loodus olema hoitud kõikjal ning saama iga otsuse tegemise juures prioriteetse koha. Sest loodusel on [[väärtus]], hind ja tähtsus ka siis, kui me ei ole seda osanud väärtustada, hinnata või arvesse võtta. Looduse hävimisel ja kahjustumisel on hind ka siis, kui me seda majandusarvestusse ei pane. * Ühegi kaitseala loomine, kus ühel pool on looduse mitmekesiseid väärtusi mõistvad arusaamad ja mitmekesiseid tulevikuvõimalusi hoidev vaade ning teisel pool lühiajaliselt mõõdetav majandusargument, ei ole läinud valutult ja vaidlusteta. Küsigem aga endalt: kas meie uhkuseks olevad rahvuspargid, vaiksed ja silmapiirini ulatuvad rabad, maailma liigirikkaimad puisniidud, [[ilves]]te ja [[hunt]]ide koduks olevad metsad, ligipääsetav ja kaunis rannajoon ning endiselt oma sängi mööda voolavad [[jõgi|jõed]] on teinud meie kodumaa rikkamaks või vaesemaks? ** [[Aveliina Helm]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/hoia-mida-armastad-2/ "Hoia, mida armastad – 110 aastat Eesti looduskaitset"], Sirp, 07.08.2020 * Millal kaotasime [[vabadus]]e, millal raiskasime ära [[toit|toidu]] ja looduse, seda mõistame alles siis, kui need on läinud. ** [[Rein Taagepera]], intervjuu: [[Vilja Kiisler]], [https://epl.delfi.ee/lp/rein-taagepera-igatseb-endiselt-kuulen-end-tosin-korda-paevas-utlemas-mare-millal-sa-tagasi-tuled?id=91102123 "Rein Taagepera igatseb endiselt. "Kuulen end tosin korda päevas ütlemas: Mare, millal sa tagasi tuled?""], EPL, 25.09.2020 * Kontakt loodusega on nii vajalik. Ja kui on võimalik millegagi rahulikult omas tempos toimetada… Tahan minna meie [[Vääna-Jõesuu]]s ootavasse [[suvila]]sse ja näpud mulda saada. Mul on seal täiesti toimiv peenramajandus. [[Kasvuhoone]]t mul veel pole, aga Jaanus ütleb, et ega seegi aeg kaugel ole… [[Päevalill]]ed on mul seal alati olnud. [[Elva]]s ka vanaema kasvatas neid. ** [[Heidy Purga]], intervjuu: Mari-Liis Helvik, [https://annestiil.delfi.ee/artikkel/96273335/selle-maa-sool-on-ikka-vaga-vageva-energiaga-heidy-purga-kirglikult-ukraina-juurtest-perest-ja-poliitikast ""Selle maa sool on ikka väga vägeva energiaga." Heidy Purga kirglikult Ukraina juurtest, perest ja poliitikast"], Anne & Stiil, 01.04.2022 ==Luule== <poem> Nüüdsest tean, et Loodus eal ei hülga seda, kes on tark ja puhas; kui tahes kitsas paik, kus leidub loodust, kui tahes tühi [[kõrb]] võib köita meeli ning hoida [[süda]]nt ärkvel [[Armastus]]e ja [[Ilu]] jaoks! </poem> * [[Samuel Taylor Coleridge]], "Pärnalehtla, mu vangla", (1797), tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 25-28 <poem> ELUAEG OLEN TAHTNUD ÕUE. Kas sa tead, mis see tähendab? See, mu arm, on looduse nõue. Ta meid asjasse pühendab. </poem> * [[Juhan Viiding]], "Eluaeg olen tahtnud õue", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused", koostanud [[Hasso Krull]], Tuum 1998, lk 399 ==Film== * Loodus on ikka üks hiiglama võimas asi! ** Kingpool, naksitrall (multifilmis "Naksitrallid") ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Loodus| ]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] c1zsbmf87y91su19n022bw17irftr5q 0 5395 135178 119946 2026-05-28T20:02:34Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135178 wikitext text/x-wiki [[File:Georgia O'Keeffe Red Canna 1919 HMA.jpg|pisi|Georgia O'Keeffe "Punane kanna", 1919]] [[File:Anna_Stangui_-_Still_Life_with_Flowers_2016_NYR_12109_0090.jpg|pisi|Anna Stanchi, "Vaikelu lilledega" (1643)]] [[Pilt:Marie_Blancour_-_Flowers_in_a_terracotta_vase.jpg|pisi|Marie Blancour (1650-1699), "Lilled terrakottavaasis", ''s.d.'']] [[File:Margaretha_Haverman_-_A_Vase_of_Flowers_71.6_DT2131.jpg|pisi|Margaretha Haverman, "Vaas lilledega" (1716)]] [[Pilt:Beyer_Flowers.jpg|pisi|Henryka Beyer, "Lilled" (u 1827)]] [[Pilt:Maria_Geertruida_Snabilie_-_Tulips,_roses,_peonies_and_other_flowers_in_a_vase_on_a_stone_ledge_1838.jpg|pisi|Maria Geertuida Snabilie, "Vaas lilledega kiviplaadil" (1838)]] [[Pilt:Theude_Grönland_-_Poppies,_tulips_and_roses_in_a_vase_-_1846.jpg|pisi|Theude Grønland, "Lillevaikelu" (1846)]] [[Pilt:Elisabeth_Koning_-_Bloemstilleven.jpg|pisi|Elisabeth Johanna Koning, "Lillevaikelu pajuvitstest korviga" (1849)]] [[Pilt:Marie-Euphrosine_Jacquet_A_Large_Bouquet_of_Flowers_with_Peaches_and_Grapes.jpg|pisi|Marie-Euphrosine Jacquet, "Suur lillekimp virsikute ja viinamarjadega"]] [[Pilt:Adriana_van_Ravenswaay_Dutch,_1816-1872_A_STILL_LIFE_WITH_FLOWERS_AND_FRUIT_signed_and_dated_1851_l.r._oil_on_canvas_74_by_60_cm.jpg|pisi|Adriana van Ravenswaay, "Vaikelu lillede ja puuviljaga" (1851)]] [[Pilt:Emma_Mulvad_-_Roser,_Kristi_Blodsdråbe_og_andre_blomster_på_en_karm_-_1860.png|pisi|Emma Mulvad, "Vaikelu kimbuga eendil" (1860)]] [[Pilt:Sara_Tscherning_-_Opstilling_med_blomsterkurv_omsværmet_af_insekter_på_en_stenbænk_-_1877.png|pisi|Sara Tscherning, "Vaikelu lillekorviga kivipingil" (1877)]] [[Pilt:Adelheid_Dietrich_Bunter_Feldblumenstrauss_(1886).jpg|pisi|Adelheid Dietrich, "Värvikas põllulillekimp" (1886)]] [[Pilt:Clara_Sachs_-_Kwiaty.jpg|pisi|Clara Sachs (1862–1921), "Lilled", ''s.d.'']] [[Pilt:Christmas_roses_and_glory_of_the_snow_by_Beatrice_Emma_Parsons.jpg|pisi|Beatrice Emma Parsons, "Lumeroosid ja kirgaslilled" (1922)]] [[Pilt:Martha_Buhl_Frühlingsblumen_im_Fenster.jpg|pisi|Martha Buhl (1887-1942), "Kevadlilled aknal", ''s.d.'']] [[Pilt:Victoria_Dubourg_(Fantin-Latour)_-_Flowers_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Victoria Dubourg (Fantin-Latour (1840-1926)), "Lilled vaasis", ''s.d.'']] [[Pilt:Fleurs,_peinture_de_Louise_Desbordes,_Musées_d'Angers.tif|pisi|Louise Desbordes (1848-1926), "Lilled", ''s.d.'']] '''Lill''' on ulatusliku turunduseelarvega [[taim]]. ==Piibel== <poem> Mu kallim läks alla oma rohuaeda, palsami[[peenar]]de juurde, rohuaedadesse karja hoidma ja lillekesi noppima. </poem> * [[Ülemlaul]] 6:2 <poem> Su [[naba]] on ümmargune [[kauss|kausike]], milles segatud [[vein]] ei puudu! Su [[kõht]] on [[nisu]]hunnik, mis lillekestega on ümbritsetud! </poem> * [[Ülemlaul]] 7:3 * Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, :29 aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. * [[Matteuse evangeelium]], peatükk 6, salmid 28-29 ==Proosa== * Siis nägi ta üht noormeest tulemas. Too tõi kimbu [[valge]]id lilli; need puistas ta [[torn]]i [[põrand]]ale ning läks ära. Siis tuli teine ja tõi kimbu [[kannike]]si; need puistas ta keset [[kirik]]ut. Siis tuli veel üks ja tõi kimbu [[roos]]e; need puistas ta ilusasti meie emanda (= Maria) [[altar]]i ette. Siis tuli neljas ja tõi kimbu valgeid [[liilia]]id ning puistas need koorile. Kui nad seda olid teinud, kummardasid nad kenasti ja läksid ära. Need noormehed olid nii õilsad ja kaunid vaadata, et kui kunagi mõnel inimesel ka suur piin oleks [[keha]]s, kaoks kogu tema piin, kui ta neid ainult näeks. ** [[Mechthild Magdeburgist]], Vaesest tüdrukust, Ristija Johannese missast, armulaualeibade muundumisest Talleks, inglite kaunidusest, pühakssaanud inimeste neljast liigist ja kuldsest pennist. Rmt: "Jumaluse voogav valgus", 2. raamat, IV. Tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2015. * Lille [[unenägu]] on ta [[õis]]. ** [[Juhan Liiv]], [https://et.wikisource.org/wiki/Juhan_Liivi_kogutud_teosed_VII/Proosakilde "Proosakilde"], 29 * Minu ema mälestust mööda olevat vanaema Teresa surnud lillehulluses. Mingite mõistatuslike seoste läbi nende tähtedega, mis vilkusid mu varase lapsepõlve värvilistes unenägudes, mõtlen ikka, et tema hulluse lilled olid roosad, sinised ja lillad raudürdid. :Vanaema Teresat näen aina läbi siseõue võreukse värviliste klaaside, kustkaudu kuu ja päike paistsid kas siniselt või punaselt, näen teda ikka kannatlikult kummardumas oma siniõieliste lillepottide või valendavate peenarde kohale. Ja nägemus püsib, pööramata palet, sest ma ei mäleta, milline see võis olla — kunagi pärastlõunases augustipäikeses või tormisel septembripäeval. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, CXV, lk 163 * Nüüd lähen [[raamatukogu|raamatukokku]] ja võtan mõne [[raamat]]u, ja loen ja vaatan; ja loen ja vaatan veel. Siin on [[luuletus]] hekist. Ma hulgun selle ääres ja korjan lilli, haljast [[kuslapuu]]d ja kuuvalgusekarva [[viirpuu]]õisi, [[kibuvits]]u ja siugjat [[luuderohi|luuderohtu]]. Ma pigistan need pihku ja panen koolilaua läikivale pinnale. Istun [[jõgi|jõe]] väreleval pervel ja silmitsen [[vesiroos]]e, suuri ja säravaid, mis läitsid heki kohal kõrguva [[tamm]]e omaenese veevalguse kuukumaga. Ma korjan lilli; ma punun lilledest [[vanik]]u ja pigistan selle pihku ja ulatan — ah! kellele? Mu eluvoolus on tõke; sügav jõgi rõhub [[takistus]]ele; see raputab; rebib; keskel peab üks [[sõlm]] vastu. Oh, see on [[valu]], see on äng! Ma nõrken maas. Nüüd sulab mu [[keha]] üles; mu pitser murtakse lahti, ma ergan. Nüüd voolab jõe sügav viljastav tõusuvesi, avab suletu, murrab läbi tihkuse, tulvab vabalt. Kellele annan ma kõik, mis voogab nüüd mu soojast urbsest kehast, läbi minu? Ma korjan lilled ja kingin need — ah! kellele? ** [[Virginia Woolf]], "Lained", tlk Riina Jesmin, LR 3-6 1999, lk 40 * Ma arvan et tänapäeval ei ole enam inimest, kes peaks üht lille tavaliseks. Meis on elavat tundlikkust kõigi lillede suhtes ja me oskame midagi peale hakata ka [[kurekell]]a, [[sõrmkübar (taim)|sõrmkübara]] ja [[kukekannus]]ega. (Tasapisi saame jälle piisavalt jõukaks, et naasta aiast ja pista suurde klaasvaasi läbisegi kõik lilled, mida näeme ühel ilusal hollandi lillemaalil.) Lisaks kohandame oma kliimaga [[rododendron]]i ja [[asalea]], teeme [[sirel]]ist topeltsireli, värvime [[hortensia]] siniseks ja [[võhumõõk|mõõkliilia]] kahvatupunaseks ning oleme aasta-aastalt jõukamad. ** [[Hugo von Hofmannsthal]], "Aiad" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 68 * Kuni inimene on õitsvas nooruseas, arvab ta, et lilled on midagi säärast, mida kantakse nööpaugus või kingitakse tütarlastele. Tal ei ole õrna aimugi sellest, et lilled on midagi säärast, mis elavad ületalve, nõuavad [[muld|mulla]] kobestamist, väetamist ja kastmist, ümberistutamist ja tagasilõikamist, pügamist ja sidumist ning [[umbrohi|umbrohust]] ja viljadest, kuivanud [[leht]]edest, täidest ja jahukastest vabastamist. (lk 8, ptk "Kuidas tekib aednik") * Sest aednikul on suur nõrkus [[nimi|nimede]] vastu; lill ilma nimeta on - kui väljenduda [[Platon]]i [[sõna]]dega - lill ilma metafüüsilise [[idee]]ta; ühesõnaga, tal pole siis õiget ja täisväärtuslikku [[reaalsus]]t. Nimeta lill on umbrohi; [[ladina keel|ladinakeelse]] nimega lill on tõstetud nii-ütelda kutselisele tasemele. (lk 45, ptk "Aedniku aprill") ** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta", tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964 * Kui armastad lille, mis asub tähe peal, siis on [[öö]]sel [[taevas]]t nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad. ** [[Antoine de Saint-Exupéry]], "Väike prints", tlk Ott Ojamaa, 1960 * Koos [[märts]]ikuuga tuli kevad, ja hiirekõrvus saar uppus lõhnavasse lillemerre. Talvetuultest vintsutatud [[küpress]]id sirutusid nüüd sirgete ning siledatena taevasse ja mähkusid valkjasrohelistest käbidest loormantlitesse. Vahajad kollased [[krookus]]ed pugesid suurte puhmastena puujuurte vahelt välja ning ukerdasid mööda kaldaveeru allapoole. [[Mirt]]ide all kergitasid kobarhüatsindid oma erepunaseid klaaskommi moodi õienuppe ja tammepadriku hämarus oli täis tuhandete iiriste hajusat suitsuvinet. Haprad ning tuuleõrnad [[ülased]] lõid lahti oma vandlivärvi õied, mille [[kroonleht]]i oleks nagu korraks [[vein]]i sisse kastetud. [[Hiirehernes]], [[varsakabi]], [[liilia]] ja sajad teised lilled vallutasid väljad ja metsad. Isegi igivanad, tuhandetest kevadetest kookuvajunud ja õõnsaks uuristatud [[oliivipuu]]d katsid end pisikeste, nende kõrgele eale sobivalt tagasihoidlike, kuid siiski kaunite koorekarva õiekobaratega. See kevad ei tunnistanud loidust. Tundus, nagu oleks keegi löönud võimsa kõlava avaakordi, ja kõik, nii elus kui elutu, helises sellele vastu. Kevade märke võis lugeda lilleõite läikest, linnutiibade vihinast ja sädelusest talutüdrukute tumedais niiskeis silmades. (lk 96-97) * [Missis Kralefsky:] Aspiriin mõjub [[roos]]idele imehästi. [[Hõbe]]raha [[krüsanteem]]idele, aspiriin roosidele, [[brändi]] [[lillhernes|lillhernele]] ja [[sidrun]]imahl lihavatele lilledele, nagu [[begoonia]]. (lk 261) ** [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], 2007 * Tänan Sind lillede eest, valgete lillede eest, kuid milleks see peen vihje surmale, milleks raisata kogu seda lõhna minutaolisele, sellisele, kes on kindel, et ta edasi elab? Miks Sa mind jälitad? Miks salaja? (Ära unusta, et ma näen kõiki kirju, mis Sa isale kirjutad, ja neis ei maini Sa kunagi mind.) Isegi kui Sinu isa oleks minu armuke, mis pole tõsi ja mida ei saa tõestada, miks peaksid Sa mind jälitama? Miks Sa saatsid koos lilledega kaardi, allkirjaga ''Trixie''? Ma ei tunne kedagi Trixie-nimelist! Kuidas saaksingi ma tunda kedagi Trixie-nimelist? See on koera nimi, kooli spordivõistluste eestkarjuja nimi, tädi nimi... miks Sa mängid selliseid mänge, miks Sa mind jälitad? :Sa oled ainult kümneaastane ning liiga noor õelate mõtete jaoks — kas Sa vaatad oma varaküpsesse südamesse ning näed seal vaid rususid, jäänuseid, lapse moonutatud varju? Kas Sa näed selles kõiges enda kui tütre lüüasaamist? Kas Sa mõistad, et tütar nagu armukegi peab olema naiselik, või ta kaotab kõik, peab pidevalt võitlema selle kuratliku kaine irooniaga, mis võtab meilt kõik meie mehed...? Jah, ma arvan, et Sa oled kaotanud. Kümneaastane ei suuda võistelda kolmekümneaastasega. Saada mulle pealegi lilli. Rebin nad ükshaaval puruks, õielehed satuvad mu küünte alla, viskan nad minema, enne kui mu mees koju jõuab. (lk 28) * [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tlk Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49 * Oh jaa - seda "lihtsate lillede" lõõritamist olen kuulnud nii kodus kui koolis: tähtis pole hind, vaid meelespidamine! Ometi ootavad kõik vähemalgi pidulikul juhul vängelõhnalisi pikavarrelisi [[nelk]]e või roose, mis on justkui väikesed [[roosa]]d [[kapsas|kapsad]]. Meelespidamine on tähtis, aga seda mõõdetakse ikkagi üksnes hinnaga. [[Murtudsüda]] olnuks Märdile paras lill, või [[lõvilõug]]. Või nende kahe ristsugutis: murtud lõvi lõug, vohh! ** [[Leelo Tungal]], "Neitsi Maarja neli päeva", 2021, lk 8 * Mis puutub sellesse, miks meid erutavad lillelõhnad, siis lilledel on jõuline ja energiline suguelu: lille lõhn kuulutab kogu maailmale, et [[taim]] on viljakas, saadaval ja ihaldusväärne, selle [[suguorgan]]id nõretavad [[nektar]]ist. Selle lõhn meenutab meile jäänuklikult [[viljakus]]t, tarmu, [[elujõud]]u, [[noorus]]e kogu [[optimism]]i, lootusrikkust ja kirglikku [[õitseng]]ut. Me hingame selle vänget lõhna sisse, ja olgu meie [[vanus]] mil­line tahes, tunneme end [[iha]]st lõõskavas maailmas noorena ja naitumisealisena. ** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk [[Riina Jesmin]], 2005, lk 29-30 * Ma lõin [[sõnaraamat]]u k-tähe kohalt lahti. Seal oli viis kuivatatud aedkannikest: [[kollane]], sinakasmust, mahagonivärvi, [[lilla]] ja pärgamendikarva. Need olid lamedad, jäigad ja kuivad - niisama kanged nagu [[liblikas|liblikatiivad]], kuid palju hapramad. M-tähe alt leidsin metsporgandioksakese, mis oli laiaks litsutud ja nägi tillioksa moodi välja. R-i alt leidsin mitmesuguseid roose - [[punane|punaseid]] roose, mis olid kummalegi leheküljele endakujulise jälje vajutanud, ja roosasid kibuvitsu. :"Mida sa teed?" küsis Lucille. :"Sõnaraamat on kuivatatud lilli täis," vastasin mina. "Vanaisa." :"Ta pani [[kuldking]]ad o-tähe alla. Ilmselt [[orhidee]]d." * [[Marilynne Robinson]], "Majapidamine", tlk Riina Jesmin, 2007, lk 116 * Need mehed, keda Leeni teadis, tõid harva oma naistele lilli. Ka Alfred tõi harva, peamiselt [[sünnipäev]]aks. Ometi oli see parem kui lilleline [[truudusetus]], igapäevane lõputu [[teesklus]], mida Leeni oli paljudes peenemates perekondades näinud. ** [[Nasta Pino]], "Kopliperasoos on rahapada", 1989, lk 110 * Lambaraamatu kõrval oli väike õhuke köide peakirjaga "Kriidimaa lilled". Madalmaa pinnas oli kaetud väikeste peente lilledega nagu [[nurmenukud]] ja ümarlehised [[kellukad]], ja mõned isegi veel väiksemad lilled, mis kõik suutsid kuidagi loomakarjad üle elada. Kriidimaal pidid lilled olema [[vastupidavus|vastupidavad]] ja [[kavalus|kavalad]], et [[lammas]]test ja talvistest [[torm]]idest hoolimata [[Ellujäämine|elus püsida]]. ** [[Terry Pratchett]], "[[Tillud vabamehed]]", tlk Kaaren Kaer, 2005, lk 16 * Vimes ei olnud lillede alal asjatundja, nii et kui ta Sybilile lilli ostis - abieluliselt soovitatavate intervallidega - jäi ta harilikult roosikimbu juurde või valis pealtnäha sobiliku ekvivalendi, üheainsa orhidee. Ta teadis ähmaselt muidugi ka teiste lillede olemasolust, need muutsid maja rõõmsamaks, loomulikult, aga nende nimed ei olnud talle kunagi meelde jäänud. * Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, 2012, lk 126 * Üheskoos silmitsesid nad tillukest maailma enda ümber. Viimastel nädalatel oli Eleanor õppinud tundma lilli nagu kollane [[arnika]], valgete kroonlehtedega [[drüaas]], mis nägi välja nagu kibuvits, kollane ja violetne [[lipphernes]] ja metsik lillhernes, ta pistis need endale [[taskumärkmik]]u vahele ning visandas ja pani kirja nelkõielisi ja tähtõielisi taimi nende väikeste tähesarnaste õitega, lillasid ja kollaseid samblast välja ulatuvaid [[kuuskjalg]]u, roosasid arktika <!--//-->rododendroneid, kollaseid arktika [[magun]]aid, haralisi [[sookail]]usid oma ilusate valgete õiekobarate ja kitsaste allapoole kaarduvate lehtedega, [[Tulikas|tulikaid]], [[Hiirehernes|hiireherneid]], valgeid ja punaseid [[kivirik]]ke, arktika [[kanarbik]]u väikesi valgeid kellukad, punavioletseid lapi rododendroneid, mis nägid välja nagu tillukesed aedrododendronid, roosasid kääbusasaleasid. :Kui Eleanor ja Ralph püsti tõusid, avanes nende pilgu ees ääretu põhjala inimtühi ala. Iga jalatäis laugjalt tõusvast lagendikust ning kulunud mägedest oli kaetud samasuguse mitmekesise taimestikuga nagu see lapike [[tundra]]t, kus nad seisid. * [[Elizabeth Hay]], "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 228-229 * Võiks ju arvata, et suhtumine teise kunagisse suurde kiriklikku ja ühiskondlikku [[tabu]]sse ehk [[menstruatsioon]]i on nüüdseks muutunud. Ometi on seegi vaid teisenenud ja võtnud moodsamaid vorme. Nii on päevade jälgimisteenus Clue kogunud kokku tänapäevaseid mensesega seotud ebauske üle maailma. [---] [[Rumeenia]]s ei tohi kuupuhastuse ajal lilli katsuda, sest siis need surevad. ** [[Jaana Davidjants]], [https://www.muurileht.ee/meie-igapaevast-ebausku/ "Meie igapäevast ebausku"], Müürileht, 11. detsember 2019 * Vahel jätsin midagi olulist välja ütlemata. Enne sõda käisin [[9. mai]]l lilli panemas [[tank]]i mälestusmärgi juurde, nii nagu [[Narva]] inimesed, kuna ma tahtsin olla koos oma inimestega ja näidata nendega [[solidaarsus]]t. Ma ütlesin, et panin need lilled [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõpu puhul, [[fašism]]i lõpu puhul. Aga ma ei öelnud seda lause teist poolt, et meie jaoks algas siis teine [[õudus]], [[Nõukogude okupatsioon Eestis|nõukogude okupatsioon]]. Tagantjärele saan aru, et oleksin seda pidanud ütlema. ** [[Katri Raik]], intervjuu: Mari Peegel, [https://www.err.ee/1609101248/katri-raik-narvast-ja-poliitikast-ei-kao-ma-kuhugi "Katri Raik: Narvast ja poliitikast ei kao ma kuhugi"], ERR, 15.09.2023 ==Luule== <poem> Ma tõrelesin kevad[[kannike]]st, et miks ta, varas, oma lõhnamee on näpanud mu sõbra hingusest; ja tema pehme palge [[purpur]] - see on veri minu armsa südamest! Su kätt ma heitsin ette [[liilia]]le, su juukseid [[majoraan]]is näha võis ning ühes [[roos]]is punastas su pale, su valget jumet näitas teise õis. Ja kolmas, punavalkjas topelt-varas sult lisaks oli võtnud hõngu ka. kuid [[vargus]]e eest nuhtlus tuli paras: [[tõuk]] õitseajal surnuks järas ta. Veel muidki lilli nägin arvutult, mil lõhnad-värvid varastatud sult. </poem> * [[William Shakespeare]], 99. sonett. Tõlkinud [[Harald Rajamets]], rmt: W. Shakespeare, "Sonetid", 1987, lk 108 <poem> Te, mahedate [[sosin]]ate laas ja värsked [[orud]], kuhu tõmmut karva [[täht]] põuakiirgust näitab haruharva, nüüd kandke kokku silme värvisära, mis haljal mättal vihmamett saand juua, et kevadõitest maa [[purpur]]seks luua: küps [[priimula]], mis üksi õitseb ära, tutt[[siniliilia]], kahvatu [[jasmiin]], [[käoorvik]] mustakirju, valge [[nelk]], seal [[kannike]]se helk ning muskus[[roos]], heas riides [[kuslapuu|kuslap]] siin koos kahkja longuspäise [[orhidee]]ga ja iga lill, mis kannab nukrat rüüd: las [[amarantus]] loobub [[ilu]]st nüüd, [[nartsiss]] las täidab [[peekrid]] silmaveega noormehe [[loorber]]sarka ehtimaks, meid hetkeks päästes [[mure]] meelevallast, et [[lootus]] võlts me mõtteid kergendaks. </poem> * [[John Milton]], "Lycidas" (leinalaul õpetatud sõbra uppumise puhul), tõlkinud Märt Väljataga. Rmt: "Väike inglise luule antoloogia" (2018), lk 42 <poem> Mu hingelilled walged keset [[igatsus]]i, Kus surewad kõik [[ohked]] tolmused, Kus leian [[kaduvus|kaduwuse]] rannal jäädawusi, Ja [[pärl]]iks saawad [[mure]] tundmused. Mu meelest on, kui oleksin ma toonud Need lilled säält, kus jumaluse maa Nii sala tungides kui säde [[rändaja]] — Need lilled nagu [[unenägu]] südamesse loonud, Mis nägin kus, ei tea arwata — Nad on kui arm, mis [[surematus]]t joonud. </poem> * [[Ernst Enno]], [https://et.wikisource.org/wiki/Uued_luuletused/Ma_tunnen_lillesid "Ma tunnen lillesid..."] kogus "Uued luuletused" (1909) <poem> Kui sa tuled, too mul lilli, lillekesi armastan. [[Sügis]]el neid vähe leida - ühestainsast küllalt saan. </poem> * [[Anna Haava]] "Kui sa tuled, too mul lilli", 1895 <poem> Eks lillapadjaline [[tüümian]] Pruunmustist [[mesilane|mesilasist]] veelgi kiha, Ning aiast palju veel ma lilli saan, Kus [[päevalill|päevaroosid]] kumardumas üha. </poem> * Marie Under, "Hilissuvi" kogus "Sinine puri" (1918), lk 31 <poem> Ääres üksiku [[rada|raja]] külmetab viimne lill. [[Surm]] [[Niitmine|niidab]] [[õnn]]e ja [[aeg|aja]] kusagil, kusagil... </poem> * [[Marie Under]], "Kusagil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 19 <poem> Saadan sulle 10 kasteheina, 20 karikakart, 30 kannikest, 40 näälikest, 50 väriheina, 60 kullerkuppu, 70 sookaila, 80 karukolda, 90 ülast ja 100 sinilille, kõnelemata korvitäitest [[kassikäpp]]adest ja rääkimata rohketest [[rukkilill]]edest, et sa teaksid, et ma kindlasti tulen. </poem> * [[Artur Alliksaar]], "Ehaeelne ehalkäik", rmt: "Päikesepillaja" (3. trükk 1997), lk 288 <poem> Tantsib [[traktorist]], rukkilill rinnas, täna sel väänikul [[õis]] on hinnas, muidu ta üldse lilli ei näe, hakib neid põldudel iga päev. </poem> * [[Heljo Mänd]], "Suveõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 38-39 <poem> mu lemmikaastaaeg on öö mu lemmiklill on lill ma istun [[kino]]s üleöö sääl linastub Bourville </poem> * [[Juhan Viiding]], "*** mu lemmikaastaaeg on öö mu lemmiklill on lill" kogust "Detsember" (1971), lk 18 <poem> Kui sa tuled, too mul lilli, too mul [[kurk]]i, too mul [[till]]i, [[kohupiim]]a, [[kohv]]iube, tule tuuluta mu tube. </poem> * [[Hando Runnel]] "Kui sa tuled", rmt: "Kodu-käija", Eesti Raamat, 1978, lk 85 <poem> Pargin, kos ku üliku sambide otsan om konitoosi, kõllane vihm lillipendride pääl tallap. Lilli sehen mia seisä, pal'las, peris pal'las; varbide vahel [[nelk|nelgi]], puusa müüda tõusuve roniroosi. Miu ümmer äitsneve [[oleander|leanre]], [[jorjen]]i, [[mimoos]]i - noist kõrgit värmileeke loidap, kergit lõhnu õl'lup ku mahasadanu [[palett]], os katik kukkun lõhnatoosi. Ku piibusuitsu puie ladvun õret udsu uljup. * [[Nikolai Baturin]], "Kojo". - N. Baturin, "Sinivald" (1990), lk 54 ==Draama== <poem> * [Perdita:] Ja teie, kel puutumata [[oks]]al alles haljas on neiupõlv. — Proserpina, oh anna neid lilli, mis sa Pluto kaarikult, kui [[hirm]] sind haaras, lasksid langeda: [[nartsiss]]e, mis veel enne [[pääsuke|pääsulindu]] on köitmas [[märts]]ituuli iluga; või tuhme [[kannike]]si, armsamaid kui Juno [[silm]] või Cytherea hingus; või kaameid [[nurmenukk]]e, keda [[surm]] viib enne [[abielu]], kui nad pole veel näinud Phoebust täies säras — [[haigus]], mis tüütab neide; või siis kirikakraid ja keisrikroone, mitmeid [[liilia]]id, sealhulgas võhumõõku! Ah, neid pole, et [[pärg]]i punuda ja puistata mu kallis [[sõber]] üle! </poem> * [[William Shakespeare]], "Talvemuinasjutt", IV vaatus, 3. stseen. Tõlkinud Georg Meri. Kogutud teosed, VII köide. Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 275 ==Välislingid== {{Vikipeedia|Lilled}} [[Kategooria:Taimed]] f08i4dw7obnlk83xeruo8u3lvaf2l21 0 5568 135160 132034 2026-05-28T19:29:10Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135160 wikitext text/x-wiki [[File:Benjamin West - Joshua passing the River Jordan with the Ark of the Covenant - Google Art Project.jpg|pisi|Benjamin Westi maalil "Joshua Passing the River Jordan with the Ark of the Covenant" (1800) näitab Jahve pilvesamba kujul juutidele teed läbi kõrbe Iisraeli, nagu on kirjeldatud [[Teine Moosese raamat|Teises Moosese raamatus]].<ref>Gertz, Jan Christian (2014). "[https://books.google.com/books?id=TmGeBQAAQBAJ&pg=PA111 The Miracle at the Sea: Remarks on the Recent Discussion about Origin and Composition of the Exodus Narrative]". The Book of Exodus: Composition, Reception, and Interpretation. Leiden, The Netherlands: Brill. p. 111. ISBN 978-90-04-28266-7.</ref>]] [[Pilt:Jacob_van_Ruisdael_-_A_waterfall_at_the_foot_of_a_hill,_near_a_village_(National_Gallery,_London).jpg|pisi|Jacob van Ruisdael, "Kosk küla lähedal" (1660ndad)]] [[Pilt:John_Constable_-_Cloud_Study_-_Google_Art_Project_(2439347).jpg|pisi|John Constable, "Pilve-etüüd" (1822)]] [[Pilt:Oscar_Herschend_(1853-1891)_Dark_Skies_Looming_over_a_Coastal_Village_(1885).jpg|pisi|Oscar Herschend, "Tumedad pilved rannaküla kohal" (1885)]] [[Pilt:1890_Dubowskoj_Drohende_Stille_anagoria.jpg|pisi|Nikolai Dubovskoi, "Vaikus" (1890)]] [[Pilt:Henri-Edmond_Cross_(French,_1856-1910)_-_The_Rose_Cloud_(Le_Nuage_rose)_-_2020.106_-_Cleveland_Museum_of_Art.jpg|pisi|Henri-Edmond Cross, "Roosa pilv" (u 1896)]] [[Pilt:Cloud_Arthur_Hacker.jpg|pisi|Arthur Hacker, "Pilv" (1901)]] [[Pilt:In_Alexandria,_Egypt_(Te_Papa,_1975-0002-1).jpg|pisi|Rhona Haszard, "Aleksandria, Egiptus" (1930)]] [[Pilt:Clouds_and_Water_MET_DP236116.jpg|pisi|Arthur Dove, "Pilved ja vesi" (1930)]] [[Pilt:Michèle_Battut_18.jpg|pisi|Michèle Battut, "Le Touquet" (2012)]] [[Pilt:Diaphanum (Trasparenze), E ho visto nubi andare altrove e tu sei il cielo che è restato; grattage, olio su tela dell'artista Giovanni Guida.jpg|pisi|Giovanni Guida, "Diaphanum: "Ja ma nägin, et pilved läksid mujale ja sina oled taevas, mis jäi" (2014)]] '''Pilv''' on atmosfääris veeauru kondenseerumisel tekkinud hõljuvate väga väikeste veetilkade (udu) või jääkristallide nähtav kogum. ==Piibel== <poem> ma panen pilvedesse oma [[vikerkaar]]e ja see on [[leping]]u tähiseks minu ja maa vahel. 14 Kui ma kogun maa kohale pilvi ja pilvedes nähakse vikerkaart, 15 siis ma mõtlen oma lepingule, mis on minu ja teie ja iga elava hinge vahel kõiges lihas, ja [[vesi]] ei saa enam kõike liha hävitavaks [[uputus]]eks. 16 Kui pilvedes on vikerkaar, siis ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel maa peal olevas kõiges lihas. </poem> * [[Esimene Moosese raamat]] 9:13-16 * Ja [[Mooses]] läks [[mägi|mäele]] ning pilv kattis mäe. :16 Ja Issanda auhiilgus laskus Siinai mäele ja pilv kattis seda kuus päeva; seitsmendal päeval hüüdis ta pilve seest Moosest. :17 Ja Issanda auhiilguse ilmutus oli Iisraeli laste silmis otsekui hävitav [[tuli]] mäetipus. :18 Mooses läks pilve keskele ning tõusis üles mäele. Ja Mooses oli mäe peal nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd. * [[Teine Moosese raamat]] 24:15-18 <poem> Ta vajutas taeva ja tuli maha, ja ta jalge all oli tume pilv. 11 Ta sõitis keerubi peal ja lendas ning teda nähti [[tuul]]e tiibadel. 12 Ta pani onniks enese ümber [[pimedus]]e, mustavad veed, paksud pilved. </poem> * [[Teine Saamueli raamat]] 22:10-12 <poem> Ta laotab põhjakaare [[tühjus]]e üle ja riputab maa eimillegi kohale. 8 Ta seob veed oma pilvedesse ja pilv ei rebenegi nende [[raskus]]e all. 9 Ta peidab oma aujärje, laotab selle üle oma pilve. </poem> * [[Iiobi raamat]] 26:7-9 <poem> Jumala hingusest tekib [[jää]] ja tardub veepind. 11 Ta koormab ka pilvi niiskusega, pilved pilluvad tema [[välk]]u. 12 Need rändavad ringi tema juhtimisel, et teha kõike, mida ta neil käsib maailmas ja maa peal, 13 olgu vitsana, kui ta maale tarvis, olgu armuna, kui ta seda osutab. 14 Kuule seda, Iiob, peatu ja pane tähele Jumala imetegusid! 15 Kas sa mõistad, kuidas Jumal annab neile käsu ja laseb oma pilvest välgu sähvatada? 16 Kas sa mõistad pilvede sõudu, ülima [[tarkus]]e imetegu? 17 Sina, kellel [[riided]] kuumavad, kui ta lõunatuulega suigutab maad, 18 kas sa koos temaga laotad pilvekatet, vastupidavat nagu valatud [[peegel|peeglit]]? </poem> * [[Iiobi raamat]] 37:10-18, Elihu <poem> Kellel oleks osavust lugeda pilvi? Või kes võiks kummutada taevalähkreid, 38 kui [[muld]] on kokku vajunud känkraks ja kamakad on takerdunud üksteise külge? </poem> * [[Iiobi raamat]] 38:37-38 ==Proosa== * [[Lapsed]] on viinud Platero alla Paplioja äärde, talle selga ladunud kollase [[koorem|lillekoorma]] ja kihutavad teist suure kära, [[naer]]u ja tembutamise saatel traavi jooksma. Seal, pisut allpool on vihma sadanud — see põgenev pilv, mis rohelise aasa riputas täis oma kuld- ja hõbeniitidest [[loor]]e ja mille sees nagu nutvas lüüras võbeles vikerkaar. [[Kellukad]] [[eesel|eeslikese]] läbiligunenud turjal tilguvad ikka veel. ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, XXIX, lk 53 * Kui pilvituse [[püksid|pükstes]] on [[auk]], võib loota, et ilm läheb selgeks. (lk 15) * Valged laigud [[lehm]]ade tumedal nahal on nähtavasti pilvede [[peegeldus]]. (lk 28) * Õhtupilved tõttavad [[loojak]]u poole, et välja lasta oma [[veri]] ja kukkuda nagu tarbetud puuvillatordid teise poolkera ämbrisse. (lk 29) * Kui pilved eriti kiiresti sõuavad, tõttavad nad kustutama [[tulekahju]]t, mis on puhkenud [[silmapiir]]il. (lk 30) * Pole paremat tööotsa kui olla "pilvede ülevaataja" ja [[võrkkiik|võrkkiiges]] lesides päev läbi pilvi vahtida. (lk 38) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, [[LR]] 1974/2 * Mõelgem selle üle, et pilved on vaid tükike maad, [[mateeria]], ja nende maine materiaalne elu viib meid [[kõrgus]]se ning [[kaugus]]tesse, kus me peale nende enam midagi ainelist näha ei suuda. Sellega seletubki pikemata pilvede sümboolsus. Pilved tähendavad meile maise jätkuvat [[peegeldus]]t ebamaises, mateeria püüdu haihtuda, maa siirast [[žest]]i, [[igatsus]]e žesti [[valgus]]e, kõrguse, [[hõljumine|hõljumise]], eneseunustuse poole. Pilved on [[loodus]]es seesama kui [[kunst]]is [[tiivad]]. [[Geenius]]ed ja [[inglid]], kelle maistel inimihudel on tiivad ja kes trotsivad [[raskus]]i. ** [[Hermann Hesse]], "Tegevusetuse kunst", ''cit. via'' "Võluri sõnad", tlk Liina Ootsing, 2000, lk 109 * Pilved tulid ja kadusid. [[Majad]]e, linna ja mere taga asus pilvevabrik. Musti kõuepilvi, valgeid põuapilvi, pilvi nagu merd. Kaugel teispool [[silmapiir]]i elasid punnis [[põsk]]edega mehed ja tootsid pilvi. ** [[Ilmar Jaks]], "Eikellegi maal. Ülestähendusi Siimonist", 1991, lk 6 * Ta vahtis taevasse. Seal liikus [[aeg]] pilvede turjal, selge ja mõõdetav, ent ometi kättesaamatu. Ei aidanud siin raasugi põhjamaine, peaaegu vastu maad vajunud eetrikumm, millele [[unenägu]]des võis luuavarrega auke sisse torkida — ainult rusuvaid mõtteid kuhjas kokku ja kutsus enesega nii rumalalt kassi-hiirt mängima. Suured madalad pilved, mida ei loetud mitte taeva- vaid maismaamaastiku osaks. Ka nemad kulusid ja ei olnud näopoolse kumeruse alt välja ilmudes kunagi päris samased selle kujundiga, mis seljapoolse kumeruse taha vajus, ehk ühe ukraina mesiniku sõnadega: õhk oli [[pits]]i ja pilvede raspel. Kuid Ruuben nägi rohkemat kui pilvede kulumine, mis kannatlikule maaslamajale eriliseks [[üllatus]]eks ei saanud olla, ta nägi midagi tõbist ja kärsikut, kõrgemajärgulist. Tema silme all purunes päris keskmise mahuga rünkpilve viljakeha ja see toimus nõndamoodi: pilv, tihe nagu supiklimp, hakkas järsku vaevaliselt ümber oma telje pöörlema, eraldades servadest pikki niitjaid ribasid, mis liibusid kiiresti tervikusse mõnes naaberpilves, jätmata taevasse üleliigset ribu. Pilv keris end pööreldes lahti, tekitades vaatlejas mulje oma spiraalsest toimest. Ebaharilik nähtus linna kohal valdas Ruubeni mõneks ajaks täielikult ning tal ei tulnud seda töllmokakil vaatlust kahetseda, sest enne lõplikku lagunemist tõi pilv esile oma sisemise üllatuse, mis, hajutades salapära, säilitas küll vaatepildi kestva monumentaalsuse: pilvest väljus kaks paaris lendavat [[helikopter]]it; nad tiirutasid edasi natuke pilvest allpool, kuni vajusid ära paerinnatise taha. ** [[Jaan Undusk]], "Kuum", 1990, lk 12 * Ma olen oma [[mälestus]]tes senini rääkinud rohkem [[isa]] varjupoolest, aga tal oli ka ilusam pool olemas. Jah, [[mälestus]]ed on nagu pilved, heidad pilgu taevasse, imestad korraks: oi, millise huvitava kujuga pilved täna on! - ja unustad need sealsamas, sest päevarutt tuleb vahele. [[Ilu]] [[vaatlemine]] nõuab aega ja [[rahu]]. Kui sa suudad päevarutus pilvi kauem silmitseda, hakkab taevas sulle avanema ja sa leiad seal ilu, mille küljest ei saa enam silmi lahti. ** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007, lk 33 * Kus on mu hinge [[kodumaa]]? Kunagi kirjutasin luuletuses, et mul on pilvi alati lohutav vaadata. Ongi. Pilved on kodused, kuigi koduMAAKS neid küll kutsuda ei saa. ** [[Jaan Kaplinski]], "Piirpääsukese Euroopa", 2020, lk 12 * On jahe hall päev, üle [[heinamaa]] ripuvad ärevad pilverüngad ja majandi [[viljakuivati]] sihvakas [[siluett]] küünitab ennast nende poole nagu Haarlemi kiriku [[torn]] enne tormi. Hetke pärast kaovad viimaste [[karjalaut]]ade madalad viilkatused väikese metsatuka varju. Siis ei ole Varedat enam näha, ainult pilved pea kohal sõidavad veel mõnda aega minuga kaasa, rasked ja tumedad nagu [[südametunnistus]]. :Pilved on pilved — vahel ei tea isegi suured meistrid, mida nendega peale hakata. [[Raffael]]ile on nad üksnes [[dekoratsioon]], päris [[Kangelane|kangelaste]] tähtsusetu [[tagaplaan]]. [[Ruisdael]]i <!--//-->jaoks on pilved ise [[peategelased]], nad on elus, tõelised ja ähvardavad. Nagu need siin. Neist võib kõike oodata. * [[Sven Mikser]], "Vareda", 2023, lk 176-177 ==Luule== <poem> "Küll on mõnus olla pilv, aina taeva sinas uju!" Väga uhkelt laulab pilv, alati tal hea on [[tuju]]. </poem> * [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]", värsid tõlkinud Harald Rajamets, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 14 <poem> Külm puhang lõõtsub kõrgel kõik pilved pikka rongi. Raudketil tuuletundi lööb kiikuv kaevukonks. Mäenõlval nurme taga kesk härmatanud [[mänd|hongi]] veel hõõgub üksik vaher kui punav lühtripronks. </poem> * [[Betti Alver]], "Külm puhang lõõtsub" kogus [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=365&table=Books&book_id=365&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Tähetund"], lk 133 <poem> Luikvalgeid pilvi [[tuul]]e tuua taamal; on valla [[org|oru]] [[roheline]] [[värav]]. Kõik on kui ammu - [[mälestus]]test särav: mind polnud kaua sellel osasaamal. </poem> * [[Marie Under]], "Mine!", rmt: "Uneretk", 1968, lk 21 <poem> Pilve pime hari kerkib nagu moone, kartma hakkab kari, otsib, kus on hoone, [[välk]]e jookseb maasse, mürin [[müür]]e lõhub, [[vesi]] mutta, maasse valmid viljad rõhub. </poem> * [[Hando Runnel]], "Süda on mul vaevas". Looming 9/1975, lk 1496 <poem> Pilvede kirjeldamisega tuleb kiirustada, sest hetke pärast ei ole nad enam needsamad. Neid iseloomustab kordumatu vorm, varjund, poos ja asend. Neid ei rõhu mingid mälestused, nad hõljuvad vaevata [[fakt]]ide kohal. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Pilved", tlk Hendrik Lindepuu, rmt: "Oma aja lapsed", 2008, lk 33 <poem> Karjatan pilvi nagu mõtteid: te kiiremini sõudke, just nüüdsama siia saabus loodetuul — jah, toosama — taevaluud. Hei, sina, suur ja kohev otsekui talvekasukaga ema[[jänes]], ära tee selliseid haake, siin [[hunt|hundi]] asemel on liikvel hoopis lopergune [[lest]]! Ja sina sääl kõige taga, mida sa kohmitsed nagu [[valaskala]], tee su ees on ammu vaba! </poem> * [[Livia Viitol]], "Karjatan pilvi", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 14 ==Film== * [[Laev]]a ehitamisega pilvi ei peata. ** [[Eikeegi]] (Nobody) filmis "[[Surnud mees]]" ("Dead Man", 1995) ==Vanasõnad== * Kõik pilved ei anna [[vesi|vett]]. * [[Must]]ad pilved muidu käivad, savikarva sajavad. * Pärast [[põud]]a pilved, pärast [[ilu]] istlemine. * Tõsta [[ronk]] [[katus]]ele, ronk arvab enese pilvedel seisvat. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Viited== {{viited}} ==Kirjandus== * [[Ikkyū Sōjun]], "Hullunud pilv", tlk [[Rein Raud]], 2010 * [[Vladimir Majakovski]], "Pilv pükstes" * [[Oskar Luts]], "Vaadeldes rändavaid pilvi", 1932 ja kordustrükid * [[Uku Masing]], "Pilved on palvevaibad", 2023 * [[Helvi Jürisson]], "Mägedes sünnivad pilved", 1961 * [[Jaan Kruusvall]], "Pilvede värvid", 1986 * [[David Mitchell]], "Pilveatlas", tlk Aet Varik, 2006 * [[Gavin Pretor-Pinney]], "Pilvevaatleja käsiraamat", tlk Jaan Kabin, 2007 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} ==Vaata ka== * [[Aare Pilv]] [[Kategooria:Ilm]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 49gnwakcbveho3ik44ylni7zi8jotg2 0 5593 135167 134450 2026-05-28T19:46:29Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135167 wikitext text/x-wiki [[File:Caspar David Friedrich - Der einsame Baum - Google Art Project.jpg|pisi|Caspar David Friedrich, "Üksildane puu" (1822)]] [[Pilt:Anton_Melbye_-_Marine_Solitude_(1852).jpg|pisi|Anton Melbye, "Mereüksildus" (1852)]] [[Pilt:Harriet_Backer_-_Solitude.jpg|pisi|Harriet Backer, "Üksindus" (u 1880)]] [[Pilt:Maria_Wiik_-_Alone_at_Home.jpg|pisi|Maria Wiik, "Üksi kodus" (1885)]] [[Pilt:Louis_Welden_Hawkins_Solitude.jpg|pisi|Louis Welden Hawkins, "Üksildus" (u 1890)]] [[Pilt:L.A._Ring,_Alene._Interioer_ved_lampelys_med_en_mand_siddende_i_tanker,_1899,_384,_Ordrupgaard.jpg|pisi|Laurits Andersen Ring, "Üksinda. (Interjöör mehega lambivalgel)" (1899)]] [[Pilt:Clarice_Beckett_Solitude.jpg|pisi|Clarice Beckett, "Solitude" (1932)]] [[Pilt:Solitude_-_Felix_Nussbaum_-_Musée_juif_de_Berlin.jpg|pisi|Felix Nussbaum, "Üksildus" (1942)]] [[Pilt:Eesamm_ond_elee_1974_Öl_auf_Malkarton.jpg|pisi|Sybille Neff, "Üksildane" (1974)]] [[Pilt:Üksildane_ükssarvik.jpg|pisi|Maria Evestus, "Üksildane ükssarvik" (2021)]] '''Üksindus''' on üksiolemine. Vahel eristatakse sellest üksildust kui soovimatu üksioleku tunnet, kuid see eristus ei ole üldlevinud. ==Proosa== * Arukale inimesele peaks iseenese seltsist piisama. ** [[Emily Brontë]], [[Vihurimäe]], tlk Ester Jaigma, 1974, lk 30 * Mõtle enne üksindusele andumist hoolega järele, kas oled ikka ise enda jaoks tervistav [[seltskond]]. ** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni [[LR]] 30/2007, lk 41 * Kui mõnus on [[lamamine|lamada]] liikumatult [[diivan]]il ja tajuda, et oled üksi toas! Tõeline [[õnn]] pole võimalik ilma üksindustundeta. [[Lucifer|Langenud ingel]] loobus jumalast tõenäoliselt sellepärast, et igatses üksindust, mida ei tunne [[inglid]]. ** [[Anton Tšehhov]], "Palat nr 6", tlk [[Friedebert Tuglas]], rmt: "Valitud teosed", 5. kd, 1962, lk 158 * Esimene asi, milleni üksinduses jõutakse, on arvete klaarimine iseenesega ja minevikuga. See on aeganõudev töö ja õpetab iseendast võitu saama. Aga mis võiks olla veel tänulikum uurimisteema kui iseenese tundmaõppimine, kui see üldse on võimalik. Mõistagi tuleb selleks vahel peeglit usaldada, eriti käsipeeglit, sest muidu sa ei tea ju, missugune sa selja tagant välja näed. ** [[August Strindberg]], "Üksi", tlk Ülev Aaloe, LR 11-12 2012, lk 24 * [[Arvustus]] on abinõu kunstiöö maitsmises; massiline, hulgaline [[maitsmine]] tõstab [[joovastus]]t, võib ta [[uimastus]]eni, ka [[orgiasmus]]eni viia. Sellepärast armastavad joodik, palvetaja ja lõbutseja seltsi. Üksinduse tung on [[nõrkus]]e, vaibumise märk, olgu siis, et üksik end juba massina tunneb. (lk 39) ** [[A. H. Tammsaare]], "Midagi ilust ja "Anna Holmist"", Vaba Sõna, 1/1914, lk 39-42 * On üksindus nagu valguse suur mõte. ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LXVIII, lk 104 * Üksindus oleks ideaalne seisund, kui võiks ise välja valida inimesed, keda vältida. (lk 21) * Tegu ei ole tõelise üksindusega, kui ollakse ametis iseendaga. (lk 40) ** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999 * Üksindus on liiga kange nõrkadele ja selginemata ajudele. See võib sünnitada neis soovi halbuseks, kuna ei suuda sünnitada soovi mõtiskluseks ega eneseanalüüsiks. See, mis vaimu viljastamiseks ja kasvuks on hädavajalik ühel astmel, on needuseks teisel astmel. * Oma üksinduses võid olla niisama suur narr kui narride kambaski. ** [[Maria Jotuni]], kogust "Lahtine laegas" (1929), rmt: "Lahtine laegas", tlk Endel Nirk, LR 39/1971, lk 15 * [[Kevad]]e algus - see on väike üksik poiss karussellil. (lk 37) * [[Raamat]] on üksinduse päästerõngas. (lk 53) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], LR 2/1974 * Olgu taevas kiidetud üksinduse eest! Olen nüüd üksi. See peaaegu tundmatu inimene on läinud, et jõuda rongile, et võtta takso, et minna mõnesse paika või mõne inimese juurde, keda ma ei tunne. Mind silmitsenud nägu on läinud. Surve on kadunud. Siin on tühjad kohvitassid. Toolid on vastamisi, aga keegi ei istu neil. Siin on tühjad lauad ja täna õhtul ei tule enam keegi nende äärde sööma. :Las ma laulan nüüd oma rõõmulaulu. Olgu taevas kiidetud üksinduse eest. Las ma olen üksi. Las ma heidan endalt ja viskan ära selle olemise loori, selle pilve, mis muudab end vähimagi hingetõmbe juures, ööl ja päeval, ja öö otsa ja päev otsa. Ma muutusin sel ajal, kui siin istusin. Jälgisin, kuidas muutus taevas. Nägin, kuidas pilved katsid tähed, siis vabastasid tähed, siis katsid tähed taas. Nüüd ei jälgi ma enam nende muutumist. Nüüd ei näe mind enam keegi ja ma ei muutu enam. Olgu taevas kiidetud üksinduse eest, mis on võtnud silmadelt surve, kehalt sunni ja igasuguse vajaduse valede ja sõnade järele. * [[Virginia Woolf]], "Lained", tlk Riina Jesmin, 2008, lk 246 * [---] enamik mehi tundis end raskesti [[haigus|haigena]] isegi enne, kui [[rakett]] lennutati [[maailmaruum]]i. Seda haigust nimetati Üksinduseks, sellepärast et kui te nägite oma [[kodulinn]]a kahanevat rusikasuuruseks ja siis sidrunisuuruseks ja siis nööpnõelapeasuuruseks ja kaduvat tulejoomesse, oli teil tunne, et te polnudki sündinud, et linna ei olnudki, te olite mitte kusagil, ümberringi [[kosmos]], mitte midagi tuttavat, ainult teised võõrad mehed. Ja kui Illinois, Iowa, Missouri või Montana osariik haihtus pilvemerre ja kui [[Ameerika Ühendriigid|Ühendriigid]] tõmbusid kokku [[udu]]seks saareks, ja terve [[maakera]] muutus eemale lennutatud poriseks [[pesapall]]iks, olite te kahekordselt üksi, rändamas maailmaruumi aasadel, [[tee]]l kohta, mida te ei osanud enesele ette kujutada. (lk 81, ptk "August 2001: Asukad") * [Pop:] "Mõnikord on mul tunne, et ma olen siin ihuüksinda, mitte kedagi teist pole tervel sellel neetud planeedil. Ma võiksin selle peale kihla vedada. Mõnikord ma tunnen, et olen umbes kaheksa aastane, minu [[keha]] on kokku pigistatud ja kõik muu on suur. Jeesus, see on just paras koht vana mehe jaoks. Hoiab mind erksana ja hoiab mind õnnelikuna." (lk 87, ptk "August 2002: Öine kohtumine") * [Paps:] Meil vedas. Enam pole [[rakett]]e järele jäänud. Teil on aeg teada, et see pole üldse lõbusõit kalale. Ma lükkasin edasi teile sellest rääkimise. [[Maa (planeet)|Maa]] on kadunud. Ja sajanditeks, võib-olla alatiseks on möödas planeetidevahelised rännud. Selline [[elulaad]] osutus valeks ja ta kägistas enese ise, oma kätega. Teie olete noored. Ma korrutan teile seda iga päev, kuni see teisse imbub. [---] :Nüüd me oleme üksi. Meie ja veel käputäis teisi, kes maanduvad mõne päeva jooksul. Küllalt, et alustada otsast peale. Küllalt, et lüüa käega kõigele sellele, mis oli Maa peal, ja minna täiesti uut teed... (lk 190, ptk "Oktoober 2026: Miljoniaastane piknik") * [[Ray Bradbury]], "Marsi kroonikad", tlk [[Linda Ariva]], 1974 * Üksindus, sa oled üle asustatud! ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]]. LR 48/1977, lk 20 * Ma tean, üksindus on banaalsus, kulunud auklikuks kolmesaja aasta introspektiivsest kirjandusest, aga see ei tee seda olematuks. See on minus ja minu ümber. See on üksindus, kus ei ole õigeid inimesi, selliseid, nagu tahetakse või ihaldatakse, kes annavad elule tähenduse. Sõpru tuntakse hädas - see on tõsi, aga selle tarkusetera austusväärsus, igavene aktuaalsus on sajandite jooksul justkui tuhmunud. Konkreetsus on mitmetunnine lesimine voodis, ilma väsimuse ja liikumiseta, tajudes omaenda üristavat lähedust, ilma mingi kõrgema põhjuseta. Milline tühjus, vaatamata näilisusele, et midagi keerleb ja helendab. ** [[Leopold Tyrmand]], "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 66-67 * [[Üksildus]] teeb kas hapuks või õpetab endaga toime tulema. * Vaesel neiul oli tulnud kannatada iga üksiku lapse piinasid aegade algusest saadik - tähendab, elada vanemate muretsemise rõhuva ja halastamatu baldahhiini all. * Mu [[elu]] on olnud üks suur üksindus, Mr Smithson. Nagu oleks see ette määratud, et ma ei saa kunagi luua sõprussidemeid omaväärsega, kunagi elada omaenda kodus, kunagi näha maailma teisiti kui midagi üldist, kus mina moodustan erandi. ** [[John Fowles]], "[[Prantsuse leitnandi tüdruk]]" * Isegi [[metroo]]s oma venna vastu pressituna teeskleb keskmine [[inglane]] meeleheitlikult, et on üksi. (lk 128) * Üksindus pole iial julmem kui kellegi [[lähedus]]es, kes on suhtlemast lakanud. (lk 274) ** [[Germaine Greer]], "The Female Eunuch", Farrar, Straus and Giroux, 1970 * Vilma vaikis. Seni polnud nad [[suremine|suremisest]] kõnelnud, kuigi teadsid hästi, et [[elu]] on läbi, teised nendevanused olid ammu mulla all. Võib-olla kartsid nad vikatimeest välja kutsuda, temast valjusti rääkides? Nüüd astus Gusts sellest vaikivast kokkuleppest üle ja Vilma arvates oli see niisama hea kui endale [[hingekell]]a lüüa. :"[[Haud|Haua]] las kaevavad [[naabrid]]. Sügava... Plats võta... oma äranägemise järgi." :Nii muidugi, sealsamas puhkab kord ka tema, mõtles Vilma ja puhkes nutma. Ei, elu Gustsiga ei olnud kerge, polnud tal [[varandus]]t ega osanud ta midagi otsustada, kõik jäi enda teha ja ütelda, aga nüüd, kus mehe äraminek oli nii lähedal, tundis Vilma, et üksi ei jõua ta elada. [[Lehm]]. [[Hein]]. [[Küttepuud|Puud]]. [[Vesi]]. Ei, seda ta ei suuda. Ja kellega sa sõnakese vahetad? (lk 19-20) * [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23 * Üksindus on mulle nagu teistele kiriku õnnistus. See on minu jaoks armuvalgus. Iial ei sule ma oma ust enda järel teadvustamata, et ilmutan enda suhtes [[halastus]]t. ** [[Peter Høeg]], "[[Preili Smilla lumetaju]]", tlk [[Arvo Alas]], 1997, lk 11 * Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle: :"Line, ma [[armastus|armastan]] sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest on [[tiiger]] ja [[klaver]], mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võib [[hirm]]u minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu." :Masinad minu ümber helistasid angelust. (lk 6) * Õhtul vabrikust koju jõudes jääb just nii palju aega, et poes käia ja süüa; magama tuleb minna varakult, et suudaks hommikul tõusta. Mõnikord ma arutlen endamisi, kas ma elan selleks, et töötada, või võimaldab töö mul elada. :Ja milline on see elu? :Monotoonne töö. :Närune palk. :Üksindus. (lk 25) * Yolande'isid on maailmas tuhandeid. :Blonde ja ilusaid, rumalaid ja vähem rumalaid. :Nendest valitakse üks välja ja aetakse sellega läbi. :Aga Yolande'id ei täida üksindust. :Yolande'id ei tööta eriti hea meelega tehases, pigem nad töötavad poes, kus nad teenivad ometi veel vähem kui vabrikus. Aga poes on puhtam ja seal võib kergemini kohata oma tulevast meest. (lk 25) * [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001 * Ma teadsin, et ma pean hakkama ise endaga [[Toimetulek|toime tulema]]. Kellegi teise peale ei saanud ma enam loota. Ma olin ju juba rohkem kui kaheksateist aastat vana. Ma olin [[täiskasvanu]]. Ja kui sa oled vanem kui kaheksateist, siis oled sa üksi. Kedagi ei huvita enam, kuidas sa hakkama saad või kas sul on koht, kus olla. [[Lastekaitse]]asutused on maailmatuma toredad asjad, kuid nendest on paganama vähe [[kasu]], kui sa oled kaheksateist. Faking täiskasvanu. ** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005, lk 167 * Tegin [[Hommikusöök|hommikusöögiks]] oma [[lemmikroog]]a: [[Kaerahelbepuder|kaerahelbeputru]], millesse segasin tooreid [[Muna|mune]], kuni taipasin, et see oli samasugune veider mögin, mida Smythe oleks võinud mulle pakkuda. Tundsin kabu[[hirm]]u, et võin temasuguseks muutuda, kuigi suutsin alles mõned aastad hiljem - tegelikult juhtus see umbes samal ajal, kui avastasin, mismoodi peaks [[hurmaa]] päriselt maitsema - mõista, miks see nii oli: tema viletsast [[teadustöö]]st ja nigelast stipendiumist oli veelgi [[haletsusväärsus|haletsusväärsem]] tema väike mõistetamatu elu, mida ta elas üksinda selles kummalises [[maja]]s, kus ei olnud läheduses mitte kedagi, kes oleks ta tähelepanu oma kehvalt olemasolult kõrvale juhtinud. Kui ma seda enda kohta taipasin, siis ehmusin, et mul olid niivõrd väiklased ja õnnetud hirmud, et olin hakanud mõtlema sedavõrd labasel ja nõrgal viisil. ** [[Hanya Yanagihara]], "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016, lk 91 * [[Uusaastaöö]]l kakskümmend minutit üks läbi. Magnus teadis aega tänu masajale [[kell]]ale — ema kellale, mis lösutas [[kamin]]a kohal riiulil. Nurgas vitspuuris pobises ja kraaksatas [[ronk]] läbi une. Magnus ootas. [[Tuba]] oli [[külaline|külaliste]] saabumiseks valmis: turbabriketile oli [[tuli]] alla tehtud, laual ootasid [[viski]]pudel ja ingverikook, mille ta oli viimati Lerwicki Safewayst ostnud. Tukk tuli peale, aga ta ei tahtnud [[voodi]]sse minna, sest äkki tuleb keegi külla. Kui aknast paistab [[valgus]]t, siis võib keegi - naerune, svipsis ja jutukas - ju tulla. [[Kaheksa]] aasta jooksul polnud küll mitte keegi talle head uut aastat soovima tulnud, aga Magnus ootas igaks juhuks siiski. (lk 5, romaani algus) * Magnus rääkis aeglaselt, et nad temast aru saaksid. Vahel jäi tema [[kõne]] segaseks, sõnad kõlasid kummaliselt nagu ronga kraaksumine. Ta oli rongale mõne sõna selgeks õpetanud. Tuli ette nädalaid, mil tal polnud ühegi hingelisega rääkida. (lk 7) ** [[Ann Cleeves]], "Ronkmust", tlk [[Karin Suursalu]], 2016 * [[Maailm]] tema all on nagu laiali laotatud [[vaip]], mis koosneb [[maja]]dest, [[tänav]]atest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inim[[kops]], aga tema jaoks ei ole siin [[tulevik]]ku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, [[haigus]]e märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele [[tüdruk]]ule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud [[trellid]], tummad [[näod]] pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat [[hallus]]t taga igatsema. Temas pole midagi [[Erilisus|erilist]], mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi [[alastus|alasti]] olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud [[ahel]]ad, mis hoiavad teda vangistuses ja üksinduses. (lk 7-8) * "Jimmie Darling?" :"Jah." :״Kas sa saad jälle terveks?" :"Ma ei tea, Jackie." :"Kas sa ei taha terveks saada?" :"Ma ei tea enam, mida ma tahan, ma ei tea enam, mida terve olemine tähendab. Ja ma tunnen end siin rohkem [[kodu]]s kui iial kusagil mujal. Inimesed on siin teistsugused, neil ei ole midagi ja ma olen siin aru saanud, et see, mida inimene omab või kus ta elab, ei mängi üldse mingit rolli. Tegelikult oleme kõik ühesugused, võimatu on ennast kaitsta." :"Kaitsta, mille eest?" :"Ma ei tea. Üksinduse eest, enda sees oleva [[kuristik]]u eest." :"Nii et sa ei tule tagasi?" :"Ma ei tea veel, Jackie. Ära mind oota." (lk 13) * Kunagi arvasin, et meie [[perekond]]a on [[õnnistus|õnnistatud]] erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, [[väljavalitus|väljavalitud]], ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin [[vanamees|vanade meestega]], kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja [[majesteet]]idest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat [[kuld]]ne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16) * Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki [[vestlus]]i üksindusest ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: "Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha." Seejärel lisas ta: "Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole [[enesetapja]]. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast." (lk 17) ** [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017 * Üksindusse tõmbumine on muidugi lõks. Sa isoleerid ennast ja siis ühel päeval avastad, et oledki isoleeritud. Kujutlus õilsast, vaimsest üksindusest on lihtsalt üks romantiline kujutlus. Üksindus on eksitee. Meie ainus pääste on tühisus, teised inimesed, vastastikuste peegelduste mäng. Koosolemine. Ükskõik kui mõttetu. ** [[Tõnu Õnnepalu]], "Valede kataloog. Inglise aed", EKSA 2017, lk 106 * Kõik on nii teistmoodi, kui oled üksi. Värvid on ereda­mad, helid kõlavad valjemalt, plaanid võivad iga hetk nurjuda. Kõnnin läbi passikontrollitaguse kajava saali ja ütlen endale, et pean olema tugev. [[Tüdruk]], kes öösel isa krediitkaardi näppab, et lennupilet osta, ei hakka ometi [[lennujaam]]a tualetis nutma. Samuti ei hakka selline tüdruk äkki karjuma ega lülita telefoni sisse, et emale helistada. (lk 13) * Olen harjunud end üksildasena tundma. Kui kuulen, kuidas ema minu kandmise ajast räägib, siis tean, et tundsin end kindlasti ka tema kõhus veidi üksildasena. :Aga et ''nii'' üksildane saab ka olla, see on midagi uut. (lk 48) * [[Anna Woltz]], "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018 * Mõlemad sadade tuhandete lemmikud olid neid ümbritsevast kaaskonnast hoolimata pigem üksildased inimesed. (Seda võiks muidugi öelda kõigi [[ooperitäht]]ede kohta. Kes pole valmis veetma pikki üksildasi õhtuid kõledates [[hotellituba]]des, jätku [[hääleharjutus]]ed kiiresti sinnapaika). ** [[Anne Aavik]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/suurem-kui-ooper-ise/ "Suurem kui ooper ise"] Sirp, 09.08.2019, arvustus Ron Howardi dokfilmile "Pavarotti" (USA 2019) * Üksikuid inimesi on tänasel päeval rohkem kui kunagi varem. Need üksikud inimesed jagunevad kaheks. Ühed on need, kes väga tahaksid olla paarisuhtes, aga nad ei leia endale partnerit. Aga siis on teine grupp, kes valivad esmakordselt inimese ajaloo juures nii suurtes hulkades vabatahtlikult üksi elamise, sest nad soovivad elada üksi. ** [[Katrin Saali Saul]], intervjuu: Kristjan Pihl, [https://novaator.err.ee/1034339/pealtnagija-lahisuhterobotit-arendav-eesti-filosoof-avaldas-armastuse-retsepti ""Pealtnägija": lähisuhterobotit arendav Eesti filosoof avaldas armastuse retsepti"], ERR, 12.02.2020 * "Üksildane" pole kunagi olnud sõna, millega end kirjeldaksin või mida peaksin osaks oma [[identiteet|identiteedist]]. Kuid täna tundsin selles sõnas midagi ära. Midagi suurt ja midagi sellist, mis ei tundu ajutisena, vaid lausa pärisosana. Varasem üksindus kaldub nüüd alatihti üksilduse poole. Eelmisel nädalal sõitsin pooleldi juhuslikult lemmikloomapoodi ning tulin koju [[hamster|hamstriga]]. Panin talle nimeks Johnny. Tulin tööltki varem koju, et Johnnyga [[muusika]]t kuulata, sest ta ei teadnud midagi Aphex Twinist ega Jaan Tättest. Aga siis eile suri Johnny [[ehmatus]]se, kui ma veits liiglõbusa peaga veinipokaali maha kukutasin. Googeldasin, mida teha surnud hamstriga. ** [[Heneliis Notton]], [https://va.ee/hingekellad-aisakellad-kaokellad-seinakellad-luhike-leinamisopetus/ "Hingekellad, aisakellad, käokellad, seinakellad – lühike leinamisõpetus"], Värske Rõhk, 17.07.2023 * Flamenkoartisti igapäev on aga täis üksiolemist. Kuna [[flamenko]] on traditsiooniliselt "individuaalala" ehk [[ettevalmistus]] esinemisteks käib üksi, siis seal samas treeningsaalis veedad sa palju aega, saatjaks vaid oma [[mõtted]] ja [[kahtlus]]ed. Keegi ei ütle sulle, kas on hästi. Oled iseenda juht ja looja ning see panebki tegelikult paika selle, kes jätkab selles alas professionaalselt ja kes mitte ehk kes suudab seda üksildust taluda. Ei ole oluline, kas oled pärit [[Hispaania]]st või mitte, tähtis on see, kui palju sa [[Pühendumus|pühendud]]. ** [[Ingrid Mugu]], [https://kultuur.err.ee/1609136447/ingrid-mugu-milleks-eestlastele-flamenko "Milleks eestlastele flamenko?"], ERR, 18.10.2023 ==Draama== <poem> ABRAHAM: Nad räägivad — need [[eksistentsialism|eksistentsialistid]] — väga ebareaalsetest asjadest nii ilusasti. Nii ilusasti, et jää või uskuma. ROBERT: Ebareaalsetest küll, aga mis sa selle all täpsemalt mõtled? ABRAHAM: Näiteks üksindusest... Kahekümnendal sajandil!? See kõlab nagu vana armas muinasjutt, kui kuulad, siis võõrandab ta su sellest igapäevasest jamast nii kaunilt ära, et... Nüüd, mil me kõik käsist ja jalust üksteise külge oleme seotud — teadus ja kunst ja poliitika —, kõik ühes sasikeras koos; nüüd, kus [[indiviid]]i ennast nagu enam polegi, räägivad need imepärased mehed üksindusest... Geniaalsed armsad luiskajad! </poem> * [[Enn Vetemaa]], "[[Jälle häda mõistuse pärast]]" (1975), III vaatus, III pilt, lk 46 ==Luule== {| |- | width="50%" | <poem> On tühja taeva üksildus ja mere üksildus ja surmaüksildus kuid need on selts veel võrreldes ürgüksilduse põhjaga - polaarne salajus end millesse on mõistnud Hing - on lõplik lõpmatus. </poem> * [[Emily Dickinson]], "*** On tühja taeva üksildus", tlk [[Doris Kareva]], rmt: "Kiri Maailmale" (1988), lk 42 | <poem> There is a solitude of space A solitude of sea A solitude of death, but these Society shall be Compared with that profounder site That polar privacy A soul admitted to itself — Finite infinity. </poem> * [https://en.wikisource.org/wiki/There_is_a_solitude_of_space "There is a solitude of space"] inglise vikitekstides |- |} <poem> Tean, [[nukrus]]est ei päästa [[alkohol]] ja üksindus ei aita [[kriis]]ist üle. Seepärast ongi isu, hõlmad süles, su kannul lipata, oh [[komsomol]]. </poem> * [[Sergei Jessenin]], "Lahkuv Venemaa", tlk [[August Sang]]. Rmt: S. Jessenin. "Luuletused", 1970, lk 156 <poem> Kui väsin [[laul]]ust, lembest, [[valgus]]est, mind haarab [[kurbus]], milles [[troost]] ja [[tabu]], ja päästab üksinduse kalgusest, mis ikka seirab pääsematult vabu. </poem> * [[Artur Alliksaar]], "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8 <poem> Ma mõtlen mehe peale, kes käis sajus nõnda kaua. et [[käed]] [[Mädanemine|mädanesid]] [[kinnas]]te sisse ära. Tema on see [[lendur]], kellel murti [[tiivad]]. Oma [[pealuu]] sees [[Lendamine|lendab]] ta ikka edasi, laadungiks üksildus. Sellesse [[aastaaeg]]a matab armuline üksildus maa ja taeva, ja [[süda]] rändab üle murelikkude kõrrepõldude. </poem> * [[Sirkka Turkka]], "*Juba jälle sajab lumelörtsi läbi ajaloo...", tlk [[Ly Seppel]], [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirpjavasar19880923.1.5&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA------------- "Soome luuleõhtu"], Sirp ja Vasar, 23. september 1988, lk 5 <poem> Kivisel kiltmaal teeb sammude kaja astuja hingele haiget. Enese varjust on laotud Su maja üksildus katuseks taotud. </poem> * [[Milvi Seping]], "Üksildasele", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 33 <poem> kuulasime [[kalamees|kalamehe]] võõrast, päevitunud keelt, olin kindel, ta räägib, kuidas teda kummitab vanade naiste üksindus. [[vananemine|vananedes]] klammerduvad hõbedased [[lehed]] me kõigi naha ja juuste külge, kui see on [[vanadus]] ja mitte mägede, jõgede [[rikkus]]. </poem> * [[Triin Paja]], "Horvaatia read", rmt: "Nõges", 2018, lk 59 ==Allikata== * Parim ravi [[edevus]]ele on üksindus. ** [[Thomas Wolfe]] * Halvim üksindus on olla ilma tõelisest [[sõprus]]est. ** [[Francis Bacon]] ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] dkj2ikf9z8n4sh3mmoutmx6bljbuvn6 0 5682 135183 133356 2026-05-28T20:12:50Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135183 wikitext text/x-wiki [[Pilt:The Spanish Forger-Making and Tasting Wine.jpg|pisi|Veini valmistamine ja maitsmine (14. sajandi käsikirja 20. sajandi alguses lisatud miniatuur nn Hispaania Võltsijalt).]] [[Pilt:Lavinia_Fontana_Wedding_Feast_at_Cana.jpg|pisi|Lavinia Fontana, "Kaana pulm" (1575-1580)]] [[Pilt:Le_vin_de_Tokai%2C_by_Luis_Ricardo_Falero.jpg|pisi|Luis Ricardo Falero, "Tokai vein" (1886)]] [[Pilt:Anna_Munthe-Norstedt,_Stilleben_med_vindruvor_på_fat_och_glasflaska.jpg|pisi|Anna Munthe-Norstedt, "Vaikelu viinamarjade ja pudeliga" (1889)]] [[Pilt:Emilie_Preyer_-_Stillleben_mit_Früchten,_Nüssen_und_einem_Weinglas.jpg|pisi|Emilie Preyer (1849-1930), "Vaikelu puuviljade ja veiniklaasiga", ''s.d.'']] [[Pilt:Ivar_Kamke_Tre_Spanska_Vinbönder_1910.jpg|pisi|Ivar Kamke, "Kolm Hispaania veinitegijat" (1910)]] [[File:François Barraud - Nature morte avec carafe de vin, pain et lunettes.jpg|pisi|François Barraud, "Natüürmort veinikarahvini, leiva ja prillidega", u 1930]] '''Vein''' on üldjuhul [[viinamari|viinamarjamahla]] kääritamisel saadud alkohoolne jook kangusega üle 8 mahuprotsendi alkoholi. Mitmel pool maailmas tehakse veinilaadseid alkohoolseid jooke ka teistest süsivesikuid sisaldavatest produktidest, puuviljadest, riisist, meest jne. Euroopa Liidus on lubatud veiniks nimetada vaid viinamarjadest kääritatud jooki. Teistest algproduktidest joogid peavad olema märgitud kui puuviljavein, kokteil või "muu alkohoolne jook". Eestis tehakse puuviljaveini näiteks õuntest, sõstardest, pihlakatest, rabarberist ja isegi päevalillejuurtest. Viimastel aastatel on Eestis hakatud vähesel määral valmistama ka viinamarjaveini, mille kvaliteet ei küündi aga veel maailmas tunnustatud tasemeni. Euroopa kultuuriloos on veinil oluline sümbolväärtus mitmel põhjusel, eelkõige aga veini kasutamise tõttu kristliku armulaua kontekstis, kus ta sümboliseerib Kristuse verd. ==Piibel== <poem> Vein paneb pilkama, vägijook lärmama, ja ükski, keda see paneb taaruma, pole tark. </poem> * [[Õpetussõnad]] 20:1 <poem> Ära vaata veini, kuidas see punetab, kuidas see [[karikas]] sädeleb, hõlpsasti sisse läheb: 32 see salvab viimaks maona ja mürgitab otsekui [[rästik]]! 33 Su silmad näevad siis imelikke asju ja su süda räägib pöörasusi. 34 Sa nagu lamaksid keset merd ja magaksid [[mast]]i tipus. 35 "Mind löödi, aga ma ei saanud haiget, mind peksti, aga ma ei tundnudki! Millal ma [[ärkamine|ärkan]]? Ma tahan veelgi otsida sedasama." </poem> * Õpetussõnad 23:31-35 <poem> Ei sünni [[kuningas|kuningail]], Lemuel, ei sünni kuningail juua veini ega vürstidel himustada vägijooki, 5 et nad juues ei unustaks seadust ega väänaks kõigi vaeste [[õigus]]t. 6 Andke vägijooki norutajale ja veini sellele, kelle [[hing]] on kibestunud, 7 et ta jooks ja unustaks oma [[vaesus]]e ega mõtleks enam oma vaevale! </poem> * Õpetussõnad 31:4-7 * Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. :2 Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma. :3 Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: "Neil ei ole enam veini. :4 Jeesus ütles talle: "Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud." :5 Ta ema ütles teenritele: "Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!" :6 Seal oli aga kuus kivianumat juutide puhastuskombe pärast, igaühte võis mahtuda vähemalt sada liitrit. :7 Jeesus ütles neile: "Täitke anumad veega!" Ja nad täitsid need ääretasa. :8 Ja ta ütles neile: "Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!" Ja nemad viisid. :9 Aga kui pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see on - teenrid aga, kes olid vee ammutanud, teadsid seda -, siis pulmavanem kutsus peigmehe :10 ja ütles talle: "Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles." * [[Johannese evangeelium]] 2:1-10 ==Proosa== * Liiga palju ja liiga vähe veini; kui te talle tilkagi ei anna, ei leia ta [[tõde]]; annate liiga palju, sama lugu. ** [[Blaise Pascal]], "Mõtted" 71/38, tlk [[Kristiina Ross]], 1998, lk 38 * Veini vastu tuuakse välja ainult halvad teod, millele ta on inimesi ahvatlenud, aga ta ahvatleb tegema ka sadu häid, mis mitte nii tuntud ei ole. Vein virgutab tegudele: häid inimesi headele, halbu halbadele. (lk 58) * Kõige parem on see reinvein, kus Reini ja Moseli vett üldse sees ei ole. (lk 59) * Juhiseid, kuidas korralikku veini valmistada, on palju, aga kuidas seda korralikult juua, neid ei ole. Viinamari kasvab hästi ainult leebe taeva all, ja samasugune hing peaks olema ka neil, kes veini juua armastavad. See mees, kes joob rohkem kui ühe pudeli ära, ilma et ta prantsuse keelt kõnelema või oma tüdrukust rääkima hakkaks, ilma et ta mulle oma sõprust kinnitaks, ilma et ta laulu üritaks või mõnd väikest saladust reetma kipuks jne., või teine, kes neljanda klaasi juures ägedalt pärib, kas ma teda ikka tõesti tubliks meheks pean, ja kõiki süütuid nalju väiklaselt vaeb, lühidalt, hädavares, kes veini juues alati obadusi tahab saada ja väga tihti neid ka saab, — need mõlemad teeksid targemini, kui nad vett jooksid. (lk 59) ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], Loomingu Raamatukogu 28/1972, * Ilma veinita on [[sealiha]] viletsamgi kui [[lambaliha]]. Aga veiniga koos on see nii toidus kui ka [[ravim]]. * ''Свинина без вина хуже овечьего мяса. А с вином будет кушанье и лекарство.'' ** [[Mihhail Lomonossov]], "Liivimaa ökonoomia", 1760 * Pudelitäies veinis on rohkem [[filosoofia]]t kui kogu maailma [[raamat]]utes. ** [[Louis Pasteur]] (''cit. via'' Geoff Tibballs, "The Mammoth Book of Zingers, Quips, and One-Liners", 2004) * Ei võiks öelda, et vein oli see, mis tegi ta [Athose] kurvaks; otse vastupidi, ta jõi ainult selleks, et [[kurbus]]t eemale peletada, kuigi see ravim, nagu me juba ütlesime, tegi ta veel süngemaks. ** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 269 * "Kuidas nii, härra Mouston, kas inglased ei armasta siis veini?" :"Nad jälestavad seda." :"Aga ma olen ometi näinud neid seda joomas." :"Ainult karistuseks," jätkas Mousqueton rinda ette ajades, "seda tõendab see, et üks inglise [[prints]] uppus Malvaasia veini [[vaat]]i, kuhu ta oli pistetud. Kuulsin ise, kuidas härra abee d'Herblay sellest jutustas." :"Vaat kus tobe!" leidis Blaisois. "Mina oleksin hea meelega tema asemel olnud!" * Alexandre Dumas vanem, "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 726 * Siis langeb [[Joosep Toots|Toots]]. Ja tema [[langemine]] on suur. Ta ei tule ülevalt mitte tükikaupa, nagu [[Jorh Adniel Kiir|Kiir]] kartnud, vaid tervelt, nii pikk ja lai nagu ta harilikult on, see mees. Tee peal arvavad paar [[kauss]]i ka millegipärast kiirele [[rändaja]]le seltsiliseks tulla, ja [[hiirelõks]] justkui ootas seda aega, et siis plaksatades kinni karata. Igatahes on Tootsil seegi [[troost]], et ta üksi ei kuku. Kui ta jälle peatuma jääb, on tema pahem [[jalg]] süldikausis ja parem kõige krambiga Kiire [[tasku]]s, mille üks külg [[õmblus]]est lahti on rebenenud, kuna põhi ja teine külg veel vastu peavad. Mõlemad on esiti keeletud ja vahivad tardunud [[pilk]]udega ülespoole, nagu ootaksid nad sealt veel midagi järele [[tulemine|tulevat]]. Aga kõik, mis tulemas oli ja tulla tahtis, on juba tulnud ja Tootsi keelepaelad pääsevad varsti lahti. :"Aga nää, ära tõin!" ütleb ta ja sirutab käe üheksakümneviielise veinipudeliga välja. * [[Oskar Luts]], "[[Kevade]]", Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 147 * Platero, ma olen sulle öelnud, et Mogueri hing on leib. Ei. Moguer on nagu puhtast raskest kristallist karikas, mis aasta otsa sinise taevavõlvi all ootab oma kuldset veini. Septembris, kui kuradil pole õnneks läinud pidulistele vihma kaela saata, täitub see karikas pilgeni veiniga ja peaaegu alati voolab üle nagu õilis süda. Tervel linnal on siis igat sorti veini lõhn ja karika kõla. Näib, nagu kallaks päike alla kogu oma ilu, jumalamuidu, sest talle meeldib sulguda selle valge linna lüümusse, rõõmustada selle head verd. Tänavad majadega, mida loojuv päike valgustab, on nagu Juanito Migueli või El Realista trahterite riiulid pudelitega. :Mäletan Turneri sidrunkollast "Muretuse lätet", mis oleks maalitud kui värske veiniga. Läte on ka Moguer, mis lõpmatult tulvab veini nagu verd oma keha igast lahtisest haavast; kurva rõõmu allikas nagu aprillipäike, mille kevad igaks aastaks vaid korra äratab, kuid mis sureb iga päev. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, CXXIV, lk 175 * Vein suletakse pudelitesse korgiga sellepärast, et kork on veini eunuhh. ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], [[LR]] 2/1974, lk 41 * Ma armastan veini. Mees nagu alkohol — see olex juba midagi. See olex juba midagi täpsemat. See tõstax vastutuse talumatult kõrgex. Lonx ja pohmelus, lonx ja pohmelus, jumalik rütm, ja iial ei teki seda lollakat tunnet, et mlm on imede aed või hädade org, millest ühel plikal on kohutavalt raske üle saada. Ma olen eluaeg tahtnud õppida seadust, et mlm on vaid tegu ja kättemax, aga pole suutnud. Kujuta ette meest, kellest on võimalus end surnux juua! Aga see on nüüd keelu all, neil on kriips peal, joon all ja kriips peal. ** [[Jaan Undusk]], "Kiri provintsist", Vikerkaar 7/1987, lk 4 * Söögi ja joogi puhul nagu paljudes teistes asjades (mitte kõigis) on kõige paremad lihtsad rõõmud, nagu iga intelligentne endast lugupidav inimene teab. Sidney Ashe tahtis mind kunagi margiveinide nautimisele ahvatleda. Ma keeldusin põlglikult. Sidney vihkab tavalisi veine ja on õnnetu, kui ta ei saa juua mingit kallist kraami, millel on valmistamisaasta peal. Miks võtta kelleltki hoolimatult võimalus odavaid veine nautida? (Seejuures ei mõtle ma muidugi märjukest, millel on banaani maitse.) Üheks õnneliku [[elu]] [[saladus]]eks on pidevad väiksed naudingud, ja kui mõned nendest on odavad ja kiiresti hangitud, siis seda parem. ** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996), lk 13-14 * Üksi joodud veinil [[maitse]]t peaaegu polegi. ** [[Haruki Murakami]], "[[1Q84]]", 1. raamat * Tõepoolest, võib näha, kui sageli lõpevad [[sümpoosion]]id hingelise segaduse ja mõttelise tühjusega - sest puudub vein. Harva esineb konverentse, kus veinipudelid avataks kohe hommikul. Kuid see on viga! Sellistel sümpoosionidel kõrgemate [[süntees]]ideni ei jõuta. ** [[Marju Lepajõe]], [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:195293/179975/page/7 "Sümpoosioni mõistest"], Akadeemia 4/2014, lk 6-7 * Kui [[õlu]]t ja [[mõdu]] pruuliti kohapeal, siis veini tuli sisse vedada üle mere. See tegi veinist jõukama inimese joogi. Seda üllatavam on siiski [[Liivimaa]]le sisse veetud veinide hulk, mida võib küll osaliselt seletada [[Venemaa]] naabrusega, kuhu seda võidi edasi vedada. ** [[Marek Tamm]], [https://leht.postimees.ee/6990019/vikerkaar-loeb-pildikesi-ollerahva-kaugemast-minevikust "Pildikesi õllerahva kaugemast minevikust"], Postimees, 5. juuni 2020 * Eesti joogikultuuris on viinamarjaveini lugu muudega võrreldes eriline: ei leidu ühtki teist jooki, millel puuduks kohalik valmistamistraditsioon ja mille tarbimine oleks nii vähene, ent kultuuriline tähendus ja tähtsus sedavõrd suur. ** [[Inna Põltsam-Jürjo]], "Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal", Tallinn: Argo, 2020, lk 77 ==Luule== <poem> [Keldermeister:] Ka minul võõruspeoks on valmis kindlad kavad. Seal keset [[karikas|karikaid]], mis lauda kaunistavad, su ees on kauneim [[klaas]], ja kui siis [[pidu]] käib, ka kõige parem vein kaks korda maitsvam näib, ent selgeks jätab pea, kui seda juua kallist ja kauni kujuga veneetsia [[kristall]]ist. </poem> * [[Johann Wolfgang Goethe]], "Faust", tlk [[August Sang]], 1972, lk 292 <poem> Ei saa ma surra, olles joonud [[Kuusirp|Kuusirbi]] karikast [[rõõm]]u, Ja näljaselt kui [[leib]]a, armastanud Iga lõhnava [[juuni]]öö sõõmu. Las [[surm|surra]] muud - kui kas ei leidu siis Mu jaoks mõnd [[Pääsemine|pääserada]] säravat, Kes [[Ilu]]s olen otsind ergast veini Igielavat? </poem> * [[Sara Teasdale]], "Vein" ("The Wine"), kogust "Flame and Shadow", 1920 {{RV}} <poem> tunnete kuis õhus lõhnab odava magusa veini järgi see tähendab et öösel on [[tähistaevas]] ja [[täiskuu]] </poem> * [[Jim Ollinovski]], "KYMME", lk 21, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009 <poem> Vein, [[seks]] ja [[mullivann]] ju käivad kah kui [[mõnu]]leda parasjagu Aga [[teadus]] teeb [[õnn]]elikuks! Näha on! </poem> * [https://www.youtube.com/watch?v=2zIz0r75OZk "Mõnud"], ansambel Kreatiivmootor, 2010 ==Vanasõnad== * Pole veini peale [[Ungari]] oma. (=Ükski vein pole Ungari omast parem.) * ''Nullum vinum nisi hungaricum.'' ** Keskaegne poola vanasõna ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Joogid]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] h17nwxuygbufdqo6apw0hbz5cml86it 0 5761 135153 133618 2026-05-28T19:11:49Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135153 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Still_Life_with_Roses_in_a_Glass_Vase_Ambrosius_Bosschaert_the_Elder.jpg|pisi|Ambrosius Bosschaert vanem, "Vaikelu roosidega klaasvaasis" (1619)]] [[Pilt:Margarita_Caffi._Rosal_en_flor.jpg|pisi|Margherita Caffi (1647–1710), "Roosid", ''s.d.'']] [[Pilt:Rosa_'Rosa_Mundi'_illustration.jpg|pisi|Alida Withoos, "Rosa mundi" (u 1700)]] [[Pilt:Mélanie de Comolera Still life with roses.jpg|pisi|Mélanie de Comolera (''fl.'' 1816-1854), "Vaikelu roosidega klaasvaasis", ''s.d.'']] [[Pilt:Waldmüller,_Ferdinand_Georg_-_Rosen_-_1843.jpg|pisi|Ferdinand Georg Waldmüller, "Roosid" (1843)]] [[Pilt:Agathe Pilon Roses in a vase.jpg|pisi|Agathe Pilon (1777–1846), "Roosid vaasis", ''s.d.'']] [[Pilt:Henriette_Barabas_Vase_of_roses_1856.jpg|pisi|Henriette Barabás, "Roosikimp vaasis" (1856)]] [[Pilt:Adelheid_Dietrich_Still_life_with_roses.jpg|pisi|Adelheid Dietrich, "Vaikelu roosidega" (1860)]] [[Pilt:Lilla_Cabot_Perry_-_The_Pink_Rose.jpg|pisi|Lilla Cabot Perry (1848–1933), "The Pink Rose", ''s.d.'']] [[Pilt:Marie_Nyl-Frosch_-_Yellow_Roses_in_a_Vase.jpg|pisi|Marie Nyl-Frosch (1857-1914), "Kollased roosid vaasis", ''s.d.'']] [[Pilt:SA_783-Bloeiende_rozen_over_een_oude_balustrade.jpg|pisi|Adriana Johanna Haanen (1814–1895), "Roosikimp balustraadil", ''s.d.'']] [[Pilt:Roses_from_the_Vicarage_by_E_G_Handel_Lucas,_1878.jpg|pisi|E. G. Handel Lucas, "Roosid pastoraadist" (1878)]] [[File:Cordelia Helen Angell, Still life with roses 1880.jpg|thumb|Cordelia Helen Angell,"Vaikelu roosidega" (1880)]] [[Pilt:Anthonore_Christensen,_Rosenbusk,_1884.png|pisi|Anthonore Christensen, "Roosipõõsas" (1884)]] [[Pilt:A_Wreath_of_Roses,_by_Marie_Spartali_Stillman.jpg|pisi|Marie Spartali Stillman, "Roosidest pärg" (1880)]] [[Pilt:Alice_Brown_Chittenden_-_Roses_-_1885.jpg|pisi|Alice Brown Chittenden, "Roosid" (1885)]] [[Pilt:Syberg_Anna_Roser_1902.JPG|pisi|Anna Syberg, "Roosid" (1902)]] [[Pilt:Sara_Henze_still_life_of_roses.jpg|pisi|Sara Henze (1857–1936), "Vaikelu roosidega", ''s.d.'']] [[Pilt:Sarah_Bender_de_Wolfe_A_basket_of_roses_1896.jpg|pisi|Sarah E. Bender de Wolfe, "Roosikorv" (1896)]] [[Pilt:Marie Beloux-Hodieux Rosen in einem Weidenkorb.jpg|pisi|Marie Beloux-Hodieux (1860–1897), "Roosikorv", ''s.d.'']] [[Pilt:Ruth_Mercier_Roses_and_Violets_1897.jpg|pisi|Ruth Mercier, "Roosid ja kannikesed" (1897)]] [[Pilt:Elise_Nees_von_Esenbeck_Rosen_in_Vase.jpg|pisi|Elise Nees von Esenbeck (1842-1921), "Roosid vaasis", ''s.d.'']] [[Pilt:E_Hariel_Rosen_c1900.jpg|pisi|E. Hariel, "Roosid" (u 1900)]] [[Pilt:Olga_Krieghammer_-_Blasse_Rosen_(1910).jpg|pisi|Olga Krieghammer, "Kahvatud roosid" (1910)]] [[Pilt:Margaret_Stoddart_-_Roses_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Margaret Stoddart, "Roosid" (1920ndad)]] [[Pilt:Bowl_of_roses.jpg|pisi|Margaret Butler, "Kauss roosidega" (1940ndad)]] [[Pilt:Rosa_Peace_1945.jpg|pisi|Heal roosil mitu nime. "Madame A. Meilland" ''alias'' "Peace" ''alias'' "Gloria Dei"]] '''Roosid''' on roosõieliste sugukonda [[kibuvits]]a perekonda (''Rosa'') kuuluvad, looduslikult esinevatest kibuvitsaliikidest aretatud dekoratiivtaimed. ==Piibel== <poem> Ma kasvasin kõrgeks nagu [[palm]]ipuu Een-Gedis ja roosipõõsad Jeerikos, nagu ilus [[õlipuu]] väljal. Ma kasvasin kõrgeks nagu plataan. </poem> * [[Jeesus Siiraki tarkuseraamat]] 24:14 ==Proosa== * Siis nägi ta üht noormeest tulemas. Too tõi kimbu valgeid [[lill]]i; need puistas ta [[torn]]i [[põrand]]ale ning läks ära. Siis tuli teine ja tõi kimbu [[kannike]]si; need puistas ta keset [[kirik]]ut. Siis tuli veel üks ja tõi kimbu roose; need puistas ta ilusasti meie emanda (= Maria) altari ette. Siis tuli neljas ja tõi kimbu valgeid [[liilia]]id ning puistas need koorile. Kui nad seda olid teinud, kummardasid nad kenasti ja läksid ära. Need noormehed olid nii õilsad ja kaunid vaadata, et kui kunagi mõnel inimesel ka suur piin oleks [[keha]]s, kaoks kogu tema piin, kui ta neid ainult näeks. ** [[Mechthild Magdeburgist]], Vaesest tüdrukust, Ristija Johannese missast, armulaualeibade muundumisest Talleks, inglite kaunidusest, pühakssaanud inimeste neljast liigist ja kuldsest pennist. Rmt: "Jumaluse voogav valgus", 2. raamat, IV. Tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2015, '''lk ??''' * Te vaimustute kütkestavast mitmekesisusest, [[loodus]]e ammendamatust rikkusest. Te ei nõua ju, et roos lõhnaks nagu [[kannike]], aga miks tohib siis ülim [[rikkus]] – [[vaim]] – eksisteerida ainult ühel kujul? ** [[Karl Marx]], "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta" (1843), tlk [[Pärt Lias]], Vikerkaar, nr 4-5 (mai), 2019, '''lk ??''' *[Seersant Cuff:] "[---] Kui me enne minu erruminekut enam ei kohtu, siis loodan, et tulete mind vaatama ühte väikesesse majja Londoni lähedal, millel ma juba silma peal hoian. Minu aias, luban teile seda, mister Betteredge, saavad olema rohurajad. Ja mis puutub valgesse sammalroosi&nbsp;…" :"Ei saa te valget sammalroosi mitte kuradi väega kah kasvama, kui te teda kõiksepealt koerakibuvitsa peale ei silmasta!" hüüdis hääl akna tagant. :Pöördusime mõlemad ümber. See oli väsimatu mister Begbie, kes kangest vaidlushimust polnud enam mallanud värava juures oodata. Seersant surus mul kätt ning tormas veel suurema õhinaga välja, õuele. "Kui ta tagasi tuleb, siis küsige talt sammalroosi kohta ja vaadake, kas ma olen tema väidetest kivi kivi peale jätnud!" hüüdis suur Cuff siis mulle omakorda läbi akna. "Härrased!" vastasin mina neid talitseda püüdes, nagu ma kord juba olin teinud. "Sammalroosi suhtes saab mõlema poole kasuks palju öelda!" Oleksin võinud sama hästi (nagu iirlased ütlevad) verstapostile džiigi vilistada. Nad läksid koos minema, pidades teel rooside sõda, milles kumbki pool armu ei palunud ega halastust tundnud. (22. peatükk) :* [[Wilkie Collins]], "Kuukivi", tlk Krista Kaer, sari: Põnevik, Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 152–153 * "Soo, nüüd mine too mulle juukste tarbeks aeast kõige ilusam roosi õis, aga ära kellegile ütle, et ma [[voodi|woodist]] tõusnud olen. Ma tahan üksi olla.“ :Kui roos toodud ja pähe pistetud oli, saatis Agnes tüdruku minema, keeras [[uks]]e lukku, tõukas [[aken|akna]] lahti ja piilus eesriide wahelt wälja. (12. ptk, "Haige südamega kerjaja") :* [[Eduard Bornhöhe]], [https://et.wikisource.org/wiki/W%C3%BCrst_Gabriel_ehk_Pirita_kloostri_wiimsed_p%C3%A4ewad/12 "Würst Gabriel ehk Pirita kloostri wiimsed päewad"], Tallinn: G. Pihlakas, 1893, lk 171 * Seal paistab midagi kui valendavat, nagu tantsiks murueide tütred jälle ta ees, siis kui tuleks päris ilmsi kenam, ihaldatavam nendest ta poole, kui lehviks see imekogu kuristiku kaldal, vaataks ütlemata hellal sinisilmal ta peale ja pakuks talle õitsvat roosioksa... Ta tahab seda põlvili lastes vastu võtta ja hõisata, aga lilleandja nägu on kahvatu... tõsine, ja nagu kõlaks ta selja taga kaebava leina helin — — — — — — :Till, tall, till, tall! :See on mõisa kell. Ta äratab magajaid tööle. :* [[Juhan Liiv]], [https://www.luts.ee/e-raamatud/eestikeelsed/pdf/Juhan_Liiv_Vari.pdf "Vari"] '''mäda link?''' * Teeraja teisel serval oli aga kõrge laudadest piire ees ja lauad olid ka kõikide nende teeradade servas, mis viisid järjest sügavamale lillepuhmastesse. Kameeliate õied olid lahti, neid oli valgeid ja verevaid ja roosasid ja valgetriibulist, vahel välkumas läikivad lehed. Jasmiinipõõsaste valgete õiekobarate vahelt ei paistnud küll ühtki lehte. Roosid õitsesid — härrade väikesed valged nööpauguroosid, aga nii hullusti putukaid täis, et nina alla neid pista ei saanud, roosad roniroosid, mille all maas oli langenud kroonlehtedest sõõr, pikkade vartega kapsa moodi roosid, kääbusroosid, mis olid kogu aeg nuppus, roosad meelitavad kaunitarid, mis avanesid kurdhaaval, punased roosid, mis olid nii tumedad, et nende langevad kroonlehed paistsid mullaga ühte värvi, ja peened kreemikad roosid veel ka, millel olid sihvakad punased varred ja tulipunased lehed. ** [[Katherine Mansfield]], "Prelüüd" kogumikust "Tass teed", tlk Anne Lange, Loomingu Raamatukogu, nr 11-13, 2000, lk 25-26 * Vaata, Platero, igal pool sajab roose: siniseid roose, valgeid, värvita roose... Just nagu laguneks taevas roosideks. Vaata, kuidas nad mu laupa katavad, mu õlgu, mu käsi... Mis ma teen nii paljude roosidega? :Oskad sa ehk öelda, kust on tulnud see õrn lill, mis iga päev mahendab maastikku, seda sulnilt roosaks värvides, valgeks ja taevakarvaliseks — rohkem roose, rohkem roose — nagu pilt Fra Angelicolt, kes põlvitades maalis Jumala au? :Seitsmest Paradiisi ringist on ikka usutud, et sealt puistatakse maa peale roose. Nagu langeks värvilist ja udupehmet lund, katavad roosid torni, katust, puid. Vaata, kõik karm muutub õrnuseks ja iluks. Rohkem roose, rohkem roose, rohkem roose... * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, X, lk 29 * Roos on roos on roos on roos. ** [[Gertrude Stein]], "Sacred Emily", raamat "Geography and Plays" (1922), Courier Corporation, 1999, '''lk ??''' * Köögiviljad näevad roosi [[unenägu]]sid. (lk 19) * Kui okastraatidest sünnivad roosid, on sõjad lõppenud. (lk 54) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[Loomingu Raamatukogu]], nr 2, 1974 * Tal oliwad täna suured [[plaan]]id pääs ja [[punane]] roos [[riided|riiete]] all rinnas. Ja nüüd korraga: ei ole [[aeg]]a. (13. ptk) ** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/Noored_hinged/13 "Noored hinged"], Tartu: Noor-Eesti, 1909, lk 209 * Ja nagu mingisuguse tundmata ülivõimu sunnil sammusin sinnapoole, mõttes hulk ilusasti korraldatud [[sõna|sõnu]], [[keha]]s taltsutatud värin, rinnas peksev [[süda]] ja käes — poolpuhkenud [[punane]] roos. Ta ette seisma jäädes tahtsin oma [[suu]] lahti teha [[rääkimine|rääkimiseks]], aga pääs ei leidunud taipu ega keelel sõnu, ainult [[silm]]ad lõid niiskelt virvendama. Tummalt, kohmetuna sirutasin väriseva käega pikal varrel kiikuva roosi ta poole ja tummalt, nagu pakutudki, võttis ta roosi vastu, huultel nagu tardunud ehmatushüüe või võdisev naerujoon. ** A. H. Tammsaare, [https://et.wikisource.org/wiki/Varjundid "Varjundid"], Tartu: Noor-Eesti, 1917, lk 39 * [Ivan Vassiljevitš:] "[---] [[Inimene]] otsib küll [[tõde]], teeskleb otsima, sest tema tahab, et teised usuksid tema tõeotsimist. Aga tõde on inimesele ometi nagu kuri kiskja või tuhandeokkaline roos. [---]" (XXV ptk) ** A. H. Tammsaare, "[[Tõde ja õigus]]", [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XXV II], Tartu: Noor-Eesti, 1929, lk 381 * Suur suutäis ajab [[suu]] lõhki ja iga [[lind]] võib laulda ainult nii, nagu talle nokk on kasvanud, ja kui keegi teine arvab, et ta teise eluteed võib roosidega ehtida, siis ei tohi ta pahaks panna, kui teda kästakse sülest maha heita takjad ja [[ohakas|karuohakad]] ja kõrve[[nõges]]ed, enne kui ta läheneb sellele, kelle eluteed ta tahtis ehtida. (XIV ptk) ** [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 108 * Oh, keerlesid juba uue laulu sõnad [[rätsep]]a peas: neiu, sa oled nagu päris roos nende puust nikerdatud rooside kõrval! Pärisroosil oli meistrile — meistrile, ütles ta, ja naeratas häbelikult — üks imelik palve. Tal olla tüütu [[kosilane]], [[vanapoiss]] Tartu tagant. Ei andvat enam asu ega hingerahu see vanatüütus! Kas ei oleks nüüd meister nii vastutulelik ja teeks selle austaja peale ühe õige toreda ja tabava [[pilkelaul]]u? Muidugi olevat piinlik, et tema kui naisterahvas avaldab niisuguseid südameasju ühele võõrale meesterahvale, aga kuna meister olevat nii tõsine ja mõistlik inimene... Sellejuures vaatas ta meistrile otse silma sisse ja läbi silma otse südamesse, ja ta pilk oli nii puhas nagu allikavesi kase varjus. Meister hõõgus üleni — seekord mitte vihast, vimmast ja ägedusest, vaid neiu Roosist, Räisa tagakambrist ja õitsvatest toomedest. Ooh, muidugi saab Roosi-neiu selle laulu! Usaldatagu talle ainult, missugune meesterahvas see tüütu kosilane õieti on, ja siis... "Kõrget kasvu," sosistas Räisa roosilille-taoline peretütar, "mustaverd, mustade vurrudega, uhke ja kõrgi olemisega." (Seda ta ei öelnud, et kõneleb kurje jutte rikastest inimestest ja kipub neid pilkama.) Juhan tegigi laulu. Võib-olla oma elu kõige parema pilkelaulu. Mustast, maiast, karvasest puudlist, kes sörgib Räisa-Roosi kannul ja limpsab keelt — tühja tuult limpsab, sest neiu hell süda tuksub hoopis teisele, jah, hoopis kellelegi teisele... Vaene, maias [[puudel]]! Jah, vaene puudel... sest kaks nädalat pärast seda, kui meister oma laulu oli neiule üle andnud ja sooja käepigistuse osaliseks saanud, tänitas seda laulu juba terve vald, varsti terve kihelkond. "Ohohohoo ja ahahahahh-aa," ägati läbi valju, toore naeru, "kas olete te kunagi varem kuulnud, et üks rätsep võib olla koguni {{Sõrendus|nii}} kerge, et teeb iseenese armutundmusest laulu?" Iseenese peale! Laul sai väga lauldavaks ja Roosi selle läbi väga tähtsaks, talle tuli kosja nahakaupmees linnast, venepoodidest, ja nende pulmaski veel lauldi seda laulu. Aga rätsepal oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega neiu löönud uued, teravad [[käärid]] tema südamesse, sügavale ja jäädavalt. ** [[Leida Kibuvits]], "Soomustüdruk", Tallinn: Eesti Raamat, 1986, lk 11-12 * Väikesel nurgalaual hõbekarikas seisis imeilus roos, sametine ja sügavpunane, peaaegu [[must]]. See oli oivaline lill, laitmatute [[kroonleht]]edega, mille kattekirme oli niisama õrn ning veatu nagu udemed äsja nukust väljunud [[liblikas|liblika]] tiival. :"Eks ole kaunitar?" küsis missis Kralefsky. "Kas ta pole imeilus? Ta on siin juba kaks nädalat. Raske uskuda, eks? Ja toomise ajal polnudki ta enam nupus. Ei, ei, õis oli täiesti lahti. Aga tead, ta oli nii haige, et ma ei uskunud üldse, et ta püsima jääb. Keegi oli ta hooletusest astritega ühte kimpu sidunud. See on talle surmav, täiesti surmav! Sa ei kujuta ette, kui julmad kõik need [[astrid]] on. Nad on ise väga elujõulised, väga maalähedased, ja loomulikult on selge sõgedus panna nende hulka selline [[aristokraat]] nagu roos." :* [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 260-261 * Rufinide aias oli kaks roosipõõsast, üks punaste, teine [[valge]]te õitega. See oli valge roosipõõsa juures, kus Malavolti oma jutu järgi härra Rinaldot ja proua Catarinat oli näinud seda vana mängu mängivat, kus võitja all ja kaotaja peal on. "See oli muidugi vooruslik proua Catarina, kes valis mängupaigaks valge roosipõõsa, sest et selle värv ta [[süütus]]ega paremini sobib," täiendas Malavolti selle [[elegants]]e häbematusega, mis florentiinlastele omane. (lk 73) * Nagu iseenesest sattus ta kätte viimaselt saadud palveraamat ja kui ta selle avas, leidis ta [[raamat]]u lehtede vahelt sinna kunagi peidetud roosi. Näe imet, roosi punased õielehed olid valgeks kahvatanud, nagu oleksid raamatu sõnad nendelt [[patt|patu]] hõõguva [[värv]]i võtnud. Üksteise järel laskis ta kerged, kuivanud lehed tuuletus [[vaikus]]es [[torn]]ist alla libiseda [[jõgi|jõe]] mustavaisse voogudesse, kuna ta ennast sundis [[raamat]]u sõnu lugema. /---/ Aga kui [[päike]] tõusis, oli ta südames kummaline rõõmutunne ja ta võttis uuesti kätte palveraamatu ja hakkas seda lehitsema, nagu otsiks ta sealt üht erilist lunastavat sõna. :Siis langes selle vahelt peaaegu mustaks tõmbunud punane roos ta jalgade ette. (lk 78-79) :* [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]", V peatükk, Lund: EKK, 1961 * [Louis de Touraine:] "Kõige poeetilisem [[pilt]], mis üldse on mõeldav, on [[mõõk]] roosides. Kas pole nii? Siin on ühendatud kõik, mis maailmas [[ilu|kaunist]] — [[jõud]] ja õrnus, au ja [[armastus]], [[mees]] ja [[naine]]." ** Karl Ristikivi, "[[Rõõmulaul]]", Lund: EKK, 1966, lk 162 * "Te teate vahest ka, et roos on [[Jeesus|Kristuse]] sümbol — juba vanast ajast peale?" :Pidin tunnistama, et ma tundsin ainult üht sümbolit ja see oli [[rist]]. :"Rist on [[surm]] — roos on [[elu]]. Need kuuluvad kokku. Ilma üheta ei oleks teist." :* Karl Ristikivi, "[[Rooma päevik]]". Lund: EKK, 1976, lk 147-148 * Inglased ehitasid kirikuid ja büroohooneid viktooriastiilis ning kaunistasid aedu haruldaste palmide ning ehispõõsastega. Kuberneri ja teiste ametnike abikaasad püüdsid üksteist toretsevate ehisaedadega üle trumbata. Seejuures polnud neil vaja kordagi käsi mullaseks teha, sest maja ja aeda hooldas hulk tseilonlastest teenreid. 1830. aastal importis leedi Horton Mauritiuse saarelt uue roosisordi. Puutumata kokku kodumaiste taimekahjuritega, õitses ''lantana camara'' üsna varsti mitte ainult kuberneriproua aias, vaid metsistus ja levis üle kogu saare. Võib-olla kandsid linnud võõraste taimede seemneid oma pugudes Indiasse, sest roos hakkas kasvama ka kohalikel loomakaitsealadel Bandipuri ja Mudumalai džunglites. Meeldiva nime taga varjab end aga saatanlik [[väänkasv]]. Tal on kuni kolme meetri pikkused okkalised köitraod, mis üksteisega läbisegi põimuvad. Niisugustest padrikutest pääseb läbi vaid elevandi seljas. Ürgveised, Lõuna-India [[gaur]]id, on selle võõra olevusega enese kõrval juba harjunud. Õrnad helerohelised ''lantana camara'' kasvud on neile isegi maiuspalaks. ** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 66 * See väike neljanurgeline muruplats, mida ümbritsevad kõrgele alusele poogitud roosipuud, ei paistagi mulle väike. See oli jälle omaette maailm. Kõige tähtsamad olid siin roosid. Närtsinud õied lõigati iga päev kääridega maha, teisi roose lõigati tuppa toomiseks ja pandi paljudesse väikestesse vaasidesse. Vanaema oli oma rooside üle üüratult uhke, olles veendunud, et nende suurus ja ilu oli kõik saavutatud "tänu ööpottidele, mu kallis. Magamistoa väetis — miski ei anna sellega võrrelda! Kellelgi teisel ei ole niisuguseid roose, nagu minul." ** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Tallinn: Sinisukk, 1996, lk 41 * Roosid on ühed vähesed taimed, mille õied näevad vaasis välja kaunimad kui kasvades. Saalis, suures vaasis, tulevad nende sügav värvus ja lõhn paremini esile kui väljas. Mis puutub täiesti lahti läinud roosiõitesse, siis nendes on midagi üsna labast, midagi madalat ja rämedat nagu kammimata peaga naises. Toas mõjuvad roosid müstiliselt ja suursuguselt. ** [[Daphne du Maurier]], "Rebecca", tlk Virve Krimm, Tallinn: Varrak, 1993, lk 31 * Vähegi korralikul kiriklikul [[laulatus]]el pidid olema ka pruutneitsid, kõige vähem [[neli]], kaks pruutpaari ees ja kaks taga. Uhkemates [[pulm]]ades tõusis see arv kuni [[kaksteist|kaheteistkümneni]]. Pruutneitsidel pidid olema ühte värvi kleidid, oli lubatud ka [[roosa]]d või helesinised. Kuid kandvama osa väljaminekuist oli sunnitud tegema [[peiupoiss]]. Tema pidi palkama "kaleši", sõitma oma neitsile järele ja muretsema talle lillekimbu, mis võis koosneda ainult valgetest või kreemivärvilistest roosidest, ümbritsetud pitsiäärelise paberimansetiga. ** [[Elfriede Lender]], "Minu lastele", Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, lk 66-67 * Maailma kõige populaarsem teehübriidroos on "Peace", hämmastav kirju pastell loojangutoonides, mis [[keskpäev]]al lausa kisendavad, jäävad ent [[loojang]]u aegu tummaks ja talletavad kõik päeva valguseviirastused. Selle munajad nupud avanevad suurte kahvatukollaste rüüsidena, mille lüümetel servadel on tihti [[roosa]] õhetus. Ja see lõhnab nagu [[mesi|meesse]] kastetud suhkurdatud [[nahk]]. Kõigist mu roosidest näivad just "Peace'il" päeva [[niiskus]]est ja [[valgus]]est sõltuvalt olevat peaaegu inimjume ja inimtujud. Sellele katseks aretatud roosile pandi 1945. aasta 2. mail (Berliini langemise päeval) Pasadenas Pacific Rose Societys säherdune [[nimi]], sest "meie aja uhkeim roos peaks kandma maailma suurima soovi nime — Rahu". ** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, Tallinn: Varrak, 2005, lk 54 * Ma lõin [[sõnaraamat]]u k-tähe kohalt lahti. Seal oli viis kuivatatud aed[[kannike]]st: [[kollane]], sinakasmust, mahagonivärvi, [[lilla]] ja pärgamendikarva. Need olid lamedad, jäigad ja kuivad – niisama kanged nagu [[liblikas|liblikatiivad]], kuid palju hapramad. M-tähe alt leidsin metsporgandioksakese, mis oli laiaks litsutud ja nägi tillioksa moodi välja. R-i alt leidsin mitmesuguseid roose – [[punane|punaseid]] roose, mis olid kummalegi leheküljele endakujulise jälje vajutanud, ja [[roosa]]sid [[kibuvits]]u. :"Mida sa teed?" küsis Lucille. :"Sõnaraamat on kuivatatud [[lill]]i täis," vastasin mina. "Vanaisa." :"Ta pani [[kuldking]]ad o-tähe alla. Ilmselt [[orhidee]]d." :* [[Marilynne Robinson]], "Majapidamine". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Varrak, 2007, lk 116 * "Minu kodu, astu edasi," kuulis Ines Beni lausuvat ja astuski edasi. Jõudnud majani, vajus Inese suu ammuli. :"Roosid? Sa kasvatad roose?" :"Ei kasvata, ise kasvavad." :"Issand, kui ilusad, roosad, kollased, punased, valged! Issand, see on vist roniroos! Miks tal sinised õied on?" :"Sort on selline." :* [[Helju Pets]], "Klassikokkutulek Kassaris", Tallinn: Tänapäev, 2014, lk 111 *Skriptooriumis on külm, mu pöial külmetab. Jätan selle käsikirja ei tea kellele ja ma ei tea enam, millest see on: ''stat rosa pristina nomine, nomina nuda tenemus''. [Kunagise roosi nimi — meil on vaid paljas nimi. (''Lad. k.'')] ("Viimane leht") ** [[Umberto Eco]], "Roosi nimi", Eesti Päevalehe Raamat, 2005, lk 479 * Kirjanik ei pea ette andma oma teose tõlgendusi, muidu poleks ta kirjutanud romaani, mis on tõlgenduste genereerimise masin. Aga üks suuremaid takistusi selle õilsa põhimõtte järgimisel on just nimelt tõsiasi, et romaanil peab olema pealkiri. :[---] :Pealkiri ''Roosi nimi'' tuli mulle pähe peaaegu juhuslikult ja hakkas meeldima, sest roos on niivõrd tähendustihe sümbol, et ei tähenda enam õieti midagi: müstiline roos [''rosa mystica''];¹⁵ roosina elas läbi seda, mida elavad roosid;¹⁶ Rooside sõda;¹⁷ roos on roos on roos¹⁸; roosiristlased; see, millel nimeks roos, teist nime kandes lõhnaks sama hõrgult,¹⁹ ''rosa fresca aulentissima''²⁰. Selle tulemusena sai lugeja õigupoolest teelt eksitatud, ta ei suutnud üht tõlgendust välja valida; ja kui ta oleks aru saanud lõpuheksameetri võimalikest lugemisviisidest, oleks ta selleni jõudnud just kõige lõpus, olles juba teinud kes teab missugused muud valikud. Pealkiri peab mõtteid eksitama, mitte neid korrastama. ("Pealkiri ja tähendus") :________ :¹⁵ Näiteks Dante ''Jumalikus komöödias'' (Paradiis, XXX–XXXIII). :¹⁶ Värsirida François de Malherbe luuletusest "Lohutuseks härra du Périerile": "… Et rose elle a vécu ce que vivent les roses…". :¹⁷ Kolmekümneaastane sõda (1455–1485) Suurbritannia Lancasteri ja Yorki dünastia vahel; nende vapil oli vastavalt punane ja valge roos. :¹⁸ Värsirida Gertrude Steini luuletusest "Püha Emily": "Rose is a rose is a rose." :¹⁹ Shakespeare’i ''Romeo ja Julia'', II, 2, 44 (Georg Meri tõlge). :S.t värske hurmavalt lõhnav roos. Ühe esimese itaaliakeelse luuletuse "Contrasto" (1231) algus. :* Umberto Eco, "Järelkiri ''Roosi nimele''", tlk Merje Kala, Akadeemia, nr 6, 2004, lk 1211–1212 ==Luule== <poem> Sa ära enam kurda tehtud [[patt]]u: roos torgib, [[muda]] leidub lättevees ning [[vari|varjuga]] eks kuu ja päevgi kattu ja [[tõuk]] või olla värskel [[pung]]al sees. </poem> * [[William Shakespeare]], XXXV sonett, tlk Harald Rajamets. Rmt: William Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 41 <poem> Oo, kuidas [[ilu]] ilusam näib veel, kui [[truudus]] sulnilt ehtimas on seda! Roos kaunis välja näeb, ent meie meel ta [[lõhn]]a pärast kaunimaks peab teda. Ka [[orjavits]]a õitel on ju puna niisama õrn kui roosi lõhnav lõõsk, tal [[okkad]] on, ta õõtsub vallatuna, kui õisi paitab suve hingus rõõsk. Ent väike on meil [[välimus]]est rõõm, kui [[lill]] meid hõrgu hõnguga ei hurma, ta närtsib [[unustus]]es. Roosi lõõm saab aga lõhnaks pärast õite surma. </poem> * [[William Shakespeare]], LIV sonett, tlk Harald Rajamets. Rmt: William Shakespeare, "Sonetid". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 61 <poem> Oo Roos, oled [[haigus|haige]]. See [[uss]], kelle kulgu öös keegi ei märka kesk vihuriulgu, on leidnud su [[säng]]i purpurpunase hurma ja ta [[armastus]] sünge toob sinule [[surm]]a. </poem> * [[William Blake]], "Haige roos", tlk [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 7/8 2004, lk 10 <poem> Kui ma alles noorel eal mööda [[mets]]i suisa peal lilli käisin otsimas, ei mul olnud iial mahti lasta oma silmavahti enne käia vaatamas, kas neil kauneil roosikestel okkasi ka kasvas vartel! Hiljem mõni silmapilk tunnistas vast veretilk kriimustatud [[sõrm]]e viga! [[Mälestus]]e [[arm]]iga jooksin koju rõõmuga: Andku taevas, et mul iga kauni roosikese okas verd ja armu kannaks nokas! </poem> * [[Friedrich Reinhold Kreutzwald]], "Lydia J-le" (1868). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965", koostanud Paul Rummo, 1967, lk 54 <poem> Käes [[käsi]] samu teesid ikka käinud me aias oleme [[keskpäev]]il neil, kus roosid [[valge]]d hõõgel õitsma läinud ja lõhnad raskeks keetnud päikseleil. </poem> * [[Gustav Suits]], "Rooside eleegia" I kogus [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:268335/243812/chapter/7 "Tuulemaa"] <poem> See võõral [[müür]]il roosileht - vist ammu unes kuskil näht. [[Õnn]], magus sõna - kes meist veel teaks, mis see on? See võõras keel. </poem> * [[Marie Under]], "Võõrsil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 15 <poem> On [[õhtu]], tule, [[Jalutamine|kõnniskleme]] koos, üks tee on kuskil jäetud meilegi. Näe, aias lõhkend roosi järel roos - kõik sama ilus on kui [[eile]]gi. </poem> * [[Marie Under]], "Üheskoos", rmt: "Uneretk", 1968, lk 25 <poem> Ju [[sirel]]i siniseid [[täht]]i on anastand tuuled ja põrm, kuid rooside kuumi lehti võõral müüril veel silitab sõrm. </poem> * [[Marie Under]], "Hüvastijätt", rmt: "Uneretk", 1968, lk 26 <poem> Säält lõhnab [[lõhmus]] ja [[mustsõstar]] siit ning läbi paksu [[põõsas|põõsa]] sööstab [[lind]], tal [[rõõm]]ust kurgus katkeb lauluniit... Sääl viimne roosipung on oodand mind! </poem> * [[Marie Under]], "Nägemus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 34 <poem> Kui suvehommikul me läve ees kesk niiskeid [[Peenar|peenraid]] suur ja särav roos üksteise järel õiepungad paotab, ja päeva esimeses tuulehoos seal lehekuurmelt langeb kastetilk ning [[liblikas|liblik]] valged tiivad lennuks laotab, siis on kui tabaks vilkalt heidet pilk meelõhnalise puhmastiku sees su käte julget viibet. Tõstan pea ja mõtlen: [[Päev]]ale saab kaunis [[algus]]. Ring-ringilt avardub ja kasvab [[valgus]] — kui hea! </poem> * [[Kersti Merilaas]], "Pühapäev" kogus "Kuukressid" (1969), lk 11 <poem> Ei, roosid mind enam ei lohuta, see kõik on puhas [[pettus]]. Tõtt öelda, mind isegi kohutab rooside [[südametus]]. Kuum-kirglikult liiga nad [[Õitseng|õitsevad]] ja mööduvad liiga ruttu. Kõik minu [[unenägu|uned]] ja kõik minu [[iha]]d suubuvad tõusvasse [[udu|uttu]]. </poem> * [[Kersti Merilaas]], "Varesed" 2 kogus "Antud ja võetud" (1981), lk 35 <poem> [[Sund]], mis rohelist [[süütenöör]]i mööda kihutab [[õis|õieks]], kihutab taga mu roheluspõlve; mis lõhkab [[puu]]de [[juur]]ed, hävitab minu. Ja mina olen [[tumm]] ega saa ütelda kipras roosile, et minugi [[noorus]]t kõverdab seesama pakane [[palavik]]. </poem> * [[Dylan Thomas]], "Sund, mis rohelist süütenööri mööda kihutab õieks". Tõlkinud [[Paul-Eerik Rummo]], rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 126 <poem> Ma tean nüüd, et pärast me [[tants]]e ja käike, meid lunastab valge ja punane roos, et [[taevas]] on ligi, me taevas on väike — nagu [[haldjad]] on muinasloos. </poem> * [[Rein Sepp]], "... Vaikselt ja kiretult sügavas lumes", ''cit. via'' "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2353 <poem> Roos pudeneb kui sajaks [[lumi|lund]] mu rüppe, kes ma sama kaduv. Peod, helbeid täis, veel [[õnn]]est põlevad just nagu näeksin üha und. Kui hea, et õitsta võind me mõlemad. </poem> * [[Minni Nurme]], "Roos" (1958). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 709 <poem> Üht roosi ma [[näitus]]el nägin, teist [[usk]]u see pööras mind - ta tuksles kui punane [[süda]] ja kindlasti oli tal [[hing]]. Ma olin vist [[lapselikkus|lapselik]] lausa. Hing habras ja hellasti hoitud kui hubisev [[küünlaleek]] peos. Küll südamevärinaid maksab, kuldköiteid maksab see [[teos]]! See roos mul meelest ei lähe. </poem> * [[Debora Vaarandi]], "See hommik on aedniku päralt". Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 671-672 <poem> Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks. Minu armas, mu [[naine]], mu roos, Sinult ühte vaid palun: et läheks meie tee minu lõpuni koos. </poem> * [[Juhan Smuul]], "Viimane laev". (Sõnarine. Eesti luule antoloogia. Koostanud [[Karl Muru]]. 3. köide, lk 90) <poem> miski puudu jääb puudu jääb alati [[vaateaken]]del portselanpoosid kelle [[kurbus]] küll kelladeks valati kelle [[külm]]usest jäätusid roosid roosid lumiste akende ruutudes läbi õhtute sulgpehme saju miski puudu jääb teineteist puutudes läbi teadvusetaguse [[taju]] </poem> * [[Doris Kareva]], "Miski jääb lõpuni puudu" kogus "Päevapildid" (1978) <poem> Tunnen [[mõõk]]a, mis ei mõrva, mille löök peab [[kosmos]]t koos. Tema [[teravus]] meid kaitseb, tema [[serv]] on see, kus õitseb puutumatu, muutumatu ainsa [[vabadus]]e roos. </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "* Mõtled elu saladusest". Looming 1995 nr 7, lk 869 <poem> Täna jõudis kohale [[talv]]e [[eelsalk]] - [[Põhjala]] jäine hõng. Tõi kaasa klaasist [[kirst]]ukesed viimseile roosidele. </poem> * [[Helvi Jürisson]], "On õhtu", (1990), kogus "Sinine kivi" (1998), lk 15 <poem> [[Arkaadia]], nii [[punane]] on roos. Ja nõnda labane ta lihtne [[nimi]]. Nad ometigi [[ilu]]sad on koos. Arkaadia, nii punane on roos. [[Vein]] vindub vaadis, [[mülgas]] mulksub [[soo]]s, [[kulm]] kerkib, pime [[kirves]] leiab [[kivi]], Arkaadia! Nii [[Labasus|labane]] on roos ja nõnda punane ta purjus nimi. </poem> * [[Karl Martin Sinijärv]], "* Arkaadia, nii punane on roos" (1999), kogus "Krümitor0671" (2011), lk 39 <poem> Roosid on [[punased]] / [[kannike]]sed on [[transseksuaalsus|transseksuaalsed]] / tere tulemast naisepõlve / nüüd hakka [[töö]]le musi ... Roosidel on kõrini / meie binaarsetest [[fetiš]]itest / ma tüssasin oma [[arst]]e / ja varastasin kõik [[ravim]]id et peita need [[koobas|koopasse]] ja jagada teiste trans-inimestega Roosid surusid mu / seina vastu / suudlevad mu [[kael]]a / mis on sotsiaalselt konstrueeritud olema superkuum tugev feministikael ... Roosid on [[sinised]] / kannikesed on violetsed / roosid on mittevioletsed / sinine on sininormatiivne Roosid on [[Marss|marsilt]] / kannikestel on kõik operatsioonid tehtud / löövad laagri üles / üksnes [[Veenus]]el Roosid on läinud liiga kaugele / et mitte olla millest [[tüdruk]]ud tehtud on / ma tulen kapist välja / oma akadeemiliste kolleegide ees kui [[luuletaja]] ja ma vean kihla et nad jooksevad karjudes laiali ... Roosid on [[trohheus|trohheilised]] / kannikestel on nende algne [[torustik]] / [[Meeleavaldus|marsime protestides]] / siis läheme koju ja kokkame midagi hõrku ja sööme seda [[luhvel|luhvliga]] ... [[Mehed]] on naistest / roosid on [[Jupiter (planeet)|Jupiter]]ilt / [[naised]] on meestest / ma ei oska öelda kumb on [[pehmus|pehmem]], sinu [[huuled]] või see [[padi]] või [[lumi]], mis õues graatsiliselt langeb </poem> * [[Trace Peterson]], "Üksnes Veenusel" ([https://poets.org/poem/exclusively-venus "Exclusively on Venus"]), poets.org, algselt ilmunud kogus "The Brooklyn Rail", 2016 <poem> Kes [[aed|aias]], kes aias? [[Mesilane]] aias. Mis [[nimi]], mis nimi? (Ringi sees olija) tema nimi. Käi läbi, käi läbi, käi läbi roosipõõsaste ja otsi kohta, kust sa saad ja lükka teine sisse. </poem> * Eesti ringmäng [https://www.folklore.ee/ukauka/arhiiv/items/show/6309 "Kes aias"], Rahvaluulearhiiv ==Allikata== * Idealist on see, kes märgates, et roos lõhnab [[kapsas]]t paremini, järeldab, et roos on ka toitvam. ** [[Henry Louis Mencken]] ==Vanasõnad== * [[Mats]] linnas, roos rinnas (uhke kohta). ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Taimed]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] q6iqm94g5ve5z8v1l06zjsu1f9okirt 0 5787 135154 121590 2026-05-28T19:17:19Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135154 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Boerenzwaluw_Hirundo_rustica_Jos_Zwarts_5.tif|pisi|Jos Zwarts, "suitsupääsukesed" (''Hirundo rustica'')]] [[Pilt:Delichon_urbicum_Oulu_20120527_02.JPG|pisi|Räästapääsukesed (''Delichon urbicum'') pesamaterjaliks muda korjamas]] [[Pilt:Sîvanok.jpg|pisi|Kaldapääsukesed (''Riparia riparia'')]] [[Pilt:Eleanor_Vere_Boyle_Thumbelina.jpg|pisi|Eleanor Vere Boyle, illustratsioon Hans Christian Anderseni "Pöial-Liisile" (1872)]] [[Pilt:Gunnar_Aberg_Swallows_on_a_wire.jpg|pisi|Gunnar Åberg (1869-1894), "Pääsukesed traadil", ''s.d.'']] [[Pilt:Peder_Mønsted_-_Parti_fra_Ørholm,_svalerne_flyver_lavt_-_1894.png|pisi|Peder Mørk Mønsted, "Ørholmi vaade pääsukesega vee kohal" (1894)]] [[Pilt:God's_Creatures_Eugene_von_Blaas.jpg|pisi|Eugene Blaas, "Jumala linnukesed" (1913)]] [[Pilt:Jin_Zhang,_Swallows_in_the_Spring,_ink_and_color_on_silk_scroll,_1915.webp|pisi|Jin Zhang, "Pääsukesed kevadel" (1915)]] '''Pääsukesed''' ehk pääsulased (''Hirundinidae'') on värvuliste seltsi laululindude alamseltsi kuuluv [[lind]]ude sugukond. Siia kuulub ka eesti rahvuslind suitsupääsuke. ==Piibel== <poem> Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsuke enesele pesa, kuhu ta paneb oma pojad: sinu [[altar]]id, Issand Sebaot, mu kuningas ja mu Jumal! </poem> * [[Psalmid]] 84:4 ==Proosa== * Pääsukesed on juba siin, Platero, igal aastal on nad kohe pärale jõudes olnud uudistamas ja tervitamas kõike, oma lauluvidinat ühe hingega õhku paisates. Nad on jutustanud lilledele, mis nad Aafrikas nägid, edasi-tagasi lennul üle mere kord tiiba purjeks hoides, teisega riivates veepinda, kord väsinult raale laskudes: teistmoodi loojangud, teistmoodi koidud, teistmoodi ööd ja tähed öös... ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, XIII, lk 32) * Korraga kuulen ma oma pea kohal eestikeelset laulu: "pirr, pärr, sirr, särr, tegin tainast, kastsin kakku" jne. Pääsuke, sa väike eesti lind (sest kes oleks iial kuulnud pääsukesi teises kui [[eesti keel]]es laulvat?!) Ka sina oled siin kaugel, selle akvamariinse [[meri|mere]] ääres. Ja sa tead niisama hästi kui minagi, et siiajäämist ei ole. Olgu sulle siin [[uss]]id veelgi [[magus]]amad ja jämedamad kui nad on - [[kodu]] siin ei ole. Kodu võib olla ainult [[Läänemeri|Läänemere]] kaldal, [[Eesti]]maa kõhnade usside juures! Ainult seal võib pesa ehitada, kuna suured tõsised [[puud]] kui hullumeelsed [[õnn]]est ja soojast end miljonite [[õis|õitega]] üle külvavad, ja [[ööbik]] öö otsa vaikimata maailmale hõiskab, et [[kevad]]e ja [[armastus]] on Põhjamaile tulekut teinud. ** [[Helmi Neggo]], "Väikesed kirjad Nizza reisilt". Tallinna Teataja; 22. märts, 19· apr., 31. mai ja 23. august 1919; tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013, lk 245 * [[Kolm]] pääsukest telefonitraadil on [[õhtu]] [[kaelakee]]. (lk 16) * Pääsukesed lõikavad lahti õhtu raamatulehti nagu püsimatud paberinoad, mis on meile saadetud [[Egiptus]]est. (lk 27) * Pääsuke on salapärane nool, mis otsib üht südant. (lk 34) * Mõnikord sõidavad pääsukesed taevas nagu jalgratturid. (lk 39) * Pääsuke kehitab lennu peal õlgu. (lk 40) * Pääsukesed täidavad taeva pärgamendi allkirjadega, avaldades tunnustust ilusale ilmale. (lk 40) * Pääsukesed lõikavad oma tiibade kääridega õhtu ülikonda. (lk 50) * Kui kaunilt kaob nurga taha pääsuke! (lk 54) * Õhtul peatusid pääsukesed Beethoveni lauba kurdude noodijoontel. (lk 55) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[LR]] 2/1974 * Lüpsmine edenes pikkamööda, sest Õie väikesed sõrmed väsisid ruttu ja ta pidi vahetevahel puhkama. Kulla, Pisi-Kalju ja kass seisid laudauksel ja ootasid lüpsipiima. Ajaviiteks jälgisid nad pääsukesi, kellel oli poegitäis pesa lauda laepalgi küljes. Ilusad linnud lendasid nagu nooled sisse ja välja, hetkeks pesa juures peatudes, kus siis igakord äge sidin algas. ** [[Alide Dahlberg]], "Arutalu lapsed", 1944, lk 48 * Pääsuke oli kartmatu lendur. Nagu Pebre, kes kiige üle võlli ajanud. Pääsukestel oli alati puhas pluus ja tume ülikond. Pääsukestel oli aina pühapäev nagu kuningal. Nagu keisril, kes sõi hommikust õhtuni šokolaadi. ** [[Ilmar Jaks]], "Eikellegi maal. Ülestähendusi Siimonist", 1991, lk 6 * Pääsuke lendab madalale maa ligi põigates pessa. Sinna salapaika muneb ta oma munad igal aastal, omaenda [[pesa|pessa]], mille ta põllusavist tükkhaaval kokku on kandnud. Ta on nagu [[liitlane]], pisut nagu [[sugulane]]gi, saab ta ju oma pesamaterjali tema, Pentti põldudelt. ** [[Helvi Hämäläinen]], "Väejooksik", tlk [[Ants Paikre]], 1990, lk 27 * Pääsuke segab ka betooni juba nokas valmis ja surub kohe paika, kõrred armatuuriks sees - seisab küll, vidiit! Lendav [[segumasin]]. ** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 86 ==Luule== <poem> [[Lendamine]], lidin ja [[laul]], taevasina, [[kevad]]e aul: [[päike]]seselge ilm, [[pääsusilm]]! </poem> * [[Juhan Liiv]], "Pääsukese silm" (1896) <poem> Pääsuke, kust sa need lidinad leidsid? Leidsin nad sinava taeva alt, leidsin nad kevadepäikesest, üle oru heljudes, talupoja räästa alt, vaeselapse laua päält. </poem> * Juhan Liiv, "Pääsuke" <poem> Tumerohelistelt väljadelt on hilised pääsukesed teel maadligi maadligi maadligi [[Õhk]] on nagu kerisekivi maa rinnal Minu [[isa]] seisab [[maja]] juures tal on hea võluri [[pilk]] ta loendab pääsukesi kas kõik jõuavad pärale tumerohelistelt väljadelt katuseräästa varju koduse räästa varju ümarate pesade rüppe </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Luulet minu isast" <poem> Pääsuke mu akna kohal poegadele pesa teeb; kord ta kannab kõrsi nokas, kord toob pehmeid ebemeid. ... Aga kui läeb päike looja, väsib väike pääsuke; jõelt jahe udu hoovab, linnuke jääb unele. </poem> * Ukraina rahvalaul, "Pääsuke", rmt: Edgar Arro, H. Kõrvits, A. Velmet, "Laulik I. I ja II klassile", 1951, lk 196 (tõlkija nimetamata) <poem> Ei tahtnud ma püüdagi pääsukest, ma pai tahtsin temale teha, _ kuid linnuke kohkus, kui tõstsin käe, läks kurvana lendu, nüüd iial ei näe, ma iialgi, iialgi enam ei näe. </poem> * [[Hando Runnel]], "Pääsulaul" kogus "Mõru ning mööduja" (1976), lk 9-10 <poem> Pääsukesi pääsukesi lendab läbi ustest äkki tunnen olen vaba kõigist kujutlustest vaatan uute [[silm]]adega räägin uue [[suu]]ga elan ühtjasama elu iga õue[[puu]]ga </poem> * [[Jaan Kaplinski]], "Pääsukesi, pääsukesi" kogust "Tule tagasi, helmemänd" (1984), lk 17 <poem> Pääsuke lendab ja teine kuues ja lugematu /aknast rohkem ei näe/ [[loodus]] on lugematu </poem> * [[Juhan Viiding]], "Enne" kogust "Tänan ja palun" (1983), lk 52 <poem> pääsukesed tiirutavad liikuvate [[pilv]]ede all, pääsukeste hääl, mis jäljendab nende lennuviisi – onomatopoeedid –, ja pilvede hääletus – onomatopoeedid nemadki. minu nimi on Kolmekümne Nelja Aastane Mees, minu teine nimi on Lapsest Saadik Pääsukesed Pea Kohal. </poem> * [[Aare Pilv]], kogust "Kui vihm saab läbi" (2017) ==Vanasõnad== * Pääsuke päeva alustab, [[ööbik]] lõpetab. * Unustad [[suu]] lahti, pääsuke lendab sisse. * Üks pääsuke ei tee veel [[kevad]]et. * [[Lõoke]] toob lõunasooja, pääsuke päevasooja, ööbik öösooja. ** [[Eesti vanasõnad]] ==Välislingid== {{Vikipeedia|Pääsulased}} [[Kategooria:Linnud]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 2qeqayjo4kcw2bozdrayiugrw0buvn3 0 5925 135162 134641 2026-05-28T19:32:29Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135162 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Lavinia_Fontana_Christ_and_the_Samaritan_Woman_at_the_Well.jpg|pisi|Lavinia Fontana, "Kristus ja Samaaria naine kaevul" (arvatavasti 1607)]] [[Pilt:Kaev_faunidega,_Julie_Wilhelmine_Hagen-Schwarz,_TKM_TR_4382_M_731.jpg|pisi|Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz, "Kaev faunidega" (1851-1854)]] [[Pilt:Carl_Thomsen,_En_gammel_gård_i_Stubbekøbing,_1874,_RKMm0237,_Ribe_Kunstmuseum.jpg|pisi|Carl Thomsen, "Vana talu Stubbekøbingis" (1874)]] [[Pilt:Sigrid_Bølling_-_Den_gamle_brønn_i_Concarneau_-_NMK.2009.0191_-_National_Museum_of_Art,_Architecture_and_Design.jpg|pisi|Sigrid Bølling, "Vana kaev Concarneaus" (1886)]] [[Pilt:Emmy_Thornam_-_Gammel_Brønd.png|pisi|Emmy Thornam (1852–1935), "Vana kaev", ''s.d.'']] '''Kaev''' on [[vesi|vee]] ammutamiseks maasse tehtud auk, mille kohal võivad olla turvarajatised (rakked) ja abivahendid vee kättesaadavuse parandamiseks (kaevukook, ämber, [[pump]] vms). ==Piibel== <poem> "Suletud rohuaed on mu õeke, mu [[pruut]]! Suletud rohuaed, [[pitser]]iga kinni pandud [[allikas]]. ... Rohuaedade [[allikas]] on elava vee kaev, mis Liibanonilt voolab." </poem> * [[Ülemlaul]] 4:12-15 ==Proosa== * Kaevu kaudu põgeneb hing sügavusse. ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LII, lk 82 * Ta ei ole veel tähele pannud, kas nende kaevukook krigiseb või mitte, kui vett tõmmatakse. Peaks katsuma. :Toots läheb kaevule, tõmbab pangetäie vett raketele, joob suurte sõõmudega üle [[pang]]e serva ja kuulatab, kuidas vesi kolksudes kõrist alla läheb. Silmapilguks tekib tas suur soov pange tühjaks juua, kusjuures ainsaks tõukejõuks on mõte: "kudas [[hobune|hobused]] võivad". * [[Oskar Luts]], "[[Suvi (Luts)|Suvi]]", 1987, lk 54 * [[Maantee]] ääres seisavad ilusad kaevud; kivisambast sööstavad välja [[neli]] veejuga ja langevad ilusasse iidvanasse kivikünasse; iga juga tervitab üht mäemassiivi, mille tipp segab [[jook|joogiks]] kokku [[lumi|lume]] ja [[päike]]se. Ja naised kõnnivad [[küla]]dest üles ja küladest alla, noored ja vanad, aeglaselt, vaevalisi kitsaid radu pidi; igal naisel on õlul vanaaegsed [[kaelkoogud]] kahe kõhuka, helkiva, vaskse kausiga. Ja kui naised neid siis all kaevul täidavad ja vesi helisevalt kaussi langeb, saavad taas kokku need kaks, kes magavad teineteise kõrval mäe pimedas süles, vesi ja [[maak]]. ** [[Hugo von Hofmannsthal]], "Suvine reis" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, LR 3-4 2010, lk 57 * Juba eemalt viipab külalislahkelt kaevuvinn, püüdes veenda iga teekäijat, et siin elavad inimesed, kes on rahul oma [[saatus]]ega. Tihti kummardub kaevuvinn maadligi. Krigisedes tõstab ta kosutavat külma vett ja annab seda janustele. Meelsasti laskub ta sügaviku poole, lauldes kogu aeg ühte ja sedasama krigisevat laulu, end sirgu ajades ja teise otsaga vastu maad tümpsatades aga ohkab ta nagu vanake, kellel on küll raske end maani koolutada, aga kes teeb seda ikkagi heameelega. ** [[Ieva Simonaitytė]], "Šimoniste saatus", tlk Mihkel Loodus, 1977, lk 53 * [[Kõrb]]e teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu. ** [[Antoine de Saint-Exupéry]], "[[Väike prints]]", tlk [[Ott Ojamaa]], 1960, lk 58 ==Luule== <poem> [[Kõrb]] olen kurjalt vinetavas [[põud|põuas]]. Ma kannan endas kosutavat kaevu nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua ja põdema jään [[janu]] võikaid vaevu. </poem> * [[Artur Alliksaar]], "Neli etüüdi" 4, rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 10 <poem> Kõik need kõrbend sisemaad läbi mina jooksin kõik need kaevud kuradid tühjaks nüüd jooksin, pahupidi pööraksin, tilgatuks pigistaksin, ikka veel hingehimus hambaid krigistaksin, (harva olen minagi [[kilk]]i laulmas kuulnud, tihtimalt ise, kilk peas, laulnud) andke aga [[põhjavesi|põhjavett]], enne ma ei lähe, ahmin nagu [[uppuja]], kuni hääl on kähe. </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Joomalaul", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 183 <poem> [[Johann Sebastian Bach|Johann Sebastian]] [[haigutus|haigutas]] täie suuga ja mõtles murelikult et täna tuleb kirjutada üks topelt[[fuuga]] kroonprintsi homsete [[pidu]]stuste jaoks Läks siis kaevule ja pesi end et roidumus kaoks </poem> * [[Enn Vetemaa]], "Isemajandav komponist", kogust "Lumesõda", 1966, lk 91-92 <poem> [[Purskkaev]]u [[näkk]]. Ta [[saba]]le punakas [[sammal]] on kasvand. Mida ma tean, kui ka mul kaevud on kuivanud sees? </poem> * [[Juhan Viiding]], "Võõras maa". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud [[Hasso Krull]]. Tuum 1998, lk 267 <poem> Ülevaatajaid [[insener]]e jälle ringi käib, kaenlas [[mapp]]: tere, kuidas siis on see pere, miks teil lahti [[elektrikapp]]? ... Seisab [[peremees]] vait, umbusklik. Sügaks [[habe]]t, kui oleks see. Mis kaev too seal on mõistatuslik? Kuhu juhite [[solk|solgivee]]? </poem> * [[Mats Traat]], "Järelevalve", rmt: "Septembrifuuga", 1980, lk 14 ==Vanasõnad== * Enne ehita kaev, siis [[maja]]! * Häda ajab [[härg|härja]] kaevu, nälg [[hunt|hundi]] karja. * Kui [[laps]] kaevu langenud, tehakse rakked ümber. * Sügavas kaevus palju vett, siiski lõpeb vahel otsa. * [[Vesi]] pikka [[piim]]a jätku, [[aganad]] [[leib|leiva]] jätku, kaevukook kalja jätku. * Ära sülita enne vanasse kaevu kui uus valmis! * Ära vana kaevu enne kinni aja kui uus valmis! ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 * Ära mine kaevust otsima seda, mille sa [[tiik]]i panid! ** [[India vanasõnad|India vanasõna]] {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Ehitised]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] mqdkhzeefw9dd2t1x7e0skla32ttk26 0 6164 135148 121950 2026-05-28T19:00:19Z Pseudacorus 2604 135148 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Entry_of_Christ_into_Jerusalem_by_Pieter_Coecke_van_Aelst_Bonnefantenmuseum_1246.jpg|pisi|Pieter Coecke van Aelst, "Jeesus sõidab kuninglikult Jeruusalemma" (u 1530)]] [[Pilt:Johan_Christian_Dahl_-_Donkey_with_Baskets_-_Esel_-_KODE_Art_Museums_and_Composer_Homes_-_BB.M.00537.jpg|pisi|Johan Christian Dahl, "Eesel korvidega" (1821)]] [[File:Henriette Ronner-Knip Esel und Hahn im Stall.jpg|pisi|Henriëtte Ronner-Knip (1821–1909), "Eesel ja kukk tallis", ''s.d.'']] [[Pilt:Eva_Gonzalès_-_-_The_Donkey_Ride.jpg|pisi|Eva Gonzalès, "Eeslisõit" (1880)]] [[Pilt:Damart-Donkey.jpg|pisi|Henriette Dubois-Damart, "Valge eesel" (1920)]] '''Eesel''' on pikakõrvaline ja väljapaistva karakteriga koduloom, imetaja. ==Piibel== <poem> Temast tuleb [[mees]] nagu metseesel - tema [[käsi]] on igaühe vastu ja igaühe käsi on tema vastu - ta elab [[vaenlane|vaenus]] kõigi oma [[vend]]adega. </poem> * [[Esimene Moosese raamat]] 16:12 (ingel Haagarile tema poja Ismaeli kohta) * Kuus [[päev]]a tee oma [[töö]]d, aga seitsmendal päeval puhka, et su [[härg]] ja eesel kosuksid, ja su teenija poeg ning võõras saaksid hingata! ** [[Teine Moosese raamat]] 23:12 * Ja Bileam tõusis [[hommik]]ul üles, saduldas oma emaeesli ja läks koos Moabi vürstidega. :22 Aga kui ta läks, süttis [[Jumal]]a [[viha]] põlema ja Issanda [[ingel]] seadis ennast [[tee]]l temale vastu; tema aga ratsutas oma emaeesli seljas, ja ta kaks poissi olid koos temaga. :23 Kui emaeesel nägi Issanda inglit tee peal seisvat, paljastatud [[mõõk]] käes, siis emaeesel põikas teelt ja läks väljale; aga Bileam lõi emaeeslit, et ta pöörduks teele. :24 Siis seisis Issanda ingel viinamägede kitsasteel, millel oli müür kummalgi pool. :25 Kui emaeesel nägi Issanda inglit, siis ta surus ennast seina ligi ja pigistas Bileami [[jalg|jala]] vastu seina; ja Bileam lõi teda veel korra. :26 Siis Issanda ingel läks edasi ja seisis kitsas kohas, kus ei olnud teed pöördumiseks paremale ega vasakule. :27 Kui emaeesel nägi Issanda inglit, siis ta heitis maha Bileami all; aga Bileami viha süttis põlema ja ta lõi emaeeslit kepiga. :28 Siis Issand avas emaeesli [[suu]] ja too küsis Bileamilt: "Mis ma sulle olen teinud, et sa nüüd lõid mind kolm korda?" :29 Ja Bileam vastas emaeeslile: "Sellepärast et sa tembutasid minuga. Kui mul oleks mõõk käes, ma tõesti tapaksin su nüüd!" :30 Aga emaeesel ütles Bileamile: "Eks ma ole sinu emaeesel, kelle seljas sa oled ratsutanud kogu aja kuni tänapäevani? Kas mul on olnud viisiks sulle nõnda teha?" Ja tema vastas: "Ei!" :31 Siis Issand tegi lahti Bileami [[silm]]ad ja ta nägi Issanda inglit tee peal seisvat, paljastatud mõõk käes. Siis ta kummardas ja heitis silmili maha. :32 Ja Issanda ingel ütles temale: "Mispärast sa lõid oma emaeeslit kolm korda? Vaata, ma olen su vastu välja astunud, sest hukutav on see tee minu ees. :33 Emaeesel nägi mind ja põikas mu eest need kolm korda. Kui ta ei oleks pöördunud mu eest, ma tõesti oleksin nüüd tapnud sinu ja jätnud tema elama." * [[Neljas Moosese raamat]] 22:21-33 * Ja ta leidis ühe toore eeslilõualuu, sirutas oma käe, võttis selle ja lõi sellega maha tuhat meest. ** [[Kohtumõistjate raamat]] 15:15 * "Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle! :3 Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: "Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi." :4 Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: <poem> :5 "Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su [[kuningas]] tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja [[loom]]a varss."" </poem> :6 Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu [[Jeesus]] neid oli käskinud: :7 tõid emaeesli ja sälu ning panid [[riided|rõivad]] nende peale ja tema istus sinna. :8 Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi [[puu]]delt ja laotasid tee peale. * [[Matteuse evangeelium]] 21:2-8 ==Proosa== * B9. ... eeslid eelistavad [[kuld|kullale]] [[õled|õlgi]]. ** [[Herakleitos]], [https://et.wikisource.org/wiki/Herakleitose_fragmendid Vikitekstidest] * Eesel on minu meelest hollandi keelde tõlgitud [[hobune]]. * Eeslid võlgnevad oma kurva olukorra praeguses maailmas arvatavasti ainult mõne nurjatu inimese vaimuvälgatusele. See on süüdi, et neist on saanud põlatud loomad ja et nad selleks ka jäävad, sest paljud eesliajajad kohtlevad oma hoolealuseid ainult sellepärast nii julmalt, et need eeslid on, mitte aga nende laiskuse või aegluse pärast. ** [[Georg Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], LR 28/1972, lk 60 * Ainult eesel suudab teha teile [[kompliment|komplimendi]] ja kohe seejärel pöörduda mingi palvega. Ehkki eesleid on muidugi palju. * ''None but an ass pays a compliment and asks a favor at the same time. There are many asses.'' ** [[Mark Twain]], märkmeraamat, 1902; "More Maxims of Mark", 1927 * Öeldakse, et [[kõrvad]] laubast kõrgemale ei kasva, kuid eeslid tõestavad iga päev vastupidist. ** [[Saša Tšornõi]], [http://cherny-sasha.lit-info.ru/cherny-sasha/satira-v-proze/delikatnye-mysli.htm "Деликатные мысли (1906-1908)"] * [[Jalg|Jalad]] harkis ja [[pea]] viltu, konutas vana hall eesel [[Iiah]] ihuüksi [[Mets]]a kõige tihedamas [[ohakas|ohakatihnikus]] ja muudkui [[mõtlemine|mõtles]] ja mõtles. (lk 34) * Vana hall eesel Iiah konutas [[jõgi|jõekaldal]] ja uuris ennast vee[[peegel|peeglist]]. :"Lihtsalt haletsusväärne," pomises ta. (lk 54) :* [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]", tlk Valter Rummel, Tallinn: Eesti Raamat, 1977 * Ehitanud [[raamat]]utest sakilise kaitsevalli, istus Larry oma [[kirjutusmasin]]aga päevad läbi selles kindluses, ilmudes välja ainult söögiaegadeks. Järgmisel [[hommik]]ul tuli ta kohale väga pahuras meelolus, sest keegi talumees oli otse meie tara taha oma eesli kinni sidunud. Kindlate vaheaegade järel ajas eesel [[kael]]a õieli ning kisas pikalt ja kaeblikult. :"No ütelge nüüd! Kas pole naeruväärne, et tulevased [[põlvkonnad]] ei näe minu [[teos]]t ainuüksi sellepärast, et mingi tahumatu puupea suvatses oma haisva koormalooma just minu [[aken|akna]] alla kinni siduda?" küsis Larry. :"Muidugi, kallis," vastas ema. "Miks sa teda siis ära ei aja, kui ta sind segab?" :"Minu armas ema, mul on muudki teha kui eesleid mööda [[õlipuu|oliivisalusid]] taga ajada. Ma virutasin teda "Kristliku teadusega". Kas sinu arvates sellest ei piisa?" :* [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 37 * Ent ma ei pannud perekonda tähelegi. Eesel oli mu voodi äärde jõudnud, vaatas mind hetkeks uurivalt, tõi kuuldavale kerge kurguhäälse hirnatuse ja pistis mu väljasirutatud kätesse oma halli koonu, nii pehme kui üks pehme asi üldse võib olla — nagu siidiussi kookon, äsjasündinud kutsikad, merest lihvitud kivid või lehekonna sametine puudutus. Leslie oli nüüd oma püksid alla lasknud ja uuris soravalt vandudes oma säärehaava. :"Meeldib see sulle, kallis?" küsis ema. :Meeldib! Olin lausa keeletu. :Eesel oli sügavalt tumepruun, peaaegu rosinakarva, tohutute kõrvadega, mis sarnanesid aaronikepi õitele, valgete sokkidega pisikeste poleeritud kapjade kohal, mis olid puhtad kui steppija kingad. Piki ta selga jooksis lai must rist, mis uhkelt märgib, et just tema tõug viis Kristuse Jeruusalemma (ja on tänapäevani jäänud üheks kõige õelamaks koduloomaks), ning mõlema suure särava silma ümber jooksis puhas valge sõõr, mis oli märgiks, et loom pärineb Gastouri külast. :* Gerald Durrell, "Linnud, loomad ja sugulased", tlk Maia Planhof, Tallinn: Eesti Raamat, 1994, lk 63 * Aga nii sant kui selle Kohviveski elu koa olli — jutu järele olli ta söömata ja [[küünlapäev]]ast magamata ja tagakiusatud ja Jorh pidi olema südameta eesel (mis tõeste tõsi olli, sest üksi eesel laseb terve elu sõuksel tantel oma saba väänata), ja ta [[närvid]]e korgid põlesid iga päe [[kümme]] korda läbi —, aga ää sõita ta ei tahtnud. Kui taal kedagid muud ammaste vahel põln, siis kantseldas ta [[laps]]i: miks nad paljajalu joosevad, miks nad üle pea vette lähevad; miks nad kunagi vanemaid, see tähendab mind ja naist ei [[suudlus|suudle]]; miks nad üppavad, miks nad [[rand]]as alasti oo, miks nad külma vett joovad, miks nad [[loom]]i silitavad. Ühesõnaga, ta keelis lastel lapsed olla, ja kõik selle pärast, et ta krossmamma olli pärit [[keiser|keisri]] köögist ja taal pidi [[kindral]]i verd sees olema. Ma tunne veel kahte kõrgemat sorti lolli, kelle sugupuu keisri [[köök]]i ulatab. ** [[Juhan Smuul]], "Suvitajad", rmt: "Muhu monoloogid. Polkovniku lesk", 1968, lk 40 * Muide, täiesti kopenhaagenlikus vaimus ei halastanud [[Lev Landau|Landau]] ka iseendale. Ta rääkis, et mõistab, miks teda kutsutakse lühidalt — Dau. See tuleb tema nime prantsuse transkriptsioonist "L'an Dau", mis tähendab lihtsalt "eesel Dau". Nii rääkis ka [[Nils Bohr|Bohr]] endast saksa professorite eneseaustuseta: "Ma ei kartnud näida rumal." ** [[Daniil Danin]], "Нильс Бор", Мoskva: "Молодая гвардия", 1978 * Pepe on nägus, aga lihtne urbaniseerunud mõtteviisiga noormees. Tema suurimaks [[hirm]]uks näivad olevat [[loom]]ad. :Esimese lambakarja lähedal hoiatab ta mind nende eest. "[[Lambad]] on ohtlikud?" pärin üllatunult. :"Jah, eriti [[oinas|oinad]] — nad võivad rünnata ja isegi hammustada," räägib mees, kes ei tea, et olen üles kasvanud lambakarja keskel ega ole agressiivset lammast ega ka oinast mitte kunagi näinud. :Asi kisub päris hulluks, kui jõuame [[kits]]edeni. Loodan, et Pepe ilmutab kübeke džentelmenlikkust, aga ei! Tema ronib hoopiski minu taha peitu! Nähes tema hirmust suuri silmi, kordan umbes kolmeteistkümnendat korda: "Kitsed ei ole ohtlikud! Kõik on hästi, ära karda." :Ta ei usu mind. Järgmiseks kohatud eeslite peale võpatab ta taas ja ronib mu selja taha. :* [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", Tallinn: Rahva Raamat, 2020, lk 16 ==Luule== <poem> Siis eesel pihtis: "[[Klooster|Kloostri]] aasa pealt kord läbi tulles kiusas pehme [[rohi]] ja [[kurat]] mind - ma teadsin, et ei tohi, kuid mokatäie võtsin kaasa sealt..." /---/ Ja nõnda surmasüüks sai eesli vääratus: sõi rohtu, kus on võõras nurm?! Nii ropu [[süü]] saab pesta ainult [[surm]]! Ja eesel surmale siis saigi määratud. </poem> * [[Jean de La Fontaine]], "Katkuhaiged loomad", tlk [[Jaan Kross]], ("Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile", koostanud [[Jüri Talvet]] jt, Tallinn: Koolibri 1993, lk 291) ==Vanasõnad== * Kui [[hunt]] ründab, paneb eesel silmad kinni. * Ei saa eeslist [[Kiiev]]iski hobust. * Eesel eesli seljas, [[loll]] lolli seljas. * Eeslit tuntakse kõrvadest, [[karu]] küüntest, aga lolli jutust. * Lõvinahas eesli tunneb kisa järgi ära. * Eesel kutsuti [[pulm]]a, puid ja vett vedama. * Sarve poolest [[kits]], soo poolest eesel. ** Vene vanasõnad (Осёл (животн.) // В. И. Даль. "Толковый словарь живого великорусского языка". — 1863—1866.; Осёл // "Русские народные пословицы и поговорки" / сост. А. М. Жигулев. — М.: Московский рабочий, 1965. — lk 156.) * [[kuld|Kullakoormaga]] eesel ronib ka lossi katusele. * Eesel jääb eesliks, lao talle või kullakoorem selga. ** Inglise vanasõnad (С. Б. Барсов. Афоризмы Британии. Т. II. — М.: Центрполиграф, 2006.) * Kui mind [[paradiis]]i ei lasta, olgu seal siis eeselgi. * Ta otsib oma eeslit, istudes ise selle seljas. ** Armeenia vanasõnad * Kui vastu kõrvu anda, saab eeselgi aru. ** Dargi vanasõna * Elus eesel on parem kui surnud [[filosoof]]. * [[Elu]] [[rõõm]]ud on [[puder]] ja [[supp]], eesel, kelle seljas sõita, ja [[naine]], kes eeslit edasi juhiks. ** Araabia vanasõnad * Milleks sulle eesel, kui sul midagi vedada pole? ** Tadžiki vanasõna * Parem kaks [[härg]]a kui üks, parem üks eesel kui kaks. ** Etioopia vanasõna * Eesel on ikka sama, ainult [[sadul]] vahetati ära. ** Assüüria vanasõna ==Välislingid== {{vikipeedia}} [[Kategooria:Koduloomad]] [[Kategooria:Põllumajandus]] [[Kategooria:Transpordivahendid]] gazera8ojkc6regoet12ke2l73rhfon 135149 135148 2026-05-28T19:02:42Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135149 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Entry_of_Christ_into_Jerusalem_by_Pieter_Coecke_van_Aelst_Bonnefantenmuseum_1246.jpg|pisi|Pieter Coecke van Aelst, "Jeesus sõidab kuninglikult Jeruusalemma" (u 1530)]] [[Pilt:Johan_Christian_Dahl_-_Donkey_with_Baskets_-_Esel_-_KODE_Art_Museums_and_Composer_Homes_-_BB.M.00537.jpg|pisi|Johan Christian Dahl, "Eesel korvidega" (1821)]] [[File:Henriette Ronner-Knip Esel und Hahn im Stall.jpg|pisi|Henriëtte Ronner-Knip (1821–1909), "Eesel ja kukk tallis", ''s.d.'']] [[Pilt:Eva_Gonzalès_-_-_The_Donkey_Ride.jpg|pisi|Eva Gonzalès, "Eeslisõit" (1880)]] [[Pilt:Damart-Donkey.jpg|pisi|Henriette Dubois-Damart, "Valge eesel" (1920)]] '''Eesel''' on pikakõrvaline ja väljapaistva karakteriga koduloom, imetaja. ==Piibel== <poem> Temast tuleb [[mees]] nagu metseesel - tema [[käsi]] on igaühe vastu ja igaühe käsi on tema vastu - ta elab [[vaenlane|vaenus]] kõigi oma [[vend]]adega. </poem> * [[Esimene Moosese raamat]] 16:12 (ingel Haagarile tema poja Ismaeli kohta) * Kuus [[päev]]a tee oma [[töö]]d, aga seitsmendal päeval puhka, et su [[härg]] ja eesel kosuksid, ja su teenija poeg ning võõras saaksid hingata! ** [[Teine Moosese raamat]] 23:12 * Ja Bileam tõusis [[hommik]]ul üles, saduldas oma emaeesli ja läks koos Moabi vürstidega. :22 Aga kui ta läks, süttis [[Jumal]]a [[viha]] põlema ja Issanda [[ingel]] seadis ennast [[tee]]l temale vastu; tema aga ratsutas oma emaeesli seljas, ja ta kaks poissi olid koos temaga. :23 Kui emaeesel nägi Issanda inglit tee peal seisvat, paljastatud [[mõõk]] käes, siis emaeesel põikas teelt ja läks väljale; aga Bileam lõi emaeeslit, et ta pöörduks teele. :24 Siis seisis Issanda ingel viinamägede kitsasteel, millel oli müür kummalgi pool. :25 Kui emaeesel nägi Issanda inglit, siis ta surus ennast seina ligi ja pigistas Bileami [[jalg|jala]] vastu seina; ja Bileam lõi teda veel korra. :26 Siis Issanda ingel läks edasi ja seisis kitsas kohas, kus ei olnud teed pöördumiseks paremale ega vasakule. :27 Kui emaeesel nägi Issanda inglit, siis ta heitis maha Bileami all; aga Bileami viha süttis põlema ja ta lõi emaeeslit kepiga. :28 Siis Issand avas emaeesli [[suu]] ja too küsis Bileamilt: "Mis ma sulle olen teinud, et sa nüüd lõid mind kolm korda?" :29 Ja Bileam vastas emaeeslile: "Sellepärast et sa tembutasid minuga. Kui mul oleks mõõk käes, ma tõesti tapaksin su nüüd!" :30 Aga emaeesel ütles Bileamile: "Eks ma ole sinu emaeesel, kelle seljas sa oled ratsutanud kogu aja kuni tänapäevani? Kas mul on olnud viisiks sulle nõnda teha?" Ja tema vastas: "Ei!" :31 Siis Issand tegi lahti Bileami [[silm]]ad ja ta nägi Issanda inglit tee peal seisvat, paljastatud mõõk käes. Siis ta kummardas ja heitis silmili maha. :32 Ja Issanda ingel ütles temale: "Mispärast sa lõid oma emaeeslit kolm korda? Vaata, ma olen su vastu välja astunud, sest hukutav on see tee minu ees. :33 Emaeesel nägi mind ja põikas mu eest need kolm korda. Kui ta ei oleks pöördunud mu eest, ma tõesti oleksin nüüd tapnud sinu ja jätnud tema elama." * [[Neljas Moosese raamat]] 22:21-33 * Ja ta leidis ühe toore eeslilõualuu, sirutas oma käe, võttis selle ja lõi sellega maha tuhat meest. ** [[Kohtumõistjate raamat]] 15:15 * "Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle! :3 Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: "Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi." :4 Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: <poem> :5 "Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su [[kuningas]] tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja [[loom]]a varss."" </poem> :6 Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu [[Jeesus]] neid oli käskinud: :7 tõid emaeesli ja sälu ning panid [[riided|rõivad]] nende peale ja tema istus sinna. :8 Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi [[puu]]delt ja laotasid tee peale. * [[Matteuse evangeelium]] 21:2-8 ==Proosa== * B9. ... eeslid eelistavad [[kuld|kullale]] [[õled|õlgi]]. ** [[Herakleitos]], [https://et.wikisource.org/wiki/Herakleitose_fragmendid Vikitekstidest] * Eesel on minu meelest hollandi keelde tõlgitud [[hobune]]. * Eeslid võlgnevad oma kurva olukorra praeguses maailmas arvatavasti ainult mõne nurjatu inimese vaimuvälgatusele. See on süüdi, et neist on saanud põlatud loomad ja et nad selleks ka jäävad, sest paljud eesliajajad kohtlevad oma hoolealuseid ainult sellepärast nii julmalt, et need eeslid on, mitte aga nende laiskuse või aegluse pärast. ** [[Georg Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], LR 28/1972, lk 60 * Ainult eesel suudab teha teile [[kompliment|komplimendi]] ja kohe seejärel pöörduda mingi palvega. Ehkki eesleid on muidugi palju. * ''None but an ass pays a compliment and asks a favor at the same time. There are many asses.'' ** [[Mark Twain]], märkmeraamat, 1902; "More Maxims of Mark", 1927 * Öeldakse, et [[kõrvad]] laubast kõrgemale ei kasva, kuid eeslid tõestavad iga päev vastupidist. ** [[Saša Tšornõi]], [http://cherny-sasha.lit-info.ru/cherny-sasha/satira-v-proze/delikatnye-mysli.htm "Деликатные мысли (1906-1908)"] * [[Jalg|Jalad]] harkis ja [[pea]] viltu, konutas vana hall eesel [[Iiah]] ihuüksi [[Mets]]a kõige tihedamas [[ohakas|ohakatihnikus]] ja muudkui [[mõtlemine|mõtles]] ja mõtles. (lk 34) * Vana hall eesel Iiah konutas [[jõgi|jõekaldal]] ja uuris ennast vee[[peegel|peeglist]]. :"Lihtsalt haletsusväärne," pomises ta. (lk 54) :* [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]", tlk Valter Rummel, Tallinn: Eesti Raamat, 1977 * Igat seltsi eeslite hea ja sünge jumalanna! Sina, Platero, sarnaned mõnikord tema iidsele suurele eeslile, tema itüfallilisele eeslile, tema jumalikule eeslile, kui sa näiteks vägisi tikud Arroyose lõhnavale õites oapõllule või võtad nõuks paljaks süüa kõik Diezmo lokkavad [[viinamäed]] või siis tahad kapata palmide ja oleandrite vahel punerdavat teed pidi Niebla lubjaahjude vaeste kõrbenud emaeeslite juurde. Mina, niisamasugust eeslikangust täis, olen sootuks kuratlik eesel, kade eesel, ülekohtune eesel, see eesel, keda pealegi aitavad teistsugused kanged ja kaunid jumalannad, ja sind olen ma aina ohjepidi sundinud, ise,su hallil turjal lasudes, tegema vastupidist sinu loomule, kas või veri väljas. :Kangus, see on õige sõna nii sinu kui minu jaoks! Meie mõlema pea kohal lehvib jumalanna karm käsi, nii see on, kuid sinu üle on minu süül vanglakatus ja minu üle sinust hoolimata taevas. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, II, lk 9 * Ehitanud [[raamat]]utest sakilise kaitsevalli, istus Larry oma [[kirjutusmasin]]aga päevad läbi selles kindluses, ilmudes välja ainult söögiaegadeks. Järgmisel [[hommik]]ul tuli ta kohale väga pahuras meelolus, sest keegi talumees oli otse meie tara taha oma eesli kinni sidunud. Kindlate vaheaegade järel ajas eesel [[kael]]a õieli ning kisas pikalt ja kaeblikult. :"No ütelge nüüd! Kas pole naeruväärne, et tulevased [[põlvkonnad]] ei näe minu [[teos]]t ainuüksi sellepärast, et mingi tahumatu puupea suvatses oma haisva koormalooma just minu [[aken|akna]] alla kinni siduda?" küsis Larry. :"Muidugi, kallis," vastas ema. "Miks sa teda siis ära ei aja, kui ta sind segab?" :"Minu armas ema, mul on muudki teha kui eesleid mööda [[õlipuu|oliivisalusid]] taga ajada. Ma virutasin teda "Kristliku teadusega". Kas sinu arvates sellest ei piisa?" * [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 37 * Ent ma ei pannud perekonda tähelegi. Eesel oli mu voodi äärde jõudnud, vaatas mind hetkeks uurivalt, tõi kuuldavale kerge kurguhäälse hirnatuse ja pistis mu väljasirutatud kätesse oma halli koonu, nii pehme kui üks pehme asi üldse võib olla — nagu siidiussi kookon, äsjasündinud kutsikad, merest lihvitud kivid või lehekonna sametine puudutus. Leslie oli nüüd oma püksid alla lasknud ja uuris soravalt vandudes oma säärehaava. :"Meeldib see sulle, kallis?" küsis ema. :Meeldib! Olin lausa keeletu. :Eesel oli sügavalt tumepruun, peaaegu rosinakarva, tohutute kõrvadega, mis sarnanesid aaronikepi õitele, valgete sokkidega pisikeste poleeritud kapjade kohal, mis olid puhtad kui steppija kingad. Piki ta selga jooksis lai must rist, mis uhkelt märgib, et just tema tõug viis Kristuse Jeruusalemma (ja on tänapäevani jäänud üheks kõige õelamaks koduloomaks), ning mõlema suure särava silma ümber jooksis puhas valge sõõr, mis oli märgiks, et loom pärineb Gastouri külast. * Gerald Durrell, "Linnud, loomad ja sugulased", tlk Maia Planhof, Tallinn: Eesti Raamat, 1994, lk 63 * Aga nii sant kui selle Kohviveski elu koa olli — jutu järele olli ta söömata ja [[küünlapäev]]ast magamata ja tagakiusatud ja Jorh pidi olema südameta eesel (mis tõeste tõsi olli, sest üksi eesel laseb terve elu sõuksel tantel oma saba väänata), ja ta [[närvid]]e korgid põlesid iga päe [[kümme]] korda läbi —, aga ää sõita ta ei tahtnud. Kui taal kedagid muud ammaste vahel põln, siis kantseldas ta [[laps]]i: miks nad paljajalu joosevad, miks nad üle pea vette lähevad; miks nad kunagi vanemaid, see tähendab mind ja naist ei [[suudlus|suudle]]; miks nad üppavad, miks nad [[rand]]as alasti oo, miks nad külma vett joovad, miks nad [[loom]]i silitavad. Ühesõnaga, ta keelis lastel lapsed olla, ja kõik selle pärast, et ta krossmamma olli pärit [[keiser|keisri]] köögist ja taal pidi [[kindral]]i verd sees olema. Ma tunne veel kahte kõrgemat sorti lolli, kelle sugupuu keisri [[köök]]i ulatab. ** [[Juhan Smuul]], "Suvitajad", rmt: "Muhu monoloogid. Polkovniku lesk", 1968, lk 40 * Muide, täiesti kopenhaagenlikus vaimus ei halastanud [[Lev Landau|Landau]] ka iseendale. Ta rääkis, et mõistab, miks teda kutsutakse lühidalt — Dau. See tuleb tema nime prantsuse transkriptsioonist "L'an Dau", mis tähendab lihtsalt "eesel Dau". Nii rääkis ka [[Nils Bohr|Bohr]] endast saksa professorite eneseaustuseta: "Ma ei kartnud näida rumal." ** [[Daniil Danin]], "Нильс Бор", Мoskva: "Молодая гвардия", 1978 * Pepe on nägus, aga lihtne urbaniseerunud mõtteviisiga noormees. Tema suurimaks [[hirm]]uks näivad olevat [[loom]]ad. :Esimese lambakarja lähedal hoiatab ta mind nende eest. "[[Lambad]] on ohtlikud?" pärin üllatunult. :"Jah, eriti [[oinas|oinad]] — nad võivad rünnata ja isegi hammustada," räägib mees, kes ei tea, et olen üles kasvanud lambakarja keskel ega ole agressiivset lammast ega ka oinast mitte kunagi näinud. :Asi kisub päris hulluks, kui jõuame [[kits]]edeni. Loodan, et Pepe ilmutab kübeke džentelmenlikkust, aga ei! Tema ronib hoopiski minu taha peitu! Nähes tema hirmust suuri silmi, kordan umbes kolmeteistkümnendat korda: "Kitsed ei ole ohtlikud! Kõik on hästi, ära karda." :Ta ei usu mind. Järgmiseks kohatud eeslite peale võpatab ta taas ja ronib mu selja taha. :* [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", Tallinn: Rahva Raamat, 2020, lk 16 ==Luule== <poem> Siis eesel pihtis: "[[Klooster|Kloostri]] aasa pealt kord läbi tulles kiusas pehme [[rohi]] ja [[kurat]] mind - ma teadsin, et ei tohi, kuid mokatäie võtsin kaasa sealt..." /---/ Ja nõnda surmasüüks sai eesli vääratus: sõi rohtu, kus on võõras nurm?! Nii ropu [[süü]] saab pesta ainult [[surm]]! Ja eesel surmale siis saigi määratud. </poem> * [[Jean de La Fontaine]], "Katkuhaiged loomad", tlk [[Jaan Kross]], ("Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile", koostanud [[Jüri Talvet]] jt, Tallinn: Koolibri 1993, lk 291) ==Vanasõnad== * Kui [[hunt]] ründab, paneb eesel silmad kinni. * Ei saa eeslist [[Kiiev]]iski hobust. * Eesel eesli seljas, [[loll]] lolli seljas. * Eeslit tuntakse kõrvadest, [[karu]] küüntest, aga lolli jutust. * Lõvinahas eesli tunneb kisa järgi ära. * Eesel kutsuti [[pulm]]a, puid ja vett vedama. * Sarve poolest [[kits]], soo poolest eesel. ** Vene vanasõnad (Осёл (животн.) // В. И. Даль. "Толковый словарь живого великорусского языка". — 1863—1866.; Осёл // "Русские народные пословицы и поговорки" / сост. А. М. Жигулев. — М.: Московский рабочий, 1965. — lk 156.) * [[kuld|Kullakoormaga]] eesel ronib ka lossi katusele. * Eesel jääb eesliks, lao talle või kullakoorem selga. ** Inglise vanasõnad (С. Б. Барсов. Афоризмы Британии. Т. II. — М.: Центрполиграф, 2006.) * Kui mind [[paradiis]]i ei lasta, olgu seal siis eeselgi. * Ta otsib oma eeslit, istudes ise selle seljas. ** Armeenia vanasõnad * Kui vastu kõrvu anda, saab eeselgi aru. ** Dargi vanasõna * Elus eesel on parem kui surnud [[filosoof]]. * [[Elu]] [[rõõm]]ud on [[puder]] ja [[supp]], eesel, kelle seljas sõita, ja [[naine]], kes eeslit edasi juhiks. ** Araabia vanasõnad * Milleks sulle eesel, kui sul midagi vedada pole? ** Tadžiki vanasõna * Parem kaks [[härg]]a kui üks, parem üks eesel kui kaks. ** Etioopia vanasõna * Eesel on ikka sama, ainult [[sadul]] vahetati ära. ** Assüüria vanasõna ==Välislingid== {{vikipeedia}} [[Kategooria:Koduloomad]] [[Kategooria:Põllumajandus]] [[Kategooria:Transpordivahendid]] 48sv4evr2pf6h9qnvyu96foh4paesff 135163 135149 2026-05-28T19:34:24Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135163 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Entry_of_Christ_into_Jerusalem_by_Pieter_Coecke_van_Aelst_Bonnefantenmuseum_1246.jpg|pisi|Pieter Coecke van Aelst, "Jeesus sõidab kuninglikult Jeruusalemma" (u 1530)]] [[Pilt:Johan_Christian_Dahl_-_Donkey_with_Baskets_-_Esel_-_KODE_Art_Museums_and_Composer_Homes_-_BB.M.00537.jpg|pisi|Johan Christian Dahl, "Eesel korvidega" (1821)]] [[File:Henriette Ronner-Knip Esel und Hahn im Stall.jpg|pisi|Henriëtte Ronner-Knip (1821–1909), "Eesel ja kukk tallis", ''s.d.'']] [[Pilt:Eva_Gonzalès_-_-_The_Donkey_Ride.jpg|pisi|Eva Gonzalès, "Eeslisõit" (1880)]] [[Pilt:Damart-Donkey.jpg|pisi|Henriette Dubois-Damart, "Valge eesel" (1920)]] '''Eesel''' on pikakõrvaline ja väljapaistva karakteriga koduloom, imetaja. ==Piibel== <poem> Temast tuleb [[mees]] nagu metseesel - tema [[käsi]] on igaühe vastu ja igaühe käsi on tema vastu - ta elab [[vaenlane|vaenus]] kõigi oma [[vend]]adega. </poem> * [[Esimene Moosese raamat]] 16:12 (ingel Haagarile tema poja Ismaeli kohta) * Kuus [[päev]]a tee oma [[töö]]d, aga seitsmendal päeval puhka, et su [[härg]] ja eesel kosuksid, ja su teenija poeg ning võõras saaksid hingata! ** [[Teine Moosese raamat]] 23:12 * Ja Bileam tõusis [[hommik]]ul üles, saduldas oma emaeesli ja läks koos Moabi vürstidega. :22 Aga kui ta läks, süttis [[Jumal]]a [[viha]] põlema ja Issanda [[ingel]] seadis ennast [[tee]]l temale vastu; tema aga ratsutas oma emaeesli seljas, ja ta kaks poissi olid koos temaga. :23 Kui emaeesel nägi Issanda inglit tee peal seisvat, paljastatud [[mõõk]] käes, siis emaeesel põikas teelt ja läks väljale; aga Bileam lõi emaeeslit, et ta pöörduks teele. :24 Siis seisis Issanda ingel viinamägede kitsasteel, millel oli müür kummalgi pool. :25 Kui emaeesel nägi Issanda inglit, siis ta surus ennast seina ligi ja pigistas Bileami [[jalg|jala]] vastu seina; ja Bileam lõi teda veel korra. :26 Siis Issanda ingel läks edasi ja seisis kitsas kohas, kus ei olnud teed pöördumiseks paremale ega vasakule. :27 Kui emaeesel nägi Issanda inglit, siis ta heitis maha Bileami all; aga Bileami viha süttis põlema ja ta lõi emaeeslit kepiga. :28 Siis Issand avas emaeesli [[suu]] ja too küsis Bileamilt: "Mis ma sulle olen teinud, et sa nüüd lõid mind kolm korda?" :29 Ja Bileam vastas emaeeslile: "Sellepärast et sa tembutasid minuga. Kui mul oleks mõõk käes, ma tõesti tapaksin su nüüd!" :30 Aga emaeesel ütles Bileamile: "Eks ma ole sinu emaeesel, kelle seljas sa oled ratsutanud kogu aja kuni tänapäevani? Kas mul on olnud viisiks sulle nõnda teha?" Ja tema vastas: "Ei!" :31 Siis Issand tegi lahti Bileami [[silm]]ad ja ta nägi Issanda inglit tee peal seisvat, paljastatud mõõk käes. Siis ta kummardas ja heitis silmili maha. :32 Ja Issanda ingel ütles temale: "Mispärast sa lõid oma emaeeslit kolm korda? Vaata, ma olen su vastu välja astunud, sest hukutav on see tee minu ees. :33 Emaeesel nägi mind ja põikas mu eest need kolm korda. Kui ta ei oleks pöördunud mu eest, ma tõesti oleksin nüüd tapnud sinu ja jätnud tema elama." * [[Neljas Moosese raamat]] 22:21-33 * Ja ta leidis ühe toore eeslilõualuu, sirutas oma käe, võttis selle ja lõi sellega maha tuhat meest. ** [[Kohtumõistjate raamat]] 15:15 * "Minge külla, mis on teie ees, ja kohe te leiate kinniseotud emaeesli ja sälu ta juures. Päästke need valla ning tooge mulle! :3 Ja kui keegi teile midagi ütleb, siis vastake: "Issand vajab neid. Ta läkitab nad peatselt tagasi." :4 Aga see on sündinud, et läheks täide, mida prohveti kaudu on räägitud: <poem> :5 "Ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su [[kuningas]] tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas ja sälu seljas, kes on koormakandja [[loom]]a varss."" </poem> :6 Jüngrid läksid ja tegid just nõnda, nagu [[Jeesus]] neid oli käskinud: :7 tõid emaeesli ja sälu ning panid [[riided|rõivad]] nende peale ja tema istus sinna. :8 Tohutu rahvahulk aga laotas oma rõivad tee peale, teised raiusid oksi [[puu]]delt ja laotasid tee peale. * [[Matteuse evangeelium]] 21:2-8 ==Proosa== * B9. ... eeslid eelistavad [[kuld|kullale]] [[õled|õlgi]]. ** [[Herakleitos]], [https://et.wikisource.org/wiki/Herakleitose_fragmendid Vikitekstidest] * Eesel on minu meelest hollandi keelde tõlgitud [[hobune]]. * Eeslid võlgnevad oma kurva olukorra praeguses maailmas arvatavasti ainult mõne nurjatu inimese vaimuvälgatusele. See on süüdi, et neist on saanud põlatud loomad ja et nad selleks ka jäävad, sest paljud eesliajajad kohtlevad oma hoolealuseid ainult sellepärast nii julmalt, et need eeslid on, mitte aga nende laiskuse või aegluse pärast. ** [[Georg Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], LR 28/1972, lk 60 * Ainult eesel suudab teha teile [[kompliment|komplimendi]] ja kohe seejärel pöörduda mingi palvega. Ehkki eesleid on muidugi palju. * ''None but an ass pays a compliment and asks a favor at the same time. There are many asses.'' ** [[Mark Twain]], märkmeraamat, 1902; "More Maxims of Mark", 1927 * Öeldakse, et [[kõrvad]] laubast kõrgemale ei kasva, kuid eeslid tõestavad iga päev vastupidist. ** [[Saša Tšornõi]], [http://cherny-sasha.lit-info.ru/cherny-sasha/satira-v-proze/delikatnye-mysli.htm "Деликатные мысли (1906-1908)"] * [[Jalg|Jalad]] harkis ja [[pea]] viltu, konutas vana hall eesel [[Iiah]] ihuüksi [[Mets]]a kõige tihedamas [[ohakas|ohakatihnikus]] ja muudkui [[mõtlemine|mõtles]] ja mõtles. (lk 34) * Vana hall eesel Iiah konutas [[jõgi|jõekaldal]] ja uuris ennast vee[[peegel|peeglist]]. :"Lihtsalt haletsusväärne," pomises ta. (lk 54) :* [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]", tlk Valter Rummel, Tallinn: Eesti Raamat, 1977 * Igat seltsi eeslite hea ja sünge jumalanna! Sina, Platero, sarnaned mõnikord tema iidsele suurele eeslile, tema itüfallilisele eeslile, tema jumalikule eeslile, kui sa näiteks vägisi tikud Arroyose lõhnavale õites oapõllule või võtad nõuks paljaks süüa kõik Diezmo lokkavad [[viinamäed]] või siis tahad kapata palmide ja oleandrite vahel punerdavat teed pidi Niebla lubjaahjude vaeste kõrbenud emaeeslite juurde. Mina, niisamasugust eeslikangust täis, olen sootuks kuratlik eesel, kade eesel, ülekohtune eesel, see eesel, keda pealegi aitavad teistsugused kanged ja kaunid jumalannad, ja sind olen ma aina ohjepidi sundinud, ise,su hallil turjal lasudes, tegema vastupidist sinu loomule, kas või veri väljas. :Kangus, see on õige sõna nii sinu kui minu jaoks! Meie mõlema pea kohal lehvib jumalanna karm käsi, nii see on, kuid sinu üle on minu süül vanglakatus ja minu üle sinust hoolimata taevas. (II, lk 9) * Loen ühest sõnaraamatust: ASINOGRAAFIA, ''iroonil.'', eesli kirjeldus. Vaene eesel! Nii hea, nii üllameelne, nii arusaaja, nagu sa oled! Irooniline... Miks küll? Isegi tõsise kirjelduse vääriliseks pole sind peetud, sind, kelle kirjeldamine peaks olema tõeline kevadmuinasjutt! Jah, ainult head inimest peaks tohtima nimetada eesliks! Ja ainult paha eeslit võiks tohtida nimetada inimeseks! Irooniline... Ja seda sinu kohta, kes sa oled nii arukas, nii sõber kõigile, vanale ja lapsele, ojale ja liblikale, päikesele ja koerale, lillele ja kuule; rahulik ja osavõtlik, nukker ja armas, aasade Marcus Aurelius... (LV, lk 87) ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989 * Ehitanud [[raamat]]utest sakilise kaitsevalli, istus Larry oma [[kirjutusmasin]]aga päevad läbi selles kindluses, ilmudes välja ainult söögiaegadeks. Järgmisel [[hommik]]ul tuli ta kohale väga pahuras meelolus, sest keegi talumees oli otse meie tara taha oma eesli kinni sidunud. Kindlate vaheaegade järel ajas eesel [[kael]]a õieli ning kisas pikalt ja kaeblikult. :"No ütelge nüüd! Kas pole naeruväärne, et tulevased [[põlvkonnad]] ei näe minu [[teos]]t ainuüksi sellepärast, et mingi tahumatu puupea suvatses oma haisva koormalooma just minu [[aken|akna]] alla kinni siduda?" küsis Larry. :"Muidugi, kallis," vastas ema. "Miks sa teda siis ära ei aja, kui ta sind segab?" :"Minu armas ema, mul on muudki teha kui eesleid mööda [[õlipuu|oliivisalusid]] taga ajada. Ma virutasin teda "Kristliku teadusega". Kas sinu arvates sellest ei piisa?" * [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 37 * Ent ma ei pannud perekonda tähelegi. Eesel oli mu voodi äärde jõudnud, vaatas mind hetkeks uurivalt, tõi kuuldavale kerge kurguhäälse hirnatuse ja pistis mu väljasirutatud kätesse oma halli koonu, nii pehme kui üks pehme asi üldse võib olla — nagu siidiussi kookon, äsjasündinud kutsikad, merest lihvitud kivid või lehekonna sametine puudutus. Leslie oli nüüd oma püksid alla lasknud ja uuris soravalt vandudes oma säärehaava. :"Meeldib see sulle, kallis?" küsis ema. :Meeldib! Olin lausa keeletu. :Eesel oli sügavalt tumepruun, peaaegu rosinakarva, tohutute kõrvadega, mis sarnanesid aaronikepi õitele, valgete sokkidega pisikeste poleeritud kapjade kohal, mis olid puhtad kui steppija kingad. Piki ta selga jooksis lai must rist, mis uhkelt märgib, et just tema tõug viis Kristuse Jeruusalemma (ja on tänapäevani jäänud üheks kõige õelamaks koduloomaks), ning mõlema suure särava silma ümber jooksis puhas valge sõõr, mis oli märgiks, et loom pärineb Gastouri külast. * Gerald Durrell, "Linnud, loomad ja sugulased", tlk Maia Planhof, Tallinn: Eesti Raamat, 1994, lk 63 * Aga nii sant kui selle Kohviveski elu koa olli — jutu järele olli ta söömata ja [[küünlapäev]]ast magamata ja tagakiusatud ja Jorh pidi olema südameta eesel (mis tõeste tõsi olli, sest üksi eesel laseb terve elu sõuksel tantel oma saba väänata), ja ta [[närvid]]e korgid põlesid iga päe [[kümme]] korda läbi —, aga ää sõita ta ei tahtnud. Kui taal kedagid muud ammaste vahel põln, siis kantseldas ta [[laps]]i: miks nad paljajalu joosevad, miks nad üle pea vette lähevad; miks nad kunagi vanemaid, see tähendab mind ja naist ei [[suudlus|suudle]]; miks nad üppavad, miks nad [[rand]]as alasti oo, miks nad külma vett joovad, miks nad [[loom]]i silitavad. Ühesõnaga, ta keelis lastel lapsed olla, ja kõik selle pärast, et ta krossmamma olli pärit [[keiser|keisri]] köögist ja taal pidi [[kindral]]i verd sees olema. Ma tunne veel kahte kõrgemat sorti lolli, kelle sugupuu keisri [[köök]]i ulatab. ** [[Juhan Smuul]], "Suvitajad", rmt: "Muhu monoloogid. Polkovniku lesk", 1968, lk 40 * Muide, täiesti kopenhaagenlikus vaimus ei halastanud [[Lev Landau|Landau]] ka iseendale. Ta rääkis, et mõistab, miks teda kutsutakse lühidalt — Dau. See tuleb tema nime prantsuse transkriptsioonist "L'an Dau", mis tähendab lihtsalt "eesel Dau". Nii rääkis ka [[Nils Bohr|Bohr]] endast saksa professorite eneseaustuseta: "Ma ei kartnud näida rumal." ** [[Daniil Danin]], "Нильс Бор", Мoskva: "Молодая гвардия", 1978 * Pepe on nägus, aga lihtne urbaniseerunud mõtteviisiga noormees. Tema suurimaks [[hirm]]uks näivad olevat [[loom]]ad. :Esimese lambakarja lähedal hoiatab ta mind nende eest. "[[Lambad]] on ohtlikud?" pärin üllatunult. :"Jah, eriti [[oinas|oinad]] — nad võivad rünnata ja isegi hammustada," räägib mees, kes ei tea, et olen üles kasvanud lambakarja keskel ega ole agressiivset lammast ega ka oinast mitte kunagi näinud. :Asi kisub päris hulluks, kui jõuame [[kits]]edeni. Loodan, et Pepe ilmutab kübeke džentelmenlikkust, aga ei! Tema ronib hoopiski minu taha peitu! Nähes tema hirmust suuri silmi, kordan umbes kolmeteistkümnendat korda: "Kitsed ei ole ohtlikud! Kõik on hästi, ära karda." :Ta ei usu mind. Järgmiseks kohatud eeslite peale võpatab ta taas ja ronib mu selja taha. :* [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", Tallinn: Rahva Raamat, 2020, lk 16 ==Luule== <poem> Siis eesel pihtis: "[[Klooster|Kloostri]] aasa pealt kord läbi tulles kiusas pehme [[rohi]] ja [[kurat]] mind - ma teadsin, et ei tohi, kuid mokatäie võtsin kaasa sealt..." /---/ Ja nõnda surmasüüks sai eesli vääratus: sõi rohtu, kus on võõras nurm?! Nii ropu [[süü]] saab pesta ainult [[surm]]! Ja eesel surmale siis saigi määratud. </poem> * [[Jean de La Fontaine]], "Katkuhaiged loomad", tlk [[Jaan Kross]], ("Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile", koostanud [[Jüri Talvet]] jt, Tallinn: Koolibri 1993, lk 291) ==Vanasõnad== * Kui [[hunt]] ründab, paneb eesel silmad kinni. * Ei saa eeslist [[Kiiev]]iski hobust. * Eesel eesli seljas, [[loll]] lolli seljas. * Eeslit tuntakse kõrvadest, [[karu]] küüntest, aga lolli jutust. * Lõvinahas eesli tunneb kisa järgi ära. * Eesel kutsuti [[pulm]]a, puid ja vett vedama. * Sarve poolest [[kits]], soo poolest eesel. ** Vene vanasõnad (Осёл (животн.) // В. И. Даль. "Толковый словарь живого великорусского языка". — 1863—1866.; Осёл // "Русские народные пословицы и поговорки" / сост. А. М. Жигулев. — М.: Московский рабочий, 1965. — lk 156.) * [[kuld|Kullakoormaga]] eesel ronib ka lossi katusele. * Eesel jääb eesliks, lao talle või kullakoorem selga. ** Inglise vanasõnad (С. Б. Барсов. Афоризмы Британии. Т. II. — М.: Центрполиграф, 2006.) * Kui mind [[paradiis]]i ei lasta, olgu seal siis eeselgi. * Ta otsib oma eeslit, istudes ise selle seljas. ** Armeenia vanasõnad * Kui vastu kõrvu anda, saab eeselgi aru. ** Dargi vanasõna * Elus eesel on parem kui surnud [[filosoof]]. * [[Elu]] [[rõõm]]ud on [[puder]] ja [[supp]], eesel, kelle seljas sõita, ja [[naine]], kes eeslit edasi juhiks. ** Araabia vanasõnad * Milleks sulle eesel, kui sul midagi vedada pole? ** Tadžiki vanasõna * Parem kaks [[härg]]a kui üks, parem üks eesel kui kaks. ** Etioopia vanasõna * Eesel on ikka sama, ainult [[sadul]] vahetati ära. ** Assüüria vanasõna ==Välislingid== {{vikipeedia}} [[Kategooria:Koduloomad]] [[Kategooria:Põllumajandus]] [[Kategooria:Transpordivahendid]] ay926zrxybsbuveq5yew0p1zvh18qvo 0 6349 135170 134125 2026-05-28T19:51:59Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135170 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Van_Gogh_-_Starry_Night_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Vincent van Gogh, "Tähine öö" (1889)]] [[Pilt:Karl_Wilhelm_Diefenbach_-_Asking_the_stars.jpg|pisi|Karl Wilhelm Diefenbach, "Tähtedelt küsides" (1895)]] [[Pilt:Consuelo Fould - La semeuse d'étoiles.jpg|pisi|Consuelo Fould, "Tähekülvaja" (u 1925)]] ''See artikkel räägib taevakehade sordist; kirjatähe kohta loe artiklist [[Kirjatäht]], lubatähe kohta artiklist [[Luba]], staaride kohta artiklist [[Kuulsus]].'' '''Täht''' on taevakeha, mis on suur ja öösel helendab, sest ajab palju [[valgus]]t või muud elektromagnetkiirgust välja. ==Piibel== * Tähetargad kuulasid [[kuningas|kuninga]] jutu ära ning asusid [[tee]]le. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli [[laps]]. :10 Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. * [[Matteuse evangeelium]] 2:9-10 ==Proosa== * "Ma olen luuletaja, minu tööpõld ei ole siit maailmast," ütles Wesipruul sügawas liigutuses ning tõstis silmad ämbliku wõrkude poole, mis laest maha rippusiwad. "Ma wihkan masinaid, millede mürin jumalikku luult taewasse tagasi peletab. Ma olen wiimne neist ära walitsetud luulekunsti jüngritest, kes maailma müdinast hoolimata ühe tähe järele kõnniwad, mis taewast nende hingesid imelise läikega walgustab." :"Mis täht see on?" :"Suremata kuulsus." * [[Eduard Bornhöhe]], [https://et.wikisource.org/wiki/Tallinna_narrid_ja_narrikesed/1 "Kuulsuse narrid"] * Platero on karjaõue kaevul just ära joonud kaks ämbritäit vett koos tähtedega ja tagasi tulnud talli, aeglaselt, hajameelselt, läbi kõrgete päevalillede alt. ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LXXVIII, lk 118 * "Tähendab ei ole," lausus ta endamisi, kui oli vabanenud teistest. "Ei ole midagi, ei ole kuski midagi, ainult tähed, tähed, tähed. Aga kui pole taevast, kus on siis jumal? Kus ta on? On ta üleüldse?" ** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XL "Tõde ja õigus" II], 40. peatükk * Komeet on täht, kes on oma juuksesõlme valla päästnud. (lk 16) * Kinni vajusid uniste tähtede silmad. (lk 19) * Langedes muutub täht inimlikuks, sest ta kukub nagu rakett, mis sureb. (lk 43) * Tuulelipu kukk nokib tähtede teri. (lk 47) * Täht langeb, kui jookseb öö sukasilm. (lk 50) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], [[LR]] 2/1974 * Kui armastad [[lill]]e, mis asub tähe peal, siis on [[öö]]sel [[taevas]]t nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad. ** [[Antoine de Saint-Exupéry]], "[[Väike prints]]", tlk Ott Ojamaa * [Konradin:] Meie maapealsed tähised võivad määritud saada, isegi [[keiser|keisri]] [[kroon]] ja [[paavst]]i rist. Aga miski ei jäta jälge tähele seal kõrgel, ükskõik mida inimesed oma [[rumalus]]es või [[kurjus]]es teeksid. Niisama kõrgeks pean ma nüüd oma eesmärki sellest peale kui mu [[süda]] äratundmisele on jõudnud, et selle kättesaamine on mu [[saatus]]. ** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]", Lund 1961, lk 91 * Tähekülv. Tegelikult pole seegi muud kui tähtede ülepeakaela allakukkumine - läheb ju lõpuks tüütavaks millestki kinnihoidmine, olgu see või taevas. (lk 42) * Kui kaugel peab olema, et inimest vaadata? /---/ Kui sellelt kõige kaugemalt Vardatähtedest, mis paistab nagu minuskel majusklite hulgas. /---/ See peaks olema tohutu kaugel ja need peaksid olema [[jumal]]a [[silm]]ad, et näha inimest, kes ta on, mitte kellena ta paistab iseenda tipult. (lk 121) ** Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas", 1973 * Ma ei lugenud midagi, ainult õppisin: iga öö taevast ja igast oma [[päev]]ast. Nii et kaks [[raamat]]ut mul ikkagi oli. Aga siiski ei tahtnud ma kuuluda tähtede hulka, et olla lähemal taevale, vaid kuuluda [[puu]]de hulka, et olla lähemal inimestele. ** [[Nikolai Baturin]], "Karu süda" * Isegi meie [[galaktika]] sai paljudes keeltes nime selle järgi, et meenutas öötaevasse pritsitud [[emapiim]]a. Legend on jäädvustatud [[Jacopo Tintoretto]] kuulsal maneristlikul maalil "[[Linnutee]] sünd". Pildil laseb [[Jupiter]]i naine [[Juno]] imeva lapse [[Herakles]]e kesk toidukorda [[rinnad|rinna]] otsast lahti ja pritsib piimajoa [[kosmos]]esse. Üles lennanud piimatilkadest saavad tähed. Maa peale kukkunud piiskadest saavad [[liilia]]d. ** [[Sandra Steingraber]], "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009, lk 200 ==Film== * Me vaatasime tavaliselt [[taevas]]se ja juurdlesime oma koha üle tähtede hulgas. Nüüd me vaatame maha ja muretseme oma koha pärast poris. ** Cooper filmis "[[Tähtedevaheline]]" ==Luule== <poem> Täht süttib ehk taevas su üle veel, lill tärkab su haua pinnast ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast — </poem> * [[Juhan Liiv]], "Kui tume veel kauaks ka sinu maa" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 98 <poem> Tule, öö pimedus, võta mind sülle. Minu [[päike]] ei tunne mind, öö jäänd mulle. Ainust tähte sääl pole, minul on kole. Varja mu üle. </poem> * Juhan Liiv, "Tule, öö pimedus" <poem> Vaid rauge kellalaja eel Ja [[tolm]]und lilli, jälgi [[tee]]l Teabkust eikuhugi. Ja sihib silmepõhja just Hiidhiilgav täht ja [[hukatus]]t Ta tõotab kindlasti. </poem> * [[Anna Ahmatova]], "Reekviem", tlk [[Doris Kareva]] <poem> Lõpmatu [[meri]]. Siin on [[saar]], alati kaotanu [[võidukaar]]. [[Tiivad]] saarte vahele [[sild]], iga täht on [[päike]]se [[kild]]. Kildudest kokku [[mosaiik]], kuigi su [[võit]] on ainult [[viik]]. [[Kuu]] on kõrgel, kaugel on kants, [[neem]]e tipuni jätkub [[tants]]. </poem> * [[Karl Ristikivi]], "*Mängivad pillid, kuu on vees...", rmt: "[[Inimese teekond]]", 1990, lk 12 <poem> Tähed tõusevad ööbikute kurgust ja loojuvad lõokeste kurku. </poem> * [[Ivan Dratš]], "Värsse perfokaartidel", tlk [[Harald Rajamets]], rmt: "Südame kaugusel", Eesti Raamat, 1977, lk 50 <poem> [[Lõke]] lööb praksuma, [[säde]]med tähtedeks lendavad. Vaikib hämmastund sirtsude [[laul]]. ... Lõke lööb praksuma, sädemed tähtedeks lendavad, viis [[kütt]]i on külmas ja näljas. Jões, mis kui [[katel]] on suur, keeb kuu. </poem> * [[Helgi Muller]], "Kuusupp ja sirtsu serenaad" kogus "Laulud ratastel" (1966), lk 13-14 <poem> [[Kodu]], ta armas [[katus]], esimene [[lumi]] ja esimene täht esimeses taevas esimeses südames (mis oli minu oma). ... Ja võibolla [[öökull]] vaatab minu tähte ja arvab et järsku on söödav kui ainult kätte saaks. Ei teagi et see on esimene täht esimeses taevas esimeses südames. </poem> * [[Ilona Laaman]], "Järelkiindumus" kogus "Mis need sipelgad ka ära ei ole" (1970), lk 6 <poem> Tuletäpid taevatähed kevadtäpid lilletähed targad tähed trükitähed — kuhu lähed, kõikjal tähed! </poem> * [[Maimu Linnamägi]], "Tähed" kogus "Sügise sünnipäev" (1973), lk 18 <poem> Igaüks on ihuüksi [[sõda|sõjas]]. Kelle vastu? Enda. Kelle poolt? Üheaegselt kumbki oma majas külaliste ootel klopib [[koor]]t. Arva, kas neid tuleb? Pole tähtis, nagu pole tähtis [[vahukoor]]. [[Rõdu]]lt näeme öösel samu tähti. Ikka nähakse, kui oled noor. </poem> * [[Doris Kareva]], "Hoia elust kinni hammastega" kogust "Päevapildid" (1978) <poem> [[Jää]] alt ei paista midagi, kuid midagi sääl on, sest samu salapragusid täis on su hõimu verehääl, ta silmavalgeil läigatab seesama helk, mis kuskil sääl. Jäälagendike kõminat on täis ta [[luule]]keel. Täht süttib taevas üleval, näe süttib ikka veel! </poem> * [[Viivi Luik]], "*** Mis läbi aja läigatab…" kogust "Rängast rõõmust" (1982) <poem> Tähed loksusid madalas vees, täiesti ebausaldusväärsed. Nad liiguvad pidevalt. Nende käest ei saa me oma põlvnemise kohta midagi teada. </poem> * [[Carolina Pihelgas]], "*** Linn ajab kombitsad välja" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", lk 80 <poem> Teisel pool [[Valge]]s [[taevas]] Mustad [[romb]]id - Tähed Must [[ruut]] - [[Kuu]] Ühel tähel Kuldne [[saba]] Rõngas </poem> * [[Liepa Rūce]], "Ilutulestik", tlk [[Contra]], rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 202-203 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Tähed| ]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] lerpzk0fxm85hr12r2b8viv09spidmo 0 6817 135155 111591 2026-05-28T19:19:47Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135155 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Rehielamu Köstriaseme talust 1890 EVM.jpg|pisi|Rookatus 1890. aastatest pärineval rehielamul]] [[Pilt:Marie_Egner_Blick_aus_dem_Atelier_Klagbaumgasse_Wien_c1890.jpg|pisi|Marie Egner, "Vaade ateljeeaknast, Klagbaumgasse, Viin" (1890)]] [[Pilt:Charlotte_Frimodt_-_Udsigt_fra_bispegården_i_Ribe_imod_Hovedengen_-_1903.jpg|pisi|Charlotte Frimodt, "Vaade Ribe piiskopilossist Hovedengeni poole" (1903)]] [[Pilt:Jeanne_Hébuterne_-_Les_toits_Rouges_(1916).jpg|pisi|Jeanne Hébuterne, "Punased katused" (1916)]] [[Pilt:L.A._Ring_-_Hustage_i_Skt._Jørgensbjerg_-_1932.png|pisi|Laurits Andersen Ring, "Vaade üle katuste. Skt._Jørgensbjerg" (1932)]] '''Katus''' on ehitise ülemine, sademete eest kaitsev osa. ==Piibel== * Kui sa ehitad uue koja, siis tee oma katusele käsipuu, et sa ei tõmbaks oma koja peale veresüüd, kui keegi sealt alla kukub. ** [[Viies Moosese raamat]], 22:8 <poem> Alp [[poeg]] on oma [[isa]]le õnnetuseks, ja naise riidlemine on otsekui katuse alaline läbitilkumine. </poem> * [[Õpetussõnad]], 19:13 <poem> Parem on elada katusenurgas kui riiaka naisega ühises kojas. </poem> * Õpetussõnad 21:9 * Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt! ** [[Matteuse evangeelium]], 10:27 ==Proosa== * Ta [Jaan Tatikas] wiis masina koju ja seadis ta oma maja katuse pääle üles. Parajal ajal puhus kange [[tuul]]ehoog ja Tatikas mõõtis silmadega maa ja [[kuu]] wahet. Lennumasin kõikus, kerkis ja — lendas oma leidjaga taewa? Ei lennanud, waid kukkus suure praginaga katuselt maha ning lagunes mitmeks tükiks. Tatikas ise oleks peaaegu siisgi kaelamurdmise teel õhu elanikkude liiki sattunud, aga tema praeguseks ja maailma tulewaseks õnneks ei olnud katus mitte kõrge; nii pääsis suur wäljamõtleja nikastatud liikmete, kriimustatud põskede ja rõhutud [[süda]]mega. ** [[Eduard Bornhöhe]], [https://et.wikisource.org/wiki/Tallinna_narrid_ja_narrikesed/1 "Kuulsuse narrid"], 1. peatükk * Sina, Platero, pole kunagi roninud katusele. Sina ei saa teada, kui sügavalt ja vabalt hingab rind, kui ronida katusele pimedat puutreppi mööda ja seal istet võtta, ise silmitu keskpäeva lauspäikesest, uputatud taevasinast nagu taeva enese naabruses, pime lubja valevusest, millega, nagu sa tead, kaetakse sillutisekividest õuepealne, et jõuaks tiiki puhtana pilvede vesi. :Missugune veetlus on katusel! Kirikukellad tornis — need helisevad ju meie endi rinnas, meie endi südamete kõrgusel, mis löövad tugevasti; kaugeil viinamägedel säravad labidad hõbedaselt päikeses; kõik on nagu peo peal: teised katused, õued, kus inimesed unustatuses igapäevaelu elavad — sadulsepp, maaler, püttsepp; karjamaade rohelised laigud; härg või kits; surnuaed, kuhu veereb väikesearvuline ja tume kupeldajamoori matus; aknad, kus särgiväel tütarlaps end kammib ja muretult laulab; jõgi ja aurik jõesuudmes; saraalune, kus üksildane pillimees harjutab kornetit või kus kirglik armastus, pime ja maailmast irdunud, viibib oma iseolemises... * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, XXI, lk 43 * Liginevat [[vanadus]]t silmas pidades on kena, kui sul on säärane [[urg]], et sul on katus pea kohal, kui algab [[sügis]]. ** [[Franz Kafka]], "Urg", tlk [[Mati Sirkel]], rmt: "Hiina müüri ehitamisel", Varrak, 2002, lk 561-562 * Nad pidid jõudma katuselt alla ja väljapoole hädaohtu enne, kui punased roosid jõuavad kohale, et neid vastu võtta. Nad jooksid pimedas kõhklemata mööda katuseviilu, liikudes kerguse ning paindlikkusega, mille oli nende noortele, neljateistkümneaastastele lihastele andnud õnnelik ja vaba elu. ** [[Astrid Lindgren]], "[[Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu]]", ptk 5. Tõlkinud [[Vladimir Beekman]] * Nad nägid, et tuletõrjeauto peatus üsna nende all [[tänav]]al ja <!--//-->selle ümber kogunes hulk rahvast. Aga mingit tuld polnud kuskil märgata. Seevastu nägid nad korraga katuse poole tõusvat [[redel]]it, seesugust pikka lahtikäivat redelit, nagu tuletõrjel olemas on. :Nüüd muutus Väikevend mõtlikuks. :"Mõtle vaid ... mõtle ... kui nad äkki minu järele tulevad!" ütles ta. :Sest talle meenus [[sedel]], mille ta alla oma tuppa oli jätnud. Aeg oli nüüd juba üsna hiline. :"Aga miks siis ometi?" imestas Karlsson. "Ühelgi inimesel ei saa ju olla midagi selle vastu, kui sa oled natuke aega üleval katusel." :"Siiski, minu [[ema]]l saab olla midagi selle vastu," väitis Väikevend. "Tal on nii palju [[närv]]e, et midagi koledat!" (lk 78) :Väikevennal hakkas väga kahju emast, kui ta sellele mõtles, ja igatsus ema järele tükkis ligi. * Nüüd oli tuletõrjuja üsna lähedal. :"Seisa paigal, nagu sa oled!" hüüdis ta Väikevennale. "Ära liigu paigast, ma tulen ja toon su alla." :See oli temast kena, arvas Väikevend, kuigi üsna tarbetu. Tema, Väikevend, oli ju terve pärastlõunase aja traavinud ja kõndinud mööda katuseid, küllap ta oleks võinud veel paar [[samm]]u teha. * [[Astrid Lindgren]], "Karlsson katuselt", tlk [[Vladimir Beekman]], 2008, lk 79 * Katusel praksus miski. Siis kostis müdinat. :[[Tuul]], mõtles härra Huu. :Hakkas kostma raskeid samme. :Kõndiv tuul, mõtles härra Huu ja jõi veel ühe tassi [[tee]]d. * [[Hannu Mäkelä]], "Härra Huu". Tõlkinud [[Piret Saluri]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 48 * Katuse teema on [[Raine Karp|Raine Karbi]] loomingus tähenduslik, tema katused on kohad, kus olla. Linnahall on ise üks suur katus, [[rahvusraamatukogu]] katusele pidi tulema [[kirsiaed]]. Katused ei lõpeta [[maja|maju]], sealt alles kõik algab. Kui arhitekt seisab katusel, siis valitseb ta kogu maja, nagu [[projekt]]i laual või [[makett]]i. Katusel olija armastab [[avarus]]t ja kõrgust. Mitte keegi ei teinud tollal eramuid [[torn]]ideks, Karp tegi. ** [[Karin Hallas-Murula]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/raine-karp-kaante-vahel/ "Raine Karp kaante vahel"], Sirp, 22.07.2016 * [[Lugemine]] on vaikne, jagamatu, [[publik]]uta [[looming]], [[raamat]]usse kinnituv pilk on [[tööriist]], mille abil meisterdame oma [[hing]]ele varjualust – või siis hoopis lennumasina, millega [[silmapiir]]i taha kihutada või katuselt käkaskaela käia. ** [[Jan Kaus]], [https://edasi.org/27535/jan-kaus-uheksa-teesi-lugemise-kohta/ "Üheksa teesi lugemise kohta"]. Edasi, 19. juuli 2018 ==Luule== <poem> [[Paul Rummo|Minu isa]] seisab [[maja]] juures tal on hea [[võlur]]i pilk ta loendab [[pääsuke]]si kas kõik jõuavad pärale tumerohelistelt väljadelt katuseräästa varju koduse räästa varju ümarate [[pesa]]de rüppe </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Luulet minu isast" <poem> kaitseb mind kevadladvastik mu ainus kadumatu katus Ei siin ma hooli millestki ja see ei ole [[hoolimatus]] </poem> * Paul-Eerik Rummo, "Läbi talve" <poem> [[Kodu]], ta armas katus, esimene [[lumi]] ja esimene [[täht]] esimeses taevas esimeses südames (mis oli minu oma). Olen põhimõtteliselt kogu selle krempli vastu. Ei mäletagi hästi oli see katus [[Telliskivi|telliskivest]] või muust. </poem> * [[Ilona Laaman]], "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6 ==Vanasõnad== * Kaks leekuningat ei mahu ühe katuse alla. * Tõsta ronk katusele, ronk arvab enese pilvedel seisvat. ** [[Eesti vanasõnad]] ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Ehitus]] tb8u3v6pvrbi0uprzcrgu7tncf2wtu1 135156 135155 2026-05-28T19:20:13Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135156 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Rehielamu Köstriaseme talust 1890 EVM.jpg|pisi|Rookatus 1890. aastatest pärineval rehielamul]] [[Pilt:Marie_Egner_Blick_aus_dem_Atelier_Klagbaumgasse_Wien_c1890.jpg|pisi|Marie Egner, "Vaade ateljeeaknast, Klagbaumgasse, Viin" (1890)]] [[Pilt:Charlotte_Frimodt_-_Udsigt_fra_bispegården_i_Ribe_imod_Hovedengen_-_1903.jpg|pisi|Charlotte Frimodt, "Vaade Ribe piiskopilossist Hovedengeni poole" (1903)]] [[Pilt:Jeanne_Hébuterne_-_Les_toits_Rouges_(1916).jpg|pisi|Jeanne Hébuterne, "Punased katused" (1916)]] [[Pilt:L.A._Ring_-_Hustage_i_Skt._Jørgensbjerg_-_1932.png|pisi|Laurits Andersen Ring, "Vaade üle katuste. Skt._Jørgensbjerg" (1932)]] '''Katus''' on ehitise ülemine, sademete eest kaitsev osa. ==Piibel== * Kui sa ehitad uue koja, siis tee oma katusele käsipuu, et sa ei tõmbaks oma koja peale veresüüd, kui keegi sealt alla kukub. ** [[Viies Moosese raamat]], 22:8 <poem> Alp [[poeg]] on oma [[isa]]le õnnetuseks, ja naise riidlemine on otsekui katuse alaline läbitilkumine. </poem> * [[Õpetussõnad]], 19:13 <poem> Parem on elada katusenurgas kui riiaka naisega ühises kojas. </poem> * Õpetussõnad 21:9 * Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt! ** [[Matteuse evangeelium]], 10:27 ==Proosa== * Ta [Jaan Tatikas] wiis masina koju ja seadis ta oma maja katuse pääle üles. Parajal ajal puhus kange [[tuul]]ehoog ja Tatikas mõõtis silmadega maa ja [[kuu]] wahet. Lennumasin kõikus, kerkis ja — lendas oma leidjaga taewa? Ei lennanud, waid kukkus suure praginaga katuselt maha ning lagunes mitmeks tükiks. Tatikas ise oleks peaaegu siisgi kaelamurdmise teel õhu elanikkude liiki sattunud, aga tema praeguseks ja maailma tulewaseks õnneks ei olnud katus mitte kõrge; nii pääsis suur wäljamõtleja nikastatud liikmete, kriimustatud põskede ja rõhutud [[süda]]mega. ** [[Eduard Bornhöhe]], [https://et.wikisource.org/wiki/Tallinna_narrid_ja_narrikesed/1 "Kuulsuse narrid"], 1. peatükk * Sina, Platero, pole kunagi roninud katusele. Sina ei saa teada, kui sügavalt ja vabalt hingab rind, kui ronida katusele pimedat puutreppi mööda ja seal istet võtta, ise silmitu keskpäeva lauspäikesest, uputatud taevasinast nagu taeva enese naabruses, pime lubja valevusest, millega, nagu sa tead, kaetakse sillutisekividest õuepealne, et jõuaks tiiki puhtana pilvede vesi. :Missugune veetlus on katusel! Kirikukellad tornis — need helisevad ju meie endi rinnas, meie endi südamete kõrgusel, mis löövad tugevasti; kaugeil viinamägedel säravad labidad hõbedaselt päikeses; kõik on nagu peo peal: teised katused, õued, kus inimesed unustatuses igapäevaelu elavad — sadulsepp, maaler, püttsepp; karjamaade rohelised laigud; härg või kits; surnuaed, kuhu veereb väikesearvuline ja tume kupeldajamoori matus; aknad, kus särgiväel tütarlaps end kammib ja muretult laulab; jõgi ja aurik jõesuudmes; saraalune, kus üksildane pillimees harjutab kornetit või kus kirglik armastus, pime ja maailmast irdunud, viibib oma iseolemises... * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, XXI, lk 43 * Liginevat [[vanadus]]t silmas pidades on kena, kui sul on säärane [[urg]], et sul on katus pea kohal, kui algab [[sügis]]. ** [[Franz Kafka]], "Urg", tlk [[Mati Sirkel]], rmt: "Hiina müüri ehitamisel", Varrak, 2002, lk 561-562 * Nad pidid jõudma katuselt alla ja väljapoole hädaohtu enne, kui punased roosid jõuavad kohale, et neid vastu võtta. Nad jooksid pimedas kõhklemata mööda katuseviilu, liikudes kerguse ning paindlikkusega, mille oli nende noortele, neljateistkümneaastastele lihastele andnud õnnelik ja vaba elu. ** [[Astrid Lindgren]], "[[Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu]]", ptk 5. Tõlkinud [[Vladimir Beekman]] * Nad nägid, et tuletõrjeauto peatus üsna nende all [[tänav]]al ja <!--//-->selle ümber kogunes hulk rahvast. Aga mingit tuld polnud kuskil märgata. Seevastu nägid nad korraga katuse poole tõusvat [[redel]]it, seesugust pikka lahtikäivat redelit, nagu tuletõrjel olemas on. :Nüüd muutus Väikevend mõtlikuks. :"Mõtle vaid ... mõtle ... kui nad äkki minu järele tulevad!" ütles ta. :Sest talle meenus [[sedel]], mille ta alla oma tuppa oli jätnud. Aeg oli nüüd juba üsna hiline. :"Aga miks siis ometi?" imestas Karlsson. "Ühelgi inimesel ei saa ju olla midagi selle vastu, kui sa oled natuke aega üleval katusel." :"Siiski, minu [[ema]]l saab olla midagi selle vastu," väitis Väikevend. "Tal on nii palju [[närv]]e, et midagi koledat!" (lk 78) :Väikevennal hakkas väga kahju emast, kui ta sellele mõtles, ja igatsus ema järele tükkis ligi. * Nüüd oli tuletõrjuja üsna lähedal. :"Seisa paigal, nagu sa oled!" hüüdis ta Väikevennale. "Ära liigu paigast, ma tulen ja toon su alla." :See oli temast kena, arvas Väikevend, kuigi üsna tarbetu. Tema, Väikevend, oli ju terve pärastlõunase aja traavinud ja kõndinud mööda katuseid, küllap ta oleks võinud veel paar [[samm]]u teha. * [[Astrid Lindgren]], "Karlsson katuselt", tlk [[Vladimir Beekman]], 2008, lk 79 * Katusel praksus miski. Siis kostis müdinat. :[[Tuul]], mõtles härra Huu. :Hakkas kostma raskeid samme. :Kõndiv tuul, mõtles härra Huu ja jõi veel ühe tassi [[tee]]d. * [[Hannu Mäkelä]], "Härra Huu". Tõlkinud [[Piret Saluri]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 48 * Katuse teema on [[Raine Karp|Raine Karbi]] loomingus tähenduslik, tema katused on kohad, kus olla. Linnahall on ise üks suur katus, [[rahvusraamatukogu]] katusele pidi tulema [[kirsiaed]]. Katused ei lõpeta [[maja|maju]], sealt alles kõik algab. Kui arhitekt seisab katusel, siis valitseb ta kogu maja, nagu [[projekt]]i laual või [[makett]]i. Katusel olija armastab [[avarus]]t ja kõrgust. Mitte keegi ei teinud tollal eramuid [[torn]]ideks, Karp tegi. ** [[Karin Hallas-Murula]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/arhitektuur/raine-karp-kaante-vahel/ "Raine Karp kaante vahel"], Sirp, 22.07.2016 * [[Lugemine]] on vaikne, jagamatu, [[publik]]uta [[looming]], [[raamat]]usse kinnituv pilk on [[tööriist]], mille abil meisterdame oma [[hing]]ele varjualust – või siis hoopis lennumasina, millega [[silmapiir]]i taha kihutada või katuselt käkaskaela käia. ** [[Jan Kaus]], [https://edasi.org/27535/jan-kaus-uheksa-teesi-lugemise-kohta/ "Üheksa teesi lugemise kohta"]. Edasi, 19. juuli 2018 ==Luule== <poem> [[Paul Rummo|Minu isa]] seisab [[maja]] juures tal on hea [[võlur]]i pilk ta loendab [[pääsuke]]si kas kõik jõuavad pärale tumerohelistelt väljadelt katuseräästa varju koduse räästa varju ümarate [[pesa]]de rüppe </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Luulet minu isast" <poem> kaitseb mind kevadladvastik mu ainus kadumatu katus Ei siin ma hooli millestki ja see ei ole [[hoolimatus]] </poem> * Paul-Eerik Rummo, "Läbi talve" <poem> [[Kodu]], ta armas katus, esimene [[lumi]] ja esimene [[täht]] esimeses taevas esimeses südames (mis oli minu oma). Olen põhimõtteliselt kogu selle krempli vastu. Ei mäletagi hästi oli see katus [[Telliskivi|telliskivest]] või muust. </poem> * [[Ilona Laaman]], "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6 ==Vanasõnad== * Kaks leekuningat ei mahu ühe katuse alla. * Tõsta ronk katusele, ronk arvab enese pilvedel seisvat. ** [[Eesti vanasõnad]] ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Ehitus]] f9wjoeg3ul36qpe01mo4rqgbiw9ndjh 0 7194 135171 127982 2026-05-28T19:52:35Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135171 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Anthony van Dyck - Self-portrait with a Sunflower.jpg|pisi|Anthonis van Dyck, autoportree päevalillega (1630ndad)]] [[Image:Alfrida_Baadsgaard_-_Solsikker.png|pisi|Alfrida Baadsgaard (1839-1912), "Päevalilled", ''s.d.'']] [[Pilt:Bouquet_of_Sunflowers_MET_DP130800.jpg|pisi|Claude Monet, "Kimp päevalilli" (1881)]] [[Pilt:Vincent_Willem_van_Gogh_128.jpg|pisi|Vincent van Gogh, "Päevalilled" (1888)]] [[File:Paul Gauguin - Vincent van Gogh painting sunflowers - Google Art Project.jpg|thumb|Paul Gauguin, "Vincent van Gogh päevalilli maalimas" (1888)]] [[Pilt:Margaretha Roosenboom Sunflowers on a stone ledge.jpg|pisi|Margaretha Roosenboom (1843-1896), "Päevalilled kivisimsil", ''s.d.'']] [[Pilt:Irma_Komlósy_Hares_in_a_Field_of_Sunflowers.jpg|pisi|Irma Komlósy (1850-1919), "Jänesed päevalillepõllul", ''s.d.'']] [[Pilt:Pigen_med_solsikkerne_(Michael_Ancher).jpg|pisi|Michael Ancher, "Tüdruk päevalilledega" (1889)]] [[Pilt:Clytie,_by_Evelyn_Pickering_de_Morgan.jpg|pisi|Evelyn de Morgan, "Clytie" (u 1886)]] [[Pilt:Zonnebloem_met_Keulse_pot_Lucie_van_Dam_van_Isselt.jpg|pisi|Lucie van Dam van Isselt, "Päevalilled" (u 1895-1900)]] [[Pilt:Мати._Художник_М.Івасюк._1908_р.jpg|pisi|Mõkola Ivasjuk, "Ema" (1908)]] [[Pilt:Josef_Stoitzner_-_Sunflowers_(14549186547).jpg|pisi|Josef Stoitzner (1884–1951), "Päevalilled", ''s.d.'']] [[Pilt:Charlotte_Salomon_-_JHM_4351.jpg|pisi|Charlotte Salomon, "Leben? oder Theater? Ein singspiel" (u 1940-1942)]] [[Pilt:Three-Sunflowers-on-Blue,_pastel.jpg|pisi|Jimmy Wright, "Kolm päevalille sinisel taustal" (1996)]] [[Pilt:Matthias Laurenz Gräff. "Lorbeeren der Vergänglichkeit".jpg|pisi|Matthias Laurenz Gräff, "Püsimatuse loorberid" (2017)]] '''Päevalill''' (''Helianthus'') on korvõieliste sugukonna taimeperekond, mille looduslik levila on Põhja-Ameerikas. Euroopas kasvatatakse laialdaselt nii toidukultuuri kui dekoratiivtaimena kaht tuntumat liiki: harilikku päevalille ja maapirni. ==Proosa== * Platero on karjaõue kaevul just ära joonud kaks ämbritäit vett koos tähtedega ja tagasi tulnud talli, aeglaselt, hajameelselt, läbi kõrgete päevalillede alt. ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LXXVIII, lk 118 * Külast natuke väljas kössitas üks ilma oma õueta maja, nähtavasti oli mõni naisevõtuga kiirustanud, isaga riidu läinud ja kodunt minema kolinud. See maja oli samuti tühi ja seal sees oli õudne. Ainult üks asi rõõmustas jumalagajätuks Zahhar Pavlovitši meelt: selle maja [[korsten|korstnast]] kasvas välja päevalill, ta oli juba üsna mehine ja kummardas küpsevat pead [[päikesetõus|päevatõusu]] poole. ** [[Andrei Platonov]], "Inimene iseendas", tlk Virve Krimm, rmt: "Meistri saamine", 1979, lk 79 * Isa Malloire'i köögiviljaaias vaatasid päevalilled silmagi pilgutamata oma taevasele kaasvennale otsa. ** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 47 * Tüdruk küünitas päevalille poole, mille keegi [[külaline|külalistest]] oli toonud. :Temagi heitis [[pilk|pilgu]] lille õiekrooni ja see päästis ta. Selle määratu [[elujõud]] paiskus talle vastu silmi. Spiraaljalt keerdunud emakad, nende aeglane peadpööritav liigutus. Keskosas olid need veel toorelt rohelised, õiekrooni äärtel juba küpsed. Need ajasid kollaseid sulgkergeid õietolmuudemeid. :Kas siis seda pidi nimetatama lilleks? Kui kaugel oli see lille [[idee]]st. Kuidas võidi seda [[ilu]]saks pidada? Võõras olend, kelle keegi oli pistnud lille[[vaas]]i. Ta sõi [[õhk]]u. Hääletu lõõtsutus täitis toa. Tal oli [[hirm]]. :Lumm naelutas ta paigale. Ta hoomas ühel hetkel lille ja samas tütretütre säravat [[nägu]], mis küünitus lille poole, niisama konkreetselt nagu tema oli ükskord näinud öist [[saal]]i. * [[Leena Krohn]], "Nõia kätki", tlk Asta Põldmäe, rmt: "Matemaatilised olendid", 2008, lk 110 * Esmalt akendeta konku, mille nad olid linnas [[kabinet]]iks konverteerinud; hiljem klanitud ärklikabinet maakodus, palvepuldil [[Shakespeare]]'i kogutud teosed ja akna all aias Mathilde. Hulk kuid oli ta sealt välja vaadates meelisklenud, kuidas inimese elutsükkel peegeldub päevalille omas: mullast heledalt võrseid ajav lootusrikas ilu; pale, mis pöördub laia ja tugevana, kohusetruult üleni päikesesse; pea mõtete küpsemisest nii raske, et kummardub maani, pruunistub, minetab ereda krooni, nõrkeb varre otsas; pikk [[talv]] niidab selle. Seal ülal oli ta kõnelnud mitmete tämbritega, kärkinud, lömitanud, marssinud mehe- ja tippinud tibisammul. :Üksteist kaalukat [[näidend]]it pluss kaks, mis polnud tagantjärele küllap kuigi kaalukad: kirjutades oli ta neid kõiki etendanud tummadele seintele, siis päevalilledest publikule ning ka õues [[umbrohi|umbrohtu]] kitkuva Mathilde saledale turjale. * [[Lauren Groff]], "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 119 * Päevalillest on saanud [[pidu]]de lill. :Päevalillepäikesed põllupeenardelt on peosaalidesse jõudnud, värske mullalõhnaline maalähedus on tähelepanuväärseks vahelduseks [[orhidee]]de võõrapärasele, eksootilisele ilule. * [[Olivia Saar]], "Hetked endas: mõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015", Ajakirjade Kirjastus, 2016, lk 125 * Peale maisi on meil veel päevalilled. Suured kollased mustade südametega kettad, mis keeravad ennast päikese poole ja saadavad teda oma kollaseid päid pöörates hommikust õhtuni. Mulle meeldivad suured mustad seemned, mida pärast kodus pannil võiga praetakse. Võib ka mitte praadida, aga kui head on enda kuivatatud ja praetud päevalilleseemned! Kohe palju paremad kui need, mida vanatädid tänavatel müüvad. Kuigi tädi Varja, kes on iga päev juba enne minu voodist tõusmist suurte kottide ja klaaside ja paberist tuutudega tänavanurgal, oskab neid ka väga hästi praadida. ** [[Jaanika Merilo]], "Minu Ukraina", 2021, lk 11 * Võtke [[seemned]] ja pange endale [[tasku]]tesse, siis kasvavad vähemalt päevalilled seal, kuhu te langete. ** [https://www.theguardian.com/world/video/2022/feb/25/ukrainian-woman-sunflower-seeds-russian-soldiers-video Ukrainlanna vene okupantidele], Guardian, 25. veebruar 2022 ==Draama== <poem> Sander: Aga mis sa seal siis [[söömine|süüa]] krõksutad, Tiit? Piibeleht: (''kes poole kõrwaga kuulatades taha raamatukappide poole wahtis'') Ah miä wai? (''Näitab pihu pealt.'') Noid. Sander: Päewaroosi-seemneid! — Koolis närisid [[nisu]], kui õieti mäletan. Piibeleht: Midägi peab närima. Tõine kõrd unub söögiaig ärä — siss ei tunne tühja kõttu. Stepin naksi noid järämä. Sander: Stepis? Mis sa seal tegid? Piibeleht: [[Venemaa|Wenemaalt]] käin endale priiust toomas. Iks paar aastat sääl orjusen, ja jälle aasta wai nii kodumail koski walla. Siss om wähemb häbi elädä. </poem> * [[Eduard Vilde]], [https://et.wikisource.org/wiki/Pisuh%C3%A4nd/I "Pisuhänd"], I vaatus ==Luule== <poem> Ah Päevalill! ajavoost roid, [[Päike|Päikse]] sammusid loed iga [[hetk]], Taga ihates kuldsooje maid, Kus otsa saab rändaja retk, Kus [[Poiss]], kelle närtsitas [[kirg]], Ja [[Neitsi]], kel lumetekk üll, Üles tõusevad [[haud|hauast]], et minna, Kuhu pürgib mu päevalill. </poem> * [[William Blake]], "Päevalill", tlk [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 1994/8, lk 1 <poem> [[Must sõstar|Mustsõstra]] põõsas mõni kirju [[leht]] – neist tõstvad [[tuul]]ed magust küpset [[lõhn]]a, ning päevaroosi suur ja särav [[täht]] nüüd ehib tervet [[peenar]]t juba õiekõhna. </poem> * [[Marie Under]], [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:214142/114868/chapter/11 "Hilissuvi" 1] kogus "Eelõitseng" <poem> Läbisin [[sovhoos]]ipiire, suu mul ahnelt õhku jõi. Päevalillepäike kiire kurjalt mulle silma lõi. </poem> * [[Ossip Mandelštam]], "*Ei see kant mustmullamaadel...", tlk [[Kalju Kangur]], rmt: [[Nikolai Gumiljov]], [[Anna Ahmatova]], [[Ossip Mandelštam]], "Tähepuu varjus", 1990, lk 135 <poem> Too mulle päevalill, istutan selle maha siia sooldunud [[maapind|pinda]], kus veedan vangistust, et saaks taeva asuur[[peegel]] [[hommik]]ust [[õhtu]]ni näha tema [[kollane|kollase]] näo iha ja ängistust. ... Too mulle [[taim]], mis näitab minekuks tuld sinna, kus läbipaistvusi särama paiskub ning kus [[elu]]gi kerge essentsina haihtub. Too mulle päevalill, mis on [[valgus]]est [[hull]]. </poem> * [[Eugenio Montale]], "*Too mulle päevalill...", tlk [[Paul-Eerik Rummo]] ja [[Aleksander Kurtna]], Looming, 1976 <poem> Päevalillel olid käed ja jalad, oli keha, roheline ja kare. Ta jooksis tihti tuulega võidu ja ronis [[pirnipuu]]sse ja noppis seal vilju põue ja suples [[veski]] juures ja lamas [[liiv]]al ja [[varblane|varblasi]] laskis [[ragulka]]st. Ta keksis ühel jalal, et vett saada välja [[kõrv]]ast, ja korraga nägi päikest, ilusat päevitunud päikest: peas kiharad helkimas kuldselt, pükste peal punane hame, see jalgrattal sõitis taevas ja pilvedest kihutas mööda... </poem> * [[Ivan Dratš]], "Ballaad päevalillest", tlk Harald Rajamets, rmt: I. Dratš, "Südame kaugusel", Eesti Raamat, 1977, lk 5 <poem> Reas on kõik saapaninad, üksteist segavat näikse. Need ümarad pead ja pilotkad, need märgid on hirmsa [[äike|äikse]]. Me üksteist tapame peagi (on sajandiks tagasikäik see...). Päevalill kaeb üle tara: kas asendab tõelise päikse? </poem> * [[Uldis Bērziņš]], "1939" [1976], tlk [[Harald Rajamets]], rmt: "Läti uuema luule valimik" (1997), lk 142 <poem> Oo, luba vaikida! Ses kesköös tähises me jaoks just seati üles kaunid tähised. Kui leiduks [[pilliroog]]u, kurbus lõikaks pilli... Mu lauge puudutasid. [[ripsmed|Ripsmeis]] väreleb see külmuv täht, mis libises me järele sealt suurte õite varjust keset päevalilli. </poem> * [[Viivi Luik]], "Sonetid" 2, rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 166 <poem> On ju lumi[[valge]]t kõige hõlpsam kujutada [[hall]]i läbi [[lind]]u [[kivi]] kaudu päevalilli [[detsember|detsembris]] ...<!--//--> kõige plastilisem [[leib|leiva]] [[kirjeldus]] on [[nälg|nälja]] kujutamine ta südamik on niiske poorne [[sisemus]] soe päevalilled öös [[Kybele]] [[rinnad]] kõht reied </poem> * [[Tadeusz Różewicz]], "Nüüdiserootika visand", rmt: "Roheline raamat", tlk Mats Traat, 1982, lk 56-57 <poem> päevalill pöörab oma palge vastu päikesele, miks siis ka mitte mina kui luba seks igal rohuliblel mu jalge all. ja miks ei peaks maakera end keerama nii, et iga MINA end päikese poole pöörata saaks, inimsaatused olevat kirjutatud tähtedesse. miks lüüakse siis mulle vastu sõrmi, kui sirutan käe nõudmaks oma pärisosa </poem> * [[Urve Karuks]], "Miks siis ka mitte mina", rmt: "Kogutud luuletused", 2019. Koostanud [[Sirje Kiin]], lk 22 <poem> /---/ pärast nägin rohelist [[rohutirts]]u talle oli päevalillest saanud [[maja]] selle [[katus]] oli [[taevas]] ja seinad olid õiekorv [[põrand]] aga polnud muud kui ta enese tiivulised sandaalid /---/ päevalillede tohutud südamed kõrgusid pea kohal nagu taevas hüpates sai neid puudutada nad olid kõigist suuremaks saanud ja pidid surema </poem> * [[Hasso Krull]], "Kütioru päevalilled", Vikerkaar 1/2000, lk 5-6 <poem> saja, saja, [[vihm]]akene, nüüd oled ammugi üle, [[muld]] ainult märg, päevalilled loojangupäikesed. ma muidugi olen pagan, mu kell on päikesekell, mu aeg vihmaaeg, mu koht see kust kaua äraolnu ütleb: issand kui hea oli tagasi tulla! </poem> * [[Kirsti Oidekivi]], "Üks koht eestimaal". Vikerkaar 4/5 2010, lk 61 <poem> Olen maalane ja tulen mannerguga maalt kõrvits kõrva taga kaalikad kaenla all ja seened seljas süda nagu küps päevalill </poem> * [[Veronika Kivisilla]], "*** Olen maalane" kogus "Veronica officinalis" (2012), lk 13 <poem> kõnnid mu elu õunaaias kus rooste on kallim kui kuld kõnnid ja päevalilled pööravad näod su valguse poole kõnnid ja talvine piibelehelumi sulab su põsel </poem> * [[Triin Paja]], "Mere akordion" kogus "Nõges" (2018), lk 17 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Taimed]] 98xgdlg00xggl45fa9h9tx9u1ujfwxb 0 8237 135179 102387 2026-05-28T20:06:11Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135179 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Darya-e Noor Diamond of Iran.png|pisi|Maailma suurimate teemantide hulka kuuluv Darya-ye Noor on näide ebatavalisest teemantlõikest]] '''Teemant''' (vanakreeka sõnast ''ἀδάμας'' – adamas 'purunematu') on süsiniku allotroopne vorm, kõige kõvem looduslik mineraal. Lihvitud teemant on juveel, mida nimetatakse briljandiks. ==Proosa== * "Härra, see teemant ei ole vaenlase kingitud," ütles d'Artagnan, "selle kinkis [[kuninganna]]." :"Kuninganna! Ohoo!" hüüdis hr. de Tréville. "See on tõepoolest kuninglik [[ehe]], mis on [[raha]]s väärt oma tuhat pistooli." /---/ :"Kuulge, ütles hr. de Tréville, "tahate ma annan teile nõu, head nõu, sõbramehe nõu?" :"See oleks mulle auks, härra," ütles d'Artagnan. :"Minge esimese ettejuhtuva [[kullassepp|kullassepa]] juurde ja müüge see teemant ära [[hind|hinna]] eest, mida ta teile pakub. Olgu ta kui [[juut]] tahes, oma kaheksasada pistooli saate ikkagi. Pistoolidel pole nime, noormees, sellel [[sõrmus]]el on aga hirmus [[nimi]], mis võib reeta isiku, kes seda kannab." :"Peaksin sõrmuse ära müüma? Sõrmuse, mille andis minu valitsejanna? Ei iialgi!" ütles d'Artagnan. :"Pöörake siis vähemalt [[kivi]]gi sissepoole, kulla põrundpea, sest kõik teavad väga hästi, et vaese gaskoonlase ema ehetelaekas taolisi [[kalliskivi|kalliskive]] ei leidu." * [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 221-222 * "On mõnel teist mingi rist?" küsis Athos. :Porthos ja d Artagnan vaatasid teineteisele otsa ja raputasid pead nagu inimesed, kes on ootamatult tabatud süüteolt. Aramis naeratas ja tõmbas põuest teemantidest [[rist]]i, mis rippus tal [[kael]]as pärlnööri otsas. :"Minul on," ütles ta. :"Hüva," lausus Athos, "vannume selle risti juures, mis on vaatamata materjalile ikkagi rist, vannume, et hoiame kokku hoolimata kõigest, ikka ja alati. Sidugu see rist mitte ainult meid, vaid ka meie järeltulijaid. Kas see [[tõotus]] sobib teile?" :"Jah!" vastasid kõik ühest suust. :"Ah, reetur!" sosistas d'Artagnan Aramisele kõrva, "te lasksite meil vanduda ühe Fronde'i daami krutsifiksi juures!" (lk 298) * "Jah, mul on omad plaanid," jätkas kardinal. "Koos kuningannaga sõites viin ta kahekordsesse hädaohtu, kui aga tema lahkub enne mind, satun jälle mina seeläbi suurde ohtu. Pealegi, kui [[õukond]] on kord õnnelikult põgenenud, võidakse mind kergesti unustada. Valitsejad on [[tänamatus|tänamatud]]." :"See on õige," ütles d'Artagnan, heites tahtmatult pilgu kuninganna teemandile, mida Mazarin sõrmes kandis. :Kardinal tabas ta pilgu ja pööras [[sõrmus]]e kivi vaikselt sissepoole. (lk 503) * "Kuid te mõistate ju," jätkas Mazarin, "et kui ma palun teilt teenet, siis teen seda kavatsusega teile tänu avaldada." :"Kas monsenjöör ei ole ikka veel kavatsustest kaugemale jõudnud?" küsis d'Artagnan. :"Võtke," ütles Mazarin, tõmmates sõrmuse sõrmest, "võtke, mu armas härra d'Artagnan, see ilus teemant kuulus juba kord teile, ja õiglus nõuab, et te ta jälle tagasi saaksite. Võtke ta, ma palun." D'Artagnan ei lasknud Mazarinil pealekäimisega vaeva näha, ta võttis sõrmuse vastu, vaatas, kas kivi on ikka sama, ja veendudes, et teemandi sära on endiselt puhas, pistis ta sõrmuse kirjeldamatu rõõmuga sõrme. (lk 504) * "Peate kogu ettevõtte juhtimise minu kätte usaldama." :"Kuid..." :"Või andma selle ülesande mõnele teisele." :"Kardan, et ta kaob koos teemandiga!" pomises Mazarin endamisi. "Härra d'Artagnan, armas härra d'Artagnan!" ütles ta hellitaval toonil. :"Monsenjöör?" :"Kas vastutate kõige eest?" :"Ma ei vastuta millegi eest. Teen, mis suudan." (lk 505) * [Aramis:] "Aga kuidas teil õnnestus seda meest veenda, et ta kaoks?" :[D'Artagnan:] "Nii nagu veendakse kõiki selles maailmas. [[Raha]]ga. See läks mul kalliks maksma, kuid ta nõustus." :"Ja palju see teil siis maksis, sõber?" küsis Athos. "Sest te mõistate ju, et nüüd, kus me pole enam verivaesed musketärid, kel pole krossigi taskus, peavad kõik meie kulutused olema ühised." :"See maksis mul kaksteist tuhat naela," ütles d'Artagnan. :"Ja kust te selle raha saite? Kas teil oli siis tõesti selline summa olemas?" :"Aga kuninganna kuulus teemant?" ütles d'Artagnan ohates. :"Ah jaa! Ma ju märkasin seda teie sõrmes." :"Tähendab, te ostsite selle siis härra des Essarts'i käest tagasi?" :"Jumal hoidku, muidugi," ütles d'Artagnan. "Kuid kirjutatud on, et ma ei tohi seda kaua enda käes hoida. Mis parata, tuleb välja, et teemantidel on nagu inimestelgi oma [[sümpaatia]]d ja [[antipaatia]]d. Ja näib, et see [[kalliskivi|kivi]] jälestab mind." (lk 658) * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008 * Jumal viibib oma klaaspalees. Ühesõnaga — sajab, Platero. Sajab. Ja viimased lilled, mida sügis jonnakalt elutute varte külge on kinnitanud, on täis teemante. Iga teemant on taevas, on klaaspalee, on Jumal. Vaata seda roosi: tema sees on teine, veest roos, ja kui teda raputada — näed? —, kukub temast välja lüüme õis otsekui lille hing ja ta ise jääb kurvaks ja longu, nii nagu mina oma hinges. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, CXVIII, lk 166 * Kui kulutad teemandile küllalt kuumust, saad temast tahma. Pehme tahm on kindlam - ühegi kuumushulga abil ei saa temast midagi peale tahma. ** [[Arvo Valton]], "Uksed kriuksuvad öösiti", 1977, lk 62 * Raske on tunnistada, mida su [[esivanemad]] tegid. Uskuge mind, ma olen britt! Üks meie kuulsamaid turismiatraktsioone on kindlus, milles me sajandite kaupa inimesi hukkasime ja mis nüüd on täis varastatud [[juveel]]e nagu teemant Koh-i-Noor, mis [[London]]i Toweri veebilehe teatel "anti kuninganna [[Victoria]]le". Ja see tegusõna ponnistab üsna kõvasti. Teemant "anti" üsna samamoodi nagu [[India]]gi, ses mõttes, et see oli olemas ja [[Britannia]] ''lihtsalt kuradima võttis selle ära''. * ''It is hard to deal with what your ancestors did. Trust me, I'm British! One of our most famous tourist attractions is a castle where we executed people for centuries, and is now filled with stolen jewels, like the Koh-i-Noor diamond, which, according to the Tower's website, was "presented to Queen Victoria". And that verb is doing a lot of heavy lifting there. It was "presented" in pretty much the same way that India was, in so much as it was present, and Britain ''fucking took it''.'' ** [[John Oliver]], kommentaar USA kooliõpikute võimetuse kohta rääkida orjandusest ja rassismist tõtt; [https://www.youtube.com/watch?v=hsxukOPEdgg U.S. History: Last Week Tonight with John Oliver (HBO)], 2. august 2020 ==Luule== <poem> Ja [[aed|rohuaias]], nõnda [[leht|lehe]] rohkel, kus [[öö]]sist hämarat on praegu veel, siin kaetud [[vari|varju]] all on nõnda lahke noor ilus [[suvi]], nagu noorusmeel! Siin tuhandela kastetilgad [[muru]]l kui diamandid säral hiilgavad. Veel ööne [[õhk]] neil üle õrnal surul, neid öö vast hilja alles [[suudlus|musutand]]. </poem> * [[Juhan Liiv]], "Hommik". Rmt: "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 264 <poem> Sääl tuhmjasvalge puhkas armastus[[opaal]] ja siras truudusteemant mustal siidil. Sääl verev leegitses su kirgede rubiin ja naersid suudluspärlid leebelt vastu. </poem> * [[Karin Saarsen]], "Loobumine" kogus "Üksilduse aastaajad", lk 25 ==Draama== * [Waik:] [[Geenius]] on teemant, aga niikaua kui teemant lihwimata on, pole temal täielist müügiwäärtust. Leo Saalepi teemanti, mille [[tuli]] meid täna õhtu põletas, on tema kunstimeelne abiline nii toredaks briljandiks aidanud lihwida. Teda selle eest meie [[kunst]]i nimel tänada on meie kui estetilise kultura eest wõitlejate aukohus. ** [[Eduard Vilde]], [https://et.wikisource.org/wiki/Tabamata_ime/Neljas_waatus "Tabamata ime"], IV vaatus ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Kivimid]] mozciauitmvyphd206m6nlsqag8xyhk 0 8280 135157 134382 2026-05-28T19:21:54Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135157 wikitext text/x-wiki ''See artikkel räägib lillest; maiustuse kohta loe artiklist [[Iiriskomm]].'' [[Pilt:Lily_Pond_s_by_Hermania_Neergaard.jpg|pisi|Hermania Neergaardi (1799-1875) maalil õitseb kollane võhumõõk.]] [[Pilt:Marie_Egner_-_Iris.jpg|pisi|Marie Egner (1850-1940), "Iirised", ''s.d.'']] [[Pilt:Julie_Hamann,_Blomstrende_iris,_1897.png|pisi|Julie Hamann, "Õitsvad iirised" (1897)]] [[Pilt:Iris_at_Dawn_by_Maria_Oakey_Dewing,_1899,_oil_on_canvas_-_Currier_Museum_of_Art_-_Manchester,_NH_-_DSC07893.jpg|pisi|Maria Oakey Dewing, "Iirised" (1899)]] [[Pilt:Emma_Mulvad_Yellow_and_blue_irises.jpg|pisi|Emma Mulvad, "Kollased ja sinised iirised" (1901)]] [[Pilt:Fanny_Sundblad_iirised.jpg|pisi|Fanny Sundblad (1853-1918), "Iirised", ''s.d.'']] [[Pilt:John_Ferguson_Weir_-_Japanese_Iris_-_Six_Varieties_(15032560974).jpg|pisi|John Ferguson Weir (1841-1926), "Jaapani iiris, kuus sorti", ''s.d.'']] [[Pilt:Norman_Prescott_Davies_Iris_(1906).jpg|pisi|Norman Prescott-Davies, "Iris" (1906)]] [[Pilt:Meunier-georgette-a-bouquet-of-flowers.webp|pisi|Georgette Meunier, "Lillekimp eksootilise linnuga" (u 1910)]] [[Pilt:Mouchel_Bouquet_fleurs.jpg|pisi|Berthe Mouchel, "Lillekimp" (u 1910)]] [[Pilt:Frederick_Judd_Waugh_Rum_Row_1922.jpg|pisi|Frederick Judd Waugh, "Rum Row" (1922)]] [[Pilt:Freda_Blois_Irises.jpg|pisi|Freda Blois (1880-1943), "Iirised", ''s.d.'']] '''Võhumõõk''' ehk '''iiris''' (''Iris L.'') on taimede perekond võhumõõgaliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: kollane võhumõõk (''Iris pseudacorus'') ja siberi võhumõõk (''Iris sibirica''), aedades kultiveeritakse paljusid iiriseliike ja ''Iris germanica'' sorte. ==Proosa== * Elutoa akna igas nurgas olid värvilisest [[klaas]]ist ruudud. Üks [[sinine]] ja üks [[kollane]]. Kezia kummardus, et vaadata veel viimast korda väravaalust sinist muru siniste võhumõõkadega, ja siis kollast muru kollaste võhumõõkadega ja kollaste aialippidega. (lk 8) ** [[Katherine Mansfield]], "Prelüüd", rmt: "Tass teed", tlk Anne Lange, LR 11-13 2000, lk 5-50 * Oma lapsepõlvekevadel jooksis Anselm rohelises aias. Üks [[lill]] ema lillede seas, mille nimi oli võhumõõk, meeldis poisile eriti. Ta hoidis põske vastu [[taim]]e kõrgeid helerohelisi [[leht]]i, puudutas õrnalt [[sõrm]]edega nende teravaid tippe, nuusutas sügavalt suurt imeilusat õit ja vaatas kaua sellesse, õie kahvatusinisel keskrool paistsid kollaste karvanääpsukeste read, mille vahelt kulges särav tee õietuppe ja lille kaugesse [[saladus]]se. Seda õit armastas ta väga, silmitses kaua ta sisemust ning nägi kollaseid peeni karvakesi, kord kuningaaia kuldne hekina, kord puiesteena ilusate unelmapuudega, mida ei liiguta ükski tuul, ning nende vahel elavat klaasõrna ja soonilist mõistatuslikku teerada [[sügavus]]se, [[õis]] oli ebatavaliselt avali, kuldsete puude vaheline rada kadus sügavale saladuslikku kurku, mille kohal kummardus kuninglikult violetne [[võlv]] ja heitis nõrku nõiduslikke varje vaikse ootava [[ime]] üle. Anselm teadis, et see on lille [[suu]], et sinises kurgus kollaste ilusate karvakeste taga elavad taime [[süda]] ja mõtted, et kena heledat klaassoonilist teed mööda käivad sisse-välja tema [[hing]] ja [[unistus]]ed. ** [[Hermann Hesse]], "Iiris", tlk Helle Luht, Looming 12/1978, lk 1637 * Tulime kahekesi kandamitega metsast: Platero majoraaniga, mina kollaste iiristega. :Saabus aprilliõhtu. Kõik see, mis läänetaevas oli olnud kuldne klaas, muutus otsekohe klaasiseks hõbedaks, võrdpilt lihtsaile ja valevaile kristall-liiliaile. Seejärel sai taevalaotusest määratusuur lüüme safiir, mis hakkas muutuma smaragdiks. Läksin kurvaks... :Kui olime juba mere ääres, omandas linna kellatorn, kroonitud säravate kahhelkividega, saabunud puhta hetke ülenduses monumentaalse ilme. Ta tundus lähedalt vaadates selline nagu Giralda torn kaugelt, ja minu kevadest teravdatud linnaigatsus leidis temas nukrat tröösti. :Tagasitulek... Kust? Milleks? Kuhu? Kuid iirised, mis mul kaasas olid, lõhnasid üha tugevamini saabuva öö jahedas värskuses: lõhnasid üha teravamalt ja samas üha põgusamalt, nagu lõhnavad ainult lilled, mida ei näe, lilled, mis on ainult lõhn, joovastav keha ja hinge üksinduse pimeduses. :"Mu hing, lill pimeduses," ütlesin ma. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, XXII, lk 44 * Pärast kahte vastikut vihmakuud, mil [[tuul]] vahetpidamata ulus ja märatses, tuli [[kevad]]. Nüüd oli siin kaks merd, üks, mille sinised vood pekslesid vastu kallast, ja teine sisemaal — terved väljad lõhnavaid, säravsiniseid iiriseid, mis kõikusid väikeste lainetena tuule käes siia ja sinna. Nii kaugele kui silm ulatus oli kõik [[sinine]]. ** [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 49, Maroko * Ja võhumõõga hale puudus, närtsinud õite mädanev ligasus, vast see just on meeldinud budistidele, sest ta alati meenutab inimesele ta oma kere naeruväärset [[saatus]]t ning paneb mõtlema, kas see kunagi eluilmaski on võrreldav võhumõõga häilitud [[täpsus]]e ja [[kergus]]ega? Kas inimese mõtted ja [[tunded]] kunagi lõhnavad nii hästi inimlikult, nagu kõik võhumõõgad, mistahes laadi, mistahes värvi — iirislikult? ** [[Uku Masing]], "Mälestusi taimedest", 1996, lk 42 * Üks Tokyo tähtsatest shinto pühamutest on pühendatud keiser Meijile ja selle aedades on muu hulgas ka keiser Meiji kuulsad iiriseistandused. Kui neid õhust vaadelda, võiks aia rohelises orupõhjas näha nagu valget ja violetset jõge või nagu rohelusse maha laotatud lõtva lillavalget siidipaela. Need aiad kuulusid vürst Katile ja vürst Ii’le, läksid seejärel keiser Meiji valdusse ja on tänapäevani säilitanud omaaegse metsiku Mushashina tasandiku jooni. :Taimede all võib näha tervet hulka kraane ja drenaažitorusid, mis peavad hoidma mullas ühtlast niiskust. Enamik iiriseid on sügavat tumelillat värvi kolme kollase keelega — Põhjama orhidee —, kuid on ka punakaslillasid, üleni valgeid ning punakaslillade servade ja punaste keeltega valgeid iiriseid. :Lilledel on siidjas läige ja paksu siidi raskus ning jämedad, vett tulvil varred. Rohelised lehed kerkivad mustast mullast nagu odad. Istanduse kohal sumisevad mesilased ning aeg-ajalt laskuvad lilledele kollased liblikad ja beežrohelised vesikiilid. :Iiriseaia ühes nurgas on kaks roostes raudlaternat ning maikellukeste ja õitsvate sinikellukate vahel kükitab kivist boddhisattva, sõbralik, õnnelik väike Buddha. :"Seisvas“ ikebanastiilis luuakse tähelepanuväärseid iirisekompositsioone, kus üks lehekimp kerkib anumast üles nagu sirge roheline kiir. Lehed on siis lahutatud ja seatud uut moodi kompositsiooniks ning mõnele neist on antud kerge kumerus, tõmmates neid pöidla ja nimetissõrme vahelt läbi. Õis võib siis peituda sügaval all lehtede vahel ning sealt ainult vilksatada, sümboliseerideskevadet - tekitades abstraktsiooni, kokkuvõtte iirise kasvamisest looduses. :Iiriselehtede kimbud, mis tunduvad juba loomu poolest oma odaja vormiga sümboliseerivat taime ülespoole pürgimist, lahutatakse ja pannakse kokku hoopis uut moodi. Ja tõepoolest, see uusmoodustis meenutabki päikese poole viskuvat rohelist lehejuga, ja sügavale alla, lehtede vahele on peidetud vaid üks-kaks õit. Suvisesse ikebanasse lisatakse aga veel üks pikk, murtud rohukõrs — ja tõesti, see tugevdab muljet suveiirisest tema kasvujõu tipul. * [[Lena Jackson]], "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 41-42 * Tiigi ääres peatas mind mingi imelik lõhn, natuke nagu higi- või ihulõhn, mis paistis tulevat heledate, mulle tundmatute lillede kogumikust. Lähemal vaatlusel ja sildi lugemisel osutusid need iiristeks (''Iris aff. bucharica'', pärit Sise-Aasiast). Tõepoolest, need lõhnasidki nii, korraga meeldivalt ja ebameeldivalt, sealjuures mitte kuigi tugevasti. Nende kroonlehtede värvus oli peaaegu valge, aga õrnalt sinakas, emakasuudme juurest oli alumine "huul" kaetud kollaste udemetega. Kokkuvõttes jätsid nad väga peene mulje ja tuletasid meelde seda vana Prantsuse kuninga lippu, mis oli teatavasti valge, kaunistatud kuldsete "liiliaõitega” (''fleurs de lis'', vanasti ''fleurs de lys''), mis tegelikult on iiriseõied. ** [[Emil Tode]], "Raadio", 2002, lk 71 * Me sõidame Jeffiga ära just umbes sel ajal, kui iirised aedades võimu [[pojeng]]idele annavad. Seda dekoratsioonide vahetust olen alati mõnuga jälginud, kui iirised – moodsad, tumedad, asümmeetrilised, elegantsed – asenduvad taga-aedade kooritüdrukutega; sulgboades, tugevalt lõhnastatud puhvis pojengidega. ** [[Sandra Steingraber]], "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009, lk 96 * Apelsinid hakkavad õide puhkema ja näen Micheli meie väikeses salus viimaseid puuvilju kokku korjamas. Ta kutsub mind endale kampa. Iga puu tüve ümber õitsevad ringis imeilusad lillad iirised. :"Tule vaata," ütleb ta. :Kui olime istanduse alles ostnud, siis iidseid kiviaedu ääristavad metsikult kasvavad iirised üllatasid meid. Need paljunevad ruttu. Iga paari aasta tagant kaevame need lahti, tirime osa risoome välja ja teeme juppideks, nagu murraks puruks vanu konte. Kui need tükeldatud on, istutame neid mugulaid igale poole: ringidena ümber tsitruseliste tüvede, piki aiaääri, vanade jändrike tammede alla, ja kui siis tuleb kevad oma koobaltsimse taevaga, on nende sügavlillad õied aiale rabavaks täienduseks. :"Iirise õie ehitus on imetabane näide looduse geniaalsusest. Nopi üks lill ja vaata hoolega," seletab Michel mulle. "Vaata, kuidas alumised kroonlehed ripuvad ja kuidas nende kohal on kollase-valge-kirjud karvased triibud, nagu oleks kokku pandud tilluke trampliin. Kui mesilane, taime tolmeldaja, sellel eredavärvilisel rajal maandub, satub ta otse lille suhu, sügavale kurku, kus teda ootab nektar. Karv maandumisrajal aitab mesilasel haaret tugevdada, hoiab teda maha libisemast enne, kui töö tehtud. Ja justkui see poleks veel küllalt nutikas, peab mesilane sisenedes minema läbi huule alt, mis on osa lille naissuguorganist, ja kui siis mesilane sealt läbi poeb, kleepuvad õietolmu kübemed tema keha küljest huulele ning panevad kasvama iirise. Kas pole imeline?” :Jah, imeline. * [[Carol Drinkwater]], "Oliiviteekond", tlk Karin Riba, 2008, lk 364 ==Draama== <poem> * [Perdita:] Ja teie, kel puutumata [[oks]]al alles haljas on neiupõlv. — Proserpina, oh anna neid lilli, mis sa Pluto kaarikult, kui [[hirm]] sind haaras, lasksid langeda: [[nartsiss]]e, mis veel enne [[pääsuke|pääsulindu]] on köitmas [[märts]]ituuli iluga; või tuhme [[kannike]]si, armsamaid kui Juno [[silm]] või Cytherea hingus; või kaameid [[nurmenukk]]e, keda [[surm]] viib enne [[abielu]], kui nad pole veel näinud Phoebust täies säras — [[haigus]], mis tüütab neide; või siis kirikakraid ja keisrikroone, mitmeid [[liilia]]id, sealhulgas võhumõõku! Ah, neid pole, et [[pärg]]i punuda ja puistata mu kallis [[sõber]] üle! </poem> * [[William Shakespeare]], "Talvemuinasjutt", IV vaatus, 3. stseen, tlk Georg Meri. Kogutud teosed, VII köide. Tallinn: Eesti Raamat 1975, lk 275 ==Luule== <poem> Purpursed olgu kõigil kaasas [[nelk|nelgid]] või kahvatud; oi kandke kokku valit veinjad helgid kui armunud! Las kirendada nurm ta pilgupiiris, [[Meelespea|lõosilmesiras]], [[tulikas|tulilillekiiris]] ja [[kullerkupp|kullerkupes]], ent orvikutes las koha saab ka üllas iiris. </poem> * [[Edmund Spenser]], "Karjuse kalender. Aprill", tlk [[Paul-Eerik Rummo]], rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 161 <poem> Ah, ammuks oli see, kui alles iris Mu [[aken|akna]] poole hellitusi heitis Ning [[lõhn]]adega ootvat [[tuba]] täitis, Koorvalgena [[kuu]] helkide [[safiir]]is. </poem> * [[Marie Under]], "Hilissuvi" 1 kogus [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:198428/120201/chapter/53 "Sonetid"], lk 53 <poem> Elan kaasa suurt, tõelist [[muinasjutt]]u, sina, inimese sädelev hiigel[[lill]], hõbedane ja [[valge]] iiris, [[lennuk]], siniselt [[järv]]elt tõused sa võimsalt kõrgele päikeselise [[maailm]]a kohale. Oled unustanud oma [[juur]]ed, oled unustanud oma varre, on ainult õiekrooni imeväärne kihk: kõrgemale! Vaatlen su õiekuurmete vahelt [[maapind|maad]], olen õnnelikum armunust. [[Taevas]] on ligidal. [[Jumal]]a silmad vaatavad inimese [[õis|õit]]. </poem> * [[Katri Vala]], "Lennukile", tlk [[Debora Vaarandi]], rmt: "Sinine rohtaed", 1974, lk 127 <poem> Meie läheme, võhumõõk käes - lähme maailma võitma ära. Vana jõesilla murenend mäes vikerkaarelist leiame sära. /---/ [[Teeleht]] õitseb ja puistavad puud maanteeäärtele lehtkuIla sära. Ja me linnade luitunud luud võhumõõgaga võidame ära! </poem> * [[Leelo Tungal]], "*** Meie läheme, võhumõõk käes" (1966) kogus "Täisminevik" (2007), lk 11 <poem> Üles juurtest latva alt õitest üles õitesse kerkib sinine värv üles kuni päris ära sinna suurde sinisesse päris üleval päris kõrgel kuhu sa voolad sinine jõgi silmade ees läbi silmade Iris Iris sibirica </poem> * [[Jaan Kaplinski]], "*** Iga kullerkupu", rmt: "Kirjutatud: valitud luuletused" (2000), lk 267 <poem> Remmelga rahu ja haabade habin, pajud on põlvili vees võhumõõkade ees. Õite kollases tules põlevad tunded verevõbinaks mu soontes. </poem> * [[Vaike Pilvistu]], "Võhumõõgad" kogus "Hingeaken" (1982), lk 46 <poem> Kogu mu [[keha]] Su järgi. Võhumõõk lõikav kaitset, soolane leevendust. Seda nii veidrat [[maitse]]t keegi ei leia sust. </poem> * [[Doris Kareva]], "Juulikuu klaasvalgus" kogus "Salateadvus" (1983), lk 18 <poem> Nende kuivand iiriste järel hing otsib toitu, kombateski maa, tuule lõhnu. Keski tiksub seal, kuulatab võbinal-värel. </poem> * [[Hasso Krull]], "* Nende kuivanud iiriste järel" kogus "Pihlakate meri" (1988), lk 68 <poem> Vahune võhumõõk sinu löök on terav mööda [[leht]]e nagu ehte poetad nire oma kire </poem> * [[Reet Sool]], "võhumõõk" kogus "Õrn Morpheus" (2007), lk 89 <poem> Pole mu mõõgakujulistest lehtedest kaitset, kui tulete suure ja sinikollase õie järele. Mulle jääb murtud ja kipitav vars. Mis teile? </poem> * [[Timo Maran]], "Siberi võhumõõk" kogus "Poeetiline punane raamat. Eesti" (2007), lk 21 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Taimed]] beprjpcf4zwsh688ufy4mi2egba8s1n 0 8895 135172 93201 2026-05-28T19:52:46Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135172 wikitext text/x-wiki [[File:Antonie_Boubong_Eine_kleine_Gärtnerin_1886.jpg|thumb|Antonie Boubong, "Väike aednik" (1886)]] ==Proosa== * "Oi, härra, olge ettevaatlik!" hoiatas ta. :"Mispärast, sõbrake?" küsis Porthos. :"Teil hakkab sees kõrbema!" :"Kuidas nii, kulla sõbrake?" küsis Porthos. :"Need on kõik niisugused söögid, mis ajavad seest kuumaks." :"Mis söögid?" :"Viinamarjad, pähklid, mandlid." :"Ah soo! Aga kui mandlid, pähklid ja viinamarjad ajavad kuumaks..." :"Kindlasti ajavad, härra." :"Siis mesi värskendab." :Ja ta sirutas käe avatud meepüti poole, kuhu oli torgatud puulabidakene ostjate tarvis, ja neelas alla oma tubli pool naela mett. :"Sõbrake, ma palun teilt nüüd vett," ütles Porthos. :"Kas ämbriga, härra?" küsis sell kohtlaselt. :"Ei, karahviniga. Karahvinist jätkub." ütles Porthos heatahtlikult. :Ta tõstis karahvini suule nagu pasunapuhuja ja tühjendas selle ühe sõõmuga. * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]", tlk Henno Rajandi ja Tatjana Hallap, II osa (1960), lk 425 * Platero on karjaõue kaevul just ära joonud kaks ämbritäit vett koos tähtedega ja tagasi tulnud talli, aeglaselt, hajameelselt, läbi kõrgete päevalillede alt. ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LXXVIII, lk 118 * Ta ei ole veel tähele pannud, kas nende kaevukook krigiseb või mitte, kui vett tõmmatakse. Peaks katsuma. :Toots läheb [[kaev]]ule, tõmbab pangetäie [[vesi|vett]] raketele, joob suurte sõõmudega üle pange serva ja kuulatab, kuidas vesi kolksudes kõrist alla läheb. Silmapilguks tekib tas suur soov pange tühjaks juua, kusjuures ainsaks tõukejõuks on mõte: "kudas [[hobune|hobused]] võivad". Peale seda kuulatab ta [[rukkirääk|rääku]] ja ütleb mõttes: "Kõik tühi lõugamine! Maga, juudas, kui on [[uni|magamise]] aeg, ära kraaksu! Ja ime," lisab ta sealsamas mõttes juurde, "et tal kõri haigeks ei jää." * [[Oskar Luts]], "Suvi", 1987, 8. trükk, lk 54 * [[Hobune|Hobuse]] pea on piklik sellepärast, et ta pangest juua saaks. ** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 117 ==Luule== <poem> Elevandiema Fanni tahtis [[laps]]ed panna [[vann]]i, ai-ai-ai-ai tšumpa-tšumpa, tšumpa-tšumpa, aga [[Aafrika]] [[savann]]is polnud lapsevanne, ai-ai-ai-ai tšumpa-tšumpa, tšumpa-tšumpa. Väiksed vandid ritta pandi, kaevuveega märjaks kanti. Oh seda isa[[elevant]]i, terve ämber mahtus [[lont]]i. </poem> * Jaak Kõdar, "Elevandiema Fanni", tuntud lauluna Hans Hindpere viisil <poem> Ürgema patsutab neli korda [[kask|kasetüvele]]. Ta teab, et [[maailmapuu]] on endasse kogunud aegade [[mahl]]a. Nelja [[ilmakaar]]e poole paneb Ürgema ämbrid ja lööb neli korda käsi kokku. Mahl purskub jugadena. </poem> * [[Lea Mändmets]], "*Ürgema teeb neli tiiru ümber maailmapuu...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 14 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Anumad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] o3v3y3whnq32iys77e1zzep3mfgw2ob 0 9083 135184 92790 2026-05-28T20:17:02Z Pseudacorus 2604 135184 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Klimt_-_Fabel.jpg|pisi|Gustav Klimt, "Valm" (1883)]] ==Proosa== * Lapsest peale jälestan ma valme, Platero, nagu ka [[kirik]]ut, [[politsei]]d, [[härjavõitleja]]id ja [[akordion]]i. Vaesed [[loomad]], kes muudkui räägivad [[rumalus]]i valmikirjanike suu läbi, tundusid mulle niisama vastikud kui need, kes vaikivad loodusloo klassi lehkavates vitriinides. Iga sõna, mis nad ütlevad, ma mõtlen, mis ütleb too tähtis, karvane, kollane isand, on minu jaoks nagu klaasist silm, traadist tiivatugi või kunstlik oksatüügas. Alati, kui ma näen Huelva või Sevilla [[tsirkus]]e taltsutatud loomi, valm, mis koos kodutööde ja [[hinne]]tega, koos kunagise [[kool]]iga on jäänud unustusse, ärkab taas nagu [[lapsepõlv]]e piinav [[luupainaja]]. :Mind lepitas kõnelevate loomadega alles täiseas üks valmikirjanik [[Jean de La Fontaine]], kellest sa oled kuulnud mind korduvalt kõnelevat, Platero; ja mõni tema värss loeb mulle ennast [[vares]]e, [[tuvi]] või [[kits]]e häälega. :Aga alati jätan lugemata lõpu[[moraal]]i, selle kuiva [[saba]], selle [[tuhk|tuha]], selle mahakukkunud [[sulg|sule]]. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, CXXV, lk 176 * Kui poliitilistes valmides tegutsevad ainult [[loom]]ad, küllap siis on [[aeg]] ebainimlik. ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]], [[LR]] 48/1977, lk 37 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Kirjandus]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] odjd6lwp6autnp3nckonz5dpy7rxdpe 0 10432 135161 127298 2026-05-28T19:31:12Z Pseudacorus 2604 135161 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Flower-acacia-farnesiana.png|pisi|Lena Lowis, "Acacia farnesiana" teosest ''Familiar Indian Flowers'' (1878)]] [[Pilt:Botanical_illustration_by_Rosa_Fiveash.jpg|pisi|Rosa Fiveash, akaatsialiik Austraaliast (1937)]] '''Akaatsia''' (''Acacia'') on suur ja mitmekesine troopiliste ja subtroopiliste puude ja põõsaste perekond liblikõieliste sugukonnast umbes 1350 liigiga. ==Proosa== * See puu, Platero, see akaatsia, mille ma ise istutasin, roheline leek, mis kevad-kevadelt muudkui kasvas ja mis praegu katab meid oma küllusliku ja helde krooniga loojuva päikese valguses, oli sel ajal, kui ma ses praegu tühjaks jäänud majas elasin, parim toit minu luulele. Üksainus oks, aprillismaragdi või oktoobrikulla ehtes, üksainus pilk sellele värskendas mu laupa nagu muusa puhas puudutus. Kui kena, kui nõtke, kui sire ta oli! Praeguseks, Platero, on tast saanud peaaegu kogu õue valitsejanna. On teine vast tore! Ma ei tea, mäletab ta mind veel või ei. Ja minulegi paistab, nagu poleks siin ta ise. Kogu selle aja, kus mina olin ta unustanud, just nagu polekski teda olnud, oli iga kevad nende aastate jooksul, kus ta oli jäänud kaugusse, kuhu ei küündinud minu tundmuste heakskiit, vorminud teda oma tahtmist mööda. ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, XLV, lk 72 * Last ei olnud ka akaatsiapuhmastes, [[murtudsüda]]mepõõsas ega üldse kuskil. :Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva [[kleit|kleidike]] seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke [[vihm]]avett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat [[pori]]. :"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla [[kollane|kollased]], nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi [[lilla]] kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud. :"Karin istutas [[lill]]i," kuulutas Karin. :"Tõesti väga ilus ja maitsekas," arvas vanaema ja oigas, küllap vaimustusest. "Viime lilled ka koju." * [[Asta Kass]], "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 64 ==Luule== <poem> [[Külm]] laskub... Lõikav [[hoop]] raksatab raskelt. Ja haavatud akaatsia heidab valus endalt [[tsikaad]]i kesta [[November|novembri]] esimese pori sisse. </poem> * [[Eugenio Montale]], "* Külm laskub", tlk [[Maarja Kangro]], rmt: "Varietee" (2019), lk 17 <poem> [[Pimemale]] tundmatuga [[rand|rannal]] [[majakas|majaka]] välkvalguses annate mõlemad parima et seisusse [[selgus]]t tuua [[Õiglus|õiglase]] otsuseni õiglase lahenduseni akaatsiate [[lõhn]] [[meri|mere]] kohal uppunud [[lepatriinud]] kaldavees värvilised [[sõna]]d mõlus käiguks tõusnud [[käsi]] nihutab [[mängija]]id teisele [[Manner|mandrile]] </poem> * [[Kalev Kesküla]], "Päeva küps vili" V kogus "Aeg rannal" (1988), lk 11 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Taimed]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] b3sru96rqtiy5owmkb0b2mfyz8a2ce9 0 11582 135177 127255 2026-05-28T20:00:37Z Pseudacorus 2604 135177 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Dorothea_Elizabeth_Smith_Pomegranate_1850-1853.jpg|pisi|Dorothea Elizabeth Smith, "Granaatõun/''Punica granatum''" käsikirjast ''Fruits of the Lima Market'' (1850-1853)]] [[Fail:Okuń_Self-portrait_with_Sicilian_woman.jpg|pisi|Edward Okuń, "Autoportree sitsiillannaga" (1913)]] [[Pilt:Bodegón_de_las_granadas,_Carmen_Laffón.jpg|pisi|Carmen Laffón, "Vaikelu granaatõuntega" (1996)]] '''Granaatõun''' on hariliku granaadipuu (''Punica granatum'') vili, tehniliselt suur mari umbes kuuesaja viljalihaga ümbritsetud seemnega. Granaatõun sümboliseerib võimu ja viljakust. ==Piibel== <poem> Su väänded on granaatõunapuude aed valitud viljaga, [[henna]]põõsaste ja nardidega – 14 nard ja [[safran]], [[kalmus]] ja [[kaneel]] koos igasugu [[viiruk]]ipuudega, [[mürr]] ja [[aaloe]] koos kõige paremate palsamitega. </poem> * [[Ülemlaul]], 4:13–14 ==Proosa== * Kui kaunis on see granaatõun, Platero! Selle saatis mulle Aguedilla, valinud välja parima Monjase oja äärest. Ükski puuvili ei pane mind sel kombel mõtlema vee värskusest, mis teda toidab. Ta on lõhkemas rõõsast ja tugevast tervisest. Kas sööme ta ära? Platero, kui meeldiv maik on tema kibedal ja kuival, kõvasti küljes kestal, mis on nagu juurikas mulla sees! Nii, ja selle järel — missugune magusus! — otsekui pisikesteks rubiinideks pudenenud koidupuna maitse, võtnud visalt koorest kinni hoidvate seemnekeste kuju. Edasi aga juba kogu see sisemus, tihke ja terve, kobar oivalisi mahlaseid söödavaid ametüste nagu noore kuninganna süda. Milline toredus, Platero! Võta, söö! Milline rikkus! Mis mõnu hammastele, tungida sellesse punasesse, rõõmsasse ja külluslikku küpsusse! Oota, ma ei saa ju rääkida! See annab maitsmisele umbes sedasama, mis nägemisele kaleidoskoobi elus värvilabürint. Ongi otsas! ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, XCVI, lk 141 ==Luule== <poem> "Päev tuleb mil leiad abilisi Pea meeles: lähivõitluseks Lõunatuul [[pimedus]]e tarvis granaatõun välejalgsed põletavad [[suudlus]]ed" Ja tema kõne paitas nagu viiruk Kell lõi üheksa [[põldpüü]] kudrutuse südames </poem> * [[Odisseas Elitis]], "Loomine" (4), tlk [[Kalle Kasemaa]], [[LR]] 48-49 1980, lk 25 {| |- | width="50%" | <poem> [[Jõgi]] abiellub [[meri|merega]], mis abiellub [[vihm]]aga, mis abiellub [[lõpmatus]]ega, helendav niit, [[nabanöör]], millest jookseb läbi [[veri]], punane nagu granaatõuna [[seemned]], puhkenud kehast, meist, kes me pidevalt peame küsima: miks? Meist, kus [[küsimus]]ed elavad kõigis [[vikerkaar]]evärvides. </poem> * [[Pia Tafdrup]], "Abielu", tlk rmt: "Teisele poole sinist. Luulet kümnelt maalt" (2004), lk 74 | <poem> Floden gifter sig med havet, der gifter sig med regnen, der gifter sig med uendeligheden, en lysende tråd, en navlestreng hvorigennem blodet løber, rødt som granatæ blets kerner, spundet fra kroppen, fra os der bestandig må overveje: Hvorfor? Fra os hvor spørgsmål i alle regnbuens farver bor. </poem> * "Ægteskab", samas, lk 75 |- |} ==Draama== <poem> JULIA: Kas lähed juba? [[Päev]] on ju veel kaugel. See oli [[ööbik]], aga mitte [[lõoke]], kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid. Ta laulab öösi seal granaadipuul. Mu [[armsam]], usu mind, see oli ööbik. </poem> * [[William Shakespeare]], "[[Romeo ja Julia]]", III vaatus, V stseen, tlk [[Georg Meri]], rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1090 ==Välilsingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Taimed]] [[Kategooria:Puuviljad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] sr5fpvedqm85wo738p801y6b3u8zeev 0 11809 135150 133422 2026-05-28T19:06:24Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135150 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Leander_Russ_-_Die_Sonnenfinsternis_vom_8_Juli_1842.jpeg|pisi|Leander Russ, "Päikesevarjutus 8. juulil 1842"]] [[Pilt:Ippolito_Caffi,_Eclisse_di_sole_alle_Fondamenta_Nove_(1842).jpg|pisi|Ippolito Caffi, "Päikesevarjutus 8. juulil 1842 Veneetsias"]] [[Pilt:Solar_Eclipse_(Bengt_Nordenberg)_-_Nationalmuseum_-_132608.tif|pisi|Bengt Nordenberg, "Päikesevarjutus" (1851)]] ==Piibel== * Ja umbes [[keskpäev]]a paiku tuli pimedus üle terve maa kuni kella kolmeni peale lõunat, :45 sest [[päike]] pimenes. Aga [[tempel|templi]] vahevaip kärises keskelt lõhki. * [[Luuka evangeelium]] 23:44-45 ==Proosa== * Tahtmatult surusime käed [[tasku]]sse, karge varjuõhu riivates [[laup]]a, otsekui sisenemisel tihedasse [[männik]]usse. Üksühe kannul pagesid [[kana]]d tagasi kaitsvale õrrele. Ümberringi oleksid kõik nurmed kui leinanud tumevioletse altarikatte all. Valge, ilmus silmale kauge [[meri]], kahvatud, särasid üksikud [[tähed]]. Neid valgusi, mis vahetus [[katus]]tel! Ja meid, kes me seal seisime ja kisendasime suuremaid või väiksemaid [[rumalus]]i, ise tumedad ja tillukesed ses süvenevas päikesevarjutusevaikuses! :Vaatasime, millega keegi sai: teatribinokliga, kaugenägijaprillidega, pudelikilluga, tahmaklaasiga; ja kust keegi sai: välistrepilt, läbi aidaakna, läbi siseõue võreukse, läbi tema siniste ja punaste klaaside... :Hetk enne, kui päike peitu läks, oli ta kaks, ei — kolm, kümme korda suuremaks ja paremaks muutnud kõik asjad ja inimesed oma valguse ja kulla põiminguis; ilma aeglase üleminekuta videvikuks jättis ta maha [[viletsus]]se kõik, otsekui oleks kibekähku vahetanud untsi [[hõbe]]dat untsi [[vask|vase]] vastu. Linnake oli nagu vahetusväärtuseta roostes vaskmünt. Kui nukrad ja kui väikesed kõik need [[tänav]]ad, platsid, [[torn]], mägirajad! * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, IV, lk 22 * Ja siis nägid seda kõik, sest nüüd vaatasid nad ülespoole. Nad ei vaadanud enam seda, mida nad olid vaatama tulnud — [[tuleriit]]a ja askeldusi selle ümber. [[Pilv]]ed lõhenesid hetkeks just seal, kus pidi asuma päike. Aga päikese asemel nägid nad midagi, mis sarnanes kuu kitsale sirbile. Seegi kahanes otse silmnähtavalt — ja siis kadus see jälle pilve varju. :Siis tuli pimedus. Paistis tõepoolest, nagu oleks see tulnud [[linn]]a poolt, mille [[müür]]id olid nüüd [[must]]ad nagu [[öö]]sel. Sellega koos tuli külm, jäine tuulehingus. Ja kui pilvelinik jälle korraks rebenes, võisid kõik näha, et [[taevas]] olid süttinud tähed. * [[Karl Ristikivi]], "[[Nõiduse õpilane]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1967, lk 293 ==Luule== <poem> Maa lööb mustaks, ilm on [[vaikus|vaik]] ja pime, päikse pale [[kuu]]st on varjatud; [[loom]]ad kohkund - [[ahastus]] ja ime täidab neid, et [[valgus]] kadunud. /---/ Mõni valupilv, mis elupäikest kattis, vaos ka aja veerul viimati,- aga varjusid ta järel' jättis, mis ei kustu hinges iialgi. </poem> * [[Juhan Liiv]], "Päevavarjutus" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 19 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Astronoomia]] rrq4scl844phrj3qswdnj8z5rmw069u 0 13021 135174 130451 2026-05-28T19:55:54Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135174 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Le_Chien,_Carolus-Duran.jpg|pisi|Carolus-Duran, "Lamav koer" (1861)]] [[Pilt:Eero_Järnefelt_-_Saimi_in_the_Meadow.jpg|pisi|Eero Järnefelt, "Saimi aasal" (1892)]] [[Pilt:Pierre-Auguste_Renoir_-_Nu_couché.jpg|pisi|Pierre-Auguste Renoir,"Lamav akt" (u 1892)]] [[Pilt:Lezend_meisje,_liggend_op_een_bank,_RP-T-1976-91.jpg|pisi|Bramine Hubrecht (1855-1913), "Lugev tüdruk", ''s.d.'']] [[Pilt:The_Artist's_Father,_Reading_a_Newspaper_(Albert_Engström)_-_Nationalmuseum_-_20996.tif|pisi|Albert Engström, "Isa ajalehte lugemas" (1892)]] [[File:Delphin Enjolras - Just Finishing Reading a Novel.jpg|thumb|Delphin Enjolras (1857-1945), "Romaani lugemist lõpetamas", ''s.d.'']] [[Pilt:John_William_Godward_-_Dolce_Far_Niente_(1906).jpg|pisi|John William Godward, ''Dolce far niente'' (1906)]] [[Pilt:Carl_von_Bergen_-_Spiel_mit_den_Küken_(1912).jpg|pisi|Carl von Bergen, "Tibudega mängimas" (1912)]] ==Piibel== * Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis ära jäta teda maha, vaid aita ta lahti päästa! ** [[2. Moosese raamat]] 23:5 <poem> Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. :2 Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind; :3 tema kosutab mu hinge. </poem> * [[Psalmid]] 23:1-3 ==Proosa== * "Planchet," lausus d’Artagnan, "kinnitan sulle, et mul pole põrmugi igav." :"Kui asi on nii, miks olete siis seal siruli nagu surnu?" :"Sõbrake Planchet, kui olin La Rochelle’i piiramisel, kus olid sinagi, ühe sõnaga, kui viibisime koos, siis oli seal üks araablane, kuulus serpentiinist laskja. See oli tark poiss, kuigi naljakat nahavärvi, nagu sinu oliivid. Nojah, kui see araablane oli söönud või tööd teinud, heitis ta pikali, nii nagu olen praegu pikali mina, ja suitsetas mingit võlurohtu suurest, merivaigust kahaga piibust Ja kui mõni ülemus heitis talle ette, et ta ühtevalu magab, vastas araablane rahuga: "Parem istuda kui seista püsti, parem lamada kui istuda, parem olla surnud kui lamada." :"Selle araablase nahavärv ja tarkussõnad on ühteviisi jubedad," ütles Planchet. "Mäletan teda hästi. Suure mõnuga lõikas ta protestantidel päid otsast." * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]", II osa, 1960, lk 394 * Kui mõnus on lamada liikumatult [[diivan]]il ja tajuda, et oled üksi toas! Tõeline [[õnn]] pole võimalik ilma [[üksindus]]tundeta. [[Lucifer|Langenud ingel]] loobus jumalast tõenäoliselt sellepärast, et igatses üksindust, mida ei tunne [[inglid]]. ** [[Anton Tšehhov]], "Palat nr 6", tõlkinud [[Friedebert Tuglas]], rmt: "Valitud teosed", 5. kd, 1962, lk 158 * Oled sa näinud mind kunagi, Platero, pikutamas künkal, romantiline ja klassikaline ühtaegu? :Mööduvad härjad, koerad, rongad, ja ma ei liiguta ennast, isegi mitte ei vaata. Saabub õhtu, ja alles siis lähen ma ära, kui pimedus sunnib. Ma ei tea, millal ma siin olin esimest korda, ja isegi kahtlen, kas seda esimest korda on kunagi olnud. Sa ju tead, millisest künkast on jutt: sellest punasest, mis kerkib Cobano vana viinamäe tagant, otsekui seisaksid seal mees ja naine. :Sellel künkal olen lugenud kõik oma lugemised ja mõtelnud kõik oma mõtlemised. Kõikides muuseumides näen ma seda portreed iseendast, maalitut mu enese poolt: mina, mustas, liiva peal pikutamas, seljaga minu, see tähendab, sinu või ükskõik kelle poole, kes iganes vaataks, minu silmade ja päikeseloojaku vahel lehvimas mu vaba mõte. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LXXXIV, lk 125 * Õndsad on selililamajad, sest nende [[silm]]ad vaatavad [[Taevas|taeva]] poole! ** [[A. H. Tammsaare]], "Õigusest ja ülekohtust", rmt: "Sõjamõtted" (1919), lk 109 * Ei ole suuremat [[mõnu]]lejat kui [[siga]] [[Palavus|palaval]] [[suvi]]päeval [[Porilomp|porilombis]]. Üleni sees keerab see rasvarantjee siis üht külge ning teist. Selles olekus lamab ta pikki tunde, silmad kinni ja kuuldavale tuues mõnd harva [[heakskiit|heakskiidu]] [[röhatus]]t. Selles [[Nauding|nautimises]] läheneb ta juba inimesele. Või [[inimene]] seale? (lk 76) ** [[Artur Adson]], "Neli veskit" [1946], rmt: "Neli veskit. Väikelinna moosekant. Ise idas - silmad läänes", Eesti Päevalehe AS, 2010 * "Kas tõesti tohib [[võtmine|võtta]] kõike, mis leiad?" küsis Annika. :"Jah, kõike, mis [[maapind|maas]] lebab," ütles Pipi. :Natuke maad edasi lamas oma [[suvila]] ees [[rohi|rohu]] peal üks vanem [[mees]] ja [[uni|magas]]. :"See seal lamab ka maas," ütles Pipi, "ja meie leidsime ta. Me võtame ta kaasa!" :Tommy ja Annika ehmusid tõsiselt. :"Ei, ei, Pipi, me ei või seda onu võtta, nii küll ei kõlba," ütles Tommy. "Pealegi, mis me temaga peale hakkame?" :"Mis me temaga peale hakkame? Nii üht kui teist. Võiksime ta panna küüliku eest küülikupuuri ja sööta teda [[võilill]]elehtedega. Aga kui te ei taha, siis jäägu ta minugipoolest. Kuigi see ärritab mind, sest võib ju tulla mõni teine asjadeotsija ja ta sisse vehkida." * [[Astrid Lindgren]], "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk [[Vladimir Beekman]], 1999, 4. trükk, lk 19-20 * Tondinahad aina pikutasid igirohelise rohu peal. Kui haljas vaip sai selja all ära muljutud, tuli ennast teise kohta veeretada — jälle oli ase värske. Väikeste tondinahkade mõnusaim [[mäng]] oligi enese rullimine. Mõnikord põrgati külgepidi kokku, aga keegi ei teinud sellest tüliküsimust. Vanemast peast ununes lapseea lust ära, ehkki tondinahkade [[keha]]d olid ümmargused ja veeresid sileda maa peal hästi. Aga tondinahkadel polnud [[põhjus]]t ennast ülearu liigutada. Pruukis kätt sirutada ja ikka jäi mõni puu otsast pudenenud vili pihku. Vaid üksikud tondinahad viitsisid aeg-ajalt [[jalg]]adele tõusta, et [[banaan]]ikobaraid murda või terava [[kivi]]ga mõnda [[ananass]]i varre otsast maha lõigata. (lk 5, algus) * Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti [[uni|magades]] puhkasid, siis oli nende [[karv]] suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli [[nahk]] laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised [[ämblik]]ud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade [[kõrv]]ad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks. (lk 6) ** [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977 * Eile puhus tuttav [[tuul]]. Tuul, mida ma olin juba varem kohanud. :[[Kevad]] olid tulnud varem kui tavaliselt. Kõndisin tuules kindlal kiirel sammul nagu igal hommikul. Kuigi tegelikult tahtsin hoopis oma [[voodi]]sse tagasi pugeda ja lebada seal liikumatult, ilma midagi mõtlemata, midagi soovimata, lamada, kuni tunneksin lähenevat seda, mis pole ei hääl, maitse ega lõhn, vaid kõigest üks väga ähmane [[mälestus]], mis on pärit teiselt poolt [[mälu]] piire. * [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001, lk 5 * [Doktor Janowski:] "Mida sa näed, kui kujutled ennast haiglast välja, [[vabadus]]se?" :Olof on veidi aega vait, hõõrub justkui enese rahustuseks kiiresti kuivi peopesasid vastamisi. :"Tahad teada, mida ma näen?" :"Jah." :"Noh. On [[talv]] ja Nybroviken on [[jää]]s. Inimesed liiguvad tänavatel kiiresti, sest väljas on paks lumesadu ja pakane. Lapsed <!--//-->[[Uisutamine|uisutavad]] Kungsträdgårdenis, väike uisurada on laternatega valgustatud ja valjuhäälditest tuleb mahedat [[muusika]]t." :Ta jääb vait ja vaatab maha. :"Ja sina, Olof, kus sina oled?" :Pisarad tilguvad süles puhkavatele kätele. :"Mina laman oma talvemantlis Hamngatanil Nordiska Kompanieti ees kägaras. Inimesed kiirustavad minust mööda nagu [[reaktiivlennuk]]id, näen, kuidas nad mööda kihutavad. Doktor, ma kardan nii väga." :"Mis sa arvad, kuhu on kõik need inimesed teel?" :"[[Tulevik]]ku. Ja mind ei oota seal miski." * [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 140-141 ==Luule== <poem> Elu on [[põlgus|põlata]] iseennast ja lamada liikumatult [[kaev]]u põhjas ja teada, et ülal paistab [[päike]] ja õhus lendavad kuldsed [[linnud]] ja noolnobedalt tormates mööduvad päevad. </poem> * [[Edith Södergran]], "Elu", tlk [[Debora Vaarandi]], rmt: "Tuleviku vari" (1986), lk 30 <poem> Laman selili ja olen &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;enda meelest [[reheahi]]. &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;Üle minu käivad parred, minu päratumas keres &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;lõõmab, õhkub tulekahi. [---] &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;Mina olen reheahi, minu päratumas keres &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;hõõgub lõõmav [[tulekahi]] &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;keset pikka ööd. </poem> * [[Bernard Kangro]], "Ajatu mälestus", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 56 (algselt luulekogus "Reheahi", 1939) <poem> Olen miljoneid [[päev]]i lamand, mu [[nägu]] on murenev [[paas]]. Kuid mu [[süda]] iial ei sure. minu [[hing]] - see on kohisev [[laas]]. </poem> * [[Bernard Kangro]], "Minu nägu", "Eesti Looming" 1945 nr 3, lk 34 <poem> Suur on [[suvi]], ilm on hele, kõik on alles veel, aga juba teises [[rahu]]s - - - - - Hoopis teises. Ja ta märkab: [[rohi|rohus]] lamab [[mees]] nagu tume täpp või [[koma]] ajapildi sees. </poem> * [[Juhan Viiding]], "Kõrges rohus suures rahus tillukene mees" kogus "Elulootus" (1980), lk 62 <poem> Lamades, seistes ja istudes taevasse vaadata tuleb. Lamades, seistes ja istudes, Esialgu. </poem> * Juhan Viiding, "* Lamades, seistes ja istudes". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud [[Hasso Krull]]. Tuum 1998, lk 560 ==Vanasõnad== * Hea lepikus lebada, parem põõsa all põõnutada (puhata). ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 [[Kategooria:Tegevused]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] 2vry0ezuif60oumzvdrgo33a2j4wtnb 0 13168 135152 135002 2026-05-28T19:09:50Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135152 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Clementine_von_Rainer_Mondstimmung_über_Schloss_Freyenthurn.jpg|pisi|Clementine von Rainer (1824–1899), "Kuuvalgus Freyenthurni lossi kohal"]] [[Pilt:Clara_Montalba_Moonlight_in_Dordrecht_1889.jpg|pisi|Clara Montalba, "Dordrecht kuuvalgel" (1889)]] [[Pilt:Paul_Klee_-_Full_moon.jpg|pisi|Paul Klee, "Täiskuu" (1919)]] [[Pilt:%D7%99%D7%A8%D7%97_%D7%9E%D7%9C%D7%90_1_%D7%A9%D7%9E%D7%9F_%D7%A2%D7%9C_%D7%91%D7%93_100X90_cm_%D7%A6%D7%99%D7%9C%D7%95%D7%9D_%D7%90%D7%91%D7%99_%D7%A6%D7%99%D7%9C%D7%95%D7%9D_%D7%A8%D7%9F_%D7%90%D7%A8%D7%93%D7%94_2017.jpg|pisi|Ruth Orenbach, "Täiskuu" (2017)]] '''Täiskuu''' on [[kuu]], mis on nii täis kui vähegi annab, täitsa ümmargune kohe. ==Proosa== * Ainult täiskuu vaatab kahvatul palgel magamistoa [[aken|aknast]] sisse, nagu tahaks ta vaadata, kas koolipoisid oma tondilugudega juba lõpule on jõudnud. Vaata, tema seal üleval teaks alles jutustada, kui ta hakkaks! Mis ei ole tema omal pikal eal kõik näinud! [[Tont]]isid, [[kodukäija]]id ja sarvikuid on ta [[raba]] serval pidutsemas näinud, [[rõõm]]u ja [[kurbus]]e tunnismees on ta olnud. Tihti, [[pilv]]e tagant välja vaadates, on ta kohutavaid asju silmanud, mis tema kahvatu palge veel kahvatumaks muutsid. :Imeilusal [[lehekuu]] ööl sulasid kahe noore inimese [[hing]]ed lõpmatus [[armastus]]es ühte. Kui kuu mõninga aja pärast jälle sinna alla vaatas, kus nad seekord seisnud, oli noormees üksi ja valas [[pisar]]aid. Pisut kaugemal aga käis [[neiu]] ühe teise nooremehega ja vandus õndsal palgel jälle igavest armastust. * [[Oskar Luts]], "Kevade", 2006, lk 228 * Kuu tuleb meiega kaasa, suur, ümmargune, puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast: paar-kolm musta [[kits]]e kesk karuvabarnaid? Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme... Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik [[mandlipuu]], lumine õitest ja kuust, lööb kokku peekreid valge pilvega ning pakub varju [[märts]]ikuu tähepiikidest läbitorgitud teele... ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, V, lk 23 * Iga kuu täiskuu ajal tulevad ümbruskonna budistid kloostri juurde kokku, et munkade ja preestritega, oma usuõpetajatega, pühi pidada. Kui Siddhartha Gautama rohkem kui kaks ja pool tuhat aastat tagasi ühel täiskuuööl iidse [[viigipuu]] all istus, valgustati teda ja temast sai [[Buddha]]. Sellest ajast peetakse täiskuuöid kõige, suurema "vaimse ärkamise" ajaks, mil õppevestlused on niisama vajalikud nagu [[meditatsioon]]. ** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 25 * Kuu oli täis ja rippus madalal nagu tiine [[kass]]i kõht. ** [[Miriam Toews]], "Kõik mu mured mannetud", tlk Triin Tael, Hea Lugu, 2021, lk 44 ==Luule== <poem> [[Oblikas|Oblikaõite]] raudroostepunast jäätmaad kubinal täis. Kes koorub tänasest täiskuumunast? Eks näis. </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Väikese linna kohvikumuusikat" III 1. - Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 95 <poem> kuid mind on kuulda ümber uue maja kus pole ühtki leebet leinakaske kus aasalt põrkub lepakaarte kaja kuusk torgib auke tõusva täiskuu vaske </poem> * [[Viiu Härm]], "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22 <poem> Täiskuu riided kõik võttis seljast ning käis mööda roosilist seina, kuni [[raamat]]ud lendu tõusid ja laest rippus rammusat heina. </poem> * [[Viivi Luik]], "*** Oli südatalv. Oli tuult ja lund". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev, 2011, lk 267 <poem> tunnete kuis [[õhk|õhus]] lõhnab odava magusa [[vein]]i järgi see tähendab et öösel on [[tähistaevas]] ja täiskuu </poem> * [[Jim Ollinovski]], "KYMME", lk 21, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009 <poem> kuulen kuidas [[tähed]] laulavad ja vasksel [[pasun]]al saadab neid täiskuu </poem> * [[Jim Ollinovski]], "*kõnnin nii kaugele", lk 33, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009 <poem> Hahasulgedes maa punane täiskuu Suur punane täitmatu Täiskuu ja suvine aeg Hõbehall udu Mahajäetud rohtunud aed Viltu vajunud tara Aiaaugus kirsspunane täiskuu </poem> * [[Krista Ojasaar]], "* Hahasulgedes maa" kogus "Hommikused unenäod" (2006), lk 7 <poem> ma ajan taga jõejääl veerevat täiskuud väsin ja kukun </poem> * [[Andres Ehin]], "* ma ajan taga" kogus "Udusulistaja" (2008), lk 85 <poem> Näe täiskuu räätsadega orupõhja tallab seltsiks talvepäikse kustuv lühter Kuid meie ärme pudeneme alla üks õhus hoidku teist ja teine ühte </poem> * [[Kristiina Ehin]], "Ma kukun jälle läbi uue päeva püünise" kogus "Aga armastusel on metsalinnu süda" (2018), lk 10 == Vaata ka == {{Vikipeedia}} * [[Kuuvalgus]] [[Kategooria:Astronoomia]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 57iwyy0szr1q6i28xea14hpeblb2nie 0 13337 135164 120123 2026-05-28T19:35:42Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135164 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Løvmand_Blomsterstykke_1841.jpg|pisi|Christine Løvmand, "Lillevaikelu" (1841), õitsev liaan tammetüvel on kuslapuu.]] [[Pilt:Hermania_Neergaard_-_Vase_i_græsk_stil_med_iris,_syren_og_kaprifolium_-_KMS1256_-_Statens_Museum_for_Kunst.jpg|pisi|Hermania Neergaard, "Vaas lilledega" (1831)]] [[Pilt:Anthonore_Christensen_-_En_buket_blomster_i_skovbunden_-_1882.png|pisi|Anthonore Christensen, "Metsavaikelu kuslapuuõitega" (1882)]] [[Pilt:Anna_Munthe-Norstedt_Still_life_with_irises_and_forget-me-nots.jpg|pisi|Anna Munthe-Norstedt, "Vaas iiriste, meelespeade ja kuslapuuokstega" (1922)]] '''Kuslapuu''' (''Lonicera'') on liigirikas põõsaste perekond kuslapuuliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki, harilik kuslapuu (''Lonicera xylosteum'') ja sinine kuslapuu (''Lonicera caerulea''), metsistuma kalduvad mõned kultuurtaimedena introdutseeritud liigid, tatari kuslapuu (''Lonicera tatarica'') ja lõhnav kuslapuu (''Lonicera caprifolium''). ==Proosa== * Selsamal hetkel kostis tihnikust põõsalinnu ja [[lõoke]]se laulu ja Tristan pani neisse helidesse kogu [[hellus]]e. Kuninganna mõistis oma sõbra sõnumit. Ta märkab maa peal [[sarapuu]]oksa, millesse on tihedasti põimitud kuslapuu, ja mõtleb: "Nii läheb ka meiega, sõber; ei saa teie läbi ilma minuta ega mina ilma teieta." * [[Joseph Bédier]], "Tristani ja Isolde lugu", tlk Sirje Keevallik, 2006, lk 153 * Rännata kuslapuude varjuvärskuses suve sulavaid teeradu — milline rõõm! Ma laulan või loen taevale luuletusi. ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LVII, lk 90 * See oli [[koduigatsus]]. Aga [[kodu]] ei olnud [[Barcelona]] ja vanavanemate [[maja]], vaid see [[väikelinn]] ja väike maja, kus nad olid elanud tegelikult üsna lühikest aega, pealegi [[sõda|sõja]] sünge [[vari|varju]] all. Aga sealt oli talle meele jäänud midagi muud — soojad [[valge]]d [[müür]]id, mille päeval kogutud [[soojus]]est jätkus poole [[öö]]ni. Apelsiniõite ja kaprifooliumi lõhn. Inimesed, kes kõik üksteist tundsid ja kel selletõttu oli alati midagi üksteisega rääkida, kui nad õhtusel jõudetunnil kokku said. ** [[Karl Ristikivi]], "Lohe hambad", Lund 1970, lk 88 * Sageli kasvab läti aedades lõhnav kuslapuu, mida nimetatakse saksapäraselt "magusaks armastuseks". Et see roniks üles, on tarvis tuge. [[Mai]] lõpus või [[juuni]] algul õitseb põõsas kreemikate õitega, levitades ümbruses magusat [[lõhn]]a. "Magus armastus" kasvab ka minu [[aed|aias]]. Mäletan, et selle tõid vanemad kaasa liivi küladest. Meie põõsas kiratseb juba 34 aastat, ehkki õitseb igal suvel. Me hooldame ja väetame seda, lõikame ära kuivanud oksad. Siiski ei edene see meie aia võõras pinnases, kus liivane muld on läbi kasvanud [[sirel]]ite ja [[mänd]]ide juurtest. ** [[Anna Žīgure]], "Läti maa ja taevas", tlk Kalev Kalkun, [[Loomingu Raamatukogu]] 29/30, 2001, lk 97 ==Draama== <poem> Üht küngast tean, kus õitseb [[liivatee]] ja kasvab [[nurmenukk]] ja [[kannike]] ning [[baldahhiin]]iks kuslapuuga koos on põimund [[kibuvits]] ja muskusroos. </poem> * [[William Shakespeare]], "Suveöö unenägu", II vaatus, I stseen, tlk Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 335-336, Oberon <poem> Nii hellitlevalt embab kuslapuud õrn [[kassitapp]], nii [[eefeu]] naiselik on keerdund ümber korpas [[jalakas|jalaka]]. Oo, kuis sind armastan! Kuis jumaldan! </poem> * William Shakespeare, "Suveöö unenägu", IV vaatus, I stseen, tlk Georg Meri. W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 363, Titania ==Luule== <poem> Ning enne seatud tundi veel on Tristram taas sel [[metsatee]]l, kust, nagu kindlasti ta teab, õu mööda ratsutama peab. Ta [[sarapuu]] seal juurelt lööb ja laasib ning sest kepi teeb. Ja oma nime lõikab seal puukoorde selle kepi peal. Et kui vaid [[kuninganna]] [[pilk]] ta [[kepp]]i näeb, siis silmapilk on sellest kepist selge tal, et [[sõber]] viibib lähedal, nii kuis ta varem seletand, kui paistis sõbra [[Märguanne|märguand]]. Keppkirja tuum ja kokkuvõtt ju oli teadustada tõtt, et, hinges [[igatsus]]epiin, ta juba ammu ootab siin ja luurab mööda metsi-maid, kuis oma kallist näha vaid, ning selle õrna koorma all on säherdune tunne tal kui kuslapuul, mis sarapuult saab elu otsa tuge truult ja tema ümber põimudes on ise tema võimuses. Ei puudu koos neil [[jõud]] ja jaks, kuid tapaks, kes nad lahutaks, küll kuslapuu — ning eks me tea, et sarapuugi sureks pea. "Mu arm, ei ela kumbki meist, kui meil ei ole teineteist!" </poem> * [[Marie de France]], "Kuslapuu", tlk [[Jaan Kross]], "Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia" (1962), lk 228-229 <poem> Täis õisi roosakaid on kuslapuude samet - kui silmi kohkunuid, - laud tulvil nukrust. Siin mesilased matkal, see on nende amet, ju kevadmahladega teevad tutvust. </poem> * [[Johannes Barbarus]], "Leningrad kevadõites" (1944). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 360 <poem> Lai ja avar aknatäis selget kastesinist [[tuul]]t, kuldseid [[lõhn]]u kuslapuult aknatäis ja uksetäis. </poem> * [[Marie Under]], "Tuul", rmt: "Uneretk", 1968, lk 32 <poem> aga lõhnava kuslapuu nimi on Lonicera Caprifolium tuuletul ööl on kõik nõvad lõhna täis ja on nagu oleks tähed ligemal ja taevas tühjem nii pilgeni on nõvad täis kuslapuu lõhna mis kasvab talu seina najal edelat vastu </poem> [[Jaan Kaplinski]], "Viidumäel üksi kasvab lõhnav käoraamat" kogus [https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/12113 "Tolmust ja värvidest"] ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Taimed]] 813jg1p787e3epbmk0hyv75cpwocfzr 0 13825 135173 129999 2026-05-28T19:55:47Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135173 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Rosa_Brett_-_From_Bluebell_Hill_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Rosa Brett, "Bluebelli künkalt" (1851)]] [[Pilt:Edith_Martineau_-_Martineau-96401_-_Leith_Hill.jpg|pisi|Edith Martineau, "Leithi küngas" (1887)]] [[Pilt:Ellen_Trotzig_Kulle_med_Ensamträd.jpg|pisi|Ellen Trotzig (1878-1949), "Küngas üksiku puuga", ''s.d.'']] [[Pilt:Eleanor_Harris_Hill_with_white_houses.jpg|pisi|Eleanor Harris (1901-1942), "Küngas valgete majadega", ''s.d.'']] [[Pilt:Caroline_Sehlmeyer_-_Hill_Orchards_-_Smithsonian_American_Art_Museum.jpg|pisi|Caroline Sehlmeyer, "Aiad küngastel" (u 1939-1943)]] ==Piibel== <poem> kui küngastki kardetakse ja teed käies on hirm; kui mandlipuu õitseb, [[rohutirts]] vaevu liigub ja kapparipung puhkeb - sest inimene läheb oma igavese koja poole ja tänaval käivad leinajad ringi - </poem> * [[Koguja raamat]] 12:5 <poem> 8 Kuula! Mu kallim tuleb, üle mägede hüppab, üle küngaste kargab! 9 Mu kallim on nagu [[gasell]] või nagu hirvepoeg. Näe, seisab me [[maja]] taga, kiikab akendest sisse, piidleb võrede vahelt. </poem> * [[Ülemlaul]] 2:8-9, tlk [[Kristiina Ross]]) ==Proosa== * Alice ei julgenud vaielda ning jätkas: "... ja mõtlesin, et kui jõuan sellele künkale..." :"Kas sa kutsud seda {{Sõrendus|künkaks}}? Ma võiksin näidata sulle sääraseid künkaid, millega võrreldes ütleksidsa selle kohta {{Sõrendus|org}}." :"Seda ma küll ei teeks," ütles Alice, imestades isegi, et söandas nüüd valitsejannale vastu rääkida. "Küngas ei saa olla org, kas teate. See on lora." :Kuninganna raputas pead. "Kui soovid, võid seda kutsuda loraks," ohkas ta. "Kuigi pean ütlema, et mina olen kuulnud ka sellist {{Sõrendus|lora}}, millega võrreldes on see selge nagu [[entsüklopeedia]]." * [[Lewis Carroll]], "Alice peeglitagusel maal", tlk Risto Järv, 1993, lk 19 * Oled sa näinud mind kunagi, Platero, pikutamas künkal, romantiline ja klassikaline ühtaegu? :Mööduvad härjad, koerad, rongad, ja ma ei liiguta ennast, isegi mitte ei vaata. Saabub õhtu, ja alles siis lähen ma ära, kui pimedus sunnib. Ma ei tea, millal ma siin olin esimest korda, ja isegi kahtlen, kas seda esimest korda on kunagi olnud. Sa ju tead, millisest künkast on jutt: sellest punasest, mis kerkib Cobano vana viinamäe tagant, otsekui seisaksid seal mees ja naine. :Sellel künkal olen lugenud kõik oma lugemised ja mõtelnud kõik oma mõtlemised. Kõikides muuseumides näen ma seda portreed iseendast, maalitut mu enese poolt: mina, mustas, liiva peal pikutamas, seljaga minu, see tähendab, sinu või ükskõik kelle poole, kes iganes vaataks, minu silmade ja päikeseloojaku vahel lehvimas mu vaba mõte. * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, LXXXIV, lk 125 * See on maa, mille kohta öeldakse, et siin viimase [[sõda|sõja]] mürsud iga kord eelviimase sõja mürske maa seest välja kaevavad. Siinsed künkad ei ole kellegi mäed. Iga laps võib [[pühapäev]]iti minna mäetagusesse külla sugulaste juurde [[kohv]]ile ning jõuda tagasi, kui kõlab õhtukell. Kuid siiski oli see küngaste ahelik kaua aega maailma servaks — teisel pool seda algas metsik, tundmatu maa. Piki neid künkaid tõmbasid [[roomlased]] oma ''limes''<nowiki>'</nowiki>i. Sellest ajast, kui nad siin küngastel keltide päikesealtarid ära olid põletanud, oli nii palju [[võitlus]]i peetud, et nad võisid juba arvata, et kogu maailm, mida on võimalik vallutada, on lõplikult taraga piiratud ja [[põld|põlluks]] tehtud. Aga seal all asuva [[linn]]a vapil ei ole kotkast ega risti, vaid sellel helgib keldi päikeseratas, sama [[päike]], mis muudab küpseks Marnetite [[õunad]]. Siin olid laagris leegionid ja koos nendega kogu maailma jumalad, linna- ja maajumalad, juutide jumal ja kristlaste jumal, Astarte ja Isis, Mithras ja Orpheus. Siit algas metsik maa, sealt, kus praegu seisab [[lammas]]te juures Schmiedtheimi Ernst, jalg ees, käsi puusas ja rätinurk lipendamas, nagu puhuks pidevalt [[tuul]]. Orus tema selja taga, täis mahedat udust päikesevalgust, on rahvad keenud nagu katlas. * [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 6 * Seitsmele künkale on [[Rooma]] ehitatud ja [[seitse]] on teede arv, mis sinna viivad: Via Aurelia, Via Claudia, Via Cassia, Via Flaminia, Via Salaria, Via Latina ja lõpuks kõigist kuulsaim — Via Appia. Leegionide teed, kes läksid välja Roomast, et [[maailm]]a vallutada, ja barbaaride teed, kes omakorda vallutajatena marssisid Rooma. Ikka veel kannavad need paganliku aja [[nimi|nimesid]] ja nende kuulsuski on pärit samast ajast, kohati säilinud, kohati kulunud ja kadunud, nagu nende sillutise [[kivi]]dki. Kristlastele on aga Rooma teedelt päranduseks jäänud ainult üks kurb [[küsimus]]: "Quo vadis?" ** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]", Lund 1961, lk 181 * Kui [[inimene]] vee peal ära eksib, on iga küngas Ararat. Ja all kuhjub alati [[minevik]], mis kaob, kuid ei kao, mis hävib ja püsib. Kui kujutleda, et [[Noa]] naine leidis vanuigi kusagilt mõne [[veeuputus]]e jäänuki, võis ta sellesse kahlata, kuni lesekleit tema pea kohale hulpima jäi ja vesi palmikud lahti harutas. Ja küllap jättis ta oma poegade kohuseks põlvkondade igavat lugu pajatada. ** [[Marilynne Robinson]], "Majapidamine", tlk Riina Jesmin, 2007, lk 158-159 * Hämmastavad on need [[Itaalia]] väikelinnad! Künka peal on linn, kivine, kitsas ja vana, viimastest sajanditest peaaegu puutumata, ja siis järsku, ilma mingi üleminekuta, saab otsa nii küngas kui linn ning selle asemel on põllud ja kauged metsatukad. Justkui ei koosnekski linn paljudest eri ehitistest, vaid oleks üksainus organism, millel on selge väliskülg, [[nahk]], mis eraldab teda ülejäänud maailmast. ** [[Kadri-Ann Sumera]], "Seitsme aja raja taga", 2020, lk 369 * [[Toomemägi]] öeldakse olevat ürgne looduslik [[oaas]], ent siin pole midagi [[looduslikkus|looduslikku]]. Kogu reljeef on tegelikult vene sõjardite kätetöö. 1760. aastatest hakkavad [[venelased]] ehitama suurejoonelist kindluslinna. Baeri ja Vallikraavi tänavalt on selgelt näha: siin on [[bastion]], siin on fassid, siin on flangid, siin on taskud, siin kurtiinvall. Kõik on tehislik. :Missugune oli looduslik Toomemägi? Väga napilt tean ainult ühte plaani 17. sajandist. Sellist kompaktset asja, nagu Toomemägi, ei olnud. Olid kaks küngast ja üks neemik. * [[Kaur Alttoa]], intervjuu: Jüri Saar, [https://tartu.postimees.ee/7611429/tartu-tulemine-kaur-alttoa-kui-keskaja-inimene-toomkiriku-juurde-joudis-oli-ta-oma-suured-imestamised-juba-ara-imestanud "Kaur Alttoa: Kui keskaja inimene toomkiriku juurde jõudis, oli ta oma suured imestamised juba ära imestanud"], Postimees, 23. september 2022 ==Luule== <poem> Sööb haljal künkal kari [[hobused|hobuseid]]. Kuldõhtu [[lõhn]]u sõõrmed täis on neil. All orus [[sinine|sinisena]] laiub laht ja [[must]]ad lakad lendlevad kui vaht. </poem> * [[Sergei Jessenin]], "Hobused", tlk [[Artur Alliksaar]], rmt: S. Jessenin, "Luuletused" (1970), lk 30 <poem> Sel künkal algas imeline [[laas]], veel vastu [[taevas]]ina [[must]] ja paljas, kuid hiirekõrvus [[rohi]] oli maas, nii imevärske ja nii igihaljas. Sel künkal algas imeline laas... </poem> * [[Jaan Kross]], "Sel künkal algas imeline laas...", 1957. - "Luule", EKSA 2005, lk 155 <poem> Üle jõhvikaõite roomab öökülmamadu. Nagu mõrtsukahomme on taevas õõnes ja mõttetu. /---/ üle jõhvikaõite roomab öökülmamadu. Iga õitsev küngas on alasti laps. </poem> * [[Aleksander Suuman]], "Öökülm" kogus "Krähmukirjad" (1966), lk 20 <poem> Ma leidsin halja künka ja sinna seisma jäin. Täis valgeid [[laev]]u voogas mu jalus [[Muhu]] [[väin]]. Just [[malts]]akalda äärel käis looklev [[metsatee]] ja [[palm]]id Sõrve säärel vahtisid üle vee. </poem> * [[Betti Alver]], "Unenägu" kogus [https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=365&table=Books&book_id=365&action=booktext&html=1&hide_template=1 "Tähetund"], lk 123 ==Draama== <poem> Üht küngast tean, kus õitseb [[liivatee]] ja kasvab nurmenukk ja [[kannike]] ning baldahhiiniks [[kuslapuu]]ga koos on põimund [[kibuvits]] ja muskusroos. </poem> * [[William Shakespeare]], "Suveöö unenägu", II vaatus, I stseen, tlk Georg Meri, W. Shakespeare, "Kogutud teosed" III, Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 335-336, Oberon ==Vanasõnad== * Kus [[mägi]], seal [[mõis]], kus küngas, seal [[kõrts]], [[talu]]d soos ja [[raba]]s. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Geograafia]] e0mnl4tpxyytgm8x3as9xukxl0v1gms 0 16209 135146 105338 2026-05-28T18:58:20Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135146 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Vanas [[Austria]]s oli kõik võimalik, ma sain loa ning nüüd pidin mina, kes ma olin pikka aega [[Venemaa]]l "austerlanna" olnud, viibima Austrias "venelannana". :"Ärge ainult patsifistlikke kõnesid pidage!" hoiatasid mind tuttavad Davosis. Ka isa kirjutas: "Ära jumalapärast räägi pommiheitmisest ning ära ütle, et kõik [[valitsus]]ed tuleb üles puua." :Nõnda sõitsin, head [[soovitus]]ed kaasas, "vaenlase" riiki. :Piiril juhtus esimene "intsident". Mu [[raamat]]ute seas olid [[Shakespeare]]'i köide ja [[Platon]]i "Vabariik". Mõlemad raamatuid äratasid kontrollivate [[ametnik]]e kahtlust. :"See on [[inglane]]," ütles üks, vaadates Shakespeare'i raamatut raevuselt, "seda ei tohi üle piiri viia." :Mainisin tagasihoidlikult, et [[autor]] on juba sajandeid tagasi surnud. :"Sellegipärast on ta inglane. Raamatut ei tohi sisse tuua." :Platonit uuriti igast küljest, ametnikud ei osanud [[seisukoht]]a võtta. Viimaks leidis üks neist [[kirjastus]]e: Georg Müller, München. Ta ütles [[kolleeg]]ile: "[[Kirjanik]] on baierlane, selle raamatu võib kaasa võtta." :Shakespeare deponeeriti piiripunkti [[Šveits]]i poolel, "baierlane" Platon tohtis Austriasse sõita. * [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 128 * Tee tõuseb, täis varje, kellukaid, lõhnu, rohtu, laule, väsimust ja kutset. Äkitselt väljub mäekalda alt söekottide vahele peitunud viletsast hütist tume mehekogu, soni peas, kepp käes, inetu nägu hetkeks näha sigari punases valguses. Platero kohkub. :"Miskit ühes on?" :"Kuidas muidu... Valgeid liblikaid..." :Ta sorgib raudoraga sadulataskus ja mina ei liiguta sõrmegi, et teda takistada. Avan veerseki — tema ei näe midagi. Ja võibki rahus minna oma teed ulmade algaine, puhtsüdamlik ja prii, jätmata krossigi Tolliametile... * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, II, lk 20 * Spiro tormas tolliametisse sisse nagu vihane [[karu]]. :"Kus on nende inimeste asjad?" päris ta paksukese ametniku käest. :"Te peate silmas nende kaubakaste?" küsis ametnik oma parimas [[inglise keel]]es vastu. :"Mida teie arvanud minu pidanud?" :"Nad on siin," möönis ametnik ettevaatlikult. :"Me tulnud need ära viima," tegi Spiro kurja nägu, "panna nad valmis." :Ta pööras ringi ja kõndis väärikalt välja, et leida endale kedagi appi pagasit kandma, ja tuli tagasi just siis, kui ametnik [[ema]]lt saadud [[võti|võtmega]] üht kohvrit avas. Spiro tormas vihase röögatusega kohale ja lajatas kohvrikaane vastu õnnetu ametniku näppe kinni. :"Misjaoks sa lahti teinud, litapoeg?" päris ta raevukalt. :Muljutud käega vehkiv tolliametnik vaidles kurjalt vastu, et tema kohus on [[kohver|kohvrite]] sisu kontrollida. :"Kohus?" küsis Spiro toreda põlgusega. "Mis sa tahad sellega öelda - kohus? Sinu kohus on tülitada ilmsüüta [[välismaalased]], jah? Kohelda nemad nagu [[salakaubavedajad]], jah? Seda sa ütled - kohus?" :Spiro pidas vahet, tõmbas sügavasti hinge, haaras siis mõlemad suured kohvrid oma vägevate kämmalde otsa ja kõndis [[uks]]e poole. Seal jäi ta seisma ja tulistas hüvastijätuks veel ühe paugu. :"Ma tean sind küll, Kristakis, nii et ära mulle tule rääkida oma kohus. Ma mäletan, kuidas sulle kaksteist tuhat trahvi tehtud, kui sa [[dünamiit|dünamiidiga]] kala püüdnud. Ma ei kannata, et mingisugused [[kurjategijad]] räägivad minule kohusest." :Me sõitsime tolliametist võidukalt minema, kaasas puutumata ja kontrollimata pagas. * [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], 2007, lk 34-35 * Juurdlesin omaette [[kolm]]e kohvrist leitud odekolonnipudeli otstarbe üle, kui tädi tuli köögist kohvikannuga. :"Arvad, et toll ei lase läbi?" küsis ta. :"Mh?" :"Noh, et kahtlustavad [[piiritus]]eveos?" :"Armas tädi, pole ju mingit tolli!" :"Mina olen reisinud, ära mind tumesta. Aga kui sa arvad, et ära ei võeta, siis jäta. Tualettpaber on seal kõrval ("Oh, neli pakki!"), vaata, et sa igal pool käsi desinfitseerid. Ja ära [[puuk]]e unusta!" :Tõotasin ka puuke desinfitseerida ja lasin kohvilauas kõrvad longu. * [[Leelo Tungal]], "Neitsi Maarja neli päeva", 2021, lk 12 ==Luule== <poem> Ma võin teha, mida ma tahan, istuda, kuhu tahan, lennata, kuhu iganes, kui olen näidanud [[pass]]i, olnud [[kahtlustatav]]a osas, võtnud tollis jalast ka kingad, siiski taas vilisenud [[turvavärav]]ate vahel, siis võtnud seljast ka jaki, nii rahuldanud tollitöötaja. Huvitav, et ikka satub [[lennuk]]isse [[kriminaal]]e - kus nad küll elavad, milliste [[piir]]ide kohal lendavad? </poem> * [[Elo Viiding]], "ISIKUVABADUSEST", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 48-49 [[Kategooria:Transport]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 9n4bqd8locmm7q05pxm111eqo0xbo3d 135147 135146 2026-05-28T18:58:52Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135147 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Tee tõuseb, täis varje, kellukaid, lõhnu, rohtu, laule, väsimust ja kutset. Äkitselt väljub mäekalda alt söekottide vahele peitunud viletsast hütist tume mehekogu, soni peas, kepp käes, inetu nägu hetkeks näha sigari punases valguses. Platero kohkub. :"Miskit ühes on?" :"Kuidas muidu... Valgeid liblikaid..." :Ta sorgib raudoraga sadulataskus ja mina ei liiguta sõrmegi, et teda takistada. Avan veerseki — tema ei näe midagi. Ja võibki rahus minna oma teed ulmade algaine, puhtsüdamlik ja prii, jätmata krossigi Tolliametile... * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, II, lk 20 * Vanas [[Austria]]s oli kõik võimalik, ma sain loa ning nüüd pidin mina, kes ma olin pikka aega [[Venemaa]]l "austerlanna" olnud, viibima Austrias "venelannana". :"Ärge ainult patsifistlikke kõnesid pidage!" hoiatasid mind tuttavad Davosis. Ka isa kirjutas: "Ära jumalapärast räägi pommiheitmisest ning ära ütle, et kõik [[valitsus]]ed tuleb üles puua." :Nõnda sõitsin, head [[soovitus]]ed kaasas, "vaenlase" riiki. :Piiril juhtus esimene "intsident". Mu [[raamat]]ute seas olid [[Shakespeare]]'i köide ja [[Platon]]i "Vabariik". Mõlemad raamatuid äratasid kontrollivate [[ametnik]]e kahtlust. :"See on [[inglane]]," ütles üks, vaadates Shakespeare'i raamatut raevuselt, "seda ei tohi üle piiri viia." :Mainisin tagasihoidlikult, et [[autor]] on juba sajandeid tagasi surnud. :"Sellegipärast on ta inglane. Raamatut ei tohi sisse tuua." :Platonit uuriti igast küljest, ametnikud ei osanud [[seisukoht]]a võtta. Viimaks leidis üks neist [[kirjastus]]e: Georg Müller, München. Ta ütles [[kolleeg]]ile: "[[Kirjanik]] on baierlane, selle raamatu võib kaasa võtta." :Shakespeare deponeeriti piiripunkti [[Šveits]]i poolel, "baierlane" Platon tohtis Austriasse sõita. * [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 128 * Spiro tormas tolliametisse sisse nagu vihane [[karu]]. :"Kus on nende inimeste asjad?" päris ta paksukese ametniku käest. :"Te peate silmas nende kaubakaste?" küsis ametnik oma parimas [[inglise keel]]es vastu. :"Mida teie arvanud minu pidanud?" :"Nad on siin," möönis ametnik ettevaatlikult. :"Me tulnud need ära viima," tegi Spiro kurja nägu, "panna nad valmis." :Ta pööras ringi ja kõndis väärikalt välja, et leida endale kedagi appi pagasit kandma, ja tuli tagasi just siis, kui ametnik [[ema]]lt saadud [[võti|võtmega]] üht kohvrit avas. Spiro tormas vihase röögatusega kohale ja lajatas kohvrikaane vastu õnnetu ametniku näppe kinni. :"Misjaoks sa lahti teinud, litapoeg?" päris ta raevukalt. :Muljutud käega vehkiv tolliametnik vaidles kurjalt vastu, et tema kohus on [[kohver|kohvrite]] sisu kontrollida. :"Kohus?" küsis Spiro toreda põlgusega. "Mis sa tahad sellega öelda - kohus? Sinu kohus on tülitada ilmsüüta [[välismaalased]], jah? Kohelda nemad nagu [[salakaubavedajad]], jah? Seda sa ütled - kohus?" :Spiro pidas vahet, tõmbas sügavasti hinge, haaras siis mõlemad suured kohvrid oma vägevate kämmalde otsa ja kõndis [[uks]]e poole. Seal jäi ta seisma ja tulistas hüvastijätuks veel ühe paugu. :"Ma tean sind küll, Kristakis, nii et ära mulle tule rääkida oma kohus. Ma mäletan, kuidas sulle kaksteist tuhat trahvi tehtud, kui sa [[dünamiit|dünamiidiga]] kala püüdnud. Ma ei kannata, et mingisugused [[kurjategijad]] räägivad minule kohusest." :Me sõitsime tolliametist võidukalt minema, kaasas puutumata ja kontrollimata pagas. * [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], 2007, lk 34-35 * Juurdlesin omaette [[kolm]]e kohvrist leitud odekolonnipudeli otstarbe üle, kui tädi tuli köögist kohvikannuga. :"Arvad, et toll ei lase läbi?" küsis ta. :"Mh?" :"Noh, et kahtlustavad [[piiritus]]eveos?" :"Armas tädi, pole ju mingit tolli!" :"Mina olen reisinud, ära mind tumesta. Aga kui sa arvad, et ära ei võeta, siis jäta. Tualettpaber on seal kõrval ("Oh, neli pakki!"), vaata, et sa igal pool käsi desinfitseerid. Ja ära [[puuk]]e unusta!" :Tõotasin ka puuke desinfitseerida ja lasin kohvilauas kõrvad longu. * [[Leelo Tungal]], "Neitsi Maarja neli päeva", 2021, lk 12 ==Luule== <poem> Ma võin teha, mida ma tahan, istuda, kuhu tahan, lennata, kuhu iganes, kui olen näidanud [[pass]]i, olnud [[kahtlustatav]]a osas, võtnud tollis jalast ka kingad, siiski taas vilisenud [[turvavärav]]ate vahel, siis võtnud seljast ka jaki, nii rahuldanud tollitöötaja. Huvitav, et ikka satub [[lennuk]]isse [[kriminaal]]e - kus nad küll elavad, milliste [[piir]]ide kohal lendavad? </poem> * [[Elo Viiding]], "ISIKUVABADUSEST", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 48-49 [[Kategooria:Transport]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 9g5y9ot6jdkmg911g1l5nf69h7mqxge 0 16923 135181 99830 2026-05-28T20:10:17Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135181 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Adoration_of_the_Magi_by_Artemisia_Gentileschi.jpg|pisi|Artemisia Gentileschi, "Kuningate kummardamine" (1636)]] [[Pilt:Jahn_Ekenæs_-_Juletrehøsting_(1876).jpg|pisi|Jahn Ekenæs, "Jõulupuu koristamine" (1876)]] [[Pilt:Piotr Stachiewicz - Die heiligen drei Könige.png|pisi|Piotr Stachiewicz (1858-1938), "Kolm püha kuningat", ''s.d.'']] ==Piibel== * Tähetargad kuulasid [[kuningas|kuninga]] jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, [[täht]], mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. :10 Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. :11 Ja majja sisse astudes nägid nad last koos [[Maarja]], tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma [[aarded]] ning andsid talle [[kink]]e: [[kuld]]a, [[viiruk]]it ja [[mürr]]i. :12 Ja kui neid [[unenägu|unenäos]] hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale. * [[Matteuse evangeelium]] 2:9-12 ==Proosa== * Missugune imeöö see on lastele, Platero! Võimatu oli neid magama saada. Lõpuks uni murdis nad: ühe tugitoolis, teise põrandal maas kamina ees, Blanca madalal toolikesel, Pepe aga aknaalusel kivipingil, nägu ukse poole, et mitte mööda lasta kuningate tulekut... Ja nüüd selles rahulises sügavikus, kuhu elu on hääbunud, tundub otsekui suurt tulvil ja tervet südant, ühist kõikidele, elavat ja võlutud unenägu. :Enne õhtusööki läksime kõik üles. Milline elevus trepil, mis teistel õhtutel oli neile nii hirmu peale ajanud! "Mina ei karda küll üldsegi, Pepe," ütles Blanca. "Aga sina?" Ja ise võttis minul väga kõvasti käest kinni. Ja me panime rõdule sidrunipuude vahele igaüks oma kinga. Nüüd, Platero, läheme riietuma, meie kõik: Montemayor, tädi, Maria Teresa, Lolilla, Perico, sina ja mina, paneme ümber linad ja päevatekid ja pähe vanad kübarad. Ja kell kaksteist läheme laste akende alla — kogu see kostümeeritud rongkäik, küünlad käes, kolistades kastruleid, puhudes trompeteid ja seda merikarpi, mis harilikult seisab nurgatoas. Kõige ees kannad sina mind, kes ma olen Kaspari osas, takust habe ees, ja sinul on sadulatekiks Kolumbia lipp, mille ma sain oma konsulist onult... * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, CXXII, lk 172 * "Igaüks peaks [[Jeesus|Jeesukesele]] midagi kinkima," ütles Yerko. "Isegi kuningad. Vaadake, siin ongi kolm kuningat; [[kroon]]id tegin ma ise. Kas teate, mida nemad kingiks tõid?" :"Esimene annetas kulda," vastas Darcourt Petlemma sõime poole pöördudes. :"Jah, kulda; ja te peate mu õele [[raha]] andma - mitte palju, vahest veerand dollarit, või muidu ei räägi [[mängukaart|kaardid]] tõtt. Aga kuld polnud kõik. Teised kuningad tõid kingiks puhast [[siirup]]it ja [[Sürrealism|sürr]]i." * [[Robertson Davies]], "Mässajad inglid", tlk Tõnis Leemets, Varrak, 1997, lk 221-222 * Ametlikult kinnitati Lunastaja sünnipüha tähistamine [[Konstantinoopol]]i kontsiilil 381. aastal, kus määrati ka [[jõul]]ude lõpupäev - 6. jaanuar ehk kolmekuningapäev, Jeesuslapsukest kummardama tulnud kolme hommikumaa targa mälestuseks. (lk 126) * Jõulus pesti [[põrand]] ära ja toodi [[õled]] sisse. Enne es viida väl'lä kui pääle kolmekuningapäeva. (RKM II 307, 55 (39) < Rannu khk, 1973) (lk 146) * [[Läänekristlus]]es märgib see kolme hommikumaa tähetarga (hiljem räägitakse neist juba kui kuningatest) rännakut Jeesuslapse juurde. Seetõttu on kolmekuningapäev ka mittekristlaste püha - paganrahvaste ja võõraste uskude esindajad tulid kummardama vastsündinut, kelles tunti ära [[Jumal]]a poeg ja maailma [[lunastaja]]. Enne Teist maailmasõda tähistati [[Eesti]]s seda päeva kui välis[[misjon]]i püha. (lk 146) * Idamaa [[tähetark]]asid on kunstis kujutatud kroonitud [[kuningas|kuningatena]]. Kuningate nimed Balthasar, Caspar ja Melchior on leitud [[Ravenna]] [[mosaiik|mosaiigilt]] aastast 555. Vanim kuningas Melchior on [[sõim]]e kompositsioonis põlvili, andes üle kingitusena [[kuld]]a - [[võim]]u, [[rikkus]]e ja [[igavik]]u sümbolit. Keskealine Balthasar kingib lapsele Jumala läheduse ja [[inimkond|inimkonna]] võrdumina [[viiruk]]it. Tumedanahaline Caspar hoiab käes [[mürr]]i - [[hardus]]e ja [[kannatus]]e sümbolit. Kingitused võivad märkida ka sündinud lapse kolme omadust: kuld on kuninga, viiruk [[preester|preestri]], mürr [[arst]]i märk. Tarkade algupära kohta on mitmesuguseid [[arvamus]]i. Nad kas olid [[babüloonlased|babüloonlastest]] tähetargad ja tähtede järgi [[ennustaja]]d või <!--//-->iraanlastest [[Meedia]] preestrisuguvõsa liikmed või uuemate uurimuste järgi hoopis [[Pärsia]]st pärit [[ülik]]ud. Kolme hommikumaa targa maised säilmed arvatakse olevat [[Köln]]i [[toomkirik]]us kuldses sargas. (lk 146-147) * Idakirik seostab kolmekuningapäevaga üht keskset episoodi [[Uus Testament|Uuest Testamendist]]: [[Ristija Johannes]] olevat [[ristimine|ristinud]] täiskasvanud Jeesuse [[Jordani jõgi|Jordani jões]] just sellel kuupäeval. [[Õigeusklikud]] käivad sel päeval kirikus, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt koju [[pühitsetud vesi|pühitsetud vett]] ehk nn jordanivett arstimiseks ja rituaalsete toitude valmistamiseks. Pühitsetud vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske. Kuid sellel päeval on õigeusklikel kombeks ka ennast korraks vette kasta ning Eesti õigeusklikud äratavad [[talisuplus]]ega meedias alati palju tähelepanu. (lk 149) * Paljudes Euroopa maades käisid inimesed ringi, kujutades kroonitud kuningaid. Kuningakskäijad laulsid, andsid nukuetendusi. Neil oli kaasas [[latern]] ja [[teivas]] tähega, mida nimetati [[Petlemma täht|Petlemma täheks]]. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud suhteliselt hilise ajani ka [[Tallinn]]as. Söödi erilist [[pirukas|pirukat]], mille sisse oli poetatud üks [[uba]] või [[hernes]]. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele. (lk 149) * Vanasti oli lastel õigus kolmekuningapäeval [[jõuluehted]] ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa. [[Jõulupuu|Jõulu]]- ja näärikuused viidi toast välja. Vanemal ajal koguti linnades kuused kokku ja viidi metsa, hiljem põletati rituaalselt. (lk 149) ** [[Marju Kõivupuu]], "Meie pühad ja tähtpäevad", 2018 * [S]arvi on arvatud [[põder|põdrapullil]] ära langevat enne jõulu või jõulupühade ja kolmekuningapäeva vahel. (lk 41) * Sellel, kel silma ja südant looduse jaoks, tasub tähele panna, et kolmekuningast läheb päev kukesammu võrra pikemaks. Kes seda asja juba jälginud, teab, et see just niimoodi on. Kolmekuningapäev on jõuluaja tähtpäev ja seetõttu kuulub selle päeva pärimusse aastavahetus ja pimedast valgusesse tulek. (lk 109) * Sobivaim [[Õnnevalamine|õnnevalamise]] aeg on vana-aasta õhtu, kuid õnne on valatud ka kolmekuningapäeva eelõhtul. (lk 202) ** [[Mall Hiiemäe]], "Pühad ja argised ajad rahvakalendris", 2010 ==Luule== <poem> Kes see nüüd enam teab, mis ta nägi, või kas ilmsi ta midagi näeb. Ka seekord oli ta tööta. Oli külm kolmekuningapäev. Hingeaur oli eestoas näha, väljas surma said väikesed linnud. Sellest uksest ta astus siis sisse, võttis südame välja rinnust. </poem> * [[Viivi Luik]], "Jutt". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 275 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Pühad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] j1tv4qjrk7d686zlepk0ybzd2539v5d 135182 135181 2026-05-28T20:10:30Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135182 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Adoration_of_the_Magi_by_Artemisia_Gentileschi.jpg|pisi|Artemisia Gentileschi, "Kuningate kummardamine" (1636)]] [[Pilt:Jahn_Ekenæs_-_Juletrehøsting_(1876).jpg|pisi|Jahn Ekenæs, "Jõulupuu koristamine" (1876)]] [[Pilt:Piotr Stachiewicz - Die heiligen drei Könige.png|pisi|Piotr Stachiewicz (1858-1938), "Kolm püha kuningat", ''s.d.'']] ==Piibel== * Tähetargad kuulasid [[kuningas|kuninga]] jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, [[täht]], mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. :10 Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. :11 Ja majja sisse astudes nägid nad last koos [[Maarja]], tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma [[aarded]] ning andsid talle [[kink]]e: [[kuld]]a, [[viiruk]]it ja [[mürr]]i. :12 Ja kui neid [[unenägu|unenäos]] hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale. * [[Matteuse evangeelium]] 2:9-12 ==Proosa== * Missugune imeöö see on lastele, Platero! Võimatu oli neid magama saada. Lõpuks uni murdis nad: ühe tugitoolis, teise põrandal maas kamina ees, Blanca madalal toolikesel, Pepe aga aknaalusel kivipingil, nägu ukse poole, et mitte mööda lasta kuningate tulekut... Ja nüüd selles rahulises sügavikus, kuhu elu on hääbunud, tundub otsekui suurt tulvil ja tervet südant, ühist kõikidele, elavat ja võlutud unenägu. :Enne õhtusööki läksime kõik üles. Milline elevus trepil, mis teistel õhtutel oli neile nii hirmu peale ajanud! "Mina ei karda küll üldsegi, Pepe," ütles Blanca. "Aga sina?" Ja ise võttis minul väga kõvasti käest kinni. Ja me panime rõdule sidrunipuude vahele igaüks oma kinga. Nüüd, Platero, läheme riietuma, meie kõik: Montemayor, tädi, Maria Teresa, Lolilla, Perico, sina ja mina, paneme ümber linad ja päevatekid ja pähe vanad kübarad. Ja kell kaksteist läheme laste akende alla — kogu see kostümeeritud rongkäik, küünlad käes, kolistades kastruleid, puhudes trompeteid ja seda merikarpi, mis harilikult seisab nurgatoas. Kõige ees kannad sina mind, kes ma olen Kaspari osas, takust habe ees, ja sinul on sadulatekiks Kolumbia lipp, mille ma sain oma konsulist onult... * [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, CXXII, lk 172 * "Igaüks peaks [[Jeesus|Jeesukesele]] midagi kinkima," ütles Yerko. "Isegi kuningad. Vaadake, siin ongi kolm kuningat; [[kroon]]id tegin ma ise. Kas teate, mida nemad kingiks tõid?" :"Esimene annetas kulda," vastas Darcourt Petlemma sõime poole pöördudes. :"Jah, kulda; ja te peate mu õele [[raha]] andma - mitte palju, vahest veerand dollarit, või muidu ei räägi [[mängukaart|kaardid]] tõtt. Aga kuld polnud kõik. Teised kuningad tõid kingiks puhast [[siirup]]it ja [[Sürrealism|sürr]]i." * [[Robertson Davies]], "Mässajad inglid", tlk Tõnis Leemets, Varrak, 1997, lk 221-222 * Ametlikult kinnitati Lunastaja sünnipüha tähistamine [[Konstantinoopol]]i kontsiilil 381. aastal, kus määrati ka [[jõul]]ude lõpupäev - 6. jaanuar ehk kolmekuningapäev, Jeesuslapsukest kummardama tulnud kolme hommikumaa targa mälestuseks. (lk 126) * Jõulus pesti [[põrand]] ära ja toodi [[õled]] sisse. Enne es viida väl'lä kui pääle kolmekuningapäeva. (RKM II 307, 55 (39) < Rannu khk, 1973) (lk 146) * [[Läänekristlus]]es märgib see kolme hommikumaa tähetarga (hiljem räägitakse neist juba kui kuningatest) rännakut Jeesuslapse juurde. Seetõttu on kolmekuningapäev ka mittekristlaste püha - paganrahvaste ja võõraste uskude esindajad tulid kummardama vastsündinut, kelles tunti ära [[Jumal]]a poeg ja maailma [[lunastaja]]. Enne Teist maailmasõda tähistati [[Eesti]]s seda päeva kui välis[[misjon]]i püha. (lk 146) * Idamaa [[tähetark]]asid on kunstis kujutatud kroonitud [[kuningas|kuningatena]]. Kuningate nimed Balthasar, Caspar ja Melchior on leitud [[Ravenna]] [[mosaiik|mosaiigilt]] aastast 555. Vanim kuningas Melchior on [[sõim]]e kompositsioonis põlvili, andes üle kingitusena [[kuld]]a - [[võim]]u, [[rikkus]]e ja [[igavik]]u sümbolit. Keskealine Balthasar kingib lapsele Jumala läheduse ja [[inimkond|inimkonna]] võrdumina [[viiruk]]it. Tumedanahaline Caspar hoiab käes [[mürr]]i - [[hardus]]e ja [[kannatus]]e sümbolit. Kingitused võivad märkida ka sündinud lapse kolme omadust: kuld on kuninga, viiruk [[preester|preestri]], mürr [[arst]]i märk. Tarkade algupära kohta on mitmesuguseid [[arvamus]]i. Nad kas olid [[babüloonlased|babüloonlastest]] tähetargad ja tähtede järgi [[ennustaja]]d või <!--//-->iraanlastest [[Meedia]] preestrisuguvõsa liikmed või uuemate uurimuste järgi hoopis [[Pärsia]]st pärit [[ülik]]ud. Kolme hommikumaa targa maised säilmed arvatakse olevat [[Köln]]i [[toomkirik]]us kuldses sargas. (lk 146-147) * Idakirik seostab kolmekuningapäevaga üht keskset episoodi [[Uus Testament|Uuest Testamendist]]: [[Ristija Johannes]] olevat [[ristimine|ristinud]] täiskasvanud Jeesuse [[Jordani jõgi|Jordani jões]] just sellel kuupäeval. [[Õigeusklikud]] käivad sel päeval kirikus, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt koju [[pühitsetud vesi|pühitsetud vett]] ehk nn jordanivett arstimiseks ja rituaalsete toitude valmistamiseks. Pühitsetud vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske. Kuid sellel päeval on õigeusklikel kombeks ka ennast korraks vette kasta ning Eesti õigeusklikud äratavad [[talisuplus]]ega meedias alati palju tähelepanu. (lk 149) * Paljudes Euroopa maades käisid inimesed ringi, kujutades kroonitud kuningaid. Kuningakskäijad laulsid, andsid nukuetendusi. Neil oli kaasas [[latern]] ja [[teivas]] tähega, mida nimetati [[Petlemma täht|Petlemma täheks]]. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud suhteliselt hilise ajani ka [[Tallinn]]as. Söödi erilist [[pirukas|pirukat]], mille sisse oli poetatud üks [[uba]] või [[hernes]]. Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele. (lk 149) * Vanasti oli lastel õigus kolmekuningapäeval [[jõuluehted]] ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa. [[Jõulupuu|Jõulu]]- ja näärikuused viidi toast välja. Vanemal ajal koguti linnades kuused kokku ja viidi metsa, hiljem põletati rituaalselt. (lk 149) ** [[Marju Kõivupuu]], "Meie pühad ja tähtpäevad", 2018 * [S]arvi on arvatud [[põder|põdrapullil]] ära langevat enne jõulu või jõulupühade ja kolmekuningapäeva vahel. (lk 41) * Sellel, kel silma ja südant looduse jaoks, tasub tähele panna, et kolmekuningast läheb päev kukesammu võrra pikemaks. Kes seda asja juba jälginud, teab, et see just niimoodi on. Kolmekuningapäev on jõuluaja tähtpäev ja seetõttu kuulub selle päeva pärimusse aastavahetus ja pimedast valgusesse tulek. (lk 109) * Sobivaim [[Õnnevalamine|õnnevalamise]] aeg on vana-aasta õhtu, kuid õnne on valatud ka kolmekuningapäeva eelõhtul. (lk 202) ** [[Mall Hiiemäe]], "Pühad ja argised ajad rahvakalendris", 2010 ==Luule== <poem> Kes see nüüd enam teab, mis ta nägi, või kas ilmsi ta midagi näeb. Ka seekord oli ta tööta. Oli külm kolmekuningapäev. Hingeaur oli eestoas näha, väljas surma said väikesed linnud. Sellest uksest ta astus siis sisse, võttis südame välja rinnust. </poem> * [[Viivi Luik]], "Jutt". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 275 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Pühad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] kuhroeyztbf99yzflbxk98bm3yyygnf 0 21404 135151 134282 2026-05-28T19:09:34Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135151 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Ernestine_Panckoucke16.jpg|pisi|Ernestine Panckoucke, värvitahvel ''Prunus amygdalus'' teosest ''Flore Medicale'', vol. 1 (1833)]] [[Pilt:Degouve-Les_amandiers.jpg|pisi|William Degouve de Nuncques, "Mandlipuud" (1902)]] [[Pilt:Anna_Althea_Hills_Springtime_Almond_Trees_Banning_California_1916.jpg|pisi|Anna Althea Hills, "Kevad, õitsvad mandlipuud Californias" (1916)]] ==Piibel== * Tee puhtast [[kuld|kullast]] lambijalg; see lambijalg olgu sepistatud töö aluse ja harudega; selle karikakesed, nupud ja õiekesed olgu sellega ühest tükist! :32 Selle küljest lähtugu [[kuus]] haru: ühest küljest [[kolm]] lambijala haru ja teisest küljest kolm lambijala haru! :33 Ühel harul olgu kolm mandliõiekujulist karikakest nupu ja õiekesega, samuti olgu teisel harul kolm mandliõiekujulist karikakest nupu ja õiekesega; nõnda olgu neil kuuel harul, mis lambijalast lähtuvad. :34 Aga lambijalal enesel olgu neli mandliõiekujulist karikakest nupu ja õiekesega: :35 iga harupaari all olgu üks nupp neil kuuel harul, mis lambijalast lähtuvad. :36 Nupud ja harud olgu sellega ühest tükist terviklik sepisetöö puhtast kullast. * [[Teine Moosese raamat]] 25:31-36 <poem> kui [[küngas]]tki kardetakse ja teed käies on hirm; kui mandlipuu õitseb, [[rohutirts]] vaevu liigub ja kapparipung puhkeb - sest inimene läheb oma igavese koja poole ja tänaval käivad leinajad ringi - </poem> * [[Koguja raamat]] 12:5 * Ja mulle tuli Issanda sõna; ta küsis: "Mida sa näed, Jeremija?" Mina vastasin: "Ma näen mandlipuu oksa!" :12 Ja Issand ütles mulle: "Sa oled õigesti näinud, sest mina olen valvas oma sõna teoks tegema!" * [[Jeremija raamat]] 1:11-12; mandlipuu on heebrea keeles ''saqed'', mis sarnaneb tegusõnaga ''saqad'' - 'valvama'. ==Proosa== * Kuu tuleb meiega kaasa, suur, ümmargune, puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast: paar-kolm musta [[kits]]e kesk karuvabarnaid? Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme... Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik mandlipuu, lumine õitest ja kuust, lööb kokku peekreid valge pilvega ning pakub varju [[märts]]ikuu tähepiikidest läbitorgitud teele... ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, V, lk 23 * [[Vein]], [[õli]] ja mandlid; mandlipuud on parasjagu valgetes õites. Hoolikalt kannavad nad tillukeste valgete õite härma. Isegi tee veerel — murtuna, vigastatuna — on nad ikkagi puhkenud. Ja siis tuli aeg õitseda ja nad õitsesid, sest nii oli neile määratud. Lausa kuni silmapiirini välja — ikka siin-seal üks valge pahmak. ** [[Astrid Ivask]], "Castilla", rmt: "Leiud", tlk [[Ita Saks]], LR 18/1996, lk 47 ==Luule== <poem> [[Lumi]] sulab nagu mu südamepiingi, räästaste tilkumine just nagu reastaks kristallpuhtaid sõnu — sõnu tervekssaamisest... Istun onni ees päikesepaistel ja mõtlen: praegu on all orus [[Traakia]]s mandlipuu roosiliste pungade puhkemise aeg... </poem> * [[Elisaveta Bagrjana]], "Aastaajad", rmt: Elisaveta Bagrjana, "Muistne flööt", tlk Helvi Jürisson, 1977, lk 44 <poem> Ah, mu sõber, näed, kuidas tuld ma, puutun tuld ma ilma söestumata, kuidas tema juurdub, juurdub mulle kulmudesse, kuidas midagi ei ole, mis jääks seostumata sesse juunitundi, neisse aiakurmudesse, milles huugab leek ja lookleb roosa salamander. Mandel, ole. Mandel, põle. Õitse, mandel. </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Õitsva mandlipuu juures" kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 32 {{Vikipeedia|Harilik mandlipuu}} [[Kategooria:Puud]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] hq381wa6s1id08bl0gg7xcow4ofd8bj 0 25958 135185 2026-05-28T20:17:40Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: ''''Juan Ramón Jiménez Mantecón''' (23. detsember 1881 – 29. mai 1958) oli Hispaania kirjanik ja poeet, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1956. ==Platero ja mina== Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989 * Igat seltsi [[eesel|eeslite]] hea ja sünge jumalanna! Sina, Platero, sarnaned mõnikord tema iidsele suurele eeslile, tema itüfallilisele eeslile, tema jumalikule eeslile, kui sa näiteks vägisi tiku...' 135185 wikitext text/x-wiki '''Juan Ramón Jiménez Mantecón''' (23. detsember 1881 – 29. mai 1958) oli Hispaania kirjanik ja poeet, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1956. ==Platero ja mina== Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989 * Igat seltsi [[eesel|eeslite]] hea ja sünge jumalanna! Sina, Platero, sarnaned mõnikord tema iidsele suurele eeslile, tema itüfallilisele eeslile, tema jumalikule eeslile, kui sa näiteks vägisi tikud Arroyose lõhnavale õites oapõllule või võtad nõuks paljaks süüa kõik Diezmo lokkavad viinamäed või siis tahad kapata palmide ja oleandrite vahel punerdavat teed pidi Niebla lubjaahjude vaeste kõrbenud emaeeslite juurde. Mina, niisamasugust eeslikangust täis, olen sootuks kuratlik eesel, kade eesel, ülekohtune eesel, see eesel, keda pealegi aitavad teistsugused kanged ja kaunid jumalannad, ja sind olen ma aina ohjepidi sundinud, ise,su hallil turjal lasudes, tegema vastupidist sinu loomule, kas või veri väljas. :Kangus, see on õige sõna nii sinu kui minu jaoks! Meie mõlema pea kohal lehvib jumalanna karm käsi, nii see on, kuid sinu üle on minu süül vanglakatus ja minu üle sinust hoolimata taevas. (II, lk 9) * Tee tõuseb, täis varje, kellukaid, lõhnu, rohtu, laule, väsimust ja kutset. Äkitselt väljub mäekalda alt söekottide vahele peitunud viletsast hütist tume mehekogu, soni peas, kepp käes, inetu nägu hetkeks näha sigari punases valguses. Platero kohkub. :"Miskit ühes on?" :"Kuidas muidu... Valgeid liblikaid..." :Ta sorgib raudoraga sadulataskus ja mina ei liiguta sõrmegi, et teda takistada. Avan veerseki — tema ei näe midagi. Ja võibki rahus minna oma teed ulmade algaine, puhtsüdamlik ja prii, jätmata krossigi Tolliametile... (II, lk 20) * Kuu tuleb meiega kaasa, suur, ümmargune, puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast: paar-kolm musta kitse kesk karuvabarnaid? Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme... Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik mandlipuu, lumine õitest ja kuust, lööb kokku peekreid valge pilvega ning pakub varju märtsikuu tähepiikidestläbitorgitud teele... (V, lk 23) * Vaata, Platero, igal pool sajab roose: siniseid roose valgeid, värvita roose... Just nagu laguneks taevas roosideks. Vaata, kuidas nad mu laupa katavad, mu õlgu, mu käsi... Mis ma teen nii paljude roosidega? :Oskad sa ehk öelda, kust on tulnud see õrn lill, mis iga päev mahendab maastikku, seda sulnilt roosaks värvides, valgeks ja taevakarvaliseks — rohkem roose, rohkem roose — nagu pilt Fra Angelicolt, kes põlvitades maalis Jumala au? :Seitsmest Paradiisi ringist on ikka usutud, et sealt puistatakse maa peale roose. Nagu langeks värvilist ja udupehmet lund, katavad roosid torni, katust, puid. Vaata, kõik karm muutub õrnuseks ja iluks. Rohkem roose, rohkem roose, rohkem roose... (X, lk 29) * Kevadel jätkus edevust virguda sel aastal eriti vara, ja mis sest sai — taas tuli tal värisedes peita oma õrn alastus märtsikuisesse pilvesängi. Milline äng näha närtsimas puhkemata apelsiniõisi! :Pääsukesed on juba siin, Platero, igal aastal on nad kohe pärale jõudes olnud uudistamas ja tervitamas kõike, oma lauluvidinat ühe hingega õhku paisates. Nad on jutustanud lilledele, mis nad Aafrikas nägid, edasi-tagasi lennul üle mere kord tiiba purjeks hoides, teisega riivates veepinda, kord väsinult raale laskudes: teistmoodi loojangud, teistmoodi koidud, teistmoodi ööd ja tähed öös... (XIII, lk 32) * Sina, Platero, pole kunagi roninud katusele. Sina ei saa teada, kui sügavalt ja vabalt hingab rind, kui ronida katusele pimedat puutreppi mööda ja seal istet võtta, ise silmitu keskpäeva lauspäikesest, uputatud taevasinast nagu taeva enese naabruses, pime lubja valevusest, millega, nagu sa tead, kaetakse sillutisekividest õuepealne, et jõuaks tiiki puhtana pilvede vesi. :Missugune veetlus on katusel! Kirikukellad tornis — need helisevad ju meie endi rinnas, meie endi südamete kõrgusel, mis löövad tugevasti; kaugeil viinamägedel säravad labidad hõbedaselt päikeses; kõik on nagu peo peal: teised katused, õued, kus inimesed unustatuses igapäevaelu elavad — sadulsepp, maaler, püttsepp; karjamaade rohelised laigud; härg või kits; surnuaed, kuhu veereb väikesearvuline ja tume kupeldajamoori matus; aknad, kus särgiväel tütarlaps end kammib ja muretult laulab; jõgi ja aurik jõesuudmes; saraalune, kus üksildane pillimees harjutab kornetit või kus kirglik armastus, pime ja maailmast irdunud, viibib oma iseolemises... (XXI, lk 43) * Vaata, kuidas päike, tungides sügavale mustavasse vette, valgustab ta rohekuldset ilu, mida taevalikult suursugused iirised kaldalt hurmunult jälgivad... Seal on sametisi astmeid, mis laskuvad mitmekorruselistesse labürintidesse, nõiakoopaid kõigi mõeldavate võimalustega, mida unenägude mütoloogia iganes võib pakkuda kunstnikuks sündinud inimese ohjeldamatule kujutlusele; veetlikke aedu, mida võiks luua mõne hullu rohesilmse kuninganna igikurbus; varemeis paleesid, nagu too, mida ma nägin õhtuses meres, kui loojuva päikese kallakas kiir riivas madalat vett... Ja veel, ja veel, ja veel; kõik see, mida kõige sügavam uni kokku röövida suudab, hoides kinni põgusa ilu lõpmatust rüüst, mõnest mälestuspildist: valus kevadhetk unustuste aias, mida ei olnudki olemas... Kõik, mis üliväike, aga ometi mõõtmatu, sest näib nii kauge; arvutute tundmuste võti, palavikunägemuste iidsed salavarandused... :Jah, Platero, see vaikne järv oli kunagi minu süda. (XXVIII, lk 51) * Lapsed on viinud Platero alla Paplioja äärde, talle selga ladunud kollase lillekoorma ja kihutavad teist suure kära, naeru ja tembutamise saatel traavi jooksma. Seal, pisut allpool on vihma sadanud — see põgenev pilv, mis rohelise aasa riputas täis oma kuld- ja hõbeniitidest loore ja mille sees nagu nutvas lüüras võbeles vikerkaar. Kellukad eeslikese läbiligunenud turjal tilguvad ikka veel. (XXIX, lk 53) * See puu, Platero, see akaatsia, mille ma ise istutasin, roheline leek, mis kevad-kevadelt muudkui kasvas ja mis praegu katab meid oma küllusliku ja helde krooniga loojuva päikese valguses, oli sel ajal, kui ma ses praegu tühjaks jäänud majas elasin, parim toit minu luulele. Üksainus oks, aprillismaragdi või oktoobrikulla ehtes, üksainus pilk sellele värskendas mu laupa nagu muusa puhas puudutus. Kui kena, kui nõtke, kui sire ta oli! Praeguseks, Platero, on tast saanud peaaegu kogu õue valitsejanna. On teine vast tore! Ma ei tea, mäletab ta mind veel või ei. Ja minulegi paistab, nagu poleks siin ta ise. Kogu selle aja, kus mina olin ta unustanud, just nagu polekski teda olnud, oli iga kevad nende aastate jooksul, kus ta oli jäänud kaugusse, kuhu ei küündinud minu tundmuste heakskiit, vorminud teda oma tahtmist mööda. (XLV, lk 72) * Kaevu kaudu põgeneb hing sügavusse. (LII, lk 82) * Loen ühest sõnaraamatust: ASINOGRAAFIA, ''iroonil.'', eesli kirjeldus. Vaene eesel! Nii hea, nii üllameelne, nii arusaaja, nagu sa oled! Irooniline... Miks küll? Isegi tõsise kirjelduse vääriliseks pole sind peetud, sind, kelle kirjeldamine peaks olema tõeline kevadmuinasjutt! Jah, ainult head inimest peaks tohtima nimetada eesliks! Ja ainult paha eeslit võiks tohtida nimetada inimeseks! Irooniline... Ja seda sinu kohta, kes sa oled nii arukas, nii sõber kõigile, vanale ja lapsele, ojale ja liblikale, päikesele ja koerale, lillele ja kuule; rahulik ja osavõtlik, nukker ja armas, aasade Marcus Aurelius... (LV, lk 87) * Rännata kuslapuude varjuvärskuses suve sulavaid teeradu — milline rõõm! Ma laulan või loen taevale luuletusi. (LVII, lk 90) * Millist luulet kätkeb kauguse mõistatuslikkus, kunagi hinges aimatu kalbe jälg siin hämarduva linna vaikses ja väsinud harduses! Kõikevallutav hurm hoiab kogu linna otsekui naelutatuna ühe suure ja kurva mõtte ristipuule. (LIX, lk 93) * Varblased! Mis sagin viinapuuväätides ümarate pilvede all, kust vahel langeb vihmapihu, mis sädin, mis igavene nokasõda! Üks laskub oksale, läheb siis ja raag väreleb tagantjärele; teine joob nokatäie kaevuraketisele kogunenud lombist; kolmas hüpleb kuurikatusel, kesk peaaegu kuivanud lilli, mida sumune päev elule äratab. Õnnistatud linnud, kellel pole pühi! Nende looduslikkuse ja tõelisuse vabas monotoonsuses ei anna kirikukellad midagi peale segase õnnetunde. Rahulolevaina, ilma saatusraskete kohustusteta, ilma nende taevasteta ja põrguteta, mis hurmavad või kohutavad vaeseid ori-inimesi, ilma ühegi moraalita peale nende enda oma, ilma ühegi jumalata peale taevasina on nad minu vennad, minu armsad vennad. :Nad rändavad ilma rahata ja ilma pagasita, kolivad, kuhu parajasti pähe tuleb, valivad välja mõne oja või puuvõra ja õnne saavutamiseks pole neil vaja enamat kui lehvitada korraks tiibu; ei tea nad midagi esmaspäevadest ega laupäevadest; nad kümblevad kõikjal ja igal ajal; nende armastus on nimetu ja seda jätkub kõikjale. (LXIII, lk 98) * On üksindus nagu valguse suur mõte. (LXVIII, lk 104) * Hing, Platero, tunneb end tõelise kuningana, kes valitseb omaenda tunnete varandusi ning Looduse suurt ja tervet ihu, ja aukartuses tohivad osa saada Looduse särava ja igavese ilu vaatemängudest need, kes seda väärivad (LXX, lk 108) * Platero on karjaõue kaevul just ära joonud kaks ämbritäit vett koos tähtedega ja tagasi tulnud talli, aeglaselt, hajameelselt, läbi kõrgete päevalillede alt. (LXXVIII, lk 118) * Oled sa näinud mind kunagi, Platero, pikutamas künkal, romantiline ja klassikaline ühtaegu? :Mööduvad härjad, koerad, rongad, ja ma ei liiguta ennast, isegi mitte ei vaata. Saabub õhtu, ja alles siis lähen ma ära, kui pimedus sunnib. Ma ei tea, millal ma siin olin esimest korda, ja isegi kahtlen, kas seda esimest korda on kunagi olnud. Sa ju tead, millisest künkast on jutt: sellest punasest, mis kerkib Cobano vana viinamäe tagant, otsekui seisaksid seal mees ja naine. :Sellel künkal olen lugenud kõik oma lugemised ja mõtelnud kõik oma mõtlemised. Kõikides muuseumides näen ma seda portreed iseendast, maalitut mu enese poolt: mina, mustas, liiva peal pikutamas, seljaga minu, see tähendab, sinu või ükskõik kelle poole, kes iganes vaataks, minu silmade ja päikeseloojaku vahel lehvimas mu vaba mõte. (LXXXIV, lk 125) * See on aastaaeg, mis kutsub meid vaatama oma hinge, Platero. Nüüd saame teistmoodi sõbra: uue, valitud ja õilsa raamatu. Ja avatud raamatu ees näib avatuna kogu loodus, oma peitmatuses aldis üksildasegi mõtte lõpmatusele ja pidevusele. :Vaata seda puud, Platero: roheline ja kahisev, varjas ta veel vähem kui kuu aja eest meie lõunatunde, üksiku, väikese ja kuivana, must lind hõrenevas võras, lõikub ta rutaka loojangu tulikollasesse nukrusse. (XCII, lk 135) * Kui kaunis on see granaatõun. Platero! Selle saatis mulle Aguedilla, valinud välja parima Monjase oja äärest. Ükski puuvili ei pane mind sel kombel mõtlema vee värskusest, mis teda toidab. Ta on lõhkemas rõõsast ja tugevast tervisest. Kas sööme ta ära? Platero, kui meeldiv maik on tema kibedal ja kuival, kõvasti küljes kestal, mis on nagu juurikas mulla sees! Nii, ja selle järel — missugune magusus! — otsekui pisikesteks rubiinideks pudenenud koidupuna maitse, võtnud visalt koorest kinni hoidvate seemnekeste kuju. Edasi aga juba kogu see sisemus, tihke ja terve, kobar oivalisi mahlaseid söödavaid ametüste nagu noore kuninganna süda. Milline toredus, Platero! Võta, söö! Milline rikkus! Mis mõnu hammastele, tungida sellesse punasesse, rõõmsasse ja külluslikku küpsusse! Oota, ma ei saa ju rääkida! See annab maitsmisele umbes sedasama, mis nägemisele kaleidoskoobi elus värvilabürint. Ongi otsas! (XCVI, lk 141) * See paik on nii üksildane, et alati tundub, et siin on keegi. (CI, lk 147) * Minu ema mälestust mööda olevat vanaema Teresa surnud lillehulluses. Mingite mõistatuslike seoste läbi nende tähtedega, mis vilkusid mu varase lapsepõlve värvilistes unenägudes, mõtlen ikka, et tema hulluse lilled olid roosad, sinised ja lillad raudürdid. :Vanaema Teresat näen aina läbi siseõue võreukse värviliste klaaside, kustkaudu kuu ja päike paistsid kas siniselt või punaselt, näen teda ikka kannatlikult kummardumas oma siniõieliste lillepottide või valendavate peenarde kohale. Ja nägemus püsib, pööramata palet, sest ma ei mäleta, milline see võis olla — kunagi pärastlõunases augustipäikeses või tormisel septembripäeval. (CXV, lk 163) * Sajab. Täna me põllule ei lähe. Täna on mõtiskluste päev. Vaata, kuidas lippab vesi katuserennides. Vaata, kuidas saavad puhtaks akaatsiad, juba mustad, vaid siin-seal pisut kulda; kuidas kraavis uuesti alustab oma teekonda laste laevuke, mis eile alles rohus kinni istus. Ja püüa tabada ses põgusas kahvatus päikesehelgis, kuidas kirikutorni tagant väljub vikerkaar, et sealsamas meie silme all ka surra. (CXVIII, lk 166) * Missugune imeöö see on lastele, Piatero! Võimatu oli neid magama saada. Lõpuks uni murdis nad: ühe tugitoolis, teise põrandal maas kamina ees, Blanca madalal toolikesel, Pepe aga aknaalusel kivipingil, nägu ukse poole, et mitte mööda lasta kuningate tulekut... Ja nüüd selles rahulises sügavikus, kuhu elu on hääbunud, tundub otsekui suurt tulvil ja tervet südant, ühist kõikidele, elavat ja võlutud unenägu. :Enne õhtusööki läksime kõik üles. Milline elevus trepil, mis teistel õhtutel oli neile nii hirmu peale ajanud! "Mina ei karda küll üldsegi, Pepe," ütles Blanca. "Aga sina?" Ja ise võttis minul väga kõvasti käest kinni. Ja me panime rõdule sidrunipuude vahele igaüks oma kinga. Nüüd, Platero, läheme riietuma, meie kõik: Montemayor, tädi, Maria Teresa, Lolilla, Perico, sina ja mina, paneme ümber linad ja päevatekid ja pähe vanad kübarad. Ja kell kaksteist läheme laste akende alla — kogu see kostümeeritud rongkäik, küünlad käes, kolistades kastruleid, puhudes trompeteid ja seda merikarpi, mis harilikult seisab nurgatoas. Kõige ees kannad sina mind, kes ma olen Kaspari osas, takust habe ees, ja sinul on sadulatekiks Kolumbia lipp, mille ma sain oma konsulist onult... (CXXII, lk 172) * Lapsest peale jälestan ma valme, Platero, nagu ka kirikut, politseid, härjavõitlejaid ja akordioni. Vaesed loomad, kes muudkui räägivad rumalusi valmikirjanike suu läbi, tundusid mulle niisama vastikud kui need, kes vaikivad loodusloo klassi lehkavates vitriinides. Iga sõna, mis nad ütlevad, ma mõtlen, mis ütleb too tähtis, karvane, kollane isand, on minu jaoks nagu klaasist silm, traadist tiivatugi või kunstlik oksatüügas. Alati, kui ma näen Huelva või Sevilla tsirkuse taltsutatud loomi, valm, mis koos kodutööde ja hinnetega, koos kunagise kooliga on jäänud unustusse, ärkab taas nagu lapsepõlve piinav luupainaja. :Mind lepitas kõnelevate loomadega alles täiseas üks valmikirjanik Jean de La Fontaine, kellest sa oled kuulnud mind korduvalt kõnelevat, Platero; ja mõni tema värss loeb mulle ennast varese, tuvi või kitse häälega. :Aga alati jätan lugemata lõpumoraali, selle kuiva saba, selle tuha, selle mahakukkunud sule. (CXXV, lk 176) * Platero, on olemas ilu ülemaste, mida madalamad ei suuda kunagi varjata. Sinu näos on seda silmad, öös täht ja hommikuses aias liblikas ja roos. (CXXXI, lk 184) {{JÄRJESTA:Jiménez, Juan Ramón}} mtuymzkyfe44jtd7fpnigdq9y1la11k 135186 135185 2026-05-28T20:31:08Z Pseudacorus 2604 /* Platero ja mina */ 135186 wikitext text/x-wiki '''Juan Ramón Jiménez Mantecón''' (23. detsember 1881 – 29. mai 1958) oli Hispaania kirjanik ja poeet, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1956. ==Platero ja mina== Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989 * Igat seltsi [[eesel|eeslite]] hea ja sünge jumalanna! Sina, Platero, sarnaned mõnikord tema iidsele suurele eeslile, tema itüfallilisele eeslile, tema jumalikule eeslile, kui sa näiteks vägisi tikud Arroyose lõhnavale õites oapõllule või võtad nõuks paljaks süüa kõik Diezmo lokkavad viinamäed või siis tahad kapata palmide ja oleandrite vahel punerdavat teed pidi Niebla lubjaahjude vaeste kõrbenud emaeeslite juurde. Mina, niisamasugust eeslikangust täis, olen sootuks kuratlik eesel, kade eesel, ülekohtune eesel, see eesel, keda pealegi aitavad teistsugused kanged ja kaunid jumalannad, ja sind olen ma aina ohjepidi sundinud, ise,su hallil turjal lasudes, tegema vastupidist sinu loomule, kas või veri väljas. :[[Kangus]], see on õige sõna nii sinu kui minu jaoks! Meie mõlema pea kohal lehvib jumalanna karm käsi, nii see on, kuid sinu üle on minu süül vanglakatus ja minu üle sinust hoolimata taevas. (II, lk 9) * Tee tõuseb, täis [[vari|varje]], [[kellukas|kellukaid]], lõhnu, rohtu, laule, [[väsimus]]t ja kutset. Äkitselt väljub mäekalda alt söekottide vahele peitunud viletsast hütist tume mehekogu, [[soni]] peas, kepp käes, inetu [[nägu]] hetkeks näha [[sigar]]i punases valguses. Platero kohkub. :"Miskit ühes on?" :"Kuidas muidu... Valgeid [[liblikas|liblikaid]]..." :Ta sorgib raudoraga sadulataskus ja mina ei liiguta sõrmegi, et teda takistada. Avan veerseki — tema ei näe midagi. Ja võibki rahus minna oma teed ulmade algaine, puhtsüdamlik ja prii, jätmata krossigi Tolliametile... (II, lk 20) * [[Kuu]] tuleb meiega kaasa, suur, ümmargune, puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast: paar-kolm musta [[kits]]e kesk karuvabarnaid? Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme... Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik [[mandlipuu]], lumine õitest ja kuust, lööb kokku peekreid valge [[pilv]]ega ning pakub varju märtsikuu tähepiikidest läbitorgitud teele... (V, lk 23) * Vaata, Platero, igal pool sajab [[roos]]e: siniseid roose valgeid, värvita roose... Just nagu laguneks taevas roosideks. Vaata, kuidas nad mu [[laup]]a katavad, mu õlgu, mu käsi... Mis ma teen nii paljude roosidega? :Oskad sa ehk öelda, kust on tulnud see õrn lill, mis iga päev mahendab [[maastik]]ku, seda sulnilt roosaks värvides, valgeks ja taevakarvaliseks — rohkem roose, rohkem roose — nagu pilt Fra Angelicolt, kes põlvitades maalis Jumala au? :Seitsmest [[Paradiis]]i ringist on ikka usutud, et sealt puistatakse maa peale roose. Nagu langeks värvilist ja udupehmet lund, katavad roosid [[torn]]i, [[katus]]t, puid. Vaata, kõik karm muutub [[õrnus]]eks ja [[ilu]]ks. Rohkem roose, rohkem roose, rohkem roose... (X, lk 29) * [[Kevad]]el jätkus [[edevus]]t virguda sel aastal eriti vara, ja mis sest sai — taas tuli tal värisedes peita oma õrn alastus [[märts]]ikuisesse pilvesängi. Milline äng näha närtsimas puhkemata apelsiniõisi! :[[Pääsukesed]] on juba siin, Platero, igal aastal on nad kohe pärale jõudes olnud uudistamas ja tervitamas kõike, oma lauluvidinat ühe hingega õhku paisates. Nad on jutustanud lilledele, mis nad [[Aafrika]]s nägid, edasi-tagasi lennul üle mere kord [[tiib]]a purjeks hoides, teisega riivates veepinda, kord väsinult raale laskudes: teistmoodi [[loojang]]ud, teistmoodi koidud, teistmoodi [[öö]]d ja tähed öös... (XIII, lk 32) * Sina, Platero, pole kunagi roninud katusele. Sina ei saa teada, kui sügavalt ja vabalt hingab rind, kui ronida katusele pimedat puutreppi mööda ja seal istet võtta, ise silmitu keskpäeva lauspäikesest, uputatud taevasinast nagu taeva enese naabruses, pime [[lubi|lubja]] valevusest, millega, nagu sa tead, kaetakse sillutisekividest õuepealne, et jõuaks [[tiik]]i puhtana pilvede [[vesi]]. :Missugune veetlus on katusel! Kirikukellad tornis — need helisevad ju meie endi rinnas, meie endi [[süda]]mete kõrgusel, mis löövad tugevasti; kaugeil viinamägedel säravad labidad hõbedaselt päikeses; kõik on nagu peo peal: teised katused, õued, kus inimesed unustatuses igapäevaelu elavad — sadulsepp, maaler, püttsepp; karjamaade rohelised laigud; [[härg]] või kits; [[surnuaed]], kuhu veereb väikesearvuline ja tume kupeldajamoori [[matus]]; aknad, kus särgiväel tütarlaps end kammib ja muretult laulab; [[jõgi]] ja aurik jõesuudmes; saraalune, kus üksildane [[pillimees]] harjutab kornetit või kus kirglik [[armastus]], pime ja maailmast irdunud, viibib oma iseolemises... (XXI, lk 43) * Vaata, kuidas päike, tungides sügavale mustavasse vette, valgustab ta rohekuldset ilu, mida taevalikult suursugused [[võhumõõk|iirised]] kaldalt hurmunult jälgivad... Seal on sametisi astmeid, mis laskuvad mitmekorruselistesse [[labürint]]idesse, nõiakoopaid kõigi mõeldavate võimalustega, mida unenägude [[mütoloogia]] iganes võib pakkuda [[kunstnik]]uks sündinud inimese ohjeldamatule kujutlusele; veetlikke [[aed]]u, mida võiks luua mõne hullu rohesilmse [[kuninganna]] igikurbus; varemeis [[palee]]sid, nagu too, mida ma nägin õhtuses meres, kui loojuva päikese kallakas kiir riivas madalat vett... Ja veel, ja veel, ja veel; kõik see, mida kõige sügavam uni kokku röövida suudab, hoides kinni põgusa ilu lõpmatust rüüst, mõnest mälestuspildist: valus kevadhetk unustuste aias, mida ei olnudki olemas... Kõik, mis üliväike, aga ometi mõõtmatu, sest näib nii kauge; arvutute tundmuste võti, palavikunägemuste iidsed salavarandused... :Jah, Platero, see vaikne [[järv]] oli kunagi minu süda. (XXVIII, lk 51) * Lapsed on viinud Platero alla Paplioja äärde, talle selga ladunud kollase lillekoorma ja kihutavad teist suure kära, naeru ja tembutamise saatel traavi jooksma. Seal, pisut allpool on [[vihm]]a sadanud — see põgenev pilv, mis rohelise aasa riputas täis oma kuld- ja hõbeniitidest [[loor]]e ja mille sees nagu nutvas [[lüüra]]s võbeles [[vikerkaar]]. Kellukad eeslikese läbiligunenud turjal tilguvad ikka veel. (XXIX, lk 53) * See puu, Platero, see [[akaatsia]], mille ma ise istutasin, roheline [[leek]], mis kevad-kevadelt muudkui kasvas ja mis praegu katab meid oma küllusliku ja helde krooniga loojuva päikese valguses, oli sel ajal, kui ma ses praegu tühjaks jäänud majas elasin, parim toit minu [[luule]]le. Üksainus oks, aprillismaragdi või oktoobrikulla ehtes, üksainus [[pilk]] sellele värskendas mu laupa nagu [[muusa]] puhas puudutus. Kui kena, kui nõtke, kui sire ta oli! Praeguseks, Platero, on tast saanud peaaegu kogu õue valitsejanna. On teine vast tore! Ma ei tea, mäletab ta mind veel või ei. Ja minulegi paistab, nagu poleks siin ta ise. Kogu selle aja, kus mina olin ta unustanud, just nagu polekski teda olnud, oli iga kevad nende aastate jooksul, kus ta oli jäänud kaugusse, kuhu ei küündinud minu tundmuste heakskiit, vorminud teda oma tahtmist mööda. (XLV, lk 72) * [[Kaev]]u kaudu põgeneb hing [[sügavus]]se. (LII, lk 82) * Loen ühest sõnaraamatust: ASINOGRAAFIA, ''iroonil.'', eesli [[kirjeldus]]. Vaene eesel! Nii hea, nii üllameelne, nii arusaaja, nagu sa oled! Irooniline... Miks küll? Isegi tõsise kirjelduse vääriliseks pole sind peetud, sind, kelle kirjeldamine peaks olema tõeline kevadmuinasjutt! Jah, ainult head inimest peaks tohtima nimetada eesliks! Ja ainult paha eeslit võiks tohtida nimetada inimeseks! Irooniline... Ja seda sinu kohta, kes sa oled nii arukas, nii sõber kõigile, vanale ja lapsele, ojale ja liblikale, päikesele ja koerale, lillele ja kuule; rahulik ja osavõtlik, nukker ja armas, aasade [[Marcus Aurelius]]... (LV, lk 87) * Rännata [[kuslapuu]]de varjuvärskuses suve sulavaid teeradu — milline rõõm! Ma laulan või loen taevale luuletusi. (LVII, lk 90) * Millist luulet kätkeb [[kaugus]]e mõistatuslikkus, kunagi hinges aimatu kalbe jälg siin hämarduva [[linn]]a vaikses ja väsinud harduses! Kõikevallutav hurm hoiab kogu linna otsekui naelutatuna ühe suure ja kurva mõtte ristipuule. (LIX, lk 93) * [[Varblased]]! Mis sagin viinapuuväätides ümarate pilvede all, kust vahel langeb vihmapihu, mis sädin, mis igavene nokasõda! Üks laskub oksale, läheb siis ja raag väreleb tagantjärele; teine joob nokatäie kaevuraketisele kogunenud lombist; kolmas hüpleb kuurikatusel, kesk peaaegu kuivanud lilli, mida sumune päev elule äratab. Õnnistatud linnud, kellel pole pühi! Nende looduslikkuse ja tõelisuse vabas monotoonsuses ei anna kirikukellad midagi peale segase õnnetunde. Rahulolevaina, ilma saatusraskete kohustusteta, ilma nende taevasteta ja [[põrgu]]teta, mis hurmavad või kohutavad vaeseid ori-inimesi, ilma ühegi [[moraal]]ita peale nende enda oma, ilma ühegi jumalata peale taevasina on nad minu [[vennad]], minu armsad vennad. :Nad rändavad ilma [[raha]]ta ja ilma [[pagas]]ita, kolivad, kuhu parajasti pähe tuleb, valivad välja mõne oja või puuvõra ja õnne saavutamiseks pole neil vaja enamat kui lehvitada korraks tiibu; ei tea nad midagi [[esmaspäev]]adest ega [[laupäev]]adest; nad kümblevad kõikjal ja igal ajal; nende armastus on nimetu ja seda jätkub kõikjale. (LXIII, lk 98) * On [[üksindus]] nagu valguse suur mõte. (LXVIII, lk 104) * Hing, Platero, tunneb end tõelise kuningana, kes valitseb omaenda tunnete varandusi ning Looduse suurt ja tervet ihu, ja aukartuses tohivad osa saada Looduse särava ja igavese ilu vaatemängudest need, kes seda väärivad (LXX, lk 108) * Platero on karjaõue kaevul just ära joonud kaks ämbritäit vett koos tähtedega ja tagasi tulnud talli, aeglaselt, hajameelselt, läbi kõrgete [[päevalill]]ede alt. (LXXVIII, lk 118) * Oled sa näinud mind kunagi, Platero, pikutamas künkal, romantiline ja klassikaline ühtaegu? :Mööduvad härjad, koerad, rongad, ja ma ei liiguta ennast, isegi mitte ei vaata. Saabub õhtu, ja alles siis lähen ma ära, kui pimedus sunnib. Ma ei tea, millal ma siin olin esimest korda, ja isegi kahtlen, kas seda esimest korda on kunagi olnud. Sa ju tead, millisest künkast on jutt: sellest punasest, mis kerkib Cobano vana viinamäe tagant, otsekui seisaksid seal mees ja naine. :Sellel künkal olen lugenud kõik oma lugemised ja mõtelnud kõik oma mõtlemised. Kõikides muuseumides näen ma seda portreed iseendast, maalitut mu enese poolt: mina, mustas, liiva peal pikutamas, seljaga minu, see tähendab, sinu või ükskõik kelle poole, kes iganes vaataks, minu silmade ja päikeseloojaku vahel lehvimas mu vaba mõte. (LXXXIV, lk 125) * See on aastaaeg, mis kutsub meid vaatama oma hinge, Platero. Nüüd saame teistmoodi sõbra: uue, valitud ja õilsa [[raamat]]u. Ja avatud raamatu ees näib avatuna kogu loodus, oma peitmatuses aldis üksildasegi mõtte [[lõpmatus]]ele ja [[pidevus]]ele. :Vaata seda [[puu]]d, Platero: roheline ja kahisev, varjas ta veel vähem kui kuu aja eest meie lõunatunde, üksiku, väikese ja kuivana, must [[lind]] hõrenevas võras, lõikub ta rutaka loojangu tulikollasesse nukrusse. (XCII, lk 135) * Kui kaunis on see [[granaatõun]], Platero! Selle saatis mulle Aguedilla, valinud välja parima Monjase oja äärest. Ükski puuvili ei pane mind sel kombel mõtlema vee värskusest, mis teda toidab. Ta on lõhkemas rõõsast ja tugevast [[tervis]]est. Kas sööme ta ära? Platero, kui meeldiv maik on tema kibedal ja kuival, kõvasti küljes kestal, mis on nagu juurikas mulla sees! Nii, ja selle järel — missugune magusus! — otsekui pisikesteks [[rubiin]]ideks pudenenud koidupuna maitse, võtnud visalt koorest kinni hoidvate seemnekeste kuju. Edasi aga juba kogu see sisemus, tihke ja terve, kobar oivalisi mahlaseid söödavaid [[ametüst]]e nagu noore kuninganna süda. Milline toredus, Platero! Võta, söö! Milline rikkus! Mis mõnu hammastele, tungida sellesse punasesse, rõõmsasse ja külluslikku küpsusse! Oota, ma ei saa ju rääkida! See annab maitsmisele umbes sedasama, mis nägemisele kaleidoskoobi elus värvilabürint. Ongi otsas! (XCVI, lk 141) * See paik on nii üksildane, et alati tundub, et siin on keegi. (CI, lk 147) * Minu ema mälestust mööda olevat vanaema Teresa surnud lillehulluses. Mingite mõistatuslike seoste läbi nende tähtedega, mis vilkusid mu varase lapsepõlve värvilistes unenägudes, mõtlen ikka, et tema hulluse lilled olid roosad, sinised ja lillad raudürdid. :Vanaema Teresat näen aina läbi siseõue võreukse värviliste klaaside, kustkaudu kuu ja päike paistsid kas siniselt või punaselt, näen teda ikka kannatlikult kummardumas oma siniõieliste lillepottide või valendavate peenarde kohale. Ja nägemus püsib, pööramata palet, sest ma ei mäleta, milline see võis olla — kunagi pärastlõunases augustipäikeses või tormisel septembripäeval. (CXV, lk 163) * Sajab. Täna me põllule ei lähe. Täna on mõtiskluste päev. Vaata, kuidas lippab vesi katuserennides. Vaata, kuidas saavad puhtaks akaatsiad, juba mustad, vaid siin-seal pisut kulda; kuidas kraavis uuesti alustab oma teekonda laste laevuke, mis eile alles rohus kinni istus. Ja püüa tabada ses põgusas kahvatus päikesehelgis, kuidas kirikutorni tagant väljub vikerkaar, et sealsamas meie silme all ka surra. (CXVIII, lk 166) * Missugune imeöö see on lastele, Piatero! Võimatu oli neid magama saada. Lõpuks uni murdis nad: ühe tugitoolis, teise põrandal maas kamina ees, Blanca madalal toolikesel, Pepe aga aknaalusel kivipingil, nägu ukse poole, et mitte mööda lasta kuningate tulekut... Ja nüüd selles rahulises sügavikus, kuhu elu on hääbunud, tundub otsekui suurt tulvil ja tervet südant, ühist kõikidele, elavat ja võlutud unenägu. :Enne õhtusööki läksime kõik üles. Milline elevus trepil, mis teistel õhtutel oli neile nii hirmu peale ajanud! "Mina ei karda küll üldsegi, Pepe," ütles Blanca. "Aga sina?" Ja ise võttis minul väga kõvasti käest kinni. Ja me panime rõdule sidrunipuude vahele igaüks oma kinga. Nüüd, Platero, läheme riietuma, meie kõik: Montemayor, tädi, Maria Teresa, Lolilla, Perico, sina ja mina, paneme ümber linad ja päevatekid ja pähe vanad kübarad. Ja kell kaksteist läheme laste akende alla — kogu see kostümeeritud rongkäik, küünlad käes, kolistades kastruleid, puhudes trompeteid ja seda merikarpi, mis harilikult seisab nurgatoas. Kõige ees kannad sina mind, kes ma olen Kaspari osas, takust habe ees, ja sinul on sadulatekiks Kolumbia lipp, mille ma sain oma konsulist onult... (CXXII, lk 172) * Lapsest peale jälestan ma valme, Platero, nagu ka kirikut, politseid, härjavõitlejaid ja akordioni. Vaesed loomad, kes muudkui räägivad rumalusi valmikirjanike suu läbi, tundusid mulle niisama vastikud kui need, kes vaikivad loodusloo klassi lehkavates vitriinides. Iga sõna, mis nad ütlevad, ma mõtlen, mis ütleb too tähtis, karvane, kollane isand, on minu jaoks nagu klaasist silm, traadist tiivatugi või kunstlik oksatüügas. Alati, kui ma näen Huelva või Sevilla tsirkuse taltsutatud loomi, valm, mis koos kodutööde ja hinnetega, koos kunagise kooliga on jäänud unustusse, ärkab taas nagu lapsepõlve piinav luupainaja. :Mind lepitas kõnelevate loomadega alles täiseas üks valmikirjanik Jean de La Fontaine, kellest sa oled kuulnud mind korduvalt kõnelevat, Platero; ja mõni tema värss loeb mulle ennast varese, tuvi või kitse häälega. :Aga alati jätan lugemata lõpumoraali, selle kuiva saba, selle tuha, selle mahakukkunud sule. (CXXV, lk 176) * Platero, on olemas ilu ülemaste, mida madalamad ei suuda kunagi varjata. Sinu näos on seda silmad, öös täht ja hommikuses aias liblikas ja roos. (CXXXI, lk 184) {{JÄRJESTA:Jiménez, Juan Ramón}} rs22sdieu8lf1hpc0loayoneravpqhq 135187 135186 2026-05-28T20:32:08Z Pseudacorus 2604 /* Platero ja mina */ 135187 wikitext text/x-wiki '''Juan Ramón Jiménez Mantecón''' (23. detsember 1881 – 29. mai 1958) oli Hispaania kirjanik ja poeet, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1956. ==Platero ja mina== Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989 * Igat seltsi [[eesel|eeslite]] hea ja sünge jumalanna! Sina, Platero, sarnaned mõnikord tema iidsele suurele eeslile, tema itüfallilisele eeslile, tema jumalikule eeslile, kui sa näiteks vägisi tikud Arroyose lõhnavale õites oapõllule või võtad nõuks paljaks süüa kõik Diezmo lokkavad viinamäed või siis tahad kapata palmide ja oleandrite vahel punerdavat teed pidi Niebla lubjaahjude vaeste kõrbenud emaeeslite juurde. Mina, niisamasugust eeslikangust täis, olen sootuks kuratlik eesel, kade eesel, ülekohtune eesel, see eesel, keda pealegi aitavad teistsugused kanged ja kaunid jumalannad, ja sind olen ma aina ohjepidi sundinud, ise,su hallil turjal lasudes, tegema vastupidist sinu loomule, kas või veri väljas. :[[Kangus]], see on õige sõna nii sinu kui minu jaoks! Meie mõlema pea kohal lehvib jumalanna karm käsi, nii see on, kuid sinu üle on minu süül vanglakatus ja minu üle sinust hoolimata taevas. (II, lk 9) * Tee tõuseb, täis [[vari|varje]], [[kellukas|kellukaid]], lõhnu, rohtu, laule, [[väsimus]]t ja kutset. Äkitselt väljub mäekalda alt söekottide vahele peitunud viletsast hütist tume mehekogu, [[soni]] peas, kepp käes, inetu [[nägu]] hetkeks näha [[sigar]]i punases valguses. Platero kohkub. :"Miskit ühes on?" :"Kuidas muidu... Valgeid [[liblikas|liblikaid]]..." :Ta sorgib raudoraga sadulataskus ja mina ei liiguta sõrmegi, et teda takistada. Avan veerseki — tema ei näe midagi. Ja võibki rahus minna oma teed ulmade algaine, puhtsüdamlik ja prii, jätmata krossigi Tolliametile... (II, lk 20) * [[Kuu]] tuleb meiega kaasa, suur, ümmargune, puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast: paar-kolm musta [[kits]]e kesk karuvabarnaid? Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme... Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik [[mandlipuu]], lumine õitest ja kuust, lööb kokku peekreid valge [[pilv]]ega ning pakub varju märtsikuu tähepiikidest läbitorgitud teele... (V, lk 23) * Vaata, Platero, igal pool sajab [[roos]]e: siniseid roose valgeid, värvita roose... Just nagu laguneks taevas roosideks. Vaata, kuidas nad mu [[laup]]a katavad, mu õlgu, mu käsi... Mis ma teen nii paljude roosidega? :Oskad sa ehk öelda, kust on tulnud see õrn lill, mis iga päev mahendab [[maastik]]ku, seda sulnilt roosaks värvides, valgeks ja taevakarvaliseks — rohkem roose, rohkem roose — nagu pilt Fra Angelicolt, kes põlvitades maalis Jumala au? :Seitsmest [[Paradiis]]i ringist on ikka usutud, et sealt puistatakse maa peale roose. Nagu langeks värvilist ja udupehmet lund, katavad roosid [[torn]]i, [[katus]]t, puid. Vaata, kõik karm muutub [[õrnus]]eks ja [[ilu]]ks. Rohkem roose, rohkem roose, rohkem roose... (X, lk 29) * [[Kevad]]el jätkus [[edevus]]t virguda sel aastal eriti vara, ja mis sest sai — taas tuli tal värisedes peita oma õrn alastus [[märts]]ikuisesse pilvesängi. Milline äng näha närtsimas puhkemata apelsiniõisi! :[[Pääsukesed]] on juba siin, Platero, igal aastal on nad kohe pärale jõudes olnud uudistamas ja tervitamas kõike, oma lauluvidinat ühe hingega õhku paisates. Nad on jutustanud lilledele, mis nad [[Aafrika]]s nägid, edasi-tagasi lennul üle mere kord [[tiib]]a purjeks hoides, teisega riivates veepinda, kord väsinult raale laskudes: teistmoodi [[loojang]]ud, teistmoodi koidud, teistmoodi [[öö]]d ja tähed öös... (XIII, lk 32) * Sina, Platero, pole kunagi roninud katusele. Sina ei saa teada, kui sügavalt ja vabalt hingab rind, kui ronida katusele pimedat puutreppi mööda ja seal istet võtta, ise silmitu keskpäeva lauspäikesest, uputatud taevasinast nagu taeva enese naabruses, pime [[lubi|lubja]] valevusest, millega, nagu sa tead, kaetakse sillutisekividest õuepealne, et jõuaks [[tiik]]i puhtana pilvede [[vesi]]. :Missugune veetlus on katusel! Kirikukellad tornis — need helisevad ju meie endi rinnas, meie endi [[süda]]mete kõrgusel, mis löövad tugevasti; kaugeil viinamägedel säravad labidad hõbedaselt päikeses; kõik on nagu peo peal: teised katused, õued, kus inimesed unustatuses igapäevaelu elavad — sadulsepp, maaler, püttsepp; karjamaade rohelised laigud; [[härg]] või kits; [[surnuaed]], kuhu veereb väikesearvuline ja tume kupeldajamoori [[matus]]; aknad, kus särgiväel tütarlaps end kammib ja muretult laulab; [[jõgi]] ja aurik jõesuudmes; saraalune, kus üksildane [[pillimees]] harjutab kornetit või kus kirglik [[armastus]], pime ja maailmast irdunud, viibib oma iseolemises... (XXI, lk 43) * Vaata, kuidas päike, tungides sügavale mustavasse vette, valgustab ta rohekuldset ilu, mida taevalikult suursugused [[võhumõõk|iirised]] kaldalt hurmunult jälgivad... Seal on sametisi astmeid, mis laskuvad mitmekorruselistesse [[labürint]]idesse, nõiakoopaid kõigi mõeldavate võimalustega, mida unenägude [[mütoloogia]] iganes võib pakkuda [[kunstnik]]uks sündinud inimese ohjeldamatule kujutlusele; veetlikke [[aed]]u, mida võiks luua mõne hullu rohesilmse [[kuninganna]] igikurbus; varemeis [[palee]]sid, nagu too, mida ma nägin õhtuses meres, kui loojuva päikese kallakas kiir riivas madalat vett... Ja veel, ja veel, ja veel; kõik see, mida kõige sügavam uni kokku röövida suudab, hoides kinni põgusa ilu lõpmatust rüüst, mõnest mälestuspildist: valus kevadhetk unustuste aias, mida ei olnudki olemas... Kõik, mis üliväike, aga ometi mõõtmatu, sest näib nii kauge; arvutute tundmuste võti, palavikunägemuste iidsed salavarandused... :Jah, Platero, see vaikne [[järv]] oli kunagi minu süda. (XXVIII, lk 51) * Lapsed on viinud Platero alla Paplioja äärde, talle selga ladunud kollase lillekoorma ja kihutavad teist suure kära, naeru ja tembutamise saatel traavi jooksma. Seal, pisut allpool on [[vihm]]a sadanud — see põgenev pilv, mis rohelise aasa riputas täis oma kuld- ja hõbeniitidest [[loor]]e ja mille sees nagu nutvas [[lüüra]]s võbeles [[vikerkaar]]. Kellukad eeslikese läbiligunenud turjal tilguvad ikka veel. (XXIX, lk 53) * See puu, Platero, see [[akaatsia]], mille ma ise istutasin, roheline [[leek]], mis kevad-kevadelt muudkui kasvas ja mis praegu katab meid oma küllusliku ja helde krooniga loojuva päikese valguses, oli sel ajal, kui ma ses praegu tühjaks jäänud majas elasin, parim toit minu [[luule]]le. Üksainus oks, aprillismaragdi või oktoobrikulla ehtes, üksainus [[pilk]] sellele värskendas mu laupa nagu [[muusa]] puhas puudutus. Kui kena, kui nõtke, kui sire ta oli! Praeguseks, Platero, on tast saanud peaaegu kogu õue valitsejanna. On teine vast tore! Ma ei tea, mäletab ta mind veel või ei. Ja minulegi paistab, nagu poleks siin ta ise. Kogu selle aja, kus mina olin ta unustanud, just nagu polekski teda olnud, oli iga kevad nende aastate jooksul, kus ta oli jäänud kaugusse, kuhu ei küündinud minu tundmuste heakskiit, vorminud teda oma tahtmist mööda. (XLV, lk 72) * [[Kaev]]u kaudu põgeneb hing [[sügavus]]se. (LII, lk 82) * Loen ühest sõnaraamatust: ASINOGRAAFIA, ''iroonil.'', eesli [[kirjeldus]]. Vaene eesel! Nii hea, nii üllameelne, nii arusaaja, nagu sa oled! Irooniline... Miks küll? Isegi tõsise kirjelduse vääriliseks pole sind peetud, sind, kelle kirjeldamine peaks olema tõeline kevadmuinasjutt! Jah, ainult head inimest peaks tohtima nimetada eesliks! Ja ainult paha eeslit võiks tohtida nimetada inimeseks! Irooniline... Ja seda sinu kohta, kes sa oled nii arukas, nii sõber kõigile, vanale ja lapsele, ojale ja liblikale, päikesele ja koerale, lillele ja kuule; rahulik ja osavõtlik, nukker ja armas, aasade [[Marcus Aurelius]]... (LV, lk 87) * Rännata [[kuslapuu]]de varjuvärskuses suve sulavaid teeradu — milline rõõm! Ma laulan või loen taevale luuletusi. (LVII, lk 90) * Millist luulet kätkeb [[kaugus]]e mõistatuslikkus, kunagi hinges aimatu kalbe jälg siin hämarduva [[linn]]a vaikses ja väsinud harduses! Kõikevallutav hurm hoiab kogu linna otsekui naelutatuna ühe suure ja kurva mõtte ristipuule. (LIX, lk 93) * [[Varblased]]! Mis sagin viinapuuväätides ümarate pilvede all, kust vahel langeb vihmapihu, mis sädin, mis igavene nokasõda! Üks laskub oksale, läheb siis ja raag väreleb tagantjärele; teine joob nokatäie kaevuraketisele kogunenud lombist; kolmas hüpleb kuurikatusel, kesk peaaegu kuivanud lilli, mida sumune päev elule äratab. Õnnistatud linnud, kellel pole pühi! Nende looduslikkuse ja tõelisuse vabas monotoonsuses ei anna kirikukellad midagi peale segase õnnetunde. Rahulolevaina, ilma saatusraskete kohustusteta, ilma nende taevasteta ja [[põrgu]]teta, mis hurmavad või kohutavad vaeseid ori-inimesi, ilma ühegi [[moraal]]ita peale nende enda oma, ilma ühegi jumalata peale taevasina on nad minu [[vennad]], minu armsad vennad. :Nad rändavad ilma [[raha]]ta ja ilma [[pagas]]ita, kolivad, kuhu parajasti pähe tuleb, valivad välja mõne oja või puuvõra ja õnne saavutamiseks pole neil vaja enamat kui lehvitada korraks tiibu; ei tea nad midagi [[esmaspäev]]adest ega [[laupäev]]adest; nad kümblevad kõikjal ja igal ajal; nende armastus on nimetu ja seda jätkub kõikjale. (LXIII, lk 98) * On [[üksindus]] nagu valguse suur mõte. (LXVIII, lk 104) * Hing, Platero, tunneb end tõelise kuningana, kes valitseb omaenda tunnete varandusi ning Looduse suurt ja tervet ihu, ja aukartuses tohivad osa saada Looduse särava ja igavese ilu vaatemängudest need, kes seda väärivad (LXX, lk 108) * Platero on karjaõue kaevul just ära joonud kaks ämbritäit vett koos tähtedega ja tagasi tulnud talli, aeglaselt, hajameelselt, läbi kõrgete [[päevalill]]ede alt. (LXXVIII, lk 118) * Oled sa näinud mind kunagi, Platero, pikutamas künkal, romantiline ja klassikaline ühtaegu? :Mööduvad härjad, koerad, rongad, ja ma ei liiguta ennast, isegi mitte ei vaata. Saabub õhtu, ja alles siis lähen ma ära, kui pimedus sunnib. Ma ei tea, millal ma siin olin esimest korda, ja isegi kahtlen, kas seda esimest korda on kunagi olnud. Sa ju tead, millisest künkast on jutt: sellest punasest, mis kerkib Cobano vana viinamäe tagant, otsekui seisaksid seal mees ja naine. :Sellel künkal olen lugenud kõik oma lugemised ja mõtelnud kõik oma mõtlemised. Kõikides muuseumides näen ma seda portreed iseendast, maalitut mu enese poolt: mina, mustas, liiva peal pikutamas, seljaga minu, see tähendab, sinu või ükskõik kelle poole, kes iganes vaataks, minu silmade ja päikeseloojaku vahel lehvimas mu vaba mõte. (LXXXIV, lk 125) * See on aastaaeg, mis kutsub meid vaatama oma hinge, Platero. Nüüd saame teistmoodi sõbra: uue, valitud ja õilsa [[raamat]]u. Ja avatud raamatu ees näib avatuna kogu loodus, oma peitmatuses aldis üksildasegi mõtte [[lõpmatus]]ele ja [[pidevus]]ele. :Vaata seda [[puu]]d, Platero: roheline ja kahisev, varjas ta veel vähem kui kuu aja eest meie lõunatunde, üksiku, väikese ja kuivana, must [[lind]] hõrenevas võras, lõikub ta rutaka loojangu tulikollasesse nukrusse. (XCII, lk 135) * Kui kaunis on see [[granaatõun]], Platero! Selle saatis mulle Aguedilla, valinud välja parima Monjase oja äärest. Ükski puuvili ei pane mind sel kombel mõtlema vee värskusest, mis teda toidab. Ta on lõhkemas rõõsast ja tugevast [[tervis]]est. Kas sööme ta ära? Platero, kui meeldiv maik on tema kibedal ja kuival, kõvasti küljes kestal, mis on nagu juurikas mulla sees! Nii, ja selle järel — missugune magusus! — otsekui pisikesteks [[rubiin]]ideks pudenenud koidupuna maitse, võtnud visalt koorest kinni hoidvate seemnekeste kuju. Edasi aga juba kogu see sisemus, tihke ja terve, kobar oivalisi mahlaseid söödavaid [[ametüst]]e nagu noore kuninganna süda. Milline toredus, Platero! Võta, söö! Milline rikkus! Mis mõnu hammastele, tungida sellesse punasesse, rõõmsasse ja külluslikku küpsusse! Oota, ma ei saa ju rääkida! See annab maitsmisele umbes sedasama, mis nägemisele kaleidoskoobi elus värvilabürint. Ongi otsas! (XCVI, lk 141) * See paik on nii üksildane, et alati tundub, et siin on keegi. (CI, lk 147) * Minu ema mälestust mööda olevat vanaema Teresa surnud lillehulluses. Mingite mõistatuslike seoste läbi nende tähtedega, mis vilkusid mu varase lapsepõlve värvilistes unenägudes, mõtlen ikka, et tema hulluse lilled olid roosad, sinised ja lillad raudürdid. :Vanaema Teresat näen aina läbi siseõue võreukse värviliste klaaside, kustkaudu kuu ja päike paistsid kas siniselt või punaselt, näen teda ikka kannatlikult kummardumas oma siniõieliste lillepottide või valendavate peenarde kohale. Ja nägemus püsib, pööramata palet, sest ma ei mäleta, milline see võis olla — kunagi pärastlõunases augustipäikeses või tormisel septembripäeval. (CXV, lk 163) * Sajab. Täna me põllule ei lähe. Täna on mõtiskluste päev. Vaata, kuidas lippab vesi katuserennides. Vaata, kuidas saavad puhtaks akaatsiad, juba mustad, vaid siin-seal pisut kulda; kuidas kraavis uuesti alustab oma teekonda laste laevuke, mis eile alles rohus kinni istus. Ja püüa tabada ses põgusas kahvatus päikesehelgis, kuidas kirikutorni tagant väljub vikerkaar, et sealsamas meie silme all ka surra. (CXVIII, lk 166) * Missugune imeöö see on lastele, Piatero! Võimatu oli neid magama saada. Lõpuks uni murdis nad: ühe tugitoolis, teise põrandal maas kamina ees, Blanca madalal toolikesel, Pepe aga aknaalusel kivipingil, nägu ukse poole, et mitte mööda lasta kuningate tulekut... Ja nüüd selles rahulises sügavikus, kuhu elu on hääbunud, tundub otsekui suurt tulvil ja tervet südant, ühist kõikidele, elavat ja võlutud unenägu. :Enne õhtusööki läksime kõik üles. Milline elevus trepil, mis teistel õhtutel oli neile nii hirmu peale ajanud! "Mina ei karda küll üldsegi, Pepe," ütles Blanca. "Aga sina?" Ja ise võttis minul väga kõvasti käest kinni. Ja me panime rõdule sidrunipuude vahele igaüks oma kinga. Nüüd, Platero, läheme riietuma, meie kõik: Montemayor, tädi, Maria Teresa, Lolilla, Perico, sina ja mina, paneme ümber linad ja päevatekid ja pähe vanad kübarad. Ja kell kaksteist läheme laste akende alla — kogu see kostümeeritud rongkäik, küünlad käes, kolistades kastruleid, puhudes [[trompet]]eid ja seda [[merikarp]]i, mis harilikult seisab nurgatoas. Kõige ees kannad sina mind, kes ma olen Kaspari osas, takust habe ees, ja sinul on sadulatekiks Kolumbia lipp, mille ma sain oma konsulist onult... (CXXII, lk 172) * Lapsest peale jälestan ma valme, Platero, nagu ka kirikut, politseid, härjavõitlejaid ja akordioni. Vaesed loomad, kes muudkui räägivad rumalusi valmikirjanike suu läbi, tundusid mulle niisama vastikud kui need, kes vaikivad loodusloo klassi lehkavates vitriinides. Iga sõna, mis nad ütlevad, ma mõtlen, mis ütleb too tähtis, karvane, kollane isand, on minu jaoks nagu klaasist silm, traadist tiivatugi või kunstlik oksatüügas. Alati, kui ma näen Huelva või Sevilla tsirkuse taltsutatud loomi, valm, mis koos kodutööde ja hinnetega, koos kunagise kooliga on jäänud unustusse, ärkab taas nagu lapsepõlve piinav luupainaja. :Mind lepitas kõnelevate loomadega alles täiseas üks valmikirjanik [[Jean de La Fontaine]], kellest sa oled kuulnud mind korduvalt kõnelevat, Platero; ja mõni tema värss loeb mulle ennast varese, tuvi või kitse häälega. :Aga alati jätan lugemata lõpumoraali, selle kuiva saba, selle tuha, selle mahakukkunud sule. (CXXV, lk 176) * Platero, on olemas ilu ülemaste, mida madalamad ei suuda kunagi varjata. Sinu näos on seda silmad, öös täht ja hommikuses aias liblikas ja roos. (CXXXI, lk 184) {{JÄRJESTA:Jiménez, Juan Ramón}} 7jism7qa8sgg8uin38feo9w1x3n3nhe 135188 135187 2026-05-28T20:32:23Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Hispaania kirjanikud]] 135188 wikitext text/x-wiki '''Juan Ramón Jiménez Mantecón''' (23. detsember 1881 – 29. mai 1958) oli Hispaania kirjanik ja poeet, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1956. ==Platero ja mina== Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989 * Igat seltsi [[eesel|eeslite]] hea ja sünge jumalanna! Sina, Platero, sarnaned mõnikord tema iidsele suurele eeslile, tema itüfallilisele eeslile, tema jumalikule eeslile, kui sa näiteks vägisi tikud Arroyose lõhnavale õites oapõllule või võtad nõuks paljaks süüa kõik Diezmo lokkavad viinamäed või siis tahad kapata palmide ja oleandrite vahel punerdavat teed pidi Niebla lubjaahjude vaeste kõrbenud emaeeslite juurde. Mina, niisamasugust eeslikangust täis, olen sootuks kuratlik eesel, kade eesel, ülekohtune eesel, see eesel, keda pealegi aitavad teistsugused kanged ja kaunid jumalannad, ja sind olen ma aina ohjepidi sundinud, ise,su hallil turjal lasudes, tegema vastupidist sinu loomule, kas või veri väljas. :[[Kangus]], see on õige sõna nii sinu kui minu jaoks! Meie mõlema pea kohal lehvib jumalanna karm käsi, nii see on, kuid sinu üle on minu süül vanglakatus ja minu üle sinust hoolimata taevas. (II, lk 9) * Tee tõuseb, täis [[vari|varje]], [[kellukas|kellukaid]], lõhnu, rohtu, laule, [[väsimus]]t ja kutset. Äkitselt väljub mäekalda alt söekottide vahele peitunud viletsast hütist tume mehekogu, [[soni]] peas, kepp käes, inetu [[nägu]] hetkeks näha [[sigar]]i punases valguses. Platero kohkub. :"Miskit ühes on?" :"Kuidas muidu... Valgeid [[liblikas|liblikaid]]..." :Ta sorgib raudoraga sadulataskus ja mina ei liiguta sõrmegi, et teda takistada. Avan veerseki — tema ei näe midagi. Ja võibki rahus minna oma teed ulmade algaine, puhtsüdamlik ja prii, jätmata krossigi Tolliametile... (II, lk 20) * [[Kuu]] tuleb meiega kaasa, suur, ümmargune, puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast: paar-kolm musta [[kits]]e kesk karuvabarnaid? Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme... Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik [[mandlipuu]], lumine õitest ja kuust, lööb kokku peekreid valge [[pilv]]ega ning pakub varju märtsikuu tähepiikidest läbitorgitud teele... (V, lk 23) * Vaata, Platero, igal pool sajab [[roos]]e: siniseid roose valgeid, värvita roose... Just nagu laguneks taevas roosideks. Vaata, kuidas nad mu [[laup]]a katavad, mu õlgu, mu käsi... Mis ma teen nii paljude roosidega? :Oskad sa ehk öelda, kust on tulnud see õrn lill, mis iga päev mahendab [[maastik]]ku, seda sulnilt roosaks värvides, valgeks ja taevakarvaliseks — rohkem roose, rohkem roose — nagu pilt Fra Angelicolt, kes põlvitades maalis Jumala au? :Seitsmest [[Paradiis]]i ringist on ikka usutud, et sealt puistatakse maa peale roose. Nagu langeks värvilist ja udupehmet lund, katavad roosid [[torn]]i, [[katus]]t, puid. Vaata, kõik karm muutub [[õrnus]]eks ja [[ilu]]ks. Rohkem roose, rohkem roose, rohkem roose... (X, lk 29) * [[Kevad]]el jätkus [[edevus]]t virguda sel aastal eriti vara, ja mis sest sai — taas tuli tal värisedes peita oma õrn alastus [[märts]]ikuisesse pilvesängi. Milline äng näha närtsimas puhkemata apelsiniõisi! :[[Pääsukesed]] on juba siin, Platero, igal aastal on nad kohe pärale jõudes olnud uudistamas ja tervitamas kõike, oma lauluvidinat ühe hingega õhku paisates. Nad on jutustanud lilledele, mis nad [[Aafrika]]s nägid, edasi-tagasi lennul üle mere kord [[tiib]]a purjeks hoides, teisega riivates veepinda, kord väsinult raale laskudes: teistmoodi [[loojang]]ud, teistmoodi koidud, teistmoodi [[öö]]d ja tähed öös... (XIII, lk 32) * Sina, Platero, pole kunagi roninud katusele. Sina ei saa teada, kui sügavalt ja vabalt hingab rind, kui ronida katusele pimedat puutreppi mööda ja seal istet võtta, ise silmitu keskpäeva lauspäikesest, uputatud taevasinast nagu taeva enese naabruses, pime [[lubi|lubja]] valevusest, millega, nagu sa tead, kaetakse sillutisekividest õuepealne, et jõuaks [[tiik]]i puhtana pilvede [[vesi]]. :Missugune veetlus on katusel! Kirikukellad tornis — need helisevad ju meie endi rinnas, meie endi [[süda]]mete kõrgusel, mis löövad tugevasti; kaugeil viinamägedel säravad labidad hõbedaselt päikeses; kõik on nagu peo peal: teised katused, õued, kus inimesed unustatuses igapäevaelu elavad — sadulsepp, maaler, püttsepp; karjamaade rohelised laigud; [[härg]] või kits; [[surnuaed]], kuhu veereb väikesearvuline ja tume kupeldajamoori [[matus]]; aknad, kus särgiväel tütarlaps end kammib ja muretult laulab; [[jõgi]] ja aurik jõesuudmes; saraalune, kus üksildane [[pillimees]] harjutab kornetit või kus kirglik [[armastus]], pime ja maailmast irdunud, viibib oma iseolemises... (XXI, lk 43) * Vaata, kuidas päike, tungides sügavale mustavasse vette, valgustab ta rohekuldset ilu, mida taevalikult suursugused [[võhumõõk|iirised]] kaldalt hurmunult jälgivad... Seal on sametisi astmeid, mis laskuvad mitmekorruselistesse [[labürint]]idesse, nõiakoopaid kõigi mõeldavate võimalustega, mida unenägude [[mütoloogia]] iganes võib pakkuda [[kunstnik]]uks sündinud inimese ohjeldamatule kujutlusele; veetlikke [[aed]]u, mida võiks luua mõne hullu rohesilmse [[kuninganna]] igikurbus; varemeis [[palee]]sid, nagu too, mida ma nägin õhtuses meres, kui loojuva päikese kallakas kiir riivas madalat vett... Ja veel, ja veel, ja veel; kõik see, mida kõige sügavam uni kokku röövida suudab, hoides kinni põgusa ilu lõpmatust rüüst, mõnest mälestuspildist: valus kevadhetk unustuste aias, mida ei olnudki olemas... Kõik, mis üliväike, aga ometi mõõtmatu, sest näib nii kauge; arvutute tundmuste võti, palavikunägemuste iidsed salavarandused... :Jah, Platero, see vaikne [[järv]] oli kunagi minu süda. (XXVIII, lk 51) * Lapsed on viinud Platero alla Paplioja äärde, talle selga ladunud kollase lillekoorma ja kihutavad teist suure kära, naeru ja tembutamise saatel traavi jooksma. Seal, pisut allpool on [[vihm]]a sadanud — see põgenev pilv, mis rohelise aasa riputas täis oma kuld- ja hõbeniitidest [[loor]]e ja mille sees nagu nutvas [[lüüra]]s võbeles [[vikerkaar]]. Kellukad eeslikese läbiligunenud turjal tilguvad ikka veel. (XXIX, lk 53) * See puu, Platero, see [[akaatsia]], mille ma ise istutasin, roheline [[leek]], mis kevad-kevadelt muudkui kasvas ja mis praegu katab meid oma küllusliku ja helde krooniga loojuva päikese valguses, oli sel ajal, kui ma ses praegu tühjaks jäänud majas elasin, parim toit minu [[luule]]le. Üksainus oks, aprillismaragdi või oktoobrikulla ehtes, üksainus [[pilk]] sellele värskendas mu laupa nagu [[muusa]] puhas puudutus. Kui kena, kui nõtke, kui sire ta oli! Praeguseks, Platero, on tast saanud peaaegu kogu õue valitsejanna. On teine vast tore! Ma ei tea, mäletab ta mind veel või ei. Ja minulegi paistab, nagu poleks siin ta ise. Kogu selle aja, kus mina olin ta unustanud, just nagu polekski teda olnud, oli iga kevad nende aastate jooksul, kus ta oli jäänud kaugusse, kuhu ei küündinud minu tundmuste heakskiit, vorminud teda oma tahtmist mööda. (XLV, lk 72) * [[Kaev]]u kaudu põgeneb hing [[sügavus]]se. (LII, lk 82) * Loen ühest sõnaraamatust: ASINOGRAAFIA, ''iroonil.'', eesli [[kirjeldus]]. Vaene eesel! Nii hea, nii üllameelne, nii arusaaja, nagu sa oled! Irooniline... Miks küll? Isegi tõsise kirjelduse vääriliseks pole sind peetud, sind, kelle kirjeldamine peaks olema tõeline kevadmuinasjutt! Jah, ainult head inimest peaks tohtima nimetada eesliks! Ja ainult paha eeslit võiks tohtida nimetada inimeseks! Irooniline... Ja seda sinu kohta, kes sa oled nii arukas, nii sõber kõigile, vanale ja lapsele, ojale ja liblikale, päikesele ja koerale, lillele ja kuule; rahulik ja osavõtlik, nukker ja armas, aasade [[Marcus Aurelius]]... (LV, lk 87) * Rännata [[kuslapuu]]de varjuvärskuses suve sulavaid teeradu — milline rõõm! Ma laulan või loen taevale luuletusi. (LVII, lk 90) * Millist luulet kätkeb [[kaugus]]e mõistatuslikkus, kunagi hinges aimatu kalbe jälg siin hämarduva [[linn]]a vaikses ja väsinud harduses! Kõikevallutav hurm hoiab kogu linna otsekui naelutatuna ühe suure ja kurva mõtte ristipuule. (LIX, lk 93) * [[Varblased]]! Mis sagin viinapuuväätides ümarate pilvede all, kust vahel langeb vihmapihu, mis sädin, mis igavene nokasõda! Üks laskub oksale, läheb siis ja raag väreleb tagantjärele; teine joob nokatäie kaevuraketisele kogunenud lombist; kolmas hüpleb kuurikatusel, kesk peaaegu kuivanud lilli, mida sumune päev elule äratab. Õnnistatud linnud, kellel pole pühi! Nende looduslikkuse ja tõelisuse vabas monotoonsuses ei anna kirikukellad midagi peale segase õnnetunde. Rahulolevaina, ilma saatusraskete kohustusteta, ilma nende taevasteta ja [[põrgu]]teta, mis hurmavad või kohutavad vaeseid ori-inimesi, ilma ühegi [[moraal]]ita peale nende enda oma, ilma ühegi jumalata peale taevasina on nad minu [[vennad]], minu armsad vennad. :Nad rändavad ilma [[raha]]ta ja ilma [[pagas]]ita, kolivad, kuhu parajasti pähe tuleb, valivad välja mõne oja või puuvõra ja õnne saavutamiseks pole neil vaja enamat kui lehvitada korraks tiibu; ei tea nad midagi [[esmaspäev]]adest ega [[laupäev]]adest; nad kümblevad kõikjal ja igal ajal; nende armastus on nimetu ja seda jätkub kõikjale. (LXIII, lk 98) * On [[üksindus]] nagu valguse suur mõte. (LXVIII, lk 104) * Hing, Platero, tunneb end tõelise kuningana, kes valitseb omaenda tunnete varandusi ning Looduse suurt ja tervet ihu, ja aukartuses tohivad osa saada Looduse särava ja igavese ilu vaatemängudest need, kes seda väärivad (LXX, lk 108) * Platero on karjaõue kaevul just ära joonud kaks ämbritäit vett koos tähtedega ja tagasi tulnud talli, aeglaselt, hajameelselt, läbi kõrgete [[päevalill]]ede alt. (LXXVIII, lk 118) * Oled sa näinud mind kunagi, Platero, pikutamas künkal, romantiline ja klassikaline ühtaegu? :Mööduvad härjad, koerad, rongad, ja ma ei liiguta ennast, isegi mitte ei vaata. Saabub õhtu, ja alles siis lähen ma ära, kui pimedus sunnib. Ma ei tea, millal ma siin olin esimest korda, ja isegi kahtlen, kas seda esimest korda on kunagi olnud. Sa ju tead, millisest künkast on jutt: sellest punasest, mis kerkib Cobano vana viinamäe tagant, otsekui seisaksid seal mees ja naine. :Sellel künkal olen lugenud kõik oma lugemised ja mõtelnud kõik oma mõtlemised. Kõikides muuseumides näen ma seda portreed iseendast, maalitut mu enese poolt: mina, mustas, liiva peal pikutamas, seljaga minu, see tähendab, sinu või ükskõik kelle poole, kes iganes vaataks, minu silmade ja päikeseloojaku vahel lehvimas mu vaba mõte. (LXXXIV, lk 125) * See on aastaaeg, mis kutsub meid vaatama oma hinge, Platero. Nüüd saame teistmoodi sõbra: uue, valitud ja õilsa [[raamat]]u. Ja avatud raamatu ees näib avatuna kogu loodus, oma peitmatuses aldis üksildasegi mõtte [[lõpmatus]]ele ja [[pidevus]]ele. :Vaata seda [[puu]]d, Platero: roheline ja kahisev, varjas ta veel vähem kui kuu aja eest meie lõunatunde, üksiku, väikese ja kuivana, must [[lind]] hõrenevas võras, lõikub ta rutaka loojangu tulikollasesse nukrusse. (XCII, lk 135) * Kui kaunis on see [[granaatõun]], Platero! Selle saatis mulle Aguedilla, valinud välja parima Monjase oja äärest. Ükski puuvili ei pane mind sel kombel mõtlema vee värskusest, mis teda toidab. Ta on lõhkemas rõõsast ja tugevast [[tervis]]est. Kas sööme ta ära? Platero, kui meeldiv maik on tema kibedal ja kuival, kõvasti küljes kestal, mis on nagu juurikas mulla sees! Nii, ja selle järel — missugune magusus! — otsekui pisikesteks [[rubiin]]ideks pudenenud koidupuna maitse, võtnud visalt koorest kinni hoidvate seemnekeste kuju. Edasi aga juba kogu see sisemus, tihke ja terve, kobar oivalisi mahlaseid söödavaid [[ametüst]]e nagu noore kuninganna süda. Milline toredus, Platero! Võta, söö! Milline rikkus! Mis mõnu hammastele, tungida sellesse punasesse, rõõmsasse ja külluslikku küpsusse! Oota, ma ei saa ju rääkida! See annab maitsmisele umbes sedasama, mis nägemisele kaleidoskoobi elus värvilabürint. Ongi otsas! (XCVI, lk 141) * See paik on nii üksildane, et alati tundub, et siin on keegi. (CI, lk 147) * Minu ema mälestust mööda olevat vanaema Teresa surnud lillehulluses. Mingite mõistatuslike seoste läbi nende tähtedega, mis vilkusid mu varase lapsepõlve värvilistes unenägudes, mõtlen ikka, et tema hulluse lilled olid roosad, sinised ja lillad raudürdid. :Vanaema Teresat näen aina läbi siseõue võreukse värviliste klaaside, kustkaudu kuu ja päike paistsid kas siniselt või punaselt, näen teda ikka kannatlikult kummardumas oma siniõieliste lillepottide või valendavate peenarde kohale. Ja nägemus püsib, pööramata palet, sest ma ei mäleta, milline see võis olla — kunagi pärastlõunases augustipäikeses või tormisel septembripäeval. (CXV, lk 163) * Sajab. Täna me põllule ei lähe. Täna on mõtiskluste päev. Vaata, kuidas lippab vesi katuserennides. Vaata, kuidas saavad puhtaks akaatsiad, juba mustad, vaid siin-seal pisut kulda; kuidas kraavis uuesti alustab oma teekonda laste laevuke, mis eile alles rohus kinni istus. Ja püüa tabada ses põgusas kahvatus päikesehelgis, kuidas kirikutorni tagant väljub vikerkaar, et sealsamas meie silme all ka surra. (CXVIII, lk 166) * Missugune imeöö see on lastele, Piatero! Võimatu oli neid magama saada. Lõpuks uni murdis nad: ühe tugitoolis, teise põrandal maas kamina ees, Blanca madalal toolikesel, Pepe aga aknaalusel kivipingil, nägu ukse poole, et mitte mööda lasta kuningate tulekut... Ja nüüd selles rahulises sügavikus, kuhu elu on hääbunud, tundub otsekui suurt tulvil ja tervet südant, ühist kõikidele, elavat ja võlutud unenägu. :Enne õhtusööki läksime kõik üles. Milline elevus trepil, mis teistel õhtutel oli neile nii hirmu peale ajanud! "Mina ei karda küll üldsegi, Pepe," ütles Blanca. "Aga sina?" Ja ise võttis minul väga kõvasti käest kinni. Ja me panime rõdule sidrunipuude vahele igaüks oma kinga. Nüüd, Platero, läheme riietuma, meie kõik: Montemayor, tädi, Maria Teresa, Lolilla, Perico, sina ja mina, paneme ümber linad ja päevatekid ja pähe vanad kübarad. Ja kell kaksteist läheme laste akende alla — kogu see kostümeeritud rongkäik, küünlad käes, kolistades kastruleid, puhudes [[trompet]]eid ja seda [[merikarp]]i, mis harilikult seisab nurgatoas. Kõige ees kannad sina mind, kes ma olen Kaspari osas, takust habe ees, ja sinul on sadulatekiks Kolumbia lipp, mille ma sain oma konsulist onult... (CXXII, lk 172) * Lapsest peale jälestan ma valme, Platero, nagu ka kirikut, politseid, härjavõitlejaid ja akordioni. Vaesed loomad, kes muudkui räägivad rumalusi valmikirjanike suu läbi, tundusid mulle niisama vastikud kui need, kes vaikivad loodusloo klassi lehkavates vitriinides. Iga sõna, mis nad ütlevad, ma mõtlen, mis ütleb too tähtis, karvane, kollane isand, on minu jaoks nagu klaasist silm, traadist tiivatugi või kunstlik oksatüügas. Alati, kui ma näen Huelva või Sevilla tsirkuse taltsutatud loomi, valm, mis koos kodutööde ja hinnetega, koos kunagise kooliga on jäänud unustusse, ärkab taas nagu lapsepõlve piinav luupainaja. :Mind lepitas kõnelevate loomadega alles täiseas üks valmikirjanik [[Jean de La Fontaine]], kellest sa oled kuulnud mind korduvalt kõnelevat, Platero; ja mõni tema värss loeb mulle ennast varese, tuvi või kitse häälega. :Aga alati jätan lugemata lõpumoraali, selle kuiva saba, selle tuha, selle mahakukkunud sule. (CXXV, lk 176) * Platero, on olemas ilu ülemaste, mida madalamad ei suuda kunagi varjata. Sinu näos on seda silmad, öös täht ja hommikuses aias liblikas ja roos. (CXXXI, lk 184) {{JÄRJESTA:Jiménez, Juan Ramón}} [[Kategooria:Hispaania kirjanikud]] q7sx0mw5hci8g3piyha1jrvmzc28uhc 135189 135188 2026-05-28T20:32:35Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] 135189 wikitext text/x-wiki '''Juan Ramón Jiménez Mantecón''' (23. detsember 1881 – 29. mai 1958) oli Hispaania kirjanik ja poeet, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1956. ==Platero ja mina== Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989 * Igat seltsi [[eesel|eeslite]] hea ja sünge jumalanna! Sina, Platero, sarnaned mõnikord tema iidsele suurele eeslile, tema itüfallilisele eeslile, tema jumalikule eeslile, kui sa näiteks vägisi tikud Arroyose lõhnavale õites oapõllule või võtad nõuks paljaks süüa kõik Diezmo lokkavad viinamäed või siis tahad kapata palmide ja oleandrite vahel punerdavat teed pidi Niebla lubjaahjude vaeste kõrbenud emaeeslite juurde. Mina, niisamasugust eeslikangust täis, olen sootuks kuratlik eesel, kade eesel, ülekohtune eesel, see eesel, keda pealegi aitavad teistsugused kanged ja kaunid jumalannad, ja sind olen ma aina ohjepidi sundinud, ise,su hallil turjal lasudes, tegema vastupidist sinu loomule, kas või veri väljas. :[[Kangus]], see on õige sõna nii sinu kui minu jaoks! Meie mõlema pea kohal lehvib jumalanna karm käsi, nii see on, kuid sinu üle on minu süül vanglakatus ja minu üle sinust hoolimata taevas. (II, lk 9) * Tee tõuseb, täis [[vari|varje]], [[kellukas|kellukaid]], lõhnu, rohtu, laule, [[väsimus]]t ja kutset. Äkitselt väljub mäekalda alt söekottide vahele peitunud viletsast hütist tume mehekogu, [[soni]] peas, kepp käes, inetu [[nägu]] hetkeks näha [[sigar]]i punases valguses. Platero kohkub. :"Miskit ühes on?" :"Kuidas muidu... Valgeid [[liblikas|liblikaid]]..." :Ta sorgib raudoraga sadulataskus ja mina ei liiguta sõrmegi, et teda takistada. Avan veerseki — tema ei näe midagi. Ja võibki rahus minna oma teed ulmade algaine, puhtsüdamlik ja prii, jätmata krossigi Tolliametile... (II, lk 20) * [[Kuu]] tuleb meiega kaasa, suur, ümmargune, puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast: paar-kolm musta [[kits]]e kesk karuvabarnaid? Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme... Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik [[mandlipuu]], lumine õitest ja kuust, lööb kokku peekreid valge [[pilv]]ega ning pakub varju märtsikuu tähepiikidest läbitorgitud teele... (V, lk 23) * Vaata, Platero, igal pool sajab [[roos]]e: siniseid roose valgeid, värvita roose... Just nagu laguneks taevas roosideks. Vaata, kuidas nad mu [[laup]]a katavad, mu õlgu, mu käsi... Mis ma teen nii paljude roosidega? :Oskad sa ehk öelda, kust on tulnud see õrn lill, mis iga päev mahendab [[maastik]]ku, seda sulnilt roosaks värvides, valgeks ja taevakarvaliseks — rohkem roose, rohkem roose — nagu pilt Fra Angelicolt, kes põlvitades maalis Jumala au? :Seitsmest [[Paradiis]]i ringist on ikka usutud, et sealt puistatakse maa peale roose. Nagu langeks värvilist ja udupehmet lund, katavad roosid [[torn]]i, [[katus]]t, puid. Vaata, kõik karm muutub [[õrnus]]eks ja [[ilu]]ks. Rohkem roose, rohkem roose, rohkem roose... (X, lk 29) * [[Kevad]]el jätkus [[edevus]]t virguda sel aastal eriti vara, ja mis sest sai — taas tuli tal värisedes peita oma õrn alastus [[märts]]ikuisesse pilvesängi. Milline äng näha närtsimas puhkemata apelsiniõisi! :[[Pääsukesed]] on juba siin, Platero, igal aastal on nad kohe pärale jõudes olnud uudistamas ja tervitamas kõike, oma lauluvidinat ühe hingega õhku paisates. Nad on jutustanud lilledele, mis nad [[Aafrika]]s nägid, edasi-tagasi lennul üle mere kord [[tiib]]a purjeks hoides, teisega riivates veepinda, kord väsinult raale laskudes: teistmoodi [[loojang]]ud, teistmoodi koidud, teistmoodi [[öö]]d ja tähed öös... (XIII, lk 32) * Sina, Platero, pole kunagi roninud katusele. Sina ei saa teada, kui sügavalt ja vabalt hingab rind, kui ronida katusele pimedat puutreppi mööda ja seal istet võtta, ise silmitu keskpäeva lauspäikesest, uputatud taevasinast nagu taeva enese naabruses, pime [[lubi|lubja]] valevusest, millega, nagu sa tead, kaetakse sillutisekividest õuepealne, et jõuaks [[tiik]]i puhtana pilvede [[vesi]]. :Missugune veetlus on katusel! Kirikukellad tornis — need helisevad ju meie endi rinnas, meie endi [[süda]]mete kõrgusel, mis löövad tugevasti; kaugeil viinamägedel säravad labidad hõbedaselt päikeses; kõik on nagu peo peal: teised katused, õued, kus inimesed unustatuses igapäevaelu elavad — sadulsepp, maaler, püttsepp; karjamaade rohelised laigud; [[härg]] või kits; [[surnuaed]], kuhu veereb väikesearvuline ja tume kupeldajamoori [[matus]]; aknad, kus särgiväel tütarlaps end kammib ja muretult laulab; [[jõgi]] ja aurik jõesuudmes; saraalune, kus üksildane [[pillimees]] harjutab kornetit või kus kirglik [[armastus]], pime ja maailmast irdunud, viibib oma iseolemises... (XXI, lk 43) * Vaata, kuidas päike, tungides sügavale mustavasse vette, valgustab ta rohekuldset ilu, mida taevalikult suursugused [[võhumõõk|iirised]] kaldalt hurmunult jälgivad... Seal on sametisi astmeid, mis laskuvad mitmekorruselistesse [[labürint]]idesse, nõiakoopaid kõigi mõeldavate võimalustega, mida unenägude [[mütoloogia]] iganes võib pakkuda [[kunstnik]]uks sündinud inimese ohjeldamatule kujutlusele; veetlikke [[aed]]u, mida võiks luua mõne hullu rohesilmse [[kuninganna]] igikurbus; varemeis [[palee]]sid, nagu too, mida ma nägin õhtuses meres, kui loojuva päikese kallakas kiir riivas madalat vett... Ja veel, ja veel, ja veel; kõik see, mida kõige sügavam uni kokku röövida suudab, hoides kinni põgusa ilu lõpmatust rüüst, mõnest mälestuspildist: valus kevadhetk unustuste aias, mida ei olnudki olemas... Kõik, mis üliväike, aga ometi mõõtmatu, sest näib nii kauge; arvutute tundmuste võti, palavikunägemuste iidsed salavarandused... :Jah, Platero, see vaikne [[järv]] oli kunagi minu süda. (XXVIII, lk 51) * Lapsed on viinud Platero alla Paplioja äärde, talle selga ladunud kollase lillekoorma ja kihutavad teist suure kära, naeru ja tembutamise saatel traavi jooksma. Seal, pisut allpool on [[vihm]]a sadanud — see põgenev pilv, mis rohelise aasa riputas täis oma kuld- ja hõbeniitidest [[loor]]e ja mille sees nagu nutvas [[lüüra]]s võbeles [[vikerkaar]]. Kellukad eeslikese läbiligunenud turjal tilguvad ikka veel. (XXIX, lk 53) * See puu, Platero, see [[akaatsia]], mille ma ise istutasin, roheline [[leek]], mis kevad-kevadelt muudkui kasvas ja mis praegu katab meid oma küllusliku ja helde krooniga loojuva päikese valguses, oli sel ajal, kui ma ses praegu tühjaks jäänud majas elasin, parim toit minu [[luule]]le. Üksainus oks, aprillismaragdi või oktoobrikulla ehtes, üksainus [[pilk]] sellele värskendas mu laupa nagu [[muusa]] puhas puudutus. Kui kena, kui nõtke, kui sire ta oli! Praeguseks, Platero, on tast saanud peaaegu kogu õue valitsejanna. On teine vast tore! Ma ei tea, mäletab ta mind veel või ei. Ja minulegi paistab, nagu poleks siin ta ise. Kogu selle aja, kus mina olin ta unustanud, just nagu polekski teda olnud, oli iga kevad nende aastate jooksul, kus ta oli jäänud kaugusse, kuhu ei küündinud minu tundmuste heakskiit, vorminud teda oma tahtmist mööda. (XLV, lk 72) * [[Kaev]]u kaudu põgeneb hing [[sügavus]]se. (LII, lk 82) * Loen ühest sõnaraamatust: ASINOGRAAFIA, ''iroonil.'', eesli [[kirjeldus]]. Vaene eesel! Nii hea, nii üllameelne, nii arusaaja, nagu sa oled! Irooniline... Miks küll? Isegi tõsise kirjelduse vääriliseks pole sind peetud, sind, kelle kirjeldamine peaks olema tõeline kevadmuinasjutt! Jah, ainult head inimest peaks tohtima nimetada eesliks! Ja ainult paha eeslit võiks tohtida nimetada inimeseks! Irooniline... Ja seda sinu kohta, kes sa oled nii arukas, nii sõber kõigile, vanale ja lapsele, ojale ja liblikale, päikesele ja koerale, lillele ja kuule; rahulik ja osavõtlik, nukker ja armas, aasade [[Marcus Aurelius]]... (LV, lk 87) * Rännata [[kuslapuu]]de varjuvärskuses suve sulavaid teeradu — milline rõõm! Ma laulan või loen taevale luuletusi. (LVII, lk 90) * Millist luulet kätkeb [[kaugus]]e mõistatuslikkus, kunagi hinges aimatu kalbe jälg siin hämarduva [[linn]]a vaikses ja väsinud harduses! Kõikevallutav hurm hoiab kogu linna otsekui naelutatuna ühe suure ja kurva mõtte ristipuule. (LIX, lk 93) * [[Varblased]]! Mis sagin viinapuuväätides ümarate pilvede all, kust vahel langeb vihmapihu, mis sädin, mis igavene nokasõda! Üks laskub oksale, läheb siis ja raag väreleb tagantjärele; teine joob nokatäie kaevuraketisele kogunenud lombist; kolmas hüpleb kuurikatusel, kesk peaaegu kuivanud lilli, mida sumune päev elule äratab. Õnnistatud linnud, kellel pole pühi! Nende looduslikkuse ja tõelisuse vabas monotoonsuses ei anna kirikukellad midagi peale segase õnnetunde. Rahulolevaina, ilma saatusraskete kohustusteta, ilma nende taevasteta ja [[põrgu]]teta, mis hurmavad või kohutavad vaeseid ori-inimesi, ilma ühegi [[moraal]]ita peale nende enda oma, ilma ühegi jumalata peale taevasina on nad minu [[vennad]], minu armsad vennad. :Nad rändavad ilma [[raha]]ta ja ilma [[pagas]]ita, kolivad, kuhu parajasti pähe tuleb, valivad välja mõne oja või puuvõra ja õnne saavutamiseks pole neil vaja enamat kui lehvitada korraks tiibu; ei tea nad midagi [[esmaspäev]]adest ega [[laupäev]]adest; nad kümblevad kõikjal ja igal ajal; nende armastus on nimetu ja seda jätkub kõikjale. (LXIII, lk 98) * On [[üksindus]] nagu valguse suur mõte. (LXVIII, lk 104) * Hing, Platero, tunneb end tõelise kuningana, kes valitseb omaenda tunnete varandusi ning Looduse suurt ja tervet ihu, ja aukartuses tohivad osa saada Looduse särava ja igavese ilu vaatemängudest need, kes seda väärivad (LXX, lk 108) * Platero on karjaõue kaevul just ära joonud kaks ämbritäit vett koos tähtedega ja tagasi tulnud talli, aeglaselt, hajameelselt, läbi kõrgete [[päevalill]]ede alt. (LXXVIII, lk 118) * Oled sa näinud mind kunagi, Platero, pikutamas künkal, romantiline ja klassikaline ühtaegu? :Mööduvad härjad, koerad, rongad, ja ma ei liiguta ennast, isegi mitte ei vaata. Saabub õhtu, ja alles siis lähen ma ära, kui pimedus sunnib. Ma ei tea, millal ma siin olin esimest korda, ja isegi kahtlen, kas seda esimest korda on kunagi olnud. Sa ju tead, millisest künkast on jutt: sellest punasest, mis kerkib Cobano vana viinamäe tagant, otsekui seisaksid seal mees ja naine. :Sellel künkal olen lugenud kõik oma lugemised ja mõtelnud kõik oma mõtlemised. Kõikides muuseumides näen ma seda portreed iseendast, maalitut mu enese poolt: mina, mustas, liiva peal pikutamas, seljaga minu, see tähendab, sinu või ükskõik kelle poole, kes iganes vaataks, minu silmade ja päikeseloojaku vahel lehvimas mu vaba mõte. (LXXXIV, lk 125) * See on aastaaeg, mis kutsub meid vaatama oma hinge, Platero. Nüüd saame teistmoodi sõbra: uue, valitud ja õilsa [[raamat]]u. Ja avatud raamatu ees näib avatuna kogu loodus, oma peitmatuses aldis üksildasegi mõtte [[lõpmatus]]ele ja [[pidevus]]ele. :Vaata seda [[puu]]d, Platero: roheline ja kahisev, varjas ta veel vähem kui kuu aja eest meie lõunatunde, üksiku, väikese ja kuivana, must [[lind]] hõrenevas võras, lõikub ta rutaka loojangu tulikollasesse nukrusse. (XCII, lk 135) * Kui kaunis on see [[granaatõun]], Platero! Selle saatis mulle Aguedilla, valinud välja parima Monjase oja äärest. Ükski puuvili ei pane mind sel kombel mõtlema vee värskusest, mis teda toidab. Ta on lõhkemas rõõsast ja tugevast [[tervis]]est. Kas sööme ta ära? Platero, kui meeldiv maik on tema kibedal ja kuival, kõvasti küljes kestal, mis on nagu juurikas mulla sees! Nii, ja selle järel — missugune magusus! — otsekui pisikesteks [[rubiin]]ideks pudenenud koidupuna maitse, võtnud visalt koorest kinni hoidvate seemnekeste kuju. Edasi aga juba kogu see sisemus, tihke ja terve, kobar oivalisi mahlaseid söödavaid [[ametüst]]e nagu noore kuninganna süda. Milline toredus, Platero! Võta, söö! Milline rikkus! Mis mõnu hammastele, tungida sellesse punasesse, rõõmsasse ja külluslikku küpsusse! Oota, ma ei saa ju rääkida! See annab maitsmisele umbes sedasama, mis nägemisele kaleidoskoobi elus värvilabürint. Ongi otsas! (XCVI, lk 141) * See paik on nii üksildane, et alati tundub, et siin on keegi. (CI, lk 147) * Minu ema mälestust mööda olevat vanaema Teresa surnud lillehulluses. Mingite mõistatuslike seoste läbi nende tähtedega, mis vilkusid mu varase lapsepõlve värvilistes unenägudes, mõtlen ikka, et tema hulluse lilled olid roosad, sinised ja lillad raudürdid. :Vanaema Teresat näen aina läbi siseõue võreukse värviliste klaaside, kustkaudu kuu ja päike paistsid kas siniselt või punaselt, näen teda ikka kannatlikult kummardumas oma siniõieliste lillepottide või valendavate peenarde kohale. Ja nägemus püsib, pööramata palet, sest ma ei mäleta, milline see võis olla — kunagi pärastlõunases augustipäikeses või tormisel septembripäeval. (CXV, lk 163) * Sajab. Täna me põllule ei lähe. Täna on mõtiskluste päev. Vaata, kuidas lippab vesi katuserennides. Vaata, kuidas saavad puhtaks akaatsiad, juba mustad, vaid siin-seal pisut kulda; kuidas kraavis uuesti alustab oma teekonda laste laevuke, mis eile alles rohus kinni istus. Ja püüa tabada ses põgusas kahvatus päikesehelgis, kuidas kirikutorni tagant väljub vikerkaar, et sealsamas meie silme all ka surra. (CXVIII, lk 166) * Missugune imeöö see on lastele, Piatero! Võimatu oli neid magama saada. Lõpuks uni murdis nad: ühe tugitoolis, teise põrandal maas kamina ees, Blanca madalal toolikesel, Pepe aga aknaalusel kivipingil, nägu ukse poole, et mitte mööda lasta kuningate tulekut... Ja nüüd selles rahulises sügavikus, kuhu elu on hääbunud, tundub otsekui suurt tulvil ja tervet südant, ühist kõikidele, elavat ja võlutud unenägu. :Enne õhtusööki läksime kõik üles. Milline elevus trepil, mis teistel õhtutel oli neile nii hirmu peale ajanud! "Mina ei karda küll üldsegi, Pepe," ütles Blanca. "Aga sina?" Ja ise võttis minul väga kõvasti käest kinni. Ja me panime rõdule sidrunipuude vahele igaüks oma kinga. Nüüd, Platero, läheme riietuma, meie kõik: Montemayor, tädi, Maria Teresa, Lolilla, Perico, sina ja mina, paneme ümber linad ja päevatekid ja pähe vanad kübarad. Ja kell kaksteist läheme laste akende alla — kogu see kostümeeritud rongkäik, küünlad käes, kolistades kastruleid, puhudes [[trompet]]eid ja seda [[merikarp]]i, mis harilikult seisab nurgatoas. Kõige ees kannad sina mind, kes ma olen Kaspari osas, takust habe ees, ja sinul on sadulatekiks Kolumbia lipp, mille ma sain oma konsulist onult... (CXXII, lk 172) * Lapsest peale jälestan ma valme, Platero, nagu ka kirikut, politseid, härjavõitlejaid ja akordioni. Vaesed loomad, kes muudkui räägivad rumalusi valmikirjanike suu läbi, tundusid mulle niisama vastikud kui need, kes vaikivad loodusloo klassi lehkavates vitriinides. Iga sõna, mis nad ütlevad, ma mõtlen, mis ütleb too tähtis, karvane, kollane isand, on minu jaoks nagu klaasist silm, traadist tiivatugi või kunstlik oksatüügas. Alati, kui ma näen Huelva või Sevilla tsirkuse taltsutatud loomi, valm, mis koos kodutööde ja hinnetega, koos kunagise kooliga on jäänud unustusse, ärkab taas nagu lapsepõlve piinav luupainaja. :Mind lepitas kõnelevate loomadega alles täiseas üks valmikirjanik [[Jean de La Fontaine]], kellest sa oled kuulnud mind korduvalt kõnelevat, Platero; ja mõni tema värss loeb mulle ennast varese, tuvi või kitse häälega. :Aga alati jätan lugemata lõpumoraali, selle kuiva saba, selle tuha, selle mahakukkunud sule. (CXXV, lk 176) * Platero, on olemas ilu ülemaste, mida madalamad ei suuda kunagi varjata. Sinu näos on seda silmad, öös täht ja hommikuses aias liblikas ja roos. (CXXXI, lk 184) {{JÄRJESTA:Jiménez, Juan Ramón}} [[Kategooria:Hispaania kirjanikud]] [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] j1tk6x9pl06upa2qhj4lgsklvjda26x 135190 135189 2026-05-28T22:09:44Z Ollin Masa 5560 Link 135190 wikitext text/x-wiki '''Juan Ramón Jiménez Mantecón''' (23. detsember 1881 – 29. mai 1958) oli Hispaania kirjanik ja poeet, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1956. ==Platero ja mina== Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989 * Igat seltsi [[eesel|eeslite]] hea ja sünge jumalanna! Sina, Platero, sarnaned mõnikord tema iidsele suurele eeslile, tema itüfallilisele eeslile, tema jumalikule eeslile, kui sa näiteks vägisi tikud Arroyose lõhnavale õites oapõllule või võtad nõuks paljaks süüa kõik Diezmo lokkavad viinamäed või siis tahad kapata palmide ja oleandrite vahel punerdavat teed pidi Niebla lubjaahjude vaeste kõrbenud emaeeslite juurde. Mina, niisamasugust eeslikangust täis, olen sootuks kuratlik eesel, kade eesel, ülekohtune eesel, see eesel, keda pealegi aitavad teistsugused kanged ja kaunid jumalannad, ja sind olen ma aina ohjepidi sundinud, ise,su hallil turjal lasudes, tegema vastupidist sinu loomule, kas või veri väljas. :[[Kangus]], see on õige sõna nii sinu kui minu jaoks! Meie mõlema pea kohal lehvib jumalanna karm käsi, nii see on, kuid sinu üle on minu süül vanglakatus ja minu üle sinust hoolimata taevas. (II, lk 9) * Tee tõuseb, täis [[vari|varje]], [[kellukas|kellukaid]], lõhnu, rohtu, laule, [[väsimus]]t ja kutset. Äkitselt väljub mäekalda alt söekottide vahele peitunud viletsast hütist tume mehekogu, [[soni]] peas, kepp käes, inetu [[nägu]] hetkeks näha [[sigar]]i punases valguses. Platero kohkub. :"Miskit ühes on?" :"Kuidas muidu... Valgeid [[liblikas|liblikaid]]..." :Ta sorgib raudoraga sadulataskus ja mina ei liiguta sõrmegi, et teda takistada. Avan veerseki — tema ei näe midagi. Ja võibki rahus minna oma teed ulmade algaine, puhtsüdamlik ja prii, jätmata krossigi Tolliametile... (II, lk 20) * [[Kuu]] tuleb meiega kaasa, suur, ümmargune, puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast: paar-kolm musta [[kits]]e kesk karuvabarnaid? Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme... Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik [[mandlipuu]], lumine õitest ja kuust, lööb kokku peekreid valge [[pilv]]ega ning pakub varju märtsikuu tähepiikidest läbitorgitud teele... (V, lk 23) * Vaata, Platero, igal pool sajab [[roos]]e: siniseid roose valgeid, värvita roose... Just nagu laguneks taevas roosideks. Vaata, kuidas nad mu [[laup]]a katavad, mu õlgu, mu käsi... Mis ma teen nii paljude roosidega? :Oskad sa ehk öelda, kust on tulnud see õrn lill, mis iga päev mahendab [[maastik]]ku, seda sulnilt roosaks värvides, valgeks ja taevakarvaliseks — rohkem roose, rohkem roose — nagu pilt Fra Angelicolt, kes põlvitades maalis Jumala au? :Seitsmest [[Paradiis]]i ringist on ikka usutud, et sealt puistatakse maa peale roose. Nagu langeks värvilist ja udupehmet lund, katavad roosid [[torn]]i, [[katus]]t, puid. Vaata, kõik karm muutub [[õrnus]]eks ja [[ilu]]ks. Rohkem roose, rohkem roose, rohkem roose... (X, lk 29) * [[Kevad]]el jätkus [[edevus]]t virguda sel aastal eriti vara, ja mis sest sai — taas tuli tal värisedes peita oma õrn alastus [[märts]]ikuisesse pilvesängi. Milline äng näha närtsimas puhkemata apelsiniõisi! :[[Pääsukesed]] on juba siin, Platero, igal aastal on nad kohe pärale jõudes olnud uudistamas ja tervitamas kõike, oma lauluvidinat ühe hingega õhku paisates. Nad on jutustanud lilledele, mis nad [[Aafrika]]s nägid, edasi-tagasi lennul üle mere kord [[tiib]]a purjeks hoides, teisega riivates veepinda, kord väsinult raale laskudes: teistmoodi [[loojang]]ud, teistmoodi koidud, teistmoodi [[öö]]d ja tähed öös... (XIII, lk 32) * Sina, Platero, pole kunagi roninud katusele. Sina ei saa teada, kui sügavalt ja vabalt hingab rind, kui ronida katusele pimedat puutreppi mööda ja seal istet võtta, ise silmitu keskpäeva lauspäikesest, uputatud taevasinast nagu taeva enese naabruses, pime [[lubi|lubja]] valevusest, millega, nagu sa tead, kaetakse sillutisekividest õuepealne, et jõuaks [[tiik]]i puhtana pilvede [[vesi]]. :Missugune veetlus on katusel! Kirikukellad tornis — need helisevad ju meie endi rinnas, meie endi [[süda]]mete kõrgusel, mis löövad tugevasti; kaugeil viinamägedel säravad labidad hõbedaselt päikeses; kõik on nagu peo peal: teised katused, õued, kus inimesed unustatuses igapäevaelu elavad — sadulsepp, maaler, püttsepp; karjamaade rohelised laigud; [[härg]] või kits; [[surnuaed]], kuhu veereb väikesearvuline ja tume kupeldajamoori [[matus]]; aknad, kus särgiväel tütarlaps end kammib ja muretult laulab; [[jõgi]] ja aurik jõesuudmes; saraalune, kus üksildane [[pillimees]] harjutab kornetit või kus kirglik [[armastus]], pime ja maailmast irdunud, viibib oma iseolemises... (XXI, lk 43) * Vaata, kuidas päike, tungides sügavale mustavasse vette, valgustab ta rohekuldset ilu, mida taevalikult suursugused [[võhumõõk|iirised]] kaldalt hurmunult jälgivad... Seal on sametisi astmeid, mis laskuvad mitmekorruselistesse [[labürint]]idesse, nõiakoopaid kõigi mõeldavate võimalustega, mida unenägude [[mütoloogia]] iganes võib pakkuda [[kunstnik]]uks sündinud inimese ohjeldamatule kujutlusele; veetlikke [[aed]]u, mida võiks luua mõne hullu rohesilmse [[kuninganna]] igikurbus; varemeis [[palee]]sid, nagu too, mida ma nägin õhtuses meres, kui loojuva päikese kallakas kiir riivas madalat vett... Ja veel, ja veel, ja veel; kõik see, mida kõige sügavam uni kokku röövida suudab, hoides kinni põgusa ilu lõpmatust rüüst, mõnest mälestuspildist: valus kevadhetk unustuste aias, mida ei olnudki olemas... Kõik, mis üliväike, aga ometi mõõtmatu, sest näib nii kauge; arvutute tundmuste võti, palavikunägemuste iidsed salavarandused... :Jah, Platero, see vaikne [[järv]] oli kunagi minu süda. (XXVIII, lk 51) * Lapsed on viinud Platero alla Paplioja äärde, talle selga ladunud kollase lillekoorma ja kihutavad teist suure kära, naeru ja tembutamise saatel traavi jooksma. Seal, pisut allpool on [[vihm]]a sadanud — see põgenev pilv, mis rohelise aasa riputas täis oma kuld- ja hõbeniitidest [[loor]]e ja mille sees nagu nutvas [[lüüra]]s võbeles [[vikerkaar]]. Kellukad eeslikese läbiligunenud turjal tilguvad ikka veel. (XXIX, lk 53) * See puu, Platero, see [[akaatsia]], mille ma ise istutasin, roheline [[leek]], mis kevad-kevadelt muudkui kasvas ja mis praegu katab meid oma küllusliku ja helde krooniga loojuva päikese valguses, oli sel ajal, kui ma ses praegu tühjaks jäänud majas elasin, parim toit minu [[luule]]le. Üksainus oks, aprillismaragdi või oktoobrikulla ehtes, üksainus [[pilk]] sellele värskendas mu laupa nagu [[muusa]] puhas puudutus. Kui kena, kui nõtke, kui sire ta oli! Praeguseks, Platero, on tast saanud peaaegu kogu õue valitsejanna. On teine vast tore! Ma ei tea, mäletab ta mind veel või ei. Ja minulegi paistab, nagu poleks siin ta ise. Kogu selle aja, kus mina olin ta unustanud, just nagu polekski teda olnud, oli iga kevad nende aastate jooksul, kus ta oli jäänud kaugusse, kuhu ei küündinud minu tundmuste heakskiit, vorminud teda oma tahtmist mööda. (XLV, lk 72) * [[Kaev]]u kaudu põgeneb hing [[sügavus]]se. (LII, lk 82) * Loen ühest sõnaraamatust: ASINOGRAAFIA, ''iroonil.'', eesli [[kirjeldus]]. Vaene eesel! Nii hea, nii üllameelne, nii arusaaja, nagu sa oled! Irooniline... Miks küll? Isegi tõsise kirjelduse vääriliseks pole sind peetud, sind, kelle kirjeldamine peaks olema tõeline kevadmuinasjutt! Jah, ainult head inimest peaks tohtima nimetada eesliks! Ja ainult paha eeslit võiks tohtida nimetada inimeseks! Irooniline... Ja seda sinu kohta, kes sa oled nii arukas, nii sõber kõigile, vanale ja lapsele, ojale ja liblikale, päikesele ja koerale, lillele ja kuule; rahulik ja osavõtlik, nukker ja armas, aasade [[Marcus Aurelius]]... (LV, lk 87) * Rännata [[kuslapuu]]de varjuvärskuses suve sulavaid teeradu — milline rõõm! Ma laulan või loen taevale luuletusi. (LVII, lk 90) * Millist luulet kätkeb [[kaugus]]e mõistatuslikkus, kunagi hinges aimatu kalbe jälg siin hämarduva [[linn]]a vaikses ja väsinud harduses! Kõikevallutav hurm hoiab kogu linna otsekui naelutatuna ühe suure ja kurva mõtte ristipuule. (LIX, lk 93) * [[Varblased]]! Mis sagin viinapuuväätides ümarate pilvede all, kust vahel langeb vihmapihu, mis sädin, mis igavene nokasõda! Üks laskub oksale, läheb siis ja raag väreleb tagantjärele; teine joob nokatäie kaevuraketisele kogunenud lombist; kolmas hüpleb kuurikatusel, kesk peaaegu kuivanud lilli, mida sumune päev elule äratab. Õnnistatud linnud, kellel pole pühi! Nende looduslikkuse ja tõelisuse vabas monotoonsuses ei anna kirikukellad midagi peale segase õnnetunde. Rahulolevaina, ilma saatusraskete kohustusteta, ilma nende taevasteta ja [[põrgu]]teta, mis hurmavad või kohutavad vaeseid ori-inimesi, ilma ühegi [[moraal]]ita peale nende enda oma, ilma ühegi jumalata peale taevasina on nad minu [[vennad]], minu armsad vennad. :Nad rändavad ilma [[raha]]ta ja ilma [[pagas]]ita, kolivad, kuhu parajasti pähe tuleb, valivad välja mõne oja või puuvõra ja õnne saavutamiseks pole neil vaja enamat kui lehvitada korraks tiibu; ei tea nad midagi [[esmaspäev]]adest ega [[laupäev]]adest; nad kümblevad kõikjal ja igal ajal; nende armastus on nimetu ja seda jätkub kõikjale. (LXIII, lk 98) * On [[üksindus]] nagu valguse suur mõte. (LXVIII, lk 104) * Hing, Platero, tunneb end tõelise kuningana, kes valitseb omaenda tunnete varandusi ning Looduse suurt ja tervet ihu, ja aukartuses tohivad osa saada Looduse särava ja igavese ilu vaatemängudest need, kes seda väärivad (LXX, lk 108) * Platero on karjaõue kaevul just ära joonud kaks ämbritäit vett koos tähtedega ja tagasi tulnud talli, aeglaselt, hajameelselt, läbi kõrgete [[päevalill]]ede alt. (LXXVIII, lk 118) * Oled sa näinud mind kunagi, Platero, pikutamas künkal, romantiline ja klassikaline ühtaegu? :Mööduvad härjad, koerad, rongad, ja ma ei liiguta ennast, isegi mitte ei vaata. Saabub õhtu, ja alles siis lähen ma ära, kui pimedus sunnib. Ma ei tea, millal ma siin olin esimest korda, ja isegi kahtlen, kas seda esimest korda on kunagi olnud. Sa ju tead, millisest künkast on jutt: sellest punasest, mis kerkib Cobano vana viinamäe tagant, otsekui seisaksid seal mees ja naine. :Sellel künkal olen lugenud kõik oma lugemised ja mõtelnud kõik oma mõtlemised. Kõikides muuseumides näen ma seda portreed iseendast, maalitut mu enese poolt: mina, mustas, liiva peal pikutamas, seljaga minu, see tähendab, sinu või ükskõik kelle poole, kes iganes vaataks, minu silmade ja päikeseloojaku vahel lehvimas mu vaba mõte. (LXXXIV, lk 125) * See on aastaaeg, mis kutsub meid vaatama oma hinge, Platero. Nüüd saame teistmoodi sõbra: uue, valitud ja õilsa [[raamat]]u. Ja avatud raamatu ees näib avatuna kogu loodus, oma peitmatuses aldis üksildasegi mõtte [[lõpmatus]]ele ja [[pidevus]]ele. :Vaata seda [[puu]]d, Platero: roheline ja kahisev, varjas ta veel vähem kui kuu aja eest meie lõunatunde, üksiku, väikese ja kuivana, must [[lind]] hõrenevas võras, lõikub ta rutaka loojangu tulikollasesse nukrusse. (XCII, lk 135) * Kui kaunis on see [[granaatõun]], Platero! Selle saatis mulle Aguedilla, valinud välja parima Monjase oja äärest. Ükski puuvili ei pane mind sel kombel mõtlema vee värskusest, mis teda toidab. Ta on lõhkemas rõõsast ja tugevast [[tervis]]est. Kas sööme ta ära? Platero, kui meeldiv maik on tema kibedal ja kuival, kõvasti küljes kestal, mis on nagu juurikas mulla sees! Nii, ja selle järel — missugune magusus! — otsekui pisikesteks [[rubiin]]ideks pudenenud koidupuna maitse, võtnud visalt koorest kinni hoidvate seemnekeste kuju. Edasi aga juba kogu see sisemus, tihke ja terve, kobar oivalisi mahlaseid söödavaid [[ametüst]]e nagu noore kuninganna süda. Milline toredus, Platero! Võta, söö! Milline rikkus! Mis mõnu hammastele, tungida sellesse punasesse, rõõmsasse ja külluslikku küpsusse! Oota, ma ei saa ju rääkida! See annab maitsmisele umbes sedasama, mis nägemisele kaleidoskoobi elus värvilabürint. Ongi otsas! (XCVI, lk 141) * See paik on nii üksildane, et alati tundub, et siin on keegi. (CI, lk 147) * Minu ema mälestust mööda olevat vanaema Teresa surnud lillehulluses. Mingite mõistatuslike seoste läbi nende tähtedega, mis vilkusid mu varase lapsepõlve värvilistes unenägudes, mõtlen ikka, et tema hulluse lilled olid roosad, sinised ja lillad raudürdid. :Vanaema Teresat näen aina läbi siseõue võreukse värviliste klaaside, kustkaudu kuu ja päike paistsid kas siniselt või punaselt, näen teda ikka kannatlikult kummardumas oma siniõieliste lillepottide või valendavate peenarde kohale. Ja nägemus püsib, pööramata palet, sest ma ei mäleta, milline see võis olla — kunagi pärastlõunases augustipäikeses või tormisel septembripäeval. (CXV, lk 163) * Sajab. Täna me põllule ei lähe. Täna on mõtiskluste päev. Vaata, kuidas lippab vesi katuserennides. Vaata, kuidas saavad puhtaks akaatsiad, juba mustad, vaid siin-seal pisut kulda; kuidas kraavis uuesti alustab oma teekonda laste laevuke, mis eile alles rohus kinni istus. Ja püüa tabada ses põgusas kahvatus päikesehelgis, kuidas kirikutorni tagant väljub vikerkaar, et sealsamas meie silme all ka surra. (CXVIII, lk 166) * Missugune imeöö see on lastele, Piatero! Võimatu oli neid magama saada. Lõpuks uni murdis nad: ühe tugitoolis, teise põrandal maas kamina ees, Blanca madalal toolikesel, Pepe aga aknaalusel kivipingil, nägu ukse poole, et mitte mööda lasta kuningate tulekut... Ja nüüd selles rahulises sügavikus, kuhu elu on hääbunud, tundub otsekui suurt tulvil ja tervet südant, ühist kõikidele, elavat ja võlutud unenägu. :Enne õhtusööki läksime kõik üles. Milline elevus trepil, mis teistel õhtutel oli neile nii hirmu peale ajanud! "Mina ei karda küll üldsegi, Pepe," ütles Blanca. "Aga sina?" Ja ise võttis minul väga kõvasti käest kinni. Ja me panime rõdule sidrunipuude vahele igaüks oma kinga. Nüüd, Platero, läheme riietuma, meie kõik: Montemayor, tädi, Maria Teresa, Lolilla, Perico, sina ja mina, paneme ümber linad ja päevatekid ja pähe vanad kübarad. Ja kell kaksteist läheme laste akende alla — kogu see kostümeeritud rongkäik, küünlad käes, kolistades kastruleid, puhudes [[trompet]]eid ja seda [[merikarp]]i, mis harilikult seisab nurgatoas. Kõige ees kannad sina mind, kes ma olen Kaspari osas, takust habe ees, ja sinul on sadulatekiks Kolumbia lipp, mille ma sain oma konsulist onult... (CXXII, lk 172) * Lapsest peale jälestan ma valme, Platero, nagu ka kirikut, politseid, härjavõitlejaid ja akordioni. Vaesed loomad, kes muudkui räägivad rumalusi valmikirjanike suu läbi, tundusid mulle niisama vastikud kui need, kes vaikivad loodusloo klassi lehkavates vitriinides. Iga sõna, mis nad ütlevad, ma mõtlen, mis ütleb too tähtis, karvane, kollane isand, on minu jaoks nagu klaasist silm, traadist tiivatugi või kunstlik oksatüügas. Alati, kui ma näen Huelva või Sevilla tsirkuse taltsutatud loomi, valm, mis koos kodutööde ja hinnetega, koos kunagise kooliga on jäänud unustusse, ärkab taas nagu lapsepõlve piinav luupainaja. :Mind lepitas kõnelevate loomadega alles täiseas üks valmikirjanik [[Jean de La Fontaine]], kellest sa oled kuulnud mind korduvalt kõnelevat, Platero; ja mõni tema värss loeb mulle ennast varese, tuvi või kitse häälega. :Aga alati jätan lugemata lõpumoraali, selle kuiva saba, selle tuha, selle mahakukkunud sule. (CXXV, lk 176) * Platero, on olemas ilu ülemaste, mida madalamad ei suuda kunagi varjata. Sinu näos on seda silmad, öös täht ja hommikuses aias liblikas ja roos. (CXXXI, lk 184) {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Jiménez, Juan Ramón}} [[Kategooria:Hispaania kirjanikud]] [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] s0pv16p1ew0crzoi3ar19sbg2t2f4l0 135191 135190 2026-05-28T22:11:19Z Ollin Masa 5560 Pilt 135191 wikitext text/x-wiki [[File:JRJimenez.JPG|thumb|Juan Ramón Jiménez (1953)]] '''Juan Ramón Jiménez Mantecón''' (23. detsember 1881 – 29. mai 1958) oli Hispaania kirjanik ja poeet, Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1956. ==Platero ja mina== Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989 * Igat seltsi [[eesel|eeslite]] hea ja sünge jumalanna! Sina, Platero, sarnaned mõnikord tema iidsele suurele eeslile, tema itüfallilisele eeslile, tema jumalikule eeslile, kui sa näiteks vägisi tikud Arroyose lõhnavale õites oapõllule või võtad nõuks paljaks süüa kõik Diezmo lokkavad viinamäed või siis tahad kapata palmide ja oleandrite vahel punerdavat teed pidi Niebla lubjaahjude vaeste kõrbenud emaeeslite juurde. Mina, niisamasugust eeslikangust täis, olen sootuks kuratlik eesel, kade eesel, ülekohtune eesel, see eesel, keda pealegi aitavad teistsugused kanged ja kaunid jumalannad, ja sind olen ma aina ohjepidi sundinud, ise,su hallil turjal lasudes, tegema vastupidist sinu loomule, kas või veri väljas. :[[Kangus]], see on õige sõna nii sinu kui minu jaoks! Meie mõlema pea kohal lehvib jumalanna karm käsi, nii see on, kuid sinu üle on minu süül vanglakatus ja minu üle sinust hoolimata taevas. (II, lk 9) * Tee tõuseb, täis [[vari|varje]], [[kellukas|kellukaid]], lõhnu, rohtu, laule, [[väsimus]]t ja kutset. Äkitselt väljub mäekalda alt söekottide vahele peitunud viletsast hütist tume mehekogu, [[soni]] peas, kepp käes, inetu [[nägu]] hetkeks näha [[sigar]]i punases valguses. Platero kohkub. :"Miskit ühes on?" :"Kuidas muidu... Valgeid [[liblikas|liblikaid]]..." :Ta sorgib raudoraga sadulataskus ja mina ei liiguta sõrmegi, et teda takistada. Avan veerseki — tema ei näe midagi. Ja võibki rahus minna oma teed ulmade algaine, puhtsüdamlik ja prii, jätmata krossigi Tolliametile... (II, lk 20) * [[Kuu]] tuleb meiega kaasa, suur, ümmargune, puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast: paar-kolm musta [[kits]]e kesk karuvabarnaid? Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme... Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik [[mandlipuu]], lumine õitest ja kuust, lööb kokku peekreid valge [[pilv]]ega ning pakub varju märtsikuu tähepiikidest läbitorgitud teele... (V, lk 23) * Vaata, Platero, igal pool sajab [[roos]]e: siniseid roose valgeid, värvita roose... Just nagu laguneks taevas roosideks. Vaata, kuidas nad mu [[laup]]a katavad, mu õlgu, mu käsi... Mis ma teen nii paljude roosidega? :Oskad sa ehk öelda, kust on tulnud see õrn lill, mis iga päev mahendab [[maastik]]ku, seda sulnilt roosaks värvides, valgeks ja taevakarvaliseks — rohkem roose, rohkem roose — nagu pilt Fra Angelicolt, kes põlvitades maalis Jumala au? :Seitsmest [[Paradiis]]i ringist on ikka usutud, et sealt puistatakse maa peale roose. Nagu langeks värvilist ja udupehmet lund, katavad roosid [[torn]]i, [[katus]]t, puid. Vaata, kõik karm muutub [[õrnus]]eks ja [[ilu]]ks. Rohkem roose, rohkem roose, rohkem roose... (X, lk 29) * [[Kevad]]el jätkus [[edevus]]t virguda sel aastal eriti vara, ja mis sest sai — taas tuli tal värisedes peita oma õrn alastus [[märts]]ikuisesse pilvesängi. Milline äng näha närtsimas puhkemata apelsiniõisi! :[[Pääsukesed]] on juba siin, Platero, igal aastal on nad kohe pärale jõudes olnud uudistamas ja tervitamas kõike, oma lauluvidinat ühe hingega õhku paisates. Nad on jutustanud lilledele, mis nad [[Aafrika]]s nägid, edasi-tagasi lennul üle mere kord [[tiib]]a purjeks hoides, teisega riivates veepinda, kord väsinult raale laskudes: teistmoodi [[loojang]]ud, teistmoodi koidud, teistmoodi [[öö]]d ja tähed öös... (XIII, lk 32) * Sina, Platero, pole kunagi roninud katusele. Sina ei saa teada, kui sügavalt ja vabalt hingab rind, kui ronida katusele pimedat puutreppi mööda ja seal istet võtta, ise silmitu keskpäeva lauspäikesest, uputatud taevasinast nagu taeva enese naabruses, pime [[lubi|lubja]] valevusest, millega, nagu sa tead, kaetakse sillutisekividest õuepealne, et jõuaks [[tiik]]i puhtana pilvede [[vesi]]. :Missugune veetlus on katusel! Kirikukellad tornis — need helisevad ju meie endi rinnas, meie endi [[süda]]mete kõrgusel, mis löövad tugevasti; kaugeil viinamägedel säravad labidad hõbedaselt päikeses; kõik on nagu peo peal: teised katused, õued, kus inimesed unustatuses igapäevaelu elavad — sadulsepp, maaler, püttsepp; karjamaade rohelised laigud; [[härg]] või kits; [[surnuaed]], kuhu veereb väikesearvuline ja tume kupeldajamoori [[matus]]; aknad, kus särgiväel tütarlaps end kammib ja muretult laulab; [[jõgi]] ja aurik jõesuudmes; saraalune, kus üksildane [[pillimees]] harjutab kornetit või kus kirglik [[armastus]], pime ja maailmast irdunud, viibib oma iseolemises... (XXI, lk 43) * Vaata, kuidas päike, tungides sügavale mustavasse vette, valgustab ta rohekuldset ilu, mida taevalikult suursugused [[võhumõõk|iirised]] kaldalt hurmunult jälgivad... Seal on sametisi astmeid, mis laskuvad mitmekorruselistesse [[labürint]]idesse, nõiakoopaid kõigi mõeldavate võimalustega, mida unenägude [[mütoloogia]] iganes võib pakkuda [[kunstnik]]uks sündinud inimese ohjeldamatule kujutlusele; veetlikke [[aed]]u, mida võiks luua mõne hullu rohesilmse [[kuninganna]] igikurbus; varemeis [[palee]]sid, nagu too, mida ma nägin õhtuses meres, kui loojuva päikese kallakas kiir riivas madalat vett... Ja veel, ja veel, ja veel; kõik see, mida kõige sügavam uni kokku röövida suudab, hoides kinni põgusa ilu lõpmatust rüüst, mõnest mälestuspildist: valus kevadhetk unustuste aias, mida ei olnudki olemas... Kõik, mis üliväike, aga ometi mõõtmatu, sest näib nii kauge; arvutute tundmuste võti, palavikunägemuste iidsed salavarandused... :Jah, Platero, see vaikne [[järv]] oli kunagi minu süda. (XXVIII, lk 51) * Lapsed on viinud Platero alla Paplioja äärde, talle selga ladunud kollase lillekoorma ja kihutavad teist suure kära, naeru ja tembutamise saatel traavi jooksma. Seal, pisut allpool on [[vihm]]a sadanud — see põgenev pilv, mis rohelise aasa riputas täis oma kuld- ja hõbeniitidest [[loor]]e ja mille sees nagu nutvas [[lüüra]]s võbeles [[vikerkaar]]. Kellukad eeslikese läbiligunenud turjal tilguvad ikka veel. (XXIX, lk 53) * See puu, Platero, see [[akaatsia]], mille ma ise istutasin, roheline [[leek]], mis kevad-kevadelt muudkui kasvas ja mis praegu katab meid oma küllusliku ja helde krooniga loojuva päikese valguses, oli sel ajal, kui ma ses praegu tühjaks jäänud majas elasin, parim toit minu [[luule]]le. Üksainus oks, aprillismaragdi või oktoobrikulla ehtes, üksainus [[pilk]] sellele värskendas mu laupa nagu [[muusa]] puhas puudutus. Kui kena, kui nõtke, kui sire ta oli! Praeguseks, Platero, on tast saanud peaaegu kogu õue valitsejanna. On teine vast tore! Ma ei tea, mäletab ta mind veel või ei. Ja minulegi paistab, nagu poleks siin ta ise. Kogu selle aja, kus mina olin ta unustanud, just nagu polekski teda olnud, oli iga kevad nende aastate jooksul, kus ta oli jäänud kaugusse, kuhu ei küündinud minu tundmuste heakskiit, vorminud teda oma tahtmist mööda. (XLV, lk 72) * [[Kaev]]u kaudu põgeneb hing [[sügavus]]se. (LII, lk 82) * Loen ühest sõnaraamatust: ASINOGRAAFIA, ''iroonil.'', eesli [[kirjeldus]]. Vaene eesel! Nii hea, nii üllameelne, nii arusaaja, nagu sa oled! Irooniline... Miks küll? Isegi tõsise kirjelduse vääriliseks pole sind peetud, sind, kelle kirjeldamine peaks olema tõeline kevadmuinasjutt! Jah, ainult head inimest peaks tohtima nimetada eesliks! Ja ainult paha eeslit võiks tohtida nimetada inimeseks! Irooniline... Ja seda sinu kohta, kes sa oled nii arukas, nii sõber kõigile, vanale ja lapsele, ojale ja liblikale, päikesele ja koerale, lillele ja kuule; rahulik ja osavõtlik, nukker ja armas, aasade [[Marcus Aurelius]]... (LV, lk 87) * Rännata [[kuslapuu]]de varjuvärskuses suve sulavaid teeradu — milline rõõm! Ma laulan või loen taevale luuletusi. (LVII, lk 90) * Millist luulet kätkeb [[kaugus]]e mõistatuslikkus, kunagi hinges aimatu kalbe jälg siin hämarduva [[linn]]a vaikses ja väsinud harduses! Kõikevallutav hurm hoiab kogu linna otsekui naelutatuna ühe suure ja kurva mõtte ristipuule. (LIX, lk 93) * [[Varblased]]! Mis sagin viinapuuväätides ümarate pilvede all, kust vahel langeb vihmapihu, mis sädin, mis igavene nokasõda! Üks laskub oksale, läheb siis ja raag väreleb tagantjärele; teine joob nokatäie kaevuraketisele kogunenud lombist; kolmas hüpleb kuurikatusel, kesk peaaegu kuivanud lilli, mida sumune päev elule äratab. Õnnistatud linnud, kellel pole pühi! Nende looduslikkuse ja tõelisuse vabas monotoonsuses ei anna kirikukellad midagi peale segase õnnetunde. Rahulolevaina, ilma saatusraskete kohustusteta, ilma nende taevasteta ja [[põrgu]]teta, mis hurmavad või kohutavad vaeseid ori-inimesi, ilma ühegi [[moraal]]ita peale nende enda oma, ilma ühegi jumalata peale taevasina on nad minu [[vennad]], minu armsad vennad. :Nad rändavad ilma [[raha]]ta ja ilma [[pagas]]ita, kolivad, kuhu parajasti pähe tuleb, valivad välja mõne oja või puuvõra ja õnne saavutamiseks pole neil vaja enamat kui lehvitada korraks tiibu; ei tea nad midagi [[esmaspäev]]adest ega [[laupäev]]adest; nad kümblevad kõikjal ja igal ajal; nende armastus on nimetu ja seda jätkub kõikjale. (LXIII, lk 98) * On [[üksindus]] nagu valguse suur mõte. (LXVIII, lk 104) * Hing, Platero, tunneb end tõelise kuningana, kes valitseb omaenda tunnete varandusi ning Looduse suurt ja tervet ihu, ja aukartuses tohivad osa saada Looduse särava ja igavese ilu vaatemängudest need, kes seda väärivad (LXX, lk 108) * Platero on karjaõue kaevul just ära joonud kaks ämbritäit vett koos tähtedega ja tagasi tulnud talli, aeglaselt, hajameelselt, läbi kõrgete [[päevalill]]ede alt. (LXXVIII, lk 118) * Oled sa näinud mind kunagi, Platero, pikutamas künkal, romantiline ja klassikaline ühtaegu? :Mööduvad härjad, koerad, rongad, ja ma ei liiguta ennast, isegi mitte ei vaata. Saabub õhtu, ja alles siis lähen ma ära, kui pimedus sunnib. Ma ei tea, millal ma siin olin esimest korda, ja isegi kahtlen, kas seda esimest korda on kunagi olnud. Sa ju tead, millisest künkast on jutt: sellest punasest, mis kerkib Cobano vana viinamäe tagant, otsekui seisaksid seal mees ja naine. :Sellel künkal olen lugenud kõik oma lugemised ja mõtelnud kõik oma mõtlemised. Kõikides muuseumides näen ma seda portreed iseendast, maalitut mu enese poolt: mina, mustas, liiva peal pikutamas, seljaga minu, see tähendab, sinu või ükskõik kelle poole, kes iganes vaataks, minu silmade ja päikeseloojaku vahel lehvimas mu vaba mõte. (LXXXIV, lk 125) * See on aastaaeg, mis kutsub meid vaatama oma hinge, Platero. Nüüd saame teistmoodi sõbra: uue, valitud ja õilsa [[raamat]]u. Ja avatud raamatu ees näib avatuna kogu loodus, oma peitmatuses aldis üksildasegi mõtte [[lõpmatus]]ele ja [[pidevus]]ele. :Vaata seda [[puu]]d, Platero: roheline ja kahisev, varjas ta veel vähem kui kuu aja eest meie lõunatunde, üksiku, väikese ja kuivana, must [[lind]] hõrenevas võras, lõikub ta rutaka loojangu tulikollasesse nukrusse. (XCII, lk 135) * Kui kaunis on see [[granaatõun]], Platero! Selle saatis mulle Aguedilla, valinud välja parima Monjase oja äärest. Ükski puuvili ei pane mind sel kombel mõtlema vee värskusest, mis teda toidab. Ta on lõhkemas rõõsast ja tugevast [[tervis]]est. Kas sööme ta ära? Platero, kui meeldiv maik on tema kibedal ja kuival, kõvasti küljes kestal, mis on nagu juurikas mulla sees! Nii, ja selle järel — missugune magusus! — otsekui pisikesteks [[rubiin]]ideks pudenenud koidupuna maitse, võtnud visalt koorest kinni hoidvate seemnekeste kuju. Edasi aga juba kogu see sisemus, tihke ja terve, kobar oivalisi mahlaseid söödavaid [[ametüst]]e nagu noore kuninganna süda. Milline toredus, Platero! Võta, söö! Milline rikkus! Mis mõnu hammastele, tungida sellesse punasesse, rõõmsasse ja külluslikku küpsusse! Oota, ma ei saa ju rääkida! See annab maitsmisele umbes sedasama, mis nägemisele kaleidoskoobi elus värvilabürint. Ongi otsas! (XCVI, lk 141) * See paik on nii üksildane, et alati tundub, et siin on keegi. (CI, lk 147) * Minu ema mälestust mööda olevat vanaema Teresa surnud lillehulluses. Mingite mõistatuslike seoste läbi nende tähtedega, mis vilkusid mu varase lapsepõlve värvilistes unenägudes, mõtlen ikka, et tema hulluse lilled olid roosad, sinised ja lillad raudürdid. :Vanaema Teresat näen aina läbi siseõue võreukse värviliste klaaside, kustkaudu kuu ja päike paistsid kas siniselt või punaselt, näen teda ikka kannatlikult kummardumas oma siniõieliste lillepottide või valendavate peenarde kohale. Ja nägemus püsib, pööramata palet, sest ma ei mäleta, milline see võis olla — kunagi pärastlõunases augustipäikeses või tormisel septembripäeval. (CXV, lk 163) * Sajab. Täna me põllule ei lähe. Täna on mõtiskluste päev. Vaata, kuidas lippab vesi katuserennides. Vaata, kuidas saavad puhtaks akaatsiad, juba mustad, vaid siin-seal pisut kulda; kuidas kraavis uuesti alustab oma teekonda laste laevuke, mis eile alles rohus kinni istus. Ja püüa tabada ses põgusas kahvatus päikesehelgis, kuidas kirikutorni tagant väljub vikerkaar, et sealsamas meie silme all ka surra. (CXVIII, lk 166) * Missugune imeöö see on lastele, Piatero! Võimatu oli neid magama saada. Lõpuks uni murdis nad: ühe tugitoolis, teise põrandal maas kamina ees, Blanca madalal toolikesel, Pepe aga aknaalusel kivipingil, nägu ukse poole, et mitte mööda lasta kuningate tulekut... Ja nüüd selles rahulises sügavikus, kuhu elu on hääbunud, tundub otsekui suurt tulvil ja tervet südant, ühist kõikidele, elavat ja võlutud unenägu. :Enne õhtusööki läksime kõik üles. Milline elevus trepil, mis teistel õhtutel oli neile nii hirmu peale ajanud! "Mina ei karda küll üldsegi, Pepe," ütles Blanca. "Aga sina?" Ja ise võttis minul väga kõvasti käest kinni. Ja me panime rõdule sidrunipuude vahele igaüks oma kinga. Nüüd, Platero, läheme riietuma, meie kõik: Montemayor, tädi, Maria Teresa, Lolilla, Perico, sina ja mina, paneme ümber linad ja päevatekid ja pähe vanad kübarad. Ja kell kaksteist läheme laste akende alla — kogu see kostümeeritud rongkäik, küünlad käes, kolistades kastruleid, puhudes [[trompet]]eid ja seda [[merikarp]]i, mis harilikult seisab nurgatoas. Kõige ees kannad sina mind, kes ma olen Kaspari osas, takust habe ees, ja sinul on sadulatekiks Kolumbia lipp, mille ma sain oma konsulist onult... (CXXII, lk 172) * Lapsest peale jälestan ma valme, Platero, nagu ka kirikut, politseid, härjavõitlejaid ja akordioni. Vaesed loomad, kes muudkui räägivad rumalusi valmikirjanike suu läbi, tundusid mulle niisama vastikud kui need, kes vaikivad loodusloo klassi lehkavates vitriinides. Iga sõna, mis nad ütlevad, ma mõtlen, mis ütleb too tähtis, karvane, kollane isand, on minu jaoks nagu klaasist silm, traadist tiivatugi või kunstlik oksatüügas. Alati, kui ma näen Huelva või Sevilla tsirkuse taltsutatud loomi, valm, mis koos kodutööde ja hinnetega, koos kunagise kooliga on jäänud unustusse, ärkab taas nagu lapsepõlve piinav luupainaja. :Mind lepitas kõnelevate loomadega alles täiseas üks valmikirjanik [[Jean de La Fontaine]], kellest sa oled kuulnud mind korduvalt kõnelevat, Platero; ja mõni tema värss loeb mulle ennast varese, tuvi või kitse häälega. :Aga alati jätan lugemata lõpumoraali, selle kuiva saba, selle tuha, selle mahakukkunud sule. (CXXV, lk 176) * Platero, on olemas ilu ülemaste, mida madalamad ei suuda kunagi varjata. Sinu näos on seda silmad, öös täht ja hommikuses aias liblikas ja roos. (CXXXI, lk 184) {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Jiménez, Juan Ramón}} [[Kategooria:Hispaania kirjanikud]] [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] 2q6czn3gtzm6djuhu45hwg17uixjy04