Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.47.0-wmf.4 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 10 16844 135231 134927 2026-05-31T08:38:09Z Pseudacorus 2604 135231 wikitext text/x-wiki [[File:Notification-icon-Wikiquote.svg|30px|Vikitsitaadid|link=]] <big>[[Heljo Mänd]] 100</big></br> <big>[[Aare Pilv]] 50</big></br> <big>[[Éva Janikovszky]] 100</big></br> <big>[[Harper Lee]] 100</big></br> <big>[[Ain Kaalep]] 100</big></br> 5fmcll11gdirkqxprzdb8sa7f6i4wt4 0 19003 135226 135225 2026-05-30T20:19:13Z Pseudacorus 2604 /* "Lumm" */ 135226 wikitext text/x-wiki [[File:AS Byatt Portrait.jpg|144px|thumb|right|A. S. Byatt (2007)]] '''Antonia Susan Duffy''' (neiuna Drabble, kirjanikunimena kasutas initsiaale ja esimese abikaasa perekonnanime '''A. S. Byatt'''; 24. august 1936 - 16 november 2023) oli inglise luuletaja ja romaanikirjanik. Kirjanik [[Margaret Drabble]] ja kunstiajaloolane [[Helen Langdon]] on tema õed. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Possession", mis pälvis 1990. aastal Bookeri auhinna. =="Lumm"== A. S. Byatt, "Lumm". Tõlkinud [[Krista Kaer]], Varrak, 2013. * [Randolph Henry Ash:] "[[Indiviid]] ilmub [[hetk]]eks, liitub mõttekogukonnaga, muudab seda hetkeks ja sureb; aga [[liik]], mis ei sure, lõikab tema efemeerse olemasolu vilju." (märkus arve tagaküljel), lk 12 * Kell tiksus, [[tolm]]ukübemed tantsisid päikesevalguses ning Roland mõtiskles teadmisteotsingu väsitavast ja lummutavast [[lõputus]]est. Seal ta istus, avastas taas surnud mehe lugemiskogemust ning seadis oma avastusretke raamatukogukella ja kõhu kerge kokkutõmbumise järgi. (Londoni [[raamatukogu]]s [[kohv]]i ei jooda.) (lk 13) * Ta [[ema]] oli joonud liiga palju [[õlu]]t, "läinud [[kool]]i" ja viinud ta metallitöötlemisest üle [[ladina keel]]de, kodanikuõpetusest [[prantsuse keel]]de ning oli maksnud ta matemaatikaõpetajale [[raha]]ga, mis oli saadud [[ajaleht]]ede müümisest, mida ema Rolandit tegema oli sundinud, ja nii oligi Roland saanud vanamoodsa klassikalise [[haridus]]e, milles olid lüngad seal, kus [[õpetaja]]d olid koondatud või kus oli klassiruumis valitsenud [[kaos]]. Ta oli teinud alati seda, mida temalt loodeti, ta oli saanud neli A-d keskkooli lõpueksamitel, lõpetanud [[ülikool]]i kiitusega ja saanud [[doktorikraad]]i. Nüüd oli ta sisuliselt [[töötu]], elatas end ära poole koduõpetajakohaga, Blackadderile jooksupoisiks olemisega ja mõnikord [[restoran]]is nõusid pestes. :Ekspansiivsetel 1960. aastatel oleks ta edenenud kiiresti ja iseenesest, nüüd aga pidas ta end [[hädavares]]eks ning tundis, et oli selles ise ähmaselt süüdi. (lk 20) * Kui Roland sel õhtul koju jõudis, tundis ta juba õhust, et Val on tujus. Keldrikorter oli täis praesibulate vänget soojust, mis tähendas, et Val valmistab mingit keerulist toitu. Kui Val ei olnud tujus, kui ta oli apaatne, avas ta [[konserv]]e või keetis [[muna|mune]] või tegi äärmisel juhul avokaadosalatit. Kui Val oli kas väga rõõmus või väga vihane, tegi ta süüa. (lk 25) * [[Kevad]]el valgustas nende [[aken]]t ülalt säravkollaste [[nartsiss]]ide tiheda rea [[kollane]] kuma. [[Metsviinapuu]]väädid roomasid aknaraamini ja liikusid väikestel ümaratel juurevõsudel suure taimekiirusega üle [[klaas]]i. Mõnikord vajusid [[jasmiin]]ikahlud, mis eraldusid [[maja]] ääres ohtralt õitsevast põõsast, oma sulni [[lõhn]]aga üle nende trepikäsipuu, enne kui tuli proua Irving oma aiarõivastes, [[kummikud]] jalas ja [[põll]] viledaks kulunud tviidkostüümi peal, milles ta oli neid kõigepealt [[korter]]isse ahvatlenud, ja sidus need uuesti üles. (lk 28) * Siin tühjas [[vaikus]]es pakkis ta lahti jalgratta sadulakorvid ja läks panipaika, kus kükitas kogukas [[paljundusmasin]] keset inetuid köögirätte teeplekilise valamu kõrval. Sel ajal kui masin ekstraktoritiiviku kõmina ja sumina saatel soojenes, võttis ta oma kaks kirja välja ja luges neid uuesti. Siis laotas ta need, kiri allpool, otsekui ennustamiseks mustale klaasile, mille all hõljusid ja möödusid rohelise [[valgus]]e sambad. Ja masin sülitas välja nende kirjutiste kuumad ja kemikaalide järele lõhnavad spektrogrammid, kujuteldava tühja ruumi must raamistus seal, kus originaali servades oli sajanditolm. (lk 32) * [[Briti Muuseum]]i kõik alumised ruumid lehkavad kassikusest. [[Kõuts]]id nihverdavad ennast sisse võrede vahelt ja ventilatsiooniavadest, hulguvad ringi ning neid aetakse taga ning vahetevahel ka toidetakse vargsi. (lk 38) * [[F. R. Leavis|Leavis]] tegi Blackadderiga seda, mida ta tõsiste [[üliõpilane|üliõpilastega]] ikka tegi: ta näitas neile [[inglise kirjandus]]e hirmsat ja hunnitut [[tähtsus]]t ja [[tarvilikkus]]t ning võttis neilt samal ajal igasuguse usu sellesse, et nad ise oleksid võimelised sellesse oma panust andma või seda muutma. (lk 38) * Ashi oli huvitanud kõik. Araabia [[astronoomia]] ja Aafrika transpordisüsteemid, [[inglid]] ja tammepahad, [[hüdraulika]] ja [[giljotiin]], [[druiid]]id ja ''grande armeé'', [[katarid]] ja [[trükkal]]ite õpipoisid, [[ektoplasma]] ja Päikese [[mütoloogia]], külmunud [[mastodon]]ide viimased söömaajad ja [[taevamanna]] tegelik olemus. Joonealused märkused matsid [[tekst]]i enda alla ja neelasid selle endasse. (lk 39-40) * Kui ilus [[naine]] ennast [[peegel|peeglist]] näeb, ütles [[Simone Weil]], teab ta: "See olen mina." Inetu naine teab samasuguse kindlusega: "See ei ole mina." (lk 74) * "Ja mida teie [[London]]is teete, härra Michell?" :"Ma olen ülikooli juures doktorant. Õpetan ka natuke. Praegu töötan Randolph Henry Ashi käsikirjade toimetuse heaks." :"Ta kirjutas ühe hea [[luuletus]]e, mida me koolis õppisime," ütles Sir George. "Mina ise pole kunagi luulest suurt pidanud, aga see mulle meeldis. "Jahimees". Kas te teate seda luuletust? Ühest kiviaja kutist, kes paneb üles püüniseid ja ihub ränikivi ja räägib oma [[koer]]aga ja nuhutab [[õhk]]u, et saada aru, mis [[ilm]] tuleb. Selles luuletuses tekib tõeline ohu tunne. Siiski veider viis oma elu veeta - teise mehe värsse uurida." (lk 100) * [Christabel LaMotte:] Ma elan piiratult ja iseendaga suheldes - nii on parem - mitte nagu [[printsess]] tihnikus, mitte mingil juhul, vaid pigem nagu väga rammus ja rahulolev [[ämblik]] keset sätendavat võrku, kui Te andestate mulle selle pisut ebameeldiva [[analoogia]]. [[Arachne]] on daam, kelle vastu ma tunnen suurt [[sümpaatia]]t, aus käsitööline, kes teeb täiuslikke [[muster|mustreid]], aga kaldub natuke tavatult napsama külla tulnud või lubamatult sisenenud võõraid, tajudes võib-olla nende vahet sageli alles siis, kui on liiga hilja. (lk 111, kiri R. H. Ashile) * [Randolph Henry Ash:] Ma ei unusta midagi, mis on juhtunud. Ma pole loomu poolest unustaja. ([[Unustamine]] pole meie vahel enam küsimus, eks ole?) Sa võid olla kindel, et ma säilitan iga kõige tähtsusetumagi lausutud või kirjutatud [[sõna]] ning kõik teised asjad ka oma jonnaka [[mälu]] kõvas [[vaha]]s. Iga väikese asja, pane tähele, kõik. Kui Sa need kirjad põletad, on neil järelelu minu mälus senikaua, kuni ma elan, nagu kustunud raketi jäljel seda vaatava [[silm]]a võrkkestal. Ma ei suuda uskuda, et Sa need põletad. Ma ei suuda uskuda, et Sa seda ei tee. Ma tean, et Sa ei ütle mulle, mida Sa oled otsustanud, ning ma pean lõpetama selle kirjutamise ja tahtmatu ootuse, et saan Sult võimatu, oodatud vastuse, mis oli [[minevik]]us alati [[vapustus]], [[muutus]], kõige sagedamini aga [[nauding]]. (lk 113, kiri Christabelile) * Tema [prof Cropperi] tuhvlitele, mis olid mutimustast [[samet]]ist, oli kuldniidiga tikitud naisepea, mida ümbritsesid lahtiste juuste lendkiired. Need olid tehtud Londonis tema kirjelduse kohaselt. Selle naise kuju oli Robert Dale Oweni ülikooli kõige vanema osa, Harmonia [[muuseum]]i sammashallis, mis oli saanud oma nime antiik-Aleksandria akadeemia, selle "muusade linnukuudi" järgi. Ta kujutas endast [[Mnemosyne]]t, [[muusa]]de ema, kuigi nüüd tundsid ta ilma vihjeta ära üksnes vähesed, ning kõige sagedamini pidasid pealiskaudse haridusega inimesed teda [[Medusa]]ks. (lk 118) * [[Ajalugu]], kirjutamine nakatab teatud aja möödudes inimese enesetaju ning Mortimer Cropper, kes dokumenteeris sujuvalt iga viimase kui ühiku, mis puudutas Randolph Henry Ashi päevi, tema väljaminekuid ja kojutulekuid, tema õhtusöögikutseid, [[jalutuskäik]]e, ülemäära kaastundlikku suhtumist [[teenija]]tesse, tema [[vastumeelsus]]t kuulsusena kohtlemise vastu, oli võib-olla üsna loomulikult tundnud, et tema enda identsus oli mõnel juhul, parimal juhul, ainult kujuteldav ja sulandus sellesse kirjutamisteemasse, jäädvustatavasse materjali. Ta oli tähtis inimene. Tal oli [[võim]]u, ametikohale määramise ja sealt vallandamise võimu, tšekiraamatu võimu, Thothi võimu ja Mercuriuse kombel ligipääs Stanti kogu [[saladus]]tele. Ta hoolitses oma [[keha]], välise mina eest nõudlikkusega, mida ta oleks rakendanud ka sisemise mina hüvanguks, kui ta oleks teadnud, kes ta on, kui ta ei oleks tundnud, et kogu see asi on tiheda saladuslooriga kaetud. (lk 125) * [Randolph Henry Ash:] See, mis on loetud, mõistetud ja vaadeldud ja intellektuaalselt taibatud, armuline proua, kuulub meile, et me sellega elaksime ja töötaksime. Terve elu kestev uurimistöö teeb meile kättesaadavaks üksnes osakese meie esivanemailt päritud minevikust, rääkimata neist [[igavik]]est enne meie rassi kujunemist. Selle osakese peame aga põhjalikult omaks võtma ja edasi andma. ''Hoc opus, hic labor est''. Pole olemas, on mul [[kiusatus]] kinnitada, ühtki kerget teed, ühtki otseteed - neid leida püüdes oleme nagu [[Bunyan]]i Võhiklus, kes leidis põrgutee isegi Taevase Linna värava ees. (lk 132, kiri proua Cropperile) * Cropper avas lukustatud [[kohver|kohvri]], pani ära Randolph Ashi kirjad ristitütrele - või igal juhul nende varastatud kujutised - ja võttis välja need teised [[foto]]d, millest tal oli suur ja mitmekesine [[kollektsioon]] - sedavõrd mitmekesine, kuivõrd on võimalik varieerida ihu või nahatooni või nurga või detailsuse mõttes seda põhiolemuselt nii lihtsat tegevust või andumust. Tal olid tema enda sublimatsiooniviisid. (lk 141) * Professor Bengtsson pakkus talle abilektori kohta. See oli Beatrice'ile suureks [[rõõm]]uks ja [[hirm]]uks, üldiselt küll rohkem rõõm kui hirm. Ta arutas [[sonett|sonetivormi]] läbi aegade, lüürika olemust ja naiste kujutamise muutusi enamasti naistudengitega, kes olid viiekümnendatel klošš-seelikutega ja värvitud huultega, kuuekümnendatel miniseelikutega ja pikkade India puuvillast hõlstidega, seitsmekümnendatel mustaks värvitud huultega prerafaeliitlike juuksepahmakate all ning lõhnasid beebikreemi, Elizabeth Ardeni Blue Grassi, kanepi ja rikkumata feministliku [[higi]] järele. Need olid head ajad. Halbadest aegadest, mis pidid saabuma hiljem, enne seda, kui ta enneaegselt pensionile jäi, ei tahtnud ta mõelda. (lk 146) * Tegelikult valitsesid tema mõtteid ta oma [[seksuaalsus]]est täielikult tema massiivsed ja vastuvõtmatud [[rinnad]]. Need oli ta nooruses surunud [[korsett]]i kasutamata tuunikakleitide ja särgikute alla, lastes neil vabalt omaenda lihaseid arendada, nagu tolleaegsed paremad meditsiinilised nõuanded soovitasid, kuid venitades ja vajutades need parandamatult lotti. Mõni teine naine oleks ehk nende rindadega uhkeldanud, kandnud neid uhkelt enda ees ja sobitanud toretsevalt [[dekoltee]]sse. Beatrice Nest pakkis rinnad lontis ja vanaemalikku [[pihik]]usse ning venitas nende peale käsitsikootud džemprid, kaunistatud väikeste pisarakujuliste aukude ridadega, mis olid tema kehakontuuride ümber pisut irevil ja pisut pruntis. (lk 147) * [Ellen Ashi päevik:] Nüüd aga mõtlen ma - oleks olnud parem, eks ole, hoida kinni ihast saada poeediks? Ma ei suudaks kunagi kirjutada nii hästi nagu Randolph, aga seda ei suuda ega suudaks keegi, ning seega ei tasuks võib-olla kaaluda seda vastuväitena millegi tegemisele. :Võib-olla oleks ta siis, kui ma oleksin ta elu raskemaks teinud, kirjutanud vähem või kammitsetumalt. Ma ei saa väita, nagu oleksin ma [[geenius]]e ämmaemand, aga kui ma ei olegi hõlbustanud, ei ole ma ka takistanud, nagu paljud naised oleksid võinud teha. See on väga väike [[voorus]], millele pretendeerida, väga negatiivne [[saavutus]], millega õigustada kogu oma elu. (lk 154) * Nähtavale ilmus väga pehme puhas läikiv must kingapaar, millele järgnesid laitmatu viigiga tuhmmustad, peenetriibulise kerge villase kangaga kaetud sääred, seejärel kauni lõikega [[pintsak]]u alumine serv, mille mustav ava paljastas erepunase siidvoodri ning hõlmade vahelt paistva lameda lihaselise kõhu peene punase triibuga valge särgi all. Järgnesid Vali jalad kahvatusinistes sukkades ja hallikassinistes kingades tema sinepikarva kreppriidega sarnaneva ja siniste kuu moodi lillede mustriga kleidi lõdva palistuse all. Neli jalga lähenesid ja kaugenesid, kaugenesid ja lähenesid, mehe jalad surusid keldritrepi poole, naise jalad panid vastu ja tõrjusid. Roland avas ukse ja läks üles, ärgitatud enamasti sellest, mis temast alati võitu sai - puhtast [[uudishimu]]st, missugune näeb välja ülemine pool. (lk 157) * Nad võtsid riidest lahti ja pakkusid teineteisele kaisutustega viletsat [[lohutus]]t. Alguses arvas Roland, ei asjast ei tule üldse midagi välja. On teatud asju, mida ei saa teha pelgalt [[tahtejõud|tahtejõuga]]. (lk 159) * [[Kirjad]], avastas Roland, on niisugune [[narratiiv]]ivorm, mis ei näe ette mingit [[tulemus]]t, mingit lõpetust. Tema aeg oli narratiivsete [[teooria]]te valitsusaeg. Kirjad ei räägi mingit [[lugu]], sest need ei tea ühest reast teise, kuhu need kulgevad. Kui Maud ei oleks olnud nii külmalt vaenulik, oleks Roland - üldhuvi mõttes - tema tähelepanu sellele juhtinud, aga naine ei vaadanud üles ega vastanud ta pilgule. :Lõpuks ei välista kirjad mitte ainult [[lugeja]]t kui kaasautorit või ennustajat või oletajat, vaid need välistavad lugeja kui ''lugeja'', sest kui tegu on päris kirjadega, on need kirjutatud ühele lugejale. (lk 164) * [Ellen Ash:] Kes suudaks taluda mõtet ahnetest [[käsi|kätest]], mis künnavad [[Dickens]]i [[kirjutuslaud|kirjutuslaua]] sahtlites, otsides tema isiklikke dokumente, neid isiklike tunnete jäädvustusi, mis olid tema ja ainult tema omad - mitte mõeldud avalikkusele tarbimiseks -, kuigi need, kes ei loe tema imelisi [[romaan]]e tõelise hoolega, ahmivad nüüd tema niinimetatud elu tema kirjadest. (lk 164) * [Randolph Henry Ash:] See, mis teeb minust poeedi ja mitte romaanikirjaniku - on tingitud [[keel]]e enda laulust. Sest luuletajate ja romaanikirjanike vahe on selles, et esimesed kirjutavad keele elu nimel, ja teised kirjutavad maailma parandamiseks. (lk 166) * [Christabel:] [[Muna]], härra, on vastus, nagu Te kergesti taipasite juba [[algus]]est peale, muna, [[täiuslikkus|täiuslik]] O, elus [[kivi]], ilma uste ja akendeta, mille [[elu]] võib uinuda, kuni see äratatakse - või siis leiab see, et tal on [[tiivad]], mida sirutada - mitte nii nagu siin - oi, ei... :Muna on minu vastus. Mis on [[mõistatus]]? :Ma olen iseenda mõistatus. Oh, härra, ärge püüdke lahkesti mu [[üksindus]]t parandada või seda mult varastada. See on asi, mida meid, naisi, kartma õpetatakse - oh, see hirmus torn, oh, need tihnikud selle ümber - ei mingit seltsilistega [[pesa]], ainult suur keskne [[torn]]. (lk 172) * [Christabel LaMotte'i muinasjutt "Lävi":] [[Nõmm]] ja [[raba]] olid täis ristuvaid radasid, mis olid tolmused ja looklesid [[kanarbik]]u ja [[sõnajalg]]ade ning väikeste, haarduvate juurtega [[kadakas|kadakate]] vahel. Ei olnud mitte ühtainsat teed, vaid palju teid, kõik üksteisega risti nagu praod mingis hullumeelses [[kann]]us, ning ta ratsutas mööda üht ja siis mööda teist, valis kõige otsema ja kivisema ning leidis end alati palava päikese käes järjekordselt [[risttee]]lt, mis oli samasugune nagu see, millelt ta oli äsja lahkunud. Mõne aja pärast otsustas ta ratsutada nii, et päike jääks kogu aeg tema selja taha - see tõi tema kulgemisse vähemalt mingi järjekindluse - kuigi tuleb öelda, et kui ta seda otsustas, kallid lugejad, oli tal vaid üpris ähmane ettekujutus sellest, kus oli päike olnud tema [[seiklus]]e alguses. Nii juhtub selles elus sageli. Me muutume järjekindlaks ja korralikuks liiga hilja, puuduliku põhjendusega, ning võtame võib-olla vale suuna. (lk 188-189) * [Randolph Henry Ash:] Ja Te saadate mulle [[luuletus]]e ja täheldate arukalt, et luuletused on väärt rohkem kui kõik maailma kurgivõileivad. On tõesti - ja eriti Teie luuletused -, aga Te võite kujutleda poeetilise [[kujutlusvõime]] [[rikutus]]t ning selle iha toituda kujuteldavatest [[kurgivõileib]]adest, mille see manab esile, kuna neid ei ole kindlasti võimalik saada, kui mingi Inglise [[taevamanna]] - oh, need [[täiuslikkus|täiuslikud]] rohelised sõõrid - oh, see peenelt aimuv [[sool]]amaitse - oh, see värske, hele [[või]] - oh, ja eelkõige pehmed, valged saiaraasukesed ja äsja küpsetatud [[sai]]a kuldne koorik - ja nii, nagu elu kõigis külgedes, idealiseerib väsimatu mõttekujutus seda, mida on võimalik napsata ja alla neelata hetkelise vaoshoitud [[ahnus]]ega, kaine [[fakt]]iga. (lk 196) * [Randolph Henry Ash:] Sest ma olen ju kõigest üks üheksateistkümnenda sajandi [[härrasmees]] otse keset suitsust Londonit - ja see, mis on talle eriomane, tähendab teada, kui kaugele ulatub tema hääbuv [[vaatepunkt]] - enne ja selle aja paiku ja pärast - samas on ta kogu aeg see, kes ta on oma [[põskhabe]]mega ja riiulitega, mis on täis [[Platon]]it ja [[Ludwig Feuerbach|Feuerbach]]i, [[Püha Augustinus]]t ja [[John Stuart Mill]]i. (lk 197) * [Randolph Henry Ash:] Ja ma pole vastanud sellele, mida te ütlesite oma [[eepos]]e kohta. Noh, kui te ikka veel minu seisukohtadest hoolite - aga miks te peaksite? Te olete luuletaja ja peaksite lõpuks hoolima üksnes omaenda seisukohtadest - miks ka mitte eepos? Miks mitte müütiline draama kaheteistkümnes raamatus? Ma ei näe looduses mingit põhjust, miks ei võiks naine kirjutada säärast poeemi sama hästi kui mees - kui ta vaid selle nõuks võtaks. (lk 207) * [Randolph Henry Ash:] Te ju teate, kuidas see käib, sest olete ise poeet - kirjutad sellise ja sellise narratiivi ja mõtled selle käigus - siin on kena käsitlus - see kontseptsioon mahendab seda - ega see ei ole enamikule liiga ilmne? - ega siin ei ole liiga paks kiht endastmõistetavust - liiga ilmselge [[tähendus]] tekitab peaaegu vastikust - ja siis saab [[üldsus]] selle kätte ja kuulutab selle ühtaegu liiga jõuliselt lihtsaks ja liiga kõrgilt arusaamatuks ning selge on ainult see, et ükskõik mida sa oled lootnud väljendada, on kadunud [[arusaamatus]]e ududesse - ja kaotab aeglaselt oma elu - su oma meeles nagu ka lugejate omas. (lk 210-211) * [Christabel LaMotte:]] Me käisime kuulamas veel üht loengut viimase aja spirituaalsete ilmingute kohta, mille pidas üks väga auväärne [[kveeker]] - kes alustas eelsoodumusest vaimuelu uskuda - kuid ilma labase soovita saada šokeeritud või ehmatatud. Ise [[inglane]], iseloomustas ta inglasi - viisil, mis pole päris võõras luuletaja Ashi stiilile. Me oleme teinud läbi - ütles see tubli mees - kahekordse kõvastumise protsessi. [[Äri]] - ja protestantlik spirituaalsetest suhetest loobumine - on üheskoos pannud meid sisemiselt [[tardumine|tarduma]] ja [[luustumine|luustuma]]. :Me oleme labaselt [[materialism|materialistlikud]] - ja meid ei rahulda miski peale spirituaalsete tõikade materiaalsete tõendite - nagu me neid nimetame - ja nii on [[vaim]]ud armulikult valmis rääkima meiega neil tahumatutel viisidel - koputamisega - sahinaga - ja meloodilise üminaga - mida ei olnud vaja vanasti - kui meie usk oli meis õhevil ja elav - (lk 213-214) * [Christabel LaMotte:] Ma ei ütle midagi [[elulõng]]a ja [[roos]]ide kohta - aga meil on väga kaunis [[viirpuu]], just nüüd lopsakas ja raske roosadest ja kreemikatest õitest ning ohkamas seda mandlilõhna - mis on magus - nii magus - et lausa valus hakkab. Ma ei ütle, kus see puu on - ega ka seda, kas see on noor või vana, suur või väike - nii et Te kujutlete seda nüüd nii, nagu see tegelikult ei ole - paradiisliku ja ohtlikuna - Te ju teate, et maikuud ei tohi kunagi tuppa tuua. (lk 226) * [Christabel LaMotte:] Te mõistate - minu elus on kolm - ja ainult kolm inimest - taibanud - et vajadus panna kirja sõnu - mida ma sõnadena mõistan - aga ka sõnu, enamasti sõnu - sõnad on olnud kogu mu elu, kogu mu elu - see vajadus on nagu ämbliku vajadus, kes kannab enda ees tohutu suurt siidikoormat, mille ta peab lõngaks ketrama - see siid on tema elu, tema kodu, tema turvatunne - ka tema söök ja jook - ja kui seda rünnatakse või see alla tõmmatakse, noh, mida muud saab ta siis teha, kui kedrata juurde, kedrata uuesti, kavandada otsast peale - Te ütlete, et ta on kannatlik - küllap ongi - ta võib olla ka metsik - see on tema olemus - ta peab - või ta sureb tülgastusest - kas Te mõistate mind? (lk 229) * Ta [Randolph] mäletas, kuidas siis, kui ta oli väike poiss, üsna väike poiss, alles vaevu aru saanud,et ta peab, kas ta tahab või ei, meheks saama - mäletas, kuidas ta luges "Roderick Randomi seiklusi", üht inglise raamatut, mis oli täis robustset ja lõbusat vastikust inimelu ja selle nõrkuste vastu, aga seal polnud Balzaci peent vaimulaadide lahkamist. Raamatul oli õnnelik lõpp. Lõpus oli kirjanik jätnud kangelase magamistoa ukse taha, aga lasknud ta siis nagu ''post scriptum''<nowiki>'</nowiki>ina sisse. Ja temake - Ash oli ta nime unustanud, mingi Celia või Sophia, mingi füüsilise ja hingelise täiuslikkuse või täpsemini mehe kujutlusvõime iseloomutu kehastus - temake oli ilmunud siidhames, käed ja jalad läbi selle kumamas, ning oli selle siis üle pea tõmmanud ja pöördunud kangelase ja lugeja poole ning jätnud ülejäänu, selle lubaduse, neile. (lk 356-357) * [Randolph ja Christabel] "Ei maksa mõelda ajast." :Me oleme jõudnud Fausti probleemini. Me ütleme igale hetkele ''"Verweile doch, du bist so schön"'', ja kui me ka kohe äraneetud ei ole, tähed liiguvad endiselt, aeg kulgeb ja kell lööb tunde. Kuid meil on võimalus kahetseda taga iga minutit, kui see möödub." (lk 363) * [Blanche Gloveri enesetapukiri:] Ma olen püüdnud, alguses koos PREILI LAMOTTE'iga, aga ka üksi siin väikeses majas elada vastavalt teatud veendumustele, et iseseisvatel vallalistel naistel on võimalik elada kasulikku ja täielikult inimlikku elu teineteise seltsis ja ilma abi küsimiseks välismaailma või meeste poole pöördumata. Me uskusime, et on võimalik elada vähenõudlikult, heatahtlikult, filosoofiliselt, kunstipäraselt ning kooskõlas teineteisega ja loodusega. Kahetsusväärselt ei olnud see võimalik. Kas oli maailm liiga vaenulik meie eksperimendi vastu (ma usun, et oli), või polnud me ise piisavalt leidlikud ja kindlaloomulised (ma usun, et ka see oli tõsi, mõlema puhul ja aeg-ajalt). Tuleb loota, et meie esimesed joovastavad majandusliku sõltumatuse päevad ning tööd, mille me maha jätame, võivad kallutada teisi, tugevamaid hingi seda ülesannet enda peale võtma, katsetama ja mitte läbi kukkuma. Iseseisvad naised peaksid endast rohkem lootma, sest ei mehed ega teised, tavapärasemalt kodustatud naised ei looda midagi ega oota mingit muud tulemust kui täielik läbikukkumine. (lk 384) * [Sabine de Kercoz Christabeli kohta:] Ma istusin tema kõrval ja sosistasin talle, et loodan luuletajaks saada. Ta vastas: "See ei ole tee õnnele, ''ma fille''." Ma ütlesin, et otse vastupidi, ainult kirjutades tunnen ma end täiesti elavana. Ta kostis: "Kui asi on nii, siis õnneks või õnnetuseks ei saa miski, mida ma ütlen, sind ümber veenda." (lk 393) * [Ariane Le Minier:] Koopiamasin on suur demokraatlik leiutis. (lk 417) * [Sabine de Kercozi päevik] Teos, mis on kirjutatud ainult ühele silmapaarile, kirjaniku omale, kaotab osa oma vitaalsusest, kuid võidab en revanche teatud vabaduse, ning üsnagi minu üllatuseks, täiskasvanulikkuse. See jääb ilma oma ihast, naiselikust nagu ka lapsikust ihast võluda. (lk 420) * [Sabine de Kercozi päevik] Ma ei oska panna kirja seda, kuidas Gode jutustab. Isa on vahetevahel julgustanud teda lugusid jutustama ja püüdnud panna need kirja sõna sõnalt, säilitades tema kõne rütmi, lisamata midagi ja võtmata midagi vähemaks. Aga paberil kaob elu tema sõnadest, ükskõik kui täpne isa on. Ta ütles mulle kord pärast sellist eksperimenti, et ta mõistab nüüd, miks vanad druiidid uskusid, et räägitud sõna on elu hingus ning et kirjutamine on üks surma vorme. (lk 444) {{JÄRJESTA:Byatt, A. S.}} [[Kategooria:Suurbritannia luuletajad]] [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] bi2adeg0ccmlv6zz3iyatl00g6clcmz 135227 135226 2026-05-30T21:16:57Z Pseudacorus 2604 /* "Lumm" */ 135227 wikitext text/x-wiki [[File:AS Byatt Portrait.jpg|144px|thumb|right|A. S. Byatt (2007)]] '''Antonia Susan Duffy''' (neiuna Drabble, kirjanikunimena kasutas initsiaale ja esimese abikaasa perekonnanime '''A. S. Byatt'''; 24. august 1936 - 16 november 2023) oli inglise luuletaja ja romaanikirjanik. Kirjanik [[Margaret Drabble]] ja kunstiajaloolane [[Helen Langdon]] on tema õed. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Possession", mis pälvis 1990. aastal Bookeri auhinna. =="Lumm"== A. S. Byatt, "Lumm". Tõlkinud [[Krista Kaer]], Varrak, 2013. * [Randolph Henry Ash:] "[[Indiviid]] ilmub [[hetk]]eks, liitub mõttekogukonnaga, muudab seda hetkeks ja sureb; aga [[liik]], mis ei sure, lõikab tema efemeerse olemasolu vilju." (märkus arve tagaküljel), lk 12 * Kell tiksus, [[tolm]]ukübemed tantsisid päikesevalguses ning Roland mõtiskles teadmisteotsingu väsitavast ja lummutavast [[lõputus]]est. Seal ta istus, avastas taas surnud mehe lugemiskogemust ning seadis oma avastusretke raamatukogukella ja kõhu kerge kokkutõmbumise järgi. (Londoni [[raamatukogu]]s [[kohv]]i ei jooda.) (lk 13) * Ta [[ema]] oli joonud liiga palju [[õlu]]t, "läinud [[kool]]i" ja viinud ta metallitöötlemisest üle [[ladina keel]]de, kodanikuõpetusest [[prantsuse keel]]de ning oli maksnud ta matemaatikaõpetajale [[raha]]ga, mis oli saadud [[ajaleht]]ede müümisest, mida ema Rolandit tegema oli sundinud, ja nii oligi Roland saanud vanamoodsa klassikalise [[haridus]]e, milles olid lüngad seal, kus [[õpetaja]]d olid koondatud või kus oli klassiruumis valitsenud [[kaos]]. Ta oli teinud alati seda, mida temalt loodeti, ta oli saanud neli A-d keskkooli lõpueksamitel, lõpetanud [[ülikool]]i kiitusega ja saanud [[doktorikraad]]i. Nüüd oli ta sisuliselt [[töötu]], elatas end ära poole koduõpetajakohaga, Blackadderile jooksupoisiks olemisega ja mõnikord [[restoran]]is nõusid pestes. :Ekspansiivsetel 1960. aastatel oleks ta edenenud kiiresti ja iseenesest, nüüd aga pidas ta end [[hädavares]]eks ning tundis, et oli selles ise ähmaselt süüdi. (lk 20) * Kui Roland sel õhtul koju jõudis, tundis ta juba õhust, et Val on tujus. Keldrikorter oli täis praesibulate vänget soojust, mis tähendas, et Val valmistab mingit keerulist toitu. Kui Val ei olnud tujus, kui ta oli apaatne, avas ta [[konserv]]e või keetis [[muna|mune]] või tegi äärmisel juhul avokaadosalatit. Kui Val oli kas väga rõõmus või väga vihane, tegi ta süüa. (lk 25) * [[Kevad]]el valgustas nende [[aken]]t ülalt säravkollaste [[nartsiss]]ide tiheda rea [[kollane]] kuma. [[Metsviinapuu]]väädid roomasid aknaraamini ja liikusid väikestel ümaratel juurevõsudel suure taimekiirusega üle [[klaas]]i. Mõnikord vajusid [[jasmiin]]ikahlud, mis eraldusid [[maja]] ääres ohtralt õitsevast põõsast, oma sulni [[lõhn]]aga üle nende trepikäsipuu, enne kui tuli proua Irving oma aiarõivastes, [[kummikud]] jalas ja [[põll]] viledaks kulunud tviidkostüümi peal, milles ta oli neid kõigepealt [[korter]]isse ahvatlenud, ja sidus need uuesti üles. (lk 28) * Siin tühjas [[vaikus]]es pakkis ta lahti jalgratta sadulakorvid ja läks panipaika, kus kükitas kogukas [[paljundusmasin]] keset inetuid köögirätte teeplekilise valamu kõrval. Sel ajal kui masin ekstraktoritiiviku kõmina ja sumina saatel soojenes, võttis ta oma kaks kirja välja ja luges neid uuesti. Siis laotas ta need, kiri allpool, otsekui ennustamiseks mustale klaasile, mille all hõljusid ja möödusid rohelise [[valgus]]e sambad. Ja masin sülitas välja nende kirjutiste kuumad ja kemikaalide järele lõhnavad spektrogrammid, kujuteldava tühja ruumi must raamistus seal, kus originaali servades oli sajanditolm. (lk 32) * [[Briti Muuseum]]i kõik alumised ruumid lehkavad kassikusest. [[Kõuts]]id nihverdavad ennast sisse võrede vahelt ja ventilatsiooniavadest, hulguvad ringi ning neid aetakse taga ning vahetevahel ka toidetakse vargsi. (lk 38) * [[F. R. Leavis|Leavis]] tegi Blackadderiga seda, mida ta tõsiste [[üliõpilane|üliõpilastega]] ikka tegi: ta näitas neile [[inglise kirjandus]]e hirmsat ja hunnitut [[tähtsus]]t ja [[tarvilikkus]]t ning võttis neilt samal ajal igasuguse usu sellesse, et nad ise oleksid võimelised sellesse oma panust andma või seda muutma. (lk 38) * Ashi oli huvitanud kõik. Araabia [[astronoomia]] ja Aafrika transpordisüsteemid, [[inglid]] ja tammepahad, [[hüdraulika]] ja [[giljotiin]], [[druiid]]id ja ''grande armeé'', [[katarid]] ja [[trükkal]]ite õpipoisid, [[ektoplasma]] ja Päikese [[mütoloogia]], külmunud [[mastodon]]ide viimased söömaajad ja [[taevamanna]] tegelik olemus. Joonealused märkused matsid [[tekst]]i enda alla ja neelasid selle endasse. (lk 39-40) * Kui ilus [[naine]] ennast [[peegel|peeglist]] näeb, ütles [[Simone Weil]], teab ta: "See olen mina." Inetu naine teab samasuguse kindlusega: "See ei ole mina." (lk 74) * "Ja mida teie [[London]]is teete, härra Michell?" :"Ma olen ülikooli juures doktorant. Õpetan ka natuke. Praegu töötan Randolph Henry Ashi käsikirjade toimetuse heaks." :"Ta kirjutas ühe hea [[luuletus]]e, mida me koolis õppisime," ütles Sir George. "Mina ise pole kunagi luulest suurt pidanud, aga see mulle meeldis. "Jahimees". Kas te teate seda luuletust? Ühest kiviaja kutist, kes paneb üles püüniseid ja ihub ränikivi ja räägib oma [[koer]]aga ja nuhutab [[õhk]]u, et saada aru, mis [[ilm]] tuleb. Selles luuletuses tekib tõeline ohu tunne. Siiski veider viis oma elu veeta - teise mehe värsse uurida." (lk 100) * [Christabel LaMotte:] Ma elan piiratult ja iseendaga suheldes - nii on parem - mitte nagu [[printsess]] tihnikus, mitte mingil juhul, vaid pigem nagu väga rammus ja rahulolev [[ämblik]] keset sätendavat võrku, kui Te andestate mulle selle pisut ebameeldiva [[analoogia]]. [[Arachne]] on daam, kelle vastu ma tunnen suurt [[sümpaatia]]t, aus käsitööline, kes teeb täiuslikke [[muster|mustreid]], aga kaldub natuke tavatult napsama külla tulnud või lubamatult sisenenud võõraid, tajudes võib-olla nende vahet sageli alles siis, kui on liiga hilja. (lk 111, kiri R. H. Ashile) * [Randolph Henry Ash:] Ma ei unusta midagi, mis on juhtunud. Ma pole loomu poolest unustaja. ([[Unustamine]] pole meie vahel enam küsimus, eks ole?) Sa võid olla kindel, et ma säilitan iga kõige tähtsusetumagi lausutud või kirjutatud [[sõna]] ning kõik teised asjad ka oma jonnaka [[mälu]] kõvas [[vaha]]s. Iga väikese asja, pane tähele, kõik. Kui Sa need kirjad põletad, on neil järelelu minu mälus senikaua, kuni ma elan, nagu kustunud raketi jäljel seda vaatava [[silm]]a võrkkestal. Ma ei suuda uskuda, et Sa need põletad. Ma ei suuda uskuda, et Sa seda ei tee. Ma tean, et Sa ei ütle mulle, mida Sa oled otsustanud, ning ma pean lõpetama selle kirjutamise ja tahtmatu ootuse, et saan Sult võimatu, oodatud vastuse, mis oli [[minevik]]us alati [[vapustus]], [[muutus]], kõige sagedamini aga [[nauding]]. (lk 113, kiri Christabelile) * Tema [prof Cropperi] tuhvlitele, mis olid mutimustast [[samet]]ist, oli kuldniidiga tikitud naisepea, mida ümbritsesid lahtiste juuste lendkiired. Need olid tehtud Londonis tema kirjelduse kohaselt. Selle naise kuju oli Robert Dale Oweni ülikooli kõige vanema osa, Harmonia [[muuseum]]i sammashallis, mis oli saanud oma nime antiik-Aleksandria akadeemia, selle "muusade linnukuudi" järgi. Ta kujutas endast [[Mnemosyne]]t, [[muusa]]de ema, kuigi nüüd tundsid ta ilma vihjeta ära üksnes vähesed, ning kõige sagedamini pidasid pealiskaudse haridusega inimesed teda [[Medusa]]ks. (lk 118) * [[Ajalugu]], kirjutamine nakatab teatud aja möödudes inimese enesetaju ning Mortimer Cropper, kes dokumenteeris sujuvalt iga viimase kui ühiku, mis puudutas Randolph Henry Ashi päevi, tema väljaminekuid ja kojutulekuid, tema õhtusöögikutseid, [[jalutuskäik]]e, ülemäära kaastundlikku suhtumist [[teenija]]tesse, tema [[vastumeelsus]]t kuulsusena kohtlemise vastu, oli võib-olla üsna loomulikult tundnud, et tema enda identsus oli mõnel juhul, parimal juhul, ainult kujuteldav ja sulandus sellesse kirjutamisteemasse, jäädvustatavasse materjali. Ta oli tähtis inimene. Tal oli [[võim]]u, ametikohale määramise ja sealt vallandamise võimu, tšekiraamatu võimu, Thothi võimu ja Mercuriuse kombel ligipääs Stanti kogu [[saladus]]tele. Ta hoolitses oma [[keha]], välise mina eest nõudlikkusega, mida ta oleks rakendanud ka sisemise mina hüvanguks, kui ta oleks teadnud, kes ta on, kui ta ei oleks tundnud, et kogu see asi on tiheda saladuslooriga kaetud. (lk 125) * [Randolph Henry Ash:] See, mis on loetud, mõistetud ja vaadeldud ja intellektuaalselt taibatud, armuline proua, kuulub meile, et me sellega elaksime ja töötaksime. Terve elu kestev uurimistöö teeb meile kättesaadavaks üksnes osakese meie esivanemailt päritud minevikust, rääkimata neist [[igavik]]est enne meie rassi kujunemist. Selle osakese peame aga põhjalikult omaks võtma ja edasi andma. ''Hoc opus, hic labor est''. Pole olemas, on mul [[kiusatus]] kinnitada, ühtki kerget teed, ühtki otseteed - neid leida püüdes oleme nagu [[Bunyan]]i Võhiklus, kes leidis põrgutee isegi Taevase Linna värava ees. (lk 132, kiri proua Cropperile) * Cropper avas lukustatud [[kohver|kohvri]], pani ära Randolph Ashi kirjad ristitütrele - või igal juhul nende varastatud kujutised - ja võttis välja need teised [[foto]]d, millest tal oli suur ja mitmekesine [[kollektsioon]] - sedavõrd mitmekesine, kuivõrd on võimalik varieerida ihu või nahatooni või nurga või detailsuse mõttes seda põhiolemuselt nii lihtsat tegevust või andumust. Tal olid tema enda sublimatsiooniviisid. (lk 141) * Professor Bengtsson pakkus talle abilektori kohta. See oli Beatrice'ile suureks [[rõõm]]uks ja [[hirm]]uks, üldiselt küll rohkem rõõm kui hirm. Ta arutas [[sonett|sonetivormi]] läbi aegade, lüürika olemust ja naiste kujutamise muutusi enamasti naistudengitega, kes olid viiekümnendatel klošš-seelikutega ja värvitud huultega, kuuekümnendatel miniseelikutega ja pikkade India puuvillast hõlstidega, seitsmekümnendatel mustaks värvitud huultega prerafaeliitlike juuksepahmakate all ning lõhnasid beebikreemi, Elizabeth Ardeni Blue Grassi, kanepi ja rikkumata feministliku [[higi]] järele. Need olid head ajad. Halbadest aegadest, mis pidid saabuma hiljem, enne seda, kui ta enneaegselt pensionile jäi, ei tahtnud ta mõelda. (lk 146) * Tegelikult valitsesid tema mõtteid ta oma [[seksuaalsus]]est täielikult tema massiivsed ja vastuvõtmatud [[rinnad]]. Need oli ta nooruses surunud [[korsett]]i kasutamata tuunikakleitide ja särgikute alla, lastes neil vabalt omaenda lihaseid arendada, nagu tolleaegsed paremad meditsiinilised nõuanded soovitasid, kuid venitades ja vajutades need parandamatult lotti. Mõni teine naine oleks ehk nende rindadega uhkeldanud, kandnud neid uhkelt enda ees ja sobitanud toretsevalt [[dekoltee]]sse. Beatrice Nest pakkis rinnad lontis ja vanaemalikku [[pihik]]usse ning venitas nende peale käsitsikootud džemprid, kaunistatud väikeste pisarakujuliste aukude ridadega, mis olid tema kehakontuuride ümber pisut irevil ja pisut pruntis. (lk 147) * [Ellen Ashi päevik:] Nüüd aga mõtlen ma - oleks olnud parem, eks ole, hoida kinni ihast saada poeediks? Ma ei suudaks kunagi kirjutada nii hästi nagu Randolph, aga seda ei suuda ega suudaks keegi, ning seega ei tasuks võib-olla kaaluda seda vastuväitena millegi tegemisele. :Võib-olla oleks ta siis, kui ma oleksin ta elu raskemaks teinud, kirjutanud vähem või kammitsetumalt. Ma ei saa väita, nagu oleksin ma [[geenius]]e ämmaemand, aga kui ma ei olegi hõlbustanud, ei ole ma ka takistanud, nagu paljud naised oleksid võinud teha. See on väga väike [[voorus]], millele pretendeerida, väga negatiivne [[saavutus]], millega õigustada kogu oma elu. (lk 154) * Nähtavale ilmus väga pehme puhas läikiv must kingapaar, millele järgnesid laitmatu viigiga tuhmmustad, peenetriibulise kerge villase kangaga kaetud sääred, seejärel kauni lõikega [[pintsak]]u alumine serv, mille mustav ava paljastas erepunase siidvoodri ning hõlmade vahelt paistva lameda lihaselise kõhu peene punase triibuga valge särgi all. Järgnesid Vali jalad kahvatusinistes sukkades ja hallikassinistes kingades tema sinepikarva kreppriidega sarnaneva ja siniste kuu moodi lillede mustriga kleidi lõdva palistuse all. Neli jalga lähenesid ja kaugenesid, kaugenesid ja lähenesid, mehe jalad surusid keldritrepi poole, naise jalad panid vastu ja tõrjusid. Roland avas ukse ja läks üles, ärgitatud enamasti sellest, mis temast alati võitu sai - puhtast [[uudishimu]]st, missugune näeb välja ülemine pool. (lk 157) * Nad võtsid riidest lahti ja pakkusid teineteisele kaisutustega viletsat [[lohutus]]t. Alguses arvas Roland, ei asjast ei tule üldse midagi välja. On teatud asju, mida ei saa teha pelgalt [[tahtejõud|tahtejõuga]]. (lk 159) * [[Kirjad]], avastas Roland, on niisugune [[narratiiv]]ivorm, mis ei näe ette mingit [[tulemus]]t, mingit lõpetust. Tema aeg oli narratiivsete [[teooria]]te valitsusaeg. Kirjad ei räägi mingit [[lugu]], sest need ei tea ühest reast teise, kuhu need kulgevad. Kui Maud ei oleks olnud nii külmalt vaenulik, oleks Roland - üldhuvi mõttes - tema tähelepanu sellele juhtinud, aga naine ei vaadanud üles ega vastanud ta pilgule. :Lõpuks ei välista kirjad mitte ainult [[lugeja]]t kui kaasautorit või ennustajat või oletajat, vaid need välistavad lugeja kui ''lugeja'', sest kui tegu on päris kirjadega, on need kirjutatud ühele lugejale. (lk 164) * [Ellen Ash:] Kes suudaks taluda mõtet ahnetest [[käsi|kätest]], mis künnavad [[Dickens]]i [[kirjutuslaud|kirjutuslaua]] sahtlites, otsides tema isiklikke dokumente, neid isiklike tunnete jäädvustusi, mis olid tema ja ainult tema omad - mitte mõeldud avalikkusele tarbimiseks -, kuigi need, kes ei loe tema imelisi [[romaan]]e tõelise hoolega, ahmivad nüüd tema niinimetatud elu tema kirjadest. (lk 164) * [Randolph Henry Ash:] See, mis teeb minust poeedi ja mitte romaanikirjaniku - on tingitud [[keel]]e enda laulust. Sest luuletajate ja romaanikirjanike vahe on selles, et esimesed kirjutavad keele elu nimel, ja teised kirjutavad maailma parandamiseks. (lk 166) * [Christabel:] [[Muna]], härra, on vastus, nagu Te kergesti taipasite juba [[algus]]est peale, muna, [[täiuslikkus|täiuslik]] O, elus [[kivi]], ilma uste ja akendeta, mille [[elu]] võib uinuda, kuni see äratatakse - või siis leiab see, et tal on [[tiivad]], mida sirutada - mitte nii nagu siin - oi, ei... :Muna on minu vastus. Mis on [[mõistatus]]? :Ma olen iseenda mõistatus. Oh, härra, ärge püüdke lahkesti mu [[üksindus]]t parandada või seda mult varastada. See on asi, mida meid, naisi, kartma õpetatakse - oh, see hirmus torn, oh, need tihnikud selle ümber - ei mingit seltsilistega [[pesa]], ainult suur keskne [[torn]]. (lk 172) * [Christabel LaMotte'i muinasjutt "Lävi":] [[Nõmm]] ja [[raba]] olid täis ristuvaid radasid, mis olid tolmused ja looklesid [[kanarbik]]u ja [[sõnajalg]]ade ning väikeste, haarduvate juurtega [[kadakas|kadakate]] vahel. Ei olnud mitte ühtainsat teed, vaid palju teid, kõik üksteisega risti nagu praod mingis hullumeelses [[kann]]us, ning ta ratsutas mööda üht ja siis mööda teist, valis kõige otsema ja kivisema ning leidis end alati palava päikese käes järjekordselt [[risttee]]lt, mis oli samasugune nagu see, millelt ta oli äsja lahkunud. Mõne aja pärast otsustas ta ratsutada nii, et päike jääks kogu aeg tema selja taha - see tõi tema kulgemisse vähemalt mingi järjekindluse - kuigi tuleb öelda, et kui ta seda otsustas, kallid lugejad, oli tal vaid üpris ähmane ettekujutus sellest, kus oli päike olnud tema [[seiklus]]e alguses. Nii juhtub selles elus sageli. Me muutume järjekindlaks ja korralikuks liiga hilja, puuduliku põhjendusega, ning võtame võib-olla vale suuna. (lk 188-189) * [Randolph Henry Ash:] Ja Te saadate mulle [[luuletus]]e ja täheldate arukalt, et luuletused on väärt rohkem kui kõik maailma kurgivõileivad. On tõesti - ja eriti Teie luuletused -, aga Te võite kujutleda poeetilise [[kujutlusvõime]] [[rikutus]]t ning selle iha toituda kujuteldavatest [[kurgivõileib]]adest, mille see manab esile, kuna neid ei ole kindlasti võimalik saada, kui mingi Inglise [[taevamanna]] - oh, need [[täiuslikkus|täiuslikud]] rohelised sõõrid - oh, see peenelt aimuv [[sool]]amaitse - oh, see värske, hele [[või]] - oh, ja eelkõige pehmed, valged saiaraasukesed ja äsja küpsetatud [[sai]]a kuldne koorik - ja nii, nagu elu kõigis külgedes, idealiseerib väsimatu mõttekujutus seda, mida on võimalik napsata ja alla neelata hetkelise vaoshoitud [[ahnus]]ega, kaine [[fakt]]iga. (lk 196) * [Randolph Henry Ash:] Sest ma olen ju kõigest üks üheksateistkümnenda sajandi [[härrasmees]] otse keset suitsust Londonit - ja see, mis on talle eriomane, tähendab teada, kui kaugele ulatub tema hääbuv [[vaatepunkt]] - enne ja selle aja paiku ja pärast - samas on ta kogu aeg see, kes ta on oma [[põskhabe]]mega ja riiulitega, mis on täis [[Platon]]it ja [[Ludwig Feuerbach|Feuerbach]]i, [[Püha Augustinus]]t ja [[John Stuart Mill]]i. (lk 197) * [Randolph Henry Ash:] Ja ma pole vastanud sellele, mida te ütlesite oma [[eepos]]e kohta. Noh, kui te ikka veel minu seisukohtadest hoolite - aga miks te peaksite? Te olete luuletaja ja peaksite lõpuks hoolima üksnes omaenda seisukohtadest - miks ka mitte eepos? Miks mitte müütiline draama kaheteistkümnes raamatus? Ma ei näe looduses mingit põhjust, miks ei võiks naine kirjutada säärast poeemi sama hästi kui mees - kui ta vaid selle nõuks võtaks. (lk 207) * [Randolph Henry Ash:] Te ju teate, kuidas see käib, sest olete ise poeet - kirjutad sellise ja sellise narratiivi ja mõtled selle käigus - siin on kena käsitlus - see kontseptsioon mahendab seda - ega see ei ole enamikule liiga ilmne? - ega siin ei ole liiga paks kiht endastmõistetavust - liiga ilmselge [[tähendus]] tekitab peaaegu vastikust - ja siis saab [[üldsus]] selle kätte ja kuulutab selle ühtaegu liiga jõuliselt lihtsaks ja liiga kõrgilt arusaamatuks ning selge on ainult see, et ükskõik mida sa oled lootnud väljendada, on kadunud [[arusaamatus]]e ududesse - ja kaotab aeglaselt oma elu - su oma meeles nagu ka lugejate omas. (lk 210-211) * [Christabel LaMotte:]] Me käisime kuulamas veel üht loengut viimase aja spirituaalsete ilmingute kohta, mille pidas üks väga auväärne [[kveeker]] - kes alustas eelsoodumusest vaimuelu uskuda - kuid ilma labase soovita saada šokeeritud või ehmatatud. Ise [[inglane]], iseloomustas ta inglasi - viisil, mis pole päris võõras luuletaja Ashi stiilile. Me oleme teinud läbi - ütles see tubli mees - kahekordse kõvastumise protsessi. [[Äri]] - ja protestantlik spirituaalsetest suhetest loobumine - on üheskoos pannud meid sisemiselt [[tardumine|tarduma]] ja [[luustumine|luustuma]]. :Me oleme labaselt [[materialism|materialistlikud]] - ja meid ei rahulda miski peale spirituaalsete tõikade materiaalsete tõendite - nagu me neid nimetame - ja nii on [[vaim]]ud armulikult valmis rääkima meiega neil tahumatutel viisidel - koputamisega - sahinaga - ja meloodilise üminaga - mida ei olnud vaja vanasti - kui meie usk oli meis õhevil ja elav - (lk 213-214) * [Christabel LaMotte:] Ma ei ütle midagi [[elulõng]]a ja [[roos]]ide kohta - aga meil on väga kaunis [[viirpuu]], just nüüd lopsakas ja raske roosadest ja kreemikatest õitest ning ohkamas seda mandlilõhna - mis on magus - nii magus - et lausa valus hakkab. Ma ei ütle, kus see puu on - ega ka seda, kas see on noor või vana, suur või väike - nii et Te kujutlete seda nüüd nii, nagu see tegelikult ei ole - paradiisliku ja ohtlikuna - Te ju teate, et maikuud ei tohi kunagi tuppa tuua. (lk 226) * [Christabel LaMotte:] Te mõistate - minu elus on kolm - ja ainult kolm inimest - taibanud - et vajadus panna kirja sõnu - mida ma sõnadena mõistan - aga ka sõnu, enamasti sõnu - sõnad on olnud kogu mu elu, kogu mu elu - see vajadus on nagu ämbliku vajadus, kes kannab enda ees tohutu suurt siidikoormat, mille ta peab lõngaks ketrama - see siid on tema elu, tema kodu, tema turvatunne - ka tema söök ja jook - ja kui seda rünnatakse või see alla tõmmatakse, noh, mida muud saab ta siis teha, kui kedrata juurde, kedrata uuesti, kavandada otsast peale - Te ütlete, et ta on kannatlik - küllap ongi - ta võib olla ka metsik - see on tema olemus - ta peab - või ta sureb tülgastusest - kas Te mõistate mind? (lk 229) * Ta [Randolph] mäletas, kuidas siis, kui ta oli väike poiss, üsna väike poiss, alles vaevu aru saanud,et ta peab, kas ta tahab või ei, meheks saama - mäletas, kuidas ta luges "Roderick Randomi seiklusi", üht inglise raamatut, mis oli täis robustset ja lõbusat vastikust inimelu ja selle nõrkuste vastu, aga seal polnud Balzaci peent vaimulaadide lahkamist. Raamatul oli õnnelik lõpp. Lõpus oli kirjanik jätnud kangelase magamistoa ukse taha, aga lasknud ta siis nagu ''post scriptum''<nowiki>'</nowiki>ina sisse. Ja temake - Ash oli ta nime unustanud, mingi Celia või Sophia, mingi füüsilise ja hingelise täiuslikkuse või täpsemini mehe kujutlusvõime iseloomutu kehastus - temake oli ilmunud siidhames, käed ja jalad läbi selle kumamas, ning oli selle siis üle pea tõmmanud ja pöördunud kangelase ja lugeja poole ning jätnud ülejäänu, selle lubaduse, neile. (lk 356-357) * [Randolph ja Christabel] "Ei maksa mõelda ajast." :"Me oleme jõudnud Fausti probleemini. Me ütleme igale hetkele ''"Verweile doch, du bist so schön"'', ja kui me ka kohe äraneetud ei ole, tähed liiguvad endiselt, aeg kulgeb ja kell lööb tunde. Kuid meil on võimalus kahetseda taga iga minutit, kui see möödub." (lk 363) * [Blanche Gloveri enesetapukiri:] Ma olen püüdnud, alguses koos PREILI LAMOTTE'iga, aga ka üksi siin väikeses majas elada vastavalt teatud veendumustele, et iseseisvatel vallalistel naistel on võimalik elada kasulikku ja täielikult inimlikku elu teineteise seltsis ja ilma abi küsimiseks välismaailma või meeste poole pöördumata. Me uskusime, et on võimalik elada vähenõudlikult, heatahtlikult, filosoofiliselt, kunstipäraselt ning kooskõlas teineteisega ja loodusega. Kahetsusväärselt ei olnud see võimalik. Kas oli maailm liiga vaenulik meie eksperimendi vastu (ma usun, et oli), või polnud me ise piisavalt leidlikud ja kindlaloomulised (ma usun, et ka see oli tõsi, mõlema puhul ja aeg-ajalt). Tuleb loota, et meie esimesed joovastavad majandusliku sõltumatuse päevad ning tööd, mille me maha jätame, võivad kallutada teisi, tugevamaid hingi seda ülesannet enda peale võtma, katsetama ja mitte läbi kukkuma. Iseseisvad naised peaksid endast rohkem lootma, sest ei mehed ega teised, tavapärasemalt kodustatud naised ei looda midagi ega oota mingit muud tulemust kui täielik läbikukkumine. (lk 384) * [Sabine de Kercoz Christabeli kohta:] Ma istusin tema kõrval ja sosistasin talle, et loodan luuletajaks saada. Ta vastas: "See ei ole tee õnnele, ''ma fille''." Ma ütlesin, et otse vastupidi, ainult kirjutades tunnen ma end täiesti elavana. Ta kostis: "Kui asi on nii, siis õnneks või õnnetuseks ei saa miski, mida ma ütlen, sind ümber veenda." (lk 393) * [Ariane Le Minier:] Koopiamasin on suur demokraatlik leiutis. (lk 417) * [Sabine de Kercozi päevik] Teos, mis on kirjutatud ainult ühele silmapaarile, kirjaniku omale, kaotab osa oma vitaalsusest, kuid võidab en revanche teatud vabaduse, ning üsnagi minu üllatuseks, täiskasvanulikkuse. See jääb ilma oma ihast, naiselikust nagu ka lapsikust ihast võluda. (lk 420) * [Sabine de Kercozi päevik] Ma ei oska panna kirja seda, kuidas Gode jutustab. Isa on vahetevahel julgustanud teda lugusid jutustama ja püüdnud panna need kirja sõna sõnalt, säilitades tema kõne rütmi, lisamata midagi ja võtmata midagi vähemaks. Aga paberil kaob elu tema sõnadest, ükskõik kui täpne isa on. Ta ütles mulle kord pärast sellist eksperimenti, et ta mõistab nüüd, miks vanad druiidid uskusid, et räägitud sõna on elu hingus ning et kirjutamine on üks surma vorme. (lk 444) {{JÄRJESTA:Byatt, A. S.}} [[Kategooria:Suurbritannia luuletajad]] [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] hd41u0999772cjthpjmn68ylklh8um9 135228 135227 2026-05-30T21:17:47Z Pseudacorus 2604 /* "Lumm" */ 135228 wikitext text/x-wiki [[File:AS Byatt Portrait.jpg|144px|thumb|right|A. S. Byatt (2007)]] '''Antonia Susan Duffy''' (neiuna Drabble, kirjanikunimena kasutas initsiaale ja esimese abikaasa perekonnanime '''A. S. Byatt'''; 24. august 1936 - 16 november 2023) oli inglise luuletaja ja romaanikirjanik. Kirjanik [[Margaret Drabble]] ja kunstiajaloolane [[Helen Langdon]] on tema õed. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Possession", mis pälvis 1990. aastal Bookeri auhinna. =="Lumm"== A. S. Byatt, "Lumm". Tõlkinud [[Krista Kaer]], Varrak, 2013. * [Randolph Henry Ash:] "[[Indiviid]] ilmub [[hetk]]eks, liitub mõttekogukonnaga, muudab seda hetkeks ja sureb; aga [[liik]], mis ei sure, lõikab tema efemeerse olemasolu vilju." (märkus arve tagaküljel), lk 12 * Kell tiksus, [[tolm]]ukübemed tantsisid päikesevalguses ning Roland mõtiskles teadmisteotsingu väsitavast ja lummutavast [[lõputus]]est. Seal ta istus, avastas taas surnud mehe lugemiskogemust ning seadis oma avastusretke raamatukogukella ja kõhu kerge kokkutõmbumise järgi. (Londoni [[raamatukogu]]s [[kohv]]i ei jooda.) (lk 13) * Ta [[ema]] oli joonud liiga palju [[õlu]]t, "läinud [[kool]]i" ja viinud ta metallitöötlemisest üle [[ladina keel]]de, kodanikuõpetusest [[prantsuse keel]]de ning oli maksnud ta matemaatikaõpetajale [[raha]]ga, mis oli saadud [[ajaleht]]ede müümisest, mida ema Rolandit tegema oli sundinud, ja nii oligi Roland saanud vanamoodsa klassikalise [[haridus]]e, milles olid lüngad seal, kus [[õpetaja]]d olid koondatud või kus oli klassiruumis valitsenud [[kaos]]. Ta oli teinud alati seda, mida temalt loodeti, ta oli saanud neli A-d keskkooli lõpueksamitel, lõpetanud [[ülikool]]i kiitusega ja saanud [[doktorikraad]]i. Nüüd oli ta sisuliselt [[töötu]], elatas end ära poole koduõpetajakohaga, Blackadderile jooksupoisiks olemisega ja mõnikord [[restoran]]is nõusid pestes. :Ekspansiivsetel 1960. aastatel oleks ta edenenud kiiresti ja iseenesest, nüüd aga pidas ta end [[hädavares]]eks ning tundis, et oli selles ise ähmaselt süüdi. (lk 20) * Kui Roland sel õhtul koju jõudis, tundis ta juba õhust, et Val on tujus. Keldrikorter oli täis praesibulate vänget soojust, mis tähendas, et Val valmistab mingit keerulist toitu. Kui Val ei olnud tujus, kui ta oli apaatne, avas ta [[konserv]]e või keetis [[muna|mune]] või tegi äärmisel juhul avokaadosalatit. Kui Val oli kas väga rõõmus või väga vihane, tegi ta süüa. (lk 25) * [[Kevad]]el valgustas nende [[aken]]t ülalt säravkollaste [[nartsiss]]ide tiheda rea [[kollane]] kuma. [[Metsviinapuu]]väädid roomasid aknaraamini ja liikusid väikestel ümaratel juurevõsudel suure taimekiirusega üle [[klaas]]i. Mõnikord vajusid [[jasmiin]]ikahlud, mis eraldusid [[maja]] ääres ohtralt õitsevast põõsast, oma sulni [[lõhn]]aga üle nende trepikäsipuu, enne kui tuli proua Irving oma aiarõivastes, [[kummikud]] jalas ja [[põll]] viledaks kulunud tviidkostüümi peal, milles ta oli neid kõigepealt [[korter]]isse ahvatlenud, ja sidus need uuesti üles. (lk 28) * Siin tühjas [[vaikus]]es pakkis ta lahti jalgratta sadulakorvid ja läks panipaika, kus kükitas kogukas [[paljundusmasin]] keset inetuid köögirätte teeplekilise valamu kõrval. Sel ajal kui masin ekstraktoritiiviku kõmina ja sumina saatel soojenes, võttis ta oma kaks kirja välja ja luges neid uuesti. Siis laotas ta need, kiri allpool, otsekui ennustamiseks mustale klaasile, mille all hõljusid ja möödusid rohelise [[valgus]]e sambad. Ja masin sülitas välja nende kirjutiste kuumad ja kemikaalide järele lõhnavad spektrogrammid, kujuteldava tühja ruumi must raamistus seal, kus originaali servades oli sajanditolm. (lk 32) * [[Briti Muuseum]]i kõik alumised ruumid lehkavad kassikusest. [[Kõuts]]id nihverdavad ennast sisse võrede vahelt ja ventilatsiooniavadest, hulguvad ringi ning neid aetakse taga ning vahetevahel ka toidetakse vargsi. (lk 38) * [[F. R. Leavis|Leavis]] tegi Blackadderiga seda, mida ta tõsiste [[üliõpilane|üliõpilastega]] ikka tegi: ta näitas neile [[inglise kirjandus]]e hirmsat ja hunnitut [[tähtsus]]t ja [[tarvilikkus]]t ning võttis neilt samal ajal igasuguse usu sellesse, et nad ise oleksid võimelised sellesse oma panust andma või seda muutma. (lk 38) * Ashi oli huvitanud kõik. Araabia [[astronoomia]] ja Aafrika transpordisüsteemid, [[inglid]] ja tammepahad, [[hüdraulika]] ja [[giljotiin]], [[druiid]]id ja ''grande armeé'', [[katarid]] ja [[trükkal]]ite õpipoisid, [[ektoplasma]] ja Päikese [[mütoloogia]], külmunud [[mastodon]]ide viimased söömaajad ja [[taevamanna]] tegelik olemus. Joonealused märkused matsid [[tekst]]i enda alla ja neelasid selle endasse. (lk 39-40) * Kui ilus [[naine]] ennast [[peegel|peeglist]] näeb, ütles [[Simone Weil]], teab ta: "See olen mina." Inetu naine teab samasuguse kindlusega: "See ei ole mina." (lk 74) * "Ja mida teie [[London]]is teete, härra Michell?" :"Ma olen ülikooli juures doktorant. Õpetan ka natuke. Praegu töötan Randolph Henry Ashi käsikirjade toimetuse heaks." :"Ta kirjutas ühe hea [[luuletus]]e, mida me koolis õppisime," ütles Sir George. "Mina ise pole kunagi luulest suurt pidanud, aga see mulle meeldis. "Jahimees". Kas te teate seda luuletust? Ühest kiviaja kutist, kes paneb üles püüniseid ja ihub ränikivi ja räägib oma [[koer]]aga ja nuhutab [[õhk]]u, et saada aru, mis [[ilm]] tuleb. Selles luuletuses tekib tõeline ohu tunne. Siiski veider viis oma elu veeta - teise mehe värsse uurida." (lk 100) * [Christabel LaMotte:] Ma elan piiratult ja iseendaga suheldes - nii on parem - mitte nagu [[printsess]] tihnikus, mitte mingil juhul, vaid pigem nagu väga rammus ja rahulolev [[ämblik]] keset sätendavat võrku, kui Te andestate mulle selle pisut ebameeldiva [[analoogia]]. [[Arachne]] on daam, kelle vastu ma tunnen suurt [[sümpaatia]]t, aus käsitööline, kes teeb täiuslikke [[muster|mustreid]], aga kaldub natuke tavatult napsama külla tulnud või lubamatult sisenenud võõraid, tajudes võib-olla nende vahet sageli alles siis, kui on liiga hilja. (lk 111, kiri R. H. Ashile) * [Randolph Henry Ash:] Ma ei unusta midagi, mis on juhtunud. Ma pole loomu poolest unustaja. ([[Unustamine]] pole meie vahel enam küsimus, eks ole?) Sa võid olla kindel, et ma säilitan iga kõige tähtsusetumagi lausutud või kirjutatud [[sõna]] ning kõik teised asjad ka oma jonnaka [[mälu]] kõvas [[vaha]]s. Iga väikese asja, pane tähele, kõik. Kui Sa need kirjad põletad, on neil järelelu minu mälus senikaua, kuni ma elan, nagu kustunud raketi jäljel seda vaatava [[silm]]a võrkkestal. Ma ei suuda uskuda, et Sa need põletad. Ma ei suuda uskuda, et Sa seda ei tee. Ma tean, et Sa ei ütle mulle, mida Sa oled otsustanud, ning ma pean lõpetama selle kirjutamise ja tahtmatu ootuse, et saan Sult võimatu, oodatud vastuse, mis oli [[minevik]]us alati [[vapustus]], [[muutus]], kõige sagedamini aga [[nauding]]. (lk 113, kiri Christabelile) * Tema [prof Cropperi] tuhvlitele, mis olid mutimustast [[samet]]ist, oli kuldniidiga tikitud naisepea, mida ümbritsesid lahtiste juuste lendkiired. Need olid tehtud Londonis tema kirjelduse kohaselt. Selle naise kuju oli Robert Dale Oweni ülikooli kõige vanema osa, Harmonia [[muuseum]]i sammashallis, mis oli saanud oma nime antiik-Aleksandria akadeemia, selle "muusade linnukuudi" järgi. Ta kujutas endast [[Mnemosyne]]t, [[muusa]]de ema, kuigi nüüd tundsid ta ilma vihjeta ära üksnes vähesed, ning kõige sagedamini pidasid pealiskaudse haridusega inimesed teda [[Medusa]]ks. (lk 118) * [[Ajalugu]], kirjutamine nakatab teatud aja möödudes inimese enesetaju ning Mortimer Cropper, kes dokumenteeris sujuvalt iga viimase kui ühiku, mis puudutas Randolph Henry Ashi päevi, tema väljaminekuid ja kojutulekuid, tema õhtusöögikutseid, [[jalutuskäik]]e, ülemäära kaastundlikku suhtumist [[teenija]]tesse, tema [[vastumeelsus]]t kuulsusena kohtlemise vastu, oli võib-olla üsna loomulikult tundnud, et tema enda identsus oli mõnel juhul, parimal juhul, ainult kujuteldav ja sulandus sellesse kirjutamisteemasse, jäädvustatavasse materjali. Ta oli tähtis inimene. Tal oli [[võim]]u, ametikohale määramise ja sealt vallandamise võimu, tšekiraamatu võimu, Thothi võimu ja Mercuriuse kombel ligipääs Stanti kogu [[saladus]]tele. Ta hoolitses oma [[keha]], välise mina eest nõudlikkusega, mida ta oleks rakendanud ka sisemise mina hüvanguks, kui ta oleks teadnud, kes ta on, kui ta ei oleks tundnud, et kogu see asi on tiheda saladuslooriga kaetud. (lk 125) * [Randolph Henry Ash:] See, mis on loetud, mõistetud ja vaadeldud ja intellektuaalselt taibatud, armuline proua, kuulub meile, et me sellega elaksime ja töötaksime. Terve elu kestev uurimistöö teeb meile kättesaadavaks üksnes osakese meie esivanemailt päritud minevikust, rääkimata neist [[igavik]]est enne meie rassi kujunemist. Selle osakese peame aga põhjalikult omaks võtma ja edasi andma. ''Hoc opus, hic labor est''. Pole olemas, on mul [[kiusatus]] kinnitada, ühtki kerget teed, ühtki otseteed - neid leida püüdes oleme nagu [[Bunyan]]i Võhiklus, kes leidis põrgutee isegi Taevase Linna värava ees. (lk 132, kiri proua Cropperile) * Cropper avas lukustatud [[kohver|kohvri]], pani ära Randolph Ashi kirjad ristitütrele - või igal juhul nende varastatud kujutised - ja võttis välja need teised [[foto]]d, millest tal oli suur ja mitmekesine [[kollektsioon]] - sedavõrd mitmekesine, kuivõrd on võimalik varieerida ihu või nahatooni või nurga või detailsuse mõttes seda põhiolemuselt nii lihtsat tegevust või andumust. Tal olid tema enda sublimatsiooniviisid. (lk 141) * Professor Bengtsson pakkus talle abilektori kohta. See oli Beatrice'ile suureks [[rõõm]]uks ja [[hirm]]uks, üldiselt küll rohkem rõõm kui hirm. Ta arutas [[sonett|sonetivormi]] läbi aegade, lüürika olemust ja naiste kujutamise muutusi enamasti naistudengitega, kes olid viiekümnendatel klošš-seelikutega ja värvitud huultega, kuuekümnendatel miniseelikutega ja pikkade India puuvillast hõlstidega, seitsmekümnendatel mustaks värvitud huultega prerafaeliitlike juuksepahmakate all ning lõhnasid beebikreemi, Elizabeth Ardeni Blue Grassi, kanepi ja rikkumata feministliku [[higi]] järele. Need olid head ajad. Halbadest aegadest, mis pidid saabuma hiljem, enne seda, kui ta enneaegselt pensionile jäi, ei tahtnud ta mõelda. (lk 146) * Tegelikult valitsesid tema mõtteid ta oma [[seksuaalsus]]est täielikult tema massiivsed ja vastuvõtmatud [[rinnad]]. Need oli ta nooruses surunud [[korsett]]i kasutamata tuunikakleitide ja särgikute alla, lastes neil vabalt omaenda lihaseid arendada, nagu tolleaegsed paremad meditsiinilised nõuanded soovitasid, kuid venitades ja vajutades need parandamatult lotti. Mõni teine naine oleks ehk nende rindadega uhkeldanud, kandnud neid uhkelt enda ees ja sobitanud toretsevalt [[dekoltee]]sse. Beatrice Nest pakkis rinnad lontis ja vanaemalikku [[pihik]]usse ning venitas nende peale käsitsikootud džemprid, kaunistatud väikeste pisarakujuliste aukude ridadega, mis olid tema kehakontuuride ümber pisut irevil ja pisut pruntis. (lk 147) * [Ellen Ashi päevik:] Nüüd aga mõtlen ma - oleks olnud parem, eks ole, hoida kinni ihast saada poeediks? Ma ei suudaks kunagi kirjutada nii hästi nagu Randolph, aga seda ei suuda ega suudaks keegi, ning seega ei tasuks võib-olla kaaluda seda vastuväitena millegi tegemisele. :Võib-olla oleks ta siis, kui ma oleksin ta elu raskemaks teinud, kirjutanud vähem või kammitsetumalt. Ma ei saa väita, nagu oleksin ma [[geenius]]e ämmaemand, aga kui ma ei olegi hõlbustanud, ei ole ma ka takistanud, nagu paljud naised oleksid võinud teha. See on väga väike [[voorus]], millele pretendeerida, väga negatiivne [[saavutus]], millega õigustada kogu oma elu. (lk 154) * Nähtavale ilmus väga pehme puhas läikiv must kingapaar, millele järgnesid laitmatu viigiga tuhmmustad, peenetriibulise kerge villase kangaga kaetud sääred, seejärel kauni lõikega [[pintsak]]u alumine serv, mille mustav ava paljastas erepunase siidvoodri ning hõlmade vahelt paistva lameda lihaselise kõhu peene punase triibuga valge särgi all. Järgnesid Vali jalad kahvatusinistes sukkades ja hallikassinistes kingades tema sinepikarva kreppriidega sarnaneva ja siniste kuu moodi lillede mustriga kleidi lõdva palistuse all. Neli jalga lähenesid ja kaugenesid, kaugenesid ja lähenesid, mehe jalad surusid keldritrepi poole, naise jalad panid vastu ja tõrjusid. Roland avas ukse ja läks üles, ärgitatud enamasti sellest, mis temast alati võitu sai - puhtast [[uudishimu]]st, missugune näeb välja ülemine pool. (lk 157) * Nad võtsid riidest lahti ja pakkusid teineteisele kaisutustega viletsat [[lohutus]]t. Alguses arvas Roland, ei asjast ei tule üldse midagi välja. On teatud asju, mida ei saa teha pelgalt [[tahtejõud|tahtejõuga]]. (lk 159) * [[Kirjad]], avastas Roland, on niisugune [[narratiiv]]ivorm, mis ei näe ette mingit [[tulemus]]t, mingit lõpetust. Tema aeg oli narratiivsete [[teooria]]te valitsusaeg. Kirjad ei räägi mingit [[lugu]], sest need ei tea ühest reast teise, kuhu need kulgevad. Kui Maud ei oleks olnud nii külmalt vaenulik, oleks Roland - üldhuvi mõttes - tema tähelepanu sellele juhtinud, aga naine ei vaadanud üles ega vastanud ta pilgule. :Lõpuks ei välista kirjad mitte ainult [[lugeja]]t kui kaasautorit või ennustajat või oletajat, vaid need välistavad lugeja kui ''lugeja'', sest kui tegu on päris kirjadega, on need kirjutatud ühele lugejale. (lk 164) * [Ellen Ash:] Kes suudaks taluda mõtet ahnetest [[käsi|kätest]], mis künnavad [[Dickens]]i [[kirjutuslaud|kirjutuslaua]] sahtlites, otsides tema isiklikke dokumente, neid isiklike tunnete jäädvustusi, mis olid tema ja ainult tema omad - mitte mõeldud avalikkusele tarbimiseks -, kuigi need, kes ei loe tema imelisi [[romaan]]e tõelise hoolega, ahmivad nüüd tema niinimetatud elu tema kirjadest. (lk 164) * [Randolph Henry Ash:] See, mis teeb minust poeedi ja mitte romaanikirjaniku - on tingitud [[keel]]e enda laulust. Sest luuletajate ja romaanikirjanike vahe on selles, et esimesed kirjutavad keele elu nimel, ja teised kirjutavad maailma parandamiseks. (lk 166) * [Christabel:] [[Muna]], härra, on vastus, nagu Te kergesti taipasite juba [[algus]]est peale, muna, [[täiuslikkus|täiuslik]] O, elus [[kivi]], ilma uste ja akendeta, mille [[elu]] võib uinuda, kuni see äratatakse - või siis leiab see, et tal on [[tiivad]], mida sirutada - mitte nii nagu siin - oi, ei... :Muna on minu vastus. Mis on [[mõistatus]]? :Ma olen iseenda mõistatus. Oh, härra, ärge püüdke lahkesti mu [[üksindus]]t parandada või seda mult varastada. See on asi, mida meid, naisi, kartma õpetatakse - oh, see hirmus torn, oh, need tihnikud selle ümber - ei mingit seltsilistega [[pesa]], ainult suur keskne [[torn]]. (lk 172) * [Christabel LaMotte'i muinasjutt "Lävi":] [[Nõmm]] ja [[raba]] olid täis ristuvaid radasid, mis olid tolmused ja looklesid [[kanarbik]]u ja [[sõnajalg]]ade ning väikeste, haarduvate juurtega [[kadakas|kadakate]] vahel. Ei olnud mitte ühtainsat teed, vaid palju teid, kõik üksteisega risti nagu praod mingis hullumeelses [[kann]]us, ning ta ratsutas mööda üht ja siis mööda teist, valis kõige otsema ja kivisema ning leidis end alati palava päikese käes järjekordselt [[risttee]]lt, mis oli samasugune nagu see, millelt ta oli äsja lahkunud. Mõne aja pärast otsustas ta ratsutada nii, et päike jääks kogu aeg tema selja taha - see tõi tema kulgemisse vähemalt mingi järjekindluse - kuigi tuleb öelda, et kui ta seda otsustas, kallid lugejad, oli tal vaid üpris ähmane ettekujutus sellest, kus oli päike olnud tema [[seiklus]]e alguses. Nii juhtub selles elus sageli. Me muutume järjekindlaks ja korralikuks liiga hilja, puuduliku põhjendusega, ning võtame võib-olla vale suuna. (lk 188-189) * [Randolph Henry Ash:] Ja Te saadate mulle [[luuletus]]e ja täheldate arukalt, et luuletused on väärt rohkem kui kõik maailma kurgivõileivad. On tõesti - ja eriti Teie luuletused -, aga Te võite kujutleda poeetilise [[kujutlusvõime]] [[rikutus]]t ning selle iha toituda kujuteldavatest [[kurgivõileib]]adest, mille see manab esile, kuna neid ei ole kindlasti võimalik saada, kui mingi Inglise [[taevamanna]] - oh, need [[täiuslikkus|täiuslikud]] rohelised sõõrid - oh, see peenelt aimuv [[sool]]amaitse - oh, see värske, hele [[või]] - oh, ja eelkõige pehmed, valged saiaraasukesed ja äsja küpsetatud [[sai]]a kuldne koorik - ja nii, nagu elu kõigis külgedes, idealiseerib väsimatu mõttekujutus seda, mida on võimalik napsata ja alla neelata hetkelise vaoshoitud [[ahnus]]ega, kaine [[fakt]]iga. (lk 196) * [Randolph Henry Ash:] Sest ma olen ju kõigest üks üheksateistkümnenda sajandi [[härrasmees]] otse keset suitsust Londonit - ja see, mis on talle eriomane, tähendab teada, kui kaugele ulatub tema hääbuv [[vaatepunkt]] - enne ja selle aja paiku ja pärast - samas on ta kogu aeg see, kes ta on oma [[põskhabe]]mega ja riiulitega, mis on täis [[Platon]]it ja [[Ludwig Feuerbach|Feuerbach]]i, [[Püha Augustinus]]t ja [[John Stuart Mill]]i. (lk 197) * [Randolph Henry Ash:] Ja ma pole vastanud sellele, mida te ütlesite oma [[eepos]]e kohta. Noh, kui te ikka veel minu seisukohtadest hoolite - aga miks te peaksite? Te olete luuletaja ja peaksite lõpuks hoolima üksnes omaenda seisukohtadest - miks ka mitte eepos? Miks mitte müütiline draama kaheteistkümnes raamatus? Ma ei näe looduses mingit põhjust, miks ei võiks naine kirjutada säärast poeemi sama hästi kui mees - kui ta vaid selle nõuks võtaks. (lk 207) * [Randolph Henry Ash:] Te ju teate, kuidas see käib, sest olete ise poeet - kirjutad sellise ja sellise narratiivi ja mõtled selle käigus - siin on kena käsitlus - see kontseptsioon mahendab seda - ega see ei ole enamikule liiga ilmne? - ega siin ei ole liiga paks kiht endastmõistetavust - liiga ilmselge [[tähendus]] tekitab peaaegu vastikust - ja siis saab [[üldsus]] selle kätte ja kuulutab selle ühtaegu liiga jõuliselt lihtsaks ja liiga kõrgilt arusaamatuks ning selge on ainult see, et ükskõik mida sa oled lootnud väljendada, on kadunud [[arusaamatus]]e ududesse - ja kaotab aeglaselt oma elu - su oma meeles nagu ka lugejate omas. (lk 210-211) * [Christabel LaMotte:]] Me käisime kuulamas veel üht loengut viimase aja spirituaalsete ilmingute kohta, mille pidas üks väga auväärne [[kveeker]] - kes alustas eelsoodumusest vaimuelu uskuda - kuid ilma labase soovita saada šokeeritud või ehmatatud. Ise [[inglane]], iseloomustas ta inglasi - viisil, mis pole päris võõras luuletaja Ashi stiilile. Me oleme teinud läbi - ütles see tubli mees - kahekordse kõvastumise protsessi. [[Äri]] - ja protestantlik spirituaalsetest suhetest loobumine - on üheskoos pannud meid sisemiselt [[tardumine|tarduma]] ja [[luustumine|luustuma]]. :Me oleme labaselt [[materialism|materialistlikud]] - ja meid ei rahulda miski peale spirituaalsete tõikade materiaalsete tõendite - nagu me neid nimetame - ja nii on [[vaim]]ud armulikult valmis rääkima meiega neil tahumatutel viisidel - koputamisega - sahinaga - ja meloodilise üminaga - mida ei olnud vaja vanasti - kui meie usk oli meis õhevil ja elav - (lk 213-214) * [Christabel LaMotte:] Ma ei ütle midagi [[elulõng]]a ja [[roos]]ide kohta - aga meil on väga kaunis [[viirpuu]], just nüüd lopsakas ja raske roosadest ja kreemikatest õitest ning ohkamas seda mandlilõhna - mis on magus - nii magus - et lausa valus hakkab. Ma ei ütle, kus see puu on - ega ka seda, kas see on noor või vana, suur või väike - nii et Te kujutlete seda nüüd nii, nagu see tegelikult ei ole - paradiisliku ja ohtlikuna - Te ju teate, et maikuud ei tohi kunagi tuppa tuua. (lk 226) * [Christabel LaMotte:] Te mõistate - minu elus on kolm - ja ainult kolm inimest - taibanud - et vajadus panna kirja sõnu - mida ma sõnadena mõistan - aga ka sõnu, enamasti sõnu - sõnad on olnud kogu mu elu, kogu mu elu - see vajadus on nagu ämbliku vajadus, kes kannab enda ees tohutu suurt siidikoormat, mille ta peab lõngaks ketrama - see siid on tema elu, tema kodu, tema turvatunne - ka tema söök ja jook - ja kui seda rünnatakse või see alla tõmmatakse, noh, mida muud saab ta siis teha, kui kedrata juurde, kedrata uuesti, kavandada otsast peale - Te ütlete, et ta on kannatlik - küllap ongi - ta võib olla ka metsik - see on tema olemus - ta peab - või ta sureb tülgastusest - kas Te mõistate mind? (lk 229) * Ta [Randolph] mäletas, kuidas siis, kui ta oli väike poiss, üsna väike poiss, alles vaevu aru saanud,et ta peab, kas ta tahab või ei, meheks saama - mäletas, kuidas ta luges "Roderick Randomi seiklusi", üht inglise raamatut, mis oli täis robustset ja lõbusat vastikust inimelu ja selle nõrkuste vastu, aga seal polnud Balzaci peent vaimulaadide lahkamist. Raamatul oli õnnelik lõpp. Lõpus oli kirjanik jätnud kangelase magamistoa ukse taha, aga lasknud ta siis nagu ''post scriptum''<nowiki>'</nowiki>ina sisse. Ja temake - Ash oli ta nime unustanud, mingi Celia või Sophia, mingi füüsilise ja hingelise täiuslikkuse või täpsemini mehe kujutlusvõime iseloomutu kehastus - temake oli ilmunud siidhames, käed ja jalad läbi selle kumamas, ning oli selle siis üle pea tõmmanud ja pöördunud kangelase ja lugeja poole ning jätnud ülejäänu, selle lubaduse, neile. (lk 356-357) * [Randolph ja Christabel] "Ei maksa mõelda ajast." :"Me oleme jõudnud Fausti probleemini. Me ütleme igale hetkele ''"Verweile doch, du bist so schön"'', ja kui me ka kohe äraneetud ei ole, tähed liiguvad endiselt, aeg kulgeb ja kell lööb tunde. Kuid meil on võimalus kahetseda taga iga minutit, kui see möödub." (lk 363) * [Blanche Gloveri enesetapukiri:] Ma olen püüdnud, alguses koos PREILI LAMOTTE'iga, aga ka üksi siin väikeses majas elada vastavalt teatud veendumustele, et iseseisvatel vallalistel naistel on võimalik elada kasulikku ja täielikult inimlikku elu teineteise seltsis ja ilma abi küsimiseks välismaailma või meeste poole pöördumata. Me uskusime, et on võimalik elada vähenõudlikult, heatahtlikult, filosoofiliselt, kunstipäraselt ning kooskõlas teineteisega ja loodusega. Kahetsusväärselt ei olnud see võimalik. Kas oli maailm liiga vaenulik meie eksperimendi vastu (ma usun, et oli), või polnud me ise piisavalt leidlikud ja kindlaloomulised (ma usun, et ka see oli tõsi, mõlema puhul ja aeg-ajalt). Tuleb loota, et meie esimesed joovastavad majandusliku sõltumatuse päevad ning tööd, mille me maha jätame, võivad kallutada teisi, tugevamaid hingi seda ülesannet enda peale võtma, katsetama ja mitte läbi kukkuma. Iseseisvad naised peaksid endast rohkem lootma, sest ei mehed ega teised, tavapärasemalt kodustatud naised ei looda midagi ega oota mingit muud tulemust kui täielik läbikukkumine. (lk 384) * [Sabine de Kercoz Christabeli kohta:] Ma istusin tema kõrval ja sosistasin talle, et loodan luuletajaks saada. Ta vastas: "See ei ole tee õnnele, ''ma fille''." Ma ütlesin, et otse vastupidi, ainult kirjutades tunnen ma end täiesti elavana. Ta kostis: "Kui asi on nii, siis õnneks või õnnetuseks ei saa miski, mida ma ütlen, sind ümber veenda." (lk 393) * [Ariane Le Minier:] Koopiamasin on suur demokraatlik leiutis. (lk 417) * [Sabine de Kercozi päevik] Teos, mis on kirjutatud ainult ühele silmapaarile, kirjaniku omale, kaotab osa oma vitaalsusest, kuid võidab ''en revanche'' teatud vabaduse, ning üsnagi minu üllatuseks, täiskasvanulikkuse. See jääb ilma oma ihast, naiselikust nagu ka lapsikust ihast võluda. (lk 420) * [Sabine de Kercozi päevik] Ma ei oska panna kirja seda, kuidas Gode jutustab. Isa on vahetevahel julgustanud teda lugusid jutustama ja püüdnud panna need kirja sõna sõnalt, säilitades tema kõne rütmi, lisamata midagi ja võtmata midagi vähemaks. Aga paberil kaob elu tema sõnadest, ükskõik kui täpne isa on. Ta ütles mulle kord pärast sellist eksperimenti, et ta mõistab nüüd, miks vanad druiidid uskusid, et räägitud sõna on elu hingus ning et kirjutamine on üks surma vorme. (lk 444) {{JÄRJESTA:Byatt, A. S.}} [[Kategooria:Suurbritannia luuletajad]] [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] 73gud6pkmbihbd0krfyb9pchlgd1jyy 135229 135228 2026-05-30T23:08:30Z Pseudacorus 2604 /* "Lumm" */ 135229 wikitext text/x-wiki [[File:AS Byatt Portrait.jpg|144px|thumb|right|A. S. Byatt (2007)]] '''Antonia Susan Duffy''' (neiuna Drabble, kirjanikunimena kasutas initsiaale ja esimese abikaasa perekonnanime '''A. S. Byatt'''; 24. august 1936 - 16 november 2023) oli inglise luuletaja ja romaanikirjanik. Kirjanik [[Margaret Drabble]] ja kunstiajaloolane [[Helen Langdon]] on tema õed. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Possession", mis pälvis 1990. aastal Bookeri auhinna. =="Lumm"== A. S. Byatt, "Lumm". Tõlkinud [[Krista Kaer]], Varrak, 2013. * [Randolph Henry Ash:] "[[Indiviid]] ilmub [[hetk]]eks, liitub mõttekogukonnaga, muudab seda hetkeks ja sureb; aga [[liik]], mis ei sure, lõikab tema efemeerse olemasolu vilju." (märkus arve tagaküljel), lk 12 * Kell tiksus, [[tolm]]ukübemed tantsisid päikesevalguses ning Roland mõtiskles teadmisteotsingu väsitavast ja lummutavast [[lõputus]]est. Seal ta istus, avastas taas surnud mehe lugemiskogemust ning seadis oma avastusretke raamatukogukella ja kõhu kerge kokkutõmbumise järgi. (Londoni [[raamatukogu]]s [[kohv]]i ei jooda.) (lk 13) * Ta [[ema]] oli joonud liiga palju [[õlu]]t, "läinud [[kool]]i" ja viinud ta metallitöötlemisest üle [[ladina keel]]de, kodanikuõpetusest [[prantsuse keel]]de ning oli maksnud ta matemaatikaõpetajale [[raha]]ga, mis oli saadud [[ajaleht]]ede müümisest, mida ema Rolandit tegema oli sundinud, ja nii oligi Roland saanud vanamoodsa klassikalise [[haridus]]e, milles olid lüngad seal, kus [[õpetaja]]d olid koondatud või kus oli klassiruumis valitsenud [[kaos]]. Ta oli teinud alati seda, mida temalt loodeti, ta oli saanud neli A-d keskkooli lõpueksamitel, lõpetanud [[ülikool]]i kiitusega ja saanud [[doktorikraad]]i. Nüüd oli ta sisuliselt [[töötu]], elatas end ära poole koduõpetajakohaga, Blackadderile jooksupoisiks olemisega ja mõnikord [[restoran]]is nõusid pestes. :Ekspansiivsetel 1960. aastatel oleks ta edenenud kiiresti ja iseenesest, nüüd aga pidas ta end [[hädavares]]eks ning tundis, et oli selles ise ähmaselt süüdi. (lk 20) * Kui Roland sel õhtul koju jõudis, tundis ta juba õhust, et Val on tujus. Keldrikorter oli täis praesibulate vänget soojust, mis tähendas, et Val valmistab mingit keerulist toitu. Kui Val ei olnud tujus, kui ta oli apaatne, avas ta [[konserv]]e või keetis [[muna|mune]] või tegi äärmisel juhul avokaadosalatit. Kui Val oli kas väga rõõmus või väga vihane, tegi ta süüa. (lk 25) * [[Kevad]]el valgustas nende [[aken]]t ülalt säravkollaste [[nartsiss]]ide tiheda rea [[kollane]] kuma. [[Metsviinapuu]]väädid roomasid aknaraamini ja liikusid väikestel ümaratel juurevõsudel suure taimekiirusega üle [[klaas]]i. Mõnikord vajusid [[jasmiin]]ikahlud, mis eraldusid [[maja]] ääres ohtralt õitsevast põõsast, oma sulni [[lõhn]]aga üle nende trepikäsipuu, enne kui tuli proua Irving oma aiarõivastes, [[kummikud]] jalas ja [[põll]] viledaks kulunud tviidkostüümi peal, milles ta oli neid kõigepealt [[korter]]isse ahvatlenud, ja sidus need uuesti üles. (lk 28) * Siin tühjas [[vaikus]]es pakkis ta lahti jalgratta sadulakorvid ja läks panipaika, kus kükitas kogukas [[paljundusmasin]] keset inetuid köögirätte teeplekilise valamu kõrval. Sel ajal kui masin ekstraktoritiiviku kõmina ja sumina saatel soojenes, võttis ta oma kaks kirja välja ja luges neid uuesti. Siis laotas ta need, kiri allpool, otsekui ennustamiseks mustale klaasile, mille all hõljusid ja möödusid rohelise [[valgus]]e sambad. Ja masin sülitas välja nende kirjutiste kuumad ja kemikaalide järele lõhnavad spektrogrammid, kujuteldava tühja ruumi must raamistus seal, kus originaali servades oli sajanditolm. (lk 32) * [[Briti Muuseum]]i kõik alumised ruumid lehkavad kassikusest. [[Kõuts]]id nihverdavad ennast sisse võrede vahelt ja ventilatsiooniavadest, hulguvad ringi ning neid aetakse taga ning vahetevahel ka toidetakse vargsi. (lk 38) * [[F. R. Leavis|Leavis]] tegi Blackadderiga seda, mida ta tõsiste [[üliõpilane|üliõpilastega]] ikka tegi: ta näitas neile [[inglise kirjandus]]e hirmsat ja hunnitut [[tähtsus]]t ja [[tarvilikkus]]t ning võttis neilt samal ajal igasuguse usu sellesse, et nad ise oleksid võimelised sellesse oma panust andma või seda muutma. (lk 38) * Ashi oli huvitanud kõik. Araabia [[astronoomia]] ja Aafrika transpordisüsteemid, [[inglid]] ja tammepahad, [[hüdraulika]] ja [[giljotiin]], [[druiid]]id ja ''grande armeé'', [[katarid]] ja [[trükkal]]ite õpipoisid, [[ektoplasma]] ja Päikese [[mütoloogia]], külmunud [[mastodon]]ide viimased söömaajad ja [[taevamanna]] tegelik olemus. Joonealused märkused matsid [[tekst]]i enda alla ja neelasid selle endasse. (lk 39-40) * Kui ilus [[naine]] ennast [[peegel|peeglist]] näeb, ütles [[Simone Weil]], teab ta: "See olen mina." Inetu naine teab samasuguse kindlusega: "See ei ole mina." (lk 74) * "Ja mida teie [[London]]is teete, härra Michell?" :"Ma olen ülikooli juures doktorant. Õpetan ka natuke. Praegu töötan Randolph Henry Ashi käsikirjade toimetuse heaks." :"Ta kirjutas ühe hea [[luuletus]]e, mida me koolis õppisime," ütles Sir George. "Mina ise pole kunagi luulest suurt pidanud, aga see mulle meeldis. "Jahimees". Kas te teate seda luuletust? Ühest kiviaja kutist, kes paneb üles püüniseid ja ihub ränikivi ja räägib oma [[koer]]aga ja nuhutab [[õhk]]u, et saada aru, mis [[ilm]] tuleb. Selles luuletuses tekib tõeline ohu tunne. Siiski veider viis oma elu veeta - teise mehe värsse uurida." (lk 100) * [Christabel LaMotte:] Ma elan piiratult ja iseendaga suheldes — nii on parem — mitte nagu [[printsess]] tihnikus, mitte mingil juhul, vaid pigem nagu väga rammus ja rahulolev [[ämblik]] keset sätendavat võrku, kui Te andestate mulle selle pisut ebameeldiva [[analoogia]]. [[Arachne]] on daam, kelle vastu ma tunnen suurt [[sümpaatia]]t, aus käsitööline, kes teeb täiuslikke [[muster|mustreid]], aga kaldub natuke tavatult napsama külla tulnud või lubamatult sisenenud võõraid, tajudes võib-olla nende vahet sageli alles siis, kui on liiga hilja. (lk 111, kiri R. H. Ashile) * [Randolph Henry Ash:] Ma ei unusta midagi, mis on juhtunud. Ma pole loomu poolest unustaja. ([[Unustamine]] pole meie vahel enam küsimus, eks ole?) Sa võid olla kindel, et ma säilitan iga kõige tähtsusetumagi lausutud või kirjutatud [[sõna]] ning kõik teised asjad ka oma jonnaka [[mälu]] kõvas [[vaha]]s. Iga väikese asja, pane tähele, kõik. Kui Sa need kirjad põletad, on neil järelelu minu mälus senikaua, kuni ma elan, nagu kustunud raketi jäljel seda vaatava [[silm]]a võrkkestal. Ma ei suuda uskuda, et Sa need põletad. Ma ei suuda uskuda, et Sa seda ei tee. Ma tean, et Sa ei ütle mulle, mida Sa oled otsustanud, ning ma pean lõpetama selle kirjutamise ja tahtmatu ootuse, et saan Sult võimatu, oodatud vastuse, mis oli [[minevik]]us alati [[vapustus]], [[muutus]], kõige sagedamini aga [[nauding]]. (lk 113, kiri Christabelile) * Tema [prof Cropperi] tuhvlitele, mis olid mutimustast [[samet]]ist, oli kuldniidiga tikitud naisepea, mida ümbritsesid lahtiste juuste lendkiired. Need olid tehtud Londonis tema kirjelduse kohaselt. Selle naise kuju oli Robert Dale Oweni ülikooli kõige vanema osa, Harmonia [[muuseum]]i sammashallis, mis oli saanud oma nime antiik-Aleksandria akadeemia, selle "muusade linnukuudi" järgi. Ta kujutas endast [[Mnemosyne]]t, [[muusa]]de ema, kuigi nüüd tundsid ta ilma vihjeta ära üksnes vähesed, ning kõige sagedamini pidasid pealiskaudse haridusega inimesed teda [[Medusa]]ks. (lk 118) * [[Ajalugu]], kirjutamine nakatab teatud aja möödudes inimese enesetaju ning Mortimer Cropper, kes dokumenteeris sujuvalt iga viimase kui ühiku, mis puudutas Randolph Henry Ashi päevi, tema väljaminekuid ja kojutulekuid, tema õhtusöögikutseid, [[jalutuskäik]]e, ülemäära kaastundlikku suhtumist [[teenija]]tesse, tema [[vastumeelsus]]t kuulsusena kohtlemise vastu, oli võib-olla üsna loomulikult tundnud, et tema enda identsus oli mõnel juhul, parimal juhul, ainult kujuteldav ja sulandus sellesse kirjutamisteemasse, jäädvustatavasse materjali. Ta oli tähtis inimene. Tal oli [[võim]]u, ametikohale määramise ja sealt vallandamise võimu, tšekiraamatu võimu, Thothi võimu ja Mercuriuse kombel ligipääs Stanti kogu [[saladus]]tele. Ta hoolitses oma [[keha]], välise mina eest nõudlikkusega, mida ta oleks rakendanud ka sisemise mina hüvanguks, kui ta oleks teadnud, kes ta on, kui ta ei oleks tundnud, et kogu see asi on tiheda saladuslooriga kaetud. (lk 125) * [Randolph Henry Ash:] See, mis on loetud, mõistetud ja vaadeldud ja intellektuaalselt taibatud, armuline proua, kuulub meile, et me sellega elaksime ja töötaksime. Terve elu kestev uurimistöö teeb meile kättesaadavaks üksnes osakese meie esivanemailt päritud minevikust, rääkimata neist [[igavik]]est enne meie rassi kujunemist. Selle osakese peame aga põhjalikult omaks võtma ja edasi andma. ''Hoc opus, hic labor est''. Pole olemas, on mul [[kiusatus]] kinnitada, ühtki kerget teed, ühtki otseteed — neid leida püüdes oleme nagu [[Bunyan]]i Võhiklus, kes leidis põrgutee isegi Taevase Linna värava ees. (lk 132, kiri proua Cropperile) * Cropper avas lukustatud [[kohver|kohvri]], pani ära Randolph Ashi kirjad ristitütrele — või igal juhul nende varastatud kujutised — ja võttis välja need teised [[foto]]d, millest tal oli suur ja mitmekesine [[kollektsioon]] — sedavõrd mitmekesine, kuivõrd on võimalik varieerida ihu või nahatooni või nurga või detailsuse mõttes seda põhiolemuselt nii lihtsat tegevust või andumust. Tal olid tema enda sublimatsiooniviisid. (lk 141) * Professor Bengtsson pakkus talle abilektori kohta. See oli Beatrice'ile suureks [[rõõm]]uks ja [[hirm]]uks, üldiselt küll rohkem rõõm kui hirm. Ta arutas [[sonett|sonetivormi]] läbi aegade, lüürika olemust ja naiste kujutamise muutusi enamasti naistudengitega, kes olid viiekümnendatel klošš-seelikutega ja värvitud huultega, kuuekümnendatel miniseelikutega ja pikkade India puuvillast hõlstidega, seitsmekümnendatel mustaks värvitud huultega prerafaeliitlike juuksepahmakate all ning lõhnasid beebikreemi, Elizabeth Ardeni Blue Grassi, kanepi ja rikkumata feministliku [[higi]] järele. Need olid head ajad. Halbadest aegadest, mis pidid saabuma hiljem, enne seda, kui ta enneaegselt pensionile jäi, ei tahtnud ta mõelda. (lk 146) * Tegelikult valitsesid tema mõtteid ta oma [[seksuaalsus]]est täielikult tema massiivsed ja vastuvõtmatud [[rinnad]]. Need oli ta nooruses surunud [[korsett]]i kasutamata tuunikakleitide ja särgikute alla, lastes neil vabalt omaenda lihaseid arendada, nagu tolleaegsed paremad meditsiinilised nõuanded soovitasid, kuid venitades ja vajutades need parandamatult lotti. Mõni teine naine oleks ehk nende rindadega uhkeldanud, kandnud neid uhkelt enda ees ja sobitanud toretsevalt [[dekoltee]]sse. Beatrice Nest pakkis rinnad lontis ja vanaemalikku [[pihik]]usse ning venitas nende peale käsitsikootud džemprid, kaunistatud väikeste pisarakujuliste aukude ridadega, mis olid tema kehakontuuride ümber pisut irevil ja pisut pruntis. (lk 147) * [Ellen Ashi päevik:] Nüüd aga mõtlen ma — oleks olnud parem, eks ole, hoida kinni ihast saada poeediks? Ma ei suudaks kunagi kirjutada nii hästi nagu Randolph, aga seda ei suuda ega suudaks keegi, ning seega ei tasuks võib-olla kaaluda seda vastuväitena millegi tegemisele. :Võib-olla oleks ta siis, kui ma oleksin ta elu raskemaks teinud, kirjutanud vähem või kammitsetumalt. Ma ei saa väita, nagu oleksin ma [[geenius]]e ämmaemand, aga kui ma ei olegi hõlbustanud, ei ole ma ka takistanud, nagu paljud naised oleksid võinud teha. See on väga väike [[voorus]], millele pretendeerida, väga negatiivne [[saavutus]], millega õigustada kogu oma elu. (lk 154) * Nähtavale ilmus väga pehme puhas läikiv must kingapaar, millele järgnesid laitmatu viigiga tuhmmustad, peenetriibulise kerge villase kangaga kaetud sääred, seejärel kauni lõikega [[pintsak]]u alumine serv, mille mustav ava paljastas erepunase siidvoodri ning hõlmade vahelt paistva lameda lihaselise kõhu peene punase triibuga valge särgi all. Järgnesid Vali jalad kahvatusinistes sukkades ja hallikassinistes kingades tema sinepikarva kreppriidega sarnaneva ja siniste kuu moodi lillede mustriga kleidi lõdva palistuse all. Neli jalga lähenesid ja kaugenesid, kaugenesid ja lähenesid, mehe jalad surusid keldritrepi poole, naise jalad panid vastu ja tõrjusid. Roland avas ukse ja läks üles, ärgitatud enamasti sellest, mis temast alati võitu sai — puhtast [[uudishimu]]st, missugune näeb välja ülemine pool. (lk 157) * Nad võtsid riidest lahti ja pakkusid teineteisele kaisutustega viletsat [[lohutus]]t. Alguses arvas Roland, ei asjast ei tule üldse midagi välja. On teatud asju, mida ei saa teha pelgalt [[tahtejõud|tahtejõuga]]. (lk 159) * [[Kirjad]], avastas Roland, on niisugune [[narratiiv]]ivorm, mis ei näe ette mingit [[tulemus]]t, mingit lõpetust. Tema aeg oli narratiivsete [[teooria]]te valitsusaeg. Kirjad ei räägi mingit [[lugu]], sest need ei tea ühest reast teise, kuhu need kulgevad. Kui Maud ei oleks olnud nii külmalt vaenulik, oleks Roland — üldhuvi mõttes — tema tähelepanu sellele juhtinud, aga naine ei vaadanud üles ega vastanud ta pilgule. :Lõpuks ei välista kirjad mitte ainult [[lugeja]]t kui kaasautorit või ennustajat või oletajat, vaid need välistavad lugeja kui ''lugeja'', sest kui tegu on päris kirjadega, on need kirjutatud ühele lugejale. (lk 164) * [Ellen Ash:] Kes suudaks taluda mõtet ahnetest [[käsi|kätest]], mis künnavad [[Dickens]]i [[kirjutuslaud|kirjutuslaua]] sahtlites, otsides tema isiklikke dokumente, neid isiklike tunnete jäädvustusi, mis olid tema ja ainult tema omad — mitte mõeldud avalikkusele tarbimiseks —, kuigi need, kes ei loe tema imelisi [[romaan]]e tõelise hoolega, ahmivad nüüd tema niinimetatud elu tema kirjadest. (lk 164) * [Randolph Henry Ash:] See, mis teeb minust poeedi ja mitte romaanikirjaniku — on tingitud [[keel]]e enda laulust. Sest luuletajate ja romaanikirjanike vahe on selles, et esimesed kirjutavad keele elu nimel, ja teised kirjutavad maailma parandamiseks. (lk 166) * [Christabel:] [[Muna]], härra, on vastus, nagu Te kergesti taipasite juba [[algus]]est peale, muna, [[täiuslikkus|täiuslik]] O, elus [[kivi]], ilma uste ja akendeta, mille [[elu]] võib uinuda, kuni see äratatakse — või siis leiab see, et tal on [[tiivad]], mida sirutada — mitte nii nagu siin — oi, ei... :Muna on minu vastus. Mis on [[mõistatus]]? :Ma olen iseenda mõistatus. Oh, härra, ärge püüdke lahkesti mu [[üksindus]]t parandada või seda mult varastada. See on asi, mida meid, naisi, kartma õpetatakse — oh, see hirmus torn, oh, need tihnikud selle ümber — ei mingit seltsilistega [[pesa]], ainult suur keskne [[torn]]. (lk 172) * [Christabel LaMotte'i muinasjutt "Lävi":] [[Nõmm]] ja [[raba]] olid täis ristuvaid radasid, mis olid tolmused ja looklesid [[kanarbik]]u ja [[sõnajalg]]ade ning väikeste, haarduvate juurtega [[kadakas|kadakate]] vahel. Ei olnud mitte ühtainsat teed, vaid palju teid, kõik üksteisega risti nagu praod mingis hullumeelses [[kann]]us, ning ta ratsutas mööda üht ja siis mööda teist, valis kõige otsema ja kivisema ning leidis end alati palava päikese käes järjekordselt [[risttee]]lt, mis oli samasugune nagu see, millelt ta oli äsja lahkunud. Mõne aja pärast otsustas ta ratsutada nii, et päike jääks kogu aeg tema selja taha — see tõi tema kulgemisse vähemalt mingi järjekindluse - kuigi tuleb öelda, et kui ta seda otsustas, kallid lugejad, oli tal vaid üpris ähmane ettekujutus sellest, kus oli päike olnud tema [[seiklus]]e alguses. Nii juhtub selles elus sageli. Me muutume järjekindlaks ja korralikuks liiga hilja, puuduliku põhjendusega, ning võtame võib-olla vale suuna. (lk 188-189) * [Randolph Henry Ash:] Ja Te saadate mulle [[luuletus]]e ja täheldate arukalt, et luuletused on väärt rohkem kui kõik maailma kurgivõileivad. On tõesti — ja eriti Teie luuletused —, aga Te võite kujutleda poeetilise [[kujutlusvõime]] [[rikutus]]t ning selle iha toituda kujuteldavatest [[kurgivõileib]]adest, mille see manab esile, kuna neid ei ole kindlasti võimalik saada, kui mingi Inglise [[taevamanna]] — oh, need [[täiuslikkus|täiuslikud]] rohelised sõõrid — oh, see peenelt aimuv [[sool]]amaitse — oh, see värske, hele [[või]] — oh, ja eelkõige pehmed, valged saiaraasukesed ja äsja küpsetatud [[sai]]a kuldne koorik — ja nii, nagu elu kõigis külgedes, idealiseerib väsimatu mõttekujutus seda, mida on võimalik napsata ja alla neelata hetkelise vaoshoitud [[ahnus]]ega, kaine [[fakt]]iga. (lk 196) * [Randolph Henry Ash:] Sest ma olen ju kõigest üks üheksateistkümnenda sajandi [[härrasmees]] otse keset suitsust Londonit — ja see, mis on talle eriomane, tähendab teada, kui kaugele ulatub tema hääbuv [[vaatepunkt]] — enne ja selle aja paiku ja pärast — samas on ta kogu aeg see, kes ta on oma [[põskhabe]]mega ja riiulitega, mis on täis [[Platon]]it ja [[Ludwig Feuerbach|Feuerbach]]i, [[Püha Augustinus]]t ja [[John Stuart Mill]]i. (lk 197) * [Randolph Henry Ash:] Ja ma pole vastanud sellele, mida te ütlesite oma [[eepos]]e kohta. Noh, kui te ikka veel minu seisukohtadest hoolite — aga miks te peaksite? Te olete luuletaja ja peaksite lõpuks hoolima üksnes omaenda seisukohtadest — miks ka mitte eepos? Miks mitte müütiline draama kaheteistkümnes raamatus? Ma ei näe looduses mingit põhjust, miks ei võiks naine kirjutada säärast poeemi sama hästi kui mees — kui ta vaid selle nõuks võtaks. (lk 207) * [Randolph Henry Ash:] Te ju teate, kuidas see käib, sest olete ise poeet — kirjutad sellise ja sellise narratiivi ja mõtled selle käigus — siin on kena käsitlus — see kontseptsioon mahendab seda — ega see ei ole enamikule liiga ilmne? — ega siin ei ole liiga paks kiht endastmõistetavust — liiga ilmselge [[tähendus]] tekitab peaaegu vastikust — ja siis saab [[üldsus]] selle kätte ja kuulutab selle ühtaegu liiga jõuliselt lihtsaks ja liiga kõrgilt arusaamatuks ning selge on ainult see, et ükskõik mida sa oled lootnud väljendada, on kadunud [[arusaamatus]]e ududesse — ja kaotab aeglaselt oma elu — su oma meeles nagu ka lugejate omas. (lk 210-211) * [Christabel LaMotte:]] Me käisime kuulamas veel üht loengut viimase aja spirituaalsete ilmingute kohta, mille pidas üks väga auväärne [[kveeker]] — kes alustas eelsoodumusest vaimuelu uskuda — kuid ilma labase soovita saada šokeeritud või ehmatatud. Ise [[inglane]], iseloomustas ta inglasi — viisil, mis pole päris võõras luuletaja Ashi stiilile. Me oleme teinud läbi — ütles see tubli mees — kahekordse kõvastumise protsessi. [[Äri]] — ja protestantlik spirituaalsetest suhetest loobumine — on üheskoos pannud meid sisemiselt [[tardumine|tarduma]] ja [[luustumine|luustuma]]. :Me oleme labaselt [[materialism|materialistlikud]] — ja meid ei rahulda miski peale spirituaalsete tõikade materiaalsete tõendite — nagu me neid nimetame — ja nii on [[vaim]]ud armulikult valmis rääkima meiega neil tahumatutel viisidel — koputamisega — sahinaga — ja meloodilise üminaga — mida ei olnud vaja vanasti — kui meie usk oli meis õhevil ja elav — (lk 213-214) * [Christabel LaMotte:] Ma ei ütle midagi [[elulõng]]a ja [[roos]]ide kohta — aga meil on väga kaunis [[viirpuu]], just nüüd lopsakas ja raske roosadest ja kreemikatest õitest ning ohkamas seda mandlilõhna — mis on magus — nii magus — et lausa valus hakkab. Ma ei ütle, kus see puu on — ega ka seda, kas see on noor või vana, suur või väike — nii et Te kujutlete seda nüüd nii, nagu see tegelikult ei ole — paradiisliku ja ohtlikuna — Te ju teate, et maikuud ei tohi kunagi tuppa tuua. (lk 226) * [Christabel LaMotte:] Te mõistate — minu elus on kolm — ja ainult kolm inimest — taibanud — et vajadus panna kirja sõnu — mida ma sõnadena mõistan — aga ka sõnu, enamasti sõnu — sõnad on olnud kogu mu elu, kogu mu elu — see vajadus on nagu ämbliku vajadus, kes kannab enda ees tohutu suurt siidikoormat, mille ta peab lõngaks ketrama — see siid on tema elu, tema kodu, tema turvatunne — ka tema söök ja jook — ja kui seda rünnatakse või see alla tõmmatakse, noh, mida muud saab ta siis teha, kui kedrata juurde, kedrata uuesti, kavandada otsast peale — Te ütlete, et ta on kannatlik — küllap ongi — ta võib olla ka metsik — see on tema olemus — ta peab — või ta sureb tülgastusest — kas Te mõistate mind? (lk 229) * Ta [Randolph] mäletas, kuidas siis, kui ta oli väike poiss, üsna väike poiss, alles vaevu aru saanud,et ta peab, kas ta tahab või ei, meheks saama — mäletas, kuidas ta luges "Roderick Randomi seiklusi", üht inglise raamatut, mis oli täis robustset ja lõbusat vastikust inimelu ja selle nõrkuste vastu, aga seal polnud Balzaci peent vaimulaadide lahkamist. Raamatul oli õnnelik lõpp. Lõpus oli kirjanik jätnud kangelase magamistoa ukse taha, aga lasknud ta siis nagu ''post scriptum''<nowiki>'</nowiki>ina sisse. Ja temake — Ash oli ta nime unustanud, mingi Celia või Sophia, mingi füüsilise ja hingelise täiuslikkuse või täpsemini mehe kujutlusvõime iseloomutu kehastus — temake oli ilmunud siidhames, käed ja jalad läbi selle kumamas, ning oli selle siis üle pea tõmmanud ja pöördunud kangelase ja lugeja poole ning jätnud ülejäänu, selle lubaduse, neile. (lk 356-357) * [Randolph ja Christabel] "Ei maksa mõelda ajast." :"Me oleme jõudnud Fausti probleemini. Me ütleme igale hetkele ''"Verweile doch, du bist so schön"'', ja kui me ka kohe äraneetud ei ole, tähed liiguvad endiselt, aeg kulgeb ja kell lööb tunde. Kuid meil on võimalus kahetseda taga iga minutit, kui see möödub." (lk 363) * [Blanche Gloveri enesetapukiri:] Ma olen püüdnud, alguses koos PREILI LAMOTTE'iga, aga ka üksi siin väikeses majas elada vastavalt teatud veendumustele, et iseseisvatel vallalistel naistel on võimalik elada kasulikku ja täielikult inimlikku elu teineteise seltsis ja ilma abi küsimiseks välismaailma või meeste poole pöördumata. Me uskusime, et on võimalik elada vähenõudlikult, heatahtlikult, filosoofiliselt, kunstipäraselt ning kooskõlas teineteisega ja loodusega. Kahetsusväärselt ei olnud see võimalik. Kas oli maailm liiga vaenulik meie eksperimendi vastu (ma usun, et oli), või polnud me ise piisavalt leidlikud ja kindlaloomulised (ma usun, et ka see oli tõsi, mõlema puhul ja aeg-ajalt). Tuleb loota, et meie esimesed joovastavad majandusliku sõltumatuse päevad ning tööd, mille me maha jätame, võivad kallutada teisi, tugevamaid hingi seda ülesannet enda peale võtma, katsetama ja mitte läbi kukkuma. Iseseisvad naised peaksid endast rohkem lootma, sest ei mehed ega teised, tavapärasemalt kodustatud naised ei looda midagi ega oota mingit muud tulemust kui täielik läbikukkumine. (lk 384) * [Sabine de Kercoz Christabeli kohta:] Ma istusin tema kõrval ja sosistasin talle, et loodan luuletajaks saada. Ta vastas: "See ei ole tee õnnele, ''ma fille''." Ma ütlesin, et otse vastupidi, ainult kirjutades tunnen ma end täiesti elavana. Ta kostis: "Kui asi on nii, siis õnneks või õnnetuseks ei saa miski, mida ma ütlen, sind ümber veenda." (lk 393) * [Ariane Le Minier:] Koopiamasin on suur demokraatlik leiutis. (lk 417) * [Sabine de Kercozi päevik] Teos, mis on kirjutatud ainult ühele silmapaarile, kirjaniku omale, kaotab osa oma vitaalsusest, kuid võidab ''en revanche'' teatud vabaduse, ning üsnagi minu üllatuseks, täiskasvanulikkuse. See jääb ilma oma ihast, naiselikust nagu ka lapsikust ihast võluda. (lk 420) * [Sabine de Kercozi päevik] Ma ei oska panna kirja seda, kuidas Gode jutustab. Isa on vahetevahel julgustanud teda lugusid jutustama ja püüdnud panna need kirja sõna sõnalt, säilitades tema kõne rütmi, lisamata midagi ja võtmata midagi vähemaks. Aga paberil kaob elu tema sõnadest, ükskõik kui täpne isa on. Ta ütles mulle kord pärast sellist eksperimenti, et ta mõistab nüüd, miks vanad druiidid uskusid, et räägitud sõna on elu hingus ning et kirjutamine on üks surma vorme. (lk 444) {{JÄRJESTA:Byatt, A. S.}} [[Kategooria:Suurbritannia luuletajad]] [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] aynuy19pvd977g1bvagm4ai2f3698qj 4 25959 135230 2026-05-31T07:42:37Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '* Ta [Randolph Henry Ash] mäletas, kuidas siis, kui ta oli väike [[poiss]], üsna väike poiss, alles vaevu aru saanud,et ta peab, kas ta tahab või ei, [[mees|meheks]] saama — mäletas, kuidas ta luges "Roderick Randomi seiklusi", üht inglise [[raamat]]ut, mis oli täis robustset ja lõbusat [[vastikus]]t [[inimolu|inimelu]] ja selle nõrkuste vastu, aga seal polnud [[Balzac]]i peent vaimulaadide lahkamist. Raamatul oli [[õnnelik lõpp]]. Lõpus oli [[kirjanik]] jät...' 135230 wikitext text/x-wiki * Ta [Randolph Henry Ash] mäletas, kuidas siis, kui ta oli väike [[poiss]], üsna väike poiss, alles vaevu aru saanud,et ta peab, kas ta tahab või ei, [[mees|meheks]] saama — mäletas, kuidas ta luges "Roderick Randomi seiklusi", üht inglise [[raamat]]ut, mis oli täis robustset ja lõbusat [[vastikus]]t [[inimolu|inimelu]] ja selle nõrkuste vastu, aga seal polnud [[Balzac]]i peent vaimulaadide lahkamist. Raamatul oli [[õnnelik lõpp]]. Lõpus oli [[kirjanik]] jätnud kangelase [[magamistuba|magamistoa]] ukse taha, aga lasknud ta siis nagu ''post scriptum''<nowiki>'</nowiki>ina sisse. Ja temake — Ash oli ta [[nimi|nime]] unustanud, mingi Celia või Sophia, mingi füüsilise ja hingelise [[täiuslikkus]]e või täpsemini mehe [[kujutlusvõime]] iseloomutu kehastus — temake oli ilmunud [[siid]]hames, käed ja jalad läbi selle kumamas, ning oli selle siis üle pea tõmmanud ja pöördunud kangelase ja lugeja poole ning jätnud ülejäänu, selle [[lubadus]]e, neile. ** [[A. S. Byatt]], "Lumm", tlk [[Krista Kaer]], 2013, lk 356-357 ldvsahf5cc1oaftue25wmkemqb8bl5y