Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.47.0-wmf.5 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 2035 135346 101065 2026-06-09T08:05:58Z Kask 2031 135346 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Honoré de Balzac (1842).jpg|pisi|Honoré de Balzac (1842)]] '''Honoré de Balzac''' (20. mai 1799 Tours – 18. august 1850 Pariis) oli prantsuse [[kirjanik]]. == "Eugénie Grandet" (1833) == * [[Ihnsus|Ihnurid]] ei usu [[teispoolsus|tulevast elu]], [[olevik]] on neile kõik. See fakt heidab kohutavat valgust käesolevale [[ajastu]]le, kus enam kui ühelgi muul ajal raha valitseb [[seadus]]i, [[poliitika]]t ja [[kombed|kombeid]]. [[Institutsioon]]id, [[raamat]]ud, [[inimesed]] ja õpetused - kõik on nagu kokku rääkinud, et ühiselt õõnestada [[usk]]u tulevasse ellu, millele [[ühiskond|sotsiaalne kord]] on tuginenud tuhat kaheksasada aastat. Nüüd on [[surnukirst]] vähekardetud üleminekuastmeks. [[Tulevik]], mis meid varem ootas teispool [[reekviem]]i, on üle viidud olevikku. Jõuda ''per fas et nefas'' [[luksus]]e ja tühiste [[nauding]]ute [[paradiis]]i, kivistada oma süda ja roiutada keha mööduvate [[varandus]]te kogumisega, nagu vanasti kannatati surmapiinu, et igavest [[õndsus]]t pärida, - see on praegu üldine [[mõte]], mõte, mis muide on kirjutatud kõikjale, isegi seadustesse, mis küsivad seaduseandjalt: "Mida sa maksad," selle asemel et talle öelda: "Mida sa mõtled?" Kui see [[õpetus]] kandub [[kodanlus]]elt rahva hulka, mis saab siis meie maast? ** Honoré de Balzac, "Eugénie Grandet" [1833]; tlk N. Toiger. Valitud teosed, 4. kd (Tallinn, 1957), lk 84 == "Isa Goriot" (1835) == Tsitaadid väljaandest "Isa Goriot." Tõlkinud [[Silvia Luksep]], Tallinn, Eesti Raamat 1984 *Nagu kõigil piiratud [[mõistus]]ega [[inimene|inimestel]] polnud ka proua Vauquer'l kombeks [[sündmus]]te [[ring]]ist välja murda ega nende [[põhjus]]te üle juurelda. Ta armastas omi [[viga|vigu]] teiste [[süü]]ks ajada. (lk 22) *Nagu õilishingedele omane, tahtis ta [Eugène de Rastignac] kõike saavutada omal [[jõud|jõul]]. (lk 28) *"Kui tahate [[edu]] saavutada, siis on esimene [[asi]]: ärge oma [[tunne|tundeid]] nii avalikult välja näidake," lausus vikontess tasa. (lk 60) *[Vautrin:] "On väga väsitav aina soovida ja oma [[soov]]e mitte iialgi rahuldada." (lk 88) *[Vautrin:] "Teate, kuidas meiepool endale [[tee]]d sillutatakse? Geniaalsusesähvatuste ja [[korruptsioon]]iosavusega. Sellesse inimmassi tuleb tungida nagu [[kuul|kahurikuul]] või poetuda justkui [[katk]]. [[Ausus]]ega kaugele ei jõua. [[Geenius]]e jõu ees kummardutakse maani, teda vihatakse, teda püütakse mustata, sest ta võtab kõik enda peale ega jäta teistele midagi; kui ta aga vastu peab, siis kummardutakse tema ees maani; ühesõnaga, kui pole korda läinud teda [[soo|sohu]] ajada, siis imetletakse põrmus. Korruptsioon laiutab igal pool, [[anne]] on [[haruldus]]. Korruptsioon ongi lokkava [[keskpärasus]]e [[relv]], tema mõõgatera annab ennast kõikjal tunda." (lk 89-90) *[Vautrin:] "Aus inimene on ühine [[vaenlane]]. Ja, mis te arvate, keda ausaks inimeseks pidadagi? [[Pariis]]is on aus inimene see, kes keeldub miskitki teistega jagamast ja vaikib. Neist armetutetst [[heloot]]idest, kes kõikjal [[töö]]d rügavad ja selle eest iial [[tänu]] ei leia ning keda ma mõttes püha [[lihtsameelsus]]e [[ordu]] vendadeks kutsun, ei tasu rääkidagi. Selge, seal on [[vooruslikkus]] oma [[tobedus]]e [[tipp|tipul]], kuid seal on ka [[viletsus]]." (lk 90) *[Vautrin:] "Inimene on kaugel [[täius]]est. Vahel [[silmakirjalikkus|silmakirjatseb]] ta rohkem, vahel vähem, ja [[kergeusklikkus|kergeusklikud]] ütlevad siis, kas tal on kombeid või pole. Ma ei süüdista rikkaid, et kiita lihtrahvast: inimene on ikka seesama, olgu ta üleval, all või keskel." (lk 91) *[Vautrin:] "[[Mees]], kes kelgib, et ta pole kunagi taganenud oma [[põhimõte]]test, on kohanemisvõimetu põikpea, tobu, kes peab ennast eksimatuks. Pole olemas põhimõtteid, on vaid sündmused, pole olemas [[seadus]]i, on vaid [[olukord|olukorrad]], kõrgem inimene võtab sündmustel ja olukordadel sarvist, et neid juhtida. Kui oleks muutumatuid põhimõtteid ja seadusi, ei vahetaks [[rahvas|rahvad]] neid, nagu meie vahetame [[särk]]e. Inimeselt ei saa nõuda, et ta oleks targem kui kogu rahvas." (lk 94) *[Vautrin:] "[[Voorus]]t, mu kulla [[tudeng]], pooleks lõigata ei anna: ta kas on või teda pole." (lk 95) *[Vautrin:] "Te arvate, et selles [[maailm]]as on midagi püsivat? Põlake inimesi ja otsige [[koodeks]]i [[võrk|võrgust]] silmi, mille kaudu läbi pugeda võib. Suurte, teab kust saadud [[varandus]]te taga on alati roim, mis nüüdseks on juba unustatud, sest jälgi ei ole." (lk 95) **Lühem versioon: Iga varanduse taga on peidus [[kuritegu]]. *Võib-olla teevadki märkamatult [[headus|head]] üksnes need, kes [[jumal]]at usuvad, ja Eugène uskus jumalat. (lk 125) *[Eugène de Rastignac:] "Me ei peta kedagi, aga miski ei alanda inimest sedavõrd kui [[vale]]. Eks tähenda valetada kõigest lahti öelda." (lk 163) *[Goriot:] "Ei midagi, ei hingelistki! Pean ma surema nagu [[koer]]? Tänutäheks siis jäeti mind maha!" (lk 223) *Peaaegu ahnelt klammerdusid ta pilgud Vendôme'i [[sammas|samba]] ning Invaliidide kuppelkiriku vahele, sinna, kus elas kõrgem [[seltskond]], kelle hulka temagi pürgis. Ta heitis sellele sumisevale [[mesitaru|mesipuule]] pilgu, mis näis sealt juba välja imevat kogu [[mesi|mee]], ning lausus järgmised suured [[sõna]]d: :"Ja nüüd vaatame, kes – keda!" :Ning Rastignac heitis seltskonnale esimese [[väljakutse]] – läks proua de Nucingeni juurde lõunastama. (lk 236) == Allikata tsitaadid == * Geenius on see, kes teeb alati oma mõtted teoks. ==Välislingid== {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Balzac, Honoré de}} [[Kategooria:Prantsusmaa kirjanikud]] 0tkigwj08vvxo6bagxd1gw34i64fmq3 0 4915 135343 135335 2026-06-08T22:18:42Z Ollin Masa 5560 Link 135343 wikitext text/x-wiki [[Pilt:A_male_moose_takes_a_rest_in_a_field_during_a_light_rainshower.jpg|pisi|<poem> Ja siis ma nägin teda. Ta peatus padriku serval. Loom uhkete sarvedega. </poem> - [[Hando Runnel]], "Loom uhkete sarvedega", rmt: "Avalikud laulud", 1970.]] [[Pilt:Heinrich_Nauen_Madonna_mit_den_Tieren_c1931.jpg|pisi|Heinrich Nauen, "Madonna loomadega" (u 1931)]] '''Loom''' tähendab bioloogias päristuumset, hulkrakset, heterotroofse toitumise ja liikumisvõimega [[organism]]i. [[Filosoofia]]s ja tavakeeles on loom [[bioloogia]] seisukohast loomana käsitletav elusolend, kes ei ole [[inimene]]. ==Piibel== * 18 Ma mõtlesin [[süda]]mes: See on inimlaste huvides, et [[Jumal]] neid läbi katsub ja et nad näevad, et nad on iseenesest vaid loomad. :19 Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib loomadega - neile kõigile sünnib sama: nagu [[surm|sureb]] üks, nõnda sureb teine, ja neil kõigil on ühesugune [[hing]]; ja inimesel ei ole paremust looma ees, sest kõik on tühine. :20 Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks. :21 Kes teabki, kas inimlaste hing tõuseb ülespoole või kas loomade hing vajub maa alla? * [[Koguja raamat]], 3. ptk ==Proosa== * Ainult loomade puhul võin ma kindlalt arvestada, et nad on minu vastu seda paremad, mida parem olen mina nende vastu; inimeste puhul mitte, sageli on asi koguni vastupidi. ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 36/2004, lk 55 * ...ükski loom meie maakeral ei tee säärast [[Rumalus|lollust]], milles meeletu inimene teda kaugelt üle ei trumpaks. ** [[Herman Melville]], "[[Moby Dick]]", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 418 * Kõik loomad on [[võrdsus|võrdsed]], aga mõned on võrdsemad. * Neli [[jalg]]a hea, kaks jalga halb! ** [[George Orwell]], "[[Loomade farm]]" [[File:Toy Poodle wearing clothes in Tokyo.jpg|thumb|... omistage loomadele veidi mõistust ja tõstke nad kahele jalale, ja nad hakkavad tahtma meeldivalt pehmeid inimesenahast mütse ja kraesid. <br />- [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas"]] * [Spender:] Nad teadsid, kuidas elada koos [[loodus]]ega ja kuidas sellega hakkama saada. Nad ei püüdnud kõigest väest olla läbini inimesed ja mitte loomad. See on [[viga]], mille tegime meie, kui [[Darwin]] esile kerkis. Me embasime teda ja Huxley'd ja [[Freud]]i naerunäol. Ja siis me avastasime, et Darwin ja meie [[religioon]]id ei sobi kokku. Või me vähemalt mõtlesime, et ei sobi. Me olime lollid. Me proovisime paigast nihutada Darwinit ja Huxley'd ja Freudi. Nad ei tahtnud hästi nihkuda. Siis, nagu idioodid, püüdsime [[religioon]]i uppi lüüa. See õnnestus meil päris hästi. Me kaotasime [[usk|usu]] ja käisime ringi, juureldes selle kallal, milleks on [[elu]] vajalik. Kui [[kunst]] pole midagi muud, kui ainult [[iha]] nurjunud [[väljaheide]], kui religioon pole midagi enamat, kui [[Enesepettus|enesepete]], mis see elugi siis väärt on? Usk oli meile andnud vastused kõigile küsimustele. Aga kõik selle pühkisid minema Freud ja Darwin. Me olime ja oleme praegugi kadunud inimesed. (lk 73-74) * Spender juhatas ta väikesesse Marsi [[küla]]kesesse, mis oli üleni ehitatud jahedast suurepärasest [[marmor]]ist. Seal olid suured [[friis]]id ilusate loomadega, valge [[oreool]]iga kaslased ja [[kollane|kollase]] oreooliga [[päike]]se sümbolid ja härjataoliste olendite raidkujud ning [[mees]]te ja [[naine|naiste]] ja hiiglasuurte kaunikujuliste [[koer]]te raidkujud. [---] :"Marslased avastasid loomade elusaladuse. Loom ei tõstata probleemi elu suhtes. Ta elab. Tema pärispõhjus elamiseks on [[elu]], ta tunneb elust [[rõõm]]u ja naudib seda. Näete - [[skulptuur]]is korduvad ikka ja jälle looma võrdkujud." :"See näib paganlik." :"Vastupidi, need on [[Jumal]]a [[sümbol]]id, elu sümbolid. Ka Marsil oli inimene muutunud liiga palju inimeseks ja mitte küllalt loomaks. Ja Marsi inimesed taipasid, et elu säilitamiseks peavad nad loobuma küsimusest ''milleks elada''? Elu on iseenesele vastuseks. Elu on ise [[propaganda]]ks uuele elule ja võimalikult parema elu elamisele." (lk 74-75) * [[Ray Bradbury]], "Marsi kroonikad", tlk [[Linda Ariva]], ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav", 1974 * ... omistage loomadele veidi [[mõistus]]t ja tõstke nad kahele jalale, ja nad hakkavad tahtma meeldivalt pehmeid inimesenahast [[müts]]e ja [[krae]]sid. ** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 125 * Loomade [[teadvus]] on lihtne ja seetõttu teravapiiriline. Loomad ei raiska iial [[aeg]]a sellele, et oma [[kogemus]]t osadeks jagada ning juurelda kõikide nende osade üle, millest nad ilma on jäänud. Kogu [[universum]]i sõjavarustus on nende jaoks selgelt väljendunud [[objekt]]idena, (a) kellega paarituda, (b) keda või mida [[söömine|süüa]], (c) kelle eest ära joosta või (d) kes on [[kivi]]d. See vabastab teadvuse ülearustest [[mõte]]test ja annab talle vajaliku teravuse seal, kus see on tarvilik. Kui järele mõelda, siis ei ürita normaalne loom iialgi samaaegselt ringi käia ja närimiskummi järada. ** [[Terry Pratchett]], "Võluv võrdsus", tlk Aet Varik, 1999, lk 81 * [Vanaema Weatherwax:] Ta on loom. Loomad ei saa mõrvata. Mõrvata saame ainult meie, kõrgemad olendid. See ongi üks asi, mis meid loomadest eristab. ** [[Terry Pratchett]], "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, 2003, lk 290 * Mida tähendab loom? Mis või kes ta õieti on? Ta ei võta osa inimkonna kurjasüsteemist, kuid ta on vältimatult selle [[ohver]]. Varem või hiljem hakkavad sellised küsimused mõtet kiusama. Minevikus koheldi inimesi nagu loomi. Mitu tuhat aastat arengut oli tarvis selleks, et [[orjus]]t häbiväärseks tunnistada. Kas ei oleks järgmine etapp meie [[moraal]]i peenustamisel [[respekt]] meie "vähemate vendade" vastu? ** [[Fanny de Sivers]], "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Gallus, 2020, lk 526 * Üldiselt on kõigil loomadel, kelle mingist [[kehaosa]]st on usutud, et see (meeste) [[sugukihu]] tõstab, kaunis halvasti läinud. Mis näitab, mis inimesi tegelikult huvitab. Mille eest ollakse valmis [[kuld]]a välja käima. Kulda ja haljast [[raha]]. ** [[Tõnu Õnnepalu]], "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA, 2019, lk 155-156 * Me vajame üleminekut utilitaarselt mõtlemiselt mõistmisele, et loomad ei ole [[ressurss]], vaid [[isiksus]]ega elusolendid. Mida enam tänapäeva [[bioloogia]] tegeleb loomade uurimisega, seda selgemaks on muutunud arusaam, kui keeruline on loomade [[psüühika]]. Ja üha enam on arusaadav, et inimese psüühika ei ilmunud välja iseseisvalt lihtsalt n-ö mitte kusagilt. Üha väiksemaks kahaneb vahe loomade [[teadvus]]e ja inimese teadvuse vahel. Sellele peaks [[õigusruum]] ja selle reguleerimine järele jõudma. ** [[Andrus Laansalu]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kuidas-vabaneda-luupainajast/ "Kuidas vabaneda luupainajast?"], Sirp, 20. august 2021 * Järgmine tasand on zooarheoloogilise materjali ehk siis paljude-paljude luufragmentide koosanalüüsimine ja tõlgendamine laiemalt: mis meil ikkagi siin [[ühiskond|ühiskonnas]] toimus mingil teatud ajaperioodil. Arheoloogilised uurimused ja narratiivid, mida me oma minevikust loome – see kõik ju läheb sinna hulka. Miks meie loomad on praegu sellised, nagu nad on? Miks meil mõnda looma enam ei ole? Kuidas on loomad mõjutanud [[keskkond]]a? Kõik need [[teadmised]] saavad üheks suureks kompotiks ja aitavad erinevaid nähtusi ajaloolisesse [[kontekst]]i paigutada. * Kui veelgi laiemalt vaadata – ja see on nüüd siis see kolmas tasand minu jaoks – siis lisaks ajaloo mõistmisele on [[zooarheoloogia]] [[eesmärk|eesmärgiks]] inimese [[olemus]]e mõistmine. Milline on olnud meie suhe loomadega? Kuidas on see muutunud? Kuidas me mõnikord oleme ennast distantseerinud loomariigist ja teinekord räägime hoopis loomade [[õigused|õigustest]]. Kuidas meie lugu loomadega räägib meie [[humaansus]]est ja maailmast arusaamisest. :Nende asjade mõtestamine harib inimesi ja paneb meid mõtlema, et oskaksime ise teistmoodi loomadesse suhtuda. Teadvustame siis ka suhet loomadega praeguses maailmas. Vähemalt siin, kaasaegses [[Euroopa]]s, oleme ju loomadest oma [[igapäevaelu]]s tegelikult üsna kaugenenud. * Kiviaja puhul võib loomade ja inimeste suhete puhul välja tuua hammasripatsid. Neid me materjalis näeme. Loomade hammasripatseid ja luudest tehtud ripatseid kasutati ära ehetes; kõnelevad nad [[sümboolika]]st ja mõtlemisest seoses loomadega: annab see hammasripats inimesele antud looma [[jõud|jõu]] või midagi muud? * Loomade kohtlemine on paleopatoloogilistes uurimustes üks keskne teema. [[Paleopatoloogia]] tähendab, et luudelt ja hammastelt otsitakse jälgi, mis annavad aimu loomade [[tervis]]e, [[heaolu]], [[trauma]]de, söötmise ja pidamise kohta. :Me ei ole Eestis väga põhjalikult veel paleopatoloogilisi uurimusi teinud, aga me vaikselt liigume sinnapoole. Alati saab [[tõlgendus]]i pakkuda: näiteks kui näeme mõnd paranenud [[luumurd]]u, mis justkui iseenesest paraneda ei saanuks või olnuks väga raske. Sellisel puhul võime arvata, et inimene on aidanud; on ta siis murru kinni sidunud või looma muul viisil hoidnud ja ravinud. Kas inimene aitas sellepärast, et ta väga armastas seda looma? Või tegutses ta lihtsal majanduslikul põhjusel, et tal oli vaja [[talv]] kuidagi üle elada? Seda on keeruline öelda. * Kui nüüd mõelda tavalise [[talu]]pidamise peale – kuidas inimesed siin elasid ja olid oma pimedas tarekeses, üheskoos loomadega –, on võib-olla vastus, nagu te ütlesite, et "oli nii, nagu oli". Ega seal midagi väga ilusat ei olnud, ma arvan. Vaevalt, et loomi väga palju kammiti ja kallistati. Talved olid rasked. :Samas jällegi ma ei tahaks arvata, et loomi kuidagi ei austatud või neist ei peetud. Loom hoidis inimese elus ja sellest ka [[austus]]. Tänapäeval näeme selliseid loomi austavaid traditsioone ja maailmapilti näiteks [[Mongoolia]]s. Arvan, et minevikus võis see samamoodi olla. * [[Eve Rannamäe]], intervjuu: Airika Harrik, [https://novaator.err.ee/1608718597/zooarheoloog-koduloomad-eestiga-esimesel-katsel-ei-kohanenud "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud"], ERR, 24.09.2022 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Loomad| ]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] i77g398fx1b87g3qxcio2gt2kx2hikk 0 8221 135344 45744 2026-06-08T22:23:14Z Ollin Masa 5560 135344 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Anna Gavalda 20100328 Salon du livre de Paris 1.jpg|pisi|Anna Gavalda (2010)]] '''Anna Gavalda''' (sündinud 9. detsembril 1970) on prantsuse kirjanik. Eesti keeles ilmunud teosed: * "Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks" (Pegasus, 2005, tõlkija Mariliin Vassenin; Rahva Raamat, 2019) * "Ma armastasin teda" (Pegasus, 2006; tõlkija Triinu Tamm; Rahva Raamat, 2019) * "Koos, see on kõik" (Pegasus, 2008; tõlkija Pille Kruus) * "Näpatud tunnid" (Pegasus, 2010; tõlkija Pille Kruus) * "Lohutaja" (Pegasus, 2011; tõlkija Stella Timmer) =="Lohutaja"== * Ühel päeval ma siiski küsisin temalt: :"Kuid, ee, kas... kas ta on [[mees]] või [[naine]]?" :"Kes?" :"See... no see... kes tuleb sulle õhtuti vastu." :Ta kehitas õlgu. :Loomulikult mees. Samas rääkis ta temast alati kui naisest, kui oma hoidjatädist. See oli just hoidja, kes lubas talle tuua kuldseid [[täring]]uid, mille Alexis soostus ühe minu kuuli vastu välja vahetama, kui ma seda oleksin tahtnud, ja teine kord: “Näe... tädi jääb täna hiljaks... Loodan, et ta pole oma [[võti|võtmeid]] ära kaotanud... Sa ju tead, ta kaotab alati kõik [[asi|asjad]] ära... Ta räägib pidevalt, et ükspäev unustab ta veel oma [[pea]] [[juuksur]]i juurde või kaubamaja proovikabiini, ja siis ta naerab ning ütleb, et õnneks on tal olemas [[jalad]]." :"Muidugi on ta mees, sa näed ju isegi." :Mis siin veel küsida... (lk 8) * Mulle ei tule tema [[nimi]] enam meelde. Ometi oli see väga eriline... :Selles oli midagi varieteelikku, sest tuletas meelde kulunud sametkatteid ja suitsu hõngu. Midagi sellist nagu Gigi Lamor või Gino Cherubini või Rubis Dolorosa või... (lk 8) * Kuid miski ei aita. Ei [[keemia]], hingevalu ega ka kurnatus. Olen enam kui kolmekümne tuhande jala kõrgusel, nii kõrgel [[tühjus]]es ja võitlen nagu segane, püüdes kohendada pooleldi kustunud mälestustetuld. Kuid mida enam ma [[süsi|sütele]] puhun, seda enam mu [[silmad]] kipitavad, seda vähem ma näen ja olen sunnitud jäljest lähemale kummarduma. (lk 8-9) * Midagi ei tohtinud järele jääda. Mitte midagi. Mitte kunagi. ''Nada''. Jäid vaid kibe maik kokkusurutud, katkistesse ja viltustesse [[suu]]desse, jäid vaid [[voodi]]d, [[tuhk]], moondunud [[näod]], nutetud [[tunnid]] ning pikkade aastate viisi üksiolekut, kuid mitte kunagi [[mälestus]]i. Mitte mingil juhul. :Mälestused olid mõeldud teistele. :Külmavarestele. [[Raamatupidaja]]tele. :"Küll te näete, kullakesed, kõige ilusamad [[pidu|peod]] on need, mis [[hommik]]uks on ununenud. Kõige parem osa peost on pidutsemise ''hetk''. Hommikud tuleb unustada. Hommik jõuab kätte siis, kui minnakse esimese [[metroo]] peale ja ollakse sunnitud taluma uut [[solvang]]ut." (lk 9-10) * Ja tema, Anouk, tema rääkis vahetpidamata [[surm]]ast. Kogu aeg... Et surmast, sellest tõprast, võitu saada, ta ära tappa. Ta teadis, et meil kellelgi ei ole pääsu surmast, seda tuletas talle meelde tema [[elukutse]], ja just seepärast oli tähtis, et inimesed üksteist [[embus|kallistaksid]] ja [[armastus|armastaksid]], tuli [[joomine|juua]], võtta [[elu]]lt viimast, lõbutseda ja [[unustamine|unustada]] kõik muu. (lk 10) * [[Kevad]] oli veel kaugel, kuid [[päike]] andis juba tunda mõningaid soojemaid kiiri, vinnates end laisalt Pantheoni kupli kohale. Mu tütar-kes-eiolnud-päriselt-minu-tütar-kuid-ka-ei-midagi-vähemat andis mulle [[käsi|käe]], et mitte kaotada kõrvaklappi, ja me jalutasime [[Pariis]]is, [[maailm]]a kõige ilusamas [[linn]]as — mitmed ärasõidud olid pannud mind lõpuks seda tunnistama. Tiirutasime edasi kvartalis, mis mulle nii väga meeldis, pöörates [[suurmees]]te matmispaigale selja, meie, kaks väikest surelikku, kes ei üllatanud mitte kedagi [[nädalavahetus]]t nautivas rahvasummas. (lk 19) * Oleksin justkui puuga pähe saanud. Hullemini, kui oleksin osanud oodata. Hullemini, kui oleksin suutnud ette kujutada. Olin täiesti tuimaks löödud. :Neetud armastuslaulud... Alati sama salakavalad... Valmis murdma meil [[selgroog|selgroo]] vähem kui [[neli|nelja]] minutiga. Nagu neetud banderiljad otse meie hapratesse [[süda]]metesse. (lk 25) * "Mulle tohutult meeldib see laul..." ohkas ta. :"Miks?" :"Ma ei tea. Sest... Sest [[puu]]d ju ei kurda." :"Sa oled armunud?" jätkasin ma õhukesel [[jää]]l kõndimist. Õrn mossitus. :"Ei," kinnitas ta, "ei. Armunud inimestel pole vast vaja selliseid laulusõnu kuulata..." (lk 27) * Seda siis kujutasidki endast tänapäeva neljateistkümneaastased? Piisav annus [[teravmeelsus]]t mõistmaks, et kõigel selles näruses maailmas on oma [[hind]], ning samal ajal ka piisav doos [[naiivsus]]t ja [[õrnus]]t, et tahta jätkuvalt kahel [[täiskasvanu]]l korraga käest kinni hoida, jäädes ise nende kahe vahele, täpselt nende vahele, mitte enam vaheldumisi ühe juurest teise juurde kepseldes, vaid hoides tugevalt mõlemat korraga, aheldades nad enda külge, et nad kõigest hoolimata ''koos'' püsiksid. (lk 28) * "Kuidas [[reis]] oli?" :"Suurepärane, tänan küsimast." :"Sa tõid sealt mulle mu kahekümnendaks [[sünnipäev]]aks [[kingitus]]e?" küsis ta kelmikalt ja võttis mul käe alt kinni. "Võib-olla mõne Fabergé ehte?" :Loomulikult. See oli siis [[perekond|perekonna]] [[viga]]... :"Matrjoška tõin," torisesin vastuseks. "Tead küll, see on selline kena naine. Et mida sügavamale tema sisse sa vaatad, seda tühisemaks ta muutub... :"Sa üritad minule vihjata?" naljatas ta ja läks eemale. :Ei, iseendale. (lk 33-34) * Sellel suurepärasel noorel ja intelligentsel naisel oli oskus igasugune lauaplaan kahe sekundiga nurjata, muuta perekonna kokkutulekud talutavaks, raputada nüristunud jõmpsikad tagasi [[mõistus]]ele neid seejuures alandamata, panna Laurence'i-taoline naine end armastama (iseenesestki mõista ei võtnud asi kahe teisega mingit jumet, mis mulle muidugi suurt [[rõõm]]u valmistas...), panna oma ametivennad end sel määral respekteerima, et teda kinniste uste taga valitud liikmete seas väikeseks marssal Vaubaniks kutsuti (nägin isegi ühes mainekas urbanismiajakirjas võrdlusi, nagu "Balanda ümber piiratud kohtujuhtum", "Balanda allutatud kohtujuhtum", "Balanda kaitstud kohtujuhtum", "vallutamatu Balanda"), kuid kogu tema [[osavus]] ja [[kaine mõistus]] olid armuasjade puhul täielikult kadunud. :Mees, kes [[laud|lauast]] puudu oli ja seda juba mitmendat aastat jäljest, oli reaalselt olemas, kuid pidi samuti viibima praegu oma perekonna juures. :Olema oma naise juures ("emme juures" , nagu ütles Claire [[naeratus]]ega, mis oli liiga sunnitud, et mõjuda ehtsalt) ja soovima oma lastele head isu. :Tundes end kangelaslikult. :Ja taipamata, et on sealjuures kellelegi haiget teinud. (lk 37) * Mees, kes on võimeline Claire'i-taolisele naisele väärikal ja tõsisel [[hääl]]el teatama: "Ole [[kannatlikkus|kannatlik]], kui mu [[tütar|tütred]] on suureks kasvanud, tulen ma sinu juurde elama", ei ole väärt isegi peotäit vana Rosinante [[hein]]u. :Käigu ta kuradile. :"Miks sa temaga veel koos oled?" olin ma Claire'ilt kõikvõimalikul eri viisil küsinud. :"Ma ei tea. Võib-olla seepärast, et ta ei taha mind..." (lk 37) * Väike pidusöök. [[Laupäev]]aõhtune söömaaeg hästi kasvatatud inimeste seltsis, kes kõik mängivad vapralt oma osa. Laual on pidulik pulmaserviis, õudsed taksikoerakujulised noahoidjad, üks klaas kukub ümber, [[laudlina]]le raputatakse kilo jagu [[sool]]a, toimuvad debatid teledebattide üle, kolmekümne viie tunnise töönädala üle, alla käiva [[Prantsusmaa]] üle ja kiirusemõõtjate üle, mida ei nähtud piisavalt aegsasti, siis ütleb keegi paha tegelane, et [[araablased]] teevad liiga palju [[laps]]i, ning hea tegelane kostab vastu, et ei tasu üldistada, toidu valmistaja täheldab, et [[liha]] on üle küpsenud, puhtalt selle pärast, et kuulda vastulauseid ja [[kiitus]]i, ning patriarh tunneb muret selle üle, kas tema [[vein]] oli ikka sobiva [[temperatuur]]iga. :Liigume edasi... säästan teid sellest... Teate ju küll neid südantsoojendavaid, kuid pisut masendavaid koosviibimisi inimestega, keda kutsutakse perekonnaks ja kes meenutavad teile aeg-ajalt, kui vähe aastate jooksul kõik muutunud on... (lk 38) * Viimaks ta naeratas ja lasi mul end armastada. :"Ta naeratas ja hakkas mind armastama" oleks paremini kõlanud, või mis? Kõlanud palju mõjuvamalt ja romantilisemalt. Kuid ma ei julge nii öelda... Kardan, et ta pole mind kunagi... Ja vaadates, kuidas ta seal teisel pool lauda istub, kuidas ta näib rõõmus, seltskondlik, niivõrd heatahtlik ja niivõrd [[suuremeelsus|suuremeelne]], et ta mu omastega suhtlema soostub, olles nagu alati sama kütkestav ja sama... Ei, ma pole kunagi teadnud, kas ta... (lk 39-40) * Ta võis teisi võrgutada, emmata, oma [[kirg|kirele]] järele anda, kuid tuli alati minu juurde tagasi. :Tuli minu juurde tagasi ja rääkis minuga [[pimedus]]es. Lükkas [[tekk|teki]] eemale, toetas end küünarnukile, silitas teise käega mu [[selg]]a, õlgu ja nägu, pikalt, aeglaselt ja õrnalt ning ütles lõpuks alati midagi sellist: :"Tead, sa oled neist kõigist kõige parem ..." või "Teist sinusugust pole olemas..." Hoidsin suu kinni ja püsisin liikumatuna ega üritanud kunagi tema kätt peatada. :Tema eemalviibitud [[öö]]de järel tundus, et see polnud minu [[nahk]], vaid tema enda [[haav]]ad, mida ta üritas ravida ja mille [[valu]] õrna silitamisega leevendada. (lk 40) * Vestlus muutub jäljest rahutumaks, uhtudes kaldale nii väärtuslikumaid asju kui ka totaalselt kasutuskõlbmatut prahti. (lk 42) * "Viimane uudis... hoia [[tool]]ist kõvasti kinni... oli see, et kraanad hakkasid ära kaduma... Öö saabudes pidid nad kätte võtma ja viuh minema [[lend]]ama." :"Võimatu." :"Seda minagi... Neil peaks kuluma ikka päevi, et oma tohutu suured [[tiivad]] välja sirutada... arvestades seda, et nad viivad teised [[masin]]ad endaga kaasa... Ekskavaatorid, betoonisegurid, puurmasinad ja kõik muu." :"Nalja teed!" :"Üldsegi mitte." :"Aga mida sa edasi mõtled teha?" :"Mis ma mõtlen teha? See on hea küsimus... Esmalt palkan turvafirma... valvama meie praegust turvafirmat ja kui ka see korrumpeerub, siis..." (lk 43) * Tunnen end nagu too veidrik, kes oma Madeleine'i kooki hammustab*, ainult et minu puhul on asi vastupidine. Hoian oma mälestustetulva tagasi. Ma ei taha, et mulle midagi meelde tuleks.Tunnen, et terve mälestustekuristik on [[vaip|vaiba]] äärel mu jalge ees avanemas ja ma tardun, otsides instinktiivselt uksepiita või tooli seljatuge, mille külge klammerduda. Sest jah, ma tunnen ära selle käekirja ja midagi peab korrast ära olema. Osa minust üritab sellele mitte mõelda, osa minust aga kardab juba. Jään mõttesse. Mu aju ragiseb nii kõvasti, et katab väljastpoolt tulevad hääled. (lk 45-46) ** * Viide prantsuse kirjanikule [[Marcel Proust]]ile. Madeleine'i koogi hammustamine toob [[romaan]]i "[[Kaotatud aega otsimas]]" esimeses osas "[[Swanni armastus]]" peategelasele väga eredalt meelde ammuse hetke, mil ta sama kooki sõi, ning seeläbi ka mitmed muud selle hetkega seotud minevikumälestused. — Tlk. {{Vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Gavalda, Anna}} [[Kategooria:Prantsusmaa kirjanikud]] tgvtilujm501s2hfi6ntdmzhikz8yuz 0 9451 135342 98727 2026-06-08T22:17:10Z Ollin Masa 5560 Link 135342 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * ... aasta 1934 pööras nii [[Eesti]] kui ka kirjanike liidu ajalooraamatus uue lehekülje. Sel aastal arvati 1929. aasta põhikirjas kehtestatud korra alusel kutseühingu liikmete hulgast välja liikmemaksu tasumata jätmise tõttu [[A. H. Tammsaare]] ning võeti vastu [[Betti Alver]]. Loomisaeg oli möödas, kuid kord Eesti ja kirjarahva ühisel jõul rajatud [[vundament]] on vastu pidanud aegade murranguis nii kodus kui võõrsil, vähemalt tänase päevani. Usutavasti peab tulevikuski, sest – selle maa keel on kord laulutuules taevani tõusnud üles. ** [[Marin Laak]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/eesti-kirjanikkude-liidu-algusaegadest/ "Eesti Kirjanikkude Liidu algusaegadest"] Sirp, 11.10.2012 * Kirjanike Liidus on vist juba mõni nelisada liiget. Viissada? Mitu neist on kirjanikud? [[Kolm]] või [[neli]]? No ütleme [[kümme]], siis saab igaüks end hinges nende kümne hulka lugeda, sealhulgas ka ma ise, sest on tõesti päevi, ja neid tuleb aastas rohkem ette kui üks või kaks, kui minagi mõtlen endast kui kirjanikust. Aga mis see loeb? Sest kirjandus pole mitte see, mida kirjanikud kirjutavad, vaid see, mida lugejad loevad. Lõpuks nemad teevad kirjanduse. Ja lugejaid peab olema veel mitu tuhvi. Kõigepealt lai lugejaskond. Siis vahepealne, ütleme, haritud lugejaskond, ja siis veel eliit, väikesearvuline, aga ometi tooniandev. Kui üks tuhv ära kaob, on varsti kõik kadunud. Kui see ülemine enam tooni ei anna, lakkab kirjandus olemast, jäävad vaid juhuslikud raamatud, toodang. ** [[Tõnu Õnnepalu]], "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 124 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Organisatsioonid]] [[Kategooria:Kirjandus]] [[Kategooria:Eesti]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 8fm8mywj7r88bori0z8ht5rq7iy29ob 0 17457 135345 135339 2026-06-08T22:25:42Z Ollin Masa 5560 Link 135345 wikitext text/x-wiki [[Pilt:U-Bahnbau_Spittelmarkt,_1918.jpg|pisi|Else Hertzer, "Metrooehitus, Spittelmarkt" (1918)]] [[Pilt:Subway,_Furedi,_1934.jpg|pisi|Lily Furedi, "Metroo" (1934)]] ==Proosa== * Metroojaamad ja [[tunnel]]id — kreemikad kahhelkivid ja pilkane [[pimedus]], siis jälle kreemikad kahhelkivid ja pilkane pimedus, [[numbrid]] ja pimedus, veel pilkasem pimedus — see kõik liitus temast mööda vuhisedes mingiks üldmuljeks. :[[Lapsepõlv]]es oli ta ühel selgel ja palaval suvepäeval istunud [[meri|mere]] ääres kollasel [[luide|liivaluitel]] ja püüdnud [[sõel]]a liivaga täita, sest õel [[nõbu]] oli öelnud: "Täida see sõel, ja sa saad kümme senti!" Mida kiiremini ta [[liiv]]a sisse kühveldas, seda kiiremini pudenes see valju sahinaga jälle välja. Tema [[käed]] väsisid, liiv oli kõrvetavalt kuum ja sõel ikka tühi. Nii istus ta seal südasuvisel päeval, tegemata ainustki häält, ja tundis, kuidas [[pisarad]] mööda [[põsk]]i alla voolasid. :Nüüd, kui rappuv pneumaatiline [[rong]] teda mööda [[linn]]a elutuid [[kelder|keldreid]] sõidutas, tuli talle meelde selle sõela halastamatu [[loogika]]; ta vaatas korraga allapoole ning märkas, et tal oli [[piibel]] avatult käes. Rongis oli inimesi, tema aga hoidis [[raamat]]ut käes, ja talle tuli pöörane mõte: kui ta hästi kiiresti ning midagi vahele jätmata loeks, siis ehk jääks pisut liiva sõelale. Aga kui ta lugema hakkas, pudenesid [[sõnad]] läbi sõela, ja Montag mõtles, et mõne tunni pärast kohtub ta Beattyga ja peab raamatu ära andma, seepärast ei tohi ükski [[lause]] kaotsi minna, iga rida peab meelde jääma. Ta ise peab sellega toime tulema. :Montag hoidis raamatut kõvemini. :Valjuhääldajad pasundasid: :"Denhami [[hambapasta]]!" :"Jääge ometi vait!" mõtles Montag. "Pange tähele [[lill]]ekesi välja peal..." :"Denhami hambapasta!" :"Nemad ei tee [[töö]]d..." :"Denhami..." :"Pange tähele lillekesi välja peal — vait, vait!" :"... hambapasta!» :Montag avas raamatu, pööras lehti ning kompas neid, nagu oleks ta pime, jälgis silmi pilgutamata iga üksiku tähe kuju. :"Denham. Tähthaaval: D-E-N ..." :"Nad ei tee tööd ega..." :Vastiku sahinaga pudenes kuum liiv läbi tühja sõela. :"Denhami pasta on üle kõige!" :"Pange tähele lillekesi, lillekesi, lillekesi..." :"Denhami hambapasta teeb [[hambad]] valgeks!" :"Vait, vait, vait!" Pärast seda valju, paluvat hüüet leidis Montag end püsti seisvat, ja müriseva [[vagun]]i jahmunud reisijad vahtisid pärani silmi, tõmbusid eemale pöörase näoga, nagu lämbuvast mehest, tema kuivanud, pomisevast [[suu]]st, ja lehvivate lehtedega raamatust tema käes. * [[Ray Bradbury]], "451° Fahrenheiti", tlk H. Luik, LR 23-24 1959, lk 50 * Isegi metroos oma venna vastu pressituna [[Teesklus|teeskleb]] keskmine [[inglane]] meeleheitlikult, et on üksi. ** [[Germaine Greer]], "The Female Eunuch", Farrar, Straus and Giroux, 1970, lk 128 * Hommik jõuab kätte siis, kui minnakse esimese metroo peale ja ollakse sunnitud taluma uut [[solvang]]ut." ** [[Anna Gavalda]], "Lohutaja", tlk Stella Timmer, 2011, lk 9-10 ==Luule== <poem> Mõnikord metroos, teel tagasi Queensi, võin ma [[ennustamine|ennustada]], kes sõidab Lexingtoni [[peatus]]est edasi, sest minagi olen ostnud nende [[king]]i Paylessist. Need kingad ei peta mitte kedagi. </poem> * [[Cristin O'Keefe Aptowicz]], "Firma pühadepeol" ([https://www.poetryfoundation.org/poems/54230/at-the-office-holiday-party "At the Office Holiday Party"]), kogust "Everything is Everything", Write Bloody Publishing, 2010 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Transport]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] b7967u6tw6iuyd0sw8rlu9ypl7z3ji2 0 24653 135341 135337 2026-06-08T22:15:37Z Ollin Masa 5560 Pilt 135341 wikitext text/x-wiki {{toimeta}} [[Pilt:Sildnik, Sven.IMG 20210925 173536 (3).jpg|pisi|Sven Kivisildnik esinemas [[Eesti Kirjanike Liit|Kirjanike Liidu]] hoones [[Harju tänav|Harju]] 1 laupäeva pärastlõunasel lastekal (2021)]] '''Sven Sildnik''' (pseudonüüm Kivisildnik) on endine Pärnu kirjanik ja poliitik. ==Luule== Meie [[eestlased]] austame<br /> väga endiseid vene<br /> [[imperialism]]i käsilasi. Üks [[Arnold Rüütel|arnoldi]] nimeline<br /> on meil koguni [[President|presidendiks]] valitud.<br /> Mida lisada? ... "Poeem [[Vladimir Putin|puutinile]]" (Kirjastus Argo, 2004) ==Kirjutised== * Ma ei mäleta, kas [[Toomas Hendrik Ilves|president]] on üldse kunagi mõjunud [[inimene|inimesena]], jätnud inimese mulje. Kõik on presidendi juures imelik ja valesti, punnitatud, plastik ja silmakirjalik. Ehk mäletate neid jutlusi, mida ta vaestele pidas – lollid olete, laisad olete, kadedad olete, tööd ei viitsi teha. Miljon vaest kuulas ega saanud aru, kas räägib loom või inimene. Nüüd, kui president lahutas, on selge, et tegu oli inimesega. Siit võime õppida, et ka kõige paadunum ametnikujurakas, jõle ideoloogiline monstrum ja võõrvõimu ustav apologeet võib endas peita inimlikkuse kübet. Õppige, kodanikud, ärge kustutage kedagi lõplikult nimekirjadest, ärge pöörake selga ei [[Jürgen Ligi|Ligile]], [[Mart Laar|Laarile]], [[Sven Mikser|Mikserile]], [[Edgar Savisaar|Edgarile]] ega [[Andrus Ansip|Ansipile]] – nad ainult töötavad koletistena, tegelikult on nad inimesed nagu meiegi. Ent see õppetund ei jõua kunagi kohale, lähitulevikus kujutatakse meie aega miljoni vaese perioodina, kus julm koloniaalvõim hävitas metoodiliselt meie kultuuri, populatsiooni, majandust ja poliitilist iseseisvust. Meie valitsejaid hakatakse kujutama mingite jõledate Pol Pothide ja Idi Aminidena. Keegi ei mäleta enam seda, et ka president lahutas, et temagi kannatas, et temalgi olid tunded. Meenutatakse ainult režiimi ohvreid. * Kivisildnik, [https://www.ohtuleht.ee/673903/-kivisildnik-president-lahutas-kah-mul-asi "President lahutas – kah mul asi!"], Õhtuleht, 19.04.2015 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Eesti kirjanikud]] o8p7s4o69px2fawc92z90tpydn25zoa