Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.47.0-wmf.6 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 2314 135368 121618 2026-06-10T11:25:37Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135368 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Jessie_Macgregor_-_In_the_Reign_of_Terror.jpg|pisi|Jessie Macgregor, "In the Reign of Terror" (1891)]] [[Pilt:Ethel_Spowers_Angst_vor_der_Dunkelheit.jpg|pisi|Ethel Spowers, "Pimedusekartus" (1927)]] [[Pilt:Outburst of Fear (1939) - Paul Klee (Kunstmuseum Bern).jpg|pisi|Paul Klee, "Hirmuhoog" (1939)]] [[Pilt:Tanel_Veenre_Hirmude_raamat_2016.jpg|pisi|Tanel Veenre, "Hirmude raamat" (2016)]] [[Pilt:כל פחדיי - מלי אלבז אלמנדין.jpg|pisi|Mally Elbaz-Almandine (* 1955) "Kõik mu hirmud", ''s.d.'']] '''Hirm''' on tunne, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas [[Oht|ohust]] pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada. ==Proosa== * XII. Ei ole võimalik vabaneda hirmust kõige tähtsamate asjade ees, mõistmata [[kõiksus]]e loomust, vaid muretsedes selle pärast, mis on [[müüt]]ides; seetõttu ei ole [[loodus]]t uurimata võimalik saavutada täielikke [[nauding]]uid. * XXXIV. [[Ebaõiglus]] ei ole halb iseenesest, vaid hirmu tõttu, mida tekitab [[kahtlus]], et ei jääda peitu nende eest, kes on määratud selliste tegude eest [[karistus|karistama]]. ** [[Epikuros]], "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781) * Uus hirmusööst, nagu [[rusikas]], mis pigistab [[süda]]nt. Kui ei pruugiks olla inimene, kui võiks ajada [[juur]]ed maasse, olla pajupuu teiste [[paju]]de keskel, kattuda puukoorega ja käte asemel oleksid [[oks]]ad! ** [[Anna Seghers]], "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 16 * Üle Tomi valgus külm hirmuvahk. Meenus minevanädalane vahejuhtum rohupoes, ehkki see oli möödas, ehkki tegelikult ta ei kartnud, igatahes praegu küll ei karda. Ta andis Teise avenüü rohupoe telefoninumbri neile, kes jäid endale kindlaks ja tahtsid talle [[tulumaks]]u asjus tingimata uuesti helistada. Ta andis selle täpsustamisosakonna numbri pähe ja ütles, et teda saab kätte ainult [[kolmapäev]]a ja [[reede]] [[pärastlõuna]]ti kella poole neljast neljani. Sel ajal passis Tom rohupoe taksofonikabiini läheduses telefonihelinat oodates. Kui ta juba teist korda seal oli tolknenud ja [[müüja]] oli teda umbusklikult silmitsenud, ütles Tom, et ootab tütarlapse kõnet. Eelmisel reedel oligi helistatud. Kui ta kõne vastu võttis, sõnas mehehääl: "Te teate, millest jutt, eks? Me teame, kus te elate. Kui tahate, et tuleksime teie poole... Meil on teile midagi, kui teil on midagi meile." Tungiv ja läbitungimatu hääl; Tom oli pidanud helistajat kelmiks ega leidnud kohe sobivaid sõnu. Siis ütles helistaja: "Teate mis, me tuleme kohe praegu teie poole. Teie ''koju''." :Taksofonikabiinist väljunud, võdises Tom nagu [[sült]], aga siis oli ta märganud müüja pärani silmi ja kabuhirmul [[pilk]]u, ning äsjakuuldu mõte oli talle korrapealt selge: rohupoe müüja äritses [[narkootikum]]idega ja kartis, et Tom on politseidetektiiv, kes on tulnud teda teolt tabama. Tom oli naerma pahvatanud ning rõkates välja läinud, küll tuikudes, sest jalad olid hirmust ikka veel nõrgad. (lk 17) * Aga võib-olla ta kartis. Ta ei sallinud [[meri|merd]]. Ta polnud kunagi varem [[laev]]aga sõitnud, kui välja arvata reis New Yorgist [[New Orleans]]i ja sealt tagasi New Yor­ki, aga tollal oli ta suurema osa ajast töötanud alltekil ega olnud õieti tähelegi pannud, et on laeval. Need mõned korrad, kui ta oli tekil käinud, oli ta veevälja silmates kohkunud, siis oli tal süda pahaks läinud ja ta oli jooksnud ummisjalu tagasi alla, kus tal hakkas parem. Tomi vanemad olid Bostoni [[sadam]]as uppunud ning ta oli ikka arvanud, et just seepärast ta oligi alati, nii kaua kui mäletas, vett kartnud, ega olnud isegi ujuma õppinud. Kõhusopis tekkis õõnes tunne, hakkas keerama mõttest, et juba vähem kui [[nädal]]a pärast laiub tema all ilmatu sügav meri, mida ta peab vahetpidamata vaatama, sest ookeanilaevade reisijad veeda­vad ju suurema osa ajast tekil. Ja [[merehaigus]] pole põrmugi peen, tundis ta. Seni polnud Tom veel kordagi merehaiguse all kannatanud, kuid viimastel päevadel oli see talle Cherbourgi-reisist mõeldes õige mitu korda kallale kippunud. (lk 19) * [[Kujutlus]]pilt hajus Mongibello liivakarva kollakashalliks värelevaks laiguks. Tom nägi, kuidas Dickie talle naeratab, seljas seesama pesusametist [[ülikond]] mis San Remoski. Ülikond oli läbimärg, [[lips]] sarnanes tilkuva nööriga. Dickie oli kummargil Tomi kohal ja raputas teda. "Ma ujusin välja!" ütles ta. "Tom, ärka üles! Minuga on kõik korras! Ma ujusin välja! Ma olen elus!" Tom vingerdas [[puudutus]]e eest kõrvale. Ta kuulis Dickie naeru. Dickie õnnelikku kumedat [[naer]]u. "''Tom!''" Hääle tämber oli sügavam, värvikam, ''hulga etem'' kui Tomi jäljendus. Tom ajas end üles. Keha oli tinaraske ja tuim, nagu katsuks ta sügavast veest välja rabeleda. :"''Ma ujusin välja!''" Dickie hüüd kaikus Tomi kõrvus, [[kaja]]s nagu [[tunnel]]ist. :Tom vaatas ringi, otsis Dickie't kollasest valgusvihust ja riidekapi kõrvalt pimedast nurgast. Tomi silmad olid hirmust pärani, ta sai aru, et karta pole midagi, aga sellest hoolimata otsis ta Dickiet kõikjalt — pooleldi ettetõmmatud [[kardin]]ate varjust ja [[põrand]]alt teiselt poolt [[voodi]]t. Tom ajas end voodilt üles, tuikus läbi toa ja tegi akna lahti. Siis teisegi. Pea oli uimane. ''Mulle puistati vist midagi [[vein]]i sisse'', mõtles Tom korraga. Ta laskus põlvili akna alla, hingas külma õhku, võitles kõigest väest uimasusega. Lõpuks läks ta vannituppa ja pani vett näole. Uim hakkas lahtuma. Ei olnud teda keegi uimastanud. Ta oli lasknud end kujutluspiltidest kaasa kiskuda. Ta oli [[enesekontroll]]i kaotanud. (lk 111) * [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007 * Kui hirm on kahvatu, vajab ta [[veri|verd]]. ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]], [[Loomingu Raamatukogu]] 48/1977, lk 30 * Mina ei pea mitte kartma. :Hirm on arutapja. :Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse. :Ma pööran näo oma hirmu poole. :Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle. :Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata. :Seal, kuhu läks hirm, pole midagi. :Ainult mina jään alles. * [[Frank Herbert]], Bene Gesseriti litaania hirmu vastu, romaanist "Düün" (1965) * On kahetsusväärne, et [[madu]]del on selline halb [[kuulsus]]. See takistab meid nende [[ilu]] nägemast. Missugune oleks ka psühholoogiline põhjus, mis ini<!--//-->mesi madude ees hirmu tundma sunnib, kuid kindlasti mängib seejuures oma osa ka [[kasvatus]]. Kujutlen, et teadlikul tulevikuinimesel ei tõuse enam mao nägemisel kananahk ihule, nii nagu tänapäeval paneb muigama, kui naine väikest [[hiir]]t nähes karjatab, kuigi alles generatsioon tagasi kuulus hea tooni juurde sellest isegi [[minestus]]se langeda. (lk 77-78) * Jõuame väikesesse akaatsiasallu. Loogeldes kulgeb punane [[liiv]]ane tee läbi [[džungel|džungli]]. Äkki ilmub teekäänaku tagant auto ette [[elevant]]. Madalate puude taustal mõjub ta lausa hiiglasena. Loom on pikkade jalgade ja saleda kehaga. Oma kitsa koljuluu tõttu on ta nagu ilusam kui meile juba tuntud assami elevandid. Vähimalgi määral ärevust ilmutamata astub ta meile vastu. Elevandi ilmumine kutsub otsekohe esile terve rea hästi kätteõpitud toiminguid. Wolfgang mõõdab valgust ja haarab värvifilmiga kaamera, millele ma olen ette keeranud teleobjektiivi. Juht peatab [[auto]]. Wolfgang avab ukse ja kallutab end välja, et aeglaselt, kuid pidevalt lähenevat elevanti filmile võluda. Aga mis see siis on? Selle asemel et rahulikult seisma jääda, pöörab juht auto risti keset sõiduteed. Ei, ta püüab seda kitsal teel koguni ümber pöörata. Hakkan juhti elevandi ohutuses veenma, palun, ähvardan — miski ei aita, ta ei võta mu sõnu kuuldagi. Wolfgang üritab siiski fotografeerida. Ta on vihane ara mehe peale, kelle pärast läheb kaduma nii soodne [[võimalus]]. Aga juba on tseilonlane auto ümber pööranud ja kihutab täie hooga tuldud teed tagasi. Läbi akna näeme, kuidas need ilusad loomad teelt kõrvale pööravad ja džunglisse kaovad. Pärast pöörast kihutamist umbes 100 m peab juht auto kinni, pühib laubalt [[higi]], niisutab kuivanud huuli, hingab kergendatult ja pöörab meie poole alandliku, hirmust kahvatuks tõmbunud näo. "''I am sorry'', mu närvid ütlesid üles," vabandab ta. "Aga saage aru, ma ei ole veel iialgi näinud metselevante." Wolfgang patsutab mehele õlale ja pakub talle [[sigaret]]ti. Juhi rõhutud olek kaob ja nüüd naerab ta juba ise enese üle. (lk 79) ** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973 * [Põssa:] "Iga asja jaoks on [[arst]], isegi selle jaoks, mis teil peas on. Te ei arva ometi, et me peaksime kogu aeg asja ees, teist taga hirmu tundma? Elu on teaduslik," ütles Põssa võimukalt. "Vaat niimoodi. Mõne aasta pärast, kui [[sõda]] on möödas, lendavad inimesed [[Marss|Marsile]] ja tagasi. Ma tean, et ei ole mingeid elukaid — küüntega ja nii edasi, ja ma tean, et hirmu ka ei ole." :Põssa tegi pausi. :"Kui me just..." :Ralph niheles rahutult. :"Mis kui?" :"Kui me just inimesi ei pea kartma." (lk 70) * "Ma kardan Jacki," ütles Põssa, "ja sellepärast ma teda tunnengi. Kui sa kedagi kardad, siis hakkad teda vihkama ja mõtled tahes-tahtmata kogu aeg tema peale. Katsud endale selgeks teha, et ta on tegelikult täitsapoiss, aga kui sa teda jälle näed... See on nagu [[astma]], paneb hinge kinni. Tead, Ralph, ma ütlen sulle. Ta vihkab sind ka." :"Mind. Mispärast mind?" :"Ei tea. Sa tõmbasid ta tule pärast liistule. Ja sina oled pealik, tema ei ole." :"Tema just ongi pealik. Jack Merridew." :"Ma olen palju haige olnud ja lamanud ja mul on aega olnud mõtelda. Ma tunnen inimesi. Ja ma tunnen ennast ka. Ja teda. Sulle ta ei saa midagi teha. Aga kui sa ise taganed, on ta kohe järgmise kallal. Ja see olen mina." (lk 78) * [[William Golding]], "[[Kärbeste Jumal]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1989 * Kui saad uue [[roll]]i kätte ja hakkad seda tegema, siis on minul küll sama tunne, mis esimeselgi korral, täpselt samamoodi süda kurgus ja hirm sees. Mõned [[kogemus]]ed annavad muidugi oskust juurde, aga uus roll toob ikka samad värinad. (lk 14) ** [[Salme Reek]], intervjuu: [[Toomas Lõhmuste]], "Vastab Salme Reek", [https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/186936 Teater. Muusika. Kino 8/1987], lk 5–16 * Joanna haistis [[oht]]u, justkui kavatseks keegi lükata teda üle järsaku serva kohutavasse tundmatusse [[kuristik]]ku. Keegi ümbritsevatest inimestest ei aimanudki, mis toimub; kõik külastajad selles kaunis vanaaegses [[saal]]is jätkasid jõudeaja [[eine]]t ning rõhutasid lõbusat [[vestlus]]t viisakate naerupahvakutega. :Joanna tõmbas sügavalt hinge ja uuris [[vastane|vastast]]. Talle meenus õppetund, mille oli kunagi ammu saanud Suurelt Hank Lathropilt. Eleanor oli seda vihanud ja selle vastu võidelnud, kuid ta abikaasa oli enda juurde kindlaks jäänud ja õpetanud Väike-Hankiks kutsutud tütrele [[pokker]]imängu kavalamaid knihve. Ta oli ikka ja jälle rõhutanud: [[võit|võidu]] [[saladus]] peitub selles, <!--//-->et sa ei näita mitte kunagi vastasele oma hirmu. Isa sõnu meenutades valdas Joannat kummaline [[rahu]]. * [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 98-99 * Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle: :"Line, ma [[armastus|armastan]] sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele [[tuul]]ele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest on [[tiiger]] ja [[klaver]], mille helid tapavad [[lind]]e, ja ainult tuul võib hirmu minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu." :Masinad minu ümber helistasid angelust. (lk 6) * Mõnikord tuli magamistoast [[köök]]i keegi [[mees]]. Ta vaatas mind kaua, silitas mu pead, suudles mind otsaesisele ja surus mu käed oma põskede vastu. :See ei meeldinud mulle, ma kartsin teda ja värisesin. Aga ma ei julgenud teda eemale tõugata. :Ta käis sageli. Ja ta polnud talupidaja. :[[Talumees|Talumehi]] ma ei kartnud, ma vihkasin ja põlgasin neid, nad olid mulle vastikud. (lk 15) * [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001 * Hirmuga iseenese pärast saab midagi teha, sellele saab suunata [[tähelepanu]] [[valgus]]e. Aga kui iseenda pärast enam ei muretseta, siis tuleb hirm teiste inimeste pärast, ja siis maailma pärast. :Selliseid inimesi, kes üldse ei karda, ei ole, on ainult hirmuta [[hetk]]i. * [[Peter Høeg]], "Piiri peal", tlk Tiina Toomet, 2004, lk 21 * "Kabjaplagin?" küsis Nanny Ogg. "Keegi ei tuleks ometi siia keset [[öö]]d." :Magrat piilus pelglikult ringi. Siin-seal seisid [[nõmm]]el hiiglasuured [[menhir]]id, mille päritolu oli kadunud aegade taha ja millest räägiti, et nad elavad üpris liikuvat ja salajast isiklikku elu. Ta judises. :"Mida siin kartma peab?" suutis ta öelda. :"Meid," vastas Vanaema Weatherwax rahulolevalt. * [[Terry Pratchett]], "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, 2001, lk 17 * Hirm on kummaline pinnas. Põhiliselt võrsub seal [[kuulekus]]e mais, mis kasvab sirgete ridadena, tehes [[rohimine|rohimise]] lihtsaks. Vahel aga kasvavad selles ka tõrksuse [[kartul]]id, mis paisuvad ja koguvad jõudu nähtamatult maa all. ** Terry Pratchett, "Väikesed jumalad"., tlk Allan Eichenbaum , 2003, lk 26 * [Tiffany Aching:] Ma ei karda sugugi, mõtles ta. Kui imelik. Ma peaksin kartma, aga ma olen lihtsalt [[viha]]ne. See tähendab, et ma küll {{Sõrendus|tunnen}} seda hirmu, mis nagu hõõguvpunane [[kera]] minus susiseb, kuid viha ei lase seda välja... ** Terry Pratchett, "[[Tillud vabamehed]]", tlk Kaaren Kaer, 2005, lk 10 * [Albus Dumbledore:] Nimeta alati asju nende õige [[nimi|nimega]]. Hirm nime ees suurendab hirmu asja enda ees. ** [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja tarkade kivi", tlk Krista Kaer, 2000, lk 254 * Hirmul baseeruvad [[ühiskond|ühiskonnad]] ei saa lubada, et seal kehtiksid reeglid, mille täitmine päästaks hirmust. Sest võimul pole vaja inimesi, kes ei karda. Sellepärast tuli [[Siber]]isse saata vahel ka kommuniste ja edutada mittekommuniste, samuti nagu saata Siberisse neid, kes maalisid [[Lenin]]it, ja edutada neid, kes Leninit kunagi ei maalinud. ** [[David Vseviov]], [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=opetajateleht20011221.1.6 Reisid ja koolitused ei asenda mõtlemist], Õpetajate Leht, 21. detsember 2001 * Pärast seda, kui tema [[perearst]] oli soovitanud talle [[liikumine|liikumist]] kui ainsat abinõu ränkade hirmusööstude vastu - ja saatnud talle sedeli psühhiaatriakabineti numbriga, kuhu ta polnud söandanudki helistada -, oli ta jooksnud mitu kilomeetrit nädalas. Hirmu vastu see ei aidanud, aga ta oli vähemalt näinud [[aastaaeg]]ade vaheldumist Vitabergi [[park|pargis]], ja pealegi oli see muutnud ta piisavalt treenituks, et ilma suurema vaevata [[trepp|trepist]] üles neljandale või viiendale korrusele minna. (lk 9) * Taas tajus ta rahu, mille Lundbergi juuresolek temas tekitas. Sellest oli hulk aega tagasi, kui ta ennast teise inimesega ühes ruumis viibides täiesti vabalt tundis. Ilmselt oli Lundbergi rõhuvast olukorrast tingitud ilmne tasakaalutus ja tema peaaegu silmaga nähtav hirm see, mis täitis Peteri jõuga, mida nende koosviibimine nõudis. Nende lepingus oli väljaütlemata nõue, et tema peab ohjad enda kätte võtma, kui Lundberg ära vajub. Ja Peter tervitas seda ootamatut jõudu ning õigustust, mida see sisaldas. (lk 28) * Teda haaras hirm. Hiiliv kohutav hirm, mis võttis talt võime paigast liikuda. Minutid möödusid. :Ta hingas üha kiiremini ja kõrvus kohises. Ta tundis, kuidas [[keha]] vappuma hakkab. :[[Trepikoda|Trepikojas]] kustus tuli. Äkiline pimedus ja tema korterist immitsev valgus muutsid [[pimedus]]e trepil veelgi sügavamaks ja tema selja taga avanes otsekui sünge kuristik. :Ta ei suutnud ennast liigutada. :Ta kuulis kusagil hääli, kuid ei osanud kindlaks teha, kust need tulevad, või kas tema [[aju]] on need ise välja mõelnud. Iga südamelöök kajas peas vastu. Ta tundis [[pulss]]i igas oma keha osas. (lk 57) * Ta mõtles, kuidas naise [[terror]] küll nii edukas oli, et tema olemasolu on nüüd kaks täiskasvanud meest täitsa hulluks ajanud. Et tema ise niimoodi reageeris, see teda kuigi palju ei üllatanud. Ta polnud eriti julge inimene, ja praegu võis ta peaaegu katsuda seda hirmu, mida ta naise ees tundis, ja [[oht]]u, mida too endast kujutas. (lk 58) ** [[Karin Alvtegen]], "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004 * "Kas sa kardad, Karel?" küsisin ma vaikselt poisi heledat juuksesalku siludes. :"Natukene." :"Mida sa kardad, kui [[saladus]] pole?" :"Oleks ma vaid seda teaks," vastas Karel. "Ma arvan, et ma kardan hästi paljusid asju. Ma kardan, et ma ei saa homme hommikul ise oma [[kingapael]]u kinni. Ma tegelikult enam-vähem juba oskan, aga ikkagi... Karol saab juba ise. Ta hakkab naerma, kui ma valesti seon. Siis ma kardan veel, et ma ei saagi suurena [[taksojuht|taksojuhiks]] hakata." :"Miks sa seda kardad? Sa saad hakata, kelleks iganes sa tahad. Kurat küll, sa ei pea midagi sellist kartma." :"Ära [[vandumine|vannu]]," sosistas Karel. * [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005, lk 26 * Tegin [[Hommikusöök|hommikusöögiks]] oma [[lemmikroog]]a: [[Kaerahelbepuder|kaerahelbeputru]], millesse segasin tooreid [[Muna|mune]], kuni taipasin, et see oli samasugune veider mögin, mida Smythe oleks võinud mulle pakkuda. Tundsin kabuhirmu, et võin temasuguseks muutuda, kuigi suutsin alles mõned aastad hiljem - tegelikult juhtus see umbes samal ajal, kui avastasin, mismoodi peaks [[hurmaa]] päriselt maitsema - mõista, miks see nii oli: tema viletsast [[teadustöö]]st ja nigelast stipendiumist oli veelgi [[haletsusväärsus|haletsusväärsem]] tema väike mõistetamatu elu, mida ta elas [[Üksindus|üksinda]] selles kummalises [[maja]]s, kus ei olnud läheduses mitte kedagi, kes oleks ta tähelepanu oma kehvalt olemasolult kõrvale juhtinud. Kui ma seda enda kohta taipasin, siis ehmusin, et mul olid niivõrd väiklased ja õnnetud hirmud, et olin hakanud mõtlema sedavõrd labasel ja nõrgal viisil. (lk 91) ** [[Hanya Yanagihara]], "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016 * [Külanaised isekeskis:] "On ka asja karta. Mis ta siberlastele kostaks, kui nood [[küsimine|küsiksid]], kuhupoole [[jõed]] voolama hakkavad." :"Ja-jah, ja kuhu peaksid minema need inimesed, kelle kodupaigad tagurpidivesi üle ujutaks." :"Hullem on, kui värskemad [[siberlased]] - [[eestlased]], [[lätlased]] ja kes kõik veel - küsivad, miks nad Siberis on, miks neid kodupaigast sinna maailma otsa veeti." :"Hull oled. Kesse [[Stalin]]i käest nisukest asja küsida julgeb?" :"Mina küsiksin. Mis ta mulle ikka teeb, ta ise võib-olla sealsamas hirmu täis, kardab mind." :"Selge see, et kardab. Ei külaeite või [[kuningas|kuninga]] ligi lasta, vaat kui torkab sukanõelaga kõhtu." :"Või lööb oma jõulised, raske tööga harjunud käed kuningale ümber kaela, pigistab nii, et vennikesel võib hing kinni jääda." :"Või haarab mõnest muust paigast kinni ja pigistab nii, et kuningas röögatab." :"Kaksab küljest ära." :"Võeh, tõmba suumulk koomale, lapsed kuulevad." :"Ei ole meie asi küsida. Meie asi on otsekohe plaksutama hakata, niipea kui Stalini nime kuskil kuuleme." (lk 10) * "Suu kinni! Ümberringi on silmad ja kõrvad." :"Suur Siberimaa...?" :Ja-jaa, me oleme oma [[noorus]]e kohta üllatavalt targad. (lk 16) * Sõjajärgse mälestusena usuti ikka veel, et kui öösel keegi kuskil uitab või seisab või, jumal hoidku, jookseb, <!--//-->siis saab see olla vaid [[varas]], röövel või muidu pätt, kes ainult selleks väljas ongi, et hilistele kõndijatele kallale karata. Ka mind oli kartma õpetatud. Kuidas oleksin läinud ligi kolm kilomeetrit raudteejaamast Lina tänavale, hirmus ju. Kardeti ka neid, kes ise kartsid. (lk 17-18) ** [[Nasta Pino]], "Minu aeg ja selle lugu", 2015 * "Ära ole selline tulehark, see hirmutab küll kõik mehed ära," jagas kadunud [[vanatädi]] mulle argielulisi näpunäiteid. "Kuri naine – see on kole naine," mainis sama tädi sageli. See viis mind mõttele, et vahest ongi asja tuum meie [[kasvatus]]es? * Sest eks see ole tõsi, et [[jobu]]sid on maailmas palju. Ja muidugi pole nad kõik mehed. On ka palju kenasid inimesi. Äkki oleks aeg pöörata pilk nende suunas? Kui vaid oskaks. "Ma tahaksin sind nii väga päriselt tundma õppida," rääkis mulle üks meestuttav hiljuti aupaklikult. "See on küll üks tore poiss," rõhutasid sõbradki. Ent meestuttava lause lõppu ma enam ei kuulnud. Vastamisi võimaliku kena inimesega, olin suure [[ehmatus]]ega juba ammu jooksu pistnud. ** [[Jaana Davidjants]], [https://feministeerium.ee/head-tudrukud-halbadel-deitidel/ "Head tüdrukud halbadel deitidel"], Feministeerium, 04.10.2016 * [[Redel]]i alt kõndimise hirmu seostatakse [[Vana-Egiptus]]ega. Seinale toetuv redel moodustab [[kolmnurk|kolmnurga]], mida [[egiptlased]] pidasid pühaks. Sajandeid hiljem hakkasid [[kristlased]] siduma redeli all tekkivat kolmnurka [[püha kolmainsus]]ega, mis ei soodustanud kolmnurga all töllerdamist. * Eestlaste hulgas levinud hirm siseruumides [[vilistamine|vilistamise]] ees on tuntud teisteski kultuurides, rääkimata [[teater|teatrist]]. Viimasel on küll hilisemad ja hoopis praktilisemad juured. Enne [[raadiosaatja]]te kasutuselevõttu suhtlesid [[teatrietendus]]te suuri maalitud taustu liigutavad [[lavatöölised]] vilistades. Suvaline vile võis saata lavatöölisele vale signaali, et dekoratsiooni tuleb liigutada, seades [[näitleja]]d ohtu. * Nõiahirm pole siiani kuhugi kadunud, ainult teisenenud. Valjuhäälseid ja oma arvamusega naisi tajutakse tänapäevalgi ohtlikena. Ka Eestis pannakse naisi jätkuvalt paika, kutsudes neid vastikuteks nõidadeks. Ja seos [[kass]]idegagi pole kuhugi kadunud (vt "crazy cat lady"). Endine [[ebausk]] on lihtsalt muundunud halvustavaks stereotüübiks. Muide, [[India]]s, kus toimuvad praegugi veel nõiajahid, võib selline [[sildistamine]] lõppeda siiani [[surm]]aga. * Sõltumata sellest, kas me naerame ebausu üle või võtame seda tõsiselt, on sel meie igapäevaelus igal juhul oma roll. [[Teadus]] võib küll areneda, aga ärevus ei kao kuhugi. Muutunud on hoopis hirmude põhjused. Ja ometi, isegi kui me teame, et ebausklikud [[rituaal]]id ei aita, on need meile emotsionaalselt toeks. Pealegi on lohutav, et ebauskudest õhkub teatud [[optimism]]i (ikka need helesinised trussikud). Nii ei räägi ebausud mitte ainult meie jagatud hirmudest, vaid ka [[lootus]]test. ** [[Jaana Davidjants]], [https://www.muurileht.ee/meie-igapaevast-ebausku/ "Meie igapäevast ebausku"], Müürileht, 11. detsember 2019 * Vahetult enne uinumist tunnen kärsa[[hais]]u. Otsin [[korter]]i läbi, [[tuhatoos]]id, gaasipliit, vanad ärapõlenud [[küünal|küünlad]], aga midagi ei põle. Ma olen õppinud kärsahaisust hoolimata uinuma. [[Teadvus]]e piiril liuglevad violetsed suitsujoad ja öösel tuleb hirm, see on kui külm mähis mu rinnal, see voolab jaheda vedelikuna mööda mu [[selgroog]]u ja veresooni nagu [[lumi]] või süsihape. Öösel ärkan uuesti ja kujutan ette, et maakera põrkab kohe [[täht|tähega]] kokku, ärkan kukkumistunde peale, kardan, et [[maja]] kukub ümber, et kõik on kadunud, kui ärkan. Ma kardan [[sõda]], mis visalt üle maakera liigub. See on minu ja Jimi pikk [[öö]], mis avaneb mu all nagu must taevas. Lähen Marioni tuppa ja vaatan teda, kui ta seal [[voodis]] lamab, käed laiali, nagu väike [[rist]], juuksed higist tumedad. Soovin, et suudaksin teda kaitsta öö eest, oma näo ja pilgu eest, soovin, et oleksin saanud teda edasi enda sees kanda. ** [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 21 * Kõik, mida soovid, asub teisel pool hirmu. ** [[Krystal Sutherland]], "Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri", tlk Johanna Taiger, Tallinn: Rahva Raamat, 2019, lk 293 * Hirmus, jah. Kuid tema polnud mees, kes üksnes hirmu pärast midagi teeks või tegemata jätaks. :Leitari maailmas hirm lihtsalt oli. Mitte ei mõjutanud kuidagi [[tegu]]sid. * [[Triinu Meres]], "Kuigi sa proovid olla hea", 2019, lk 116 * Algab kõik sellest, et mingil hetkel osa [[inimesed|inimesi]] leiab, et nad ei soovi vastutada. Kuid [[vabadus]] ja [[vastutus]] on seotud, need ei saa olla eraldi. Loobudes vastutamisest, sest ei taheta vastutada, sest kardetakse ja ei usaldata ennast ega ka teisi, loobutakse tegelikult vabadusest. :Hirm ja kartus on vabaduse hävitajad. Kahjuks on hirm ja kartus järjest enam vohama hakanud, samal ajal kui [[Valgevene]]s on hirmust ja kartusest üle saadud ning otsustatud vabaduse ja vastutuse kasuks. * [[Maris Lauri]], [https://www.err.ee/1134750/maris-lauri-vabadusest-ja-vastutusest "Vabadusest ja vastutusest"] ERR, 14.09.2020 * Pepe on nägus, aga lihtne urbaniseerunud mõtteviisiga noormees. Tema suurimaks hirmuks näivad olevat [[loom]]ad. :Esimese lambakarja lähedal hoiatab ta mind nende eest. "[[Lambad]] on ohtlikud?" pärin üllatunult. :"Jah, eriti [[oinas|oinad]] - nad võivad rünnata ja isegi hammustada," räägib mees, kes ei tea, et olen üles kasvanud lambakarja keskel ega ole agressiivset lammast ega ka oinast mitte kunagi näinud. :Asi kisub päris hulluks, kui jõuame [[kits]]edeni. Loodan, et Pepe ilmutab kübeke džentelmenlikkust, aga ei! Tema ronib hoopiski minu taha peitu! Nähes tema hirmust suuri silmi, kordan umbes kolmeteistkümnendat korda: "Kitsed ei ole ohtlikud! Kõik on hästi, ära karda." :Ta ei usu mind. Järgmiseks kohatud [[eesel|eeslite]] peale võpatab ta taas ja ronib mu selja taha. * [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020, lk 16 * [[Rahvustunne]] on ülev tunne. Aga see võib kergesti muutuda [[väiklus|väiklaseks]], kui meil on kahtlusi oma rahva, keele ja kultuuri turvalise kestmise osas. Me kõik, kes me oleme üle elanud okupatsiooni, elame selle kestmisehirmuga kogu oma elu. Tunnistame seda endale ja teeme, mis oskame, et see hirm eales tõeks ei saaks. ** [[Kersti Kaljulaid]] Eesti Vabariigi aastapäevakõnes 24. veebruaril 2021; [https://www.err.ee/1608121261/kersti-kaljulaid-teeme-hoolivat-korruptsioonivaba-enesekindlat-eestit "Teeme hoolivat, korruptsioonivaba, enesekindlat Eestit"] ERR, 24.02.2021 * Igasugune [[areng]] on laineline, eriti majanduses. Kogu aeg ei lähe asjad tõusvas joones, erinevatel põhjustel võivad tulla langusperioodid, aga need ei ole tavaliselt nii kohutavad, et neid peaks hirmsasti kartma. Tõsi, osa inimesi võib töö kaotada, sissetulekud võivad kahaneda, aga need asjad elatakse enamasti üle, need ei põhjusta suuremale osale inimestest erilist katastroofi. * Ma ei taha öelda, et ma mitte midagi ei karda, aga minu meelest on kõige olulisem see, et Eesti riik püsiks ja oleks kaitstud võimalike välisvaenlaste vastu. Olen põlvkonnast, kes on näinud [[sõda]] ja [[okupatsioon]]e. Nende kordumist ei tahaks kindlasti. Aga normaalselt arenevas maailmas ei näe ma põhjust midagi karta. ** [[Ene-Margit Tiit]], intervjuu: Eili Arula, [https://tartu.postimees.ee/7456837/reedene-room-ene-margit-tiit-ainult-meie-ise-arvame-et-me-ei-ela-hasti "Ene-Margit Tiit: ainult meie ise arvame, et me ei ela hästi"], Postimees, 18. veebruar 2022 * Õigupoolest polegi olemas ühtegi halba [[ettekääne]]t mittesõdimiseks, sest [[sõda]] on halb. See pole tuumakurjus, mis meid halvab, lääs kardab ka tavalist, konventsionaalset kurja. Hea elu ja moraalne üleolekutunne on meid ära hellitanud. Ja see on [[loodusseadus]]. Me sõjakartus on aga kaasa toomas midagi sõjast märksa hullemat. ** [[Meelis Oidsalu]], [https://www.err.ee/1608523466/meelis-oidsalu-kui-tahame-putinist-lahti-saada-peame-moskvat-aitama "Kui tahame Putinist lahti saada, peame Moskvat aitama"], ERR, 07.03.2022 * Me peame oma hirmudele silma vaatama. Konkreetsemalt peame üle saama hirmust, et meie [[tegu|teod]] võivad [[Venemaa]]d [[Provokatsioon|provotseerida]]. Tegelikult on asi vastupidi – kindlad teod on ainus [[heidutus]], mis toimib. ** [[Alar Karis]] Lennart Meri konverentsi õhtusöögil, [https://www.err.ee/1608597871/alar-karis-kindlad-teod-on-ainus-heidutus-mis-toimib "Alar Karis: kindlad teod on ainus heidutus, mis toimib"], ERR, 15.05.2022 * Ma võinuksin mitte naasta [[Ukraina]]sse, aga ma ei saanud seda teha ja läksin sinna. Ma ei kadunud kuhugi 2014. aastal. Ehkki toona oli kartusi rohkem. Mu [[laps]] oli just sündinud. :Praegu niisugust asja nagu kartus mul polnud. Lihtsalt teadsin, et pean minema, sest kui ma ei läinuks ja kui Ukraina kaoks, siis mida ma räägiksin oma lastele? Et oli meie [[riik]] ja enam ei ole? Tean, kui paljud mehed on saatnud oma naise ja lapsed [[välismaa]]le ning jäänud siia. See pole pateetiline, teistmoodi lihtsalt ei saa. * [[Serhi Stahhovski]], intervjuu: [https://sport.postimees.ee/7483382/relva-haaranud-ukraina-tipptennisist-vene-vaed-lihtsalt-tapavad-ja-vagistavad-inimesi "Relva haaranud Ukraina tipptennisist: Vene väed lihtsalt tapavad ja vägistavad inimesi"], Postimees, 23. märts 2022 * Tagasi vaadates, kui sõda on nii lähedal, tuleb kõik noorusajal kogetu meelde. Kuidas otsiti ini­mesi, keda saata [[Tšornobõl]]i tuumajäätmeid koristama; kuidas mu isa hoidus sellest… Inimestele käidi öösiti ustele kopu­tamas. Vahepeal olime juba harjunud turvalises kesk­konnas elama. Ohud ja hirmutunne on nüüd tagasi. ** [[Heidy Purga]], intervjuu: Mari-Liis Helvik, [https://annestiil.delfi.ee/artikkel/96273335/selle-maa-sool-on-ikka-vaga-vageva-energiaga-heidy-purga-kirglikult-ukraina-juurtest-perest-ja-poliitikast ""Selle maa sool on ikka väga vägeva energiaga." Heidy Purga kirglikult Ukraina juurtest, perest ja poliitikast"], Anne & Stiil, 01.04.2022 * [[Sõjakuritegu]]de läbiviimine venelaste poolt ei tulnud üllatusena kellelegi, sest tegemist on madala moraaliga ja segase eesmärgiga kehvasti väljaõpetatud üksustega. Üheks sõjakuritegude sooritamise põhjuseks on hirm. Kui [[sõdur]]id on oma juhtimisahelast ära lõigatud, nad on jäetud üksi, siis hakkavadki nad valimatult tulistama. ** [[Veiko-Vello Palm]], intervjuu: [https://www.err.ee/1608563785/veiko-vello-palm-venelased-tegelevad-ukrainas-metoodilise-havitustooga "Veiko-Vello Palm: venelased tegelevad Ukrainas metoodilise hävitustööga"], ERR, 13.04.2022 * Lõpuks sõna "kartus", mis ilmub otseselt või kaudselt lääne uudistes, koguni [[pealkirjad]]es. Nägin hiljuti näiteks Deutsche Welle telekanalis uudist peakirjaga "Putin külastab 3,5 aasta järel [[Minsk]]it. Lääs muretseb sõja laienemise pärast". Miks me läänes kogu aeg [[mure]]tseme? Küll Venemaa tuumaähvarduste, küll sõja laienemise, küll palju muu pärast. [[Tuumasõda|Tuumasõja]] paniköörid isegi ei vaevu vaatama, kas Venemaa [[retoorika]]l ja tuumadoktriinil on vahet. ** [[Kalev Stoicescu]], [https://arvamus.postimees.ee/7679616/kalev-stoicescu-venemaa-kuritarvitab-laane-poliitkorrektset-kartlikkust "Venemaa kuritarvitab lääne poliitkorrektset kartlikkust"], Postimees, 28. detsember 2022 * Kindlasti mõni haritud inimene oskab seletada, millised keemilised protsessid [[keha]]s toimuvad, kui miski sind väga hirmutab. See on ajukeemia tasandil kahtlemata [[sõltuvus]]t tekitav. ** [[Dagmar Lamp]], intervjuu: [[Mariliis Mõttus]], [https://www.muurileht.ee/true-crime-ajab-hamba-verele/ "''True crime'' ajab hamba verele"], Müürileht, 15. märts 2023 * Muidugi on palju sellist meediatoodangut, kus kurikael ongi läbinisti mäda ja saab teenitud [[karistus]]e. Aga see ei ole just kõige põnevam – nautida [[Karistamine|karistamist]]. Pigem tekitab hirmu ja õudu lahendamatu [[konflikt]]. Mitte narratiivne, vaid psühholoogiline. Hirmutunne on samal ajal [[põnevus|põnev]]; kurikaelale kaasatundmine tekitab [[süütunne]]t jne. Seda mõistis juba [[Aristoteles]], kui ta ütles, et [[tegelane]] ei tohi olla läbinisti hea ega üdini halb, vastasel juhul ei suuda [[publik]] temaga samastuda, talle kaasa tunda. Kõige köitvamad kangelased ei ole mitte [[inglid]] ega [[deemon]]id, vaid [[antikangelased]]. ** [[Ott Puumeister]], intervjuu: [[Mariliis Mõttus]], [https://www.muurileht.ee/true-crime-ajab-hamba-verele/ "''True crime'' ajab hamba verele"], Müürileht, 15. märts 2023 ==Luule== <poem> Sääl tuttav [[sild]]. Sääl tuttav [[linn]]. Kuid mul on, nagu kardaksin ma mõnda võigast [[Vaenlane|vaenlast]]. </poem> * [[Marie Under]], "Ulm pudenes", rmt: "Uneretk", 1968, lk 30 <poem> mu [[silm]]ad varjavad end karvkatte taga sest kardavad juba tervet maailma ega julge end enam kellelegi näidata iga hetkega kui kuulen kellegi [[karjumine|karjumist]] või loen [[uudis]]eid mu silmade [[karvkate]] tiheneb </poem> * [[Joanna Ellmann]], "*mu silmad on kasvatanud endale...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 56 ==Vanasõnad== * Arm mõjub enam kui hirm. * Armu juurde ei aeta hirmuga. * Ettekartmine parem kui takkakahetsemine. * Hirmul on suured [[silm]]ad. * Hirmuta kasvab, [[au]]ta elab. * [[Isa]] hirm kõigeks eaks. * Karda [[härg]]a eest ja hobust tagant, aga kurja inimest igalt poolt! * Kes hirmuta kasvab, see armuta elab. * Kus ei ole hirmu, ei ole armu. * Laps, kes kasvab üles hirmuta, sureb auta. * Lõigatud laps kardab nuga. * Mis hirm toob, seda hirm sööb. * Parem karta kui kahetseda. * Põlenud laps kardab tuld. * Vaga [[veri]] ei värise. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Tunded]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 9ljbyn7y72uugtbefa5egiumwltt26w 0 2360 135370 134314 2026-06-10T11:32:10Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135370 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Hyökkäys_-_Edvard_Isto,_1899.jpg|pisi|Edvard Isto, "Rünnak" (1899)]] [[Pilt:Malczewski_Jacek_Prawo.jpg|pisi|Jacek Malczewski, "Seadus" (1903)]] ==Proosa== * [[Ebatäiuslikkus|Ebatäiuslike]] [[konstitutsioon]]ide igasugune parandamine viib välja selleni, et neid muudetakse [[armastus]]eks võimelisemaks. ** [[Novalis]], "Aforisme ja fragmente", tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 2006/19, lk 40 * Enamasti pakutakse meile [[õiglus]]e pähe seadusi, ja sageli on siis tegu täpselt vastupidise asjaga. ** [[Johann Gottfried Seume]], "Apokrüüfid", tlk Krista Räni, LR 13-14/2005, lk 15 * Vanade seaduste, [[Traditsioon|vanade pruukide]] ja vanade uskumuste sageli mõtlematule [[Austus|austamisele]] võlgneme tänu kõige nurjatu eest maailmas. (lk 27) * Olen endale reegliks teinud, et tõusev [[päike]] mind kunagi [[voodi]]st ei tohi leida, niikaua kui ma terve olen. See ei maksa mulle midagi, sest seadustega, mida ma endale ise annan, on ikka nii, et ma neid enne ei kinnita, kui mul peaaegu võimatu on neist üle astuda. (lk 63) ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], LR 28/1972 * Kui kõiki seadusi tudeerima peaks, siis ei jääks ju üldse aega nendest [[Seaduserikkumine|üle astumiseks]]. * Kõik seadused on vanade ja meeste tehtud. Noored ja naised tahavad [[erand]]it, vanad [[reegel|reeglit]]. ** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme", tlk [[Mati Hint]], LR 33/1974, lk 28 * Seadus oma majesteetlikus [[võrdõiguslikkus]]es keelab [[rikas]]tel samamoodi kui [[vaene|vaestel]] magada [[sild]]ade all, [[kerjus|kerjata]] [[raha]] või [[varas]]tada [[leib]]a. ** [[Anatole France]], "Punane Liilia", tlk [[Aita Kurfeldt]]{{viita}} * Seadus mõistab süüdi nii [[Vastutus|vastutavad]] isikud kui ka need, kes ei saa ses osas midagi ära teha. :Humaansus mõistab vastutavad isikud süüdi ja kuulutab vastutamatud [[süü]]st priiks. :[[Anarhia]] kuulutab mõlemad süüst priiks. :[[Kultuur]] mõistab vastutamatud süüdi ja kuulutab vabaks need, kes saaksid ses osas midagi ära teha. * [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 60 * [Ralph:] "Meil on uusi seadusi vaja. Kus on karp, seal on [[koosolek]]. Ükskõik, kas siin üleval või seal all." :Poisid olid nõus. Põssa tegi suu lahti ja tahtis rääkima hakata, aga tabas Jacki [[pilk|pilgu]] ja jäi vait. Jack sirutas käe, võttis karbi ja tõusis püsti, hoides õrna eset ettevaatlikult oma nõgises peos. :"Ma olen Ralphiga nõus. Meil peavad olema seadused ja neid tuleb täita. Me pole lõpuks metslased. Me oleme [[inglased]]. Ja inglased on igas asjas kõige esimesed. Seepärast me peame tegema, mis on õige." (lk 36) * Roger kummardus, võttis maast [[kivi]], sihtis ja viskas Henry poole, hoidudes teda siiski tabamast. Kivi, see aja mõttetu mälestusmärk, kukkus vette Henryst viis jardi vasakul. Roger korjas peotäie kive ja hakkas loopima. Ometi püsis Henry ümber umbes kuuejardise läbimõõduga ala, kuhu Roger ei julgenud visata. Vahele segas endise elu nähtamatu, kuid siiski tugev [[tabu]]. Kükitava [[laps]]e ümber oli vanemate, [[kool]]i, [[politseinik]]e ja seaduse kaitse vöönd. Rogeri kätt hoidis tagasi [[tsivilisatsioon]], mis ise ei teadnud temast midagi ja seisis [[varemed|varemeis]]. (lk 52) ** [[William Golding]], "[[Kärbeste Jumal]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1989 * Seaduse mittetundmine ei vabasta [[vastutus]]est, tundmine aga vägagi tihti. ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]], LR 48/1977, lk 63 * [[Ebaõiglus|Ebaõiglane]] seadus on õigusakt, mille arvulises ülekaalus või võimul olev rühm teeb kohustuslikuks [[vähemus]]ele, kuid mitte endale. See tähendab seaduslikuks muudetud vahetegemist. Õiglane seadus on aga õigusakt, mille enamus teeb vähemusele kohustuslikuks ja mida enamus on ka ise valmis järgima. See tähendab seaduslikuks muudetud samasust. * Inimene, kes rikub ebaõiglast seadust, peab seda tegema avalikult ja [[armastus]]ega, olles valmis kandma [[karistus]]t. Väidan, et üksikisik, kes rikub seadust, mis tema [[südametunnistus]]ele tundub ebaõiglane ning kes on valmis selle eest [[vangla|vangi]] minema, et äratada kogukonna südametunnistus selle ebaõigluse suhtes, väljendab tegelikult kõrgeimat [[austus]]t seaduse vastu. * Me ei tohiks kunagi unustada, et kõik, mida [[Adolf Hitler]] Saksamaal tegi, oli "seaduslik" ning kõik, mida [[Ungari]] vabadusvõitlejad Ungaris tegid, oli "ebaseaduslik". ** [[Martin Luther King]]. [https://salk.ee/muu/kiri-uhest-birminghami-vanglast/ Kiri ühest Birminghami vanglast] 16. aprill 1963 (tõlkinud Ülle Leis) * Nõks-22 [[Olematus|ei ole olemas]], ta oli selles kindel, aga vahet polnud. Luges vaid see, et kõigi meelest see on olemas, ja see oli palju hullem, sest polnud ühtki [[objekt]]i ega [[tekst]]i, mida naeruks teha või ümber lükata, mida süüdistada, kritiseerida, rünnata, parandada, vihata, maha teha, mille pihta sülitada, mida tükkideks rebida, jalge alla tallata või põlema panna. ** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 524 * Seaduse reegel: :Kui [[fakt]]id on teie vastu, vaidlustage seadus. :Kui seadus on teie vastu, vaidlustage faktid. :Kui nii faktid kui seadus on teie vastu, röökige nagu [[kõri]] võtab. * [[Arthur Bloch]], "Murphy seaduste täielik kogu", tlk Toomas Niit, Ersen 1999, lk 80 * Politseimeister köhatas. :"Kulla mees," ütles ta. "Seaduse number 812 järgi on akende kaudu [[hein]]te tuppaloopimine keelatud!" :Härra Holm jättis töö katki. :"Jah," ütles ta, "aga loomal on ju kõht tühi. Ta sööb mööbli ära!" :"Mis loomast siin juttu on?" küsis politseimeister. :"See on saladus," ütles härra Holm punastades. :"Politsei ees on salatsemine keelatud," ütles politseimeister. "On see [[hobune]] või?" :"[[Ninasarvik]]," ütles härra Holm. :Politseimeister võttis taskust suure paksu raamatu. Raamatule oli kirjutatud: :SEADUS KÕIGE KOHTA. :"Ninasarvik, ninasarvik," pomises politseimeister paksu raamatut lehitsedes. "Siin pole ninasarvikute kohta midagi öeldud.» :"Väga tore,» ütles härra Holm kergendusega. :"Siis võin teda ju edasi sööta." * [[Ole Lund Kirkegaard]], "On üks ninasarvik Otto", tlk [[Arvo Alas]], 1982, lk 51 * Nähtus, mis viis mu esmakordse kriitilise taipamiseni võimu peente [[pettus]]te teemal: valdav seadus ähvardas inimest jamasse sattumisega, kõik selle nimel, et teda jamadest eemal hoida. Sellest järeldasin ma, et [[jama]] on vältimatu ning [[ülesanne]] seisneb selles, kuidas jamaga hakkama saada, milline on parim viis olla jamas. ** [[Judith Butler]], "Gender Trouble: Feminism and the Subversion of Identity", 1990 {{RV}} * "Anna talle kogu [[raamat]]utäie seadustega, Porgand." :"Hea küll, härra kapten." :Vimesile meenus liiga hilja. :[[Päkapikk]]udel on raskusi piltliku kõne mõistmisega. :Küll aga oskavad nad väga hästi sihtida. :"[[Ankh-Morpork]]i seadused ja määrused" tabas [[sekretär]]i laupa. /---/ :"Kui kohutav [[surm]]," märkis seersant Colon. /---/ :"Tapetud sellesamusegi. [[Metafoor]]iga." * [[Terry Pratchett]], "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, Varrak, 2002, lk 337 * Seaduste üle naeravad kahte sorti inimesed: need, kes neid rikuvad, ja need, kes neid teevad. ** Terry Pratchett, "Öövahtkond", tlk Allan Eichenbaum, 2008, lk 54 * [Vimes:] "Ja nüüd, härra Flutter, lõpetan ma rääkimise ja kui ma olen lõpetanud, sooviksin ma, et teie esimesed sõnad oleksid - kuulake nüüd hoolega - "Ma tahan kuninga nimel oma kuriteokaaslase vastu tunnistada". Jah, ma tean, et meil pole enam [[Kuningas|kuningaid]], aga keegi pole seaduseparandust sisse viinud." (lk 199) * Vimes oli hämmastunud, kuidas tema suu vastas ajult midagi küsimata. :"Jah, ülemkonstaabel Upshot, kolmas osa, alalõik 12 Ankh-Morporki Seadustest ja Määrustest - üldiselt arvatakse, et neist võiksid kõik politseijõud oma protseduurides eeskuju võtta," lisas ta enesekindlalt, teades, et ükski kohalolija pole nimetatud seadusi ja määrusi oma silmaga näinud, ja kui olekski, poleks ta väga tõenäoliselt osanud neid lugeda. (lk 234) * Ja nüüd mõtles härra Stoner kindlasti väga kiiresti. Kui tal vähegi aru peas oli ja kui ta "Õigusajakirja" ridade vahelt luges, siis teadis ta kindlasti, et härra Slant koogutab (üsna kangelt) rikaste ja mõjuvõimsate ees, talle ei meeldi eksimused ja talle ei meeldi, kui saamatud [[jurist]]id ja tavainimesed seaduse mainet rikuvad, kuna tema uskus, et selle peaks jätma temataoliste vanade kõrge positsiooniga juristide ülesandeks, kes teevad seda hoolega, ülespuhutult ja 300 Ankh-Morporki dollari eest tunnis. (lk 236) * [Vimes:] "[[Maapind|Maa]]... maa mulle päris meeldib, see on mulle lemmikasi, mille peal seista. Aga maa ja [[maaomanik]]ud ja seadus, noh... Nii võib inimene ju kergesti [[segadus]]se sattuda, kas pole? Eriti kui mängus on üsna kena tasu? Ja inimestel on üsna kerge olla üsna tore, kui nad saavad endale lubada ülimalt mittetoredate inimeste palkamist, selliste inimeste palkamist, kellele pole käsku anda vajagi, piisab noogutusest ja silmapilgutusest." (lk 236) ** [[Terry Pratchett]], "[[Tubakas (Terry Pratchett)|Tubakas]]", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012 ==Vanasõnad== * Seadused on nagu [[ämblikuvõrk]]: [[kärbes|kärbse]] peavad kinni, aga [[kull]]i mitte. ** [[Hispaania vanasõnad|Hispaania vanasõna]] * Seadus on nagu vankritelg, seda võib keerata siiapoole ja sinnapoole. ** [[Vene vanasõnad|Vene vanasõna]] ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Ühiskond]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] [[Kategooria:Õigus]] oegnrt2xgu02wdalis144sjf7wuclfk 0 2596 135372 122329 2026-06-10T11:38:54Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135372 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Ziko.jpg|pisi|Maailma vanima ja jätkuvalt asustatud linna [[Jeeriko]] (asutatud enne aasta 8000 eKr) esimese kaitsetorni alus. ]] '''Tsivilisatsioon''' on [[inimühiskond]] koos ainelise ja vaimse [[kultuur]]iga. ==Proosa== * Iga tsivilisatsioon algab [[teokraatia]]ga ja lõpeb [[demokraatia]]ga. ** [[Victor Hugo]], "Jumalaema kirik Pariisis" (1831), tlk [[Johannes Semper]], 1982, lk 148 * Tsivilisatsioonil on kolm astet. Esimene: kui avalikus [[Väljakäik|väljakäigus]] ei ripu mingit [[silt]]i. Teine: kui seal ripub tahvel, millel seisab soovitus korrastada enne asutusest lahkumist oma [[rõivad]]. Kolmas: kui sellele soovitusele järgneb veel põhjendus, et seda peab tehtama [[sündsus]]nõuete järgimiseks. Sellel tsivilisatsiooni kõrgeimal astmel me asumegi. ** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk [[Krista Läänemets]], LR 31/1999, lk 33 * Ei ole madalamaid ja kõrgemaid kultuure või tsivilisatsioone. On absurdne öelda, et näiteks [[Austroaasia]] tsivilisatsioon on [[India]] tsivilisatsioonist madalam, see aga on omakorda [[Vahemeri|Vahemere]] tsivilisatsioonist madalam. Igal neist on oma {{Sõrendus|stiil}} ja mõisteid nagu "madalam" ja "kõrgem" (nagu ka "täiuslik") tuleb rakendada selle [[stiil]]i {{Sõrendus|sees}}; sel võib tähendust olla vaid antud kultuuri ajaloos, antud tsivilisatsiooni elavais ja surnud vormides. :Kultuuride ja tsivilisatsioonide [[Võrdlus|võrdlemise]] ainus kriteerium on nende {{Sõrendus|[[universaalsus]]e}} aste; ühed kultuurid on puhtlokaalsed, teised on universaalsed (või kalduvad universaalsuse poole), see tähendab neil on kõrgem vastuvõetavusaste. :Kindlasti pole olemas kultuuri — olgu see kui tahes "primitiivne" —, mis ei võiks viljastada teist kultuuri. Mõnel kultuuril (nagu Vahemere ja India kultuur) on aga õnnestunud oma stiilist, oma erilisest tüübist välja arendada {{Sõrendus|meetod}}. Ja meetodid on vähemalt ajuti ülemaailmselt rakendatavad. * [[Mircea Eliade]], "Kogemata avastatud tõdedest", tlk [[Riina Jesmin]], LR 32-33 2002, lk 73 * Roger kummardus, võttis maast [[kivi]], sihtis ja viskas Henry poole, hoidudes teda siiski tabamast. Kivi, see aja mõttetu mälestusmärk, kukkus vette Henryst viis jardi vasakul. Roger korjas peotäie kive ja hakkas loopima. Ometi püsis Henry ümber umbes kuuejardise läbimõõduga ala, kuhu Roger ei julgenud visata. Vahele segas endise elu nähtamatu, kuid siiski tugev [[tabu]]. Kükitava [[laps]]e ümber oli vanemate, [[kool]]i, [[politseinik]]e ja seaduse kaitse vöönd. Rogeri kätt hoidis tagasi tsivilisatsioon, mis ise ei teadnud temast midagi ja seisis [[varemed|varemeis]]. ** [[William Golding]], "Kärbeste Jumal", tlk [[Henno Rajandi]], 1989, lk 52 * Esimeseks etapiks oli [[maagia]], teiseks [[religioon]], kolmandaks [[teadus]]. Tema [Frazeri] arutluskäik järgib omamoodi [[hegel]]likku [[dialektika]]t, sest primitiivseks teaduseks liigitatud maagia saab lüüa omaenda [[küündimatus]]e tõttu ja selle asendab [[preester|preestrite]] ja [[poliitik]]ute [[pettus]]e vormis religioon. Maagiast kui teesist kasvas välja [[antitees]], religioon, ja nii maagia kui religiooni tõrjus välja [[süntees]] - moodne tõhus teadus. Seda moekat esitust ei toetanud vähimgi [[tõendusmaterjal]]. Frazeri evolutsiooniline [[skeem]] põhines ainuüksi mõningatel tema kaasaja aktuaalsetest teemadest kõhklematult omaks võetud [[eeldus]]tel. Üks selline eeldus oli, et eetiline [[rafineeritus]] on arenenud tsivilisatsiooni märk. Teine, et maagial ei ole midagi pistmist ei moraali ega religiooniga. Selle põhjal konstrueeris ta [[kujutluspilt|kujutluspildi]] meie kaugetest [[esivanem]]atest, kelle mõtlemise üle domineerib maagia. ** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015, lk 71-72 * [Spender:] Mul on midagi, mille eest võidelda ja elada, see teeb minust parema [[tapja]]. Nüüd on mul midagi, mis võrdub religiooniga. See on nagu uuesti hingama õppida. Ja õppida, kuidas [[Lamamine|lamada]] [[päike]]ses, et [[Päevitamine|päevituda]], lasta päikesel end töödelda. Ja kuidas kuulata [[muusika]]t ja kuidas lugeda [[raamat]]ut. Mida pakub teie tsivilisatsioon? (lk 75) ** [[Ray Bradbury]], "Marsi kroonikad", tlk [[Linda Ariva]], ptk "Juuni 2001: Ja Kuu olgu ikka niisama särav", 1974 * Nagu paljud inimesed, kes olid juba üks kord [[maailm]]a kokku varisemas näinud, nii arvestas ka mr. Sammler võimalusega, et maailm võib teist korda kokku variseda. Pagulassõprade seisukohta, et see [[hukk]] on vältimatu, ta siiski ei jaganud, kuid tõsi, mis tõsi: liberaalsed põhimõtted ei paista ennast kaitsta suutvat ja õhus on tunda lagunemise lehka. Tsivilisatsiooni enesetapuimpulsid näivad järjest tugevnevat. Tekib kahtlus, kas praegune [[Lääne kultuur]] üldse suudab ülemaailmseks muutuda — võib-olla on siirdevõimelised, teistele ühiskondadele vastuvõetavad üksnes selle [[teadus]] ja [[tehnoloogia]] või halduspraktika. Ja kas tsivilisatsiooni kõige kurjemad [[vaenlased]] ei ole mitte selle poolt soositud [[haritlased]], kes ründavad tsivilisatsiooni selle nõrkusehetkil — ründavad [[proletaarne revolutsioon|proletaarse revolutsiooni]] nimel, [[mõistus]]e nimel ja [[irratsionaalsus]]e nimel, ürg[[instinkt]]ide nimel, [[seks]]i nimel, silmapilkse absoluutse [[vabadus]]e nimel. Ja kõige selle taga seisab piiritu [[nõue]] — täitmatu, hukkumisele määratud olendi ([[surm]] on ju kindel ja lõplik!) keeldumine lahkuda siitilmast [[rahuldus]]t saamata. Seepärast esitabki iga inimene nõudmiste ja kaebuste täisarve. Edasilükkamatult. ** [[Saul Bellow]], "Mr. Sammleri planeet", tlk [[Enn Soosaar]], LR 8-11 1973, lk 31 * "Tsivilisatsiooni [[vaikus]]," mõtleks ta, "see ongi [[müra]]. Kust leida siin ühtegi vaikusesaarekest?... Vahest ainult mõnes [[vaikelu]]s," mõtleks ta. ** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 134 * Tsivilisatsioon on [[haigus]] ja [[immuunsus]] haiguste suhtes on tsivilisatsiooni tunnuseks. ** [[Arvo Valton]], "Vabaduse kütkes", 1993, lk 125 * [[Inimene]] võib hävitada ainult oma tsivilisatsiooni, aga see [[häving]] küpseb tsivilisatsioonis nii või teisiti, tsivilisatsioonid on katsed minna ühes suunas võimalikult kaugele, mäletada võimalikult palju, aga [[inimkond|inimkonna]] sappa seotud [[kummipael]] tirib meid ikka jälle tagasi, [[unustus]]se. ** [[Emil Tode]], "Raadio". EKSA, 2002, lk 320 * [[Öö]] tumeda kardina taustal tekkis Vimesil [[Ankh-Morpork]]ist [[kujutlus]]pilt. See polnud mitte [[linn]], vaid ''[[protsess]]'', maailmal lasuv koorem, mis moonutas [[maastik]]ku sadade miilide raadiuses. Inimesed, kes mitte kunagi oma elu jooksul linna oma silmaga ei näe, töötavad siiski selle heaks kogu oma elu. Tuhanded ja tuhanded rohelised aakrid kuuluvad selle juurde, [[mets]]ad kuuluvad selle juurde. See imeb ligi ja ahmib endasse... :... ja vastu annab [[sõnnik]]ut oma aedikutest ja [[tahm]]a oma [[korsten|korstnatest]] ja terast ja kastruleid ja kõiki [[tööriist]]u, mille abil talle [[toit]]u toodetakse. Ja ka riideid ja [[mood]]e ja mõtteid ja huvitavaid pahesid, [[laul]]e ja [[teadmine|teadmisi]] ning midagi, mida võiks - kui seda õiges valguses vaadata - nimetada tsivilisatsiooniks. Just seda sõna tsivilisatsioon” tähendabki. See tähendabki linna. * [[Terry Pratchett]], "Öövahtkond", tlk Allan Eichenbaum, 2008, lk 295 * [[Kultuur]] on see, kui te lõikate oma naabril [[pea]] maha ning teete sellest lille[[vaas]]i. Tsivilisatsioon on see, kui teid selle eest [[vangla]]sse pannakse ning te sealt kunagi välja ei saa. ** {{halliga|Kultur ist, wenn Sie Ihrem Nachbarn den Kopf abschlagen und daraus eine Blumenvase machen. Zivilisation ist, wenn Sie dafür ins Gefängnis müssen und nie wieder rauskommen.}} ** [[Henryk M. Broder]], "Kritik der reinen Toleranz", 2008, lk 205–206 * Ei pea ju selleks 8 eurot [[Colosseum]]i kassasse maksma, et aru saada: tsiviliseerituse tuum ei seisne mitte selles, et ei olda enam metsik, vaid selles, et [[metsikus]]i viiakse täide kontrollitult ja süsteemselt. ** [[Aare Pilv]], "Ramadaan". Tallinn: Tuum, 2010, lk 132 * Kuid kas ei võiks just [[paiksus]]t veidi kelmikamalt mõeldes õilsamaks pidada? Näiteks [[Mesopotaamia]] ja [[Vana-Egiptus|Egiptuse]] tsivilisatsioon hakkasid edenema siis, kui [[kütid-korilased|küttide-korilaste]] või [[rändkarjakasvatajad|rändkarjakasvatajate]] kombel enam ringi ei traavitud. Paiksus sundis nutikamalt maad ja muid ressursse kasutama, edenesid [[matemaatika]], [[füüsika]], [[astronoomia]] jm teadusvaldkonnad, tekkis sügavam huvi [[maailm]]a ning iseenda mõtestamise vastu. Sunnitus teeb oiukaks. ** [[Karin Paulus]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/puhkuse-puuslik/ "Puhkuse puuslik"] Sirp, 23.10.2020 ==Luule== <poem> Tsivilisatsiooni [[oraakel]] "Sina ei pea elama üksipäini [[unelm]]ais vaid igas [[viletsus]]es mis sünnib meie [[seadusandlus]]est" </poem> * [[Mina Loy]], "Usuline kasvatus" ([https://www.poetryfoundation.org/poems/48012/religious-instruction "Religious Instruction"]), Poetry Foundation == Allikata tsitaadid == * Tsivilisatsioon on liikumine, mitte tingimus, ta on reis, mitte [[sadam]]. ** [[Arnold Toynbee]] * Tsivilisatsiooni rajas [[inimene]], kes kasutas esimesena [[kivi]] asemel solvangut. ** [[Sigmund Freud]] * Tsivilisatsioon on mittevajalike [[asi|asjade]] lõpmatu kogunemine. ** [[Mark Twain]] * Tsivilisatsiooni trepil ei vaadata vasakule ega paremale, vaid alla ja üles. ** [[Heiki Raudla]] == Vaata ka == * [[Ajalugu]] * [[Poliitika]] {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Ühiskond]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] og2q9gum5w90ecnv4mhc9l3o55vintn 0 4159 135376 93140 2026-06-10T11:51:45Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135376 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Singer_Sargent,_John_-_Orestes_Pursued_by_the_Furies_-_1921.jpg|pisi|John Singer Sargent, "Fuuriad Orestest jälitamas" (1921)]] '''Süü''' on sotsiaal-eetiline etteheidetavus inimese (või muu entiteedi) käitumisele. Eristada võib [[süütunne]]t, mida tunneb inimene ise vastutuse või vastutusvajadusena, õiguslikku süümõistet, milles süü tuleneb kehtivate õigusnormide rikkumisest, ja eetilist süümõistet. Üldjuhul põhineb isikule tehtav etteheide [[tahtevabadus]]e teesil ehk eeldatakse, et [[inimene]] on oma tahtelt vaba, seega saab enda käitumist kontrollida ja peaks seda tegema - ehkki esineb ka süü omistamist neile, kes poleks saanudki teisiti teha või mingit sündmust ära hoida (nt [[pärispatt]] või loomade kohtuasjad keskajal). ==Proosa== * Kui [[raamat]]u ja [[pea]] kokkupõrkel õõnsat kõminat kuuldub, on selles siis alati süüdi raamat? ** {{halliga|Wenn ein Kopf und ein Buch zusammenstoßen und es klingt hohl, ist denn das allemal im Buche?}} ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme" (Sudelbücher, Heft D, 399)), tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]] * Rahune, meeletu [[süda]], sest süü pole sinu, vaid kõik, mis maailmas sünnib, on meeletu ja headusel ning [[kurjus]]el pole otstarvet, vaid ahnus, viha ja himu valitsevad maailma. Süü ei ole sinu, Sinuhe, vaid inimene püsib samasugusena ja inimene ei muutu. Aastad veerevad ning inimesed sünnivad ja inimesed surevad ja nende elu on kui kuum hingus ja nad ei ole õnnelikud oma elus, vaid õnnelikud ainult surres. Sellepärast pole suuremat mõttetust, kui inimese elu, ja süü ei ole sinu, vaid inimene püsib samana aegadest aegadeni. Asjata uputad inimese aja voolu, ta süda ei muutu ja ta tõuseb sellest voolust nõnda, nagu sinna astus. ** [[Mika Waltari]], "[[Sinuhe]]" * Kas oli inimene üldse oma olemasolus süüdi? Ei olnud ta ju siia maailma vabatahtlikult tulnud. Ja kas oli ta selle eest vastutav, et ta kellelegi oma olemasoluga kurja tegi? ** [[Albert Kivikas]] "[[Nimed marmortahvlil III]]" * Jack jättis oma keerutamise ja jäi Ralphi ette seisma. Ta karjus: :"Hea küll! Hea küll!" :Ta vaatas Põssat, kütte, Ralphi. :"Mul on kahju, et nii läks. Et [[tuli]] kustus! Olgu. Ma..." :Ta ajas end sirgu. :"...Ma palun vabandust." :Sumin küttide hulgas kõneles imetlusest, mida niisugune üllas [[käitumine]] äratas. Nad näisid ilmselt arvamisel olevat, et Jacki tegu oli ilus ja et ta oli end oma [[suuremeelsus|suuremeelse]] vabandusega puhtaks pesnud ja Ralphi samas kuidagi ebamääraselt süüdlaseks teinud. Nad ootasid temalt samaväärselt peenetundelist [[vastus]]t. Aga Ralph ei saanud oodatud sõna suust. Süüteole lisandus nüüd veel see [[sõna]]dega vehklemine. Tuli oli kustunud, [[laev]] läinud. * [[William Golding]], "Kärbeste Jumal", tlk [[Henno Rajandi]], 1989, lk 60-61 * Kolmandaks nõrkuseks on, et otsime liiga tihti, kes on "süüdi". "Syy" tähendab soome keeles "põhjust" ja see on, mida peaksime otsima. Ei aita, kui terve rühma "süü" (või koguni olematu "süü") kinnitatakse ühe isiku õlule. Aitab, kui häire põhjus kõrvaldatakse, ja veel nii, et kellelgi paha tunnet ei jää (ka sellel, kes ehk tõesti natuke oli "süüdi"). Asjatult käime mõttes kohtus teiste rahvastega ja oma perekonna liikmetega (kaasa arvatud lapsed). Kui moos on maas, koristagem killud, kui mees on maas, aidakem haiglasse. "Süü" määramine on selle kõrval kolmanda järgu tähtsusega. Kui abielu on nässus, loeb vähe, kummal oli "õigus". Kui rahvas sureb, loeb see vähe, et saame mõne teise rahva patuoinaks kuulutada. Vargamäe huvides on rohkem põllul ja vähem kohtus käia. ** [[Rein Taagepera]], "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45. * Mehed minu elus on [[süütu]]d. Süüdlane olen mina, sest nemad armastavad mind, mina aga lasen end armastada. Armastatud liiga paljudest meestest, olen andnud oma [[keha]] liiga paljudele meestele ning mu keha mässab nüüd ja ihkab surra. (lk 25) ** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26 * Vaat niisugune imelik lugu on sellega, kui sa kellegi surmas süüdi oled. Kas või süütult, aga ikkagi süüdi. Kui ma poleks, kui ma oleks ja nii edasi. Kõige rängemalt nuhtleb inimest ikkagi tema enda südametunnistus... Meil kaevandusrajoonis sõitis üks autojuht oma poja surnuks. Hakkas pärast lõunat kodus hoovist välja tagurdama, viieaastane [[poeg]] jooksis otse auto taha ja jäi ratta alla... Kohus oli tormiline, saal rahvast puupüsti täis. Autojuht mõisteti õigeks, aga mulle jäi meelde, mida [[kohtunik]] ütles: see just ongi kõige raskem [[karistus]]. Kui [[mees]] oleks mõne aasta kinni istunud, oleks ta ehk võinud tunda, et on oma tegu kas või natukenegi lunastanud, aga elada sealsamas edasi, näha iga päev s e d a kohta, vaadata iga päev oma poja emale silma – rängemat karistust on vist tõesti võimatu välja mõelda. (lk 29) * Oli süüdi, ei olnud süüdi... Tema seisukohast pole sellel ju enam absoluutselt mingit tähtsust, süü ja süütus jääb ikkagi elavate probleemiks. Simmo ütles, et näeb toda meest, kelle ta eksikombel maha laskis, unes veel praegugi, paarkümmend aastat hiljem. Jah, on tundeid, mis kunagi ei kao jälgi jätmata, ja süütunne on ilmselt üks neist. (lk 32) * Tõsi, praegusel juhul pole mina ise küll milleski süüdi. Või siiski? Veiko on poisikesest peale minu kõrval autos istunud ja näinud, kuidas minagi – vahel päris tarbetult! – lubatud kiirusenormi olen ületanud, teisigi liikluseeskirju ignoreerinud, kui kedagi nägemas polnud. Kas selles ei olegi minu süü? Kas pole ma tahtmatult kujundanud temas suhtumist, et eeskirju ja norme tuleb austada ainult siis, kui keegi pealt vaatab, kui on oht vahele jääda? (lk 32) * "Idee pole ju selles süüdi, kui keegi teda kas meelega või kogemata valesti tõlgendab." (lk 36) ** [[Raimond Kaugver]], "Vana mees tahab koju", 1985 * [Albus Dumbledore:] [[Noorus]] ei saa teada, kuidas kõrge iga mõtleb ja tunneb. Aga vanad mehed on süüdi, kui nad unustavad, mis tunne oli olla noor... ** [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja Fööniksi Ordu". Tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer, 2003, lk 814 * Mõned ütlevad, et [[kliimakriis]] on midagi, mille oleme kõik koos loonud. See on lihtsalt veel üks mugav vale, sest kui kõik on süüdi, siis pole kedagi hukka mõista. Ometi on keegi süüdi. Mõned inimesed – mõned ettevõtted ja eriti mõned otsustajad – on täpselt teadnud, milliseid hindamatuid väärtusi nad suurte rahasummade teenimiseks ohverdavad. ** [[Greta Thunberg]], kõne Davosi ülemaailmsel majandusfoorumil, 22. jaanuar 2019 * Meil on olemas kollektiivsed isiklikud [[trauma]]d ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime [[minevik]]ust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne süü või selle [[lunastamine]] on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator. ** [[Marju Kõivupuu]], [https://kultuur.err.ee/1101799/marju-koivupuu-me-ei-saa-ajalugu-tsenseerida Me ei saa ajalugu tsenseerida] ERR, 13.06.2020 ===[[Aleksandr Solženitsõn]], "[[Gulagi arhipelaag]]"=== ===1.-2. osa=== *Ja veel oleks väär omistada 37-ndale aastale "avastust", et süüdistatava ülestunnistus on tähtsam kui ükski tõend või [[fakt]]. See seisukoht kujunes välja juba 20-ndatel aastatel. 1937. aastat aga tähistab lihtsalt [[Võšinski]] hiilgava õpetuse küpsemine. Muide, tol ajal tutvustati seda ainult uurijatele ja prokuröridele, et kinnitada nende vaimu, meie aga kõik ülejäänud, saime sellest teada alles kakskümmend aastat hiljem, alles siis, kui seda hakati ajaleheartiklite kõrvallausetes ja alalõikudes hukka mõistma nagu ammu ja laialt teadaolevat asja. *Selgub, et sel julma mainega aastal rõhutas Andrei Januarjevitš (küll tahaks kohmata Jaguarjevitš) Võšinski nõtkeima dialektika vaimus (mida me ei luba ei riigialamaile ega nüüd ka elektronarvuteile, sest nende jaoks ''jah'' on jah ja ''ei'' on ei), et [[inimkond]] ei jõua iial absoluutse, vaid ainult suhtelise [[tõde|tõeni]]. Ja sellest lähtudes astus ta sammu, mida juristid polnud kahe tuhande aasta jooksul julgenud teha: et järelikult ei saa ka tõde, milleni jõutakse uurimisel ja kohtus, olla absoluutne, vaid ainult suhteline. Sellepärast ei saa me surmaotsusele alla kirjutades nagunii ''absoluutselt'', vaid ainult teatava tõenäosusastmega, mõnesuguste reservatsioonidega, teatavas mõttes veendunud olla, et me hukkame süüdlasi. *Siit siis ülimalt asjalik järeldus: et pole tarvis aega raisata ja otsida absoluutseid süütõendeid (tõendid on kõik suhtelised) ja usaldatavaid tunnistajad (nad võivad ka üksteisele vastu rääkida). Süüd tõendavad asjaolud on ''suhtelised'', ligilähedased, uurija võib neid leida ka ilma tõendite ja tunnistajateta, kabinetist väljumata, "tuginedes peale oma mõistuse ka veel oma parteilisele vaistule, oma ''kõlbelistele jõududele''" (see tähendab täissöönud, väljamaganud ja läbipeksmata inimese üleolekule) "ja oma loomusele" (see tähendab sisemisele julmusele)! ** lk 87, 3. peatükk "Juurdlus" * Ent keegi ei julge lausuda sõnakestki kurjuse kohta. Jah, voorust mõnitati tõesti, aga kurjus ei olnud selle juures. Jah, nii ja nii mitu miljonit niideti maha – aga mitte keegi pole selles süüdi. Ja kui keegi piiksatab: "Aga kuidas jääb n e n d e g a, k e s...", tuleb vastus igast küljest, etteheitvalt ja algul sõbralikult: "Mis te nüüd räägite, seltsimehed! milleks vanu [[haav]]u lahti kiskuda." (Koguni Ivan Denissovitši" ilmumisel protestisid sinikantidest pensionärid just sedaviisi, et milleks osatada ''laagris olnute'' haavu? Anti mõista, et just ''neid'' on tarvis säästa!) Pärast võetakse malakas appi: "Vait, närakad! Jäite õigel ajal [[auk]]u ajamata ja nüüd on kari kokku rehabiliteeritud!" ** lk 143 *Mõnikord me püüame valetada, aga [[Keel]] ei lase meil seda teha. Neid inimesi nimetati reeturiteks, kuid sellega ühenduses sündis keelevääratus – uurijate, prokuröride ja kohtunike keeles. Süüdimõistetud ise, kogu rahvas, kõik ajalehed kordasid seda viga ja jäädvustasid selle, kuulutades tahtmatult tõde: taheti öelda, et nad on reetnud Kodumaa, kuid mitte keegi ei öelnud ega kirjutanud isegi kohtumaterjalides teisiti kui "Kodumaa reeturid". [---] [[Sõna]] oli öeldud! Nad ei olnud reetnud t e d a, nad olid t e m a reeturid. Mitte nemad, õnnetud, ei olnud Kodumaad reetunud, vaid arvestav Kodumaa oli reetnud nemad, ja koguni k o l m e k o r d s e l t. ** lk 191 *[[Stalin]]i hullumeelsuse üheks põhitunnuseks oli spionomaania. Stalinile näis, et tema riik kubiseb spioonidest. Kõik hiinlased, kes elasid Nõukogude Kaug-Idas, said spioonide [[Paragrahv 58|punkti 58-6]], nad viidi põhjapoolsetesse laagritesse ja suretati seal. Sama saatus tabas ka Kodusõjast osavõtnud hiinlasi, kui nad ei taibanud õigel ajal jalga lasta. Mitusada tuhat korealast saadeti välja Kasahstani, ikka sellesama kahtlustuse põhjal. Kõik Nõukogude kodanikud, kes olid kunagi viibinud välismaal, olid kunagi aeglustanud sammu "Inturisti" hotelli ees, olid kunagi sattunud ühele fotole mõne väljamaa näoga või ka ise mõnd linnahoonet fotografeerinud (Kuldväravat Vladimiris) – nad olid kõik süüdi sellessamas [[kuritöö|kuriteos]]. Kõik arvukad välismaa kommunistid, kes olid jäänud Nõukogude Liitu toppama, kõik Kominterni suured ja väikesed tegelased ühegi erandita, isiklikku eripära arvestamata, leiti olevat süüdi ennekõike spionaažis. Ja läti kütte, revolutsiooni algaastate kõige ustavamaid tääke, süüdistati samuti spionaažis, kui nad 1937. aastal kõik järjest istuma pandi. Näib, nagu oleks Stalin pea peale pööranud ja veel mitmekordistanud Katariina kuulsa ütlemise: ta eelistas pigem üheksasada üheksakümmend üheksa süütut vanglas määndada kui üheainsagi ehtsa spiooni minema lasta. ** lk 197 ===5.-7. osa=== *Eriti lähevad mulle hinge [[eestlane|eestlased]] ja [[leedulane|leedulased]]. Kuigi ma istun nendega võrdsetel alustel, on mul nende ees nii [[häbi]], nagu oleksin mina nad istuma pannud. Rikkumata, töökad, sõnapidajad, malbed, – mille eest on ka nemad samade neetud labade jahvatada kistud? Kedagi nad ei puutunud, elasid vaikselt, mõistlikult ja meist kõlbelisemalt, – ja süüdi on nad ainult selles, et nad elavad meie küünarnuki all ja lahutavad meid merest. ** lk 36, 2. peatükk "Revolutsiooni tuulepuhang" *Muidugi, ei kaasaegseid ega ajalugu ei jäta arvestamata süühierarhiat. Muidugi, kõigile on selge, et nende ohvitserid on rohkem süüdi; nende operatiivvolinikud veel rohkem; instruktsioonide ja käskkirjade kirjutajad veel rohkem, ja need, kes teevad korralduse neid kirjutada, kõige rohkem.<br>Aga ei tulistanud, ei valvanud, ei hoidnud automaati laskevalmis siiski mitte nemad, vaid – poisid! Maaslamajaid peksid saapaga pähe siiski poisid! ** lk 186, 9. peatükk "Automaadiga pojukesed" ==Allikata== * [[Seadus]]e ees on [[inimene]] süüdi, kui rikub [[õigus]]i teiste suhtes. [[Eetika]] järgi on ta süüdi juba siis, kui ta sellest mõtleb. ** [[Immanuel Kant]] * [[Rahvas]]oo maapind on tema [[ajalugu]] ja tema taevaks on ta [[keel]]. Rahvad, nii nagu üksikisikudki, on ise oma [[saatus]]es süüdi; ja [[nõrkus]]t näitab see, kui süü lükatakse paremale või vasemale, tahtmata seda otsida omaenese põuest. ** [[Johan Vilhelm Snellman]] * Kas sinu meelest on mõistlik avaldada oma pahameelt inimesele sellepärast, et teda vaevab mingi eemaletõukav [[tõbi]]? On ta siis süüdi selles, et ta lähedus on sulle vastik? Täpselt samamoodi peaksid sa suhtuma ka kõlbelistesse puudustesse. ** [[Marcus Aurelius]] * Kui naine on kahekümneselt [[inetu]], võib see olla tema vanemate süü, aga kui naine on inetu seitsmekümneselt, siis on ta selles ise süüdi. ** [[Alexander Friedrich von Keyserling]] ==Vanasõnad== * [[Oma]] süüd ei tunne keegi. * Süü ühte, [[patt]] pooleks. * Süüd [[katel|katlal]], süüd kaanel. * Süüd rokal, süüd [[vasikas|vasikal]]. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 {{Vikipeedia}} {{Vikipeedia|Süütunne}} [[Kategooria:Tunded]] [[Kategooria:Eetika]] [[Kategooria:Õigus]] spps1kpv30bpuxv26mx04e6x76qk674 135377 135376 2026-06-10T11:52:37Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135377 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Singer_Sargent,_John_-_Orestes_Pursued_by_the_Furies_-_1921.jpg|pisi|John Singer Sargent, "Fuuriad Orestest jälitamas" (1921)]] '''Süü''' on sotsiaal-eetiline etteheidetavus inimese (või muu entiteedi) käitumisele. Eristada võib [[süütunne]]t, mida tunneb inimene ise vastutuse või vastutusvajadusena, õiguslikku süümõistet, milles süü tuleneb kehtivate õigusnormide rikkumisest, ja eetilist süümõistet. Üldjuhul põhineb isikule tehtav etteheide [[tahtevabadus]]e teesil ehk eeldatakse, et [[inimene]] on oma tahtelt vaba, seega saab enda käitumist kontrollida ja peaks seda tegema - ehkki esineb ka süü omistamist neile, kes poleks saanudki teisiti teha või mingit sündmust ära hoida (nt [[pärispatt]] või loomade kohtuasjad keskajal). ==Proosa== * Kui [[raamat]]u ja [[pea]] kokkupõrkel õõnsat kõminat kuuldub, on selles siis alati süüdi raamat? ** {{halliga|Wenn ein Kopf und ein Buch zusammenstoßen und es klingt hohl, ist denn das allemal im Buche?}} ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme" (Sudelbücher, Heft D, 399)), tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]] * Rahune, meeletu [[süda]], sest süü pole sinu, vaid kõik, mis maailmas sünnib, on meeletu ja headusel ning [[kurjus]]el pole otstarvet, vaid ahnus, viha ja himu valitsevad maailma. Süü ei ole sinu, Sinuhe, vaid inimene püsib samasugusena ja inimene ei muutu. Aastad veerevad ning inimesed sünnivad ja inimesed surevad ja nende elu on kui kuum hingus ja nad ei ole õnnelikud oma elus, vaid õnnelikud ainult surres. Sellepärast pole suuremat mõttetust, kui inimese elu, ja süü ei ole sinu, vaid inimene püsib samana aegadest aegadeni. Asjata uputad inimese aja voolu, ta süda ei muutu ja ta tõuseb sellest voolust nõnda, nagu sinna astus. ** [[Mika Waltari]], "[[Sinuhe]]" * Kas oli inimene üldse oma olemasolus süüdi? Ei olnud ta ju siia maailma vabatahtlikult tulnud. Ja kas oli ta selle eest vastutav, et ta kellelegi oma olemasoluga kurja tegi? ** [[Albert Kivikas]] "[[Nimed marmortahvlil III]]" * Jack jättis oma keerutamise ja jäi Ralphi ette seisma. Ta karjus: :"Hea küll! Hea küll!" :Ta vaatas Põssat, kütte, Ralphi. :"Mul on kahju, et nii läks. Et [[tuli]] kustus! Olgu. Ma..." :Ta ajas end sirgu. :"...Ma palun vabandust." :Sumin küttide hulgas kõneles imetlusest, mida niisugune üllas [[käitumine]] äratas. Nad näisid ilmselt arvamisel olevat, et Jacki tegu oli ilus ja et ta oli end oma [[suuremeelsus|suuremeelse]] vabandusega puhtaks pesnud ja Ralphi samas kuidagi ebamääraselt süüdlaseks teinud. Nad ootasid temalt samaväärselt peenetundelist [[vastus]]t. Aga Ralph ei saanud oodatud sõna suust. Süüteole lisandus nüüd veel see [[sõna]]dega vehklemine. Tuli oli kustunud, [[laev]] läinud. * [[William Golding]], "Kärbeste Jumal", tlk [[Henno Rajandi]], 1989, lk 60-61 * Kolmandaks nõrkuseks on, et otsime liiga tihti, kes on "süüdi". "Syy" tähendab soome keeles "põhjust" ja see on, mida peaksime otsima. Ei aita, kui terve rühma "süü" (või koguni olematu "süü") kinnitatakse ühe isiku õlule. Aitab, kui häire põhjus kõrvaldatakse, ja veel nii, et kellelgi paha tunnet ei jää (ka sellel, kes ehk tõesti natuke oli "süüdi"). Asjatult käime mõttes kohtus teiste rahvastega ja oma perekonna liikmetega (kaasa arvatud lapsed). Kui moos on maas, koristagem killud, kui mees on maas, aidakem haiglasse. "Süü" määramine on selle kõrval kolmanda järgu tähtsusega. Kui abielu on nässus, loeb vähe, kummal oli "õigus". Kui rahvas sureb, loeb see vähe, et saame mõne teise rahva patuoinaks kuulutada. Vargamäe huvides on rohkem põllul ja vähem kohtus käia. ** [[Rein Taagepera]], "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45. * Mehed minu elus on [[süütu]]d. Süüdlane olen mina, sest nemad armastavad mind, mina aga lasen end armastada. Armastatud liiga paljudest meestest, olen andnud oma [[keha]] liiga paljudele meestele ning mu keha mässab nüüd ja ihkab surra. (lk 25) ** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26 * Vaat niisugune imelik lugu on sellega, kui sa kellegi surmas süüdi oled. Kas või süütult, aga ikkagi süüdi. Kui ma poleks, kui ma oleks ja nii edasi. Kõige rängemalt nuhtleb inimest ikkagi tema enda südametunnistus... Meil kaevandusrajoonis sõitis üks autojuht oma poja surnuks. Hakkas pärast lõunat kodus hoovist välja tagurdama, viieaastane [[poeg]] jooksis otse auto taha ja jäi ratta alla... Kohus oli tormiline, saal rahvast puupüsti täis. Autojuht mõisteti õigeks, aga mulle jäi meelde, mida [[kohtunik]] ütles: see just ongi kõige raskem [[karistus]]. Kui [[mees]] oleks mõne aasta kinni istunud, oleks ta ehk võinud tunda, et on oma tegu kas või natukenegi lunastanud, aga elada sealsamas edasi, näha iga päev s e d a kohta, vaadata iga päev oma poja emale silma – rängemat karistust on vist tõesti võimatu välja mõelda. (lk 29) * Oli süüdi, ei olnud süüdi... Tema seisukohast pole sellel ju enam absoluutselt mingit tähtsust, süü ja süütus jääb ikkagi elavate probleemiks. Simmo ütles, et näeb toda meest, kelle ta eksikombel maha laskis, unes veel praegugi, paarkümmend aastat hiljem. Jah, on tundeid, mis kunagi ei kao jälgi jätmata, ja süütunne on ilmselt üks neist. (lk 32) * Tõsi, praegusel juhul pole mina ise küll milleski süüdi. Või siiski? Veiko on poisikesest peale minu kõrval autos istunud ja näinud, kuidas minagi – vahel päris tarbetult! – lubatud kiirusenormi olen ületanud, teisigi liikluseeskirju ignoreerinud, kui kedagi nägemas polnud. Kas selles ei olegi minu süü? Kas pole ma tahtmatult kujundanud temas suhtumist, et eeskirju ja norme tuleb austada ainult siis, kui keegi pealt vaatab, kui on oht vahele jääda? (lk 32) * "Idee pole ju selles süüdi, kui keegi teda kas meelega või kogemata valesti tõlgendab." (lk 36) ** [[Raimond Kaugver]], "Vana mees tahab koju", 1985 * [Albus Dumbledore:] [[Noorus]] ei saa teada, kuidas kõrge iga mõtleb ja tunneb. Aga vanad mehed on süüdi, kui nad unustavad, mis tunne oli olla noor... ** [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja Fööniksi Ordu", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2003, lk 814 * Mõned ütlevad, et [[kliimakriis]] on midagi, mille oleme kõik koos loonud. See on lihtsalt veel üks mugav vale, sest kui kõik on süüdi, siis pole kedagi hukka mõista. Ometi on keegi süüdi. Mõned inimesed – mõned ettevõtted ja eriti mõned otsustajad – on täpselt teadnud, milliseid hindamatuid väärtusi nad suurte rahasummade teenimiseks ohverdavad. ** [[Greta Thunberg]], kõne Davosi ülemaailmsel majandusfoorumil, 22. jaanuar 2019 * Meil on olemas kollektiivsed isiklikud [[trauma]]d ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime [[minevik]]ust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne süü või selle [[lunastamine]] on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator. ** [[Marju Kõivupuu]], [https://kultuur.err.ee/1101799/marju-koivupuu-me-ei-saa-ajalugu-tsenseerida Me ei saa ajalugu tsenseerida] ERR, 13.06.2020 ===[[Aleksandr Solženitsõn]], "[[Gulagi arhipelaag]]"=== ===1.-2. osa=== *Ja veel oleks väär omistada 37-ndale aastale "avastust", et süüdistatava ülestunnistus on tähtsam kui ükski tõend või [[fakt]]. See seisukoht kujunes välja juba 20-ndatel aastatel. 1937. aastat aga tähistab lihtsalt [[Võšinski]] hiilgava õpetuse küpsemine. Muide, tol ajal tutvustati seda ainult uurijatele ja prokuröridele, et kinnitada nende vaimu, meie aga kõik ülejäänud, saime sellest teada alles kakskümmend aastat hiljem, alles siis, kui seda hakati ajaleheartiklite kõrvallausetes ja alalõikudes hukka mõistma nagu ammu ja laialt teadaolevat asja. *Selgub, et sel julma mainega aastal rõhutas Andrei Januarjevitš (küll tahaks kohmata Jaguarjevitš) Võšinski nõtkeima dialektika vaimus (mida me ei luba ei riigialamaile ega nüüd ka elektronarvuteile, sest nende jaoks ''jah'' on jah ja ''ei'' on ei), et [[inimkond]] ei jõua iial absoluutse, vaid ainult suhtelise [[tõde|tõeni]]. Ja sellest lähtudes astus ta sammu, mida juristid polnud kahe tuhande aasta jooksul julgenud teha: et järelikult ei saa ka tõde, milleni jõutakse uurimisel ja kohtus, olla absoluutne, vaid ainult suhteline. Sellepärast ei saa me surmaotsusele alla kirjutades nagunii ''absoluutselt'', vaid ainult teatava tõenäosusastmega, mõnesuguste reservatsioonidega, teatavas mõttes veendunud olla, et me hukkame süüdlasi. *Siit siis ülimalt asjalik järeldus: et pole tarvis aega raisata ja otsida absoluutseid süütõendeid (tõendid on kõik suhtelised) ja usaldatavaid tunnistajad (nad võivad ka üksteisele vastu rääkida). Süüd tõendavad asjaolud on ''suhtelised'', ligilähedased, uurija võib neid leida ka ilma tõendite ja tunnistajateta, kabinetist väljumata, "tuginedes peale oma mõistuse ka veel oma parteilisele vaistule, oma ''kõlbelistele jõududele''" (see tähendab täissöönud, väljamaganud ja läbipeksmata inimese üleolekule) "ja oma loomusele" (see tähendab sisemisele julmusele)! ** lk 87, 3. peatükk "Juurdlus" * Ent keegi ei julge lausuda sõnakestki kurjuse kohta. Jah, voorust mõnitati tõesti, aga kurjus ei olnud selle juures. Jah, nii ja nii mitu miljonit niideti maha – aga mitte keegi pole selles süüdi. Ja kui keegi piiksatab: "Aga kuidas jääb n e n d e g a, k e s...", tuleb vastus igast küljest, etteheitvalt ja algul sõbralikult: "Mis te nüüd räägite, seltsimehed! milleks vanu [[haav]]u lahti kiskuda." (Koguni Ivan Denissovitši" ilmumisel protestisid sinikantidest pensionärid just sedaviisi, et milleks osatada ''laagris olnute'' haavu? Anti mõista, et just ''neid'' on tarvis säästa!) Pärast võetakse malakas appi: "Vait, närakad! Jäite õigel ajal [[auk]]u ajamata ja nüüd on kari kokku rehabiliteeritud!" ** lk 143 *Mõnikord me püüame valetada, aga [[Keel]] ei lase meil seda teha. Neid inimesi nimetati reeturiteks, kuid sellega ühenduses sündis keelevääratus – uurijate, prokuröride ja kohtunike keeles. Süüdimõistetud ise, kogu rahvas, kõik ajalehed kordasid seda viga ja jäädvustasid selle, kuulutades tahtmatult tõde: taheti öelda, et nad on reetnud Kodumaa, kuid mitte keegi ei öelnud ega kirjutanud isegi kohtumaterjalides teisiti kui "Kodumaa reeturid". [---] [[Sõna]] oli öeldud! Nad ei olnud reetnud t e d a, nad olid t e m a reeturid. Mitte nemad, õnnetud, ei olnud Kodumaad reetunud, vaid arvestav Kodumaa oli reetnud nemad, ja koguni k o l m e k o r d s e l t. ** lk 191 *[[Stalin]]i hullumeelsuse üheks põhitunnuseks oli spionomaania. Stalinile näis, et tema riik kubiseb spioonidest. Kõik hiinlased, kes elasid Nõukogude Kaug-Idas, said spioonide [[Paragrahv 58|punkti 58-6]], nad viidi põhjapoolsetesse laagritesse ja suretati seal. Sama saatus tabas ka Kodusõjast osavõtnud hiinlasi, kui nad ei taibanud õigel ajal jalga lasta. Mitusada tuhat korealast saadeti välja Kasahstani, ikka sellesama kahtlustuse põhjal. Kõik Nõukogude kodanikud, kes olid kunagi viibinud välismaal, olid kunagi aeglustanud sammu "Inturisti" hotelli ees, olid kunagi sattunud ühele fotole mõne väljamaa näoga või ka ise mõnd linnahoonet fotografeerinud (Kuldväravat Vladimiris) – nad olid kõik süüdi sellessamas [[kuritöö|kuriteos]]. Kõik arvukad välismaa kommunistid, kes olid jäänud Nõukogude Liitu toppama, kõik Kominterni suured ja väikesed tegelased ühegi erandita, isiklikku eripära arvestamata, leiti olevat süüdi ennekõike spionaažis. Ja läti kütte, revolutsiooni algaastate kõige ustavamaid tääke, süüdistati samuti spionaažis, kui nad 1937. aastal kõik järjest istuma pandi. Näib, nagu oleks Stalin pea peale pööranud ja veel mitmekordistanud Katariina kuulsa ütlemise: ta eelistas pigem üheksasada üheksakümmend üheksa süütut vanglas määndada kui üheainsagi ehtsa spiooni minema lasta. ** lk 197 ===5.-7. osa=== *Eriti lähevad mulle hinge [[eestlane|eestlased]] ja [[leedulane|leedulased]]. Kuigi ma istun nendega võrdsetel alustel, on mul nende ees nii [[häbi]], nagu oleksin mina nad istuma pannud. Rikkumata, töökad, sõnapidajad, malbed, – mille eest on ka nemad samade neetud labade jahvatada kistud? Kedagi nad ei puutunud, elasid vaikselt, mõistlikult ja meist kõlbelisemalt, – ja süüdi on nad ainult selles, et nad elavad meie küünarnuki all ja lahutavad meid merest. ** lk 36, 2. peatükk "Revolutsiooni tuulepuhang" *Muidugi, ei kaasaegseid ega ajalugu ei jäta arvestamata süühierarhiat. Muidugi, kõigile on selge, et nende ohvitserid on rohkem süüdi; nende operatiivvolinikud veel rohkem; instruktsioonide ja käskkirjade kirjutajad veel rohkem, ja need, kes teevad korralduse neid kirjutada, kõige rohkem.<br>Aga ei tulistanud, ei valvanud, ei hoidnud automaati laskevalmis siiski mitte nemad, vaid – poisid! Maaslamajaid peksid saapaga pähe siiski poisid! ** lk 186, 9. peatükk "Automaadiga pojukesed" ==Allikata== * [[Seadus]]e ees on [[inimene]] süüdi, kui rikub [[õigus]]i teiste suhtes. [[Eetika]] järgi on ta süüdi juba siis, kui ta sellest mõtleb. ** [[Immanuel Kant]] * [[Rahvas]]oo maapind on tema [[ajalugu]] ja tema taevaks on ta [[keel]]. Rahvad, nii nagu üksikisikudki, on ise oma [[saatus]]es süüdi; ja [[nõrkus]]t näitab see, kui süü lükatakse paremale või vasemale, tahtmata seda otsida omaenese põuest. ** [[Johan Vilhelm Snellman]] * Kas sinu meelest on mõistlik avaldada oma pahameelt inimesele sellepärast, et teda vaevab mingi eemaletõukav [[tõbi]]? On ta siis süüdi selles, et ta lähedus on sulle vastik? Täpselt samamoodi peaksid sa suhtuma ka kõlbelistesse puudustesse. ** [[Marcus Aurelius]] * Kui naine on kahekümneselt [[inetu]], võib see olla tema vanemate süü, aga kui naine on inetu seitsmekümneselt, siis on ta selles ise süüdi. ** [[Alexander Friedrich von Keyserling]] ==Vanasõnad== * [[Oma]] süüd ei tunne keegi. * Süü ühte, [[patt]] pooleks. * Süüd [[katel|katlal]], süüd kaanel. * Süüd rokal, süüd [[vasikas|vasikal]]. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 {{Vikipeedia}} {{Vikipeedia|Süütunne}} [[Kategooria:Tunded]] [[Kategooria:Eetika]] [[Kategooria:Õigus]] 39iu84o7z6q4brd6bo2me5ty604sqce 0 5033 135378 124929 2026-06-10T11:56:03Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135378 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Wladyslaw_Theodore_Benda_Face_of_blonde_girl_with_earrings_1923.jpg|pisi|Władysław T. Benda, "Blondi neiu nägu" (1923)]] [[File:ציור אקריליק על דיקט, 1995.jpg|pisi|Lilah Markman, ''s.t.'' (1995)]] [[Pilt:01_Head,_eyes_and_mouth,2013,_oil_on_canvas,44x47cm.jpg|pisi|Yehudit Englard, "Pea, silmad ja suu" (2013)]] '''Nägu''' on [[inimene|inimese]] või muu [[loom]]a [[pea]] eespoolne osa, kus asuvad [[silm]]ad, [[nina]] ja [[suu]]. ==Piibel== * Kes on nagu [[tark]], ja kes oskab asja seletada? Inimese tarkus valgustab ta nägu ja ta näo karmus muutub. ** [[Koguja raamat]] 8:1 ==Proosa== * See, et mõni kuulu järgi erakordne inimene kohtumisel hoopis tühisem tundub, tuleb üldiselt või enamasti sellest, et me korraga näeme, et tal on tavalise inimese nägu. (lk 43) * Tänaval lihtsate inimeste nägusid vaadelda on mulle alati suurt mõnu pakkunud. Ükski ''laterna magica'' ei saa selle näitemängu lähedalegi. (lk 54) * Kõige põnevam lapp maailmas on inimese näolapp. (lk 56) ** Georg Christoph Lichtenberg, "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], [[Loomingu Raamatukogu]] 28/1972 * Sest nagu maastikumaalil peetakse [[aed]]a, [[park]]i, [[torn]]i, [[kuppel|kuplit]], [[monument]]i või [[kindlus|kantsi]] peaaegu paratamatult tarvilikuks osaks, nii ei saa ka ükski nägu ilma kaunilt kerkiva [[kellatorn]]ita-[[nina]]ta füsiognoomiliselt [[harmoonia|harmooniline]] olla. ** [[Herman Melville]], "[[Moby Dick]]", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, 1974, lk 379 * D'Artagnan kasutas parajat [[hetk]]e, et uurida Planchet' nägu, keda ta polnud näinud juba terve aasta. Nutikas Planchet oli muutunud kõhukaks, ent nägu polnud tal rasvunud. Ta säravad silmad liikusid ikka veel vilkalt etteulatuvate [[kulm]]ukaarte all, ja rasvakord, mis tikub siluma kõiki inimnäo iseloomulikke ebatasasusi, ei varjanud veel kõrgeid põsesarnu, mis on [[kavalus]]e ja [[ahnus]]e tunnuseks, ega teravaotsalist [[lõug]]a, mis annab tunnistust taibukusest ja [[visadus]]est. ** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kümme aastat hiljem", I osa, tlk [[Henno Rajandi]], 1959, lk 143 * Näo edasiandmisel on autorite [[tähelepanu]] enamasti pühendatud otsevaatele, keegi ei taha tunnistada [[profiil]]i tähtsust. Ometi on profiil huvipakkuv just seepärast, et ta on silueti alus, [[siluett]] aga on üks armutumaid terviku graafilisi lahendusi. Kui sageli on profiil mulle näidanud hoopis teist inimest - nagu teist sissekäiku sama [[hoone]] teisel küljel. Mina omistan profiilile [[kommentaar]]i tähenduse Ja jätan ta ainult sel juhul meenutamata, kui profiil ja otsevaade ning samuti kõik vahepealsed lõiked on märgitud vaimu [[tasakaal]]ust. Kuid seda tuleb ette nii harva, et seda võiks nimetada [[erand]]iks. ** [[Aleksandr Grin]], "Lainetel tõttaja", tlk M. Käbrik, 1972, lk 183-184 * George Fentiman pöördus võidukalt oma kaaslase poole. :"Kas nägid? Igavene täikrae! Kadus nagu [[tuul]], kui ma teda ähvardasin. Seesama mees ongi mind kolm päeva jälitanud." :"Mul on kahju," ütles Wimsey, "aga teda ei kihutanud minema sinu vahvus, Fentiman. Seda tegi hoopis minu kohutav pale. Mis minus küll peitub? Kas mul on ähvardav ja kamandav ilme nagu [[Jupiter|Jupiter]]il? Või on minu [[lips]] nii eemaletõukav?" (lk 89) * [Peter Wimsey kohatud nuhi kohta:] "Hea oleks, kui ma oleksin teda lähemalt näha saanud. Sest mul on tunne, et ma olen neid kauneid näojooni enne näinud, ning mitte eriti ammu. Kas [[Ilias|see pale merele viis tuhat laeva]]? Ei, minu meelest ei viinud." (lk 89—90) ** [[Dorothy L. Sayers]], "Korralagedus Bellona klubis", tlk [[Krista Kaer]], 2013 * Kui loomad haigutavad, on neil nii inimlik nägu. ** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, [[LR]] 31/1999, lk 81 * Äkitselt tuli tal mütsitahtmine ning ta ostiski pudukauplusest pehmest inglisvillast sinakashalli tagasihoidliku [[müts]]i. Mütsinoka võis näole tõmmata, kui oli tahtmine lamamistoolil tukastada või teha, nagu tukastaks. [[Nokkmüts]] on asjalik peakate, mõtles Tom ja pani imeks, miks ta polnud varem sellele tulnud. Nokkmütsiga võib välja näha nagu [[härrasmees]], kõrilõikaja, [[inglane]], [[prantslane]] või lihtlabane Ameerika mats, oleneb, kuidas müts pähe sättida. Tom lahutas sellega kajutis [[peegel|peegli]] ees meelt. Ta oli alati arvanud, et tal on maailma kõige igavam nägu, väga hõlpsasti ununev nägu, millel arusaamatul kombel valitses alandlik ja koguni pisut hirmunud ilme, mida tal ei õnnestunud kunagi palgeilt pühkida. Muganduja nägu, mõtles ta. Müts muutis kõike. See andis talle maamehelikkust, Greenwichi, Connecticuti, mõne muu kolkakoha hõngu. Nüüd oli ta pealtnäha jõukas noormees, vahest alles üsna hiljuti Princetoni lõpetanud. Ta ostis mütsile lisaks veel [[piip|piibugi]]. ** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 26 * Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul koosolekut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel vee kuldsed vastuhelgid ja poiste näod olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes [[taskulamp]]i. Nüüd aga vaatas päike külje pealt sisse ja varjud olid seal, kus nad pidid olema. :Ralphi haaras jälle see filosoofiline meeleolu, mis talle muidu nii võõras oli. Kui näod nii muutuvad, olenevalt sellest, kuidas neid valgustada — mis siis üldse on üks nägu? Mis on üldse kõik? * [[William Golding]], "Kärbeste Jumal", tlk Henno Rajandi, 1989, lk 65 * Kui tahad varjata oma nägu, tule alasti välja. ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk Aleksander Kurtna ja [[Arvo Valton]], [[LR]] 48/1977, lk 19 * Yossarian keeras aeglaselt ja asus kerge kõhklusega Milot uurima. Ta nägi lihtsat ja siirast nägu, mis ei olnud võimeline ei kavaluseks ega valskuseks, [[aus]]at ja avali nägu, kus olid suured kõõrdis silmad, roostekarva [[juuksed]], mustad kulmud ja paraku ka punakaspruunid [[vuntsid]]. Milol oli pikk ja peenike nina, mille nuhutavad ja niisked sõõrmed olid suunatud järsult paremale, sihtides alati kõrvale sellest, kuhu ülejäänud tema vaatas. See nägu kuulus kalestunult ausale inimesele, kes suutis oma [[voorus]]e aluseks olevaid moraalipõhimõtteid rikkuda sama vähe kui end jäledaks [[kärnkonn]]aks moondada. Üks neist moraalipõhimõtetest ütles, et kunagi ei ole [[patt]] küsida nii palju, kui nõudlus lubab. ** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 84 * Mul on terav süütu, sile nägu nagu [[autojuht]]idel, kes ajavad [[loom]]a alla ega märka seda enne, kui tunnevad ülesõitmise müksu; nad võivad isegi silmata looma [[maantee]]l, teda jälgida, kuid ei taipa siiski midagi enne, kui tajuvad reite ja tuharatega kerget lööki, mille tekitab raske [[auto]] all lömastuv loomake. (lk 13) * Randolph tuli mürinal trepist alla. :Ta on lühikest kasvu, närilise moodi närviline, habemik. Näeb välja kulunud ning leebe. Väga abitu. Alati tundub, nagu oleks keegi ta just hetk tagasi piinamasinast päästnud. Vabastamise eest tänulik, valu ikka veel meeles... Ta nägu on kahvatu, laastatud, kummaline — [[rott|roti]] nägu. (lk 23) * [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26 * Hiljem, [[hotell]]is, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu nägu oli teda vapustanud. Kas ta tõesti uskus millessegi nii lapsikusse nagu [[armastus esimesest silmapilgust]]. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. (lk 36) ** Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49 * Mehe siira, ainitise ja uuriva [[pilk|pilgu]] all muutus Pauline väga närviliseks, kuid tema nägu ei reetnud midagi. Nagu amatsooni pea trepi kõrval alusel — mingi [[etruskid|etruski]] kuju koopia — nii oli ka tema nägu sile, mõttelage ja kannatlik. Kunstist oli ta õppinud [[kannatlikkus]]t, sajanditepikkust kannatlikkust. (lk 52) * Tunnis tundis Pauline järsku tungi väljuda. Ta läks naiste puhkeruumi. Pääsenud. Ta vaatas end peeglist ja nägi väsinud, kahvatut, vihast nägu. Peegliklaasist paistsid läbi metalli hallid laigud, mis andsid talle pidalitõbise välimuse. (lk 67) ** Joyce Carol Oates, "Kehad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 50-71 * "Kõik on hästi," ütles ta, "aga sa ei tohi teha niisuguseid hirmsaid nägusid." :"Nägusid?" küsisin. :"Jah, just. Muudkui tegid nägusid ja vahtisid mulle otsa. Mademoiselle Mauhourat nägi ju väga hästi, et sa tahad temast lahti saada." :Olin õnnetu. Ma polnud tahtnud [[ebaviisakus|ebaviisakas]] olla. :"Aga, emme," ütlesin ma, "ma ei teinud ju prantsuse nägusid. Need olid inglise näod." * [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 76-77 * Võltsingud, nagu Francis hästi teadis, tulevad enamasti ilmsiks [[põlvkond]] või paar pärast seda, kui need on originaaliks tunnistatud. Aja tütar Tõde toob pildil, mis on maalitud tükk aega pärast ajastut, millele see on omistatud, päevavalgele teise ajastu, teise loomulaadi ja maitse tundemärgid. Värv vananeb teisiti. Moed ja näod muutuvad ja muutus saab märgatavaks, kui teatud näojooned on moest läinud. ** [[Robertson Davies]], "Mis on lihas ja luus", tlk Jesmin, 1999, lk 365 * Värviline [[klaas]] tegi ta näo võõraks. See jagas ta külmadeks eredavärvilisteks tuledeks. Kui ta töötas, liikus üks ta [[põsk]] kord viinamarjalillasse [[valgus]]laiku, kord sealt välja. Tema [[otsaesine]] õilmitses roheliselt ja kuldselt. Roosipunane ja marjapunane varjutasid ta kahvatut [[kael]]a, lõuga ja suud. [[Silmalaug]]udel olid punakaslillad [[varjud]]. Tema [[sall]]i rohelisel [[siid]]il välklesid lillakaspunased tornidega mäeharjad. [[Tolm]] tantsiskles nagu ähmane särapärg ümber ta pisut liikuva pea, mustad kübemed õlgkuldses valguses, nähtamatu tahke aine otsekui nööpnõelaaugud tahke värvi pinnas. Roland hakkas rääkima ning kui Maud pöördus läbi [[vikerkaar]]e, liikus kahvatu [[nahk]] läbi eri värvi valgusviirgude. ** [[A. S. Byatt]], "Lumm", tlk [[Krista Kaer]], 2013, lk 167 * [[Matus]]ed. Need olid kurvad. Väga kurvad. Ma ei tahaks nendest eriti meelsasti rääkida. Eret käis peale, et me Karoli ja Kareli ka sinna kaasa võtaksime. Minu arvates oli see loll tegu. Seda ma talle ka ütlesin, aga mu õde on [[põikpäisus|põikpäine]]. Ta pidas mulle pika kõne sellest, et meile kõigile on vajalik, et saaksime lahkunutega [[hüvastijätt|hüvasti jätta]] ja puha. Ei noh, kena küll. Aga mida kuradit sa jätad hüvasti näost valgete ja hingetute [[laip]]adega. Nemad ei ulata sulle ju kätt ega ütle, et "Sorry, me peame nüüd minema, oli kena elu meil koos ja puha". Nad ei tee midagi sellist. Ja ma ei tea isegi, kas nad olid näost valged või mitte. Ma ei tea, kas nende näodki alles olid. [[Kirst]]e matustel ei avatud, nii et ma ei näinud oma ema, oma kallist venda Henrikut, Andrest ega vanaema mitte kunagi enam. Ja keegi ei kujuta ette, kui ütlemata palju see haiget tegi. ** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005, lk 25 * Keegi ei suuda [[vaatamine|vaadata]] pingsamalt kui [[päkapikk]]. Võib-olla on põhjus selles, et kohustusliku ümmarguse raudkiivri ja [[habe]]me vahel on neil nägu <!--//-->tegelikult õige vähe. Päkapikkude [[näoilme]] on rohkem {{Sõrendus|kontsentreeritud}}. ** [[Terry Pratchett]], "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007, lk 15-16 * [[Kõrtsmik]]u nägu lõi särama. Miskipärast mõjub [[teemant]]ide ja [[tasu]] mainimine ühes lauses nägudele alati niimoodi. (lk 203) ** [[Terry Pratchett]], "[[Tubakas (Terry Pratchett)|Tubakas]]", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012 * Muidugi muretseb igaüks [[vananemine|vananemise]] pärast – pole mõtet ennast hanitada, me kõik kardame surma. Ma lihtsalt ei satu [[paanika]]sse sellest, et mu [[naerukurrud]] süvenevad. Kes tahaks endale nägu, millel pole ajalugu ega [[huumorimeel]]t? ** [[Cate Blanchett]], ''cit. via'': [https://au.lifestyle.yahoo.com/marie-claire/news-and-views/celebrity/a/25503850/11-amazing-quotes-from-cate-blanchett/ "11 Amazing Quotes From Cate Blanchett"], Yahoo! Lifestyle, 13. november 2014 ==Luule== <poem> Olen miljoneid [[päev]]i lamand, mu nägu on murenev [[paas]]. Kuid mu [[süda]] iial ei sure. minu [[hing]] - see on kohisev [[laas]]. </poem> * [[Bernard Kangro]], "Minu nägu". "Eesti Looming" 1945 nr 3, lk 34 <poem> Mu näo eks teinud ''rohkem'' looja näoks [[töö]], [[ohakas|ohakad]] ja neetud [[kibuvits]]ad? Su [[seadus]]ed mu jaoks on kitsad! </poem> * [[Kersti Merilaas]], "Aadam" (1937) <poem> Tuhandeks aastaks näota näole on tarretund hääletu [[naer]]. </poem> * Kersti Merilaas, "Ring ja rist" 2 (1978) <poem> Mõeldes temast, mõtlen ta näost, mille jooni võib uurida aastate kaupa, saamata küllalt; neist joontest võib lugeda palju, kuid kõik peab endale jätma. Alati muutuvad varjud - nad jätavad samaks ta näo, ta süga- vad, rohekad silmad, ta nukra suu, mille taga on rivis- tund [[hambad]], mis muutuvad valgemaks järjest nagu kiirgavad, lumised [[tipud]], mis [[päike]]st kohtavad vara, nagu [[pärl]]id ei tea mis [[karp|karbist]]. </poem> * [[Jüri Üdi]], "Autoportree selgituseks", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 166 ==Välislingid== {{vikipeedia}} [[Kategooria:Inimene]] [[Kategooria:Anatoomia]] 2sg28zfv2wbxa4epvqqa8csrdcajcgv 0 6216 135373 90556 2026-06-10T11:42:47Z Pseudacorus 2604 135373 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Pietro_Antonio_Rotari_Young_woman_holding_a_mask_.jpg|pisi|Pietro Antonio Rotari (1707-1762), "Noor naine maskiga", ''s.d.'']] [[Pilt:Zinaida_Serebryakova_-_self-portrait_as_Piero_(1911).jpg|pisi|Zinaida Serebrjakova, "Autoportree Pierrot'na" (1911)]] [[Pilt:La_marchande_masque_(1917).jpg|pisi|Armand Rassenfosse. Maskimüüja (1917)]] [[Pilt:Johannes_Greenberg_"Naisakt_(Naine_maskiga)",_1930_-_1932._Tartmus.tif|pisi|Johannes Greenberg, "Naisakt (Naine maskiga)" (1930-1932)]] '''Mask''' on ese, mida tavaliselt hoitakse [[nägu|näo]] ees kaitse-, varje-, moondamise, hügieenilisel, rituaalsel, esinemise või meelelahutuslikul eesmärgil. ==Proosa== * Meie [[voorus]]ed on enamasti vaid maskeeritud [[pahe]]d. ** [[François de La Rochefoucauld]], "Maksiimid", moto, tlk [[Aleksander Aspel]], rmt "Valik prantsuse esseid", 1938 * 70. Pole olemas maski, mis võiks kaua varjata [[armastus]]t seal, kus ta on, ega teeselda teda seal, kus teda pole. ** François de La Rochefoucauld, "Maksiimid", tlk Aleksander Aspel, rmt "Valik prantsuse esseid", 1938 * Siiski ei langenud [[rusikas]] ühelegi [[lõug|lõuale]] ja [[mõõk]] jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase [[setukas|setuka]] nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke [[silm]], mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik [[d'Artagnan]] majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung'i linnani. (1. ptk) * [[Kelm]] ei [[naer]]a nii nagu aumees, teeskleja ei nuta nii nagu siiras inimene. Igasugune [[teesklus]] on mask ja nii hästi kui see ongi tehtud, võib terasel vaatlemisel seda tõelisest näost siiski eraldada. (lk 234) ** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977 * [[Enesepettus]]e mask ei olnud minu jaoks enam mask, see oli osa minust. [[Öö]] tõstis selle näolt, paljastades allasurutud [[tõde|tõe]], kuid seda ei näinud keegi peale mu enda ja [[koidik]]ul langes mask iseenesest jälle tagasi. ** [[Robert W. Chambers]], "Mask", tlk [[Mario Kivistik]], kogumikus "Kuningas kollases rüüs", 2001, lk 55 * Iga kord, kui keegi midagi ütles, paisus marlimask [[nägu|näo]] ees ja muutus [[suu]] kohalt niiskeks. See tegi jutuajamise pisut ebatõeliseks, otsekui kujude dialoogiks. ** [[Albert Camus]], "[[Katk (Camus)|Katk]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1989, lk 255 * Jack põlvitas maha, veega täidetud [[pähklikoor|pähklipoolik]] käes. Ta näole langes ümmargune päikeselaik ja veest peegeldus vastu midagi kirevat. Ta vaatas hämmastunult — see polnud tema, vaid mingi hirmuäratav [[võõras]]. Siis kallas ta vee maha ja kargas erutatult naerdes püsti. Tema soonine kogu tiigi kaldal kandis maski, mis köitis poiste pilku ja kohutas neid. Ta hakkas [[tants]]ima ja ta [[naer]] muutus verejanuliseks korskamiseks. Ta kargas Billi poole ja mask muutus nüüd omaette olevuseks, kelle taga peitus Jack, vabanenud [[häbi]]tundest ja [[väärikus]]est. Puna-valge-must nägu sööstis läbi õhu ja tantsiskles Billi poole. Bill hüppas naeruga tagasi, jäi aga siis äkki vait ja pani läbi põõsaste plehku. ** [[William Golding]], "[[Kärbeste Jumal]]", tlk Henno Rajandi, 1989, lk 53 * Palju on valehäbi, haiguse kui probleemi vähendamist ja juttu sellest, et maskiga pole olla nii hea kui ilma. Täpselt samad teemad olid üleval siis, kui kondoomide kasutamist juurutati. Maskid ongi justkui 21. sajandi kondoomid, kuna seovad individuaalse vastutuse rahvatervisega. :Üks maskieitaja küsis mult täna üsna nõudlikul toonil, et kelle pärast ma õigupoolest kardan: kas tema või iseenda pärast? Vastasin, et nii tema, enda kui ka kõigi nende pärast, kellega siin pealinnaelu elades kokku puutume. Näis, et paljud valivad probleemi eitamise või vähendamise tee, kuna tõde oleks liiga raske ja masendav kanda. Parafraseerides klassikuid: olukord on sitt ja see ei pruugi seekord olla meie tuleviku väetis. * [[Maarja Merivoo-Parro]], intervjuu: Mariliis Mõttus, [https://www.muurileht.ee/kiirkohting-maarja-merivoo-parro/ "Kiirkohting: Maarja Merivoo-Parro"] Müürileht, 30.11.2020 * Mulle meeldivad suveniiripoed. Täiusliku mitmekesisusega pakuvad nad Lõvisaarel viibimist tõendavaid veidraid esemeid: näiteks maske — hirmuäratavaid deemoninägusid pungis silmade ja võimsate kiskjahammastega, mille vahelt veripunase ja lõdvana ripub alla lai keel. [[Kobra]]d teevad lõustad veelgi võikamaks. Nad ronivad välja ninast ja kõrvust ning liibuvad pealaele, ajades kaelaroided harali. Niisugused suveniirid ei jäta kojujäänutele juba oma mõju avaldamata. Ka pole ostjatel nendega muret, sest kojutoimetamise võtab kauplus enda peale. Maskid on dekoratiivsed, nende õudus jääb kunsti piiridesse. Ornamendid seostavad vorme. Kui sünged, kirevad ja kriiskavad maskid meile ka ei näi, pole nad siiski moodsa suveniiritööstuse uudisasjakesed. Nende eeskujud, Tseiloni kuraditantsijate maskid, mis on välja mõeldud ja kujun<!--//-->datud aastasadade eest, erinevad nendest üksnes oma kõrge vanuse poolest. (lk 9-10) ** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973 * Miks ei saa ma muutuda millekski muuks: maskiks, kestaks, kujuks? Heitsin vargsi pilke ümberringi ja püüdsin mõista selle loo olemust, millesse ma olin sattunud. Kas see on traagiline või lihtsalt kurb? Kõik näitlejad selles näitemängus kannavad maske, isegi mina kannan maski, ma pole kunagi alasti. Armukese juures on minu [[alastus]] lihtsalt üks maskidest, miski, mida ta näeb, miski, millesse ma ise just eriti uskuda ei saa. (lk 35) ** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49 ==Luule== <poem> Miks oli ära tunda teid nii raske? Kas sidus teid üks vaikne salavanne ja kandsite nii eksitavaid maske, et varastada siht ja ülesanne mu jõudepäevist? ... Teist saagu taas figuurid [[unenägu|unenäos]] või maskilaadsed kujud [[vaas]]i peal. </poem> * [[John Keats]], "Ood viitsimatusest" ("Ode on Indolence"), 1819, tõlkinud [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 7-8/2004, lk 65 <poem> [[Plakat]]eil surev [[kameeliadaam]] armsama kätele vajub. [[Emajõgi|Emajõel]] popsutab palgiveopraam, päikeses õõtsuvad [[paju]]d. Vana [[teater]] – ta müüridel veel ahastab tardunud maske. All aga [[kastan]]il rõõmus on meel, pungad on niisked ja rasked. </poem> * [[Linda Ruud]], "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962 * ''Maskid on vihje Tartu teatrile [[Vanemuine (teater)|Vanemuine]], mille logol on klassikalised teatrisümbolid: tragöödia ja komöödia maskid.'' ==Draama== * [Dorine:] [[Vana]]ks jäädes just nii toimib iga kokett:<br />kui kaovad austajad, siis oma tuska peites<br />[[auväärsus]]t teesklema ta hakkab meeleheites.<br />Silma temale muud ei paistagi kui vead.<br />Ta laidab igaüht, ei leia kuskil head.<br />Küll [[patt]]e paljastab ta harda õhinaga,<br />kuid ainult [[kadedus]] on [[vaga]] maski taga.<br />Et ise vana on, ka teiste juures neab<br />[[rõõm]]e, milleta nüüd läbi ajama peab. ** [[Molière]], "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen. Tõlkinud [[August Sang]]. Rmt: Molière, "Tartuffe ehk Petis". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1961, lk 13 ==Film== * Selle maski taga on rohkem kui liha. Selle maski taga on [[idee]]d, härra Creedy, ja ideed on kuulikindlad. ** V filmis "[[V nagu veritasu]]", 2006 ==Vanasõnad== * Maskide tagant ei kosta tõtt. ** [[Kreeka vanasõnad|Kreeka vanasõna]] ==Välislingid== {{vikipeedia}} [[Kategooria:Riietus]] dmeld2olfeya427slfu0c4hu38j7jw0 135374 135373 2026-06-10T11:43:24Z Pseudacorus 2604 135374 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Pietro_Antonio_Rotari_Young_woman_holding_a_mask_.jpg|pisi|Pietro Antonio Rotari (1707-1762), "Noor naine maskiga", ''s.d.'']] [[Pilt:Zinaida_Serebryakova_-_self-portrait_as_Piero_(1911).jpg|pisi|Zinaida Serebrjakova, "Autoportree Pierrot'na" (1911)]] [[Pilt:La_marchande_masque_(1917).jpg|pisi|Armand Rassenfosse, "Maskimüüja" (1917)]] [[Pilt:Johannes_Greenberg_"Naisakt_(Naine_maskiga)",_1930_-_1932._Tartmus.tif|pisi|Johannes Greenberg, "Naisakt (Naine maskiga)" (1930-1932)]] '''Mask''' on ese, mida tavaliselt hoitakse [[nägu|näo]] ees kaitse-, varje-, moondamise, hügieenilisel, rituaalsel, esinemise või meelelahutuslikul eesmärgil. ==Proosa== * Meie [[voorus]]ed on enamasti vaid maskeeritud [[pahe]]d. ** [[François de La Rochefoucauld]], "Maksiimid", moto, tlk [[Aleksander Aspel]], rmt "Valik prantsuse esseid", 1938 * 70. Pole olemas maski, mis võiks kaua varjata [[armastus]]t seal, kus ta on, ega teeselda teda seal, kus teda pole. ** François de La Rochefoucauld, "Maksiimid", tlk Aleksander Aspel, rmt "Valik prantsuse esseid", 1938 * Siiski ei langenud [[rusikas]] ühelegi [[lõug|lõuale]] ja [[mõõk]] jäi tuppe. Mitte sellepärast, et õnnetu kollase [[setukas|setuka]] nägemine möödujate nägudele muigeid poleks mananud, vaid sellepärast, et setuka seljas kõlises aukartustäratav mõõk ja mõõga kohal välkus pigem metsik kui uhke [[silm]], mis manitses teekäijaid naerupahvakut maha suruma, või kui naer siiski ettevaatusest võitu sai, püüdsid nad naerda ühe näopoolega otsekui vanaaegsed maskid. Nii jäi ülitundlik [[d'Artagnan]] majesteetlikuks ja terveks kuni õnnetu Meung'i linnani. (1. ptk) * [[Kelm]] ei [[naer]]a nii nagu aumees, teeskleja ei nuta nii nagu siiras inimene. Igasugune [[teesklus]] on mask ja nii hästi kui see ongi tehtud, võib terasel vaatlemisel seda tõelisest näost siiski eraldada. (lk 234) ** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977 * [[Enesepettus]]e mask ei olnud minu jaoks enam mask, see oli osa minust. [[Öö]] tõstis selle näolt, paljastades allasurutud [[tõde|tõe]], kuid seda ei näinud keegi peale mu enda ja [[koidik]]ul langes mask iseenesest jälle tagasi. ** [[Robert W. Chambers]], "Mask", tlk [[Mario Kivistik]], kogumikus "Kuningas kollases rüüs", 2001, lk 55 * Iga kord, kui keegi midagi ütles, paisus marlimask [[nägu|näo]] ees ja muutus [[suu]] kohalt niiskeks. See tegi jutuajamise pisut ebatõeliseks, otsekui kujude dialoogiks. ** [[Albert Camus]], "[[Katk (Camus)|Katk]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1989, lk 255 * Jack põlvitas maha, veega täidetud [[pähklikoor|pähklipoolik]] käes. Ta näole langes ümmargune päikeselaik ja veest peegeldus vastu midagi kirevat. Ta vaatas hämmastunult — see polnud tema, vaid mingi hirmuäratav [[võõras]]. Siis kallas ta vee maha ja kargas erutatult naerdes püsti. Tema soonine kogu tiigi kaldal kandis maski, mis köitis poiste pilku ja kohutas neid. Ta hakkas [[tants]]ima ja ta [[naer]] muutus verejanuliseks korskamiseks. Ta kargas Billi poole ja mask muutus nüüd omaette olevuseks, kelle taga peitus Jack, vabanenud [[häbi]]tundest ja [[väärikus]]est. Puna-valge-must nägu sööstis läbi õhu ja tantsiskles Billi poole. Bill hüppas naeruga tagasi, jäi aga siis äkki vait ja pani läbi põõsaste plehku. ** [[William Golding]], "[[Kärbeste Jumal]]", tlk Henno Rajandi, 1989, lk 53 * Palju on valehäbi, haiguse kui probleemi vähendamist ja juttu sellest, et maskiga pole olla nii hea kui ilma. Täpselt samad teemad olid üleval siis, kui kondoomide kasutamist juurutati. Maskid ongi justkui 21. sajandi kondoomid, kuna seovad individuaalse vastutuse rahvatervisega. :Üks maskieitaja küsis mult täna üsna nõudlikul toonil, et kelle pärast ma õigupoolest kardan: kas tema või iseenda pärast? Vastasin, et nii tema, enda kui ka kõigi nende pärast, kellega siin pealinnaelu elades kokku puutume. Näis, et paljud valivad probleemi eitamise või vähendamise tee, kuna tõde oleks liiga raske ja masendav kanda. Parafraseerides klassikuid: olukord on sitt ja see ei pruugi seekord olla meie tuleviku väetis. * [[Maarja Merivoo-Parro]], intervjuu: Mariliis Mõttus, [https://www.muurileht.ee/kiirkohting-maarja-merivoo-parro/ "Kiirkohting: Maarja Merivoo-Parro"] Müürileht, 30.11.2020 * Mulle meeldivad suveniiripoed. Täiusliku mitmekesisusega pakuvad nad Lõvisaarel viibimist tõendavaid veidraid esemeid: näiteks maske — hirmuäratavaid deemoninägusid pungis silmade ja võimsate kiskjahammastega, mille vahelt veripunase ja lõdvana ripub alla lai keel. [[Kobra]]d teevad lõustad veelgi võikamaks. Nad ronivad välja ninast ja kõrvust ning liibuvad pealaele, ajades kaelaroided harali. Niisugused suveniirid ei jäta kojujäänutele juba oma mõju avaldamata. Ka pole ostjatel nendega muret, sest kojutoimetamise võtab kauplus enda peale. Maskid on dekoratiivsed, nende õudus jääb kunsti piiridesse. Ornamendid seostavad vorme. Kui sünged, kirevad ja kriiskavad maskid meile ka ei näi, pole nad siiski moodsa suveniiritööstuse uudisasjakesed. Nende eeskujud, Tseiloni kuraditantsijate maskid, mis on välja mõeldud ja kujun<!--//-->datud aastasadade eest, erinevad nendest üksnes oma kõrge vanuse poolest. (lk 9-10) ** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973 * Miks ei saa ma muutuda millekski muuks: maskiks, kestaks, kujuks? Heitsin vargsi pilke ümberringi ja püüdsin mõista selle loo olemust, millesse ma olin sattunud. Kas see on traagiline või lihtsalt kurb? Kõik näitlejad selles näitemängus kannavad maske, isegi mina kannan maski, ma pole kunagi alasti. Armukese juures on minu [[alastus]] lihtsalt üks maskidest, miski, mida ta näeb, miski, millesse ma ise just eriti uskuda ei saa. (lk 35) ** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49 ==Luule== <poem> Miks oli ära tunda teid nii raske? Kas sidus teid üks vaikne salavanne ja kandsite nii eksitavaid maske, et varastada siht ja ülesanne mu jõudepäevist? ... Teist saagu taas figuurid [[unenägu|unenäos]] või maskilaadsed kujud [[vaas]]i peal. </poem> * [[John Keats]], "Ood viitsimatusest" ("Ode on Indolence"), 1819, tõlkinud [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 7-8/2004, lk 65 <poem> [[Plakat]]eil surev [[kameeliadaam]] armsama kätele vajub. [[Emajõgi|Emajõel]] popsutab palgiveopraam, päikeses õõtsuvad [[paju]]d. Vana [[teater]] – ta müüridel veel ahastab tardunud maske. All aga [[kastan]]il rõõmus on meel, pungad on niisked ja rasked. </poem> * [[Linda Ruud]], "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962 * ''Maskid on vihje Tartu teatrile [[Vanemuine (teater)|Vanemuine]], mille logol on klassikalised teatrisümbolid: tragöödia ja komöödia maskid.'' ==Draama== * [Dorine:] [[Vana]]ks jäädes just nii toimib iga kokett:<br />kui kaovad austajad, siis oma tuska peites<br />[[auväärsus]]t teesklema ta hakkab meeleheites.<br />Silma temale muud ei paistagi kui vead.<br />Ta laidab igaüht, ei leia kuskil head.<br />Küll [[patt]]e paljastab ta harda õhinaga,<br />kuid ainult [[kadedus]] on [[vaga]] maski taga.<br />Et ise vana on, ka teiste juures neab<br />[[rõõm]]e, milleta nüüd läbi ajama peab. ** [[Molière]], "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen. Tõlkinud [[August Sang]]. Rmt: Molière, "Tartuffe ehk Petis". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1961, lk 13 ==Film== * Selle maski taga on rohkem kui liha. Selle maski taga on [[idee]]d, härra Creedy, ja ideed on kuulikindlad. ** V filmis "[[V nagu veritasu]]", 2006 ==Vanasõnad== * Maskide tagant ei kosta tõtt. ** [[Kreeka vanasõnad|Kreeka vanasõna]] ==Välislingid== {{vikipeedia}} [[Kategooria:Riietus]] e3l4l1dm3r8uk5jg98ybdpf9sw2hxac 0 8162 135355 134946 2026-06-10T10:40:35Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135355 wikitext text/x-wiki [[Pilt:August_Müller_Tagebucheintrag.jpg|pisi|August Müller (1836–1885), "Armuõnn. Päevikusissekanne", ''s.d.'']] [[Pilt:Thomas_Butler_Gunn_Diaries-_Volume_12,_page_106,_March_14,_1860.jpg|pisi|Thomas Butler Gunn, päevikusissekanne 14. märtsist 1860, päevikupidaja kirjeldab maskeraadi.]] ==Proosa== * Catherine'il oli valitud [[raamatukogu]] ning selle kulumise aste tõendas, et seda oli palju kasutatud, kuigi mitte alati seaduspärasel eesmärgil: peaaegu ükski peatükk — vähemalt nii see paistis — polnud pääsenud tindiga kirjutatud [[kommentaar]]idest, mis katsid kõik [[trükkal]]i poolt vabaks jäetud kohad. Seal oli üksikuid [[lause]]id, kohati aga kujunes nendest pidev päevik, mis oli kriipseldatud väljakujunemata lapsekäekirjaga. Mulle valmistas lõbu leida ühel vabal leheküljel (arvatavasti suur varandus, kui ta kord leiti) suurepärane [[karikatuur]] mu sõbrast Josephist, mis oli joonistatud algeliselt, ent võimekalt. Minus tärkas kohe huvi tundmatu Catherine'i vastu ning ma asusin jalamaid tema tuhmunud [[hieroglüüf]]e dešifreerima. ** [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 22 * Väike Maret ja päevaraamat, millest hakkab varsti saama [[inimene]], kellele võin pihtida kõike. Ja [[unistus]] mehest, kes on tugev, osavõtlik, mõistab mind, kannaks mu taaka ja armastaks mind. Võib-olla ei ole niisugust olemas. Selle [[unistus|unelmaga]] ühendab mind veel vaid üksainuke nõrk side. ** [[Aino Suits]], päevik, 6. oktoober 1922; rmt: "Päevaraamat 1901-1964", tlk [[Piret Saluri]], 2014 * Olen lehitsenud oma vanu päevaraamatuid ja mõistnud oma elust ühtteist. Kolletanud lehed on mulle selgitanud, miks elu on olnud minu puhul nii raske ja miks see ka praegu raske on. ** Aino Suits 12. oktoobril 1947, "Päevaraamat 1901-1964", tlk Piret Saluri, 2014 * Ma loodan, et saan Sulle [[usaldus|usaldada]] kõik, nii nagu ma pole veel saanud usaldada kellelegi, ja ma loodan, et Sa oled mulle suureks toeks. (12. juuni 1942, lk 5) * Minusugusel on hästi imelik päevikut pidada. Mitte ainult sellepärast, et ma pole seda kunagi enne teinud, aga ma arvan, et hiljem ei tunne vist ei mina ega keegi teine ühe kolmeteistaastase koolitüdruku [[pihtimus]]te vastu huvi. Nojah, tegelikult ei olegi see oluline, mul on suur tahtmine [[kirjutamine|kirjutada]] ja veel suurem tahtmine oma [[süda]] igasugu asjade koha pealt ükskord korralikult puhtaks rääkida. (20. juuni 1942, lk 10) ** [[Anne Frank]], "Anne Franki päevik. 12. juuni 1942 — 1. august 1944", tlk Vahur Aabrams, Tallinn: Tänapäev, 2019 * Ei ole mingit vahet, kas ta jätkab päeviku pidamist või jätab selle pooleli. Mõttepolitsei tabab ta niikuinii. Ta oli toime pannud – oli juba toime pannud, isegi kui ta [[sulg]] poleks iial [[paber]]it puudutanud, – raskeima [[kuritöö|kuriteo]], mis sisaldas endas kõik teised. Seda nimetati mõtteroimaks. Ja mõtteroim oli asi, mida ei saanud igavesti varjata. ** [[George Orwell]], "[[1984]]", 1. osa * Lugeda [[kirjanik]]u päevikut pärast tema [[surm]]a on nagu saada pikk [[kiri]]. ** [[Jean Cocteau]] [[Franz Kafka]] päeviku kohta; päeviku sissekanne 7. juunist 1953); "Past Tense: Diaries" kd 2 (1988) * Hommikul langetasin Jumala ees pea. Nagu ikka pühade, uute alguste, lõppude, aastapäevade, sünni- ja nimepäevade, täitumise ja üldse igal puhul, mis selleks sobib. Ja üleüldse igasuguse metafüüsilise härduse puhul. Ja, Jumala nimel, alustagem kord juba seda päevaraamatut. Sellega seostuvad ebaselged lootused, seega ilma Jumalata justkui ei sobikski. :Päevaraamat on justkui stetoskoobiga elu määratlevate pisiasjade kuulamine. Nõnda ütleks tundlik ja peen kirjanik. Mul pole õrna aimugi, kust ma selle lause nüüd võtsin. Aga ma tean, et need, kes ei ole pidanud päevaraamatut, ei mõista selle ettevõtmise raskust. See on praktilist laadi raskus. Kuidas kirjeldada päeva mikrobioloogiat? Või meie endi psühhomagmat? Kuidas eksistents kasvab sisse argipäeva, meie olemasolu erakordsus tavalisusse? Ja kuna ilma valikuta ei ole võimalik - sest ilma valikuta ei tee mitte keegi mitte midagi, ehkki mõned küll väga tahavad - seega tuleb teksti korrastada. Päevaraamat lakkab olemast pihtimine, see hakkab andma tunnistust. Millest? Ja kas just see ongi eesmärk? (lk 7, 1. jaanuar 1954, päevaraamatu algus) * Lõunasöök Bogna juures koos tema emaga, kes oli just saabunud puhkusereisilt Jelenia Górast. Pärast lõunasööki - üsna tagasihoidlikku - jälle mure maksaga. :Laused otsekui [[Samuel Pepys]]i "Päevaraamatust". Pepys, korralikult [[Maria Dąbrowska]] poolt kastreeritud, on parajasti Poolas menukas ja moes. Ja üldse, päevikupidamise uuestisünd: kahe aasta eest räägiti ja kirjutati palju [[Kazimierz Chłędowski]] memuaaridest. Eks ma ise ammutasin ka sealt palju; Pepys, Chłędowski ja [[André Gide]] on justkui minu sõnamulina patroonid, ''toutes proportions gardées''. Mingist alandlikkusest ja kriitikavabast jumaldamisest ei ole muidugi juttu. Kui minu ettevõtmine õnnestub, siis eelistaksin vältida gide’ilikke enesevaatlusi. Pepys omakorda langeb liiga kergesti pealiskaudsesse raporteerimisse, väldib omaenese arvamuse riski ja teravaid väljaütlemisi. Ning keiserlik-kuninglik ekstsellents von Chłędowski lihtsalt moonutab tegelikkust, vaikib midagi maha kõrgemate ohverduste nimel, mida paljud kriitikud talle ka ette heitsid. Mina tahan oma päevaraamatusse lülitada iseenda, monteeritud oma ühiskonda ja epohhi; vaatamata sellele, et elu teeb minust antagonistliku subjekti, ei kipu ma end kuidagi erandlikuks pidama. See erandlikkus on mulle sama vajalik kui pind tagumikus. Liigutan siis oma pliiatsit õhtuti, et seista vastu sellele mis mind ümbritseb, ehkki eelistaksin olla skeptiliselt muigav kasusaaja. (lk 29, 6. jaanuar 1954) * [[Leopold Tyrmand]], "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021 * [Lilu:] Kui olin noorem, siis kartsin nii väga, et minule kunagi midagi ei juhtu. Kartsin, et siin maailmas on kõik [[kangelasteod]] juba tehtud, kõik [[seiklus]]ed juba seigeldud, kõik suured [[elamus]]ed juba läbi elatud, ning minule ei ole järele jäänud muud kui väga igav elu. Peamiselt selle üle ma päevikus hädaldasingi. Võib-olla tulin ka siia Soome just selles lootuses, et siin minulegi kord midagi huvitavat juhtuks. Viimasel ajal hakkas mulle see päeviku kirjutamine kuidagi lapsikuna paistma: mul oli tunne, et kui mulle midagi tähtsat juhtub, siis ei ole enam mõtetki päevikut kirjutada. Kas see ei ole imelik? ** [[Katrin Jakobi]], "Suveöö unenägu" proosakogus "Suvekodumaa", [[LR]] 24-26 1992, lk 23 * Siin päevikus on veel vaid sõrmelaiuselt ruumi. Ma panen ta nüüd lukku, mässin purjeriide sisse, õmblen kuidagimoodi kinni ja peidan lukustatud laekasse. Unepuudusest ja üleliigsest arusaamisest olen ma vist natuke ogaraks läinud, nagu see merel juhtub kõigi inimestega, kes elavad liiga tihedas kokkupuutes ja seeläbi ka kokkupuutes kõige selle koledusega, mida kuu ja päikese all üldse leidub. ** [[William Golding]], "Mereristsed", tlk Henno Rajandi, 1989, lk 344, romaani lõpp * Kui lehitsen oma päevikut, näen ehmatusega, et see on nagu [[Aino Pervik]]u "Kaetud lauad": keetsin seda ja toda, sõime seda ja toda, jälle keetsin ja kraamisin ja jälle sõime ja magasime. Vaimuelu nagu ei olekski. Tegelikult on asi nii, et vaimuelu on mulle endastmõistetav ja meelepärane, toidupool aga pealesunnitud ja omajagu vastumeelnegi, seepärast tundub iga õnnestunud roog saavutusena. ** [[Valda Raud]], päevik, 28. veebruar 1985; rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod", SE&JS, 2020 * Elu pole küllalt pikk, et tuhnida kõikvõimalikes apokriivades, kirjavahetustes, lehesabalugudes, päevikutes. Las nad olla, las uurijad uurivad ja minu pärast võivad nad kas või jäädagi sinna, kuhu nad kuuluvad: omasse aega. ** [[Tõnu Õnnepalu]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/baudelairei-apokriiva/ "Baudelaire'i apokriiva"] Sirp, 28.01.2011 * Ristikivi päevikut julgeksin soovitada. On küll monotoonne ja igav, läbi lugeda ei jõua seda keegi. Aga kuidagi tõene. Mitte nagu tema väljamõeldud romaanid. Üks inimlik dokument. Eksiilist. Tema eksiilist, tema poistearmastusest (mis on tabude tabu! väliseestlane ja ''gay''! võimatu, niisugust looma pole olemas, nagu ütles too lord, kui kaelkirjakut nägi; viimati tõestas seda keegi eesti luulenaine: Ristikivil olnud elu armastus, naine - muidugi!; kindlasti oligi, seda enam, et...), lõpuks lihtsalt üksiku inimese, kirjaniku elust võõrsil. Väikesest ja suurest. Tema romaanid - jah, kahjuks juba loetamatud. Luuletused, need küll, need veel tõesti küll. Nii et kui miski jääb, siis kindlasti mõned tema luuletused. Teiste - ei tea. ** Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 166 * Olen paaril korral päevikut alustanud ja jälle lõpetanud, mõeldes, miks peaks inimene oma mina-maailma nagu palaka laiali laotama, kartes, kas pleegitab selle [[päike]], peksab räbalaiks [[rahe]]hoog või lendavad [[lind|linnud]] ja teevad selle täis. ** [[Olivia Saar]], "Hetked endas: mõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015". Ajakirjade Kirjastus, 2016, lk 9 * ...eestikeelne [[vabavärss]] on ju tihtilugu mingi vormitu soig, mille õige koht on isiklikus päevikus, päris vabavärsis on alati [[rütm]] ja riim ja [[laul]], kindlakäeline ülesehitus, mis laseb rõhud kõlada just seal, kus nad olema peavad; Grigorjeva värsistus on peaaegu eksimatu (selles, mis ta on), miski pole niisama või juhuslikult, need [[tekst]]id on loodud teadveloleku ja [[keskendumine|keskendumise]] seisundis, mitte niisama torust tulnud, neid on pärast valmimist ja raamatusse valides vaadatud kõrvalt, isegi [[kriitik]]u [[pilk|pilguga]], karmiltki... ** [[Vilja Kiisler]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/24584 "''Go'', Sveta, ''go''"] Vikerkaar, 4/2019. Arvustus: [[Sveta Grigorjeva]], "American Beauty". Tallinn: Suur Rida, 2018 ==Luule== <poem> "Mul ammu peenike jäi pihku ja sahver täis on külma tuult," - nii märkis nahkaköidet vihku leskproua Kabjaraud, kes truult veel pidas päevikut. See komme, mis kaob vist homme, tunahomme, jäi talle külge kooliajast. Ta vajas pidulikku stiili, et pihtida, kuis keetis Miili, kuis kapist, keldrist, kanamajast kõik aja jooksul kadus. Kuhu? Noh, tühja tuulde, selga, suhu... </poem> * [[Betti Alver]], "Pirnipuu" [1937]. Rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 140 <poem> tean mõndagi surmapatust et ennast ei tohi tappa sa võta kui paratamatust ja minu päevikut lappa </poem> * [[Juhan Viiding]], "Haraldi kiri, kes tegi harakiri, Rahelile", rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull. Tuum 1998, lk 67 ==Välislingid== ==Kirjandus== * [[Karl Ristikivi]], "[[Päevaraamat 1957-1968]]", 2008 * [[Aino Suits]], "Päevaraamat 1901-1964", tlk [[Piret Saluri]], 2014 * [[Mark Twain]], "Aadama ja Eeva päevikud ja muid jutte", tlk [[Valda Raud]], 1960 * [[Leopold Tyrmand]], "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021 * [[Anne Frank]], "Anne Franki päevik. 12. juuni 1942 — 1. august 1944", tlk Vahur Aabrams, 2019 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Kirjandus]] [[Kategooria:Aeg]] tij5m12oc2hcbkp30ykbrf7jv9picpt 0 8322 135365 135039 2026-06-10T11:15:03Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135365 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Sandro Botticelli - La nascita di Venere - Google Art Project - edited.jpg|pisi|Sandro Botticelli, "Veenuse sünd" (u 1485)]] [[Pilt:Alexandre-Isidore_Leroy_De_Barde_-_Selection_of_Shells_Arranged_on_Shelves_-_WGA12903.jpg|pisi|Alexandre-Isidore Leroy De Barde (1777-1828), "Merikarbikollektsioon riiulitel", ''s.d.'']] [[Pilt:Petronella_van_Woensel_-_Stilleven_met_een_roemer,_schelp_en_druiven.jpg|pisi|Petronella van Woensel (1785–1839), "Vaikelu klaasi, merikarbi ja viinamarjadega", ''s.d.'']] [[Pilt:John_Morgan_A_girl_with_a_seashell.jpg|pisi|John Morgan (1823-1885), "Tütarlaps merikarbiga", ''s.d.'']] ==Proosa== * Ralph taipas asja mõtet ja puhus [[diafragma]]ga. Kohe hakkas karp kõlama. [[Palm]]ide all kõmas sügav kare heli, tungis läbi metsapadriku ja kajas vastu mäe [[roosa]]delt [[graniit]]nõlvadelt. Puulatvadest tõusis linnupilv, kuskil kiunatas keegi ja põgenes läbi [[põõsas]]te. :Ralph võttis karbi suult. :"Maru!" :Tema enda hääl kõlas pärast karbi karmi kõma nagu sosin. Ralph tõstis karbi uuesti suu juurde ja puhus jälle. Uuesti kõlas sama heli. Ja siis, kui ta puhus tugevamini, hüppas karbi hääl [[oktaav]]i võrra kõrgemale ning muutus teravaks vileks, mis oli veelgi läbilõikavam. Põssa hüüdis midagi, õnnelik [[nägu]] peas, prilliklaasid välkumas. [[Linnud]] kädistasid, väikesed loomakesed sibasid laiali. Ralphil sai õhk otsa, heli langes oktaavi võrra, muutus madalaks põrinaks, vaibus kahinaks. :Karp vaikis. Läikiv elevandiluu. Ralphi nägu oli õhupuudusest punane. Taevas [[saar]]e kohal oli täis lindude kisa ja vastukajasid. (lk 15) * [Ralph:] "Meil on uusi [[seadus]]i vaja. Kus on karp, seal on [[koosolek]]. Ükskõik, kas siin üleval või seal all." :Poisid olid nõus. Põssa tegi suu lahti ja tahtis rääkima hakata, aga tabas Jacki [[pilk|pilgu]] ja jäi vait. Jack sirutas käe, võttis karbi ja tõusis püsti, hoides õrna eset ettevaatlikult oma nõgises peos. :"Ma olen Ralphiga nõus. Meil peavad olema seadused ja neid tuleb täita. Me pole lõpuks metslased. Me oleme [[inglased]]. Ja inglased on igas asjas kõige esimesed. Seepärast me peame tegema, mis on õige." (lk 36) * [[William Golding]], "[[Kärbeste Jumal]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1989 * Olen alati armastanud niisuguseid asju, nagu merekarbid või värvilised kivitükikesed — kõiki neid isevärki aardeid, mida lapsed üles korjavad. Erksavärviline [[linnusulg]], kirju [[leht]] — mõnikord on mul tunne, et need asjad ongi elu tõelised aarded ja teevad rohkem rõõmu kui [[topaas]]id, [[smaragd]]id või [[Fabergé]] poolt valmistatud hinnalised karbikesed. ** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 444 ==Luule== <poem> [[Torm]], mis üha kallab rasketele [[magnoolia]]lehtedele märtsivihma ja loobib [[rahe]]t, ([[kristall]]i [[heli]]d sinu öises [[pesa]]s üllatavad sind, ja [[kuld|kulla]] helid, mis sadestunud [[mahagon]]ist laual ja [[raamat]]ute servil; ikka hõõgub su silmalau all nagu merikarbis üks suhkrutera) [[välk]], mis värvib valgeks [[sein]]ad ja [[puu]]d ja üllatab neid selles hetkigavikus, mis on marmormanna </poem> * [[Eugenio Montale]], "Torm", tlk [[Paul-Eerik Rummo]] ja [[Aleksander Kurtna]], Looming, 1976 <poem> Kosekohina merekarp vastu südant ja kõrva kuulatan sind lapsepõline Narva </poem> * [[Velly Verev]], "Kärestikest" 3 kogus "Toetuda tuulde" (1985), lk 67 <poem> Ma olen sukelduja. Elan saarel Maakera-nimelisel - saaremees. Mu ümber meri laiub igas kaares ja täheparvi tõtleb süvavees. Ma asun siin kesk aja sügavikku ja minus endas sügavik on sees. Nii armsaks joovegi saab ajapikku, ehk uppumine küll mind ootab ees. Ning nõnda üha süvemale tihkan, et joobuksid mul iga meel ja närv, ja põhjast merekarpi tuua ihkan, kus särab tunnetus kui selge pärl. </poem> * [[Anatols Imermanis]], "Sügavikujoove", tlk [[Harald Rajamets]], rmt: "Läti uuema luule valimik" (1997), lk 53 <poem> Sääl pilkases [[pimedus|pimedas]], tummas ja tumedas, on merikarp [[valge]] ja kumav. Ma kannan ta üles, ta [[kohin]] kui [[puudutus]] ürgsest ja õrnast ühtäkki kinni mu kuuljaks saand [[kõrv]]us. ... Siis [[hea]]st eraldub [[kuri]], jääb [[must]]ast [[sõna]]st järel pelk [[kest]] ja on, nagu algaks [[maailm]] uuesti merikarbist se'st. </poem> * [[Livia Viitol]], "Merikarp", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 27 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Limused]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] ozgpqxgqzcyg7le8zwvcan6czuit53t 0 8677 135369 133362 2026-06-10T11:28:53Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135369 wikitext text/x-wiki [[File:DV307 no.50 The great fire, London June 23 1861 at 2.30am from Billingsgate.png|pisi|Frances Elizabeth Wynne (1835–1907), "Londoni suur tulekahju 23. juunil 1861"]] [[Fail:August_Malmström_Fire!.jpg|pisi|August Malmström (1829-1901), "Tuli lahti!", ''s.d.'']] [[Pilt:Makovskaya-Fire.jpg|pisi|Aleksandra Makovskaja (1837-1915), "Põlev küla", ''s.d.'']] [[Pilt:Hans_Smidth_-_En_hedebrand.png|pisi|Hans Smidth (1839–1917), "Rabapõleng", ''s.d.'']] [[Pilt:Nurit_shany_603.jpg|pisi|Nurit Shany (* 1956), "Seni", ''s.d.'']] '''Tulekahju''' ehk '''põleng''' on nende asjade [[põlemine]], mille põlemine ei ole ette nähtud. ==Proosa== * Taat [[uni|magas]] küll sellel [[päev]]al isegi [[kaks]] vihmaund, aga [[õhtu]] tuli selge kui [[klaas]] – ennustus pikk, kauakestev [[põud]]. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli [[valge]] kui klaas ja [[pilv]]etompugi ei olnud näha. [[leht|Puulehed]] närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. [[Kuusk|Kuused]] kuivasid [[punane|punaseks]] ja [[okas|okkad]] langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel [[leib]]a, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja tulekahjud möllasid igal pool. ** [[Juhan Jaik]], [https://et.wikisource.org/wiki/V%C3%B5rumaa_jutud/Vihmatark "Vihmatark"] kogust "Võrumaa jutud" * Siit-sealt [[liaan|väänkasvude]] vahelt, mis ripnesid surnud või surevatel [[puu]]del, kerkis [[suits]]u. Nende silma all hakkas üks väädipundar alt põlema ja suits tihenes. Väikesed leegid jooksid üht tüve mööda üles, pugesid läbi [[leht]]ede ja [[oks]]te, levisid ja võtsid jõudu. Tulekeel puudutas teist tüve ja lippas üles nagu [[orav]]. Suitsupilv kasvas, nõrgus läbi [[mets]]a, rullus allapoole. Tuleorav kargas [[tuul]]e tiibadele, klammerdus teise tüve külge, krabistas alla. Lehtede ja suitsu tumeda eesriide taga haaras [[tuli]] metsa oma küünte vahele ja hakkas järama. Hektarisuurune suitsulina rullus püsivalt mere poole. Leegid ja tõkestamatu tule pealetungi vaatepilt pani poisid heledasti ja erutatult hõiskama. Tuli muutus nagu metsloomaks; nagu [[jaaguar]], kes kõhuli roomab saagi poole, lähenes ta kasetaoliste noorte puukeste rivile, mis palistas roosa [[kalju]] etteulatuvat nukki. Leegid kargasid lähematele puudele ja hetkeks kohises nende okstel tulelehestik. Leegi süda kargas vilkalt üle lünga puuderivis ja siis neelas lõkendav pööris korraga terve salu. Poiste jalge ees veerand ruutmiili suurusel metsatükil möllas raevukalt suits ja tuli. Tulekahju mitmesugused hääled sulasid trummipõrinaks, mis näis vapustavat mäge ennast. ** [[William Golding]], "[[Kärbeste Jumal]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1989, lk 37-38 * Tuletõrjujate Gild oli patriitsi poolt eelmisel aastal pärast paljusid [[kaebus]]i ära keelatud. Asi oli nii, et kui sa gildiga [[leping]]u sõlmisid, kaitsti sinu maja tulekahju eest. Õnnetuseks lõi Ankh-Morporki üldine [[eetika]] varsti ka siin välja ja [[tuletõrjujad]] hakkasid salkadena loodetavate klientide maju külastama, tehes valjult märkusi nagu: "See paistab küll olevat üks väga tuleohtlik koht" ja "See läheb ilmselt nagu õlekuhi, kui üksainus tikk pillata." ** [[Terry Pratchett]], "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, 2002, lk 114 * Looduslikult süttivad metsad [[välk|välgulöögist]]. Kui [[vihm]]a sajab seejuures mõõdukalt ning looduses on pikalt valitsenud [[põud]], levib põleng suurele alale. [[Okasmets]]ade vööndis on looduslikud põlengud tavalised ja on teada vähemalt sadakond kitsalt kohastunud liiki, kes vajavad eluks põlenud puitu või [[maapind]]a, nende hulgas on nii soontaimi, samblikke, samblaid, [[putukad|putukaid]], kui ka seeni. Inimene näeb aga harjumuspärase keskkonna kadumist [---]. ** [[Anneli Palo]], "Eesti metsad", 2016, lk 108, ptk "Metsapõleng" * Lisaks rohkele tööle kujutasid georgiaanliku ajastu kodud ka ohtlikku paika. Madam Lefroyl oli näiteks õde, kes põles elusalt surnuks. Ahjus tulikuumaks muutunud [[ahjuroop]] puutus vastu õe [[kleit]]i, "mis lahvatas kohe leekidesse, kuna oli [[puuvill]]ast ja kaetud suure musliinist köögipõllega". Jane nägi kahel korral oma elus linnapõlenguid, mis panid teda muretsema oma vara pärast ja sundisid "mõtlema, mida peaksin tegema, kui juhtuma peaks kõige hullem". Ühe seesuguse tulekahju ajal Southamptonis jagas üks tema paanikasse sattunud [[naaber]] "kogu oma varanduse" laiali, kuna uskus, et maja põleb peagi maha. ** [[Lucy Worsley]], "Jane Austen ja tema kodud", tlk Krista Eek, 2018, lk 129 * [K]eskkonda on kerge kaitsta, kui see on teiste inimeste keskkond. Brasiillastel on kerge kritiseerida ühendriiklasi, kuna nad sõidavad liiga palju [[auto]]ga ja põletavad palju fossiilkütuseid. Sellepärast ongi minu moto: juhime eeskujuga. Kui [[Brasiilia]] suudaks vähendada metsatulekahjusid, mis on meie peamine CO₂-emissioonide allikas, oleks see juba suur panus. ** [[Marina Silva]], intervjuu: [https://www.americasquarterly.org/article/only-agribusiness-can-change-bolsonaros-mind-on-amazon-marina-silva-says/ "Only Agribusiness Can Change Bolsonaro’s Mind on Amazon, Marina Silva Says"] Americas Quarterly, 26. september 2019 ==Luule== <poem> [Heerold:] [[Leek]], järjest enam võimust saand, nüüd noolib juba papist laant. Ju laeni tõuseb tulekeel, ja kui see nõnda jätkub veel, siis täis saab hädakarikas ja lõõm on varsti [[sarikas]], ning [[ahervare]]ks muutub see, mis oli võrratu [[palee]]. </poem> * [[Johann Wolfgang Goethe]], "Faust", tlk [[August Sang]], 1972, lk 161 <poem> [[Kristall]]ist [[vaas]]i viskas kuldraamit [[peegel|peegli]]. Lendas [[kamin]]ast küdevast [[alkoov]]i tukk. Kahjutule taevanitõusvas leegis [[illusioon]]e ja [[tõelus]]e tähistus [[hukk]]. </poem> * [[Paul Viiding]], "Surmaratsur", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 265 <poem> [[Lamamine|Laman]] selili ja olen &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;enda meelest [[reheahi]]. &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;Üle minu käivad parred, minu päratumas keres &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;lõõmab, õhkub tulekahi. [---] &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;Mina olen reheahi, minu päratumas keres &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;hõõgub lõõmav tulekahi &nbsp;&nbsp;&nbsp;&nbsp;keset pikka ööd. </poem> * [[Bernard Kangro]], "Ajatu mälestus", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 56 (algselt luulekogus "Reheahi", 1939) ==Film== * [Kloostrivend:] Kas see on [[lõpp]]? :[Kloostriülem:] See ei ole lõpp. Kõik kestab edasi. Selle tulekahju pärast ei lõpe veel meie püha üritus. * "[[Viimne reliikvia]]", 1969 [[Kategooria:Sündmused]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] gq5ks19eftgfmvtyt5ndpiv86jjzzc4 0 16175 135350 121816 2026-06-10T09:46:33Z Pseudacorus 2604 Ümbersuunamine lehele [[Kärbeste Jumal]] 135350 wikitext text/x-wiki #suuna[[Kärbeste Jumal]] lrq2jh9dic34s4jn2cvo9fhp9eyvp3z 0 16267 135366 75656 2026-06-10T11:20:12Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135366 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * [[Lõuna-Ameerika]]s Rio Negro ääres elab rahvas, kelle päälik kannab nööri otsa aetud sõrmepaksustest [[mäekristall]]pulkadest [[peaehe|pääehet]]. Et pulgast auku läbi puurida, töötab mees ilma vahetpidamata 3 aastat. Pääliku pääehte valmistamiseks kulub ära kaks inimese põlve. Kas on ühelgi Euroopa [[vürst]]il [[kroon]]i, mida selle lihtsa kiviehte kõrvale võiks seada? Aga looduseinimene ei aima ju, et [[eurooplased|eurooplastel]] imelik arvamine on, [[aeg]] olevat [[raha]]. Pääasi on midagi kaunist teha, ükskõik kas see tema eluaeg valmis saab või mitte. ** [[Helmi Neggo]], "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust", rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne", 2013, lk 149 * Jack hakkas rääkima. :"Me peame mõtlema, kuidas siit pääseda." :Tekkis sumin. Üks väike poiss, Henry, teatas, et tahab koju. :"Ära jama," ütles Ralph hajameelselt. Ta võttis merekarbi kätte. "Minu meelest peaks meil olema [[pealik]], et me saaksime asju otsustada." :"Pealik! Pealik!" :"Pealikuks peaksin saama mina," ütles Jack otsekohese ülbusega. "sest mina olen eeslaulja ja koorivanem. Ma võtan do-dieesi välja." (lk 19) * Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul koosolekut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel vee kuldsed vastuhelgid ja poiste näod olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes [[taskulamp]]i. Nüüd aga vaatas päike külje pealt sisse ja varjud olid seal, kus nad pidid olema. :Ralphi haaras jälle see filosoofiline meeleolu, mis talle muidu nii võõras oli. Kui näod nii muutuvad, olenevalt sellest, kuidas neid valgustada — mis siis üldse on üks nägu? Mis on üldse kõik? :Ralph liigutas end kärsitult. Häda on selles, et kui sa oled pealik, pead mõtlema, pead olema tark. Aeg aga kihutab takka, ja sa pead huupi tegema mingi [[otsus]]e. See kõik paneb inimese järele mõtlema, sest [[mõte]] on väärtuslik asi, sellel on mõju... :"Ainult et mina ei oska mõtelda," leidis Ralph, seistes pealiku istme ees. "Teine asi on Põssa." :Ja juba mitmendat korda selle õhtu jooksul pidi Ralph väärtusi ümber hindama. Põssa oskas mõtelda. Ta suutis samm sammult oma paksu pea sisse tungida, aga Põssa ei olnud pealik. Tal oli küll naeruväärne keha, aga siiski olid tal [[aju]]d. Ralph oli nüüd mõtlemise eriteadlane ja oskas mõtet ka teistes ära tunda. (lk 65) * [[William Golding]], "[[Kärbeste Jumal]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1989 [[Kategooria:Elukutsed]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Poliitika]] q4zm6x3k7acmlpdastc81kro0gdwdf8 135367 135366 2026-06-10T11:22:16Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135367 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * [[Lõuna-Ameerika]]s Rio Negro ääres elab rahvas, kelle päälik kannab nööri otsa aetud sõrmepaksustest [[mäekristall]]pulkadest [[peaehe|pääehet]]. Et pulgast auku läbi puurida, töötab mees ilma vahetpidamata 3 aastat. Pääliku pääehte valmistamiseks kulub ära kaks inimese põlve. Kas on ühelgi Euroopa [[vürst]]il [[kroon]]i, mida selle lihtsa kiviehte kõrvale võiks seada? Aga looduseinimene ei aima ju, et [[eurooplased|eurooplastel]] imelik arvamine on, [[aeg]] olevat [[raha]]. Pääasi on midagi kaunist teha, ükskõik kas see tema eluaeg valmis saab või mitte. ** [[Helmi Neggo]], "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust", rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne", 2013, lk 149 * Jack hakkas rääkima. :"Me peame mõtlema, kuidas siit pääseda." :Tekkis sumin. Üks väike [[poiss]], Henry, teatas, et tahab koju. :"Ära jama," ütles Ralph hajameelselt. Ta võttis [[merekarp|merekarbi]] kätte. "Minu meelest peaks meil olema pealik, et me saaksime asju otsustada." :"Pealik! Pealik!" :"Pealikuks peaksin saama mina," ütles Jack otsekohese [[ülbus]]ega. "sest mina olen eeslaulja ja koorivanem. Ma võtan do-dieesi välja." (lk 19) * Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul [[koosolek]]ut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel [[vesi|vee]] kuldsed vastuhelgid ja poiste [[näod]] olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes [[taskulamp]]i. Nüüd aga vaatas [[päike]] külje pealt sisse ja [[varjud]] olid seal, kus nad pidid olema. :Ralphi haaras jälle see filosoofiline meeleolu, mis talle muidu nii võõras oli. Kui näod nii muutuvad, olenevalt sellest, kuidas neid valgustada — mis siis üldse on üks nägu? Mis on üldse kõik? :Ralph liigutas end kärsitult. Häda on selles, et kui sa oled pealik, pead [[mõtlemine|mõtlema]], pead olema [[tarkus|tark]]. Aeg aga kihutab takka, ja sa pead huupi tegema mingi [[otsus]]e. See kõik paneb inimese järele mõtlema, sest [[mõte]] on väärtuslik asi, sellel on mõju... :"Ainult et mina ei oska mõtelda," leidis Ralph, seistes pealiku istme ees. "Teine asi on Põssa." :Ja juba mitmendat korda selle õhtu jooksul pidi Ralph väärtusi ümber hindama. Põssa oskas mõtelda. Ta suutis samm sammult oma paksu pea sisse tungida, aga Põssa ei olnud pealik. Tal oli küll naeruväärne [[keha]], aga siiski olid tal [[aju]]d. Ralph oli nüüd mõtlemise eriteadlane ja oskas mõtet ka teistes ära tunda. (lk 65) * [[William Golding]], "[[Kärbeste Jumal]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1989 [[Kategooria:Elukutsed]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Poliitika]] bz0gooi9bsfdso094jrv1l38isv3fr2 0 16346 135375 123396 2026-06-10T11:48:02Z Pseudacorus 2604 135375 wikitext text/x-wiki [[File:Paradox.jpg|thumb|Vabandus nii eelnevate kui ka viimase sõnumi eest seinal]] ==Proosa== * Jack jättis oma keerutamise ja jäi Ralphi ette seisma. Ta karjus: :"Hea küll! Hea küll!" :Ta vaatas Põssat, kütte, Ralphi. :"Mul on kahju, et nii läks. Et [[tuli]] kustus! Olgu. Ma..." :Ta ajas end sirgu. :"...Ma palun vabandust." :Sumin küttide hulgas kõneles imetlusest, mida niisugune üllas [[käitumine]] äratas. Nad näisid ilmselt arvamisel olevat, et Jacki tegu oli ilus ja et ta oli end oma [[suuremeelsus|suuremeelse]] vabandusega puhtaks pesnud ja Ralphi samas kuidagi ebamääraselt [[süüdlane|süüdlaseks]] teinud. Nad ootasid temalt samaväärselt peenetundelist [[vastus]]t. Aga Ralph ei saanud oodatud sõna suust. Süüteole lisandus nüüd veel see [[sõna]]dega vehklemine. Tuli oli kustunud, [[laev]] läinud. * [[William Golding]], "Kärbeste Jumal", tlk [[Henno Rajandi]], 1989, lk 60-61 * Samas jäävad sõnumid tihti vastukäivaiks. Elame ajal, mil osaliselt on veel käibel endised [[stereotüüp]]sed väärtused, aga paralleelselt on pildil ''femvertising'', mis tekitab teatavat [[kakofoonia]]t. Ole [[võimestamine|võimestatud]] – milleks piisab "sina ise" olemisest –, aga osta see toode, milleks on näiteks Dove'i nahka pinguldav [[kreem]] või hoopis Pantene'i [[šampoon]]. Aga kui me saame olla meie ise, kaob ka müügiargument. Rääkimata sellest, et Pantene'i "Sorry, Not Sorry" õpetab, et nüüd peaksid naised olema ''sorry'' ka selle eest, et nad on ''sorry''. Ehk siis pane see feministisärk selga (kusjuures, pluss-suuruses sõbranna ütleb, et tema neisse kirjaga "love yourself" ja "feminist" T-särkidesse ei mahu), aga ole pigem ikka see enda eest hoolitsev feminist, mitte see tüütu, kes aina [[võrdõiguslikkus]]est jaurab. Ole ''bossy'', enesekindel, läikivate juustega, pingul nahaga, [[Naeratus|naerata]] rohkem – ei oot, ära naerata rohkem, see on ju see vana sõnum –, ''don't be sorry''! ** [[Jaana Davidjants]], [https://www.muurileht.ee/femvertising-ehk-feministlikus-t-sargis-klaaslae-vastu/ "''Femvertising'' ehk Feministlikus T-särgis klaaslae vastu"], Müürileht, 9. november 2020 [[Kategooria:Tegevused]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Kommunikatsioon]] aqnpk0jk3hib593jrw6b6lqocbvs8gq 0 20546 135371 102932 2026-06-10T11:36:34Z Pseudacorus 2604 135371 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Lõuna ajal sündisid võõristavad asjad. Sädelev [[meri]] kerkis üles, lagunes uskumatult iseäralikeks üksikpindadeks. Korallriff ja selle kõrgematele kühmudele klammerduvad üksikud kidurad [[palm]]id ujusid kõrgele taevasse, virvendasid, pudenesid tükkideks, libisesid nagu vihmapiisad mööda traati või paljunesid nagu mingis imelikus [[peegel|peeglite]] reas. Mõnikord kangastus maa seal, kus teda muidu ei olnud, ja haihtus siis laste silma all nagu [[seebimull]]. Põssa kuulutas selle kõik õpetatult "miraažiks", ning kuna ükski [[poiss]] ei pääsenud rifile, sest vahepealses mereribas varitsesid [[hai]]d, harjusid nad nende [[müsteerium]]idega ära ega pannud neid enam tähelegi — just niisamuti nagu nad [[õhtu]]l ei märganud imelisi tukslevaid [[täht]]i. Lõuna paiku sulasid need pettepildid taevasse, kust [[päike]] alla vaatas nagu vihane [[silm]]. [[Pärastlõuna]]ks kadus miraaž ning [[silmapiir]] muutus ikka puhtamaks ja [[sinine|sinisemaks]], sedamööda kuidas päike madalamale vajus. ** [[William Golding]], "Kärbeste Jumal", tlk [[Henno Rajandi]], 1989, lk 49 ==Luule== <poem> Kui kaua [[kõrb]]es kõndind omaette näed [[karavan]]e, palme, [[minarett]]e, tead, et su meeli [[Võrgutamine|võrgutab]] miraaž. Kuid [[tõelus]]ena haarad [[Enesepettus|endapette]] ja ruttu neelad [[õnn]]e mõrkja sette ja hetkeks sulle kuulubki [[oaas]]. </poem> * [[Artur Alliksaar]], "Janud" 6, rmt: "Päikesepillaja" (3. tr 1997), lk 46 [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Optika]] tiak8n2z1rpdl9rdiy14hy72i9y130i 0 20957 135348 126662 2026-06-10T09:17:18Z Pseudacorus 2604 /* Kirjandus */ 135348 wikitext text/x-wiki [[Fail:Beelzebub.png|pisi|Beltsebul, autor Jacques Collin de Plancy, 1863]] '''Peltsebul''' ehk '''Beltsebul''' on Euroopa kristlikus mütoloogias võimas [[deemon]], üks seitsmest põrguvürstist. Nimi pärineb [[Vana Testament|Vanast Testamendist]], kus see kujul Beelzebub või Baalzebub tähistas deemonit, kelleks [[juudid]] pidasid sarnase, kuid tõenäoliselt mõnevõrra erineva nimega kaanani jumalat. Kristlikes kirjutistes on Peltsebuli samastatud ka [[Saatan]]aga ning tema nimele omistatud tähendus "kärbeste isand". == Proosa == * Ainult üks väike kartus võiks maad võtta. Te teate, [[teadus]] püüab [[elu]] ja ka [[hing]]e mehaaniliselt seletada, ning kes võiks selle vastu midagi öelda. Ehk on elu tõepoolest ainult mehaanika, tehnika? Aga siis võime ehk lõpuks nii täieliku masina leida, millele [[Tehisintellekt|elu hing sisse tuleb]]. See oleks Beeltsebub, kelle meie ise välja kutsunud ja kelle taltsutamiseks meil puudub jõud. ** [[A. H. Tammsaare]], "Masin masina vastu", rmt: "Sõjamõtted" (1919), lk 50–51 ==Kirjandus== * [[William Golding]], "[[Kärbeste Jumal]]", tlk [[Henno Rajandi]], 1989 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Väljamõeldud olendid]] aw103p7ho5r0gnd0rb1md0juu6xdgr9 0 25974 135347 2026-06-09T22:38:10Z ~2026-33932-70 5623 Uus lehekülg: ''''Kristjan Haljak''' (sündinud 3. oktoobril 1990) on eesti luuletaja ja tõlkija. == Soma pneumatikon == :Juhtub mõnikord, et keeruliste [[küsimus]]te lahendamisel [[aabits|aabitsatõed]] unustatakse. :/.../ :Mõnikord näib mulle, et hooti purskub mu avatud [[veen]]idest [[Veri|verd]]. :See on nagu ühtlases [[rütm]]is nuuksuv [[Purskkaev|fontään]]. == Välislingid == *https://www.vikerkaar.ee/soma-pneumatikon/' 135347 wikitext text/x-wiki '''Kristjan Haljak''' (sündinud 3. oktoobril 1990) on eesti luuletaja ja tõlkija. == Soma pneumatikon == :Juhtub mõnikord, et keeruliste [[küsimus]]te lahendamisel [[aabits|aabitsatõed]] unustatakse. :/.../ :Mõnikord näib mulle, et hooti purskub mu avatud [[veen]]idest [[Veri|verd]]. :See on nagu ühtlases [[rütm]]is nuuksuv [[Purskkaev|fontään]]. == Välislingid == *https://www.vikerkaar.ee/soma-pneumatikon/ t02ajvz1rky5xeozkr7gr5bberld2a1 0 25975 135349 2026-06-10T09:43:36Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '"'''Kärbeste Jumal'''" (''Lord of the Flies'') on William Goldingi romaan, mis ilmus 1954. aastal. Eesti keelde on romaani tõlkinud [[Henno Rajandi]]. ==Tsitaate== William Golding, "Kärbeste Jumal. Mereristsed", tlk Henno Rajandi, Eesti Raamat, 1989 * Ralph taipas asja mõtet ja puhus [[diafragma]]ga. Kohe hakkas karp kõlama. [[Palm]]ide all kõmas sügav kare heli, tungis läbi metsapadriku ja kajas vastu mäe [[roosa]]delt [[graniit]]nõlvadelt. Puulatvadest tõusi...' 135349 wikitext text/x-wiki "'''Kärbeste Jumal'''" (''Lord of the Flies'') on William Goldingi romaan, mis ilmus 1954. aastal. Eesti keelde on romaani tõlkinud [[Henno Rajandi]]. ==Tsitaate== William Golding, "Kärbeste Jumal. Mereristsed", tlk Henno Rajandi, Eesti Raamat, 1989 * Ralph taipas asja mõtet ja puhus [[diafragma]]ga. Kohe hakkas karp kõlama. [[Palm]]ide all kõmas sügav kare heli, tungis läbi metsapadriku ja kajas vastu mäe [[roosa]]delt [[graniit]]nõlvadelt. Puulatvadest tõusis linnupilv, kuskil kiunatas keegi ja põgenes läbi [[põõsas]]te. :Ralph võttis karbi suult. :"Maru!" :Tema enda hääl kõlas pärast karbi karmi kõma nagu sosin. Ralph tõstis karbi uuesti suu juurde ja puhus jälle. Uuesti kõlas sama heli. Ja siis, kui ta puhus tugevamini, hüppas karbi hääl [[oktaav]]i võrra kõrgemale ning muutus teravaks vileks, mis oli veelgi läbilõikavam. Põssa hüüdis midagi, õnnelik [[nägu]] peas, prilliklaasid välkumas. [[Linnud]] kädistasid, väikesed loomakesed sibasid laiali. Ralphil sai õhk otsa, heli langes oktaavi võrra, muutus madalaks põrinaks, vaibus kahinaks. :Karp vaikis. Läikiv elevandiluu. Ralphi nägu oli õhupuudusest punane. Taevas [[saar]]e kohal oli täis lindude kisa ja vastukajasid. (lk 15) * Lapsed, kes üksikult või paarikaupa [[rand]]a mööda lähenesid, muutusid korrapealt nähtavaks, kui nad põuaudu piiri ületasid ja liivakaldale jõudsid. Kõigepealt tabas vaataja pilk musta [[nahkhiir]]etaolise sünnitise, mis siples [[liiv]]al, ja alles hiljem märkas ta [[keha]] selle kohal. Nahkhiir oli lapse [[vari]], mis püstloodis langeva [[päike]]se all kahanes ruttavate jalgade ees väikeseks laigukeseks. (lk 16) * Jack hakkas rääkima. :"Me peame mõtlema, kuidas siit pääseda." :Tekkis sumin. Üks väike poiss, Henry, teatas, et tahab koju. :"Ära jama," ütles Ralph hajameelselt. Ta võttis merekarbi kätte. "Minu meelest peaks meil olema [[pealik]], et me saaksime asju otsustada." :"Pealik! Pealik!" :"Pealikuks peaksin saama mina," ütles Jack otsekohese ülbusega. "sest mina olen eeslaulja ja koorivanem. Ma võtan do-dieesi välja." (lk 19) * Saarel oli umbkaudu [[laev]]a kuju. (lk 24) * "[[Siga|Seal]] peab kõri maha võtma," ütles Ralph õhinal, "alati räägitakse, et seal tuleb kõri maha võtta." :"Seal peab kõri maha lõikama ja [[veri|vere]] välja laskma," ütles Jack. "Muidu ei kõlba [[liha]] süüa." :"Aga miks sa siis ei torganud?" :Nad teadsid väga hästi, miks — sellepärast, et nii õudne oli [[nuga]] langetada ja torgata elavasse ihusse, sellepärast, et verd näha on hirmus. :"Ma pidin just torkama," õiendas Jack. Ta sammus kõige ees ja teised ei näinud ta nägu. "Ma otsisin parajat kohta. Järgmine kord!..." (lk 26) * [Ralph:] "Meil on uusi [[seadus]]i vaja. Kus on karp, seal on [[koosolek]]. Ükskõik, kas siin üleval või seal all." :Poisid olid nõus. Põssa tegi suu lahti ja tahtis rääkima hakata, aga tabas Jacki [[pilk|pilgu]] ja jäi vait. Jack sirutas käe, võttis karbi ja tõusis püsti, hoides õrna eset ettevaatlikult oma nõgises peos. :"Ma olen Ralphiga nõus. Meil peavad olema seadused ja neid tuleb täita. Me pole lõpuks metslased. Me oleme [[inglased]]. Ja inglased on igas asjas kõige esimesed. Seepärast me peame tegema, mis on õige." (lk 36) * Siit-sealt [[liaan|väänkasvude]] vahelt, mis ripnesid surnud või surevatel [[puu]]del, kerkis [[suits]]u. Nende silma all hakkas üks väädipundar alt põlema ja suits tihenes. Väikesed leegid jooksid üht tüve mööda üles, pugesid läbi [[leht]]ede ja [[oks]]te, levisid ja võtsid jõudu. Tulekeel puudutas teist tüve ja lippas üles nagu [[orav]]. Suitsupilv kasvas, nõrgus läbi [[mets]]a, rullus allapoole. Tuleorav kargas [[tuul]]e tiibadele, klammerdus teise tüve külge, krabistas alla. Lehtede ja suitsu tumeda eesriide taga haaras [[tuli]] metsa oma küünte vahele ja hakkas järama. Hektarisuurune suitsulina rullus püsivalt mere poole. Leegid ja tõkestamatu tule pealetungi vaatepilt pani poisid heledasti ja erutatult hõiskama. Tuli muutus nagu metsloomaks; nagu [[jaaguar]], kes kõhuli roomab saagi poole, lähenes ta kasetaoliste noorte puukeste rivile, mis palistas roosa [[kalju]] etteulatuvat nukki. Leegid kargasid lähematele puudele ja hetkeks kohises nende okstel tulelehestik. Leegi süda kargas vilkalt üle lünga puuderivis ja siis neelas lõkendav pööris korraga terve salu. Poiste jalge ees veerand ruutmiili suurusel metsatükil möllas raevukalt suits ja tuli. [[Tulekahju]] mitmesugused hääled sulasid trummipõrinaks, mis näis vapustavat mäge ennast. (lk 37-38) * Ralph lebas selili, vaadates palmilatvu ja taevast. :"Koosolekud. Koosolekuid pidama oleme kanged mehed. Iga päev. Kaks korda päevas. Muudkui räägime." Ta upitas ennast küünarnukile. "Usud, kui ma praegu karpi puhun, liduvad kõik siia. Sa tead, kui pühalikud me siis oleme. Ja mõni ütleb, et peaksime ehitama reaktiivi või allveelaeva või televiisori. Kui koosolek on läbi, töötavad nad viis minutit, ja lähevad siis hulkuma või küttima." :Jack punastas. :"Meil on liha vaja." :"Noh, siiamaani pole veel midagi saadud. Ja [[onn]]e on ka vaja. Muuseas, sinu ülejäänud kütid tulid juba mitme tunni eest tagasi. Nad läksid ujuma." (lk 43) * Lõuna ajal sündisid võõristavad asjad. Sädelev [[meri]] kerkis üles, lagunes uskumatult iseäralikeks üksikpindadeks. Korallriff ja selle kõrgematele kühmudele klammerduvad üksikud kidurad palmid ujusid kõrgele taevasse, virvendasid, pudenesid tükkideks, libisesid nagu vihmapiisad mööda traati või paljunesid nagu mingis imelikus [[peegel|peeglite]] reas. Mõnikord kangastus maa seal, kus teda muidu ei olnud, ja haihtus siis laste silma all nagu [[seebimull]]. Põssa kuulutas selle kõik õpetatult "[[miraaž]]iks", ning kuna ükski poiss ei pääsenud rifile, sest vahepealses mereribas varitsesid [[hai]]d, harjusid nad nende [[müsteerium]]idega ära ega pannud neid enam tähelegi — just niisamuti nagu nad [[õhtu]]l ei märganud imelisi tukslevaid [[täht]]i. Lõuna paiku sulasid need pettepildid taevasse, kust päike alla vaatas nagu vihane silm. Pärastlõunaks kadus miraaž ning [[silmapiir]] muutus ikka puhtamaks ja sinisemaks, sedamööda kuidas päike madalamale vajus. (lk 49) * Roger kummardus, võttis maast [[kivi]], sihtis ja viskas Henry poole, hoidudes teda siiski tabamast. Kivi, see aja mõttetu mälestusmärk, kukkus vette Henryst viis jardi vasakul. Roger korjas peotäie kive ja hakkas loopima. Ometi püsis Henry ümber umbes kuuejardise läbimõõduga ala, kuhu Roger ei julgenud visata. Vahele segas endise elu nähtamatu, kuid siiski tugev [[tabu]]. Kükitava [[laps]]e ümber oli vanemate, [[kool]]i, [[politseinik]]e ja seaduse kaitse vöönd. Rogeri kätt hoidis tagasi [[tsivilisatsioon]], mis ise ei teadnud temast midagi ja seisis [[varemed|varemeis]]. (lk 52) * Jack põlvitas maha, veega täidetud [[pähklikoor|pähklipoolik]] käes. Ta näole langes ümmargune päikeselaik ja veest peegeldus vastu midagi kirevat. Ta vaatas hämmastunult — see polnud tema, vaid mingi hirmuäratav [[võõras]]. Siis kallas ta vee maha ja kargas erutatult naerdes püsti. Tema soonine kogu tiigi kaldal kandis [[mask]]i, mis köitis poiste pilku ja kohutas neid. Ta hakkas [[tants]]ima ja ta [[naer]] muutus verejanuliseks korskamiseks. Ta kargas Billi poole ja mask muutus nüüd omaette olevuseks, kelle taga peitus Jack, vabanenud [[häbi]]tundest ja [[väärikus]]est. Puna-valge-must nägu sööstis läbi õhu ja tantsiskles Billi poole. Bill hüppas naeruga tagasi, jäi aga siis äkki vait ja pani läbi põõsaste plehku. (lk 53) * Jack jättis oma keerutamise ja jäi Ralphi ette seisma. Ta karjus: :"Hea küll! Hea küll!" :Ta vaatas Põssat, kütte, Ralphi. :"Mul on kahju, et nii läks. Et tuli kustus! Olgu. Ma..." :Ta ajas end sirgu. :"...Ma palun vabandust." :Sumin küttide hulgas kõneles imetlusest, mida niisugune üllas käitumine äratas. Nad näisid ilmselt arvamisel olevat, et Jacki tegu oli ilus ja et ta oli end oma suuremeelse vabandusega puhtaks pesnud ja Ralphi samas kuidagi ebamääraselt süüdlaseks teinud. Nad ootasid temalt samaväärselt peenetundelist vastust. Aga Ralph ei saanud oodatud sõna suust. Süüteole lisandus nüüd veel see [[sõna]]dega vehklemine. Tuli oli kustunud, laev läinud. (lk 60-61) * Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul koosolekut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel vee kuldsed vastuhelgid ja poiste näod olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes [[taskulamp]]i. Nüüd aga vaatas päike külje pealt sisse ja varjud olid seal, kus nad pidid olema. :Ralphi haaras jälle see filosoofiline meeleolu, mis talle muidu nii võõras oli. Kui näod nii muutuvad, olenevalt sellest, kuidas neid valgustada — mis siis üldse on üks nägu? Mis on üldse kõik? :Ralph liigutas end kärsitult. Häda on selles, et kui sa oled pealik, pead mõtlema, pead olema tark. Aeg aga kihutab takka, ja sa pead huupi tegema mingi [[otsus]]e. See kõik paneb inimese järele mõtlema, sest [[mõte]] on väärtuslik asi, sellel on mõju... :"Ainult et mina ei oska mõtelda," leidis Ralph, seistes pealiku istme ees. "Teine asi on Põssa." :Ja juba mitmendat korda selle õhtu jooksul pidi Ralph väärtusi ümber hindama. Põssa oskas mõtelda. Ta suutis samm sammult oma paksu pea sisse tungida, aga Põssa ei olnud pealik. Tal oli küll naeruväärne keha, aga siiski olid tal [[aju]]d. Ralph oli nüüd mõtlemise eriteadlane ja oskas mõtet ka teistes ära tunda. (lk 65) * [Põssa:] "Iga asja jaoks on [[arst]], isegi selle jaoks, mis teil peas on. Te ei arva ometi, et me peaksime kogu aeg asja ees, teist taga [[hirm]]u tundma? Elu on teaduslik," ütles Põssa võimukalt. "Vaat niimoodi. Mõne aasta pärast, kui [[sõda]] on möödas, lendavad inimesed [[Marss|Marsile]] ja tagasi. Ma tean, et ei ole mingeid elukaid — küüntega ja nii edasi, ja ma tean, et hirmu ka ei ole." :Põssa tegi pausi. :"Kui me just..." :Ralph niheles rahutult. :"Mis kui?" :"Kui me just inimesi ei pea kartma." (lk 70) * "Võib-olla," ütles ta, "võib-olla on elukas tõesti olemas." :Koosolek karjus raevukalt vastu ja Ralph tõusis hämmastunult püsti. :"Sina, Simon? Sina usud seda?" :"Ma ei tea," ütles Simon. Südamepekslemine tikkus teda lämmatama. "Aga..." :Puhkes torm. :"Istu maha!" :"Ole vait!" :"Võtke talt karp ära!" :"Lollakas!" :"Vait!" :Ralph karjus: :"Kuulake teda. Tal on karp!" :"Ma mõtlen, et... Võib-olla pole see midagi muud kui meie ise." :"Ogar!" :See viimane tuli Põssalt, kes unustas ehmatusega oma väärikuse. Simon jätkas: :"Võib-olla me ise just nagu..." :Simon jäi tummaks meeleheitlikust püüdest seletada inimsoo ürgset tõbe. Siis välgatas [[inspiratsioon]]. :"Mis on kõige jõledam asi üldse?" :Mõistmatus [[vaikus]]es, mis sellele [[küsimus]]ele järgnes, pillas Jack üheainsa ja toore silbi. Kergendustunne tuli nagu [[orgasm]]. Väiksed, kes jälle olid roninud pöörlevale rondile, kukkusid uuesti maha ega hoolinud enam millestki. Kütid möirgasid lõbu pärast. :Simoni pingutus varises põrmuks. (lk 74-75) * "Puhu karpi, Ralph!" :Põssa oli nii lähedal, et Ralph nägi ta ainukese prilliklaasi välgatust. :"Mis saab tulest? Kas nad siis tõesti ei taipa?" :"Sa pead nüüd kindla käega olema. Pane nad tegema seda, mida sina tahad." :Ralph vaatas kaalutlevalt nagu inimene, kes ütleb üles [[teoreem]]i: :"Kui ma praegu puhun ja nad ei tule tagasi, oleme omadega läbi. Me ei suuda enam tuld üleval hoida. Me muutume loomadeks. Ja meid ei päästeta siit iialgi." :"Kui sa ei puhu, oleme niikuinii varsti loomad. Ma ei näe, mis nad teevad, aga ma kuulen." (lk 77) * "Ma kardan Jacki," ütles Põssa, "ja sellepärast ma teda tunnengi. Kui sa kedagi kardad, siis hakkad teda vihkama ja mõtled tahes-tahtmata kogu aeg tema peale. Katsud endale selgeks teha, et ta on tegelikult täitsapoiss, aga kui sa teda jälle näed... See on nagu [[astma]], paneb hinge kinni. Tead, Ralph, ma ütlen sulle. Ta vihkab sind ka." :"Mind. Mispärast mind?" :"Ei tea. Sa tõmbasid ta tule pärast liistule. Ja sina oled pealik, tema ei ole." :"Tema just ongi pealik. Jack Merridew." :"Ma olen palju haige olnud ja lamanud ja mul on aega olnud mõtelda. Ma tunnen inimesi. Ja ma tunnen ennast ka. Ja teda. Sulle ta ei saa midagi teha. Aga kui sa ise taganed, on ta kohe järgmise kallal. Ja see olen mina." (lk 78) * Siin, peaaegu veepinnaga ühel tasemel, võis jälgida ulgumerelainete lakkamatut õõtsuvat rändu. [[Laine]]d olid mitme miili laiused — need polnud ilmselt mitte murdlained ega madala vee teravad harjad. Nad rändasid saarest mööda, nagu ei märkakski nad seda, nagu oleks neil hoopis tähtsamaid asju ajada. Edasiliikumist õieti nagu polnudki — kogu [[ookean]] tõusis ja vajus ühekorraga. Nüüd tõmbus meri kulinal tagasi, jättis maha [[kärestik]]ke ja [[juga]]sid, alanes kaljude vahet ja surus mererohu lidukile nagu läikivad märjad juuksed. Siis peatus ta, kogus jõudu ja tõusis jälle möirates, ujutas tõrjumatult üle väikesed neemed ja maaninad, ronis mööda madalat kaldakaljut üles, sirutas lõpuks vahuse käsivarre kitsasse kurusse ja rauges oma pritsmesõrmi liputades Ralphist umbes sammu kaugusel. :Laine laine järel vaatas Ralph seda tõusu ja langust, kuni mere [[avarus]] ta aju tuimaks tegi ja see peaaegu piiritu vesi vähehaaval kogu tähelepanu endale tõmbas. See oli, mis lahutas, see oli barjäär. Saare teisel küljel, mis keskpäeval miraažidesse mähkus ja mida kaitses kilbina vaikne [[laguun]], võis unistada pääsemisest. Aga siin, kus sa seisid silm silma vastu töntsi, halastamatu ookeaniga, lahutavale miilidega, rõhuti sind maha, sa olid abitu, olid hukkumisele määratud, olid... (lk 92) * Simon istus, pea pisut kuklasse kallutatud. Ta ei suutnud oma pilku lahti kiskuda ja Kärbeste Jumal hõljus õhus ta silme ees. :"Mis sa siin üksinda teed? Kas sa mind ei karda?" :Simon judises. :"Siin ei ole sul kelleltki abi loota. Peale minu. Ja mina olengi Koletis." :Simoni suu liikus ja kujundas kuuldavad sõnad: :"[[Seapea]] teiba otsas." :"Ajab naerma, et mõnede meelest on Koletis midagi niisugust, mille peale saab jahti pidada ja keda saab tappa," ütles pea. Hetkeks kaikusid mets ja kõik muud kuidagipidi armsad paigad teeseldud naerust. "Ah et sa teadsid seda? Et ma olen osa sinust endast? Nii lähedal, lähedal, lähedal! Et mina olengi [[põhjus]], miks asjad ei edene? Et nad on, nagu nad on?" :Jälle kaikus naer. :"Jätame selle jutu," ütles Kärbeste Jumal. "Mine aga teiste juurde tagasi ja teeme, nagu poleks midagi olnud." :Simoni pea tudises. Ta silmad olid poolkinni, nagu ahviks ta järele toda jälkust seal teiba otsas. Ta mõistis, et haigushoog on tulemas. Kärbeste Jumal paisus nagu [[õhupall]]. (lk 120) * Ilma erilise veendumuseta lohutas ta end oletusega, et ehk jätavad nad ta rahule, vahest kuulutavad lindpriiks. Siis aga haaras teda jälle saatuslik, vastuvaidlematu teadmine. Karbi purunemine ja Põssa ning Simoni surm lasusid saare kohal nagu aur. Need võõbatud metslased lähevad ikka kaugemale ja kaugemale. Ja lisaks oli olemas too määratlematu side tema enda ja Jacki vahel. Seepärast ei anna Jack talle iialgi asu, mitte iialgi. (lk 154) * Pealuu vaatas Ralphi, nagu teaks ta vastust kõigile küsimustele, ei tahaks aga midagi ütelda. Ralphi valdas haiglane hirm ja viha. Metsikult virutas ta rusikaga jõleda asja pihta, mis ta ees seisis. See viipus nagu mänguasi ja jõnksatas tagasi, irvitades talle ikka jälle näkku, nii et Ralph lõi ta uppi ja karjatas jälkusest. Siis pistis ta marraskil sõrmenukid suhu ja silmitses paljast ritva. Kaheks tükiks lagunenud pealuu lebas maas. Ta irve oli nüüd kuue jala laiune. Ralph väänas võbiseva teiba kaljupraost välja ja hoidis seda nagu oda enda ja valgele jäänuste vahel. Siis läks ta tagurpidi minema, pööramata pilku pealuult, mis maas lebades ikka veel taeva poole irvitas. (lk 155) * [[Ohvitser]] pöördus jälle Ralphi poole. :"Me võtame teid kaasa. Kui palju teid siin on?" :Ralph kehitas õlgu. Ohvitser vaatas temast mööda, võõbatud poistesalga poole. :"Kes siin ninamees on?" :"Mina," ütles Ralph valjusti. :Üks jõnglane, kes kandis iseäraliku musta mütsi jäänuseid, katkised prillid vööl, nõksatas ettepoole, aga mõtles nähtavasti ümber ja jäi vaikselt seisma. :"Me nägime teie suitsu. Nii et te ei tea siis, kui palju teid siin on?" :"Ei, sir." :Ohvitser kujutles endamisi saare läbiotsimist, mis tal ees seisis. "Mina oleksin küll arvanud," ütles ta, "et kamp inglise poisse... te olete ju kõik inglased... näitab ennast paremast küljest... see tähendab..." :"Alguses oligi nii," vastas Ralph, "enne kui..." :Ta jäi vait. (lk 168) qsoh3t8q8iw2w8ptfol5c33ke6n04pz 135351 135349 2026-06-10T09:49:13Z Pseudacorus 2604 135351 wikitext text/x-wiki "'''Kärbeste Jumal'''" (''Lord of the Flies'') on William Goldingi romaan, mis ilmus 1954. aastal. Eesti keelde on romaani tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tõlge ilmus esmakordselt 1964. aastal ja sellest on tehtud mitu kordustrükki. ==Tsitaate== William Golding, "Kärbeste Jumal. Mereristsed", tlk Henno Rajandi, Eesti Raamat, 1989 * Ralph taipas asja mõtet ja puhus [[diafragma]]ga. Kohe hakkas karp kõlama. [[Palm]]ide all kõmas sügav kare heli, tungis läbi metsapadriku ja kajas vastu mäe [[roosa]]delt [[graniit]]nõlvadelt. Puulatvadest tõusis linnupilv, kuskil kiunatas keegi ja põgenes läbi [[põõsas]]te. :Ralph võttis karbi suult. :"Maru!" :Tema enda hääl kõlas pärast karbi karmi kõma nagu sosin. Ralph tõstis karbi uuesti suu juurde ja puhus jälle. Uuesti kõlas sama heli. Ja siis, kui ta puhus tugevamini, hüppas karbi hääl [[oktaav]]i võrra kõrgemale ning muutus teravaks vileks, mis oli veelgi läbilõikavam. Põssa hüüdis midagi, õnnelik [[nägu]] peas, prilliklaasid välkumas. [[Linnud]] kädistasid, väikesed loomakesed sibasid laiali. Ralphil sai õhk otsa, heli langes oktaavi võrra, muutus madalaks põrinaks, vaibus kahinaks. :Karp vaikis. Läikiv elevandiluu. Ralphi nägu oli õhupuudusest punane. Taevas [[saar]]e kohal oli täis lindude kisa ja vastukajasid. (lk 15) * Lapsed, kes üksikult või paarikaupa [[rand]]a mööda lähenesid, muutusid korrapealt nähtavaks, kui nad põuaudu piiri ületasid ja liivakaldale jõudsid. Kõigepealt tabas vaataja pilk musta [[nahkhiir]]etaolise sünnitise, mis siples [[liiv]]al, ja alles hiljem märkas ta [[keha]] selle kohal. Nahkhiir oli lapse [[vari]], mis püstloodis langeva [[päike]]se all kahanes ruttavate jalgade ees väikeseks laigukeseks. (lk 16) * Jack hakkas rääkima. :"Me peame mõtlema, kuidas siit pääseda." :Tekkis sumin. Üks väike poiss, Henry, teatas, et tahab koju. :"Ära jama," ütles Ralph hajameelselt. Ta võttis merekarbi kätte. "Minu meelest peaks meil olema [[pealik]], et me saaksime asju otsustada." :"Pealik! Pealik!" :"Pealikuks peaksin saama mina," ütles Jack otsekohese ülbusega. "sest mina olen eeslaulja ja koorivanem. Ma võtan do-dieesi välja." (lk 19) * Saarel oli umbkaudu [[laev]]a kuju. (lk 24) * "[[Siga|Seal]] peab kõri maha võtma," ütles Ralph õhinal, "alati räägitakse, et seal tuleb kõri maha võtta." :"Seal peab kõri maha lõikama ja [[veri|vere]] välja laskma," ütles Jack. "Muidu ei kõlba [[liha]] süüa." :"Aga miks sa siis ei torganud?" :Nad teadsid väga hästi, miks — sellepärast, et nii õudne oli [[nuga]] langetada ja torgata elavasse ihusse, sellepärast, et verd näha on hirmus. :"Ma pidin just torkama," õiendas Jack. Ta sammus kõige ees ja teised ei näinud ta nägu. "Ma otsisin parajat kohta. Järgmine kord!..." (lk 26) * [Ralph:] "Meil on uusi [[seadus]]i vaja. Kus on karp, seal on [[koosolek]]. Ükskõik, kas siin üleval või seal all." :Poisid olid nõus. Põssa tegi suu lahti ja tahtis rääkima hakata, aga tabas Jacki [[pilk|pilgu]] ja jäi vait. Jack sirutas käe, võttis karbi ja tõusis püsti, hoides õrna eset ettevaatlikult oma nõgises peos. :"Ma olen Ralphiga nõus. Meil peavad olema seadused ja neid tuleb täita. Me pole lõpuks metslased. Me oleme [[inglased]]. Ja inglased on igas asjas kõige esimesed. Seepärast me peame tegema, mis on õige." (lk 36) * Siit-sealt [[liaan|väänkasvude]] vahelt, mis ripnesid surnud või surevatel [[puu]]del, kerkis [[suits]]u. Nende silma all hakkas üks väädipundar alt põlema ja suits tihenes. Väikesed leegid jooksid üht tüve mööda üles, pugesid läbi [[leht]]ede ja [[oks]]te, levisid ja võtsid jõudu. Tulekeel puudutas teist tüve ja lippas üles nagu [[orav]]. Suitsupilv kasvas, nõrgus läbi [[mets]]a, rullus allapoole. Tuleorav kargas [[tuul]]e tiibadele, klammerdus teise tüve külge, krabistas alla. Lehtede ja suitsu tumeda eesriide taga haaras [[tuli]] metsa oma küünte vahele ja hakkas järama. Hektarisuurune suitsulina rullus püsivalt mere poole. Leegid ja tõkestamatu tule pealetungi vaatepilt pani poisid heledasti ja erutatult hõiskama. Tuli muutus nagu metsloomaks; nagu [[jaaguar]], kes kõhuli roomab saagi poole, lähenes ta kasetaoliste noorte puukeste rivile, mis palistas roosa [[kalju]] etteulatuvat nukki. Leegid kargasid lähematele puudele ja hetkeks kohises nende okstel tulelehestik. Leegi süda kargas vilkalt üle lünga puuderivis ja siis neelas lõkendav pööris korraga terve salu. Poiste jalge ees veerand ruutmiili suurusel metsatükil möllas raevukalt suits ja tuli. [[Tulekahju]] mitmesugused hääled sulasid trummipõrinaks, mis näis vapustavat mäge ennast. (lk 37-38) * Ralph lebas selili, vaadates palmilatvu ja taevast. :"Koosolekud. Koosolekuid pidama oleme kanged mehed. Iga päev. Kaks korda päevas. Muudkui räägime." Ta upitas ennast küünarnukile. "Usud, kui ma praegu karpi puhun, liduvad kõik siia. Sa tead, kui pühalikud me siis oleme. Ja mõni ütleb, et peaksime ehitama reaktiivi või allveelaeva või televiisori. Kui koosolek on läbi, töötavad nad viis minutit, ja lähevad siis hulkuma või küttima." :Jack punastas. :"Meil on liha vaja." :"Noh, siiamaani pole veel midagi saadud. Ja [[onn]]e on ka vaja. Muuseas, sinu ülejäänud kütid tulid juba mitme tunni eest tagasi. Nad läksid ujuma." (lk 43) * Lõuna ajal sündisid võõristavad asjad. Sädelev [[meri]] kerkis üles, lagunes uskumatult iseäralikeks üksikpindadeks. Korallriff ja selle kõrgematele kühmudele klammerduvad üksikud kidurad palmid ujusid kõrgele taevasse, virvendasid, pudenesid tükkideks, libisesid nagu vihmapiisad mööda traati või paljunesid nagu mingis imelikus [[peegel|peeglite]] reas. Mõnikord kangastus maa seal, kus teda muidu ei olnud, ja haihtus siis laste silma all nagu [[seebimull]]. Põssa kuulutas selle kõik õpetatult "[[miraaž]]iks", ning kuna ükski poiss ei pääsenud rifile, sest vahepealses mereribas varitsesid [[hai]]d, harjusid nad nende [[müsteerium]]idega ära ega pannud neid enam tähelegi — just niisamuti nagu nad [[õhtu]]l ei märganud imelisi tukslevaid [[täht]]i. Lõuna paiku sulasid need pettepildid taevasse, kust päike alla vaatas nagu vihane silm. Pärastlõunaks kadus miraaž ning [[silmapiir]] muutus ikka puhtamaks ja sinisemaks, sedamööda kuidas päike madalamale vajus. (lk 49) * Roger kummardus, võttis maast [[kivi]], sihtis ja viskas Henry poole, hoidudes teda siiski tabamast. Kivi, see aja mõttetu mälestusmärk, kukkus vette Henryst viis jardi vasakul. Roger korjas peotäie kive ja hakkas loopima. Ometi püsis Henry ümber umbes kuuejardise läbimõõduga ala, kuhu Roger ei julgenud visata. Vahele segas endise elu nähtamatu, kuid siiski tugev [[tabu]]. Kükitava [[laps]]e ümber oli vanemate, [[kool]]i, [[politseinik]]e ja seaduse kaitse vöönd. Rogeri kätt hoidis tagasi [[tsivilisatsioon]], mis ise ei teadnud temast midagi ja seisis [[varemed|varemeis]]. (lk 52) * Jack põlvitas maha, veega täidetud [[pähklikoor|pähklipoolik]] käes. Ta näole langes ümmargune päikeselaik ja veest peegeldus vastu midagi kirevat. Ta vaatas hämmastunult — see polnud tema, vaid mingi hirmuäratav [[võõras]]. Siis kallas ta vee maha ja kargas erutatult naerdes püsti. Tema soonine kogu tiigi kaldal kandis [[mask]]i, mis köitis poiste pilku ja kohutas neid. Ta hakkas [[tants]]ima ja ta [[naer]] muutus verejanuliseks korskamiseks. Ta kargas Billi poole ja mask muutus nüüd omaette olevuseks, kelle taga peitus Jack, vabanenud [[häbi]]tundest ja [[väärikus]]est. Puna-valge-must nägu sööstis läbi õhu ja tantsiskles Billi poole. Bill hüppas naeruga tagasi, jäi aga siis äkki vait ja pani läbi põõsaste plehku. (lk 53) * Jack jättis oma keerutamise ja jäi Ralphi ette seisma. Ta karjus: :"Hea küll! Hea küll!" :Ta vaatas Põssat, kütte, Ralphi. :"Mul on kahju, et nii läks. Et tuli kustus! Olgu. Ma..." :Ta ajas end sirgu. :"...Ma palun vabandust." :Sumin küttide hulgas kõneles imetlusest, mida niisugune üllas käitumine äratas. Nad näisid ilmselt arvamisel olevat, et Jacki tegu oli ilus ja et ta oli end oma suuremeelse vabandusega puhtaks pesnud ja Ralphi samas kuidagi ebamääraselt süüdlaseks teinud. Nad ootasid temalt samaväärselt peenetundelist vastust. Aga Ralph ei saanud oodatud sõna suust. Süüteole lisandus nüüd veel see [[sõna]]dega vehklemine. Tuli oli kustunud, laev läinud. (lk 60-61) * Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul koosolekut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel vee kuldsed vastuhelgid ja poiste näod olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes [[taskulamp]]i. Nüüd aga vaatas päike külje pealt sisse ja varjud olid seal, kus nad pidid olema. :Ralphi haaras jälle see filosoofiline meeleolu, mis talle muidu nii võõras oli. Kui näod nii muutuvad, olenevalt sellest, kuidas neid valgustada — mis siis üldse on üks nägu? Mis on üldse kõik? :Ralph liigutas end kärsitult. Häda on selles, et kui sa oled pealik, pead mõtlema, pead olema tark. Aeg aga kihutab takka, ja sa pead huupi tegema mingi [[otsus]]e. See kõik paneb inimese järele mõtlema, sest [[mõte]] on väärtuslik asi, sellel on mõju... :"Ainult et mina ei oska mõtelda," leidis Ralph, seistes pealiku istme ees. "Teine asi on Põssa." :Ja juba mitmendat korda selle õhtu jooksul pidi Ralph väärtusi ümber hindama. Põssa oskas mõtelda. Ta suutis samm sammult oma paksu pea sisse tungida, aga Põssa ei olnud pealik. Tal oli küll naeruväärne keha, aga siiski olid tal [[aju]]d. Ralph oli nüüd mõtlemise eriteadlane ja oskas mõtet ka teistes ära tunda. (lk 65) * [Põssa:] "Iga asja jaoks on [[arst]], isegi selle jaoks, mis teil peas on. Te ei arva ometi, et me peaksime kogu aeg asja ees, teist taga [[hirm]]u tundma? Elu on teaduslik," ütles Põssa võimukalt. "Vaat niimoodi. Mõne aasta pärast, kui [[sõda]] on möödas, lendavad inimesed [[Marss|Marsile]] ja tagasi. Ma tean, et ei ole mingeid elukaid — küüntega ja nii edasi, ja ma tean, et hirmu ka ei ole." :Põssa tegi pausi. :"Kui me just..." :Ralph niheles rahutult. :"Mis kui?" :"Kui me just inimesi ei pea kartma." (lk 70) * "Võib-olla," ütles ta, "võib-olla on elukas tõesti olemas." :Koosolek karjus raevukalt vastu ja Ralph tõusis hämmastunult püsti. :"Sina, Simon? Sina usud seda?" :"Ma ei tea," ütles Simon. Südamepekslemine tikkus teda lämmatama. "Aga..." :Puhkes torm. :"Istu maha!" :"Ole vait!" :"Võtke talt karp ära!" :"Lollakas!" :"Vait!" :Ralph karjus: :"Kuulake teda. Tal on karp!" :"Ma mõtlen, et... Võib-olla pole see midagi muud kui meie ise." :"Ogar!" :See viimane tuli Põssalt, kes unustas ehmatusega oma väärikuse. Simon jätkas: :"Võib-olla me ise just nagu..." :Simon jäi tummaks meeleheitlikust püüdest seletada inimsoo ürgset tõbe. Siis välgatas [[inspiratsioon]]. :"Mis on kõige jõledam asi üldse?" :Mõistmatus [[vaikus]]es, mis sellele [[küsimus]]ele järgnes, pillas Jack üheainsa ja toore silbi. Kergendustunne tuli nagu [[orgasm]]. Väiksed, kes jälle olid roninud pöörlevale rondile, kukkusid uuesti maha ega hoolinud enam millestki. Kütid möirgasid lõbu pärast. :Simoni pingutus varises põrmuks. (lk 74-75) * "Puhu karpi, Ralph!" :Põssa oli nii lähedal, et Ralph nägi ta ainukese prilliklaasi välgatust. :"Mis saab tulest? Kas nad siis tõesti ei taipa?" :"Sa pead nüüd kindla käega olema. Pane nad tegema seda, mida sina tahad." :Ralph vaatas kaalutlevalt nagu inimene, kes ütleb üles [[teoreem]]i: :"Kui ma praegu puhun ja nad ei tule tagasi, oleme omadega läbi. Me ei suuda enam tuld üleval hoida. Me muutume loomadeks. Ja meid ei päästeta siit iialgi." :"Kui sa ei puhu, oleme niikuinii varsti loomad. Ma ei näe, mis nad teevad, aga ma kuulen." (lk 77) * "Ma kardan Jacki," ütles Põssa, "ja sellepärast ma teda tunnengi. Kui sa kedagi kardad, siis hakkad teda vihkama ja mõtled tahes-tahtmata kogu aeg tema peale. Katsud endale selgeks teha, et ta on tegelikult täitsapoiss, aga kui sa teda jälle näed... See on nagu [[astma]], paneb hinge kinni. Tead, Ralph, ma ütlen sulle. Ta vihkab sind ka." :"Mind. Mispärast mind?" :"Ei tea. Sa tõmbasid ta tule pärast liistule. Ja sina oled pealik, tema ei ole." :"Tema just ongi pealik. Jack Merridew." :"Ma olen palju haige olnud ja lamanud ja mul on aega olnud mõtelda. Ma tunnen inimesi. Ja ma tunnen ennast ka. Ja teda. Sulle ta ei saa midagi teha. Aga kui sa ise taganed, on ta kohe järgmise kallal. Ja see olen mina." (lk 78) * Siin, peaaegu veepinnaga ühel tasemel, võis jälgida ulgumerelainete lakkamatut õõtsuvat rändu. [[Laine]]d olid mitme miili laiused — need polnud ilmselt mitte murdlained ega madala vee teravad harjad. Nad rändasid saarest mööda, nagu ei märkakski nad seda, nagu oleks neil hoopis tähtsamaid asju ajada. Edasiliikumist õieti nagu polnudki — kogu [[ookean]] tõusis ja vajus ühekorraga. Nüüd tõmbus meri kulinal tagasi, jättis maha [[kärestik]]ke ja [[juga]]sid, alanes kaljude vahet ja surus mererohu lidukile nagu läikivad märjad juuksed. Siis peatus ta, kogus jõudu ja tõusis jälle möirates, ujutas tõrjumatult üle väikesed neemed ja maaninad, ronis mööda madalat kaldakaljut üles, sirutas lõpuks vahuse käsivarre kitsasse kurusse ja rauges oma pritsmesõrmi liputades Ralphist umbes sammu kaugusel. :Laine laine järel vaatas Ralph seda tõusu ja langust, kuni mere [[avarus]] ta aju tuimaks tegi ja see peaaegu piiritu vesi vähehaaval kogu tähelepanu endale tõmbas. See oli, mis lahutas, see oli barjäär. Saare teisel küljel, mis keskpäeval miraažidesse mähkus ja mida kaitses kilbina vaikne [[laguun]], võis unistada pääsemisest. Aga siin, kus sa seisid silm silma vastu töntsi, halastamatu ookeaniga, lahutavale miilidega, rõhuti sind maha, sa olid abitu, olid hukkumisele määratud, olid... (lk 92) * Simon istus, pea pisut kuklasse kallutatud. Ta ei suutnud oma pilku lahti kiskuda ja Kärbeste Jumal hõljus õhus ta silme ees. :"Mis sa siin üksinda teed? Kas sa mind ei karda?" :Simon judises. :"Siin ei ole sul kelleltki abi loota. Peale minu. Ja mina olengi Koletis." :Simoni suu liikus ja kujundas kuuldavad sõnad: :"[[Seapea]] teiba otsas." :"Ajab naerma, et mõnede meelest on Koletis midagi niisugust, mille peale saab jahti pidada ja keda saab tappa," ütles pea. Hetkeks kaikusid mets ja kõik muud kuidagipidi armsad paigad teeseldud naerust. "Ah et sa teadsid seda? Et ma olen osa sinust endast? Nii lähedal, lähedal, lähedal! Et mina olengi [[põhjus]], miks asjad ei edene? Et nad on, nagu nad on?" :Jälle kaikus naer. :"Jätame selle jutu," ütles Kärbeste Jumal. "Mine aga teiste juurde tagasi ja teeme, nagu poleks midagi olnud." :Simoni pea tudises. Ta silmad olid poolkinni, nagu ahviks ta järele toda jälkust seal teiba otsas. Ta mõistis, et haigushoog on tulemas. Kärbeste Jumal paisus nagu [[õhupall]]. (lk 120) * Ilma erilise veendumuseta lohutas ta end oletusega, et ehk jätavad nad ta rahule, vahest kuulutavad lindpriiks. Siis aga haaras teda jälle saatuslik, vastuvaidlematu teadmine. Karbi purunemine ja Põssa ning Simoni surm lasusid saare kohal nagu aur. Need võõbatud metslased lähevad ikka kaugemale ja kaugemale. Ja lisaks oli olemas too määratlematu side tema enda ja Jacki vahel. Seepärast ei anna Jack talle iialgi asu, mitte iialgi. (lk 154) * Pealuu vaatas Ralphi, nagu teaks ta vastust kõigile küsimustele, ei tahaks aga midagi ütelda. Ralphi valdas haiglane hirm ja viha. Metsikult virutas ta rusikaga jõleda asja pihta, mis ta ees seisis. See viipus nagu mänguasi ja jõnksatas tagasi, irvitades talle ikka jälle näkku, nii et Ralph lõi ta uppi ja karjatas jälkusest. Siis pistis ta marraskil sõrmenukid suhu ja silmitses paljast ritva. Kaheks tükiks lagunenud pealuu lebas maas. Ta irve oli nüüd kuue jala laiune. Ralph väänas võbiseva teiba kaljupraost välja ja hoidis seda nagu oda enda ja valgele jäänuste vahel. Siis läks ta tagurpidi minema, pööramata pilku pealuult, mis maas lebades ikka veel taeva poole irvitas. (lk 155) * [[Ohvitser]] pöördus jälle Ralphi poole. :"Me võtame teid kaasa. Kui palju teid siin on?" :Ralph kehitas õlgu. Ohvitser vaatas temast mööda, võõbatud poistesalga poole. :"Kes siin ninamees on?" :"Mina," ütles Ralph valjusti. :Üks jõnglane, kes kandis iseäraliku musta mütsi jäänuseid, katkised prillid vööl, nõksatas ettepoole, aga mõtles nähtavasti ümber ja jäi vaikselt seisma. :"Me nägime teie suitsu. Nii et te ei tea siis, kui palju teid siin on?" :"Ei, sir." :Ohvitser kujutles endamisi saare läbiotsimist, mis tal ees seisis. "Mina oleksin küll arvanud," ütles ta, "et kamp inglise poisse... te olete ju kõik inglased... näitab ennast paremast küljest... see tähendab..." :"Alguses oligi nii," vastas Ralph, "enne kui..." :Ta jäi vait. (lk 168) ==Teose kohta== <poem> Raamatud: [[Tolkien]]i "[[Sõrmuste isand]]", Goldingu "Kärbeste jumal", [[Verne]]'i "20 000 ljööd vee all", [[Margaret Atwood|Atwoodi]] "Alias Grace". (Üks [[raamat]] sellest [[nimekiri|nimekirjast]] on kindlalt lugeja lõksu vedamiseks ja endale [[tähelepanu]] tõmbamiseks, vaevalt, et ta seda läbi lugeda viitsis!) Näitlejad: Edward Norton, George Clooney, Ewan McGregor, Johnny Depp, Sean Bean (huvitav, et mainitud ei ole ühtegi naisnäitlejat, põhiliselt on nimetatud mehed). </poem> * [[Elo Viiding]], "ISELOOMUSTUS (INTERNETIS)", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 25-26 61bpyndfj4kdkfj0vr41keqwk4csont 135352 135351 2026-06-10T09:50:09Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Suurbritannia kirjandusteosed]] 135352 wikitext text/x-wiki "'''Kärbeste Jumal'''" (''Lord of the Flies'') on William Goldingi romaan, mis ilmus 1954. aastal. Eesti keelde on romaani tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tõlge ilmus esmakordselt 1964. aastal ja sellest on tehtud mitu kordustrükki. ==Tsitaate== William Golding, "Kärbeste Jumal. Mereristsed", tlk Henno Rajandi, Eesti Raamat, 1989 * Ralph taipas asja mõtet ja puhus [[diafragma]]ga. Kohe hakkas karp kõlama. [[Palm]]ide all kõmas sügav kare heli, tungis läbi metsapadriku ja kajas vastu mäe [[roosa]]delt [[graniit]]nõlvadelt. Puulatvadest tõusis linnupilv, kuskil kiunatas keegi ja põgenes läbi [[põõsas]]te. :Ralph võttis karbi suult. :"Maru!" :Tema enda hääl kõlas pärast karbi karmi kõma nagu sosin. Ralph tõstis karbi uuesti suu juurde ja puhus jälle. Uuesti kõlas sama heli. Ja siis, kui ta puhus tugevamini, hüppas karbi hääl [[oktaav]]i võrra kõrgemale ning muutus teravaks vileks, mis oli veelgi läbilõikavam. Põssa hüüdis midagi, õnnelik [[nägu]] peas, prilliklaasid välkumas. [[Linnud]] kädistasid, väikesed loomakesed sibasid laiali. Ralphil sai õhk otsa, heli langes oktaavi võrra, muutus madalaks põrinaks, vaibus kahinaks. :Karp vaikis. Läikiv elevandiluu. Ralphi nägu oli õhupuudusest punane. Taevas [[saar]]e kohal oli täis lindude kisa ja vastukajasid. (lk 15) * Lapsed, kes üksikult või paarikaupa [[rand]]a mööda lähenesid, muutusid korrapealt nähtavaks, kui nad põuaudu piiri ületasid ja liivakaldale jõudsid. Kõigepealt tabas vaataja pilk musta [[nahkhiir]]etaolise sünnitise, mis siples [[liiv]]al, ja alles hiljem märkas ta [[keha]] selle kohal. Nahkhiir oli lapse [[vari]], mis püstloodis langeva [[päike]]se all kahanes ruttavate jalgade ees väikeseks laigukeseks. (lk 16) * Jack hakkas rääkima. :"Me peame mõtlema, kuidas siit pääseda." :Tekkis sumin. Üks väike poiss, Henry, teatas, et tahab koju. :"Ära jama," ütles Ralph hajameelselt. Ta võttis merekarbi kätte. "Minu meelest peaks meil olema [[pealik]], et me saaksime asju otsustada." :"Pealik! Pealik!" :"Pealikuks peaksin saama mina," ütles Jack otsekohese ülbusega. "sest mina olen eeslaulja ja koorivanem. Ma võtan do-dieesi välja." (lk 19) * Saarel oli umbkaudu [[laev]]a kuju. (lk 24) * "[[Siga|Seal]] peab kõri maha võtma," ütles Ralph õhinal, "alati räägitakse, et seal tuleb kõri maha võtta." :"Seal peab kõri maha lõikama ja [[veri|vere]] välja laskma," ütles Jack. "Muidu ei kõlba [[liha]] süüa." :"Aga miks sa siis ei torganud?" :Nad teadsid väga hästi, miks — sellepärast, et nii õudne oli [[nuga]] langetada ja torgata elavasse ihusse, sellepärast, et verd näha on hirmus. :"Ma pidin just torkama," õiendas Jack. Ta sammus kõige ees ja teised ei näinud ta nägu. "Ma otsisin parajat kohta. Järgmine kord!..." (lk 26) * [Ralph:] "Meil on uusi [[seadus]]i vaja. Kus on karp, seal on [[koosolek]]. Ükskõik, kas siin üleval või seal all." :Poisid olid nõus. Põssa tegi suu lahti ja tahtis rääkima hakata, aga tabas Jacki [[pilk|pilgu]] ja jäi vait. Jack sirutas käe, võttis karbi ja tõusis püsti, hoides õrna eset ettevaatlikult oma nõgises peos. :"Ma olen Ralphiga nõus. Meil peavad olema seadused ja neid tuleb täita. Me pole lõpuks metslased. Me oleme [[inglased]]. Ja inglased on igas asjas kõige esimesed. Seepärast me peame tegema, mis on õige." (lk 36) * Siit-sealt [[liaan|väänkasvude]] vahelt, mis ripnesid surnud või surevatel [[puu]]del, kerkis [[suits]]u. Nende silma all hakkas üks väädipundar alt põlema ja suits tihenes. Väikesed leegid jooksid üht tüve mööda üles, pugesid läbi [[leht]]ede ja [[oks]]te, levisid ja võtsid jõudu. Tulekeel puudutas teist tüve ja lippas üles nagu [[orav]]. Suitsupilv kasvas, nõrgus läbi [[mets]]a, rullus allapoole. Tuleorav kargas [[tuul]]e tiibadele, klammerdus teise tüve külge, krabistas alla. Lehtede ja suitsu tumeda eesriide taga haaras [[tuli]] metsa oma küünte vahele ja hakkas järama. Hektarisuurune suitsulina rullus püsivalt mere poole. Leegid ja tõkestamatu tule pealetungi vaatepilt pani poisid heledasti ja erutatult hõiskama. Tuli muutus nagu metsloomaks; nagu [[jaaguar]], kes kõhuli roomab saagi poole, lähenes ta kasetaoliste noorte puukeste rivile, mis palistas roosa [[kalju]] etteulatuvat nukki. Leegid kargasid lähematele puudele ja hetkeks kohises nende okstel tulelehestik. Leegi süda kargas vilkalt üle lünga puuderivis ja siis neelas lõkendav pööris korraga terve salu. Poiste jalge ees veerand ruutmiili suurusel metsatükil möllas raevukalt suits ja tuli. [[Tulekahju]] mitmesugused hääled sulasid trummipõrinaks, mis näis vapustavat mäge ennast. (lk 37-38) * Ralph lebas selili, vaadates palmilatvu ja taevast. :"Koosolekud. Koosolekuid pidama oleme kanged mehed. Iga päev. Kaks korda päevas. Muudkui räägime." Ta upitas ennast küünarnukile. "Usud, kui ma praegu karpi puhun, liduvad kõik siia. Sa tead, kui pühalikud me siis oleme. Ja mõni ütleb, et peaksime ehitama reaktiivi või allveelaeva või televiisori. Kui koosolek on läbi, töötavad nad viis minutit, ja lähevad siis hulkuma või küttima." :Jack punastas. :"Meil on liha vaja." :"Noh, siiamaani pole veel midagi saadud. Ja [[onn]]e on ka vaja. Muuseas, sinu ülejäänud kütid tulid juba mitme tunni eest tagasi. Nad läksid ujuma." (lk 43) * Lõuna ajal sündisid võõristavad asjad. Sädelev [[meri]] kerkis üles, lagunes uskumatult iseäralikeks üksikpindadeks. Korallriff ja selle kõrgematele kühmudele klammerduvad üksikud kidurad palmid ujusid kõrgele taevasse, virvendasid, pudenesid tükkideks, libisesid nagu vihmapiisad mööda traati või paljunesid nagu mingis imelikus [[peegel|peeglite]] reas. Mõnikord kangastus maa seal, kus teda muidu ei olnud, ja haihtus siis laste silma all nagu [[seebimull]]. Põssa kuulutas selle kõik õpetatult "[[miraaž]]iks", ning kuna ükski poiss ei pääsenud rifile, sest vahepealses mereribas varitsesid [[hai]]d, harjusid nad nende [[müsteerium]]idega ära ega pannud neid enam tähelegi — just niisamuti nagu nad [[õhtu]]l ei märganud imelisi tukslevaid [[täht]]i. Lõuna paiku sulasid need pettepildid taevasse, kust päike alla vaatas nagu vihane silm. Pärastlõunaks kadus miraaž ning [[silmapiir]] muutus ikka puhtamaks ja sinisemaks, sedamööda kuidas päike madalamale vajus. (lk 49) * Roger kummardus, võttis maast [[kivi]], sihtis ja viskas Henry poole, hoidudes teda siiski tabamast. Kivi, see aja mõttetu mälestusmärk, kukkus vette Henryst viis jardi vasakul. Roger korjas peotäie kive ja hakkas loopima. Ometi püsis Henry ümber umbes kuuejardise läbimõõduga ala, kuhu Roger ei julgenud visata. Vahele segas endise elu nähtamatu, kuid siiski tugev [[tabu]]. Kükitava [[laps]]e ümber oli vanemate, [[kool]]i, [[politseinik]]e ja seaduse kaitse vöönd. Rogeri kätt hoidis tagasi [[tsivilisatsioon]], mis ise ei teadnud temast midagi ja seisis [[varemed|varemeis]]. (lk 52) * Jack põlvitas maha, veega täidetud [[pähklikoor|pähklipoolik]] käes. Ta näole langes ümmargune päikeselaik ja veest peegeldus vastu midagi kirevat. Ta vaatas hämmastunult — see polnud tema, vaid mingi hirmuäratav [[võõras]]. Siis kallas ta vee maha ja kargas erutatult naerdes püsti. Tema soonine kogu tiigi kaldal kandis [[mask]]i, mis köitis poiste pilku ja kohutas neid. Ta hakkas [[tants]]ima ja ta [[naer]] muutus verejanuliseks korskamiseks. Ta kargas Billi poole ja mask muutus nüüd omaette olevuseks, kelle taga peitus Jack, vabanenud [[häbi]]tundest ja [[väärikus]]est. Puna-valge-must nägu sööstis läbi õhu ja tantsiskles Billi poole. Bill hüppas naeruga tagasi, jäi aga siis äkki vait ja pani läbi põõsaste plehku. (lk 53) * Jack jättis oma keerutamise ja jäi Ralphi ette seisma. Ta karjus: :"Hea küll! Hea küll!" :Ta vaatas Põssat, kütte, Ralphi. :"Mul on kahju, et nii läks. Et tuli kustus! Olgu. Ma..." :Ta ajas end sirgu. :"...Ma palun vabandust." :Sumin küttide hulgas kõneles imetlusest, mida niisugune üllas käitumine äratas. Nad näisid ilmselt arvamisel olevat, et Jacki tegu oli ilus ja et ta oli end oma suuremeelse vabandusega puhtaks pesnud ja Ralphi samas kuidagi ebamääraselt süüdlaseks teinud. Nad ootasid temalt samaväärselt peenetundelist vastust. Aga Ralph ei saanud oodatud sõna suust. Süüteole lisandus nüüd veel see [[sõna]]dega vehklemine. Tuli oli kustunud, laev läinud. (lk 60-61) * Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul koosolekut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel vee kuldsed vastuhelgid ja poiste näod olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes [[taskulamp]]i. Nüüd aga vaatas päike külje pealt sisse ja varjud olid seal, kus nad pidid olema. :Ralphi haaras jälle see filosoofiline meeleolu, mis talle muidu nii võõras oli. Kui näod nii muutuvad, olenevalt sellest, kuidas neid valgustada — mis siis üldse on üks nägu? Mis on üldse kõik? :Ralph liigutas end kärsitult. Häda on selles, et kui sa oled pealik, pead mõtlema, pead olema tark. Aeg aga kihutab takka, ja sa pead huupi tegema mingi [[otsus]]e. See kõik paneb inimese järele mõtlema, sest [[mõte]] on väärtuslik asi, sellel on mõju... :"Ainult et mina ei oska mõtelda," leidis Ralph, seistes pealiku istme ees. "Teine asi on Põssa." :Ja juba mitmendat korda selle õhtu jooksul pidi Ralph väärtusi ümber hindama. Põssa oskas mõtelda. Ta suutis samm sammult oma paksu pea sisse tungida, aga Põssa ei olnud pealik. Tal oli küll naeruväärne keha, aga siiski olid tal [[aju]]d. Ralph oli nüüd mõtlemise eriteadlane ja oskas mõtet ka teistes ära tunda. (lk 65) * [Põssa:] "Iga asja jaoks on [[arst]], isegi selle jaoks, mis teil peas on. Te ei arva ometi, et me peaksime kogu aeg asja ees, teist taga [[hirm]]u tundma? Elu on teaduslik," ütles Põssa võimukalt. "Vaat niimoodi. Mõne aasta pärast, kui [[sõda]] on möödas, lendavad inimesed [[Marss|Marsile]] ja tagasi. Ma tean, et ei ole mingeid elukaid — küüntega ja nii edasi, ja ma tean, et hirmu ka ei ole." :Põssa tegi pausi. :"Kui me just..." :Ralph niheles rahutult. :"Mis kui?" :"Kui me just inimesi ei pea kartma." (lk 70) * "Võib-olla," ütles ta, "võib-olla on elukas tõesti olemas." :Koosolek karjus raevukalt vastu ja Ralph tõusis hämmastunult püsti. :"Sina, Simon? Sina usud seda?" :"Ma ei tea," ütles Simon. Südamepekslemine tikkus teda lämmatama. "Aga..." :Puhkes torm. :"Istu maha!" :"Ole vait!" :"Võtke talt karp ära!" :"Lollakas!" :"Vait!" :Ralph karjus: :"Kuulake teda. Tal on karp!" :"Ma mõtlen, et... Võib-olla pole see midagi muud kui meie ise." :"Ogar!" :See viimane tuli Põssalt, kes unustas ehmatusega oma väärikuse. Simon jätkas: :"Võib-olla me ise just nagu..." :Simon jäi tummaks meeleheitlikust püüdest seletada inimsoo ürgset tõbe. Siis välgatas [[inspiratsioon]]. :"Mis on kõige jõledam asi üldse?" :Mõistmatus [[vaikus]]es, mis sellele [[küsimus]]ele järgnes, pillas Jack üheainsa ja toore silbi. Kergendustunne tuli nagu [[orgasm]]. Väiksed, kes jälle olid roninud pöörlevale rondile, kukkusid uuesti maha ega hoolinud enam millestki. Kütid möirgasid lõbu pärast. :Simoni pingutus varises põrmuks. (lk 74-75) * "Puhu karpi, Ralph!" :Põssa oli nii lähedal, et Ralph nägi ta ainukese prilliklaasi välgatust. :"Mis saab tulest? Kas nad siis tõesti ei taipa?" :"Sa pead nüüd kindla käega olema. Pane nad tegema seda, mida sina tahad." :Ralph vaatas kaalutlevalt nagu inimene, kes ütleb üles [[teoreem]]i: :"Kui ma praegu puhun ja nad ei tule tagasi, oleme omadega läbi. Me ei suuda enam tuld üleval hoida. Me muutume loomadeks. Ja meid ei päästeta siit iialgi." :"Kui sa ei puhu, oleme niikuinii varsti loomad. Ma ei näe, mis nad teevad, aga ma kuulen." (lk 77) * "Ma kardan Jacki," ütles Põssa, "ja sellepärast ma teda tunnengi. Kui sa kedagi kardad, siis hakkad teda vihkama ja mõtled tahes-tahtmata kogu aeg tema peale. Katsud endale selgeks teha, et ta on tegelikult täitsapoiss, aga kui sa teda jälle näed... See on nagu [[astma]], paneb hinge kinni. Tead, Ralph, ma ütlen sulle. Ta vihkab sind ka." :"Mind. Mispärast mind?" :"Ei tea. Sa tõmbasid ta tule pärast liistule. Ja sina oled pealik, tema ei ole." :"Tema just ongi pealik. Jack Merridew." :"Ma olen palju haige olnud ja lamanud ja mul on aega olnud mõtelda. Ma tunnen inimesi. Ja ma tunnen ennast ka. Ja teda. Sulle ta ei saa midagi teha. Aga kui sa ise taganed, on ta kohe järgmise kallal. Ja see olen mina." (lk 78) * Siin, peaaegu veepinnaga ühel tasemel, võis jälgida ulgumerelainete lakkamatut õõtsuvat rändu. [[Laine]]d olid mitme miili laiused — need polnud ilmselt mitte murdlained ega madala vee teravad harjad. Nad rändasid saarest mööda, nagu ei märkakski nad seda, nagu oleks neil hoopis tähtsamaid asju ajada. Edasiliikumist õieti nagu polnudki — kogu [[ookean]] tõusis ja vajus ühekorraga. Nüüd tõmbus meri kulinal tagasi, jättis maha [[kärestik]]ke ja [[juga]]sid, alanes kaljude vahet ja surus mererohu lidukile nagu läikivad märjad juuksed. Siis peatus ta, kogus jõudu ja tõusis jälle möirates, ujutas tõrjumatult üle väikesed neemed ja maaninad, ronis mööda madalat kaldakaljut üles, sirutas lõpuks vahuse käsivarre kitsasse kurusse ja rauges oma pritsmesõrmi liputades Ralphist umbes sammu kaugusel. :Laine laine järel vaatas Ralph seda tõusu ja langust, kuni mere [[avarus]] ta aju tuimaks tegi ja see peaaegu piiritu vesi vähehaaval kogu tähelepanu endale tõmbas. See oli, mis lahutas, see oli barjäär. Saare teisel küljel, mis keskpäeval miraažidesse mähkus ja mida kaitses kilbina vaikne [[laguun]], võis unistada pääsemisest. Aga siin, kus sa seisid silm silma vastu töntsi, halastamatu ookeaniga, lahutavale miilidega, rõhuti sind maha, sa olid abitu, olid hukkumisele määratud, olid... (lk 92) * Simon istus, pea pisut kuklasse kallutatud. Ta ei suutnud oma pilku lahti kiskuda ja Kärbeste Jumal hõljus õhus ta silme ees. :"Mis sa siin üksinda teed? Kas sa mind ei karda?" :Simon judises. :"Siin ei ole sul kelleltki abi loota. Peale minu. Ja mina olengi Koletis." :Simoni suu liikus ja kujundas kuuldavad sõnad: :"[[Seapea]] teiba otsas." :"Ajab naerma, et mõnede meelest on Koletis midagi niisugust, mille peale saab jahti pidada ja keda saab tappa," ütles pea. Hetkeks kaikusid mets ja kõik muud kuidagipidi armsad paigad teeseldud naerust. "Ah et sa teadsid seda? Et ma olen osa sinust endast? Nii lähedal, lähedal, lähedal! Et mina olengi [[põhjus]], miks asjad ei edene? Et nad on, nagu nad on?" :Jälle kaikus naer. :"Jätame selle jutu," ütles Kärbeste Jumal. "Mine aga teiste juurde tagasi ja teeme, nagu poleks midagi olnud." :Simoni pea tudises. Ta silmad olid poolkinni, nagu ahviks ta järele toda jälkust seal teiba otsas. Ta mõistis, et haigushoog on tulemas. Kärbeste Jumal paisus nagu [[õhupall]]. (lk 120) * Ilma erilise veendumuseta lohutas ta end oletusega, et ehk jätavad nad ta rahule, vahest kuulutavad lindpriiks. Siis aga haaras teda jälle saatuslik, vastuvaidlematu teadmine. Karbi purunemine ja Põssa ning Simoni surm lasusid saare kohal nagu aur. Need võõbatud metslased lähevad ikka kaugemale ja kaugemale. Ja lisaks oli olemas too määratlematu side tema enda ja Jacki vahel. Seepärast ei anna Jack talle iialgi asu, mitte iialgi. (lk 154) * Pealuu vaatas Ralphi, nagu teaks ta vastust kõigile küsimustele, ei tahaks aga midagi ütelda. Ralphi valdas haiglane hirm ja viha. Metsikult virutas ta rusikaga jõleda asja pihta, mis ta ees seisis. See viipus nagu mänguasi ja jõnksatas tagasi, irvitades talle ikka jälle näkku, nii et Ralph lõi ta uppi ja karjatas jälkusest. Siis pistis ta marraskil sõrmenukid suhu ja silmitses paljast ritva. Kaheks tükiks lagunenud pealuu lebas maas. Ta irve oli nüüd kuue jala laiune. Ralph väänas võbiseva teiba kaljupraost välja ja hoidis seda nagu oda enda ja valgele jäänuste vahel. Siis läks ta tagurpidi minema, pööramata pilku pealuult, mis maas lebades ikka veel taeva poole irvitas. (lk 155) * [[Ohvitser]] pöördus jälle Ralphi poole. :"Me võtame teid kaasa. Kui palju teid siin on?" :Ralph kehitas õlgu. Ohvitser vaatas temast mööda, võõbatud poistesalga poole. :"Kes siin ninamees on?" :"Mina," ütles Ralph valjusti. :Üks jõnglane, kes kandis iseäraliku musta mütsi jäänuseid, katkised prillid vööl, nõksatas ettepoole, aga mõtles nähtavasti ümber ja jäi vaikselt seisma. :"Me nägime teie suitsu. Nii et te ei tea siis, kui palju teid siin on?" :"Ei, sir." :Ohvitser kujutles endamisi saare läbiotsimist, mis tal ees seisis. "Mina oleksin küll arvanud," ütles ta, "et kamp inglise poisse... te olete ju kõik inglased... näitab ennast paremast küljest... see tähendab..." :"Alguses oligi nii," vastas Ralph, "enne kui..." :Ta jäi vait. (lk 168) ==Teose kohta== <poem> Raamatud: [[Tolkien]]i "[[Sõrmuste isand]]", Goldingu "Kärbeste jumal", [[Verne]]'i "20 000 ljööd vee all", [[Margaret Atwood|Atwoodi]] "Alias Grace". (Üks [[raamat]] sellest [[nimekiri|nimekirjast]] on kindlalt lugeja lõksu vedamiseks ja endale [[tähelepanu]] tõmbamiseks, vaevalt, et ta seda läbi lugeda viitsis!) Näitlejad: Edward Norton, George Clooney, Ewan McGregor, Johnny Depp, Sean Bean (huvitav, et mainitud ei ole ühtegi naisnäitlejat, põhiliselt on nimetatud mehed). </poem> * [[Elo Viiding]], "ISELOOMUSTUS (INTERNETIS)", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 25-26 [[Kategooria:Suurbritannia kirjandusteosed]] szuwl2n42zbia7onoc47iq2u7rh0e4a 135353 135352 2026-06-10T10:10:22Z Pseudacorus 2604 135353 wikitext text/x-wiki "'''Kärbeste Jumal'''" (''Lord of the Flies'') on [[William Golding]]i romaan, mis ilmus 1954. aastal. Eesti keelde on romaani tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tõlge ilmus esmakordselt 1964. aastal ja sellest on tehtud mitu kordustrükki. ==Tsitaate== William Golding, "Kärbeste Jumal. Mereristsed", tlk Henno Rajandi, Eesti Raamat, 1989 * Ralph taipas asja mõtet ja puhus [[diafragma]]ga. Kohe hakkas karp kõlama. [[Palm]]ide all kõmas sügav kare heli, tungis läbi metsapadriku ja kajas vastu mäe [[roosa]]delt [[graniit]]nõlvadelt. Puulatvadest tõusis linnupilv, kuskil kiunatas keegi ja põgenes läbi [[põõsas]]te. :Ralph võttis karbi suult. :"Maru!" :Tema enda hääl kõlas pärast karbi karmi kõma nagu sosin. Ralph tõstis karbi uuesti suu juurde ja puhus jälle. Uuesti kõlas sama heli. Ja siis, kui ta puhus tugevamini, hüppas karbi hääl [[oktaav]]i võrra kõrgemale ning muutus teravaks vileks, mis oli veelgi läbilõikavam. Põssa hüüdis midagi, õnnelik [[nägu]] peas, prilliklaasid välkumas. [[Linnud]] kädistasid, väikesed loomakesed sibasid laiali. Ralphil sai õhk otsa, heli langes oktaavi võrra, muutus madalaks põrinaks, vaibus kahinaks. :Karp vaikis. Läikiv elevandiluu. Ralphi nägu oli õhupuudusest punane. Taevas [[saar]]e kohal oli täis lindude kisa ja vastukajasid. (lk 15) * Lapsed, kes üksikult või paarikaupa [[rand]]a mööda lähenesid, muutusid korrapealt nähtavaks, kui nad põuaudu piiri ületasid ja liivakaldale jõudsid. Kõigepealt tabas vaataja pilk musta [[nahkhiir]]etaolise sünnitise, mis siples [[liiv]]al, ja alles hiljem märkas ta [[keha]] selle kohal. Nahkhiir oli lapse [[vari]], mis püstloodis langeva [[päike]]se all kahanes ruttavate jalgade ees väikeseks laigukeseks. (lk 16) * Jack hakkas rääkima. :"Me peame mõtlema, kuidas siit pääseda." :Tekkis sumin. Üks väike poiss, Henry, teatas, et tahab koju. :"Ära jama," ütles Ralph hajameelselt. Ta võttis merekarbi kätte. "Minu meelest peaks meil olema [[pealik]], et me saaksime asju otsustada." :"Pealik! Pealik!" :"Pealikuks peaksin saama mina," ütles Jack otsekohese ülbusega. "sest mina olen eeslaulja ja koorivanem. Ma võtan do-dieesi välja." (lk 19) * Saarel oli umbkaudu [[laev]]a kuju. (lk 24) * "[[Siga|Seal]] peab kõri maha võtma," ütles Ralph õhinal, "alati räägitakse, et seal tuleb kõri maha võtta." :"Seal peab kõri maha lõikama ja [[veri|vere]] välja laskma," ütles Jack. "Muidu ei kõlba [[liha]] süüa." :"Aga miks sa siis ei torganud?" :Nad teadsid väga hästi, miks — sellepärast, et nii õudne oli [[nuga]] langetada ja torgata elavasse ihusse, sellepärast, et verd näha on hirmus. :"Ma pidin just torkama," õiendas Jack. Ta sammus kõige ees ja teised ei näinud ta nägu. "Ma otsisin parajat kohta. Järgmine kord!..." (lk 26) * [Ralph:] "Meil on uusi [[seadus]]i vaja. Kus on karp, seal on [[koosolek]]. Ükskõik, kas siin üleval või seal all." :Poisid olid nõus. Põssa tegi suu lahti ja tahtis rääkima hakata, aga tabas Jacki [[pilk|pilgu]] ja jäi vait. Jack sirutas käe, võttis karbi ja tõusis püsti, hoides õrna eset ettevaatlikult oma nõgises peos. :"Ma olen Ralphiga nõus. Meil peavad olema seadused ja neid tuleb täita. Me pole lõpuks metslased. Me oleme [[inglased]]. Ja inglased on igas asjas kõige esimesed. Seepärast me peame tegema, mis on õige." (lk 36) * Siit-sealt [[liaan|väänkasvude]] vahelt, mis ripnesid surnud või surevatel [[puu]]del, kerkis [[suits]]u. Nende silma all hakkas üks väädipundar alt põlema ja suits tihenes. Väikesed leegid jooksid üht tüve mööda üles, pugesid läbi [[leht]]ede ja [[oks]]te, levisid ja võtsid jõudu. Tulekeel puudutas teist tüve ja lippas üles nagu [[orav]]. Suitsupilv kasvas, nõrgus läbi [[mets]]a, rullus allapoole. Tuleorav kargas [[tuul]]e tiibadele, klammerdus teise tüve külge, krabistas alla. Lehtede ja suitsu tumeda eesriide taga haaras [[tuli]] metsa oma küünte vahele ja hakkas järama. Hektarisuurune suitsulina rullus püsivalt mere poole. Leegid ja tõkestamatu tule pealetungi vaatepilt pani poisid heledasti ja erutatult hõiskama. Tuli muutus nagu metsloomaks; nagu [[jaaguar]], kes kõhuli roomab saagi poole, lähenes ta kasetaoliste noorte puukeste rivile, mis palistas roosa [[kalju]] etteulatuvat nukki. Leegid kargasid lähematele puudele ja hetkeks kohises nende okstel tulelehestik. Leegi süda kargas vilkalt üle lünga puuderivis ja siis neelas lõkendav pööris korraga terve salu. Poiste jalge ees veerand ruutmiili suurusel metsatükil möllas raevukalt suits ja tuli. [[Tulekahju]] mitmesugused hääled sulasid trummipõrinaks, mis näis vapustavat mäge ennast. (lk 37-38) * Ralph lebas selili, vaadates palmilatvu ja taevast. :"Koosolekud. Koosolekuid pidama oleme kanged mehed. Iga päev. Kaks korda päevas. Muudkui räägime." Ta upitas ennast küünarnukile. "Usud, kui ma praegu karpi puhun, liduvad kõik siia. Sa tead, kui pühalikud me siis oleme. Ja mõni ütleb, et peaksime ehitama reaktiivi või allveelaeva või televiisori. Kui koosolek on läbi, töötavad nad viis minutit, ja lähevad siis hulkuma või küttima." :Jack punastas. :"Meil on liha vaja." :"Noh, siiamaani pole veel midagi saadud. Ja [[onn]]e on ka vaja. Muuseas, sinu ülejäänud kütid tulid juba mitme tunni eest tagasi. Nad läksid ujuma." (lk 43) * Lõuna ajal sündisid võõristavad asjad. Sädelev [[meri]] kerkis üles, lagunes uskumatult iseäralikeks üksikpindadeks. Korallriff ja selle kõrgematele kühmudele klammerduvad üksikud kidurad palmid ujusid kõrgele taevasse, virvendasid, pudenesid tükkideks, libisesid nagu vihmapiisad mööda traati või paljunesid nagu mingis imelikus [[peegel|peeglite]] reas. Mõnikord kangastus maa seal, kus teda muidu ei olnud, ja haihtus siis laste silma all nagu [[seebimull]]. Põssa kuulutas selle kõik õpetatult "[[miraaž]]iks", ning kuna ükski poiss ei pääsenud rifile, sest vahepealses mereribas varitsesid [[hai]]d, harjusid nad nende [[müsteerium]]idega ära ega pannud neid enam tähelegi — just niisamuti nagu nad [[õhtu]]l ei märganud imelisi tukslevaid [[täht]]i. Lõuna paiku sulasid need pettepildid taevasse, kust päike alla vaatas nagu vihane silm. Pärastlõunaks kadus miraaž ning [[silmapiir]] muutus ikka puhtamaks ja sinisemaks, sedamööda kuidas päike madalamale vajus. (lk 49) * Roger kummardus, võttis maast [[kivi]], sihtis ja viskas Henry poole, hoidudes teda siiski tabamast. Kivi, see aja mõttetu mälestusmärk, kukkus vette Henryst viis jardi vasakul. Roger korjas peotäie kive ja hakkas loopima. Ometi püsis Henry ümber umbes kuuejardise läbimõõduga ala, kuhu Roger ei julgenud visata. Vahele segas endise elu nähtamatu, kuid siiski tugev [[tabu]]. Kükitava [[laps]]e ümber oli vanemate, [[kool]]i, [[politseinik]]e ja seaduse kaitse vöönd. Rogeri kätt hoidis tagasi [[tsivilisatsioon]], mis ise ei teadnud temast midagi ja seisis [[varemed|varemeis]]. (lk 52) * Jack põlvitas maha, veega täidetud [[pähklikoor|pähklipoolik]] käes. Ta näole langes ümmargune päikeselaik ja veest peegeldus vastu midagi kirevat. Ta vaatas hämmastunult — see polnud tema, vaid mingi hirmuäratav [[võõras]]. Siis kallas ta vee maha ja kargas erutatult naerdes püsti. Tema soonine kogu tiigi kaldal kandis [[mask]]i, mis köitis poiste pilku ja kohutas neid. Ta hakkas [[tants]]ima ja ta [[naer]] muutus verejanuliseks korskamiseks. Ta kargas Billi poole ja mask muutus nüüd omaette olevuseks, kelle taga peitus Jack, vabanenud [[häbi]]tundest ja [[väärikus]]est. Puna-valge-must nägu sööstis läbi õhu ja tantsiskles Billi poole. Bill hüppas naeruga tagasi, jäi aga siis äkki vait ja pani läbi põõsaste plehku. (lk 53) * Jack jättis oma keerutamise ja jäi Ralphi ette seisma. Ta karjus: :"Hea küll! Hea küll!" :Ta vaatas Põssat, kütte, Ralphi. :"Mul on kahju, et nii läks. Et tuli kustus! Olgu. Ma..." :Ta ajas end sirgu. :"...Ma palun vabandust." :Sumin küttide hulgas kõneles imetlusest, mida niisugune üllas käitumine äratas. Nad näisid ilmselt arvamisel olevat, et Jacki tegu oli ilus ja et ta oli end oma suuremeelse vabandusega puhtaks pesnud ja Ralphi samas kuidagi ebamääraselt süüdlaseks teinud. Nad ootasid temalt samaväärselt peenetundelist vastust. Aga Ralph ei saanud oodatud sõna suust. Süüteole lisandus nüüd veel see [[sõna]]dega vehklemine. Tuli oli kustunud, laev läinud. (lk 60-61) * Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul koosolekut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel vee kuldsed vastuhelgid ja poiste näod olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes [[taskulamp]]i. Nüüd aga vaatas päike külje pealt sisse ja varjud olid seal, kus nad pidid olema. :Ralphi haaras jälle see filosoofiline meeleolu, mis talle muidu nii võõras oli. Kui näod nii muutuvad, olenevalt sellest, kuidas neid valgustada — mis siis üldse on üks nägu? Mis on üldse kõik? :Ralph liigutas end kärsitult. Häda on selles, et kui sa oled pealik, pead mõtlema, pead olema tark. Aeg aga kihutab takka, ja sa pead huupi tegema mingi [[otsus]]e. See kõik paneb inimese järele mõtlema, sest [[mõte]] on väärtuslik asi, sellel on mõju... :"Ainult et mina ei oska mõtelda," leidis Ralph, seistes pealiku istme ees. "Teine asi on Põssa." :Ja juba mitmendat korda selle õhtu jooksul pidi Ralph väärtusi ümber hindama. Põssa oskas mõtelda. Ta suutis samm sammult oma paksu pea sisse tungida, aga Põssa ei olnud pealik. Tal oli küll naeruväärne keha, aga siiski olid tal [[aju]]d. Ralph oli nüüd mõtlemise eriteadlane ja oskas mõtet ka teistes ära tunda. (lk 65) * [Põssa:] "Iga asja jaoks on [[arst]], isegi selle jaoks, mis teil peas on. Te ei arva ometi, et me peaksime kogu aeg asja ees, teist taga [[hirm]]u tundma? Elu on teaduslik," ütles Põssa võimukalt. "Vaat niimoodi. Mõne aasta pärast, kui [[sõda]] on möödas, lendavad inimesed [[Marss|Marsile]] ja tagasi. Ma tean, et ei ole mingeid elukaid — küüntega ja nii edasi, ja ma tean, et hirmu ka ei ole." :Põssa tegi pausi. :"Kui me just..." :Ralph niheles rahutult. :"Mis kui?" :"Kui me just inimesi ei pea kartma." (lk 70) * "Võib-olla," ütles ta, "võib-olla on elukas tõesti olemas." :Koosolek karjus raevukalt vastu ja Ralph tõusis hämmastunult püsti. :"Sina, Simon? Sina usud seda?" :"Ma ei tea," ütles Simon. Südamepekslemine tikkus teda lämmatama. "Aga..." :Puhkes torm. :"Istu maha!" :"Ole vait!" :"Võtke talt karp ära!" :"Lollakas!" :"Vait!" :Ralph karjus: :"Kuulake teda. Tal on karp!" :"Ma mõtlen, et... Võib-olla pole see midagi muud kui meie ise." :"Ogar!" :See viimane tuli Põssalt, kes unustas ehmatusega oma väärikuse. Simon jätkas: :"Võib-olla me ise just nagu..." :Simon jäi tummaks meeleheitlikust püüdest seletada inimsoo ürgset tõbe. Siis välgatas [[inspiratsioon]]. :"Mis on kõige jõledam asi üldse?" :Mõistmatus [[vaikus]]es, mis sellele [[küsimus]]ele järgnes, pillas Jack üheainsa ja toore silbi. Kergendustunne tuli nagu [[orgasm]]. Väiksed, kes jälle olid roninud pöörlevale rondile, kukkusid uuesti maha ega hoolinud enam millestki. Kütid möirgasid lõbu pärast. :Simoni pingutus varises põrmuks. (lk 74-75) * "Puhu karpi, Ralph!" :Põssa oli nii lähedal, et Ralph nägi ta ainukese prilliklaasi välgatust. :"Mis saab tulest? Kas nad siis tõesti ei taipa?" :"Sa pead nüüd kindla käega olema. Pane nad tegema seda, mida sina tahad." :Ralph vaatas kaalutlevalt nagu inimene, kes ütleb üles [[teoreem]]i: :"Kui ma praegu puhun ja nad ei tule tagasi, oleme omadega läbi. Me ei suuda enam tuld üleval hoida. Me muutume loomadeks. Ja meid ei päästeta siit iialgi." :"Kui sa ei puhu, oleme niikuinii varsti loomad. Ma ei näe, mis nad teevad, aga ma kuulen." (lk 77) * "Ma kardan Jacki," ütles Põssa, "ja sellepärast ma teda tunnengi. Kui sa kedagi kardad, siis hakkad teda vihkama ja mõtled tahes-tahtmata kogu aeg tema peale. Katsud endale selgeks teha, et ta on tegelikult täitsapoiss, aga kui sa teda jälle näed... See on nagu [[astma]], paneb hinge kinni. Tead, Ralph, ma ütlen sulle. Ta vihkab sind ka." :"Mind. Mispärast mind?" :"Ei tea. Sa tõmbasid ta tule pärast liistule. Ja sina oled pealik, tema ei ole." :"Tema just ongi pealik. Jack Merridew." :"Ma olen palju haige olnud ja lamanud ja mul on aega olnud mõtelda. Ma tunnen inimesi. Ja ma tunnen ennast ka. Ja teda. Sulle ta ei saa midagi teha. Aga kui sa ise taganed, on ta kohe järgmise kallal. Ja see olen mina." (lk 78) * Siin, peaaegu veepinnaga ühel tasemel, võis jälgida ulgumerelainete lakkamatut õõtsuvat rändu. [[Laine]]d olid mitme miili laiused — need polnud ilmselt mitte murdlained ega madala vee teravad harjad. Nad rändasid saarest mööda, nagu ei märkakski nad seda, nagu oleks neil hoopis tähtsamaid asju ajada. Edasiliikumist õieti nagu polnudki — kogu [[ookean]] tõusis ja vajus ühekorraga. Nüüd tõmbus meri kulinal tagasi, jättis maha [[kärestik]]ke ja [[juga]]sid, alanes kaljude vahet ja surus mererohu lidukile nagu läikivad märjad juuksed. Siis peatus ta, kogus jõudu ja tõusis jälle möirates, ujutas tõrjumatult üle väikesed neemed ja maaninad, ronis mööda madalat kaldakaljut üles, sirutas lõpuks vahuse käsivarre kitsasse kurusse ja rauges oma pritsmesõrmi liputades Ralphist umbes sammu kaugusel. :Laine laine järel vaatas Ralph seda tõusu ja langust, kuni mere [[avarus]] ta aju tuimaks tegi ja see peaaegu piiritu vesi vähehaaval kogu tähelepanu endale tõmbas. See oli, mis lahutas, see oli barjäär. Saare teisel küljel, mis keskpäeval miraažidesse mähkus ja mida kaitses kilbina vaikne [[laguun]], võis unistada pääsemisest. Aga siin, kus sa seisid silm silma vastu töntsi, halastamatu ookeaniga, lahutavale miilidega, rõhuti sind maha, sa olid abitu, olid hukkumisele määratud, olid... (lk 92) * Simon istus, pea pisut kuklasse kallutatud. Ta ei suutnud oma pilku lahti kiskuda ja Kärbeste Jumal hõljus õhus ta silme ees. :"Mis sa siin üksinda teed? Kas sa mind ei karda?" :Simon judises. :"Siin ei ole sul kelleltki abi loota. Peale minu. Ja mina olengi Koletis." :Simoni suu liikus ja kujundas kuuldavad sõnad: :"[[Seapea]] teiba otsas." :"Ajab naerma, et mõnede meelest on Koletis midagi niisugust, mille peale saab jahti pidada ja keda saab tappa," ütles pea. Hetkeks kaikusid mets ja kõik muud kuidagipidi armsad paigad teeseldud naerust. "Ah et sa teadsid seda? Et ma olen osa sinust endast? Nii lähedal, lähedal, lähedal! Et mina olengi [[põhjus]], miks asjad ei edene? Et nad on, nagu nad on?" :Jälle kaikus naer. :"Jätame selle jutu," ütles Kärbeste Jumal. "Mine aga teiste juurde tagasi ja teeme, nagu poleks midagi olnud." :Simoni pea tudises. Ta silmad olid poolkinni, nagu ahviks ta järele toda jälkust seal teiba otsas. Ta mõistis, et haigushoog on tulemas. Kärbeste Jumal paisus nagu [[õhupall]]. (lk 120) * Ilma erilise veendumuseta lohutas ta end oletusega, et ehk jätavad nad ta rahule, vahest kuulutavad lindpriiks. Siis aga haaras teda jälle saatuslik, vastuvaidlematu teadmine. Karbi purunemine ja Põssa ning Simoni surm lasusid saare kohal nagu aur. Need võõbatud metslased lähevad ikka kaugemale ja kaugemale. Ja lisaks oli olemas too määratlematu side tema enda ja Jacki vahel. Seepärast ei anna Jack talle iialgi asu, mitte iialgi. (lk 154) * Pealuu vaatas Ralphi, nagu teaks ta vastust kõigile küsimustele, ei tahaks aga midagi ütelda. Ralphi valdas haiglane hirm ja viha. Metsikult virutas ta rusikaga jõleda asja pihta, mis ta ees seisis. See viipus nagu mänguasi ja jõnksatas tagasi, irvitades talle ikka jälle näkku, nii et Ralph lõi ta uppi ja karjatas jälkusest. Siis pistis ta marraskil sõrmenukid suhu ja silmitses paljast ritva. Kaheks tükiks lagunenud pealuu lebas maas. Ta irve oli nüüd kuue jala laiune. Ralph väänas võbiseva teiba kaljupraost välja ja hoidis seda nagu oda enda ja valgele jäänuste vahel. Siis läks ta tagurpidi minema, pööramata pilku pealuult, mis maas lebades ikka veel taeva poole irvitas. (lk 155) * [[Ohvitser]] pöördus jälle Ralphi poole. :"Me võtame teid kaasa. Kui palju teid siin on?" :Ralph kehitas õlgu. Ohvitser vaatas temast mööda, võõbatud poistesalga poole. :"Kes siin ninamees on?" :"Mina," ütles Ralph valjusti. :Üks jõnglane, kes kandis iseäraliku musta mütsi jäänuseid, katkised prillid vööl, nõksatas ettepoole, aga mõtles nähtavasti ümber ja jäi vaikselt seisma. :"Me nägime teie suitsu. Nii et te ei tea siis, kui palju teid siin on?" :"Ei, sir." :Ohvitser kujutles endamisi saare läbiotsimist, mis tal ees seisis. "Mina oleksin küll arvanud," ütles ta, "et kamp inglise poisse... te olete ju kõik inglased... näitab ennast paremast küljest... see tähendab..." :"Alguses oligi nii," vastas Ralph, "enne kui..." :Ta jäi vait. (lk 168) ==Teose kohta== <poem> Raamatud: [[Tolkien]]i "[[Sõrmuste isand]]", Goldingu "Kärbeste jumal", [[Verne]]'i "20 000 ljööd vee all", [[Margaret Atwood|Atwoodi]] "Alias Grace". (Üks [[raamat]] sellest [[nimekiri|nimekirjast]] on kindlalt lugeja lõksu vedamiseks ja endale [[tähelepanu]] tõmbamiseks, vaevalt, et ta seda läbi lugeda viitsis!) Näitlejad: Edward Norton, George Clooney, Ewan McGregor, Johnny Depp, Sean Bean (huvitav, et mainitud ei ole ühtegi naisnäitlejat, põhiliselt on nimetatud mehed). </poem> * [[Elo Viiding]], "ISELOOMUSTUS (INTERNETIS)", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 25-26 [[Kategooria:Suurbritannia kirjandusteosed]] dhqlg0x69fqhw7eo77ok9m66o4wy7mt 135354 135353 2026-06-10T10:11:35Z Pseudacorus 2604 /* Tsitaate */ 135354 wikitext text/x-wiki "'''Kärbeste Jumal'''" (''Lord of the Flies'') on [[William Golding]]i romaan, mis ilmus 1954. aastal. Eesti keelde on romaani tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tõlge ilmus esmakordselt 1964. aastal ja sellest on tehtud mitu kordustrükki. ==Tsitaate== William Golding, "Kärbeste Jumal. Mereristsed", tlk Henno Rajandi, Eesti Raamat, 1989 * Ralph taipas asja mõtet ja puhus [[diafragma]]ga. Kohe hakkas karp kõlama. [[Palm]]ide all kõmas sügav kare heli, tungis läbi metsapadriku ja kajas vastu mäe [[roosa]]delt [[graniit]]nõlvadelt. Puulatvadest tõusis linnupilv, kuskil kiunatas keegi ja põgenes läbi [[põõsas]]te. :Ralph võttis karbi suult. :"Maru!" :Tema enda hääl kõlas pärast karbi karmi kõma nagu sosin. Ralph tõstis karbi uuesti suu juurde ja puhus jälle. Uuesti kõlas sama heli. Ja siis, kui ta puhus tugevamini, hüppas karbi hääl [[oktaav]]i võrra kõrgemale ning muutus teravaks vileks, mis oli veelgi läbilõikavam. Põssa hüüdis midagi, õnnelik [[nägu]] peas, prilliklaasid välkumas. [[Linnud]] kädistasid, väikesed loomakesed sibasid laiali. Ralphil sai õhk otsa, heli langes oktaavi võrra, muutus madalaks põrinaks, vaibus kahinaks. :Karp vaikis. Läikiv elevandiluu. Ralphi nägu oli õhupuudusest punane. Taevas [[saar]]e kohal oli täis lindude kisa ja vastukajasid. (lk 15) * Lapsed, kes üksikult või paarikaupa [[rand]]a mööda lähenesid, muutusid korrapealt nähtavaks, kui nad põuaudu piiri ületasid ja liivakaldale jõudsid. Kõigepealt tabas vaataja pilk musta [[nahkhiir]]etaolise sünnitise, mis siples [[liiv]]al, ja alles hiljem märkas ta [[keha]] selle kohal. Nahkhiir oli lapse [[vari]], mis püstloodis langeva [[päike]]se all kahanes ruttavate jalgade ees väikeseks laigukeseks. (lk 16) * Jack hakkas rääkima. :"Me peame mõtlema, kuidas siit pääseda." :Tekkis sumin. Üks väike poiss, Henry, teatas, et tahab koju. :"Ära jama," ütles Ralph hajameelselt. Ta võttis merekarbi kätte. "Minu meelest peaks meil olema [[pealik]], et me saaksime asju otsustada." :"Pealik! Pealik!" :"Pealikuks peaksin saama mina," ütles Jack otsekohese ülbusega. "sest mina olen eeslaulja ja koorivanem. Ma võtan do-dieesi välja." (lk 19) * Saarel oli umbkaudu [[laev]]a kuju. (lk 24) * "[[Siga|Seal]] peab kõri maha võtma," ütles Ralph õhinal, "alati räägitakse, et seal tuleb kõri maha võtta." :"Seal peab kõri maha lõikama ja [[veri|vere]] välja laskma," ütles Jack. "Muidu ei kõlba [[liha]] süüa." :"Aga miks sa siis ei torganud?" :Nad teadsid väga hästi, miks — sellepärast, et nii õudne oli [[nuga]] langetada ja torgata elavasse ihusse, sellepärast, et verd näha on hirmus. :"Ma pidin just torkama," õiendas Jack. Ta sammus kõige ees ja teised ei näinud ta nägu. "Ma otsisin parajat kohta. Järgmine kord!..." (lk 26) * [Ralph:] "Meil on uusi [[seadus]]i vaja. Kus on karp, seal on [[koosolek]]. Ükskõik, kas siin üleval või seal all." :Poisid olid nõus. Põssa tegi suu lahti ja tahtis rääkima hakata, aga tabas Jacki [[pilk|pilgu]] ja jäi vait. Jack sirutas käe, võttis karbi ja tõusis püsti, hoides õrna eset ettevaatlikult oma nõgises peos. :"Ma olen Ralphiga nõus. Meil peavad olema seadused ja neid tuleb täita. Me pole lõpuks metslased. Me oleme [[inglased]]. Ja inglased on igas asjas kõige esimesed. Seepärast me peame tegema, mis on õige." (lk 36) * Siit-sealt [[liaan|väänkasvude]] vahelt, mis ripnesid surnud või surevatel [[puu]]del, kerkis [[suits]]u. Nende silma all hakkas üks väädipundar alt põlema ja suits tihenes. Väikesed leegid jooksid üht tüve mööda üles, pugesid läbi [[leht]]ede ja [[oks]]te, levisid ja võtsid jõudu. Tulekeel puudutas teist tüve ja lippas üles nagu [[orav]]. Suitsupilv kasvas, nõrgus läbi [[mets]]a, rullus allapoole. Tuleorav kargas [[tuul]]e tiibadele, klammerdus teise tüve külge, krabistas alla. Lehtede ja suitsu tumeda eesriide taga haaras [[tuli]] metsa oma küünte vahele ja hakkas järama. Hektarisuurune suitsulina rullus püsivalt mere poole. Leegid ja tõkestamatu tule pealetungi vaatepilt pani poisid heledasti ja erutatult hõiskama. Tuli muutus nagu metsloomaks; nagu [[jaaguar]], kes kõhuli roomab saagi poole, lähenes ta kasetaoliste noorte puukeste rivile, mis palistas roosa [[kalju]] etteulatuvat nukki. Leegid kargasid lähematele puudele ja hetkeks kohises nende okstel tulelehestik. Leegi süda kargas vilkalt üle lünga puuderivis ja siis neelas lõkendav pööris korraga terve salu. Poiste jalge ees veerand ruutmiili suurusel metsatükil möllas raevukalt suits ja tuli. [[Tulekahju]] mitmesugused hääled sulasid trummipõrinaks, mis näis vapustavat mäge ennast. (lk 37-38) * Ralph lebas selili, vaadates palmilatvu ja taevast. :"Koosolekud. Koosolekuid pidama oleme kanged mehed. Iga päev. Kaks korda päevas. Muudkui räägime." Ta upitas ennast küünarnukile. "Usud, kui ma praegu karpi puhun, liduvad kõik siia. Sa tead, kui pühalikud me siis oleme. Ja mõni ütleb, et peaksime ehitama reaktiivi või allveelaeva või televiisori. Kui koosolek on läbi, töötavad nad viis minutit, ja lähevad siis hulkuma või küttima." :Jack punastas. :"Meil on liha vaja." :"Noh, siiamaani pole veel midagi saadud. Ja [[onn]]e on ka vaja. Muuseas, sinu ülejäänud kütid tulid juba mitme tunni eest tagasi. Nad läksid ujuma." (lk 43) * Lõuna ajal sündisid võõristavad asjad. Sädelev [[meri]] kerkis üles, lagunes uskumatult iseäralikeks üksikpindadeks. Korallriff ja selle kõrgematele kühmudele klammerduvad üksikud kidurad palmid ujusid kõrgele taevasse, virvendasid, pudenesid tükkideks, libisesid nagu vihmapiisad mööda traati või paljunesid nagu mingis imelikus [[peegel|peeglite]] reas. Mõnikord kangastus maa seal, kus teda muidu ei olnud, ja haihtus siis laste silma all nagu [[seebimull]]. Põssa kuulutas selle kõik õpetatult "[[miraaž]]iks", ning kuna ükski poiss ei pääsenud rifile, sest vahepealses mereribas varitsesid [[hai]]d, harjusid nad nende [[müsteerium]]idega ära ega pannud neid enam tähelegi — just niisamuti nagu nad [[õhtu]]l ei märganud imelisi tukslevaid [[täht]]i. Lõuna paiku sulasid need pettepildid taevasse, kust päike alla vaatas nagu vihane silm. Pärastlõunaks kadus miraaž ning [[silmapiir]] muutus ikka puhtamaks ja sinisemaks, sedamööda kuidas päike madalamale vajus. (lk 49) * Roger kummardus, võttis maast [[kivi]], sihtis ja viskas Henry poole, hoidudes teda siiski tabamast. Kivi, see aja mõttetu mälestusmärk, kukkus vette Henryst viis jardi vasakul. Roger korjas peotäie kive ja hakkas loopima. Ometi püsis Henry ümber umbes kuuejardise läbimõõduga ala, kuhu Roger ei julgenud visata. Vahele segas endise elu nähtamatu, kuid siiski tugev [[tabu]]. Kükitava [[laps]]e ümber oli vanemate, [[kool]]i, [[politseinik]]e ja seaduse kaitse vöönd. Rogeri kätt hoidis tagasi [[tsivilisatsioon]], mis ise ei teadnud temast midagi ja seisis [[varemed|varemeis]]. (lk 52) * Jack põlvitas maha, veega täidetud [[pähklikoor|pähklipoolik]] käes. Ta näole langes ümmargune päikeselaik ja veest peegeldus vastu midagi kirevat. Ta vaatas hämmastunult — see polnud tema, vaid mingi hirmuäratav [[võõras]]. Siis kallas ta vee maha ja kargas erutatult naerdes püsti. Tema soonine kogu tiigi kaldal kandis [[mask]]i, mis köitis poiste pilku ja kohutas neid. Ta hakkas [[tants]]ima ja ta [[naer]] muutus verejanuliseks korskamiseks. Ta kargas Billi poole ja mask muutus nüüd omaette olevuseks, kelle taga peitus Jack, vabanenud [[häbi]]tundest ja [[väärikus]]est. Puna-valge-must nägu sööstis läbi õhu ja tantsiskles Billi poole. Bill hüppas naeruga tagasi, jäi aga siis äkki vait ja pani läbi põõsaste plehku. (lk 53) * Jack jättis oma keerutamise ja jäi Ralphi ette seisma. Ta karjus: :"Hea küll! Hea küll!" :Ta vaatas Põssat, kütte, Ralphi. :"Mul on kahju, et nii läks. Et tuli kustus! Olgu. Ma..." :Ta ajas end sirgu. :"...Ma palun vabandust." :Sumin küttide hulgas kõneles imetlusest, mida niisugune üllas käitumine äratas. Nad näisid ilmselt arvamisel olevat, et Jacki tegu oli ilus ja et ta oli end oma suuremeelse vabandusega puhtaks pesnud ja Ralphi samas kuidagi ebamääraselt süüdlaseks teinud. Nad ootasid temalt samaväärselt peenetundelist vastust. Aga Ralph ei saanud oodatud sõna suust. Süüteole lisandus nüüd veel see [[sõna]]dega vehklemine. Tuli oli kustunud, laev läinud. (lk 60-61) * Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul koosolekut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel vee kuldsed vastuhelgid ja poiste näod olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes [[taskulamp]]i. Nüüd aga vaatas päike külje pealt sisse ja varjud olid seal, kus nad pidid olema. :Ralphi haaras jälle see filosoofiline meeleolu, mis talle muidu nii võõras oli. Kui näod nii muutuvad, olenevalt sellest, kuidas neid valgustada — mis siis üldse on üks nägu? Mis on üldse kõik? :Ralph liigutas end kärsitult. Häda on selles, et kui sa oled pealik, pead mõtlema, pead olema tark. Aeg aga kihutab takka, ja sa pead huupi tegema mingi [[otsus]]e. See kõik paneb inimese järele mõtlema, sest [[mõte]] on väärtuslik asi, sellel on mõju... :"Ainult et mina ei oska mõtelda," leidis Ralph, seistes pealiku istme ees. "Teine asi on Põssa." :Ja juba mitmendat korda selle õhtu jooksul pidi Ralph väärtusi ümber hindama. Põssa oskas mõtelda. Ta suutis samm sammult oma paksu pea sisse tungida, aga Põssa ei olnud pealik. Tal oli küll naeruväärne keha, aga siiski olid tal [[aju]]d. Ralph oli nüüd mõtlemise eriteadlane ja oskas mõtet ka teistes ära tunda. (lk 65) * [Põssa:] "Iga asja jaoks on [[arst]], isegi selle jaoks, mis teil peas on. Te ei arva ometi, et me peaksime kogu aeg asja ees, teist taga [[hirm]]u tundma? Elu on teaduslik," ütles Põssa võimukalt. "Vaat niimoodi. Mõne aasta pärast, kui [[sõda]] on möödas, lendavad inimesed [[Marss|Marsile]] ja tagasi. Ma tean, et ei ole mingeid elukaid — küüntega ja nii edasi, ja ma tean, et hirmu ka ei ole." :Põssa tegi pausi. :"Kui me just..." :Ralph niheles rahutult. :"Mis kui?" :"Kui me just inimesi ei pea kartma." (lk 70) * "Võib-olla," ütles ta, "võib-olla on elukas tõesti olemas." :Koosolek karjus raevukalt vastu ja Ralph tõusis hämmastunult püsti. :"Sina, Simon? Sina usud seda?" :"Ma ei tea," ütles Simon. Südamepekslemine tikkus teda lämmatama. "Aga..." :Puhkes torm. :"Istu maha!" :"Ole vait!" :"Võtke talt karp ära!" :"Lollakas!" :"Vait!" :Ralph karjus: :"Kuulake teda. Tal on karp!" :"Ma mõtlen, et... Võib-olla pole see midagi muud kui meie ise." :"Ogar!" :See viimane tuli Põssalt, kes unustas ehmatusega oma väärikuse. Simon jätkas: :"Võib-olla me ise just nagu..." :Simon jäi tummaks meeleheitlikust püüdest seletada inimsoo ürgset tõbe. Siis välgatas [[inspiratsioon]]. :"Mis on kõige jõledam asi üldse?" :Mõistmatus [[vaikus]]es, mis sellele [[küsimus]]ele järgnes, pillas Jack üheainsa ja toore silbi. Kergendustunne tuli nagu [[orgasm]]. Väiksed, kes jälle olid roninud pöörlevale rondile, kukkusid uuesti maha ega hoolinud enam millestki. Kütid möirgasid lõbu pärast. :Simoni pingutus varises põrmuks. (lk 74-75) * "Puhu karpi, Ralph!" :Põssa oli nii lähedal, et Ralph nägi ta ainukese prilliklaasi välgatust. :"Mis saab tulest? Kas nad siis tõesti ei taipa?" :"Sa pead nüüd kindla käega olema. Pane nad tegema seda, mida sina tahad." :Ralph vaatas kaalutlevalt nagu inimene, kes ütleb üles [[teoreem]]i: :"Kui ma praegu puhun ja nad ei tule tagasi, oleme omadega läbi. Me ei suuda enam tuld üleval hoida. Me muutume loomadeks. Ja meid ei päästeta siit iialgi." :"Kui sa ei puhu, oleme niikuinii varsti loomad. Ma ei näe, mis nad teevad, aga ma kuulen." (lk 77) * "Ma kardan Jacki," ütles Põssa, "ja sellepärast ma teda tunnengi. Kui sa kedagi kardad, siis hakkad teda vihkama ja mõtled tahes-tahtmata kogu aeg tema peale. Katsud endale selgeks teha, et ta on tegelikult täitsapoiss, aga kui sa teda jälle näed... See on nagu [[astma]], paneb hinge kinni. Tead, Ralph, ma ütlen sulle. Ta vihkab sind ka." :"Mind. Mispärast mind?" :"Ei tea. Sa tõmbasid ta tule pärast liistule. Ja sina oled pealik, tema ei ole." :"Tema just ongi pealik. Jack Merridew." :"Ma olen palju haige olnud ja lamanud ja mul on aega olnud mõtelda. Ma tunnen inimesi. Ja ma tunnen ennast ka. Ja teda. Sulle ta ei saa midagi teha. Aga kui sa ise taganed, on ta kohe järgmise kallal. Ja see olen mina." (lk 78) * Siin, peaaegu veepinnaga ühel tasemel, võis jälgida ulgumerelainete lakkamatut õõtsuvat rändu. [[Laine]]d olid mitme miili laiused — need polnud ilmselt mitte murdlained ega madala vee teravad harjad. Nad rändasid saarest mööda, nagu ei märkakski nad seda, nagu oleks neil hoopis tähtsamaid asju ajada. Edasiliikumist õieti nagu polnudki — kogu [[ookean]] tõusis ja vajus ühekorraga. Nüüd tõmbus meri kulinal tagasi, jättis maha [[kärestik]]ke ja [[juga]]sid, alanes kaljude vahet ja surus mererohu lidukile nagu läikivad märjad juuksed. Siis peatus ta, kogus jõudu ja tõusis jälle möirates, ujutas tõrjumatult üle väikesed neemed ja maaninad, ronis mööda madalat kaldakaljut üles, sirutas lõpuks vahuse käsivarre kitsasse kurusse ja rauges oma pritsmesõrmi liputades Ralphist umbes sammu kaugusel. :Laine laine järel vaatas Ralph seda tõusu ja langust, kuni mere [[avarus]] ta aju tuimaks tegi ja see peaaegu piiritu vesi vähehaaval kogu tähelepanu endale tõmbas. See oli, mis lahutas, see oli barjäär. Saare teisel küljel, mis keskpäeval miraažidesse mähkus ja mida kaitses kilbina vaikne [[laguun]], võis unistada pääsemisest. Aga siin, kus sa seisid silm silma vastu töntsi, halastamatu ookeaniga, lahutavale miilidega, rõhuti sind maha, sa olid abitu, olid hukkumisele määratud, olid... (lk 92) * Simon istus, pea pisut kuklasse kallutatud. Ta ei suutnud oma pilku lahti kiskuda ja Kärbeste Jumal hõljus õhus ta silme ees. :"Mis sa siin üksinda teed? Kas sa mind ei karda?" :Simon judises. :"Siin ei ole sul kelleltki abi loota. Peale minu. Ja mina olengi Koletis." :Simoni suu liikus ja kujundas kuuldavad sõnad: :"[[Seapea]] teiba otsas." :"Ajab naerma, et mõnede meelest on Koletis midagi niisugust, mille peale saab jahti pidada ja keda saab tappa," ütles pea. Hetkeks kaikusid mets ja kõik muud kuidagipidi armsad paigad teeseldud naerust. "Ah et sa teadsid seda? Et ma olen osa sinust endast? Nii lähedal, lähedal, lähedal! Et mina olengi [[põhjus]], miks asjad ei edene? Et nad on, nagu nad on?" :Jälle kaikus naer. :"Jätame selle jutu," ütles Kärbeste Jumal. "Mine aga teiste juurde tagasi ja teeme, nagu poleks midagi olnud." :Simoni pea tudises. Ta silmad olid poolkinni, nagu ahviks ta järele toda jälkust seal teiba otsas. Ta mõistis, et haigushoog on tulemas. Kärbeste Jumal paisus nagu [[õhupall]]. (lk 120) * Ilma erilise veendumuseta lohutas ta end oletusega, et ehk jätavad nad ta rahule, vahest kuulutavad lindpriiks. Siis aga haaras teda jälle saatuslik, vastuvaidlematu teadmine. Karbi purunemine ja Põssa ning Simoni surm lasusid saare kohal nagu aur. Need võõbatud metslased lähevad ikka kaugemale ja kaugemale. Ja lisaks oli olemas too määratlematu side tema enda ja Jacki vahel. Seepärast ei anna Jack talle iialgi asu, mitte iialgi. (lk 154) * Pealuu vaatas Ralphi, nagu teaks ta vastust kõigile küsimustele, ei tahaks aga midagi ütelda. Ralphi valdas haiglane hirm ja viha. Metsikult virutas ta rusikaga jõleda asja pihta, mis ta ees seisis. See viipus nagu mänguasi ja jõnksatas tagasi, irvitades talle ikka jälle näkku, nii et Ralph lõi ta uppi ja karjatas jälkusest. Siis pistis ta marraskil sõrmenukid suhu ja silmitses paljast ritva. Kaheks tükiks lagunenud pealuu lebas maas. Ta irve oli nüüd kuue jala laiune. Ralph väänas võbiseva teiba kaljupraost välja ja hoidis seda nagu oda enda ja valgele jäänuste vahel. Siis läks ta tagurpidi minema, pööramata pilku pealuult, mis maas lebades ikka veel taeva poole irvitas. (lk 155) * [[Ohvitser]] pöördus jälle Ralphi poole. :"Me võtame teid kaasa. Kui palju teid siin on?" :Ralph kehitas õlgu. Ohvitser vaatas temast mööda, võõbatud poistesalga poole. :"Kes siin ninamees on?" :"Mina," ütles Ralph valjusti. :Üks jõnglane, kes kandis iseäraliku musta mütsi jäänuseid, katkised prillid vööl, nõksatas ettepoole, aga mõtles nähtavasti ümber ja jäi vaikselt seisma. :"Me nägime teie suitsu. Nii et te ei tea siis, kui palju teid siin on?" :"Ei, sir." :Ohvitser kujutles endamisi saare läbiotsimist, mis tal ees seisis. "Mina oleksin küll arvanud," ütles ta, "et kamp inglise poisse... te olete ju kõik inglased... näitab ennast paremast küljest... see tähendab..." :"Alguses oligi nii," vastas Ralph, "enne kui..." :Ta jäi vait. (lk 168) ==Teose kohta== <poem> Raamatud: [[Tolkien]]i "[[Sõrmuste isand]]", Goldingu "Kärbeste jumal", [[Verne]]'i "20 000 ljööd vee all", [[Margaret Atwood|Atwoodi]] "Alias Grace". (Üks [[raamat]] sellest [[nimekiri|nimekirjast]] on kindlalt lugeja lõksu vedamiseks ja endale [[tähelepanu]] tõmbamiseks, vaevalt, et ta seda läbi lugeda viitsis!) Näitlejad: Edward Norton, George Clooney, Ewan McGregor, Johnny Depp, Sean Bean (huvitav, et mainitud ei ole ühtegi naisnäitlejat, põhiliselt on nimetatud mehed). </poem> * [[Elo Viiding]], "ISELOOMUSTUS (INTERNETIS)", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 25-26 [[Kategooria:Suurbritannia kirjandusteosed]] i6mj6nhnp0yialklbi55181csitb94b 135363 135354 2026-06-10T11:06:59Z Pseudacorus 2604 /* Tsitaate */ 135363 wikitext text/x-wiki "'''Kärbeste Jumal'''" (''Lord of the Flies'') on [[William Golding]]i romaan, mis ilmus 1954. aastal. Eesti keelde on romaani tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tõlge ilmus esmakordselt 1964. aastal ja sellest on tehtud mitu kordustrükki. ==Tsitaate== William Golding, "Kärbeste Jumal. Mereristsed", tlk Henno Rajandi, Eesti Raamat, 1989 * Ralph taipas asja mõtet ja puhus [[diafragma]]ga. Kohe hakkas karp kõlama. [[Palm]]ide all kõmas sügav kare heli, tungis läbi metsapadriku ja kajas vastu mäe [[roosa]]delt [[graniit]]nõlvadelt. Puulatvadest tõusis linnupilv, kuskil kiunatas keegi ja põgenes läbi [[põõsas]]te. :Ralph võttis karbi suult. :"Maru!" :Tema enda hääl kõlas pärast karbi karmi kõma nagu sosin. Ralph tõstis karbi uuesti suu juurde ja puhus jälle. Uuesti kõlas sama heli. Ja siis, kui ta puhus tugevamini, hüppas karbi hääl [[oktaav]]i võrra kõrgemale ning muutus teravaks vileks, mis oli veelgi läbilõikavam. Põssa hüüdis midagi, õnnelik [[nägu]] peas, prilliklaasid välkumas. [[Linnud]] kädistasid, väikesed loomakesed sibasid laiali. Ralphil sai õhk otsa, heli langes oktaavi võrra, muutus madalaks põrinaks, vaibus kahinaks. :Karp vaikis. Läikiv elevandiluu. Ralphi nägu oli õhupuudusest punane. Taevas [[saar]]e kohal oli täis lindude kisa ja vastukajasid. (lk 15) * Lapsed, kes üksikult või paarikaupa [[rand]]a mööda lähenesid, muutusid korrapealt nähtavaks, kui nad põuaudu piiri ületasid ja liivakaldale jõudsid. Kõigepealt tabas vaataja pilk musta [[nahkhiir]]etaolise sünnitise, mis siples [[liiv]]al, ja alles hiljem märkas ta [[keha]] selle kohal. Nahkhiir oli lapse [[vari]], mis püstloodis langeva [[päike]]se all kahanes ruttavate jalgade ees väikeseks laigukeseks. (lk 16) * Jack hakkas rääkima. :"Me peame mõtlema, kuidas siit pääseda." :Tekkis sumin. Üks väike poiss, Henry, teatas, et tahab koju. :"Ära jama," ütles Ralph hajameelselt. Ta võttis merekarbi kätte. "Minu meelest peaks meil olema [[pealik]], et me saaksime asju otsustada." :"Pealik! Pealik!" :"Pealikuks peaksin saama mina," ütles Jack otsekohese ülbusega. "sest mina olen eeslaulja ja koorivanem. Ma võtan do-dieesi välja." (lk 19) * Saarel oli umbkaudu [[laev]]a kuju. (lk 24) * "[[Siga|Seal]] peab kõri maha võtma," ütles Ralph õhinal, "alati räägitakse, et seal tuleb kõri maha võtta." :"Seal peab kõri maha lõikama ja [[veri|vere]] välja laskma," ütles Jack. "Muidu ei kõlba [[liha]] süüa." :"Aga miks sa siis ei torganud?" :Nad teadsid väga hästi, miks — sellepärast, et nii õudne oli [[nuga]] langetada ja torgata elavasse ihusse, sellepärast, et verd näha on hirmus. :"Ma pidin just torkama," õiendas Jack. Ta sammus kõige ees ja teised ei näinud ta nägu. "Ma otsisin parajat kohta. Järgmine kord!..." (lk 26) * [Ralph:] "Meil on uusi [[seadus]]i vaja. Kus on karp, seal on [[koosolek]]. Ükskõik, kas siin üleval või seal all." :Poisid olid nõus. Põssa tegi suu lahti ja tahtis rääkima hakata, aga tabas Jacki [[pilk|pilgu]] ja jäi vait. Jack sirutas käe, võttis karbi ja tõusis püsti, hoides õrna eset ettevaatlikult oma nõgises peos. :"Ma olen Ralphiga nõus. Meil peavad olema seadused ja neid tuleb täita. Me pole lõpuks metslased. Me oleme [[inglased]]. Ja inglased on igas asjas kõige esimesed. Seepärast me peame tegema, mis on õige." (lk 36) * Siit-sealt [[liaan|väänkasvude]] vahelt, mis ripnesid surnud või surevatel [[puu]]del, kerkis [[suits]]u. Nende silma all hakkas üks väädipundar alt põlema ja suits tihenes. Väikesed leegid jooksid üht tüve mööda üles, pugesid läbi [[leht]]ede ja [[oks]]te, levisid ja võtsid jõudu. Tulekeel puudutas teist tüve ja lippas üles nagu [[orav]]. Suitsupilv kasvas, nõrgus läbi [[mets]]a, rullus allapoole. Tuleorav kargas [[tuul]]e tiibadele, klammerdus teise tüve külge, krabistas alla. Lehtede ja suitsu tumeda eesriide taga haaras [[tuli]] metsa oma küünte vahele ja hakkas järama. Hektarisuurune suitsulina rullus püsivalt mere poole. Leegid ja tõkestamatu tule pealetungi vaatepilt pani poisid heledasti ja erutatult hõiskama. Tuli muutus nagu metsloomaks; nagu [[jaaguar]], kes kõhuli roomab saagi poole, lähenes ta kasetaoliste noorte puukeste rivile, mis palistas roosa [[kalju]] etteulatuvat nukki. Leegid kargasid lähematele puudele ja hetkeks kohises nende okstel tulelehestik. Leegi süda kargas vilkalt üle lünga puuderivis ja siis neelas lõkendav pööris korraga terve salu. Poiste jalge ees veerand ruutmiili suurusel metsatükil möllas raevukalt suits ja tuli. [[Tulekahju]] mitmesugused hääled sulasid trummipõrinaks, mis näis vapustavat mäge ennast. (lk 37-38) * Ralph lebas selili, vaadates palmilatvu ja taevast. :"Koosolekud. Koosolekuid pidama oleme kanged mehed. Iga päev. Kaks korda päevas. Muudkui räägime." Ta upitas ennast küünarnukile. "Usud, kui ma praegu karpi puhun, liduvad kõik siia. Sa tead, kui pühalikud me siis oleme. Ja mõni ütleb, et peaksime ehitama reaktiivi või allveelaeva või televiisori. Kui koosolek on läbi, töötavad nad viis minutit, ja lähevad siis hulkuma või küttima." :Jack punastas. :"Meil on liha vaja." :"Noh, siiamaani pole veel midagi saadud. Ja [[onn]]e on ka vaja. Muuseas, sinu ülejäänud kütid tulid juba mitme tunni eest tagasi. Nad läksid ujuma." (lk 43) * Lõuna ajal sündisid võõristavad asjad. Sädelev [[meri]] kerkis üles, lagunes uskumatult iseäralikeks üksikpindadeks. Korallriff ja selle kõrgematele kühmudele klammerduvad üksikud kidurad palmid ujusid kõrgele taevasse, virvendasid, pudenesid tükkideks, libisesid nagu vihmapiisad mööda traati või paljunesid nagu mingis imelikus [[peegel|peeglite]] reas. Mõnikord kangastus maa seal, kus teda muidu ei olnud, ja haihtus siis laste silma all nagu [[seebimull]]. Põssa kuulutas selle kõik õpetatult "[[miraaž]]iks", ning kuna ükski poiss ei pääsenud rifile, sest vahepealses mereribas varitsesid [[hai]]d, harjusid nad nende [[müsteerium]]idega ära ega pannud neid enam tähelegi — just niisamuti nagu nad [[õhtu]]l ei märganud imelisi tukslevaid [[täht]]i. Lõuna paiku sulasid need pettepildid taevasse, kust päike alla vaatas nagu vihane silm. Pärastlõunaks kadus miraaž ning [[silmapiir]] muutus ikka puhtamaks ja sinisemaks, sedamööda kuidas päike madalamale vajus. (lk 49) * Roger kummardus, võttis maast [[kivi]], sihtis ja viskas Henry poole, hoidudes teda siiski tabamast. Kivi, see aja mõttetu mälestusmärk, kukkus vette Henryst viis jardi vasakul. Roger korjas peotäie kive ja hakkas loopima. Ometi püsis Henry ümber umbes kuuejardise läbimõõduga ala, kuhu Roger ei julgenud visata. Vahele segas endise elu nähtamatu, kuid siiski tugev [[tabu]]. Kükitava [[laps]]e ümber oli vanemate, [[kool]]i, [[politseinik]]e ja seaduse kaitse vöönd. Rogeri kätt hoidis tagasi [[tsivilisatsioon]], mis ise ei teadnud temast midagi ja seisis [[varemed|varemeis]]. (lk 52) * Jack põlvitas maha, veega täidetud [[pähklikoor|pähklipoolik]] käes. Ta näole langes ümmargune päikeselaik ja veest peegeldus vastu midagi kirevat. Ta vaatas hämmastunult — see polnud tema, vaid mingi hirmuäratav [[võõras]]. Siis kallas ta vee maha ja kargas erutatult naerdes püsti. Tema soonine kogu tiigi kaldal kandis [[mask]]i, mis köitis poiste pilku ja kohutas neid. Ta hakkas [[tants]]ima ja ta [[naer]] muutus verejanuliseks korskamiseks. Ta kargas Billi poole ja mask muutus nüüd omaette olevuseks, kelle taga peitus Jack, vabanenud [[häbi]]tundest ja [[väärikus]]est. Puna-valge-must nägu sööstis läbi õhu ja tantsiskles Billi poole. Bill hüppas naeruga tagasi, jäi aga siis äkki vait ja pani läbi põõsaste plehku. (lk 53) * Jack jättis oma keerutamise ja jäi Ralphi ette seisma. Ta karjus: :"Hea küll! Hea küll!" :Ta vaatas Põssat, kütte, Ralphi. :"Mul on kahju, et nii läks. Et tuli kustus! Olgu. Ma..." :Ta ajas end sirgu. :"...Ma palun vabandust." :Sumin küttide hulgas kõneles imetlusest, mida niisugune üllas käitumine äratas. Nad näisid ilmselt arvamisel olevat, et Jacki tegu oli ilus ja et ta oli end oma suuremeelse vabandusega puhtaks pesnud ja Ralphi samas kuidagi ebamääraselt süüdlaseks teinud. Nad ootasid temalt samaväärselt peenetundelist vastust. Aga Ralph ei saanud oodatud sõna suust. Süüteole lisandus nüüd veel see [[sõna]]dega vehklemine. Tuli oli kustunud, laev läinud. (lk 60-61) * Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul koosolekut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel vee kuldsed vastuhelgid ja poiste näod olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes [[taskulamp]]i. Nüüd aga vaatas päike külje pealt sisse ja varjud olid seal, kus nad pidid olema. :Ralphi haaras jälle see filosoofiline meeleolu, mis talle muidu nii võõras oli. Kui näod nii muutuvad, olenevalt sellest, kuidas neid valgustada — mis siis üldse on üks nägu? Mis on üldse kõik? :Ralph liigutas end kärsitult. Häda on selles, et kui sa oled pealik, pead mõtlema, pead olema tark. Aeg aga kihutab takka, ja sa pead huupi tegema mingi [[otsus]]e. See kõik paneb inimese järele mõtlema, sest [[mõte]] on väärtuslik asi, sellel on mõju... :"Ainult et mina ei oska mõtelda," leidis Ralph, seistes pealiku istme ees. "Teine asi on Põssa." :Ja juba mitmendat korda selle õhtu jooksul pidi Ralph väärtusi ümber hindama. Põssa oskas mõtelda. Ta suutis samm sammult oma paksu pea sisse tungida, aga Põssa ei olnud pealik. Tal oli küll naeruväärne keha, aga siiski olid tal [[aju]]d. Ralph oli nüüd mõtlemise eriteadlane ja oskas mõtet ka teistes ära tunda. (lk 65) * [Põssa:] "Iga asja jaoks on [[arst]], isegi selle jaoks, mis teil peas on. Te ei arva ometi, et me peaksime kogu aeg asja ees, teist taga [[hirm]]u tundma? Elu on teaduslik," ütles Põssa võimukalt. "Vaat niimoodi. Mõne aasta pärast, kui [[sõda]] on möödas, lendavad inimesed [[Marss|Marsile]] ja tagasi. Ma tean, et ei ole mingeid elukaid — küüntega ja nii edasi, ja ma tean, et hirmu ka ei ole." :Põssa tegi pausi. :"Kui me just..." :Ralph niheles rahutult. :"Mis kui?" :"Kui me just inimesi ei pea kartma." (lk 70) * "Võib-olla," ütles ta, "võib-olla on elukas tõesti olemas." :Koosolek karjus raevukalt vastu ja Ralph tõusis hämmastunult püsti. :"Sina, Simon? Sina usud seda?" :"Ma ei tea," ütles Simon. Südamepekslemine tikkus teda lämmatama. "Aga..." :Puhkes torm. :"Istu maha!" :"Ole vait!" :"Võtke talt karp ära!" :"Lollakas!" :"Vait!" :Ralph karjus: :"Kuulake teda. Tal on karp!" :"Ma mõtlen, et... Võib-olla pole see midagi muud kui meie ise." :"Ogar!" :See viimane tuli Põssalt, kes unustas ehmatusega oma väärikuse. Simon jätkas: :"Võib-olla me ise just nagu..." :Simon jäi tummaks meeleheitlikust püüdest seletada inimsoo ürgset tõbe. Siis välgatas [[inspiratsioon]]. :"Mis on kõige jõledam asi üldse?" :Mõistmatus [[vaikus]]es, mis sellele [[küsimus]]ele järgnes, pillas Jack üheainsa ja toore silbi. Kergendustunne tuli nagu [[orgasm]]. Väiksed, kes jälle olid roninud pöörlevale rondile, kukkusid uuesti maha ega hoolinud enam millestki. Kütid möirgasid lõbu pärast. :Simoni pingutus varises põrmuks. (lk 74-75) * "Puhu karpi, Ralph!" :Põssa oli nii lähedal, et Ralph nägi ta ainukese prilliklaasi välgatust. :"Mis saab tulest? Kas nad siis tõesti ei taipa?" :"Sa pead nüüd kindla käega olema. Pane nad tegema seda, mida sina tahad." :Ralph vaatas kaalutlevalt nagu inimene, kes ütleb üles [[teoreem]]i: :"Kui ma praegu puhun ja nad ei tule tagasi, oleme omadega läbi. Me ei suuda enam tuld üleval hoida. Me muutume loomadeks. Ja meid ei päästeta siit iialgi." :"Kui sa ei puhu, oleme niikuinii varsti loomad. Ma ei näe, mis nad teevad, aga ma kuulen." (lk 77) * "Ma kardan Jacki," ütles Põssa, "ja sellepärast ma teda tunnengi. Kui sa kedagi kardad, siis hakkad teda vihkama ja mõtled tahes-tahtmata kogu aeg tema peale. Katsud endale selgeks teha, et ta on tegelikult täitsapoiss, aga kui sa teda jälle näed... See on nagu [[astma]], paneb hinge kinni. Tead, Ralph, ma ütlen sulle. Ta vihkab sind ka." :"Mind. Mispärast mind?" :"Ei tea. Sa tõmbasid ta tule pärast liistule. Ja sina oled pealik, tema ei ole." :"Tema just ongi pealik. Jack Merridew." :"Ma olen palju haige olnud ja lamanud ja mul on aega olnud mõtelda. Ma tunnen inimesi. Ja ma tunnen ennast ka. Ja teda. Sulle ta ei saa midagi teha. Aga kui sa ise taganed, on ta kohe järgmise kallal. Ja see olen mina." (lk 78) * Siin, peaaegu veepinnaga ühel tasemel, võis jälgida ulgumerelainete lakkamatut õõtsuvat rändu. [[Laine]]d olid mitme miili laiused — need polnud ilmselt mitte murdlained ega madala vee teravad harjad. Nad rändasid saarest mööda, nagu ei märkakski nad seda, nagu oleks neil hoopis tähtsamaid asju ajada. Edasiliikumist õieti nagu polnudki — kogu [[ookean]] tõusis ja vajus ühekorraga. Nüüd tõmbus meri kulinal tagasi, jättis maha [[kärestik]]ke ja [[juga]]sid, alanes kaljude vahet ja surus mererohu lidukile nagu läikivad märjad juuksed. Siis peatus ta, kogus jõudu ja tõusis jälle möirates, ujutas tõrjumatult üle väikesed neemed ja maaninad, ronis mööda madalat kaldakaljut üles, sirutas lõpuks vahuse käsivarre kitsasse kurusse ja rauges oma pritsmesõrmi liputades Ralphist umbes sammu kaugusel. :Laine laine järel vaatas Ralph seda tõusu ja langust, kuni mere [[avarus]] ta aju tuimaks tegi ja see peaaegu piiritu vesi vähehaaval kogu tähelepanu endale tõmbas. See oli, mis lahutas, see oli barjäär. Saare teisel küljel, mis keskpäeval miraažidesse mähkus ja mida kaitses kilbina vaikne [[laguun]], võis unistada pääsemisest. Aga siin, kus sa seisid silm silma vastu töntsi, halastamatu ookeaniga, lahutavale miilidega, rõhuti sind maha, sa olid abitu, olid hukkumisele määratud, olid... (lk 92) * Simon istus, pea pisut kuklasse kallutatud. Ta ei suutnud oma pilku lahti kiskuda ja Kärbeste Jumal hõljus õhus ta silme ees. :"Mis sa siin üksinda teed? Kas sa mind ei karda?" :Simon judises. :"Siin ei ole sul kelleltki abi loota. Peale minu. Ja mina olengi Koletis." :Simoni suu liikus ja kujundas kuuldavad sõnad: :"[[Seapea]] teiba otsas." :"Ajab naerma, et mõnede meelest on Koletis midagi niisugust, mille peale saab jahti pidada ja keda saab tappa," ütles pea. Hetkeks kaikusid mets ja kõik muud kuidagipidi armsad paigad teeseldud naerust. "Ah et sa teadsid seda? Et ma olen osa sinust endast? Nii lähedal, lähedal, lähedal! Et mina olengi [[põhjus]], miks asjad ei edene? Et nad on, nagu nad on?" :Jälle kaikus naer. :"Jätame selle jutu," ütles Kärbeste Jumal. "Mine aga teiste juurde tagasi ja teeme, nagu poleks midagi olnud." :Simoni pea tudises. Ta silmad olid poolkinni, nagu ahviks ta järele toda jälkust seal teiba otsas. Ta mõistis, et haigushoog on tulemas. Kärbeste Jumal paisus nagu [[õhupall]]. (lk 120) * Ilma erilise veendumuseta lohutas ta end oletusega, et ehk jätavad nad ta rahule, vahest kuulutavad lindpriiks. Siis aga haaras teda jälle saatuslik, vastuvaidlematu teadmine. Karbi purunemine ja Põssa ning Simoni surm lasusid saare kohal nagu aur. Need võõbatud metslased lähevad ikka kaugemale ja kaugemale. Ja lisaks oli olemas too määratlematu side tema enda ja Jacki vahel. Seepärast ei anna Jack talle iialgi asu, mitte iialgi. (lk 154) * Pealuu vaatas Ralphi, nagu teaks ta vastust kõigile küsimustele, ei tahaks aga midagi ütelda. Ralphi valdas haiglane hirm ja viha. Metsikult virutas ta rusikaga jõleda asja pihta, mis ta ees seisis. See viipus nagu mänguasi ja jõnksatas tagasi, irvitades talle ikka jälle näkku, nii et Ralph lõi ta uppi ja karjatas jälkusest. Siis pistis ta marraskil sõrmenukid suhu ja silmitses paljast ritva. Kaheks tükiks lagunenud pealuu lebas maas. Ta irve oli nüüd kuue jala laiune. Ralph väänas võbiseva teiba kaljupraost välja ja hoidis seda nagu oda enda ja valgete jäänuste vahel. Siis läks ta tagurpidi minema, pööramata pilku pealuult, mis maas lebades ikka veel taeva poole irvitas. (lk 155) * [[Ohvitser]] pöördus jälle Ralphi poole. :"Me võtame teid kaasa. Kui palju teid siin on?" :Ralph kehitas õlgu. Ohvitser vaatas temast mööda, võõbatud poistesalga poole. :"Kes siin ninamees on?" :"Mina," ütles Ralph valjusti. :Üks jõnglane, kes kandis iseäraliku musta mütsi jäänuseid, katkised prillid vööl, nõksatas ettepoole, aga mõtles nähtavasti ümber ja jäi vaikselt seisma. :"Me nägime teie suitsu. Nii et te ei tea siis, kui palju teid siin on?" :"Ei, sir." :Ohvitser kujutles endamisi saare läbiotsimist, mis tal ees seisis. "Mina oleksin küll arvanud," ütles ta, "et kamp inglise poisse... te olete ju kõik inglased... näitab ennast paremast küljest... see tähendab..." :"Alguses oligi nii," vastas Ralph, "enne kui..." :Ta jäi vait. (lk 168) ==Teose kohta== <poem> Raamatud: [[Tolkien]]i "[[Sõrmuste isand]]", Goldingu "Kärbeste jumal", [[Verne]]'i "20 000 ljööd vee all", [[Margaret Atwood|Atwoodi]] "Alias Grace". (Üks [[raamat]] sellest [[nimekiri|nimekirjast]] on kindlalt lugeja lõksu vedamiseks ja endale [[tähelepanu]] tõmbamiseks, vaevalt, et ta seda läbi lugeda viitsis!) Näitlejad: Edward Norton, George Clooney, Ewan McGregor, Johnny Depp, Sean Bean (huvitav, et mainitud ei ole ühtegi naisnäitlejat, põhiliselt on nimetatud mehed). </poem> * [[Elo Viiding]], "ISELOOMUSTUS (INTERNETIS)", rmt: "Selge jälg", 2005, lk 25-26 [[Kategooria:Suurbritannia kirjandusteosed]] c5o1g2oovyjwephp4a6vqetq11ml507 0 25976 135356 2026-06-10T10:41:01Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: ''''William Gerald Golding''' ([[19. september]] [[1911]] – [[19. juuni]] [[1993]]) oli inglise kirjanik, 1983. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. ==Teosed== ===Kärbeste Jumal=== ===Mereristsed=== ''"Rites of Passage"'' [1980], William Golding, "Mereristsed", tlk [[Henno Rajandi]], Tallinn, Eesti Raamat, 1989 * [[Ema]] — kas ta puistas moepärast mõne [[pisar]]a? Oh ei, kõik oli ehtne, ja minu endagi rinda kõrvetasid tol hetkel tundmused, mida ei saa vahest...' 135356 wikitext text/x-wiki '''William Gerald Golding''' ([[19. september]] [[1911]] – [[19. juuni]] [[1993]]) oli inglise kirjanik, 1983. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. ==Teosed== ===Kärbeste Jumal=== ===Mereristsed=== ''"Rites of Passage"'' [1980], William Golding, "Mereristsed", tlk [[Henno Rajandi]], Tallinn, Eesti Raamat, 1989 * [[Ema]] — kas ta puistas moepärast mõne [[pisar]]a? Oh ei, kõik oli ehtne, ja minu endagi rinda kõrvetasid tol hetkel tundmused, mida ei saa vahest sugugi mehisteks pidada. Koguni isa... Me kõik oleme vististi ülemäärase õhinaga tudeerinud haletundelist Goldsmithi ja Richardsoni ning unarule jätnud vana vallatu [[Henry Fielding|Fieldingi]] ja Smolletti. (lk 171) * Kuuldes minu pahameeleavaldust, et sihukest [[laev]]alogu ülepea nii pikale [[reis]]ile saadetakse, seisatas ta mu kuudi lävel, salvrätt käsivarrel, ja jagas mulle oma meremehefilosoofiat, niipalju kui parajasti võimalik oli — umbes selles vaimus: "Armuline sir, eks ta ujub, kuni ta vajub, ja armuline sir, ta on ju selleks ehitatudki, et ükskord põhja minna." Ta aina jahvatas, et kui hea on seista [[sadam]]as reservis, kus pardal pole kedagi peale [[pootsman]]i ja [[puusepp|puusepa]], kui mõnus on seista taimtrossi küljes ja mitte loksuda vastiku raudketi otsas, mis kolksub nagu surnukeha [[võllapuu]]s. Mu [[meeleolu]] langes selle loengu mõjul madalamale kui meie haisev räpane [[ballast]]! Laevapõhja katmisse vaskplekiga suhtus Wheeler suure [[eelarvamus]]ega! Selgub, et me oleme lihtsalt ''seest ja väljast'' [[tõrv]]atud nagu maailma kõige vanem meresõiduk, ja meie esimene komandör polnud nähtavasti keegi muu kui kapten [[Noa]] ise! Enne lahkumist kuulutas Wheeler mulle veel viimaseks [[lohutus]]eks, et tema meelest on meie laev "[[torm]]iga tingimata kindlam kui mõnigi kõvem alus". ''Kindlam''! "Nimelt sellepärast," seletas ta, "et kui me natuke [[tuul]]t saame, annab ta järele nagu vana [[saabas]]." (lk 174) * Wheeler aitas mind vahekäiku, kus loksus [[vesi]]. Ise muudkui latras ühtesoodu, muuhulgas sellest, et [[meri|merel]] peab õppima kõndima, üks [[jalg]] teisest lühem, nagu mägi[[lammas]]. (lk 177-178) * [[Filosoofia]] ja [[religioon]] — mis tolku neist on, kui tuul ulub ja vesi lendab vägeval vool? (lk 179) * Üksainuke soot, [[puri|purje]] alumisse, alltuule nurka kinnitatud [[köis]] vibreeris ägedalt paari jala kõrgusel mu pea kohal, kuid mõistetavas keeles! Parajasti kui ma seda köit ja tema ülesannet uurisin, kostis [[vöör]]i poolt vägev mürtsatus, vesi lahvatas peeneks pihuks ja nagu mu värske arusaamise kinnituseks muutus soodi võnkumine äkki teistsuguseks — see poolitus täpselt keskkohast, nii et viivuks joonistas köis oma kogupikkuses kaks kitsast järjestikust [[ellips]]it, illustreerides sellega tegelikult esimest ülemtooni, kohta viiulikeelel, mis täpselt tabatuna annab mängijale [[oktaav]]i võrra kõrgema noodi kui sama keel kogupikkuses. :Ent laeval on rohkem keeli kui [[viiul]]il, rohkem kui [[lauto]]l, küllap vist rohkem kui [[harf]]il, ja tuule dirigeerimisel teeb ta pöörast [[muusika]]t. (lk 180) * [[Uks]] oli kinni kiilunud. Lõgistasin tigedalt ukselinki, tirisin ja sikutasin, aga äkki, kui see meie tulehark, kes käitub viimasel ajal nagu pahur armuke, ootamatult kreeni läks, leidsin end ukse küljes rippumas. Sellest polnud veel midagi, aga mis nüüd järgnes, oli suisa eluohtlik. Uks nimelt prahvatas valla ja link vuhises mu nina eest läbi, joonistades poolringi, mille [[raadius]] võrdus ukseava laiusega! Mind päästis saatuslikust või vähemalt tõsisest vigastusest seesama loomusund, mille toimel [[kass]] alati jalgadele kukub. See, kuidas üks lihtlabane uks, üks tarvilik igapäevane ese, mille vastu ma kunagi pole suuremat huvi tundnud, nüüd äkki kord jonnakat tõrksust ilmutas ja samas taas liiga hõlpsalt su soovidele järele andis, tundus paari tühise lauajupi poolt otse sihiliku jultumusena, ja ma olin juba peaaegu valmis uskuma, et puuhaldjad, drüaadid ja hamadrüaadid, kes hingestasid materjali, millest meie õõtsuv kast omal ajal ehitati, nähtavasti keeldusid oma muistset elupaika hülgamast ja on nüüd meiega merele kaasa tulnud! (lk 181-182) * Ta leidis, et [[reisija]]d, kes targu koisse jäävad — sealjuures heitis ta mulle tähendusrikka pilgu — ja ainult kerget keelekarastust võtavad, teevad targasti, sest meil pole pardal [[arst]]i, ja murtud ihuliige, nagu ta väljendus, oleks igaühele suureks tülinaks. Aga arsti pole meil nähtavasti seepärast, et isegi kõige käpardlikum verinoor kondisaagija teenib kuival maal rohkem. Niisuguse puhtmajandusliku kaalutluse valguses hakkasin pisut teise pilguga hindama ametiala, mille esindajates ma seni olin alati näinud märkimisväärset [[omakasupüüdmatus]]t. Tähendasin, et sel juhul on oodata ebatavaliselt kõrget [[suremus]]t ja me oleme õnnega koos, et meil on pardal vähemalt [[kaplan]], kes võib toimetada kõiki muid talitusi, esimesest viimaseni. Selle peale Cumbershum luksatas, võttis õllekannu suult ja küsis kõige sügavama hämmastusega: :"Mis kaplan, sir? Meil pole mingit kaplanit!" :"Uskuge mind, ma nägin teda oma silmaga." :"Te eksite, sir." :"Aga seaduse järgi peab ju igas sõjalaevas kaplan olema?" :"[[Kapten]] Anderson ajab parema meelega ilma läbi; ja kuna [[pastor]]itest on niisama suur nappus kui arstidest, on esimesi seda kergem vältida, mida raskem on teisi hankida." (lk 182-183) * Kugistasin kuidagimoodi alla natuke peaaegu värsket [[leib]]a ja raasukese magedat [[juust]]u. Selle peale rüüpasin ära oma [[konjak]]i ja jäin siis tigedalt ootama, kas mu [[kõht]] tõesti ''julgeb'' veel ulakust teha. Ma hirmutasin ta täiesti ära, ähvardades lisada veel portsu lahja [[õlu]]t, siis konjakit, siis Wheeleri paregoorikut ja takkaotsa seda juba tavapärast viimast hävitusvahendit, aidaku meid Issand, nimelt laudanumi, nii et see vaene julmalt koheldud organ jäi vagusi nagu [[hiir]] hommikul köögitüdruku roobitsa kolksumist kuuldes! (lk 185-186) * Tuleb välja, et [[kirjutamine]] on nagu napsitamine. Mees ei tohi lasta sel enda üle võimust võtta. (lk 187) * "Me ootame siin alati, kuni [[päike]] taevas kõige kõrgemasse punkti tõuseb, ja mõõdame tõusunurka, kui see on kõige suurem, ja võtame ühtlasi aega." :"No kuule, poja," ütlesin mina, "sa tahad meid päris [[keskaeg]]a tagasi viia! Järgmiseks hakkad mulle vist Ptolemaiost tsiteerima!" :"Ma ei tea, kes see on, sir, aga me peame ootama, kui päike oma päevateekonna tippu tõuseb." :"See teekond on ainult näiline," seletasin mina kannatlikult, "kas sa pole siis kuulnud, kes oli Galilei ja mis tähendab tema ''Eppur si muove''? [[Maakera]] tiirleb ümber päikese! Seda liikumist kirjeldas Kopernik ja tõestas Kepler!" :Poiss vastas kõige puhtama [[lihtsameelsus]]e, [[teadmatus]]e ja [[väärikus]]ega: :"Sir, ma ei tea, mis teeb päike kuival maal nende džentelmenide juures, aga seda ma tean, et Kuninglikus Sõjalaevastikus ta liigub taevas." (lk 192) * Mu sissekanded muutuvad napisõnaliseks nagu mõned mr. [[Laurence Sterne|Sterne’i]] peatükid! (lk 215) * Nagu üldiselt teada, on olemas kindel, läbiproovitud ja kontrollitud seos naiselike veetluste tajumise ja kange [[alkohol|vägijoogi]] vahel! Pärast kolmandat napsi olen oma silmaga näinud, kuidas kakskümmend eluaastat haihtuvad naise näolt nagu [[lumi]] suvepäikese käes! (lk 216) * "No vaadake, see suurtükimaat kõndis oma patarei juures edasi-tagasi, püstol peos. Nad seal pidasid tulevahetust rannafordiga, mis on minu meelest küll tobe tegu. Tulikuum [[kuul]] lendab kahuriluugist sisse ja viib suurtükimaadil pea otsast nii puhtalt nagu see [[giljotiin|kilotiinimasin]], mida [[prantslased]] kasutavad. Aga kuul oli hõõguvkuum ja kõrvetas kaelatüüka pealt ära, nii et suurtükimaat muudkui jalutab edasi ja keegi ei märka midagi, ainult imelik, et enam uusi käske ei tule. Vaat kus nali! Poistel juba surm suu ääres, viimaks tuleb esimene [[ohvitser]] küsima, et mispärast, jumal hoidku, peateki tüürpoordi ahtripatarei on vait jäänud, ja nemad omakorda küsivad suurtükimaadilt, mis teha. Aga sellel pole enam midagi, millega neile vastata." :"No kuulge, härrased!" :"Veel üks klaas, mr. Talbot." (lk 220) * [[Raamaturiiul]] vajus viltu. "Moll Flanders" vedeles avatuna põrandal, "Gil Blas" varises talle otsa ja tädi lahkumiskingitus, Harvey "Meditatsioonid kalmude keskel" (London, MDCCLX) kahes köites, varjas neid mõlemaid. (lk 223) * Läksin oma [[kajut]]isse tagasi, kus minu meelest ikka veel lehvis naise [[parfüüm]]. Ehkki pahameel endiselt kõiki muid tundmusi kõrvale tõrjus, kui võtsin istet ja alustasin käesolevat sissekannet, mis on praeguseks juba tublisti edenenud, on esialgne nördimus nüüd maad andnud hoopis üldisemat laadi [[nukrus]]ele — taevane jumal! Kas [[Aristoteles]]el on siis sugudevahelise suhtlemise küsimuseski õigus, nagu tal ou õigus ühiskondliku korralduse asjades? Pean vabanema neist liiga süngetest vaadetest selle karjataratoimingu küsimuses, mis tagab siin ilmas meie õnnetu liigi jätkuvuse. (lk 227) * [Summers:] Olgu meie isamaa nii vägev kui tahes — ühte ta siiski ei suuda korda saata, ja nimelt inimest täiesti adekvaatselt ühest ühiskonnaklassist teise tõlkida. Täiuslik tõlge ühest keelest teise on võimatu. Ja britlase [[emakeel]] on tema klass. (lk 246) * Kas teie kõrguse tähelepanu on kunagi köitnud see imelik asjaolu, et erinevalt püstiasendist sunnib istuv kehaasend inimest meelerahule või vähemalt mõjutab teda vastavas suunas. (lk 253) * Ükskõik milline laeva sektor pealtuule külge jääb — see on alati peaaegu vaba lehast, mida ta endaga kõikjal kaasas kannab. Ma ei räägi siin kuse- ja roojahaisust, vaid just sellest läbitungivast vinust, mis tuleb laevakerest endast ja tema kruusa- ja liivaballasti roiskunud pilsist. Moodsamad laevad oma raudballastiga lõhnavad võib-olla paremini. Aga kaptenid selles noaaegses ametkonnas jalutavad pealtuule küljes vist ka siis, kui laev päris tuulevaikusse satub ja aerude peale üle läheb. [[Türann]] peab elama nii haisuvabas keskkonnas kui vähegi võimalik. (lk 256) * Kõlas laevakell, kuid summutatult. Salk [[madrus]]eid tõi kohale [[surnukeha]], mis oli kinnitatud plangule ja kaetud Unioonilipuga. See seati tekile, jalad tüürpoordi, seega siis auväärsemasse pardasse, kustkaudu lahkuvad [[admiral]]id, surnukehad ja teised sedasorti haruldused. Surnukeha näis üllatavalt pikk, aga pärastpoole sain teada, et meie niigi väga napiks jäänud suurtükikuulide tagavarast oli talle kaks tükki jalutsisse seotud. Kullast-karrast kiiskav kapten Anderson astus surnukeha kõrvale. Sedagi sain alles pärastpoole teada, et kapten ja kõik ülejäänud ohvitserid olid enne kõvasti mures, kas kogu tseremoonia, kus "taevaloots üle parda vilistatakse", nagu noor mr. Taylor seda sõnastas, ikka vajaliku korrektsusega välja kukub. (lk 332) * Pastor Robert James Colley maised jäänused vupsasid riigilipu alt välja ja kadusid vette üheainsa valju sulpsatusega! Just nagu oleks ta üliosav sukelduja olnud ja reeglipäraselt omaenda [[matus]]teks harjutanud — nii asjatundlikult see käis. Suurtükikuulid aitasid ilmselt kaasa. Nende raske kaalu selline kõrvalkasutus oli muidugi põhimõtteliselt kooskõlas nende põhiolemusega. Nii et Colley põrm, vajudes nüüd ''sügavamale, kui eales küünib lood'', leiab lõpuks loodetavasti üles kõige oleva kindla aluspõhja. (Kui te neil elu rituaalsetel hetkedel ei saa [[palveraamat]]ut kasutada, võtke appi [[Shakespeare]]! Miski muu ei kõlba!) (lk 334) * Nüüd on selle õnnetu mehe draama lõpul ja ta seisab seal, jumal teab mitme miili sügavusel oma suurtükikuulide peal, üksinda, nagu mr. Coleridge ütleb, üsna, üsna üksi. Ja omamoodi vesine lõpplahendus on ju seegi (vahest märkab teie kõrgus siin huvitavat "paronomaasiat", nagu Colley ütleks), et peab tagasi pöörduma igapäevase tühja-tähja juurde, milles pole mingit dramaatilisust, aga teie kõrguse kingituse uhkete kaante vahel on veel paar tühja lehte; ma küll tõesti püüdsin matuselugu venitada, lootes, et Robert James Colley langus ja hale ots koos lühikese jutustusega sellest, kuidas ta külma hauda sängitati, nagu seda kõike kokku võiks peal kirjastada, ulatub parajasti viimase leheküljeni välja. Aga asjata. Ta elas tõelist elu ja suri tõelist surma, ja seda on niisama võimatu etteantud mahuga raamatusse sobitada kui kompjalga tavalisse saapasse. (lk 335) * Aga Colley’ga on teine lugu. Tema oli erand. Just nagu ta oma rautatud saapakannal kvarterteki ja ahtriteki trepist ühe hooga kolinal alla kesktekile sadas, nii heitis pool pinti ''tulist ikhorit'' ta range enesekindla vooruse kõrgusest sellisesse sügavusse, milles ta kainenev mõistus ilmselt nägi inimliku alanduse pärapõrgut. Lisagem sinna õhukesse raamatusse, kuhu kirja pannakse, mida inimene inimesest ülepea teab: Inimene võib surra häbisse. (lk 344) {{JÄRJESTA:Golding, William}} egbup9c4f2qvt4kmxzyw63o98mlya9y 135357 135356 2026-06-10T10:41:27Z Pseudacorus 2604 135357 wikitext text/x-wiki '''William Gerald Golding''' (19. september 1911 – 19. juuni 1993) oli inglise kirjanik, 1983. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. ==Teosed== ===Kärbeste Jumal=== ===Mereristsed=== ''"Rites of Passage"'' [1980], William Golding, "Mereristsed", tlk [[Henno Rajandi]], Tallinn, Eesti Raamat, 1989 * [[Ema]] — kas ta puistas moepärast mõne [[pisar]]a? Oh ei, kõik oli ehtne, ja minu endagi rinda kõrvetasid tol hetkel tundmused, mida ei saa vahest sugugi mehisteks pidada. Koguni isa... Me kõik oleme vististi ülemäärase õhinaga tudeerinud haletundelist Goldsmithi ja Richardsoni ning unarule jätnud vana vallatu [[Henry Fielding|Fieldingi]] ja Smolletti. (lk 171) * Kuuldes minu pahameeleavaldust, et sihukest [[laev]]alogu ülepea nii pikale [[reis]]ile saadetakse, seisatas ta mu kuudi lävel, salvrätt käsivarrel, ja jagas mulle oma meremehefilosoofiat, niipalju kui parajasti võimalik oli — umbes selles vaimus: "Armuline sir, eks ta ujub, kuni ta vajub, ja armuline sir, ta on ju selleks ehitatudki, et ükskord põhja minna." Ta aina jahvatas, et kui hea on seista [[sadam]]as reservis, kus pardal pole kedagi peale [[pootsman]]i ja [[puusepp|puusepa]], kui mõnus on seista taimtrossi küljes ja mitte loksuda vastiku raudketi otsas, mis kolksub nagu surnukeha [[võllapuu]]s. Mu [[meeleolu]] langes selle loengu mõjul madalamale kui meie haisev räpane [[ballast]]! Laevapõhja katmisse vaskplekiga suhtus Wheeler suure [[eelarvamus]]ega! Selgub, et me oleme lihtsalt ''seest ja väljast'' [[tõrv]]atud nagu maailma kõige vanem meresõiduk, ja meie esimene komandör polnud nähtavasti keegi muu kui kapten [[Noa]] ise! Enne lahkumist kuulutas Wheeler mulle veel viimaseks [[lohutus]]eks, et tema meelest on meie laev "[[torm]]iga tingimata kindlam kui mõnigi kõvem alus". ''Kindlam''! "Nimelt sellepärast," seletas ta, "et kui me natuke [[tuul]]t saame, annab ta järele nagu vana [[saabas]]." (lk 174) * Wheeler aitas mind vahekäiku, kus loksus [[vesi]]. Ise muudkui latras ühtesoodu, muuhulgas sellest, et [[meri|merel]] peab õppima kõndima, üks [[jalg]] teisest lühem, nagu mägi[[lammas]]. (lk 177-178) * [[Filosoofia]] ja [[religioon]] — mis tolku neist on, kui tuul ulub ja vesi lendab vägeval vool? (lk 179) * Üksainuke soot, [[puri|purje]] alumisse, alltuule nurka kinnitatud [[köis]] vibreeris ägedalt paari jala kõrgusel mu pea kohal, kuid mõistetavas keeles! Parajasti kui ma seda köit ja tema ülesannet uurisin, kostis [[vöör]]i poolt vägev mürtsatus, vesi lahvatas peeneks pihuks ja nagu mu värske arusaamise kinnituseks muutus soodi võnkumine äkki teistsuguseks — see poolitus täpselt keskkohast, nii et viivuks joonistas köis oma kogupikkuses kaks kitsast järjestikust [[ellips]]it, illustreerides sellega tegelikult esimest ülemtooni, kohta viiulikeelel, mis täpselt tabatuna annab mängijale [[oktaav]]i võrra kõrgema noodi kui sama keel kogupikkuses. :Ent laeval on rohkem keeli kui [[viiul]]il, rohkem kui [[lauto]]l, küllap vist rohkem kui [[harf]]il, ja tuule dirigeerimisel teeb ta pöörast [[muusika]]t. (lk 180) * [[Uks]] oli kinni kiilunud. Lõgistasin tigedalt ukselinki, tirisin ja sikutasin, aga äkki, kui see meie tulehark, kes käitub viimasel ajal nagu pahur armuke, ootamatult kreeni läks, leidsin end ukse küljes rippumas. Sellest polnud veel midagi, aga mis nüüd järgnes, oli suisa eluohtlik. Uks nimelt prahvatas valla ja link vuhises mu nina eest läbi, joonistades poolringi, mille [[raadius]] võrdus ukseava laiusega! Mind päästis saatuslikust või vähemalt tõsisest vigastusest seesama loomusund, mille toimel [[kass]] alati jalgadele kukub. See, kuidas üks lihtlabane uks, üks tarvilik igapäevane ese, mille vastu ma kunagi pole suuremat huvi tundnud, nüüd äkki kord jonnakat tõrksust ilmutas ja samas taas liiga hõlpsalt su soovidele järele andis, tundus paari tühise lauajupi poolt otse sihiliku jultumusena, ja ma olin juba peaaegu valmis uskuma, et puuhaldjad, drüaadid ja hamadrüaadid, kes hingestasid materjali, millest meie õõtsuv kast omal ajal ehitati, nähtavasti keeldusid oma muistset elupaika hülgamast ja on nüüd meiega merele kaasa tulnud! (lk 181-182) * Ta leidis, et [[reisija]]d, kes targu koisse jäävad — sealjuures heitis ta mulle tähendusrikka pilgu — ja ainult kerget keelekarastust võtavad, teevad targasti, sest meil pole pardal [[arst]]i, ja murtud ihuliige, nagu ta väljendus, oleks igaühele suureks tülinaks. Aga arsti pole meil nähtavasti seepärast, et isegi kõige käpardlikum verinoor kondisaagija teenib kuival maal rohkem. Niisuguse puhtmajandusliku kaalutluse valguses hakkasin pisut teise pilguga hindama ametiala, mille esindajates ma seni olin alati näinud märkimisväärset [[omakasupüüdmatus]]t. Tähendasin, et sel juhul on oodata ebatavaliselt kõrget [[suremus]]t ja me oleme õnnega koos, et meil on pardal vähemalt [[kaplan]], kes võib toimetada kõiki muid talitusi, esimesest viimaseni. Selle peale Cumbershum luksatas, võttis õllekannu suult ja küsis kõige sügavama hämmastusega: :"Mis kaplan, sir? Meil pole mingit kaplanit!" :"Uskuge mind, ma nägin teda oma silmaga." :"Te eksite, sir." :"Aga seaduse järgi peab ju igas sõjalaevas kaplan olema?" :"[[Kapten]] Anderson ajab parema meelega ilma läbi; ja kuna [[pastor]]itest on niisama suur nappus kui arstidest, on esimesi seda kergem vältida, mida raskem on teisi hankida." (lk 182-183) * Kugistasin kuidagimoodi alla natuke peaaegu värsket [[leib]]a ja raasukese magedat [[juust]]u. Selle peale rüüpasin ära oma [[konjak]]i ja jäin siis tigedalt ootama, kas mu [[kõht]] tõesti ''julgeb'' veel ulakust teha. Ma hirmutasin ta täiesti ära, ähvardades lisada veel portsu lahja [[õlu]]t, siis konjakit, siis Wheeleri paregoorikut ja takkaotsa seda juba tavapärast viimast hävitusvahendit, aidaku meid Issand, nimelt laudanumi, nii et see vaene julmalt koheldud organ jäi vagusi nagu [[hiir]] hommikul köögitüdruku roobitsa kolksumist kuuldes! (lk 185-186) * Tuleb välja, et [[kirjutamine]] on nagu napsitamine. Mees ei tohi lasta sel enda üle võimust võtta. (lk 187) * "Me ootame siin alati, kuni [[päike]] taevas kõige kõrgemasse punkti tõuseb, ja mõõdame tõusunurka, kui see on kõige suurem, ja võtame ühtlasi aega." :"No kuule, poja," ütlesin mina, "sa tahad meid päris [[keskaeg]]a tagasi viia! Järgmiseks hakkad mulle vist Ptolemaiost tsiteerima!" :"Ma ei tea, kes see on, sir, aga me peame ootama, kui päike oma päevateekonna tippu tõuseb." :"See teekond on ainult näiline," seletasin mina kannatlikult, "kas sa pole siis kuulnud, kes oli Galilei ja mis tähendab tema ''Eppur si muove''? [[Maakera]] tiirleb ümber päikese! Seda liikumist kirjeldas Kopernik ja tõestas Kepler!" :Poiss vastas kõige puhtama [[lihtsameelsus]]e, [[teadmatus]]e ja [[väärikus]]ega: :"Sir, ma ei tea, mis teeb päike kuival maal nende džentelmenide juures, aga seda ma tean, et Kuninglikus Sõjalaevastikus ta liigub taevas." (lk 192) * Mu sissekanded muutuvad napisõnaliseks nagu mõned mr. [[Laurence Sterne|Sterne’i]] peatükid! (lk 215) * Nagu üldiselt teada, on olemas kindel, läbiproovitud ja kontrollitud seos naiselike veetluste tajumise ja kange [[alkohol|vägijoogi]] vahel! Pärast kolmandat napsi olen oma silmaga näinud, kuidas kakskümmend eluaastat haihtuvad naise näolt nagu [[lumi]] suvepäikese käes! (lk 216) * "No vaadake, see suurtükimaat kõndis oma patarei juures edasi-tagasi, püstol peos. Nad seal pidasid tulevahetust rannafordiga, mis on minu meelest küll tobe tegu. Tulikuum [[kuul]] lendab kahuriluugist sisse ja viib suurtükimaadil pea otsast nii puhtalt nagu see [[giljotiin|kilotiinimasin]], mida [[prantslased]] kasutavad. Aga kuul oli hõõguvkuum ja kõrvetas kaelatüüka pealt ära, nii et suurtükimaat muudkui jalutab edasi ja keegi ei märka midagi, ainult imelik, et enam uusi käske ei tule. Vaat kus nali! Poistel juba surm suu ääres, viimaks tuleb esimene [[ohvitser]] küsima, et mispärast, jumal hoidku, peateki tüürpoordi ahtripatarei on vait jäänud, ja nemad omakorda küsivad suurtükimaadilt, mis teha. Aga sellel pole enam midagi, millega neile vastata." :"No kuulge, härrased!" :"Veel üks klaas, mr. Talbot." (lk 220) * [[Raamaturiiul]] vajus viltu. "Moll Flanders" vedeles avatuna põrandal, "Gil Blas" varises talle otsa ja tädi lahkumiskingitus, Harvey "Meditatsioonid kalmude keskel" (London, MDCCLX) kahes köites, varjas neid mõlemaid. (lk 223) * Läksin oma [[kajut]]isse tagasi, kus minu meelest ikka veel lehvis naise [[parfüüm]]. Ehkki pahameel endiselt kõiki muid tundmusi kõrvale tõrjus, kui võtsin istet ja alustasin käesolevat sissekannet, mis on praeguseks juba tublisti edenenud, on esialgne nördimus nüüd maad andnud hoopis üldisemat laadi [[nukrus]]ele — taevane jumal! Kas [[Aristoteles]]el on siis sugudevahelise suhtlemise küsimuseski õigus, nagu tal ou õigus ühiskondliku korralduse asjades? Pean vabanema neist liiga süngetest vaadetest selle karjataratoimingu küsimuses, mis tagab siin ilmas meie õnnetu liigi jätkuvuse. (lk 227) * [Summers:] Olgu meie isamaa nii vägev kui tahes — ühte ta siiski ei suuda korda saata, ja nimelt inimest täiesti adekvaatselt ühest ühiskonnaklassist teise tõlkida. Täiuslik tõlge ühest keelest teise on võimatu. Ja britlase [[emakeel]] on tema klass. (lk 246) * Kas teie kõrguse tähelepanu on kunagi köitnud see imelik asjaolu, et erinevalt püstiasendist sunnib istuv kehaasend inimest meelerahule või vähemalt mõjutab teda vastavas suunas. (lk 253) * Ükskõik milline laeva sektor pealtuule külge jääb — see on alati peaaegu vaba lehast, mida ta endaga kõikjal kaasas kannab. Ma ei räägi siin kuse- ja roojahaisust, vaid just sellest läbitungivast vinust, mis tuleb laevakerest endast ja tema kruusa- ja liivaballasti roiskunud pilsist. Moodsamad laevad oma raudballastiga lõhnavad võib-olla paremini. Aga kaptenid selles noaaegses ametkonnas jalutavad pealtuule küljes vist ka siis, kui laev päris tuulevaikusse satub ja aerude peale üle läheb. [[Türann]] peab elama nii haisuvabas keskkonnas kui vähegi võimalik. (lk 256) * Kõlas laevakell, kuid summutatult. Salk [[madrus]]eid tõi kohale [[surnukeha]], mis oli kinnitatud plangule ja kaetud Unioonilipuga. See seati tekile, jalad tüürpoordi, seega siis auväärsemasse pardasse, kustkaudu lahkuvad [[admiral]]id, surnukehad ja teised sedasorti haruldused. Surnukeha näis üllatavalt pikk, aga pärastpoole sain teada, et meie niigi väga napiks jäänud suurtükikuulide tagavarast oli talle kaks tükki jalutsisse seotud. Kullast-karrast kiiskav kapten Anderson astus surnukeha kõrvale. Sedagi sain alles pärastpoole teada, et kapten ja kõik ülejäänud ohvitserid olid enne kõvasti mures, kas kogu tseremoonia, kus "taevaloots üle parda vilistatakse", nagu noor mr. Taylor seda sõnastas, ikka vajaliku korrektsusega välja kukub. (lk 332) * Pastor Robert James Colley maised jäänused vupsasid riigilipu alt välja ja kadusid vette üheainsa valju sulpsatusega! Just nagu oleks ta üliosav sukelduja olnud ja reeglipäraselt omaenda [[matus]]teks harjutanud — nii asjatundlikult see käis. Suurtükikuulid aitasid ilmselt kaasa. Nende raske kaalu selline kõrvalkasutus oli muidugi põhimõtteliselt kooskõlas nende põhiolemusega. Nii et Colley põrm, vajudes nüüd ''sügavamale, kui eales küünib lood'', leiab lõpuks loodetavasti üles kõige oleva kindla aluspõhja. (Kui te neil elu rituaalsetel hetkedel ei saa [[palveraamat]]ut kasutada, võtke appi [[Shakespeare]]! Miski muu ei kõlba!) (lk 334) * Nüüd on selle õnnetu mehe draama lõpul ja ta seisab seal, jumal teab mitme miili sügavusel oma suurtükikuulide peal, üksinda, nagu mr. Coleridge ütleb, üsna, üsna üksi. Ja omamoodi vesine lõpplahendus on ju seegi (vahest märkab teie kõrgus siin huvitavat "paronomaasiat", nagu Colley ütleks), et peab tagasi pöörduma igapäevase tühja-tähja juurde, milles pole mingit dramaatilisust, aga teie kõrguse kingituse uhkete kaante vahel on veel paar tühja lehte; ma küll tõesti püüdsin matuselugu venitada, lootes, et Robert James Colley langus ja hale ots koos lühikese jutustusega sellest, kuidas ta külma hauda sängitati, nagu seda kõike kokku võiks peal kirjastada, ulatub parajasti viimase leheküljeni välja. Aga asjata. Ta elas tõelist elu ja suri tõelist surma, ja seda on niisama võimatu etteantud mahuga raamatusse sobitada kui kompjalga tavalisse saapasse. (lk 335) * Aga Colley’ga on teine lugu. Tema oli erand. Just nagu ta oma rautatud saapakannal kvarterteki ja ahtriteki trepist ühe hooga kolinal alla kesktekile sadas, nii heitis pool pinti ''tulist ikhorit'' ta range enesekindla vooruse kõrgusest sellisesse sügavusse, milles ta kainenev mõistus ilmselt nägi inimliku alanduse pärapõrgut. Lisagem sinna õhukesse raamatusse, kuhu kirja pannakse, mida inimene inimesest ülepea teab: Inimene võib surra häbisse. (lk 344) {{JÄRJESTA:Golding, William}} im5l9h8x7c9nz6kxvill9nddnf80btv 135358 135357 2026-06-10T10:43:11Z Pseudacorus 2604 /* Teosed */ 135358 wikitext text/x-wiki '''William Gerald Golding''' (19. september 1911 – 19. juuni 1993) oli inglise kirjanik, 1983. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. ==Teosed== ===[[Kärbeste Jumal]]=== ===Mereristsed=== ''"Rites of Passage"'' [1980], William Golding, "Mereristsed", tlk [[Henno Rajandi]], Tallinn, Eesti Raamat, 1989 * [[Ema]] — kas ta puistas moepärast mõne [[pisar]]a? Oh ei, kõik oli ehtne, ja minu endagi rinda kõrvetasid tol hetkel tundmused, mida ei saa vahest sugugi mehisteks pidada. Koguni isa... Me kõik oleme vististi ülemäärase õhinaga tudeerinud haletundelist Goldsmithi ja Richardsoni ning unarule jätnud vana vallatu [[Henry Fielding|Fieldingi]] ja Smolletti. (lk 171) * Kuuldes minu pahameeleavaldust, et sihukest [[laev]]alogu ülepea nii pikale [[reis]]ile saadetakse, seisatas ta mu kuudi lävel, salvrätt käsivarrel, ja jagas mulle oma meremehefilosoofiat, niipalju kui parajasti võimalik oli — umbes selles vaimus: "Armuline sir, eks ta ujub, kuni ta vajub, ja armuline sir, ta on ju selleks ehitatudki, et ükskord põhja minna." Ta aina jahvatas, et kui hea on seista [[sadam]]as reservis, kus pardal pole kedagi peale [[pootsman]]i ja [[puusepp|puusepa]], kui mõnus on seista taimtrossi küljes ja mitte loksuda vastiku raudketi otsas, mis kolksub nagu surnukeha [[võllapuu]]s. Mu [[meeleolu]] langes selle loengu mõjul madalamale kui meie haisev räpane [[ballast]]! Laevapõhja katmisse vaskplekiga suhtus Wheeler suure [[eelarvamus]]ega! Selgub, et me oleme lihtsalt ''seest ja väljast'' [[tõrv]]atud nagu maailma kõige vanem meresõiduk, ja meie esimene komandör polnud nähtavasti keegi muu kui kapten [[Noa]] ise! Enne lahkumist kuulutas Wheeler mulle veel viimaseks [[lohutus]]eks, et tema meelest on meie laev "[[torm]]iga tingimata kindlam kui mõnigi kõvem alus". ''Kindlam''! "Nimelt sellepärast," seletas ta, "et kui me natuke [[tuul]]t saame, annab ta järele nagu vana [[saabas]]." (lk 174) * Wheeler aitas mind vahekäiku, kus loksus [[vesi]]. Ise muudkui latras ühtesoodu, muuhulgas sellest, et [[meri|merel]] peab õppima kõndima, üks [[jalg]] teisest lühem, nagu mägi[[lammas]]. (lk 177-178) * [[Filosoofia]] ja [[religioon]] — mis tolku neist on, kui tuul ulub ja vesi lendab vägeval vool? (lk 179) * Üksainuke soot, [[puri|purje]] alumisse, alltuule nurka kinnitatud [[köis]] vibreeris ägedalt paari jala kõrgusel mu pea kohal, kuid mõistetavas keeles! Parajasti kui ma seda köit ja tema ülesannet uurisin, kostis [[vöör]]i poolt vägev mürtsatus, vesi lahvatas peeneks pihuks ja nagu mu värske arusaamise kinnituseks muutus soodi võnkumine äkki teistsuguseks — see poolitus täpselt keskkohast, nii et viivuks joonistas köis oma kogupikkuses kaks kitsast järjestikust [[ellips]]it, illustreerides sellega tegelikult esimest ülemtooni, kohta viiulikeelel, mis täpselt tabatuna annab mängijale [[oktaav]]i võrra kõrgema noodi kui sama keel kogupikkuses. :Ent laeval on rohkem keeli kui [[viiul]]il, rohkem kui [[lauto]]l, küllap vist rohkem kui [[harf]]il, ja tuule dirigeerimisel teeb ta pöörast [[muusika]]t. (lk 180) * [[Uks]] oli kinni kiilunud. Lõgistasin tigedalt ukselinki, tirisin ja sikutasin, aga äkki, kui see meie tulehark, kes käitub viimasel ajal nagu pahur armuke, ootamatult kreeni läks, leidsin end ukse küljes rippumas. Sellest polnud veel midagi, aga mis nüüd järgnes, oli suisa eluohtlik. Uks nimelt prahvatas valla ja link vuhises mu nina eest läbi, joonistades poolringi, mille [[raadius]] võrdus ukseava laiusega! Mind päästis saatuslikust või vähemalt tõsisest vigastusest seesama loomusund, mille toimel [[kass]] alati jalgadele kukub. See, kuidas üks lihtlabane uks, üks tarvilik igapäevane ese, mille vastu ma kunagi pole suuremat huvi tundnud, nüüd äkki kord jonnakat tõrksust ilmutas ja samas taas liiga hõlpsalt su soovidele järele andis, tundus paari tühise lauajupi poolt otse sihiliku jultumusena, ja ma olin juba peaaegu valmis uskuma, et puuhaldjad, drüaadid ja hamadrüaadid, kes hingestasid materjali, millest meie õõtsuv kast omal ajal ehitati, nähtavasti keeldusid oma muistset elupaika hülgamast ja on nüüd meiega merele kaasa tulnud! (lk 181-182) * Ta leidis, et [[reisija]]d, kes targu koisse jäävad — sealjuures heitis ta mulle tähendusrikka pilgu — ja ainult kerget keelekarastust võtavad, teevad targasti, sest meil pole pardal [[arst]]i, ja murtud ihuliige, nagu ta väljendus, oleks igaühele suureks tülinaks. Aga arsti pole meil nähtavasti seepärast, et isegi kõige käpardlikum verinoor kondisaagija teenib kuival maal rohkem. Niisuguse puhtmajandusliku kaalutluse valguses hakkasin pisut teise pilguga hindama ametiala, mille esindajates ma seni olin alati näinud märkimisväärset [[omakasupüüdmatus]]t. Tähendasin, et sel juhul on oodata ebatavaliselt kõrget [[suremus]]t ja me oleme õnnega koos, et meil on pardal vähemalt [[kaplan]], kes võib toimetada kõiki muid talitusi, esimesest viimaseni. Selle peale Cumbershum luksatas, võttis õllekannu suult ja küsis kõige sügavama hämmastusega: :"Mis kaplan, sir? Meil pole mingit kaplanit!" :"Uskuge mind, ma nägin teda oma silmaga." :"Te eksite, sir." :"Aga seaduse järgi peab ju igas sõjalaevas kaplan olema?" :"[[Kapten]] Anderson ajab parema meelega ilma läbi; ja kuna [[pastor]]itest on niisama suur nappus kui arstidest, on esimesi seda kergem vältida, mida raskem on teisi hankida." (lk 182-183) * Kugistasin kuidagimoodi alla natuke peaaegu värsket [[leib]]a ja raasukese magedat [[juust]]u. Selle peale rüüpasin ära oma [[konjak]]i ja jäin siis tigedalt ootama, kas mu [[kõht]] tõesti ''julgeb'' veel ulakust teha. Ma hirmutasin ta täiesti ära, ähvardades lisada veel portsu lahja [[õlu]]t, siis konjakit, siis Wheeleri paregoorikut ja takkaotsa seda juba tavapärast viimast hävitusvahendit, aidaku meid Issand, nimelt laudanumi, nii et see vaene julmalt koheldud organ jäi vagusi nagu [[hiir]] hommikul köögitüdruku roobitsa kolksumist kuuldes! (lk 185-186) * Tuleb välja, et [[kirjutamine]] on nagu napsitamine. Mees ei tohi lasta sel enda üle võimust võtta. (lk 187) * "Me ootame siin alati, kuni [[päike]] taevas kõige kõrgemasse punkti tõuseb, ja mõõdame tõusunurka, kui see on kõige suurem, ja võtame ühtlasi aega." :"No kuule, poja," ütlesin mina, "sa tahad meid päris [[keskaeg]]a tagasi viia! Järgmiseks hakkad mulle vist Ptolemaiost tsiteerima!" :"Ma ei tea, kes see on, sir, aga me peame ootama, kui päike oma päevateekonna tippu tõuseb." :"See teekond on ainult näiline," seletasin mina kannatlikult, "kas sa pole siis kuulnud, kes oli Galilei ja mis tähendab tema ''Eppur si muove''? [[Maakera]] tiirleb ümber päikese! Seda liikumist kirjeldas Kopernik ja tõestas Kepler!" :Poiss vastas kõige puhtama [[lihtsameelsus]]e, [[teadmatus]]e ja [[väärikus]]ega: :"Sir, ma ei tea, mis teeb päike kuival maal nende džentelmenide juures, aga seda ma tean, et Kuninglikus Sõjalaevastikus ta liigub taevas." (lk 192) * Mu sissekanded muutuvad napisõnaliseks nagu mõned mr. [[Laurence Sterne|Sterne’i]] peatükid! (lk 215) * Nagu üldiselt teada, on olemas kindel, läbiproovitud ja kontrollitud seos naiselike veetluste tajumise ja kange [[alkohol|vägijoogi]] vahel! Pärast kolmandat napsi olen oma silmaga näinud, kuidas kakskümmend eluaastat haihtuvad naise näolt nagu [[lumi]] suvepäikese käes! (lk 216) * "No vaadake, see suurtükimaat kõndis oma patarei juures edasi-tagasi, püstol peos. Nad seal pidasid tulevahetust rannafordiga, mis on minu meelest küll tobe tegu. Tulikuum [[kuul]] lendab kahuriluugist sisse ja viib suurtükimaadil pea otsast nii puhtalt nagu see [[giljotiin|kilotiinimasin]], mida [[prantslased]] kasutavad. Aga kuul oli hõõguvkuum ja kõrvetas kaelatüüka pealt ära, nii et suurtükimaat muudkui jalutab edasi ja keegi ei märka midagi, ainult imelik, et enam uusi käske ei tule. Vaat kus nali! Poistel juba surm suu ääres, viimaks tuleb esimene [[ohvitser]] küsima, et mispärast, jumal hoidku, peateki tüürpoordi ahtripatarei on vait jäänud, ja nemad omakorda küsivad suurtükimaadilt, mis teha. Aga sellel pole enam midagi, millega neile vastata." :"No kuulge, härrased!" :"Veel üks klaas, mr. Talbot." (lk 220) * [[Raamaturiiul]] vajus viltu. "Moll Flanders" vedeles avatuna põrandal, "Gil Blas" varises talle otsa ja tädi lahkumiskingitus, Harvey "Meditatsioonid kalmude keskel" (London, MDCCLX) kahes köites, varjas neid mõlemaid. (lk 223) * Läksin oma [[kajut]]isse tagasi, kus minu meelest ikka veel lehvis naise [[parfüüm]]. Ehkki pahameel endiselt kõiki muid tundmusi kõrvale tõrjus, kui võtsin istet ja alustasin käesolevat sissekannet, mis on praeguseks juba tublisti edenenud, on esialgne nördimus nüüd maad andnud hoopis üldisemat laadi [[nukrus]]ele — taevane jumal! Kas [[Aristoteles]]el on siis sugudevahelise suhtlemise küsimuseski õigus, nagu tal ou õigus ühiskondliku korralduse asjades? Pean vabanema neist liiga süngetest vaadetest selle karjataratoimingu küsimuses, mis tagab siin ilmas meie õnnetu liigi jätkuvuse. (lk 227) * [Summers:] Olgu meie isamaa nii vägev kui tahes — ühte ta siiski ei suuda korda saata, ja nimelt inimest täiesti adekvaatselt ühest ühiskonnaklassist teise tõlkida. Täiuslik tõlge ühest keelest teise on võimatu. Ja britlase [[emakeel]] on tema klass. (lk 246) * Kas teie kõrguse tähelepanu on kunagi köitnud see imelik asjaolu, et erinevalt püstiasendist sunnib istuv kehaasend inimest meelerahule või vähemalt mõjutab teda vastavas suunas. (lk 253) * Ükskõik milline laeva sektor pealtuule külge jääb — see on alati peaaegu vaba lehast, mida ta endaga kõikjal kaasas kannab. Ma ei räägi siin kuse- ja roojahaisust, vaid just sellest läbitungivast vinust, mis tuleb laevakerest endast ja tema kruusa- ja liivaballasti roiskunud pilsist. Moodsamad laevad oma raudballastiga lõhnavad võib-olla paremini. Aga kaptenid selles noaaegses ametkonnas jalutavad pealtuule küljes vist ka siis, kui laev päris tuulevaikusse satub ja aerude peale üle läheb. [[Türann]] peab elama nii haisuvabas keskkonnas kui vähegi võimalik. (lk 256) * Kõlas laevakell, kuid summutatult. Salk [[madrus]]eid tõi kohale [[surnukeha]], mis oli kinnitatud plangule ja kaetud Unioonilipuga. See seati tekile, jalad tüürpoordi, seega siis auväärsemasse pardasse, kustkaudu lahkuvad [[admiral]]id, surnukehad ja teised sedasorti haruldused. Surnukeha näis üllatavalt pikk, aga pärastpoole sain teada, et meie niigi väga napiks jäänud suurtükikuulide tagavarast oli talle kaks tükki jalutsisse seotud. Kullast-karrast kiiskav kapten Anderson astus surnukeha kõrvale. Sedagi sain alles pärastpoole teada, et kapten ja kõik ülejäänud ohvitserid olid enne kõvasti mures, kas kogu tseremoonia, kus "taevaloots üle parda vilistatakse", nagu noor mr. Taylor seda sõnastas, ikka vajaliku korrektsusega välja kukub. (lk 332) * Pastor Robert James Colley maised jäänused vupsasid riigilipu alt välja ja kadusid vette üheainsa valju sulpsatusega! Just nagu oleks ta üliosav sukelduja olnud ja reeglipäraselt omaenda [[matus]]teks harjutanud — nii asjatundlikult see käis. Suurtükikuulid aitasid ilmselt kaasa. Nende raske kaalu selline kõrvalkasutus oli muidugi põhimõtteliselt kooskõlas nende põhiolemusega. Nii et Colley põrm, vajudes nüüd ''sügavamale, kui eales küünib lood'', leiab lõpuks loodetavasti üles kõige oleva kindla aluspõhja. (Kui te neil elu rituaalsetel hetkedel ei saa [[palveraamat]]ut kasutada, võtke appi [[Shakespeare]]! Miski muu ei kõlba!) (lk 334) * Nüüd on selle õnnetu mehe draama lõpul ja ta seisab seal, jumal teab mitme miili sügavusel oma suurtükikuulide peal, üksinda, nagu mr. Coleridge ütleb, üsna, üsna üksi. Ja omamoodi vesine lõpplahendus on ju seegi (vahest märkab teie kõrgus siin huvitavat "paronomaasiat", nagu Colley ütleks), et peab tagasi pöörduma igapäevase tühja-tähja juurde, milles pole mingit dramaatilisust, aga teie kõrguse kingituse uhkete kaante vahel on veel paar tühja lehte; ma küll tõesti püüdsin matuselugu venitada, lootes, et Robert James Colley langus ja hale ots koos lühikese jutustusega sellest, kuidas ta külma hauda sängitati, nagu seda kõike kokku võiks peal kirjastada, ulatub parajasti viimase leheküljeni välja. Aga asjata. Ta elas tõelist elu ja suri tõelist surma, ja seda on niisama võimatu etteantud mahuga raamatusse sobitada kui kompjalga tavalisse saapasse. (lk 335) * Aga Colley’ga on teine lugu. Tema oli erand. Just nagu ta oma rautatud saapakannal kvarterteki ja ahtriteki trepist ühe hooga kolinal alla kesktekile sadas, nii heitis pool pinti ''tulist ikhorit'' ta range enesekindla vooruse kõrgusest sellisesse sügavusse, milles ta kainenev mõistus ilmselt nägi inimliku alanduse pärapõrgut. Lisagem sinna õhukesse raamatusse, kuhu kirja pannakse, mida inimene inimesest ülepea teab: Inimene võib surra häbisse. (lk 344) {{JÄRJESTA:Golding, William}} jkudsr8i2d1lsq70lwzzv08jkyj8d8g 135359 135358 2026-06-10T10:43:27Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] 135359 wikitext text/x-wiki '''William Gerald Golding''' (19. september 1911 – 19. juuni 1993) oli inglise kirjanik, 1983. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. ==Teosed== ===[[Kärbeste Jumal]]=== ===Mereristsed=== ''"Rites of Passage"'' [1980], William Golding, "Mereristsed", tlk [[Henno Rajandi]], Tallinn, Eesti Raamat, 1989 * [[Ema]] — kas ta puistas moepärast mõne [[pisar]]a? Oh ei, kõik oli ehtne, ja minu endagi rinda kõrvetasid tol hetkel tundmused, mida ei saa vahest sugugi mehisteks pidada. Koguni isa... Me kõik oleme vististi ülemäärase õhinaga tudeerinud haletundelist Goldsmithi ja Richardsoni ning unarule jätnud vana vallatu [[Henry Fielding|Fieldingi]] ja Smolletti. (lk 171) * Kuuldes minu pahameeleavaldust, et sihukest [[laev]]alogu ülepea nii pikale [[reis]]ile saadetakse, seisatas ta mu kuudi lävel, salvrätt käsivarrel, ja jagas mulle oma meremehefilosoofiat, niipalju kui parajasti võimalik oli — umbes selles vaimus: "Armuline sir, eks ta ujub, kuni ta vajub, ja armuline sir, ta on ju selleks ehitatudki, et ükskord põhja minna." Ta aina jahvatas, et kui hea on seista [[sadam]]as reservis, kus pardal pole kedagi peale [[pootsman]]i ja [[puusepp|puusepa]], kui mõnus on seista taimtrossi küljes ja mitte loksuda vastiku raudketi otsas, mis kolksub nagu surnukeha [[võllapuu]]s. Mu [[meeleolu]] langes selle loengu mõjul madalamale kui meie haisev räpane [[ballast]]! Laevapõhja katmisse vaskplekiga suhtus Wheeler suure [[eelarvamus]]ega! Selgub, et me oleme lihtsalt ''seest ja väljast'' [[tõrv]]atud nagu maailma kõige vanem meresõiduk, ja meie esimene komandör polnud nähtavasti keegi muu kui kapten [[Noa]] ise! Enne lahkumist kuulutas Wheeler mulle veel viimaseks [[lohutus]]eks, et tema meelest on meie laev "[[torm]]iga tingimata kindlam kui mõnigi kõvem alus". ''Kindlam''! "Nimelt sellepärast," seletas ta, "et kui me natuke [[tuul]]t saame, annab ta järele nagu vana [[saabas]]." (lk 174) * Wheeler aitas mind vahekäiku, kus loksus [[vesi]]. Ise muudkui latras ühtesoodu, muuhulgas sellest, et [[meri|merel]] peab õppima kõndima, üks [[jalg]] teisest lühem, nagu mägi[[lammas]]. (lk 177-178) * [[Filosoofia]] ja [[religioon]] — mis tolku neist on, kui tuul ulub ja vesi lendab vägeval vool? (lk 179) * Üksainuke soot, [[puri|purje]] alumisse, alltuule nurka kinnitatud [[köis]] vibreeris ägedalt paari jala kõrgusel mu pea kohal, kuid mõistetavas keeles! Parajasti kui ma seda köit ja tema ülesannet uurisin, kostis [[vöör]]i poolt vägev mürtsatus, vesi lahvatas peeneks pihuks ja nagu mu värske arusaamise kinnituseks muutus soodi võnkumine äkki teistsuguseks — see poolitus täpselt keskkohast, nii et viivuks joonistas köis oma kogupikkuses kaks kitsast järjestikust [[ellips]]it, illustreerides sellega tegelikult esimest ülemtooni, kohta viiulikeelel, mis täpselt tabatuna annab mängijale [[oktaav]]i võrra kõrgema noodi kui sama keel kogupikkuses. :Ent laeval on rohkem keeli kui [[viiul]]il, rohkem kui [[lauto]]l, küllap vist rohkem kui [[harf]]il, ja tuule dirigeerimisel teeb ta pöörast [[muusika]]t. (lk 180) * [[Uks]] oli kinni kiilunud. Lõgistasin tigedalt ukselinki, tirisin ja sikutasin, aga äkki, kui see meie tulehark, kes käitub viimasel ajal nagu pahur armuke, ootamatult kreeni läks, leidsin end ukse küljes rippumas. Sellest polnud veel midagi, aga mis nüüd järgnes, oli suisa eluohtlik. Uks nimelt prahvatas valla ja link vuhises mu nina eest läbi, joonistades poolringi, mille [[raadius]] võrdus ukseava laiusega! Mind päästis saatuslikust või vähemalt tõsisest vigastusest seesama loomusund, mille toimel [[kass]] alati jalgadele kukub. See, kuidas üks lihtlabane uks, üks tarvilik igapäevane ese, mille vastu ma kunagi pole suuremat huvi tundnud, nüüd äkki kord jonnakat tõrksust ilmutas ja samas taas liiga hõlpsalt su soovidele järele andis, tundus paari tühise lauajupi poolt otse sihiliku jultumusena, ja ma olin juba peaaegu valmis uskuma, et puuhaldjad, drüaadid ja hamadrüaadid, kes hingestasid materjali, millest meie õõtsuv kast omal ajal ehitati, nähtavasti keeldusid oma muistset elupaika hülgamast ja on nüüd meiega merele kaasa tulnud! (lk 181-182) * Ta leidis, et [[reisija]]d, kes targu koisse jäävad — sealjuures heitis ta mulle tähendusrikka pilgu — ja ainult kerget keelekarastust võtavad, teevad targasti, sest meil pole pardal [[arst]]i, ja murtud ihuliige, nagu ta väljendus, oleks igaühele suureks tülinaks. Aga arsti pole meil nähtavasti seepärast, et isegi kõige käpardlikum verinoor kondisaagija teenib kuival maal rohkem. Niisuguse puhtmajandusliku kaalutluse valguses hakkasin pisut teise pilguga hindama ametiala, mille esindajates ma seni olin alati näinud märkimisväärset [[omakasupüüdmatus]]t. Tähendasin, et sel juhul on oodata ebatavaliselt kõrget [[suremus]]t ja me oleme õnnega koos, et meil on pardal vähemalt [[kaplan]], kes võib toimetada kõiki muid talitusi, esimesest viimaseni. Selle peale Cumbershum luksatas, võttis õllekannu suult ja küsis kõige sügavama hämmastusega: :"Mis kaplan, sir? Meil pole mingit kaplanit!" :"Uskuge mind, ma nägin teda oma silmaga." :"Te eksite, sir." :"Aga seaduse järgi peab ju igas sõjalaevas kaplan olema?" :"[[Kapten]] Anderson ajab parema meelega ilma läbi; ja kuna [[pastor]]itest on niisama suur nappus kui arstidest, on esimesi seda kergem vältida, mida raskem on teisi hankida." (lk 182-183) * Kugistasin kuidagimoodi alla natuke peaaegu värsket [[leib]]a ja raasukese magedat [[juust]]u. Selle peale rüüpasin ära oma [[konjak]]i ja jäin siis tigedalt ootama, kas mu [[kõht]] tõesti ''julgeb'' veel ulakust teha. Ma hirmutasin ta täiesti ära, ähvardades lisada veel portsu lahja [[õlu]]t, siis konjakit, siis Wheeleri paregoorikut ja takkaotsa seda juba tavapärast viimast hävitusvahendit, aidaku meid Issand, nimelt laudanumi, nii et see vaene julmalt koheldud organ jäi vagusi nagu [[hiir]] hommikul köögitüdruku roobitsa kolksumist kuuldes! (lk 185-186) * Tuleb välja, et [[kirjutamine]] on nagu napsitamine. Mees ei tohi lasta sel enda üle võimust võtta. (lk 187) * "Me ootame siin alati, kuni [[päike]] taevas kõige kõrgemasse punkti tõuseb, ja mõõdame tõusunurka, kui see on kõige suurem, ja võtame ühtlasi aega." :"No kuule, poja," ütlesin mina, "sa tahad meid päris [[keskaeg]]a tagasi viia! Järgmiseks hakkad mulle vist Ptolemaiost tsiteerima!" :"Ma ei tea, kes see on, sir, aga me peame ootama, kui päike oma päevateekonna tippu tõuseb." :"See teekond on ainult näiline," seletasin mina kannatlikult, "kas sa pole siis kuulnud, kes oli Galilei ja mis tähendab tema ''Eppur si muove''? [[Maakera]] tiirleb ümber päikese! Seda liikumist kirjeldas Kopernik ja tõestas Kepler!" :Poiss vastas kõige puhtama [[lihtsameelsus]]e, [[teadmatus]]e ja [[väärikus]]ega: :"Sir, ma ei tea, mis teeb päike kuival maal nende džentelmenide juures, aga seda ma tean, et Kuninglikus Sõjalaevastikus ta liigub taevas." (lk 192) * Mu sissekanded muutuvad napisõnaliseks nagu mõned mr. [[Laurence Sterne|Sterne’i]] peatükid! (lk 215) * Nagu üldiselt teada, on olemas kindel, läbiproovitud ja kontrollitud seos naiselike veetluste tajumise ja kange [[alkohol|vägijoogi]] vahel! Pärast kolmandat napsi olen oma silmaga näinud, kuidas kakskümmend eluaastat haihtuvad naise näolt nagu [[lumi]] suvepäikese käes! (lk 216) * "No vaadake, see suurtükimaat kõndis oma patarei juures edasi-tagasi, püstol peos. Nad seal pidasid tulevahetust rannafordiga, mis on minu meelest küll tobe tegu. Tulikuum [[kuul]] lendab kahuriluugist sisse ja viib suurtükimaadil pea otsast nii puhtalt nagu see [[giljotiin|kilotiinimasin]], mida [[prantslased]] kasutavad. Aga kuul oli hõõguvkuum ja kõrvetas kaelatüüka pealt ära, nii et suurtükimaat muudkui jalutab edasi ja keegi ei märka midagi, ainult imelik, et enam uusi käske ei tule. Vaat kus nali! Poistel juba surm suu ääres, viimaks tuleb esimene [[ohvitser]] küsima, et mispärast, jumal hoidku, peateki tüürpoordi ahtripatarei on vait jäänud, ja nemad omakorda küsivad suurtükimaadilt, mis teha. Aga sellel pole enam midagi, millega neile vastata." :"No kuulge, härrased!" :"Veel üks klaas, mr. Talbot." (lk 220) * [[Raamaturiiul]] vajus viltu. "Moll Flanders" vedeles avatuna põrandal, "Gil Blas" varises talle otsa ja tädi lahkumiskingitus, Harvey "Meditatsioonid kalmude keskel" (London, MDCCLX) kahes köites, varjas neid mõlemaid. (lk 223) * Läksin oma [[kajut]]isse tagasi, kus minu meelest ikka veel lehvis naise [[parfüüm]]. Ehkki pahameel endiselt kõiki muid tundmusi kõrvale tõrjus, kui võtsin istet ja alustasin käesolevat sissekannet, mis on praeguseks juba tublisti edenenud, on esialgne nördimus nüüd maad andnud hoopis üldisemat laadi [[nukrus]]ele — taevane jumal! Kas [[Aristoteles]]el on siis sugudevahelise suhtlemise küsimuseski õigus, nagu tal ou õigus ühiskondliku korralduse asjades? Pean vabanema neist liiga süngetest vaadetest selle karjataratoimingu küsimuses, mis tagab siin ilmas meie õnnetu liigi jätkuvuse. (lk 227) * [Summers:] Olgu meie isamaa nii vägev kui tahes — ühte ta siiski ei suuda korda saata, ja nimelt inimest täiesti adekvaatselt ühest ühiskonnaklassist teise tõlkida. Täiuslik tõlge ühest keelest teise on võimatu. Ja britlase [[emakeel]] on tema klass. (lk 246) * Kas teie kõrguse tähelepanu on kunagi köitnud see imelik asjaolu, et erinevalt püstiasendist sunnib istuv kehaasend inimest meelerahule või vähemalt mõjutab teda vastavas suunas. (lk 253) * Ükskõik milline laeva sektor pealtuule külge jääb — see on alati peaaegu vaba lehast, mida ta endaga kõikjal kaasas kannab. Ma ei räägi siin kuse- ja roojahaisust, vaid just sellest läbitungivast vinust, mis tuleb laevakerest endast ja tema kruusa- ja liivaballasti roiskunud pilsist. Moodsamad laevad oma raudballastiga lõhnavad võib-olla paremini. Aga kaptenid selles noaaegses ametkonnas jalutavad pealtuule küljes vist ka siis, kui laev päris tuulevaikusse satub ja aerude peale üle läheb. [[Türann]] peab elama nii haisuvabas keskkonnas kui vähegi võimalik. (lk 256) * Kõlas laevakell, kuid summutatult. Salk [[madrus]]eid tõi kohale [[surnukeha]], mis oli kinnitatud plangule ja kaetud Unioonilipuga. See seati tekile, jalad tüürpoordi, seega siis auväärsemasse pardasse, kustkaudu lahkuvad [[admiral]]id, surnukehad ja teised sedasorti haruldused. Surnukeha näis üllatavalt pikk, aga pärastpoole sain teada, et meie niigi väga napiks jäänud suurtükikuulide tagavarast oli talle kaks tükki jalutsisse seotud. Kullast-karrast kiiskav kapten Anderson astus surnukeha kõrvale. Sedagi sain alles pärastpoole teada, et kapten ja kõik ülejäänud ohvitserid olid enne kõvasti mures, kas kogu tseremoonia, kus "taevaloots üle parda vilistatakse", nagu noor mr. Taylor seda sõnastas, ikka vajaliku korrektsusega välja kukub. (lk 332) * Pastor Robert James Colley maised jäänused vupsasid riigilipu alt välja ja kadusid vette üheainsa valju sulpsatusega! Just nagu oleks ta üliosav sukelduja olnud ja reeglipäraselt omaenda [[matus]]teks harjutanud — nii asjatundlikult see käis. Suurtükikuulid aitasid ilmselt kaasa. Nende raske kaalu selline kõrvalkasutus oli muidugi põhimõtteliselt kooskõlas nende põhiolemusega. Nii et Colley põrm, vajudes nüüd ''sügavamale, kui eales küünib lood'', leiab lõpuks loodetavasti üles kõige oleva kindla aluspõhja. (Kui te neil elu rituaalsetel hetkedel ei saa [[palveraamat]]ut kasutada, võtke appi [[Shakespeare]]! Miski muu ei kõlba!) (lk 334) * Nüüd on selle õnnetu mehe draama lõpul ja ta seisab seal, jumal teab mitme miili sügavusel oma suurtükikuulide peal, üksinda, nagu mr. Coleridge ütleb, üsna, üsna üksi. Ja omamoodi vesine lõpplahendus on ju seegi (vahest märkab teie kõrgus siin huvitavat "paronomaasiat", nagu Colley ütleks), et peab tagasi pöörduma igapäevase tühja-tähja juurde, milles pole mingit dramaatilisust, aga teie kõrguse kingituse uhkete kaante vahel on veel paar tühja lehte; ma küll tõesti püüdsin matuselugu venitada, lootes, et Robert James Colley langus ja hale ots koos lühikese jutustusega sellest, kuidas ta külma hauda sängitati, nagu seda kõike kokku võiks peal kirjastada, ulatub parajasti viimase leheküljeni välja. Aga asjata. Ta elas tõelist elu ja suri tõelist surma, ja seda on niisama võimatu etteantud mahuga raamatusse sobitada kui kompjalga tavalisse saapasse. (lk 335) * Aga Colley’ga on teine lugu. Tema oli erand. Just nagu ta oma rautatud saapakannal kvarterteki ja ahtriteki trepist ühe hooga kolinal alla kesktekile sadas, nii heitis pool pinti ''tulist ikhorit'' ta range enesekindla vooruse kõrgusest sellisesse sügavusse, milles ta kainenev mõistus ilmselt nägi inimliku alanduse pärapõrgut. Lisagem sinna õhukesse raamatusse, kuhu kirja pannakse, mida inimene inimesest ülepea teab: Inimene võib surra häbisse. (lk 344) {{JÄRJESTA:Golding, William}} [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] 9o5gm7e2c1x8psufdj72h08elhdjzgy 135360 135359 2026-06-10T10:43:37Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] 135360 wikitext text/x-wiki '''William Gerald Golding''' (19. september 1911 – 19. juuni 1993) oli inglise kirjanik, 1983. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. ==Teosed== ===[[Kärbeste Jumal]]=== ===Mereristsed=== ''"Rites of Passage"'' [1980], William Golding, "Mereristsed", tlk [[Henno Rajandi]], Tallinn, Eesti Raamat, 1989 * [[Ema]] — kas ta puistas moepärast mõne [[pisar]]a? Oh ei, kõik oli ehtne, ja minu endagi rinda kõrvetasid tol hetkel tundmused, mida ei saa vahest sugugi mehisteks pidada. Koguni isa... Me kõik oleme vististi ülemäärase õhinaga tudeerinud haletundelist Goldsmithi ja Richardsoni ning unarule jätnud vana vallatu [[Henry Fielding|Fieldingi]] ja Smolletti. (lk 171) * Kuuldes minu pahameeleavaldust, et sihukest [[laev]]alogu ülepea nii pikale [[reis]]ile saadetakse, seisatas ta mu kuudi lävel, salvrätt käsivarrel, ja jagas mulle oma meremehefilosoofiat, niipalju kui parajasti võimalik oli — umbes selles vaimus: "Armuline sir, eks ta ujub, kuni ta vajub, ja armuline sir, ta on ju selleks ehitatudki, et ükskord põhja minna." Ta aina jahvatas, et kui hea on seista [[sadam]]as reservis, kus pardal pole kedagi peale [[pootsman]]i ja [[puusepp|puusepa]], kui mõnus on seista taimtrossi küljes ja mitte loksuda vastiku raudketi otsas, mis kolksub nagu surnukeha [[võllapuu]]s. Mu [[meeleolu]] langes selle loengu mõjul madalamale kui meie haisev räpane [[ballast]]! Laevapõhja katmisse vaskplekiga suhtus Wheeler suure [[eelarvamus]]ega! Selgub, et me oleme lihtsalt ''seest ja väljast'' [[tõrv]]atud nagu maailma kõige vanem meresõiduk, ja meie esimene komandör polnud nähtavasti keegi muu kui kapten [[Noa]] ise! Enne lahkumist kuulutas Wheeler mulle veel viimaseks [[lohutus]]eks, et tema meelest on meie laev "[[torm]]iga tingimata kindlam kui mõnigi kõvem alus". ''Kindlam''! "Nimelt sellepärast," seletas ta, "et kui me natuke [[tuul]]t saame, annab ta järele nagu vana [[saabas]]." (lk 174) * Wheeler aitas mind vahekäiku, kus loksus [[vesi]]. Ise muudkui latras ühtesoodu, muuhulgas sellest, et [[meri|merel]] peab õppima kõndima, üks [[jalg]] teisest lühem, nagu mägi[[lammas]]. (lk 177-178) * [[Filosoofia]] ja [[religioon]] — mis tolku neist on, kui tuul ulub ja vesi lendab vägeval vool? (lk 179) * Üksainuke soot, [[puri|purje]] alumisse, alltuule nurka kinnitatud [[köis]] vibreeris ägedalt paari jala kõrgusel mu pea kohal, kuid mõistetavas keeles! Parajasti kui ma seda köit ja tema ülesannet uurisin, kostis [[vöör]]i poolt vägev mürtsatus, vesi lahvatas peeneks pihuks ja nagu mu värske arusaamise kinnituseks muutus soodi võnkumine äkki teistsuguseks — see poolitus täpselt keskkohast, nii et viivuks joonistas köis oma kogupikkuses kaks kitsast järjestikust [[ellips]]it, illustreerides sellega tegelikult esimest ülemtooni, kohta viiulikeelel, mis täpselt tabatuna annab mängijale [[oktaav]]i võrra kõrgema noodi kui sama keel kogupikkuses. :Ent laeval on rohkem keeli kui [[viiul]]il, rohkem kui [[lauto]]l, küllap vist rohkem kui [[harf]]il, ja tuule dirigeerimisel teeb ta pöörast [[muusika]]t. (lk 180) * [[Uks]] oli kinni kiilunud. Lõgistasin tigedalt ukselinki, tirisin ja sikutasin, aga äkki, kui see meie tulehark, kes käitub viimasel ajal nagu pahur armuke, ootamatult kreeni läks, leidsin end ukse küljes rippumas. Sellest polnud veel midagi, aga mis nüüd järgnes, oli suisa eluohtlik. Uks nimelt prahvatas valla ja link vuhises mu nina eest läbi, joonistades poolringi, mille [[raadius]] võrdus ukseava laiusega! Mind päästis saatuslikust või vähemalt tõsisest vigastusest seesama loomusund, mille toimel [[kass]] alati jalgadele kukub. See, kuidas üks lihtlabane uks, üks tarvilik igapäevane ese, mille vastu ma kunagi pole suuremat huvi tundnud, nüüd äkki kord jonnakat tõrksust ilmutas ja samas taas liiga hõlpsalt su soovidele järele andis, tundus paari tühise lauajupi poolt otse sihiliku jultumusena, ja ma olin juba peaaegu valmis uskuma, et puuhaldjad, drüaadid ja hamadrüaadid, kes hingestasid materjali, millest meie õõtsuv kast omal ajal ehitati, nähtavasti keeldusid oma muistset elupaika hülgamast ja on nüüd meiega merele kaasa tulnud! (lk 181-182) * Ta leidis, et [[reisija]]d, kes targu koisse jäävad — sealjuures heitis ta mulle tähendusrikka pilgu — ja ainult kerget keelekarastust võtavad, teevad targasti, sest meil pole pardal [[arst]]i, ja murtud ihuliige, nagu ta väljendus, oleks igaühele suureks tülinaks. Aga arsti pole meil nähtavasti seepärast, et isegi kõige käpardlikum verinoor kondisaagija teenib kuival maal rohkem. Niisuguse puhtmajandusliku kaalutluse valguses hakkasin pisut teise pilguga hindama ametiala, mille esindajates ma seni olin alati näinud märkimisväärset [[omakasupüüdmatus]]t. Tähendasin, et sel juhul on oodata ebatavaliselt kõrget [[suremus]]t ja me oleme õnnega koos, et meil on pardal vähemalt [[kaplan]], kes võib toimetada kõiki muid talitusi, esimesest viimaseni. Selle peale Cumbershum luksatas, võttis õllekannu suult ja küsis kõige sügavama hämmastusega: :"Mis kaplan, sir? Meil pole mingit kaplanit!" :"Uskuge mind, ma nägin teda oma silmaga." :"Te eksite, sir." :"Aga seaduse järgi peab ju igas sõjalaevas kaplan olema?" :"[[Kapten]] Anderson ajab parema meelega ilma läbi; ja kuna [[pastor]]itest on niisama suur nappus kui arstidest, on esimesi seda kergem vältida, mida raskem on teisi hankida." (lk 182-183) * Kugistasin kuidagimoodi alla natuke peaaegu värsket [[leib]]a ja raasukese magedat [[juust]]u. Selle peale rüüpasin ära oma [[konjak]]i ja jäin siis tigedalt ootama, kas mu [[kõht]] tõesti ''julgeb'' veel ulakust teha. Ma hirmutasin ta täiesti ära, ähvardades lisada veel portsu lahja [[õlu]]t, siis konjakit, siis Wheeleri paregoorikut ja takkaotsa seda juba tavapärast viimast hävitusvahendit, aidaku meid Issand, nimelt laudanumi, nii et see vaene julmalt koheldud organ jäi vagusi nagu [[hiir]] hommikul köögitüdruku roobitsa kolksumist kuuldes! (lk 185-186) * Tuleb välja, et [[kirjutamine]] on nagu napsitamine. Mees ei tohi lasta sel enda üle võimust võtta. (lk 187) * "Me ootame siin alati, kuni [[päike]] taevas kõige kõrgemasse punkti tõuseb, ja mõõdame tõusunurka, kui see on kõige suurem, ja võtame ühtlasi aega." :"No kuule, poja," ütlesin mina, "sa tahad meid päris [[keskaeg]]a tagasi viia! Järgmiseks hakkad mulle vist Ptolemaiost tsiteerima!" :"Ma ei tea, kes see on, sir, aga me peame ootama, kui päike oma päevateekonna tippu tõuseb." :"See teekond on ainult näiline," seletasin mina kannatlikult, "kas sa pole siis kuulnud, kes oli Galilei ja mis tähendab tema ''Eppur si muove''? [[Maakera]] tiirleb ümber päikese! Seda liikumist kirjeldas Kopernik ja tõestas Kepler!" :Poiss vastas kõige puhtama [[lihtsameelsus]]e, [[teadmatus]]e ja [[väärikus]]ega: :"Sir, ma ei tea, mis teeb päike kuival maal nende džentelmenide juures, aga seda ma tean, et Kuninglikus Sõjalaevastikus ta liigub taevas." (lk 192) * Mu sissekanded muutuvad napisõnaliseks nagu mõned mr. [[Laurence Sterne|Sterne’i]] peatükid! (lk 215) * Nagu üldiselt teada, on olemas kindel, läbiproovitud ja kontrollitud seos naiselike veetluste tajumise ja kange [[alkohol|vägijoogi]] vahel! Pärast kolmandat napsi olen oma silmaga näinud, kuidas kakskümmend eluaastat haihtuvad naise näolt nagu [[lumi]] suvepäikese käes! (lk 216) * "No vaadake, see suurtükimaat kõndis oma patarei juures edasi-tagasi, püstol peos. Nad seal pidasid tulevahetust rannafordiga, mis on minu meelest küll tobe tegu. Tulikuum [[kuul]] lendab kahuriluugist sisse ja viib suurtükimaadil pea otsast nii puhtalt nagu see [[giljotiin|kilotiinimasin]], mida [[prantslased]] kasutavad. Aga kuul oli hõõguvkuum ja kõrvetas kaelatüüka pealt ära, nii et suurtükimaat muudkui jalutab edasi ja keegi ei märka midagi, ainult imelik, et enam uusi käske ei tule. Vaat kus nali! Poistel juba surm suu ääres, viimaks tuleb esimene [[ohvitser]] küsima, et mispärast, jumal hoidku, peateki tüürpoordi ahtripatarei on vait jäänud, ja nemad omakorda küsivad suurtükimaadilt, mis teha. Aga sellel pole enam midagi, millega neile vastata." :"No kuulge, härrased!" :"Veel üks klaas, mr. Talbot." (lk 220) * [[Raamaturiiul]] vajus viltu. "Moll Flanders" vedeles avatuna põrandal, "Gil Blas" varises talle otsa ja tädi lahkumiskingitus, Harvey "Meditatsioonid kalmude keskel" (London, MDCCLX) kahes köites, varjas neid mõlemaid. (lk 223) * Läksin oma [[kajut]]isse tagasi, kus minu meelest ikka veel lehvis naise [[parfüüm]]. Ehkki pahameel endiselt kõiki muid tundmusi kõrvale tõrjus, kui võtsin istet ja alustasin käesolevat sissekannet, mis on praeguseks juba tublisti edenenud, on esialgne nördimus nüüd maad andnud hoopis üldisemat laadi [[nukrus]]ele — taevane jumal! Kas [[Aristoteles]]el on siis sugudevahelise suhtlemise küsimuseski õigus, nagu tal ou õigus ühiskondliku korralduse asjades? Pean vabanema neist liiga süngetest vaadetest selle karjataratoimingu küsimuses, mis tagab siin ilmas meie õnnetu liigi jätkuvuse. (lk 227) * [Summers:] Olgu meie isamaa nii vägev kui tahes — ühte ta siiski ei suuda korda saata, ja nimelt inimest täiesti adekvaatselt ühest ühiskonnaklassist teise tõlkida. Täiuslik tõlge ühest keelest teise on võimatu. Ja britlase [[emakeel]] on tema klass. (lk 246) * Kas teie kõrguse tähelepanu on kunagi köitnud see imelik asjaolu, et erinevalt püstiasendist sunnib istuv kehaasend inimest meelerahule või vähemalt mõjutab teda vastavas suunas. (lk 253) * Ükskõik milline laeva sektor pealtuule külge jääb — see on alati peaaegu vaba lehast, mida ta endaga kõikjal kaasas kannab. Ma ei räägi siin kuse- ja roojahaisust, vaid just sellest läbitungivast vinust, mis tuleb laevakerest endast ja tema kruusa- ja liivaballasti roiskunud pilsist. Moodsamad laevad oma raudballastiga lõhnavad võib-olla paremini. Aga kaptenid selles noaaegses ametkonnas jalutavad pealtuule küljes vist ka siis, kui laev päris tuulevaikusse satub ja aerude peale üle läheb. [[Türann]] peab elama nii haisuvabas keskkonnas kui vähegi võimalik. (lk 256) * Kõlas laevakell, kuid summutatult. Salk [[madrus]]eid tõi kohale [[surnukeha]], mis oli kinnitatud plangule ja kaetud Unioonilipuga. See seati tekile, jalad tüürpoordi, seega siis auväärsemasse pardasse, kustkaudu lahkuvad [[admiral]]id, surnukehad ja teised sedasorti haruldused. Surnukeha näis üllatavalt pikk, aga pärastpoole sain teada, et meie niigi väga napiks jäänud suurtükikuulide tagavarast oli talle kaks tükki jalutsisse seotud. Kullast-karrast kiiskav kapten Anderson astus surnukeha kõrvale. Sedagi sain alles pärastpoole teada, et kapten ja kõik ülejäänud ohvitserid olid enne kõvasti mures, kas kogu tseremoonia, kus "taevaloots üle parda vilistatakse", nagu noor mr. Taylor seda sõnastas, ikka vajaliku korrektsusega välja kukub. (lk 332) * Pastor Robert James Colley maised jäänused vupsasid riigilipu alt välja ja kadusid vette üheainsa valju sulpsatusega! Just nagu oleks ta üliosav sukelduja olnud ja reeglipäraselt omaenda [[matus]]teks harjutanud — nii asjatundlikult see käis. Suurtükikuulid aitasid ilmselt kaasa. Nende raske kaalu selline kõrvalkasutus oli muidugi põhimõtteliselt kooskõlas nende põhiolemusega. Nii et Colley põrm, vajudes nüüd ''sügavamale, kui eales küünib lood'', leiab lõpuks loodetavasti üles kõige oleva kindla aluspõhja. (Kui te neil elu rituaalsetel hetkedel ei saa [[palveraamat]]ut kasutada, võtke appi [[Shakespeare]]! Miski muu ei kõlba!) (lk 334) * Nüüd on selle õnnetu mehe draama lõpul ja ta seisab seal, jumal teab mitme miili sügavusel oma suurtükikuulide peal, üksinda, nagu mr. Coleridge ütleb, üsna, üsna üksi. Ja omamoodi vesine lõpplahendus on ju seegi (vahest märkab teie kõrgus siin huvitavat "paronomaasiat", nagu Colley ütleks), et peab tagasi pöörduma igapäevase tühja-tähja juurde, milles pole mingit dramaatilisust, aga teie kõrguse kingituse uhkete kaante vahel on veel paar tühja lehte; ma küll tõesti püüdsin matuselugu venitada, lootes, et Robert James Colley langus ja hale ots koos lühikese jutustusega sellest, kuidas ta külma hauda sängitati, nagu seda kõike kokku võiks peal kirjastada, ulatub parajasti viimase leheküljeni välja. Aga asjata. Ta elas tõelist elu ja suri tõelist surma, ja seda on niisama võimatu etteantud mahuga raamatusse sobitada kui kompjalga tavalisse saapasse. (lk 335) * Aga Colley’ga on teine lugu. Tema oli erand. Just nagu ta oma rautatud saapakannal kvarterteki ja ahtriteki trepist ühe hooga kolinal alla kesktekile sadas, nii heitis pool pinti ''tulist ikhorit'' ta range enesekindla vooruse kõrgusest sellisesse sügavusse, milles ta kainenev mõistus ilmselt nägi inimliku alanduse pärapõrgut. Lisagem sinna õhukesse raamatusse, kuhu kirja pannakse, mida inimene inimesest ülepea teab: Inimene võib surra häbisse. (lk 344) {{JÄRJESTA:Golding, William}} [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] mbasiozmvtktvhx3jf4fuswcut25w5u 135361 135360 2026-06-10T10:47:18Z Pseudacorus 2604 135361 wikitext text/x-wiki [[Pilt:William_Golding_1983_(cropped).jpg|pisi|William Golding 1983. aastal]] '''William Gerald Golding''' (19. september 1911 – 19. juuni 1993) oli inglise kirjanik, 1983. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. ==Teosed== ===[[Kärbeste Jumal]]=== ===Mereristsed=== ''"Rites of Passage"'' [1980], William Golding, "Mereristsed", tlk [[Henno Rajandi]], Tallinn, Eesti Raamat, 1989 * [[Ema]] — kas ta puistas moepärast mõne [[pisar]]a? Oh ei, kõik oli ehtne, ja minu endagi rinda kõrvetasid tol hetkel tundmused, mida ei saa vahest sugugi mehisteks pidada. Koguni isa... Me kõik oleme vististi ülemäärase õhinaga tudeerinud haletundelist Goldsmithi ja Richardsoni ning unarule jätnud vana vallatu [[Henry Fielding|Fieldingi]] ja Smolletti. (lk 171) * Kuuldes minu pahameeleavaldust, et sihukest [[laev]]alogu ülepea nii pikale [[reis]]ile saadetakse, seisatas ta mu kuudi lävel, salvrätt käsivarrel, ja jagas mulle oma meremehefilosoofiat, niipalju kui parajasti võimalik oli — umbes selles vaimus: "Armuline sir, eks ta ujub, kuni ta vajub, ja armuline sir, ta on ju selleks ehitatudki, et ükskord põhja minna." Ta aina jahvatas, et kui hea on seista [[sadam]]as reservis, kus pardal pole kedagi peale [[pootsman]]i ja [[puusepp|puusepa]], kui mõnus on seista taimtrossi küljes ja mitte loksuda vastiku raudketi otsas, mis kolksub nagu surnukeha [[võllapuu]]s. Mu [[meeleolu]] langes selle loengu mõjul madalamale kui meie haisev räpane [[ballast]]! Laevapõhja katmisse vaskplekiga suhtus Wheeler suure [[eelarvamus]]ega! Selgub, et me oleme lihtsalt ''seest ja väljast'' [[tõrv]]atud nagu maailma kõige vanem meresõiduk, ja meie esimene komandör polnud nähtavasti keegi muu kui kapten [[Noa]] ise! Enne lahkumist kuulutas Wheeler mulle veel viimaseks [[lohutus]]eks, et tema meelest on meie laev "[[torm]]iga tingimata kindlam kui mõnigi kõvem alus". ''Kindlam''! "Nimelt sellepärast," seletas ta, "et kui me natuke [[tuul]]t saame, annab ta järele nagu vana [[saabas]]." (lk 174) * Wheeler aitas mind vahekäiku, kus loksus [[vesi]]. Ise muudkui latras ühtesoodu, muuhulgas sellest, et [[meri|merel]] peab õppima kõndima, üks [[jalg]] teisest lühem, nagu mägi[[lammas]]. (lk 177-178) * [[Filosoofia]] ja [[religioon]] — mis tolku neist on, kui tuul ulub ja vesi lendab vägeval vool? (lk 179) * Üksainuke soot, [[puri|purje]] alumisse, alltuule nurka kinnitatud [[köis]] vibreeris ägedalt paari jala kõrgusel mu pea kohal, kuid mõistetavas keeles! Parajasti kui ma seda köit ja tema ülesannet uurisin, kostis [[vöör]]i poolt vägev mürtsatus, vesi lahvatas peeneks pihuks ja nagu mu värske arusaamise kinnituseks muutus soodi võnkumine äkki teistsuguseks — see poolitus täpselt keskkohast, nii et viivuks joonistas köis oma kogupikkuses kaks kitsast järjestikust [[ellips]]it, illustreerides sellega tegelikult esimest ülemtooni, kohta viiulikeelel, mis täpselt tabatuna annab mängijale [[oktaav]]i võrra kõrgema noodi kui sama keel kogupikkuses. :Ent laeval on rohkem keeli kui [[viiul]]il, rohkem kui [[lauto]]l, küllap vist rohkem kui [[harf]]il, ja tuule dirigeerimisel teeb ta pöörast [[muusika]]t. (lk 180) * [[Uks]] oli kinni kiilunud. Lõgistasin tigedalt ukselinki, tirisin ja sikutasin, aga äkki, kui see meie tulehark, kes käitub viimasel ajal nagu pahur armuke, ootamatult kreeni läks, leidsin end ukse küljes rippumas. Sellest polnud veel midagi, aga mis nüüd järgnes, oli suisa eluohtlik. Uks nimelt prahvatas valla ja link vuhises mu nina eest läbi, joonistades poolringi, mille [[raadius]] võrdus ukseava laiusega! Mind päästis saatuslikust või vähemalt tõsisest vigastusest seesama loomusund, mille toimel [[kass]] alati jalgadele kukub. See, kuidas üks lihtlabane uks, üks tarvilik igapäevane ese, mille vastu ma kunagi pole suuremat huvi tundnud, nüüd äkki kord jonnakat tõrksust ilmutas ja samas taas liiga hõlpsalt su soovidele järele andis, tundus paari tühise lauajupi poolt otse sihiliku jultumusena, ja ma olin juba peaaegu valmis uskuma, et puuhaldjad, drüaadid ja hamadrüaadid, kes hingestasid materjali, millest meie õõtsuv kast omal ajal ehitati, nähtavasti keeldusid oma muistset elupaika hülgamast ja on nüüd meiega merele kaasa tulnud! (lk 181-182) * Ta leidis, et [[reisija]]d, kes targu koisse jäävad — sealjuures heitis ta mulle tähendusrikka pilgu — ja ainult kerget keelekarastust võtavad, teevad targasti, sest meil pole pardal [[arst]]i, ja murtud ihuliige, nagu ta väljendus, oleks igaühele suureks tülinaks. Aga arsti pole meil nähtavasti seepärast, et isegi kõige käpardlikum verinoor kondisaagija teenib kuival maal rohkem. Niisuguse puhtmajandusliku kaalutluse valguses hakkasin pisut teise pilguga hindama ametiala, mille esindajates ma seni olin alati näinud märkimisväärset [[omakasupüüdmatus]]t. Tähendasin, et sel juhul on oodata ebatavaliselt kõrget [[suremus]]t ja me oleme õnnega koos, et meil on pardal vähemalt [[kaplan]], kes võib toimetada kõiki muid talitusi, esimesest viimaseni. Selle peale Cumbershum luksatas, võttis õllekannu suult ja küsis kõige sügavama hämmastusega: :"Mis kaplan, sir? Meil pole mingit kaplanit!" :"Uskuge mind, ma nägin teda oma silmaga." :"Te eksite, sir." :"Aga seaduse järgi peab ju igas sõjalaevas kaplan olema?" :"[[Kapten]] Anderson ajab parema meelega ilma läbi; ja kuna [[pastor]]itest on niisama suur nappus kui arstidest, on esimesi seda kergem vältida, mida raskem on teisi hankida." (lk 182-183) * Kugistasin kuidagimoodi alla natuke peaaegu värsket [[leib]]a ja raasukese magedat [[juust]]u. Selle peale rüüpasin ära oma [[konjak]]i ja jäin siis tigedalt ootama, kas mu [[kõht]] tõesti ''julgeb'' veel ulakust teha. Ma hirmutasin ta täiesti ära, ähvardades lisada veel portsu lahja [[õlu]]t, siis konjakit, siis Wheeleri paregoorikut ja takkaotsa seda juba tavapärast viimast hävitusvahendit, aidaku meid Issand, nimelt laudanumi, nii et see vaene julmalt koheldud organ jäi vagusi nagu [[hiir]] hommikul köögitüdruku roobitsa kolksumist kuuldes! (lk 185-186) * Tuleb välja, et [[kirjutamine]] on nagu napsitamine. Mees ei tohi lasta sel enda üle võimust võtta. (lk 187) * "Me ootame siin alati, kuni [[päike]] taevas kõige kõrgemasse punkti tõuseb, ja mõõdame tõusunurka, kui see on kõige suurem, ja võtame ühtlasi aega." :"No kuule, poja," ütlesin mina, "sa tahad meid päris [[keskaeg]]a tagasi viia! Järgmiseks hakkad mulle vist Ptolemaiost tsiteerima!" :"Ma ei tea, kes see on, sir, aga me peame ootama, kui päike oma päevateekonna tippu tõuseb." :"See teekond on ainult näiline," seletasin mina kannatlikult, "kas sa pole siis kuulnud, kes oli Galilei ja mis tähendab tema ''Eppur si muove''? [[Maakera]] tiirleb ümber päikese! Seda liikumist kirjeldas Kopernik ja tõestas Kepler!" :Poiss vastas kõige puhtama [[lihtsameelsus]]e, [[teadmatus]]e ja [[väärikus]]ega: :"Sir, ma ei tea, mis teeb päike kuival maal nende džentelmenide juures, aga seda ma tean, et Kuninglikus Sõjalaevastikus ta liigub taevas." (lk 192) * Mu sissekanded muutuvad napisõnaliseks nagu mõned mr. [[Laurence Sterne|Sterne’i]] peatükid! (lk 215) * Nagu üldiselt teada, on olemas kindel, läbiproovitud ja kontrollitud seos naiselike veetluste tajumise ja kange [[alkohol|vägijoogi]] vahel! Pärast kolmandat napsi olen oma silmaga näinud, kuidas kakskümmend eluaastat haihtuvad naise näolt nagu [[lumi]] suvepäikese käes! (lk 216) * "No vaadake, see suurtükimaat kõndis oma patarei juures edasi-tagasi, püstol peos. Nad seal pidasid tulevahetust rannafordiga, mis on minu meelest küll tobe tegu. Tulikuum [[kuul]] lendab kahuriluugist sisse ja viib suurtükimaadil pea otsast nii puhtalt nagu see [[giljotiin|kilotiinimasin]], mida [[prantslased]] kasutavad. Aga kuul oli hõõguvkuum ja kõrvetas kaelatüüka pealt ära, nii et suurtükimaat muudkui jalutab edasi ja keegi ei märka midagi, ainult imelik, et enam uusi käske ei tule. Vaat kus nali! Poistel juba surm suu ääres, viimaks tuleb esimene [[ohvitser]] küsima, et mispärast, jumal hoidku, peateki tüürpoordi ahtripatarei on vait jäänud, ja nemad omakorda küsivad suurtükimaadilt, mis teha. Aga sellel pole enam midagi, millega neile vastata." :"No kuulge, härrased!" :"Veel üks klaas, mr. Talbot." (lk 220) * [[Raamaturiiul]] vajus viltu. "Moll Flanders" vedeles avatuna põrandal, "Gil Blas" varises talle otsa ja tädi lahkumiskingitus, Harvey "Meditatsioonid kalmude keskel" (London, MDCCLX) kahes köites, varjas neid mõlemaid. (lk 223) * Läksin oma [[kajut]]isse tagasi, kus minu meelest ikka veel lehvis naise [[parfüüm]]. Ehkki pahameel endiselt kõiki muid tundmusi kõrvale tõrjus, kui võtsin istet ja alustasin käesolevat sissekannet, mis on praeguseks juba tublisti edenenud, on esialgne nördimus nüüd maad andnud hoopis üldisemat laadi [[nukrus]]ele — taevane jumal! Kas [[Aristoteles]]el on siis sugudevahelise suhtlemise küsimuseski õigus, nagu tal ou õigus ühiskondliku korralduse asjades? Pean vabanema neist liiga süngetest vaadetest selle karjataratoimingu küsimuses, mis tagab siin ilmas meie õnnetu liigi jätkuvuse. (lk 227) * [Summers:] Olgu meie isamaa nii vägev kui tahes — ühte ta siiski ei suuda korda saata, ja nimelt inimest täiesti adekvaatselt ühest ühiskonnaklassist teise tõlkida. Täiuslik tõlge ühest keelest teise on võimatu. Ja britlase [[emakeel]] on tema klass. (lk 246) * Kas teie kõrguse tähelepanu on kunagi köitnud see imelik asjaolu, et erinevalt püstiasendist sunnib istuv kehaasend inimest meelerahule või vähemalt mõjutab teda vastavas suunas. (lk 253) * Ükskõik milline laeva sektor pealtuule külge jääb — see on alati peaaegu vaba lehast, mida ta endaga kõikjal kaasas kannab. Ma ei räägi siin kuse- ja roojahaisust, vaid just sellest läbitungivast vinust, mis tuleb laevakerest endast ja tema kruusa- ja liivaballasti roiskunud pilsist. Moodsamad laevad oma raudballastiga lõhnavad võib-olla paremini. Aga kaptenid selles noaaegses ametkonnas jalutavad pealtuule küljes vist ka siis, kui laev päris tuulevaikusse satub ja aerude peale üle läheb. [[Türann]] peab elama nii haisuvabas keskkonnas kui vähegi võimalik. (lk 256) * Kõlas laevakell, kuid summutatult. Salk [[madrus]]eid tõi kohale [[surnukeha]], mis oli kinnitatud plangule ja kaetud Unioonilipuga. See seati tekile, jalad tüürpoordi, seega siis auväärsemasse pardasse, kustkaudu lahkuvad [[admiral]]id, surnukehad ja teised sedasorti haruldused. Surnukeha näis üllatavalt pikk, aga pärastpoole sain teada, et meie niigi väga napiks jäänud suurtükikuulide tagavarast oli talle kaks tükki jalutsisse seotud. Kullast-karrast kiiskav kapten Anderson astus surnukeha kõrvale. Sedagi sain alles pärastpoole teada, et kapten ja kõik ülejäänud ohvitserid olid enne kõvasti mures, kas kogu tseremoonia, kus "taevaloots üle parda vilistatakse", nagu noor mr. Taylor seda sõnastas, ikka vajaliku korrektsusega välja kukub. (lk 332) * Pastor Robert James Colley maised jäänused vupsasid riigilipu alt välja ja kadusid vette üheainsa valju sulpsatusega! Just nagu oleks ta üliosav sukelduja olnud ja reeglipäraselt omaenda [[matus]]teks harjutanud — nii asjatundlikult see käis. Suurtükikuulid aitasid ilmselt kaasa. Nende raske kaalu selline kõrvalkasutus oli muidugi põhimõtteliselt kooskõlas nende põhiolemusega. Nii et Colley põrm, vajudes nüüd ''sügavamale, kui eales küünib lood'', leiab lõpuks loodetavasti üles kõige oleva kindla aluspõhja. (Kui te neil elu rituaalsetel hetkedel ei saa [[palveraamat]]ut kasutada, võtke appi [[Shakespeare]]! Miski muu ei kõlba!) (lk 334) * Nüüd on selle õnnetu mehe draama lõpul ja ta seisab seal, jumal teab mitme miili sügavusel oma suurtükikuulide peal, üksinda, nagu mr. Coleridge ütleb, üsna, üsna üksi. Ja omamoodi vesine lõpplahendus on ju seegi (vahest märkab teie kõrgus siin huvitavat "paronomaasiat", nagu Colley ütleks), et peab tagasi pöörduma igapäevase tühja-tähja juurde, milles pole mingit dramaatilisust, aga teie kõrguse kingituse uhkete kaante vahel on veel paar tühja lehte; ma küll tõesti püüdsin matuselugu venitada, lootes, et Robert James Colley langus ja hale ots koos lühikese jutustusega sellest, kuidas ta külma hauda sängitati, nagu seda kõike kokku võiks peal kirjastada, ulatub parajasti viimase leheküljeni välja. Aga asjata. Ta elas tõelist elu ja suri tõelist surma, ja seda on niisama võimatu etteantud mahuga raamatusse sobitada kui kompjalga tavalisse saapasse. (lk 335) * Aga Colley’ga on teine lugu. Tema oli erand. Just nagu ta oma rautatud saapakannal kvarterteki ja ahtriteki trepist ühe hooga kolinal alla kesktekile sadas, nii heitis pool pinti ''tulist ikhorit'' ta range enesekindla vooruse kõrgusest sellisesse sügavusse, milles ta kainenev mõistus ilmselt nägi inimliku alanduse pärapõrgut. Lisagem sinna õhukesse raamatusse, kuhu kirja pannakse, mida inimene inimesest ülepea teab: Inimene võib surra häbisse. (lk 344) {{JÄRJESTA:Golding, William}} [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] qb64xxvybcpfoq21qy1rrqwvmiublvr 135362 135361 2026-06-10T10:48:26Z Pseudacorus 2604 /* Mereristsed */ 135362 wikitext text/x-wiki [[Pilt:William_Golding_1983_(cropped).jpg|pisi|William Golding 1983. aastal]] '''William Gerald Golding''' (19. september 1911 – 19. juuni 1993) oli inglise kirjanik, 1983. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat. ==Teosed== ===[[Kärbeste Jumal]]=== ===Mereristsed=== ''"Rites of Passage"'' [1980], William Golding, "Mereristsed", tlk [[Henno Rajandi]], Tallinn, Eesti Raamat, 1989 * [[Ema]] — kas ta puistas moepärast mõne [[pisar]]a? Oh ei, kõik oli ehtne, ja minu endagi rinda kõrvetasid tol hetkel tundmused, mida ei saa vahest sugugi mehisteks pidada. Koguni isa... Me kõik oleme vististi ülemäärase õhinaga tudeerinud haletundelist Goldsmithi ja Richardsoni ning unarule jätnud vana vallatu [[Henry Fielding|Fieldingi]] ja Smolletti. (lk 171) * Kuuldes minu pahameeleavaldust, et sihukest [[laev]]alogu ülepea nii pikale [[reis]]ile saadetakse, seisatas ta mu kuudi lävel, salvrätt käsivarrel, ja jagas mulle oma meremehefilosoofiat, niipalju kui parajasti võimalik oli — umbes selles vaimus: "Armuline sir, eks ta ujub, kuni ta vajub, ja armuline sir, ta on ju selleks ehitatudki, et ükskord põhja minna." Ta aina jahvatas, et kui hea on seista [[sadam]]as reservis, kus pardal pole kedagi peale [[pootsman]]i ja [[puusepp|puusepa]], kui mõnus on seista taimtrossi küljes ja mitte loksuda vastiku raudketi otsas, mis kolksub nagu surnukeha [[võllapuu]]s. Mu [[meeleolu]] langes selle loengu mõjul madalamale kui meie haisev räpane [[ballast]]! Laevapõhja katmisse vaskplekiga suhtus Wheeler suure [[eelarvamus]]ega! Selgub, et me oleme lihtsalt ''seest ja väljast'' [[tõrv]]atud nagu maailma kõige vanem meresõiduk, ja meie esimene komandör polnud nähtavasti keegi muu kui kapten [[Noa]] ise! Enne lahkumist kuulutas Wheeler mulle veel viimaseks [[lohutus]]eks, et tema meelest on meie laev "[[torm]]iga tingimata kindlam kui mõnigi kõvem alus". ''Kindlam''! "Nimelt sellepärast," seletas ta, "et kui me natuke [[tuul]]t saame, annab ta järele nagu vana [[saabas]]." (lk 174) * Wheeler aitas mind vahekäiku, kus loksus [[vesi]]. Ise muudkui latras ühtesoodu, muuhulgas sellest, et [[meri|merel]] peab õppima kõndima, üks [[jalg]] teisest lühem, nagu mägi[[lammas]]. (lk 177-178) * [[Filosoofia]] ja [[religioon]] — mis tolku neist on, kui tuul ulub ja vesi lendab vägeval vool? (lk 179) * Üksainuke soot, [[puri|purje]] alumisse, alltuule nurka kinnitatud [[köis]] vibreeris ägedalt paari jala kõrgusel mu pea kohal, kuid mõistetavas keeles! Parajasti kui ma seda köit ja tema ülesannet uurisin, kostis [[vöör]]i poolt vägev mürtsatus, vesi lahvatas peeneks pihuks ja nagu mu värske arusaamise kinnituseks muutus soodi võnkumine äkki teistsuguseks — see poolitus täpselt keskkohast, nii et viivuks joonistas köis oma kogupikkuses kaks kitsast järjestikust [[ellips]]it, illustreerides sellega tegelikult esimest ülemtooni, kohta viiulikeelel, mis täpselt tabatuna annab mängijale [[oktaav]]i võrra kõrgema noodi kui sama keel kogupikkuses. :Ent laeval on rohkem keeli kui [[viiul]]il, rohkem kui [[lauto]]l, küllap vist rohkem kui [[harf]]il, ja tuule dirigeerimisel teeb ta pöörast [[muusika]]t. (lk 180) * [[Uks]] oli kinni kiilunud. Lõgistasin tigedalt ukselinki, tirisin ja sikutasin, aga äkki, kui see meie tulehark, kes käitub viimasel ajal nagu pahur armuke, ootamatult kreeni läks, leidsin end ukse küljes rippumas. Sellest polnud veel midagi, aga mis nüüd järgnes, oli suisa eluohtlik. Uks nimelt prahvatas valla ja link vuhises mu nina eest läbi, joonistades poolringi, mille [[raadius]] võrdus ukseava laiusega! Mind päästis saatuslikust või vähemalt tõsisest vigastusest seesama loomusund, mille toimel [[kass]] alati jalgadele kukub. See, kuidas üks lihtlabane uks, üks tarvilik igapäevane ese, mille vastu ma kunagi pole suuremat huvi tundnud, nüüd äkki kord jonnakat tõrksust ilmutas ja samas taas liiga hõlpsalt su soovidele järele andis, tundus paari tühise lauajupi poolt otse sihiliku jultumusena, ja ma olin juba peaaegu valmis uskuma, et puuhaldjad, drüaadid ja hamadrüaadid, kes hingestasid materjali, millest meie õõtsuv kast omal ajal ehitati, nähtavasti keeldusid oma muistset elupaika hülgamast ja on nüüd meiega merele kaasa tulnud! (lk 181-182) * Ta leidis, et [[reisija]]d, kes targu koisse jäävad — sealjuures heitis ta mulle tähendusrikka pilgu — ja ainult kerget keelekarastust võtavad, teevad targasti, sest meil pole pardal [[arst]]i, ja murtud ihuliige, nagu ta väljendus, oleks igaühele suureks tülinaks. Aga arsti pole meil nähtavasti seepärast, et isegi kõige käpardlikum verinoor kondisaagija teenib kuival maal rohkem. Niisuguse puhtmajandusliku kaalutluse valguses hakkasin pisut teise pilguga hindama ametiala, mille esindajates ma seni olin alati näinud märkimisväärset [[omakasupüüdmatus]]t. Tähendasin, et sel juhul on oodata ebatavaliselt kõrget [[suremus]]t ja me oleme õnnega koos, et meil on pardal vähemalt [[kaplan]], kes võib toimetada kõiki muid talitusi, esimesest viimaseni. Selle peale Cumbershum luksatas, võttis õllekannu suult ja küsis kõige sügavama hämmastusega: :"Mis kaplan, sir? Meil pole mingit kaplanit!" :"Uskuge mind, ma nägin teda oma silmaga." :"Te eksite, sir." :"Aga seaduse järgi peab ju igas sõjalaevas kaplan olema?" :"[[Kapten]] Anderson ajab parema meelega ilma läbi; ja kuna [[pastor]]itest on niisama suur nappus kui arstidest, on esimesi seda kergem vältida, mida raskem on teisi hankida." (lk 182-183) * Kugistasin kuidagimoodi alla natuke peaaegu värsket [[leib]]a ja raasukese magedat [[juust]]u. Selle peale rüüpasin ära oma [[konjak]]i ja jäin siis tigedalt ootama, kas mu [[kõht]] tõesti ''julgeb'' veel ulakust teha. Ma hirmutasin ta täiesti ära, ähvardades lisada veel portsu lahja [[õlu]]t, siis konjakit, siis Wheeleri paregoorikut ja takkaotsa seda juba tavapärast viimast hävitusvahendit, aidaku meid Issand, nimelt laudanumi, nii et see vaene julmalt koheldud organ jäi vagusi nagu [[hiir]] hommikul köögitüdruku roobitsa kolksumist kuuldes! (lk 185-186) * Tuleb välja, et [[kirjutamine]] on nagu napsitamine. Mees ei tohi lasta sel enda üle võimust võtta. (lk 187) * "Me ootame siin alati, kuni [[päike]] taevas kõige kõrgemasse punkti tõuseb, ja mõõdame tõusunurka, kui see on kõige suurem, ja võtame ühtlasi aega." :"No kuule, poja," ütlesin mina, "sa tahad meid päris [[keskaeg]]a tagasi viia! Järgmiseks hakkad mulle vist Ptolemaiost tsiteerima!" :"Ma ei tea, kes see on, sir, aga me peame ootama, kui päike oma päevateekonna tippu tõuseb." :"See teekond on ainult näiline," seletasin mina kannatlikult, "kas sa pole siis kuulnud, kes oli Galilei ja mis tähendab tema ''Eppur si muove''? [[Maakera]] tiirleb ümber päikese! Seda liikumist kirjeldas Kopernik ja tõestas Kepler!" :Poiss vastas kõige puhtama [[lihtsameelsus]]e, [[teadmatus]]e ja [[väärikus]]ega: :"Sir, ma ei tea, mis teeb päike kuival maal nende džentelmenide juures, aga seda ma tean, et Kuninglikus Sõjalaevastikus ta liigub taevas." (lk 192) * Mu sissekanded muutuvad napisõnaliseks nagu mõned mr. [[Laurence Sterne|Sterne’i]] peatükid! (lk 215) * Nagu üldiselt teada, on olemas kindel, läbiproovitud ja kontrollitud seos naiselike veetluste tajumise ja kange [[alkohol|vägijoogi]] vahel! Pärast kolmandat napsi olen oma silmaga näinud, kuidas kakskümmend eluaastat haihtuvad naise näolt nagu [[lumi]] suvepäikese käes! (lk 216) * "No vaadake, see suurtükimaat kõndis oma patarei juures edasi-tagasi, püstol peos. Nad seal pidasid tulevahetust rannafordiga, mis on minu meelest küll tobe tegu. Tulikuum [[kuul]] lendab kahuriluugist sisse ja viib suurtükimaadil pea otsast nii puhtalt nagu see [[giljotiin|kilotiinimasin]], mida [[prantslased]] kasutavad. Aga kuul oli hõõguvkuum ja kõrvetas kaelatüüka pealt ära, nii et suurtükimaat muudkui jalutab edasi ja keegi ei märka midagi, ainult imelik, et enam uusi käske ei tule. Vaat kus nali! Poistel juba surm suu ääres, viimaks tuleb esimene [[ohvitser]] küsima, et mispärast, jumal hoidku, peateki tüürpoordi ahtripatarei on vait jäänud, ja nemad omakorda küsivad suurtükimaadilt, mis teha. Aga sellel pole enam midagi, millega neile vastata." :"No kuulge, härrased!" :"Veel üks klaas, mr. Talbot." (lk 220) * [[Raamaturiiul]] vajus viltu. "Moll Flanders" vedeles avatuna põrandal, "Gil Blas" varises talle otsa ja tädi lahkumiskingitus, Harvey "Meditatsioonid kalmude keskel" (London, MDCCLX) kahes köites, varjas neid mõlemaid. (lk 223) * Läksin oma [[kajut]]isse tagasi, kus minu meelest ikka veel lehvis naise [[parfüüm]]. Ehkki pahameel endiselt kõiki muid tundmusi kõrvale tõrjus, kui võtsin istet ja alustasin käesolevat sissekannet, mis on praeguseks juba tublisti edenenud, on esialgne nördimus nüüd maad andnud hoopis üldisemat laadi [[nukrus]]ele — taevane jumal! Kas [[Aristoteles]]el on siis sugudevahelise suhtlemise küsimuseski õigus, nagu tal ou õigus ühiskondliku korralduse asjades? Pean vabanema neist liiga süngetest vaadetest selle karjataratoimingu küsimuses, mis tagab siin ilmas meie õnnetu liigi jätkuvuse. (lk 227) * [Summers:] Olgu meie isamaa nii vägev kui tahes — ühte ta siiski ei suuda korda saata, ja nimelt inimest täiesti adekvaatselt ühest ühiskonnaklassist teise tõlkida. Täiuslik tõlge ühest keelest teise on võimatu. Ja britlase [[emakeel]] on tema klass. (lk 246) * Kas teie kõrguse tähelepanu on kunagi köitnud see imelik asjaolu, et erinevalt püstiasendist sunnib istuv kehaasend inimest meelerahule või vähemalt mõjutab teda vastavas suunas. (lk 253) * Ükskõik milline laeva sektor pealtuule külge jääb — see on alati peaaegu vaba lehast, mida ta endaga kõikjal kaasas kannab. Ma ei räägi siin kuse- ja roojahaisust, vaid just sellest läbitungivast vinust, mis tuleb laevakerest endast ja tema kruusa- ja liivaballasti roiskunud pilsist. Moodsamad laevad oma raudballastiga lõhnavad võib-olla paremini. Aga kaptenid selles noaaegses ametkonnas jalutavad pealtuule küljes vist ka siis, kui laev päris tuulevaikusse satub ja aerude peale üle läheb. [[Türann]] peab elama nii haisuvabas keskkonnas kui vähegi võimalik. (lk 256) * Kõlas laevakell, kuid summutatult. Salk [[madrus]]eid tõi kohale [[surnukeha]], mis oli kinnitatud plangule ja kaetud Unioonilipuga. See seati tekile, jalad tüürpoordi, seega siis auväärsemasse pardasse, kustkaudu lahkuvad [[admiral]]id, surnukehad ja teised sedasorti haruldused. Surnukeha näis üllatavalt pikk, aga pärastpoole sain teada, et meie niigi väga napiks jäänud suurtükikuulide tagavarast oli talle kaks tükki jalutsisse seotud. Kullast-karrast kiiskav kapten Anderson astus surnukeha kõrvale. Sedagi sain alles pärastpoole teada, et kapten ja kõik ülejäänud ohvitserid olid enne kõvasti mures, kas kogu tseremoonia, kus "taevaloots üle parda vilistatakse", nagu noor mr. Taylor seda sõnastas, ikka vajaliku korrektsusega välja kukub. (lk 332) * Pastor Robert James Colley maised jäänused vupsasid riigilipu alt välja ja kadusid vette üheainsa valju sulpsatusega! Just nagu oleks ta üliosav sukelduja olnud ja reeglipäraselt omaenda [[matus]]teks harjutanud — nii asjatundlikult see käis. Suurtükikuulid aitasid ilmselt kaasa. Nende raske kaalu selline kõrvalkasutus oli muidugi põhimõtteliselt kooskõlas nende põhiolemusega. Nii et Colley põrm, vajudes nüüd ''sügavamale, kui eales küünib lood'', leiab lõpuks loodetavasti üles kõige oleva kindla aluspõhja. (Kui te neil elu rituaalsetel hetkedel ei saa [[palveraamat]]ut kasutada, võtke appi [[Shakespeare]]! Miski muu ei kõlba!) (lk 334) * Nüüd on selle õnnetu mehe draama lõpul ja ta seisab seal, jumal teab mitme miili sügavusel oma suurtükikuulide peal, üksinda, nagu mr. [[Coleridge]] ütleb, üsna, üsna üksi. Ja omamoodi vesine lõpplahendus on ju seegi (vahest märkab teie kõrgus siin huvitavat "paronomaasiat", nagu Colley ütleks), et peab tagasi pöörduma igapäevase tühja-tähja juurde, milles pole mingit dramaatilisust, aga teie kõrguse kingituse uhkete kaante vahel on veel paar tühja lehte; ma küll tõesti püüdsin matuselugu venitada, lootes, et Robert James Colley langus ja hale ots koos lühikese jutustusega sellest, kuidas ta külma hauda sängitati, nagu seda kõike kokku võiks peal kirjastada, ulatub parajasti viimase leheküljeni välja. Aga asjata. Ta elas tõelist elu ja suri tõelist surma, ja seda on niisama võimatu etteantud mahuga raamatusse sobitada kui kompjalga tavalisse saapasse. (lk 335) * Aga Colley’ga on teine lugu. Tema oli erand. Just nagu ta oma rautatud saapakannal kvarterteki ja ahtriteki trepist ühe hooga kolinal alla kesktekile sadas, nii heitis pool pinti ''tulist ikhorit'' ta range enesekindla vooruse kõrgusest sellisesse sügavusse, milles ta kainenev mõistus ilmselt nägi inimliku alanduse pärapõrgut. Lisagem sinna õhukesse raamatusse, kuhu kirja pannakse, mida inimene inimesest ülepea teab: Inimene võib surra häbisse. (lk 344) {{JÄRJESTA:Golding, William}} [[Kategooria:Suurbritannia kirjanikud]] [[Kategooria:Nobeli kirjandusauhinna laureaadid]] 8r0o5ddrmdozke7fl3p03td40xvsitt 4 25977 135364 2026-06-10T11:10:31Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '* Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul [[koosolek]]ut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel [[vesi|vee]] kuldsed vastuhelgid ja poiste [[näod]] olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes [[taskulamp]]i. Nüüd aga vaatas [[päike]] külje pealt sisse ja [[varjud]] olid seal, kus nad pidid olema. :Ralphi haaras jälle see filosoofili...' 135364 wikitext text/x-wiki * Ralph läks pealikuistme juurde. Nad ei olnud veel kunagi nii hilja õhtul [[koosolek]]ut pidanud. Seepärast tunduski koosolekuplats täna nii isemoodi. Tavaliselt helendasid lehekatuse alumisel küljel [[vesi|vee]] kuldsed vastuhelgid ja poiste [[näod]] olid valgustatud altpoolt — nagu siis, mõtles Ralph, kui hoiad käes [[taskulamp]]i. Nüüd aga vaatas [[päike]] külje pealt sisse ja [[varjud]] olid seal, kus nad pidid olema. :Ralphi haaras jälle see filosoofiline meeleolu, mis talle muidu nii võõras oli. Kui näod nii muutuvad, olenevalt sellest, kuidas neid valgustada — mis siis üldse on üks nägu? Mis on üldse kõik? * [[William Golding]], "Kärbeste Jumal", tlk [[Henno Rajandi]], 1989, lk 65 l5lbyja9zy299p1c5c7wbpmr4b96c2x