Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.47.0-wmf.21 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 4312 135821 130276 2026-09-23T15:37:04Z Pseudacorus 2604 135821 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Saun Esna allikajärve ääres.jpg|pisi|Saun Esna allikajärve ääres.]] [[File:Serebryakova Bath house 1913.jpg|pisi|Zinaida Serebrjakova, "Saunas" (1913)]] [[Pilt:Pekka_Halonen_-_Saunassa.jpg|pisi|Pekka Halonen, "Saunas" (1925)]] '''Saun''' on hoone või ruum, kus kõrgel temperatuuril (tavaliselt 70–100 kraadi) võetakse leili ja pestakse. Saun oli muistsete eestlaste püha paik. ==Proosa== * "Härra Paas, ärge nimetage mind härra Voitinski, vaid Ivan Vassiljevitš. Kui inimesed on üheskoos saunas käinud, siis on nad omad inimesed, peaaegu [[sõber|sõbrad]]. Saun teeb kõik ühesuguseks. Saun on nagu [[haud]]." ** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XXV" Tõde ja õigus" II], 25. ptk * Saabus Jussike Laupäevamaale. Laupäevamaal käis kiire askeldus. "Tere, [[Laupäev]]," ütles Jussike, "kas sa juhataksid, palun, kuidas ma Pühapäevamaale pääsen?" :"Pühapäevamaale on ainult ühe päeva tee," ruttas Laupäev vastama, "aga kui asud mulle appi tube [[koristamine|koristama]], [[vaip]]u kloppima ja saunaahju jaoks puid kandma, saame varemgi valmis ja võime Pühapäevamaale teele asuda." :Nüüd oli Jussike kärme mees. Kõik töö sai kiiresti tehtud. Lõpuks käis Jussike veel saunaski, et oleks kenam pühapäevamaale minna. * [[Silvi Väljal]], "Jussikese seitse sõpra", 1999, lk 19 * Ent maa-rahval polnud [[julmus]] ikka veel otsa saanud. Hiiglane haaras meid kaenlasse ja vedas kuhugi, kuulsin sõna "pesema". Automaatselt kerkis mu silme ette sooja veega täidetud [[vann]], seebivaht, kahhelkivid, [[banaan]]i lõhnaga [[šampoon]]... Teadsin, et maal midagi niisugust olla ei saa, ning ma ei eksinud. Meid viidi Siplasega otse köetud [[ahi|ahju]]. Teisiti ei oska ma nimetada toda väikest kambrikest, kuhu oli ehitatud pingike ja mida täitis põrgukuumus. Meil langesid Siplasega maha kõik karvad, ka [[juuksed]]. Polnud midagi hingata. Eelnevalt alasti kistud [[keha]]delt koorus [[nahk]]a. Nutsime ja anusime [[halastus]]t, kuid maa-inimene haaras kimbu [[oks]]i ning asus meid naerdes peksma. Tundsin, kuidas mu käeluu murdus, tugev [[hoop]] vihaga pühkis [[nina]] Siplase näost. [[Vägivald|Vägivallast]] ilmselt hullunud maa-mees röökis [[rõõm]]ust ja tümitas ka ennast. Meie lebasime oimetuna, oodates [[surm]]a. Maamees huilgas üha valjemalt, viskas meid siis üle õla, tormas õue ning viskas minu ja mu kaaslase [[järv]]e! Veel praegugi kumiseb mu kõrvus Siplase hele [[karje]]. Jääkülm [[vesi]] haaras meid endasse. Siiski - meid ei lastud uppuda. Viibime praegu tohutu [[koer]]a valve all, ilmselt säilitatakse meid veel uuteks piinamisteks. Koera valve on muidugi mõttetu, me ei suudaks niigi paigast liikuda. Ma tean, oleme ise süüdi, linna-mees ei tohiks iialgi astuda üle sellest piirist, mis lahutab teda [[põld]]ude ja [[küla]]de põrgust. Kuid siiski julgen ma paluda, et kui vähegi võimalik, siis saadetaks meile appi päästeekspeditsioon. [[Püss]]idega. Ma väga palun! ** [[Andrus Kivirähk]], "Maa-rahvas? Kes nad õieti on?" kogus "Kalevipoeg", 1997, lk 14 * [[Laupäev]] on pere [[saunapäev]]. Mina kui suurim saunafänn kütan ja saan kõrgeimad kraadid, teised mängivad tavaliselt enne [[jalgpall]]i või teevad [[metsajooks]]u. ** [[Tiina Torop]], intervjuu: [https://annestiil.delfi.ee/artikkel/82300281/paar-tiina-ja-peeter-torop "Paar: Tiina ja Peeter Torop"], Anne & Stiil, 07.06.2005 * Saun, see põhjamaine emaüsk, [[Eestlased|eestlaste]] ajalooline sündimis- ja suremispaik, aitab oma [[soojus]]e ja turvalise suletusega ühtaegu nii valujuttu valla päästa kui ka selle mõju talutavamaks muuta, sest [[valu]]l on [[mälu]]ga teatavasti üpris keerukad suhted. Enamik meist ei taha valu mäletada; selle asemel tahame hoopis nautida [[nauding]]u meenutamist. ("Eesti ja valu: Jaan Krossi "Keisri hull", tlk Kajar Pruul, lk 138) ** [[Maire Jaanus]], "Kirg ja kirjandus. Esseid eesti ja Euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist", Tallinn: Vikerkaar, 2011 * Minu kodukandis Kitees oleme me saunalaval [[vaikimine|vait]]. Kui keegi tuleb midagi rääkima, siis sa lihtsalt viskad [[leil]]i, et ta [[vaigistamine|jääks vait]]. See töötab ka avalikes ujulasaunades. Viimati, mäletan, hakkas üks seal ajama mingit poliitilist jauru ja siis ma lihtsalt viskasin pool ämbrit vett [[keris]]ele, et tüüp jääks vait – ja jäigi. * [[Soomlased]] on maailma parimad saunalised. Mitte ainult selle pärast, et nad on leiliruumis vait, vaid soomlase saun on nagu [[Vatikan]] – riik riigis. See, kuidas vanad saunad on maal ehitatud, kuidas saunast saab [[järv]]e, kuidas suvel saunas käiakse – see on niisugune [[kogemus]], et kui keegi küsib, mida [[eestlased]] valesti teevad, siis ma ütlen lihtsalt: "Minge Soome ja proovige järele!" Kui teile aga meeldib see, kuidas teie siin Eestis oma saunaasju ajate, siis on ka kõik hästi. ** [[Mika Keränen]], [https://www.ohtuleht.ee/elu/1096229/menukirjanik-mika-keranen-kui-eestlane-lopuks-narvi-laheb-on-see-vaga-lobus "Menukirjanik Mika Keränen: kui eestlane lõpuks närvi läheb, on see väga lõbus!"], Õhtuleht, 23. november 2023 ==Luule== <poem> Lumivalgeist kasehalgudest algab saun. Neis on valgust ja pimedust, jahedust ja kuumust. Neist saab eluand- valt tuksuv tulesüda kerise altarile, kus troonivad tah- mased põllukivid. Kaseoksist vihad toovad samuti oma kevadõrnalt lõhnava värskusega metsa saunasse. Kada- kakappades aga ootab alandlik järvevesi, et ta muun- duks leilivaimuks tõustes tuliseilt kividelt palgitaevasse. Õitse-leili, õnne-leili, karja-leili, kasu-leili, saaki, saaki, saunakene, saaki, sauna leilikene! Ja kui paluja hinges vabastavalt ristuvad tuli ja muld, tuul ja vesi, saab ta nii kergeks, et ta enam ei uju, vaid juba kõnnib järve pääl. Ja rahu, mis kõrgem mõistusest, on taas ta päris- osa. </poem> * [[Ivar Ivask]], "* Lumivalgeist kasehalgudest algab saun" valikkogus "Elukogu" (1978), lk ==Vanasõnad== * Kes ei sünni sauna, ei sünni [[mõis]]a. * Kuidas saun saadud, nõnda saun mingu. * Kuriteo hääl käib [[riik|maa]]d ja mered läbi, heategu jääb vaese sauna. * Kõva [[jutt]] jääb [[kõrv]]a, salajutt läeb sauna. * Lase [[sant]] sauna, sant tahab vihta, anna viht, tahab ka lavale. * Mis tabab taud tühjast [[talu]]st või [[surm]] saunanurgast. * [[Raha]]ta ei saa [[Rakvere]]sse ega [[viha]]ta sauna. * Silmavesi vihtlemise eest, [[suits]] sauna [[kütmine|kütmise]] eest. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Hooned]] jdono1j9ukgb11lo4s0dzgbuv0i1nfe 0 4472 135827 130328 2026-09-23T19:05:53Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135827 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Stanza_degli_uccelli,_volta,_gatto_che_si_lecca.JPG|pisi|Jacopo Zucchi (1542–1596), seinamaal Villa Medicis Roomas]] [[Pilt:Frans_Snyders_-_Cats_fighting_in_a_larder,_with_loaves_of_bread,_a_dressed_lamb,_artichokes_and_grapes.jpg|pisi|Frans Snyders (1579–1657), "Kassid sahvris kaklemas", ''s.d.'']] [[Pilt:The_Cat's_Lunch.jpg|pisi|Marguerite Gérard (1761–1837), "Kassi eine", ''s.d.'']] [[File:Peder_Severin_Krøyer_-_En_lille_Pige,_staaende_hel_Figur_i_Bondedragt,_leger_med_en_Kat_-_1880.png|thumb|Peder Severin Krøyer, "Tütarlaps kassiga mängimas" (1880)]] [[Pilt:Auguste_Renoir_-_Julie_Manet_-_Google_Art_ProjectFXD.jpg|pisi|Auguste Renoir, "Julie Manet (tütarlaps kassiga)" (1887)]] [[Pilt:Kawanabe_Kyōsai_-_Cat_Catching_a_Frog_-_14.76.61.20_-_Metropolitan_Museum_of_Art.jpg|pisi|Kawanabe Kyōsai, "Kass konna püüdmas" (u 1887)]] [[Pilt:Carl_Kahler_-_My_Wife%27s_Lovers.jpg|pisi|Carl Kahler, "Minu naise kallimad" (1893, väidetavalt maailma suurim kassimaal, mõõdud 177,8x258,4 cm)]] [[Pilt:SarahAlliboneLeavitt.jpg|pisi|Cecilia Beaux, "Sita ja Sarita" (1896)]] [[Pilt:Henriette_Ronner-Knip_Katze_1897.jpg|pisi|Henriëtte Ronner-Knip, "Kass" (1897)]] [[Pilt:Les_coquettes_-_Jacqueline_Marval.jpg|pisi|Jacqueline Marval, ''Les coquettes'' (1903)]] [[Pilt:Sophie_Sperlich_Katzenkinder.jpg|pisi|Sophie Sperlich, "Kassipojad" (1906)]] [[Pilt:Mädi_mit_ihren_Kindern.jpg|pisi|Minna Stocks, "Mädi oma lastega" (1913)]] [[Pilt:Gwen_John_-_Young_Woman_Holding_a_Black_Cat_(Tate).jpg|pisi|Gwen John, "Naine musta kassiga" (1920ndad)]] [[Pilt:NY_Moma_klee_cat_and_bird.JPG|pisi|Paul Klee, "Kass ja lind" (1928)]] [[Pilt:A_cat_in_"gothic"_style._Gouache_by_Louis_Wain,_1925-1939._Wellcome_L0026931.jpg|pisi|Louis William Wain, "Kass "gooti" stiilis" (1925/1939)]] [[Pilt:Gertrude_Des_Clayes_La_Femme_et_le_chat.jpg|pisi|Gertrude des Clayes (1879–1949), "Naine kassiga", ''s.d.'']] '''Kass''' ehk kodukass (''Felis catus'') on suurepärase [[disain]]i ja [[koreograafia]]ga väike [[kiskja]], kes on edukalt [[kodustamine|kodustanud]] [[Inimene|inimese]] (''Homo sapiens''). ==Piibel== * Neid hõbe-, kuld- ja puujumalaid ehivad nad riietega nagu inimesi. Need aga ei suuda ennast kaitsta tuhmumise ja koide vastu. :11 Olgugi nad riietatud purpurrüüsse, tuleb nende palgeilt pühkida templi tolmu, mida nende peal on paksult. /---/ :19 Nendega on lugu nagu templi talaga: nende süda, nagu öeldakse, kõduneb. Maa järaskid närivad neid ja nende riideid, ilma et nad märkaksid. :20 Nende pale on mustunud templi suitsust. :21 Nende keha peale ja pähe lendavad nahkhiired, pääsukesed ja muud linnud. Kassidki istuvad sinna. :22 Sellest te mõistate, et need ei ole jumalad. Ärge kartke neid! :* [[Baaruki raamat]], 6. ptk, Jeremija kiri Paabeli jumalate kohta ==Proosa== * Ta imestas, et kasside kasukasse just sinna kohta, kus neil silmad asuvad, kaks auku on lõigatud. ** [[Georg Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], [[Loomingu Raamatukogu]] 28/1972, lk 47 * Õhus oli [[pipar]]t kindlasti ülemäära. Isegi Hertsoginna aevastas aeg-ajalt, ja mis puutub lapsesse, siis see aevastas ja karjus vaheldumisi hetkegi vaikimata. Kaks ainsat olevust köögis, kes ei aevastanud, olid köögitüdruk ja suur kass, kes istus leelõukal ja irvitas kõrvuni sui. :"Palun ütelge mulle," sõnas Alice natuke aralt, sest ta polnud päris kindel, kas on kombekas, et tema alustab kõnelust, "miks teie kass niimoodi irvitab?" :"Ta on irvikut tõugu, sellepärast," ütles Hertsoginna. "Põrsas!" :Viimase sõna põrutas ta nii ägedalt, et Alice lausa võpatas, kuid järgmisel hetkel sai ta aru, et see oli määratud imikule ja mitte talle, nii et ta võttis südame rindu ja jätkas: :"Ma ei teadnudki, et irvikud kassid alati irvitavad. Tõtt öelda ma ei teadnud, et kassid üldse oskavad irvitada." :"Nad oskavad seda kõik," ütles Hertsoginna, "ja suurem osa teeb seda." :"Mina ei tea ainsatki, kes seda teeks," lausus Alice üliviisakalt, ise rõõmus, et jutt on otsa lahti saanud. :"Sina ei tea pooli asju," ütles Hertsoginna, "see on kindel." (lk 48) * "Kui ta oleks suureks kasvanud," arutas Alice endamisi, "oleks temast tulnud hirmus inetu laps, aga ma<!-- // --> arvan, et tast tuleb päris nägus [[siga]]." Ta hakkas mõttes tuttavaid lapsi vaagima, kes väga hästi sigadeks sobinuksid, ning ütles endale parajasti: "Kui ainult teaks, kuidas neid moondada&nbsp;…" kui ta pisut jahmus, nähes Irvikut Kassi istumas puuoksal kõigest mõni jard eemal. :Kass muudkui irvitas, kui ta Alice'it silmas. Alice'i meelest paistis kass olevat heatahtlik, aga ometi olid tal {{sõrendus|väga}} pikad küüned ja hiiglamapalju hambaid, mistõttu Alice tundis, et teda tuleb aupaklikult kohelda. :"Irvik Kiisu," alustas Alice üsna ujedalt, sest ta ei teadnud, kas niisugune nimi kassile meeldib, aga see irvitas ainult veel veidi laiemalt. "Näe, esialgu on ta sellega rahul," mõtles Alice ja jätkas: "Kas sa ei tahaks mulle öelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?" :"See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda," ütles Kass. :"Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu —" vastas Alice. :"Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed," sõnas Kass. :"— kui ma ikka {{sõrendus|kuskile}} jõuan," lisas Alice seletuseks. :"Oh, selle peale võid kindel olla," ütles Kass, "kui sa ainult kõnnid küllalt kaua." (lk 51–52) * [[Lewis Carroll]], "[[Alice Imedemaal]]", tlk [[Jaan Kross]], Tallinn: Eesti Raamat, 1971 * Kass lasti sisse; see sarnanes küll rohkem [[külaline|külalise]] vastuvõtmisega, ja juba järgmisel päeval selgus, et [[maja|majja]] oli võetud pigem väike [[laps]], igatahes mitte lihtsalt kass: niisuguseid nõudmisi esitas peen [[loom]], kes ei andunud [[kelder|keldrite]] ja pööningute mõnudele, vaid viibis hetkekski lahkumata inimeste seltsis. ** [[Robert Musil]], "Portugallanna", kogust "Kolm naist", tlk [[Peeter Tulviste]], LR 12–13, 1972, lk 45 * Mind ängistas unes üksindustunne, mul hakkas endast hale ja ma ärkasin, pisarad silmas. Panin põlema väikese tolmuse lambi laua kohal. Lamp näitas mulle mu vaesust — odavat tindipotti, paari raamatut, vanade ajalehtede pakki. Vasak külg oli valus diivanivedrust, südant ahistas hirm. Ma tundsin, et suren siiasamasse laua taha. Kole surmahirm tegi mind nii armetuks, et ma ägasin ja vaatasin ähmiga ringi, otsides abi ja kaitset [[surm]]a vastu. Ja ma leidsingi abi. Kass, kelle ma kunagi väravast üles olin korjanud, näugatas tasakesi. Loom oli ärevil. Sekundi pärast istus ta juba ajalehtede virnal, vaatas mulle oma ümmarguste silmadega otsa ja küsis: mis juhtus? Lahja suitsukarva loom oli sellest eluliselt huvitatud, et midagi ei juhtuks. Tõepoolest, kes seda kassiniru söötma hakkab? :"See on [[neurasteenia]]," seletasin ma kassile. "See tõbi on mul kord juba küljes, areneb jõudsalt edasi ja paneb mu lõpuks nahka. Aga esialgu võib veel elada." * [[Mihhail Bulgakov]], "Teatriromaan", LR 19–21, 1966, lk 8 * "Ei hulla, ei puutu kedagi, parandan priimust," ütles kass pahuralt, "ja pean oma kohuseks hoiatada, et kass on iidsest ajast puutumatu [[loom]]." ** [[Mihhail Bulgakov]], "Meister ja Margarita", tlk Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, Tallinn: Perioodika, 1995, Europeia sari, nr 32, lk 287 * Kass vaatab [[seltskond]]a, otsekui teeks jutt teda uniseks. (lk 16) * Kassi silmadest paistab müsteeriumi alkoovi valgustatud lukuauk. (lk 26) * Kassid lakuvad katusekivide tassidest kuu piima. (lk 32) * [[Kruvi]]de kassi[[pilk]]. (lk 49) * Kassil olid juba väiksest peast valged vurrud. (lk 52) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], Loomingu Raamatukogu 2/1974 * Kass oli nüüd murule hüpanud ja varitses justkui paigale naelutatult saaki. Ümmargused kuldsed silmad vilasid pimeduses ringi, lehtedest kostis liikumist. Peagi hoidis kass hammaste vahel väikest liikumatut lindu, ta limpsas naudiskledes surnukeha haavast jooksvat verd. Ta sulges silmad ning tundis igast sooja vere sõõmust täit mõnu. Ta oli oma küünised linnu südamesse torganud ning neid aeglaste, rütmiliste liigutustega kord Õrna lihasse surunud, kord haaret lõdvendanud, kuni tilluke süda löömise lõpetas. Ta sõi lindu kiirustamata, pesi end vahepeal, hõõrus oma ilusa karvase saba läikima. Nüüd tundis ta eneses headusepuhangut – käppade vahelt läbi jooksvale karihiirele ei pööranud ta erilist tähelepanugi ning mutile virutas käpaga, nii et see verise ninaga poolsurnult lebama jäi, kuid sellega asi ka piirdus. Ta silmitses looma põlglikult, ninasõõrmed kergelt võbelemas, kuid ei puudutanud teda rohkem. Kassis oli tärganud teist sorti nälg, ta tõstis pea ning näugus veel kord. Näugumine lõppes võimuka ja käreda kräunatusega. Kanala katusel ilmus nähtavale end kuuvalgusse kerra tõmmanud vana emane kass. Lühike juuniöö hakkas lõpule jõudma, tähed kahvatusid, õhus hõljus piima ja niiske muru lõhna, pooleldi metsa taha vajunud kuust oli veel alles vaid udusse hajunud tuhmroosa sirp, kui kass väsinuna, kuid võidukana rohukõrt närides Jacqueline'i tuppa lipsas, tüdruku voodisse puges ja tema väikeste kõhnade jalgade otsas endale sooja koha otsis. Ta nurrus nagu veekeedukann. :Mõni hetk hiljem lendas õhku püssirohukelder. * [[Irène Némirovsky]], "Prantsuse süit", tlk Mirt Väli, Hea Lugu, 2012, lk 126–127 * Laudalakast ronis [[redel]]it mööda ettevaatlikult alla talu suur hallivöödiline kass. Õie pidi naeratama, nii naljakas oli see kassi Hintsu allatulek. Kass hoidis küüntega kõvasti redelipuust kinni ja igakord, kui edasi libises, vääratas ja näis peaaegu kukkuvat. [[Tasakaal]]u saavutamiseks udises [[saba]] ja tagupool kord ühele, kord teisele poole. Viimaks jõudis Hintsuke maapinnale nii lähedale, et usaldas alla hüpata. :Selle raske toimingu järel istus kass redeli alla hinge tõmbama. Oleks tal olnud [[taskurätt]], siis oleks ta tingimata [[higi]] pühkinud. Aga ühelgi kassil ei ole taskurätti. Seepärast siis Hintski rahuldus sellega, et istus otse keset päikesekiirt ja silus<!--//--> roosa keelekesega oma pisut sassiläinud valget rinnaesist. :Kaevu lähedal suure [[vaher|vahtra]] all [[muru]]l hüplesid läikivtumedad [[kuldnokad]] nagu vetruvad pallid. Hints vaatas neid altkulmu ja viskas tusaselt sabaga, seda jahisaaki ei tohtinud ta ju puutuda, vastasel korral hurjutaks teda kogu talupere, ja mõnikord ei lõppenud asi ainult hurjutamisega. Puhh! :Kassil hakkas veel praegugi halb sellele mõeldes. :* [[Alide Dahlberg]], "Arutalu lapsed", Tallinn: Eesti Kirjastus, 1944, lk 11–12 * Alles nädala pärast selgus mulle konsuli pideva tulistamise põhjus. Selleks olid kassid. Juudi linnaosas, nagu üldse kogu linnas, lasti kassidel piiramatult paljuneda. Ja neid oli sõna otseses mõttes sadu. Nad ei olnud kellegi omad ja keegi ei hoolitsenud nende eest, mistõttu nad olid suuremalt osalt lausa kohutavas seisukorras: vermeid täis, karv suurte tortidena välja langenud, liikmed rahhiidist kõverad. Kõik nad olid nii lahjad, et tuli imeks panna, kuidas neil üldse hing sees püsib. Konsul oli suur kassisõber, mida tõendasid ka tema kolm suurt ning hästi toidetud pärsia kassi. Kuid ta tundlik hing ei talunud näha, kuidas need nälgivad ja tõbedest vaevatud kaslased tema akna vastas mööda katuseharju ringi hiilivad. :"Ma ei suuda neid gõiki doita," seletas ta mulle. "Deen nad siis sellega õnnelikuks, et ma nad maha lasen. Neile on niiviisi barem, aga see deeb mu meele nii gurvaks." :Ta tegi tõesti väga vajalikku ja inimlikku tööd. Igaüks, kes neid kasse oleks näinud, arvaks sedasama. Sellepärast tuli mu õppetundides edaspidigi ette katkestusi, et konsul saaks akna juurde minna mõnd kassi õnnelikumatele jahimaadele saatma. Pärast püssipauku oli viimseks austusavalduseks lahkunule väike leinaseisak, siis nuuskas konsul häälekalt nina, ohkas traagiliselt, ja me sukeldusime taas prantsuse keele verbide rägastikku. :* [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007, lk 156–157 * Ema ei olnud mulle kunagi meestest rääkinud. Tema ja mu isa olid saatnud palju aastaid mööda tülitsedes ja teist sama palju teineteisega sõnagi vahetamata. Terved [[pühapäev]]ad möödusid nõnda, et mõlemad istusid vaikides [[elutuba|elutoas]]. Pärast ema surma sõnatu elu üha süvenes. Ja kui isa mõni aasta hiljem uuesti abiellus, polnudki mul enam kedagi. Elasin nagu kassile kohane: edasi-tagasi, [[saba]] sorgus, saba püsti, nüüd on söögiaeg, nüüd on uneaeg; ainus erinevus oli selles, et kass ei pea hinge sees hoidmiseks [[töö]]l käima. Meie kodus polnud [[sõna]]dele kohta ja kõik, mida ma [[hing]]es kandsin, hirmutas mind, sest ma ei teadnud, kas seegi kuulub tegelikult minule... ** [[Mercè Rodoreda]], "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, Loomingu Raamatukogu 21–23, 2014, lk 16 * [[Nukuteater]] on Lo Tui stiihia — tragikoomiline, [[grotesk]] ja tunnete ekstsentrika on tema loomuse orgaaniline pärisosa. Tema kangelasi iseloomustab ere [[individuaalsus]] ja katkematu elu [[sirm]]il. Vastavalt nukuteatri spetsiifikale tuleb sageli ka ühes ja samas [[lavastus]]es mitu vastakat kuju luua. Otsiv vaim ja suur [[tähelepanu]]võime on aluseks, mis lubavad loendamatutele kassidele, rebastele, huntidele, eitedele jt. igaühele oma kordumatu näo anda. (Näitleja on nii paljusid kasse mänginud, et tema enda arvates saaks nendest kuupaistelisel märtsiööl vägeva kasside [[koor]]i!) ** [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 26 * Kõuts oli lõpuks kuskilt välja hiilinud ja nühkis end vastu Valentini jalga, heitis siis selili ja seadis oma hallitriibulise vesti päikese kätte. Valentin pani [[sõrm]]e ta peene musta nahaga kaetud talla keskele. See oli neil vana [[mäng]], Kõuts sirutas sellisel puhul küüned hästi ettevaatlikult välja ja hoidis niiviisi Valentini sõrme nagu väikeses lõksus. ** [[Magda Szabó]], "Saaresinine", tlk [[Aino Pervik]], Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 10 * [[Ilves]] on hästi kodustatav. Ainukeseks [[koduloom]]aks, kellega ilvest ei olevat võimalik lepitada, on kass. Sugulaste asi... ** [[Fred Jüssi]], "Rebasetund", Tallinn: Valgus, 1981, lk 16 * Õues kräunusid kassid, nagu oleks [[märts]]ikuu. Või läks kasside [[ajaarvamine]] sassi, nagu oli sassi läinud Maie pea: Sassi õde ja Sass ise ja Sassi ema Nõmme Koss ja Sassi isa, kes lasti Naissaarel maha, ja kassid kisklesid omavahel nagu inimesed. Ent nemad ei kaevanud üksteise peale, nad kiskusid üksteiselt karvatuuste ja kriipisid silmad lõhki. ** [[Heljo Mänd]], "Metsseanahk", Tallinn: Eesti Raamat, 1993, lk 299 * [[Colette]], meie kassikirjanik ''par excellence'', kelle sulg on pühendanud sellele väärikale, viisakale olevusele mitusada lehekülge, ütles kunagi, et [[Pariis]] on kasside [[kontsentratsioonilaager]]. Ta ise tegi nii palju kui jõudis, et nende [[viletsus]]t leevendada. Korteriaken Palais Royal’i aeda oli sageli lahti, et mõni kodutu võiks tulla paariks tunniks sooja ahju juurde magama. Kass ei küsi midagi, ta kannatab vaikselt, ja ta oskab "surra delikaatselt, kui see, mis ta on endale valinud, jääb kättesaamatuks". ** [[Fanny de Sivers]], rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III". Koostanud ja toimetanud Arne Hiob. Tallinn: Gallus, 2020, lk 525 * Aja jooksul läks [[šokk]] siiski üle ja valge Griša lasti välja, onu Tom aga viidi teise korpusesse, kus ta leidis endale kaitsja kassipoja näol, kellest ta enam ei lahkunud (mustavalgekirju kassipoeg), veel üks rõhutud rass, [[Ameerika]]s ei tohi olla hulkuvaid kassipoegi. ** [[Ljudmila Petruševskaja]], "Jumal Poseidon", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk [[Toomas Kall]], Tallinn: Tänapäev, 2012, lk 33 * "Ma mõtlesin," sõnas Ipslore mõrult, "et kas siin maailmas on midagi, mis muudab [[elu]] elamisväärseks?" :[[Surm]] mõtles selle üle järele. :KASSID, ütles ta lõpuks, KASSID ON TOREDAD. :"Käi sa õige..." :PALJUD ON SAATNUD, sõnas Surm rahulikult. * [[Terry Pratchett]], "Ürgsorts", tlk Kaaren Kaer ja [[Karl-Martin Sinijärv]], Tallinn: Varrak, 2001, lk 7 * Tiffany vaatas lakke. Laes rippus kass, hoides kõigi nelja käpaga kinni. Kass vaatas Tiffanyt [[Pilk|Pilguga]], selles oli võimatu eksida. Kass, kellel on saanud sinnamaani ja kes on endiselt sealmaal, võib isegi [[nõid|nõiaga]] tõtt vahtida ja võita. ** Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2011, lk 100 * "Kassid ajavad karva," ütleb emme kohe, kui ma hakkan kassidest rääkima. :"Nad kraabivad [[tugitool]]id ribadeks." :"Nad kasutavad iga võimalust, et jalga lasta." :"Nad kräunuvad öösel magamistoa ukse taga, kui tahavad sinu [[voodi]]s magada, aga see on keelatud." :"Nende liivakasti peab iga päev puhastama, või muidu hakkavad nad pissima vaipade ja diivanite peale. Ja seda ma sulle ütlen, et pole midagi hirmsamat, kui kassipissi järele haisev diivan!" :Emme leiab kassidest ainult halbu külgi. Aga minu arust on kassidel ainult head küljed. Nad on pehmed ja armsad ja neile meeldib paitamine ja mängimine. :* [[Kristiina Kass]], "Kassid, koerad ja muud loomad", rmt: "Petra lood", täiendatud trükk, Tallinn: Tänapäev, 2013, lk 21 * Kassid on [[Küünilisus|küünilised]] loomad. ** [[Keiti Vilms]], "@keitivilms", Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 27, lk 125 * Nii on mitte just üllatuslikult mitmed naistega seotud ebausud ajahambale kenasti vastu pidanud. Näiteks vanad [[egiptlased]] võisid ju arvata, et [[must kass]] toob õnne, ent hiliskeskajal hakkasid läänekristlikus kultuuris levima kiriku algatusel [[nõiajaht|nõiajahid]]. [[Tuleriit|Tuleriidale]] saadeti mitukümmend tuhat "nõida", suurem osa neist naised. Musti kasse hakati aga pidama nõidade kaaslasteks, kui mitte nõidadeks endiks. Nii leidis oma otsa palju kasse ning teed ületavast mustast kassist sai halva õnne märk. * Nõiahirm pole siiani kuhugi kadunud, ainult teisenenud. Valjuhäälseid ja oma arvamusega naisi tajutakse tänapäevalgi ohtlikena. Ka Eestis pannakse naisi jätkuvalt paika, kutsudes neid vastikuteks nõidadeks. Ja seos kassidegagi pole kuhugi kadunud (vt "crazy cat lady"). Endine ebausk on lihtsalt muundunud halvustavaks stereotüübiks. Muide, [[India]]s, kus toimuvad praegugi veel nõiajahid, võib selline [[sildistamine]] lõppeda siiani surmaga. ** [[Jaana Davidjants]], [https://www.muurileht.ee/meie-igapaevast-ebausku/ "Meie igapäevast ebausku"], Müürileht, 11. detsember 2019 * Kassid on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne [[maastik]] on kodune koht. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest [[ruum]]ist sümboolsesse ja tagasi. ** [[Heili Sepp]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"], Vikerkaar, mai 2020 *"Kas i g a kass võib [[Kuningas|kuningale]] otsa vaadata? Kas Michaeli kass võib?" päris Jane. :Mary Poppins tõstis pilgu. Tema [[Sinine|sinised]] [[silmad]] vaatasid kassi [[Roheline|rohelistesse]] [[silmad]]esse ja kass vaatas vastu. :Valitses [[vaikus]]. :"Iga kass," ütles Mary Poppins lõpuks. "Aga see kass rohkem kui ükski teine." (Lk 233) * [Kuningas:] "Ja kes oled sina, ma tahaksin teada, et [[Julgus|julged]] Kuningaga niiviisi kõnelda?" :"Oh, lihtsalt kass," vastas Kass. "Neli [[käpp]]a ja [[saba]] ja [[vurrud]]." :"Seda näen ma isegi," nähvas Kuningas. "See mind ei huvita, missugune sa välja näed. Mind huvitab, kui palju sa tead." :"Oh, kõike," vastas kass [[rahu]]likult, lakkudes ise sabaotsa. :"Mis!" pahvatas Kuningas vihaselt. "Sa igavene [[Edevus|edev]], ennast täis elukas! Mul on suur himu su pea maha lüüa!" :"Seda te võite," nõustus Kass, "kuid iga asi omal ajal." :"Tead kõike! Sa [[häbematu]] loom! Mitte ükski elav hing – isegi mitte mina – ei saa nii [[Tarkus|tark]] olla!" :"Välja arvatud ainult kassid," ütles Kass. "Kõik kassid, ma kinnitan, teavad kõike!" (Lk 243–244) *Kõik, kes teda olid kohanud, tundsid end [[Rikkus|rikkana]] ja [[õnn]]elikuna. Ta oli neile oma [[Roheline|roheliste]] [[sära|kiirgavate]] [[silmad]]ega otsa vaadanud ja nende [[elu]] oli võtnud uue [[Suund|suuna]]. (Lk 256) *"Kui ta tagasi tuleb," ümises Jane endamisi, "Vaatan ma otse tema [[roheline|rohelistesse]] [[silmad]]esse!" :"Sind ja su rohelisi silmi küll! Parem vaata oma musta näkku ja pese see õhtusöögiks puhtaks!" Mary Poppins turtsatas. (Lk 258) * [[P. L. Travers]], "[[Mary Poppins avab ukse]]" (Tsitaadid pärinevad väljaandest: P. L. Travers, "Mary Poppins". Tallinn: "Eesti Raamat" 1971. Tõlkinud Tiia Rinne.) ==Luule== <poem> Sest ma kõnelen nüüd kass Jeoffryst. Sest ta on Elava Jumala teener, kes teenib teda kohusetundlikult iga päev. Sest märgates Jumala hiilgust hommikukaares, teenib ta teda omal kombel. Sest ta teeb seda ringutades oma keha seitse korda elegantse väledusega. Sest ta hüppab siis kassinaerise järele, mis on Jumala tasu tema palvete eest. Sest ta veeretab seda mängeldes käppade all. </poem> * [[Christopher Smart]], "Jubilate agno", tlk [[Märt Väljataga]]], rmt: "Väike inglise luule antoloogia" (2018), lk 81–82 <poem> Mu kass, ära küünista mänguhoos, kui mu armund rind on su ase! Su silmis metall ja ahhaat on koos, mul nendesse süüvida lase. </poem> * [[Charles Baudelaire]], "Kass", tlk [[Ain Kaalep]], "Kurja lilled" (1967), lk 34 <poem> Magus-mugavat nurrumist-vurrumist kannab kass igasse nurgasse-urkasse siidhall ta on ja lämmi kui väljas laiutab ligane külm oma tühje käsi tema aga siruli kuival käpadki püsti karvaste ulmade salajane naba rahu raskuspunkt olemuse keskus </poem> * [[Ivar Ivask]], "* Magus-mugavat nurrumist-vurrumist" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 121 <poem> Kasside [[manööver|manöövrid]], kasside manöövrid [[kruusaauk]]udes lombistes. Millised küll istuvad rahuröövlid neis masinais kahelambistes? Tasa, et endilgi võimatu kuulda, pehmelt, ühtlaselt vappudes nad hargnevad [[luht]]adel igasse suunda, ei takerdu [[kassitapp]]udes. [[Invasioon]]! Ja kräunu ja näugu hoovid korraga täis! </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Väikese linna kohvikumuusikat" III 1. – Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 95 <poem> Nüüd ta rapleb, rumal tuvi. Roitjal kassil kerkib [[huvi]], [[Kaastunne|kaasatundvalt]] seisma jääb. Lõkkab-lokkab ürgne suvi, elulust ja eluhuvi. Kass sööb õrnul hambul tuvi. [[Mööduja]]d ei kuule-näe. </poem> * [[Hando Runnel]], "Liiga väikene mure", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 52 <poem> Naiivne [[kollane]] kass aastate tagant meid vaatab [[Silm]]ad laisad ja süütud Soemüüridel [[kärbes]]te pirin püüridel kuumavad [[pea]]d Vihjed ja viited Nii palju naerunäost [[lootus]]t on läinud meist mööda Kassid on mustad ja ende- lised Keegi kõneleb kellestki mööda Kõik [[tee]]d on [[igavik]]u poole lookas </poem> * [[Ene Mihkelson]], "* Naiivne kollane kass aastate tagant" kogust "Elujoonis" (1989) <poem> Kassi nurinat ei kuula iial keegi, ja kui kuulabki, siis välja sest ei teegi, ja kui teebki, ei saa ikka miskit aru – liiga kitsuke on [[inimene|inimese]] aru. </poem> * [[Joel Sang]], "Kassi laul" raamatust "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele", Vagabund, 1991, lk 12 <poem> Mina ütlesin oma Kassile et ta on egotsentrik ja et ta ei tunne kaasa ikestatud kassidele põhjas lõunas jne. ... Kass ütles, et kui tema liigikaaslased-kaslased eriti need, kes elavad teatavasti [[Kuu]] tagumisel küljel, peaksid kannatama [[diskrimineerimine|diskrimineerimise]] ja lamppöidsuse ja kroonilise [[gonorröa]] all ning kellel ei ole lootustki et keegi ferdinand neile [[nuusktubakas|nuusu-tubakit]] pakuks siis ei kavatsevat tema sellest hoolimata veel mingiks tsentrikuks hakata. Kuigi asi ju kurb Tema tahaks lihtsalt edasi olla minu Kass ja mitte üks neist õnnetukestest seal Kuu teisel küljel. Nende nahas, jah, ei tahaks tema tõesti mitte olla </poem> * [[Enn Vetemaa]], "NAD ÜTLEVAD, ENN..." kogus "Varasügise aiad" (1996), lk 13 ==Vanasõnad== * Ega magajale kassile [[hiir]] suhu jookse. * Kass ja [[koer]] ei lepi iial kokku. * Kass paneb [[saba]] pandiks. * Kass sööb kaua hoituse, hiir sööb pikalt peetuse. * Kassi keeles 8 tõugu surmarohtu, koera keelel 9 tõugu ohtu. * Kassi pärast ei minda kalaranda ega saba loru pärast [[laat|laadale]]. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Kirjandus== * [[Kaarina Helakisa]], "Vähemalt miljon sinist kassi", tlk Sirje Ruutsoo, Tallinn: Eesti Raamat, 1983 * [[Sōseki Natsume]], "Mina olen kass", tlk Maret Nukke, Tallinn: Tänapäev, 2023 * [[Hiro Arikawa]], "Rändava kassi kroonikad", tlk Margit Juurikas, Tallinn: Tänapäev, 2019 * [[Hiro Arikawa]], "Kassid, kes valvavad meie üle", tlk Margit Juurikas, Tallinn: Tänapäev, 2022 * [[Genki Kawamura]], "Kui kassid maailmast kaoksid", tlk Margit Juurikas, Tallinn: Tänapäev, 2020 * [[Sōsuke Natsukawa]], "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid", tlk Maret Nukke, Tallinn: Varrak, 2022 * [[Gottfried Keller]], "Kassike Peegel", tlk August Sang, Tallinn: Eesti Raamat, 1982 * [[Ernst Theodor Amadeus Hoffmann]], "Õpetlikke ülestähendusi kõuts Murri sulest", tlk Aino Toomaspoeg, Tallinn: Eesti Raamat, 1974 * [[Rudyard Kipling]], "Kass, kes kõndis omapead", tlk Auguste Pärn, Tallinn: Eesti Raamat, 1969 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Koduloomad]] l7i7wqhio6nykvz1wslxw35niug3sjh 0 4474 135826 135756 2026-09-23T18:57:19Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135826 wikitext text/x-wiki [[Pilt:SnowflakesWilsonBentley.jpg|pisi|Wilson Bentley fotod lumehelvestest (1902)]] [[Pilt:Anshelm Schultzberg - A Winter Morning after a Snowfall in Dalarna - NM 1452 - Nationalmuseum.jpg|pisi|Anshelm Schultzberg, "Talvehommik Dalarnas pärast lumesadu" (1893)]] [[Pilt:Harald_Sohlberg_-_Street_in_Røros_in_Winter_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Harald Sohlberg, "Tänav Rørosis" (1903)]] [[Pilt:Winter_Sun_in_the_Engadin_by_Peder_Mørk_Mønsted.jpg|pisi|Peder Mørk Mønsted, "Talvepäike Engadinis" (1914)]] [[Pilt:Olga_Wisinger-Florian_-_October_snow,_motiv_from_the_garden_of_castle_Hartenstein.jpg|pisi|Olga Wisinger-Florian (1844–1926), "Oktoobrilumi, motiiv Hartensteini lossiaiast", ''s.d.'']] [[Pilt:Jonas_Heiska_A_Sunny_Winter_Day_1914.jpg|pisi|Jonas Heiska, "Päikseline talvepäev" (1914)]] [[Pilt:Désiré_Thomassin_-_Woodworkers_in_a_Winter_Woodland.jpg|pisi|Désiré Thomassin (1858-1933), "Metsatöölised talvemaastikus", ''s.d.'']] [[Pilt:Bergwinter_(1933)_-_Plinio_Colombi_(Argauer_Kunsthaus).jpg|pisi|Plinio Colombi, "Talv" (1933)]] [[Pilt:Virge_Jõekalda,_"LUME_PALVE"_(kuivnõel)_-_"SNOW_PRAYER"_(drypoint)_100_x_70_cm.jpg|pisi|Virge Jõekalda, "Lume palve" (2023)]] '''Lumi''' on väikeste [[jää]]kristallide kogum. Seda kasutatakse ehitus- ja sõjandusmaterjalina ning kalorivaba toiduna (v.a kollast lund). ==Piibel== <poem> Mu [[vennad]] on petlikud nagu [[jõgi]], otsekui kuivaks valguvad [[jõesäng]]id, 16 mis jääst on muutunud tumedaks, kuhu lumi on pugenud peitu; 17 veevaeseks jäädes need vaikivad, [[kuumus]]es kaovad oma asemelt. </poem> * [[Iiobi raamat]] 5:15-17 <poem> Nagu lumi suvel ja [[vihm]] lõikusajal, nõnda ei sobi albile [[au]]. </poem> * [[Õpetussõnad]] 26:1 <poem> Kui ma seda vaatasin, asetati aujärjed ja Elatanu võttis istet. Tema [[kuub]] oli valge nagu lumi ja ta [[juuksed]] nagu puhas [[vill]]. Tema aujärjeks olid tuleleegid, selle rattaiks oli põlev [[tuli]]. </poem> * [[Taanieli raamat]] 7:9 * Aga ta [[nägu]] oli nagu [[välk]] ja ta [[rõivad]] valged nagu lumi. ** [[Matteuse evangeelium]] 28:3 ==Proosa== * Kui lund on vähe, toriseb [[aednik]] täie õigusega, et seda ei jätku; kui lund on palju, avaldab ta tõsist kartust, et see murrab ära okaspuude ja alpi rooside oksad. Kui lund üldse pole, ahastab ta, et paljaskülm võib hukatust tuua; kui läheb [[sula]]le, neab ta sellega kaasnevaid hulle [[tuul]]i, mis oma jultunud kombel tuhlavad kuuseoksad ja muu kattematerjali mööda aeda laiali ning murravad viimati veel — tont neid võtku! — mõne [[puu]] katki. ** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, [[Loomingu Raamatukogu]] 40/41 1964, lk 11 * Lumel on sinine [[veri]]. ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], LR 2/1974, lk 49 * Laura polnud ealeski nii lõbusasti aega veetnud. Kogu hommikupooliku tegi ta õues lume sees [[pilt]]e koos Alice'i, Ella, Peteri ja Maryga. Nad tegid seda niimoodi: :Iga laps ronis ühe [[känd|kännu]] otsa ja siis langesid kõik korraga käsi laiali hoides kändudelt näoli pehmesse sügavasse lumme. Siis tõusid nad püsti, püüdes mitte rikkuda [[märk]], mis nende kukkumisest lumme jäänud olid. Kui see neil hästi õnnestus, jäi lumme viis auku, mis olid justnagu nelja väikese tüdruku ja ühe poisi [[kujutis]]ed — käte ja jalgadega ja puha. Lapsed nimetasid neid kujutisi piltideks. :* [[Laura Ingalls Wilder]], "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, Tallinn: Olion, 1994, lk 38-39 * Välismaailmas ei eksisteeri iial [[täiuslikkus|täiuslikku]] lumekristalli. Kuid meie [[teadvus]]es kätkeb sädelev ja helitu [[teadmine|teadmus]] täiuslikust [[jää]]st. ** [[Peter Høeg]], "Preili Smilla lumetaju", tlk Arvo Alas, Tallinn: Varrak, 1997, lk 267 * Heitsin Kiurile uuriva pilgu, aga sõber ootas Pille-Piripilli väga kannatlikult. Imetles koos pesamunaga lumekiisut, keda nad mõlemad vaimustunult silitasid. :"Hei, Jaanus, vaata, missugused valged imeasjad!" hõiskas Kiur innukalt. "See lumemütsak on täpselt meie mataõpetaja näoga!" :"See on hoopis minu uus [[nukk]], lausa helevalge printsess pulmakleidis!" kilkas pesamuna ja ma pidin tahtmatult naeratama, kuigi püüdsin säilitada vanema venna üleolekut. "Jätke see lapsik mängimine, me tulime [[mets]]a suusatama, mitte lumenukkudega mängima." :"Me tulime metsa!" vastas Kiur lepitavalt. "Aga ma pole seda metsa varem kunagi niisuguste silmadega vaadanud. Täna on see nagu... võlumets. Su nooremal õel on tõesti päris... [[kunstnik]]u [[pilk]]!" :* [[Reet Kudu]], "Elu algab kümneselt", Habaja: Kentaur, 2014, lk 19 ==Luule== * Kuhu mullused lumed said? * ''Mais où sont les neiges d'antan?'' ** [[François Villon]], "Ballaad mineviku naistest" ("Ballade des Dames du Temps Jadis") <poem> Aknast [[õu]]e vaatas Mati Oh, kuis kõik on imelik! Maa on täis kui valget [[vatt]]i, [[kask]] on härmas habemik. </poem> * [[Julius Oro]], "Esimene talvehommik" <poem> Mida enam sajab lund (tidili-pomm), seda enam ajab lund (tidili-pomm), seda enam ajab lund (tidili-pomm) [[kuusk|kuuse]] alla hange. </poem> * [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]", tlk [[Valter Rummel]], värsid tõlkinud [[Harald Rajamets]], Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 116 <poem> Nagu linik vajub üle kõigest valges sajus videvikutund. Nääripuhkus ainult siis on õige, kui on õues puhast paksu lund. </poem> * [[Ilmi Kolla]], "Lõbus on lumes", rmt: "Kõik mu laulud", Tallinn: Eesti Raamat, 2009, lk 35 * Muumitrolli vihane suvelaul kõlas nii: <poem>"Te pimeduse elukad, kes peidus kapi all, te ära viinud päikese, nüüd kõik on külm ja hall, mind vaevab kole üksindus, mul jalad väsinud, ma neetult orgu igatsen, kus haljendavad puud, ma sinisest verandast ja lainetest näen und ja ma ei taha elada kesk jälki valget lund!"</poem> * [[Tove Jansson]], "Trollitalv", tlk Vladimir Beekman, rmt: "Muumitroll", Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 26 (3. ptk, "Suur pakane") <poem> On lumme uppund metsasalud, vaiksed taliteed, nii hellad on su [[aisakell]]ad, lumel laulvad need. </poem> * [[Enn Vetemaa]], "Laul Põhjamaast" [[Ülo Vinter]]i ja Ülo Raudmäe muusikalist "Pipi Pikksukk" (1969) <poem> [[Kodu]], ta armas [[katus]], esimene lumi ja esimene [[täht]] esimeses taevas esimeses südames (mis oli minu oma). ... Aga ma mõtlen vahest et ei tea ehk istub üks [[vares]] minu aiateibal mitte teades et see aiateivas on minu oma ja külmetab. Ei aimagi et nii [[külm]]ast lumest võib minna süda nii soojaks. </poem> * [[Ilona Laaman]], "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", Alexandria (Virginia): Mana, 1970, lk 6 <poem> Ma ei mõista. Mitte ei saa aru. Kes mulle seletab? Lumi ei vasta. Jagab puudele palituid, läkiläkisid korstnaile, labakindaid laternaile. Mis sääl mõista? Liiklus aeglustub, vesi kirmetub, aeg laseb liugu igavikku. </poem> * [[Ivar Ivask]], "Variatsioonid talvest, külmast ja jääst" I valikkogus "Elukogu" (1978), lk 85 <poem> [[Mehed]] on naistest / [[roos]]id on [[Jupiter (planeet)|Jupiter]]ilt / [[naised]] on meestest / ma ei oska öelda kumb on [[pehmus|pehmem]], sinu [[huuled]] või see [[padi]] või lumi, mis õues graatsiliselt langeb </poem> * [[Trace Peterson]], "Üksnes Veenusel" ([https://poets.org/poem/exclusively-venus "Exclusively on Venus"]), poets.org, algselt ilmunud kogus "The Brooklyn Rail", 2016 <poem> [[vihm]]a nägu on tänane lumi tänane [[keel]] sajab suust ja sõnadest alla nagu [[raudteeliiprid]] maa alla söe[[kaevandus]]tesse </poem> * [[Joanna Ellmann]], "*vihma nägu on tänane lumi...", rmt: "Peegeldused tundmatust", Tallinn: Omailm, 2020, lk 29 ==Vanasõnad== * Ega kõik lumi lange lagedale. * [[hani|Haned]] lähevad, hallad käivad; [[luik|luiged]] lähevad, lund (lumi) tuleb. * [[vargus|Varastatud]] [[vara]] sulab varem (ennem) kui lumi. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Ilm]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 02x84mu9iw0q1zhdi2s9ary8kjgilfd 0 4645 135810 129377 2026-09-23T14:30:33Z Pseudacorus 2604 135810 wikitext text/x-wiki '''Ivar Vidrik Ivask''' (17. detsember 1927 Riia – 23. september 1992 Fountainstown, Iirimaa) oli eesti päritolu USA luuletaja ja kirjandusteadlane. ==Päev astub kukesammul== Ivar Ivask, "Päev astub kukesammul. Teine kogu luuletusi (1963— 1965)", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966 <poem> Luuletamine on maakaardi joonistamine ikka teise kaardi joonistamine uuele lehele vastsed mandrid paiskuvad unaruse sügavusest lained vajuvad mürtsudes kaljuharjadelt mäetipp osutab lõpmatust või sünnib lookleval sinal hoopis saarekübemeke õrnroheline laik millel mäletsevad lambad </poem> * "* Luuletamine on maakaardi joonistamine", lk 9 <poem> Kus neli kivipinki kuulab kaevu juttu ja muidu pole kuskil hingegi, sääl hiigelkastanite sirendavas varjus mu mõtted tihenevad okaskeradeks. </poem> * "La Granja pargis", lk 13 <poem> Särav pühapäev, pidupäev, ''Corpus Christi'' rongikäik: akendest ripub värvikaid vaipu, rosmariiniga kaetud tänavail möödub päike-monstrants kellukesist tiliseval hõbevankril, õhust sajab Õielehti. Pakitsevalt palistab rõõmsat teekonda kaduviku kurbus: talupojad seisavad kahjases rüüs, kaljupragusid näos, langevad põlvili viiruki pilves ilmatu päikese loitleva pisara ees. </poem> * "Ávila eleegiad" III, lk 18 <poem> Lavendel ja kadakas hõngavad kõrvuti päevalillede paistel, vooremaastikus, kus talviti kahutand loorkakk võib valuna lebada lauliku aknal, kes kevadesõnu on külvam as lumme, et kiuruna õhku noolduks surm. </poem> * "Luuletaja Provansis", lk 20 <poem> Kas jaapanlaste piduliku teega ei ole ''päiväkahvil'' sugulust: kui rahulik ja kindel perenaine nii laua tagant suunab koogiliudu musliinikardinate piimjas puhtuses; kui valitakse, kallatakse, keeldutakse, ja iga sõõmu järel vähem räägitakse — sest olemise tuumas juba ollakse. </poem> * "Vaahersalo variatsioonid" V, lk 53 <poem> Ei kao päev. Jääb ehavalgus kui südaöine elu ilmutus. Sa hilja välja minnes ehmud taevast. Ja käimla vastas valendab jasmiin. </poem> * "Vaahersalo variatsioonid" XII, lk 60 <poem> Vihm saabub nagu hea aednik varahommikul ning nopib lilli oma pajuvitsakorvi. Mis õitevihma mahub saju kiirtekorvi, mil sangaks kaardub tugev vikerkaar! </poem> * "Vihm saabub nagu hea aednik", lk 68 <poem> Hämaruse tuleku pidulik talitus toimub me väsinud maja ümber: kuusk lööb risti ette ja taha, kaed paneb kokku katuseviil, kuu avab silma teises maailmas. </poem> * "Hämarus", lk 81 =="Elukogu"== Ivar Ivask, "Elukogu", 1978 <poem> [[Vanadus]] veab alla minu [[käsi]]. Nad jäävad ripakile väsinult, kaks [[kellapomm]]i roosidega kellalt. Ning [[kärbes]] tiksub vastu aknaruutu. [[Leib]] lõhnab kõrbend kapsalehel asjata. </poem> * "Aastad", lk 14 <poem> Kepi najal [[metsatee]]l. [[Surm]] tuli vastu, [[vikat]] seljas. "Jõudu tööle!" — "Jõudu tarvis!" teineteisele andsime teed. Kepi najal metsateel. </poem> * "Kohtamine", lk 15 <poem> Ma sündisin Küti märgi all, seeparast mõistan imehästi nii [[Jahimees|jahimehi]] kui ka [[kalur]]eid. See [[üksildus]], mis laiub nende ümber, see rippumatus igast [[küla]]st, [[talu]]st on kaasa antud mullegi. Silm silma vastu seista iseendaga ning tumma [[teisik]]ut ambuda. </poem> * "Sünnitäht", lk 16 <poem> On [[valge klaar|valgete klaaride]] sära küll vilus nii puhas kui [[pilv]]ede [[peegeldus]] jahe. Ja [[kõrvits]] on [[kuu]], mida laps aina silus, kui [[kurg]]ede [[itk]] hajus laulmisest kähe. </poem> * "Sügisene lapsepõlv", lk 26 <poem> Ligunud [[sammal]] ja vibalev [[kuusik]], turdunud [[säärik]]uis küürus vaid kõnnid. Korvis sul karvalauk, krõmpsik ning [[pilvik]], kõrvus veel kõlamas [[metspüü]] hüüd. Kuhu nüü? [[Kukeseen]] või härjanina — ükstapuha! [[Lepad]] astuvad lähestikku, [[sügis]]e sügavust loodib [[ämblik]], omaette lõkendab loorik. Ilm on nii mõttes, mõtlik ka sina. Maailm on [[murumuna]] sinu teel. </poem> * "Seenelkäik", lk 27 <poem> See kõik oli igiammu vananend iganend viis mis kõmab veel kõrvus tänagi lennates osariikide vahel [[indiaanlased|indiaanlaste]] saadikuna [[sürrealism]] laudkonna vestlusile viuhti oled seal ja juba naasnud [[lapsepõlv]]e [[Pihlakas|pihlaka]] alla undavate [[rehepeksumasin]]ate valdusse kus langevad tähed kastavad oma [[laup]]u meie talu [[tiik]]i </poem> * "*Nukralt jättes kurakäele neid põlde...", lk 29 == Välislingid == {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ivask, Ivar}} [[Kategooria:Eesti luuletajad]] [[Kategooria:Eesti kirjandusteadlased]] [[Kategooria:Eesti kirjanduskriitikud]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 4cxui5iti7madex9rlhu3jbvngtk7zx 135811 135810 2026-09-23T14:31:36Z Pseudacorus 2604 /* Päev astub kukesammul */ 135811 wikitext text/x-wiki '''Ivar Vidrik Ivask''' (17. detsember 1927 Riia – 23. september 1992 Fountainstown, Iirimaa) oli eesti päritolu USA luuletaja ja kirjandusteadlane. ==Päev astub kukesammul== Ivar Ivask, "Päev astub kukesammul. Teine kogu luuletusi (1963— 1965)", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966 <poem> Luuletamine on maakaardi joonistamine ikka teise kaardi joonistamine uuele lehele vastsed mandrid paiskuvad unaruse sügavusest lained vajuvad mürtsudes kaljuharjadelt mäetipp osutab lõpmatust või sünnib lookleval sinal hoopis saarekübemeke õrnroheline laik millel mäletsevad lambad </poem> * "* Luuletamine on maakaardi joonistamine", lk 9 <poem> Kus neli kivipinki kuulab kaevu juttu ja muidu pole kuskil hingegi, sääl hiigelkastanite sirendavas varjus mu mõtted tihenevad okaskeradeks. </poem> * "La Granja pargis", lk 13 <poem> Särav pühapäev, pidupäev, ''Corpus Christi'' rongikäik: akendest ripub värvikaid vaipu, rosmariiniga kaetud tänavail möödub päike-monstrants kellukesist tiliseval hõbevankril, õhust sajab õielehti. Pakitsevalt palistab rõõmsat teekonda kaduviku kurbus: talupojad seisavad kahjases rüüs, kaljupragusid näos, langevad põlvili viiruki pilves ilmatu päikese loitleva pisara ees. </poem> * "Ávila eleegiad" III, lk 18 <poem> Lavendel ja kadakas hõngavad kõrvuti päevalillede paistel, vooremaastikus, kus talviti kahutand loorkakk võib valuna lebada lauliku aknal, kes kevadesõnu on külvam as lumme, et kiuruna õhku noolduks surm. </poem> * "Luuletaja Provansis", lk 20 <poem> Kas jaapanlaste piduliku teega ei ole ''päiväkahvil'' sugulust: kui rahulik ja kindel perenaine nii laua tagant suunab koogiliudu musliinikardinate piimjas puhtuses; kui valitakse, kallatakse, keeldutakse, ja iga sõõmu järel vähem räägitakse — sest olemise tuumas juba ollakse. </poem> * "Vaahersalo variatsioonid" V, lk 53 <poem> Ei kao päev. Jääb ehavalgus kui südaöine elu ilmutus. Sa hilja välja minnes ehmud taevast. Ja käimla vastas valendab jasmiin. </poem> * "Vaahersalo variatsioonid" XII, lk 60 <poem> Vihm saabub nagu hea aednik varahommikul ning nopib lilli oma pajuvitsakorvi. Mis õitevihma mahub saju kiirtekorvi, mil sangaks kaardub tugev vikerkaar! </poem> * "Vihm saabub nagu hea aednik", lk 68 <poem> Hämaruse tuleku pidulik talitus toimub me väsinud maja ümber: kuusk lööb risti ette ja taha, kaed paneb kokku katuseviil, kuu avab silma teises maailmas. </poem> * "Hämarus", lk 81 =="Elukogu"== Ivar Ivask, "Elukogu", 1978 <poem> [[Vanadus]] veab alla minu [[käsi]]. Nad jäävad ripakile väsinult, kaks [[kellapomm]]i roosidega kellalt. Ning [[kärbes]] tiksub vastu aknaruutu. [[Leib]] lõhnab kõrbend kapsalehel asjata. </poem> * "Aastad", lk 14 <poem> Kepi najal [[metsatee]]l. [[Surm]] tuli vastu, [[vikat]] seljas. "Jõudu tööle!" — "Jõudu tarvis!" teineteisele andsime teed. Kepi najal metsateel. </poem> * "Kohtamine", lk 15 <poem> Ma sündisin Küti märgi all, seeparast mõistan imehästi nii [[Jahimees|jahimehi]] kui ka [[kalur]]eid. See [[üksildus]], mis laiub nende ümber, see rippumatus igast [[küla]]st, [[talu]]st on kaasa antud mullegi. Silm silma vastu seista iseendaga ning tumma [[teisik]]ut ambuda. </poem> * "Sünnitäht", lk 16 <poem> On [[valge klaar|valgete klaaride]] sära küll vilus nii puhas kui [[pilv]]ede [[peegeldus]] jahe. Ja [[kõrvits]] on [[kuu]], mida laps aina silus, kui [[kurg]]ede [[itk]] hajus laulmisest kähe. </poem> * "Sügisene lapsepõlv", lk 26 <poem> Ligunud [[sammal]] ja vibalev [[kuusik]], turdunud [[säärik]]uis küürus vaid kõnnid. Korvis sul karvalauk, krõmpsik ning [[pilvik]], kõrvus veel kõlamas [[metspüü]] hüüd. Kuhu nüü? [[Kukeseen]] või härjanina — ükstapuha! [[Lepad]] astuvad lähestikku, [[sügis]]e sügavust loodib [[ämblik]], omaette lõkendab loorik. Ilm on nii mõttes, mõtlik ka sina. Maailm on [[murumuna]] sinu teel. </poem> * "Seenelkäik", lk 27 <poem> See kõik oli igiammu vananend iganend viis mis kõmab veel kõrvus tänagi lennates osariikide vahel [[indiaanlased|indiaanlaste]] saadikuna [[sürrealism]] laudkonna vestlusile viuhti oled seal ja juba naasnud [[lapsepõlv]]e [[Pihlakas|pihlaka]] alla undavate [[rehepeksumasin]]ate valdusse kus langevad tähed kastavad oma [[laup]]u meie talu [[tiik]]i </poem> * "*Nukralt jättes kurakäele neid põlde...", lk 29 == Välislingid == {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ivask, Ivar}} [[Kategooria:Eesti luuletajad]] [[Kategooria:Eesti kirjandusteadlased]] [[Kategooria:Eesti kirjanduskriitikud]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 6m7y262zallqixevoo37a1vf9kb61c0 135813 135811 2026-09-23T14:46:07Z Pseudacorus 2604 135813 wikitext text/x-wiki '''Ivar Vidrik Ivask''' (17. detsember 1927 Riia – 23. september 1992 Fountainstown, Iirimaa) oli eesti päritolu USA luuletaja ja kirjandusteadlane. ==Tähtede tähendus== Ivar Ivask, "Tähtede tähendus. Esimene kogu luuletusi (1958—1963)", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964 <poem> Kõigest meil oli olnud juttu, kui videvik viskas ukse lukku, välk süütas oma tubakat, torm lokutas klaasidest märjukest. Me tõusime püsti, et vaadata näkku öö lõustale aknas ja teineteisele. </poem> * "Lõppsõna", lk 71 ==Päev astub kukesammul== Ivar Ivask, "Päev astub kukesammul. Teine kogu luuletusi (1963— 1965)", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966 <poem> Luuletamine on maakaardi joonistamine ikka teise kaardi joonistamine uuele lehele vastsed mandrid paiskuvad unaruse sügavusest lained vajuvad mürtsudes kaljuharjadelt mäetipp osutab lõpmatust või sünnib lookleval sinal hoopis saarekübemeke õrnroheline laik millel mäletsevad lambad </poem> * "* Luuletamine on maakaardi joonistamine", lk 9 <poem> Kus neli kivipinki kuulab kaevu juttu ja muidu pole kuskil hingegi, sääl hiigelkastanite sirendavas varjus mu mõtted tihenevad okaskeradeks. </poem> * "La Granja pargis", lk 13 <poem> Särav pühapäev, pidupäev, ''Corpus Christi'' rongikäik: akendest ripub värvikaid vaipu, rosmariiniga kaetud tänavail möödub päike-monstrants kellukesist tiliseval hõbevankril, õhust sajab õielehti. Pakitsevalt palistab rõõmsat teekonda kaduviku kurbus: talupojad seisavad kahjases rüüs, kaljupragusid näos, langevad põlvili viiruki pilves ilmatu päikese loitleva pisara ees. </poem> * "Ávila eleegiad" III, lk 18 <poem> Lavendel ja kadakas hõngavad kõrvuti päevalillede paistel, vooremaastikus, kus talviti kahutand loorkakk võib valuna lebada lauliku aknal, kes kevadesõnu on külvam as lumme, et kiuruna õhku noolduks surm. </poem> * "Luuletaja Provansis", lk 20 <poem> Kas jaapanlaste piduliku teega ei ole ''päiväkahvil'' sugulust: kui rahulik ja kindel perenaine nii laua tagant suunab koogiliudu musliinikardinate piimjas puhtuses; kui valitakse, kallatakse, keeldutakse, ja iga sõõmu järel vähem räägitakse — sest olemise tuumas juba ollakse. </poem> * "Vaahersalo variatsioonid" V, lk 53 <poem> Ei kao päev. Jääb ehavalgus kui südaöine elu ilmutus. Sa hilja välja minnes ehmud taevast. Ja käimla vastas valendab jasmiin. </poem> * "Vaahersalo variatsioonid" XII, lk 60 <poem> Vihm saabub nagu hea aednik varahommikul ning nopib lilli oma pajuvitsakorvi. Mis õitevihma mahub saju kiirtekorvi, mil sangaks kaardub tugev vikerkaar! </poem> * "Vihm saabub nagu hea aednik", lk 68 <poem> Hämaruse tuleku pidulik talitus toimub me väsinud maja ümber: kuusk lööb risti ette ja taha, kaed paneb kokku katuseviil, kuu avab silma teises maailmas. </poem> * "Hämarus", lk 81 =="Elukogu"== Ivar Ivask, "Elukogu", 1978 <poem> [[Vanadus]] veab alla minu [[käsi]]. Nad jäävad ripakile väsinult, kaks [[kellapomm]]i roosidega kellalt. Ning [[kärbes]] tiksub vastu aknaruutu. [[Leib]] lõhnab kõrbend kapsalehel asjata. </poem> * "Aastad", lk 14 <poem> Kepi najal [[metsatee]]l. [[Surm]] tuli vastu, [[vikat]] seljas. "Jõudu tööle!" — "Jõudu tarvis!" teineteisele andsime teed. Kepi najal metsateel. </poem> * "Kohtamine", lk 15 <poem> Ma sündisin Küti märgi all, seeparast mõistan imehästi nii [[Jahimees|jahimehi]] kui ka [[kalur]]eid. See [[üksildus]], mis laiub nende ümber, see rippumatus igast [[küla]]st, [[talu]]st on kaasa antud mullegi. Silm silma vastu seista iseendaga ning tumma [[teisik]]ut ambuda. </poem> * "Sünnitäht", lk 16 <poem> On [[valge klaar|valgete klaaride]] sära küll vilus nii puhas kui [[pilv]]ede [[peegeldus]] jahe. Ja [[kõrvits]] on [[kuu]], mida laps aina silus, kui [[kurg]]ede [[itk]] hajus laulmisest kähe. </poem> * "Sügisene lapsepõlv", lk 26 <poem> Ligunud [[sammal]] ja vibalev [[kuusik]], turdunud [[säärik]]uis küürus vaid kõnnid. Korvis sul karvalauk, krõmpsik ning [[pilvik]], kõrvus veel kõlamas [[metspüü]] hüüd. Kuhu nüü? [[Kukeseen]] või härjanina — ükstapuha! [[Lepad]] astuvad lähestikku, [[sügis]]e sügavust loodib [[ämblik]], omaette lõkendab loorik. Ilm on nii mõttes, mõtlik ka sina. Maailm on [[murumuna]] sinu teel. </poem> * "Seenelkäik", lk 27 <poem> See kõik oli igiammu vananend iganend viis mis kõmab veel kõrvus tänagi lennates osariikide vahel [[indiaanlased|indiaanlaste]] saadikuna [[sürrealism]] laudkonna vestlusile viuhti oled seal ja juba naasnud [[lapsepõlv]]e [[Pihlakas|pihlaka]] alla undavate [[rehepeksumasin]]ate valdusse kus langevad tähed kastavad oma [[laup]]u meie talu [[tiik]]i </poem> * "*Nukralt jättes kurakäele neid põlde...", lk 29 == Välislingid == {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ivask, Ivar}} [[Kategooria:Eesti luuletajad]] [[Kategooria:Eesti kirjandusteadlased]] [[Kategooria:Eesti kirjanduskriitikud]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] r118cz7qu3zhajre6uefdj3dfrpbrlp 135814 135813 2026-09-23T14:59:15Z Pseudacorus 2604 /* Päev astub kukesammul */ 135814 wikitext text/x-wiki '''Ivar Vidrik Ivask''' (17. detsember 1927 Riia – 23. september 1992 Fountainstown, Iirimaa) oli eesti päritolu USA luuletaja ja kirjandusteadlane. ==Tähtede tähendus== Ivar Ivask, "Tähtede tähendus. Esimene kogu luuletusi (1958—1963)", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964 <poem> Kõigest meil oli olnud juttu, kui videvik viskas ukse lukku, välk süütas oma tubakat, torm lokutas klaasidest märjukest. Me tõusime püsti, et vaadata näkku öö lõustale aknas ja teineteisele. </poem> * "Lõppsõna", lk 71 ==Päev astub kukesammul== Ivar Ivask, "Päev astub kukesammul. Teine kogu luuletusi (1963— 1965)", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966 <poem> Luuletamine on maakaardi joonistamine ikka teise kaardi joonistamine uuele lehele vastsed mandrid paiskuvad unaruse sügavusest lained vajuvad mürtsudes kaljuharjadelt mäetipp osutab lõpmatust või sünnib lookleval sinal hoopis saarekübemeke õrnroheline laik millel mäletsevad lambad </poem> * "* Luuletamine on maakaardi joonistamine", lk 9 <poem> Kus neli kivipinki kuulab kaevu juttu ja muidu pole kuskil hingegi, sääl hiigelkastanite sirendavas varjus mu mõtted tihenevad okaskeradeks. </poem> * "La Granja pargis", lk 13 <poem> Särav pühapäev, pidupäev, ''Corpus Christi'' rongikäik: akendest ripub värvikaid vaipu, rosmariiniga kaetud tänavail möödub päike-monstrants kellukesist tiliseval hõbevankril, õhust sajab õielehti. Pakitsevalt palistab rõõmsat teekonda kaduviku kurbus: talupojad seisavad kahjases rüüs, kaljupragusid näos, langevad põlvili viiruki pilves ilmatu päikese loitleva pisara ees. </poem> * "Ávila eleegiad" III, lk 18 <poem> Lavendel ja kadakas hõngavad kõrvuti päevalillede paistel, vooremaastikus, kus talviti kahutand loorkakk võib valuna lebada lauliku aknal, kes kevadesõnu on külvam as lumme, et kiuruna õhku noolduks surm. </poem> * "Luuletaja Provansis", lk 20 <poem> Kas jaapanlaste piduliku teega ei ole ''päiväkahvil'' sugulust: kui rahulik ja kindel perenaine nii laua tagant suunab koogiliudu musliinikardinate piimjas puhtuses; kui valitakse, kallatakse, keeldutakse, ja iga sõõmu järel vähem räägitakse — sest olemise tuumas juba ollakse. </poem> * "Vaahersalo variatsioonid" V, lk 53 <poem> Ei kao päev. Jääb ehavalgus kui südaöine elu ilmutus. Sa hilja välja minnes ehmud taevast. Ja käimla vastas valendab jasmiin. </poem> * "Vaahersalo variatsioonid" XII, lk 60 <poem> Vihm saabub nagu hea aednik varahommikul ning nopib lilli oma pajuvitsakorvi. Mis õitevihma mahub saju kiirtekorvi, mil sangaks kaardub tugev vikerkaar! </poem> * "Vihm saabub nagu hea aednik", lk 68 <poem> Hämaruse tuleku pidulik talitus toimub me väsinud maja ümber: kuusk lööb risti ette ja taha, käed paneb kokku katuseviil, kuu avab silma teises maailmas. </poem> * "Hämarus", lk 81 =="Elukogu"== Ivar Ivask, "Elukogu", 1978 <poem> [[Vanadus]] veab alla minu [[käsi]]. Nad jäävad ripakile väsinult, kaks [[kellapomm]]i roosidega kellalt. Ning [[kärbes]] tiksub vastu aknaruutu. [[Leib]] lõhnab kõrbend kapsalehel asjata. </poem> * "Aastad", lk 14 <poem> Kepi najal [[metsatee]]l. [[Surm]] tuli vastu, [[vikat]] seljas. "Jõudu tööle!" — "Jõudu tarvis!" teineteisele andsime teed. Kepi najal metsateel. </poem> * "Kohtamine", lk 15 <poem> Ma sündisin Küti märgi all, seeparast mõistan imehästi nii [[Jahimees|jahimehi]] kui ka [[kalur]]eid. See [[üksildus]], mis laiub nende ümber, see rippumatus igast [[küla]]st, [[talu]]st on kaasa antud mullegi. Silm silma vastu seista iseendaga ning tumma [[teisik]]ut ambuda. </poem> * "Sünnitäht", lk 16 <poem> On [[valge klaar|valgete klaaride]] sära küll vilus nii puhas kui [[pilv]]ede [[peegeldus]] jahe. Ja [[kõrvits]] on [[kuu]], mida laps aina silus, kui [[kurg]]ede [[itk]] hajus laulmisest kähe. </poem> * "Sügisene lapsepõlv", lk 26 <poem> Ligunud [[sammal]] ja vibalev [[kuusik]], turdunud [[säärik]]uis küürus vaid kõnnid. Korvis sul karvalauk, krõmpsik ning [[pilvik]], kõrvus veel kõlamas [[metspüü]] hüüd. Kuhu nüü? [[Kukeseen]] või härjanina — ükstapuha! [[Lepad]] astuvad lähestikku, [[sügis]]e sügavust loodib [[ämblik]], omaette lõkendab loorik. Ilm on nii mõttes, mõtlik ka sina. Maailm on [[murumuna]] sinu teel. </poem> * "Seenelkäik", lk 27 <poem> See kõik oli igiammu vananend iganend viis mis kõmab veel kõrvus tänagi lennates osariikide vahel [[indiaanlased|indiaanlaste]] saadikuna [[sürrealism]] laudkonna vestlusile viuhti oled seal ja juba naasnud [[lapsepõlv]]e [[Pihlakas|pihlaka]] alla undavate [[rehepeksumasin]]ate valdusse kus langevad tähed kastavad oma [[laup]]u meie talu [[tiik]]i </poem> * "*Nukralt jättes kurakäele neid põlde...", lk 29 == Välislingid == {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ivask, Ivar}} [[Kategooria:Eesti luuletajad]] [[Kategooria:Eesti kirjandusteadlased]] [[Kategooria:Eesti kirjanduskriitikud]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 0t9vex24fv69aux94qt6vjsvw67nob1 135822 135814 2026-09-23T15:38:01Z Pseudacorus 2604 /* "Elukogu" */ 135822 wikitext text/x-wiki '''Ivar Vidrik Ivask''' (17. detsember 1927 Riia – 23. september 1992 Fountainstown, Iirimaa) oli eesti päritolu USA luuletaja ja kirjandusteadlane. ==Tähtede tähendus== Ivar Ivask, "Tähtede tähendus. Esimene kogu luuletusi (1958—1963)", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964 <poem> Kõigest meil oli olnud juttu, kui videvik viskas ukse lukku, välk süütas oma tubakat, torm lokutas klaasidest märjukest. Me tõusime püsti, et vaadata näkku öö lõustale aknas ja teineteisele. </poem> * "Lõppsõna", lk 71 ==Päev astub kukesammul== Ivar Ivask, "Päev astub kukesammul. Teine kogu luuletusi (1963— 1965)", Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966 <poem> Luuletamine on maakaardi joonistamine ikka teise kaardi joonistamine uuele lehele vastsed mandrid paiskuvad unaruse sügavusest lained vajuvad mürtsudes kaljuharjadelt mäetipp osutab lõpmatust või sünnib lookleval sinal hoopis saarekübemeke õrnroheline laik millel mäletsevad lambad </poem> * "* Luuletamine on maakaardi joonistamine", lk 9 <poem> Kus neli kivipinki kuulab kaevu juttu ja muidu pole kuskil hingegi, sääl hiigelkastanite sirendavas varjus mu mõtted tihenevad okaskeradeks. </poem> * "La Granja pargis", lk 13 <poem> Särav pühapäev, pidupäev, ''Corpus Christi'' rongikäik: akendest ripub värvikaid vaipu, rosmariiniga kaetud tänavail möödub päike-monstrants kellukesist tiliseval hõbevankril, õhust sajab õielehti. Pakitsevalt palistab rõõmsat teekonda kaduviku kurbus: talupojad seisavad kahjases rüüs, kaljupragusid näos, langevad põlvili viiruki pilves ilmatu päikese loitleva pisara ees. </poem> * "Ávila eleegiad" III, lk 18 <poem> Lavendel ja kadakas hõngavad kõrvuti päevalillede paistel, vooremaastikus, kus talviti kahutand loorkakk võib valuna lebada lauliku aknal, kes kevadesõnu on külvam as lumme, et kiuruna õhku noolduks surm. </poem> * "Luuletaja Provansis", lk 20 <poem> Kas jaapanlaste piduliku teega ei ole ''päiväkahvil'' sugulust: kui rahulik ja kindel perenaine nii laua tagant suunab koogiliudu musliinikardinate piimjas puhtuses; kui valitakse, kallatakse, keeldutakse, ja iga sõõmu järel vähem räägitakse — sest olemise tuumas juba ollakse. </poem> * "Vaahersalo variatsioonid" V, lk 53 <poem> Ei kao päev. Jääb ehavalgus kui südaöine elu ilmutus. Sa hilja välja minnes ehmud taevast. Ja käimla vastas valendab jasmiin. </poem> * "Vaahersalo variatsioonid" XII, lk 60 <poem> Vihm saabub nagu hea aednik varahommikul ning nopib lilli oma pajuvitsakorvi. Mis õitevihma mahub saju kiirtekorvi, mil sangaks kaardub tugev vikerkaar! </poem> * "Vihm saabub nagu hea aednik", lk 68 <poem> Hämaruse tuleku pidulik talitus toimub me väsinud maja ümber: kuusk lööb risti ette ja taha, käed paneb kokku katuseviil, kuu avab silma teises maailmas. </poem> * "Hämarus", lk 81 =="Elukogu"== Ivar Ivask, "Elukogu", 1978 <poem> [[Vanadus]] veab alla minu [[käsi]]. Nad jäävad ripakile väsinult, kaks [[kellapomm]]i roosidega kellalt. Ning [[kärbes]] tiksub vastu aknaruutu. [[Leib]] lõhnab kõrbend kapsalehel asjata. </poem> * "Aastad", lk 14 <poem> Kepi najal [[metsatee]]l. [[Surm]] tuli vastu, [[vikat]] seljas. "Jõudu tööle!" — "Jõudu tarvis!" teineteisele andsime teed. Kepi najal metsateel. </poem> * "Kohtamine", lk 15 <poem> Ma sündisin Küti märgi all, seeparast mõistan imehästi nii [[Jahimees|jahimehi]] kui ka [[kalur]]eid. See [[üksildus]], mis laiub nende ümber, see rippumatus igast [[küla]]st, [[talu]]st on kaasa antud mullegi. Silm silma vastu seista iseendaga ning tumma [[teisik]]ut ambuda. </poem> * "Sünnitäht", lk 16 <poem> On [[valge klaar|valgete klaaride]] sära küll vilus nii puhas kui [[pilv]]ede [[peegeldus]] jahe. Ja [[kõrvits]] on [[kuu]], mida laps aina silus, kui [[kurg]]ede [[itk]] hajus laulmisest kähe. </poem> * "Sügisene lapsepõlv", lk 26 <poem> Ligunud [[sammal]] ja vibalev [[kuusik]], turdunud [[säärik]]uis küürus vaid kõnnid. Korvis sul karvalauk, krõmpsik ning [[pilvik]], kõrvus veel kõlamas [[metspüü]] hüüd. Kuhu nüü? [[Kukeseen]] või härjanina — ükstapuha! [[Lepad]] astuvad lähestikku, [[sügis]]e sügavust loodib [[ämblik]], omaette lõkendab loorik. Ilm on nii mõttes, mõtlik ka sina. Maailm on [[murumuna]] sinu teel. </poem> * "Seenelkäik", lk 27 <poem> See kõik oli igiammu vananend iganend viis mis kõmab veel kõrvus tänagi lennates osariikide vahel [[indiaanlased|indiaanlaste]] saadikuna [[sürrealism]] laudkonna vestlusile viuhti oled seal ja juba naasnud [[lapsepõlv]]e [[Pihlakas|pihlaka]] alla undavate [[rehepeksumasin]]ate valdusse kus langevad tähed kastavad oma [[laup]]u meie talu [[tiik]]i </poem> * "*Nukralt jättes kurakäele neid põlde...", lk 29 <poem> Vihmajärgne värskus hoiab mind ärkvel. Ärkan maailmale ja kirju- tan päeva sisse: olla ise, olla üksinda, vestelda veega. Hõõruda erkrohelisi männinõelu sõrmede vahel. Olla paat. Veel parem sukelduda kalana süga- vusse, saata õhulisi tervisi pilvile. Ei mina ega maailm mahu sõnade sõela. </poem> * "* Ma valin selle maailma, sest ta valis mind", lk 62 == Välislingid == {{vikipeedia}} {{JÄRJESTA:Ivask, Ivar}} [[Kategooria:Eesti luuletajad]] [[Kategooria:Eesti kirjandusteadlased]] [[Kategooria:Eesti kirjanduskriitikud]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] 26nhi5wv6qx1y8b4b0wm0xj671u9l2m 0 5602 135815 130858 2026-09-23T15:09:26Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135815 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Thomas_Fearnley_-_Old_Birch_Tree_at_the_Sognefjord_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Thomas Fearnley, "Vana kask Sognefjordis" (1839)]] [[File:Левитан Осень (Ростов).jpg|pisi|Issaak Levitan, "Sügis (Rostov)", 1890]] [[Pilt:Peder_Mork_Mönsted_Autumn_in_the_birchwood.jpg|pisi|Peder Mørk Mønsted, "Sügis kaasikus" (1903)]] [[File:Birches_by_a_Woodland_Stream_by_Julie_Hart_Beers.jpg|pisi|Julie Hart Beers, "Kased oja ääres", (1908)]] [[Pilt:Lilly_Walther._Kased._1908.TKMTAA1556.jpg|pisi|Lilly Walther, "Kased" (1908)]] [[File:March in the Birch Woods, Clarence Gagnon.webp|thumb|Clarence Gagnon (1881-1942), "Märts kaasikus", ''s.d.'']] [[Pilt:Frau_mit_Birke.jpg|pisi|Hedwig Scherrer (1878–1940), "Naine kasega", ''s.d.'']] [[Pilt:Gustaf_Fjaestad_Spring_birches.jpg|pisi|Gustaf Fjaestad (1868-1948), "Hiirekõrvul", ''s.d.'']] [[Pilt:Edward_Rosenberg-Solnedgång_i_vinterlandskap.jpg|pisi|Edward Rosenberg, "Loojang talvemaastikus" (1921)]] [[Pilt:Marie_Haughton_Spaeth_The_White_Birches.png|pisi|Marie Haughton Spaeth, "Valged kased" (1923)]] '''Kask''' (''Betula'') on kaseliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude perekond. ==Proosa== * [[Kuused]] polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja [[oks]]i. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas kask, üks jäänukeid [[mägi|mäge]] katnud põlismetsast - hiiglaslik jändrik [[tüvi]], mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest. ** [[Anna Murray Vail]], "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389 * Ja kaskedel, mis väikeste salkadena siin-seal [[põld]]udel kasvasid, neil oli üsna kindlasti [[paradiis]] tema mõisas. Nad olid leidnud nii palju erinevaid kasvamisviise, nagu oleksid nad otsustanud kõiki teisi puid jäljendada. Üks oli nagu [[pärn]], tihe, leherikas ja kahara krooniga, teine seisis sirgena ja püramiidikujulisena nagu [[pappel]], kolmas aga longutas oksi nagu hala[[paju]]. Ükski neist ei sarnanenud teisega, ja toredad olid nad kõik. ** [[Selma Lagerlöf]], "Gösta Berlingi saaga", tlk Marje Pedajas, 2006, lk 199 * Polnud midagi parata. Vargamäe ilusamad ja huvitavamad asjad olid kõik enne neid sündinud. Neist võis ainult veel pussiga meisterdades unistada. [[Unistus]]ena tundus seegi, mis Matu rääkis Jõessaarest ja tema kaskedest. Tema päevil olid nad alles nii peened, et tema ronis kui [[orav]] nende latva, viskas [[jalad]] puust eemale ja tuli siis ühes kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. Laskis ta peale seda kaseladvast lahti, siis lõi see enda kui vedruteras uuesti üles, roni kas või jällegi latva ja tule temaga alla. Matu ei teinudki Vargamäel karjas käies muud, kui aga ronis Jõessaares peente ja pikkade kaskede latva ning laskis sealt viu ja viu maha, sest nii hea oli, kui selle juures külm tuul südame alt läbi käis. ** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_I/XXXI "Tõde ja õigus"] I, 31. peatükk * Siis algab [[sünnipäev]]apidu kaskede otsas. Nad söövad ning joovad ema terviseks [[õlu]]t ja limonaadi ning [[laul]]avad "Ta elagu", nii et pullid [[puu]]de all jahmuvad. Isa viipab neile singivõileivaga. "[[Roheline|Rohelises]] [[salong]]is pakutakse [[karastusjook]]e," teatab ta. ** [[Astrid Lindgren]], "[[Madlike ja Jaanikingu põnn]]" * [[Inglane]] armastab oma aias seda, mis ei kasva. See on vist üldse [[aednik]]e haigus. Ta istutab kase. Põhjamaa puu, mis armastab [[talv]]e, mida siin pole. ** [[Tõnu Õnnepalu]], "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 216 * Üks mu mälestusi [[vanaisa]]st - [[Minni Nurme|Minni]] isast - ongi see, kuidas ta kraavipervel [[võsa]] maha võttes korraga peatus, ühe vitsarao kasvama jättis ja mulle, haokubu korjajale, ütles: :''"Vaata, selle jätame kasvama. Sellest tuleb ilus puu."'' :Kuna mina ei osanud selles raagus raokeses midagi erilist näha, siis oli vanaisa ettenägemisvõimes minu jaoks midagi salapärast, lausa võlurlikkust, ning muidugi läkski vanaisa [[ennustus]] täide. Puust kasvas - ja veel kuidagi väga kiiresti - eriti helendavalt sirge tüvega kask. * [[Eeva Park]], "Minu kuninglikud kaelkirjakud", 2018, lk 41-42 ==Luule== <poem> All koplis kasest kaseni käiks udunimbuses kui [[jumal]]... </poem> * [[Kersti Merilaas]] "Öö" (1936) <poem> [[Õhtu]] tulekul suleti [[uks]]ed ja tuled surmati lees. Raagus kase all [[viiul]]it mängis külarahvale mängumees. </poem> * [[Kalju Lepik]], "Mängumees" kogust "Mängumees" (1948) <poem> Maalisin kahvatukollast kaske [[leht]]ede lennuga tuules. Tundsin, et iga pintslitõmbega kaugenen kasest, ja [[kurbus]]e kannul käis [[rahutus]]. Siis maalisin kurbust ... Maalisin seni, kuni lõuendil hakkas kohama kask kahvatukollaste lehtede [[lend|lennuga]] tuules. </poem> * [[Aleksander Suuman]], "* Kahvatukollane kask" [1958], rmt: "Kaunis on kummaline" (1988), lk 27 <poem> [[Ülane|Ülaste]] rätikud [[lepp]]ade all, puhtad ning rohekasvalged. Kaskede haljusse surutud tohiku kahvatud palged. </poem> * [[Bernard Kangro]], "Varakevadisi värelusi" 2 kogus "Varjumaa" (1966), lk 32 <poem> Kask mäel, taluõel, kogu maastiku põline jumalus. Sinu juured olid poolnähtavad sünges kartulikoopas, aga kes julges neid sääl pikalt silmitseda. Kask, mitme sugupõlve mõtlik tunnistaja, sa olid meist kõige suurem. Sinu otsa ma kunagi ei roninud (polnud ju üldse parajaid oksi mitme mehe kõrguseni ja mu kätest poleks su hõlmamiseks piisanud). Sinu järgi tean, missugune õige kask peab olema, missugune ta võib olla. Juba tollal sa vaevu rääkisid maa pääl siblivate inimlastega. Kellega sa nüüd kõneled? Sa oled olemas — selles olen kindel. </poem> * [[Ivar Ivask]], "Kask" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 23 <poem> Kask - [[mahl]]a ja [[kevad]]et täis, ja lapsepõlve [[mälestus]]i, kaunis ja tõeline. Kuhu mind küll peideti, kuhu peidetigi kõige alla. </poem> * [[Eha Lättemäe]], "Kask - mahla ja kevadet täis" [1969] kogus "Pääsuke päevalind" (1971), lk 49 <poem> Sain hetke ma heleda kasepuu all, kui hääletult langesid lehed. Klaas-sinisel päeval kasepuu all. Kerged, kollased lehed. </poem> * [[Milvi Seping]], "Kaks kingitust möödunud päevalt ma sain", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 26 <poem> kased kummardusid sügavalt arvasin et mulle ma ei märganud et samal päeval ümberringi kahvatasid puud keegi mu selja taga seisma jäi mõtles veidi ja kummargil päi ütles ise endale head teed pöördus otsides tagasiteed [[lill]]i pidi ta läkski siis ärganud [[liblikad]] ühes viis </poem> * [[Viiu Härm]], "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37 <poem> Kased kummarduvad peatsis [[Veenus|ehatäht]] on jalutsis Mööda [[jõgi|jõge]], mööda [[rohi|rohtu]] mööda [[valge]]t kasetohtu sammub [[öö]] kui pehme [[kass]] </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Kassikangas" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48 <poem> NII TALVEL KUI SUVEL ON HEA ALL SINISE TAEVALAE. SIIS TUNDUB, ET EESTIMAALT IIAL, EI IIAL, EI KUHUGI PAE. VAHEL AGA ON RASKE, RÄNK IGA MINUT JA TUND. SIIS LÄHEN, SILITAN KASKE, NÄEN TEMAGA ÜHTE UND. </poem> * [[Ott Arder]], "Kaske-kaske" koondkogus "Luule sünnib kus sünnib kui sünnib" (2006), lk 65 <poem> toa võiks soojaks kütta ja siis õue minna, metsa suure kase juurde. [[juuksed]] vabaks lasta ja tasakesi hingata. ütle, kask siis, mida peaksin tegema, et mulle [[unenägu|unenäo]] tagasi annaksid? </poem> * [[Kirsti Oidekivi]], "millega sa ostad ennast välja" kogust "Akvaariumis". Tuum, 2000, lk 40 <poem> see [[aeg]] on käes kui [[maailm]] lõheneb kui [[mahl]] voolab kasetüve pidi ja kõik mida sa teadsid kukub aeglaselt pooleks </poem> * [[Kristiina Ehin]], "* see aeg on käes". Looming nr 9 (2002) <poem> Ürgema patsutab neli korda kasetüvele. Ta teab, et [[maailmapuu]] on endasse kogunud aegade [[mahl]]a. Nelja [[ilmakaar]]e poole paneb Ürgema [[ämbrid]] ja lööb [[neli]] korda käsi kokku. Mahl purskub jugadena. </poem> * [[Lea Mändmets]], "*Ürgema teeb neli tiiru ümber maailmapuu...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 14 ==Vanasõnad== * Ega [[leib]] ole võsast võetud ega kase oksist katkutud. * Kasu leitakse kase okstest, [[vili|vilja]] [[mets]]a vitstest. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Puud]] ohi7s8f83bcggefnnm5zr76egl0ngc2 135816 135815 2026-09-23T15:09:46Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135816 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Thomas_Fearnley_-_Old_Birch_Tree_at_the_Sognefjord_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Thomas Fearnley, "Vana kask Sognefjordis" (1839)]] [[File:Левитан Осень (Ростов).jpg|pisi|Issaak Levitan, "Sügis (Rostov)", 1890]] [[Pilt:Peder_Mork_Mönsted_Autumn_in_the_birchwood.jpg|pisi|Peder Mørk Mønsted, "Sügis kaasikus" (1903)]] [[File:Birches_by_a_Woodland_Stream_by_Julie_Hart_Beers.jpg|pisi|Julie Hart Beers, "Kased oja ääres", (1908)]] [[Pilt:Lilly_Walther._Kased._1908.TKMTAA1556.jpg|pisi|Lilly Walther, "Kased" (1908)]] [[File:March in the Birch Woods, Clarence Gagnon.webp|thumb|Clarence Gagnon (1881-1942), "Märts kaasikus", ''s.d.'']] [[Pilt:Frau_mit_Birke.jpg|pisi|Hedwig Scherrer (1878–1940), "Naine kasega", ''s.d.'']] [[Pilt:Gustaf_Fjaestad_Spring_birches.jpg|pisi|Gustaf Fjaestad (1868-1948), "Hiirekõrvul", ''s.d.'']] [[Pilt:Edward_Rosenberg-Solnedgång_i_vinterlandskap.jpg|pisi|Edward Rosenberg, "Loojang talvemaastikus" (1921)]] [[Pilt:Marie_Haughton_Spaeth_The_White_Birches.png|pisi|Marie Haughton Spaeth, "Valged kased" (1923)]] '''Kask''' (''Betula'') on kaseliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste lehtpuude perekond. ==Proosa== * [[Kuused]] polnud ei väga vanad ega väga suured ning nende muistse välimuse põhjustas külluslik sambla- ja samblikukasv, mis kattis nende tüvesid ja [[oks]]i. Kuusetihniku kohal teeserval seisis väärikas kask, üks jäänukeid [[mägi|mäge]] katnud põlismetsast - hiiglaslik jändrik [[tüvi]], mille ümbermõõt kolme jala kõrgusel maapinnast oli vaid kaks tolli vähem kui kakskümmend kolm jalga. Umbes kahekümne jala kõrgusel või enam lõhenes peatüvi neljaks suureks püstiseks haruks, mis olid igaüks ise suure puu eest. ** [[Anna Murray Vail]], "Märkmeid Smythe'i maakonna floorast Virginias, III", Garden and Forest, 17. august 1892, lk 388-389 * Ja kaskedel, mis väikeste salkadena siin-seal [[põld]]udel kasvasid, neil oli üsna kindlasti [[paradiis]] tema mõisas. Nad olid leidnud nii palju erinevaid kasvamisviise, nagu oleksid nad otsustanud kõiki teisi puid jäljendada. Üks oli nagu [[pärn]], tihe, leherikas ja kahara krooniga, teine seisis sirgena ja püramiidikujulisena nagu [[pappel]], kolmas aga longutas oksi nagu hala[[paju]]. Ükski neist ei sarnanenud teisega, ja toredad olid nad kõik. ** [[Selma Lagerlöf]], "Gösta Berlingi saaga", tlk Marje Pedajas, 2006, lk 199 * Polnud midagi parata. Vargamäe ilusamad ja huvitavamad asjad olid kõik enne neid sündinud. Neist võis ainult veel pussiga meisterdades unistada. [[Unistus]]ena tundus seegi, mis Matu rääkis Jõessaarest ja tema kaskedest. Tema päevil olid nad alles nii peened, et tema ronis kui [[orav]] nende latva, viskas [[jalad]] puust eemale ja tuli siis ühes kaseladvaga viudi maha, nii et külm tuul käis südame alt läbi. Laskis ta peale seda kaseladvast lahti, siis lõi see enda kui vedruteras uuesti üles, roni kas või jällegi latva ja tule temaga alla. Matu ei teinudki Vargamäel karjas käies muud, kui aga ronis Jõessaares peente ja pikkade kaskede latva ning laskis sealt viu ja viu maha, sest nii hea oli, kui selle juures külm tuul südame alt läbi käis. ** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_I/XXXI "Tõde ja õigus"] I, 31. peatükk * Siis algab [[sünnipäev]]apidu kaskede otsas. Nad söövad ning joovad ema terviseks [[õlu]]t ja limonaadi ning [[laul]]avad "Ta elagu", nii et pullid [[puu]]de all jahmuvad. Isa viipab neile singivõileivaga. "[[Roheline|Rohelises]] [[salong]]is pakutakse [[karastusjook]]e," teatab ta. ** [[Astrid Lindgren]], "[[Madlike ja Jaanikingu põnn]]" * [[Inglane]] armastab oma aias seda, mis ei kasva. See on vist üldse [[aednik]]e haigus. Ta istutab kase. Põhjamaa puu, mis armastab [[talv]]e, mida siin pole. ** [[Tõnu Õnnepalu]], "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 216 * Üks mu mälestusi [[vanaisa]]st - [[Minni Nurme|Minni]] isast - ongi see, kuidas ta kraavipervel [[võsa]] maha võttes korraga peatus, ühe vitsarao kasvama jättis ja mulle, haokubu korjajale, ütles: :''"Vaata, selle jätame kasvama. Sellest tuleb ilus puu."'' :Kuna mina ei osanud selles raagus raokeses midagi erilist näha, siis oli vanaisa ettenägemisvõimes minu jaoks midagi salapärast, lausa võlurlikkust, ning muidugi läkski vanaisa [[ennustus]] täide. Puust kasvas - ja veel kuidagi väga kiiresti - eriti helendavalt sirge tüvega kask. * [[Eeva Park]], "Minu kuninglikud kaelkirjakud", 2018, lk 41-42 ==Luule== <poem> All koplis kasest kaseni käiks udunimbuses kui [[jumal]]... </poem> * [[Kersti Merilaas]] "Öö" (1936) <poem> [[Õhtu]] tulekul suleti [[uks]]ed ja tuled surmati lees. Raagus kase all [[viiul]]it mängis külarahvale mängumees. </poem> * [[Kalju Lepik]], "Mängumees" kogust "Mängumees" (1948) <poem> Maalisin kahvatukollast kaske [[leht]]ede lennuga tuules. Tundsin, et iga pintslitõmbega kaugenen kasest, ja [[kurbus]]e kannul käis [[rahutus]]. Siis maalisin kurbust ... Maalisin seni, kuni lõuendil hakkas kohama kask kahvatukollaste lehtede [[lend|lennuga]] tuules. </poem> * [[Aleksander Suuman]], "* Kahvatukollane kask" [1958], rmt: "Kaunis on kummaline" (1988), lk 27 <poem> [[Ülane|Ülaste]] rätikud [[lepp]]ade all, puhtad ning rohekasvalged. Kaskede haljusse surutud tohiku kahvatud palged. </poem> * [[Bernard Kangro]], "Varakevadisi värelusi" 2 kogus "Varjumaa" (1966), lk 32 <poem> Kask mäel, taluõel, kogu maastiku põline jumalus. Sinu juured olid poolnähtavad sünges kartulikoopas, aga kes julges neid sääl pikalt silmitseda. Kask, mitme sugupõlve mõtlik tunnistaja, sa olid meist kõige suurem. Sinu otsa ma kunagi ei roninud (polnud ju üldse parajaid oksi mitme mehe kõrguseni ja mu kätest poleks su hõlmamiseks piisanud). Sinu järgi tean, missugune õige kask peab olema, missugune ta võib olla. Juba tollal sa vaevu rääkisid maa pääl siblivate inimlastega. Kellega sa nüüd kõneled? Sa oled olemas — selles olen kindel. </poem> * [[Ivar Ivask]], "Kask" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 23 <poem> Kask - [[mahl]]a ja [[kevad]]et täis, ja lapsepõlve [[mälestus]]i, kaunis ja tõeline. Kuhu mind küll peideti, kuhu peidetigi kõige alla. </poem> * [[Eha Lättemäe]], "Kask - mahla ja kevadet täis" [1969] kogus "Pääsuke päevalind" (1971), lk 49 <poem> Sain hetke ma heleda kasepuu all, kui hääletult langesid lehed. Klaas-sinisel päeval kasepuu all. Kerged, kollased lehed. </poem> * [[Milvi Seping]], "Kaks kingitust möödunud päevalt ma sain", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 26 <poem> kased kummardusid sügavalt arvasin et mulle ma ei märganud et samal päeval ümberringi kahvatasid puud keegi mu selja taga seisma jäi mõtles veidi ja kummargil päi ütles ise endale head teed pöördus otsides tagasiteed [[lill]]i pidi ta läkski siis ärganud [[liblikad]] ühes viis </poem> * [[Viiu Härm]], "*tuul tuli taga päike läks ees...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 37 <poem> Kased kummarduvad peatsis [[Veenus|ehatäht]] on jalutsis Mööda [[jõgi|jõge]], mööda [[rohi|rohtu]] mööda [[valge]]t kasetohtu sammub [[öö]] kui pehme [[kass]] </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Kassikangas" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 48 <poem> NII TALVEL KUI SUVEL ON HEA ALL SINISE TAEVALAE. SIIS TUNDUB, ET EESTIMAALT IIAL, EI IIAL, EI KUHUGI PAE. VAHEL AGA ON RASKE, RÄNK IGA MINUT JA TUND. SIIS LÄHEN, SILITAN KASKE, NÄEN TEMAGA ÜHTE UND. </poem> * [[Ott Arder]], "Kaske-kaske" koondkogus "Luule sünnib kus sünnib kui sünnib" (2006), lk 65 <poem> toa võiks soojaks kütta ja siis õue minna, metsa suure kase juurde. [[juuksed]] vabaks lasta ja tasakesi hingata. ütle, kask siis, mida peaksin tegema, et mulle [[unenägu|unenäo]] tagasi annaksid? </poem> * [[Kirsti Oidekivi]], "millega sa ostad ennast välja" kogust "Akvaariumis". Tuum, 2000, lk 40 <poem> see [[aeg]] on käes kui [[maailm]] lõheneb kui [[mahl]] voolab kasetüve pidi ja kõik mida sa teadsid kukub aeglaselt pooleks </poem> * [[Kristiina Ehin]], "* see aeg on käes". Looming nr 9 (2002) <poem> Ürgema patsutab neli korda kasetüvele. Ta teab, et [[maailmapuu]] on endasse kogunud aegade [[mahl]]a. Nelja [[ilmakaar]]e poole paneb Ürgema [[ämbrid]] ja lööb [[neli]] korda käsi kokku. Mahl purskub jugadena. </poem> * [[Lea Mändmets]], "*Ürgema teeb neli tiiru ümber maailmapuu...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 14 ==Vanasõnad== * Ega [[leib]] ole võsast võetud ega kase oksist katkutud. * Kasu leitakse kase okstest, [[vili|vilja]] [[mets]]a vitstest. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Puud]] r988stif1064f8lwebu4ngc26mzl2os 0 6420 135812 131108 2026-09-23T14:39:26Z Pseudacorus 2604 135812 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Rudolf_von_Alt_-_Der_Stephansdom_in_Wien_-_1831-31.jpeg|pisi|Rudolf von Alt, "Stefani katedraal Viinis" (1831)]] [[Pilt:Tina_Blau_-_A_Dead-End_Street_in_Vienna-Erdberg.jpg|pisi|Tina Blau, "Umbtänav Viinis" (1910)]] ''See artikkel räägib linnast, joogi kohta loe artiklist [[Viin]].'' '''Viin''' (varem Vindobonum, saksa keeles '''Wien''', inglise keeles '''Vienna''') on [[Austria]] pealinn. Asub [[Doonau]] ääres ja [[Alpid]]e mäestiku jalamil. ==Proosa== * Wien oli suurte slaavi väljaannete loomulik ilmumiskoht, seda nii [[keel]]e kui ka [[folkloor]]i vallas. Viimane suur slavist V. Jagič oli isegi Wieni ülikoolis õppejõud. Kui [[Ukraina]] tahtis veel pärast [[revolutsioon]]i luua välismaal nõukogudevastast valitsust, leidis ta Wienist oma keele jaoks vajalikud trükitüübid. Ainult Wienis sai trükkida ukrainakeelset raamatut, mis oli [[Venemaa]]l ära keelatud. ** [[Hugo von Hofmannsthal]], "Tähelepanekuid" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, [[LR]] 3–4 2010, lk 70 * Wieni tänavad on sillutatud [[kultuur]]iga. Teiste [[linn]]ade omad [[asfalt|asfaldiga]]. ** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 34 * Kui ta kohvikatla kolmandat korda värske [[vesi|veega]] täitis, oli ta just teada saanud, et kohvijoomise [[komme]] [[Euroopa]]s ja kõigepealt Viinis läbi lõi just aastal 1683, pärast seda kui türklaste suur pealetung oli tagasi löödud. Siis oli taganenud [[vaenlane|vaenlase]] laagris leitud mitu kotti isevärki ubadega, mille [[väärtus]]t keegi ei osanud hinnata ja mis selletõttu peaaegu muidu langesid ühe aruka Viini kaupmehe kätte. [[Kaupmees]] oli üks neid väheseid, kes teadis, milleks [[türklased]] neid ube kasutasid, ja sellele põhikapitalile toetudes oli ta avanud esimese [[kohvik]]u ... (lk 106–107) * Aga sellest oli varsti viissada aastat, kui Babenbergid seisid oma [[võim]]u tipul ja [[Walter von der Vogelweide]] laulis hertsog Leopold VI õukonnas. Seesama hertsog Leopold, kes oli vangi võtnud kuningas [[Richard Lõvisüda]]me ja ta Dürnsteini kaljulossi peitnud. Mis omakorda oli põhjustanud, et üks teine laulik, Blondel, [[laul]]des ja [[kannel]]t lüües Austria teedel käis. [[Poliitika|Poliitilised]] intriigid ja kaunid [[kunst]]id olid seega juba vanal hallil ajal Viinis kohanud. Ta oleks võinud, kui ta oli antiikaja ihaleja, juure lisada, et keiser-filosoof [[Marcus Aurelius]] siin linnas oli oma maise teekonna lõpetanud ja ta jumalik [[keha]] Hoher Marktil tuhastatud. (lk 121) * "Viin on surmigav linn," ütles ta [Kasimir]. "Igavaim kõigist Euroopa linnadest. Mitte ainult meiesarnastele võõrastele, vaid ka viinlastele endile. See on väga moraalne rahvas, kes isegi protestantidele mitu silma ette annab. Sest pea meeles, nad ei ole silmakirjalikud nagu [[protestandid]], vaid ausalt moraalsed. Nii nagu on seda keiser Leopold ja veel enam ta kõrge abikaasa. Isegi kristlikud Viini [[aadlik]]ud lisavad oma palvele: päästa meid kurjast ja keisri vastuvõttudest. Ei ole üldse mõeldav, et keisri [[ball]]idel tantsitaks [[menuett]]i. Kui seal üldse [[tants]]itakse. Keiser Leopold armastab küll väga [[muusik]]at, aga ainult niisugust, mis kuulajad magama paneb." (lk 126–127) ** [[Karl Ristikivi]], "[[Kahekordne mäng]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1972 * Wien, linn nagu üliküps [[puuvili]], millel kõdu on juba sööbinud südamikku, aga mille maitse on imemagus, õpetas vastu võtma surma kui elu osa, mille pärast võib küll kurvastada, aga mitte väga. ** [[Astrid Ivask]], "Leiud", tlk [[Ita Saks]], LR 18/1996, lk 6 * [[Praha]] asub Viinist läänes. ** [[John Lucas]], kommentaariks [[Ida-Euroopa]] teemadele. (''Cit. via'': Edward Lucas "Praha asub Viinist läänes" Postimees, 26. mai 2010, lk 14) * Johanna H. isa oli [[voorimees]]. Tema [[hobune|hobuse]] nimi oli Miku. Johanna H. oli seda ema käest kuulnud, oma isa polnud ta kordagi näinud, isa oli esimeses ilmasõjas kadunuks jäänud. Mõnikord mõtles Johanna, et võib-olla isa ei saanudki surma, sattus hoopis sõjavangi, jäi lõpuks elama [[Austria]] [[küla|külla]] nimega Stecknadelkissenkirchen ja kasvatab seal peterselli, [[porgand]]it ja pastinaaki. [[Pastinaak]] oli asi, mida Johanna polnud näinud. Aga erinevalt Stecknadelkissenkirchenist oli pastinaak surmkindlasti olemas, ja miks ei võinud Johanna isa seda kasvatada. Tegelikult võis Johanna isa isegi [[lõvi]]sid kasvatada, muidugi mitte seal Stecknadelkissenkirchenis, vaevalt teised külamehed seesuguse idee heaks oleksid kiitnud, aga pastinaagiäriga võis isa jõukaks minna (pagan küll, peaks ometi kord kusagilt järele vaatama, mis asi see pastinaak ikkagi on), vedada koormate viisi pastinaaki Wieni turule ja osta saadud raha eest endale lõvipoja. Noh, vaevalt lõvipoegi Wieni turul müüdi, aga kusagil pidi neid ju ometi müüdama, kas või loomaaias, või kui neid eraisikutele ei loovutatud, võis Johanna isa ära osta terve [[loomaaed|loomaaia]], koos [[karu]]de ja [[hüään]]ide ja [[papagoi]]dega ja vedada terve loomaaia Stecknadelkissenkirchenisse või kusagile mujale, sest külas ei ole tavaliselt loomaaedu, vähemasti Johanna ei olnud sellest kunagi kuulnud. Aga ta polnud ka kunagi üheski Austria külas käinud, eriti veel seesuguses, mille nimi olnuks Stecknadelkissenkirchen. * Aga Austria ei asu maailma otsas, sinna on päris hõlpus pääseda, [[rong]]iga nimelt, peaks ükskord minema ja küsima jaamas, palju Wieni-pilet maksab. Küllap samapalju kui mõni uhke [[kasukas]], niisugune nagu direktoriproual seljas. Paraku ei ole Johanna direktoriproua, kui oleks, müüks ta silmapilk oma kasuka maha ja ostaks pileti, jätaks kas või hinnas natuke alla, et aga piletiraha kätte saaks. (lk 22) ** [[Astrid Reinla]], "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987 ==Luule== <poem> Pole melanhoolsemat linna maailmas kui talvine Viin, kui pusta tuul Aasia lagendikust keerutab tuska, viinavääte, hobuste lehka. Ja ainsaks viiuliks on onnide hädaldav vihin tuule keerukal teel, ainsaks simbliks — kaevulingude nagin ja ohked. Hunnide konte põeb võsane tallermaa, mis loputab Doonau hallitust uttu ja itta. Ei raatsinud roomlased minna Camuntumist kaugemale, kus Marcus Aurelius pani kord mõtlikult kirja: Keha on hoovus ja hing on vaid uni ja suits. </poem> * [[Ivar Ivask]], "Kahekordne Viin" I, "Talvine Viin" kogus "Tähtede tähendus" (1964), lk 33 [[Kategooria:Austria linnad]] kr51mhl0fvu0j82wyp4mxjjyzramsfl 135833 135812 2026-09-23T22:23:47Z Sakari-Simppa 5716 Link 135833 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Rudolf_von_Alt_-_Der_Stephansdom_in_Wien_-_1831-31.jpeg|pisi|Rudolf von Alt, "Stefani katedraal Viinis" (1831)]] [[Pilt:Tina_Blau_-_A_Dead-End_Street_in_Vienna-Erdberg.jpg|pisi|Tina Blau, "Umbtänav Viinis" (1910)]] ''See artikkel räägib linnast, joogi kohta loe artiklist [[Viin]].'' '''Viin''' (varem Vindobonum, saksa keeles '''Wien''', inglise keeles '''Vienna''') on [[Austria]] pealinn. Asub [[Doonau]] ääres ja [[Alpid]]e mäestiku jalamil. ==Proosa== * Wien oli suurte slaavi väljaannete loomulik ilmumiskoht, seda nii [[keel]]e kui ka [[folkloor]]i vallas. Viimane suur slavist V. Jagič oli isegi Wieni ülikoolis õppejõud. Kui [[Ukraina]] tahtis veel pärast [[revolutsioon]]i luua välismaal nõukogudevastast valitsust, leidis ta Wienist oma keele jaoks vajalikud trükitüübid. Ainult Wienis sai trükkida ukrainakeelset raamatut, mis oli [[Venemaa]]l ära keelatud. ** [[Hugo von Hofmannsthal]], "Tähelepanekuid" esseekogus "Väikesi vaatlusi", tlk Katrin Kaugver, [[LR]] 3–4 2010, lk 70 * Wieni tänavad on sillutatud [[kultuur]]iga. Teiste [[linn]]ade omad [[asfalt|asfaldiga]]. ** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 34 * Kui ta kohvikatla kolmandat korda värske [[vesi|veega]] täitis, oli ta just teada saanud, et kohvijoomise [[komme]] [[Euroopa]]s ja kõigepealt Viinis läbi lõi just aastal 1683, pärast seda kui türklaste suur pealetung oli tagasi löödud. Siis oli taganenud [[vaenlane|vaenlase]] laagris leitud mitu kotti isevärki ubadega, mille [[väärtus]]t keegi ei osanud hinnata ja mis selletõttu peaaegu muidu langesid ühe aruka Viini kaupmehe kätte. [[Kaupmees]] oli üks neid väheseid, kes teadis, milleks [[türklased]] neid ube kasutasid, ja sellele põhikapitalile toetudes oli ta avanud esimese [[kohvik]]u ... (lk 106–107) * Aga sellest oli varsti viissada aastat, kui Babenbergid seisid oma [[võim]]u tipul ja [[Walter von der Vogelweide]] laulis hertsog Leopold VI õukonnas. Seesama hertsog Leopold, kes oli vangi võtnud kuningas [[Richard Lõvisüda]]me ja ta Dürnsteini kaljulossi peitnud. Mis omakorda oli põhjustanud, et üks teine laulik, Blondel, [[laul]]des ja [[kannel]]t lüües Austria teedel käis. [[Poliitika|Poliitilised]] intriigid ja kaunid [[kunst]]id olid seega juba vanal hallil ajal Viinis kohanud. Ta oleks võinud, kui ta oli antiikaja ihaleja, juure lisada, et keiser-filosoof [[Marcus Aurelius]] siin linnas oli oma maise teekonna lõpetanud ja ta jumalik [[keha]] Hoher Marktil tuhastatud. (lk 121) * "Viin on surmigav linn," ütles ta [Kasimir]. "Igavaim kõigist Euroopa linnadest. Mitte ainult meiesarnastele võõrastele, vaid ka viinlastele endile. See on väga moraalne rahvas, kes isegi protestantidele mitu silma ette annab. Sest pea meeles, nad ei ole silmakirjalikud nagu [[protestandid]], vaid ausalt moraalsed. Nii nagu on seda keiser Leopold ja veel enam ta kõrge abikaasa. Isegi kristlikud Viini [[aadlik]]ud lisavad oma palvele: päästa meid kurjast ja keisri vastuvõttudest. Ei ole üldse mõeldav, et keisri [[ball]]idel tantsitaks [[menuett]]i. Kui seal üldse [[tants]]itakse. Keiser Leopold armastab küll väga [[muusik]]at, aga ainult niisugust, mis kuulajad magama paneb." (lk 126–127) ** [[Karl Ristikivi]], "[[Kahekordne mäng]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1972 * Wien, linn nagu üliküps [[puuvili]], millel kõdu on juba sööbinud südamikku, aga mille maitse on imemagus, õpetas vastu võtma surma kui elu osa, mille pärast võib küll kurvastada, aga mitte väga. ** [[Astrid Ivask]], "Leiud", tlk [[Ita Saks]], LR 18/1996, lk 6 * [[Praha]] asub Viinist läänes. ** [[John Lucas]], kommentaariks [[Ida-Euroopa]] teemadele. (''Cit. via'': Edward Lucas "Praha asub Viinist läänes" Postimees, 26. mai 2010, lk 14) * Johanna H. isa oli [[voorimees]]. Tema [[hobune|hobuse]] nimi oli Miku. Johanna H. oli seda ema käest kuulnud, oma isa polnud ta kordagi näinud, isa oli esimeses ilmasõjas kadunuks jäänud. Mõnikord mõtles Johanna, et võib-olla isa ei saanudki surma, sattus hoopis sõjavangi, jäi lõpuks elama [[Austria]] [[küla|külla]] nimega Stecknadelkissenkirchen ja kasvatab seal peterselli, [[porgand]]it ja pastinaaki. [[Pastinaak]] oli asi, mida Johanna polnud näinud. Aga erinevalt Stecknadelkissenkirchenist oli pastinaak surmkindlasti olemas, ja miks ei võinud Johanna isa seda kasvatada. Tegelikult võis Johanna isa isegi [[lõvi]]sid kasvatada, muidugi mitte seal Stecknadelkissenkirchenis, vaevalt teised külamehed seesuguse idee heaks oleksid kiitnud, aga pastinaagiäriga võis isa jõukaks minna (pagan küll, peaks ometi kord kusagilt järele vaatama, mis asi see pastinaak ikkagi on), vedada koormate viisi pastinaaki Wieni turule ja osta saadud raha eest endale lõvipoja. Noh, vaevalt lõvipoegi Wieni turul müüdi, aga kusagil pidi neid ju ometi müüdama, kas või loomaaias, või kui neid eraisikutele ei loovutatud, võis Johanna isa ära osta terve [[loomaaed|loomaaia]], koos [[karu]]de ja [[hüään]]ide ja [[papagoi]]dega ja vedada terve loomaaia Stecknadelkissenkirchenisse või kusagile mujale, sest külas ei ole tavaliselt loomaaedu, vähemasti Johanna ei olnud sellest kunagi kuulnud. Aga ta polnud ka kunagi üheski Austria külas käinud, eriti veel seesuguses, mille nimi olnuks Stecknadelkissenkirchen. * Aga Austria ei asu maailma otsas, sinna on päris hõlpus pääseda, [[rong]]iga nimelt, peaks ükskord minema ja küsima jaamas, palju Wieni-pilet maksab. Küllap samapalju kui mõni uhke [[kasukas]], niisugune nagu direktoriproual seljas. Paraku ei ole Johanna direktoriproua, kui oleks, müüks ta silmapilk oma kasuka maha ja ostaks pileti, jätaks kas või hinnas natuke alla, et aga piletiraha kätte saaks. (lk 22) ** [[Astrid Reinla]], "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987 ==Luule== <poem> Pole melanhoolsemat linna maailmas kui talvine Viin, kui pusta tuul Aasia lagendikust keerutab tuska, viinavääte, hobuste lehka. Ja ainsaks viiuliks on onnide hädaldav vihin tuule keerukal teel, ainsaks simbliks — kaevulingude nagin ja ohked. Hunnide konte põeb võsane tallermaa, mis loputab Doonau hallitust uttu ja itta. Ei raatsinud roomlased minna Camuntumist kaugemale, kus Marcus Aurelius pani kord mõtlikult kirja: Keha on hoovus ja hing on vaid uni ja suits. </poem> * [[Ivar Ivask]], "Kahekordne Viin" I, "Talvine Viin" kogus "Tähtede tähendus" (1964), lk 33 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Austria linnad]] 7ml971h70j9klj5fkb9znwq0qie1nvq 0 7421 135818 94757 2026-09-23T15:20:14Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135818 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Venny_Soldan-Brofeldt_Boy_looking_through_a_telescope.jpg|pisi|Venny Soldan-Brofeldt (1863-1945), "Poiss pikksilmaga", ''s.d.'']] ==Proosa== * Isegi [[Kihnu Jõnn]], kelle [[nimi|nimega]] on tihedalt seotud Eesti [[purjelaev]]anduse [[ajalugu]], kes oli [[kapten]], kes oli kaks korda kapten, sattus hämmingusse, kui junga talle kiikri klaaside vahele [[täi]] pani. Ta küsis oma [[tüürimees|tüürimehelt]]: :"Kust sai siia, keskele [[Atlandi ookean|Atlandi]] [[meri|merd]], see kuue-aeru [[paat]]? Ning miks ta on [[nina]] [[taevas|taeva]] keeranud ega hoia [[pea]]d vastu lainet?" * [[Juhan Smuul]], "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubeli-laulupeol". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, lk 29. ==Luule== <poem> Ma vaatan [[paat|paadist]] kiikriga, Kui kaugel on see [[Saaremaa]]. Ei paremat ole kuskil maal, Kui suisel ajal Saaremaal. Seal Saaremaal ei kasva muud, Kui [[kadakas|kadakad]] ja [[mänd|männipuud]]. </poem> * Rahvalik laul "Ma vaatan paadist kiikriga" <poem> Pikksilm toob silmapilkselt lähedale kaljukitsi, kadakaid, üksinduse ihalejaid, kuid tagasi aega vaadata ei saa. Ainult kui aegamööda suled silmad, paistavad teised kuused ja kased, näed omaenda vanemaid vajumas teineteise kaissu, näed iseend lidumas paljajalu üle kasterõske muru. Siis kireb kukk. Sa oled nelikümmend kuus. </poem> * [[Ivar Ivask]], "* Pikksilm toob silmapilkselt lähedale" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 32 <poem> võta pikksilm. oota pikisilmi ja siis tunned kahanemas kuid. siis on [[aeg]]a. siis on [[valge]]id [[pilv]]i. [[must]]i [[kleit]]e. pärgi [[lill]]etuid. </poem> * [[Juhan Viiding]], "* võta pikksilm. oota pikisilmi" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 7 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Esemed]] [[Kategooria:Optika]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] 29hw48rj08w40xsr7x7f0mttxid014e 135819 135818 2026-09-23T15:20:28Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135819 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Venny_Soldan-Brofeldt_Boy_looking_through_a_telescope.jpg|pisi|Venny Soldan-Brofeldt (1863-1945), "Poiss pikksilmaga", ''s.d.'']] ==Proosa== * Isegi [[Kihnu Jõnn]], kelle [[nimi|nimega]] on tihedalt seotud Eesti [[purjelaev]]anduse [[ajalugu]], kes oli [[kapten]], kes oli kaks korda kapten, sattus hämmingusse, kui junga talle kiikri klaaside vahele [[täi]] pani. Ta küsis oma [[tüürimees|tüürimehelt]]: :"Kust sai siia, keskele [[Atlandi ookean|Atlandi]] [[meri|merd]], see kuue-aeru [[paat]]? Ning miks ta on [[nina]] [[taevas|taeva]] keeranud ega hoia [[pea]]d vastu lainet?" * [[Juhan Smuul]], "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubeli-laulupeol". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1963, lk 29. ==Luule== <poem> Ma vaatan [[paat|paadist]] kiikriga, Kui kaugel on see [[Saaremaa]]. Ei paremat ole kuskil maal, Kui suisel ajal Saaremaal. Seal Saaremaal ei kasva muud, Kui [[kadakas|kadakad]] ja [[mänd|männipuud]]. </poem> * Rahvalik laul "Ma vaatan paadist kiikriga" <poem> Pikksilm toob silmapilkselt lähedale kaljukitsi, kadakaid, üksinduse ihalejaid, kuid tagasi aega vaadata ei saa. Ainult kui aegamööda suled silmad, paistavad teised kuused ja kased, näed omaenda vanemaid vajumas teineteise kaissu, näed iseend lidumas paljajalu üle kasterõske muru. Siis kireb kukk. Sa oled nelikümmend kuus. </poem> * [[Ivar Ivask]], "* Pikksilm toob silmapilkselt lähedale" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 32 <poem> võta pikksilm. oota pikisilmi ja siis tunned kahanemas kuid. siis on [[aeg]]a. siis on [[valge]]id [[pilv]]i. [[must]]i [[kleit]]e. pärgi [[lill]]etuid. </poem> * [[Juhan Viiding]], "* võta pikksilm. oota pikisilmi" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 7 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Esemed]] [[Kategooria:Optika]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] 3m7ufdmz5wz4oo5vw3qa67lq49t4ubo 0 8071 135823 127957 2026-09-23T18:46:20Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135823 wikitext text/x-wiki [[Pilt:1860_Volkmar_Abschied_der_Auswanderer_anagoria.JPG|pisi|Antonie Volkmar "Pagulase hüvastijätt" (1860)]] [[Pilt:Laura_Herford_The_Little_Emigrant_1868.jpg|pisi|Laura Herford, "Väike emigrant" (1868)]] [[Pilt:Jan_Rembowski_-_Refugees_-_MP_4621_MNW_-_National_Museum_in_Warsaw.jpg|pisi|Jan Rembowski (1879–1923), "Pagulased", ''s.d.'']] ==Proosa== * Ta [d'Artagnan] kuulis, et Inglise kuningas oli tagasi jõudnud oma liitlase, Nassau Wilhelm II, Hollandi stathouderi juurde. Ta kuulis veel, et [[Louis XIV]] keeldumine oli pisut jahutanud [[protektsioon]]i, mida see kuningale senini oli võimaldanud, ja et ta oli sunnitud asuma väikesse majja Scheveningeni külas [[luide]]te vahel mere kaldal, ühe ljöö kaugusel [[Haag]]ist. :Seal otsis õnnetu maapagulane kuuldavasti [[lohutus]]t, silmitsedes oma soole iseloomuliku nukrameelsusega ääretut [[Põhjameri|Põhjamerd]], mis teda ta Inglismaast lahutas, nagu seda oli kunagi teinud [[Maria Stuart]] Prantsusmaal. Seal, ilusa Scheveningeni [[mets]]a puude vahel, peenel mereliival, kus kasvas kullakarvaline liiva[[kanarbik]], — kidunes [[Charles II]] nagu need [[taim]]edki, aga veel õnnetumana, sest tema elas mõtte-elu, ta lootis ja samas jälle [[meeleheide|heitis meelt]]. * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]", I osa, tlk [[Henno Rajandi]], Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 169-170 * Raamaturiiulid näitavad, et igav ei hakka kunagi. Neilt võib leida sadu inimsaatusi. Minu toa seinad on aardeait. Mina, vaene pagulane, olen jälle püstirikas kuuvalguses värelevas toas, mille seinad jutustavad rohkem, kui mina suudan vastu võtta. ** [[Aino Suits]], "Päevaraamat 1901-1964", 15. märtsil 1952, tlk [[Piret Saluri]], Tallinn: Varrak, 2014 * [Hercule Poirot' sünniloost:] Kelle võiksin valida [[detektiiv]]iks? Tuletasin meelde, milliseid detektiive olin raamatutes kohanud ja imetlenud. Oli [[Sherlock Holmes]] — see üks ja ainus — temaga ei suuda ma kunagi võistelda. Oli [[Arsene Lupin]] — oli ta [[kurjategija]] või detektiiv? Igatahes minule ta ei sobi. "Kollase toa saladuses" oli noor [[ajakirjanik]] Rouletabille — just temataolist isikut tahaksin välja mõelda: kedagi, kelletaolist varem pole esinenud. Kelle võiksin valida? Koolipoisi? Sellega läheks raskeks. [[Teadlane|Teadlase]]? Mida ma tean teadlastest? Siis meenusid mulle meie [[belglased|belglastest]] sõjapõgenikud. Tori kihelkonnas oli meil päris koloonia belgia sõjapõgenikke. ** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Sinisukk, 1996, lk 283; "Tori kihelkond" viitab Christie' kodulinna Torquay ümbrusele Devoni krahvkonnas. * Iga pagulus on alati esiotsa paigaldamatus ja iga maapagulane on siin ilmas oma paiga maha jätnud, oma koha kaotanud, rivist välja löödud, teisaldatud isik, ''a displaced person'', et mitte öelda lihtsalt – kohatu nähtus. See viimane määratlus toob eesti keeles hästi esile ka pagulusega sageli seostuva moraalse hinnangu uue asukohamaa päriselaniku vaatevinklist: pagulane olla on kohatu, s. t. ebakohane, näotu, maotu, inetu, vääritu jne. Kohakaotusega seostuv moraalne hinnang saadab pagulast paraku igal pool, seda vähemalt tema uue eksistentsi esimestes järkudes, ükskõik kui salliv poleks ka uue asukohamaa vormiline suhe oma kodu kaotanuga. Seda tajub ta ise ja seda tajuvad tema vastuvõtjad, hoolimata mõistuslikest argumentidest, mis ütlevad ju, et pagulane ei ole vabatahtlik ümberasuja, vaid vägivalla eest põgenema sunnitud isik. Juba oma töökoha kaotanud inimene mõjub hästi korraldatud ühiskonnas otsekui lahtitulnud mutter, ohtlik, süsteemis kaootiliselt ekslev irdosake, riskitegurite võimendaja. Seda enam tekitab ohutunnet see, kes on äkki kaotanud kõik oma kohad, mitte ainult töökoha, vaid ka elukoha jne. Üldisemalt öeldes puudub tal asukoht ja tema koordinaadid pole sotsiaalses struktuuris määratavad. Mida korrastatum on süsteem, kuhu sellised irdosakesed satuvad, seda enam tekitavad nad spontaanset umbusku. ** [[Jaan Undusk]], [https://www.ra.ee/wp-content/uploads/2017/03/UnduskJaan_Ajalookirjutusest_TUNA2007_1.pdf "Ajalookirjutusest Eestis ja eksiilis Teise maailmasõja järel. Võhiku mõtted"]. "Tuna" 2007/1 * Sellise pagulase puhul, kelle kojuminek on hiljaks jäänud või võimatuks osutunud, võivad jääda kõlama ka harunevad, lõputult hargnevad lood, milles [[kojuminek]] on üha kaugenev viirastus. ** [[Tiina Kirss]], "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast", Methis 13/2014 ==Luule== <poem> Kes minuga on ühte verd, neist lahutab mind mitu merd. Kõik nende [[vaev]] köeb minu sees. - - [[Kuu]] võõras helgib võõras vees. Mul hauaõilmed oimudel. Taob surmakell, taob surmakell. </poem> * [[Marie Under]], "Võõrsil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 15 <poem> Oli kunagi [[Ovidius|keegi]], kes tundis [[metamorfoos]]ide [[saladus]]t. Temast sai pagulane. </poem> * [[Karl Ristikivi]], "Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast" kogus "Inimese teekond" (1990), lk 14 <poem> Iga inimene on mõne puu sugulane — kes kuuse, kes lepa, kes tamme oma. Mis puule sugulane oleks pagulane? Pagulane on õhujuurtega mangroov, irdund kodumullast, kasvab ta edasi, kandes viljagi lõunas või läänes. </poem> * [[Ivar Ivask]], "* Iga inimene on mõne puu sugulane" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 68 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Teemad]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] aq1rvqs8nri1w7g6khvu56t1oei6mvb 0 8471 135809 113384 2026-09-23T12:02:05Z Pseudacorus 2604 135809 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Edward_Wilkins_Waite_(1854-1924)_-_Autumn_Colouring_(‘When_yellow_leaves,_or_none,_or_few,_do_hang_upon_these_boughs’)_-_2005.772_-_Kirklees_Museums_and_Galleries.jpg|pisi|Edward Wilkins Waite, "Sügisvärvid" (1894)]] '''Hundinui''' (''Typha'') on kõrreliselaadsete seltsi hundinuialiste sugukonda kuuluv õistaimede perekond umbes 11 liigiga. Eestis leidub kolme liiki hundinuiasid, levinuim on laialehine hundinui (''Typha latifolia''). ==Proosa== * Hundinuiad äratasid minus [[üksildus]]tunnet; kui [[tuul]] neist nagu nuttes läbi puhus, kõlas see kui [[koovitaja]] hüüd, ning koovitaja, see tuletas jällegi meelde iiri [[torupill]]i, mida Billy Tuohey õhtuti mängis. Teine järvekallas oli ääristatud [[pappel|paplitega]], mis eraldasid selle muust maailmast. Sellest maailmast, kuhu mina tahtsin põgeneda. Ja nüüd, kui ma olin selles maailmas, kerkisid need pildid [[raba]]st ja kodukandi inimestest üha mu silme ette. ** [[Edna O'Brien]], "Maatüdrukud", tlk Sirje Leol, 2002, lk 146 ==Luule== <poem> Hundinui pihus kõnnin, kujutlen karu kanarbikuteel. </poem> * [[Adolf Rammo]], "* Hundinui pihus" kogus "Valusad värsid" (1977), lk 23 <poem> vange kasvatati [[lillepott]]ides vabu lõikelilledena müüdi suures Palmimajas üksteist nottides olid hundinuiad kõige vähem süüdi </poem> * [[Juhan Viiding]], "* vange kasvatati lillepottides" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 13 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Taimed]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] 2wqgi2ot4nwsxvjphi5w2em4epyeee2 0 8841 135829 62125 2026-09-23T19:27:43Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135829 wikitext text/x-wiki [[Pilt:A little cuckoo across a hydrangea(Haiga) by Yosa Buson.jpg|pisi|Haiku]] Haiku on väike jaapani luulevorm, mis klassikalisel kujul koosneb kolmest värsist (silpide arv värssides 5+7+5). ==Luule== <poem> Kollane täiskuu karusamblas jaaniuss sosistab hai kuu </poem> * [[Ivar Ivask]], valikkogust "Elukogu" (1978), lk 184 <poem> [[Kujund]] on silmamuondus Jaapani haikus on kujund [[seadus|siadusega]] ära kielatud </poem> * [[Aleksander Suuman]], "Kujund on silmamuondus", rmt: "Mälestus on metsast rohelisem". Huma 2000, lk 41 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Kirjandus]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Jaapan]] 0jtecvj03xle88b76axnemh3peirqra 0 10354 135824 122289 2026-09-23T18:49:36Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135824 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Henry_Ossawa_Tanner_-_Sand_Dunes_at_Sunset,_Atlantic_City_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Henry Ossawa Tanner, "Liivaluited loojangus, Atlantic City" (u 1885)]] [[Pilt:Marie_von_Keudell_-_Pommersche_Küste.jpg|pisi|Marie von Keudell, "Pommeri rannik" (1897)]] [[Pilt:Carleton_Wiggins_-_Sand_Dunes,_Coney_Island_-_1909-12_-_Albright–Knox_Art_Gallery.tiff|pisi|Carleton Wiggins (1848–1932), "Liivaluited, Coney saar", ''s.d.'', enne 1909]] [[Pilt:Anna_Boch_-_retour_de_la_messe_par_les_dunes.jpg|pisi|Anna Boch (1848-1936), "Missalt koju üle luidete", ''s.d.'']] ==Proosa== * "Mis meie [[sõber|sõbral]] viga on?" küsis Aramis, "ta näeb välja nagu patune [[Dante]] [[põrgu]]s, kellel [[saatan]] on [[nägu|näo]] [[kukal|kuklasse]] pööranud ja kes vaatab oma [[kand]]u. Mis pagana päralt ta kogu aeg niimoodi selja taha vahib?" :Neid märgates kiirustas Winter sammuja ruttas ootajate juurde. :"Mis teil on, milord," küsis Athos, "te hingeldate?" :"Ei midagi," vastas Winter, "mitte midagi. Mulle tundus ainult, et läbi luidete tulles..." :Ja ta vaatas jälle tagasi. Athos vahetas Aramisega [[pilk|pilgu]]. :"Asume teele," sõnas Winter, "asume teele, [[paat]] peaks meid juba ootama ja seal on ankrus meie luup. Kas näete seda? Tahaksin juba pardal olla." :Ja ta vaatas jälle tagasi. :"Kas unustasite ehk midagi maha?" küsis Aramis. :"Ei, olen ainult pisut mures." * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 423; Winter on kohanud Mordaunti ja on väga närvis. * Seistes seal, naeratasid mõlemad. Nad tundsid ühist meeleülendust, mida tekitas [[laine]]te voogamine; ja siis kiiret sõitu tegev [[purjekas]], mis, eraldanud lahest kaarja lõigu, peatus; lõi võbelema; laskis purje alla; ja siis, loomupärasest soovist pilti pärast seda kiiret liikumist lõpuni viia, pöörasid mõlemad, pilgu taamal asuvatele luidetele, ning äsjase [[rõõm]]u asemel valdas neid mingi [[nukrus]] osalt sellest, et pilt oli nüüd lõpetatud, ja osalt seepärast, et kauged [[vaated]] (mõtles Lily) kestavad miljoneid aastaid [[vaatleja]]ist kauem ning näivad juba praegu vestlevat taevaga, mis tunnistab liikumatusse rahusse tardunud maad. :Kaugeid liivakünkaid silmitsedes mõtles William Bankes Ramsay’st: mõtles ühele Westmorlandi teele, kuidas Ramsay seal nõnda omaette, üksinduse loomupärases auras oli sammunud. Kuid tema käigu oli katkestanud järsku, nagu William Bankesile meenus (jah, see pidi olema tõesti juhtunud), tibupesakonna kaitseks [[tiib]]u laotav [[kana]], mispeale Ramsay seisma jäädes ja kepiga osutades sõnas: "Kena — kena"; ja see oli Bankesile kummaliseks [[ilmutus]]eks, mis näitas Ramsay südamelihtsust, tema kaastunnet väetite olendite vastu; kuid ometi näis talle, et nende [[sõprus]] oli just seal, tol teelõigul lakanud. Pärast seda oli Ramsay abiellunud. Ja seejärel, nii ühe kui teise asja tõttu, oli nende sõpruse säsi kuivanud. Kelle süü see oli, ei osanud ta ütelda, aga mõne aja pärast oli [[uudsus]]e asendanud [[rutiin]]. Kordamine oli nüüd nende kohtumiste alus. Aga praegu, tummas vestluses liivaluidetega, kinnitas ta, et tema kiindumus Ramsay’sse pole mingil moel vähenenud; vaid on, nagu sajandeid turbas säilinud nooruki ihu, endiselt punahuuline ning puhkab kogu oma värskuses ja jõus seal üle lahe, liivaküngaste vahel. (lk 17) * [[Ööd]] on nüüd täis [[tuul]]t ja [[häving]]ut; [[puu]]d kukuvad ja kaarduvad, ja [[lehed]] lendavad läbisegi, kuni katavad [[muru]] ja kuhjuvad rentslisse ja ummistavad [[vihmaveetoru]]d ja pillutuvad märgadele teedele. [[Meri]]gi mässab ja märatseb, ja peaks mõni magaja, kujutledes, et võib leida rannal [[vastus]]e oma [[kahtlus]]tele, oma [[üksindus]]e jagaja, heitma kõrvale voodiriided ning minema omapäi luiteile uitama, siis ei kohta ta ühtki kiiret ja teenistusvalmis jumalikku ilmutust, mis kehtestaks öös korra ja muudaks maailma hingepüüdluste peegliks. Käsi kuhtub ta käes; hääl möirgab ta kõrvus. Tundub peaaegu, et sellises segaduses on kasutu esitada ööle küsimusi, et mis ja miks ja milleks, mis ajavad magaja [[voodi]]st välja vastust otsima. (lk 92) ** [[Virginia Woolf]], "Tuletorni juurde", tlk [[Malle Talvet]] ja Jaak Rähesoo, [[LR]] 5-7 1983 * O’Neili maja otsides oli ta jalutanud luidetele ja ära eksinud. Liivaluited olid päikeses nii valevad, nii puutumatud, et ta tundis end esimese asukana jäämäe tipul. :All loksus meri, nagu püüdnuks ta liiva uuesti oma sügavustesse vedada, võttes iga kord kaasa veidi, et see tõusu ajal ometi tagasi tuua geoloogiliste vormidena, kristalliseerunud liivalainete tardunud merena. :Seal jäi ta seisma ja võttis supelkostüümi seljast, et päevitada. Tuul keerutas liiva üles ja laotas selle tema kehale kui musliini. Ta oli mõelnud, kas liiv - kui piisavalt kauaks paigale jääda — võiks ta katta, kas ta võiks looduslikku hauakambrisse hoopis kaduda? [[Liikumatus]]ega kaasnes alati üks kujutlus, kujutlus surmast, ja see sundis teda püsti tõusma ning tegevust otsima. Puhkamine tuletas meelde surma. :Aga siin, sel soojuse ja valguse silmapilgul, nägu taeva poole pööratud, meri jalgade juures end raevunult rulli ja siis jälle lahti keeramas, ta surmakujutlust ei kartnud. Ta lamas liikumatult ja vaatas, kuidas tuul liivamustreid joonistas, ning tundis ängi ja [[palavik]]u hetkelist alanemist. Õnne olevat defineeritud palaviku puudumisena. Mis oli siis see, mille meelevallas ta oli, mis oli palaviku vastand? * [[Anaïs Nin]], "Spioon armastuse majas", tlk Anne Allpere, Loomingu Raamatukogu 46/47 1993, lk 17 ==Luule== <poem> Vaata, kuidas maailm hingab ruugeil liivaluidetel. Kõikuvas kõiksuses püsime kuidagi. Kuhu me siis pääseme enesest nimeta, kujuta igavikku? Vaata, kuidas maailm hingab ruugeil livaluidetel. </poem> * [[Ivar Ivask]], "* Vaata, kuidas maailm hingab" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 72 <poem> Äsja siin kallastel [[mets]] talle sahistas, vees oli elu ja hoogu, nüüd aga [[kuumus]] ja [[liiv]] teda ahistab, takerdub [[pilliroog]]u. Uued luited kanduvad tuultega, ei ole jõudu, mis keelab, kas siis [[kõrb]] oma januste huultega teda kord lõplikult neelab? </poem> * [[Heljo Mänd]], "Kõrbejõgi", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 24 [[Kategooria:Geograafia]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] lf18p1nmjvap75nkc7eek113i9qn8yg 135835 135824 2026-09-23T22:32:59Z Sakari-Simppa 5716 Link 135835 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Henry_Ossawa_Tanner_-_Sand_Dunes_at_Sunset,_Atlantic_City_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Henry Ossawa Tanner, "Liivaluited loojangus, Atlantic City" (u 1885)]] [[Pilt:Marie_von_Keudell_-_Pommersche_Küste.jpg|pisi|Marie von Keudell, "Pommeri rannik" (1897)]] [[Pilt:Carleton_Wiggins_-_Sand_Dunes,_Coney_Island_-_1909-12_-_Albright–Knox_Art_Gallery.tiff|pisi|Carleton Wiggins (1848–1932), "Liivaluited, Coney saar", ''s.d.'', enne 1909]] [[Pilt:Anna_Boch_-_retour_de_la_messe_par_les_dunes.jpg|pisi|Anna Boch (1848-1936), "Missalt koju üle luidete", ''s.d.'']] ==Proosa== * "Mis meie [[sõber|sõbral]] viga on?" küsis Aramis, "ta näeb välja nagu patune [[Dante]] [[põrgu]]s, kellel [[saatan]] on [[nägu|näo]] [[kukal|kuklasse]] pööranud ja kes vaatab oma [[kand]]u. Mis pagana päralt ta kogu aeg niimoodi selja taha vahib?" :Neid märgates kiirustas Winter sammuja ruttas ootajate juurde. :"Mis teil on, milord," küsis Athos, "te hingeldate?" :"Ei midagi," vastas Winter, "mitte midagi. Mulle tundus ainult, et läbi luidete tulles..." :Ja ta vaatas jälle tagasi. Athos vahetas Aramisega [[pilk|pilgu]]. :"Asume teele," sõnas Winter, "asume teele, [[paat]] peaks meid juba ootama ja seal on ankrus meie luup. Kas näete seda? Tahaksin juba pardal olla." :Ja ta vaatas jälle tagasi. :"Kas unustasite ehk midagi maha?" küsis Aramis. :"Ei, olen ainult pisut mures." * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 423; Winter on kohanud Mordaunti ja on väga närvis. * Seistes seal, naeratasid mõlemad. Nad tundsid ühist meeleülendust, mida tekitas [[laine]]te voogamine; ja siis kiiret sõitu tegev [[purjekas]], mis, eraldanud lahest kaarja lõigu, peatus; lõi võbelema; laskis purje alla; ja siis, loomupärasest soovist pilti pärast seda kiiret liikumist lõpuni viia, pöörasid mõlemad, pilgu taamal asuvatele luidetele, ning äsjase [[rõõm]]u asemel valdas neid mingi [[nukrus]] osalt sellest, et pilt oli nüüd lõpetatud, ja osalt seepärast, et kauged [[vaated]] (mõtles Lily) kestavad miljoneid aastaid [[vaatleja]]ist kauem ning näivad juba praegu vestlevat taevaga, mis tunnistab liikumatusse rahusse tardunud maad. :Kaugeid liivakünkaid silmitsedes mõtles William Bankes Ramsay’st: mõtles ühele Westmorlandi teele, kuidas Ramsay seal nõnda omaette, üksinduse loomupärases auras oli sammunud. Kuid tema käigu oli katkestanud järsku, nagu William Bankesile meenus (jah, see pidi olema tõesti juhtunud), tibupesakonna kaitseks [[tiib]]u laotav [[kana]], mispeale Ramsay seisma jäädes ja kepiga osutades sõnas: "Kena — kena"; ja see oli Bankesile kummaliseks [[ilmutus]]eks, mis näitas Ramsay südamelihtsust, tema kaastunnet väetite olendite vastu; kuid ometi näis talle, et nende [[sõprus]] oli just seal, tol teelõigul lakanud. Pärast seda oli Ramsay abiellunud. Ja seejärel, nii ühe kui teise asja tõttu, oli nende sõpruse säsi kuivanud. Kelle süü see oli, ei osanud ta ütelda, aga mõne aja pärast oli [[uudsus]]e asendanud [[rutiin]]. Kordamine oli nüüd nende kohtumiste alus. Aga praegu, tummas vestluses liivaluidetega, kinnitas ta, et tema kiindumus Ramsay’sse pole mingil moel vähenenud; vaid on, nagu sajandeid turbas säilinud nooruki ihu, endiselt punahuuline ning puhkab kogu oma värskuses ja jõus seal üle lahe, liivaküngaste vahel. (lk 17) * [[Ööd]] on nüüd täis [[tuul]]t ja [[häving]]ut; [[puu]]d kukuvad ja kaarduvad, ja [[lehed]] lendavad läbisegi, kuni katavad [[muru]] ja kuhjuvad rentslisse ja ummistavad [[vihmaveetoru]]d ja pillutuvad märgadele teedele. [[Meri]]gi mässab ja märatseb, ja peaks mõni magaja, kujutledes, et võib leida rannal [[vastus]]e oma [[kahtlus]]tele, oma [[üksindus]]e jagaja, heitma kõrvale voodiriided ning minema omapäi luiteile uitama, siis ei kohta ta ühtki kiiret ja teenistusvalmis jumalikku ilmutust, mis kehtestaks öös korra ja muudaks maailma hingepüüdluste peegliks. Käsi kuhtub ta käes; hääl möirgab ta kõrvus. Tundub peaaegu, et sellises segaduses on kasutu esitada ööle küsimusi, et mis ja miks ja milleks, mis ajavad magaja [[voodi]]st välja vastust otsima. (lk 92) ** [[Virginia Woolf]], "Tuletorni juurde", tlk [[Malle Talvet]] ja Jaak Rähesoo, [[LR]] 5-7 1983 * O’Neili maja otsides oli ta jalutanud luidetele ja ära eksinud. Liivaluited olid päikeses nii valevad, nii puutumatud, et ta tundis end esimese asukana jäämäe tipul. :All loksus meri, nagu püüdnuks ta liiva uuesti oma sügavustesse vedada, võttes iga kord kaasa veidi, et see tõusu ajal ometi tagasi tuua geoloogiliste vormidena, kristalliseerunud liivalainete tardunud merena. :Seal jäi ta seisma ja võttis supelkostüümi seljast, et päevitada. Tuul keerutas liiva üles ja laotas selle tema kehale kui musliini. Ta oli mõelnud, kas liiv - kui piisavalt kauaks paigale jääda — võiks ta katta, kas ta võiks looduslikku hauakambrisse hoopis kaduda? [[Liikumatus]]ega kaasnes alati üks kujutlus, kujutlus surmast, ja see sundis teda püsti tõusma ning tegevust otsima. Puhkamine tuletas meelde surma. :Aga siin, sel soojuse ja valguse silmapilgul, nägu taeva poole pööratud, meri jalgade juures end raevunult rulli ja siis jälle lahti keeramas, ta surmakujutlust ei kartnud. Ta lamas liikumatult ja vaatas, kuidas tuul liivamustreid joonistas, ning tundis ängi ja [[palavik]]u hetkelist alanemist. Õnne olevat defineeritud palaviku puudumisena. Mis oli siis see, mille meelevallas ta oli, mis oli palaviku vastand? * [[Anaïs Nin]], "Spioon armastuse majas", tlk Anne Allpere, Loomingu Raamatukogu 46/47 1993, lk 17 ==Luule== <poem> Vaata, kuidas maailm hingab ruugeil liivaluidetel. Kõikuvas kõiksuses püsime kuidagi. Kuhu me siis pääseme enesest nimeta, kujuta igavikku? Vaata, kuidas maailm hingab ruugeil livaluidetel. </poem> * [[Ivar Ivask]], "* Vaata, kuidas maailm hingab" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 72 <poem> Äsja siin kallastel [[mets]] talle sahistas, vees oli elu ja hoogu, nüüd aga [[kuumus]] ja [[liiv]] teda ahistab, takerdub [[pilliroog]]u. Uued luited kanduvad tuultega, ei ole jõudu, mis keelab, kas siis [[kõrb]] oma januste huultega teda kord lõplikult neelab? </poem> * [[Heljo Mänd]], "Kõrbejõgi", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 24 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Geograafia]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] g6yp4p72qdszlo9qchcqt70a6j67567 0 11052 135830 105424 2026-09-23T19:27:55Z Pseudacorus 2604 135830 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Glow worms.jpg|pisi|Emane ja kaks isast jaanimardikat]] ==Proosa== * Esimesed kaks-kolm vilkuvat [[roheline|rohelist]] täppi hõljusid sujuvalt [[puu]]de vahel. Aga neid tuli üha juurde ning lõpuks helendas terve metsatukk imelises rohelises [[valgus]]es. Sellist jaanimardikate hulka polnud me iialgi näinud; nad lendasid parvedena [[puu]]de vahel, roomasid mööda [[rohi|rohtu]], põõsaid ja puutüvesid, tiirlesid meie peade kohal ja maandusid meie [[tekk]]idele nagu rohelised hõõguvad söetükid. Sädeleva joana lendasid nad välja [[laht|lahele]], tiirlesid peaaegu veepinnal, ja siis ilmusid nagu signaali peale välja pringlid. Nad ujusid ridamisi lahte sisse, oma fosforselt säravaid turjasid rütmiliselt veepinnal õõtsutades. Lahe keskel tegid nad justkui [[ringmäng]]u, sukeldusid, uperpallitasid, aeg-ajalt hüppasid kõrgele õhku ja langesid tagasi leegitsevasse vette. Jaanimardikad üleval ja [[pringel|pringlite]] ilutulestik all - see oli muinasjutuline vaatepilt. Võis näha isegi helkivaid jälgi, kus pringlid liivase merepõhja kohal oma mustreid joonistasid, ja kui nad kõrgele õhku hüppasid, pudenes neilt säravaid smaragdseid tilku. Ei saanudki päriselt aru, kas need on helendavad tilgad või jaanimardikad. Terve tunni imetlesime seda vaatemängu, siis hakkasid jaanimardikad randa pöörduma ja aegamisi laiali hajuma. Pringlid võtsid ritta ja ujusid avamerele, jättes endast maha tuletee, mis sädeles ja hiilgas ning lõpuks aeglaselt kustus nagu üle lahe heidetud leegitsev [[oks]]. ** [[Gerald Durrell]], "Minu pere ja muud loomad", tlk [[Piret Saluri]] ja [[Rein Saluri]], 2007, lk 180-181 * "Noh, näed! Kas näed? ..." sosistas Martine. :Cécile nägi, et tema [[öölaud|öölaual]] olev jumalaemakujuke, samasugune nagu Martine'i oma, helendas õrnalt pimeduses. :"Mis nüüd teha?" küsis Cécile hirmunud häälel. "Kas kutsume ema?" :Ta jooksis palja jalu uksele: :"Ema," hüüdis ta, "tule vaatama!" :Proua Donzert laks nende juurde üles ja kõik kolm astusid pimedasse tuppa: Cécile'i öölaual [[helendus|helendas]] midagi. :"Mis tondimängu te siin mängite?" küsis proua Donzert. "Mis asja te värisete nagu rumalakesed, süüdake tuli." :Lambi valgel jumalaemakujukese helendus kustus ja ta võttis uuesti oma roosaka, õrnsinise värvitooni... :"Need on fosforestseerivad värvid," sõnas proua Donzert. "Mida kõike meie päevil välja ei mõelda! Aga ma pole iialgi näinud teietaolisi lollikesi. Ma lasen [[Ave Maria]]t mängida, heitke voodisse ja uinuge." :Ta kustutas tule ja sulges ukse: väike helendav laiguke laulis tasasel õrnal häälel ning Martine ja Cécile kuulasid, silmad kiindunud helendusse. :"Ma ei armasta jaaniussikesi lähedalt vaadata," ütles Martine. "Mulle meeldib vaadata nende rohekat helendust eemalt... Kuidas sulle meeldib sõna "fosforestseeriv"? ... Kas sa tead, mida see tähendab?" :"See ei tähenda midagi..." vastas Cécile, "nii on ka jaaniussikestega, aga ma ei tea, miks nad helendavad..." :"[[Fosforestsents|Fosforestseeriv]] [[jumalaema]]... fos-fo-res-tseeriv... fos-fo-res-tsee-riv..." * [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 31 ==Luule== <poem> [[Tuli]] [[tuhk|tuha]] allgi virge [[õhtu]]st saadik, — millal, millal [[tants]]ida saaks tõrvavaadil! Juba jaaniussid säravad kui [[täht|tähed]], tüdrukud neid seavad ehteks pähe. </poem> * [[Heljo Mänd]], "Jaaniõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 16 <poem> Kollane täiskuu karusamblas jaaniuss sosistab hai kuu </poem> * [[Ivar Ivask]], valikkogust "Elukogu" (1978), lk 184 [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Putukad]] qaw2wrz2dk5cuzs160a44gib3hq40pr 0 13168 135828 135152 2026-09-23T19:26:53Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135828 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Clementine_von_Rainer_Mondstimmung_über_Schloss_Freyenthurn.jpg|pisi|Clementine von Rainer (1824–1899), "Kuuvalgus Freyenthurni lossi kohal"]] [[Pilt:Clara_Montalba_Moonlight_in_Dordrecht_1889.jpg|pisi|Clara Montalba, "Dordrecht kuuvalgel" (1889)]] [[Pilt:Paul_Klee_-_Full_moon.jpg|pisi|Paul Klee, "Täiskuu" (1919)]] [[Pilt:%D7%99%D7%A8%D7%97_%D7%9E%D7%9C%D7%90_1_%D7%A9%D7%9E%D7%9F_%D7%A2%D7%9C_%D7%91%D7%93_100X90_cm_%D7%A6%D7%99%D7%9C%D7%95%D7%9D_%D7%90%D7%91%D7%99_%D7%A6%D7%99%D7%9C%D7%95%D7%9D_%D7%A8%D7%9F_%D7%90%D7%A8%D7%93%D7%94_2017.jpg|pisi|Ruth Orenbach, "Täiskuu" (2017)]] '''Täiskuu''' on [[kuu]], mis on nii täis kui vähegi annab, täitsa ümmargune kohe. ==Proosa== * Ainult täiskuu vaatab kahvatul palgel magamistoa [[aken|aknast]] sisse, nagu tahaks ta vaadata, kas koolipoisid oma tondilugudega juba lõpule on jõudnud. Vaata, tema seal üleval teaks alles jutustada, kui ta hakkaks! Mis ei ole tema omal pikal eal kõik näinud! [[Tont]]isid, [[kodukäija]]id ja sarvikuid on ta [[raba]] serval pidutsemas näinud, [[rõõm]]u ja [[kurbus]]e tunnismees on ta olnud. Tihti, [[pilv]]e tagant välja vaadates, on ta kohutavaid asju silmanud, mis tema kahvatu palge veel kahvatumaks muutsid. :Imeilusal [[lehekuu]] ööl sulasid kahe noore inimese [[hing]]ed lõpmatus [[armastus]]es ühte. Kui kuu mõninga aja pärast jälle sinna alla vaatas, kus nad seekord seisnud, oli noormees üksi ja valas [[pisar]]aid. Pisut kaugemal aga käis [[neiu]] ühe teise nooremehega ja vandus õndsal palgel jälle igavest armastust. * [[Oskar Luts]], "Kevade", 2006, lk 228 * Kuu tuleb meiega kaasa, suur, ümmargune, puhas. Unistel aasadel liigub midagi ähmast: paar-kolm musta [[kits]]e kesk karuvabarnaid? Keegi poeb vaikselt peitu, kui me mööda läheme... Üle piirdeaia kõrgub hiiglaslik [[mandlipuu]], lumine õitest ja kuust, lööb kokku peekreid valge pilvega ning pakub varju [[märts]]ikuu tähepiikidest läbitorgitud teele... ** [[Juan Ramón Jiménez]], "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk [[Asta Põldmäe]], Eesti Raamat, 1989, V, lk 23 * Iga kuu täiskuu ajal tulevad ümbruskonna budistid kloostri juurde kokku, et munkade ja preestritega, oma usuõpetajatega, pühi pidada. Kui Siddhartha Gautama rohkem kui kaks ja pool tuhat aastat tagasi ühel täiskuuööl iidse [[viigipuu]] all istus, valgustati teda ja temast sai [[Buddha]]. Sellest ajast peetakse täiskuuöid kõige, suurema "vaimse ärkamise" ajaks, mil õppevestlused on niisama vajalikud nagu [[meditatsioon]]. ** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 25 * Kuu oli täis ja rippus madalal nagu tiine [[kass]]i kõht. ** [[Miriam Toews]], "Kõik mu mured mannetud", tlk Triin Tael, Hea Lugu, 2021, lk 44 ==Luule== <poem> [[Oblikas|Oblikaõite]] raudroostepunast jäätmaad kubinal täis. Kes koorub tänasest täiskuumunast? Eks näis. </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Väikese linna kohvikumuusikat" III 1. - Rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 95 <poem> Kollane täiskuu karusamblas jaaniuss sosistab hai kuu </poem> * [[Ivar Ivask]], valikkogust "Elukogu" (1978), lk 184 <poem> kuid mind on kuulda ümber uue maja kus pole ühtki leebet leinakaske kus aasalt põrkub lepakaarte kaja kuusk torgib auke tõusva täiskuu vaske </poem> * [[Viiu Härm]], "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22 <poem> Täiskuu riided kõik võttis seljast ning käis mööda roosilist seina, kuni [[raamat]]ud lendu tõusid ja laest rippus rammusat heina. </poem> * [[Viivi Luik]], "*** Oli südatalv. Oli tuult ja lund". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev, 2011, lk 267 <poem> tunnete kuis [[õhk|õhus]] lõhnab odava magusa [[vein]]i järgi see tähendab et öösel on [[tähistaevas]] ja täiskuu </poem> * [[Jim Ollinovski]], "KYMME", lk 21, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009 <poem> kuulen kuidas [[tähed]] laulavad ja vasksel [[pasun]]al saadab neid täiskuu </poem> * [[Jim Ollinovski]], "*kõnnin nii kaugele", lk 33, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009 <poem> Hahasulgedes maa punane täiskuu Suur punane täitmatu Täiskuu ja suvine aeg Hõbehall udu Mahajäetud rohtunud aed Viltu vajunud tara Aiaaugus kirsspunane täiskuu </poem> * [[Krista Ojasaar]], "* Hahasulgedes maa" kogus "Hommikused unenäod" (2006), lk 7 <poem> ma ajan taga jõejääl veerevat täiskuud väsin ja kukun </poem> * [[Andres Ehin]], "* ma ajan taga" kogus "Udusulistaja" (2008), lk 85 <poem> Näe täiskuu räätsadega orupõhja tallab seltsiks talvepäikse kustuv lühter Kuid meie ärme pudeneme alla üks õhus hoidku teist ja teine ühte </poem> * [[Kristiina Ehin]], "Ma kukun jälle läbi uue päeva püünise" kogus "Aga armastusel on metsalinnu süda" (2018), lk 10 == Vaata ka == {{Vikipeedia}} * [[Kuuvalgus]] [[Kategooria:Astronoomia]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] e28hm2n802brkle3qopdq79p5qxqjhx 0 19089 135825 134870 2026-09-23T18:52:43Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135825 wikitext text/x-wiki [[Pilt:The_hammock_(1873),_by_Giovanni_Boldini.jpg|pisi|Giovanni Boldini, "Võrkkiik" (1873)]] [[Pilt:Tina_Kofler_Dame_in_der_Hängematte.jpg|pisi|Tina Kofler (1872-1935), "Daam võrkkiiges", ''s.d.'']] [[Pilt:Ruth_Sutherland_-_Girl_in_a_hammock.jpg|pisi|Ruth Sutherland, "Tüdruk võrkkiiges" (u 1910)]] ==Proosa== * Iga inimene, kes jutustab loo, teeb seda omamoodi, nagu [[meeldetuletus]]eks, et iga inimene näeb asju erinevalt. Mõned inimesed ütlevad, et tõelised asjad on olemas, teised ütlevad, et kõiksugu asju saab tõestada. Mina neid ei usu. Üks on kindel, et see kõik on keeruline, nagu [[sõlm]]i täis [[nöör]]. Kõik on olemas, kuid [[algus]]t on keeruline leida ja [[lõpp]]u ilmvõimatu määrata. Parim, mida inimene teha saab, on [[kassikangas]]t imetleda ja sinna võib-olla veelgi enam [[sõlm]]i põimida. [[Ajalugu]] peab olema võrkkiik, milles kiikuda, ja [[mäng]], mida mängida, nii nagu mängivad [[kass]]id. Küünista seda, näri seda, sea sõlmi ringi ja magamamineku ajaks on see ikka sõlmilisest nöörist pallike. ** [[Jeanette Winterson]], "Apelsinid pole ainsad viljad", tlk [[Kätlin Kaldmaa]], 2008, lk 117-118 * Me oleme siin [[kõrts]]inurgas pununud oma väikese läheduse [[pesa]], me toetame üksteist, me joodame üksteist, me poeme sellesse [[ühtekuuluvus]]se nagu emaüska ega kuulegi, et kell lööb juba üksteist ja kõrtsiemand hõikab: on aeg sulgeda! Alati on see Tema Ise, kes käsib meil liiga vara tagasi pöörduda külma maailma, kes annab laevakella. :Just siis, kui meil on nii hea olla nagu [[pühapäev]]a hommikul [[voodi]]s, nagu suvisel [[pärastlõuna]]l võrkkiiges. Aga me tõuseme ja väljume läbi kitsaste ja pimedate kõrtsi [[koridor]]ide rõskesse iiri [[öö|öhe]]. Kõrts seisab kõrgel merekaldal — me astume otse [[maailmaruum]]i. Meie all [[pimedus|pimedas]] mühab [[meri]] ja meie kohal virvendavad rahutud [[tähed]]. Ja nii me seal siis seisame, kinni hoides üksteisest ja laulusõnadest, mis alles kajavad meil kõrvus. * [[Astrid Ivask]], "Leiud", tlk [[Ita Saks]], [[LR]] 18/1996, lk 37-38 * Nüüd aga ei olnud Brital väiksemat sorti ämblike vastu midagi. Ta kükitas Annaga murul, kui äkki märkas, et võilille ja raudrohuvarre vahele oli kootud kena võrk ning seal kiikus rõõmsalt väike pruun ämblik. :"Vaata, Anna, tal on võrkkiik," ütles Brita. :Ämblik liigutas jalgu.<!--//--> :"Tal on kindlasti kuskil väikesed [[kudumisvardad]]," arvas Anna, "või [[heegelnõel]] nagu sinu emal." :"Ei paista," ütles Brita, "küllap need vardad on tal kodus lõngakorvikeses." (lk 57–58) * "Ämbliku kodu ongi tema võrk, ta lihtsalt kiigub seal ja sööb [[Kärbes|kärbseid]]," teadis Anna rääkida. :Brita vaatas ämblikku. Esiteks ei olnud võrgus mitte ühtegi kärbest. Küllap ämblik on väga näljane. Aga kes üldse kärbseid sööks! Küllap mõtles Anna selle kõik ise välja. * [[Pille Kannisto]], "Britaga juhtub", 2022, lk 58 * Ma ei tea, kas enam ongi olemas neid reisifirmade läikpaberile trükitud [[Reisikataloog|katalooge]] algava hooaja sihtkohtade loeteluga, ent kindlasti on olemas nende põnevad kodulehed ja sotsiaalmeediakanalid, kuhu postitatakse lademes imelises värvigammas pilte. Need teevad meiega sama mida [[Charles Dickens|Dickens]] tolle eespool mainitud aristokraadiga. Neil piltidel peab kindlasti olema sinisinine taevas või vesi (soovitatavalt mõlemad), kirgasrohelised [[palm]]id, puhkajatel tervisest pakatav pronksikarva ja särav nahk, käes mõni rubiinpunane või päikeseoranž [[kokteil]] (kõrrega, mis uuemal ajal pilliroost, puuviljasektoriga klaasiserval, <!--//-->kuidas teisiti!), hea, kui taamal oleks ka triibuline võrkkiik (selles lebamas alakaaluline, ent rinnakas alla kahekümneaastane kaunitar) või säravvalge jaht ootamas. Kiidukõnest sealjuures rääkimata. Mulle need lood meeldivad, sest neid sirvides on mul harukordne võimalus endaga temperamentselt tuumakat sisedialoogi pidada. ** [[Mae Lender]], "Minu Lõunamaa", 2022, lk 11-12 ==Luule== <poem> Mändide õõtsudes, võrkkiiges kiikudes, tiirleb maa. Südame võtab soojaks mõeldes teistele tähtedele, kus inimest polegi. Vaid aine lebab ja loob. </poem> * [[Ivar Ivask]], "* Mändide õõtsudes" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 73 <poem> Nende [[juuksed]] kuldsed, punased, mustad, tugevad, säravad, lainetavpehmed, õhkõrnad ja kuivad ümber mu pea põimuvad, ma ei näe neist läbi, pisut nagu [[Lämbumine|lämbun]]. Need olid minu [[sõbranna]]d. Leban juuste võrkkiiges, äralõigatud otsad [[krae]]vahelt salvavad. </poem> * [[Liepa Rūce]], "*Ma ei kohtu enam vanade sõbrannadega, aga...", tlk [[Contra]], rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 199 [[Kategooria:Mööbel]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] qpxinzm1u4j3wmwpza89f4z9b25q56w 0 19403 135820 103792 2026-09-23T15:24:34Z Pseudacorus 2604 135820 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Zinnias_(Te_Papa,_1936-0012-199).jpg|pisi|Dorothy Kate Richmond, "Tsinniad" (1921)]] '''Tsinnia''' (''Zinnia'') ehk '''pruudisõlg''' on erksavärvililiste õitega päikeselembene ja külmaõrn Ameerika taimeperekond korvõieliste sugukonnast. ==Proosa== * Jälgige kord, armas sõber, kaheksa- või kümnepäevast tsinniakimpu!... Te näete, et [[lill]]ed, mis värsketena väga eredates, joovastavates toonides säravad, on muutunud äärmiselt tagasihoidlikuks oma väsinud toonides, mis on nii õrnas [[kooskõla]]s. Sellest, mis oli üleeile [[oranž]], on tänaseks saanud naapoli [[kollane]], ülehomseks aga õhukese [[pronks]]iga rüütatud [[hall]]. :...Jälgige ka [[kroonleht|õielehe]] alumist poolt! Varjuküljel... on see värvivahetuse mäng, taevasseminek ja [[suremine]] veel vaimsem, veel lõhnavam, veel hämmastavam. Siin unelevad kadunud värvid, mida muidu lillemaailmas ei leia, kummalised metalsed, mineraalsed toonid... * [[Hermann Hesse]], "Tegevusetuse kunst", ''cit. via'' H. Hesse, "Võluri sõnad", tlk Liina Ootsing, 2000, lk 33 * Zinnia — mida hispaania keeles nimetatakse "salapäraseks roosiks", mis minu arvates on väga eksitav, sest lill lõhnab halvasti ja sarnaneb pigem karikakraga ja kaugeltki mitte roosiga vastas oma kuulsusele kui kuivusele ja kuumusele väga vastupidav lill. Olin külvanud kaks rida võrkaia äärde oleandri- ja sidrunipuu vahele, ei mäletagi, millal, ning sõitsin terveks suveks ära, ja sügisel, septembris, seisis seal kolm rida zinniaid, peaaegu meetrikõrgused, uhked ja sirged, helekollaste, valgete ja pruunikaspunaste tugevate õitega, "just nagu poleks midagi juhtunud", just nagu polekski olnud kaht tulikuuma suvekuud rohkem kui kolmekümnekraadise palavusega ja ülimalt juhusliku kastmisega. Nagu tahaksid nad öelda: siin me seisame — ja mis siis? :Ilmselt tekkis mul nende zinniatega tol septembrikuul mingi tundeline seos, kui ma neid siiani nii selgelt mäletan. Varred olid pisut karvased ja väga sirged. Värvid olid komponeeritud kollasest ja punasest. Kas mõjus mu tunnetele see, et nad tõepoolest olid üle elanud põua ja kuumuse, ja pealegi nii vapralt, või see pisuke salapära, et ma ei mäletanudki, millal ma nad õieti maha külvasin, mistõttu nende absoluutselt enesestmõistetav olemasolu jättis mulle nii sügava mulje. :Kas ma tõesti olin külvanud nii sirged read? Enamasti on minu lilleread märksa lainelisemad. Ja sellise täpse vahega taimede vahel? Kes nad õieti oli siia külvanud? Aga kuidas ka ei olnud, seisid need müstilised zinniad — mis mulle tegelikult üldse ei meeldi ja mida ma ei uskunud külvanud olevat — ja õitsesid hilissügiseni. Kui ma öösiti üles ärkasin, seisid nad täiesti enesestmõistetavalt akna all ja helendasid kuupaistel. * [[Lena Jackson]], "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, [[LR]] 24-25 2003, lk 98 ==Luule== <poem> Pruudisõled sädelevad aia rohelisel rüül. Pea põleb lesesõlgi ja aed on lumetuhk. </poem> * [[Ivar Ivask]], "* Pruudisõled sädelevad" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 38 [[Kategooria:Taimed]] qtj2eyhyygu25y6jknxqm2dp47v9me7 0 19586 135817 115816 2026-09-23T15:14:53Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135817 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Ogata_Korin_-_RED_AND_WHITE_PLUM_BLOSSOMS_(National_Treasure)_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Ogata Kōrin (1658–1716), "Punased ja valged ploomiõied", ''s.d.'']] [[Pilt:Dupuis_Pierre_Nature_Morte.jpg|pisi|Pierre Dupuis, "Vaikelu ploomiokstega" (1663)]] [[Pilt:Claude_Monet_Prunieurs_en_fleurs_1879.jpg|pisi|Claude Monet, "Ploomipuu õites" (1879)]] [[Pilt:Camille_Pissarro_-_Flowering_Plum_Tree,_Eragny.JPG|pisi|Camille Pissarro, "Õitsev ploomipuu, Eragny" (1894)]] Harilik '''ploomipuu''' (''Prunus domestica'') on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv viljapuu, mis hea õnne korral kannab ploome. ==Proosa== * Õitsevate [[puu]]de hulgas on kõige kaunimad ploomid, olgu nad siis hele- või tumepunased. Kirsiõite puhul võiksid [[kroonlehed]] olla suured, [[lehed]] tumedad ja [[oks]]ad peenikesed. Sinivihma [[õied]] on erakordsed siis, kui nad ripuvad pikkade kobaratena ning on tume[[lilla]]t värvi. ** [[Sei Shōnagon]], "Padjamärkmed", 34, tlk Alari Allik. Vikerkaar, november 2018 * Tüdruk sirutas käe ja murdis metsiku ploomi oksa, mis kaariku külge kraapas. :"Kas pole ilus? Mida see teepervelt alla kummarduv, puha [[valge]] ja pitsiline puu teile meelde tuletas?" küsis ta. :"Seda et, ma'i tea," vastas Matthew. :"Noh, [[pruut]]i muidugi — üleni valges pruuti ilusa õrna [[loor]]iga. Ma pole iial ühtegi pruuti näinud, aga ma võin ette kujutada, mismoodi ta välja näeb. Mina küll ei usu, et minust endast ükskord pruut saab. Ma olen nii inetu, et minuga ei taha keegi abielluda - kui just mõni [[mis­jonär]]. Ega misjonärid pole vist eriti valivad. Aga ma tõesti loodan, et ühel päeval saan endale valge [[kleit|kleidi]]. See on mu maise [[õndsus]]e kõrgeim [[ideaal]]. Mulle tohutult meeldivad ilusad rõivad. Ja nii kaua kui ma mäletan, pole mul eluski olnud ühtegi kaunist kleiti — aga seda enam on põhjust oodata ja loota, eks ju?" * [[Lucy Maud Montgomery]], "Roheliste Viilkatuste Anne", tlk Piret Ruustal, 2001, lk 24 * Olin juba lugenud ploomipuudest: kuidas [[Mao Zedong|Mao]] noore mehena võrdles [[Peking]]i parkides härmatanud [[paju]]sid õitsvate ploomipuudega, ja paljusid teisi luuletusi, kus ploomipuud õitsevad, juba kaks-kolm tuhat aastat tagasi, [[sild]]ade ja [[maantee]]de ääres, sümboliseerides ikka ja alati tagasipöörduvat [[elujõud]]u, uuenemist. :1920. aastatel käis Mao Pekingis ringi; kõht tühi ja [[tasku]]d täis [[Bakunin]]i teoseid, patseeris ta paleeaedades ja tehisjärvede kallastel. "Vana [[palee]] aedades nägin ploomipuu valgeid õisi, kui Põhjapoolne Järv oli veel jääkaane all. Ja ma nägin järve kohal rippuvaid härmas pajusid ja mulle meenus Tangi dünastia aegse poeedi Chen Ziangi pilt samast vaatest. Ta ütles talviste puude kohta Põhjapoolse Järve ääres, mis olid täis [[teemant]]idena sädelevaid jääkristalle ja lund, et need sarnanevad kümne tuhande õitsva virsikupuuga." * [[Lena Jackson]], "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 85-86 * Tavaliselt magas Harry tema kõrval sügavat und, kuid nüüd hakkas Harry temaga pimedas rääkima. Tema häälekõla ühtis selle paiga helidega ning kandis ta sinna tagasi, äratas kõik taas tema mälus. Harry hääl oli tume nagu [[ploom]] ning [[pimedus]] toas oli ploomipuu [[vari]]. Harry rääkis temaga uuesti ning Gwen tundis, otsekui oleks see hääl teda [[embus|emmanud]] ning selle kauge paiga tiiva alla viinud. ** [[Elizabeth Hay]], "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 284 * Ma nägin ka valvureid tänavatel edasi-tagasi kõndimas. Noored kollakasvalgete hammastega mehed valvasid suurte hoonete juures, väljakutel, kaupluste ees, peatustes, võssakasvanud pargis, üliõpilaste ühiselamute lähedal, veinikeldrites, jaamahoone juures. Nende ülikonnad ei sobinud nendele, need kas lotendasid või olid liiga kitsad. Nad teadsid igas piirkonnas, mida nad valvasid, kus ploomipuud kasvavad. Nad käisid ka kõrvalistel teedel, et ploomipuudest mööduda. Oksad rippusid raskelt alla. Valvurid korjasid rohelisi ploome ja toppisid taskud täis. Nad korjasid kiiresti ja täitsid nendega pintsakutaskud. Nad tahtsid ainult ühe korra korjata ja kaua süüa. Kui pintsakutaskud täis olid, eemaldusid nad kiiresti nendest puudest. Sest ploomiõgija oli sõimusõna. Ainult tõusikuid, enda mahasalgajaid, mitte millestki esile roomanud südametunnistuseta tüüpe ja üle laipade minevaid tegelasi nimetati niimoodi. Ka diktaatorit nimetati ploomiõgijaks. ** [[Herta Müller]], "Südameloom", tlk Vilma Jürisalu, 2010, lk 40-41 * Ploomikivike tudub viljalihas nagu hällis. Kivikest ei tohi ära süüa! See on mürgine. Selle sees on [[sinihape]], see võib inimese hetkega kutuks teha. Kui puruks hammustada. Kui mitte, siis pole midagi, saad kõhuvalu, aga kivi tuleb välja. Või veelgi hullem, kõhus võib kivist uus puu kasvama minna. Tuleb ette. Siis on inimesega jälle kutu, sest sirguv puu lõhub inimese pooleks. :Ploomikividega tuleb inimestel samuti tähelepanelik olla. Neid tuleb austada. Ploomipuu on kõik hästi välja mõelnud, kõike ette näinud. :Ploomipuu on tark. Sööge, inimesed, mu ploomikeste viljaliha, sööge niipalju kui kulub, egas mul kahju pole. Aga kivi jätke rahule! Selle sees on mu lapsuke, tulevane ploomipuuke. Katsuge vaid mu lapsukest ära süüa, siis hoidke küll piip ja prillid! Vaat siis alles saate mu käest! Annate ropsuga otsad, ei jää teist tuhka ega tolmugi järgi! :Laura on ploomipuuga kõiges nõus. Ta viskab kivi nii kaugele kui vähegi jaksab, et ploomilapsukesel oleks küllaga ruumi. * [[Māra Zālīte]], "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015, lk 95 ==Draama== <poem> SUFFOLK: Miks lonkad sa? SIMPCOX: Puu otsast kukkusin. NAINE: Jah, ploomipuult! GLOUCESTER: Kui kaua olid pime? SIMPCOX: Oh, sünnist saadik! GLOUCESTER: Noo, ja ronid puudel? SIMPCOX: Üksainus kord, kui olin alles noor. NAINE: Jah, ning see lõbu läks tal kalliks maksma. GLOUCESTER: Küll olid aga ploomidele maias, kui nõnda riskisid! SIMPCOX: Ah, kallis isand, mu naine himustas noid musti ploome ja sundis ronima, kas murra kael ... </poem> * [[William Shakespeare]], "Kuningas Henry Kuues", II osa, II vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 299 * POLONIUS: Ma mõtlen, mida te loete, prints. :HAMLET (''astub talle ligi, sundides Poloniuse taanduma''): Laimujutte, mu isand. Sest see satiiriline võllaroog siin ütleb, et vanadel meestel olevat hall habe, nende nägu olevat kortsus, silmad tilkuvat paksu rähma ja ploomipuu vaiku ning neil olevat ohtrasti puudu mõistusest ja ülilõdvad kintsud. * [[William Shakespeare]], "Hamlet", II vaatus, 2. stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1176 ==Luule== <poem> Pikerikümmargused sugisoo peeglikesed, tumesinised ümbrised, kus peidus päikene, imelised sügislinnu mu- nad: nõnda näisid su viljad, ploomipuu. Alati oli tore- dalt kurb maitstes su esimesi küpsi vilju. Teadsin siis, et pea võrutatakse suveväravaid, koerte ulvamine kõlab aina selgemini öövaikusse, silmapiirile ilmub taas sajune linn. Salved olid täis ning pirnidki maas, kui kuulsin unes su vilju kuksatamas rohtu. </poem> * [[Ivar Ivask]], "Ploomipuu" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 24 <poem> see aed on kui Rooma pühaku mosaiik siin on vihma klaver ploomipuuoksad köidavad end taeva külge taevas mis ei suuda puudutada isegi mitte linde ehkki linnu rind on taevast tulvil </poem> * [[Triin Paja]], "Õitseme" kogus "Nõges" (2018), lk 37 [[Kategooria:Puud]] av81nbtusjpv6jjfqpz4etz87q5i6et 135834 135817 2026-09-23T22:26:35Z Sakari-Simppa 5716 Link 135834 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Ogata_Korin_-_RED_AND_WHITE_PLUM_BLOSSOMS_(National_Treasure)_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Ogata Kōrin (1658–1716), "Punased ja valged ploomiõied", ''s.d.'']] [[Pilt:Dupuis_Pierre_Nature_Morte.jpg|pisi|Pierre Dupuis, "Vaikelu ploomiokstega" (1663)]] [[Pilt:Claude_Monet_Prunieurs_en_fleurs_1879.jpg|pisi|Claude Monet, "Ploomipuu õites" (1879)]] [[Pilt:Camille_Pissarro_-_Flowering_Plum_Tree,_Eragny.JPG|pisi|Camille Pissarro, "Õitsev ploomipuu, Eragny" (1894)]] Harilik '''ploomipuu''' (''Prunus domestica'') on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv viljapuu, mis hea õnne korral kannab ploome. ==Proosa== * Õitsevate [[puu]]de hulgas on kõige kaunimad ploomid, olgu nad siis hele- või tumepunased. Kirsiõite puhul võiksid [[kroonlehed]] olla suured, [[lehed]] tumedad ja [[oks]]ad peenikesed. Sinivihma [[õied]] on erakordsed siis, kui nad ripuvad pikkade kobaratena ning on tume[[lilla]]t värvi. ** [[Sei Shōnagon]], "Padjamärkmed", 34, tlk Alari Allik. Vikerkaar, november 2018 * Tüdruk sirutas käe ja murdis metsiku ploomi oksa, mis kaariku külge kraapas. :"Kas pole ilus? Mida see teepervelt alla kummarduv, puha [[valge]] ja pitsiline puu teile meelde tuletas?" küsis ta. :"Seda et, ma'i tea," vastas Matthew. :"Noh, [[pruut]]i muidugi — üleni valges pruuti ilusa õrna [[loor]]iga. Ma pole iial ühtegi pruuti näinud, aga ma võin ette kujutada, mismoodi ta välja näeb. Mina küll ei usu, et minust endast ükskord pruut saab. Ma olen nii inetu, et minuga ei taha keegi abielluda - kui just mõni [[mis­jonär]]. Ega misjonärid pole vist eriti valivad. Aga ma tõesti loodan, et ühel päeval saan endale valge [[kleit|kleidi]]. See on mu maise [[õndsus]]e kõrgeim [[ideaal]]. Mulle tohutult meeldivad ilusad rõivad. Ja nii kaua kui ma mäletan, pole mul eluski olnud ühtegi kaunist kleiti — aga seda enam on põhjust oodata ja loota, eks ju?" * [[Lucy Maud Montgomery]], "Roheliste Viilkatuste Anne", tlk Piret Ruustal, 2001, lk 24 * Olin juba lugenud ploomipuudest: kuidas [[Mao Zedong|Mao]] noore mehena võrdles [[Peking]]i parkides härmatanud [[paju]]sid õitsvate ploomipuudega, ja paljusid teisi luuletusi, kus ploomipuud õitsevad, juba kaks-kolm tuhat aastat tagasi, [[sild]]ade ja [[maantee]]de ääres, sümboliseerides ikka ja alati tagasipöörduvat [[elujõud]]u, uuenemist. :1920. aastatel käis Mao Pekingis ringi; kõht tühi ja [[tasku]]d täis [[Bakunin]]i teoseid, patseeris ta paleeaedades ja tehisjärvede kallastel. "Vana [[palee]] aedades nägin ploomipuu valgeid õisi, kui Põhjapoolne Järv oli veel jääkaane all. Ja ma nägin järve kohal rippuvaid härmas pajusid ja mulle meenus Tangi dünastia aegse poeedi Chen Ziangi pilt samast vaatest. Ta ütles talviste puude kohta Põhjapoolse Järve ääres, mis olid täis [[teemant]]idena sädelevaid jääkristalle ja lund, et need sarnanevad kümne tuhande õitsva virsikupuuga." * [[Lena Jackson]], "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 85-86 * Tavaliselt magas Harry tema kõrval sügavat und, kuid nüüd hakkas Harry temaga pimedas rääkima. Tema häälekõla ühtis selle paiga helidega ning kandis ta sinna tagasi, äratas kõik taas tema mälus. Harry hääl oli tume nagu [[ploom]] ning [[pimedus]] toas oli ploomipuu [[vari]]. Harry rääkis temaga uuesti ning Gwen tundis, otsekui oleks see hääl teda [[embus|emmanud]] ning selle kauge paiga tiiva alla viinud. ** [[Elizabeth Hay]], "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 284 * Ma nägin ka valvureid tänavatel edasi-tagasi kõndimas. Noored kollakasvalgete hammastega mehed valvasid suurte hoonete juures, väljakutel, kaupluste ees, peatustes, võssakasvanud pargis, üliõpilaste ühiselamute lähedal, veinikeldrites, jaamahoone juures. Nende ülikonnad ei sobinud nendele, need kas lotendasid või olid liiga kitsad. Nad teadsid igas piirkonnas, mida nad valvasid, kus ploomipuud kasvavad. Nad käisid ka kõrvalistel teedel, et ploomipuudest mööduda. Oksad rippusid raskelt alla. Valvurid korjasid rohelisi ploome ja toppisid taskud täis. Nad korjasid kiiresti ja täitsid nendega pintsakutaskud. Nad tahtsid ainult ühe korra korjata ja kaua süüa. Kui pintsakutaskud täis olid, eemaldusid nad kiiresti nendest puudest. Sest ploomiõgija oli sõimusõna. Ainult tõusikuid, enda mahasalgajaid, mitte millestki esile roomanud südametunnistuseta tüüpe ja üle laipade minevaid tegelasi nimetati niimoodi. Ka diktaatorit nimetati ploomiõgijaks. ** [[Herta Müller]], "Südameloom", tlk Vilma Jürisalu, 2010, lk 40-41 * Ploomikivike tudub viljalihas nagu hällis. Kivikest ei tohi ära süüa! See on mürgine. Selle sees on [[sinihape]], see võib inimese hetkega kutuks teha. Kui puruks hammustada. Kui mitte, siis pole midagi, saad kõhuvalu, aga kivi tuleb välja. Või veelgi hullem, kõhus võib kivist uus puu kasvama minna. Tuleb ette. Siis on inimesega jälle kutu, sest sirguv puu lõhub inimese pooleks. :Ploomikividega tuleb inimestel samuti tähelepanelik olla. Neid tuleb austada. Ploomipuu on kõik hästi välja mõelnud, kõike ette näinud. :Ploomipuu on tark. Sööge, inimesed, mu ploomikeste viljaliha, sööge niipalju kui kulub, egas mul kahju pole. Aga kivi jätke rahule! Selle sees on mu lapsuke, tulevane ploomipuuke. Katsuge vaid mu lapsukest ära süüa, siis hoidke küll piip ja prillid! Vaat siis alles saate mu käest! Annate ropsuga otsad, ei jää teist tuhka ega tolmugi järgi! :Laura on ploomipuuga kõiges nõus. Ta viskab kivi nii kaugele kui vähegi jaksab, et ploomilapsukesel oleks küllaga ruumi. * [[Māra Zālīte]], "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015, lk 95 ==Draama== <poem> SUFFOLK: Miks lonkad sa? SIMPCOX: Puu otsast kukkusin. NAINE: Jah, ploomipuult! GLOUCESTER: Kui kaua olid pime? SIMPCOX: Oh, sünnist saadik! GLOUCESTER: Noo, ja ronid puudel? SIMPCOX: Üksainus kord, kui olin alles noor. NAINE: Jah, ning see lõbu läks tal kalliks maksma. GLOUCESTER: Küll olid aga ploomidele maias, kui nõnda riskisid! SIMPCOX: Ah, kallis isand, mu naine himustas noid musti ploome ja sundis ronima, kas murra kael ... </poem> * [[William Shakespeare]], "Kuningas Henry Kuues", II osa, II vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 299 * POLONIUS: Ma mõtlen, mida te loete, prints. :HAMLET (''astub talle ligi, sundides Poloniuse taanduma''): Laimujutte, mu isand. Sest see satiiriline võllaroog siin ütleb, et vanadel meestel olevat hall habe, nende nägu olevat kortsus, silmad tilkuvat paksu rähma ja ploomipuu vaiku ning neil olevat ohtrasti puudu mõistusest ja ülilõdvad kintsud. * [[William Shakespeare]], "Hamlet", II vaatus, 2. stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1176 ==Luule== <poem> Pikerikümmargused sugisoo peeglikesed, tumesinised ümbrised, kus peidus päikene, imelised sügislinnu mu- nad: nõnda näisid su viljad, ploomipuu. Alati oli tore- dalt kurb maitstes su esimesi küpsi vilju. Teadsin siis, et pea võrutatakse suveväravaid, koerte ulvamine kõlab aina selgemini öövaikusse, silmapiirile ilmub taas sajune linn. Salved olid täis ning pirnidki maas, kui kuulsin unes su vilju kuksatamas rohtu. </poem> * [[Ivar Ivask]], "Ploomipuu" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 24 <poem> see aed on kui Rooma pühaku mosaiik siin on vihma klaver ploomipuuoksad köidavad end taeva külge taevas mis ei suuda puudutada isegi mitte linde ehkki linnu rind on taevast tulvil </poem> * [[Triin Paja]], "Õitseme" kogus "Nõges" (2018), lk 37 {{Vikipeedia|Harilik ploomipuu}} [[Kategooria:Puud]] 1zr54yx2m6gc3ys31jpaybbucfvehqe 4 26002 135831 2026-09-23T19:46:30Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '<poem> Vihmajärgne [[värskus]] hoiab mind ärkvel. [[Ärkamine|Ärkan]] maailmale ja [[kirjutamine|kirju- tan]] päeva sisse: olla ise, olla [[üksindus|üksinda]], vestelda [[vesi|veega]]. Hõõruda erkrohelisi männinõelu [[sõrm]]ede vahel. Olla [[paat]]. Veel parem sukelduda [[kala]]na süga- vusse, saata õhulisi tervisi [[pilv]]ile. Ei mina ega [[maailm]] mahu [[sõna]]de [[sõel]]a. </poem> * [[Ivar Ivask]], "* Ma valin sel...' 135831 wikitext text/x-wiki <poem> Vihmajärgne [[värskus]] hoiab mind ärkvel. [[Ärkamine|Ärkan]] maailmale ja [[kirjutamine|kirju- tan]] päeva sisse: olla ise, olla [[üksindus|üksinda]], vestelda [[vesi|veega]]. Hõõruda erkrohelisi männinõelu [[sõrm]]ede vahel. Olla [[paat]]. Veel parem sukelduda [[kala]]na süga- vusse, saata õhulisi tervisi [[pilv]]ile. Ei mina ega [[maailm]] mahu [[sõna]]de [[sõel]]a. </poem> * [[Ivar Ivask]], "* Ma valin selle maailma, sest ta valis mind" valikkogus "Elukogu" (1978), lk 62 8dpovaex9yj9crjhiov9fvx4nt7nutz 4 26003 135832 2026-09-23T20:51:27Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '* Kuigi olen [[eesti keel]]de tõlkinud ka [[ilukirjandus]]t ja teaduskirjandust, mitte üksi religioosseid ja filosoofilisi tekste, siis professionaalseks [[tõlkija]]ks ma ennast ei pea. Seda kahel põhjusel. Esiteks pole tõlkimisest võimalik ära elada ja teiseks olen ma teinud seda peamiselt huvist asja vastu: et näha, kuidas mõni [[tekst]] eesti keeles välja näeb ja kas seda teksti on võimalik tõlkida. ** [[Kalle Kasemaa]], intervjuu: Teet Korsten, [https://leh...' 135832 wikitext text/x-wiki * Kuigi olen [[eesti keel]]de tõlkinud ka [[ilukirjandus]]t ja teaduskirjandust, mitte üksi religioosseid ja filosoofilisi tekste, siis professionaalseks [[tõlkija]]ks ma ennast ei pea. Seda kahel põhjusel. Esiteks pole tõlkimisest võimalik ära elada ja teiseks olen ma teinud seda peamiselt huvist asja vastu: et näha, kuidas mõni [[tekst]] eesti keeles välja näeb ja kas seda teksti on võimalik tõlkida. ** [[Kalle Kasemaa]], intervjuu: Teet Korsten, [https://leht.postimees.ee/7103835/kalle-kasemaa-varem-oli-kirikus-vaimset-vabadust-rohkem Kalle Kasemaa: varem oli kirikus vaimset vabadust rohkem"], Postimees, 6. november 2020 s21by8h8h6mxp7oa6fb52grg5qmyszf