Autor

<mediawiki xmlns="http://www.mediawiki.org/xml/export-0.11/" xmlns:xsi="http://www.w3.org/2001/XMLSchema-instance" xsi:schemaLocation="http://www.mediawiki.org/xml/export-0.11/ http://www.mediawiki.org/xml/export-0.11.xsd" version="0.11" xml:lang="et">
  <siteinfo>
    <sitename>Vikitsitaadid</sitename>
    <dbname>etwikiquote</dbname>
    <base>https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht</base>
    <generator>MediaWiki 1.47.0-wmf.21</generator>
    <case>first-letter</case>
    <namespaces>
      <namespace key="-2" case="first-letter">Meedia</namespace>
      <namespace key="-1" case="first-letter">Eri</namespace>
      <namespace key="0" case="first-letter" />
      <namespace key="1" case="first-letter">Arutelu</namespace>
      <namespace key="2" case="first-letter">Kasutaja</namespace>
      <namespace key="3" case="first-letter">Kasutaja arutelu</namespace>
      <namespace key="4" case="first-letter">Vikitsitaadid</namespace>
      <namespace key="5" case="first-letter">Vikitsitaatide arutelu</namespace>
      <namespace key="6" case="first-letter">Fail</namespace>
      <namespace key="7" case="first-letter">Faili arutelu</namespace>
      <namespace key="8" case="first-letter">MediaWiki</namespace>
      <namespace key="9" case="first-letter">MediaWiki arutelu</namespace>
      <namespace key="10" case="first-letter">Mall</namespace>
      <namespace key="11" case="first-letter">Malli arutelu</namespace>
      <namespace key="12" case="first-letter">Juhend</namespace>
      <namespace key="13" case="first-letter">Juhendi arutelu</namespace>
      <namespace key="14" case="first-letter">Kategooria</namespace>
      <namespace key="15" case="first-letter">Kategooria arutelu</namespace>
      <namespace key="710" case="first-letter">TimedText</namespace>
      <namespace key="711" case="first-letter">TimedText talk</namespace>
      <namespace key="828" case="first-letter">Moodul</namespace>
      <namespace key="829" case="first-letter">Mooduli arutelu</namespace>
      <namespace key="1728" case="first-letter">Üritus</namespace>
      <namespace key="1729" case="first-letter">Ürituse arutelu</namespace>
    </namespaces>
  </siteinfo>
  <page>
    <title>Autor</title>
    <ns>0</ns>
    <id>6360</id>
    <revision>
      <id>135846</id>
      <parentid>48480</parentid>
      <timestamp>2026-09-27T12:34:33Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <origin>135846</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="10405" sha1="ar886ebeznoe1i77w2136s2xbcb7hf8" xml:space="preserve">
==Proosa==

* Autorid, kellelt [[vargus|varastatakse]], ei peaks selle üle kurtma, vaid hoopis rõõmustama. Seal kandis, kus metsa- ja jahiseaduste vastu ei eksita, ei ole [[mets]]al mingit [[väärtus]]t. 
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], &quot;Aforism on pika mõtteahela viimane lüli&quot;, tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 30/2007, lk 15

* Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri [[kultuur]]idest ja on üksteisega [[dialoog]]is, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik [[tsitaat|tsitaadid]], millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma [[minevik]]u, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need [[jäljed]], millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi [[humanism]]i nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline [[kriitika]] pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole kirjanduses teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik [[ühiskond]] üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele [[tulevik]]u tagasi andmiseks tuleb kukutada tema [[müüt]]: lugeja sünd|sünni]] hinnaks on Autori [[surm]].
** [[Roland Barthes]], &quot;Autori surm&quot; (1968). Tõlkinud [[Marek Tamm]]. Rmt: R. Barthes, &quot;Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid&quot;. Varrak 2002, lk 125

* [[Tõde]] on aga üsna vastupidine: autor ei ole töid täitev lõppematu [[tähendus]]te allikas; autor ei eelne oma töödele, ta on kindel funktsionaalne põhimõte, mille abil takistada ilukirjanduse vaba ringlemist, vaba manipuleerimist, vaba kompositsiooni, dekompositsiooni ja rekompositsiooni. Tegelikult, oleme harjunud esitama autorit kui [[geenius]]t, kui igavest loomise voogu sellepärast, et tegelikkuses paneme ta funktsioneerima täpselt vastupidisel moel. Võib öelda, et autor on ideoloogiline produkt, kuna me esitame ta vastandina tema tegelikule ajaloolisele funktsioonile. (Kui ajalooliselt kindlaksmääratud funktsioon esitatakse kelleski, kes selle ümber pöörab, tekib ideoloogiline produkt.) Autor on seega ideoloogiline kuju, mis tähistab viisi, kuidas me kardame tähenduse vohamist.
** [[Michel Foucault]], &quot;Mis on autor?&quot; - New Yorgi Buffalo ülikoolis 1970. aastal peetud ettekanne. Tõlkinud Kairika Kärsna.

* ...see tekst, mis praegu voolab mu käte alt, kuulub intellektuaalse omandi, honorari ja nime poolest mulle, aga -- ja üldsegi mitte Barthes'ist puht teoreetiliselt lähtudes, vaid tunde järgi - ei ole minu oma. Kui mul üldse midagi õnnestub, siis ehk ainult integreerida midagi üheks ühikuks, mida saab pealkirjastada, antud juhul siis &quot;Kopeerijad koos, 3996 tähemärki&quot;.
** [[Mati Unt]], ''cit. via'': [[Ants Juske]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/08.05.98/Kunst/kunst1-1.html &quot;Surnud Autor ja tema õigused&quot;], Sirp, 8. mai 1998

* Muidugi on siin tegemist kunstniku ja kriitiku igivana huvide vastandumisega: iga looja tahab olla originaalne. Vaadatagu, kui ebameeldiv on kunstnikule ajakirjanike tüüp-küsimus: &quot;Kes või mis on teid teie loomingus kõige enam mõjutanud?&quot; Kriitik ja teoreetik aga huvituvadki rohkem sellest, millisesse diakroonilisse või sünkroonilisse konteksti kunstnik asetub. 
:Seda enam tuleb viimaste küsimustega tegelda pärast romantilise Autori surma. See demiurg suri koos avangardi lõpuga, kuna ta ei suutnud enam luua midagi uut. &quot;Looma&quot; aga tähendabki millegi originaalse tekitamist. Selle asemel, et Mati Undi kombel seda endale teadvustada, minna avalikult üle kompilatsioonidele, tsitaatidele, kopeerimistele, pastiššidele, hoitakse kramplikult kinni &quot;puhta kunsti&quot; laguneva kindlusetorni viimasest rinnatisekivist. Tulemuseks on iseenda järjest haledam kopeerimine, halvemal juhul tige moraalitsemine ja nn. &quot;professionaalse kunsti&quot; kaitsmine kõikvõimalike templirüüstajate eest.
* Viimase paugu on Autorile pannud uus meedia ja &quot;kunsti mehaanilise reprodutseerimise&quot; ajastu (Walter Benjamin). Juba Andy Warhol sai aru, et parem on ise end kuulutada tirañeerimismasinaks, enne, kui seda teevad sinuga teised.
* Autor kaitseb &quot;professionaalsust&quot;, viidates spetsiifilistele oskustele &quot;puhta kunsti&quot; ainesega ümberkäimisel. Rosalind Krauss aga viitab Washingtonis National Gallerys toimunud [[Rodin]]i kõigi aegade suurimale näitusele, kus oli teostatud tema hiigelkavand &quot;Põrguväravad&quot;. Rodin pärandas kõik oma loominguga seotud õigused Prantsuse riigile. &quot;Põrguväravad&quot; jäid 1918. aastal surnud skulptori ateljeesse sadade laialipillatud kipskavanditena, millest näituse korraldajad tegid pronksivalu ning ehitasid väravad üles oma suva järgi. Kes on autor? Tartu muuseum leidis üles Vabbe puulõikeklotsid ning tegi nendest tõmmised. Raivo Kelomehe ja Jaan Maliniga teostasime pärast Ilmar Malini surma jooniste põhjal tema installatsiooni &quot;Organon&quot;. Rotermanni soolalaos on väljas sajandialguse klaasnegatiividest praegu tehtud suurendused. Maailmas on pärast arhitekti surma projekti järgi valmis ehitatud terveid maju. Kes ja kus on autor?
* Tegelikult polnud Autorit ka kunstniku eluajal, kuid posthuumne teksti koestiku elustumine on siin otsekui &quot;füüsiline metafoor&quot; Autori surmale. Ja lõpuks läheb see koestik omakorda rändama tsitaatide ja pastiššidena teistesse tekstidesse. 
:Autoril on tõsi küll veel mingid &quot;õigused&quot;, mida kaitseb vastav organisatsioon. Viimane tundub mingi anakronistliku laibaõgimisena. Kujutage ette: Autor on surnud, &quot;ta ei edasta enam omaenda kannatusi, huumorit, tundeid ja muljeid, vaid pigem seda tohutut sõnastikku, millest ta haarab möödaminnes midagi vajalikku&quot; (Barthes) - ja siis on sel kopeerijate liidu (Unt) liikmel füüsilise surma järgselt veel mingid Autoriõigused tervelt viiekümneks aastaks!
** [[Ants Juske]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/08.05.98/Kunst/kunst1-1.html &quot;Surnud Autor ja tema õigused&quot;], Sirp, 8. mai 1998

* Tõtt öeldes tunneb Autor pea alati pisukest kohmetust sõnade &quot;looja&quot;, &quot;kunstnik&quot;, ammugi siis &quot;prohvet&quot; (ettekuulutaja) ees. Puhta lehena samastuks ta koos teiste omataolistega pigem erinevatel sagedustel ja lainepikkustel tundlevate vastuvõtjate metafooriks, mis eri paigus ja olu kordades paiknedes laotusest pingsalt Inimesse puutuvat peilida püüab.
* Autor on elanud teadmises, et uus ja algupärane pole sünonüümid, sest tema romantilise (igatsuslik tundelise, uljalt kangelasmeelse) loomuse ainus õigustus on olla originaalne (algne, ürgne). Et vahendada ajastu ideaale (algkuju, põhikuju). Aga uus? Olla põhimõtteliselt uut tüüpi kaunishing või karjerist või variser; kuningas, kerjus või dissident? Ei, ei... Ses pole küll midagi uut siin päikese all.
* Aga Autor ei taipa seejuures ikkagi, miks tema surema peaks. Nimi ja autorsus pole ju midagi nii erilist ja ihaldusväärset. Kuid ühel imekaunil päikeselisel kevadpäeval tunneb ta lehte lugedes äkitselt üht sõnumit tuppa kanduvat. Milleks osutub ootamatu kopeerijate ning reprodutseerijate liidu esiliikmeks asumise mõte. Autor haarab sellestki väljakutsest kinni temale omaselt tagasihoidlik-kirglikul moel, lootes niiviisi lustides lõpuks ometi lähemale jõuda tema surmamõistmise lätetele. Aga isegi Barthes'i asjaomase nendingu tagamaades ilmneb peagi liigne annus mitmetimõistmise võimalusi. Mida Autoril oligi tarvis enesele tõestada. Et edaspidigi lihtsalt olla, tunda ning tegutseda. Ja anda kõigile võimalus sellest osa saada. Et elada kuniks antud. 
* Korraga elustuvad Autorid neile omases iginooruses. Nad edastavad omaenda kannatusi, [[meeleolu]], tundeid ja muljeid ning seda tohutut sõnastikku, millest haaran möödaminnes midagi vajalikku.
** [[Ly Lestberg]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/15.05.98/Kunst/kunst1-5.html &quot;Kunagi sureva Autori mõte&quot;]. Sirp 15.05.1998, lk 9


* ...kuigi me autorifunktsiooni [[tekst]]ist kunagi täielikult lahutada ei saa, tuleb meil teineteisest eristada autori kuvandit [[meedia]]s ja [[autobiograafia|autobiograafilisi]] elemente tema tekstis. Autor võib meedias silma paista ka siis, kui tema tekst on täiesti impersonaalne, ja tema isik võib varju jääda hoolimata isikliku [[kogemus]]e tulvast tema tekstides. Lühidalt, impersonaalsus ja immuniteet pole üks ja seesama, ja kumbki neist pole [[luule]] määrav tingimus.
** [[Hasso Krull]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/491 &quot;Teil pole õigust olevikku ära põlata&quot;], Vikerkaar 12/2013

* Igast oma [[sõna]]st kiivalt kinni hoidval autoril oleks mõtet [[teater|teatrist]] kui kollektiivse loomingu kojast ilmselt kauge kaarega mööda käia, või siis aegsasti paks [[nahk]] kasvatada.
** [[Kai Aareleid]], [https://kultuur.err.ee/870501/kai-aareleid-kui-tolkijat-tolgitakse &quot;Kui tõlkijat tõlgitakse&quot;]. ERR 20. oktoober 2018


* Mis puutub [[luule]]sse autori [[vanus]] või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. [---] Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.
** [[Marin Laak]], [https://www.looming.ee/arhiiv/tartu-linnakirjanik-ja-andaluusia-koer/ &quot;Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer&quot;] Looming, 11/2018 (Arvustus: [[Indrek Hirv]], &quot;Kuldöölane&quot;. Post Factum, 2018.)


* Mõtlen tüdinult ja samas mässumeelselt (sest Pariisi tüdimus pole iial leplik): ideaalne autor, ideaalne raamat: kogenud ja illusioonideta nagu kaheksakümnene, naiivne ja lootusrikas nagu kaheksateistkümnene.
:Iga kord saada jälle selliseks - milline arutu pingutus! Ja mida see annab? Veel ühe raamatu. Autoriks tuleb iga kord uuesti hakata. Ennast teha. Kuni oled enda lõimeni ära kulutanud. Täiesti vana, täiesti uus. Aga sinnani ei pruugi jõuda.
** [[Tõnu Õnnepalu]], &quot;Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)&quot;. EKSA 2019, lk 129

==Välislingid==
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Kunst]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Õigus]]</text>
      <sha1>ar886ebeznoe1i77w2136s2xbcb7hf8</sha1>
    </revision>
    <revision>
      <id>135847</id>
      <parentid>135846</parentid>
      <timestamp>2026-09-27T12:59:38Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <comment>/* Proosa */</comment>
      <origin>135847</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="14958" sha1="c6bbjgl7gp9b8nzkri1c5v81bit5di1" xml:space="preserve">
==Proosa==

* Heas raamatus leidub rohkem tõdesid, kui selle autor arvas sinna sisse kirjutavat. (lk 9)
* Autorid, kellelt [[vargus|varastatakse]], ei peaks selle üle kurtma, vaid hoopis rõõmustama. Seal kandis, kus metsa- ja jahiseaduste vastu ei eksita, ei ole [[mets]]al mingit [[väärtus]]t. (lk 15)
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], &quot;Aforism on pika mõtteahela viimane lüli&quot;, tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 30/2007


* Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri [[kultuur]]idest ja on üksteisega [[dialoog]]is, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik [[tsitaat|tsitaadid]], millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma [[minevik]]u, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need [[jäljed]], millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi [[humanism]]i nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline [[kriitika]] pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole kirjanduses teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik [[ühiskond]] üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele [[tulevik]]u tagasi andmiseks tuleb kukutada tema [[müüt]]: lugeja sünd|sünni]] hinnaks on Autori [[surm]].
** [[Roland Barthes]], &quot;Autori surm&quot; (1968), tlk [[Marek Tamm]], rmt: R. Barthes, &quot;Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid&quot;. Varrak 2002, lk 125


* [[Tõde]] on aga üsna vastupidine: autor ei ole töid täitev lõppematu [[tähendus]]te allikas; autor ei eelne oma töödele, ta on kindel funktsionaalne põhimõte, mille abil takistada ilukirjanduse vaba ringlemist, vaba manipuleerimist, vaba kompositsiooni, dekompositsiooni ja rekompositsiooni. Tegelikult, oleme harjunud esitama autorit kui [[geenius]]t, kui igavest loomise voogu sellepärast, et tegelikkuses paneme ta funktsioneerima täpselt vastupidisel moel. Võib öelda, et autor on ideoloogiline produkt, kuna me esitame ta vastandina tema tegelikule ajaloolisele funktsioonile. (Kui ajalooliselt kindlaksmääratud funktsioon esitatakse kelleski, kes selle ümber pöörab, tekib ideoloogiline produkt.) Autor on seega ideoloogiline kuju, mis tähistab viisi, kuidas me kardame tähenduse vohamist.
** [[Michel Foucault]], &quot;Mis on autor?&quot; - New Yorgi Buffalo ülikoolis 1970. aastal peetud ettekanne, tlk Kairika Kärsna.

* ... autori nimi ei ole lihtsalt diskursuse element (nagu näiteks alus või sihitis, mida võib asendada asesõnaga jne); ta täidab diskursuse suhtes teatud rolli: tal on klassifitseeriv funktsioon; autori nimi võimaldab rühmitada teatud hulga tekste, neid piiritleda, mõned nende seast välja arvata ja väljaarvatuid allesjäänutele vastandada. Peale selle suhestab ta tekstid omavahel; Hermes Trismegistost ei olnud olemas, Hippokratest samuti mitte - selles mõttes, milles võib öelda, et Balzac oli olemas -, kuid see, et mitmed tekstid on paigutatud ühe ja sama autorinime alla, näitab, et nende vahel kehtestati ühtsuse või põlvnevuse või vastastikuse seletamise või samaaegse käibeloleku suhe või määrati ühtede autentsust teiste järgi. (lk 162)
* Tekstid, raamatud, diskursused hakkasid endale tegelikke autoreid saama (muid kui müütilised tegelased, muid kui sakraliseeritud ja sakraliseerivad suurkujud) sedavõrd, kuivõrd autorit võidi karistada, st kuivõrd diskursused võisid olla lubatust üleastuvad. Algselt ei olnud diskursus meie kultuuris (ega ilmselt mitmetes teisteski) toode, asi, hüve; see oli põhiliselt tegu - tegu, mis paiknes sakraalse ja profaanse, lubatu ja lubamatu, religioosse ja pühadust teotava bipolaarses väljas. Enne kui temast sai omandiringlusse kaasatud hüve, oli ta riskantne žest. (lk 163)
* Tekstid, mis on meie kultuuris nõudnud omistamist kindlale autorile, ei ole olnud kogu aeg ühed ja samad. Oli aeg, mil neid tekste, mida me tänapäeval nimetaksime &quot;kirjanduslikeks&quot; (jutustused, muinasjutud, eeposed, tragöödiad, komöödiad) võeti vastu, lasti ringlusse, väärtustati, ilma et oleks tehtud mingit küsimust nende autorist; nende anonüümsus polnud probleemiks, nende iidsus, tõeline või oletatav, oli neile piisavaks tagatiseks. Seevastu tekste, mida nüüd nimetaksime teaduslikeks ning mis käsitlevad kosmoloogiat ja taevast, arstiteadust ja haigusi, loodusteadusi või geograafiat, võeti keskajal vastu ja nad kandsid tõeväärtust ainult siis, kui nad olid märgistatud autori nimega. &quot;Hippokrates on öelnud&quot;, &quot;Plinius jutustab&quot; ei olnud pelgalt autoriteedile viitavad vormelid; need olid tunnused, millega märgiti diskursusi mida tuli vastu võtta kui tõestatuid. Pööre toimus 17. või 18. sajandil, teaduslikke diskursusi hakati vastu võtma nende endi pärast, kehtiva või alati uuesti tõestatava tõe anonüümsuses; tagatise annab neile kuulumine mingisse süstemaatilisse tervikusse, mitte viide isikule, kes nad loonud on. Autorifunktsioon ähmastub, leiutaja või avastaja nime on tarvis äärmisel juhul mõne teoreemi, väite, tähelepanuväärse nähtuse, omaduse, keha, elementidekogumi, patoloogilise sündroomi ristimiseks. (lk 163-164)
* Ühevõrra vale oleks otsida autorit sealt, kus on reaalne kirjanik, või sealt, kus on fiktiivne jutustaja; autorifunktsioon toimib just selles lõhenemises endas - selles jagunemises ja distantsis. Võidaks ju öelda, et see on ainult romaani või ainult poeetilise diskursuse iseärasus - mäng, milles osalevad ainult need &quot;kvaasidiskursused&quot;. Tegelikult sisaldavad seda ego paljusust kõik autorifunktsiooniga varustatud diskursused. Ego, kes kõneleb matemaatilise traktaadi eessõnas ja selgitab selle kirjapanemise asjaolusid, ei ole ei oma positsioonilt ega funktsioonilt seesama, kes kõneleb tõestuse käigus ja väljendab end vormis &quot;Ma järeldan&quot; või &quot;Ma eeldan&quot;: ühel juhul viitab &quot;mina&quot; asendamatule indiviidile, kes teatud kindlas kohas ja konkreetsel ajal on valmis teinud teatud töö; teisel juhul tähistab &quot;mina&quot; tõestuse tasandit ja ajahetke, mille võib hõivata iga indiviid, kui ta vaid aktsepteerib sama sümbolitesüsteemi, sama aksioomidekomplekti ja sama kogumi eelnevaid tõestusi. Aga samast traktaadist võib avastada ka kolmanda ego, selle, kes kõneleb, et rääkida töö tähendusest, kohatud takistustest, saavutatud tulemustest ja veel ees seisvatest probleemidest; see ego asub juba olemasolevate või ka alles tulevikus sündivate matemaatiliste diskursuste väljal. Autorifunktsiooni ei taga mitte see esimene ego üksi - arvestamata kaht ülejäänut, nagu oleksid need kõigest tema fiktiivsete kahestumiste tagajärjed. Vastupidi, tuleb öelda, et seda laadi diskursuses toimib autorifunktsioon sel moel, et kutsub esile jagunemise nendeks kolmeks samaaegseks ego'ks. (lk 166)
* Michel Foucault, &quot;Mis on autor?&quot;, tlk [[Katre Talviste]], Vikerkaar 11-12 2000


* ...see tekst, mis praegu voolab mu käte alt, kuulub intellektuaalse omandi, honorari ja nime poolest mulle, aga -- ja üldsegi mitte Barthes'ist puht teoreetiliselt lähtudes, vaid tunde järgi - ei ole minu oma. Kui mul üldse midagi õnnestub, siis ehk ainult integreerida midagi üheks ühikuks, mida saab pealkirjastada, antud juhul siis &quot;Kopeerijad koos, 3996 tähemärki&quot;.
** [[Mati Unt]], ''cit. via'': [[Ants Juske]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/08.05.98/Kunst/kunst1-1.html &quot;Surnud Autor ja tema õigused&quot;], Sirp, 8. mai 1998

* Muidugi on siin tegemist kunstniku ja kriitiku igivana huvide vastandumisega: iga looja tahab olla originaalne. Vaadatagu, kui ebameeldiv on kunstnikule ajakirjanike tüüp-küsimus: &quot;Kes või mis on teid teie loomingus kõige enam mõjutanud?&quot; Kriitik ja teoreetik aga huvituvadki rohkem sellest, millisesse diakroonilisse või sünkroonilisse konteksti kunstnik asetub. 
:Seda enam tuleb viimaste küsimustega tegelda pärast romantilise Autori surma. See demiurg suri koos avangardi lõpuga, kuna ta ei suutnud enam luua midagi uut. &quot;Looma&quot; aga tähendabki millegi originaalse tekitamist. Selle asemel, et Mati Undi kombel seda endale teadvustada, minna avalikult üle kompilatsioonidele, tsitaatidele, kopeerimistele, pastiššidele, hoitakse kramplikult kinni &quot;puhta kunsti&quot; laguneva kindlusetorni viimasest rinnatisekivist. Tulemuseks on iseenda järjest haledam kopeerimine, halvemal juhul tige moraalitsemine ja nn. &quot;professionaalse kunsti&quot; kaitsmine kõikvõimalike templirüüstajate eest.
* Viimase paugu on Autorile pannud uus meedia ja &quot;kunsti mehaanilise reprodutseerimise&quot; ajastu (Walter Benjamin). Juba Andy Warhol sai aru, et parem on ise end kuulutada tirañeerimismasinaks, enne, kui seda teevad sinuga teised.
* Autor kaitseb &quot;professionaalsust&quot;, viidates spetsiifilistele oskustele &quot;puhta kunsti&quot; ainesega ümberkäimisel. Rosalind Krauss aga viitab Washingtonis National Gallerys toimunud [[Rodin]]i kõigi aegade suurimale näitusele, kus oli teostatud tema hiigelkavand &quot;Põrguväravad&quot;. Rodin pärandas kõik oma loominguga seotud õigused Prantsuse riigile. &quot;Põrguväravad&quot; jäid 1918. aastal surnud skulptori ateljeesse sadade laialipillatud kipskavanditena, millest näituse korraldajad tegid pronksivalu ning ehitasid väravad üles oma suva järgi. Kes on autor? Tartu muuseum leidis üles Vabbe puulõikeklotsid ning tegi nendest tõmmised. Raivo Kelomehe ja Jaan Maliniga teostasime pärast Ilmar Malini surma jooniste põhjal tema installatsiooni &quot;Organon&quot;. Rotermanni soolalaos on väljas sajandialguse klaasnegatiividest praegu tehtud suurendused. Maailmas on pärast arhitekti surma projekti järgi valmis ehitatud terveid maju. Kes ja kus on autor?
* Tegelikult polnud Autorit ka kunstniku eluajal, kuid posthuumne teksti koestiku elustumine on siin otsekui &quot;füüsiline metafoor&quot; Autori surmale. Ja lõpuks läheb see koestik omakorda rändama tsitaatide ja pastiššidena teistesse tekstidesse. 
:Autoril on tõsi küll veel mingid &quot;õigused&quot;, mida kaitseb vastav organisatsioon. Viimane tundub mingi anakronistliku laibaõgimisena. Kujutage ette: Autor on surnud, &quot;ta ei edasta enam omaenda kannatusi, huumorit, tundeid ja muljeid, vaid pigem seda tohutut sõnastikku, millest ta haarab möödaminnes midagi vajalikku&quot; (Barthes) - ja siis on sel kopeerijate liidu (Unt) liikmel füüsilise surma järgselt veel mingid Autoriõigused tervelt viiekümneks aastaks!
** [[Ants Juske]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/08.05.98/Kunst/kunst1-1.html &quot;Surnud Autor ja tema õigused&quot;], Sirp, 8. mai 1998

* Tõtt öeldes tunneb Autor pea alati pisukest kohmetust sõnade &quot;looja&quot;, &quot;kunstnik&quot;, ammugi siis &quot;prohvet&quot; (ettekuulutaja) ees. Puhta lehena samastuks ta koos teiste omataolistega pigem erinevatel sagedustel ja lainepikkustel tundlevate vastuvõtjate metafooriks, mis eri paigus ja olu kordades paiknedes laotusest pingsalt Inimesse puutuvat peilida püüab.
* Autor on elanud teadmises, et uus ja algupärane pole sünonüümid, sest tema romantilise (igatsuslik tundelise, uljalt kangelasmeelse) loomuse ainus õigustus on olla originaalne (algne, ürgne). Et vahendada ajastu ideaale (algkuju, põhikuju). Aga uus? Olla põhimõtteliselt uut tüüpi kaunishing või karjerist või variser; kuningas, kerjus või dissident? Ei, ei... Ses pole küll midagi uut siin päikese all.
* Aga Autor ei taipa seejuures ikkagi, miks tema surema peaks. Nimi ja autorsus pole ju midagi nii erilist ja ihaldusväärset. Kuid ühel imekaunil päikeselisel kevadpäeval tunneb ta lehte lugedes äkitselt üht sõnumit tuppa kanduvat. Milleks osutub ootamatu kopeerijate ning reprodutseerijate liidu esiliikmeks asumise mõte. Autor haarab sellestki väljakutsest kinni temale omaselt tagasihoidlik-kirglikul moel, lootes niiviisi lustides lõpuks ometi lähemale jõuda tema surmamõistmise lätetele. Aga isegi Barthes'i asjaomase nendingu tagamaades ilmneb peagi liigne annus mitmetimõistmise võimalusi. Mida Autoril oligi tarvis enesele tõestada. Et edaspidigi lihtsalt olla, tunda ning tegutseda. Ja anda kõigile võimalus sellest osa saada. Et elada kuniks antud. 
* Korraga elustuvad Autorid neile omases iginooruses. Nad edastavad omaenda kannatusi, [[meeleolu]], tundeid ja muljeid ning seda tohutut sõnastikku, millest haaran möödaminnes midagi vajalikku.
** [[Ly Lestberg]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/15.05.98/Kunst/kunst1-5.html &quot;Kunagi sureva Autori mõte&quot;]. Sirp 15.05.1998, lk 9


* ...kuigi me autorifunktsiooni [[tekst]]ist kunagi täielikult lahutada ei saa, tuleb meil teineteisest eristada autori kuvandit [[meedia]]s ja [[autobiograafia|autobiograafilisi]] elemente tema tekstis. Autor võib meedias silma paista ka siis, kui tema tekst on täiesti impersonaalne, ja tema isik võib varju jääda hoolimata isikliku [[kogemus]]e tulvast tema tekstides. Lühidalt, impersonaalsus ja immuniteet pole üks ja seesama, ja kumbki neist pole [[luule]] määrav tingimus.
** [[Hasso Krull]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/491 &quot;Teil pole õigust olevikku ära põlata&quot;], Vikerkaar 12/2013

* Igast oma [[sõna]]st kiivalt kinni hoidval autoril oleks mõtet [[teater|teatrist]] kui kollektiivse loomingu kojast ilmselt kauge kaarega mööda käia, või siis aegsasti paks [[nahk]] kasvatada.
** [[Kai Aareleid]], [https://kultuur.err.ee/870501/kai-aareleid-kui-tolkijat-tolgitakse &quot;Kui tõlkijat tõlgitakse&quot;]. ERR 20. oktoober 2018


* Mis puutub [[luule]]sse autori [[vanus]] või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. [---] Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.
** [[Marin Laak]], [https://www.looming.ee/arhiiv/tartu-linnakirjanik-ja-andaluusia-koer/ &quot;Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer&quot;] Looming, 11/2018 (Arvustus: [[Indrek Hirv]], &quot;Kuldöölane&quot;. Post Factum, 2018.)


* Mõtlen tüdinult ja samas mässumeelselt (sest Pariisi tüdimus pole iial leplik): ideaalne autor, ideaalne raamat: kogenud ja illusioonideta nagu kaheksakümnene, naiivne ja lootusrikas nagu kaheksateistkümnene.
:Iga kord saada jälle selliseks - milline arutu pingutus! Ja mida see annab? Veel ühe raamatu. Autoriks tuleb iga kord uuesti hakata. Ennast teha. Kuni oled enda lõimeni ära kulutanud. Täiesti vana, täiesti uus. Aga sinnani ei pruugi jõuda.
** [[Tõnu Õnnepalu]], &quot;Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)&quot;. EKSA 2019, lk 129

==Välislingid==
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Kunst]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Õigus]]</text>
      <sha1>c6bbjgl7gp9b8nzkri1c5v81bit5di1</sha1>
    </revision>
    <revision>
      <id>135848</id>
      <parentid>135847</parentid>
      <timestamp>2026-09-27T13:01:23Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <origin>135848</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="14961" sha1="bulpp3oouct2ascncg1aqswe0u1iwhy" xml:space="preserve">
==Proosa==

* Heas raamatus leidub rohkem tõdesid, kui selle autor arvas sinna sisse kirjutavat. (lk 9)
* Autorid, kellelt [[vargus|varastatakse]], ei peaks selle üle kurtma, vaid hoopis rõõmustama. Seal kandis, kus metsa- ja jahiseaduste vastu ei eksita, ei ole [[mets]]al mingit [[väärtus]]t. (lk 15)
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], &quot;Aforism on pika mõtteahela viimane lüli&quot;, tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 30/2007


* Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri [[kultuur]]idest ja on üksteisega [[dialoog]]is, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik [[tsitaat|tsitaadid]], millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma [[minevik]]u, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need [[jäljed]], millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi [[humanism]]i nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline [[kriitika]] pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole kirjanduses teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik [[ühiskond]] üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele [[tulevik]]u tagasi andmiseks tuleb kukutada tema [[müüt]]: lugeja sünd|sünni]] hinnaks on Autori [[surm]].
** [[Roland Barthes]], &quot;Autori surm&quot; (1968), tlk [[Marek Tamm]], rmt: R. Barthes, &quot;Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid&quot;. Varrak 2002, lk 125


* [[Tõde]] on aga üsna vastupidine: autor ei ole töid täitev lõppematu [[tähendus]]te allikas; autor ei eelne oma töödele, ta on kindel funktsionaalne põhimõte, mille abil takistada ilukirjanduse vaba ringlemist, vaba manipuleerimist, vaba kompositsiooni, dekompositsiooni ja rekompositsiooni. Tegelikult, oleme harjunud esitama autorit kui [[geenius]]t, kui igavest loomise voogu sellepärast, et tegelikkuses paneme ta funktsioneerima täpselt vastupidisel moel. Võib öelda, et autor on ideoloogiline produkt, kuna me esitame ta vastandina tema tegelikule ajaloolisele funktsioonile. (Kui ajalooliselt kindlaksmääratud funktsioon esitatakse kelleski, kes selle ümber pöörab, tekib ideoloogiline produkt.) Autor on seega ideoloogiline kuju, mis tähistab viisi, kuidas me kardame tähenduse vohamist.
** [[Michel Foucault]], &quot;Mis on autor?&quot; - New Yorgi Buffalo ülikoolis 1970. aastal peetud ettekanne, tlk Kairika Kärsna.

* ... autori nimi ei ole lihtsalt diskursuse element (nagu näiteks alus või sihitis, mida võib asendada asesõnaga jne); ta täidab diskursuse suhtes teatud rolli: tal on klassifitseeriv funktsioon; autori nimi võimaldab rühmitada teatud hulga tekste, neid piiritleda, mõned nende seast välja arvata ja väljaarvatuid allesjäänutele vastandada. Peale selle suhestab ta tekstid omavahel; Hermes Trismegistost ei olnud olemas, Hippokratest samuti mitte - selles mõttes, milles võib öelda, et Balzac oli olemas -, kuid see, et mitmed tekstid on paigutatud ühe ja sama autorinime alla, näitab, et nende vahel kehtestati ühtsuse või põlvnevuse või vastastikuse seletamise või samaaegse käibeloleku suhe või määrati ühtede autentsust teiste järgi. (lk 162)
* Tekstid, raamatud, diskursused hakkasid endale tegelikke autoreid saama (muid kui müütilised tegelased, muid kui sakraliseeritud ja sakraliseerivad suurkujud) sedavõrd, kuivõrd autorit võidi karistada, st kuivõrd diskursused võisid olla lubatust üleastuvad. Algselt ei olnud diskursus meie kultuuris (ega ilmselt mitmetes teisteski) toode, asi, hüve; see oli põhiliselt tegu - tegu, mis paiknes sakraalse ja profaanse, lubatu ja lubamatu, religioosse ja pühadust teotava bipolaarses väljas. Enne kui temast sai omandiringlusse kaasatud hüve, oli ta riskantne žest. (lk 163)
* Tekstid, mis on meie kultuuris nõudnud omistamist kindlale autorile, ei ole olnud kogu aeg ühed ja samad. Oli aeg, mil neid tekste, mida me tänapäeval nimetaksime &quot;kirjanduslikeks&quot; (jutustused, muinasjutud, eeposed, tragöödiad, komöödiad) võeti vastu, lasti ringlusse, väärtustati, ilma et oleks tehtud mingit küsimust nende autorist; nende anonüümsus polnud probleemiks, nende iidsus, tõeline või oletatav, oli neile piisavaks tagatiseks. Seevastu tekste, mida nüüd nimetaksime teaduslikeks ning mis käsitlevad kosmoloogiat ja taevast, arstiteadust ja haigusi, loodusteadusi või geograafiat, võeti keskajal vastu ja nad kandsid tõeväärtust ainult siis, kui nad olid märgistatud autori nimega. &quot;Hippokrates on öelnud&quot;, &quot;Plinius jutustab&quot; ei olnud pelgalt autoriteedile viitavad vormelid; need olid tunnused, millega märgiti diskursusi mida tuli vastu võtta kui tõestatuid. Pööre toimus 17. või 18. sajandil, teaduslikke diskursusi hakati vastu võtma nende endi pärast, kehtiva või alati uuesti tõestatava tõe anonüümsuses; tagatise annab neile kuulumine mingisse süstemaatilisse tervikusse, mitte viide isikule, kes nad loonud on. Autorifunktsioon ähmastub, leiutaja või avastaja nime on tarvis äärmisel juhul mõne teoreemi, väite, tähelepanuväärse nähtuse, omaduse, keha, elementidekogumi, patoloogilise sündroomi ristimiseks. (lk 163-164)
* Ühevõrra vale oleks otsida autorit sealt, kus on reaalne kirjanik, või sealt, kus on fiktiivne jutustaja; autorifunktsioon toimib just selles lõhenemises endas - selles jagunemises ja distantsis. Võidaks ju öelda, et see on ainult romaani või ainult poeetilise diskursuse iseärasus - mäng, milles osalevad ainult need &quot;kvaasidiskursused&quot;. Tegelikult sisaldavad seda ego paljusust kõik autorifunktsiooniga varustatud diskursused. Ego, kes kõneleb matemaatilise traktaadi eessõnas ja selgitab selle kirjapanemise asjaolusid, ei ole ei oma positsioonilt ega funktsioonilt seesama, kes kõneleb tõestuse käigus ja väljendab end vormis &quot;Ma järeldan&quot; või &quot;Ma eeldan&quot;: ühel juhul viitab &quot;mina&quot; asendamatule indiviidile, kes teatud kindlas kohas ja konkreetsel ajal on valmis teinud teatud töö; teisel juhul tähistab &quot;mina&quot; tõestuse tasandit ja ajahetke, mille võib hõivata iga indiviid, kui ta vaid aktsepteerib sama sümbolitesüsteemi, sama aksioomidekomplekti ja sama kogumi eelnevaid tõestusi. Aga samast traktaadist võib avastada ka kolmanda ego, selle, kes kõneleb, et rääkida töö tähendusest, kohatud takistustest, saavutatud tulemustest ja veel ees seisvatest probleemidest; see ego asub juba olemasolevate või ka alles tulevikus sündivate matemaatiliste diskursuste väljal. Autorifunktsiooni ei taga mitte see esimene ego üksi - arvestamata kaht ülejäänut, nagu oleksid need kõigest tema fiktiivsete kahestumiste tagajärjed. Vastupidi, tuleb öelda, et seda laadi diskursuses toimib autorifunktsioon sel moel, et kutsub esile jagunemise nendeks kolmeks samaaegseks ego'ks. (lk 166)
* Michel Foucault, &quot;Mis on autor?&quot;, tlk [[Katre Talviste]], Vikerkaar 11-12 2000


* ...see tekst, mis praegu voolab mu käte alt, kuulub intellektuaalse omandi, honorari ja nime poolest mulle, aga -- ja üldsegi mitte Barthes'ist puht teoreetiliselt lähtudes, vaid tunde järgi - ei ole minu oma. Kui mul üldse midagi õnnestub, siis ehk ainult integreerida midagi üheks ühikuks, mida saab pealkirjastada, antud juhul siis &quot;Kopeerijad koos, 3996 tähemärki&quot;.
** [[Mati Unt]], ''cit. via'': [[Ants Juske]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/08.05.98/Kunst/kunst1-1.html &quot;Surnud Autor ja tema õigused&quot;], Sirp, 8. mai 1998


* Muidugi on siin tegemist kunstniku ja kriitiku igivana huvide vastandumisega: iga looja tahab olla originaalne. Vaadatagu, kui ebameeldiv on kunstnikule ajakirjanike tüüp-küsimus: &quot;Kes või mis on teid teie loomingus kõige enam mõjutanud?&quot; Kriitik ja teoreetik aga huvituvadki rohkem sellest, millisesse diakroonilisse või sünkroonilisse konteksti kunstnik asetub. 
:Seda enam tuleb viimaste küsimustega tegelda pärast romantilise Autori surma. See demiurg suri koos avangardi lõpuga, kuna ta ei suutnud enam luua midagi uut. &quot;Looma&quot; aga tähendabki millegi originaalse tekitamist. Selle asemel, et Mati Undi kombel seda endale teadvustada, minna avalikult üle kompilatsioonidele, tsitaatidele, kopeerimistele, pastiššidele, hoitakse kramplikult kinni &quot;puhta kunsti&quot; laguneva kindlusetorni viimasest rinnatisekivist. Tulemuseks on iseenda järjest haledam kopeerimine, halvemal juhul tige moraalitsemine ja nn. &quot;professionaalse kunsti&quot; kaitsmine kõikvõimalike templirüüstajate eest.
* Viimase paugu on Autorile pannud uus meedia ja &quot;kunsti mehaanilise reprodutseerimise&quot; ajastu (Walter Benjamin). Juba Andy Warhol sai aru, et parem on ise end kuulutada tirañeerimismasinaks, enne, kui seda teevad sinuga teised.
* Autor kaitseb &quot;professionaalsust&quot;, viidates spetsiifilistele oskustele &quot;puhta kunsti&quot; ainesega ümberkäimisel. Rosalind Krauss aga viitab Washingtonis National Gallerys toimunud [[Rodin]]i kõigi aegade suurimale näitusele, kus oli teostatud tema hiigelkavand &quot;Põrguväravad&quot;. Rodin pärandas kõik oma loominguga seotud õigused Prantsuse riigile. &quot;Põrguväravad&quot; jäid 1918. aastal surnud skulptori ateljeesse sadade laialipillatud kipskavanditena, millest näituse korraldajad tegid pronksivalu ning ehitasid väravad üles oma suva järgi. Kes on autor? Tartu muuseum leidis üles Vabbe puulõikeklotsid ning tegi nendest tõmmised. Raivo Kelomehe ja Jaan Maliniga teostasime pärast Ilmar Malini surma jooniste põhjal tema installatsiooni &quot;Organon&quot;. Rotermanni soolalaos on väljas sajandialguse klaasnegatiividest praegu tehtud suurendused. Maailmas on pärast arhitekti surma projekti järgi valmis ehitatud terveid maju. Kes ja kus on autor?
* Tegelikult polnud Autorit ka kunstniku eluajal, kuid posthuumne teksti koestiku elustumine on siin otsekui &quot;füüsiline metafoor&quot; Autori surmale. Ja lõpuks läheb see koestik omakorda rändama tsitaatide ja pastiššidena teistesse tekstidesse. 
:Autoril on tõsi küll veel mingid &quot;õigused&quot;, mida kaitseb vastav organisatsioon. Viimane tundub mingi anakronistliku laibaõgimisena. Kujutage ette: Autor on surnud, &quot;ta ei edasta enam omaenda kannatusi, huumorit, tundeid ja muljeid, vaid pigem seda tohutut sõnastikku, millest ta haarab möödaminnes midagi vajalikku&quot; (Barthes) - ja siis on sel kopeerijate liidu (Unt) liikmel füüsilise surma järgselt veel mingid Autoriõigused tervelt viiekümneks aastaks!
** [[Ants Juske]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/08.05.98/Kunst/kunst1-1.html &quot;Surnud Autor ja tema õigused&quot;], Sirp, 8. mai 1998


* Tõtt öeldes tunneb Autor pea alati pisukest kohmetust sõnade &quot;looja&quot;, &quot;kunstnik&quot;, ammugi siis &quot;prohvet&quot; (ettekuulutaja) ees. Puhta lehena samastuks ta koos teiste omataolistega pigem erinevatel sagedustel ja lainepikkustel tundlevate vastuvõtjate metafooriks, mis eri paigus ja olu kordades paiknedes laotusest pingsalt Inimesse puutuvat peilida püüab.
* Autor on elanud teadmises, et uus ja algupärane pole sünonüümid, sest tema romantilise (igatsuslik tundelise, uljalt kangelasmeelse) loomuse ainus õigustus on olla originaalne (algne, ürgne). Et vahendada ajastu ideaale (algkuju, põhikuju). Aga uus? Olla põhimõtteliselt uut tüüpi kaunishing või karjerist või variser; kuningas, kerjus või dissident? Ei, ei... Ses pole küll midagi uut siin päikese all.
* Aga Autor ei taipa seejuures ikkagi, miks tema surema peaks. Nimi ja autorsus pole ju midagi nii erilist ja ihaldusväärset. Kuid ühel imekaunil päikeselisel kevadpäeval tunneb ta lehte lugedes äkitselt üht sõnumit tuppa kanduvat. Milleks osutub ootamatu kopeerijate ning reprodutseerijate liidu esiliikmeks asumise mõte. Autor haarab sellestki väljakutsest kinni temale omaselt tagasihoidlik-kirglikul moel, lootes niiviisi lustides lõpuks ometi lähemale jõuda tema surmamõistmise lätetele. Aga isegi Barthes'i asjaomase nendingu tagamaades ilmneb peagi liigne annus mitmetimõistmise võimalusi. Mida Autoril oligi tarvis enesele tõestada. Et edaspidigi lihtsalt olla, tunda ning tegutseda. Ja anda kõigile võimalus sellest osa saada. Et elada kuniks antud. 
* Korraga elustuvad Autorid neile omases iginooruses. Nad edastavad omaenda kannatusi, [[meeleolu]], tundeid ja muljeid ning seda tohutut sõnastikku, millest haaran möödaminnes midagi vajalikku.
** [[Ly Lestberg]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/15.05.98/Kunst/kunst1-5.html &quot;Kunagi sureva Autori mõte&quot;]. Sirp 15.05.1998, lk 9


* ...kuigi me autorifunktsiooni [[tekst]]ist kunagi täielikult lahutada ei saa, tuleb meil teineteisest eristada autori kuvandit [[meedia]]s ja [[autobiograafia|autobiograafilisi]] elemente tema tekstis. Autor võib meedias silma paista ka siis, kui tema tekst on täiesti impersonaalne, ja tema isik võib varju jääda hoolimata isikliku [[kogemus]]e tulvast tema tekstides. Lühidalt, impersonaalsus ja immuniteet pole üks ja seesama, ja kumbki neist pole [[luule]] määrav tingimus.
** [[Hasso Krull]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/491 &quot;Teil pole õigust olevikku ära põlata&quot;], Vikerkaar 12/2013


* Igast oma [[sõna]]st kiivalt kinni hoidval autoril oleks mõtet [[teater|teatrist]] kui kollektiivse loomingu kojast ilmselt kauge kaarega mööda käia, või siis aegsasti paks [[nahk]] kasvatada.
** [[Kai Aareleid]], [https://kultuur.err.ee/870501/kai-aareleid-kui-tolkijat-tolgitakse &quot;Kui tõlkijat tõlgitakse&quot;]. ERR 20. oktoober 2018


* Mis puutub [[luule]]sse autori [[vanus]] või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. [---] Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.
** [[Marin Laak]], [https://www.looming.ee/arhiiv/tartu-linnakirjanik-ja-andaluusia-koer/ &quot;Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer&quot;] Looming, 11/2018 (Arvustus: [[Indrek Hirv]], &quot;Kuldöölane&quot;. Post Factum, 2018.)


* Mõtlen tüdinult ja samas mässumeelselt (sest Pariisi tüdimus pole iial leplik): ideaalne autor, ideaalne raamat: kogenud ja illusioonideta nagu kaheksakümnene, naiivne ja lootusrikas nagu kaheksateistkümnene.
:Iga kord saada jälle selliseks - milline arutu pingutus! Ja mida see annab? Veel ühe raamatu. Autoriks tuleb iga kord uuesti hakata. Ennast teha. Kuni oled enda lõimeni ära kulutanud. Täiesti vana, täiesti uus. Aga sinnani ei pruugi jõuda.
** [[Tõnu Õnnepalu]], &quot;Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)&quot;, EKSA 2019, lk 129

==Välislingid==
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Kunst]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Õigus]]</text>
      <sha1>bulpp3oouct2ascncg1aqswe0u1iwhy</sha1>
    </revision>
    <revision>
      <id>135849</id>
      <parentid>135848</parentid>
      <timestamp>2026-09-27T13:01:59Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <comment>/* Proosa */</comment>
      <origin>135849</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="14959" sha1="7e4vnc1cx913hkgte6kn5esqqfnesmj" xml:space="preserve">
==Proosa==

* Heas raamatus leidub rohkem tõdesid, kui selle autor arvas sinna sisse kirjutavat. (lk 9)
* Autorid, kellelt [[vargus|varastatakse]], ei peaks selle üle kurtma, vaid hoopis rõõmustama. Seal kandis, kus metsa- ja jahiseaduste vastu ei eksita, ei ole [[mets]]al mingit [[väärtus]]t. (lk 15)
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], &quot;Aforism on pika mõtteahela viimane lüli&quot;, tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 30/2007


* Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri [[kultuur]]idest ja on üksteisega [[dialoog]]is, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik [[tsitaat|tsitaadid]], millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma [[minevik]]u, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need [[jäljed]], millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi [[humanism]]i nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline [[kriitika]] pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole kirjanduses teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik [[ühiskond]] üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele [[tulevik]]u tagasi andmiseks tuleb kukutada tema [[müüt]]: lugeja sünd|sünni]] hinnaks on Autori [[surm]].
** [[Roland Barthes]], &quot;Autori surm&quot; (1968), tlk [[Marek Tamm]], rmt: R. Barthes, &quot;Autori surm. Valik kirjandusteoreetilisi esseid&quot;. Varrak 2002, lk 125


* [[Tõde]] on aga üsna vastupidine: autor ei ole töid täitev lõppematu [[tähendus]]te allikas; autor ei eelne oma töödele, ta on kindel funktsionaalne põhimõte, mille abil takistada ilukirjanduse vaba ringlemist, vaba manipuleerimist, vaba kompositsiooni, dekompositsiooni ja rekompositsiooni. Tegelikult, oleme harjunud esitama autorit kui [[geenius]]t, kui igavest loomise voogu sellepärast, et tegelikkuses paneme ta funktsioneerima täpselt vastupidisel moel. Võib öelda, et autor on ideoloogiline produkt, kuna me esitame ta vastandina tema tegelikule ajaloolisele funktsioonile. (Kui ajalooliselt kindlaksmääratud funktsioon esitatakse kelleski, kes selle ümber pöörab, tekib ideoloogiline produkt.) Autor on seega ideoloogiline kuju, mis tähistab viisi, kuidas me kardame tähenduse vohamist.
** [[Michel Foucault]], &quot;Mis on autor?&quot; - New Yorgi Buffalo ülikoolis 1970. aastal peetud ettekanne, tlk Kairika Kärsna.

* ... autori nimi ei ole lihtsalt diskursuse element (nagu näiteks alus või sihitis, mida võib asendada asesõnaga jne); ta täidab diskursuse suhtes teatud rolli: tal on klassifitseeriv funktsioon; autori nimi võimaldab rühmitada teatud hulga tekste, neid piiritleda, mõned nende seast välja arvata ja väljaarvatuid allesjäänutele vastandada. Peale selle suhestab ta tekstid omavahel; Hermes Trismegistost ei olnud olemas, Hippokratest samuti mitte - selles mõttes, milles võib öelda, et Balzac oli olemas -, kuid see, et mitmed tekstid on paigutatud ühe ja sama autorinime alla, näitab, et nende vahel kehtestati ühtsuse või põlvnevuse või vastastikuse seletamise või samaaegse käibeloleku suhe või määrati ühtede autentsust teiste järgi. (lk 162)
* Tekstid, raamatud, diskursused hakkasid endale tegelikke autoreid saama (muid kui müütilised tegelased, muid kui sakraliseeritud ja sakraliseerivad suurkujud) sedavõrd, kuivõrd autorit võidi karistada, st kuivõrd diskursused võisid olla lubatust üleastuvad. Algselt ei olnud diskursus meie kultuuris (ega ilmselt mitmetes teisteski) toode, asi, hüve; see oli põhiliselt tegu - tegu, mis paiknes sakraalse ja profaanse, lubatu ja lubamatu, religioosse ja pühadust teotava bipolaarses väljas. Enne kui temast sai omandiringlusse kaasatud hüve, oli ta riskantne žest. (lk 163)
* Tekstid, mis on meie kultuuris nõudnud omistamist kindlale autorile, ei ole olnud kogu aeg ühed ja samad. Oli aeg, mil neid tekste, mida me tänapäeval nimetaksime &quot;kirjanduslikeks&quot; (jutustused, muinasjutud, eeposed, tragöödiad, komöödiad) võeti vastu, lasti ringlusse, väärtustati, ilma et oleks tehtud mingit küsimust nende autorist; nende anonüümsus polnud probleemiks, nende iidsus, tõeline või oletatav, oli neile piisavaks tagatiseks. Seevastu tekste, mida nüüd nimetaksime teaduslikeks ning mis käsitlevad kosmoloogiat ja taevast, arstiteadust ja haigusi, loodusteadusi või geograafiat, võeti keskajal vastu ja nad kandsid tõeväärtust ainult siis, kui nad olid märgistatud autori nimega. &quot;Hippokrates on öelnud&quot;, &quot;Plinius jutustab&quot; ei olnud pelgalt autoriteedile viitavad vormelid; need olid tunnused, millega märgiti diskursusi mida tuli vastu võtta kui tõestatuid. Pööre toimus 17. või 18. sajandil, teaduslikke diskursusi hakati vastu võtma nende endi pärast, kehtiva või alati uuesti tõestatava tõe anonüümsuses; tagatise annab neile kuulumine mingisse süstemaatilisse tervikusse, mitte viide isikule, kes nad loonud on. Autorifunktsioon ähmastub, leiutaja või avastaja nime on tarvis äärmisel juhul mõne teoreemi, väite, tähelepanuväärse nähtuse, omaduse, keha, elementidekogumi, patoloogilise sündroomi ristimiseks. (lk 163-164)
* Ühevõrra vale oleks otsida autorit sealt, kus on reaalne kirjanik, või sealt, kus on fiktiivne jutustaja; autorifunktsioon toimib just selles lõhenemises endas - selles jagunemises ja distantsis. Võidaks ju öelda, et see on ainult romaani või ainult poeetilise diskursuse iseärasus - mäng, milles osalevad ainult need &quot;kvaasidiskursused&quot;. Tegelikult sisaldavad seda ego paljusust kõik autorifunktsiooniga varustatud diskursused. Ego, kes kõneleb matemaatilise traktaadi eessõnas ja selgitab selle kirjapanemise asjaolusid, ei ole ei oma positsioonilt ega funktsioonilt seesama, kes kõneleb tõestuse käigus ja väljendab end vormis &quot;Ma järeldan&quot; või &quot;Ma eeldan&quot;: ühel juhul viitab &quot;mina&quot; asendamatule indiviidile, kes teatud kindlas kohas ja konkreetsel ajal on valmis teinud teatud töö; teisel juhul tähistab &quot;mina&quot; tõestuse tasandit ja ajahetke, mille võib hõivata iga indiviid, kui ta vaid aktsepteerib sama sümbolitesüsteemi, sama aksioomidekomplekti ja sama kogumi eelnevaid tõestusi. Aga samast traktaadist võib avastada ka kolmanda ego, selle, kes kõneleb, et rääkida töö tähendusest, kohatud takistustest, saavutatud tulemustest ja veel ees seisvatest probleemidest; see ego asub juba olemasolevate või ka alles tulevikus sündivate matemaatiliste diskursuste väljal. Autorifunktsiooni ei taga mitte see esimene ego üksi - arvestamata kaht ülejäänut, nagu oleksid need kõigest tema fiktiivsete kahestumiste tagajärjed. Vastupidi, tuleb öelda, et seda laadi diskursuses toimib autorifunktsioon sel moel, et kutsub esile jagunemise nendeks kolmeks samaaegseks ego'ks. (lk 166)
* Michel Foucault, &quot;Mis on autor?&quot;, tlk [[Katre Talviste]], Vikerkaar 11-12 2000


* ...see tekst, mis praegu voolab mu käte alt, kuulub intellektuaalse omandi, honorari ja nime poolest mulle, aga -- ja üldsegi mitte Barthes'ist puht teoreetiliselt lähtudes, vaid tunde järgi - ei ole minu oma. Kui mul üldse midagi õnnestub, siis ehk ainult integreerida midagi üheks ühikuks, mida saab pealkirjastada, antud juhul siis &quot;Kopeerijad koos, 3996 tähemärki&quot;.
** [[Mati Unt]], ''cit. via'': [[Ants Juske]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/08.05.98/Kunst/kunst1-1.html &quot;Surnud Autor ja tema õigused&quot;], Sirp, 8. mai 1998


* Muidugi on siin tegemist kunstniku ja kriitiku igivana huvide vastandumisega: iga looja tahab olla originaalne. Vaadatagu, kui ebameeldiv on kunstnikule ajakirjanike tüüp-küsimus: &quot;Kes või mis on teid teie loomingus kõige enam mõjutanud?&quot; Kriitik ja teoreetik aga huvituvadki rohkem sellest, millisesse diakroonilisse või sünkroonilisse konteksti kunstnik asetub. 
:Seda enam tuleb viimaste küsimustega tegelda pärast romantilise Autori surma. See demiurg suri koos avangardi lõpuga, kuna ta ei suutnud enam luua midagi uut. &quot;Looma&quot; aga tähendabki millegi originaalse tekitamist. Selle asemel, et Mati Undi kombel seda endale teadvustada, minna avalikult üle kompilatsioonidele, tsitaatidele, kopeerimistele, pastiššidele, hoitakse kramplikult kinni &quot;puhta kunsti&quot; laguneva kindlusetorni viimasest rinnatisekivist. Tulemuseks on iseenda järjest haledam kopeerimine, halvemal juhul tige moraalitsemine ja nn. &quot;professionaalse kunsti&quot; kaitsmine kõikvõimalike templirüüstajate eest.
* Viimase paugu on Autorile pannud uus meedia ja &quot;kunsti mehaanilise reprodutseerimise&quot; ajastu (Walter Benjamin). Juba Andy Warhol sai aru, et parem on ise end kuulutada tirañeerimismasinaks, enne, kui seda teevad sinuga teised.
* Autor kaitseb &quot;professionaalsust&quot;, viidates spetsiifilistele oskustele &quot;puhta kunsti&quot; ainesega ümberkäimisel. Rosalind Krauss aga viitab Washingtonis National Gallerys toimunud [[Rodin]]i kõigi aegade suurimale näitusele, kus oli teostatud tema hiigelkavand &quot;Põrguväravad&quot;. Rodin pärandas kõik oma loominguga seotud õigused Prantsuse riigile. &quot;Põrguväravad&quot; jäid 1918. aastal surnud skulptori ateljeesse sadade laialipillatud kipskavanditena, millest näituse korraldajad tegid pronksivalu ning ehitasid väravad üles oma suva järgi. Kes on autor? Tartu muuseum leidis üles Vabbe puulõikeklotsid ning tegi nendest tõmmised. Raivo Kelomehe ja Jaan Maliniga teostasime pärast Ilmar Malini surma jooniste põhjal tema installatsiooni &quot;Organon&quot;. Rotermanni soolalaos on väljas sajandialguse klaasnegatiividest praegu tehtud suurendused. Maailmas on pärast arhitekti surma projekti järgi valmis ehitatud terveid maju. Kes ja kus on autor?
* Tegelikult polnud Autorit ka kunstniku eluajal, kuid posthuumne teksti koestiku elustumine on siin otsekui &quot;füüsiline metafoor&quot; Autori surmale. Ja lõpuks läheb see koestik omakorda rändama tsitaatide ja pastiššidena teistesse tekstidesse. 
:Autoril on tõsi küll veel mingid &quot;õigused&quot;, mida kaitseb vastav organisatsioon. Viimane tundub mingi anakronistliku laibaõgimisena. Kujutage ette: Autor on surnud, &quot;ta ei edasta enam omaenda kannatusi, huumorit, tundeid ja muljeid, vaid pigem seda tohutut sõnastikku, millest ta haarab möödaminnes midagi vajalikku&quot; (Barthes) - ja siis on sel kopeerijate liidu (Unt) liikmel füüsilise surma järgselt veel mingid Autoriõigused tervelt viiekümneks aastaks!
* [[Ants Juske]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/08.05.98/Kunst/kunst1-1.html &quot;Surnud Autor ja tema õigused&quot;], Sirp, 8. mai 1998


* Tõtt öeldes tunneb Autor pea alati pisukest kohmetust sõnade &quot;looja&quot;, &quot;kunstnik&quot;, ammugi siis &quot;prohvet&quot; (ettekuulutaja) ees. Puhta lehena samastuks ta koos teiste omataolistega pigem erinevatel sagedustel ja lainepikkustel tundlevate vastuvõtjate metafooriks, mis eri paigus ja olu kordades paiknedes laotusest pingsalt Inimesse puutuvat peilida püüab.
* Autor on elanud teadmises, et uus ja algupärane pole sünonüümid, sest tema romantilise (igatsuslik tundelise, uljalt kangelasmeelse) loomuse ainus õigustus on olla originaalne (algne, ürgne). Et vahendada ajastu ideaale (algkuju, põhikuju). Aga uus? Olla põhimõtteliselt uut tüüpi kaunishing või karjerist või variser; kuningas, kerjus või dissident? Ei, ei... Ses pole küll midagi uut siin päikese all.
* Aga Autor ei taipa seejuures ikkagi, miks tema surema peaks. Nimi ja autorsus pole ju midagi nii erilist ja ihaldusväärset. Kuid ühel imekaunil päikeselisel kevadpäeval tunneb ta lehte lugedes äkitselt üht sõnumit tuppa kanduvat. Milleks osutub ootamatu kopeerijate ning reprodutseerijate liidu esiliikmeks asumise mõte. Autor haarab sellestki väljakutsest kinni temale omaselt tagasihoidlik-kirglikul moel, lootes niiviisi lustides lõpuks ometi lähemale jõuda tema surmamõistmise lätetele. Aga isegi Barthes'i asjaomase nendingu tagamaades ilmneb peagi liigne annus mitmetimõistmise võimalusi. Mida Autoril oligi tarvis enesele tõestada. Et edaspidigi lihtsalt olla, tunda ning tegutseda. Ja anda kõigile võimalus sellest osa saada. Et elada kuniks antud. 
* Korraga elustuvad Autorid neile omases iginooruses. Nad edastavad omaenda kannatusi, [[meeleolu]], tundeid ja muljeid ning seda tohutut sõnastikku, millest haaran möödaminnes midagi vajalikku.
** [[Ly Lestberg]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/15.05.98/Kunst/kunst1-5.html &quot;Kunagi sureva Autori mõte&quot;]. Sirp 15.05.1998, lk 9


* ...kuigi me autorifunktsiooni [[tekst]]ist kunagi täielikult lahutada ei saa, tuleb meil teineteisest eristada autori kuvandit [[meedia]]s ja [[autobiograafia|autobiograafilisi]] elemente tema tekstis. Autor võib meedias silma paista ka siis, kui tema tekst on täiesti impersonaalne, ja tema isik võib varju jääda hoolimata isikliku [[kogemus]]e tulvast tema tekstides. Lühidalt, impersonaalsus ja immuniteet pole üks ja seesama, ja kumbki neist pole [[luule]] määrav tingimus.
** [[Hasso Krull]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/491 &quot;Teil pole õigust olevikku ära põlata&quot;], Vikerkaar 12/2013


* Igast oma [[sõna]]st kiivalt kinni hoidval autoril oleks mõtet [[teater|teatrist]] kui kollektiivse loomingu kojast ilmselt kauge kaarega mööda käia, või siis aegsasti paks [[nahk]] kasvatada.
** [[Kai Aareleid]], [https://kultuur.err.ee/870501/kai-aareleid-kui-tolkijat-tolgitakse &quot;Kui tõlkijat tõlgitakse&quot;]. ERR 20. oktoober 2018


* Mis puutub [[luule]]sse autori [[vanus]] või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. [---] Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.
** [[Marin Laak]], [https://www.looming.ee/arhiiv/tartu-linnakirjanik-ja-andaluusia-koer/ &quot;Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer&quot;] Looming, 11/2018 (Arvustus: [[Indrek Hirv]], &quot;Kuldöölane&quot;. Post Factum, 2018.)


* Mõtlen tüdinult ja samas mässumeelselt (sest Pariisi tüdimus pole iial leplik): ideaalne autor, ideaalne raamat: kogenud ja illusioonideta nagu kaheksakümnene, naiivne ja lootusrikas nagu kaheksateistkümnene.
:Iga kord saada jälle selliseks - milline arutu pingutus! Ja mida see annab? Veel ühe raamatu. Autoriks tuleb iga kord uuesti hakata. Ennast teha. Kuni oled enda lõimeni ära kulutanud. Täiesti vana, täiesti uus. Aga sinnani ei pruugi jõuda.
* [[Tõnu Õnnepalu]], &quot;Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)&quot;, EKSA 2019, lk 129

==Välislingid==
{{Vikipeedia}}

[[Kategooria:Kunst]]
[[Kategooria:Definitsioonita artiklid]]
[[Kategooria:Õigus]]</text>
      <sha1>7e4vnc1cx913hkgte6kn5esqqfnesmj</sha1>
    </revision>
  </page>
  <page>
    <title>Vikitsitaadid:Nädala tsitaadid/2026/42</title>
    <ns>4</ns>
    <id>26004</id>
    <revision>
      <id>135845</id>
      <timestamp>2026-09-27T12:02:27Z</timestamp>
      <contributor>
        <username>Pseudacorus</username>
        <id>2604</id>
      </contributor>
      <comment>Uus lehekülg: '* ... võimusuhted sellistena, nagu nad toimivad meie [[ühiskond]]ades, põhinevad olemuslikult ühel kindlal, ajalooliselt määratletud sõja [[hetk]]el ja [[sõda|sõja]] kaudu kehtestunud konkreetsel jõudude vahekorral. Ja kui on tõsi, et poliitiline [[võim]] peatab sõja, kehtestab või üritab kehtestada tsiviilühiskonnas [[rahu]], siis ei tee ta seda selleks, et kõrvaldada sõja [[tagajärg]]i või neutraliseerida sõja viimases [[lahing]]us ilmnenud tasakaal...'</comment>
      <origin>135845</origin>
      <model>wikitext</model>
      <format>text/x-wiki</format>
      <text bytes="858" sha1="pdt2uc4z9wh73zdtranvsirqzueetyu" xml:space="preserve">* ... võimusuhted sellistena, nagu nad toimivad meie [[ühiskond]]ades, põhinevad olemuslikult ühel kindlal, ajalooliselt määratletud sõja [[hetk]]el ja [[sõda|sõja]] kaudu kehtestunud konkreetsel jõudude vahekorral. Ja kui on tõsi, et poliitiline [[võim]] peatab sõja, kehtestab või üritab kehtestada tsiviilühiskonnas [[rahu]], siis ei tee ta seda selleks, et kõrvaldada sõja [[tagajärg]]i või neutraliseerida sõja viimases [[lahing]]us ilmnenud [[tasakaalutus]]t. Poliitilise võimu roll oleks selle [[hüpotees]]i kohaselt põlistada see jõudude vahekord teatud vaikiva sõja kaudu, ning jäädvustada see institutsioonides, majanduslikus [[ebavõrdsus]]es, keelekasutuses, kuni inimeste [[keha]]deni välja. 
** [[Michel Foucault]], &quot;Kaks loengut&quot;, tlk Marri Amon, rmt: &quot;Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid&quot;, 2002, lk 292</text>
      <sha1>pdt2uc4z9wh73zdtranvsirqzueetyu</sha1>
    </revision>
  </page>
</mediawiki>