Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.47.0-wmf.23 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 5448 135907 134146 2026-10-06T18:46:35Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135907 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Narcissus-Caravaggio_(1594-96)_edited.jpg|pisi|Caravaggio, "Narkissos" (u 1595)]] [[Pilt:Jacquotot_Danaé.JPG|pisi|Marie-Victoire Jaquotot, "Danae" (1827)]] [[Pilt:Marie_Wandscheer_Before_the_Ball_(1886).jpg|pisi|Marie Wandscheer, "Enne balli" (1886)]] [[Pilt:Breslau_La_toilette.jpg|pisi|Louise Catherine Breslau, "Tualett" (1898)]] [[Pilt:Charles Allan Gilbert - All is Vanity.jpg|pisi|Charles Allan Gilbert (1873–1929) ''"All is vanity"'', ''s.d.'']] [[Pilt:Hildegard_Thorell.jpg|pisi|Hildegard Thorell, "Modell peegliga" (1899)]] [[Pilt:Héléna_Arsène_Darmesteter_-_Study.jpg|pisi|Héléna Arsène Darmesteter, "Etüüd naisega peegli ees" (1896)]] [[Pilt:Oskar_Zwintscher_-_Bildnis_der_Frau_des_Künstlers_-_G_17889_-_FH_400b_-_Lenbachhaus.jpg|pisi|Oskar Zwintscher, "Abikaasa portree" (1901)]] [[Pilt:Ludmilla_Siim._Peegel.tif|pisi|Ludmilla Siim, "Peegel" (1974)]] '''Peegel''' on sileda ja tugevasti [[valgus]]t peegeldava pinnaga keha, mis tekitab esemetest optilisi kujutisi. Lõunaeesti keeles nimetatakse peeglit varjukaetuseks. ==Piibel== * Otsekui [[vesi|vees]] pale peegeldab [[nägu|palet]], : nõnda vastab inim[[süda]] [[inimene|inimesele]]. * [[Õpetussõnad]], peatükk 27, salm 19 <poem> Praegu me [[nägemine|näeme]] aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma [[tunnetus|tunnetan]] poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. </poem> * [[Esimene kiri korintlastele]], peatükk 13, salm 12 ==Proosa== * [[Raamat]] on peegel, kui [[ahv]] sinna sisse vaatab, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata. ** [[Georg Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], [[LR]] 28/1972, lk 50 * Inimesed ei tohiks oma tubadesse peegleid rippuma jätta, täpselt nagu nad ei tohiks vedelema jätta lahtisi tšekiraamatuid ega kirju, kus tunnistatakse üles koletuid kuritegusid. ** [[Virginia Woolf]], "Daam peeglis. Refleksioon", tlk [[Mirjam Parve]], proosakogu "Kirjutamata romaan ja teisi jutte", LR 25-26 2017, lk 18 * Meie seisund peegli ees on alati veidi võlts: kuivõrd meil puudub võimalus läheneda iseendale väljastpoolt, süüvime ka siin teatavasse määratlemata võimalikku teise, kelle abil püüamegi leida väärtuspositsiooni iseenda suhtes, tollest teisest püüame ka siin elustada ja vormida iseennast. ** [[Mihhail Bahtin]], "Автор и герой в эстетической деятельности", Собрание сочинений. Т. 1, Философская эстетика 1920-х годов. Москва: Русские словари: Языки славянской культуры, 2003, lk 112 * Kui ta hommikul ärkas, siis esimene asi, mis ta nägi, oli see, et [[Tiiger]] istus peegli ees ja uuris sealt iseennast. :"Hommikust!" hüüdis Puhh. :"Hommikust!" vastas Tiiger. "Ma leidsin siit ühe, kes on täpselt minu moodi. Ja mina arvasin kogu aeg, et peale minu teisi niisuguseid polegi olemas." * [[A. A. Milne]], "Karupoeg Puhh", tlk Valter Rummel, Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 129 * Peeglid ja [[isadus]] on jälestusväärsed (''los espejos y la cópula son abominables''), sest nad paljundavad ja levitavad seda [maailma]. ** [[Jorge Luis Borges]], "Tlön, Uqbar, Orbis tertius", rmt: "Hargnevate teede aed", tlk Ott Ojamaa, LR 5-6 1972, lk 14 * [[Kultuur]] ei päästa ega õigusta kedagi ega midagi. Aga ta on inimese produkt: temas kujutab inimene ennast, temas tunneb inimene end ära, see kriitiline peegel on ainus, mis talle tema pilti näitab. ** [[Jean-Paul Sartre]], "Sõnad" * Kuigi kõik peeglid siin [[maja]]s arusaadavatel põhjus​tel olid kaetud, ei või siiski teada, kas mõnelt [[sein]]alt või [[uks]]epaneelilt siiski ei peegeldu vastu mu enda nägu, mis on tõeline ainult minu enda jaoks, ​niikaua kui ma ei näe seda mõnes selgemas peeglis. (lk 222) * Majas, kus [[lein]]a tõttu on peeglid kaetud, ​ei ole peegeldusi​, kui maha arvata see juhtumisi unustatud ​bassein. Siin majas ei ole siis ka [[unenägu]]sid. Aga kui meile ei anta ei ilmsi ega unes, ​kas peame siis hoopis osata jääma? (lk 245) ** [[Karl Ristikivi]], "[[Hingede öö]]", Tallinn: Eesti Raamat, 1991 * Niipea kui katsun mõtelda oma [[eksimus]]tele ja [[patt]]udele, segab mind, et Katarina kogu aeg mu juures palvetab. On nagu püüaksin oma nägu vaadata veepeeglis, aga mu tütre käsi paneb kogu aeg selle pinna virvendama, nii et ma midagi selgesti ei näe. ** Karl Ristikivi, "[[Mõrsjalinik]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965 * Mis on tõeline – kas [[peegelpilt]] või see, kes selle ees seisab? ** [[Erich Maria Remarque]], "[[Lissaboni öö]]" * Siis tõmban ma oma viini kleidi särgile peale, ja kui ma ikka veel millegipärast erutuses üle õla peeglisse vaatan, tajun ma äkitselt: ma olen täiesti valutult ja koguni iseenesel märkamatult kaheks jagunenud - kaheks sootu isemoodi tundvaks ja mõtlevaks naiseks, olgu nad pealtnäha kui sarnased tahes, kas või nõnda sarnased, et see isegi peegli ära petta võib! Jah, ma olen jagunenud selleks naiseks, kes peegli ees rutates ja arusaamatu ähmi pärast kaenlaalustest kergelt higistades ennast riidesse seab ja oma toredad tumedad juuksed merevaigukarva kilpkonnakammiga kuklast kõrgele tõstab ja nõutute näppudega oma põskede õhetust silitab ja keeleotsaga huuli limpsib ja kaalub, kas ta ei peaks neid punasemaks võõpama, kui nad tal on - alkannapumatiga, mis tal kuskil unustatud laekas ja topsis peaks leiduma ja sellest ometi loobub, sest paraku paneks vähemalt proua Jäsche seda otsemaid tähele ja teeks sellest tingimata valjusti juttu. Jah, ma olen jagunenud selleks siinpool peeglit rabelejaks ja tolleks, kes seisab teisel pool klaasi ja muigamisi jälgib, mis esimene teeb... Ja too teine näeb esimese põhjani läbi - niisama selgesti nagu klaasi, mille taga ta ise on, kõik ümber riietuma ruttaja pooliti pärise ja pooliti pähevõetud huviõha selle poisi, selle õpetatud matsi, selle iseäraliku {{Sõrendus|Jaagu}} vastu... See peeglitagune paneb seda naeruks. Muidugimõista. Laidab seda koguni. Teisiti ei saagi niisugusesse lapsetempu suhtuda. Jumal hoidku. Aga siiski hammustab see teine endale huulde (et ta pumatist loobus, võib seda teha, kartmata hammaste punaseksmäärimist) - hammustab endale huulde mure pärast, {{Sõrendus|mis}} siis nüüd edasi saab? Ja muuseas: see, mis nüüd edasi saab, huvitab ka ööjäril kiiruga sukki ja kingi vahetajat üpris väga, aga ei mitte hoopiski mure, vaid ainult tulise uudishimu pärast. Aga küsima ei hakka kumbki teiselt midagi. Sest klaasist nende vahel ei kosta küsimused läbi nagunii... * [[Jaan Kross]], "Taevakivi", 1975, lk 79-80 * [[Naine]] veedab väga palju aega peegli ees ning kusagil oma kõige tõelisema [[mina]] sügavuses kujutleb ta end alati tolle peeglinaisena. Samal ajal aga liigub tema [[keha]] ringi reaalses maailmas. Peeglimina armastavad mõned [[mehed]], ja tema [[armastus|armastab]] neid; teine mina tegeleb toidujäätmete kraapimisega [[taldrik]]utelt ja [[pesukuivati]] tühjendamisega tohututest keerdunud kuumade linade, rätikute, aluspesu ja sokkide hunnikutest. Peeglimina armastab väsimatult, armastab kirglikult ja ägedalt, pisarateni. Teine mina paneb plekilised linad masinasse ning keerab nuppu. (lk 23) ** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tlk Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26 * Tuttavad ikka küsivad, mis tunne on olla 90-aastane. Vastan siis, et nagu 18, ainult peeglisse ei tohi vaadata! ** [[Nora Kutti]], intervjuu: Vilja Kohler, [https://tartu.postimees.ee/1022626/nora-kutti-soovitab-alati-edasi-elada "Nora Kutti soovitab alati edasi elada"]. Tartu Postimees, 29. oktoober 2012 ==Luule== <poem> Vee[[janu]] tal oli tõrjuda soov, kuid jannu ta uude jäi [[joomine|veejoomise]] peal: [[pilt]] [[silm]]ade ees teda lummas; pilti ta armub ja peab vees nähtut tõeluses nähtuks. Otsa ta vaatama jääb iseendale, nähtusse kiindub, tardub kui raiduri teos, mis Parose [[marmor]]ist taotud; pikali maas, kaht [[täht]]e ta näeb – oma silmade paari, [[juuksed|juust]], mis [[Bacchus]]t väärt, [[Apollo]]tki ehtima väärt on, põskede õrnust kà, päris [[vandel|vandlist]] [[kael]]a ja kauneid [[huuled|huuligi]], purpuritoone, mis sekkuvad [[valge]]sse helki. Kõik imetaoline näib, mida endas tas on imetaolist; ihk võtab [[mõistus]]e peast: on kiitjana kiitmas ta ennast, püüdjana püütav ta on, ühtaegu ta süütab ja süttib. Kui mitu korda ta [[suudlus|suud]] siis petvale [[allikas|lättele]] andis, kui mitu korda ta [[käsi|käed]] kesk vett olid haaramas kaela, mis näis siinsamas ees – ei end saand siiski ta kätte! </poem> * [[Publius Ovidius Naso]], [http://www.ut.ee/klassik/ovidius/met3.339-510.html "Metamorfoosid" III. Narcissus ja Echo], tlk [[Ain Kaalep]] ja Ülo Torpats <poem> Olen hõbedane ja täpne. Eelarvamustevaba, mida iganes näen, neelan silmapilkselt alla - just seesugusena, nagu ta on - armastusest või põlgusest ähmastamata. Ma pole julm, kõigest tõetruu - pisijumala silm, neljakandiline. Enamasti juurdlen vastasseina üle. See on roosa ja tähniline. Olen silmitsenud seda nii kaua, et pean teda osaks enese südamest. Ent ta vilkleb. Näod ja pimedus lahutavad meid taas ja taas. </poem> * [[Sylvia Plath]], "Peegel", tlk Tiina Aug, valikkogu "Luulet" (1990), lk 45 <poem> See on teisel pool. See on teisel käel. Peegli ees tõeluses. Varjukaetus vaeseke ei saa ruumi oma lamedast maailmast ja valguse vaibudes vaibub temagi, vaataja ära pöördudes pole teda enam. /---/ [[Jumal]]a kaks selget silma, aga kõik moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile, ja armust antud viiv põgeneb meie rumalas ponnistuses leida [[tähendus]]t ja [[nimi|nime]] sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas. </poem> * [[Jaan Kaplinski]], "Ei ole lohutust" kogus "Tolmust ja värvidest" (1967) <poem> Aga see on lausa reegel: igas majas leidub peegel. Kaupa tunned kirjust sildist, iseennast peegelpildist. </poem> * [[Joel Sang]], "Peeglilaul" kogus "Loomariik", 1991, lk 14 <poem> Vahel on meil [[hing]]. Kellelgi pole seda vahetpidamata ja kogu aeg varnast võtta. ... Materiaalsetest asjadest meeldivad talle [[pendel|pendliga]] kellad ja peeglid, mis töötavad lakkamatult, isegi siis, kui keegi ei vaata. </poem> * [[Wisława Szymborska]], "Veidi hingest", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 9-10 <poem> Peegel peab olema purjus; ta pind pole puhas, plekke ja pikki punktiire, tähti, sõnu ja silmi, sõnumeid, sõrmi, sireene, signaale, rauda ja relvi suundub mu poole sealt, seob mu käed, käseb kukkuda maha näoli katkutud vaipa, pureda, päästa ja peita kõik oma aarded, mõtted ja mõni nimi väiksesse musta kasti, see läbi akende heita, vabana pekselda peaga kildudes hommikuni. </poem> * [[Triin Soomets]], "* Peegel peab olema purjus" kogus "Valitud omadused" (2016), lk 80 <poem> Peegel reguleeritud [[talveaeg|talveajale]], Pimeda toa haardes [[nägu]] vaatab mul vastu - Selline pilk on vaid [[lind]]udel ja [[Nõdrameelsus|nõdrameelsetel]]. </poem> * [[Liepa Rūce]], "*Linn koltub nagu hambad...", tlk [[Contra]], rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 197 ==Vanasõnad== * [[Silm]] on [[hing]]e peegel. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Esemed]] [[Kategooria:Optika]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] m3b7scf5vag3pcocliy9yvbi5l3huiy 0 6272 135906 130298 2026-10-06T18:46:26Z Pseudacorus 2604 /* Luule */ 135906 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Trout_Lake,_Colorado_1879_-_Hamilton_Hamilton.jpg|pisi|Hamilton Hamilton, "Trout Lake, Colorado" (1879)]] [[Pilt:Elisabeth Tornøe (1847-1933) Fra Malcesine ved Gardasøen (View of Malcesine at Lake Garda), ca. 1879.jpg|pisi|Elisabeth Tornøe, "Malcesine, Garda järv" (1879)]] [[Pilt:Charlotte_Wahlström-Insjölandskap_i_skymning.jpg|pisi|Charlotte Wahlström, "Järvemaastik loojangu ajal" (1887)]] [[Pilt:Pauline Thomsen Landscape with a lake.jpg|pisi|Pauline Thomsen, "Maastik järvega" (1895)]] [[Pilt:Hermine_von_Janda_Seelandschaft_in_Kärnten.jpg|pisi|Hermine von Janda (1854-1925), "Järvemaastik Kärntenis" (19.-20. saj vahetus)]] [[Pilt:Henni_Lehmann_-_Landschaft_am_See.jpg|pisi|Henni Lehmann (1862–1937), "Järvemaastik", ''s.d.'']] '''Järv''' on seisva veega siseveekogu, millel puudub vahetu ühendus maailmamerega ning mis enamasti asub merepinnast kõrgemal. ==Proosa== * Järv... Vaikse ilmaga nagu [[peegel]]. [[Haugid]] sulpsutavad pilliroos, luhas prääksuvad [[pardid]]. Aeglaste tiivalöökidega sõuab [[kajakas]] vee kohal. Teisel kaldal [[karjane|karjalaste]] huikamine. Vee ääres kostab see nii selgelt, nagu oleks nad ainult mõnisada sammu eemal; isegi jutukõmin kostab ära. Kaugemal vilguvad majad [[puud]]e vahelt, veel kaugemal, järve otsa juures, valge [[mõis]]ahoone... nagu [[luik]]. Suplema... Oi, kui ilus liivane põhi on [[karjamaa]] kohal! Sügavamal on linaleo [[kivi]]d. Vanasti leotati järves [[lina|linu]]; praegugi on veel mõni pehkinud linapeo näha. Nüüd elavad seal kivide vahel väga kurjad mustad mehed ja on valmis kõiki näpistama, kes nende rahu rikkuda julgeb. [[Õhtu]]l, peale päikese [[loojang|loojaminekut]], ronivad nad sealt välja ja patseerivad järve põhjas. Oo, nad on maiad kevadise värske rohu peale. Eemal on järvepõhi sammaldunud. Kuidas [[sammal]] kihiseb ja mullisid ajab, kui sinna peale astu! Ja õõtsub... nagu [[soo]]. Vahel hakkab samblas, palja jala all, mingi [[loom]] põdistama ja püüab välja tulla - pole vaja karta! Ikka seesama sõraline [[vähk|mustakuuemees]]. Tuulepuhang. Nagu tasane värin käib üle veepinna. Kohin kaugemal... Ja pisikesed [[laine]]d pladistavad vastu koldelist kallast. Mull-mull-mull! teeb kolle. Lained paisuvad, kohin läheb suuremaks, kajakas karjub kriiskava häälega, nagu hoiatades: sõudke nüüd kõik kaldale, nüüd tuleb torm. Mühin. Valged lainteharjad tõusevad ja vajuvad, [[vaht]] pritsib kaldale. [[Kuuvalgus|Kuuvalge]]... Hõbedane viir eksib järvepinnal. Kaldal vilguvad tuled. Puud uinuvad. Veepinnal heljuvate [[vari|varjude]] kohal näib lõpmata sügav olevat. Kaugel kostavad aerulöögid... ** [[Oskar Luts]], "Kevade"n Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 252 * Tyyne seisab kaldal ja jälgib, kuidas ruup ridvatõugetest kantuna hääletult mööda vaikset veeudu nagu soost pinda libiseb. Kevadise [[vihm]]asagarana langeb puudevõradest [[linnulaul]]u. Mees sõuab järveveel roospunerdavana sillerdava laigu suunas. Järv näib keskelt hele, peegeldades kahvatut taevast, kuid kaldaäärne [[vesi]] mustab süngelt. Võib-olla elab nois valevais voogudes järve[[haldjas]]; ega asjata räägita, et ta on heledajuukseline. Hetkeks näib Tyynele, nagu sarnaneks meeski selle valvaka veega: võib-olla imeb too läbipaistev veretu haldjas [[veri|vere]] nende palgetest, kes liiga sageli järvel viibivad nagu Erkki. On ju Erkki alati olnud kahvatu ja verevaene. Tyyne ei usu, et see tuleb toore [[kala]] söömisest: järv imeb saladuslikul kombel mehest vere. Ja mees sarnaneb selle vaikse ja salaliku, kahvatult kumava järveveega veel muuski: on ta ju viimasel ajal ka [[armastus]]es nii vägivaldne ja metsik: surub [[suu]] vastu [[kael]]a nagu täna hommikulgi, otsekui tahaks teda lämmatada ja verest tühjaks imeda. ** [[Helvi Hämäläinen]], "Väejooksik", tlk [[Ants Paikre]], 1990, lk 17-18 * Kui vaadata Eesti [[kaart]]i umbes sellise pilguga, nagu kipub hajuma inimese silmavaade [[tuli|tulle]] vaadates, paistab kaardile ilmuvat mingi [[nägu]]. See on üks tömbi koonuga [[loom]], kelle [[nina]] on Virumaal, avatud [[suu]] kohal haigutab [[Peipsi]] järv ning Setumaa moodustab tundmatu olendi massiivse lõualuu. [[Võrtsjärv]] on, ütleme, süljenääre, mis nõristab mööda [[Emajõgi|Emajõge]] sülge [[Tartu Ülikool]]i [[semiootika]] kateedrisse ja piki Õhne [[jõgi|jõge]] Arumetsa soosaarele, kus [[Nikolai Baturin]] parajasti naelutab oma [[kartul]]ipõllu serval logisevat aia[[värav]]at. ** [[Valdur Mikita]], "Metsik lingvistika", Välgi metsad, 2013, lk 55 ==Luule== <poem> Sääl järve pinnal tõusev [[päike]] loitis; ta peegel säras [[kuldne|kuldses]] värvivoos ja nagu hingas pehme [[õhk|õhu]] hoos, - mu [[silm]] ta pinnal igatsevalt uitis. Üks magus soov säält tuli tasa rinda: oh, et nii kuldne seisaks armu tee kui [[vesi]] oma hiilg'vas sinisaalis! Sääl - [[torm]]id puutund järsku järve pinda ja kiskund laintel lõhki vaikse [[vesi|vee]]: oh [[süda]], - nõnda arm end sulle maalis! </poem> * [[Juhan Liiv]], "Mai hommik" (1885), rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 8 <poem> Järv leegib eha paistel ja hiilgab ta kui [[kuld]] – ja järve taga [[mets]]as on näha õitsituld. </poem> * [[Anna Haava]], "Järv leegib eha paistel", rmt: "Laulan oma eesti laulu" (1996), lk 51 <poem> Nüüd olen ma järv. Üks naine kummardub mu kohale. Ta tuhlab mu põhjatusis, et leida seda, kes ta tõeliselt on. Siis pöördub ta nonde valetajate - küünalde või kuu poole. Näen ta selga ja peegeldan seda kohusetruult. Ta tasub mulle pisarate ja värisevate kätega. Olen tema jaoks tähtis. Ta aina tuleb ja läheb. Igal hommikul on see ikka tema nägu, mis vahetab välja pimeduse. Minus on ta uputanud noore tütarlapse, ja minus kerkib keegi vana naine päev-päevalt ta poole nagu kohutav kala. </poem> * [[Sylvia Plath]], "Peegel", tlk Tiina Aug, valikkogu "Luulet" (1990), lk 45 <poem> [[Juhan Liiv|Tema]] on ju meie - väike külmetav järv. Tema on ju meie - [[lumi]] lõdisevasse vette. Üks väike järv, kes püüab hoida end [[jää]]tumast, hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber, hoida [[maailm]]a oma ainukeses peeglis. Meie oleme üks. Järv on [[mets]]as ja mets on järves. Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja [[lumi]] langeb järveks. Muud midagi. Ja üksainus praksatus. Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas? </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], [https://juhanliiviluuleauhind.wordpress.com/2017/10/25/1966-paul-eerik-rummo-ikka-liivist-moteldes/ Ikka Liivist mõteldes] (1966) ==Vanasõnad== * Järv küla [[ilu]]ks, tüdruk [[maja]] iluks. ** [[Eesti vanasõnad|Eesti vanasõna]] ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Järved| ]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] mbjrofhizyixfmvn11m6oit2jwhymao