Vikitsitaadid etwikiquote https://et.wikiquote.org/wiki/Esileht MediaWiki 1.47.0-wmf.24 first-letter Meedia Eri Arutelu Kasutaja Kasutaja arutelu Vikitsitaadid Vikitsitaatide arutelu Fail Faili arutelu MediaWiki MediaWiki arutelu Mall Malli arutelu Juhend Juhendi arutelu Kategooria Kategooria arutelu TimedText TimedText talk Moodul Mooduli arutelu Üritus Ürituse arutelu 0 2395 135991 134663 2026-10-13T20:00:52Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135991 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Laughing_Fool.jpg|pisi|"Naerev narr", Madalmaade kunstnik, võimalik, et Jacob Cornelisz. van Oostsanen, u 1500]] [[Pilt:Judith_Leyster_Laughing_Boy_with_Grapes_in_his_Hat.jpg|pisi|Judith Leyster, "Naerev poiss" (u 1630)]] [[Pilt:Reply_of_the_Zaporozhian_Cossacks_(sketch,_1880-90,_GTG)_2.jpg|pisi|Ilja Repin, "Zaporožje kasakate vastus Türgi sultanile" (1880ndad)]] [[Pilt:Maria_Wiik_-_Laughing_Girl.jpg|pisi|Maria Wiik, "Naerev tüdruk" (1883)]] [[Pilt:Richard_Gerstl_-_Selbstbildnis,_lachend_-_4035_-_Österreichische_Galerie_Belvedere.jpg|pisi|Richard Gerstl, "Naerev autoportree" (1908)]] [[Pilt:The_Laughing_Boy_by_Robert_Henri_-_BMA.jpg|pisi|Robert Henri, "Naerev poiss" (1910)]] '''Naer''' ehk '''naermine''' on inimesel jt imetajatel harilikult lõbutunnet väljendavate näoliigutuste ja tõukelise väljahingamisega kaasnev häälitsuste jada. ==Proosa== * Kõige raisatum [[päev]] on see, mil me pole naernud. ** ''La plus perdue de toutes les journées est celle où l'on n'a pas ri.'' ** [[Nicolas Chamfort]], "Maximes et pensées, suivies de dialogues philosophiques", 1923, LXXX, I ptk "Maximes générales", lk 28 * Kui võõrast nalja edasi rääkides ise kõvasti naerda, siis tuleb nali aina paremini välja; kui aga naerda oma nalja rääkides, ei tundu see enam naljakas. ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 36/2004, lk 10 * On jutlusi, mida ei saa pisarateta kuulata ja naermata lugeda. (lk 43) * Teisi naerma panna ei ole kuigi raske kunst, kui on ükskõik, kas naerdakse meie nalja või meid endid. (lk 48) ** [[Georg Christoph Lichtenberg]], "Aforisme", tlk [[August Sang]] ja [[Kersti Merilaas]], LR 28/1972 * [[Itaalia]]s on harv juhus, et vallalise naisega kohtutakse seltskondlikel üritustel, seetõttu pidi võrgutaja oma plaane varjatult ellu viima, aga et Aubrey pilk püsis kõigist tema keerdkäikudest hoolimata tal kindlalt kannul, siis sai noormees varsti teada, et kokku oli lepitud salajane [[kohtumine]], mis pidi tõenäoliselt lõppema selle süütu, ehkki mõtlematu tüdruku langemisega sügavasse mülkasse. Hetkegi kaotamata läks ta lord Ruthveni peatuspaika ja küsis mehelt otsekoheselt, millised on tolle [[kavatsus]]ed noore daami suhtes, andes lordile ühtlasi teada, et ta on kursis nende samal õhtul toimuva kohtumisega. Lord Ruthven vastas, et tema kavatsused on samasugused, nagu tema arvates on sellistel kohtumistel kõigil meesterahvastel ja kui Aubrey käis peale ja nõudis vastust küsimusele, kas lord tüdrukuga ka [[Abiellumine|abielluda]] plaanib, siis mees ainult naeris. * Ühtäkki tema [[hobune]] ehmatas ja kihutas metsikut [[galopp]]i ajades läbi tiheda metsa. Lõpuks jäi kurnatud loom seisma ja mees nägi välgulöögi valgel, et seisab ühe viletsa [[hurtsik]]u kõrval, mis eristus vaevu seda ümbritsevast [[võsa]]st ja mädanevate lehtede hunnikutest. Hüpanud hobuse seljast maha, astus ta onnile lähemale, lootuses, et keegi juhatab talle teed linna poole või pakub vähemalt peavarju meeletu [[torm]]i eest. Lähemale minnes andis [[äike]]sekõma hetkeks järele ja ta kuulis naisterahva kohutavaid [[karje]]id, millega segunes summutatud [[võidurõõm]]sat ja mõnitavat naeru, mis jätkus pika katkematu irvitamisena. Aubrey ehmus, kuid virgudes taas pea kohal kärkima hakanud kõuest, astus otsustavalt hüti ukse juurde ja lükkas selle lahti. Hütis valitses pilkane [[pimedus]], kuid hääled juhatasid teda edasi. Ilmselt teda ei märgatud, sest ehkki ta hüüdis, jätkusid karjed ja naer omasoodu ning temast ei tehtud väljagi. Ta põrkus kellegi vastu ja haaras tollest kiiresti kinni ja üks hääl karjus: "Jälle mööda!", millele järgnes vali naerulagin. * "[[Vanne|Vannu]]!" karjatas surija ja ajas end meeleheitlikult istukile. "Vannu kõige nimel, mida su hing kalliks peab ja mida su loomus kardab! Vannu, et aasta ja ühe päeva jooksul ei räägi sa ühelegi hingele minu kuritöödest ega surmast, mis iganes ei juhtuks või mida iganes sa ei näeks." Mehe silmamunad näisid silmakoobastest välja hüppavat. :"Ma vannun!" ütles Aubrey ja lord Ruthven vajus naerdes padjale tagasi ega hinganud enam. * [[John William Polidori]], [https://algernon.ee/node/798 "Vampiir"], tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006 * Naer on [[päike]], mis hajutab [[talv]]e inimese näolt. ** [[Victor Hugo]], "[[Hüljatud]]" * Naer ei ole sugugi paha sõpruse algus ning kindlasti on see parim sõpruse lõpp. (1. ptk, lk 14) * Kuid noorus naeratab ilma põhjuseta. See on üks selle peamisi võlusid. (14. ptk, lk 168) ** [[Oscar Wilde]], "[[Dorian Gray portree]]", tlk [[Krista Kaer]], 2021 * Seal, kus ei jätku enam jõudu ei naermiseks ega nutmiseks, naeratab huumor läbi pisarate. ** [[Karl Kraus]], "Aforisme", tlk Krista Läänemets, LR 31/1999, lk 31 * Kirjutusmasinates naeravad tähestiku valehambad. (lk 26) * Kui visata ham baprotees kohviubade vitriini, võib näha neegri naeru. (lk 29) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974 * Hambutuid türanne ei tohi naerma ajada! (lk 48) * Seal, kus on keelatud naerda, ei tohi tavaliselt ka nutta. (lk 60) ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]], LR 48/1977 * Õigupoolest tuli Konsta igal suvel Moosese tallu just sellepärast, et Moosesel oli nii iseäralik naermisviis. Kui Mooses oma suunurgad laiali venitas, unustas Konsta alati oma kurbuse ja mured. Naerma hakates toristas Mooses nina, susises ja vusises. Kuid samas prahvatas kurgupõhjast kuuldavale jänesekääksumine, muutus oinamökitamiseks, alanes kähedaks kihistamiseks ja lõppes siis nagu haamrilöögiga naelapea pihta. Konsta meelest oli see lõpp kõige parem, sest käis otse paugatus, kui see ilma konksudeta lõppes. Kui ta nüüd Moosese taga metsateel sammus, tuli tal himu saada kuulda Moosese imenaeru. Ta otsustas jutustada toreda nalja: :"Oled sa, Mooses, uurinud, kas tänavu suvel tuleb soodesse palju kaarlaid?" :"Õisi oli õitsemise ajal küll väga palju." :"Oli õisi ja tuleb ka murakaid, kui A/S "Põhjamaa Reisibüroo" neid kõiki ära ei vii..." :"Põhjamaa Reisi...? Mis..." puhkis Mooses, kiskudes suunurki lootustandvalt viltu. :"Ma selle nimega vaid öökülma..." sõnas Konsta, kõrvad kikkis. :"Thrsi-trähp, knäh-knäh-knäh!" alustas Mooses. :Pylkkänen hüppas kärmesti tema kõrvale ja vahtis hoolega Moosese punetavaid põsenukke ja tema huulte liigutusi. Tema arust oli Mooses kõige täiuslikum naerumees maailmas. Kust ta küll võtab säärase susina ja kääksumise? Kas Mooses ongi normaalne? :"Kä-kä-kä-kii... jeh-jeh-hi-hih-hpä!" Mooses lõpetas oma keerutusteta naeru otsekui pakase külma naksatusega. :"Sul on vahva naer!" tunnistas Konsta vaimustatult. :"Igamees niimoodi juba ei naera!" oli Mooses uhkelt päri. :"Naera veel natuke, Mooses!" palus Konsta. :"Käsu järgi ma ei naera!" keeldus Mooses järsult. * [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 30 * Üksainus tondinahk jäi Hallsilma jutu lõpuni ärkvele. Teised virgusid häiritult, kui kuulsid oma kaaslast kummaliselt häälitsemas. Naer puudutas tondinahkade kõrvu esimest korda ja see heli jahmatas neid. :Kui tõele au anda, siis tondinahkade hulgas naerdi esimest korda mitte rõõmu, vaid rumaluse pärast. :Too rahutu hing Hallsilm oli rääkinud veidrat juttu. [---] :Ärkvel olnud tondinahk sellepärast pahvataski naerma, et rumal Hallsilm esitas muudkui tobedaid küsimusi, ise ei teadnud midagi. Hallsilm nagu polnud kuulnudki, et helde maa anti loodritele tondinahkadele igaveseks ajaks. Päris häbi, et Hallsilm ei mäletanud maajagamise lugu — vastasel korral poleks talle niisugune rumal soovitus pähe tulnud, et tondinahad peavad teise paika elama minema. :Esiotsa naeris üksainus tondinahk, siis hakkasid teisedki läbi unehämu kaasa kihistama. Nahaalused rasvapadjakesed lõid võppuma, tokerdanud kasukatesse tuli kihelus sisse ning naervad tondinahad rullisid ennast rohelise muru peal ja põrkasid külgepidi kokku, nagu oleks lapseiga tagasi tulnud. Mütakate kerede liikumine pani maapinna vabisema, puutüvedest käis värin läbi ja küpseid vilju sadas hulgaliselt maha. Loodus ise andis tondinahkadele märku, et siruta aga kätt ning täida kõhtu. Kuhu nad peaksid minema? Mis neil siin viga oli? :Seekord tondinahad ei pahandanudki Hallsilma peale. Ilma tema ogara murejututa poleks tondinahad naermist selgeks saanud. Edaspidi pruukis Hallsilmal vaid nähtavale ilmuda, kui kõik kihistama kukkusid. Hallsilma iga samm tundus kole naljakas. Juhtus ta aga paigal seisma, oli seda veelgi lõbusam vaadata. Tondinahad lausa väänlesid naeru käes. Kui lõkerdamine tüütas, kogusid tondinahad söömisega taas priskust ning jõudu, pärast aga puhkasid ja magasid kõhutäitmise väsimust välja. (lk 11-13) * "Kunagi istume rohelisel aasal, põliste puude kroonides laulavad linnud. Meie ümber sagib palju tillukesi tondinahku ja me jutustame tulevastele põlvedele oma esimesest lõkkest siin kõledal saarel." :Väikesed tondinahad turtsatasid naerma, nende kurvad silmad hakkasid äkitselt sädemeid pilduma. Nad said hoo sisse ja varsti kõlas vali lõkerdamine meremühast üle. Tondinahad väänlesid, siputasid käsi-jalgu, ja kui see ära tüütas, ajasid ennast püsti. Käest kinni võtnud, keksisid nad Hallsilma ümber ja näitasid oma eestvedajale keelt. (lk 31-32) * Pahurate tondinahkade ainuke lõbu ja lohutus oli naer. Niipea kui päevast päeva ringirändav Hallsilm nähtavale ilmus, hakkasid tondinahad koleda häälega irvitama. Ometi polnud Hallsilm oma kaaslasi poole sõnagagi puutunud ega pidanud neile enam kõnesid. Hallsilm püüdis kaasa naerda, tema arvas, et lõkerdamine aitab kõigil sooja saada. Et Hallsilm ei vihastanud, see ajas tondinahad lausa marru. Kelle nägu siis Hallsilma naerma ajas? (lk 32) * Ka Hallsilma jalad valutasid, aga temal kui ninamehel ei kõlvanud nõrgematele oma häda kurta. Sellepärast tegi Hallsilm südame kõvaks ja pahvatas naerma. Nähtamatute võlvide alt kajas ta hääl mitmekordselt ning üsna õudusttekitavalt tagasi. Hallsilm oli lootnud oma teeseldud muretusega kaaslasi reipamaks turgutada, ent seekord ei läinud ta ettevõtmine õnneks. Vali ning kajast moonutatud heli halvas tondinahku, korraga valati käed-jalad justkui tina täis ja neid ei saanud liigutada. Hallsilm sikutas köit, ükski tondinahk ei kõssanudki mitte. (lk 50) ** [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977 * Ei tea miks tuli meelde see kord, kui Gusts istus tema kõrvale, kui ta [[kangas]]t kudus, samale pingile, selg kanga poole. Millal see oli? Ilmselt teisel kevadel pärast [[pulm]]i, kuidas muidu, tollal kandis ta Skaidrat. [[Kangasteljed]] seisid siinsamas akna juures, talveaknad polnud veel eest võetud, aga [[päike]] juba soojendas läbi klaasi. Jah, Gusts tuli, ei öelnud musta ega valget, tuli ja istus. Ta tegi, et ei näe, [[süstik]]ut visates tonksas küünarnukiga mehele selga. Mees puhkes naerma ja tema kah — naersid niisama! Nad polnud midagi ütelnud, ainult naersid, aga nad naersid üldse harva, vahest sellepärast jäigi see kord meelde. (lk 21) ** [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23 * Tüdrukud aga tõmbasid kõigi piiramisseisukorra reeglite kohaselt ringi koomale, jäid vait ja jälgisid mind. Sinised ja hallid silmad, sõstrasilmad, vahedad ja pilklikud silmad otsekui püüaksid tungida minu kaheksa-aastase hinge põhjani... Need pilgud torgivad, salvavad, sulavad kokku üheks kiirgavaks silmaks. Nemad, tüdrukud on ju oi kui vaprad, kui nende vastas seisab üksainus poiss! :Ja tulevadki aina lähemale ja lähemale... Unes ilmuv tiiger või hai meres või rott keldris on selle kõrval tühiasi... :Tuhanded huuled avanevad ja sosisklevad: hu-huu... Keeled sirutuvad nõeltena suust välja. Üks tüdruk turtsatas äkki, teine purskas kõvasti naerma, kolmas tagus endale kätega vastu põlvi, ja juba kihistasid ja itsitasid kõik kooris... Sädistasid nagu hakikari puude otsas. Ja mina seisin naervate tüdrukute keskel nagu [[märter]] tuleriidal. * [[Saša Tšornõi]], [https://kultuur.err.ee/1608446741/aivar-kulli-ajalootund-sasa-tsornoi-joulujutt "Kõige hirmsam"], tlk [[Aivar Kull]], ERR, 25.12.2021 (esmatrükk: Põhjanael 12/1993) * Line ootas mind [[tehas]]e sissepääsu juures, seljaga vastu seina toetudes. Ta oli nii kahvatu ja kurb, et ma otsustasin peatuda ja teda kõnetada. Ometi läksin temast mööda, ilma et oleksin isegi pead pööranud. :Veidi hiljem, kui ma olin juba oma [[masin]]a tööle pannud, seisis ta mu kõrval. :"Teate, see on kummaline. Ma pole teid kunagi naermas näinud. Kõigi nende aastate jooksul, mis ma teid tunnen, pole te kordagi naernud." :Vaatasin teda ja puhkesin naerma. :"Ärge parem naerge," ütles ta. * [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001, lk 6 * Tiffany Aching lamas kõhuli [[jõgi|jõe]] ääres ja [[kõdi]]stas [[forell]]e. Talle meeldis nende naeru kuulata. See tõusis [[mull]]idena pinnale. ** [[Terry Pratchett]], "[[Tillud vabamehed]]", tlk Kaaren Kaer, 2005, lk 9 * "Ma uurin neid [[koobas|koopaid]] lihtsalt moepärast, nii on mul kergem mõelda. See on vana [[võmm]]ide nõks." :[Feeney:] "Jah, härra komandör, kindlasti astume me veel paljude nõksude sisse!" :Vimes muigas hämaruses. "Väga tubli, poiss. [[Huumorimeel]] on võmmi sõber. Mina ütlen alati, et päev pole täie ette läinud, kui pole saanud natuke itsitada..." * [[Terry Pratchett]], "[[Tubakas (Terry Pratchett)|Tubakas]]", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012, lk 145 * "Mul tuleb väga suur jama," ütlesin ma. "Aga see ei ole praegu tähtis. Praegu on Alex tähtis." :"Ma arvan, et praegu pead sa lihtsalt oma [[probleem]]ide üle naerma," ütles Gerri. :"Jah, eks ma naeran," mõtlesin ma endamisi. "Kõik teised naeravad ju niikuinii." (lk 160) * Karl muigas. "Gerri siis ei [[õppimine|õppinud]] kogu sellest loost midagi?" :"Niipalju kui mina tean, on temast saanud [[narkomaan]]. Täiesti tõsiselt. Ma lugesin mõni aeg tagasi ajalehest, et ta tabati [[poevargus]]elt. Rumal poiss. Aga ma tean, et tal endal on [[pohhui]]. [[Noor]]tel on üldse tänapäeval kõigest pohhui. Või mis?" :"Jah, siin tuleb ikka lõpuks välja see tõsiasi, et noored on hukka läinud," naeris Karl laginal. :Mina ei naernud. Kuigi ma olin temaga nõus. Ma ei naernud, sest see kõik ei meeldinud mulle. Samas ma teadsin ka, et sinna ei saanud mitte midagi parata. Mitte keegi ei saanud midagi teha. Sest kui üks inimene võtaks [[maailmaparandamine|maailma parandamise]] käsile, ei tuleks sellele tööle iial lõppu. (lk 164) * [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005 ==Luule== <poem> Su hele naer mu tuppa äkki põikas, su hele naer mu raamatute nukrust läbi lõikas kui järve aer. Kaks palmikut ja lohud kenad põskis, kaks palmikut ja silmad säravad (need ema mõskis): kaks salmikut. </poem> * [[Gustav Suits]], "Ühele lapsele" kogus [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:268335/243812/chapter/5 "Tuulemaa"] <poem> [[Sõber|Sõpradega]] kaugetega koos [[Istumine|istund]] olime me jutuhoos. Oli veidi naernudki me [[suu]] - seda polnud ammu juhtund ju. Saatma läksime nüüd sõpru neid mööda vaikseid sügisöisi teid. </poem> * [[Marie Under]], "Öine teekond", rmt: "Uneretk", 1968, lk 11 <poem> [[Neem]]e tipul on murdunud [[aer]]. Naera, [[Odysseus]], [[elu]] on naer! Lõpuks, [[meremees]], siin on maa, siin on [[sadam]] ja [[Nausikaa]]. </poem> * [[Karl Ristikivi]], "*Mängivad pillid, kuu on vees...", rmt: "[[Inimese teekond]]", 1990, lk 12 <poem> Ah, olla laul ses rohetavas puus, et seinteks kerida me pühas majas, et kunagi ei kustuks elav naer su suus, ma tahan kajada su südames ja ajas. </poem> * [[Rein Sepp]], "... Olen osa sellest igihaljast puust", ''cit. via'' "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334 <poem> Ma olen enesele [[mõistatus]], mis võrdselt kätkeb [[ujedus]]t ja [[uljus]]t. Pean [[aare|aardeks]] naeru kergemeelses suus ja rituaaliriistaks [[narrikuljus]]t. </poem> * [[Artur Alliksaar]], "Autoportree", rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 8 <poem> Ma lähen ja naeran nüüd enam ja enam Ja ma hakkan ennastki naerma Ma usun et naerda on nutmisest kenam Ja seda ma lähengi kaema Mu endasseusk muutub uuestisünniks Näeb maailm nii naljakas välja Et kes seal ka elaks või sureks või sünniks Ma lähen ja naeran nad välja </poem> * [[Tõnu Trubetsky]], "Lähen ja naeran" kogus "Pogo" (1989), lk 18 <poem> [[Nutt|nutmise]] taga tuleb naermine, naermise taga tuleb nutmine, iga nutmise taga naine tõuseb, vaatab meest, kes seisab igavledes mere ääres [[putka]] kõrval, millel kiri "[[šokolaad]]" </poem> * [[Inga Gaile]], [https://www.muurileht.ee/piiri-taga/ "*Iga hiilgava mehe taga seisab hiilgav naine..."], tlk [[Contra]], Müürileht, 17. oktoober 2022 ==Vanasõnad== * [[Ahjuroop]] naerab seni [[tuli|tuld]], kuni ise on põlenud. * Ega naer nahka riku ega [[tühi]] [[jutt]] tükki võta. * Hilbud naeravad, nartsud nutavad. * Kavalale kannikas, [[narr]]ile naeru. * Kes pärast naerab, naerab kõige paremini! * Kes sind naerab, sealt (sellest) mine mööda, kes sind kiidab, seal pane [[silm]]ad kinni. * Naer tuleb naerust. * Naerult tehtud, tõelt peetud. * Naerust tõuseb [[nutt]]. * Nutab mullist naeru. * [[Nõid]] naerab nõida. * Parem naerda kui nutta. * Teises peos naer, teises [[nutt]]. * [[Vara]] naerdakse, [[hilja]] nutetakse. * Vile (kärme) nutma, vile naerma, veel viledam [[viha]]le saama. * Vile nutma, vile naerma, veel viledam vihale saama. * Ära naera, ise sööd ehk sülitatud [[kapsad]] ära! ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 * [[Tellis]]test ja mördist tehakse [[maja]], aga naer ja [[lapsed]] teevad sellest [[kodu]]. ** [[Iiri vanasõnad|Iiri vanasõna]] ==Kirjandus== * [[James Krüss]], "[[Timm Thaler ehk müüdud naer]]" ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Psühholoogia]] [[Kategooria:Huumor]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[it:Sorriso]] tfmiwjvusw1cnin3haflv0ldi7wp2sv 0 3893 135992 134980 2026-10-13T20:03:34Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135992 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Pallas_Athena_or,_Armoured_Figure_by_Rembrandt_Harmensz._van_Rijn.jpg|pisi|Vanakreeka tarkusejumalanna Pallas [[Athena]] Rembrandti maalil (''ca'' 1655).]] '''Tarkus''' on võime mõelda ja toimida [[Teadmine|teadmiste]], [[Kogemus|kogemuste]], [[terve mõistus]]e ja [[mõistmine|mõistmise]] toel. ==Piibel== * Ja ma pühendasin oma [[süda]]me tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine. :Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab [[teadmine|teadmisi]], see lisab [[valu]]. * [[Koguja raamat]] 1:17-18 * Siis ma nägin, et tarkus on kasulikum kui meeletus, nõnda nagu [[valgus]] on pimedusest kasulikum. ** Koguja raamat, 2:13 * Kes on nagu tark, ja kes oskab asja seletada? Inimese tarkus valgustab ta [[nägu]] ja ta näo karmus muutub. ** Koguja raamat, 8:1 * Tarkus on parem kui [[jõud|ramm]], aga [[vaesus|vaese]] tarkust põlatakse ja tema [[sõna|sõnu]] ei võeta kuulda. ** Koguja raamat, 9:16 ==Proosa== * XVI. Juhusel on vähe mõju targale, suurimaid ja tähtsaimaid asju on korraldanud mõtlemine ning korraldab seda ka praeguses ja edaspidises elus. * XXVII. Sellest, mida tarkus võimaldab kogu elu kestvaks õnneks, on kaugelt suurim sõpruse omamine. ** [[Epikuros]], "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781) * Sõgedad ja arukad on ühtviisi kahjutud. Aga poolnarrid ja pooltargad — need on kõige ohtlikumad. (lk 12) * Kui targad ei eksiks, peaksid narrid meelt heitma. (lk 20) * Poleks vaeva väärt seitsekümmend aastat vanaks saada, kui kõik maailma tarkus oleks Jumala ees [[narrus]]. (lk 31) * Kõik targa asja vastased peksavad vaid [[süsi]]; need lendavad laiali ja sütitavad seal, kus nad muidu poleks mõjule pääsenud. (lk 69) ** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme", tlk [[Mati Hint]], [[LR]] 33/1974 * "Jumalaga siis, kapten," sõnas Aramis oma nokkival toonil. "Kui meile peaks midagi juhtuma, pöördume teie poole." :"Härra," vastas Planchet, "nii selles asjas kui kõiges muus jään ikka teie teenriks." :"Sel vennikesel on nuppu!" ütles Aramis [[sadul]]asse hüpates, "ja üsna rohkesti." :"Ja miks tal ei peakski seda olema," vastas Athos, istudes omakorda sadulasse, "ta on ju nii kaua harjanud oma isanda [[kübar]]aid." * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 767 * Kes oskab inimestele kenasti ja mõnusalt selgitada asju, mida nood niigi teavad, omandab kõige kiiremini targa inimese [[kuulsus]]e. (lk 16) * Tarkusega võitud inimest ei tohi kunagi lasta soojaks minna, muidu hakkab ta [[Tilkumine|tilkuma]]. (lk 36) ** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli", tlk Krista Räni, LR 30/2007 * "[[Jänes]] on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult. :"On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe." :"Ja [[mõistus]]t on tal kah." :"Jah," kostis Notsu. "Seda tal on." :Tükk aega vaikisid mõlemad. :"Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks. * [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]", tlk Valter Rummel, 1977, lk 204 * Tarkust peaks külluses leiduma, sest seda [[Kasutamine|kasutatakse]] ju nii vähe. ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]], LR 48/1977, lk 59 * Tarkuseõpetuse liigid on: kaugtarkus, mida minul on õige palju. Mis see on? See on, et asjad vaagitakse ette valmis ja sündmust kujutatakse endale niivõrd elavalt ette, et kui see kord aset leiab, on kursid selged. Seda liiki tarkust on harvadele osaks antud. Kellel seda on, see olgu omadega rahul! Kuid selles liigis on kaks santi viga: asi jääb naljaviluks toimumata või see juhtub isesugusel kombel. Kes oskab neidki arvesse võtta, sellele on maailmarand kerge läbi kõndida... :Seejärel tuleb teoreetiline tarkus, mis on ajalehtedes ja mujalgi. Seal maalitakse asi ette ühetoruliseks jahipüssiks, millel lukk on rikkis ja kust laeng võib prahvatada laskjale vastu silmi... Teoreetiline tarkus on kaugtarkuse vennapoeg, kuid läätsklaas on kehvem... :Praktiline tarkus on see, kui vana kavalpea-rebane joosta tipib ja oma jälgedesse astub. Kuid rajal võivad olla rebaserauad... Aga kui lisaks on hea haisutundmine, siis võib hakkama saada, maha arvatud jänes, kes läheb hea meelega silmusesse, kui see on osavasti üles seatud ega ole mitte juhmaka kätetöö. :Kõigist kõige parem ja magusam tarkuseliik on järeltarkus, sel alal saadetakse kõige rohkem korda. Seal on sündmus möödunud ajajärk, kuid see kujutletakse eesseisvaks ja selgitatakse hulganisti, kuidas oleks kõige parem talitada. Selles liigis on inimene oma tarkuse tipul. Järeltarga silm on kavalas kohas, see vaatab tahapoole... * [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 33-34 * Tark olla tähendab teada, mida pole tark teada. ** [[Nikolai Baturin]], "Parvesõitja", rmt: "Kuningaonni kuningas" (1973), lk 11 * Tarkus ei näi olevat väga laialt levinud [[tarbekaup]]; ealeski ei ole selles valdkonnas olnud [[üleproduktsioon]]i. ** [[Jacques Maritain]], "Filosoof ühiskonnas", tlk [[Mart Raukas]], Looming 8/1987, lk 1085-1088 * Veendunud tarkuseotsijatega on selline imelik asi, et ükskõik kus nad ka ei viibiks, otsivad nad alati tarkust kuskilt kaugelt. Tarkus on üks neid väheseid asju, mis näib seda suuremana, mida kaugemal see on. ** [[Terry Pratchett]], "Nõiad võõrsil", tlk Avo Reinvald, 2003, lk 32 * Inimesi sunnitakse targad olema. Inimene on kohustatud ajama "tarka juttu". Mis on "tark jutt"? "Tark jutt" on see, kui sa räägid seda, mida kõik arvavad, lisad juurde mõne fakti, ütled mõne prantsuskeelse fraasi, täpsustava arvu. Kui hakkad rääkima sisuliselt, mis ei lähe kokku tavaarvamusega, siis öeldakse, et see on nii loll jutt, et tahaks vastu pead anda. * [...]teaduses on esimene asi, et inimene peab siiralt taipama, et ta loll on. Mitte poosetama, ütlema heebrea keeles, et ma olen loll, et las siis teised taipavad, kui tark ta on. Paari nädala eest läksin ka paari hea sõbra, eesti kirjanikuga vaidlema. Ja siis äkitselt taipasin, et nad siiralt usuvad, et nad ongi teistest targemad. See on lihtsalt õudne. Küsimus on selles, et kõik me oleme elamise puhul professionaalid. Kõik lihtsalt ei oska rääkida – üks oskab rauda taguda, teine oskab sõuda. Aga arvata, et mina olen teistest targem – kui inimene seda usub, siis ta paneb teiste inimeste mõistmise enda eest lukku. * Kõik see, mis aitab vähendada olendite kannatusi, on üks näide tarkusest. Neid on veel. Ma ütleks ikkagi, et igaühele jõudumööda. Mis tarkusest saab juttu olla, kui sa oled inimene? [[Kirkegaard]] on määratlenud nii, et sa vaevled, piinates ennast ja püüdes otsustada, mis on õige. Sa ei tea seda ja ei saagi otsustada, mis on õige, ning see vaev meeleheitlikult otsustada, mis on õigem, teebki inimesest inimese. Minu meelest on see väga ilusti öeldud. Me oleme kottlollid ja tahame otsustada, mis on õige, aga see pole võimalik – me ei tea. Muidugi, mõned on iseenda suurest tarkusest ilmutuse saanud. Ma ei tea, millised on targad, mul pole seda kogemust. ** [[Enn Kasak]], intervjuu: [[Priit Simson]], [http://www.epl.ee/news/arvamus/enn-kasak-tark-jutt-tahendab-et-raagid-seda-mida-koik-niigi-arvavad.d?id=63682696 "Enn Kasak: "tark jutt" tähendab, et räägid seda, mida kõik niigi arvavad"] Eesti Päevaleht, 23. detsember 2011 * "Mida täna näidatakse?" :"Armastust. [[Saksamaa]]lt kaasa toodud sõjasaagifilm. Trofee, noh. [[Zarah Leander]] laulab." :"Sina ei tohi veel [[armastusfilm]]e vaadata, sa oled alla kuueteistkümne." :"Ja sina ei tohi neid enam vaadata sellepärast, et oled üle kuuekümne." :"Homme tantsib [[Marika Rökk]]." :"Jälle [[sõjasaak]]?" :"Muidugi." :"Saame meiegi kasu sellest, et võidukas [[Punaarmee]] [[Berliin]]ist palju häid sõjaeelseid [[film]]e kaasa haaras ja siin raha teenima pani." :"Stalinlik tarkus ja [[ettenägelikkus|ettenägemine]]." (lk 15) * "Suu kinni! Ümberringi on silmad ja kõrvad." :"Suur Siberimaa...?" :Ja-jaa, me oleme oma nooruse kohta üllatavalt targad. (lk 16) * [[Nasta Pino]], "Minu aeg ja selle lugu", 2015 * Kundera romaane lugedes olen tundnud, et saan targemaks, mida iseenesest pole ka ju nii vähe, aga paraku pole seda siiski piisavalt - targemaks saab igal pool, Kunderal aga jääb puudu sellest põhilisest, poeetilisusest, ta ei kraabi ennast su naha vahele. On öeldud, et [[muusika]]l olla Kundera loomingus tähtis roll, aga just seda muusikat tema [[lause]]s näiteks kuigivõrd ei kuule ja ilmselt ei saa selles süüdistada ka tõlkijaid. ** [[Janar Ala]], "Kundera - kas vaese mehe Proust?" Postimees, 21. august 2020, lk 16 * See ongi see oht, et kui tarkust on vähe, siis rumalus ikkagi võidab. Nii et tarku ja haritud inimesi peab olema piisavalt palju, siis on [[lootus]]t. * [[Valitsus]]e tarkust saab mõõta ainult selle järgi, kas [[otsus]]ed on mõistlikud või vähem mõistlikud. Ega siin muud võimalust ei ole. See, et püütakse rahvale meeldida, näitab teinekord ka mitte väga mõistlikku lähenemist. * Tarka [[rahvas]]t ei saa ootele panna. ** [[Alar Karis]], intervjuu: Mirko Ojakivi, [https://www.err.ee/1608445358/karis-kui-tarkust-on-vahe-siis-rumalus-voidab "Karis: kui tarkust on vähe, siis rumalus võidab"], ERR, 25.12.2021 * [[Henry Kissinger]] arutleb oma viimases raamatus "World Order" (Maailmakord) ka [[internet]]i üle ja selle üle, kuidas meie [[käitumine|käitumised]] on muutunud. Ta leiab, et tuleb selgelt eristada informatsiooni, teadmisi ja tarkust. [[Informatsioon]]i saame me internetist, aga [[Teadmine|teadmisi]] saab ainult [[raamat]]utest või [[õpetaja]]telt. Ja kui teadmisi on küllalt akumuleerunud, võime rääkida tarkusest. ** [[Kaja Kallas]], [https://kajakallas.ee/raamatud/kas-paberraamat-on-minevik/ "Kas paberraamat on minevik?"], ajakiri Raamatukogu, veebruar 2015/Kaja Kallase blogi, 10.09.2017 ==Draama== * ABRAHAM: [[Inimene|Inimestel]] on väga imelik, väga ohtlik omadus: tahtmine targemaks saada. Teistel [[loom]]adel sihukest kihku ei ole. [---] Nende [[aju]] käsutab neid mõistlikumatele asjadele: [[söömine|süüa]], sigida, mõni väike meelelahutus vahel sekka kah, seegi rohkem [[sarv]]ede proovimiseks. ** [[Enn Vetemaa]], "[[Jälle häda mõistuse pärast]]" (1975), I vaatus, I pilt, lk 15 ==Luule== <poem> [[Mõistus]], kõikläbistav [[röntgen]] tundmatut [[Avastamine|avastav]] olevat lahastav valitseb meeli tõrkjaid. [[Nauding|Nautima]] harjutab kibestusvarjuta tarkuse marju mõrkjaid. </poem> * [[Paul Viiding]], "Lõpmatult kasvav", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 272 <poem> Ei ole [[juhus]], et inimene on [[kõigesööja]], sest seda on ka [[varblane]]. [[Inimene]] nopib tarkust [[tähistaevas]]t. [[Lind]] nokib teri. </poem> * [[Liepa Rūce]], "* Meie seltskonnas kõik alati...", tlk [[Contra]], rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 200 ==Vanasõnad== * [[Au]] ei anta asjata ega tarkust tasuta. * Ei ole veel [[Tartu]]s käinud. * Ei ükski sünni targaks. * [[Ettevaatus|Ettevaatamine]] on kõige tarkuse [[ema]]. * [[Häda]] koolitab (õpetab) mehe targaks. * Igaüks takka tark, ette ei tea keegi. * [[Inimene]] läheb [[aasta]] vanemaks, kaks targemaks. * Ise tarkus, ise [[kavalus]]. * [[Kahju]] teeb targaks. * Kel kavalust, sel tarkust. * Kel tarkus [[pea]]s, sel ohjad peos. * Kes enne nii tark kui pärast. * Kes targem, see tasugu, sõnaseppa seletagu; kellel palju, pangu peale; kellel liialt, lisagu. * Kord käi ümber toa, oled targem kui see, kes [[maapind|maa]]s istub. * Kõik talupojad targad, kõik [[saks]]ad suurelised. * Lõpul igaüks tark. * [[Maailm]] läheb vanemaks, [[inimesed]] targemaks. * Mida pikem juus, seda lühem mõistus. * Mida vanemaks lähed, seda targemaks saad. * Mõistlik mõistab, aruline saab aru, [[rumalus|rumal]] katsub käpuga. * Mõistlikkude vahel [[pea]]b õlekõrs vastu, aga jõledad kisuvad raudahelad katki. * Mõistsid alata, mõista lõpetada. * Mõistus mehe peas, aga mitte mehe käes (rammu mehe peos). * Pane mõistlik kas liivakünka otsa, ta elab; pane mõistmatu kas kullapotti, ikka mees kammitsas! * Parem tark vaenlane kui loll [[sõber]]. * Pärast tarku palju, ette ei ole ühtegi. * Rusikas igaühel, aga mõistust ainult mõnel. * Sitikal siledad tiivad, tartlasel targad [[sõna]]d. * Takka järele [[Tallinn]]a [[mees]] tark. * Targad sõdivad sõnadega, rumalad rusikatega. * Targem annab järele. * Tarkus läheb takkapoolt sisse. * Tarkus on enam kui rikkus. * Tarkus on hinge [[tervis]]. * Tarkus tuleb takka järele; ehk: takka ikka targem. * Tasa ja targu, madalasti ja märgu. * Tasa ja targu sõidad (teed), edasi jõuad. * Tasane käib targu, madal märgu. * Ullil palju [[vaev]]a, targal palju mõtlemist. * Ükski tark pole taevast tulnud. * Ära ütle: ma ei mõista, vaid: ma ei taha. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 [[Kategooria:Psühholoogia]] m86s0a8airr2urk2xiorzie7gj32n3v 0 4394 135993 135612 2026-10-13T20:05:15Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135993 wikitext text/x-wiki [[File:Läänemeri.jpg|thumb|Läänemeri]] [[Pilt:Ayvaz_sredy_voln.jpg|pisi|Ivan Aivazovski, "Lainete keskel" (1898)]] [[Pilt:Into_the_water,_by_Virginie_Demont-Breton.jpg|pisi|Virginie Demont-Breton, "Vette!" (1898)]] [[Pilt:Elin_Danielson-Gambogi_-_La_Merenda_(1904).jpg|pisi|Elin Danielson-Gambogi, "Mere ääres" (1904)]] [[Pilt:Lionel_Walden_-_'Kahala_Moonlight',_oil_on_canvas,_1929,_HAA.JPG|pisi|Lionel Walden, "Kahala Moonlight" (1929)]] [[Pilt:Õhtune_meri._Õli,_lõuend._2005_Margus_Rump.jpg|pisi|Margus Rump, "Õhtune meri" (2005)]] '''Meri''' on maailmamere osa, mida ookeanidest või teistest meredest suuremal või vähemal määral eraldavad mandrid, saared või põhjakõrgendikud ning mille hüdroloogiline režiim erineb ookeani [[oma]]st. ==Piibel== * Ja [[Jumal]] ütles: "Saagu laotus [[vesi|vete]] vahele ja see lahutagu veed vetest!" :7 Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal. :8 Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai [[õhtu]] ja sai [[hommik]] - teine [[päev]]. :9 Ja Jumal ütles: "Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!" Ja nõnda sündis. :10 Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see oli hea. * [[Esimene Moosese raamat]] 1:6-10 ==Proosa== * Ma jätan järele [[valge]] segase joome; kahvatu vesi, kahvatud palged, ükskõik, kus ma ka seilan. [[Laev]]a kõrvale kerkivad kurjakuulutavad [[laine]]mäed, et mu jälgi enda alla matta; matku, kuid mina lähen enne läbi. ** [[Herman Melville]], "[[Moby Dick]]", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 196, Ahabi monoloog * Kes on öelnud, et "[[kallas]]teta meri on [[igavus|igav]] ja üksluine vaatepilt"? Seda on öelnud arvukas ja nimetu {{Sõrendus|keegi}}. Kallasteta — see on tõsi, aga kui kaunis on see tõelisus! [[Silmapiir]] on puhas, selge ja sügav. Karm-kirkas ringis pole midagi peale lainete, mis lähedal on [[silm]]ale näha viimase kui kurruni, kaugemal kaovad üksteise taha, silmapiiril aga riivavad vaevumärgatava virvendusena selget taevaserva, nagu näeks [[pilk]] seda läbi ebatasase [[klaas]]i. Käsitamatud oma mõõtmatuses on ruum ja [[sügavus]], mida näed enda all [[silm]]ade abita, kui oled seda kord pikkamööda tajuma hakanud. Selles mere vastutamatus vägevuses, mida ei saa arvele võtta, mille tegelikust suurusest [[mõistus]]ki aru ei anna, kuigi näeb selle igikestvaid ilminguid, on nakatavat [[ärevus]]t. See on otsekui loomeinstinkti [[uni|unest]] ärkamine. ** [[Aleksandr Grin]], "Lainetel tõttaja", tlk M. Käbrik, lk 242 * Meri ainult vaatab [[reisimine|reisimist]], tema ei ole reisinud kunagi. (lk 19) * Maailma vanim rotaator on meri, kelle rotatsioonmasinast väljub lakkamatult [[ajaleht]] "[[Laine]]". (lk 25) * Kõrbe [[kamm]] on [[tuul]]; [[rand|ranna]] kamm on meri. (lk 28) * Kui meri on puhas, siis seda sellepärast, et tal on alati käepärast [[käsn]]ad. (lk 36) * Kui meri tollest paigast tagasi tõmbus, jooksid [[kala]]d nagu [[jänes]]ed viimasele lainele järele. (lk 36 * Meri paneb [[laevahukk|laevahukule]] järgneval päeval pähe mantilja, mille valgetes [[pits]]ides raugevad ta lained, ja läheb surnute [[missa]]le. (lk 55) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], [[LR]] 2/1974 * Küll on loodus ikka otstarbekohane! Meri on parajalt sügav, et sõjalaev ei pruugiks põhjasavisse kinni jääda. Allveelaevadele on ta kõlvuliselt lai, et nad pimesikku mängides üksteisega vastamisi ei tonksaks. Rukkilaevu mahub sinna mitmeid ja mitmeid turduma ja Atlandi lutsud lähevad kamajahust paksuks. ** [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 35 * Polnud midagi naljakat selles, et pidid elama nagu [[hulgus]] telgis Pianosal, selja taga töntsakad mäed ning silme ees rahulik sinine meri, mis võis krampi tõmbunud inimese silmapilgu vältel ühe lonksuga alla neelata ning ta kolm päeva hiljem tagasi randa saata, postikulu tasutud, üles paistetanud, sinine ja mädanev, vesi mõlemast külmast ninasõõrmest välja voolamas. ** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 22 * [Tseilonist:] Ainult hommikust sööme kodus. See serveeritakse verandale, kust võib näha merd, tunda selle hõngu ja kuulda kohinat. Igaveses rütmis mühisevad ta vood kaldale ja paiskuvad sisinal vastu müüre. Ääretu ja ebaharilikult sinine, laiub ta meie silme ees. Horisondil, kus taevas ja meri kokku sulavad, ujub aeglaselt valge puri. ** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 7 * Meri, mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas [[mai]]päikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult [[rand|rannale]], tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste sügavroheliste triipudega. Silmapiiril on meri indigo[[sinine]]. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste [[kollane|kollaste]] kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam [[roheline]] vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi [[kalju]]sid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu [[taevas]] on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab [[taevas]] värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi [[päike]] on külm. (lk 8, romaani algus) * Oh õnnistatud Põhjamaa meri, tõeline meri selgete halastavate [[tõus ja mõõn|tõusude ja mõõnadega]], mitte niisugune nagu haisev [[Vahemeri]], soe nagu [[supp]]. (lk 8) * On [[õhtu]]. Meri on kullakarva, täpitud heledate [[valgus]]punktidega; ta loksub kahvaturohelise taeva all mingi mehhaanilise rahuloluga. Kui tohutult suur ta on, kui tühi, see määratu avar ruum, mille järele ma olen kogu oma elu [[igatsus|igatsenud!]] (lk 20) ** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996 * Meri mõjutab inimest väga. Olen ju mere ääres kasvanud, [[Pärnu]]s oli meil meri peaaegu ukse ees. Hiljuti ajasime suvejuttu [[Maimu Vannas]]ega, tal on [[Tartu]] lähistel suvekodu. Ma küsisin, miks see sul nii kaugel on, otsi endale midagi siia [[Tallinn]]a lähedale mere äärde. Ta imestas: "[[suvi|Suvel]] — mere äärde? Ei, ma ei taha!" Vaat huvitav, ta on sisemaa laps, ta ei taha. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin suvel elama sisemaal. Olen ühe suve proovinud. Mui tekib kohe nagu lämbumistunne. Ma lihtsalt pean tundma mere lähedust, mere hingust. Mereäärsetel lastel kasvab sellest üks meeletu [[igatsus]], mille vastu ei saa. See hakkab juba [[lapsepõlv]]est, see kummaline igatsus — võid [[tund]]ide viisi rannas istuda, merele vahtida ja küsida... mis on selle taga? (lk 6) ** [[Salme Reek]], intervjuu: [[Toomas Lõhmuste]], "Vastab Salme Reek", [https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/186936 Teater. Muusika. Kino 8/1987], lk 5–16 * Taevas nende kohal tumenes ja päike uppus horisonti, ja siis, just enne täielikku pimedust, Jane peatus ja näitas lääne suunas. See oli võimas vaatepilt. Nad olid peaaegu saare keskpunktis. See oli merepinnast madalamal. Läände vaadates tundus, justkui hakkaks kogu Atlandi ookean neile kaela sadama. "Nii jube on vaadata merele üles," ütles Harriet. ** [[M. C. Beaton]], "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 68 * [Risku:] [[Kevad]]iti tuleb igatsus mere järele. Kui seisad [[rand|rannal]], igatsed ometi. Siis tuleb himu tühja [[silmapiir]]i järele. :Ja kui istud keset avamerd, saab välisest [[tühjus]]est seesmine: igatsed taas midagi. Väikest laidu. Randa. Või kas või [[lind]]u. Midagi, millel silm pidama jääks. Ja kui leidub laid, peab pääsema sellest mööda, ära. Alati ära. * [[Pirkko Saisio]], "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, 2018, lk 9 * Merel olles tekivad kergesti mõtted elust, sest maakera ongi ju tegelikult veekera. Vähe sellest, et kaks kolmandikku on kaetud merega. Kui liita laius ja sügavus, saab sellest üheksakümmend kaheksa protsenti maakera elusfäärist. ** Nina Burton, "Elu õhukesed vaheseinad. Arutlev kirjutis läbikostvast majaseinast ja looduse keeltest", tlk Tiina Mullamaa, Sinisukk, 2022, "Merevaade verandalt", lk 124 ==Luule== <poem> Ju [[laps]]ena ihkasin merd ääretut mina. Ma tahtsin näha ta lainete [[valge]]id harju ja lainetel liuglevat viirese varju ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju ning kaugel kõikuvat üksikut [[puri|purje]]. Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda kui magava hiiglase raudrüüs rinda /---/ Kõike seda ihkasin ma tusk lapsel ju täitis rinda, saaks suure mere randa, saaks randa ma! /---/ Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatu meri! Kui avar, kui suur, kuis helendad sa! Kuis [[vabadus]]t hoovab sust vastu otsata! Rind rusutud vastu [[vangla]] seina, käed kramplikult aknaraudades, silmad täis aja trotsi ja [[lein]]a - nii viimaks sind ometi näen! </poem> * [[Friedebert Tuglas]], "Meri", rmt: "Sõnarine" I, koostanud [[Karl Muru]], Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 427-431 <poem> Ju [[päike]]se kiired on längu ja kuldavad [[surmaputk|kooljaputki]]. Oh mere rohelist [[mäng]]u! See kõlab kui [[naer]] ja [[nutt]]ki. </poem> * [[Marie Under]], "Leek kustus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 22 <poem> Meri! Kui meie vait jääme, [[raadio]] kinni keerame ja enam [[ajaleht]]i ei krabista, nõudega ei kolista - meri! </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Suved, talved" I kogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 167 <poem> Meie [[elu]], see on meri, kus on [[torm]] ja [[vaikus]] koos. See, kel [[arg]] on soontes [[veri]], hukkub elu võimsas voos. See, kes elus kardab torme, jalge all vaid kindel maa, eal ei taba õigeid vorme ja [[poeet|poeediks]] eal ei saa. </poem> * [[Rudolf Rimmel]], [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=truajaleht19590429.2.7&st=1&l=et "See on elu..."], TRÜ, 29. aprill 1959, lk 1 <poem> sa seisad mere kaldal ja vaatad, ta tuleb merest – kuldsarvedega [[lehm]], temas on kõigi sinu tulevaste [[Lapselaps|lastelaste]] [[pisar]]ad [[Nutt|nutmise]] taga tuleb [[naer]]mine, naermise taga tuleb nutmine, iga nutmise taga naine tõuseb, vaatab meest, kes seisab igavledes mere ääres [[putka]] kõrval, millel kiri "[[šokolaad]]" </poem> * [[Inga Gaile]], [https://www.muurileht.ee/piiri-taga/ "*Iga hiilgava mehe taga seisab hiilgav naine..."], tlk [[Contra]], Müürileht, 17. oktoober 2022 == Vanasõnad == * [[Jaanipäev|Jaan]] viskab kuuma [[kivi]] merre, [[Jaagupipäev|Jaak]] jahe ja [[Mihklipäev|Mihkel]] [[külm]]a. * Kes ei taha paluda, see saata merele. * Merel [[silm]]ad, [[mets]]al kõrvad. * Meretagune tuleb, ei tule [[maapind|maa]]-alune. * Meri tapab [[noor]]e mehe, kare katkestab noore härja. * [[Viha]] viib vilja maast, [[kadedus]] [[kala]]d merest. * Voolas [[vesi]] ei lange ikka merre. * Ära kanna vett merre! ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Mered| ]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 7co1qz7ahstmxfxm6qe1t87ohe6z7cr 135994 135993 2026-10-13T20:05:44Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135994 wikitext text/x-wiki [[File:Läänemeri.jpg|thumb|Läänemeri]] [[Pilt:Ayvaz_sredy_voln.jpg|pisi|Ivan Aivazovski, "Lainete keskel" (1898)]] [[Pilt:Into_the_water,_by_Virginie_Demont-Breton.jpg|pisi|Virginie Demont-Breton, "Vette!" (1898)]] [[Pilt:Elin_Danielson-Gambogi_-_La_Merenda_(1904).jpg|pisi|Elin Danielson-Gambogi, "Mere ääres" (1904)]] [[Pilt:Lionel_Walden_-_'Kahala_Moonlight',_oil_on_canvas,_1929,_HAA.JPG|pisi|Lionel Walden, "Kahala Moonlight" (1929)]] [[Pilt:Õhtune_meri._Õli,_lõuend._2005_Margus_Rump.jpg|pisi|Margus Rump, "Õhtune meri" (2005)]] '''Meri''' on maailmamere osa, mida ookeanidest või teistest meredest suuremal või vähemal määral eraldavad mandrid, saared või põhjakõrgendikud ning mille hüdroloogiline režiim erineb ookeani [[oma]]st. ==Piibel== * Ja [[Jumal]] ütles: "Saagu laotus [[vesi|vete]] vahele ja see lahutagu veed vetest!" :7 Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal. :8 Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai [[õhtu]] ja sai [[hommik]] - teine [[päev]]. :9 Ja Jumal ütles: "Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!" Ja nõnda sündis. :10 Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see oli hea. * [[Esimene Moosese raamat]] 1:6-10 ==Proosa== * Ma jätan järele [[valge]] segase joome; kahvatu vesi, kahvatud palged, ükskõik, kus ma ka seilan. [[Laev]]a kõrvale kerkivad kurjakuulutavad [[laine]]mäed, et mu jälgi enda alla matta; matku, kuid mina lähen enne läbi. ** [[Herman Melville]], "[[Moby Dick]]", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat 1974, lk 196, Ahabi monoloog * Kes on öelnud, et "[[kallas]]teta meri on [[igavus|igav]] ja üksluine vaatepilt"? Seda on öelnud arvukas ja nimetu {{Sõrendus|keegi}}. Kallasteta — see on tõsi, aga kui kaunis on see tõelisus! [[Silmapiir]] on puhas, selge ja sügav. Karm-kirkas ringis pole midagi peale lainete, mis lähedal on [[silm]]ale näha viimase kui kurruni, kaugemal kaovad üksteise taha, silmapiiril aga riivavad vaevumärgatava virvendusena selget taevaserva, nagu näeks [[pilk]] seda läbi ebatasase [[klaas]]i. Käsitamatud oma mõõtmatuses on ruum ja [[sügavus]], mida näed enda all [[silm]]ade abita, kui oled seda kord pikkamööda tajuma hakanud. Selles mere vastutamatus vägevuses, mida ei saa arvele võtta, mille tegelikust suurusest [[mõistus]]ki aru ei anna, kuigi näeb selle igikestvaid ilminguid, on nakatavat [[ärevus]]t. See on otsekui loomeinstinkti [[uni|unest]] ärkamine. ** [[Aleksandr Grin]], "Lainetel tõttaja", tlk M. Käbrik, lk 242 * Meri ainult vaatab [[reisimine|reisimist]], tema ei ole reisinud kunagi. (lk 19) * Maailma vanim rotaator on meri, kelle rotatsioonmasinast väljub lakkamatult [[ajaleht]] "[[Laine]]". (lk 25) * Kõrbe [[kamm]] on [[tuul]]; [[rand|ranna]] kamm on meri. (lk 28) * Kui meri on puhas, siis seda sellepärast, et tal on alati käepärast [[käsn]]ad. (lk 36) * Kui meri tollest paigast tagasi tõmbus, jooksid [[kala]]d nagu [[jänes]]ed viimasele lainele järele. (lk 36 * Meri paneb [[laevahukk|laevahukule]] järgneval päeval pähe mantilja, mille valgetes [[pits]]ides raugevad ta lained, ja läheb surnute [[missa]]le. (lk 55) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], [[LR]] 2/1974 * Küll on loodus ikka otstarbekohane! Meri on parajalt sügav, et sõjalaev ei pruugiks põhjasavisse kinni jääda. Allveelaevadele on ta kõlvuliselt lai, et nad pimesikku mängides üksteisega vastamisi ei tonksaks. Rukkilaevu mahub sinna mitmeid ja mitmeid turduma ja Atlandi lutsud lähevad kamajahust paksuks. ** [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 35 * Polnud midagi naljakat selles, et pidid elama nagu [[hulgus]] telgis Pianosal, selja taga töntsakad mäed ning silme ees rahulik sinine meri, mis võis krampi tõmbunud inimese silmapilgu vältel ühe lonksuga alla neelata ning ta kolm päeva hiljem tagasi randa saata, postikulu tasutud, üles paistetanud, sinine ja mädanev, vesi mõlemast külmast ninasõõrmest välja voolamas. ** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 22 * [Tseilonist:] Ainult hommikust sööme kodus. See serveeritakse verandale, kust võib näha merd, tunda selle hõngu ja kuulda kohinat. Igaveses rütmis mühisevad ta vood kaldale ja paiskuvad sisinal vastu müüre. Ääretu ja ebaharilikult sinine, laiub ta meie silme ees. Horisondil, kus taevas ja meri kokku sulavad, ujub aeglaselt valge puri. ** [[Ursula Ullrich|Ursula]] ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 7 * Meri, mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas [[mai]]päikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult [[rand|rannale]], tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste sügavroheliste triipudega. Silmapiiril on meri indigo[[sinine]]. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste [[kollane|kollaste]] kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam [[roheline]] vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur vesi [[kalju]]sid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu [[taevas]] on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab [[taevas]] värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi [[päike]] on külm. (lk 8, romaani algus) * Oh õnnistatud Põhjamaa meri, tõeline meri selgete halastavate [[tõus ja mõõn|tõusude ja mõõnadega]], mitte niisugune nagu haisev [[Vahemeri]], soe nagu [[supp]]. (lk 8) * On [[õhtu]]. Meri on kullakarva, täpitud heledate [[valgus]]punktidega; ta loksub kahvaturohelise taeva all mingi mehhaanilise rahuloluga. Kui tohutult suur ta on, kui tühi, see määratu avar ruum, mille järele ma olen kogu oma elu [[igatsus|igatsenud!]] (lk 20) ** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996 * Meri mõjutab inimest väga. Olen ju mere ääres kasvanud, [[Pärnu]]s oli meil meri peaaegu ukse ees. Hiljuti ajasime suvejuttu [[Maimu Vannas]]ega, tal on [[Tartu]] lähistel suvekodu. Ma küsisin, miks see sul nii kaugel on, otsi endale midagi siia [[Tallinn]]a lähedale mere äärde. Ta imestas: "[[suvi|Suvel]] — mere äärde? Ei, ma ei taha!" Vaat huvitav, ta on sisemaa laps, ta ei taha. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin suvel elama sisemaal. Olen ühe suve proovinud. Mui tekib kohe nagu lämbumistunne. Ma lihtsalt pean tundma mere lähedust, mere hingust. Mereäärsetel lastel kasvab sellest üks meeletu [[igatsus]], mille vastu ei saa. See hakkab juba [[lapsepõlv]]est, see kummaline igatsus — võid [[tund]]ide viisi rannas istuda, merele vahtida ja küsida... mis on selle taga? (lk 6) ** [[Salme Reek]], intervjuu: [[Toomas Lõhmuste]], "Vastab Salme Reek", [https://www.digar.ee/arhiiv/et/download/186936 Teater. Muusika. Kino 8/1987], lk 5–16 * Taevas nende kohal tumenes ja päike uppus horisonti, ja siis, just enne täielikku pimedust, Jane peatus ja näitas lääne suunas. See oli võimas vaatepilt. Nad olid peaaegu saare keskpunktis. See oli merepinnast madalamal. Läände vaadates tundus, justkui hakkaks kogu Atlandi ookean neile kaela sadama. "Nii jube on vaadata merele üles," ütles Harriet. ** [[M. C. Beaton]], "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 68 * [Risku:] [[Kevad]]iti tuleb igatsus mere järele. Kui seisad [[rand|rannal]], igatsed ometi. Siis tuleb himu tühja [[silmapiir]]i järele. :Ja kui istud keset avamerd, saab välisest [[tühjus]]est seesmine: igatsed taas midagi. Väikest laidu. Randa. Või kas või [[lind]]u. Midagi, millel silm pidama jääks. Ja kui leidub laid, peab pääsema sellest mööda, ära. Alati ära. * [[Pirkko Saisio]], "Kaini tütar", tlk Hille Lagerspetz, 2018, lk 9 * Merel olles tekivad kergesti mõtted elust, sest maakera ongi ju tegelikult veekera. Vähe sellest, et kaks kolmandikku on kaetud merega. Kui liita laius ja sügavus, saab sellest üheksakümmend kaheksa protsenti maakera elusfäärist. ** [[Nina Burton]], "Elu õhukesed vaheseinad. Arutlev kirjutis läbikostvast majaseinast ja looduse keeltest", tlk Tiina Mullamaa, Sinisukk, 2022, "Merevaade verandalt", lk 124 ==Luule== <poem> Ju [[laps]]ena ihkasin merd ääretut mina. Ma tahtsin näha ta lainete [[valge]]id harju ja lainetel liuglevat viirese varju ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju ning kaugel kõikuvat üksikut [[puri|purje]]. Ma ihkasin näha ta tuksuvat pinda kui magava hiiglase raudrüüs rinda /---/ Kõike seda ihkasin ma tusk lapsel ju täitis rinda, saaks suure mere randa, saaks randa ma! /---/ Ja nüüd ometi näen ma sind, oh mõõtmatu meri! Kui avar, kui suur, kuis helendad sa! Kuis [[vabadus]]t hoovab sust vastu otsata! Rind rusutud vastu [[vangla]] seina, käed kramplikult aknaraudades, silmad täis aja trotsi ja [[lein]]a - nii viimaks sind ometi näen! </poem> * [[Friedebert Tuglas]], "Meri", rmt: "Sõnarine" I, koostanud [[Karl Muru]], Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 427-431 <poem> Ju [[päike]]se kiired on längu ja kuldavad [[surmaputk|kooljaputki]]. Oh mere rohelist [[mäng]]u! See kõlab kui [[naer]] ja [[nutt]]ki. </poem> * [[Marie Under]], "Leek kustus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 22 <poem> Meri! Kui meie vait jääme, [[raadio]] kinni keerame ja enam [[ajaleht]]i ei krabista, nõudega ei kolista - meri! </poem> * [[Paul-Eerik Rummo]], "Suved, talved" I kogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 167 <poem> Meie [[elu]], see on meri, kus on [[torm]] ja [[vaikus]] koos. See, kel [[arg]] on soontes [[veri]], hukkub elu võimsas voos. See, kes elus kardab torme, jalge all vaid kindel maa, eal ei taba õigeid vorme ja [[poeet|poeediks]] eal ei saa. </poem> * [[Rudolf Rimmel]], [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=truajaleht19590429.2.7&st=1&l=et "See on elu..."], TRÜ, 29. aprill 1959, lk 1 <poem> sa seisad mere kaldal ja vaatad, ta tuleb merest – kuldsarvedega [[lehm]], temas on kõigi sinu tulevaste [[Lapselaps|lastelaste]] [[pisar]]ad [[Nutt|nutmise]] taga tuleb [[naer]]mine, naermise taga tuleb nutmine, iga nutmise taga naine tõuseb, vaatab meest, kes seisab igavledes mere ääres [[putka]] kõrval, millel kiri "[[šokolaad]]" </poem> * [[Inga Gaile]], [https://www.muurileht.ee/piiri-taga/ "*Iga hiilgava mehe taga seisab hiilgav naine..."], tlk [[Contra]], Müürileht, 17. oktoober 2022 == Vanasõnad == * [[Jaanipäev|Jaan]] viskab kuuma [[kivi]] merre, [[Jaagupipäev|Jaak]] jahe ja [[Mihklipäev|Mihkel]] [[külm]]a. * Kes ei taha paluda, see saata merele. * Merel [[silm]]ad, [[mets]]al kõrvad. * Meretagune tuleb, ei tule [[maapind|maa]]-alune. * Meri tapab [[noor]]e mehe, kare katkestab noore härja. * [[Viha]] viib vilja maast, [[kadedus]] [[kala]]d merest. * Voolas [[vesi]] ei lange ikka merre. * Ära kanna vett merre! ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Mered| ]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 2b6gmbavq4ruivk27byeojzbmvtkfxt 0 4395 135980 133093 2026-10-13T19:38:02Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135980 wikitext text/x-wiki [[File:Eugénie_Dalton_-_Cow_in_a_Stable.jpg|pisi|Eugénie Dalton, "Lehm laudas" (1832)]] [[File:Anders Askevold - Cowshed - NG.M.01948 - National Museum of Art, Architecture and Design.jpg|pisi|Anders Askevold, "Lehmalaut" (1856)]] [[Pilt:Rosa_Venneman_-_Landschap_met_koeien.JPG|pisi|Rosa Venneman (1825-1909?), "Maastik lehmadega", ''s.d.'']] [[Pilt:Otto_Bache,_Køerne_drives_ud_af_stalden,_1885,_KMS1239,_Statens_Museum_for_Kunst.jpg|pisi|Otto Bache, "Lehmade väljaajamine" (1885)]] [[Pilt:Agnes_Lunn_-_Køer_på_en_vej_nær_Orehoved_på_Falster_-_1891.png|pisi|Agnes Lunn, "Lehmad teel Orehovedi lähedal Falsteri saarel" (1891)]] [[Pilt:Elizabeth_Nourse_-_Dans_le_haut_pâturage_en_Suisse_(1904).jpg|pisi|Elizabeth Nourse, "Šveitsi karjamaal"(1904)]] [[Pilt:Niels_Pedersen_Mols,_Ribe_set_fra_landevejen_til_Sønderjylland.jpg|pisi|Niels Pedersen Mols, "Vaade Ribe poole Lõuna-Jüütimaale viivalt teelt" (1918)]] [[File:Émile Claus - Vaca.jpg|thumb|Émile Claus (1849-1924), "Lehm", ''s.d.'']] [[Pilt:Gesine_Vester_Koeien_in_Weidelandschap.jpg|pisi|Gesine Vester (1857-1939), "Lehmad karjamaal", ''s.d.'']] [[Pilt:Gabrielle_Hope_-_Cattle_at_Rest_1953.png|pisi|Gabrielle Hope, "Puhkavad lehmad" (1953)]] '''Lehm''' on vähemalt korra poeginud [[ema]]ne koduveis (või muu veislane). Alla pooleaastast või alla aastast veist nimetatakse [[vasikas|vasikaks]], veidi vanemat, aga veel poegimata või paaritumisikka jõudmata [[loom]]a mullikaks. Koduveise kohitsemata isasloom on [[pull]], kohitsetud isasloom [[härg]]. Piima saab inimene peamiselt lehmadelt. ==Piibel== * Ja [[vaarao]] jutustas Joosepile: "Mu [[unenägu|unenäos]] oli nõnda: vaata, ma seisin [[Niilus]]e jõe kaldal. :18 Ja näe, [[jõgi|jõest]] tõusis [[seitse]] lehma, lihavad liha poolest ja ilusad näha, ja sõid roostikus. :19 Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel, väetid ja väga pahad näha ning lahjad liha poolest. Ei ole ma kogu [[Egiptus]]emaal näinud selliseid pahu. :20 Ja lahjad ning pahad lehmad sõid ära need seitse esimest lihavat lehma. :21 Ja need läksid nende kõhtu, aga ei olnud tundagi, et need olid läinud nende kõhtu ja nende välimus oli paha nagu ennegi. Ja ma ärkasin üles. /---/ :25 Ja Joosep ütles vaaraole: "Vaarao unenäod tähendavad ühte ja sedasama. [[Jumal]] on vaaraole teada andnud, mida ta kavatseb teha. :26 Seitse head lehma on seitse [[aasta]]t ja seitse head viljapead on seitse aastat; unenägudel on sama [[tähendus]]. :27 Ja seitse lahjat ja paha lehma, kes tõusid nende järel, on seitse aastat, ja seitse peenikest, hommikutuulest kõrvetatud viljapead on seitse nälja-aastat. :28 See ongi see asi, mis ma vaaraole rääkisin: mida Jumal kavatseb teha, seda on ta vaaraole näidanud. :29 Vaata, tuleb seitse aastat, millal on suur [[küllus]] kogu Egiptusemaal. :30 Aga neile järgneb seitse nälja-aastat, mil Egiptusemaal ununeb kõik küllus ja [[nälg|näljahäda]] ulatub üle kogu maa. * [[Esimene Moosese raamat]], 41. peatükk ==Proosa== * [[Kokkuhoid]]: ostad lehma asemel, keda sa endale lubada ei saa, sama [[raha]] eest vaadi [[viski]]t, mida sul tarvis pole. ** [[Ambrose Bierce]], "The Devil's Dictionary" {{RV}} {{viita}} * Valged [[laigud]] lehmade tumedal nahal on nähtavasti [[pilv]]ede [[peegeldus]]. ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, [[Loomingu Raamatukogu]] 2/1974, lk 28 * Lapsekäed võivad väga hästi [[töö]]d teha, kui neil ainult keelata puukoorest [[laev]]ukesi lõigata, pajuvilesid vesta ja künkanõlvadele mängumaju ehitada, lapsekäed suudavad Myra lehmi lüpsta ja [[härg]]ade latreid puhastada, lapsekäed võivad teha kõike, kui neid ainult eemal hoida kõigist laevukestest, mänguonnidest ja muust, millega nad hoopis meelsamini tegeleda tahaksid. ** [[Astrid Lindgren]], "Päevanurme", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Sinisukk 2003, {{viita}} * Kui Miisu õnnelikult jõudis maha, oli ta süda natuke paha ja kõht nõudis süüa. Aga selleks olid ju lehmad siin karjaaias ja lehmadelt saadi piima, nagu see üldiselt teada. :Ta läks siis esimese punasekirju lehma juurde, lingutas saba ja kõneles: :"Tere lõunast ja jätku toidule!" :"Ongi jätku tarvis," ütles lehm, kel oli suur naerune nägu ja päris piimalõhn juures. "Ei saanud kuigi kaua süüa, sest parmud ei lasknud." :"Aga mida te praegu sööte?" küsis Miisu uudishimulikult, sest lehm aina näris ja näris, aga toitu polnud kuskil. :"Oh, ma närin endist toitu," ütles lehm. "Hommikul rutuga polnud aega närida, neelasin niisama risti-põigiti alla, kuidas juhtus. Nüüd tuleb see töö tagantjärele teha." :"Imelik," lausus Miisu. "Küll oleks kasulik, kui mina ka võiksin veel kord närida seda head toitu — värsket kala ja hakkliha, mida ma linnas sõin." :"See pole mingi toit," ütles lehm põlastavalt. "Ainult need, kes söövad taimetoitu, on terved ja elavad kaua." :"Oh, nüüd sööksin kõike," ütles Miisu. "Kuulge, olge nii kena, andke mulle natuke piima." :"Ei tea omapead midagi anda," ütles lehm. "Aga sealt tuleb perenaine — küsige tema käest." :Perenaine tuligi juba ja lõi kaht kätt kokku: :"Näe, kus kass juba — kellega ta oskab sõprust teha! See on ikka hea, kui lehmad ja kassid läbi saavad, siis on hea loomaõnn." :* [[Karl Ristikivi]], "Sellid", rmt: "Semud. Sellid", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 89 * Kaheteistaastane Miku oli talu vanem laps. Temale oli juba kolmat suve usaldatud suur ülesanne — ta pidi talu lehmi-lambaid karjatama, selle eest hoolitsema, et loomad igapäev kõhud hästi täis saaksid, et nad ei pääseks põllule või heinamaale pahandust tegema, ning et ka neile endile midagi halba ei juhtuks. :— Kari on talu suurem vara, ütles isa tõsiselt, kui Miku esimest suve hakkas karjas käima. :— Ma usaldan ta sinu hooleks, sellepärast valva ja toida teda hoolega. :Miku oli arukas ja tubli poiss. Ta nägi, kuis isa-ema hoolsalt töötasid, et kodutalu korras<!--//--> oleks, et põld leiba ja kari leivakõrvast annaks lastele ja kogu taluperele. Sellepärast oli Mikul kangesti hea meel, et ka tema nüüd kasulik võis olla ja selles suures töös omajagu kaasa aidata, ja ta püüdis oma ülesannet kõige paremini täita. Ta otsis loomadele paremad söödamaad ja rõõmutses, kui nende kõhud mahlakast rohuhulgast ümmaraks paisusid kui hiigla pallid. :Kui siis lõunal või õhtul ema vahtukobrutava lüpsikuga laudast tuli ja ütles, et lehmade piimahulk hea toitmise tõttu aina suureneb, ning seejuures õrnalt käega üle Miku pea tõmbas, ja kui isa lisas, et noh, Miku peab ju nende eest hästi hoolt, — siis oli poisil nii ütlemata hea tunne, et lippas aeda ja viskas seal suurest rõõmust paar hoogsat kukerpalli. (lk 6-7) * Kuid lehmi ei võidud ometi lüpsmata jätta, ja Õie otsustas vapralt katset teha. Ott ja Ants pidid aga lüpsmise ajal lepaokstega kärbseid ja<!--//--> parme lehma küljest ära hirmutama, et loom rahulik püsiks. :Õie pesi käed puhtaks, sidus puhta põlle ette ja puhta rätiku pähe, nagu ema ja Linda lüpsma minnes tegid. Siis istus väike perenaine madalale lüpsijärile ja asus Küütu lüpsma. Poisid vehkisid lepaokstega kärbseid, ja lihtne, alandlik Arutalu Küüt oli nüüd nagu mõni vägev neegrikuningas, kelle kohal ta alamad palmioksi lehvitavad palavuse tõrjumiseks. (lk 47-48) :* [[Alide Dahlberg]], "Arutalu lapsed", Tallinn: Eesti Kirjastus, 1944 * "Arvatavasti otsite vana lahinguvälja?" ütles juht. :"Ei," ütlesin ma, "ma pole kuulnudki mingist [[lahing]]ust." :"Aastal 561," alustas ta leebel giidihäälel, "löödi siin ainus lahing maailmas [[autoriõigus]]e pärast." Ma vaatasin talle pead raputades otsa. :"See on tõesti nii," ütles ta. "[[Püha Columba]] poolehoidjad olid kirjutanud ümber psaltri, mis kuulus Pühale Finianile, ning Püha Finiani ja Püha Columba poolehoidjate vahel läks lahinguks. Kolm tuhat surnut — aga [[kuningas]] lahendas [[tüli]] ära, öeldes: "Nii nagu iga lehma juurde kuulub [[vasikas]], kuulub iga [[raamat]]u juurde ärakiri." :* [[Heinrich Böll]], "Iiri päevik", tlk Mati Sirkel, LR 5-6/1987, lk 62-63 * Lehmad olid lähedale tulnud. Nüri pilguga silmitses üks elatanud välimusega nudipea-küüdik mehe särki. Ta nuusutas riidehilpu oma tundlike sõõrmetega. Särk meeldis talle, ta rebis selle alla ja hakkas sööma... :Särgiomanik vaatas juhtumise kombel tagasi. Tema silmad pidid peaaegu pealuust välja tulema. :"Ära põrguline! At-sa! Arvad, et... Oota sa, reo!" :Ta kahmas jämeda tümika kätte ja kargas koletult pikkade hüpetega oma särki päästma. Vuhinal tantsis kuuseoks lehma laudjail ja veisekari põgenes mööda kõmisevat [[nõmm]]e minema. :Kuid särk oli räsitud välimusega. : Vaatas mees seal särgivaremeid ja tusatses: :Miks küll üks päev toob inimesele rohkem tülinat kaela kui teine? Mis seadus see on, et ükskord läheb kõik kullipersse, teinekord aga on nii mõnus olla? Miks jooksis tarakan hommikul tema jalgade juures, [[tiivad]] laiali? Mispärast hävitas lehmamullikas tema särgi? Ei ole temal neid söömiseks anda? Mis toit see särk ka olgu! Miks sööb lehm tema riideid? Söögu soost rohtu, mitte aga teise inimese särke. Häh! * [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 11-12 * Võid ju lehmale [[kakao]]d anda, [[šokolaad]]i sa temast ikkagi ei lüpsa. ** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted", tlk [[Aleksander Kurtna]] ja [[Arvo Valton]], LR 48/1977, lk 7 * [[Eesti Põllumajanduse Akadeemia]] katsemajandeis uuritakse loomade pidamistingimusi. Lehm käib 12 tunni jooksul kaheksa korda söömas. Loom sööb [[jõusööt]]a vaid ühe kilo korraga, põhisööt on vabalt ees. Sisuliselt sarnaneb selline söötmisviis [[karjatamine|karjatamisega]]. Taolise [[Toitumine|toitumise]] juures kaob loomadel [[stress]]iseisund. ** [[Arnold Rüütel]] vestlusringis Põlva kolhoosis; Ivi Vaarask, [https://dea.digar.ee/?a=d&d=koit19840202.2.4&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA------------- "Arnold Rüütel Aarna suurfarmis"], Koit, 2. veebruar 1984 * [[Meeled]] ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsi­des aru saada, vaid rebivad [[tegelikkus]]e tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka [[muster|mustri]]. Nad võtavad [[võimalikkus]]e proove. Nad peatavad rahvahulgale [[hetk]]e. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi [[tehing]]uid. Sädelev, pulbitsev [[elu]] uhkab kõigest üle. Meeled söödavad [[aju]]le infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "Lehm. Ma näen lehma." ** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, Tallinn: Varrak, 2005, lk 15 * Eestlaste kohta ei saa kuidagi öelda, et me seisame hiiglaste õlgadel, vaid täpsem on, et me püsime sõraliste abaluudel. [[Hirm]] lehma ees tegi eestlasest [[inimene|inimese]]. Aja jooksul oleme vargsi üle võtnud isegi mõned veiste kombed. Näiteks kõrte närimine on väga eestipärane tegevus. /.../ Kui [[inglane]] rüüpab [[tee]]d, siis meie paneme kuivalt. (lk 180-181) * [[Ülikool]]is kohtasin veel teisigi [[inimene|inimesi]], kellel oli allasurutud veisekasvatustrauma, see tähendab, et nad ei käinud malevas ja ootasid [[suvi|suve]] teatud raskesti sõnastatava õudusega. Me olime omamoodi [[hein]]aautistid, kelle vaimse sättumuse alustalad kujunesid välja äärmise vaimse deprivatsiooni seisundis, kus [[elu]] kulges hangu ja [[reha]] ähvardavas [[vari|varjus]].{{viita}} ** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika", Vara: Välgi metsad, 2015 * See hull lehm tõmbas häälekalt kopsud hapnikku täis ja tiris isa käest [[päitsed]] lahti, tormates otsejoones minu suunas. Meie vahe oli kõigest mõni meeter, aga milline uskumatu jõud minus ilmnes, kui elu ohus oli. Lidusin lehma eest minema — rekordkiirusel. Maasu mul kohe järel ja siis mu isa — [[sportlane]], kaugel maas. Mõtlesin, et äkki ta ei tulegi mind päästma! Mind on alati painanud, kuidas ta ikka nii aeglane oli, ise veel sportlane. :Jooksin tiiru ümber [[laut|lauda]] ja jõudsin külainimesteni, kes lehmast teada olid andnud. Ohtlikku olukorda jälginud hirmust oimetu külamees avas oma kirsipunase [[Žiguli]] ukse ja ma hüppasin elu eest sisse. Hull Maasu lõi sarvega auto paremasse külge mõlgi, aga Žiguli salongi ta end murda ei suutnud. :Lõpuks jõudis sportlasest isa ka meile järele, keel vestil. :Olen ikka juurelnud, mis Maasul mu vastu olla sai, aga see küsimus jääb vastuseta. :[[Plätu]]d, mis jooksu ajal jalast olid lennanud, vedelesid lauda taga veel aastaid. Tekkinud hingehaavad ei lubanud neile järele minna ja hiljem tundus kena nad sinna jättagi. Maasut meenutama. Tema märatsemised said toona lõpu. Ma ei ole kunagi teada tahtnud, kuhu ta saadeti, aga olen kindel, et ta maine teekond lõppes. Ema nutt näis lõputu. :* [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", Tallinn: Rahva Raamat, 2020, lk 185-186 ==Film== *Valdur: "Lehm on ka inimene." **"Vanad ja kobedad", 1.1, stsenarist Peep Pedmansson, Eesti, Highstar Productions, 2000, 14:28 ==Luule== <poem> Lehm rändab ringi [[rohumaa]]l, ei eksi oma teel, ta värskes õhus olla saab ja [[lahkus|lahke]] on ta meel. Ja kuigi vahel kiusab [[vihm]] või puhub vinge [[tuul]], sööb aasal aasalilli lehm ja sekka ammub: muu! </poem> * [[Robert Louis Stevenson]], "Lehm", rmt: "Lapse luuleaed", tlk [[Heljo Mänd]], lk 12 <poem> Aiateibas harakas kädistas: ... et lehm lendab kiirelt kui tuul, et öökull pesitseb kuul, et kurel on nokk vaid ja jalad, et järvejääd kannavad talad, et karjamaal ammuvad kalad ... </poem> * [[Jan Brzechwa]], "Harakas", rmt: "Lõbusaid värsse", tlk [[Iko Maran]], 1964, lk 26 <poem> Hulguvad üksikud loomad ikka veel kulumaadel, hõbene [[rist]] on kaelas piigal, kes püüdma tuleb. Hõbene rist on kaelas, prisked ta punased paled: lehmal on karbased kintsud, [[piim]] aga kosutab [[tervis]]t. </poem> * [[Hando Runnel]], "Buss. Maastik. Oktoober", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 21 <poem> [[Rohi]] tuleb, rohi läheb, [[juur]]ed aga jäävad mulda. Lehm sööb rohu, astub sohu, [[laugas|laukast]] enam tagasi ei tulda. </poem> * [[Hando Runnel]], "Neli remarki. Suurelise surm", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 53 <poem> On süüdi rahavajadus ja paisuv [[rahvamajandus]]. See jätkab mäkke minemist ja nõuab prisket [[Imemine|imemist]]. [[Kits]] ükskord küll [[kultuur]]i tõi ja lehma laudast välja lõi, kuid praegu heaks on võetud toon, et lehm on kitsest toitvam loom. Seepärast anna järele ja tule, tõrges, turule! Küll elama [[kultuurilugu|kultuuriloos]] sa lehmaga jääd kõrvu koos. </poem> * [[Hando Runnel]], "Kitsekaup", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 56 <poem> Taas hingab hing, mis [[talv]]el paeseks paatus, ja maas on kõige rohelisem rohi. Nüüd [[linlane|linlast]] rõhub raskelt rohumaatus. Ta küsib lehmalt, kas ta tulla tohib. Lehm vastu ammub. See on siiras [[jaatus]], mis välistab kõik [[pettus]]ed ja sohi. Üks [[troska]] seisab platsil, kus on [[raatus]], ja [[voorimees|voorimehe]] käes on kindlalt ohi. </poem> * [[Andres Ehin]], "Vanaaegne kevadsonett", rmt: "Vaimusõõrmed", 1978, lk 6 <poem> Lehm enam oma [[vasikas|vasikat]] ei tunne. [[Pull]] pungissilmne suigub, vajub unne. [[Hein]] hallitab ja jõuetuks jääb jõõr. Külmrõskuses on mingi vaimne umbus, On ammu unustatud päiksesõõr. Küll proovis õhvake, kuid möögimine sumbus. </poem> * [[Andres Ehin]], "Hilissügise sonett", rmt: "Vaimusõõrmed", 1978, lk 37 <poem> Kutsu-kutsu, ja paigi ma tegin hallile turjale. Läksin head [[leib]]a pakkuma otse pihu pealt kurjale. Oh ei hooligi, uhkesti ise liputas [[saba]]ga. Kari kaugemal kuulatas. Kirju lehm lõi veel sabaga. </poem> * [[Mari Vallisoo]], "Hundid", rmt: "Rändlinnud kõrvaltoas", 1983, lk 33 <poem> Vaata, et naabrite lehm mu [[tubakas|tubakat]] ära ei tallaks! Kellade kõlinal sammuvad [[Supilinn]]a pruunid piimaandjad, siledad ja silitatud hellikud Allika, Herne, Marja ja Tähtvere tänavalt luhale. Üks nälpsab rohtu just selle akna all, kus mu [[kirjutuslaud]] asetseb. [[Vanaema]] kiirustab aiani ־־ kari vajub maa alla, mööda tänavat kihutab [[auto]], naabermaja õuel läigatab teine metallosade peegliga valusalt silma. </poem> * [[Velli Verev]], "Pulmapilt", rmt: "Toetuda tuulde", 1985, lk 54 <poem> kui lehma [[kaelakell]] heliseb soorabeduses linnuna tuksub sõrmenahas põikpäise pinnuna [[aeg]], ta kireb laisa kukena tilgub [[kasemahl]]a kukub kuldse käona sülgab kuuma [[tahm]]a </poem> * [[Aliis Aalmann]], "aeg", rmt: "Verihaljas", 2021, lk 17 <poem> jookse [[hing]] paelaga kaelas nagu lehm ja [[kelluke]] päästa end [[hukatus]]est põgene vabaks [[laps]] </poem> * [[Aliis Aalmann]], "küla", rmt: "Verihaljas", 2021, lk 24 <poem> sa seisad [[meri|mere]] kaldal ja vaatad, ta tuleb merest – kuldsarvedega lehm, temas on kõigi sinu tulevaste [[Lapselaps|lastelaste]] [[pisar]]ad </poem> * [[Inga Gaile]], [https://www.muurileht.ee/piiri-taga/ "*Iga hiilgava mehe taga seisab hiilgav naine..."], tlk [[Contra]], Müürileht, 17. oktoober 2022 ==Vanasõnad== * Kes kellaga lehma [[Otsimine|otsib]], see ronisaba saab. * Kuiv [[aasta]] ahtra lehma eest; [[nälg]] jätab üsna ilma. * Lehm lüpsab [[suu]]st, [[kana]] muneb [[nokk|nokast]]. * Parem veisel vitsaraag [[kevad]]el närida kui [[hein]]asületäis [[sügis]]el. * Perenaise [[au]] enam kui vaese mehe viis lehma. * [[Põld]] põllumehe [[piim]]alehm. * Võõrad veised ei seisa karjas. * Võõrast veist teised ikka pusklevad. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 * Kes tahab piima ja [[või]]d, peab arvestama ka lehma jalahoopidega. ** [[India vanasõnad|India vanasõna]] ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Koduloomad]] [[Kategooria:Põllumajandus]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] 9bk2ds9fx1qdzqaiz7jvl531pherakv 0 4455 135983 109957 2026-10-13T19:44:00Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135983 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Helene_Schjerfbeck_-_A_Boy_Feeding_His_Little_Sister.jpg|pisi|Helene Schjerfbeck, "Poiss väikest õde toitmas" (1881)]] [[Pilt:Fritz_Syberg,_Moder_og_datter,_1899,_KMS1630,_Statens_Museum_for_Kunst.jpg|pisi|Fritz Syberg, "Ema ja tütar" (1899)]] [[File:Zinaida_Serebryakova_(1914)_At_Breakfast.jpg|pisi|Zinaida Serebrjakova, "Hommikusöök" (1914)]] '''Söömine''' on toidu (või selle aseaine) endale suhu panemine või suu abil suhu võtmine, selle peenendamine ja niisutamine suus (see võib ka mitte toimuda) ja allaneelamine seedimise võimaldamiseks (seedimine algab sageli söömise käigus; see võib ka jääda pooleli või ebatäielikuks) või täiskõhutunde tekitamiseks. ==Proosa== * Rahvale on söömine pidude juures küll peaasi, aga seda sellepärast, et naudingule lisandub samal ajal ka rahu — vabadus tööst ja võimalus juttu ajada. ** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme", tlk Krista Räni, [[Loomingu Raamatukogu]] 36/2004, lk 53 * "Athosel on õigus," ütles d'Artagnan, "kiri tuleb ära põletada. Mine küll tea, võib-olla oskab [[kardinal]] ka tuhast lugeda." :"Küllap oskab," arvas Athos. :"Mis te tahate selle kirjaga teha?" küsis Porthos. :"Grimaud, tulge siia," kutsus Athos. :Grimaud tõusis püsti ja tõitis käsu. :"Mu sõber, [[karistus]]eks selle eest, et te ilma loata rääkisite, tuleb teil see paberitükk ära süüa. Ja tänuks teene eest, mis te meile sellega osutate, saate klaasi [[vein]]i." * [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 490 * Kulla luges söögipalve ja lapsed hakkasid sööma. Et oli juba tublisti askeldatud ja töötatud, siis maitsesid leib, või ja rõõskpiim ime<!--//-->hästi. Söögiajal oldi tõsine ja rahulik, sest isa oli lastele seletanud, et toitu tuleb austada, kuna seda saadakse suure töö ja vaevaga. Sellest said lapsed hästi aru, ja kui neil söömise juures toidupala või leivatükike juhtus maha kukkuma, ei jäetud seda sinna tallata, vaid tõsteti kohe üles. ** [[Alide Dahlberg]], "Arutalu lapsed", 1944, lk 34-35 * Kui parun Apelsin veel noor oli, magas ta [[öö]] läbi, et seedida seda, mis ta päeva jooksul ära oli söönud. Ent hiljem ütles ta: :"[[uni|Magamine]] on kaotatud aeg, sest magamise ajal ei saa ma süüa." :Ja nõnda otsustas ta süüa ka öösiti ning vähendada seedimiseks määratud aega ühe tunnini. Kõigist ta valdustest, mis olid mööda tervet maad laiali, voorisid iga päev läbi moonavoorid kõigi mõeldavate toiduainetega, et ta [[nälg]]a rahuldada. Vaesed talunikud ei teadnud enam, mida talle veel saata. Parun sõi välkkiirelt [[muna|mune]], [[kana|kanu]], [[siga|sigu]], [[veis]]eid, [[küülik]]uid, puu- ja juurvilja, [[leib]]a, biskviite ja [[tort]]e. Tal oli kaks teenijat, kes talle suhu toppisid kõik, mis kohale jõudis, ja veel kaks, kes esimesi välja vahetasid, kui need ära väsisid. :Viimaks saatsid talunikud sõna, et neil pole talle enam midagi süüa anda. :"Saatke mulle [[puu|puid]]!" käskis parun. :Talunikud saatsid talle puid ja ta sõi needki ära koos kõigi lehtede ja juurtega, kastes neid [[õli]] ja [[sool]]a sisse. * [[Gianni Rodari]], "Cipollino seiklused", tlk [[Aleksander Kurtna]], 4. trükk, 2011, lk 33-34 * Havukka-aho mõtleja vankus raskeid probleeme haududes tarre sööma. Ja ta ei kõnelnud kellegagi sõnakestki, vaid sõi ainult, närimislihased pingul, silmad pärani. Ta võttis soolasärje peosse, lõikas rootsu pussiteraga katki ja pistis kala suhu. Ja ta võttis kätte mureda kartuli, kooris selle sõrmede vahel ära, äigas kartulile võid peale ja pistis suhu. Kass istus tal süles ja vahtis kadedalt tema söömisliigutusi. Kiisu ketras mehkeldavalt ja kraapis küüntega Konsta pluusi. Pylkkänen andis Mikile soolast kange viidikapulga. Kass haaras selle hammaste vahele ja jooksis keset põrandat. Miki lõi hambad viidikasse. Kassi saba vonkles rahutult ja vasak kõrv oli lingus. Siis sülgas ta särtsatades, tõstis hänna püsti ja kargas äkk-kiirete, ootamatute hüpetega lahtisest aknast õue. Väljast kostis veel ta kaeblikku näugumist. ** [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 15 * Ta näeks [[restoran]]idesse sisenevaid kõhnu rahulolematuid isikliku [[arvamus]]e omanikke, kes sööksid seal kõhu täis ja hiljem vaataksid [[menüü]]st järele, kuidas see neile maitses. ** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 135 ==Vanasõnad== * Ega [[puder|pudru]] nii palavalt sööda kui keedetakse. * Ega [[Toit|söök]] mehe [[suu|suhu]] jookse. * Ei ole seda väärt, mis sööb. * Eineta ei või elada. * [[Haigus]] söödab ja joodab, aga ei lihuta. * Hea [[härg]] sööma, verisarv vedama. * Kes ei taha [[töö]]d teha, ei pea sööma. * Kes talguid suudab [[vorst]]ega sööta. * Kuidas saadud, nõnda söödud. * Kuidad söödad, nõnda lüpsad. * Kõik ei ole saamapäevad, muist on ikka söömapärvad. * [[Küla]] kõhutäiega ei saa üle haguse aia. * Küla söömad küllili, oma söömad otsekohe. * Küla[[leib]] magusam kui oma. * Külasöömad künniksele, oma söömad otsekohe. * Küll valge ära sööb, mis must kokku paneb. * Kümme [[kokk]]a kõrvetavad pudru põhja. * Kütt läheb [[mets]]a, pane (pange) [[pada]] kummuli, kalamees läheb [[kalapüük|kalale]], pane (pange) pada [[tuli|tulele]]. * [[Laen]]a suu [[küla]]sse, söö ise läbi külje. * [[Laul]]ust lauda ei kaeta, [[sõna|sõnust]] ei tehta söömaaega. * Parem söömata [[uni|magama]] minna kui [[mure]]ga üles tõusta. * Suured söömad, suured joomad. * Suured söömad, suured saamad. * [[Sõrmed]] väsivad hõlpsamalt tehes kui suu süües. * Süües kasvab isu. * Söö, mis küps, räägi, mis [[tõde|tõsi]]. * Söö seni [[kivi|kive]] kuni kännud kasvavad. * Sööb [[koer]] paljugi, elab vähemaga ka. * Sööda kui [[sõber|sõpra]], karda kui [[vaenlane|vaenlast]]. * Sööja [[käsi]] pikk, lööja käsi lühike. * Sööjal täht suu peal, põdejal põse peal. * Söök läheb ikka söögi peale, löök ei lähe löögi peale. * Söök sünnib söögi peale, löök ei sünni löögi peale. * Sööma ajal käsi pikk. * Söömal ei ole kubjast. * Söömata lähed üle söödi, alasti ei saa üle aia. * Söömata magama, löömata üles. * Sööme kui saame. * Söömise juures ei ole kubjast vaja. * Söön sütt, salvan saue. * Söönu hingab, tõbine oigab. * Söönud peni kõva haukuma, [[joomine|joobnud]] mees kõva kõnelema. * Ükski ei ela söömata ega joomata. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Kirjandus== * [[Jaan Kaplinski]], "Kes mida sööb, kes keda sööb", 1977 * [[Bronka Nowicka]], "Anda kivile süüa", tlk Hendrik Lindepuu, 2017 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Toit]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Tegevused]] gc06alrw4qospana3gbene2myasagqc 0 5604 135990 135604 2026-10-13T19:58:42Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135990 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Jemima_Blackburn_A_Gulls_Nest.jpg|pisi|Jemima Blackburn, "Kajakapesa" (1857)]] [[File:Watanabe Shotei44.jpg|pisi|Watanabe Shōtei (1851–1918), "Kajakad lainete kohal", ''s.d.'']] [[Pilt:Ilmoni,_Kajavat.jpg|pisi|Einar Ilmoni (1880–1946) "Kajakad", ''s.d.'']] [[Pilt:Maggie_Laubser_(1886-1973)_-_Two_small_sailing_boats_in_a_bay_with_seagulls.jpg|pisi|Maggie Laubser (1886-1973), "Kaks väikest purjepaati ja kajakad", ''s.d.'']] [[Pilt:Alone_Counting_Seagulls.jpg|pisi|Rita Asfour, "Alone counting seagulls" (1996)]] '''Kajakas''' (''Larus'') on kurvitsaliste seltsi kuuluv lärmakas ja toimekas veelindude perekond. ==Proosa== * Mõõdukate tiivalöökidega tõusis rohust lendu kajakas ja ujus toredasti sinistes õhuvoogudes. Seal kadus ta kõrgusse ja vilksatas veel ainult tillukese musta täpina; samas tegi lind õhus [[uperpall]]i ja välgatas [[päike]]ses. ** [[Nikolai Gogol]], "[[Tarass Bulba]]", tlk Johan Tamm, 1955, lk 29 * Niisiis peab [[kirjanik]], keda on liigutanud Kensingtoni aias nähtud esimene [[krookus]], enne kui ta sule paberile paneb, võistlejate jõugust välja valima endale kõige sobivama [[tellija]]. Ei maksa öelda: "Saatke nad kõik laiali, mõelge ainult oma krookusele", sest [[kirjutamine]] on [[kommunikatsioon]]ivahend, ja enne teistega jagamist on krookus lihtsalt puudulik. Ainuüksi endale võib kirjutada maailma esimene või viimane inimene, kuid tema on [[erand]] ja seejuures mitte kuigi kadestatav erand, ning kui kajakad tema teoseid [[Lugemine|lugeda]] oskavad, siis tulgu aga ja lugegu. ** [[Virginia Woolf]], "Tellija ning krookus", tlk [[Malle Talvet]], rmt: "Esseed", Hortus Litterarum, 1997, lk 29 * Kajakad sündisid [[taskurätik]]utest, mis lehvitavad [[hüvastijätt|hüvastijätuks]] [[sadam]]as. (lk 35) * Kajakad on [[ankrud]], mille [[laev]]ad heidavad [[taevas]]se. (lk 49) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], [[LR]] 2/1974 * Nagu valged viirastused lendlesid järve kohal kajakad, öö aeglane takt tiibades. ** [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 24 * Sama osavalt kui õhus, liiguvad kajakad ka erinevates muudes keskkondades. Nad võivad juua nii soolast kui ka magedat vett, ja nende söögisedel ulatub kalast väikenäriliste ja kõige söödavani, mida inimene enda ümber pillub. Kajakas on ka leidlik, ta meelitab mulla seest välja [[vihmauss]]e, tatsudes innukalt maapinnal, imiteerides vihmasaju heli. On nähtud ka seda, et nad meelitavad tiigipinna lähedale kuldkalakesi, hoides noka vahel leivatükki. Taibukal kajakal on väga palju võimalusi kõht täis saada. ** [[Nina Burton]], "Elu õhukesed vaheseinad. Arutlev kirjutis läbikostvast majaseinast ja looduse keeltest", tlk Tiina Mullamaa, Sinisukk, 2022, "Sinine lagi", lk 49 ==Luule== <poem> Jäise [[vesi|vee]] kohal kisendab kajakas, lenneldes ärevalt. Vahumütsid on voogude päis. Kust sai siia see [[lind]]? Miks on kurvad ja kaeblevad kiljed tal nõnda ääretut [[igatsus]]t täis? </poem> * [[Konstantin Balmont]], "Kajakas", tlk [[Kalju Kangur]], kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 55 <poem> Ju [[laps]]ena ihkasin merd ääretut mina. Ma tahtsin näha ta lainete [[valge]]id harju ja lainetel liuglevat viirese varju ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju ning kaugel kõikuvat üksikut [[puri|purje]]. </poem> * [[Friedebert Tuglas]], "Meri" rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 427-431 <poem> Tean [[sügis]]päeva. [[Pilv]]i rebis [[tuul]], ja sumbund oli kajakate kisa. Siis vastu klaasi [[nina]], [[käsi|käed]] ja [[suu]], nii [[kala]]lt koju ootasin ma [[isa]]. </poem> * [[Juhan Smuul]], "Mälestusi isast" <poem> Kaugemal karid ja rahud helgivad vihases vahus. Kajaka kaldale heitis tuuline [[videvik]]. </poem> * [[Juhan Smuul]], "Esimene äike" <poem> Kui kuskil metsa varjus puhkevad õide [[sinilill]]ed kui kaugel lahe kohal tiirleb kajakas kui surnud vaikuses kajab armastuse kutse siis olen ma seal juba käinud </poem> * [[Jaan Kaplinski]], "Valgusepühad. Karl Ristikivile" V [1958], rmt: Karl Ristikivi "Maa ja rahvas". Jaan Kaplinski "Valgusepühad", EKSA 2018, lk 57 <poem> Ma võtan oma kassikullase flöödi. Tahan mängida sellel ühe kunagise unekajaka lendu lainete kohal. Ma sulen juba sil- mad, juba tunnen mere lähenemist. Kaja- kaski juba on välja libisemas kahisevast pillist. Ent äkki katkeb heli. Flööt pra- guneb ja murdub ja kauge kajakas kukub põrandale. Ei ulata enam minusuguse vi- letsa mängumehe sõrmed ümbert haarama purunevat flööti. Oskamata midagi teha kajaka päästmiseks, viskan pilli käest ja pagen ise pimedasse öhe. Jättes flöö- dist sündinud unekajaka abitult peksle- ma valutavale põrandale. </poem> * [[Toomas Liiv]], "Flöödimängija" kogus "Fragment" (1981), lk 12 <poem> Viska esimene keeduvesi ära Viska teine keeduvesi ära Viska kolmas keeduvesi ära... Viska kaheksas keeduvesi ära koos kajaka ja pajaga </poem> * [[Aleksander Suuman]], "Kajaka keetmine" kogus "Kui seda metsa ees ei oleks" (1989), lk 71 <poem> ja mul on sellest ka peaaegu üks luuletus kui igal õhtul tõuseb lendu see öökull siis midagi temas kahtlemata on nagu arnold rüütlis või aastalõpu telesaadete lehelisade blogide elamuse-edetabelites kuni hahetab ja minerva kajakas mu akna all tõstab laiad tiivad ja kisendab oh sa linnukene sa mu linnukene niimoodi roosas valguses </poem> * [[Maarja Kangro]], "Minerva kajakas" kogus "Must tomat" (2013), lk 16 ==Kirjandus== * [[Richard Bach]], "Jonathan Livingston Merikajakas", tlk [[Uno Laht]] * [[Anton Tšehhov]], "Kajakas" {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Linnud]] dozhccyzr433jamrxqwy9rj6lm4b2sn 0 6701 135989 132966 2026-10-13T19:57:32Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135989 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Hasegawa_Tohaku_-_Pine_Trees_(Shōrin-zu_byōbu)_-_left_hand_screen.jpg|pisi|Hasegawa Tōhaku (1539–1610), "Männid", ''s.d.'']] [[Pilt:Martinus_Rørbye_-_Norsk_bjerglandskab_med_en_mand,_der_nyder_udsigten_-_1830.png|pisi|Martinus Rørbye, "Norra mägimaastik ja vaadet nautiv mees" (1830)]] [[Pilt:Adolph Tidemand - Study of a Pine Tree - NG.M.00302-042 - National Museum of Art, Architecture and Design.jpg|pisi|Adolph Tidemand, "Etüüd männiga" (1844)]] [[Pilt:Carl_Ferdinand_Hernlund_Among_the_Pines_1865.jpg|pisi|Carl Ferdinand Hernlund, "Mändide keskel" (1865)]] [[Pilt:Johan_Christian_Berger_Motif_from_Stensö_Stenungsund_1866.jpg|pisi|Johan Christian Berger, "Stensö motiiv" (1866)]] [[Pilt:Maksymilian_Gierymski_-_Sosny.jpg|pisi|Maksymilian Gierymski, "Männid" (u 1868)]] [[Pilt:Churberg_I_skogen.jpg|pisi|Fanny Churberg, "Metsas" (1878)]] [[Pilt:Frits_Thaulow_In_the_Pine_Forest_Kragerø_1882.jpg|pisi|Frits Thaulow, "Kragerø männimetsas" (1882)]] [[Pilt:Шишкин_И._И._(1891)_На_севере_диком.jpg|pisi|Ivan Šiškin, "Mäe lagedal harjal, kesk põhjamaad ranget" (1891)]] [[Pilt:Andrej_Schilder_Ein_Sommertag.jpg|pisi|Andrei Schilder (1861-1919), "Üks suvepäev", ''s.d.'']] [[Pilt:Giovanni_Segantini_-_Pine_Tree_-_1982.124_-_Cleveland_Museum_of_Art.tiff|pisi|Giovanni Segantini, "Mänd" (u 1897)]] [[Pilt:FavorinGetabergen.jpg|pisi|Ellen Favorin, "Geta bergen" (1899)]] [[Pilt:Halonen,_Kotavuoren_suuri_honka.jpg|pisi|Pekka Halonen, "Kotavuori suur mänd" (1916)]] [[Pilt:Gustaf_Fjæstad_-_Skymningslandskap.jpg|pisi|Gustaf Fjæstad (1868-1948), "Videvikumaastik", ''s.d''.]] [[Pilt:August_Hagborg_Evening_sun_on_a_pine_tree.jpg|pisi|August Hagborg (1852-1921), "Õhtuvalgus männipuul", ''s.d.'']] [[Pilt:Helmi_Biese_An_old_pine_1921.jpg|pisi|Helmi Biese, "Vana mänd" (1921)]] [[Pilt:Paula_Roesler_Fächerpalme_und_Edelpinus.jpg|pisi|Paula Roesler, "Lehvikpalm ja valge mänd" (käärilõige, tempera, 1930)]] [[Pilt:Nurit Shany, Pine tree branch, oil on canvas, , Israeli nature series, 100X150 cm, in a private collection.jpg|pisi|Nurit Shani, "Männioks" (2009)]] '''Mänd''', ka pedak(as) (''Pinus L.'') on okaspuude perekond männiliste sugukonnast. Eestis kasvab looduslikult harilik mänd (''Pinus sylvestris''). Mänd oli 2023. aastal Eestis aasta puu. ==Proosa== * Millalgi oli see mädanud konts olnud kuulus üheoksaga mänd. Talle roniti siis arutihti otsa ja istuti tema ainukesele [[oks]]ale kiikuma, sest oks oli toores ja tugev, kandis iga aasta hulka rohelisi [[käbi]]sid, mis lõhnasid vaigust. :Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine mänd Vargamäel, võib-olla kogu [[maailm]]as. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karja[[lind]] või tõusis temalt taeva poole mõni soo[[lõoke]] ning laskus varsti [[laul]]uga siiasamasse vaiguste käbide keskele. Oo, ta võis kas või kümme korda roheliselt männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski. * [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_V/II "Tõde ja õigus" V], 2. ptk * Viimaks ometi seisis ta nüüd, paljude aastate pärast, õõnsas püstijalal püsivas männikuivakas. Seal oli pisut hämaravõitu, kuigi ülevalt arvututest rähniaukudest tuli valgust. Õrn tuul kiigutas mändi, ta naksus ja õõnsuses kostis igavene mühin. Lõhnas tõrvase ja pehkinud puu järele. Õõnsuse seinad olid linnusõnnikust kirjud. Seal oli kitsas, ehkki puu oli tõpoolest võimas. Konsta vaatas toru mööda ülespoole, sinna, kus õõnsus ahenes ja kadus pimedusse. Kuskil üleval oli rähnil pesa, rähnipojad tiksutasid nagu sekundikell. :"Ah niimoodi näebki siin välja? Küll on iseäralik urgas. Seda ta on," imetles Konsta. "Ja siin on siis nende korter neil kirjutel ja mustadel rähnidel, tihastel ja öökullidel ja kärploomadel ja kes nad kõik on. Oi heldeke, on see ikka alIes torn! Tõepoolest, kummaline koht. No ei oleks uskunud, kuidagi ei oleks! Ja siit piiluvad need linnulapsukesed maailma ja ema toob toidupoolist, oi imet! Ja on tubli korter, lihtsalt mõnus. Mismoodi see elu siin passiks, kui ma oleksin rähn? Siin ma küll elaksin! See on rähnile nagu loodud. Seda ta on..." * [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 22 * [[Talu]] pärast oli pidanud edasi püüdma, seisma kindlalt nagu üksik mänd Iikkala teekäänakul. Nõrkushetkedel, millal ta oli tundnud, et elu pole muud kui üks suur pahandus, oli ta vaadanud männile kui [[eeskuju]]le. Männi kombel oli temagi ajanud oma [[juured]] maakamarasse, sulanud ühte talu ja selle ümbrusega. Sellesse ümbruskonda kuuluma on ta oma mõttes paigutanud ka Antti — päris ligidale kaunile pedakale. See oli juhtunud juba [[talv]]el pärast Taavi surma. Pojal oli tõusnud kõrge [[palavik]] ja palavikus vaeveldes oli ta isa hüüdnud. Amaliat oli haaranud hirm: ka poeg sureb. Ta oli tahtnud saada linnast rohtusid. Bussijuht oleks küll toonud, kuid masin ei saanud õigel ajal tulla — [[tuisk]] oli tee umbe ajanud. End vastu pedaja tüve surudes oli Amalia tuisu käes asjatult oodanud ja hädas taevast appi hüüdnud. Kui Antti hiljem oli paranenud, oli talle tundunud, et oli sündinud [[ime]] ja pedajal oli ime sündimises oma osa. ** [[Sylvi Kekkonen]], "Amalia", tlk Harald Lepik, 1964, lk 121 * Keset saart kasvas sitke juure peal üks õige pikkade kõverate okstega mänd. Selle männi okste vahele oli kinnitatud Kunksmoori maja. Ja et tuuled seda elamist merele ei pühiks, olid kolme majanurga külge seotud suured kivimürakad. Neljanda nurga küljes oli veel tohutu vanaaegne imelikkude ilustustega ankur. ** [[Aino Pervik]], "Kunksmoor", 2011, lk 6 * Esimesed Loendavad Männid, kes olid enam-vähem aru saanud, et inimesed olid õppinud puu aastaringe loendades tema vanust hindama, jõudsid lõpuks järeldusele, et sellepärast {{Sõrendus|lõikasidki inimesed puid maha}}. :Ja ühe ööga kujundas iga Loendav Mänd oma geneetilise koodi ümber nii, et selle tüvele ilmus umbes silmade kõrgusele kahvatute numbritega selle täpne vanus. Aasta pärast oli majade ehisnumbrimärgitööstus nad peaaegu viimase puuni maha võtnud ja praegu seisavad mõned puud veel ainult raskelt ligipääsetavatel aladel. :Selle konkreetse puuderühma kuus Loendavat Mändi kuulasid neist kõige vanemat, mille pahklik tüvi kuulutas selle vanuseks kolmkümmend üks tuhat seitsesada kolmkümmend neli aastat. Vestlus kestis seitseteist aastat, kuid on esitatud kiirendatud kujul. :"Ma mäletan aega, kui siin polnud ainult põllud." * [[Terry Pratchett]], "Vikatimees", tlk Kaaren Kaer, 2002, lk 10-11 * Minu akna taga küünitab valge ilmetu talve[[päike]] männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured [[puu]]d leekides. [[Juur]]ed ja paljad [[tüvi|tüved]] helendavad [[videvik]]us nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne [[valgus]] varjudesse. Juuda[[talv]], reetlikult pehme. ** [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 16 * Tema Hütt asus tõepoolest Saare keskel [[mets]]a sees ja Hüti õue ja põllu taga kasvas Suur Mänd. See oli Lõpmatuse kõige suurem ja vanem puu. Rahvas rääkis, et see on sama vana kui Lõpmatus ise, hakanud kasvama niipea, kui esimene maanukk merest küllalt kõrgele oli kerkinud. [[Rahvas]] on teadagi kuulus liialdaja, aga [[liialdus]]tes on mõnikord varjul tõde. Mul on üks ülesvõte, kus [[Aleksander Suuman|Luuletaja]], väike lumivalgete pikkade juustega paljasjalgne mees, seisab lahkelt [[Naeratus|naeratades]] Suure Männi all. Sest ta naeratas ikka lahkelt - [[Maailm]]ale: kuidas sa saadki Maailmast kõike teada saada, kui sa talle ei naerata, kui [[Mossitamine|mossitad]]? Maailm ju mossitab siis vastu, ei avalda enda kohta midagi! Mänd on pildil temast tohutu palju suurem, kuigi ega Luuletaja ei olnud muidu mingi väike mees. Keskmist kasvu oli. Vist. Ma pole iial Luuletaja kasvu peale mõelnud, kuigi olen teda elus paar korda näinud. Minu jaoks oli ta Luuletaja, see tähendab, [[hiiglane]], ja õieti see väike valgete juustega mees seal Suure Männi all ei lähegi mu peas temaga hästi kokku. Mulle tundub, nagu oleks pigem Suur Mänd ise need [[luuletus]]ed kirjutanud. ** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus", 2019, lk 102-103 ==Luule== {| |- | width="50%" | <poem> Mäe lagedal harjal, kesk põhjamaad ranget mänd magamas üksildast und. Ta suigub ja õõtsub ja hõljudes langeb ta talverüült pudedat lund. </poem> * [[Mihhail Lermontov]], "* Mäe lagedal harjal" [1841], tlk Villem Daniel, rmt: M. Lermontov, "Luuletusi" (1964), lk 92 | <poem> На севере диком стоит одиноко ‎На голой вершине сосна И дремлет, качаясь, и снегом сыпучим ‎Одета, как ризой, она. </poem> * [https://ru.wikisource.org/wiki/%D0%9D%D0%B0_%D1%81%D0%B5%D0%B2%D0%B5%D1%80%D0%B5_%D0%B4%D0%B8%D0%BA%D0%BE%D0%BC_%D1%81%D1%82%D0%BE%D0%B8%D1%82_%D0%BE%D0%B4%D0%B8%D0%BD%D0%BE%D0%BA%D0%BE_(%D0%9B%D0%B5%D1%80%D0%BC%D0%BE%D0%BD%D1%82%D0%BE%D0%B2)/%D0%9F%D0%A1%D0%A1_1989_(%D0%A1%D0%9E) "На севере диком стоит одиноко"] vene vikitekstides |- |} <poem> Männi [[roheline]] [[samet]], üksik [[metsatee]]: pedak heleroheline, [[kask]] kuld[[kollane]]: Pedak heleroheline, kask kuldkollane! Nõmm on [[sügis]]ele [[embus|langend kaenlasse]]. </poem> * [[Juhan Liiv]], "Sügise" [1903], rmt: "Sinuga ja sinuta" (1989), lk 86 <poem> Mühama on löönud männid, võpatama väljad, võpatama ka [[türann]]id, kes meid hoidnud [[nälg|näljas]]. </poem> * [[Janka Kupala]], "Mühama on löönud männid" [1906], rmt: "Aga kukulind see kukkus" (1966), lk 11 <poem> Meie, naised, oleme nii lähedal pruunile [[muld|mullale]]. Me küsime [[kägu|käolt]], mida ta kevadelt soovib, me põimime käed ümber palja männitüve, me otsime ehataevast endeid ja nõu. </poem> * [[Edith Södergran]], "Meie, naised", tlk [[Debora Vaarandi]], rmt: "Tuleviku vari" (1986), lk 19 <poem> Sa kiitma pead Loojat, kes oma templis lubab sul viibida puude ja [[kivi]]de seltsis. Sa kiitma pead Loojat, kes sinu silmilt on [[soomus]]ed langeda lasknud. Võid minema heita kõik oma edeva [[tarkus]]e, su [[õpetaja]]ks nüüd olgu männid ja [[kanarbik]]. Too siia kõik [[valeprohvet]]id, [[raamat]]ud võltsid, vee ääres nõos neist lõbusa süütame [[lõke|lõkke]]. </poem> * Edith Södergran, "Novembrihommik" [1922], tlk [[Debora Vaarandi]], rmt: "Tuleviku vari" (1986), lk 113 <poem> Tõuseb kui salane [[nutt]] siis säält saledast salust, kaebades kohavad [[kuusk|kuused]] ja kased ja männid: võitluses [[torm]]iga langeb siin raksudes mõni. </poem> * [[Marie Under]], "Sügisemaru" kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees, 1918 <poem> Taastulnud olen. Tuntud [[pappel|paplireast]] lööb vastu jällenägemisetund. Ju paistab valge [[maja]] mände seast... Ons [[tõelisus]] või näen ma õndsat [[uni|und]]? </poem> * [[Marie Under]], "Nägemus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 34 <poem> On uhked [[Käsmu]] kivisaared ürgteravates vormides, kuid uhkemad veel [[mets]]akaared, mis sirgund mere tormides. Ei talu selle ranna rajad meest nõrka ega kehva [[puu]]d — siin väetil vara katkeb [[juur]] ja vilets küljekile vajub. Mis püsti jääb, sel iga kiu on läbi katsund tormihambad, nüüd pedajate sirgeid sambaid ei murra sügistuulte liug. Ning kõrgel vastu sinieetrit käib okasvõlvi kiikuv voog - ehk ainult [[Liibanon]]i seedrid nii õõtsusid kord piibliloos. Ja tõrvapraami lihtsaks lastiks ei lange ükski võimas mänd, vaid tahutuna laeva[[mast]]iks siit algab tal maailmaränd: risträga-[[taglas]]t kannab turi, [[lipp]] tipus näitab tuule teed - siis uhkel rühil üle vee kaob kumeruse taha [[puri]]. Ning kaldal mõni kirvelaast veel kiigub ühes [[laine]] vooga, uus pedak kasvab värske hooga ja [[kännud]] katab [[Sammal|sambla]] kaas. </poem> * [[Juhan Sütiste]], "Meri ja mets" 1, rmt: "Eesti looduslüürikat" (1980), lk 90 <poem> Mänd kaldal üksik, jändriksünge, kõrgub. Salk linde kerkib-laskub tummund [[vesi|veel]]. [[Paat]] longund purjel, sarlakruskel teel toob kodukaile mehed, [[kala]]d, võrgud. </poem> * [[Eduard Eeda Kook]], "Hiiu rannal" I (1979) <poem> Ma olin mets, jah männi kohav kroon, ta tüvve tuksusid mu mõtteid ringe, kuid sinust sai mu taeva verev ehajoon, sa suureks igatsuseks põlesid mu hinge. </poem> * [[Rein Sepp]], "... Olen osa sellest igihaljast puust", ''cit. via'' "... mures on rohkem rõõmu kui rõõmus pisaraid. Rein Sepa kirjad Vorkutast". Akadeemia 11/2003, lk 2334 <poem> Liiv pole armastus ega aeg, liiv on peegel. /---/ Tarna ja mändide mõrad liivapeeglis - on tekkinud aeg, armastus alustanud oma teed. Sinuski, hallkollases, süttib hellkollane leek. </poem> * [[Mats Traat]], "Lutepää", rmt: "Eesti looduslüürikat" (1980), lk 100 <poem> MÄNNID ON KÕVERAD, MÄNNID ON SIRGED. MÄNNID ON MADALAD, MÄNNID ON KÕRGED. KASVAVAD METSAS JA KASVAVAD RANNAS, KASVAVAD NÕMMELGI, TALLINNA LINNAS. KÕRGETE SIRGETE MÄNDIDE OTSA RONIMISHIMU SAAB KIIRESTI OTSA . TÜVI ON LAGE, EI LEIA SEALT OKSA, LADVANI HÜPATA AGA El JAKSA. </poem> * [[Ott Arder]], "Männid", rmt: "Luule sünnib kus sünnib kui sünnib" (2006), lk 66 <poem> veel on männilatvades väikeste poiste [[pesa]]d [[öö]]des [[päev]]ades lõtvades tuulevarjus on isad emad lendavad salaja mändide kohale ema on pisaravalaja noorele [[keha]]le /---/ männina kooldu kiiva siis sa jääd elama [[tuul]]es tuiskavat [[liiv]]a kella pean valama </poem> * [[Juhan Viiding]], "Laul sügavast düünist" kogus "Detsember" (1971), lk 25-26 <poem> Mind värske kännu juurde matk metsaserval töi. Mänd, mühav mänd veel eile siin seisis püstipäi· Känd vaigupisarane, veel elumahlast soe — puu saatusest talt pärin, ta aastaringe loen. Mets kohiseb kui varem. </poem> * [[Velly Verev]], "Paadilaulud" 4 kogus "Paadilaulud" (1976), lk 32 <poem> ning nii keset põhjamaa [[talv]]e on mul pooleldi [[pagan]]al oma salamantra ja [[palve]] ja sellised [[sõna]]d on tal kuni paremaid ma ei leia küllap needki aitavad mind tule tagasi metasekvoia tule tagasi helmemänd </poem> * [[Jaan Kaplinski]], "Tule tagasi metasekvoia" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 7 * Männid... aga :mida need männid nii-öelda [[Mõtlemine|mõtlevad]], jumal seda teab. * [[Paul-Eerik Rummo]], "Väike park" 3 kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 254 <poem> Käed kindlamalt oma männi ümber, panen silmad kinni. Mu väsitavad mõtted paistavad niikuinii mitmelt poolt. Õhk on pehme. Kui ma silmad uuesti lahti teen, on mänd ikka kohal, oksaotsad õõtsuvad ja tüvi seisab jõhkralt paigal. Männi kohalolu on nõnda ilmne, et mulle saab selgeks, kuidas selle eest maksab puu kõnevõimega. Minul, kõnelejal, on aeg-ajalt vaja unustada, segi minna ja magada. </poem> * [[Maarja Kangro]], "* Puu otsast paistab" kogus "Tule mu koopasse, mateeria" (2007), lk 32 ==Vanasõnad== * Kuidas mänd, nõnda kasu. ** "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929 ==Välislingid== {{Vikipeedia|Mänd (perekond)}} [[Kategooria:Puud]] [[Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid]] pxnwijyu1c7lyiza3dg2vmst500jzzu 0 7713 135984 119964 2026-10-13T19:45:30Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135984 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Julius_Exner_-_Loftrum_-_1845.png|pisi|Julius Exner, "Pööning" (1845)]] [[Pilt:2018_NYR_16721_0522_edouard_vuillard_le_grenier_de_la_grangette_a_valvins).jpg|pisi|Édouard Vuillard, "Grangette'i pööning Valvins'is" (1897)]] [[Pilt:On_the_Attic_Stairs_(Anders_Zorn)_-_Gothenburg_Museum_of_Art_-_GKM_0387.tif|pisi|Anders Zorn, "Pööningutrepil" (1898)]] '''Pööning''' on hoone ülemise korruse lae ja hoone [[katus]]e vahele jääv ruum. ==Proosa== * [[Kass]] lasti sisse; see sarnanes küll rohkem [[külaline|külalise]] vastuvõtmisega, ja juba järgmisel päeval selgus, et [[maja|majja]] oli võetud pigem väike [[laps]], igatahes mitte lihtsalt kass: niisuguseid nõudmisi esitas peen [[loom]], kes ei andunud [[kelder|keldrite]] ja pööningute mõnudele, vaid viibis hetkekski lahkumata inimeste seltsis. ** [[Robert Musil]], "Portugallanna" kogust "Kolm naist", tlk [[Peeter Tulviste]], [[Loomingu Raamatukogu]] 12-13/1972, lk 45 * Vastu pilpakatust rabiseb suvine vihm. Räästa alt seinavahedest tuleb õrna tuulhõngu ja ämblikuvõrgud kõiguvad ning hõljuvad. Vahel käivad varblased katusel hüplemas. Hämaral pööningul valitseb salapärane meeleolu. Havukka-aho mõtleja arust on vihmaste ilmadega peaaegu kõige mõnusam pööningul viibida, vahelae täitematerjali lõhna nuusutada, kuulata tuule kohinat õue märjas haavapuus ja {{sõrendus|mõtteid mõlgutada}}, uurida igasuguseid asju. ** [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 16 * "Ema ütles, et mingeid [[vaim]]e ega [[tont]]e pole olemas," sõnas Tommy uljalt. :"Seda ma usun," lausus Pipi. "Kuskil mujal neid polegi, ainult siin, sest nad kõik elavad minu pööningul, niipalju kui neid üldse on. Täiesti asjatu on paluda, et nad ära koliksid. Aga nad ei ole üldsegi kohutavad. Nad ainult näpistavad käsivartest, nii et [[sinine|sinised]] plekid järel, ja uluvad. Ja mängivad oma [[pea]]dega [[keegel|keeglit]]." * [[Astrid Lindgren]], [[Pipi Pikksukk (raamat)]], rmt: "Pipi Pikksuka lood", tlk [[Vladimir Beekman]], 1999, 4. trükk, lk 103 * Kuid Jonte ei püüdnudki ennast koorekihi hulka seada. Ta oli täiesti rahul ka oma [[perekond|perekonna]] laguneva majaloguga, mille esimesel korrusel olid tuba ja [[köök]] ning teisel pisike pööningukamber. Viimane oli elamiskõlblik ainult suvel. [[Talv]]el oli seal liiga külm. Praegu aga oli [[juuli]] ja pööningutuba kuum nagu [[Veneetsia]] tinakamber, järelikult oli see eriti sobiv koht põhjalikuks ülekuulamiseks. Pööningul oli Jonte ainuvalitseja. Ta magas seal lihtsas välivoodis, seina ääres seisis tal omatehtud, suhkrukastidest [[riiul]], kus Jonte hoidis oma detektiivijutte, margikogu ja mis tal iganes muud hinnalist oli. Ükski [[kuningas]] ei võinud olla rohkem rahul oma [[loss]]iga kui Jonte oma väikese kambriga, kus soe õhk püsis liikumatuna ja [[kärbsed]] sumisesid lae all. ** Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", tlk Vladimir Beekman, rmt: "Jutte", 1989, lk 175 * Pööningust sai meeldiv mängupaik. Suured ümmargused värvilised [[kõrvits]]ad moodustasid ilusaid [[laud]]u ja [[tool]]e. Pea kohal kõikusid punased piprad ja [[sibulad]]. Laest rippusid alla ka paberisse pakitud suitsusingid ja suitsutatud hirveliha. Kuivatatud [[ravimtaim]]ede kimbud, vürtsitaimed toitude maitsestamiseks ja mõrudad taimed ravimiseks - täitsid pööningu vürtsika ja tolmuse [[lõhn]]aga. ** [[Laura Ingalls Wilder]], "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994, lk 14 * Sõnad - nagu ma sageli kujutlen - on väikesed majad oma keldri ja pööninguga. ** [[Gaston Bachelard]], "Ruumipoeetika", tlk Kaia Sisask, 1999, lk 216 * Meie oma [[kogemus]] annab põhilise materjali meie [[kujutlusvõime]] jaoks, mistõttu viimane on piiratud ulatusega. Sellest pole abi, kui püüame kujutleda, et meie käsivarte külge kinnitub lennunahk, mis võimaldab meil videvikus ja koiduajal ringi lennata ning [[putukas|putukaid]] [[suu|suhu]] püüda; et meil on väga vilets [[nägemine]] ja et me tajume ümbritsevat [[maailm]]a peegeldunud kõrgsageduslike helisignaalide abiga; ja et me veedame päevaaja pea alaspidi pööningul rippudes. Niivõrd, kui ma suudan seda kujutleda (mitte eriti), ütleb see mulle ainult seda, mis tunne oleks ''minul'' käituda nii, nagu käitub [[nahkhiir]]. ** [[Thomas Nagel]], "Mis tunne on olla nahkhiir?", tlk [[Tiiu Hallap]], Akadeemia 10/1996, lk 2090-2108. ==Luule== <poem> Segan [[suhkur|suhkrut]] malbelt tassis, Kus nii armsalt aurab [[tee (jook)|tee]]. Ühtki pahandust või [[patt]]u Enam iial ma ei tee. Võtan lonksu, huuled torus. Ah, küll hästi maitseb see. Ja mu pööning järsku näib mul Lausa keisrite palee. </poem> * [[Priidu Beier]] "Segan suhkrut malbelt tassis" (tuntud [[Tõnu Trubetsky]] viisistatuna ansambli [[Vennaskond]] albumilt "Ltn. Schmidt'i pojad", 1991) ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Arhitektuur]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] [[Kategooria:Ruumid]] emyondpxwzk7n3ke47gjgsk8a04vw78 0 8657 135979 135385 2026-10-13T19:35:06Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135979 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Madeleine_Boullogne_Vanité.jpg|pisi|Madeleine Boullogne (1646–1710), "Vanitas", ''s.d.'']] [[Pilt:Vojtech_Klimkovič_Still_life_with_a_skull_and_forget-me-not_1860.jpg|pisi|Vojtech Klimkovič, "Vaikelu pealuu ja meelespeaga" (1860)]] [[Pilt:Carl_Schuch_-_Totenschädel_mit_Rosen.jpg|pisi|Carl Schuch, "Pealuu ja roosid" (1879)]] [[File:Skull with a Burning Cigarette.jpg|thumb|Vincent van Gogh, "Skelett põleva sigaretiga" (u 1885-86)]] [[Pilt:Magnus_Enckell_-_Boy_with_Skull_-_Google_Art_Project.jpg|pisi|Magnus Enckell, "Poiss pealuuga" (1893)]] '''Kolju''' ehk pealuu ehk kolp ehk surnupealuu on selgroogsetel pea skelett, mis kaitseb ja toestab peaaju, meeleelundeid ning seede- ja hingamiselundite alguosa. ==Proosa== * "Ja lõpuks lendas veel [[lühter]] mulle otse lagipähe ja purunes tuhandeks tükiks, ha-ha-haa!" :"Otse pähe?" [[naer]]is dArtagnan, hoides kõhtu kinni. :"Täitsa otse!" :"See lõi ju teil pea lõhki?" :"Ei, otse vastupidi, ma ju ütlesin, et lühter läks puruks. See oli [[klaas]]ist." :"Ah, või lühter oli klaasist?" :"Veneetsia klaasist. See oli haruldus, mu armas, teist säärast ei ole, see kaalus kakssada naela." :"Ja langes teile pähe?" :" Ot... se... pä... he...! Kujutage ette, üleni kullatud, altpoolt inkrusteeritud kristallkuul. Kui lühter on süüdatud, põlevad ülal aromaatsed õlid, lühtril on leekiheitvad harud." :"Kujutan küll. Aga ega lühter ei põlenud?" :"Õnneks ei, muidu oleksin läinud põlema." :"Lühter lõi teid siis lihtsalt laperguseks?" :"Ei." :"Kuidas ei?" :"Ei. Lühter prantsatas vastu pealuud. Paistab, et meie peanuppu katab põrgulikult kõva kooruke." :"Kes seda ütles, Porthos?" :"[[Arst]]. Midagi kuplitaolist, mis kannataks välja isegi Pariisi Jumalaema kiriku." :"Tühi jutt!" :"Ja-jaa! Ilmselt on meie pealuu nii ehitatud." :"Rääkige 'enda eest, kulla [[sõber]], pealuu on nii ehitatud teil, aga mitte teistel inimestel." * [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]", II osa, lk 413-414 * Meie kirjandusliku ühistöö kohta esitatakse meile harilikult täiesti põhjendatud, kuid üpris ühetaolisi [[küsimus]]i: "Kuidas te ometi kahekesi kirjutate?" :Algul me vastasime üksikasjaliselt, laskusime [[detail]]idesse, jutustasime isegi tõsiselt [[tüli]]st, mis meil oli tekkinud küsimuses, kas [[romaan]]i "[[Kaksteist tooli]]" kangelane [[Ostap Bender]] ära tappa või ellu jätta. Me ei unustanud märkida, et kangelase [[saatus]]e otsustas loosivõtmine. [[Suhkrutoos]]i pandi kaks [[paber]]itükki, ühele neist oli väriseva käega joonistatud pealuu ja kaks kanakonti. Välja tuli pealuu - ja poole tunni pärast oli suure kombinaatori saatus otsustatud. Tal lõigati habemenoaga kõri läbi. * [[Ilja Ilf, Jevgeni Petrov]], "Autoritelt", [eessõna raamatule "Kuldvasikas"], Tänapäev, 2014, tlk Vladimir Pirson, lk 7 * [[Välk]] näitab meile [[õmblus]]t taeva kolbal. ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], [[LR]] 2/1974, lk 27 * Sest Konsta kolju kuju oli pisut iseäralik. Pealuu kohta oli see üpris pikk, kui ristloodis võtta. See ei olnud muidugi mõista mitte otsmikust pikk, mis oleks olnudki liiaks tähelepanuväärne, kuid pea tagaosa kohalt oli see küll kopsakas. Pealpool kukalt paiskus ta veel tubli vaksa võrra tahapoole. Konsta pidi alati ostma suure [[kaabu]], ja jalamaid venis see vormist välja ning kübaraservad läksid kortsu, sest too pea oli lisaks veel õige kitsas... Niisiis oli see pikk ja kitsas. Tema silmakulmud olid suured ja esileulatuvad, need ümbritsesid tugeva raamina punnsilmi nagu mingeid läätsklaase. Nõnda siis meenutas tema pea mingisugust salapärast, uut tüüpi [[kiiker|kiikrit]], millega ta sihtis maakera, selle elu ja rohkeid imeväärsusi, inimesi, võimsaid rahvasteliikumisi, maailmaruumi ja selle taevakehi ning paljut muudki. ** [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 5 * Pealuu vaatas Ralphi, nagu teaks ta [[vastus]]t kõigile küsimustele, ei tahaks aga midagi ütelda. Ralphi valdas haiglane [[hirm]] ja [[viha]]. Metsikult virutas ta [[rusikas|rusikaga]] jõleda asja pihta, mis ta ees seisis. See viipus nagu [[mänguasi]] ja jõnksatas tagasi, irvitades talle ikka jälle näkku, nii et Ralph lõi ta uppi ja karjatas jälkusest. Siis pistis ta marraskil sõrmenukid suhu ja silmitses paljast ritva. Kaheks tükiks lagunenud pealuu lebas maas. Ta irve oli nüüd kuue jala laiune. Ralph väänas võbiseva teiba kaljupraost välja ja hoidis seda nagu [[oda]] enda ja valgete jäänuste vahel. Siis läks ta tagurpidi minema, pööramata pilku pealuult, mis maas lebades ikka veel taeva poole irvitas. ** [[William Golding]], "Kärbeste Jumal", tlk Henno Rajandi, 1989, lk 155 * Kui me esimese päeva jooksul olime valmis kõhukoopaga ja rinnaõõnega, siis teisel päeval pidi [[kirurg]] Konrad appi võtma [[saag|sae]], et avada laiba koljut. See oli kõige kõrgema elujõu, psüühilise pneuma asukohaks. Siit levis see närvide kaudu kogu [[keha]]sse ja me võisime ka seda teed jälgida, samuti nagu olime jälginud animaalse ja vegetatiivse elujõu teed arterite ja veenide kaudu. Kuni lõpuks kolmandaks päevaks oli järele jäänud ainult [[luukere]] — viimane, mis püsis pärast kõdunemist. Ja ometi oli see osa inimkehast nii tähtsusetu, et sel polnud isegi oma [[planeet]]i. See oli vaevalt midagi arstidele, vaid huvitas rohkem [[kirurg]]e. ** [[Karl Ristikivi]], "Nõiduse õpilane", Lund 1967, lk 61 * Prantsuse koljumõõtjatel tekkis [[Gröönimaa]]l tõsiseid probleeme. Nad töötasid [[teooria]] kallal, et inimese [[intelligentsus|intelligentsi]] ja kolju suuruse vahel on lineaarne sõltuvus. Gröönlastel, keda nad käsitlesid kui [[ahv]]ide ja [[inimene|inimeste]] vahelist üleminekuvormi, leidsid nad maailma suurimad kolbad. ** [[Peter Høeg]], "Preili Smilla lumetaju", tlk [[Arvo Alas]], Varrak, 1997, lk 16 ==Luule== <poem> Kolm kolpa läksid riidu maa põhjas pimedas. Nad olid sinna viidud ka suures pimedas. /---/ Kolm kolpa kolmes leeris ja nelja tuule peal, neil sõda aina veeres, ei tulnud rahu eal. Need olid eesti kolud. Need olid eesti olud. </poem> * [[Hando Runnel]], "Võllalaul" kogus "Lauluraamat" (LR 41-42 1972), lk 16 <poem> Sinu maa ja minu, kas võib see veel olla alles? Su keha viitadeta [[viirpuu]]tee viib Mu samblaste [[müür]]ide ja varemes [[maja]]ni. Säärane [[ilu]] kui sul on maa pealt kadumas. Kuigi saabuvas ajas pole meie jaoks [[kodu]], Elame omaenese ajas koos. Nagu [[käblik]] Tee samblapesa mu pealuu sisse, armas. </poem> * Richard Murphy, "Pesa müüris", tlk Märt Väljataga, Vikerkaar 2/1991 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Anatoomia]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] f7pyt3xdi6q14o2dyurva2raxko1ykd 0 10141 135981 123506 2026-10-13T19:40:24Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135981 wikitext text/x-wiki [[Fail:Mary_Elizabeth_Barber04.png|pisi|Mary Elizabeth Barber (1818-1899), ''Hypolimnas misippus'', s.d. (Vasakult paremale: Isaliblikas altvaates, emaliblikas pealtvaates, isaliblikas pealtvaates, röövikud ja nukk)]] [[Pilt:Transactionsofen1911roya_0374.jpg|pisi|Margaret Fountaine, Lõuna-Aafrika liblikate röövikuid, värvitahvel väljaandest "Transactions of the Entomological Society of London" (1911)]] '''Röövik''' on [[liblikas|liblikaliste]] vastne. ==Proosa== * Öösel aga äratas mind kummaline hääl: midagi näriti, keegi matsutas valjult. Mul hakkas õudne, mis see võis olla? Süütasin küünla ja nägin, kuidas prao vahelt roomasid tuppa jälgid rasvased tõugud. Hüppasin voodist, avasin vaheukse — kõrvaltuba lausa kihas tõukudest. Nad närisid valjult [[mooruspuu]]lehti ja tundsid end ilmselt mõnusasti, igatahes mõnusamalt kui mina. Külavanem oli siinne suurim siidiussikasvataja. Olin rõõmus, et ei tarvitsenud teist ööd selles ebameeldivas naabruses viibida. ** [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 76 * Tõugud teevad lehtedesse auke sellepärast, et nad on puude rongi piletikontrollid. (lk 24) * Liblikas viib oma tõugu reisima. (lk 45) ** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad", tlk [[Jüri Talvet]], [[LR]] 1974/2 * Ta kummardus samblamätta poole, väänas end põlvili, laskus seejärel käpuli, juba oligi sirakil maas. Siis nägi ta pohlalehel rohelisevöödilist ussikest, "maamõõtjat". Ussike kõigutas pead. :Konsta püüdis ära arvata, mis on ussil mõttes. Küllap ta {{sõrendus|midagi ikka}} on vist taga ajamas. Tuiutab teine, poiss või tüdruk, na aruka näoga... :Aga mis on maamõõtja loomulik tähtsuseaste maailmasüsteemis? Mis on tal siin tegemist? Mis ta peaks jahtima säärases varvikus? :Ei ole vaja siia igasuguseid luurajaid, on juba parajal määral neid hiilijaid. Rändhiired, [[kirbud]], [[vares]]ed, [[krokodill|krokudillid]]... Ja kõige etem on see ussike. Kas see nüüd arengut palju edasi aitab, kui sihuke ühe suvise päeva männikus ringi kargab? Peaks selle üle nagu rõõmus olema ja naeru kõhistama? Ei ole meiesuguse seisukord nii kindla põhja peal, et tasuks vaeva tõugupojale tähelepanu raisata. Kui meiesugune lahendaks iga limuka mõistatuse, siis jääksid suuremad asjad varju... :Arvatavasti on too uss mingit asja ajamas. Kas ta hingab? Ei tema lähe küll lellelegi oma plaanidest rääkima, niisama vahib vaid rohumättaid ja risuhunnikuid. Ta mõõdab, kas üks mustikaleht on veidi pikem kui teine. Kes teab, ehk on neid hiilijaid saadetud siia väiksemateks mõõtmisülesanneteks otse Peastaabist, sest inimene ei jõua ju igale poole. Võib olla, et tõugul on täpsem silm niisuguse nokitsemistöö peale. Ja nõnda see kindlasti ongi! :Aga kas asi tuleb sinnapaika jätta? Ei, kui on tahtmine ussikese vastu aus olla! Sest ussike on paljude elukate ja tiivalehvitajate maiusroog. Seda, justament seda tuleb ilma eeltingimusteta arvesse võtta, muidu ei jõua põhitõeni. Üldiselt ei võta isegi mitte erakonnasiketäärid asju tarvilikul määral arvesse, kuigi maamunal on kõvasti oma miljon isesugust tarkust. Tuleks koostada nimekiri nende tarkuste omavahelisest tähtsuse järjekorrast, alles siis hakkaks õnn naeratama nii paljudegi rahvaste valitsusorganitele. Muidu aga kobatakse ringi nõgimustas öös, jah!... * [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 12 * Topper oli kollektsionäär. :Ta kogus kõikvõimalikke [[asi|asju]] ja igasugu pudipadi. Peaasjalikult kogus ta niisuguseid asju, mida sai taskus kanda ja oma headele sõpradele kinkida. :Talvel ta suurt midagi ei leidnud, aga [[suvi]] oli see-eest kollektsionäärile hea aeg. :Suvel leidis Topper [[lind|linnupoegi]] ja õllekorgitõmbajaid ja ümmargusi valgeid [[kivi]]kesi. :Ta leidis siniste tiibadega põrnikaid ja suuri pehmeid [[roheline|rohelisi]] röövikuid. Ja leidis kolme rattaga roostetanud lapsevankri. :[[Lapsevanker]] oli Topperile üks suve paremaid leide. * [[Ole Lund Kirkegaard]], "On üks ninasarvik Otto", tlk [[Arvo Alas]], 1982, lk 11 * Pan oli keskmist või lühemat kasvu, kõhukesega, natuke isegi lihtsameelse [[nägu|näoga]], kuhu ootamatult sugenes rõõmus kaval [[naeratus]]. Ta näis armastavat häid [[riided|riideid]] ja erksaid värve nagu üks tubli isas[[lind]] kunagi: mäletan, kuidas tal oli seljas [[oranž]] mohäärist [[džemper]], millega ta natuke meenutas ilusat päevakoera. ** [[Mihkel Mutt|Mihkel Muti]] kirjeldus [[Aleksander Kurtna]] kohta, "Esimest korda "Loomingusse"", Looming 1/2011 * Kummaline küll, kuid meil võib olla tõendeid millegi niisuguse tõesuse kohta, mida me tegelikult ei mõista. Oletame, et inimene, kes pole tuttav putukate [[metamorfoos]]iga, lukustab steriilsesse [[seif]]i rööviku, ja mõni nädal hiljem avatakse seif uuesti ning sealt leitakse [[liblikas]]. Kui inimene teab, et seif on kogu aeg suletud olnud, siis on tal alust uskuda, et liblikas on või oli kunagi röövik, ilma et tal oleks ettekujutust, mis mõttes see võiks nii olla. ** [[Thomas Nagel]], "Mis tunne on olla nahkhiir?", tlk [[Tiiu Hallap]], Akadeemia 10/1996, lk 2104 * Samal ajal kui Muhv ja Kingpool [[puu]]de kummalise raagumise üle pead murdsid, kummardus Sammalhabe järve kaldast alla ja õngitses veest välja ühe murdunud [[puuoks]]a, mille [[tuul]] oli [[saar]]elt siia ajanud. Ning kui ta seda oksa lähemalt vaatas, langes ta näole murelik vari. :"Selge," ütles ta siis. "Puulehed... No muidugi!" :Ta vaikis murelikult ning Muhv ja Kingpool jäid huviga ootama, mis seletuse Sammalhabe asja kohta annab. :"Vaadake seda," ulatas Sammalhabe veest leitud oksa sõpradele näha. "See on röövikuid täis. Ja röövikud ongi saarel kogu [[lehestik]]u nahka pannud. Teist seletust ei ole. [[Loodus]]e [[tasakaal]] on rikutud." :"Kuidas?" imestas Kingpool. "Missugune tasakaal?" :"Looduses on ju kõik omavahel seotud," rääkis Sammalhabe edasi. "[[Kass]]id asusid saarele, ja selle tagajärjel põgenesid [[linnud]]. Linnud põgenesid, ja selle tagajärjel võtsid puude otsas võimust röövikud, sest polnud enam linde, kes oleksid neid hävitanud. Linnas aga möllavad [[rotid]], sest seal pole kasse, kes neid vaos hoiaksid." * [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", teine raamat, 1984, lk 176 ==Luule== <poem> Ma tõrelesin kevad[[kannike]]st, et miks ta, varas, oma lõhnamee on näpanud mu sõbra hingusest; ja tema pehme palge [[purpur]] - see on veri minu armsa südamest! Su kätt ma heitsin ette [[liilia]]le, su juukseid [[majoraan]]is näha võis ning ühes [[roos]]is punastas su pale, su valget jumet näitas teise õis. Ja kolmas, punavalkjas topelt-varas sult lisaks oli võtnud hõngu ka. kuid [[vargus]]e eest nuhtlus tuli paras: tõuk õitseajal surnuks järas ta. </poem> * [[William Shakespeare]], 99. sonett. Tõlkinud [[Harald Rajamets]], rmt: W. Shakespeare, "Sonetid", 1987, lk 108 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Putukad]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] brvacs7c2hzz3mwldxt5w1gcki5vne0 0 10237 135982 130945 2026-10-13T19:42:07Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135982 wikitext text/x-wiki ==Proosa== * Mul ei ole midagi selle vastu, kui usutaks koguni, et [[värvus]] on kombatav... Ta on ka maitstav. [[Sinine]] on leeliselise, [[oranž]] [[hapu]] maitsega. Olemise kõik manifestatsioonid on suguluses. ** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme", tlk [[Mati Hint]], [[Loomingu Raamatukogu]] 33/1974, lk 55 * Teel Havukka-ahole tundis Pylkkänen end iseäralikult rahutuna. Ta oli kindel, et suured mõtted ootasid väljapääsu tema peakolust. Need mornitsesid seal nagu äikesepilved ja rõhusid meeleolu madalaks. Just nüüd pidi ta saama rahus mõtteid mõlgutada! Aga kus sa saad rahu — eided karjuvad päikesetõusust peale, ja ka tööd tuleb teha. Ja siin laanepadrikutes on nii kitsas ja lämmatav. Kui oleks suur järveseljandik, siis küüniks pilk kaugemale ja pähe võiks lüüa sinine mõte... Siin on need nagu hallitanud lehmapiim. Lehmapiima-karva mõtte jätab ta küll poole peale, see on nii tülgas... :Ka tänane päev oli läinud peaaegu raisku, korralikult ei saanud arutuse alla võtta midagi muud peale maamõõtja. Kuid see oli ainult roheline mõte, roheline nagu roiskunud haugipurikas rannakividel. Kõige parem tema meelest on sinine mõte või säärane nagu taevas kõrvetava pakase ajal, ei punane ega ka kollane. Või siis niisugune nagu samagonniviin ruskes klaaspudelis, millel on peal vana konjakipudeli kork. Kuid sihukesi mõtteid tabab nendesugune nii haruharva... * [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 14 * Strontsium[[kollane]] on väga [[hapu]] värv, kõige hapum värv. * Sinisel ei ole [[maitse]]t. Ta on sügava sisuga. ** [[Lola Liivat]], intervjuu: Kaire Nurk, [https://ajakirikunst.ee/?c=kunstee-numbrid&l=et&t=maalimine-on-kannatustegevus-lola-liivatit-intervjueerib-kaire-nurk&id=321 "Lola Liivat: maalimine on kannatustegevus"], Kunst.ee, 1/2000 * Ent ma armastan kõiki kuid, nende erinevaid hääli, erinevaid värve. Kas sa näed seda ratast silmade ees? [[Jaanuar]] on näiteks siravsinine ja [[valge]] - kirkad, kõlavad [[trompet]]ihelid. [[Veebruar]] on peaaegu samasugune, vaid [[päike]] paistab pisut kollasemalt, siis kuulen kornetit. [[Märts]] - halli-valgesegune, ja kuulen [[vioola]]t, mille tumedas kõlas peitub imehabras [[lootus]]. [[Aprill]] - [[kollane]] ja valge. [[Viiul]]id ja allasurutud [[ahastus]]. [[Mai]] - kollane ja [[roheline]]. Meeskoor lipuvarda juures. [[Juuni]] - taevassinine ning õhuline, mängib [[lõõtspill]]. Suur leegitsev [[lõke]], sädemed lendlevad öös. [[Juuli]] — küps ja liivkollane — transistorraadio hääl. [[August]] - [[suvi]] mõõnab, kuulen õrna [[kitarr]]iheli. Siis saabub sinu kuu, [[september]]. See on mullakarva ja ma kuulen [[tšello]]t. [[Oktoober]] — roostepunane ja vägev. Mängitakse [[oboe]]d. [[November]], nagu sulle juba rääkisin, on [[alasti]]. Metsik. Novembris kuulen ma [[timpan]]eid ja kaeblikku [[tromboon]]i. Siis saabub viimaks [[detsember]] oma [[tõrvik]]ute ja karraga. ** [[Karin Fossum]], "Murdekoht", tlk Sigrid Tooming, Eesti Raamat 2008, lk 166 * Olen mõelnud, et võib-olla oli ka [[Lao-zi]] lihtsalt üks erksa vaimuga sünesteet. "[[Daodejing]]i" üks imeline fenomen on minu meelest kehalise [[liikumine|liikumise]] [[kogemus]], mis on köidetud elegantse filosoofilise aasaga maailmaasjade külge. Lao-zi lihtsalt kirjeldas [[maailm]]a nii, nagu ta seda koges, ta kirjeldas oma mitmiktaju. Ta ei pannud sinna midagi juurde ega võtnud ära. Just selle kognitiivse hälbe tõttu näib "Daodejing" ehmatavalt tõeline. See on ''täpne''. (lk 30) * Teatud mõttes on mets ainus tõeline [[Eesti Rahva Muuseum]] - püha [[kiri]], milles on kõik sees. Mets võiks olla eestlase kolmas kirjaoskus, mitmiktaju [[kiirendi]]. Meie vana [[kultuur]] on [[puu]]st ette tehtud ja niivõrd massiivne, et võib-olla just seetõttu pole me osanud seda lihtsalt tähele panna. (lk 35) ** [[Valdur Mikita]], "[[Lingvistiline mets]]", Välgi metsad, 2013 * [[Seitse|Seitsme]] nädala jooksul olen võinud täheldada, et ma ühendasin loomulikul viisil [[värv]]e ja [[tekstuur]]e inimeste kõnega. Mu [[õde|õe]] hääl, kui ta jutustab oma [[armulugu]]sid, omandab okseleajava [[punane|sametpunase]] värvingu, sedavõrd nõretab see [[hormoon]]idest. Ema on nagu mingi [[lilla]] [[nahk]], mis tahab paista tugevana, ent on paljudest kohtadest mõranenud, nagu vana [[käekott]]. Peaarst on tuhm ja kalk nagu teraslatt [[ehitusplats]]il. ** [[Clélie Avit]], "Ma olen siin", tlk Kaja Riesen, 2016, lk 102 {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Meeled]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] 2lgl9v8wzekv0cbonup64nth2mvfyyo 0 11707 135988 135600 2026-10-13T19:57:05Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135988 wikitext text/x-wiki [[Pilt:Theodor_Kittelsen_-_Hakkespett%2C_1912_(Woodpecker).jpg|pisi|Theodor Kittelsen, "Rähn" (1912)]] [[Pilt:Grote_bonte_specht_in_boom_met_rode_klimop,_RP-P-2005-471.jpg|pisi|Ohara Koson, "Rähn" (u 1925-1936)]] '''Rähnlased''' (''Picidae'') on linnuriigi löökriistagrupp, värvika sulestikuga toimekad linnud. ==Proosa== * Viimaks ometi seisis ta nüüd, paljude aastate pärast, õõnsas püstijalal püsivas männikuivakas. Seal oli pisut hämaravõitu, kuigi ülevalt arvututest rähniaukudest tuli valgust. Õrn tuul kiigutas mändi, ta naksus ja õõnsuses kostis igavene mühin. Lõhnas tõrvase ja pehkinud puu järele. Õõnsuse seinad olid linnusõnnikust kirjud. Seal oli kitsas, ehkki puu oli tõpoolest võimas. Konsta vaatas toru mööda ülespoole, sinna, kus õõnsus ahenes ja kadus pimedusse. Kuskil üleval oli rähnil pesa, rähnipojad tiksutasid nagu sekundikell. :"Ah niimoodi näebki siin välja? Küll on iseäralik urgas. Seda ta on," imetles Konsta. "Ja siin on siis nende korter neil kirjutel ja mustadel rähnidel, tihastel ja öökullidel ja kärploomadel ja kes nad kõik on. Oi heldeke, on see ikka alIes torn! Tõepoolest, kummaline koht. No ei oleks uskunud, kuidagi ei oleks! Ja siit piiluvad need linnulapsukesed maailma ja ema toob toidupoolist, oi imet! Ja on tubli korter, lihtsalt mõnus. Mismoodi see elu siin passiks, kui ma oleksin rähn? Siin ma küll elaksin! See on rähnile nagu loodud. Seda ta on..." * [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 22 * Kui viimane saad oli maas, hakkas vana mehe meelekohas rähn taguma. Ta istus põllupeenrale, võttis [[kaloss]]id jalast, luitunud nokatsmütsi peast ja tõmbas käega üle valge lauba ja pealae, mis polnud nagu eluilmaski [[päike]]st ja õhku saanud. Kui [[pealagi|pealage]] ei oleks ääristanud õhuke hall juustepärg, oleks võinud mõelda, et pealmise [[müts]]i all on valge alumine müts, nagu pealisriiete all on harilikult [[pesu]], nii järsult erines sile lagipea kortsulisest, pruuniks põlenud näost. (lk 11-12) ** [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23 * Rähn võib oma nokaga vastu [[puu]]d taguda tundide kaupa ning teha minutis kuni [[sada]] nokalööki. Kuidas ta [[peapõrutus]]t või vähemalt [[peavalu]] ei saa? Kuigi me kuuleme ja näeme rähne puid toksimas, ei kohta me kunagi uimast rähni puude all tuigerdamas. Põhjus on lihtne: rähni pealuu on tugevam kui teistel lindudel. Tema nokaga on ühenduses tugevad kaelalihased, mis võtavad suurema osa löögist enda peale ning hoiavad kaela löögi ajal kange ja tugeva. ** [[Tuul Sepp]], "Linnud", 2013, lk 77 * Kuigi rähnid jagavad oma vanemakohustusi õiglaselt, ei ole nad eriti seltskondlikud, kuid trummipõrin hoiab paari koos ja võib isegi hädavajalikku infot edastada. On tehtud katse, millest nähtub, et rähnid on õppinud paluma erinevaid asju, varieerides nokalöökide arvu. Kellameestena on nad ületamatud ja helikõrgus varieerub sõltuvalt sellest, mille vastu trummeldatakse. ** [[Nina Burton]], "Elu õhukesed vaheseinad. Arutlev kirjutis läbikostvast majaseinast ja looduse keeltest", tlk Tiina Mullamaa, Sinisukk, 2022, "Sinine lagi", lk 30 ==Luule== <poem> minu [[peopesa]]d imevad [[lõhn]]a ja võtavad [[mahl]]adelt [[värv]]i nii pikalt ja hellalt taob rähn [[meelekoht|meelekohas]] üht lahtist [[närv]]i </poem> * [[Viiu Härm]], "*on hilise maasika aeg...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 16 <poem> [[aeg]] läheb üle kõige aeg lükkab [[sein]]ad koost jääb üks rähni hõige [[pistrik]]u kiljatus [[soo]]st kuskil lööb [[vasar]] lokku kõigel on kõigega seos et me jääksime kokku lõhna [[maarjahein]] peos </poem> * [[Jaan Kaplinski]], "* Allnõlva sarapikus, rmt: "Kirjutatud. Valitud luuletused" (2000), lk 139 ==Välislingid== {{Vikipeedia}} [[Kategooria:Linnud]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] ahle1jjbeprjz07xrv2blmyrrbn7kxm 0 12723 135986 59763 2026-10-13T19:53:21Z Pseudacorus 2604 /* Proosa */ 135986 wikitext text/x-wiki [[File:Vilho Lampi - Moonshiners (with frames).jpg|thumb|Puskariajajad (Vilho Lampi, 1930)]] ==Proosa== * Isegi armetu loom katsub oma hingenatukest hoida, rääkimata siis veel inimesest. Iseendast on see imelik, sest elu ei ole alati magus, välja arvatud samagonni ajamine, mis erineb selgel viisil muust elust. ** [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 18 * Suured, väga uhked [[talu]]d olid, täis igasugu kraami, sealhulgas [[kartul]]eid. Paneks õige oma [[viin]]aköögi püsti? Katlaid-torusid leidus ju samuti külluses ja ei läinud kuigi kaua, kui oma [[puskar]]itorust hakkas tilkuma esimene toodang. Haises küll ja paistis liialt [[punane]] - [[toru]]d olid ilmselt seest [[rooste]]s. Ent lohutasime end [[antikommunism|antikommunistliku]] põhimõttega "Kõik punane kõrist alla," pigistasime [[nina]] kinni ja nautisime surmapõlgusega oma Lepiku Liisut just nii nagu ta torust tilkus. ** [[Vello Salo]], ""Siin Vatikani Raadio!" Vello Salo lugu", Tallinn: Gallus, 2015, lk 46-47 * Mammi oli küll kirglik puskariajaja, aga jõi end esimest korda purju kuuekümne viieselt. Seda koos Kirsi-prouaga, kes oli palju vilunum ja sõitis peatäiest hoolimata veel rattaga kojugi. Tõele au andes kukkus ta paar korda kraavi, aga sai sealt omal jõul välja ja jätkas koduteed. :Mammil hakkas aga nii paha, et jäin ta juurde öövalvesse. Sel saatuslikul ööl hoidsin korduvalt ta juukseid, kui [[mürgistus]] oksendama sundis. Ta lubas sel korral mulle, et ei joo enam kunagi. * [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020, lk 196 [[Kategooria:Tegevused]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] [[Kategooria:Piltide lisamist ootavad]] n7uho93irfjl3pkblr6p5mpqgowg9hg 135987 135986 2026-10-13T19:53:54Z Pseudacorus 2604 135987 wikitext text/x-wiki [[File:Vilho Lampi - Moonshiners (with frames).jpg|thumb|Vilho Lampi, "Puskariajajad" (1930)]] ==Proosa== * Isegi armetu loom katsub oma hingenatukest hoida, rääkimata siis veel inimesest. Iseendast on see imelik, sest elu ei ole alati magus, välja arvatud samagonni ajamine, mis erineb selgel viisil muust elust. ** [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 18 * Suured, väga uhked [[talu]]d olid, täis igasugu kraami, sealhulgas [[kartul]]eid. Paneks õige oma [[viin]]aköögi püsti? Katlaid-torusid leidus ju samuti külluses ja ei läinud kuigi kaua, kui oma [[puskar]]itorust hakkas tilkuma esimene toodang. Haises küll ja paistis liialt [[punane]] - [[toru]]d olid ilmselt seest [[rooste]]s. Ent lohutasime end [[antikommunism|antikommunistliku]] põhimõttega "Kõik punane kõrist alla," pigistasime [[nina]] kinni ja nautisime surmapõlgusega oma Lepiku Liisut just nii nagu ta torust tilkus. ** [[Vello Salo]], ""Siin Vatikani Raadio!" Vello Salo lugu", Tallinn: Gallus, 2015, lk 46-47 * Mammi oli küll kirglik puskariajaja, aga jõi end esimest korda purju kuuekümne viieselt. Seda koos Kirsi-prouaga, kes oli palju vilunum ja sõitis peatäiest hoolimata veel rattaga kojugi. Tõele au andes kukkus ta paar korda kraavi, aga sai sealt omal jõul välja ja jätkas koduteed. :Mammil hakkas aga nii paha, et jäin ta juurde öövalvesse. Sel saatuslikul ööl hoidsin korduvalt ta juukseid, kui [[mürgistus]] oksendama sundis. Ta lubas sel korral mulle, et ei joo enam kunagi. * [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020, lk 196 [[Kategooria:Tegevused]] [[Kategooria:Täiendamist vajavad artiklid]] [[Kategooria:Definitsioonita artiklid]] jwyvtbk24jqcuqet7v0u8xyri9xnyw5 10 16844 135972 135879 2026-10-13T13:51:23Z Pseudacorus 2604 135972 wikitext text/x-wiki [[File:Notification-icon-Wikiquote.svg|30px|Vikitsitaadid|link=]] <big>[[Ain Kaalep]] 100</big></br> <big>[[Ingeborg Bachmann]] 100</big></br> <big>[[Astrid Ivask]] 100</big></br> <big>[[Lembe Hiedel]] 100</big></br> <big>[[Els Oksaar]] 100</big></br> <big>[[Michel Foucault]] 100</big></br> oznrrijxgey1q2zvagh028i4jvaih1r 0 26022 135968 2026-10-13T13:23:28Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: ''''Vénus Khoury-Ghata''' (23. detsember 1937 Baabda, Liibanon – 28. jaanuar 2026 Pariis) oli Liibanoni päritolu Prantsusmaa kirjanik ja luuletaja. ==Emad ja Vahemeri== Vénus Khoury-Ghata, "Emad ja Vahemeri", tlk Indrek Koff, Looming 7/2026 <poem> Kõik hävitada kisendasid [[emad]] ülalt [[nõlv]]adelt Tänavalaternad maha väänata [[Puu]]d põrmuks tükkideks kiskuda [[redel]] [[nukk]] [[ämblik]]u [[võrkkiik]] [[lapsed]] mängigu Merega õppigu liitmist [[tänav]...' 135968 wikitext text/x-wiki '''Vénus Khoury-Ghata''' (23. detsember 1937 Baabda, Liibanon – 28. jaanuar 2026 Pariis) oli Liibanoni päritolu Prantsusmaa kirjanik ja luuletaja. ==Emad ja Vahemeri== Vénus Khoury-Ghata, "Emad ja Vahemeri", tlk Indrek Koff, Looming 7/2026 <poem> Kõik hävitada kisendasid [[emad]] ülalt [[nõlv]]adelt Tänavalaternad maha väänata [[Puu]]d põrmuks tükkideks kiskuda [[redel]] [[nukk]] [[ämblik]]u [[võrkkiik]] [[lapsed]] mängigu Merega õppigu liitmist [[tänav]]ail lebavate [[laip]]ade lahutamist [[võra]]ta jäänud puude peal </poem> /---/ * <poem> Lina kloppimine üle rõdupiirde ajas minema täpsuslaskuri ja [[päike]]se kassikausi kopsimine tekitas tunde et kõht on täis ülemise korruse [[lesk]] kõndis omaenese [[pisar]]atel et jahutada kõrbenud taldu viieleheline [[ristik]] tema [[varvas]]te jälg hea enne järeldas [[kivi]]l seisev [[kajakas]] [[sõda]] lõpeb kui [[Vahemeri]] on väed lõplikult välja viinud </poem> /---/ <poem> Pikka iga sulle täpsuslaskur neitsi ja puusepa poeg kes sa oskad eristada kasulikku kasutust rikast vaesest päästa meid ära tüdimusest päästa riik rahust kisendas üks hull trellide tagant hullu sõnad jooksid mööda tänavaid nende kare kõla äestas puude nahka ajas turri lained ja kajaka suled </poem> <poem> Vahemere kohal sajab lund Räitsakad kustutavad sõja Surnud ei anna enam elumärki lesed elavad tagurpidi varjendeisse tungiv päevavalgus voolab kui piim kassid limpsivad seda kivipõrandalt ja kuivatavad päikeselaigus koonu /---/ </poem> <poem> Katuseta jäänud kirikus Põletatakse viirukipannil kive Ristimisnõus pestakse lapsi ja pesu Homme on Halloween Tapjad tõmbavad kokku oma vaevunähtavad tiivad et uksest sisse mahtuda /---/ </poem> <poem> Varjendites vanaks jäänud naistele Ehitatakse riigi peale riik Majad pööravad selja laineile mis lõid uksed sisse lohistasid juukseidpidi minema naisi kes rippusid oma karjete küljes </poem> {{JÄRJESTA:Khoury-Ghata, Vénus}} h5b31o8rxy0ljwi8zqeiyx145fmtdsm 135969 135968 2026-10-13T13:24:30Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Prantsusmaa luuletajad]] 135969 wikitext text/x-wiki '''Vénus Khoury-Ghata''' (23. detsember 1937 Baabda, Liibanon – 28. jaanuar 2026 Pariis) oli Liibanoni päritolu Prantsusmaa kirjanik ja luuletaja. ==Emad ja Vahemeri== Vénus Khoury-Ghata, "Emad ja Vahemeri", tlk Indrek Koff, Looming 7/2026 <poem> Kõik hävitada kisendasid [[emad]] ülalt [[nõlv]]adelt Tänavalaternad maha väänata [[Puu]]d põrmuks tükkideks kiskuda [[redel]] [[nukk]] [[ämblik]]u [[võrkkiik]] [[lapsed]] mängigu Merega õppigu liitmist [[tänav]]ail lebavate [[laip]]ade lahutamist [[võra]]ta jäänud puude peal </poem> /---/ * <poem> Lina kloppimine üle rõdupiirde ajas minema täpsuslaskuri ja [[päike]]se kassikausi kopsimine tekitas tunde et kõht on täis ülemise korruse [[lesk]] kõndis omaenese [[pisar]]atel et jahutada kõrbenud taldu viieleheline [[ristik]] tema [[varvas]]te jälg hea enne järeldas [[kivi]]l seisev [[kajakas]] [[sõda]] lõpeb kui [[Vahemeri]] on väed lõplikult välja viinud </poem> /---/ <poem> Pikka iga sulle täpsuslaskur neitsi ja puusepa poeg kes sa oskad eristada kasulikku kasutust rikast vaesest päästa meid ära tüdimusest päästa riik rahust kisendas üks hull trellide tagant hullu sõnad jooksid mööda tänavaid nende kare kõla äestas puude nahka ajas turri lained ja kajaka suled </poem> <poem> Vahemere kohal sajab lund Räitsakad kustutavad sõja Surnud ei anna enam elumärki lesed elavad tagurpidi varjendeisse tungiv päevavalgus voolab kui piim kassid limpsivad seda kivipõrandalt ja kuivatavad päikeselaigus koonu /---/ </poem> <poem> Katuseta jäänud kirikus Põletatakse viirukipannil kive Ristimisnõus pestakse lapsi ja pesu Homme on Halloween Tapjad tõmbavad kokku oma vaevunähtavad tiivad et uksest sisse mahtuda /---/ </poem> <poem> Varjendites vanaks jäänud naistele Ehitatakse riigi peale riik Majad pööravad selja laineile mis lõid uksed sisse lohistasid juukseidpidi minema naisi kes rippusid oma karjete küljes </poem> {{JÄRJESTA:Khoury-Ghata, Vénus}} [[Kategooria:Prantsusmaa luuletajad]] b105l33m4idkkav2l0kkqkt2acw9b2w 135970 135969 2026-10-13T13:25:38Z Pseudacorus 2604 /* Emad ja Vahemeri */ 135970 wikitext text/x-wiki '''Vénus Khoury-Ghata''' (23. detsember 1937 Baabda, Liibanon – 28. jaanuar 2026 Pariis) oli Liibanoni päritolu Prantsusmaa kirjanik ja luuletaja. ==Emad ja Vahemeri== Vénus Khoury-Ghata, [https://www.looming.ee/emad-ja-vahemeri/ "Emad ja Vahemeri"], tlk Indrek Koff, Looming 7/2026 <poem> Kõik hävitada kisendasid [[emad]] ülalt [[nõlv]]adelt Tänavalaternad maha väänata [[Puu]]d põrmuks tükkideks kiskuda [[redel]] [[nukk]] [[ämblik]]u [[võrkkiik]] [[lapsed]] mängigu Merega õppigu liitmist [[tänav]]ail lebavate [[laip]]ade lahutamist [[võra]]ta jäänud puude peal </poem> /---/ * <poem> Lina kloppimine üle rõdupiirde ajas minema täpsuslaskuri ja [[päike]]se kassikausi kopsimine tekitas tunde et kõht on täis ülemise korruse [[lesk]] kõndis omaenese [[pisar]]atel et jahutada kõrbenud taldu viieleheline [[ristik]] tema [[varvas]]te jälg hea enne järeldas [[kivi]]l seisev [[kajakas]] [[sõda]] lõpeb kui [[Vahemeri]] on väed lõplikult välja viinud </poem> /---/ <poem> Pikka iga sulle täpsuslaskur neitsi ja puusepa poeg kes sa oskad eristada kasulikku kasutust rikast vaesest päästa meid ära tüdimusest päästa riik rahust kisendas üks hull trellide tagant hullu sõnad jooksid mööda tänavaid nende kare kõla äestas puude nahka ajas turri lained ja kajaka suled </poem> <poem> Vahemere kohal sajab lund Räitsakad kustutavad sõja Surnud ei anna enam elumärki lesed elavad tagurpidi varjendeisse tungiv päevavalgus voolab kui piim kassid limpsivad seda kivipõrandalt ja kuivatavad päikeselaigus koonu /---/ </poem> <poem> Katuseta jäänud kirikus Põletatakse viirukipannil kive Ristimisnõus pestakse lapsi ja pesu Homme on Halloween Tapjad tõmbavad kokku oma vaevunähtavad tiivad et uksest sisse mahtuda /---/ </poem> <poem> Varjendites vanaks jäänud naistele Ehitatakse riigi peale riik Majad pööravad selja laineile mis lõid uksed sisse lohistasid juukseidpidi minema naisi kes rippusid oma karjete küljes </poem> {{JÄRJESTA:Khoury-Ghata, Vénus}} [[Kategooria:Prantsusmaa luuletajad]] kjwrwk2vwg4r2fucr7wtqd2ekjk54gn 4 26023 135971 2026-10-13T13:27:18Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '<poem> Lina kloppimine üle rõdupiirde ajas minema täpsuslaskuri ja [[päike]]se kassikausi kopsimine tekitas tunde et kõht on täis ülemise korruse [[lesk]] kõndis omaenese [[pisar]]atel et jahutada kõrbenud taldu viieleheline [[ristik]] tema [[varvas]]te jälg hea enne järeldas [[kivi]]l seisev [[kajakas]] [[sõda]] lõpeb kui [[Vahemeri]] on väed lõplikult välja viinud </poem> * [[Vénus Khoury-Ghata]], [https://www.looming.ee/emad-ja-vahemeri/ "Emad ja Vahemer...' 135971 wikitext text/x-wiki <poem> Lina kloppimine üle rõdupiirde ajas minema täpsuslaskuri ja [[päike]]se kassikausi kopsimine tekitas tunde et kõht on täis ülemise korruse [[lesk]] kõndis omaenese [[pisar]]atel et jahutada kõrbenud taldu viieleheline [[ristik]] tema [[varvas]]te jälg hea enne järeldas [[kivi]]l seisev [[kajakas]] [[sõda]] lõpeb kui [[Vahemeri]] on väed lõplikult välja viinud </poem> * [[Vénus Khoury-Ghata]], [https://www.looming.ee/emad-ja-vahemeri/ "Emad ja Vahemeri"], tlk Indrek Koff, Looming 7/2026 ld6xtnq41jk1td5xumiuqi04fuj0e33 0 26024 135973 2026-10-13T18:03:13Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: ''''Veikko Johannes Huovinen''' (7. mai 1927 Simo – 4. oktoober 2009 Sotkamo vald) oli soome kirjanik. ==Havukka-aho mõtleja== Veikko Huovinen, "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959 * Sest Konsta [[kolju]] kuju oli pisut iseäralik. Pealuu kohta oli see üpris pikk, kui ristloodis võtta. See ei olnud muidugi mõista mitte otsmikust pikk, mis oleks olnudki liiaks tähelepanuväärne, kuid pea tagaosa kohalt oli see küll kopsakas. Pealpool kukalt paisku...' 135973 wikitext text/x-wiki '''Veikko Johannes Huovinen''' (7. mai 1927 Simo – 4. oktoober 2009 Sotkamo vald) oli soome kirjanik. ==Havukka-aho mõtleja== Veikko Huovinen, "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959 * Sest Konsta [[kolju]] kuju oli pisut iseäralik. Pealuu kohta oli see üpris pikk, kui ristloodis võtta. See ei olnud muidugi mõista mitte otsmikust pikk, mis oleks olnudki liiaks tähelepanuväärne, kuid pea tagaosa kohalt oli see küll kopsakas. Pealpool kukalt paiskus ta veel tubli vaksa võrra tahapoole. Konsta pidi alati ostma suure [[kaabu]], ja jalamaid venis see vormist välja ning kübaraservad läksid kortsu, sest too pea oli lisaks veel õige kitsas... Niisiis oli see pikk ja kitsas. Tema silmakulmud olid suured ja esileulatuvad, need ümbritsesid tugeva raamina punnsilmi nagu mingeid läätsklaase. Nõnda siis meenutas tema pea mingisugust salapärast, uut tüüpi [[kiiker|kiikrit]], millega ta sihtis maakera, selle elu ja rohkeid imeväärsusi, inimesi, võimsaid rahvasteliikumisi, maailmaruumi ja selle taevakehi ning paljut muudki. (lk 5) * [[Lehmad]] olid lähedale tulnud. Nüri pilguga silmitses üks elatanud välimusega nudipea-küüdik mehe särki. Ta nuusutas riidehilpu oma tundlike sõõrmetega. Särk meeldis talle, ta rebis selle alla ja hakkas sööma... :Särgiomanik vaatas juhtumise kombel tagasi. Tema silmad pidid peaaegu pealuust välja tulema. :"Ära põrguline! At-sa! Arvad, et... Oota sa, reo!" :Ta kahmas jämeda tümika kätte ja kargas koletult pikkade hüpetega oma särki päästma. Vuhinal tantsis kuuseoks lehma laudjail ja veisekari põgenes mööda kõmisevat [[nõmm]]e minema. :Kuid särk oli räsitud välimusega. : Vaatas mees seal särgivaremeid ja tusatses: :Miks küll üks päev toob inimesele rohkem tülinat kaela kui teine? Mis seadus see on, et ükskord läheb kõik kullipersse, teinekord aga on nii mõnus olla? Miks jooksis tarakan hommikul tema jalgade juures, [[tiivad]] laiali? Mispärast hävitas lehmamullikas tema särgi? Ei ole temal neid söömiseks anda? Mis toit see särk ka olgu! Miks sööb lehm tema riideid? Söögu soost rohtu, mitte aga teise inimese särke. Häh! (lk 11-12) * Ta kummardus samblamätta poole, väänas end põlvili, laskus seejärel käpuli, juba oligi sirakil maas. Siis nägi ta pohlalehel rohelisevöödilist ussikest, "maamõõtjat". Ussike kõigutas pead. :Konsta püüdis ära arvata, mis on ussil mõttes. Küllap ta {{sõrendus|midagi ikka}} on vist taga ajamas. Tuiutab teine, poiss või tüdruk, na aruka näoga... :Aga mis on maamõõtja loomulik tähtsuseaste maailmasüsteemis? Mis on tal siin tegemist? Mis ta peaks jahtima säärases varvikus? :Ei ole vaja siia igasuguseid luurajaid, on juba parajal määral neid hiilijaid. Rändhiired, [[kirbud]], [[vares]]ed, [[krokodill|krokudillid]]... Ja kõige etem on see ussike. Kas see nüüd arengut palju edasi aitab, kui sihuke ühe suvise päeva männikus ringi kargab? Peaks selle üle nagu rõõmus olema ja naeru kõhistama? Ei ole meiesuguse seisukord nii kindla põhja peal, et tasuks vaeva tõugupojale tähelepanu raisata. Kui meiesugune lahendaks iga limuka mõistatuse, siis jääksid suuremad asjad varju... :Arvatavasti on too uss mingit asja ajamas. Kas ta hingab? Ei tema lähe küll lellelegi oma plaanidest rääkima, niisama vahib vaid rohumättaid ja risuhunnikuid. Ta mõõdab, kas üks mustikaleht on veidi pikem kui teine. Kes teab, ehk on neid hiilijaid saadetud siia väiksemateks mõõtmisülesanneteks otse Peastaabist, sest inimene ei jõua ju igale poole. Võib olla, et tõugul on täpsem silm niisuguse nokitsemistöö peale. Ja nõnda see kindlasti ongi! :Aga kas asi tuleb sinnapaika jätta? Ei, kui on tahtmine ussikese vastu aus olla! Sest ussike on paljude elukate ja tiivalehvitajate maiusroog. Seda, justament seda tuleb ilma eeltingimusteta arvesse võtta, muidu ei jõua põhitõeni. Üldiselt ei võta isegi mitte erakonnasiketäärid asju tarvilikul määral arvesse, kuigi maamunal on kõvasti oma miljon isesugust tarkust. Tuleks koostada nimekiri nende tarkuste omavahelisest tähtsuse järjekorrast, alles siis hakkaks õnn naeratama nii paljudegi rahvaste valitsusorganitele. Muidu aga kobatakse ringi nõgimustas öös, jah!... (lk 12) * Teel Havukka-ahole tundis Pylkkänen end iseäralikult rahutuna. Ta oli kindel, et suured mõtted ootasid väljapääsu tema peakolust. Need mornitsesid seal nagu äikesepilved ja rõhusid meeleolu madalaks. Just nüüd pidi ta saama rahus mõtteid mõlgutada! Aga kus sa saad rahu — eided karjuvad päikesetõusust peale, ja ka tööd tuleb teha. Ja siin laanepadrikutes on nii kitsas ja lämmatav. Kui oleks suur järveseljandik, siis küüniks pilk kaugemale ja pähe võiks lüüa sinine mõte... Siin on need nagu hallitanud lehmapiim. Lehmapiima-karva mõtte jätab ta küll poole peale, see on nii tülgas... :Ka tänane päev oli läinud peaaegu raisku, korralikult ei saanud arutuse alla võtta midagi muud peale maamõõtja. Kuid see oli ainult roheline mõte, roheline nagu roiskunud haugipurikas rannakividel. Kõige parem tema meelest on sinine mõte või säärane nagu taevas kõrvetava pakase ajal, ei punane ega ka kollane. Või siis niisugune nagu samagonniviin ruskes klaaspudelis, millel on peal vana konjakipudeli kork. Kuid sihukesi mõtteid tabab nendesugune nii haruharva... (lk 14) * Havukka-aho mõtleja vankus raskeid probleeme haududes tarre sööma. Ja ta ei kõnelnud kellegagi sõnakestki, vaid sõi ainult, närimislihased pingul, silmad pärani. Ta võttis soolasärje peosse, lõikas rootsu pussiteraga katki ja pistis kala suhu. Ja ta võttis kätte mureda kartuli, kooris selle sõrmede vahel ära, äigas kartulile võid peale ja pistis suhu. Kass istus tal süles ja vahtis kadedalt tema söömisliigutusi. Kiisu ketras mehkeldavalt ja kraapis küüntega Konsta pluusi. Pylkkänen andis Mikile soolast kange viidikapulga. Kass haaras selle hammaste vahele ja jooksis keset põrandat. Miki lõi hambad viidikasse. Kassi saba vonkles rahutult ja vasak kõrv oli lingus. Siis sülgas ta särtsatades, tõstis hänna püsti ja kargas äkk-kiirete, ootamatute hüpetega lahtisest aknast õue. Väljast kostis veel ta kaeblikku näugumist. (lk 15) * Vastu pilpakatust rabiseb suvine vihm. Räästa alt seinavahedest tuleb õrna tuulhõngu ja ämblikuvõrgud kõiguvad ning hõljuvad. Vahel käivad varblased katusel hüplemas. Hämaral pööningul valitseb salapärane meeleolu. Havukka-aho mõtleja arust on vihmaste ilmadega peaaegu kõige mõnusam pööningul viibida, vahelae täitematerjali lõhna nuusutada, kuulata tuule kohinat õue märjas haavapuus ja {{sõrendus|mõtteid mõlgutada}}, uurida igasuguseid asju. (lk 16 * Isegi armetu loom katsub oma hingenatukest hoida, rääkimata siis veel inimesest. Iseendast on see imelik, sest elu ei ole alati magus, välja arvatud samagonni ajamine, mis erineb selgel viisil muust elust. (lk 18) * Nõnda on see ka siin inimeste kusirautsikupesas, et kellel on vihasem veri ja rõõmsam iseloom, mõtleb teisele välja tööotsad ja kiusab nõdremat ühiskonnaliiget. Seesuguste hulka kuuluvad tiktaatorid. Ei neid tohi nöökida, sest nad on vihased ja oma võimu pärast hirmul. Nad sepitsevad oma kambrites maailmasõdasid, ja selleks pole palju põhjust tarviski. :Aga ega neile tea minna etteheiteid tegema, sest kui inimesed kuulukse nad olevat kõige heasüdamlikumad ja töökamad... Ja nad vist kirjutavad alla kodanike toidutellimistele, ka on neil tihtilugu ju proua ja lapsukesed. Aga sellegipärast on neil kummaline ja isevärki ülespidamine! :Ja teine liik inimesi on need, kellel on tasasem vereliikumine ja lihtlabasem mõistus. Need tõsisema loomuga inimesed püüaksid elurõõmu kinni päris igapäevastest asjadest, nagu näiteks liivamaa kartulist ja lutsusupist, kui see on talvine luts, mitte aga suvine hulgus. Säärane isik on kiusav kurat ainult sel mõõdul, kui normaalne inimene seda üldiselt on. (lk 19) * Viimaks ometi seisis ta nüüd, paljude aastate pärast, õõnsas püstijalal püsivas männikuivakas. Seal oli pisut hämaravõitu, kuigi ülevalt arvututest rähniaukudest tuli valgust. Õrn tuul kiigutas mändi, ta naksus ja õõnsuses kostis igavene mühin. Lõhnas tõrvase ja pehkinud puu järele. Õõnsuse seinad olid linnusõnnikust kirjud. Seal oli kitsas, ehkki puu oli tõpoolest võimas. Konsta vaatas toru mööda ülespoole, sinna, kus õõnsus ahenes ja kadus pimedusse. Kuskil üleval oli rähnil pesa, rähnipojad tiksutasid nagu sekundikell. :"Ah niimoodi näebki siin välja? Küll on iseäralik urgas. Seda ta on," imetles Konsta. "Ja siin on siis nende korter neil kirjutel ja mustadel rähnidel, tihastel ja öökullidel ja kärploomadel ja kes nad kõik on. Oi heldeke, on see ikka alIes torn! Tõepoolest, kummaline koht. No ei oleks uskunud, kuidagi ei oleks! Ja siit piiluvad need linnulapsukesed maailma ja ema toob toidupoolist, oi imet! Ja on tubli korter, lihtsalt mõnus. Mismoodi see elu siin passiks, kui ma oleksin rähn? Siin ma küll elaksin! See on rähnile nagu loodud. Seda ta on..." (lk 22) * Nagu valged viirastused lendlesid järve kohal kajakad, öö aeglane takt tiibades. (lk 24) * Konsta hakkas vestluskaaslasi küsimustega pommitama. :"Te teate ehk öelda, kas meri on ikka punnis nagu pall, näituseks Atland. Maateaduses räägitakse, et kui ookeanilaev tuleb sadamasse, siis on kõigepealt näha mastitipp, selle järel natuke purje, siis juba peaaegu kogu puri ja siis päris üleni. Varsti tuleb laev ise nähtavale. Kuramus, kas meri on tõesti kumer? Või kas ta ei võiks olla lausk, kuigi maa on kera? On see tõesti tõsi?" :Kalamehed kratsisid kuklatagust. Nad seletasid, et küllap meri pinnalt ikka vist kumer on. :"Nojah, ega maa ei olekski muidu kera," oli Konsta nõus. "Aga kuidas see vesi seal kõige kõrgemal kohal seisab? Lentua järv ei ole ju sugugi kuplis. Oulu järv võib aga juba olla veidi maokas. Pärgel, on see maa siis mingi kera? Siin ei olegi ju muud kui väikestviisi ülespidimäe ja alaspidimäe ja Himalaia on nagu torn. Kuskohas see maa siis selgemini ümmarguseks hakkab minema? Kas ülikooli raamatutes on sellest kirjutatud? On see tegelikus elus tõeks tehtud? (lk 27-28) * Mis sunnik see lendav kala on? On ta oma organismuse poolest lind voi kala? Mis asjamees ta säärane on, kui ei seisa veesega õhus? On tal kulli tiivad ja küüned või? Aga peab arvama, et need on nagu veelinnul. Mis mõte sel on, pagana pihta? Kastab esiti oma kasuka märjaks ja läheb siis lendama! Kas olete juhtunud teda loomamuusejumis nägema?" :Pylkkänen sai kuulda, et lendkala on tõepoolest kala, kel on vägevad uimed. :"Nõndaks, aga kuidas teda püütakse?" ei andnud Konsta järele. "Talle ei tea ju võrku ette seada, ta võib parajasti taeva all reisu peal olla! Ja kui pistad mõrra õhku, võib lendav kala olla just merepõhja minemas... Pagan võtaks, see peab ikka üks kaval võllaroog olema! Temaga jääb kalamees kurjal kombel vahele..." (lk 28) * Õigupoolest tuli Konsta igal suvel Moosese tallu just sellepärast, et Moosesel oli nii iseäralik naermisviis. Kui Mooses oma suunurgad laiali venitas, unustas Konsta alati oma kurbuse ja mured. Naerma hakates toristas Mooses nina, susises ja vusises. Kuid samas prahvatas kurgupõhjast kuuldavale jänesekääksumine, muutus oinamökitamiseks, alanes kähedaks kihistamiseks ja lõppes siis nagu haamrilöögiga naelapea pihta. Konsta meelest oli see lõpp kõige parem, sest käis otse paugatus, kui see ilma konksudeta lõppes. Kui ta nüüd Moosese taga metsateel sammus, tuli tal himu saada kuulda Moosese imenaeru. Ta otsustas jutustada toreda nalja: :"Oled sa, Mooses, uurinud, kas tänavu suvel tuleb soodesse palju kaarlaid?" :"Õisi oli õitsemise ajal küll väga palju." :"Oli õisi ja tuleb ka murakaid, kui A/S "Põhjamaa Reisibüroo" neid kõiki ära ei vii..." :"Põhjamaa Reisi...? Mis..." puhkis Mooses, kiskudes suunurki lootustandvalt viltu. :"Ma selle nimega vaid öökülma..." sõnas Konsta, kõrvad kikkis. :"Thrsi-trähp, knäh-knäh-knäh!" alustas Mooses. :Pylkkänen hüppas kärmesti tema kõrvale ja vahtis hoolega Moosese punetavaid põsenukke ja tema huulte liigutusi. Tema arust oli Mooses kõige täiuslikum naerumees maailmas. Kust ta küll võtab säärase susina ja kääksumise? Kas Mooses ongi normaalne? :"Kä-kä-k ä-kii... jeh-jeh-hi-hih-hpä!" Mooses lõpetas oma keerutusteta naeru otsekui pakase külma naksatusega. :"Sul on vahva naer!" tunnistas Konsta vaimustatult. :"Igamees niimoodi juba ei naera!" oli Mooses uhkelt päri. :"Naera veel natuke, Mooses!" palus Konsta. :"Käsu järgi ma ei naera!" keeldus Mooses järsult. (lk 30) * Havukka-aho mõtleja lebas liikumatult ja silmitses puurivalt taevast. :"Kui maailmaruum," mõtles ta, "kui taevalaotus oleks veidigi suurem, kui ta praegu on, siis oleks ta üleliia suur... Aga loodus on otstarbekohane, ta ei käi oma telliskividega pillavalt ümber, välja arvatud ainult mõnikord. Mina arvan, et ilmaruum on tehtud karvapealt sedasi, et sinna mahub kõik, mis siin on... Kui mingil põhjusel ilmuks platsi uus täht, nagu seal Hommikumaal, siis on sellele oma pindala varuks valmis hoitud. Kui jälle sabaga täht oma reisudel kaob tühjusesse, siis ei tule sellestki mingit kahju... Mis ta läheb jukerdama! Seisku kodus... Ja eks vanale, soojale kohale või teha oma pesa uus täht." (lk 31) * Tarkuseõpetuse liigid on: kaugtarkus, mida minul on õige palju. Mis see on? See on, et asjad vaagitakse ette valmis ja sündmust kujutatakse endale niivõrd elavalt ette, et kui see kord aset leiab, on kursid selged. Seda liiki tarkust on harvadele osaks antud. Kellel seda on, see olgu omadega rahul! Kuid selles liigis on kaks santi viga: asi jääb naljaviluks toimumata või see juhtub isesugusel kombel. Kes oskab neidki arvesse võtta, sellele on maailmarand kerge läbi kõndida... :Seejärel tuleb teoreetiline tarkus, mis on ajalehtedes ja mujalgi. Seal maalitakse asi ette ühetoruliseks jahipüssiks, millel lukk on rikkis ja kust laeng võib prahvatada laskjale vastu silmi... Teoreetiline tarkus on kaugtarkuse vennapoeg, kuid läätsklaas on kehvem... :Praktiline tarkus on see, kui vana kavalpea-rebane joosta tipib ja oma jälgedesse astub. Kuid rajal võivad olla rebaserauad... Aga kui lisaks on hea haisutundmine, siis võib hakkama saada, maha arvatud jänes, kes läheb hea meelega silmusesse, kui see on osavasti üles seatud ega ole mitte juhmaka kätetöö. :Kõigist kõige parem ja magusam tarkuseliik on järeltarkus, sel alal saadetakse kõige rohkem korda. Seal on sündmus möödunud ajajärk, kuid see kujutletakse eesseisvaks ja selgitatakse hulganisti, kuidas oleks kõige parem talitada. Selles liigis on inimene oma tarkuse tipul. Järeltarga silm on kavalas kohas, see vaatab tahapoole... (lk 33-34) * Enne kui oma nahk maha müüa, on kõige etem erakonnasiketäri ja tiktaatorit tähelepanelikult jälgida. Aga kui saab hea hinna, mispärast siis mitte müüa! Ja kui inimene on ärivaimuga, siis müüb mitmele... Kui on vabatmees, siis sööb omast kotist. Kõik on nii suhteline, jah! Ainult surra on sunduslik! Kui tiktaator on nii inimesearmastaja ja seltskonnahaige, et tahab kõik maakera inimesed enda omaks, siis võib ta ju seda proovida, selle üle ei pruugi piinlikkust tunda. Ja ega nad nii häbelikud olegi. Kui keegi vastu punnib, siis võtab ta tossu välja. Seda on ju ajaloost nähtud, kas pole? Kuid enda alla ta hingesid ei saa, see on kindel! Hing silkab niivõrd nobedasti oma teed, et seda ei saa kätte õhulaevagagi, kuigi oleks nagu reaktiiv. :Ei saa tiktaator inimese hinge käperdada ega seda üles kaaluda oma vaagimisaparaadiga, millel on heeringasoolvett ja rukkijahu. Kas ei peaks kuskilpool ehk täpsem margapuu olema? Kindlasti on! On siin aga see päristõde? (lk 34) * Küll on loodus ikka otstarbekohane! Meri on parajalt sügav, et sõjalaev ei pruugiks põhjasavisse kinni jääda. Allveelaevadele on ta kõlvuliselt lai, et nad pimesikku mängides üksteisega vastamisi ei tonksaks. Rukkilaevu mahub sinna mitmeid ja mitmeid turduma ja Atlandi lutsud lähevad kamajahust paksuks. (lk 35) {{JÄRJESTA:Huovinen, Veikko}} j1wa5rz0300bfuybz2t6dycmll0buzu 135974 135973 2026-10-13T18:04:25Z Pseudacorus 2604 /* Havukka-aho mõtleja */ 135974 wikitext text/x-wiki '''Veikko Johannes Huovinen''' (7. mai 1927 Simo – 4. oktoober 2009 Sotkamo vald) oli soome kirjanik. ==Havukka-aho mõtleja== Veikko Huovinen, "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959 * Sest Konsta [[kolju]] kuju oli pisut iseäralik. Pealuu kohta oli see üpris pikk, kui ristloodis võtta. See ei olnud muidugi mõista mitte otsmikust pikk, mis oleks olnudki liiaks tähelepanuväärne, kuid pea tagaosa kohalt oli see küll kopsakas. Pealpool kukalt paiskus ta veel tubli vaksa võrra tahapoole. Konsta pidi alati ostma suure [[kaabu]], ja jalamaid venis see vormist välja ning kübaraservad läksid kortsu, sest too pea oli lisaks veel õige kitsas... Niisiis oli see pikk ja kitsas. Tema silmakulmud olid suured ja esileulatuvad, need ümbritsesid tugeva raamina punnsilmi nagu mingeid läätsklaase. Nõnda siis meenutas tema pea mingisugust salapärast, uut tüüpi [[kiiker|kiikrit]], millega ta sihtis maakera, selle elu ja rohkeid imeväärsusi, inimesi, võimsaid rahvasteliikumisi, maailmaruumi ja selle taevakehi ning paljut muudki. (lk 5) * [[Lehmad]] olid lähedale tulnud. Nüri pilguga silmitses üks elatanud välimusega nudipea-küüdik mehe särki. Ta nuusutas riidehilpu oma tundlike sõõrmetega. Särk meeldis talle, ta rebis selle alla ja hakkas sööma... :Särgiomanik vaatas juhtumise kombel tagasi. Tema silmad pidid peaaegu pealuust välja tulema. :"Ära põrguline! At-sa! Arvad, et... Oota sa, reo!" :Ta kahmas jämeda tümika kätte ja kargas koletult pikkade hüpetega oma särki päästma. Vuhinal tantsis kuuseoks lehma laudjail ja veisekari põgenes mööda kõmisevat [[nõmm]]e minema. :Kuid särk oli räsitud välimusega. : Vaatas mees seal särgivaremeid ja tusatses: :Miks küll üks päev toob inimesele rohkem tülinat kaela kui teine? Mis seadus see on, et ükskord läheb kõik kullipersse, teinekord aga on nii mõnus olla? Miks jooksis tarakan hommikul tema jalgade juures, [[tiivad]] laiali? Mispärast hävitas lehmamullikas tema särgi? Ei ole temal neid söömiseks anda? Mis toit see särk ka olgu! Miks sööb lehm tema riideid? Söögu soost rohtu, mitte aga teise inimese särke. Häh! (lk 11-12) * Ta kummardus samblamätta poole, väänas end põlvili, laskus seejärel käpuli, juba oligi sirakil maas. Siis nägi ta pohlalehel rohelisevöödilist ussikest, "maamõõtjat". Ussike kõigutas pead. :Konsta püüdis ära arvata, mis on ussil mõttes. Küllap ta {{sõrendus|midagi ikka}} on vist taga ajamas. Tuiutab teine, poiss või tüdruk, na aruka näoga... :Aga mis on maamõõtja loomulik tähtsuseaste maailmasüsteemis? Mis on tal siin tegemist? Mis ta peaks jahtima säärases varvikus? :Ei ole vaja siia igasuguseid luurajaid, on juba parajal määral neid hiilijaid. Rändhiired, [[kirbud]], [[vares]]ed, [[krokodill|krokudillid]]... Ja kõige etem on see ussike. Kas see nüüd arengut palju edasi aitab, kui sihuke ühe suvise päeva männikus ringi kargab? Peaks selle üle nagu rõõmus olema ja naeru kõhistama? Ei ole meiesuguse seisukord nii kindla põhja peal, et tasuks vaeva tõugupojale tähelepanu raisata. Kui meiesugune lahendaks iga limuka mõistatuse, siis jääksid suuremad asjad varju... :Arvatavasti on too uss mingit asja ajamas. Kas ta hingab? Ei tema lähe küll lellelegi oma plaanidest rääkima, niisama vahib vaid rohumättaid ja risuhunnikuid. Ta mõõdab, kas üks mustikaleht on veidi pikem kui teine. Kes teab, ehk on neid hiilijaid saadetud siia väiksemateks mõõtmisülesanneteks otse Peastaabist, sest inimene ei jõua ju igale poole. Võib olla, et tõugul on täpsem silm niisuguse nokitsemistöö peale. Ja nõnda see kindlasti ongi! :Aga kas asi tuleb sinnapaika jätta? Ei, kui on tahtmine ussikese vastu aus olla! Sest ussike on paljude elukate ja tiivalehvitajate maiusroog. Seda, justament seda tuleb ilma eeltingimusteta arvesse võtta, muidu ei jõua põhitõeni. Üldiselt ei võta isegi mitte erakonnasiketäärid asju tarvilikul määral arvesse, kuigi maamunal on kõvasti oma miljon isesugust tarkust. Tuleks koostada nimekiri nende tarkuste omavahelisest tähtsuse järjekorrast, alles siis hakkaks õnn naeratama nii paljudegi rahvaste valitsusorganitele. Muidu aga kobatakse ringi nõgimustas öös, jah!... (lk 12) * Teel Havukka-ahole tundis Pylkkänen end iseäralikult rahutuna. Ta oli kindel, et suured mõtted ootasid väljapääsu tema peakolust. Need mornitsesid seal nagu äikesepilved ja rõhusid meeleolu madalaks. Just nüüd pidi ta saama rahus mõtteid mõlgutada! Aga kus sa saad rahu — eided karjuvad päikesetõusust peale, ja ka tööd tuleb teha. Ja siin laanepadrikutes on nii kitsas ja lämmatav. Kui oleks suur järveseljandik, siis küüniks pilk kaugemale ja pähe võiks lüüa sinine mõte... Siin on need nagu hallitanud lehmapiim. Lehmapiima-karva mõtte jätab ta küll poole peale, see on nii tülgas... :Ka tänane päev oli läinud peaaegu raisku, korralikult ei saanud arutuse alla võtta midagi muud peale maamõõtja. Kuid see oli ainult roheline mõte, roheline nagu roiskunud haugipurikas rannakividel. Kõige parem tema meelest on sinine mõte või säärane nagu taevas kõrvetava pakase ajal, ei punane ega ka kollane. Või siis niisugune nagu samagonniviin ruskes klaaspudelis, millel on peal vana konjakipudeli kork. Kuid sihukesi mõtteid tabab nendesugune nii haruharva... (lk 14) * Havukka-aho mõtleja vankus raskeid probleeme haududes tarre sööma. Ja ta ei kõnelnud kellegagi sõnakestki, vaid sõi ainult, närimislihased pingul, silmad pärani. Ta võttis soolasärje peosse, lõikas rootsu pussiteraga katki ja pistis kala suhu. Ja ta võttis kätte mureda kartuli, kooris selle sõrmede vahel ära, äigas kartulile võid peale ja pistis suhu. Kass istus tal süles ja vahtis kadedalt tema söömisliigutusi. Kiisu ketras mehkeldavalt ja kraapis küüntega Konsta pluusi. Pylkkänen andis Mikile soolast kange viidikapulga. Kass haaras selle hammaste vahele ja jooksis keset põrandat. Miki lõi hambad viidikasse. Kassi saba vonkles rahutult ja vasak kõrv oli lingus. Siis sülgas ta särtsatades, tõstis hänna püsti ja kargas äkk-kiirete, ootamatute hüpetega lahtisest aknast õue. Väljast kostis veel ta kaeblikku näugumist. (lk 15) * Vastu pilpakatust rabiseb suvine vihm. Räästa alt seinavahedest tuleb õrna tuulhõngu ja ämblikuvõrgud kõiguvad ning hõljuvad. Vahel käivad varblased katusel hüplemas. Hämaral pööningul valitseb salapärane meeleolu. Havukka-aho mõtleja arust on vihmaste ilmadega peaaegu kõige mõnusam pööningul viibida, vahelae täitematerjali lõhna nuusutada, kuulata tuule kohinat õue märjas haavapuus ja {{sõrendus|mõtteid mõlgutada}}, uurida igasuguseid asju. (lk 16 * Isegi armetu loom katsub oma hingenatukest hoida, rääkimata siis veel inimesest. Iseendast on see imelik, sest elu ei ole alati magus, välja arvatud samagonni ajamine, mis erineb selgel viisil muust elust. (lk 18) * Nõnda on see ka siin inimeste kusirautsikupesas, et kellel on vihasem veri ja rõõmsam iseloom, mõtleb teisele välja tööotsad ja kiusab nõdremat ühiskonnaliiget. Seesuguste hulka kuuluvad tiktaatorid. Ei neid tohi nöökida, sest nad on vihased ja oma võimu pärast hirmul. Nad sepitsevad oma kambrites maailmasõdasid, ja selleks pole palju põhjust tarviski. :Aga ega neile tea minna etteheiteid tegema, sest kui inimesed kuulukse nad olevat kõige heasüdamlikumad ja töökamad... Ja nad vist kirjutavad alla kodanike toidutellimistele, ka on neil tihtilugu ju proua ja lapsukesed. Aga sellegipärast on neil kummaline ja isevärki ülespidamine! :Ja teine liik inimesi on need, kellel on tasasem vereliikumine ja lihtlabasem mõistus. Need tõsisema loomuga inimesed püüaksid elurõõmu kinni päris igapäevastest asjadest, nagu näiteks liivamaa kartulist ja lutsusupist, kui see on talvine luts, mitte aga suvine hulgus. Säärane isik on kiusav kurat ainult sel mõõdul, kui normaalne inimene seda üldiselt on. (lk 19) * Viimaks ometi seisis ta nüüd, paljude aastate pärast, õõnsas püstijalal püsivas männikuivakas. Seal oli pisut hämaravõitu, kuigi ülevalt arvututest rähniaukudest tuli valgust. Õrn tuul kiigutas mändi, ta naksus ja õõnsuses kostis igavene mühin. Lõhnas tõrvase ja pehkinud puu järele. Õõnsuse seinad olid linnusõnnikust kirjud. Seal oli kitsas, ehkki puu oli tõpoolest võimas. Konsta vaatas toru mööda ülespoole, sinna, kus õõnsus ahenes ja kadus pimedusse. Kuskil üleval oli rähnil pesa, rähnipojad tiksutasid nagu sekundikell. :"Ah niimoodi näebki siin välja? Küll on iseäralik urgas. Seda ta on," imetles Konsta. "Ja siin on siis nende korter neil kirjutel ja mustadel rähnidel, tihastel ja öökullidel ja kärploomadel ja kes nad kõik on. Oi heldeke, on see ikka alIes torn! Tõepoolest, kummaline koht. No ei oleks uskunud, kuidagi ei oleks! Ja siit piiluvad need linnulapsukesed maailma ja ema toob toidupoolist, oi imet! Ja on tubli korter, lihtsalt mõnus. Mismoodi see elu siin passiks, kui ma oleksin rähn? Siin ma küll elaksin! See on rähnile nagu loodud. Seda ta on..." (lk 22) * Nagu valged viirastused lendlesid järve kohal kajakad, öö aeglane takt tiibades. (lk 24) * Konsta hakkas vestluskaaslasi küsimustega pommitama. :"Te teate ehk öelda, kas meri on ikka punnis nagu pall, näituseks Atland. Maateaduses räägitakse, et kui ookeanilaev tuleb sadamasse, siis on kõigepealt näha mastitipp, selle järel natuke purje, siis juba peaaegu kogu puri ja siis päris üleni. Varsti tuleb laev ise nähtavale. Kuramus, kas meri on tõesti kumer? Või kas ta ei võiks olla lausk, kuigi maa on kera? On see tõesti tõsi?" :Kalamehed kratsisid kuklatagust. Nad seletasid, et küllap meri pinnalt ikka vist kumer on. :"Nojah, ega maa ei olekski muidu kera," oli Konsta nõus. "Aga kuidas see vesi seal kõige kõrgemal kohal seisab? Lentua järv ei ole ju sugugi kuplis. Oulu järv võib aga juba olla veidi maokas. Pärgel, on see maa siis mingi kera? Siin ei olegi ju muud kui väikestviisi ülespidimäe ja alaspidimäe ja Himalaia on nagu torn. Kuskohas see maa siis selgemini ümmarguseks hakkab minema? Kas ülikooli raamatutes on sellest kirjutatud? On see tegelikus elus tõeks tehtud? (lk 27-28) * Mis sunnik see lendav kala on? On ta oma organismuse poolest lind voi kala? Mis asjamees ta säärane on, kui ei seisa veesega õhus? On tal kulli tiivad ja küüned või? Aga peab arvama, et need on nagu veelinnul. Mis mõte sel on, pagana pihta? Kastab esiti oma kasuka märjaks ja läheb siis lendama! Kas olete juhtunud teda loomamuusejumis nägema?" :Pylkkänen sai kuulda, et lendkala on tõepoolest kala, kel on vägevad uimed. :"Nõndaks, aga kuidas teda püütakse?" ei andnud Konsta järele. "Talle ei tea ju võrku ette seada, ta võib parajasti taeva all reisu peal olla! Ja kui pistad mõrra õhku, võib lendav kala olla just merepõhja minemas... Pagan võtaks, see peab ikka üks kaval võllaroog olema! Temaga jääb kalamees kurjal kombel vahele..." (lk 28) * Õigupoolest tuli Konsta igal suvel Moosese tallu just sellepärast, et Moosesel oli nii iseäralik naermisviis. Kui Mooses oma suunurgad laiali venitas, unustas Konsta alati oma kurbuse ja mured. Naerma hakates toristas Mooses nina, susises ja vusises. Kuid samas prahvatas kurgupõhjast kuuldavale jänesekääksumine, muutus oinamökitamiseks, alanes kähedaks kihistamiseks ja lõppes siis nagu haamrilöögiga naelapea pihta. Konsta meelest oli see lõpp kõige parem, sest käis otse paugatus, kui see ilma konksudeta lõppes. Kui ta nüüd Moosese taga metsateel sammus, tuli tal himu saada kuulda Moosese imenaeru. Ta otsustas jutustada toreda nalja: :"Oled sa, Mooses, uurinud, kas tänavu suvel tuleb soodesse palju kaarlaid?" :"Õisi oli õitsemise ajal küll väga palju." :"Oli õisi ja tuleb ka murakaid, kui A/S "Põhjamaa Reisibüroo" neid kõiki ära ei vii..." :"Põhjamaa Reisi...? Mis..." puhkis Mooses, kiskudes suunurki lootustandvalt viltu. :"Ma selle nimega vaid öökülma..." sõnas Konsta, kõrvad kikkis. :"Thrsi-trähp, knäh-knäh-knäh!" alustas Mooses. :Pylkkänen hüppas kärmesti tema kõrvale ja vahtis hoolega Moosese punetavaid põsenukke ja tema huulte liigutusi. Tema arust oli Mooses kõige täiuslikum naerumees maailmas. Kust ta küll võtab säärase susina ja kääksumise? Kas Mooses ongi normaalne? :"Kä-kä-k ä-kii... jeh-jeh-hi-hih-hpä!" Mooses lõpetas oma keerutusteta naeru otsekui pakase külma naksatusega. :"Sul on vahva naer!" tunnistas Konsta vaimustatult. :"Igamees niimoodi juba ei naera!" oli Mooses uhkelt päri. :"Naera veel natuke, Mooses!" palus Konsta. :"Käsu järgi ma ei naera!" keeldus Mooses järsult. (lk 30) * Havukka-aho mõtleja lebas liikumatult ja silmitses puurivalt taevast. :"Kui maailmaruum," mõtles ta, "kui taevalaotus oleks veidigi suurem, kui ta praegu on, siis oleks ta üleliia suur... Aga loodus on otstarbekohane, ta ei käi oma telliskividega pillavalt ümber, välja arvatud ainult mõnikord. Mina arvan, et ilmaruum on tehtud karvapealt sedasi, et sinna mahub kõik, mis siin on... Kui mingil põhjusel ilmuks platsi uus täht, nagu seal Hommikumaal, siis on sellele oma pindala varuks valmis hoitud. Kui jälle sabaga täht oma reisudel kaob tühjusesse, siis ei tule sellestki mingit kahju... Mis ta läheb jukerdama! Seisku kodus... Ja eks vanale, soojale kohale või teha oma pesa uus täht." (lk 31) * Tarkuseõpetuse liigid on: kaugtarkus, mida minul on õige palju. Mis see on? See on, et asjad vaagitakse ette valmis ja sündmust kujutatakse endale niivõrd elavalt ette, et kui see kord aset leiab, on kursid selged. Seda liiki tarkust on harvadele osaks antud. Kellel seda on, see olgu omadega rahul! Kuid selles liigis on kaks santi viga: asi jääb naljaviluks toimumata või see juhtub isesugusel kombel. Kes oskab neidki arvesse võtta, sellele on maailmarand kerge läbi kõndida... :Seejärel tuleb teoreetiline tarkus, mis on ajalehtedes ja mujalgi. Seal maalitakse asi ette ühetoruliseks jahipüssiks, millel lukk on rikkis ja kust laeng võib prahvatada laskjale vastu silmi... Teoreetiline tarkus on kaugtarkuse vennapoeg, kuid läätsklaas on kehvem... :Praktiline tarkus on see, kui vana kavalpea-rebane joosta tipib ja oma jälgedesse astub. Kuid rajal võivad olla rebaserauad... Aga kui lisaks on hea haisutundmine, siis võib hakkama saada, maha arvatud jänes, kes läheb hea meelega silmusesse, kui see on osavasti üles seatud ega ole mitte juhmaka kätetöö. :Kõigist kõige parem ja magusam tarkuseliik on järeltarkus, sel alal saadetakse kõige rohkem korda. Seal on sündmus möödunud ajajärk, kuid see kujutletakse eesseisvaks ja selgitatakse hulganisti, kuidas oleks kõige parem talitada. Selles liigis on inimene oma tarkuse tipul. Järeltarga silm on kavalas kohas, see vaatab tahapoole... (lk 33-34) * Enne kui oma nahk maha müüa, on kõige etem erakonnasiketäri ja tiktaatorit tähelepanelikult jälgida. Aga kui saab hea hinna, mispärast siis mitte müüa! Ja kui inimene on ärivaimuga, siis müüb mitmele... Kui on vabatmees, siis sööb omast kotist. Kõik on nii suhteline, jah! Ainult surra on sunduslik! Kui tiktaator on nii inimesearmastaja ja seltskonnahaige, et tahab kõik maakera inimesed enda omaks, siis võib ta ju seda proovida, selle üle ei pruugi piinlikkust tunda. Ja ega nad nii häbelikud olegi. Kui keegi vastu punnib, siis võtab ta tossu välja. Seda on ju ajaloost nähtud, kas pole? Kuid enda alla ta hingesid ei saa, see on kindel! Hing silkab niivõrd nobedasti oma teed, et seda ei saa kätte õhulaevagagi, kuigi oleks nagu reaktiiv. :Ei saa tiktaator inimese hinge käperdada ega seda üles kaaluda oma vaagimisaparaadiga, millel on heeringasoolvett ja rukkijahu. Kas ei peaks kuskilpool ehk täpsem margapuu olema? Kindlasti on! On siin aga see päristõde? (lk 34) * Küll on loodus ikka otstarbekohane! Meri on parajalt sügav, et sõjalaev ei pruugiks põhjasavisse kinni jääda. Allveelaevadele on ta kõlvuliselt lai, et nad pimesikku mängides üksteisega vastamisi ei tonksaks. Rukkilaevu mahub sinna mitmeid ja mitmeid turduma ja Atlandi lutsud lähevad kamajahust paksuks. (lk 35) {{JÄRJESTA:Huovinen, Veikko}} n5db8m7rbn6hpnv3egb49z7oknofkd7 135975 135974 2026-10-13T18:04:37Z Pseudacorus 2604 [[Vikitsitaadid:Tööriistad/HotCat|HC]]: lisatud [[Kategooria:Soome kirjanikud]] 135975 wikitext text/x-wiki '''Veikko Johannes Huovinen''' (7. mai 1927 Simo – 4. oktoober 2009 Sotkamo vald) oli soome kirjanik. ==Havukka-aho mõtleja== Veikko Huovinen, "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959 * Sest Konsta [[kolju]] kuju oli pisut iseäralik. Pealuu kohta oli see üpris pikk, kui ristloodis võtta. See ei olnud muidugi mõista mitte otsmikust pikk, mis oleks olnudki liiaks tähelepanuväärne, kuid pea tagaosa kohalt oli see küll kopsakas. Pealpool kukalt paiskus ta veel tubli vaksa võrra tahapoole. Konsta pidi alati ostma suure [[kaabu]], ja jalamaid venis see vormist välja ning kübaraservad läksid kortsu, sest too pea oli lisaks veel õige kitsas... Niisiis oli see pikk ja kitsas. Tema silmakulmud olid suured ja esileulatuvad, need ümbritsesid tugeva raamina punnsilmi nagu mingeid läätsklaase. Nõnda siis meenutas tema pea mingisugust salapärast, uut tüüpi [[kiiker|kiikrit]], millega ta sihtis maakera, selle elu ja rohkeid imeväärsusi, inimesi, võimsaid rahvasteliikumisi, maailmaruumi ja selle taevakehi ning paljut muudki. (lk 5) * [[Lehmad]] olid lähedale tulnud. Nüri pilguga silmitses üks elatanud välimusega nudipea-küüdik mehe särki. Ta nuusutas riidehilpu oma tundlike sõõrmetega. Särk meeldis talle, ta rebis selle alla ja hakkas sööma... :Särgiomanik vaatas juhtumise kombel tagasi. Tema silmad pidid peaaegu pealuust välja tulema. :"Ära põrguline! At-sa! Arvad, et... Oota sa, reo!" :Ta kahmas jämeda tümika kätte ja kargas koletult pikkade hüpetega oma särki päästma. Vuhinal tantsis kuuseoks lehma laudjail ja veisekari põgenes mööda kõmisevat [[nõmm]]e minema. :Kuid särk oli räsitud välimusega. : Vaatas mees seal särgivaremeid ja tusatses: :Miks küll üks päev toob inimesele rohkem tülinat kaela kui teine? Mis seadus see on, et ükskord läheb kõik kullipersse, teinekord aga on nii mõnus olla? Miks jooksis tarakan hommikul tema jalgade juures, [[tiivad]] laiali? Mispärast hävitas lehmamullikas tema särgi? Ei ole temal neid söömiseks anda? Mis toit see särk ka olgu! Miks sööb lehm tema riideid? Söögu soost rohtu, mitte aga teise inimese särke. Häh! (lk 11-12) * Ta kummardus samblamätta poole, väänas end põlvili, laskus seejärel käpuli, juba oligi sirakil maas. Siis nägi ta pohlalehel rohelisevöödilist ussikest, "maamõõtjat". Ussike kõigutas pead. :Konsta püüdis ära arvata, mis on ussil mõttes. Küllap ta {{sõrendus|midagi ikka}} on vist taga ajamas. Tuiutab teine, poiss või tüdruk, na aruka näoga... :Aga mis on maamõõtja loomulik tähtsuseaste maailmasüsteemis? Mis on tal siin tegemist? Mis ta peaks jahtima säärases varvikus? :Ei ole vaja siia igasuguseid luurajaid, on juba parajal määral neid hiilijaid. Rändhiired, [[kirbud]], [[vares]]ed, [[krokodill|krokudillid]]... Ja kõige etem on see ussike. Kas see nüüd arengut palju edasi aitab, kui sihuke ühe suvise päeva männikus ringi kargab? Peaks selle üle nagu rõõmus olema ja naeru kõhistama? Ei ole meiesuguse seisukord nii kindla põhja peal, et tasuks vaeva tõugupojale tähelepanu raisata. Kui meiesugune lahendaks iga limuka mõistatuse, siis jääksid suuremad asjad varju... :Arvatavasti on too uss mingit asja ajamas. Kas ta hingab? Ei tema lähe küll lellelegi oma plaanidest rääkima, niisama vahib vaid rohumättaid ja risuhunnikuid. Ta mõõdab, kas üks mustikaleht on veidi pikem kui teine. Kes teab, ehk on neid hiilijaid saadetud siia väiksemateks mõõtmisülesanneteks otse Peastaabist, sest inimene ei jõua ju igale poole. Võib olla, et tõugul on täpsem silm niisuguse nokitsemistöö peale. Ja nõnda see kindlasti ongi! :Aga kas asi tuleb sinnapaika jätta? Ei, kui on tahtmine ussikese vastu aus olla! Sest ussike on paljude elukate ja tiivalehvitajate maiusroog. Seda, justament seda tuleb ilma eeltingimusteta arvesse võtta, muidu ei jõua põhitõeni. Üldiselt ei võta isegi mitte erakonnasiketäärid asju tarvilikul määral arvesse, kuigi maamunal on kõvasti oma miljon isesugust tarkust. Tuleks koostada nimekiri nende tarkuste omavahelisest tähtsuse järjekorrast, alles siis hakkaks õnn naeratama nii paljudegi rahvaste valitsusorganitele. Muidu aga kobatakse ringi nõgimustas öös, jah!... (lk 12) * Teel Havukka-ahole tundis Pylkkänen end iseäralikult rahutuna. Ta oli kindel, et suured mõtted ootasid väljapääsu tema peakolust. Need mornitsesid seal nagu äikesepilved ja rõhusid meeleolu madalaks. Just nüüd pidi ta saama rahus mõtteid mõlgutada! Aga kus sa saad rahu — eided karjuvad päikesetõusust peale, ja ka tööd tuleb teha. Ja siin laanepadrikutes on nii kitsas ja lämmatav. Kui oleks suur järveseljandik, siis küüniks pilk kaugemale ja pähe võiks lüüa sinine mõte... Siin on need nagu hallitanud lehmapiim. Lehmapiima-karva mõtte jätab ta küll poole peale, see on nii tülgas... :Ka tänane päev oli läinud peaaegu raisku, korralikult ei saanud arutuse alla võtta midagi muud peale maamõõtja. Kuid see oli ainult roheline mõte, roheline nagu roiskunud haugipurikas rannakividel. Kõige parem tema meelest on sinine mõte või säärane nagu taevas kõrvetava pakase ajal, ei punane ega ka kollane. Või siis niisugune nagu samagonniviin ruskes klaaspudelis, millel on peal vana konjakipudeli kork. Kuid sihukesi mõtteid tabab nendesugune nii haruharva... (lk 14) * Havukka-aho mõtleja vankus raskeid probleeme haududes tarre sööma. Ja ta ei kõnelnud kellegagi sõnakestki, vaid sõi ainult, närimislihased pingul, silmad pärani. Ta võttis soolasärje peosse, lõikas rootsu pussiteraga katki ja pistis kala suhu. Ja ta võttis kätte mureda kartuli, kooris selle sõrmede vahel ära, äigas kartulile võid peale ja pistis suhu. Kass istus tal süles ja vahtis kadedalt tema söömisliigutusi. Kiisu ketras mehkeldavalt ja kraapis küüntega Konsta pluusi. Pylkkänen andis Mikile soolast kange viidikapulga. Kass haaras selle hammaste vahele ja jooksis keset põrandat. Miki lõi hambad viidikasse. Kassi saba vonkles rahutult ja vasak kõrv oli lingus. Siis sülgas ta särtsatades, tõstis hänna püsti ja kargas äkk-kiirete, ootamatute hüpetega lahtisest aknast õue. Väljast kostis veel ta kaeblikku näugumist. (lk 15) * Vastu pilpakatust rabiseb suvine vihm. Räästa alt seinavahedest tuleb õrna tuulhõngu ja ämblikuvõrgud kõiguvad ning hõljuvad. Vahel käivad varblased katusel hüplemas. Hämaral pööningul valitseb salapärane meeleolu. Havukka-aho mõtleja arust on vihmaste ilmadega peaaegu kõige mõnusam pööningul viibida, vahelae täitematerjali lõhna nuusutada, kuulata tuule kohinat õue märjas haavapuus ja {{sõrendus|mõtteid mõlgutada}}, uurida igasuguseid asju. (lk 16 * Isegi armetu loom katsub oma hingenatukest hoida, rääkimata siis veel inimesest. Iseendast on see imelik, sest elu ei ole alati magus, välja arvatud samagonni ajamine, mis erineb selgel viisil muust elust. (lk 18) * Nõnda on see ka siin inimeste kusirautsikupesas, et kellel on vihasem veri ja rõõmsam iseloom, mõtleb teisele välja tööotsad ja kiusab nõdremat ühiskonnaliiget. Seesuguste hulka kuuluvad tiktaatorid. Ei neid tohi nöökida, sest nad on vihased ja oma võimu pärast hirmul. Nad sepitsevad oma kambrites maailmasõdasid, ja selleks pole palju põhjust tarviski. :Aga ega neile tea minna etteheiteid tegema, sest kui inimesed kuulukse nad olevat kõige heasüdamlikumad ja töökamad... Ja nad vist kirjutavad alla kodanike toidutellimistele, ka on neil tihtilugu ju proua ja lapsukesed. Aga sellegipärast on neil kummaline ja isevärki ülespidamine! :Ja teine liik inimesi on need, kellel on tasasem vereliikumine ja lihtlabasem mõistus. Need tõsisema loomuga inimesed püüaksid elurõõmu kinni päris igapäevastest asjadest, nagu näiteks liivamaa kartulist ja lutsusupist, kui see on talvine luts, mitte aga suvine hulgus. Säärane isik on kiusav kurat ainult sel mõõdul, kui normaalne inimene seda üldiselt on. (lk 19) * Viimaks ometi seisis ta nüüd, paljude aastate pärast, õõnsas püstijalal püsivas männikuivakas. Seal oli pisut hämaravõitu, kuigi ülevalt arvututest rähniaukudest tuli valgust. Õrn tuul kiigutas mändi, ta naksus ja õõnsuses kostis igavene mühin. Lõhnas tõrvase ja pehkinud puu järele. Õõnsuse seinad olid linnusõnnikust kirjud. Seal oli kitsas, ehkki puu oli tõpoolest võimas. Konsta vaatas toru mööda ülespoole, sinna, kus õõnsus ahenes ja kadus pimedusse. Kuskil üleval oli rähnil pesa, rähnipojad tiksutasid nagu sekundikell. :"Ah niimoodi näebki siin välja? Küll on iseäralik urgas. Seda ta on," imetles Konsta. "Ja siin on siis nende korter neil kirjutel ja mustadel rähnidel, tihastel ja öökullidel ja kärploomadel ja kes nad kõik on. Oi heldeke, on see ikka alIes torn! Tõepoolest, kummaline koht. No ei oleks uskunud, kuidagi ei oleks! Ja siit piiluvad need linnulapsukesed maailma ja ema toob toidupoolist, oi imet! Ja on tubli korter, lihtsalt mõnus. Mismoodi see elu siin passiks, kui ma oleksin rähn? Siin ma küll elaksin! See on rähnile nagu loodud. Seda ta on..." (lk 22) * Nagu valged viirastused lendlesid järve kohal kajakad, öö aeglane takt tiibades. (lk 24) * Konsta hakkas vestluskaaslasi küsimustega pommitama. :"Te teate ehk öelda, kas meri on ikka punnis nagu pall, näituseks Atland. Maateaduses räägitakse, et kui ookeanilaev tuleb sadamasse, siis on kõigepealt näha mastitipp, selle järel natuke purje, siis juba peaaegu kogu puri ja siis päris üleni. Varsti tuleb laev ise nähtavale. Kuramus, kas meri on tõesti kumer? Või kas ta ei võiks olla lausk, kuigi maa on kera? On see tõesti tõsi?" :Kalamehed kratsisid kuklatagust. Nad seletasid, et küllap meri pinnalt ikka vist kumer on. :"Nojah, ega maa ei olekski muidu kera," oli Konsta nõus. "Aga kuidas see vesi seal kõige kõrgemal kohal seisab? Lentua järv ei ole ju sugugi kuplis. Oulu järv võib aga juba olla veidi maokas. Pärgel, on see maa siis mingi kera? Siin ei olegi ju muud kui väikestviisi ülespidimäe ja alaspidimäe ja Himalaia on nagu torn. Kuskohas see maa siis selgemini ümmarguseks hakkab minema? Kas ülikooli raamatutes on sellest kirjutatud? On see tegelikus elus tõeks tehtud? (lk 27-28) * Mis sunnik see lendav kala on? On ta oma organismuse poolest lind voi kala? Mis asjamees ta säärane on, kui ei seisa veesega õhus? On tal kulli tiivad ja küüned või? Aga peab arvama, et need on nagu veelinnul. Mis mõte sel on, pagana pihta? Kastab esiti oma kasuka märjaks ja läheb siis lendama! Kas olete juhtunud teda loomamuusejumis nägema?" :Pylkkänen sai kuulda, et lendkala on tõepoolest kala, kel on vägevad uimed. :"Nõndaks, aga kuidas teda püütakse?" ei andnud Konsta järele. "Talle ei tea ju võrku ette seada, ta võib parajasti taeva all reisu peal olla! Ja kui pistad mõrra õhku, võib lendav kala olla just merepõhja minemas... Pagan võtaks, see peab ikka üks kaval võllaroog olema! Temaga jääb kalamees kurjal kombel vahele..." (lk 28) * Õigupoolest tuli Konsta igal suvel Moosese tallu just sellepärast, et Moosesel oli nii iseäralik naermisviis. Kui Mooses oma suunurgad laiali venitas, unustas Konsta alati oma kurbuse ja mured. Naerma hakates toristas Mooses nina, susises ja vusises. Kuid samas prahvatas kurgupõhjast kuuldavale jänesekääksumine, muutus oinamökitamiseks, alanes kähedaks kihistamiseks ja lõppes siis nagu haamrilöögiga naelapea pihta. Konsta meelest oli see lõpp kõige parem, sest käis otse paugatus, kui see ilma konksudeta lõppes. Kui ta nüüd Moosese taga metsateel sammus, tuli tal himu saada kuulda Moosese imenaeru. Ta otsustas jutustada toreda nalja: :"Oled sa, Mooses, uurinud, kas tänavu suvel tuleb soodesse palju kaarlaid?" :"Õisi oli õitsemise ajal küll väga palju." :"Oli õisi ja tuleb ka murakaid, kui A/S "Põhjamaa Reisibüroo" neid kõiki ära ei vii..." :"Põhjamaa Reisi...? Mis..." puhkis Mooses, kiskudes suunurki lootustandvalt viltu. :"Ma selle nimega vaid öökülma..." sõnas Konsta, kõrvad kikkis. :"Thrsi-trähp, knäh-knäh-knäh!" alustas Mooses. :Pylkkänen hüppas kärmesti tema kõrvale ja vahtis hoolega Moosese punetavaid põsenukke ja tema huulte liigutusi. Tema arust oli Mooses kõige täiuslikum naerumees maailmas. Kust ta küll võtab säärase susina ja kääksumise? Kas Mooses ongi normaalne? :"Kä-kä-k ä-kii... jeh-jeh-hi-hih-hpä!" Mooses lõpetas oma keerutusteta naeru otsekui pakase külma naksatusega. :"Sul on vahva naer!" tunnistas Konsta vaimustatult. :"Igamees niimoodi juba ei naera!" oli Mooses uhkelt päri. :"Naera veel natuke, Mooses!" palus Konsta. :"Käsu järgi ma ei naera!" keeldus Mooses järsult. (lk 30) * Havukka-aho mõtleja lebas liikumatult ja silmitses puurivalt taevast. :"Kui maailmaruum," mõtles ta, "kui taevalaotus oleks veidigi suurem, kui ta praegu on, siis oleks ta üleliia suur... Aga loodus on otstarbekohane, ta ei käi oma telliskividega pillavalt ümber, välja arvatud ainult mõnikord. Mina arvan, et ilmaruum on tehtud karvapealt sedasi, et sinna mahub kõik, mis siin on... Kui mingil põhjusel ilmuks platsi uus täht, nagu seal Hommikumaal, siis on sellele oma pindala varuks valmis hoitud. Kui jälle sabaga täht oma reisudel kaob tühjusesse, siis ei tule sellestki mingit kahju... Mis ta läheb jukerdama! Seisku kodus... Ja eks vanale, soojale kohale või teha oma pesa uus täht." (lk 31) * Tarkuseõpetuse liigid on: kaugtarkus, mida minul on õige palju. Mis see on? See on, et asjad vaagitakse ette valmis ja sündmust kujutatakse endale niivõrd elavalt ette, et kui see kord aset leiab, on kursid selged. Seda liiki tarkust on harvadele osaks antud. Kellel seda on, see olgu omadega rahul! Kuid selles liigis on kaks santi viga: asi jääb naljaviluks toimumata või see juhtub isesugusel kombel. Kes oskab neidki arvesse võtta, sellele on maailmarand kerge läbi kõndida... :Seejärel tuleb teoreetiline tarkus, mis on ajalehtedes ja mujalgi. Seal maalitakse asi ette ühetoruliseks jahipüssiks, millel lukk on rikkis ja kust laeng võib prahvatada laskjale vastu silmi... Teoreetiline tarkus on kaugtarkuse vennapoeg, kuid läätsklaas on kehvem... :Praktiline tarkus on see, kui vana kavalpea-rebane joosta tipib ja oma jälgedesse astub. Kuid rajal võivad olla rebaserauad... Aga kui lisaks on hea haisutundmine, siis võib hakkama saada, maha arvatud jänes, kes läheb hea meelega silmusesse, kui see on osavasti üles seatud ega ole mitte juhmaka kätetöö. :Kõigist kõige parem ja magusam tarkuseliik on järeltarkus, sel alal saadetakse kõige rohkem korda. Seal on sündmus möödunud ajajärk, kuid see kujutletakse eesseisvaks ja selgitatakse hulganisti, kuidas oleks kõige parem talitada. Selles liigis on inimene oma tarkuse tipul. Järeltarga silm on kavalas kohas, see vaatab tahapoole... (lk 33-34) * Enne kui oma nahk maha müüa, on kõige etem erakonnasiketäri ja tiktaatorit tähelepanelikult jälgida. Aga kui saab hea hinna, mispärast siis mitte müüa! Ja kui inimene on ärivaimuga, siis müüb mitmele... Kui on vabatmees, siis sööb omast kotist. Kõik on nii suhteline, jah! Ainult surra on sunduslik! Kui tiktaator on nii inimesearmastaja ja seltskonnahaige, et tahab kõik maakera inimesed enda omaks, siis võib ta ju seda proovida, selle üle ei pruugi piinlikkust tunda. Ja ega nad nii häbelikud olegi. Kui keegi vastu punnib, siis võtab ta tossu välja. Seda on ju ajaloost nähtud, kas pole? Kuid enda alla ta hingesid ei saa, see on kindel! Hing silkab niivõrd nobedasti oma teed, et seda ei saa kätte õhulaevagagi, kuigi oleks nagu reaktiiv. :Ei saa tiktaator inimese hinge käperdada ega seda üles kaaluda oma vaagimisaparaadiga, millel on heeringasoolvett ja rukkijahu. Kas ei peaks kuskilpool ehk täpsem margapuu olema? Kindlasti on! On siin aga see päristõde? (lk 34) * Küll on loodus ikka otstarbekohane! Meri on parajalt sügav, et sõjalaev ei pruugiks põhjasavisse kinni jääda. Allveelaevadele on ta kõlvuliselt lai, et nad pimesikku mängides üksteisega vastamisi ei tonksaks. Rukkilaevu mahub sinna mitmeid ja mitmeid turduma ja Atlandi lutsud lähevad kamajahust paksuks. (lk 35) {{JÄRJESTA:Huovinen, Veikko}} [[Kategooria:Soome kirjanikud]] r47aoq2wh724pjgs9xdxbp3207m3wp5 135977 135975 2026-10-13T18:11:26Z Pseudacorus 2604 /* Havukka-aho mõtleja */ 135977 wikitext text/x-wiki '''Veikko Johannes Huovinen''' (7. mai 1927 Simo – 4. oktoober 2009 Sotkamo vald) oli soome kirjanik. ==Havukka-aho mõtleja== Veikko Huovinen, "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959 * Sest Konsta [[kolju]] kuju oli pisut iseäralik. Pealuu kohta oli see üpris pikk, kui ristloodis võtta. See ei olnud muidugi mõista mitte otsmikust pikk, mis oleks olnudki liiaks tähelepanuväärne, kuid pea tagaosa kohalt oli see küll kopsakas. Pealpool kukalt paiskus ta veel tubli vaksa võrra tahapoole. Konsta pidi alati ostma suure [[kaabu]], ja jalamaid venis see vormist välja ning kübaraservad läksid kortsu, sest too pea oli lisaks veel õige kitsas... Niisiis oli see pikk ja kitsas. Tema silmakulmud olid suured ja esileulatuvad, need ümbritsesid tugeva raamina punnsilmi nagu mingeid läätsklaase. Nõnda siis meenutas tema pea mingisugust salapärast, uut tüüpi [[kiiker|kiikrit]], millega ta sihtis maakera, selle elu ja rohkeid imeväärsusi, inimesi, võimsaid rahvasteliikumisi, maailmaruumi ja selle taevakehi ning paljut muudki. (lk 5) * [[Lehmad]] olid lähedale tulnud. Nüri pilguga silmitses üks elatanud välimusega nudipea-küüdik mehe särki. Ta nuusutas riidehilpu oma tundlike sõõrmetega. Särk meeldis talle, ta rebis selle alla ja hakkas sööma... :Särgiomanik vaatas juhtumise kombel tagasi. Tema silmad pidid peaaegu pealuust välja tulema. :"Ära põrguline! At-sa! Arvad, et... Oota sa, reo!" :Ta kahmas jämeda tümika kätte ja kargas koletult pikkade hüpetega oma särki päästma. Vuhinal tantsis kuuseoks lehma laudjail ja veisekari põgenes mööda kõmisevat [[nõmm]]e minema. :Kuid särk oli räsitud välimusega. : Vaatas mees seal särgivaremeid ja tusatses: :Miks küll üks päev toob inimesele rohkem tülinat kaela kui teine? Mis seadus see on, et ükskord läheb kõik kullipersse, teinekord aga on nii mõnus olla? Miks jooksis tarakan hommikul tema jalgade juures, [[tiivad]] laiali? Mispärast hävitas lehmamullikas tema särgi? Ei ole temal neid söömiseks anda? Mis toit see särk ka olgu! Miks sööb lehm tema riideid? Söögu soost rohtu, mitte aga teise inimese särke. Häh! (lk 11-12) * Ta kummardus samblamätta poole, väänas end põlvili, laskus seejärel käpuli, juba oligi sirakil maas. Siis nägi ta pohlalehel rohelisevöödilist ussikest, "maamõõtjat". Ussike kõigutas pead. :Konsta püüdis ära arvata, mis on ussil mõttes. Küllap ta {{sõrendus|midagi ikka}} on vist taga ajamas. Tuiutab teine, poiss või tüdruk, na aruka näoga... :Aga mis on maamõõtja loomulik tähtsuseaste maailmasüsteemis? Mis on tal siin tegemist? Mis ta peaks jahtima säärases varvikus? :Ei ole vaja siia igasuguseid luurajaid, on juba parajal määral neid hiilijaid. Rändhiired, [[kirbud]], [[vares]]ed, [[krokodill|krokudillid]]... Ja kõige etem on see ussike. Kas see nüüd arengut palju edasi aitab, kui sihuke ühe suvise päeva männikus ringi kargab? Peaks selle üle nagu rõõmus olema ja naeru kõhistama? Ei ole meiesuguse seisukord nii kindla põhja peal, et tasuks vaeva tõugupojale tähelepanu raisata. Kui meiesugune lahendaks iga limuka mõistatuse, siis jääksid suuremad asjad varju... :Arvatavasti on too uss mingit asja ajamas. Kas ta hingab? Ei tema lähe küll lellelegi oma plaanidest rääkima, niisama vahib vaid rohumättaid ja risuhunnikuid. Ta mõõdab, kas üks mustikaleht on veidi pikem kui teine. Kes teab, ehk on neid hiilijaid saadetud siia väiksemateks mõõtmisülesanneteks otse Peastaabist, sest inimene ei jõua ju igale poole. Võib olla, et tõugul on täpsem silm niisuguse nokitsemistöö peale. Ja nõnda see kindlasti ongi! :Aga kas asi tuleb sinnapaika jätta? Ei, kui on tahtmine ussikese vastu aus olla! Sest ussike on paljude elukate ja tiivalehvitajate maiusroog. Seda, justament seda tuleb ilma eeltingimusteta arvesse võtta, muidu ei jõua põhitõeni. Üldiselt ei võta isegi mitte erakonnasiketäärid asju tarvilikul määral arvesse, kuigi maamunal on kõvasti oma miljon isesugust tarkust. Tuleks koostada nimekiri nende tarkuste omavahelisest tähtsuse järjekorrast, alles siis hakkaks õnn naeratama nii paljudegi rahvaste valitsusorganitele. Muidu aga kobatakse ringi nõgimustas öös, jah!... (lk 12) * Teel Havukka-ahole tundis Pylkkänen end iseäralikult rahutuna. Ta oli kindel, et suured mõtted ootasid väljapääsu tema peakolust. Need mornitsesid seal nagu äikesepilved ja rõhusid meeleolu madalaks. Just nüüd pidi ta saama rahus mõtteid mõlgutada! Aga kus sa saad rahu — eided karjuvad päikesetõusust peale, ja ka tööd tuleb teha. Ja siin laanepadrikutes on nii kitsas ja lämmatav. Kui oleks suur järveseljandik, siis küüniks pilk kaugemale ja pähe võiks lüüa sinine mõte... Siin on need nagu hallitanud lehmapiim. Lehmapiima-karva mõtte jätab ta küll poole peale, see on nii tülgas... :Ka tänane päev oli läinud peaaegu raisku, korralikult ei saanud arutuse alla võtta midagi muud peale maamõõtja. Kuid see oli ainult roheline mõte, roheline nagu roiskunud haugipurikas rannakividel. Kõige parem tema meelest on sinine mõte või säärane nagu taevas kõrvetava pakase ajal, ei punane ega ka kollane. Või siis niisugune nagu samagonniviin ruskes klaaspudelis, millel on peal vana konjakipudeli kork. Kuid sihukesi mõtteid tabab nendesugune nii haruharva... (lk 14) * Havukka-aho mõtleja vankus raskeid probleeme haududes tarre sööma. Ja ta ei kõnelnud kellegagi sõnakestki, vaid sõi ainult, närimislihased pingul, silmad pärani. Ta võttis soolasärje peosse, lõikas rootsu pussiteraga katki ja pistis kala suhu. Ja ta võttis kätte mureda kartuli, kooris selle sõrmede vahel ära, äigas kartulile võid peale ja pistis suhu. Kass istus tal süles ja vahtis kadedalt tema söömisliigutusi. Kiisu ketras mehkeldavalt ja kraapis küüntega Konsta pluusi. Pylkkänen andis Mikile soolast kange viidikapulga. Kass haaras selle hammaste vahele ja jooksis keset põrandat. Miki lõi hambad viidikasse. Kassi saba vonkles rahutult ja vasak kõrv oli lingus. Siis sülgas ta särtsatades, tõstis hänna püsti ja kargas äkk-kiirete, ootamatute hüpetega lahtisest aknast õue. Väljast kostis veel ta kaeblikku näugumist. (lk 15) * Vastu pilpakatust rabiseb suvine vihm. Räästa alt seinavahedest tuleb õrna tuulhõngu ja ämblikuvõrgud kõiguvad ning hõljuvad. Vahel käivad varblased katusel hüplemas. Hämaral pööningul valitseb salapärane meeleolu. Havukka-aho mõtleja arust on vihmaste ilmadega peaaegu kõige mõnusam pööningul viibida, vahelae täitematerjali lõhna nuusutada, kuulata tuule kohinat õue märjas haavapuus ja {{sõrendus|mõtteid mõlgutada}}, uurida igasuguseid asju. (lk 16 * Isegi armetu loom katsub oma hingenatukest hoida, rääkimata siis veel inimesest. Iseendast on see imelik, sest elu ei ole alati magus, välja arvatud samagonni ajamine, mis erineb selgel viisil muust elust. (lk 18) * Nõnda on see ka siin inimeste kusirautsikupesas, et kellel on vihasem veri ja rõõmsam iseloom, mõtleb teisele välja tööotsad ja kiusab nõdremat ühiskonnaliiget. Seesuguste hulka kuuluvad tiktaatorid. Ei neid tohi nöökida, sest nad on vihased ja oma võimu pärast hirmul. Nad sepitsevad oma kambrites maailmasõdasid, ja selleks pole palju põhjust tarviski. :Aga ega neile tea minna etteheiteid tegema, sest kui inimesed kuulukse nad olevat kõige heasüdamlikumad ja töökamad... Ja nad vist kirjutavad alla kodanike toidutellimistele, ka on neil tihtilugu ju proua ja lapsukesed. Aga sellegipärast on neil kummaline ja isevärki ülespidamine! :Ja teine liik inimesi on need, kellel on tasasem vereliikumine ja lihtlabasem mõistus. Need tõsisema loomuga inimesed püüaksid elurõõmu kinni päris igapäevastest asjadest, nagu näiteks liivamaa kartulist ja lutsusupist, kui see on talvine luts, mitte aga suvine hulgus. Säärane isik on kiusav kurat ainult sel mõõdul, kui normaalne inimene seda üldiselt on. (lk 19) * Viimaks ometi seisis ta nüüd, paljude aastate pärast, õõnsas püstijalal püsivas männikuivakas. Seal oli pisut hämaravõitu, kuigi ülevalt arvututest rähniaukudest tuli valgust. Õrn tuul kiigutas mändi, ta naksus ja õõnsuses kostis igavene mühin. Lõhnas tõrvase ja pehkinud puu järele. Õõnsuse seinad olid linnusõnnikust kirjud. Seal oli kitsas, ehkki puu oli tõpoolest võimas. Konsta vaatas toru mööda ülespoole, sinna, kus õõnsus ahenes ja kadus pimedusse. Kuskil üleval oli rähnil pesa, rähnipojad tiksutasid nagu sekundikell. :"Ah niimoodi näebki siin välja? Küll on iseäralik urgas. Seda ta on," imetles Konsta. "Ja siin on siis nende korter neil kirjutel ja mustadel rähnidel, tihastel ja öökullidel ja kärploomadel ja kes nad kõik on. Oi heldeke, on see ikka alIes torn! Tõepoolest, kummaline koht. No ei oleks uskunud, kuidagi ei oleks! Ja siit piiluvad need linnulapsukesed maailma ja ema toob toidupoolist, oi imet! Ja on tubli korter, lihtsalt mõnus. Mismoodi see elu siin passiks, kui ma oleksin rähn? Siin ma küll elaksin! See on rähnile nagu loodud. Seda ta on..." (lk 22) * Nagu valged viirastused lendlesid järve kohal kajakad, öö aeglane takt tiibades. (lk 24) * Konsta hakkas vestluskaaslasi küsimustega pommitama. :"Te teate ehk öelda, kas meri on ikka punnis nagu pall, näituseks Atland. Maateaduses räägitakse, et kui ookeanilaev tuleb sadamasse, siis on kõigepealt näha mastitipp, selle järel natuke purje, siis juba peaaegu kogu puri ja siis päris üleni. Varsti tuleb laev ise nähtavale. Kuramus, kas meri on tõesti kumer? Või kas ta ei võiks olla lausk, kuigi maa on kera? On see tõesti tõsi?" :Kalamehed kratsisid kuklatagust. Nad seletasid, et küllap meri pinnalt ikka vist kumer on. :"Nojah, ega maa ei olekski muidu kera," oli Konsta nõus. "Aga kuidas see vesi seal kõige kõrgemal kohal seisab? Lentua järv ei ole ju sugugi kuplis. Oulu järv võib aga juba olla veidi maokas. Pärgel, on see maa siis mingi kera? Siin ei olegi ju muud kui väikestviisi ülespidimäe ja alaspidimäe ja Himalaia on nagu torn. Kuskohas see maa siis selgemini ümmarguseks hakkab minema? Kas ülikooli raamatutes on sellest kirjutatud? On see tegelikus elus tõeks tehtud? (lk 27-28) * Mis sunnik see lendav kala on? On ta oma organismuse poolest lind voi kala? Mis asjamees ta säärane on, kui ei seisa veesega õhus? On tal kulli tiivad ja küüned või? Aga peab arvama, et need on nagu veelinnul. Mis mõte sel on, pagana pihta? Kastab esiti oma kasuka märjaks ja läheb siis lendama! Kas olete juhtunud teda loomamuusejumis nägema?" :Pylkkänen sai kuulda, et lendkala on tõepoolest kala, kel on vägevad uimed. :"Nõndaks, aga kuidas teda püütakse?" ei andnud Konsta järele. "Talle ei tea ju võrku ette seada, ta võib parajasti taeva all reisu peal olla! Ja kui pistad mõrra õhku, võib lendav kala olla just merepõhja minemas... Pagan võtaks, see peab ikka üks kaval võllaroog olema! Temaga jääb kalamees kurjal kombel vahele..." (lk 28) * Õigupoolest tuli Konsta igal suvel Moosese tallu just sellepärast, et Moosesel oli nii iseäralik naermisviis. Kui Mooses oma suunurgad laiali venitas, unustas Konsta alati oma kurbuse ja mured. Naerma hakates toristas Mooses nina, susises ja vusises. Kuid samas prahvatas kurgupõhjast kuuldavale jänesekääksumine, muutus oinamökitamiseks, alanes kähedaks kihistamiseks ja lõppes siis nagu haamrilöögiga naelapea pihta. Konsta meelest oli see lõpp kõige parem, sest käis otse paugatus, kui see ilma konksudeta lõppes. Kui ta nüüd Moosese taga metsateel sammus, tuli tal himu saada kuulda Moosese imenaeru. Ta otsustas jutustada toreda nalja: :"Oled sa, Mooses, uurinud, kas tänavu suvel tuleb soodesse palju kaarlaid?" :"Õisi oli õitsemise ajal küll väga palju." :"Oli õisi ja tuleb ka murakaid, kui A/S "Põhjamaa Reisibüroo" neid kõiki ära ei vii..." :"Põhjamaa Reisi...? Mis..." puhkis Mooses, kiskudes suunurki lootustandvalt viltu. :"Ma selle nimega vaid öökülma..." sõnas Konsta, kõrvad kikkis. :"Thrsi-trähp, knäh-knäh-knäh!" alustas Mooses. :Pylkkänen hüppas kärmesti tema kõrvale ja vahtis hoolega Moosese punetavaid põsenukke ja tema huulte liigutusi. Tema arust oli Mooses kõige täiuslikum naerumees maailmas. Kust ta küll võtab säärase susina ja kääksumise? Kas Mooses ongi normaalne? :"Kä-kä-kä-kii... jeh-jeh-hi-hih-hpä!" Mooses lõpetas oma keerutusteta naeru otsekui pakase külma naksatusega. :"Sul on vahva naer!" tunnistas Konsta vaimustatult. :"Igamees niimoodi juba ei naera!" oli Mooses uhkelt päri. :"Naera veel natuke, Mooses!" palus Konsta. :"Käsu järgi ma ei naera!" keeldus Mooses järsult. (lk 30) * Havukka-aho mõtleja lebas liikumatult ja silmitses puurivalt taevast. :"Kui maailmaruum," mõtles ta, "kui taevalaotus oleks veidigi suurem, kui ta praegu on, siis oleks ta üleliia suur... Aga loodus on otstarbekohane, ta ei käi oma telliskividega pillavalt ümber, välja arvatud ainult mõnikord. Mina arvan, et ilmaruum on tehtud karvapealt sedasi, et sinna mahub kõik, mis siin on... Kui mingil põhjusel ilmuks platsi uus täht, nagu seal Hommikumaal, siis on sellele oma pindala varuks valmis hoitud. Kui jälle sabaga täht oma reisudel kaob tühjusesse, siis ei tule sellestki mingit kahju... Mis ta läheb jukerdama! Seisku kodus... Ja eks vanale, soojale kohale või teha oma pesa uus täht." (lk 31) * Tarkuseõpetuse liigid on: kaugtarkus, mida minul on õige palju. Mis see on? See on, et asjad vaagitakse ette valmis ja sündmust kujutatakse endale niivõrd elavalt ette, et kui see kord aset leiab, on kursid selged. Seda liiki tarkust on harvadele osaks antud. Kellel seda on, see olgu omadega rahul! Kuid selles liigis on kaks santi viga: asi jääb naljaviluks toimumata või see juhtub isesugusel kombel. Kes oskab neidki arvesse võtta, sellele on maailmarand kerge läbi kõndida... :Seejärel tuleb teoreetiline tarkus, mis on ajalehtedes ja mujalgi. Seal maalitakse asi ette ühetoruliseks jahipüssiks, millel lukk on rikkis ja kust laeng võib prahvatada laskjale vastu silmi... Teoreetiline tarkus on kaugtarkuse vennapoeg, kuid läätsklaas on kehvem... :Praktiline tarkus on see, kui vana kavalpea-rebane joosta tipib ja oma jälgedesse astub. Kuid rajal võivad olla rebaserauad... Aga kui lisaks on hea haisutundmine, siis võib hakkama saada, maha arvatud jänes, kes läheb hea meelega silmusesse, kui see on osavasti üles seatud ega ole mitte juhmaka kätetöö. :Kõigist kõige parem ja magusam tarkuseliik on järeltarkus, sel alal saadetakse kõige rohkem korda. Seal on sündmus möödunud ajajärk, kuid see kujutletakse eesseisvaks ja selgitatakse hulganisti, kuidas oleks kõige parem talitada. Selles liigis on inimene oma tarkuse tipul. Järeltarga silm on kavalas kohas, see vaatab tahapoole... (lk 33-34) * Enne kui oma nahk maha müüa, on kõige etem erakonnasiketäri ja tiktaatorit tähelepanelikult jälgida. Aga kui saab hea hinna, mispärast siis mitte müüa! Ja kui inimene on ärivaimuga, siis müüb mitmele... Kui on vabatmees, siis sööb omast kotist. Kõik on nii suhteline, jah! Ainult surra on sunduslik! Kui tiktaator on nii inimesearmastaja ja seltskonnahaige, et tahab kõik maakera inimesed enda omaks, siis võib ta ju seda proovida, selle üle ei pruugi piinlikkust tunda. Ja ega nad nii häbelikud olegi. Kui keegi vastu punnib, siis võtab ta tossu välja. Seda on ju ajaloost nähtud, kas pole? Kuid enda alla ta hingesid ei saa, see on kindel! Hing silkab niivõrd nobedasti oma teed, et seda ei saa kätte õhulaevagagi, kuigi oleks nagu reaktiiv. :Ei saa tiktaator inimese hinge käperdada ega seda üles kaaluda oma vaagimisaparaadiga, millel on heeringasoolvett ja rukkijahu. Kas ei peaks kuskilpool ehk täpsem margapuu olema? Kindlasti on! On siin aga see päristõde? (lk 34) * Küll on loodus ikka otstarbekohane! Meri on parajalt sügav, et sõjalaev ei pruugiks põhjasavisse kinni jääda. Allveelaevadele on ta kõlvuliselt lai, et nad pimesikku mängides üksteisega vastamisi ei tonksaks. Rukkilaevu mahub sinna mitmeid ja mitmeid turduma ja Atlandi lutsud lähevad kamajahust paksuks. (lk 35) {{JÄRJESTA:Huovinen, Veikko}} [[Kategooria:Soome kirjanikud]] it50ea1sobpwiufl4n2333qz59d99nv 135995 135977 2026-10-13T20:06:24Z Pseudacorus 2604 /* Havukka-aho mõtleja */ 135995 wikitext text/x-wiki '''Veikko Johannes Huovinen''' (7. mai 1927 Simo – 4. oktoober 2009 Sotkamo vald) oli soome kirjanik. ==Havukka-aho mõtleja== Veikko Huovinen, "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959 * Sest Konsta [[kolju]] kuju oli pisut iseäralik. Pealuu kohta oli see üpris pikk, kui ristloodis võtta. See ei olnud muidugi mõista mitte otsmikust pikk, mis oleks olnudki liiaks tähelepanuväärne, kuid pea tagaosa kohalt oli see küll kopsakas. Pealpool kukalt paiskus ta veel tubli vaksa võrra tahapoole. Konsta pidi alati ostma suure [[kaabu]], ja jalamaid venis see vormist välja ning kübaraservad läksid kortsu, sest too pea oli lisaks veel õige kitsas... Niisiis oli see pikk ja kitsas. Tema silmakulmud olid suured ja esileulatuvad, need ümbritsesid tugeva raamina punnsilmi nagu mingeid läätsklaase. Nõnda siis meenutas tema pea mingisugust salapärast, uut tüüpi [[kiiker|kiikrit]], millega ta sihtis maakera, selle elu ja rohkeid imeväärsusi, inimesi, võimsaid rahvasteliikumisi, maailmaruumi ja selle taevakehi ning paljut muudki. (lk 5) * [[Lehmad]] olid lähedale tulnud. Nüri pilguga silmitses üks elatanud välimusega nudipea-küüdik mehe särki. Ta nuusutas riidehilpu oma tundlike sõõrmetega. Särk meeldis talle, ta rebis selle alla ja hakkas sööma... :Särgiomanik vaatas juhtumise kombel tagasi. Tema silmad pidid peaaegu pealuust välja tulema. :"Ära põrguline! At-sa! Arvad, et... Oota sa, reo!" :Ta kahmas jämeda tümika kätte ja kargas koletult pikkade hüpetega oma särki päästma. Vuhinal tantsis kuuseoks lehma laudjail ja veisekari põgenes mööda kõmisevat [[nõmm]]e minema. :Kuid särk oli räsitud välimusega. : Vaatas mees seal särgivaremeid ja tusatses: :Miks küll üks päev toob inimesele rohkem tülinat kaela kui teine? Mis seadus see on, et ükskord läheb kõik kullipersse, teinekord aga on nii mõnus olla? Miks jooksis tarakan hommikul tema jalgade juures, [[tiivad]] laiali? Mispärast hävitas lehmamullikas tema särgi? Ei ole temal neid söömiseks anda? Mis toit see särk ka olgu! Miks sööb lehm tema riideid? Söögu soost rohtu, mitte aga teise inimese särke. Häh! (lk 11-12) * Ta kummardus samblamätta poole, väänas end põlvili, laskus seejärel käpuli, juba oligi sirakil maas. Siis nägi ta pohlalehel rohelisevöödilist ussikest, "maamõõtjat". Ussike kõigutas pead. :Konsta püüdis ära arvata, mis on ussil mõttes. Küllap ta {{sõrendus|midagi ikka}} on vist taga ajamas. Tuiutab teine, poiss või tüdruk, na aruka näoga... :Aga mis on maamõõtja loomulik tähtsuseaste maailmasüsteemis? Mis on tal siin tegemist? Mis ta peaks jahtima säärases varvikus? :Ei ole vaja siia igasuguseid luurajaid, on juba parajal määral neid hiilijaid. Rändhiired, [[kirbud]], [[vares]]ed, [[krokodill|krokudillid]]... Ja kõige etem on see ussike. Kas see nüüd arengut palju edasi aitab, kui sihuke ühe suvise päeva männikus ringi kargab? Peaks selle üle nagu rõõmus olema ja naeru kõhistama? Ei ole meiesuguse seisukord nii kindla põhja peal, et tasuks vaeva tõugupojale tähelepanu raisata. Kui meiesugune lahendaks iga limuka mõistatuse, siis jääksid suuremad asjad varju... :Arvatavasti on too uss mingit asja ajamas. Kas ta hingab? Ei tema lähe küll lellelegi oma plaanidest rääkima, niisama vahib vaid rohumättaid ja risuhunnikuid. Ta mõõdab, kas üks mustikaleht on veidi pikem kui teine. Kes teab, ehk on neid hiilijaid saadetud siia väiksemateks mõõtmisülesanneteks otse Peastaabist, sest inimene ei jõua ju igale poole. Võib olla, et tõugul on täpsem silm niisuguse nokitsemistöö peale. Ja nõnda see kindlasti ongi! :Aga kas asi tuleb sinnapaika jätta? Ei, kui on tahtmine ussikese vastu aus olla! Sest ussike on paljude elukate ja tiivalehvitajate maiusroog. Seda, justament seda tuleb ilma eeltingimusteta arvesse võtta, muidu ei jõua põhitõeni. Üldiselt ei võta isegi mitte erakonnasiketäärid asju tarvilikul määral arvesse, kuigi maamunal on kõvasti oma miljon isesugust tarkust. Tuleks koostada nimekiri nende tarkuste omavahelisest tähtsuse järjekorrast, alles siis hakkaks õnn naeratama nii paljudegi rahvaste valitsusorganitele. Muidu aga kobatakse ringi nõgimustas öös, jah!... (lk 12) * Teel Havukka-ahole tundis Pylkkänen end iseäralikult rahutuna. Ta oli kindel, et suured mõtted ootasid väljapääsu tema peakolust. Need mornitsesid seal nagu äikesepilved ja rõhusid meeleolu madalaks. Just nüüd pidi ta saama rahus mõtteid mõlgutada! Aga kus sa saad rahu — eided karjuvad päikesetõusust peale, ja ka tööd tuleb teha. Ja siin laanepadrikutes on nii kitsas ja lämmatav. Kui oleks suur järveseljandik, siis küüniks pilk kaugemale ja pähe võiks lüüa sinine mõte... Siin on need nagu hallitanud lehmapiim. Lehmapiima-karva mõtte jätab ta küll poole peale, see on nii tülgas... :Ka tänane päev oli läinud peaaegu raisku, korralikult ei saanud arutuse alla võtta midagi muud peale maamõõtja. Kuid see oli ainult roheline mõte, roheline nagu roiskunud haugipurikas rannakividel. Kõige parem tema meelest on sinine mõte või säärane nagu taevas kõrvetava pakase ajal, ei punane ega ka kollane. Või siis niisugune nagu samagonniviin ruskes klaaspudelis, millel on peal vana konjakipudeli kork. Kuid sihukesi mõtteid tabab nendesugune nii haruharva... (lk 14) * Havukka-aho mõtleja vankus raskeid probleeme haududes tarre sööma. Ja ta ei kõnelnud kellegagi sõnakestki, vaid sõi ainult, närimislihased pingul, silmad pärani. Ta võttis soolasärje peosse, lõikas rootsu pussiteraga katki ja pistis kala suhu. Ja ta võttis kätte mureda kartuli, kooris selle sõrmede vahel ära, äigas kartulile võid peale ja pistis suhu. Kass istus tal süles ja vahtis kadedalt tema söömisliigutusi. Kiisu ketras mehkeldavalt ja kraapis küüntega Konsta pluusi. Pylkkänen andis Mikile soolast kange viidikapulga. Kass haaras selle hammaste vahele ja jooksis keset põrandat. Miki lõi hambad viidikasse. Kassi saba vonkles rahutult ja vasak kõrv oli lingus. Siis sülgas ta särtsatades, tõstis hänna püsti ja kargas äkk-kiirete, ootamatute hüpetega lahtisest aknast õue. Väljast kostis veel ta kaeblikku näugumist. (lk 15) * Vastu pilpakatust rabiseb suvine vihm. Räästa alt seinavahedest tuleb õrna tuulhõngu ja ämblikuvõrgud kõiguvad ning hõljuvad. Vahel käivad varblased katusel hüplemas. Hämaral pööningul valitseb salapärane meeleolu. Havukka-aho mõtleja arust on vihmaste ilmadega peaaegu kõige mõnusam pööningul viibida, vahelae täitematerjali lõhna nuusutada, kuulata tuule kohinat õue märjas haavapuus ja {{sõrendus|mõtteid mõlgutada}}, uurida igasuguseid asju. (lk 16) * Isegi armetu loom katsub oma hingenatukest hoida, rääkimata siis veel inimesest. Iseendast on see imelik, sest elu ei ole alati magus, välja arvatud samagonni ajamine, mis erineb selgel viisil muust elust. (lk 18) * Nõnda on see ka siin inimeste kusirautsikupesas, et kellel on vihasem veri ja rõõmsam iseloom, mõtleb teisele välja tööotsad ja kiusab nõdremat ühiskonnaliiget. Seesuguste hulka kuuluvad tiktaatorid. Ei neid tohi nöökida, sest nad on vihased ja oma võimu pärast hirmul. Nad sepitsevad oma kambrites maailmasõdasid, ja selleks pole palju põhjust tarviski. :Aga ega neile tea minna etteheiteid tegema, sest kui inimesed kuulukse nad olevat kõige heasüdamlikumad ja töökamad... Ja nad vist kirjutavad alla kodanike toidutellimistele, ka on neil tihtilugu ju proua ja lapsukesed. Aga sellegipärast on neil kummaline ja isevärki ülespidamine! :Ja teine liik inimesi on need, kellel on tasasem vereliikumine ja lihtlabasem mõistus. Need tõsisema loomuga inimesed püüaksid elurõõmu kinni päris igapäevastest asjadest, nagu näiteks liivamaa kartulist ja lutsusupist, kui see on talvine luts, mitte aga suvine hulgus. Säärane isik on kiusav kurat ainult sel mõõdul, kui normaalne inimene seda üldiselt on. (lk 19) * Viimaks ometi seisis ta nüüd, paljude aastate pärast, õõnsas püstijalal püsivas männikuivakas. Seal oli pisut hämaravõitu, kuigi ülevalt arvututest rähniaukudest tuli valgust. Õrn tuul kiigutas mändi, ta naksus ja õõnsuses kostis igavene mühin. Lõhnas tõrvase ja pehkinud puu järele. Õõnsuse seinad olid linnusõnnikust kirjud. Seal oli kitsas, ehkki puu oli tõpoolest võimas. Konsta vaatas toru mööda ülespoole, sinna, kus õõnsus ahenes ja kadus pimedusse. Kuskil üleval oli rähnil pesa, rähnipojad tiksutasid nagu sekundikell. :"Ah niimoodi näebki siin välja? Küll on iseäralik urgas. Seda ta on," imetles Konsta. "Ja siin on siis nende korter neil kirjutel ja mustadel rähnidel, tihastel ja öökullidel ja kärploomadel ja kes nad kõik on. Oi heldeke, on see ikka alIes torn! Tõepoolest, kummaline koht. No ei oleks uskunud, kuidagi ei oleks! Ja siit piiluvad need linnulapsukesed maailma ja ema toob toidupoolist, oi imet! Ja on tubli korter, lihtsalt mõnus. Mismoodi see elu siin passiks, kui ma oleksin rähn? Siin ma küll elaksin! See on rähnile nagu loodud. Seda ta on..." (lk 22) * Nagu valged viirastused lendlesid järve kohal kajakad, öö aeglane takt tiibades. (lk 24) * Konsta hakkas vestluskaaslasi küsimustega pommitama. :"Te teate ehk öelda, kas meri on ikka punnis nagu pall, näituseks Atland. Maateaduses räägitakse, et kui ookeanilaev tuleb sadamasse, siis on kõigepealt näha mastitipp, selle järel natuke purje, siis juba peaaegu kogu puri ja siis päris üleni. Varsti tuleb laev ise nähtavale. Kuramus, kas meri on tõesti kumer? Või kas ta ei võiks olla lausk, kuigi maa on kera? On see tõesti tõsi?" :Kalamehed kratsisid kuklatagust. Nad seletasid, et küllap meri pinnalt ikka vist kumer on. :"Nojah, ega maa ei olekski muidu kera," oli Konsta nõus. "Aga kuidas see vesi seal kõige kõrgemal kohal seisab? Lentua järv ei ole ju sugugi kuplis. Oulu järv võib aga juba olla veidi maokas. Pärgel, on see maa siis mingi kera? Siin ei olegi ju muud kui väikestviisi ülespidimäe ja alaspidimäe ja Himalaia on nagu torn. Kuskohas see maa siis selgemini ümmarguseks hakkab minema? Kas ülikooli raamatutes on sellest kirjutatud? On see tegelikus elus tõeks tehtud? (lk 27-28) * Mis sunnik see lendav kala on? On ta oma organismuse poolest lind voi kala? Mis asjamees ta säärane on, kui ei seisa veesega õhus? On tal kulli tiivad ja küüned või? Aga peab arvama, et need on nagu veelinnul. Mis mõte sel on, pagana pihta? Kastab esiti oma kasuka märjaks ja läheb siis lendama! Kas olete juhtunud teda loomamuusejumis nägema?" :Pylkkänen sai kuulda, et lendkala on tõepoolest kala, kel on vägevad uimed. :"Nõndaks, aga kuidas teda püütakse?" ei andnud Konsta järele. "Talle ei tea ju võrku ette seada, ta võib parajasti taeva all reisu peal olla! Ja kui pistad mõrra õhku, võib lendav kala olla just merepõhja minemas... Pagan võtaks, see peab ikka üks kaval võllaroog olema! Temaga jääb kalamees kurjal kombel vahele..." (lk 28) * Õigupoolest tuli Konsta igal suvel Moosese tallu just sellepärast, et Moosesel oli nii iseäralik naermisviis. Kui Mooses oma suunurgad laiali venitas, unustas Konsta alati oma kurbuse ja mured. Naerma hakates toristas Mooses nina, susises ja vusises. Kuid samas prahvatas kurgupõhjast kuuldavale jänesekääksumine, muutus oinamökitamiseks, alanes kähedaks kihistamiseks ja lõppes siis nagu haamrilöögiga naelapea pihta. Konsta meelest oli see lõpp kõige parem, sest käis otse paugatus, kui see ilma konksudeta lõppes. Kui ta nüüd Moosese taga metsateel sammus, tuli tal himu saada kuulda Moosese imenaeru. Ta otsustas jutustada toreda nalja: :"Oled sa, Mooses, uurinud, kas tänavu suvel tuleb soodesse palju kaarlaid?" :"Õisi oli õitsemise ajal küll väga palju." :"Oli õisi ja tuleb ka murakaid, kui A/S "Põhjamaa Reisibüroo" neid kõiki ära ei vii..." :"Põhjamaa Reisi...? Mis..." puhkis Mooses, kiskudes suunurki lootustandvalt viltu. :"Ma selle nimega vaid öökülma..." sõnas Konsta, kõrvad kikkis. :"Thrsi-trähp, knäh-knäh-knäh!" alustas Mooses. :Pylkkänen hüppas kärmesti tema kõrvale ja vahtis hoolega Moosese punetavaid põsenukke ja tema huulte liigutusi. Tema arust oli Mooses kõige täiuslikum naerumees maailmas. Kust ta küll võtab säärase susina ja kääksumise? Kas Mooses ongi normaalne? :"Kä-kä-kä-kii... jeh-jeh-hi-hih-hpä!" Mooses lõpetas oma keerutusteta naeru otsekui pakase külma naksatusega. :"Sul on vahva naer!" tunnistas Konsta vaimustatult. :"Igamees niimoodi juba ei naera!" oli Mooses uhkelt päri. :"Naera veel natuke, Mooses!" palus Konsta. :"Käsu järgi ma ei naera!" keeldus Mooses järsult. (lk 30) * Havukka-aho mõtleja lebas liikumatult ja silmitses puurivalt taevast. :"Kui maailmaruum," mõtles ta, "kui taevalaotus oleks veidigi suurem, kui ta praegu on, siis oleks ta üleliia suur... Aga loodus on otstarbekohane, ta ei käi oma telliskividega pillavalt ümber, välja arvatud ainult mõnikord. Mina arvan, et ilmaruum on tehtud karvapealt sedasi, et sinna mahub kõik, mis siin on... Kui mingil põhjusel ilmuks platsi uus täht, nagu seal Hommikumaal, siis on sellele oma pindala varuks valmis hoitud. Kui jälle sabaga täht oma reisudel kaob tühjusesse, siis ei tule sellestki mingit kahju... Mis ta läheb jukerdama! Seisku kodus... Ja eks vanale, soojale kohale või teha oma pesa uus täht." (lk 31) * Tarkuseõpetuse liigid on: kaugtarkus, mida minul on õige palju. Mis see on? See on, et asjad vaagitakse ette valmis ja sündmust kujutatakse endale niivõrd elavalt ette, et kui see kord aset leiab, on kursid selged. Seda liiki tarkust on harvadele osaks antud. Kellel seda on, see olgu omadega rahul! Kuid selles liigis on kaks santi viga: asi jääb naljaviluks toimumata või see juhtub isesugusel kombel. Kes oskab neidki arvesse võtta, sellele on maailmarand kerge läbi kõndida... :Seejärel tuleb teoreetiline tarkus, mis on ajalehtedes ja mujalgi. Seal maalitakse asi ette ühetoruliseks jahipüssiks, millel lukk on rikkis ja kust laeng võib prahvatada laskjale vastu silmi... Teoreetiline tarkus on kaugtarkuse vennapoeg, kuid läätsklaas on kehvem... :Praktiline tarkus on see, kui vana kavalpea-rebane joosta tipib ja oma jälgedesse astub. Kuid rajal võivad olla rebaserauad... Aga kui lisaks on hea haisutundmine, siis võib hakkama saada, maha arvatud jänes, kes läheb hea meelega silmusesse, kui see on osavasti üles seatud ega ole mitte juhmaka kätetöö. :Kõigist kõige parem ja magusam tarkuseliik on järeltarkus, sel alal saadetakse kõige rohkem korda. Seal on sündmus möödunud ajajärk, kuid see kujutletakse eesseisvaks ja selgitatakse hulganisti, kuidas oleks kõige parem talitada. Selles liigis on inimene oma tarkuse tipul. Järeltarga silm on kavalas kohas, see vaatab tahapoole... (lk 33-34) * Enne kui oma nahk maha müüa, on kõige etem erakonnasiketäri ja tiktaatorit tähelepanelikult jälgida. Aga kui saab hea hinna, mispärast siis mitte müüa! Ja kui inimene on ärivaimuga, siis müüb mitmele... Kui on vabatmees, siis sööb omast kotist. Kõik on nii suhteline, jah! Ainult surra on sunduslik! Kui tiktaator on nii inimesearmastaja ja seltskonnahaige, et tahab kõik maakera inimesed enda omaks, siis võib ta ju seda proovida, selle üle ei pruugi piinlikkust tunda. Ja ega nad nii häbelikud olegi. Kui keegi vastu punnib, siis võtab ta tossu välja. Seda on ju ajaloost nähtud, kas pole? Kuid enda alla ta hingesid ei saa, see on kindel! Hing silkab niivõrd nobedasti oma teed, et seda ei saa kätte õhulaevagagi, kuigi oleks nagu reaktiiv. :Ei saa tiktaator inimese hinge käperdada ega seda üles kaaluda oma vaagimisaparaadiga, millel on heeringasoolvett ja rukkijahu. Kas ei peaks kuskilpool ehk täpsem margapuu olema? Kindlasti on! On siin aga see päristõde? (lk 34) * Küll on loodus ikka otstarbekohane! Meri on parajalt sügav, et sõjalaev ei pruugiks põhjasavisse kinni jääda. Allveelaevadele on ta kõlvuliselt lai, et nad pimesikku mängides üksteisega vastamisi ei tonksaks. Rukkilaevu mahub sinna mitmeid ja mitmeid turduma ja Atlandi lutsud lähevad kamajahust paksuks. (lk 35) {{JÄRJESTA:Huovinen, Veikko}} [[Kategooria:Soome kirjanikud]] c02obpc982gvvakqrxlp7bmpzele78v 4 26025 135976 2026-10-13T18:09:28Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '* Havukka-aho mõtleja lebas liikumatult ja silmitses puurivalt [[taevas]]t. :"Kui [[maailmaruum]]," mõtles ta, "kui taevalaotus oleks veidigi suurem, kui ta praegu on, siis oleks ta üleliia suur... Aga [[loodus]] on otstarbekohane, ta ei käi oma [[tellis]]kividega pillavalt ümber, välja arvatud ainult mõnikord. Mina arvan, et ilmaruum on tehtud karvapealt sedasi, et sinna mahub kõik, mis siin on... Kui mingil põhjusel ilmuks platsi uus [[täht]], nagu seal Hommikum...' 135976 wikitext text/x-wiki * Havukka-aho mõtleja lebas liikumatult ja silmitses puurivalt [[taevas]]t. :"Kui [[maailmaruum]]," mõtles ta, "kui taevalaotus oleks veidigi suurem, kui ta praegu on, siis oleks ta üleliia suur... Aga [[loodus]] on otstarbekohane, ta ei käi oma [[tellis]]kividega pillavalt ümber, välja arvatud ainult mõnikord. Mina arvan, et ilmaruum on tehtud karvapealt sedasi, et sinna mahub kõik, mis siin on... Kui mingil põhjusel ilmuks platsi uus [[täht]], nagu seal Hommikumaal, siis on sellele oma pindala varuks valmis hoitud. Kui jälle sabaga täht oma reisudel kaob [[tühjus]]esse, siis ei tule sellestki mingit kahju... Mis ta läheb jukerdama! Seisku kodus... Ja eks vanale, soojale kohale või teha oma pesa uus täht." * [[Veikko Huovinen]], "Havukka-aho mõtleja", tlk Harald Lepik, LR 36/1959, lk 31 1hzdzwn2d4ajh011ifps95qjdrbazn6 4 26026 135978 2026-10-13T18:19:29Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: '* Sotsiaalteadlaste käes on [[peegel]], milles eesti [[ühiskond]] näeb iseenda palet. Riigi teaduspoliitika aga määrab, kas see peegel on tilluke ja mõranenud [[klaasikild]] või korralik seinapeegel, millest paistavad ka tagaplaanid. Suurel ja väikesel peeglil on erinev [[hind]]. ** [[Aili Aarelaid]], "Ikka kultuurile mõeldes", 1998, lk 74' 135978 wikitext text/x-wiki * Sotsiaalteadlaste käes on [[peegel]], milles eesti [[ühiskond]] näeb iseenda palet. Riigi teaduspoliitika aga määrab, kas see peegel on tilluke ja mõranenud [[klaasikild]] või korralik seinapeegel, millest paistavad ka tagaplaanid. Suurel ja väikesel peeglil on erinev [[hind]]. ** [[Aili Aarelaid]], "Ikka kultuurile mõeldes", 1998, lk 74 pym283ebvie8o49ttxklpgn5v71slm4 1 26027 135985 2026-10-13T19:51:49Z Pseudacorus 2604 Uus lehekülg: 'Üleüldiseks rõõmuks on WDs ainult üks item tegevuse ja tulemuse jaoks. https://www.wikidata.org/wiki/Q917046 Mitte et ma loodaks, et keegi midagi arvab, aga millega ühendada?--~~~~' 135985 wikitext text/x-wiki Üleüldiseks rõõmuks on WDs ainult üks item tegevuse ja tulemuse jaoks. https://www.wikidata.org/wiki/Q917046 Mitte et ma loodaks, et keegi midagi arvab, aga millega ühendada?--[[Kasutaja:Pseudacorus|Pseudacorus]] ([[Kasutaja arutelu:Pseudacorus|arutelu]]) 13. oktoober 2026, kell 22:51 (EEST) 391ejti74uwiimmchywu5jx2pq630ov