Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Vajab toimetamist |
Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Rahvusvaheline ajalooteadus tunneb seda põhjala ristisõdade nime all. Esmalt jõudis ristisõda liivlaste maale, keda oli piiskop Meinhard juba varem osalt ristiusku pööranud ning sinna esimese kiriku ning kivilinnusegi rajanud.
1202 rajati Läänemere idakalda kristianiseerimise eesmärgil Mõõgavendade Ordu, mille tugikohaks muutus Riia. Alates 1208.a. hakkasid ristisõdijad hakkasid koos liivlaste ja lätlastega esivanematega tegema sõjaretki ka Eesti alale. Eestlased osutasid ägedat vastupanu ja mõnikord rüüstasid ristisõdijate (liivlaste ja latgalite) ala. Eestlaste oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunud lahingus Ümera jõe ääres 1210. aastal. Kindlasti oli selles võidus oma osa ka meie sugulasrahval liivlastel, kes reeturlikult meelitasid sakslased kiirelt edasi liikuma. Nii tabaski eestlaste varitsus sakslasi täieliku üllatusena ja purustati nende vägi.
1212. aastal tehti kolmeks aastaks Turaida vaherahu, millega Sakala ja Ugandi pidid tunnistama ristiusku. Pärast vaherahu lõppu (1215. aastal) toimus eestlaste üks suurimaid ja paremini organiseeritud sõjalisi operatsioone - Riia piiramine. Sealt võtsid osa nii sakalased, ugalased, läänlased kui ka saarlased. Siiski jättis rünnaku koordineeritus soovida ja puudu jäi ka sõjalisest ülekaalust, mis rünnakul alati oluline on. Saarlased sulgesid küll Väina (saksa k Düna, läti k Daugava) jõe suudme, kuid neid sundisid põgenema merele ilmunud kaks koge. Nii ei saavutanud ka see suuroperatsioon olulisi tagajärgi. 1217 võitsid sakslased ja vastristitud lätlased Madisepäeva lahingu, milles hukkus üks eestlaste tähtsamaid vanemaid Lembitu.
Põhja-Eesti vallutasid Taani ristisõdijad kuningas Valdemar II juhtimisel, kes 1219 maabusid Tallinna alla. Sakslaste ja taanlaste rüüste- ning vallutusretkede tulemusena oli aastaks 1222 kogu mandri-Eesti ristitud. Samal suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki vaenlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn). Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita ka viimast suurimat välilahingut - II Ümera lahingut ja nii lõppeski 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine sakslaste võiduga. Sellele järgnes taaskord kogu mandrit hõlmav ristimine ja Riiga saabusid kogu regiooni hõimude esindajad (saadikud) rahupalvetega. Aastal 1227 alistas Mõõgavendade ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse - väga verise lahinguga. Saarlased Valjala linnuses, palusid rahu, et vältida verevalamist ja nõustusid ristimisega.