Taavet

Taavet (heebrea דָּוִד David) (u 1004-965 eKr) oli Juuda hõimust pärit Iisraeli kuningas. Taavetit peetakse Iisraeli kuningatest suurimaks ja Jeesuse otseseks esiisaks. Tema suurus põhineb esiteks tema sõjalistel vallutustel, mille tulemuseks oli Iisraeli ainuke suurriik ja teiseks Jumala lubadusel kinnitada Taaveti soo ja kuningriigi aujärg igaveseks ajaks.

[redigeeri] Taaveti vallutused ja monarhia kindlustamine

Taavet valitses pärast kuningas Sauli surma Juudamaa üle ja sai pärast põhjapoolseid hõime valitsenud Iiboseti surma kogu Iisraeli kuningaks. Ta kindlustas oma kuningavõimu ning riigi, mis hõlmas kogu Palestiinat ning ulatus Lõuna-Süüriasse.

Ta allutas vilistid, alistas Jordanitaguse Ammoni, Moabi ja Edomi. Muutis oma pealinnaks Jeruusalemma ja määras asevalitseja Damaskusesse.

[redigeeri] Taavet Vanas Testamendis

Taavet on Vanas Testamendis üks kesksemaid kujusid.