Mendeli seadused
Mendeli seadused ehk Mendeli reeglid on organismide tunnuste pärandumise seadused geneetikas.
Mendeli seadused avastas 1860. aastatel loodusteadusest huvituv augustiini munk Gregor Mendel, kes tegi ristamiskatseid hernetaimedega ning sõnastas need 1865. aastal Brunni (praegu Brno) Looduslooseltsi toimetistes ilmunud artiklis Versuche mit Pflanzenhybriden, mis jäi esialgu suurema tähelepanuta. Alles 1900. aasta paiku kinnitati neid teedrajavaid tulemusi, need seostati kromosoomiteooriaga ja nad lülitusid klassikalise geneetika põhiteadmiste hulka.
Sisukord |
[redigeeri] Esimene Mendeli seadus ehk ühetaolisusseadus (uniformsusseadus)
Kui omavahel ristatakse kaks homosügootset rassi (emapõlvkonda, P), siis esimese põlvkonna järglased esimene tütarpõlvkond, F1) on kõik ühesugused.
[redigeeri] Teine Mendeli seadus ehk lahknemisseadus (segregatsiooniseadus)
Kui omavahel ristatakse esimene tütarpõlvkond, siis teise põlvkonna isendid (teine tütarpõlvkond, F2) ei ole enam kõik ühesugused, vaid neil esinevad emapõlvkonna tunnused teatud arvulistes vahekordades. Kui on tegemist domineerimisega, siis on kolmveerandil isenditest domineeriv tunnus, veerandil retsessiivne tunnus. Mittedomineerimise puhul on kumbki homosügootne variant veerandil järglastel ning poolel isenditest on emapõlvkonna tunnuste suhtes vahepealne vorm.
[redigeeri] Kolmas seadus ehk sõltumatusseadus (independentsiseadus) ehk sõltumatu lahknemise seadus eehk vaba kombineerumise seadus
Kaks tunnust päranduvad lahus, kusjuures alates teisest tütarpõlvkonnast võivad esineda uued, homosügootsed kombinatsioonid. See seadus kehtib siiski ainult juhul, kui tunnuste eest vastutavad geenid asuvad eri kromosoomides.