Holokausti revisionism
![]() |
Selle artikli sisu on vaidlustatud! Loe kriitikameelega! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saad artikli arutelust. |
![]() |
Artikli neutraalsus on vaidlustatud! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust. |
Vajab toimetamist |
Holokaustirevisionism seisneb katsetes tõestada, et natsionaalsotsialistliku režiimi poolt holokausti käigus tapetud juutide, mustlaste ja mõnede teiste rahvuste esindajate arv on väiksem kui arvab enamik tunnustatud ajaloolasi või et massilist juutide tapmist pole üldse toimunud. Mitmed riigid nagu Austria, Austraalia, Kanada, Tšehhi ja Saksamaa on kuulutanud nii holokausti toimumises kui hukkunute üldarvus kahtlemise kuriteoks.
Holokaustis hukkunud juutide arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid (250 000 kuni 8 000 000), kuid levinuim hinnanguline arv on 6 miljonit tapetut. Mustlasi tapeti eri andmetel 220 000 kuni 800 000.
Sisukord |
[redigeeri] Põhiseisukohad
Lisaks tapetute arvu kahtluse alla seadmisele väidavad mõned revisjonistid, et Saksamaa Weimari Vabariigi ajal saavutasid juudid kommunistidele ja Rotchildide pankade ringkäendusele toetudes ühiskonnas ebaproportsionaalselt mõjuka positsiooni, mis olevatki saanud natside juudivaenu põhjuseks. Kui Hitler 1933. aastal võimule tõusis, võttis ta vastu seadused, mis keelasid sakslastel abielluda mitteaarialastega ning määras kvoodid, kui palju tohtis olla juute teatud kutsealade (arstid, juristid, ametnikud) seas. Mõnede revisjonistide väitel [viide?]rahvusvahelised juudiorganisatsioonid kuulutasid nende seaduste tulemusena 1933. aastal Saksamaale sõja ja majandusblokaadi ning mõned juudid hakkasid boikoteerima Saksamaa majandus- ja poliitilist süsteemi. Selle tagajärjel saadeti nad interneerimislaagritesse, kus nad pandi sunnitööle. Alanud sõja käigus olevat 1942.-43. aastal puhkenud mitmes laagris tüüfuseepideemia. Revisjonistid väidavad, et on säilinud Himmleri käskkiri, milles kästakse SSil vajadusel arste rindelt ära tuua, et epideemia kontrolli alla saada (Faurisson, Zündel). Sellesse perioodi loevad revisjonistid enamuse minimaalsest hukkunute arvust - orienteeruvalt 150-200 000. Teine suur surmadelaine olevat leidnud aset 1945. aastal kui liitlaste pommitamiste tulemusena hävitati ühendusteed ning laagrite varustamine praktiliselt lakkas. Selle tulemusena jäi nälga ja hukkus uuesti puhkenud tüüfuseepideemias veel vähemalt 100 000 kuni 150 000 vangi.
Revisjonistide põhiliseks argumendiks on, et pärast sõja lõppu liitlaste kätte sattunud dokumentidest polevat suudetud leida ühtegi dokumenti, mis oleks näidanud Saksa liidrite otsest käsku juutide ja teiste rahvaste hävitamiseks, kuid leidus dokumente, mille järgi Reichile ebasoovitavad isikud tulnuks ümber asustada idaaladele ning saata töölaagritesse (Irving). Samuti ei ei ole oma teostes holokausti maininud Charles de Gaulle, Winston Churchill, Franklin Roosevelt ega Jossif Stalin. Viidatakse Rahvusvahelise Punase Risti poolt aastal 1947 avaldatud aruandele Saksa laagrite olukorrast, milles anti hukkunute (mitte süstemaatiliselt hävitatud) isikute üldarvuks vähemalt 250 000 kuid mitte rohkem kui 350 000.
Keemik Germar Rudolf ning USA hukkamisspetsilist Fred Leuchteri on avaldanud arvamust, et näidatud gaasikambrites ei olnud võimalik inimesi gaasiga hukata, kuna puudus hermeetilisus ja ventilatsioon hilisemaks tuulutamiseks. On ka väidetud, et Auschwitzis puudusid gaasikambrid sõja ajal üldse. Koonduslaager-muusemi direktori Pipperi sõnul ehitati gaasikambrid 1947. aastal turistidele näitamiseks. Gaasi Zyclon-B olevat laagrites kasutatud ainult täide tapmiseks ja desinfektsiooniks. Germar Rudolfi proovid näitasid, et kui desinfektsiooniruumides olid säilinud Zyclon B-le iseloomulik seinte sinakas värv ja gaasi jäljed seintes, siis gaasikambrites, kus olevat juute ja teisi isikuid hukatud, need puudusid.
Faurisson, Irving, Leuchter jt on teinud arvutusi, mille järgi mitme miljoni inimese gaasitamine ja laipade põletamine oleks võtnud mitu aastat rohkem aega kui natsidel kasutada oli. Arvestati laiba põletamise keskmist aega tänapäevastes krematooriumides, krematooriumide suurust ja läbilaskevõimet ning inimkeha põlemise kiirust avatud kaevikus koos ja ilma keemiliste põlemiskiirenditega. Revisjonistide väitel oleks olnud tehniliselt võimatu gaasitada selline hulk isikuid selliste tingimuste juures - tunnistajate väidetel gaasitati ruumis, kuhu mahtus ainult 100 inimest, korraga kuni 300 ja enamgi inimest.
Faurisson, Zündel ja Irving väidavad, et põhiline osa holokausti ideest, toimumiskohast ning meetoditest tulenevad juudi päritolu Ameerika autori Raul Hillbergi sulest, kes saabus Euroopasse alles 1945. aastal. Enamus tema kuueköitelisest holokaustiteemalisest uurimusest sisaldab Jürgen Grafi väitel arvukalt vigu ja valesid.
[redigeeri] Revisionistid
Tuntumaid holokaustirevisjoniste:
- Robert Faurisson
- David Irving
- Jürgen Graf
- Fred Leuchter
- Jüri Lina
- Tiit Madisson
- Germar Rudolf
- Ernst Zündel
[redigeeri] Vastuväited ja kriitika
/.../
[redigeeri] Bibliograafia
- Nürnbergi Rahvusvahelise Tribunali materjalid - dokument number "008-USSR" 1. oktoober 1946.a.
- 11. juuni 1992.a. - artikkel Saksamaa suurimast juudi nädalalehest, "Allgemeine Jüdische Wochenzeitung"