Arutelu:Eesti keel

See artikkel kuulub Vikiprojekti, mille eesmärgiks on tõsta Eesti kohta käivate artiklite kvaliteeti. Vaata Vikiprojekt Eesti.

Võru ja setu keelt nimetab EE 12. köide Võru ja Setu murdeks. Eraldi on juttu Võru ehk võro ehk võro-seto kirjakeelest. Andres 17:57, 13 Dec 2004 (UTC)

Üldine, konkreetset juhtumit mitte puudutav küsimus: kas ühel keelel saab olla mitu kirjakeelt? - Urmas 18:19, 13 Dec 2004 (UTC)
Norra keelel ju on Bokmål ja Nynorsk. Siim 18:23, 13 Dec 2004 (UTC)
Ka eesti keelel olid ju lõunaeesti ja põhjaeesti kirjakeel. Arvan ka, et näiteks astuuria keel on lihtsalt üks teine hispaania keele kirjakeel kastiilia kirjakeele kõrval ja mitte omaette keel. Andres 18:58, 13 Dec 2004 (UTC)
Jaapani keelel on kolm kirjakeelt: hiragana, katagana ja kanji. Taivo 10:11, 16 Mar 2005 (UTC)

Ma pole nõus, et č on eesti tähestiku täht. See tähendaks ju, et Čapek on tähestikus tagapool Chicagost. Tahan č maha võtta. Taivo 10:11, 16 Mar 2005 (UTC)


Võtsin selle välja, sest see pole tõsi:

Keele lähimad sugulased Euroopas on soome ja ungari keel.

Eesti keele lähim sugulaskeel on vadja keel. Miks see on koos mõne teise keelega välja jäänud? Andres 12. jaanuar 2006, kell 17.09 (UTC)


Jutt pikkusastmetest ei ole korrektne. Mõeldud on pikkusastmete fonoloogilist eristamist, aga seegi on vaieldav. Andres 12. jaanuar 2006, kell 17.12 (UTC)

Kui erinev pikkusaste annab kahele sõnale erineva tähenduse, siis need moodustavad minimaalse paari ja on seega fonoloogiliselt erinevad. Mis täpselt on vaieldav? Peep 14. jaanuar 2006, kell 18.48 (UTC)
Vaieldav (õigemini vist ümber lükatud) on see, et fonoloogiline eristus põhineb häälikute kolmel pikkusastmel. Ma ei oska peast täpselt öelda, aga minu meelest räägitakse nüüd erinevatest aktsentidest või muust taolisest. Välteerinevused ei ole ühe silbi raamides tajutavad, vaid nende tajumine eeldab mitme silbi võrdlust. Ühesilbilises sõnas eristatakse fonoloogiliselt küll pikki ja lühikesi häälikuid, kuid mitte kolme väldet. Välde oleneb silpide pikkuse proprtsioonidest ja toonimustrist. Välted ei kuulu häälikufonoloogiasse. Artiklis olev väide on minu meelest pehmendav formuleering teesist, nagu oleks eesti keeles unikaalne ternaarne (kolmeliikmeline) fonoloogiline opositsioon häälikupikkuste vahel. Andres 15. jaanuar 2006, kell 02.29 (UTC)

laiemalt Euroopa riikide keeltest soome-ugri keeled soome ja ungari keel.

Jätsin selle välja. Soome keel koos teiste läänemeresoome keeltega kuulub lähedaste sugulaskeelte hulka, aga soome keele eraldi väljatoomine pole põhjendatud. Ungari keel on soome-ugri keeltest vaata et kõige kaugem sugulaskeel. Kõiki soome-ugri keeli saab nimetada Euroopa riikide keelteks. Andres 15. jaanuar 2006, kell 02.34 (UTC)

Las olla eraldi artiklid Lõunaeesti murded ja Lõunaeesti keel, Võru keel ja Võru murre jne. Mõisted on ju erinevad. Kuidas materjali jaotada, eks see päras paistab. Ja kui hiljem tahetakse ühendada, saab seda teha ümbersuunamise teel. Andres 2. september 2006, kell 02:31 (UTC)


Peale "Eesti keele käsiraamatu" peaks vaatama ka teisi allikaid. Eesti tähestiku juurde kuulub ka see, kuidas võõrnimesid ja võõrkeelseid väljendeid eestikeelsetes tekstides tähestikuliselt järjestatakse. On tähtis, millised võõrtähed loetakse omaette tähtedeks ning paigutatakse tähestikku, milliseid mitte. "Eesti keele käsiraamat" ignoreerib seda. Andres 2. september 2006, kell 11:20 (UTC)

Siin on link Eesti keele käsiraamatule. Sellepärast juhindun sellest allikast. Kui Sul on pakkuda mõnd teist autoriteetset allikat, siis tee seda. --Lulu 2. september 2006, kell 11:34 (UTC)
Veebist selliseid allikaid nähtavasti rohkem ei leia. Tuleb raamatutest otsida. Ka ENE 1. väljaandes on samasugune kontseptsioon nagu "Eesti keele käsiraamatus". Aga ma mäletan, et olen kuskil näinud selliseid eesti tähestikke, kus võõrtähed on sulgudes ning tähtede arv on 33. Andres 2. september 2006, kell 12:08 (UTC)

Gooti kirjas kasutatakse eesti keeles v-tähe asemel w-d, lisaks veel lühikese s-i kõrval pikka s-i en:Long s. Pika s-i kohta tuleks kindlasti teha eraldi artikkel.

See kuulub minu meelest kirjaviisi erinevuse juurde. Fraktuurkirjas oli v-täht täiesti olemas, aga seda lihtsalt ei kasutatud. Kas mitte w-tähte ei kasutatud algul ka antiikvas? Varasematest kirjaviisidest tuleks minu meelest eraldi räääkida. Tänapäeva eesti tähestik tuleks neist eraldi hoida. Andres 2. september 2006, kell 12:42 (UTC)
Saksa keeles hääldatakse teatavasti v f-na (fau). Kuna eesti keeles f-häälikut ei ole, siis seda eesti tähestikus saksa keele mõjul ei kasutatud (on ebaõiga kirjutada E. V. EW-na - vastasel korral peaks sõna Vabariik hääldama Fabariik).
Jah, w kasutamise ja v mittekasutamise motiivid on ilmsed. Aga kuidas tuleb sulgudes olev järeldus, sellest ma ei saa aru. Andres 2. september 2006, kell 13:18 (UTC)
V ja W eristamine pärineb saksa keelest ja saksamõjulisest vanemast eesti keelest. Järelikult, kui nii püüdlikult v-d ja w-d eristatakse, tuleks eristada ka nende kahe tähe saksakeelset hääldust. Ma usun, et w varasem kasutamine eesti antiikvas on tingitud inertsist ja ebateadlikkusest. Kui õigesti mäletan, oli Jakob Hurt see mees, kes pani ette eesti keeles kasutusele võtta antiikva ja v (Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatus).
V-d ja W-d lihtsalt eristatakse ladina kirja tänapäevases variandis, ja mitte ainult saksa keeles. Arvan, et w kasutamine antiikvas oli igati loomulik, sest sama tähte kasutati sama hääliku märkimiseks ka fraktuurkirjas. W asendamine V-ga ei tulenenud otseselt antiikva kasutuselevõtust, vaid see oli omaette kirjaviisiuuendus. Praegu võimaldab toimunud kirjaviisi muutus mõningaid uusi tähendusi ("Eesti Wabariik", "erinewus"). Andres 4. september 2006, kell 14:41 (UTC)

Me kasutame nimekujusid "Pihkva oblast" ja "Petseri rajoon". kui tahta öelda venepäraselt, siis tuleks öelda "Pskovi oblast" ja "Petšorõ rajoon". Andres 1. november 2006, kell 14:51 (UTC)