Võrdeline valimissüsteem
Vajab toimetamist |
Võrdeline ehk proportsionaalne valimissüsteem on valimissüsteem, kus rahvas valib ringkondades mitu esindajat. Võrdeline valimissüsteem tekitab tavaliselt mitmeparteilise valitsuse. Võrdelisel valimissüsteemil on peamiselt kaks teisendit: nimekirja järgi ja üksiku ülekantava hääle süsteem.
Nimekirjade järgi valimusel on võimalikud kinnine ja avatud nimekiri. Samuti on variante ringkonna suuruse järgi: kogu maa on üks ringkond, kahetasandilised (mandaate jagtakse väiksemates ringkondades, kuid võetakse arvesse ka üleriigiline häälte arv, mille põhjal täidetakse ringkondades ülejäänud kohad) kui ka ringkonnatasandilised (kõik mandaadid jaotatakse ringkondade vahel).
Võrdelise valimissüsteemi selline vorm tähendab, et kui nimekiri saab 35% häältest 100-mandaadilises ringkonnas, siis saab see nimekiri ligikaudu 35 mandaati. Valitakse nimekirja, isegi kui saab valida kandidaati, siis läheb hääl automaatselt ka nimekirjale. Sellisel juhul on tavaliselt valimiskünnis, millest alates on nimekirjal õigus osaleda kohtade jaotamisel. Tulemused varieeruvad vastavalt jaotamise reeglitele (Sainte-Lägue meetod, Hare'i kvoot, Droopi kvoot, modifitseeritud Sainte-Lägue, D'Hondt'i ja Imperiali kvoot). Üldiselt on kõige võrdelisemaks loetud Sainte-Lägue'i, aga D'Hondt'i ja Imperiali kvoot soosivad märgatavalt võitjaparteisid.
Sisukord |
[redigeeri] Kinnine nimekiri
Kinnise nimekirja puhul paneb valimisnimekiri paika oma kandidaatide järjekorra ja see ei muutu häälte arvust olenevalt. Seda kasutatakse näiteks Iisraelis, Norras ja enamikus Suurbritannia ringkondades eurovalimistel (välja arvatud Põhja-Iirimaal). Tüüpiliselt pruugitakse kinnist nimekirja segasüsteemides võrdelise valimiste osas.
[redigeeri] Avatud nimekiri
Avatud nimekiri on valimisreegel, kus kandidaadi järjekorra nimekirja sees otsustab rahvas, valides konkreetse kandiaadi poolt. Nimekiri järjestatakse kandidaadi saadud häälte arvu järgi. Seda kasutatakse näiteks Soomes, Eestis eurovalimistel ja Hollandis. Üldiselt kasutab demokraatlikus maailmas kinnist nimekirja vähem riike, aga rahvaarvu järgi enamik maailma.
[redigeeri] Plussid ja miinused
Avatud nimekirja pooldajad leiavad, et on demokraatlikum, kui saab valida isikut, ja et kandidaadil on suurem vastutus valijate ees. Kinnise nimekirja pooldajad leiavad, et valida tuleb ideoloogiate vahel ja et see on demokraatlikum selles mõttes, et valijal on suurem vastutus nimekirja ees ja seetõttu suuremad ootused. Põhjenduseks toovad nad selle, et inimene valib niikuinii ideoloogiate poolt ja et rahvale on kasulikum valida suund, mida ehitada, kui inimene, kes seda ehitab, kuna inimene võib ära surra, aga ideoloogia jääb. Avatud nimekirja pooldajad leiavad, et hääletades inimest hääletavad nad ka partei, ja selle järgi ka ideoloogia. Ja muidugi kui inimene sureb, siis tuleb samast nimekirjast järgmise häältearvuga kanditaat. Avatud nimekirja pooldajad leiavad, et avatud nimekiri suurendab partei sisedemokraatiat, kuna autoritaarne partei ei saa siis ette kirjutada järjekorda. Segasüsteemides (enamusvalimistega ja võrdelise valimise kombineeritud süsteemides) on loogiline, et inimese parteihääl läheb parteile, aga isiklik valik läheb enamusvalimistel oma ringkonnas kandideerinud isikule.
[redigeeri] Üksiku ülekantava hääle süsteem
Üksiku ülekantava hääle süsteem on isikuvalimine eelistuste järgi, kombineerides isikuvalimiste ja võrdelise valimise põhimõtted. Valija märgib oma sedelile nii mitu eelistust kui valimisreeglid ette näevad ja järjestab need. Hääled kanduvad üle siis, kui kandidaadi häälte arv on suurem kvoodist või kui kandidaat on ebapopuaalarne. Et valituks osutuda, peab kandidaat saama kindla hulga hääli, mis on määratud valimismeetodis. Tuntuimad valimismeetodid on Hare'i kvoot, Droopi kvoot ja Imperiali kvoot. Seda kasutatakse Iirimaal, Maltal ja Põhja-Iirimaal eurovalimistel. Anglosaksi maailmas peetakse võrdeliseks esindatuseks üksiku ülekantava hääle süsteemi.