Sphinx
See artikkel räägib vanakreeka mütoloogia tegelasest; üldmõiste kohta vaata artiklit sfinks.

Sphinx (kreeka keeles Σφινξ 'kägistaja') oli vanakreeka mütoloogias naise pea ja rinnaga ning tiivulise lõvikehaga koletis. Teda peeti hävingu ja halva õnne deemoniks. Sphinx oli Hesiodose järgi Kimääri ja Orthose, mõnedel andmetel aga Typhoni ja Echidna tütar. Ehkki Sphinxil olid tiivad, polnud ta teadaolevalt lennuvõimeline.
Hera saatis Sphinxi tema kodust Aethiopias (sellega meenutasid kreeklased Sphinxi välismaist päritolu) Teeba linna lähistele, kus ta kõigilt teelistelt küsis mõistatuse ja kägistas ära kõik, kes vastust ei teadnud.
Niimoodi karistas Hera Teeba kuningat Laiost, kes oli oma vastsündinud pojal Oidipusel jalad kokku sidunud ja ta mägedesse surema jätnud. Vähetõenäoline, et see juhtus vahetult pärast Oidipuse hülgamist: sel juhul oleks Sphinx paarkümmend aastat teebalasi kimbutanud.
Kui Oidipus oli suureks kasvanud, rändas ta Teebasse ja sattus Sphinxiga kokku. Oidipus lahendas mõistatuse, mispeale Sphinx tappis enese, viskudes kuristikku.
Varasemad jutustajad konkreetset mõistatust ära ei toonud. Hiljem ilmus legendidesse ka konkreetne mõistatus: "Kes käib hommikul neljal jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal? Mida rohkem on tal jalgu, seda vähem on tal jõudu." Vastus: inimene.
Juhtumisi oli Laios surnud ja tal polnud pärijat. Teebalased valisid rõõmust, et koletisest vabanesid, Oidipuse uueks kuningaks. Ta abiellus vana kuninga lese Iokastega. Keegi ei teadnud, et Oidipus oligi Laiose tapnud ja abiellus oma emaga (seda ei teadnud ka Oidipus ise).
Kõige tuntum vanakreeka tekst, milles Sphinx esineb, on Sophoklese "Kuningas Oidipus".