Läänemeresoome keeled
Läänemeresoome keeled on soome-ugri keelte rühm. Läänemeresoome keelte lõunarühma kuuluvad liivi, eesti ja vadja keel. Ühe seisukoha järgi on eraldi läänemeresoone keel ka lõunaeesti keel (sh võru ja setu), teise seisukoha järgi peetakse lõunaeesti keelt/keeli/murdeid eesti keele murderühmaks. Läänemeresoome keelte põhjarühma kuuluvad soome, isuri, karjala ja vepsa keel. Sageli peetakse eraldi läänemeresoome keelteks ka aunusekarjala ehk livvi ja lüüdi keelt, kuid mõnikord ka Rootsis ametliku vähemuskeelena tunnustatud meä keelt (meänkieli) ja Norras kõneldavat kveeni keelt.
Läänemeresoome keelte algkoduks peetakse Eesti alasid, nõnda on ka vanimad laensõnad pärit balti keeltest, (alg-)leedu ja (alg-)läti keelest. Saksa ja vene keel on ka mõndade laensõnade päritoluks, laene on ka teistest germaani keeltest. Vene keel on mõjutanud vähemal määral kõiki läänemeresoome keeli, eriti aga karjala keelt, mida on korduvalt üritatud venestada.
Vanim läänemeresoome keelemälestis pärineb 13. sajandist. See on Novgorodist väljakaevamistel leitud kasetohule kirjutatud karjalakeelne tekst, mida on peetud pikseloitsuks.
Kirjakeel on eesti, soome, liivi, vepsa, karjala, aunusekarjala ja võru keelel, samuti ilmub trükiseid vadja ja meä keeles.