Gunnar Graps

Gunnar Graps on üks Eesti NSV aegseid populaarsemaid ja edukamaid muusikuid, kes viljeles mitmeid erinevaid muusikastiile. Ta on müünud sadu tuhandeid plaate üle maailma ning aastal 2004 omistati Grapsile Eesti Muusikaauhindade jagamisel elutöö auhind. Kõige enam on tema kompromissitut rockilooja natuuri võrreldud Mick Jaggeriga, aga ka Alice Cooperiga. Grapsi kogu loometee tundub võitlusena – algul kivinenud seisukohtade, siis kontserdiorganisatsioonide vastu, siis võitlus eduga ja seejärel ebaeduga.
Sisukord |
[redigeeri] Muusikukarjääri algus
Gunnar Graps sündis aastal 1951. Juba kuue aastasena pöördus ta muusika poole, kui ta alustas tšelloõpinguid ning juba 14 aastasena liitus ta oma esimese bändiga soolokitarristina. Kuid juba 16 aastasena liitus ta bändiga Mikronid, kuhu Graps jäi kokku järgnevaks 18-ks aastaks.
[redigeeri] Kuuekümnendad
60ndatel oli Grapsi iidoliks Mick Jagger ja ansambel Rolling Stones. Elu vältel kogunes tal üldteada tähiseid terve rida. Trummar, kitarrist, laulja ja laululooja-rockikomponist Gunnar Graps kuulub sellesse põlvkonda, kes biitlivaimustuse ja 1960. aastate biitmuusika ajel tõi eesti n-ö kergesse muusikasse suure muutuse. See oli kirglik noortemuusikalaine, iseolemise kultuurimanifest, millele ei suutnud päitseid pähe panna ka tolleaegne nõukogude ideoloogia. See oli ka isetegemise pidurdamatu laine. Tolleaegne entusiasm ja loominguline purse on midagi niisugust, mille kui lätte juurde pöörduvad praegused noored muusikud ikka ja jälle.
[redigeeri] Seitsmekümnendad
Ansambel Ornament, mille ta moodustas 1973. aastal, oli raske rocki pioneer Eestis. Olles küll pea kõrvuti Rujaga, kuid siiski viimase varju jäänuna, mängis Ornament ledzeppelinlikke psühhedeelse varjundiga riffe, esindades käre-tumedat kõlamaailma. 1976 pani Graps kokku Magnetic Bandi ja pööras teisele rajale, hakates mängima huvitavate instrumentaalseadetega jazzrocki, millest ei puudunud ka viited reggae’le ja funk-soul’ile. Aastal 1977 lõpetab Graps Tallinna Muusikakooli löökpillide erialal. Varsti aga muudan ta grupi koosseisu, panen selga neetidega nahkrõivad ja hakkab Magnetic Bandi nime all mängima briti tolleaegse uue hevilaine vaimus metal-rocki. Magnetic Bandist saab kärmelt üks liidu populaarsemaid raskemuusika bände. Gunnar Graps, olles selle muusika ja elustiili iidoliks alguses Eestis. Esimesel ametlikul Nõukogude Liidu rokifestivalil Tbilisis, tuligi kaksikvõit koos Mašina Vremeniga.
[redigeeri] Kaheksakümnendad
Kui 70ndad olid Grapsi muusikaline kuldaeg, siis 80ndatest sai publikumenu tipp-periood. Magnetic Band ja selle teisik Gunnar Graps Grupp tiirutas aastaid mööda Nõukogude Liitu. Seal on ta arvatavasti esinenud suurematele rahvahulkadele, kui ükski teine eesti artist senini suutnud on. 1982. aastal pühendab Washington Post Gunnar Grapsile ja Magnetic Bandile terve lehekülje. Aastal 1983 sai Magnetic Band esinemiskeelu, mis pani Grapsi moodustama Gunnar Graps Groupi. GGG hullutas Nõukogude Liitu ja Eestit aastakümne lõpuni.
[redigeeri] Üheksakümnendad
Gunnar otsustas võimaluse tekkel, aastal 1989 kolida Rocki sünnimaale USAsse. Peale Eesti iseseisvumist naases Graps kodumaale. Aastal 1993 sattus mees Rootsis vanglasse jäädes piiril vahele anaboolsete steroididega. Graps oli vangisoleku ajaga rahul ning kiitis Rootsi vanglaid, kus olid videomakid, muusika ja hea toit kolm korda päevas. Sellele järgnes Eestis periood, kus Graps oli finantsraskuste tõttu sunnitud töötama kohalikes raadiojaamades ja mängima nö tümpsumuusikat, mis ei olnud talle kindlalt hingelähedane. Aastal 1995 tuli Gunnar välja plaadiga Tühjad pihud ning järgmisel aastal tuli taas kokku ka GGG. Sellega esinetakse siiski vaid keskmiselt kord kuus. Gunnari masendus suureneb üha, mõistes et tema aeg on siiski läbi ja et Eestis ei ole enam piisavalt hea muusika austajaid.
[redigeeri] Viimased aastad
Uue aastatuhande alguses oli ta jällegi sunnitud end müüma kommertslikel eesmärkidel ning esines Hansapanga pensionifondi reklaamis. Kahjuks ei olnud tema reaalne elu pooltki nii lilleline, kui näidatud reklaamis. Samal aastal austati teda ka lastes välja best-of plaadi Eesti Kullafond 4- Gunnar Graps.
Kuid Graps ei tahtnud anda alla ning kuigi suurte terviseprobleemidega, annab aastal 2003 välja bluusihõngulise plaadi Rajalt maas, mis jäigi talle kahjuks viimaseks. Plaadilt oli tunda mehe senist suursugusust ning tunda tema meisterlikkust. Kuu enne oma lõpliku areenilt lahkumist annab Graps veel intervjuu, kus ta ütleb, et veel sel aastal ja ka järgneval läheb ta kontserttuuridele Venemaale, kus on senini inimesed, kes tema muusikat hindavad. Kuid, 17.05 2004, sureb vanameister Gunnar Graps 52 aastasena südamerabandusse. «Ta ei öelnud mitte midagi. Ei kurtnud, et oleks paha olnud. Lihtsalt ühel hetkel see juhtus, jalapealt»
[redigeeri] Tänapäev
Kuid nagu paljude suurte geeniustega, siis mälestatakse ka Grapsi peale surma väärikalt. Tema esimesel surma aastapäeval paigutati Graps esimese inimesena Eestis Rock Cafe Rocki Hall of Fameile. Lisaks sellele kogusid rocki fännid üle Eesti kokku annetuste ja heategevuskontserdiga märgatava rahasumma, mille eest pandi Raudmehe kalmule mälestusmonument. Mälestuskivi disainis tema poeg Jan Graps, kes ütles et kuju kujutab ta isa ausust, otsekohesust ja lihtsust. Kuju esiküljel on sõnad „Mind tõstke täheraale / kus säras paistvad kauged sinitaevad.“ Monumendi tagaküljel on aga kujutatud Grapsi käel olnud tätoveeringut. „Kivi läks maksma natuke üle 70 000 krooni. See kõik on ju tehtud vaid meie rahva rahaga, firmade poole pöörduda polnudki vajadust. Inimesed austavad teda ja tänu sellele on nüüd ka see monument siin püsti. Rokirahvas hoiab kokku,“ tõdes aktsiooni üks eestvedajaid Henry Hinno Hard Rock klubist. /SL Õhtuleht, 18.05.2006/
Mul jällegi on ainult tühjad pihud,
kuid küsides ma vaatan ümberringi,
on terad juba kuldses vihus,
kuid mina oma päevi ära kingin.
Mul jällegi...