Emotsioon

Igapäevases kõnepruugis mõistetakse emotsiooni all tundmuslikku hingeseisundit.

Psühholoogia prototüüpilise definitsiooni kohaselt on kolm emotsiooni peamist omadust järgmised:

  1. Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks;
  2. Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses;
  3. Emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt. üldised positiivsed või negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt. rõõm, kurbus, viha) kaudu.

[redigeeri] Emotsioonide liigid

  1. meeleolu - pikemat või lühemat aega kestev emotsionaalne seisund. Annab pikema aja jooksul mõju teistele psüühilistele protsessidele;
  2. afekt - lühiajaline tormiliselt kulgev emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab inimest tervikuna;
  3. kirg - sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingi vajaduse rahuldamiseks;
  4. stress - emotsionaalne pingeseisund, mis tekib välis-ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel, nn. üldine kohanemissündroom;
  5. frustratsioon - psüühiline pingeseisund , mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel;
  6. ärevus - iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne.

[redigeeri] Emotsioonide füsioloogilised alused

Emotsioonide kandjaks on neid läbi elav inimene ja seetõttu on tundmused alati subjektiivsed. Emotsioonides on 2 komponenti:

  1. emotsiooni väljendus;
  2. väljendust põhjustav sisemine tunne.

Emotsioonis on alati:

  1. kehaline komponent;
  2. hinnanguline suhtumine.

Emotsioon avaldub:

  1. kehalised muutused, näoilme;
  2. tunne, subjektiivne läbielamine.

Oma emotsioonide väljendamist peetakse tervislikuks ja kasulikuks.