Budistlik mütoloogia
See artikkel vajab toimetamist |
Budistlik mütoloogia
Budism tekkis Indias, kus mütoloogiline mõtlemine oli arenenud ja traditsiooniks.Buddhism arvestas selle olemasoluga ja aktsepteeris ka hinduistliku mütoloogiat. Aja möödudes muutus ka budistlik mütoloogia keerulisemaks. Budistlikud filosoofid mõistsid, et reaalselt midagi sellist ei eksisteeri, kuid mõistsid selle mõju inimestele on positiivne. Näiteks Avalokitesvara on kaastunde kehastus, temale mõeldes või teda kujustades, tekkivat inimeses endas ka kaastunne teiste vastu.
Vara-budistlik mütoloogia annab hindu jumalustele olulise koha. Tehes nad alluvaks üldisele karma seadusele . Esimesed tekstid , mis on kirja pandud ja mille eesmärk on edasi anda Buddha sõnu, teevad mitmeid vihjeid jumalatele ja deemonitele. Kõige varajasem autentne India allikas on Ašoka sambad, Paljud vara-budistlikud monumendid on kaunistatud jumalate, jakšade ja teiste üleloomulike olendite kujutistega.
Kuigi budism jaotatakse kolmeks põhisuunaks, ei erine need algbudismi erinevaid aspekte rõhutavad suunad põhiprintsiipides - seetõttu saab rääkida ka üldisest budistlikust mütoloogiast. Peamine üld-budistliku mütoloogia allikas on “Tripitaka”, millest ilmselt kõige rohkem huvi mütoloogia seisukohalt pakub “Vinayapitaka” (käitumisõpetuste korv). Mahajaana mütoloogia seisukohalt on olulisemad “Õilsa seadmuse lootos-suutra” ja “Õnneliku maa suutra” Vadzrajana mütoloogia allikateks on eelkõige aga selle suuna kanoonilised tekstid - tantrad.
Budistlikule mütoloogiale avaldas Buddha Sakyamuni ise ilmselt vähem mõju, kui mõnele teisele oma õpetuse valdkonnale, kuid kindlasti pärineb palju juba tema ajast ja ei saa väita, et algupärane budism oleks mütoloogiast täiesti vaba olnud. Budhism vaatab mütoloogilisi olendeid ja jumalusi kui teadvuse loomingut. Seetõttu kaasati budistlikku jumalate panteoni ka teiste rahvaste jumalusi ja teisi mütoloogilisi olendeid, kes säilitasid oma funktsioonid, aga olid allutatud budistlikele põhimõtetele. Samuti mütologiseeriti tegelikult elanud inimesi. Kuid budistliku panteoni suurendamise kõige unikaalsemaks viisiks on kunstlik ja täiesti teadlik mütoloogiliste kujude ja isikute loomine. See kulmineerus I aastatuhande teisel poolel maj, mil loodi vadzrajaana peamised jidamid. Need olid loodud kujustamis-praktikate jaoks, kuid omandasid peagi mütoloogilise sisu ja kindla koha mütoloogias. Kui eristada Hinajaana ja Mahajaana mütoloogia erinevust võiks välja tuua kolm põhilisemat punkti: Hinajaanas on oluline Meru mäe maailm, Mahajaanas on olulisemad erinevad Buddhade maailmad; Hinajaanas on dharmad - Buddha õpetused, Mahajaanas on Buddha ise olulisemal kohal; Hinajaanas on Buddha ajalooline isik, Mahajaanas on ta üliinimlik, .
Hinajaana mütoloogias ilmnesid konservatiivsemad tendentsid, erinevalt algbudismist, mis oli avatum ja dünaamilisem ja võimeline oma sisu muutma ning rikastuma. Mahajaana budismi mütoloogiat loetakse üldse rikkamate mütoloogiate hulka maailmas, peaaegu iga suutra esitab mingis mõttes erineva mütoloogia, mida seob ühine lähenemisviis ja hulk põhimõtteid, mille põhjal elemendid välja töötati.
Peab mainima, et Buddha ise ei seletanud kosmoloogiat. Tema õpetus ei sõltu nende maailmade olemasolust, või mitte-olemasolust.
Sisukord |
[redigeeri] Universumi käsitlus
Budismis sanskriti keelne termin universumi kohta on (loka-dhãtu). See vihjab kohale, mis on tekkinud karma tõttu, mida on tekitanud elavad olendid ja ta ka püsib karma tõttu. Hiljem usuti, et (loka-dhãtu) eksisteeris ainult inim-meeles.
Lugematu hulk maailmu grupeeritakse hiigaslikeks maailma-süsteemideks (sahãloka), mida on loendamatul arvul. Iga maailm koosneb aga järgmistest osadest:
- tuulering (vãyumandala), mis on kettakujuline ja hõljub kosmoses (ãkãsa), selle peal on vee ketas (jalamandala) ja selle peal omakorda kuldse maa (kãnñcanmandala) kiht. Selle ülemisel pinnal on mäed, mered ja saared. Veeketta ja kuldse maa ketta diameetrid on samad, sest kunagi olid nad üks ja see sama kiht. Nende kahe kihi vahelist piiri kutsutakse kuldse ringi tipuks. Väljend, mis hakkas tähendama hoopis “kõige põhjas asuvat kohta”. Inimeste jaoks, kes elavad ühes väikses osas kuldsel kihil, ongi see ilmselt kõige maailma põhi. Maailma keskpunktis asub Meru mägi, mille ümber tiirlevad päike, kuu ja tähed. Kuldsel kihil on üldse 9 mäge. Meru mäge ümbritsevad veel 7 mäeahelikku, mis on ümbritsetud järvedega. Nende ees asuvad neli saart või kontinenti, kus ka inimeste elud on erinevad. Lõunas Dzambudvípas on inimeste elu kõige lühem, kuid seal sündimist peetakse kõige soodsamaks, sealsed inimesed on mehised ja paistavad silma mõistuse ja vagadusega. Ainult seal ilmuvad Buddhad ja tšakravartinid .Dzambudvipa vastab Indiale. Põhjas Uttakurus puudub eraomand, vili küpseb iseenesest, inimesed ei pea töötama ja elu on kõige õnnelikum. Púrvavideha on idas asuv kontinent ja läänes Aparagodãníja.
Purvavideha on poolkuukujuline, Dzambudvipa on trapetsikujuline, Aparagodãníya on ringikujuline ja Uttakuru põhjas on ruudukujuline. Kaheksast merest, mis eraldavad mäeahelikke, seitse sisemist on mageveekogud, aga tohutusuur välimine meri on soolase veega. Cakravãda on mäeahelik, mis ümbritseb ringikujuliselt kuldset kihti ja takistab suure mere vetel tühjusesse langemast.
Sansaaral tervikuna ei ole budistlikus mütoloogias algust, iga üksik maailm aga aja jooksul tekib ja areneb ja ka hävib. Ühe maailma olemasolu kestab ühe mahãkalpa, mis jagatakse neljaks kalpaks, igaüks kestab miljardeid aastaid. Kalpasid jagatakse kahesugusteks - sellised, kus ilmuvad Buddhad ja teised, milles nad ei ilmu. Praegune kalpa on Buddhakalpa.
[redigeeri] Meru mägi
Seitse mäeahelikku on tehtud kullast, Meru mäel on neli aaret - kuld põhjaküljel, hõbe idaküljel, lasuriit lõunaküljel ja kristall lääneküljel. Kuna Dzambudvípa asub Sumeru mäest lõunas on seal taevas sinine, peegeldades lasuriiti. Meru mäe kõrguseks on ~560 000 km ta on tunduvalt kõrgem kui kõrgeim mägi Himalaajas.Materjal selle kohta leidub Mahãbhãratas. Arvatakse, et buddhism laenas selle sealt .
[redigeeri] Dzambudvipa - India kontinent
Lõunapoolne maa Dzambudvipa on “meie” maailm. Tema erinevad jooned toovad välja sarnasuse India kontinendiga. Näiteks asub põhjapoolses osas mägi nimega Himavat. Mütoloogia kohaselt asub sellest mäest põhjapool järv Anavatapta, millele ei ole täpset geograafilist vastet leitud. Järv on ruudukujuline ja tal on neli “suud”: idas voolab välja Ganges kuldse elevandi suust, lõunas voolab välja Indus hõbedase lehma suust, [[Oxus]] (Amu Darja) voolab välja lasuriidist hobuse suust läänes ja põhjas voolab Šítã kristallist lõvi suust. Enne kui jõed võtavad oma tegeliku suuna, teevad nad ringi ümber mäe. Jõed on küll stiliseeritud, kuid enam vähem lähevad kokku tegeliku geograafiaga.
Anavatapta kõrval kasvavad dzambu puud, nende vili olevat väga magus ja nimi Dzambudvipa pärinevat selle puu nimest. Järvest põhjas asub Gandhamãdana mägi. Siin elavad gandharvad, pooljumalad, kes teenivad muusikutena Indrat ja toituvad lõhnadest (gandha). Nende kontrolli all on lugematu hulk kinnarasid, kes etendavad muusikat ja tantsu. Seetõttu on sellel mäel alati muusikat kuulda. Himavati mäest lõunas on kolm gruppi kolmest mustast mäest. Dzambudvipa lõunaosas asuvad veel kaks saart, kummalgi pool maatippu -Cãmara ja Avara -cãmara.
[redigeeri] Päike ja kuu
Päikest ja kuud ja tähti kannab ümber nelja maamassi tuul, mis hõljub kõrgel ringina, mille kõrguseks on mäetipu ja merepinna keskpunkt ja ulatub ümber Meru mäe. Kuu ja päike on mõlemad suurusühikutelt umbes sama suured kui Anavapta järv (ühikutelt kuu siiski väiksem). Tähti on erinevas suuruses. Päike ja kuu ei hõlju iseenesest tuules, vaid nad asuvad sõidukeis või nn hoidlates, mida kutsutakse vimãnaks ehk taevaseks paleeks, mille alumine osa moodustab tulepärli ringi, et tekitada päike ja veepärli ringi, et tekitada kuu. Sellepärast siis päike särab eredalt ja kuumalt ja kuu helendab külmalt. Päike ja kuu keerlevad nelja maa kohal. Kui päike on Dzamudvipa kohal lõunas, on Púrvidehas päikeseloojang ja Aparagodãníyas päikesetõus ja öö Uttakurus. Päevade ja ööde erinevaid pikkusi seletatakse päikese liikumisega põhjast lõunasse üle Dzambudvipa, kuu kahanemist ja kasvamist aga lähenemisega päikese majale, mis heidab talle varju.
[redigeeri] Stuupa – väike universum
Stuupade sümboolika arenes kahes liinis – kosmilises ja psüühilises. “Nende süntees toimub inimese teadvuses, kus asuvad psüühilised elemendid, loodusseadused ühes oma vaimsete teisikutega, erinevad ilmatasandid (loka) neile vastavate teadvuseastmetega, samuti see, mis neid ületab.”
Hilisemates budistlikes tekstides on oeldud, et stuupade koonuste erinevad kihid vastavad kindlatele psüühilistele võimetele ja teadvuse tasanditele inimese arengus teel valgustatusele, need aga omakorda lähevad kokku vastavate maailma tasanditega. Hästi läheb see kokku ka ilmapuu sümboliga universumi teljel, mis kujutab kõrgemaid ilmu, mis loendamatutes tasandites pealpool Meru mäe tippu laiuvad puu okstena.
[redigeeri] Erinevad eksistentsi sfäärid
Surma ja sünni lakkamatu kordumine toimub läbi kuue näiliku valdkonna: põrgu, näjlased vaimud, looma, hiiud, inimesed, jumalad. Valgustusele jõudmata pole võimalik sellest ringlusest vabaneda. Heaks ümbersünniks loetakse kindlasti inimeseks sündimist, aga head teed on ka devadeks ja asurateks sündinutel. Halvaks ümbersünniks loetakse looma, näljase vaimu või põrguolendina sündimist.
Kontinentidel elavad ka loomad, sügaval maa all preetad, põrgud aga asetsevad veelgi sügavamal. Asurad elavad Meru mäe jalamil. Mäe kohal elavad jumalad.
[redigeeri] Põrgud
Põrgu, Naraka (või ka niraya) tõlkes “õnne puudumine”, on ümbersünni vöimalus budistlikus mütoloogias kõige ja neist ka köige ebasoodsam. Põrguid on erinevaid tüüpe ja suurusi, samuti on mitmetes suutrates nende loetelud erinevad. Põhiliselt jagatakse põrgud kaheksaks külmaks ja kaheksaks kuumaks põrguks, millele lisanduvad veel juhuslikud ja naabruses asuvad narakad. Külmad põrgud asuvad maailma äärtel. Juhuslikud põrgud võivad asuda igal pool.
Juhuslikud põrgud võivad tekkida mõne üksiku inimese või väiksema grupi karmast. Samuti võivad need olla sellised põrgud, kus ainult ühte inimest piinatakse.
Põrgusse sattuvad igasugused olendid, nende hulgas ka inimesed erinevate halbade tegude eest, millele on ka erinevad karistused. Peale piinarikast surma põrgus piinamise läbi, ärkavad olendid seal uuesti ning piinad võivad alata otsast peale. Kuid põrgupiinad ei kesta igavesti, Kui on vabanetud karma halbadest viljadest, võib iga olend uuesti sündida uuesti kõrgemas sfääris. Arvatakse, et ka Buddhad ning boddhisattavad võivad minna kaastundest põrgusse, et sealseid olendeid kannatustest vabastada ning nende teadvust kõrgematesse seisunditesse suunata.
Genshin, jaapani munk kirjeldab oma teoses “Essentials of salvation” Samghãta põrgut järgmiselt:
Põrgu deemonid püüavad kinni need, kes on sinna põrgusse kukkunud ja panevad nad elama metsa, milles asuvate puude lehed on teravad nagu möögad. Kui kurjategijad vaatavad üles, näevad nad puudelatvades ilusaid, hästi riietatud naisi ja kohe hakkavad üles ronima ja puulehed lõikavad nende kehasid. Kui nad üles jõuavad on nende kehad täiesti katki ja nad avastavad, et naised on äkki hoopis puude all ning vaatavad üles silmis kirg ja suul sõnad “olen just armastusest sinu vastu siia tulnud, miks küll ei tule sa alla, kus mina olen ja ei emba mind”. Naisi nähes haarab ka kurjategijaid kirg ning nad hakkavad uuesti alla ronima. Alla jõudes kordu kõik taas. See jätkub 10 triljonit aastat. Nende kannatuse põhjuseks on nende endi meel ja lõputu piinaring nende iha, mis neid taga ajab.
Selle põrguga on seotud 16 erinevat põrgut. Nende hulgas põrgu, mida kutsutakse Kurja-nägemise Kohaks. Sinna satuvad need, kes on teinud halba teiste inimeste lastele. Siin näevad nad oma lapsi põrgusse kukkumas ning deemonite poolt piinatamas - neile rauast vitsasid, väikeseid puure ja konkse sugu-elunditesse torkamas. Selline vaatepilt täidab kurjategijad nii suure armastuse ja kahjutundega, et nad ei suuda vaatepilti taluda. Kuid siiski peetakse seda piina väiksemaks, kui piina, mida tekitab tule läbi põletamine. Kui neid on piinatud psüühiliselt hakatakse nende keha piinama. Nad pannakse pea peale seisma ning nende olulised organid ning sisikond põletatakse sulatatud vasega, mida kallatakse kehasse päraku kaudu ja mis peale siseorganite põletamist suust välja voolab. Need vaimsed ja füüsilised piinad kestavad sadu tuhandeid aastaid.
- Budistliku põrgu mõiste India päritolu
Mahãbhãrata viimases osas kirjeldatakse põrgut. Sarnaselt Manu seadustele, kus on nimekiri 21 põrgust, mille hulgas on ka termin naraka, mis võis seal tähendada põrguid üldiselt, või ka ühe teatud põrgu nime. Dzainistlikes ja brahmanistlikes tekstides on mitmeid sarnaseid elemente, mis näitavad, et nad on pärit samast allikast. Samuti on budistlike põrgutega. Igatahes on raske otsustada, milline religioon mõjutas teist, kuna inimesed kasutasid väga vabalt teiste ideid omadena.
- Loomade maailm
Loomi kirjeldatakse, kui olendeid, kes on võimelised liikuma horisontaalselt. Nad võivad elada vees, maal ja taevas, kuid pärit on nad ookeanist ja hiljem liikusid maale ja taevasse. Budistid usuvad, et olendid sünnivad ümber loomadeks halva karma tõttu. Neil on olemas ka võimalus sündida uuesti inimesena. Peab märkima, et aeg-ajalt elavad mõned loomad näieks kassid ja koerad paremat elu, kui inimesed tänu nende mineviku heale karmale.
- Preetade maailm
Preetad e. näljased vaimud on surnud hinged. Nälja idee on hiljem liidetud, et rõhutada nende kohutavat olukorda. Nad elavad kas metsades või puude otsas või põgenevad sellest maailmast taevasse; teised elavad aukudes, mis on täidetud väljaheidetega ja kannatavad pideva nälja all. Neid kujutatakse pikkade väljaveninud kaeladega ning kõhtudega, mis ripuvad lotakalt, ja kuigi nende maailm on viljakas ei saa nad kunagi isu täis ja nälgivad kuna nad ei saa nad midagi suu kaudu süüa. Näljaste vaimude valitsejaks on Jama.
Jaapanis on nende nimeks Gaki, kellel on veel lisaks võime võtta ükskõik milline kuju ja, kuigi neil on võime halba teha, vajavad nad inimeste sümpaatiat ja kaastunnet. Bhutaanis ja Birmas on nad tuntud kui Bhutad, Krodha lapsed, kelle mees on Bhuta. Pahatahtlikud vaimud, vampiirid, kes ei salli inimesi ning elavad surnuaeades. Need, kes on surnud vägivaldset surma, sünnivad bhutadena, nad ei puhka kunagi ja sellepärast saab neid vältida maas lamades.
Näljased vaimud ei ole vaimud selles mõttes, et nad oleksid ilma füüsilise vormita - nad on deformeerunud kujult mis on erinevad suuruselt, kuid on tavaliselt paljale silmale nähtamatud. On olemas spetsiaalne raamat -“Petavatthu”, mis tegeleb ainult nende lugudega nendest olenditest.
Neid võib jagada nelja kategooriasse:
- Vantãsikas, kes toituvad väljaheidetest,
- Khuppipãsino, kes kannatavad janu ja nälja käes,
- Nijjhãmatanhika, kes piinlevad janu käes ja
- Paradattúpajívino, kes elavad teiste kingitustest. Viimased jagavad meriiti oma elavate sugulastega, kes on nende nimel toime pannud häid tegusid ja seetõttu võivad ka edasi minna paremasse elusse.
Asurate maailm
Asurad on olendid, kes elavad meres, mis ümbritseb Meru mäge. Nad on madalamal kui inimesed, kuid kõrgemal kui loomad. Enamasti on nad hirmuäratavad olendid, kuna nad kasutavad oma suurt jõudu kurjadel eesmärkidel.
Kõige kuulsam asura on Rãhula Asura. Ta valitses Meru mäest põhja jäävat järve, kuid ei olnud rahul sellega, et päike, kuu ja 33 jumalat ületasid kogu aeg tema territooriumi. Niisiis võitles ta Indraga ja ähvardas teha päikesest ja kuust endale kõrvarõngad. Mõnede allikate kohaselt tuleb ta vahel oma riigist välja, et vaadata taevalikke neitsisid, kuid kuna päike on nii ere ja ta ei saa neid näha, siis katab ta päikese parema käega, põhjustades sellega päikesevarjutuse.
Asurad peavad jumalatega igavesti kestvaid lahinguid, Tüli põhjuseks on müütiline puu Tšittapãtãli, mille juured on asurate maailmas, kuid viljad jumalate valduses, kuid nad jäävad alati kaotajateks. Vadzrajaana mütoloogias sümboliseerivad nad kadedust.
öeldakse asurate kohta, et nad on sarnaselt preetadele kannatavad olendid ja neid peaks eristama nendest asuratest, keda vastandatakse devadele.
[redigeeri] Taevad
Nende eelmainitud nelja õnnetu olemisviisi e. ([[Duggati])] kõrval on 7 õnnelikku olemist e. Sugati: Manussa- inimeste maailm ja 6 erinevat taevast. Kokku neid 11 maailma kutsutaksegi Kãmaloka’ks. [33]
Jumalad on jagatud gruppidesse. Kõige madalamal elavad “neli suurt valitsejat” (ilmakaarte kaitsjad, kes valitsevat vastavalt gandharvasid, kumbhandasid, naagasid ja jakšasid. Kõrgemal asub “kolmekümne kolme jumala taevas” eesotsas jumal Šakraga (Indra). Õhulossides paiknevad taevad - Jãma, Tusita, Nirmãnarati ja Parinirmitavašavartin. Nendes sfäärides elavad olendid moodustavad “ihade sfääri” (Kãmãvacara e kãmãdhãtu). Ülejäänud jumalad asuvad “kujude sfääris” ja “kujudeta sfääris” Budistliku mütoloogia kohaselt võivad jumalad avaldada maailmale teatavat mõju, kuid alluvad siiski ka karma seadusele. Eksisteerimine jumala kujul on ka üks olemise püsitu vorm samsaaras.
Nelja Suure Kuninga Maailm , Ilmakaare kaitsjad
Meru mäe osa, mis asub merest kõrgemal, on kuubiku kujuga ning neli suurt kuningat ning nende alamad elavad neljal väljaulatuval tasandil selle kuubiku alumisel poolel. Kuningad, keda vahel on kutsutud ka neljaks taevalikuks kuningaks, ja nende teenijad elavad kõige ülemisel terassil. Need neli kuningat on Dhrtarãstra, ida valvur; Virúdhaka, lõuna kaitsja; Virúpãksa, lääne kaitsja ja Vaišravana põhjakaitsja. Nende alamad elavad alumisel kolmel terassil ja , seitsmes mäeahelikus, päikesel ja kuul.
Need neli kuningat valvavad sissepääsu Sukhavatisse, budistlikku paradiisi. Algselt peeti neid heasoovlikeks, kuid hiljem kujunesid neist ähvardava kujuga olevused. Tantrismis kujutatakse neid kui trampivaid deemoneid. Nad olevat olnud Buddha Sakjamuni sünni juures, samuti olnud nad tema juures, kui ta põgenes paleest ja hoidnud Buddha hobuse kapju õhus.
Dhritarastra on gandharvade isand. Dhrtarãstra, kes valitseb kevade üle ja hoiab riiki korras. Virudhaka on hiiglaslike deemonite ja gnoomide isand, keda tuntakse Kumbhandadena. Ta hoiab käes mõõka ja elevandi peanahka. Tema värv on sinine ja ta valitseb lõunakaares suve üle. Ta võitleb rumalusega ning kaitseb inimestes peituvad headusealget. Virupaksa värv on punane ning tema hoiab käes madu, juveeli ja hoiulaegast, ta on naagade isand.
Vaišravanat loetakse kõige tähtsamaks valitsejatest, tema valitseb põhja ja talve üle. Ta on jakšade armeede eesotsas
Gandharvad
Gandharvad - devade klass, kelle kohta öeldakse, et nemad valitsevad tajumise protsessi üle. Nad on Indra alalhoidjad, neid esitatakse kui jumalikke lauljaid ja muusikuid, kes pidutsevad lõhna üle. Sama terminit kasutatakse aga ka teises tähenduses, kui räägitakse inimeste sünnist siia ilma, siis tähistatakse sellega sobivat olendit, kes, kui tema isa ja ema ühinevad, on valmis siia ilma sündima.
Kumbhanda - on koletis, kelle suguelundid on nii suured, et ta ei võib neid kasutada istmena ja ta saab käia ainult siis kui ta hoiab neid.
Naagad on hinduistlike uskumuste kohasel maokujulised pooljumalad, kes valvavad maa aardeid. Budistlikus mütoloogias kaitsevad nad sageli budistlikke tekste. Nende kuningad esinevad sageli Buddha Gautama sündi kujutavatel piltide. Nad kontrollivad vihmasid, jõgesid, järvi ja ka meresid. Kuid Naagasid on ka selliseid, kes elutsevad kuival maal. Nad võivad muutuda inimesteks ning astuda armu-suhetesse inimestega. Nad on sageli raevukad ning arvatakse, et nende pilk võib tappa ning nende hingus on mürgine. Ka Buddha Sakjamuni olevat enne Buddhaks saamist mitmeid kordi naagana sündinud
1 - yodzan vördub - 14.624 kilomeetrit
[redigeeri] Müütiline mõtlemine
Sõna „müüt“ kasutatakse igapäevases keeles tihtipeale, kui soovitakse vihjata väljamõeldisele või levinud kuulujutule. Inimesed soovivad eristada ratsionaalset ja müütilist mõtlemist. Aga mida siis õieti nimetada müütiliseks mõtlemiseks? Mida ratsionaalseks? Kas tüüpilise eurooplase jaoks on müütiline mõtlemine sama tähendusega kui näiteks indialasele? Termin müütiline mõtlemine viitab sellele, et tegemist on müüdiga, millegiga, millesse justkui on vaja uskuda, millegiga, mis on seotud religiooni ja rituaalidega. Seda vastandatakse ratsionaalsele mõtlemisele, millel nagu ei tohiks olla mitte mingit pistmist religiooni ja maagiaga. Sarnaselt vastandavad inimesed müüti ja ajalugu, samuti ka religiooni ja teadust. Tegelikkuses aga oleme sunnitud järgima ratsionaalset skeemi mõtlemises – mis põhineb peamiselt teadusel. Kõigil meist ei ole seda haridust ega vatsavat informatsiooni hulka või isegi oskust mõista, millest räägivad keemia või füüsika teadusharud. Nii kaua kui meil endil neid teadmisi ei ole , usume neid teaduses, nende seadusi ja sellekohaselt tehtud katseid. Aga kassiin ei ole mütoloogilise mõtlemisega mingit seost ? Tegelikult peab inimene omama alati teatud informatiivset kogemust, et mõista mida ja millest räägitakse.
Hinduismis usulise jaoks on jumalad sedavõrd reaalsed, et hinduistil ei tule mõttessegi võimalus, et tegemist võiks olla kujutlusel põhineva religioosse suhtumisega. Needsamad jumalad esinevad ka India klassikalistes müütides. Ratsionaalne mõtlemine peaks nagu nende olemasou eitama, aga hindude jaoks see on reaalne – see ongi ratsionaalne: jumalad oma atribuutide, epiteetide ja iseloomujoontega. Nende uskumine sellistesse asjadesse on müütiline mõtlemine meie jaoks. Püha ja profaanse vastandamise asemel toimuvad seal teistsugused kategooriad: põhilisteks vastandideks on puhtus ja roojasus. Jumalatele aga on iseloomulik transedentse sakraalsuse puudumine. Siiski on sellel mmüüdilisel reaalsusel omad tunnused – templites käiakse paljajalu, riitustel kantakse piduriideid jne.
Malinowski on jaganud proosapärimuse kolmeks: müüt, muinasjutt ja muistend. Neist müüt ja muistend on klassifitseeritud „usutavaks“ ja muinasjutt „mitteusutavaks“.
Piir ajalooliste tekstide ja mütoloogiliste tekstide vahel on üsna hägune. Ajaloolised ja müütilist tõlgendused sündmustele eksisteerivad paralleelselt. Selle näitkes on Jaan Puhvel toonud „Kuningate raamatu“ põhjal: pärslaste esimeseks kuningas on sama, kes nende antropoloogiline esiisa, veidi teisenenud kuju küll. „Kuningate raamatul“ on olemas nii ajalooline mõõde, kui ka müütiline.
Ajalugu ja müüt ei ole astmelises sõltuvussuhtes, nagu seisneks müüt vaid ajaloo väärtõlgenduses. Need on kaks erinevat, kuid rööpjoonelist maailmatunnetuse viisi, mis võivad oma vastastikuselt osatähtsuselt erineda eri kultuurides, kuid on alati teatavas pingelises seoses.
Tihtipeale arvatakse, et mütoloogilisest teadvusest võib saada vahetu vaatluse ese, kui pöörduda varases eas lapse maailma poole. Kalduvus käsitleda kõike pärisnimedena, teadmise samastamine nimetamisega, eripärane ruumi – ja ajakogemus, see kõik nagu suunaks sellele, et tahame rääkida lapseteadvusest kui tüüpilisest mütoloogilisest teadvusest. Nähtavasti pole lapse maailmas teatud arengujärgul päris ja üldnimedel põhimõttelist vahet so see vastandus pole enamasti oluline. R. Jakobson on öelnud: „Näiteks püüab laps monopoliseerida esimese isiku asesõna – sa ei tohi öelda enda kohta mina. Ainult mina olen mina ja sina oleda ainult sina“ Juri Lotmani ja Boriss Uspenski artiklist „Müüt – Nimi – Kultuur“ saame teada, et mütoloogilise teadvuse silmis paistab maailm koosnevat objektidest mis: 1. kuuluvad ühte ja samasse järku (loogilise hierarhia mõiste põhimõtteliselt selle teadvuse piiridesse ei mahu)2. ei jagune tunnusteks (iga asja käsitletakse integraalse tervikuna) 3. on ühevõrdsed (kujutlus asjade mitmekordsusest eeldab nende liigitamist mingitesse ühushulkadesse so nende kirjeldustasandi olemasolu)
Sellises maailmas on olulisel kohal asjade nimetamine. Märk müütilises mõtlemises on analoogne pärisnimele ratsionaalses mõtlemises. Autorid arvavad, et pärisnimede süsteem moodustab mütoloogilises mõtlemises lausa eraldiasuva kihistuse: „Nii mõneski keelesituatsioonis lahkneb pärisnimede käitumine muude keelekategooriate sõnade vastavast käitumisest sedavõrd, et viib vägisi mõttele nagu seisaks meie ees mingi teine, teistmoodi organiseeritud keel, mis loomuliku keele kihtkonda hõimatud.“ Mittemütoloogiline kirjeldus on selgelt polülingvistiline ja info ilmubki tihtipeale pärast tõlkimist, siis mütoloogilites tekstides on tegemist objektide transformatsiooniga ja nende tekstide mõistmine on järelikult seotud selle transformatsiooni protsesside mõistmisega. Mütoloogiline teadvus on põhimõtteliselt tõlkimatu teistsuguse kirjelduse tasandile ta on mõistetav üksnes seestpoolt. Mütoloogiliste tekstide tõlkimisel tavakeelde kasutatakse metafoorseid konstruktsiooni. Siinkohas on autorid toonud sobivaks näiteks 2 lauset, üks neist pärineb nn müütilisest tekstist, teine mitte: „Maailm on ratsu“ ja „maailm on mateeria“. Teise puhul ilmub tähendus alles peale tõlkimist, esimese puhul mitte – mütoloogilist kirjeldust saab mõista ainult sellesama maailma kaudu, nende samade esemete kirjeldamise kaudu, mis seal on. Mütoloogiline maailm on justkui suletud ruum. Aga selle juurde jõuan veel tagasi. Pärisnimede teemast kõneleb ka Levi- Strauss, kes arutleb pärisnimede ja tooteminimede vahelise seose üle.
Iga eseme või asjaga seostub inimesel midagi muud. Neid seoseid või sidet mingi objekti ja tema müstilise aura vahel on nimetatud osadussidemeteks ja nende olemasolu on Levy-Bruhli nimetanud partitsipatsiooni – ehk osadusseaduseks. Nii näiteks on paljudes kultuurides tava, et inimese varju peale astumine on sobimatu, isegi võiks öelda pahatahtlik, kuna seda varju samastatakse inimese endaga. See on siis müütiline mõtlemine. Inimene, kes on pärit võõrast kultuurist ja ei pea sellist käitumisviisi tavapäraseks leiab, et sedasi ei saa ükski terve mõistusega inimene mõelda – ja tema leiab endal olevat ratsionaalse mõtlemise. Kuid kas nende inimeste jaoks, kes seda usuvad, on see ratsionaalne või ei ole? Ühtepidi võiks siis mõista müütilise mõtlemise all just seda sidet – just seda teistpoolt, asja või eseme nn aurat.
Selle aura all mõistame eelkõige ajalugu ja inimeste eelnevat suhtumist esemesse. Ja need on asjad, mis kultuurivälisele inimesele võivad jääda mõistetamatuks. Osaduse väljendamisega on seotud ka nime andmine asjadele.Levi-Bruhi lähenemine võib muidu tunduda veidi lihtsustav, kuna ta jagab mõtlemise arengu kaheks – eelloogiliseks ja loogiliseks. Esimene neist toetub osadusseadusele, teine loogikale. Osadusseadusega saab hästi seletada küll igasugused totemistlike jms esemeid, kus üks asi seostub teisega, nt vägi mõnes loomas võib kanduda inimesele. Seosed, mille kaugud liigub mütoloogiline mõtlemine, on meile tihtipeale arusaamatud. Tihti püütakse leida seos maagia, selle abil püütakse tegelikkust mõjutada. Ratsionaalne mõtlemine sellistesse asjadesse ei usu – tema usub teadusesse, käega katsutavasse (kuigi peab tunnistama, et aatomi elektroonid on ka käega katsumatud). Võiks ju öelda, et maagia on midagi mida tavainimene ei mõista, kuid keskajal nimetat maagideks ja nõidadeks ka leiutajaid ja teadlasi.
Müütilise mõtlemise jaoks on olulised sellised asjad nagu esimene inimene, esimene sõna jms. Kõik see, mis oli enne. Suur osa müütidest on seotud loomislugudeha ja jutustavad sellest, kuidas kaoses kord loodi. Ja need müütilised sündmused ongi osa sellest, mis moodustavad kultuurikoodi. Müüdis avaldub mõttemall, selle abil vormime eneseteadvust ja ümbruskonna olemust. Võiks siis öelda, et müütiline mõtlemine pole üldse mõtlemine, nii nagu meie seda sõna mõistame, see on see, mis on kogu aeg meie ümber, midagi müstilist, mille on loonud meie esivanemad ja mida luuakse kogu aeg järjest ja järjest, et mitte kaotada identiteeti.
Müütiline mõtlemine näeb maailma tervikuna, tal on oma otstarve- selleks on vajadus tagada arhailise ühiskonna samasus iseendaga, rõhutada iga liikme osadust ühtse päritolumüüdiga – ühiste jumalatega, esiisadega, rituaalitavadega. Mõtlemine esimese inimese, sõna ja muude selliste asjade üle annab inimestele ligpääsu teistsugusesse aega, seda aega võiks nimetada minevikuks, kuid tegelikkuses see kestab veel. Seda aega nimetatakse sakraalseks ajaks. Nii nagu me vastandame müütilist ja ratsionaalset, vastandatakse ka püha ja igapäevast ehk sakraalset ja profaanset. Aega jagatakse sakraalseks loomise ajaks ja sellele järgnevaks profaanseks igapäeva ajaks. Ja osalt kuulub sakraalne minevikku, teispidi on ta olevikus, ta kerkib esile, kui me tähistame pühasid või teeme mingeid rituaale. Sellega muutub müüt „pühaks olevikuks“. Samamoodi on osaliselt pühadusega seotud ruum. Ruum on mingil määral ehk inimese jaoks rohkem primaarne – see on kui ette antud inimesele. Aeg seevastu paistab kulgevat inimese tahtest hoolimata. Mütoloogilise mõtlemise järgi ei saa ruumi pidada matemaatikiselt mõõdetavaks, teda ei saa ettekujutada geomeetriliselt, teda ei saa jagada ja mõõta. See ruum on alati kindlas ajas ning koos asjadega selles. Nagu kord juba varem mainitud on see ruum suletud – ühtepidi nagu väike, kuna ta on nii piiratud, teistpidi ilmatu suur, kuna tegeleb kosmose ja terve maailma asjadega. Eriti sakraalne on ruumi puhul ettekujutus keskpunktist, mis seda kõike korrastab see on axiz mundi - ilmatelg või ilmapuu. Müstiline geograafia on läbipõimunud ka maagilise anatoomiaga, niisiis võib keskpunktiks lugeda ka inimese naba näiteks. Sakraalset ruumi ei ei kujutleta mitte tunnuselise kontiiniumina, vaid pärisnimesid kandvate üksikobjektide kogumina. Objektide vahelises tühimikus ruum otsekui katkeb.
Samas on öeldud: Maailma keskpunktide paljusus või isegi lõpmatus ei ole usulise mõtte jaoks probleem. Tegemist ei ole ju geomeetrilise ruumiga, vaid täiiesti erineva struktuuriga eksistentsiaalse ja püha ruumiga, milles võib olla lõputult palju katkestusi ja seetõttu ka lõpmatult palju ühendusi transtsendentsega.“1
Ratsionaalse mõtlemise jaoks sellist asja ei saa olamas olla – ratsionaalne mõtlemine mõõdab, liidab, lahutab, jagab ja korrutab.
Inimene kipub asetama asju hierarhilistesse seostesse. Nii on seda ka ratsionaalse ja müütilise mõtlemisega. Tahtmatult asetame müütilise mõtlemise ajalukku, kus ta hiljem asendub teaduslik-filosoofilisega. Samuti saab vaadelda Levy – Bruhli lähenemist eel-loogilisele ja loogilisele mõtlemisele. Tihtipeale on ka seotud mõtlemise arengut üldises tähenduses lapse mõtlemise arenguga. Müütiline mõtlemine vastandub tavaliselt filosoofilistele ja ajaloolistele tekstidele, samuti kaasaegsele loogilisele mõtlemisele. Levi-Straussi järgi aga ei saa mütoloogilist ja teaduslikku mõtlemist vaadelda kahe faasina - kahe erineva seisundina mõtlemise arengus.
Levi Strauss leiab, et mõtlemine läheb järjest abstraktsemaks – selles mõttes, et mõisted, mida asjadele antakse asenduvad üha abstraktsematega. Mütoloogilise mõtlemise on aga väga seotud konkreetse situatsiooniga, kus üks või teine ese on varem esinenud. Ajapikku hakkab aga ka mütoloogilises mõtlemises toimuma üldistamine ja niimoodi saabki ta tegutseda enam vähem samamoodi nagu teaduslik mõtlemine – üldistada, kasutada analooge ja vastandusi. Ja nagu ütleb ka Ülo Valk: sõnale ’müüt’ antakse kogu aeg uusi tähendusi, kusjuures sakraalsus kipub aja jooksul kaduma:“
India tekstides on näiteks mütoloogiline ja filosoofiline hoopis kihistus väga läbi põimunud üksteisega ja India müütilistele tekstidele ei saa kuidagi läheneda euroopalikult: mõttemall, et areng on toimunud müüdilt logosele, ehk mütoloogiliselt mõtlemiselt teaduslikule mõttele, ei kehti, kui käsitlusel on India tekstid. Müütilistes tekstides on üldse raske vahet teha ajaloolises- meie jaoks ratsionaalse mõistmise - ja müütilise osa vahel. Kohati saavad ajaloo sündmustest müüdid, legendid, kangelasromaanid, eeposed. Otsida sealt ülesse ratsionaalsele mõttele aksepteeritavad faktid on ülesanne, mida ei olegi ilmselt nii kerge täita.