Vaino Väljas
Vaino Väljas (sündinud 28. märts 1931 Külaküla, Emmaste vald) on Eesti poliitik ja diplomaat.
Lõpetas 1955 aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna.
Töötas aastatel 1951 - 1980 erinevatel ELKNÜ ja EKP juhtivatel kohtadel.
Oma "natsionalistlike" vaadete tõttu suunati Vaino Väljas diplomaatilisele tööle:
1980 - 1986 aastatel oli NSV Liidu suursaadik Venezuelas
1986 - 1988 aastatel oli NSV Liidu suursaadik Nicaraguas
Kutsuti juunis 1988 pärast Karl Vaino tagandamist EKP KK I sekretäriks, kellena juhtis partei reformimist ja osales Eesti Iseseisvusliikumises.
16. november 1988, ENSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk võtab V. Väljase eesistumisel vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest. Seda hakatakse hiljem pidama NSV Liidu lagunemise alguseks. Suveräänsusdeklaratsioon kuulutas Tallinnas vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. (26. novembril tühistab Moskva Eesti suveräänsusdeklaratsiooni.)
23.-25. märtsil 1990. aastal toimus EKP XX kongress, kus nähti tähtsaima ülesandena Eesti iseseisvuse saavutamist
Pärast EKP lõhenemist 1990 aastal juhtis selle eestimeelset tiiba. (Vaata Eesti Vasakpartei)
Sisukord |
[redigeeri] V. Väljas kui välispoliitik
Kuigi töö diplomaadina oli sunduslik ja NSV Liidu poolt, siiski oli Vaino Väljas esimene eestlasest suursaadik ja tutvustas Ladina-Ameerikas ka Eestit ning meie rahvarõivaid ja traditsioonilisi sööke.
V. Väljase välispoliitiku vaistu tõenduseks võiks pidada kõnet 15. jaanuaril 1990 "Eesti - sild Ida ja Lääne vahel", Helsingis Juho-Kusti Paasikivi Seltsis.
Neljanda teemana selles kõnes püstitas Vaino Väljas küsimuse "Kas Eestil on oma välispoliitika?" ja vastas sellele jaatavalt. Seejuures arvas ta Eesti välispoliitikast, et see peab vastama kolmele põhinõudele:
- Eesti rahvuslikele huvidele
- Nõukogude Liidu rahvuslikele (riiklikele?) huvidele
- Lääne-Euroopa koostöö, julgeoleku ja rahu huvidele.
"Nende koordinaatide piires saame käsitleda taassündiva Eesti välispoliitikat," sõnas Väljas. Meenutanud, et Euroopa Nõukogus oli hetkel esindatud 23 riiki, küsis ta retooriliselt "Miks ei võiks see arv kasvada hoopis suuremaks ükskõik missugustel alustel?". "Eesti välispoliitika uueks sisuks" nimetas ta kõikide võimaluste kaaasamist, et taotleda Eesti taassündi rahvusvahelises elus nii de facto kui de jure. "Toetudes ... traditsioonilistele väärtustele, võiks Eesti leida ka oma tulevase funktsiooni Euroopa ühiskodus ja konkreetse ülesande: kujundada silda Lääne ja Ida vahel," nentis ta. "Mitte kusagilt Euroopast ei leia te nii head Venemaa tundmist nagu Baltikumis; ja mitte kusagil Venemaal ei leia te nii head Euroopa tundmist nagu Baltikumis." Nii mõndagi sellest programmist on veel täitmata.
[redigeeri] Autasud
- 1986 Venezuela Libertadori orden
- 2002 Riigivapi III klassi teenetemärk EV Ülemnõukogus taas-iseseisvumise poolt hääletaja
[redigeeri] Kirjandus
- “Teine Eesti: Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991”, 2. trükk, Tallinn 2000, lk. 359–382 (intervjuu)
- Vaino Väljas, “Raamatu võib võtta puhaste kätega” (meenutusi teemal “Raamat minu elus”) – almanahhis “Raamat on…” III, koostaja Eerik Teder, Tallinn 2003, lk. 174–179
- “Ühe elu pöörud” (31 autori artikleid ja meenutusi Vaino Väljasest). Koostanud ja osaliselt tõlkinud Enn Anupõld. Ilo, Tallinn 2006, 174 lk.