Austria ajalugu
[redigeeri] Esiajalugu
Lähemalt vaata artiklit Austria esiajalugu
Praeguse Austria ala oli asustatud juba paleoliitikumis.
[redigeeri] Varane ajalugu
Esimene riiklik moodustis tänapäeva Austria alal oli keltide kuningriik Noricum, mis tekkis mitme keldi hõimu liitumisel Norici-nimelise hõimu juhtimisel.
Noricum'ist on palju müüte ja legende, sealhulgas müüt pealinnast Noreia, mille asukohta pole suudetud üheselt kindlaks teha. Noricum'i tunti eeskätt tähtsaime ekspordiartikli raua järgi. Sealne raud olevat kõvaduselt suutnud võistelda terasega.
Suurem osa teavet Noricum'i kohta pärineb Vana-Rooma ajaloolastelt, kes kujutasid sealset rahvast ebatavaliselt rahumeelse ja poliitiliselt osava rahvana, kes elas kaua Rooma riigi rahumeelse naabrina. Lõpuks lülitati Noricum rahumeelselt Rooma riigi koosseisu. Plinius Vanema teatel ei alistunud võitluseta üksnes pealinn, mis vallutati 16 eKr.
[redigeeri] Saksa-Rooma riigi mark
Austria, eriti tänapäeva Austria idaosa ajalugu algab umbes 10. sajandist Frangi riigi äärealana.
Karl Suure ajal oli Frangi riigis piirimark avaaride vastu. Ungarlaste sissetungid hävitasid selle. Pärast kolme Pressburgi lahingut suvel 907 tõmmati Ida-Frangi riigi piir tagasi Ennsi jõeni.
Margi ülevaataja oli kuninga poolt määratud comes või dux. Lõpuks sai tiitliks "markkrahv".
Aastal 919 sündis Ida-Frangi riigi baasil Saksa riik. Saksimaa hertsog ja Saksa kuningas Heinrich I kogus saksa hõimud kokku uude riiki Regnum Teutonicum. Tema poeg Otto I tegi riigi piiride ääres 955 Lechfeldi lahinguga alatiseks lõpu ungarlaste ohule: ungarlased muutusid sestsaadik paikseks. See aga tegi Ennsi ja Leitha jõe vahelise väheasustatud ala vabaks uuele asustusele.
Kui Otto I Suur krooniti 962 Roomas keisriks, sündis Saksa Rahva Püha Rooma Riik (Sacrum Imperium Romanum Nationis Germanicae). Sestsaadik kuulus Saksa kuningatele Rooma keisrikroon. Ühtlasi sidus see nende saatuse tihedalt Itaalia ja paavstlusega.
10. sajandi teisel poolel tekkis jälle Baieri hertsogile alluv markkrahvkond Ennsist ida pool, mida nimetati marchia orientalis (Idamark).
Aastal 976 läänistati see mark Leopold I le (Liutpoldile) Babenbergide soost ning 996 mainiti juba ürikutes esmakordselt maad nimega Ostarrichi, millest hiljem kujunes Austria saksakeelne nimi Österreich ('Idariik'). Selle nime kõrval kasutati aga väga kaua nimekuju Osterland ning selle maa elanikke nimetati Ostermann ja Osterfrau.
Babenbergid ajasid sihikindlat raadamis- ja koloniseerimispoliitikat ning rajasid koos teiste suguvõsadega, sealhulgas Kuenringitega, kindlustatud maaisandavõimu. Residents asus algul Pöchlarnis, hiljem Melkis.
Markkrahv Leopold III õnnestus saada keisridünastiaga sugulaseks. Et ta asutas kloostreid (eelkõige Klosterneuburgi), kuulutati ta pühakuks.
[redigeeri] Ostarrichi hertsogiriik
Staufenite ja Welfide vahelise konflikti käigus läks Baieri hertsogiriik 1139 Babenbergide kätte. Kui keiser Friedrich I tahtis sellele tülile lõpu teha, andis ta Baieri hertsogiriigi Welfidele tagasi, kuid sse-eest andis ta Privilegium Minus'ega Ostarrichi'le hertsogiriigi staatuse. Esimene hertsog oli Heinrich Jasomirgott, kes 1146 tegi Viini oma residentsilinnaks. Georgenberger Handfeste 1186 määras Traungau krahvide Steyride valduse Babenbergidele, millega kujunes välja Steiermark, mis hõlmas ka tänapäeva Ülem-Austria keskosa.
Leopold VI ajal oli kõrgkeskaegse Austria kultuuriline kõrgaeg. Tema valitsemise ajal tuli kunstis kasutusele gooti stiil. Tema poja Friedrich II-ga suri 1246 Babenbergide meesliin välja. Paljude järglasekandidaatide seast pääses maksvusele Böömimaa kuningas Ottokar II (Ottokar Přemysl), kelle seisused 1256 kutsusid maale, et ta segadustele lõpu teeks. Tema poliitika oli aga ikkagi suunatud aadli tagasitõrjumisele ja linnakodanluse soosimisele, mistõttu viinlased mäletasid teda veel Habsburgide ajal kaua hea sõnaga. Kui ta püüdis haarata keisrivõimu, seisis talle vastu Saksa kuningas Rudolf von Habsburg, kes teda 1278 Marchfeldi lahingus võitis. Samas lahingus Ottokar langes. Sestsaadik olid Habsburgid Ostarrichi ja Steiermarki hertsogiteks.
Rudolf I von Habsburg oli alates 1273. aastast Saksa-Rooma riigi kuningas, aastal 1274 tunnustas teda paavst Gregorius X, kuid ta jäi mitmesugustel põhjustel keisriks kroonimata. Aastal 1278 andis ta Austria oma poegadele.
Aastal 1335 said Habsburgid Görzi krahvide pärijateks Kärntenis ja Krainis ning 1363 langes ka Tirool Margarete Maultaschilt hertsog Rudolf IV-le. See Rudolf IV oli hiliskeskaja intrigaanlikemaid valitsejaid. Ta viis läbi mitmesuguseid meetmeid, mis eelkõige suurendasid Viini linna tähtsust. Ta laskis võltsida Privilegium Maius'e, mis tõstis Austria ertshersogkonnaks ning andis talle riigis rea privileege. Kuid keiser Karl IV lükkas Privilegum Maius'e, mis väideti pärinevat Rooma ajast, võltsinguna tagasi ning seda tunnustas alles 90 aastat hiljem Habsburgist keiser Friedrich III.
14. sajandi lõpul ja 15. sajandi algul jagati Austria kolme Habsburgide liini vahel. Albrechti liin (albertiinid) sai endale Austria hertsogi tiitli ning Ülem- ja Alam-Austria koos Viiniga, Leopoldi liin (leopoldiinid) said Steiermargi hertsogiteks, Tirooli liinile läks Tirool. 15. sajandi keskpaigaks suri albrechti liin välja ning Austria hertsogi (alates 1453. aastast ertshertsogi) tiitel läks leopoldi liini kätte, mis sajandi lõpuks ühendas kõik Habsburgide valdused.
[redigeeri] Austria ertshertsogiriik
16. sajandil, kui Habsburgidest sai Euroopa võimsaim dünastia, kujunes Austria nende valduste keskuseks ning Viinist valitseti Böömimaad ja Ungarit, hiljem ka Lõuna-Madalmaid (Belgiat). Alates 15. sajandi keskpaigast oli Viin ka Saksa-Rooma riigi keskuseks. 1521 jagas tulevane keiser Karl V Habsburgide valdused kaheks: tema järglased hakkasid valitsema Hispaaniat, Milanot ja Madalamaid, Austria, Böömimaa ja Ungari (ning ska keisritiitel) läksid aga tema venna Ferdinandi ning tema järeltulijate kätte. Austria Habsburgid valitsesid ertshertsogitena kuni 1780. aastani, mil nad välja surid. Habsburg-Lotringi dünastia valitses Austrias kuni 1918. aastani.
17. sajandi jooksul olid Austria ertshertsogeiks sageli mitu isikut korraga, kuid kõik kõrvalliinid surid 18. sajandi alguseks välja. Karl VI pärandas "Pragmaatilise sanktsiooniga" oma valdused tütar Maria Theresiale, kes oli ka viimane tegelik Habsburg. Kuid teised riigid keeldusid Karli surres sanktsiooni tunnistamast ning tungisid 1740 Austriale kallale, toimus Austria pärilussõda (1740–1748). Selle tulemusena säilitas Maria Theresia endale ja oma järglastele Austria ning muud Habsburgide valdused. Tema poeg, keiser Joseph II, püüdis Austriat ning teisi oma valduseid muuta ühtseks saksalikuks riigiks, kuid see ebaõnnestus. Tema vennapoeg Franz II muutis aga 1804. aastal oma valdused ühtseks Austria keisririigiks, kartes, et Napoleon I võib Saksa-Rooma riigi kaotada ning Habsburgide valdused laiali jagada. Kaks aastat hiljem Saksa-Rooma riik kaduski ning vastloodud Austria keisririik kaotas samuti osa oma valdustest Napoleoni liitlastele.
[redigeeri] Austria keisririik
Lähemalt selle ajaloo kohta vaata artiklist Austria keisririigi ajalugu
1815 sai Austriast Euroopa võimsamaid riike, kuna Viini kongressi järel sai keisririik tagasi vahepeal kaotatud valdused ning Austria keisrist sai ka Saksa Liidu juht. Tegelikult juhtis riiki kantsler Metternich, kes oli võimul kuni 1848. aastani. Siis puhkes riigis revolutsioon, mis lõppes teovõimetu keisri Ferdinand I troonist loobumisega oma vennapoja Franz Josephi kasuks. Viimane valitses riiki kuni 1916. aastani. Peale revolutsioone muutus üha aktuaalsemaks Saksamaa ühendamise idee ning süvenes Preisimaa ja Austria konkurents, kummast saab ühendaja ning peamine jõud tulevases riigis. 1866 toimus otsustav Preisi-Austria sõda, kus austerlased said iganenud taktika, puuduliku armeejuhtimise ning relvastuse puudujääkide tõttu Königgrätzi lahingus lüüa. Preisimaa ühendas järgnevalt 4 aastaga Saksamaa enda võimu alla Saksa keisririigiks, Austria jäi sellest välja. 1867 toimus aga Austria riigi reorganiseerimine Austria-Ungariks, sest keiser lootis nii sisepingeid maandada ning olla valmis Preisimaalt revanši võtmiseks. Kuid seda võimalust Austrial enam ei tulnud ning temast sai hoopis Saksamaa liitlane.
[redigeeri] Austria-Ungari
Lähemalt selle ajaloo kohta vaata artiklist Austria-Ungari ajalugu
Austria-Ungari keisririigis eksisteerisid tegelikult kaks riiki: keisririik (kuni 1915. aastani miitteametlikult, seejärel ametlikult keiserlik Austria; kaiserlich Österreich) ning Ungari kuningriik. Austria keiser ja Ungari kuningas olid üks ja sama isik. Sisekorralduselt olid Ungari ja Austria-osa aga tunduvalt erinevad. Ungaris kehtestus peagi ungarlaste dominatsioon vähemusrahvuste üle, Austriast kujunes aga hoopis föderatsioonitaoline moodustis. Välispoliitikas jäi Austria-Ungari üha enam Saksamaa varju ning kaotas sisuliselt oma poliitilise sõltumatuse. 1908 annekteeris Austria Bosnia-Hertsegoviina, vallandades Bosnia kriisi. Et Saksamaa polnud toona veel sõjaks valmis, lahendati see siiski diplomaatiliselt. Kuid et vastuolud Euroopas üha kasvasid, siis piisas lõpuks vaid Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinandi tapmisest, et algaks Esimene maailmasõda. Austria väed tegutsesid selles suhteliselt mannetult ning Saksamaa pidi teda tihti hädast välja aitama. Siseriiklikud pinged selles multietnilises impeeriumis üha kasvasid, kuigi enamik riigi elanikest jäi keisritruuks kuni 1918. aastani. Siis oli sõjaline kaotus aga selge ning prestiiži kaotanud Habsburgide koda ei suutnud riiki enam koos hoida. 11. novembril 1918 lakkas Austria-Ungari keisririik olemast.
[redigeeri] Esimene Austria vabariik kuni 1934. aastani
1918. aastal kehtestati Austrias vabariiklik riigikord. Võitjariigid otsustasid Austriat analoogselt Saksamaaga võimalikult karmilt kohelda ning piirasid riigi territooriumi vaid sakslastega asustatud aladega: nn. Saksa-Austria riigile jäid Tirool, Ülem- ja Alam-Austria, Steiermark ning Burgenland. Austrial keelati ka Saksamaaga ühinemine, see idee oli vabariigi alugpoolel üpris populaarne. Austria püsis demokraatlikuna kuni 1934. aastani, mil natside võimuletulekuoht sundis riigikantslerit kehtestama diktatuuri.
[redigeeri] Austrofašism ja seisusteriik
1930. aastate alguses hakkasid Euroopas võimule tulema diktatuurid. Sellest ei pääsenud ka Austria. Eriti Heimwehr esindas fašistlikke ideid Itaalia eeslujul.
Aastal 1933 kõrvaldas Kristlik-Sotsiaalse Partei liidukantsler Engelbert Dollfuss parlamendi võimult ning alustas autoritaarse seisusteriigi rajamist fašistliku eeskuju järgi. Ta keelustas kõik parteid peale Isamaarinde ning laskis poliitilised vastased arreteerida. Ka Austria natsionaalsotsialistid keelati, mis tähendas Austria iseseisvuse veelkordset kinnitamist.
Ühe maja läbiotsimise ajal Linzis tekkis 12. veebruaril 1934 äge konflikt sotsiaaldemokraatide, Heimwehri ja Liiduväe (Bundesheer) vahel, millest sugenes kodusõda. Lõpuks olid sotsiaaldemokraadid võidetud ja algas Dollfussi diktatuur.
25. juulil 1934 leidis aset natsionaalsotsialistide riigipöördekatse (juuliputš). 154 sõduriteks ja politseinikeks maskeeritud Austria SS-last ründasid liidukantsleri bürood, liidukantsler Dollfussi tulistati ning varsti ta suri saadud haavadesse. Teine putšistide rühm hõivas RAVAG-i ringhäälingustuudiod ning levitas valeteadet, nagu oleks Dollfuss andnud valitsusasjad üle oma järglasele A. Rintelenile. See oli kokkulepitud märguanne, millest algas natsionaalsotsialistide ülestõus kogu Austrias, mille aga politsei ja Liiduvägi mõne päeva pärast maha surusid. Austria uueks juhiks sai Kurt Schuschnigg, kes jäi võimule kuni 11. märtsini 1938. aastani, mil ta Hitleri survel pidi tagasi astuma.
[redigeeri] Austria Suur-Saksamaa osana
Märtsis 1938 liideti Austria Anschlussiga Saksamaaga ning selle kohalikuks juhiks sai nats Seyss-Inquart. Aprillis 1945 jõudsid Austriasse ühelt poolt Nõukogude Liidu, teiselt poolt Lääneliitlaste väed.
[redigeeri] Okupeeritud Austria peale Teist maailmasõda
Peale Teist maailmasõda oli Austria analoogselt Saksamaaga jagatud neljaks okupatsioonitsooniks Suurbritannia, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liidu vahel. Alles 1955. aastal jõuti kokkuleppele ühtse Austria riigi taastamises. Erinevalt Saksamaast sai sellest ühendatud, neutraalne ja demokraatlik riik.
[redigeeri] Teine Austria Vabariik kuni tänapäevani
![]() |
---|