Metafüüsika 1

"Metafüüsika" 1. raamat ehk "Metafüüsika" raamat Α on Aristotelese teose "Metafüüsika" esimene raamat.

Raamat käsitleb tarkuse olemust ning vaatleb Aristotelesele eelnevat filosoofiat selle alusel, mis laadi põhjusi üks või teine filosoof otsis.

[redigeeri] Tekst

[redigeeri] Esimene peatükk

980a

Kõik inimesed on loomu poolest teadmishimulised. [Selle] märgiks on meeltetajude (aisthēseōn) armastamine: ka ilma kasuta armastatakse neid nende endi pärast, ja teistest rohkem seda, mida [saadakse] silmade kaudu. Sest mitte ainult selleks, et tegutseda, vaid ka mitte midagi teha tahtmata me üldjuhul eelistame nägemist kõigile teistele [ meeltetajudele]. Põhjus on aga see, et meeltetajude seast kõige enam paneb ta meid tunnetama (gnōrizein) ja ilmutab kõige rohkem erinevusi [asjades].

Elukad (zōia) sünnivad loomu poolest meeltetaju omavatena, aga selle põhjal ühtedesse ei teki mälu, teistesse tekib.

980b

Ja sellepärast on viimased arukamad (phronimōtera) ja õppimisvõimelisemad nendest, kes ei ole võimelised mäletama, ja arukad ilma õppimiseta on need, kes ei suuda helisid kuulda, nagu on mesilane ja mõni muu seesugustest elukatest, õpivad aga need, kellel mälu kõrval on ka see meeltetaju.

Nii et teised [elukad] elavad kujutluste (phantasiais) ja mälestustega, kogemusest aga saavad osa (metechei) vähe; inimsugu aga [elab] ka kunsti (technēi) ja arutlustega (logismois). Inimestel tekib kogemus mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad ühe kogemuse jõu [(teine tõlgendus: ühe kogemise võime)] (mias empeirias dynamin apotelousin).

981a

Ja teaduse (epistēmēi) ning kunstiga tundub olevat ligikaudu sarnane ka kogemus, aga teadus ja kunst tuleb (apobainei) inimestele kogemuse läbi; kogemus ongi loonud kunsti, nagu ütleb Polos [ Platoni "Gorgiases" 448c, 462bc], kogenematus (apeiria) aga juhuse. Kunst tekib, kui arvukatest kogemuse arusaamadest (ennoēmatōn) saab üks üldine arusaam (hypolēpsis) sarnastest [asjadest]. Sest omada arusaama, et seda ja seda haigust põdevat Kalliast aitas see ja see, ning samuti Sokratest ja samamoodi paljusid üksikuid, on kogemuse [asi]; aga määratleda (aphoristheisi), et [see] aitas nii- ja niisuguseid üht laadi (eidos) inimesi, kes põdesid seda ja seda haigust, nagu näiteks flegmaatikuid või koleerikuid sapise vahelduva palaviku korral, on kunsti [asi].

Tundub, et tegutsemise seisukohast kogemus kunstist sugugi ei erine, vaid kogenud on isegi edukamad kui need, kel on logos, seda sel põhjusel, et kogemus on üksiku teadmine (gnōsis), kunst aga üldise [teadmine], kõik tegevused ja kõik protsessid (geneseis) puudutavad aga üksikut; sest arstija ei ravi inimest, kui just mitte sattumuslikult, vaid Kalliast või Sokratest või kedagi teist niiviisi nimetatavatest, kellele inimene-olemine on sattumuslik; nii et kui kellelgi on logos ilma kogemuseta, ja ta küll tunnetab (gnōrizēi) üldist, aga üksikut selles ta ei tea (agnoēi), siis tal läheb ravi sageli luhta (diamartēsetai); sest ravitav on ju üksik; aga siiski me peame teadmist (eidenai) ja asjatundlikkust (epaïein) rohkem kunsti kui kogemuse juurde kuuluvaks, ja peame kunsti valdajaid kogenuist targemaks, nii et tarkus tuleneb kõikide puhul rohkem teadmisest; nimelt et ühed teavad põhjust, teised mitte. Sest kogenud teavad "et", kuid ei tea "miks"; teised aga tunnetavad (gnōrizousin) "miks" ja põhjust. Sellepärast me ka peame igal alal töödejuhatajaid (architektonas) käsitöölistest (cheirotechnōn) auväärsemateks ja rohkem teadvateks ning targemateks,

981b

sest nad teavad tehtava põhjusi (nii nagu ka mõned elutud asjad teevad, kuid teevad teadmata, mida nad teevad, nagu näiteks tuli põletab; ent elutuid asju [me peame] toimivateks igaüht mingi loomuse sunnil, käsitöölisi aga harjumuse tõttu), nii et mitte praktiliste [asjade] poolest ei [pea me neid] targemaks, vaid selle poolest, et neil on logos ja nad tunnetavad põhjusi.

Üldse on teadmise ja mitteteadmise märgiks võime õpetada, ja sellepärast me peame kunsti kogemusest rohkem teadmiseks (epistēmēn): sest ühed suudavad õpetada, teised mitte.

Meeltetajudest me ei pea ühtki veel tarkuseks; ja need üksiku teadmised on küll kõige tähtsamad; aga nad ei ütle mitte millegi kohta, miks, nagu näiteks miks tuli on kuum, vaid ainult, et ta on kuum.

Tõenäoliselt sellepärast imetlevadki inimesed seda, kes esimesena leiutas tavaliste meeltetajude kõrval mingi kunsti, mitte ainult sellepärast, et leiutistest on mingit kasu, vaid sellepärast, et ta oli tark ja erines teistest; ja kui leiutati rohkem kunste, nii eluvajaduste pärast kui ka ajaviiteks, siis peeti alati targemaks viimaste [leiutajaid], sest nende teadmised [epistēmas] ei olnud kasu pärast. Seetõttu, kui kõik seesugused [kunstid] olid juba rajatud, siis leiutati teadmised, mis ei olnud ei naudingu pärast ega eluliste vajaduste pärast, ja esimesena neis paigus, kus esimesena oldi jõude; sellepärast mõeldi matemaatilised kunstid välja esimesena Egiptuse kandis, sest seal lasti preestrite seisusel jõude olla [(vrd Platon, "Phaidros" 274, Herodotos 2.109)].

"Eetikas" [("Nikomachose eetika" 1139b–1141b)] leidub, mis on erinevus kunsti ja teaduse (epistēmēs) ja muu seesuguse vahel; meie praegune arutlus käib selle pärast, et tarkuseks nimetatavat peavad kõik käivaks esimeste põhjuste ja algete (archas) kohta; nii et, nagu eelpool leidub, kogenu tundub targemana nendest, kel on mingi meeltetaju, kunsti valdaja kogenutest, käsitöölisest töödejuhataja, teoreetilised [teadmised] aga palju targemad poieetilistest.

982a

Nõnda on selge, et tarkus on teadus (epistēmē) mingitest põhjustest ja algetest.

[redigeeri] Teine peatükk

Et me otsime just seda teadust, siis tuleb vaadelda, teadus milliste põhjuste ja milliste algete kohta on tarkus. Kui nüüd võtta mingid arusaamad, mis meil on targa kohta, siis saab ehk sellest kohe rohkem selgust. Esiteks me arvame, et tark teab (epistasthai) kõike, niivõrd kui see võimalik on, kuid üksikut teadmist tal ei ole; edasi me peame targaks seda, kes on suuteline tunnetama raskesti tunnetatavat ja inimesele mitte kergesti [taibatavat], sest tajumine on kõikidele ühine, sellepärast kerge ei ole tark; edasi, [me peame] igas teaduses põhjuste asjus täpsemat ja õpetamisvõimelisemat targemaks; ja teadustest on tarkus rohkem see, mis on eelistatav iseenda pärast ja teadmise pärast, kui see, mis on [eelistatav] selle pärast, mis temast saadakse, ja juhtivat [peetakse] abistavast rohkem tarkuseks; sest [me] ei [pea] targale kohaseks korralduste saamist, vaid korralduste andmist, ja mitte allumist teisele, vaid vähem targa allumist talle.

Vaat millised ja kui palju arusaamu meil on tarkuse ja targa kohta; sellest kuulub paratamatult kõige teadmine sellele, kellel kõige suuremal määral on üldine teadmine, sest tema teab kuidagi kõike [üldise] alla käivat, küllap seda, kõige üldisemat, ongi inimestel kõige raskem tunnetada, sest ta on meeltetajudest kõige kaugemal, aga kõige täpsemad teaduste seas on need, mis käivad kõige rohkem esimeste [algete] kohta, sest väiksemast arvust [eeldustest lähtuvaid] nimetatakse täpsemateks nendest, mis [saadakse eelduste] lisamisel, nagu näiteks aritmeetikat geomeetriast; aga ka õpetamisvõimelisem on põhjuste teoreetiline [teadus], sest õpetavad need, kes ütlevad iga [asja] põhjused, aga teadmine ja arusaamine (episthasthai) nende eneste pärast kuulub kõige rohkem teadusele kõige teadmisväärsema kohta, sest see, kes eelistab teadmist teadmise enda pärast, eelistab kõige rohkem kõige teadusemat teadust,

982b

aga see on teadus kõige teadmisväärsemast, kõige teadmisväärsemad on aga esimesed [alged] ja põhjused, sest nende läbi ja nendest tunnetatakse kõike muud, mitte aga neid neile alluva läbi, aga kõige juhtivam teadustest, ja juhtivam abistavast on see, mille pärast tuleb igal üksikjuhul tegutseda; see aga on iga kord hüve, kogu looduses üldse aga parim.

Kõigest leiduvast langeb niisiis otsitav nimi ühele ja sellelesamale teadusele; sest see peab olema see teoreetiline [teadus], mis käib esimeste algete ja põhjuste kohta; sest nii hüve kui ka see, mille pärast, on üks põhjustest. Aga et see ei ole poieetiline [kunst], on selge juba esimestelt filosofeerijatelt; sest nagu enne, nii ka nüüd ärgitab inimesi filosofeerima imestus, kusjuures alguses imestasid inimesed käepärast olevate kohatute asjade üle, siis aga vähehaaval edasi minnes tõstatasid nad küsimusi ka suuremate asjade kohta, nagu näiteks Kuuga toimuva kohta ning Päikese ja tähtedega toimuva kohta, samuti Kõiksuse päritolu kohta. Aga hämmelduja ja imestaja peab ennast mitteteadjaks, sellepärast on ka müüdiarmastaja kuidagi filosoof: sest müüt pannakse kokku imestusväärsetest asjadest; nii et kui filosofeerima hakati mitteteadmise vältimiseks, siis on ilmne, et püüeldi teadmise ja arusaamise, mitte mingi kasu poole. Sellest annab tunnistust juhtunu ise: sest kui peaaegu kõik eluks hädavajalik hakkas olemas olema, nagu ka kergendus ja meelelahutus, siis hakati otsima sedasama arusaamist (phronēsis). Nõnda on selge, et me ei otsi seda mitte mingi muu kasu pärast, nii nagu me nimetame vabaks inimest, kes on iseenda, mitte teise [inimese] pärast, nõnda me ka nimetame seda ainsana vabaks teaduste seas: sest ainult tema on iseenese pärast.

Sellepärast oleks ka õiglane pidada tema omandamist mitteinimlikuks: sest inimeste loomus on mitmes suhtes orjalik, nii et Simonidese sõnul "jumalal üksi võiks olla see and", mees ei ole aga vääriline otsima teadmist, mis ei ole tema mõõtu. Nii et kui luuletajad räägivad tõtt ja jumalad on loomult kadedad,

983a

siis on vast kõige kohasem, et õnnetud oleksid kõik, kes ületavad mõõdu. Aga jumalus ei saa olla kade, ja vanasõna järgi "palju valetavad laulikud", ja ühtki teist [teadust] ei saa pidada väärtuslikumaks. Sest kõige jumalikum on ka kõige väärtuslikum; aga niisugune võib kahel moel olla ainult üks: ja nimelt, see, mis kõige rohkem jumalal oleks, on teadustest jumalik, või kui ta oleks teadus jumalikust. Ainult sellele ühele sobivad mõlemad: sest jumal tundub kõigile olevat üks põhjustest ja mingi alge, ja selline teadus oleks kas ainult või kõige rohkem jumalal. Kõik teised [teadused] on seega paratamatumad, kuid parem pole ükski.

Selle [teaduse] omandamine peab ka kuidagi viima vastupidiseni sellele, mida me alguses otsimine. Sest nagu ütlesime, alustavad kõik sellest, et imestavad, et asi on nõnda, olgu siis iseliikuvate marionettide üle, kui põhjust ei ole veel nähtud, või päikese pöörete üle või diagonaali ühismõõdutuse üle, sest kõigile, kes põhjust ei ole näinud, tundub hämmastav, kui miski ei ole mõõdetav kõige väiksema mõõduga; aga vanasõna järgi tuleb jõuda vastupidise ja paremani, nagu ka vaadeldud juhtumitel: sest geomeeter ei imestaks millegi üle niipalju, kui selle üle, et diagonaal mõõtuks. Nii et leidub, mis on otsitava teaduse loomus ja mis on siht (skopos), milleni peab jõudma otsing ja kogu uurimine.

  See artikkel on pooleli.