F-15 Eagle

Allikas: Vikipeedia

F-15 Eagle
Tüüp Õhuülemvõimuhävitaja
Tootja McDonnell Douglas
Esmalend 27. juuli 1972
Võeti kasutusele 9. jaanuar 1976
Staatus 908 tegevteenistuses
Peamised kasutajad USA
Iisrael
Jaapan
Saudi Araabia
Ühe hind 27,9 miljonit dollarit (F-15A/B)
29,9 miljonit dollarit (F-15C/D) aastal 1998

McDonnell Douglas (nüüd Boeing) F-15 Eagle on taktikaline hävituslennuk, mis on loodud saavutama õhulahingutes ülemvõimu. See arendati USA õhujõududele ja esmalend toimus juulis 1972. F-15E Strike Eagle ründehävitaja on F-15 edasiarendus, mis võeti kasutusele 1989.

Sisukord

[redigeeri] Arendus

Korea sõjas oli nooljate tiibadega F-86 Sabre ainus USA hävitaja, kes suutis vastu hakata Nõukogude MiG-15-le. Hiljem, aastal 1965, olid hävitajaeksperdid üllatunud kui pärast Korea sõja aegsed MiG-17-d tulistasid Vietnami sõjas alla palju kõrgetasemelisemad mach 2 hävitajad F-105 Thunderchief. USA õhujõudude luure üllatus ka hiljem kui avastati, et Nõukogude Liit ehitab suurt hävituslennukit, MiG-25 Foxbati. Tol ajal ei teadnud Lääs, et tegu on kiire püüdurhävitajaga, mitte õhuülemvõimuhävitajaga; selle suurim eelis oli kiirus, mitte juhitavus. MiG-25e suured tüürid ja stabilisaatorid jätsid mulje, et tegu on väga manööverdamisvõimelise lennukiga ning USA õhujõude tegi murelikuks, et selle sooritusvõime on parem kui ameerika hävitajatel. Tegelikult olid MiGi suured stabilisaatorid vajalikud, et vältida suurel kiirusel ja kõrgusel lennates alajuhitavust.

F-4 Phantom II oli USA õhujõududes ja mereväes ainuke hävitaja, millel oli piisavalt võimsust, lennukaugust ja juhitavust, et toime tulla nägemisulatuses lendavate vanade Nõukogude hävitajatega. Phantomid ei saanud võtta endale sihtmärke enne kui nad olid nähtaval, seetõttu ei saanud nad lülituda kaugel asuvatele sihtmärkidele, nagu oli kavatsetud. Keskmise ulatusega AIM-7 Sparrow ja nõrgemad AIM-9 Sidewinder raketid olid sageli ebausaldusväärsed ja ebaefektiivsed lähedal asuvate sihtmärkide vastu, kus on tihti ainukeseks efektiivseks relvaks kuulipilduja.

Algselt polnud Phantomil kuulipildujat, sest arvati, et aeglaste Varssavi Pakti pommitajate ja hävitajate tulistamiseks kasutatakse ainult rakette. Kui Vietnami sõda näitas, et nii asi ei toimi, prooviti kasutada välist kuulipildujat. See ei olnud kõige parem lahendus, sest suurenes lennuki takistus ja relv tekitas tohutut vibratsiooni ega võimaldanud täpselt sihtida. Hiljem paigaldati Phantomisse 20mm M61 Vulcan kuulipilduja.

Oli selge vajadus uue hävitaja jaoks, millel poleks lähivõitlus piiratud ning samas säilitaks ka suure ulatusega õhuülemvõimu. Peale USA mereväe VFX programmi (selle tulemusena loodi F-14 Tomcat) tagasilükkamist – ei vastanud õhuväe vajadustele – võttis õhuvägi kokku omad nõuded FX-ile (Fighter Experimental), suhteliselt kergele õhuülemvõimuhävitajale. Kolm firmat tegid pakkumised: Fairchild Republic, North American Rockwell ja McDonnell Douglas. 23. detsembril 1969 teatas õhuvägi, et valituks osutus McDonnell Douglas. Võitnud kavand meenutas kahe sabaga F-14, aga polnud muudetava geomeetriaga. See polnud oluliselt kergem või väiksem kui F-4, mille ta pidi välja vahetama.

Saavutamaks lahinguks vajalikku tõukejõu ja kaalu suhet, suurem kui üks, kasutati esialgses versioonis (F-15A ühekohaline, F-15B kahekohaline) uusi Pratt & Whitney F100 mootoreid. Arendusprobleemide tõttu loobuti pakutud 25mm Ford-Philco GAU-7 kuulipildujast hävitajate puhul tavalise M61 Vulcan kuulipilduja kasuks. F-15 nagu ka Phantom kohandati kandma nelja Sparrow raketti. Lame lai kere tekitas lisatõstejõudu.

F-15-l on „vaata maha/lase maha” radar, mis suudab eristada madalal lendavaid sihtmärke maapinnast. F-15 kasutab arvuteid ja uusi juhtimisseadmeid ning ekraane, et vähendada piloodi töökoormust. Seetõttu vajab see ainult ühte pilooti, mis omakorda vähendab kaalu. Erinevalt F-14st või F-4st on F-15 kuplil ainult üks raam, mis annab ettepoole selge väljavaate.

F-15 eelistasid veel mitmed riigid, näiteks Jaapan ja Iisrael ning F-15E Strike Eagle’i väljatöötamine lõi ründehävitaja, mis asendas F-111. Mitmete ekspertide kriitika, et F-15 on liiga suur, et olla hea lähivõitluses ja liiga kallis, et toota neid suurtes kogustes asendamaks F-4 ja A-7, viis Light Weight Fighter (LWF) programmini, mille tulemusena loodi F-16 Fighting Falcon ja F/A-18 Hornet.

[redigeeri] Tehniline lahendus

M61 Vulcan parema tiiva juures
M61 Vulcan parema tiiva juures

F-15 manööverdusvõime on saavutatud tänu väiksele tiivakoormusele (kaalu ja tiiva pindala suhe) ja kõrgele kaalu ja tõukejõu suhtele, mis võimaldab lennukil sooritada järske pöördeid, ilma et kaotaks kiirust. F-15 suudab tõusta 10 km kõrgusele umbes 60 sekundiga. Kuna kahe mootori koondtõukejõud on suurem kui lennuki kaal, suudab F-15 kiirendada isegi vertikaalse tõsu ajal. Relvad ja lennuki juhtimissüsteemid on loodud selliselt, et üks inimene suudaks ohutult ja efektiivselt osaleda õhuvõitluses.

Erinevate missioonide jaoks mõeldud avioonika hulka kuuluvad: head-up kuvar (HUD), kaasaegne radar, inertsiaalne juhtimissüsteem (INS), lennuinstrumendid, ülikõrgsageduslikud (UHF) sidesüsteemid, taktikalise õhunavigatsiooni (TACAN) ja instrumentaalmaandumissüsteemi (ILS) seadmed. F-15-l on ka sisseehitatud taktikaline elektroonilise sõja süsteem, IFF („tuvastamine sõber või vaenlane”), elektrooniliste vastumeetmete komplekt ja keskarvuti.

HUD näitab piloodile tähtsat lennuinformatsiooni. See ekraan on nähtav igasuguse valgusega ning annab vaenlase lennuki leidmiseks ja hävitamiseks vajalikku infot, ilma et oleks vaja vaadata kokpiti instrumente.

F-15 mitmekülgne APG-63/70 impulss-Dopplerradar võib vaadata üles kõrgel lendavatele sihtmärkidele ja alla madalal lendavatele sihtmärkidele, ilma et seda segaks maapind. Radar suudab avastada ja jälgida lennukeid ja väiksed kiireid sihtmärke, mis on nägemisulatusest väljas (maksimaalne kaugus 120 meremiili), kui ka lähedal olevaid ning seda alates puulatvade kõrguselt. Täpseks tabamuseks sisestab radar info sihtmärgi kohta keskarvutisse. Võime lukustuda sihtmärgile kuni 50 meremiili (92,6 km) kaugusel AIM-120 AMRAAM rakettidega lubab tõelist nägemisulatusest väljas toimuvat õhulahingut. Lähivõitluses leiab radar automaatselt vaenlase lennuki ja see info kuvatakse head-up ekraanile. F-15 elektroonilise sõja süsteem võimaldab nii hoiatust ohu eest kui ka automaatseid vastumeetmeid valitud ohuallikate vastu.

F-15 võib kanda laia valikut õhk-õhk tüüpi relvi. Automatiseeritud relvasüsteem võimaldab piloodil õhulahingu ohutult ja efektiivselt kasutades HUD-i, avioonikat ja relvade juhtimissüsteemi, mis asuvad juhtkangil ja gaasihooval. Kui piloot vahetab relvasüsteemi, selle relva jaoks vajalik visuaalne juhtimine ilmub automaatselt head-up ekraanile.

Eagle võib olla relvastatud nelja erinevat tüüpi õhk-õhk rakettidega: AIM-7F/M Sparrow või AIM-120 AMRAAM, mis asuvad kere alumistes nurkades, AIM-9L/M Sidewinder või AIM 120 kahe pilooni küljes tiibade all. Lisaks neile on ka sisseehitatud 20 mm kuulipilduja mis asub parema tiiva alguses.

Väikese takistusega kohandatud kütusepaagid (CFT, Conformal fuel tank) arendati välja F-15C ja D mudelitele. Need kinnitatakse mootori õhuvõtuava kõrvale mõlema tiiva alla ning on loodud taluma sama koorumust ja kiirust kui lennuk ise. Siiski halvendavad nad lennuki suutlikust vähendades maksimaalset ülekoormust, mida lennuk suudab taluda. Neid ei saa ka lennu ajal ara visata (erinevalt tavalistest välistes kütusepaakidest). USA õhujõud kasutavad CFT-sid ainult F-15Edega, aga Iisrael kasutab neid kõigi F-15dega (vastavalt vajadusele). Iga CFT sisaldab umbes 3200 liitrit kütust. Need paagid vähendavad õhus tankimise vajadust ja pikendavad lahingupiirkonnas olemise aega. Koos CFT-dega jäävad kasutusse ka kõik välised relvakinnituskohad. Lisaks saab Sparrow või AMRAAM rakette kinnitada ka nende kütusepaakide nurkadesse.


[redigeeri] Kasutamise ajalugu

F-15 suurim kasutaja on USA õhujõud. F-15A esmalend toimus juulis 1972 ja kahekohalise F-15B (algselt TF-15A) juulis 1973. Esime Eagle (F-15B) anti õhujõududele üle novembris 1974. Jaanuaris 1976 sai õhuvägi esimese F-15, mis läks hävitajate eskadrilli. Neil esimestel lennukitel olid Hughes Aircrafti (nüüd Raytheon) APG-63 radarid).

Ühekohalised F-15C ja kahekohalised F-15D mudelid lisandusid USA õhujõudude relvastusse aastast 1979. Neil uutel mudelitel on Production Eagle Pacage (PEP 200) parandused, mis sisaldavad 900 kg rohkem kütust mahutavad paagid, võimalus kasutada väliseid kohandatud kütusepaake (CFT), ja suurendatud maksimaalne stardikaal (kuni 30 700 kg).

F-15 mitmeastmeline paremaks muutmise programm (MSIP) algatati veebruaris 1983 ning esimene selle programmiga ehitatud F-15C toodeti 1985. Uuendatud oli keskarvutit, taktikalist elektroonilise sõja süsteemi ning lisati programmeeritav relvastuse kontroll, mis võimaldas kasutada keerukamaid versioone AIM-7, AIM-9 ja AIM-120A rakettidest. Viimased 43 F-15C-d olid varustatud Hughes APG-70 radariga, mis kandus edasi ka F-15E-le. Varasematel MSIP F-15C-del uuendati APG-63 radar APG-63(V)1-ks, mis suurendas oluliselt usaldusväärsus olles sealjuures peaaegu sama võimekas kui APG-70. Väiksele hulgale F-15C-dele on pandud ka APG-63(V)2 AESA radar.

F-15A ja B mudeleid kasutas Iisrael Liibanoni sõjas 1982. aastal.

F-15C, D, ja E mudeleid kasutati Lahesõjas aastal 1991, toetamaks operatsiooni Kõrbetorm, kus nende osaks sai 39-st USA õhuväe õhulahingu võidust 37. F-15Esid kasutati peamiselt öösel, SCUD rakettide ja suurtükiväe hävitamiseks kasutades LATRIN süsteemi.

Peale seda on neid kasutatud operatsioonis Sothern Watch, Lõuna-Iraagi kohal olnud lennukeeluala patrullimiseks, Türgis operatsioonis Provide Comfort ja NATO operatsioonide toetamiseks Bosnias.

[redigeeri] Allatulistamiste rekord

Aastast 2005 on F-15tel üle maailma kokku allatulistatud 104 õhusõidukit ning kaotatud pole ühtegi (välja arvatud 1995 aasta juhtum, kus Jaapani F-15J tulistas lahingmoonaga õppuste ajal alla teise F-15J kuna AIM-9 Sidewinder raketil tekkis tõrge). USA ja Iisraeli õhuülemvõimu versioone F-15st (A/B/C/D) pole siiani vaenlase poolt alla tulistatud.

Üle poole F-15 maha nottimistest on saavutatud Iisraeli õhujõudude pilootide poolt. F-15 esimene edukas õhuvõitlus toimus 27. juunil 1979, kui Iisraeli hävitajad tulistasid alla viis Süüria MiG-21te. 1979-81 Iisraeli Liibanoni piirivaidluste ajal lasid F-15Ad alla 13 Süüria MiG-21te ja kaks MiG-25t, mille hävitamiseks F-15 loodigi. 1982. aasta Liibanoni sõjas tulistasid Iisraeli F-15d alla 40 Süüria hävitajat (23 MiG-21 ja 17 MiG-23) ja ühe Süüria SA.342L Gazelle helikopteri.

Saudi Araabia Kuningliku Õhuväe F-15-C piloodid lasid alla kaks Iraani F-4E Phantomit piirikokkupõrkes juunis 1984. Lahesõjas lasid Saudi Araabia F-15d alla kaks Iraagi Mirage F1te.

USA õhujõudude teatel on nende F-15C-del 1991. aasta Lahesõjast 34 kinnitatud Iraagi õhusõiduki allatulistamist, enamjaolt rakttidega: viis MiG-29, kaks MiG-25, kaheksa MiG-23, kaks MiG-21, kaks Su-25, neli Su-22, üks Su-7, kuus Mirage F1, üks Il-76 kaubalennuk, üks Pilatus PC-9 õppelennuk ja kaks Mi-8 helikopterit. Peale õhuülemvõimu saavutamist konflikti esimese kolme päeva jooksul olid enamus edaspidistest allatulistatud õhusõidukitest Iraani põgenevad Iraagi lennukid. F-15Cd kasutati õhuülemvõimu tagamiseks ja F-15Ed kasutati suurelt maapinnal asuvate sihtmärkide ründamiseks. Üks F-15E lasi alla Iraagi Mi-8 helikopteri kasutades laseriga juhitavat pommi. Maapealsete õhutõrjerelvade tõttu kaotati esimese Lahesõja jooksul kaks F-15E-d.

Aastal 1994 ründasid Põhja-Iraagi kohal olnud lennukeelualas kaks USA F-15C-d kahte helikopterit, mis arvati olevat Iraagi Mi-24 ründekopterid. Pärast selgus, et tegu oli hoopis USA sõjaväe UH-60 Black Hawkidega. Kõik helikopterites olnud 26 inimest said surma.

USA õhujõudude F-15Cd tulistasid 1999. aastal Kosovos toimudud NATO operatsiooni Allied Force ajal alla neli Jugoslaavia MiG-29t.

[redigeeri] Satelliidihävitaja

Jaanuarist 1984 kuni septembrini 1986 oli üks F-15A viie ASM-135 ASAT raketi stardiplatvormiks. ASAT rakett lasti välja 11,6 km kõrgusel kui F-15A liikus 1,22 kordse helikiirusega ja tõusunurk oli 65° . Selle F-15A arvutit uuendati, et see suudaks kontrollida kiiret tõusu ja raketti väljatulistamist. Kolmanda katselennu ajal hävitati 555 km kõrgusel orbiidil olev vana sidesatelliit ja seda ainult kineetilise energia abil.

ASAT rakett oli ehitatud kui eraldiseisev satelliidivastane relv, F-15A-d kasutati ainult esimeses etapis. Luuresatelliidi kaotamist oleks Nõukogude Liit saanud seostada USA raketistartidega, aga ASATiga relvastatud F-15d olid sulandusid teiste F-15te lendude sisse.

[redigeeri] Tulevik

F-15C/D mudelid asendatakse USAs F-22 Raptoritega. Samas F-15E jääb teenistusse veel aastateks tulenevalt oma erinevast õhk-maa rollist ja ka seetõttu, et nad on suhteliselt uued lennukid ning vähe lennanud. 18 USA õhujõudude F-15C-le lisati AN/APG-63(v)2 Active Electronically Scanned Array (AESA) radar ning need peaksid jääma teenistusse ka peale aastat 2020. Saudi Araabia õhujõud on ostnud mitu eskadrilli suure lennukaugusega F-15S mudeleid ja Korea Vabariik ostis uuendatud F-15K-d ning Singapur ostis F-15SG variandi.

Ühendriikides toimub debatt, kas uuendada F-15 või võtta see hoopis kasutusest maha. See on tingitud põhiliselt sellest, et F-22 on liiga kallis, et F-15 sellega üks-ühele asendada. Seetõttu võidakse F-15 säilitada toetuseks, et tulevikus poleks USA õhujõududel numbrilist kaotust. Sellised uuendused võivad sisaldada AESA radarit, Joint Helmet Mounted Cueing System (JHMCS) ja lisaks veel radarjälge vähendavad modifikatsioonid või mootorite asendamine selliste mudelitega, millel on suunatav tõukejõud.

26. septembril 2006 teatas USA õhuvägi plaanist uuendada 178 F-15Cd AN/APG-63(v)3 AESA radariga. Lisaks sellele plaanib õhuvägi uuendada teised F-15d JHMCS-iga. USA õhuvägi hoiab neid 178 F-15Cd teenistuses vähemalt aastani 2025 nagu ka 224 F-15E-d.

[redigeeri] Variandid

[redigeeri] Põhimudelid

F-15A - ühekohaline õhuülemvõimuhävitaja

F-15B - kahekohaline pilootide koolitamiseks mõeldud versioon (algselt TF-15A)

F-15C - ühekohaline parandatud õhuülemvõimuhävitaja

F-15D - kahekohaline pilootide koolitamiseks mõeldud versioon

F-15J - ühekohaline õhuülemvõimuhävitaja Jaapani õhukaitseväele, ehitatud Jaapanis Mitsubishi poolt

F-15DJ - Jaapani õhukaitseväe kahekohaline pilootide koolitamiseks mõeldud versioon, ehitatud Jaapanis Mitsubishi poolt

F-15N Seagle - USA mereväele pakutud lennukikandjale sobiv versioon, mis oleks asendanud F-14 Tomcati

[redigeeri] Uurimis- ja testlennukid

F-15 Streak Eagle - üks värvimata ja lisaseadmeteta F-15A, mis oli mõeldud näitama hävitaja kiirendust; purustas kaheksa tõusukiiruse maailmarekordit ajavahemikul 16 jaanuar kuni 1. veebruar 1975

  • kõrgusele 3 000 m 27 sekundiga
  • kõrgusele 6 000 m 39 sekundiga
  • kõrgusele 9 000 m 48 sekundiga
  • kõrgusele 12 000 m 59 sekundiga
  • kõrgusele 15 000 m 77 sekundiga
  • kõrgusele 20 000 m 123 sekundiga
  • kõrgusele 25 000 m 161 sekundiga
  • kõrgusele 30 000 m 208 sekundiga

F-15S/MTD - üks F-15B ehitati ümber lühistardi ja -maandumisega manööverdustehnoloogia demonstreerimise lennukiks

F-15 ACTIVE - F-15S/MTD ehitati ümber täpse juhtimise tehnoloogia uurimise lennukiks

F-15 IFCS - F-15 ACTIVE ehitati ümber intelligetsete lennuki juhtimissüsteemide uurimislennukiks

F-15 MANX - sabata variant F-15 ACTIV-ist

[redigeeri] Kasutajad

Praegused F-15 kasutajad helesinised, F-15E kasutajad punased, mõlemate kasutajad tumesinised
Praegused F-15 kasutajad helesinised, F-15E kasutajad punased, mõlemate kasutajad tumesinised

Iisrael

  • Iisraeli õhujõud on kasutanud F-15 alates 1977. aastast. Need lennukid on jagatud kahte eskadrilli, ühes F-15A/B-d, teises F-15C/D-d. Esimesed 25 F-15A/B-d olid uuendatud USA õhujõudude hindamislennukid, millel olid halvendatud süsteemid. Liibanoni sõja tõttu pandi teine partii ajutiselt embargo alla.

Jaapan

  • Jaapani õhuvägi ostis 203 F-15J ja 20 F-15DJ alates aastast 1981, 2 F-15J-i ja 12 F-15DJ-i valmistati USA-s ning ülejäänud toodeti litsentsi alusel Jaapanis Mitsubishi poolt. Juunis 2007 otsustas Jaapani Kaitsevägi uuendada mõned F-15d uute radarisüsteemidega, mis vahetavad välja praegused RF-4 luurelennukid.

Saudi Araabia

  • Saudi Araabia Kuningk Õhuvägi kasutab F-15C/D-sid (55/19) alates 1981. aastast.

Ameerika Ühendriigid

  • Ameerika Ühendriikide õhujõududel on praegu 396 F-15C/D-d ja Õhu Rahvuskaardil 126 (aastal 2006).


[redigeeri] Tehnilised näitajad (F-15C)

  • Meeskond: 1
  • Pikkus: 19,44 m
  • Tiivaulatus: 13 m
  • Kõrgus: 5,6 m
  • Tühimass: 12 700 kg
  • Täismass: 20 200 kg
  • Maksimaalne stardikaal: 30 845 kg
  • Mootor: 2× Pratt & Whitney F100-220 või -229 järelpõletiga turboventilaatormootorit
  • Maksimaalne kiirus
    • Madalal: mach 1,2 (1,450 km/h)
    • Kõrgel: mach 2,5 (3,018 km/h)
  • Tegevusraadius: 3,000 nm (5,600 km) lisakütusepaakidega
  • Lennulagi: 20 000 m (65 000 jalga)
  • Tõusukiirus: >50,000 jalga/min (254 m/s)
  • Tõukejõu ja kaalu suhe: 1.12 (-220), 1.30 (-229)