Pius XII
Allikas: Vikipeedia
Pius XII | ||||||||||||||||||
[[Image: ]] | ||||||||||||||||||
|
Pius XII (Eugenio Maria Giuseppe Giovanni Pacelli, 2. märts 1876 – 9. oktoober 1958) oli paavst 1939–1958. Ta oli 260. paavst. Sedevakantsistid peavad teda viimaseks õigeks paavstiks.
Eugenio Maria Giuseppe Giovanni Pacelli sündis Roomas alamaadlikust advokaadi Filippo Pacelli (1837 – 1916) ja Virginia Graziosi (1844 – 1920) 4-lapselises peres 3 lapsena. Ta ristiti 4. märtsil 1876 oma onu Giuseppe Pacelli poolt Santi Celso e Giuliano kirikus, tema ristivanemateks olid onu Filippo Graziosi ja tädi Teresa Pacelli. Eugenio Pacelli vanaisa Marcantonio Pacelli oli Gregorius XVI rahandusminister ja Pius IX välisminister. Eelmine paavst, kes pärines Roomast, oli Clemens X.
Pacelli viidi 4-aastaselt providentsiaalõdedele kuulunud lasteaeda. Pärast alghariduse omandamist asus ta 1883 õppima Ennio Quirino Visconti lütseumis. Ta jätkas 1894 õpinguid Capranica kolleegiumis ja Gregoriuse ülikoolis. Ta õppis 1895 – 1896 La Sapienza ülikoolis filosoofiat ja San Apollinare instituudis teoloogiat, kanoonilist- ja tsiviilõigust, ning lõpetas 1899 bakalaureusekraadiga cum laude.
Pacelli teenis nooruses kirikus altaripoisina. Ta ordineeriti esimesel ülestõusmispühal 2. aprillil 1899 preestriks ja pidas järgmisel päeval Santa Maria Maggiore katedraali Borghese kabelis oma esimese missa. Paavsti esindajana viibis ta 1908 Londonis rahvusvahelisel armulauakongressil ja 1911 George V kroonimisel. Ta osales 1914 konkordaadi sõlmimisel Serbiaga.
Esimese maailmasõja ajal korrastas Pacelli Vatikanis sõjavangide registrit. Ta siirdus 1915 Viini, kus ta nõustas nuntsius Raffaele Scapinellit. Nuntsiusena Baieris kohtus ta 28. mail 1917 kuningas Ludwig III-ga ja 29. juunil 1917 Kreuznachis keiser Wilhelm II-ga.
Pacelli oli Baieris tekkinud tutvuskonnaga seotud pikemat aega, sealhulgas oli 41 aastat tema parimaks sõbrannaks ja koduabiliseks Pasqualina Lehnert. Nende sõprussuhet kritiseerisid eelkõige Pacelli sugulased ja paavstile esitati vastav järelepärimine, kuid 1918 teostatud uurimine ei tuvastanud nende sõprussuhtes midagi taunimisväärset.
Pacelli viibis Münchenis ka Müncheni Nõukogude Vabariigi ajal, paludes nuntsiatuuri tunginud revolutsionääridel hoone ruumidest lahkuda ja suutis vältida mässulise rahvahulga rünnakut nuntsiatuuri auto vastu, tõstes risti ja õnnistades kallaletungijaid. Õllesaaliputši ajal ööl vastu 9. novembrit 1923 einestas ta koos kardinal Michael von Faulhaberi ning Baieri haridus- ja kultuuriministri Franz Mattiga. Pacelli osales delegaadina konkordaatide sõlmimisel Lätiga, Baieriga, Poolaga ja Rumeeniaga. Berliinis oli tema lähimaks kaastööliseks Ludwig Kaas.
Riigisekretärina sõlmis Pacelli konkordaadid Austriaga, Saksamaaga, Badeniga ja Jugoslaaviaga. Ta kohtus Saksamaaga sõlmitava konkordaadi asjus 8. augustil 1931 Saksamaa Keskpartei juhi Heinrich Brüningiga. Pacelli külastas rahvusvahelise armulauakongressi legaadina 10. – 14. septembril 1934 Argentinat ja 25. – 30. mail 1938 Ungarit. Ta külastas 25. – 28. aprillil 1935 Lourdesi, 29. juunil 1937 Lisieux'd ja oktoobris 1936 USAd, kus kohtus Franklin Rooseveltiga. Ajaloolase Walter Bussmanni järgi olevat riigisekretär Pacelli 1938 veennud paavsti hoiduma Kristallöö taunimisest.
Pius XII pidas Vatikanis puurilinde ja kuldkala. Ta pidas Castel Gandolfos lambaid. Viletsast tervisest hoolimata harrastas ta nooruses perekonna suvekodus Onanos ratsutamist, ujumist ja kanuusõitu. Ta oli huvitatud arheoloogiast.
[redigeeri] Ametid
- 1899 – 1901 Rooma Chiesa Nuova kiriku kuraator
- 1901 – 1911 Erakorraliste kiriklike olukordade lahendamise kongregatsiooni ametnik (minutante)
- 1904 paavsti kantsler
- 1904 – 1916 kanoonilise õiguse koodeksi revideerimise komisjoni liige
- 1905 paavsti prelaat
- 1908 – 1911 rahvusvahelise õiguse professor Rooma akadeemias (Accademia dei Nobili Ecclesiastici) ja USA katoliiklikus ülikoolis
- 7. märts 1911 – 20. jaanuar 1912 Erakorraliste kiriklike olukordade lahendamise kongregatsiooni asesekretär
- 20. jaanuar 1912 – 1. veebruar 1914 Erakorraliste kiriklike olukordade lahendamise kongregatsiooni prosekretär
- 1. veebruar 1914 Erakorraliste kiriklike olukordade lahendamise kongregatsiooni sekretär
- 20. aprill 1917 nuntsius Baieris
- 20. aprill 1917 – 2. märts 1939 Sardese titulaarpeapiiskop (pühitseti piiskopiks Benedictus XV poolt Sixtuse kabelis 13. mail 1917, samal päeval ilmus Neitsi Maarja Fatimas)
- 22. juuni 1920 nuntsius Saksamaal
- 16. detsember 1929 – 2. märts 1939 Santi Giovanni e Paolo kardinalpreester
- 9. veebruar 1930 – 10. veebruar 1939 riigisekretär
- 25. märts 1930 – 2. märts 1939 Vatikani basiilika ülempreester
- 10. märts 1932 – 2. märts 1939 paavstliku kristliku arheoloogia instituudi suurkantsler
- 1. aprill 1935 – 2. märts 1939 camerlengo
[redigeeri] 1939.aasta konklaav
Pius XII valiti paavstiks oma sünnipäeval 2. märtsil 1939 ja krooniti 12. märtsil. 1. – 2. märtsini 1939 toimunud konklaavil osales 62 kardinali. Kardinal Pacelli juhatas camerlengona konklaavi tegevust ja oli soositum kandidaat. Ta valiti paavstiks 3 voorus. Enne teda valiti viimati riigisekretärina paavstiks Clemens IX ja camerlengona Leo XIII.
[redigeeri] Teine maailmasõda
Pius XII jäi Teises maailmasõjas ametlikult neutraalseks, püüdes 1939 sõja puhkemist ära hoida. Ta tegi kuulsama sõjavastase avaliku avalduse 24. detsembril 1942. Aastatel 1965 – 1981 avaldati 11 köidet Vatikani arhiivi dokumente kogumikus Actes et Documents du Saint Siège relatifs à la Seconde Guerre Mondiale, mis kajastavad Pius XII otsuseid sõja ajal.
Pius XII kutsus 3. mail 1939 lahendama süvenevaid erimeelsusi rahvusvahelisel konverentsil. 24. augustil 1939 tehtud raadiopöördumises kutsus ta hoiduma konfliktist ja 1939 jõulude ajal kutsus lõpetama konflikti. 18. jaanuaril 1940 avaldas ta kahetsust tuhandete poolakate tapmise pärast. Saksamaa vägede sissetungi järel saatis paavst 1940 telegrammid Hollandi kuningannale Wilhelminale, Belgia kuningale Leopold III-le ja Luksemburgi suurhertsoginnale Charlotte’le, milles ta mõistis hukka Saksamaa interventsiooni. Selle avalduse pärast protesteeris Itaalia suursaadik Vatikanis. Seejärel püüdis paavst hoida Itaaliat eemal sõjategevusest. John Conway väitel teavitas Pius XII Briti valitsust 1940 Hitleri vastu kavandavast vandenõust. Kirikuajaloolase J.N.D. Kelly andmetel ei soosinud Pius XII Hitleri kallaletungi Nõukogude Liidu vastu, kuid taunis Pius XI entsüklikale 'Divini redemptoris' toetudes liitlaste sõjalise abi osutamist Nõukogu Liidule. Pius XII moodustas paavstliku komisjoni sõjapõgenike ja – vangide aitamiseks. Pärast Rooma okupeerimist Saksamaa vägede poolt 1943 muutis ta Vatikani põgenikelaagriks. Ta tegi pärast liitlasvägede õhurünnakut Roomale 19. juulil 1943 roomlastele avaliku pöördumise. Pius XII nõudis 18. märtsi 1945 läkituses rahu sõlmimist. Pärast maailmasõda soovis ta sõjakurjategijatele anda amnestiat ja vältida Esimese maailmasõja järel tehtud vigu. Ta avaldas Teise maailmasõja lõppemise puhul entsüklika 'Communium interpretes'.
[redigeeri] Suhted Jaapaniga
23. märtsil 1942 sõlmis Vatikan diplomaatilised suhted Jaapaniga. Pius XII mõistis 1945 hukka rünnakud Hiroshimale ja Nagasakile. Ta taunis 18. aprillil 1954 ja jõulude ajal 1956 tehtud avaldustes tuumarelvade kasutamist.
[redigeeri] Suhted Horvaatiaga
Pius XII ei tunnustanud Horvaatia riiki. Ronald Rychlaki andmetel mõistis Vatikani riigisekretariaat 25. jaanuaril 1942 hukka Horvaatias toimuva religioosse vägivalla. Pius XII andis 1941 Horvaatia liidrile Ante Pavelićile eraaudientsi. Hiljem saatis ta Horvaatiasse legaate, sealhulgas Ramiro Marcone, kuid keeldus Pavelićiga uuesti kohtumast. Horvaatia saatis 1941 oma esindajaks Vatikani Nicola Rusinovici, kelle asemele määrati hiljem vürst Erwin Lobkowitz. Pius XII määras 1942 peapiiskop Alojzjie Stepinaci Horvaatia sõjavikaariks.
[redigeeri] Pius XII ja holokaust
Paavst Pius XII suhtumine holokausti on tekitanud rohkem lahkarvamusi, kui miski muu tema tegevus, tema poliitilist kurssi on kutsutud n.ö. „Pius XII vaikimiseks.”
Sõja eel koostas paavst koos Brasiilia presidendi Getulio Vargasega kava, mille eesmärgiks oli anda 3000 viisat „mitte-aarja” päritolu katoliiklastele. Hitler soovis paavstilt saada tunnustust oma rassipoliitikale, kuid kohtumisel Saksamaa välisministri Ribbentropiga 11. märtsil 1940 taunis paavst Hitleri tegevust Poola juutide suhtes. 1941 teavitas kardinal Theodor Innitzer paavsti juutide deporteerimisest Viinis. Paavst teatas Philippe Petainile, et kirik mõistab hukka antisemitismi. Septembris 1941 taunis ta Slovakkia juutide suhtes kehtestatud koodeksit ja oli kursis, et juudid saadeti koonduslaagritesse. Oktoobris 1941 soovitas USA diplomaat Harold Tittman paavstil juutide represseerimise jõulisemalt hukka mõista, kuid paavst soovis jääda sündmustes neutraalseks. Ta oli teadlik Hollandi katoliiklaste tegevusest, kes koostasid 1942 läkituse, milles tauniti juutide deporteerimist koonduslaagritesse, samuti oli ta teadlik sellele avaldusele järgnenud Hollandi katoliiklaste represseerimisest. 18. septembril 1942 sai Pius XII Israel Gutmani andmetel teate prelaat Giovanni Battista Montinilt, kes väitis, et juutide represseerimine on võtnud tohutud proportsioonid. USA saadik Vatikanis Myron Taylor ja mitmed teised suursaadikud teavitasid paavsti, et vaikimine juutide kallal toimepandavate repressioonide suhtes kahjustab Vatikani mainet. Jaanuaris 1943 ei mõistnud ta holokausti ametlikult hukka, hoolimata Władisław Raczkiewiczi ja piiskop Konrad von Preysingi soovitustest. Ta soovitas 1942 Saksamaa ja Ungari piiskoppidel taunida massimõrvu. Kui sakslased okupeerisid 1944 Ungari, soovitas ta Ungari vaimulikel olla juutide vastu tolerantsem.
Itaalia vallutamise järel 1943 nõuti Rooma juutidelt 36 tunni jooksul 30 kilo kulla loovutamist. Abi saamiseks pöördusid juudid Vatikani ja neile lubati anda 15 kilo, kuid kui juudid said ajapikendust, polnud neil Vatikani kulda vaja. Teise maailmasõja ajal pakuti Vatikanis peavarju 477 juudile, lisaks kohustati kloostreid ja kirikuid kaitsma juute. Giovanni Sale väitis Itaalia ajakirjas 'Civilta Cattolica', et Pius XII polnud 1943 teadlik juutide vahistamisest Roomas ja püüdis saavutada nende vabastamist, kohustades kirikuid kaitsma hädasolijaid.
J.N.D. Kelly on Pius XII holokausti suhtumise selgitamiseks rõhutanud järgmisi aspekte:
- paavsti kriitilised pöördumised, eriti 24. detsembril 1942 ja 2. juunil 1943 tehtud avaldused.
- veendumus, et taunimine võib juutide tagakiusamist suurendada.
- paavsti isiklik panus arvukate juutide päästmisel.
Juudi teoloogi Pinchas Lapide arvates suutis paavst päästa sõja ajal 700 000 – 860 000 juudi elu. Ta määras kaks juuti Paavstliku Teaduste Akadeemia liikmeks. Tema korraldusel toimetati 6000 Bulgaaria juudi last Palestiinasse. 1945 sai Rooma pearabi Israel Zolli katoliiklaseks, tema ristiisaks oli paavst. 2005 avaldas ajaleht 'Corriere della Sera' 20. novembril 1946 Prantsuse katoliku kirikule ja nuntsius Roncallile dateeritud dokumendi, mis kohustas orvuks jäänud juudi lapsi ristima, kuid seda otsust ei viidud täide.
[redigeeri] Välispoliitilised suhted
[redigeeri] Suhted Portugaliga
Pius XII sõlmis 7. mail 1940 konkordaadi Portugaliga. 13. juunil 1940 avaldatud entsüklikas 'Saeculo exeunte' käsitles ta kiriku olukorda Portugalis.
[redigeeri] Suhted Hispaaniaga
Pius XII sõlmis 27. augustil 1953 konkordaadi Hispaaniaga.
[redigeeri] Suhted USAga
Detsembris 1939 määras USA saadiku Vatikani.
[redigeeri] Suhted sotsialismileeriga
Pius XII kajastas 28. oktoobril 1956 avaldatud entsüklikas 'Luctuosissimi Eventus', 1. novembril 1956 avaldatud entsüklikas 'Laetamur admodum' ja 5. novembril 1956 avaldatud entsüklikas 'Datis Nuperrime' Ungari 1956.aasta revolutsiooni.
[redigeeri] Muud välispoliitilised sündmused
1. mail 1948 avaldatud entsüklikas 'Auspicia quaedam' ja 24. oktoobril 1948 avaldatud entsüklikas 'In multiplicibus' kajastas Pius XII Palestiina olukorda. Ta sõlmis 16. juunil 1954 Dominikaani Vabariigiga konkordaadi. Ta ekskommunikeeris 1955 Argentiina poliitiku Juan Peróni.
[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega
Kuuria | ||||||||
|
29. oktoobril 1939 tunnustas ta Javerianos de Yarumali misjoniseltsi (M.X.Y.).
12. detsembril 1939 tunnustas ta Püha Vaimu misjonäre (M.Sp.S.).
11. juunil 1940 tunnustas ta Scarboro välismisjonäride seltsi (S.F.M.).
24. veebruaril 1947 tunnustas ta Sacré-Coeuri kongregatsiooni (Congrégation du Sacré-Coeur, S.C.J.).
15. augustil 1948 tunnustas ta skalabrinistide kongregatsiooni (Congregation of the Missionaries of St. Charles, C.S.).
20. novembril 1954 tunnustas ta Jumaliku providentsiaali vendade instituuti (Parvum opus Divinae Providentiae, F.D.P.).
15. detsembril 1956 tunnustas ta Jumaliku providentsiaali vendade kongregatsiooni (Congregatio Pauperum Servorum Divinae Providentiae, P.S.D.P.).
[redigeeri] Liturgilised otsused
Pius XII kajastas liturgiat 29. juunil 1943 avaldatud entsüklikas 'Mystici corporis'.
Ta kutsus 20. novembril 1947 avaldatud entsüklikas 'Mediator Dei' ilmikuid osalema aktiivsemalt missal.
Ta moodustas 28. mail 1948 liturgiareformikomisjoni.
Ta kuulutas 16. jaanuaril 1946 Kiriku doktoriks Antonius Paduast.
1950.aastat tähistati juubeliaastana.
1951 taastas ta ülestõusmispühade vigiilia tähistamise.
Ta reguleeris 16. novembril 1955 avaldatud entsüklikas 'Maxima redemptores' ülestõusmispühade eelse suure nädala liturgiat.
16. jaanuaril 1953 avaldatud entsüklikas 'Christus dominus' ja 19. märtsil 1957 avaldatud entsüklikas 'Sacram communionem' sätestas ta paastunõudeid enne armulauda ja õhtuste missade pidamise korda. Ta käsitles 25. detsembril 1955 avaldatud entsüklikas 'Musicae sacrae' liturgilist muusikat.
[redigeeri] Ideoloogilised otsused
Pius XII lõpetas aprillis 1949 Pius XI langetatud keelu Action Française liikumisele ja toetas Itaalia Kristlikku Demokraatlikku Parteid.
12. märtsil 1950 avaldatud entsüklikas 'Anni sacri' taunis ta ateismi.
12. augustil 1950 avaldatud entsüklikas 'Humani generis' taunis ta teoloogia ühildamist kaasaegsete ideoloogiliste ja intellektuaalsete trendidega, eriti darvinismiga.
Ta kuulutas ekskommunikeerituks iga valija, kes 1948.aasta valimistel toetas kommuniste. Ta taunis 1. juulil 1949 ja 28. juulil 1950 tehtud avaldustes ning 29. juunil 1958 avaldatud entsüklikas 'Ad apostolorum' kommunismi ning ähvardas kommunistliku partei liikmeid ekskommunikatsiooniga. 2. juulil 1957 avaldatud entsüklikas 'Le pelerinage' taunis ta materialismi.
[redigeeri] Neitsi Maarja austamine
Pius XII kuulutas 1. novembril 1950 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Munificentissimus Deus' dogmaks Neitsi Maarja ihuliku taevassevõtmise. Sellele eelnes 1. mail 1946 piiskoppidele saadetud entsüklika 'Deiparae Virginis'.
1954.aastat tähistati Neitsi Maarja aastana, millega tähistati 100 aasta möödumist Neitsi Maarja pärispatuta saamise dogma väljakuulutamisest. Neitsi Maarja austamisele oli pühendatud 11. oktoobril 1954 avaldatud entsüklika 'Ad caeli'.
Pius XII tunnustas ametlikult Neitsi Maarja ilmumist Fatimas. Detsembris 1940 sai ta kirja Lucia dos Santoselt. 31. oktoobril 1942 pühitses ta kogu maailma Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele ja 7. juulil 1952 pühitses ta Venemaa Neitsi Maarja Puhtamaile Südamele.
[redigeeri] Entsüklikad
- 'Ad apostolorum' 29. juuni1958
- 'Ad caeli' 11. oktoober 1954
- 'Ad sinarum' 7. oktoober 1954
- 'Anni sacri' 12. märts 1950
- 'Auspicia quaedam' 1. mai 1948
- 'Communium interpretes' 15. aprill 1945
- 'Datis nuperrime' 5. november 1956
- 'Deiparae virginis' 1. mai 1946
- 'Divino afflante' 30. september 1943
- 'Doctor mellifluus' 24. mai 1953
- 'Ecclesiae fastos' 5. juuni 1954
- 'Evangelii praecones' 2. juuni 1951
- 'Fidei Donum' 21. aprill 1957
- 'Fulgens corona' 8. september 1953
- 'Fulgens radiatur' 21. märts 1947
- 'Haurietis aquas' 15. mai 1956
- 'Humani generis' 12. august 1950
- 'In multiplicibus' 24. oktoober 1948
- 'Ingruentium malorum' 15. september 1951
- 'Invicti athletae' 16. mai 1957
- 'Laetamur admodum' 1. november 1956
- 'Le pelerinage' 2. juuli 1957
- 'Luctuosissimi eventus' 28. oktoober 1956
- 'Mediator Dei' 20. november 1947
- 'Meminisse iuvat' 14. juuni 1958
- 'Mirabile illud' 6. detsember 1950
- 'Miranda prorsus' 8. september 1957
- 'Musicae sacrae' 25. detsember 1955
- 'Mystici corporis' 29. juuni 1943
- 'Optatissima pax' 18. detsember 1947
- 'Orientales omnes' 23. detsember 1945
- 'Orientalis ecclesiae' 9. aprill 1944
- 'Quemadmodum' 6. jaanuar 1946
- 'Redemptoris nostri' 15. aprill 1949
- 'Sacra virginitas' 25. märts 1954
- 'Saeculo exeunte' 13. juuni 1940
- 'Sempiternus Rex Christus' 8. september 1951
- 'Sertum laetitiae' 1. november 1939
- 'Summi maeroris' 19. juuli 1950
- 'Summi pontificatus' 10. oktoober 1939
[redigeeri] Misjon
Pius XII käsitles 2. juunil 1951 avaldatud entsüklikas 'Evangelii praecones' ja 21. aprillil 1957 avaldatud entsüklikas 'Fidei donum' misjonit.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
[redigeeri] Kanoniseerimised
[redigeeri] Kristlik eetika ja moraal
Pius XII mõistis 24. detsembril 1944 ja 20. veebruaril 1946 hukka kollektiivse süü doktriini.
Ta taunis 29. septembril 1949 kunstlikku viljastamist.
Ta kajastas 29. oktoobril 1951 ja 26. novembril 1951 peetud jutlustes perekonna planeerimist.
[redigeeri] Oikumeenia
Pius XII soosis katoliiklaste osalemist mitte-katoliiklaste konverentsidel ja tunnustas 20. detsembril 1949 oikumeenilist liikumist. Ta rõhutas sidemeid uniaadi kirikuga ja õigeusu kirikuga. Ta avaldas 23. detsembril 1945 ruteenia kiriku aastapäeva puhul entsüklika 'Orientales omnes'.
[redigeeri] Pius XII kultuuriloos
Pius XII lubas 30. septembril 1943 avaldatud entsüklikas 'Divino afflante' piibli eksegeesis kasutada ajalooteaduse meetodeid.
Tema ajal teostati 1939 – 1949 arheoloogilised väljakaevamised Vatikani Peetruse kirikus.
8. septembril 1957 avaldatud entsüklikas 'Miranda prorsus' rõhutas ta meedia rolli. Ta oli esimene paavst, kes sai meedia kaudu laiemalt tuntuks.
Pius XII oli suure paugu teooria pooldaja.
Tema järgi on nimetatud USA skautide kõrgeim katoliiklik auhind.
Teda on kujutatud 1963 esilinastunud Rolf Hochhuthi filmis Der Stellvertreter. Ein christliches Trauerspiel.
1950 võeti kasutusele Vatikani praegune hümn.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Pius XII ei edutanud Innocentius XII otsusest lähtuvalt oma sugulasi kirikuametitesse. Ta määras oma vennapoja Marcantonio Pacelli paavsti kaardiväe brigaadikindraliks.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Pius XII pühitses 56 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Johannes XXIII. Enne esimest konsistooriumi 1946 tegutses vaid 38 kardinali. Oma esimesel konsistooriumil pühitses Pius XII 32 kardinali, seni polnud ükski paavst pühitsenud korraga nii palju kardinale, hiljem on veel rohkem kardinale ühel konsistooriumil pühitsenud vaid Johannes Paulus II 2001. Pius XII ajal vähenes kardinalide kolleegiumis itaallaste osakaal. Ta oli kavatsenud 1953 määrata kardinaliks ka Giovanni Montini, kuid too keeldus sellest, teise versiooni järgi ei soovinud Lehnert tema määramist kardinaliks.
25. detsembril 1945 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Vacantis apostolicae' reguleeris Pius XII konklaavi tegevust ja sätestas, et paavstiks valituks osutumisel tuleb saada kaks kolmandikku pluss üks konklaavil osalejate häältest. 25. jaanuaril 1946 moodustas ta San Paolo alla Regola titulaarkiriku.
30. novembril 1952 avaldatud motu proprios 'Valde solliciti' sätestas ta kardinalide riietumist.
- konsistoorium 18. veebruar 1946
- Krikor Bedros XV Aghajanian
- Manuel Arce y Ochotorena
- Manuel Arteaga y Betancourt
- Jaime de Barros Câmara
- Giuseppe Bruno
- Antonio Caggiano
- Joseph Frings
- Clemens August von Galen
- Agustín Parrado García
- Norman Thomas Gilroy
- John Joseph Glennon
- Teodosio Clémente de Gouveia
- Bernard Griffin
- Juan Gualberto Guevara
- Jan de Jong
- Benedetto Aloisi Masella
- James Charles McGuigan
- Clemente Micara
- József Mindszenty
- Edward Aloysius Mooney
- Pierre-André-Charles Petit de Julleville
- Enrique Pla y Deniel
- Konrad von Preysing
- José María Caro Rodríguez
- Clément-Émile Roques
- Ernesto Ruffini
- Adam Stefan Sapieha
- Jules-Géraud Saliège
- Francis Joseph Spellman
- Samuel Alphonse Stritch
- Thomas Tien-ken-Sin
- Carlo Carmelo de Vasconcellos Motta
- konsistoorium 12. jaanuar 1953
- Benjamín de Arriba y Castro
- Gaetano Cicognani
- Pietro Ciriaci
- Celso Costantini
- John Francis D'Alton
- Francesco Borgongini Duca
- Maurice Feltin
- Valerian Gracias
- Georges-François-Xavier-Marie Grente
- Paul-Émile Léger
- Giacomo Lercaro
- Crisanto Luque Sánchez
- James Francis McIntyre
- Marcello Mimmi
- Alfredo Ottaviani
- Fernando Quiroga y Palacios
- Angelo Giuseppe Roncalli (Johannes XXIII)
- Augusto Álvaro da Silva
- Giuseppe Siri
- Alojzije Stepinac
- Carlos María de la Torre
- Valerio Valeri
- Joseph Wendel
- Stefan Wyszyński
[redigeeri] Pius XII ja Eesti
Pius XII kohtus 1940 piiskop Eduard Proffitlichiga, keda paavst veenis jääma Eestisse.
[redigeeri] Surm
Pius XII suri 82-aastaselt 9. oktoobril 1958 Castel Gandolfos gastriidi tagajärjel ja maeti 13. oktoobril Vatikanis. Ta valitses 19 aastat 7 kuud ja 7 päeva.
Tema ihuarst Riccardo Galeazzi-Lisi fotografeeris surevat ja surnud paavsti ning üritas fotosid pärast paavsti surma meediale pakkuda, kuid edutult. Galeazzi-Lisi kavatses ka paavsti balsameerida, kuid tegi seda väga kohmakalt.
[redigeeri] Pius XII beatifikatsiooniprotsess
Pius XII õndsakskuulutamise protsessi alustati 18. novembril 1965. 2. septembril 2000 kuulutas Johannes Paulus II ta austusväärseks (venerabilis).
[redigeeri] Kirjandus
- J. N. D. Kelly. Dictionary of the Popes.
- John Cornwell. Hitleri paavst: Pius XII varjatud lugu.
[redigeeri] Välislingid
- Pius XII entsüklikad (inglise keeles)
- Tekste Pius XII ja holokausti kohta (inglise keeles)
Eelnev: Pius XI |
Rooma paavst 1939-1958 |
Järgnev: Johannes XXIII |