Benedictus XIII
Allikas: Vikipeedia
See artikkel räägib paavstist; vastupaavstiks peetava viimase Avignoni paavsti kohta vaata artiklit Benedictus XIII (vastupaavst).
Benedictus XIII | ||||||||||||||||||
|
Benedictus XIII, Pietro Francesco Orsini di Gravina, mungana Vincenzo Maria Orsini di Gravina (2. veebruar 1649 - 21. veebruar 1730) oli paavst 1724–1730. Ta oli 245. paavst.
Pietro Francesco Orsini di Gravina sündis Gravina di Puglias Gravina hertsogi Ferdinando III Orsini ja Giovanna Frangipani 6-lapselises peres vanimana. Orsinide suguvõsast pärinesid paavstid Coelestinus III ja Nicolaus III, sellest suguvõsast olid enne Pietro Francesco Orsini di Gravina sündi pärit 19 kardinali. Pärast isa surma oli Pietro Francesco Orsini di Gravina 1658–1667 Gravina hertsog, Solofra vürst, Vallata vürst, Muro Lucano krahv ja Napoli patriits.
Vanemate vastuseisust hoolimata siirdus Orsini 1667 Venezias dominikaanide kloostrisse, kus ta loobus oma tiitlitest ja pärimisõigusest. Clemens IX ei rahuldanud tema vanemate palvet ja lubas Orsinil järgida oma kutsumust. 13. veebruaril 1668 ja 9. veebruaril 1669 andis Orsini mungatõotuse, võttes nimeks Vincenzo Maria. Ta õppis Brescias, Napolis, Bolognas ning Venezias filosoofiat ja teoloogiat ning ordineeriti 24. veebruaril 1671 preestriks. Tema vend Domenico abiellus 1671 Clemens X sugulasega. 1675 anti Orsinile valida, kas ta määratakse Salerno või Manfredonia peapiiskopiks; ta otsustas Manfredonia kasuks, kuna leidis, et seal on pastoraalset tööd rohkem. Peapiiskopina ja hiljem paavstina järgis ta askeetlikku eluviisi. Orsini pidas peapiiskopina 1693 ja 1698 provintsiaalsinodid, külastas igal aastal kogudusi, lasi renoveerida ja ehitada kirikuid. 5. juunil 1688 ja 14. märtsil 1702 Beneventot tabanud maavärinate järel lasi Orsini taastada purunenud hooned, mille tõttu peeti teda Benevento "teiseks rajajaks". Ta kirjutas sel ajal töid praktilise teoloogia vallast ja askeesist, mis avaldati 1728. Beneventos sai tema lähimaks kaastööliseks Niccolò Paolo Andrea Coscia, kes jäi hiljem ka Benedictus XIII lähimaks abiliseks, kuid Coscia kasutas paavsti vähest huvi poliitika vastu oma mahhinatsioonideks.
Orsini oli kardinal 52 aastat, olles seda ametit pidanud kauem kui ükski teine paavst. Kardinal Orsini osales 6 konklaavil 1676–1724 ja kuulus Zelanti fraktsiooni. Enne teda osales paavstidest 6 konklaavil Leo XI, hiljem pole ükski paavst osalenud nii mitmel konklaavil.
[redigeeri] Ametid
- 22. veebruar 1672 – 3. jaanuar 1701 kardinalpreester
- 16. mai 1672 – 3. jaanuar 1701 San Sisto kardinalpreester
- 4. jaanuar 1673 – 28. jaanuar 1675 Trento kongregatsiooni prefekt
- 28. jaanuar 1675 – 22. jaanuar 1680 Manfredonia peapiiskop (pühitseti piiskopiks 3. veebruaril 1675)
- 22. jaanuar 1680 – 18. märts 1686 Cesena peapiiskop
- 18. märts 1686 – 21. veebruar 1730 Benevento peapiiskop
- 3. jaanuar 1701 – 18. märts 1715 Frascati kardinalpiiskop
- 18. märts 1715 – 29. mai 1724 Porto e Santa Rufina kardinalpiiskop
[redigeeri] 1724. aasta konklaav
Benedictus XIII valiti paavstiks 29. mail 1724 ja krooniti 4. juunil. Ta võttis nime Benedictus XI järgi. Ta kavatses end esmalt nummerdada kui Benedictus XIV, kuid kardinalid selgitasid talle, et Benedictus XIII oli vastupaavst, mistõttu ta otsustas edaspidi jääda Benedictus XIII-ks. Temast sai neljas ja viimane paavst, kes oli dominiiklane (teised olid Innocentius V, Benedictus XI ja Pius V). 20. märtsist 29. maini 1724 toimunud konklaavi viimases voorus osales 53 kardinali. 15. aprillil lahkus konklaavilt haiguse tõttu kardinal Sebastiano Antonio Tanara. Kardinal Orsini tunnistas kardinalide otsust alles pärast seda, kui dominikaanide ordumeister oli teda kohustanud saadud ametit vastu võtma.
[redigeeri] Välispoliitika
Kuuria | ||||||||
|
[redigeeri] Suhted keisriga
20. veebruaril 1725 andis keiser paavstile tagasi Hispaania pärilussõjas hõivatud Comacchio. 30. augustil 1728 tunnustas Benedictus XIII keisri privileege Sitsiilia kirikuasjade otsustamisel.
[redigeeri] Suhted Savoiaga
Hispaania pärilussõja järel olid paavstide suhted Savoia hertsogiga halvenenud Sardiinia pärast tekkinud tüli tõttu, sest hertsog Vittorio Amadeo II keeldus täitmast paavsti nõudeid ja vastukaaluks ei kinnitanud paavstid ametisse hertsogi poolt määratud piiskoppe. Suhete pingestumise tagajärjel olid paljud piiskopikohad 18. sajandi teiseks veerandiks jäänud vakantseteks. Hertsog saatis suhete parandamiseks Rooma saadikuks markii d’Ormea. Läbirääkimiste tulemusena andis Benedictus XIII 1725 Savoia hertsogile kuningatiitli ja kuningas omandas privileegid Sardiinia kiriku üle. 1727 sõlmis paavst Savoiaga konkordaadi.
[redigeeri] Suhted Portugaliga
Benedictus XIII oli vastu Portugali kuninga João V nõudmisele pühitseda Portugali nuntsius Vincenzo Bichi kardinaliks. Kuningas keelas eitava vastuse saamisel oma alamatel kuuriaga suhtlemise ja piiras almuste saatmist Portugalist Rooma.
[redigeeri] Suhted klerikaalsete institutsioonidega
Benedictus XIII avaldas 7. septembril 1724 bulla "Romani ponificis", milles ta sätestas, et kardinalide kolleegiumi dekaaniks peab saama Roomas kõige kauem ametis olnud kardinal.
23. septembril 1724 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "In supremo" sätestas ta preestrite ülesanded protsessioonidel.
30. septembril 1724 avaldatud bullas "Sacrosancti apostolatus" lubas ta Franciscuse südame vennaskonnal tegutseda ka väljaspool frantsiskaanide mõjupiirkonda.
Ta tunnustas 26. jaanuaril 1725 Jean-Baptiste de La Salle rajatud kongregatsiooni (Frères des Écoles chrétiennes FEC).
6. mail 1725 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Comissi nobis" reguleeris ta abtide ametissepühitsemise tavasid, sätestades, et abtiks määratud isik tuleb aasta jooksul vastava piiskopkonna piiskopi poolt ametisse pühitseda ja ametissepühitsemisel peab uus abt saama benediktsiooni.
1727 kinnitas ta Püha Haua rüütliordu privileegid.
21. juulil 1728 lahendas ta frantsiskaanide seas tekkinud vaidluse.
1729 tunnustas ta Bona Mors vennaskonda ülemvennaskonnana.
Ta toetas Risti Pauluse rajatud passioniste ja lubas serviitidel austada Juliana Falconierit.
[redigeeri] Liturgilised otsused
Benedictus XIII andis 14. septembril 1724 100-päevase indulgentsi Angeluse palvetamise eest. Ta kinnitas Sixtus V poolt kehtestatud 50-päevase indulgentsi kõikidele, kes nimetavad aupaklikult Jeesuse nime. Kui Jeesuse nime nimetatakse surmatunnil, annab see täieliku indulgentsi.
1725. aastat tähistati juubeliaastana. Paavst pidas Lateraani basiilikas juubeliaasta puhul sinodi.
Ta lubas 1725 anda välja mõned "Liber Diurnuse" koopiad. Ta avaldas 1725 liturgiaraamatu Memoriale rituum.
1725 tühistas ta liturgilises matusekombestikus eksemptsioonid. 7. märtsil 1727 avaldatud bullas "Licet alias" kohustas ta vastavat komisjoni revideerima liturgiaraamatut "Cæremoniale Episcoporumit".
Ta lisas 1726 pühakute litaaniasse Joosepi nime.
1726 kohustas ta katoliiklasi palvetama ristitee palveid.
24. septembril 1726 kohustas ta kõiki katoliiklasi tähistama Karmeli Neitsi Maarja püha. 22. aprillil 1727 kohustas ta kõiki katoliiklasi tähistama Neitsi Maarja 7 kurvastuse püha. 1727 lubas ta Genazzanos tähistada Neitsi Maarja päeva 25. aprillil, kuid hiljem lükati selle tähistamine järgmisele päevale, kuna 25. aprill on evangelist Markuse mälestuspäev.
1727 lubas ta liturgilisel aastal tähistada 17 kiriklikku püha.
Ta avaldas 12. detsembril 1727 bulla malabari riituse kasutamise kohta.
Ta sätestas Sahaguni Johannese mälestuspäevana 12. juuni.
[redigeeri] Teoloogilised vaidlused
1724 esitasid Prantsusmaa vaimulikud paavstile ettepaneku võtta tagasi vaidlusi tekitanud Clemens XI apostellik konstitutsioon "Unigenitus Dei Filius". 1. oktoobril ja 6. novembril 1724 käskis Benedictus XIII dominikaane kuuletuda ordumeistri otsusele ja järgida Aquino Thomase seisukohti. 28. juunil 1728 avaldatud bullas "Pretiosus" teatas Benedictus XIII, et tomistlikul teoloogial pole pistmist Cornelius Janseniuse ja Pasquier Quesneli õpetusega. 1728 nõustus ka kardinal Louis-Antoine de Noailles paavsti otsusega.
[redigeeri] Muud otsused
Benedictus XIII taunis viikide kandmist ja tollast habememoodi ning keelas 1725 vaimulikel kanda ilmikute riideid.
Ta ekskommunikeeris Utrechti piiskopiks valitud Cornelius Steenhoveni. 2. mai 1725 avaldatud apostellikus konstitutsioonis "Apostolicæ ecclesiæ regimine" lubas ta piiskopil ekskommunikeerida isiku, kes jääb kindlaks oma apostaasile.
1726 lasi ta Roomas rajada San Gallicano hospiitsi nahahaiguste ravimiseks.
Ta reorganiseeris 23. juulil 1727 katoliku kiriku Suurbritannias.
Ta keelas Kirikuriigis riikliku loterii.
Ta moodustas seminaride rajamiseks komisjoni.
Ta andis Viterbo kanoonikutele õiguse kanda mitrat ja sõrmust.
1727 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni "Maxima Vigilanta", mille järgi tuli arhiiv rajada iga koguduse juurde.
8. juunil 1728 avaldatud bullas "Ex quo divina" kinnitas ta vaimulike privileegid.
1729 lasi ta uuesti üle vaadata Maria de Agreda teose.
Ta andis Dublini Thomase kloostri abtile Henry O'Kellyle metropoliidi õigused.
[redigeeri] Pastoraalne tegevus
11. juunil 1724 külastas Benedictus XIII Püha Vaimu hospiitsi, kus andis ühele surevale mehele Viaticumi. 1727 ja 1729 tegi ta Beneventosse visitatsioone ja 1727 pühitses ta sisse Monte Cassino kloostri kiriku. Ta pühitses Roomas sisse arvukalt uusi kirikuid ja altareid ning külastas sageli haigeid.
[redigeeri] Suhtumine juutidesse
Benedictus XIII avaldas 8. jaanuaril 1726 bulla "Nuper pro parte dilectorum", milles ta lubas anda kaasavara juudi tüdrukutele, kes on neofüüdid. 14. veebruaril 1727 avaldatud bullas "Emanavit nuper" avaldas ta sätted, mis on vajalikud juutide ristimiseks. 21. märtsil 1729 avaldatud bullas "Alias emanarunt" keelas ta juutidel kauplemise teatud kaupadega.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 23. juuni 1725 Itaalias Pontecorvo piiskopkond
- 1725 taastas ta Itaalias Piperno ja Sezze piiskopkonnad
- 11. september 1726 Itaalias Lucca peapiiskopkond
- 17. märts 1727 Itaalias Pescia piiskopkond
- 15. november 1728 Itaalias Fabriano piiskopkond
[redigeeri] Kanoniseerimised
Benedictus XIII kanoniseeris 8 isikut:
- Montepulciano Agnes 10. detsember 1726
- Giacomo della Marca 10. detsember 1726
- Mogrovejo Toribio 10. detsember 1726
- Franciscus Solano 27. detsember 1726
- Risti Johannes 27. detsember 1726
- Peregrine Laziosi 27. detsember 1726
- Stanislaus Kostka 31. detsember 1726
- Aloysius Gonzaga 31. detsember 1726
- Cortona Margareeta 16. mai 1728
Benedictus XIII kuulutas õndsaks 5 isikut:
- Jacinta Mariscotti 1. september 1726
- Prado Johannes 24. mai 1728
- Sigmaringeni Fidelis 24. märts 1729
- Vincent de Paul 21. august 1729
- Pierre Fourier 20. jaanuar 1730
Benedictus XIII alustas 1726 Juan de Palafox y Mendoza kanoniseerimist. Ta kohustas 1728 katoliiklasi austama Gregorius VII ja Angelo Carletti di Chivassot.
[redigeeri] Benedictus XIII kultuuriloos
Benedictus XIII oli Francesco Bianchini patroon. Ta lasi keelatud raamatute indeksist eemaldada Alexander Natalise teosed.
1728 kohtus Montesquieu paavstiga.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Benedictus XIII pühitses 29 kardinali 12 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Benedictus XIV. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 austerlast, 1 hispaanlane, 1 prantslane ja 1 portugallane. Benedictus XIII rajas 23. juulil 1725 Santa Maria ad Martyresi (Rotonda) titulaarkiriku.
- konsistoorium 11. september 1724
- Giambattista Altieri
- Alessandro Falconieri
- konsistoorium 20. november 1724
- Vincenzo Petra
- konsistoorium 20. detsember 1724
- Prospero Marefoschi
- Agostino Pipia
- konsistoorium 11. juuni 1725
- Niccolò Paolo Andrea Coscia
- Niccolò del Giudice
- konsistoorium 11. september 1726
- André-Hercule de Fleury
- konsistoorium 9. detsember 1726
- Marco Antonio Ansidei in pectore
- Antonio Banchieri in pectore
- Carlo Collicola in pectore
- Lorenzo Cozza
- Francesco Antonio Finy in pectore
- Prospero Lorenzo Lambertini (Benedictus XIV) in pectore
- Niccolò Maria Lercari
- Angelo Maria Quirini in pectore
- Gregorio Selleri in pectore
- konsistoorium 26. november 1727
- Diego de Astorga y Cépedes
- Sigismund von Kollonitsch
- João da Motta e Silva
- Philip Ludwig von Sinzendorf
- konsistoorium 30. aprill 1728
- Vincenzo Ludovico Gotti
- Leandro Porzia
- konsistoorium 20. september 1728
- Giuseppe Accoramboni
- Pierluigi Carafa
- konsistoorium 23. märts 1729
- Camillo Cybo
- konsistoorium 6. juuli 1729
- Francesco Scipione Maria Borghese
- Carlo Vincenzo Maria Ferreri Thaon
- konsistoorium 8. veebruar 1730
- Alamanno Salviati
[redigeeri] Surm
Benedictus XIII suri 21. veebruaril 1724 katarri. Vahetult pärast tema surma puhkes Roomas ülestõus ja Coscia koos oma kaaslastega pidi linnast põgenema.
[redigeeri] Benedictus XIII beatifikatsioon
Pius XI alustas 21. veebruaril 1730 Benedictus XIII beatifikatsiooni ja kuulutas ta Jumala teenriks.
Eelnev: Innocentius XIII |
Rooma paavst 1724 -1730 |
Järgnev: Clemens XII |