Sotsiaalhoolekande seadus

Allikas: Vikipeedia

Sotsiaalhoolekande seadus sätestab Eesti sotsiaalhoolekande organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud alused ning reguleerib sotsiaalhoolekandes tekkivaid suhteid.

Muuhulgas defineerib Seadus sotsiaalhoolekandega seotud mõisteid:

  • sotsiaalhoolekanne - sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi osutamise või määramisega seotud toimingute süsteem;
  • toimetulek - isiku või perekonna füüsiline või psühhosotsiaalne võime igapäevases elus toime tulla;
  • sotsiaalteenus - isiku või perekonna toimetulekut soodustav mitterahaline toetus;
  • sotsiaaltoetus - isiku või perekonna toimetuleku soodustamiseks antav rahaline toetus;
  • muu abi - sotsiaalse keskkonna parandamisele ja sotsiaalse turvalisuse suurendamisele suunatud tegevus;
  • sotsiaalkorter - munitsipaalomandis olev eluruum sotsiaalteenust vajavale isikule;
  • sotsiaalregister - ühesuguseid mõisteid ja ühtseid klassifikaatoreid kasutav andmekogu sotsiaalteenust, sotsiaaltoetust või muud abi taotlevate isikute kohta;
  • kohalik sotsiaalregister - valla- või linnavalitsuses peetav sotsiaalregister;
  • riiklik sotsiaalregister - üleriigiline hajutatud register valla- või linnavalitsuses peetavatest sotsiaalregistritest;
  • lapsehoiuteenuse osutamise infosüsteem – infosüsteem lapsehoiuteenuse kättesaadavuse tagamiseks ja kasutamise toetamiseks;
  • hoolekandetöötaja - sotsiaalhoolekandes töötav vastava ettevalmistusega isik;
  • sotsiaaltöötaja - vastava erialase ettevalmistusega kõrgharidusega isik;
  • vältimatu sotsiaalabi - piisavate elatusvahenditeta isiku olukorrale vastavad hädavajalikud sotsiaalhoolekandelised abinõud, mis tagavad vähemalt toidu, riietuse ja ajutise peavarju.


[redigeeri] Kasutatud kirjandus