Mihhail Gorbatšov

Allikas: Vikipeedia

Mihhail Gorbatšov 15. mail 2007 Berliinis
Mihhail Gorbatšov 15. mail 2007 Berliinis

Mihhail Sergejevitš Gorbatšov (vene keeles Михаил Сергеевич Горбачёв; sündis 2. märtsil 1931) oli Nõukogude Liidu viimane riigipea. Gorbatšov oli 19801991 NLKP KK Poliitbüroo liige, 1985–1991 NLKP peasekretär, 19881990 NSVL Ülemnõukogu esimees ja 1990–1991 Nõukogude Liidu president.

[redigeeri] Elulugu

Põhja-Kaukaasias sündinud Gorbatšov õppis Moskva ülikoolis õigusteadust ja astus 1952 NLKP-sse. 19551962 töötas ta komsomolis, seejärel nimetati regiooni põllumajandussekretäriks. 19701978 oli ta Stavropoli krai parteiliider ja jättis sellena hea mulje Juri Andropovile, kes tõi ta 1978 üle NLKP KK sekretariaati.

Juba enne Brežnevi surma (1981) edutati Gorbatšov NLKP KK poliitbüroosse, kus ta hakkas vastutama majanduse eest. Konstantin Tšernenko valitsemisajal 19841985 oli ta välisasjade komisjoni esimees.

Gorbatšov valiti pärast Konstantin Tšernenko surma uueks parteijuhiks. Ta oli vaid 54-aastane ja esimene NSV Liidu juht, kes oli sündinud riigi eksisteeerimise ajal. Ta mõistis, et riigi päästmiseks on vaja tõsiseid reforme, kuna eelnenud ajastul oli riigi majandusareng pidurdunud ning korruptsioon oli süvenenud.

Nii otsustas ta alustada laiaulatuslikke reforme, mis esialgu pidid olema põhiliselt majanduslikud, et riiki eesseisvast majanduskriisist päästa. Ta alustas korruptsiooni- ja alkoholismivastast võitlust ning ettevaatlikult ka teatud turumajanduslikke reforme. Kuid ta ei osanud arvata, et need reformid võivad jõuga loodud ja hoitud impeeriumi ka destabiliseerida ja isegi hävitada. Ta käivitas sisepoliitikas liberaalsed reformid (uutmine ja avalikustamine) ning pani ette mitmeparteilise demokraatia kehtestamise, välispoliitiliselt üritas aga peatada võidurelvastumist.

Mihhail Gorbatšov ja USA president Ronald Reagan

Gorbatšovi uus juhtimisstiil kohtas vastuseisu nii vanameelsetelt kui radikaalidelt, kuid ta ei osanud parteist distantseeruda. See-eest osutus ta välismaal ülimalt populaarseks ja paljud välisriigid andsid Nõukogude Liidule tohutuid laene. 1990. aastal pälvis ta Nobeli rahupreemia.

Gorbatšov valiti 1989 riigipeaks ja märtsis 1990 5 aastaks laiendatud volitustega presidendiks. Ent majandusreform ei suutnud 1990.–1991. aasta talvel ära hoida toiduainekriisi ning liiduvabariigid hakkasid taotlema järjest suuremat iseseisvust. 1991 nimetas Gorbatšov partei vanameelse tiiva lepitamiseks võimupositsioonidele mõned konservatiivid. Kevadel tuli Gorbatšov välja uue liidulepingu plaaniga, mis pidi rahuldama reformimeelseid. See plaan ärritas jäiga joone pooldajaid, kes ta augustis 1991 ajutiselt võimult kõrvaldasid. Riigipöördekatse nurjasid peamiselt Boriss Jeltsini jõupingutused ja vandenõulaste tölplus.

Tema rahvusvahelist mainet kahjustas rahvuslaste meeleavalduste jõhker mahasurumine Taga-Kaukaasias. Tagurlaste augustiputš, Balti riikide iseseisvumine ja sammud iseseisvumise suunas teisteski liiduvabariikides nõrgendasid Gorbatšovi võimu. Varsti pärast võimule ennistamist oli ta sunnitud ohje veelgi lõdvendama, NLKP keelustama ja loovutama paljud oma volitused liiduvabariikidele. Ta jätkas oma liidulepingu pealesurumist, et vältida NSV Liidu lagunemist, kuid ei suutnud kontrolli säilitada ja astus 25. detsembril 1991 tagasi, loovutades sisuliselt võimu Jeltsinile.

Gorbatšov asutas Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Partei, mis on jäänud nišiparteiks. Juunis 1996 kandideeris ta Venemaa presidendiks, kuid võitis vaid 0,5% häältest.

[redigeeri] Perekond

Tema abikaasa oli Raissa Gorbatšova (5. jaanuar 1932 - 20. september 1999) ja neil on tütar Irina Virganskaja (1956).

[redigeeri] Välislingid

Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis:
Eelnev:
Konstantin Tšernenko
NLKP KK peasekretär
19851991
Järgnev:
Vladimir Ivaško
Eelnev:
Andrei Gromõko
NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
19881989
Järgnev:
puudub
Eelnev:
puudub
NLKP Ülemnõukogu esimees
19891990
Järgnev:
puudub
Eelnev:
puudub
NSV Liidu president
19901991
Järgnev:
puudub