Lissaboni öö
Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist. |
"Lissaboni öö" on Erich Maria Remarque romaan, mis avaldati aastal 1964.
[redigeeri] Sisu
Remarque'i raamat "Lissaboni öö" räägib põgenike elust 1939. aastal. See on romaan, mille põhiliseks teemaks on võitlus armastuse eest ajal, millal ei võinud teada, kas tuleb pääsemine või vabaduskaotus. Kuskil ei olnud turvaline, ilma, et koguaeg oma seljatagust jälgima ei peaks. Saksamaal koonduslaagrisse sattuda või maha löödud saada oli lihtne ses suhtes, et kas inimene oli juut või kuulus poliitilisse parteisse, mida valitsev riigikord taga kiusas, või oli tal vaenlasi, kes korraga mõjukaks olid saanud. Oli öö Lissabonis, mis oli täidetud põgenikega, kõik tahtsin ära Ameerikasse, seniks kuni Euroopas asjad rahunevad. Kõik jälgisid laevu, mis sõitsid Ameerika poole, kuid siit kerkis esile probleem, viisat ei olnud küll mitte kõigil ning ka piletid olid juba välja müüdud. Tänaval kõndis üks põgenik, kes murdis pead kuidas oma naise Ruthiga Ameerikasse jõuda, sest neil polnud pileteidki ja elamisluba Portugalis pidi paari päeva pärast lõppema. Aga kui tol ajal polnud ei elamisluba, siis olid lood kehvad. Muidu oli tänav suhteliselt tühi, aga siiski põgenik märkas ühte teist meest tänaval edasi- tagasi käivat ning kui ta tundis kuidas too mees talle järgnes, mõtles ta, et see on politsei ja ta arreteeritakse. Kuid järsku see mees kõnetas teda ning kuigi põgenik mõtles alguses kuidagi ära põgeneda, kui too peaks politseist olema, muutus asi kui mees näitas, et tal oli kaks piletit New Yorki ning ta pakkus neid põgenikule, ainukeseks tingimuseks seadis ta selle, et põgenik oleks temaga hommikuni koos. Põgenik võttis pakkumise vastu. Nad läksid mingisugusesse baaritaolisse lokaali istuma, kuid põgenik oli siiski umbusklik, selle võõra mehe suhtes. Lõpuks mees tutvustas ennast. „ Minu nimi on Schwarz, „ sõnas ta. „ See pole mu õige nimi, see on nimi, mis seisab mu passis. Aga ma olen temaga harjunud ja tänaseks ööks on ta hea küll. ( lk15). Schwarts lasi passis muuta ühel passikunstnikul Brünneril passipildi ja sünniaasta. Schwarts alustas jutustamist oma elu keerdkäikudest. Ta elas pagunluses mitmeid aastaid, kuna tema naise vend Georg andis ta üles. Nii siis mees põgenes ühest kohast teise. Kuid Schwartz otsustas, et ta peab tagasi minema. ( lk 20) Teel Saksamaale peeti teda mitu korda kinni ja kontrolliti tema isikut, kuid ta pääses kuidagi läbi raskuste siiski Saksamaale oma naise Heleni juurde. Kuid et Saksamaal temani jõuda pidi ta abi paluma oma sõbralt doktor Martensilt, tänu kellele nad siis lõpuks Heleniga kokku said. Nad kohtusid Heleniga kirikus, kust nad suundusid nende korterisse. Naine läks aga ees ja andis teenijale vabad päevad, et miski ei reedaks Schwartsi seal olekut. Nii nad veetsid paar toredat päeva koos, kuid ühel päeval saabus Georg ootamatult sinna ning Schwartz pidi peitu pugema, et mitte jälle vangistusse sattuda. Ta peitis end ära ja kui Helen sai lõpuks Georgist lahti hingas mees rahulikumalt. Aga ka Schwartsil oli aeg lahkuda, ta pidi minema Münsterisse, kuna sinna oli ta jätnud oma kohvrid ja oli registreeritud sinna hotelli. Helen laenas oma tuttavalt auto ja otsustas, et viib mehe Münsterisse. Teel tuli aga jutuks, miks Josef tagasi tuli ning lõpuks ütles Helen, et ta tahab mehega kaasa minna (lk91). Helenil oli pass, sest ta käis pidevalt Šveitsis arsti juures. Üks põhjus oli kindlasti ka see, et naine tahtis oma perekonnast puhkust, kuna ta vihkas oma perekonda. Kui nad jõudsid Münsterisse, otsisid nad koha kus maha istuda ning arutasid oma põgenemist. Kokkulepe oli selline, et Helen sõidab tagasi koju esialgu viib auto tagasi, ütleb vanematele , et läheb Šveitsi arstile ja ise sõidab Zürichisse, kus nad peaks ka kohtuma, kui Josef pääseb õnnelikult kohale. Austriasse jõudis mees õnnelikult. Feldkirchis, aga pidas tolliametnik teda kinni ja asi läks politseisse, isegi otsiti Josefi asjad läbi, kust leiti aga üks kiri. ( lk102) See kiri ja Heleni ettenägelikkus päästsid Schwarzi kinni pidamisest. Lõpuks jõudis ka Zchwarz Zürichi. Heleniga kohtus ta hotellis, kus nad elasid nädala. Nad ei saanud ühte tuba võtta, kuna neil olid passides erinevad nimed, seega pidid elama erinevates tubades. Ühel päeval kui Josef Heleni juurde läks leidis ta sealt eest saksa konsulaadi ametniku härra Krauseri. Krauser küsis igasuguseid küsimusi. Kuid Helen luuletas Josefist loo kokku, et mitte mingit kahtlust äratada Krauseris. Ta valetas, et Josefil on naine ja lapsed. Pärast seda nad lahkusid Šveitsist. Nad käisid Prantsuse konsulaadis, et viisat saada, mille nad said sekeldusteta aastaks. Nad üürisid maja, mis asus järve kaldal. Seal nad olid õnnelikud. Ning selles majakeses märkas Josef Heleni kõhul armi, mis jooksis üle ta kõhu. Ta oli seda ennegi märganud, nüüd aga torkas see pruunil nahal selgemini silma. (lk 125) Suve lõppedes läksid nad Priisi, kus nad said väikese toa. Nad elasid ühes hetkes korraga. (lk128) Kuid siiski ka nende õnnehetked pöördusid, Georg leidis nad üles ja nüüd seisis ta nende toa uksel. Lõpuks lasi Josef Helenil ja Georgil omavahel rääkida ja seejärel Georg lahkus. Aga ta tuli varsti tagasi. Kuigi Josefit polnud kodus põrkas ta Helenilt külast ära minnes taga kokku ning andis mehele kolm päeva tema õde Saksamaale saata.(lk142) Helen aga eitas, et tal midagi viga oli. Ja ta ei olnud mingil juhul nõus tagasi Saksamaale tagasi minema. Umbes 10 päeva hiljem saabus sõda ja Schwarts arreteeriti, natuke hiljem ka Helen. Helen viidi naistelaagrisse Püreneedes, Schwarts aga Prantsuse laagrisse. Päris tükkaega oli Scwarts seal laagris, kuid siis õnnestus tal põgeneda ning Heleni laagrisse minna. Seal kui ta küsis Heleni kohta ütlesid paljud, et naine on surnud, kuid mees ei uskunud seda ja ta tegi ka õigesti. Kord siiski kohtus ta Helenit värava taga kui ta linnast toidukraami käis toomas. Ta ütles oma saatjale, et autol vist midagi viga ja nagu Josef oleks remondimees, nii nad said paar sõna juttu rääkida ja kohtumis aja kokku leppida. Nii nad hakkasidki kohtuma. Josef elas metsas ja Helen puges iga päev millal vähegi sai aia alt läbi Josefi juurde metsa. Samuti viis ta mehele süüa. Nii elas mees lossivaremetes, mis asusid metsas. Kuni ühe päevani, millal nad otsustasid põgeneda, sest Helenil oli oht Saksamaale tagasi sattuda, aga seda ta ei tahtnud mitte. Nii nad põgenesid väikese eeltööga. Nad jõudsid läbi väikeste seikluste ühe mahajäetud lossi või pigem villa juurde. Sisse minnes nägid nad, et see oli mööblist lage. Kuid pika otsimise peale leidsid nad siiski voodi , kirstu kostüümidega, küttepuid, viljapuuaia ja veini. Helen oli majasse armunud. Nad elasid seal umbes neli päeva, siis pidi mees minema külasse sissseoste tegema, kus ta kuulis, et Bordeaux`st pidavat väljuma kaks laeva. Kuigi Schwarz oli laevadest vaimustunud, et saaks ära sellest kohast jätsid need laevad Helen ükskõikseks. Nad läksid Bordeauxi, et asja uurida. See linn oli juba okupeeritud. Nad andsid oma seljakotid kõrtsmiku kätte hoiule, kust pärast nende tagasi saamisega oli probleeme, kuid läbi raskuste neil siiski see õnnestus, oma villasse tagasi naastes, märkasid nad, et see oli okupeeritud. Nii nad liikusid edasi Biarritzi, kus nad elasid pansionis. Josef käis laevade väljumisi uurimas ja kui ta tagasi tuli leidis ta Heleni toa põrandalt pikali, moondunud näoga, tal oli kramp. Ta käskis mehel toast lahkuda ja mitte arsti kutsuda. Aga Schwarts kutsus ikkagi. Kuigi kui arst tuli käskis Helen jälle mehel toast lahkuda, samuti keelas ta arstil oma mehele rääkida oma haigusest. Nii kirjutaski arst Helenile rohud välja, kuid hiljem sai mees ikkagi teada, et Helenil oli vähk. Kuid Helenile ta sellest ei rääkinud, et ta teadis. Väljas käies kohtus Helen ja Schwarts ühte ameeriklast, kes tegi neile välja ja ajas juttu ning küsis miks nemad Ameerikasse ei tule ja kui mees ütles, et neil pole viisat lubas ameeriklane aidata. Mõnda aega tegi Josef juhutöid, Helen aga käis väljas ja tuli hilja, ühel päeval võeti aga Josef gestaapo ( Saksa Salapolitsei) poolt kinni. Teda piinati, eesmärgiks oli teada saada kus on Helen. Lõpuks ilmus Georg, kes hakkas ise Heleni asukohta välja uurima. Lõpuks jäi nii, et Josef pigi Georgi viima Heleni juurde, kuid see polnud tal plaanis, nimelt ta andis vale aadressi. Georg sidus vangi käed ja nad hakkasid selle aadressi suunas sõita, kuid mees sai oma peidetud žileti kätte ning vabastas end köidikust ja tappis Georgi lõigates tal kõri läbi. Ta võttis omale Georgi auto ja passi ja rahad ning läks Helenile järgi, lasi Georgi passi muuta, pannes oma pildi sinna asemele ja nüüd asusid nad Lissaboni poole teele. Sinna jõudsid nad ilusti, aitasid isegi ühe poisi üle piiri. Seal nad elasid mõnda aega ja käisid ikka reisibüroos ning lõpuks said nad ka piletid Ameerikasse, kuid reis lükati edasi ja kui mees läks seda uurima leidis ta naise tagasi tulles surnuna. Ta oli mürki võtnud. Arvatavasti ta ei tahtnud Ameerikasse. Ja kuna järgmine päev oli tema ära saatmine, siis Schwarz tahtis, et põgenik oleks temaga koos selle öö ning järgmine päev võib ta sõita Ameerikasse ja nii ta tegigi. Kuid Ameerikas elas too põgenik oma naise Ruthiga koos heal juhul veel kolm kuud, sest too abiellus siis selle ameeriklasega, kes oli Schwarzil aidanud pileteid saada. Ameerikast naastes lootis põgenik veel Schwarzi leida, kuid keegi polnud temast kuulnud. Aga neil ometi oli tekkinud mingi side.