Vanemuine (teater)
Allikas: Vikipeedia
![]() |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
See artikkel vajab toimetamist. |
1865 - 24. juunil asutati Johann Voldemar Jannseni eestvõttel Tartus Vanemuise Selts.
1869 - organiseeris Vanemuise Selts Tartus esimese ülemaalise eesti laulupeo.
1870 - 24. juunil, Vanemuise Seltsi 5. aastapäeval kanti Tartus ette Lydia Koidula näidend "Saaremaa onupoeg". Seda päeva loetakse Vanemuise teatri ja kogu eesti rahvusliku teatri sündimise päevaks. Samal aastal jõudis lavale ka Koidula "Maret ja Miina ehk Kosjakased" ning 1871 "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola".
1872 - 1878 juhtis teatrit Reinhold Sachker.
1878 - valiti August Wiera Vanemuise Seltsi laulu-, orkestri- ja näitejuhiks. Ta organiseeris käsitöölistest ligi 100-liikmelise poolkutselise kollektiivi ning juhtis teatrit kuni aastani 1906.
1883 - esietendus P.A.Wolffi draama "Preciosa" C. M. Weberi muusikaga. Seda aastat loetakse eesti muusikateatri alguseks.
1903 - hävis tules Vanemuise Seltsi maja Jaama tänavas.
1906 - avati Aia tänaval (praegune Vanemuise tänav) uus teatrihoone, mis valmis Jaan Tõnissoni initsiatiivil ja eesti rahva majanduslikul toetusel soome arhitekt Armas Lindgreni projekti järgi. Siit algas Vanemuise kui Eesti esimese professionaalse teatri ajalugu.
1906-1914 - teatrit juhtis Tartu Ülikooli teoloogiafakulteedi lõpetanud Karl Menning, kes 1905-1906 õppis näitejuhtimist Berliinis Max Reinhardti reziiklassis. Ta rakendas oma töös ansambliteatri printsiipi, toetudes psühholoogilise realismi taotlustele.
1908 - loodi Vanemuise Seltsi sümfooniaorkester, dirigentideks Samuel Lindpere, Juhan Aavik ja Juhan Simm. Põhiline kontserdihooaeg oli suvel, kontserdid toimusid suveaias.
1914-1921 - juhtis teatrit Menningu õpilane, lavastaja ja näitleja Ants Simm. Esimese Maailmasõja, okupatsiooni ja Vabadussõja ajal teatritegevus ei lakanud.
1920-ndate aastate algul juhtis teatrit näitlejate komisjon.
1925-1931 - oli teatri eesotsas Voldemar Mettus. Teatri külastatavus langes, võlakoorem kasvas. Direktoriametit pidasid lühemat aega August Gailit ja August Sunne.
1935 - sai direktoriks Otto Aloe, draamalavastajaks Kaarli Aluoja, ooperilavastajaks Eino Uuli, liikumisjuhiks Ida Urbel, dirigendiks Juhan Simmi kõrvale Eduard Tubin. Esimene eesti rahvuslik ooper, Aava "Vikerlased", lavastati Vanemuises 1935. aastal. Olulise koha omandas ooper.
1939 - jõuti Ida Urbeli eestvõttel esimese iseseisva tantsuetenduseni, milleks oli P. Tshaikovski "Karnevalisüit".
1937-1939 - ehitati uus, 500-kohaline teatrisaal. Vana teatrisaal ehitati ümber kontserdisaaliks.
1940 - pärast Eesti annekteerimist Nõukogude Liidu koosseisu määrati Vanemuise juhiks Kaarel Ird. Ta oli 1934-1936 õppinud Tartu Draamateatri Seltsi Näitekunsti Stuudios.
1941 - Ida Urbel lavastas Pugni-Glieri "Esmeralda", esimese õhtut täitva balleti Vanemuises.
Saksa okupatsiooni ajal jätkas Vanemuine tegevust, teatri külastatavus oli kõrge. Oluliseks sündmuseks oli Eduard Tubina balleti "Kratt" esiklavastus 1943.
1944 - suur osa trupist lahkus kodumaalt, teatrisse tuli palju uusi näitlejaid. Vanemuise teatrihoone süttis lahingute käigus ja hävis täielikult. Teater kolis Tartu Saksa Teatrisse (praegune Vanemuise teatri väike maja).
1944-1948 - juhtis teatrit Kaarel Ird.
1950-1953 - oli teatrijuhiks Aleksander Poljakov. Uus riigivõim püüdis likvideerida Vanemuise teatri muusikaosa, peaaegu täielikult lagunes balletitrupp.
1953-1955 - juhtis teatrit Ants Lauter. Vanemuine hakkas jälle mängima olulist rolli Eesti kultuurielus.
1956. aastal naases peale sundpausi teatri direktori-peanäitejuhi kohale Kaarel Ird, kelle juhtimisel tegutsevas teatris esietendus arvukalt eesti algupäraseid näidendeid, oopereid, ballette. 1956. aastal anti teatrile Tööpunalipu orden ning 1966 akadeemilise teatri nimetus. Vanemuise külalisetendused Moskvas, Leningradis ja Kiievis muutusid regulaarseks.
Kaarel Ird juhtis teatrit 1956-1985.
Loodi püsivad sõprussidemed Potsdami Hans Otto Teatriga (Saksamaaa), Olomouci Oldrich Stibori Teatriga (Tsehhi), Tampere Teatriga (Soome). Esineti ka Ungaris, Jugoslaavias, Rootsis. 1960-ndatest aastatest alates töötasid teatri juures mitmed draama-, balleti- ja vokaalstuudiod, kust teatrile on tulnud olulist näitleja- ja lavastajatäiendust. 1960-ndate lõpul ja 1970-ndate algul toimus eesti teatris teatriuuendus, mille keskuseks kujunes Vanemuine, juhtfiguurideks noored lavastajad Evald Hermaküla, Jaan Tooming ja tantsuteatris Ülo Vilimaa.
1967 - Vanemuise tänaval avati 1944. aastal hävinud teatrihoone asemele uus 682-kohaline teatrisaal ning 1970 842-kohaline kontserdisaal, kuhu hiljem paigaldati ka kontsertorel.
Aastatel 1985-1990 juhtis teatrit Ago-Endrik Kerge, 1990-1993 Linnar Priimägi.
1990 taasavati 1978. aastal tulekahjus hävinud teatri väike maja.
1994. aastal asus Vanemuise direktori ja hiljem teatrijuhi kohale Jaak Viller. Teatri draamajuhiks sai Jüri Lumiste, peadirigendiks Endel Nõgene, peaballettmeistriks Ülo Vilimaa.
1995-1997 tegutses kontserdisaali fuajees nn eksperimentaal- ehk E-lava, kus toodi välja viis lavastust.
1996 - tihenesid sidemed Uppsala Linnateatriga. Vanemuine gastroleeris edukalt Puccini ooperiga "Tosca" ja lastelavastusega "Väikese onu saaga" Rootsis. Uppsalast toodud Shakespeare'i- laval mängiti 1998. aasta kevadel Shakespeare'i komöödiat "Kaheteistkümnes öö", lavastajaks Finn Poulsen Uppsalast.
1998 - balletijuhi kohale asus Mare Tommingas.
1999. aastast alates on Vanemuise draamajuht Ain Mäeots ja muusikajuht Mihkel Kütson. 1999. aastast on Vanemuise draamajuht Ain Mäeots ja 2004. aastast muusikajuht Hendrik Vestmann.
2003. aasta sügisel lahkus teatrijuhi kohalt Jaak Viller ja kultuuriministeerium määras teatrijuhiks Aivar Mäe.