India kirjandus

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.

India kirjanduse aeg algab u 2. aastatuhandel e Kr. Selle alguseks loetakse usuliste hümnide kogu "Rigvedat", mis oli tol ajal pühakirja tähendusega ning mis püüab sõnastada maailma olemust ja inimese kohta selles. Usupärimused kirjeldavad muinasaegseid või ebamaiseid sündmusi, samuti sisaldavad need müüte maailmast ja jumalatest. Need on kirjutatud väga vanas india-aaria keeles, mida nimetatakse vedasanskritiks.

India vanima ajajärgu kirjandust nimetatakse esimeseks vedakirjanduseks. Selle vanimaks osaks on 4 vedat, millest tähtsaim on "Rigveda". Ülejäänud 3 ( Atharveda, Janzurveda ja Samaveda) esitavad maagilisi loitse, ohverdamisrituaalide hümne ning kordavad osaliselt esimese veda müüte.

Sellele järgnev kirjandus seisnes usulistes tekstides, mis täiendasid vedasaid ja seletasid nende sisu. Seda kirjandust nimetatakse brahmanad ja vedanta ehk vedade lõpp. ( 10.-9. saj e Kr).

Vanimale ajajärgule järgneb eeposte ajastu kirjandus, mille olulisemad eeposed on "Mahabharata" ja "Ramajana".

Eeposte ajastu lõpeb nn puraanade ja tantratega. Puraana on on kokkuvõtlik teos hindu usundist ja maailmakäsitlusest, tantra aga lühike usuline tekst piiratud ringkondadele.

Kolmanda ajajärgu kirjanduse moodustab suurim ja tähtsaim kirjandusvool budistlik kirjandus.

Neljanda ja viimase osa India kirjandusest moodustab Uus-India kirjandus ( nim ka bhakti kirjanduseks), mis tekib u 14.-15. saj. Siin eristatakse kaht põhilist arneguliini:

  • kõrgkihtide eepiline ja lüüriline luule
  • rahvalik usuline luule

19. sajandil hakkas Uus-India kirjandus matkima Euroopa kirjandust ning müüdimaailma asemel hakati lugejale näitama argielu. Selle tulemusel tekkis ka ingliskeelne india kirjandus e angloindia kirjandus.

[redigeeri] Vaata ka

Teised keeled