Soome mütoloogia

Allikas: Vikipeedia

Soome mütoloogia omab mitmeid omadusi, mis seovad seda teiste soomeugri mütoloogiatega, nagu eesti mütoloogiaga, kuid ka teiste naabruses olevate mütoloogiatega, näiteks balti rahvaste ja skandinaavlaste mütoloogiaga. Soome ja teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogiad on seotud teise soomeugri rahvaste, nagu saamide mütoloogiatega.

Soome mütoloogia elemendid säilisid läbi suulise traditsiooni ning folkloori 18. sajandini.

Peajumal Ukko (vana mees) oli algupäraselt loodushing nagu teisedki jumalused. Kõige pühamaks loomaks oli karu. Karu nähti eelkäijate kehastusena ning seetõttu kutsuti teda eufemismidega nagu mesikämmen, otso ja kontio.

Esimesena mainis soomlaste uskumisi piiskop Mikael Agricola oma Uue Testamendi tõlke eessõnas. Soome mütoloogiat uuris ka 19. sajandil Lars Levi Laestadius. Suurimad uuringud tehti 19. sajandi jooksul, pannes kirja vana maaluulet ja folkloori. Elias Lönnrot koostas Soome rahvuseepose Kalevala.

Sisukord

[redigeeri] Maa päritolu ja ehitus

Arvati, et maa tekkis peale linnumuna lõhkemist. Taevas olevat munakoore ülemine osa või telk, mida toetas põhjapoolusel põhjanaela all olev sammas.

Tähtede liikumist kirjeldati taevakupli keerlemisega ümber põhjanaela ja iseenda. Pöörlemisel tekkis tuuleiil, mille läbi läksid hinged surnute maale, Tuonelasse.

Maa oli lame ning selle äärtes asus Lintukoto (lindude kodu), koht kus linnud elasid talvel. Sinna liikusid linnud mööda Linnunrata (linnuteed).

Linnud tõid inimesele ka tema sündides hinge ning viisid selle ära, kui inimene suri. Mõndades kohtades oli inimesel puust linnukuju, et linnud ei viiks hinge ära kui inimene magab.

[redigeeri] Kangelased, jumalad ja hinged

  • Ahti (või Ahto), kala andja.
  • Ajattara (mõnikord Ajatar), kuri metsahing.
  • Akka (vana naine)
  • Äkräs, viljakusjumal ja taimede kaitsja.
  • Antero Vipunen, surnud hiiglane, teadmiste ja maagia kaitsja.
  • Hiisi, deemon.
  • Iku-Turso, merekoletis.
  • Ilmarinen, sepp, taeva looja. Õhu meeshing.
  • Ilmatar, õhu naishing; Väinamöineni ema Kalevalas
  • Jumala e. jumal
  • Kalevanpoika (Kaleva poeg), Kalevipoeg
  • Kave, taevajumal. Väinamöineni isa.
  • Kotitonttu
  • Kullervo
  • Lemminkäinen
  • Lempo
  • Lalli
  • Louhi
  • Loviatar
  • Luonnotar
  • Menninkäinen
  • Mielikki
  • Nyyrikki, jahijumal.
  • Näkki
  • Otso, karu hing
  • Pekko (või Pellon Pekko), Peko. saagijumal.
  • Perkele, kurat.
  • Pellervo (või Sampsa Pellervoinen)
  • Pihatonttu
  • Piru, hing, deemon.
  • Päivätär, päeva jumalanna
  • Rahko, karjala ajajumal
  • Surma, vägivaldse surma personifikatsioon.
  • Saunatonttu
  • Tapio, metsajumal.
  • Tellervo, metsajumalanna
  • Tonttu
  • Tuonetar
  • Tuoni, surma personifikatsioon
  • Tursas
  • Tuulikki
  • Ukko (vana mees) taeva- ja äiksejumal, seotud Thoriga (eesti Taara).
  • Vellamo, Ahti naine, mere, järvede ja tormide jumalanna
  • Vedenemo (vete ema), karjala veejumalanna.
  • Väinämöinen, vana ja tark mees, Kalevala peategelane

[redigeeri] Paigad

  • Kyöpelinvuori (Raatikko); kuhu neitsina surnud naised lähevad.
  • Tuonela; (ka Manala, Pohjola) allilm.
  • Kalevala
  • Pohjola

[redigeeri] Loomad

  • Pruunkaru; karu peeti kõige pühamaks loomaks, keda nimetati vaid eufemismidega.
  • Tuonela luik; (Tuonelan joutsen).
  • Hiie hirv; (Hiiden hirvi).

[redigeeri] Esemed

[redigeeri] Vaata ka