Elektrijuhtivus
Allikas: Vikipeedia
Elektrijuhtivus on aine võime juhtida elektrivoolu, mis on tingitud laengukandjate (elektroni või ioonid) olemasolust aines. Elektrivälja mõjul hakkavad need aineosakesed liikuma. Aineosakeste liikumist ja seega ka ainet iseloomustab erijuhtivus (σ), mis vastavalt Ohmi seadusele on seotud elektrivälja tugevuse (E) ja voolutihedusega (j).
Erijuhtivus on eritakistuse pöördsuurus.
Ainete elektrijuhtivust liigitatakse sõltuvalt erijuhtivuse järgi vastavalt laengukandjate liigile:
- ektronjuhtivuseks – metallid pooljuhid;
- joonjuhtivuseks – elektrolüüdid;
- elektron-joonjuhtivuseks – plasma.
Kõik ained jaotatakse erijuhtivuse järgi:
- elektrijuhtideks – σ > 10 6 (S/m);
- pooljuhtideks – 10-8 < σ < 10 6 (S/m);
- dielektrikuteks – σ < 10 -8 (S/m).
[redigeeri] Tähised
- j on voolutihedus voolujuhi mingis punktis, mõõdetuna amprites (A).
- σ on voolujuhi erijuhtivus, mõõdetuna siimensites meetri kohta (S/m)
- E on summaarne elektrivälja tugevuse