Sovhoos ja kolhoos
Allikas: Vikipeedia
Kolhoosi ja sovhoosi võrdlus Ametlikult oli sovhoos täiesti riiklik, kolhoos aga ühismajand. Sovhoosnikel oli tööraamat ja nad võisis sama tööraamatuga minna tööle näiteks vabrikusse. Kolhoosnik sai kolhoosist lahkuda ainult üldkoosoleku loal. Tegelikult otsustas lubamise esimees. Kavalamad, kes lahkuda tahtsid, tegid tööd meelega halvasti või simuleesid isegi joodikud siis lasti kergemini lahti. Venemaal said kolhoosi sundusest lahti poisid kes kroonust tagasi tulid. Pärast 60 aastat Eestis enam kolhoosnikke vägisi kinni ei hoitud. kolhoosniku aiamaa oli lubatud kuni pool hektarit, sovhoosnikul ja töölisel kuni 0,15 ha. Sovhoosnikul oli kindel rahapalk ja algul suurem kui kolhoosnikul, Tööaeg oli sovhoosis kindlalt määratud nagu vabrikutöölisel. Kolhoosnikud tegid hooajal ka pikemaid päevi. Tehnikaga varustamine oli sovhoosides parem. Näiteks tööriistu töökojale, puure keermelõikureid said põllumajandusasutused osta spetsiaalsest laost. Enamik kaupu oli lubatud müüa ainult sovhoosidele. Elektrimootoreid olid kolhoosidel samuti raske saada. Tuli kavaldada. Tehti näiteks "must kassa". Kasvatati mõni lehm või siga kolhoosi karjas üles aga raamatupidamisse kirja ei pandud. Elukas müüdi mõne kolhoosniku (kes liigselt ei lobisenud!) nime all maha ja raha pandi "musta kassasse". Elektrimootoreid toodeti Tallinnas Volta tehases. Vene traditsioonide järgi varastati neid ja müüdi soovijatele maha. Kolhoos võis osta elektrimootori ka kolhoosniku käest. Kuskohalt kolhoosnik mootori sai, oli tema asi. Sovhoosidel oli elektrimootoreid käes lahedamalt.