Vetikad

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist.


Vetikaid on üle 30 000 liigi. Kõige rohkem on rohevetikaid (umbes 7000 liiki). Arvatakse, et ürgsetest rohevetikatest põlvnevad teised taimed.

Vetikad on looduses esmase orgaanilise aine tootjad. Veekogudes algab neist enamik toiduahelaid. Näiteks toituvad vetikatest vesikirbud, sõudiklased jt, kes on omakorda toiduks kaladele. Lisaks sellele eritavad vetikad fotosünteesi käigus keskkonda hapnikku. Vetikate poolt on toodetud ligikaudu 90% atmosfääri hapnikust.

Vetikad moodustasid 500-600 miljonit aastat tagasi kogu taimeriigi - nad vohasid kõigis veekogudes ajal, mil veel ei olnud maismaataimi (ega üldse kõrgemaid taimi). Samal ajal täitsid nad ka tähtsat ülesannet - varustasid Maa atmosfääri hapnikuga, luues sobiliku keskkonna paljude hilisemate organismide jaoks.

Sisukord

[redigeeri] Ehitus

Vetikate hulkrakset keha nimetatakse talluseks ehk rakiseks.

Suuruselt on enamik vetikaid mikroskoopilised. Paljud vetikad on nii väikesed, et palja silmaga pole nad nähtavad.

Leidub ka suuremaid – makroskoopilisi vetikaid. Mõned neist võivad olla isegi nii suured, et nende pikkust mõõdetakse meetrites, näiteks lehtadru.

Ehituse keerukuse alusel eritatakse üherakulisi ja hulkrakseid vetikaid. Paljud vetikad on koondunud kolooniatesse (koloniaalsed).

Vetikad hangivad vett ja toitaineid kogu keha pinnaga. Kõik vetikad sisaldavad klorofülli, kuigi osa neist ei ole rohelised. Vetikate pruunikas ja punakas värvus on tingitud teistest pigmentidest, mis rohelise klorofülli ära varjavad. Pigmente sisaldavaid rakuosi vetikates nimetatakse kromatofoorideks. Sõltumata värvusest toimub kõigis vetikates fotosüntees. Olgugi, et vetikad sünteesivad nagu taimed (kuigi, vetikatel toimub fotosüntees kogu talluses, taimel vaid lehtedes ja puitumata, rohtses varres) ei kuulu nad tegelikult taimeriiki, kuna neil puuduvad taimedele iseloomulikud organid ja koed (juured, varred, lehed). Kuigi mõned vetikad meenutavad välimuselt varsi ja lehti, on see sarnasus väline - vetikatel pole juuri, varsi ega lehti.


Värvuse alusel jaotatakse vetikad kolme hõimkonda: rohevetiktaimed, punavetiktaimed ja pruunvetiktaimed.

[redigeeri] Elupaik

Vetikad on kõige lihtsaimaid taimeriigi esindajaid, neid leidub kõikides veekogudes ja ka mõnedes niisketes paikades kuival maal. Veekogu pinna lähedal, kuhu jõuab palju valgust, kasvavad rohevetikad, sügavamal punavetikad ja veel halvemates valgustingimustes pruunvetikad.

Vetikad elavad põhiliselt vees. Nad kasvavad nii mage-, riim- kui ka merevees. Vetikad võivad hõljuda vabalt ja moodustades taimse hõljumi ehk fütoplanktoni või kinnituda veekogu põhja ja kuuludes bentose elustikku või kinnituda kõigele vees elavale ja olevale. Nende levik sõltub vee läbipaistvusest, sest nagu teisedki taimed vajavad nad fotosünteesiks valgust. Üksikud vetikaliigid suudavad kasvada mulda pindmistel kihtidel, puutüvedel ja kividel.

Vähesed vetikad on kohastunud ka eluks polaaralade jää- ja lumeväljadel.

[redigeeri] Sümbioos

Paljud üherakulised vetikad elavad sümbioosis teiste organismidega. Näiteks samblikud võivad koosneda seentest ja rohevetikatest.

Samblike ebatavaline vastupidavus on tingitud sellest, et nad koosnevad kahest elusorganismist - seeneniidistikust ja selle vahele põimunud vetikarakkudest. Seeneniidid on võimelised endasse imema õhuniiskust ja võtma ümbritsevast keskkonnast vett, mineraalsooli ja süsihappegaasi. Seeneniidistik ise pole aga võimeline valmistama toitaineid. Samblikus elavad vetikad sisaldavad nn. päikesepatareisid ehk kloroplaste. Vetikad saavad seeneniidistikust vajalikud ained ning toodavad valgusenergiat kasutades toitaineid, mida seen vetikatest imeb. Nii toimub seene ja vetika vahel kooselu ehk sümbioos.

Samblikud paljunevad rakisetukikestega ning rakise pinnalt eralduvate osakeste abil. Iga osake koosneb vetikarakust ja seda ümbritsevatest seeneniitidest. Levimine toimub tuule ja vee abil. Seeneniidid võivad moodustada ka eoseid. Kui aga eosest arenev seeneniit uues kohas vajalikku vetikarakku ei leia, siis ta hukkub.

[redigeeri] Vetikate paljunemine

Vetikad paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Vähesed vetikad ka vegatiivselt.

Üherakulised vetikad paljunevad vegetatiivselt pooldumise teel, hulkraksed aga talluse tükikestega.

[redigeeri] Mittesuguline paljunemine

Mittesuguline paljunemine paljunemine toimub eostega või vegetatiivselt.

Eostega paljunemine Eosed on enamasti ühe kuni mitme viburiga zoospoorid, mida nimetatakse ka rändeosteks. Mõnede vetikaliikide eostel viburid puuduvad. Neid nimetatakse autospoorideks.

Vegetatiivne paljunemine toimub raku või talluse jagunemisel ning sigipungade abil. Viimased moodustuvad mõnede liikide risoididel.

[redigeeri] Suguline paljunemine

Suguline paljunemine annab elusolenditele suuri eeliseid ja enamus elusolendeid paljunebki suguliselt. Mõned organismid paljunevad küll suurema osa aega mittesuguliselt, kuid neil on siiski olemas ka võimalus suguliseks paljunemiseks. Suguline protsess on avastatud ka ränivetikatel.

Vetikate emas- ja isassuguorganid arenevad kas ühel ja samal või erinevatel taimel. Sugurakud moodustuvad gametofüüdi keharakkudes. Munarakud tekivad keharakkudes, mida nimetatakse oogoonideks. Viburitega isassugurakud – spermatosoidid – tekivad isassuguorganites, mida nimetatakse anteriidideks. Oogoonid ning anteriidid on vetikate sugulise paljunemise organid. Viljastumisel ühinevad spermatosoid ja munarakk. Selle tulemusena moodustub sügoot.

Suguline paljunemine võib toimuda ka konjugatsioonil. Sel juhul moodustub sügoot kahe vetika keharakkude ühinemisel. Selliselt paljuneb osa rohevetikaid.

Mõnel vetikate rühmal puuduvad sugulise paljunemise elundid, ehkki neil esineb regulaarne suguline paljunemine. Sügoot tekib neil spetsialiseerumata rakkude või lülide liitumise tulemusena. Sellist sugulise paljunemise viisi nimetatakse sügogaamiaks. Kui kaks üherakulist isendit liituvad ilma gameete moodustamata, siis nimetatakse seda hologaamiaks.

Nii sugulisel kui suguta paljunemisel järgneb sügoodi moodustumisele puhkeperiood (näiteks talvel). Selle lõppedes jaguneb sügoot meioosi teel neljaks uueks vetikataimeks – gametofüüdiks. Mõnel juhul võib sügoot areneda otse uueks sporofüüdiks. Sporofüüdi keharakkudest moodustuvad sporangiumid, milles tekivad viburitega zoospoorid või viburiteta autospoorid. Eostest arenevad taas gametofüüdid. Mõnede vetikaliikide sporofüüt ja gametofüüt on kujult ja suuruselt sarnased, teistel liikidel on aga erineva välimusega.

[redigeeri] Eestis elavad vetikad

Eestile ainuomased vetikaliigid puuduvad. Magevetes on kõige enam üherakulisi ja niitjaid rohevetikaid. Läänemeres esinevatest on tuntuim pruunvetikas põisadru. Tavaline vetikas puutüvedel ja vanadel kivimüüridel on üherakuline pleurokokk.

Arvatakse, et eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500.

[redigeeri] Vetikate õitsemine

Planktonvetikate ajutine vohamine veekogus, tuntud veeõitsenguna, on kahjulik nähtus. Veeõitseng tekib tavaliselt inimtegevuse tulemusena, kui veekogusse satub palju toitaineterikast reovett ja siis võivadki vetikad vohama hakata. Veeõitsenguga kaasneb kalade ja teiste veeloomade hukkumine. Suure hulga taimede lagunemisel tekib hapnikupuudus, sest muutub veekogu gaasirežiim, väheneb vee hapnikusisaldus ja läbipaistvus, kiireneb muda settimine.

[redigeeri] Eukarüootsed vetikad

[redigeeri] Amöboidsed hõimkonnad

Hk. Chlorarachnida

Kuulusid varem koldvetikate hulka. Pigmentidelt sarnanevad rohevetikaile, eluviisilt koldvetikaile (oluline osa heterotroofsusel).

[redigeeri] Ülemhõimkond alveolata

Hk. Dinomastigota – Vaguviburvetikad

On 4000 liiki. Eriti sooojades maredes, fütoplanktonina. Mõnedes toksiine (kalanduslikult halvad!).

[redigeeri] Ujuvad protistid

Hk. Cryptomonada – Neelvetikad

Jahedamates ja vähetoitelisemates vetes. Mõned võivad ka heterotroofselt toituda. Unikaalsed pigmendid: Chl a ja Chl c2, unikaalseid fükobiliine jm. Sugulist paljunemist ei teata.

Hk. Discimitochondria – Silmviburvetikad jt. lähedased rühmad

On 1000 liiki. Ilmselt kunstlik rühm.

[redigeeri] Ülemhõimkond esiviburlased

Hk. Chrysomonada – Koldvetikad

On 1000 liiki mis peamiselt elavad parasvöötme magevees. Kalduvad ka hulkraksusesse. Meioosi ja sugulist paljunemist pole teada.

Hk. Xantophyta – Eriviburvetikad

On teada vaid mõnisada liiki. On teada ka liike mis elavad maismaal. Enamus paljuneb sugutult.

Hk. Eustigmatophyta

Erinevalt eriviburvetikatest raku ehitus erinev, nt. 1 vibur ja silmtäpp.

Hk. BacillariophytaRänivetikad

Umbes 10 000 liiki. Ränivetikaid võib kohata kõikjal. Suguline paljunemine.

Hk. PhaeophytaPruunvetikad

Teada umbes 900 liiki. Elutsevad meres ja on hulkraksed. Suguline paljunemine, ka sugude eristumist.

[redigeeri] Viburita vetikad

Hk. RhodophytaPunavetikad

Teada umbes 4000 liiki. Elavad meres, teinekord harva ka magevees võimaismaal. Enamus punaverikad on hulkraksed. Suguline paljunemine.

[redigeeri] Liitvetikad

Hk. Glaucocystophyta – Liitvetikad

On vaid 13 liiki. Elavad vaid happelises puhtas magevees.

[redigeeri] Maismaataimede eellased

Hk. Gamophyta – Ikkesvetikad

On umbes 10-12 000 liiki ja elutsevad magevetes.

Hk. ChlorophytaRohevetikad (sh. Mändvetikad)

Teada 16 000 liiki ja elutsevad kõikjal. Suguline paljunemine. Mõned liigid meenutavad teiste sugurakke (viburitega).

[redigeeri] Kasulikkus inimesele

Mererohelise kõige tähelepanuväärsemaks omaduseks on selle suur joodisisaldus. Vetikad sisaldavad rohkem joodi kui ükski teine looduslik toiduaine, sellepärast nimetatakse neid vahel ka supertoiduks. Inimese kilpnääre vajab joodi selleks, et toota türoksiini-nimelist hormooni, mis ergutab närvisüsteemi ja mõjutab oksüdeerumisprotsessi rakkudes. See hormoon reguleerib ainevahetust ning aitab organismil muuta valke, rasvu ja süsivesikuid energiaks.


Mererohelise söömine võib muuta hormoonide tasakaalu, vähendada puhitusi ja vedelikupeetust, alandada vere kolesteroolisisaldust-kõik see kokku tähendab, et vetikad aitavad vältida südamehaigusi.

Nt kombu kuulub kollast või pruuni värvi vetikate perekonda, mis on kõige pikaealisemad ja suuremad kõigist meretaimedest.


Kombu koosneb pea poolenisti aeglaselt imenduvatest süsivesikutest, mis aitavad tasakaalustada suhkrusisaldust veres. Seega on kombu hea lisand nende inimeste toidusedelisse, kes põevad kuseteedepõletikke või diabeeti - neile, kelle organism ei suuda toota normaalsel kombel insuliini. Kombu valgusisaldus on 6,5 protsenti ja rasvasisaldus 1 protsent, nii sobib ta suurepäraselt taimetoitlastele ja kaalujälgijatele. Lisaks sisaldab ta hulganisti kiudaineid ning võib olla kasulik inimestele, kes kannatavad mitmesuguste seedehäirete all. Mererohelises on ka palju vitamiini B12, mida organism kasutab punaste vereliblede tootmiseks. Kuna tavaliselt on selle toitaine allikaks liha, kannatavad pikka aega taimset toitu tarvitanud inimesed selle vitamiini puuduse käes. Mõnedes vetikates on isegi üle kümne korra rohkem kaltsiumi kui piimas.

Mereroheline aitab samuti puhastada seedetrakti ning kõrge mineraalainete sisalduse tõttu tõstab keskkonna leeliselisust - arvatakse, et see aitab hoida vere puhtamana.