Ajalooline koolkond

Allikas: Vikipeedia

 See artikkel räägib õigusteaduse koolkonnast; majandusteaduse koolkonna kohta vaata artiklit Ajalooline koolkond (majandusteadus)

Saksa ajalooline koolkond on 19. sajandi intelektuaalne liikumine saksa õigusteaduses. Romantismi taustal on see rõhutanud seaduste ajaloolisi piire, vastandudes loomuõiguse koolkonnale (Vernuftschaft), mille liikmed arvasid et õiguse sisu on tuletatav ratsionaalsel teel inimloomusest.

Ajalooline kool baseerub Gustav Hugo ja Friedrich Carl von Savigny kirjutistel.

Ajaloolise seaduste kooli peamiseks eesmärgiks oli, et seadus ei oleks vaid juhuslik kogum võimude poolt kirja pandud norme, vaid inimeste tõekspidamiste väljendus sarnaselt keele ja tavadega. Seadus pidavat baseeruma "rahva vaimul" (Volksgeist).

Kuigi autorid võivad seaduseid mõjutada, arenevad need tavaliselt siiski orgaanilisel kombel läbi aja ilma võimuorganite sekkmuiseta. Alalises muutumises olevad praktilised vajadused mängivad väga suurt rolli selles orgaanilises arengus.

Õigussüsteemi arendamine on profesionaalsete juristide kohus - mingis mõttes tööjaotus ühiskonnas. Nende akadeemline töö seisneb "rahva tahte" kindlaks tegemisel. Nõnda kehastavad juristid üldist rahva tahet.

Saksa ajalooline koolkond jagunes romanistideks ja germanistideks. Romanistide, kelle hulka kuulus ka Savigny, arvasid et Volksgeisti tulenes rooma õigusest. Germanistid nagu Karl Friedrich Eichhorn, Jakob Grimm, Georg Beseler, Otto von Gierke nägid Saksa seadusi Saksa enese volkgeisti väljendusena.

Saksa ajalooline koolkond omas arvestatavat mõju akadeemlisele õigusõppele Saksamaal. Georg Friedrich Puchta and Bernhard Windscheid jätkasid romanistide suunda, luues pandektilise koolkonna (Pandektenwissenshaft), mida peetakse mõistejurisprudentsiks (Begriffsjurisprudenz).

Ajaloolise koolkonna liikmed rajasid ka võrdleva õigusteaduse akadeemilise distsipliinina.