Tartu linnus
Allikas: Vikipeedia

Tartu (Tarbatu) linnus asus praeguse Tartu linna territooriumil Toomemäel. Mõnede ajaloolaste arvates on Tartu järjepidevalt arenenud I aastatuhande keskpaiku tekkinud muinslinnusest keskaegseks linnaks 13. sajandil.
Arheoloogiliste väljakaevamiste andmetel rajati paikne asula 5. - 6. sajandil; tegemist oli piirkondliku võimu-, transpordi- ja kauplemiskeskusega. Linnuse arengus on eristatavad neli ehitusperioodi, neist teine kestis 7. sajandist 11. sajandi algupooleni. Esimesed kirjalikud teated linnusest pärinevad selle perioodi lõpust, aastast 1030, mil Kiievi vürsti Jaroslav Targa väed linnuse vallutasid, arvatavasti ümber ehitasid ja Jurjeviks nimetasid. Kiievi-Vene sõjaline ja poliitiline eelpost ning piirkondlik võimukeskus püsis Tarbatus/Jurjevis arvatavasti kuni 1061. aastani, mil eestlased selle tagasi vallutasid ja maha põletasid.
1061-1215 oli linnus arvatavasti kasutusel vaid ajuti ja enamasti mehitamata kindlustusrajatisena, asulat linnuse jalamil polnud. Tarbatu oli samanimelise muinaskihelkonna ja Ugandi muinasmaakonna ääremaa.
1215-1224 oli linnus algul Mõõgavendade ordu, hiljem vürst Vjatško ja sakslaste vastu ülestõusnud eestlaste tugipunkt.
Hiljem ehitati samale kohale Tartu piiskopi kivilinnus. Esimesed teated piiskopi linnusest pärinevad 1234. aastast. Piiskopilinnus hävis Põhjasõjas.