Gregorius XIV

Allikas: Vikipeedia

Gregorius XIV
Ilmalik nimi Niccolò Sfondrati
Valitsemisaja algus 5. detsember 1590
Valitsemisaja lõpp 16. oktoober 1591
Eelkäija Urbanus VII
Järeltulija Innocentius IX
Sünnikuupäev 11. veebruar 1535
Sünnikoht Somma
Surmakuupäev 16. oktoober 1591
Surmakoht Rooma

Gregorius XIV (Niccoló Sfondrati; 11. veebruar 153516. oktoober 1591) oli paavst 5. detsembrist 1590 kuni surmani.

Niccoló Sfondrati sündis Sommas krahv Francesco Sfondrati ja Anna Visconti 7-lapselises peres vanima lapsena. Temast sai krahv ja ta kandis Vallassina, Pusiano, Bosizio, Suella, Mojana, Garbagnate, Borima, Maggiolino, Masnaga, Tregolo, Pettana, Tabiago, Mandello, Bellano ja Devio signore tiitlit, olles ühtlasi Milano ja Cremona patriits. 1543 suri sünnitusel tema ema, mille järel siirdus isa kiriku teenistusse ja temast sai hiljem kardinal. Niccoló Sfondrati õppis Perugia ülikoolis ja Padua ülikoolis. Ta kaitses Pavia ülikoolis doktorikraadi. Sel ajal tutvus ta Carlo Borromeoga ja hiljem kujunes nende sõprus ühiste eesmärkide eest võitlemisel üha tugevamaks.

1551 määrati Niccolò Sfondrati Civate abtiks. 20. juunil 1552 määras Felipe II ta Milano senaatoriks. Hiljem sai temast Siena valitsuse president. 12. märtsil 1560 määrati ta Cremona piiskopiks. Niccoló Sfondrati osales Trento oikumeenilisel kirikukogul, kus ta taunis pluralismi ja rõhutas piiskoppide resideerumist nende ametipostil. Ta määrati 17. veebruaril 1562 komisjoni liikmeks, mis valmistas ette keelatud raamatute indeksit, ja kinnitati 21. juunil 1563 laulatuse põhisätteid määratleva komisjoni liikmeks. Hiljem asus ta oma piiskopkonnas teostama Trentol vastu võetud otsuseid. 12. detsembril 1583 pühitseti ta kardinalpreestriks ja 14. jaanuaril 1585 sai ta Santa Cecilia kardinalpreestriks. Kardinalina toetas ta Filippo Neri tegevust. Ta osales ajavahemikul 1585–1590 3 konklaavil.

Sisukord

[redigeeri] 1590. aasta teine konklaav

Niccoló Sfondrati valiti paavstiks 5. detsembril 1590 ja krooniti 8. detsembril. Ta valis nime Gregorius XIII järgi. Konklaavil osales 53 kardinali. 8. oktoobrist 5. detsembrini 1590 kestnud konklaavil häiris kardinale Hispaania sekkumine. Hertsog Olivares esitas kardinalidele Felipe II nimekirja 7 isiku kohta, keda kuningas sooviks paavstina näha, kuid kardinalid ei suutnud leida üksmeelt, keda neist valida. Mitme vooru järel oli võimalik kandidaat ka Gabriele Paleotti, kuid siis kaldus kardinalide enamus toetama Sfondratit. Catholic Encyclopedia andmeil tulnud kardinal Michele Bonelli vahetult enne viimast valimisvooru Niccoló Sfondrati kongi ja leidnud ta nuttes palvetamas krutsifiksi ees. Pärast valimisi hüüatanud uus paavst: «Jumal andestagu teile! Mida te olete teinud?»

[redigeeri] Välispoliitika

Gregorius XIV välispoliitika oli orienteeritud Hispaania huvidele. Eelkõige toetas ta Hispaania võitlust Prantsusmaaga, kus võimule oli saanud Henri IV. 1. märtsil 1591 kinnitas ta Sixtus V otsuse Henri IV ekskommunikeerimise kohta. Gregorius XIV toetas Katoliiklikku Liigat ja Pariisi igakuise subsiidiumiga ning saatis Prantsusmaale oma väed.

[redigeeri] Muud otsused

Gregorius XIV määras 7. veebruaril 1591 ametisse komisjoni, mis revideeriks Sixtus V poolt ametlikuks tõlkeks määratut "Vulgatat" ja kinnitas 21. aprillil ametisse komisjoni, mille eesmärk oli revideerida breviaariumi.

Ta kinnitas 18. veebruaril 1591 Caracciolo kongregatsiooni ja 21. septembril tunnustas ta Camille de Lellise rajatud kongregatsiooni. 7. märtsil tunnustas ta Püha Roche vennaskonna privileege. Ta keelas kaputsiinidel läbi viia pihisakramenti. 25. aprillil karmeliitidele saadetud kirjas tühistas ta Sixtus V sätted.

Ta kohustas piiskoppe resideeruma nende piiskopkondades ja määratles 15. märtsil avaldatud bullas "Circumspecta" nõuded piiskopikandidaatidele. Ta keelas eramajades peetavad missad.

21. märtsil avaldatud bullaga "Cogit nos" keelustas ta ekskommunikeerimise ähvardusel kõik kihlveod paavsti valimiste, paavsti valitsemisaja pikkuse ja kardinalide pühitsemise üle.

Ta käskis 18. aprillil 1591 vabastada Filipiinidel kõik orjad.

26. aprillil 1591 sätestas ta ordudesse kuuluvatele kardinalidele õiguse kanda punast birettat, punast galerot ja punast zucchettot. Neid peakatteid oli Innocentius IV 1245 kohustanud kandma teistel kardinalidel. 9. juunil andis ta isiklikult galerod kardinalidele Michele Bonellile, Girolamo Berneriole ja Gregorio Petrocchinile.

Ta rajas 8. mail Itaalias Oria piiskopkonna.

Ta määratles 24. mail avaldatud bullas "Cum alias" asüüliõiguse.

Ta usaldas Pietro Arendiuse soovitusel Kreeka kolledži juhtimise taas jesuiitidele.

Ta nimetas 28. juunil avaldatud kirjas Alonso Sanchezit Püha Tooli kaitsjaks.

Ta leevendas bullas "Sedes apostolica" Sixtus V otsust abortide kohta.

Tema ajal tabas Roomat katk ja valitses suur toidupuudus.

[redigeeri] Onupojapoliitika

Gregorius XIV vend Paolo Sfondrati abiellus Sigismonda d’Estega. Paolo tütar Anna abiellus Saliceto krahvi Ercole Viscontiga, kelle suguvõsast pärines paavst Gregorius X. Gregorius XIV pühitses Paolo poja Paolo Emilio Sfondrati oma esimesel konsistooriumil kardinaliks ja määras ta riigisekretäriks. Paolo teine poeg Ercole Sfondrati abiellus 26. novembril 1590 Lucrezia Cybo Malaspinaga, kelle suguvõsast pärines Innocentius VIII.

Gregorius XIV teine vend Francesco Sfondrati abiellus Bianca Viscontiga, sai 1591 Montafia markiiks ja oli 1590–1591 Sant Angelo kindluse kastellaan.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Gregorius XIV pühitses oma ametiajal viis kardinali kahel konsistooriumil. Esimesel konsistooriumil 19. detsembril 1590 pühitses ta kardinaliks Paolo Emilio Sfondrati. Teisel konsistooriumil 6. märtsil 1591 pühitses ta neli kardinali: Ottavio Acquaviva d’Aragona, Odoardo Farnese, Ottavio Paravicini ja Flaminio Piatti. Ta olevat soovinud pühitseda kardinaliks ka Filippo Nerit, kuid Neri ei soovinud tiitlit saada.

[redigeeri] Surm

Gregorius XIV suri 56-aastaselt 16. oktoobril 1591 Roomas sapikivide tagajärel tekkinud tüsistustesse, olles valitsenud 10 kuud ja 11 päeva.

Eelnev:
Urbanus VII
Paavst
15901591
Järgnev:
Innocentius IX