Antonio Gramsci

Allikas: Vikipeedia

Juhuslikud artiklid teemal
Marksism
Sotsioloogia ja antropoloogia
Kodanlus
Klassiteadvus
Kaubafetišism
Kommunism
Hegemoonia
Riigita kommunism
Ekspluateerimine
Inimloomus marksismis
Proletariaat
Tootmissuhted
Alatarbimine
Majandusteadus
Marksistlik ökonoomika
Väärtusseadus
Tootmisvahendid
Tootmisviis
Tootlikud jõud
Lisaväärtus
Ajalugu
Kapitalistlik tootmine
Klassivõitlus
Proletariaadi diktatuur
Maailmarevolutsioon
Kapitali esialgne akumulatsioon
Proletariaadi revolutsioon
Filosoofia
Marksistlik filosoofia
Ajalooline materialism
Dialektiline materialism
Guevarism
Maoism
Marksistlik humanism
Strukturaalne marksism
Trotskism
Lääne marksism
Tuntud marksiste
Karl Marx
Friedrich Engels
Rosa Luxemburg
Vladimir Lenin
Lev Trotski
Antonio Gramsci
Mao Zedong
Georg Lukacs
Cornelius Castoriadis
Louis Althusser
Frankfurdi koolkond
Praxise koolkond
Antonio Negri

redigeeri

Antonio Gramsci (22. jaanuar 189127. aprill 1937) oli Itaalia kirjanik, poliitik ja poliitiline filosoof. Itaalia Kommunistliku Partei asutaja ja liidrina lasi Mussolini fašistlik režiim ta vangi panna. Tema kirjutised ja neist koostatud raamatud sisaldavad endas ühiskonna ja poliitilise juhtmise analüüsi ning ta on üks tuntumaid marksistlikke mõtlejaid.


[redigeeri] Hegemooniateooria

Gramsci teooriatest üks tuntuim on hegemooniateooria. Hegemoonia on võimul oleva või võimule püüdleva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon. Selle tõttu inimesed alluvad vabatahtlikult võimule. Nad usuvad, et juhtiva rühma huvid on kogu ühiskonna huvid.

Gramsci sõnutsi on hegemoonia “liikuv tasakaal”, mis koosneb seda või teist tendentsi pooldavate või mittepooldavate jõudude suhetest. Võtmestrateegia on Antonio Gramsci järgi terve mõistus. Kui ühe rühma huve väljendavaid ideid aktsepteeritakse kui üldist ja mitte kui tolle rühma ”mõistust”, on eesmärk saavutatud. Gramsci väitel püsib hegemoonia siis, kui enamus saadakse jätkuvalt sellega nõusse. See nõusolek tuleb saavutada üha uuesti, sest valitsev käsitlus põrkub pidevalt ühiskonnarühmade vastuseisule. Säärane vastupanu tuleb ikka ja jälle ületada, et inimesed soostuksid omaks võtma neile pakutavat pilti ühiskonnast ja selle suhetest. Samas aga – vastupanu võib küll alla suruda, kuid lahti ei saa sellest kunagi.

Hegemoonia kandjateks on meedia, poliitilised parteid, kirik. Samuti kool ja kodanikeühiskonna institutsioonid, mille piires tegutsedes inimesed võtavad omaks valitsejate poolt pakutava ideoloogia. Ei piisa ainult poliitilisest võimu saavutamisest, vaid tuleb muuta inimeste teadvust. Kapitalistliku ühiskonna arenedes kasvab hegemoonia osatähtsus võimu kindlustamisel.

[redigeeri] Gramscist mõjutatud mõtlejad