Noot (muusika)

Allikas: Vikipeedia

Diplomaatilise noodi kohta vaata Noot (diplomaatia).


Noot on noodikirjas üleskirjutatud heli märk.

Noot võib tähendada ka noodikirjas üleskirjutatud muusikat, muusikateost või muusikateoste kogumikku.

Noot kui noodikirjas üleskirjutatud heli märk koosneb noodipeast, mis noodijoonestikul märgib heli kõrgust; noodivarrest ja noodilipust. Noodipea, noodivars ja noodilipp näitavad ühtlasi noodi vältust. Täisnoodil puudub noodivars; pool- ja veerandnoodil puudub noodilipp.

Noodinimetused, mis näitavad heli kõrgust, on järgmised (tähtnimetused ja silpnimetused):

"Ut" on "do" varasem nimetus.

Inglise keelt kõnelevates maades on silpnimetuse "si" asemel kasutusel "ti" ning tähtnimetuse "h" asemel "b".

Altereerimisel lisatakse noodi tähtnimetusele kõrgendamise puhul järelliide -is ning kahekordse kõrgendamise puhul -isis. Silpnimetusele lisatakse vastavalt sõna diees või duubldiees. Näiteks: F# = Fis = fa-diees; Cx = Cisis = do-duubldiees jne.

Noodi madaldamise puhul lisatakse tähtnimetusele järelliide -es ning kahekordse madaldamise puhul -eses. Silpnimetusele lisatakse madaldamise puhul vastavalt sõna bemoll või duublbemoll. Näiteks: Db = Des = re-bemoll jne. Erandiks on B, mis võrdub si-bemolliga (Hb).

Noodivältuste nimetused on järgmised:

  • täisnoot (1),
  • poolnoot (1/2),
  • veerandnoot (1/4),
  • kaheksandiknoot (1/8),
  • kuueteistkümnendiknoot (1/16),
  • kolmekümnekahendiknoot (1/32) jne.

Iga järgmine vältus selles loetelus on eelmisest poole lühem. Vokaalmuusikas kasutatakse kaheksandiknoodi ja sellest väiksema vältusega nootide puhul noodivarre küljes olevaid noodilippe. Instrumentaalmuusikas ühendatakse ühte gruppi kuuluvate nootide lipud sama-arvuliste sirgjoontega.

Pilt:Music notes.png

Noodivältustele vastavad noodikirjas samade vältustega pausid.

Noodi või pausi järel asuv punkt pikendab tema vältust poolteisekordselt.

Vaata ka: relatiivne noodisüsteem