Eesti Rahvuslik Liikumine
Allikas: Vikipeedia
Eesti Rahvuslik Liikumine (ERL) on eesti rahvuslaste poliitiline liikumine, mis nimetab oma põhiliseks eesmärgiks Eesti Vabariigi kodanike aktiviseerimist ja kaasamist demokraatliku riigivõimu teostamisse, et tagada sellega iseseisva Eesti riigi püsimajäämine ning areng rahvusriigina.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
[redigeeri] Liikumise sünd
2006. aasta 14. aprillil avati internetis loodava liikumise esimene veebikülg.
18. aprillil ilmus ajalehtedes Sakala [1] ja Võrumaa Teataja [2] artikkel, milles ERL-i aktsioonitoimkonna liikmed Ain Saar ja Aavo Savitsch teatasid, et peavad vajalikuks avardada Eesti poliitilist maastikku uue liikumise näol.
23. aprillil avati liikumise esimene veebifoorum.
9. mail kirjutas Ain Saar ajalehes Valgamaalane [3], et "demokraatia on ohus ja seda ohustab kõige rohkem kodanik oma passiivsusega. Seega, demokraatia kõige suurem vaenlane on kodanike passiivsus. Eesti kodanikud, ärgake!"
10. mail tegid Aavo Savitsch, Ain Saar, Tiit Madisson ja Jüri Liim ühisavalduse [4], milles kutsusid kõiki rahvuslasi-patrioote ERL-iga liituma ning teatasid, et liikumise auasjaks saab Tõnismäe pronkssõduri kõrvaldamine.
14. mai seisuga oli liikumisel 52 liiget.
20. mail toimus Tõnismäel ERL-i korraldatud sanktsioneerimata meeleavaldus, millega taotleti pronkssõduri teisaldamist Tallinna kesklinnast. Pealtnägijad ütlesid Postimehele [5], et tipphetkel võis üritusel viibida kuni 1000 inimest.
1. juulil toimus Jõgevamaal Puurmani kultuurikeskuses ERL-i ametlik asutamiskoosolek. Liikumise juhiks valiti Anti Teraväe. Juhatusse valiti Jüri Böhm, Alar Ehala, Martin Helme, Ene-Liine Kess, Ain Saar ja Kadri Säre. [6]
Asutamiskoosoleku alguseks oli ERL-i liikmeks astunud 89 inimest. Helme sõnul [7] oli Puurmanni kohale tulnud veidi üle kolmekümne selleks hetkeks ERL-iga liitunu, lisaks tosinkond külalist. Asutamisakt sai 25 allkirja. [8]
[redigeeri] Tegevus 2006. aasta 2. poolel
5. juulil kogunenud ERL-i värske juhatus tervitas Vene presidendi soovi koondada etnilised venelased nende ajaloolisele kodumaale ning teatas [9], et Eesti valitsus peab sellele kaasa aitama. Samuel Golomb esitas selle peale mõned retoorilised küsimused [10] ja tegi kaitsepolitseile avalduse [11], milles palus analüüsida ERL-i seisukohtasid. Menetluse alustamisest keeldusid [12] nii kaitsepolitsei kui ka Ida politseiprefektuur. ERL märkis oma vastuses [13], et ei ole kunagi ega kusagil propageerinud inimeste vägivaldset väljasaatmist ning Golombi küsimustel ei ole nende avaldusega mingit seost.
18. juulil saatis ERL-i juhatus justiitsminister Rein Langile kirja [14], milles teda kutsuti vajaduse korral täiustama avaliku korra tagamise seaduseelnõud. Justiitsminister lubas oma vastuses [15], et ERL-i tehtud ettepanekuid kaalutakse tõsiselt.
24. juulil nõudis ERL-i juhatus [16] Tallinna linnapea Jüri Rataselt tagasiastumist, sest liikumise hinnangul töötas Ratas pronkssõduri teisaldamise vastu.
27. juulil nimetas ERL [17] Keskerakonda ja Rahvaliitu riigireeturiteks, sest need erakonnad tähistasid [18] Narva "vabastamise" 62. aastapäeva. Keskerakonna esimees Edgar Savisaar õigustas [19], et seda tehes järgiti Res Publica eeskuju.
18. augustil teatas ERL [20], et peab vajalikuks desovetiseerimise ja dekoloniseerimise poliitika käivitamist läbikukkunud integratsioonipoliitika asemel.
20. augustil tegi ERL-i juhatus [21] Riigikogule ettepaneku kuulutada 28. juuni Eesti Vabariigi taastamise päevaks ning riiklikuks pühaks, sest 1992. aasta 28. juunil toimus rahvahääletus, millega taastati Eesti Vabariik õigusliku järjepidevuse alusel. Nõmme valitsuse peaminister Ahti Mänd väitis [22], et ERL eksib.
24. augustil tegi ERL-i juhatus [23] Riigikogule ja valitsusele ettepaneku võtta tagasi allkiri piirileppelt, millest Venemaa oli juba lahti öelnud.
29. augustil avaldas ERL arvamust [24], et kaitsepolitsei peaks uurima meedias korduvalt esinenud väiteid, mille kohaselt mõjutati kohalike omavalitsuste juhte hääletama ühe või teise presidendikandidaadi poolt.
20. septembril korraldati Toompeal väike miiting ja edastati [25] ERL-i, Tartu Rahu Põlistamise Seltsi ja rühmituse Alati Ustav ühispöördumine [26], millega toetati Teises maailmasõjas kommunismi vastu võidelnud Eesti kodanike võrdsustamist Eesti Vabadussõjast osavõtnutega.
21. septembril korraldati Estonia teatri hoovis kõnekoosolek [27], millega meenutati 1944. aasta sügisel kahe okupatsiooni vahele jäänud vabadusepäevi.
22. septembril toimus Toompeal kõnekoosolek [28], millega avaldati protesti riigis tekkinud olukorra vastu. Kutsutud oli [29] ka peaminister Andrus Ansip, kuid ta jäi tulemata.
23. septembril nõuti Estonia teatri juures [30] presidendi otsevalimisi ning protesteeriti mõlema tolleks hetkeks alles jäänud kandidaadi, Arnold Rüütli ja Toomas Hendrik Ilvese, valimise vastu.
14. oktoobril kogunes Rahvusraamatukogus ERL-i üldkogu, mille järel liikumisest eemaldusid selle ellukutsujad Ain Saar ja Aavo Savitsch. Savitsch nimetas toimunud üldkogu, kus oli kohal vaid 27 ERL-i liiget, farsiks ning avaldas arvamust [31], et liikumise juht Anti Teraväe on kaitsepolitsei mõjuagent, kes on saanud ülesandeks summutada igasugune rahvuslik algatus ja muuta ERL seksuaalvähemuste klubiks.
24. oktoobril toetas ERL [32] Jüri Estami seisukohta, et siseminister ei saa ega tohi oma käskkirjaga kuulutada mingil osal Eesti territooriumist kehtetuks Eesti põhiseadusest tulenevaid õigusi korraldada rahvakogunemisi ja meeleavaldusi.
2. novembril asetasid ERL-i esindajad [33] hingedepäeva puhul pärja ning leinaküünlad Tallinna Reaalkooli kõrval asuvale Vabadussõjas langenute mälestussambale.
15. novembril teatas ERL [34], et valitsus plaanib integratsiooni nime all venestusprogrammi ning seda peaks hakkama uurima kaitsepolitsei. Rahvastikuministri nõunik vastas [35], et kava ei ole veel heaks kiidetud. ERL-i poolt nimetatud kitsaskohad eemaldati hiljem integratsiooniprogrammi töökavast.