Mein Kampf
Allikas: Vikipeedia
Mein Kampf (saksa keeles 'Minu võitlus') on Adolf Hitleri raamat.
Teose eesmärk oli natsionaalsotsialismi kujunemisloo ja eesmärkide esitamine.
Hitler dikteeris raamatu Landsbergis vangis istudes Emil Maurice'ile ning pärast juulit 1924 Rudolf Hessile, kes selle koos mõne abilisega toimetas. Teine köide valmis pärast enneaegset vabanemist (detsembris 1924) ühes Obersalzbergi villas.
Esimene köide "Eine Abrechnung" 'Kättemaks' ilmus 18. juulil 1925, teine köide "Die nationalsozialistische Bewegung" 'Natsionaalsotsialistlik liikumine' detsembris 1926. Algul pani Hitler raamatule pealkirjaks "Viereinhalb Jahre gegen Lüge, Dummheit und Feigheit" 'Neli ja pool aastat valede, rumaluse ja arguse vastu', kuid natsionaalsotsialistist kirjastaja meelest oli see pealkiri liiga keeruline.
Kuni 1930. aastani ilmus Mein Kampf kahe suureformaadilise köitena hinnaga à 12 marka. 1930 ilmusid mõlemad köited koos üheköitelises rahvaväljaandega formaadis 12×18,9 cm, mis oli tavaline Piibli-formaat.
Aastatel 1925–1945 tehti originaaltekstis arvukalt muudatusi ja täiendusi. Nähtavasti viimistlesid keeleliselt ja sisuliselt segaseid kohti anonüümsed toimetajad Hitleri kaaskonnast.
Otto Strasser, kelle vend Gregor Strasser koos Hitleriga Landsbergis vangis istus, kirjutas 1939 oma raamatus "Hitler und ich" 'Hitler ja mina' Mein Kampf'i algvariandi kohta, et see oli "halvasti seeditud poliitilise lektüüri" konglomeraat, mille aluseks olid Karl Luegeri, Georg von Schönereri, Houston Stewart Chamberlaini, Paul de Lagarde'i ja Alfred Rosenbergi välispoliitilised vaated ning Julius Streicheri "antisemiitlikud vihapursked". "Kõik kokku oli kirjutatud sexta-õpilase stiilis, kellelt alles hiljem on oodata arusaadavaid kirjandeid. (...) Paater Stempfle (...) nägi kuude kaupa vaeva, et "Mein Kampf'is" väljendatud mõtteid korrastada ja seostada." Edasi ütleb Strasser, et Hitler ei andestanud kunagi, et Stempfle raamatut redigeerides Hitleri nõrkused nii selgelt ära tundis; Stempfle mõrvati 1934 pikkade nugade ööl.
Raamatut on nimetatud ülesehituselt keeruliseks, kordusterohkeks ja raskestiloetavaks. Siiski tulevad põgusalgi lugemisel esile natsionaalsotsialismi põhiideed. Eriti silmatorkav on Hitleri antisemitism, mis toetus "Siioni tarkade protokollide" põhiteesile ülemaailmsest juutide vandenõust.
"Mein Kampf" on pühendatud 9. novembril 1923 Münchenis toimunud meeleavaldusel langenutele:
- Alfardt Felix, kaupmees
- Baudridl Andrei, mütsivalmistaja
- Katzella Theodor, pangateenistuja
- Ehrlich Wilhelm, pangateenistuja
- Faust Martin, pangateenistuja
- Rechenberg Anton, treial
- Kerner Oskar, kaupmees
- Kuhn Karl, ülemkelner
- Lafors Karl, üliõpilane
- Neibauer Kurz, teenistuja
- Pappe Klaus, kaupmees
- Pforten Theodor, kohtunik
- Rickmers Johann, sõjaväelane
- Scheibner-Richter Erwin, insener
- Stronski Lorenz, insener
- Wolf Wilhelm, kaupmees
Sisukord |
[redigeeri] Sisukokkuvõte
[redigeeri] Esimene köide
[redigeeri] 1. peatükk: Vanematekodus
Õnneliku saatuse läbi sai minu sünnikohaks Inni-äärne Braunau, mis asub kahe saksa riigi, Austria (Saksa-Austria) ja Saksamaa piiril. Nende taasühendamine on meie eluülesanne. Asi ei ole mitte majanduses: isegi kui see peaks olema majanduslikult kahjulik, peab see teoks saama, sest sama veri kuulub ühisesse riiki. Saksa rahval ei ole õigust kolooniatele, kuni ta pole oma poegi ühisesse riiki koondanud. Alles siis, kui viimane sakslane elab selle riigi piirides, kuid riik ei suuda talle pakkuda turvalist äraelamist, tekib oma rahva viletsuse tõttu moraalne õigus omandada võõrast maad. "Ader on siis mõõk, ja sõja pisaratest kasvab tulevastele sugupõlvedele igapäevane leib."
Linn sai kuulsaks ka sellega, et meie isamaa sügavaima alanduse ajal [kui Baieri oli allutatud Napoleoni Prantsusmaale] langes seal Saksamaa eest nürnberglane raamatukaupmees Johannes Palm, kes keeldus oma kaas-, õigemini peasüüdlasi välja andmast. Samuti nagu Leo Schlageter. Üks Augsburgi politseidirektor oli nad prantslastele üles andnud "ja andis nõnda eeskuju uussaksa võimudele härra Severingi riigis".
Selles linnakeses elasid 1880. aastate lõpus minu vanemad; "isa oli kohusetruu riigiametnik, ema elas ainult majapidamisele ning oli eelkõige meisse, lastesse, igavesti ühesuguses hellas hooles kiindunud." Ma ei mäleta sellest palju, sest varsti pidi isa asuma uuele kohale Saksamaal Passaus. Austria tolliametnik pidi palju rändama. Mõne aja pärast kolis isa Linzi ja jäi seal pensionile. See ei tähendanud talle puhkust. 56-aastasena ostis ta Ülem-Austrias Lambachi lähedal mõisa ja majandas seda.
Vaese väikevabadiku pojana oli ta 12- või 13-aastasena 1850. aastatel külaelanike nõuannete kiuste, kolm kuldnat taskus, kodukohast Waldviertel'is lahkunud, et Viinis käsitööliseks õppida. Seitsmeteistaastaselt oli ta sellieksami ära teinud. Ta ei rahuldunud käsitöölise ametiga, mis ei tõotanud viletsusest pääsemist, vaid tahtis saada riigiametnikuks. Riigiametnik tundus talle inimlikult kättesaadava kõrguse tipuna, nagu varem külas kogudusevaimulik. Ligi 23 aastaga oli see eesmärk saavutatud. Ta võis nüüd täita oma kunagise tõotuse, et ei lähe kodukülla enne tagasi, kui temast midagi saanud on. Ent külas ei mäletanud teda keegi ja temagi oli oma külast võõrdunud.
Ilmselt kujunesid sel ajal minu esimesed ideaalid. Minust ei saanud toaskonutajat, sest ma mürgeldasin palju väljas, koolitee oli pikk ja ema kohtles mind kui äärmiselt tahumatut poissi mõnikord kibeda murega. Olin kaaslaste ninamees. Õppisin koolis kerge vaevaga hästi, kuid olin raske iseloomuga. Arvan, et mu kõneand arenes vaidlustes poistega. Ma ei tahtnud saada riigiametnikuks, minu eeskujuks oli mõnda aega abt. Õppisin vabal ajal Lambachis kooripoisina laulmist ning sain küll ja küll joobuda pidulikest jumalateenistustest. Isa ei mõistnud seda, sest ta ei osanud riiaka poisi kõneannet tulevase edu eeldusena hinnata.
Igatsus selle elukutse järele kaduski varsti, et asenduda minu temperamendile paremini vastavate lootustega. Leidsin isa raamatukogust sõjandusalaseid raamatuid, sealhulgas rahvaväljaande "Saksa-Prantsuse sõda 1870/71". Hakkasin unistama kõigest sõja ja sõduritega seotust. Samal ajal hakkas mul tekkima küsimus, miks Austria sakslased selles sõjas ei osalenud. Kas austerlased ei ole siis samasugused sakslased? Oma ettevaatlikele küsimustele sain kadedust tekitava vastuse, et mitte igal sakslasel pole õnne kuuluda Bismarcki riiki.
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Välislingid
[redigeeri] Eestikeelne tekstinäide
Peatükk: Kasvatusest ja haridusest, II pool.
Analoogiliselt poiste kasvatusega tuleb korraldada ka tüdrukute kasvatus. Ka siin peab raskuskese olema eelkõige füüsilisel arendamisel ning alles siis moraalsel kasvatamisel. Puhtal kujul kooliharidus seisab kolmandal kohal. Naissoo kasvatamise peamiseks ülesandeks on valmistada ette tõelisi emasid. 346-347 Tähtsuselt alles teine on iseloomu kasvatamine. Inimese peamised iseloomujooned on sünnipärased. Egoistina sündinu ka jääb egoistiks. Idealistina sündinu samasuguseks idealistiks jääbki. Kuid tuleb arvestada sellega, et on miljoneid inimesi, kelle iseloomujooned ei ole nii selgepiirilised. Sünnipärane kurjategija muidugi jääbki kurjategijaks. Samas aga võivad paljudest kuritegelike kalduvustega inimestest tänu õigele kasvatusele saada ausad inimesed ning väärtuslikud ühiskonna liikmed. Sarnaselt aga võivad paljud kõikuva iseloomuga inimesed halva kasvatuse tõttu lõplikult halvale teele sattuda. 347 Ustavus, truudus, valmidus eneseohverduseks, oskus vaikida – need on voorused, mida vajab suurrahvas. Selliste omaduste süstemaatiline kasvatamine koolis on tunduvalt tähtsam kui paljugi sellest, mis praegu täidab õppeprogramme. Sama tähtis on võõrutada lapsi pisarsilmsetest kaebustest, pidevast virisemisest jms. Meie kool peab kasvatama lastes mõtteviisi, et vajadusel on tarvis osata vaikides taluda kannatusi. 348 Mis puutub aga puhtal kujul kooliharidust, mida praegu nii tähtsaks peetakse, siis meie riik teeb siin teatud muudatused. Need muudatused seisnevad kolmes punktis. Esiteks, noore inimese aju ei tohi koormata asjadega, millest 95% on talle kasutud ning mis seetõttu ununevad kiiresti. Ülesanne seisneb selles, et anda igale õpilasele kasvõi väike, kuid kõige tähtsam hulk teadmisi, mida ta tulevases elus tõesti vajab ning mida ta saab rakendada ühiskonnale kasulikul viisil. Seda me aga ei saa teha, kui me lihtsalt koormaksime noort inimest tohutu hulga materjaliga, millest kõige olulisemat osa ta ei ole võimeline meelde jätma. Täiesti arusaamatu on, miks on miljonid inimesed kulutanud aastaid kahe või kolme võõrkeele õppimisele. Tegelikult ju kasutab vaid väga väike osa inimestest keelelisi oskusi elus. Valdav enamus aga lihtsalt unustab õpitu. Sajast tuhandest õpilasest, kes on õppinud, ütleme, prantsuse keelt, leiavad vaid kaks tuhat sellele oskusele mingit rakendust. Ülejäänud 98 tuhat aga ei vaja seda oskust kunagi. Mida see tähendab? Ainult seda, et kahe tuhande inimese pärast, kellele need teadmised on vajalikud, vaevavad 98 tuhat ennast ilmaasjata ning raiskavad kallist aega. /---/ Need, kellele on vajalik võõrkeelte õppimine, õpiksid neid omal valikul. 352-353 Teiseks teeb meie riik järgmise muudatuse. Meie ajal on täies jõus materialism ning üha rohkem tähelepanu pööratakse täppisteadustele – matemaatikale, füüsikale, keemiale jne. Muidugi, ajastul, mil valitseb tehnika, ei saa ilma nendeta läbi. Kuid oleks väga ohtlik, kui üldharidus piirdukski vaid nende ainetega. Rahvuse kasvatamine ei tohi tugineda materialismile; rahvuse kasvatamine peab lähtuma idealismist. Üldharidus meie riigis peab olema eelkõige humanitaarne ning andma vaid aluse edasiseks erihariduseks. Toimides teisiti me jääksime ilma neist väärtustest, mis rahvuse üldisi huvisid silmas pidades on palju olulisemad kui ükskõik millised tehnilised või erialased teadmised. Ajaloo vallas ei tohi me mingil juhul loobuda antiikmaailma tundmaõppimisest. /---/ Erialased teadmised sattuvad meie ajal üha enam ja enam mammona orjusesse ning just seetõttu on meil vastukaaluna tarvis säilitada üldhariduse idealistlikud alused. Me peame kõikjal tõestama, et tööstuse ja tehnika, kaubanduse ja käsitöö õitseng saab kesta vaid seni, kuni ühiskond tervikuna on kantud idealismi vaimust. Sellise õitsengu tegelikuks eelduseks saab olla mitte materialistlik egoism, vaid idealistlik altruism, inimeste valmidus ohverdada oma isiklikud huvid ühiskonna nimel. 354 Kolmandaks, meie riik kasutab ka teadust rahvusliku uhkuse arengu huvides. Just sellest vaatenurgast õpetatakse mitte ainult üldajalugu, vaid ka kogu kultuuri ajalugu. Meie leiutajat me ei austa mitte lihtsalt kui leiutajat, vaid kui sakslast, meie rahva poega. Me õpetame austama igas suurkujus ka suure rahva poega.