Nicolaus V

Allikas: Vikipeedia

 See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Nicolaus V (vastupaavst)

Nicolaus V
Ilmiklik nimi Tommaso Parentucelli
Valitsemisaja algus 6. märts 1447
Valitsemisaja lõpp 24. märts 1455
Eelkäija Eugenius IV
Järeltulija Calixtus III
Sünnikuupäev 15. november 1397
Sünnikoht Sarzana
Surmakuupäev 24. märts 1455
Surmakoht Rooma

Nicolaus V (Tommaso Parentucelli või Tomaso Parentucelli, 15. november 139724. märts 1455) oli paavst 1447–1455. Ta oli 208. paavst.

Tommaso Parentucelli sündis 15. novembril 1397 Sarzanas arsti Bartolomeo Parentucelli ja Andreola Tomeo dei Bosi peres. Kui tema isa 1401 suri, abiellus ema Tommaso Calandriniga, kuid Parentucelli ei saanud oma võõrasisaga hästi läbi. Ajaloolase Salvador Miranda järgi oli Parentucelli lapsena kord väga haige ning tema ema oli näinud nägemust, et Parentucellist saab kunagi paavst.

Parentucelli asus pärast õpinguid Sarzanas 1417 õppima Bologna ülikoolis teoloogiat ning tegutses samal ajal Firenze mõjukate perekondade Albizzide ja Strozzide tuutorina. Pärast doktorikraadi omandamist 1422 oli Parentucelli Bologna piiskopi Niccolò Albergati teenistuses. 1422 ordineeris Albergati ta preestriks. Ta osales Albergati kaaskonnas missioonidel Prantsusmaal, Roomas, Firenzes ja Venezias. 1426 asus ta diplomaadina paavsti teenistusse.

Parentucelli osales Baseli oikumeenilisel kirikukogul ja Firenze kirikukogul. Ta osales läbirääkimistel armeenlaste ja koptidega.

Sisukord

[redigeeri] Ametid

[redigeeri] 1447. aasta konklaav

Nicolaus V vapp
Nicolaus V vapp

Nicolaus V valiti paavstiks 6. märtsi hommikul 1447 ja krooniti 19. märtsil.

4. – 6. märtsini 1447 toimunud konklaavil osales 18 kardinali. See konklaav toimus Roomas Santa Maria sopra Minerva kiriku lähedal dominikaanide konvendis. Nicolaus V valiti paavstiks kompromisskandidaadina, kuna peamine soosik kardinal Prospero Colonna ei saanud vajalikul arvul hääli.

Sellel konklaavil oli valituksosutumiseks vaja saada 12 häält, kuid 1 voorus 5. märtsi hommikul sai Colonna 10 häält, ülejäänud hääled jagunesid kardinal Domenico Capranica ja Parentucelli vahel. Järgmises voorus jäi Colonna häälte arv samaks, kuid hääli said ka Nicolaus Cusanus ja Firenze peapiiskop. Parentucelli osutus valituks 3 voorus kardinal Giovanni Berardi soovitusel ja ta võttis endale nime arvatavasti Niccolò Albergati järgi.

1447. aasta konklaavil osalenud kardinalid

  1. Niccolò d'Acciapaccio
  2. Pietro Barbo
  3. Giovanni Berardi
  4. Bessarion
  5. Alonso de Borja
  6. Domenico Capranica
  7. Juan Carvajal
  8. Prospero Colonna
  9. Francesco Condulmer
  10. Guillaume d'Estouteville
  11. Giorgio Fieschi
  12. Jean Le Jeune
  13. António Martinez de Chaves
  14. Tommaso Parentucelli
  15. Giovanni de Primis
  16. Enrico Rampini de' Sant'Allosio
  17. Juan de Torquemada
  18. Ludovico Trevisano

[redigeeri] Baseli oikumeeniline kirikukogu

Nicolaus V sai võimule XVII oikumeenilise kirikukogu ajal, kui oli tekkinud skisma vastupaavsti Felix V tõttu. 7. aprillil 1449 nõustus Felix V loobuma pretensioonidest paavstitroonile, millega lõppes 10 aastat kestnud skisma ja ühtlasi lõpetati kirikukogu tegevus. Vastukaaluks pühitses paavst ta kardinaliks.

[redigeeri] Välispoliitilised suhted

Nicolaus V soovis oma tegevusega sisetülides vaevleva Itaalia poliitilist stabiliseerumist, mis teostus pärast tema surma 26. juunil 1455 Itaalia riikide vahel 25 aastaks sõlmitud rahulepinguga.

Nicolaus V tunnustas Eugenius IV otsuseid Saksamaa kohta ja sõlmis 17. veebruaril 1448 Viini konkordaadi. 19. märtsil 1452 kroonis ta Roomas keisriks Friedrich III. See oli viimast korda ajaloos, kui Saksa-Rooma keiser krooniti Roomas.

1450 saatis paavst kardinalid Nicolaus Cusanuse ja Giovanni Capistrano legaatidena Saksamaale ja kardinal d'Estouteville'i legaadina Prantsusmaale.

Bütsantsi keiser Konstantinos XII palus paavstilt türklaste vastaseks võitluseks abi. Mais 1452 saatis paavst legaadiks Konstantinoopolisse Isidori. Juunis 1453 jõudsid Rooma teated Konstantinoopoli vallutamisest türklaste poolt. 30. septembril 1453 kuulutas Nicolaus V Konstantinoopoli vabastamiseks türklaste käest välja ristisõja.

Ta avaldas 18. juunil 1452 bulla 'Dum diversa' ja 8. jaanuaril 1455 bulla 'Romanus Pontifex' Portugali orjakaubanduse kohta.

1451 andis ta Savoia hertsogile presentatsiooniõiguse.

[redigeeri] Sisepoliitika

Nicolaus V suutis Kirikuriigi alad saada oma kontrolli alla ja tunnustas mitmete sõltumatute linnade isandaid oma vikaaridena. Ta andis Bolognale näilise sõltumatuse. Ta kavatses tugevdada Rooma välikindlustusi ja rajas Kirikuriigis kindluseid.

[redigeeri] Vandenõu paavsti vastu

1453 avastati Stefano Porcaro kavandatud vandenõu paavsti vastu, mille järel Porcaro hukati.

[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega

Nicolaus V tunnustas Kilmore kiriku staatust katedraalina.

Ta tunnustas annuntsiatsiooniordut.

1448 tunnustas ta Colette’i rajatud kolettiinide ordut.

[redigeeri] Liturgilised otsused

1448 andis paavst kuldroosi Poola kuningale Kazimierz IV-le. 1452 andis ta kuldroosi keiser Friedrich III-le.

Skisma lõppemise puhul kuulutas Nicolaus V 1450 aasta juubeliaastaks.

[redigeeri] Kanoniseerimised

Nicolaus V kanoniseeris 3 isikut ja kuulutas õndsaks 1 isiku.

  1. Radoneži Sergei 1448
  2. Siena Bernardino 24. mai 1450
  3. Augsburgi Simbert 1450

Ta kuulutas 1454 õndsaks Sitsiilia Alberti.

[redigeeri] Misjon

8. jaanuaril 1454 kohustas Nicolaus V Portugali kontrollima misjoni läbiviimist Hiinas. Ta lubas Portugali kuningal rajada uusi kirikuid

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

  • 1447 Itaalias Sarzana piiskopkond
  • 1452 ühendas Itaalias Andria ja Montepeloso piiskopkonnad

[redigeeri] Suhtumine juutidesse

Nicolaus V avaldas 2. novembril 1447 bulla juutide kohta. 25. veebruaril 1451 avaldatud bullas keelas ta kristlastel suhtlemise juutide ja saratseenidega. 28. mail 1451 sätestas ta juutide vastu mitmeid piiranguid Hispaanias ja Itaalias. 21. septembril 1452 avaldatud bullas 'Romanus Pontifex' käsitles ta Austria juutide olukorda.

[redigeeri] Nicolaus V kultuuriloos

Nicolaus V oli patrooniks paljudele tol ajal Roomas viibinud meistritele. Tema teenistuses olid näiteks Fra Angelico, Leon Battista Alberti ja Piero Da San Sepolcro. Paavsti soosimisel tõlgiti ladina keelde mitmeid Vana-Kreeka autoreid. Nicolaus V kogus manuskripte ja lasi neid kopeerida. Pärast tema surma oli Vatikanis 1200 koopiat, mille tõttu peetakse teda Vatikani raamatukogu rajajaks.

Nicolaus V ajal taastati ja renoveeriti Roomas arvukalt kirikuid, sildu ja muid ehitisi, kuid tema taastamistööd leidsid tollal vastuseisu, kuna ta lasi lammutada varisemisohtlikke, kuid ajalooliselt väärtuslikke hooneid. Ta lasi taastada Aqua Virgo akvedukti, puhastada ja sillutada Rooma tänavaid. Ta kutsus Bernardo Rosselinit alustama Rooma Peetruse kiriku ümberehitamist ja lasi teostada ümberehitusi Vatikanis, nagu Nicolaus V kabel.

Ta toetas Bologna ülikooli tegevust.

Ta rajas Glasgow ülikooli ja kinnitas Barcelona ülikooli rajamist.

Ta tunnustas Šotimaal St. Andrewsi kolleegiumi rajamist.

Ta rajas Perpignani ülikoolis teoloogiateaduskonna.

[redigeeri] Onupojapoliitika

Nicolaus V poolvend Filippo Calandrini sai kardinaliks.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Nicolaus V pühitses 11 kardinali 4 konsistooriumil, sealhulgas endise vastupaavsti Felix V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 prantslast, 1 hispaanlane ja 1 vaimulik Belgiast. Ta taastas 19. detsembril 1449 Louis Alemani volitused kardinalina.

  1. konsistoorium 16. veebruar 1448
    1. Antonio Cerdà i Lloscos
  2. konsistoorium 20. detsember 1448
    1. Astorgio Agnensi
    2. Filippo Calandrini
    3. Alain de Coëtivy
    4. Nicolaus Cusanus
    5. Latino Orsini
    6. Jean Rolin
  3. konsistoorium 23. aprill 1449
    1. Amedeo di Savoie
  4. konsistoorium 19. detsember 1449
    1. Jean d'Arces
    2. Guillaume d'Estaing
    3. Louis de La Palud

[redigeeri] Surm

Nicolaus V suri ööl vastu 25. märtsi 1455 Roomas podagrasse ja maeti Vatikani basiilikasse.

[redigeeri] Kirjandus

  • J.N.D. Kelly “Dictionary of the Popes”.

[redigeeri] Välislingid

Eelnev:
Eugenius IV
Rooma paavst
1447-1455
Järgnev:
Calixtus III