Jalgratas
Allikas: Vikipeedia
![]() |
---|
Jalgratas on kahe- (harva kolme-) rattaline inimjõul edasiliikuv sõiduvahend.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
Jalgratta sünnilugu seostatakse kõige enam saksa paruni Karl von Draisiga, kes ühendas 19. sajandi alguses kaks vankriratast puitraamiga ja varustas selle raamistiku sadulaga. Sõitmine toimus jalgadega lükates. Siiski oli ka varasemal ajal loodud jooniseid, mis meenutasid jalgratast ja on ka Drais ise pigem tuntud kui dresiini leiutaja.
Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1939. aastal esimese nõndanimetatud tänapäevase jalgratta kui ta kinnitas tagaratta külge pedaalid. Oma sõiduki demonstreerimiseks sõitis ta külateedel kümne tunniga maha 112 km. Ta oleks ehk rohkemgi sõitnud kui ta poleks üht neiut pikali ajanud ja seetõttu ohtliku sõidu eest valglatrellide taha sattunud.
1845. aastal varustas prantslane Pierre Michaux jalgratta piduritega.
1850ndatel ja 1860ndatel töötasid prantslased Pierre Michaux ja Pierre Lallement suurendatud esiratta külge paigutatud pedaalidega jalgrataste kallal. Nende jalgrattaid kutsuti "kondiraputajateks" ja need koosnesid rauast raamist, puust ratastest ja rauast kummidest. Nende ratastega oli raske sõita ja ohtlik kukkuda.
Kummist valatud rattakummid võeti kasutusele 1865. aastal.
Pierre Michaux hakkas koos poja Ernestiga 1867. aastal tootma esiratta külge kinnitatud pedaalidega jalgrattaid.
Järgnevatel aastatel tegeldi jalgratta massi vähendamisega. Näiteks võeti kasutusele peenete kodaratega metallrattad varasemate vankrirataste asemel. Metallist kodarate kasutuselevõtt võimaldas aga esiratta suurendamist, sest mida suurem oli esiratas, seda kaugemale sai ühe pedaalipöördega sõita. See muutis jalgrattad ka järjest ohtlikumaks, kuna aina kõrgemaks muutuvate jalgratastega oli keerukas liigelda.
Kettülekanne leiutati 1884. aastal. Pärast seda kadus vajadus suure esiratta järele ja jalgrataste mõõtmed hakkasid vähenema, kuna ratta suurendamise asemel sai suurendada tagumise hammasratta suurust.
Jalgrattaga liiklemine raputas kõvasti (siit ka nimetus "kondiraputaja"). Seda probleemi püüdis lahendada šoti loomaarst John Boyd Dunlop, kes varustas 1888. aastal jalgratta täispuhutavate kummidega.
1897. aastal sai jalgratas vabajooksumehhanismi.
[redigeeri] Konstruktsioon
[redigeeri] Osad
[redigeeri] Raam
[redigeeri] Rattad
[redigeeri] Pidurid
[redigeeri] Vedrustus
[redigeeri] Sadul
[redigeeri] Lisavarustus
[redigeeri] Materjalid
[redigeeri] Jalgratta remontimine
[redigeeri] Jalgrataste tüübid
[redigeeri] Maanteeratas
Maanteeratas on võrdlemisi kindlatüübiline jalgrattatüüp, mis on kohandatud asfaldil sõitmiseks. Tänu kitsastele rehvidele ja kergusele võimaldab see jalgratas maanteel suurt kiirust arendada.
[redigeeri] Maastikujalgratas
Maastikuratas on jalgratta tüüp, mis on kohandatud sõituks maastikul.
[redigeeri] Linnajalgratas
Linnaratas on jalgratta tüüp, mis on kohandatud sõituks linnatänavatel.
[redigeeri] Hübriidjalgratas
On mõeldud nii linnatänavatele ja maanteele kui ka maastikule. Käikude arv jääb tavaliselt vahemikku 21 kuni 27 käiku. Rattad on 28 tollised. Rehvide laius vähemalt 35mm. Rattale on võimalik paigutada lisavarustust.
[redigeeri] Elektrijalgratas
Elektrijalgratas jääb oma olemuselt kuskile jalgratta ja mootorratta vahele ja tekkis, kui jalgratta külge püüti ühendada mootorit. Selline vaheetapp jalgratta ja mootoratta vahel aga ei ole kunagi laia populaarsust kogunud.
Elektrijalgratast eristab tavaliselsest jalgrattast aku, mootori ja mootori tööd reguleeriva kontrolleri olemasolu. Akuna kasutatakse tavaliselt nikkelmetallhübriidakusid, liitiumioonakusid või liitiumpolümeerakusid, kuna pliiakud on varemmainitutest pea poole raskemad. Siiski on need akud tunduvalt kallimad. Mitmed tootjad pakuvad ka jalgratta raami sisse paigutatud akusid. Kasutatavad mootorid on väga kõrge kasuteguriga (umbes 95%), peaaegu hääletud ja võrdlemisi lihtsa ehitusega. Mootori juurde on aga kindlast vaja juhtelektroonikat.
[redigeeri] BMX
BMX (Bicycle MotoX (Cross)) on jalgrattatüüp, mis on kohandatud trikkide sooritamiseks. BMX-jalgrattaid võidakse teha titaaniumist, et muuta neid kergemaks. Tavaliselt on neil ratastel 20-tollised veljed.
BMX jalgrattad pärinevad Ameerika Ühendriikidest, California osariigist, kus 1960ndatel jäljendasid teismelised jalgratastel oma motokrossi eeskujusid.
[redigeeri] Jalgrattasport

Vaata artiklit Jalgrattasport
Jalgrattasport on spordiala, mis seisneb võistlemises või muus sportlikus tegevuses jalgratastel.
Jalgrattavõistlusi peetakse maanteel (maanteesõit), linnatänavail (kriteeriumisõit), murdmaastikul (jalgrattakross) ja velodroomil (trekisõit). Võistlusmaa pikkus on mitmesugune. Võisteldakse individuaalselt ja meeskondlikult, eraldi- või ühisstardist (grupisõit). Nii velodroomil kui ka maanteel võib võistlus kesta ühe või mitu päeva.
Jalgratastel mängitakse ka velopalli ja velopolot ning võisteldakse vigursõidus. Alternatiivspordialaks võib pidada rattatrialit.
[redigeeri] Vaata ka
- Jalgrattatootjate loend
- Jalgratturite loend
- Mootorratas
- Tour de France
[redigeeri] Välislingid