Sex Pistols
Allikas: Vikipeedia
Sex Pistols oli inglise punk-ansambel, mis alustas tegevust Londonis 1975. aastal. Kuigi nad tegutsesid vaid kolm aastat ja andsid põhikoosseisus välja vaid ühe albumi ja neli singlit, peetakse neid üheks mõjukamaks ja olulisemaks inglise punkbändiks.
Sisukord |
[redigeeri] Koosseis
- Johnny Rotten (sündinud John Joseph Lydon; laul)
- Steve Jones (kitarr, taustalaul)
- Glen Matlock (basskitarr; koosseisus 1975–1977, alates 1996)
- Sid Vicious (basskitarr; 1977–1978)
- Paul Cook (trummid)
[redigeeri] Lauljad albumil "The Great Rock 'n' Roll Swindle"
- Ronnie Biggs ("No One Is Innocent", "Rock Around the Clock", "Belsen Was a Gas"; 1978)
- Edward Tudor-Pole ("The Great Rock 'n' Roll Swindle", "Who Killed Bambi?"; 1979)
- Malcolm McLaren ("You Need Hands"; 1979)
[redigeeri] Ajalugu
Sex Pistols kasvas välja ansamblist The Strand, mis tegutses 1972–1975 ja mille põhilised liikmed olid Steve Jones (laul), Paul Cook (trummid) ja Wally Nightingale (kitarr). 1975. aastal sai endisest New York Dollsi mänedžerist Malcolm McLarenist ansambli mänedžer. Sel ajal tekkisid Jonesi ja Nightingale'i vahel tülid bändi muusikalise suuna üle ja Nightingale lahkus bändist 1975. aasta suvel. Steve Jones hakkas mängima kitarri ja leiti bassist, Glen Matlock.
Augustis 1975 tutvus Jones McLareni ja Vivienne Westwoodi poes SEX John Lydoniga. Tal paluti pärast esinemisproovi, kus ta laulis poe jukeboxi taustal Alice Cooperi "I'm Eighteeni", bändiga ühineda. Lydoni lavanimeks sai Johnny Rotten. McLaren nimetas bändi ümber ja esimene kontsert Sex Pistolsi nime all toimus 6. novembril 1975 Saint Martinsi kolledžis. Sellele järgnesid teisedki kontserdid Londoni kolledžites ja kunstikoolides.
Pärast Londoni esimest punkfestivali klubis 100 Club, mis toimus 20. ja 21. septembril 1976, kirjutas Sex Pistols alla plaadilepingule EMIga. 26. novembril ilmus nende esimene singel, "Anarchy in the U.K.", mis oli üks esimesi punk-singleid Suurbritannias (pärast The Damnedi "New Rose'i"). 1. detsembril esines bänd Thames Televisioni saates "Today", milles nad vestluses saatejuht Bill Grundyga roppuseid "shit" ja "fuck" kasutasid. See intsident tõi kaasa palju negatiivset tähelepanu. Pärast Suurbritannia tuuri detsembris, millest paljud kontserdid ära jäid, vallandati bänd EMI poolt jaanuaris 1977.
Veebruaris 1977 lahkus ansamblist bassist Glen Matlock. Väidetavalt olid põhjusteks suurenevad lahkhelid Rotteniga. Uueks bassistiks sai Rotteni sõber Simon John Ritchie, kelle lavanimeks sai Sid Vicious. Kuigi ta oli äärmiselt vilets muusik, toetas McLaren tema kandidatuuri, sest tema väljanägemine sobis McLareni arusaamadega punk-moest. Sid Vicious mängis esimese kontserdi Sex Pistolsis 3. aprillil 1977.
10. märtsil kirjutas bänd Buckinghami palee juures toimunud pressitseremoonial alla plaadilepingule A&M Recordsiga. Surve tõttu omaenda töötajailt, esinejatelt ja levitajatelt ütles plaadifirma lepingu kuus päeva hiljem üles. Mais kirjutas bänd Virgin Recordsiga alla oma kolmandale ja viimasele plaadilepingule.
Ansambli teine singel, "God Save the Queen" ilmus 27. mail 1977. Kuigi seda nähti otsese rünnakuna kuninganna Elizabeth II pihta, väitis Rotten hiljem, et lugu oli üldine monarhia pihta suunatud kriitika. BBC keelas loo eetris mängimise. NME edetabelis jõudis lugu 1. kohale, ametlikus Suurbritannia edetabelis aga 2. kohale. Oletati, et lugu oli tegelikult jõudnud esimesele kohale, aga seda infot ei lubatud edetabelis avaldada. Suvel 1977 tuuritas bänd Skandinaavias ja Suurbritannias, viimases valenime SPOTS (Sex Pistols Secrety on Tour; Sex Pistols salaja tuuril) all, et vältida kontsertide ärajätmist.
Album "Never Mind the Bollocks Here's the Sex Pistols" lindistati märtsist juunini Londonis produtsent Chris Thomasega (Roxy Music). Sid Vicious ei mänginud bassi ühelgi lool, selle asemel mängisid need sisse Steve Jones ja sessioonimuusikuna Glen Matlock. Album ilmus 28. oktoobril 1977. Kriitikute vastuvõtt oli erinev. Paljud poed keeldusid albumit müümast ja rahulolematust tekitas ka sõna "bollocks" kasutamine albumi nimes.
Sex Pistolsi viimane Suurbritannia kontsert toimus jõululaupäeval 1977. Jaanuaris 1978 alustas bänd oma esimest Ameerika Ühendriikide tuuri. Paljude probleemide, bändisiseste rahulolematustega ja kehva organiseerimisega, oli tuur täielik ebaõnnestumine. Sid Vicious, selleks ajaks heroiinist sõltuvuses, põhjustas palju probleeme, kakeldes ja publikut sõimates ja narkootikume otsides. Kontserdil San Franciscos 14. jaanuaril küsis Rotten pärast viimast lugu rahva käest: "Kas olete kunagi tundnud, et teid on petetud?". Kolm päeva hiljem teatas ta oma lahkumisest ansamblist.
Pärast Sex Pistolsist lahkumist vahetas Rotten oma nime tagasi John Lydoniks ja asutas koos koolisõbra Jah Wobble'iga ja endise The Clashi kitarristi Keith Levene'iga ansambli Public Image Ltd.. Bänd lindistas Suurbritannia top 10-sse jõudnud loo, "Public Image" ja salvestas post-punki klassikaks peetava albumi "Metal Box" (1979). 1978. aastal kaebas Lydon Malcolm McLareni kohtusse, süüdistades teda muuhulgas rahade mittetasumises ja nõudes kontrolli nime Sex Pistols üle.
Sid Vicious kolis New Yorki ja hakkas esinema sooloesinejana. 12. oktoobril 1978 leiti tema kauaaegne tüdruksõber Nancy Spungen hotellist Chelsea Hotel surnuna. Mõrvas süüdistati Vicioust, kes 2. veebruaril 1979 narkootikumide üledoosi tõttu suri.
McLarenil oli juba mõnda aega olnud plaan teha film Sex Pistolsi osavõtul. 1977. aastal palkas ta Russ Meyeri lavastama stsenaariumit, "Who Killed Bambi?", mille ta koos Roger Ebertiga kirjutanud oli. Võtted peatati aga juba teisel päeval, kui filmimeeskonna liikmed, kellele McLaren raha võlgnes, töölt lahkusid. Teine katse tehti 1978. aasta keskel, kui Cook ja Jones osalesid McLareni poolt kirjutatud filmis "The Great Rock 'n' Roll Swindle", mille lavastas Julien Temple. Film kujutas endast McLareni versiooni Sex Pistolsi ajaloost, milles ta väitis, et ta lõi bändi ise ja manipuleeris sellega enda soovide kohaselt. Soundtrackil esinesid Jones, Cook ja Vicious, kes laulsid erinevatel lugudel vaheldumisi (kaht laulu laulis Edward Tudor-Pole ja läksid kaasa McLareni välja mõeldud trikkidega, nagu näiteks kolme laulu lindistamine koos tuntud kurjategija Ronnie Biggsiga.
Pärast pikka ja ägedat kohtulahingut said Sex Pistolsi neli liiget ja Sid Viciouse pärijad jaanuaris 1986 kontrolli bändi loomingu üle ja ainuõiguse kasutada nime "Sex Pistols". Tänu sellele oli võimalik lavastada 2000. aasta dokumentaal "The Filth and the Fury", mille lavastas samuti Julien Temple ja mis kujutas endast bändiliikmete versioni Sex Pistolsi ajaloost.
Sex Pistolsi originaalne koosseis tuli 1996. aastal kokku kuus kuud kestnud tuuriks Filthy Lucre Tour, mille raames esineti Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja Jaapanis. Samuti esineti 2002. aastal Londonis ja 2003. aastal kolmenädalasel Põhja-Ameerika tuuril Piss Off Tour. Sellest ajast pole ansambel kontserte andnud.
[redigeeri] Diskograafia
[redigeeri] Albumid
- "Never Mind the Bollocks Here's the Sex Pistols" (28. oktoober 1977; Suurbritannias #1, Ameerika Ühendriikides #106)
[redigeeri] Kogumikud
- "The Great Rock 'n' Roll Swindle" (26. veebruar 1979; Suurbritannias #7)
- "Some Product: Carri on Sex Pistols" (27. juuli 1979; Suurbritannias #6)
- "Flogging a Dead Horse" (16. veebruar 1980; Suurbritannias #23)
- "Kiss This: The Best Of" (10. oktoober 1992; Suurbritannias #10)
- "Filthy Lucre Live" (24. juuni 1996; Suurbritannias #26)
- "Jubilee: The Best Of" (27. mai 2002; Suurbritannias #29)
- "Sex Pistols Box Set" (box set; 2. juuni 2002; Suurbritannias #160)
[redigeeri] Singlid
- Albumilt "Never Mind the Bollocks Here's the Sex Pistols"
- "Anarchy in the U.K." (26. november 1976; Suurbritannias #38)
- "God Save the Queen" (27. mai 1977; Suurbritannias #2)
- "Pretty Vacant" (2. juuli 1977; Suurbritannias #6)
- "Holidays in the Sun" (15. oktoober 1977; Suurbritannias #8)
- Albumilt "The Great Rock 'n' Roll Swindle"
- "No One Is Innocent" (30. juuni 1978; Suurbritannias #7)
- "Something Else" (9. veebruar 1979; Suurbritannias #3)
- "Silly Thing" (30. märts 1979; Suurbritannias #6)
- "C'mon Everybody" (22. juuni 1979; Suurbritannias #3)
- "The Great Rock 'n' Roll Swindle" (18. oktoober 1979; Suurbritannias #21)
- "(I'm Not Your) Stepping Stone" (4. juuni 1980; Suurbritannias #21)
- Albumilt "Kiss This: The Best Of"
- "Anarchy in the U.K." (uusväljalase; oktoober 1992; Suurbritannias #33)
- "Pretty Vacant" (uusväljalase; detsember 1992; Suurbritannias #56)
- Albumilt "Filthy Lucre Live"
- "Pretty Vacant" (live; juuni 1996; Suurbritannias #18)
- Albumilt "Jubilee: The Best Of"
[redigeeri] Raamatud
- Burchill, Julie & Tony Parsons, "The Boy Looked at Johnny: The Obituary of Rock and Roll", Pluto Press, 1978. ISBN 0-571-12992-7
- Dalton, David, "El Sid Saint Vicious", St. Martin's Press, juuli 1997. ISBN 0-312-15520-4
- Lydon, John, (koos Keith & Kent Zimmermaniga), "Rotten: No Irish, No Blacks, No Dogs", St. Martin's Press, mai 1994. ISBN 0-312-11883-X
- Marcus, Greil, "Lipstick Traces: A Secret History of the Twentieth Century", Harvard University Press, 1989. ISBN 0-571-23228-0
- Matlock, Glen, Silverton, Pete, "I Was a Teenage Sex Pistol" - Faber and Faber, oktoober 1991. ISBN 0-7119-1817-1
- McNeil, Legs, Gillian McCain (toimetaja), "Please Kill Me", Grove Press, 1996. ISBN 0-349-10880-3
- Morris, Dennis, "Destroy: Sex Pistols 1977", Creation Books, 2002. ISBN 1-84068-058-X
- Nolan, David, "I Swear I Was There...: Sex Pistols and the Shape of Rock", Milo Press, mai 2001. ISBN 0-9549704-9-7
- Parker, Alan ,"Vicious: Too Fast to Live", Creation Books, 2003. ISBN 1-84068-110-1
- Southall, Brian, "The Sex Pistols: 90 Days at EMI", Omnibus Press, 2007. ISBN 978-1-84609-779-9
- Savage, Jon, "England's Dreaming: The Sex Pistols and Punk Rock", Faber and Faber, 1991. ISBN 0-312-28822-0
- Vermorel, Fred & Judy, "The Sex Pistols", Omnibus Press, aprill 1981. ISBN 0-7119-1090-1
- Walsh, Gavi, "God Save the Sex Pistols: A Collector's Guide to the Priests of Punk", Plexus Publishing, 2003. ISBN 0-85965-316-1
[redigeeri] Filmid
- "Sex Pistols Number One" (Julien Temple, 1976; võtteid varastelt kontsertidelt)
- "The Great Rock 'n' Roll Swindle" (Julien Temple, 1979; Malcolm McLareni versioon Sex Pistolsi ajaloost)
- "The Punk Rock Movie" (Don Letts, 1979; sõltumatud dokkaadrid)
- "DOA" (Lech Kowalski, 1981; sisaldab kaadreid Sex Pistolsi 1978. aasta Ameerika Ühendriikide tuurist)
- "Sid and Nancy" (Alex Cox, 1986)
- "Sid's Gang" (Andrew Mcleigh, 1999)
- "The Filth and the Fury" (Julien Temple, 2000; Sex Pistolsi versioon sündmustest)
- "Blood on the Turntable: The Sex Pistols" (Steve Crabtree, 2004; BBC dokumentaalfilm)
[redigeeri] Vaata ka
- Jamie Reid