Bonifatius IX
Allikas: Vikipeedia
Bonifatius IX | ||||||||||||||||||
|
Bonifatius IX (Pietro Tomacelli; ka Perrino Tomacelli või Pierino Tomacelli või Piero Tomacelli, 1350 ?– 1. oktoober 1404) oli paavst 1389–1404. Ta oli 203. paavst ja teine paavst suure skisma ajal.
Pietro Tomacelli sündis millalgi ajavahemikus 1350–1355, kuid tema täpne sünnikuupäev pole teada. Ta oli pärit Napoli aristokraatlikust perest Giacomo Tomacelli ja Gatrimola Filimarini pojana. Ta oli Urbanus VI sugulane.
Tomacelli õppis Napolis grammatikat, kuid tema teoloogiaalane haridus jäi puudulikuks. Ta siirdus 1381 Rooma, kus sai 21. detsembril 1381 San Giorgio kardinaldiakoniks ja mais 1385 Santa Anastasia kardinalpreestriks. 1388 sai ta Lateraani basiilika ülempreestriks.
Kirikuajaloolase J. N. D. Kelly järgi oli Bonifatius IX iseloomult vastutulelik ja realistlik isiksus. Ta oli ka osav manipuleerija ja hea suhtleja, kuid pälvis taunimist simoonia kasutamisega, nii et termin „Bonifatiuse annaadid” sai sel ajal käibefraasiks.
[redigeeri] 1389. aasta konklaav
Bonifatius IX valiti paavstiks hingedepäeval 2. novembril 1389 ja krooniti 9. novembril. Ta oli paavstiks saades umbes sama vana kui Innocentius III ja hiljem on selles vanuses saanud paavstiks vaid Leo X.
25. oktoobrist 2. novembrini 1389 toimunud konklaavil osalesid 13 kardinali. See oli ainus kord ajaloos, kus kõik konklaavil osalenud kardinalid olid pühitsetud ühe paavsti (Urbanus VI) poolt. Tomacelli valiti paavstiks kompromisskandidaadina.
1389 konklaavil osalenud kardinalid
- Angelo Acciaioli
- Angelo d'Anna de Sommariva
- Andrea Bontempi Martini
- Rinaldo Brancacci
- Marino Bulcani
- Francesco Carbone
- Ludovico Fieschi
- Francesco Moricotti Prignani
- Poncello Orsini
- Tommaso Orsini
- Stefano Palosio
- Francesco Renzio
- Pietro Tomacelli
[redigeeri] Suur skisma
Bonifatius IX ja vastupaavst Clemens VII panid üksteist kirikuvande alla. Skisma lõpetamiseks palusid Inglismaa kuningas Richard II ja Saksa kuningas Wenzel paavstil tagasi astuda, kuid paavst keeldus. Bonifatius IX ei toetanud skisma likvideerimiseks kirikukogu vahendust ja mõistis taolised ettepanekud karmilt hukka.
1390 lubas Bonifatius IX määrata Clemensi pärast tolle tagasiastumist kardinaliks ja legaadiks. 1392 alustas paavst läbirääkimisi Prantsusmaa kuninga Charles VI-ga, keda ta suutis veenda Urbanus VI valimise õiguslikkuses. Nende kõneluste tagajärjel oli Prantsusmaa 1398–1403 Bonifatiuse pooldaja, kuid Sitsiilia ja Genova taandusid tema pooldajate hulgast.
22. septembril 1404 saabus vastupaavst Benedictus XIII saatkond Rooma, et pidada läbirääkimisi skisma lõpetamise osas. Põdura tervisega paavst ei pidanud seda hetke läbirääkimiste pidamiseks sobivaks. 29. septembril kohtus saatkond paavstiga, kuid kui paavst paari päeva pärast suri, kahtlustasid roomlased saadikuid paavsti tapmises. Saadikud võeti kinni ja vabastati alles pärast lunaraha maksmist.
[redigeeri] Suhted Napoliga
Vastupaavst Clemens VII kroonis 1. novembril 1389 Napoli kuningaks Anjou Louis’. Bonifatius IX tunnustas Napoli kuningana Carlo III poega Ladislaod, kelle ta 29. mail 1390 kroonis Gaetas kuningaks. Paavst toetas Ladislaod rahaliselt ja andis talle palgasõdureid, kelle abil suutis kuningas 1400 vallutada Napoli, mis tunnustas järgnevalt Bonifatiust õigusliku paavstina.
[redigeeri] Suhted Saksamaaga
Bonifatius IX toetas Saksa kuningat Wenzelit ega pooldanud tema tagandamist. Ta tunnustas tema järglast Ruprechtit 1403.
[redigeeri] Tegevus Kirikuriigis
Urbanus VI surma järel oli Kirikuriigis sisepoliitiline anarhia, kuid Bonifatius IX saavutas oma valitsemisaja jooksul kontrolli kogu riigi üle. Paavsti kaks venda tagasid korda Spoletos ja Anconas. Märtsis 1392 suutis paavst kehtestada oma võimu Viterbos. Samal ajal halvenesid tema suhted Roomaga, mistõttu ta siirdus esmalt Perugiasse ja sealt Assisisse. 1398 avastatud vandenõu tõttu tühistas paavst Rooma linna vabariikliku staatuse, määrates senaatorid ise ametisse.
[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega
Bonifatius IX lubas aastatel 1397–1403 kasutada St. Osythi kloosti abtil mitrat.
Ta saatis Salzburgi peapiiskopile Gregor Schenk von Osterwitzile palliumi.
Aleksiaanid
Bonifatius IX määratles 7. jaanuaril 1396 avaldatud bullas aleksiaanide tegevuse.
Augustiinlased
Ta andis 1395 privileege augustiinlaste Windesheimi kloostrile.
Bartolomiidid
Ta andis privileege bartolomiitidele.
Ta tunnustas 18. jaanuaril 1401 ja 27. aprillil 1402 dominiiklaste kolmandat ordut.
Frantsiskaanid
21. mail 1401 rajas ta frantsiskaanide Valparaiso kloostri ja 13. septembril 1403 Astorga kloostri.
Minoriidid
14. novembril 1394 andis ta minoriitide omandisse Terra di Lavoro kloostri.
[redigeeri] Liturgilised otsused
1390 ja 1400 aastaid tähistati juubeliaastatena.
1392 taunis ta kirjas Ferrara piiskopile nende vaimulike tegevust, kes väitsid end olevat saanud paavstilt loa anda raha eest andestust kõikidest pattudest.
Ta mõistis apostellikus konstitutsioonis 'Intenta Salutis' hukka eksekvatuuri.
Ta andis 1398 indulgentse Santa Maria dell' Anima hospiitsile Roomas.
29. novembril 1399 lubas ta indulgentse neile, kes teevad palverännaku Perthi Williami hauale Rochesteris.
31. oktoobril 1401 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Hodie' lubas ta indulgentse neile, kes külastavad dominiiklaste Schuseni kloostri altarit.
[redigeeri] Teoloogilised vaidlused
Bonifatius IX toetas algul Albati flagellantide liikumist, kuid lasi 1399 nende liidri saata tuleriidale, mille järel see liikumine soikus.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 1391 ühendas ta Bosnias Mrkani ja Trebinje piiskopkonnad
- 7. august 1394 Itaalias Cava piiskopkond
- 10. november 1394 Portugalis Lissaboni peapiiskopkond.
- 1400 Kreekas Mykonosi piiskopkond
[redigeeri] Suhtumine juutidesse
2. juulil 1389 avaldatud bullas 'Sicut Judæis non' protesteeris Bonifatius IX juutide tagakiusamise vastu Saksamaal ja Böömimaal.
6. aprillil 1397 avaldatud bullas andis ta Rooma kodakondsuse juudi arstile.
15. aprillil 1402 vähendas ta Rooma juutide makse ja asetas nad kuuria protektsiooni alla.
[redigeeri] Kanoniseerimised
Bonifatius IX kanoniseeris 2 pühakut. Ta sätestas 1400 Jakobus de Mevania austamise.
- 7. oktoober 1391 Birgitta
- 1401 John Bridlington
[redigeeri] Bonifatius IX kultuuriloos
Bonifatius IX lasi rekonstrueerida Castel Sant’Angelo ja Kapitooliumi.
Ta vabastas 1395 Oxfordi ülikooli peapiiskopi ja piiskopi jurisdiktsioonist.
Ta rajas 1391 Ferrara ülikooli ja 1398 Fermo ülikooli.
1392 kinnitas ta Erfurti ülikooli põhikirja.
Ta andis 1389 ja 1394 Kölni ülikoolile privileege ning kinnitas 1389 Pavia ülikooli privileegid. 11. jaanuaril 1397 tunnustas ta Krakówi ülikoolis teoloogia teaduskonna asutamist.
Ta andis 1399 Heidelbergi ülikoolile benefiitse.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Bonifatius IX pühitses 8 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal said kardinalideks hilisem paavst Innocentius VII ja hilisem vastupaavst Johannes XXIII. Ta taastas 18. detsembril 1389 Adam Eastoni volitused kardinalina.
- konsistoorium 18. detsember 1389
- Cosimo Gentile de' Migliorati (Innocentius VII)
- Cristoforo Maroni
- Enrico Minutoli
- Bartolomeo Oleario
- konsistoorium 27. veebruar 1402
- Antonio Caetani
- Angelo Cibo
- Leonardo Cibo
- Baldassare Cossa (vastupaavst Johannes XXIII)
[redigeeri] Surm
Bonifatius IX kannatas aastaid neerukivide poolt põhjustatud vaevuste käes, mille tagajärjel ta 1. oktoobril 1404 suri. Ta maeti Rooma Peetruse kirikusse, kuid tema haud purustati 1507 uue kiriku valmimise käigus.
[redigeeri] Välislink
- Artikkel Bonifatius IX kohta (inglise keeles)
Eelnev: Urbanus VI |
Rooma paavst 1389-1404 |
Järgnev: Innocentius VII |