Judas Priest
Allikas: Vikipeedia
Vajab toimetamist. |
Judas Priest on Inglismaa päritolu hard rock/heavy metal-bänd, mis tegutseb 1969. aastast. Seda peetakse tihti koos Black Sabbathi ja mõne teise bändiga grupiks, mis pani aluse heavy metalile stiilina.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
Bändi asutas septembris 1969 John Alan Atkins, kes oli juba varem mitmes bändis lauljana tegutsenud. Teised liikmed olid Brian Stapenhill basskitarril, John Partridge trummide taga ja John Perry kitarristina. Paar päeva pärast bändi loomist viimane aga hukkus ning teda asendas Ernest Chataway. Nimi võeti Bob Dylani loost "The Ballad of Frankie Lee and Judas Priest". Selle avastas Bruno Stapenhill ning see meeldis ka teistele liikmetele, kuna nad olid vaimustuses Black Sabbathist ning soovisid endale analoogset, religiooni tumedama poolega seonduvat nime leida.
Esialgu oli Judas Priest enim mõjustatud bluusist ning polnud Chataway jaoks piisavalt rokilik, mistõttu ta lahkus 1970, kui bändil ei õnnestunud plaadikompanii pankroti tõttu oma esimest albumit välja anda ning Black Sabbathi lugu "Paranoid" sai üldtuntuks.
Alan Atkins otsustas hakata tegema karmimat muusikat. Bänd oli sisuliselt laiali saadetud, ent Atkins liitus basskitarristi Ian Hilli, kitarristi Ken Downingu ja trummar John Ellisega, kes otsisid endale lauljat ning võtsid Judas Priesti nime üle. Tihti loetakse just seda sündmust 1970. aasta novembris Judas Priesti tõeliseks alguseks.
Tasapisi hakkas bänd tuntust koguma ning sai üha enam otsi, mistõttu bändis osalemine muutus meeste põhitegevuseks. John Ellis otsustas jääda aga oma töökohale, mistõttu ta lahkus 1971. aasta oktoobris bändist. Teda asendas Alan Moore, kuid too lahkus juba detsembris, mistõttu tema asemele võeti mustanahaline trummar Christopher Louis Campbell. Järgnevatel aastatel sai Judas Priest tuntuks üle kogu Inglismaa, suuresti tänu Balck Sabbathile lähedalseisvatele inimestele.
Kuid albumilepingut ei õnnestunud endiselt sõlmida ning seetõttu otsustasid 1973. aasta mais Atkins ja Campbell bändist lahkuda, mistõttu tundus, et Judas Priestiga on lõpp, ent Ian Hill ja K.K. Downing otsustasid siiski jätkata, võttes lauljaks juba mitmes rockbändis tegutsenud Rob Halfordi ning trummariks John Hinchi, kellega Halford oli teinud bändi nimega Hiroshima. Downing ja Halford hakkasid kirjutama lugusid ning samuti esitati Atkinsi poolt looduid. 1974. aastal õnnestus neil sõlmida leping plaadifirmaga Gull Records. Samuti käisid nad oma esimesel välistuuril, andes kontserte Hollandis, Saksamaal ning Taanis ja Norras. Peale välisturneed sõlmiti Gulliga ametlik leping ning bändiga liitus (kompanii survel) teise kitarristina Glenn Tipton, kes pidi esialgu osalema vaid albumi lindistamise ajal, ent sulandus bändi nii hästi sisse, et sai püsiliikmeks. Judas Priest oli üks esimesi bände kahe juhtkitarristiga, seda ideed kopeerisid hiljem paljud.
1974. aasta augustis tuli välja Judas Priesti esimene album "Rocka Rolla", mis kriitikute ja asjatundjate, aga ka bändiliikmete eneste hinnangul polnud suurem asi. Siiski oli see bändi jaoks äärmiselt oluline, et lõpuks ometi olid nad suutnud välja anda oma debüütalbumi, peale peaaegu viit tegutsemisaastat. Tänu sellele esinesid nad järgmisel aastal BBC-s ning esinesid ka esimesel suurel kontserdil Readingi Festivalil. 1975. aasta septembris lahkus aga trummar Hinch, kelle asemele võeti tagasi Alan Moore.
Novembris 1976 asuti salvestama uut albumit "Sad Wings of Destiny", mida loetakse tunduvalt õnnestunumaks kui Judas Priesti debüüti.
1980 ilmus album "British Steel", mida peetakse pop-hevile aluse pannud teoseks. Judas Priest ise sellele stiilile siiski enam ei lähenenud, ehkki 1980. aastaid iseloomustas bändi tegevuses pidev eksperimenteerimine. See oli ka aeg, mil Judas Priest sai maailmakuulsaks ning 1990. aastaks oli ta ilmselt jõudnud oma populaarsuse tippu.
1990. aastal ilmus bändi sageli parimaks albumiks peetav "Painkiller" ning paistis, et ka järgmine kümnend saab olema edukas. Kuid siis lahkus bändisiseste erimeelsuste tõttu laulja Rob Halford ning järgnenud albumid ei toonud kaasa erilist edu. Paljud fännid pettusid bändis ja tundus, et Judas Priest ei tõuse enam kunagi oma endisaegsele tasemele.
Olukord muutus aga kardinaalselt 2004. aastal, kui Halford naases bändi ning peagi ilmus album "Angel of Retribution", mis sisaldas klassikalist head heavy metalit. Album sai üle maailma laialdase tähelepanu osaliseks ning alanud kontsertturnee tõi Briti raskeroki lipulaeva 1. detsmbril 2005 ka Eestisse.
[redigeeri] Koosseisud
[redigeeri] (1967-1969)
- Al Atkins - vokaal
- John Perry - kitarr
- Bruno Stapenhill - baskitarr
- John Partridge - trummid
[redigeeri] (1970)
- Al Atkins - vokaal
- Ernie Chataway - kitarr
- Bruno Stapenhill - basskitarr
- John Partridge - trummid
[redigeeri] (1970)
- Al Atkins - vokaal
- K.K. Downing - kitarr
- Ian Hill - basskitarr
- John Ellis - trummid
[redigeeri] (1971)
- Al Atkins - vokaal
- K.K. Downing - kitarr
- Ian Hill - basskitarr
- Alan Moore - trummid
[redigeeri] (1972)
- Al Atkins - vokaal
- K.K. Downing - kitarr
- Ian Hill - basskitarr
- Chris Campbell - trummid
[redigeeri] (1973)
- Rob Halford - vokaal
- K.K. Downing - kitarr
- Ian Hill - basskitarr
- John Hinch - trummid
[redigeeri] (1974-1975)
- Rob Halford - vokaal
- K.K. Downing - kitarr
- Glenn Tipton - kitarr
- Ian Hill - basskitarr
- John Hinch - trummid
[redigeeri] (1975-1977)
- Rob Halford - vokaal
- K.K. Downing - kitarr
- Glenn Tipton - kitarr
- Ian Hill - basskitarr
- Alan Moore - trummid
[redigeeri] (1977-1979)
- Rob Halford - vokaal
- K.K. Downing - kitarr
- Glenn Tipton - kitarr
- Ian Hill - basskitarr
- Les Binks - trummid
[redigeeri] (1979-1989)
- Rob Halford - vokaal
- K.K. Downing - kitarr
- Glenn Tipton - kitarr
- Ian Hill - basskitarr
- Dave Holland - trummid
[redigeeri] (1990-1993)
- Rob Halford - vokaal
- K.K. Downing - kitarr
- Glenn Tipton - kitarr
- Ian Hill - basskitarr
- Scott Travis - trummid
[redigeeri] (1996-2003)
- Tim 'Ripper' Owens - vokaal
- K.K. Downing - kitarr
- Glenn Tipton - kitarr
- Ian Hill - basskitarr
- Scott Travis - trummid
[redigeeri] (alates 2003)
- Rob Halford - vokaal
- K.K. Downing - kitarr
- Glenn Tipton - kitarr
- Ian Hill - basskitarr
- Scott Travis - trummid
[redigeeri] Albumid
- "Rocka Rolla" 1974
- "Sad Wings of Destiny" 1976
- "Sin After Sin" 1977
- "Stained Class" 1978
- "Hell Bent for Leather" 1979 (Suurbritannias ilmmus 1978'ndal aastal "Killing Maschine'i" nime all)
- "Unleashed in the East" 1979 (kontsertalbum)
- "British Steel" 1980
- "Point of Entry" 1981
- "Screaming for Vengeance" 1982
- "Defenders of the Faith" 1984
- "Turbo" 1986
- "Priest...Live!" 1987 (kontsertalbum)
- "Ram It Down" 1988
- "Painkiller" 1990
- "Jugulator" 1997
- "Live Meltdown" 1998 (konstertalbum)
- "Demolition" 2001
- "Live in London" 2002 (kontsertalbum)
- "Electric Eye" 2003 (kontsert-DVD)
- "Angel of Retribution" 2005
- "Rising in the East" 2005 (konstert-DVD)
- "Live Vengeance 82" 2006 (kontsert-DVD)