Eugenius IV
Allikas: Vikipeedia
Eugenius IV | ||||||||||||||||||
![]() |
||||||||||||||||||
|
Eugenius IV (Gabriele Condulmer või Gabriello Condulmaro või Condolmer või Condulmieri või Condolmieri või Condulmerio, 1383 – 23. veebruar 1447) oli paavst 1431–1447. Ta oli 207. paavst.
Gabriele Condulmer sündis Venezias umbes 1383. aasta paiku, teistel andmetel 1388. Ta oli pärit jõuka kaupmehe Angelo Condulmeri ja Beriola Correri 4-lapselisest perest. Tema onu oli paavst Gregorius XII.
Condulmer õppis Padova ülikoolis. Tundes kutsumust saada vaimulikuks, jagas ta vaestele 1400. aastal oma varanduse, mida hinnati 20 000 tukati väärtuseks ja liitus Alga augustiini regulaarkanoonikute kongregatsiooniga. 1406 sai tema onu paavstiks ja kutsus Condulmeri Rooma.
Kardinal Condulmer osales oikumeenilisel kirikukogul Konstanzis. Ta osales 2 konklaavil 1417–1431.
[redigeeri] Ametid
- San Agostino kiriku prior Venezias
- 1398 Verona katedraali kanoonik
- Apostellik protonotar
- 1407 paavsti varahoidja
- 30. detsember 1407 – 3. märts 1431 Siena piiskop
- 9. mai 1408 – 1426 või 1427 San Clemente kardinalpreester
- Paavsti vikaar
- 3. jaanuar 1420 legaat Anconas
- August 1423 – 24. august 1424 legaat Bolognas
- 1426 või 1427 – 3. märts 1431 Santa Maria in Trastevere kardinalpreester
- Ta oli San Giorgio Maggiore, San Salvatore, San Giuliano ja San Giustina kloostrite abt commendatario.
[redigeeri] 1431. aasta konklaav
Eugenius IV valiti paavstiks 3. märtsil 1431 ja krooniti 11. märtsil.
2.–3. märtsini 1431 toimunud konklaavil osales 13 kardinali. Eugenius IV valiti paavstiks esimeses voorus. Konklaavil andsid kardinalid vande, et pühendavad paavstiks saamise korral oma tegevuse reformidele ja teevad koostööd kardinalide kolleegiumiga. Eugenius IV kinnitas selle otsuse pärast oma valimist.
1431. aasta konklaavil osalenud kardinalid
- Niccolò Albergati
- Alfonso Carrillo de Albornoz
- Antonio Casini
- Branda Castiglione
- Giuliano Cesarini
- Prospero Colonna
- Gabriele Condulmer
- Lucido de' Conti
- Antonio Correr
- Giordano Orsini
- Antonio Panciera
- Ardicino della Porta
- Jean de la Rochetaillée
[redigeeri] Baseli oikumeeniline kirikukogu
Eugenius IV valitsemisaja tähtsamaks sündmuseks oli 1431–1449 Baselis toimunud XVII oikumeeniline kirikukogu. Martinus V oli kirikukogu eesistujaks määranud kardinal Giuliano Cesarini, kelle puudumisel avati kirikukogu 23. juulil 1431 paavsti esindajate poolt. Vaimulike loiu osavõtu tõttu kirikukogu töös otsustas paavst kirikukogu 18. detsembril 1431 laiali saata ja kutsuda 18 kuu jooksul kokku uue kirikukogu. Paavsti otsus tekitas kardinalides vastuseisu, kes keeldusid laiali minemast, nõudsid 29. aprillil 1432 paavsti ilmumist Baselisse 3 kuu jooksul ja 18. detsembril 1432 esitasid paavstile ultimaatumi, mille tõttu andis paavst esmalt kardinalidele järele, tühistades 15. detsembril 1433 oma varasema otsuse kirikukogu laialisaatmise kohta. Juunis 1436 mõistis Eugenius IV hukka kirikukogu taotlused paavstivõimu kärpimiseks. 18. septembril 1437 määras paavst oikumeenilise kirikukogu toimumispaigaks Ferrara, mille viis jaanuaris 1439 üle Firenzesse. Paavsti ja kardinalide vahelise kriisi tõttu tagandas oikumeeniline kirikukogu paavsti 25. juunil 1439 ametist ja 5. novembril 1439 valiti tema asemele Savoia hertsog Amadeo VIII, kes võttis nimeks Felix V. Eugenius IV ekskommunikeeris vastupaavsti 23. märtsil 1440. Prantsusmaa ja Saksamaa kuulutasid tekkinud olukorras välja neutraliteedi, kuid Prantsusmaal võeti 1438 vastu Bourges’ pragmaatilised sanktsioonid, milles tunnustati oikumeenilise kirikukogu ülemvõimu paavsti suhtes. Samas jäid kõik suuremad riigid tekkinud skismas paavsti toetajateks.
[redigeeri] Välispoliitilised suhted
Eugenius IV kroonis 31. mail 1433 Roomas keisriks Sigismundi. Eugenius IV sõlmis Saksamaaga 1445 lepingu ja 1447 konkordaadi.
Ta tunnustas 6. juulil 1443 Aragoni kuninga Alfonso V nõudlusi Napoli troonile.
1443 kuulutas ta ristisõja türklaste vastu, milles hukkus kardinal Cesarini. 13. jaanuaril 1445 avaldatud kirja 'Dum universalis' ja 1. veebruaril 1445 avaldatud kirja alusel saatis ta frantsiskaanid koguma annetusi ristisõja jaoks.
Lombardia sõjas toetas paavst Firenzet ja Veneziat.
[redigeeri] Sisepoliitika
Võimule saades läks Eugenius IV tülli Francesco I Sforzaga, kes okupeeris osa Kirikuriigi territooriumist. Colonnade liitumisel Sforzaga halvenes poliitiline olukord Roomas. Eugenius IV sundis Colonna suguvõsa loovutama Martinus V poolt annetatud valdused ja privileegid. Lisaks pidi Colonna suguvõsa maksma 75 000 tukatit kahjutasu. Selle tagajärjel puhkes 1434 Roomas Colonnade õhutatud ülestõus, mistõttu aastatel 1434–1443 ei viibinud paavst Roomas. Eugenius IV siirdus esmalt Firenzesse, kus elas dominiiklaste Santa Maria Novella kloostris, siis asus ta Bolognas ja Sienas. Ta saabus taas Rooma 28. septembril 1443.
[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega
Eugenius IV tagandas ametist Kölni peapiiskopi ja Trieri peapiiskopi. Ta sätestas 30. oktoobril 1439, et paavstipalee magister asub ametiredelil Rota Romana dekaani järel.
Ambrosiaanid
Eugenius IV rajas 1441 Milano lähedal ambrosiaani eremiitide kongregatsiooni.
Benediktiinid
1431 andis ta benediktiinide Santa Giustina kongregatsioonile privileege.
4. juulil 1434 tunnustas ta benediktiinide Tor di Specchi kongregatsiooni.
Frantsiskaanid
Ta sätestas 11. jaanuaril 1446 avaldatud bullas 'Ut sacra ordinis' observantide tegevuse, lubades neil omada oma vikaari. 1431 liitusid La Verna eremiidid regulaarobservantidega. 7. jaanuaril 1432 andis paavst Siena Bernardinole loa reformi läbiviimiseks ja 1437 määras ta Siena Bernardino Itaalia observantide generaalvikaariks.
Hieronümiidid
1441 kinnitas ta hieronümiitide konstitutsiooni.
Rüütliordud
Ta tunnustas 1433 Burgundia hertsogi Philippe Hea rajatud Kuldvillaku rüütliordut.
Vennaskonnad
Ta rajas 1439 Püha Monica, Püha Augustinuse, Püha Tolentino Nicolause ja San Giacomo augustiini eremiitide vennaskonda.
[redigeeri] Liturgilised otsused
Eugenius IV saatis 1435 kuldroosi keiser Sigismundile ja 1444 Inglismaa kuningale Henry VI-le.
Ta lubas Kristuse Ihu pühal pidada protsessioone.
28. septembril 1432 tunnustas ta palverännakuid Iirimaal Croagh Patricku mäele.
Ta lubas karmeliitidel kasutada toorest liha 3 või 4 korda nädalas.
[redigeeri] Teoloogilised vaidlused
Eugenius IV rõhutas teiste kirikutega suheldes katoliku kiriku teoloogilisi tõekspidamisi. Ta kinnitas 1439 dekreedis Pro Armenis, et pihisakramendi vorm on preestri sõnades: Ego absolvo te a peccatis tuis in nomine Patris (Mina vabastan sind sinu pattudest Isa nimel).
Karmeliit Thomas Conecte taunis kuuria ja paavsti eluviise, mille eest ta saadeti 1433 tuleriidale.
Eugenius IV tunnustas partikulaarkohtumõistmise dogmat.
1443 mõistis ta hukka Alonso Tostado, kuna too kaitses ketserlikke vaateid.
[redigeeri] Kanoniseerimised
Eugenius IV kanoniseeris 1444 Honoré de Buzançaisi ja 5. juunil 1446 Tolentino Nicolause.
Ta lasi Bolognasse tagasi viia Niccolò Albergati surnukeha ja osales Albergati reekviemimissal.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 5. detsember 1435 rajati Itaalias Corneto Tarquinia piiskopkond
- 12. detsember 1435 ühendas Itaalias Nepi ja Sutri piiskopkonnad
- 5. oktoobril 1437 ühendas Itaalias Civita Castellana ja Orte piiskopkonnad
- 29. juulil 1439 ühendas Iirimaal Downi ja Connori piiskopkonnad
[redigeeri] Suhtumine juutidesse
8. veebruaril 1432 avaldatud bullas taunis Eugenius IV juutide sundristimist. 20. veebruaril 1434 keelas ta juudivaenulikud jutlused. 8. augustil 1442 andis ta välja bulla 'Dudum ad nostram audientiam', milles keelati juutidel elada koos kristlastega, neile oli keelatud käsitöö ja nad ei tohtinud pidada kohtunikuametit.
[redigeeri] Oikumeenia
6. juulil 1439 avaldatud dekreediga 'Laetentur coeli' lõpetati juriidiliselt 1054 tekkinud skisma, kuid see dekreet ei jõustunud tegelikkuses kreeka-katoliku vaimulikkonna vastuseisu tõttu. Dekreedi järgi nõustus kreeka-katoliku kirik paavsti primaadiga ning katoliku teoloogia põhimõtetega.
22. novembril 1439 avaldatud bullas 'Exultate Deo' sõlmis Eugenius IV kokkuleppe monofüsiitliku armeenia kirikuga, 1443 leppe Egiptuse koptikirikuga, 1444 Mesopotaamia nestoriaanidega ja 1445 Küprose nestoriaanidega.
[redigeeri] Kristlik eetika ja moraal
Eugenius IV taunis 13. jaanuaril 1435 avaldatud bullas 'Sicut dudum' Kanaari saarte päriselanike orjastamist
[redigeeri] Eugenius IV kultuuriloos
Eugenius IV sätestas 10. oktoobril 1431 Rooma ülikooli reorganiseerimine.
1431 tunnustas ta Poitiers’i ülikooli rajamist ja Leuveni ülikoolis teoloogiateaduskonna asutamist.
1432 rajas ta Angersi ülikoolis teoloogiateaduskonna, arstiteaduskonna ja kunstideteaduskonna.
Ta suurendas ja täiendas Vatikani raamatukogu.
Ta kohustas Fra Angelicot dekoreerima Vatikani kabelit.
Temast on olemas Jehan Fouquet poolt tehtud portree.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Eugenius IV õde Polissena abiellus Nicola Barboga, nende poeg Pietro Barbo sai kardinaliks.
Kardinaliks sai paavsti sugulane Francesco Condulmer.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Eugenius IV pühitses oma ametiajal 27 kardinali 6 konsistooriumil, sealhulgas said tema ajal kardinalideks tulevased paavstid Paulus II, Calixtus III ja Nicolaus V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 3 hispaanlast, 1 kreeklane, 1 inglane, 1 poolakas, 1 portugallane, 1 sakslane, 1 ungarlane ja 1 vaimulik Kiievist.
Ta tagandas Baseli oikumeenilise kirikukogu tegevuse tõttu ametist kardinalid Domenico Capranica ja Louis Alemani.
26. oktoobril 1436 avaldatud bullas 'In Eminenti' sätestas ta, et kardinalid ei saa seni täievolituslikke õigusi, kuni nad pole ametisse pühitsetud. See nõue kehtis 1571. aastani. 1441 kirjas 'Non mediocri' sätestas ta kardinalide volitused. Ta kinnitas ka, et kardinalidel on eelisõigus patriarhide ees.
- konsistoorium 19. september 1431
- Francesco Condulmer
- Angelotto Fosco
- konsistoorium 9. august 1437
- Giovanni Vitelleschi
- konsistoorium 18. detsember 1439
- Niccolò d'Acciapaccio
- Alberto Alberti
- Giovanni Berardi
- Bessarion
- Regnault de Chartres
- Guillaume d'Estouteville
- Giorgio Fieschi
- Isidor
- John Kempe
- Gerardo Landriani Capitani
- Jean Le Jeune
- Louis de Luxembourg
- António Martins de Chaves
- Zbigniew z Oleśnicy
- Peter von Schaumberg
- Dénes Szécsi
- Juan de Torquemada
- konsistoorium 1. juuli 1440
- Ludovico Trevisano
- Pietro Barbo (Paulus II)
- konsistoorium 2. mai 1444
- Alfonso de Borja (Calixtus XIII)
- konsistoorium 16. detsember 1446
- Juan Carvajal
- Tommaso Parentucelli (Nicolaus V)
- Giovanni de Primis
- Enrico Rampini
[redigeeri] Eugenius IV ja Eesti
Eugenius IV määras 17. augustil 1438 legaadiks Leedusse, Liivimaale ja Venemaale Isidori.
[redigeeri] Surm
Eugenius IV suri 23. veebruaril 1447 Roomas ja maeti San Salvatore in Lauro kirikusse.
[redigeeri] Kirjandus
- J.N.D. Kelly “Dictionary of the Popes”.
[redigeeri] Välislingid
- Artikkel Eugenius IV kohta (inglise keeles)
- Bulla Sicut dudum (inglise keeles)
Eelnev: Martinus V |
Rooma paavst 1431-1447 |
Järgnev: Nicolaus V |