Timpan
Allikas: Vikipeedia

Timpan on sümfooniaorkestri löökpillide rühma kõige tähtsam pill. Ta teeb madalat kumisevat häält. Timpan on metallkatel, mis on kaetud pinguldatud nahaga. Nahk teeb niisuguse kõrgusega häält, nagu parajasti vaja. Mida suurema pinge all on timpani nahk, seda kõrgem on pilli heli. Kui naha pinge on nõrgem, on ka pilli hääl madalam. Timpani nahka pingutab pillimees pedaali abil või häälestuskruvidega, mida timpanil on kaheksa. Timpanikatla kõrval üleval ääres on skaala, millelt pilli mängija näeb, millise kõrgusega häält pill parasjagu teeb. Pedaali abil saab pillimees teha timpanil väga põnevalt ja salapäraselt kõlavad glissando’sid – libiseda sujuvalt ühelt toonilt teisele. Timpaninahka ei tohi aga liiga palju pinguldada, sest siis võib nahk rebeneda. Selleks, et timpanite hääleulatus oleks suurem, valmistatakse eri suurusega timpaneid. Väiksemad katlad annavad kõrgemaid helisid, suurem aga madalamaid. Timpanit mängitakse vilt- või flanellpäiste timpaninuiadega. Sümfooniaorkestris kasutatakse tihti 2-5 timpanit. Timpanid on väga vanad pillid ning nad olid koos tuubadega kuninglikeks pillideks Egiptuses ja Indias. Timpanitega edastati teateid ja tehti sõjakäikudel toonust tõstvaid ähvardushääli. Esimesed pedaaliga timpanid valmisid XIX sajandi lõpul.