Calixtus III

Allikas: Vikipeedia

 See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Calixtus III (vastupaavst)

Calixtus III
Ilmiklik nimi Alfonso de Borja
Valitsemisaja algus 8. aprill 1455
Valitsemisaja lõpp 6. august 1458
Eelkäija Nicolaus V
Järeltulija Pius II
Sünnikuupäev 31. detsember 1378
Sünnikoht (Torreta de) Canals (Xàtiva lähedal)
Surmakuupäev 6. august 1458
Surmakoht Rooma

Calixtus III, ka Callistus III (Alfonso de Borja või itaaliapäraselt Borgia; ka Alphonso de Borja või Alonso de Borja, katalaanipärane variant Alfons de Borja, 31. detsember 13786. august 1458) oli paavst 1455–1458. Ta oli 209. paavst.

Sisukord

[redigeeri] Varasem elu

Alfonso de Borja sündis aadlike Domingo de Borja (Domènec de Borja) ja Francina Martí (või Llançol) 4-lapselises peres ainsa pojana ning ristiti Santa Maria kirikus.

Ta õppis esmalt Valencias ja seejärel Léridas õigusteadust. Lleida ülikooli lõpetamise järel õpetas ta Lleidas sama eriala. Ta oli rooma õiguse ja kanoonilise õiguse doktor ja kanoonilise õiguse professor.

Alfonso de Borja oli 1408. aastast vastupaavst Benedictus XIII nõunik juriidilistes küsimustes, teenides tema kuurias, ning määrati 1411 kanoonikuks.

Lleida toomkapiitel valis Borja delegaadiks Konstanzi oikumeenilisele kirikukogule, kuid tal jäi sinna sõitmata seoses Alfonso V saamisega Aragóni kuningaks ja ta siirdus Barcelona sinodile esindama oma piiskopkonda.

Aastal 1417 hakkas Borja tööle Alfonso V kantseleis õukonna asjaajajana. 1418 määrati ta San Nicolási kiriku rektoriks ja varsti sai temast Aragóni Kuningliku Nõukogu liige ning 1420 nimetas kuningas ta Lleida ülikooli kantsleriks, kuid tegelikult sai ta asekantsleri koha, sest ülikoolil oli oma kandidaat kantsleri kohale. Nendes ametites saatis ta kuningat reisidel riigi Kataloonia- ja Itaalia-osas ning osales 1420–1423 delegatsioonide koosseisus Kastiilias ja Itaalias. Ta spetsialiseerus kirikupoliitikale.

Borja esimene tähtis ülesanne oli koos Francesc Martorelliga vastu võtta paavsti legaat Pisa kardinal Alamanno Adimari, kes 1418 saabus Pürenee poolsaarele, pidades viljatuid läbirääkimisi Suure skisma lõpetamiseks.

Alfonso V püüdis edendada Borja kiriklikku karjääri, kostes tema eest vastupaavsti ees. Aastal 1424 oli päevakorral Borjale Mallorca piiskopi koha ja kardinalikübara andmine, kuid ta pidi rahulduma piiskopkonna finantsasjadega tegelemisega.

Jaanuaris 1425 saabus skismat lõpetama uus paavsti legaat kardinal Pierre de Foix. Kui Aragóni kuningas Alfonso V otsustas vastupaavstide toetamisest loobuda, veenis Alfonso de Borja, kes juristina vahendas läbirääkimisi vastupaavst Clemens VIII ja paavst Martinus V vahel, aastal 1429 Clemensit tunnustama Martinust paavstina.

Paavst Martinus V määras Alfonso de Borja 20. augustil 1429 kardinal de Foix' soovitusel Valencia piiskopiks. Borja ordineeriti piiskopiks 31. augustil 1429.

Piiskop Borja tegeles ka Aragóni ja Kastiilia vaheliste suhetega. Ta kuulus mitmetesse saatkondadesse ja komisjonidesse pärast vaherahu sõlmimist 1430 ning aitas jõuda konflikti lahendamiseni 1436.

Et Borja oli seotud Napoli kuningriigi vallutamisega, ei saanud ta piiskopina Valencias kohal olla. Ta hoidis piiskopkonnaga sidet peavikaaride kaudu ning tal oli seal hulk ametnikke ning ilmalikke sugulasi. Ta kaitses piiskopi eesõigusi kohalike võimude ja kuninga ametnike vastu. Ta korraldas piiskopkonnas vaimulikkonna reformi, kutsudes 1432 kokku piiskopkonna sinodi, kuid keeldus minemast Baseli oikumeenilisele kirikukogule. Ta võttis meetmeid judaismi mõjude vastu ning rahvakeelsete Piiblite ringlemise vastu. Samuti ajas ta piiskopkonna majandusasju. 1439 sõitis ta Itaaliasse ja oli Firenze kirikukogul Aragóni delegatsiooni juht ja Alfonso V esindaja.

Borja esindas Aragóni kuningat Firenze kirikukogul 1439. Ta oli üks Aragóni esindajaid läbirääkimistel Aquileia kardinali Ludovico Scarampoga, mille tulemusena saavutati Terracina rahu (1443) kuningas Alfonso ja paavst Eugenius IV vahel. Paavst tunnustas kuninga õigust Napoli troonile ja kuningas loobus toetamast Baseli kirikukogu.

Aastast 1442 tegutses Borja Napolis, viies ellu haldusreformi. Sel ajal sai temast kuningliku nõukogu juht. Ta oli kuninga ebaseadusliku poja, tulevase Napoli kuninga Fernando õpetaja. 1443 tegi Alfonso V talle ülesandeks koostada dokumendid, mille alusel Fernando kuulutati Napoli kuningriigi pärijaks.

Eugenius IV pühitses Borja 2. mail 1444 kardinaliks Santi Quattro Coronati kardinalpreestrina. Ta asus elama Rooma ning lahkus kuninga otsest teenistusest, kuid jäi paavsti õukonnas esindama Aragóni huvisid ning koondas enda ümber sealt pärit kaastöötajaid. Ta asus 10. aprillil 1446 Püha vaimu vennaskonna liikmeks.

Kardinal Borja osales 2 konklaavil 1447–1455.

Alfonso de Borjal oli vallaspoeg Francesco de Borja.

[redigeeri] 1458. aasta konklaav

Pärast Nicolaus V surma valiti Calixtus III 8. aprillil 1455 kompromisskandidaadina paavstiks.

Konklaav kestis 4. aprillist 8. aprillini. Sellel osales 21 kardinalist 15:

  • Pietro Barbo
  • Joannes Bessarion
  • Alfonso de Borja
  • Filippo Calandrini
  • Domenico Capranica
  • Juan de Carvajal
  • Alain de Coëtivy
  • Prospero Colonna
  • Guillaume Hugues d'Estaing
  • Giorgio Fieschi
  • Antonio de La Cerda
  • Latino Orsini
  • Isidor
  • Ludovico Scarampa
  • Juan de Torquemada

Sellel konklaavil moodustusid kaks fraktsiooni, mida juhtisid Prospero Colonna (Firenze soosijad) ja Latino Orsini (Milano, Venezia ja Napoli soosijad). Võimalikeks soosikuteks peeti Barbot, Scarampat, Capranicat, Orsinit või Bessarioni. Esimeses kolmes hääletusvoorus olid hääled väga lahknenud, kusjuures kõige rohkem hääli sai Capranica. Tema kandidatuur ei läinud aga läbi Orsini vastuseisu tõttu: Capranica oli Colonna eluaegne sõber. Kui kumbki fraktsioon ei suutnud oma kandidaati läbi suruda, hakati otsima kompromisskandidaati. Esialgu peatuti Bessarionil, kes oli nii Colonnast kui ka Orsinist sõltumatu. 7. aprilli hommikul sai Bessarion 8 häält. Seejärel olevat Alain de Coëtivy pidanud kõne, milles rõhutas, et endine õigeusklik, kes veel kandis kreeka kombe kohast habet, ei sobi paavstitroonile. Oletatakse, et kandidaadid kartsid Bessarioni rangust ja uuendusmeelsust. Sama päeva pärastlõunal olid hääled jälle hajunud ning hääli sai ka üks mittekardinal, Antonio de Montefalcone. Õhtul hakkasid mõned kardinalid eesotsas Alain de Coëtivy ja Ludovico Scarampaga läbi suruma Borjat, kes valiti paavstiks 8. aprilli hommikul. Kindlateks tema poolt hääletajateks peetakse Scarampat, de Coëtivyd, Barbot, Orsinit, d'Estaingi, de Carvajali ja Torquemadat.

Alfonso de Borja valikul oli otsustavaks kõrge iga ning ristisõja idee toetamine. Tema valimise paavstiks oli ette ennustanud Vincente Ferrer.

Calixtus III kroonimine toimus 20. aprillil.

Calixtus III sai võimule 76-aastaselt, mis teeb temast ühe eakama paavstiks valitu kogu ajaloos.

Calixtus III vapp
Calixtus III vapp

Paavsti vapil oli karjamaal sööv härg.

Calixtus III on üks kolmest Hispaania päritolu paavstist, kui nende hulka arvata vaieldava päritoluga Damasus I.

[redigeeri] Tegevus paavstina

[redigeeri] Türgi-vastane ristisõda

Aastal 1453 olid türklased Mehmet II juhtimisel vallutanud Konstantinoopoli. Calixtus III pooldas kogu oma valitsemisaja jooksul ristisõda Konstantinoopoli tagasivallutamiseks ja türklaste tagasilöömiseks Euroopas, mida ta oli planeerinud juba kardinalina. Ta oli veendunud, et Ettehoole on teda määranud türklaste minemakihutajaks kristlaste aladelt. Ta saatis üle kogu Euroopa (sealhulgas Inglismaale, Prantsusmaale, Saksamaale, Ungarisse ja Portugali) ristisõjajutlustajaid ning nuntsiusi ja legaate indulgentsidega, taotledes vabatahtlike vägesid ja makse ning korraldas protsessioone ja palvekella helistamist igal keskpäeval, et ühendada kõiki palveks türklaste vastu. Selle tegevuse tulemusena koguti märkimisväärsel hulgal annetusi.

Paavstil ei õnnestunud siiski õhutada ristisõjavaimustust, sest valitsejad olid omavahel sõjajalal. Saksa-Rooma keiser Friedrich III leidis, et ristisõda tooks kasu tema vaenlasele Ladislaus Postumusele. Paavstile makstava sõjamaksu vastu olid Saksamaa piiskopid ja kuurvürstid. Inglismaa ja Prantsusmaa ei olnud pärast Saja-aastase sõja lõpetamist valmis uueks sõjaks.

Calixtus leppis algul küll Aragóni kuninga Alfonsoga kokku ristisõja alustamises, kuid koostöö takerdus muuhulgas erinevate huvide tõttu Itaalias. Paavst aga tõrkus kinnitamast kuninga vallaspoega Fernandot kuninga järglaseks Napoli kuningana, sest ta ei tahtnud Napoli liigset tugevnemist. Kuningas nõudis paavstilt Anconat, kuid paavst ei tahtnud kiriku maad loovutada. Tüli tekitas ka piiskopkondade tulude jagamine, sealhulgas Valencia piiskopkonna tulude jagamine paavsti õepoja Rodrigo Borgia (tulevase Aleksander VI) ning kuninga venna Juani vahel. Kõige selle tagajärjel kuninga ja paavsti suhted jahenesid.

Genova siiski varustas Türgi-vastase laevastiku, kuid seda ründasid Aragóni laevad, saboteerides Türgi-vastast ristisõda. Portugal oli algul küll valmis oma laevastikuga osalema, kuid Genova laevastikule osaks saanud kaotuse tõttu loobus sellest.

Ungari kuningriigi regendi János Hunyadi väed läksid paavsti (ja tema saadiku Juan de Carvajali) abiga ja Giovanni da Capistrano moraalsel toetusel türklastele vastu ning võitsid 22. juulil 1456 Türgi vägesid, mis piirasid Belgradi. Ka see võit ei suutnud ristisõjaks innustust tuua, sest ristisõja juhiks määratud Hunyadi suri 11. augustil 1456.

Paavst organiseeris ise väikese sõjalaevastiku. Hoolimata võidust Metelino juures 1457 jäi püsiv sõjaline edu tulemata.

Aastal 1457 püüdis Calixtus veel kord Saksamaad oma üritusse kaasata, püüdes jõuda rahuni Friedrich III ja Ladislaus Postumuse vahel, kuid läbirääkimiste ajal Ladislaus suri. Algas troonijärglustüli, milles osalesid Habsburgide suguvõsa esindajad Friedrich III, Austria hertsogi Albrecht VI ja Tirooli hertsogi Sigismundi vahel. Türgiga oli valmis võitlema ainult Albaania juht Skanderbeg, kellest Mehmet jagu ei saanud. Paavst saatis Skanderbegile raha ja nimetas ta ristisõja juhiks. Paavst püüdis 1457 veel kord Euroopa valitsejatega ühiselt kavandada meetmeid Mehmeti ekspansiooni vastu, kuid jälle edutult. Prantsusmaa dofään küll pooldas Calixtuse ettepanekuid, kuid kuningas oli vastu ning vaimulikud olid rahulolematud ristisõjamaksuga, keeldudes mitmes provintsis selle maksmisest. Samasugused meeleolud valitsesid Saksamaa vaimulike ja kuurvürstide seas. Inglismaa käis Rooside sõda. Aragóni ja Genova vahel jätkus sõda. Venezia pidas Türgi sõjalaevastiku purustamisest tähtsamaks oma kaubanduse edendamist. Böömimaal möllas troonijärglustüli, ja kui lõpuks valiti kuningaks Jiří z Poděbrad, oli tollel liiga palju tegemist oma katoliiklastest ja kariklastest alamate lepitamisega ning Friedrich III-ga kokkuleppele jõudmisega, et hakata ristisõjas osalema. Ka Ungaris oli troonijärglusega liiga palju probleeme. Troonile pretendeerisid oma abikaasade nimel Saksi hertsog Wilhelm III ja Poola kuningas Kazimierz IV, kuid ei leidnud ungarlastelt praktiliselt mingit toetust. Pestis koos olnud rahvuskogul valiti kuningaks Belgradi vallutaja János Hunyadi poeg Mátyás I, kuid Habsburgid sellega ei leppinud ning valisid 1459 kuningaks Friedrich III. Niiviisi olid need maad, mida Türgi oht kõige otsesemalt ähvardas, võimetud midagi ette võtma. Kuigi Mátyás tahtis väga ristisõjaga liituda, oli tal liiga palju tegemist riigisisese korra tagamisega ning Friedrich III pretensioonidele vastuseismisega. Skanderbegil jätkus jõudu ainult Albaania kaitsmiseks.

[redigeeri] Teised poliitilised eesmärgid

Kui Aragóni kuningas Alfonso V 27. juunil 1458 suri, sekkus Calixtus troonipärimisse. Alfonso järglaseks pidi Aragónis ja Sitsiilias saama tema vend Juan II, Napoli kuningriigi pidi aga saama Alfonso poeg Fernando, kelle Alfonso V oli kuulutanud seaduslikuks järeltulijaks. Calixtus, kes oli Napoli senjöör, ei pidanud Fernandot sobivaks kuningaks, tahtes Napoli trooni jätta oma onupojale Pedro Luis de Borjale. See vaidlus pööras Aragóni kuningliku perekonna tema ristisõjaplaanide vastu, mida Calixtus ei jõudnudki korraldada.

[redigeeri] Onupojapoliitika

Hispaanlasena soosis Calixtus III oma sugulasi ja katalaanidest kaasmaalasi. Tema onupoeg Spoleto hertsog Pedro Luis de Borja sai Sant' Angelo kindluse kuberneriks ja Rooma prefektiks, kaks sugulast (paavsti õe Isabeli poeg Rodrigo Borgia, tulevane paavst Aleksander VI ning Luis Juan del Milá (Millán) y Borja) kardinaliks. Rodrigo Borgiast sai 1457 ka kuuria asekantsler. See pani alguse Borgia suguvõsa mõjuvõimule Kirikuriigis. Selline hispaanlaste edutamine tekitas itaallaste seas vastuseisu, mis tipnes tema surma järel hispaanlastevastase ülestõusuga.

[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega

Calixtus III sätestas 13. novembril 1455 paavstipalee magistri volitused. 1457 ja 1458 tunnustas ta Roueni kiriku sõltumatust Lyoni piiskopkonnast.

Ta määras 1455 frantsiskaanide konventuaalide ja observantide vahendajaks Giacomo della Marca.

Calixtus III lubas klarissidel rajada uusi konvente Bolognas ja Cremonas.

[redigeeri] Calixtus III kultuuriloos

Calixtus III peatas Nicolaus V suurejoonelised kavatsused Rooma ehitiste renoveerimisel ja tema ajal oli ainus suurejooneline renoveerimistöö Roomas Santa Maria Maggiore katedraali katuse parandamine.

20. aprillil 1455 asutas ta Freiburgi ülikooli ja 29. mail 1456 Greifswaldi ülikooli.

Ta toetas Lorenzo Valla tegevust.

[redigeeri] Jeanne d'Arci rehabiliteerimine

16. juunil 1456 kuulutas Calixtus III Jeanne d'Arci süü tühistatuks ning viimasele langetatud kohtuotsus tunnistati ebapädevaks. Paavst võttis asja ette Jeanne'i ema palvel.

[redigeeri] Suhted juutidega

Calixtus III avaldas 28. mail 1456 bulla "Si ad reprimendos", milles keelas kristlastel sotsiaalse lävimise juutidega.

[redigeeri] Kanoniseerimised

Calixtus III kanoniseeris 4 isikut.

  1. Vincent Ferrer 1455
  2. Salisbury piiskop Osmund 1. jaanuar 1457
  3. Trapani Alberto 15. oktoober 1457
  4. Viterbo Rosa 1457

[redigeeri] Liturgilised otsused

Calixtus III viis Belgradi juures türklaste üle saavutatud võidu tähistamiseks 1456 kirikukalendrisse Issandamuutmise püha, mida tähistatakse 6. augustil.

1456 tunnustas ta Zaragozat palverännukohana.

Ta sätestas 29. juunil 1456 keskpäevase palvuse ajal kirikukellade helistamise.

1456 taunis ta Aquileia riituse kasutamist kirikus.

1457 saatis ta Prantsusmaa kuningale Charles VII-le kuldroosi.

8. oktoobril 1457 määras ta Venezia peapiiskopi patriarhiks.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Calixtus III paneb Enea Silvio Piccolominile (tulevasele Pius II-le) pähe kardinalikübara. Pinturicchio fresko.
Calixtus III paneb Enea Silvio Piccolominile (tulevasele Pius II-le) pähe kardinalikübara. Pinturicchio fresko.

Calixtus III pühitses oma valitsemisajal 9 kardinali 2 konsistooriumil, sealhulgas 3 hispaanlast, 1 prantslase ja 1 portugallase. Tema ajal said kardinalideks tulevased paavstid Aleksander VI (Calixtuse õepoeg) ja Pius II.

[redigeeri] Calixtus III poolt nimetatud kardinalid

  1. konsistoorium, 17. september 1456
    1. Jaime, Lissaboni peapiiskopkonna administraator (22-aastane)
    2. Rodrigo Lanzol-Borja y Borja, paavsti õepoeg, Valencia peapiiskop, hilisem paavst Aleksander VI
    3. Luis Juan del Milá y Borja, Segorbe piiskop, paavsti sugulane
  2. konsistoorium, 17. detsember 1456
    1. Giovanni Castiglione, Pavia piiskop
    2. Richard-Olivier de Longueil, Coutancesi piiskop
    3. Juan de Mella, Zamora piiskop
    4. Enea Silvio Piccolomini, Siena piiskop, hilisem paavst Pius II
    5. Rinaldo Piscicello, Napoli peapiiskop
    6. Giacomo Tebaldi, Montefeltro piiskop

[redigeeri] Väidetav komeedi ekskommunitseerimine

Aastal 1475 ilmunud eluloos jutustatakse, et Calixtus olevat "ekskommunitseerinud" aastal 1456 ilmunud Halley komeedi, pidades seda halvaks endeks Belgradi kristlastest kaitsjatele, kes olid Osmanite riigi vägede poolt ümber piiratud. Hiljem populariseeris ja täiendas seda lugu Pierre-Simon Laplace. 29. juunil 1456 välja antud bullas või dekreedis olevat paavst palunud, et kristlased palvetaksid, et komeet kui Jumala viha sümbol kõrvale kalduks. Bartolomeo Platina (1479) versiooni järgi tuli palvetada, et komeet täielikult türklaste peale kalduks.

Ükski teadaolev algallikas seda lugu ei kinnita. Calixtuse bulla 29. juunist 1456, milles ta kutsus üles avalikult palvetama ristisõja õnnestumise eest, komeeti ei maini. 6. augustiks, mil türklaste piiramisrõngast läbi murti, oli komeet juba mitu nädalat taevast kadunud.

[redigeeri] Surm

Calixtus III suri 6. augustil 1458 Roomas. Ta maeti Santa Maria della Febbre kabelisse Rooma Peetruse kiriku kõrval Vatikanis. Pärast kiriku ümberehitamist 16. sajandil maeti tema säilmed ümber ja 30. jaanuaril 1610 viidi tema säilmed üle Santa Maria de Monserrato kirikusse. Viimati maeti tema säilmed samas kirikus ümber 21. augustil 1889.

Tema järglaseks valiti Pius II.

Surres pärandas Calixtus III 5000 tukatit hospidali ehitamiseks.

[redigeeri] Hinnang

Teatmeteose Catholic Encyclopedia väitel paistis Alfonso de Borja oma vaimulikes ametites silma askeetliku eluviisiga, sihikindlusega ning oskusega lahendada keerulisi probleeme, mistõttu temas nähti võimalikku tulevast paavsti. Catholic Encyclopedia kiidab Calixtuse aatelisust, julgust, energilisust ja püsivust, mis väljendus püüdes ühendada Euroopa valitsejate jõud mittekristliku vaenlase vastu, ning märgib süüdistusi onupojapoliitikas ja ahnuses.

[redigeeri] Kirjandus

  • J. N. D. Kelly. Dictionary of the Popes.

[redigeeri] Vaata ka

  • Borgia

[redigeeri] Välislingid

Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis:
Eelnev:
Nicolaus V
Paavst
14551458
Järgnev:
Pius II