Uno Laht

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.

Uno Laht (sündinud 30. aprillil 1924 aastal Valgas tolliametniku peres) on Eesti luuletaja, prosaist ja publitsist, kes kasutas ka pseudonüümi Onu Thal. Uno Laht õppis Valga algkoolis ja progümnaasiumis, alates 1937. aastast elas Loksal ja jätkas õppimist Tallinna 5. reaalkoolis ja 7. keskkoolis.

1940. aasta sügisel astus Laht Eesti leninlikku kommunistlikku noorsooühingusse. Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkemisel astus hävituspataljoni, sellega evakueerus Venemaale. 1942. aastal mobiliseeriti Punaarmeesse, Velikije Luki all sai haavata, paranemise järel töötas Kaasanis ja õppis sealses ülikoolis inglise keelt. Sealt suunati ta Leningradi oblasti Puškinisse komsomolitöötajate kursustele. 1944-46 oli Laht riikliku julgeoleku ministeeriumi operatiivtöötaja ja osales metsavendade vastastes operatsioonides. Samuti on teda süüdistatud osavõtus paljudest poliitilistest arreteerimistest ja küüditamistest.

1946-51 töötas ajalehe Noorte Hääl toimetuses, 1951-53 oli Rahva Hääle korrespondent, hiljem Kirjanike Liidu luulekonsultant. Ajakirjanikuna hakkas avaldama vesteid, följetone, olukirjeldusi, jutte ja luuletusi. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liige 1953-86 ja uuesti aastast 1992. Elab Tallinnas.

2005. aasta 18. märtsil käis Uno Laht koos Arnold Meriga loengut pidamas Kallavere keskkoolis, kus nad väitsid, et mingisugust okupeerimist Nõukogude Venemaa poolt ei toimunud ja Eesti palus ise liitumist.[1]

[redigeeri] Luulelooming

Lahe püsimissiooniks on olnud sisepoliitiline satiir, deformeerunud sotsialismiga Eestis ka selle juhtidele ning funktsionäridele ebameeldivate tõsiasjade meeldetuletamine. Angažeeritud püsivusega on ta osutanud ka tekkivas tarbimisühiskonnas vohavale väikekodanlustumisele (eriti „Kümne küüne lauludes“) sotsiaalse õigluse ideaalide hääbumisele ja võõrandumisele.

Novell „Meie, tippkutid, üle kogu maakera“ sai 1975 Tuglase auhinna. Lahe proosale on sageli iseloomulik raskepärase või barokse kujundi- ja mõttekülluseni viimistletud stiil. Dramaturgias on Laht eelistanud marginaalseid žanre- estraadikavasid ja –näidendeid, kirjutanud ka libreto Eino Tambergi ooperile „Raudne kodu“.

Ta on ka tõlkinud luulet ja proosat vene- ja inglise keelest.

[redigeeri] Luulekogud

  • „Piimahambad“ (1954)
  • „Piimahambad (plombeeritud)“ (1956)
  • „Sinelitaskust seanahkse portfellini“ (1958)
  • „Selle suve värsid“ (1960)
  • „Suitsuangerjad ja kastemärjad roosid“ (1960)
  • „Kümne küüne laulud“ (1962)
  • „Ingel läheb apteeki... korralikus seltskonnas“ (1967)
  • „Mu kallis koduvillane provints“ (1973, Smuuli nimeline preemia 1974)
  • „Roosa müra“ (1981)

Uno Lahe populaarsus on ajendanud avaldama valikkogusid:

  • „Linnupesa teraskiivris“ (1961)
  • „Luuletused 1954-1964“ (1967)
  • „Küürakas kaissukippuja“ (1983)
  • „Katastroika ehk Impeerium imendub Musta Auku...“ (1990)

[redigeeri] Välislink