Poola aeg

Allikas: Vikipeedia

Poola aeg. 1561 Vana-Liivimaa sisuliselt lagunes. Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi, Liivi Ordu ja Riia peapiiskopkond Poola võimu alla. Sõjategevus jätkus vahelduva eduga, 1563-1570 sattusid omavahel sõjajalale ka Rootsi ning Taani ja Poola. 1570 puhkes sõda Rootsi ja Moskva Tsaaririigi vahel, pärast seda kui Ivan IV oli lasknud Rootsi troonile tõusnud Johan III saadikud vangistada. Moskva Tsaaririigi peajõud olid suunatud Poola Kuningriigi ning Leedu Suurvürstiriigi vastu, kes 1569 ühinesid Rzeczpospolitaks. Liivimaal üritas Moskva Tsaaririik rajada endast vasallisõltuvuses Liivimaa Kuningriiki keskusega Põltsamaal, kuhu Ivan IV kutsus troonile hertsog Magnuse, andes oma tütre talle naiseks. Magnus, kes ei leidnud kohaliku rahva hulgas otsustavat toetust, piiras 1570-71 Moskva väega Tallinna, kuid löödi tagasi. Moskva-vastast ülestõusu üritati Tartus, kuid ebaõnnestunult, linna sakslastest kodanikud küüditati Moskva Tsaaririiki. 1573 alustasid moskoviidid taas pealetungi ja vallutasid Paide, 1575 Pärnu, 1576 Haabsalu. Maa rüüstati, rootslaste kätte jäi vaid Tallinn. 1575 ühines aga Rootsiga sõjas Moskva Tsaaririigi vastu Poola, kus troonile oli tõusnud kuningas Stefan Bátory. 1577 toimus suur Tallinna piiramine, kuid moskoviidid löödi tagasi. Tähtsat osa selles mängis Ivo Schenkenbergi maameeste lipkond. Samal ajal vallutas Ivan IV kogu Rzeczpospolita käes olnud ala ning pööras tülli Liivimaa kuningaga, kes oli sunnitud põgenema enda Kuramaa piiskopkonda. Poola-Rootsi ühendatud jõud osutusid siiski Moskva Tsaaririigist tugevamaks, 1578 toimus sõjategevuses pööre, 1580 purustati Moskva vägi Võnnu lähedal.

Samal aastal vallutasid poolakad Pihkva ning rootslased Pontus De la Gardie juhtimisel Paide, Rakvere ja Narva. 1582 sõlmis Moskva Tsaaririik Poolaga Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583. Rootsiga Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale. 1584 suri Ivan IV. Kõige enam oli sõjas kannatada saanud kohalik Liivimaa elanikkond – nii vaenuvägede röövimise kui kohalike sisside ja marodööride käes. 1561, 1566 ja 1571 laastas maad ka katkuepideemia. Maa oli tänu pikkadele sõdadele harimata ja võsastunud. Paljud inimesed olid kodust lahkunud, talud olid maha jäetud. Osa linnu, aleveid, linnuseid, mõisaid ja külasid olid ahervaremetes. Liivi sõjast purustatud Lõuna-Eestis üritas Poola taastada kirikuelu; seda ei saa lihtsustavalt vastureformatsiooniks nimetada, ent ka rekatoliseerimine ei sobi. Jesuiitide Collegium Derpatense (1583 - 1625) oli hoopis uutlaadi üritus, mis koostas-trükkis a. 1585 maakeelse katekismus-lauluraamatu ning andis maarahvale mitu omamaalasest preestrit (5 on nimepidi teada). 1620 oli Eesti ala rahvaarv vähem kui 100 000 inimest. Et kiiremini tööjõudu saada, võtsid mõisnikud küladesse uut rahvast, vabastades ümberasujad tavaliselt kolmeks aastaks igasugustest maksudest. Nii liikus väheviljakatest piirkondadest talupoegi laastatud viljakamatele aladele. Uutesse elukohtadesse asus sel ajal umbes kolmandik Eesti talurahvast. Otsiti hävinud kodu asemele uut või jäädi sinna, kuhu sõda oli kellegi paisanud, valiti soodsamaid põllumaid ja ka inimlikumaid mõisnikke. Tingimused olid liikumiseks vabad ka seetõttu, et mõnes paigas polnud isegi mõisnikku, osa neist oli asunud uude mõisa ega tundnud sealseid olusid. 17. sajandi teisel veerandil saabus Eestisse hulgaliselt ka teiste rahvaste esindajaid, kes moodustasid Lõuna–Eestis koguni 17% talurahvast. Võõrastest asus Eestisse kõige rohkem moskoovia talupoegi. Moskva Tsaaririigist saabus ka käsitöölisi, kaupmehi ja kalureid ning kes loomulikult paiknesid enamasti Ida–Eestis. Suur osa Eesti "uusasustamisel" etendasid soomlased, kes asusid eriti arvukalt Viru– ja Harjumaale, kus nad moodustasid vastavalt 20% ja 12% rahvastikust, olles koondunud omaette küladesse. Rohkesti asus soomlasi ka Põltsamaa ja Tartu ümbrusse. Osalt asustasid neid riigivõimud, osalt lahkusid nad Soomest sõjaväekohustuse eest. Kolmanda suure uustulnukate grupi moodustaid lätlased, keda asus rohkesti elama eelkõige Valga ümbrusse. Kokku elas Poola aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt 10 rahva liikmeid; lisaks nimetatuile veel poolakaid, sakslasi, leedukaid, rootslasi, ungarlasi, hollandlasi ja šotlasi.

[redigeeri] Vaata ka