Tragöödia sünd muusika vaimust
Allikas: Vikipeedia
"Tragöödia sünd muusika vaimust" (Die Geburt der Tragödie aus dem Geiste der Musik, 1872) on Friedrich Nietzsche teos.
Nietzsche "Tragöödia sünni" kohta: "Heitkem pilk sajandi võrra ettepoole [aastasse 1972], oletagem, et minu atentaat kahele aastatuhandele täis loomuvastasust ja inimeseteotust korda läheb. Too uus elupartei, mis võtab enese peale kõigist ülesandeist suurima, inimkonna ülesaretamise koos kõige mandunu ja parasiitliku halastamatu hävitamisega, teeb taas võimalikuks selle maise elu liiasuse, millest ka dionüüslik seisund taas välja kasvab."
Tegemist on Nietzche varajaste teoste hulka (Nietzsche: "aritistimetafüüsika perioodi") kuuluva kuuluva võitlusliku kirjutisega (Nietzsche: die Kampfscrift), mille sisuliseks teeneks on vast eelkõige klassikalise filoloogia uurimistavade kritiseerimine. Nietzsche oli teose kirjutamise ajal klassikalise filoloogia professor Baseli ülikoolis, olles seejuures kõigest 28 aastat vana, ning tema ametitegevus tekitas pahameelt paljude tema kolleegide seas (välja arvatud Erwin Rohde), kes olevat akadeemilisi lahkarvamusi lahendada suutmata veennud tudengeid mitte osa võtma Nietzsche loengutest.
Kuna toona valdas komme vaadata Antiik-Kreeka vaimsuse arengut naiivselt ja optimistlikult kui üleminekut halvalt ja segaselt müütiliselt maailmavaatelt Arhailisel ajastul paremale ja ratsionaalsele maailmavaatele Klassikalisel ajastul, siis Nietzsche veenab, et see üleminek on teiselt poolt vaadates ühtlasi allakäik ja inimese ning maailma mõistmise üheplaanistumine.
Nietzsche vastandab enda käsitluslaadi eelkõige modernsele, romantilisele ja küsimata väärtustavale antiigikäsitlusele, mis vaatleb kreeka autoreid enda arusaamade algeliste kujude esitajatena. Nietzsche aga leiab antiikautorite juurest tähelepanuväärsena täpselt vastandliku hoiaku, mida ülalmainitud tavatsesid möönva ninakirtsutusega kõrvale jätta, ning tõstab selle vähemalt samavõrd tähtsana muu kõrvale. Romantilisele ja optimistlikule ratsionalismile, mille huviobjektiks on ainult kõik apollooniline, st. Apolloni ja tema muusadega seotu, vastandab Nietzsche dionüüsilise, st. Dionysosega seotud hoidumised arhailises perioodis. Kui Apollon seisab jumalana teaduse, käsitöö ja loova kunsti eest, siis Dionysos on seotud joovastuse, hävitamise ja traagilisusega. Filosoofia väljakujunemine Platoni ja Sokratese ajal on traagilise eluhoiaku väljasuretamine ja selle asendamine vaimselt kirka apollonismiga.
Traagilist hoiakut, mis väljendub eelkõige Aischylose ja Sophoklese teostes, iseloomustab Nietzsche: "Parim on tervenisti saavutamatu: olla mitte sündinud... Parimuselt teine -- peagi surra!" See on hoiak, mis on mootoriks kõigile traagilistele kunstnikunatuuridele. Eelklassikalisel perioodil on kreeka autorite puhul näha dionüüsilise ja apolloonilise pidevat võitlust, kusjuures kord on peal üks ja siis teine; klassikalise perioodi raames aga soperdavad traagilise eluhoiaku lõppeks ära eelkõige Euripides oma moraalitsevate tragöödiatega ja Sokrates oma moraalitseva heategevus-filosoofiaga.
Traagiline eluhoiak, mis ületab Nietzsche käsitluses pessimismi, pole mitte mingil juhul allaheitlik, nukrutsev, vaid on dionüüsiline joovastus (der Rausch) inimese vastandumisest saatusele, loodusjõududele ja muudele ta poolt mitte hõlmatavatele nähtustele -- nagu seda joovastust kreeka mütoloogias saatürid, paanid, menaadid ja muud veinijumal Dionysose kaaskondsed iseloomustavad. Selles tähenduses vastandub traagiline eluhoiak kristlikult vagatsevale lootusele Jumala armuliku palge ees lõpuks lunastus saavutada.
Traagilisuse esiletõstmine ratsionalistliku optimismi kõrval annab hoopis uue perspektiivi arhailise kunsti käsitlemisele, lisaks loodab Nietzsche selle vahendusel ka oma aja kunstimõistmist avardada. Nietzsche peab muusikat, mille vaimust tragöödia tema käsitluse järgi sünnib, puhtalt meeleliseks joovastuse väljenduseks, samasse klassi mahub ka tants. "Tragöödia sünd" on muuseas pühendatud omaaegsele sõbrale Richard Wagnerile, kellest lootis Nietzsche toona mõttekaaslast oma aja kunsti kujundamisel, kuid kelles ta hiljem sügavalt pettus, väites, et Wagner on saanud kristlaseks, müstikuks ja pangermanistiks ning pole mitte midagi saanud aru sellest, mida Nietzsche traagilisuse all silmas pidas.
Sellest teosest kuni vaimuhaiguse võimusse jäämiseni aga jääbki Nietzschet saatma Dionysos, kes erinevatel kujudel tema kõigis teostes kohal on. Saates vahetult hulluksminemise eel veel oma kirjasaajatele viimaseid telegramme, kirjutab ta neile alla: Dionysos.
[redigeeri] Eessõna tõlge
Endakriitika katse
1.
Mis ka sellele küsiväärsele raamatule aluseks asetatud oleks: see pidi olema esmast järku ja [esmast] võlu küsimus, peale selle veel sügavalt isiklik küsimus, – tunnistus sellele on aeg, mil ta valla kerkis, hoolimata millest see valla kerkis, 1870./71. aasta Saksa-Prantsuse sõja ärritav aeg. Sellal kui Wörthi lahingu kõu üle Euroopa käis, istus juurdleja ja mõistatuste sõber, kellele sai osaks selle raamatu isaks olemine, kuskil Alpide nurgakeses, väga juurelevalt ja mõistatelevalt, järelikult väga hooldelevalt ja hooletult ühtaegu ja kirjutas üles oma mõtteid kreeklasi kohta, – selle imelise ja halvasti ligipääsetava raamatu südant, mille [raamatu] kasutusse see hiline eeskõne (või järelkõne) ka saama peab. Sellest mõned nädalad: ja ta leidis iseend Metzi müüride all, üha veel lahti saamata küsimärkidest, mille ta kreeklasi ja kreeklaste kunsti üteldava "selguse" juurde pannud oli; kuni ta lõpuks, tolle kuu sügavaimas pingulduses, kui Versailles's rahu üle nõu peeti, ka isendaga rahu peale sai, pikaldaselt ühest [sõja]]väljadelt koju toodud haigusest parandedes, "Tragöödia sünni muusika vaimust" viimaks enda juures kindlaks tegi. – Muusikast? Muusika ja tragöödia? Kreeklased ja tragöödiate-muusika? Kreeklased ja pessimismuse kunstiteos? Õnnestunuim, ilusaim, enimkadestet, elu manu ahvatlevaim seniste inimeste liik, kreeklased – kuidas? just neil oli tragöödia hädavajalik? Veel enam – kunst? Milleks – kreeka kunst? ....
Mõistatatakse, millisesse paika siinjuures olemasolu väärtuse suured küsimärgid pandaud olid. On pessimismus hädavajalikult allalangemise, varisemise, nurjunudolemise, äraväsitatud ja nõrgestatud instikntide märk? -- nagu see indiaanide man oli, nagu ta kõige näivuse järgi meie, ,,modernsei" inimesi ja eurooplasi man on? Ons t u g e v u s e pessimismust? Intellektuaalne kadedus heaolust, ülevoolavast tervisusest, olemasolu t ä i u s e s t olemasolu kange, hirmuäratava, kurja, problemaatilise vastu. Ons võib-olla ülitäiuses endas kannatamine? Teravaima pilgu meelitav vaprus, mis i g a t s e b hirmuäravatva järgi, vaenlase järgi, väärilise vaenlase järgi, mille man ta oma väge saaks järele proovida? mille man ta õppida tahab, mis ,,hirm" on? Mida tähendab just kreeklasi man parima, tugevama, vapraima aja t r a a g i l i n e müütus? Ja dionüüsilise määratu fenomen? Mida, temast sündinu, tragöödia? -- Ja vastupidi: see, millesse tragöödia suri, moraali, dialektika sokratismus, teoreetilise inimese küllastatus ja selgus -- kuidas? ega saanud siis just see sokratismus olla allakäigu, äraväsitatuse, haigestumise, isend anarhiliselt lahustavate instinktide märgiks? Ja hiliskreekluse ,,kreekaline selgus" vaid ehapuhaks? Epikuuriline tahe pessimismuse v a s t u vaid kannatava ettevaatuseks. Ja teadus ise, meie teadus -- jaa, mida tähendab elu sümptomina nähtuna ülepea kogu teadus? Milleks, veelgi halvem, k u h u -- kogu teadus? Kuidas? On teaduslikkus võib- olla vaid üks hirmutundmine ja pagemine pessimismuse ees? Üks peen hädakaitse [selle] vastu -- t õ d e? Jaa, moraaliliselt kõnelduna, midagi nagu arg- või valelikkus? Mittemoraaliliselt kõneldes üks kavalus? Oo Sokrates, Sokrates, oli see võib-olla s i n u saladus? Oo saladusi täis iroonik, oli ehk see sinu -- iroonia? -- --
2.
(See), mille ma tookord haaramiseks sain, midagi hirmuäralist ja ohtlikku, sarvedega probleemi, mitte hädapärast just s6nn, igaljuhul üks uus probleem: täna ma ütleksin, et see oli teaduse probleem ise - Teadus esimest korda problemaatiliselt, küsimisväärselt haaratuna. Aga see raamat, milles mu nooruslik julgus ja kahtlus end tookord väljendasid - missugune v6imatu raamat pidi ühest nii noorusvaenulikust ülseandest sugenema. üles ehitatud (lausa) enneaegsetest ülirohelistest eneseelamustest, mis lebasid täie visadusega/k6vadusega/rangusega kaasava lävel, kunsti pinnale asetatuna - sest Teaduse probleemi ei saa teaduse pinnal ära tunda - raamat ehk kunstnikele, kel k6rvalkalduvusena analüütilised ja retrospektiivsed v6imed ( see tähendab erilaadi kunstnikele, keda otsima peab ja mitte üldse otsida ei tahaks...), kogu psühholoogilised uudsused ja artistisaladuslikkused, artistimetafüüsikaga tagaplaanil. noorteteos täis noorusjulgust ja noorusraskemeelsust, s6ltumatu, trotsiv-iseseisev ka veel, kus ta näib end painutuvat autotiteedile ja iseenese austusele, lühidalt esikteos ka s6na igas halvas tähenduses, vaatamata oma raugalikule probleemile iga nooruseveaga küljes, eelk6ige tema "liiga pika", tema "tormi ja tungiga": teisestküljest, arvestades edu, mis tal oli (eriti suurte kunstnike puhul, kelle juures see kahek6neks pöördus, Richard Wagneri juures) üks t6endatud raamat, ma m6tlen säärane, mis "oma aja parimale" küllalt on teinud. Seega peaks seda käsitlema teatud arvessev6tmise ja vaikivusega; sellegipoolest ei taha ma täielikult alla kriipsutada, kui ebameeldiv see mulle nüüd paistub, kui v66ralt see nüüd pärast kuutteist aastat minu ees seisab, - ühe vanema, sada korda hellitatuma, aga ei mingil juhul külmemaks muutunud silma ees, mis ((edaspidine ? )) sellele ülesandele v66ramaks ei muutunud, millele too kohkumatu raamat esimest korda kallale asuda julges, - Teadust kunstniku optika all näha, kunsti aga elu oma all...
3.
Öeldes korra veel, täna on see mulle võimatu raamat, -- ma kutsun selle halvasti kirjutatuks, raskepäraseks, piinlikuks, pildisõgedaks ja pildisegaseks, tundeliseks, siin ja seal suhkurdatud feminiinseni, ebaühtlane tempos, ilma loogilise puhtuse tahmiseta, väga veenev ning seetõttu tõestust endast kõrgemale kergitades, ise umbusalduslik tõestamise s ü n d s u s e vastu, raamatuna sissepühitsetule, ,,muusikana" sellisele, kes muusikale ristitud [geatauft], kes asjade algusest peale üldiste ja harvade kunsti-kogemuste külge kinni seotud on, veresugulaste tunnusmärkidena in artibus, -- upsakas ja unistav raamat, mis ennast ,,haritlaste" profanum vulgus'e ja algusest pääle veelgi enam ,,rahva" vastu sätib, mis aga, nagu tema toime tõestas ja tõestab, küllalt hästi ka seda mõistma peab, et endale kaasunistajaid otsida ja neid uusile kõrvalteedele ja tanstuplatsidele ahvatleda.
![]() |
---|