Wehrmacht

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.
Balkenkreuz, a stylized version of the Iron Cross, the emblem of the Wehrmacht

Wehrmacht Helifail(kuula)  ("relvajõud", täht-tähelt "kaitsejõud") oli Kolmanda Riigi Natsi Saksamaa relvajõudude nimi aastast 1935 kuni 1945. Teise maailmasõja käigus koosnes Wehrmacht armeest (Heer), laevastikust (Kriegsmarine), õhuväest (Luftwaffe). Waffen SS oli taktikaliselt allutatud Wehrmacht'i juhtimisele, kuid ei kuulunud Wehrmacht'i koosseisu.

Saksa sõjaväe tunnuseks oli stiliseeritud Raudristi versioon, (niinimetatud Balkenkreuz) mis oli esmalt ilmunud kui lennuväe ja tankide markeeringuna hilisesimeses maailmasõjas.

Sisukord

[redigeeri] Termini päritolu ja kasutus

Enne NSDAP'i tõusu, kasutati terminit Wehrmacht üldise tähendusena, mis kirjeldas iga rahvuse relvajõudu, mida rakendati üldises Streichmacht'is kui "kodukaitse" versiooni. Näiteks, termin Britische Wehrmacht identifitseeriks Briti relvajõude. 1919.aasta Weimar'i Konstitutsiooni artikkel 47 deklareeris "Der Reichspräsident hat den Oberbefehl über die gesamte Wehrmacht des Reiches" (tähendab: "Riigipresidendile kuulub kõigi Riigi relvajõudude ülemjuhatus"). Et vahet teha, kasutati terminit Reichswehr, et identifitseerida Saksa relvajõude.

1935.aastal nimetati Reichswehr ümber Wehrmacht'iks. Pärast teist maailmasõda ning liitlaste okupeeritud Saksamaal tühistati Wehrmacht. Kui lääne-Saksamaa uuesti militariseeriti 1955. aastal, said selle värskelt loodud relvajõud tuntuks kui Bundeswehr ("Föderaalkaitsevägi"). Ida-Saksamaa relvajõude, ametlikult rajatud 1956.aastal, tunti kui Riikliku Rahva Armeena (Nationale Volksarmee). Kui Ida-Saksamaa (Saksa Demokraatlik Vabariik) hõlmati "Lääne-Saksamaale" (Saksamaa Föderaalne Vabariik) 1990.aastal, hõlmati enamus Volksarmee varast ning mõningatest töötajatest samuti Bundeswehr'i.

Seeläbi viitab termin Wehrmacht tavaliselt Saksamaa relvajõududele Kolmanda Riigi ajastul ja Teises maailmasõjas, mõlemad saksa inglise keeles. Märge: On vale võrdsustada Wehrmacht'i ainult armeega (Heer). Wehrmacht'i sõidukitel, mida kasutas Heer, Luftwaffe või merevägi, oli numbrimärgid WH, WL või WM.

[redigeeri] Ajalugu

Pärast seda kui Esimene maailmasõda lõppes Saksa impeeriumi kapitulatsiooniga, Versailles' rahu mõjustas tõsiseid piiranguid Saksa relvajõudude suuruses. Sõjaväe suurus oli piiratud 100 000 meheni, lisaks 15 000 vabatahtliku. Sõjalaevastik, tankid ning raske kahurvägi olid keelatud ning õhuvägi oli laiali saadetud. Sõjaväekohustus tühistati Versailles' rahu teise mandaadi kohaselt.

Uus sõjajärgne sõjavägi (Reichswehr) rajati 23. märtsil 1921.

Saksamaa alustas koheselt varjatult vältima neid seisundeid. Salajane koostöö Nõukogude Liiduga algas pärast Rapallo rahu 1922. aastal. Kindralmajor Otto Hasse sõitis 1923. aastal Moskvasse tingimuste edasisteks läbirääkimisteks. Saksamaa aitas Nõukogude Liitu industrialiseerimisega ning Nõukogude ohvitsere tuli treenida Saksamaal. Saksa tanki ja õhuväe spetsialiste oleks tulnud treenida Nõukogude Liidus ja Saksa keemiarelvade teadustöö ning tootmine oleks teostatud seal koos teiste projektidega. Umbes 300 Saksa pilooti said treeningut Lipetskis, mõnede tankistide treenimine võttis aset Kaasani lähedal ning mürkgaasi valmistati Saksa armeele Saratovis.

Pärast president Paul von Hindenburg'i surma 2. augustil 1934, vandusid Saksa relvajõu kõik ohvitserid ja sõdurid Adolf Hitler'ile truudust. 1935. aastaks oli Saksamaa avalikult eiranud sõjaväelisi piiranguid, mida esitati Versailles' rahuga, ning konskriptsioon esitati taas 16. märtsil 1935. Samal ajal kui alusarmee suurus pidi jääma umbes kuni 100 000 meheni, mis oli määratud Versailles' rahu poolt, sai iga uus grupp kutsealuseid selles suuruses iga aasta treeningut. Konskriptsiooni seadus esitles nime Wehrmacht, seega ei saa sellesse suhtuda mitte ainult oma loomise kuupäevana, vaid Wehrmacht'i organisatsiooni ja volitusi võib vaadelda kui Natsi loominguna, hoolimata ülemjuhatuse poliitilistest ühendustest (kes kõik siiski vandusid lojaalsust Hitlerile).

Wehrmacht'i eksistentsist teatati ametlikult 15. oktoobril 1935. 1935 kehtestas Saksamaa uuesti üldise sõjavõekohustuse.

Wehrmacht'is teeninud Sõdurite ja ohvitseride arv kogu selle eksistentsi ajal aastast 1935 kuni 1945, on usutavasti umbes 18.2 miljonit inimest. See arv esitati ajaloolase Rüdiger Overmans'i poolt ning ei näita Wehrmacht'i väe tugevust mingil ajal.

[redigeeri] Juhtimisstruktuur

Seaduslikult oli Wehrmacht'i ülemjuhataja Adolf Hitler oma ülesannetes Saksamaa riigipea, ametikoht, mille ta saavutas pärast president Paul von Hindenburg'i surma augustis 1934. Ümberpaigutusel 1938.aastal sai Hitler'ist Relvajõudude ülemjuhataja ning säilitas seda ametikohta kuni oma enesetapuni 30. aprillil 1945. Administratsioon ja sõjaväe volitused jäid esialgselt sõjaministeeriumi hoole alla Generalfeldmarschall Werner von Blombergi juhatusel. Pärast seda, kui von Blomberg astus Blomberg-Fritsch afääri segatuna tagasi (1938. aastal), läks ministeerium laiali ning Relvajõudude ülemjuhatus (Oberkommando der Wehrmacht või OKW) Generalfeldmarschall Wilhelm Keiteli juhatusel pandi samasse majja. Selle peakorter oli Wünsdorfis Zosseni lähedal, ning väliešelon (Feldstaffel) asus, kus iganes füüreri peakorter asus antud ajal.

OKW korrastas kõik sõjaväelised tegevused, kuid Keitel'i mõjuvõim teenistuse kolme oksa üle (armee, õhuvägi ning laevastik) oli üsna piiritletud. Igal ühel oli oma ülemjuhatus, tuntud kui Oberkommando des Heeres (OKH, armee), Oberkommando der Marine (OKM, laevastik), ja Oberkommando der Luftwaffe (OKL, õhuvägi). Igal nendest ülemjuhatustest oli oma kindralstaap.

Saksa Relvajõudude ülemjuhatuse lipp (1935-1938)
Saksa Relvajõudude ülemjuhatuse lipp (1935-1938)
  • OKW — Relvajõudude ülemjuhatus
Relvajõudude ülemjuhatuse ülem:
Generalfeldmarschall Wilhelm Keitel (1938 kuni 1945)
Armee peastaabi ülem (Wehrmachtführungsstab):
Generaloberst Alfred Jodl
  • OKH — Armee ülemjuhatus
Armee ülemjuhatajad
Generaloberst Werner von Fritsch 1935 kuni 1938
Generalfeldmarschall Walther von Brauchitsch 1938 kuni 1941
Führer ja Reichskanzler Adolf Hitler (1941 kuni 1945
Generalfeldmarschall Ferdinand Schörner 1945
Saksa Armee ülemjuhatajad:
Kindral Ludwig Beck 1935 kuni 1938;
Kindral Franz Halder 1938 kuni 1942;
Kindral Kurt Zeitzler 1942 kuni 1944;
Kindralmajor Heinz Guderian 1944 kuni 1945;
Kindral Hans Krebs 1945, sooritas füüreripunkris enesetapu
  • OKM — Laevastiku ülemjuhatus
Laevastiku ülemjuhatajad
Grossadmiral Erich Raeder 1928 kuni 1943
Grossadmiral Karl Dönitz 1943 kuni 1945
Generaladmiral Hans-Georg von Friedeburg (1945)
  • OKL - Õhujõudude ülemjuhatus
Õhujõudude ülejuhatajad
Reichsmarschall Hermann Göring kuni 1945
Generalfeldmarschall Robert Ritter von Greim 1945

OKW oli samuti kohustatud keskmajanduse planeerimise ja hankimisega, kuid OKW sõjamajanduse peakontori volitused ja mõju (Wehrwirtschaftsamt) nõuti teenistuse üksikute oksade hangekontorite poolt (Waffenämter) samuti ka Relvastuse ja laskemoona ministeeriumi poolt (Reichsministerium für Bewaffnung und Munition), millesse see liitus pärast seda, kui ministeerium võeti Albert Speeri poolt 1942.aasta alguses üle.

[redigeeri] Wehrmacht'i kaotused II maailmasõjas

  • Umbes 2,3 miljonit Wehrmacht'i sõdurit ja ohvitseri sai surma lahingutes;
  • 550 000 suri mittelahingulistel põhjustel;
  • umbes 2,0 miljonit lahingutes teadmata kadunud;
  • 459 000 surnud sõjavangis, kellest 77 000 olid USA, Suurbritannia ja Prantsuse vägede hoole all;
  • 266 000 surnud vangistuses sõjajärgsel perioodil pärast 1945. aasta juunit, peamiselt Nõukogude vangilaagrites.
  • ligikaudu 11 miljonit vangistati vaenlaste poolt.