Paradiisi pärisperenaine

Allikas: Vikipeedia

See artikkel (või pilt) on esitatud kustutamiseks,

lisateavet põhjuste kohta saad artikli arutelust, üldist infot artiklite kustutamise reeglite kohta artiklite kustutamise leheküljelt.

See artikkel vajab toimetamist.

"Paradiisi pärisperenaine" on Leida Kibuvitsa romaan (1934).


Eeva oli tulnud just lavaproovilt ja sammus aeglaselt teel. Tal ei olnud kuskile kiiret. Talle oli tulnud mõte otsida kollaste aknalaudadega maja, mis talle lapsepõlve meenutas. Eevale tulevad sageli sellised mõtted pähe, ja peale selle on ta ka veel lühinägelik. Tänav järgneb tänavale, kuid Eeva ei leia seda, mida otsib. Ta leiab hoopis midagi muud. Palvela ees kärgib üks vanamees noore neiuga. Selgus, et see neiu on tolle vanamehe tütar ja, et vanamees viskas ta majast välja. Niikaua kuni vanamees Eevale seletusi jagas, mis ja kuidas, lonkis neiu mõõda tänavat linna poole. Eeva ruttab talle järele ja kui nad ühel kivil jalgu puhates vestlevad, palub Eeva tütarlast oma majja elama. Viimane nõustub ja nad hakkavad minema.

Marta on selline nõudlik, säästlik ja konkreetselt kõnelev naine ja vaatab kõigele majandusliku pilguga. Kui nad olid jõudnud Eeva majja, avanes seal Martale pilt, mis talle eriti ei meeldinud. Kõik kohad olid täis igasuguseid vanu asju ning Marta otsustas selles suhtes midagi ette võtta. Eeva tutvustas Martale teatrihoonet, kus ta oli tööl käinud juba kakskümmend aastat. Nii viis elu ühte kaks naist, Eeva ja Marta. Nagu võtaks karjalaps, pihku kaks kivi, kaks hoopis erinevat kivi.

Niiviisi need kaks naist seal elavad: Marta käib turul ja tegeleb koduste töödega ning Eeva käib teatris. Teater aga "käib alla." Raha ei ole ega lähemal ajal tulegi, rahvast jääb teatris vähemaks. Eeva arvates käivad ainult vabapääsmetega inimesed. Rahanappuses laenab Eeva suurema summa raha selleks, et väiksemad võlad ära maksta.

Kord külastab Eevat Eerik, mees, kes kirjutab teatrile näidendeid. Ta toob Eevale tutvumiseks uue tüki, mis peaks teatrile elu sisse puhuma. "Paradiisi pärisperenaine" on tüki nimi ja see räägib Aadamast, Eevast ja Lilitist.

Lilit oli olnud jumalasoost Paradiisi pärisperenaine ja kui ta Aadamat jumala vastu ässitama hakkas, muutis jumal ta pimedavaimuks ja sepitses Aadamale ta küljeluust uue ja lihtsa naise.

Marta siseneb majja ja silmab Eerikut. Kui viimane lahkub, pärib Marta Eevalt, kes see oli. „Paradiisi peremees” vastas Eeva ja Marta kuuleb loo Paradiisi perenaisest. Eeva kirjeldab Martale veel kohta, kus elab Eerik. Pidi olema tõeline paradiis.

Aeg möödub, sajab maha esimene lumi ja Eeva õpib hoolega Liliti osa, mis spetsiaalselt talle kirjutatud. Esietenduse päev läheneb. Näidend oli edukas ja pärast seda toimus pidu, kus Eerik Martale silma heitis.

Kevad saabub ruttu ja kaks naist ei suhtle enam niipalju kui vanasti. Ühel õhtul teatab Marta, et läheb Eerikule mehele. Nüüd saab Marta Paradiisi perenaiseks. Peetakse uhked pulmad, mida Eeva arvas endale ette kujutavat või unes nägevat.

Peale Marta abiellumist jäi Eeva korter tühjaks ja vaikseks. Ei olnud enam kedagi, kes majapidamise eest hoolitseks ja Eevat "kasvataks."

Teatris on lepingute sõlmimise aeg. Eeva sammub samuti teatri poole, nagu ta on seda teinud juba paarkümmend aastat. Direktori kabinetis selgub, et Eeva teeneid enam ei vajata, millest Eeva järeldab, et ta on liiga vana. Ta lahkub kurvalt teatrist, kuhu ta oli andnud kakskümmend aastat oma elust, võttes mälestuseks kaasa vaid vana Astrate maski.

Kodu poole sammudes kohtab ta Eerikut, kes, kuulnud ära Eeva õnnetu loo, kutsub teda enda juurde Pariisi elama. Eeva võtab kodust kaasa vaid teatrikroonika, vana loorberipärja ning suundub siis koos Eerikuga Paradiisi poole.

Päevad paradiisis on pikad, päike paistab pidevalt ja õunapuud lõpetasid äsja õitsemise. Eeva veedab enamuse ajast aias, lonkides või kuskil lesides. Tal ei ole ju enam kuskile kiiret. Kuid Martale selline logelemine ei meeldi. Ta tahab, et kõik midagi teeksid.

Õhtusöögi ajal vatrab Marta oma uuest kioski ideest ning tahab, et Eerik juba homme kioskiputka tegemist alustaks. Eerik vihastub ja läheb pööningule, kus ta oma novelli kirjutab ning ei tule sealt enam tükil ajal alla. Eeva käib üleval pööningul Eerikuga juttu puhumas ning aitab teda raamatu kirjutamisel. Marta arvab, et Eeva ja Eerik hauvad pööningul mingisuguseid plaane tema vastu, kuid Eeva ja Eerik ei tee hoopiski seda. Nad unistavad, töötavad, vestlevad.

Marta oli tulnud parajasti aiamaalt, kus ta käis koos lillemüüjaga roose lõikamas, kui pööningu aknast hakkas lendama lehti nagu lund lumekahurist. Eeva tormab uksest välja ja hakkab lehti kokku korjama. Need olid Eeriku raamatu mustandilehed; Eerik oli solvunud oma loomingu peale ja nii need lehed nüüd aknast välja lendasid. Õnneks oli tuulevaikne ilm ning Eeval õnnestus kõik lehed kätte saada. Eerik kaob vihaselt linna.

Pühapäeva hommikul avab Marta kioski luugid. Tuleb purjus Eerik ning naerab alatult Martale näkku. Marta talutab oma mehe koju ning paneb Eeriku Eeva abiga voodisse. Pööningul tekib sõnavahetus ja Eeva lükkab Marta trepist alla.

Martal ei ole järgmisel päeval kukkumisest midagi hullu, käsivarss on ainult veidi marraskil, kuid ta ähvardab Eevat, et ta kutsub kordniku.

Järgmisel päeval on Paradiisis uus nägu. Võõras pakub Eevale tööd oma näitetrupis. Eeva solvub, olles kuulnud, mis neil temaga plaanis, ning tal tulevad enesetapumõtted pähe. Võõras lahkub ning päevad Paradiisis on jälle endised.

Eeva sammub mööda pikka ja pimedat koridori, peatudes vahepeal, kuid suundudes siiski edasi. Ta jõuab sihtkohta, lavale. Eeva ronib lavale, kõik ta ees on tühi ja pime. Pilkases pimeduses avab ta suu ning laseb erinevatel viisidel tühjas saalis kajada. Siis libastub ta vasak tald, mis oli lava äärel. Kukkuja haarab käega eesriidest, see rebeneb ja naine rõkkab naerda. Raske keha langeb pea ees orkestriruumi. Pimedus kuulatab. Kuskil lava taga ilgub vett katkisest kraanist, nagu ikka.