Läänerindel muutuseta
Allikas: Vikipeedia
![]() |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Romaan “Läänerindel muutuseta” ilmus 31. jaanuaril 1929. aastal raamatuna. Esimesel aastal müüdi 925 000 eksemplari, mõnel päeval 20 000 tükki, 1931. aasta alguseks oli tiraaž kasvanud 3,5 miljonini. Kunagi varem ei ole ühelgi raamatul nii lühikese aja jooksul olnud nii suurt menu. Tänaseks on “Läänerindel muutuseta” umbes 30 miljoni eksemplariga kogu maailmas enim müüdud Saksa romaan.
Romaanis jutustatakse 19-aastase sõduri Paul Bäumeri lugu, kes peab Esimeses maailmasõjas võitlema Prantsusmaal läänerindel. Seitse kamraadi on koolivennad, kogu klass registreeris end patriootilise õpetaja õhutusel vabatahtlikult sõjaväkke. Kui jutustus algab, on endiste gümnasistide igasugune entusiasm haihtunud. Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikus, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, mis ei vii kumbagi poolt võidule lähemale, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: “Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema.” Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane.
“Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota.”
Kavatsus kirjutada romaan sõjast tekkis Remarque’il juba 1917. aastal, kui ta lamas granaadikildudest haavatuna Duisburgi hospidalis. Plaani elluviimiseks läks aga aega üle kümne aasta. Varsti pärast romaani ilmumist hakkasid levima kuuldused, et Remarque oli romaani kirjutanud kuue nädalaga. Juba pärast eeltrükki sai “Vossische Zeitung” tuhandetelt lugejatelt kirju, milles sõjast osavõtnud Remarque’i kirjeldusi kas kiitsid või kritiseerisid. Romaan puudutas hella kohta – kaotatud sõja värsket haava – ja lõi poliitiliselt ülesköetud meeleollu sisse nagu pikne. “Läänerindel muutuseta” andis hävitava löögi ikka veel laialt levinud legendile, mille järgi Saksamaa ei kaotanud sõda mitte sõjaväljal lüüasaamise, vaid puuduva kodumaise poliitilise toetuse pärast. Paremäärmuslaste natsionalistlik ajakirjandus tegi kõik, et raamatut ja autorit diskrediteerida.
Remarque’ile heideti ette, et ta ei ole ise sõjast üldse osa võtnud, teda süüdistati koguni kommunistliku propaganda levitamises. Natsionaalsotsialistid võitlesid romaani vastu kõikide vahenditega. Lewis Milestone’i poolt romaani järgi vändatud filmi Berliini esilinastusel 1930. aasta aprillis lasksid natsid kinosaalis lahti valged hiired ja süütasid haisupomme. Demokraatlik valitsus otsustas filmi lõpuks ära keelata põhjendusega, et see kahjustab Saksamaa reputatsiooni välismaal. Pärast natside võimuhaaramist rändas “Läänerindel muutuseta” natsionaalsotsialistidele ebasobivate raamatute avaliku põletamise käigus kohe tuleriidale. “Romaan on apoliitiline,” selgitas Remarque, “selle eesmärk ei ole patsifistlik ega militaristlik, vaid lihtsalt inimlik.” Juba raamatu moto viitab sellele. Ei süüdistust ega poolehoiuavaldust: “See on ainult katse kujutada sõjaaegse kadunud põlvkonna saatust – isegi kui ta granaatide eest pääses.” Romaani teemaks on küll drastiline kirjeldus, kuidas inimesed üksteisele veresauna korraldavad, aga teose suurim teeme on see, et ta näitab, kuidas sõda hävitab iga osavõtja sisemiselt ja teeb loomaks, kes reageerib veel ainult instinktiivselt, et eluga pääseda. Igatsetus tagasipöördumine normaalsesse ellu toob kaasa pettumuse: “Ma ei leia siin enam õiget asu, see maailm on mulle võõras,” kirjutab Paul rindepuhkuse ajal. Peaaegu kergendatult läheb ta tagasi rindele sõprade juurde, kes teda mõistavad. Nad kõik surevad, Paul üks kuu enne sõja lõppu: “Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mis kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: läänerindel muutuseta.”