Maximilian von Spee
Allikas: Vikipeedia
Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
Riigikrahv Maximilian Johannes Maria Hubert von Spee (22. juuni 1861 Kopenhaagen – 8. detsember 1914 Falklandi lähistel) oli Saksamaa merelaevastiku admiral Esimeses maailmasõjas.
[redigeeri] Teenistuskäik
Asus Saksa merelaevastiku teenistusse 1878 aastal. Aastal 1908 sai põhjamere laevastiku staabi juhiks ning 1912. aastal sai Saksa Ida-Aasia laevastiku eskaadri juhiks.
[redigeeri] Hukkumine
Esimese maailmasõja puhkedes asus M. Spee Vaiksel ookeanil Ponape saare juures koos ristleja Scharnhorsti ja soomusristleja Gneisenauga ning saades teate sõja puhkemisest asus koondama oma alluvusse kuulunud laevu, et liikuda üle Vaikse ookeani, ümber Kap Hoorni neeme ja üle Atlandi ookeani Saksamaale.
Peagi saabusid kergeristlejad Nürberg ja Emden ning abiristleja Prinz Eitel Friedrich.
13. augustil 1914 asuti teele Paganist Eniwetoki atolli suunas, kus asusid söelaevad. Teel sinna eraldas von Spee Emdeni ja saatis selle India ookeanile jahtima inglise kaubalaevu.
22. augustil lahkus von Spee laevastik Eniwetoki juurest Marshalli saarestiku Majuro atolli suunas kus liitusid veel abiristleja Cormoran (ümbernimetatud vene aurik Rjazan)) ja mõned varustuslaevad. Fanningi saare juures kohtuti vahepeal Honolulus käinud kergeristleja Nürbergiga.
7. septembril jõuti Jõulusaare juurde kust koguti informatsiooni lähikonnas toimuva kohta. Selle alusel otsustas Spee rünnata Scharnhorsti ja Gneisenauga Samoa saart kus asus prantsuse sõjaline garnison. Ülejäänud laevad saatis ta Markiisi saarestikku suunas ja määras kohtamise Suvorovi saarte juurde.
22. septembril jõuti Papetee juurde, kus asus prantslaste garnison ja suurtükipatareid. Kuna saare suurtükipatarei avas ägeda tule, mis oli lähidistantsilt ohtlik Spee laevadele ei võtnud ta ette dessanti maale, vaid piirdus suurtükirünnakuga linnale, mis süttiski peagi. Sakslaste dessandi hirmus süütasid kaitsjad oma söevarud, et need ei langeks ründajate saagiks. Samuti uputati Spee poolt prantslaste suurtükipaat Zèlèe. Kuna laevade söevarud olid napid, liiguti kohe edasi Markiisi saarte suunas.
26. septemberil kohtusid laevad omavahel uuesti ja asuti sütt ümberlaadima. Oktoobri alguseks jõuti Lihavõtte saare juurde kuhu oli von Spee määranud kohtumise veel laiali asunud oma laevadega. Sinna tulid kergeristlejad Dresden ja Leipzig. Meeskond külastas ka saart, kus töötasid inglise arheoloogid kelledel polnud sõja puhkemisest aimugi ja keda sellest sakslased ka ei informeerinud. 12. oktoobril võeti kurss Mas a Fuera saarele.
Vahepeal olid britid aga alustanud Spee eskaadri hävitamise operatsiooni ning eeldades, et sakslased sõidavad ümber Kap Hoorni kogusid kontradmiral Sir Christopher Cradocki juhtimisel Tšiili rannikule sõjalaevu mis asusid pikki rannikut liikuma põhjapoole. Inglastel olid siin soomuslaev Canopus, soomusristlejad Good Hope ja Monmouth, kergeristleja Glasgow ning abiristleja Otranto.
1. novembri õhtul toimus eskaadrite kohtumine Tšiili rannikuvetes. Kuna inglaste Canopus oli ülejäänud laevadest aeglase käigu tõttu pea ööpäevase teekonna mahajäänud, oli Speel tuntav ülekaal vastase suhtes. Mõlemal poolel oli raadioluure ja muu põhjal informatsioon teineteise lähedusest juba eelnevalt olemas. Kell 15.40 märgati Glasgowlt ida suumal, silmapiiril laevasuitse ning inglise laevad pöörasid idakursile kohtumaks lähenevate tundmatute laevadega. Kuna Good Hope oli eelnevalt liikunud tugevalt loode kursil, jäi ta teistest oma laevadest pea 2 tunni tee gaugusele, seepärast pöörasid ka teised inglise laevad korraks läänekursile, et koonduda kokku. Kell 17.11 olid inglased ühes kolonnis ja pöörasid lõunasse, et lõigata läbi saksa laevade liikumistee. Scharnhorstil märgati britte alles kell 16.17 ja pöörati veidi läände, et läheneda inglastele. Peagi olid laevastikud paralleelkurssidel, aga sakslasi segas läänes silmapiirile laskuv päike. 18.34 loojus päike ja nüüd olid inglaste laevad helendava silmapiiri taustal sakslastele hästi näha, sakslaste laevad aga tumeda ranniku taustal inglastele halvasti nätavad. Nüüd avasid sakslased 10.4 km distantsilt tule. Sellel kaugusel oli sakslastel suur ülekaal tulejõus, kuna vaid inglaste Good Hope 2-s 234 mm suurtükki said tulistada, milledest üks peagi sai tabamuse. Kui distants vähenes 9 km peale said inglased lasta käiku oma tulejõu. 19.40 oli vahemaa vaid 4.5 km, kuid Good Hope juba põles, olles saanud üle 40-e tabamuse. Samuti oli ta kaldunud idakursile, arvatavasti lootis Gradock vrakiks muutunud laevaga rammida mõnd saksa laevadest. 19.40 laev plahvatas ja uppus koos Gradocki ja 800 meremehega. Umbes samal ajal üritasid Glasgow ja Monomouth põgeneda, mis esimesel ka õnnestus. Monomouth oli aga sedavõrd purustatud ja väheliikuv, et läks lõpuks Nürbergilt lastud torpeedo tabamuse järel põhja. Peale edukat lahingut käis Spee 4. novemril Valpararaísos sellest Saksamaale teatamas kust sai käsu mitte aktiivseid operatsioone enam ette võtta ja sõita kodumaale. 21. novembril alustati San Estebani lahes söe laadimist.
1. detsembril sõideti ümber Kap Hoorni ja jäeti Printz Eitel Friedrich maha Vaiksele ookeanile, kus see pidi oma raadioseanssidega vastast desinformeerima. Hoolimata teiste kaptenite vastuseisust ning Saksamaalt saadud juhistest otsustas Spee rünnata Port Stanleyd inglastele kuuluval Falklandil ja see osutus saatuslikuks veaks. Vahepeal olid inglased, oletades Spee möödumist Falklandist, asunud sinna koondama sõjalaevu, et hävitada Spee laevastik ja saada revaanž. Spee seda ei teadnud ning saatis 8. detsembri hommikul Port Stanley sadamat ründama Gneisenau ning Nürbergi, kes jõudsid sinna 9.30 paiku. Falklandile olid inglased aga koondanud Canopuse, Glasgow, Bristoli, Carnarvoni ja lisaks olid äsja Inglismaalt saabunud sinna veel moodsad lahinguristlejad Invincible ja Inflexible admiral sir Frederick C. Doveton Strudee juhatusel. Sadamast avati saksa laevade suunas suurtükituli ja nähes suurt hulka sõjalaevu ning teatanud sellest Speele said need käsu tagasi pöörduda. Inglased olid märganud saksa laevu juba 7.50 ning alustanud kohe oma laevade katelde sõiduvalmis viimist, millega saadi valmis umbes 10.20, misjärel kohe läks inglaste laevastik sakslasi jälitama. Kell 11 ühinesid Gneisenau ning Nürberg ülejäänud Spee laevadega ning 11.22 võttis eskaader kursi kagusse. Inglased asusid neid jälitama, kuid eskaadrite kiirus oli umbes sama ja vahemaa ei vähenenud. Nüüd saatis Strudee kiired Invincible ja Inflexible teistest ette ja need vähendasid aegamööda vahet sakslastega. Kell 12.55 avasid lahingristlejad 305 mm suurtükkidest 14.4 km distantsilt tule Spee laevade kolonni lõpus sõitnud Leipzigi pihta. Et Leipzigi, Dresdenit ja Nürbergi inglise raskekahurite tule alt välja saada käskis Spee pöörata neil lõunakursile, ise aga pöördus Scharnhorsti ja Gneisenauga 13.25 Inglise laevade kursile ette, lootes niiviisi päästa kergeristlejad ning nähes lootusetut olukorda tuua seejuures ennast ohvriks. Kuid ka inglased jagasid oma laevad ning Kent, Cornwall ja Glasgow asusid jälitama saksa kergeristlejaid ning lahinguristlejad Invincible, Inflexible ja soomusristleja Carnarvon jätkasid Scharnhorsti ja Gneisenau jälitamist. Kell 13.30 Avasid tule 210 mm suurtükkidest ka Scharnhorst ja Gneisenau ning mõlemad pooled hakkasid saama tabamusi. Inglaste tule alt väljumiseks tegi 14.05 Spee oma laevadega järsu pöörde lõunasse, kuid ka inglased tegid sama. Korraks küll vahemaa suurenes, kuid 305 mm suurtükkide tule alt sakslased ei pääsenud. Kell 15 sai Scharnhorst tabamuse esikorstnasse ja laeval puhkes tulekahju. Spee pööras nüüd laevad idakursile, vähendamaks vahet inglastega ja saamaks lasta käiku oma väiksemakaliibrilised suurtükid. Olukord muutus aga üha hullemaks, sest tulekahju laeval laienes, ning pidevate tabamuste järel langesid laeva suurtükid üksteise järel rivist välja. Scharnhorst sai mitu tabamust allapoole veeliini ning kaldus kreeni ja hakkas vajuma. Laeva kerest tungis välja suitsu ja auru, selle pealisehitised olid purustatud. Kell 15.45 andis Spee oma viimase käsu, käskides Gneisenaul põgeneda. Scharnhorst vajus üha sügavamale ja ta liikumine aeglustus pidevalt. Strudee saatis Speele alistumisignaali kuid see ei langetanud oma laeva lippu ning lipulaev uppus kogu meeskonnaga, vöör ees, kell 16.17. Nüüd suunasid inglased kogu tule Gneisenaule, mis muutus peagi vrakiks ning kaotas oma tulejõu. Siis andis Gneisenau kapten Maerker käsu avada laeva kingstonid ning meeskonnal koguneda tekile. Kõlas kolmekordne hurraa ja mehed sulpsatasid jäisesse merre. Vaatamata lõunapoolkera suvele oli Antarktika hinguses vesi sellel päeval vaid +4C. Inglased korjasid veest 187 ellujäänud sakslast, ülejäänud uppusid või olid juba surnud. Saksa kergeristlejatest pääses vaid Dresden, teised uputati inglaste poolt. Ka eemal asunud saksa abilaevadest enamus uputati.