Vana-Pärnu
Allikas: Vikipeedia
Vana-Pärnu (ladina Perona, saksa Alt-Pernau) oli Eesti keskaegne linn Saare-Lääne piiskopkonnas Pärnu jõe suudme läänekaldal.
Asutatud hiljemalt 1251 Saare-Lääne piiskopkonna pealinnana Heinrich I poolt. Vana-Pärnu hävitati 2. veebruaril 1263 leedulaste poolt, mille järel pealinn viidi üle Haapsalusse. Taastatud Vana-Pärnule avaldas ebasoodsat mõju vaen teisel pool Pärnu jõge asunud, Liivi ordule kuuluva Embeke (Uus-Pärnu) linnaga ja ta põletati veel mitu korda maha, kuni lõpuks Zygmunt III 21. oktoobril 1611 Uus-Pärnu pealekäimisel linna taastamise keelas. Selle otsuse kinnitas Karl IX 19. augustil 1607 ja Gustav II Adolf 28. novembril 1617. Vana-Pärnu maa-ala ühendati Uus-Pärnuga.
16. sajandil algatas Saare-Lääne piiskop Vana-Pärnusse kõrgema õppeasutuse (ülikooli) asutamise ja kutsus rektoriks Egbert Harlemi, algatus nurjus alanud reformatsiooni tõttu.
Carl Russwurm on Vana-Pärnu mälestuseks kirjutanud:
Teadmatult astub rändaja jalg vanade eluhoonete alusmüüridele ja hävinud põlvede haudadele, kaastundmuseta nende saatuse vastu, kelledest ta kolletanud paberites paremal juhtumisel ainult mõne nime või lühikese märkuse leiab. Ning siiski on ka need inimesed rõõmu ja ahastust, lõbu ja muresid tunnud, on moodustanud kogukonna, mille alalhoidmine ja edendamine nende uhkuseks oli, bürgermeister ja raat mõistsid neile õigust, käsitööliste ühingute, ühiste jumalateenistuste ja kaubandushuvide kaudu olid nad üksteisega seotud. Oma eesõiguste eest on nad oma kitsarinnalises piiratud meeles, kuid heas usus, et nad toimivad linnale ainult kasuks, võidelnud, ning siiski üht eesõigust teise järele pidanud hävimas nägema... Üks teine sugu on nende asemele astunud, avaramate teadmiste ja laiaulatuslikumate abinõudega, uhke enesetundega uueaja määramatuid leidusi mineviku armetute olukordadega võrreldes; – üks uus linn on õitsele löönud ja edeneb... päevast päeva.
[redigeeri] Kirjandus
- Nachrichten über Alt-Pernau, zusammengstellt von Carl Russwurm, Reval, 1880.