Eestlaste muistne vabadusvõitlus
Allikas: Vikipeedia
Vajab toimetamist. |
Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli Balti ristisõdade, mis toimusid 1183 - 1290. aastatel, üks osa.
Kaupmeeste ja nende toetuseks ka ristisõdijate suurem huvi Baltimaad vastu tärkas 12. sajandi keskel.
Teame Lundi piiskopi Fulco retkest Eestimaale, et siinseid paganaid ristida. Kuigi Fulco määrati piiskopiks juba 1167 aastal, võis retk toimuda ajavahemikus 1172 - 1177. Fulco sai endale kaasa mehe nimega Nicolaus Stavangerist, kes tundis kohalikke olusid, kuna ta oli samast rahvusest (eestlane).
Lisaks Taani kaupmeestele olid aktiviseerunud ka Saksa kaupmehed. 1159 rajati Lübecki linn, millest sai kaupmeeste tugipunkt Läänemere reisidel. Just kaupmeeste huvi oli esmane, kuna Baltimaad pakkusid territooriumi ning transiidivedusid.
1184. aastal saabus Liivimaale piiskop Meinhard, kes 1186. aastal kuulutati piiskopiks. Meinhardi tegevus oli rahumeelne - ta ei kutsunud siia ristisõdijaid. Meinhardi keskuseks sai Üksküla. Meinhard suutis ristida mõned liivlased, kuid paljud pesid end uuesti maha. 1186. aastal hakatakse ehitama ka Üksküla linnust. Meinhardit abistas ka Theoderic, hilisem Eestimaa piiskop. Kuna Meinhard ei suuda liilasi ristida pöördub ta paavsti poole, kes lubab ristisõja algatada.
Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Rahvusvaheline ajalooteadus tunneb seda põhjala ristisõdade nime all. Meinhard suri aastal 1196 suutmata liivlasi ristida.
Peale Meinhardi surma 1196 määrati piiskopiks Berthold. Bertold oli enne olnud Loccumi tsistertslaste kloostri abt. Kuna Bertoldi rahulik ristimine ebaõnnestus otsustab ta panustada sõjaväele. Juulis 1198 üritas Bertold vallutada Holmi linnust Liivimaal, lahing küll võidetakse kuid Bertold sai lahingus surma. Peale piiskopi surma ajasid aga liivlased kristlased Holmist minema. Endiselt jäi kristlastele vaid Üksküla.
1202 rajati Läänemere idakalda kristianiseerimise eesmärgil Mõõgavendade Ordu, täpsem nimi: Kristuse Sõjateenistuse Vennad , mille tugikohaks muutus Riia.
1208. aastal ründasid latgalite soost kristlased Sakalat. "...tungides Sakala maakonda sisse, leidsid nad mehed ja naised ja lapsed oma kodudes kõigis külades ja paikades ja tapsid, keda nad leidsid, hommikust õhtuni nii nende naisi kui lapsi ja kolmsada Sakala maakonna parematest meestest ja vanemaist, peale selle veel lugematuid teisi kuni tapjate käed juba jõuetuks jäid rahva suurest mõrvamisest". Seda ajaloosündmust loetakse muistse vabadusvõitluse alguseks.
Eestlased ründasid omakorda kristlasi, saates üksteise järel malevaid liivlaste ja latgalite maad rüüstama. Eestlaste oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunud lahingus Ümera jõe ääres 1210. aastal. Kindlasti oli selles võidus oma osa ka meie sugulasrahval liivlastel, kes reeturlikult meelitasid sakslased kiirelt edasi liikuma. Nii tabaski eestlaste varitsus sakslasi täieliku üllatusena ning nende vägi purustati täielikult.
1212. aastal sõlmiti kolmeks aastaks Turaida vaherahu, millega Sakala ja Ugandi pidid tunnistama ristiusku.
1215. aastal toimus eestlaste üks suurimaid ja paremini organiseeritud sõjalisi operatsioone - Riia piiramine. Sellest võtsid osa nii sakalased, ugandilased, läänlased kui ka saarlased. Siiski polnud sõjaline organiseeritus ja relvastus piisav kristlaste hävitamiseks. Turaida linnust piiranud malev purustati ja saarlaste laevastik pidi taganema merele ilmunud kogede ees.
1217. aastal võitsid kristlased Paala jõe lahingu (Madisepäeva lahing), hukkus eestlaste vanem Lembitu.

Põhja-Eesti vallutasid Taani ristisõdijad kuningas Valdemar II juhtimisel, kes 1219 maabusid Lindanisa (praegune Tallinn) linnuse juures.
Sakslaste ja taanlaste rüüste- ning vallutusretkede tulemusena oli aastaks 1222 kogu mandri-Eesti allutatud.
1222. aasta suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki kristlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn). Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita ka viimast suurimat välilahingut - II Ümera lahingut ja nii lõppeski 1223. aasta Tarbatu linnuse piiramine sakslaste võiduga. Sellele järgnes taaskord kogu mandrit hõlmav vägivaldne ristiusustamine.
Aastal 1227 alistas Mõõgavendade ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse - tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.
1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda kristlaste ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid.
Üks suurem vastuhakk algas pärast Saule lahingut (Päikeselahingut) 1236. aastal, kus ristisõdijate väed purustati semgallide ja zemaitide poolt.
[redigeeri] Lahingud
- Saaremaa lahing, 1206
- Otepää lahing, 1208
- Otepää lahing, 1210
- Ümera lahing, 1210
- Turaida lahing, 1211
- Viljandi lahing, 1211
- Lehola lahing, 1215
- Riia lahing, 1215
- Soontagana lahing, 1215
- Otepää lahing, 1217
- Soontagana lahing, 1217
- Madisepäeva lahing, 1217
- Lindanise lahing, 1219
- Lihula lahing, 1220
- Tallinna piiramine, 1221
- Soela lahing, 1223
- Ümera lahing, 1223
- Viljandi lahing, 1223
- Tallinna piiramine, 1223
- Tharbata lahing, 1224
- Muhu lahing, 1227
[redigeeri] Väejuhid
- Albert von Buxhövden
- Johan Sverkersson
- Karl Döve
- Kaupo
- Lembitu
- Theoderich von Treyden
- Valdemar II
- Vetseke
- Wenno
- Wilhelm Modenast
- Wolquin