Otto Heinze
Allikas: Vikipeedia
Otto Heinze (11. märts 1877. Kotlõ mõis Jamburgi (praeguse Kingissepa) lähedal – 8. juuni 1968 Bad Windsheim) oli Eesti sõjaväelane.
Hariduse omandas Narva 4-klassilises linnakoolis.
6. oktoobril 1897. aastal astus Otto Heinze vabatahtlikuna 92. Petseri jalaväepolku Narvas ja peagi suunati siit õppima Peterburi Sõjakooli, mille lõpetamisele 1. septembril 1901 järgnes teenistus nooremleitnandina 1. Soome Laskurpolgus. 5. detsembril 1901 viidi ta üle 2. Soome Laskurpolgu õppekomando nooremohvitseriks.
1905. aastal lõpetas Oranienbaumis ohvitseride laskekooli kursuse ja teenis seejärel 2. Soome laskurbrigaadi kuulipildujaroodus. Järgnevalt samal aastal viidi üle 5. Soome laskurpolku, kuhu jäi teenima kuni Vene sõjaväe lagunemiseni. Selle koosseisus võitles ka Esimese maailmasõja ajal Ida-Preisimaal, Karpaatides ja Leedus, kus sai kolm korda põrutada ning korra haavata.
Otto Heinze sõjatee algas rooduülemana, tõusis peagi pataljoniülemaks, seejärel polgu ülema abiks ja alates 17. maist 1917 polguülemaks. 1916 sai polkovniku auastme.
Tema teeneid Esimeses maailmasõjas märgiti Püha Stanisalvi III ja II järgu, Püha Anna III ja II järgu, Püha Vladimiri IV järgu ordenitega, Püha Georgi IV ohvitseri ja sõduriristidega (viimase selle eest, et ta lahingus 28. mail 1916 Volnitsi küla juures läbis oma roodu eesotsas vaenlase seitsmerealise okastraattõkke ja lõi austerlased välja nende kaevikuist. Rünnak tõi pöörde lahingu käiku. Võeti 857 vangi, neist 26 ohvitserid ning saadi sõjasaagiks 5 kuulipildujat.) ja Püha Georgi kuldmõõgaga (selle eest, et ta lõi diviisi taandumist kattes 19. mail 1915 Köningsgrau ja Letuje külade vahelisel teelõigul oma nelja roodu ja kahe kuulipildujaga põgenema ühe vaenlase pataljoni ja kaks eskadroni.).
1918. aastal läks erru ja asus Narva elama. Peagi võttis jälle sõjatee ette ja 1918 aasta 1. novembril sai Otto Heinzest Põhja-Armee (hilisema Loodearmee) 3. Rezitsa polgu ülem, kust aga juba 21. detsembril 1918 tuli üle Eesti kaitsevägede teenistusse ja temast sai 1. jalaväepolgu ülem, mille ridades ta võitles Viru rindel.
21. oktoobril 1919. a. määrati Otto Heinze 1. diviisi ülema asetäitjaks ja mõne aja mõõdudes ka diviisi ülemaks. 13. veebruaril 1920 ülendati Otto Heinze kindralmajoriks ja tema teeneid Eesti Vabadussõjas märgivad I liigi 2. järgu ja II liigi 2. järgu Vabadusrist, Läti Karutapja III ja II järgu orden, Poola Sõjarist ja 59-hektariline talumaa Ämaris Harjumaal.
1920. aasta lõpul viidi Heinze üle 2. diviisi ülemaks ning sealt juunis 1921 tagasi 1. diviisi ülemaks. Seal oli ta 1. oktoobrini 1921 misjärel viidi Kaitseministeeriumi Nõukogu liikmeks. 17. oktoobrist 1932 kuni 20. maini 1933 oli veel kord 1. diviisi ülem, seejärel taas Kaitseministeeriumi Nõukogu liige.
Sealt läks ta 1. mail 1936 seoses vanusepiiri täissaamisega erru. Esimese punase okupatsiooni ajal õnnestus tal saksa päritolu tõttu 1941. aasta märtsis Saksamaale ümber asuda. Sellega pääses ka repressioonidest.
Ta suri Bad Windsheimis 8. juunil 1968 91 aasta vanuses.