Meerapalu lahing

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.

Meerapalu lahing oli eestlaste jaoks oluline võidulahing, mille käigus nurjati Vene vägede kava tungida üle Peipsi järve ning sealt liikuda edasi Tartu suunas. Lahing toimus 14. - 15. veebruaril 1944. aastal Lämmjärves ja Meerapalus.

Sisukord

[redigeeri] Põhilised lahingus osalenud Eesti üksused

  • 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisi 45. rügemendi 1. pataljon
  • Võru kaitsepataljon
  • Kuuste valla Omakaitse.

[redigeeri] Olukord rindel

14. jaanuaril 1944 oli Punaarmee alustanud Leningradi ja Volhovi rindel ülekaalukat suurpealetungi, mille eesmärgiks oli üldjoontes Saksa armeedegrupi "Nord" purustamine ja Baltikumi hõivamine. Saksa rinne varises täiesti kokku. Löögi alla sattunud sakslased taganesid korrapäratult ja paaniliselt läände. Esimeseks püsivaks uueks rindejooneks sai looduslikult soodne Narva jõe - Peipsi - Velikaja jõe joon, kuhu oli juba varem hakatud rajama ka algelist kaitseliini ("Panther" - Linie), mis aga ei olnud veel kaugeltki valmis. Veebruari alguses jõudis Punaarmee eelnimetatud joonele, kus puhkesid ägedad lahingud.

[redigeeri] Olukord operatiivpiirkonnas

Peipsi läänekalda kaitseks olid rajatud tugipunktid Meerapalus, Mehikoormas ja Võõpsus, kus asusid Saksa õhutõrjepatareid. Tugipunktide vahelisi lõike kontrollisid Võru kaitsepataljon ja Omakaitse allüksused. Mehikoormas viibinud Eesti pioneeripataljon tegeles jää õhkimisega piki Lämmjärve rannajoont ja okastraattõkete rajamisega. Mehikoorma vastas järve idakaldale oli taganenud-koondatud Saksa üksustest moodustatud nõrk sillapea. Piirkonna üksused olid koondatud võitlusgrupiks "Callasch", mis omakorda allus 207. julgestusdiviisile. 11. veebruaril olid venelased vallutanud Piirissaare. 12. veebruaril oli Tartust Mehikoormasse saabunud 20. SS-diviisi 45. rügemendi 1. pataljon sturmbannführer Harald Riipalu juhtimisel. Pataljoniülem saatis kaks jalaväekompaniid kohe järve idakaldale sillapea tugevdamiseks, paigutas ühe jalaväekompanii ning osa õjutõrje- ja tankitõrjeüksustest kaitsele Mehikoorma - Jõepera - Saksa talu joonele. 4. jalaväekompanii, raske tankitõrjerühm ja osa õhutõrjest jäid reservi. 13. veebruaril tegeldi kaitse ettevalmistamisega. Samal päeval saadi teade õhuluurelt, et vaenlase diviisisuurune üksus on liikumas Oudovast (Gdov) lõunasse sillapea suunas.

[redigeeri] Lahingu käik

13. jaanuari hilisõhtul avas Punaarmee suurtükivägi kaitsjate pihta tule, mis oli aga ebatäpne ega põhjustanud kaitsjatele kaotusi. 14. veebruari öösel kella 2 paiku alustas vaenlane Mehikoorma vastas asuvale sillapeale jalaväega jõulist ja tihedat pealetungi. Jalavägi ründas tihedates ahelikes, praktiliselt isegi rivikorras. Kaitsjad lasid vaenlase eesmised ahelikud külmavereliselt mõnekümne meetri kaugusele ja avasid seejärel turmtule kümnetest kuulipildujatest ja ka kergetest õhutõrjekahuritest. Rünnak löödi tagasi. Järgnes veel kolm rünnakut, mis samuti tõrjuti. Hommikuks rünnakud lõppesid. Need rünnakud osutusid aga pettemanöövriks.

Aovalgel sai sturmbannführer Riipalu teate, et öösel oli vaenlane vallutanud hoopis Pedaspää ja Meerapalu. Seal asunud Saksa õhutõrjepatarei oli põgenenud, jättes maha oma 8 õhutõrjekahurit. Õhutõrjemehed olid end siiski organiseerinud ja jäänud gruppide kaupa metsasihtidele valvesse. Samal hommikul saabusid kohale oberst Callasch ja 207. julgestusdiviisi ülem generalmajor Hoffmann, kes andis taandumiskäsu, ootamaks lisajõudude saabumist. Sturmbannführer Riipalu oli aga teistsugusel arvamusel. Ta pani ette, et antud olukorras oleks õigem hoopis kohene vasturünnak. Hoffmann jäi sellega lõpuks nõusse ja määras ta Jõepera ja Emajõe suudme vahelisel alal asuvatest üksustest moodustatud võitlusgrupi ülemaks. Sturmbannführer Riipalu alustaski koheselt ettevalmistusi vasturünnakuks. Terve päev kulus vaenlase läände tungivate jõudude riivistamiseks ja kontrolli alla saamiseks. Selleks saatis Riipalu Meerapalusse tanki- ja õhutõrjeallüksustega tugevdatud 4. kompanii. Teostati ka maastikuluuret, korrastati Meerapalust taganenud üksusi ja täiendati Kuuste Omakaitse allüksuste relvastust. Öösel anti suurtükiväerelvadest pidevalt tõkketuld, et raskendada vaenlasel varustuse ja isikkoosseisu juurdevedu. Õnnestus saada pihta mitmele laskemoonareele. Kõigest hoolimata õnnestus venelastel öösel Meerapalusse hulgaliselt täiendust juurde tuua.

15. veebruari selgel varahommikul alustas vaenlane aga veidi enne kavandatud vasturünnaku algust Meerapalust läänes uut pealetungi. Kaitsjate paigutus osutus aga soodsaks. Kerged õhutõrjekahurid hävitasid peale tungivad vaenlase ründajad ilma, et vasturünnakuks valmistunud jõud oleksid pidanud lahingusse sekkuma. Samal ajal saadi Võru kaitsepataljonist aga järgmine ebameeldiv teade. Jõeperas oli maabunud vaenlase pataljon. See tähendas, et lahingut tuli nüüd jätkata kahes erinevas koldes. Riipalu saatis oma pataljoni 1. kompanii kiirmarsil Jõeperasse, kus see asus kella 8 paiku vaenlase üksuste vastu lahingusse, suunaga lõunasse. Diviisi õhukaitsemeestel õnnestus vaenlast rannal kinni hoida ja peatselt alustas Jõeperast lõunas vasturünnakut ka äsja saabunud 11. Ida-Preisi diviisi 44. jalaväerügemendi patalon. Veidi pärast kella 13 oli olukord Jõeperas lahendatud. Vene pataljon oli purustatud.

Samal ajal oli juba alustatud ka esimest vastupealetungi Meerapalu suunas. Kiire rünnakuga vallutati esmalt Saksa talust põhjas asuv mets. Vallutati 8 vaenlase tankitõrjekahurit ja võeti vange. Mets puhastati vaenlastest ja järgmiseks rünnakuks Meerapalule valmistuvad üksused asusid uutele lähtepositsioonidele. Meerapalu poolsel metsaserval kohati tugevamat vastupanu. Jõeperast saabus nüüd tagasi 1. kompanii. Kohale jõudis ka 44. jalaväerügemendi pataljon. Olukord oli soodne otsustavaks rünnakuks. Preislaste pataljon, mida tugevdati kokku kogutud sakslaste grupiga, pidi vallutama Pedaspää, ülejäänud üksused aga Meerapalu. Rünnaku ettevalmistamiseks oli sturmbannführer Riipalu tellinud diviisiülemalt Meerapalule lennukite tulelöögi. Kell 12:55 ründaski 21 lennukit vaenlase positsioone. Kell 13:25 toetasid lennukid (pikeerivad pommitajad Ju 87 "Stuka") peale tungivaid üksusi teise pommilöögiga. Pealetungiks koondunud üksused läksid kell 13:35 rünnakule. Kella 17 -ks oli vaenlane Meerapalus hävitatud ja Meerapalu vallutatud. Mõni tund hiljem langes Pedaspää. Peipsi järve läänekallas oli vaenlastest puhastatud. Saadi rikkalik sõjasaak, mille hulgas oli ka üks Vene polgu lipp. Täiesti tervetena saadi tagasi ka 8 sakslaste õhutõrjekahurit.

Vaenlase kaotused langenute ja vangidena võisid olla kokku üle 2000-e. Riipalu pataljoni kaotused võitlustes olid tagasihoidlikud: 9 langenut ja 30 haavatut. Langenuid ja haavatuid oli kindlalt ka teistes osalenud üksustes. Paari päeva pärast andsid rünnaku läbi viinud üksused (Riipalu pataljon ja Ida-Preisi rügemendi pataljon) kaitselõigud kohalikele üksustele uuesti üle ja suundusid Narva alla. Riipalu pataljon jäi paariks päevaks veel Tartusse puhkusele.

[redigeeri] Hinnang

Meerapalu lahinguga nurjati Vene vägede kava tungida käigult üle Peipsi järve ja luua sillapea läänekaldal. Edu korral oleks venelastel avanenud võimalus end sillapeal kindlustada ja tuua juurde lisavägesid, mis oleks kaalukausi juba tugevasti nende kasuks kallutanud ja ohustanud ka Tartut. Sellisel juhul oleks vaenlasega toimetulek eeldanud ka palju suuremate üksuste koondamist ja kasutamist. Sturmbannführer Harald Riipalu korraldatud kiire ja otsekohese otsustava vasturünnakuga õnnestus venelased aga Meerapalus ja Pedaspääl enne puruks lüüa ja kaotatud maa-ala kohe tagasi saada.