Karate
Allikas: Vikipeedia
Karate ehk karate-dō (jaapani keeles 空手道 sõnadest 空 (kara) 'tühi', te (手) 'käsi' ja sõnaosast dō (道) 'tee') on Okinawa päritolu võitluskunst.
Karate-dō tehniliseks põhiosaks on võitlus paljaste ehk tühjade kätega, st relvi kasutamata.
Karate on dō: tegemist pole mitte ainult võitlemiseks vajalike tehnikate kogumiga, vaid püüdluse kui teekäimisega enda täiustumisel nii vaimses kui füüsilises mõttes.
Karate oma traditsioonilisel kujul lähtub suuresti Jaapani zen-budismi õpetustest.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
Karate loojaks peetakse Tode Sakugawat, kes hakkas oma Hiinas õpitud võitlusvõtteid millalgi pärast 1756. aastat Okinawal õpetama. Tema õpetusest kujunes välja võitluskunst tode.
Karatele tänapäevase kuju andjaks ja selle levitajaks üldsusele peetakse Gichin Funakoshit, kes tutvustas karated Jaapanis esmakordselt 1917, avalikkusele 1922. Euroopasse jõudis karate 1950. aastate lõpul, Eestisse veel kümmekond aastat hiljem.
Nüüdisajal harjutatakse karates põhitehnikaid (kihon waza), vormharjutusi (kata), paarisharjutusi (kumite), heiteid (nage waza), lukke (kansetsu waza), enesekaitset (goshin), lisaks neile keskendumist, käitumist ja isiksuse kujundamist. Karate sobib igas eas inimestele ning pakub palju võimalusi: võistlusi, treeninglaagreid, seminare jne.
[redigeeri] Stiilid
Karatel on palju koolkondi ehk stiile. Vanimad ehk traditsioonilised stiilid on shotokan, goju-ryu, wado-ryu ja shito-ryu.
[redigeeri] Sportlik karate
Spordialana püüab karate vähendada ohumomente võistlustes. See nõuab võistlejailt tehnika valdamist ja kohtunikelt ranget määruste jälgimist. Võistlejad saavad punkte puhaste rünnakute ning tõrjete eest. Rünnak (löögid, tõuked) peatatakse või ohjeldatakse hetk enne vastase tabamist, vältimaks vigastusi.
Igal aastal peetakse tiitlivõistlusi: maailma, Euroopa ja regionaalseid meistrivõistlusi.