Fašism
Allikas: Vikipeedia
See artikkel on viletsas seisus.
![]() |
Artikli neutraalsus on vaidlustatud! Lisateavet vaidlustamise põhjuse kohta saab artikli arutelust. |
Fašism (itaalia keeles fascismo) on algses ja kitsamas tähenduses autoritaarne liikumine ja ideoloogia, mis valitses Itaalias 1922–1943 Benito Mussolini juhtimisel. Seda nimetust on erineval alusel laiendatud ka natsionaalsotsialismile ning teistele sarnastele liikumistele ja ideoloogiatele.
Sisukord |
[redigeeri] Sõna päritolu
Sõna fascismo tuleb sõnast fascio (mitmuses fasci), mis tähendab 'kimpu' poliitilise või relvastatud rühmituse (Fascio di combattimento) või natsiooni mõttes. Samuti seostatakse seda ladina sõnaga fasces, mis tähendab vitsakimpu sellest väljaulatuva kirvega – kõrgema võimu tähist, mida Vana-Roomas kandsid liktorid kõrgemate magistraatide ees.
[redigeeri] Fašism kitsamas mõttes: Itaalia fašism
Algselt tähendas "fašism" Benito Mussolini poolt 1919 rajatud Itaalia Võitlusliitudest" (Fasci Italiani di Combattimento) lähtunud poliitilist liikumist, mis tuli 1922 Itaalias võimule.
[redigeeri] Itaalia fašismi tunnusjooned
- Äärmuslikult natsionalistlik, populistlik valitsemisvorm koos juhikultusega.
- Poliitika rõhutatud estetiseerimine ning tahte primaadi rõhutamine majanduse suhtes. Selles lähtub fašism futurismist.
- Riikluse, poliitika ja ühiskondliku tegevuse samastamine; riigivälise poliitilisuse võimalikkuse eitamine.
- Poliitiliste sümbolite (lippude, marsikolonnide ja mundrite) ohter tarvitamine.
- Antiigile orienteeritud traditsionalism, mis avaldus eriti vanaroomaaegse mineviku kultuses, ja samaaegne revolutsioonilis-dünaamilise enesekuvandi loomine.
[redigeeri] Fašistlikuks nimetatud parteisid ja liikumisi
- Falang, Hispaania
- Fascio di Combattimento, Itaalia
- Isamaaliit (vaikiva ajastu ainupartei)
- Lapua, Soome
- Natsionaalbolševism, Venemaa
- Natsionaalsotsialism, Saksamaa, Austria
- Nooleristlased, Ungari
- Raudkaart, Rumeenia
- Reksism, Belgia
- Tulirist
- Ustašid, Horvaatia
- Eesti Vabadussõjalaste Liit
[redigeeri] Olemus
Fašismi iseloomustasid autoritaarne ainuparteisüsteem, äärmuseni tsentraliseeritud riigiaparaadi ühtekasvamine fašistliku parteiga, ühiskonna elu kõigi külgede range reglementeerimine ja salapolitseilik jälgimine, üldkohustuslik fašistlik ideoloogia, juhikultus, tegeliku demokraatia, vabaduse ja õiguste mahasurumine. Sellele lisandusid sõjakas šovinism, agressiivne välispoliitika, piiramatu omavoli ja patriotismi nimel korda saadetud massiterror, vähemusrahvuste (ksenofoobia, antisemitism), haritlaste ja poliitiliste oponentide vastu, vaenuõhkkonna tekitamine poliitiliste vaenlaste otsimise, avaliku hukkamõistu ja jälitamisega.
Fašism on tagurilik poliitiline suund, mis püüab terrorirežiimiga maha suruda vasakliikumisi, välja juurida demokraatiat ja hõivata sõjaliselt teisi maid. Fašism väljendab valitsevate poliitikute võimetust säilitada oma võimu tavaliste demokraatlike vahenditega.
[redigeeri] Ajalugu
Poliitiline liikumine fašistliku diktatuuri kehtestamiseks tekkis pärast I maailmasõda, kapitalismi üldkriisi perioodil, mil revolutsioonilaine ei võimaldanud mõnel parlamentaarsele süsteemile tugineval demokraatlikul valitsusel toime tulla ühiskonda lõhestavate vastuolude reguleerimisega. Diktatuuriga loodeti likvideerida revolutsiooniline liikumine, konkurendid ja igasugune opositsioon ning rakendada kogu ühiskond valitseva rühmituse teenistusse. Teatud tingimustes (Saksamaal 1930. aastate lõpul) saavutas fašism rahva enamiku poolehoiu. Fašismi võimuletulekut soodustas peaaegu kõikjal töölisliikumise kriis (töölisklassi lõhestatus, stalinistide demagoogiline reeturlik poliitika, dogmatism); seevastu tööliste ja demokraatlike jõudude ühine tegevus (näiteks Rahvarinne Prantsusmaal 1936) võimaldas fašismi edukalt tõrjuda. Ideoloogias on fašism äärmine šovinism + antisemitism. Fašismil ei ole terviklikku maailmavaadet; selle ideoloogia sageli vastandlikud elemendid on laenatud natsionalistlikest sotsiaalse solidaarsuse õpetustest ja demokraatia- ning anarhismivastastest eliiditeooriatest (Vilfredo Pareto). Nende elementide ühendamisega loodi ühiskonna elu mütologiseeritud käsitus, mis tugines müüdile oma rahvuse ajaloolisest missioonist ja üleolekust ning vaenlasest kui kõige negatiivse põhjusest (itaalia fašismi vaenlaseks oli “roiskunud liberalism”, natsismi vaenlaseks eelkõige juudid, keda peeti kapitalistliku plutokraatia tekkimise süüdlasteks, stalinismi vaenlasteks mõlemad). Selline ühiskonnakäsitus, millega liitus suurejooneline sotsiaalne demagoogia (kapitalismivastased loosungid, töökultus, üldise heaolu riigi idee), pidi õigustama “vaenlase” represseerimist, ühiskonna igakülgset reglementeerimist ja isiku täielikku allutamist riigivõimule ning seda kehastavale juhile (Benito Mussolini, Adolf Hitler, Francisco Franco, Jossif Stalin jt.), kelle “tahe” kehtestas eetikanormid. Eelnevast tulenesid ka fašismile iseloomulik pragmatism, põhimõtete alistamine hetke vajadustele, jõupoliitika, rahvusvahelise õiguse hülgamine.
Kohalikest oludest sõltuvalt omandas fašism eri maades erisuguse kuju. Fašistlik liikumine tekkis 1919. aastal Itaalias, kus Mussolini moodustas Fascio di Combattimento (‘Võitlusliit’). 1921 kujunes sellest Rahvuslik Fašistlik Partei. Esmakordselt kehtestatigi fašistlik kord Itaalias (1922 – 1943), seejärel Saksamaal (1933 – 1945) ja teistes maades. Saksamaal esines fašism natsionaalsotsialismi nime all. Itaalia ja Saksamaa eeskujul ja toetusel tekkisid fašistlikud organisatsioonid I ja II maailmasõja vahelisel ajal ka paljudes teistes riikides: Hispaanias Falang (tuli kindral Franco juhitud putši tulemusena võimule aastaks 1939) jt. Austrias kehtis 1934 – 1938 fašismist mõjustatud autoritaarne diktatuur, nn. klerikaalfašism. Samasugune oli Portugalis alates 1930. aastaist valitsev režiim. Fašismile iseloomulikud jooned olid omased režiimidele Ungaris 1930. aastail, Bulgaarias 1935 – 1944, Kreekas 1936 – 1944, Leedus 1926 – 1953, Lätis ja Eestis 1934 – 1953, samuti Ladina-Ameerika diktatuuridele, Jaapani militaristlikule režiimile jmt.
Fašism on rahvusvahelise reaktsiooni löögijõud. 1930. aastail hakkas kujunema fašistlike riikide blokk (antikoninterni pakt, Berliini-Rooma telg, Berliini pakt, Molotovi-Ribbentropi pakt), mis taotles Maailma ümberjaotamist. Fašistlik blokk organiseeris Itaalia agressiooni Etioopia vastu 1935 – 1936, Saksamaa ja Itaalia interventsiooni Hispaaniasse 1936 – 1939, Austria liidendamise Saksamaaga (Anschluß) 1938, Tšehhoslovakkia anastamise Saksamaa poolt 1938 – 1939, Itaalia kallaletungi Albaaniale 1939, Talvesõja 1939 – 1940 ning Baltimaade okupeerimise 1940 Nõukogude Liidu poolt. Fašistlikud riigid, eelkõige hitlerlik Saksamaa, aga ka stalinlik Venemaa, vallandasid Teise maailmasõja. Saksa ja Itaalia fašistid hõivasid suurema osa Euroopast, laastasid ja kurnasid okupeeritud maid ning hävitasid ja ekspluateerisid nende elanikkonda. Pärast II maailmasõda säilis fašistlikku tüüpi režiim Hispaanias, Nõukogude Liidus ja Portugalis.
Ka tänapäeval eksisteerib maailma riikides neofašistlikke liikumisi, mille ideoloogia rajaneb rohkemal või vähemal määral traditsioonilisel fašismil.