Ars nova

Allikas: Vikipeedia

Ars nova (ladina keelest - uus kunst) on 14. sajandi peamiselt Prantsusmaal viljeldud muusikastiil. Mõnikord käsitletakse seda osana keskaja muusikast ning mõnikord renessanssmuusika esimese ilminguna. Stiil sai nimetuse Philippe de Vitry umbes 1322. aastal kirjutatud traktaadi Ars Nova järgi. De Vitryd peetakse stiilile alusepanijaks.

Stiili algusajaks on loetud Gervais du Bus'le omistatud luuletuse "Roman de Fauvel" kirjutamise aega, mis oli vahemikus 1310-1314, või aastat 1320. Stiili lõpuajana on nimetatud 1380. aastat või tähtsaima ars nova helilooja Guillaume de Machaut' surmaaastat 1377.

[redigeeri] Arengud žanrides

  • Kirikumuusikas jäid küll käibele 12.-13. saj. žanrid organum ja conductus, kuid neis ei loodud enam uut muusikat. Hakati komponeerima missa ordinaariumiosi ning ilmusid esimesed anonüümsed ning tõenäoliselt eri autorite eri aegadel loodud osadest koostatud ordinaariumitsüklid. Guillaume de Machaut kirjutas esimese tervikliku muusikateosena loodud missa.
  • 14. saj. kõige esinduslikumaks žanriks sai motett, mis oli veel 13. saj. alguses ainult kiriklik žanr, kuid jõudis 13. saj. lõpuks seltskonnamuusikasse. Motetid on huvitavaimad näited oma aja kompositsioonitehnikast. 14. saj. loodi pidumotette, mis pühendati enamasti olulistele poliitilistele sündmustele, näiteks kroonimistele või peapiiskoppide pühitsemistele.
  • Heliloojate loomingus sai valdavaks kirikumuusika ja moteti kõrvale ilmunud mitmehäälne ilmalik laul, mille peamised vormid tuletati olulistest luulevormidest - ballaad, rondeau ja virelai.

[redigeeri] Uus rütmisüsteem

Varasemas rütmisüsteemis jagati helivältusi ainult kolmeks, kuid nüüd hakati neid jagama ka kaheks. Sisuliselt tähendas see võimalust kasutada erinevaid taktimõõte. Kolmeosalist jagunemist hakati nimetama täielikuks ehk perfektseks ja kaheosalist mittetäielikuks ehk imperfektseks. Tavaliseks sai taktimõõdu sage vahetumine teose kestel ning eri taktimõõtude üheaegne kasutamine eri häältes. Rütmika muutus võrdlemisi keerukaks. Huvitava kompositsiooni korrastamise tehnikana võeti kasutusele isorütmika, mis tähendab pikemate korduvate rütmijärgnevuste ehk taleade kasutamist enamasti tugihääles.

[redigeeri] Ars nova võtmeisikud

Philippe de Vitry (1291-1361) oli väljapaistev filosoof, ajaloolane, matemaatik, muusikateoreetik, luuletaja ja helilooja. Koos teise silmapaistva muusikateoreetiku Johannes de Muris'ga (u 12951351) lõid nad uue rütmisüsteemi, mis sai ars nova muusikalise stiili üheks aluseks. Vitry heliloomingust on säilinud vaid 12 motetti, kuid ta on tõenäoliselt kirjutanud ka ilmalikke laule.

Stiili väljapaistvaim helilooja Guillaume de Machaut kirjutas muuhulgas maailma esimese tervikliku muusikateosena komponeeritud missa pealkirjaga Messe de Notre Dame. On arvatud, et see kirjutati 1360. aastatel ja esitati kuningas Charles V kroonimisel, näiteks Toomas Siitan aga väidab oma raamatus "Õhtumaade muusikalugu I", et neil hinnangutel ei ole alust, ning et tõenäoliselt kirjutas Machaut selle teose juba 1340. aasta paiku Reimsis. Machaut'lt on säilinud 23 motetti, millest enamik on armastuslaulud. Samuti kirjutas ta laule sellistes vormides nagu lai, virelai, ballaad ja rondeau. Machaut' loomingus tõusis ilmalik muusika kiriklikust tähtsamale kohale.