Füüsiline heli
Allikas: Vikipeedia
See artikkel vajab toimetamist. |

Keha (pillikeele, heliallika) võnkumine täies ulatuses annab põhisageduse ja võnkumine väiksemate osadena annab kiirema võnkesageduse ja tekkinud helisid nimetatakse ülemhelideks
Füüsiline heli on keskkonnas leviv elastsuslaine (gaasis või vedelikus - pikilaine, tahkes - ka ristlaine) võnkumine.
Helikõrguse määrab põhitooni sagedus, tämbri määrab sageduste spekter ning helitugevuse lainete intensiivsus.
Heliallika elastne keha on võimeline võnkuma üheaegselt nii tervikuna (põhisagedus) kui ka selle korrapäraste osadena (ülemhelidena).
Elastse keha võnkumisena tekkival füüsilisel helil on 4 põhiomadust:
- võnkumise koostis kui võnkumises osaleva elastse keha osade võnkumine, mille tõttu elastne keha on võimeline võnkuma nii tervikuna kui ka osadena (= psüühilise heli kõlavärviga ehk tämbriga)
- põhivõnkumise ulatus ehk helivaljus ehk amplituud kui kaugus keskasendist äärmisesse asendisse on võnkumise suurus ehk intensiivsus, mis oleneb sisendatud energia kogusest. (= psüühilise heli helitugevusega)
- põhivõnkumise kestus ehk helikestus kui võnkumise jätkuvus, mis oleneb sisestatud energia-impulsside arvust ja nende pikkusest, st energia liigendatusest (= psüühilise heli helivältusega)
- põhivõnkumise sagedus ehk helisagedus kui võnkumise kiirus, mis oleneb keha kogusest (=psüühilise heli helikõrgusega)
Elastsest kehast pärinev võnkumine levib seda keha ümbritsevas elastses keskkonnas (näiteks õhus) helilainena.
Kuuldeorganis teiseneb füüsiline heli kuulmisaistinguks, ehk füsioloogiliseks heliks.