Nürnbergi protsess
Allikas: Vikipeedia
See artikkel vajab toimetamist. |
Nürnbergi kohtuprotsessid toimusid Saksamaal Nürnbergi linnas Õigluse Palees aastail 1945–1949. Protsessidest on tuntuim peamiste sõjakurjategijate rahvusvaheline tribunal (IMT), kus süüdistati Natsi-Saksamaa 24 tähtsaimat sõjakriminaali. See leidis aset 20. novembrist 1945 – 1. oktoobrini 1946.
Sisukord |
[redigeeri] Kohtuprotsessi eelnõu
2. jaanuaril 2006 avaldas Briti Sõjaministeerium Teise maailmasõja aegsed paberid, mis kinnitasid, et juba 1942. aasta detsembris alustati "ettevalmistusi" Saksa liidrite karistamiseks. Veidi hiljem – 1943. aastal pakkus Teherani konverentsil Stalin välja, et tuleks hukata 50 000 – 100 000 natsi ametnikku, muu hulgas olevat Franklin D. Roosevelt naljatlenud, et 49 000 piisaks. Säärastele suurtele tapatalgutele pani veto aga Churchill, kes arvas, et sõdureid, kes oma kodumaa eest on võidelnud, ei tohi külmavereliselt tappa.
Kuigi sõja lõpu saatus oli juba enne 1945. aastat kindel, hakati protsessist reaalselt mõtlema pärast Saksa kapitulatsiooni 8. mail. Viimaseks tõkkeks jäi veel Jaapani kui Saksa liitlase lämmatamine, mis tummapommide kasutuselevõtuga ka kiiresti õnnestus.
[redigeeri] Kohtuprotsess
Protsessi legaliseerimiseks võeti 8. augustil 1945 vastu Rahvusvahelise Sõjatribunali Harta, kus oli kirjas, et teljeriikide sõjakriminaale tuleb karistada. Hartas oli välja valitud 200 Saksa suurimat sõjaroimarit, kellest 24 võttis osa ka kohtumõistmisest Nürnbergis. Umbes 1600-le kurjategijale mõisteti kohut tavaliste kohtuseadustike kohaselt.
[redigeeri] Koht
Protsesside läbiviimise koht ei valitud juhuslikult. Nõukogude Liit tahtis näiteks sündmust läbi viia Berliinis, kuid teiste liitlasriikide survel peeti need Nürnbergis. Tähtsamad põhjused:
- sel ajal kuulus linn Ameerika tsooni (Saksamaa oli jaotatud neljaks);
- Nürnbergi Õigluse Palee oli ruumikas ning sõjapurustusest kahjustamata, samuti asus seal suur vangla, kus sai hoida süüaluseid;
- linn oli tähtis Hitleri tõusul riigi etteotsa – sellega tahtsid kohtumõistjad justkui näidata Kolmanda Reichi kaotust ja kokkuvarisemist.
[redigeeri] Kohtuprotsessi läbiviijad
Neli riiki (Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Liit, Suurbritannia, Prantsusmaa) panid välja igaüks ühe kohtuniku ja asekohtuniku, samuti pani iga riik välja ühe süüdistaja. Riikide kohtunikud:
- söör Geoffrey Lawrence (Suurbritannia peakohtunik ja protsessi president)
- söör Norman Birkett (Suurbritannia asekohtunik)
- Francis Biddle (Ameerika peakohtunik)
- John Parker (Ameerika asekohtunik)
- professor Henri Donnedieu de Vabres (Prantsuse peakohtunik)
- Robert Falco (Prantsuse asekohtunik)
- Iona Nikitšenko (Nõukogude peakohtunik)
- Alexander Voltškov (Nõukogude asekohtunik)
Protsessi peasüüdistajad olid Robert H. Jackson Ameerika, söör Hartley Shawcross Suurbritannia, R. A. Rudenko Nõukogude Liidu ja François de Menthon koos Auguste Champetier de Ribes Prantsusmaa poolel. Lisaks oli neil kõigil ka teisi vähem tähtsaid abistajaid. Protsess algab Rahvusvaheline Sõjatribunal avati 18. oktoobril 1945 Berliini Ülemkohtus. Süüdistati 24 sõjakurjategijat ning kuut kriminaalset organisatsiooni. Need olid Reichi valitsuskabinet, natsipartei juhtkond, organisatsioonid SS/SD, Gestapo, organisatsioon SA ja Hitleri peastaap. Süüdistatavatele heideti ette 4 punkti:
- Osavõtt avalikust plaanist või vandenõust, mille tagajärjel pandi toime kuriteod rahu vastu
- Planeerimine, algatus ja sõjaagressioonide toetus ning teised kuriteod rahu vastu
- Sõjakuriteod
- Kuriteod inimsuse (inimõiguste) vastu
"I" süüdistus "G" = süüdistus ning leitud, et on süüdi "º" süüdistus puudub
Nimi | Punktid | Kohtuotsus | Isikukirjeldus | |||
---|---|---|---|---|---|---|
1 | 2 | 3 | 4 | |||
Martin Bormann |
I | º | G | G | Surm | Eluaastad: 1900–1945 või 1959
NSDAPi sekretär. Ta mõisteti surma tagaselja, kuna oli jäänud Berliinis teadmata kadunuks. Tema säilmed leiti 1972 Lääne-Berliinist.. |
Karl Dönitz |
I | G | G | º | 10 aastat | Eluaastad: 1891–1980
Mereväelane, aastast 1943 suuradmiral. Pärast Hitleri enesetappu lühikest aega Saksamaa president. Tema kohtuotsust on palju kritiseeritud: arvati, et ta oli süütu. |
Hans Frank | I | º | G | G | Surm | Eluaastad: 1900–1946
Oli okupeeritud Poola haldusjuht. Kohtuprotsessil kahetses oma süüd. |
Wilhelm Frick | I | G | G | G | Surm | Eluaastad: 1877–1946
Oli mitmete juudivastaste dekreetide autor. Üks prominentsemaid natsi ametnikke. |
Hans Fritzsche | I | I | I | º | Süütu | Eluaastad: 1900–1957
Populaarne raadiokommentaator ja Saksa Propaganda Ministeeriumi uudisteülekandja. Ta üritas mitu korda üle võtta Joseph Goebbelsi ametit. |
Walther Funk | I | G | G | G | Eluaegne vangikaristus | Eluaastad: 1890–1960
Saksa majandusminister ning riigipanga pea. Raske haiguse tõttu vabastati enneaegselt 1957. |
Hermann Göring |
G | G | G | G | Surm | Eluaastad: 1893–1946
Luftwaffe juht, NSDAPi tähtsamaid tegelasi. Ülespoomise eelõhtul sooritas enesetapu, hammustades puruks kaaliumtsüaniidampulli. |
Rudolf Hess | G | G | I | I | Eluaegne vangikaristus | Eluaastad: 1894–1987
Hitleri asetäitja. Üks väheseid, kes elu lõpuni ei kahetsenud oma tegusid, poos ennast 93 aasta vanusena Spandau vanglas. |
Alfred Jodl |
G | G | G | G | Surm | Eluaastad: 1890–1946
Operatiivstaabi kindral. Keiteli alluv. 1953. aastal leidis Saksa kohus, et ta oli rahvusvaheliste kriminaalseaduste järgi süütu. |
Ernst Kaltenbrunner | I | º | G | G | Surm | Eluaastad: 1903–1946
SS-i juht, oli mitmete koonduslaagrite ülem. |
Wilhelm Keitel | G | G | G | G | Surm | Eluaastad: 1882–1946
Operatiivstaabi kindral. |
Gustav Krupp von Bohlen und Halbach | I | I | I | I | Süütu | |
Robert Ley | I | I | I | I | Süütu | |
Konstantin von Neurath | G | G | G | G | 15 aastat | |
Franz von Papen |
I | I | º | º | Süütu | Eluaastad: 1879–1969
Saksamaa kantsler 1932, asekantsler 1933, Hitleri võimu ajal suursaadik Türgis. Ehkki Nürnbergis klassifitseeriti ta süütute hulka, siis 1947. aastal mõistis kohus ta kaheksaks aastaks sunnitööle, mis aga 2 aastat teenides tühistati. |
Erich Raeder | G | G | G | º | Eluaegne vangikaristus | Eluaastad: 1876–1960
Saksa sõjalaevastiku ülemjuhataja aastani 1943, järgnes Dönitz. Vabastati vangist haiguse tõttu enneaegselt 1955. |
Joachim von Ribbentrop |
G | G | G | G | Surm | Eluaastad: 1893–1946
Kolmanda Reichi välisminister, Molotov-Ribbentropi pakti allkirjastajaid. |
Alfred Rosenberg |
G | G | G | G | Surm | Eluaastad: 1893 Tallinn –1946
Okupeeritud ida-alade haldusjuht, propageeris rassiteooriat. |
Fritz Sauckel |
I | I | G | G | Surm | Eluaastad: 1894–1946
Sunnitöölaagrite ülem. |
Hjalmar Schacht | I | I | º | º | Süütu | |
Baldur von Schirach | I | º | º | G | 20 aastat | |
Arthur Seyss-Inquart | I | G | G | G | Surm | Eluaastad: 1892–1946
Anšlussi osaline, okupeeritud Hollandi gauleiter, kohtuprotsessil väljendas kahetsust oma tegude pärast. |
Albert Speer |
I | I | G | G | 20 aastat | Eluaastad: 1905–1981
Hitleri lemmikarhitekt ja isiklik sõber. Relvastuse ja sõjatoodangu minister aastast 1942. Oli tihedalt seotud okupeeritud alade sunnitöölaagritega, kes tootsid armeele sõjaprodukte. |
Julius Streicher | I | º | º | G | Surm | Eluaastad: 1885–1946
Tema juhitud ajalehes Der Stürmer põlastas avalikult juute ning kutsus neid alavääristama ja tapma. |
[redigeeri] Kohtuotsuse kokkuvõte
24-st süüdistatavast 2 surid enne kohtuprotsessi lõppu, 12-le määrati poomissurm, 7-le vanglakaristus 10-st aastast kuni eluaegseni ning 3 mõisteti õigeks. Surma mõistetud roimarid poodi 16. oktoobril 1946, kasutades tavapärast lühikest poomisnööri pika nööri asemel. Kuigi Prantsuse kohtunikud soovitasid surma mõistetuid maha lasta, nagu oli kirjas sõjaväe-eeskirjades, siis Ühendriikide ja Nõukogude kohtunikud olid kindlalt poomise poolt, kuna nende arvates olid need Saksa sõjaroimarid üle astunud sõjaväelase eetikast ning polnud väärt lihtsalt mahalaskmist. Süüalused, kelle kohtuotsuseks oli vangikaristus, toimetati 1947. aastal Spandau vanglasse, kus mitmed neist vabastati ennetähtaegselt. Organisatsioonidest, keda kohtuväliselt süüdistati, leiti, et need ei olnud kriminaalsed – seega mõisteti nad õigeks.
[redigeeri] Filmid
Nürnbergi kohtuprotsessist on loodud ka mitmeid dokumentaal- ja mängufilme. Nimekamad neist on Yves Simoneau’ lavastatud 1996. aasta film, mis oli nomineeritud kolmele Kuldgloobusele, ning 1961. aasta film „Nürnbergi kohtuotsus“ ("Judgment at Nuremberg"), mis muu hulgas võitis 2 Oscarit.