Deus otiosus

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.


Deus otiosus (ld. deus - jumal, otiosus - puhkav) on jumala kirjeldamise viis, kus Jumalat kirjeldatakse ürgjumalana, kes on aktiivselt tegutsenud loomisel, siis aga loovutanud positsiooni uue põlvkonna jumalale ja tagasi tõmbunud, eemaldunud kättesaamatusse kaugusesse. Deus otiosuseid austatakse ja kummardatakse, kuid kultuslikult teenitakse harva (nt. Egiptuse Atum, lääne-semiidi El, sumeri Anu, inkade Pachacamak). Lõpuaegadel võib ka tagasi tulla, mistõttu võib seonduda kultuuriheerose kujuga.

Sarnane termin on deus absconditus, "varjatud Jumal".

Kristlusesse tõi Deus otiosuse mõiste sisse Martin Luther, üritades sellega kirjeldada jumala müstilisust ja kättesaamatust. Üldiselt aga kristluses Deus otiosuse mõiste eriti levinud ei ole, kuna Jumalat kujutatakse ikka veel aktiivse ja tegutsevana.

[redigeeri] Allikas

  • Tarmo Kulmar. Üldine usundilugu I, õppesõnastik. Tartu 2000