Liivimaa-Moskva sõda
Allikas: Vikipeedia
Liivimaa-Moskva sõda oli relvakonflikt ühelt poolt Vana-Liivimaa ja teiselt poolt Moskva suurvürstiriigi ja Pihkva vürstiriigi vahel aastatel 1501–1503.
Sõda sai alguse tänu Liivimaa idapiiril pidevalt pingestunud olukorrale. Moskva oli Ivan III valitsusaja (1462–1505) algusest peale kiirendanud oluliselt "kõigi Vene maade kokkukogumist". 1478. aastal langes Moskva otsese võimu alla ka Novgorod ning Pihkva muutus Moskvast üha enam sõtuvaks. Tugeva ekspansiivse ning tsentraliseeritud riigi jõudmine suhteliselt lõdvalt seotud Liivimaa konföderatsiooni piirideni tekitas üha suurimaid probleeme. Moskvalased muutusid liivimaalaste suhtes üha enesekindlamaks ning üleolevamaks, asudes nõudma idapiiri senisest täpsemat äramärkimist (muidugi Moskva kasuks) ning endi kaubaõiguste suurendamist. 1492. aastal ehitasid venelased Narva linnuse vastu Ivangorodi kindluse, mis tähendas Vadjamaa minekut Moskva kindla kontrolli alla, 1494. aastal suleti Novgorodis Hansa kaubakontor, millega langes venelaste kätte ka liivimaalasi ning nende kaupu. See tekitas mõistagi suurt rahulolematust ning kuigi ordumeister Wolter von Plettenberg eelistas esialgu rahu hoida, hakati üha intensiivsemalt valmistuma ka sõjaks. Oli selge, et üksi Liivimaa Moskva vastu ei saa, seetõttu otsiti tükk aega ka liitlasi. Ent Taani ja Rootsi, mis olid parasjagu ühise kuninga Hansu võimu all, polnud idasõjast kuigivõrd huvitatud ning Hans püüdis pigem diplomaatiliste läbirääkimiste teel tagasi saada Eestimaad. Nii jäi ainsaks liitlaseks Leedu suurvürstiriik, mis oli enam kui sajandi olnud Moskva konkurent "Vene maade kogumisel" ja pidas oma järjekordset sõda Moskvaga aastatel 1499–1503.
1501. aasta algul sõlmisidki Plettenberg ning Leedu suurvürst Aleksandras Vilniuses ametliku liidu Moskva vastu. Nad plaanisid võtta ette ühtse sõjakäigu Pihkva alla, ent siis suri Aleksandrase Poola kuningast vend Jan I Olbracht ning esimene asus sõdimise asemel Poola trooni nõudlema. Nii pidi Liivimaa sõjatandrile minema üksinda. Et kõik ettevalmistused olid juba tehtud, kokku oli kogunenud võib-olla et Vana-Liivimaa ajaloo suurim armee (kuni 40 000 meest), otsustas Plettenberg 1501. aasta augustis siiski sõjaretke ette võtta ning laastas Pihkva vürstiriiki, vallutades ka Oudova ning Ostrovi. Kuid et Leedu vägesid ei tulnud ning Plettenbergil suuremate kindluste vallutamiseks vajalik relvastus puudus, lisaks puhkes vägede hulgas ka epideemia, naasis ta aasta lõpul Liivimaale. Plettnbergi retkele vastasid venelased peagi omapoolse rüüsteretkega, mis laastas eriti Tartu piiskopkonda ning ulatus ka Viljandi ja Võnnu alla.
1502. aasta algul oli Liivimaa näiliselt kokkuvarisemise äärel ning piiskopid ähvardasid Moskvaga separaatrahu sõlmida, kui Plettenberg midagi kiiresti ette ei võta. Nii otsustas ordumeister vallutada kiire löögiga Pihkva, et seejärel jõupositsioonilt rahu sõlmida. Ta asuski 1502. aasta septembris umbes 4-5000 mehega Pihkvat piirama, kuid sai seejärel teada, et Moskva oli välja saatnud suure abiväe. Nii otsustas ta linna piiramise lõpetada ning selle väega lahingusse astuda. Liivimaa ja Moskva väed kohtusid Smolino järve lähistel ning venelaste arvulisele ülekaalule (neid oli ilmselt 18 000, Balthasar Russowi järgi olnud venelasi umbes 90 000, mis on aga ilmne liialdus) vaatamata õnnestus Plettenbergil neid Smolino lahingus lüüa. Seejärel loobusid venelased Liivimaale planeeritud rüüsteretkedest ning Liivi seisuste vastuseisu tõttu ei saanud ka Plettenberg sõda enam jätkata.
1503. aastal sõlmiti Leedu vahendusel Liivimaa ja Moskva vahel 6-ks aastaks rahu, millega kinnitati asjade sõjaeelset seisu. Seda rahu pikendati enam-vähem samadel alustel ka 1509., 1521., 1531. ja 1551. aastal.
Liivi-Moskva sõda oli Liivimaa viimane katse kõrvaldada Moskva-poolset ohtu relva jõuga (esimese taolise katse oli teinud Bernhard von der Borch aastatel 1480–1481). Ilmselt oleks sõda Liivimaa ja moskva vahel varem või hiljem puhkenud nagunii, seega püüdsi Plettenberg ilmselt kasutada võimalikult soodsat momenti. Siiski kukkus tema üritus läbi ning Liivimaa päästis tema Smolino võidust enam Venemaa huvide pöördumine itta (Pihkva vürstiriik annekteeriti 1510, seejärel asuti tegelema tatari khaaniriikidega). Samas võis siiski just õppetund Liivi-Moskva sõjas põhjustada Moskva läänepoolsete huvide ajutise raugemise.