Uuskeinslased
Allikas: Vikipeedia
![]() |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Keynesi koolkond 1936.a. ilmus J. M. Keynesi teos “General Theory of Employment, Interest and Money”, mille mõjul (a) jõuti IMF-i loomiseni 1944. a. ja (b) toimus makromajandusteadlaste jagunemine keinsistideks ja mittekeinsistideks. Keinsistide põhiteesid olid järgmised. • Turumajandus pole täielikult isereguleeruv, s.t. vabad turujõud ei suuda tagada püsivat tootmise kõrget taset ja madalat tööpuudust. • Majanduses toimuvad kõikumised, mis on (vähemalt osaliselt) põhjustatud optimismi ja pessimismi vaheldumisest, mis mõjutavad ettevõtete investeeringuid. Pessimismi tagajärjeks on investeeringute langus, millele järgneb toodangu ja tööhõive vähenemine. • Sügavast depressioonist ei suuda majandus loomulike turujõudude toimel väljuda, kuna teatud võtmehinnad majanduses (palgad, intressid, vahetuskursid ja kaubahinnad) on jäigad ning ei reageeri negatiivsetele šokkidele piisavalt kiiresti. Seetõttu on majanduse stabiliseerimiseks (elavdamiseks) vajalik valitsuse sekkumine eelarve- ja rahapoliitika abil.
Väidet, et valitsus peab majanduslanguse vastu rakendama stabiliseerimis-poliitikaid, hakati nimetama “Keynesi revolutsiooniks”. Keinsismi õitseaeg kestis ligi 25 aastat, 1970. aastateni, mil maailmamajanduses ilmnes stagflatsioon (negatiivne majanduskasv koos kõrge tööpuuduse ja inflatsiooniga). Kujunenud olukorras näis majanduse stabiliseerimine Keynesi soovituste alusel võimatu. Uus-keinsistid lisasid eeltoodud postulaatidele omapoolsed täiendused: • Turud ei pruugi alati iseenesest tasakaalustuda, seetõttu tuleb välja selgitada turgude kokkukukkumise (ebaõnnestumise –fail) põhjused. • Turud võivad mitte tasakaalustuda ka siis, kui indiviidid tegutsevad ratsionaalselt oma huve järgides. Põhjused: info puudulikkus ja hindade-palkade muutmisega seotud kulud. Kui näiteks firma alandab palkasid, siis ühelt poolt vähenevad tööjõule tehtavad kulutused (+), kuid teisalt võib tagajärjeks olla ka tööjõu kvaliteedi langus (–). Seetõttu on üksikute firmade algatatud hinna- ja palgamuutused harvad ning makrotasandil on hinnad ja palgad jäigad, põhjustades tööhõive ja kogutoodangu tsüklilisi kõikumisi. (TÜ makroökonoomika alused, Eve Parts 2007)