Keldid

Allikas: Vikipeedia

inglise Celts
saksa Kelten
vene кельты

Keldid on kultuurilt ja keelelt lähedased indoeuroopa hõimud, kes elasid I aastatuhandel eKr Lääne- ja Kesk-Euroopas.

Prantsusmaa aladele saabusid nad umbes 500 eKr, sealt lähtus kolm asustuslainet- Böömimaale ja Ungarisse; Väike-Aasiasse (Galaatiasse) ja Britanniasse. Varasemad kirjalikud allikad keltidest pärinevad eelkõige antiikautoritelt: Hekataios Mileetosest kirjutas neist 6. sajandil, Herodotos 5. sajandil eKr. 387. eKr. tungisid keldid Kesk-Itaaliasse, vallutasid ka Rooma linna ning sundisid roomlasi lunaraha maksma. Umbes 200. eKr alistati aga Põhja-Itaalias elanud keldi hõimud roomlaste poolt, sellega algas ka suurem keltide vallutamise protsess roomlaste poolt- koloneerisid Lõuna Prantsusmaad, Julius Caesar vallutas 58-51 eKr. ülejäänud Gallia. Viimast kirjeldav Caesari teos "De bello Gallico" on tähtsaim kirjalik allikas keltide kohta.

Keeleliselt kuuluvad keldid kolme rühma: gallia (Prantsusmaal, hääbunud), briti (enamuses sulandunud anglosaksi keelega) ja gaeli. Tähtsaimad Keldi hõimud olid beldid, keltibeerid, helveedid, britid.

Tänapäeval Keldi keeli kõnelevad rahvad elavad Iirimaal, Šotimaal, Walesis, Mani saarel ja Bretagne'is. Rahvastik, kultuur ja keel on kõige kauem ja ulatuslikumalt säilinud Briti saartel, eriti Iirimaal.