Elo Viiding

Allikas: Vikipeedia

Elo Viiding (pseudonüüm Elo Vee; sündinud 20. märtsil 1974) on eesti luuletaja.

Sisukord

[redigeeri] Biograafia

Elo sündis poeedi ja näitleja Juhan Viidingu ja muusikaõpetajast ema perekonda. Ka Elo vanaisa Paul Viiding oli luuletaja, kes oli Arbujate liige.

Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1992.

Tõlkinud ja toimetanud tarbe-ja reklaamtekste ning luulet soome ja inglise keelest, avaldanud kultuuri- ja muudes väljaannetes arvustusi, esseid ja artikleid.

Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse Sihtkapitali loomestipendiaat 2007.

Tema luulet on tõlgitud inglise, saksa, vene, rootsi, soome jt. keeltesse.

Elo Viidingu loomingut on arvustanud ja sellest põhjalikumalt kirjutanud: Mati Unt, Mart Velsker, Aare Pilv, Anneli Mihkelev, Jan Kaus, Jürgen Rooste, Ivar Sild, Asko Künnap, Hasso Krull, Katrin Hallas, Kalev Kesküla, Jukka Koskelainen, Eriikka Reko, Heikki Saure, Anna Jörgensdotter, Elisabeth Nordgren jpt.

[redigeeri] Hariduskäik

  • 1981–89 Tallinna muusikakeskkool
  • 1989–92 Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, viiuli eriala
  • 1992–94 Tallinna 1. õhtukeskkool
  • Lõpetanud Eesti Humanitaarinstituudi teatri erialal 1999

[redigeeri] Ilmunud teosed

  • luulekogu "Telg" Kassett 1990 kirjastus Eesti Raamat 1990
  • luulekogu "Laeka lähedus" kirjastus Tuum 1993
  • luulekogu "Võlavalgel" kirjastus Tuum 1995
  • proosakogu "Ingelheim" kirjastus Eesti Raamat 1995
  • luulekogu "V" kirjastus Tuum 1998
  • luulekogu "Esimene tahe" kirjastus Tuum 2002
  • luulekogu "Teatud erandid" kirjastus Tuum 2003
  • soomekeelne tõlkekogumik "Paljastuksia" kirjastus Nihil Interit 2000, tõlkija Katja Meriluoto
  • rootsikeelne tõlkevalimik "För en stämma" kirjastus Ariel 2004, tõlkija Peeter Puide
  • luulekogu "Selge jälg" kirjastus Tuum 2005



[redigeeri] Elo Viiding oma luulest ja keelest

MINU KEEL

Minu esimene kokkupuude luulekeelega toimus kindlasti varases lapsepõlves. Kuid eriti eredalt on mul meeles saami joiud, mida ma varases lapseeas kuulsin kodus plaadi pealt, keeles, millest ma midagi aru ei saanud, kuid milles lausumise viis mind ometi väga tugevalt mõjutas, ning see oli minu jaoks ehk üks esimesi võimsamaid keelekogemusi üldse. Selles esmases võõra keele tajumises sisaldus minu jaoks ka enneolematu väekogemus, mida tavaline luule ja luuleraamatud hiljem ei pakkunud.

See kokkupuude keelega ületas minu jaoks keelebarjääri, ning sellega koos kõik olemasolevad arusaamise või arusaamatuse piirid. Üksnes tundes ja tajudes oli mulle selge, millest luuletati ja mida ütelda taheti. Mõnikord olen kuulnud luulekeele-huvilisi inimesi ütlemas, et nad tulevad tõlkeluule lugemistele kuulama just originaalkeele kõla, isegi kui puuduvad tõlked. Niisugune forsseeritud keelekummardamine on mulle samas jällegi veidi arusaamatu, kuna harvad luuletajad suudavad ületada keelepiire nii, et see oleks teist keelt rääkivale inimesele mõistetav, või esitada oma tekste huvitavalt, ning ma tahaksin siiski alati teada, millest luuletaja räägib, mis teda ärritab, või mis rääkima sunnib. Mulle on luuletaja mõte tähtsam kui tema keel.

Ma ei ole ka keelefanaatik ses mõttes, et üksikute sõnade kallal nokitsemine või metafooride imetlemine mulle väga suurt huvi pakuks - võin ka julgelt öelda, et huvitav luulekeel on minu jaoks midagi muud kui lihtsalt hästitõlgitud luuletus. Eeldatakse ju ka, et luuletaja suhe keelde on kuidagi erilisem kui tavainimesel, ning et luule keel on ikkagi midagi muud, koguni midagi võõrast või teistsugust kui tavakeel. Ehk võib see nii ollagi. Kui alustasin n-ö teadlikku luuletamist, millega oli ühtlasi seotud teatav soov keelt rohkem ja paremini valitseda, siis tundus ka mulle luuletamine olevat midagi paremat või õilsamat kui tavakeeles väljendumine...

Luulekeeles kõnelemist peeti ikka kuidagi ülevaks, see seisis lugeja teadvuse jaoks ikkagi veidi kõrgemal argikeelest. Ka praegu on selline hoiak osaliselt kehtiv; isegi siis, kui on tegemist täiesti tavalise kaasaegse luulega, või luulega, millel ei pruugigi olla mingeid erilisi luule tunnuseid. Minu keelde imbus kirjutamise algusaegadel palju teiste luuletajate keelest, mida ma ei pea kogemuslikult ei heaks ega halvaks, kuid lõplik ja vajalik vabanemine loetud luuletajate keelemõjudest võttis hea hulk aega. Minu noorema ea luuletusi kammitses ka sageli selge ettekujutus sellest, milline peaks üks (hea) luuletus olema. Luule on n-ö ilukirjandus, kuid kas ta peaks alati olema ka ilus ja heakõlaline? Inimkogemuste spekter haarab muudki kui ilutunnet ja ülevust. Kuidas kõnelda valust, hirmust, ängist, võõrustundest, surmast jne ilusalt - kas pole ilu vahel petlik ja uinutav, summutav ja vaigistav? Luule ei pea valu vaigistama, mahendama, ta peab panema midagi ka teravalt tundma - midagi talumatut tundma. Tavaline keel ja ilus keel ei pruugi selleni küündida.

Luulekeel niisiis ei olegi enam minu jaoks väga luuleline või nii-öelda subliimne, vaid püüab pigem väljendada seda, mida tavakeeles väljendada ei saa, või vahel isegi seda, mis tavakeeles öelduna lausa talumatult või võimatult kõlaks. Lugejatele ei pruugi selline keel meeldida, ning nad ei pruugi sellist keelt suuta vastu võtta koos sellele omaste lausumise viiside, emotsioonide, iroonia ja erinevate häältega, mis selles keeles aeg ajalt võimu võtavad...Minu keel ei ole selline, mis lugejale kohe kergelt meelde jääks ja mida ta oma meeltes kordama ja armastama hakkaks, kuid samas püüan ma vältida muutumist elitaarseks või üleliia hermeetiliseks.

Kuna minu luule enamasti ei paku lugejale turvalist paopaika ega ole ka eriti eskapistlik, siis võiks minu keelt vabalt pidada argiseks ja tavaliseks, kohati ka koormavaks või lugejale isegi kurnavaks, lugeja taluvuspiiri mingil määral ületavaks. Kuid samas leian, et luulekeel peaks erinema sellest, mida me ajalehes kohtame. Rääkima sellest, millest ajalehed ei räägi. Või - rääkima nendest asjadest teisiti, rõhutatult, argikeelt tahtlikult kuritarvitades, stiiliregistreid segades ja keelde n-ö sisselõikeid tehes. Olen oma luules n-ö tavakeelelisust ka rikkunud, isegi "radikaalselt" - harjumatuid sõnajärjestusi ja lauseehitusi kasutades, samuti näiteks liitsõnu sisse tuues, mida muidu olemas ei ole... Üks näide minu luulekogust "Esimene tahe": "Vägivallanõela ja verega ravitakse siis su vägivalda ja verd" – minu luule rootsi keelde tõlkija Peeter Puide ei mõistnud, kuidas saab tilgutinõela nimetada "vägivallanõelaks" ning ta väitis, et see tuleb tõlkida lihtsalt kui "nõel", kuna rootslased ei saavat niisugusest lähenemisest aru - rootsi haiglad, erinevalt minu luuletuses kirjeldatud kohalikust Kopli haiglast, on üksnes ja ainult väga turvalised kohad, kus ükski nõel ei saa kellelegi mõjuda vägivaldselt, kõige vähem patsiendile...

Olen oma luulekogude avaldamisel puutunud kokku olukordadega, kus keeletoimetaja on pidanud vajalikuks raamatut stiililiselt n-ö ühtlustada, kuid see on osutunud võimatuks, kuna mõnedes tekstides ma kasutan komasid, teistes jälle mitte, vastavalt teksti meeleolule, selles sisalduvatele mõtte-ja hingamispausidele. Minu jaoks luule kui selline on stiililiselt täiesti ühtlustamatu. Samuti on kirjastajal olnud probleeme mu tekstide teatava vohavusega – luuleraamat peab seetõttu olema suurem ja laiem; kuna tekst võtab paigutuslikult enda alla palju ruumi, siis tekib probleeme ka ridade poolitamisega ja mul ei jää kunagi muud üle kui vabandada, et ma tõesti ei kirjuta haikusid, olgugi, et mõnerealisi, lühikesi ja leheküljele kenasti paigutatavaid luuletusi leiab ka minu luuletuste hulgast... Kuid minu jaoks kõik see ongi luule vabadus, keeletaju ergastamine luule kaudu, kuid mitte asi iseeneses - on seisundeid, mille edastamisel lihtsalt ei sobi normeeritud tavakeelsus.

Samas ei saagi ütelda päriselt, milline luulekeel minu jaoks on või milline ta olema peaks, sest luulekeel on ikkagi väga liikuv ja pidevalt iseuuenev, ning spontaanse ja kammitsematuna on see siiski alati kõige õigem ja kõige „puhtam“ keel. Muidugi puutun ma luulet lugedes aeg-ajalt kokku mulle olemuslikult täiesti võõra keelega; puutun kokku ka keeltega, millega ma kunagi ei haaku, või mis mind kohe üldsegi ei kõneta. Luulekeel võib osutuda ka tüütuks ja pinnapealseks vadinaks, üksnes luuletaja nartsissistlikuks sõnademänguks, autori keelemõnu eksponeerimiseks, mida suudavad nautida vaid temaga tunnetuslikult samas registris ja samas meeleolus viibivad huvilised. Minu jaoks on luule keel eelkõige alateadvuse keel.

Aga alateadvus, nagu looduski, pole ju üksnes ilus, meeldiv või naudinguline. Seega peaks alateadvuse keel võimaldama väljendada ka väljendamatut, midagi stiihilist ja ürgset, midagi, mida ainult luules saab väljendada, ning, mis on alati muutumises. Alateadvus ei ole sugugi üksnes naljakas või rumal, vaid ammendamatu tarkuse allikas, ning alateadvuse keel ei pruugi samuti olla ainult vohav ja veider - tema sümbolid võivad olla ka väga konkreetsed, targad, lihvitud ja täpsed (oleneb muidugi alateadvuse kandja teadvusetüübist). Alateadvuse keel võib olla ühtaegu väga keeruline ja samas ääretult lihtne, ning luule ja alateadvuse vahetus sobivad omavahel hästi.

Minu jaoks on huvitavad ka sellised spontaansed seisundid, kus luuletaja ei kasuta keelt, vaid keel luuletajat; kus keel on küll isiklik, kuid ei kuulu enam päriselt luuletajale, vaid näiteks tema eellastele või esivanematele. Seda võib nimetada mingis mõttes religioosseks luuleks, kuid mina nimetaksin seda luuletaja tööks teatava meediumina, vahendajana, kellele on antud oma väga konkreetne ülesanne; palju suurem ja terviklikum kui see, mida me siin ja praegu üksnes aimata oskame, või mida me nimetada püüame.

Et luuletaja keel on seotud ikkagi kehaga ja inimesega, kes seda kasutab, siis võiksin muidugi põgusalt peatuda ka "naiselikul" ja "mehelikul" keelel. Naisluuletajate poolt kirjutatavale kehtivad üldiselt teatud ootused, milline peaks olema nende teemadering – need ootused pole küll kusagil selgelt kirjas, kuid on luuleruumis ikkagi kehtivad. Naisluuletajad peaksid üldjuhul olema n-ö konservatiivsete hoiakute ja väärtuste kandjad, nende looming peaks olema seotud rohkem igavikuliste väärtustega, ning nende keel olema seeläbi ka isiklikum, mahedam ja pehmem. Täieõiguslik luuletamine oleks justkui "raske ja mehine töö", nagu kirjeldab Hando Runnel meespoeedi olukorda magava abikaasa kõrval: "täna ma luuletan läbi öö, see on raske ja mehine töö".

Mina naisluuletajana kirjutan harilikult samuti öösiti, samal ajal kui magab minu abikaasa, nii et luuletamist ma liiga mehiseks tööks pidada ei saa, ehkki ma nõustun Runneliga, et luuletamine on üpris raske töö. Millegipärast on võrdlemisi levinud mugav ning luulet justkui "kahjutuks" muuta püüdev arvamus, et luuletamine ei ole üldse mingi töö. Vaidlen sellele vastu, kuna luuletaja mõttetegevus (oleneb taas muidugi luuletajast!) on kahtlemata töö, protsess, mille käigus luuletaja ennast tööstab. Luuletaja alateadvus töötab luuletades intensiivselt, ning luuletamine - loomine - on mõttetöö, mälutöö ning emotsionaalne töö ühtaegu. Nii et – kolmekordselt raske töö. Töö mõiste kui selline tuleks luuletamist silmas pidades loomulikult ümber mõtestada.

Kindlasti ei ole luuletamine tavaline, kapitalistlik töö ja kasu sellest tööst on veidi teistsugune, kuid kahtlemata on see töö iseendaga, maailmade ja mõttega, ning inimene, kes kirjutab, mõtleb ja tunneb samal ajal, kui ta kirjutab, väljendab ennast luulekeele kaudu. Nii nagu luule on kirjanduse essents, on luule keel luuletaja tööriist ning ühtlasi ka tema omapära ja pitsat.

Huvitav on see, et luulele kipuvad ka lugeja ja üldsuse ootused teistsugused olema kui muule kirjandusele, filmi- või teatrikunstile. Kui näiteks healt etenduselt või filmilt tundub loomulikum ja iseenesestmõistetavam oodata midagi radikaalset, või vähemalt huvitavat või teistsugust, siis luule peaks millegipärast vastama ikkagi lugeja sisseharjunud ettekujutusele "luulest". Luule võiks olla heal juhul eskapistlik ja seeditav; luuletaja keel poeetilisem või kaunim, kasvõi juba selleks, et meelitada ligi rohkem lugejaid. Luulet peaks olema mugav lugeda; luule peaks justkui pakkuma meile turvalisi emotsioone ja äratundmisi. Kui teised kunstiliigid võivad rääkida meile "tõtt", siis sõnapaar "aus luule" on midagi harvaesinevat; "aus luule" võib olla koguni kompliment – see võib olla ka midagi pisut ohtlikku, või koguni vanaaegselt radikaalset... olles radikaalne oma "ebamoodsuses", ning, mis peamine - oma vastandumises kaasaja ootustele. Kuid luuletaja võib tõepoolest olla subjekt, kellel on teravalt ja selgelt eristuv oma keel, hääl ja nägu. Ja mitte ainult võib... vaid peakski seda ideaaljuhul olema.

Ettekanne peetud Eesti Raadios 2006, saates Keelekõrv/Luuletaja ja tema keel

[redigeeri] Eraelu

Abikaasa Jaanus Adamson (sündinud 30.04.1966) on kirjandusteadlane -ja kriitik, avaldanud psühhoanalüütilise kirjandusmõtte kogumiku "Läbirääkimised" (Kirjutisi 1995-2003), Veljesto 2004