Lamont Coleman
Allikas: Vikipeedia
Vajab toimetamist. |
Lamont Coleman (Big L; 30. mai 1974 – 15. veebruar 1999) oli USA räppar.
Kui tänapäeval küsida mõne räpihundi käest, kas talle Big-L'i looming meeldib, siis vastuseks saaks arvatavasti: „Kes see veel on? “ Tema lugusid esmakordselt kuulates tekib ilmselt samalaadne küsimus: „Vau, kes see mees veel on? “. Või siis, kui algab Gang Starri legendaarne megapomm "Full Clip", ei taba pooled noored ära, mis või kes see "Big-L" on, keda seal alguses rahus puhkama hüütakse.
Big-L (perenimega Lamont Coleman) sündis 30. mail 1974. aastal Big-L oma mõnusalt laheda hoiakuga ning kasvas New Yorgis Manhattani äärelinnas Harlemis 139. tänava ja Lennox Avenue ligidal, mida oma loomuse poolest nimetatakse "Danger Zone`iks" e. ohtlikuks tsooniks ja mida tänapäevalgi teatakse kui mustanahaliste kuritegelikku piirkonda. Vastuseistes tänavaelu ahvatlustele nagu gängid ja narkootikumid elas noor Lamont ennast välja räpi kaudu. Riimide kirjutamist alustas ta 1990. aastal koolitundides ning kuigi ta oli lühikest kasvu, teenis ta oma nime välja just oma suurelennulise lüürika poolest. Põhiliselt kirjutas ta elust, mis teda ümbritses- viletsusest, mida sageli saatis nälgimine; vägivallast tänavatel, kuid ka kirjeldamatust ühtsustundest, mis valitses sõprade vahel. Alguses kuulus ta gruppi Three The Hard Way, kuid kuna ülejäänud ei võtnud asja eriti tõsiselt, otsustas ta jätkata omapäi. Oma esimese etteaste, mis ka vinüülile pressiti, tegi ta 1992. a. loos "Yes You May (Remix)" koos Lord Finesse`i ja Percy P-ga . Big-L lõi koos oma sõpradega grupi Children of the Corn (C.O.C.) , kuhu kuulusid peale tema veel Cam'Ron (vana nimega Killa Kam), Ma$e (endine Murder Mase), McGruff, Bloodshed, Terror, Party Artie, Budda Bless, TWAN, Mike Boogie, produtseeringu eest vastutas Grand Daddy I.U. Grupi ümber on siiani palju spekulatsioone, kuna sinna kuulus palju liikmeid Bronxist ja Harlemist, kes üksteist otseselt ei tundnud, lisaks, kui grupp laiali läks, jätsid Grand Daddy I.U. , Cam’Ron ja Bloodshed enda grupile sama nime, kui sõlmisid lepingu Freeze/Priority-ga. Taolisel kujul C.O.C. tegevus jäi veidi soiku, kui Cam`Ron ja Ma$e astusid ülikooli ning Ma$e sai lepingu Bad Boy Recordsiga. Grupi tegevus lõppes täielikult siis, kui Bloodshed auto kaassõitjana 1996.a. aprillis hukkus. Ma$e ja Cam`Ron olid mõlemad andekad korvpallurid, kes soovisid jõuda NBA-sse, kuid Big-L tutvustas neile ka teistsugust eneseväljendamise viisi. Tänaseks on Ma$e mitmekülgne plaatinaplaatide omanik (esimene plaat Puff Daddy & The Family „No Way Out“ , kus ka Ma$e osales, sai kuuekordseks plaatinaalbumiks ning teine „Harlem World“ müüs üle 4 miljoni eksemplari). Cam`Ron mängis küll ülikoolis kaks aastat edukalt korvpalli, kuid kehvad hinded ning põlvevigastus sundisid teda koolist lahkuma. Cam` oleks peaaegu jätkanud narkodiilerina, kuid Ma$e tutvustas teda Notorious B.I.G.– le ja tema partnerile Lance Riverale, kes sõlmis mehega ka lepingu oma äsjaloodud plaadifirmaga Untertainment label. Cam`i plaat „Confessions of Fire“ müüs plaate kuldplaadi väärtuses. 1992. a. (mõnede andmete järgi 1993, kuid L ütleb ka ise ühes intervjuus `92) sai Big-Lamont lepingu Columbia Recordsiga ning ilmus vinüül "Devil's Son", mida mõned nimetavad kõige retsimaks (one of the illest) Big-L: one of the illest väljaandeks underground hip-hopis üldse. Lugu oli mõeldud vaid promomiseks ning peagi keelati see raadiotes ära. Põhjuseks vägivaldsed sõnad, kus Big L lubas näiteks igal pühapäeval püstoliga preestri nina all vehkida. Ikkagi teenis mees sellega enda austamise ja tõestas ennast oskusliku undergroundräpparina. Big-L-i lüürika ongi enamjaolt seotud tänavaeluga ning keskkonnaga, kus ta ise kasvas, seetõttu võib seal kohata palju hooplemist, vägivalda ning karmi ükskõiksust teiste inimeste suhtes. 1995. aastal ilmus tema debüütalbum "Lifestylez Ov Da Poor And Dangerous", mis ei saavutanud küll erilist kommertsedu, ent sügavamate huviliste seas võeti vastu tohutu austusega ning mis sai ajakirjas „The Source“ 4 mikrit, mis tähendab vägagi head tulemust. Plaat oli lüüriline meistriteos ja undergroundi esiletõus. Album tutvustas teiste seas ka tol ajal tundmatut Jay- Z –d, kes lõi kaasa loos nimega "Da Graveyard" ning Cam`Roni ja Herb McGruffi loos „8 iz Enuff“. Plaat sisaldas muuhulgas veel hitte „No Endz, No Skinz“, „Street Struck“ ja mu enda lemmikuid „Put it On“ (feat Kid Kapri), „All Black“ , „Danger Zone“, „Let `em Have It L“ ning loomulikult ka albumi nimilugu. Tegelikult on kõik lood sellelt plaadilt väga head. Küsimus on ainult maitses ja mulle selline maitse meeldib. Big-L meeldib mulle eelkõige just oma karmi ja jõulise räppimisstiili, sõnadega mängimise, suurepärase diktsiooni, sõnade rõhutamise, tavatute metafooride ning eeskujuliku flow poolest, lisaks eriti hea produktsioon, mille eest vastutavad Showbiz, Lord Finesse ja Buckwild . Kuna album eriti suurt kommertsedu ei saavutanud, loobuti L-i teenetest Columbia Recordsis. Ma$e räägib: „Kui Columbia L-iga lepingu lõpetas, polnud tal enam absoluutselt mingit tahtmist räppida. Säde oli kadunud.“ Siiski sai ta sellest üle ning leidis, et kõige mõttekam on asju teha oma label`i alt ja oma tahtmist mööda. Kardan, et kommertsedu jäigi saavutamata just seetõttu, et lüürika kajastas palju vägivalda ning lood said seetõttu vähest eetriaega meedias ning seetõttu ka vähem tuntust. Lamont teadis ka ise väga hästi, et sellise vägivaldse lähenemisega ta eriti populaarseks ei saa, kuid jäi siiski oma stiilile kindlaks. Taoline lüürika oli siiski suunatud fännidele, mitte laiemale kuulajaskonnale ja Big-L soovis alati jääda iseendaks. Eks albumi nimi räägib juba iseenda eest. Ükskord olevat ta emale öelnud: “Mama, the kind of music that I do, underground music, we won’t be going to no awards” (Ema, sellise muusikaga, mida ma teen, ei jõuagi ma kuskile auhinnagaaladele) – vastuseks ema palvetele mitte teha nii vägivaldset muusikat, kui ta tahab läbi lüüa. Hoolimata sellest, et tal oli plaat väljas ja ka videot mõned korrad BET-s näidatud, räppis L kõige parema meelega hoopis pargis ja julgustas pidevalt ka teisi räppimisega tegelema lootuses, et kunagi suudab ka keegi teine väga vaesest kohast pärit isik midagi suuremat oma elus saavutada. Sellise suhtumisega kogus ta palju austajaid ning sai nii mõnelegi suureks iidoliks. Ka Nas ja Jay-Z käisid tol ajal Big-L-il pargis külas, sest temaga oli tore lihtsalt niisama räppida. 1998. aastal ilmus juba tema isikliku plaadifirma Flamboyant Entertainmenti alt singel „Ebonics“. Singel, mis kogus tema loomingust vast kõige rohkem tunnustust (tema eluajal) ja eetriaega ning mille ülesandeks on tänavaslängi tutvustamine. Edu kasvas ning umbes samal ajal sai moodustatud ka underground grupp D.l.T.C. ( Diggin` In The Crates), kuhu kuulusid veel Fat Joe, Showbiz, Buckwild, Diamond D, A.G., Lord Finesse & O.C. Nad alustasid enda tutvustamist erinevate kogumike peal ning selle kaudu suutis ka Big L näidata enda oskusi ning lüürikat täiesti uuel tasemel. Kontsertid Amsterdamis ja Jaapanis tõestasid, et Big L ja D.I.T.C. on nüüd ülemaailmsed ja valmis näitama enda tõelist potentsiaali.
Kahjuks sai Big-L surma just siis, kui tema karjäär hakkas kõvasti hoogu koguma. Nimelt tulistati teda 15. veebruaril 1999. a. otse oma kodu ligidal näkku ja rindu ning ta suri kõigest 24-aastasena. Mõrva põhjuseks arvatakse olevat tulistaja (Gerard Woodley) tüli Big-L'i vennaga, kes sel hetkel istus vangis; parim viis kätte maksta oli tappa Big-L. Tänaseks päevaks pole tema surmas siiski kedagi süüdi mõistetud ja tõendite puudumise tõttu on kõik uurimised lõpetatud. Tänu sõprade, pere ning Rawkus Recordsi abile sai augustis aastal 2000 postuumselt välja siiski ka teine album „The Big Picture“, millest umbes pool valmis tema eluajal, pool peale surma. Seekord teenis ta plaadi pealt ka rohkem austust, mis väljendus müüginumbrites - album saavutas kuldtaseme. Albumil tegid kaasa ka Guru, D.l.T.C. ning sellised räpiveteranid nagu Big Daddy Kane ja Kool G. Rap ning samuti manala teed läinud Tupac. Samal aastal ilmus ka D.l.T.C. album „D.l.T.C.“. Kardan, et Big-L on üks kõige vähem väärtustatud ning tänaseks juba peaaegu unustatud tegijaid. Tema surma ei kajastatud nii, nagu Biggie või Paci omasid, ning tundus, et see läks üldse vähestele korda. Sellest on kahju, sest arvan, et kui L oleks elus, oleks ta praeguseks räpimaastikul tõenäoliselt üks tugevamaid tegijaid. Big-L oli suur talent, kellel jäi edu saavutamata. Olgugi, et teda enam meie hulgas ei ole, võib leida tema mõjutusi tänases hiphop stseenis mitmeid ning lisaks jättis ta oma loominguga sellise tasemega oskuste pärandi, mida isegi parimad kadestavad. Tark lüürika ja eneseväljendusoskus tõid kuuldavale haiget tegevalt tundlikke metafoore ning härra vabastiilioskuse kõrgtase avas võimaluste ukse tänapäeva noorte iidolitele nagu Mase, Jay-Z, Cam'ron ja McGruff. Tema muusika jääb ning läbi selle elab ka Big-L ise.
Kontrollige kindlasti ka aadresse: http://www.harlems-finest.com/, kus on biograafiad, intervjuud, artiklid jne. ning http://bigl.rules.it/, sest sealt saab kuulata haruldasi heliklippe ning tõmmata endale ka videosid, mida on lihtsalt vinge vaadata. Samuti on artiklite sektsioonis intervjuud Big-L`i lähikondlastega ning tema endaga.
Big-L teiste pilgu läbi: Ema: Kui ta midagi tahtis saada, siis ta lihtsalt võttis kätte ja tegi selle ära. Talle meeldis juba väga väikesest saati teha teravmeelseid nalju ning esitada rumalaid küsimusi, millele vastates ta midagi labast ütles. Ta oli väga põikpäine, kõike tahtis saavutada ise. Isegi, kui ta rattaga sõitma õppis, ei lubanud ta kellegil end abistada ja proovis ja proovis niikaua, kuni lõpuks selgeks sai. Kui ta midagi pähe võttis, siis ei jätnud ta jonni, kuni selle ka sai. See kehtib ka räppimise kohta. Olgugi, et ta kõnepruuk oli ropp ja vulgaarne, oli ta siiski väga korralik. Tal polnud koolis mitte kunagi probleeme, samuti ei olnud tal probleeme narkootikumidega. Lord Finesse: Tegelikult oli ta väga tagasihoidlik ja austas kõiki. Ka Cam`Ron tunnistab, et teravmeelsuste koha pealt oli L väga osav. Ta võis su pihta päev läbi kahepalgelisi nalju visata. Talle meeldis nalja teha ja norida, kuid ta polnud kunagi mingi hater.