20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.
The divisional symbol of the 20th Waffen Grenadier Division of the SS (1st Estonian).

20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis (20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1)) oli II maailmasõjas saksa Relva-SSi (Waffen-SS) kooseisus teeninud põhiliselt eestlastest koosnenud relvaüksus, mille eelkäijateks olid järgmised üksused:

  • Eesti SS-leegion (Estnische SS-Legion) mille moodustamist alustati 28. augustil 1942. Leegionist eraldati esimene formeeritud ja väljaõppe saanud pataljon Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva" (Estnisches SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Bataillon Narwa)) ja suunati rindele.
  • Eesti Vabatahtlike SS-brigaad (Estnische SS-Freiwilligen-Brigade), mis moodustati Eesti Leegioni baasil. Mais 1943 nimetati leegion ümber brigaadiks, seoses leegionis olevate meeste arvu kasvuga üle ette nähtud võitlejate arvu. Oktoobrist 1943 kandis üksus nime 3. Eesti Vabatahtlike SS-brigaad (3. Estnische SS-Freiwilligen-Brigade) seoses Relva-SSi brigaadide nummeradmisega.
  • 20. Eesti Vabatahlike SS-Diviis (20. Estnische SS-Freiwilligen-Division), mis moodustati 3. Eesti Vabatahtlike SS-brigaadist 24. jaanuaril 1944 Neveli rindel. 26. mail 1944 nimetati diviis ümber 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisiks (20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1).

20. Eesti diviis oli Waffen-SSi grenaderidiviis, mis mobiliseeriti sakslaste poolt eestlastest kutsealustest. Diviisi lahingutegevus toimus idarindel Teise maailmasõja ajal. Diviisi sõjategevus lõppes 8. mail 1945.


Sisukord

[redigeeri] Nõukogude anneksioon ja Saksa okupatsioon

Valik embleeme, mis kuulusid Eesti grenaderide vormi juurde.
Valik embleeme, mis kuulusid Eesti grenaderide vormi juurde.

1940. aastal oli Nõukogude Liit annekteerinud Leedu, Läti ja Eesti, seades seal ametisse kommunistlikud nukuvalitsused. Baltimaade sovjetiseerimisega kaasnesid repressioonid. Max Jakobsoni juhitud rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni andmetel vahistati 1940-41. aastal nõukogude võimu poolt umbes 7000 Eesti elanikku, kellest u 1850 hukati ja ligi 4500 suri vangistuses. 1941. aasta juulis-augustis sundmobiliseeriti ligi 50 000 Eesti meest, kellest kuni 33 000 viidi Venemaale, kusjuures kuni 3000 hukkus teel sinna.

Kui Saksa väegrupi Nord 1941. aastal Balti riikidesse jõudsid, tervitas arvestatav osa kohalikku rahvast neid kui vabastajaid. Paljud eestlased lootsid iseseisva demokraatliku riigi taasloomist.

[redigeeri] Diviisi moodustamise ajalugu

28. augustil 1942. aastal alustati Eesti SS-leegioni (Estnische SS-Legion) nime all Eesti vabatahtlikest kolme pataljoni formeerimist. Üksus pidi kuuluma Heinrich Himmleri le aluvasse Waffen-SSi, ning üksuse lõplik formeerimine ja väljaõpe pidi toimuma Poolas Debrecia lähistel Heidelaagris. Vabatahtliku Eesti Leegioni suuruseks oli plaanitud üks rügement (kolm pataljoni, igas neli jalaväekompaniid, miinipildujate kompanii ja tankitõrjekompanii.

Esimestena jõudsid väljaõppelaagrisse 113 idapataljoni meest leitnant Paul Maitla juhtimisel 13. oktoobril 1942. aastal. Enamus eestlastest ohvitsere saadeti täienduskoolitusele SS-sõjakooli Bad Tölzis. Moodustati 1. Eesti Vabatahlike rügemendi (1. Estnischen SS-Freiwilligen Regiment) staap ja formeeriti 1. pataljon. Oktoobris saabus rügemendiülema kohale Obersturmbannführer Franz Augsberger, natuke aega hiljem pataljoniülema kohale Haupsturmführer Georg Eberhardt.

Novembris saabusid kohale väljaõpetajad ja spetsialistid SS-rügemendist "Deutschland". 10. detsembril 1942. aastal määrati 1. pataljoni suuruseks 3 laskurkompaniid ja raskerelvade kompanii. 1942. aasta lõpuks kuulus Eesti Leegioni koosseisu 5 laskurkompaniid ja 1 raskerelvade kompanii.

Rügemendiülema käskirjaga kohustati 1. pataljoni olema lahinguvalmis 1943. aasta veebruariks. 13. veebruaril 1943. aastal toimus 1. pataljonis sõdurivande andmine. 23. märtsil 1943. aastal arvati 1. pataljon leegioni koosseisust välja ja moodustati sellest Eesti Vabatahtlike Motoriseeritud SS-grenaderipataljon "Narva" (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillion "Narva") ja suunati Lõunarindele. Pataljoni koosseisus oli sellel hetkel 973 meest, nendest 776 eestlast ja 197 sakslast.

Samal ajal jätkus Debrecis Eesti Leegioni komplekteerimine ning selleks ajaks oli väeosa kasvanud brigaadisuuruseks. 1943. aasta mais nimetati leegion ümber Eesti SS-brigaadiks (Estnische SS-Brigade). 1943. aasta oktoobris nummerdati kõik SS-brigaadid ning Eesti brigaadist sai 3. Eesti SS-brigaad (3. Estnische SS-Brigade). Üksuste täiendamine ja väljaõpe jätkus ülejäänud aasta kestel.

24. jaanuaril 1944 Neveli rindel olles nimetati väosa ümber 20. Eesti Vabatahlike SS-Diviisiks (20. Estnische SS-Freiwilligen-Division). Kuigi Diviis kuulus Waffen-SS üksuste koosseisu, kadusid Eesti Diviisi võitlejate lõkmetelt välgud, mis asendati suure E- tähega ja vabadusristilt pärit mõõka hoidva rüütlikäega. Väosa enamuse moodustasid 3. Eesti Brigaadi väosad (3. Estnische SS-Freiwilligen Brigade), kuid diviisiga liideti ka järgmised Eesti rindeväeosad: 658. Idapataljon (Ostbataillon 658), mida juhtis major Alfons Rebane ja mille võitlejaid kutsuti rebasekutsikateks; major Georg Soodeni juhitud 659. Idapataljon (Ostbataillon 659), major Juhan Tuulingu juhitud 660. Idapataljon (Ostbataillon 660) ja 287. Politseipataljon (287. Polizei-Füsilier-Bataillon). Soomest tagasi tulnud JR200 üksuse Eesti vabatahtlikud liideti samuti diviisiga.

26. mail 1944 muutus viimast korda diviisi nimi, milleks sai 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis (20. Waffen Grenadier Division der SS (Estnische nr. 1)).

[redigeeri] Neveli lahingud

Pilt:20SSWGNarwa.jpg
Estland rügemendi mehed mängivad kassipojaga. Narva rinne, 1944.

[redigeeri] Diviisi lahingud Narva all

8. veebruaril 1944 liideti Eesti Diviis SS-Gruppenführer Felix Steineri III SS Saksa Tankikorpusega, mis kaitses rasketes tõrjelahingutes Narva sillapead Jaanilinna poolel.

Eesti Diviis pidi asendama 9. ja 10. Luftwaffe välidiviisi, mis pidasid tõrjelahingut, et hoida rinnet Nõukogude sillapeade vastu põhja pool Narvat.

19. veebruaril 1944. aastal saabus esimesena Narva rindele Eesti Diviisi 45/II rügement. Diviisi staabi asukohaks määrati Sininõmme. Diviisi ülessandeks oli hävitada Narvast põhjas asuvad Punaarmee Riigiküla ja Siivertsi-Vepsküla sillapead. 46. rügemendi rünnakrühm hävitas 24. veebruaril Riigiküla sillapea. 1. märtsil algas rünnak Siivertsi–Vepsküla sillapeale. 1. märtsi õhtuks vallutati tagasi Vepsküla, 2. märtsil Siivertsi osa sillapeast, 3. märtsil Lilienbach-Keldrimäe sillapea osa. 6. märtsi hilisõhtuks purustati Punaarmee Narvast põhja pool asunud viimane tugipunkt ning rindejoon taastati piki Narva jõge.

Sillapeade likvideerimine Eesti Diviisi poolt tuli Punaarmeele halva üllatusena, kuna Stalin nägi Narva all toimuvas võimalust Soome sõjast väljaviimiseks, ja kuna veebruaris 1944 olid alanud Nõukogude Liidu ja Soome separaatrahuläbirääkimised, jälgis Stalin narva all toimuvat isiklikult. Sillapeade likvideerimise üks tagajärg oli ka 1. ja 6. märtsi 1944 öised pommirünnakud, mille tagajärjel hävis Narva ajalooline vanalinn.

26. mail 1944 muutus viimast korda diviisi nimi, milleks sai SS Relvagrenaderide 20. (Eesti 1.) Diviis (20. Waffen Grenadier Division der SS (Estnische nr. 1)). Diviisi väeosad pidasid Narva rinde eri osades lahinguid kuni taandumiseni Tannenbergi liinile Sinimägedes 25. juulil 1944. Diviisi uueks koondumiskohaks ja staabi asukohaks määrati Konju küla.

[redigeeri] Lahingud Tannenbergi liinil

Järgmise kuu jooksul võitles diviis rasketes kaitselahingutes Lastekodu- ja Grenaderimäel. Augusti keskel kujundati diviisi 45. rügemendist "Estland" ja 46. rügemendist võitlussalk Vent ning saadeti lõunasse, et aidata kaitsta Emajõe liini, kus käisid rasked võitlused.

Kui Hitler määras Saksa vägede Eestist lõpliku väljatõmbamise ajaks septembri keskpaiga, vabastati teenistusest kõik mehed, kes soovisid kaitsta oma kodusid. Paljud valisid võimaluse võidelda Punaarmee vastu koos teiste eestlastega ning siis metsadesse taganeda. Kuna diviis oli nüüd tunduvalt nõrgem, tõmmati see täiendamiseks Neuhammerisse.

[redigeeri] Visla-Oderi pealetung ja viimased lahingud

1945. aasta alguses oli reorganiseeeritud diviisi suuruseks umbes 11 000 eestlast ja 2500 sakslast. Diviis saadeti rindele tagasi veebruari lõpus, täpselt selleks ajaks, kui algas Nõukogude Oder-Visla pealetung, mis sundis Saksa vägesid taganema Oderi ja Neisse jõe joonele. Diviis suruti suurte kaotustega Neisse äärde ja jäi koos Saksa 11. Armeekorpusega piiramisrõngasse Oberglogau - Falkenbergi - Friedbergi piirkonnas. 17. märtsil prooviti diviisi eestvedamisel ühiste jõududega piiramisrõngast välja murda, kuid katse ebaõnnestus. 19. märtsil üritati uuesti ja seekord õnnestus varustuse ja raskerelvastuse hülgamise hinnaga piiramisrõngast välja murda.

Aprillis 1945 viidi purustatud diviisi jäänused lõunasse Zlotoryja ehk Goldbergi piirkonda. Pärast viimast Nõukogude pealetungi üritas diviis murda läbi läände, et alistuda Inglise ja USA vägedele. Pärast marssimist üle Reichenbergi ja Annabergi mägede piirati diviis Nõukogude vägede poolt sisse ning kapituleerus 8. mail 1945.

Eestlased, kes jõudsid lääneliitlasteni, anti sõltuvalt vangilangemise kohast Punaarmeele välja või jäeti sinna. Punaarmeele väljaantud isikuid võis parimal juhul oodata pikk vangistus GULAGis. Mõned Eesti leegioni veteranid seevastu teenisid valvuritena Ameerika vägedes, valvates Nürmbergi sõjatribunali.

[redigeeri] Kaasaegne poleemika

2002. aastal teisaldas Eesti valitsus Pärnu lähedalt monumendi pühendusega "Eesti meestele, kes sõdisid 1940-1945 bolševismi vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel". 2004. aastal avati monument uuesti Lihulas, kuid valitsus demonteeris selle, kartes rahvusvahelist nördimust väidetavalt SS-eraldusmärkidega mundris kujutatud sõduri pärast. 15. oktoobril 2005 avati monument Lagedil asuvas eramuuseumis.

Eesti Relva-SSi olemus on ikka veel vaidluse all. Üks pool rõhutab, et Saksa vägedes võitlesid eestlased otseselt või kaudselt vabadusvõitlejatena Nõukogude okupatsiooni/anneksiooni vastu. Nõukogude pool rõhutab natsirežiimile osaks saanud rahvusvahelist hukkamõistu ning asjaolu, et Eesti Relva-SSi võitlejad osalesid Venemaal ja Valgevenes julmades karistusoperatsioonides tsiviilelanikonna (partisanide) suhtes, kuid mida ei ole nõukogude pool suutnud tõestada.

[redigeeri] Komandörid

  • SS-Brigadeführer Franz Augsberger (20. august 1942 - 19. märts 1945)
  • SS-Brigadeführer Berthold Maack (20. märts 1945 - 8. mai 1945)

[redigeeri] Lahingukord

[redigeeri] 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad, oktoober 1943

  • 42. SS-grenaderirügement
  • 43. SS-grenaderirügement
  • 53. SS-õhutõrjeüksus
  • 53. SS-tankitõrje pataljon
  • 53. SS-sidekompanii
  • 33. SS-tagavarapataljon
  • 53. SS-suurtükiväe pataljon

[redigeeri] 20.Waffen-Grenadier-Division der SS (Estnische Nr. 1), Narva 1944

  • Relvagrenaderide 45. Rügement (Waffen-Grenadier Regiment der SS 45). Rügemendiülem Obersturmbannführer Paul Vent, aprillist 1944 Obersturmbannführer Harald Riipalu
    • 45/I. pataljon – Hauptsturmführer Paul Maitla
    • 45/II. pataljon – Hauptsturmführer Ludvig Kiisk
    • 45/III. pataljoni alles formeeriti

Iga pataljon koosnes 4 kompaniist numbritega 45/1...45/12.

  • Otse 45. rügemendile allusid:
    • 45/13. jalaväe saatekahurite kompanii
    • 45/14. tankitõrje kompanii
    • 45/15. pioneerikompnii
  • Relvagrenaderide 46. Rügement (Waffen-Grenadier Rügement der SS 46). Rügemendiülem Standartenführer Juhan Tuuling. Viidi 25. juulil 1944 üle korpuse staapi, uut rügemendiülemat ei määratudki.
    • 46/I. pataljon – Hauptsturmführer Heino Rannik
    • 46/II. pataljon – Sturmbannführer Friedrich Kurg
    • 46/III. pataljon (kuni aprillini 1944 660. Idapataljon )– Obersturmführer Arseni Korp.

Iga pataljon koosnes 4 kompaniist numbritega 46/1...46/12

  • Otse 46. rügemendile allusid:
    • 46/13. jalaväe saatekahurite kompanii
    • 46/14. tankitõrje kompanii
    • 46/15. pioneerikompnii
  • Relvagrenaderide 47. Rügement (Waffen-Grenadier Rügement der SS 47). Rügemendiülem Obersturmbannführer Paul Vent (kuni 17. septembrini 1944).

Rügement moodustati 20. aprillil 1944, formeerimine lõpetati juulis.

    • 47/I. pataljon (endine 659. Idapataljon)– Sturmbannführer Georg Sooden.
    • 47/II. pataljon (endine 658. Idapataljon) – Hauptsturmführer Alfons Rebane.
    • 47/III. pataljon – Hauptsturmführer Eduard Hints. Formeeritud mobiliseeritud meestest ja jõudis selleks ajaks just rindele.

Iga pataljon koosnes 4 kompaniist numbritega 47/1...47/12

  • Otse 47. rügemendile allusid:
    • 47/13. jalaväe saatekahurite kompanii
    • 47/14. tankitõrje kompanii
    • 47/15. pioneerikompnii
  • Waffen-Artillerie Regiment der SS 20 - Obersturmbannführer Aleksandr Sobolev.
  • 20. Waffen-SS Füsilier Battalion (Pataljon "Narva") - Hauptsturmführer Wallner; sai 25. juulil haavata ning teda asendas Obersturmbannführer Oskar Ruut, kes langes 3. augustil. Pärast seda võttis juhtimise üle Hauptsturmführer Hando Ruus.
  • 20. Waffen-SS Pionier Battalion
  • 20. SS-Feldersatz Battalion
  • 20. Waffen-SS Nachrichten Abteilung
  • 20. SS-Ausbildungs- und Ersatz Regiment