Sturmgewehr 44
Allikas: Vikipeedia
Automaat Sturmgewehr 44 oli Wehrmacht´is kasutusel sõja lõpus põhiliselt eliitjalaväeallüksustes. Relva koos uue poolpika padruniga töötas välja konstruktor Louis Schmeisser 1943.a ja see sai nimeks MP 43. Peale mõningaid täiendusi sai relv järgmiseks nimeks MP 43/1. See relv nimetati omakorda hiljem ilma edasiste muudatusteta ümber MP 44 -ks. Uue padrunitüübiga automaatrelvast ei olnud Adolf Hitler esialgu üldse vaimustuses, kuid veendunud relva headuses, muutis ta oma hinnangut, andis loa seeriatootmiseks. Automaatrelv sai Hitler´ilt nüüd hoopis poliitilis-propagandistliku nime Sturmgewehr (Rünnakpüss). Lõpuks võis seeriatootmine alata. Relvaga oli võimalik tulistada nii üksiklaskudega, kui valangutega. Täpsuselt oli automaati juba võimalik võrrelda aga Kar 98k-ga. Seetõttu saavutas StGw rindeüksustes kiiresti suure populaarsuse. StGw -dega relvastatud rühmad ei olnud enam nii suures sõltuvuses kuulipildujate kattetulest. Automaadi laskekiirus võimaldas sõduritel ka ise üksteist lahingus automaattulega toetada. Eriti tõhusaks osutus relv lähivõitluses. Juba 1944.a lõpuks vajati üksustes uusi automaate rohkem, kui Saksamaa hääbuv tööstusvõimsus toota võimaldas. Relva jaoks töötati veel välja ka kohmakas, kuid oma aja kohta uudne infrapuna-öövaatlusseade. Peale sõja lõppu võtsid selle relvasüsteemi mõningate edasiarendustega üle mitmed riigid. Arvatakse, et ka Mihhail Kalašnikov sai oma legendaarse automaadi AK-47 loomisel palju olulisi ideid just sellelt relvalt. Bundeswehr aga kasutas pikka aega StGw´st 7,62 x 51 padrunile modifitseeritud edasiarendust G-3, mida on kopeerinud mitmed kolmandad riigid.