Antiikkirjandus
Allikas: Vikipeedia
See artikkel vajab toimetamist. |
Antiikkirjandus on kirjandus, mis tekkis Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ühiskonna tekke ja kujunemise perioodil ning see on Euroopa vanim kirjandus. Selle võib jaotada 4 perioodi:
- arhailine periood (8.–6. sajand eKr);
- atika ehk klassikaline periood (5.–4. sajand eKr);
- hellenistlik periood (3.–1. sajand eKr);
- Rooma ülemvõimu aegne kirjandus (1.–6. sajand pKr).
Sõna "antiik" tuleneb ladinakeelsest sõnast antiquus, mis tähendab vana või iidset.
Antiikkirjanduse esimesteks meie ajani säilinud mälestisteks on eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Üldse on eeposte puhul käsitletud kaht suurt teemat: teebaeeposed ja troojaeeposed.
Teebaeepostest on teada vaid pealkirjad, troojaeeposed kirjeldavad Trooja sõda. Viimaste hulka kuuluvad ka "Ilias" ja "Odüsseia". Nende loojaks peetakse pimedat laulikut Homerost. Kangelaslaule, millel eeposed põhinevad, laulsid vanakreeka rahvalaulikud aoidid ja rapsoodid sajandeid ning seetõttu olid eeposte sündmused ja nende eellood laialt teada. Seda asjaolu arvestas ka Homeros, kes kogus kokku üldtuntud rahvapärimusi ja arendas need üksikasjalikumateks sündmusteks, millest saidki eeposed.
Kangelaslaulude järel puhkes õitsele antiiklüürika (7.–6. sajand eKr). Lüürika eelkäijaks oli rahvalaul, mis oli väga liigirohke. Nimetus lüürika on tulnud keelpillist nimega lüüra, mille saatel esitati mitmesuguseid laule. Antiiklüürika tundis vältelist värsisüsteemi ehk pikkade ja lühikeste silpide vaheldumist, mis võimaldas luua erisuguseid rütme. Sisult on lüürika eelkõige ülistus elule: rõõmule, armastusele ja elutervele jõule, ent selles rõõmu- ja joobumuse luules leidub ruumi ja kurbusele ning selge mõistuse ülistusele.
Vastupidiselt eepostele on lüürikas kuulda ka luuletaja enese häält, kes tunnetab maailma ja selgitab oma suhteid sellega. Zanriliselt jaguneb lüürika kolmeks: eleegia, jambograafia ja meelika.
5. sajandil eKr elas Kreeka orjanduslik ühiskond läbi oma suurima õitsengu. Sel perioodil kujunes välja eraldiseisev Atika maakond, mille pealinnaks sai Ateena. Atika osatähtsus Kreeka kultuuris muutus kiiresti nii suureks, et 5.–6. sajandit eKr nimetatakse kirjanduses atika ajajärguks.
Sel perioodil muutub juhtivaks kirjandusliigiks draama. See nimetus on välja arenenud viljakusjumal Dionysosele pühendatud pidustustest ehk dionüüsiatest, kus korraldati suurejoonelisi rongkäike, joodi ohtralt veini, söödi ja lõbutseti.
Teise seletuse kohaselt tuletub sõna "draama" kreekakeelsest sõnast, mis tähendab tegevust. Draama eripäraks on see, et jutustamine sündmustest asendub nende näitliku esitamisega kuulajale-vaatajale, kus on kaastegevad nii näitlejad kui koor. Koorilaulu pidulikest ja ülevatest elementidest kujunes aja jooksul välja tragöödia, naljalugudest aga komöödia. Need kaks ongi atika kirjanduse põhizanrid.
Hellenismiajastul toimuvad olulised muutused Kreekas Makedoonia Aleksandri vallutuste tõttu ning Kreeka kultuur levib laialt kogu maailmas. Ateena kui oluline kultuurikeskus kaob, uueks keskuseks saab Aleksandria.
Erilise õitsengu saavutas helenismiajal luule, millest taandus senine ühiskonnakesksus ja poliitika. Rohkem hakati huvi tundma üksikisiku vastu ning eelistatuks said lühivormid, nagu eleegia ja epigramm.
Hellenismiaja tuntumateks luuletajateks olid Kallimachos ja Theokritos.