Kuramaa
Allikas: Vikipeedia
![]() |
See artikkel räägib ajaloolisest piirkonnast; rajooni kohta vaata artiklit Kurzeme rajoon. |
See artikkel vajab toimetamist. |
Kuramaa (läti Kurzeme, saksa Kurland) on nii Läti kui ka Vana-Liivimaa läänepoolseim ajalooline piirkond.
Sisukord |
[redigeeri] Rahvastik
Tähtsamad linnad on Liepāja, Ventspils ja Jelgava.
Kuramaa äärmisse põhjaossa jäävad liivlaste viimased asualad.
Kuramaa põlisasukateks olid kuršid ja/ehk kurelased ning Kuramaa liivlased – neist esimene oli balti rahvas, viimane soome-ugri rahvas.
Mitmed uurijad (nt Edgar Valter Saks) on Kura poolsaarel elavaid liivlasi lugenud ka omaette hõimuks ehk kuralasteks.
[redigeeri] Ajalugu
Kuramaa allutati Mõõgavendade ordule lõplikult ajavahemikul 1230. aastast (põhjaosa) 1267. aastani (lõunaosa). Vana-Liivimaa päevil oli Kuramaa jagatud ordu ja Kuramaa piiskopkonna vahel. Viimasele kuulus muuhulgas ka Ruhnu saar.
1561 moodustati Kuramaa hertsogiriik, mis oli välispoliitiliselt järgnevad sajandid tihedalt seotud Poola-Leedu ehk Rzeczpospolitaga (oli sellest vasallsõltuvuses). Hertsogiriigi esimene pealinn oli Kuldīga (Goldingen), kuid peagi viidi pealinn üle Jelgavasse (Miitavisse). Tema esimeseks hertsogiks sai viimane Liivi ordu ordumeister Goddert Kettler. Hertsogkond moodustati Liivi ordu aladest, mis jäid Väina jõest lõuna poole, riigi pindalaks oli 23 000 ruutkilomeetrit.
Halduslikult jagati riik ülemhauptkondadeks (Jelgava, Selpils, Kuldīga, Tukums, Aizpute 1656-1717). Hertsogiriiki on valitsenud kolm dünastiat: Kettlerid (1561-1737), Bironid (1737-1795) ja Saksi dünastia (1740-1763). Viimaste Kettlerite ajal langes Kurama hertsogkond sõltuvusse Venemaast, eriti pärast seda, kui hertsog Frederick Wilhelm abiellus Ivan V tütre Anna Ivanovnaga, kellest hiljem sai Vene keisrinna (1730-1740). Nii Bironid (saksapäraselt Bühren) kui ka Saksi dünastia olid täielikult Venemaa sõltlased.
Aadlike õigused olid Kuramaal nagu Rzeczpospolitaski suhteliselt laialdased. Neid kinnitas 1617. aastal vastu võetud põhiseadus (Formula regiminis), mis kitsendas hertsogi volitusi ning andis olulisi volitusi Kuramaa rüütelkonna maapäevale ning hertsogi nõukogule, mis moodustati maapäeva poolt. Üldiselt olid Kuramaa hertsogid suhteliselt nõrga valitsusvõimuga. Teistest edukam oli vaid hertsog Jackob (1642-1682), keda iseloomustatakse väga ettevõtliku ning targa valitsejana. Ta rajas tugeva sõja ning kaubalaevastiku, arendas kaubavahetust ning diplomaatilist läbikäimist Euroopaga, edendas tööstust, rajas manufaktuure. Kuramaa muutus mõneks ajaks sedavõrd tugevaks mereriigiks, et omandas isegi kolooniaid. Aafrikas kuulus Kuramaa hertsogkonnale Gambia (1651-1664), kuhu asustati isegi lätlastest koloniste, Lääne-Indias kuulus Kuramaa hertsogkonnale Tobago (1652-1690).
Kolmanda Poola jagamisega 1795. aastal läks piirkond Venemaa koosseisu (Kuramaa kubermang) enam-vähem samadl õiguslikel tingimustel, nagu varem oli Venemaa allutanud Eestimaa ja Liivimaa provintsid (st kehtima jäi autonoomia, nn Balti erikord).
1817 kaotati pärisorjus.
Esimeses maailmasõjas oli Kuramaa 1915.–1917. aastal mitmete veriste lahingute tallermaa. Sõja käigus kaotas Kuramaa ka suure osa oma rahvastikust, paljus evakueerimise tõttu. Alates Läti Vabariigi väljakuulutamisest 1918. aastal kuulub Kuramaa Läti koosseisu.
1944.–1945. aastal sai kuulsaks nn Kuramaa kott ehk katel, kus suurearvulised Saksa väeüksused pidasid ümberpiiratuna vastu kuni Saksamaa kapituleerumiseni 8. mail 1945. Seal anti välja ka oma postmarke. Samuti plaaniti seal taastada Läti iseseisvust, kuid plaan nurjus Saksa vägede vastuseisu ning sõja lõppemise tõttu.