Émile Zola

Allikas: Vikipeedia

Émile Zola
Émile Zola
13. jaanuaril 1898. aastal ilmunud Émile Zola avalik kiri "Mina süüdistan"
13. jaanuaril 1898. aastal ilmunud Émile Zola avalik kiri "Mina süüdistan"

Émile Zola (Émile Édouard Charles Antoine Zola; 2. aprill 1840 Pariis29. september 1902 Pariis) oli prantsuse kirjanik, naturalismi esindaja.

Sisukord

[redigeeri] Elukäik

Émile Zola sündis Pariisis. Kaks aastat hiljem kolis perekond elama Aix-en-Provence'i. Tema isa oli itaalia päritolu insener. Isa suri 1847. aastal jättes perekonna vaesusesse. Õppides Aix-en-Provence'i koolis sõbrunes Paul Cézanne'iga. Aastal 1858 asus Zola koos emaga elama Pariisi.

Émile Zolal oli raskusi gümnaasiumi lõpetamisega, kaks korda kukkus läbi lõpueksameil. Pärast kooli lõpetamist oli mõni aasta töötu. Aastast 1862 sai tööle kirjastusse Hachette ja hakkas kirjutama ajalehtedele artikleid ja kunstiretsensioone. Oma kunstiretsensioonidega sai ta tuntuks kui tuline impressionismi toetaja maalikunstis.

Aastal 1865 tutvus Gabrielle-Alexandrine Meleyga, kellega ta hiljem ka abiellus. Sellest abielust lapsi ei sündinud.

Aastast 1866 oli vabakutseline kirjanik.

Aastal 1888 armus Zola Jeanne Rozerot'sse, kes oli siis 20-aastane. Neil oli kaks last.

Mitmeid kordi taotles Émile Zola enda vastuvõtmist Prantsuse Akadeemiasse, kuid tulutult.

Aastal 1898 kirjutas ta Prantsuse vabariigi presidendile Félix Faure'ile avaliku kirja "Mina süüdistan" (J'accuse), millega sekkus Dreyfusi afääri ning pidi seejärel aasta aega elama paguluses Inglismaal. Kirjas ta kritiseeris juudi soost ohvitseri Alfred Dreyfusi kohtuasja, milles mainitu oli sõjasaladuste Saksamaale reetmise eest kaudsete asitõndite põhjal sunnitööle mõistetud.

Émile Zola suri 29. septembril 1902 Pariisis suitsumürgituse tagajärjel. Aastal 1908 viidi tema tuhk üle Panteoni.

[redigeeri] Looming

Aastal 1864 ilmus "Jutud Ninonile" ("Contes à Ninon"), sellele järgnes esimene romaan "Claude'i pihtimus" ("La Confession de claude"; 1865).

Aastal 1867 ilmus Zola esimene menuteos "Thèrése Raquin" millele ta tegi ka dramatiseeringu 1873. aastal.

Aastatel 1871–1893 avaldas 20-köitelise romaanitsükli Rougon-Masquartid (Les Rougon-Masquart). Tsükli tähtsamad romaanid on "Lõks" (1877; "L'assommoir"), "Nana" (1880), "Žerminaal" (1885; eesti keeles ka "Söekaevurid"; "Germinal"), "Maa" (1887; "La terre"), "Inimelajas" (1890) ja "Häving" (1892).

Aastal 1879 ilmus Zolalt teaduslik kirjutis "Eksperimentaalromaan" ("Le roman Expérimental"), kus ta selgitas oma teooriat selle kohta, et romaan on võimalus psühholoogiliselt eksperimenteerida. Selle kirjutisega pani ta aluse naturalismile.

Aastatel 1894–1898 kirjutas Zola romaanitriloogia "Kolm linna" ("Les trois villes") ja avaldas arvukalt esseid.

Tema viimane romaanitsükkel "Neli evangeeliumi" jäi lõpetamata.

[redigeeri] Teosed eesti keeles

  • "Söekaevurid" (romaan). Tõlkinud ja eessõna: Johannes Semper. EKS, Tartu 1928; 2. trükk: eessõna L. Liblik, ERK 1953; 3. trükk: ER 1981; 4. trükk pealkirjaga "Žerminaal", eessõna: Lauri Leesi, sari Europeia, nr. 45, Avita, Tallinn 1998
  • "Uputus" (jutustus). Tõlkinud Aleksander Aspel. Sari LUB, nr. 79, Tartu 1929
  • "Sa ei pea mitte abielu rikkuma (Thérèse Raquin)". Tõlkinud Marta Sillaots. Sari Looduse kroonine romaan, nr. 13, Tartu 1930
  • "Häving" (romaan). Tõlkinud Nelly Toiger, järelsõna Georg Meri. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1949; 2. trükk: kirjastus Birgitta, Tallinn 1997
  • "Daamide õnn" (romaan). Tõlkinud Aino Pärsimägi, ER 1970; 2. trükk: Tänapäev, Tallinn 2004
  • "Nana" (romaan). Tõlkinud ja saatesõna "Émile Zola": Henno Rajandi. ER 1976; 2. trükk: Eesti Päevalehe raamat 2007
  • "Thérèse Raquin" (romaan). Tõlkinud Häidi Kolle, ER 1988; 2. trükk: sari Europeia, nr. 57, Perioodika, Tallinn 1999
  • "Pariisi kõht" (romaan). Tõlkinud Tatjana Hallap, sari Europeia, nr. 63, Perioodika, Tallinn 2002


[redigeeri] Kirjandus

  • Bernhard Linde, romaani "Sa ei pea mitte abielu rikkuma (Thérèse Raquin)" arvustus – Looming 1930, nr. 4, lk. 472–473
  • Aleksander Aspel, "Zola ja Jules Romains – Looming 1935, nr. 8, lk. 941–943
  • Franz Schiller, "Lääne-euroopa uue aja kirjanduslugu", II köide, tõlkijad August Annist ja Heiti Talvik, RK Teaduslik Kirjandus, Tartu 1941, lk. 264–282
  • Villem Alttoa, "Émile Zola" – Looming 1952, nr. 9, lk. 1046–57
  • Lennart Meri, "Võimas ajadokument uue tärkamisest" ("Söekaevurite" arvustus) – Looming 1954, nr. 4, lk. 504–508
  • Zola avaldamata kirjad – Looming 1963, nr. 9, lk. 1438–39
  • Martin Neithal, "É. Zola naturalistliku koolkonna teoreetikuna" – Looming 1968, nr. 7, lk. 1094–1101
  • Anatole France, "Novellid. Esseed. Kõned". ER, 1988, lk. 344–347 (kõne Émile Zola matustel Montmartre’i kalmistul 5. oktoobril 1902), lk. 348–350 (Émile Zola auks peetud aktusel 1. oktoobril 1904 etteloetud kiri) ja lk. 378–382 (Kõne Zola avaliku kirja "Ma süüdistan!" 8. aastapäeval 13. jaanuaril 1906; kõik tõlkinud Tiiu Vilimaa)
  • Henno Rajandi, "Tõlkija teekond". Ilmamaa, Tartu 2002, lk. 24–27 ("Nana" saatesõna uustrükk)

[redigeeri] Välislingid

Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis: