Paulus II
Allikas: Vikipeedia
Paulus II | ||||||||||||||||||
|
Paulus II (Pietro Barbo, 23. veebruar 1417 – 26. juuli 1471) oli paavst 1464–1471. Ta oli 211. paavst.
Pietro Barbo sündis jõuka kaupmehe Niccolò ( või Nicola) Barbo ja Polissena (või Polixena) Condulmeri pojana. Tema ema oli Eugenius IV õde.
Barbo kavatses nooruses omandada isa ametit, kuid Eugenius IV saamisel paavstiks siirdus ta tema teenistusse Rooma. Barbo sai oma hariduse paavstipalees, kus tema õpetajaks oli Georgios Trapezuntios.
Barbo sõlmis 1455 Orsini ja Colonna suguvõsade vahel vaherahu. Jaanuaris 1458 vahendas ta Calixtus III ja Napoli kuninga vaherahuläbirääkimisi. Ta aitas Calixtus III surma järel augustis 1458 Pedro Borjal põgeneda Roomast. 22. jaanuaril 1459 siirdus ta koos Pius II-ga Mantovasse ja suvel 1464 Anconasse.
Kardinal Barbo osales 4 konklaavil 1447–1464.
[redigeeri] Ametid
- Bologna ülemdiakon ja apostellik protonotar
- 1436 Padova katedraali kanoonik
- 1. juuli 1440 – 16. juuni 1451 Santa Maria Nuova kardinaldiakon
- 1440 – 19. juuni 1451 Cervia piiskop
- August 1445 komisjoni liige, mis arutas Siena Bernardino kanoniseerimist
- 1445 Sassia Püha Vaimu ordu generaalmeister ja ordu hospidali administraator
- 1445 Vatikani basiilika ülempreester
- 13. august 1445 – 7. oktoober 1446 camerlengo
- 16. juuni 1451 – 30. august 1464 Vicenza piiskop
- 16. juuni 1451 – 30. august 1464 San Marco kardinalpreester
- 1455–1458 Padova administraator
- Detsember 1455 komisjoni liige, mille ülesandeks oli rajada paavsti laevastikku
- 6. juuli 1456 Campania kuberner
- 1458 komisjoni liige, mis tegeles Roomas korravalvega
- 9. märts 1459 – 26. märts 1460 Padova piiskop
- 1460 ja 1463 camerlengo
- Ta oli 4 benediktiini kloostri abt commendatario.
[redigeeri] 1464. aasta konklaav
Paulus II valiti paavstiks 30. augustil 1464 ja krooniti 16. septembril. Väide, nagu ta oleks soovinud omada paavstluse ajaloos ainulaadse nähtusena paralleelnimetust Formosus II ja mõningatel andmetel ka Marcus II, tugineb eelkõige kardinal Giacomo Ammannati-Piccolomini mälestustele.
27.–30. augustil toimunud konklaavil osales 19 kardinali. Paulus II osutus valituks 2 voorus. 1 voorus sai ta 11 häält, kuid ülejäänud hääled said kardinalid Ludovico Trevisano ja Guillaume d'Estouteville. 2 voorus sai Barbo 14 häält ja osutus valituks.
Kuigi iga kardinal oli konklaavil kohustatud tunnustama 18-punktilist kava, mille järgi tuli valituksosutumisel kokku kutsuma 3 aasta jooksul oikumeenilise kirikukogu, teatas Paulus II pärast konklaavi, et tunnistab neid punkte vaid põhimõtetena.
1464. aasta konklaavil osalenud kardinalid
- Louis d'Albret
- Giacomo Ammannati-Piccolomini
- Pietro Barbo
- Bessarion
- Rodrigo de Borja y Borja
- Filippo Calandrini
- Angelo Capranica
- Juan Carvajal
- Alain de Coëtivy
- Guillaume d'Estouteville
- Francesco Gonzaga
- Richard Olivier de Longueil
- Juan de Mella
- Latino Orsini
- Bartolomeo Roverella
- Juan de Torquemada
- Giacomo Tebaldi
- Francesco Todeschini-Piccolomini
- Ludovico Trevisano
[redigeeri] Sõda Türgiga
Paulus II jätkas oma eelkäijate välispoliitikat üleskutsetes sõjaks türklaste vastu, mille rahastamiseks kasutas ta Kirikuriigis avastatud maarjajääkaevandusi. Ta rahastas sõjaks türklaste vastu mitmeid Euroopa valitsejaid, nagu Skanderbegi ja 1470 kuulutas välja ristisõja. Otsides liitlasi türklaste vastu, sõlmis ta lepingu Pärsia valitseja Uzun Hassaniga.
[redigeeri] Tšehhi kuninga ekskommunikeerimine
Paulus II ekskommunikeeris 1466 Tšehhi kuninga Jiří Poděbradi ja kutsus kristlasi tema vastu ristisõtta.
[redigeeri] Suhted Saksamaaga
Aastal 1468 külastas Roomat Friedrich III, kes soovis oikumeenilise kirikukogu pidamist Konstanzis. Paavst saatis kardinal Piccolomini legaadina Saksamaale.
[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga
Prantsusmaa kuningaga suheldes kasutas Paulus II austavat tiitlit: Rex Christianissimus (kõige kristlikum kuningas), mille Leo X hiljem kinnitas.
[redigeeri] Suhted Itaalia riikidega
Aastal 1469 puhkes Põhja-Itaalias Francesco I Sforza surma järel sõda ja Paulus II eestvedamisel sõlmiti 22. detsembril 1470 Itaalia riikide liit. Ta andis 12. aprillil 1471 Borso d'Estele Ferrara hertsogi tiitli.
[redigeeri] Sisepoliitika
Paulus II likvideeris 1465 Kirikuriigis Anguillara krahvide võimu ja 1469 taastas Rooma linna vabariikliku administratiivkorra. 1468 avastati vandenõu paavsti vastu.
[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega
Paulus II saatis 1466 laiali paavstliku abbreviaatorite kolleegiumi, mis taastati uuesti Sixtus IV ajal.
Ta määras Chambery kiriku kapiitli paavsti jurisdiktsiooni alla.
1468 tunnustas ta keiser Friedrich III poolt asutatud Püha Georgi rüütliordut.
[redigeeri] Liturgilised otsused
Paulus II moodustas 1467 komisjoni uurimaks Neitsi Maarja pildi ilmumist Genazzanos.
Paavsti 19. aprilli 1470 otsuse järgi tuli juubeliaastat pidada senise 33 aasta asemel iga 25 aasta tagant.
[redigeeri] Teoloogilised vaidlused
Paulus II likvideeris Kirikuriigis fratitselli liikumise.
[redigeeri] Portugali Fernando õndsakskuulutamine
Paulus II kuulutas 1470 õndsaks Portugali Fernando.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 21. juuli 1465 ühendas Itaalias Luni ja Sarzana piiskopkonnad
- 18. jaanuar 1469 Austrias Viini piiskopkond
[redigeeri] Kristlik eetika ja moraal
Paulus II toetas Roomas vaeste abistamist.
[redigeeri] Oikumeenia
Paulus II kavatses pidada oikumeenilisi taasliitumisläbirääkimisi 1054 tekkinud skisma lõpetamiseks, saates saadikuid Ivan III juurde ja kavandas Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI venna Thomas Palaiologose tütre Sofia Palaiologa abielu temaga, kuid suri enne läbirääkimiste alustamist.
[redigeeri] Paulus II kultuuriloos
Paulus II-le meeldisid vaatemängud, spordivõistlused ja karnevalid, mida rahastasid paavsti nõudel juudid. Paulus II kogus antiikset kunsti. Tema ajal toodi Rooma esimene trükipress ja Roomas taastati antiikmonumente.
Paulus II resideeris alates 1466 erinevalt oma eelkäijatest Vatikani asemel Palazzo San Marco palees.
Aastal 1466 vangistati paavsti käsul Bartolomeo Platina.
1468 suleti Rooma akadeemia, mida Paulus II süüdistas paganlikus kultuses ja moraalses degeneratsioonis ning korporatsioonid maksustati quindemiaga.
Kardinalina alustas ta 1455 San Marco kiriku rekonstrueerimist Roomas.
1471 kohtus paavstiga Matteo Maria Boiardo.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Paulus II sugulased Marco Barbo, Giovanni Battista Zeno ja Giovanni Michiel said kardinalideks.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemine
Paulus II pühitses oma valitsemisajal 10 kardinali 2 konsistooriumil, kaasaarvatud hilisema paavsti Sixtus IV. Lisaks itaallastele said kardinalideks 1 prantslane, 1 inglane ja 1 ungarlane. Ta kohustas kardinale kandma punast birettat.
- konsistoorium 18. september 1467
- Amico Agnifili
- Jean Balue
- Marco Barbo
- Thomas Bourchier
- Oliviero Carafa
- Teodoro Paleologo di Montferrato
- Francesco della Rovere (Sixtus IV)
- István Várdai
- konsistoorium 21. november 1468
- Giovanni Michiel
- Giovanni Battista Zeno
[redigeeri] Surm
Paulus II suri 26. juulil 1471 Roomas südamerabandusse ja maeti Vatikani basiilikasse.
[redigeeri] Hinnangud
Salvador Miranda andmetel oli Paulus II väga rikas ja suuremeelne. Kirikuajaloolase J.N.D. Kelly järgi oli Paulus II üsna edev.
Renessansiaja paavstide kohta oli tol ajal liikvel mitmesuguseid kuuldusi, siis seejuures tuleb arvestada, et valdavalt on nende juttude paikapidavus kaheldav. Paulus II-st kritiseeris eriti Platina. Gregor Heimburgist süüdistas paavsti ebamoraalsuses.
[redigeeri] Välislingid
Eelnev: Pius II |
Paavst 1464–1471 |
Järgnev: Sixtus IV |