Raamat
Allikas: Vikipeedia
Vajab toimetamist. |
Raamat on kogum ühest servast kokku liidetud ühesuurusi, ristkülikukujulisi paberilehti, millel asub nähtaval või kombataval kujul märkidest koosnev tekst.
Raamat üldisemas tähenduses on graafiline andmekandja.
E-raamat on elektrooniliselt salvestatud suurem tekstikogumik.
Audioraamat on helikandjale salvestatud kuulatav tekstikogumik.
Kirjastustegevuses, raamatukaubanduses, raamatukogunduses jm nimetatakse raamatuks ühekordselt tiražeeritud tekstikogumikku, millel on reeglina rahvusvaheline 10-kohaline identifitseerimiskood (ISBN). Käsikirjad, perioodilised ja seeriaväljaanded, samuti koomiksid, noodiraamatud, mitmesugused kataloogid, kasutusjuhendid jm raamatukujulised esemed selles mõttes raamatute hulka ei kuulu.
[redigeeri] Ajalooline ülevaade
Vanimad raamatud (selle sõna üldisemas tähenduses) olid savisse, kivisse, puusse või muusse materjali vajutatud, raiutud või kraabitud tekstid. Vanimaid kiilkirjaga savitahvleid on säilinud Sumeri riigi ajast. Kiilkiri vajutati neile suruti metallist või bambusroost krihvliga, mida kirjutamise ajal hoiti rusikas.
Vana-Kreekas ja Vana-Roomas kasutati ka metall- ja puutahvleid.
Vana-Hiinas raiuti kirjamärgid 14. sajandist eKr kuni 1. sajandini peitli abil pronksesemetele. Pikemate tekstide kirjutamiseks kasutati Hiinas bambustahvleid.
Euroopas kasutati puu- ja vahatahvleid. Vahatahvlid seoti tahvli nurkadesse või servadesse puuritud aukudest läbi aetud paelaga ühelt servalt kokku. Vastavalt tahvlite arvule saadi diptühhon, triptühhon või polüptühhon, mis sarnanes raamatuga.
Kirjanduslikku teksti tahvlitele talletada oli tülikas, selleks oli vastuvõetavam papüürus. Papüürust õpiti valmistama esmakordselt 4000. aasta paiku eKr Egiptuses. Papüüruskäsikirju kirjutati veergude kaupa ja käsikirju hoiti varre ümber rulli keeratuna puit- või nahkkestas.
Hilisantiigis ja varakeskajal kasutati kirjutustahvleid. Seejärel hakati kirjutama pärgamendile, mida valmistati eriliselt töödeldud loomanahast. Ligi 1500 aastat tagasi hakati pärgamenti köitma ja kaantega katma.
Antiikaja rullraamatu ehk voluumeni pikkus oli väga erinev, tavaliselt 6...10 m. Pikim säilinud rull on 40-meetrine. Erinev oli ka rulli kõrgus: 5...40 cm.
Hiinas tuli alates 7. sajandist seoses puulõike levimisega rulli asemele voldik (lõõtsakujuline kaust). Teadaolevalt vanim paberile trükitud raamat on hiinakeelne Teemantsuutra aastast 868.
Tänu pärgamendi võidulepääsule tekkis rullile võistleja: see oli koodeks, tänapäeva raamatuköite algkuju. Koodeks sai nime kokkulapitavatelt puutahvlitelt (ladina codex 'puutüvi'). Algselt koosnes iga poogen omaette vihikkoodeksist, 4. sajandil aga juba mitmest poognast. Et lehed olid laotud üksteise sisse, siis seesmised poognad ulatusid kaugemale välja. Selle vältimiseks paigutati volditud poognad vihikute kaupa üksteise kõrvale ja köideti kokku raamatuplokiks. 8. sajandil kinnitati raamatuplokid kanepist nööri või nahast paelaga köite selja külge ja nii sai koodeks tänapäevase raamatu väliskuju.
Alles 14. sajandil võeti Euroopas kasutusele paber, mis oli leiutatud Hiinas juba 105. aastal.
15. sajandil raamatute levik Euroopas mitmekordistus seoses metallist trükivormide leiutamisega. Trükitehnoloogia arendamisse Euroopas andis suure panuse Johannes Gutenberg. Gutenbergi piibel on vanim Euroopas trükitud raamat, aastast 1454 või 1455. Seda trükiti 160 - 180 eksemplari, neist vaid 36 paberile. Gutenbergi piibli eksemplare on tänapäevani säilinud 12. Paljud eksemplarid on käsitsi illustreeritud, sarnaselt käsikirjadele.