Eestimaa talurahvaseadused

Allikas: Vikipeedia

Eestimaa talurahvaseadused olid 19. sajandil Venemaa Eestimaa kubermangu jaoks kehtestatud seadused, mis muutsid ja täpsustasid talurahva õigusi ning kohustusi.

Sisukord

[redigeeri] 1802. aasta regulatiiv „Iggaüks...“

1802. aastal võttis Eestimaa maapäev vastu regulatiivi „Iggaüks...“, millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamis õiguse jätkusuutlikul talupidamisel. Otsustati asutada valla ja kihelkonnakohtud.

[redigeeri] 1804. aasta Eestiimaa talurahvaseadus

1804. aasta Eestimaa talurahvaseadusega jäid talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida. neid ei tohtinud kinkida maast lahus. 1809. aasta seadusetäiendused andsid seaduse jõu talukoha põlisele (pärandatavale) kasutamisele ja vallasvara omamisele ning talupojad võisid seaduse järgi maad osta. Talurahva koormised pidid vastama maa pindalale ja kvaliteedile.

[redigeeri] 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus

23. mail 1816. aastal vastuvõetud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati pärisorjus. Kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koornisenormid kaotati, mõisnik sundis talupoegadele peale nõndanimetatud vaba lepingu lühiajaliseks maakasutuseks. Mõisa juurde moodustati mõisavald, mis võis mõisavalitsuse järelvalve all otsustada lihtsamaid talupoegade ühiseluküsimusi. Mõisavald võis asutada ja ülevalpidada talurahvakoole. Hakati talupoegi pärisorjusest vabaks laskma, vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime (perekonnanime). 1836. aastaks pandi kõigile kohustuslikus korras perekonnanimed. Säilis mõisniku politseivõim, talupoegade liikumisvabadus jäi piiratuks.

[redigeeri] 1856 aasta Eestimaa talurahvaseadus

1856. aasta Eestimaa talurahvaseaduse järgi jäi mõisnikule maad umbes 1/6 mõisast, Talupoegade kasutuses olev maa tunnistati talumaaks, mille võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. 1880. aastal alustati Eestimaa kubermangus talude päriseks müüki. Mõisnik ei tohtinud talupoegade käes olevat talumaad majandada. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele. Seadus reguleeris ka koolikohustust. Koolide ülalpidamine jäi endiselt valdade kohustuseks, kusjuures edaspidi tuli luterlastel kanda oma ja õigeusulistel oma koolide ülalpidamiskulud. Luteriusu talurahvakoolide juhtimiseks nähti uue lülina ette kihelkonna koolivalitsus, kuhu kuulusid mõisnikust kirikueestseisja, pastor, kihelkonnakooli õpetaja ja üks valla kohtumeestest. Õigeusukoolide juhtimine jäi õigeusu kiriku ja Sinodi hooleks. Talurahvaasjade komision moodustati 1856.aastal tagamaks seaduse täitmist.