Leonhard Lapin
Allikas: Vikipeedia
See artikkel vajab toimetamist. |
Leonhard Lapin (sündinud 29. detsembril 1947 Räpinas) on eesti kunstnik, arhitekt ja luuletaja.
Lõpetas Räpina Keskkooli 1965. aastal, õppis aastatel 1966 kuni 1971 ERKIs arhitektuuri erialal. Töötas aastatel 1971 kuni 1974 Tallinna Restaureerimisvalitsuses arhitektina, alates 1990. a ERKI õppejõud, aastast 1995 professor. Alates 1991. aastast ajakirja Ehituskunst peatoimetaja.
Eesti Kunstnike Liidu liige (1977), Eesti Arhitektide Liidu liige (1982). Luuletusi avaldanud Albert Trapeeži pseudonüümi all. Esmakordselt Eestis on Lapini poolt tehtud ka esimene budistliku kloostri projekt.Tellijaks oli nöukogude ajal 1984. aastal Eestimaa Budistlik Vennaskond , kellega Leonhard isiklikult suhtles aktiivselt. Ta on olnud aktiivne budismi huviline juba ERKI aegadest.Lapini konsteptsioon ruumist ja tühjusest on olnud aastaid tema ideede väljenduseks, Kirjutanud ka raamatu tühjuse ehk sunjatha teemal " TÜHJUS VOID " Leonhard Lapin (s. 1947) on üks sõjajärgse eesti kunsti olulisemaid autoreid. Ta alustas loomist 1960ndatel, tõustes kiiresti juhtivaks avangardkunstnikuks, aga ka organisaatoriks ja teoreetikuks. Rahvusvahelist tähelepanu äratas tema graafika, eriti seeria, kus ta käsitles inimese ja masina kokkukasvamist. Lisaks on Lapin olnud viljakas arhitekt ja arhitektuuriloolane, loonud installatsioone ning maale, samuti skulptuure ja linnaruumi sobituvaid taieseid. Lapin on ka läbi viinud Eesti esimesed häppeningid ning osalenud perfomance'ite loomisel, lavastanud teatris. Praegu töötab Lapin Eesti Kunstiakadeemias professorina. Lapinit on kutsutud väga paljudele välisnäitustele, tema töid on riiklikes ja erakogudes üle maailma. Mitmete preemiate seas väärivad esiletõstmist Ljubljana (1973) ja Tokio (1974) graafikabiennaalide preemiad, samuti Eesti Kunstnike Liidu maali aastapreemia (1987), Kristjan Raua preemia (1989) ja Eesti Kultuuripreemia (1997).