Eestimaa kubermang

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.

Eestimaa kubermang moodustati rootslaste poolt peale Põhja-Eesti vallutamist 1584. aastal ja eksisteeris kuni veebruarini 1918.

Aastal 1584 kujundati neljast Põhja-Eesti maakonnast (kreisist) – Harju–, Viru–, Järva– ja Läänemaast Eestimaa vürstkond, kuid see pole kunagi olnud haldusüksuse nimi. 16. sajandi lõpus võeti kasutusele Eestimaa kubermangu, kui haldusüksuse nimi. Esimene kuberner Lars Ivarsson Fleming määrati Rootsi poolt vallutatud aladele juba 1561. aastal.

1561. aastal Rootsi kuninga poolt kinnitatud seaduste alusel, moodustati 1584. aastal Harju–, Viru–, Järva– ja Läänemaa kreisi aadelkondadest Eestimaa rüütelkond koos oma õiguste ja privileegidega, kellest sai Eesti kubermangus tegelik võimukandja. Rüütelkond teostas võimu kubermangus Maapäeva (Landtag) otsute kaudu, kuni 1917. aastani.

17. sajandi esimesel poolel kasutati kõnekeeles Eestimaa kubermangu, kui haldusüksuse kohta Eestimaa vürstkonna hiljem Eestimaa hertsokonna nimetust, mis tulenes Rootsi kuninga tiitlistikus olnud Eestimaa hertsogi tiitlist.

Põhjasõjas vallutati Eesti alad oktoobriks 1710 Vene keisririigi poolt ning Eesti kubermang sai uue valitseja. Peale Põhjasõda jäi Eestimaal kehtima Rootsi haldussüsteem. Selle tagasid ka eestimaa linnade kapitulatsiooniaktid, millega kapituleeriti vene vägedele Põhjasõjas. Eestimaa kubermang (vene Эстляндская губерния) oli 1. järgu haldusüksus Venemaal ja üks kolmest Balti kubermangust.

Aastal 1708 eraldati Eestimaa kubermangust Virumaa, millele liideti veel Tartumaa ja nimetati Narva maakonnaks ning liideti Peterburi kubermanguga. 1719 liideti Eestimaa kubermang Peterburi kubermangu provintsiks.

Rootsi loovutas Eestimaa alad ametlikult Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Peale rahulepingu sõlmimist 1721. aastal moodustas vene võim restitutsioonikomisjonid, mis asusid 1722 tööle. 1722. aastal eraldati Narva maakond Peterburi kubermangust, kuid Narva linn jäi Peterburi kubermangu, kus oli aastatel 1775-1802 maakonnalinnaks. Tartu maakond liideti Liivimaa kubermanguga ning Eestima kubermang eraldati uuesti Peterburi kubermangust eraldiseisvaks 1. järgu haldusüksuseks.

Alates Põhjasõjast kehtis Eestimaa kubermangus niinimetatud Balti Erikord, millega säilitati juba keskajast pärinevad aadlike privileegid, saksa keel asjaajamiskeelena ning luteri usk. Seda üritati tsaaririigi poolt korduvalt muuta, kuid ei soovitud konfliti kohaliku aadelkonnaga. Eestimaa kubermangu halduskorraldust muutis ka tsaarinna Katariina II oma ukaasiga. Eestimaa kubermangu asemele moodustati 1783. aastal vastavalt Venemaal 1775. aastast sisse seatud uue halduskorralduse seaduse alusel Tallinna asehaldurkond. Seda ajajärku Baltimaade ajaloos nimetatakse asehaldurkorra perioodiks. Kuna uus kord kärpis baltisaksa aadlike õigusi, õnnestus neil saavutata asehaldurkorra muutmine uue keisri Paul I poolt 1796. aastal, muudatus jõustus 1797. aastal. Alles Aleksander III venestamispoliitika ajal 1880ndatel hakati nn Balti erikorda olulisemalt likvideerima.

1917. aastal sai Eestimaa kubermang Venemaa ajutiselt valitsuselt autonoomia ning 12. aprillist (vkj. 30. märts) 1917 kuni 24. veebruarini 1918 olid Eestimaa kubermanguga liidetud eestlastega asustatud alad Pärnumaal, Saaremaal, Tartumaal, Valgamaal, Viljandimaal ja Võrumaal. Kubermangu uut piiri Liivimaa kubermanguga täpset kindlaks ei määratud.

1917. aasta märtsist oktoobrini oli Eestimaa kubermangu viimaseks komissariks Jaan Poska.


[redigeeri] Vaata ka

Eestimaa kubermangu organisatsioonid

  • Eestimaa Kirjanduse Ühing
  • Eestimaa Konstitutsiooniline Partei
  • Eestimaa Mõisnikkude Maakrediidiselts
  • Eestimaa Provintsiaalmuuseum
  • Eestimaa Rahvahariduse Selts
  • Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee
  • Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee