Panzerfaust 30
Allikas: Vikipeedia

Ühekordne granaadiheitja (nn tankirusikas) Panzerfaust 30 oli Wehrmacht´is kasutusel jalaväe tankitõrjerelvana. Uue relva väljatöötamise tingis jalaväe järjest kasvav võimetus liitlasvägede tankide vastu. 1942. a suvel sai Leipzigi firma HASAG Hugo Schneider AG (lambivabrik) ülesande uue tankitõrjevahendi väljatöötamiseks. Tööd hakkas juhtima dr Langeweiler. Esimeseks tootmisse läinud mudeliks sai Faustpatrone 30 (klein). See oli uuelaadne relv, mille lasketoru otsas oli sabaga (lasketorus) koonusekujuline kumulatiivne lõhkepea, mis lennutati minema lasketorus paikneva heitelaengu abil. Lõhkepea sisaldas 0,4 kg lõhkeainet, relv oli u meetri pikkune ja laskis 30 m kaugusele. Tõsisteks puudusteks peale väikese laskekauguse olid sihiku puudumine ja lõhkepea rikošeteerumist soodustav kuju. Harjumisaega nõudis algul ka asjaolu, et laskehetkel pidi laskuri seljatagune tänu reaktiivjoale vähemalt mõne meetri ulatuses vaba olema. 1493. a augustis alustati parandatud ja täiustatud versiooni tootmisega. Sellele oli lisatud suurem, parema kujuga lõhkepea ja sihik ning suurendatud ka heitelaengut. Uuendustest hoolimata ei muutunud tagasihoidlik laskekaugus, mis jäi relva suurimaks puuduseks. Vaatamata väikesele laskekaugusele, olid jalaväelased saanud lähivõitluseks vaenlase tankidega ikkagi uue, odava ja üsna tõhusa relva. Ebapiisav laskekaugus tingis aga peagi uue ja parema mudeli väljatöötamise. Sellegipoolest toodeti Panzerfaust 30 -neid sõja lõpuni. Erinevate Panzerfaustide ja Faustpatronede toodanguarv oli algul u 400 000 tk kuus, mis isegi kasvas.