Vesikirbulised
Allikas: Vikipeedia
Vesikirbulised | |
![]() Bythotrephes cederestroemii |
|
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
Alamhõimkond |
Vähilaadsed Crustacea |
Klass |
Lehtjalalised Branchiopoda |
Selts |
Vesikirbulised Cladocera |
Vesikirbulised (Cladocera) on väikesed alamvähid. Vesikirbulised on jagatud 4 alamseltsi, 11 sugukonda, 80 perekonda ja neid on ühtekokku umbes 400 liiki. Vesikirbuliste sagedasim esindaja on vesikirp (Dapnia). Vesikirpu kasutatakse sageli vees olevate kemikaalide toksilisuse testimiseks ning on seetõttu kõige uurituim liik vesikirbuliste seltsis.
Vesikirbulistel on nagu ka teistel vähkidel peas kaks paari tundlaid, millest esimesed on väikesed, teised aga suured ja kaheharulised ning lükkavad vähi keha ujumisel edasi. Vees on vesikirbuliste liikumine neile ainulaadselt hüppeline, millest ka nimetus - vesikirp. Pea alumisel küljel paikneb suu, mida ümbritseb eest ülahuul, tagant alalõuad ning külgedelt ülalõuad.
Vesikirbud võivad olla kas punakad või pruunid. Nende värvus on tingitud kehas paiknevatest värvilistest rasvakerakestest, mis vähendavad looma erikaalu ning aitavad seetõttu vees paremini hõljuda.
[redigeeri] Sigimine
Vesikirbulised on lahksugulised: on olemas nii isased kui emased loomad. Kui elutingimused on vesikirbulistele veekogus soodsad, leidub seal ainult emaseid loomi, kes munevad viljastamata mune. Sellist paljunemisviisi, kus ei osale isane loom, nimetatakse partenogeneesiks - neitsisigimiseks.
Emane vesikirp paigutab munetud munad oma seljal asuvasse haudetaskusse, kus juba kolme-nelja päeva pärast arenevad noored vesikirbud. Heades elutingimustes on ka munadest koorunud loomad kõik emased, kes saavad 8-10 päeva pärast suguküpseks. Tavaliselt toimub järglaste sünnil ka emaslooma kestumine.
Munadest koorunud loomad arenevad täiskasvanuks vahepealsete kestumistega nagu kõik vähid - heidavad aegajalt ära kitsaks jäänud kesta ja kasvatavad uue.