Dementsus
Allikas: Vikipeedia
Dementsus on seisund, mis tekib intellektuaalsete võimete taandarengu tulemusena täiskasvanud inimesel. Arstiteaduses on mõistel dementsus kahene tähendus:
- Seisundi tähendus;
- Kulgemise tähendus.
Seisundi tähendusest tuleb aru saada toimetuleku mõttes. Kui inimese intellektuaalsete võimete tase on langenud ajukahjustuse tõttu sellisele tasemele, et ta ei suuda enam hallata üldiseid mõisteid ja seetõttu oma käitumise kujundamisel tekib patsiendil konflikt üldiste käitumisnormidega, on tegemist dementsusega seisundi mõttes.
Kulgemise tähendus sisaldab endas muutumist. Algtase <-> lõpptase. See tähendab järgmist - kui toimub inimese intellektuaalsete võimete kahjustus, siis akadeemilises mõttes tähendab see dementsust. Hoolimata sellest, et lõpptase võib olla populatsiooni keskmisest tasemest kõrgem. Näiteks: inimese IQ väärtus 30 aastaselt oli 160, aga 60 aastaselt 120. On toimunud IQ väärtuse nihe ja seetõttu on olnud tegemist dementsusega kulgemise tähenduses.
Dementsus võib tekkida mitmesuguste elupuhuste väliskeskkonna mõjurite ja haiguste tõttu, mille tulemusena kaasub ajukahjustus:
- Ajutraumad
- Mürgistused
- Aju degeneratiivsed haigused
- Ajukasvajad
- Aju veresoonkonna häired
Dementsus on ka normaalne organismi vananemise resultaat. Üsna sageli ilmnevad dementsuse esimesed tunnused juba 50-l eluaastal. Kuna dementsuse kujunemise algetappidel inimene tunnetab oma intellektuaalsete võimete alanemist, siis kaitsereaktsioonina hakkab inimene vältima uudseid ja keerulisemaid olukordi. Inimene püüab olla olukorras, mis on tal tuttav ja milles ta saab hakkama elu jooksul omandatud käitumismustreid rakendades. Sellest johtub inimese käitumises konservatism - soov toimetada asju nii, nagu varem neid saand teha.
Lapseeas esinevat intellektuaalsete võimete püsivat väljaarenematust nimetatakse vaimseks alaarenguks ehk vananenud nimetusega oligofreeniaks. Intellektuaalsete võimete arengu ajutist hilinemist nimetatakse vaimse arengu mahajäämuseks.