Ernst Öpik
Allikas: Vikipeedia
Ernst Julius Öpik (22. oktoober 1893 Kunda – 10. september 1985 Põhja-Iirimaa, Bangor) oli eesti astronoom, Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Ernst Öpik sündis paljulapselises perekonnas.
Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910- 1912 tegutses aktiivselt harrasrusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 1911–1912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta.
Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taškendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees.
Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis.
1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor.
Töötas 1948–1981 Armagh' observatooriumis Põhja-Iirimaal. 1950–1981 toimetas ajakirja Irish Astronomical Journal.
[redigeeri] Teaduslooming
Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid.
1915 arvutas valge kääbuse 40 Eri B tiheduse, mis oli esimene taoline arvutus.
Jõudis tähe siseehituse teooriat arendades (aastast 1915) 1922 järeldusele, et tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid, tõestas seda (sõltumatult Hans Albrecht Bethest) 1937. Rakendas seda teooriat Päikese ja teiste kääbustähtede evolutsiooni uurides ning püüdis (1938 ja 1977) selle abil põhjendada jääaegade tekkimist (1952).
Öpik esitas ühe juhtivatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võib-olla seletab neutriinovoogu Päikeselt, mille avastasid uued maa-alused neutriinodetektorid.
Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast.
Tähtede evolutsiooni arvutused tegi Öpik käsitsi. Tulemusi kinnitasid 10 aastat hiljem Hoyle'i ja Schwarzschildi arvutused arvutite abil.
Lõi 1918–1922 spiraaludukogude (galaktikate) kauguse määramise meetodi ja tegi selle põhjal 1922 esimesena kindlaks Andromeeda udukogu kauguse (450 000 parsekit). See oli esimene Galaktika-välise objekti kauguse õige määramine.
Kummutas 1933 tähtede termotuumareaktsioonide vältust, meteoriitide vanust ja Universumi paisumiskiirust arvesse võttes seisukoha, et kosmoloogiline Universum on ülivana.
Algatas 1930–1934 meteooride vaatluse alal Tartu ja Harvardi observatooriumi koostöö (asutas Harvardis meteooriuurimise rühma) ning lõi hiljem meteooride atmosfääris põlemise ja meteoriitide planeediga põrkumise teooria.
Öpiku statistilised uurimused Maaga kohtuvate komeetide ja asteroidide kohta rajasid aluse meie arusaamale komeetide ja asteroidide liikumisest ning mõjust Maale.
Ennustas 1932 komeedipilve olemasolu Päikesesüsteemi välisosas (Öpiku-Oorti komeedipilv).
Alustanud 1912 planeetide uurimist, ennustas 1950. aastail, et Marsil leidub rohkesti meteoriidikraatreid ning et Veenusel on palav, kuiv ja tolmune atmosfäär (mõlemat oletust on kinnitanud automaatjaamadega Mariner sooritatud uuringud).
Ernst Öpik on tegutsenud ka heliloojana.
Teadustöö kokkuvõte on pooleli
[redigeeri] Õpingud
1911 Lõpetas Tallinnas keskkooli
1912–1916 õppis Moskva Keiserlikus Ülikoolis
1923 dr. phil. nat.
[redigeeri] Töökohad
1916–1920 Moskva observatooriumis
1920–1921 Taškendi observatooriumis (astronoomiaosakonna direktor)
1921–1930 Tartu observatooriumis
1930–1934 Harvardi observatooriumis
1934–1944 Tartu observatooriumis
1945–1947 Balti ülikooli (Pinnebergis, Hamburgi lähedal) professor
1948–1981 Armagh' tähetornis Põhja-Iirimaal
1956– Marylandi ülikooli külalisprofessor
[redigeeri] Teosed
- Солнце по новейшим исследованиям (1919; Moskva; eesti keeles 1928)
- Physics of Mateor Flight in the Atmosphere (1958; New York)
- The Oscillating Universe (1960; New York)
- Meie kosmiline saatus (2004; Tartu, artiklikogu; järelsõna: Jaan Einasto, Mihkel Jõeveer, "Ernst Julius Öpik – viimane suur igakülgne")
[redigeeri] Tunnustused
- 1938 Eesti Teaduste Akadeemia (1938–1940) liige
- 1960 Rahvusliku Teaduste Akadeemia medal
- 1975 Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia välisliige
- 1976 Bruce'i medal
- 1968 Belfasti ülikooli audoktor
- 1968 Meteoriidiseltsi medal
- 1972 Kepleri kuldmedal
- 1975 Kuningliku Astronoomiaseltsi medal
- 1977 Sheffieldi ülikooli audoktor
- mitme teise teaduste akadeemia välisliige
- Öpiku nime kannab väikeplaneet 2099 Öpik
[redigeeri] Isiklikku
Ernst Öpik oli geoloogia- ja paleontoloogiaprofessori ning filosoofi, keeleteadlase, luuletaja ja maletaja Armin Öpiku, diplomaat Oskar Öpiku ja pankur Paul Öpiku vend. Öpikul oli ka õde Anna, kes valdas 14 keelt, sealhulgas sanskriti keelt, ja tõlkis Homerost. Paul Öpiku poeg oli energeetikateadlane Ilmar Öpik, kelle poeg Andres Öpik oli keemiaprofessor.
Ernst Öpiku lapsed on Uno, Helgi, Tiiu, ajaloolane Elina, Inna ja Maija.
Lapselaps Lembit Öpik on liberaaldemokraadist Suurbritannia parlamendiliige, kes esindab Montgomeryshire'i.