Hing
Allikas: Vikipeedia
Hing on üleloomulik nähtus, keha elustav substants, mille tähendus on algselt seotud hingamise, puhumise, tuulega. Mõiste on oletatavasti tekkinud ürgusundis algse universaalse animatistliku väekujutluse jagunemisel animistlikeks individuaalhingedeks. W. Wundti hingeteooria esitab klassikaliseks kujunenud hinge arengusüsteemi: vägi (elusus)- Körperseere (kehahing kui elujõud, mis on seotud vere ja pulsiga)- Freiseele (vabahing, mis võib kehast eralduda). Viimane jaguneb irdhingeks (magaja kehast lahkuda ning naasta võiv hing) ja siirdhingeks (uude kehasse siirduv irdhing). Hingega on seotud inimese pilk, nimi, teisik. Skeem peab üldjoontes paika nii nt. Vanas Testamendis (nefeš- elujõud, pulss ja nešama- eluõhk, mida Jumal esimesele inimesele ninna puhus, st. irdhing) kui ka kas või eesti muinasusundis. Paljudes usundites võib hing siirdhingena rännata või ümber sündida. Loodususundeis võib siirdhing muutuda ka loodusvaimuks (haldjaks). Esivanematekultuses on siirdhing rituaalse kummardamise objektiks. Rahvauskumustes ilmneb surnuhing kummitusena, mardusena, tondina. (Tarmo Kulmar, "üldine usundilugu I õppesõnastik". Tartu 2000)
Hing võib olla ka:
- paljudes usundites ja mütoloogiates esinev mõiste, mis tähistab elusolenditele omast spetsiifilist kvaliteeti ja mida võib kehast eraldada - müüs oma hinge saatanale.
- hing hingamine, mis on üks nähtavamaid ja tajutavamaid elutegevuse protsesse loomadel. Kuna surma puhul see protsess lakkab, siis on sageli usutud, et sel hetkel hing lahkub kehast ning võib-olla jätkab iseseisvat eksistentsi.
- hing kui inimese loomus - hingelt ilus või hingelt väikekodanlane.
- hing kui emotsioonide väljendada - hing sai täis.
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Välislingid
- Urmas Sutrop. Eesti keele maailmapildist: meel, hing ja vaim (pdf)