Tundeelu

Allikas: Vikipeedia

Tundeelu on üks psüühiline funktsioon, mille eesmärgiks on reguleerida inimese/looma tundmusi.

Tundeelu uurimisega tegeleb psühholoogia.

Sisukord

[redigeeri] Anatoomia ja füsioloogia

[redigeeri] Tundmused

Siiani puudub psühholoogias ühene käsitlus emotsioonide olemusest. Enamlevinud seisukoht on, et "emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne.), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena (näiteks paaniline hirm), mille nimetamiseks on keeles oma sõna (hirm) ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.[1]

Eesti keeles kasutatakse sõnu tunne, tundmus, emotsioon. Akadeemilises psühholoogias sõna tunne käesolevas kontekstis ei kasutata, sest see annab võimaluse mitmetimõistmiseks - sõna tunne tähendus sisaldab ka intuitsiooni nüanssi. Sõna emotsioon soovitatakse kasutada tundmuste läbielamise protsessi nimetamiseks.[2].

Kuigi eksisteerib väga palju erinevaid tundmusi, on uurimused näidanud, et enamik neist on kombinatsioonid põhitundmustest. Paul Ekman on toonud välja kuus põhiemotsiooni:[3]

  • Hirm
  • Kurbus
  • Rõõm
  • Vastikus
  • Viha
  • Üllatus

Põhitundmuste omavahelisel kombineerumisel tekivad sellised igapäevased tundmused, nagu raev, kadedus, kärsitus, mure, armastus, kiindumus, mõnu jne.

Meeldivushinnagu aspektis võib jaotada tundmusi:

  • positiivseteks ehk headeks
  • negatiivseteks ehk halbadeks.

Head tundmused on need, mis kaasnevad meeldivate olukordadega ja pahad tundmuse need, mis kaasnevad ebameeldivate olukordadega. See tähendab, et kui olukord tõotab häid tundeid, siis selle poole püüeldakse ja halbade tunnete tekkimise korral välditakse olukorda. Siit tuleneb tundmuste äärmiselt oluline roll olendi eksistentsi kindlustamiseks.[4] Kui olend puutub kokku nähtusega, mis soodustab tema või liigi eksistentsi, siis tekib hea tundmus ning olend püüdleb selle poole ja ohtliku nähtuse korral tekib paha tundmus ning nähtust välditakse. Nähtuseks võib olla toit, värske õhk, vaenlane, ohtlik metsloom jms. Ka seksuaalse käitumise (soo jätkamine) regulatsioonil on tundmustel võtmeroll. Kui vastassoo esindajat hinnatakse heade tundmustega, siis toimub kontakt. Kui hinnatakse halbade tundmustega, siis kontakti välditakse ja soo jätkamine on välistatud.

[redigeeri] Emotsionaalne reaktiivsus

Vastusena keskkonna tingimuste muutustele võivad tundmused avalduda erineva intensiivsusega. Evolutsiooni käigus on välja kujunenud tundmuste väljendumise optimaalne intensiivsus. See, kui tugevalt avaldub tundmus keskkonna mõjuri toimel, sõltub tundeelu omadusest, mida nimetatakse emotsionaalseks reaktiivsusest. Mida kõrgem on emotsionaalne reaktiivsus, seda elavamalt tundmus avaldub. Normaalselt kõigub emotsionaalne reaktiivsus üsna märgatavates piirides. On inimesi, kelle tundmusavaldused on üsna tagasihoidliku intensiivsusega ja on inimesi, kes reageerivad vägagi tormakalt ümbritseva keskkonna muutustele. Ühesuguse intensiivsusega negatiivsele keskkonna mõjurile võivad erinevad inimesed sõltuvalt emotsionaalsest reaktiivsusest reageerida kas ükskõiksusega, pahameelega, tigedusega, vihaga, raevuga.

Emotsionaalne reaktiivsus on kaasasündinud nähtus ja iseloomustades olulisel määral isiksust, püsib elu vältel ühesugusel tasemel.

[redigeeri] Meeleolu

Kui tundmused on suhteliselt lühiaegsed, siis püsivamat tundmuslikku seisundit nimetatakse meeleoluks. Näiteks viha võib kesta vaid mõned hetked, aga ärritatud meeleolu võib inimest vallata mitmeid päevi. Meeleolu on alati olemas, olles fooniks kõikidele tegevustele. Meeleolul ei ole nii selgelt väljendunud seost sündmustega, kui tundmusel.

Kuigi ilmneb üsna tihe seos tundmuste märgi (hea, paha) ja meeleolu märgi (hea, paha) vahel, võib halva meeleolu foonil esineda sõltuvalt sündmustest häid tundmusi ja vastupidi.

Meeleolust sõltub suuresti inimese igapäevane aktiivsus - heas meeleolus inimene on tegus ja vastupidi. Reeglina on inimesed heas meeleolus, mis tagab nende optimaalse aktiivsuse kohanemaks keskkonna muutustega. Kuid meeleolu ei ole püsivalt ühel tasemel, vaid kõigub süstemaatiliselt päeva kestel. Oluliselt sõltub meeleolu tase möödunud öö une sügavusest. Positiivne meeleolu on madalaimal tasemel pärast ärkamist ning enne uinumist.

[redigeeri] Temperament

Sõltuvalt emotsionaalsest reaktiivsusest ja meeleolust on inimesed erinevate afektiivsete stiilide ehk temperamentidega.

Ilmselt esimesena on temperamendi erinevaid tüüpe kirjeldanud Hippokrates oma kehamahlade teoorias: veri, lima, kollane sapp, must sapp, millel baseerub ka tänapäeval laialt tuntud Galenose temperamenditüüpide jaotuvus: melanhoolik, flegmaatik, sangviinik, koleerik.

Kuigi temperament on osa inimese isiksusestruktuurist ning suuremal või vähemal määral stabiilne ning kestev afektiivse käitumise süsteem[5] (ja mõningate arvamuste kohaselt temperament ja isiksus kattuvad), sisaldab isiksus siiski rohkem tunnuseid kui temperament.

[redigeeri] Tundeelu tase

Oma igapäeva elus puutub inimene kokku väga erinevate nähtustega, milledel on erinev tähtsus, sõltuvalt inimese huvidest, võimetest, väärtushinnangutest. Sõltuvalt nähtuse tähendusest, reageerib inimene nähtusele erineva emotsionaalse intensiivsuse ja püsivusega. Osadele inimestele on tähtis ainult söök ja mugav diivan, aga sündmused, mis jäävad väljaspoole koduseinu, ei tekita temas emotsionaalset reaktsiooni. Osadele inimestele on aga väga olulised sündmused, mis on seotud inimkonna kultuuri, mõtlemise, arenguga. Neil kahel inimgrupil on erinev tundeelu tase:

  • pelgalt bioloogiliste vajaduste rahuldamisega piirduv tundeelu tase
  • kõrgintellektuaalsete vajaduste rahuldamisega seotud tundeelu tase

Nende kahe äärmusliku tundeelu taseme vahele jäävad erinevad tundeelu tasemed, millede puhul emotsionaalne reaktsioon kindlustab inimese optimaalse toimetuleku, kuna nii liig madala kui ka liig kõrge tundeelu taseme puhul tekivad inimesel suhtluskeskonnaga kommunikatsiooni probleemid.

[redigeeri] Välisviited

  1. ^ J.Allik Eesti keele emotsioone väljendava sõnavara tähendus. Psühholoogia lihtsusest. Tartu Ülikooli kirjastus, 1997, 131-150.
  2. ^ A.Kidron Psühholoogia põhisuunad. Tallinn, Mondo, 2001
  3. ^ P.Ekman Emotions in human face. New York: Cambridge University Press, 1982
  4. ^ A.Nõlvak, R.Valk Isiksus ja emotsioonid. Isiksuse psühholoogia. Tartu Ülikooli kirjastus, 2003, 169-191
  5. ^ H.J.Eysenck The structure of human personality. 1970, Methuen, London