Piktid
Allikas: Vikipeedia
Piktid oli nimetus, millega kutsuti hõimuliitu, rahvast või rahvaid, kes asustasid varakeskajal Põhja-Šotimaad Forthi ja Clyde'i jõest põhja pool. Varaseim mainimine pärineb aastast 297 p.Kr, 4. sajandil olid piktid Põhja-Šotimaal mõjukaimad hõimud. Arvatavasti sundis roomlaste surve varem killustunud hõime tihedamalt konsolideeruma. 10. sajandil sai piktide maa Alba kuningriigi osaks ja piktid sulandusid keldi taustaga šotlaste hulka.
Piktide kirjutisi on säilinud vähe, põhiline teave nende kohta pärineb arheoloogilistest allikatest ning teiste rahvaste kroonikatest. Piktide kujunemise ajalugu on suuresti ebaselge. Nende asuala varasemate elanikena on nimetatud selliseid hõime nagu kaledoonlased, verturioonid, taexalid ja veniconid (ilmselt briti või galli keelt kõnelejate poolt roomlastele edastatud nimed). Erinevad allikad on väitnud, et piktide algkodu oli Vahemere ääres või Loire'i oru piirkonnas, kust nad keldi surve eest Britanniasse liikusid. On arvatud, et tegu oli indo-eurooplaste eelsete ibeeria päritolu põlisasukatega, kes elasid Šotimaal vähemalt 7.–8. aastatuhandest e.Kr. On ka arvatud, et piktid olid keldi päritolu, kuid eraldusid varakult teistest keldi hõimudest. Pikti kroonikad ja Iiri legendid mainivad seitset pikti kuningriiki: Cait, Ce, Circinn, Fib, Fidach, Fotla, Fortriu. 8. sajandil omandasid piktid võimuvõitluses anglite ja brittidega märkimisväärse ülemvõimu. 9. sajandil kujundasid ajalugu viikingite vallutused, piktide Alba kuningriigist alates algas nende keldistumine, 11. sajandiks olid piktidest saanud šotlased.
Pikti hõimude kultuur ei erinenud palju nende keldi, briti ja anglosaksi naabrite omast. Tegu oli väikeste kogukondadena elavate põlluharijate ja karjakasvatajatega. Kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid ja sigu, teraviljadest nisu, otra, kaera ja rukist, muudest kultuuridest kapsast, kaalikat, porgandit, kaunvilju, sibulaid ja magusat vesiputke. Rõivad valmistati peamiselt villasest kangast ja nahkadest, kuigi kasvatati ka lina. Vilja kuivatati kuivatites, jahvatati vesiveskites. Linnalisi asulaid ei olnud. Kindlustustena inimeste ja karja varjamiseks hädaohu korral ehitati õõnsa kuivmüüriga kaitseehitisi (broch), vahel rajati eluase järves asuvale looduslikule saarele või vette ehitatud vaielamut meenutavale platvormile (crannog). Tavaliseks eluasemeks oli kandilise või ümmarguse põhiplaaniga palkidest ehitis.
Piktid tegelesid ka kaubandusega ja eriti varasemal perioodil rannaröövidega. Tihti nimetatakse piktide tava end (sinist värvi) tätoveeringutega kaunistada. Paljudel kivimonumentidel kujutatud piktidel aga ei leidu tätoveeringuid. Nendel kividel kujutatud pikti sümboleid ei osata seni dešifreerida. Piktide varasem usund arvatakse olevat sarnanenud keltide polüteismile. Arvatavasti 5.–6. sajandil võttis pikti eliit omaks ristiusu. Muistne polüteism sulandus kristlikku pühakutekultusesse. Piktide puhul on tihti räägitud emajärgsest pärilussüsteemist, kuid tõenäoliselt oli see pigem erand kui reegel. Kuningapoegade asemel tõusis tihti troonile eelmise valitseja vend või nõbu sel põhjusel, et need oli suurema tõenäosusega kogenud ja autoriteetsed ning olulist toetajaskonda omavad isikud.
Pikti keel on välja surnud ja omaaegsest kirikute-loostrite kirjakultuurist hoolimata on sellest säilinud ainult mõned koha- ja isikunimed vanadel mälestusmärkidel ja kroonikates. On tõenäoline, et piktid rääkisid lõunapoolsete britooni keeltega suguluses olevaid keldi keeli, kuid on oletatud ka mittekeldi keelte kasutust. Pikti pärandist annavad tunnistust Šotimaa kohanimed, mis algavad "Aber-", "Lhan-", "Fin-" või "Pit-" tüvedega. Piktide omakeelne endanimetus on teadmata. Nimetus "piktid" tuleneb ladina keelest ja viitab piktide värvitud, õigemini tätoveeritud nahale. Iirimaa keldid kutsusid pikte nimega cruithne, mis tuleneb samast algsest tüvest kui "britid" ja tähendab algselt samuti kujundit või kaunistust.
Jaan Kaplinski on oletanud, et piktid oli viimane jälg enne indoeurooplaste sissetungi Põhja-Euraasiat asustanud tundmatu algupäraga rahvast, kelle keelest on ka eesti keeles säilinud teatud substraat.
20. sajandi lõpul muutus salapäraste piktide pärandi uurimine ja enda sellega identifitseerimine Šotimaal omamoodi moeasjaks.