Sunnismaisus

Allikas: Vikipeedia

Sunnismaisus oli üks pärisorjuse põhitunnuseid millega talupojad kinnistati maa külge ja neil puudus liikumisvabadus elukoha valikuks. Sunnismaine talupoeg ei tohtinud feodaali loata elukohta vahetada.

Euroopas sunnismaistati enamus vabu kogukonnatalupoegi Prantsusmaal 8. – 10. sajandil, Saksamaal 8. – 11. sajandil ja Inglismaal 10. – 11. sajandil, muutes nad sellega pärisorjadeks.

14. sajandil tekkisid Eesti aladel esimesed sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakkati pagenud talupoegi tagasi nõudma. Põgenemiste ärahoidmiseks ning põgenike püüdmiseks ja väljanandmiseks sõlmisid Tartu piiskop, Kärkna kloostri abt ja nende vasallid oletatatvasti juba 1411. aastal kokkuleppe, millega pandi ametisse adrakohtunik (hakenrichter). 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Uus sõlmitud kokkuleppe täpsustas põgenike tagaotsimise ja tagasitoimetamise korda.

Moodustati Adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud, kelle ülessandeks oli pagenud talupoegade otsimine ja tagasitoomine. Talupoegade sunnismaistamine viidi eesti aladel lõppule 16. sajandi esimesel poolel.

Talupoegade sunnismaisusele tõi leevendust 1816. aastal Eesimaa ja 1819. aastal Liivimaa talurahvaseadused, kuid need ei likvideerinud sunnismaisust, kuna talupoegade liikumisvabadus oli ikkagi piiratud. Talupoegade liikumiskitsendused likvideeriti lõplikult alles 1863. aasta passiseadusega.

[redigeeri] Vaata ka