Roomajad

Allikas: Vikipeedia

Roomajad
Taksonoomia
Riik
Regnum
Loomad
Animalia
Hõimkond
Phylum
Keelikloomad
Chordata
Alamhõimkond
Subphylum
Selgroogsed
Vertebrata
Klass
Classis
Roomajad
Reptilia

Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on peamiselt maismaa-eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Neile on iseloomulik hingamine kopsudega, kahe aordikaare esinemine, paks sarvkihiga nahk ja koorega munad. Roomajad on üks mitmekesisemaid selgroogsete klasse, nende hulka kuulusid ka imetajate ja lindude eellased. Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm.


Sisukord

[redigeeri] Süstemaatika ja evolutsioon

Roomajad põlvnevad karboni ajastu ürgsetest kahepaiksetest. Esimesed teadaolevad roomajalaadsed loomad olid tsejaia, hülonoomus ja paleotüüris varasest karbonist, kaks viimast kuulusid roomajate ürgseimasse rühma kotülosaurused. Need algelised roomajad olid tegelikult vahevormiks roomajate ja kahepaiksete vahel, omades mõlemaga ühiseid tunnuseid, mistõttu nende roomajateks tunnistamise üle on ka vaieldud. Oluliseks eristamistunnuseks oleks tõestus lootekestade esinemise kohta, st kuulumine amniootide hulka, varaseimad küllalt hästi säilinud roomajate munad pärinevad aga alles permist. Kotülosaurustest said ilmselt alguse kõik ülejäänud roomajate rühmad. Ühe esimesena eraldusid neist pelükosaurused, kellest sai alguse sünapsiidide alamklass (nende hulka kuuluvad ka imetajate eellased, iseloomulik ühe oimuaugu esinemine koljus). Teine ürgne roomajate rühm olid anapsiidid, traditsiooniliselt on nende järglasteks peetud kilpkonni, kuid viimasel ajal on selles kahtlema hakatud. Varsti seejärel ilmus kolmas, suurim ja võib-olla polüfüleetiline rühm - diapsiidid (esineb kaks oimuauku). Diapsiididega ligikaudu samaaegselt (permis, võimalik, et varastest diapsiididest) eraldusid veel kalauimsed ja sisaluimsed. Triiases algas kiire mitmesuguste diapsiidide rühmade teke, kelledest olulisemad olid soomuselised (nende hulka kuulub enamik tänapäeva roomajaid) ning sisalvaagnalised ja lindvaagnalised. Viimased kaks olid dinosauruste peamisteks rühmadeks ja domineerisid kogu keskaegkonna jooksul maismaaloomastikus. Kriidi ajastu lõpus toimus enamiku roomajate rühmade suhteliselt kiire väljasuremine, mille põhjuste kohta on mitmeid hüpoteese (vt. Kriidi lõpu väljasuremine). Säilisid vaid osad soomuselised, kärsspealised, krokodillilised ja kilpkonnalised.
Allpool esitatud roomajate süsteem on üks paljudest praegu käibelolevatest, ja uute uurimistulemuste kogunedes muutub arvatavasti.

  • Selts: kotülosaurused (Cotylosauria) - välja surnud

Alamklass: sünapsiidid (Synapsida)

    • Selts: pelükosaurused (Pelycosauria) - välja surnud
    • Selts: loomsisalikulised (Therapsida) - välja surnud1

Alamklass: anapsiidid (Anapsida)

    • Selts: seimuurialised (Seymouriamorpha) - välja surnud
    • Selts: kilpkonnalised (Testudines)

Alamklass: diapsiidid (Diapsida)

  • Infraklass: soomussisalikud (Lepidosauromorpha)
    • Selts: Younginiformes - välja surnud
    • Selts: sfenodondid (Sphenodonta) - välja surnud
    • Selts: kärsspealised (Rhynchocephalia)
    • Selts: soomuselised (Squamata)
  • Infraklass: ürgsisalikud (Archosauromorpha)
    • Selts: eelsisalikulised (Prolacertiformes) - välja surnud
    • Selts: krokodillilised (Crocodylia)
    • Selts: tiibsisalikud (Pterosauria) - välja surnud
    • Selts: sisalvaagnalised (Saurischia) - välja surnud2
    • Selts: lindvaagnalised (Ornitischia) - välja surnud

Alamklass: kalauimsed (Ichtyopterygia)

    • Selts: mesosaurused (Mesosauria) - välja surnud
    • Selts: kalasisalikud (Ichthyosauria) - välja surnud
    • Selts: notosaurused (Notosauria) - välja surnud

Alamklass: sünaptosaurused (Synaptosauria)

    • Selts: Protorosaurused (Protorosauria) - välja surnud
    • Selts: sisaluimsed (Sauropterygia) - välja surnud

1Teoreetiliselt pole loomsisalikulised siiski täiesti välja surnud, kuna tänapäeval elavad neist põlvnevad imetajad, keda aga käsitletakse omaette klassina.
2Teoreetiliselt pole sisalvaagnalised siiski täiesti välja surnud, kuna tänapäeval elavad neist põlvnevad linnud, keda aga käsitletakse omaette klassina.

Tänapäeval elab ligi 8000 liiki roomajaid, kellest enamik kuulub soomuseliste seltsi.

[redigeeri] Anatoomia ja füsioloogia

[redigeeri] Üldist

Roomajate hulka kuulub äärmiselt mitmekesise kehaehitusega loomade rühmi - väikesed sisalikud, jäsemeteta maod, kala meenutavad kalasisalikud, kilprüüsse suletud kehaga kilpkonnalised, fantastiliste kehavormidega suured ja väikesed, kahel ja neljal jalal kõndivad dinosaurused, lendavad tiibsisalikud jne. Neile kõigile on iseloomulik sarvkihiga naha ja koorega munade esinemine, samuti mitmed muud anatoomilised ja füsioloogilised omapärad, nagu hingamine kopsudega, kahe aordikaare, rinnakorvi esinemine, imetajate ja lindudega võrreldes suhteliselt madalalt arenenud kesknärvisüsteem ja termoregulatsioon. Naha sarvikhist on enamikul roomajatest varvaste otses arenenud küünised ning nahka katvad soomused.

[redigeeri] Skelett

Nagu kogu roomajate kehaehitus, nii on ka roomajate skelett väga mitmekesise ehitusega. Selgroos on hästi eristunud kaela-, rinna-, nimme-, ristluu- ja sabalülid. Teistest kaelalülidest erinevad esimesed kaks, kandelüli ja telglüli, andes peale suurema liikuvuse. Tekkinud on tõeline rinnakorv, roided kinnituvad kõhtmiselt rinnaluu külge (madudel on rinnaluu sekundaarselt kadunud). Mõnedel roomajatel (krokodillilised ja hateeria) on kõhusoomuste luustumisel tekkinud nn kõhuroided. Hästi on arenenud jäsemete luustik. Roomajate jäsemied on kahte tüüpi - keha all või keha külgedel paiknevad. Neist viimane on primitiivsem tüüp, kuid esineb ka enamikul tänapäeva roomajatest. Jäsemed ei kanna sel juhul keha raskust täielikult, ning kõht lohiseb mööda maapinda (sellest ka roomajate nimetus!). Paljudel väljasurnud roomajatel (sealhulgas dinosaurustel) paiknesid jäsemed keha all, see võimaldas keha täielikult kanda. Vastavalt neile kahele tüübile erineb ka õlavöötme ja vaagnavöötme luustik. Rangluu kinnitub roomajatele ainuomasele pealisrinnaluule. Vaagnavööde on (erinevalt kahepaiksetest) juba ühenduses selgrooga (niudeluud kinnituvad ristluulülide külgjätketele). Kolju on suhteliselt kitsas ja kinnitub kandelülile ühe kuklapõnda abil. Silmakoobaste vahel puudub luuline vahesein. Kolju on muutunud keerulisemaks, lisandunud on aseluid. Tekivad tiibluu, koljutulbake, ruutluu ja suulaeluu. Viimane on oluline teisese kõvasuulae moodustumisel, sellega seoses nihkuvad ka tagasõõrmed tahapoole. Alalõualuu koosneb liigesluust, hambaluust, nurgaluust, ülanurgaluust ja pärgluust. Näokolju iseärasuseks on sarnakaarte (ja nendega seoses oimuaukude) teke, neid on kas üks või kaks ja neil on oluline süstemaatiline tähtsus (vt "Süstemaatika ja evolutsioon").

[redigeeri] Lihaskond

Ka roomajate lihaskond on võrreldes kahepaiksetega oluliselt keerulisemaks muutunud. Eriti kehtib see jäsemete lihastiku kohta (jäsemed on võimelised sooritama märksa keerulisemaid liigutusi). Ka lisandub hulk näokoljuga seotud lihaseid (lõua-keeleluulihas, oimulihas, tiiblihas) ning keele lihaseid. Seljas on eriti arenenud trapetslihased. Lendavatel roomajatel esinesid võimsad suured rinnalihased. Kere lihastest on maolistel eriti hästi arenenud nahalihased, kuna muud keha lihased on tagasihoidlikult arenenud. Rinnakorvile kinnituvad välimised- ja sisemised roietevahelised lihased. Seoses hingamisega rinnakorvi mahu muutmise teel spetsialiseeruvad hingamislihased. Keha alaküljel paiknev kõhu sirglihas on erinevalt muudest selgroogsetest segmentideks jagunenud.

[redigeeri] Närvisüsteem

Enamiku roomajate närvitalitus on suuresti reflektoorne, õppimisvõime on suhteliselt madal (kuid ületab siiski kahepaiksete oma). Seoses aktiivsema jäsemete kasutamisega on roomajatel hästi arenenud seljaaju, eriti kaela- ja nimmepaisumus (mõnedel dinosaurustel olid need isegi peaajust mahukamad). Peaaju ei ole võrreldes kahepaiksetega palju edasi arenenud, mitmeid erinevusi on siiski. Otsaju on pisut suurem, hästi on arenenud juttkeha. Aju külgedel on tekkinud kihilise ehitusega uusmantel, mille koor on juhteteede kaudu ühenduses nii nägemiskulglatega kui ka kogu kehaga. Haistefunktsioon on küll veel oluline (otsaju eesosas paiknevad suured haistesagarad), kuid mitte esmatähtis. Eriti hea on haistmine madudel, haisteepiteel paikneb nii ninakarbikute pinnal kui ka keelel. Vaheaju jääb osaliselt otsaju alla ning osaleb samuti nägemiserutuste töötlemisel (taalamus). Nägemine on suhteliselt hea, on tekkinud võime silma fokuseerida silmaläätse kuju muutes. Silmade kaitseks on tekkinud silmalaud. Osadel roomajatel esineb vaheaju ülemises osas nn pineaalelund, mis on valgustundlik. Keskaju on oma suurte nägemissagaratega endiselt peamine nägemiskeskus. Väikeaju kuju ja suurus on eri roomajatel sõltuvalt nende eluviisidest üsna varieeruv (väikeajus paiknevad tasakaalu ja ka liigutuste koordineerimise keskused). Piklikust ajust lähtub 12 paari kraniaalnärve. Roomajate kuulmine on rühmiti väga erinev: Krokodillid kuulevad suhteliselt hästi, kilpkonni peetakse aga peaaegu kurdiks. Keskkõrva ja sisekõrva vahel on peale ovaalakna ka ümaraken, mis võimaldab paremet helivõngete ülekannet sisekõrva.

[redigeeri] Seedeelundkond

Hambad on enamikul roomajatest üksteisest vähe eristunud. Pakinevad algelisematel vormidel lisaks lõualuudele ka nt suulaeluudel. Enamikul roomajatest kinnituvad nad luu pinnale, kuid loomsisalikel ja krokodillilistel ka hambasompudes (vt tekodondid). Hambad vahetuvad elu jooksul korduvalt. Söögitoru ja magu on lihtsa ehitusega, vaid krokodilliliste magu on eristunud eesmiseks ja tagumiseks osaks. Toit (sealhulgas ka saakloomad) neelatakse enamasti tervelt (peenestamata), seda hõlbustavad hästiarenenud süljenäärmed. Peensool on kääruline, jämesool lihtne ja lühike. Pärak avaneb kloaaki.

[redigeeri] Hingamiselundkond

Roomajate ainukeseks hingamiselundiks on kopsud. Kopsud on mitmesuguse ehitusega, näiteks kärsspealistel on nad veel üsna lihtsad ja väikese pinnaga. Teistel on nad vaheseintega eri sektsioonideks jaotunud ning tiheda traheedevõrguga, mis tagab suure pindala. Madudel on kaks kopsu eri suurusega, või puudub teine hoopis. Hästi on arenenud hingetoru, mida toetavad kõhrelised poolrõngad. Hingamine toimub rinnakorvi mahu muutmise teel peamiselt roietevaheliste lihaste ja kõhu lihaste abil.

[redigeeri] Vereringe

Roomajate vereringe jaguneb kaheks osaks - väikese vereringe, kus veri ringleb südame ja kopsude vahel ja suure vereringe, kus veri ringleb ülejäänud keha ja südame vahel. Südame vatsakeses on tekkinud osaline vahesein, mis takistab mingil määral hapnikurikka vere segunemist kopsudesse mineva hapnikuvaese verega (krokodillilistel esineb täielik vahesein). Lootel veelesinev kõhuaort jaguneb kolmeks: kaheks aordikaareks ning kopsuarteriks. Paremast aordikaarest lähtuvad lisaks keha varustavatele soontele ka kaks paari uneartereid, mis suunduvad pähe, ning eesjäsemeid varustavad rangluuarterid, vasakust aordikaarest aga ainult keha varustavad arterid (sealhulgas suur sisusearter). Mõlema aordikaare peasooned ühinevad tagapool seljaaordiks. Venoosne süsteem sarnaneb veel kahepaiksetega.Keha tagaosast kogutakse veri sabaveeni, mis kõhus jaguneb kaheks. Mõlemad harud saavad lisaverd tagajäsemetest, harud lähevad neerudesse (neeru-värativeen), ning ühinevad seejärel taas kõhuveeniks, mis läheb maksa (krokodillilistel jäävad eraldi). Maksast väljub venoosne veri maksaveeni kaudu, mis ühineb neerudest tuleva tagumise õõnesveeniga. Viimane suundub südame paremasse kotta, nagu ka keha esimesest poolest verd toov eesmine õõnesveen.

[redigeeri] Erituselundkond

Roomajate neerud on piklikud (eriti pikad madudel) ja sagarateks jaotunud. Tüübilt on nad järelneerud, ning neil puudub seos suguelunditega. Ühtlasi on nende ehituse eripärasd seotud vajaduse puudumidega kehast ülearust vett eemaldada, nagu see nende veeluviisiga eellaste puhul oli. Nefroneid on palju, nad on varustatud neerukehakesega ning suubuvad otse kusejuhasse. Looteeas esinevad veel keskneerud, millest kujunevad täiskasvanute neerud ja isaste raiamanused. Kusejuhad väljuvad otse kloaaki, sisalikulistel ja kilpkonnalistel esineb vahepeal ka kusepõis. Enamik vett imetakse koos toitainetega eeluriinist tagasi, mistõttu produtseeritav uriin on paks valkjas mass, mis sisaldab palju kusihapet.

[redigeeri] Sigimine

Roomajate sigimine toimub täielikult kuival maal, koorega varustatud munade abil.
Isassuguelundid (raiad) paiknevad kahe pikliku kehakesena kõhuõõnes, ning on ühendatud raiamanusega. Viimane on väike kotike, kuhuvalmivad seemnerakud kogunevad. Raiamanusest väljub seemnejuha sugutisse. Suguteid on tavaliselt kaks, ning nad paiknevad kloaagi äärtes. kilpkonnalistel ja krokodillilistel on üks suguti. Emassuguelundid (munasarjad) paiknevad neerude all. Maolistel on nad ebavõrdsesuurusega (vasakpoolne on väiksem). Munasarjades produtseeritakse suhteliselt suuri munarakke, ning moodudtatakse ka nendele ümber valkkest. Valminud munarakud lastaksevabalt kõhuõõnde, kust nad siirduvad munajuhasse. Munajuha on pikk ja looklev torujas organ, mis lõppeb kloaagis. Munajuhas moodustatakse munadele ümber nahkjas või mineraalne koor. Paljudel madudel ja sisalikel jääb viljastatud muna munajuhasse, ning valmib seal (nad on eluspoegijad). Roomajate arengu kohta pikemalt vt roomajate areng.

[redigeeri] Füsioloogilised eripärad

Kuna tänapäeva roomajad on kõigusoojased, peeti pikka aega kõiki roomajaid kõigusoojasteks. Tänapäeval on siiski paljud uurijad seisukohal, et mineviku roomajate seas polnud ka püsisoojasus haruldane (seda kinnitab sulgede või muude katete esinemine paljudel neist, ning muuseas ka see, et neist põlvnevad linnud ning imetajad on püsisoojased).
Roomajate ainevahetus pole nüüdisajal esinevatel liikidel eriti intensiivne, kuid minevikus võis see olla teisiti. Lämmastiku ainevahetuse jääkproduktiks on, erinevalt kõrgematest selgroogsetest kusihape, mitte karbamiid.
Eluiga on suhteliselt pikk (kilpkonnadel on teada koguni üle 250 aasta).

[redigeeri] Ökoloogia

Roomajad on levinud kõikidel mandritel (peale Antarktika) ja kõikides kliimavöötmetes samuti (peamiselt soojematel aladel) meredes ja ookeanides. Roomajate levik minevikus hõlmas ka külmemaid piirkondi kui tänapäeval. Praegune asustus on seotud roomajate keskkonna temperatuurist sõltuva kehatemperatuuriga.
Roomajate käitumine on keerulisem kui kahepaiksete oma, näiteks esineb innaajal võitlusi isaste vahel, mitmetel roomajatel esineb algeline karja-eluviis. Suur osa praegusaja roomajaid on lihatoidulised.

[redigeeri] Vaata ka

Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis: