Süüdiklest

Allikas: Vikipeedia

Süüdiklest (Sarcoptes scabiei) on imetajatel naha epidermisesse näritud käikudes parasiteeriv ja sarkoptoossügelisi ehk süüdiklestsügelisi ehk sarkoptoosi põhjustav parasiit.

Süüdiklest (Sarcoptes scabei)
Süüdiklest (Sarcoptes scabei)

Haigus levib kokkupuutel haigega ja on kõrge nakkavusega. Süüdiklest on peremeesspetsiifiline, kuid põhjustab võõrale peremehele sattudes lühiajalist haigestumist ehk ebasügelisi.[1][2]. Koerte süüdiklest (Sarcoptes scabies var canis) võib põhjustada sarkoptoosi ka kassidel, rebastel ja inimesel[3].

Sisukord

[redigeeri] Etioloogia

Süüdiklest koeral (Sarcoptes scabei var canis)
Süüdiklest koeral (Sarcoptes scabei var canis)

Süüdiklestad on ümarovaalsed, haukamissuiste ja lühikeste kooniliste jalgadega 0,15-0,5 mm pikkused parasiidid[4][2]. Emastel parasiitidel paiknevad kellukesekujulised kinnitusnapad 1. ja 2. jalapaaril ning isastel 1. 2. ja 4. jalapaaril[2].

Sarkoptoosi tekitajad erinevatel liikidel[4]:

  • Sarcoptes scabiei var bovisveisel
  • Sarcoptes scabiei var caniskoeral
  • Sarcoptes scabiei var hominisinimesel
  • Sarcoptes scabiei var ovis – lambal
  • Sarcoptes scabiei var equihobusel
  • Sarcoptes scabiei var suis – seal

[redigeeri] Sarkoptoos kassidel

Kassidel põhjustab süüdiklestaga sarnast haigestumist Notoderes cati. Andmed kasside nakatumise kohta koera süüdiklestaga on vastuolulised.

Koera süüdiklesta ülekandumist samas majapidamises elavatele kassidele kirjeldab Bronstein (2004)[5]. Kahel kolmandikul majapidamises olnud 25 kassist esines kroonilisele sarkoptoosiga sarnanev naha muutus. Kasside nahaproovidest isoleeritud süüdiklestade DNA oli identne tavaliselt koertel ja metsloomadel parasiteeriva süüdiklesta omaga.

[redigeeri] Arengutsükkel

Süüdiklestad on üheperemehelise arengutsükliga. Isane süüdiklest kopuleerub emase tritonünfiga peremehe naha pinnal. Kopulatsiooni järgeslt viljastatud emased tritonümfid kestuvad valmikuteks. Emased süüdiklestad närivad peremehe epidermise sõmerkihti käike kuhu muneb kuni 3 muna päevas 2-3 nädala joosul kokku 20-50 muna. Munast kooruvad 3 paari jäsemetega vastsed, kes kestuvad protonümfideks ja seejärel tritonünideks. Arenemine munast täiskasvanuks kestab 2-3 nädalat. Isaslestade arengutsükkel kestab keskmiselt 14 päeva ja emaslestadel 21 päeva[2][6].

Vastsed, protonümffid ja isased tritonümfid elavad nahakäikudes. Emased tritonümfid ja isased valmikud liiguvad paarituseks naha pinnale.

[redigeeri] Diagnoosimine

Sarkoptoosi diagnoosimiseks võetakse värskest kahjustunud kohast skalpelliga naha süvakaabe. Kogutud materjal asetatakse alusklaasile ja lisatakse mõned tilgad immersioonõli. Preparaati uuritakse mikroskoobiga kasutades 5x või 10x objektiivi.

[redigeeri] Ravi

[redigeeri] Ravi koertel

Koertel kasutatakse raviks Stronghold (selamektiin) ja Advocate (imidaklopriid, moksidektiin) täpilahuseid. Sammuti võib kasutada ivermectiini.

Juhul kui nakkus esineb mitme koeraga majapidamises tuleb ravida kõiki haigega kontaktis olnud koeri, kuna võib esineda asümptomaatilisi parasiidi kandjaid. Tõrjet tuleks teha ka keskkonnas, kus haigestunud koerad viibisid, kuna süüdiklest võib elada väliskeskonnas kuni 21 päeva. Juhul, kui vaatamata ravile tekib koeral uusi naha kahjustusi võib tegemist olla puuduliku ravi, keskkonnast saadud uue, või inimeselt koerale ülekandunud invasiooniga[3].

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Kasutatud kirjandus

  1. ^ Parre, J. Sügelised. Veterinaarparasitoloogia. Tallinn, Valgus, 1985
  2. ^ 2,0 2,1 2,2 2,3 Järvis, T. Koerte parasitoosid. Tartu, EPMÜ Kirjastus, 1998
  3. ^ 3,0 3,1 Canine Scabies in Muller & Kirk's Small Animal Dermatology 5th ed. 1995 Saunders
  4. ^ 4,0 4,1 Mange in Merck Veterinary Manual 9th ed Merck & Co., Inc
  5. ^ Bronstein, S., Gidlund, K., Karlstam, E., Bergström, K., Zakrisson, G., Nikkilä, T., Bergvall, K., Renström, L and Mattisson, J., G. FC-42 Sarcoptic mange epidemic in a cat population. Veterinary Dermatology, 15, 20-40. Blackwell Synergy. 2004
  6. ^ Mullen, G., OConnor, B., Mites in Medical And Veterinary Entomology. Elsevier Science. 2002