Jaan Kärner
Allikas: Vikipeedia
Jaan Kärner (27. mai 1891, Kirepi vald — 3. aprill 1958, Tartu) oli eesti kirjanik.
Õppis 1901—1906 Uderna ministeeriumikoolis. Töötas 1910. aastast peamiselt Tallinnas ajalehetoimetustes ning vahepeal (1911/1912, 1914) õppis Moskvas Šanjavski-nimelises rahvaülikoolis. 1917—1920 oli Eesti pahempoolsete esseeride liidreid, toimetas selle partei ajalehti ning 1919 ka Eestimaa Ametiühisuste Kesknõukogu ajalehte Töö Hääl.
Elas 1921. aastast Elvas ja tegutses 1936. aastast Tartus kutselise kirjanikuna; toimetas 1927—1929 "Loomingut" ja 1936—1938 ajakirja Tänapäev. Töötas 1940—1941 kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst. Saksa okupatsiooni ajal oli NSV Liidus, aastast 1944 kuni haigestumiseni 1946 töötas Tallinnas samas kirjastuses ja Loomingu toimetajana.
Sisukord |
[redigeeri] Looming
Väärtuslikum osa on luule. Kirjutanud ka romaane, näidendeid, mälestusi, ajaloo- ja teatriuurimusi. Tõlkinud saksa ja vene kirjandust. Kirjanduskriitikuna väärtustas realistlikke, kaaluka sotsiaalse probleemistikuga teoseid.
[redigeeri] Teosed
[redigeeri] Luulekogud
- "Aja laulud" (1921)
- "Lõikuskuu" (1925)
- "Õitsev sügis" (1926)
- "Inimene ristteel" (1932)
- "Sõna-sütega" (1936)
- "Käidud teedelt" (1939)
- "Kodumaa käsk" (1942)
- "Viha, ainult viha" (1944) jt.
[redigeeri] Värssromaan
- "Bianka ja Ruth" (1923)
[redigeeri] Romaanid
- "Naine vaesest maailmast" (1930), töölisliikumisaineline
- "Soodoma kroonika" (1934)
- "Tõusev rahvas" 2 kd (1936 — 1937)
- "Pidu kestab" (1938)
[redigeeri] Mälestused
- "Kadunud aegade hämarusest" (1935)
- "Öösiti kumavad linnad" (1939)
[redigeeri] Uurimusi
- "Ärkamisaegne Eesti Ühiskond" (1924)
- "Eesti näitelava 19. aastasajal" (1923)
- "Estonia kuuskümmend aastat" (1925)
[redigeeri] Kirjanduskriitikat
- "Lehed tuulde" 2 kd (1924 — 1937)
- "Eesti uuemad luuletajad" (1925)