Gustave Courbet
Allikas: Vikipeedia
See artikkel vajab toimetamist. |

Gustave Courbet (1819–1877) oli prantsuse kunstnik. Esindab realismi koolkonda. Ta veendus pärast 1848. aasta revolutsioonist osavõtmist, et tema kohus on kujutada tegelikkust, eelkõige inimesi, kelle elu ja töö on talle lähedased.
Courbet´ teostes ilmneb kohati jõhker realism. Tema loomingut iseloomustavad veel julgelt maalitud aktid ja maastikud, mis ilmutavad vanade meistrite stiili (Tizian), mida ta Louvre´is uuris.
Tema üks kuulsamaid töid on “Matus Ornans´is”. See on õli lõuendil 315 x 668 cm. Praegu asub see Musée d´ Orsays Pariisis. Ta palus Ornans´i elanikel kordamööda oma vanaisalt päritud maja pööningul poseerida. See maja on näha ka maali kaugeimas vasakus nurgas. Hiljem pani ta erinevatest maalidest kokku ühe suure. Maalil kujutas ta matuseid, kuhu olid kogunenud kodanlased ja talupojad. Esiplaanil on lahtine haud, mis nagu kaasaks vaatajaid osalema. Maali uudsus seisneb hiiglaslikus formaadis, mis annab stseenile monumentaalse ilme ja rõhutab masendavat meeleolu. Courbet on kasutanud ka modernset stiili, mis väljendub punase ja paabulinnusinise toonide selguses. Need tooni vastanduvad mustale ja hallile. Realistlikkust väljendavad hoogsad pintslitõmbed. Veel on sellele teosele iseloomulikud rohmakad tumeda joonega ümbritsetud näod.
“Matus Ornans´is” eksponeeriti 1850. aastal Salongis. Kriitikud arvasid, et see on kole ja labane. Maal muutus tänu tegelaste ja kujutatud paiga ehedusele realismi manifestiks.
Courbet maalis aastal 1851 “Kivilõhkujad”. Ta tahtis selle maaliga näidata rasket tööd, mida nad teevad, hoolimata lõikavast tuulest ja kõrvetavast päikesest. Nägusid ta ei näita, aga käed ja kehad on hästi välja toodud. Figuurid täidavad peaaegu lõuendit. Tagaplaani maastik on üldistatud, esiplaani kivid ja rohukõrred on detailselt esile toodud.
Kui 1855. aastal toimus maailmanäitus, siis tema töid “Matus Ornans´is” ja “Kunstniku ateljee” kunstiosakonnas ei aktsepteeritud. Kunstnik ei loobunud ja pani need sissepääsu ligiduses ise välja, kasutades esimest korda sõna “realism”.
Pariisi Kommuuni ajal võttis osa rahva võitlusest. Kui see lagunes, siis arreteeriti ta süüdistatuna Vendome´i samba purustamises. Aastal 1875 põgenes Courbet Ðveitsi, kus ta ka suri. Nelikümmend aastat hiljem toodi ta põrm Prantsusmaale.