Dialektiline loogika (Iljenkov)
Allikas: Vikipeedia
"Dialektiline loogika. Esseed ajaloost ja teooriast" ("Диалектическая логика. Очерки истории и теории") on Evald Iljenkovi raamat, mis ilmus 1974. aastal ja täiendatud trükis 1984. aastal.
Täiendatud trükile on lisatud materjali Iljenkovi teistest kirjutistest.
Sisukord |
[redigeeri] Sisukokkuvõte
See sisukokkuvõte põhineb 1984. aasta väljaandel.
Eessõnas selgitab Lev Naumenko, et lisatud esseed on esituse täielikkuse seisukohast vajalikud, kuigi nad teataval määral rikuvad raamatu stiililist terviklikkust.
[redigeeri] Sisejuhatus
Raamatu eesmärk on konkretiseerida mõned printsiibid dialektilise loogika süstemaatilisel esitamisel (Loogika loomisel), mis on seni teostamata kollektiivne ülesanne.
Dialektilise loogika eesmärk on rekonstrueerida teoreetiliselt, vaimselt, mõistete liikumise loogikana mõtlemise iseareng selle paratamatutes momentides ja paratamatus järjestuses, mis on sõltumatu inimeste tahtest ja teadvusest. Mõtlemise all mõistetakse siin oma tööga nii välisloodust kui ka iseennast ümberkujundava ühiskondliku inimese reaalse tegevuse ideaalset komponenti.
Esimene osa: Kuidas tekkis ja milles seisneb probleem
[redigeeri] Essee 1: Loogika ainest
Loogikaks nimetatakse tänapäeval õpetusi, mis mõistavad oma aine piire väga erinevalt. Igaüks neist peab ennast ainsaks tänapäevaseks loogikaks. Sellepärast tuleb alustada küsimuse ajaloost.
Filosoofia aine sulab algselt kokku mõtlemise ainega üldse: see on "maailm tervikuna". Filosoofia ei ole algul eriline teadus, vaid tema areng langeb kokku ümbritseva maailma teadusliku mõistmise arenguga. Sellisena uurib ta muuhulgas ka universaalseid seaduspärasusi, mille raames eksisteerivad ja muutuvad nii "olemine" kui ka "mõtlemine". Selliste seaduste olemasolu peeti enesestmõistetavaks.
Algne filosoofia uuris välismaailma, mütoloogilise maailmavaate kriitilise ületamise käigus. Nõnda hakkas inimene filosoofia vormis esmakordselt vaatlema kõrvalt oma tegevust tegelikkuse piltide konstrueerimisel ja vaidluse aineks olevate faktide teadvustamisel. Filosoofia pidi tõde otsides algusest peale vaatlema omavahel vastuolus olevaid kujutlusi. Mõtlemise aineks ei olnud mitte ainult "välismaailm" kui niisugune, vaid ka maailma teoreetilise hõlvamise viis.
Teoreetiliste teadmiste esimene teadlik kokkuvõte oli Aristotelese süsteem. Sellest sai filosoofias alguse mitu põhimõtteliselt erinevat suunda. Erinevad arusaamad loogikast ning loogika ja ontoloogia vahekorrast näevad ühtviisi oma eelkäijana Aristotelest. Kuigi formaalne loogika peab Aristotelest enda rajajaks, on Aristoteles alusepanija ka sellele suunale, mis viis Hegeli arusaamale loogikast kui õpetusest kõige olemasoleva üldistest vormidest ning dialektilis-materialistliku arusaamani loogikast.
Aristoteles ei kasuta kunagi sõna "loogika" selle hilisemas tähenduses. Tema õpetuses pole üldse kohta mingitele erilistele "mõtlemise vormidele", mis erineksid kõige oleva üldistest vormidest ja selle oleva sõnalise väljendamise vormidest. Aristotelese süllogismideõpetuse põhiprintsiip on kõne vastavus asjadele. Selle rikkumine tekitab "vigased süllogismid". Süllogistlikud figuurid – proponeeriva kõne terminite vahelise seose skeemid – on Aristotelesel vaid retoorilised figuurid. Tema põhihuvi on selgitada välja tingimused, mille puhul need kõneskeemid on tegeliku (analüütilise, apodiktilise) teadmise liikumise ning asjadele vastava tõestuse vormid.
![]() |
---|