Eesti keraamika

Allikas: Vikipeedia

Eesti keraamika all mõistetakse Eestis loodud keraamikat.

  Tähelepanu! See artikkel on pooleli. Seetõttu võib see artikkel sisaldada ebatäpset informatsiooni.
Artikkel peaks loodetavasti valmima 2007. aasta lõpuks.
Luule Kormašova"Põld" 1979KõrgkuumuskeraamikaEesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Luule Kormašova
"Põld" 1979
Kõrgkuumuskeraamika
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Sisukord

[redigeeri] Ajalugu

[redigeeri] Keraamika ilmumine Eesti aladele

Nõnda nagu mitmetes Eesti naaberriikides, loetakse ka Eestis, neoliitikumi ehk noorema kiviaja alguseks keraamika ilmumist.

Keraamika valmistamise oskus levis Läänemere äärde lõunapoolsematelt aladelt ilmselt kultuurilaenuna, mitte rahvasterändamise tulemusena. Seda soodustas arvatavasti elukaaslaste võtmine väljaspoolt oma kogukonda. Samuti ei ole Eesti aladel kunagi savist puudu tulnud ja seetõttu oli tooraine kohe käepärast võtta.

Arvatavasti võeti kultuurilaenuna üle ainult keraamika valmistamise oskus – nõude vorm ja kaunistamise viis hakkasid sõltuma aga varasematest piirkondlikest eripäradest ja tavadest.

[redigeeri] Narva kultuuri keraamika

Praeguseks teatakse Eestis enam kui kahtekümment Narva kultuuri asuala. Nendest vanim, Riigiküla IV asulakoht Narva lähistel, kannab dateeringut 5000 aastat eKr. Samas on Narva kultuuri kõige varasemad dateeringud saadud Läti idaosast (radiosüsiniku dateering asetab sealsed asulakohad 5500 aastasse eKr) ja arvestades keraamikaoskuste levikusuunda võib eeldada, et kõige vanemaid Narva kultuuri asulakohti ei ole Eesti aladelt veel leitud.

Narva kultuur sai oma nime 1950. aastail Narva jõe alamjooksult leitud muististe uurimisel. Narva kultuuri asuala hõlmas aga lisaks Eestil ka Lätit, Leedu põhjaosa ja Venemaa loodeosas. Ei tasu aga arvata, et Narva kultuur oli midagi sootuks erinevat varasemast keskmisel kiviajal Baltimaades, Valgevene põhjaosa, Poola kirdeosas, Venemaa loodeosas ja võimalik ka, et Karjalas ja Soomes levinud Kunda kultuurist. Kultuuride vahel on suur sarnasus.

Narva keraamika valmistusviis ja esemete kuju oli kõikjal üpris sarnane, kuid erinevates piirkondades olid oma eripärad. Eesti alal olid mõningased erinevused Põhja-Eestis, Kagu-Eestis ja Lääne-Eesti saartel valmistatud keraamikas.

Keraamilised esemed olid valmistatud kitsaid savilinte üksteise peale vajutades. Kujult olid anumad teravapõhjalised ja üpris suured (kuni 40 liitrit). Esines ka liuataolisi pikliku kujuga kausikesi.

Nõudele on iseloomulik välispinda kattev kammilaadse esemega tekitatud triibuline muster, mille järgi nimetatakse seda keraamikat kammkeraamikaks.

Narva kultuuri kammkeraamikat kasutati toiduainete säilitamiseks ja arvatavasti ka keetmiseks. Nõude kasutamisest keedunõudena annab tunnustust mõnede leitud nõude sisepinnale kõrbenud orgaanilise materjali kiht.

Keraamiliste nõude väärtusest annavad aimu leiud, mis näitavad, et vahel on püütud vigasaanud esemeid parandada.

[redigeeri] Uute keraamikaliikide jõudmine Eesti alale

Teisel aastatuhandel eKr. levisid Eesti aladele nöörkeraamika ja tekstiilkeraamika. Nöörkeraamika puhul luuakse esemeid kaunistav ornament nööri abil, tekstiilkeraamika puhul kasutatakse selleks aga jämedakoelist riiet. Sellel ajajärgul valmistatud saviurne on leitud Kagu-Eesti kääpaist (urnmatused).

2.9. sajandil levis nõndanimetatud kiila pinnaga keraamika, mida iseloomustas läikima poleeritud pind, tugevam põletus ja peeneteralisema savi kasutamine.

11. sajandil levis arvatavasti Vene aladelt (Pihkvast või Novgorodist) Eestisse potikeder (esmalt Ida-Eestis). Saaremaal ja kohati Lääne-Eestis tehti keraamikat käsitsi veel 13. sajandi alguses. Samal ajal hakati ka savile hakati kivipuru asemel liiva lisama. 13.–14. sajandil asendus käsitsi ringiaetav potikeder jalaga ringiaetavaga.

[redigeeri] Keraamika areng Eestis keskajal

13. sajandil kasvas keraamika sissevedu ja eriti hinnatuks kujunes Saksamaa kivinõukeraamika. 13. sajandi keskpaigast on teada ka vanim Eesti pottsepatöökoda, mis leiti 1998. aastal arheoloogilistel väljakaevamistel Viljandis.

Pärast 14. sajandit hakati keraamilisi nõusid metallist ja puidust nõudega välja vahetama ja seetõttu kahanes keraamika tähtsus.

17. sajandil rajati Tallinnas pottseppade tsunft. Tsunfti rajamine alles nõnda hilisel ajal on seletatav vähese nõudlusega keraamika järele ja välismaise keraamika eelistamisega kodumaise ees.

[redigeeri] Tallinna fajansimanufaktuur

1772. aastal asutas apteeker Karl Christian Fick Tallinnas fajansimanufaktuuri. Selle manufaktuuri toodangut iseloomustas kohaliku sinisavi ja välismaise valge savi segust valmistatud, valge tinaglasuuriga kaetud ja glasuuripealsete värvidega kaunistatud toodang. Manufaktuur lõpetas tegevuse 1782. aastal.

[redigeeri] Põltsamaa portselan

1782. aastal rajas Woldemar Johann Lauw Põltsamaale portselanimanufaktuuri, mis tegutses 1800. aastani. Selle manufaktuuri tooted on tuntud kui Põltsamaa portselan. Manufaktuuris töötasid Saksamaal väljaõppinud meistrid, kes valmistasid põhiliselt koobaltmaalinguga portselani aga leitud on ka mitmevärvilisi lilledekooriga kaunistatud esemeid.

[redigeeri] Keraamika Eestis 19. sajandil

17.–19. sajandil valmistati Tallinnas ja Narvas ka ahjukahheleid, mida valmistati eri ajajärkudel nii reljeefseid kui siledapinnalisi ja kaetuna paljude erinevate glasuuridega.

1886. aastal pani Jõgevamaal Siimustis kohalik talumees Joosep Tiiman aluse Siimusti savitööstusele, millest sai peagi Eesti suurim keraamikaettevõte. 1913. aastal arvestati Siimusti savitööstus Venemaa suurettevõtete hulka.

[redigeeri] Keraamika 20. sajandi alguses

Riigi Kunsttööstuskool (1914–1940)Ilmar Palm (1921–1988)Vaas 1937–1940Keraamika, härjavereglasuurEesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Riigi Kunsttööstuskool (19141940)
Ilmar Palm (19211988)
Vaas 19371940
Keraamika, härjavereglasuur
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

20. sajandi alguses alustasid Setumaa külades tegevust mitmed keraamikatöökojad, mis tootsid valdavalt tüüpilist pottsepist. Esimese Eesti Vabariigi lõpupoole tegutses Setumaal juba 17 keraamikatöökoda.

Eesti esimeseks kutseliseks keraamikuks sai Juuli Suits.

1920. aastal alustas Tallinnas tegevust aktsiaselts "Savi", kus toodeti tarbekeraamikat ja kahhelkive.

1919. aastal püüti Tallinna Kunstitööstuskoolis (tänase Eesti Kunstiakadeemia eelkäijas) avada keraamikatöökoda aga õnnestus see alles 1923. aastal tänu Ungari päritolu keraamikule Géza Jákole. Géza Jáko juhtis seda keraamikatöökoda ka järgnevad 10 aastat. Seejärel asus vahepeal Riigi Kunstitööstuskooliks nimetatud õppeasutuse etteotsa Valli Eller.

Samal aastal (1923) alustas tegevust Tartu Naisühingu käsitöökooli keraamikaosakond.

Sellel ajaperioodil paistis keraamikaalase tegevusega silma Jaan Koort, keda võib pidada üheks Eesti rahvusliku keraamika väljaarendajaks.

Langebrauni portselanVaas dekooriga "Muhu mänd"Dekoori autor Astrid Tiits1930. aastate esimene poolKõrgus 14 cmDekooritehnika – TerastrükkEesti Ajaloomuuseum
Langebrauni portselan
Vaas dekooriga "Muhu mänd"
Dekoori autor Astrid Tiits
1930. aastate esimene pool
Kõrgus 14 cm
Dekooritehnika – Terastrükk
Eesti Ajaloomuuseum

[redigeeri] Langebrauni portselan

1924. aastal ostis Nikolai Langebraun Tallinnasse Ahju tänavale kinnistu, et rajada portselanimaalimisega tegelev ettevõte. Säärane ettevõtmine tõotas rohket tulu, kuna sellel ajal oli välismaalt toodud kaunistatud portselan tänu kõrgetele tollimaksudele vähestele inimestele taskukohane aga kaunistamata portselani sai Eestisse tuua tollimaksuvabalt. Portselanimaali töökoda alustas kolme töölisega tegevust 1928. aasta oktoobris ja selle sündmusega algas ka Eesti portselanimaali traditsioon.

Kaunistamata portselani toodi sisse peamiselt Saksamaalt. Saksamaalt tõi Langebraun 1929. aastal ettevõtet juhtima ka Karl Hofmeistri, kellel oli varasem töökogemus Rosenthali vabrikus.

Äri edenes hästi ja 1932. aastal ostis Langebraun Vene tänavale veel teisegi töökoja.

Peatselt alustati ka kaunistatud portselanitoodete müüki välismaale, mis läks tänu odavamatele hindadele küllaltki edukalt.

Langebrauni portselani laialdasele müügiedule aitas palju kaasa ka oskuslikult planeeritud müügistrateegia. Näiteks loodi erineva temaatikaga tooteid (jõuluteemalised, lihavõtetele pühendatud, jne.), mida siis vastaval aastaajal müüki paisati. Kaunistatud portselani tootes mõeldi ka erinevatele sihtgruppidele alates vaesemast elanikkonnast, kuni väga rikasteni ja sellega kindlustati Eestis suur müügiedu.

Teise maailmasõja ajal põgenes Nikolai Langebraun koos perega Saksamaale. Tema portselanitööstus riigistati ja 1940. aastal ühendati Tallinna portselanimaali töökoda Rene Veberi väikese portselanimaalimise töökojaga „Ultra“ ja moodustati ettevõte nimega „Kerama“, millest kasvas 1948. aastal välja Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi keraamikaateljee.

Langebrauni portselanitöökoja tooted pole aga tänapäevalgi unustusse vajunud vaid nendest on saanud kollektsionääride ihalusobjektid. Seda olenemata sellest, et neid on võrdlemisi palju säilinud. Eriti hinnalised on ainueksemplarid ning samuti on kõrgema hinnaga välisturgudele mõeldud tooted.

Aino Alamaa (1908–1906)"Olgu jääv meile päike..." 1963KõrgkuumusšamottEesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Aino Alamaa (19081906)
"Olgu jääv meile päike..." 1963
Kõrgkuumusšamott
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

[redigeeri] Keraamika areng teise maailmasõja järel

Kolmekümnendate aastate lõpus tegutses Eestis umbes 40 väikest keraamikaettevõtet. Seoses Teise maailmasõja puhkemisega katkes aga keraamika areng. Sõjale järgnenud stalinism, mis kuulutas senised tõekspidamised sobimatuks ja seadis esikohale deviisi: “sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik“, mõjus hukatuslikult ka keraamikute vabale eneseväljendusele järgneva aastakümne jooksul.

Taasärkamine Eesti keraamikas toimus viiekümnendate lõpus, kui kujunesid välja viis keraamikakeskust. Nendeks olid Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi „Ars“ keraamika ja portselanimaali ateljee, Tartu Kunstitoodete Kombinaadi „Ars“ keraamikaateljee, Tallinna Ehituskeraamika Tehase kunstilised tsehhid Siimustis ja Tallinnas ning Pärnu Ehitusmaterjalide Tehase keraamikatsehh.

Leo Rohlin"Sula" 1978–1979Šamott, krakleeglasuurEesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Leo Rohlin
"Sula" 19781979
Šamott, krakleeglasuur
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

[redigeeri] Keraamika okupeeritud Eestis

Kuigi okupatsioonivõimud ja valitsev ideoloogia nõudsid üldiselt sotsialistlikku realismi, püüeldi järjest enam modernismi suunas. Keraamikal, kui Nõukogude Liidu kunstis vähemtähtsal valdkonnal, õnnestus vabamalt kunstilisi ideid rakendada, kuna vähemolulisi valdkondi kontrolliti nõrgemalt. Tarbekunstinäitused võtsid enda kanda selle rolli, mis varem oli kuulunud kujutavale kunstile.

1960-ndatel jõudis Eesti keraamika taas maailmakaardile seoses paljude andekate noorte keraamikute esilekerkimisega. Näiteks 1962. aastal Prahas toimunud rahvusvaheliselt keraamikanäituselt naasesid Eesti keraamikud rohke medalisaagiga.

Tolleaegsetest keraamikutest on tuntuimad Adamson-Eric, Ingrid Nõges, Helene Kuma, Mari Rääk, Ellinor Piipuu, Elagi Reemets ja Eevi Mardna.

Peagi lisandus neile mitmeid noori keraamikuid nagu Salma Sõmeri, Anu Ivask, Tiiu Lass, Naima Uustalu ja Mall Valk-Sooster.

1970-ndatel jagunesid keraamikud ehituskeraamika tehastes töötavateks tööstuskeraamikuteks (näiteks: Anu Soans, Leo Rohlin, Meedi Ümar ja Anne Keek), kes tegelesid põhiliselt madalkuumuskeraamikaga ja kunstitoodete kombinaadis kõrgkuumuskeraamikaga tegelevateks keraamikuteks (näiteks: Mai Järmut, Irja Kändler, Ülle Rajasalu, Ester Lukas, Marget Tafel ja Ruth Treimut).

Viive Väljaots"Torso käega" 1986KõrgkuumusšamottEesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Viive Väljaots
"Torso käega" 1986
Kõrgkuumusšamott
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

1980-ndatel muutusid maailmas populaarseks paljud ajaloolised tehnikad (näiteks raku ja nerikomitehnika), mis kogusid populaarsust ka Eestis.

Nerikomitehnikaharrastajatest kogus Eestis laiemat kuulsust Annika Teder ja rakutehnika viljelemisega said tuntuks Kaido Kask ja Ingrid Allik. Puhtakujulise tarbekunstnikuna väärib sellest ajaperioodist esiletõstmist Georg Bogatkin.

[redigeeri] Keraamika taasiseseisvunud Eesti Vabariigis

Seoses Eesti taasiseseisvumisega muutus tuntavalt ka Eesti keraamikut tööpõli. Turg hakkas kiiresti täituma odavate lääne masstoodetega ja Vene turu kadumine pani Eesti keraamikatööstuse raskesse olukorda. Keraamikuid, kes olid varem seotud keraamika tööstusliku tootmisega, enam ei vajatud. See lõi aga kõik eeldused väikeste keraamikatöökodade tekkeks. Näiteks alustasid tegevust Georg Bogatkini töökoda "Bogapott" (aadress: Pikk-jalg 9, Tallinn) ja Ülle Rajasalu juhendatav savitöökoda Katariina käigus.

1990. aastatel saavutasid rahvusvahelistel keraamikanäitustel tunnustuse Karin Kalmani ja Anne Türni looming. Keraamikutest kerkisid esile Sergei Isupov, Maanus Mikkel, Külli Kõiv, Jaana Kormašova, Kattri Taklaja ja Terje Hütt.

Samal ajal kogus rühmituses "Neoeksprepost" tuntust Urmas Puhkan, keda 1991. aastal premeeriti Vaal-galerii aastapreemiaga (preemia kannab nime "Harpuun").

19. jaanuaril 1993. aastal loodi Eesti Kunstnike Liidu alaliiduna Eesti Keraamikute Liit, kuhu kuulub praeguseks 82 liiget. Eesti Keraamikute Liit on enda ülesanneteks võtnud korraldada ülevaatenäitusi, abistada eesti keraamikute osalemist rahvusvahelistel näitustel, koordineerida ühiseid näitusi, hallata "Esthoggama" keraamikapõletusahju Kohila lähedal, korraldada iga-aastast rahvusvahelist keraamikaalast sümpoosioni Kohilas ja esindada alaliidu huve Eesti Kunstnike Liidus.

Urmas Puhkami eestvedamisel loodi 1993. aastal keraamikute rühmitus "Asuurkeraamika", mille liikmetest on laiemalt tuntust kogunud Aigi Orav. Sellese rühmitusse kuulusid ka Kärt Seppel, Külli Kõiv, Kadri Pärnamets ja Lauri Kilusk.

[redigeeri] 20. sajand Eesti keraamikas

2000. aastal alustati Andres Alliku eestvõttel Kohila lähedale Tohisoo mõisaparki unikaalse puupõletusahju "Esthoggama" ehitust. Ahju nimetus pärineb ahju konstruktsioonile eeskujuks olnud anagama ahju ja Ameerika Ühendriikide Groundhog tüüpi ahju nimest. Esthoggama ahju haldavad Eesti Keraamikute Liit, Kohila Koolituskeskus ja Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakond ning ahjuga seoses toimuvad mitmed rahvusvahelised koolitused ja loomelaagrid.

2002. aastal valmi Setu Talurahvamuuseumi maa-alal Andres Alliku ja Eesti Kunstiakadeemia keraamikaosakonna üliõpilaste ühistööna puuküttega keraamikaahi, millega pandi alus Setu talurahvakeraamika traditsioonide taastamise suunas.

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Välislingid