Bon Jovi

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist.
Bon Jovi kontsert Hollandis
Bon Jovi kontsert Hollandis

Bon Jovi on USA hard rock bänd, mis tegutseb aastast 1983.

Bon Jovi on suutnud üle kahekümne tegutsemisaasta jooksul müüa juba üle saja miljoni plaadi, mille hulgas on 9 stuudioplaati ning hulgaliselt kontsertlindistusi ja kogumikke. Bändiliikmed on Jon Bon Jovi ja Richie Sambora ning lisaks neile kuuluvad praegusesse koosseisu veel klahvpillide mängija David Bryan ning trummimees Tico Torres.

Sisukord

[redigeeri] Bändi ajalugu

[redigeeri] Bändi loomine

Ansambli Bon Jovi lugu algas 1983. aastal kui noor rock-muusik nimega John Bongiovi esitles New Yorki legendaarses Power Station lindistusstuudios oma stuudioomanikust nõbule lugu "Runaway" ning sellest sai lühikese ajaga raadiohitt. Edust innustatuna otsustas John kutsuda kokku bändi, mille moodustasid tema koolivend ja klahvpillimängija David Bryan Rashbaum, basskitarrist Alec John Such ja trummar Tico Torres. Viimasena leiti kitarrist Richie Sambora.

[redigeeri] Algusaastad

Esimene plaadileping saadi kompaniilt Mercury Records ning debüütalbum "Bon Jovi" ilmus 21. jaanuaril 1984. aastal ning müüs üle poole miljoni eksemplari.

1985. aasta aprillis lasti välja teine album nimega "7800 Farenheit", millelt pärinevad lood "Only Lonely" ning "In and Out of Love".

Peale pikki kontserte pühenduti juba proffidena järgmisele plaadile ning siit algas kvaliteetmuusika. Bändile tuli appi professionaalne helilooja Desmond Child ning kokku lindistati 30 lugu, millest New Yorgi noortel lasti välja valida parimad ning kui hääletustulemused olid läbi analüüsitud, koostati menulugudest LP, mis ilmus 1986. aastal kandes nime "Slippery When Wet". Ameerika singlite edetabelite tippu jõudsid lood "You Give Love a Bad Name" ning "Livin' on a Prayer" ja edaspidi sai bändi signatuuriks kõikjal kontsertidel esimese loona kõlav hitt "Wanted Dead or Alive". Plaati müüdi lühikese ajaga 10 miljonit ekseplaari ning see püsis niiviisi kaheksa nädalat järjest USA heliplaatide edetabeli esimesel kohal. Laulja John saavutas aga seksisümboli staatuse, poseerides kõikjal katkirebitud särgi, lühikeste kuluvate ning ülipikkade lokkis juustega.

1988. aastal jõuti järgmise plaadini "New Jersey", mille nimi näitab osariiki kus laulja Bon Jovi sündis. Eelmise plaadi edu tuules müüdi sedagi üle viie miljoni ekseplaari ning sellega tõusis ansambel üheks juhtivamaks rockibändiks üle maailma, olles lühikese viie tegutsemisaasta jooksul müünud juba rohkem kui 25 miljonit plaati.

Edasi otsustas bänd veidi aega maha võtta ning pühenduda sooloprojektidele. Jon alustas muusika kirjutamist filmile "Young Guns II", mis võitis nii Oscari kui Grammy auhindu ning 1990. aasta kolmemiljonilise läbimüügiga westerni soundtrack tõstis singlina 1. kohale vapustava loo "Blaze of Glory". 1991. aastal ilmus Richie Sambora sooloalbum "Stranger in This Town", millel lõi kaasa kitarrivirtuoos Eric Clapton.

[redigeeri] 1990. aastad

1992. aastal oli ansambel jälle koos ent sedapuhku ei pakutud enam metalset rocki vaid pisut melanhoolsemat stiili heliplaadil “Keep the Faith”. Muutunud oli ka meeste välimus ning Jon kandis hoopis soliidsemaid ja lühemaid juukseid. Ent ka nende fännid olid koos ansambliga vanemaks saanud ja ülistustega võeti taas vastu menulooks tõusnud aeglane ballaad "Bed of Roses".

1994. aastal anti välja greatest hits album “Cross Road“, mis müüs taas 12 miljonit plaati ning siia otsa tuli kohe 1995 aastal hitialbum “These Days“ selliste märkimisväärsete lugudega nagu "Diamond Ring" ja "Lie to Me". Selle plaadiga võeti ette pikk tuur ning peale seda võeti taas bändiga aeg maha. Kontsertidel mängis basskitarri juba Hugh McDonald, kes asendas 1994 aastal lahkunud Alec John Such’i.

Jon hakkas osalema filmides, millest 1996 aastal esimesena linale jõudis “Moonlight and Valentino“. 1997 aasta suvel andis ta välja oma esimese sooloalbumi “Destination Anywhere“, millele Richie Sambora vastas juba teise plaadiga “Undiscovered Soul”.

[redigeeri] 2000. aastad

Bon Jovi Dublinis aastal 2006
Bon Jovi Dublinis aastal 2006

Aasta 2000 tõi bändi tagasi stuudiosse ja sama aasta suve algul ilmus uus ja väga pikk plaat "Crush". Avasingel "It's My Life" möllas raadiotes ja ka klubides. Edu võtmes jätkas edasi singel "Say It Isn't So". Selle plaadi hittsinglid "It's My Life" ja "Thank You For Loving Me" kinkisid ansamblile ka nende esimesed Grammy auhinnad aasta parima rockloo esituse eest ning aasta parima rockialbumi eest. 14. mail 2001 ilmus neilt kontsertalbum "One Wild Night – Live 1985-2001", millel kõlas 15 paremat pala läbi aegade. Samal ajal jõudis Jon osaleda veel filmis "U-571" ning seriaalis "Ally McBeal".

Bon Jovi kaheksas stuudioalbum nimega "Bounce" jõudis kuulajateni 23. septembril 2002 ning plaat koosnes 12-st loost ja oli stiililt taas puhas rock’n’roll. Esimese singlina ilmus 26. augustil "Everyday".

2003. aasta 4. novembril andis Bon Jovi välja järjekordse Greatest Hits albumi nimega "This Left Feels Right". Seekord on tegemist akustilisel muusikal baseeruvate töötlustega vanadest Bon Jovi hittidest nagu "Born To Be My Baby", "Keep The Faith", "It's My Life" ja "Wanted Dead or Alive". Plaadi produtseerisid Pat Leonard, Jon Bon Jovi ja Richie Sambora ning üllatustena lisati ka kaks kontsertlindistust lugudest "The Distance" ja "Joey". Bon Jovi teine singel akustika albumilt ilmus 19.jaanuaril 2004 ja selleks on “It's My Life”.

16.novembril 2004 andis Island Records välja viiest plaadist koosneva Bon Jovi boxi "100 Million Bon Jovi Fans Can't Be Wrong". Esiti oli siin neli plaaditäit avaldamata laule koos ansambli lugudega mitmest soundtrackist ning lisaks dvd.

19. septembril 2005 anti välja üheksas stuudioplaat "Have a Nice Day", mille esimesene singel oli albumi tiitellugu "Have a Nice Day" ja mis ilmus 18. juulil. New Jersey rock-muusikud tegid seekord kaastööd lauljate Sheryl Crow ja Alanis Morissette'ga ja produtset John Shanks'iga ning koostöös valmis üsna käredate kitarridega plaat, millel aeglasi ballaade esinadab vaid lugu "Welcome to Wherever You Are".

Novembris esilinastus video loole 'Who Says You Can't Go Home', mille autoriks on Jon'i vend ja kaasa laulab siin Jennifer Nettles country-pop bändist Sugarland. Singlina ilmus see 5. detsembril 2005. Samuti tuli veel teinegi singel koos uue videoga ja selleks on "Welcome to Wherever You Are". Singel "Who Says You Can't Go Home" tegi USA kantriedetabelis ajalugu kui tõusis esimeseks, sest ükski rockansambel pole sellist trikki varem teha suutnud, samuti pärjati lugu veebruaris 2007 Grammy auhinnaga parima kantriloo kategoorias.

Kannustatuina edust paiskab ansambel 2007. aastal taas välja stuudioalbumi, nimeks “Lost Highway” ja see ilmub 19. juunil plaadifirmalt Island Records. Produtsentideks Dann Huff ja John Shanks. Esimene singel “(You Want To) Make A Memory” anti raadiotele promomiseks üle 20.märtsil ja selle video on üleval ametlikul bändi lehel mai algusest. Fännidel on seni võimalik olnud nautida plaadi nimilugu “Lost Highway”, mis kõlab filmis "Wild Hogs", teine uus lugu “We Got It Going On”, duett koos Big & Rich, on selle aasta teemalooks Arena Football League's.

[redigeeri] Diskograafia

[redigeeri] Albumid

  • 1984 "Bon Jovi"
  • 1985 "7800° Fahrenheit"
  • 1986 "Slippery When Wet"
  • 1988 "New Jersey"
  • 1992 "Keep The Faith"
  • 1994 "Cross Road - The Best Of"
  • 1995 "These Days"
  • 2000 "Crush"
  • 2001 "One Wild Night Live 1985–2001"
  • 2002 "Bounce"
  • 2003 "This Left Feels Right"
  • 2004 "100.000.000 Bon Jovi Fans Can't Be Wrong"
  • 2005 "Have A Nice Day"
  • 2007 "Lost Highway"