Vend Vahindra
Allikas: Vikipeedia
See artikkel vajab toimetamist. |
Vend Vahindra, kodanikunimega Karl Tõnisson, Lätis Kārlis Tennisons; hüüdnimi paljasjalgne Tõnisson (20. august ukj 1873 Umbusi – 5. mai 1962 Myanmar (Birma), Yangon (Ranguun)) oli esimene budistlik munk, kes tegutses Eestis.
Karl Tõnisson sündis Põltsamaa lähedal Odratsi talus. Põltsamaa luteri koguduse kirikuraamatusse on ta märgitud Ka(a)rel August Mihkli poeg Tõnissonina. Teistel andmetel sündis Tõnisson Lätimaal (Liivimaal) Paala jõe kaldal. Samal aastal kui Odratsi talus sündis Karl Tõnisson, kes hiljem täiskasvanuna asus Eestis budismi propageerima, toimus Panaduras ajalooline dispuut, kus hinajaana munk Mohottivatte Gunananda võitis filosoofilises dispuudis kristliku misjonäri David de Silva ja taastas ametlikult hinajaana budistliku traditsiooni Sri Lankal . Pärast surma Rangoonis kuulutati Karl Tõnisson bodhisatvaks hinajaana kloostris nimelt hinajanistide poolt.
1892 asus Tõnisson õppima Peterburi ülikooli filosoofia teaduskonda. Ülikooli ajal elas ta E.E. Uhtomski pool, kes oli budist ning Karli isa sõber juba noorusest. Tõnissoni isa Mihkel (Mihhail) ja Uhtomski tundsid mõlemad huvi etnograafia vastu; Mihhail oli isiklik tuttav Nikolai II ga. Uhtomskite majas puutus Tõnisson kokku ka õpingute ajal Peterburis öppiva parun Roman Ungern von Sternbergiga , kes käis Uhtomskite pool korduvalt koos Tundutoviga; seda mainivad enda mälestustes Roman Ungern von Sternbergi kooli- ja sõjakaaslased.
1893 reisis Tõnisson esimest korda Burjaatiasse budismi uurima. Aastal 1897 oli Peterburi linnas juba ametlikult kirjas 75 budalast. 1900 käis Karl Tõnisson Kamtšatkal, Burjaatias, Mongoolias ja Hiinas. 1903 aprillist augustini viibis Tõnisson Kamtšatkal Petropavloskis, 1. septembril sõitis ta Vladivostokki. 1905. aasta suveni tegustes Tõnisson Gobi kõrbe piirkonnas, käis sise-Mongoolias, Karakorumi kõrbes ja Urgaas. Samal aastal tutvustas Agvan Dorzijev teda XIII Dalai-laamaga. 1906. aasta võttis Tõnisson vastu Mongoolias Erdenedzuu hijdis ehk kloostris, kus ta kohtus Dža-laamaga . Erdenedzuu hijdis elas üle 3000 munga, enamus neist elas jurtades. Mongoolias oli tollal 750 kloostrit ja 1800 templit. Urgaas peatus Tõnisson tema pühaduse Djebtsung Damba hutukhta pool. 1907. aasta veebruaris sõitis Tõnisson Tuvast Orenburgi linna, kus ta märtsis luges terve sarja budismialaseid loenguid. Lustigi mälestuste järgi esitasid kuulajad palju küsimusi ja ilmutasid huvi Siddharta õpetuse vastu. Orenburgist rändas Tõnisson Samaarasse, kus püüdis samuti Buddha õpetuse vastu huvi äratada, kuid suurema eduta. Samaaras ja ta elanikes pettunud, suundus Tõnisson Saraatovisse, kus tudengid tundsid huvi budismi ja Tiibeti vastu. Kuus üliõpilast olevat olnud taimetoitlased ja linnas tegutsenud koguni taimetoitlaste restoran. Saraatovis kohtas tulevane Baltimaade budausu peapiiskop paljusid väljarändajaid Eestist ja Lätist, kes olid põgenenud Volga äärde Baltikumis valitseva vaesuse ja rõhumise eest. Edasi liikus ta Astrahani, mille ümbruses oli arvukalt kalmõkkide budausu kloostreid ja templeid. Kohalik pealaama võttis rändaja sõbralikult vastu. Tõnissoni mainis hiljem sõbralikult ka Agvan Doržijev, kes väljendas Potala poolt rahulolu Karli tegevusega Tiibeti asjade ajamisel.
1809 andis Tõnisson Riias välja oma esimese venekeelse raamatu "Öpetus sellest, kuidas inimene saab surematuks". Trükkijaks oli G.Budbergi trükikoda. 1912 ilmus Tartus tema värsikogumik. 1914 kutsuti Tõnisson sõjaväkke; ta teenis Neljandas Kaukaasia polgus ning osales lahingutes Ida-Preisimaal. 1915 osales Tõnisson budausu vaimulikuna sõjaväes Przemysli kindluse piiramisel ja vallutamisel. Lahingus osalemise eest autasustati teda Georgi Ristiga . 1915 märtsis Karl Tõnisson lahkus armeest ja suundus Burjaatiasse, sealt Urgaasse Mongoolias ning edasi Bogdoo lähetusega Tiibetisse. 1920 määras Dorzijev oma käskkirjaga Tiibetist tagasi saabunud Vend Vahindra Peterburi datsani eestseisjaks ja sõitis Bakuusse, kus toimuval Ida rahvaste kongressil otsustati taotleda autonoomiat kalmõkkidele, burjaatidele ja mongolitele. Peterburi templi ajalooga tegelenud A. Kozlovi muuseumi direktor A. Andrejev mainib Karl Tõnissoni oma uurimuses, rääkides juhtumist, kus too saabub aastal 1920 Burjaatiast revolutsioonilisse Petrogradi ja leiab eest bolševike poolt rüüstatud templi ja kohtub ka akadeemik Štšerbatskoiga , kes vaatas tol ajal templi hoonete ja varanduse järgi.
1922 keeldus Eesti esindus Karl Tõnissonile väljastamast viisat Eestisse tulekuks. Põhjenduseks toodi, et Tõnisson kavatses Eestimaal hakata kuulutama budismi ehk buda usku, mida peeti luterliku taustaga riigis kohatuks. Küll aga nõustus Tõnissonile sissesõiduluba ja kodakondsust andma Läti saatkond - Karl Tõnissonist sai Kārlis Tennisons. 1923 lahkus Tennisons Petrogradist, kus viibimie Doržijevi sõnul kogukonna .
1926 osales Tennisons Tartus spordiselts "Kalevi" korraldatud maratonil ja saavutas kolmanda koha. 1927 külastas ta viimast korda Leningradi ja kohtus viimast korda Agvan Dorzijeviga . Samal aastal kohtus Tennisons isiklikult Läti presidendi Gustavs Zemgalsiga . 1928 ilmus Vend Vahindra sulest raamat "Tulevane ilmariik Pan-Baltoonia". 1930 andis ta Tartus välja raamatu "Mina ja minu jüngrid usume nõnda" (Tartu Eduard Bergmanni trükikoda). 1930. aasta suvel pidas Tennisons budismialaseid loenguid Narvas, kus kohtas ka esimest korda hilisemat teist Eesti budismi suurkuju Friedrich Voldemar Lustigit, kellest sama aasta novembris sai juba budalane ja munk.
1931. aastal rändasid Tennissons ja Lustig, kerjakott õlal, läbi Euroopa teele Aasiasse, lootusega jõuda välja Tiibetisse. 1935-1936 viibisid nad poolteist aastat Hiinas. 1941. aastal kritiseerisid Tennisons ja Lusting kohalikus ajakirjanduses avalikult Tai valitsuse Jaapani-meelset poliitikat ja maa ümber nimetamist Siiamist Taiks, milles nad nägid taganemist budistlikust kultuuripärandist. 1949. aastal saatis Tai valitsus tülikaks muutunud Eestist pärit mungad maalt välja, toimetades nad Birma piirile. 1956. aastal käisid nad Nepali kuningriigis Kathmandus IV ülemaailmsel budistlikul konverentsil, kus puutusid kokku ja suhtlesid ka Burjaatia laamadega, kes olid esimest korda väljaspool Burjaatiat pärast Venemaa oktoobri revolutsiooni, mis hävitas kõik kloostrid ja enamiku laamadest.
Tennisons suri 9. mail 1962 ja kuulutati bodhisatvaks hinajaana traditsiooni järgi.
Vend Vahindra oli üks esimesi budismi propageerijaid Ida-Euroopas ning üldse üks esimesi läänlasi, kes valis budistliku munga eluviisi.
1917–1923 rändas Vend Vahindra Aasias. Ise väitis ta, et käis Burjaatias ja Tiibetis, kuid mõlemas on põhjust kahelda. 1923 Baltimaadesse naastes võttis ta Läti kodakondsuse ja tegi end sealjuures 10 aastat vanemaks, mistõttu aeg-ajalt on tema sünniaastaks ekslikult kirjutatud 1873. Eestis elas ta 1927–1930 ja lahkus siit siis lõplikult, sõites laevaga Ranguuni.
Ta avaldas kolm eestikeelset ja ühe lätikeelse raamatu, milles tutvustas oma vaateid. Baltimaades viibitud aja jooksul ilmnes teatud , lähenemine uuspaganlusele ja ägeantikristlus. Selles osas väitis ta end juhinduvat teaduslikest alustest ja tunnustas evolutsiooniteooriat, mis kirikuringkondades tollal üldine ei olnud. Ta otsis kajastusi balti ja soome-ugri rahvakultuuri kokkupuuteid budismiga, sealhulgas meie rahvuseepostest, mis on kunsteeposed.
XIII dalai-laama nimetas ta Esimeseks Läti, Eesti ja Leedu Budistlikuks Peapiiskopiks. Vend Vahindra suri 1962. aastal Birmas pühakuna.
[redigeeri] Kirjandus
- Gennadi Gerodnik, "Vend Vahindra: satiiriline dokumentaaljutustus". "Eesti Raamat", Tallinn 1973, 112 lk
- Mait Talts, "Esimene buda preester Baltimere rannikul...": Karl August Tennison ja eestlaste esmatutvus budismiga – "Akadeemia" 2003, nr 7, lk 1421-43 ja nr 8, lk 1618-45
[redigeeri] Välislingid
- Vend Vahindra, Ashin Ananda ja loomad
- Kristlikud ja mittekristlikud usuühendused Eestis 1990. aastatel
- Buddhism in Estonia
- Mait Talts, artikkel "Veidi valgust hämarkohtadele Vend Vahindra elus"
- Tõnisson seikleb jälle
- BUDDHISM THROUGHOUT THE WORLD THE MYANMAR CONTRIBUTION TO THE SPREAD OF THERAVADA
- Olev Remsujev-Draamakilpkonnad ja vend Vahindra
- Legendaarne vend Vahindra Shwedagon Paya munk
- Ungern-Sternbergist, vend Vahindrast ja müütidest Mait Talts
- Mälestuseks Mait Talts