Sipelgaõli
Allikas: Vikipeedia
![]() |
See artikkel (või pilt) on esitatud kustutamiseks, lisateavet põhjuste kohta saad artikli arutelust, üldist infot artiklite kustutamise reeglite kohta artiklite kustutamise leheküljelt. |
See artikkel vajab toimetamist. |
"Sipelgaõli" on Leida Kibuvitsa novellikogu.
Jaak Jutra töötas turukupjana. Linnavalitsus määras talle pisikese pensioni ning annetas ühekordse tasu pika ja hoolsa töö eest. Jaagule ei tähendanud see midagi muud, kui et ta pidi nüüd kodus logelema. Jaak oli otsekui läbi pekstud. Peale vallandamist kolis Jaak koos oma naise Leenaga linna servale, et Jaak enam ei kuuleks turult tulenevaid hääli, kuid see ei aidanud. Ta jäi pärast vallandamist morniks ning terviski hakkas üles ütlema, eriti põlved. Neile oli järsku mingisugune haigus sisse löönud. Samuti ei olnud ta enam millegagi rahul, kõik käis talle närvidele. Kuna põlved valutasid juba pikemat aega, otsustas Jaak neid ravitsema hakata. Üks tuttav aednik soovitas soojalt sellerit ning siis tulid Jutral selleripäevad. Järgmisena proovis ta männikasvudest jalavanni. Männikasvusid korjates rääkis Jaak oma kodukohast ning sellest, kui palju ilusam ja parem on tema kodukoht linnast.
Ei aidanud ei see ega teine, kuigi männikasvudest jalavanni ei jõudnud Jaak proovida, kuna hakkas naisega vaidlema ning vesi jahtus selle ajaga ära. Leena arvas ikka, et Jaagu põlvedega polegi midagi lahti. See on lihtsalt jonn ja paha karakter.
Sügisel soovitas keegi Jaagule kassinahku ümber põlvede kanda, kuna see pidavat aitama. Nii hiilisid kaks vanainimest novembrikuu hilisõhtul linnas ringi kasse otsides. Leidsidki ühe, aga kummalgi ei olnud südant kassi tappa, ning nad viisid kassi enda juurde koju. Nüüd oli Jaak endale jälle uue rohu leidnud; sipelgaõli. See pidi see kõige kihvtisem rohi olema. Nii suunduski Jaak ja Leena Jaagu kodukoha poole, kus pidi olema palju sipelgapesi.
Kohale jõudnud asetasid nad pudeli, mille põhjas oli siirupit, sipelgapessa ja heitsid ise sinna lähedale pikali. Kõik nende ümber oli rahulik ja vaikne ning Jaak lihtsalt nautis ümbrust. Kodus valasid nad piiritust täis ning asetasid aknalauale päikese kätte. Õhtul, kui ta pudeli aknalaualt ära võttis ning lauale asetas, käis hirmus pauk ja terve maja täitus vastiku lehaga. Terve köök oli kaetud sipelgalaipadega ning maja haises veel mitu päeva järjest.
Kui keegi Jaagult küsis, kuidas rohi mõjus, vastas see, et valu on kui käega pühitud. Leena aga teadis rääkida, et mitte sipelgaõli ei ravinud vanamehe põlvesid. Kogu see sipelgapüük ja maalesõit, see oli see, mis Jaagi terveks ravis ja talle hingerahu tõi.