Aruküla koopad
Allikas: Vikipeedia
Aruküla koopad asuvad Tartu linnas Ülejõe linnaosas Aruküla tee ääres Emajõe ürgoru vasakul nõlval mõne meetri sügavusel maapinnast.
Alates 1959. aastast on koobastik looduskaitse all.
Koobastiku pindala arvatakse olevat ~10 ha [1].
Koobastiku kaardistamine algas 19. sajandi esimesel poolel, ent täpne ettekujutus koobastiku levikust puudub tänaseni. Järgnevas materjalis on näidatud 1982. aastal koostatud Aruküla koobaste skeem - Tartu Ülikooli geoloogiamuuseum. Aruküla koobaste skeem.
Aruküla koopad said laiemalt tuntuks 1844. aastal, kui sissevarisemise tagajärjel tekkis suur sissepääs maa-alustesse käikudesse.
Koobaste päritolu on selgusetu - arvatakse, et koopad on inimkäte poolt tehtud, kas siis liivavõtu kohana, mis pidi rajatama kauaaegse koopauurija Ülo Heinsalu arvamuse kohaselt enne 1830-ndaid aastaid[1] või sõjaaegse peidupaigana.
Koopad on kaunis madalad (1-1,5 m) ja paljudes kohtades sisse varisenud. Koobaste seinad, sambad ja osaliselt ka laed koosnevad valgemast ja kõvemast Devoni ladestu Aruküla lademe liivakivist kui laed, mis paiguti ulatuvad valgel liivakivil lasuvasse punasesse kergesti lõhenevasse liivakivisse, mis võib põhjustada sissevarisemisi.[2]
Aruküla koopad läinud teadusajalukku seoses unikaalsete kalafossiilide (Devoni väljasurnud rüükalade) leiukohana.[2] Aastail 1834–1859 tegi koobastes väljakaevamisi Tartu ülikooli professor Herman Asmuss[3]. Umbes 800 koobastikust avastatud rüükala kivistist on esindatud Tartu Ülikooli geoloogiamuuseumis.[1]
Aruküla koobastes talvitusid nahkhiired. Kuid 1998. aastal alanud lahtikaevamised peletasid sealt nahkhiired minema. Lahtikaevamiste eesmärgiks oli rajada lastele meelelahutust pakkuv üritus "Päkapikumaa".[4].