August von Kotzebue

Allikas: Vikipeedia

August von Kotzebue (3. mai 176123. märts 1819) oli Saksa näitekirjanik, prosaist, publitsist, teatrijuht ja riigiametnik. Otto von Kotzebue ja Alexander von Kotzebue isa. Tegutses mõnda aega ka Eestis.

[redigeeri] Elulugu

August Friedrich Ferdinand (von) Kotzebue sündis Weimaris Saksamaal jõuka kaupmehe ja legatsiooninõuniku pojana. Ta õppis esmalt Weimari gümnaasiumis, mille professoriks oli tema onu J. K. A. Musäus, tuntud valgustuskirjanik ja muinasjuttude autor. Aastatel 1777 kuni 1779 õppis A. Kotzebue Jena ja Duisburgi ülikoolis õigusteadust, tegeldes samal ajal ka kirjandusega. Tema debüüt oli 16-aastaselt C. M. Wielandi ajakirjas Der Teutsche Merkur. Kotzebue osales Jena üliõpilaste harrastusteatri töös ning asutas hiljem Duisburgis tudengiteatri. 1779 rajas ta Jenas kirjandusklubi (Dichterclub) ja astus kohaliku saksa seltsi liikmeks. Alates 1780. aastast töötas Kotzebue Weimaris advokaadina.

Aastal 1781 sai Kotzebue tööle Peterburi kindralkuberneri ja sealse saksa teatri direktori F. W. von Baueri erasekretäri kohale. Pärast von Baueri surma aastal 1783 asus Kotzebue elama Tallinna, kus töötas ülemapellatsioonikohtu asessorina. 1785. aastal tõusis Kotzebue kubermangumagistraadi presidendi ametikohale, omandas ühtlasi Vene päriliku teenistusaadliseisuse ning aadlipatrikli ja abiellus Tallinna komandandi tütre Friederike Juliane Eleonore von Esseniga.

Aastal 1784 asutas Kotzebue Tallinnas asjaarmastajate teatri (Liebhabertheater), mille tegevusest võttis teiste seas osa toonane Tallinna gümnaasiumi ladina keele professor Friedrich Gustav Arvelius, hiljem ka krahv Peter Manteuffel. Teater avati 8. detsembril 1784 Kanuti gildi majas näidendiga Die beiden Zauberer. Asjaarmastajate teatri kulul anti 1790. aastal välja Arveliuse „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramatu“ 10 000 eksemplari, mida levitati talurahvale tasuta. Tallinnas valmis mitmeid menukaid näidendeid ja ka melodraama Menschenhass und Reue (1789), millega Kotzebue pani aluse oma laiemale tuntusele.

Aastal 1790 avaldas saksa valgustuskirjaniku A. von Knigge nime all rämeda paskvilli Doctor Bahrdt mit der eisernen Stirn, mis kahjustas tugevasti tema mainet. Samal aastal loobus ta riigiteenistusest ning sõitis Pariisi. Seda kajastab reisikiri „Meine Flucht nach Paris im Winter 1790“ (1791). Aastal 1792 naasis Kotzebue Venemaale ning abiellus kaks aastat hiljem Christine Gertrud von Esseniga. Aastal 1795 lahkus Kotzebue tervislikel põhjustel riigiteenistusest ning elas kaks aastat Virumaal oma väikeses maamõisas Friedenthalis Jõhvi lähedal, kuhu rajas ka harrastusteatri. Aastal 1798 sõitis ta perega Viini, kus töötas viis kuud õueteatri direktori ja intendandina ning sai seejärel Austria keisrilt Franz II-lt eluaegset pensioni. 1799. aastal elas A. von Kotzebue põgusalt Weimaris, mille lähedale ostis endale maja. Samal aastal ilmus trükist tema pamfletilik näitemäng Der hyperboreeische Esel, mis oli suunatud vararomantikute vastu, püüdes naeruvääristada kitsamalt vendade Schlegelite retoorikat.

1800. aastal, pärast Venemaale naasmist, vahistati Kotzebue Palanga lähistel, kust saadeti poliitiliselt kahtlase isikuna (jakobiinlus) Siberisse. Paari kuu möödudes sai Kotzebue keiser Paul Ilt, kellele meeldinud tema teos Der alte Leibkutscher Peter des Dritten (1799), armu ning hüvituseks ka Vooru kroonumõisa Tarvastu kihelkonnas Liivimaal. Lisaks nimetati ta Peterburi saksa õukonnateatri direktoriks. Värvikast Siberi-seiklusest kõneleb tema autobiograafiline teos Das merkwürdigste Jahr meines Lebens (1801). Pärast Paul I-le tehtud atentaati aastal 1801 loobus Kotzebue teatrijuhi ametist ning asus elama sünnilinna Weimarisse.

Weimaris üritas Kotzebue (kirjandus)seltskonnas tulutult läbi lüüa. Konflikt J. W. Goethega, kes soovis lavastada tema 1803 aastal kirjutatud komöödiat Die deutschen Kleinstädter (1803), paisus näidendis leiduvate irooniliste vihjete tõttu Goethe ja vararomantikute aadressil sedavõrd, et ta lahkus 1802. aastal Berliini. Nimetatud 1803 Preisi Teaduste Akadeemia erakorraliseks liikmeks (alates aastast 1812 sai temast auliige), andis Kotzebue Berliinis koos Garlieb Merkeliga välja ajakirja Der Freymüthige (1804–1806), kuid loobus peagi tüli tõttu koostööst. 1803–1804 viibis ta Pariisis, seejärel Liivi- ja Eestimaal, Saksamaal ning Itaalias. Itaaliareisi käsitleb teos 1805 ilmunud "Reisimälestused Liivimaalt Rooma ja Napolisse" (Erinnerungen von einer Reise aus Liefland nach Rom und Neapel).

Aasta pärast abikaasa surma, aastal 1803, abiellus A. von Kotzebue Wilhelmine Friederike von Kurselliga ja asus elama naise kaasavaraks saadud Järlepa mõisa Eestimaal, kuhu rajas ka koduteatri. Aastal 1804 sõitis A. von Kotzebue Pariisi, kust põgenes pärast Napoleoni võitu 1806 taas Eestimaale. Aastani 1813 elas ta Vardi mõisas Nissi kihelkonnas Eestimaal, kuhu rajas samuti koduteatri. Vardil tegeles A. von Kotzebue aktiivselt nii kirjandusega, andes välja Napoleoni-vastaseid ajakirju Die Biene (1808-1809) ja Die Grille (1811-1812), kui ka põllumajandusega. Pidevalt töötav kutseline teater Tallinnas õnnestus rajada alles 1809 Laiale tänavale ehitatud uues hoones. 1812–1813 töötas taas teatrijuhina ning andis 1813 välja ajalehte "Vene-Saksa Rahvaleht" (Russisch-Deutsches Volksblatt.)

[redigeeri] Atentaat

Pärast Napoleoni kaotust nimetati Kotzebue 1814. aastal Venemaa peakonsuliks Preisimaal Königsbergis, kus ta asus ühtlasi tööle sealse teatri kunstilise juhi kohale. 1817 edutati Peterburis Venemaa välisministeeriumi riiginõunikuks. Sestpeale viibis Kotzebue Venemaa keisri isikliku referendina Saksamaal Weimaris, kus asutas nädalalehe Das Litterarische Wochenblatt. Ajalehes ilmunud ägedate sõnavõttude pärast Saksamaa üliõpilasühingute poliitiliste sihtide ning demokraatia ja sõnavabaduse vastu oli Vene keisri spiooniks peetud menukirjanik Saksamaa liberaalsetes ja rahvuslikes ringkondades väga vihatud. 1819. aastal kolis Mannheimi. Sama aasta 23. märtsil tegi Jena teoloogiatudeng Karl Ludwig Sand (1795–1820) talle kui "isamaa reeturile" ja "noorsoo kiusatusse ajajale" pistodaga atentaadi. Sündmuse ajel hakati Saksa Liidumaades liberaalseid ja rahvuslikke püüdlusi jõuliselt maha suruma.