Punane terror
Allikas: Vikipeedia
Punane terror (vene keeles красный террор) oli kommunistide rakendatud vägivallakampaania, mille esimene suurem laine ujutas Venemaa üle 1905. ja 1917. aasta revolutsioonide vahel ja mis kommunistliku võimuhaarde järel kujunes üheks totalitaristlikuks võimumeetodiks.
Punaterrori oluline instrument oli aastal 1917 Lenini poolt asutatud erakorraline komisjon (Tšekaa). Ta pani maksma julma diktatuuri ja tema eestvedamisel alustati sovetliku võimu teostamiseks rahvale kuuletumise ja allumise õpetamist repressiivmeetodite kaudu. Uljanov andis isiklikult käsu tappa tsaar Nikolai II koos perekonnaga ja tema korraldusel hakati rajama koondus- ja töölaagreid (Gulag).
Oktoobris 1918 andis sovetlik valitsus välja dekreedi "Punasest terrorist", mille alusel täiendati erakorralise komisjoni ridu ja anti tollele õigus juhtida toiduainete, vilja ning kütuse konfiskeerimist elanikelt, samuti sai Tšekaa nüüd voli repressioonideks sundkorjanduse vastustajate suhtes. Tavaline karistus oli viivitamatu mahalaskmine. Toiduainete rekvireerimine kaasas 1919-1923 ulatusliku näljahäda.
Aastal 1920 laiendati erikomisjoni õigusi veelgi ja pandi tollele ülesandeks saata kahtlusaluseid — st ilma kohtuta süüdlaseks tehtuid — kuni 5 aastaks töölaagritesse. Repressioonide hulgas massiivselt domineerinud mõrvad asendasid peagi sunnitöö massilise rakendamisega n-ö kommunismi ehitusel, tegelikkuses totalitaarse süsteemi orjamiseks, olgu siis töölaagreis või väljasaadetuina Siberisse ja teistesse sovetiimpeeriumi kaugetesse näljapiirkondadesse.
Kui kahe revolutsiooni vahelisel ajal 1905–1917 surmati Venemaal punaterroristide käte läbi hinnanguliselt üle 15 000 inimese, siis Lenini valitsemise ajal (1917–1924) hukati punaterrori raames vähemalt 200 000 inimest.
Punane terror jätkus stalinistliku terroriga, mille kõrgaeg langes aastaile 1934-1954. Eestis olid punase terrori kõrgaegadeks 1918-1919, 1941, 1944-1958.
Punane terror valimatute tapmiste ja massiküüditamise kujul vaibus ajapikku Stalini surma järel. Aastail 1953–1959 lasti enamik ellujäänud küüditatuist koju ja hakati süüdimõistetuid tasapisi rehabiliteerima.
Hiljem represseeriti ainult erimeelseid, kes püüdsid kehtivat riigikorda kukutada (vastupanuliikumine) või julgesid avalikult esineda võimukriitliste avaldustega (dissidentlus).
[redigeeri] Punane terror Eestis
Aastatel 1940 – 1941 mõisteti Eestis tegutsenud eritribunalide poolt surma vähemalt 300 isikut, umbes pooled neist enne sõja algust. Enamik mahalaskmisi toimus Tallinnas või selle ümbruskonnas. Nii näiteks Tallinnas 23. juunil 1941 toimus seeria mahalaskmisi järgmiselt. Surmamõistetud vahialused viidi julgeoleku rahvakomissari Boris Kummi või tema kummagi asetäitja kirjalikul korraldusel kolmest või enamast vangist koosnevate gruppide kaupa üldvanglast nr 1 (nn Patarei vangla) Pagari tänava sisevanglasse. Vangid võttis vastu sisevangla ülem ja komandant valvemeeskonnaga. Surmaotsuse täideviimise juures olid ENSV RJRK 1., 2. ja 3. osakonna ülemad. Mahalaskmiskomandot juhtisid sisevangla komandant A. Brenner ja RJRK 3. osakonna ülem Sergei Kingissepp.
Ilma kohtuliku menetluseta hukati 1941. aasta juunist oktoobrini 2199 tänaseks tuvastatud isikut. 8./9. juuli öösel lasti Tartu vanglas maha 192 inimest: 172 meest ja 20 naist. Ohvritele tulistati püstolist pähe, enamasti näkku. Laibad heideti kaevu või maeti vanglaõuele. Saaremaal Kuressaares vanglana kasutatud keskaegse kindluse territooriumil mõrvati 1941. aasta septembris 90 inimest, 87 meest ja 3 naist. Viljandi vangla õue kaevatud auku lasti maha 10 meest ja üks 14-aastane poiss, ühel haavatul õnnestus august välja ronida ja põgeneda. Punaarmeelaste ja NKVD/NKGB hävituspataljonide poolt mõrvati hulgaliselt tsiviilisikud. Nende hulgas oli ka mõnikümmend isikut, kes võitlesid metsavendadena Punaarmee ja hävituspataljonide vastu.
1940. aastal vangistati Eestis ligi 1000 ja 1941. aastal ligi 6000 inimest. Valdav enamik neist mõisteti süüdi ja saadeti NSV Liidu vangilaagritesse, kus suurem osa neist suri või hukati. Olemasolevatel andmetel hukati 1940. a vangistatutest vähemalt 250 ja vangistuses suri ligi 500; 1941. a vangistatutest hukati üle 1600 ja vangistuses suri ligi 4000.
[redigeeri] Kirjandust
Mart Laar, "Punane terror. Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis" (Tallinn, 2005, ISBN 9949411777)