Looduslik valik

Allikas: Vikipeedia

Loomulik valik on oluline bioloogilise evolutsiooni mehhanism, mille pakkus välja Charles Darwin ning mida tänapäeva bioloogias peetakse parimaks seletuseks liigitekkele, millest annavad tunnistust fossiilid. Teised evolutsioonimehhanismid on geenitriiv, geenisiire ja mutatsioonid.

[redigeeri] Ülevaade

Loodusliku valiku põhiidee seisneb selles, et keskkonnatingimused (ehk "loodus") määrab (ehk "valib"), kui hästi organismide tunnused aitavad kaasa organismi ellujäämisele ja paljunemisele; organismid, millel need tunnused puuduvad, võivad surra enne paljunemist või olla vähem viljakad. Nii kaua kui keskkonnatingimused jäävad samaks või piisavalt lähedaseks, et need tunnused oleksid endiselt adaptiivsed, muutuvad need tunnused populatsioonides tavalisemateks. Liigi ökoloogilise niši kadumine või ülerahvastus arvukuse kasvu tagajärjel võib ellujäämiseks vajalikke adaptiivseid tunnuseid tunduvalt muuta. Sel juhul ning ka mis tahes keskkonnas, kus ellujäämist määrab rohkem ökoloogia kui teisesed sugutunnused, leiab aset ökoloogiline valik. Viimast terminit kasutatakse ainult selleks, et tuua välja ristumise ja paaritumisega mitteseotud tegurid.

Darwini teooria, mille kohaselt liikide evolutsioon toimub loodusliku valiku toimel, lähtub eeldusest, et organismide tunnused on vanematel ja järglastel mittedeterministlikul kombel erinevad. Seda nähtust nimetas Darwin individuatsiooniks. Selles teoorias puuduvad väited selle kohta, kuidas individuatsioon töötab. Hilisemad avastused geneetikas seletavad mitmeid paljunemisel toimivaid mehhanisme: nii mittesugulise kui ka sugulise paljunemise korral juhuslikud mutatsioonid (sealhulgas vead DNA transkriptsioonil); sugulise paljunemise puhul (järglasel on vanemate DNA segatud) on tähtsad mehhanismid ka geenitriiv ja geenisiire. Konkurentsi partnerite pärast (tavaliselt isaste konkurents emaste viljastamise pärast) pidas Darwin enamiku liikide puhul ökoloogilise konkurentsi suhtes teisejärguliseks.

Looduslik valik et ei tee vahet ökoloogilisel valikul ja sugulisel valikul, sest ta puudutab tunnuseid, mida mõlemad võivad üheaegselt mõjutada (näiteks liigutuste osavust). Kui mingi muutus teeb järglased ellujäämisele või edukale paljunemisele kohasemaks, siis on selle muutusega järglastel suurem tõenäosus ellu jääda kui ilma selle muutuseta järglastel. Algsed tunnused ja kahjulikud tunnused kaovad, sest nendega järglased asenduvad edukamate sugulastega.

Seetõttu säilivad mõned tunnused tänu valikueelisele, mis nad oma kandjatele annavad, võimaldades isendil saada rohkem järglasi kui ilma selle tunnuseta isendid. Selle mehhanismi kordudes omandavad organismid üha rohkem keerukaid adaptiivseid tunnuseid.

[redigeeri] Vaata ka