Dmitri Šepilov

Allikas: Vikipeedia

Dmitri Šepilov
Dmitri Šepilov

Dmitri Trofimovitš Šepilov (vene Дмитрий Трофимович Шепилов) (5. november (vana kalendri järgi 23. oktoober) 1905 Aşgabat8. august 1995 Moskva) oli vene päritolu Nõukogude Liidu poliitik ja majandusteadlane.

Ta oli 1. juunist 1956 15. veebruarini 1957 välisminister.

Ta oli üks neist, kes 1957. aastal pooldas nn parteivastase grupi liikmena Nikita Hruštšovi vabastamist NLKP KK I sekretäri ametikohalt.

Sisukord

[redigeeri] Elulugu

[redigeeri] Noorpõlv

Dmitri Šepilov sündis Aşgabatis suures töölisperekonnas. Tema vanaisa oli pärisorine talupoeg Mihhaila Šepilov, tema isa oli treial Trofim Šepilov. Hiljem koliti Toshkenti. Isa töötas raudteelukksepana, Toshkendi raudteetöökodades treialina ning õppis ka õhtukoolis.

Isa laulis kodus, kuus venda musitseerisid eri pillidel kuulmise järgi. 11-aastaselt sai Dmitri sõbraks Juri Nikolajevitš Ostroumoviga, kellel oli kodus klaver. Koos laulsid nad Tšaikovski, Rahmaninovi, Arenski, Glinka, Dargomõžski, Varlamovi, Guriljovi jt vene heliloojate romansse ja ooperiaariaid. Juril kujunes tenor, Dmitril bariton ning nendega liitunud Ženja Polenskil bass, nii et koos saadi laulda duette ja triosid.

12-aastasena läks ta tööle tubakatöökotta hülsside valmistajaks ning õppis pärastlõunal. Lõuna ajal käis ta natsionaliseeritud elamuid valitseva kvartalikomitee koosolekutel. Hoolimata väsimusest käis ta õhtuti ooperiteatris.

Aastal 1918 loodi koos mõnede kooliõdedega Toshkendis muusikateater. Esineti koolides, kasarmutes, kišlakkides, ooperiteatris, Rahvamajas ning suvekinodes Modern ja Hiva. Etendati gümnaasiuminäidendit "Ivanov Pavel" ning lasteoopereid "Saabastega kass", "Кот, козел и баран", "Люли-музыканты" jt. Lavastati üksikuid stseene klassikalistest ooperitest (näiteks "Jevgeni Onegin") ning korraldati romansside ja kammerlaulude kontserte. Tüdrukutest kujunes balletirühm.

Isa ei vaadanud poja muusikaharrastusele kuigi hea pilguga. Samal ajal loobus Dmitri tegevusest tubakatöökojas kvartalikomitees ning hakkas leiba teenima ooperiteatris grimeerija abilisena, kuigi tal täielikult puudus joonistamisanne. Ta pani näitlejatele pähe parukaid ning kleepis habemeid ja vuntse. Ta püüdis statiste retušeerida võimalikult eredalt, hoolimata nende rollist konkreetses etenduses. Kõik õhtud veetis ta teatris.

Aaastal 1926 astus ta ÜK(b)P-sse.

Aastal 1926 lõpetas ta 1. Moskva Riiklik Ülikooli nõukogude õiguse teaduskonna kohtuosakonna. Ta suunati omal valikul tööle Jakutskisse, kus ta töötas Jakuutia Peakohtu prokurörina ning Jakuutia prokuröri asetäitjana ja prokuröri kohusetäitjana. Aastatel 1928–1929 töötas ta samuti omal valikul Smolenskis Lääneoblasti prokuröri abina. Seal püüdis ta aru saada, miks hoolimata viljakast maast on riigis nälg. Alates 1929. aastast oli ta teaduslikul tööl.

Aastatel 1931–1933 õppis ta Moskvas Punase Professuuri Agraarinstituudis, töötades samal ajal ajakirja Na Agrarnom Fronte toimetuse vastutava sekretärina.

Pärast instituudi lõpetamist 1933 määrati ta omal valikul ühe suure Lääne-Siberi loomakasvatussovhoosi poliitosakonna ülemaks. Seal valiti ta partei kraikomiteesse. Kui maal muudeti poliitosakonnad tavalisteks parteiorganisatsioonideks, määrati Šepilov 1935 ÜK(b)P Keskkomitee põllumajandusosakonna põllumajandusteaduse sektori juhataja asetäitjaks osakonnajuhataja Jakov Jakovlevi alluvuses. Varsti viidi sektor üle teadusosakonda, mida hakkas juhatama Karl Bauman (sektorijuhataja oli Ivan Dorošev). Samal ajal töötas ta Punase Professuuri Agraarinstituudi poliitilise ökonoomia õppejõuna ning Suure nõukogude entsüklopeedia teadusliku toimetajana. Mälestustes kirjeldab ta, kuidas teda saadeti Ježovi käsul ühele looduskaitsealale Astrahani lähedal "prahti koristama", tema aga päästis töötajad, kelle vastu oli salakaebus esitatud.

Aastal 1937 sai Šepilov ajaloodoktori kraadi ning ta määrati seoses puhastustega Keskkomitees NSVL TA Majanduse Instituudi teadussekretäriks (sellel ametikohal eelnes talle Andrei Gromõko). Aastatel 1937–1941 oli ta ka Moskva kõrgkoolides (sealhulgas Kõrgem Parteikool ja Nõukogude Kaubanduse Instituut) õppejõud. Tema mälestuste järgi tehti talle 1. septembril 1938 ettepanek hakata NKVD salajaseks kaastööliseks, millest ta keeldus põhimõttelistel kaalutlustel, teades, et ustavaid bolševikke kuulutatakse rahvavaenlasteks.

1941. aasta alguses tegi Nikolai Voznessenski Šepilovile ja mõnele teisele Majanduse Instituudi vanemteadurile ettepaneku hakata tööle Plaanikomitees. Šepilov keeldus.

Juulis 1941 astus Šepilov vabatahtlikuna maakaitseväkke. Moskva lahingu ajal 1941–1942 oli ta Moskva maakaitseväe komissar(173. laskurdiviisi (endise Moskva Kiievi rajooni maakaitseväe 21. diviisi) poliitosakonna juhataja). Aastatel 1942-1943 oli ta 23. Kaardiväearmee ning 1944-1946 4. Kaardiväearmee poliitiline juhendaja. Ta viibis muuhulgas Kurski kaare all, Stalingradi all ja Jugoslaavias. Sõja lõpuks oli tal kaardiväekindralmajori auaste (sai selle 1945). Maist 1945 veebruarini 1946 oli Šepilov üks tähtsamaid Nõukogude ametiisikuid okupeeritud Viinis. Austrias vändati 4. Kaardiväearmeest ja Šepilovist film. Detsembris 1945 kutsuti ta Moskvasse ning Keskkomitees pakuti talle TASS-i direktori kohta, millest ta keeldus. Mõne päeva pärast pakkus Vene NFSV Aleksei Kossõgin Vene NFSV tehniliste kultuuride rahvakomissari ametikohta, millest ta samuti keeldus. Selleasemel palus ta Keskkomiteelt võimalust pöörduda tagasi teadusliku töötaja kohale.

[redigeeri] Karjäär Stalini ajal

Veebruaris 1946 määrati Šepilov NSVL Relvajõudude Poliitilise Peavalitsuse propaganda- ja agitatsiooniosakonna ülema asetäitjaks.

2. augustil 1946 sai ta ajalehe Pravda propagandaosakonna toimetajaks ning seejärel propagandaosakonna juhatajaks. Ajalehe juures tuli töötada puhkepäevadeta ja unevaeguses. Ta kirjutas mitmed ulatuslikud poliitilised artiklid, sealhulgas "Uus ajastu inimkonna ajaloos", "Suur nõukogude rahvas" (Великий советский народ; see avaldati kolmes trükis brošüürina), "Salajane sõda Nõukogude Venemaa vastu", "Nõukogude patriotism" ning "Põllumajandusaaduste külluse loomine – nõukogude riigi ülitähtis ülesanne". Samal ajal oli ta õppejõud Poliitilises Sõjaväeakadeemias.

Aaastal 1946 tegi Nikolai Voznessenski Šepilovile ettepaneku hakata tema kui Plaanikomitee esimehe asetäitjaks ja Keskstatistikavalitsuse ülemaks. Ta keeldus, otsides tuge Keskkomiteest.

1947. aasta keskel kritiseeriti ÜK(b)P Keskkomitee propaganda- ja agitatsioonivalitsuse juhatajat Georgi Aleksandrovit ja tema asetäitjaid avalikult ebapiisava valvsuse eest ning nad kõrvaldati oma ametikohtadelt. Šepilov, kelle Andrei Ždanov oli septembris enda juurde kutsunud, määrati 18. detsembril (?) 1947 selle valitsuse ülema esimeseks asetäitjaks. Et valitsuse juhatajal Mihhail Suslovil olid teised kohustused, kontrollis Šepilov osakonna igapäevast tegevust peaaegu täielikult.

Moskvas sai Šepilovist, kes oli tuntud oma peaaegu eideetilise mälu, eruditsiooni ja lihvitud maneeride poolest, kommunistliku ideoloogia asjatundja ning Stalini ideoloogiajuhi Andrei Ždanovi protežee. 1. detsembril 1947 määrati Ždanovi poeg Juri Ždanov valitsuse koosseisus oleva teadussektori juhatajaks. Šepilovist oma protežeerija poja ülemus. Juri Ždanov abiellus Stalini tütre Svetlana Allilujevaga.

Aprillis 1948 kiitis Šepilov heaks üleliidulisele lektorite seminarile kavandatud Juri Ždanovi ettekande, mis kritiseeris Stalini soosikut Trofim Lõssenkot. Seminari programmist kandis ta eelnevalt ette ka osakonna juhatajale Suslovile. Šepilovi mälestuste järgi helistas järgmisel päeval pärast seminari talle Malenkov ning küsis ettekande stenogrammi. Šepilov vastas, et stenogramm valmib mõne päeva pärast ning seejärel peab autor seda redageerima. Malenkov aga nõudis stenogrammi kohe, öeldes, et ta ei räägi ainult enda nimel. Andrei Ždanov heitis Šepilovile ette, et too on ilma temaga nõu pidamata lubanud sellise ettekande pidada. Järgmisel õhtul kutsuti Andrei Ždanov, Suslov, Šepilov ja Juri Ždanov Stalini kabinetti Poliitbüroo istungile. Šepilovi mälestuste järgi võttis Šepilov vastutuse enda peale ning kritiseeris Lõssenkot ka Stalini ees. Suslov vabandas end sellega, et ta polnud asjaga kursis. Stalin moodustas Lõssenko kaitseks Keskkomitee komisjoni eesotsas Malenkoviga. Sellest sai alguse poliitiline võitlus Andrei Ždanovi ning tema rivaalide vahel, kes püüdsid seda seika ära kasutada Ždanovi diskrediteerimiseks. 1. juulil 1948 võttis Ždanovi peamine rivaal Georgi Malenkov üle partei sekretariaadi; Ždanov saadeti kahekuulise puhkusele, mille ajal ta (31. augustil) suri. 10. juulil 1948 reorganiseeriti propaganda- ja agitatsioonivalitsus propaganda- ja agitatsiooniosakonnaks ning Šepilov sai selle juhatajaks. 10. juulil saatis Juri Ždanov Stalinile kirja, milles ta ütles, et on teinud terve rea tõsiseid vigu, kuid kordas, et pole nõus mõningate Lõssenko teoreetiliste teesidega. Kuu aja pärast avaldati see kiri Pravdas. Stalin mõistis oma vastuses talle mendelismi-morganismi tingimusteta hukka.

Ülekoormuse tõttu osakonnajuhataja ametikohal varises Šepilov töö juures kokku ja kaotas teadvuse. Kremli haiglas diagnoositi tal peaaju vereringe dünaamiline häire närvisüsteemi kurnatuse pinnal.

Kui võimult kõrvaldati Poliitbüroo liige Nikolai Voznessenski (kes hiljem hukati), kujutasid Voznessenski vaenlased Šepilovit Voznessenski pooldaja ning järgijana. Šepilov läks Malenkovi jutule, et too lubaks tal naasta teaduslikule tööle. Šepilovi mälestuste järgi vastas Malenkov rahulikult ja peaaegu heasüdamlikul toonil: "Мы давно добираемся до вас. Но всё не удавалось. А теперь не сорветесь," ning tegi rusikaga liigutuse, mis kujutas kala rabelemist õnge otsas. 13 juulil 1949 tegi Poliitbüroo otsuse "Ajakirjast Bolševik". Selles oli kaks süüdistust Šepilovi aadressil: "Märkida, et sm Šepilov kui ÜK(b)P KK propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja osutus ajakirja Bolševik kontrollimisel mitte oma ülesannete kõrgusel olevat" (jutt oli Voznessenski raamatu avaldamisest ajakirjas) ning "Juhtida sm Šepilovi tähelepanu sellele, et ta tegi jämeda vea, lubades ÜK(b)P KK propaganda- ja agitatsiooniosakonnal soovitada N. Voznessenski raamatut õpikuna tööks partei rajoonikomiteede sekretäridega ja propagandistide kaadritega. Tühistada need juhtnöörid kui ekslikud." Varsti vabastati Šepilov oma ametikohalt.

Olles tööta ning kartes arreteerimist, kogus ja töötles Šepilov materjale NSVL põllumajanduse kollektiviseerimise ajaloo kohta, harjutas inglise keelt ning luges üle Hegeli "Loogikateadust", Tšehhovit, Bloki ja Jesseninit. Samuti luges ta rõõmuga Vjatšeslav Šiškovi raamatuid "Sünge jõgi" ja "Jemeljan Pugatšov".

Talumata tööta olekut, palus ta Keskkomiteel anda endale mingisugustki, kas või ajutist tööd. Talle öeldi, et ta võib esialgu aidata toimetada ajakirja Bolševik materjale. Ta hakkas materjale redigeerima ning kirjutas artikli "Ameerika imperialismi kannupoisid".

Jaanuaris 1950 kutsuti Šepilov Keskkomitee Orgbüroo istungile ning talle määrati Keskkomitee inspektori ametikoht. Selle sündmuse taust oli Šepilovi mälestuste järgi järgmine. Poliitbüroo istungil ütles kord Stalin: "Aga kus on meil Šepilov? Mida ta teeb? Millega tegeleb?" Malenkov ütles: "Tahtsimegi teiega nõu pidada, teilt küsida, seltsimees Stalin, mida teha Šepiloviga." Stalin: "Me kritiseerisime Šepilovit. Aga ta on marksistlikult haritud inimene. Niisuguseid inimesi ei tohi raisata." Järgmisel päeval määratigi ta Keskkomitee inspektoriks. Mõne päeva pärast kutsus Stalin ta pikale neljasilmavestlusele ning tegi talle ülesandeks kirjutada uus poliitilise ökonoomia õpik, mis põhineks Stalini äsja avaldatud traktaadil "Sotsialismi majandusprobleemid NSVL-s". Mais 1950 vabastati Šepilov, Konstantin Ostrovitjanov, Pavel Judin, L. A. Leontjev ning mõne aja pärast ka I. D. Laptev ja A. I. Paškov Moskva lähedale Gorkisse Savva Morozovi ehitatud majja, kus oli elanud Maksim Gorki, õpikut kirjutama. Seal elati terve aasta. Aeg-ajalt peeti Staliniga nõu. Stalin vastas küsimustele ning redigeeris teksti. Novembris 1951 toimus Keskkomitee klubis üleliiduline diskussioon õpiku projekti üle. Tehti palju täiendus- ja parandusettepanekuid. Selle alusel esitati Stalinile õiend. 1. veebruaril 1952 vastas Stalin tööga "1951. aasta novembridiskussiooniga seotud märkused majandusküsimustes." 15. veebruaril 1952 toimus nõupidamine Poliitbüroo liikmete, õpiku autorite ja majandusteadlaste osavõtul. Stalin vastas küsimustele. Poliitbüroo otsustas anda autoritele tööks veel ühe aasta aega. Seekord oli töökohaks Keskkomitee puhkekodu "Nagornoje" Kurkino küla lähedal, hiljem Keskkomitee sanatooriumis "Puškino".

Aastatel 19501958 oli ta NSVL Ülemnõukogu (3. ja 4. koosseisu) saadik (Sverdlovski oblastist valitud Liidunõukogu liige).

NLKP XIX kongressil 1952 valiti Šepilov NLKP Keskkomitee liikmeks. Ta jäi selleks 1957. aastani.

20. oktoobril toimus ideoloogiaalane nõupidamine. Moodustati NLKP KK alaline ideoloogiaküsimuste komisjon, mille esimeheks määrati Šepilov. Ta sai endale endise Stalini kabineti Keskkomitee viiendal korrusel. Ta töötas seal paralleelselt tööga õpiku koostamisel.

18. novembril 1952 määrati Šepilov Pravda peatoimetajaks, sest Stalin ei olnud rahul Leonid Iljitšoviga. Ka seda tööd pidi ta algul tegema paralleelselt õpiku koostamisega. Ta jäi selleks 1956. aastani.

[redigeeri] Hruštšovi-aegne karjäär

Pärast Stalini surma märtsis 1953 otsustati, et Šepilov peab katkestama töö poliitilise ökonoomia õpiku kallal ning keskenduma Pravdale.

Temast sai uue parteijuhi Nikita Hruštšovi liitlane ja protežee, kes toetas teda ideoloogiliselt võitluses NSVL Ministrite Nõukogu esimehe Georgi Malenkoviga. Šepilovist sai 1953 NSVL Teaduste Akadeemia korrespondentliige. Malenkov pooldas tarbekaupade tootmise suurendamist, Šepilov aga rõhutas raske- ja kaitsetööstuse rolli ning iseloomustas Malenkovi positsiooni järgmiselt: "Üldarusaadavas keeles tähendab see: me loovutame rasketööstuse, masinaehituse, energeetika, keemiatööstuse, elektroonika, raketitehnoloogia, juhtimissüsteemide jne forsseerimise eelise imperialistlikule maailmale (...) Raske on ette kujutada teadusevastasemat, roiskunumat teooriat, mis võiks meie rahvast rohkem relvituks teha."

Veebruaris 1955 vabastati Malenkov Ministrite Nõukogu esimehe ametikohalt. Šepilov valiti 12. juulil 1955 Keskkomitee sekretäriks, kusjuures ta jäi edasi Pravda peatoimetajaks. Ta aitas ette valmistada Stalini ettekannet, milles NLKP XX kongressil veebruaris 1956 paljastas Stalinit.

[redigeeri] Välispoliitiline tegevus

Kuigi Šepilovi valdkond oli ideoloogia, hakkas ta varsti tegelema ka välispoliitikaga. Ka tegevus Pravdas oli välispoliitikaga seotud, sest Pravdas avaldati diplomaatilise tähtsusega artikleid.

Mai lõpus 1955 saatis ta uut Ministrite Nõukogu esimeest Nikolai Bulganinit visiidil Jugoslaaviasse, mille eesmärgiks oli teha lõpp kahe riigi vahelisele konfrontatsioonile, mis oli alanud 1947–1948. Tollal Jugoslaavia juhtkonda kuulunud Dragoljub Mićunović on meenutanud, kuidas einel Titoga 1955 palus Hruštšov mitu korda Šepilovil kinnitada juhtumit, millest Hruštšov oli äsja jutustanud. "Šepilov võttis salvrätiku ära, tõusis lauast ning vastas otsekui ametlikult raporteerides: "Just nii, Nikita Sergejevitš!" ning istus uuesti laua taha. Mulle tundus Šepilovi niisugune käitumine ülimalt ebaharilik, samuti see, et Hruštšov seda sallis."

Juulis 1955 sõitis Šepilov Ülemnõukogu rahvusvaheliste asjade komisjoni esimehena 8selleks ta sai suvel 1955) Egiptusesse läbirääkimistele Jamāl ‘Abd an-Nāşir ning tagas relvatehingu, mis tähendas Egiptuse sõjaväelise režiimi de facto tunnustamist Nõukogude Liidu poolt ning sillutas teed tulevasele Nõukogude-Egiptuse liidule. See andis ka signaali, et Nõukogude Liit on suhetes mittekommunistlike kolmanda maailma riikidega Stalini ajaga võrreldes paindlikumaks muutunud. Tema poliitika Egiptuses erines Nõukogude suursaadiku omast.

NLKP XX kongressi kutsus Šepilov kutsus üles sotsialismi vägivaldselt eksportima: maades, "kus on kujunenud kodanliku diktatuuri reaktsioonilis-bürokraatlik aparaat, kus on arenenud miitarism ja ekspluataatorlikud klassid, hakatakse avaldama meeleheitlikku vastupanu töörahvale selle võitluses ühiskonna ümberkujundamise eest uutel sotsialistlikel alustel, on proletaarne diktatuur sunnitud murdma selle vastupanu vägivaldsete meetmetega". Ta oli osalenud ka Hruštšovi ettekande "Isikukultusest ja selle tagajärgedest" koostamises, kuid Hruštšov kasutas tema kirjutatust vaid üksikuid lõike.

27. veebruaril 1956 valiti Šepilov NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaadiks.

1. juunil 1956 sai Šepilov Vjatšeslav Molotovi asemel Nõukogude Liidu välisministriks. Ajendiks oli vajadus Moskvas vastu võtta Jugoslaavia delegatsiooni. Ta lahkus Pravda peatoimetaja kohalt, kuid jäi kuni Keskkomitee pleenumini 24. detsembrini NLKP Keskkomitee sekretäriks.

Juuni alguses 1956 läks Šepilov jälle Egiptusesse ning pakkus Nõukogude Liidu abi Aswāni tammi ehitamisel. Kui USA ning Maailmapanga võistlev ettepanek Lääne ja Egiptuse halvenevate suhete taustal juulis 1956 tagasi võeti, võttiski Egiptus vastu Nõukogude Liidu abipakkumise.

27. juulil 1956, järgmisel päeval pärast Suessi Kanali Kompanii natsionaliseerimise väljakuulutamist Jamāl ‘Abd an-Nāşiri poolt kohtus Šepilov Egiptuse suursaadikuga Nõukogude Liidus ning pakkus Egiptuse positsioonile üldist toetust, mille Hruštšov tegi oma 31. juuli kõnes ametlikuks. Kuigi Nõukogude Liit oli 1888. aasta Konstantinoopoli konventsioonile allakirjutajana kutsutud Londonis augusti keskel peetud rahvusvahelisele konverentsile Suessi küsimuses, kõhkles Šepilov algul, kas võtta see pakkumine vastu. Kui aga tehti otsus osaleda, juhtis Šepilov sellel konverentsil Nõukogude delegatsiooni. Kuigi konverents võttis 18 häälena 4 vastu vastu USA resolutsiooniprojekti Suessi kanali internatsionaliseerimise kohta, õnnestus Šepilovil sõlmida liit India, Indoneesia ja Tseiloniga, nagu Nõukogude juhtkond oli ette näinud. Hruštšov helistas talle ning käskis konverentsi viimasel päeval "imperialistidele vastu lõugu anda". Ta keeldus seda tegemast, et saavutatut mitte ära rikkuda.

Šepilov esindas Nõukogude Liitu ÜRO Julgeolekunõukogus Budapesti ülestõusu ja Suessi kriisi ajal oktoobris ja novembris 1956, kuigi kõik tähtsad poliitilised otsused tegid Hruštšov ja teised.

Šepilov oli saanud Hruštšovi usaldusisikuks. Kui nad kord viibisid koos Pariisis, olevat välismaa väljaanded korduvalt nimetanud Šepilovit džentelmeniks. Hruštšov olevat teda nende väljaannetega vastu nägu löönud. See olevat nende lähedasele vahekorrale lõpu teinud.

[redigeeri] Uuesti ideoloogiasekretär

14. veebruaril 1957 sai Šepilov uuesti NLKP Keskkomitee sekretäriks ideoloogia alal. 15. veebruaril sai tema asemel välisministriks Andrei Gromõko. Šepilov eemaldati välisministri ametikohalt liigse iseseisvuse tõttu. Hruštšov kadestas tema edukust.

Ideoloogiasekretärina kureeris Šepilov teist heliloojate kongressi märtsis 1957. Seal, nagu ka esimesel kongressil jaanuaris 1947, häbimärgistati Dmitri Šostakovitšit ja teisi modernistlikke helilojaid. Kui Šostakovitš hiljem samal aastal eraviisiliselt komponeeris satiirilise kantaadi "Rajok" (avaldati 1989), siis oli üks bassipartiidest Šepilovi karikatuur. Šepilov häbimärgistas kongressil ka džässi ja rock'i, hoiatades "metsikute koopainimese orgiate" ning "ürginstinktide ja seksuaaltungide plahvatuse" eest.

[redigeeri] Langus

Šepilov oli ainus Keskkomitee sekretär, kes vastustas Hruštsovi, kui nn parteivastase grupi afääri ajal juunis 1957 püüdis enamik Keskkomitee Presiidiumi liikmeid Hruštsovi kukutada. Ta olevat vandenõuga liitunud viimasel hetkel, kui Lazar Kaganovitš talle kinnitas, et vandenõulased on Presiidiumis enamuses. Kui Hruštšov saavutas Keskkomitee pleenumil ülekaalu, oli ta vihane Šepilovi reetmise üle. 29. juunil 1957 vabastati Šepilov Keskkomitee sekretäri ning arvati välja NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaatide ja NLKP Keskkomitee liikmete seast "partei leninlike printsiipidega ühitamatu fraktsioonilise tegevuse eest". Teda halvustati ajakirjanduses koos Molotovi, Malenkovi ja Kaganovitšiga (teisi ei mainitud). Laialt läks käibele väljend "ja nendega liitunud Šepilov" (и примкнувший к ним Шепилов). Šepilov oli Georgi Žukovi sõber ning võib-olla sellepärast vabastati mõne kuu pärast ametist ka Žukov.

Šepilov saadeti Kirgiisi NSV TA Majanduse Instituudi direktoriks. Varsti alandati ta asedirektoriks. Aastal 1960 kutsuti ta tagasi Moskvasse, heideti Teaduste Akadeemiast välja ning saadeti NSVL Ministrite Nõukogu juures asuvasse Arhiivide peavalitsuse teadus-kirjandusosakonda arhivaariks, kus ta anonüümsena koostas dokumentide kogumikke. Seal töötas ta pensionile minekuni 1982.

Pärast teist parteivastase grupi halvustamise lainet NLKP XXII kongressil novembris 1961 heitis NLKP Moskva Linnakomitee ta 21. veebruaril 1962 "parteivastase fraktsioonilise lõhestava tegevuse eest" NLKP-st välja. 18. veebruaril 1976 võeti ta parteisse tagasi, kuid jäi tahaplaanile.

Šepilov suri 1995 Moskvas. Ta maeti Novodevitšje kalmistule.

[redigeeri] Memuaarid

Kui Hruštšov oktoobris 1964 kukutati, hakkas Šepilov kirjutama mälestusi, mille algpealkiri oli "Hruštšovštšina". Ta töötas nende kallal vaheaegadega umbes 1970. aastani. Pärast tema surma oli käsikiri algul kadunud, kuid see leiti ja avaldati 2001 pealkirja "Mitteliitunu" (Непримкнувший).

[redigeeri] Tunnustused

  • kaks Punalipu ordenit
  • I järgu Kutuzovi orden
  • I järgu Bogdan Hmelnitski orden
  • II järgu Suvorovi orden
  • I järgu Isamaasõja orden
  • Punatähe orden
  • medal "Moskva kaitsmise eest
  • medal "Stalingradi kaitsmise eest
  • medal Budapesti vallutamise eest
  • medal Viini vallutamise eest
  • USA ja Ungari orden ning teised sõjaväelised autasud
  • Viini aukodanik
  • NSVL Teaduste Akadeemia korrespondentliige (1953; aastal 1962 võeti see nimetus ära, aastal 1991 taastati)

[redigeeri] Isiklikku

Šepilov armastas väga klassikalist muusikat, eriti muusikateatrit. Ta teadis peast kõiki partiisid ooperites "Näkineid", "Deemon", "Jevgeni Onegin", "Faust", "Carmen", "Padaemand", "Traviata", "Rigoletto", "Корневильские колокола", "Aida", "Boriss Godunov", "Pajatsid" ja "Vürst Igor". Samuti armastas ta kammermuusikat, eriti Tšaikovski ja Rahmaninovi oma.

[redigeeri] Anekdoodid

Armeenia raadiolt küsiti: "Milline on kõige pikem perekonnanimi?" Armeenia raadio vastab: "Janendegaliitunudšepilov" [Ипримкнувшийкнимшепилов]"

Viina ostmiseks "klappisid" tavaliselt kolm meest. Kui nendega liitus neljas, siis teda nimetati Šepiloviks.

[redigeeri] Välislingid