Bipolaartransistor

Allikas: Vikipeedia

Bipolaartransistor on transistor, mis koosneb kolmest auk- ja elektronjuhtivusega kihist ja kahest nendevahelisest pn-siirdest.

Bipolaartransistori (tavaliselt germaaniumist või ränist) struktuur võib olla pnp või npn.

Pilt:Pnp01.png

Pnp tüüpi transistor
(~) - signaaliallikas
R - koormustakisti, millele rakendadakse võimendatud signaal

Pnp-tüüpi bipolaartransistoril on 2 aukjuhtivuse ja 1 elektronjuhtivusega kihti. Keskmist ala nimetatakse alati baasiks, antud juhul on see elektronjuhtivusega. Emitter ja kollektor on alati baasi otstel, antud juhul aukjuhtivusega. Emitterit läbib kogu kasutatav vool; osa sellest läheb välja baasi kaudu (mis on tüüriv vool) ning osa kollektori kaudu (mis on tüüritav vool).

Bipolaartransistori saab panna kolme lülitusse: on olemas ühise emitteriga, ühise kollektoriga ja ühise baasiga lülitus. Esimene neist on kõige kasutatavam, sest see tagab suure võimendusteguri. Ühise kollektoriga lülitus on spetsiifilisem. Ühise baasiga lülitus on sageli kasutusel raadiotehnikas, sest võimaldab kõrgemaid sagedusi kasutada.

Bipolaartransistor on vooluga tüüritav seadis.

[redigeeri] Vaata ka