Akita (koeratõug)

Allikas: Vikipeedia

Warning sign Võimalik autoriõiguste rikkumine.
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas: http://www.lemmik.ee/index.php?02871&kid=5


Akita on Jaapani koeratõug.

[redigeeri] AJALUGU

Algselt olid jaapani koeratõud väikese või keskmise suurusega. 17. sajandi keskel hakati huvituma koerte võitlusest. Sel ajal esines Tohoku piirkonnas üks keskmise suurusega karujahikoer „Akita Matagi“. Seda tõugu ristati muuhulgas ka mastiffiga, bernhardiini ja taani dogiga, et koer oleks suurem ja raskem. Ent seetõttu kadusid muuhulgas kikkis ning ettepoole kalduvad kõrvad, mis olid olnud akitale iseloomulikud. 20. sajandi algul koerte võitlus küll keelati, aga vaatamata sellele taheti see võitluskoeratõug säilitada. Entusjastid hakkasid sellega tegelema ning 1919. aastal nimetati üheksa eriti väljavalitud koera rahvuslikuks väärtuseks ja see tõug muutus seeläbi paljudes piirkondades populaarseks. 1945. aastal, pärast sõja lõppu tehti suuri jõupingutusi, et kõrvaldada tõult mastiffi ja teiste tõugude mõjutusi ning määratleda puhas, suurekasvuline Akita. Et Akita on selline nagu ta täna on, on Jaapani sajandite pikkuse kasvatuse ja aretuse tulemus. Jaapani ajalugu, nii kirjalik kui ka suuline, kirjeldab Akitat kui ühte vanimaist kohalikest koera tõugudest. Arvatakse, et Akitade eelkäijad saabusid Jaapanisse enne veel, kui Jaapani ja Euroopa mandrid üksteisest eraldusid. Sajandeid tagasi omasid neid iseseisvaid ja väärikaid koeri vaid Shogunid, Jaapani keiserlikud valitsejad. Akitade uhke olemuse tõttu pakkus inimene neile koera jaoks erakordseid elamistingimusi, nagu oma maja ja teenijate olemasolu. Räägitakse lugusid Shogunist kes isegi pakkus oma koerale 530,000 m2 suurust maalappi. Kuuldatavasti oli Akitade omanikel spetsiaalne keel oma koertega kõnelemiseks, mida kutsuti “koera sõnadeks.” Akita arenes rajoonis, mis on kõige põhjapoolseim regioon Honshu saarel. Teda kasvatati jahtima, valvama ja karja ajama. See kiire, vilgas, vankumatult visa koer jahtis suuri ulukeid ja hoidis neid seni lõksus kuni kuninglikud jahimehed saabusid, et loom tappa. Akitade saagi hulka kuulusid põdrad, antiloobid, karud ja metssead. Valvekoerana oli Akita ületamatu oma ülihea haistmis-, nägemis-, ja kuulmismeele poolest. Olles loomult vaikne koer, kes haugub vaid teda ohustavas situatsioonis, ei vajanud see tõug spetsiaalset valvekoera treeningut. Karjakoerana kaitses ta kartmatult oma karja kõigi ründajate eest mägistel Akita aladel. 19-ndal sajandil tabas aga Akita tõugu kaks ränka tagasilööki. Esiteks, kuna moodi läksid koerte võitlused, siis ristati Akitasid suurema kasvuliste ja jõulisemate tõugudega, nagu Tosad ja Mastiffid. Selle tulemusena aretati välja aukartusäratavalt suur ja agressiivne koer, keda kasutati edukalt uues, järjest populaarsust koguvas ajaviites. Teiseks, tabas sajandi vahetusel Jaapanit suur marutõve laine, mis sai saatuslikuks vähemalt 3000-le koerale. Peaaegu kõik koerad, nii haiged kui ka terved, saadeti surma. 20-nda sajandi algus tõi aga endaga kaasa uued positiivesd tuuled. Mitmed Akita koeraarmastajad astusid välja selle tõu kaitseks ning asutasid erinevates regioonides organistatsioone nende väljasuremise takistamiseks. 1900-ndal aastal näidati Akita koeri valitseja Taishole, 1914-ndal aastal näidati neid suurel rahvuslikul näitusel, ja nii pöörduski järgnevate aastate jooksul järk järgult avalik arvamus selle tõu säilitamise kaitseks. Kuni 1919-ndal aastal võeti dr. Watase eestvedamisel vastu seadus selle liigi säilitamiseks. 1931. aastal nimetati Akita tõug Jaapani Rahvuslikuks Aardeks. Kuid just siis kui Akitade olukord Jaapanis hakkas lõpuks ometi stabiliseeruma, sai neile osaks uus ränk löök – II Maailmasõda, mis viis tõu peaaegu väljasuremiseni. Saatuslikuks said söögipuudus, mille tulemusel hakkasid inimesed koeri tapma, et ise ellu jääda, haigused ning Akitade ilus kasukas, millest inimesed said endile teha hädavajalikke sooje rõivaesemeid. Lisaks hakkasid ameeriklased Akitasid ristama Saksa lambakoertega, et neist sõjalistel otstarvetel paremaid teenistukoeri saada. Ainus viis kuidas armastavad Akitade omanikud suutsid oma hoolealustele anda võimaluse ellu jääda, oli jätta nad mägedesse vabadusse, kus tugev jahiinstinkt neil ellu aitas jääda. Sõjajärgsetel okupatsiooni aastatel hakkas Akita tõug jälle levima, nii Jaapani siseselt, kui ka väljapoole. Ameerika sõjaväelastele meeldis see liik väga ning vaatamata Jaapanlaste keelule, veeti neid salakaubana maalt välja. Enamus välja viidud koertest olid aga nn. Kongo tüüpi. Mis tähendas suurt kasvu ja tugevust, kuid nägu, karvastiku värv ja kere kuju olid Saksa lambakoera tüüpi. Jaapanis jätkati aga algupärase Akita aretamist sellisel kujul nagu ta oli enne ristamisi teiste tõugudega. Legend Akitast on järgmine: Hachiko peremees oli Tokio ülikooli professor D.Uemo, kes igal hommikul läks tööle jõudmiseks Shibuyu rongijaama. Igal hommikul oli tal saatja – tema koer Hachiko. Igal pärastlõunal naases koer õige-aegselt jaama, et tervitada oma töölt saabuvat peremeest. Ühel 1925. aasta maikuu päeval läks hr. Uemo tööle nagu tavaliselt, kuid tagasi ta sellel päeval enam ei tulnud, kuna suri tööl olles südamerabandusse. Tema ustav sõber Hachiko aga jätkas talle tavaks saanud iga päevast teekonda, minnes igal pärastlõunal rongijaama, et tervitada oma peremeest. Seda teekonda võttis ta ette veel 10 aastat, kuni enda surmani. 1943. aastal püstitati Hachikole pronksausammas just sellesse kohta , kus ustav loom oma peremeest järjekindlalt igal päeval ootas. Nii ongi Hachikost saanud legend ja kõigi Jaapani Akita heade omaduste sümbol. Akita, oma puhtal ja originaalsel kujul, on Eestis veel väga uus ja tundmatu tõug. Hetkel on meile teadaolevalt umbes 20 puhtatõulist Akitat.


[redigeeri] ÜLDILME

Akita on ilus koer. Ta on suurekasvuline, kergelt täisnurkne koer, olemuselt väga stiilne, elegantne ja majesteetlik. Värvus on valge, beežikas, seesamkollane, punane või tähniline. Peamise tähtsusega on aga Akita kehaehitus ning struktuur. Tema kasv ning proportsioonid peavad jääma standardi piiridesse. Lisaks kindlaks määratud kehakujule ja temperamendile nõutakse Akitalt ka muid omadusi. Tema kõrvad peavad olema õige nurga all nii eest kui külje pealt vaadates. Kaela hoiak peab väljendama jõudu. See peab olema paks ja lihaseline. Selg peab olema sirge, tagakeha tugev. Akita saba peab olema kaunilt rõngas. Jäsemed peavad olema õiges proportsioonis, õige nurga all ja korrektses asendis. Liikumatu koer peab väljendama üheaegselt kindlust ja väärikust. Samas on siiski soovitav, et kutsikad ja noored koerad näeksid välja rõõmsad ja süütud. Emastelt isenditelt nõutakse graatsilisust ja naiselikkust. Turjakõrgus on 61-71 cm. Pea on proportsionaalne kehaga, lai laup, rõhutatud üleminek otsmikult koonule ja esiletõusva laubavaoga, lame ninaselg ja must ninapeegel. Silmad on üsna väikesed, paksud, kolmnurksed, kergelt ümarate otstega, teineteisest parajal kaugusel asetsevad, kuid ülimalt teravad. Pealiskarv on karm ja sirge, aluskarv pehme ja tihe. Turi ja tagaosa on kaetud veidi pikemate karvadega. Saba karvastik on pikem kui kehal. Miinuseks on 2 korda aastas karva ajamine, mil kogu kodu kattub valge lendleva vaibaga. See suur ja tugev koer on kohandatud küttimiseks sügavas lumes.


[redigeeri] ISELOOM

Justkui oma kodumaa traditsioone austavast meelelaadist eeskuju võttes on Akita tugev ja iseteadev, kuid samas veidi omaette hoidev. Ja nagu igal teisel asjalgi elus, on ka temal Jaapani kultuuris oma koht - väikeseid Akitakujukesi kingitakse tänapäevalgi veel haigetele, et nad kiiremini paraneksid või vastsetele lapsevanematele tagamaks perekonnale tervist. Akita on tugev, tõsine ja kartmatu. Ta on ideaalne valvekoer - karm ja napisõnaline, oma mitmekülgset bassihäält demonstreerib ta harva, vaid siis kui selleks tõesti põhjust on. Karm on ta aga peamiselt oma välimuselt, loomult on Akita äärmiselt truu ja oma perekonda hoidev ning armastab seltskonda. Siiski tuleb arvestada ka Akita kunagise karjääriga võitlusareenil ja keisri õukonnas valvurina. See tingib Akita valvsuse, tugevad omandiinstinktid ja agressiivsuse teiste loomade suhtes. Väikese Akitajõmpsikaga tuleb kindlasti läbida korralik suhtlemiskursus - teda tuleb tutvustada võimalikult paljude võõraste inimestega, et temast kasvaks rahulik ja tasakaalukas koer, mitte kõikekahtlustav kurjam, kelle liiga agar valvetöö teid sõpradest ja tuttavatest üldse isoleerida ähvardab. Oma iseteadvuse ja äärmiselt kange loomu tõttu vajab Akita ranget omanikku, kes suudab kombineerida sõpruse sõjaväeliku drilliga. Akita õpetamisel tuleb järjekindlalt ja kannatlikult kuulekust nõuda ega mingil juhul lasta koeranoorukil tekkida kahtlusi selles osas, kellel on õigus käskluseid jagada. Haritud Akita on tore sõber, eriti nendele, kes ei ihalda endale lõputu energiavaruga arutult hüplevat ja karglevat karvatuusti, vaid hindavad koeras vaikset väärikust. Oma pere lastega saab Akita üldiselt hästi läbi, kuid on võimalik, et ta võõraid lapsi ei salli. Väljaõpe koerteplatsil sobib Akitale vähem, ja kaitseteeneid pakub see tõug juba iseenesest. Lisaks on ta ka väsimatu matkakaaslane, armastab lund ja vähese harjutamise korral laseb end meeleld lastekelgu ette rakendada. Kodus käitub see tõug meeldivalt, rahulikult ega ei ole pealetükkiv. Akitale sobib kombinatsioon kodusest elust ja vabadusest. Ta peab saama talle sobiva koha ise valida. Tihti läheb ta jahedamatel aastaaegadel meie üleköetud ruumidest välja. Teda ei tohiks aga kunagi hoida isoleerituna aias või ammugi mitte puuris. Just Akita peab nooruses olema koos paljude inimestega, laste ja teiste koertega. Akitad on head seltsi- ja efektsed showkoerad, kuid mitte mingil juhul ei tohi alahinnata nende ülihead haistmis- ja kuulmismeelt valvekoertena. Samas on nad aga juba tuttavate inimeste suhtes väga sõbralikud ja suhtlemisaltid, ning äärmiselt kiinduvad oma peremeestesse. Nad vajavad keskmisel hulgal liikumist, sobivad hästi ka korteris kasvatamiseks, ei söö väga palju ja on pika-ealised. Nad on väga iseseisvad, uhked ja tihti põikpäised koerad, kellega omanik peab natuke vaeva nägema ja õppima temaga ümber käima. Tänapäeval kasutatakse Akitasid harva jahi-,valve- või töökoertena. Akita tahab domineerida ja seega tuleb teda õppida jõuliselt käsitlema. Akitale, ja ka teistele Jaapani tõugudele, omistatakse iseloomujooni, mida seostatakse hinge kontseptsiooni, kuulelikkuse, ustavuse ja julgusega. Akitad on head seltsi- ja efektsed showkoerad, kuid mitte mingil juhul ei tohi alahinnata nende ülihead haistmis- ja kuulmismeelt valvekoertena. Samas on nad aga juba tuttavate inimeste suhtes väga sõbralikud ja suhtlemisaltid, ning äärmiselt kiinduvad oma peremeestesse. Tal on olemas auväärsus, heatahtlikkus, sõnakuulelikkus, valvelolek ja julgus. Ta armastab väga inimestega suhelda. Akita ei näita oma tundeid, kuid kaitseb lõpuni oma perekonnaliikmeid. Ta on väga kaval ja tark koer.