Helikõrgus
Allikas: Vikipeedia
![]() |
---|
Helikõrgus on subjektiivne tajuelamus, mida põhjustab heli võnkesagedus. Häälestamise aluseks on kokkuleppeline lähte- ehk etalonkõrgus.
Sisukord |
[redigeeri] Helirida
Helirida ehk skaala (lad. scala - trepp) on helide kõrguslik järjestus.
- Vastavalt helide arvule võib helirida olla:
- 1-heliline - monohord (kr. monos - üks, üksik, ainuke horde - keel)
- 2-heliline - duhord ehk bihord (kr. duo - kaks, mõlemad lad. bis - kaks korda)
- 3-heliline - trihord (kr. tria - kolm)
- 4-heliline - tetrahord (kr. tetras - neli)
- 5-heliline - pentahord (kr. pentas - viis)
- 6-heliline - hekshord (kr. heksas - kuus)
- 7-heliline - heptahord (kr. hepta - seitse)
- 8-heliline - oktohord (kr. okto - kaheksa)
- 9-heliline - enneahord e. novehord e. nonohord (kr. ennea, lad. novem - üheksa)
- 10-heliline - dekahord (kr. deka - kümme)
- 11-heliline - endekahord (kr. endeka - üksteist)
- 12-heliline - dodekahord (kr. dodeka - kaksteist)
jne. Vastavalt omavahelisele intervalsele suhtele võivad helirea helid olla:
- diatoonilised
- Diatoonilised helid saadakse häälestamisega. Häälestusintervallideks on konsonantsid. Saadud helid on omavahel konsoneerivad (kr. con-sonare - kokku kõlama). See tähendab, et diatoonilised helid on omavahel sobivad, lähedases suguluses olevad helid (nende osahelide suure kokkulangevuse tõttu). Diatooniline helirida on sugulashelide kõrguslik järjestus.
- altereeritud
- Altereeritud helid tuletatakse diatoonilistest helidest. Nad saadakse keerukama häälestamise tulemusena ja seetõttu on nad diatoonilistest helidest kõlaliselt kauged helid ning nendega suhteliselt dissoneerivad (kr. dis-sonare - lahku kõlama).
Helide arv on diatoonilise helireas piiratud (kuni 7).
Sõltuvalt helide arvust võib diatoonika olla:
- 2-heliline - duotoonika ehk bitoonika
- 3-heliline - tritoonika
- 4-heliline - tetratoonika
- 5-heliline - pentatoonika
- 6-heliline - heksatoonika
- 7-heliline - heptatoonika
Helirida jaguneb oktaavidesse, mis avaldub selles, et iga 8. diatooniline heli nagu sulab ühte esimesega, kordub. Võnkesagedus on igal 8.-ndal helil esimesega võrreldes 2 korda suurem. Helide sarnasus (kokkusulavus) on tingitud nimetatud kahe heli kõigi ülemhelide kokkulangevusest. Tempereeritud häälestuse korral esineb ühe oktaavi piires 7 erineva kõrgusega diatoonilist ja 5 altereeritud heli, kokku 12 heli.
[redigeeri] Kõrgustähistus
Helikõrguste tähistamiseks kasutatakse täht- või silpnimetusi. Tähtnimetusi kasutati juba antiik-Kreekas. Madalamaks heliks oli A (110 Hz) ning moodustus ladina tähestikust helirida a, b, c, d, e, f, g. b asemel hakati kasutama ka b quadratum (nurgeline b) ehk b bekarr (si). b nimetati b rotindum (ümmargune b) ehk bemoll (sib). Seoses trükikunsti arenemisega asendati 15. sajandil b quadratumi märk ladina tähega h.
Silpnimetused võeti kasutusele 11. sajandil, kui Guido Arezzost töötas välja solmisatsiooni süsteemi. Solmisatsioonisilbid ehk nootide silpnimetused võttis lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni algussilpidest.
Relatiivne jo=c | jo | le | mi | na | so | ra | di |
Absoluutne | do | re | mi | fa | sol | la | si |
Absoluutne | c | d | e | f | g | a | h |
1. oktaav | ![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
![]() |
Erinevaid helikõrgusnimetusi on 7 ja neid nimetatakse helikõrguste põhinimetusteks. Helikõrguste põhinimetuse kõrgendamisel või madaldamisel saame altereeritud heli ja selleks kasutatakse alteratsioonimärki.
Altereeritud helid ei oma iseseisvaid nimetusi ja selleks kasutatakse tuletatud nimetusi ehk tulendnimetusi.
Helid, mis on samas helikõrguslikus tsoonis nimetatakse enharmoonilisteks helideks. Enharmonism on kõrguselt lähedaste helide samakõlalisus tempereeritud häälestuses. Enharmoonilisi helisid intoneeritakse erinevalt. Näiteks ges asub lähemal f-le kui g-le ja fis lähemal g-l kui f-le.
[redigeeri] Oktaavide süsteem
Muusikas kasutatavad helikõrgused jaotuvad oktaavidesse. Piltliku ülevaate helirea jagunemisest annab klaveri klaviatuur. Klaviatuuri keskel asub 1. oktaav, sellest ülespoole 2., 3., 4. ja 5.oktaav. 1. oktaavist allapoole asuvad väike, suur, kontra- ja subkontraoktaav.
Kui võrrelda MIDI pillidega (süntesaator), siis vastavad oktaavid on:
Oktaav | Subkonrta | Kontra | Suur | Väike | 1. | 2. | 3. | 4. | 5. | 6. |
MIDI | C0 | C1 | C2 | C3 | C4 | C5 | C6 | C7 | C8 | C9 |
C klaveril | C2 | C1 | C | c | c1 | c2 | c3 | c4 | c5 | c6 |
Madalaim (subkontra) oktaav algab madalaima kuuldava heliga (~16Hz). Tema kõrgusnimetuseks on c. Erinevates oktaavides olevate kõrgusnimetuste eraldamiseks kasutatakse suuri ja väikesi tähti ning neile lisatakse (või ei lisata) oktaavitähiseid.
Oktaav | Kõrgustähistus | C noot (Hz) |
---|---|---|
subkontraoktaav | C2 - H2 | ~16 |
kontraoktaav | C1 - H1 | ~32 |
suur oktaav | C - H | ~64 |
väke oktaav | c - h | ~125 |
esimene oktaav | c1 - h1 | ~250 |
teine oktaav | c2 - h2 | ~500 |
kolmas oktaav | c3 - h3 | ~1000 |
neljas oktaav | c4 - h4 | ~2000 |
viies oktaav | c5 - h5 | ~4000 |
kuues oktaav | c6 - h6/c7 | ~8000 - 16 000 |
[redigeeri] Diapasoon
Helirea üldist ulatust, mis haarab kõik helid kõige madalamast kuni kõrgemani nimetatakse diapasooniks. Kuuldediapasooni kõrgusastmik koosneb 10-st oktaavist. Diapasoon igal instrumendil on erinev. Klaveril A2 - c5, harfil Ces1 - fis4, flöödil h - c4.
[redigeeri] Register
Diapasoon jaotatakse tavaliselt 3-ks registriks:
- madal
- keskmine
- kõrge
Üleminek ühest registrist teise toimub sujuvalt, seepärast ei saa täpselt määrata registri piire. Klaveri keskmise registri moodustab 1. oktaav, millele lisandub ühelt poolt osa väikesest ja teiselt poolt osa 2.-st oktaavist. Registrid erinevatel pillidel enamasti ei ühti. Näiteks flöödi madala registri helid kuuluvad klarneti keskmisesse registrisse. Bassi kõrge registri helid kuuluvad soprani madalasse registrisse. Erinevate registrite kasutamisega saavutatakse mitmesuguseid kõlavarjundeid muusikas.