Ilmar Talve
Allikas: Vikipeedia
Ilmar Talve (17. jaanuar 1919 Mga alev, Petrogradi kubermang – 21. aprill 2007 Turu) oli peamiselt Rootsis ja Soomes tegutsenud eesti kirjanik ja etnoloog. Tema tegevust hinnatakse oluliseks nii Eesti, Rootsi kui ka Soome rahvakultuuri uurimisel. Kirjanikuna on ta tuntud oma novellide ja romaanide poolest.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
Lapsepõlve ja suurema osa noorusest veetis Ilmar Talve Tapal, kus omandas ka keskhariduse. Õpingud jätkusid 1938. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus ta õppis etnograafiat, folkloristikat ja kirjandust. Aastast 1940 töötas ta õpingute kõrvalt ka Eesti Rahva Muuseumis. Ülikooli lõpetas Talve 1942. aastal cum laude. Aastal 1943 põgenes ta Saksa mobilisatsiooni eest Soome, kus osales vabatahtlikuna Jätkusõjas. Aastal 1944 pöördus ta koos teiste soomepoistega kodumaale tagasi. Ta vahistati Saksa okupatsioonivõimude poolt ja saadeti Saksamaale, kus ta 1944–1945 viibis võõrtööliste (Fremdenarbeiter) laagris Flensburgis. Sealt õnnestus tal 1945. aastal läbi Rootsi põgeneda.
Rootsis jätkas ta aastatel 1947–1951 Stockholmi Ülikoolis õpinguid etnograafia alal ja oli sama ülikooli juures aastatel 1954–1957 stipendiaat. Aastal 1960 kaitses doktorikraadi.
Ilmar Talve töötas 1945. aastast assistendina Põhjamaade Muuseumi juures, kus osales ka 1957. aastal ilmunud Rootsi rahvakultuuri atlase "Atlas över svensk volkskultur" koostamises.
Aastast 1959 elas ta Soomes Turu linnas, oli aastatel 1960–1962 Turu Akadeemia dotsent ja aastast 1962 professor. Ilmar Talve oli rahvateaduste õppetooli rajaja Turu Akadeemias ja selle kauaaegne juhataja. Aastast 1986 jätkas ta teadustegevust emeriitprofessorina.
Soomes tegeles ta põhjalikult töölis- ja linnaolustiku uurimisega. Tema koostatud on Soome rahvakultuuri ülevaateteos "Suomen kansankulttuuri", mille esmatrükk ilmus 1979. aastal. Eesti etnoloogia seisukohalt on Talve oluliseimaks teoseks 2005. aastal ilmunud "Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvumiseni".
2004. aastal pälvis Talve Eesti Rahvusmõtte auhinna.
Ta oli Eesti Kirjanike Liidu liige ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliige.
Ilmar Talve suri 21. aprilli 2007 pärastlõunal Turu haiglas.
[redigeeri] Kirjanduslik looming
Kirjanikuna on Ilmar Talve avaldanud jutustusi, romaane, mälestusi, vesteid, arvustusi ja publitsistikat. Kirjanduslikku tegevust alustas ta juba Eestis. Aastal 1934 ilmusid ajakirjanduses tema esimesed följetonid.
Rootsis elades kuulus ta aastast 1946 kirjanduslikku rühmitusse "Tuulisui". Tema esikteos oli 1948. aastal Vadstenas ilmunud novellikogu "Ainult inimene", kus ta kajastab isiklike muljete vahendusel oma põlvkonna saatust Teises maailmasõjas.
Esimese romaanina nägi 1952. aastal trükivalgust poliitiline romaan "Maja lumes", mis kirjeldab väikeriigi saatust totalitaarsete suurriikide haardes. Aastal 1959 Lundis välja antud "Juhansoni reisid" on humoorikas romaan kolme eesti sõduri seiklustest sõja-aastatel. Tema kirjandusliku loomingu tipuks peetakse 1988. aastal Lundis ilmunud kaheköitelist romaani "Maapagu", mis kajastab Noor-Eesti liikmete elu ja tegevust Euroopa riikides perioodil 1906–1917.
Hiljem, aastatel 1997–1999 avaldas Ilmar Talve veel kolmeköitelise autobiograafia: "Kevad Eestis", "Kutsumatu külaline" ja "Kolmas kodumaa". Aastal 2004 ilmus see ka tõlgituna soome keelde.
[redigeeri] Isiklikku
Ilmar Talve abikaasa oli Liisa Marjatta Karvinen (1922–1966). Neil oli kolm last:
- Juhan Kristjan Talve (1951–2003)
- Anna Elisabet Talve (1958–)
- Lauri Arvo Ilmar Talve (1961–)
[redigeeri] Kirjandus
- Eerik Teder, "Ilmar Talve – kirjanik" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 1, lk 48–50
- Eestlane maapaos. Ilmar Talve intervjuu Sirje Ruutsoole – Looming, 1989, nr 2, lk 247–256
- Ants Viires, "Ilmar Talve teadusmehena" – Keel ja Kirjandus 1989, nr 5, lk 281–283
- Jaan Undusk, "Vaimulooline Talve" (romaani "Maapagu" arvustus) – Akadeemia, 1989, nr 6, lk 1305–20
- Ilmar Talve oma romaanist "Maapagu". Kommenteerinud Jaan Undusk – Keel ja Kirjandus 1994, nr 3, lk 178–179
- Ants Viires, "Minevikumeenutusi Ilmar Talve autobiograafia puhul" (raamatu "Kevad Eestis" arvustus) – Akadeemia 1998, nr 6, lk 1304–15
- Art Leete, "Elu nagu filmis" (autobiograafia I-III arvustus) – Vikerkaar 2000, nr 8/9, lk 157–159
- Ants Viires, "Kultuur ja traditsioon", Ilmamaa, Tartu 2001, lk 350–374 (Eesti pagulasetnoloogid Rootsis)
- Toomas Haug, "Troojamäe tõotus" (valimik artikleid), 2004, lk 234–249 (romaani "Maja lumes" 2001. aasta väljaande järelsõna uustrükk)
- Toomas Hiio, "XX sajandi vaade Eesti ajaloole" (raamatu "Eesti kultuurilugu" arvustus) – Looming 2004, nr 12, lk 1903–07
- Malle Salupere, "Iseseisvuseelse Eesti kultuuriloo esimene täisversioon" (raamatu "Eesti kultuurilugu" arvustus) – Keel ja Kirjandus 2005, nr 2, lk 144–148
- Ülo Tonts, "Klassikuks kodust kaugel" (artikleid pagulaskirjandusest), Ilmamaa, Tartu 2006, lk 214–232 (romaanist "Maapagu" ja selle retseptsioonist)
- Nekroloog – Looming 2007, nr 5, lk 795–797
- Nekroloog: Ants Viires, "Ilmar Talve 17. I 1919 - 21. IV 2007" – Keel ja Kirjandus 2007, nr 6, lk 509–510
[redigeeri] Välislingid
- Hellar Grabbi, "Etnoloog Talve endaelulugu" (raamatu "Kevad Eestis" arvustus) – Eesti Päevaleht 18. märts 1998, lk 7
- Janika Kronberg, "Humanist ja eksistentsialist Talve" – Eesti Päevaleht 26. oktoober 1999, lk 11
- Ülo Tonts, "Inimene ja tema võimalused. Märkmeid Ilmar Talve kolmeköitelise autobiograafia puhul" – Postimees–Arter, 1. aprill 2000
- Rein Veidemann, "Ilmar Talve pani kultuuriloo kaante vahele" (raamatu "Eesti kultuurilugu" arvustus – Postimees 4. juuni 2004, lk. 18
- Aivar Kull, "Ilmar Talve näitab eesti rahva elujõu allikaid" (raamatu "Eesti kultuurilugu" arvustus – Tartu Postimees 10. juuni 2004, lk 2
- Pille Runnel, "Rahvusromantilise aidamehe vägitöö" (raamatu "Eesti kultuurilugu" arvustus – Eesti Ekspress 8. juuli 2004
- Andres Langemets, "Kokku kogutud kultuur kui eestlaste üleilmastumise lugu" (raamatu "Eesti kultuurilugu" arvustus) – Eesti Päevaleht / Arkaadia, 9. juuli 2004 lk 14