Tartu ajalugu
Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist. |
Tartu ajalugu
Sisukord |
[redigeeri] Muinasaeg
Tartu asub kohas, kus liivakünkad võimaldasid hõlpsasti ületada omaaegset olulist veeteed Emajõge. Hiljemalt rahvasterändamise ajal asus siin, praeguse Tartu Tähetorni kohal, muinaslinnus. Ilmselt oli tegu Ugandi maakonna ühe keskusega Otepää kõrval. Koht oli sobiv nii majanduslikus kui ka sõjanduslikus mõttes: Emajõgi oli tolle piirkonna oluline transpordimagistraal ning jõe käärus asuv looduslik küngas oli sobiv kaitseehitise rajamiseks. Linnuse nimi Tarbatu on arvatavasti seotud tol ajal looduses elanud ulukveise tarvase nimest.
[redigeeri] 11. - 13. sajand
Tartut on kirjalikes allikates esimest korda mainitud 1030 aastal, mil Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa väed Tarbatu vallutasid. Nad rajasid sinna oma kindlustuse, mida nimetati Jurjeviks. Pärimuse järgi rajasid nad linna kaks kirikut. Ajaloolane Enn Haabsaar on arvanud, et tegelikult ei ole kroonikates mainitud Jurjev mitte Tartu, vaid Kiievist 80 km kaugusel asuv tänapäeval Bila Tserkva nime kandev linn.[1]
1061. aasta kevadel toimus eestlaste (kroonikais Sossolid) sõjakäik. Suurvürsti võimu all oleva Jurjevi ümbruse külad saadi tagasi, Jurjevi kindlus põletati maha ning eestlaste väed tungisid sõdides kuni Pihkvani.
1133. aastal langes Tarbatu teist korda venelaste kätte. 1176/1177. aasta talvel toimunud suure eestlaste sõjaretke käigus vallutati Tarbatu tagasi.
Kolmandat korda langes Tarbatu Vene vürsti Jaroslav Vladimirovitši vägede valdusse 1191/1192. aasta talvel kuid pärast linnuse põletamist väed lahkusid.
1223 aasta ülestõusu käigus läks Tarbatu saksa ristisõdijate käest jälle eestlaste kätte. Viimase Mandri-Eesti kindlustatud punktina vallutasid sakslased ta 1224 augustikuus tagasi. Läti Henriku andmetel tapeti kindluses kõik, s.h. Koknese vürst Vjatško ja tema 200-meheline kaaskond. Ellu jäeti ainult üks haavatud venelane, et ta linnuse langemise kohta sõna viiks.
[redigeeri] 13. - 16. sajand
Linnuse ümber kujunenud linna nimeks sai Tartu või saksapäraselt Dorpat. Linnast sai Tartu piiskopkonna keskus. Järgnevatel aastakümnetel toimus Tartus sakslaste võimu kindlustamiseks ja koloniseerimiseks kiire ehitustöö. Senise puitlinnuse asemele rajati piiskopi kivilinnus ja loss; Toomemäe teisele küljele ehitati Peeter-Pauli kirik ehk Toomkirik. Seejärel hakati välja ehitama all-linna: rajati Püha Maarja kirik (praeguse ülikooli peahoone kohal); Jaani kirik; Püha Jakobi kirik ning Püha Maarja-Magdaleena kirik koos dominikaanlaste kloostriga (praeguse Uspenski kiriku kohal). Umbes samal ajal valmis ka Püha Vaimu hospidal koos samanimelise kirikuga. All-linna ja jõe vahele rajati linnamüür koos tornidega; ümber Toomemäe vallikraav, mis oli ühenduses Emajõega.
Kindlustustööd olid vajalikud eelkõige vene vägede tõrjeks: Tartut ja selle ümbrust ründasid ja rüüstasid Vene väed veel 1234. ja 1262. aastal.
13. sajandi keskel märgiti Tartut esmakordselt ürikutes linnana; aastal 1280 sai Tartust Hansa Liidu liige. Tartust kujunes tolle aja kohta tüüpiline ja edukas saksa kaubalinn. Linna jõukusest annavad tunnistust muuhulgas ka arheoloogilised leiud. 13./14. sajandi vahetusest on Tartust leitud näiteks väga haruldasi, Süürias või Veneetsias valmistatud peekrite kilde.
14. sajandi lõpuveerandil püstitati Peeter-Pauli kiriku lääneküljele 67 meetri kõrgused tornid, kõrgemad kui kuskil mujal tolleaegses Ida-Euroopas.
15. sajandi alguses oli Tartus üheksa kirikut, rohkesti aedu ning linna ilu kiitsid oma reisikirjades paljud rännumehed. Tartus elas tol ajal umbes 6000 inimest.
Ehkki Tartul olid pikka aega head suhted Pihkva ja Novgorodiga (muuhulgas asus Tartus ka kaks vene õigeusu kirikut, toimusid 15. sajandi lõpus sündmused, mis viisid suhete jahenemisele.
1480/1481. aasta talvel käisid Vene väed Liivimaad rüüstamas. 1494. aastal suleti Hansa kaubakontor Novgorodis. Vastuseks sellele lõhuti Tartus novgorodlaste kirik. 1501. aastal toimus venelaste uus rüüsteretk, millele 1502. aastal järgnes orduvägede edukas vasturünnak, mis mõneks ajaks tõi maale rahu.
1558. aasta jaanuaris algas Liivi sõda. Moskva suurvürsti Ivan IV väed vallutasid Tartu 24 aastaks; elanikud küüditati kolme aktsiooniga; suur osa linna ehitistest purustati ja hävitati. Liivi sõja lõpuks 1583. a. oli Tartu elanikest tühi ja suures osas varemetes.
Järgnes 42-aastane Poola valitsemisaeg.
[redigeeri] 17. sajand
1625. aastal võtsid Rootsi väed Tartu oma kontrolli alla. Järgneval rootsi ajal taastati suurem osa linnast.
1632. aastal avati kuningas Gustav II Adolfi korraldusel Tartu ülikool, millest sai esimene kõrgem õppeasutus Eesti aladel (ning teine Rootsi kuningriigis). Eestlastest üliõpilasi sel ajal tõenäoliselt veel ei olnud, õppuriteks olid peamiselt sakslased ja rootslased, vähemal määral ka soomlased.
Tartu majanduslik tähtsus kaubanduslinnana vähenes, kuna peamiseks transiidilinnaks kujunes Narva. Elanike arv sel ajal oli umbes 2000.
Vene-Rootsi sõja ajal okupeerisid Vene väed Tartu uuesti viieks aastaks (1656-1661).
[redigeeri] 18. sajand
Põhjasõja ajal vallutasid Peeter I väed Tartu 1704. aastal. Esmalt küüditati taas kogu elanikkond. 1708. aastal aga hävitati kogu linn plaanikindlalt: loss, kirikud ja müürid lasti õhku, majad põletati maha. Nendest sündmustest jutustab eestikeelne Käsu-Hansu nutulaul, mis algab sõnadega: "Oh, ma vaene Tartu linn...".
1714. aastal tohtisid küüditatud Tartusse tagasi tulla. Linn oli varemetes. Hädapäraselt ehitati ajutisi puust ja õlgkatustega maju ja kirikuid.
18. sajandi viimasel veerandil oli Tartu elanike arv umbes 3000. Majanduselu hakkas tasapisi kosuma. Tartus toimus igal aastal neli laata, millistest suurim oli kolm nädalat kestev jaanilaat. Sinna tuli ka väliskaupmehi Hollandist, Riiast, Innsbruckist jm.
1775 aasta 25. juunil valla pääsenud tulekahjus hävis suurem osa Tartu kesklinnast. Puusildu pidi pääses tuli ka ülejõele ning hävitas sealsed eeslinnad. Terveks jäi vaid Laia tänava piirkond. Paljuski tsaarivõimu abiga ehitati linn uuesti üles. Mõjule pääsesid nüüd hilisbarokk ning klassitsism. Muu hulgas kinkis keisrinna Katariina II Tartule kivisilla (valmis 1784), võibolla kõige ilusama silla kogu Liivimaal.
[redigeeri] 19. sajand
1802. aastal avati kohalike aadlike eestvedamisel ja ärgitusel keiser Aleksander I korraldusega Tartus taas ülikool. Ülikooli avamisega kaasnes ka suurem ehitustegevus, muu hulgas valmis 1809 Maarja kiriku varemete kohal ülikooli peahoone (arhitekt Johann Krause); varemetes Toomkiriku kooriossa rajati ülikooli raamatukogu, piiskopilinnuse kunagisele asukohale kerkis Tähetorn jne. Tartu kujunes arhitektuuri mõttes klassitsistlikuks linnaks .
19. sajandil esimesel poolel hakkas toimuma eestlaste aktiivsem tegutsemine Tartus. Varem olid eestlased Tartus peamiselt teenijaskonna hulgas, kuid nüüd hakkavad saksa käsitööliste, kaupmeeste jm ettevõtjate kõrvale tekkima ka eestlaste ettevõtted, poed, kõrtsid jmt. Tartu Ülikoolis õppisid ka mitmed eesti soost mehed.
1869. aastal toimus Tartus esimene eesti üldlaulupidu, mis sai eestlaste ärkamisaja tähtsündmuseks.
Lisaks eestlastele oli üliõpilaste hulgas 19. sajandi teisel poolel arvukalt ka lätlastest üliõpilasi, sest Tartu kuulus tollal Liivimaa kubermangu koosseisu, mille ainus ülikool oligi Tartus. Tartul ja Tartu ülikoolil oli tollal oluline roll lätlaste rahvusliku ärkamisaegse liikumise - noorlätlaste - tegevusel.
[redigeeri] 20. sajand
I Maailmasõja käigus vallutasid Tartu Saksa väed. Vabadussõja ajal hõivasid Nõukogude Vene väed Tartu taas mõneks kuuks. Suuremaid purustusi need sündmused endaga siiski kaasa ei toonud.
1920. aasta 2. veebruaril sõlmiti Tartus rahu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel.
Koos Eesti Vabariigi rajamisega läks Tartu linna valitsemine esmakordselt eestlaste kätte. Tartu Ülikoolis hakkas õppetöö toimuma eesti keeles.
Sõdadevahelisel ajal oli Tartu üks Eesti Vabariigi kultuurielu tähtsamaid keskusi. Siin asus neli kõrgkooli ja mitmeid keskseid teadusasutusi, ajalehtede ja ajakirjade toimetusi ning kirjastusi; Tartus toimusid olulised kontserdid, näitused jpm kultuurisündmused.
1. mail 1938 sai Tartu Eesti ainsaks esimese astme linnaks.
1940. aasta 17. juunil algas Nõukogude okupatsioon. 1941. aasta 14. juunil küüditati Tartust tuhandeid elanikke.
II Maailmasõja ajal rüüstasid Tartut taganevate Nõukogude vägede hävituspataljonid. Lasti õhku Kivisild. Tartu vanglas tapeti 193 inimest, laibad visati kaevu.
Saksa väed hõivasid Tartu 1941. aasta juulis.
Nõukogude väed vallutasid Tartu tagasi 1944. aasta sügisel. Lahingutegevuse tagajärjel purunes või põles maha suur osa hoonetest, sealhulgas "Vanemuise" teatrihoone, Eesti Rahva Muuseumi hooned Raadil, Kaubahoov, Jaani kirik, uus Maarja kirik jpm. Enamik purustatud hooneid lõhuti hiljem maatasa ning kaeti mullaga. Õnneks säilis hävingute käigus enamik vanalinnast.
Suur osa 1944.a. purustatud Tartu kesklinna kvartalitest oli kuni viimase ajani hoonestamata ning haljastatud, sest Tartu legendaarne peaarhitekt Arnold Matteus ei soovinud sinna püstitada kahtlase väärtusega ehitisi. Kahjuks on viimastel aastatel sinna püstitatud mitmeid kahtlase väärtusega ning mahtude osas sobimatuid ehitisi (nt Tartu uus kaubamaja, mida halvustavalt "Tallinna Ülikooliks" kutsutakse).
1949. aastal toimus uus küüditamine.
Nõukogude okupatsiooni ajal vähenes Tartu tähtsus Eesti kultuuris. Likvideeriti Tartu Kõrgem Kunstikool "Pallas", Tartu Kõrgem Muusikakool, Tartu Õpetajate Seminar ja mitmeid teisi kultuuri- ja haridusasutusi. Tartu piirile rajati Nõukogude sõjaväelennuväli ning linn muutus kinniseks.
1988. aastal toimusid Tartus Muinsuskaitsepäevad, mille käigus toodi välja Eesti lipuvärvid.
Tartus asub Riigikohus ning alates 2001. aastast Haridusministeerium (praegu Haridus- ja Teadusministeerium).
[redigeeri] Vaata ka
- Rahvaste Monument
- Tartu rae liikmete loend
- Tartu linnapeade loend