Aleksandra Kollontai
Allikas: Vikipeedia
See artikkel vajab toimetamist. |
Aleksandra Mihhailovna Kollontai (vene Алекса́ндра Миха́йловна Коллонта́й; sünninimi Domontovitš Домонто́вич; 19. märts 1872 Peterburi – 9. märts 1952 Moskva) oli Vene kommunistlik revolutsionäär, algul menševike toetaja, aastast 1914 bolševistliku liikumise liige. Nõukogude Liidu ajal oli ta välissaadik ja diplomaat. Diplomaaditööd tegi ta Mehhikos, Rootsis ja Norras.
Sisukord |
[redigeeri] Biograafia
Ta sündis tsaari armee polkovniku Mihhail Domontovitši ja Aleksandra Masalin-Mravinski peres. Kollontai ema oli soome puidukaupmehe tütar. Noorusaastad veetis Aleksandra vanaisa juures Soomes.
Haridust omandas ta koduõpetaja käe all ning hiljem sooritas Peterburi poeglaste gümnaasiumis küpsuseksamid.
Mõne aja pärast abiellus ta oma nõo sõjamehe Vladimir Kollontaiga. Abielust sündis poeg. Paar lahutas kolm aastat hiljem.
Edasised õpinguid jätkusid Zürichis, kus ta sidus end vene revolutsionääride tegevusega.
[redigeeri] Revolutsionäärina
Aastal 1903, kui sotsiaaldemokraadid jagunes menševikeks ja bolševikeks, ei liitunud ta algul kummagi liikumisega. Hiljem otsustas ühineda menševikega.
Aastal 1914 pöördus ta Skandinaaviast tagasi Venemaale ning liitus enamlastega.
Pärast bolševike 1917. aasta revolutsiooni sai temast riikliku hoolduse rahvakomissar. Ta oli Nõukogude juhtkonna kõige prestiižsem naine ning rajas Naissekretariaadi, mille eesmärk oli parandada naiste elamistingimusi Nõukogude Liidus: ta võitles naiste emantsipatsiooni, lahutus- ja abordiõiguse eest. Teda peetakse ka sotsialistliku feminismi rajajaiks. Kollontai juhitud Naissekretariaat suleti 1930.
Nõukogude valitsuses hakkas Kollontai kritiseerima Nõukogude Liidu Kommunistlikku Parteid ning ühines mõttekaaslase Aleksander Shlaypnikoviga, kellega koos 1920. aastal moodustastati vasakpoolne fraktsioon, mille nimeks sai "töölisopositsioon". Ehkki Lenin suutis 1921 saata opositsiooni laiale, oli Kollontai oma mõtete pärast ka hiljem parteiga sageli lahkarvamustel.
Kollontail puudus poliitiline mõjuvõim ning ta määrati 1920ndail erinevatele diplomaatilistele positsioonidele. Aastal 1923 määrati ta Nõukogude välissaadikuks Norras: ta oli seega esimene naissaadik maailmas. Hiljem oli ta samal ametipositsioonil Mehhikos ja Rootsis. Kollontai esindas ka Nõukogude delegatsiooni Rahvasteliidus.
Teise maailmasõja ajal levis kuuldusi, et natsid tahtsid Rootsi saatkonnaga, mille eesotsas oli Kollontai, pidada Nõukogude-Saksa läbirääkimisi, mis aga reaalselt kunagi ei toimunud.
[redigeeri] Looming
Suur osa tema kirjutistest oli kirjutatud naiste võrdõiguslikkuse ja sõltumatuse teemal.