Riigimõis
Allikas: Vikipeedia
Riigimõis ehk kroonumõis oli riigi omandisse kuulunud mõis. Riigimõisa valitsesid riigi poolt määratud ametnikud kelle ülessandeks oli tootmise juhtimine ja riigitulu tagamine või riigi poolt valitud riigirentnikud, kes maksid riigile rendist.
Vanimad riigimõisad kujunesid välja endistest ordu, kloostri, piiskopide ja maahärrade ametimõisatest. Põhiliselt tekkisisd riigimõisad Eesti aladel 16. sajandi teisel poolel peale Liivi sõda.
Sisukord |
[redigeeri] Riigimõis Poola-Leedu aladel
Poola-Leedu aladel toimus 1583–1625 suurem mõisade ümberjagamine. Erit mastaabselt toimus see peale uue kuninga Stefan Bathory võimuletulekut seoses sooviga vallutatud aladel saksa feodaalide mõjuvõimu vähendada, riigistati üle 70% nende maavaldustest. Riigimõisad ehk poola folvargid jaotati staarostkondadeks, keskusega linnustes. Tänapäeva Eesti aladele jäi neid üheksa (Helme, Karksi, Kirumpää, Laiuse, Põltsamaa, Pärnu, Tartu, Vastseliina ja Viljandi). Riigimõisate talupoegade koormised normeeriti.
[redigeeri] Riigimõis Rootsi aladel
Rootsi aladel liikus suur osa riigimõisaid donatsiooni protsessi käigus eravaldusse nii emamaal, kui provintsides. Seoses riigitulude vähenemisega alustas Rootsi kuningas Karl X Gustav vastavalt Riigipäeva otsusele 1655. aastal, vaatamata mõisnike vastuseisule, mõisate reduktsiooni ehk neljandikreduktsiooni. Kuid sellest jäi riigikassa täitmiseks väheseks. Karl XI algatusel otsustas Riigipäev 1680. aastal suure reduktsiooni kasuks, mis Eesti aladel toimus põhiliselt 1685–1688. Mõisate taasriigistamisega suurenes riigimõisate arv Eesti aladel 17. sajandi lõpuks 460ni ja riigitulu mitmekordistus. 1690. aastal nimetati Rootsi Balti valduste majanduslike jaotusi Eesti ja Liivi distriktiks ja kummagi etteotsa määrati majandusasehaldur, kes pidi tagama riigmõisate majandamise oma distrikti piires.
Rootsi riigivõim määras kindlaks riigimõisate talupoegade koormised. 1681. aastal Liivimaa ja 1687. aastal Eestimaa riigimõisates kaotati kroonutalupoegade pärisorjus eraõigusliku omandi mõistes, kuid säilis sunnismaisus ja seotus mõisaga. Riigimõisa rentniku ja talupoegade suhted reguleeriti reglementidega Liivimaal 1691. ja Eestimaal 1696. aastal. Reglementide alusel sai talupoeg õiguse esitada kaebusi rentniku ja kohalike võimukandjate peale, kuni kuningani välja.
Riigimõisate talupoegade õigused, Rootsi aladel, tõid leevendust ka ülejäänud mõisate talupoegadele, stabiliseerisid olukorda ning kindlustasid talupoegade maakasutus- ja pärimisõigust praktikas.
[redigeeri] Riigimõis Vene aladel
Vene riigis alustati teenistusmõisaid ehk riigimõisaid eristama pärusmõisate kõrval 15. sajandil. Teenusmõisate eristamine teiste riigile (tsaarile) kuuluvate mõisate suhtes kestis Venemaal 18. sajndi alguseni.
Vene võimu ajal 19. sajandil levis üha enam riigimõisate rendileandmine mille tagajärjel jõudis rentike hulka ka eestlasi.
Riigimõisaid kasutati riigi poolt ka vene õigeusu kirikute toetamiseks andes neid kiriku kasutusse 1860.–1870ndatel aastatel jagati ka osade riigimõisate maad talukotadeks ja renditi välja kas taludena või müüdi.
[redigeeri] Riigimõis 20. sajandil
1919. aasta maareformiga jagati osa riigimõisaid maasaajatele, kuid osa jätkasid riigimõisatena ja allutati 1922 aastal Põllutööministeeriumi Riigimõisate Valitsusele. 1938. aastal oli Eestis 57 riigimõisa.
1945. aastal kaotas nõukogude võim Eestis riigimõisad senisel kujul ja muutis suurema osa neist riigimajanditeks ehk sovhoosideks.
[redigeeri] Vaata ka
- Karjamõis
- Kirikumõis
- Kloostrimõis
- Linnamõis
- Mõis
- Poolmõis
- Rüütlimõis