Pierre Abélard

Allikas: Vikipeedia

Abélard ja Héloïse
Abélard ja Héloïse

Pierre Abélard [pj'eer abel'aar] (ladinapäraselt Petrus Abaelardus; (1079 Le Pallet Nantes'i lähedal – 21. aprill 1142 Cluny) oli prantsuse skolastiline filosoof ja teoloog.

Sisukord

[redigeeri] Elulugu

[redigeeri] Varane eluperiood ja kuulsuse saavutamine

Lapsepõlves oli ta lahtise peaga ning seetõttu otsustas ta saada haritlaseks, mitte sõjameheks. Pühendus dialektilisele filosoofiale, mis toona oli vägagi populaarne filosoofia haru ja mistõttu ta pidi pühenduma Aristotelese uurimisele. Varasemas nooruses rändas ta koolist kooli hariduse omandamiseks, hilisemas teismeeas jäi ta aga püsima Pariisi, Jumalaema kiriku katedraalikooli. Seal õpetas teda William Champeaux'st, üks juhtivaid ralistliku filosoofia järgijaid sel ajal. Peagi oli Abélard võimeline oma õpetajat vaidlustes seljatama, lükates juba varases nooruses ümber realismi filosoofilise teooria, mis oli toona filosoofias domineeriv, ning asendas selle enda välja töötatud kontseptualismi või nominalismiga. Kahekümne kahe aastaselt lahkus Abélard koolist ning lõi enda kooli, alguses Meluni külas, siis Corbeil's, külas, mis oli Pariisile lähemal. Seal sai ta väga populaarseks ja edukaks õpetajaks, tema loenguid tuldi kuulama kõikjalt Prantsusmaalt. 1108 naases ta oma õpetaja, William Champeaux'st juurde, ning leidis ta õpetamas kusagil linnast väljas. Taas astus Abélard filosoofilisse debatti oma õpetajaga, ning taas oli ta võidukas. Kõik see tõstis tohutult Abélardi prestiiži. Peagi tõi Abélard oma kooli Pariisi linna sisse, Seine'i jõe äärde Sainte-Geneviève'i künkale, vaatega Jumalaema kirikule. Nüüd pühendus ta oma õpingutes ja õpetustes hoopis teoloogiale, kuna tundis, et dialektilises filosoofias oli ta juba jõudnud nii kaugele, kui võimalik. Käis Laon'i Anselmi loengutes, ning ka seal avaldus noormehe andekus. Uus õpilane oli võimeline pidama loenguid teoloogilistel teemadel, mis olid tema õpetaja omadest märksa paremad ja sisukamad, ilma, et ta oleks mingitki haridust teoloogia vallas varem saanud. Tema andekus, haritus ja arutlusvõime olid taas toonud talle kuulsust ja tunnustust, ta oli oma kuulsuse tipus. Umbes 1115. aastal nimetati ta Notre Dame'i katedraalikooli kanoonikuks. Abélard oli oma kuulsuse tipus. On öeldud, et tuhanded (!) õpilased olevat külastanud ta loenguid, kõikidest riikidest Lääne-Euroopast. Abélardi prestiiž oli meeletu, ta oli üle-Euroopaliselt imetletud. Ka rikkust kogunes talle suurel määral. Mõistagi suurendas see ka tema eneseuhkust- ta pidas ennast ainsaks ümberlükkamatuks filosoofiks terves maailmas, mida ta tol ajal tegelikult ka oligi. Peagi aga oli tema elus toimumas totaalne muutus.

[redigeeri] Héloïse

Peagi hakkas Abélardi loengutel üks tüdruk nimega Heloïse (1101 - 1162). Ta olevat olnud äärmiselt ilus neiu, aga veel rohkem silmatorkav oma teadmiste ja intelligentsuse poolest. Ta oskas nii kreeka, ladina kui ka heebrea keelt, mis keskajal oli neidude puhul vägagi haruldane. Abélard armus temasse täielikult, ning lõi suhteid Heloïse'i onu Flubertiga, saavutades selle, et viimane pahaaimamatult võttis Abélardi oma majja koduõpetajaks, et Heloïse'i teadmisi filosoofias ja teoloogias suurendada. Peagi Abélard võrgutas neiu, kes armus samamoodi ülepeakaela Abélardi nagu mees temassegi. Abélard oli võlutud endast 20 aastat noorema neiu ilust aga ka intelligentsusest, Héloïse'il oli raske vastu panna sellisele vaimsele suurkujule, nagu seda oli Abélard. Peagi aga sai ka avalikkus teada Abélardi ja Héloïse'i afäärist, ainus, kes sellest midagi ei taibanud, oli Flubert, Héloïse'i onu, kes usaldas Abélardi täielikult. Peagi sai aga ka tema teada ning keelas ära armunute kohtumised. Paarike jätkas salajas kohtumisi siiski. Peagi jäi Héloïse Abélardist rasedaks ning sünnitas poja Astrolabe, mispeale paarike põgenes Bretagne'isse. Onu oli raevus. Et onu viha leevendada, plaanis Abélard salaja Héloïse'iga abielluda, mida nad tegidki. Héloïse'i onu oli siiski raevus ning otsustas Abélardile kätte maksta häbi eest, mis too perekonnale oli toonud. Ta palkas endale mehed, kes tungisid öösel salaja Abélardi juurde sisse ning kastreerisid mehe vägivaldselt. See tekitas üleüldise skandaali- kohitsemine oli karistus, mida keskaegsel prantusmaal kasutati vaid vägistajate puhul. Antud juhul oli tegemist aga selge kättemaksuga. Samuti oli vägivallaakti objektiks üks tuntumaid ja austatumaid filosoofe ja teolooge maailmas. Héloïse' onu saigi oma karistuse, ta hukati avalikult. Ikka veel oma kahekümnendates eluaastates Héloïse läks seepeale nunnaks, kuna Abélard ei saanud oma abielumehe kohuseid täita ning teisi mehi Héloise peale oma abikaasa ei soovinud. Ka Abélard läks kloostrisse, ja veetis seal oma ülejäänud elu. Armunud jäid elu lõpuni lahutatuks, suheldes teineteisega vaid läbi kirjavahetuse. Abélard suri 21. aprillil 1142, Héloïse suri kakskümmend aastat hiljem.

[redigeeri] Filosoofia

Universaalidetülis pooldas Abélard kontseptualismi.

Raamatus "Jah ja ei" kõrvutas ta eri kirikuisade omavahel vasturääkivaid seisukohti paljudes teoloogilistes küsimustes ning lepitas need, osutades väljendite kahemõttelisusele.