Karl Popper

Allikas: Vikipeedia

Sir Karl Raimund Popper (28. juuli 1902 Viin17. september 1994 London, East Croydon) oli Austria juudi päritolu briti filosoof.

Ta oli üks mõjukamaid 20. sajandi teadusfilosoofe, kes kirjutas palju ka sotsiaal- ja poliitikafilosoofia teemadel. Popperit tuntakse kõige rohkem selle järgi, et ta lükkas tagasi klassikalise induktsionistliku arusaama teadusest, esitas teaduse ja mitteteaduse eristamiseks (demarkatsiooniprobleemi lahendusena) väidete ja teooriate empiirilise falsifitseeritavuse kriteeriumi ning kaitses liberaalset demokraatiat ja ühiskonnakriitika põhimõtteid, mis tema arvates teevad võimalikuks eduka "avatud ühiskonna".

Sisukord

[redigeeri] Elulugu

Popper sündis Austria-Ungari pealinnas Viinis jõukas ja haritud juudi keskklassi perekonnas. Tema vanemad olid advokaat Simon Siegmund Carl Popper (Viini liberaalse linnapea Raimund Grübli lähedane kaastööline) ja Jenny Popper (sündinud Schiff). Simon Siegmund oli pärit Prahast, tema ema esivanemad pärinesid Sileesiast ja Ungarist. Schiffide suguvõsast olid pärit paljud 19. ja 20. sajandi teadlased, sealhulgas dirigent Bruno Walter.

Karl Popper õppis Viini ülikoolis. Tol ajal domineeris poliitiline vasakpoolsus: see oli "punase Viini" õitseaeg. Popperit huvitasid algul eelkõige pedagoogika küsimused ning ta osales sotsialistlikus moorsooliikumises. Lühikest aega oli ta isegi ametlikult kommunist. Varsti ta küll eemaldus sotsialistlikust liikumisest, kuid lävis selliste inimestega nagu Ruth Fischer, Hanns Eisler, Paul Lazarsfeld, Oskar Kokoschka, Adolf Loos, Arnold Schönberg ja Rudolf Serkin.

Aastal 1928 sai ta filosoofiadoktori kraadi. Väitekirja teema oli matemaatiline, tema juhendaja oli psühholoog ja keeleteoreetik Karl Bühler. Aastal 1929 sai ta õiguse põhikoolis matemaatikat ja füüsikat õpetada. Aastatel 19301936 töötas ta õpetajana.

Popper võttis ühendust Viini ringiga. Et ta oli selle ringi paljude põhimõtete suhtes kriitiline, oli suhtlemine selle esindajatega algul raske. Igatahes olid nood sunnitud tema õigustatud etteheidetele vastama. Popperit ei kutsutud kunagi Viini ringi seminarile ning Otto Neurath nimetas teda naljatamisi ringi ametlikuks opositsiooniks. Lõpuks ilmus Viini ringi toimetisena Popperi teadusfilosoofiline peateos "Logik der Forschung". Raamat tegeleb Viini ringi huvitavate teemadega (induktsioon, demarkatsiooniprobleem, tõenäosus, kinnitus, kvantmehhaanika kontseptuaalsed probleemid jne), kuid läheneb nendele hoopis teisiti. Popper kritiseeris Viini ringi kõige põhilisemaid filosoofilisi vaateid ning esitas omaenda sügavalt erinevad filosoofilised seisukohad. Siiski oli Popper mõnes asjas ka Viini ringiga ühel meelel. Näiteks kaitses ta Richard von Misese frekventismi tõenäosuse tõlgendamisel, mida jagasid ka Hans Reichenbach ja paljud ringi liikmed. Samuti jagas ta Viini ringi vaimustust Albert Einsteinist ja Bertrand Russellist. Viimane oli Popperi meelest suurim filosoof pärast Immanuel Kanti.

Aastal 1937 emigreeris Popper natsismi eest ja Anschluss'i kartuses Uus-Meremaale, kus ta sai Christchurchis Uus-Meremaa ülikooli Canterbury University College'i filosoofialektoriks. USA-sse ega Suurbritanniasse ei õnnestunud tal pääseda. Haige ema ja teised sugulased jäid Viini. Natsistid tapsid 16 Popperi lähedast sugulast.

Uus-Meremaal tundis Popper end üksildasena ja maailmast äralõigatuna. Sellegipoolest jätkas ta oma uurimistulemuste avaldamist. Üks tema tolleaegne teos on "What is Dialectic" (Mis on dialektika), milles ta kritiseerib Marxi ja Hegeli dialektikat. Teos "Historitsismi viletsus" (The Poverty of Historicism), mis ilmus raamatuna alles 1957, ründab jälle eelkõige Marxi ja Hegeli meetodit. Avalikkuses tuntuim Popperi teos on paljutõlgitud "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" (1945). Selles õiendab ta üksikasjalikult arved Platoni ja Hegeli mõttemallidega, mis on tema meelest totalitaristlikud. Ta kritiseerib selles raamatus leebemalt ka Marxi. Enamiku asjatundjate arvates teeb Popper Platonit 20. sajandi vaatevinklist kritiseerides talle liiga. Hegeli-kriitikale heidetakse ette Hegeli loomingu pealiskaudset tundmist ja erapoolikut esitamist. Popperil ongi see mõeldud põhiliselt ettevalmistusena Marxi-kriitikale. Marxi peab Popper väljapaistvaks majandusteadlaseks ja sotsioloogiks. Ta möönab, et Marx ei välistanud näiteks, et kommunismini on võimalik jõuda ka mitterevolutsioonilisel teel. Seevastu kritiseerib ta ägedalt Marxi dialektilist meetodit, mille too Hegelilt üle võttis: see viib lõpuks suletud maailmapildini. Teose põhiline tähtsus seisneb siiski selles, et tegemist oli poliitilise signaaliga. Raamatus sisaldus informeeritud rünnak suletud mõttestruktuuridele ja ideoloogiakonstruktsioonidele. Popper visandas pluralistliku avatud ühiskonna mudeli. Progress leiab niisuguses ühiskonnas aset samm-sammult.

Aastal 1946 asus ta elama Inglismaale, saades õppeasutuse London School of Economics and Political Science juures loogika ja teadusliku meetodi lektori (reader) koha (aastal 1949 sai Popper samas professoriks). Selle koha sai ta põhiliselt Friedrich Hayeki protektsiooni tõttu. Kuigi Popperi metodoloogia on Hayeki omale lähedane ning Popper võttis Hayekilt üle mitmeid põhjapanevaid mõisteid, sealhulgas spontaanse korra mõiste, oli Popper puhaste turumehhanismide vastu umbusklik, sest ta oli noorpõlves näinud palju vaesust ja viletsust. Ta propageeris sotsiaalse orientatsiooniga reformipoliitikat.

Inglismaa filosoofilises õhustikus oli Popper üksildane, sest seal domineeris Ludwig Wittgensteinist mõjutatud tavakeelefilosoofia, mille tähtsamad esindajad olid J. L. Austin ja Gilbert Ryle. Popper oli üks väheseid mõjukaid filosoofe Suurbritannias, kes selle koolkonnaga opositsioonis oli. Tal oli oma väike koolkond Londonis ja ta mõjutas teadusfilosoofia arengut kogu maailmas. Suurbritannias oli tal palju pooldajaid teadlaste seas.

26. oktoobril 1946 leidis aset Popperi legendaarne kohtumine Ludwig Wittgensteiniga. Cambridge'is tegutsev Moral Sciences Club kutsus Popperi esinema. Popper valis oma ettekande teemaks "Kas on olemas filosoofilised probleemid?". Popper valis selle teema meelega, sest ta tahtis esitada väljakutse Wittgensteini seisukohale, et filosoofilised probleemid on pseudoprobleemid, mis tulenevad keele vääritimõistmisest. Ettekande ajal King's College'is Richard Braithwaite'i ruumides istus Wittgenstein kamina juures ning mängis roobiga. Ta lükkas Popperi poolt näiteks toodud filosoofilised probleemid kõrvale, väites, et ühegi näite puhul pole tegemist tõelise filosoofilise probleemiga. Popperi jutustuse järgi kasutas ta roopi mõnikord dirigendikepina, et oma väidetele suuremat kaalu anda. Edasi jutustab Popper, et kui Wittgenstein ütles: "Tooge näide moraalireeglist!", vastas ta: "Mitte ähvardada külalislektoreid roobiga." Selle peale olevat Wittgenstein ruumist vihasena roobi maha visanud ja ust paugutades ruumist välja tormanud. Braithwaite'i väitel Wittgenstein lihtsalt rookis ägedalt tuld.

Aastal 1969 tõmbus Popper akadeemilisest elust tagasi, kuid jäi kuni surmani intellektuaalselt aktiivseks.

[redigeeri] Popperi filosoofia

Popper nimetas oma filosoofiat kriitiliseks ratsionalismiks. See nimetus viitab lahtiütlemisele klassikalisest empirismist ja induktsionismist. Popper ründas viimast ägedalt, osutades sellele, et teaduslikud teooriad on loomult universaalsed ning neid saab kontrollida ainult kaudselt, nendest tulenevate järelduste kaudu. Samuti pidas ta teaduslikke teooriaid ja inimteadmisi üldse oletuslikeks ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil inimesed lahendavad konkreetsetes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes tekkinud probleeme. Ükskõik kui suur arv katsetulemusi ei saa teooriat kinnitada, kuid üksainus vastunäide on otsustav, näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär. Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel. Lahendusena demarkatsiooniprobleemile pidas ta väidete ja teooriate teaduslikkuse kriteeriumiks nende falsifitseeritavust. Näiteks psühhoanalüüs ja kaasaegne marksism (millest Popper nooruses innustus) ei ole selle kriteeriumi järgi teaduslikud, sest nad pole falsifitseeritavad. Popperit mõjutas Albert Einsteini relatiivsusteooria.

Popper väitis, et on lahendanud David Hume'i induktsiooniprobleemi. Hume väitis, et ainuüksi sellest, et päike on iidsest ajast iga päev tõusnud, ei saa ratsionaalselt järeldada, et päike tõuseb ka homme. Ei saa ratsionaalselt tõestada, et asjad kulgevad ka edaspidi sama mustri kohaselt nagu seni. Popper väitis, et kuigi pole võimalik tõestada, et homme päike tõuseb, on meil vaba voli säärane teooria esitada. Kui päike ei peaks tõusma, siis on tõestatud, et see teooria on väär, kuid seni pole see teooria vääraks osutunud.

Iga katse induktsiooni empiiriliselt tõestada lõpeb lõputu regressi või vigase ringiga. Teadusliku teooria tõesust ei ole võimalik tõestada ega empiiriliselt kontrollida.

Raamatutes "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" ja "Historitsismi viletsus" kritiseeris Popper "historitsismi" ja propageeris "avatud ühiskonda", liberaalset demokraatiat. Historitsism on Popperi järgi seisukoht, mille kohaselt ajalugu areneb kõrvalekaldumatu paratamatusega vastavalt tunnetatavatele üldistele seadustele kindla eesmärgi poole. Popper väitis, et sellisel seisukohal põhineb enamik autoritarismi ja totalitarismi vorme. Historitsism rajaneb ekslikel eeldustel teaduslike seaduste ja teaduslike ennustuste loomusest. Et inimteadmiste kasv on inimajaloo arengu üks põhjuslikest teguritest ning "ükski ühiskond ei saa oma tulevasi teadmisteseisundeid teaduslikult ennustada", siis ei saa olla inimajaloo ennustuslikku teadmist. Metafüüsiline ja ajalooline indeterminism käivad Popperil käsikäes.

[redigeeri] Induktsionismi kriitika

Induktsionismi järgi toimib teadus nii, et kõigepealt kogutakse vaatlusandmeid, millest siis induktsiooni teel järeldatakse seadusi ja ennustusi.

Popper väitis vastu, et ilma teooriata pole võimalik vaatlusi teha. Vaatlus on alati selektiivne. Ta peab lähtuma mingist probleemist, vaatenurgast, huvist või ülesandest, tal peab olema kindel objekt. Peale selle eeldab kirjeldus mingit kirjelduskeelt, mis põhineb teatud klassifikatsioonil, mis omakorda on läbi viidud lähtudes teatud probleemidest, vaatenurkadest ja huvidest. Popper näeb siin analoogiat teaduse tekkimisega ja inimese ontogeneesiga. Vana-Kreekas tekkis teadus mütoloogilise maailmapildi kriitikana. Vastsündinul on kaasasündinud ootused (teooriate analoog).

Teiseks esitas Popper vastuväite induktsiooniprintsiibile, mis mõningate induktsionistide arvates õigustab induktiivset järeldamist. Kuidas aga õigustada induktsiooniprintsiipi ennast? Kui püüda õigustada seda induktiivselt, toetudes kogemusele, tekib vigane ring, sest niisugune õigustamine peaks toetuma induktsiooniprintsiibile. Kui aga tuua sisse kõrgemat järku induktsiooniprintsiip, siis oleks selle õigustamiseks tarvis veel kõrgemat järku induktsiooniprintsiipi jne, nii et tekib lõputu regress. Kui aga induktsiooniprintsiibi õigustus ei rajane kogemusele, vaid on aprioorne, siis on induktsiooniprintsiibi aluseks pime usk. Popper järeldas, et induktsiooniprintsiipi ei saa rahuldavalt õigustada. Analoogiliste argumentidega kritiseeris ta ka looduse ühetaolisuse printsiipi. Erinevalt Bertrand Russellist leidis Popper, et teadus ei vaja induktsiooniprintsiipi, vaid toimib oletuste ja ümberlükkamiste printsiibil.

[redigeeri] Oletused ja ümberlükkamised

David Hume juhtis tähelepanu sellele, et vaatlustest ei saa deduktiivse loogika abil järeldada üldistuse tõesust. Popper aga juhtis tähelepanu sellele, et kuigi niiviisi ei saa kindlaks teha üldistuse tõesust (seda verifitseerida), on niiviisi võimalik järeldada üldistuse väärust (see ümber lükata, kummutada ehk falsifitseerida). Seda nimetas Popper falsifikatsiooni ja verifikatsiooni vaheliseks asümmeetriaks.

Sellel põhineb Popperi falsifikatsionistlik teadusekäsitus. Teadus ei alusta mitte vaatlustest, nagu induktsionist väidab, vaid oletustest. Teadlased püüavad oletusi kriitika ja kontrollimise (vaatluste ja katsete) abil ümber lükata. Kui oletus on põhjalikule tõsisele kontrollimisele vastu pidanud, võib selle oletuse esialgselt omaks võtta, kuid ta jääb siiski ainult oletuseks. Teadusliku teooria, seaduse või üldistuse kindel teadmine ei ole võimalik. Juba järgmisel hetkel võib see kontrollimisel vääraks osutuda. Popper armastas näiteks tuua Newtoni mehhaanikat, mis pidas 1687. aastast, mil see avaldati, kuni umbes 1900. aastani kontrollimisele hästi vastu. Aastatel 1900–1920 aga leiti, et see on ebatäpne, ning seda korrigeeriti relatiivsusteooriale toetudes.

Erinevalt Francis Baconist, kes teoses "Novum Organum" laitis teadlasi, kes teevad rutakaid ja enneaegseid "ennetusi", pidas Popper selliseid ennetusi (julgeid põhjendamata oletusi) vältimatuks. Sealjuures aga ei tule püüda neid kaitsta, vaid ümber lükata, et asendada need uute oletustega.

Oletused on täiesti õigustamata ja õigustamatud ning pole võimalik kindlaks teha nende tõesust ega isegi mitte tõenäolisust.

[redigeeri] Avastuskontekst ja õigustuskontekst

Popper eristas teadusliku teooria arengus kaht etappi. Teooria konstrueerimine ei nõua loogilist analüüsi. Loogika seisukohast pole tähtis, kuidas teooriani jõutakse. Loogikat hakkab teooria huvitama alles siis, kui ta on juba konstrueeritud. Nüüd võib küsida, kas see teooria on õigustatav ja kuidas seda saab õigustada, kas ta on kontrollitav, kas ta on loogiliselt sõltuv teistest teooriatest, kas ta räägib ehk teistele teooriatele vastu.

Teoreetilises avastuses kätkeb alati loominguline, irratsionaalne alge, mille poolest teadus sarnaneb kunstiga. Teadusfilosoofial pole mõtet otsida uue teooriani jõudmise loogikat; saab olla üksnes teooria kontrollimise loogika. Siit tulebki avastuskonteksti ja õigustuskonteksti erinevus.

[redigeeri] Popperi mõju

Suuresti tänu Popperile sai teadusfilosoofiast omaette distsipliin analüütilise filosoofia raames. Ta aitas sellele kaasa nii omaenda kui ka oma mõjukate õpilaste, eriti Imre Lakatosi ja Paul Feyerabendi tööde kaudu. Lakatos küll revideeris Popperi positsiooni ja Feyerabend heitis selle täiesti kõrvale, kuid mõlema looming oli Popperist sügavalt mõjutatud.

Popperit peetakse ka üheks põhiliseks mässajaks Viini ringi loogilise positivismi vastu. Liitudes David Hume'i skeptilise hoiakuga induktsiooni suhtes ning võttes demarkatsiooniprobleemi lahendusena kasutusele falsifitseeritavuse kriteeriumi, mis on mitteinduktsionistlik, oli ta üks positivistliku teadusekäsituse juhtivaid kriitikuid. Üks peatükke Popperi mälestusteraamatus "Unended Quest" kannab pealkirja "Kes tappis loogilise positivismi?". Popper vastab: "Kardan, et pean süü enda peale võtma." Nähtavasti peab ta siiski jagama seda süüd Willard Van Orman Quine'i ja Ludwig Wittgensteiniga.

Popperi mõju on ulatunud akadeemilistest ringkondadest kaugemale. Üks Popperi üliõpilasi ja pooldajaid on multimiljardärist investor George Soros, kelle sõnul põhinevad tema investeerimisstrateegiad Popperi arusaamal teadmiste edenemisest falsifitseerimise kaudu. Sorosi heategevusasutuste seas on Avatud Ühiskonna Instituut, mis on mõeldud edendama Popperi teoreetilist toetust ühiskonnale autoritarismi ja totalitarismi vastu.

[redigeeri] Popperi seisukohtade kriitika

Quine'i-Duhemi teesi kohaselt on võimatu kontrollida ühte hüpoteesi eraldi võetuna, sest see esineb alati mingis teooriate raamistikus. Seetõttu saab öelda ainult seda, et falsifitseeritud on kogu asjassepuutuvate teooriate komplekt, kuid pole võimalik lõplikult otsustada, milline osa sellest komplektist tuleb välja vahetada. Näiteks kui leiti, et Uraani liikumine ei vasta Newtoni seadustest tulenevatele ennustustele, siis heideti kõrvale teooria "Päikesesüsteemis on seitse planeeti", mitte Newtoni seadused. Popper vastas sellele "naiivse falsifikatsionismi" kriitikale, et teooriaid võetakse omaks või hüljatakse omamoodi "loodusliku valiku" teel. Eelistatakse teooriaid, mis annavad rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas asjad paistavad. Mida üldisemalt rakendatav teooria on, seda suurem on tema väärtus. Seetõttu on Newtoni seadused, mis on laiemalt rakendatavad, eelistatavad palju spetsiifilisemale teooriale "Päikesesüsteemis on seitse planeeti".

Thomas Kuhni mõjukas raamatus "Teadusrevolutsioonide struktuur" väidetakse, et teadlased töötavad teatavate paradigmade raames ning on vähe tõendeid, et nad falsifikatsionistlikku metodoloogiat tegelikult rakendaksid. Popperi õpilane Imre Lakatos püüdis Kuhni ideid falsifikatsionismiga lepitada, väites, et teaduse progress toimub uurimisprogrammide, mitte konkreetsemate üldväidete falsifitseerimise teel. Teine Popperi õpilane Paul Feyerabend heitis lõpuks kõrvale mis tahes ettekirjutava metodoloogia, asendades meetodi põhimõttega "kõik kõlbab" (anything goes).

Aastal 2004 avaldas Michel ter Hark Groningenis raamatu Popper, Otto Selz and the rise of evolutionary epistemology (Popper, Otto Selz ja evolutsioonilise epistemoloogia teke), milles ta väidab, et Popper sai osa oma ideedest oma õppejõult, saksa-juudi psühholoogilt Otto Selzist. Selz ise oma ideid ei avaldanud, osalt sellepärast, et 1933 ta vallandati ning tema tööde avaldamine keelati.

[redigeeri] Tunnustused

  • 1965 – kuninganna Elizabeth II lõi ta rüütliks.
  • 1976 – valiti Kuningliku Seltsi liikmeks.
  • 1982Order of the Companions of Honour
  • Briti Akadeemia liige
  • Lippincotti auhind
  • Sonningi auhind
  • õppeasutuse London School of Economics kolleegiumiliige
  • Londoni ülikooli King's College'i kolleegiumiliige
  • Cambridge'i ülikooli Darwin College'i kolleegiumiliige
  • Praha Karli ülikooli audoktor meditsiini alal

[redigeeri] Raamatud

  • 1934 "Logik der Forschung" (Teadusliku uurimistöö loogika)
  • 1946 The Open Society and its Enemies (Avatud ühiskond ja selle vaenlased)
  • 1959 The Logic of Scientific Discovery (Teadusliku avastuse loogika; 1934. aasta raamatu ümbertöötatud ingliskeelne väljaanne)
  • 1961 The Poverty of Historicism (eesti keeles "Historitsismi viletsus" 2000 Hillar Tali tõlkes)
  • 1963 "Conjectures and Refutations: The Growth of Scientific Knowledge" (Oletused ja ümberlükkamised; teaduslike teadmiste kasv)
  • 1972 "Objective Knowledge: An Evolutionary Approach" (Objektiivne teadmine: evolutsiooniline lähenemine)
  • 1976 "Unended Quest; An Intellectual Autobiography" (Lõppematu otsing: intellektuaalne autobiograafia)
  • 1977 "The Self and Its Brain: An Argument for Interactionism"
  • 1982 "The Open Universe: An Argument for Indeterminism" (Avatud universum: argument indeterminismi kasuks)
  • 1982 "Realism and the Aim of Science" (Realism ja teaduse eesmärk)
  • 1994 "The Myth of the Framework: In Defence of Science and Rationality"
  • 1994 "Knowledge and the Mind-Body Problem: In Defence of Interactionism"