Oskar Luts

Allikas: Vikipeedia

Warning sign Võimalik autoriõiguste rikkumine.
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas:

http://www.wilde.ee/kirjanike_portreed.php?portree=8&lang=est

Oskar Luts
Oskar Luts

Oskar Luts (7. jaanuar 1887 Palamuse kihelkond Järvepere küla – 23. märts 1953 Tartu) oli eesti kirjanik, Eesti NSV rahvakirjanik (1945). O.Luts on maetud Pauluse kalmistule.[1]

Sisukord

[redigeeri] Elukäik

[redigeeri] Looming

Lutsu rahvalik rikas koomikuanne ja seda varjundav nukker alatoon ilmnesid kooskõlas ta esimeses ning populaarseimas teoses, koolipõlvemälestustel põhinevas jutustuses "Kevade" I–II (19121913). Sellest kasvas hiljem Tootsi-lugude sari ("Suvi" I–II, 1918–1919; "Tootsi pulm", 1921; "Argipäev", 1924; "Sügis", 1938, II osa 1988).

Menukad olid ka varased, realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed", kõik 1913). Vahelduv edu saatis romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919).

Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920).

Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa: süžeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatilised moraali- ja karskuseteemalised jutustused ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", 1926; "Udu", 1928; "Pankrott", 1929) ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust ("Tagahoovis", 1933; "Vaikne nurgake", 1934).

Ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja (13 köidet, 19301941, sealhulgas "Vanad teerajad" 1930, "Talvised leed" ning "Läbi tuule ja vee" 1931, "Vaadeldes rändavaid pilvi", 1932), rohkesti följetone ja vesteid (kogud "Kirjamapp", 1924; "Vana kübar", 1927; ja "Kuidas elate?", 1930), lastenäidendeid ("Ülemiste vanake", 1919) ja -jutte ("Nukitsamees" ja "Inderlin", mõlemad 1920), pärast Teist Maailmasõda jutustuse "Jüri Pügal" (1945), följetone ja tõlkeid vene keelest.

Oskar Luts oli spontaanselt loov kirjanik. Tema jämekoomikast melanhooliani küündivat loomingut iseloomustavad aine- ja keelepädev tüübi- ja olustikumaaling ning ligimeslik, vestmisosav nn väikese inimese teema käsitlemine.

[redigeeri] Mitmesugust

Lisaks Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumile on Oskar Lutsu järgi nime saanud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu ja O. Lutsu tänav Palamusel.

Alates 5. jaanuarist 1987 antakse välja Oskar Lutsu huumoripreemiat.

[redigeeri] Kirjandus

  • "Mälestusi Oskar Lutsust". Koostanud Meelik Kahu ja Eerik Teder. Eesti Raamat, Tallinn 1966, 468 lk.
  • "Oskar Luts". Kirjandusnimestik. Koostanud Külliki Tohver, Tallinn 1986, 144 lk.
  • Külliki Kuusk, Liivi Rosenvald, "Tartu kirjanik Oskar Luts". Oskar Lutsu majamuuseum, Tartu 2005, 32 lk.
  • Aivar Kull, "Oskar Luts. Pildikesi kirjanikupõlvest". Sari Eesti kirjanikke, Ilmamaa, Tartu 2007, 488 lk.

[redigeeri] Välislingid

  1. ^ Oskar Lutsu (1887-1953) haud
Teised keeled