Aadel

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist.


Aadel ehk aadlikud on rüütlitest alguse saanud eesõigustatud seisus.

Rüütlid olid ratsasõdalased, kes vandusid truudust oma valitsejale ning tõotasid tema eest võidelda, saades vastu maavalduse (tavaliselt koos pärisorjadega).

Isiku aadliseisus võis olla päritud või teenetest tulenev.

Sisukord

[redigeeri] Saksamaa ja Austria aadel (Adel)

Eesõigustega seotud tiitlid saadi algselt omandi või päritolu põhjal või vürsti ustava teenimise eest.

[redigeeri] Põlisaadel

Põlisaadlisse arvati aadlisuguvõsad, kelle esindajate kuulumist rüütliseisusesse saab tõestada hiljemalt 14. sajandist. Vanas käsiraamatus "Gothaisches Taschenbuch" ja uues käsiraamatus "Genealogisches Handbuch des Adels" on need toodud rubriigis "Adlige (Freiherrliche, Gräfliche) Häuser A". Nüüd seda vahet tituleeritud suguvõsade puhul enam ei tehta, sest sellel puudub aadliõiguslik alus.

Põlisaadli päritolu on suurelt osalt teadmata. Arvatavasti põlvneb see osalt Suure rahvasterändamise aegsetest pealikest ja õilisvabadest, enamalt jaolt aga vara- ja uuskeskaegsete ametite, põhiliselt krahviametite täitjatest.

Aadlisuguvõsad konsolideerusid 11.13. sajandil, esimesena Švaabimaal ja Alam-Lotringis. 11. sajandil suurenes aadlisuguvõsade arv hüppeliselt, eelkõige ministeriaalide arvel. Sellele järgnes isoleerumine ülejäänud elanikkonnast. Kindlapiiriline võimuterritoorium moodustus siis, kui rajati kodukirikud ja kodukloostrid ning ehitati kõrglinnused ja veelinnused, mis olid aadlivõimu nähtavateks väljendusteks. Alles sel ajal määrasid paljud aadlisuguvõsad kindlaks oma nime. Peale selle suurenes pärimiskorrast täpse kinnipidamise tähtsus. Aadlisuguvõsad avaldasid kuningale ja kirikule jõulist survet, et kord saadud ametid muutuksid päritavateks. Selle tagajärjel läks võim kohtadel aadlisuguvõsade kätte ja kuninga võim aina nõrgenes. Vastukäiguna hakkasid kuningad üha enam oma varade haldajateks panema ministeriaale. Algasid ka püüded luua territoriaalselt suletud maavaldusi. Osalt sai see teoks soode ja kõnnumaade raadamise tulemusel. Viljakaks muudetud maad läksid aadli omandisse (lääniks).

Mõnedest põlisaadli suguvõsadest said vabahärra- või krahvisuguvõsad. Mõned nendest suguvõsadest olid nii uhked, et nad ei võtnud kunagi vastu vabahärra- ega krahviseisust, mida kompromiteeris sagedane tiitlite ostmine. Sellistesse suguvõsadesse kuulusid näiteks igivanast suguvõsast põlvnev Gans zu Putlitz (Edler Herr Gans zu Putlitz; selle suguvõsa vana tiitel säilis ka Saksa DV-s), Ritter Karl vom und zum Stein ja Otto von Bismarck, kes tõrkus krahvi ning hiljem vürsti- ja hertsogitiitli vastu (ta võttis tiitlid küll vastu, kuid hertsogitiitlit ei kandnud).

[redigeeri] Kirja-aadel

Kirja-aadlisse arvatakse suguvõsad, kes olid algselt kodanlikku või välismaa aadli päritolu ning kelle mõni suverään aadliüriku väljastamise (ning enamasti vapi annetamise) teel (Saksamaa) aadliseisusesse tõstsid. Seda hakati Saksamaal tegema juba keiser keiser Karl IV ajal, et teha aadlikeks ametnikke, eelkõige juriste. Kõige varasema teadaoleva aadliüriku väljastas keiser Karl IV 30. septembril 1360 Wicker Froschile, kes oli Mainzi St. Stephani kiriku skolast. Need suguvõsad loetletakse aadlikäsiraamatutes rubriigi "Adlige (Adlige, Freiherrliche, Gräfliche) Häuser B" all.

Aadliseisusse tõstmine oli Saksa-Rooma riigi ajal (aastani 1806) eelkõige keisri prerogatiiv, välja arvatud Preisimaa puhul, mis suurelt jaolt Saksa-Rooma riigi alla ei kuulunud, ja mõningate teiste vürstide puhul, kes said õiguse aadliseisusesse tõsta. Need olid Austria ertshertsog (1453), Baieri kuurvürst, Pfalzi kuurvürst, Lotringi hertsog (14. sajandil) Salzburgi peapiiskop , Metzi piiskop ja Touli piiskop. Kuni 1806. aastani (Austrias 1918. aastani), valitses ka komme vastaadeldatu nime muuta, varustades selle kaunikõlalise lisandiga (pseudokohanimega). Nii näiteks said auväärse linnakodaniku, Oderi-äärse Frankfurdi ülemlinnapea Samuel Prätoriuse (suri 1605; ta kandis algul nime Schulz, seejärel Scultetus ja lõpuks Praetorius) järglased 1661 aadlikeks nime ja tiitliga "Reichsritter und Edle Prätorius von Richthofen". Tituleerimata mehed sellest suguvõsast nimetavad end praegugi "Prätorius von Richthofen".

Kirja-aadli omaette kategooriad olid ohvitseriaadel (mõõga-aadel) ja ordeniaadel. Pärast 30-aastast teenimist keisririigi armees (Reichsarmee; kuni 1806. aastani) oli igal kodanlikku päritolu ohvitseril õigus saada tõstetud aadliseisusesse. Pärast vastava avalduse sisseandmist see peaaegu alati ka saadi. See traditsioon püsis Austria-Ungaris 1918. aastani.

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Välislingid