Oscar Niemeyer

Allikas: Vikipeedia

Oscar Niemeyer Soares Filho (sündis 15. detsembril 1907 Rio de Janeiros) on brasiilia funktsionalistlik arhitekt.

1928 lõpetas ta keskkooli, abiellus ja astus ülikooli. 1934 lõpetas ta Escola Nacional de Belas Artasi insener-arhitektina. Seejärel asus ta tööle Lúcio Costa ja Carlos Leão arhitektibüroosse, mis 1937 sai pakkumise Brasiilia haridusministeeriumi hoone projekteerimiseks. Projektil oli tähtis ideoloogiline ülesanne: see pidi näitama Brasiilia arengut kohvi eksportivast riigist tööstusühiskonda. 1943 valminud maja oli üks esimesi nii mastaapseid rangelt modernistlikke ehitisi. Hoone toetub ainult betoontaladele ning maja alla jääb jalakäijate ala. Projekt koostati tihedas läbikäimises arhitekti Le Corbusier’ga.

1940 alustas Niemeyer oma esimese iseseisva projektiga. Pampulha linnast põhjas asuv Püha Franciscuse kabel valmis 1943, kuid katoliku kirik keeldus seda õnnistamast mittekirikliku välimuse tõttu. Vastuseisu tekitas abstraktne fresko ning Niemeyeri kasutatud raudbetoon ja looklevad jooned. Pampulhast alates hakkas Nimeyeril kujunema kindel stiil: jooned peavad olema loomulikud, nagu käega tõmmatud. Hoonete esteetiline nauditavus on tal tähtsam kui funktsioon.

1947 kutsuti Niemeyer USA-sse, kus ta osales New Yorgis asuva ÜRO peahoone projekteerimises. Talle esitati ka kutse hakata Yale’i ülikooli professoriks, kuid sotsialistlike vaadete tõttu ei antud talle enam viisat.

1956 sai Brasiilia presidendiks J. Kubitschek, kes oli Niemeyerile ülesandeks teinud Pampulha kabeli projekteerimise. Nüüd olid tal palju ambitsioonikamad plaanid: Niemeyer pandi juhtima Novacapi projekti, mille eesmärk oli rajada uus pealinn riigi keskossa. Linnaplaani koostas Niemeyeri vana tuttav Lúcio Costa ning Niemeyeri enda õlule jäi majade planeerimine. Mõne kuuga projekteeris ta suure hulga maju – presidendipalee, Rahvuskongressi, Brasília katedraali, ministeeriume ning elumaju. Brasília projekt oli tugevalt sotsialistlik: puudusid rikaste elurajoonid. Pärast seda sai Niemeyerist Brasília ülikooli arhitektuuriosakonna juhataja, samal aastal austas Nõukogude Liit teda Lenini rahupreemiaga.

1964 toimus Brasiilias Luure Keskagentuuri toel sõjaväeline riigipööre. Niemeyeri büroo otsiti läbi, kliendid kadusid. Järgmisel aastal pani ta maha oma ameti ülikoolis ja suundus eksiili Prantsusmaale, kus alustas uut etappi oma elus. Ta sai tellimusi paljudest riikidest, eriti Alžeeriast (Constantine’i ülikool, välisministeerium). Prantsusmaal projekteeris ta kommunistliku partei peahoone ning Le Havre’i kultuurikeskuse.

1980-ndatel naases Niemeyer kodumaale. 1988 sai ta Pritzkeri arhitektuuriauhinna, mis on üks mainekamaid maailmas.

1996 projekteeris ta Niteroi kaasaegse kunsti muuseumi Brasiilias, mis on paljude arvates tema parim töö. Hoone kujutab endast ühe sambaga kaljule toetuvat kausikujulist ehitist.

[redigeeri] Välislink