Füüsiline heli

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.
Keha (pillikeele, heliallika) võnkumine täies ulatuses annab põhisageduse ja võnkumine väiksemate osadena annab kiirema võnkesageduse ja tekkinud helisid nimetatakse ülemhelideks
Keha (pillikeele, heliallika) võnkumine täies ulatuses annab põhisageduse ja võnkumine väiksemate osadena annab kiirema võnkesageduse ja tekkinud helisid nimetatakse ülemhelideks

Füüsiline heli on keskkonnas leviv elastsuslaine (gaasis või vedelikus - pikilaine, tahkes - ka ristlaine) võnkumine.

Helikõrguse määrab põhitooni sagedus, tämbri määrab sageduste spekter ning helitugevuse lainete intensiivsus.

Heliallika elastne keha on võimeline võnkuma üheaegselt nii tervikuna (põhisagedus) kui ka selle korrapäraste osadena (ülemhelidena).

Elastse keha võnkumisena tekkival füüsilisel helil on 4 põhiomadust:

Elastsest kehast pärinev võnkumine levib seda keha ümbritsevas elastses keskkonnas (näiteks õhus) helilainena.

Kuuldeorganis teiseneb füüsiline heli kuulmisaistinguks, ehk füsioloogiliseks heliks.