Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Allikas: Vikipeedia

Selles artiklis ei viidata kasutatud allikatele! Palun aita artiklisse viiteid lisada.
Vajab toimetamist.

Saksa okupatsioon Eestis on Eesti ala osaline või täielik okupeerimine Saksamaa vägede poolt Teise maailmasõja käigus. Saksa väed ületasid Eesti lõunapiiri 7. kuni 9. juulil 1941 ning viimased Saksa väed lahkusid Sõrve poolsaarelt 24.novembril 1944. Viimane eesti punkt kust lahkusid Saksa väed oli Ruhnu saar 15. detsembril 1944. Neli päeva hiljem võttis punaarmee saare oma kontrolli alla.

Teise maailmasõja käigus, 1941. aasta septembrist kuni 1944. aasta oktoobrini oli Eesti ala okupeeritud Saksamaa poolt ning liidetud Ida maa-ala Riigikomissariaadi (Reichskommissariat Ostland) koosseisu kui Eesti kindralkomissariaat (Generalbezirk Estland).

[redigeeri] Haldusasutused

Tsiviilvõim oli Eesti kindralkomissariaadi käes, mis tegutses 6. detsembrist 1941 - 17. septembrini 1944 ja mille juhiks oli kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann. Eesti jaotati seitsmeks piirkonnaks, mille etteotsa määrati piirkonnakomissarid:

  • Tallinna linn - bürgermeister Walter Mentzel
  • Tallinna maa (Harjumaa ja Järvamaa) - standartenführer Alexander Boecking
  • Tartu (Tartumaa, Valgamaa ja Võrumaa) - kreisleiter Kurt Meenen
  • Pärnu (Pärnumaa ja Viljandimaa) - kreisleiter Hermann Rieken
  • Narva (Virumaa) - landrat Friedrich Janetzki (kuni tema saabumiseni standartenführer Karl Walter)
  • Saaremaa (Saaremaa ja Läänemaa) - landrat Heino Schröder
  • Petseri - standartenführer Lothar Bombe.

Lisaks paiknes Eestis Saksa armeegrupi Nord tagalastaap, mis asus 1941. aasta juuli lõpust 1944. aasta augustini Võrus. Staabi tagalaülemaks oli kindral Franz von Roques. Neid haldusorganisatsioone abistas Eesti Omavalitsus, mille juhiks oli Hjalmar Mäe.

[redigeeri] Okupatsioonivõimude tegevus

Okupatsioonivõimud aitasid Eestis taastada tsiviil- ja omandisuhteid, mis olid Nõukogude okupatsiooniga segi paisatud. 1941. aasta 4. septembril loodi „Äraviidute Otsimise ja Tagasitoomise Keskus", saksakeelse lühendi järgi tuntud ka kui "ZEV", mis kogus ja korrastas andmeid küüditatute kohta. Tartu vanglas kommunistide poolt tapetud 198 inimese surnukehad (osaliselt kaevu loobitud) identifitseeriti ja maeti ümber Pauluse kalmistule. Anti välja kaheköiteline koguteos "Eesti rahva kannatuste aasta", kus dokumentaalselt kirjeldati Nõukogude okupatsiooni kuritegusid Eesti rahva vastu.

Samal ajal tapeti okupatsioonivõimude korraldusel Eestis tuhandeid eraisikuid, sealhulgas palju mujalt tooduid, ja sõjavange. Eesti alal paiknesid mitmed koonduslaagrid (nt. Kalevi-Liival), kus hävitati natsionaalsotsialismi rassiteooria kohaselt ebasoovitavaid inimesi: mustlasi, juute, seksuaalvähemustesse kuuluvaid.

Eesti kindralkomissariaadi piirkonna Eesti Julgeolekupolitsei ülem oli Ain-Ervin Mere, kelle alluvateks olid Jägala koonduslaagri komandant Aleksander Laak, asetäitja Ralf Gerrets ja lastetapja Jaan Viik. Raasiku jaamas sorteeriti inimesed: kes Jägalasse, kes Kalevi-Liivale. Kokku hukati ainult Kalevi-Liival ligi 6000 inimest. Klooga koonduslaagris hukati ja põletati umbes 2000 inimest. Seal tapeti erinevast rahvusest inimesi. Koonduslaagrid tegutsesid ka järgmistes asukohtades: Tartu, Auvere, Jõhvi, Kohtla-Järve, Sonda, Aseri jt. Natside ja nende käsilaste poolt tapeti enam kui 61 000 eraisikut ja 64 000 Nõukogude sõjavangi.

Rahvusvahelist õigust rikkudes mobiliseeriti Eesti kodanikke Saksa relvajõududesse: "Eesti Leegioni", idapataljonidesse jt. väeosadesse; ja värvati Omakaitsesse. Noori saadeti Saksamaale tööteenistusse.

Teised keeled