Manga
Allikas: Vikipeedia
See artikkel vajab toimetamist. |
Manga (漫画) on jaapani keeles sõna koomiksite jaoks (otsetõlkes tähendab veidraid pilte). Väljaspool Jaapanit tavaliselt mõeldakse sellega konkreetselt jaapani koomikseid. Manga arenes välja ukiyo-e ja välismaistest joonistamisstiilidest ja saavutas oma praeguse kuju pärast Teist maailmasõda. Üldiselt on manga joonistatud must-valgelt, välja arvatud raamatute kaantel ja vahel ka mõnedel esimestel lehekülgedel.
Populaarsetest mangadest tihti tehakse animed (Jaapani keeles animatsioon) kui turg on huvitatud. Vahel mangat kutsutakse animeks, ka siis kui see pole animeeritud. Kohandatud lood on tihti muudetud, et sobiksid rohkem tavaturule. Kuigi see pole eriti tavaline, vahest on originaalsest animest tehtud manga (näiteks Neon Genesis Evangelion ja Cowboy Bebop).
[redigeeri] Täpsemalt manga sünnist
Manga polnud alguses see, mis ta on tänapäeval, esimesed pildid, mida nimetati mangadeks, olid munkade poolt joonstatud kirjarullid. Neid kirjarulle kasutati kalendritena ja nad ilmusid esimest korda 6. ja 7. sajandil. Dekoratiivsed pildid loomadest nagu rebased, kassid, pesukarud jt. kaunistasid ala sümbolite, mis kujutasid aega, ümber. Loomi kujutati tihti käitumas justkui oleksid nad inimesed. Mõnikord jutustasid pildid jutte, mis olid osaliselt satiirilised. Kuni 17. ja 18. sajandini ei olnud “manga” jaapani keelne sõna. Hokusai, mässav kuntsnik, kellele meeldis välja kutsuda ja vastu rääkida oma õpetjatele nende tegemiste viisi pärast, oli inmene, kes mõtles välja uue sõna “manga” mida kasutada tema poolt välja töödatud joonistamise stiili nimena. Sellel ajal tähendas manga “veidratujulised pildid”. Hokusai kasutas seda terminit et viidata oma pildi joonistamise stiilile vastavalt sellele, kuidas ta pintsel või joonistus vahendid huupi paberil libises. Tema pildid olid enamuses maastiku vaated. Hokusai kunsti vaba voolavus, kuid ka suur detailsus avaldasid muljet teistele kunstnikele.enne Hokusai uut stiili, mõtlesid kõik, mida nad tahavad joonistada, ja siis joonistasidki seda, aga Hokusai ei mõtelnud milline peaks pilt välja nägema kui see valmis saab. Tema uus stiil oli läbimurre kunsti ajaloos, kuid esimesed manga lood jutustati 20. sajandil. 20. sajandil olid jaapani uksed teistele riikidele avatud, eriti läänele, kus erinevad kultuurid ja elu viisid äratasid mõnes jaapanlases huvi. Majanduse hoogsa edenemise ajal lubas Joseph Pulitzer esimese “pildisarja” ühes ameerika ajalehes meelelahutusena avalikustada. Need väiksed koomiksid lõbustasid tervet ameerika rahvust ja nende populaarsus kasvas kiiresti. Juttu edastavate piltide edu tõttu võttis jaapan üles koomiksite joonistamise trendi. Üks esimesi jaapani kunstnikke, kes hakkas joonistama pildisarju ja karikatuure, mis olid ameerika omadega sarnased, oli Ippei Okamoto. Sellel ajal olid need koomiksid sama sugused, nagu Ameerikas, ainuke erinevus oli see, et neid loeti paremalt vasakule.
Pärast Esimest maailmasõda panid võitjad paljud jaapani koomiksi joonistajad tsensuuri alla, nii see, millest pidi saama Jaapani “manga” peatati. Kuigi, üks mees esitas maailmale uut liiki “mangat”, see mees oli Osamu Tezuka. Osamu oli sõja ajal tehasetööline. Ta oli Disney animatsioonidest sügavalt vaimustuses, ja hakkas joonistama siis, kui ta oli veel väga noor. Ta joonistustel oli sarnasusi Disney stiiliga, aga need olid ka samal ajal erilised ja sarnasesid tänapäevase manga stiiliga. Osamu koomiksid ja anime seriaalid nagu “Tatsuwan Atom” (Võimas Aatom) võeti meelelahutuse maailmas vastu, ja varsti said nad populaarsemaks, kui keegi oli ette kujutanud. Selle põhjuseks oli see, et ta joonistas erinevaid manga jutte erinevatele inimtüüpidele, näiteks oli tal dramaatilisi, põnevaid ja täiskasvanutele mõeldud jutte, ja ka lugusid noorematele kodanikele, teismelistele. Teismelistele mõeldud mangad jagati kaheks: Shounden, poistele ja Shoujo, tüdrukutele. Erinevaid manga tüüpe joonistades kindlustas ta anime mitmekülgsuse tänapäeval. Siis hakkasid kunstnikkud joonistama jutte, mis ärataks huvi ka vanemas publikus, sest noored manga fännid said vanemaks ja kaotasid huvi mangades, mida nad olid juba lugenud.
Üks nendest kuntsnikest oli Go Nagai, kelle mangad on peamiselt tuntud oma vastuolulise, vägivaldse ja rõveda sisu poolest. Tema joonistamise stiil oli peaaegu nagu manga stiil, mida me tunneme tänapäeval. Nagai kõige kuulsam looming oli "Devilman", mis avalikustati esimest korda aastal 1972. Devilman-i kangelane oli teistest seni mangades olnud kangelastest erinev. Nad kasutasid kombinatsiooni hinge puhtusest ja kombineerisid selle deemoni omaga, et ta saaks võidelda teiste deemonitega. See mingil määral anti-kangelaslik tegelane koos vägivaldse looga, tõmbas ligi kriitikalt mitmelt rindelt oma vanusele ebasobivuse tõttu. Aga Nagai jäi enesele kindlaks, olnud tõmmatud enda haardesse mitmed vanemad fännid, kes olid lugenud shounenit või shoujo animet noorena. Nendes inimested olid huvitatud Nagai manga küpsusest, ja Devilman, koos paljude teiste tema tulevaste töödega, nagu kurikuulsalt seksikas sari "Cutey Honey", said kõige austatumateks manga ühiskonnas, ja ka osad neist olid esimesed animeeritud manga seriaalid tema poolt valitud vanusegrupile.
Teine teerajaja manga teemade ja lugejaskonna vanusegruppide laiendamises ja arengus oli Hayao Miyazaki. Miyazaki avaldas oma teoseid esimest korda 60. aastatel, ja mõned tema varajased tööd ei erinenud teiste manga kunstnike omadest, kes tegid laste või noorte poiste/tüdrukute mangasid. Ta esimene väljaanne oli manga kuulsast “saabastega kass” loost. Siis alustas ta aga projekti, mis hõlmas ta elust 13 aastat. Selleks projektiks oli "Nausicaa and the Valley of the Wind" tegemine. Antud film sai Miyazaki kõige tuntumaks tööks. Samalaadne film oli ka "Mononoke Hime", ehk "Princess Mononoke", mis samuti sai kiirelt tuntuks. Mõlemas filmis on pea tegelaseks noor naine, kes peab rasketel aegadel oma kodu või loodust päästma. Nendes filmides on palju kauneid maastiku pilte aga ka tseene sõja poolt laastatud linnadest ja küladest
Rumiko Takahashi oli samuti väga tuntud manga maailma valitseja. Ta on loonud väga palju erinevaid anime seriaale ja mangasid. Ta esimesed mangad ilmusid kord nädalas manga ajakirjades. Kuulasaks sai ta aga “Urusei Yatsura” ehk “Lamu, the Invader Girl” välja andmisega. Antud manga on lugu kergelt pervertsest teismelisest poisist ja tulnukast tüdtukust, kes teda armastab. Nagu varem mainutud, on ta väga palju erinevaid seriaale välja lasknud. Nagu näiteks romantiline “Maison Ikkoku”, õudust äratav “Mermaid’s Scar”, komöödia “Ranma ½” ja nende kolme kombinatsioon “Inu-Yasha” Kõigi nende mangade/ animete tegemisega on Rumiko saanud üheks Jaapani rikkamaks naiseks, kuid see pole midagi võrreldes sellega, kuiadas ta anime ja manga maailmat muutis.
Tänu neile kolmele geniaalsele inimesele, manga tööstus suurenes iga aastaga. Nüüd oli mangade ja anime seriaalide tegemine piisavalt tulus töö, et selle abil sai hästi ära elada. See kõik on tänu sellele, et inimestele meeldivad need must-valged manag ajakirjad ja seriaalid.
[redigeeri] Manga väljaspool Jaapanit
Mangat on tõlgitud mitmetesse erinevatesse keeltesse erinevates maades. Näiteks Koreas, Hiinas, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ja mujalgi.
USA-s ei ole manga ja anime tootmine eriti levinud, kuna Jaapanist tuuakse sisse väga paljusid erinevaid manga ja anime seriaale. Need kõik tõlgitakse inglise keelde, lisades originnalidele subtiitrid, kuid paljud animed lihtsalt dubleeritakse inglise keelde. Suurimaks mangade tõlkijaks on TOKYOPOP, millele heidetakse ette liiga kiirustatud tööde välja laskmist. Näiteks on paaris kohas üleliigseid sõnu või on tekst havasti tõlgitud. Kuid see ei peata teismelisi tüdrukuid, kes on nende mangade järgi hullud.
Prantsusmaal on aga eriti levinud täiskasvanute manga ja anime. Jiro Taniguchi tööd, mis mujal eriti tuntuks ei saanud, on Prantsusmaal aga vägagi levinud ja hinnatud.
Saksamaal algas anime ja manga hullus aastal 1997, mil lasti välja “Dragonball”. Nüüdseks on 75 – 80% müüdud koomiksitest olnud mangad.
Üks kõige levinum manga levimise tee on ja on alati olnud läbi interneti. Mitmed isikud tõlgivad mangad oma keelde, ja panevad need mingile interneti lehele üles. Neil pole muidugi luba selle tegemiseks, kuid on ka elukutselisi tõlkijaid, kes manga tootjate poolt on palgatud, et internetis paari tõlgitud lehte levitada, et see ärataks huvi ka manga täisversiooni vastu. Selliseid tõlgitud lehti nimetatakse scanlationiteks, kuna tegemist on sisse skännitud manga lehtedega. Kahjuks on aga rohkem levinud ebaseaduslike tõlgete lugemine ja ostmine.
Koreas võib mangat leida igas raamatupoes. Kuigi mangade lugemine internetis on rohkem levinud, kuna see on tasuta, või odavam. Koreas on põhilisteks manga välja andjateks Daiwon ja Seoul Munhwasa.