Kaarel Liimand

Allikas: Vikipeedia

Kaarel Liimand (aastani 1937 Karl Liiman aka Karl Liimann; 12. mai 1906 Rapla – august 1941 Pihkva) oli eesti maalikunstnik. II maailmasõja ajal kuulus Kaarel hävituspataljoni, mille võitlejana jäi ta 1941. aastal Pihkva lähistel teadmata kadunuks.

Sisukord

[redigeeri] Kaarel Liimandi kronoloogia

  • 1906. a. 12. mail sündis Karl Liiman Rapla Uuskülas Käära talus pere viienda lapsena.
  • 1910. a. Sureb Karli isa Jüri Liiman
  • 1913. a. Alustas alghariduse omandamist Alu 3-aastases vallakoolis
  • 1916. a. Asus õppima Rapla 6-klassilisse algkooli
  • 1917. a. Viiendas klassis Karl haigestus ja pidi puudumise tõttu uuesti klassi kordama, kuid järgneval aastal lubati tal ikkagi 6. klassi eksamid koos endiste klassikaaslastega sooritama. Ainult saksa keeles jäi järeleksam.
  • 1919. a. Kuuenda klassi loodusõpetaja I. Indrekson korraldas vaatluskäike loodusesse ja looduse maalimist, kus K. Liiman paistis oma kunstiandega silma.
  • 1920. a. Lõpetab Alu vallakooli ning asub keskharidust omandama. K. Liiman eelistab õpinguid jätkata polütehnikumis, kuid ta ei saanud sisse.
  • 1921. a. sügisel astus Tallinna Riigi Kunstitööstuskooli vabakuulajaks. Kunstitööstuskooli kõrvalt püüdis ta oma teadmisi ja oskusi täiendada A. Laikmaa juures.
  • 1924. a. kevadel lõpetab alamastme ja läheb üle ülemastmele. Spetsialiseerus dekoratiivmaali alale.
  • 1926. a. Lõpetab Riigi Tööstuskooli II astme V kursuse. Esitab talvel palvekirja Kunsti kool Pallasele, sooviga asuda õppima selles koolis. Õpib seal põhiliselt A. Vabbe juhendamisel.
  • 1928. a. Märtsis sureb Karli ema Mari Liiman. K. Liiman hakkab esinema kunstinäitustel nii kodumaal kui ka välismaal.
  • 1929. a. K. Liiman saab seoses raskete majanduslike tingimustega õppesoodustust.
  • 1933. a. Liiman esitas lõpetajate tööde näitusele neliteistkümmend tööd. Lõpetas Kõrgema kunstikooli Pallase maali alal. Hakkas Tartus vabakutselise kunstnikuna tegutsema.
  • 1935. a. joonistusõpetaja aktiklassis „Pallases“.
  • 1937. a. abiellus Aino Bach`iga enne välismaareisi Lääne-Euroopasse. Samal aastal toimus ka perekonnanime muutmine.
  • 1939. a. saab maaliateljee juhatajaks „Pallases“. 8 - 18. septembril toimus kuue kunstniku näitus Tallinna Kunstihoones, kus oli esitatud ka Liimandi tööd.
  • 1940. a. K. Liimand nimetatakse „Pallase“ asemele loodud K. Mäe nimelise Kõrgema Kunstikooli õppealajuhatajaks. 21.jaanuar - 5.veebruar toimus kuue kunstniku näitus Tartu „Pallases“.
  • 1941. a. Suvel hävituspataljoni võitlejana hukkus maalikunstnik Kaarel Liimand.


[redigeeri] Kodu, perekond

Karl Liiman sündis 12. mail 1906. aastal viielapselises peres. Tegelikult oleks pidanud pere kaheksalapseline olema, kuid esimene poeg Hans suri kolme aastasena 1887.a, vend Otto 9 kuusena 1887.a. Ema Mari Liiman (Pikkaru) oli isa teine naine. Esimene naine, Mari (1867-1928) õde Leena (1860-1888), suri tütre sünnitamisel. Isa Jüri Liiman (1853-1910) sai Käära talu peremeheks 1897.a. (Liimand 2003) Karlil oli kaks venda ja kolm õde: Leena Liimand (1888-1980), Julie(Juuli) Loit (1897-1982), Jüri Liimets (1891-1950), Marie Tuisk (1893-1942) ja Anton Liimand (1902-1941). Karli vend Anton Liimandil oli kaks last, kui nad naisega lahutasid. 1941. aastal sündis teise naisega ka kolmas laps. Kuid samal aastal lasid venelased Anton Liimandi maha, kuna ta ei nõustunud kommunistiks hakkama. Tema laste eest hoolitses vanem õde Leena, kes oli vallaline. Anton Liimand oli Käära talu pärija. Kuid majanduslike raskuste tõttu müüs talu maha ja ostis koha Harmis. Hiljem käis K. Liimand seal suviti abiks vennalapsi ja õe Juuli lapsi hoidmas ning maalitööd tegemas. (Liimand 2003) K. Liimand pidi paljude raskustega võitlema. Väga noorelt kaotas ta isa. Hiljem haigestus ema. 1928.a. K. Liimani ema sureb. K. Liimand hakkab esinema kunstinäitustel nii kodumaal kui ka välismaal. 28. jaanuaril toimub kunstiajaloo eksam. K. Liimani ülesandeks oli vastata: Egiptuse kunst, Kreeka õitseaja kunst, Prantsuse gootika, Madalmaa 15.saj. kunst, Prantsuse 18.saj. kunst, Veneetsia 18.saj. kunst. Hindeks sai ta hea. (ERA f. 3950, n1, s 42; l 4p) 1929. 27. sept. Kunstikool Pallase õpetajate nõukogu koosolek vaatab läbi õpilaste palved õppemaksust vabastamise kohta ning K. Liiman saab soodustust. (ERA f. 3950, n1, s 15; l 2p) K. Liimandit peetakse andekaks ja heaks õpilaseks. Ta on töökas ja oma töödega edasipürgiv. Varsti kohtub ta oma elu armastuse ja tulevase naisega. B. Bernštein oma raamatus (lk 12) „Aino Bach“ väidab, et „1931. aastal sai Aino Bachist Karl Liimandi naine“. H. Läti „ K. Liimand“ väidab A. Bachi jutu ainetel (lk 35), et K. Liimandi ja A. Bachi abielu vormistati 1937. aastal enne välismaareisi Lääne-Euroopasse. Tõenäoliselt on see hilisem fakt täpsem ja korrektsem kui eelmine. Kahtlane on ka see, et kui noorpaar oleks olnud eelnevalt juba ligi kuus aastat abielus, siis miks polnud nad endale lapsi soetanud. Sellisel juhul oleks võinud arvata, et nad mingil põhjusel neid ei saanud . See reis oli mõeldud tutvumiseks maailmakunsti ühe osaga, kuid A. Bachi ja K. Liimandi jaoks oli see ka kui pulmareis, mis tollaste rahaliste olude tõttu teisiti teoks ei saanud. Reis toimus tänu Liimandi välisstipendiumile ja Bachi honorarile. Enne reisi olid noored õppinud prantsuse keelt ning reis meeldis mõlemale väga. See jäi nende viimaseks ühiseks välisreisiks. Tundub, et paljudes K. Liimandi kohta käivates kirjandustes ei suudeta otsustada tema nime õigekirjutus. Asjatundmatut võib selline kirjutusviis segadusse ajada ning panna mõtlema, et neid inimesi oli rohkem kui üks. Võib leida Limann, Liimann, Liiman ja Liimand. Vastavalt ka kahe eesnimega Karl või Kaarel. Kuid tegelikult sündis siia ilma Karl Liiman ja 1937.a eestistatud nimi kõlas Kaarel Liimand. Nimi Liman on saksapärane ja tuli sellest, et saksad ei mõistnud eestipäraselt kirjutada ning kirikuraamatutes on Liimanide suguvõsa kirjutatud saksapäraselt Liman. See avastati alles siis, kui perekonnaliikmed tahtsid oma surnud esivanematele hauakivisid tellida. Kirikust vastati aga, et ei saa kirjutada Liiman, kuna kirikuraamatutes seisab Liman. Nii ongi hauakividel kirjas Liman. (Liimand 2003) 1937. a. eestistasid Karl ja tema vennad ning õed omad nimed. Pärast Prantsusmaa reisi sai Karlist Kaarel Liimand. Nime „nd“ lõpp olevat prantsusepärane ja inspireeritud Prantsusmaa külaskäigust. Vend Jüri oli teistest eraldi oma nime eestistanud ja selle Liimetsaks muutnud. (Liimand 2003) K. Liimandil ei olnud lapsi. 6.juuli 1941. aastal kohtus A. Bach oma meest juhuslikult Pihkva rongijaamas. Laskemoonarong, mille vagunisaatja K. Liimand oli, oli jäänud Tartust evakueeritute rongi kõrvalteele seisma. Viimases rongis oli ka A. Bach. (Läti 1973, 53) Kunstnikepaar sai kokku ja varsti hakkas evakueeritavate rong edasi sõitma – A. Bach jõudis sellele vaevu peale joosta. Ei tea, kas A. Bach jõudis öelda oma mehele lapseootusest, kuid varsti pärast seda ta kaotas lapse. Kaotus olevat tekkinud pingest, mis tekkis rongile tormates, et mitte maha jääda (Liimand 2003). Varsti pärast seda kohtumist hukkus K. Liimand hävituspataljonis. Kindlat surmakuupäeva pole kindlaks tehtud, kuid selleks vahemaaks on 6.juuli kuni 12.august 1941. aastal. Ago Liimand usub, et see oli olnud venelaste poolt organiseeritud sõit, kus vagunisaatjateks oli pandud eesti rahvusest parteikaaslased, kuna oli teada sakslaste võimalikust ründeplaanist. Käära talust ei ole praeguseks midagi muud järel, kui ainult väravad ja koduhoovi püstitatud mälestuskivi. Sugulased ja tuttavad peavad K. Liimandit hea sõnaga meeles.

[redigeeri] Haridus

Kunstilist haridust hakkas omandama Ants Laikmaa kunstiateljees ja aastatel 19201925 õppis Kaarel Tallinna Riigi Kunsttööstuskoolis ning aastatel 19261933 kunstikoolis "Pallas", kus õppis peamiselt Ado Vabbe juhendamisel.

Alates 1935. aastast töötas ta "Pallases" õppejõuna.

Aastal 1937 käis õpireisil Pariisis.

Kuulus kunstiühingusse "Pallas"

[redigeeri] Õpingud, kool

1913. aastal alustas K. Liiman alghariduse omandamist Alu 3. aastases vallakoolis ning jätkas õpinguid seejärel 1916. aastal Rapla 6. klassilises algkoolis. (EKABL 1996, 266) K. Liiman oli märgatud juba oma kooliajal. Ta oli aktiivne, elav ja sõbralik poiss, kes seltsis kergesti. Tema vallatused olid üle kooli tuntud. Tema hüüdnimeks oli antud „Toots“ ning see nimi meeldis tulevasele kunstnikule. (Raidjõe 1975) Kuna K. Liiman oli pere noorim laps, oskas ta nautida tähelepanu ja sellega kaasnevat. H. Läti andmete põhjal kutsuti K. Liimani koolis „Manniks“. Küllap tuli see siis perekonna nimest. Kuuendas klassis lasi loodusõpetaja õpilastel õuest tuua hariliku hobukastani võrseid. Antud ülesande järgi pandi need toas veenõusse kasvama ning jälgiti tema kasvu kuu aja jooksul. Lisaks sellele, et märgiti üles taime kasvuandmed, pidi ka tema arengust pilte joonistama. Teiste tööde seas paistis silma aga just K. Liimani töö. Ta sai õpetajalt kiita, et ta oli joonistanud kõige natuurilähedasemalt ja realistlikumalt. See oli esimene avalik kunstitöö, millest saadud kiitus, tundus, et ahvatles noort inimest just kunstitee oma ellu valima. (Raidjõe 1975) Õpetaja avaldas arvamuse, et Liiman võiks maalikunsti õppida. Antud hinnang muutis poisi märgatavalt tõsisemaks ja taltsamaks. Noormees hakkas oma aega rohkem kunstitöödele pühendama. Ta oli leidnud enda jaoks ala, mis talle meeldis, mis pakkus ajaviidet ja rahuldust ning väljendusvahendit. K. Liiman hakkas joonistustundides rohkem silma paistma ning kodust kaasa toodud joonistused ja akvarellitööd said nii mõnikordki joonistusõpetaja H. Veidenbaumi tunnustuse osaliseks. Samal kevadel saavutas K. Liiman joonistamises klassi parima õpilase maine. (Raidjõe 1975) Rapla algkooli viiendas klassis Karl haigestus ja pidi puudumise tõttu uuesti klassi kordama, kuid järgneval aastal lubati tal ikkagi 6. klassi eksamid koos endiste klassikaaslastega sooritada. Ainult saksa keeles jäi järeleksam. (Läti 1973, 7) 1921. a. lõpetab Karl Rapla 6. klassilise algkooli ning asub keskharidust omandama. Talle oli soovitatud õpinguid jätkata kunstikoolis, kuid pärast algkooli lõpetamist eelistab K. Liiman õpinguid jätkata polütehnikumis. Kuid kuna pea terve klassikursus oli poolikuks jäänud, jäid tema teadmised polütehnikumi jaoks nõrgaks ning ta ei saanud sisse. Õde oli viinud tema õppimise sooviavalduse ka Tallinna Riigi Kunstitööstuskooli ning sinna sai noormees vabakuulajana sisse. 1921. a. sügisel astus ta Tallinna Riigi Kunstitööstuskooli, mille peamiseks ülesandeks oli ette valmistada tarbekunstialast kaadrit. Kunstitööstuskooli kõrvalt püüdis ta oma teadmisi ja oskusi täiendada A. Laikmaa juures. 1924. aasta kevadel lõpetab ta Kunstitööstuskooli alamastme ja läheb üle ülemastmele, spetsialiseerudes dekoratiivmaali alale. J. Raidjõe oma artiklis „Maalikunstnik Kaarel Liimand“ arvab, et K. Liimand lahkus Kunstitööstuskoolist 1925. aastal ja siirdus Kõrgemasse kunstikooli „Pallas“. Tallinna Riigiarhiivi andmetel Toompeal, on aga 1926. aasta talvel K. Liimand kirjutanud sooviavalduse „Pallasele“, et sinna õppima asuda (ERA f. 3950, n1, s 51, l 17). Ka ärakiri tunnistusest Riigi Kunstitööstuskoolist tunnistab K.Liimani edasijõudmist 1925/26 õppeaastal (ERA f. 3950, n1, s 33, l 41). Seega usaldaksin pigem seda, et K. Liiman asus 1926. a. „Pallase“ kunstikooli õpilaseks. Seal õppis ta põhiliselt A. Vabbe juhendamisel maaliklassis. 1933. aastal lõpetab Liiman Kõrgema Kunstikooli „Pallase“ ja saab kätte lõputunnistuse (vt lisa 1). Liiman esitas lõpetajate tööde näitusele neliteistkümmend tööd. Sai praktilise osa hindeks hea ja teoreetiline osa on läbitud. Ta lõpetab Kõrgema kunstikooli Pallase maali alal, jäädes Tartusse elama ja hakates vabakutselise kunstnikuna tegutsema.

[redigeeri] Poliitika, ühiskondlik tegevus

H. Toomtalu oma Rapla-Uusküla materjalis (lk 77) mainib Nõukogude okupatsiooni aja suuremeelsust 1940. a. ja 1941. a. valimiste järgsel ajal: „Tekib küsimus, kust need 2000 inimest välja võeti? 1934. a. rahvaloenduse andmeil oli Raplas kõik kokku 887 elanikku. Kuigi miiting toimus just laadapäeval, poleks ka sel juhul seal „Kommunistliku Partei väljapaistvat tegelast Erich Tarkpead“ kuulamas nii palju inimesi.“ Probleem lähtus sellest, et elanikkonna arvulist numbrit oli „natuke ümardatud“. Sellest huvitavast ajaloolisest seigast võiks järeldada, et kõik, mis tollel ajal kirja sai pandud, ei pruugi veel olla tõene. Raplast, kust K. Liimand pärit oli, jääb nüüd tagant järgi kirjanduse põhjal mulje, et see oli vasakpoolsete vaadetega asula. Nii osales ka selles kohas sündinud ja kasvanud K. Liimand Rapla noorte proletaarlaste ühingu elus. A. Vaarandi arvates andis K. Liimandi poliitiliseks tõukeks sõbra Martin Nurga saatus. Ta tabati ühel ööl lendlehtedega ning mõisteti eluks ajaks vangi, kus ta ka suri. (Läti 1973, 11) K. Liimand oli aktiivne ja elurõõmus inimene. Kõik temaga kokkupuutunud inimesed, kes on ka vestelnud kunstniku elust, nimetavad teda rõõmsameelseks ja lahkeks inimeseks. Ta oli tugevate organiseerimisvõimetega inimene, nagu jääb mulje tema kohta kirjutatud materjalist ja temaga vestelnud inimestest. Ka tema aktiivne ühiskondlik tegevus näitab, et ta vajas oma aktiivse loomu rakendamist. Nagu rahvale on antud laulusuu ja laul ütleb „Ei saa mitte vaiki olla!“ nii oli K. Liimandile antud organiseerija omadused, mida ta pidi oma ajas rakendama. Temale elada antud aeg oli Eesti Vabariigi kujunemise - arenemise periood. Inimesed pidid tegema valikuid ja otsuseid, mis tihti ei lähtunud neist, vaid olid suunatud pigem oma lähedaste kaitseks. Ümbritsev mõjutas noorte tegevust ja ka vaimset arengut. Liiga lihtne oleks öelda, et nad tegid valesti. Ehk mõistetakse tulevikus ka meie ajastu ühiskonda hukka. Leidub meil ju suitsetamise, alkoholi ja narkootikumide tarbimise soosijaid. Kui üks tahab tekitada seaduse, mis piiraks ja keelaks nende ainete tarbimist, siis leidub ikka keegi teine, kes keelab selle seaduse vastuvõtmise. Hiljem Tallinnas õpinguid jätkates elas kunstnik oma õe juures. Arvataksegi, et tema maailmavaadete üheks otsustavaks osaks kujunes õe Marie mees K. Tuisk (1891-1941) (Läti 1973, 11). Kuna K. Liimand oli varajases lapsepõlves kaotanud isa, siis üsna tõenäoline, et see mees sai talle mingil määral isa eeskujuks ja juhiks. Üheks kommunistliku partei tegevusest osavõtmise põhjuseks oli kindlasti ka halb majanduslik seis. Käära talus, kus elas kunstniku perekond, oli väheviljakas maa. Talu ei toonud sisse ja nii jäi pere toitmine muude tööde ülesandeks. Kunstniku naise A. Bachi õemees oli seotud Venemaa kommunistliku liikumisega. (Bernstein 1981, 7). Seega võisid K. Liimandi kommunistlikud mõjutused tulla naise perekonnast, kus nad aeg-ajalt ka külalisteks olid. Kindlasti jäi ta silma õemehe parteikaaslastele ja oli ka seetõttu hiljem üks väljavalituid, kes laskemoonarongi saatjaks sai. (Liimand 2003) A. Liimand ütles, et kui antakse sõjamehele kätte püss, siis ta laseb. Sõjamees ei ole õpetatud mõtlema, vaid käsku täitma. (Liimand 2003) See on reaalsus. Ükski sõda ei saa olla õigustatud ja ükski tapatalgu ei saa olla õigustatud. Kuid me ei saa ka kohut mõista mineviku üle, mida me ei mõista. Me ei saa näha nende inimeste hinge. Paljud, kes elasid selle aja üle, on saanud oma nime puhtaks pesta. Teised jäävad ajalukku ilma võimaluseta ennast kaitsta. 1929 – 1930. a. on märgitud, et Liimand oli kaitseväeteenistuse ajal ratsaväes Tartus, mille sõjaväerežiimi taunis kunstnik sügavalt. Sellel ajal oli ta masendunud meeleoluga ja elutüdimuse tundega, mis tema optimistliku karakteri juures harva ette tuli (Läti 1973, 19). 1941. a. 6. juulil Pihkva jaama lähikonnas sakslaste õhurünnaku ajal sai tabamuse ka K.Liimandi laskemoonarong. Sellisel juhul oleks kunstniku surmapäev 6. juuli 1941.a. Kuid on tähelepandav fakt, et Liimandiga koos moonarongi saatjaks läinud Tartu hävituspataljoni liikmeid, Himmelhoch, saatis onule telegrammi Novgorodist kuskil enne 10. augustit. Ometi ei teata kindlalt, et nad sattusid koos ühele moonarongile. Samuti ei pruukinud sakslaste tabamuse korral hukkuda kogu moonarong. 9. juulil langes aga kogu Pihkva sakslaste kätte. Seega pole siiani korda läinud kindlaks teha Liimandi surma üksikasju ega daatumit. (Läti 1973, 53). Enamasti on aga kirjanduses Liimandi kohta märgitud: Augustis hukkus K. Liimand hävituspataljoni liikmena. ( Nurk 1977, 190), (EKA 2002, 239), (EKA 1970, 19). Eesti Entsüklopeedias nr 5 on aga kirjas, et K. Liimand jäi 1941.a. hävituspataljoni võitlejana Pihkva lähistel teadmata kadunuks. (EE 1990, 552)


[redigeeri] Looming

Kaarel töötas igas maaližanris – nii kompositsiooni, portree, natüürmordi, maastiku kui aktimaali alal.

"Liimand pööras maalis tähelepanu kõigile komponentidele, kuid eriti tähtsaks tundub ta olevat siiski pidanud värviprobleeme. Tema koloriidi põhiakord on tavaliselt rajatud kollastele-sinistele toonidele. Kuid talle olid südamelähedased ka hallid toonid oma nüansside ja varjundirikkusega" (H. Läti, "Kaarel Liimand". Sirp ja Vasar, 29. oktoober, 1976).


[redigeeri] Teosed

[redigeeri] Tuntumad

  • "Naine Natüürmordiga"
  • "Liblikapüüdjad"; õli, lõuend (1933)
  • "Lehmad"; õli, papp (u. 1930)

[redigeeri] Akvatinta

  • Tartu motiiv. 1934. Akvatinta
  • Poiss (vennapoeg Ago Liimand). 1937. Akvatinta

[redigeeri] Akvarell

  • Pariisi bulvar. 1937. Akvarell
  • Notre Dame`i katedraal. 1937. Akvarell
  • Pariisi katused. 1937. Akvarell.
  • Pariisi vaade. 1937. Akvarell
  • Pariisi motiiv. 1937. Akvarell
  • Pariisi motiiv. 1937. Akvarell

[redigeeri] Joonistused

  • Kompositsioon. 1923. Kriidijoonistus
  • Natüürmort pealuuga. 1923-25. Sulejoonistus tušiga
  • Kunstniku ema portree. 1928. Kriidijoonistus
  • Päevalilled. 1930-33. Värviline kriidijoonistus.
  • Istuv poiss. 1939-40. Kriidijoonistus

[redigeeri] Pliiatsijoonistused

  • Tiiu- Mall Hiie portree. 1937. Pliiats
  • Juuli Loidi portree. 1938. Pliiats
  • Mustlaspoiss. 1939. Pliiats
  • Hindi portree. 1940. Pliiats
  • Tervitav tööline. 1941. Pliiats
  • E. Haameri portree. 1939. Pliiats.

[redigeeri] Söejoonistused

  • Akt. 1925. Süsi
  • Helgi Raami portree. 1939. Süsi, sangviin
  • Erik Haameri portree. 1939. Süsi, sangviin
  • Akordionimängija. 1938. Süsi
  • Kunstnik Kristjan Tedre portree. 1940. Süsi
  • Poiss bajaaniga (etüüd). 1938. Süsi

[redigeeri] Külmnõel

  • Kirjanik A. Hinti portree. 1940. Külmnõel
  • Merilaasi portree. 1940.
  • Daami portree. 1934. Külmnõel

[redigeeri] Litograafia

  • Naise portree. 1934. Litograafia

[redigeeri] Monotüüpia

  • Emajõe kallas. 1935. Monotüüpia
  • Lapse portree. 1935. Monotüüpia
  • Natüürmort. 1935. Monotüüpia
  • Natüürmort. 1936. Monotüüpia

[redigeeri] Ofort

  • Mustlaspoiss. 1938. Ofort
  • Poiss. 1940. Ofort
  • Kirjanik Aadu Hindi portree. 1940. Ofort

[redigeeri] Tušš, akvarell

  • Natüürmort. 1924. Tušš, akvarell
  • Natüürmort. 1925. Tušš, akvarell

[redigeeri] Kuivnõel

  • Kirjanik Aadu Hindi portree. 1940. Kuivnõel.
  • Noormehe portree. Kuivnõel.
  • Naise portree. 1940. Kuivnõel.
  • Kersti Merilaasi portree. 1940. Kuivnõel

[redigeeri] Õlimaalid

  • Puiestee. 1927. Õli
  • Tartu motiiv. 1928-29. Õli
  • Armi koolimaja. 1929. Õli
  • Ema ja Laps. 1932. Õli
  • Sügis (Kartulivõtjad). 1933. Õli
  • Liblikapüüdjad. 1933. Õli
  • Tõnis Loidi portree. 1933. Õli
  • Maskid. 1934. Õli
  • Köögis. 1934. Õli
  • Kunstnik Kristjan Tedre portree. 1934. Õli
  • Aino Bachi portree. 1934. Õli
  • Maskid. 1934. Õli.
  • Aino Bachi portree. 1934. Õli.
  • Tartu motiiv. 1935. Õli.
  • Tütarlaps raamatuga. 1935. Õli.
  • Tütarlapse portree. 1935. Õli
  • Rõdu. 1935. Õli.
  • Karjane (etüüd). 1936. Õli
  • Istuv tütarlaps. 1936. Õli
  • Mees kullerkuppudega. 1936. Õli
  • Mehe portree. 1936. Õli.
  • Jaan Tõnissoni portree. 1936. Õli
  • Lõikus. 1937. Õli
  • Lodjad Emajõel. 1938. Õli
  • Poiss punastes pükstes (Poisike). 1938. Õli
  • Rutja maastik. 1938. Õli
  • Akordeonimängija. 1938. Õli
  • Emajõgi. 1938. Õli
  • Natüürmort torsoga. 1938. Õli.
  • Maastik suvitajatega. 1939. Õli
  • Natüürmort õuntega. 1939/40. Õli
  • Porkuni maastik. 1939/40. Õli
  • Luuletaja Debora Vaarandi portree. 1940. Õli
  • Debora Vaarandi portree. 1940. Õli.
  • Tööliste rongikäik. 1941. Õli
  • Leivategija portree. 1928 – 1930. Õli
  • Tartu äärelinn. 1928 – 1930. Õli
  • Natüürmort. 1928 – 1930. Õli
  • Perekond õhtul. 1932. Õli, kartong.
  • Tartu motiiv. 1932 – 1933. Õli
  • Vanaeit. 1933. Õli
  • Õhtu. (Figuraalne kompositsioon.) 1933. Õli
  • Natüürmort kipsist lapsefiguuriga. 1933. Õli
  • Liblikapüüdjad. 1933. Õli
  • Istuv akt. 1933. Õli
  • Sügis. 1934. Õli
  • Natüürmort naisega. 1934. Õli
  • Istuv akt. 1935. Õli
  • Motiiv botaanikaaiast. 1935. Õli
  • A. Rõude portree. 1935. Õli
  • Autoportree. 1936. Õli
  • Tuulajad. (Viljapuhastajad.) 1936. Õli
  • Rannamaastik. (Karepa maastik.) 1936. Õli
  • Tartu motiiv. 1936. Õli
  • Tütarlaps. 1936. Õli
  • Aino Bachi portree. 1936. Õli
  • Poiss kitarriga. 1936. Õli
  • Narva vaade. 1937. Õli
  • Õunakoorija. (Aino Bachi ema portree.) 1937. Õli
  • Vanamees kruusiga. (Anio Bachi isa portree.) 1937. Õli
  • Naisakt. (Alasti.) 1938. Õli
  • Pähklikorjajad. 1939. Õli
  • Põlva maastik. 1939. Õli, papp
  • Akna all. 1939. Õli
  • Mererand Rannamõisas. (Rannik.) 1939. Õli
  • Tütarlapse portree. (Prl. Raami portree.) 1939. Õli
  • Neljas rood Naroova kaldal. Dateerimata. Õli
  • Pastoraal. 1940. Õli

[redigeeri] Liimand kirjanduses

  • Abel, T. 11.10 1985, Kuue maalikunstniku näitus nüüd ja 1939.aastal, Sirp ja Vasar
  • Bernstein, B. 1981, Aino Bach, Tallinn
  • 1990, Eesti Entsüklopeedia, II trükk, V köide (EE), Tallinn
  • 1996, Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline Leksikon (EKABL), Tallinn
  • 1940, Eesti Biograafiline Leksikon. Täiendusköide, Saku
  • Genss, J. 1948, III osa, Eesti kunstnike leksikoni, Tallinn
  • Jassmann, Š.; Läti, H. n 1,1964, Kaarel Liimandi maaliloomingust, Kunst
  • Johani, H. 7 1985, Inimesi ja sündmusi, Looming
  • Lamp, E., 1970, Kunst Suure Isamaasõja ajal, Eesti kunsti ajalugu (EKA), II köide, Tallinn
  • Loodus, R., Keevallik, J., Ehasalu, P., 2002, Eesti Kunsti Ajaraamat 1923 – 1944 (EKA), Tallinn
  • Läti, H. 11.05 1986, Juubilar Kaarel Liimand, Rahva Hääl
  • Läti, H. 29.10 1976, Kaarel Liimand, Sirp ja Vasar
  • Läti, H. 1973, K. Liimand, Tallinn
  • Läti, H. 1963, K. Liimand, Tallinn
  • Nurk, T. 1977, Kõrgem Kunstikool „Pallas“, Tallinn
  • Toomtalu, H. 22.05 1986, Meenutusi Kaarel Liimandist, Ühistöö
  • Pukk, P. 11.05 1986, Valgusepüüdja, Noorte Hääl
  • Pütsep, E., 1996, Kunstielu Eestimaal II, Stockholm
  • Raidjõe, J. 7.01 1975, Maalikunstnik Kaarel Liimand, Ühistöö
  • Solomõkova, I. 1977, Maal, Eesti kunsti ajalugu (EKA), I köide, II raamat, Tallinn
  • 19.01 1965, Tuntud inimesi meie rajoonist: Kaarel Liimand, Ühistöö
  • Vulf, E. 26.03 1987, Õunapuude õitsemise ajal, Ühistöö

[redigeeri] Arhiivimaterjalid

  • ERA (Eesti Riiklik Arhiiv Tallinnas) f. 3950. Kõrgem Kunstikool „Pallas“, n. 1, s. 9, 11, 14, 15, 33, 41, 42, 51, 74
  • MT (Mahtra Talumuuseum Juurus) f. 3367. Minu koduküla Rapla – Uusküla. Koostanud H. Toomtalu 1996 n. 1

[redigeeri] Video

  • Soosaar, M. 1978, Liblikapüüdja, „Eesti Telefilm“

[redigeeri] Näitused

  • 28.02 – 11.05 2003 Pärismägi ja „Pallas“, Rüütelkonna hoone
  • 28. 03 - 11. 05 2003 Aino Bach, Adamson-Ericu muuseum