Neokolonialism
Allikas: Vikipeedia

Kolonialism - poliitika mis taotleb vähem arenenud või nõrgemate maade kolooniateks ehk asumaadeks muutmist või nende allutamist muul viisil.
Koloniaalvalduste ümberjagamine pärast esimest maailmasõda.
Esimese maailmasõja aastate toimusid aasja ja aafrika maades olulised muutused, kuigi sõjategevus haaras vahetult ainult lähis-ida piirkonna. Sõdivate poolte asumaad Aasias ja Aafrikas kujunesid tähtsaiks tooraine ja toidukaupade tarnijaiks. Sealt tuli ka sõdureid ning tööjõudu. Asumaade rahvad lootsid ,et pärast ilmasõja lõppu saavad nad sõltumatuse ning omariikluse. Kuid võitjariigid (Suurbritannia, Prntsusmaa, Jaapan, Itaalia) ei soovinud kolooniatest loobuda. Vähe sellest, pärast sõja lõppu puhkes võitjate vahel terav vaidlus Saksamaa ja Türgi endiste asumaade pärast Aasias ja Aafrikas. Alade ümberjagamiseks mõeldi välja rahvasteliidu MANDAATSÜSTEEM , mille kohaselt said mõned riigid volituse hallata teatud maa-alasid seni, kuni seasled rahvad on valmis oma riiki asutama. Hallatavaid alasid nimetati mandaat-territooriumideks ehk mandaatmadeks. Lisaks sellele sõlmisid USA, Suurbritannia, Jaapan ja Prantsusmaa lepingu, millega tunnustati üksteise saarevaldusi Vaikses ookanis. Sellega saavutati lühikeeks ajaks suurriikie tasakaal selles piirkonnas. Samas allkirjastati leping, mis kutsus üles astuma Hiina iseseisvust. Lepingupooled kohustasid kinni pidama nn lahtiste uste ning võrdsete võimaluste põhimõtetest kaubanus ja majandussidemete loomisel hiinaga. See tähenas, et suurriigid loobusid vähemalt väliselt Hiina jagamisest mõjusfäärideks, ning hiinlastel tekkis võimalus luua ühtne riik. Jaapani sõjaline sissetund 1930. aastail pidurdas Hiina rikliku arengut ning sundis hiinlasi oma vabaduse eest võitlema. Iseseisvusvõistlust suurriikide vastu pidasid ka mitmed teied Aasia ja Aafrika rahvad.
Rahvaste vabadusliikumine pärast teist maailmasõda.
Enne teist maailmasõda elas asumaades ja mandaatmaades umbes kolmandik. Teine kolmandik asus riikides, mis ei olnud küll kolooniad kuid sellegipoolest sõltusid majanduslikult ja poliitiliselt suurriikidest. Pärast teist maailmasõda tärkas asumaade ja sõltlusriikide rahvastel uus lootus täielikuks iseseisvumiseks. Suurimateks koloniaalriikideks olid sel hetkel Suurbitannia, Prantsusmaa, Belgia, Portugal ja Holland. Pärast sõja lõppu algaski koloniaalimpeeriumite lagunemise ja uute riikide tekkimise ajajärk. Suunanäitajateks olid siin Aasiariigid. Koloniaalvastuseisule vaatamata saavutas esimesel sõjajärgsel aastakümnel iseseisvuse suur hulk Aasia maid. 1950. aastate algul võtsid teatepulga üle Aafrika maad: esimeseks nende hulgas oli Liibüa. Kolonialismivastase võiluse tipuks sai 1950. aastate lõpp ja 1960. aastate algus, mil saavutasid iseseisvuse paljud troopilised Aafrika maad. Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia ja Portugali kolooniaimpeeriumi varemile tekkis mõne aastaga umbes 30 uut riiki. Järgmistel aastatel haaas iseseisvusliikumine ka ülejäänud koloniaaliterritooriume. Iseseisvumine kulges teravas võitluses emamaade ehk metropolide vastu. Ei Prantsusmaa, Suurbritannia, Portugal ega ka Holland soovinud meretagustest valdustest vabatahtlikult loobuda. Koloniaalvõimu üritati säilitada ka sõjajõuga (Prantusmaa Indo-Hiinas ja Alžeerias, Holland Indoneesias ja Portugal Angolas) ...
Kasutades ära vähemarenenud Aasia ja Aafrika maade raskusi, surusid suurriigid neile peale majanduslepinguid ja poliitilisi kokkuleppeid millega allutasid need maad oma mõjule. Taolist poliitikat hakkati nimetama neokolonialismiks ehk uuskolonialismiks.