Sixtus IV

Allikas: Vikipeedia

Sixtus IV
Ilmiklik nimi Francesco della Rovere
Valitsemisaja algus 9. august 1471
Valitsemisaja lõpp 12. august 1484
Eelkäija Paulus II
Järeltulija Innocentius VIII
Sünnikuupäev 21. juuli 1414
Sünnikoht Celle Ligure
Surmakuupäev 12. august 1484
Surmakoht Rooma

Sixtus IV (Francesco della Rovere, 21. juuli 141412. august 1484) oli paavst 1471–1484. Ta oli 212. paavst.

Francesco della Rovere sündis Genova lähedal Celle Ligure külas Leonardo della Rovere ja Luchina Monteleoni 7-lapselises peres vanima lapsena. Vaesuse tõttu paigutasid vanemad ta peatselt frantsiskaanide kloostrisse. Ta sai Savona konvendis oma esimesed haridusalased teadmised ja liitus seejärel frantsiskaani konventuaalidega. Ta õppis Chieris, Padova ülikoolis ning Bologna ülikoolis filosoofiat ja teoloogiat. Rovere sai filosoofiadoktoriks ja 14. aprillil 1444 teoloogiamagistriks. Ta pidas Pius II palvel detsembris 1462 dominikaanidega dispuudi Kristuse vere teemal. Dispuudil vaieldi selle üle, kas Kristuse kannatustel valatud veri ning Kristuse ihus olnud veri ristilöömise ja ülestõusmise vahel oli adoreeritav kui Jumala Poja veri. Mais 1467 ja mais 1469 korraldas ta frantsiskaanide üldkapiitlid. 1467 viibis ta mõnda aega Savonas ja Pavias. Rovere korraldusel alustati samal ajal tema palee ehitamist Roomas ja San Pietro Vincoli kiriku taastamist. Rovere sai kardinaliks Johannes Bessarioni soovitusel. 1470 trükiti tema traktaat Kristuse verest, mille ta pühendas paavst Paulus II-le. Ta kirjutas traktaadi Neitsi Maarja pärispatuta saamisest.

Rovere oli tuntud kui doktor Acutissimus.

Sisukord

[redigeeri] Ametid

[redigeeri] 1471. aasta konklaav

Sixtus IV valiti paavstiks 9. augustil 1471, pühitseti piiskopiks ja krooniti 25. augustil.

6.–9. augustil 1471 toimunud konklaavil osales 18 kardinali. Seda konklaavi soovisid mõjutada ilmalikud valitsejad, eelkõige Milano hertsog Galeazzo Maria Sforza, kes pooldas kardinalide Guillaume d'Estouteville’i, Angelo Capranica, Francesco Gonzaga, della Rovere, Amico Agnifilo või Giacomo Ammanati-Piccolomini valimist paavstiks. Konklaavil moodustus 2 fraktsiooni: Pius II kardinalid ja Paulus II kardinalid. 7. augustil toimunud 1 voorus sai Johannes Bessarion 6 häält. Kardinal Guillaume d'Estouteville ja kardinal Niccolò Fortiguerra said mõlemad 3 häält. Kardinal Borja toetas esmalt Bartolomeo Roverellat, kuid otsustas siis Milano hertsogi pooldajatega toetada Roveret. 9. augusti hommikul toimunud voorus sai Rovere 9 häält. Konklaavi viimases voorus sai Rovere 13 häält, millega ta osutus valituks. Kardinalid Filippo Calandrini ja Roverella said selles voorus kumbki 2 häält.

Sixtus IV nimevalik oli küllalt iseloomulik renessansiajale, kuid muidu paavstluses tavatu, kuna ajavahemik eelmise samanimelise paavstiga oli üsna pikk, sest Sixtus III valitses tuhat aastat varem.

1471. aasta konklaavil osalenud kardinalid

  1. Amico Agnifilo
  2. Giacomo Ammannati-Piccolomini
  3. Marco Barbo
  4. Johannes Bessarion
  5. Rodrigo de Borja y Borja
  6. Filippo Calandrini
  7. Angelo Capranica
  8. Oliviero Carafa
  9. Berardo Eroli
  10. Guillaume d'Estouteville
  11. Niccolò Fortiguerra
  12. Francesco Gonzaga
  13. Giovanni Michiel
  14. Latino Orsini
  15. Teodoro Paleologo di Monteferrato
  16. Francesco della Rovere
  17. Bartolomeo Roverella
  18. Giovanni Battista Zeno

[redigeeri] Sõda türklastega

Sixtus IV soovis Konstantinoopoli tagasivallutamiseks korraldada ristisõja türklaste vastu. Paavsti laevastik saavutas ainult tagasihoidlikke võite. Kui türklased vallutasid 1480 Itaalias Otranto, kuulutas Sixtus IV 4. märtsil 1481 välja ristisõja ja järgmisel aastal vallutasid paavsti väed türklastelt piirkonna tagasi.

[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga

Sixtus IV tühistas Louis XI otsuse, mille järgi jõustusid paavsti otsused Prantsusmaal vaid kuninga nõusolekul.

[redigeeri] Suhted Portugaliga

Sixtus IV kinnitas Portugali kuningale kõik portugallaste poolt avastatavad alad Chaunari neemest Indiani.

[redigeeri] Suhted Itaalia riikidega

Sixtus IV osa 1478 Firenzet valitseva Medici suguvõsa vastu suunatud Pazzi vandenõus on vaieldav. Väidetavalt korraldas vandenõu tema onupoeg kardinal Rafael Riario, kuid 1478–1480 sõdis Kirikuriik Firenzega, millele paavst kehtestas interdikti. Sixtus IV õhutas Veneziat ründama Ferrarat, kuid kui Venezia leidis teistes Itaalia riikides liitlasi, asus paavst sõdima Venezia vastu, mis lõppes 1484 Bagnolo rahulepinguga.

[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega

Kontsiliarismiliikumise summutamiseks tühistas Sixtus IV 1478 Konstanzi oikumeenilise kirikukogu otsused. Märtsis 1482 üritas peapiiskop Andrea Zamometić kutsuda omal algatusel kokku oikumeenilise kirikukogu, mille tõttu Sixtus IV ekskommunikeeris Zamometići ja keelas paavsti apellatsioonid oikumeenilisele kirikukogule.

Ta taastas abbreviaatorite kolleegiumi ja Rota Romana audiitorite ülesanded.

Ta moodustas 1. novembril 1478 Hispaania valitsejate palvel Hispaania inkvisitsiooni ja 1483 kinnitas selle suurinkvisiitoriks Tomás de Torquemada. 3. aprillil 1481 kohustas ta kõiki kristlikke valitsejaid andma Hispaaniast pärit põgenikke tagasi Hispaania inkvisitsioonile.

Ta tunnustas 1475 Robert d’Abrisseli rajatud ordu koodeksit.

Ambrosiaanid

Ta tunnustas 1474 ambrosiaani nunnaordut.

Augustiinlased

1484 avaldatud bullas 'Summum silentium' lõpetas ta augustiini regulaarkanoonikute ja eremiitide vahelise tüli.

Bartolomiidid

Ta kohustas 1474 bartolomiite valima oma ülemkindralit 3 aastaseks tähtajaks.

Benediktiinid

1473 tunnustas ta Prümi kloostri inkorporeerimist Trieri peapiiskopkonda. Tema korraldusel taastati Couëtsi klooster.

Ta tunnustas kamalduleeslaste Murano kongregatsiooni.

Dominikaanid

1. juulil 1475 lubas ta dominikaanidel omada vara.

Frantsiskaanid

Sixtus IV oli teine frantsiskaanist paavst ja soosis oma ordut. See soosing avaldus nii tema teoloogias kui kirikupoliitikas. Ta kohustas bullas 'Dominus Noster' Angelo Clareno da Cingoli järgijaid järgima frantsiskaanide ordukindrali korraldusi. 1474 avaldatud bullas 'Mare magnum' ja 1479 avaldatud bullas 'Bulla aurea' kinnitas ta frantsiskaanide privileege.

Kolettiinid

1482 tunnustas ta Colette’i rajatud kolettiinide ordut.

Minimi

1474 tunnustas ta minimi ordut.

Püha Vaimu ordu

Ta reguleeris 1476 Püha vaimu ordu tegevust.

Rüütliordud

Ta tunnustas 1472 Püha Georgi rüütliordut.

[redigeeri] Liturgilised otsused

Sixtus IV sanktsioneeris 28. veebruaril 1476 oma kunagise uurimisteema Neitsi Maarja pärispatuta saamise tähistamist kirikus, mida praegu tähistatakse 8. detsembril.

1475–1476 tähistati juubeliaastat.

Ta kehtestas kõikide pühakute päeva oktaavi.

Ta lubas Meisseni piiskopil vabastada Gregor Heimburgist ekskommunikatsioonist.

Ta sätestas breviaariumis Neitsi Maarja templissetoomise püha.

Ta keelas Le Puy piiskopkonnas tähistada kiriklikult Karl Suure mälestuspäeva ja kasutada vastavat offiitsiumit, kuna seda Roomas ei tunnustatud.

Ta tunnustas Jeesuse Pühima Nime puhul peetava missa ja offitsiumi kasutamist.

1472 lubas ta indulgentse püha Osmundi mälestamiseks ja 1481 sätestas tema mälestuspäevana 4. detsembri.

1475 kinnitas ta, et tsistertslastel pole vaja pidada alatist abstinentsi.

5. augustil 1480 laiendas ta Porziuncola indulgentsi kõikidele frantsikaanide esimesele ja teisele ordule kuuluvatele kirikutele.

[redigeeri] Teoloogilised vaidlused

Sixtus IV mõistis hukka valdeslaste liikumise.

27. novembril 1474 avaldatud entsüklikas 'Romani Pontificis' käsitles ta paavsti poolt antavate indulgentside mõju puhastustules olevate hingede kohta.

1479 mõistis ta hukka Peter Martinez de Osma teesi, milles väideti, et surmapatud on kustutatud ainult patukahetsuse poolt.

[redigeeri] Kanoniseerimised

Sixtus IV kanoniseeris 8 isikut ja kuulutas õndsaks 2 isikut.

Pühakud

  1. Sitsiilia Alberto 31. mai 1476
  2. Accursius ja tema kaaslased 7. august 1481
    1. Adjutus
    2. Berard
    3. Berardes
    4. Otto
    5. Peetrus
  3. Bonaventura 14. aprill 1482

Õndsad

  1. Matteo Carreri 1482
  2. Giovanni Buoni 1483

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

[redigeeri] Suhtumine juutidesse

Sixtus IV käskis 21. veebruaril 1472 maksustada Rooma juudid, et pidada karnevale ja sõda Türgiga.

[redigeeri] Oikumeenia

Sixtus IV lähetas 1474 ja 1476 saadikuid Moskvasse Ivan III juurde, et lõpetada skismat ja otsides Moskva toetust sõjaks türklastega.

[redigeeri] Sixtus IV kultuuriloos

Sixtus IV määrab Bartolomeo Platina Vatikani raamatukogu prefektiks. Melozzo da Forli maal.
Sixtus IV määrab Bartolomeo Platina Vatikani raamatukogu prefektiks. Melozzo da Forli maal.

Sixtus IV oli oma valitsemisajal tunnustatud patroon. Ta lasi Roomas ehitada ja taastada Ponte Sisto silla, Santa Maria del Popolo kiriku, Santa Maria della Pace kiriku, Santa Maria in Traspontina kiriku, San Vitale kiriku ja Sixtuse kabeli. Tema ajal renoveeriti Sassia Ospidale di San Spirito. Ta rajas Vatikani arhiivi ja määras Bartolomeo Platina Vatikani raamatukogu prefektiks. Ta lasi sillutada ja laiendada Rooma tänavaid ning arendada Rooma kanalisatsioonisüsteemi.

Ta oli Sandro Botticelli ja Melozzo da Forli patroon. Ta kutsus Rooma Josquin des Prezi.

Ta määras Regiomontanuse revideerima juliuse kalendrit.

Ta lubas piiskoppidel anda arstidele meditsiinilisteks uuringuteks hukatud kurjategijate laipu.

Ta vähendas Rooma ülikooli professorite palka.

Bartolomeo Platina kirjutas paavsti soovitusel teose 'Vitæ Pontificum Platinæ'.

Sixtus IV tiaara oli tehtud Bartolomeo di Tomaso poolt.

Ta tunnustas William Waynflete rajatud kolleegiumi statuuti.

Ta mõistis hukka ennustamise, kuid toetas astroloogiat. Ta oli esimene paavst, kes lasi endale koostada horoskoobi.

1482 andis ta privileege Heidelbergi ülikoolile.

Sixtus IV rajatud ülikoolid

[redigeeri] Onupojapoliitika

Pärinedes vaesest perest, otsustas Sixtus IV oma arvuka suguvõsa muuta Itaalia üheks mõjukaimaks suguvõsaks. Ta jagas oma suguvõsa liikmetele tulusaid ametikohti kirikus ja nimetas 6 sugulast kardinalideks:

  1. Girolamo Basso della Rovere
  2. Giuliane della Rovere
  3. Cristoforo della Rovere
  4. Domenico della Rovere
  5. Raffaele Sansoni Riario
  6. Pietro Sansoni Riario

Teisi sugulasi sidus Sixtus IV Itaalia mõjukate suguvõsadega. Ta läänistas 1484 Kirikuriigile kuuluva Senigallia oma vennapojale Giovanni della Roverele, kes abiellus Urbino hertsogi tütrega ja sai samal aastal paavsti vikaariks Mondavios.

Õepoeg Girolamo Riario della Rovere abiellus Milano hertsogi väljaspool abielu sündinud tütre Caterina Sforzaga ning sai 1471 Bosco krahviks, 1473 Imola ja Forli valitsejaks.

Vennapoeg Leonardo della Rovere sai 1472 Arce ja 1474 Sora hertsogiks. 1473 määrati ta Rooma prefektiks. Ta abiellus 1474 Napoli kuninga Fernando I väljaspool abielu sündinud tütre Giovannaga.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemine

Sixtus IV pühitses oma ametiajal 34 kardinali 8 konsistooriumil, kaasa arvatud tulevased paavstid Innocentius VIII ja Julius II. Lisaks itaallastele said kardinalideks 6 prantslast, 5 hispaanlast, 1 sakslane ja 1 portugallane. 1477 rajas ta San Niccola fra le Immagini titulaarkiriku.

  1. konsistoorium 16. detsember 1471
    1. Pietro Riario
    2. Giuliano della Rovere (Julius II)
  2. konsistoorium 7. mai 1473
    1. Giovanni Arcimboldo
    2. Giovanni Battista Cibo (Innocentius VIII)
    3. Ausias Despuig
    4. Pedro González de Mendoza
    5. Philibert Hugonet
    6. Philippe de Levis
    7. Stefano Nardini
    8. Giacopo Antonio Venier
  3. konsistoorium 18. detsember 1476
    1. Charles I de Bourbon
    2. Jorge da Costa
    3. Pedro Ferris
    4. Pierre de Foix
    5. Giovanni Battista Mellini
  4. konsistoorium 10. detsember 1477
    1. Giovanni d'Aragona
    2. Girolamo Basso della Rovere
    3. Pietro Foscari
    4. Georg Hesler
    5. Gabriele Rangone
    6. Cristoforo della Rovere
    7. Raffaele Sansoni Riario
  5. konsistoorium 10. veebruar 1478
    1. Domenico della Rovere
  6. konsistoorium 15. mai 1480
    1. Ferry de Clugny
    2. Giovanni Colonna
    3. Paolo Fregoso
    4. Cosma Orsini
    5. Giovanni Battista Savelli
  7. konsistoorium 15. november 1483
    1. Hélie de Bourdeilles
    2. Giovanni Conti
    3. Giovanni Battista Orsini
    4. Juan Margarit i Pau
    5. Giovanni Giacomo Schiaffinati
  8. konsistoorium 17. märts 1484
    1. Ascanio Maria Sforza

[redigeeri] Surm

Sixtus IV suri 12. augustil 1484 hommikul kella 5 paiku Roomas arvatavasti podagra tõttu tekkinud tüsistustesse. Ta maeti frantsiskaanirüüs riietatuna Vatikani basiilikasse. 1635 maeti tema säilmed ümber.

[redigeeri] Hinnangud

Stefano Infessura kritiseeris Sixtus IV tegevust oma kroonikas 'Diarium urbis Romae'.

[redigeeri] Kirjandus

  • J.N.D. Kelly “Dictionary of the Popes”.

[redigeeri] Välislingid

Eelnev:
Paulus II
Paavst
14711484
Järgnev:
Innocentius VIII