Adolf von Harnack
Allikas: Vikipeedia
Adolf von Harnack (kuni 1914 Adolf Harnack) (7. mai 1851 Tartu - 10. juuni 1930 Heidelberg) oli saksa teoloog.
Sisukord |
[redigeeri] Elu
Õppis 1869–1872 Tartu Ülikoolis teoloogiat. 1875–1878 oli erakorraline professor Leipzigis. Võeti 1890. aastal Preisi Teaduste Akadeemia liikmeks. 1914. aastal tõstis keiser Wilhelm II Adolf Harnacki rüütliseisusesse ning andis talle pärandatava aadlitiitli.
[redigeeri] Tegevus ühingutes
A. von Harnack oli korporatsioon Livonia vilistlane.
[redigeeri] Teosed
- Lehrbuch der Dogmengeschichte. 3 Bde. 1886-1890 (4. Aufl. 1909/1910)
- Die Mission und Ausbreitung des Christentums in den ersten drei Jahrhunderten. Leipzig 1902 (4. Aufl. 1924)
- Geschichte der altchristlichen Literatur. 3 Bde. Leipzig 1893-1904
- Das Wesen des Christentums. Leipzig 1900 (zuletzt 2007),
- Reden und Aufsätze. 7 Bde. Gießen 1904-1930
- Marcion. Das Evangelium vom fremden Gott. Leipzig 1921 (2. Aufl. 1924)
- Kleine Schriften zur Alten Kirche, hrsg. v. J. Dummer. 2 Bde. Leipzig 1980.
- Tartu saksa ülikool, tema saavutused ja tema häving, saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Siret Rutiku. - Akadeemia 2001, nr. 11.
- Adolf von Harnack : liberal theology at its height. Minneapolis, 1991.
[redigeeri] Välislingid
Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis:
- Adolf von Harnack - Deutsches Historisches Museum.