Sotsiaalhoolekande seadus
Allikas: Vikipeedia
Sotsiaalhoolekande seadus sätestab Eesti sotsiaalhoolekande organisatsioonilised, majanduslikud ja õiguslikud alused ning reguleerib sotsiaalhoolekandes tekkivaid suhteid.
Muuhulgas defineerib Seadus sotsiaalhoolekandega seotud mõisteid:
- sotsiaalhoolekanne - sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi osutamise või määramisega seotud toimingute süsteem;
- toimetulek - isiku või perekonna füüsiline või psühhosotsiaalne võime igapäevases elus toime tulla;
- sotsiaalteenus - isiku või perekonna toimetulekut soodustav mitterahaline toetus;
- sotsiaaltoetus - isiku või perekonna toimetuleku soodustamiseks antav rahaline toetus;
- muu abi - sotsiaalse keskkonna parandamisele ja sotsiaalse turvalisuse suurendamisele suunatud tegevus;
- sotsiaalkorter - munitsipaalomandis olev eluruum sotsiaalteenust vajavale isikule;
- sotsiaalregister - ühesuguseid mõisteid ja ühtseid klassifikaatoreid kasutav andmekogu sotsiaalteenust, sotsiaaltoetust või muud abi taotlevate isikute kohta;
- kohalik sotsiaalregister - valla- või linnavalitsuses peetav sotsiaalregister;
- riiklik sotsiaalregister - üleriigiline hajutatud register valla- või linnavalitsuses peetavatest sotsiaalregistritest;
- lapsehoiuteenuse osutamise infosüsteem – infosüsteem lapsehoiuteenuse kättesaadavuse tagamiseks ja kasutamise toetamiseks;
- hoolekandetöötaja - sotsiaalhoolekandes töötav vastava ettevalmistusega isik;
- sotsiaaltöötaja - vastava erialase ettevalmistusega kõrgharidusega isik;
- vältimatu sotsiaalabi - piisavate elatusvahenditeta isiku olukorrale vastavad hädavajalikud sotsiaalhoolekandelised abinõud, mis tagavad vähemalt toidu, riietuse ja ajutise peavarju.