Sinimägede lahing
Allikas: Vikipeedia
See artikkel vajab toimetamist. |
Sinimägede lahing toimus Saksa armee ja Punaarmee vahel II maailmasõjas. Lahing said alguse Saksa Armeegruppi "Narva" taandumisest Narva jõe liinilt 25. juulil 1944 Sinimägedele ehk Tannenbergi liinile ja kestis 19. septembrini 1944 mil Punaarmee hõivas 19. septembril kaitsjate poolt tühjaksjäetud (taanduti öösel) kaitsejoone. Tannenbergi kaitseliin jäeti maha kuna Punaarmee läbimurre Emajõel ohustas Tannenbergi liinil kaitsel olevate saksa väeosade kotti jäämisega.
Venelaste kogu löögi jõud oli suunatud kolmele Sinimäele. Esimene rünnak toimus 26. juulil 1944 ning rünnakud kestsid kuni 10. augustini ööd ja päevad. Lahing, kus rünnak järgnes rünnakule. Iga maalapp ja kaevikujupp käis korduvalt käest kätte. Mürskude lõhkemisel polnud vahet. Kogu ümbrust kattis plahvatustest tekkinud tolm. Palavus. Tappev laibalehk. Sageli läks võitlus kuni käsitsivõitluseni välja.
Kõik Punaarmee rünnakud löödi tagasi. Sinimägesid Punaarmee vallutada ei suutnud ja see lahing oli kõige verisem lahing, mida Eesti pinnal kunagi peetud.
Sinimägede lahingut on kutsutud Euroopa rahvaste lahinguks bolševismi vastu ja Eestimaa Verdun'iks.
Sisukord |
[redigeeri] Vastased
1944. aastal ründasid Sinimägesid ja Tannenbergi liini marssal Leonid Govorovi juhiud Leningradi rinde väed kuhu kuulusid Ivan Fedjuninski 2. lõõgiarmee ja kindralleitnant ja Filip Starikovi 8. armee. Nende kahe armee laskurdiviiside vastas seisid jalaväekindral Anton Grasseri armeegruppile "Narva" alluva Gruppenführer Felix Steineri III. Germani Soomuskorpuse väeosad, mille kooseisu kuulusid peale sakslaste veel eestlastest, taanlastest, norralastest, rootslastest, hollandlastest ja belglastest koosnevad väeosad.
2. löögiarmee sõjanõukogu püstitas vägedele ülessandeks murda läbi III. Germani korpuse kaitseliinid Lastekoloonia mäel (Lastekodumäel) tungida läbi Oru-Kurtna suunas vallutada Jõhvi ja jõuda 1. augustiks 1944 Kunda jõe joonele. Selleks kästi ka 8. armeel lõppetada ajutiselt rünnakud Tannembergi liini lõunaosas ja suunata oma rünnakud Sinimägede vastu. Rünnaku põhiraskust pidi kandma 109. laskurkorpus kuid 2. löögiarmeele allutati veel rünnaku tõhustamiseks 122. ja 124. laskurkorpus ning osaliselt 117. laskurkorpuse väosad.
[redigeeri] Rinne lahingu alguses
Alates 25. juulist kulges rinde eesliin põhjast lõunasse Narva lahe rannalt Mummussaarest lõunasse üle Narva-Tallinna maantee Sinimägedest idas enne Lastekodumäge ja lastekodumäel ja sealt üle raudtee, paralleelselt raudteega Reidepõllu külani sealt pööras ta läbi Sirgala küla Peipsi suunas lõunasse. Saksa kaitsepositsioonide võtmeks Tannenbergi liinil olid Sinimäed - Lastekodumägi vene kaartidel Lastekoloonia idas, kõrgendik 69,9 ehk Tornimägi läänes ja kõrgustik 83,2 ehk Põrguaugumägi või Grenaderimägi nende vahel. Siia suunati ka Punaarmee rünnaku põhiraskus.
[redigeeri] Vägede paigutus Sinimägedes
25. juulist kuni 26. juulini paigutati Saksa väed Tannenbergi liinile järgmiselt: rannikul alates Mummussaarest asus Alfons Rebase 47. rügemendi III pataljon, edasi maante suunas 6. SS-brigaadi "Nederland" 54. pioneerpataljon kellele operatiivselt allutati ka Rebase pataljon, edasi sama brigaadi 49. SS-rügemendi "De Ruyter" I pataljon ja kuni maanteeni 49. SS-rügemendi "De Ruyter" II pataljon. Maanteel kaptenleitnant Dittscheri juhitud Üksik merejalaväe kompanii "M.E.A.Ostland" (Marine Ersatz Abteilung Ostland). Lastekodumäe ees ja edasi lõuna suunas kuni raudteeni Sturmbannführer Hans Kappuse juhitud 24. SS- rügemendi "Danmarki" III pataljoni kolm kompaniid kellele operatiivselt allusid ka mereväelased, edasi 24. SS- rügemendi "Danmarki" Hauptsturmführer Heintz Hämeli (peale Hämeli haavatasaamist juhib pataljoni Hauptsturmführer Albert Bergfelt) juhitud II pataljoni 5. ja 6. kompanii lõuna pool raudteed, edasi Vaivara kiriku juurest 23. SS-rügemendi "Norge" Hauptsturmführer Martin Gürzi juhitud III pataljon kuni rinde pöördumiseni lõunasse Reidepõllu juures. III pataljoni taga asus ka 23. "Norge" rügemendi komandopukt (rügemendiülem Oberststurmbannführer Fritz Knöchlein). Edasi kulges rinne Sirgala ja Putki ees 11. Ida-Preisi diviisi ja talle allutatud väeosadega (285. julgestusdiviisi 113. julgestusrügement) , sealt edasi kuni Peipsini 300. eriotstarbelise diviisi vastutusala. 300. diviis koosnes põhiliselt piirikaitserügementidest.
Esimese kaitseliini taga Lastekodumäel asus flaami SS-brigaad "Langemarck" I pataljon. Grenaderimäel asus 23. SS-rügemendi "Norge" II pataljon kelle vastutusalasse mägi ka kuulus ja tema operatiivjuhimise all 47. rügemendi III pataljon kapten Eduard Hints'i juhtimisel. 1. kompanii paigutati Lastekodu ja Grenaderimäe vahele 2.ja 3. kompanii Grenaderimäele. Kirikukülas ja Vaivara surnuaial paiknes 47. rügemendi I pataljon major Soodeni juhtimisel, nende ja Tornimäe vahel Vaivara surnuaial 24. SS-rügemendi "Danmarki" III pataljon ning nende taga kohe 24. SS-rügemendi komandopunkt.
Rootsi valli taga asusid 54. SS-suurtükirügemendi üksused ja komandopunkt. Surnuaiast läänes asusid 11. SS-tankipataljon (Lahingugrupp "Kausch") ja nende ja 23. SS-rügemendi "Norge" III pataljoni vahel 11. SS-pioneeripataljon edasi lääne poole 11. SS-suurtükirügemendi II. divisjon ja nende kõrval 11. SS-suurtükirügemendi õhutõrjepatarei.
Auvere lahingutes tunduvaid kaotusi kandnud 20. Üksik Jalaväe SS-pataljon (Pataljon "Narva")ja 47. rügemendi II pataljonile, kes taanduvatele vägedele Peeterristi juures rinnet (Narva-Tallinn maanteed)lahti hoidis, taheti anda korpuse reservis pisut hingetõmbeaega oma ridade korrastamiseks, koondades nad sel eesmärgil Sillamäe-Vaivara piirkonda.
Paraku, seoses Hollandlaste Diviisi "Nederland" 48. Rügemendi "General Seyffart" täieliku hävinguga taandumisel Narvast (rügemendiülema Obersturmbannführer Rudolf Benneri valede otsuste pärast), paisati 47. rügemendi II pataljon kohe 26. juulil Mummassaarest mereni ulatuvasse rindelõiku kuhu algselt oli planeeritud "Nederland" 48. rügement.
Osa eesti üksusi oli jäetud reservi nende hulgas ka pataljon "Narva" kuni 27. juulini.
[redigeeri] Sinimägede lahing
Vene suurtükkivägi alustas Sinimägede pommitamist 25. juulil 1944. Esimene rünnak Sinimägedes algas 26. juuli varahommikul ja kestsid kuni 10. augustini.
Kogu venelaste löögi teravik ja jõud oli suunatud neile kolmele mäele. Ööd ja päevad kestev lahing, kus rünnak järgnes rünnakule. Mürskude lõhkemisel polnud vahet. Kogu maa künti plahvatustega iga päev uuesti üles, ümbrust kattis plahvatustest tekkinud tolm. Palavus. Tappev laibalehk. Sageli läks võitlus kuni käsitsivõitluseni välja. Keegi ei otsinud oma üksust, võideldi seal kuhu sattuti kuni rünnaku lõppuni. Iga maalapp, kaevikujupp, mäenukk käis korduvalt käest kätte. Kuid kõik toimunud punaväelaste rünnakud Sinimägedele löödi tagasi.
Ainuüksi esimese lahingupäeva jooksul sadas Sinimägede kaitsjatele kaela umbes 3000 tonni mürske.
Liiva jooksid ka kõik venelaste tankirünnakud. Väeosades kasutusele võetud tankirusikad kutsusid meestes esile jahimehehasardi ja kaitsjate positsioonide ette kuhjusid suured vene tankide kalmistud.
26. juuli õhtul langesid Sinimägede kõik kolm kõrgustiku mitmetunnise raskesuurtükiväe, reaktiivmiinipildujate ja miinipildujate tule alla. Eriti pommitati Lastekodumäge ja selle ümbrust, mille tagajärjel flaamlaste "Langemarki" I. pataljon pea täielikult hävis. Mürsu otsetabamuse sai ka "Langemarcki" staap jättes pataljoni ohvitserideta. Turmtulele järgnenud tankide ja jalaväe ühisrünnakuga murti läbi mereväelaste kaitseliin Narva maanteel Lastekodumäe jalamil, hävitades mereväelaste üksuse täielikult ja kaevuti Lastekodumäe jalamil. Positsioon Lastekodumäe vallutamiseks oli saavutatud. Ehki kiiruga moodustatud "Danmargi" võitlusgruppil õnnestus hävitada öösel seitse venelaste tank jäi positsioon mäe jalamil püsima.
Tajudes üliohtliku olukorda tegi kindtal Stainer öösel vägede paigutuses järgmised muudatused. Lastekodumäele paigutati 45. rügemendi osad koos pataljoniga "Narva" ja 47. rügemendi II.pataljoni osad mnende taha enne Grenaderimäge. Osa nende üksuste kompaniisid jäeti siiski Tornimäele reservi. Kauschi võitlusgruppi soomusjõud ja raketiheitjad koondati Tornimäe taha nõgusse osa rünnakahureid ja tanke jäi Tornimäe merepoolse nuka taha Tornimäe sees olevate maaaluste komandopuntide kaitseks.
27. juuli kell 6.00 algas venelaste marulise kahuritulega peale seda pommitas positsioone ründelennuvägi. Kell 9 algas uus tanki ja jalaväe rünnak. Lahingu ajal katkes side enamiku väeosadega. Ründajatel õnnestus Danmarki positsioonidesse sisse murda, kuid taanlaste visa vastupanu tõttu läbimurret ei toimunud. Kuna Danmark pidas vastu suunati uus suurte jõududega rünnak Lastekodumäele, mis ka suurte kaotuste hinnaga venelaste poolt vallutati.Kuigi osa lastekodumäe kaevikuid jäi eestlaste sakslaste ja taanlaste valdusse. Hundinurga küla juures murdsid vene tankid kahelt poolt küla läbi, kuid küla ise jäi vallutamata.
Õhtul toodi Vokast kohale 47. rügemendi I. pataljon major Soodeni juhtimisel. Juba Vaivara surnuaiale positsioonidele asumisel sattus pataljon tule alla ja kandis kaotusi.
22. 00 Major Soodeni pataljon koos "Danmarki" II pataljiniga sai käsu asuda rünnakule Lastekodumäel olevate punaarmeelaste vastu. Vasturünnakule minnes sattus pataljon venelaste kahuri, miinipildujate ja reaktiivmiinipildujate ("stalini oreli") tule alla, mille tagajärjel kaotas veerandi oma koosseisust mõnekümne minutiga. Õhust heitsid pomme ja tulistasid lennukid. Rünnaku vältel hõivatigi osa Lastekodumäge. Meie meeste rünnakule järgnes venelaste vasturünnak ja positsioonid jäid venelastele.
Grenaderimäe põhjaküljel hävitas flaam Remi Schrynen, olles ise haavatud, tankitõrjekahurist mitu nõukogude tanki nurjates sellega suurema tankirünnaku.
Põhja pool Lastekodumäge Narva maantee ääres rünnati ka ägedalt "De Ruyter'i" positsioone . Olukorra päästis appisaadetud 12 rünnakahurit.
Sell päeval ja ka edaspidi kasutab saksa kahurvägi edukalt liikuva koondtule taktikat, oma lakamatu tõkketulega purustades rünnakule koonduvaid nõukodude üksuseid.
Tornimäel Danmarki komandopunktist peale nõupidamise lõppu välja tulles sai mürsukillust surmavalt haavata "Nordlandi" diviisi ülemja eetlaste suur sõber Fritz von Scholz, kes suri Rakvere haiglas. Maeti Tallinna Maarjamäe kalmistule.
28. juuli hommikul osutasid Lastekodumäele jäänud eestlased taanlased ja sakslased seal ikka vastupanu. Päeva jooksul koondati punaarmee poolt Sinimägede ründamiseks suured jõud, et puhastada lõplikult Lastekodumägi ja murda rinne lõplikult läbi. Uue rünnaku käigus Langesid enamus Lastekodumäel veel vastupidanud võitlejad, võitlusrühmade riismed tõrjuti lõplikult välja Grenaderimäele. Ning seejärel vallutasid punaväelased ka Grenaderimäe idanõlva.
Selles rünnakus langes oma punkris Grenaderimäel mürsukillust tabatuna legendaarne pataljoniülem Georg Sooden. Maetud Jõhvi kiriku ette Vabadussõja ausamba kõrvale.
47. rügemendi I. pataljon jääb nendele positsioonidele kuni 8. augustini.
10. hoomikul alustasid nõukogude väed ka pealetungi Hundinurga ümbruses. Punarmee üksikud läbimurded õnnestusid, kuid need likvideeriti vasturünnakutega. Pataljon Narva osad tegid Hundinurgast isegi vasturünnaku parandades oma positsioone. Taanlased vallutasid tagasi Tirtsu küla, kuid pidev rindejoon Hundinurgani jäi taastamata. Taanlased lõid tagasi ka punaarmee rünnaku Lembitu küla suunalt ja proovisid koos flaamlastega rünnata Lastekodumäge, kuid löödi suurte kaotustega tagasi.
... jätkus võitlus raugemata hooga. Hommikul alustas rünnakut rügement "Norge", et vabastada Lastekodumäel surmaheitlust pidavad eestlased. Rügement jõudis peaaegu mäeni, kuid siis varises kokku. Ellujäänud taandusid Grenaderimäele, kus segunesid eestlaste, norralaste, taanlaste, flaamide ja sakslastega, et üheskoos vastu pidada.....
29. juuli hommik algas vastase massiivse kahuritulega. Vaenlane tuli rünnakule kahe diviisiga. Neid toetasid rasketankid "Jossif Stalin". Esimene kaitseliin Grenaderimäel purustati ja venelaste rünnaküksused piirasid mäe sisse. Grenaderimäele heisati punalipp. Näis, et päästa ei saa enam midagi ja punavägede tee Tallinna on vaba.
Saksa 3. tankikorpuse ülema Felix Steineri käsutuses oli sel ajal veel vaid üks võitlusüksus, mis oli kandnud küll suuri kaotusi, kuid oli võitlusvõimeline. See oli 45. rügemendi I. pataljon kapten Paul Maitla juhtimisel. Maitlale antigi käsk vallutada Grenaderimägi tagasi.
Mehi selleks oli aga enam kui napilt ja kapten Maitla läks sidumispunkti ning palus mehi rünnakule tulla. Sõnagi lausumata tuli üle paarikümne kergemalt haavatud mehe. Lisa saadi ka teistest purustatud üksustest.
Enne mäele jõudmist kõlas eestlaste võimas hurraahüüe, mis viis vaenlased segadusse. Järgnes verine käsitsivõitlus ja vaenlane löödi taganema. 29. juuli õhtuks ei olnud Grenaderimäel enam ühtegi vaenlast. 30. juulil ründasid punaüksused taas Grenaderimäge, kuid Maitla pataljon koos teiste üksuste riismetega pidas vastu.
Sinimägede lahingute eest autasustati paljusid eestlasi kõrgete autasudega, nende hulgas sai Paul Maitla neljanda eestlasena Raudristi Rüütliristi Grenaerimäe tagaivallutamise juhtimise eest. Leitnant (Obersturmführer) Hando Ruusi autasustati Auvere lahingute eest ainsa eestlasena vapruse eest aumärgiga Saksa Rist Kullas ja aukõrgendusega.
10. augustiks venelaste rünnakud vaibusid. Sinimäed jäid murdmatuks. Tannenbergi liini rünnanud 11 nõukogude diviisi ja 2 brigaadi lakkasid siin olemast. Vastase kaotused olid tohutud. Kahe nädalaga langes rivist välja 160-170 tuhat meest. Väikesed polnud ka eestlaste ja sakslaste kaotused.
![]() |
---|
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Kirjandus
- Sergei Soldatov "Sinimägede taustal" West-Ost Reinaissance