Kalju Lepik

Allikas: Vikipeedia

Kalju Lepik (7. oktoober 1920 Koeru30. mai 1999 Tallinn) oli eesti luuletaja.


Sisukord

[redigeeri] Hariduskäik

1943 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, 1944 põgenes Rootsi. Lühikest aega õppis ta Stockholmi ülikoolis arheoloogiat ja etnograafiat

[redigeeri] Looming

Kalju Lepik avaldas oma esimesed luuletused 1939. aastal õpilasajakirjades "Iloli", "Tuleviku Rajad" jt

Ta on avaldanud ligi 20 luulekogu

  • "Nägu koduaknas" (Stockholm 1946)
  • "Mängumees" (Stockholm 1948)
  • "Kerjused treppidel" (Vadstena 1949)
  • "Merepõhi" (Stockholm 1951)
  • "Muinasjutt Tiigrimaast" (Lund 1955)
  • "Kivimurd" (Lund 1958)
  • "Kollased nõmmed" (Lund 1965)
  • "Marmorpagulane" (Lund 1968)
  • "Verepõld" (Lund 1973)
  • "Klaasist mehed" (Lund 1978)
  • "Kadunud külad" (Lund 1985)
  • "Öötüdruk" (Tallinn 1992)
  • "Pihlakamarja rist" (Tartu 1997, 2. trükk 2000)

Valikkogud

  • "Ronk on laululind" (Lund 1961)
  • "Kogutud luuletused" (Lund 1980)
  • "Rukkilille murdmise laul" (Tallinn 1990, paljudest luulekogudest kokku pandud valikkogu, koostas Paul-Eerik Rummo)
  • "Kalju Lepik 60 luuletust" (Tartu 2000, koostas Otto Paju)
  • "Valguse riie ei vanu: kogutud luuletused 1938-1999" (Tartu 2002, koostas Hando Runnel)

Kalju Lepik koostas ja toimetas Gustav Suitsu Kogutud luuletused (Uppsala 1963) ning albumi ESTO 80 (Stockholm 1982).

[redigeeri] Ühiskondlik tegevus

  • 1940 – asutas Tartus kirjandus- ja kunstirühmituse "Tuulisui" ning jätkas pärast sõda selle juhtimist Stockholmis

Kalju Lepik kuulus paljudesse eesti pagulasorganisatsioonidesse. 1982. aastast oli ta Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees.

[redigeeri] Tunnustused

[redigeeri] Välislink

Teised keeled