Giacomo Puccini

Allikas: Vikipeedia

  See artikkel on pooleli.
Giacomo Puccini
Giacomo Puccini

Giacomo Antonio Domenico Michele Secondo Maria Puccini (22. detsember 1858 Lucca29. november 1924 Brüssel) oli itaalia helilooja. Teda tuntakse peamiselt ooperiheliloojana, kuid ta on kirjutanud ka orkestrimuusikat, kammermuusikat ja laule.

Sisukord

[redigeeri] Elulugu

[redigeeri] Lapsepõlv ja noorus

Puccini sündis muusikute perekonnas ja jäi varakult orvuks. Sugulased arvasid, et temast saab isa, Lucca kiriku organisti ja koorijuhi mantlipärija, kuid poiss oli laisk ja muusikutee teda eriti ei huvitanud. Umbes 17-aastaselt kui ta kohalikus kirikus jumalateenistustel mängis, hakati teda süüdistama, selles et tahab muusika asemel teatri kirikusse tuua.

Puccini tutvus väga hilja Giuseppe Verdi teostega, esimene ooper mida ta kuulis oli Giuseppe Verdi "Aida" 1876 aastal Pisas, olles juba 18-aastane. "Aida" avaldas noormehele nii suurt mõju, et otsustas oma kodulinna jätta ja minna Milano konservatooriumisse kompositsiooni õppima. Kuid selleks, et oma plaan teostada kulus neli pikka aastat mille käigus ta kirjutas orkestri- ja vaimulikku muusikat. Ka konservatooriumi vastuvõtukatseteks kirjutatud Messa di Gloria kuulub sellesse perioodi.

Elu Milanos oli tulevasele heliloojale huvitav ja arendav. Tema õpetajate hulgas oli ka itaalia helilooja Amilcare Ponchielli. Üks kaasõpilastest ja toakaaslastest oli hilisem rivaal Pietro Mascagni. 1883 lõpetas Puccini Milano konservatooriumi, lõputööks komponeeris ta "Sümfoonilise capriccio" ("Capriccio sinfonico"), millel oli suur edu. Oma õpetaja Ponchielli soovitusel osales ka esimesel muusikirjastaja Sonzogno poolt korraldatud konkursil, kuid tema esimene ooper "Le villi" jäi seal täiesti tähelepanuta. Tänu oma mitmete mõjukate sõprade abile lavastati "Le villi" Milanos Dal Verme teatris 1884 aastal, selle lavastusega äratas Puccini Giulio Ricordi, Itaalia suurima muusikakirjastaja huvi.

Samal perioodil sai Puccini tuttavaks oma tulevase abikaasa Elvira Bonturiga, kes oli abielus ühega tema õpingukaaslastest. Kooselu naisega vääriks Puccini eluloos omaette peatükki, sest kuigi see ühendus kestis kogu elu, ei olnud kodune õhkkond kaugeltki rahulik. Puccini abiellus nooruses imekauni tütarlapsega pärast tema esimes abikaasa Gemignani surma 1904 aastal. Kohe pärast abiellumist sündis neil poeg Tonio. Elvira lakkas enda eest hoolit kandmast, seda tänu sellele et ta oli koduste töödega koormatud ja ka vägivalla tõttu mida Puccini tema vastu kasutas. Nende suhted muutusid veelgi keerukamaks kui 1908 aastal üks teenijatest, kellega armukadeda Elvira arvates oli Puccinil salasuhe, end nende majas ära tappis. Abikaasad sattusid tüdruku sugulaste tõttu kohtu alla ja olid oma abielu lahutamas, kuid vaatamata kõigele jäid nad siiski kokku kuni surmani, hoolimata vastastikkusest vägivallast ja petmistest.

[redigeeri] Esimene edu

"Boheemi" partituuri esmaväljaanne
"Boheemi" partituuri esmaväljaanne

"Le Villi" ebaedust lööduna, ei loonud Puccini neli aastat ühtki teost, need olid rasked aastad ka majanduslikult. Alles 1889 aastal tuli Milano La Scalas lavale "Edgar", tema teine ooper, kuid ka see ei meeldinud publikule. Edu saavutamiseks tuli Puccinil ära oodata "Manon Lescaut'" esietendus 1. veebruaril 1893 aastal Torinos. Nii publik kui kriitika olid üksmeelselt kiitvad. "Manon Lescaut" viis Puccini kiiresti rahvusvahelistele ooperlavadele.

1896. aastal Torinos esietendunud "Boheemil" oli küll mõningane publikuedu, kuid kriitikud ei võtnud ooperit kuigi soosivalt vastu. Seda peeti ebateatraalseks ja hukkumisele määratud teoseks. Ajalugu on aga näidanud, et just see ooper koos "Toscaga" on Puccini üks enimmängitumaid teoseid.

[redigeeri] Stiilist

On huvitav jälgida, et alates "Manon Lescaut'st" lõi Puccini omamoodi sünteesi Verdi ja Wagneri stiilidest, mis jäi kogu tema loomingu põhiiseärasuseks. See väljendub mitmel moel – esiteks Puccini kasutas läbikomponeeritust oma teostes (kadusid ära eraldi soolonumbrid ja ansamblid), mille alustajaks oli Wagner. Samuti kasutas Puccini tihti Wagneri juhtmotiivi ideed. Verdilt võttis Puccini üle häälekäsitluse (orkester on eelkäige häälte saatja, mitte niivõrd tegelaste hingeelu kandja).

Suurema tuntuse saavutas ta oma kolmanda ooperiga "Manon Lescaut".

Puccini suri kurguvähki, jõudmata lõpetada oma viimast ooperit "Turandot".

[redigeeri] Puccini ooperid

  • "Vilid" ("Le Villi"; esietendus Milanos 1884)
  • "Edgar" (Milano, 1889)
  • "Manon Lescaut" (Torino, 1893)
  • "Boheem" ("La bohème"; Torino, 1896)
  • "Tosca" (Rooma, 1900)
  • "Madame Butterfly" ("Madama Butterfly"; Milano, 1904)
  • "Tütarlaps kuldsest läänest" ("La fanciulla del West"; New York, 1910)
  • "Pääsuke" ("La rondine"; Monte Carlo, 1917)
  • "Triptühhon: Mantel, Õde Angelica, Gianni Schicchi" ("Il trittico: Il tabarro, Suor Angelica, Gianni Schicchi"; New York, 1918)
  • "Turandot" (Milano, 1926)