Põhja-Atlandi leping

Allikas: Vikipeedia

Warning sign Võimalik autoriõiguste rikkumine.
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas: http://www.vm.ee/est/nato/kat_345/2978.html


PÕHJA-ATLANDI LEPING

Põhja-Atlandi leping ehk Washingtoni leping on NATO asutamisleping, mis sätestab NATO tegevuse peaeesmärgi - kindlustada ja kaitsta nii poliitiliste kui ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide vabadust ja julgeolekut. Lepingu artiklis 5 sisaldub liitlaste omavaheline fundamentaalne kohustus - käsitleda relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu relvastatud rünnakuna kõigi teiste liitlaste vastu. See kohustus tugineb ÜRO harta artiklile 51, mille kohaselt on riikidel õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, juhul kui nende vastu on toime pandud relvastatud rünnak.

Lisaks kollektiivse enesekaitse põhimõtte sätestamisele kohustuvad lepinguga liikmesriigid üksikult ja ühiselt säilitama ja arendama oma kaitsevõimet, luues sellega aluse ühiskaitse planeerimisele.

Lepingus on sätestatud raamistik liikmesriikidevahelisteks konsultatsioonideks juhul, kui keegi tunneb end ohustatuna. Just see artikkel rõhutab liidusisest laiaulatuslikku konsultatsiooniprotsessi ja selgitab, miks liit võtab uusi ülesandeid Euro-Atlandi piirkonna julgeoleku tugevdamiseks.

Uute liikmete vastuvõtt allianssi on kooskõlas lepingu artikliga 10, kus sätestatakse, et ühinemiskutse võidakse esitada Euroopa riikidele, kes jagavad lepingu põhimõtteid ja toetavad Põhja-Atlandi piirkonna julgeolekut. Pärast Tšehhi Vabariigi, Ungari ja Poola ühinemist on NATO liidrid rõhutanud, et uks jääb tulevikus avatuks ka teistele riikidele.

Lepingu muude artiklite alusel kohustub iga liikmesriik aitama kaasa rahumeelsete ja sõbralike rahvusvaheliste suhete arendamisele mitmel viisil, sealhulgas tugevdades oma sõltumatuid institutsioone ja edendades stabiilsust ning heaolu. Leping näeb ka ette jõupingutusi, et vältida liikmesriikidevahelisi konflikte rahvusvahelise majanduspoliitika vallas ja soodustada riikidevahelist koostööd. Washingtoni leping ei ole avatud leping - sellega liitumise eeldus on kõigi lepingu ratifitseerinud riikide nõusolek, mis vormistatakse asjakohase protokollina, millega Washingtoni lepinguga liitunud riigid annavad oma nõusoleku uue liikmesriigi liitumiseks NATO-ga. Alles pärast liitumisprotokolli ratifitseerimist kõigi liikmesriikide poolt võib uus liige Washingtoni lepingu ratifitseerida.