Lepatriinupunane
Allikas: Vikipeedia
![]() |
See artikkel (või pilt) on esitatud kustutamiseks, lisateavet põhjuste kohta saad artikli arutelust, üldist infot artiklite kustutamise reeglite kohta artiklite kustutamise leheküljelt. |
"Lepatriinupunane" on Leida Kibuvitsa novellivalimik, mille koostas Linda Uustalu ja mis ilmus "Eesti novellivara" sarjas 1987 koos koostaja järelsõnaga.
Margus Suurul longib mööda avenüü Matigoni. Eelkevad. Marguse pilk peatub järsku moeäri vaateaknal. Ühe kübara eredad värvid sundisid teda peatuma. Ega ta ise tahtnudki just paigale jääda, aga see värvisegu sundis. Värvid on teda sageli elus kutsunud ja kohale naelutanud, kiusanud ja peibutanud. Margus tahtis alati midagi uut ja huvitavat.
Nüüd oli ta kibestunud, rikutud ja vananenud. Ta teadis selle linna kohta kõike, mida teadis. Midagi uut siit enam leida ei andnud. Sellepärast oli Margus kõige peale vihane. Talle ei meeldinud linn, loodus, ümbruskond.
Nüüd longib ta aeglaselt kodu poole. Ta elab ja töötab ühes kolmekordses majas. Seal on tal oma ateljee ja kaks pisitoakest elamiseks. Ruumid olid Margusele üürinud nukumeister, kelle töökoda asus esimesel korrusel.
Margus tegeleb portreede maalimisega, mida oli talle soovitanud Belka, seesama nukumeister, kui Margus neile mitme aasta eest tuli. Kuigi Margus maalis hästi, ei meeldinud portreed maalitavatele, kuna Margus portreed tõid välja maalitava inimese halvima külje.
Ühel õhtul tuuakse Margusele teade, et ta vanaema kaugel kodumaal on järsku surnud. See teade vihastab Margust. Ta teab, et kui ta matusele läheb, ootavat kõik temalt kõnet. On ta ju kuulus kunstnik. Margusele ei meeldi, kui talle rääkimise ajal suhu vaadatakse, ja pealegi ei taha ta teiste ees nutta.
Nüüd käib ta mööda tuttavat teed koduküla vahel. Vaatleb maju ja tuletab meelde, mis seal kunagi juhtus. Ühe vana maja kõrgel uksepakul istub väike tüdruk. Margus silmitseb tüdrukut ja otsustab temast pildi joonistada. Kuna ta selleks grafiitpliiatsit, küsib tüdruk, kas tal siis värvipliiatseid ei olegi. Margus vaikib, kuid räägib edasi. „mul ei ole ka värvipliiatseid, kuid kui suureks saan, siis teenin raha ja ostan endale.” Margus küsib, kas karp on valmis vaadatud. Tuleb jaatav vastus. „See on ilus valge karp, kõik värvid on nelinurksed ja ilusti reas. Seal on valge, võilillekollane ja roosa, sinine ja lepatriinupunane.” „Lepatriinupunane,” kordab Margus. Ja järsku tunneb ta, et vesi taamal järves loksub ja virvendab, taevas kõrgel järve kohal sinab ja päikesepaiste järve ja taeva vahel pidutseb. Lepatriinupunane, lepatriinupunane,...nagu oleks laps ulatanud Margusele pisikese punase võtme. Ta lihtsalt peab seda sõna veelkord kordama. Margus otsustas viia tüdruku linna ja talle selle karbi ära osta.