Juunikommunistid

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.


Juunikommunistid on eesti kõnekeeles inimesed, kes osalesid 21. juunil 1940 toimunud Eesti Valitsuse vastastel demonstratsioonidel ja olid nende demonstratsioonide organisaatorid. Toimunud demonstratsioonidel tunnustati baaside lepingut, Punaarmeed ja tema juhti Vorošilovit. Peale selle saadeti parimad tervitused Molotovile, ja Ždanovile ning hüüti "Elagu" rahvaste juhile Stalinile. Nad leidsid, et Valitsus on käitunud vastutustundetult sõlmides Balti Sõjalise Liidu, mis on NSV Liidu vastane ja mis tõukab Balti riigid sõtta. Nad leidsid, et Stalini ja teiste rahupoliitika on õigeaegselt selle leppe avalikustanud ja aidanud sellega töötaval rahval paljastada kodanlaste sepitsused.

Suurimad meeleavaldused toimus Tallinnas ja Tartus, kus nõuti baaside lepingu tingimuste täitmist, NSV Liidu vastaste elementide välja juurimist, uue valitsuse kujundamist, Kaitseliidu laialisaatmist, töölisliikumise tegelaste tagakiusamise lõpetamist, tööliste vallandamise lõpetamist.

Tallinnas kogunesid inimesed kõigepealt oma töökohtade juures, siis mindi Vabaduse väljakule, kus peeti kõnesid. Sealt mindi edasi rongkäiguga Kaarli puiestee kaudu üle Toompea Pikale tänavale. Sealt edasi Merepuiesteele ja Kadriorgu. Seal läks delegatsioon Pätsi juurde. Päts pidas oma lossi rõdult kõne. Peale tema olid rõdul veel Laidoner ja kolonel Krabbi. Pätsi kõnele hüüti pidevalt vahele ja nõuti poliitiliste vangide vabastamist. Päts keeldus ja lahkus rõdult. Siis läksid demonstrandid Keskvangla juurde ja vabastasid ise vangid.

Õhtul avaldas president kirja, millega nimetas ametisse uue valitsuse peaminister Johannes Vares-Barbaruse juhtimisel. Peaministri asetäitjaks sai Hans Kruus, haridusministriks Johannes Semper, kohtuministriks Boris Sepp, majandusministriks Johannes Nichtig, põllutööministriks Aleksander Jõeäär, siseministriks Maksim Unt, sotsiaalministriks Neeme Ruus, sõjaministriks Tõnis Rotberg, teedeministriks Orest Kärm, välisministriks Nigol Andresen.