Eesti Korvpalliliit
Allikas: Vikipeedia
![]() |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Rein Järva
See artikkel vajab toimetamist. |
Eesti Korvpalliliit on juriidiliste isikute vabatahtlikkuse alusel moodustatud mittetulundusühing, mis tegeleb korvpalli arendamisega, juhib korvpallialast tegevust Eesti Vabariigis, on Eesti korvpallispordi kõrgeimaks esindusorganiks Eesti Vabariigis, kuulub vastavasse rahvusvahelisse spordialaliitu (Rahvusvaheline Korvpalliliit - FIBA) ning on sellest tulenevalt Eesti korvpallisporti ainuesindav üleriigiline ühendus.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
Kui 1919/1920. a hooajal alustasid Tallinna koolinoored regulaarselt käsipallitreeninguid, siis nende eesmärgiks oli kindlasti jõuda omavahelise paremuse selgitamiseni. Esimene taoline katse sai teoks 6. ja 7. juunil 1920. a Tallinnas Poeglaste Gümnaasiumi ja Reaalkooli vahel, mille täpset tulemust meie ajaloolased tänini veel otsivad. Võistluste korraldamiseks hakati mitmel pool asutama spordiringe, neist kõige märkimisväärsem oli 1. aprillil 1922. a asutatud Tallinna Keskkoolide Spordiringide Ühing (TKSÜ). Korvpall oma algusaastail Eestis oligi eelkõige koolinoorte poolt harrastatav uudne ameerika mäng. 1923. aasta 14. detsember on oluline daatum Eesti korvpalli (aga ka võrkpalli) ajaloos. 14 härrasmeest, tõsi küll suuremalt jaolt noorhärrat saavad kell 7 õhtul kokku Toompeal, Kiriku tn 2 asunud NMKÜ ruumes ja asutavad Eesti Käsipalli Liidu. Liidu moodustamise eesmärgiks oli vajadus selliste küsimuste nagu võistluste korraldamine, määrustikud, seltside vahelised erimeelsused jms. lahendamine, Uus loodud Liit seadis üheks oma esmaseks ülesandeks Eesti esivõistluste korraldamise. Esimesel Liidu hooajal 1923/24. a selleni veel ei jõutud, kuid 1924. a sügisest alates otsustati korraldada esimesed Eesti esivõistlused (tollal kasutati seda sõnastust rohkem kui meistrivõistlused) turniirisüsteemis ja kahes klassis.
Ajaloo praeguselt kõrguselt tuleb täit tunnustust avaldada EKL algaastate organisatoorsele tegevusele. Juba EKL asemikkudekogu teisel koosolekul 1. veebruaril 1924. a võetakse vastu Liidu 36 paragrahviline põhikiri. Selle viimane paragrahv 36 sätestab, et Eesti Käsipalliliidu asutajaliikmed on NMKÜ - esitaja Artur Pihlak (tänapäeva mõistes esindaja), võimlemisselts Sport – esitaja Richard Mast, Nõmme alevi spordiselts Kalju – esitaja Aleksander Strömling ja spordiring Flora – esitaja Herbert Kichlefeldt. Lühikest aega, kuni suveni, töötatakse ajutise juhatusega eesotsas, kuid 4. juunist 1924 alustab asemikkudekogu (tänapäeva mõistes esindajatekogu) otsusega tööd EKL esimene täieõiguslik ja täievoliline juhatus viieliikmelises koosseisus: esimees Aleksander Strömling Nõmme Kalju abiesimees Richard Mast V.S. Sport kirjatoimetaja Aleksander Adorf T.S. Võitleja laekahoidja Herbert Niiler NMKÜ varahoidja Herbert Kichlefeldt S.R. Flora Põhiraskust uue juhatuse töös hakkavad kandma kaks uut meest: Richard Mast, kes juhatas kõiki koosolekuid ja Aleksander Adorf, kes kirjatoimetajana protokollis. Adorf (peale eestistamist 1936. aastal Aadu Adari) paneb kokku EKL-i 76 paragrahvilise määrustiku, mis 23. novembril 1924 asemikkudekogu koosolekul peale väikseid parandusi ka vastu võetakse. EKL-i määrustik saab aluseks 1. Eesti meistrivõistluste korraldamisel. Siinjuures jääb ainult imestada kuivõrd põhjapanevaid otsuseid neis dokumentides sätestati. Paljudki neist toimivad veel tänagi, ligi kaheksa kümnendit hiljem. On veelgi imestamisväärset: 1) kust oli Adorfil midagi eeskujuks võtta? Teistest Euroopa riikidest polnud eeskuju võtta, Eesti ise oli üks esimesi Käsipalliliidu asutajaid Euroopas, 2) kuivõrd noorte meestega oli tegemist – Mast 19 aastane ja Adorf 20 aastane. Tuleb suur tunnustust avaldada nende noorte härrade (tollases kirja- ja kõnepruugis isandate) tööle Eesti käsipalli vundamendi ladumisel. 1924. a kevadeks oli Liidu juhatus moodustanud ka vahekohtunike (tänapäeva mõistes kohtunike) kolleegiumi ja esitanud ka nene kodukorra. Esimesteks vahekohtunikeks EKL juurde kinnitatakse viis meest: Herbert Niiler, Richard Mast, Robert Silvester, Harald Unter ja ...... Utenin. 1924. aastaks olid kõigil teguvõimelistel Tallinna spordiseltsidel omad meeskonnad moodustatud. Seega olid 1924/25 hooaja eel loodud kõik eeldused Eesti esivõistluste korraldamiseks: 1) olid meeskonnad 2) oli organisatsioon EKLi näol 3) oli määrustik 4) olid kohtunikud 5) oli sobiv saal SKV võimla näol
I Eesti meistrivõistlused käsipallis (võrk- ja korvpallis) meestele algasid Tallinnas Saksa Kultuurivalitsuse võimlas Kaarli pst 3, mis oli antud NMKÜ-le rendile (tänapäeva mõistes Harjuoru võimlas) teisipäeva, 27. jaanuari 1925 õhtul. Tsiteerin sama päeva „Päevalehte“: „Eesti esivõistlused käsipallis, mis täna õhtul kl. ½ 8 NMKÜ võimlas algavad ja mis üldse esmakordsed meil Eestis, tõotavad uut elevust tuua käsipalli hooajasse, mis viimaste nädalatega raugema kippus. Seltsid on kogu aeg kibedas eeltöös olnud meeskondade kokkuseadmiseks ja esinesid avalikult vähe. Nüüd aga on oodata suurema põnevusega võistlust, sest üldse esinevad esivõistlustel 20 meeskonda. Suurim rõhk lasub muidugi korvpalli 1. klassil, kus osavõtvad meeskonnad kaks korda üksteisega peavad läbi mängima.“ Sellel õhtul peeti alguses kaks võrkpallimängu ja, nagu tollal algusaastail ikka, võeti seejärel võrk maha ning järgnes korvpallimäng. Eesti korvpalli esivõistluste kõigi aegade esimeses mängus võitis võimlemisselts Sport II meeskond T.S. Võistleja meeskonda tulemusega 29:9. See mäng peeti korvpalli 2. klassis. 1. klassis (praeguses mõistes n.ö. meistriliigas) peeti esimene mäng järgmisel võistlusõhtul 31. jaanuaril. 1. klassis oli üldse kolm meeskonda (Sport, Kalev ja NMKÜ), kes mängisid omavahel turniirisüsteemis kahe kuu jooksul, kuni 28. märtsini kahel korral läbi. Esimeseks Eesti meistermeeskonnaks korvpallis tuli Tallinna Võimlemisselts Sport I meeskond Kalev I ja NMKÜ I ees järgmises koosseisus: Robert Silvester (kapten) sünd 1907 Roman Karro - „ - 1906 Richard Mast - „ - 1905 Heino Uuli - „ - 1906 August Veinmann - „ - 1905
Selle meeskonna keskmine vanus oli 19,2 aastat, mängijate pikkusi kahjuks raske leida. Treenerit tollal veel ei olnud, mängiti omapead, kapten ehk meeskonna vanem oli ühtlasi ka nagu juhendaja rollis. Ainult NMKÜ-l oli siis juba ameeriklasest juhendaja, 1924. aastal siia saabunud Arthur Kempa. 2. klassis mängis viis meeskonda ja ka siin oli Sport II meeskond parim.
Ajakirjandus kirjutas, et suured rahvahulgad tulid mänge vaatama, kuid hinnanguliselt võis neid olla siiski mitte üle 300 inimese. Lihtsalt rohkem ei suutnud Harjuoru võimla mahutada. Mängiti Richard Masti poolt tõlgitud võistlusmääruste järgi, mis olid ära toodud juba 1922. aastal välja antud „Võimlemismängude 1. vihikus“. Muidugi oli see tollane korvpallimäng hoopis erinev sellest korvpallist, mida me täna tunneme. Ühendavaks sidemeks 80 aasta taguse ja praeguse mängu vahel on vaid tähtsamad põhimõtted (2 korvi, 5 mängijat, võidab, kes rohkem sisse viskab). Kõik muu on kardinaalselt muutunud, eelkõige korvpalli võistlusmäärused, mis määravad ära mängu sisu ja dünaamika. Tollal jagati 5 mängijat nii: 2 kaitsjat, 2 ääreajajat ja 1 tsenter. Rünnakul osalesid ajajad ja tsenter, kokku 3 meest, kaitses samuti 3 meest – s.o. kaitsjad ja tsenter. Seega, mõlema korvi all käis mängimas vaid üks mees, tsenter, kellel oli kõige suurem mängukoormus. Teised mehed hoidsid rangelt oma tsooni nii kaitses kui rünnakul. Vabaviske sai nii isikliku kui ka tehnilise vea eest, kusjuures viskas mitte kannatanu, vaid meeskonnas täpseima käega mees. Meeskonnas võis olla 8 meest – 5 põhimeest ja 3 reservi. Eesti meistri nimetus anti tollase määrustiku järgi ainult viimase mängu algkoosseisule. Kuna arhiivis protokolle ei ole ja ajakirjandus rohkem kui viie põhimängija nime ei avaldanud, ongi praktiliselt taastamatu, kas oli esimeses meistermeeskonnas ka reservmängijaid ja kas nad kaasa mängisid. Osavõtumaks oli igalt meeskonnalt tollal 100.- eesti marka. Mängud toimusid teisipäeviti ja laupäeviti NMKÜ võimlas (tegelikult omanik oli Saksa Kultuurvalitsus, NMKÜ oli võimla rentnik edasirentimise õigusega) küllaltki hilise algusega kas kl 7 või kl ½ 8 õhtul. Probleemiks oli vahekohtunike väike arv ja nii otsustas juhatus oma 3. veebruari 1925 koosolekul korraldada kiirkorras kohtunike hädakursused. Eesti esivõistlustest võisid määrustiku järgi osa võtta ainult Eesti Vabariigi kodanikud. 1. klassi Eesti meistrid Spordi mängijad said meistrimärgid koos diplomitega (medaleid tollal veel ei olnud), 2. ja 3. koha saanud seltsid said diplomi, mängijate diplomitele juhendis viidet ei olnud. Lõpuõhtu esivõistlustest osavõtnud mängijatele diplomite ja meistrimärkide väljajagamisega ja hilisema tantsuõhtuga peeti laupäeval 16. mail 1925 NMKÜ ruumides Kiriku tn 2. Minu andmetel elas neist 1. Eesti meistrivõistlustest osavõtnud meestest kuni viimase ajani ainukesena NMKÜ II meeskonnas mänginud Robert Ratnik (mängis hiljem ka rahvuskoondises). 25. veebruaril sel aastal lahkus ta 94-ndal eluaastal meist jäädavalt.
Järgmisel, 1926. aastal, Eesti meistrivõistluste pidamisele ei jõutud. Põhjused olid majanduslikku laadi. Sügisel planeeris Liidu juhatus küll kahes klassis esivõistlusi pidada, kuid kuna nii seltsid kui ka Liit olid veel majanduslikult nõrgukesed, ei olnud neil võimalik saalisid rentida. II klassi esivõistlusteks moodustati Eestis kolm ringkonda: 1. Tallinna ringkond – Tallinn ja Nõmme alev; 2. Lääne-Eesti ringkond – Harju, Lääne, Saare, Järva, Viljandi ja Pärnu maakond; 3. Ida-Eesti ringkond – Viru, Tartu, Valga, Võru ja Petseri maakond. Selline Eesti esivõistluste pidamise juhend, kus I klassi moodustasid juhatuse poolt sinna klassifitseeritud seltsid ja I klassi esivõistlused selgitasid välja Eesti meistri ning kus II klassis (ehk ringkonnaklassis) võis osa võtta piiramatu arv seltse, jäi püsima kuni 1930-ndate aastateni, konkreetselt 1935. aastani, kui moodustati Liiduklass. Automaatselt sai järgmiseks hooajaks I klassi II klassi (ehk ringkonnaklassi) võitjaks tulnud selts.
Järgmine – 1927. aasta on praeguselt kõrguselt vaadatuna taas ajalooline aasta Eesti korvpallis, peeti 1. Eesti esivõistlused naistele. Neiud olid pidanud juba üksikuid kohtumisi ka 1920-ndate aastate algul, kuid 1925. aastast alates hakkasid ka naised-neiud nõudma ametlikke võistlusi. Esimest korda sai EKL ka toetust selleks ajaks juba ellu kutsutud Eesti Kultuurkapitali Kehakultuuri Sihtkapitalilt 25000.- eesti marka (EMK). See muidugi parandas Liidu majanduslikku seisu ja esivõistlusi vähemalt I klassis sai Liit korraldada oma rahakoti peal. 1. Eesti Esivõistlustest korvpallis naistele võttis osa neli naiskonda, kõik Tallinnast (ÜENÜTO ehk Ülemaalise Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna osakond, Makkabi, Võitleja ja Kalev). Mängiti turniirisüsteemis üksteisega kaks korda läbi ja see võitjat ei selgitanud. ÜENÜTO ja Makkabi said võrdselt 4 võitu ja 2 kaotust ning alles lisamäng tõi esimese Eesti meisternaiskonna tiitli ÜENÜTO-le. Siin on ka nende naiste (neidude) nimed, kes läinud Eesti korvpalli ajalukku esimeste Eesti meistritena: Siegrid Viksten, Irene Pirs, Linda Truu, Helmi Zander (kapten) ja Helmi Eisenschmidt. Eesti korvpalliajaloo uurija Erich Kübarsepp on omal ajal väitnud, et kusagil on olnud märge meisternaiskonna kohta: „5 naist ja teised“. Kes siis veel? Minu andmetel võisid need veel olla ÜENÜTO-sse kuulunud Regina Birk ja Helga Peet.
Kui 1920-ndate aastate algul ja ka veel esimestel esivõistlustel seltsidel ei olnud selgelt määratletud treener-juhendajat (sisuliselt asendas teda võistkonna vanem ehk kapten, kes oli eestvedaja), siis 1920-ndate aastate lõpust alates tekkisid tugevamatele seltsidele juba kindlad treenerid-juhendajad, seda eriti pärast hr-de Richard Masti, Herbert Niileri ja Aleksei Selenoi naasmist välismaalt õpingutelt. Nii sai Richard Mastist selgelt väljendunud Tallinna NMKÜ treener (oli üldse kogu NMKÜ kehalise kasvatuse osakonna juht). Aleksei Selenoi oli Tallinna Vitjasi ja hiljem Tallinna Russi treener, Herbert Niiler Tartu NMKÜ treener ja Tallinna Kalevis oli mängivaks treeneriks Erich Altosaar. Kui siia lisada, et 1930. aastal ilmus esimene eestikeelne õpik Herbert Niileri sulest „Korv- ja võrkpalli õpetus“ ja peeti ka korvpallikursusi, siis olidki loodud elementaarsed eeldused taseme tõusuks, seda märkis ära ka „Eesti Spordileht“, kus öeldi, et praeguses korvpallis ei tunne enam ära 3 – 4 aastat tagasi mängitud mängu. Mäng oli arenenud eeskätt kiiruslikult ja kombinatsioonide poolest. Hakati kasutama viis-viie vastu mängu, muutudes nüüd kümne mehe mänguks.
Areng oli ka geograafilises plaanis. Korvpall jõudis järjest enamatesse Eesti linnadesse. Ja nii muudetigi 1930. a alates Eesti meistrivõistluste süsteemi – senise kolme ringkonna asemel jagati maa neljaks ringkonnaks: 1. Tallinn; 2. Lõuna-Eesti (Tartu, Valga, Võru); 3. Kesk-Eesti (Pärnu, Viljandi) ja 4. Põhja-Eesti (Narva, Rakvere). Kasvas meistrivõistlustest osavõtvate võistkondade arv, nii oli 1930. a meistrivõistlustel juba kõigis ringkondades kokku 30 võistkonda. Teises lõikes säilus võistkondade jagamine A ja B klassi (varasemas tähenduses I ja II klassi) võistkondadeks.
Järgmine suurem muudatus meistrivõistlustel toimus 1933/34 hooajal. Kuna tollal oli veel mängijate spetsialiseerumine korvpalluriteks ja võrkpalluriteks toimumata (põhimõtteliselt ühed ja samad mängijad mängisid mõlemat mängu), siis otsustas EKL juhatus jagada hooaja kaheks: sügis-talvisel perioodil korvpalli meistrivõistlused, kevad-talvisel perioodil võrkpalli meistrivõistlused. Varemalt olid ühel ja samal võistlusõhtul kavas olnud algul võrkpall ja hiljem, kui võrk oli maha võetud, korvpall, Nii selgusid 1934. a korvpallimeistrid juba 1933. a detsembris enne jõulusid ja esmakordselt ei võitnud Tallinna meeskond. Tartu NMKÜ Herbert Niileri käe all sai esimese meistritiitli.
Juba järgmisel 1934/35. a hooajal toimus järgmine suurem muudatus Eesti meistrivõistlustel. Kõige tugevamad viis võistkonda arvati Liiduklassi, kes mängisid omavahel läbi turniirisüsteemis. Ringkondade arvu suurendati veelgi – kaheksani ja kõik ülejäänud võistkonnad mängisid ringkonnaklassis. Ringkondadest moodustati veel kaks sarja – Põhja- ja Lõunasari – mõlemasse kuulus neli ringkonda. Rindgkondade võitjad mängisid sarjavõitja nimele, kes järgmiseks hooajaks pääses Liiduklassi. Liiduklassi viimane langes ringkonnaklassi. Jõuti sellisele loogilisele meistrivõistluste ülesehitussüsteemile, mis toimis kuni suurte muutusteni 1940. aastal. Sellist meistrivõistluste korda tuleb pidada kordaläinuks. Järgmisel, olümpiaeelsel hooajal 1935/36 suurendati Liiduklassi meeskondade arvu seitsmeni, et suurendada veelgi konkurentsi Eesti meistri nimele. Ka see muudatus õigustas end, sest selleks ajaks oli juba 4 või 5 meeskonda oma tasemelt jõudnud reaalseks meistritiitli pretendendiks. Selleks ajaks oli EKL liitunud FIBA-ga (1934. aastal) ja me võtsime kohustuslikult omaks FIBA poolt kehtestatud võistlusmäärused. Varemalt olid meil käibel omad, USA-lt üle võetud võistlusmäärused. Järgmised määruste muudatused tehti FIBA kongressil 1936. a olümpiamängude ajal. Tehnilisse komisjoni, kes tegi ettepanekuid määruste muudatuste osas, valiti ka tallinlane Aleksei Selenoi. Peab märkima, et Eesti oli edumeelsete korvpalli arengule kasutoovate muudatuste pooldaja ja isegi algataja. Näiteks: 1) peale korvi saavutamist palli mängupanek sisseviskega otsajoone tagant, mitte hüppepalliga keskringist, 2) rakendada 10 sekundi määrust – see on aeg palli keskjoonest ületoomiseks, 3) juhtida mängu kahe kohtunikuga, 4) lubada mängus teha rohkem kui kaks vahetust. Kahjuks ei läinud tollal veel kõik need määruste muudatused läbi, kuid Eesti poolt toetatud ettepanekud tulid korvpallimäärustesse hiljem ikkagi sisse. Seoses naiskondade väikese arvuga Eesti meistrivõistlustel likvideeriti alates 1937. aastast Liiduklass naistele ja Eesti meister selgus Põhja- ja Lõunasarjade parima naiskonna vahelisest mängust. Neljal aastal järjest, 1937 – 1940. a, tulid finaali kokku Tallinna Kalev ja Tartu Eesti Akadeemiline Spordiklubi ja kõigil kordadel võitsid tallinlannad.
Meeste meistrivõistlused peeti 1939. ja 1940. aastal juba kaheringilistena, detsembrist aprillini välja ja hooaeg muutus sellest pikemaks ning meeskonnad olid kauem ka regulaarses treeningus. Viimasel iseseisvusaastal mängis korvpalli Eesti esivõistlustel juba 52 võistkonda. 15 aastaga, mis oli möödunud esimestest meistrivõistlustest, oli areng olnud silmanähtav. Selle taga oli EKL järjepidev organisatsiooniline töö, oma ala entusiastide, nagu näiteks Richard Mast, Aleksander Adorf, Herbert Niiler, Edgar Klumberg, Aleksei Selenoi ja paljude teiste pühendumine lemmikala arengule.
Poliitiline pööre 1940. aastal lõi segamini senini toiminud spordisüsteemi, sealhulgas ka EKL-i tegevuse ja tema poolt korraldatavad Eesti meistrivõistlused. Uue struktuurina moodustati 1941. a algul ENSV Kehakultuuri ja Spordikomitee juurde korvpallitoimkond Raimund Lassi juhtimisel. Sellest sai hilisema Korvpallisektsiooni eelkäija. 1941. aasta meistrivõistluste juhendi järgi pidid võistlused toimuma 4 linnas ja 11 maakonnas. Finaalturniiril, mis esmakordselt toimus Kadrioru Tennishallis, mängis 4 meeskonda ja 3 naiskonda. „Kalevist“ oli vahepeal kunstlikult saanud „Dünamo“. Tallinna „Dünamo“ nime all nad ka Eesti meistriteks tulid nii meestele kui ka naistele, kuigi sisuliselt oli tegu kalevlastega – mängijad ja treenerid olid kõik samad. Esmakordselt peeti ka statistikat ja suurimaks korvikütiks oli Roman Ugam (Tallinna „Dünamo“) 53 punktiga ehk 17,7 punktiga keskmiselt mängust.
Samal aastal puhkenud sõda kahe suurriigi vahel käis laastavalt üle ka Eesti spordist ja sportlastest, sealhulgas ka korvpalluritest. 1941/42. aasta hooajal Eesti meistrivõistluste pidamisele ei jõutud, kuid 1942. a sügiseks oli elujõudlus taastunud ja 1942/43 hooaja sporditegevust korraldas Haridusdirektoorium ning pallimängusid selle ala inspektor Oskar Koni. 6. detsembril 1942 alustati Eesti meistrivõistlusi ringkonnaklassides (kokku 4-s ringkonnas 24 meeskonda). Naiskondi alustas kaheksa. Meeste finaalturniir peeti sõja aja kohta esinduslikult Kadrioru Tennishallis kuue meeskonna osavõtul. Meistritiitli võitis Tallinna „Kalev“, kelle mängivat treenerit Bernhard Noorit peeti 20 aasta pikkuse sporditegevuse eest meeles mälestusesemega ja selle andis üle Eesti sõjaaegne spordijuht Jüri Lossman.
Järgmine sõjaaasta, 1944. a on Eesti korvpallis läinud ajalukku erandlikuna – peeti kahed meistrivõistlused. Talvised meistrivõistlused, mis algasid 29. jaanuaril 1944 juba tolleks ajaks taastatud Eesti Käsipalliliidu juhtimisel tuli koheselt ka katkestada, sest 30. jaanuaril sakslaste poolt väljakuulutatud üldmobilisatsioon haavas tõsiselt Eesti sporditegevust 1904 – 1923. a sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise läbi. Sellele järgnes uus vapustus – Narva ja Tallinna suurpommitamine, nii et meistrivõistlused lükkusid edasi 1944. a suvele, mis esmakordselt Eesti meistrivõistluste ajaloos peeti välisväljakul – see oli ehitatud Harjuoru võimla kõrvale. Kui 1944. a sügisel taastati Eestis Moskva võim, siis peaaegu koheselt 1944. a detsembri algul peeti veelkord selle aasta meistrivõistlused, nüüd juba nõukogudeaegsed. Võitis Tallinna „Kalevi“ meeskond nende meestega, kes olid sõja ajal olnud Venemaal. Muide need on läinud ajalukku kui meistrivõistlused, kus üks ja ainus kord on meie legendaarne Joann Lõssov olnud suurim korvikütt (77 punkti 5-st mängust ehk 15,4 punkti keskmiselt mängust). Tavaliselt ta mängujuhina resultatiivsusega silma ei paistnud.
1945. aastast alates sai alguse uus süsteem Eesti meistrivõistluste korraldamisel, mis oli allutatud NSVL-s kehtivate võistlussüsteemide järgimisele. Kuna NSVL-i meistrivõistlusi peeti välisväljakutel, siis ka meil hakati meistrivõistlusi pidama suvel väljas. Sügis-talvisel perioodil peeti alates 1947/48. a talviti siseesivõistlusi. Taoline süsteem jäi kehtima kümneks aastaks, kuni 1956. aastast alates viidi meistrivõistlused tagasi saali. Järgneva kümne aasta jooksul oli korvpall ikka veel nii sise- kui ka välisala, kuigi Eesti meistrivõistlusi peeti ainult saalis, välisväljakutel toimusid karikavõistlused ja muud võistlused. 1967. aastast alates sai korvpallist tollases NSVL-s eranditult ainult saaliala.
Tulles tagasi sõjajärgsete aastate juurde, siis sõda oli korvpalli kandepinda Eestis ahendanud. Muutuste ajad käisid üle noorte inimeste ja nende harrastuste. Liiduklassi ja ringkondade süsteem oli lõhutud. 1945. aasta meistrivõistlustel saadi kokku 6 meeskonda (5 Tallinnast ja 1 Tartust). 1946. aastast loodi ka Eesti meistrivõistluste II grupp 5 meeskonna osavõtul, kuid turniirile saabus kohale ainult 2 meeskonda. 1947. aastast suudeti II grupis taastada ringkondade võistlussüsteem. I grupis oli algul 5, hiljem 6 ja 1950. a alates 8 meeskonda. Neil aastatel hakati, kuid väga episoodiliselt, tegema ka mängude statistilisi kokkuvõtteid, eelkõige suuremate korviküttide selgitamist. (Märkus: suuremalt jaolt on mänguprotokollid arhiivis säilinud ja tagantjärele statistiliste näitajate väljatoomine, nii palju kui tollane protokoll võimaldab, ka võimalik. Tean, et praegune Korvpalliliit on hr Märt Ibrusega sellise töö osas teinud ka kokkuleppe).
1940-ndad ja 1950-ndad aastad olid aastad, kus korvpalli mängiti spordiühingutes – võistkonnad olid nii Kalevil, Dünamol, Spartakil, Tööjõureservidel. Moodustati ka spordiklubid kõrgkoolide juurde. 1948. a – ÜSK-i Spordiklubi, 1951. a - TPI Spordiklubi, 1954. a EPA Spordiklubi ja koheselt lülitusid tudengid jõuliselt Eesti meistirvõistlustel kõige kõrgemate kohtade peale mängima. Eesti korvpalli edasiviivateks jõududeks neil aastatel oli ikka veel traditsiooniline Tallinn – Tartu vastasseis ühelt poolt ja teisalt juba nimetatud spordiühingute ja kõrgkoolide vaheline konkurents. Meistrivõistlusi peeti kahes grupis. I grupis palju aastaid 8 võistkonna osavõtul ja II grupis algul ringkonna ehk tsoonivõistlustega rajoonikeskustes ja hiljem finaalturniiriga mõnes suuremas keskuses. Eesti II grupp oli üsna laia geograafiaga ulatudes Sillamäelt kuni Räpinani välja. Hiljem ei ole neis kohtades enam korvpalli mängitud.
Veel mõnngaid iseloomustavaid fakte neist aastatest. 1950. aastast alates oli meistrivõistluste juhendi järgi võistkonna koosseis esmakordselt 10-liikmeline (pluss treener-esindaja). Varem oli olnud 9 liikmeline ja veel enne seda 8-liikmeline võistkond. Klaasist tagalauad tulid esmakordselt kasutusele „Dünamo“ hallis Kadriorus 1950-ndate aastate keskel ja 1953. aastal valminud Ehitus- ja Arhitektuuritehnikumi võimlas Luise tänaval. 1950-ndate aastate lõpus hakati nahkpallidelt (parimad olid Ungari päritolu pallid) üle minema kummipallidele. Meil, Eestis, hakkas neid valmistama kummitoodete vabrik „Tegur“. Luise tn võimlast 1950-ndate aastate keskel saigi meie esimene võimla, kuhu mahtus sisse täismõõtmeline korvpalliväljak 26x14 m ja oluliste korvpallikohtumiste läbiviimise koht. Hiljem tulid täismõõtmelised väljakud kirikust ümberehitatud EPA Spordihoones Tartus ja Viljandi Spordihoones (mõlemad valmisid 1958. a), kuni 1962. aastal valmis „Kalevi“ Spordihall Tallinnas - meie Eesti korvpalli paljude magusate võitude, aga ka valusate kaotuste peaareen 40 aasta vältel.
Suur põhimõtteline muutus Eesti meistrivõistluste arengus tuli sisse 1962/63 hooajast alates, kui ühekordsete turniiride asemel tulid pikemat hooaega läbivad kaheringilised turniirid, mis kestsid algul jaanuarist aprillini ja 1967/68 hooajast alates alustati meistrivõistluste mänge juba sügisel ja lõppesid kevadel. Erandlikud olid siin vahel veel aastad 1975 – 1977 ühekordse turniiriga. 1964. aastast alates viidi sisse mänguprotokolli kõrvale mängu tehniliste näitajate protokolli pidamine. 1981. aastast tuli sisse selline muutus: turniiri lõppjärgus jaotati eelringi tulemuste põhjal võistkonnad kahte finaalgruppi 1. – 4. kohani ja 5. kuni edasistele kohtadele. 1984. aastast alates viidi esikolmiku selgitamiseks sisse kohamängud, kus kohtusid finaalturniiril 1. ja 2. kohale tulnud kuldmedalimängus ja 3. ja 4. kohale tulnud pronksmedalimängus. See oli praeguse play-off süsteemi eelkäija. Praegusele play-off süsteemile mindi lõplikult üle 1991. aastast alates. Meistrivõistluste I ja II grupp (ehk ka A- ja B-grupp) muudeti ära 1966. a alates, kui mindi üle liigade süsteemile ja nimetustele – s.t esiliiga, II liiga ja III liiga.
Mõni sõna riigi meistrivõistluste mainest ja prestiižist. Omariikluse esimesel perioodil 1920-ndail ja 1930-ndail aastail koteeriti Eesti esivõistluste võitjat ehk Eesti meistrit kõrgelt. See oli riigi tähtsaim võistlussari, millest võttis igal aastal osa kogu paremik. See prestiižikus jätkus peale sõda nõukogude ajal veel ~20 aasta vältel, kuni 1960-ndate aastate keskpaigani, kus ühelt poolt NSVL-i meistrivõistluste kalendri tõttu, millele allutati kogu muu tegevus ja teisalt meie tippude professionaalsuse tõusu läbi hakkasid meie paremad mängijad järjest vähem osa võtma riigi meistrivõistluste eel- ja põhiturniirist. Vaid meistrivõistluste lõppmängudes tõid meeskonnad välja kõik paremad, koondisse kuuluvad mängijad. Tihtipeale 1960-ndail ja 1970-ndail aastail peeti meistrivõistluste mängusid tühjade tribüünide ees kusagil hilisõhtusel ajal. See viis muidugi meistrivõistluste prestiiži alla ja Eesti meistri nimetus devalveerus tugevasti. Juhendisse oli lausa sisse kirjutatud, et parimad mängijad tohivad kaasa mängida alates mingist meistritiitlile juba lähedalseisvast etapist või mängudest.
Uus põhimõtteline muutus Eesti meistrivõistluste korraldusse tuli peale omariikluse kehtestamist. Kui senini oli meistrivõistlusi korraldanud kas siis Käsipalliliit esimesel omariikluse ajal ja hiljem Vabariiklik Spordikomitee nõukogude ajal, siis nüüd 1994/1995 hooajast alates anti see korraldamine lepingu alusel Korvpalliliidust välja, nimelt iseseisvale juriidilisele isikule Eesti Meeste (ka Naiste) Korvpalliliigale. Liiga moodustasid sinna liitunud klubid. Liiga on isemajandav üksus, kelle vahendid moodustuvad osavõtumaksudest, pileti- ja reklaamituludest, televisioonilepingutest jms. Taastati mängijate litsenseerimine (varemalt 1920 – 30-ndail aastail nimetati registreerimine), mida nõukogude aastail ei peetud ja millele on kehtestatud omaette üsna keeruline reeglistik, näiteks kasvatajarahaga, üleminekurahaga, osavõtumaksuga jne. EMKL ajal on paika pandud meistrivõistluste üle kohustuslik statistiliste näitajate arvestamine ja avaldamine. Pikki aastakümneid kahjuks seda ei peetud, vaid üksikutel aastatel mõne üksiku huvilise poolt koostatud mängude statistika on avaldatud ajakirjanduses. Omariikluse ajal on ka iga hooaja eel koostatud korvpalliteatmikku, kuhu on koondatud kogu informatsioon eelseisvast hooajast, aga ka eelmise hooaja tulemused, Praeguseks on EMKL kogunud elujõudu, süsteem toimib ja, mis kõige tähtsam, on tekkinud 4 kuni 5 meeskonna vaheline konkurents meistritiitli pärast. Mängud toovad pealtvaataja saali, meistrivõistluste prestiiz on märgatavalt tõusnud ja Eesti meistri nimel on taas väärtust. Meistrivõistlused on ka pidevalt ajakirjanduse keskmes. Ainsa miinusena see, et puudu jääb hooaja järgne analüüs ja kokkuvõte meie juhtivatelt spetsialistidelt ja treeneritelt. See eelnev kokkuvõte käib Eesti meeste meistrivõistluste kohta. Kahjuks ei saa seda öelda naiste meistrivõistluste kohta. Siin peab nentima taandarengut. Riigi naiste meistriliiga (ENKL) on ahenenud viimasel aastakümnel vaid 5 naiskonnani. Teisi liigasid naistel ka ei ole. Ometi olid Eesti korvpallis ajad, kus ka naiste korvpallis tegutses mitu liigat ja korvpalli mängiti ka väiksemates keskustes.
Rääkides Eesti korvpalli ajaloost läbi Eesti Meistrivõistluste arenguloo, ei saa mööda minna kahest persoonist, kes ühtaegu jooksevad 12 hulgas väljakul – nimelt kohtunikest. Juba koheselt, Eesti korvpalli algaastail mõisteti, et võistlus(ed) ilma kohtuniketa ei ole mõeldav. Juba 26.04.1924 kinnitatakse EKL asemikkudekogu otsusega esimesed viis vahekohtunikku (tollane termin) EKL-i juurde. See oli ka esimene (vahe)kohtunike kolleegium. Hiljem, 1928. aastal nimetati kolleegium ümber – vahekohtunike koguks. Muide, huvitav seik – alles 6. oktoobril 1929, see on enne Eesti 6. meistrivõistlusi, teeb Herbert Niiler kohtunikekogu poolt ettepaneku, et kõik seltsid omi mängijaid nummerdaks, soodustades sellega mängu juhtimist. See kiidetakse koheselt ka heaks. Tollal oli kohtunikel peale mängu otsese juhtimise ka näiteks teine funktsioon: rahvus- ja linnameeskonna kandidaatide määramine ja esitamine EKL-i juhatusele. Tollal oli treenerite roll seltsides veel väike, nende nõukogu veel ei olnud ja vahekohtunike kogu oli ainuke Liidu struktuuriüksus. Hiljem saadakse aru, et ainult ühel kohtunikul väljakul käib mängu juhtimine üle jõu ja otsustatakse ka abikohtuniku koht sisse seada. Lauakohtunikke nimetati ametiisikuteks ehk täpsemalt punktilugejaks ja ajamärkijaks (EKL otsus 06.03.1928). Esimestes Rahvusvahelistes määrustes (FIBA, 1934) oli siiski veel üks väljakukohtunik ja kaks abiks liinimeestena. Muide ka naised andsid neil aastail ära vahekohtuniku eksami ja ühed esimesed naisvahekohtunikud olid Marta Oravas ja Hermida Teder. Sõjajärgseil aastail kohtunike roll mängu õiguspärasel juhtimisel kasvas veelgi. Eesti kohtunikud on läbi aegade olnud ühed autoriteetsemad nii tollases NSVL-s kui ka Euroopas. Nimetaksin neist kolme kõige esileküündivamat nime läbi aegade – Aleksei Selenoi, Ants Käbi ja Valdu Suurkask, neist Selenoi oli FIBA tehnilise komitee liige 1936. – 1940. a ja Suurkask sama komitee esimees praegu, alates 2000. aastast.
[redigeeri] Võistlused
EKL-i korraldatavad võistlused jagunevad järgmiselt
-
- Eesti meistrivõistlused meestele:
- meistriliiga
- I liiga
- II liiga
- III liiga
- seeniorid (35 aastased ja vanemad)
- Eesti meistrivõistlused naistele:
- meistriliiga
- I liiga
- amatöörliiga
- seeniorid (35 aastased ja vanemad)
- Eesti meistrivõistlused noortele:
- noorte meeste meistrivõistlused (kuni 20 a)
- A-klass (neiud juuniorid kuni 19 a)
- A-klass (noormehed juuniorid kuni 18 a)
- B-klass (tütarlapsed kadetid kuni 16 a)
- B-1 klass (poeglapsed kadetid kuni 16 a)
- B-2 klass (poeglapsed kadetid kuni 15 a)
- C-1 klass (tüdrukud ja poisid passerelle’id kuni 14 a)
- C-2 klass (tüdrukud ja poisid passerelle’id kuni 13 a)
- mini- vanuseklass (tüdrukud ja poisid kuni 12 a)
- Eesti karikavõistlused:
- meeste karikavõistlused
- naiste karikavõistlused
- noorte karikavõistlused (A, B ja C klass)
- Eesti meistrivõistlused meestele:
[redigeeri] Eesti Korvpalliliidu juhatus
- Aastatel 2005 - 2008
JUHATUSE ESIMEES Peep Aaviksoo
LIIKMED Janne Rits Gunnar Dudkin Olaf Herman Olle Horm Anti Kalle Andres Liinat Margus Metstak Riho Rasmann Jaak Salumets Valdu Suurkask Alar Tamkivi Toomas Tein Sulev Vare
Hääleõiguseta liikmed: Naiste koondise peatreener Meeste koondise peatreener