Renessanss
Allikas: Vikipeedia
Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-17. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos. Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgnes keskajale.
Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat, kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest.
Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renesansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks.
Renessansliku maailmavaate keskmeks on humanism – veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest.
Ilmaliku ja sakraalse piirid kadusid, eriti kui võrrelda väga religioonikeskse keskajaga. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks. Hägustus inimese ja jumala vaheline vertikaalne suhe, kus varem oli jumal üleval ja inimene kõiges all.
Kunstis sai iseloomulikuks arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.
Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad. Muusikaajaloos räägitaksegi sageli mitte renessansist, vaid Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust.
Sisukord |
[redigeeri] Perioodid
- 13. ja 14. sajand: eelrenessanss (14. sajand Itaalias trecento)
- 15. sajand: vararenessanss (Itaalias quattrocento)
- 16. sajand: kõrgrenessanss (Itaalias cinquecento)
[redigeeri] Renessansi suurkujusid
- Giovanni Boccaccio (1313–1375)
- Alessandro Botticelli (1444–1510)
- Dante Alighieri (1265–1321)
- Leonardo da Vinci (1452–1519)
- Filippo Brunelleschi (1377–1446)
- Michelangelo Buonarroti (1475–1564)
- Raffael (Raffaello Santi; 1483–1520)
- Niccolò Machiavelli (1469–1527)
- William Shakespeare (1564–1616)
- Josquin Desprez (u 1440–1521)
- Giovanni Pierluigi da Palestrina (1525 või 1526–1594)
[redigeeri] Arhitektuur (Eesti)
Ca 1520-30ndatel aastatel hakkasid siinses arhitektuuris levinud gooti teravkaarmotiivid ning keskajale omane vertikaalne domineerimine ja liigendatus asenduma uute stiilidega. Antiikeeskujudel tekkis horisintaalne liigndatus; aknad ja muud avad läksid laiemaks ja sageli lamekaarseteks, levima hakkas rustikamotiiv ja ümarkaar. Renessansi üks varasemaid näiteid Eestis on Purtse vasallilinnus; teised tuntuimad esindajad on Mustpeade hoone Tallinnas, Tallinna vaekoda (põles 1944, müürid lammutati 1946) dominiiklaste kloostri ait Tallinnas, Pärnu-Jaagupi kiriku pikihoone ning Haapsalu lähedase Kiltsi mõisa liivakiviportaalid (2000ndatel aastatel oluliselt kahjustatud). Eesti kirikutes on säilinud ka mitmeid kunstipäraseid renessansskantsleid ja -altareid.
Kusagil 1630-50ndate aastate paiku hakkas renessanss tasapisi asenduma barokiga.
[redigeeri] Vaata ka
- Karolingide renessanss