Altamira koopamaalide avastamislugu

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist.


See artikkel räägib Altamira koopamaalide avastamisloost.

Eraõpetlase Marcelino Sanz de Sautuola rentnik Modesto Cubillas oli 1868. aastal Santillana del Mari lähedal koeraga rebasejahil. Koer sattus juhuslikult kitsa avausega koopasse, kust ta tuli välja päästa. Kuigi koopaid oli sealkandis palju, teatas Cubillas Sautuolale igaks juhuks oma leiust. Vahepeal sai Altamira koobas karjuste ja jahimeeste seas tuntuks. Peremehele meenus koobas 1875. Ta läks seda vaatama, lükkas suure kivi avause eest ära ning leidis, et koobas on palju suurem, kui ta oli arvanud. Entomoloogiast, ajaloost, geoloogiast ja botaanikast huvituv peremees nägi seal luid ja joonistusi. Ta oli teadlik Euroopa ajaloolaste esimestest esiajaloo alastest töödest ning tundis Hispaania geoloogi Juan de Vilanova töid. Sautuola hakkas regulaarselt koobast külastama ning kogus kolme aasta jooksul mitmeid arheoloogilisi esemeid. 1878. aastal nägi ta Pariisi maailmanäitusel esiajalooliste esemete kollektsioone, mis innustasid teda veetma kogu vaba aja Altamiras.

Kui Sautuola kord 1879. aastal (17. oktoobri ja 8. novembri vahel koopas väljakaevamisi tegi, oli tal kaasas 9-aastane (teistel andmetel 8- või 5-aastane) tütar María Justina, kes oli väga tahtnud koopasse kaasa tulla. Algul ei tahtnud isa sellest midagi kuulda, kuid lõpuks nõustus tingimusel, et tütar teda ei sega. Kui isa hakkas tööle, hakkas tütar laternaga kaugemale liikuma. Kõndides üle savi ja kivide, avastas ta kõrvalkäigu, mis kohe laienes väikseks ruumiks. Tüdruk laskis laterna valgusvihul üle seinte ja lagede käia. Järsku ta karjatas: "Härjad, härjad!" või "Vaata, isa, härjad!" Isal oli maale nähes kohe selge, et tegemist on piisonitega. Need maalid asusid niinimetatud Polükroomide saalis.

1880 avaldas Sautuola töö "Breves apuntes sobre algunos objetos prehistóricos de la provincia de Santander" (Lühikesed märkmed mõnigatest eelajaloolistest objektidest Santanderi provintsis), kus ta esitas argumente selle kasuks, et Altamiras on tegemist eelajalooliste maalidega. Muuhulgas sarnanesid need maalid paleoliitiliste väikevormidega (art mobilier), millel olid kujutatud piisonid. Sautuolal ei olnud kahtlust, et maalid kuuluvad paleoliitikumi. Sellest tekkis äge poleemika, Prantsuse tunnustatud esiajaloouurijad lükkasid Sautuola väite tagasi, pidades maale võltsinguks. Võltsingute eesmärgiks peeti esiajaloo uurimise naeruvääristamist. Prantsuse arheoloogiaseltsi president kirjutas oma sõbrale Émile Cartailhacile: "See on Hispaania jesuiitide fookus. Nad tahavad esiaja uurijaid kompromiteerida." Paljud arheoloogid ja antropoloogid polnud nõus koopamaale vaatamagi tulema. 1881. aastal käis kaks korda Prantsusmaalt kohal ekspert, insener Edouard Harlé, kes kinnitas, et tegemist ei ole esiajalooliste maalidega. Tema meelest olid maalid tehtud ajavahemikul 1875–1879. Tolle aja kujutelmad esiajaloolistest inimestest (neid peeti poolahvideks) välistasid, et nad oleksid võinud olla nende maalide autorid. Arvati, et kiviaja inimene, kes tundis ainult primitiivseid tööriistu, ei saanud (darvinismi seisukohast) sihitult maalida kuskil koopas, ja veel niisugusel kunstilisel tasemel, mis ei jää alla tänapäeva omale. See tundus imena, mis kinnitas inimese mitteevolutsioonilist päritolu. Kahtlust äratas ka see, et maalid olid väga hästi säilinud. Cartailhac ja Gabriel de Mortillet tunnistasid küll koopast leitud esemete, kuid mitte maalide paleoliitilist päritolu. Ka hispaanlaste hulgas oli koopamaalide esiajaloolisuse oponente. Eugenio Lemus pidas neid võltsituks. Loodusloo Seltsi koosolekul 3. novembril 1886 ütles ta: «(...) ma tundsin rohkem kui pettumuse muljet, kui nägin neid maale, mida ta pidas esiajaloolisteks. End petetuna tundva inimese tuimus oli tunne, mida ma neid nähes tundsin." Pärast jutustas ta, et koopast väljudes ja kohtudes ühe sõbraga, kes saatis Vilanovat tema visiidil Altamirasse, tekkis tal kahtlus, kui ta sellelt teejuhilt küsis, kas ta mäletab, et koopa avastamise ajal oli sealkandis üks tumm maalikunstnik, mille peale too kinnitas, et kunstnik viibis teatava aja Sautuola lossis Puente San Miguelis. See oli prantsuse kunstnik, kellele omistati maalide reprodutseerimine Sautuola raamatu kolmandale tahvlile. Lemus arvas siis, et Ratier pidi maalima ka koopa laemaalid. See arvamus levis.

Sautuola teooriat ja tema ausust kaitses mitmel rahvusvahelisel kongressil kuni 1889. aastani geoloogiaprofessor Juan de Vilanova. Kuningliku Ajalooakadeemia avakõnes ütles ta: «Tõepoolest, tahumatutel piltidel ning ookriga tehtud maalidel, mida seal näha saab ja mida ma olen uurinud rohkem kui üks ja kümme korda, on samad tunnused nagu neil, mis on leitud elevandiluutükkidel ja hirvesarvedel mitmetes Prantsusmaa koobastes...». Sautuolat toetas ka bioloogiaprofessor Augusto González de Linares. Koobast külastas ka kuningas Alfonso XII.

Sautuola suri 1888 57-aastasena. Pärast koopamaalide avastamist Prantsusmaal (Pair-non-Pair, Font de Gaume, Les Combarelles jt; neid oli hõlpsam dateerida, sest nad olid kultuurkihiga kaetud) tekkis jälle huvi Altamira maalide vastu ning 1902. aastal tunnistati nende esiajaloolisust. Kirjutises "Les cavernes ornées de dessins, la Grotte d'Altamira (Espagne): Mea-culpa d'un sceptique" "Joonistustega kaunistatud koopad, Altamira grott: Ühe skeptiku mea culpa" tunnistas Émile Cartailhac oma 20 aasta tagust viga ja ebaõiglust Sautuola vastu. Ka Edouard Harlé tunnistas oma viga. Hiljem kirjutasid Cartailhac ja Henri Breuil Sautuola kohta: «Võimatu on jätta avaldamata austust hispaania vaatlejale: ta toimib metoodiliselt, arukalt ja kogu vajaliku rahuga; ta oli asjadega väga kursis ja tema töös ei ole ühtki viga.»

Tekkis koopamaalide avastamise buum algul üksikisikute poolt (Hermilio Alcalde del Río, Lorenzo Sierra, Henri Breuil ja Cartailhac ise), hiljem organisatsioonide poolt (Institut de Paléontologie Humaine, Comisión de Investigaciones Paleontológicas y Prehistóricas). Praeguseks on Kantaabrias leitud ligi 100 kaunistatud koobast.

1906 ilmus Cartailhaci ja Henri Breuil' (kes tegi maalidest koopiaid) töö La caverne d'Altamira, a Santillane, prés Santander (Espagne) (Altamira koobas Santillanas Santanderi lähedal (Hispaanias)). Aastal 1935 ilmus Hispanic Society ja Junta de las Cuevas Altamira väljaandel hispaania ja inglise keeles Henri Breuil' ja Hugo Obermaieri töö La Cueva de Altamira, en Santillana del Mar, España (The Cave of Altamira at Santillana del Mar, Spain; Altamira koobas Hispaanias Santillana del Maris). Paljud hilisemad käsitlused põhinevad ainult nendel töödel, lisamata olulist informatsiooni.

Koopa vestibüüli arheoloogiat uurisid algul Sautuola (1876-1880) ja Edouard Harlé (1881). Hiljem toimusid väljakaevamised Herminio Alcalde del Río (1904) ja Hugo Obermaieri (1924 ja 1925) juhtimisel. Esiajaloolist asustust hakati uuesti uurima alles 1980-l981 Joaquín González Echegaray ja L. G. Freemani juhtimisel. On leitud kaks asustuskihti, mis kuuluvad nooremasse Solutré ajastusse ja vanemasse Madeleine'i ajastusse.