Moskvitš

Allikas: Vikipeedia

Moskvitš on sõiduautode perekond, mida tootis Moskva sõiduautode tehas (Mосковский автомобильный завод (МЗМА), hiljem AZLK, alustas tööd 1930 a mudelitega Ford-A ja Ford-AA).

Moskvitš-401 omas 30 HJ mootorit (mudel 402 B1), maht 1,22 liitrit. Bensiini tarvidus 100 km kohta alla 8 liitri. Maksimaalne sõdukiirus 95 km/h.

Moskvitš-402 omas 35 HJ mootorit , maht 1,22 liitrit. Bensiini tarvidus 100 km kohta 6,3-6,7 liitri. Maksimaalne sõdukiirus 105 km/h. Toodeti 87658 tükki, aastatel 1956-58

  • Moskvitš-407 1958-63
  • Moskvitš-403 1963-64
  • Moskvitš-408 1964-67
  • Moskvitš-412 1967-
  • Moskvitš-2140 1975-88
  • Moskvitš-2141 1986-99

Viimane baasmudel ehk autopõhi, mis loodi AZLK tehases, oli erinevalt eelnevatest mudelitest esirattaveoline sõiduauto Moskvitš-2141 (M-2141). See konstrueeriti Prantsuse sõiduauto Simca 1307 mudeli baasil (hilisem Talbot). Pisut muudeti kere mõõtmeid, teljevahet ja mitmeid disainidetaile, näiteks võeti kasutusele plastikust kaitserauad. Parandati auto aerodünaamikat. Mootor pöörati ristasendist pikisuunda, et saaks kasutada olemasolevaid kodumaiseid jõuallikaid (läbirääkimised lääne firmadega litsentsmootorite pere sisseostmiseks koos tootmistehnoloogiaga luhtusid). Tagasild tehti Audi 100 oma baasil, samuti kattub McPherson tüüpi eesivedrustuse lahendus suuresti Audiga, puudub vaid esisilda ja mootorit kandev poolraam ja õõtshoovad ning esisillatala kinnituvad otse kere külge. Isegi veljed kattuvad Audiga. Viiekäiguline käigukast ja veosild loodi koostöös Inglise firmadega (Ricardo). Tiguajamiga roolimehanism asendati ülemise asetusega hammaslatil põhinevaga, mis samuti paljuski analoogne Audi roolimehanismiga. Auto sisemuse, armatuurlaua ja muude interjöörii detailide juures on samuti märgata sarnasust Audi 100 lahendustega. Tulemus oli küllaltki modernne sõiduauto, kuid selle konstruktsioon jäi viimistlemata, ning mitmed pisivead tootmise käigus kõrvaldamata. Vaatamata sellele toodi sisse rida tehnoloogilisi uuendusi, eriti kere koostamise, ja pinnatöötluse (värvimiseelne fosfateerimine), keevisliidete tihendamine mastiksitega, jms., osas. Tootmist alustati 1986 paralleelselt senise M-2140 mudeliga, mille tootmine lõpetati 1988. 1990-l aastatel hakati autol paralleelselt kodumaiste mootoritega (VAZ 1,6l , UMZ 1,5l, 1,7l, 1,8l ja 2,0l) kasutama ka Renault 2 liitriseid bensiinimootoreid, samuti loodi viieukselise laugsabaga kere kõrvale luksuslikumad sedaan kerega variandid. M-2141-e ja selle modifikatsioonide tootmine jätkus tõusude ja mõõnadega umbes kuni 1999-2000 aastani, millal tehas majandusreformide ning osalise erastamise käigus lõplikult pankrotistus. Tekkisid ka kvaliteedi komplekteerimise probleemid. Müüki läksid sageli mittekomplektsed autod. Tänu mootori paiknemisele eespool esitelge (raskele ninaosale) on M-2141 ja selle mudelid ning edasiarendused hea läbivusega, kuid alajuhitavad autod. Läbivust parandab veelgi teepinnast kõrgel autopõhi. Auto sisuline edasiarendus lakkas 90-e aastate algupoolel. Uue originaalmootori (4 silindriline, 1.8 l töömahuga) loomine autole veelgi varem. Selle autoga lõppes Moskvitšide perekond. Iževski tehas, mis oli algselt sisuliselt täiendav Moskvitšide konveier iseseisvus ja töötab edasi kuid pole suutnud omi mudeleid massilisemalt juurutada.

2006. aasta veebruaris läks Moskvitše tootev ettevõte ametlikult pankrotti (uute autode tootmine oli seal juba lõppenud mitme aasta eest), detsembris müüdi selle varad oksjonil ja ettevõte lõpetas 2007. aastal tegevuse. Tänu oma paiknemisele Moskva südalinas on tehase territoorium olnud kinnisvara firmade huviorbiidis.