Süütuse presumptsioon

Allikas: Vikipeedia

Süütuse presumptsioon on kriminaalmenetluse põhimõte, mille järgi kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Süütuse presumptsioon sisaldub põhiseaduse §-s 22 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõikes 2. Süütuse presumptsioon on piiratud kriminaalmenetlusega, sest üksnes kriminaalmenetlus võib viia selliste avaliku hukkamõistu rangemate vormideni nagu vabadusekaotus.

Süütuse presumptsiooni üldmõiste sisaldab endas mitut üksikõigust ja põhimõtet:

  1. õigus süütuse eeldusele;
  2. süü tõendamiskoormise asetamine riigile;
  3. õigus vaikida;
  4. õigus kahtluste tõlgendamisele süüdistatava kasuks (in dubio pro reo).[1]

Võimalik on vaadelda süütuse presumptsiooni laiema kõlbelise paradigmana, seonduvana au ja hea nime kaitse, inimväärikuse ning väljendusvabaduse kaalutlustega.[2]

[redigeeri] Viited

  1. ^ Rait Maruste, "Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse." Lk 383
  2. ^ Samas. Lk 386