Soohiilakas
Allikas: Vikipeedia
![]() |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
See artikkel vajab toimetamist. |
Soohiilakas | ||
---|---|---|
![]() |
||
Süstemaatiline kuuluvus | ||
Riik: | Taimed | Plantae |
Hõimkond: | Õistaimed | Magnoliophyta |
Klass: | Üheidulehelised | Monocotyledoneae ehk Liliopsida |
Selts: | Asparilaadsed | Asparagales |
Sugukond: | Käpalised | Orchidaceae |
Perekond: | Soohiilakas | Liparis |
Liik: | Soohiilakas | loeselii |
Liparis loeselii |
Soohiilakas (Liparis loeselii) on väike, üleni rohekas-kollakas sootaim. Võiks arvata, et ta on sarnaselt teistele meie väikestele rohelistele orhideedele raskesti märgatav. Nii see siiski ei ole, kuna tema rasvaselt läikivate laiade lehtede paar moodustab silmatorkava kontrasti temaga koos kasvavate taimede filigraanse tumedama rohelusega.
Sisukord |
[redigeeri] Iseloomustus
Enamasti vaid 10-15 cm kõrgusel õitseval soohiilakataimel on lehtedest pisut kõrgem jäme õisikuvars, mis kannab hõredas kobaras väheseid rohekaskollaseid, "näoga" ülespoole pööratud õisi. Need tunduvad selle väikese taime kohta küllaltki suured. Maapinnal varre alusel võib näha vaid osaliselt mullas asuvaid mugulaid. Võsu kandva mugula kõrval on üks või isegi mitu eelmiste aastate vana mugulat, millel sageli küljes ka mullune kuivanud õisikuvars tühjaks varisenud seemnekupardega.
[redigeeri] Arvukus
Enamasti leitakse soohiilakat vähearvuliselt, mõne üksiku isendina soomättal. Mõnel järgneval aastal tasub selle taime kasvukohta siiski uuesti külastada, sest aegajalt ilmub sobivates kasvu-kohtades ootamatult arvukas uute taimede põlvkond. Soohiilakat peetakse isetolmlejaks.
[redigeeri] Kasvukohad
Soohiilakas kasvab peamiselt madala taimestikuga mätastel lubjarikastel märgadel kasvukohtadel madalsoodes, allikate ümbruses, järvekallastel ja rannaniitudel. Selliste kasvukohtade hävimine kuivenduse, ülesharimise või võsastumise tõttu on soohiilaka ja temaga koos kasvavate taimeliikide elupaiku ahendanud kogu Euroopas. Seetõttu on soohiilakas terves Euroopa Liidus võetud erilise tähelepanu alla ja tema kasvukohtade kaitse kuulub looduskaitse esmajärguliste ülesannete hulka. Eestis on soohiilakat viimasel ajal leitud mõnel pool päris arvukalt kasvamas ka inimtekkelistel kasvukohtadel — näiteks karjääriveekogude kallastel. See näitab ka haruldase taimeliigi kohanemisvõimet meie muutuvas maastikus. Lubjalembene soohiilakas on rohkem levinud Lääne-Eestis, kuid sobivatelt kasvukohtadelt tasub teda otsida mujalgi, sest üksikuid leiukohti on teada üle Eesti. Eestis on soohiilaka leviku põhjapiir.