Narva lahing

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib 1700. aastal toimunud Narva lahingust; teiste Narvas toimunud lahingute kohta vaata lehekülge Narva lahing (täpsustus)


"Rootslaste võit Narva all 1700. aastal".  Gustaf Cederströmi maal aastast 1910.
"Rootslaste võit Narva all 1700. aastal". Gustaf Cederströmi maal aastast 1910.

Narva lahing toimus Põhjasõja käigus 30. novembril (Juliuse kalendri järgi 19. novembril, Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700. aastal Narvas Rootsi ja Venemaa vägede vahel. Rootslased saavutasid selles veenva võidu. See on üks suuremaid sõjalisi võite Rootsi ajaloos.

Vägesid juhatas Rootsi poolel Karl XII. Paremat tiiba juhatas kindral Carl Gustaf Rehnskiöld, vasakut tiiba Otto Wellingk. Osales palju prantsuse ohvitsere. Vene poolel feldmarssal hertsog Carl Eugen (Charles Eugène) de Croy (Croï) ning vürst Jakov Dolgoruki.

Rootsi poolel võitles umbes 10 500 meest, Vene vägede koguarv ulatus eri andmetel 29 kuni 37 tuhandeni. Vene vägede hulgas oli ka saksimaalasi.

Rootslasi langes 667, venelaste kaotused ulatusid paljudesse tuhandetesse.

Sisukord

[redigeeri] Eellugu

Põhjasõda oli alanud Saksi-Poola vägede sissetungiga Liivimaale. Karl XII alustas andeka väejuhina kohe pealetungi. Inglismaa ja Hollandi toetusel sundis ta 18. augustil Taanile peale Travendali rahu ning pöördus itta.

30. (19.) augustil, kohe pärast seda, kui Peeter I sai teate Konstantinoopoli rahulepingu sõlmimisest Türgiga, kuulutas Venemaa Rootsile sõja. Septembri keskpaigas (või 3. oktoobril) 1700 jõudis Vene eelvägi koos Peeter I-ga tugevalt kindlustatud Narva alla. 4. oktoobril 1700 hakkasid venelased, kelle vägi oli vahepeal kasvanud 37 000 meheni, valli rajama ning alustasid piiramist. Rootsi kaasaegsetes allikates märgitakse venelaste arvuks 80 kuni 100 tuhat. Arvatavasti olid kaasa arvatud sõdurite perekonnad ja muud tsiviilisikud.

Teistel andmetel olid venelased 29. oktoobriks lõpetanud vägede koondamise ja ettevalmistavad piiramistööd ning alustasid kindluse tulistamist suurtükkidest. Suurtükke oli venelastel 284. 4. novembrist 14. novembrini 1700 pommitasid venelased oma suurtükkidest edutult kindlust. Suurtükituli ei olnud tõhus, sest piiramise ettevalmistamisel oli tehtud vigu. Pealegi olid relvad ja püssirohi halva kvaliteediga. Kindluse seinu ei õnnestunud lõhkuda. Siis sai neil laskemoon otsa, suurtükid vaikisid ning nad pidid abi ootama.

Varem tugevdatud Rootsi garnison Narvas, mida juhtis kolonel Horn, koosnes 3000 jalaväelasest, 200 ratsaväelasest ja 400 relvastatud tsiviilisikust.

Vene kasakad laastasid vahepeal Virumaad.

Karl XII otsustas Rootsi vägede eesotsas Liivimaale suunduda. Koos 8140-mehelise sõjaväega ja 10 suurtükiga maabus ta 16. oktoobril Pärnus. Sealt liikusid Rootsi väed edasi Narva suunas. Kuningat assisteeris vägede juhtimisel kindral Carl Gustav Rehnskiöld.

Venelastele saabus korraga kaks ärevat uudist: August II Tugev oli Liivimaalt lahkunud ning oma vägedega Kuramaale talvekorterisse läinud ning Pärnus maabunud Rootsi armee oli teel Narva... Saanud teada rootslaste maabumisest Pärnus, saatis Peeter I luurele 5000 mehest koosneva ratsaväeüksuse Boriss Seremetev juhatusel.

Karl XII juhatas Tallinnast teele asudes väge, kuhu kuulus kokku 10 537 meest. 13. novembril 1700 algas marss kindlustatud Tallinnast Narva. Rootslased pidid läbima venelaste poolt lastatud maa. Kõikjal oli mahapõletatud talusid ja külasid. Kuskil polnud hobustele sööta ega sõduritele toitu. Külm novembrivihm tegi sõdurid läbimärjaks ning nad olid näljased. Öösel läks vihm üle lumeks. Sõdurid ja kuningas pidid magama lögasel maal.

Alles 30 km enne Narvat toimus Pühajõe juures esimene kokkupõrge rootslaste ja venelaste eelsalkade vahel. 19. novembril 1700 jõudsid läbimärjad ja mudased rootslased Narva.

Ööl vastu 18. novembrit (29. novembrit) 1700, kui oli saabunud sõnum kokkupõrkest Pühajõel, lahkus Peeter I ülepeakaela, et mitte öelda põgenedes, koos Aleksandr Menšikovi ja marssal Goloviniga lahinguväljalt Novgorodi. On ka arvatud, et ta oli ümberpiiratud Narva kindluse vallutamises kindel. Samuti arvatakse, et Peeter tahtis abiväe saabumist kiirendada. Vene vägede ülemjuhatajaks määras ta kiirustades hertsog Charles Eugène de Croy (Carl Eugen de Croy) ülesandeks. Croy ei osanud vene keelt ega tundnud endale alluvaid Vene ohvitsere. Seetõttu oli tal raskusi käskluste andmisega. Pealegi polnud ta nõus Vene vägede asetusega. Samal päeval, 29. novembril, naasis laagrisse Šeremetev, kes polnud söandanud rootslastega võitlusse astuda.

Vene väed olid nädalaga rajanud kilomeetripikkuse kahekordse valli. Kindlustused olid kaitstud ida poolt Ümberpiiratud Narva garnisoni vastu ning lääne poolt võimaliku vabastusväe vastu kraavide ja teravate puuvaiadega. Keskel olid valliga põigiti telgid.

Kogenud sõjamehe ja väejuhina sai Croy aru, et Vene kaitseliinid olid teineteisest liiga kaugel. Seetõttu olid jõud liiga killustatud ja kraavid liiga hõredalt mehitatud. Ta sai aru, et kui rootslased koondavad rünnaku ühte punkti, siis murtakse venelaste kindlustused läbi. Ja kaitsta oli tarvis ka ida poole jäävat piiramisrõngast ümber Narva, et takistada garnisoni võimaliku katset välja murda.

Vene jõudude ümberstruktureerimiseks oli aga liiga hilja, sest rootslased olid juba lahinguväljale jõudnud...

[redigeeri] Lahing

Lahing leidis aset 30. (19.) novembril (Rootsi kalendri järgi 20. novembril) 1700. ründas 10 500 meheline Rootsi vägi Vene väge (lahingus osales 24 000 meest).

Enne päikesetõusu hakkasid rootslased liikuma ning jõudsid kella kümneks hommikul lahinguväljale. Karl XII ja kindral Rehnskjöld leidsid kohe nõrga koha venelaste paigutuses. Nad otsustasid venelaste liiga pikad kaitseliinid koondatud rünnakuga ühte punkti läbi murda. Pärast seda pidi Rootsi vägi jaotuma põhja ja lõunasse, et venelase liine seestpoolt rünnata.

Kella kahe paiku algas pärast kahe signaalraketi märguannet rootslaste tormijooks vene liinidele: 10 500 rootslast ründasid rohkem 40 000 kindlustunud venelast (lahingus osales 24 000 venelast)...

Rünnaku alguses algas ka tihe lörtsine lumetorm. See puhus venelastele näkku, tehes nende nähtavuse praktiliselt olematuks (mitte üle 20 sammu), ning andis rootslastele taganttuule. Rootslaste rünnak oli venelastele ootamatu, sest venelased olid rootslastest sõdurite arvult kaugelt üle. Tänu lumesajule õnnestus rootslastel märkamatult läheneda Vene positsioonidele ning vallutada kindlustused koos suurtükkidega. Rootslaste kogupaugud niitsid venelasi kraavides maha nagu rohtu, kuid venelaste kogupaugud jäid vastutuule tõttu liiga lühikesteks.

Hertsog de Croy tahtis käsklusi anda, kuid vürst Dolgoruki ei tahtnud neid vastu võtta. Vene ohvitserid tõstsid saksa ohvitseride vastu mässu. Nad tapsid hertsogi sekretäri kolonel Lyoni ja palju teisi.

Hertsog de Croy, kindral Allard ja saksa ohvitserid, kes kartsid nende vastu mässu tõstnud venelasi rohkem kui rootslasi, andsid end krahv Stenbockile vangi.

Veerand tunni pärast valitses venelaste leeris kohutav kaos. Enamik polke oli laiali jooksnud. Kogu Vene armee oli segaduses ja paanikas. Distsiplineeritud rootslased ajasid kogenematuid Vene nekruteid kahte leeri, põhja ja lõunasse laiali. Osa Vene sõdureid heitis relvad maha ja laskus rootslaste ette põlvili. Õhtupimedas või isegi järgmisel päeval kapituleerusid viimased venelaste vastupanukolded. Vene allikas nimetab võitluse jätkajatena Preobraženski, Semjonovi ja Lefortovi polku.

Hommikul pani rühm Vene kindraleid Karlile ette kapitulatsioonitingimused: rootslased lubavad Vene väed Narva jõe teisele kaldale relvade ja lippudega, kuid ilma suurtükkideta. Karl nõustus, kuid pärast kaardiväepolkude ja Golovini diviisi üleminekut rikkus ta kapitulatsioonitingimusi ja võttis ülejäänud väed vangi. Et rootslastel vabu vägesid vangide valvamiseks ei olnud, lasti nad pärast relvade loovutamist tulema.

Et Vene väed oli väheste kogemuste ja halva varustusega, siis saavutasid rootslased Narva all hiilgava võidu.

[redigeeri] Kaotused, vangid ja sõjasaak

Lahingus langes 31 Rootsi ohvitseri ja 646 sõdurit, 1200 rootslast sai haavata.

Rootslaste kätte sattus vangi 10 kindralit, sealhulgas Vene ülemjuhataja Carl Eugen (Charles Eugène) de Croy, 10 polkovnikut ja veel 130 kõrget ohvitseri. Vangi langes ka tsaari ihuarst ja üks soosik. Vangide koguarvuna on nimetatud 12 000. Peale selle said rootslased sõjasaagiks üle 230 Vene lipu, kõik 180 suurtükki ja rohkesti laskemoona, üle 20 000 musketi ja tsaari sõjakassa, milles oli 32 000 kuldrubla.

Venelaste kaotused ei ole täpselt teada, aga Narva all võidelnud vägedest jõudis Novgorodi vähem kui 23 000 meest. Venelaste kogukaotused pidid seega olema 19 kuni 20 000 meest, sealhulgas nälja haiguste, haavatasaamise ja deserteerimise läbi. Venelasi langes lahingus ja eriti taganemisel seitse kuni kaheksa tuhat. On nimetatud arvu 15 000, vene andmetel langes vähemalt 6000 sõdurit. Peamiselt hukkusid kahe väeosa, Preobraženski kaardiväepolgu ja Šeremetevi ratsaväe sõdurid. Boriss Šeremetev lootis oma ratsaväe juhtida üle jõe läbi vee minekuga. Selleks valis ta madalapõhjalise jõeosa Narva koskedest ülalpool. Et veevool oli kiire ja jääkülm vesi kangestas hobuste jalad, siis viidi ratsaväelased koos ratsudega kosest alla. Nõnda kaotati tuhat meest. Seejärel hakkasid taganema jalaväelased. Preobraženski polgu sõdurid koormasid taganemisel üle puusilla, mis nende all purunes ja praktiliselt kõik sillalolijad uppusid.

1700. aasta lõpul koosnes kogu Vene armee veel ainult 34 000 sõdurist. Sealjuures puudusid neil suurtükid, laskemoon, osalt ka püssid. Samuti puudus neil igasugune distsipliin ja võitlusmoraal.

[redigeeri] Järellugu

Pärast Narva lahingut siirdusid rootslased Tartusse ja selle ümbrusesse talvekorterisse. Kuningas ise talvitus endises Laiuse ordulinnuses.

Euroopas lakati pärast kaotust mõneks aastaks Vene sõjaväega arvestamast, Karl XII aga omandas suure väejuhi kuulsuse.

Peeter I moderniseeris sellest kaotusest õppust võttes oma armee mõne aastaga ning võitis lõpuks sõja. Ka Narva vallutati juba 1704 (Narva lahing). Karl XII andis talle selleks hingetõmbeaega, suunates oma jõupingutused venelaste jälitamise asemel Poola kuninga August II Tugeva troonilt tõukamisele.

[redigeeri] Tsitaat

Friedrich Engels kirjutas oma töös "Der Krimfeldzug" (1854):

"Narva oli esimene suur õnnetus, mis sai osaks tõusvale natsioonile, kelle otsusekindel vaim oskas isegi kaotused võitudeks muuta."
— Friedrich Engels