Martinus V
Allikas: Vikipeedia
Martinus V | ||||||||||||||||||
![]() |
||||||||||||||||||
|
Martinus V (Oddone Colonna või Odo Colonna, 1368 – 20. veebruar 1431) oli paavst 1417–1431. Ta oli 206. paavst.
Oddone Colonna sündis Genazzanos 1368, kuid tema sünnikuupäeva kohta puuduvad kindlad andmed. Mõni teatmik on selleks pakkunud 20. veebruari.
Oddone Colonna oli 5-lapselises peres 4 laps. Tema isa oli aadlik Agapito Colonna, kelle suguvõsast oli Salvador Miranda andmetel seni pärinenud 7 kardinali. Oma ema Caterina Conti kaudu oli hilisem paavst seotud teise mõjuka suguvõsaga, kust olid pärinenud paavstid Innocentius III ja Gregorius IX.
Colonna õppis Pavia ülikoolis ja Perugia ülikoolis õigusteadust. Ta sai alamdiakoniks. Colonna lahkus 1408 paavst Gregorius XII teenistusest ja oli edaspidi seotud Pisa kuuriaga. Ta osales Konstanzi oikumeenilisel kirikukogul ja 2 konklaavil 1406–1417. Ta osales 1409 vastupaavst Aleksander V ja 1410 vastupaavst Johannes XXIII valimisel.
Teda hinnati tema õpetatuse, mõõdukuse, õigluse ja äriliste võimete pärast.
[redigeeri] Ametid
- apostellik protonotar ja referent Urbanus VI ajal
- Rota Romana audiitor
- Nuntsius
- 1380–1408 Urbino piiskop
- 15. detsember 1401 – 1405 Palestrina administraator
- 12. juuni 1405 – 11. november 1417 San Giorgio in Velabro kardinaldiakon
- 1411 legaat Umbrias
- 1412 Rooma vikaar ja Lateraani basiilika ülempreester
- 1413 legaat Spoletos, Perugias, Todis, Ternis ja Amelias
- Legaat Toscanas
[redigeeri] 1417. aasta konklaav
Martinus V valiti paavstiks Konstanzi oikumeenilisel kirikukogul 11. novembril 1417, ordineeriti 12. novembril diakoniks, 13. novembril preestriks, 14. novembril piiskopiks ja krooniti 21. novembril. Martinus V võttis nime püha Martini järgi, kelle mälestuspäeval ta paavstiks valiti. Tema paavstiksvalimise oli ette ennustanud Reute Elizabeth.
8.–11. novembrini 1417 toimunud konklaavil osalesid 23 kardinali ja 5 rahvuse esindajad. 1414 Konstanzis kokku tulnud oikumeeniline kirikukogu oli tagandanud ametist vastupaavstid Benedictus XIII ja Johannes XXIII ning tunnustanud Gregorius XII tagasiastumist. Uue paavsti valimine venis kaks aastat valimisprotseduuride täpsustamise tõttu.
1417 konklaavil osalenud kardinalid
- Alamanno Adimari
- Pierre d'Ailly
- Jean Allarmet de Brogny
- Angelo d'Anna de Sommariva
- Angelo Barbarigo
- Rinaldo Brancaccio
- Tommaso Brancaccio
- Branda Castiglione
- Antonio de Challant
- Oddone Colonna
- Gabriele Condulmer
- Lucido de' Conti
- Antonio Correr
- Simon de Cramaud
- Giovanni Dominici
- Pedro Fernández de Frías
- Guillaume Fillastre
- Ludovico de Flisco
- Pierre de Foix
- Francesco Lando
- Giordano Orsini
- Antonio Panciera
- Amedeo de Saluzzo
[redigeeri] Suur skisma
Martinus V valimisega paavstiks lõppes suur skisma. Vastupaavst Johannes XXIII tunnustas uue paavsti valimise järel oma tagandamist ja vastukaaluks pühitses Martinus V ta oma esimesel konsistooriumil 1419 kardinaliks. Vastupaavst Benedictus XIII ei tunnustanud vaatamata varasematele lubadustele oikumeenilise kirikukogu otsust ja teda ei võetud kiriku osadusse.
[redigeeri] Välispoliitilised suhted
Martinus V sõlmis 1418 konkordaadid Saksamaaga, Prantsusmaaga, Kastiiliaga, Itaalia riikidega ja Inglismaaga. Ta taastas Prantsusmaal skisma ajal tühistatud privileegid. Saja-aastases sõja lõpetamiseks läkitas Martinus V oma saadikud Inglismaa ja Prantsusmaa õukondadesse. Augustis 1426 sõlmis ta konkordaadi Prantsusmaaga ja määras Guillaume Fillastre legaadiks Prantsusmaale.
Martinus V tunnustas Napoli kuningannana Johanna II-st, millega saavutas Napoli vägede väljatõmbumise Kirikuriigist.
Ta andis Kristuse Rüütlite rüütliordu suurmeistrile täieliku jurisdiktsiooni koos õigusega presenteerida benefiitse ja kehtestada kiriku poolt kogutavaid makse eurooplaste poolt avastatud aladelt.
[redigeeri] Sisepoliitika
Martinus V liikus Konstanzist Rooma läbi Berni, Genfi, Mantova, Firenze ja saabus 28. septembril 1420 Rooma. Oma ametiajal reorganiseeris Martinus V Kirikuriigi ametkonna. Ta reformis 20. märtsil 1418 Kirikuriigi maksusüsteemi, samuti kinnitas ta paavsti nõudeid tuludele vakantsetelt ametikohtadelt.
Paavsti vägi purustas 2. juunil 1424 L'Aquila all peetud lahingus Braccio da Montone väe, keda paavst oli varem tunnustanud Perugia isandana. Montone sai selles lahingus surmavalt haavata ja pärast tema surma lasi paavst ta matta pühitsemata mulda.
1429 lasi Martinus V suruda maha ülestõusu Bolognas.
[redigeeri] Oikumeenilised kirikukogud
Martinus V sulges 22. aprillil 1418 Konstanzis oikumeenilise kirikukogu. Oma 10. mail 1418 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga keelustas ta paavstide apellatsioonid oikumeenilisele kirikukogule.
22. septembril 1423 kutsuti Pavias paavsti korraldusel kokku kirikukogu, kuid Pavias puhkenud katku tõttu viisid paavsti legaadid selle üle Sienasse. Kuna paavst ei osalenud sellel kirikukogul, määras ta 1424 oikumeenilise kirikukogu toimumiskohaks Baseli, kuhu see pidi 1431 kogunema. 1. veebruaril 1431 nimetas Martinus V kardinal Giuliano Cesarini oikumeenilise kirikukogu eesistujaks.
Martinus V soovis pidada oikumeenilist kirikukogu Konstantinoopolis, millel oleks toimunud taasühinemine 1054 Roomast lahku löönud kreeka-katoliku kirikuga.
[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega
Martinus V reorganiseeris kuuria, mille käigus pühitses ta ametisse Avignoni kuuriast tulnud ametnikke. 26. veebruaril 1418 sätestas ta paavstile kuuluvana õiguse kollatsioneerida benefiitse, kuid loobus 20. märtsil 1418 paavsti õigusest benefiitsidele vakantsetelt ametikohtadelt. 16. mail 1425 avaldatud konstitutsiooniga soovis ta parandada kuuria ametkonna elustiili ja nõudis prelaatide resideerumist neile määratud piiskopkondades.
Martinus V ei saavutanud Inglismaa kuningale kuulunud privileegide kaotamist, millega Inglismaa valitseja võis peatada paavsti poolt määratud ametnike asumise vakantsetele ametikohtadele.
1422 sätestas ta Rota Romana audiitorite tegevuse.
Ta ei tunnustanud 1423 Rudolph Diepholzi valimist Utrechti piiskopiks ja lahendas Augsburgis tekkinud vaidluse piiskopi õiguslikkuse osas.
1424 keelas ta kardinalidel tunnustada suveräänide protektoraati.
Ta sätestas apostelliku sündiku tegevuse.
Ta kuulutas Alam-Austrias välja kirikureformi.
Apostellikus konstitutsioonis 'In Apostolicae' sätestas ta abbreviaatorite tegevuse.
Augustiinlased
Ta tunnustas Windesheimi augustiinlaste kloostri konstitutsiooni.
Ta andis Rooma San Paolo fuori le Mura basiilika benediktiinide Monte Cassino kongregatsiooni käsutusse.
Birgitiinid
Ta tunnustas birgitiinide konstitutsiooni ja 1418 Inglismaal Syoni kloostri rajamist.
Boni Homines kongregatsioon
Ta tunnustas Portugali Boni Hominesi kongregatsiooni tegevust.
Frantsiskaanid
14. novembril 1418 ja 7. aprillil 1426 lubas ta frantsiskaanidel asuda fratitselli liikumise poolt mahajäetud kloostritesse.
Ta ühendas frantsiskaani konventuaalid ja observandid, kelle üldkapiitel peeti 1430 Assisis.
Serviidid
Ta tunnustas 1420 serviidi tertsiaaride ordut.
[redigeeri] Liturgilised otsused
Martinus V mõistis 1418 apostellikus konstitutsioonis 'Quod antidota' hukka eksekvatuuri.
1423. aastat tähistati juubeliaastana, mille puhul avas paavst palveränduritele Rooma Peetruse kiriku ukse.
1427 kohtus ta Siena Bernardinoga, kelle tegevuse ta esmalt keelustas, kuni selle vastavus kiriku normidega kontrolliti järgi, seejärel määras ta Bernardino Siena piiskopiks ja tunnustas kirikus Jeesuse Pühima Nime austamist.
1430 käskis ta püha Monica reliikviad tuua Rooma.
Ta lubas Jeesuse Ihu pühal pidada protsessioone.
Ta sätestas 10 võimalust ekskommunikatsiooni langetamiseks.
Ta lubas kohalikul vaimulikul anda indulgentse neile, kes siirduvad palverännakule püha Winefride kaevu juurde Inglismaal.
[redigeeri] Teoloogilised vaidlused
Martinus V mõistis hukka hussiitide tegevuse ja kuulutas 1. märtsil 1420 ristisõja Jan Husi järgijate vastu.
Ta ei tunnustanud fratitselli liikumist, mille kloostrid lubati hõivata teiste ordude liikmetel. 7. juunil 1427 käskis ta Porto piiskoppi tegutseda fratitselli liikumise vastu.
[redigeeri] Suhtumine juutidesse
Martinus V keelas alla 12-aastaste juudi laste vägivaldse ristimise.
1418 saatsid Forlì juudid tema juurde delegatsiooni, paludes tühistada vastupaavst Benedictus XIII poolt sätestatud juutidevastased meetmed.
3. juunil 1425 avaldatud bullas 'Sedes apostolica' kohustas paavst kandma juute erilist tunnusmärki.
[redigeeri] Nürnbergi Sebalduse kanoniseerimine
Martinus V kanoniseeris 26. märtsil 1425 Nürnbergi Sebalduse.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
10. mai 1419 Firenze peapiiskopkond
19. oktoober 1422 ühendas Ancona ja Numana piiskopkonnad
[redigeeri] Martinus V kultuuriloos
Martinus V lasi rekonstrueerida Lateraani basiilika.
1418 sätestas ta tsensuuri tingimused ja mõistis hukka ülikoolide intellektuaalsed vabadused.
Ta rajas 13. veebruaril 1419 Rostocki ülikooli ja andis 1427 sellele privileegi, mille alusel võis rektor koos doktoritega anda teaduskraadi vastu ülikooli kantsleri tahtmist.
Ta käskis 1419 taastada Forlì katedraali.
Ta toetas Bologna ülikooli tegevust.
17. detsembril 1421 tunnustas ta Montpellier ülikoolis teoloogiateaduskonna tegevust.
1422 tunnustas ta Salamanca ülikooli tegevust.
9. detsembril 1425 rajas ta Leuveni ülikooli.
Ta tunnustas 1426 Perugias San Girolamo kolleegiumi asutamist.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Martinus V andis oma suguvõsa liikmetele privileege ja kinkis neile suuri maavaldusi Kirikuriigis
Ta määras oma venna Lorenzo Onofrio poja Prospero Colonna kardinaliks.
Lorenzo tütar Anna abiellus 1419 Bari hertsogi ja Taranto vürsti Gianantonio I Orsiniga.
Lorenzo tütar Caterina abiellus 1424 Montefeltro krahvi Guidantonio I Montefeltroga.
Tema õde Paola Colonna oli abiellunud Gherardo Leonardo d’Appianoga. Nende poeg Jacopo d’Appiano abiellus 1423 Lavagna krahvi tütre Donella Fieschiga, kelle suguvõsast pärines paavst Innocentius IV.
Gherardo tütar Violante abiellus 1420 Camerino valitseja Rodolfo da Varanoga.
Gherardo tütar Polissena abiellus 1423 Giberto Pio di Carpiga.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Martinus V pühitses oma ametiajal 17 kardinali 4 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 4 prantslast, 3 hispaanlast, 1 sakslane, 1 inglane ja 1 vaimulik Küproselt. Ta oli ka esimene paavst, kes pühitses kardinale, avaldamata nende nimesid, kuid erinevalt in pectore pühitsemisest olid nende nimed teada kardinalide kolleegiumile. Konstanzi oikumeenilise kirikukogu otsuse alusel tõstis ta samal ajal tegutsevate kardinalide maksimaalarvu 24-ni, kuid sellest nõudest ei peetud hiljem kinni.
- konsistoorium 23. juuni 1419
- Baldassare Cossa
- konsistoorium 23. juuli 1423
- Domenico Capranica
- Domingo Ram i Lanaja
- konsistoorium 24. mai 1426
- Niccola Albergati
- Louis Aleman
- Henry Beaufort
- Johann von Bucka
- Antonio Casini
- Juan de Cervantes
- Giuliano Cesarini
- Prospero Colonna
- Hugues de Lusignan
- Raimond Mairose
- Ardicino della Porta
- Jean de la Rochetaillée
- konsistoorium 8. november 1430
- Juan Casanova
- Guillaume Ragenel de Montfort
[redigeeri] Surm
Martinus V suri 20. veebruaril 1431 Roomas ajurabandusse ja maeti Lateraani basiilikasse. 1853 maeti ta säilmed samas basiilikas ümber.
[redigeeri] Kirjandus
- J.N.D. Kelly “Dictionary of the Popes”.
[redigeeri] Välislink
- Artikkel Martinus V kohta (inglise keeles)
Eelnev: Gregorius XII |
Rooma paavst 1417-1431 |
Järgnev: Eugenius IV |