Õudusfilm
Allikas: Vikipeedia
See artikkel vajab toimetamist. |
Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
Õudusfilm on filmižanr. Õudusfilmi eesmärk on vaatajas tekitada hirmu, kartust, terrorit, õudust, sageli ka jälestust. Õudusfilmide tavalisimad karakterid on vampiirid, zombid, koletised, sarimõrvarid ja teised.
Varajastes õudusfilmides olid tegelased tihti inspireeritud klassikalistest teostest ja nende süžeest, nagu Dracula, Frankensteini monstrum, muumia, libahunt, ooperifantoom ja dr. Jekylle ja mr. Hyde. Hilisemad õudusfilmid võtsid inspiratsiooni sündmustest peale Teist Maailma Sõda, andes tee kolmele uuele alamžanrile: persooniõudus, armagedoniõudus, deemonlikõudus. Viimane on uuenduslik nägemus varajasematest õudusfilmidest.
Õudusfilme on peamiselt kritiseeritud nende liigse graafilise vägivalla poolest ja mõistetud valesti kui B-filme. Neis tegutsevad kurjad jõud, sündmused, karakterid ja mõnikord on toodud filmi tegevus igapäeva maailma. Õudusfilmi karakterid, kaasaarvatud vampiirid, zombid, koletised, sarimõrvarid ja paljud teised kõhedust tekitavad tegelased.
Kuigi paljud nimekad lavastajad on teinud zanrisse sissekandeid nt. Steven Spielberg. Osad õudusfilmid sisaldavad elemante teistest zanritest nagu ulme, fantaasia, must komöödia ja thriller.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
[redigeeri] Varajased filmid
Õudusžanr on peaaegu sama vana kui film ise. Esimeseks õudusfilmiks peatakse Georges Méliès'i "Saatana lossi" ("Le Manoir du Diable", 1896). Teine Meliesi film oli "Deemonite koobas" ("La Caverne Maudite", 1898)
Varajane 20. sajand tõi rohkem verstaposte žanrisse, kaasaarvatud esimene koletis kes ilmus täispikas filmis, Quasimodo, "Jumalaema kirkiku kellamees", kes esmakordselt ilmus Victor Hugo romaanis.
Paljud varajased õudusfilmid tehti saksa filmimeeste poolt. Nii Paul Wegeneri "Golem" ("Der Golem", 1915) kui ka Robert Wiene'i "Dr. Caligari kabinett" ("Das Cabinet des Dr. Caligari", 1920) olid Ameerika publiku hulgas edukad. Kuid kõige edukam oli siiski Friedrich Wilhelm Murnau vampiirifilm "Nosferatu" ("Nosferatu, eine Symphonie des Grauens", 1922), autoriseerimata versioon Bram Stokeri "Draculast".
Varajased Hollywoodi draamad käsitlesid õudusfilmi teemasid, kaasa arvates versioone "Jumalaema kirkiku kellamehest" (The Hunchback of Notre-Dame, 1923) ja "Koletisest" (The Monster, 1925)(mõlema filmi peaosas oli Lon Chaney, esimene ameerika õudusfilmi näitleja). Tema populaarseim roll on siiski "Ooperifantoomis" ("The Phantom of the Opera", 1925). Võibolla just see film panigi aluse Universali kuulsatele õudusfilmidele.
[redigeeri] 1930 ja 1940
Varajastel 1930. aastatel loodi Universial Pictures Co.Inc. Firma lõi hulga kuulsaid õudusfilme, nende hulgas "Dracula" (1931) ja "Muumia" ("The Mummy", 1932). Osades oli ulmefilmi elemente, näiteks James Whale'i "Frankenstein" (1931) ja "Nähtamatu mees" (The Invisible Man, 1933). Need filmid olid mõeldud ehmatama, kuid sisaldasid ka palju tõsisemaid teemasid. Suurem osa neist olid mõjutatud Saksamaa 1920.-date filmidest. Bela Lugosi ja Boris Karloff lõid terve karjääri õudusfilmides näideldes.
Teised stuudiod lõid vähem edukaid õudusfilme, aga Rouben Mamoulian'i "Dr. Jekyll ja Mr. Hyde" ("Dr. Jekyll and Mr. Hyde", Paramount stuudio, 1931) ja Michael Curtize "Vahakujude muuseumi müsteerium" ("Mystery of the Wax Museum", Warner Brothers stuudio, 1933) olid siiski mõjukad filmid.
Universali õudusfilmid jätkusid 1940.-datel "Huntmehega" (The Wolf Man, 1941), mitte esimese aga kindlasti mõjuvaima libahundi filmiga. Vahepealse ajaga oli Universal jätkanud ka Frankensteini ja Dracula filme. Sel ajaperioodil alustas Val Lewton B-filmide produtseerimisega. RKO Pictures'i poolt tulid välja filmid "Kassinimesed" (Cat People, 1942), "Ma kõndisin zombiga" (I Walked With a Zombie, 1943) ja "Kehakratt" (The Body Snacher, 1945).
[redigeeri] 1950.-dad
Dramaatiliste muudatustega tehnoloogias muutus õudusfilm ulmeõudusfilmiks. Lõputu rida väikse eelarvelisi filme kus inimkond peab võitlema ohtudega "väljast poolt", tulnukatega ja surmavate mutatsioonidega inmestest, taimedest ja putukatest. Selle perioodi klassikalisemad õudukad olid "Asi teisest maailmast" (The Thing From Another World, 1951) ja Don Siegel'i "Kehakrattide invasioon" (The Invasion of the Body Snachers, 1956).
Hilisemates 1950.-dates ja 1960.-dates tegutses Briti filmistuudio Hammer. Firma nautis ülemaailmset edu oma veriste, värviliste klassikaliste filmidega. Hammer tõi taas linale Dracula, Frankensteini, muumia, ooperifantoomi, libahundi ja zombid. Suuremosades filmides mängisid peaosades Peter Cushing ja Christopher Lee. Alguse sai asi "Frankensteini needusega" (The Curse of Frankenstein, 1957), "Dracula" (1958) ja "Muumiaga" (The Mummy, 1959).Kõikdel neil on mitu järge.Hiljem tekkisid Euroopas veel ka Tigon-British ja Amicus stuudiod, mis said tuntuks oma antoloogia filmidega nagu "Dr. Terrori õuduste maja" (Dr. terror's House of Horrors, 1965).
American International Pictures (AIP) tegi seeria Edgar Allan Poe romaanidel põhinevaid filme. Kõik filmid lavastas Roger Corman ja peaosas Vincent Price. Need filmid õhutasid lavastajaid minema aina vägivaldsematele teemadele.
[redigeeri] 1960.-dad
Just siis jaguneski õudusfilm kolmeks: persooniõudus("Psühho"), armagedoniõudus ("Elavate surnute öö") ja deemoniõuduseks ("Dracula pruudid"). Selle perioodi filmid olid õudusfilmi ja thrilleri piirimail. Näiteks võib siin tuua Alfred Hitchcocki klassikalise "Psühho" (Psycho, 1960), kus rõhutati, et õudus ei peitu deemonites ja üleloomulikes sündmuistes vaid inimese enda sees. Sarnaselt "Psühhole" käsitlesid sama teemat ka "Hirmu nägu" (Peeping Tom, 1960), "Mõrvarlik" (Homicidal, 1961), "Mis juhtus beebi Jane'ga" (What Ever Happend to baby Jane?, 1962), "Tasa, tasa armas Charlotte" (Hush, Hush, Sweet Charlotte, 1964), "Kollektsionäär"(The Collector, 1965) ja "Ilus mürk"(Pretty Poison, 1968). Sarnased filmid hakkasid taas ilmuma 1991.-sest aastast filmiga "Voonakeste vaikimine" (The Silence of the Lambs).
Kummitused ja koletised jäid endiselt populaarseteks. "Süütud" (The Innocennts, 1961) ja "Öö kummituste majas" (The Haunting, 1963) olid kaks ehedat näidet sellest. Selle alamzanri tuntumaiks teoseks sellel perioodil jäi kindlasti "Rosemary beebi" (Rosemary's Baby, 1968).
Hitchcocki "Linnud" (The Birds, 1963) omas veits modernsemat tagapinda.Üks mõjuvaimaid filme sellel ajal oli George A. Romero zombiklassika "Elavate surnute öö"(Night of the Living Dead, 1968). ´
Väikse eelarvelised verised šokkerid nagu Herscell Gordon Lewise "Verepidu" (Blood Feast, 1963) ja "Kakstuhat maniakki" (Two Thousand Maniacs, 1964)ilmusid samuti.
[redigeeri] 1970.-dad
Roman Polanski "Rosemary beebi" andis hoogu William Friedkin'ile ja sedasi valmiski "Vaimude väljaajaja" (The Exorcist, 1973). Sealt ai alguse satanistlik õudusfilm, mis keerles ümber religioossete teemade. Valmisid Robert Wise "Audrey Rose" (1977) ja "Oomen" (The Omen, 1976),kus tegutsesid saatana poolt piinatud lapsed.
Slasher-film kogus populaarsust. Wes Craveni "Viimane maja vasakul" (The Last House on the Left, 1972) ja Tobe Hooperi "Texase mootorsaemõravad" (The Texas Chain Saw Massacre, 1974), mis praegusel hetkel tunduvad kohati pigem koomilised, kui õudsad, lid tollel ajal tõelised šokkerid. George A. Romero jätkas oma zombie sarja filmiga "Surnute koidik" (Dawn of the Dead, 1978). Kanada filmitegija David Cronenberg alustas oma "body-horror" filmidaega. Esimene oli "Külmavärinad" (The Shivers, 1975).
1976. aasta tõi suurele ekraaile esmakordselt filmi, mis põhines Stephen Kingi romaanil. Selleks oli "Carrie". John Carpenter, kes oli saanud kiidusõnu oma filmide "Tume täht" (Dark Star, 1974) ja "Rünnak 13. jaoskonnale" (Assault on Precinct 13, 1976) valmistas hittfilmi "Halloween" (1978), mitte esimene oma sugune, kuid üks mõjuvamaid.
1975 aastal vlmistas Steven Spielberg "Lõuad" (Jaws, 1975). Filmi edu kasutas ära Joe Dante, kes tegi filmid "Piraaja" (Piranha, 1978), "Orca" (1977) ja "Tõus sügavusest" (Up From the Depths).
Rideley Scotti "Tulnukas" oli 70.-ndate viimane suurfilm. Tänu sellele filmile hakkasid ka Euroopa filmimeistrid usinasti tööle. Itaaliast Mario Bava, Dario Argento ja Lucio Fulci ning Jacinto Molina ja Jess Franco Hispaaniast on praegusesks õudusveteranid.
[redigeeri] Artiklid
- Õõvafilm on fun, aga mitte ainult Postimees 11.03.2006