Liivimaa maapäev

Allikas: Vikipeedia

Liivimaa maapäev oli Vana-Liivimaa seadusandlik ja täidesaatev organ, mis eksisteeris 15. sajandi algusest kuni Liivi sõjani.

Maapäeva kui institutsiooni täpset algusaega on raske paika panna, sest Liivimaa maaisandate, nende vasallide ja linnade kogunemisi oli olnud juba vähemalt alates 14. sajandi algusest. Liivimaa hansalinnad korraldasid alates 14. sajandi keskpaigast regulaarseid linnadepäevi, samuti toimusid tavaliselt Liivi ordu eestvedamisel maaisandate ja vasallide kokkusaamised (seisustepäevad).

1420. aastatel pingestus olukord Liivimaa ümber tunduvalt, sest Saksa ordu Preisimaal oli mitu korda Poola käest rängalt lüüa saanud ning see nõrgestas ka Liivi orduharu positsioone. Riia peapiiskop Johannes VI Ambundi organiseeris ordule vastukaaluks vaimulike maaisandate (Saare-Lääne, Tartu, Kuramaa ja Tallinna piiskopid) liidu, 1422. aastal võtsid nad vastu maaseadustiku, mille järgi oleks pidanud seisustepäevad hakkama toimuma igal aastal. Seda peetaksegi tavaliselt Liivimaa maapäeva alguseks.

1420. aastate teisel poolel jäid aga kokkusaamised soiku, sest Johannes Ambundi suri ning ordu polnud maapäevade korraldamisest huvitatud. Alles 9-aastase pausi järel, 1435. aasta detsembris, tuli kokku uus maapäev, kus ordu ja peapiiskop jõudsid teineteisemõistmiseni ning sõlmiti nn Valga konföderatsioon. Sellest alates muutusid maapäeva kokkukutsumised regulaarsemateks, kuigi need ei toimunud kaugeltki mitte igal aastal.

Maapäeval kujunes välja neli erinevat kuuriat: prelaadid (valitsevad piiskopid: Riia peapiiskop, Saare-Lääne ja Tartu piiskop, mõnikord osalesid ka Kuramaa ja Tallinna piiskopid), ordu, vasallid ja linnad (Tallinn, Tartu ja Riia). Mõjukaimad olid kaks esimest, mille liikmed tegelesid Liivimaa igapäevase valitsemisega. Nii vasallid kui ka linnad joondusid tavaliselt oma maaisanda järgi. Erandlikult sõlmisid linnad ja vasallid liidu 1520. aastatel, kui reformatsioonipäevadel võitlesid nad koos omakatoliiklike isandate vastu. See liit murti siiski juba 1530. aastaks ning üldiselt läks asi vanaviisi edasi. Ainsana olid isemeelsemad Harju-Viru vasallid, kellel oli teiste Liivimaa aadlikega võrreldes eelisseisund (Konrad von Jungingeni armukiri).

Maapäevi kutsus traditsiooniliselt kokku Riia peapiiskop, ehkki tegelikult tegi seda suhteliselt tihti ka ordumeister, eriti Wolter von Plettenbergi valitsusajal (14941535). Peapiiskop ja eriti meister olidki need tegelased, kelleta osutus maapäeva pidamine suhteliselt mõttetuks, sest nende nõusolekuta ei saanud otsuseid tegelikult ellu rakendada. Plettenbergi ajal puudus ordumeister vaid kahelt maapäevalt, peapiiskop jättis tulemata viiele. Teised Liivimaa isandad puudusid päevilt palju tihemini. Muidugi oli võimalik maapäevadele saata ka oma esindajaid, kuid nende kompententsipiiride suhtes tekkis pidevaid vaidlusi. Eriti tavaline oli see linnade puhul, kelle esindajad keeldusid enamasti neile ebasoodsaid otsuseid kinnitamast, väites, et neil pole selleks volitusi.

Maapäevadel lahendati ennekõike erakorralisi ja kriitilisi situatsioone, samuti üle-Liivimaalise tähtsusega probleeme, mis nõudsid kõigi maaisandate nõusolekut, ning mõningaid olulisemaid kohtuasju. Vastavalt hetkevajadustele võis maapäevi pidada isegi rohkem kui kaks korda aastas, kuid tavaliselt toimusid need tunduvalt harvemini.

[redigeeri] Kirjandus

  • Priit Raudkivi. "Vana-Liivimaa maapäev: ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu." Tallinn: Argo, 2007.
  • Pärtel Piirimäe. "Maaisandad, seisused ja maapäev: Vana-Liivimaa riiklusest Wolter von Plettenbergi perioodil." Magistritöö. Tartu, 1998.