Ludwig Wittgenstein

Allikas: Vikipeedia

Ludwig Joseph Johann Wittgenstein (26. aprill 1889 Viin29. aprill 1951 Cambridge) oli austria filosoof, kes töötas Inglismaal ning huvitus eriti tähendusest ja keele piiridest. Eluajal avaldas ta ühe raamatu (Logisch-philosophische Abhandlung; Loogilis-filosoofiline traktaat), mis oli väga mõjukas Viini ringi loogiliste positivistide seas, kuigi Wittgenstein ise ei pidanud end Viini ringi kuuluvaks. Hiljem kritiseeris ta ise seda tööd oma postuumselt avaldatud märkmetes (Sinine ja pruun raamat) ning postuumselt avaldatud raamatus Philosophische Untersuchungen (Filosoofilised uurimused). Ta õppis Bertrand Russelli juhendamisel Cambridge'i Ülikooli Trinity College 'is ning hiljem õpetas seal.

Sisukord

[redigeeri] Elulugu

Ludwig Wittgenstein sündis 26. aprillil 1889 Viinis. Tema isapoolsed vanavanemad, kes olid pöördunud judaismist luterlusse, olid Saksimaalt rännanud Viini. Ludwigi isa Karl Wittgenstein oli seal saanud rikkaks ja lugupeetuks Austria-Ungari juhtiva raua- ja terasetöösturina ja ühe edukama ärimehena. Isa vanemad olid sündinud judaistidena, kuid pöördunud protestantismi. Ludwigi ema Leopoldine (sündinud Kalmus) oli katoliiklane, kuid ka tema isa oli juudi päritolu. Ludwig ristiti katoliku kirikus (ja ta ka maeti katoliku kombe kohaselt, kuigi ta ei olnud kunagi usklik katoliiklane).

Ludwig kasvas üles noorima lapsena kaheksalapselises perekonnas, kus valitses intellektuaalselt ja kunstiliselt stimuleeriv õhkkond. Mõlemad vanemad olid väga musikaalsed ning kõik lapsed olid kunstiliselt ja intellektuaalselt andekad. Wittgensteinide kodus käisid külas paljud kultuuriinimesed, eriti muusikud. Sagedased külalised olid näiteks Johannes Brahms ja Gustav Mahler. Muusika jäi Ludwigile tähtsaks kogu eluks ning ta kasutas oma kirjutistes sageli näiteid muusikast. Tema neljast vennast kolm sooritasid enesetapu. Neljandast (Paul Wittgenstein) sai tuntud pianist.

Wittgensteini muusikaanne oli märkimisväärne. Noorena mängis ta klarnetit ning ta oskas klassikalist muusikat vilistada, mida ta sageli tegi peast. Kord harjutas üks tuntud keelpillikvartett ühes kodus, kus Wittgenstein oli kuulajate hulgas. Algul oli Wittgenstein väga reserveeritud ning tegi esituse kohta mõned tagasihoidlikud märkused, kuid hakkas varsti kirglikult proovi sekkuma. Muusikud olid algul põlglikud, kuid hiljem kuulasid tema nõuandeid aupaklikult.

Kuni 1903. aastani sai Ludwig koduõpetust ning õppis siis kolm aastat Linzi reaalkoolis. Samal ajal õppis seal Adolf Hitler, kuid puuduvad tõendid nende tutvusest. 1906 hakkas ta Berliinis õppima mehhaanikainseneriks ning jätkas 1908 õpinguid doktoriõppes Manchesteri ülikoolis. Seal tegi ta katseid tuulelohede käitumise kohta atmosfääri ülemistes kihtides. Seejärel projekteeris ta lennukipropelleri, mille labade otstes on väikesed reaktiivmootorid, ja katsetas seda edukalt.

Wittgensteini uurimistöö nõudis täiendavat matemaatika õppimist, ja nii hakkas ta huvi tundma matemaatika aluste vastu, eriti pärast Bertrand Russelli raamatu Principles of Mathematics (Principia Mathematica eelkäija) lugemist. 1911 jättis ta tehnikaõpingud pooleli.

Saksamaal õppis ta lühikest aega tänapäeva loogika rajaja Gottlob Frege juures. Frege soovitas Wittgensteinil uurida Bertrand Russelli töid. Aastal 1912 läkski Wittgenstein Russelli juurde Cambridge'i ülikooli, kus ta avaldas Russellile ja George Edward Moore’ile sügavat muljet. Tal olid Russelliga pikad jutuajamised. Wittgenstein hakkas seal tegelema loogika aluste ja matemaatilise loogikaga. Sel ajal olid tema kolm suurt huviala filosoofia, muusika ja reisimine.

Russelli sõnul teadis Wittgenstein varsti kõike, mis tal õpetada oli. Tutvus Wittgensteiniga olevat olnud üks põnevamaid intellektuaalseid seiklusi tema elus. Ta hindas Wittgensteini erakordset tulisust, taibukust ja intellektuaalset puhtust.

1913 päris ta isalt varanduse. Ta annetas (algul anonüümselt) raha austria kunstnikele ja kirjanikele, sealhulgas Rainer Maria Rilkele ja Georg Traklile. Arvatakse, et ta tahtis 1914 Traklile, kes oli soovinud oma heategijat näha, külla minna, kuid Trakl oli mõni päev varem jõudnud sooritada enesetapu.

1913 tõmbus Wittgenstein, kelle jaoks kõnelused teiste õpetlastega ei olnud küllaldaselt sügavad, tagasi erakuellu mägionnis Skjoldenis (Norras), millele pääses ligi ainult ratsa. See oli väga viljakas aeg, mil ta arendas oma ideid loogika ja keele kohta, millel rajanes Loogilis-filosoofiline traktaat.

Esimese maailmasõja puhkemine oli üksinduses elanud Wittgensteinile täielik üllatus. Ta astus vabatahtlikuna Austria-Ungari armeesse, lootes, et surma lähedus teeb temast parema inimese. Ta teenis algul jõelaeval ja seejärel suurtükiväetöökojas. Ta saadeti õppima suurtükiväeohvitseriks ning 1916 saadeti ta haubitsarügemendi koosseisus Vene rindele, kus ta sai mitu medalit vapruse eest. Päevik näitab, et ta põlgas oma kaassõdurite madalust.

Sõja ajal kirjutas Wittgenstein oma filosoofilised mõtisklused märkmikesse, mida ta seljakotis kaasas kandis.

Sõja lõpul 1918 saadeti ta suurtükiväe mägirügemendi koosseisus Põhja-Itaaliasse, kus ta langes itaallaste kätte vangi. Kui ta vangi võeti, leiti tema seljakotist Loogilis-filosoofilise traktaadi valmis käsikiri. Tal lubati see John Maynard Keynesi abiga saata Itaalia vangilaagrist Cambridge’isse Bertrand Russellile. Hoolimata Russelli jõupingutustest avaldati see alles 1921 (ainult saksa keeles) Wilhelm Ostwaldi ajakirjas Annalen der Naturphilosophie. 1922 ilmus saksa- ja inglise paralleelväljaanne George Edward Moore’i poolt soovitatud ladinakeelse pealkirjaga Tractatus logico-philosophicus (teistel andmetel tuli pealkirja peale , mis ongi jäänud raamatu inglisekeelseks pealkirjaks. Tõlkijaks oli C. K. Ogden. Tõlget aitasid teha noor Frank Ramsey, Moore ja Wittgenstein ise. Wittgenstein kiitis tõlke täielikult heaks. Eessõna kirjutas Bertrand Russell. Algsetest märkmikest on säilinud kolm, mis avaldati 1961.

Vangis luges Wittgenstein Lev Tolstoi evangeeliumide kommentaari ning selle mõjul andis ta 1919 vangist vabanenuna isalt päritud varanduse ära. Suurema osa andis ta õdedele ja vennale, paludes tungivalt, et nad ei annaks midagi tagasi. Vaestele ta raha ei andnud, sest see oleks tema arvates saanud neid ainult rikkuda. Hiljem ütles ta kord, et ta andis raha ära selleks, et vältida inimesi, kes oleks temaga sõbrustanud raha pärast. Tõsi on ka see, et talle ei meeldinud mugavus ja luksus. Tema elulaad oli äärmiselt lihtne ja vähenõudlik.

Et Wittgenstein oli enda arvates nüüd kõik filosoofia probleemid lahendanud, läks ta tagasi Austriasse ning õppis algkooliõpetajaks. Talle õpetati Austria koolireformiliikumise meetodeid, mis nägid ette laste loomuliku uudishimu ärgitamist ning nende arengut iseseisvate mõtlejatena faktide tuupimise asemel. Wittgenstein vaimustus nendest ideedest, ent kui ta asus 1920 tööle algkooliõpetajana ühes väikeses Alam-Austria külas, tekkisid tal raskused. Kuigi lastele ta meeldis, oli tal palju lahkarvamusi lastevanemate ja kolleegidega. Sel ajal oli Wittgenstein väga õnnetu ning mitu korda enesetapu äärel. Suhted õpilastega olid siiski head. Ta töötas Alam-Austrias mitmes külas. 1925 loobus ta õpetajatööst, leides, et on läbi kukkunud.

Seejärel töötas ta aedniku abilisena ühes kloostris Viini lähedal. 19261928 projekteeris ja ehitas ta oma õele Gretlile (Margaret Stoneborough’le) Viini lähedale häärberi. Hoone on Wittgensteinile omaselt originaalne, karmis stiilis. Sellega tegeles ta kaks aastat.

Selle aja lõpupoole kutsus Moritz Schlick ta Viini ringi. Wittgenstein oli nõus tulema tingimusel, et tema filosoofilisi seisukohti ei kritiseerita.

Ülikoolist eemal olles ei olnud Wittgenstein siiski täiesti eemal matemaatika aluste ja filosoofia uurimisest. Ta kohtus mitu korda Frank Ramseyga, kes uuris Loogilis-filosoofilist traktaati ning käis mitu korda Cambridge’ist Viinis kohtumas Wittgensteiniga ja ka Viini ringi filosoofidega. Nagu Wittgenstein hiljem tunnistas, näitasid need kõnelused talle, et ta oli Loogilis-filosoofilises traktaadis teinud tõsiseid vigu.

1929 otsustas Wittgenstein Frank Ramsey ja teiste ärgitusel Cambridge’i tagasi minna. Raudteejaama olid talle vastu tulnud Inglismaa hiilgavaimad pead, ning Wittgenstein avastas oma kohkumuseks, et ta oli saanud üheks maailma kuulsamatest filosoofidest.

Algul ei saanud Wittgenstein Cambridge'i ülikoolis töötada, sest tal polnud akadeemilist kraadi, ja sellepärast ta astus ülikooli õppima. Bertrand Russelli arvates piisas Wittgensteini kunagisest õppimisest ülikooli juures doktorikraadi saamiseks ning tema ettepanekul kaitses Wittgenstein doktoritööna Loogilis-filosoofilise traktaadi. Oponentideks olid Bertrand Russell ja George Edward Moore. Kaitsmisprotseduuri lõpus patsutas Wittgenstein Russellit ja Moore'i õlale ning ütles: "Ärge muretsege; ma tean, et te ei saa sellest kunagu aru." Moore'i kirjalikus hinnangus sisaldub lause: "Minu arvates on see geeniuse töö; igal juhul vastab ta Cambridge'i ülikooli kraadi nõuetele." Wittgenstein määrati lektoriks ning temast sai Trinity College 'i kolleegiumi liige.

Wittgenstein oli poliitilistelt vaadetelt vasakpoolne. Kuigi ta ei pooldanud marksismi, nimetas ta end "südames kommunistiks" ning tal olid romantilised kujutelmad tööliste elust. 1934 tuli tal John Maynard Keynesi raamatu Short View of Russia mõjul mõte emigreerida koos oma lähedase sõbra (ja armastatu) Francis Skinneriga Nõukogude Liitu. Nad õppisid vene keelt ning 1935 käis Wittgenstein Moskvas ja Leningradis, otsides kindlat töökohta. Ta eelistas füüsilist tööd, ent talle pakuti ainult õppejõukohti. Kolme nädala pärast tuli ta tagasi.

19361937 elas Wittgenstein jälle Norras, jättes Skinneri maha. Ta töötas Filosoofiliste uurimiste kallal. Talvel 1936/37 tegi ta lähedastele sõpradele rea "pihtimusi" peamiselt pisieksimustest, püüdes end puhastada.

Pärast George Edward Moore'i tagasiastumist 1939 nimetati Wittgenstein, keda sel ajal peeti geniaalseks filosoofiks, Cambridge'i ülikooli filosoofiaprofessoriks. Varsti pärast seda sai ta Briti kodakondsuse.

Oma loengutega ning üliõpilaste konspektide kaudu, mida laialt levitati, sai ta ingliskeelses filosoofiamaailmas väga mõjukaks. Kuulajad on esile tõstnud tema jõulist intellekti, kirglikku tõsidust ning ideede ja meetodite originaalsust. Loengud olid improviseeritud ning koosnesid sageli vastustest küsimustele, mida ta ise esitas.

Wittgenstein lõõgastus vaadates ameerika vesterneid või lugedes detektiivjutte. Muusikas seevastu ei tunnistanud ta mitte midagi, mis oli loodud pärast Brahmsi, pidades uuemat muusikat ühiskonna allakäigu sümptoomiks.

Selleks ajaks olid Wittgensteini vaated matemaatika alustele radikaalselt muutunud. Varem oli ta leidnud, et matemaatika alused võib pakkuda loogika, ning isegi kaalunud Russelli ja Whiteheadi Principia Mathematica ajakohastamist. Nüüd ta väitis, et matemaatikas ei ole fakte ning matemaatilised väited ei ole sõna otseses mõttes tõesed, vaid väljendavad lihtsalt teatud sümbolite konventsionaalseid tähendusi. Ta väitis ka, et vastuolu ei ole matemaatilise süsteemi jaoks saatuslik puudus. Ta pidas neil teemadel loengusarja, mida kuulas Alan Turing ja millel nad omavahel ägedalt vaidlesid.

Alates 1929. aastast kirjutas Wittgenstein väga palju. On säilinud hulk tema märkmikke ning käsitsi ja masinal kirjutatud käsikirju. Kõige tähtsam neist on Philosophische Untersuchungen (avaldati 1953; Filosoofilised uurimused ), mis vastavalt tema soovile avaldati alles pärast tema surma. Hiljem on avaldatud mitmeid teisi tema kirjutisi.

Ta õpetas ülikoolis kuni aastani 1947, välja arvatud üks periood Teise maailmasõja ajal, kui ta oli vabatahtlikus tööteenistuses uksehoidjana Guy's Hospitalis Londonis ning laboratooriumiassistendina haiglas Royal Victoria Infirmary Newcastle'is. Ka tööteenistuse ajal jätkas ta filosoofiaga tegelemist.

Ülikoolist lahkus ta selleks, et mõtelda üksinda, ilma kohustuseta kellegagi rääkida. Pärast ülikoolist lahkumist keskendus ta kirjutamisele. Wittgensteinile ei meeldinud õppejõuelu Cambridge'is ning ta laitis maha ka mõne oma õpilase kava hakata õppejõuks.

Wittgenstein suhtles soomerootsi filosoofi Georg Henrik von Wrightiga, kes võttis üle Wittgensteini professorikoha Cambridge’i ülikoolis.

Wittgenstein ei olnud abielus. Ta oli aktiivne homoseksualist, kellel oli mõnikord juhuslikke vahekordi ning ka pikemaajalisi suhteid, näiteks David Pinsent, kellega koos ta oli Norras. Tema homoseksuaalsust on ka kahtluse alla seatud ning vaieldud selle üle, kui aktiivne see oli.

Ta veetis suure osa ajast väikeses majas maaüksinduses Iirimaa läänerannikul. Aastaks 1949, kui Wittgensteinil diagnoositi eesnäärmevähk, oli ta valmis kirjutanud suure osa materjalist, mis pärast tema surma avaldati raamatuna Philosophische Untersuchungen (Filosoofilised uurimused), mida peetakse tema peateoseks. Haigus teda ei heidutanud, sest tal puudus soov edasi elada.

Haiguse tõttu oli ta sunnitud Iirimaalt lahkuma ning kahel viimasel eluaastal töötas ta Viinis, Oxfordis ja Cambridge’is. Tema selleaegsed märkmed avaldati raamatuna Über Gewissheit (Tõsikindlusest).

Wittgenstein suri Cambridge’is 29. aprillil 1951. Tema viimased sõnad olid: „Tell them I’ve had a wonderful life.

[redigeeri] Loogilis-filosoofiline traktaat

Loogilis-filosoofiline traktaat mahuks hõlpsasti ära 50 leheküljele. Ta koosneb nummerdatud väidetest 1, 1.1, 1.11, 1.12 jne, kusjuures 1.1 on kommentaar 1 kohta või selle edasiarendus, 1.11 ja 1.12 on kommentaarid 1.1 kohta ja nii edasi. Põhiväiteid on seitse. Esimene kõlab nii: "1. Die Welt ist alles, was der Fall ist." ('Maailm on kõik, mis on tõsi'; Jaan Kangilaski ja Veiko Palge tõlkes Madis Kõivu ettepanekul: "Maailm on kõik, millega on tegu.") Viimane põhiväide (sellel puuduvad kommentaarid) on: "7. Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida."

Raamatu esimeses pooles on esitatud järgmised teesid: maailm koosneb üksteisest sõltumatutest atomaarsetest faktidest ("asjaoludest"), millest koosnevad faktid ("tõsiasjad").

[redigeeri] Vahepealsed tööd

Pärast Cambridge'i tagasitulekut kirjutas Wittgenstein väga palju ning koostas rea lõpetamata käsikirju. Elu lõpuks oli ta kirjutanud umbes 30 000 lehekülge. Suur osa sellest, kuid kaugeltki mitte kõik, on sorteeritud ning mitmete köidetena välja antud. Tema keskmise perioodi 1920. ja 1930. aastad) kirjutistest sisaldab suur osa rünnakuid Traktaadis väljenduva filosoofilise perfektsionismi vastu. Nendest töödest avaldas Wittgenstein ainult artikli "Remarks on Logical Form" (Märkused loogilisest vormist), mille ta esitas seltsis Aristotelian Society ettekandmiseks ja avaldas selle toimetistes. Ent ettekandele määratud ajaks oli Wittgenstein sellest artiklist kui väärtusetust lahti öelnud ning pidas hoopis ettekande lõpmatuse mõistest. Wittgenstein oli üha enam nördinud selle üle, et kuigi tema ei olnud veel valmis oma töid avaldama, olid mõned filosoofid hakanud avaldama tema vaadete ebatäpseid esitusi, mis põhinesid vestlustel temaga. See viis ta selleni, et ta avaldas väga lühikese kirja ajakirjale Mind, kus ta hiljuti ilmunud Richard Braithwaite'i artiklit näitena tuues palus filosoofidel hoiduda tema vaadetest kirjutamisest, kuni ta on valmis need avaldama.

Samuti pidas Wittgenstein loengu eetikast, mille tekst trükiti ära.

[redigeeri] "Filosoofilised uurimused"

"Filosoofilised uurimused", mis avaldati postuumselt 1953, koosnevad kahest osast. I osa koosneb 693 nummerdatud paragrahvist, mis olid trükivalmis 1946. Wittgenstein võttis selle siiski kirjastajalt tagasi. II osa on lisatud trükkitoimetajate, Wittgensteini pärandi hooldajate Elizabeth Anscombe'i ja Rush Rheesi poolt.

Selles teoses analüüsib Wittgenstein, kuidas keelt kasutatakse. Sellel on tema arvates filosoofilises uurimistöös otsustav tähtsus. Lühidalt öeldes on keel Wittgensteini meelest keelemängude kogum. Keele väljendid funktsioneerivad keelemängude raames. Tähendus on neil üksnes konkreetsetes keelemängudes. Seega on Wittgensteini arusaam tähendusest võrreldes "Traktaadiga" muutunud.

[redigeeri] Teosed

[redigeeri] Välislingid

Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis: