Heli põhinimetus

Allikas: Vikipeedia

Heli põhinimetus on noodikirjas helikõrguse tähistus (kõrgustähistus) ja erinevaid helikõrguse põhinimetusi on 7. Neid tähistatakse täht- või silpnimetustega.

Tähtnimetused on pärit antiik-Kreekast ja keskajal võeti kasutusele ladina tähed a, b, c, d, e, f, g.

b asemel kasutati

  • b quadratum (nurgeline b) ehk b bekarr (si)
  • b rotindum (ümmargune b) ehk bemoll (sib)

Seoses trükikunsti arenemisega asendati 15. sajandil b quadratumi märk ladina tähega h.

Silpnimetused võeti kasutusele 11. sajandil Itaalias, kui Guido Arezzost töötas välja solmisatsiooni süsteemi, mis põhines heksahordidel (2 täistooni all, pooltoon keskel ja 2 täistooni ülal). Solmisatsioonisilbid ehk nootide silpnimed võttis lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni algussilpidest.

Utqueant laxis
resonare fibris
Mira gestorum
famuli tuorum
Solve polluti
labii reatum
Sancte Ioannes

(Et lodevate häälepaeltega õpilased võiksid lauldes sinu imelisi tegusid kiita, lunasta, oo Püha Johannes, ebapuhaste huulte süüteod.)

6-heliline (heksahord) solmisatsioon oli kasutusel kuni 16. sajandini. Seitsmes heli si on tuletatud viimase värsi sõnade algustähtedest. 17. sajandil asendati ka ut do’ga. Silpnimetused tähistasid relatiivseid helikõrgusi, pooltoon asus alati mi ja fa vahel. Solmisatsioon aitas laulmisel tabada kergemini intervalle. Eesti jaoks kohandas "jo-le-mi" süsteemi Heino Kaljuste. Jo-le-mi süsteem on Eesti üldhariduskoolide muusikaõpetuses tänapäeval valdav, kuid muusikakoolides peetakse üldiselt sobivamaks absoluutset noodisüsteemi.

Relatiivne jo=c jo le mi na so ra di
Absoluutne do re mi fa sol la si
Absoluutne c d e f g a h
1. oktaav Image:Kwartnoot00.jpg Image:Kwartnoot01.jpg Image:Kwartnoot02.jpg Image:Kwartnoot03.jpg Image:Kwartnoot04.jpg Image:Kwartnoot05.jpg Image:Kwartnoot06.jpg

[redigeeri] Vaata veel

Altereeritud heli