Saare-Lääne piiskopkond

Allikas: Vikipeedia

Saare-Lääne piiskopkond (ladina keeles Ecclesia Osiliensis, saksa keeles Bistum Oesel-Wiek) oli katoliku kiriku piiskopkond ja ühtlasi riik, mille territooriumid asusid Läänemaal, Saaremaal ja Hiiumaal.

Piiskopkond loodi 1228. aastal Riia peapiiskopi poolt Läänemaast, Saare- ja Hiiumaast ning väiksematest saartest. Saare-Lääne piiskopkonna pindala oli 7600 km2. Ta oli väikseim ja nõrgim Eesti alal asunud riikidest. Teda nõrgestas seegi, et osaliselt olid tema valdused läbisegi Mõõgavendade ordu valdustega.

Esimeks piiskopiks määras ta senise Dünamünde (praegune Daugavgrīva) tsistertslaste kloostri abti Gottfriedi. Oma võimu kinnistamiseks jagas esimene Saare-Lääne piiskop lühinägelikult piiskopkonna maad vasallidele ja määras piiskopkonna foogtiks (stiftifoogtiks) Johannes de Lode ja foogi asukohaks Kullamaa vasallilinnuse. Sellega läks võim piirkonnas suurima maavaldaja Lodede perekonna kätte. 1234. aastal kinnitatakse ametisse uus piiskop Heinrich I, ja kuna stiftifoogt Johannes de Lode pojad ei soovinud uue maahärra võimule alluda rajavad nad oma võimu kindlustamiseks 12341238 Koluvere linnuse. 1238. aastal palus paavsti legaat Liivi ordult abi Kullamaa kihelkonna tagasi vallutamiseks vendade Lodede käest.

13. sajandi lõpus puhkes uus konflikt Liivi ordu ja Saare-Lääne piiskopkonna vahel maavalduste pärast ning Koluvere linnus vallutati ordu poolt ja jäi nende valdusse mitmeks aastaks. Sisetülide käigus linnus hävitatakse. Maad saadakse tagasi peale paavsti esindaja järjekordset sekkumist.

Piiskopi residents asus aastast 1234 Lihulas, 1251 Vana-Pärnus, 1265 Haapsalus alates 14. sajandist Kuressaares .

Piiskopkonna keskuseks kujunes Haapsalu, kus asus toomkapiitel ja olid piiskopilinnus ning toomkirik. Olulisteks linnusteks olid veel Lihula piiskopilinnus (poolitatud Liivi orduga) ja Kuressaare piiskopilinnus.

Majandusküsimusis oli piiskopi tähtsaimaks abiliseks toompraost, sõjaliste küsimustega tegelesid Saaremaa ja Läänemaa stiftifoogt, kellele allusid lossifoogtid. Suurem osa maaomandist kuulus piiskopile ja oli jaotatud 13. ametkonnaks.

Koluvere linnus toimib 1439. aastast alates ühena Saare-Lääne piikopide residentslinnustest ühtlasi on Koluvere Läänemaa stiftifoogti asupaigaks, kes juhib piiskopkonna läänistamata maade ilmaliku haldust (majandamist). Koluvere linnus on üks neist linnustest kus asuvad piiskopi sõjasulased (palgasõdurid).

Ilmalikult oli Saare-Lääne piiskop Saksa-Rooma keisri vasall ning kuulus seega (pigem nimeliselt, kui tegelikult) ka Saksa riigivürstide hulka.

Vaimulikku järelvalvet teostas piiskop sinodi ja visitatsioonide abil, ilmaliku võimu teostamisel abistas piiskoppi nõuandva organina toomkapiitel, mille tähtsaimaks eesõiguseks oli piiskopi valimine. Piiskopi kandidaadi kinnitas paavst, kes aga ei pruukinud arvestada toomkapiitli valikut.

Kiriklikult allus Saare-Lääne piiskop Riia peapiiskopile ja selle vahendusel Rooma paavstile.

Saare-Lääne piiskopi diöteesi alla kuulusid peale piiskopi maade ka Saare ja Läänemaal asuvad ordu alad.

1559. aastal ostis piiskopkonna Taani kuningas Frederik II ning kinkis selle oma vennale hertsog Magnusele.

1573. aastast lakkas piiskopkond kiriklikult olemast peale seda, kui juriidilisselt liideti ala Taani kuningriigiga.

[redigeeri] Vaata ka


Vana-Liivimaa
Riia peapiiskopkondKuramaa piiskopkondSaare-Lääne piiskopkondTartu piiskopkondLiivi ordu
Mõõgavendade orduTaani valdused Eestis
{{{päis2}}}
{{{üksused2}}}
Teised keeled