Hermine Elisabeth Jürgens
Allikas: Vikipeedia
Hermine Elisabeth Jürgens (sünninimi Blaubrück, tuntud ka kui Äksi nõid 29. veebruar 1892 Sankt-Peterburg – 1. juuli 1976 Kastre) oli eesti muusikapedagoog ja nõid (ravitseja ja selgeltnägija).
Sisukord |
[redigeeri] Elukäik
Hermiine Elisabeth Blaubrück sündis 1892 Sankt-Peterburgis klaverivabrikandi peres. Tema isa Georg Blaubrück oli pärit Tartumaalt Käreverest Topa talust. Hermine võttis kaks isa ettevõttest pärit klaverit Eestisse tulles kaasa ning üks neist, Bechsteini tiibklaver, oli tema kasutuses elu lõpuni. Ta õppis Peterburi gümnaaasiumis, kus omandas väga hea vene ja saksa keele.
18-aastaselt abiellus Hermine Blaubrück kaugsõidukapten Gustav Jürgensiga. Neil sündisid kaks poega Karl ja Artur. Pere sattus majanduslikesse raskustesse ning oli sunnitud tulema Eestisse, esialgu Hermine Jürgensi onu tallu Käreveres. Hermine osales Vabadussõjas rideõena. Abikaasa Gustav oli alkohoolik. Kui lapsed olid kümneaastased jättis Hermine Jürgens mehe ning siirdus koos lastega Tartusse. Tartus teenis Hermine elatist tummfilmide klaverisaatjana, tummfilmide taandumisel ka ennustajana. Mõnda aega elas ta koos tolleaegse kuulda illusionisti Harri Lindneriga.
Tartu perioodil rääkis proua Jürgens eesti keelt aktsendiga, lisaks väga heale vene ja saksa keelele valdas ta vähesel määral ka prantsuse, ladina ja sanskriti keelt. Ta lõpetas 1918-1939 tegutsenud Viiburi muusikakooli (Musiikkiopisto). Hermine Jürgens on komponeerinud väiksemaid palu, üks neist kannab nime "Rong itta". Kolmekümnendate alul külastas ta teoloogia loenguid Tartu Ülikoolis. Jürgensi enda sõnul tugevnes tema sünnipärane selgelt nägemise võime 30.-nda ja 40.-nda eluaasta vahel.
1935 elas Hermine Ahjal, ta oli sealse Krõpsi metsavahi abikaasa. Kus ta oli vahepeal ka kohaliku naiskodukaitseorganisatsiooni esinaine. Milliselt kohalt ta pidi lahkuma kohtulikult süüdistatuna kellegi au haavamises. Kolmekümnendate lõpus elas Hermine lühikest aega Tallinnas poegade läheduses.
Neljakümnendate aastate algul kolis Hermine Äksi kanti. Ühe oma klaverite müügist saadud raha annetas ta Äksi kiriku remondiks. Ta oli kümne aasta kiriku organistiks. Samuti andis ta muusikatunde. Sõja aastail aitas ta inimestel teada saada kadunud omakeste saatust. Täppi länud ennustuste kõrval on teateid ka ebaõnnestunud nägemustest ning ennustutest. Ta aitas ka leida kadunud või varastatud esemeid ja koduloomi. Varastatud loomade leidmist kajastati ka 1974.a.-l ilmunud Aleksander Suumani luuletuses "Äksi nõia meenutused".
Herminel oli mõnesajaköiteline raamatukogu, ta luges ning kirjutas palju. Palju tema kirjatöödest on säilinud sugulastel ning osa läinud kaduma.
Ta suri Kastre hooldekodus 1. juulil 1976 ning maeti Äksi kalmistule. Varsti pärast tema surma pandi tema hauale paekivist tahvlike kirjaga "Äksi nõid", mis järgis Hermine soovi — Hermine Jürgensile meeldis tema hüüdnimi. 1996.aastal avati tema kalmul uus kivi. Hermine maja süüdati peale tema surma tsiviilkaitse õppuste käigus. 11. juulil 1999 avati Äksi nõia viimase elukoha asemel Puhtaleiva külas mälesstuskivi. Mälestuskivi autor on skulptor Ado Koch ja maastikukujundajaks oli Maire Runtel-Orav.
[redigeeri] Isiklikku
Hermine Jürgens oli kirglik suitsetaja, ta suitsetas umbes 60 aastat oma elust.
[redigeeri] Kirjandus
- Kalle Truus, Tundmatu Äksi nõid: elulugu, pärimused, kommentaarid, Tallinn 1999
- Aili Paju, Teadjanaine, Tartu 1994, Tartu 2005 teine täiendatud trükk, ISBN 9949108918, (jutustus, mida autor nimetab eesti rahva naisnõia koondportreeks[1])
- Aleksander Suuman, Äksi nõia meenutused, Looming nr 4/1974, lk 600-602