Babüloonia

Allikas: Vikipeedia

Warning sign Võimalik autoriõiguste rikkumine.
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas: http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/uusbab.doc


Vajab toimetamist.

UUS-BABÜLOONIA RIIK

7. saj eKr lõid babüloonlased Asüüria riigist lahku ja purustasid liitlasvägede abiga nende riigi. Riigi kuulsaim valitseja oli Nebukadnetsar II. Babülooniast sai üks uhkemaid ja kuulsamaid linnu üldse. Sinna rajati mitmeid suurejoonelisi ehitisi ja kaubandus edenes hästi. Üks tähtsamaid ehitisi, mis Babülooniasse rajati olid Babüloni rippaiad. Pärimuse järgi ehitas need kuninganna Semiramis. Tegelikult rajas rippaiad Nebukadnetsar II 6. sajandil e.Kr. oma naisele Amytisele, kes igatses roheluse ja künkliku maastiku järele. Lopsakate aedade kastmiseks kasutati Eufrati jõe kanaleid. Linnas kerkis esile ka peajumala Marduki tempel, mida hakati kutsuma ka Paabeli torniks. Sellega kaasneb ka legend Paabeli segadusest. Nebukadnetsar II korraldusel laastati Jeruusalemm ja hävitati Jahve tempel. Juute prooviti hävitada (genotsiid). Nad pagendati Mesopotaamiasse, kus algas Paabeli vangipõlv. Baabüloni linna peaväravaks oli jumalanna Ištarile pühendatud värav, mis oli valmistatud sinistest glasuuritud tellistest

II aastatuhande lõpuks segunesid Babüloonia vallutanud kassiidid pärismaise rahvastikuga. Samal ajal tulid Araabiast kaldealased, kes ihaldasid Babülooniat oma võimu alla saada. I aastatuhande alguses toimus kaldealaste ja assüürlaste vahel palju võitlusi Babüloonia pärast, kuni aastal 626 e.m.a. kuulutas kaldea päritolu Assüüria väepealik Nabopalassar end Babüloonia kuningaks. Nabopalassar moodustas liidu meedlastega ning hävitas Assüüria riigi. Assüürlased taandusid Eufrati jõe äärde ning asusid Karhemiši, kus nad panid Egiptuse abiga veel mõne aja vastu. 605. aastal toimus sõjaline kokkupõrge kaldealaste ja meedlaste ning assüürlaste ja egiptlaste vahel, mille tulemusena vallutati Karhemiš ning Assüüria riik lakkas olemast. Selles lahingus oli kaldealaste väejuhiks juba Nebukadnetsar, Nabopalassari poeg. Assüüria riik jagati peale purustamist Meedia ja Babüloonia vahel. Meediale jäi maa-ala Mesopotaamiast põhja pool ning Babüloonia sai lõunapoolse osa. Nebukadnetsar valitses aastail 604-562. Peale Assüüria purustamist asus ta kindlustama endale Süüriat ja Foiniikiat, puudutamata ei jäänud ka Juuda. Aastal 597 vallutati ja rüüstati Jeruusalemm ning kuningas ja suurem osa jõukast elanikkonnast viidi Babülooniasse; valitsema määrati vangistatud kuninga vend. Juuda riik hävis lõplikult aastal 586. Nebukadnetsar püüdis laiendada oma võimu ka lääne suunas. Tal õnnestus egiptlased Aasiast välja kihutada, kuid Egiptusesse endasse ei suutnud ta tungida. Kõigi nende vallutuste tõttu suurenes Babüloni kaubanduslik tähtsus ning peale Foiniikia ja Palestiina vallutamist muutus ta tähtsaimaks kaubanduskeskuseks ning suurimaks ja rikkaimaks linnaks.

Sisukord

[redigeeri] Babüloonia majanduskorraldus

Babüloni muutumisest suureks majanduslinnaks said alguse ka spekulatsioonilised kaubamajad, mille tegevust võib jälgida mitme sajandi vältel. Tähtsaim neist oli Egibi poegade ja tema järeltulijate kaubamaja, mille tegevus oli väga laialdane – nad laenasid raha kuningakojale, kõrgeile võimukandjaile ja suurnikele, väikekäsitöölistele ja maavaldajaile ning sellega alistasid nad oma võimule pea kõik tolle aja ühiskonnakihid. Samuti ostsid nad suuri maavaldusi, rajasid töökodasid ning kaubitsesid isegi naistega. Egibi kaubamaja püsis alates Nabopalassari valitsemisajast kuni Pärsia ajajärguni V sajandil, kuid ka siis ei vähenenud tema tähtsus. Spekulatsiooniliste kaubamajade operatsioonid ulatusid ka väljaspoole Babüloonia piire kuni idapoolse vahemerealani.

Spekulatsioonilised kaubamajad olid samal ajal ka orjaomanikud. On teada, et Egibi kaubamaja esindajal oli üle saja orja. Samuti on tekstidest teada, et eraisikute käsutuses oli kümneid orje majapidamise kohta. Orjus oli tunginud kogu Babüloonia majandusellu, kuid kuna see haaras aja jooksul üha suuremal hulgal uusi tootmisalasid, siis toimus muutusi ka orjade seisundis – orjapidajad hakkasid taipama, et neile on kasulikum, kui ori töötab omal algatusel ja maksab neile renti, kui sundida teda töötama peremehe majandis või välja üürida. Nii kujunes välja rendiorjus. Isandale makstav "andam" (termin, mida kasutati niihästi orjarendi kui ka Babülooniale alluvate riikide rahaliste kohustuste tähenduses) võrdus viiendikuga orja hinnast, ehk 12 seekliga aastas. Hilise Babüloonia ajastul hinnati orja väärtust ühele miinile ehk 60 seeklile. Rendiorjuse puhul oli orjal iseseisev majapidamine ning omand, mida võib rooma terminit kasutades nimetada pekuuliumiks. Huvitaval kombel võisid pekuuliumi koosseisu kuuluda isegi orjad. Rendiorjad osutusid nii kasulikuks, et isandad saatsid sageli noori orje käsitööliste juurde õppima, määrates kindlaks, mitme aastaga peab käsitööline orja välja õpetama. Vastutasuks töötas ori peale väljaõpet käsitöölise juures teatud aastad, mis olid samuti kindlaks määratud isanda ja käsitöölise vahelises lepingus. Orjad võisid olla ka töökodade omanikud ja tegeleda ka kaubandusega. Nii mõnedki hilise Babüloonia ajastu orjadest olid kaubandusettevõtete ja rahavahetusäride omanikud. Sellisel juhul pidid orjad omama tegevusvabadust, s.t. nad pidid olema õigusvõimelised isikud. Ongi teada, et orjad esinesid oma isandate täieõiguslike esindajatena igasugustes tehingutes. Veelgi enam, orjad võisid võtta võlgu, pannes tagatiseks oma pekuuliumi ning samuti võisid nad vabadele inimestele laenu anda. Oli ka juhtumeid, kui ühe isanda orjad käisid üksteisega kohut või lõid omavahel seltsingu. Tehinguid võidi sooritada mitte ainult orjade vahel, vaid ka oma isandaga. Orjad võisid olla maavaldajad ja rentida maad, kusjuures rentijateks olid sageli orjapidajad ise. Suurte maavalduste korral võisid nad määrata ka orja nende valduste valitsejaks.

Peale orjanduslike eramajandite toimisid Babüloonias ka suured orjanduslikud kuninga- ja templimajandid, kus orjad olid kui inventar, mida anti üle mõnele rentnikule või käsitöökojale. Samas oli aga ka orje, kel olid säilinud teatavad õigused ning kes seisid seega tavalistest orjadest kõrgemal. Üldiselt muutus hilises Babüloonias domineerivaks majandusharuks eramajandus, mis kindlustus isegi seni kättesaamatus harus, nimelt irrigatsioonisüsteemis. Eraisikud, kes olid arvatavasti kaubamajade esindajad, laiendasid irrigatsioonivõrku ning said sel moel õiguse võtta osa irrigatsioonimajanduse juhtimisest. Kaubamajadest ning kanalite omanikest muutusid sõltuvateks maaharijad, kes pidid nüüd maksma renti kanalite vee kasutamise eest. Tänu sellele tugevnes Babüloonias eravalduslik majandus. Kõik see muutis talupoega olukorra veelgi raskemaks ning üha enam kasvas suurorjapidajate tähtsus, kes omasid suuri maavaldusi ning olid suurte ettevõtete, töökodade ja orjade peremehed. Tekkis palju puruvaeseid inimesi, päevatööst elavaid kehvikuid ja võlaorje, kes sõltusid täielikult oma isandatest. Sel ajal tugevnes veelgi antagonism vaeste ja rikaste vahel. Olukord templites oli samasugune – preesterkond omas maavaldusi ja töökodasid, milles kasutati orjatööd. Valitseva ülemkihi tasemel olid ka kaldea sõdurid, kes astusid tihedasse kontakti Babüloonia valitseva klassiga, olles seega preesterkonna ja kaubamajade kuulekaks relvaks.

[redigeeri] Nebukadnetsari ehitustegevus

Babüloonia ei saanud unistada suureulatuslikust vallutuspoliitikast, olles selleks hoolimata kõigist senistest vallutustest liiga nõrk. Võit Assüüria üle saavutati pigem meedlaste kui enda jõududega. Selsamal põhjusel piirdus Nebukadnetsar egiptlaste väljaajamisega Aasiast. Meedlaste abiga oli Nebukadnetsar vallutanud kogu Süüria Vahemerest kuni Egiptuse piirideni ning käis tihedalt läbi idapoolsete maadega. Kuid Meediast võis iga hetk saada vaenlane ning seepärast alustas Nebukadnetsar kindlustesüsteemi ehitamist, mis pidi Babülooniale tagama julgeoleku välisrünnakute vastu. Valminud kindlused olid nii grandioossed, et hiljem pidurdasid Pärsia kuninga Kürose sissetungi Babülooniasse pea kümne aasta võrra.

Eriti palju tähelepanu pühendas Nebukadnetsar Babülonile, mis muutus oma aja kohta esmaklassiliseks kindluseks. Ümber linna ehitatud müürid olid 50 kuninga küünart (u 25 m) laiad ning 200 küünart (u 100 m) kõrged. Ümber müüri kaevatud vallikraavi mullast põletati telliseid, millest ehitati müürile ühe rõduga tornid. Müüris oli ümberringi 100 väravat, mis olid valmistatud üleni vasest, vaskpiitade ja põikpuudega.

Linnas eneses toimus samuti aktiivne ehitustöö. Kõige majesteetlikum ettevõtmine oli jumalanna Ištarile pühendatud värav, mis oli ilustatud mitmevärvilistest glasuuritud tellisest reljeefidega ning kust sai alguse tänav, mida mööda toimusid protsessioonid Marduki templist. Peale selle püstitas Nebukadnetsar Babülonis ligi 40 templit. Oma lossis lõi ta kuulsad rippuvad aiad, ühe seitsmest maailmaimest. Aedade aluseks olid lossi aitade võlvid. Legendi järgi lõi Nebukadnetsar aiad oma abikaasale, Meedia kuningatütrele, kes tundis igatsust oma kodumaa mägede järele. Kreeka historiosoofia vahetas ta ära Assüüria kuninganna Semiramisega (Samurammat), kelle järgi aiad hiljem ka oma nime said.

Nebukadnetsar taastas palju templeid, mis olid kannatada saanud Assurbanipali sõjas Samaššumukini vastu ning eriti luksuslikult ehitati üles jumal Marduki suurtempel. Arvatavasti oli seesama ehitis aluseks Piibli müüdile Paabeli tornist. Babüloni vangi sattunud heebrealased võisid templi ehitamisest osa võtta ning kuna nende kodumaal ei olnud tavaks püstitada nii suuri ehitisi, siis näis neile, et templi torn pidi otsapidi ulatuma taevasse. Babüloni preestrite teoloogilise kontseptsiooni järgi pididki tsikuraadid ühendama taevast ja maad. Juudid olid veendunud, et see jumalat teotav üritus ei õnnestu. Samuti on Paabeli legend mõjutatud ka juutide muljetest, sattudes linna, mis oli maailma keskuseks. Babüloni tulid kokku inimesed kõikvõimalikest maadest ning selle tänavail võis kuulda kõige erinevamaid keeli – siin elasid babüloonlased, iraanlased, heebrealased, egiptlased, elamiidid ning paljud teised. Kõik see võis näida heebrealastele, kes olid pärid enam-vähem homogeensest ühiskonnast, keeltesegadusena ning jumala nuhtlusena.

Preesterkonda ja Babüloni varakat elanikkonda rahuldas Nebukadnetsari ehitustegevus. Samal ajal võimaldas liit Meediaga valitseda kogu Süüriat ning avas Babüloni kaupmeestele teed idamaadesse. Nebukadnetsar, nagu tema isa Nabopalassargi, oli täiesti sõltuv Babüloni preesterkonnast ning seega oli loomulik, et ta arvestas täielikult valitseva klassi huvidega. Kuna Nebukadnetsar oli kaldea päritolu, siis allus kaldealaste sõjavägi valitsevale klassile. Hiljem püüdsid kaldealased küll üles tõusta, kuid said lüüa.

[redigeeri] Nebukadnetsari järeltulijad

Peale Nebukadnetsari surma 561. aastal sai troonile tema poeg Avel-Marduk, kes püüdis ajada iseseisvat poliitikat. Toetudes kaldea sõjajõududele, püüdis ta alguses laiendada Babüloonia vallutusi ning on võimalik, et juudalased saadeti tagasi Palestiinasse selleks, et Egiptuse vallutamise ajal neilt tuge leida. Kuid sellise poliitikaga tekitas Avel-Marduk valitsevas klassis rahulolematust, kuna see nõudis ohvreid just neilt. Kuna ta ei olnud ka preestrite ees kuigi alandlik, erinevalt oma isast ja vanaisast, lõppes Avel-Marduki valitsusaeg tema surmamisega.

Preesterkonna tahtel sai troonile Nebukadnetsari elatanud väimees Neriglissar. Peale tema peatset surma hakkas valitsema tema poeg Labaši-Marduk, kelle valitsemisajal puhkesid maal uuesti rahutused, mis olid tingitud võitlusest kaldea sõjaväe ja Babüloonia valitseva klassi vahel, kes lõpuks taaskord võitis.

Aastal 555 sai troonile kuningas Nabuna'id (Nabonid), kes lubas jätkata Nebukadnetsari poliitikat ning loobuda oma eelkäijate valitsemisviisist, s.t. ajada iseseisvat poliitikat. Sellest hoolimata osutus ta oma valitsemisaja lõpul (538 e.m.a.) Babüloonia valitsevale klassile ebameeldivaks, kuid seda pigem raskete asjaolude kui lubaduste murdmise pärast.

Kohe pärast troonilesaamist hakkas Nabuna'id taastama vanu templeid Babüloonia linnades ja ka Põhja-Mesopotaamias. Järgnevatel aastatel taotles ta usundlikku tsentraliseerimist, mis tähendas Babüloni muutmist kogu Babüloonia tsentrumiks. Nabuna'id kogus kõik kohalike linnade jumalad Babüloni, mis tähendas linnvaldkondade iseseisvuse hävitamist. See reform pidi tugevdama Babüloni tähtsust, kuid põhjustas hoopis preesterkonna meelepaha. Koos kohalike jumalate kultuse ülekandmisega Babüloni kaotas provintside preesterkond ühtlasi ka oma sissetulekud. Samuti ei olnud teatav osa Marduki Babüloni preesterkonnast rahul sellega, et kohalike jumalate näol olid Mardukile tekkinud võistlejad.

[redigeeri] Uus-Babüloonia riigi langemine

Pärast Nebukadnetsari surma katkestas Meedia liidu Babülooniaga ning Meedia sõjaväed hakkasid tungima piirkondadesse, mis kuulusid Babüloonia riigi koosseisu või olid talle alluvad. Nabuna'idil ei olnud piisavalt jõudu, et vastu panna ning seega kaotas Babüloonia kõik oma välisvaldused. Pärsia kuninga Kürose võit meedlaste üle lükkas edasi Babüloonia langemise, kuid pärslased jätkasid Babüloonia valduste ülevõtmist ning kaldealaste sõjavägi ei saanud nendest jagu. Kõige selle tõttu hakkasid Babüloonias endas tekkima liikumised, mis tervitasid võõramaist kuningat. Pärsia väed hakkasid läbi lõikama Babüloonia kaubateid nii idas kui läänes. Nabuna'idi katse avardada Babüloonia kaubateevõrku sõjaretkega Araabia naabermaadele ei andnud erilisi tulemusi. Kokkuvõtlikult oli Babüloonia kaubanduslikele ringkondadele kasulikum saada Pärsia koosseisu ning selles peitub ka Babüloonia langemise peamine põhjus.

Babüloonia varakate klasside kõrval unistasid Pärsia vallutusest ka võõramaalastest asunikud, nagu juudalased, foiniiklased ja süürlased. Juutidel ning juuda preesterkonnal tekkis koguni legend, mille järgi saab paganast kuningas Küros messiaks. Sel moel kujunes olukord, kus pea kogu Babüloonia elanikkond ootas Pärsia võitu Babüloonia üle ning aastal 539 vallutaski Pärsia kuningas Küros Babüloni.