Kiwa

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.


Kiwa (õieti Jaanus Kivaste; sündinud 11. novembril 1975) on eesti kunstnik, helilooja, kuraator ja literaat.

Ta on õppinud Tartu Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri.

[redigeeri] Raamatud

  • "Lastehaiglast põgenenud mänguasjad" (Eesti Keele Sihtasutus, 2002) ISBN 9985811895
  • "Roboti tee on nihe/Salatühik" (Eesti Kunstimuuseum, 2004) ISBN 9985-9527-5-8
  • "metabor:skid mark of the force before the shape" [text by Kiwa ; design by Kaarel Kurismaa, 2005]
  • "Tekstilääts:Kangelasema Toitepiim" (koostaja, ID Salong 2006) ISBN 9949137454


Kiwa (ka Kiwanoid, KIWA, Ki’wa, helikunstnikuna Ki wa) kuulub põlvkonda, mis kerkis Eesti kunstistseenile 1990-ndatel ning on kunstikriitikas nimetatud X-, Y-, E- või TV-generatsiooniks. Meediapildi aktiivse, reeglina dekonstrueeriva töödesse kaasamise kõrval võiks nimetatud seltskonna põhitunnustena välja tuua interdistsiplinaarsust ja intertekstuaalsust: kunstimeetodina olid iseenesest mõistetavad tsitaat, pastišš, parafraas, keele- ja identiteedimängud, (post)psühhoanalüüs ja skisoanalüüs. Olulisel kohal olid samuti kontseptuaalsus, simulaakrum ja absurd.

Kiwa on kahtlemata oma põlvkonna kõige huvitavam ja samas kõige krüptilisem esindaja, alludes raskelt üldistavale analüüsile. Tema töödes ei kehti traditsioonilised binaarsed opositsioonid: reaalsus ja hüperreaalsus, moraalsus ja ebamoraalsus; teatud küünilisust ja (enese)iroonilisust ühendab ta infantiilsusega, olles meedia lemmik enfant terrible. Kõik ta kunstipraktikad – tekstid (artiklid, esseed, luule), visuaalne kunst (skulptuur, kehamaaling, maal, video, performance, installatsioon), helikunst, kuraatori, toimetaja, modelli või seltskonnategelase rollid – moodustavad ühe tervikliku teksti, isikliku semiosfääri, kus üks teema väljendub eri vahendite kaudu. Seetõttu leidub Kiwa tööde seas sama pealkirjaga, kuid erinevates meediumites teostatud teoseid.

Sellise universaalsuse eest on Kiwa saanud “Revali Leonardo” tiitli[1], teda on seostatud XX sajandi renessansiinimese Andy Warholiga. Kuid Kiwal puudub viimase kommertslik alge, tema võiks haakuda ka ajastu teise karismaatilise figuuri Joseph Beuysiga: warholliku pop-ideoloogiat ühendab ta skisofreenilisel kombel Beuysi rituaalse tegevuskunsti irratsionaalsuse ja algete juurde püüdlemisega. Kuigi oma tegevust võttis ta omal ajal kokku kui “suhestumist tänapäeva popkultuuriga”[2], on Kiwa fenomen midagi enamat kui kaasaegse popkultuuri subjektiivne entsüklopeedia. Tema kunst on aina vähem “elustiili kõrvalprodukt”[3], arenedes autistlik-hermeetiliseks (sub)diskursuseks.

1990-ndate keskpaiku järgnes skandaalsete rockbändide liikme karjäärile “paradigmamuutus”: liikudes punk-ideoloogialt klubikultuuri manifestatsioonile, seostas Kiwa ennast kontseptuaalse tasandi radikaalide ja popkultuuri “pehme” visuaalse keelega, mida asus kohe seestpoolt õõnestama. Sari “Kings of Pop” (1996) tegeleb popkultuuri imagoloogiaga, valmistades intriige ja pettumusi: popikuningaks võib osutuda suvaline klubikülastaja oma probleemidega.

Üldiselt seostatakse Kiwa transpopi lainega, mida on defineeritud eneseiroonia, massikultuuri, glamuuri, üleminekuühiskonna tunnuste kaudu.[4] Selle üsna brutaalse seltskonna seas, kus katsetati alternatiivsete formaatidega (maanteenäitused), oligi Kiwa kõige popikam. Segades lootusetult kõrge ja madala kunsti mõisteid, opereeris ta kitši, camp`i ja reklaami esteetikaga, tegi oma näitustele flaiereid, korraldas avamistel DJ-seti, nihutas näituse käsitluse (para)disko retoorikale.

Samasse strateegiasse kuulus meediaga manipuleerimine. Teatud aja jooksul oli Kiwa pressis pidevalt figureeriv “sotsiaalne skulptuur”, igale poole jälje jätmist kontseptualiseeris ta “meediagräffitiks”. Tegutsedes modellina, apelleeris ta moemaailma nartsissismile, ning tegi ise pseudomoekollektsiooni “12alterego” (2001). Video “0,1980: Minu unelmate popstaar” (2003) tegeleb samuti masside iidolite, superstaaride mütoloogiaga, mille näide eesti kontekstis on Anne Veski.

Paralleelselt puudutas Kiwa subkultuuri ja poliitilist kunsti, etendades meie ajastu antikangelast, “anarhopopparit”[5]. Euroopa Liitu sisseastumise poliitikat saboteerivas aktsioonis “Gräffiti patrull” (1998) ahistas tänavahuligaaniks kehastunud kunstnik Euroopa Komisjoni esindajat sooviga teha esindushoone peale gräffiti. Euroopa Liidu teema tuli esile ka Eesti Panga tellimusel teostatud performance`is “Püha Liit” (1999, koos Ene-Liis Semperiga), kus kaskadöörliku kehanarratiivi kaudu esitati eesti krooni ja euro sümboolset liitu. Gräffitit kasutas Kiwa taas teistsuguses projektis: video ja performance “Work in Progress” (1998) kulgevad zen-likult sarnasel skeemil – kimonos Kiwa kirjutab värviballooniga pseudohieroglüüfe ja lõpus kaob oma pilti. Eesmärk oli mitte jaapani traditsioonilise kultuuri imetlemine, vaid lääne ühiskonna pealiskaudsete klišeede läbimängimine.

Teisiti, psühhedeelselt meelevaldsete seoste kaudu kajastub jaapani teema Kiwa girl-art teostes, mis adopteerivad jaapani popkultuuri ja lasteporno visuaalset keelt. Koolivormis teismelised jaapanlannad, kõhnad jalad, miniseelikud, balettisussid, nukud esinevad fetišeerimise objektina. Kiwa maalib poeetilisi kujundeid, frivoolseid tegelasi ja väljakutsuvalt erootilisi, lausa pornograafilisi pilte; kahemõõtmelise popiliku ikoonilisuse kõrval on ekspressiivne bad painting.

Meie ajastu üks märgilisi kujundeid on nümfett, õrnas eas väike printsess, kehastunud Kiwa jaoks Alice`i ja Lolita personaažides[6]. Kiwa video “Da Girl is Rockin`” (1998) demonstreerib kahemõttelise mängustseeni kaudu väikeses tüdrukus peituvat alateadlikku seksuaalsust. Maalis “Self-portrait as a Japanese Chick” (1998) ja videos “Roosa” (1999) kehastub kunstnik lapsnaiseks, kes kiigub, võttes provotseerivalt kergemeelseid poose.

Soorolide läbimängimisega seostub ka Kiwa kultiveeritud androgüünsus. Väites, et “süütuse aeg on läbi”[7], rikub ta seksitööstuse labaste koodide abil heaoluühiskonna tabusid, nihestab moraalikriteeriume. Kuid kurb imedemaa tema töödes reedab kohati “eskapistlikku igatsust tüdrukute (kujutletava) idüllilise maailma järele”[8].

Eskapistlik ja utoopiline on multimeedia projekt “Metabor” (alates 2000), mille missioon on Kiwa jaoks ürgheli püüdmine. “Metabor” toimib eksperimentaalse elektronmuusika laboratooriumina, mille “situatsionistlikel metarituaalidel lindistatud boreaalses helimaastikes”[9] toimub kunsti piiride ületamine – totaalse keskkonna loomises heli ja ruumi koosluse kaudu, millele lisanduvad video, tekst, kineetilised objektid, performatiivsed elemendid. Tulemuseks on kõikide väljundite süntees, Gesamtkunstwerk, totaalne kosmopoeetiline kogemus.

Sõna “metabor” moodustub loitsust “mutabor” (ld k verbi “muutuma” üks vorme) Wilhelm Hauffi muinasjutust “Kaliif-toonekurg”, mis oli kirjas Herman Hesse “Stepihundis” maagilise teatri ühel uksel, kuid viitab ühtlasi ka “boreaalsusele”, põhjamaisusele. Taotletakse psühhedeelset, paganlikku, (tehno)šamanistlikku seisundit. Kuigi selline “ilmalik” trans seisneb eelkõige esteetilises naudingus, võib see viia ka taju nihestamisele: selles mõttes on “metabor” meta-metamorfoosideks valmistav võlusõna.

Paralleele ürgheli püüdmise ideega võib leida Kiwa tekstide kirjutamise meetodis – kirja pannakse unes tekkinud või juhuslikult pähe tulnud mõtted, laused, seosed: sünnib psühhedeelne automaatkirjutamine. Kiwa kasutab ka lõike teiste autorite tekstidest, mida “tunneb ära” kui oma raamatusse kuuluvaid. Tulemuseks on omapärane palimpsest: raamatus “Metabor” on Kiwa tekstide vahel kujundaja Kaarel Kurismaa tekstide fragmendid – hajutades veel rohkem autorsuse mõistet, tekitades uusi nihkeid. Sarnasel kihistamise printsiibil baseeruvad Kiwa neologismide moodustamise keelemängud: tekitada justkui viga, nihestada tuttav tähendus, luues samas olematu sõna (metabor).[10] Hüpoteetilise keele aluseks on glossolaalia. Analoogiks helikunstis on glitch: veaesteetikal baseeruv loomismeetod.

Kiwa töödes avaldub mitmel tasandil mütologiseerimise ja omamütoloogia fenomen. Kõige elementaarsem on autobiograafiline müüt, meediaimago konstrueerimine. Müstifitseerimise kõrval toimub fiktsioonide produtseerimine – fabritseeritud kunstistaaridega näituse “Young British Art” (2000) kureerimine, olematu plaadifirma “y0-y0 records”, Olematute Bändide Festival fiktiivsete bändidega (Aliceloleeta, Anne Veski 2). Kiwa nihestab tähendusi, andes mitu nime samale teosele, signeerides vale daatumiga, ning leiutab endale pidevalt alter ego`sid. Olaf Andvarforsi nimega seotud heli- ja tekstiprojekti (2004) inspireeris Strugatskite ulmeraamatu järgi lavastatud kultusfilm “Hukkunud alpinisti hotell”. Selles kujundis ühendas Kiwa mitu tegelast: tema Andvrafors on roboti (Olaf) ja tulnuka (Luarvik Luarvik) hübriid.[11] Kunstnik naudib illusoorsust ja imaginaarsust, tema paradiisiks on “suurim võimalike maailmade olemasolu per kuupsentimeeter”[12].

Keerulisema süsteemi moodustab Kiwa omamaailm, selle privaatkeel ja -ikonograafia. Tugevalt on esindatud automütoloogia, enese projitseerimine oma töödesse, autoportreed sadades hüpostaasides. Üks ta teisikutest postuleerib: “Mina olen Olaf: kõik on Olaf.”[13] Tähenduslik on pseudonüümi semantiline laiendamine oma kunstipraktikate tähistamisele: “Kiwa” seostub sõnaga “kivi” arhailises eesti keeles, viimasel ajal huvitabki teda kivi heli idee. Kiwa eraldiolev reaalsus on sünnitanud ta elektro-punk alter ego Kiwanoidi.[14]

Viimases juhtumis on järgitav UFO-mütoloogia kajastus, lisaks rakendatakse argiteadvuses mütologiseeritud tehnikamaailma kujundeid – metabori masin püüab ürgheli, robot genereerib reaalsust nihestavaid tekste. Kultuurimüüdilistest reministsentsidest võiks mainida veel madrusesärki, mida Kiwa on kandnud ise ning maalinud oma tegelastele – see on nii viide androgüünsele personaažile Thomas Manni novellist “Surm Veneetsias”, kui Tallinna Olümpiaregati (1980) sentimentaalse mereromantika või arhetüüpse pai-lapse kujundi dekonstrueerimine. Mütoloogilise Põhjalaga haakub Kiwa üks võtmemõisteid “boreaalsus”, ent siin on ka keeleline sugulus hüperborealaste olematu rahvaga kreeka mütoloogiast.

Metafoori potentsiaal on mitmel motiivil Kiwa teostes. Kiik ja neitsi kaasaegne personifikatsioon, oma süütusega eputav lolita-nümfett seostuvad viljakuse, reproduktsiooni sümboolikaga. Seksuaalne alatoon jääb vaid osaks tähenduväljas, suur roll on omistatud “virgiinse alternatiivtaju”[15] ilmutuslikule võimele. Labürint kui (isiklik) universumi mudel peitub Jorge Luis Borgese Babüloni raamatukogus, vihjeid millele leiame ka Kiwa tekstides või maalis “Marianne Ravi” (2003). Liikumine labürindi keskpunkti sümboliseeris tagasiteed Vaimu juurde.[16] Kiwa tööd on läbiimbunud viidetest kaotatud Paradiisile, väikeste tüdrukute Arkaadiale, katsetest taastada kaotatud süütus ja terviklikkus, mis avalduvad samuti maagilise ringi keskel viibivas ürghelis ning “freak nulli” seisundi absoolutses alguses. Sümboolsest tagasitulekust räägib ka liblika motiivi hinge ja taassünni sümboolika.[17] Liblika kujund sobikski kõige paremini Kiwa loomingu märgistamiseks – näiliselt kahedimensiooniline, ilus ja kergemeelne, võib see osutuda sisukaks tähistajaks.


Elnara Taidre

2006 tegu on katkendiga Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse poolt 2007. aastal publitseeritavast raamatust "Eesti kunstnikud 3"