Amandus Adamson
Allikas: Vikipeedia
Amandus Heinrich Adamson (12. november 1855 Pakri, Uuga-Rätsepa – 26. juuni 1929 Paldiski) oli eesti kujur.
[redigeeri] Elulugu
Amandus Adamson sündis meremehe perekonnas. Üldhariduse omandas ta 1862–1869 Tallinnas Toom-Vaestekoolis ja 1870 kreiskoolis.
Lapsepõlves meeldis talle igasuguseid asju nikerdada. Poisi andekust märganud Toompea vaestekooli õpetaja vabastas ta majapidamistöödest ning lubas tal oma töid ühe Tallinna kunstikaupmehe kaudu müüa. Ta õppis 1870–1873 Tallinnas tisler Bergi juures, 1873 Peterburis Bollhageni ja Šutovi töökojas ning 1876–1879 vabakuulajana Peterburi Kunstide Akadeemias (Alexander Friedrich von Bocki ateljees).
Seejärel oli ta Peterburis vabakutseline kunstnik (ajuti viibis ka Eestis) ning 1886–1887 Kunstide Edendamise kooli ja 1901–1904 A. Stieglitzi kunsttööstuskooli puunikerduse õppejõud. Adamsoni õpilaste hulgas olid Nikolai Triik ja Konrad Mägi.
Adamson elas 1887–1891 Pariisis, hiljem mitu korda Itaalias. Aastal 1918 asus ta elama Paldiskisse.
Aastast 1922 oli ta Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu, aastast 1924 Eesti Kunstnikkude Liidu liige.
Ta suri 26. juunil 1929 Paldiskis ning maeti Pärnusse.
[redigeeri] Teosed
- "Niobe pea" (arvatavasti 1875)
- "Külataat Keilast" (1893)
- "Koit ja Hämarik" (1895)
- "Kalevipoeg ja Sarvik" (1896)
- "Hülgekütt Pakri saarelt" (1898)
- "Laeva viimne ohe" (1899)
- "Äreval ootel" 1899
- "Russalka" (1902) on pühendatud samanimelisele Vene rannakaitse soomuslaevale, mis uppus 1893 Soome lahes. Kadriorus kõrgel graniitalusel seisva metallfiguuri modell oli kunstniku 17-aastane koduabiline Juuli Roots.
- "Champion" (1904) sai Saint Louisi olümpiamängude kunstiolümpialt kuldmedali. Sellel oli kujutanud Georg Lurichit vastast heitmas. See on esimene eestlase võidetud olümpiamedal.
- Uppunud laevade monument Sevastopolis (1904)
- Johann Köleri büst (1911)
- "Noorus kaob" (1919)
- "Nälg" (1920)
- "Kalevipoeg Põrgu väravas" (1922)
- Friedrich Reinhold Kreutzwaldi mälestussammas Võrus (1926)
- Ausammas Eesti vabadussõjas langenud saarlastele Kuressaares (1928, hävinud 1945, taastatud Matti Variku poolt esialgsele lähedasel kujul 1989)