Otepää piiskopilinnus
Allikas: Vikipeedia
Otepää piiskopilinnus ehk Otepää linnamägi on omaette seisev küngas, mis koosneb kõrgemast lõunapoolsest ja madalamast põhjapoolsest osast. Et hilisem piiskopilinnus ehitati muistsete eestlaste linnuse peale, on varasem kultuurikiht säilinud vaid kohati. Leidude põhjal võib arvata, et linnamäge kasutati juba vähemalt 2000 aastat tagasi. Leide on ka I aastatuhande II poolest (ehtenõelad, hoburaudsõled, kirves) ja II aastatuhande algusest (ehted, mõõgatupe ots, ammu- ja nooleotsad).
13. sajandil oli Otepää nii vene kui ka Henriku Liivimaa kroonika andmetel Lõuna-Eesti üks tähtsamaid keskusi ning muistse Ugandi üks kahest keskusest Tartu (Tarbatru) kõrval. Mõlemad kasutasid koha maakeelest tõlgitud nime: Medvežja golova ja Caput ursi. Linnus ise koosnes tõenäoliselt kõrgemal astangul olevast pealinnusest ning madalamal astangul asuvast eeslinnusest. Linnuse nime algupära ei ole teada; on vaid oletatud, et linnamägi võis olla karu või karupea kujuline või kandis karu-tüvelist nime keegi linnuse või muistse Ugandi vanematest. Sakslased, muide, seda nime hilisematel sajanditel enam ei tõlkinud, kuni 20 sajandini käibis Muinas-Eesti nimekuju transkriptsioon Odenpäh.
Piiskopilinnus, mille ehitamist alustati 1224, järgis tõenäoliselt eestlaste linnuse põhiplaani. Kuni 1230 oli linnus piiskopkonna keskuseks. Seejärel kuulus linnus järgemööda mitmele vasallile. Kõigepealt ehitati välja üksnes ülemisel platool paiknev osa, mille jäänused on tõenäoliselt üks vanimaid Lõuna-Eesti telliskiviehitisi.
Üks omapärane moodustis on linnuse hoovil asuv suur lohk, mida on paljude uurijate poolt peetud veetankiks - joogiveereservuaariks. Tegemist on Eesti keskaegses arhitektuuris unikaalse rajatisega - vaid Sangaste(Keeni) linnamäel on olemas midagi sellele sarnast.
13. sajandi lõpul ümbritseti ringmüüriga ka alumine platoo, mis sel moel kujunes jällegi eeslinnuseks. Veel hilisemal ajal poolitati eeslinnus vahemüüri ja torniga kaheks.
Otepää piiskopilinnuse hävitas ordu 1396 ja hiljem seda enam ei taastatud. Piirkonna majanduskeskus siirus seejärel arvatavasti linnuse lähistelt kahe kilomeetri jagu kirdesse, hilisema Vana-Otepää mõisa paikkonda.
Osa linnuse varemeid on välja kaevatud ja eksponeeritud 20. sajandil. Praegune linnuse juurdepääsutee loodest, kihelkonnakiriku poolt, ei ole algne, vaid on rajatud 19. sajandil. Algne tee suundus linnusesse (mäkke) selle kirdeküljest, kus asus tõenäoliselt ka väike alev. Selle asukohta tähistab kaasajal väike länguvajunud kivirist.
Otepää muinaslinnus (piiskopilinnus) ning selle läheduses asunud kihelkonnakirik andsid nime ka hilisemale alevile (praegusele linnale), mis tekkis 18.-19. sajandil linnusest kilomeetri jagu lääne poole tähtsasse teeristi. Algselt kandis alev Nuustaku nime.