Timur

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.

Timur (9. aprill 1336 Kešis Samarkandi linnast lõuna pool -15. veebruar või 18. veebruar 1405) oli mongol, Turkestani väepealik.

Tema isa oli mõisnik ja poeg pidi saama ka selleks. Aga Timur ei püsinud paigal; ta armastas sõduri karmi elu ja võttis osa juba noores eas võitlustest, millest ei olnud puudus Tšagatai riigis. Vürstid võitlesid vürstide vastu, khaani võimust ei olnud enam midagi märgata. Õnn naeratas kord ühele, kord teisele, kuni viimaks võis hakata valitsema Samarkandis (1369) Timur, kes ei olnud vürst, vaid ainult sõdur ja poliitikamees. Aastate jooksul vallutas ta Hiiva (Hiva) ja Buhaara ja alistas kogu Lääne-Turkestani. Siis läks ta oma vägedega Pärsiasse, mis oli killustunud väikesteks iseseisvateks riikideks, ja sundis peale talle oma võimu. Edasi võitles ta Armeenias, Kurdistanis, Iraagis. Aegajalt oli ta sunnitud pöörduma tagasi koju. Siis võisid vürstid uuesti okupeerida oma maad. Aga sellega suurendasid nad ainult enda ja oma rahva õnnetust, sest Timur tasus neile raskesti kätte. Mongoli viisil võis ta olla halastamatu, vali ja metsik. Kui tema karistas, siis pidi see hirmutama rahvaid mõneks ajaks. Torne laskis ta ehitada pealuudest ja mälestussambaid laipadest ja elus vangidest.

Pärast Il-Khanaadi pööras Timur oma tähelepanu ka Kiptšakile. Seal oli Usbek (Uzbek) valitsenud õnnelikult (1313-1346). Ta toetas Egiptuse kaliifi Il-khaani vastu, edendas kaubandust ja hoolitses hästi Aasovi mere sadamate eest. Tema teine järeltulija Džanibeg võttis ette õnnelikke sõjakäike Ungarisse, Poolasse ning Il-Khanaati. Tema ajal oli Kiptšak jõudnud oma vägevuse ning kuulsuse tippu. Kui ta 1357. a. suri, algasid võitlused aujärje pärast ja Kiptšaki võim langes ruttu. Batu otseseid järeltulijaid ei olnud enam, tema kolme venna pärijad tahtsid igaüks saada Kiptšaki aujärge endale. Ühed neist valitsesid kirgiisi stepis, Aarali järvest kirde pool, teised sealt lääne pool, usbekkide maal, ja kolmandad kalmükkide maal, Aarali järve ümbruses. Kiptšakis ei olnud rahu ligi 20 aastat; 15 valitsejat oli seal selle lühikese ajaga, kuni viimaks kalmükkide khaan Toktamiš 1376. a. Timuri abiga sai seal võimu enda kätte.

Vene vürstid, kes olid vabanenud segaduste ajal, heideti uuesti alla. Ja edasi püüti nihutada piire lõuna poole. Toktamiši väed tungisid Horezmi, mis seisis Timuri valitsuse all. Timurit vihastas see tänamatus. Ta asus 1390. a. Samarkandist suure sõjaväega teele, puutus Toktamišiga Volga (Etil`i) ääres kokku ja lõi ta väe puruks. Toktamiš taganes Venemaale, kogus sealt uue väe, et astuda uuesti vastu tugevale vastasele, sai aga 1395 uuesti lüüa. Timur võttis talt ta riigi ja ta võimu ning nimetas Kiptšaki khaaniks uue mehe.

Siis asus Timur võitma Indiat. Raskete võitluste järel ta heitis alla India põhjapiiril asuvad rahvad, edasi vallutas Multani pooleaastase piiramise järel, siis Lahori ja viimaks ka Delhi. Suure saagiga pöördusid võitjad 1399. a. Samarkandi tagasi. Tuli pöörata tähelepanu läände, kus osmanite võim oli tõusmas. Osmanid olid türklased, kes enne olid asunud Kaspia merest ida pool ja 1220. aastal olid taganenud mongolite eest Väike-Aasiasse. Il-Khaani nõrkust kasutades olid nad 1300. a. ümber alistanud kogu Väike-Aasia ja asutanud suure riigi. 1389. a. astus aujärjele Bayezid ja sai suure võidu Ida-Rooma riigi üle. Edasi ühines ta Egiptuse sultaniga, et anda hoop Timurile. Timur, kes Indiast oli tõtanud tagasi, et ajada nurja vaenlaste plaan, lõi esiteks Egiptuse väe Süürias puruks ja siis verises lahingus Angora juures ka Osmanite oma (1402. a.). Peale teiste langes vangi ka sultan Bayezid. Kogu Lääne-Aasia tunnustas nüüd Timuri valitsust ja isegi Egiptus võttis vastu ta ülemvalitsuse.

Nii oli „lombak“ Timur (Timur-lenk) uuesti ühendanud mongoli maailmariigi kolm läänepoolset peaosa, nimelt Tšagatai, Kiptšaki ja Il-khanaadi, ja veel laiendanud nende piire. Edasi kavatses ta teha mongolid uuesti valitsejaks ka Hiinas. Samarkandi kurultail 1404. a. teatas ta, et talle jääb veel üks suur ettevõtmine: Hiina riigi vallutamine. Juba oli ta ajanud kokku 200 000-mehelise sõjaväe, juba oli ta sellega jõudnud Otrar`ini (Sõr-Darja ääres), kui surm tegi lõpu ta kavatsustele (1405. a.). Temas oli veel kord kehastatud mongolite vana sõjakus ja taltsutamatu vallutamis- ning valitsemishimu. Timuriga lõpeb mongolite vägevuse ajajärk. Tema riik oli nii lähedalt ühendatud ta isikuga, et see ei võinud kesta temata. Timur oli mees, kes ühendas kõik väejuhid. Väed hoiti koos sõjasaagiga, iga juht kogus endale mehi iseseisvalt ja sai saagist teatud osa. Kui ei olnud sõda, ei olnud võimalik ka vägede pidamine. Kadus autoriteetne ülemjuht, kes võis viia väed võidukäikudele, siis kadusid ka väed ja kadus ka suurriik.