Radiosüsiniku meetod

Allikas: Vikipeedia

Radiosüsiniku meetod on moodus bioloogilise päritoluga objektide vanuse määramiseks ehk dateerimiseks süsiniku radioaktiivse isotoobi C-14(14C) abiga, mida kasutatakse eelkõige arheoloogias, bioloogias ja geoloogias.

Radiosüsiniku meetodi töötas välja USA teadlane Willard Libby koos teistega 1949. aastal. Selle avastuse eest sai Libby 1960. aastal Nobeli keemiapreemia.

[redigeeri] Kirjeldus

Atmosfääris esineb vähesel määral kosmilise kiirguse toimel õhulämmastikust tekkinud süsiniku radioaktiivset isotoopi 14C, mida fotosünteesivad taimed läbi CO2 tarbimise sisaldavad. 14C on ebastabiilne isotoop poolestusajaga 5715 +/- 30 aastat ning selle jääksisalduse mõõtmisega uuritavas objektis ongi võimalik kindlaks teha selle vanus. Et ka neid taimi tarbinud elusorganismid sisaldavad radiosüsinikku siis on võimalik nii taimede kui ka neid tarbinud organismide vanuse määramine, sest organismi elu lõppedes lakkab ka 14C sisenemine organismi ning selle sisaldus hakkab langema.

Dateerimisel on piirvanuseks 50 000 aastat, kui 14C aktiivsus on langenud 0,2% algväärtusest.[1]

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Viited

  1. ^ "Elementide Keemia", Hergi Karik ja Kalle Truus, ülikooliõpik anorgaanilisest keemiast. Ilo 2003.