Dobermann
Allikas: Vikipeedia
Vajab toimetamist. |
Dobermann on koeratõug, mis pärit Saksamaalt. Suurem osa dobermanne on seltsi- ja jooksukaaslased, suurepärased perelemmikud ning näituse- ja võistluskoerad.[1]
Sisukord |
[redigeeri] Üldine
Dobermann saavutas «oma tõu», mis polnud mitte ainult vilgas, vaid ka kõrgete kaitseomadustega ja hästi kodustatud (kodukoer!). Neid kasutati tihti valve- ja politseikoertena. Ulatusliku kasutamise tõttu politseitöös saidki nad hüüdnime «sandarmikoer».
Neid kasutati ka jahil röövloomade leviku piiramiseks. Nende asjaolude tõttu on enesestmõistetav, et dobermann oli selle sajandi alguseks ametlikult tunnustatud politseikoerana.
Dobermann on keskmist kasvu, tugev ja lihaseline. Oma elegantse kehakuju, uhke hoiaku ja otsusekindla ilmega vastab ta koera ideaalpildile.
Dobermanni eluiga on euroopas keskmiselt 13 aastat, kuigi Eesti statistika näitab, et kümne aasta ringi.
Tõug kindlasti EI sobi välikoeraks, kuid teda võib vabalt pidada korteris. Viimane aga kindlasti tähendab piisavalt liikumist ja treenunguid võimaldades. Parim elupaik Dobermannile on, alates keskmisest suurusest, aiaga maja, kus ta tunneb end äärmiselt hästi. Tema territooriumi ja kodu-tunnetus on väga suur.
[redigeeri] Ajalugu
Aastal 1834 sündinud Karl Friedrich Dobermann oli saksa linna Apolda maksukoguja ja koerapüüdja, kes oma abiliseks vajas teravaloomulist koera. Ta valis kinnipüütud koertest oma aretustööks sobivaid isendeid - pinšereid ja rottweilereid meenutavaid koeri ning saksa päritoluga lambakoeri. Sellest segust tuli väga hea koer, kartmatu valvur ja kaitsja. Dobermann on ainus saksa koeratõug, mis kannab oma esialgse aretaja, Friedrich Louis Dobermanni – tal oli seaduslik õigus püüda kinni hulkuvaid koeri.
![]() |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Louis Dobermann
(1824 - 1894) elas Apolda külas, Thüringeni maakonnas Saksamaa lõunaosas. Louis Dobermannist on palju kirjutatud, kuid vaid väike osa sellest põhineb kindlatel faktidel ja liiga palju on vastuolulisusi ja valeinformatsiooni. Isegi Apolda kirikuraamatutes ei ole tema kohta algupärast ja autentset infot. Tema elulugu uurinud inimesed on peamiselt pidanud rahulduma infoga, mis on saadud teda isiklikult tundnud inimestelt, näiteks tema pojalt ja mõnedelt dobermanni tõu esimestelt kasvatajatelt.
Erinevatel andmetel oli Louis Dobermann mitme elukutse esindaja - maksukoguja, öövalvur, kohalike tapamajade ülevaataja ning koerapüüdja. övahina töötades leidis ta, et vajab saatjaks koera. Koeral pidid olema ka kaitseoskused (-omadused), kuna maksukogujana kandis ta kaasas suuri rahasummasid.
Mis iganes tema ametiks ka ei olnud, oli ta eelkõige pühendunud koeraharrastusele ja tal oli ainulaadne "koerasilm". Ta teadis, millist koera ta vajas: valve- ja kaitsekoera, kellel on tugevad lõuad, hea haistmismeel, julgus, tugevus ja hästi arenenud kaitseinstinkt. Anatoomiale ta suurt tähelepanu ei pööranud, ennekõike huvitas teda koera iseloom ja selle arendamine. Tal õnnestuski aretada hea kaitseinstinktiga koerad, mistõttu see tõug hiljem vägagi populaarseks sai. Tema koerad olid kuulsad iseloomu tugevuse ja hammaste kasutamise oskuste poolest.
Louis Dobermann ei pidanud raamatut tehtud ristamiste kohta. See on ka arusaadav, kuna tollal ei olnud Saksamaal nagu ka mujal Euroopas (erandiks Inglismaa) eriti palju puhtatõulisi koeri. Koerad, keda aretuses kasutati, olid peamiselt ristandid, nii et ükskõik millist koera, kellel olid vajalikud omadused, võidi aretuses kasutada. Seega kasutas Dobermann ristandeid ja segaverelisi koeri saavutamaks oma peaeesmärki ning rakendades selleks oma eriti head "koerasilma". Tänu tema erinevatele ametitele oli tal võimalus valida suurest koerte kogukonnast ja kasutada aretuses neid isendeid, kes talle eriti meeldisid.
Koeraturud, mida võib pidada koertenäituste eelkäijaks, hakkasid Thüringenis toimuma 1863. aastal. Koerad jagati hindamiseks erinevatesse klassidesse. Turu eesmärgiks oli parandada koerte tõujooni ja õpetada omanikke hindama tõukoeri. See suurendas Louis Dobermanni võimalusi valida sobivaid aretuskoeri. Kui ta seejärel üürikorterist veel oma maja kolis ja ruumi juurde sai, tekkis võimalus rohkem koeri pidada. Teatakse, et tal oli erinevaid koeri, sh. lihunikukoeri, lambakoeri, võitluskoeri ja erinevaid ristandeid. See võimaldas tal koos oma kahe sõbraga, Herr Rebel'i ja Herr Stegmann'iga, mõne generatsiooniga aretada koerad, keda peagi tunti kui kartmatuid valvekoeri. Neid koeri kasutati ka lammaste karjatamisel. Need koerad olid väga intelligentsed, vastupidavad ja hästi treenitavad.
Edasiseks aretuseks jättis Louis Dobermann endale neli koera: Rambo, Lux, Landgraf ja Schnuppe. Neid ei nimetatud ametlikult veel dobermannideks, vaid lihtsalt Dobermanni koerteks. Schnuppe oli esimene dobermann, kes registreeriti Saksa Dobermannide Klubis. Tänapäeva dobermanniga oli tal vähe ühist, seda nii välimuselt kui iseloomu poolest.
Esimesed dobermannid
Esimesed ametlikud andmed dobermanni kohta avaldati 1890. aastal raamatus Dobermannpinscher Verein Saksamaal, see kergendas tõu arengu uurimist. Peab siiski meeles pidama, et esimesed kirjed tõuraamatus ei ole ilmselt väga täpsed. Tolle aja raamatuid ei saa täpsuses võrrelda tänapäevaste vastavate materjalidega. Sellel ajal oli sõnapaaril "puhast tõugu" üsnagi üldine tähendus. Esimene võitjast dobermann diskvalifitseeritaks tänapäeva näituseringis kindlasti, kuna teda ei tunnistataks dobermanniks vaid segavereliseks koeraks.
Esimene dobermannide erinäitus toimus 1899. aastal, kus kohtunikuks oli härra Ullrich. Osa võttis 12 koera, näituse võitis Graf Belling von Grönland (Thüringen). Tollal olid rottweiler ja dobermann väga ühesugused, nii et head dobermanni eristasid halvast rottweilerist ainult lõigatud kõrvad ja vastupidi.
Graf Belling Von Grönland 1898
Esimene tšempionist dobermann oli jämeda ja raske keha, pika karva ja heledate silmadega, seega mitte ligilähedanegi tänapäeva dobermannile.
Pärast Louis Dobermanni surma hakkas üha rohkem inimesi huvituma dobermanni kasvatusest, eesmärgiga stabiliseerida tõu anatoomiat, et Saksa Kennelliit tunnistaks tõugu ametlikult. Suurima töö tegid Otto Göller (von Thüringen) ja Goswin Tischler (von Grönland), mõlemad olid pärit Apoldast.
Otto Göller asutas von Thüringeni kenneli 1901. aastal ja tema oli see, kes lisas dobermanni nimele sõna pinšer.
Otto Göller
Koos oma kaaslinlase Gorswiniga, kes kasvatas dobermanne kennelis von Grönland, aretasid nad mitu väga olulist koera dobermannide tõus. Uurides dobermanni arengut tõuraamatutest ilmneb, et kõik tänapäeval elavad dobermannid kogu maailmas põlvnevad kahest 1898. aastal sündinud pesakonnakaaslasest Greif ja Graf Belling von Grönlandist (kasv. Goswin Tischler). Need kaks isast koera on kogu tõu esiisad.
Louis Dobermann teadis 100 aastat tagasi täpselt, millist koera tahta - suurt terjerit, kellel on väikse terjeri kiirus ja väledus, kuid lambakoera jõud, vastupidavus, mõistus ja julgus. Pinšer tähendab terjerit, nii et need, kes seda tõugu tunnevad ja armastavad, teavad, et härra Dobermann oli edukas. Tema unistus täitus.
Kahjuks ei ole täpselt teada, milliseid koeri dobermanni aretamisel kasutati. Allpool on nimetatud mõned tõud, mis paistavad dobermanni esivanemad olevat:
Rottweiler - algne dobermann oli raske ja jämeda kehaga Vana saksa pinšer (praeguseks välja surnud) - must-pruun, pehme karvaga, energiline Vanem must-pruun saksa lambakoer - andis varasele dobermannile tiheda halli aluskarva Tuhkhall saksa dogi - julge ja raevukas Weimari linnukoer - hea nina jälitustööks, võimalik sinise värvi geeni sissetulek Mantšesteri terjer - kasutati 1890-ndal karvkatte, peakuju, silmade värvi ja roostepunaste värvimärkide parandamiseks. Kasutati uuesti ka kuus aastat hiljem. Inglise hurt - must hurt valgete märkidega rinnal, kasutati 1900 - 1908. aastal, eesmärgiks täiustada dobermanni välimust ja parandada kiirust
Saksa Dobermanniühing (DV) uuris 1933. aastal tõu algupära ja üritas seda müsteeriumit lahendada. Intervjueeriti paljusid vanu kasvatajaid, näiteks Goswin Tischlerit (von Grönland), kes tundis Louis Dobermanni isiklikult, ning ka Robert Dobermanni, Louisi noorimat poega. Pikkade arutelude järel jõuti järeldusele, et suurim roll dobermanni aretuses on olnud saksa pinšeril.
ZTP-testi kasutuselevõtt Saksamaal 1957. aastal tähendas dobermanni iseloomu märkimisväärset paranemist. Kõikide aretuses kasutavate koerte kontroll eemaldas aretusest arad, närvilised ja liiga agressiivsed koerad. Oma praeguse vormi sai ZTP 1976. aastal. Ka Körungil, mis on ZTPst mitmekülgsem ja nõudlikum test, on olnud osa saksa dobermanni iseloomu arengus paremuse poole.
Suureks abiks selle jutu kirjutamisel oli Doberworld-L'i koduleht, osa materjale on pärit Soome Dobermanniühingu kodulehelt.
[redigeeri] Iseloom
![]() |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Dobermanni lojaalsus, pühendumus, enesekindlus ja ülihea treenitavus (õigetes kätes) sai otsustavaks, et neid kasutati Teises maailmasõja ajal USA merejõududes. Samas kasutatakse dobermanni ka pimedate ja kurtide juhtkoertena.
Dobermann on üks targimaid koeratõuge maailmas. Ta on tuntud oma intelligentsi ja veidra arutlemisoskuse poolest. Ta on väha üllameelne, rõõmus ja inimese-lähedust otsiv koeratõug. Dobermann ei sobi inimesele, kellel on vähe aega ja energiat.
Dobermann on keskmise suurusega jõuline koer. Tal on ilus kiilukujuline pea, hästi kaarduv kael, mis läheb sujuvalt üle õlgadeks - mis koos moodustavad tugeva, kindla esiosa. Ühendades selle lihaselise tagaosaga, lisades hästi liibuva naha, mis on kaetud lühikese tiheda karvaga saab selge ja karge koera silueti, kelles on aadellikkust, erksus ümbritseva suhtes ning julgus ja liikuvus igas olukorras.
Dobermann on koer, kellel on palju energiat ning vaadates seda lühikese seljaga galopeerijat vabalt jooksmas kas rannas, põllul või mägedes, mõistavad paljud, mida nähakse hirve graatsias, kiiruses ja ilus.
Hoolimata sellest, et algselt aretati dobermann valvuriks ja kaitsjaks, on dobermannil jälitustegevuseks väga hea nina ja teda on tihti kasutatud kurjategijate kinnipüüdmisel. Mõningatel juhtudel on omanikud üllatusega märganud oma dobermanni jahiinstinkte ning neid edukalt jahil rakendanud. Peale selle on dobermanne kasutatud veel lambakarjatajatena.
Teiselt poolt on dobermann väga hell ja leidnud tee oma omaniku südamesse, nagu keegi teine koertest ei ole seda teinud.
Iseloom
Küsi ükskõik milliselt dobermanni omanikult ja nad vastavad, et dobermann on iseloom karakteriga. Vaata tema tumedatesse silmadesse ja sa näed, kui uudishimulik ta on. Ta uurib iga puud ja kivi, laseb igal rohuliblel paljastada oma saladused väga tundlikule ninale, ta on valvas iga liigutuse suhtes, olles iga hetk valmis oravale või liblikale järgi tormama. Tagasi tulles laia naeratusega, ja teada andes, kui õnnelik sa oled, et sind kaitseb temasugune suurepärane kaaslane.
Vaata oma dobermanni pehmetesse armastavatesse silmadesse, ja sa saad teada, et oled tema jaoks maailma naba. Ta saab aru, mida sa tunned, ja juhindub sellest, kas sa aktsepteerid olukorda või mitte. Kui ta märkab, et midagi on valesti või tunneb, et kardad, muutub ta tähelepanelikuks - tema silmad muutuvad - valmis ohuga silmitsi seisma.
Kaitseinstinkt on dobermannil kaasasündinud (seda ei saa maha suruda ega koolitusega kõrvaldada) ning edasine "valvekoera" koolitus ei ole vajalik.
Dobermannid on inimeste koerad, osutades erakordset pühendumust oma perekonnale või omanikule. Dobermann rahuneb toas kiiresti (juhul, kui temaga on väljas piisavalt tegeldud) ja ta on väga õnnelik jagades sinu kodu, voodit (mille ta vallutab) ja sinu sööki. Väga tavaline on, kui sinu dobermann naeratab, toetub sinu vastu, tonksab sind, et rohkem tähelepanu saada ja järgneb sulle toast tuppa. Nendel põhjustel viidatakse tihti dobermannile kui "takjale" ja üks sellise koera eelis on see, et sa ei pea enam kunagi üksi vannituppa minema.
Väljas kuudis elades või tundide kaupa aias ilma pideva tähelepanuta olles või liiga tähtsal kohal perekonnas ("karjas") olles muutub dobermanni iseloom ning see tekitab probleeme. Tihti on sellistes elutingimustes elavad koerad ka puuduliku dressuuriga ning need dobermannid on tihti arad, kartlikud ja närvilised.
Teiste koertega kohtudes peaks olema ettevaatlik. Kui kutsikal juba varakult teiste koertega suhelda ja mängida lastakse, saab temast mänguhimuline koer. Juhul kui aga kokkupuuted teiste koertega ära jäid, ei pruugi sinu dobermann neisse väga hästi suhtuda.
Kui nad on haiged, võivad dobermannid olla küllalt stoilised, varjates valu kaua enne kui sina seda märkad. Terve dobermann tuleb sinu juurde või liigub aias ringi erilise sörgiga, samal ajal kui haige dobermann ainult käib, hoides oma pead ja kaela madalal. Mõned dobermannid tõmbavad ennast kerra ja ei taha üldse liikuda. Nende silmad on kurvad.
Sõltuvalt haigusest ei söö mõned dobermannid üldse, mõned käivad edasi tagasi, rahutult ja hingeldades. Teised sirutavad ennast tihti. Dobermannidel on halb komme igasuguseid asja alla neelata, mis võivad seedesüsteemi blokeerida. Kui asi on nii, ei taha su dobermann süüa, või kui ta sööb, siis oksendab ja hingeldab ja sirutab ennast jälle. Kui su dobermannil on mõni neist sümptomeist, siis konsulteeri kiirest loomaarstiga.
Kõige raskem osa dobermanni omamise juures on see, et ta ei ole surematu ja ühel päeval ei pruugi ta enam sinu juures olla. See hetk on ainuke, kui oled pettunud, et kunagi endale dobermanni võtsid.
Temperament
100 aastat tagasi…
Dobermanni kasutati Saksamaal valve- ja kaitsekoerana. Ta oli valvas, kartmatu, agressiivne, intelligentne ja hästi õpetatav. Neid kirjeldati kui "teravaid" ja nad olid väga populaarsed politsei- ja valvekoertena. Selline temperament võis olla lubatav ja soovitav minevikus, kuid tänapäeva linnakeskkonnas ei saaks selline koer elada.
Dobermann täna…
Viimase saja aasta jooksul on dobermannide kasvatajad ja aretajad suutnud luua palju pehmema ja stabiilsema koera, kui dobermann seda algusaegadel oli. Lähemal vaatlusel selgub, et dobermannid on esindatud erinevatel töö- ja võistlusaladel, ning näituseringis. Samas on nad pühendunud perekoerad, klounid ning hoolimata oma kasvust ka sülekoerad.
Abiks jutu kirjutamisel oli Doberworld-L'i koduleht.
[redigeeri] Välimus
Hea rühi ja lihaselise dobermanni ideaaliseloom on sõbralik, rahulik, temperamentne ja tugeva närvikavaga, ka teravus on soovitav. Ärrituvuslävi peaks olema kõrge, nagu peaks kõrge olema ka koolitatavus. Kahjuks näitavad iseloomutestid, et tõu populaarsus on iseloomule nõrgendavalt mõjunud. Kui teravusele lisandub väga vilgas temperament, nõrgemad närvid ja pehmus, võib dobermann olla raskesti kontrollitav, seega ei ole ta eriti sobilik esimeseks koeraks. Dobermanni ostja peaks kutsika valimisel erilist tähelepanu pöörama vanemate närvisüsteemile ja tasakaalukusele, ning soovitavalt ostma kutsika tuntud kasvatajalt. Koolitus on ilmtingimata vajalik.
Dobermanni karv on väga tihe, lühike ja kõva. Aluskarv tal puudub. Dobermann on kas must või pruun selgete roostepunaste märkidega, must on värvina siiski tunduvalt populaarsem.
SUURUS JA KAAL: Turjakõrgus on isastel 68-72 cm, emastel 63-68 cm. Soovitakse keskmist suurust. Kaal: isastel koertel on ligikaudu 40-45 kg ja emastel 32-35 kg.
VÄRVUS: On must või pruun, selgelt piiritletud ja puhaste roostekarva märkidega. Märgid on koonul, laikudena põskedel ja kulmudel, kurgul, kahe laiguna eesrinnal, kämblal ja käppadel, reie siseküljel, küünarvartel ning saba all.
Värvid
1899. aastal tunnustati ainult ühte värvi - must roostepunaste märkidega. 1901. aastal said tunnustuse kaks järgmist värvi - pruun roostepunaste märkidega ja sinine roostepunaste märkidega. 1969. aastal sai Ameerikas tunnustuse veel neljaski värv - kollakaspruun (i.k. fawn), mida tuntakse-teatakse rohkem Isabella nime all. FCI standard aktsepteerib alates 1999. aasta algusest ainult musta ja pruuni roostepunaste märkidega dobermanni (varem oli lubatud ka sinine).
Isabella on pruuni retsessiivne geen (dilutsioon) ja sinine musta retsessiivne geen (dilutsioon). Selleks, et saada Isabellat või sinist kutsikat, peavad mõlemad vanemad kandma seda geeni. Teatud genotüüpidega on võimalik saada ka "vikerkaarepesakond", kus on esindatud kõik neli värvi.
Valged dobermannid
Esimesed valged dobermannid ilmusid 1980-ndatel. Nad on kas osaliselt või täielikult albiinod. Neil on sinised silmad ja kreemikas karv õrnalt pruunide märkidega. Valged dobermannid kannatavad üldjuhul fotofoobia all, st. nad ei talu valgust. Ka iseloom ei ole neil dobermannile kohane, nad võivad olla väga arad ja seetõttu ka väga altid hammustama (i.k. fear-biting). Ükski vastutustundega kasvataja ei areta valgeid dobermanne ja ei kasuta aretuses valget geeni kandvat dobermanni.
Dobermanni kehaehitus, eriti isase oma, on peaaegu ruutjas. Kere pikkus õlanukist istmikuni ei tohi isase puhul ületada turjakõrgust enam kui 5% ja emase puhul enam kui 10%.
LIIKUMINE: Liikumine on erilise tähtsusega nii töövõimele, kui ka välimikule. Kõnnak on elastne, vilgas, vaba ja maadhaarav. Tagajalad sirutuvad välja nii kaugele kui võimalik. Tagajäsemed tagavad kaugeleulatuva ja nõutavalt elastse tõuke. Ühel ajal liiguvad ühe külje esijalg ja teise külje tagajalg. Selg, kõõlused ja liigesed on stabiilsed.
PEA: tugev ja kerega proportsioonis. Ülalt vaadatuna on pea nüri kiilu kujuline. Eest vaadatuna on pealagi peaaegu tasane ja ei lange kõrvade suunas. Koonujoon ulatub peaaegu sirgelt kolju ülemisse liini, mis langeb õrnalt ümardatuna kaelajooneks. Kulmukaar on hästiarenenud, kuid ei tungi esile. Otsmikuvagu on märgatav. Kuklakühm ei ole silmatorkav. Eest ja ülalt vaadatuna ei tohi pea küljed olla kumerad. Kerge kaar ülalõualuu tagumise osa ja põseluu vahel harmoneerub pea kogupikkusega. Pealihased on hästi arenenud. Üleminek laubalt koonule: nõrk, kuid märgatav.
NÄOPIIRKOND: Nina: sõõrmed on hästi arenenud, pigem laiad kui ümarad, suurte avadega, mis ei tungi esile. Mustadel koertel on ninapeegel must, pruunidel vastavalt heledamates toonides. Koon: peab olema õiges suhtes peaga ning hästi arenenud. Koon on sügav ja suu avaneb laialt, kuni purihammasteni. Nii ülemiste kui ka alumiste lõikehammaste piirkonnas peab koon olema parajalt lai. Mokad: on vastu lõualuud liibuvad, mis võimaldab suul tihedalt sulguda. Igemete pigment on tume; pruunidel koertel vastavalt heledamat tooni. Lõuad/hambumine/hambad: võimsad laiad üla-ja alalõualuud, käärhambumine, 42 õige asetusega ja normaalsuurusega hammast. Silmad: keskmise suurusega, ovaalsed ja tumedad. Pruunide koerte silmad võivad olla heledamad. Tihedalt liibuvad laud. Silmalaud peavad olema karvadega kaetud. Karvutus silmaäärise ümber on ülimalt ebasoovitav. Kõrvad: kõrge asetusega, kikkis ja kupeeritud peaga sobivasse pikkusesse. Riikides, kus kupeerimine (kõrvade lõikamine) on keelatud, tunnustatakse võrdselt lõikamata kõrva. (Eelistatakse keskmist suurust, mille eesmised ääred ripuvad tihedalt vastu põske.)
[redigeeri] Tervis
Dobermannil, nagu igal teiselgi tõul, tuntakse tänapäeval palju erinevaid haigusi või vigu, mis on pärilikud. Enamikku neid haigusi ei suudeta diagnoosida enne haiguse arenemist lõppfaasi või lahkamisel. Vaid osa vigadest suudetakse avastada suhteliselt algstaadiumis ja seejärel takistada tema levikut või haiguse raskusastme halvenemist tõus.
Puusaliigese arenguhäire ehk puusaliigese düsplaasia ja raske nimega silmahaigus PHTVL/PHPV e. Primary Hyperplastic Tunica Vasculosa Lentis - Persistent Hyperplastic Primary Vitreous on kaks probleemi, mida dobermanniharrastajad üle maailma nime järgi tunnevad. Viimasel ajal on dobermannikasvatajatele ja -omanikele tuttavaks saanud ka CAH ehk ravimatu maksahaigus.
[redigeeri] Koolitamine
Dobermann, kui koeratõug, aretati algsel teenima inimest - töökoeraks - ning aitama teda erinevates olukordades (jälitus, kaitse). Tänu sellele on dobermann ühest küljest kergesti õpetatav koer, teisest küljest aga õpetamata jätmisel raskesti juhitav ning närviline. Kahjuks on Eestimaa dobermanniomanike hulgas varjusurma vajunud arusaam, et dobermann on töökoer, st. koer, kellega normaalseks kooselamiseks on nõutav koertekooli läbimine. Inimesed võtavad endale "suured kurjad" dobermannid hoolimata sellest, et nad ei leia aega nendega tegelemiseks ning koolitamiseks. Sellega kaasnevad aga suured probleemid igapäevaelus, mis liigagi tihti viivad kurva lõpuni.
[redigeeri] Kutsikad
Dobermann ei ole kerge tõug, ega ka sobiv igale inimesele. Just oma energilisuse tõttu vajab ta omanikelt palju aega endaga tegelemiseks. Ning ideaalne dobermann ja parim kaaslane on dresseeritud dobermann. Tänapäevane perekoer tuleb suurepäraselt toime nii täiskasvanute kui lastega.
Tõukoer
a) Paberid saavad ainult need kutsikad, kellede vanemad on füüsiliselt ja psüühiliselt terved. Kui vanemad on füüsiliselt terved, siis on neil silmad korras (pole karta, et hangitav kutsikas ühel hetkel pimedaks jääks), puusaliiges korras (pole karta, et hangitud kutsikas suuremaks kasvades lonkama hakkab).
b) Vanematelt nõutakse näitusehinnet, s.t. vanemad peavad oma omadustelt sarnanema dobermanniga. Kui osta paberiteta nn. dobermann, siis suuremaks kasvades võib ta välimus niivõrd muutuda, et saadud koer ei meenuta enam dobermanni. Samas garanteerib ka näitusehinne, et vanemad on olnud füüsiliselt terved ning ka psüühiliselt normaalsed koerad (hambad on korras, ei lonka, ei hoia küüru jne)
c) Vanematelt nõutakse dressuuritulemusi. Saavutatud dressuritulemus näitab kõige ilmekamalt, et ostetava kutsika vanemad on olnud treenitavad ning nad on psüühiliselt terved.
[redigeeri] Välislingid
- http://www.dogbreedinfo.com/doberman.htm (Inglise keelne)
- http://www.kennelliit.ee/
- http://www.dobermann.ee/
- http://www.zone.ee/Yacheeros/main.htm