Kass arvab, et...

Allikas: Vikipeedia

See artikkel (või pilt) on esitatud kustutamiseks,

lisateavet põhjuste kohta saad artikli arutelust, üldist infot artiklite kustutamise reeglite kohta artiklite kustutamise leheküljelt.

See artikkel vajab toimetamist.

"Kass arvab, et..." on Leida Kibuvitsa romaan (1936).

Jutt on omakorda jaotatud mitmeks erinevaks looks. Iga lugu räägib erinevatest inimestest iseloomudest ja elukutsetest. Loo peategelaseks on kass nimega Kukim, kes rändab perest perre, näeb erinevaid isiksusi ja arutleb erinevate inimeste käitumise üle.

Emand

Kass Kukimi ema sureb väga vägivaldsesse surma, jättes väikese kassipoja üksinda maailma avastama. Muidugi oli kassipoeg veel kogenematu ja ta oleks oma esimesel retkel välismaailmas surma saanud. Tänavapoisid lõid ta risti ja riputasid kassi üle väikese oja. Kassipoeg oleks seal oma otsa leidnud, kui poleks tulnud ühte naist, kes ta sealt põrgust ära päästis. Ta võttis kassi sülle ning viis oma elukohta. Naine elas kohaliku kõrtsi peal olevas kambrikeses ja ta töötas all kõrtsis lauljana ja tema elukaaslane pillimehena. Juba esimestel päevadel tähendas kassipoeg, et emandale ei meeldi seal hämaras ja suitsus töötata. Ta püüdles kõrgemate sihtide ja kuulsuse poole. Ühel päeval emand kaobki ja ta mees ajab kassi kõrtsist ära.

Rahuingel

Järgmisel päeval satub kassipoeg ühte vaesesse perre. Nad tegelevad kala suitsutamisega. Neil on ka väike poisslaps, kes esmapilgul on küllaltki sõbralik, kuid hiljem osutub väga kiuslikuks. Alguses ei tahetud seda väikest karvapalli enda juurde, kuid siis arvati, et kass oleks pojale seltsiks, kuni vanemad ära on.

Juba järgmisel päeval ärgates leiab kass enese poisiga kahekesi olevat ning silmab kohe, et sellel poisil on midagi plaanis. Nimelt tirib ta rasket taburetti keset tuba, täpselt selle koha alla, kuhu peremees oli korvi lae alla tõmmanud. Korvis oli kana. Pereisa oli kana sellepärast korvi pannud, et laps kana kiusata ei saaks. Seda viimast see marakratt nüüd kavatseski, kuid ebaõnnestus. Kana jäi puutumatuks ja laps endiselt uudishimulikuks. Ta läheb rahuingli juurde ja koputab seda sõrmega; nimelt oli ta kuulnud külapealt, et selle valge kipsist naisekuju all elavad inimesed. Sellele teooriale toetudes purustab ta vasaraga hapra kipskuju. Väikeseid inimesi ei ole ja ei ole ka seda rahuinglit, mida poisi vanemad pidasid väga kalliks. Poiss on ehmunud, kuid kass näeb, et poisi peas on valminud uus plaan. Enne vanemate kojutulekut heidab poiss voodisse ja teeskleb magajat. Vanemate saabudes hüüab poiss kohe: „Aga kass ajas rahuingli ümber.” Seda kuuldes otsustas mees kassi maha lüüa, kuid Kukim pääseb ära. Hiljem puuoksal istudes mõtiskleb kass, et on sellel inimlapsel ikka pea tarkust täis, igale probleemile leiab lahenduse.

Elegantne kaar

Kassipoeg on kasvanud suuremaks ja ta leiab endale uue peremehe. Perepea on jahimees nimega Serek, kes veedab mõnikord isegi mitmeid päevi-öid metsas. Ta elab koos naise Meliska j väikese tütrega onnis. Onni seinad on kaetud loomanahkade ja sarvedega, mis meenutavad kütile tema üleolekut loomadest. Tihti räägib ta naisele, et milline nauding on näha looma langemas elegantses kaares.

Sageli, kui jahimees kodunt ära on, külastab tema naist üks kangur, kel on naisega omad plaanid. Nimelt tahab too, et Meliska lahutaks end Serekist ja abielluks temaga, kuid naine on pidevalt keeldunud. Ühel õhtul, kui kangur jälle Meliskal külas on, tekib neil sõnavahetus, mille tagajärjel kangur Meliska maha laseb ja seejärel ise kaob.

Hommik saabub, ja kui Serek koju tuleb ning näeb, mis on juhtunud, hakkavad ta käed värisema ning ta mõtleb, kuidas saab inimese süda nii külm olla. Käsi lihtsalt tõuseb teist inimest sihtima ja tapma. Samas õhtuhämaruses lahkub Kukim sealt onnist.

Nisuviin

Hommiku saabudes on kass taas majaline inimeste juures. Seekord vana rätsepa majas, kes oli vara pärandanud oma neljale pojale. Iga poeg oli erineva elukutsega ning elu möödudes olid vennad isamajas tagasi. Nii need neli vanameest seal istusid; kogu aeg igav ja keegi ei tulnud heale mõttele, mida teha.

Ühel heal päeval tuli vanem vend heale mõttele. Ta otsustas teha nisuviina ning ülejäänud vennad tahtsid ka kaasa lüüa.

Juba õhtul tõid nad pööningult alla suure pudeli ja asusid viina meisterdama. Vanem vend veel õpetas teisi, et kui viin on ära käinud, siis villivad nad selle väiksematesse pudelitesse, matavad maha, ja alles mitme aasta pärast on viin hea. Kõik vennad lubasid need paar aastat ära oodata ja alles siis viina maitsta. Kui viin käima hakkas, oli vendadel vähemalt midagi teha; nad jälgisid, kuidas mullid ülespoole liikusid.

Järgmisel päeval ei kannatanud vennad seda ootamist välja ja otsustasid viina maitsta. Viin maitses hea ja koguni nii hea, et õhtuks oli kõik viin ära joodud. Vennad muudkui jõid ning vestlesid oma ühisest armastusest.

Kuidas saadud, nõnda söödud

Järgmisel hommikul leiab kass enese linnaservalt lonkimas ja sealt viib ta tee uue perekonna juurde. Seekord satub kaubitsejate perekonda.

Perekond oli keskmisest vaesem ja seetõttu vaevles tihti rahahädas. Perepea käis turul kauplemas ning ega ta sissetulek kiita olnudki. See aga muutus ühel päeval. Peremees käis pangast laenu küsimas ja nagu ikka , saadeti ta tühjade kätega minema. Pangatrepilt alla lonkides silmas ta trepi astmete all värvilist mügarikku, mis osutus lähemal vaatlemisel rahaks. Mees oli sellest suurepärasest leiust vaimustuses, et koju tormates pudenes osa asju ta korvist maha.

Peale suurema erutuse üleminekut peitis peremees raha ära ja õieti tegi, kuna järgmisel päeval oli politsei ta ukse taga. Kuna politsei seal targemaks ei saanud, lahkusid nad peagi. Perepea peitis kindluse mõttes iga paari tunni tagant raha erinevasse kohta.

Ühel ööl ärkab peretütar, võtab peidetud raha, mässib selle ühe vana nuku sisse ja matab tiigi äärde maha. Ta tahtis isale head meelt teha ja näidata, et ka temast on perele kasu. Hommikul varavalges on tüli majas; raha on kadunud. Kuna naine ei teadnud midagi, langes kahtlusvari peretütrele, peremees ajas tütre üles ja päris kus raha on. Tütar oli veel unine ja sonis, et mattis maha. Pereisa veab tütre maast lahti ja käsib näidata, kuhu ta selle mattis.


Hommik oli niiske ja märg ning peretütrel oli seljas ainult öösärk. Nad läksid tiigi äärde ja hakkasid kaevama. Mõne aja möödudes sattus pereisa käte vahele vana kaltsunukk, mille ta pikemalt mõtlemata tiiki viskas. Nukk hulpis seal natuke ja vajus siis põhja. Raha jäigi leidmata.

Pärast seda, kui tütar oli isale öelnud, kuhu täpselt ta raha oli pannud, otsustas perepea, et tuleb hiljem tagasi ja kannab tiigi veest tühjaks, kulugu selleks kasvõi viiskümmend aastat. Peretütar aga haigestus ja suri mõne päeva pärast; kindlasti oli tegemist külmetusega, mille sai vihmasel ja niiskel varahommikul väljas käies.

Ooker

Päevad mööduvad ja kass leiab endale uue eluaseme. Ta satub majja, kus elab vanem meesterahvas koos koeraga. Mees ise on pangaametnik, kelle naine kopsuhaiguse tõttu haiglas on. Kuna naisele eriti elulootust ei antud, külastab Uibot üks noor naine, samuti pangast. Ta tahab meest endale saada. Ainuke asi, mis talle seal majas ei meeldinud, oli seesama koer nimega Ooker. Ta ütles, et kui mees laseks koera ära hävitada, oleks nende elu õnnelik.

Kui Uibo naine sanatooriumist tagasi tuli, hakkas Uibo talle rääkima, kui räpased on koerad ja, et see pole ta tervisele üldse kasulik.

Nii lasebki mees koera magama panna, ise veel naisele valetades, et see oli viimase huvides. See koer oli naisele siin maailmas kõige armsam olend ning ta arvas et Uibo poleks koera ära hävitada lasknudki, kui poleks tahtnud naisele oma ülemvõimu näidata. Kuid kass Kukim arvab, et selle taga oli ikkagi Alviine, see pangateller.

Kahju vaid, et selle vastastikuse inimvõimu maksma panemiseks läks kaotsi säärane loom, nagu oli ooker, rõõmsameelne koer. Lõpetamata laulude linn.

Nüüd on kass endale uue eluaseme leidnud. Ta elab ühe vanema naisterahva juures, kellest peale nooruse on ka lahkunud elurõõm. Enamuse oma ajast veedab ta majas ringi liikudes ja

oma sugulastele lugusid vestes. Mida vanemaks naine saab, seda enam hakkab ta ennast vihkama. Ta oli kunagi noor ja ilu poetess ning ta tahab, et inimesed teda sellisena mäletaksid, noore ja ilusana, mitte vana ja kortsulisena, nagu ta praegu. Sellel põhjusel pole ta koduajast neljateist aasta jooksul oma jalga välja tõstnud. Noored on talle soovitanud reisida, kuid on alati eitava vastuse saanud. Naine arvab, et reisid on pillamine. „Kaotada ei ole midagi, võita aga kogu maailm.”

Pärija

Juhan Marana on vana matemaatik, kes elab mäeseljandikul, kuhu kerkivad uued majad. Seega kostub tema vanaduspäevad täis kopsimist ja saagimist. Juhan elab koos naise Jidaga, kes on üks igavene nuhtlus. Alati on tal millegi üle vinguda ja viriseda ning kuna Juhan ja Jida üürivad oma maja teist korrust ühele noorpaarile, saavad nemad põhilise Jida viha enda peale. Juhan end sellesse ei sega; ta istub enamuse oma päevast trepil kellegagi juttu puhudes ja on üldse vaikne.

Juhanil on aga üks mure; kellele pärandada oma maine vara, kuna neil Jidaga ei ole lapsi. Jida selliseid mõtteid ei mõlguta, sest ta on alti ametis kellegi sõimamise või kellestki taga rääkimisega ning ta ei salli üldse mõtet, et peab oma vara kellelegi jätma.

Ühel päeval Jida haigestub ja lamab mitu päeva voodis. Olles kaua voodis lamanud, tekib tal ühel öösel mõte. Ta otsustab oma maja, mis kuulub tegelikult Juhanile, põlema pista, sest temas tekitab vastikust mõte, et keegi tuleb siia majja peale tema veel elama. Ta süütab oma toas oleva laua. Kui kassi sõõrmed tunnevad suitsuvingu, tormab ta toa ukse juurde ning hakkab haledalt näuguma, mispeale tuleb Juhan ja tulekahju kustutab. Jida sureb vingumürgitusse, ning oma tahtmist ta ei saanud. Kahjustada sai ainult üks tuba.

Peale naise surma seisab Juhan sageli õueväravas, lootes kohata sobivat inimest, kellele oma vara pärandada. Ühel ilusal päeval kannavad Juhani lootused vilja ja ta leiab enda varale pärija.


Kultuurne kodu

Nüüd on kass külaline ühes majas, mis on seinast seina täidetud raamatutega. „Kultuurne kodu,” mõtleb kass. Keset tuba on laud, mille ümber istuvad peenelt riietatud inimesed. Teemasid, millest arutatud, on palju, kuid üks oli kassile eriti südamelähedane; koerad. Ta oli ju kunagi tundnud ühte toredat koera.

Inimesed laua ümber seletavad koertest ja ei tee kassist välja. Nad seletavad kordamööda; kes annaks koerale peksa, kes kaitseks, kes ajaks minema, kes võtaks oma kaitse alla. Olles kuulanud tunni inimeste juttu, lahkub kass majast.

Muistend maskotist

Nüüd eksleb kass sihitult ringi. Ühel kivipostil kuuleb ta tuttavat häält. Jah… kas see on tõesti Emand, keda ta nii kaua otsinud oli. Ja oligi. Emand oli vahepeal teinud karjääri ja on nüüd kuulus laulja. Ta püüab kassi kivitulbalt kätte saada, kuid kass hüppab järgmisele. Nüüd palub see kuulus laulja oma neljalt saatjalt abi, kuid ei õnnestu neilgi kassi kätte saada. Kass hüppab ikka edasi ja edasi, kaugemale Emandast ja neljast mehest, edasi ja edasi.

Kass hulgub ikka veel, kuid ei otsi enam Emandat, vaid süüa