Gerd von Runstedt
Allikas: Vikipeedia
Karl Rudolf Gerd von Rundstedt (12. detsember 1875 - 24. veebruar 1953) oli Saksa marssal Teise maailmasõja ajal.
Gerd von Rundstedt sündis 12. septembril 1875. aastal Ascherslebenis Saksimaal sõjaväelase perekonnas. Esimese maalimasõja alguses võitles ta Belgias 22. reservdiviisi koosseisus, hiljem määrati Belgia sõjaväekuberneri staabi koosseisu. Järgnevalt määrati ta Idarindel võitleva 86. jalaväediviisi staabiülemaks. Edasine teenistus viis ta Karpaatides võitleva XXV reservkorpuse opertaiivohvitseri kohale, hiljem määrati ta Balti mere rannikul asuva LII korpuse staabiülemaks ning sõja lõpus teenis Rundstedt Läänerindel võitleva XV korpuse staabiülema kohal. Peale sõda jäi Rundstedt armeesse edasi ning teenis erinevatel komandöri ja staabiülema ametikohtadel, näiteks 18. jalaväerügemendi staabiülemana ja 2. ratsaväediviisi komandörina, tõustes 1932. aastaks jalaväekindrali auastmesse ning saades Berliini ümbruses oleva III sõjaväeringkonna ülemaks (Wehrkreis III). Peale seda, kui Adolf Hitler kuulutas välja sõjaseisukorra tahtis Rundstedt oma ameti maha panna, kuid ta veendi ümber. Koostöös von Leebiga blokeeris Rundstedt 1935. aastal Hitleri katse nimetada Saksa armee ülemjuhatajaks natsimeelse Reichenau. Protesteerides Müncheni konverentsi rikkumise ja Tšehhoslovakkiasse sissetungimise pärast, läks Rundstedt 1938. aastal omal soovil erru.
Kuid aasta pärast vastas ta kutsele naasta tegevteenistusse ja Poola kampaania käigus juhatas ta väegruppi Süd, saades selle eest Rüütliristi. Olles lühikest aega okupeeritud Poola sõjaväekomandant, määrati ta enne sissetungi Lääne-Euroopasse väegrupi A ülemaks. Armeegrupp mängis pearolli Belgia vallutamisel ning Prantsuse armee purustamisel. 19. juulil 1940. aastal ülendati Rundstedt välimarssaliks ning määrati okupeeritud Lääne-Euroopas asuvate Saksa vägede ülemjuhatajaks. Operatsiooni Barbarossa eel määrati Rundstedt väegrupi Süd ülemjuhatajaks. Vaatamata sellele, et Rundstedt avalikult kritiseeris operatsiooni ning kahtles selle edukuses, juhtis ta väegruppi edukalt, purustades Nõukogude 6. ja 12. armee Umani lähedal ning koostöös Bocki väegrupi Mittega Kiievi lähedal Nõukogude 5., 21, 26. ja 37. armee. Talve lähenedes hakkas Rundstedt üha valjemalt rääkima oma muredest Saksa rinde hõredusest. Tema hoiatusi ei võetud kuulda ning novembri alguses tabas Rundstedti kurnatusest tingitud südameatakk. Vaatamata sellele keeldus ta tagasi astumast ning paar nädalat hiljem läks ta ja ütles Hitlerile näkku oma arvamuse olukorrast Idarindel.
Mõne päeva pärast vabastati Rundstedt väegrupi ülema koha pealt ja saadeti Lääne-Euroopa okupatsioonivägede ülemjuhatajaks. Kui 1944. aastal ebaõnnestus Normandiasse tehtud liitlaste invasioon tagasi lüüa, soovitas Rundstedt rahu sõlmida. Paar päeva hiljem saadeti Rundstedt erru, samas autasustati teda Rüütliristi tammelehtedega. Peale 20. juuli ebaõnnestunud atendaadikatset Hitlerile oli Rundstedt koos Guderiani ja Keiteliga sõjaväe "aukohtu" eesistujaks. Peale Kluge enesetappu ennistati Rundstedt Läänerinde ülemjuhatajaks natuke aega enne liitlaste operatsiooni Market-Gardeni algust. 1945. aasta veebruaris autasustati Rundstedti Rüütliristi mõõkadega, kuigi aastavahetuse paiku toimunud Ardennide operatsioon kukkus läbi ja Rundstedt oli juba enne operatsiooni algust selle vastu. Märtsis 1945. saadeti 69 aastane Rundstedt uuesti erru. Peale sõda elas Rundstedt vaikselt Hannoveris. Ta suri 24. veebruaril 1953. aastal.