Urbanus VI

Allikas: Vikipeedia

Urbanus VI
Ilmiklik nimi Bartolomeo Prignano
Valitsemisaja algus 8. aprill 1378
Valitsemisaja lõpp 15. oktoober 1389
Eelkäija Gregorius XI
Järeltulija Bonifatius IX
Sünnikuupäev 1318 ?
Sünnikoht Napoli
Surmakuupäev 15. oktoober 1389
Surmakoht Rooma

Urbanus VI (Bartolomeo Prignano, 131815. oktoober 1389) oli paavst 1378–1389. Ta oli 202. paavst ja esimene paavst suure skisma ajal.

Bartolomeo Prignano sündis 1318. aasta paiku Napolis. Ta omandas Avignonis doktorikraadi kanoonilise õiguse alal. 21. märtsil 1363 (või 1364) pühitseti Prignano Acerenza peapiiskopiks, 1376 sai ta paavstliku kantselei regendiks, 13. jaanuaril 1377 määrati ta Bari peapiiskopiks ja ta pühitseti sellesse ametisse 14. aprillil 1377. Samal aastal siirdus Prignano paavst Gregorius XI kaaskonna koosseisus Rooma.

Teda hinnati vaimulike seas tema rangete eluviiside ja tema suurte teadmiste tõttu. Kirikuajaloolase J.N.D. Kelly järgi tunnustati lisaks tema teovõimet ja kohusetundlikkust, kuid neid omadusi varjutasid hiljem tema kangekaelsus ja jõuline iseloom.

Sisukord

[redigeeri] 1378. aasta konklaav

Urbanus VI valiti paavstiks 8. aprillil 1378 ja krooniti esimesel ülestõusmispühal 18. aprillil. Ta võttis nime Urbanus V järgi. Urbanus VI oli esimene itaallasest paavst pärast Benedictus XI. Ta jäi viimaseks paavstiks, kes ei olnud kardinal. Ta oli pärast Urbanus V esimene paavst, kes ei osalenud konklaavil. Hiljem on sel viisil paavstiks valitud vaid Hadrianus VI.

7.9. aprillini 1378 kestnud konklaavil osalesid 16 kardinali, kuid 6 kardinali olid Avignonis. See oli esimene konklaav Roomas pärast 13031304 peetud konklaavi, millel valiti Clemens V. See konklaav toimus poliitiliselt keerulisel ajal. Kartes taas prantslase valimist paavstiks ja paavsti tagasipöördumist Avignoni, puhkes Roomas mäss. Esmalt kolmeks rivaalitsevaks fraktsiooniks jagunenud kardinalid otsustasid uueks paavstiks valida isiku, kes poleks kardinal ja langetasid peaaegu ühehäälselt oma valiku peapiiskop Prignano kasuks. Tema vastu oli ainult kardinal Giacomo Orsini. Roomas laienes samal ajal konklaavil toimuva kohta levivate segaste kuulduste tõttu mäss, kus nõuti paavstiks kui mitte roomlast, siis vähemalt itaallast. Kui rahvahulk suutis tungida paavstipaleesse, lükkasid hirmunud kardinalid nende ette kardinal Francesco Tebaldeschi, sest Prignano, kellele oli teade konklaavi otsusest saadetud, ei jõudnud nii kiiresti paleesse tulla. Järgmisel päeval pöördusid 12 kardinali tagasi paleesse ja kinnitasid oma otsust Prignano osas.

1378 konklaavil osalenud kardinalid

  1. Guillaume d'Aigrefeuille
  2. Simone Borsano
  3. Pietro Corsini
  4. Jean du Cros
  5. Pierre Flandrin
  6. Robert Genfist (hilisem vastupaavst Clemens VII)
  7. Bertrand Lagier
  8. Guy de Malsec
  9. Pedro Martínez de Luna y Gotor (hilisem vastupaavst Benedictus XIII)
  10. Hugues de Montelais
  11. Guillaume Noellet
  12. Giacomo Orsini
  13. Gérard du Puy
  14. Pierre de Sortenac
  15. Francesco Tebaldeschi
  16. Pierre de Vergne

[redigeeri] Suur skisma

Urbanus VI vapp
Urbanus VI vapp

Urbanus VI läks peagi tülli kardinalide kolleegiumiga. Tema jõulise iseloomu tõttu lahkusid kardinalid üksteise järel Roomast. Paavst solvas Napoli kuninganna abikaasat Brunswicki Ottot. Selle sündmuse ning paavsti ja kardinalide vahel tekkinud kriisi tõttu tahtsid mitmed kardinalid paavsti kõrvaldada või koguni tappa, kuna teised soovitasid koadjuutorite ametissemääramist.

2. augustil 1378 avaldasid kardinalid Anagnis kirja, milles kinnitati, et aprillis toimunud konklaav oli kehtetu, kuna seda ei peetud sobivates tingimustes ja paavsti kutsuti tagasi astuma. 9. augustil teatasid kardinalid, et paavst on ametist tagandatud. 20. septembril valisid kardinalid Fondis ametisse Clemens VII, kes krooniti 31. oktoobril. Urbanus VI ja Clemens VII ekskommunikeerisid üksteist, mille käigus Urbanus kuulutati Clemensi poolt Antikristuseks.

Urbanus VI pooldajateks oli suurem osa Itaaliast, Inglismaa, Flandria, Saksamaa, Poola, Taani, Rootsi, Norra, Ungari ja Portugal. 1387 toetas teda Viterbo. Urbanus VI tuntuim toetaja oli Siena Katariina.

Aprillis 1379 lõid Urbanuse palgasõdurid Marino lahingus Clemensi vägesid ja samal kuul vallutasid Clemensi pooldajatelt Roomas tagasi Castel Sant’Angelo. Augustis 1387 kuulutas Urbanus VI Clemensi vastu ristisõja.

[redigeeri] Suhted Napoliga

Napoli kuningriik oli Clemens VII toetaja, mistõttu Urbanus VI soovis Napoli läänistada oma onupojale Francesco Prignanole. 1380 ekskommunikeeris paavst Napoli kuninganna Johanna ja tunnustas kuningana Carlo Durazzot, kelle ta kroonis Roomas 1381 kuningaks. Oma onupoja nõudluste tõttu sattus paavst peatselt Carloga tülli, siirdus 1383 Aversasse, kus Carlo ta esmalt pidulikult vastu võttis, kuid siis 30. oktoobril 1383 vangistas. Kardinalide vahendustegevuse tulemusena suudeti paavst vabastada ja ta siirdus Nocerasse, kus ta pidi taluma halba kohtlemist Carlo abikaasa kuninganna Margherita poolt.

Samal ajal kavandasid mitmed kardinalid paavsti vastu kohtuprotsessi algatamist, et teda ametist tagandada, kuid paavst lasi 6 kardinali vangistada ja neid piinata ning nende varanduse konfiskeerida. Vandenõu tõttu ekskommunikeeris paavst Napoli kuninganna, põgenes koos vangistatud kardinalidega Barlettasse ja sealt Genovasse, kus 5 kardinali hukati. Kui Carlo 1386 suri, keeldus Urbanus VI tema leske kiriku osadusse võtmast, liikus detsembris 1386 Luccasse, septembris 1387 Perugiasse ja oktoobris 1387 Pisasse, kus kavandas sõda Napoli vastu, mis jäi raha puudusel teostamata. Oktoobris 1388 oli paavst taas Roomas.

[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega

Urbanus VI kinnitas 1378 Londoni Saint Pauli katedraali nooremkanoonikute kolleegiumi privileege.

Ta keelas kardinal-protektoritel saada suveräänidelt kingitusi.

Benediktiinid

Urbanus VI tühistas Subiaco munkadel abti valimise õiguse ja keelas Subiaco abti määrata ametisse eluks ajaks.

Birgitiinid

Ta tunnustas 1379 birgitiinide tegevust.

Frantsiskaanid

Ta tagandas seoses toetusega vastupaavstile 1378 frantsiskaanide ordu generaalministri Leonardo Rossi ja määras tema asemele Ludovico Donato, kes aga osales paavsti vastu kavandatud vandenõus, tagandati ja hukati. Tema järglaseks määras Urbanus VI Pietro da Conzano ja seejärel Martino Sangiorgio.

Karmeliidid

26. aprillil 1379 andis ta karmeliitidele privileege.

[redigeeri] Liturgilised otsused

Urbanus VI kavandas suuremaid reforme, et lihtsustada kardinalide eluviise ja vabastada kirikut ilmalike valitsejate sõltuvusest.

21. novembril 1378 tunnustas ta Inglismaal püha Anna mälestuspäeva tähistamist.

Ta kehtestas 11. aprillil 1389 reegli, mille alusel tähistati juubeliaastat iga 33 aasta järel.

Ta laiendas 6. aprillil 1389 kirikus tähistamiseks Neitsi Maarja külaskäigu püha (heinamaarjapäev).

[redigeeri] Uus piiskopkond

Urbanus VI rajas 5. juulil 1388 Mondovi piiskopkonna Itaalias.

1387 saatis Poola kuningas Władysław II Jagiełło paavsti juurde Poznańi piiskopi palvega rajada Vilniuse piiskopkond.

[redigeeri] Oikumeenia

1384 saatis Urbanus VI kirja Daulia patriarhile Nilusele.

[redigeeri] Urbanus VI kultuuriloos

Urbanus VI rajas 23. oktoobril 1385 Heidelbergi ülikooli, 21. mail 1388 tunnustas ta Kölni ülikooli asutamist ja 1389 Erfurti ülikooli asutamist. Ta lubas 20. veebruaril 1384 Viini ülikoolis avada teoloogia teaduskonna.

[redigeeri] Onupojapoliitika

Urbanus VI toetas oma onupoja Francesco Prignano tegevust.

Ta määras 1378 kardinaliks oma onupoja Francesco Moricotti Prignani Butillo.

Tema sugulased Francesco Renzio, Marino Bulcani ja Pietro Tomacelli pühitseti kardinalideks.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Urbanus VI pühitses 42 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Bonifatius IX. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast, 2 ungarlast, 1 inglane ja 1 tšehh. 1378 moodustas ta iuniore ametikoha.

  1. konsistoorium 18. september 1378
    1. Philippe d'Alençon de Valois
    2. Giovanni d'Amelia
    3. Bonaventura Badoaro de Peraga
    4. Andrea Bontempi Martini
    5. Ludovico di Capua
    6. Niccolò Caracciolo Moschino
    7. Filippo Carafa della Serra
    8. Agapito Colonna
    9. Stefano Colonna
    10. Dömötör
    11. Giovanni Fieschi
    12. Tommaso da Frignano
    13. Bartolomeo Mezzavacca
    14. Renoul de Monteruc
    15. Francesco Moricotti Prignani Butillo
    16. Jan Očko z Vlašim
    17. Poncello Orsini
    18. Pietro Pileo di Prata
    19. Luca Rodolfucci de Gentili
    20. Filippo Ruffini
    21. Eleazario da Sabran
    22. Gentile di Sangro
    23. Guglielmo Sanseverino
    24. Galeotto Tarlati de Petramala
  2. konsistoorium 21. detsember 1381
    1. Bartolomeo de Coturno
    2. Ludovico Donato
    3. Adam Easton
    4. Landolfo Maramaldo
    5. Francesco Renzio
    6. Pietro Tomacelli (Bonifatius IX)
  3. konsistoorium
    1. Marino Giudice
  4. konsistoorium
    1. Tommaso Orsini
  5. konsistoorium
    1. Gugilemo d'Altavilla
  6. konsistoorium 17. detsember 1384
    1. Angelo Acciaioli
    2. Bálint Alsáni
    3. Angelo d'Anna de Sommariva
    4. Rinaldo Brancaccio
    5. Marino Bulcani
    6. Francesco Carbone
    7. Francesco Castagnola
    8. Ludovico Fieschi
    9. Stefano Palosio

[redigeeri] Surm

Urbanus VI haud
Urbanus VI haud

Urbanus VI suri Roomas 15. oktoobril 1389 muula seljast kukkumisel saadud vigastuste tagajärjel, kui kavatses siirduda raha koguma järjekordseks sõjaks ja maeti Rooma Peetruse kirikusse. Tema surma põhjusena on kahtlustatud ka mürgitamist.

[redigeeri] Välislingid

Eelnev:
Gregorius XI
Rooma paavst
1378-1389
Järgnev:
Bonifatius IX