Piraadid

Allikas: Vikipeedia

 See artikkel on merel tegutsevatest kurjategijatest; tarkvarapiraatide kohta vaata artiklit Tarkvarapiraat.

See artikkel vajab toimetamist.
Üks piraadilaeva lippe 18. sajandist. Musti piraadilippe oli erinevaid, sageli igal kaptenil isesugune. Lipu eesmärk oli külvata hirmu.
Üks piraadilaeva lippe 18. sajandist. Musti piraadilippe oli erinevaid, sageli igal kaptenil isesugune. Lipu eesmärk oli külvata hirmu.

Piraadid on merel tegutsevad kurjategijad, kelle eesmärgiks on teiste aluste röövimise või merelt maal olevate objektide ründamise kaudu rikastuda.

Eristatakse kahte tüüpi piraate:

  • kaaperdaja – mereröövlid, kellele on valitsus andnud ametliku kaaperkirjaga (sks. Kaperbrief ) loa röövida mõne teise riigi laevu. Sellist piraatluse vormi kasutati vastaste nõrgestamiseks. Vahemere korsaarid (itaalia k. corsaro - mereröövel) olid korrapäratu ja kohati juhuslik segu mereröövlitest ja kaapritest.
  • mereröövlid – piraadid, kellel puudub valitsuse luba ongi laiemas tähenduses piraadid ehk merel tegutsevad röövkurjategijad.

Sisukord

[redigeeri] Antiikmaailma piraadid

Warning sign Võimalik autoriõiguste rikkumine.
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas: Jacek Machowski. Musta lipu all

Antiikajal harrastasid piraatlust juba foiniiklased, hiljem ka kreeklased. Teatud ajajärgul mõned hõimud sellest elatusidki ja seda peeti kogunisti auametiks. Aegade vältel kasvas piraatlus Vahemere piirkonnas nii võimsaks, et hakkas ohustama lausa tolle aja suurimat impeeriumi ja võimsaimat riiki - Roomat.

Homerose "Iliasest" tuntuks saanud heroiseeritud kangelane Achilleus oli piraat. Ta tunnistab end teoses piraadiks lausa uhkustundega- tollel ajal vaadati piraatlusele hoopis teise pilguga kui tänapäeval.

Olenemata Achilleuse kirjanduslikest kangelastegudest on tõenäoliselt antiikaja võimsaimaks piraadiks siiski tegelikult 537- 522 e.m.a. elanud Samose türann Polycrates. Temal õnnestus koondada oma aja kohta hiiglaslik laevastik ja selle abil valitseda ainuisikuliselt kogu Egeuse merel. Too oli nii erakordselt auahne ja silmakirjalik, et tema kaasaegsedki (ajastul kui piraatlus oli igapäevane asi) pidasid teda ohtlikuks ja hoolimatuks. Pärsia satraap Oroites meelitas Polycratese Magneesiasse ja kartes Samose kasvavat võimu, laskis ta risti lüüa. Nüüd puudus Egeuse mere piraatide üle igasugune kontroll. Piraadid said tõeliseks nuhtluseks. Üks Kreeta valitsejaist otsustas kogu riigi laevastikku kasutades sellele lõpu teha. Mõne aja möödudes see tal õnnestuski- isegi nii hästi, et Kreetas anti välja seadus, mille järgi ei tohtinud laevameeskonna suurus ületada viite isikut. Mõneks ajaks suudeti piraatlus niimoodi kontrolli alla saada kuid mida võimsamaks paisus merekaubandus, seda suurem oli ka nende hulk, kes otsustasid kallist kaupa täis aluseid röövides endale elatist teenida.

Mereröövi tollel ajastul ei soodustanud mitte ainult Kreeka vete saarte geograafiline asend vaid ka meresõidu üldine tase. Purjetati ainult pikki rannajoont ja ainult päeval. Ööseks mindi varju mõnda lahesoppi. Seega polnud vaja muud kui varitseda mõnes lahesopis ja rünnata ootamatult öösel. Rünnati ka rannikuäärseid alasid, rööviti linnakeste vara ja viidi kaasa ka inimesi, kelle eest orjaturgudel sai sageli kopsakat tasu.

Tolle aja suurim piraatide keskus oli Kiliikia, kes seisis Mitrydatese, Pontose kuninga kaitse all - nad olid Rooma ohtlikeim ning kõige paremini organiseeritud vastane. Peamiselt sealt juhitud piraatidega muutusid kokkupõrked aja jooksul katkematuks sõjaks. Surmahirmus Rooma tegi oma sisetülidele lõpu ning asus piraatidega otsustavasse võitlusesse.

Rahvatribuun Aulus Gabiniuse ettepanekul volitati aktsioon 67. a. e.m.a. Gnaeus Pompeiusele, kes nimetati sõjaväe ülemjuhatajaks kogu Vahemerel ja kelle käsutusse anti isegi kogu riigikassa. Pompeius oli realist ja taipas, et merel ta kogenud mereröövlitele roomlastega vastu ei saa. Ta otsustas kasutada roomlastele allutatud rahvaste meresõidukunsti, neid rahvaid oli piisavalt palju, et võis isegi valida. Ta mehitas laevad sõltuvate rahvaste parimate meremeestega ning relvastatud Rooma sõduritega. Kogu võitluse raskus pidi jääma roomlastele, milles nemad omakorda olid parimad. Ka taktikaline plaan oli väga kaval. Teades, et üksikute piraadipesade ülesleidmine ja hävitamine võtaks aastakümneid (temale oli aga jäetud kolm aastat ülesande täitmiseks) otsustas ta rünnata kõiki suuremaid piraadikeskusi üheaegselt. Selleks jagas ta Vahemere lääneosa kolmekümneks piirkonnaks ja määras igaühele neist oma juhataja, kelle käsutusse jäi teatud hulk laevu. Tema plaan kandis üle ootuste häid vilju- piraatlus Messina merekitsuse ja Gibraltari vahel lakkas sisuliselt olemast vähem kui neljakümne päevaga. Koheselt peale seda koondas ta rünnakuks oma laevastiku Vahemere idaossa, et mitte jätta piraatidele aega toibumiseks. Pealegi oli ta piisavalt kaval, et lubas anda armu nendele, kes piraatlusest loobusid. Selle ettepaneku tulemused ei lasknud end kaua oodata. Vastupanu kohtasid Rooma leegionid vaid Kiliikias. Kolme aasta asemel sõdis Pompeius Vahemere röövlitega kõigest kuus kuud. Vahemeri oli nüüd kaubalaevadele avatud. tabati umbes 20 000 piraati, umbes 10 000 langes lahinguis. Roomlaste kätte langes 400 galeeri, kaks korda rohkem hävis neid aga lahinguis. Oma peakorteri asutas Pompeius Kiliikiasse, pakkudes piraatidele armu ja asutades nad eemale randadest- sisemaale. Tema plaan piraatidele ausat elu pakkuda toimis ideaalselt ja nii võimast piraatlust ei tekkinud Vahemerele enam kunagi.

Piraatidega puutus kokku ka Julius Caesar. Sattunud Rhodosele purjetades piraatide ohvriks, sekkus muidu lugemisse süüvinud Caesar piraatide vaidlusse teemal kas nõuda Caesari eest kümme või kakskümmend talenti (mis oli tollal väga suur summa) ja ütles, et tema väärtus on vähemalt viiskümmend talenti. Üllatusest keeletud piraadid nõudsidki lunarahaks Caesari öeldud summat, mis oli ennekuulmatult suur. Caesar jäi piraatide juurde vangi, kasutades lunaraha ootamiseks kuluvat aega keha treenimiseks, kõnede harjutamiseks ja värsistamisharjutusteks, millest tolleaegsete kirjelduste järgi piraadikogukond polevat just vaimustuses olnud. Ta meelitas neid oma seiklustest rääkima ning vastutasuks harjutas "tasuta" publikut ärakasutades oma kõnesid, jälgides nende reageeringuid. On läinud ajalukku, et ta tõotas piraatidele, et lööb nad risti, mida nood veidra kõnepidaja järjekordseks lobaks pidasid. Kurb küll kuid täpselt nii Caesar siiski tegi- kolmkümmend kaheksa päeva pärast vangistamist maksti lunaraha ning piraadid vabastasid oma vangid. Caesar asus koheselt tegutsema ja lasi (tõsi,väikest pettust kasutades- nimelt teatas ta preetorile, kellel oli õigus kinnipeetud piraatidele karistus määrata, et Rooma diktaator Sulla ise käskis piraadid hukata) piraadid risti lüüa, kusjuures näidates neile enne ristilöömist ülesse tema hea kohtlemise eest armulikkust, lastes enne ristilöömist karistatavatel kõrid läbi lõigata.

[redigeeri] Berberi piraadid

[redigeeri] Kariibi piraadid

[redigeeri] Kuulsamad piraadid

[redigeeri] Kuulsad naispiraadid

[redigeeri] Piraatlus tänapäeval

  See artikkel on pooleli.