Paul Kuusberg
Allikas: Vikipeedia
Paul Kuusberg (30. aprill 1916 Tallinn – 21. jaanuar 2003) oli eesti kirjanik.
[redigeeri] Elulugu
Paul Kuusberg sündis ehitustöölise pojana.
Ta juhtis Eesti Nõukogude Kirjanike Liitu vaheaegadega 1960–1983. 1957–1960 ja 1968–1976 toimetas ta ajakirja "Looming".
Kuusbergi suurimaks teeneks peetakse ideoloogilise surve kiuste eesti kirjanikele loomingulise õhkkonna tagamist.
[redigeeri] Looming
Romaanidega debüteeris Kuusberg alles oma elu teisel poolel, olles enne seda kirjandusideoloog, ajakirjanik ja poliittöötaja. 1957 ilmunud “Müürid” kujutab Kuusbergile lähedast keskkonda ja elukogemust. Sellele jääb ta truuks kogu oma loomingus. Kuusbergi läbimurdeteoseks sai novaatorliku inimkujutusega “Enn Kalmu kaks mina” (1960–1961), mis keskendus II maailmasõjas Nõukogude Liidu poolel sõdinud eestlaste siseheitlustele. Sealtpeale käsitles Kuusberg sõjajärgse nõukogude aja inimeste sisemaailma ja 1940. aasta juunipöörde põhjuste otsingud. Oma teostes “Andres Lapeteuse juhtum” (1963) ja “Südasuvel” (1966) jõudis Kuusberg nii elu- kui inimesekujutuses meistriklassini. Romaani “Vihmapiisad” (1976) võib aga vaadelda kokkuvõttena selle põlvkonna eluteest: nende saatuse lõhestasid II maailmasõda ja vägivaldne ühiskonnakorravahetus Eestis.
Paul Kuusbergi novellid “Roostetanud kastekann” (1971) ja “Võõras või õige mees” (1978) pälvisid Tuglase novelliauhinna.