Pentium 4
Allikas: Vikipeedia
Pentium 4 on x86 arhitektuuri seitsmendasse põlvkonda kasutav mikroprotsessor, mida toodab Intel. Pärast 1995. aasta Pentium Prod on see nende esimene päris uus keskprotsessori disain, nimetusega NetBurst arhitektuur. Erinevalt Pentium II-st, Pentium III-st ja erisugustest Celeronidest, oli arhitektuur Pentium Pro/P6 disainile vähe tänu võlgu ning oli läbinisti uus. Netbursti mikroarhitektuur tõstis esile väga sügava käskluse-toruliini, kavatsusega ulatuda väga kõrgetesse sagedustesse. Samuti esitles see SSE2 käsukogumiku paigaldatud kiiremaks SIMD täisarvuks ning 64-bitiseks ujuvkoma-arvutamiseks. Hilisemad Pentium 4 mudelid esitlesid uusi tehnoloogilisi arenguid nagu Hyper-Threading, mis on omadus panna üks füüsiline keskprotsessor paistma nagu kaks loogilist ja virtuaalset keskprotsessorit.
Esialgne Pentium 4, koodnimega "Willamette", töötas 1,4 ja 1,5 GHz-il ning lasti välja 2000. aasta novembris Socket 423 platvormil ning hiljem Socket 478-l ulatuses 1,5GHz–2GHz. Tähelepanuväärne Pentium 4 tutvustusega oli võrreldavalt kiire 400MT/s FSB (front-side bus ehk esipoole siin). See põhines tegelikult 100 MHz taktilainel, aga siin oli neljakordselt pumbatud siini).
Nagu Inteli lipulaeva-kiipidele traditsiooniline, tuli Pentium 4 ka alama taseme Celeroni versiooniga (tihtipeale viidatud kui Celeron 4) ja kõrgtaseme Xeon versiooniga, mis mõeldud SMP konfiguratsioonidele. Kahetuumaline versioon sai nimeks Pentium D.
Pentium 4 protsessoritüüp taandati 27. juulil 2006 ning vahetati välja Intel Core 2 tüübiga, mis kasutab "Conroe" tuuma.
[redigeeri] Arhitektuur
Tasemetestides ei olnud NetBrust arhitektuuri eelised selged. Hoolikalt optimeeritud koodiga oli P4 sooritus tõepoolest parem kui Inteli kiireimal Pentium III-l, nagu oli ka oodatud. Kuid vananenud applikatsioonides hargnemis- või x87 ujuvkoma-instruktsioonidega oli P4 vaid samaväärne või langes isegi eelkäijast tahapoole. Enamgi veel — Netburst arhitektuur hajutas rohkem soojust kui ükski varasem Inteli või AMD protsessor.
Tulemuseks oli see, et Pentium 4 tutvustust kohtasid erisugused arvustused: arendajad uut keskprotsessorit põlgasid, sest see tekitas uue rea koodi optimiseerimise reegleid. Näiteks matemaatilistes aplikatsioonides saavutas palju madalama taktsagedusega Athlon kerge ülekaalu Pentium 4-st, mis jõudnuks järele ainult siis, kui tarkvara oleks rekompileeritud SSE2 toetusega. Kogenud arvutikasutajatest ostjad vältisid Pentium 4-ga varustatud arvuteid kõrge hinna ja küsitava kasu pärast. Tooteturustamise mõistes tegi Pentium 4 ainsuslik rõhk taktsagedusele (üle kõige muu) selle turustaja unenäoks.
Kaks klassikalist mõõdustikku keskprotsessori suutlikkusele on IPC (ingl. instructions per cycle ehk instruktsioone tsükli kohta) ja taktsageds. Kuna IPC-d on koguseliselt keeruline mõõta (testimisprogrammi instruktsioonisegu pärast), siis taktsagedus on lihtne mõõt, mis annab ainsa absoluutarvu. Kogenematud ostjad lihtsalt seostaksid kõrgeima taktsageduse parima tootega ning Pentium 4 oli kõigutamatu megahertsitšmpion. Et AMD olid selliste reeglite järgi võimetu konkureerima, pani see Inteli turunduseelisele vastu oma "Megahertsi müüdi kampaaniaga" ('Megahertz Myth campaign'). AMD tooteturundus kasutas "PR-reitingu" süsteemi, mis määras väärtusarvu, mis põhines suutlikus-suhtelisusel reamasinale.
P4 käikulaskmisel teatas Intel, et NetBurst ulatust arvati jõudvat 10 GHz-ni (üle mitme tootmisprotsessi põlvkonna). Ent NetBursti arhitektuur jõudis sageduslakke kõvasti alla oodatud taseme — kiireim Pentium 4 ei ületanud kunagi 4 GHz. Intel ei näinud ette transistori energialekke järsku tõusu ülespoole; leke hakkas toimuma, kui kiip jõudis 90 nm ja väiksema protsessinoodini. See uus võimsuslekke fenomen sekka tavalise soojuseraldusega lõi jahutuse ning taktsageduse suurendamise probleeme sedamööda, kuidas taktsagedused suurenesid. Reageerides nendele ootamatutele taktistustele, püüdis Intel mitu tuuma uuestiteostust (eriti just "Prescott"-i) ja uuris uusi tootmistehnoloogiaid. Miski nende probleeme siiski ei lahendanud ning ajavahemikus 2005–2006 nihutas Intel arenduse Netbursti juurest ära, et keskenduda jahedamalt töötavale Pentium M arhitektuurile. 2006. märtsis kuulutas ettevõte välja Intel Core arhitektuurid, mis annavad suurema rõhu energiatõhususele ja tootlikkusele taktsageduse kohta. Lõplikud NetBurstil põhinevad tooted lastakse välja 2006. aastal, ning kõik järgnevad tooteperekonnad lähevad üle üksnes Intel Core arhitektuurile.
[redigeeri] Vaata ka
Inteli x86 protsessorid 8086 | 8088 | 80186 | 80188 | 80286 | 80386 | 80486 | Pentium | Pentium Pro | Pentium II | Celeron | Pentium III | Pentium 4 | Pentium M | Pentium D | Pentium Extreme Edition | Xeon | Core | Core 2 | |