Ühepäevikulised

Allikas: Vikipeedia

Ühepäevikulised
Ühepärvikuline
Taksonoomia
Riik
Loomad Animalia
Hõimkond
Lülijalgsed Arthropoda
Klass
Putukad Insecta
Selts
Ühepäevikulised Ephemeroptera

Ühepäevikulised ehk kiilkärbselised (Ephemeroptera) on putukad keda võib Eestis leida suve õhtupoolikutel veekogude läheduses. Praegusel ajal tuntakse ühepäevikulisi 2100 liiki, Eestis on neid 50 liigi ümber.

Neil on pikk ja sale keha, mis on pehme ja õrn. Tagakeha tipul paikneb pikk peenike sabaniit ning kaks samasugust urujätket.

Sarnaselt kiilidega ei saa ka kiilkärbsed oma tiibu kokku voltida, vaid hoiavad neid puhkeolekus seljal vastamisi nagu taolistiivalised kiilid. Nende tiivad on kolmnurksed, tagatiivad on eestiibadest palju väiksemad ja mõnedel liikidel tagatiivad puuduvad. Tundlad on peast lühemad, jalad on pikad ning eesjalad on suunatud ette. Tundlate ülesanded on enda kanda võtnud pikenenud eesjalad.

Vastavalt nende nimele elavad ühepäevikuliste valmikud lühikest aega, mõnikord isegi ainult mõne tunni. Ainult vähesed liigid elavad maksimaalselt paar päeva. Ühepäevikuliste terve eluiga on aga kuni kolm aastat ja suurem osa möödub neil vastsetena veekogude põhjas. Ühepäeviku valmikute ülesandeks on vaid paarituda ja muneda. Valmikud ei toitu. Nende sool on muundunud õhupõieks - see muudab keha kergemaks.

[redigeeri] Paljunemine

Õhtul alustavad ühepäevikud oma hüplevat paarituslendu. Isased loomad koonduvad sageli kümnetest tuhandetest isenditest koosnevatesse parvedesse ja hõljuvad üles-alla, minnes sageli kuni 10 meetri kõrgusele ja liueldes sealt jälle alla. Emased ootavad sellal kuskil taimestikus. Kui emane loom otsustab lõpuks lendu tõusta, katsuvad isased otsekohe tema alla lennata ja pikkade eesjalgadega tema külge haakuda. Isane haarab emase tiibade alusest kinni. Näpitsakujuliste sugujalgade abil haaratakse emase tagakehast. Kopulatsioon kestab mõnest sekundist kümne minutini, sõltuvalt liigist. Pärast paaritumist surevad isased kohe. Kuigi isaseid on emastest alati tunduvalt rohkem, paarituvad viimased ilmselt siiski vaid ühe korra. Mõnikord võib ette tulla, et isased poevad ka nende emaste alla, kes veel taimedel istuvad.

Otsemaid pärast viljastamist lendab emane ühepäevikuline umbes meetri kõrgusel üle vee, heites munad, mõnedel juhtudel ka vastsed vette või kastavad tagakeha tipu vette, nii et kleepuvad munad sealt lahti tulevad. Tugeva vooluga kohtades laskuvad emased loomad vee alla ja kleebivad munad igasuguste veealuste esemete külge. Munad võivad paikneda nii üksikult kui kogumikena. Pärast munemist ühepäevikulised surevad. Ühepäevikuliste vastsed elavad vees ning hingavad tagakeha külgedel olevate lõpustega. Ka vastsete tagakeha tipul on sabaniidid. Enamus vastseid on röövtoidulised ning neil on tugevad lõuad. Osade ühepäevikuliikide vastsed on nii väikesed, et mahuksid sőrmeküüne alla - mőned jällegi sőrmeotsa suurused. Enamus ühepäevikute vastsetest on jőepőhjas hästi maskeerunud, sulades ümbritseva keskkonnaga täielikult kokku. Domineerivad värvitoonid on harilikult hallikaspruunid, oliivi- vői vasekarva. Koheselt peale kestavahetust on ühepäevikud enamasti piimjad. Mőned ühepäevikuliigid on head ujujad, osad mitte. Viimaseid haarab veevool tihti endaga kaasa.

Vastsed elavad vees 2-3 aastat, vahetades selle aja jooksul paarikümnel korral kesta. Viimane vastsejärk - eelvalmik ehk neidis - ronib veest välja ning tõuseb lendu, et mõne minuti pärast uuesti kestuda, nüüd juba päris suguküpseks valmikuks. Mitte üheski teises putukaseltsis ei esine tiivuliste isendite kestumist. Kuna ühepäevikute valmikute eluiga on väga lühike, on nende koorumine ajaliselt ühtlustatud ning toimub korraga väga lühikese aja jooksul.