Metsavennad
Allikas: Vikipeedia
See artikkel vajab toimetamist. |
Metsavennad (läti keeles meža brāļi, leedu keeles miško broliai) olid Eesti, Läti või Leedu partisanid, kes Teise maailmasõja ajal ja ka hiljem võitlesid Nõukogude invasiooni ja kolme Balti riigi okupatsiooni ajal Nõukogude režiimi vastu. Sarnased partisanide grupid võitlesid Nõukogude režiimi vastu ka Poolas, Rumeenias ja Ukrainas.
Termin "metsavennad" tuli Balti regioonis esmalt kasutusele kaootilise 1905. aasta revolutsiooni käigus. Erinevad allikad viitavad metsavendadele kui "mässavatele talupoegadele" või kui "metsast varju otsivatele kooliõpetajatele".
Nõukogude armee okupeeris endiselt iseseisva Eesti, Läti ja Leedu 1940-1941. aastal ja pärast Saksa okupatsiooni uuesti 1944-1945. Järgnevatel aastatel, kui stalinistlikud repressioonid tugevnesid, peitus rohkem kui 70 000 nende riikide asukat võimu eest, kasutades tihti metsaga kaetud maakohti loodusliku varjupaigana ja alusena relvastatud nõukogude-vastases vastupanus.
Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates individuaalselt tegutsevatest ainult enesekaitseks relvastatud partisanidest kuni suurte ja hästi organiseeritud ning lahinguks valmis gruppideni.
[redigeeri] Taust
Eesti, Läti ja Leedu saavutasid oma iseseisvuse aastal 1918 pärast Vene impeeriumi kokkuvarisemist ning uus põlvkond oli Teise maailmasõja alguseks täisealiseks saanud. Sarnaselt muu maailmaga olid ka neil tugevad rahvusluse ideaalid ja enesemääramine. Olles juba kogenud nõukogude ja pärast seda natsirežiimi, ei olnud mitmed inimesed nõus teise okupatsiooniga.
Erinevalt Eestist ja Lätist ei olnud Leedul kunagi oma Waffen-SSi diviisi. 1944. aastal olid natsivõimud Leedus loonud halvasti varustatud, kuid 20 000 mehelise tugeva "Leedu territoriaalkaitseväe" kindral Povilas Plechavičiuse juhtimise all, et võidelda nõukogude partisanidega, keda juhtis Antanas Sniečkus. Üsna varsti nähti selles väes ohtu riiklikule julgeolekule. Ülemused arreteeriti 15. mail 1944. Kindral Plechavičius küüditati koonduslaagrisse Salaspilsis, Lätis, kuid ligikaudu pool allesjäänud vägedest moodustasid partisanide üksused ja läksid maakohtadesse laiali, et valmistada idarinde lähenemisel ette partisanide operatsioone punaarmee vastu.
Hitleri vägede taandumisel Eestist 1944. aasta septembri keskel lubas ta kõikidel oma Eesti vägede sõduritel, peamiselt 20. Waffen-SS diviisil, soovi korral jääda kodu kaitsma. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrēds Riekstiņš põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel.
Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes piirkonnas tulid kutse peale kohale vähem kui pooled registreeritud kutsealustest. Laialdane sõjaväest kõrvalehoidvate kutsealuste perekondade tagakiusamine sundis rohkem inimesi vältima võime metsades. Paljud värvatud mehed deserteerusid ning võtsid relvad endaga kaasa.
[redigeeri] Partisanisõda
1940. aastate lõpus ja 1950ndate alguses varustasid briti (MI6), ameerika, ja rootsi salaluureteenistused metsavendi varustusega, pakkusid neile side- ja logistilist informatsiooni. Selline abi mängis balti vastupanuliikumise suunamisel võtmerolli, kuigi see vähenes oluliselt pärast MI6 operatsiooni "Džungel" tõsist kompromiteerimist, kui briti spioonid (Kim Philby ja teised) edastasid informatsiooni nõukogude võimudele, võimaldades KGB-l tuvastada, infiltreerida ja elimineerida palju balti partisanide üksuseid ja lõigata neid ära igasugustest edasistest kontaktidest lääne luurest.