Bakteriaalne perikardiit

Allikas: Vikipeedia

Bakteriaalne perikardiit on bakteriaalse infektsiooni poolt põhjustatud südamepauna põletik, mis õigeaegse meditsiinilise sekkumiseta viib hemodünaamilise kollapsi, tamponaadi ja surmani.

Sisukord

[redigeeri] Etioloogia

Enamikul juhtudel esineb bakteriaalne perikardiit pneumoonia, meningiidi, osteomüeliidi, artriidi või muude pehmete kudede infektsioonide korral. Samuti kuuluvad riskigruppi haiged, kes paranevad rindkere- ja südameoperatsioonidest.

Staphylococcus aureus kutsub bakteriaalse perikardiidi esile peamiselt lastel. Kaasnevad pneumoonia ning äge osteomüeliit. Väga harvadel juhtudel saab infektsioon alguse bakteriaalsest endokardiidist. Väga sageli esineb Staphylococcus aureus´est tingitud perikardiit neil patsientidel, kellele on 3 kuu jooksul südameoperatsioon tehtud.

H influenzae on sageduselt teine haigusetekitaja ning bakteriaalne perikardiit saab alguse ülemiste ja alumiste hingamisteede nakkuste ning meningiidi korral. Iseloomulik on paks mädane eksudaat.

Bakteriaalse perikardiidi võivad esile kutsuda ka Neisseria meningitidis, Streptococcus pneumoniae, samuti Mycoplasma pneumoniae.

[redigeeri] Patogenees

Perikard täidab hõõrdumisvastast ja fikseerivat funktsiooni, kaitseb südant infektsioonide eest. Normaalselt sisaldab ta 20 ml vedelikku, kuid põletiku korral muutub perikard proteiinide suhtes läbilaskvaks ning parietaalse ja vistseraalse lestme vahele koguneb hulgaliselt vedelikku. Et perikardi parietaalne leste pole elastne, kujunevad vedeliku liigsel akumuleerumisel vereringehäired. Vedeliku kiirel kogunemisel kujuneb välja südametamponaad, mille korral südamekambritel tekib ruumipuudus. Selle tagajärjel kõrgeneb venoosne ning arteriaalne rõhk ja pulss kiireneb. Perikardi mahu jätkuval suurenemisel tekib süsteemne hüpotensioon ning kardiovaskulaarne kollaps.

[redigeeri] Kliiniline pilt

Haigetel esinevad tahhükardia, köha, higistamine, summutatud südametoonid ja hõõrdumiskahinad, mis ilmnevad nii süstoolse kui diastoolse faasi kestel. Kaelaveenid on täitunud ning nahk tsüanootilise ilmega. Iseloomulike sümptomite hulka kuulub ka paismaks.

[redigeeri] Laboratoorsed uuringud

  • Leukotsüütide arv

Referentsväärtused:

1-2 a 6-17,5 x 109 / L
2-6 a 5-17 x 109 / L
6-12 a 4,5-14,5 x 109 / L
12–18 a 4,5-13 x 109 / L
Täiskasvanud 4-10 x 109 / L


  • Erütrotsüütide settekiirus

Referentsväärtused:

1-2 a 4-17 mm/h
2-3 a 6-11 mm/h
3-16 a 4-12 mm/h
M 17-50 a <10 mm/h
M 51-60 a <12 mm/h
M 61-70 a <14 mm/h
M >70 a 30 mm/h
N 16-70 a <19 mm/h
N >70 a <35 mm/h

[redigeeri] Diagnostilised testid

  • Rindkere ülesvõte - südame siluett on laienenud ning omandanud veepudelit meenutava kuju
  • Ehhokardiograafia – perikardiõõnes sisalduv vedelik tekitab ehhokardiogrammil "vaikivaid tsoone". Südametamponaadile viitav parema koja kollaps, mis ilmneb diastoli ajal ja parema vatsakese kompressioon.
  • Elektrokardiograafia – tüüpiliseks leiuks on madalavoltaažiline QRS-kompleks ja tavaliselt I, II, V5 ja V6 lülitustes esinev ST-segmendi paigutus isoelektrilisest joonest kõrgemale.

[redigeeri] Ravi

Järgneb ravimeetodite tutvustus, mis ei ole arstlik nõuanne ja mille lugemine ei saa asendada arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.


Sõltuvalt haigustekitajast kasutatakse järgmisi antibiootikume:

  • Oksatsilliin – keskmine annus täiskasvanutele ja üle 40 kg kaaluvatele lastele 250-500 mg 4-6 tunniste intervallidega.
  • Tsefotaksiim – veeni süstitakse 250mg või 500mg toimeainet lahustatud vähemalt 2 ml süstevees; lühiajalise veeniinfusiooni teel (20 min) 2 g toimeainet lahustatud 40 ml süstevees või pikaajalise veeniinfusiooni teel (50-60 minutit) 2 g toimeainet lahustatud 100 ml süstevees.
  • Tseftriaksoon – lihasesse süstitakse 0,25 või 0,5 g toimeainet lahustatuna 2 ml 1% lidokaiinilahuses; veeni süstitakse 0,25g või 0,5 g toimeainet lahustatuna 5 ml süstevees; veeniinfusiooni teel (30 min) lahustatakse 2 g toimeainet süstevees .
  • Gentamütsiin - sõltuvalt infektsiooni liigist 2-5 mg / kg 3 korda päevas.

Südametamponaadi korral on vedeliku eemaldamiseks sageli vajalik teostada perikardiotsenees. Korduvate ägedate perikardiitide korral sooritatakse perikardiektoomia.