Angoob
Allikas: Vikipeedia
Tume angoob, mida on töödeldud sgrafiitotehnikas, on kaetud läbipaistva glasuuriga.
Angoob on niiskele, harva ka õhkkuivale või ettepõletatud saviesemele kantav vedel keraamiline mass.
Kuna tavaliselt on angoobi ülessandeks olla vahekihiks savi ja glasuuri vahel, kaetakse angoob enamasti läbipaistva glasuuriga. Kui angoobi kasutatakse aga ilma teda katva glasuurikihita, lisatakse angoobi sisse mõningasel määral sulandajaid ning angoob muutub oma omadustelt saviglasuuriks.
Heledale keraamilisele massile kantakse tumedamat värvi savi ja ümberpöördult.
Sisukord |
[redigeeri] Keraamika katmine angoobiga
[redigeeri] Nõuded angoobile
Angoobi paakumiskoefitsent peab olema võimalikult lähedane selle savi omale, millele teda kantakse. Savist rohkem kahanev angoob praguneb, vähem kahanev angoob võib aga maha kooruda.
[redigeeri] Angoobi valmistamine
Kõige lihtsam viis angoobi valmistada on savi vees lahustada. Selleks peaks piisama, kui tooreid savitükke ööpäevaks leigesse vette kaanega suletud anumasse seisma jätta ning saadud mass järgmisel päeval korralikult läbi segada. Et tagada angoobi paras paksus, tuleb jälgida, et vett ei lisataks liialt palju või liiga vähe. Samuti peaks arvestama, kui suuri pindu angoobiga katma hakatakse, ja sellele vastavalt valima ka valmistatava angoobi koguse.
Angoobi on võimalik värvida metallide oksiididega (näiteks nikkel- ja mangaanoksiidiga on võimalik saavutada erinevaid pruunikaid toone, vask- ja kroomoksiididega erinevaid rohekaid toone jne). Vastavaid pigmente on võimalik osta kunstitarvete kauplustest.
Angoobi värvimisel pigmentidega oleneb tulemus paljugi mitte niiväga kasutatava pigmendi hulgast, vaid savi omadustest - eriti savi värvis. Näiteks koobaltoksiidi kasutamisega heledal savil on tulemuseks sinakad toonid, tumedal savil aga rohekashallid toonid.
Tavaliselt on angoobis savi osakaal vahemikus 50–100%. Seega võib lisaks savile ja pigmendile angoobis kasutust leida ka erinevatele lisaainetele. Tavaliselt on lisaainete lisamise eesmärgiks angoobi juures sarnane paisumiskonfitsendi loomine võrreldes esemetega, mida angoobiga katma hakatakse. Paisumiskonfitsendi muutmiseks võib lisada kaltsineeritud savi, räniliiva, kaoliini või põldpagu. Angoobile võib mõningate soovitud omaduste saavutamiseks lisada ka fritte, tulekindlat šamotti, soodat, nefeliinsüeniiti või booraksit.
[redigeeri] Tekstuur-angoob
Angoobile võib valmistamise käigus lisada ka teralist materjali, et muuta angoobi välispinda krobelisemaks. Selleks lisatakse tavaliselt suurema terasuurusega liiva, šamotti või telliskivipuru. Pinna krobelisuse tõstmiseks lisatakse angoobile teralist materjali 10–40% ulatuses. Vähema lisamaterjaliga ei pruugi tekkida soovitud krobelist tulemust, rohkem lisades võib lisatav aga angoobi omadustele halba mõju avaldada (näiteks võib angoob maha kooruda).
[redigeeri] Keraamiliste esemete katmine angoobiga
Angoob kantakse esemetele 1–2 mm paksuse kihina. Liiga õhule kiht ei kata hästi ja liiga paks kiht võib maha kooruda.
Angoobi pealekandmiseks on mitmeid erinevaid võimalusi. Eseme võib angoobiga üle valada või angoobi kasta. Angoobi võib peale kanda pintsiga või pulveriseerimise (pritsi) abil.
Angoobi pealekandmiseks on ka mõned tehnikad, mille abil on võimalik saavutada erinevaid efekte. Näiteks tehnika, mida tuntakse marmoreerimise nime all, võimaldab kasutades koos nii heledat, kui tumedat angoobi ja angoobidel üksteise peale valguda lastes luua kordumatuid mustreid.
Üks keerukamaid agoobi pealekandmise tehnikaid on angoobmaal, mida tuntakse ka metsomajoolika nimetuse all. Tegemist on ühe variandiga glasuurialuse maali tehnikast.
[redigeeri] Angoobi töötlemine
Angoobiga kaetud pinna edasine töötlemine ei ole vajalik juhul kui eesmärgiks ongi ühtlase välispinna saavutamine või sai eseme angoobiga katmise käigus loodud juba soovitud muster.
Kui aga peetakse vajalikuks edasist töötlemist, on võimalik sgrafiito tehnikas välja kraapida soovitav pilt või muster. Sellisel juhul tuleb kasuks savi ja angoobi vaheline võimalikult suur kontrast, et väljakraabitu paremini välja paistaks.
[redigeeri] Angoobiga toodete põletamine
Angoobiga kaetud tooted põletatakse tavaliselt kaks korda (eelpõletus ja glasuurpõletus). Enne glasuurpõletust kaetakse ese tavaliselt läbipaistva glasuuriga.
Võimalik on ka ainult ühekordne põletus aga sellisel juhul on vajalik kõrgem põletustemperatuur ja viiendiku ulatuses sulandajate kasutamine angoobi koostises.
[redigeeri] Angoobi viljelemise ajalugu
Angoob, mis on oma olemuselt saviglasuur, on nõndavõrd lihtne ja samas efektne ning võimalusterohke, et on leidnud laialdast kasutust ammu enne antiikaega. Kõige varasem angoobikasutamine on teada aga Anatooliast (tänapäeva Türgi ala), kus seda kasutati äärmiselt laialdaselt juba mitmeid tuhandeid aastaid enne Kristust. Keraamikaleidude põhjal on järeldatud, et Anatoolias kasutati valdavalt punast ja valget angoobi, mida poleeriti angoobiga katmise järel.
Hilisemalt kasutati angoobi palju ka Mesopotaamia aladel keraamiliste esemete poorsuse vähendamiseks. Selleks esemed kas poleeriti või kaeti angoobmaalinguga, tihti tehti ka mõlemaid koos. Vanimad leitud esemed pärinevad ajast enam kui 5000 aastat eKr.
Hiina kunstis on keraamikal väga oluline osa. Hiina keraamika kasutas samuti oma algusajal angoobi ja seda eriti Hiina lääneosas, kus viljeleti Ees-Aasia keraamikale sarnanevaid lihtsa väliskujuga ning angoobmaalinguga kaunistatud keraamikat. Angoobmaal oli tavaliselt geomeetrilise pinnamustriga. Samal ajal levis Hiina põhja- ja kirdeosas potikedral valmistatud õhukeste seintega ning poleeritud keraamika.
Shangi dünastia ajal tehti Hiinas aga algust pronksisulatusega, mis soodustas kõrgete temperatuuridega põletuse kasutuselevõttu ja seetõttu ka kõrgkuumuskeraamika teket. Õpiti kasutama uusi glasuure ja angoob kadus kasutusest.
7000 aastat eKr oli maaharimine ja keramika laialdaselt levinud ka Egeuse mere äärsetele aladele. Dimini ja Sesklo kultuuridest on säilinud ka punasest savist valmistatud ning valge angoobmaalinguga kaetud keraamilisi esemeid. Kreeta ja Mükeene keraamikas kasutati samuti palju angoobi ja sealt levis angoobi kasutamine ka Vana-Kreekasse, kus see arenes omaette stiilideks.
Juba 10. sajandil eKr alguse saanud eelgeomeetrilises stiilis kasutati sageli heledamale punasele aluspõhjale kantavaid tumedamat punakat ja musta angoobi, millega loodi vöötidest koosnevsid mustreid. Neid mustreid arendati edasi geomeetrilise stiili valitsusajal, kuni jõuti välja mustafiguurilise stiili loomiseni, mis valitses Vana-Kreeka keraamikat ajavahemikus 600–530 aastat eKr.
Mustafigooriline stiil seisnes mustal angoobmaalil punasele taustale, kus detailid toodi välja angoobi eemaldamisega kraapimise teel. Seejärel poleeriti keraamiliste esemete välispind kõrgläikeni. Punasefiguuriline stiil (530–400 eKr) oli sisuliselt sama, mis mustafiguuriline stiil, kuid mustale aluspinnale hakati kandma punast angoobi. Samuti laienes käsitletav teemadering ja paranes detailide väljagraveerimisoskus.
Vana-Kreekas hakati ka äärmiselt peeneteralisest savist loodud angoobiga katma esemeid, mida seejärel kõrgetasemeliselt poleeriti ja mis sarnanesid põletusejärgselt glasuuriga. Selle tehnika nimetuseks on terra sigillata ja seda tehnikat kasutati hilisemalt ka Vana-Roomas.
Ameerika varases keraamikas oli angoobi kasutamine äärmiselt laialdaselt levinud. Inkade angoobmaalinguga veenõud või Nazca kultuuri rohkevärvilised angoobiga kaetud toidunõud – nimekirja võiks pikalt jätkata.
Näiteks Nazca kultuuri (300–800) keraamika Lõuna-Ameerikas oli sageli kaunistatud angoobimaaliga ning poleeritud kuni kõrgläike saavutamiseni. Angoobmaali teostati kasutades 4–8 värvi ja kõige sagedaminiesinenud värvikombinatsiooniks oli punane, must ja valge, millele lisandus tihti kollane, oranž või pruun.
Eestis on angoobimaali viljelenud Elgi Reemets.
[redigeeri] Angoob kui saviglasuur
Saviglasuuride väärtust tõstvaks teguriks on nende lihtne ning tavaliselt odav koostis. Samuti piisab saviglasuuriga kaetud toodetele tavaliselt ühest põletusest.
Saviglasuur on oma olemuselt angoob, mis on sulanud glasuuriks. See saab võimalikuks kõrgkuumuskeraamikas, kui kasutatakse angoobe, mis on kohandatud madalkuumuskeraamika jaoks. Siiski on ka angoobe, mis ei sula kõrgkuumuses ning angoobe, mis sulavad madalkuumuseski. Kõik sõltub angoobi koostisest.
Koostise alusel jaotatakse saviglasuure:
- glasuurideks, mis sisaldavad täies mahus savi
- glasuurideks, mis on rikastatud lisaainetega mingi eesmärgi saavutamiseks
- glasuurideks, mis vajavad lisaaineid, sest muidu nad glasuuriks ei sula
Eesti savid sobivad oma koostiselt väga hästi saviglasuurideks, kuna sulavad madalatel temperatuuridel. Näiteks Otepää, Sangaste ja Laeva savi sulavad temperatuuridel alla 1300°C. Madalale sulamistemperatuurile aitab kaasa ka võrdlemisi suur rauasisaldus Eesti savides (näiteks Põlva, Joosu, Tõstamaa ja Siimusti savides).
Kuna rauaühendite näol on tegemist ühtede põhiliste savi värvuse mõjutajatega, soodustab rauasisaldus ka kollakate, punakate või pruunikate värvitoonide esinemist saviglasuuris. Mida suurem rauasisaldus, seda pruunikam-punakam on lõpptulemus. Siiski võib põlenud savi värvust mõjutada ka suur kaltsiumisisaldus (tuleneb lubjakivist). Näiteks sulavad suure kaltsiumisisalduse tõttu kollakateks Tõstamaa ja Siimusti savi.
Samuti on suurel hulgal veel muid ühendeid, mida kasutatakse saviglasuuri omaduste mõjutamiseks. Nendest on põhilisteks aga sulandajad, mis aitavad vähendada angoobi sulamistemperatuuri, kuna nende ainete endi sulamistemperatuur on madalam, kui seda on keraamilisel massil. Sulandajatena kasutatakse näiteks põldpagu (päevakivi), nefeliinsüeniiti, pegmatiiti, kriiti, dolomiiti või magnesiiti.
Sulandajatena kasutatakse ka mitmeid selliseid ühendeid nagu titaanoksiid, tsinkoksiid ja baariumkarbonaat. Samas tasuks tähelepanu pöörata sellele, et lisaks sulamistemperatuuri vähendavale toimele avaldavad mitmed ained ka muud mõju. Näiteks titaanoksiid matistab glasuuri, baariumkarbonaat aga lisab värvitoonidele läiget ja puhtust. Vältima peaks aga viga, et kõikvõimalikke muidu kasulikku mõju avaldavaid aineid keraamilisele massile piiramatus koguses lisatakse, sest paljude aine koosmõju on sagedasti ettearvamatu ja võib mõjuda negatiivselt tulemuse väljanägemisele või kvaliteedile. Samuti on erinevate lisaainete puhul ettenähtud kindlad protsendivahemikud, kui palju võib mingit ainet keraamilise massi koostisesse lisada. Põhiliseks hea tulemuse saavutamise valemiks jääb aga rohke katsetamine, sest ainult katsetamise käigus võib savi hingeelu lähemalt tundma õppida.
[redigeeri] Vaata ka
- Angoobmaal
- Glasuur
- Keraamika
- Savi
- Sgrafiito
- Terra sigillata