Heli
Allikas: Vikipeedia
![]() |
See artikkel räägib helist üldse; muusikalise heli kohta vaata artiklit Muusikaline heli |
Heli on elastses keskkonnas lainena leviv mehaaniline võnkumine.
Helid jagunevad kolme suurde rühma:
- Toonide ehk muusikaliste helide ajaline käik on perioodiline ja sujuv. Inimkõrvas tekitavad nad tavaliselt meeldiva aistingu.
- Mürad – need on helid, mille ajalist käiku ei saa esitada lihtsate harmoonikute kaudu. Inimkõrvale tundub müra korrapäratu helina ja tekitab tavaliselt ebameeldiva aistingu.
- Löögid – väga lühiajalised helid. Löögid, eriti korrapäratult järgnedes (näiteks kolistamine), tekitavad samuti inimkõrvas ebameeldiva aistingu.
Füüsikaliselt iseloomustab heli võnkesagedus ja lainepikkus, võnkeamplituud ja helirõhk ning kiirus.
Bioloogiliselt suudavad helisid tajuda kõik selgroogsed, enamik lülijalgseist ning (sporaadiliselt) mitmed muud loomarühmad. Taimede kuulmisvõime kohta on empiirilisi andmeid[viide?].
Füsioloogiliselt suudab inimene tajuda õhus levivaid helisid võnkesagedusega 20 kuni 20 000 Hz. Tajupiiridest kõrgemad ja madalamad sagedused on vastavalt ultraheli ja infraheli. Kuuldelävi (vaikseim heli, mida tajutakse) sõltub sagedusest, aga on umbes 0 dB lähedal; valulävi (millest tugevam heli põhjustab kuuldeelundites valu) on umbes 130 dB lähedal.
Psühholoogiliselt on heliaistingud ja -tajud inimese jaoks tähtsaimad [viide?]. Kuulmiselundeid ei ole võimalik tahtlikult "kinni panna" (nagu silmi). Inimese keele- ja kõnevõime on täielikult sõltuv helide tajumise ja mõistmise võimest. Sünnipärase, täieliku kuulmispuudega inimene (kurttumm) pole enamasti võimeline normaalselt kõnelema.
Muusikaliselt iseloomustab helisid kõrgus (võnkesagedus), vältus (kestus), tugevus (võnkeamplituud, helirõhk) ja tämber (ülemhelide osakaal). Muusikaliste helide omavahelisi kõrguslikke suhteid mõõdetakse toonidega.